Jäätmeseaduse muutmise seadus

Justiits- ja Digiministeerium 30.09.2026 nr 1-4/26/2491-13 Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu teisele kooskõlastusringile esitamine Austatud minister Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 esitame täiendavaks kooskõlastamiseks jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kuldar Leis taristuminister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Lisa 1. Rakendusaktide kavandid 4. Lisa 2. Vastavustabel 5. Lisa 3. Märkustega arvestamise tabel Kerli Rebane, 605 3668 [email protected] Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/ Registrikood 70001231  EELNÕU 22 .0 9 .202 6 Jäätmeseaduse muutmise seadus § 1. Jäätmeseaduse muutmine Jäätmeseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõi k e 1 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järg miselt : „ 1) välisõhku paisatavad gaasilised heited ning geoloogilise säilitamise eesmärgil kogutud ja transporditud ning geoloogiliselt säilitatav süsinikdioksiid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/31/EÜ , milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 85/337/EMÜ ja direktiive 2000/60/EÜ, 2001/80/EÜ, 2004/35/EÜ, 2006/12/EÜ, 2008/1/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1013/2006 (ELT L 140, 5.6.2009, lk 114–135) ; “ ; 2) seadust täiendatakse § - dega 10 3 – 10 7 järgmis e s sõnastu s es: „ § 10 3 . Digiplatvorm Digiplatvorm on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 , mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1–102), artikli 3 punktis i määratletud digiplatvorm. § 10 4 . Tarbija Ta rbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega. § 10 5 . Lõppkasutaja Lõppkasutaja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.6.2019, lk 1–44) artikli 3 punktis 21 määratletud lõppkasutaja . § 10 6 . Sotsiaalmajanduse üksus Sotsiaalmajanduse üksus on eraõiguslik üksus, mis pakub kaupu või osutab teenuseid ja tegutseb kooskõlas järgmiste põhimõtetega: 1 ) inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu kasumist tähtsamaks pidamine; 2 ) kogu kasumi või kasumist ja ülejäägist suurema osa reinvesteerimine sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks ja sellise tegevuse elluviimiseks, mis on nende liikmete või kasutajate või ühiskonna huvides ; 3 ) demokraatlik või kaasav juhtimine. § 10 7 . Tarbijale mõeldud müümata toode Tarbijale mõeldud müümata toode on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781 , millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistik, muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/125/EÜ (ELT L, 2024/1781, 28.6.2024), artikli 2 punktis 37 määratletud tarbijale mõeldud müümata toode . “ ; 3 ) paragrahvi 21 lõike 2 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks ; 4 ) seadust täiendatakse § - de ga 22 7 ja 22 8 järgmises sõnastuses: „ § 22 7 . Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine (1) Iga tegevuse juures tuleb rakendada sobivaid toidujäätmete tekke vältimise ning toidu annetamise ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamise meetmeid, et vältida ja vähendada toidujäätmete teket kogu toidutarneahelas toidu esmatootmisest lõpp tarbimiseni . (2) Toidu annetamine ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamine käesoleva seaduse tähenduses on tegevus, mille käigus muidu raisku minev tarbimiseks kõlblik toit suunatakse tasuta või sümboolse tasu eest inimestele . (3) Toidukäitleja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 lõike 3 tähenduses on kohustatud pidama tegevuskoha põhjal arvestust kalendriaasta jooksul oma tegevuses tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle, kui tegemist on: 1) jaemüügiga tegeleva ettevõtjaga, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m²; 2) hulgimüügiga tegeleva ettevõtjaga, välja arvatud vahendusteenuse osutaja, kelle põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ning kelle eelmise majandusaasta müügi tulu ületas 5 miljonit eurot; 3) toidu töötlemisega tegeleva ettevõtjaga, kelle põhitegevusala on toiduainete tootmine ning kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas 2 miljonit eurot; 4) toitlustamisega tegeleva ettevõtjaga, kelle põhitegevusala on restoranitegevus või toitlustamine ning kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas 2 miljonit eurot. (4) Toidukäitleja valib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud arvestuse pidamise meetodi, arvestades oma tegevuse eripära. Arvestus võib põhineda otsesel mõõtmisel või põhjendatud hinnangul. Kasutatud meetod ja hinnangu aluseks olevad andmed dokumenteeritakse viisil, mis võimaldab koguseid kontrollida ning eri perioodide andmeid võrrelda. ( 5 ) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3, 7 ja 10 ning käesoleva seaduse § 22 8 lõikes 1 sätestatud kohustusi ei kohaldata ettevõtjale , kelle põhi tegevusala on seotud alkoholi seaduse § 2 lõike 1 tähenduses alkoholi tootmi s e , alkoholi jae- või hulgimüü gi või jookide serveerimi sega . ( 6 ) Toidukäitleja peab säilitama käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmeid vähemalt kolm aastat alates toidukäitlemi s e toimumise aasta lõpust ning esitama need järelevalve asutusele tema taotluse korral. ( 7 ) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud jaemüügiga tegelev ettevõtja peab avalikustama oma veebilehel hiljemalt 31. jaanuariks eelneval kalendriaastal annetatud toidu massi osakaalu maha kantud toidu massist . Osakaalu arvutamisel jäetakse nii annetatud kui ka maha kantud toidu massist välja alkohol. ( 8 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud avalikustamise kohustus loetakse täidetuks ka juhul, kui nimetatud lõikes nõutud andmed on avalikustatud ettevõtja või tema emaettevõtja kestlikkus - või keskkonna aruandes ettevõtja kohta eraldi ning ettevõtja veebilehel on hiljemalt lõikes 7 sätestatud tähtpäevaks viide nendele andmetele. ( 9 ) Maha kantud toit käesoleva seaduse tähenduses on algselt inimtarbimiseks ette nähtud toit, mis on ettevõtja arvestuses müügist või kasutusest kõrvaldatud, sealhulgas annetamiseks üle antud või inimtarbimiseks kõlbmatuks muutunud toit. ( 10 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud toidukäitleja on kohustatud pidama ja rakendama toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava kas eraldiseisva dokumendina või osana muust dokumendist , sealhulgas tegevuskava st , kvaliteedi-, keskkonna- või arengudokumen dist . ( 1 1 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud tegevuskava koostamisel ja ajakohastamisel võetakse aluseks käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt peetud arvestuse andmed. Tegevuskava peab sisaldama vähemalt: 1) ülevaadet käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt peetud arvestuse alusel ettevõtja tegevuses tekkinud toidujäätmete ja asjakohasel juhul annetatud toidu kogustest ning peamistest toidujäätmete tekkekohtadest ja -põhjustest; 2) eesmärke ja põhimõtteid toidujäätmete tekke vähendamiseks ja vältimiseks, sealhulgas asjakohasel juhul töötajate ja tarbijate teadlikkuse suurendamiseks, töötajate koolitamiseks, tehnoloogiliste lahenduste rakendamiseks ning tarbimiseks kõlbliku toidu annetamiseks või muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamiseks; 3) käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt peetud arvestuse andmete põhjal kavandatavaid tegevusi punktis 2 nimetatud eesmärkide ja põhimõtete saavutamiseks; 4) tegevuste rakendamise eest vastutavat isikut või isikuid; 5) tegevuskava ajakohastamise korda. § 22 8 . Toidu annetamine ja inimtarbimiseks ümberjaotamine ( 1 ) Toidukäitleja on ko hustatud toidujäätmete tekke vähendamise ks tegema vähemalt ühele toidu ümberjaotamise organisatsioonile ettepaneku koostöölepingu sõlmimiseks tarbimiseks kõlbliku realiseerimata toidu annetamiseks , kui tegemist on: 1) jaemüügiga tegeleva ettevõtjaga, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m²; 2) hulgimüügiga tegeleva ettevõtjaga, välja arvatud vahendusteenuse osutaja, kelle põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ning kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas 5 miljonit eurot; 3) toidu töötlemisega tegeleva ettevõtjaga, kelle põhitegevusala on toiduainete tootmine ning kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas 2 miljonit eurot. ( 2 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu alusel annetamine peab toimuma viisil, mille korral toidukäitlejale kaasnevad kulud on mõistlikud. Mõistlike ks loetakse kulusid, mis on proportsionaalsed, kooskõlas ettevõtja tegevusala ja mahuga ning mis ei too kaasa ebamõistlikku majanduslikku koormust ega eelda ettevõtja tegevuse mahtu ja annetamisvõimalusi arvestades ebaproportsionaalseid lisainvesteeringuid. ( 3) T oidu ümberjaotamise organisatsioon käesoleva seaduse tähenduses on juriidiline isik, kes kogub, võtab vastu või vahendab tarbimiseks kõlblikku annetatud toitu mittetulunduslikul eesmärgil , et see jõuaks inimestele, eelkõige abivajajatele. Toidu ümberjaotamise organisatsiooni hulka kuuluvad muu hulgas heategevuslikud toidupangad, sotsiaalmajandus e üksused ning muud samalaadsed toidu ümberja ot amisega tegelevad üksused . ( 4 ) Toidu annetamisele ja toidu muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamisele kohaldatakse toidu käitlemist reguleerivaid õigusakte. “; 5 ) paragrahvi 23 täiendatakse lõi getega 1 15 ja 1 16 järgmises sõnastuses: „ (1 15 ) T ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes sõltumata müügiviisist, kaasa arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 7 määratletud sidevahendi abil sõlmitud lepinguga : 1 ) oma b tegevuskohta Eestis ja valmistab oma nime või kaubamärgi all Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisas IVc loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid või laseb need tooted disainida või valmistada ning turustab neid esimest korda oma nime või kaubamärgi all Eestis ; 2 ) o mab tegevuskohta Eestis ja müüb Eestis oma nime või kaubamärgi all edasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisas IVc loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, mille on valmistanud muud ettevõtjad ning mis ei kanna selliste muude ettevõtjate nime, tootemarki ega kaubamärki; 3 ) o mab tegevuskohta Eestis ja laseb majandus- või kutsetegevuse korras Eesti turule Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisas IVc loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, mis on pärit teisest Euroopa Liidu liikmesriigist või väljastpoolt Euroopa Liitu ; 4 ) müüb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisas IVc loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid sid e vahendi abil sõlmitud lepinguga otse Eesti s olevatele lõppkasutajatele, olenemata sellest, kas tegu on kodumajapidamis ega või mitte , kuid tema tegevuskoht on teises Euroopa Liidu liikmesriigis või väljaspool Euroopa Liitu. (1 16 ) T ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja na ei käsit a ta tootjaid, importijaid ja turustajaid ega muid füüsilisi ja juriidilisi isikuid ulatuses, milles nad tarnivad turul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisas IVc loetletud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, mis on korduskasutuskõlblikuks hinnatud, või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisas IVc loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, mis on sellistest kasutatud või jäätmeteks muutunud toodetest või nende osadest saadud, ega personaliseeritud tooteid tootvaid iseenda tööandjana tegutsevaid rätsepaid . “ ; 6 ) paragrahvi 23 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (3) Käesoleva seaduse mõistes on tootjate ühendus mittetulundusühing või muu majanduslikku tulu mittetaotlev juriidiline isik, mille liikmeteks on üksnes tootjad või tootjate ühendused ning kes rahaliselt või rahaliselt ja tegevuslikult korraldab tootja laiendatud vastutuse kohustuste täitmist tootja nimel. “ ; 7) paragrahv i 23 lõi ge 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (7) D igiplatvormi pakkujal , kes võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid , on õigus registreerida end tootjana ja täita oma kauplejate eest laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Digiplatvorm i pakkuja peab registreerimisel esitama kauplejate nimed, kelle nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täidetakse . “ ; 8 ) paragrahv i 23 1 lõi ke 1 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „ § 23 lõike 4 1 “ tekstiosaga „ ja § 25 4 lõike 5 “; 9 ) paragrahvi 25 lõiget 2 täiendatakse punktiga 1 1 järgmises sõnastuses: „ 11) tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoo te d . “ ; 10 ) paragrahvi 25 lõiget 3 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses : „ 11) tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoode – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98 / EÜ lisa s IVc loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoode . “ ; 1 1 ) paragrahvi 25 1 täiendatakse lõikega 4 1 järgmises sõnastuses: „ ( 4 1 ) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja, kelle asukoht on väljaspool Euroopa Liitu, kuid kes sõltumata müügiviisist laseb nimetatud probleemtooteid majandus- või kutsetegevuse korras Eesti turule, võib kirjaliku volitusega määrata laiendatud tootja vastutuse kohustusi enda nimel täitma tootjate ühenduse. “ ; 1 2 ) paragrahvi 25 1 lõiget 6 täiendatakse pärast tekstiosa „ tööstuslikest patareidest ja akudest “ teks ti osaga „ , tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest“; 1 3 ) p aragrahvi 25 1 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud rahalised vahendid, mis on ette nähtud patarei- ja akujäätmete käitlus kulude katmiseks laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmata jätmise korral, sealhulgas tegevuse alalise lõpetamise või maksejõuetuse korral , ei kuulu tootja või tootjate ühenduse pankrotivara hulka.“ ; 1 4 ) seadust täiendatakse § - de ga 25 3 – 25 6 järgmises sõnastuses: „ § 25 3 . Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine (1) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoo dete tootja on kohustatud kandma oma turule lastud probleemtootega seotud kulud , mis : 1 ) tekivad nende kasutatud toodete kogumisel kor duskasutamiseks ning jäätme te ks muutunud toodete liigiti kogumi sel korduskasutamiseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks; 2 ) tekivad kogutud kasutatud ja jäätme te ks muutunud toodete transportimisel järgnevateks korduskasutamise ks sor t imise , korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu toiminguteks; 3 ) tekivad kasutatud ja jäätme te ks muutunud toodete sortimise l , korduskasutamiseks ettevalmistamise l , ringlussevõtu l ja muu del nende taaskasutamise toimingu tel ning nende kõrvaldami sel ; 4 ) tekivad sellis t e jäätmet e kogumi sel , transportimisel ja töötlemi sel , mille on tekitanud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 – 3 nimetatud toimingute tulemusena sotsiaalmajanduse üksus või muu osaleja , kes on kasutatud ja jäätme te ks muutunud t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete liigiti kogumise kogumis võrgustiku süsteemi osaline ; 5 ) on seotud r iikliku jäätmete sortimisuuringu tegemisega ja mi lle suurus on arvutatud käesoleva seaduse § 59 3 lõikes 3 nimetatud hinnavalemi järgi ; 6 ) on seotud teabe andmise, sealhulgas asjakohaste teabekampaaniate kaudu, probleemtoote kestliku tarbimise, jäätmetekke vältimise, korduskasutamise, korduskasutamiseks ettevalmistamise, sealhulgas parandamise, ringlussevõtu, muu taaskasutamise ning kõrvaldamise kohta; 7 ) on seotud käesoleva seaduse § 26 1 lõike 1 1 alusel probleemtooteregistris registreerimise ja registrisse andmete esitamisega; 8 ) on seotud teadus- ja arendustegevuse toetamisega, et parandada tootedisaini Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781 artiklis 5 osutatud tooteaspektide puhul, ning jäätmetekke vältimise ja jäätmekäitlustoimingute toetami sega kooskõlas jäätmehierarhiaga, et suurendada kiust-kiuks ringlussevõttu, ilma et see piiraks Euroopa L iidu riigiabireeglite kohaldamist. (2) Käesoleva paragrahvi l õikes 1 osutatud kulud, mis tuleb katta, ei tohi ületada kulusid, mida on vaja nimetatud lõikes osutatud teenuste kulutõhusaks osutamiseks, ja need määratakse kindlaks läbipaistval viisil asjaomaste osalejate vahel. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti s 8 nimetatud kulude kandmine lepitakse kirjalikult kokku teadus- ja arendustegevuse korraldajaga ja kulude suurus arvutatakse proportsionaalselt tootja turuosaga . (4) Teadus- ja arendustegevuse korraldaja on teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isik. (5) Kiust-kiuks ringlussevõtt käesoleva seaduse tähenduses on jäätmete taaskasutamist oiming, mille käigus jäätmematerjalid töödeldakse kiududeks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1007/2011 tekstiilkiudude nimetuste ja tekstiiltoodete kiukoostise märgistamise ja tähistamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 73/44/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 96/73/EÜ ja 2008/121/EÜ (ELT L 272 , 18.10.2011, lk 1 -64 ) , artik li 3 lõike 1 punkti b tähenduses , et kasutada neid nende esialgsel või muul eesmärgil. See ei hõlma jäätmete energiakasutust ja töötlemist materjalideks, mida kasutatakse kütusena . § 25 4 . Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühenduse erinõuded (1) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendusele kohaldatakse lisaks käesolevas seaduses tootjate ühendusele kehtestatud üldnõuetele käesolevas paragrahvis sätestatud erinõudeid. (2) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus võib täita tootja nimel tootja laiendatud vastutuse kohustust üksnes juhul, kui ta tõendab ülesannete täitmiseks vajalikku pädevust jäätmekäitluse ja kestlikkuse valdkonnas. (3) Pädevuse tõendamiseks peab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendusel olema vähemalt üks pädev isik, kellel on: 1) keskkonna-, jäätmekäitlus - või materjalitehnoloogia, tootearenduse või muu tekstiilijäätmete käitlemisega seotud erialane teise astme kõrgharidus või sellele vastav kvalifikatsioon või 2) vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud k valifikatsiooni tõendava dokumendi koopia või andmed erialase töökogemuse koh t a esitatakse enne tegevuse alustamist probleemtooteregistri le registreerimistaotlusega. ( 5 ) Lisaks käesoleva seaduse § 23 lõikes 4 1 sätestatud nõuetele peab t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus tagama, et rahalised tasud, mida tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjad neile maksavad , vastavad järgmistele tingimustele: 1) need põhinevad asjaomaste toodete massil ja asjakohasel juhul kogusel ning neid kohandatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781 alusel kehtestatud ökodisaininõuete järgi, mis on asjakohased tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest jäätmete tekke vältimiseks ja nende jäätmete käitlemiseks kooskõlas jäätmehierarhiaga, võttes arvesse nende nõuetega seotud mõõtmismetoodikaid, mis on kehtestatud nimetatud määruse või muude Euroopa Liidu õigusaktide alusel, millega sätestatakse nende toodete ühtlustatud kestlikkuskriteeriumid ja mõõtmismeetodid ning tagatakse toodete keskkonnakestlikumaks ja ringluspõhisemaks muutmine; 2) nende puhul võetakse arvesse tootjate ühenduse tulusid jäätme te ks muutunud asjaomase probleem toote korduskasutusest , korduskasutamiseks ettevalmistamisest või selle ringlusse võtmisest saadud teisese toorme väärtusest; 3) nende puhul tagatakse, et tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjaid koheldakse võrdselt, olenemata nende päritolust või suurusest , ning ei tekitata ebaproportsionaalselt suurt koormust tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kes toodavad asjaomaseid probleem tooteid väikeses koguses . ( 6 ) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjalt, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja aastabilanss ei ületa kaht miljonit eurot, nõuab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus, et see tootja esita b kord aasta s ainult esimest korda turul kättesaadavaks tehtud toodete koguse massina. ( 7 ) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus tagab kogu andmetöötluse, säilitamise ja aruandluse protsessi jooksul oma valduses olevate andmete konfidentsiaalsuse ärisaladusena käsitatava teabe või sellise teabe korral , mis on otseselt seostatav tootja või tema volitatud esindajaga, kehtestades ranged turvameetmed ja andmekaitsestandardid, et vältida loata juurdepääsu või võimalikke andmetega seotud rikkumisi kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus ) (ELT L 119 4.5.2016, lk 1) . ( 8 ) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus peab avaldama eelmise kalendriaasta kohta hiljemalt 31. jaanuaril oma veebilehel äri- ja tööstussaladust hoides järg mise teabe: 1) esimest korda turul kättesaadavaks tehtud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogus massina; 2) kasutatud ja jäätme te ks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete liigiti kogutud kogus massina, täpsustades eraldi müümata tooted; 3) tootjate ühenduse saavutatud korduskasutamise, korduskasut amiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu määrad, täpsustades eraldi kiust-kiuks ringlussevõtu määr a ; 4) muu taaskasutamise ja kõrvaldamise määrad; 5) kasutatud, korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete ekspordimäärad ning jäätme te ks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete ekspordimäärad; 6) teabe, mis käsitleb valikumenetlust jäätmekäitlejate valimiseks . ( 9 ) Tootjate ühendused näevad jäätmekäitlejatele ette läbipaistva ja mittediskrimineeriva valikumenetluse, mis põhineb läbipaistvatel hindamiskriteeriumidel, tekitamata seejuures ebaproportsionaalse l t suurt koormust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, et hankida: 1) jäätmekäitlusteenuse i d jäätmekäitlejatelt; 2) edasi st jäätmetöötlus t . § 25 5 . T ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteem ( 1 ) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus peab tagama tootja turule lastud kasutatud ja jäätme te ks muut u nud asjaomase probleemtoote tasuta kogumisvõrgustiku toimimise , sõltumata selle toote olemusest, materjali koostisest, seisukorrast, nimetusest, tootemargist, kaubamärgist või päritolust . (2) Kogumisvõrgustik peab hõlmama kasutatud ja jäätme te ks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumist ja vedu, sealhulgas tasuta sobivate kogumismahutite ja veokonteinerite pakkumist kogumispunktidele , mis kuuluvad tootjate ühenduse kogumisvõrgustikku. ( 3 ) Kogumisvõrgustik peab katma kogu riigi territooriumi, võttes arvesse elanik e arvu ja rahvastikutihedust, kasutatud ja jäätmeteks muutunud asjaomase probleemtoote eeldatavat kogust, juurdepääsetavust ja lähedust lõppkasutajatele, ilma et see oleks piiratud piirkondadega, kus nende toodete kogumine ja järgnev käitlemine on kasumlik. ( 4 ) K ogumisvõrgustik koosneb kogumispunktidest, mille on loonud tekstiil-, tekstiiliga s e o tud või jalatsitoodete tootja te ühendus ja nende nimel tegutsevad jäätmekäitlejad koostöös ühe või mitme järgmise osalejaga: sotsiaalmajanduse üksused, jaemüüjad, ametiasutused või kolmandad isikud, kes nende asutuste nimel kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid koguvad, ning muudest vabatahtlikult käitatavatest kogumispunktidest . Tootjate ühendus korraldab koostöös nimetatud osalejatega kogumisvõrgustiku kaudu kasutatud ja jäätme te ks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tasuta kogumise ning tagab kogumise koordineeritud toimimise kogu võrgustiku ulatuses. ( 5) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus ei tohi keelduda lubamast kohalikel ametiasutustel, sotsiaalmajanduse üksustel ja muudel korduskasutusettevõtjatel osaleda kogumisvõrgustiku süsteemis. ( 6 ) T ootjate ühendus hindab korrapäraselt kogumisvõrgustiku ja teavitustegevuse tulemuslikkust, võttes muu hulgas arvesse riikliku sortimisuuringu tulemusi. T ulemuste põhjal tuleb tootjate ühendusel vajaduse l suurendada oma kogumisvõrgustikku ja teabekampaaniaid. ( 7 ) T ekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätme i d võib koguda sama kogumisvõrgustiku kaudu koos muu st tekstiili st tekkinud jäätmetega, kui nende eraldi kogumine ei anna võrreldes koos kogumisega olulist eelist korduskasutuse, korduskasutamiseks ettevalmistamise või ringlussevõtu seisukohalt, arvestades kättesaadava t tehnoloogia t , kulutõhusust ja saavutatavat keskkonnakasu. (8) Muu tekstiil on käesoleva seaduse tähenduses tekstiil, tekstiiliga seotud toode või jalatsitoode, mis ei ole käesoleva seaduse § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoode. ( 9 ) Kui tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmeid kogutakse sa ma kogumisvõrgustiku kaudu koos muu st tekstiil i st tekkinud jäätmetega , lepivad kohaliku omavalitsuse üksus ja tootjate ühendus kokku nende jäätmete kogumise ja käitlemise korralduse ning kogumise ja käitlemisega seotud kulude katmise. § 25 6 . Sotsiaalmajanduse üksus t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteemi s ( 1 ) Sotsiaalmajanduse üksus tel on lubatud pidada ja käigus hoida oma t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete liigiti kogumis e punkte ning neid koheldakse liigiti kogumise punktide asukohas võrdselt või eelistatult võrreldes teiste kogumisvõrgustiku süsteemi s osal ejatega . (2) Sotsiaalmajanduse üksused, kes on osa tootjate ühenduse loodud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteemist , ei pea kogutud , kasutatud ja jäätme te ks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid tootja te ühendusele üle andma. (3) Sotsiaalmajanduse üksus ed esita vad vähemalt kord aastas probleemtooteregistrisse andmeid käesoleva seaduse § 26 1 lõike 2 alusel kehtestatud nõuete ja korra kohaselt. “ ; 1 5 ) paragrahvi 26 täiendatakse lõi gete ga 1 8 – 1 12 järgmises sõnastuses: „ (1 8 ) K asutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, mis kogutakse liigiti, käsitatakse kogumisel jäätmetena , välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja annab selle toote otse üle ning korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus hindab selle kogumispunktis otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. (1 9 ) Kasutatud tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoode on liigiti kogutud tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoode , mille lõppkasutaja kasutuselt kõrvaldab, olenemata sellest, kas see on kõrvaldatud kavatsuse ja võimalusega seda korduskasutada või mitte. (1 10 ) Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoode on tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoode , mis on pärast kogumist, sortimist ja korduskasutamiseks ettevalmistamist või kogumispunktis toimunud otsest ja asjatundlikku hindamist hinnatud korduskasutuskõlblikuks. (1 11 ) K äesoleva paragrahvi lõikes 1⁸ nimetatud otsene ja asjatundlik k orduskasutuskõlblikuks hindamine on lõppkasutaja poolt kogumispunktis otse üle antud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote korduskasutuskõlblik k use hindamine korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksuse poolt . Hindamise teeb toodet kogumispunktis vastu võttev isik, kellel on hindamiseks vajalikud teadmised ja oskused. Hindamisel tehakse visuaalse ja vajaduse korral funktsionaalse kontrolli alusel kindlaks, et: 1) toodet saab selle seisundit arvestades kasutada selle ettenähtud eesmärgil; 2) toode vastab selle kasutamise suhtes kohaldatavatele tehnilistele nõuetele ja õigusnormidele; 3) toote kasutamine ei avalda negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele. (1 1 2 ) Muu tekstiili ning kasutuselt kõrvaldatud müümata tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoo te puhul tuleb tekstiilmaterjalide ja -esemete eri fraktsioonid hoi da jäätmetekkekohas eraldi, kui selline eraldamine hõlbustab järgnevat korduskasutamist, korduskasutamiseks ettevalmistamist või ringlussevõttu, sealhulgas kiust-kiuks ringlussevõttu, kui tehnoloogia areng seda võimaldab. Selline eraldamine toimub kulutõhusal viisil, et maksimeerida ressursside taaskasutamist ja keskkonnakasu. “ ; 1 6 ) paragrahvi 26 1 lõige 1 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1 1 ) Tootja ja tootjate ühendus on kohustatud end registreerima probleemtooteregistris enne tegevuse alustamist ja esitama registrisse andmeid. “ ; 1 7 ) seadust täiendatakse §- de ga 26 22 –26 25 järgmises sõnastuses: „ § 26 22 . Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelised saadetised (1) R iikidevahelise s kaubaveo s toimuva korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil - , tekstiiliga seotud või jalatsitoodete (edaspidi korduskasutuskõlblikud tekstiil i tooted ) riikidevahelise veo korral või b Keskkonnaamet ja Maksu- ja Tolliamet oma pädevuse piires kontrollida kõiki saadetisi, mille puhul on põhjendatud kahtlus, et need kujutavad endast jäätmeid. Kontrolli eesmärk on veenduda, et saadetised vastavad käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud miinimumnõuetele. (2) Majandus- või k utsetegevuse raames korraldatud korduskasutuskõlblike tekstiilitoodete saadetistega peab kaasas olema vähemalt järgmine teave: 1) tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete müügi või omandiõiguse üleminekuga seotud koopia arvest ja lepingust, mis tõendab, et saadetises olevad tooted on mõeldud otseseks korduskasutamiseks ning on selleks sobivad; 2) tõendid eelneva sortimise või korduskasutuskõlblikkuse hindamise kohta, mis on tehtud kooskõlas käesoleva seaduse ja asjakohaste E uroopa Liidu õigusaktidega , esitatuna iga saadetises sisalduva palli kohta dokumenteeritud andmete koopiana ning protokollina, mis sisaldab kogu nõutud teavet; 3) deklaratsioon, mille koostab füüsiline või juriidiline isik, kelle valduses on korduskasutuskõlblikud tekstiilitooted ja kes majandus- või kutsetegevuse käigus korraldab nende vedu, kinnitusega, et ükski saadetises olev materjal ei kujuta endast jäätmeid käesoleva seaduse § 2 lõike 1 tähenduses. (3) Korduskasutuskõlblike tekstiilitoodete saadetis t e dokumentatsioon pea b sisaldama vähemalt sortimis-, otsese ja asjatundliku korduskasutuskõlblikkuse hindamise või korduskasutamiseks ettevalmistamise toiminguid käsitlev ai d a ndme i d , saadetises sisalduvate esemete kirjeldust sortimistaseme järgi , sealhulgas vajaduse korral riietuse liik i , suurus t , värv i , sooli st jaotus t , materjalikoostis t või muu d korduskasutamist toetav at omadus t , ning vastavalt tehtud toimingule lõpliku sortimise , otsese ja asjatundliku korduskasutuskõlblikkuse hindamise või korduskasutamiseks ettevalmistamise eest vastutava ettevõtja nim e ja aadress i . Dokument peab olema kindlalt, kuid mitte jäädavalt kinnitatud pakendile . (4) Korduskasutuskõlblike tekstiilitoodete saadetised peavad olema veol, peale- ja mahalaadimisel asjakohaselt kaitstud kahjustuste eest, sealhulgas piisava lt pakenda tud ja koor em korrektse lt virnasta tud, et taga da toodete terviklikkuse ja korduskasutuskõlblikkuse säilimi n e kogu veo vältel. (5) Kui Keskkonnaame t tee b kontrolli käigus kindlaks, et saadetis ei vasta korduskasutuskõlblike tekstiilitoodete nõuetele , ning kahtlusta b , et saadetis sisaldab jäätmeid, või b ta nõud a saadetise asjakohase analüüsi, kontrolli ja ladustamise kulude hüvitamist tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjatelt, nende nimel tegutsevatelt kolmandatelt isikutelt või muudelt saadetise korraldajatelt. § 26 2 3 . Digiplatvormi pakkuja teabe küsimise kohustus ja t ekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootj a teabe esitamise kohustus (1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 artikli 30 lõike 1 punktide d ja e järgimiseks peab nimetatud määruse III peatüki 4. jao kohaldamisalasse kuuluv digiplatvormi pakkuja, kes võimaldab tarbijatel sõlmida sidevahendi abil lepinguid tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjatega, kes pakuvad liidus asuvatele tarbijatele tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, saama tootjalt enne oma teenuse kasutamise lubamist järgmise teabe: 1) teave registreerimise kohta tootjate registris Euroopa Liidu liikmesriigis , kus tarbija asub, ja tootja registreerimisnumber või -numbrid selles registris; 2) tootja kinnitus, et ta pakub digiplatvormi kaudu üksnes selliseid tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, mille puhul on Euroopa Liidu liikmesriigis, kus tarbija asub, täidetud laiendatud tootja vastutuse nõuded. (2) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja on kohustatud esitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet digiplatvormi pakkujale ning esitatud teabe õigsuse eest vastutab asjaomane tootja. § 26 2 4 . Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja teabe esitamise kohustus ekspediitorteenuse osutajale (1) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja, kes pakub liidus asuvatele lõppkasutajatele tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, on kohustatud esitama käesoleva seaduse § 26 2 3 lõikes 1 nimetatud teabe Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 artikli 3 punktis 11 osutatud teenuste kohta ekspediitorteenuse osutaja le temaga lepingu sõlmimise ajal. (2) Ekspediitorteenuse osutaja on käesoleva seaduse tähenduses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 artikli 3 punktis 11 määratletud ekspediitorteenuse osutaja. § 26 2 5 . Ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustus ning tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja vastutuskohustus (1) Ekspediitorteenuse osutaja teeb käesoleva seaduse § 26 2 3 lõikes 1 nimetatud teabe saamisel tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjalt ning asjaomase tootja ga Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 artikli 3 punktis 11 osutatud teenuseid käsitleva lepingu sõlmimise ajal kõik endast oleneva, et hinnata, kas kõnealune teave on usaldusväärne ja täielik, kasutades selleks: 1) riigi või liidu poolt kättesaadavaks tehtud vabalt juurdepääsetavat ametlikku veebiandmebaasi; 2) internetipõhist kasutajaliidest; 3) tootja esitatud lisadokumente. (2) Käesoleva seaduse § 26 2 3 lõikes 1 nimetatud ja esitatud teabe õigsuse eest vastutab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja. Tootja on kohustatud ekspediitorteenuse osutaja nõudmisel ebaõige, puuduliku või aegunud teabe viivitamata parandama, täiendama või ajakohastama. (3) Kui ekspediitorteenuse osutaja saab piisavalt andmeid või tal on põhjust uskuda, et asjaomaselt tootjalt saadud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave on ebaõige, puudulik või ei ole ajakohane, nõuab ta, et tootja parandaks, täiendaks või ajakohastaks tea be viivitamata. (4) Kui tootja teavet ei paranda, täienda ega ajakohasta, peatab ekspediitorteenuse osutaja viivitamata oma teenuse osutamise asjaomasele tootjale tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete pakkumise ks liidus asuvatele lõppkasutajatele kuni teabe korrektse esitamiseni. (5) Ekspediitorteenuse osutaja teavitab asjaomast tootjat peatamise põhjustest . (6) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjal on õigus vaidlustada ekspediitorteenuse osutaja teenuse peatamine liikmesriigi kohtus, kus ekspediitorteenuse osutaja on asutatud. “ ; 1 8 ) paragrahv i 31 lõi get 1 täiendatakse pärast sõna „ulatuses“ tekstiosaga „, ja tagab liigiti kogumiseks vajaliku taristu olemasolu ning liigiti kogumise punktide piisava katvuse“ ; 19 ) paragrahvi 31 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „tekstiili-“ tekstiosaga „ muu tekstiili -“; 2 0 ) paragrahvi 39 täiendatakse lõikega 3 5 järgmises sõnastuses: „ ( 3 5 ) Käesoleva paragrahvi lõike 3 2 punktis 4 nimetatud toidujäätmete tekke vältimise eriprogramm peab sisaldama meetmeid , mis hõlmavad vähemalt järgmist : 1) käitumisharjumuste muutmisega seotud sekkumiste väljatöötami ne ja toetamine, et vähendada toidujäätmeid, ning teabekampaaniad , et suurendada teadlikkust toidujäätmete tekke vältimisest ; 2) toidutarneahela toimimises ebatõhususte kindlaks tegemine ja nendega tegelemine, kõigi toidutarneahelas osalejate koostöö toetamine , tagades ühtlasi vältimismeetmete kulude ja tulude õiglase jaotamise ; 3) toidu annetamis e ja muul viisil toidu ümberjaotamise soodustamine, tagades selle eelistamise, et toit jääb inimeste toiduks ning ei kasutata söödaks ega töödelda toiduks mittekasutatavateks toodeteks ; 4) koolitust e ja oskuste arendamis e toetami ne ; 5) rahastamisvõimalustele juurdepääsu hõlbustami ne , eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ja sotsiaalmajanduse üksuste jaoks ; 6) innovatsiooni ja tehnoloogilis te lahendus te soodustami ne ja edendamine . “; 2 1 ) paragrahvi 42 lõike 3 punkti 6 täiendatakse pärast sõna „ hinnangut “ sõnadega „ jäätmete liigiti kogumise taristu piisavusele ning“; 2 2 ) paragrahvi 42 l õike 3 punkti 1 7 täiendatakse pärast sõna „ kava “ sõnadega „ , sealhulgas meetmeid toidujäätmete tekke vähendamiseks “ ; 2 3 ) seaduse 2. peatükki täiendatakse 4. jaoga järgmises sõnastuses: “4. jagu Riiklik jäätmete sortimis e uuring § 59 2 . Riiklik jäätmete sortimis e uuring (1) Riiklik jäätmete sortimis e uuring (edaspidi sortimisuuring ) on uuring, millega hinnatakse Eesti s tekkinud ja kogutud jäätmete, sealhulgas segaolmejäätmete liigilist koostist, liigiti kogumise taset, jäätmevoogude puhtust ning riiklike jäätmealaste sihttasemete täitmise seisu. (2) Sortimisuuringu eesmärk on tagada usaldusväärne ja võrreldav andmestik jäätmevoogude kohta, mida kasutatakse muu hulgas: 1) laiendatud tootjavastutuse kohustuste arvutamiseks ja täitmise hindamiseks; 2) kogumisvõrgustiku tulemuslikkuse hindamiseks ja parandamiseks; 3) teabekampaaniate tulemuslikkuse hindamiseks ja parandamiseks ; 4) Euroopa Komisjonile jäätmete kohta teabe esitamiseks. (3) Sortimisuuringu korraldab Keskkonnaagentuur vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Sortimisuuringu tellimisele kohaldatakse riigihangete seaduses sätestatut. (4) Sortimisuuring tehakse koostöös asjaomaste probleemtoodete tootjate või tootjate ühendustega ning selle käigus tagatakse andmete asjakohasus ja läbipaistvus ning kaasatakse puudutatud isiku d. (5) Sortimisuuringu tegemiseks sätestatakse riigihanke alusdokumentides vähemalt järgmised tingimused: 1) uuritav piirkond; 2) uuritavate jäätmete liigid; 3 ) proovivõtu sagedus ja ajavahemik; 4 ) andmete kogumise ja analüüsi meetodid; 5 ) tulemuste esitamise nõuded; 6 ) kvaliteedi tagamise ja kontrolli põhimõtted. (6) Valim uuritavate jäätmeliikide ja piirkonna kohta koostat akse viisil, mis tagab tulemuste võrreldavuse teiste samalaadsete sortimisuuringutega. ( 7 ) Kohalik omavalitsus, jäätmevedaja ja jäätmekäitleja on kohustatud tagama sortimisuuringu tegemiseks juurdepääsu jäätmevoogudele, edastama nõutud teabe ning võimaldama proovivõtu. ( 8 ) Sortimisuuringu tulemused avalikustatakse Keskkonna portaalis kuue kuu jooksul sortimisuuringu kinnitamisest. § 59 3 . Sortimisuuringu tasu ja selle arvutamine (1) Sortimisuuringu kulud kaetakse riigieelarvest või muudest vahenditest, sealhulgas osaliselt probleemtoote tootja või tootjate ühenduse poolt, kellel on asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus. P robleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes või muudes jäätmetes. (2) Probleemtoote tootja või tootjate ühendus, kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus, tasu b Keskkonnaagentuuri korralduse alusel sortimisuuringu tasu käesolevas paragrahvis ettenähtud hinnavalemi alusel. Kui probleemtoote tootja on seaduse kohaselt kohustatud täitma laiendatud tootjavastutuse kohustusi tootjate ühenduse kaudu, on sortimisuuringu tasu maksja tootjate ühendus. ( 3 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud p robleemtoote tootja või tootjate ühendus e makstava sortimisuuringu tasu suurus arvutatakse järgmise hinnavalemi järgi: S = K × (T / ΣT), kus S – sortimisuuringu maksumus ühe probleemtoote tootja või tootjate ühenduse kohta eurodes; K – asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kogumaksumus eurodes; T – tootja või tootjate ühenduse kaudu kohustusi täitvate tootjate poolt sortimisuuringu tulemuste kinnitamise aastale eelnenud kalendriaastal turule lastud asjaomase probleemtoote kogus tonnides; ΣT – kõigi asjaomase probleemtoote sortimisuuringu kulude katmiseks kohustatud tootjate poolt samal kalendriaastal turule lastud asjaomase probleemtoote kogus kokku tonnides . (4) Sortimisuuringu tasu arvutamisel võetakse arvesse tootjad, kes lasid sortimisuuringu tulemuste kinnitamise aastale eelnenud kalendriaastal turule asjaomaseid probleemtooteid ning kellele kohaldus nende toodete turule laskmise ajal õigusaktist tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus. Probleemtooteregistri andmed või muud menetluses kogutud andmed on aluseks probleemtoodete tootjate või tootjate ühenduste tuvastamisel ning nende turuosade arvutamisel. Registrikande või registrisse esitatud andmete puudumine ei vabasta sortimisuuringu rahastamise kohustuse täitmisest. ( 5 ) Keskkonnaagentuuril on õigus nõuda p robleemtoote tootjalt või tootjate ühenduselt vajaduse korral rohkem andmeid, dokumente ja kirjalikke selgitusi sortimisuuringu tasu arvutamiseks. § 59 4 . Sortimisuuringu tasu tasumine ja tasumise tähtaeg (1) Sortimisuuringu tasu määramiseks teeb Keskkonnaagentuur 60 tööpäeva jooksul sortimisuuringu tulemuste kinnitamisest p robleemtoote tootjale või tootjate ühendusele , kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus, teatavaks selle sisulise korralduse, märkides maksmisele kuuluva sortimisuuringu tasu suuruse , tasu arvutamise alused ja arvutuskäigu ning maksmise tähtaja. (2) Sortimisuuringu tasu makstakse 60 tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korralduse tootjale või tootjate ühendusele te atavaks tegemisest arvates . ( 3 ) Sortimisuuringu tasu laekub riigieelarvesse. § 59 5 . Sortimisuuringu tasu tasumata jätmise tagajärg Käesoleva seaduse § 59 4 lõikes 1 nimetatud korraldus on täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses. Kui sortimisuuringu tasu maksma kohustatud isik ei tasu seda korralduses ettenähtud tähtaja jooksul, võib Keskkonnaagentuur anda korralduse sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. “ ; 2 4 ) paragrahvi 119 lõiget 6 täiendatakse pärast tekstiosa „ käesoleva seaduse §-de “ tekstiosaga „ 26 22 , “ ; 2 5 ) paragrahvi 119 täiendatakse lõ igetega 9 3 – 9 4 järgmises sõnastuses: „ ( 9³) Järelevalvet käesoleva seaduse § -s 26²³ sätestatud nõuete täitmise üle teostab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud korras. ( 9 4 ) Järelevalvet käesoleva seaduse § 26²⁴ lõikes 1 ja § 26²⁵ lõigetes 1–4 sätestatud nõuete täitmise üle teostab Keskkonnaamet. “ ; 2 6 ) paragrahvi 120 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 120. Jäätmete, sealhulgas toidujäätmete tekke vältimise, jäätmehoolduse ja jäätmealase arvestuse pidamise nõuete rikkumine (1) Jäätmete, sealhulgas toidujäätmete tekke vältimise või jäätmehoolduse nõuete, sealhulgas jäätmete üleandmise kohustuse või üleandmise nõuete või jäätmealase arvestuse pidamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. “; 2 7 ) paragrahvi 120 7 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 10 0 000 eurot. ”; 2 8 ) seadust täiendatakse § - ga 120 8 järgmises sõnastuses: „ § 120 8 . Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumine (1) Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. “ ; 29 ) seadust täiendatakse § - dega 124 7 – 124 9 järgmises sõnastuses: „ § 124 7 . E kspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmata jätmine (1) E kspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot . § 124 8 . E kspediitorteenuse osutajale teabe esitamise kohustuste täitmata jätmine (1) E kspediitorteenuse osutajale teabe esitamata jätmise või ebaõige, puuduliku või aegunud teabe esitamise ees t t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja poolt – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot . § 124 9 . E kspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmise üle riikliku järelevalve takistamine (1) Ekspediitorteenuse osutaja poolt tema hoolsuskohustuse täitmise üle riikliku järelevalve takistamise eest, kui takistamine seisneb Keskkonnaametile ruumidele või teabele juurdepääsu võimaldamata jätmises, järelevalve käigus ebaõige, puuduliku või aegunud teabe esitamises või Keskkonnaameti nõudel sellise teabe parandamata, täiendamata või ajakohastamata jätmises, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut . (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot . “ ; 3 0 ) paragrahvi 127 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Käesoleva seaduse §-des 120–120 2 , 120 4 , 120 5 , 120 8 , 122, 124, 124 5 – 124 9 , 126, 126 2 , 126 4 , 126 5 , 126 8 ja 126 10 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnaamet. “ ; 3 1 ) paragrahvi 127 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „ , 120 5 “ tekstiosaga „ , 120 8 “ ; 3 2 ) paragrahvi 136 3 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ § 136 3 . Jäätmete liigiti kogumise ja taaskasutamise ning jäätmete tekke vähendamise riiklikud sihtarvud“ ; 3 3 ) paragrahvi 136 3 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Hiljemalt 31. detsembriks 2030 tuleb vähendada toidujäätmete teket: 1) vähemalt 10% toidu töötlemisel ja valmistamisel võrreldes aastatel 2 021 – 2023 tekkinud keskmise aastase toidujäätmete kogusega; 2) vähemalt 30% elaniku kohta toidu jaemüügi ja muul viisil tarnimise käigus, restoranides ja toitlustusteenuste pakkumisel ning kodumajapidamistes kokku võrreldes aastatel 2021 – 2023 elaniku kohta tekkinud keskmise aastase toidujäätmete kogusega. (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud sihtarvude arvutamisel arvestatakse komisjoni delegeeritud otsust (EL) 2019/1597, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ toidujäätmete koguse ühtse mõõtmise ühise metoodika ja kvaliteedi miinimumnõuete osas (ELT L 248, 27.9.2019, lk 77).“ ; 3 4 ) paragrahvi 136 1 3 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kohaliku omavalitsuse üksus viib jäätmekava käesoleva seaduse § 42 lõike 3 punkti des 6 ja 17 sätestatuga kooskõlla jäätmekava muutmise l või uue kehtestamise l , kuid hiljemalt 2030. aasta 31. detsembriks. “; 3 5 ) seadust täiendatakse § - de ga 136 30 ja 136 31 järgmises sõnastuses: “§ 136³⁰. Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete laiendatud tootjavastutuse rakendamine (1) Käesoleva seaduse § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete ning nendest tekkinud jäätmete suhtes rakendatakse § 23 lõiget 4, § 23¹, § 25¹, §-e 25³ ja 25⁴, § 25⁵ lõikeid 1–8, § 26 lõikeid 1¹, 4 ja 5, § 26¹ lõikeid 1¹, 1³ ja 1⁸, § 26⁸ lõikeid 1–6, § 26²³ lõiget 2, § 26²⁴ lõiget 1 ning § 26²⁵ lõiget 2 alates 2028. aasta 17. aprillist. (2) Sotsiaalmajanduse üksusele rakendatakse käesoleva seaduse § 25⁶ alates 2028. aasta 17. aprillist. (3) Digiplatvormi pakkujale rakendatakse käesoleva seaduse § 26²³ lõiget 1 alates 2028. aasta 17. aprillist. (4) Ekspediitorteenuse osutajale rakendatakse käesoleva seaduse § 26²⁵ lõikeid 1 ja 3–5 alates 2028. aasta 17. aprillist. (5) Kohaliku omavalitsuse üksusele ja tootjate ühendusele rakendatakse käesoleva seaduse § 25⁵ lõiget 9 alates 2028. aasta 17. aprillist. (6) Majandustegevusega tegelevale isikule, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja aastabilanss ei ületa kaht miljonit eurot, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 nimetatud sätetes ette nähtud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete ja nendest tekkinud jäätmetega seotud kohustusi ning käesoleva seaduse § 26 lõikes 1¹² ja §-s 26²² sätestatud kohustusi alates 2029. aasta 17. aprillist. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud tootjale teenuse osutamisel ei kohaldata kuni 2029. aasta 16. aprillini käesoleva seaduse § 26²³ lõikes 1 ja § 26²⁵ lõikes 1 sätestatud nõudeid tootja probleemtooteregistris registreerimise kohta teabe saamise ja kontrollimise osas. (8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 6 nimetatud kohustuste täitmiseks võib probleemtooteregistris registreerimist taotleda ja registreeringu teha enne nimetatud lõigetes sätestatud tähtpäevi. Registreerimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 25⁴ ja 26¹ sätestatut. (9) Käesoleva seaduse § 26 lõikeid 1⁸ ja 1¹² ning § 26²² rakendatakse alates 2028. aasta 17. aprillist. Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud isiku suhtes rakendatakse § 26 lõiget 1⁸ toodete kogumisel alates 2029. aasta 17. aprillist. ( 10) Enne käesoleva seaduse § 26 lõikes 1⁸ sätestatud erireegli rakendumist käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud tähtpäeval lähtutakse kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete jäätmetena käsitamisel käesoleva seaduse §-st 2. (11) Käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 9 sätestatud § 26²² rakendamise tähtpäevad ei mõjuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1157 ega käesoleva seaduse muude sätete kohaldamist saadetiste kontrollimisel ja nende jäätmestaatuse hindamisel. § 136 31 . Toidujäätmete tekke vähendamise ja vältimise tegevuste rakendamine (1) Käesoleva seaduse § 22 7 lõi kes 3 sätestatud arvestuse pidamise kohustust rakendatakse alates 2028. aasta 1. jaanuarist. (2) Käesoleva seaduse § 22 7 lõikes 7 nimetatud toidukäitleja kohustust avalikustada annetatud toidu osakaal maha kantud toidust rakendatakse alates 2029. aasta 1. jaanuarist. ( 3 ) Käesoleva seaduse § 22 7 lõikes 10 nimetatud toidukäitleja kohustust pidada ja rakendada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava rakendatakse alates 2028. aasta 1. juu l ist. “; 3 6 ) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse pärast tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3–30) , muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/851 (ELT L 150, 14.6.2018, lk 109–140) “ tekstiosaga „, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2025/1892 ( ELT L, 2025/1892, 26.9.2025 ) “. § 2. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 202 7 . aasta 1 7 . juun il . (2) Käesoleva seaduse § 1 punkt 19 jõustu b 2028. aasta 17. aprillil. Riigikogu esimees ______________________________________________________________________ Tallinn, 202 6 Algatab Vabariigi Valitsus 202 6 . a allkirjastatud digitaalselt 22 . 0 9 .202 6 Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus Sisukokkuvõte Eelnõu eesmärk on vähendada tekstiili- ja toidujäätmete teket, suurendada korduskasutust , korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu ning viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa Liidu nõuetega. Eelnõu kohase seaduse ga muudetakse jäätmeseadust (edaspidi JäätS ), millega võetakse üle ja rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 20 25 / 1892, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid (ELT L 1892 , 2 6 . 9 .20 25 ) ( edaspidi jäätmete raamdirektiiv ), nõudeid . Jäätmete raamdirektiivi muudatused toetavad Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamist, edendades jäätmetekke vähendamist ja ringmajandusele üleminekut, keskendudes eelkõige kahele ressursimahukale sektorile : tekstiilitööstusele ja toidusektorile. Tekstiilijäätmed Euroopa Liidus ja Eestis tekib järjest rohkem tekstiilijäätmeid, kuid nende korduskasutamise, korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu süsteemid ei ole piisavalt arenenud. Kehtiv õigus ei taga tekstiilijäätmete kogumise ja käitlemise süsteemi pikaajalist rahastamist ega loo piisavaid stiimuleid kestlikumate toodete turule laskmiseks. N ii E Lis kui Eestis ei ole tekstiilijäätmete liigiti kogumise, sorteerimise ja ringlussevõtu süsteemid piisavalt arenenud ega suuda toime tulla lisanduvate tekstiilijäätmete kogustega, mis tekivad 1. jaanuaril 2025 jõustunud tekstiilijäätmete liigiti kogumise kohustuse ning jätkuvalt kasvava tekstiil toodete tarbimisega. Probleemi põhjustavad eelkõige ebapiisav rahastus tekstiilijäätmete käitlemiseks, õiguslik ebaselgus tekstiilijäätmete käitlemisel ning kiiresti kasvav odavate tekstiilitoodete tarbimine . Tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetele kehtestatakse tootjavastutus. Tootjad peavad rahastama tekstiilijäätmete kogumist, sortimist, korduskasutamist ja ringlussevõttu ning toetama tarbijate teavitamist. Süsteemi eesmärk on suurendada korduskasutust ja ringlussevõttu ning suunata tootjaid tootma vastupidavamaid ja kergemini ringlussevõetavaid tooteid. Tekstiili tootjavastutussüsteem tuleb luua hiljemalt 17.04.2028. Lisaks kehtestatakse nõuded korduskasutuskõlblike tekstiiltoodete riikidevahelistele saadetistele, et eristada neid jäätmetest ning vältida jäätmete ebaseaduslikku piiriülest vedu. Muudatustega kehtestatakse teabe- ja hoolsuskohustus digiplatvormidele ja ekspediitorteenuse osutajatele ning vastutussätted . Digiplatvormidel tekib kohustus kontrollida, et nende kaudu Eesti tarbijatele tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid pakkuvad tootjad oleksid täitnud tootjavastutusest tulenevad nõuded. Samuti nähakse ette ekspediitorteenuse osutajate hoolsuskohustus tootjate esitatud teabe kontrollimisel ning tootjate vastutus esitatud andmete õigsuse eest. Nõuete rikkumise korral kehtestatakse järelevalve- ja vastutusmeetmed. Olulise muudatusena tunnustatakse sotsiaalmajanduse üksuste rolli tekstiiltoodete korduskasutamise, korduskasutuseks ettevalmistamise ja liigiti kogumise süsteemis. Sotsiaalmajanduse üksustele võimaldatakse osaleda tootjavastutuse raames loodud kogumisvõrgustikes ning sätestatakse nende õigused ja kohustused kogutud tekstiiltoodete käitlemisel ja andmete esitamisel. Muudatuste eesmärk on tagada tekstiili de ja nendest tekkinud jäätmete tõhusam kogumine ja käitlemine ning suurendada korduskasutuse ja ringlussevõtu osakaalu kooskõlas ringmajanduse põhimõtetega. Toidujäätmed Eestis tekkis 2025. aastal ligikaudu 139 000 tonni toidujäätmeid. Kuigi toidujäätmete kogus on v iimastel aastatel vähenenud, moodustas 2025. aastal 38% toidujäätmetest välditav toidukadu. Toiduraiskamine põhjustab olulist majanduslikku kahju ning avaldab negatiivset mõju keskkonnale ja ühiskonnale. Kuigi toidujäätmete tekke vähendamiseks on juba rakendatud mitmeid meetmeid, o n Euroopa Liidu õigusest tulenevate eesmärkide saavutamiseks vajalik rakendada täiendavaid lahendusi kogu toidutarneahelas. Toidujäätmete tekke vähendamiseks kehtestatakse riiklikud sihtarvud ning nähakse ette meetmed toidujäätmete tekke paremaks ennetamiseks ja söögikõlbliku toidu annetamise suurendamiseks. Esmane eesmärk on vähendada toidu ülejääkide teket. Olukorras, kus need siiski tekivad, tuleks need võimalikult suures ulatuses annetada või muul viisil ümberjaotada inimtarbimiseks . Selleks kehtestatakse suurematele jae- ja hulgikaubandusettevõtjatele, toidutööstusettevõtjatele ning toitlustusettevõtjatele kohustus pidada arvestust toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle ning koostada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava. Lisaks nähakse suurematele jaemüüjatele ette annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustus ning suurematele jae- ja hulgikaubandusettevõtjatele ning toidutööstusettevõtjatele kohustus teha toidu ümberjaotamise organisatsioonidele koostöölepingu sõlmimise ettepanek. Muudatuste eesmärk on vähendada toidujäätmete teket kogu toidutarneahelas ning aidata kaasa Eesti ja Euroopa Liidu eesmärkide saavutamisele. Õigusselguse tagamiseks võetakse seaduses kasutusele ka uusi termineid . Lisaks täiendatakse seadust riikliku jäätmete sortimise uuringu regulatsiooniga, et saada usaldusväärseid andmeid jäätmevoogude koostise, liigiti kogumise taseme ning jäätmealaste eesmärkide saavutamise kohta. Mõju halduskoormusele Eelnõu aitab vähendada tekstiili- ja toidujäätmete teket ning suurendada korduskasutust ja ringlussevõttu. Ettevõtjatele kaasnevad uued tootjavastutuse (tekstiili valdkonnas) , arvestuse pidamise , tegevuskavade koostamise ja koostöölepingute ettepanekutega seotud (toidujäätmete valdkonnas) ning registreerimise ja aruandlusega (tekstiili valdkonnas) seotud kohustused, mis suurendavad mõnevõrra nende halduskoormust. Eraisikutele otsest halduskoormust ei kaasne. Sotsiaalmajanduse üksustele ja toidu ümberjaotamise organisatsioonidele loovad muudatused täiendavad võimalused osaleda korduskasutuse ja toidu annetamise süsteemides. Halduskoormuse tasakaalustamine Halduskoormust vähendatakse kahes keskkonnaministri määruses tehtud muudatustega. Keskkonnaministri 10.05.2016 määruses nr 12 „Nõuded biolagunevatest jäätmetest biogaasi tootmisel tekkiva kääritusjäägi kohta“ tehtud muudatus t ega vähendati biogaasitootjate halduskoormust kääritusjäägi tootestaatusesse viimisel ning tehti muudatusi, mis lihtsustavad sertifikaadi väljastamist ning selle hoidmist. Keskkonnaministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 21 „Teatud liiki ja teatud koguses tavajäätmete, mille vastava käitlemise korral pole jäätmeloa omamine kohustuslik, taaskasutamise või tekkekohas kõrvaldamise nõuded 1 “ muutmisega vähendati põllumajandustootjate halduskoormust jäätmestaatuses kääritusjäägi põllumajanduses kasutamise korra l. M ääruse muudatuste eesmärk on võimaldada uue biogaasijaama käivitamise perioodil jäätmestaatuses, kuid juba teatud kvaliteedinõuetele vastavat kääritusjääki põllumajanduses kasutada senisest lihtsamini ehk jäätmeloa või kompleksloa asemel jäätmekäitleja registreeringu alusel. Mõlema määruse muudatused jõustusid suvel 2026. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna nõunik Kerli Rebane ( [email protected] ) ja sama osakonna j äätmekorralduse valdkonna juht Kristel Kibin ( [email protected] ) , h ankelepingute muutmise küsimustes Rahandusministeeriumi riigi osaluspoliitika ja riigiha ngete osakonna nõunik Laura Frolov ( [email protected] ) , õigusekspertiisi on teinud õigusosakonna nõunik Käthlin Oeselg ( [email protected] ) . K eeletoimet use tegi Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja Aili Sandre ( [email protected] ). Märkused Eelnõu ga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1892, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid . Eelnõukohase seadusega muudetakse jäätmeseaduse redaktsiooni RT I, 12.05.2026, 35 . Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2025–2027, mille kohaselt edendatakse ressursitõhusat ja keskkonnasäästlikku ringmajandust, sealhulgas korduska s utust ning jäätmete korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu ning rakendatakse jäätmereformi. Tegevusprogrammis on eraldi ette nähtud tekstiil toodete tootjavastutussüsteemi loomine. Eelnõuga direktiivi (EL) 2025/1892 ülevõtmisel panustatakse nimetatud eesmärkide saavutamisse, vähendades toidu- ja tekstiilijäätmete teket ning edendades tekstiiltoodete korduskasutust ja tekstiilijäätmete ringlussevõttu. Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga . Eelnõukohase seadusega ei muudeta konstitutsioonilisi seadusi. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide, Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingute ning Euroopa Liidu õigusega. Seaduse eesmärk Seaduseelnõu eesmärk on vähendada toidu- ja tekstiilijäätmete koguseid, soodustada toidu annetamist ja muul viisil inim estele tarbimiseks ümberjaotamist, tekstiiltoodete korduskasutust ning kehtestada tekstiiltoodetele, nendega seotud toodetele ja jalatsitele tootjavastutus. Eelnõu aitab kaasa ringmajanduse põhimõtete rakendamisele Eestis, vähendades jäätmeteket ja edendades ressursside tõhusamat kasutamist. Toidu- ja tekstiilijäätmed moodustavad märkimisväärse osa olmejäätmetest ning nende käitlemine toob kaasa olulise keskkonnamõju, sealhulgas kasvuhoonegaaside heite, vee ja energia liigse kasutamise ning bioloogiliste ressursside raiskamise. Eelnõu eesmärk on muuta jäätmekäitlus senisest ennetavamaks, keskendudes eelkõige jäätmetekke vältimisele ja korduskasutuse suurendamisele. Eesmärk on mõjutada kogu toidutarneahelat vähendama toidujäätmete teket. Eestis tekkis 2025. aastal ligikaudu 139 000 tonni toidujäätmeid ehk 102 kg elaniku kohta. Ligi pool toidujäätmetest tekkis kodumajapidamistes, 27% toidutööstuses, 12% jae- ja hulgikaubanduses, 8% toitlustuses ning 3% esmatootmises. Kõigist toidujäätmetest 38% moodustas toidukadu ehk toit, mille raiskamist oleks olnud võimalik vähendada. Toidukao rahaline väärtus kogu toidutarneahelas ulatus 2025. aastal hinnanguliselt 233 miljoni euroni. Kuigi toidujäätmete ja eelkõige toidukao kogus on võrreldes 2020. aastaga vähenenud, ei pruugi senine positiivne areng olla püsiv. Näiteks kodumajapidamiste toidukao vähenemist seostatakse muu hulgas toiduainete hinnatõusuga ning hinnataseme stabiliseerumisel võivad kogused taas kasvada. Samuti on toidujäätmete teke toidutööstuses võrreldes 2021.–2023. aasta keskmisega suurenenud . Eestis on toidujäätmete tekke vältimiseks seni rakendatud eelkõige riigi jäätmekava juurde kuuluva toidujäätmete tekke vältimise kava meetmeid, sealhulgas teadlikkuse suurendamist, osapoolte koostöö edendamist, toidu ümberjaotamise soodustamist ning ringmajanduse ja ressursitõhususe meetmeid. Senised tegevused on valdavalt olnud vabatahtlikud ja toetavad ning ettevõtjatel puudub üldjuhul kohustus oma toidujäätmete teket süsteemselt mõõta ja selle põhjal vähendamismeetmeid kavandada. 2030. aastaks seatud vähendamise eesmärkide saavutamiseks ei piisa seniste tegevuste jätkamisest, vaid vaja on täiendavaid ja sihipäraseid meetmeid kogu toidutarneahelas. Eelnõu ga on kavandatud riiklikud sihtarvud toidujäätmete tekke vähendamiseks . Sihtarvud on aluseks edasiste tegevuste planeerimisel, mis aitavad järk-järgult vähendada toidujäätmete teket ja toiduraiskamist kogu tarneahela ulatuses alates tootmisest ja töötlemisest kuni kaubanduse ja tarbijateni. See toetab ÜRO kestliku arengu eesmärki (SDG 12.3) vähendada 2030. aastaks jaekaubanduse ja tarbijate tasandil elaniku kohta tekkivaid toidujäätmeid poole võrra ning vähendada toidu kadu tootmis- ja tarneahelas, kaasa arvatud saagikoristusjärgsed kaod . Ühtlasi edendatakse toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamist, ettevõtjate vastutust ise oma tegevuskavades määrata meetmed, millega toidujäätmete teket vähendatakse , ning toiduannetamist annetamise koostöölepingute ettepanekute kohustuse kaudu. Direktiivist tuleneva kaalutlusruumi kasutamisel on kohustused suunatud eelkõige suurematele ettevõtjatele, kelle tegevuse mahu tõttu on nende potentsiaalne mõju toidujäätmete tekkele suurem ning kellel on parem võimekus uusi nõudeid rakendada. Väiksemaid ettevõtjaid ei hõlmata seetõttu samas ulatuses kohustuslike meetmetega. Ettevõtjatele ei kirjutata seaduses ette konkreetseid toidujäätmete vähendamise viise, vaid ettevõtja saab oma tegevuse eripärast ja kogutud andmetest lähtudes valida sobivad meetmed. Arvestuse pidamisel võimaldatakse kasutada nii mõõtmist kui ka põhjendatud hinnanguid ning tegevuskava võib ühendada ettevõtja olemasolevate dokumentidega . Toidu annetamise ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamise edendamiseks nähakse ette koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus, kuid mitte toidu annetamise kohustust. Selline lahendus võimaldab suunata ettevõtjaid süsteemsemalt toidujäätmete teket analüüsima, vähendama ja ohutuid toidu ülejääke inimtarbimiseks ümber jaotama, jättes samal ajal ettevõtjale võimalikult suure paindlikkuse kohustuse praktilisel täitmisel. Tekstiiltoodete puhul on probleemiks vähene tekstiilijäätmete liigiti kogumine , tekstiilijäätmete suur osakaal segaolmejäätmetes ning tekstiiltoodete tootmise ja tarbimisega kaasnev oluline keskkonnakoormus. Eestis ei ole seni kehtinud tekstiiltoodetele laiendatud tootjavastutuse süsteemi, mistõttu ei ole tootjatel olnud süsteemset vastutust oma toodetest pärast nende jäätmeteks muutumist tekkivate jäätmete kogumise ja käitlemise korraldamise ning sellega seotud kulude kandmise eest. Samuti ei ole olemasolev süsteem loonud piisavaid majanduslikke stiimuleid tootjatele, et parandada toodete vastupidavust, parandatavust, korduskasutatavust ja ringlussevõetavust . Tekstiilijäätmete liigiti kogumist, korduskasutust ja jäätmetekke vältimist toetavad Eestis praegu erinevad meetmed ning nende valdkondadega tegelevad muu hulgas kohalikud omavalitsused, korduskasutusorganisatsioonid ja jäätmekäitlejad. Senised meetmed ei ole siiski olnud piisavad, et tagada tekstiiltoodete kogu olelusringi hõlmav süsteemne lähenemine, suurendada korduskasutust , korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu ning tagada tootjate rahaline vastutus nende toodetest tekkivate jäätmete käitlemise eest. Samuti ei ole senine süsteem andnud tootjatele piisavat majanduslikku põhjust võtta toodete kavandamisel arvesse nende keskkonnamõju kogu olelusringi jooksul. Seetõttu on vajalik laiendatud tootjavastutuse süsteemi kehtestamine. Tekstiiltoodete puhul on üks keskseid muudatusi tootjavastutuse kehtestamine. See tähendab, et tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjad vastutavad pärast toodete jäätmeteks muutumist nende käitlemise korraldamise ja sellega seotud kulude kandmise eest. Tootjavastutuse süsteem loob tootjatele majandusliku stiimuli kujundada tooteid, mis on vastupidavamad, pikema kasutuseaga, parandatavad, korduskasutatavad ja ringlussevõetavad . Tootjavastutuse tasu sidumine toote keskkonnatoimega aitab suunata tootjaid vähendama toodete keskkonnamõju ning toetab ressursitõhusamat tootmist ja tarbimist. Eelnõukohase seaduse rakendamisega paraneb tekstiilijäätmete liigiti kogumine, väheneb tekstiilijäätmete hulk segaolmejäätmetes ning paraneb tarbijate teadlikkus kestlikumatest tarbimisviisidest. Samuti on eesmärk parandada korduskasutuskeskuste, omavalitsuste, tootjate ja jäätmekäitlusettevõtete koostööd, et tagada efektiivne süsteem tekstiilide ja tekstiilijäätmete käitlemiseks. Tootjavastutuse süsteemiga tagatakse, et toodete jäätmefaasiga seotud kulud ei jää üksnes avaliku sektori ja teiste jäätmekäitluses osalevate isikute kanda, vaid tootjad panustavad nende kulude katmisse vastavalt oma vastutusele. Tootjavastutuse süsteemi rakendamisel on oluline tagada võrdsed konkurentsitingimused kõigile Euroopa Liidu turule tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalat sitooteid turule laskvatele ettevõtjatele. Seetõttu hõlmab süsteem ka kolmandatest riikidest e-kaubanduse kaudu Euroopa Liidu turule jõudvaid tooteid. Selline lähenemine aitab vältida olukorda, kus Euroopa Liidus tegutsevatele tootjatele kehtivad tootjavastutuse kohustused, kuid väljaspool Euroopa Liitu asuvad turuosalised saavad samale turule tooteid pakkuda ilma nendega kaasnevate jäätmekäitluskulude eest vastutamata. Eelnõu kohase seaduse ga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1892, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid. Direktiivi muudatuste eesmärk on tugevdada E Li tasandil meetmeid, mis toetavad jäätmete vähendamist ja ringmajanduse edendamist, sealhulgas ühtlustada tootjavastutuse põhimõtteid ning suurendada jäätmetekke vältimise ja korduskasutuse osakaalu. Eelnõu kohase seaduse rakendamine aitab täita Eesti riiklikke ja E Li keskkonnaeesmärke, vähendada jäätmete põhjustatud keskkonnakoormust ning edendada majanduse ja tarbimise kestlikumat toimimist. Seaduseelnõule ei eelnenud väljatöötamise kavatsust, kuna eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist. Eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti väljatöötamisel ja menetlemisel on sisuliselt lähtutud seaduseelnõu väljatöötamise kavatsusele esitatavatest nõuetest ning seetõttu ei ole eraldi väljatöötamise kavatsuse koostamine olnud vajalik. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni istungi protokollis nr 54 (23.02.2024) on kinnitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98 kohta, mis käsitleb jäätmeid (sihitud ülevaatamine) . Jäätmete raamdirektiivi ülevaatamise eesmärk oli vähendada tekstiili- ja toidujäätmeid, et kasutada loodusvarasid kestlikumalt ja vähendada nende sektorite kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguseid. Eesti toetas seisukohtades üldiselt Euroopa Liidu ühtset lähenemist, kuid soovi s , et uued nõuded arvestaksid Eesti ja eri sektorite eripäradega. Tekstiiltoodete puhul toeta s Eesti laiendatud tootjavastutuse rakendamist. See tähendab, et tootjad hakkaksid vastutama oma toodetest tekkivate jäätmete kogumise ja käitlemise kulude eest ning tootjavastutuse tasu sõltuks toote keskkonnatoimest. Eesti pidas seisukohtades oluliseks, et süsteem hõlmaks ka kolmandatest riikidest e-kaubanduse kaudu Euroopa Liitu jõudvaid tekstiiltooteid, et vältida ebaausat konkurentsi. Samuti soovi s Eesti, et tekstiilitootjate register loodaks Euroopa Liidu tasandil, mitte eraldi igas liikmesriigis, sest see vähendaks haldus- ja IT-kulusid. Tootjavastutus peaks eelkõige motiveerima ettevõtteid valmistama kvaliteetsemaid, pikema elueaga, parandatavaid ja ringlussevõetavaid tooteid. Toidujäätmete puhul toetas Eesti konkreetsete vähendamise eesmärkide seadmist. Euroopa Komisjon soovi s , et 2030. aastaks väheneks töötlemis- ja tootmissektori toidujäätmete kogus 10% ning jaekaubanduses, toitlustuses ja kodumajapidamistes 30% võrreldes 2020. aastaga. Eesti leidis , et esmatootmisele ei peaks eraldi vähendamise eesmärki kehtestama, sest seal mõjutavad jäätmeteket näiteks ilmastikuolud, mida tootjad ei saa kontrollida. Samuti soovi s Eesti kaubandusele, toitlustusele ja kodumajapidamistele eraldi eesmärke ning leidis , et toidutööstusele seatav eesmärk peaks olema maksimaalselt 10%, eelistatavalt väiksem. Seisukohad rõhutasid, et e esmärkide seadmisel tuleb arvestada ka vältimatute toidujäätmetega ning eristada neid tegelikust toidukaost. Eesti pidas oluliseks ka ühtset ja selget metoodikat toidujäätmete mõõtmiseks, et liikmesriikide andmed oleksid võrreldavad. Samuti tuleks selgelt eristada toidujäätmeid ja kõrvalsaadusi ning keskenduda eelkõige välditava toidukao vähendamisele. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Paragrahv 1 sisaldab eelnõuga tehtavaid muudatusi ja paragrahvis 2 on sätestatud õigusakti jõustumi ne . Paragrahv 1 JäätSi § 1 l õike 1 1 punkt i 1 muutmine Eelnõuga täpsustatakse § 1 lõike 1 1 punktis 1 kasutatud terminoloogiat, et viia see kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/31/EÜ süsinikdioksiidi geoloogilise säilitamise kohta. Kehtiv sõnastus viitab süsinikdioksiidi maapõues säilitamisele, mis võib olla liiga üldine ja jätta ebaselgeks, et seadusest on välja arvatud just direktiivi tähenduses käsitatav geoloogiline säilitamine. Uue sõnastusega kasutatakse täpset terminit „geoloogiline säilitamine“ ning lisatakse viide EL i direktiivile. Muudatus on tehnilist laadi , ei muuda reguleerimisalast välja jäävate tegevuste sisu ning parandab õigusselgust ja vastavust EL i õiguse le . Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 2 lõike 1 punkt a . JäätS §-d 10 3 – 10 7 (uued paragrahvid) JäätS i § 10 3 S ätestatakse termin „ digiplatvorm “ viitega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (edaspidi digiteenuste määrus). Viide määruse artikli 3 punktis i sätestatud määratlusele tagab, et rii gisiseses õiguses kasutatakse kooskõlas E Li õigus ega üheselt mõistetavat terminit. Digiteenuste määruse kohaselt on digiplatvorm vahendusteenust osutav teenusepakkuja , kes võimaldab kasutajatel salvestada, jagada, avaldada või levitada teavet või vahendada kaupade ja teenuste pakkumist , nt Temu , Shein . Selle määratluse ülevõtmine hoiab ära olukorra, kus seaduses kasutatav mõiste kattub vaid osaliselt E Li õiguse eesmärkide ja reguleerimisalaga. Viide digiteenuste määruse sõnastusele on vajalik õigusselguse ja ühtse kohaldamispraktika tagamiseks kõigi digiplatvormi funktsioone täitvate teenuseosutajate suhtes. See hõlbustab järelevalveasutuste tööd ja tagab, et nõuded kohalduvad kõigile teenuseosutajatele, kelle tegevus vastab digiteenuste määruses sätestatud tunnustele, sõltumata nende tehnilisest lahendusest või ärimudelist. Termini sidumine E Li õigusega aitab vältida paralleelsete või vastuoluliste m õistete kujunemist ning toetab digiteenuste määruse eesmärki tagada kogu E Lis turvaline ja läbipaistev digitaalne keskkond . Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4e. JäätS i § 10 4 Sätte eesmärk on piiritleda termini „ tarbija “ kohaldamisala ning eristada tarbijana tegutsevat füüsilist isikut isikust, kes osaleb õigussuhtes oma majandus- või kutsetegevuse raames. Tarbijaks loetakse üksnes füüsiline isik, kes teeb tehingu või tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase ega kutsetegevusega. Käsitluse aluseks on põhimõte, et tarbija vajab õigussuhetes üldjuhul tugevamat kaitset võrreldes ettevõtja või professionaalse turuosalisega, kuna tarbijal võib olla vähem teadmisi, kogemusi või läbirääkimis oskust . Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4 g . JäätS i § 10 5 S ätestatakse termin „ lõppkasutaja “ . S elguse huvides täpsustatakse , et terminit kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 artikli 3 punktis 21 sätestatud tähenduses . Selline lähenemine tagab, et riigisiseses õiguses kasutatakse E Li õigusega kooskõlas olevat terminoloogiat ning välditakse erinevate tõlgenduste teket nii järelevalveasutuste l , ettevõtjate l kui ka tarbijate l . Viitega turujärelevalve määruses toodud määratluse le tagatakse, et lõppkasutajaks loetakse isik, füüsiline või juriidiline isik, kelle elu- või asukoht on liidus ja kellele tehti toode kättesaadavaks kas tarbijana väljaspool kaubandus-, majandus-, ameti- või kutsetegevust, või kutsealase lõppkasutajana tema tööstusliku või kutsetegevuse raames . Sättel on eelkõige täpsustav ja selgitav eesmärk ning see ei too kaasa uusi kohustusi ega kulusid. See aitab luua ühtse ja arusaadava õigusraamistiku, mis toetab turujärelevalve tõhusamat korraldamist ja õigusselgust. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4h. JäätS i § 10 6 Sättega m ääratletakse „ sotsiaalmajanduse üksus “ kui eraõiguslik juriidiline isik, kelle tegevuse keskmes on ühiskondliku kasu loomine ning kelle toimimine lähtub kolmest põhialusest : inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamisest kasumile, kasumi valdavas osas reinvesteerimisest ühiskondliku väärtuse kasvatamis s e ning demokraatlikust või kaasavast juhtimisest. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4i. Sotsiaalmajanduse üksuse peamine eesmärk ei ole kasumi maksimeerimine, vaid ühiskondliku või keskkonnakasu loomine. Kasum võib olla vajalik organisatsiooni tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks, kuid seda kasutatakse valdavas osas organisatsiooni sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks. Samuti peab organisatsiooni juhtimine olema demokraatlik või kaasav. Tegemist on kumulatiivsete tunnustega, mistõttu peab sotsiaalmajanduse üksus vastama kõigile seaduses sätestatud põhimõtetele. Jäätmete raamdirektiiv kasutab erinevates sätetes terminit „sotsiaalmajanduse üksus“ kui iseseisvat osalist, kellele on ette nähtud konkreetsed õigused ja kohustused. Nii on sotsiaalmajanduse üksusel tekstiilitoodete tootjavastutuse süsteemis osalemise õigus (art 22a lg 7 p f), tekstiilitoodete kogumissüsteemis osalemise õigus (art 22a lg 10), õigus hoida oma tekstiilitoodete kogumispunkte (art 22a lg 11), õigus jääda kogutud tekstiiltoodete valdajaks (art 22c lg 11), aruandluskohustus/sellest vabastus (art 22a lg 12/13) ning toidujäätmete vältimise meetmete raames toetuse ja koolitusvõimaluste saamise õigus (art 9a lg 1 p d). Seetõttu peab Eesti õiguses olema võimalik määratleda, kes on nende normide adressaadid. Jäätmete raamd irektiiv ei seo sotsiaalmajanduse üksuse mõistet ühe kindla organisatsioonivormiga, vaid lähtub üksuse tegevuse eesmärgist ja toimimispõhimõtetest. Ehk neid üksusi ühendavad seaduses sätestatud sisulised tunnused, mitte ühine õiguslik vorm. Direktiivi kohaselt hõlmab sotsiaalmajandus muu hulgas ühistuid, vastastikuse abi ühinguid, ühendusi, heategevusorganisatsioone, sihtasutusi, usuorganisatsioone ja sotsiaalseid ettevõtteid. Eesti õiguskorras võivad sotsiaalmajanduse põhimõtete järgi tegutseda mittetulundusühingud, sihtasutused, tulundusühistud ning teatud juhtudel ka äriühingud. Samas puudub Eesti õiguses üld termin , mis hõlmaks korraga kõiki selliseid organisatsioone, kes tegutsevad sotsiaalmajanduse põhimõtete järgi, kuid direktiiv annab just sellele isikute ringile konkreetsed õigused ja kohustused. Seetõttu on jäätmete raam direktiivist tulenevate õiguste ja kohustuste adressaatide määratlemiseks vajalik kasutada ühist terminit „sotsiaalmajanduse üksus“. Sotsiaalmajanduse üksuse termini kasutuselevõtuga ei looda uut juriidilise isiku liiki, äriühingu vormi ega eraldiseisevat organisatsioonivormi Eesti õiguses. Tegemist on jäätmeseaduses kasutatava funktsionaalse mõistega, mis hõlmab erinevates õiguslikes vormides tegutsevaid eraõiguslikke juriidilisi isikuid, kes vastavad JäätS § 10 6 sätestatud tunnustele. Sotsiaalmajanduse üksuse mõiste on üle võetud jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punktist 4i. Tegemist on definitsiooniga, mille kohaselt peab sotsiaalmajanduse üksus tegutsema kooskõlas kõigi seaduses sätestatud põhimõtetega. Seetõttu ei ole tegemist alternatiivsete ega soovituslike tunnustega. Eelnõuga ei looda sotsiaalmajanduse üksuste jaoks eraldi registreerimise või muud riikliku tunnustamismenetlust. Ka jäätmete raam direktiiv ei eelda sotsiaalmajanduse üksuste eelnevat riiklikku tunnustamist, vaid nende määratlemist sisuliste tunnuste alusel. Organisatsiooni vastavust JäätS § 10 6 sätestatud tunnustele hinnatakse vajaduse korral konkreetse õigusnormi kohaldamisel, näiteks juhul, kui organisatsioon soovib osaleda sotsiaalmajanduse üksusena tekstiilitoodete kogumissüsteemis või kasutada muid seadusest tulenevaid õigusi. Pelgalt organisatsiooni enesemääratlusest sotsiaalmajanduse üksusena ei piisa. Vastavust saab hinnata organisatsiooni asutamisdokumentide, juhtimiskorralduse, tegevuse ja majandustegevust kajastavate dokumentide põhjal. Eelkõige võib vastavus tuleneda: 1. põhikirjast või muudest tegevusdokumentidest, millest nähtub organisatsiooni eesmärk, sealhulgas inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamine kasumile; 2. majandusaasta aruandest ja tegevusaruandest, millest nähtub kasumi või ülejäägi kasutamine ning selle reinvesteerimine organisatsiooni sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks; 3. organisatsiooni juhtimiskorraldusest, sealhulgas liikmete või sidusrühmade kaasamise põhimõtetest, juhtorganite moodustamisest ja otsustusprotsessidest, mille alusel on võimalik hinnata demokraatliku või kaasava juhtimise põhimõtte järgimist. Seega hinnatakse sotsiaalmajanduse üksuse tunnustele vastavust olemasolevate dokumentide ja organisatsiooni tegeliku tegevuse põhjal. Samas ei hinnata nendele tunnustele vastavust üksiku otsuse või ühe majandusaasta põhjal, vaid organisatsiooni tegevust ja toimimist tervikuna. Näiteks ei tähenda see automaatselt, et organisatsioon lakkab olemast sotsiaalmajanduse üksus üksnes põhjusel, et konkreetsel aastal ei tehtud täiendavaid investeeringuid keskkonnaalastesse eesmärkidesse. Oluline on, kas organisatsiooni tegevus tervikuna vastab seaduses sätestatud põhimõtetele, sealhulgas kasumit kasutatakse valdavalt sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks ning kas organisatsiooni juhtimine on oma olemuselt demokraatlik või kaasav. Jäätmete raamd irektiivis kasutatud sotsiaalmajanduse ükskuse alla võivad Eestis kuuluda näiteks mittetulundusühingud (sh Uuskasutuskeskuse MTÜ, Eesti Punane Rist, Toidupank ja muud kogukondlikud MTÜ-d), sihtasutused, tulundusühistud ning teatud sotsiaalsed ettevõtted, keda ühendab inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamine kasumile, kasumi valdavas osas reinvesteerimine ühiskondliku väärtuse loomisse ning demokraatlik või kaasav juhtimine. Sotsiaalmajanduse üksuseks võib olla ka kasumit teeniv äriühing. Näiteks võib sotsiaalmajanduse üksuseks kvalifitseeruda tekstiilide korduskasutusega tegelev äriühing, kelle põhieesmärk on sotsiaalse või keskkonnakasu loomine ja kes reinvesteerib valdava osa kasumist selle eesmärgi saavutamisse, tingimusel et täidetud on ka demokraatliku või kaasava juhtimise nõue. Seevastu äriühing, mille eesmärk on omanikele kasumi teenimine ja dividendide maksmine, ei kvalifitseeruks sotsiaalmajanduse üksuseks isegi siis, kui ta teeb aeg-ajalt heategevust või keskkonnaprojekte. JäätS i § 10 7 S ätestatakse termin „ tarbijale mõeldud müümata too d e “ . S äte viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaini nõuete sätestamise raamistik, muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/125/EÜ (edaspidi ökodisaini määrus ) , toodud terminile „tarbijale mõeldud müümata toode “ . Selle termini eesmärk on ühtlustada arusaam sellest, milliseid tooteid käsitatakse müümata jäänud tarbekaupadena, et tagada ühtne õigusraamistik nende käitlemiseks, s ealhulgas neile kohaldatavate nõuete, piirangute ja võimalik u edasise kasutuse või käitlemise põhimõtete määramiseks. Ökodisaini määruse artikli 2 punkti 37 kohaselt tähendab tarbijale mõeldud müümata toode sellist uut, kasutamata, tarbijale suunatud toodet, mida ei ole müüdud, sealhulgas tagastatud, kuid uuesti müümata jäänud toodet. Termin hõlmab seega tooteid, mis on tootja, turustaja või jaemüüja laos, müügipinnal või tagastusringis, kuid mis ei ole jõudnud lõpptarbijani. Samuti käsitletakse müümata tarbijatootena kaupu, mis on küll olnud müügiprotsessis, kuid mida ei ole ostetud või mille ost on tühistatud või kaup tagastatud ning mis seejärel ei ole uuesti müüdud. Termini kasutamise ga taga takse , et valdkonna õiguslikud ja halduslikud nõuded oleks kooskõlas E Li õigusega ning menetlused, mis puudutavad müümata tarbijakaupade käitlemist (nt hävitamise keelud, ringlussevõtt, annetamine või muu jätkusuutlik käitlemine), lähtuksid üheselt mõist etavast terminist . Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4j. JäätS i § 21 lõike 2 punkt 6 (kehtetuks tunnistamine) Punkt 6 tunnistatakse kehtetuks . S enine üldkohustus ( iga tegevuse juures võimalikult suures ulatuses vähendada toidujäätmete teket ning soodustada toidu annetamist ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist, eelistades seda, et toit jääb inimeste toiduks, mitte ei saa söödaks, ning et seda ei töödelda ümber toiduks mittekasutatavaks tooteks ) viiakse jäätmete raamdirektiivi loogikaga kooskõlas eraldi paragrahvi. K a direktiivis on samasisuline kohustus üldiste jäätmetekke vältimise kohustuste juurest viidud eraldiseisvasse artiklisse. JäätS §- d 22 7 ja 22 8 (uued paragrahvid) JäätS i § 22 7 K ehtestatakse toidujäätmete tekke vähendamise ja väl t imise üld ised nõuded , et vähendada toidujäätmete teket Eestis ning võtta üle jäätmete raamdirektiivi artik li 9a lõige 1. L õige 1 sisaldab varem JäätS i § 21 l õike 2 punktis 6 sisaldunud üldist kohustust, et iga tegevuse juures tuleb rakendada sobivaid toidujäätmete tekke vältimise võimalusi ning toidu annetamise ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamise meetmeid , et vältida ja vähendada toidujäätmete teket kogu toidutarneahelas igal tegevusel toidu esmatootmisest kuni lõpp tarbimiseni . Eesmärk on tegeleda toidujäätmete tekke vähendamisega kogu toidutarneahel a ulatuses, lähtudes jäätmehierarhiast ja jäätmete raamdirektiivi põhimõtetest. Eraldi r õhutatakse tarbimiseks kõlbliku toidu suunamist eelistatult annetamisse või muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamisse, enne kui kaaluda selle kasutamist loomasöödaks või toiduks mittekasutatavate materjalide tootmiseks või äraviskamis t . Toit on kasvatatud ja toodetud inimestele tarbimiseks ning see on ka toidujäätmete vältimise ks keskkonna- ja sotsiaalmõjult kõige eelistatum lahendus. Kõige prioriteetsem ad ja ka eelnõu kohaselt eelistatud on küll tegevused, mis aitavad esmajoones vältida ja vähendada toidu ülejääkide teket (näiteks parem planeerimine, täpsem tootmine jm) , kuid k ui ülejäägid siiski tekivad ja need on tarbimiseks ohutud, siis on oluline eelistada näiteks loomasöödaks suunamise või jäätmekäitluse asemel ohutu toidu annetamist ja muul viisil ümberjaotamist. Jäätmete raamdirektiiv eristab selgelt toidu kasutamist inimtarbimiseks näiteks loomadele söödaks suunamisest või muude toodete tootmiseks suunamisest. Seetõttu rõhutatakse ka eelnõukohases sõnastuses, et toidu ümberjaotamisel tuleb eelistada selle suunamist inimtarbimiseks . Toidujäätmete tekke statistika on näidanud, et suurim on toidujäätmete (sealhulgas välditavate toidujäätmete) teke kodumajapidamistes. Seetõttu on oluline , et toidujäätmete tekke vähendamise meetmed ka eelnevates toidutarneahela etappides võimaldaksid ja toetaksid toidujäätmete tekke vähendamist ka kodumajapidamistes ja mujal toidu tarbimisel. Näiteks on võimalik rakendada kogu t oidut arneahelas meetmeid, mis toetavad kodumajapidamiste s teadlikkuse kasvu, aitavad kujundada kestlikumaid tarbimisharjumusi ning hõlbustavad toiduraiskamise vältimist. Sealhulgas on oluline, et tarbijatel oleks parem ligipääs teabele, selgele märgistusele ning praktilistele juhistele, mis võimaldavad kodudes toitu paremini planeerida, säilitada ja kasutada . Kodumajapidamistele suunatud teavet ja soovitusi toidujäätmete tekke vähendamiseks leiab näiteks Kliimaministeeriumi kodulehelt . Lõige 2 selgitab, et toidu annetamine ja toidu muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamine JäätSi tähenduses on tegevus, mille käigus muidu raisku minev tarbimiseks kõlblik toit suunatakse tasuta või sümboolse tasu eest inimestele . Samasisuline tähendus on toidu ümberjaotamisele antud Põllumajandus-ja Toiduameti koostatud juhendis „Toiduohutus annetamisel“ toidu ümberjagamise terminis ning Euroopa Komisjoni teatises „Toiduainete annetamist käsitlevad ELi suunised“ . T oidu ümberjaotamine võib hõlmata nii abivajajaid kui ka muid tarbijaid, kes ei ole abivajaja staatuses . O luline on, et annetatu d toi tu ei suunataks inimestele tarbimiseks turuhinnaga , siis ei ole tegemist enam annetatud toidu ümberjaotamisega, vaid müügiga . Eelnõu kohaselt võib s ümboolne tasu võib hõlmata kulupõhist teenustasu (nt transport või jagamisega seotud otsesed kulud) , mitte ärikasumit. Annetamine on üks võimalus, mille kaudu toimub toidu ümberjaotamine inimtarbimiseks . Seetõttu kasutatakse eelnõus sõnastust „toidu annetamine ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamine“, et hõlmata nii annetamise vormis toimuvat üleandmist kui ka muid võimalikke lahendusi, mille kaudu tarbimiseks kõlblik toit jõuab inimesteni raisku minemise asemel. Lõige 3 sätestab, et teatud toidukäitleja d on kohustatud jälgima oma tegevuses tegevuskoha (ehk toidukäitlemisettevõte Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 lõike 2 tähenduses ) põhiselt kalendriaasta jooksul tekkivate toidujäätmete ja annetatud toidu koguseid. Toidukäitleja t käsitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 lõike 3 tähenduses ehk füüsiline või juriidiline isik, kelle ülesan ne on tagada toidualaste õigusnormide nõuete täitmine tema kontrollitavas toidukäitlemisettevõttes . Toidujäätmete arvestus peab võtma arvesse toidujäätmeid kõigis ettevõtja asjakohastes tegevusvaldkondades, kus toi t u käi deldakse . Tegevuskoha põhine arvestuse pidamine on oluline selleks, et ettevõtja saaks ülevaate, kui palju tema tegevuses tervikuna toidujäätmeid tekib. Kui on mitu tegevuskohta ja valida arvestuse pidamiseks näiteks vaid üks tegevuskoht, ei ole võimalik terviklikult hinnata, mis on võimalused toidujäätmete tekke vähendamiseks. Kohustus toidujäätmete tekke üle arvestust pidada on edaspidi suurematel toidukäitleja te l jae- ja hulgikaubanduse sektoris, toidutööstuses ning toitlustus es . Jaekaubanduse sektoris puudutab kohustus neid t oidu jaemüügiga tegeleva id ettevõtjaid , kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ( EMTAK ko odid 4721 kuni 4727 ja nende alamkoodid , välja arvatud 4726 , ning 47111 ) ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukaupluse müügipind suurusega vähemalt 400 m 2 . Kohustus hõlmab peamiselt Eesti s tegutseva i d s uurema i d ja võimekama i d jaekette ja tarbijate ühistuid, keda on kokku hinnanguliselt 25 –30 , ning kõiki nende kaupluseid. Hinnangu aluseks on avalikult kättesaadavad andmed Eestis tegutsevate jaekettide ja nende kaupluste võrgustiku kohta , samuti sektoriorganisatsioonide andmed . Nende hulka kuuluvad muu hulgas Coop Eesti piirkondlikud tarbijate ühistud (18) , Selver, Rimi, Maxima, O G Elektra, Lidl, RR Lektus jt. N endele ettevõtjatele kuulub Eestis enam kui 700 toidukauplust. Kohustatud isikute arv võib ajas muutuda sõltuvalt turuosaliste struktuurist, uute jaekettide turule sisenemisest, ettevõtjate ühendamisest jne. Kohustuse alt jäävad välja sellised ettevõtjad , kellel on näiteks vaid väikesed maapiirkondade poed või pisipoed , kioskid, pimepoed (komplekteerimiskeskus, kust väljastatakse kullerr akenduste kaudu ostetud toidukaupu) , tanklapoed , aga ka näiteks ehitus- ja elektroonikakauplused, kus müüakse muu de kaupade hulgas toi t u. Viimaste põhitegevusalaks ei ole toidu jaemüük . Praktikas kasvavad toidujäätmete kogused ning potentsiaalsed annetatava toidu kogused koos kaupluse müügipinna, sortimendi suuruse ning müügituluga . 400 m² müügipinna lävendi valikul on arvestatud nii teiste riikide praktikaid kui ka Eesti turu eripära. Tegemist on lävendiga, mida kasutatakse ka muudes jäätmevaldkonna kohustustes Eestis. Eesmärk on suunata kohustused eelkõige nendele ettevõtjatele, kelle tegevusmaht ja mõju toidujäätmete tekkele on suurem, vältides samal ajal ebaproportsionaalse halduskoormuse tekitamist väiksematele jaekettidele ja kauplustele. Eelnõu ettevalmistamise käigus toimunud aruteludel kaupade jaekaubanduse sektori esindajatega toodi samuti välja, et alla 400 m² müügipinnaga kauplused on valdavalt väiksemad kauplused ning suurem osa toidukaupade jaemüügist toimub suuremates kauplustes. Seetõttu võimaldab 400 m² lävend hõlmata suure osa sektori tegevusest ja võimalikust toidujäätmete tekkest, jättes samas välja väiksemad ettevõtjad, kellel suuremaid poode üldse pole . Samuti peavad arvestust pida ma toidu hulgimüügiga tegeleva d ettevõtjad , kelle põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ( EMTAK koodid 4631 kuni 4639 ja nende alamkoodid , välja arvatud 4635) ning eelmise majandusaasta müügitulu ületa s viis miljonit eurot. Selliseid hulgikauplejaid oli 2024. aasta müügitulu andmete põhjal Eestis 89. Kohustuse alla ei kuulu vahendusteenuse osutajad ehk sellised hulgifirmad , kes ei käitle ise füüsiliselt toidukaupa, vaid vahendavad müügitehinguid ning kelle kaup liigub otse tootjalt või ladustajalt kliendile näiteks logistikaettevõtte kaudu. Nende hulgimüügiga tegelevate ettevõtjate põhitegevusala on hulgimüük vahendustasu või lepingute alusel (näiteks EMTAK kood 4617) . Lisaks on arvestuse pidamise kohustus ette nähtud toidutööstus es ehk toidu töötlemisega tegelevatele ettevõtjatele (EMTAK koodid 101 kuni 108 ja nende alamkoodid ) , kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületa s kaks miljonit eurot ( 2024. aasta müügitulu andmete põhjal 110 ettevõtjat ) , ning toitlustus es tegutsevatele ettevõtjatele (EMTAK koodid 561 ja 562 ja nende alamkoodid ) , kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületa s kaks miljonit eurot ( 55 ettevõtjat ) . Eesmärk on hõlmata eelkõige ettevõtjad , kelle tegevusmaht ja seeläbi ka eeldatavalt toidujäätmete kogused on suuremad ja märkimisväärsema mõjuga. Toidujäätmete tekkekoguste üle arvestuse pidamine on vajalik selleks, et ettevõtjatel tekiks ülevaade, milliseid toidujäätmeid, kui palju ja millistes toidukäitlemise etappides tekib. Omades ülevaadet tekkivatest toidujäätmetest, on võimalik otsustada, millised meetmed on kõige asjakohasemad toidujäätmete tekke vähendamiseks. Näiteks kui toitlustuses tegutsev ettevõtja ei tea, kas enim toidujäätmeid tekib toidu valmistamisel köögis, toidu serveerimisel või klientide taldrikutele alles jäänu st , ei ole võimalik sihitud tegevusi kavandada. Samuti on ettevõtja l oluline mõista, milline osa toidujäätmetest on välditav ning milline mitte (näiteks toidu valmistamisel tekkivad köögiviljade koored ei pruugi olla välditavad, kuid klientide taldrikutele toidu alles jäämine on välditav). Eesti ettevõtjatel on juba kasutusel erinevaid lähenemisi selleks, et oma toidujäätmete tekkekoguseid jälgida . Kaubanduses on praegu üldiselt olemas andmed, kui suure osa maha kantud kaubast moodustasid jäätmed , sealhulgas biojäätmed , mis enamasti on toidujäätmed, ning kui suure osa annetatud toit. O lemas on ka tasuta veebilahendusi, et toidujäätmete koguseid jälgida. Näiteks Läti Vidzeme piirkonnas on Interregi projekti käigus välja töötatud toitlustusettevõtetele tasuta toidujäätmete vähendamise lahendus Ce4Re , mis võimaldab toidujäätmete teket jälgida . Annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamine aitab teha annetamise ka ettevõtjale endale nähtavamaks ja mõõdetavaks osaks tegevusest. Annetatud toidu koguste ülevaade annab ettevõtjale ülevaate , kui tõhusalt järgitakse nii-öelda toidujäätmete hierarhiat ja põhimõtet, et tuleb soodustada toidu annetamist ja muul viisil ümberjaotam i st, eelistades et toit jääb inimeste toiduks, seda ei kasutata söödaks ega töödelda muudeks toodeteks, mida toiduks ei kasutata. Lõige 4 täpsustab, et toidukäitlejal on võimalik arvestuse pidamise meetod valida ise, arvestades oma tegevuse eripära. Arvestus võib põhineda otsesel mõõtmisel või põhjendatud hinnangul. Kasutatud meetod ja hinnangu aluseks olevad andmed dokumenteeritakse viisil, mis võimaldab koguseid kontrollida ning eri perioodide andmeid võrrelda. Toidujäätmetena käsitletakse kehtiva jäätmeseaduse § 5 2 kohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 01.02.2002, lk 1–24), artiklis 2 määratletud toitu, mis on muutunud jäätmeteks. Viidatud määruses tähendab mõiste „toit” töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata ainet või toodet, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed. Mõistega „toit” hõlmatakse joogid, närimiskumm ja muud ained, kaasa arvatud vesi, mis on tahtlikult lülitatud toidu koostisesse tootmise, valmistamise või töötlemise ajal. Mõiste hõlmab vett, mis on võetud pärast vastavalt direktiivi 98/83/EÜ artiklis 6 nimetatud kohta, kus määratakse nõuetele vastavus, piiramata 80/778/EMÜ ja 98/83/EÜ nõuete kohaldamist. Mõiste „toit” alla ei kuulu sööt, välja arvatud juhul, kui need on ette valmistatud turuleviimiseks inimtoiduna, taimed enne saagikoristust, ravimid, kosmeetikatooted, tubakas ja tubakatooted, narkootilised ja psühhotroopsed ained, jääkproduktid ja saasteained, meditsiiniseadmed. Seega kuuluvad toidujäätmete hulka kogu jäätmeteks muutunud toit, sisaldades ka mittesöödavaid osasid. Kliimaministeeriumil on plaanis koostada ka juhendavaid materjale seoses toidujäätmete üle arvestuse pidamisega. Toidujäätmete mõõtmine riiklikul tasandil toimub komisjoni delegeeritud otsuse (EL) 2019/1597 alusel ning see otsus selgitab toidujäätmete käsitlust ka ettevõtjatele. Lõige 5 täpsustab, et JäätSis toidukäitleja tele ette nähtud kohustused ( toidujäätmete tekke üle arvestuse pidami ne ja toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostamine ning annetamise koostöölepingute ettepanekud) ei laiene sellistele toidukäitleja tele, kelle põhi tegevusala on seotud alkoholiga alkoholiseaduse § 2 lõike 1 tähenduses ehk piirituse ja alkohoolsete jookidega. See tähendab, et kui ettevõtja tegeleb põhitegevusalana näiteks alkohoolsete jookide tootmise või alkohoolsete jookide jae- või hulgimüügiga , ei laiene talle JäätS § 22 7 ja §22 8 kohustused . Samuti on erand tehtud ettevõtjatele , kelle põhi tegevusala on jookide serveerimine , näiteks baarid , olenemata sellest, kas tegelikult baaris pakutakse jookide kõrvale vähesel määral näiteks suupisteid. Erand ettevõtjatele, kelle põhitegevusala on seotud alkoholiga, ei tekita olukorda, kus olulises mahus toidu töötlemise, müügi või toitlustamisega tegelevad ettevõtjad kohustuste alt välja jäävad. Alkohoolsete jookide tootmisega (EMTAK koodid 1101-1105) tegelevaid ettevõtjaid on e-äriregistri andmetel registrisse kantud 110, kuid kõik ei ole üle 2 miljoni eurose aastase müügituluga. Alkohoolsete jookide hulgimüügiga (EMTAK kood 46341) tegelevaid ettevõtjaid on e-äriregistri andmetel registrisse kantud 196, kui 2024. aasta müügitulu andmete põhjal oli üle 5 miljoni eurose müügituluga neist 15 ettevõtjat . Jookide serveerimisega tegelevaid ettevõtjaid (EMTAK kood 56301) on e-äriregistri andmetel registrisse kantud 439, kuid 2024. aasta müügitulu andmete põhjal oli neist üle 2 miljoni eurose müügituluga 2 ettevõtjat . Erand võimaldab keskenduda neile ettevõtjatele, kelle tegevuses on toidujäätmete teke märkimisväärsem. Lõige 6 lisab, et toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste andmeid tuleb säilitada vähemalt kolm aastat alates toidukäitlemise toimumise aasta lõpust. Vähemalt k olme aasta jooksul andmete säilitamise kohustus on valitud selleks, et võimaldada suundumuse jälgimist . Mitmeaastane andmestik aitab hinnata tegevuse järjepidevust ja tuvastada arengusuundi, mis ei avaldu lühiajaliselt (näiteks võivad mõjutada toidujäätmete teket ka töötajate käitum i s harjumused, mis ei pruugi muutuda kiire sti ). Toidujäätmete tekkekoguste aruandluskohustust toidukäitlejatele ei looda, kuid järelevalveasutusel on õigus küsida andmeid toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste kohta. Lõige 7 näeb ette § 22 7 lõikes 3 nimetatud jaemüügiga tegelevale ettevõtjale k ohustuse avaldada oma veebilehel, kui suure osa moodustavad maha kantud toidu kogustest annetatud toidu kogused. Maha kantud toidu koguste hulgast tuleb välja jätta maha kantud alkoholi kogused, kuna see ei ole annetatav kaup. Kui ettevõtja avaldab osakaalu selliselt, et maha kantud toidu kogused hõlmavad ka alkoholi, võib annetamise osakaal väiksem olla. Muud kaubad, näiteks tööstuskaubad, ei kuulu samuti toidu hulka. Andmed avalikustatakse eelneva kalendriaasta kohta ning hiljemalt 31. jaanuariks . Kuigi a rvestuse pidamise kohustus on laiem, on andmete avalikustamis e kohustus piiratud jaekaubanduses tegutsevate ettevõtjatega . See lähtub proportsionaalsuse põhimõttest, keskendudes toidutarneahela etap i le, kus toidujäätmete tekkemaht ja toidu annetamise potentsiaal on suurim. Nimetatud sektoris avaldab läbipaistvus otsesemat mõju ettevõtjate käitumisele ning võimaldab ka avalikkusel ja sidusrühmadel hinnata annetamise ulatust. Näiteks h ulgimüügi tasandil on mõju kaudsem ning sektori halvem avalik nähtavus vähendab andmete avalikustamise meetme tõhusust, mistõttu ei ole kohustuse laiendamine sellele sektorile vajalik ega proportsionaalne. Ka toidutööstuses on olukord e rinev ja sama näitaja võib sama anda erinevate ettevõtjate kohta eksitava või raskesti võrreldava tulemuse , kuna tegutsetakse erinevates valdkondades. Uue toidujäätmete uuringu tulemused kinnitavad, et toidutööstuses moodustab toidukadu vaid suhteliselt väikese osa kogu tekkivast toidujäätmete voost, mistõttu ei ole annetamise osakaalu avalikustamine selles sektoris sama sisukas mõõdik kui jaekaubanduses. Kuivõrd arvestuse pidamise kohustus rakendub 202 8 . aasta 1. jaanuarist , on võimalik 202 8. aasta kohta avalikustada andmed 2029. aasta 31. jaanuariks, kui toidukäitleja d ei ole samu andmeid juba var em kogu n ud. Kui arvestuse pidamine annetatud toidu koguste üle on toimunud juba varem, on võimalik vabatahtlikult avalikustada andme id juba varem. Põhiseaduspärasuse analüüs Lõige 7 sätestab sama paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud jaemüügiga tegelevale ettevõtjale kohustuse avalikustada oma veebilehel kord aastas eelneval kalendriaastal annetatud toidu koguse osakaal maha kantud toidu massist, jättes arvestusest välja alkoholi. Kohustus riivab põhiseaduse §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust, kuna piirab ettevõtja otsustusvabadust oma tegevust puudutava teabe avaldamisel ning toob kaasa avaldamisega seotud halduskoormuse. See ei tähenda iseenesest põhiseaduse rikkumist. Piirang ei ole ülemäärane, sest avaldada tuleb üksnes annetatud toidu osakaal kord aastas, kasutades juba kogutavaid arvestusandmeid; avaldada ei tule toidu absoluutkoguseid, hindu ega lepingutingimusi ning ettevõtja otsustab jätkuvalt ise annetamise korralduse. Selliselt piiritletud kohustus aitab edendada annetamisalast koostööd ja vältida toidujäätmete teket, mis kaalub üles avaldamisega kaasneva lisakoormuse. Avalikustamiskohustuse eesmärk on vältida jaekaubanduses tekkiva tarbimiseks kõlbliku realiseerimata toidu muutumist jäätmeteks, soodustades selle õigeaegset annetamist. Teabe avalik kättesaadavus toetab annetamisalase koostöö tekkimist ja kogemuste vahetamist, mille kaudu saavad ettevõtjad muuta oma seniseid tegutsemisviise ning parandada toidu annetamise ja ümberjaotamise korraldust. Eelnõukohase JäätS § 22⁸ lõike 1 kohaselt peavad jaekaubandusega tegelevad ettevõtjad tegema toidu ümberjaotamise organisatsioonile ettepaneku annetamise koostöölepingu sõlmimiseks enne annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustuse rakendumist. Avalikustatud andmed annavad toidu ümberjaotamise organisatsioonidele täiendavat teavet ettevõtjate annetamistegevuse kohta ning võimaldavad hinnata olemasoleva koostöö toimivust ja arendamise võimalusi. Samuti võivad andmed olla aluseks uute koostöösuhete algatamiseks ning olemasoleva koostöö tõhustamiseks, kuna ka toidu ümberjaotamise organisatsioonidel endal on võimalik pöörduda nii oma lepingupartnerite kui ka teiste ettevõtjate poole koostöö pakkumiseks ise, võttes aluseks avalikustatud andmed. Ettevõtjapõhiste annetamisandmete avalikustamine on riigisiseselt valitud meede, mis aitab täita direktiivi 2008/98/EÜ artikli 9a lõike 1 punktides a–c sätestatud liikmesriikide kohustust edendada toidutarneahela osaliste käitumisharjumuste muutmist, koostööd ning toidu annetamist ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist. Samuti toetab meede direktiivi artikli 9a lõike 4 punktis b sätestatud eesmärki vähendada 31. detsembriks 2030 jaemüügis ja muus turustamises, restoranides ja toitlustusteenuste osutamisel ning kodumajapidamistes tekkivaid toidujäätmeid riigi tasandil kokku 30% elaniku kohta võrreldes aastate 2021–2023 keskmisega. Meetme väljatöötamisel on arvestatud jäätmete raamdirektiivi muutva direktiivi (EL) 2025/1892 põhjenduspunktiga 1, mille kohaselt on igat liiki jäätmete tekke vältimine ja nende käitlemine ülioluline vahend keskkonna ja inimeste tervise kaitsmiseks. Direktiivi põhjenduspunkti 2 kohaselt on toidusektor kõige ressursimahukam sektor, mis tekitab märkimisväärset negatiivset keskkonna välismõju. Toidusektoris ei järgita täielikult jäätmekäitluse aluspõhimõtteid, et eelistada tuleb jäätmetekke vältimist ning seejärel korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu. Direktiivi põhjenduspunkt 5 seob liikmesriikide meetmed toidujäätmete tekke vältimiseks ja vähendamiseks ÜRO kestliku arengu eesmärgi 12.3 saavutamisega. Selle eesmärk on vähendada 2030. aastaks toidujäätmete teket jaemüügi ning tarbijate tasandil poole võrra ühe elaniku kohta ja vähendada toidukadu kogu toidutarneahelas. Direktiivi põhjenduspunktides 9 ja 10 rõhutatakse, et teadlikkuse suurendamise kõrval on vaja meetmeid, mis aitavad muuta käitumisharjumusi. Meetme eesmärk on seega seotud keskkonnakaitse, loodusvarade säästliku kasutamise, jäätmehierarhia rakendamise ning Euroopa Liidu ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide täitmisega. Keskkonnakaitse ja loodusvarade säästlik kasutamine on ettevõtlusvabaduse piiramise legitiimsed eesmärgid, mis seonduvad põhiseaduse §-dega 5 ja 53. Sobivus. Üldsuse juurdepääs annetatud toidu osakaalu käsitlevale teabele aitab vältida ja vähendada toidujäätmete teket, soodustades annetamisalast koostööd ja kogemuste vahetamist ning nende kaudu annetamise ja ümberjaotamise korralduse parandamist. Toidu raiskamise ja söömiskõlbliku müümata toidu annetamise küsimus on pälvinud avalikkuses ning toidujäätmete vähendamisega tegelevate organisatsioonide hulgas korduvalt tähelepanu. Avaldatud käsitlused on osutanud, et osa toidust, mida oleks võimalik toidu ümberjaotamise kaudu inimtarbimisse suunata, jõuab jätkuvalt jäätmekäitlusse või muusse kasutusse, kuigi toidu annetamiseks on olemas toimivad lahendused. Annetamisandmete avalikustamise vajadust on väljendanud ka Eesti Toidupanga partnerlussuhete koordinaator ja Euroopa Kliimapakti saadik Katarina Papp, kelle hinnangul võimaldab kavandatav avalikustamiskohustus hinnata, kas ettevõtja on korraldanud oma tegevuse nii, et võimalikult suur osa maha kantud söömiskõlblikust toidust jõuab inimesteni, mitte ei muutu jäätmeteks. See osutab praktikas olemasolevale teabevajadusele muuta toidu annetamine nähtavaks. Annetamise kohta avaldataval teabel on praktiline kasutusväärtus toidu ümberjaotamisega tegelevate organisatsioonide jaoks. Avaldatud andmed annavad toidu ümberjaotamise organisatsioonidele aluse pöörduda ettevõtjate poole, et selgitada välja annetamise suurendamise võimalused ja pakkuda selleks koostööd. Samuti aitavad avaldatud tulemused suunata teisi ettevõtjaid ja toidu ümberjaotamise organisatsioone uurima, millise töökorraldusega on õnnestunud annetamise osakaalu suurendada, ning hindama nende lahenduste kasutamise võimalusi oma tegevuses. Avalik juurdepääs teabele toetab ka neid osalisi, kes turule sisenevad ning koostööd ja valikuid jäätmetekke vähendamisel alles kujundavad. Vajalikkus. Avalikustamise vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada, kas vähem piiravad meetmed võimaldaksid sama tõhusalt leida uusi annetamisalaseid koostööpartnereid ja vahetada kogemusi, et parandada annetamise korraldust ning vältida toidujäätmete teket. Ettevõttesisene arvestus ja tegevuskava toetavad ettevõtja tegevuse parandamist ning annetamislepingu ettepaneku tegemise kohustus koostöösuhte loomist. Need kohustused ei taga aga annetamise tulemuste kättesaadavust väljaspoole. Avalikustamine võimaldab ka teistel ettevõtjatel ja organisatsioonidel tutvuda tulemustega eraldi päringuteta ning kasutada neid lähtekohana koostöö pakkumiseks või annetamisel kasutatud lahenduste uurimiseks. Vabatahtlik andmete avalikustamine piiraks ettevõtlusvabadust vähem, kuid avaldamine võib jääda väheväärtuslikuks ja raskesti jälgitavaks, kui seda tehakse valikuliselt ja ebaregulaarselt. Kui avalikustamine asendada andmete kättesaadavaks tegemisega huvitatud isiku taotluse alusel, sõltuks teabe saamine tema eelnevast pöördumisest. Huvitatud isik peaks esmalt välja selgitama turul tegutsevad ettevõtjad ning küsima neilt annetamisandmeid, teadmata, milliste ettevõtjate tulemused võiksid pakkuda alust koostööks või kogemuste vahetamiseks. Sobivate partnerite leidmine võib seetõttu eeldada arvukaid päringuid. See suurendab teabe hankimise ja väljastamise koormust ning võib jätta osa koostöövõimalusi märkamata. Avalikustamine võimaldab annetamise tulemustega tutvuda enne ettevõtjate poole pöördumist ning teha nende põhjal sihipärasemaid koostööettepanekuid. Üksnes pädevale asutusele andmete esitamine võimaldaks asutusel annetamise tulemusi jälgida, kuid ei tagaks nende kättesaadavust väljaspoole. Selleks peaks asutus korraldama eraldi juurdepääsu või vahendama teavet. Kui andmete saamine eeldaks ettevõtjapõhist taotlust, tekiksid samad takistused nagu otse ettevõtjalt teabe küsimisel: huvitatud isikul tuleks valida ettevõtjad, kelle kohta andmeid küsida, teadmata nende annetamise tulemusi. Lisaks kaasneks andmete esitamise, andmete väljanõudmise kui ka andmete juurdepääsu korraldamise koormus. Avalikustamiskohustus tagab kõigi kohustusega hõlmatud ettevõtjate tulemuste regulaarse kättesaadavuse ilma eraldi päringute või vahenduseta. Huvitatud isik ei pea seega enne andmetega tutvumist teadma, millise ettevõtjaga võiks koostööd arendada või kelle kogemustest õppida. Avalikud tulemused annavad selle valiku tegemiseks lähtekoha ning aitavad leida koostöövõimalusi ka väljaspool senist kontaktide ringi. Nii vähendab avalikustamine teabelünki ja juurdepääsu takistusi, mille tõttu annetamise parandamise võimalused jäävad kasutamata, sest võimalikud koostööpartnerid ei oska üksteise poole pöörduda. Meede on mõõdukas . Kohustus ei laiene kõigile toidukäitlejatele ega kõigile jaemüügiettevõtjatele. Avalikustamiskohustus kohaldub üksnes § 22⁷ lõike 3 punktis 1 nimetatud jaemüügiettevõtjatele, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks vähemalt 400 m² müügipinnaga füüsiline toidukauplus (müügipinna lävendi põhjendused on esitatud lg 3 p 1 selgitustes). Kohustuse suunamisel jaemüüjatele on arvestatud nende rolli toidutarneahelas. Jaemüügis tekib müümata toit vahetult enne lõpptarbijale müümist ning jaemüügiettevõtjal on võimalik mõjutada, kas toit müüakse, annetatakse või suunatakse jäätmekäitlusse. Sama näitaja ei oleks samal viisil rakendatav toidutarneahela teistes etappides. Toidutööstuses võib oluline osa maha kantud toidust tekkida tootmisprotsessis ning olla seotud toiduohutuse, kvaliteedinõuete või muude asjaoludega, mille tõttu ei ole toit inimtarbimiseks sobiv. Toitlustuses tekib oluline osa toidukaost tarbimise etapis, sealhulgas taldrikujääkidena, mida ei saa annetada. Hulgikaubanduses võivad annetamise võimalusi piirata suured partiid, ladustamis- ja veotingimused ning vastuvõtjate suutlikkus toit õigel ajal vastu võtta. Avalikustamisele kuulub üksnes annetatud toidu osakaal ettevõtja maha kantud toidu massist. Avaldada ei tule näitaja arvutamise aluseks olevaid absoluutkoguseid, üksiktehinguid, müügitulu, hindu, lepingutingimusi, tarnijate ega klientide andmeid või tooterühmapõhist teavet. Avalikustamiskohustus ise ei kehtesta minimaalset annetamise osakaalu ega määra ettevõtjale konkreetset annetamisviisi või koostööpartnerit. Ettevõtja otsustab jätkuvalt ise annetamise korralduse. Avalikustamise lisakoormus seisneb arvestusandmete põhjal koondnäitaja arvutamises ja kontrollimises ning selle veebilehel avaldamises ja vajaduse korral parandamises. Avaldamine üks kord aastas piirab nende toimingute sagedust ning näitaja arvutatakse arvestuse pidamise kohustuse alusel juba kogutavatest andmetest. Arvestades avalikustatava teabe ja kohustatud isikute ringi piiratust, avaldamist üks kord aastas ja olemasoleva arvestuse kasutamist, ei ole avalikustamisega kaasnev lisakoormus ega ettevõtja teabe avaldamise üle otsustamise õiguse piirang ülemäärane võrreldes meetme eeldatava kasuga annetamise edendamisel ja toidujäätmete tekke vältimisel. Lõige 8 täpsustab, et annetamise osakaalu andmete avalikustamise kohustus loetakse täidetuks ka juhul, kui andmed avalikustatakse ettevõtja enda või tema emaettevõtja eelneva kalendriaasta kestlikkus- või keskkonnaaruandes (näiteks konsolideeritud kestlikkusaruandes vastavalt Euroopa kestlikkusaruandluse standardile või keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi EMAS aruandes) ettevõtja kohta eraldi. Sellisel juhul tuleb siiski tagada, et ettevõtja veebilehel oleks olemas viide aruandele avalikustamise tähtajaks ehk 31. jaanuariks. Lõige 9 määratleb, mida käsitletakse JäätS mõistes maha kantud toiduna. Maha kantud toit JäätS tähenduses on algselt inimtarbimiseks ette nähtud toit, mis on ettevõtja arvestuses müügist või kasutusest kõrvaldatud, sealhulgas annetamiseks üle antud või inimtarbimiseks kõlbmatuks muutunud toit. Praktikas peavad toidukäitlejad enamasti juba arvestust maha kantud kauba üle, sealhulgas on olemas andmed maha kantud toidust. Toit on töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata aine või toode, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed. Lõike 10 kohaselt peavad samad toidukäitleja d, kellel on kohustus toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste üle arvestust pidada ning kellel on potentsiaalselt märkimisväärsem toidujäätmete teke, koostama, pidama ja rakendama ka toidujäätmete tekke vältimise tegevus kava. Kava koostamisel tuleks arvesse võtta toidujäätmete ja annetatud toidu koguste kohta kogutud andmeid. See tegevuskava võib olla muu tegevuskava või kvaliteedi-, keskkonna- või arengudokumendi osa , s ealhulgas osa toidukäitleja enesekontrolliplaanist , kuid võib ka olla kehtestatud eraldi dokumendiga . P aljudel toidukäitlejatel on see juba olemas ning eesmärgid toidujäätmete tekke vähendamiseks kehtestatud. T egevuskava pidamise ja rakendamise kohustus on süsteemne ja järjepidev, seega ei ole tegemist ühekordse tegevusega. Tegevuskava koostamise eesmärk ei ole kehtestada ettevõtjatele uusi toidujäätmete vähendamise meetmeid, vaid koondada olemasolevad ja kavandatavad tegevused terviklikuks juhtimisvahendiks. Paljud ettevõtjad rakendavad juba täna erinevaid toidujäätmete vältimise meetmeid ning tegevuskava võimaldab hinnata nende meetmete tulemuslikkust, seostada need ettevõtja eesmärkidega ning toetada andmepõhist juhtimist. Kliimaministeerium tööta b välja juhendi selle kohta, mida ja kuidas tuleks tegevuskavas käsitleda. Kui toidujäätmete k o guste ja annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamise kohustus käib iga tegevuskoha kohta (näiteks jaemüügi puhul kaupluse kohta) eraldi, siis toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava võib olla ettevõtja ehk toidukäitleja kohta üks. See aga ei takista tegemast ka tegevuskavasid tegevuskohtade järgi ehk ettevõtja kohta mitu. Lõige 11 täpsustab, et lõikes 10 nimetatud tegevuskava koostamisel võetakse arvesse arvestus pidamise käigus kogutud andmeid. Samuti loetletakse, mida tegevuskava sisaldama peab. Tegevuskava peab sisaldama vähemalt ülevaadet toidujäätmete ja asjakohasel juhul (ehk kui annetamine toimub) annetatud toidu koguste st ning peamistest tekkekohtadest ja - põhjustest ettevõtja tegevuses . Kui ettevõtja plaanib tegevuskava avalikustada näiteks oma kodulehel, võib tekkekoguste info olla ka üldistatumal kujul. Tegevuskava avalikustamist eelnõu ette ei näe. Samuti peab tegevuskava sisaldama eesmärke ja põhimõtteid toidujäätmete tekke vähendamiseks j a vältimiseks, sealhulgas asjakohasel juhul töötajate ja tarbijate teadlikkuse suurendamiseks , töötajate koolitamiseks, tehnoloogiliste lahenduste rakendamiseks ning toidu annetamiseks või muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamiseks. Täpsed valdkonnad ja teemad valib iga ettevõtja ise lähtudes oma tegevusest ning kui mõni nimetatust pole asjakohane, siis neid teemasid ei kajastata. Valitud eesmärkide ja põhimõtete saavutamiseks kavandatavad tegevused tuleb samuti tegevuskavas kirjeldada. Samuti peab tegevuskava sisaldama meetmete rakendamise eest vastutaja t või vastutaja id ning tegevuskava ajakohastamise korda . S elline tegevuskava on suurematel toidukäitle j atel olemas , näiteks kestlikkuse strateegia osana , kuid ei pruugi sisaldada sedavõrd põhjalikke eesmärke ja põhimõtteid. Eraldi väljatoodud töötajate teadlikkuse suurendamise ja koolitamise eesmärgid ja põhimõtted võivad olla olulised selleks, et töötajad teaksid , miks ja kuidas tegevuses t õhusalt t oidujäätmete teket vähendada. Tarbijate teadlikkuse parandamine võib olla asjakohane, kuna sageli on toidukäitlejatel võimalik jagatava teabega vähendada toiduraiskamist ka tarbimise tasandil. Tehnoloogilised lahendused toidujäätmete tekke vältimiseks võivad olla ettevõtjatel erinevad ja on sageli ka kasutusele võetud (näiteks planeerimissüsteemide, digitaalse EatB4 toiduannetamise platvormi kasutuselevõtt, et vähendada toiduannetamisega seotud halduskoormust ja paberimajandust, aga ka toidujäätmete üle arvestuse pidamise lahendused, näiteks Ce4Re ). Kui ettevõtja tegevuses on võimalik toitu annetada ja muul viisil inimtarbimiseks ümber jaotada, et ei tekiks toidujäätmeid, peaks tegevuskava ka neid põhimõtteid kajastama. JäätS i § 22 8 L õige 1 näeb ette, et mõned toidukäitleja d on kohustatud toidujäätmete tekke vähendamise ks t egema ettepaneku vähemalt ühe le toi t u ümber jaota vale organisatsiooni le koostöölepingu sõlmimiseks , et annetada müümata , kuid tarbimiseks kõlblik k u toi t u . Toidu annetamine ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamine on võimalus vältida jäätmeteket toidu ülejääkide st , mida pole olnud võimalik ennetada var em kas planeerimise, müügi või muu l põhjusel . Kohustus teha ettepanek koostöölepingu sõlmimiseks toidu annetamiseks on ette nähtud toidu jae müügiga tegelevale ettevõtjale , kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks toidukauplus vähemalt 400 m 2 müügipin n aga , samuti toidu hulgimüügiga tegelevatel ettevõtjatel , kelle põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ning eelmise majandusaasta müügitulu ületa s viis miljonit eurot. Samuti on kohustus ette nähtud toidutööstus e ettevõtjatele , kelle majandusaasta müügitulu ületa s kaks miljonit eurot . Tegemist on suuremate ettevõtjatega , millel on potentsiaalselt suurem toidu ülejäägi teke ning paljud neist juba annetavad. Annetamisega võivad tegeleda ka kõik teised toidukäitlejad ning see on ka soositud. Pra egu annetatakse väga suur osa toidust ilma koostöölepingute ta , sageli ühekordse tegevusena. Selline praktika saab jätkuda , kuid eesmärk on suunata suuremad toidukäitleja d sõlmima toiduannetamise koostöölepingu id ja tõhustada senis t annetamistegevus t . Annetamise koostöölepingute ettepanekute tegemine võimaldab annetamis e teha senisest süsteemsaks ja läbimõeldumaks . Kohustus kohaldub ettevõtjale tervikuna, mitte üksikule tegevuskohale. Kui ettevõtjal on näiteks vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m², lasub koostöölepingu sõlmimise ettepaneku tegemise kohustus ettevõtjal kui juriidilisel isikul. Praktikas sõlmitakse toidu ümberjaotamise organisatsioonidega koostöölepingud üldjuhul ettevõtja, mitte iga üksiku kaupluse kohta eraldi. Lepingus on võimalik leppida kokku, millistest tegevuskohtadest annetamine toimub, arvestades muu hulgas logistilisi võimalusi, toidu koguseid ja kohalike ümberjaotamise organisatsioonide võimekust. Koostöölepingu ettepaneku k ohustuse täitmisel tuleb lähtuda üldistest võlaõigusseaduses sätestatud põhimõtetest, eelkõige hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. See tähendab, et koostööettepanek peab olema sisuline ning võimaldama tegelikku koostööd. Toidukäitleja ei või täita kohustust pelgalt formaalselt, esitades ettepaneku tingimustel, mis muudavad annetamise korraldamise põhjendamatult raskeks või võimatuks. Tingimuste mõistlikkuse hindamisel lähtutakse sellest, kuidas mõistlik isik samas olukorras tegutseks, arvestades muu hulgas annetatava toidu liiki , koguseid, logistikat ning poolte tavapärast tegevuskorraldust. Siiski ei ole a nnetamise koostöölepingu ettepanek u tegemise kohustus e puhul tegemist lepingu sõlmimise kohustus ega. Kohustuse rikkumine on annetamise koostöölepingu ettepaneku tegemata jätmine. Sätte eesmärk on soodustada toidujäätmete vähendamist ja reaalselt toimivat toidu annetamist. Seetõttu tuleb kohustust tõlgendada ja täita viisil, mis aitab saavutada nimetatud eesmär ki. Lõige 2 selgitab, et annetamisega kaasneva d kulud peavad olema annetaja jaoks mõistlikud. Mõi stlike kulude hulka loetakse kulusid, mis on proportsionaalsed, kooskõlas ettevõtja tegevusala ja mahuga ning ei too kaasa ebamõistlikku majanduslikku koormust ega eelda ettevõtja tegevuse mahtu ja annetamisvõimalusi arvestades ebaproportsionaalseid lisainvesteeringuid . Mõistlike kulude määramisel võetakse arvesse toidukäitleja tegevusala ja mahtu, et tagada kohustuse rakendamine proportsionaalselt ettevõtja tegeliku suutlikkusega . S uurema tegevusmahuga ettevõtjad on üldjuhul organisatsioonili selt ja rahali selt võime kamad toidu annetamise korraldamiseks, sealhulgas töökorralduslike muudatuste tegemiseks või selliste kulude kandmiseks, mis on seotud realiseerimata toidu suunamisega annetamisse äraviskamise asemel . Samuti arvestatakse tegevusala eripära ga, näiteks erinevused jaekaubanduse, toidutööstuse ja hulgimüügi vahel toovad kaasa erineva potentsiaali toidu ülejääkide tekkeks ja annetamiseks. Seetõttu ei eelda säte, et kõik ettevõtjad peaksid korraldama annetamise ühtmoodi, vaid võimaldab kohandada lahendusi konkreetse ettevõtja tegevuse iseloomu põhjal . Lõige 3 määratleb toidu ümberjaotamise organisatsiooni jäätmeseaduse tähenduses juriidiline isikuna, kes kogub, võtab vastu või vahendab tarbimiseks kõlblikku annetatud toitu selleks, et see jõuaks inimestele, eelkõige abivajajatele. Lisaks võivad ümberjaotatud toidu saajad olla näiteks toidujagamiskappide kasutajad, kes ei ole ilmtingimata abivajaja staatuses. Toidu ümberjaotamise organisatsiooni de hulka kuuluvad muu hulgas näiteks heategevuslikud toidupangad ja sotsiaalmajandus e üksused (näiteks MTÜ-d , mis haldavad kogukondlikke toidujagamiskappe ) ning muud samalaadsed toidu ümberjaotamisega tegelevad üksused . Tegemist on näidetega, millised juriidilised isikud saavad vastata toidu ümberjaotamise organisatsiooni üldistele tunnustele. T oidu ümberjaotamise organisatsioonina ei käsit a ta äriühinguid, mis müüvad annetatud toitu turuhinnaga või mille tegevuse eesmärk on teenida annetatud toidult kasumi t . Toiduannetuste kogumine ja vahendamine toimub mittetulunduslikul eesmärgil. Annetuste vahendamise kulupõhiselt kompenseeritud teenustasu ei loeta kasumi taotlemiseks (näiteks toidujagamiskapi kasutamise sümboolne kuutasu) . Lõige 4 selgitab, et toidu annetamisele ja toidu muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamisele kohaldatakse toidu käitlemist reguleerivaid õigusakte ning seega ka nendest tulenevat järelevalvet . Ka toidu ümberjaotamise organisatsioonid on toidukäitlejad ning nende kohustus on järgida toidu käitlemisele kehtestatud nõudeid . Iga toidu käitleja vastutab enda toodetud, müüdava või edastatava toidu ohutuse eest. Sama kehtib ka toidu ümberjaotamise organisatsioonidele , mis tegelevad toidu ümberjagamisega. Heategevus organisatsioon või muu o rganisatsioon, mis tegeleb toidu ümberjagamisega, peab oma tegevusest teavitama Põllumajandus- ja Toiduametit. Põllumajandus- ja Toiduamet on koostanud annetamise toiduohutuse juhendi, millest saavad toidu ümberjaotamise organisatsioonid ja annetajad lähtu d a . JäätS i § 22 8 võtab ü le jäätmete raamdirektiivi artikli 9a lõike 1 viimase lõigu. JäätSi § 23 lõi ge 1 15 (uus l õige ) T äpsustatakse, keda käsitatakse tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjana. Selle ga võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4b. Sätte eesmärk on tagada, et kõik tootjavastutusega seotud kohustused oleksid üheselt mõistetavad ning hõlmaksid kõiki ettevõtjaid, kes lasevad nimetatud tooteid Eesti turule. Säte määratleb tootja mitte üksnes otsese valmistajana, vaid laiemalt kogu toote väärtusahelas vastutava isikuna. Sätte kohaselt loetakse tootjaks järgmised isikud: 1) t oote valmistaja või selle valmistamise korraldaja . Tootja on isik, kelle tegevuskoht asub Eestis ning kes valmistab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid oma nime või kaubamärgi all. Tootjaks loetakse ka ettevõtja, kes ise ei valmista toodet, kuid laseb selle oma nime või kaubamärgi all disainida või toota ning turustab toodet esimest korda Eesti turul. Sellega tagatakse, et tootjaks loetakse ka brändiomanik ; 2) t oote edasimüüja oma kaubamärgi all . Tootjaks loetakse isik, kes omab tegevuskohta Eestis ja müüb teiste ettevõtjate toodetud kaupa oma nime või kaubamärgi all, juhul kui tootel ei ole märgitud tegeliku valmistaja kaubamärki. Selle eesmärk on vältida olukorda, kus vastutav tootja jääb määramata ning turule laskmise kohustused ei jääks ebaselgeks ; 3) i mportija . Tootjaks on ettevõtja, kes toob tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid majandus- või kutsetegevuse käigus Eesti turule, sõltumata sellest, kas tooted pärinevad teistest E Li liikmesriikidest või kolmandatest riikidest. I mportijad loetakse tootjateks, kuna just nemad toovad tooted esmakordselt Eesti turule ja saavad seega kontrollida toodete vastavust nõuetele ; 4) k auglepingute alusel müüja, kelle tegevuskoht ei ole Eestis . Tootjaks loetakse ka välisriigis asuv ettevõtja, kes müüb kaupu otse Eesti kodumajapidamistele või teistele kasutajatele kauglepingute alusel, näiteks e-kaubanduse kaudu. See ga kehtivad tootjavastutuse kohustus ed ka ettevõtja tele , kes müüvad Eesti tarbijatele interneti teel, kuid kelle tegevuskoht ei ole siin. Tootjavastutuse kohaldamine sõltub toodetest ja tegevusest, mitte üksnes tegutseja õiguslikust vormist. Tootjaks võib olla füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas äriühing, sihtasutus, mittetulundusühing ning oma asutuse kaudu tegutsev riik või kohaliku omavalitsuse üksus. Avaliku sektori kuuluvus, avaliku ülesande täitmine, kasumi teenimise eesmärgi puudumine või tulu kasutamine sotsiaalsetel eesmärkidel ei välista iseenesest tootjavastutust. Tootjavastutuse kohaldamisel kontrollitakse esmalt, kas tegemist on jäätmete raamdirektiivi IVc lisas CN-koodi järgi loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitootega. Kõik tekstiili sisaldavad tooted ei kuulu automaatselt kohaldamisalasse. Tootja määratlusest on välja jäetud ka korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toodete ning sellistest kasutatud või jäätmeteks muutunud toodetest või nende osadest saadud toodete tarnijad vastava tegevuse osas (jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4b viimane lõik). Kui isik tarnib nii erandiga hõlmatud kui ka muid tooteid, hinnatakse neid eraldi. Kui toode kuulub kohaldamisalasse ja erand ei kohaldu, kontrollitakse, kes vastab selle toote puhul tootja määratlusele (jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4b ja IVc lisa). Isiku vastavust tootja määratlusele hinnatakse tema tegevuse ja konkreetsete toodete alusel. Üksnes toote füüsiline valmistamine ei tähenda, et valmistaja on tootjavastutuse tähenduses tootja. Kui tooted valmistatakse tellija jaoks, tuleb hinnata, kelle nime või kaubamärgi all need valmistatakse ja tarnitakse. Tootjaks võib olla ka isik, kes laseb tooted valmistada, müüb neid oma nime või kaubamärgi all edasi või tarnib neid esimest korda liikmesriigi turule teisest liikmesriigist või kolmandast riigist, kui täidetud on tootja määratluses sätestatud tingimused. Turul kättesaadavaks tegemine võib toimuda nii tasu eest kui ka tasuta (jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punktid 4b–4c). Riigi enda tarbeks valmistatud toodete üleandmist ühelt riigiasutuselt teisele on põhjendatud käsitada omatarbena, kui tooteid kasutatakse riigi ülesannete täitmiseks. Riigiasutused tegutsevad sama õigussubjekti – Eesti Vabariigi – nimel ning sellisel juhul toimub toodete jaotamine selle õigussubjekti sees. Sama põhimõte kehtib ühe kohaliku omavalitsuse üksuse asutuste või ühe juriidilise isiku struktuuriüksuste vahel. Omatarbena ei käsitata üksnes ühise omaniku või asutaja tõttu toodete tarnimist ühelt juriidiliselt isikult teisele. See kehtib näiteks riigi tarnetele riigi osalusega äriühingule või riigi asutatud sihtasutusele, kohaliku omavalitsuse üksuse tarnetele tema äriühingule või sihtasutusele ning äriühingu tarnetele ema-, tütar- või sama omaniku teisele äriühingule. Kõigil neil juhtudel on tarnija ja saaja eraldi õigussubjektid. Seda tõlgendust toetavad Euroopa Komisjoni „Blue Guide’i “ punktid 2.2 ja 2.3, mis eristavad enda tarbeks valmistamist toodete turule tarnimisest. Juhendit kasutatakse jäätmete raamdirektiivi tõlgendamisel abivahendina. JäätS i § 23 lõige 1 16 (uus l õige ) Eelnõu täpsustab tekstiil-, tekstiiliga seotud ning jalatsitoodete tootja terminit , tuues välja juhtumid, mille puhul isikut ei loeta tootjaks. Muudatuse eesmärk on välistada regulatsiooni alt need turuosalised, kelle tegevus ei vasta sisu poolest tootja tegevusele ega tekita vajadust tootjavastutuse kohaldamiseks. Eelnõu kohaselt ei loeta tootjateks isikuid, kes: 1) v arustavad turgu kasutatud ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiiltoodetega , s.t ei too turule uusi tooteid, vaid pikendavad olemasolevate toodete eluiga. Nende käsit a mine tootjana oleks põhjendamatu, sest nad ei suurenda turul uute toodete mahtu ega tekita juurde jäätmeid; 2) t urustavad või kasutavad tooteid, mis on saadud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete töötlemisel. Tegemist on korduskasutuseks ettevalmistatud toodetega, mille uuesti kasutusele võtmine toetab ringmajanduse eesmärke. Selliste materjalide turule laskmine ei peaks kaasa tooma tootjavastutuse kohustusi ; 3) t egutsevad iseenda tööandjana , näiteks rätsepatena, kes toodavad tooteid üksikutele klientidele (nt eritellimustööd) – see ei vasta masstootmise määratlusele . Sellise tegevuse maht on marginaalne ning tootjavastutuse kohaldamine looks ebaproportsionaalse halduskoormuse. Muudatusega tagatakse, et tootjavastutus hõlmab üksnes neid turuosalisi, kes toovad turule uusi tekstiil- või jalatsitooteid tavapärases kommertskäibes. Tootjavastutuse alt välja jäetud isikud soodustavad ringmajandust, korduskasutust , korduskasutuseks ettevalmistamis t ja jäätmetekke vähendamist ning nende käsit amine tootjatena ei oleks kooskõlas regulatsiooni eesmärkidega. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4b. JäätS i § 23 lõige 3 (muutmine) M uudatusega täpsustatakse tootjate ühenduse terminit, et viia see kooskõlla tootja laiendatud vastutuse põhimõttega. Kehtiva korra kohaselt on tootjate ühenduse üks eesmär k probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise korraldamine või rahastamine . Selline sõnastus on kitsas ega hõlma kõiki kohustusi, mida tootjate ühendus tootjate nimel laiendatud tootjavastutuse raames täidab. Muudatuse kohaselt on tootjate ühendus mittetulundusühing või muu majanduslikku tulu mittetaotlev juriidiline isik, kes korraldab tootjate nimel tootja laiendatud vastutuse kohustuste täitmist rahaliselt või nii rahaliselt kui ka korralduslikult. See hõlmab lisaks jäätmekäitluse korraldamisele muu hulgas aruandlust, teavitamist, andmete kogumist, sihtmäärade täitmise tagamist ning muid õigusaktidest tulenevaid tootja laiendatud vastutuse kohustusi. Tootjate ühenduse liikmeskonna piirang sisaldub juba kehtivas seaduses ega muutu eelnõuga. Selguse huvides täiendatakse seletuskirja põhjendusi tootjate ühenduse liikme te piirangu osas. Lõige 3 sätesta b , et ühenduse liikmeteks võivad olla üksnes tootjad või tootjate ühendused. Selle eesmärk on tagada, et tootjad kannavad tootjate ühenduse kaudu oma toodete olelusringi jäätmeetapi eest mitte üksnes rahalist, vaid ka korralduslikku vastutust, ning vältida tootjate ühenduse ja jäätmekäitlusteenuse osutajate vahelist huvide konflikti. Direktiivi (EL) 2018/851 põhjenduspunktis 22 on sõnaselgelt nimetatud vajadust vähendada huvide konflikti tekkimise võimalust tootjate nimel laiendatud tootjavastutust kohaldavate organisatsioonide ja nendega lepingulistes suhetes olevate jäätmekäitlejate vahel. Liikmete piirangu põhjendatust toetab Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-254/23. Kohtuotsuse punktis 181 leidis kohus, et nõue, mille kohaselt peavad tootjate ühenduses osalust omavad isikud olema tootjad, on otseselt kooskõlas keskkonna- ja rahvatervise kaitse eesmärgiga ning võimaldab panna tootjad vastutama toote olelusringi jäätmeetapi haldamise eest mitte üksnes rahaliselt, vaid ka korralduslikult. Punktides 182–183 käsitles kohus tootjate ühenduse, selles osaluste omajate ja juhtorganite ning jäätmekäitlusteenuste osutajate vaheliste vertikaalsete sidemete piiramist ja seostas selle huvide konflikti ohu vähendamise eesmärgiga. Kohus selgitas, et sellised piirangud vähendavad riski, et tootjate ühendus valib jäätmekäitlusteenuse osutaja ebaoluliste kaalutluste alusel pakkujate seast, kes ei vasta ette nähtud majanduslikele või keskkonnaalastele nõuetele, ning pidas sellist piirangut sobivaks keskkonna- ja rahvatervise kaitse eesmärkide saavutamiseks. Punktis 188 märkis kohus lisaks, et liikmesriigi seadusandja võib arvestada ohuga, et kui tootjate ühenduse juhtimist saavad mõjutada ettevõtjad, kes ei ole asjaomasel turul tegutsevad tootjad, võivad nad teha ühenduse eesmärke kahjustavaid juhtimisotsuseid. J äätS i § 23 lõige 7 (muutmine) Muudatusega jäetakse lõikest välja digiplatvormi termini määratlemisel viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 säte. Vastav viide ja digiplatvormi termini määratlus on esitatud eelnõuga lisatud paragrahvis 10 3 , mistõttu ei ole selle kordamine käesolevas lõikes vajalik. Muudatus ei muuda sätte sisulist regulatsiooni ega digiplatvormile antud õigust registreerida end tootjana ja täita kauplejate eest laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Samuti jääb muutmata nõue, et digiplatvorm peab registreerimisel esitama nende kauplejate nimed, kelle nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täidetakse. JäätSi § 23 1 lõike 1 punkt 2 (muutmine) Muudatusega lisatakse viide § 25 4 lõikele 5, mille kohase l t tuleb jäätmekäitluse teenustasu arvutamisel arvesse võtta ka asjaomaste probleemtoodete massi ja asjakohasel juhul kogust ning kohandada tasu ökodisaini nõuetega, mis on asjakohased jäätmete vältimiseks ja käitlemiseks. Samuti tuleb tasu kujundamisel arvesse võtta tootjate ühenduse tulusid asjaomase probleemtoote korduskasutusest, korduskasutamiseks ettevalmistamisest või selle ringlusse võtmisest saadud teisese toorme väärtusest. Lisaks tuleb tagada tootjate võrdne kohtlemine ning vältida ebaproportsionaalselt suure koormuse tekitamist, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele . See info peab sisalduma tootjate ühenduse enesekontrollisüsteemis. JäätS i § 25 lõi k e 2 punkt 11 (uus punkt) JäätSi § 25 lõikes 2 esitatud probleemtoodete loetelu täiendatakse , lisades tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitooted. Muudatuse eesmärk on tagada tekstiil toodete ja tekstiilijäätmete senisest süsteemsem kogumine ja käitlemine ning rakendada tekstiilisektoris tootjavastutuse põhimõtteid. Tekstiilijäätmete kogused on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, kuid nende korduskasutuse ja ringlussevõtu tase on madal ning jäätmekäitluse kulud lasuvad valdavalt kohalikel omavalitsustel. Probleemtoote staatuse kehtestamine võimaldab suunata tekstiiltoodete t oot jate vastutuse jäätmete kogumise ja käitl emise korraldamisele, ühtlustades praktikat ja vähendades avaliku sektori koormust. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 1. JäätS i § 25 lõi k e 3 punkt 11 ( uus punkt) Punktiga täpsustatakse, milliseid tooteid käsitatakse tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetena JäätSi mõttes. Sätte eesmärk on tagada üheselt mõistetav viide Euroopa Parlamendi ja n õukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisa IVc sisule. Jäätmete raamd irektiivi kohaselt hõlmab see termin kõiki tooteid, mis on valmistatud tekstiilmaterjalidest või mis sisaldavad olulisel määral tekstiili st koostisosi, samuti jalatseid ja muid seesuguseid tooteid. N äiteks rõivad, kodutekstiilid, tekstiilkiududest valmistatud tarbeesemed ning erinevat tüüpi jalatsid. Termini kasutamine eelnõus loob selguse, millistele toodetele kohaldatakse neid kohustusi. JäätS i § 25 1 lõi ge 4 1 (uus lõige) Sätte s täpsustatakse, et volitatud esindajana võib tegutseda ka tootjate ühendus. Muudatuse eesmärk on täpsus tada, et tootjate ühendus võib tootja volitusel täita laiendatud tootjavastutusega seotud kohustusi juhul, kui tootjal puudub asukoht liikmesriigis. Muudatus ei muuda volitatud esindajale kehtivaid nõudeid ega kohustuste sisu. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 4. E esindaja määramine ja tootjate ühendusega tootjavastutuse täitmiseks lepingu sõlmimine on eristatavad õigussuhted. JäätS i § 25 1 lõige 6 (muutmine ) M uudatuse eesmärk on laiendada tootjate kohustust sõlmida tootjate ühendusega kirjalik leping ka tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjatele. Kehtivas seaduses on selline kohustus ette nähtud rehvidest, kantavatest patareidest ja akudest , kergtranspordivahendite akudest, tööstuslikest patareidest ja akudest ning kodumajapidamistes kasutatavatest elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise või kõrvaldamise korraldamiseks. Muudatuse tingib vajadus viia riigisisene õigus vastavusse jäätmete raamdirektiivi ga, mis näeb ette , et liikmesriigid tagavad jäätmete raamdirektiivi IVc lisas loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate kohustuse anda tootja te ühendusele ülesanne täita nende nimel laiendatud tootja vastutuse kohustusi. Jäätmete raamd irektiivi artiklis 22a on kehtestatud nõuded, mis puudutavad nende toodete st tekkinud jäätmete kogumist, taaskasutamist ja kõrvaldamist ning liikmesriigid peavad looma mehhanismid, mis tagavad nende kohustuste tõhusa täitmise. Seetõttu laiendatakse senist nõuet nii , et ka tekstiil - ,tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjad peavad sõlmima tootjate ühendusega kirjaliku lepingu, tagamaks, et nende toodetest tekkinud jäätmed kogutakse ja käideldakse nõuetekohaselt. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 1. JäätS i 25 1 lõi ge 7 (uus l õige ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus e (EL) 2023/1542 patareide ja akude kohta artikli 55 lõike 7 järgi peavad tootjad või tootjate ühendused esitama tagatise, mis katab käitlus kulud olukorras, kus laiendatud tootjavastutuse kohustusi ei täideta, sealhulgas maksejõuetuse või tegevuse lõpetamise korral. Kuigi nõue tuleneb vahetult kohaldatavast E Li määrusest, ei reguleeri määrus tagatise õiguslikku staatust pankrotimenetluses. Seetõttu on vaja täpsustada, et selline tagatis ei kuulu pankrotivara hulka. Muudatuse eesmärk on tagada, et tootjavastutuse kohustuste täitmiseks ette nähtud raha saaks kasutada sihtotstarbeliselt ka olukorras, kus tootja või tootjate ühendus muutub maksejõuetuks või lõpetab tegevuse. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole üheselt selge, kas tootjavastutuse täitmiseks kogutud või tagatisena esitatud raha kuulu b tootja või tootjate ühenduse pankrotivara hulka. Selline ebaselgus võib viia olukorrani, kus jäätmekäitluseks ette nähtud vahendid kasutatakse pankrotimenetluses muude võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning jäätmed jäävad nõuetekohaselt käitlemata. JäätS i §-d 25 3 – 25 6 (uued paragrahvid ) JäätS i § 25 3 Sätte eesmärk on kehtestada tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjatele laiendatud tootjavastutuse põhimõttest tulenev kohustus kanda nende toodete kogu kasutusajal tekkivad kulud. Nimetatud toodete tootja laiendatud vastutuse eesmärk on tagada ELis kõrgel tasemel keskkonna- ja tervisekaitse ning luua kogumist, sortimist, korduskasutamist, korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu, eelkõige kiust-kiuks ringlussevõttu toetav majandus, samuti luua stiimulid tootjatele selle tagamiseks, et nende tooted disainitakse ringluspõhimõtteid järgides. Et tootja laiendatud vastutuse kohustusi ei kohaldataks tagasiulatavalt ja need vastaksid õiguskindluse põhimõttele, peaksid kõnealused tootjad rahastama kulusid, mis on seotud liikmesriikide territooriumil pärast muutmisdirektiivi jõustumist tarnitud , kogutud , kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumise, korduskasutamiseks sortimise, korduskasutamiseks ja ringlussevõtuks ettevalmistamise ning ringlussevõtu ja muu töötlemisega, hõlmates ka tarbijale mõeldud müümata tooteid. Need tootjad peaksid rahastama ka kulusid, mis on kogutud segaolmejäätmete koostise uuringute tegemisega; lõppkasutajatele tekstiili mõju ja kestliku käitlemise kohta teabe andmisega; liigiti kogumist, korduskasutamist ja muud töötlemist käsitleva aruandlusega . Samuti peaksid toetama sortimis- ja ringlussevõtutehnoloogia ning probleemseid aineid mittesisaldavate tekstiiltoodete ökodisaini valdkonnas teadus- ja arendustegevus t. JäätS i § 25 3 lõige 1 käsitleb kogu tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete käitluse süsteemi toimimiseks vajaliku kulubaasi ning tagab, et tootjad vastutavad mitte ainult toodete turule laskmise, vaid ka nende keskkonnamõju eest pärast kasutusaja lõppu. Punkt 1 käsitleb kulusid, mis tekivad korduskasutatavate toodete kogumisel , et suunata need uuesti kasutusse, samuti jäätmeks muutunud toodete liigiti kogumisel, et neid oleks võimalik korduskasutuseks ette valmistada või suunata ringlussevõttu. See tähendab, et tootja peab rahastama kogumissüsteeme, mis võimaldavad tekstiilide eraldi kogumist muudest jäätmetest. Liigiti kogumine on oluline eeltingimus kvaliteetseks korduskasutuseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (a) (i). Punkt 2 käsitleb transpordikulusid, mis tekivad kogutud toodete vedamisel eri käitluskohtade vahel , nii korduskasutatavate esemete transpor dil sortimiskeskustesse kui ka jäätmeks muutunud toodete ve ol ringlussevõtu või muu taaskasutamise rajatistesse. Kulud hõlmavad nii logistika korraldamist kui ka tegelikku vedu ning on vajalikud, et tagada kogutud materjalide jõudmine asjakohastesse käitluskohtadesse. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (a) (ii). Punkt 3 hõlmab kulusid, mis tekivad toodete sortimisel, korduskasutamiseks ettevalmistamisel (nt puhastamine, parandamine), ringlussevõtul ning muude taaskasutamistoimingute käigus. Samuti kuuluvad siia kulud, mis on seotud jäätmete kõrvaldamisega, kui neid ei ole võimalik taaskasutada. See punkt käsitleb kogu töötlemisprotsessi, mille käigus otsustatakse toodete edasine saatus ja tehakse toimingud. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (a) (iii). Punkt 4 laiendab tootja kulukohustust ka nendele jäätmetele, mis tekivad eelnevate toimingute tulemusena, kui neid käitlevad sotsiaalmajanduse üksused või muud süsteemis osalejad. See tagab, et ka nn kõrvalvoogude käitlemine on tagatud ega jää teiste osa liste või avaliku sektori kanda. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (a) (iv). Punkt 5 käsitleb segaolmejäätmete koostise uuringute kulude katmist. Sellised uuringud võimaldavad hinnata, kui suur osa tekstiilijäätmetest satub endiselt segaolmejäätmetesse, ning annavad sisendi poliitika kujundamiseks ja süsteemi tõhustamiseks. Tootjate osalus nende kulude katmises on põhjendatud, kuna uuringud aitavad parandada tekstiilijäätmete käitlemist. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (b). Punkt 6 käsitleb teavitamise ja teadlikkuse parandamisega seotud kulusid. Siia kuuluvad kampaaniad ja muud tegevused, mille eesmärk on suunata tarbijaid kestlikumale käitumisele, sealhulgas toodete pikemale kasutamisele, parandamisele, korduskasutusele ning nõuetekohasele jäätmete liigiti kogumisele. Teavitustegevus on süsteemi toimimise oluline eeltingimus, kuna tarbijate teadlikkus mõjutab otseselt kogumise ja ringlussevõtu tõhusust . Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (c). Punkt 7 käsitleb probleemtooteregistriga seotud kulusid, sealhulgas tootja registreerimist ja andmete esitamise kohustust. Probleemtooter egistri pidamine võimaldab riigil te ha järelevalvet tootjate kohustuste täitmise üle ning tagada süsteemi läbipaistvus. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (d). Punkt 8 käsitleb teadus- ja arendustegevuse rahastamist, mille eesmärk on parandada toodete kestlikkust ja ringlussevõetavust , eelkõige kiust-kiuks ringlussevõtu arendamist. Samuti toetatakse tegevusi, mis aitavad vähendada jäätmeteket ja parandada jäätmekäitluse kvaliteeti kooskõlas jäätmehierarhiaga. See punkt suunab tootjaid panustama innovatsiooni ning aitab kaasa E Li tasandil kehtestatud ökodisaini eesmärkide saavutamisele. Rahastatakse üksnes sellist teadus- ja arendustegevust, mis on põhjendatud tootjate ühenduse eesmärkide täitmiseks, toimub koostöös või tellimusel asjaomaste tootjate või tootjate ühenduse poolt Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (e). Lõige 2 sätestab kulude katmise kohta selged piirangud, lähtudes kulutõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtetest. Sätte kohaselt ei tohi tootjatelt nõutavad kulud ületada taset, mis on vajalik lõikes 1 nimetatud teenuste tõhusaks osutamiseks. Sellega välditakse olukorda, kus tootjatele pannakse ebamõistlikult suur või põhjendamatu rahaline koormus. Lisaks sätestab lõige 2, et kulud tuleb määrata läbipaistval viisil asjaomaste osalejate vahel. See tähendab, et kulude kujunemise alused peavad olema selged, kontrollitavad ja põhjendatud. Eri osalistel (nt tootjad, tootjate ühendused, jäätmekäitlejad ja muud süsteemis osalejad) peab olema ülevaade kulude struktuurist ja jaotusest. Läbipaistvus aitab tagada usaldusväärse ja toimiva süsteemi ning vähendab võimalikke vaidlusi osaliste vahel. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 12. Lõige 3 täpsustab lõike 1 punktis 8 nimetatud teadus- ja arendustegevuse kulude kandmise korda. Kulude kandmine lepitakse kirjalikult kokku teadus- ja arendustegevuse korraldajaga ning kulude suurus arvutatakse proportsionaalselt tootja turuosaga. Lõige 4 määrab, kes võib olla teadus- ja arendust öö tegija . Viide teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadusele tagab, et nimetatud tegevusi teevad pädevad isikud või asutused, kellel on vajalik kompetents ja õiguslik staatus. See suurendab rahastatavate tegevuste kvaliteeti ja usaldusväärsust ning tagab, et avalikes huvides tehtavad uuringud ja arendustegevused vastavad kehtivatele standarditele. Lõige 5 määratleb termini „ kiust-kiuks ringlussevõt t “ . Tegemist on tekstiilijäätmete käitlemise seisukohalt olulise termini ga, mis kirjeldab protsessi, mille käigus jäätmematerjalid töödeldakse uuesti kiududeks, võimaldades nende kasutamist uute toodete valmistamisel. Sättega rõhutatakse, et kiust-kiuks ringlussevõtt on suure väärtusega toiming, mis aitab säilitada materjalide kvaliteeti ja pikendada nende kasutus tsüklit. Samuti välistatakse selgesõnaliselt energiakasutus (nt põletamine energia tootmiseks) ja jäätmete töötlemine kütusena kasutatavateks materjalideks, kuna need ei vasta ringlussevõtu eesmärgile ega toeta ringmajanduse põhimõtteid. Terminit „ k iu d “ tuleb mõista Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 1007/2011 tekstiilkiudude nimetuste ja tekstiiltoodete kiukoostise märgistamise ja tähistamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 73/44/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 96/73/EÜ ja 2008/121/EÜ, (ELT L 272 18.10.2011, lk 1) , artik li 3 punkti b tähenduses. JäätS i § 25 4 Sätte eesmärk on reguleerida tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjate ühenduste tegevust, et tagada tootjavastutuse tõhus täitmine. Sätte kohaselt peavad tootjate ühendused olema pädevad, kehtesta ma õiglaselt kujundatud tasud, korralda ma üleriigilise kogumissüsteemi ning tegutse ma läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt . L õike s 1 täpsustatakse, et tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjate ühendustele ei kohaldata üksnes seaduses sätestatud üldisi nõudeid, vaid nendele kehtivad ka erinõuded, mis arvestavad nende toodete eripära ning nendest tekkivate jäätmete käitlemisega seotud keskkonnamõjusid. Sellega tagatakse, et selles valdkonnas tegutsevad tootjate ühendused alluvad rangemale korrale , mis toetab ringmajanduse eesmärkide saavutamist. Lõike s 2 sätestatakse nõue, et tootjate ühendus võib täita tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi üksnes juhul, kui ta suudab tõendada oma pädevust jäätmekäitluse ja kestlikkuse valdkonnas. Täiendus on vajalik, et tagada tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjate ühenduste piisav pädevus laiendatud tootjavastutuse ülesannete täitmisel. Laiendatud tootjavastutus eeldab spetsiifilisi teadmisi jäätmete käitlemise, materjalide taaskasutuse, ringmajanduse ning kestliku tootmise põhimõtete kohta. Nimetatud valdkondadega seotud otsus tel ja tegevus tel on oluli ne mõju keskkonnale ning need nõuavad seetõttu professionaals ust. See aitab ennetada olukordi, kus tootjate ühendused tegutsevad piisava te oskusteta , mis võib viia seadusest tulenevate kohustuste eba tõhusa täitmiseni. L õike lisamine toetab keskkonnahoidu, parandab tootjavastutuse süsteemi toimimist ning tagab , et turule lastud tekstiil- ja jalatsitoodete jäätmekäitlus oleks korraldatud professionaalselt ja vastutustundlikult. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 3. Lõikega 3 täpsustatakse pädevuse miinimumnõuded, nähes ette, et tootjate ühendusel peab olema vähemalt üks nõutud kvalifikatsiooniga isik. Pädevust saab tõendada erialase teise astme kõrghariduse või sellele vastava kvalifikatsiooniga keskkonna, jäätmekäitluse, materjalitehnoloogia, tootearenduse või muus asjakohases valdkonna s või vähemalt kolmeaastase töökogemusega jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas. Selle nõude eesmärk on tagada, et tootjate ühenduse tegevus põhineb erialateadmistel ja praktilisel kogemusel, mis on vajalikud tekstiilijäätmete nõuetekohaseks käitlemiseks. Lõike s 4 sätestatakse, et lõikes 3 nimetatud kvalifikatsiooninõuete täitmise kontrollimiseks tuleb enne tegevuse alustamist esitada probleemtooteregistrile registreerimistaotluse osana kvalifikatsiooni tõendava dokumendi koopia või andmed isiku erialase töökogemuse kohta. Nimetatud teabe esitamine võimaldab pädeval asutusel hinnata, kas tegevust alustav isik või vastutav spetsialist vastab kehtestatud nõuetele ning tal on piisavad teadmis ed ja praktili ne kogemus nõuetekohase ks ja ohutu ks tegevuse ks . Lõike s 5 täpsustatakse nõudeid tootjate ühenduse kehtestatavatele tasudele, mida tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjad maksavad laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmiseks. Sätte eesmärk on tagada, et tasusüsteem oleks keskkonnahoidlik, läbipaistev ja õiglane ning toetaks ringmajanduse põhimõtteid. Punkti 1 kohaselt peavad tasud põhinema toodete massil ja vajaduse korral ka kogusel ning olema diferentseeritud toodete keskkonnamõju järgi , arvestades E Li õigusaktides kehtestatud ökodisaini nõudeid. See tähendab, et keskkon da säästvamate ja kestlikumate toodete eest võib tasu olla väiksem, motiveerides tootjaid kavandama tooteid viisil, mis vähendab jäätmeteket ja hõlbustab nende taaskasutamist või ringlussevõttu kooskõlas jäätmehierarhiaga. Teenustasude täpse diferentseerimise korralduse jäetakse tootjate ühenduse kujundada. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 5 (a). Punkti 2 kohaselt tuleb tasude kujundamisel arvesse võtta ka tootjate ühenduse saadavaid tulusid, mis tekivad jäätme te ks muutunud toodete korduskasutusest, korduskasutuseks ettevalmistamisest või ringlussevõtust saadud teisese toorme väärtusest. Sellega välditakse tootjate põhjendamatut rahalist koormamist ning tagatakse, et süsteemi rahastamine on tasakaalus tegelike kulude ja tuludega. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 5 (b). Punkti 3 eesmärk on tagada tootjate võrdne kohtlemine ning vältida ebaproportsionaalse koormuse tekkimist, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Tasusüsteem peab olema kujundatud viisil , et see ei diskrimineeri tootjaid nende suuruse või päritolu alusel ning arvestab ka väiksemates kogustes toodete turule laskvate ettevõtjate eripära. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 5 (c). Lõi g e 6 käsitleb väikes t e ettevõtjate halduskoormuse vähendamist tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete laiendatud tootjavastutuse süsteemis. Sätte kohaselt kehtestatakse lihtsustatud aruandluskohustus tootjatele, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aasta ne käive ja bilansimaht ei ületa kahte miljonit eurot. Sellistelt väiketootjatelt nõuab tootjate ühendus üksnes kord aastas andmete esitamist turul kättesaadavaks tehtud toodete koguse kohta massina. See tähendab, et neile ei kohaldata ulatuslikumaid või detailsemaid aruandlusnõudeid, mis on ette nähtud suurematele tootjatele. Sätte eesmärk on tagada proportsionaalsus – väiksematel ettevõtjatel on üldjuhul piiratud haldus- ja finantsressursid, mistõttu ei ole põhjendatud kehtestada neile sama mahuka t aruandluskohustus t kui suurtele turuosalistele. Samas on vajalik teave turule lastud toodete koguste kohta, mis on oluline süsteemi toimimise ks , järelevalve ks ning keskkonnaeesmärkide saavutamise ks . Esitatavad andmed võimaldavad hinnata turule lastud toodete mahtu ning planeerida tagasivõtu- ja kogumissüsteemi toimimist. Seega tasakaalustab säte ühelt poolt vajadus t koguda olulist teavet ning teiselt poolt vähendada väikeettevõtjate halduskoormust. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 20. Lõike 7 eesmärk on tagada tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjate ühenduse valduses olevate andmete kaitse ning usaldusväärne käsitlemine. To otjate ühendus peab tagama oma valduses olevate andmete konfidentsiaalsuse, kui tegemist on ärisaladusena käsitatava teabe ga või sellise teabega, mis on otse seotud üksiktootjate või nende volitatud esindajatega. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 tuleb konfidentsiaalsus tagada kogu andmetöötluse, säilitamise ja aruandluse protsessi jooksul . Selleks tuleb kehtestada ranged turvameetmed ja andmekaitsestandardid, et vältida loata juurdepääsu või võimalikke andmetega seotud rikkumisi . Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 17. Lõike s 8 sätestatakse tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetega tegelevale tootjate ühendusele kohustus avaldada hiljemalt 31. jaanuaril eelmise kalendriaasta kohta, oma veebilehel teavet tema poolt turule lastud toodete ning nendest tekkivate jäätmete käitlemise kohta. Muudatuse eesmärk on suurendada tootjavastutuse süsteemi läbipaistvust ning parandada tekstiilivoogude kohta käiva teabe kättesaadavust. Tekstiiltoodete tootmisel ja tarbimisel on oluline keskkonnamõju ning usaldusväärne ja avalik teave toodete olelusringi eri etappide kohta on eeldus tõhusate jäätmetekke ennetamise ja ringmajanduse meetmete rakendamisel. Muudatus toetab ringmajanduse ja jäätmepoliitika eesmärke, sealhulgas vajadust parandada andmete kvaliteeti ja jälgitavust tekstiilijäätmete valdkonnas. Lõikega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 18 (a) ja (b). Punkti 1 kohaselt tuleb tootjate ühendusel avaldada teave esmakordselt turul kättesaadavaks tehtud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete koguste kohta massina. Punkti 2 kohaselt tuleb avalikustada JäätSi § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud kasutatud ja jäätme te ks muutunud toodete liigiti kogutud kogused, tuues eraldi välja müümata jäänud tooted. See võimaldab hinnata nii tekstiilijäätmete tekkimise mahtu kui ka tootmise ja turustamise tõhusust. Punkti 3 järgi tuleb avaldada andmed korduskasutamise, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu määra kohta, sealhulgas eraldi kiust-kiuks ringlussevõtu määr. Nimetatud teave aitab hinnata, mil määral suunatakse tekstiilijäätmeid suurema väärtusega taaskasutusviisidesse. Samuti tuleb esitada info muu taaskasutamise ja kõrvaldamise määrade kohta, mis annab tervikliku ülevaate tekstiilijäätmete käitlemisest (punkt 4). P unktiga 5 nähakse ette ka kasutatud ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete ning jäätme te ks muutunud toodete ekspordimäärade avalikustami n e. See aitab suurendada piiriüleste tekstiilivoogude läbipaistvust ning vähendada riski, et korduskasutusena deklareeritud tooted suunatakse tegelikkuses kõrvaldamisele. Punkti 6 järgi peab tootjate ühendus avaldama teabe selle kohta, kuidas valitakse jäätmekäitleja. See tähendab, et kirjeldada tuleb kasutatavat valikumenetlust – millistel alustel ja kriteeriumidel jäätmekäitlejaid valitakse ning milline on protsessi läbimise kord. Tuleb kirjeldada , milliseid nõudeid esitatakse jäätmekäitlejate pädevusele, tehnilis t ele võim alustele ja keskkonnanõuete täitmisele ning kuidas tagatakse võrdne kohtlemine ja aus konkurents. Muudatus puudutab üksnes tootjate ühendusi ega too kaasa uute andmete kogumise kohustust, kuna seda teave t kogutakse juba tootjavastutuse täitmise ja aruandluse raames. Lisanduv halduskoormus piirdub andmete avalikustamisega tootjate ühenduse veebilehel ning on seetõttu mõõdukas. Muudatusel on positiivne mõju keskkonnale ja ühiskonnale, kuna see toetab kestlikumat tekstiilitarbimist, parandab järelevalve t ning suurendab avalikkuse teadlikkust tekstiiltoodete kasutusa jast . Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 18. Lõi g e 9 reguleerib tootjate ühenduse kohustust korraldada jäätmekäitlusteenuste ja edasise jäätmetöötluse hankimine viisil, mis on läbipaistev, õiglane ja kõigile asjaomastele ettevõtjatele võrdselt ligipääsetav. Sätte eesmärk on tagada, et tootjavastutussüsteemi s hangitakse teenused selgete, varem kindlaks määratud ja objektiivsete hindamiskriteeriumide alusel, vältides põhjendamatut eelistamist või turu sulgemist üksikutele osalejatele. Nõue näha ette läbipaistev ja mittediskrimineeriv valikumenetlus tuleneb vajadusest kujundada tekstiilijäätmete kogumise ks , sortimise ks , korduskasutamise ks , ringlussevõtu ks ja muu ks töötlemise ks usaldusväärne ning toimiv süsteem. Sellega toetatakse turu avatust, ausat konkurentsi ja mitmekesise teenusepakkujate ringi osalemist tootjavastutussüsteemis. Sätte kohaselt kohaldub see põhimõte nii jäätmekäitlusteenuste hankimisele jäätmekäitlejatelt kui ka jäätmete edasise töötlemise korraldamisele. See tähendab, et kogu ahel alates jäätmete vastuvõtust ja käitlemisest kuni nende sortimise, korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu või muu nõuetekohase töötlemiseni peab põhinema teenuseosutajate selgel ja põhjendatud valikul. T ekstiilijäätmete käitlemise turg ei tohi kujuneda killustunuks ega suletuks, sest see takistaks ringmajanduse eesmärkide saavutamist, vähendaks investeerimisvõimalusi ja pärsiks turu arengut . Seetõttu on oluline, et tootjate ühendused kujundaksid valikumenetluse selliselt, et see toetaks tõhusa jäätmekäitlusturu arengut, parandaks teenuste kvaliteeti ning looks eeldused tekstiili kogumise, sortimise ja töötlemise uute lahenduste tekkeks . Samuti on säte seotud eesmärgiga viia tekstiilijäätmete käitlemine kooskõlla jäätmehierarhiaga. Selleks tuleb valida teenuseosutajad, kes suudavad tagada, et kogutud tekstiilid läbivad asjakohased toimingud , korduskasutamiseks ettevalmistami s e ja ringlussevõt u ning alles seejärel muud käitlusviisid. Läbipaistev valikumenetlus aitab seega kaasa mitte üksnes ausale konkurentsile, vaid ka sellele, et tootjavastutussüsteem täidaks oma keskkonnaeesmärki. Kokkuvõttes on sätte eesmärk tagada, et tootjate ühenduste korraldatav jäätmekäitlusteenuste ja edasise jäätmetöötluse hankimine toimuks avatult, põhjendatult ja proportsionaalselt, toetades samal ajal ringmajandust ja jäätmehierarhia järgimist. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 19. JäätS i § 25 5 Säte kirjeldab tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete liigiti kogumise süsteem i. Lõige 1 sätestab tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjate ühendusele kohustuse tagada nende poolt turule lastud toodete tasuta kogumine pärast nende kasutusaja lõppu. Kohustus laieneb kõikidele asjaomastele probleemtoodetele sõltumata nende omadustest. Sättes rõhutatakse, et tagasivõtu- ja kogumisvõrgustik peab hõlmama kõiki tooteid , olenemata nende olemusest, materjali koostisest, seisukorrast, nimetusest, tootemargist, kaubamärgist või päritolust. See tähendab, et tootjate ühendus ei tohi piirata kogumist üksnes teatud tüüpi või väärtuslikumate toodetega, vaid peab tagama süsteemi universaalsuse ja mittediskrimineeriva toimimise. Nõude eesmärk on rakendada laiendatud tootjavastutuse põhimõtet, mille kohaselt tootjad vastutavad oma toodete eest ka pärast nende kasutus e lõppu. Selline lähenemine aitab vähendada jäätmete sattumist keskkonda, soodustab toodete korduskasutust ning toetab materjalide ringlussevõttu. Kogumisvõrgustiku olemasolu ja toimimine on eelduseks, et kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil- ja jalatsitooted suunatakse keskkonnahoidlikku käitlusse. See omakorda aitab kaasa ressursside säästlikule kasutamisele ning vähendab vajadust uute toormaterjalide järele. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 8. Lõike 2 eesmärk on tagada, et tootjate ühenduse korraldatud kogumisvõrgustik toimiks terviklikult ja kasutajale mugavalt. Kogumisvõrgustik peab hõlmama nii kasutatud kui ka jäätme te ks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumist ning nende edasist vedu käitluskohta. Tootjate ühendus peab kogumispunktidele tasuta tagama kogumiseks vajalikud sobivad kogumismahutid ja veokonteinerid ning korraldama nende regulaarse tühjendamise ja transpordi. Sellega välditakse olukorda, kus kogumispunkti pidajale tekivad kulud või lisa halduskoormus probleemtoodete kogumise korraldamisel. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 8 (a). Lõige 3 täpsustab nõudeid tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumisvõrgustiku territoriaalsele ulatusele ning korraldusele. Eesmärk on tagada, et süsteem oleks ühtlaselt kättesaadav kõigile elanikele ning toetaks tõhusat ja keskkonnahoidlikku jäätmekäitlust kogu riigis. Nõude kohaselt peab kogumisvõrgustik katma kogu riigi territooriumi. See tähendab, et teenus ei tohi olla koondunud ainult suurematesse linnadesse või tihedamini asustatud piirkondadesse, vaid peab olema tagatud ka väiksemates asulates ja hajaasustusega piirkondades. Võrgustiku kavandamisel tuleb arvesse võtta nii elanikkonna suurust kui ka asustus tihedust, et tagada kogumispunktide piisav arv ja sobiv paiknemine. Lisaks tuleb süsteemi planeerimisel lähtuda kasutatud ja jäätmeteks muutunud toodete eeldatavast kogusest. See aitab kavandada kogumisvõrgustikku selliselt, et see suudaks vastu võtta tekkivaid jäätmevooge ilma ülekoormuseta. Oluline aspekt on ka kogumispunktide juurdepääsetavus ja lähedus lõppkasutajatele. Kogumisvõimalused peavad olema tarbijatele mugavad ja lihtsasti kasutatavad, et soodustada toodete tagastamist ning vältida nende sattumist segaolmejäätmete hulka. Säte rõhutab ka, et kogumisvõrgustiku loomisel ei tohi lähtuda üksnes majanduslikust tasuvusest. See tähendab, et süsteem ei tohi olla piiratud ainult suuremate piirkondade või toodetega, mille kogumine ja käitlemine on kasumlik. Tegemist on laiendatud tootjavastutuse põhimõttest tuleneva kohustusega, mille eesmärk on tagada keskkonnakaitse ning ressursside tõhus kasutamine ka juhul, kui see ei ole otseselt majanduslikult tulus. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt id 8 (b) ja 9 (b). Lõige 4 täpsustab lõikes 1 nimetatud kogumisvõrgustiku ülesehitust ning osa lisi , kes võivad selle s t egutseda . Eesmärk on tagada mitmekülgne, toimiv ja kättesaadav kogumissüsteem, kaasates erinevaid sidusrühmi ning kasutades olemasolevaid kogumisvõimalusi. Sätte kohaselt koosneb kogumisvõrgustik kogumispunktidest, mille rajamise ja toimimise eest vastutab tootjate ühendus. Seejuures võivad tootjate ühenduse nimel tegutseda jäätmekäitlejad, kes korraldavad kogumispunktide igapäevast toimimist ja logistikat. Selline korraldus võimaldab kasutada professionaalset jäätmekäitlus t ning tagada süsteemi tõhusus t . Lisaks nähakse ette, et kogumisvõrgustik tuleb kujundada koostöös eri osa listega . Nendeks võivad olla sotsiaalmajanduse üksused (nt heategevusorganisatsioonid ja taaskasutuskeskused), jaemüüjad, ametiasutused ning kolmandad isikud, kes koguvad asjaomaseid tooteid nende nimel. Samuti hõlmab võrgustik muid vabatahtlike kogumispunktide käitlejaid. L ai koostööring aitab suurendada kogumispunktide arvu ja geograafilist paiknemist ning parandada teenuse kättesaadavust lõppkasutajatele. Koostööpõhine lähenemine võimaldab integreerida juba olemasolevaid kogumislahendusi ühtsesse süsteemi, vältides dubleerimist ja soodustades ressursside tõhusamat kasutamist. Ühtlasi toetab see korduskasutuse edendamist, kuna mitme l kaasatud osa lisel , eriti sotsiaalmajanduse üksus tel , on toodete sortimise ja korduskasutusse suunamise kogemus . Kokkuvõttes aitab säte tagada, et kogumisvõrgustik ei oleks killustunud, vaid toimiks sidusa ja koostööl põhineva süsteemina, mis toetab nii keskkonnahoidlikku jäätmekäitlust kui ka toodete korduskasutust ja ringlussevõttu. Tootjate ühendus vastutab koostöös kogumisvõrgustikus osalevate isikute ja organisatsioonidega kogumise korraldamise eest, sealhulgas kogumispunktide toimimise, kogutud toodete äraveo ning osalejate tegevuse koordineerimise eest. Koordineeritud toimimise eesmärk on tagada kogumisvõrgustiku ühtlane kvaliteet, vältida kogumispunktide ülekoormust või teenuse katkemist ning tagada kogutud toodete tõhus edasine käitlemine. Tasuta kogumise nõue tähendab, et kasutajatele ega kogumispunktide pidajatele ei või asjaomaste toodete üleandmise ja kogumise eest tekkida kulusid. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt id 8 (c) ja 9 (a). Lõi kes 5 sätestatakse tootjate ühendusele kohustus tagada kogumisvõrgustiku avatus ning kaasav toimimine. T ootjate ühendusel ei ole lubatud keelduda kohalike ametiasutuste, sotsiaalmajanduse üksuste ega muude korduskasutusega tegelevate ettevõtjate kaasamisest kogumissüsteemi. Sätte eesmärk on vältida suletud või osalemist piiravat süsteemi . Avatud osalemine võimaldab paremini ära kasutada eri osa liste kogemust, taristut ja võim alusi , mis suurendab kogumissüsteemi tõhusust ja ulatust. Kohalike ametiasutuste kaasamine aitab tagada süsteemi parema lõimumise kohaliku jäätmekorraldusega ning suurendab kogumispunktide kättesaadavust elanikele. Sotsiaalmajanduse üksus tel ja korduskasutusettevõtja tel on tähtis roll toodete sortimisel ja suunamisel korduskasutusse või korduskasutuseks ettevalmistamisse , mi llel on suurem keskkonna- ja kliimakasu võrreldes pelgalt jäätmekäitlusega. Samuti soodustab selline kaasav lähenemine konkurentsi ja innovatsiooni kogumis- ja korduskasutuslahendustes, aidates kaasa kvaliteetsemate ja kasutaja le mugavamate teenuste kujunemisele. Tootjate ühenduse ülesanne on seejuures tagada süsteemi koordineerimine ja toimimine, kuid mitte põhjendamatult piirata teiste pädevate osa liste osalemist. Kokkuvõttes toetab säte koostööl põhinevat, läbipaistvat ja tõhusat kogumissüsteemi, mille kaudu on võimalik suurendada tekstiil- ja jalatsitoodete korduskasutust ja ringlussevõttu. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 10. Lõike s 6 sätestatakse , et kogumisvõrgustiku kohustuse täitmis t ütleb korrapäraselt hinnata, lähtutakse muu hulgas sortimisuuringu tulemustest. Sortimisuuringu t ulemuste analüüsi põhjal hinnatakse olemasoleva kogumisvõrgustiku tõhusust ning elanikkonna teadlikkuse taset jäätmete liigiti kogumisel. Kui uuringu tulemused viitavad puudujääkidele, on tootja te ühendusel kohustatud rakendama lisa meetmeid, sealhulgas laiendama kogumisvõrgustikku ning tõhustama teavitust ööd ja teabekampaaniaid, et parandada jäätmete kogumise ja sortimise tulemuslikkust. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 9 (c). Lõige 7 võimaldab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmeid ja muu kui käesoleva seaduse § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetest (edaspidi muu tekstiil , termini sisu antakse sama §-i lõikes 8 ) tekkinud jäätmeid koguda sama kogumisvõrgustiku kaudu ning tingimuste täitmise korral ka koos. Jäätmete raamdirektiivi IVc lisas loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete ring on lai ning hõlmab valdavat osa tavapärasest olmetekstiilist. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatava liigiti kogumise kohustuse alla jääv, muu tekstiilist tekkinud jäätmete osa edaspidi oluliselt piiratum. Samas ei saa kogumissüsteemi korraldamisel lähtuda eeldusest, et lõppkasutaja eristab IVc lisaga hõlmatud ja hõlmamata tekstiiltooteid. Jäätmete raamd irektiivi artikli 22c kohaselt korraldavad IVc lisaga hõlmatud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumise tootjad tootjate ühenduse kaudu. Kogumisvõrgustik luuakse koostöös muu hulgas kohalike ametiasutuste ja teiste kogumises osalejatega. Seetõttu võimaldab lõige 7 kohaliku omavalitsuse üksuse kogumiskohustuse alla jääva muu tekstiilist tekkinud jäätmete kogumise praktiliselt ühildada tootjate ühenduse kogumisvõrgustikuga viisil, mis ei eelda lõppkasutajalt toodete õigusliku kuuluvuse eristamist. Sama kogumisvõrgustiku kasutamine ei tähenda, et erinevaid tekstiilijäätmete fraktsioone tuleb alati koguda koos. Jäätmete raamd irektiivi artikli 22d lõike 2 kohaselt tuleb muu kui IVc lisas loetletud tekstiili eri fraktsioone jäätmetekkekohas eraldi hoida, kui selline eraldamine hõlbustab järgnevat korduskasutamist, korduskasutamiseks ettevalmistamist või ringlussevõttu. Eraldamine peab seejuures toimuma kulutõhusal viisil, et maksimeerida ressursside taaskasutamist ja keskkonnakasu. Seetõttu on koos kogumine lubatud üksnes juhul , kui eraldi kogumine ei anna nende eesmärkide saavutamisel olulist eelist . Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22d punkt 2. Lõikes 8 sätestatakse muu tekstiili termin . Termin on vajalik selleks, et eristada tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitooteid, millele kohaldatakse laiendatud tootjavastutust, muudest samalaadsetest toodetest, millele laiendatud tootjavastutus ei laiene. Paragrahvi 25 lõike 3 punktis 11 sätestatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote termin hõlmab direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tooteid. IVc lisa hõlmab suure osa tavapärastest kodumajapidamistes kasutatavatest tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetest, sealhulgas näiteks rõivaid, kodutekstiile ja jalatseid. Kõik tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitooted IVc lisa kohaldamisalasse siiski ei kuulu. Neid IVc lisaga hõlmamata tooteid käsitatakse käesolevas seaduses muu tekstiilina. Muu tekstiili alla võivad kuuluda näiteks padjad ning teatavad kotid, telgid ja muud eriotstarbelised tekstiiltooted. Selline eristamine on vajalik, sest laiendatud tootjavastutuse kehtestamine IVc lisas loetletud toodetele ei vabasta kohaliku omavalitsuse üksust muu tekstiili jäätmete liigiti kogumise korraldamise kohustusest. Seaduses kasutatakse muu tekstiili terminit seega nende tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete ning neist tekkinud jäätmete tähistamiseks, mis ei kuulu tekstiili laiendatud tootjavastutuse kohaldamisalasse. Lõige 9 reguleerib kohaliku omavalitsuse üksuse ja tootjate ühenduse vahelist korraldust juhul, k ui tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmeid kogutakse sama kogumisvõrgustiku kaudu koos muu tekstiil i st tekkinud jäätmetega . Ühise kogumisvõrgustiku kasutamine ei muuda jäätmeseadusest tulenevat vastutuse jaotust. Tootjad vastutavad jäätmete raamdirektiivi IVc lisas loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete suhtes laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise eest ning kannavad nende toodete kogumise ja edasise käitlemisega seotud kulud. Muu tekstiilist tekkinud jäätmete liigiti kogumise korraldamise kohustus jääb kohaliku omavalitsuse üksusele. Kui nimetatud jäätmevoogude kogumiseks kasutatakse sama kogumisvõrgustikku, tuleb seetõttu kohaliku omavalitsuse üksusel ja tootjate ühendusel kokku leppida kohaliku omavalitsuse üksuse vastutusalasse kuuluvate muu tekstiili st tekkinud jäätmete kogumise ja käitlemise praktiline korraldus ning sellega seotud kulude katmine. Kokkuleppe eesmärk on võimaldada lõppkasutajale võimalikult selge ja toimiv kogumislahendus, säilitades samal ajal laiendatud tootjavastutusest ja kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduskohustusest tuleneva vastutuse ning kulude jaotuse. JäätS i § 25 6 Säte reguleerib sotsiaalmajanduse üksuste rolli tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteemis. Sätte eesmärk on tagada, et sotsiaalmajanduse üksuste senine ja oluline panus kasutatud tekstiiltoodete kogumisel, korduskasutusse suunamisel ning sotsiaalse ja keskkondliku väärtuse loomisel säiliks ja oleks tootjavastutussüsteemis selgelt tunnustatud. Nende tegevus toetab ühtaegu jäätmetekke vähendamist, korduskasutuse laiendamist ja kvaliteetsete töökohtade loomist, sealhulgas kaitsetumatele sihtrühmadele. Seetõttu on põhjendatud anda neile tootjavastutussüsteemis selge ja kaitstud positsioon. Arvestades sotsiaalmajanduse üksuste tähtsust olemasolevates tekstiilikogumis e süsteemides ning nende potentsiaali luua ELis kohalikke, keskkonnasäästlikke ning osaluspõhiseid ja kaasavaid ärimudeleid ning kvaliteetseid töökohti kooskõlas komisjoni 9. detsembri 2021. aasta teatisega „Inimeste hüvanguks toimiva majanduse kujundamine: sotsiaalmajanduse tegevuskava“, tuleks tootja laiendatud vastutuse süsteemide kehtestamisel säilitada kasutatud tekstiili käitlemisega tegelevate sotsiaalmajanduse üksuste tegevus ja seda toetada. Seepärast tuleks neid üksusi käsitada liigiti kogumise süsteemides partneritena, kes toetavad korduskasutamise ja parandamise laiendamist ning loovad kvaliteetseid töökohti kõigile, eelkõige kaitsetumatele rühmadele. Sortimisnõudeid tuleks kohaldada ka nende üksuste kogutud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete le. Lõike 1 kohaselt on sotsiaalmajanduse üksustel lubatud pidada ja käigus hoida oma tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete liigiti kogumise punkte. Sellega tagatakse, et tootjavastutuse süsteemi rakendamine ei tõrju välja tegutsevaid sotsiaalmajanduse üksusi ega kahjusta nende senist tegevust. Samuti nähakse ette, et neid koheldakse liigiti kogumise punktide asukohavalikul võrdselt või eelistatult. Selle eesmärk on säilitada ja toetada sotsiaalmajanduse üksuste osalemist kogumisvõrgustikus, arvestades nende tähtsust korduskasutamise ja parandamise edendamisel ning sotsiaalse lisandväärtuse loomisel. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 11. Lõike 2 kohaselt ei pea sotsiaalmajanduse üksused, mis on osa tootja te ühenduse loodud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete liigiti kogumissüsteemist, andma kogutud kasutatud ja jäätmeks muutunud tooteid tootjate ühendusele üle. Selle eesmärk on tagada nende üksuste tegevusautonoomia ning vältida olukorda, kus tootjavastutussüsteem tooks kaasa nende kogumis- ja korduskasutustegevuse allutamise tootjate ühendusele viisil, mis nõrgendaks nende senist rolli. Lahendus aitab säilitada sotsiaalmajanduse üksuste võime suunata kogutud esemeid eeskätt korduskasutusse, mis on jäätmehierarhias eelistatud ning annab suuremat keskkonna- ja kliimakasu kui jäätmekäitlus. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 11. Lõige 3 sätestab sotsiaalmajanduse üksuste aruandluskohustuse probleemtooteregistrile vähemalt kord aastas. See tagab, et pädeval asutusel on ülevaade sotsiaalmajanduse üksuste kogutud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogustest ning nende edasisest käitlemisest. Selline kohustus aitab tagada süsteemi läbipaistvuse , järelevalve võimalikkus e ja andmete võrreldavus e , säilitades samal ajal sotsiaalmajanduse üksuste le proportsionaalse halduskoormuse. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 12. Kokkuvõttes on sätte eesmärk siduda sotsiaalmajanduse üksused tootjavastutussüsteemiga viisil, mis mitte ainult ei võimalda nende jätkuvat tegutsemist, vaid ka tunnustab nende erilist rolli tekstiilitoodete korduskasutuse, parandamise, keskkonnahoidliku käitlemise ja sotsiaalse mõju saavutamisel. See aitab vältida nende üksuste kõrvale tõrjumist tootjavastutuse süsteemi loomisel ning toetab nii ringmajanduse kui ka sotsiaalpoliitiliste eesmärkide saavutamist. JäätSi § 26 lõiked 1 8 –1 12 (uued lõiked) Lõikes 1⁸ sätestatakse kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete jäätme te na käsitamise üldreegel ning erand sellest. Direktiivi artikli 22d lõike 2 kohaselt käsitatakse liigiti kogutud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitooteid kogumisel jäätmetena. Kasutatud tekstiil võib selles etapis olla korduskasutuskõlblik, kuid selle korduskasutuskõlblikkust ei ole veel hinnatud. Lõppkasutaja enda hinnang toote korduskasutuskõlblikkusele ei ole piisav . Tekstiili või jalatsite konteinerisse või muusse sarnasesse kogumiskohta panemist ei saa käsitada otsese üleandmisena, kui lõppkasutajal puudub vahetu kontakt vastuvõtva üksuse või operaatoriga ning puudub võimalus toodete üleandmise hetkel või vahetult kogumispunktis neid otse ja asjatundlikult kontrollida ning hinnata. Tegemist ei ole otsese üleandmisega olukorras, kus tooted paigutatakse avalikku konteinerisse või muusse sarnasesse kogumiskohta ning nende sobivust korduskasutuseks ei ole võimalik üleandmise käigus otseselt ja professionaalselt hinnata. Sellisel juhul tuleb tooteid käsitada jäätmetena. Üldreeglist tehakse direktiivi artikli 22d lõike 3 kohaselt erand juhul, kui lõppkasutaja annab kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kogumispunktis otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ning toode hinnatakse seal otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. Sellisel juhul ei käsitata toodet kogumisel jäätmena . Asjatundliku hindamise sisu täpsustatakse lõikes 1¹¹. Euroopa Komisjon on artikli 22d lõigete 2 ja 3 kohta selgitanud, et üldreegli eesmärk on tagada kasutatud toodete korduskasutuskõlblikkuse eelnev hindamine objektiivsete kriteeriumide alusel ning vältida olukorda, kus see sõltub lõppkasutaja enda hinnangust. Samuti vähendab see riski, et tekstiilijäätmeid käsitatakse põhjendamatult kasutatud toodetena, et vältida jäätmetele kohaldatavaid nõudeid. Komisjoni selgituse kohaselt tähendab artikli 22d lõikes 3 nimetatud otsene üleandmine, et toode antakse lõppkasutaja poolt kogumispunktis vahetult üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ilma vahendajata ning seda ei anta ega veeta enne asjatundlikku hindamist teise ettevõtja juurde või teise tegevuskohta. Hindamine ei pea toimuma üleandmisega samal hetkel, kui toode jääb kuni hindamiseni samasse kogumispunkti. Kui toode hinnatakse korduskasutuskõlbmatuks, käsitatakse seda jäätmena . Lõikega võetakse üle jäätme direktiivi artikli 22d lõiked 2 ja 3. Lõi g e 1 9 sätestab termini „ kasutatud tekstiil “ . Termin lähtub jäätme te raam direktiivi põhjenduspunktist 23, mille kohaselt on kasutatud tekstiil liigiti kogutud tekstiili, mille lõppkasutaja kõrvaldab, olenemata sellest, kas se da saab korduskasutada või mitte. Selles etapis võib kasutatud tekstiil olla kas korduskasutuskõlblik või kujutada endast jäätmeid, sest seda ei ole veel hinnatud. Sel põhjusel tuleks kasutatud tekstiili, mida kogutakse liigiti, käsitada kogumisel jäätmetena, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja annab selle otse üle ja korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus on selle kogumispunktis otseselt ja asjatundlikult hinnanud korduskasutuskõlblikuks. Liigiti kogutud kasutatud tekstiili jäätmena käsitamise üldreegel ja sellest tehtav erand on sätestatud lõikes 1⁸ ning korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiili mõiste lõikes 1¹⁰. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22 d punkt 2. Lõikes 1¹⁰ sätestatakse korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiili termin . Termin lähtub jäätmete raam direktiivi (EL) 2025/1892 põhjenduspunktist 23 ning hõlmab kahte olukorda. Esimesel juhul on tekstiil kogumisel muutunud jäätmeks ning hinnatakse korduskasutuskõlblikuks pärast kogumist, sortimist ja korduskasutamiseks ettevalmistamist. Korduskasutuskõlblikuks hindamine ei lõpeta sellisel juhul iseenesest jäätmestaatust. Jäätmete raamd irektiivi artikli 22d lõike 5 punkti d kohaselt peab sortimise ja järgnevate taaskasutamistoimingute tulemusena saadud korduskasutamiseks mõeldud väljund vastama jäätmete raam direktiivi artiklis 6 osutatud jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumidele. Teisel juhul annab lõppkasutaja kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kogumispunktis otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ning toode hinnatakse seal otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. Jäätmete raamd irektiivi artikli 22d lõike 3 ja § 26 lõike 1⁸ kohaselt ei käsitata sellist toodet kogumisel jäätmena . Euroopa Komisjoni selgituse kohaselt tähendab otsene üleandmine, et toode liigub lõppkasutajalt vahetult korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ilma vahendajata ning seda ei anta ega veeta enne asjatundlikku hindamist teise ettevõtja juurde või teise tegevuskohta. Hindamine ei pea toimuma üleandmisega samal hetkel, kui toode jääb kuni hindamiseni samasse kogumispunkti. Kui toode hinnatakse korduskasutuskõlbmatuks, käsitatakse seda jäätmena . Lõikes 1¹¹ sisustatakse lõikes 1⁸ nimetatud otsest ja asjatundlikku korduskasutuskõlblikuks hindamist. Hindamine puudutab üksnes kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodet, mille lõppkasutaja annab kogumispunktis otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele. Otsese üleandmise korral liigub toode lõppkasutajalt vahetult korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ilma vahendajata ning seda ei anta enne korduskasutuskõlblikkuse hindamist üle ega veeta teise ettevõtja juurde või teise tegevuskohta. Hindamise teeb toodet kogumispunktis vastu võttev isik, kellel on hindamiseks vajalikud teadmised ja oskused. Hindamine põhineb visuaalsel ning vajaduse korral funktsionaalsel kontrollil. Hindamisel tehakse kindlaks, kas toodet saab selle seisundit arvestades kasutada ettenähtud eesmärgil, kas see vastab selle kasutamise suhtes kohaldatavatele tehnilistele nõuetele ja õigusnormidele ning kas selle kasutamine ei avalda negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele. Asjatundliku hindamise puhul on oluline, et lõpliku otsuse toote korduskasutuskõlblikkuse kohta teeb kogumispunktis toodet vastu võttev isik, mitte lõppkasutaja. Jäätmete raamd irektiivi (EL) 2025/1892 põhjenduspunkti 48 kohaselt ei ole lõppkasutaja koolitatud eristama korduskasutuskõlblikke ja korduskasutuskõlbmatuid esemeid ning seetõttu peab hindamise tegema toodet vastu võttev isik, kellele pakutakse asjakohase hindamise tagamiseks koolitust või suuniseid. Koolituse või suuniste eesmärk on anda hindajale teadmised ja oskused, mis võimaldavad tal hinnata toodet lõikes 1¹¹ sätestatud kriteeriumide alusel. Säte ei näe ette kindlat koolituse vormi ega eraldi hindaja kvalifikatsiooni, kuid korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus peab tagama, et hindamist tegeval isikul on selleks vajalikud teadmised ja oskused, sealhulgas vajaduse korral koolituse või asjakohaste hindamissuuniste kaudu. Hindamiskriteeriumide sisustamisel on lähtutud jäätmeseaduse § 2¹ lõikes 1 sätestatud jäätmeks oleku lakkamise sisulistest kriteeriumidest. Mõlemal juhul hinnatakse, kas asja saab kasutada ettenähtud otstarbel, kas see vastab selle kasutamise suhtes kohaldatavatele nõuetele ning kas selle kasutamine on inimese tervise ja keskkonna seisukohalt ohutu. Lõikes 1¹¹ sätestatud hindamise ja §-s 2¹ reguleeritud jäätmeks oleku lakkamise erinevus seisneb hindamise õiguslikus lähtekohas ja tagajärjes. Lõike 1¹¹ alusel hinnatakse lõppkasutaja poolt otse üle antud toodet enne selle jäätmena käsitamist. Kui toode hinnatakse korduskasutuskõlblikuks, ei käsitata seda lõike 1⁸ kohaselt kogumisel jäätmena . Paragrahv 2¹ reguleerib seevastu juba jäätmeks muutunud asja jäätmeks oleku lakkamist pärast taaskasutamistoimingu läbimist. Säte lähtub jäätmete raam direktiivi (EL) 2025/1892 artikli 22d lõikest 3 ja põhjenduspunktist 23. Artikli 22d lõikes 2 sätestatud üldreegli kohaselt käsitatakse liigiti kogutud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid kogumisel jäätmetena. Artikli 22d lõige 3 võimaldab sellest erandi juhul, kui lõppkasutaja annab toote kogumispunktis otse üle ning korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus hindab selle seal otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. Euroopa Komisjon on jäätmete raam direktiivi artikli 22d lõigete 2 ja 3 kohta antud selgituses märkinud, et üldreegli eesmärk on tagada liigiti kogutud tekstiili eelnev hindamine objektiivsete kriteeriumide alusel ning vältida olukorda, kus otsus toote korduskasutuskõlblikkuse kohta sõltub lõppkasutaja enda hinnangust. Samuti vähendab see riski, et tekstiilijäätmeid käsitatakse põhjendamatult kasutatud toodetena, et vältida jäätmetele kohaldatavate nõuete täitmist. Komisjoni selgituse kohaselt tähendab artikli 22d lõikes 3 nimetatud otsene üleandmine, et toode liigub lõppkasutajalt vahetult korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ilma vahendajata ning seda ei anta enne asjatundlikku hindamist üle ega veeta teise ettevõtja juurde või teise tegevuskohta. Komisjon on selgitanud ka, et korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksuse tegevuskohas asuvat üleandmisala võib käsitada artikli 22d lõike 3 tähenduses kogumispunktina. Asjatundlik hindamine ei pea toimuma üleandmisega samal hetkel, kui toode jääb kuni hindamiseni samasse kogumispunkti. Hindamine peab sellisel juhul toimuma mõistliku aja jooksul viisil, mis väldib hindamata toodete kuhjumist. Kui hindamise tulemusel selgub, et toode ei ole korduskasutuskõlblik, käsitatakse seda jäätmena ja sellele kohaldatakse jäätmekäitluse nõudeid. Lõike 1 1 2 kontekstis tuleb m uu tekstiili ning tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote, kõrvaldatud, müümata tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tekstiilmaterjalide ja -esemete eri fraktsioonid hoida jäätmetekkekohas eraldi, kui see aitab kaasa nende edasisele keskkonnahoidlikule käitlemisele. Liigiti eraldamine on oluline eeldus, et materjale oleks võimalik suunata korduskasutusse, valmistada ette korduskasutuseks või võtta kvaliteetselt ringlusse, sealhulgas kiust-kiuks ringlussevõtuks. See sõltub tehnoloogia arengust, kuid juba varajane liigiti eraldamine loob selleks vajalikud eeldused. Eraldi kogumine jäätmetekkekohas aitab vältida materjalide saastumist ja segunemist, mis vähendaks nende taaskasutamise kvaliteeti ja võimalusi. Samas rõhutatakse, et eraldamine peab toimuma kulutõhusal viisil. See tähendab, et nõuet tuleb rakendada proportsionaalselt, arvestades tehnilisi võimalusi ja majanduslikku otstarbekust. Eesmärk ei ole tekitada põhjendamatut haldus koormust ega kulu, vaid saavutada maksimaalne keskkonnakasu mõistlike vahenditega. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22d punkt 2. JäätS i § 26 1 l õige 1 1 (muutmine) Sätte eesmärk on tagada, et kõi gil asjaomas tele osa lis tele kehtiksid ühtsed reeglid. Kehtivas seaduses on registreerimiskohustus p robleemtooteregistris sõnastatud üksnes tootjatele, kuigi turul tegutsevad ka tootjate ühendused, kes täidavad tootjate nimel kohustusi, sealhulgas korraldavad aruandlust ja muid tootjavastutusega seotud toiminguid. M uudatus laiendab kohustuse sõnastust neile, et peegeldada tegelikku olukorda ning tagada selg ed re eglid . Kohustus ei ole uus , sest tootjate ühendused on end p robleemtoote registris registreerinud ja andmeid esitanud , kuid seaduses puudus seni selgesõnaline viide nende kohustatud isikute hulka kuulumisele. Samuti sätestatakse lõikes sõnaselgelt, et registreeruda tuleb enne tegevuse alustamist. Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate suhtes arvestatakse §-s 136³⁰ sätestatud rakendustähtaegu. Muudatus tagab õigusselguse ning toetab täieliku ja täpse ülevaate saamist. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22b punkt 3. JäätS i §-d 26 22 – 26 25 (uued paragrahvid ) JäätS i § 26 22 Sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivis sätestatud nõuded kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete piiriülese liikumise korraldamisele. Muudatuse eesmärk on : 1) vältida jäätmete ebaseaduslikku liigitamist korduskasutuskõlblikuks kaubaks; 2) tagada, et majandus- või kutsetegevuse raames veetavad kasutatud tekstiilitooted on tegelikult korduskasutuskõlblikud ega kujuta endast jäätmeid; 3) võimaldada pädevatel asutustel kontroll ida , kas saadetis vastab korduskasutuskõlblike toodete miinimumnõuetele; 4) täpsustada dokumenteerimise ja sortimise nõuded, mis võimaldavad paremini eristada kaupa ja jäätmeid; 5) luua alused kulude hüvitamiseks, kui toodete tegelikul kontrollimisel ilmneb, et saadetis sisaldab jäätmeid. Kasutatud tekstiilitoodete rahvusvaheline vedamine on viimastel aastatel suurenenud ning praktikas on esinenud juhtumeid, kus jäätmeid käsit atakse tegelikult nõuetele mittevastavalt korduskasutuskõlbliku kaubana. Selline tegevus moonutab turgu ja toob suurt koormust vastuvõtjariikide jäätmehooldussüsteemidele. Muudatus aitab tagada läbipaistvust, paremat kontrolli ning keskkonnakaitse poolest korrektset tegevust. Lõi k e 1 alusel antakse Keskkonnaametile ja Maksu- ja Tolliametile õigus kontrollida korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiiltoodete saadetisi, kui esineb kahtlus, et tegemist ei ole kaubaga, vaid jäätmetega. Kontrolli eesmärk on tagada, et veetav kaup vastab EL i õigusest tulenevatele miinimumnõuetele. Lõike 2 kohaselt peavad saadetiste dokumendid selgelt tõendama toodete korduskasutuseks sobivust. Dokumentide hulka peavad kuuluma: 1) arve või leping omandi ülemineku või müügi kohta ; 2) tõendid eelneva sortimise või asjatundliku hindamise kohta ; 3) vedaja deklaratsioon, et saadetis ei sisalda jäätmeid. Dokumendinõuded tagavad, et korduskasutuskõlblikkus on objektiivselt tõendatav ning saadetis t ei kasutat a jäätmete väljaveoks . Lõike 3 kohaselt peab i ga palli või pakendi külge olema kinnitatud dokumenteeritud teave esemete sisu ja sortimisandmete kohta, sealhulgas riiete liik, suurus, materjali koostis ja muu asjakohane teave. See aitab kontrolli asutustel kiiresti ja tõhusalt hinnata saadetise vastavust nõuetele. Lõike 4 kohaselt peavad s aadetised olema pakendatud ja käsit se tud viisil, mis hoiab ära toodete kahjustumise veol. Eesmärk on tagada, et korduskasutuskõlblik kaup ei muutuks veol jäätme te ks , mis võiks suurendada jäätmekäitluskulusid. Lõike s 5 sätestatakse, et k ui kontrolli käigus ilmneb, et saadetises on jäätmed ja nõudeid on rikutud, võimaldab säte nõuda analüüsi, kontrolli ja ladustamise kulud hüvitada: 1) tekstiilitoodete tootjatelt ; 2) tootjate nimel tegutsevatelt isikutelt ; 3) muudelt saadetise korraldajatelt. See aitab ennetada keskkonnareostuse ja kulude tekkimis t ning tagab, et riik ei pea kandma rikkumise ga tekitatud kulusid. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22d punktid 7 – 10. Maksu- ja Tolliamet teostab oma pädevuse piires saadetiste ja nendega seotud dokumentide kontrolli, sealhulgas kontrollib dokumentide olemasolu ja nende vastavust saadetisele. Kahtluse korral kaasatakse Keskkonnaamet, kes hindab saadetise jäätmestaatust ning vastavust korduskasutuskõlblikkuse nõuetele ja annab vajaduse korral vastava eksperthinnangu. JäätS i § 26 23 Paragrahvis sätestatakse tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate kohustus esitada digiplatvormi pakkujale andmed enne platvormi teenuse kasutamisele lubamist. Säte on suunatud tagamaks, et digiplatvormid täidavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2022/2065 (digiteenuste määrus) tulenevat hoolsuskohustust ning tootjate registriga seotud tootja kohustuste täitmist oleks võimalik tõhusalt kontrollida. Paragrahvi eesmärk on vähendada olukordi, kus tootja pakub liidus asuvale tarbijale tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, täitmata laiendatud tootja vastutusega seotud nõudeid. Eelkõige puudutab see tootjate registreerimis- ja aruandluskohustust ning nende toodete turule laskmisega kaasnevat jäätmekäitluskohustuste korralduslikku ja rahalist katmist. Kuna digiplatvormid on tekstiil- , tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete pakkumisel üks olulisema id müügikanal eid , on vaja tagada, et platvormi kaudu tegutsevad tootjad oleksid nõuetekohaselt registreeritud tootjate registris , kus tarbija asub, ning täidaksid kõiki laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Ilma digiplatvormi vahendava kontrollita oleks oluline osa turul tegutsevatest tootjatest järelevalveasutusele raskesti tuvastatavad, mis omakorda vähendaks laiendatud tootjavastutuse süsteemi toimivust ja tooks kaasa ebaausa konkurentsiolukorra nende tootjate suhtes, kes regulaarsest täitmisest kinni peavad. Lõike 1 järgi peab digiplatvormi pakkuja enne tootja teenusele lubamist tagama, et tootja esitab: 1) registreeringu numbri (-d) tootjate registris , kus tarbija asub , mis võimaldab järelevalveasutusel ning platvormi pakkujal kontrollida, kas tootja on täitnud registreerimiskohustu se ; 2) kinnituse laien d atud tootjavastutuse nõuete täitmise kohta, sealhulgas selle kohta , et platvormi kaudu pakutavad tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitooted vastavad kõigilesätestatud nõuetele. Tegemist on hoolsuskohustuse täitmiseks vajaliku teabega , mis aitab platvormil hinnata tootja õiguspärast tegutsemist. Säte loob digiplatvormidele selge kohustuse kontrollida tootja esitatud teavet enne tema tegevuse lubamist, toetades seeläbi laiemat eesmärki ennetada õigusrikkumisi e-kaubanduses ja tagada laiendatud tootjavastutuse süsteemi tõhus rakendamine. Samuti aitab see vähendada tarbijate eksitamist ja tagab, et turul pakutavate tekstiil- ja jalatsitoodete tootjad aitavad kaasa nende toodete keskkonnamõju vähendamisele seadusega ettenähtud korras. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 13. JäätS i § 26 24 Sätte eesmärk on tugevdada tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate tegevuse läbipaistvust ning tagada laiendatud tootjavastutuse nõuete tõhus rakendamine olukorras, kus selliseid tooteid pakutakse liidus asuvatele lõppkasutajatele. Nõude kehtestamise vajadus tuleneb eelkõige sellest, et turule jõuaksid üksnes nõuetele vastavad tooted ning tarneahelas tegutsevatel ettevõtjatel, sealhulgas ekspediitorteenuse osutajatel, oleks piisav teave tootja vastavusest kehtivatele õigusaktidele. Säte on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/1020, mis rõhutab turujärelevalve tõhustamist ja teenuseosutajate tähtsust vastavuskontrollis. Lõikes 1 sätestatakse, et tootja peab ekspediitorteenuse osutajale esitama teabe registreeringu kohta tootjate registris , kus tarbija asub ning kinnituse selle kohta, et pakutavad tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted vastavad laiendatud tootja vastutuse nõuetele. Teave tuleb esitada ekspediitorteenuse osutajale lepingu sõlmimise hetkel, mis loob võimaluse kontrollida tootja vastavust enne teenuse osutamise alustamist. Nii välditakse olukordi, kus teenuseosutaja vahendab turule tooteid, mille tootja ei ole tootjate registris registreerimiskohustust täitnud või ei täida talle pandud keskkonnaalaseid kohustusi. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 15. Lõike s 2 sätesta takse termin „ ekspediitorteenuse osutaja “ , tuues sisse viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta (edaspidi turujärelevalve määrus). Viide turujärelevalve määruse artikli 3 punktile 11 tagab, et rii gisiseses õiguses kasutatakse ühtlustatud ja E Li õigusega kooskõlas olevat terminoloogiat. Selline lähenemine väldib erinevat tõlgendamist ning tagab õigusselguse ja õiguskindluse. Turujärelevalve määruse kohaselt on ekspediitorteenuse osutaja majandustegevuses tegutsev füüsiline või juriidiline isik, kes pakub äritegevuse käigus vähemalt kahte järgmistest teenustest: ladustamine, pakendamine, adresseerimine või lähetamine, ilma et tal oleks kauba omandiõigust. Nende teenuste hulka ei kuulu postiteenused, pakiveoteenused ega muud posti- või kaubaveoteenused. Ekspediitorteenuse osutajaid kasutatakse eelkõige veebikaubanduse tarneahelas, kus nad hoiustavad kaupu, täidavad tellimusi, pakendavad ja saadavad tooteid ning vajaduse korral tegelevad tagastustega. Ne ed või vad olla nii mikroettevõt ted kui ülemaailmse d logistikapakkuja d. Turujärelevalve määruses käsitatakse ekspediitorteenuse osutaja t majandustegevuses osalejana, kellel on kohustus teha turujärelevalveasutustega koostööd kõigi nende käsit setavate toodete puhul . K ui toode kuulub määruse artikli 4 kohaldamisalasse ning E Lis puudub tootja, importija või volitatud esindaja, loetakse liidus asuv ekspediitorteenuse osutaja turujärelevalve määruse tähenduses selleks majandustegevuses osalejaks, kellel lasub vastutus toote vastavuse ja ohutuse tagamise eest. Seetõttu on termin korrektne ülevõtmine vajalik, et välti da tõlgendus- ja kohaldamisprobleeme . Seega kuuluvad eelnõu sätete kohaldamisala sse kõik isikud ja ettevõtjad, kes oma tegevuse iseloomu järgi täidavad ekspediitorteenuse osutaja ülesandeid, sõltumata nende õiguslikust vormist või tegevuse laadist. Selline lähenemine võimaldab rakendada turujärelevalvet järjepidevalt kogu tarneahelas ning tagab toodete ohutuse ning vastavusnõuete järgimise. Ühtlasi toetab see ettevõtjate õiguskindlust, vähendades riski, et erinevad õigusaktid kasutavad erinevaid termineid sama tegevuse kirjeldamiseks. Ekspediitorteenuse osutaja termini ülevõtmine toetab E Li õigusest tulenevate kohustuste nõuetekohast rakendamist ning tagab, et liikmesriigid kasutavad turujärelevalve määruse tähenduses ühtseid termineid. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4f. JäätS i § 26 25 Säte reguleerib ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustust ning tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja vastutust esitatud teabe õigsuse eest. Sätte eesmärk on tagada, et laiendatud tootja vastutuse nõuete täitmist kontrollitakse ka logistikateenuste tasandil , ning vältida olukordi, kus nõuetele mittevastavad tootjad kasutavad ekspediitorteenuseid oma toodete turule toomiseks. Säte lähtub vajadusest tugevdada järelevalvet e-kaubanduse ja piiriülese müügi üle, kus traditsioonilised kontrollimehhanismid ei pruugi olla piisavad. Ekspediitorteenuse osutajale pannakse kohustus rakendada mõistlikke meetmeid, et hinnata tootja esitatud teabe usaldusväärsust, samas säilib vastutus teabe õigsuse eest tootjal endal. Lõike 1 kohaselt peab ekspediitorteenuse osutaja tegema kõik endast oleneva, et hinnata tootjalt saadud teabe usaldusväärsust ja täielikkust enne teenuse osutamise alustamist. Selleks võib ta kasutada avalikke ametlikke andmebaase, internetipõhiseid kasutajaliideseid ning tootja esitatud lisadokumente. Tegemist on hoolsuskohustusega, mis peab olema proportsionaalne ja teostatav. Lõige 2 sätestab, et § 26 2 3 lõikes 1 nimetatud teabe õigsuse eest vastutab tootja. See tähendab, et kuigi ekspediitorteenuse osutaja peab rakendama kontrollimeetmeid, ei kanna ta vastutust ebaõigete andmete esitamise eest, kui ta on tegutsenud nõuetekohase hoolsusega. Tootja on kohustatud ekspediitorteenuse osutaja nõudmisel ebaõige, puuduliku või aegunud teabe viivitamata parandama, täiendama või ajakohastama. T eabe õigsuse eest vastutamine tootja poolt ei kõrvalda teenuseosutaja enda hoolsuskohustust. Lõike 3 kohaselt peab ekspediitorteenuse osutaja reageerima, kui tal tekib piisav alus arvata, et tootja esitatud teave on ebaõige, puudulik või aegunud. Sellisel juhul tuleb tootjalt nõuda teabe viivitamatut parandamist, täiendamist või ajakohastamist. See loob mehhanismi vigade ja rikkumiste kiireks kõrvaldamiseks. Lõi k e 4 kohaselt peab ekspediitorteenuse osutaja peatama teenuse osutamise , kui tootja ei täida teabe parandamise või täiendamise kohustust. See on oluline täitemeede, mis takistab nõuetele mittevastavate toodete edasist pakkumist lõppkasutajatele liidus. Lõike 5 järgi tuleb tootjat teavitada teenuse peatamise põhjustest. See tagab menetlusliku läbipaistvuse , annab tootjale võimaluse kõrvaldada rikkumi n e ja jätkata teenuse kasutamist. Lõikega 6 võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõige 17. Kui ekspediitorteenuse osutaja peatab käesoleva paragrahvi alusel tootjale teenuse osutamise, peab tootjale olema tagatud võimalus peatamine kohtus vaidlustada. Tootjal on õigus pöörduda ühe sellise liikmesriigi kohtusse, kus ekspediitorteenuse osutaja on asutatud. Säte tagab tootjale õiguskaitsevõimaluse ekspediitorteenuse osutaja poolt direktiivist tuleneva kohustuse täitmisel rakendatud teenuse peatamise vastu. Kokkuvõttes loob säte tasakaalustatud süsteemi, kus ekspediitorteenuse osutajal on kohustus rakendada mõistlikke kontrollimeetmeid, kuid vastutus teabe õigsuse eest jääb tootjale. See aitab tõkestada nõuetele mittevastavate toodete turule jõudmist, tugevdab laiendatud tootja vastutuse süsteemi toimimist ning toetab ausat konkurentsi ja keskkonnakaitset. Säte aitab tagada, et liidus lõppkasutajateni jõuavad vaid sellised tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted, mille tootjad on tootjate registris registreeritud ja täidavad kõiki kohustusi. Säte tugevdab tootjate ja ekspediitorteenuse osutajate koostööd ning toetab turujärelevalve süsteemi toimimist. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 16. JäätS i § 31 lõige 1 (muutmine) Muudatusega täpsusta takse , et kohaliku omavalitsuse üksus tagab liigiti kogumiseks vajaliku taristu olemasolu ning liigiti kogumise punktide piisava katvuse. Säte võtab üle jäätmete raamdirektiivi artikli 11 lõike 1 kolmanda lõigu järele lisatud lõigu . Direktiivist tulenev kohustus tagada jäätmete liigiti kogumiseks vajaliku taristu olemasolu ja piisav katvus võetakse Eesti õigusesse üle kohaliku omavalitsuse üksuse tasandil, kuna jäätmehoolduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 l õike 1 p unkti 2 alusel. Riik sätestab seaduse tasandil liigiti kogumise üld ise kohustuse, kuid katvuse ja taristu kriteeriumid kehtestab kohalik omavalitsus oma jäätmekavas, mis on omavalitsusele siduv rakendusdokument. K ohaliku omavalitsuse jaoks võrreldes senisega midagi ei muutu, kuna omavalitsus korraldab jätkuvalt jäätmete liigiti kogumist ning taristu olemasolu jäätmejaamade ja avalike kogumispunktide kaudu. Säte ei puuduta laiendatud tootjavastutuse kohustusi ega tähenda, et kohaliku omavalitsuse üksus peab jäätmevaldajatele rajama jäätmemajasid või pakkuma konteinereid. Kohaliku omavalitsuse üksus tagab taristu olemasolu korraldusliku tegevuse ga , sealhulgas korraldatud jäätmeveo korraldamise ga . Selline lahendus vastab direktiivi nõudele ning Eesti jäätmevaldkonna senisele kompetentsijaotusele. JäätS i § 31 lõige 3 (muutmine) Muudatuse kohaselt ei hõlma kohaliku omavalitsuse korraldatav liigiti kogumine enam kõiki tekstiilijäätmeid, vaid üksnes sellis e muu tekstiili, mis ei kuulu JäätSi § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete hulka. JäätSi § 25 5 lõikes 8 antakse muu tekstiili termin . Sellega välistatakse kohaliku omavalitsuse kohustus korraldada nende tekstiilitoodete liigiti kogumist, millele kohaldub laiendatud tootjavastutus. Nimetatud toodete kogumise ja käitlemise korraldamine on edaspidi tootjate ülesanne. Muudatus aitab selgelt eristada kohaliku omavalitsuse ja tootjate vastutusvaldkond a ning vältida kohustuste kattumist. Sätte eesmärk on suurendada õigusselgust ning tagada, et tekstiilijäätme id kogu takse kooskõlas laiendatud tootja vastutuse põhimõttega, mille kohaselt vastutavad tootjad oma toodetest tekkinud jäätmete eest. Samal ajal säilib kohaliku omavalitsuse kohustus selliste muu tekstiilist tekkinud jäätmete kogumisel, mis ei kuulu nimetatud laiendatud tootjavastutuse süsteemi alla. Kokkuvõttes suunab muudatus tekstiilijäätmete kogumise vastutuse osaliselt ümber tootjavastutuse süsteemi, vähendades kohalike omavalitsuste koormust ning tagades selgema vastutuse jaotuse osa liste vahel. Muudatuse kohaselt ei hõlma kohaliku omavalitsuse korraldatav liigiti kogumine alates 2028. aasta 17. aprillist enam kõiki tekstiilijäätmeid, vaid üksnes sellise muu tekstiili jäätmeid, mis ei kuulu JäätS § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete hulka. JäätS § 25⁵ lõikes 8 sätestatakse muu tekstiili mõiste. Laiendatud tootjavastutusega hõlmatud toodetest tekkinud jäätmete kogumise korraldamise ja rahastamise kohustus läheb üle tootjatele, kes täidavad laiendatud tootjavastutuse kohustusi tootjate ühenduse kaudu. Kohaliku omavalitsuse kohustus säilib muu tekstiili jäätmete puhul, mis ei kuulu laiendatud tootjavastutuse süsteemi. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22c lõike 8 kohaselt peab tootjate ühendus looma tootjavastutusega hõlmatud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete jaoks liigiti kogumise süsteemi ning tagama selle toimimiseks vajaliku kogumise ja veo. Artikli 22c lõike 9 kohaselt peab kogumissüsteem hõlmama kogu liikmesriigi territooriumi ning selle kogumispunktid võivad olla loodud koostöös muu hulgas kohalike ametiasutuste või nende nimel jäätmeid koguvate isikutega. Koostöö korral võib kasutada ka kohaliku omavalitsuse olemasolevat kogumissüsteemi, kuid selle korraldamisel tuleb järgida tootjate ühendusele jäätmete raamdirektiivi artiklist 22c tulenevaid nõudeid. Artikli 22c lõike 19 kohaselt peab tootjate ühendus jäätmekäitlusteenuste hankimisel järgima läbipaistvat ja mittediskrimineerivat valikumenetlust, mis põhineb läbipaistvatel hindamiskriteeriumidel. Seega ei anna kohaliku omavalitsuse üksuse olemasolev hankeleping iseenesest alust jätkata laiendatud tootjavastutusega hõlmatud tekstiilijäätmete kogumist ja käitlemist senistel tingimustel. Kohaliku omavalitsuse üksustel tuleb seetõttu üle vaadata kehtivad hankelepingud, mis hõlmavad laiendatud tootjavastutusega hõlmatud tekstiilijäätmete kogumist või käitlemist pärast 2028. aasta 17. aprilli, ning viia need muutunud vastutuse jaotusega kooskõlla. Kohaliku omavalitsuse üksuse tellitavast ja rahastatavast teenusest tuleb välja jätta tootja vastutusalasse üle minevate tekstiilijäätmete kogumine ja käitlemine ning lepingu maksumust vastavalt vähendada. Asjaolu, et kohaliku omavalitsuse üksusel on selleks ajaks kehtiv hankeleping, ei lükka edasi laiendatud tootjavastutuse rakendumist. Hankelepingu muutmisel lähtutakse RHS § 123 lõike 1 punktist 2 või punktist 4, sõltuvalt hankelepingu ja riigihanke alusdokumentide tingimustest ning lepingu sõlmimise asjaoludest. 1. RHS § 123 lg 1 p 2 kohaselt on hankijal õigus sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget korraldamata, kui muudatuse väärtusest sõltumata ei muudeta hankelepingu üldist olemust ja muudatuse ulatus, sisu ja kohaldamistingimused, nt hinna läbivaatamise kohta, olid riigihanke alusdokumentides selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt ette nähtud (vt ka direktiivi 2014/24 art 72 lg 1 p 2: Lepinguid ja raamlepinguid võib ilma käesoleva direktiivi kohaselt uut hankemenetlust korraldamata muuta, kui muudatused, sõltumata nende rahalisest väärtusest, olid esialgsetes hankedokumentides ette nähtud selgete, täpsete ja ühemõtteliste läbivaatamisklauslitega, mis võivad hõlmata hinna läbivaatamise klausleid või võimalusi. Sellistes klauslites märgitakse võimalike muudatuste või võimaluste ulatus ja olemus ning ka tingimused, mille korral neid võib kasutada. Nendega ei nähta ette muudatusi, millega muudetaks lepingu või raamlepingu üldist olemust). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud RHS § 123 lg 1 p-le 2 vastavaks muutmisklauslit, mis moodustus kokku hankelepingu punktist, mis nägi ette tellija õiguse ettevõtja põhjendatud ettepanekute alusel anda oma korraldusega nõusolek teenustasude suuruse muutmiseks, tehnilises kirjelduses sätestatust, mille kohaselt toimus teenustasude muutmine jäätmehoolduseeskirjas ja hankelepingus sätestatud tingimustel ning kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjas ette nähtust. Sealjuures tugines ringkonnakohus ka sellele, et jäätmehoolduseeskiri piiritles nii muudatuse sisu (teenustasu tõstmine) ja ulatuse (ainult konkreetsete kululiikide suurenemine) kui ka selle sätte kohaldamistingimused (ettenägematud objektiivsed asjaolud, mis suurendavad vedaja kulusid) (vt TlnRnKo 06.09.2024, nr 3-23-2857: Eesti Keskkonnateenused AS vs Keila Linnavalitsus, p-d 19-20). Lepingujärgsete muutmistingimuste hulka kuuluvad klauslid, mis sätestavad kas ja kuidas muutuvad hankelepingu täitmise tingimused seaduste muutmise, nt maksumuudatuse olukorras. Selles osas, kas täpne, selge ja ühemõtteline muutmisklausel võiks olla midagi sellist, mida hankelepingu sõlmimise ajal olemas ei olnud, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et RHS § 123 lg 1 p 2 alusel ei ole õiguspärane selline hankelepingu muutmise klausel, millega pakkujad ei saanuks pakkumusi esitades arvestada. See seisukoht tulenes vaidlusest küsimuses, kas hankelepingus sätestatud viidet 2016. aasta jäätmehoolduseeskirjale ning selles sisalduvatele alustele hinna läbivaatamise kohta sai sisustada nii, et hankelepingu muutmist saaks reguleerida lepinguperioodi kestel kehtestatav ükskõik milline tulevane jäätmehoolduseeskiri. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et sellist viidet tuleb käsitleda staatilisena. Samas ei pea muutmisklausel sugugi ära määrama nt hinna muutmise piire ega sagedust (vt TlnRnKo 06.09.2024, nr 3-23-2857: Eesti Keskkonnateenused AS vs Keila Linnavalitsus, p 19). Küsimuse osas, kas täpne, selge ja ühemõtteline muutmisklausel võiks olla midagi sellist, mida hankelepingu sõlmimise ajal olemas ei olnud, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et RHS § 123 lg 1 p 2 alusel ei ole õiguspärane selline hankelepingu muutmise klausel, millega pakkujad ei saanuks pakkumusi esitades arvestada. See seisukoht tulenes vaidlusest küsimuses, kas hankelepingus sätestatud viidet 2016. aasta jäätmehoolduseeskirjale ning selles sisalduvatele alustele hinna läbivaatamise kohta sai sisustada nii, et hankelepingu muutmist saaks reguleerida lepinguperioodi kestel kehtestatav ükskõik milline tulevane jäätmehoolduseeskiri. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et sellist viidet tuleb käsitleda staatilisena. Samas ei pea muutmisklausel sugugi ära määrama nt hinna muutmise piire ega sagedust (vt TlnRnKo 06.09.2024, nr 3-23-2857: Eesti Keskkonnateenused AS vs Keila Linnavalitsus, p 19). 2. RHS § 123 lg 1 p 4 alusel on hankijal lubatud hankelepingut (sh kontsessioonilepingut) muuta uut riigihanget korraldamata, kui muudatuse põhjustavad hoolsale hankijale ettenägematud asjaolud, kusjuures hankelepingu üldist olemust ei muudeta ja ühegi muudatuse tulemusena ei suurene hankelepingu maksumus rohkem kui 50% hankelepingu algsest maksumusest. Seega peab vaadeldava muutmisaluse korral ettenägematutest asjaoludest tingitud muutmisvajadus esinema hankijal, mitte ettevõtjal (pakkujal). See ei tähenda, et asjaolu peaks olema põhjustatud hankijast, vaid tegemist peab olema sedalaadi asjaoluga, millega hankija pidanuks riigihanke menetluse raames arvestama, kui ta oleks saanud seda ette näha (vt TlnRnKo 06.09.2024, nr 3-23-2857: Eesti Keskkonnateenused AS vs Keila Linnavalitsus, p 21). Muudatused õigusaktides, kui need polnud hoolsale hankijale mõistlikult ette nähtavad ja leiavad aset väljaspool hankija mõjuulatust, võivad iseenesest olla hankija jaoks ettenägematud. Ettenägematust asjaolust tulenev muudatus peab olema otseselt seotud vajadusega kohandada olemasolevat hankelepingut ning olema suunatud algse lepingu jätkuva nõuetekohase täitmise tagamisele. Tootjavastutuse rakendumisega muutub õiguslik raamistik ning hankijal langeb seadusest tulenevalt ära vajadus korraldada ja rahastada tootjavastutusega hõlmatud tekstiilijäätmete kogumist ja käitlemist senises ulatuses. Kui hankeleping on sõlmitud enne vastava regulatsiooni vastuvõtmist või ajal, mil sellise reformi sisu ja ulatus ei olnud hoolsale hankijale mõistlikult ette nähtav, võib tegemist olla RHS § 123 lg 1 p 4 tähenduses ettenägematu asjaoluga. Sellisel juhul võib hankelepingu kohandamine seisneda tootjavastutusega hõlmatud teenuse osa väljajätmises ning sellele vastavas lepingu maksumuse vähendamises. Seejuures tuleb hankijal põhjendada nii õigusmuudatuse ettenägematust kui ka seda, et lepingu muutmine on sellest muudatusest otseselt tingitud. Samuti tuleb veenduda, et muudatusega ei muudeta hankelepingu üldist olemust. Asjaolu, et lepingu esemest jäetakse välja üks kõrvalisem või väikesemahuline teenuse komponent ning vähendatakse sellele vastavalt lepingu maksumust, viitab pigem sellele, et lepingu üldine olemus jääb samaks ning muutub üksnes selle maht. Samas tuleb arvestada, et RHS § 123 lg 1 p 4 kohaldamine eeldab igakordset konkreetsete asjaolude hindamist. Eelkõige tuleb analüüsida, millal hankemenetlus läbi viidi ja hankeleping sõlmiti, millises etapis oli tootjavastutuse regulatsiooni väljatöötamine ning kas hoolsal hankijal oli võimalik vastava õigusmuudatuse jõustumist ja selle mõju hankelepingu täitmisele mõistlikult ette näha. Kui tootjavastutuse rakendumine oli hankemenetluse ajal juba teada või piisava kindlusega prognoositav, võib RHS § 123 lg 1 p 4 kohaldamise põhjendamine osutuda keerulisemaks. Kui tekstiilijäätmete kogumise ja käitlemise kulud on hankelepingus eraldi hinnastatud, saab lepingu maksumuse vähendamisel lähtuda vastava teenuse kokkulepitud maksumusest. Kui need kulud sisalduvad teiste jäätmeliikide teenustasudes, tuleb välja jäetava teenuse maksumus objektiivselt kindlaks teha. Lepingu uus hinnastruktuur ja hinna vähendamise arvutus peavad olema dokumentaalselt põhjendatavad, et oleks võimalik kontrollida, millise teenuse ärajäämise tõttu ja millises ulatuses lepingu maksumust muudeti. Pärast käesoleva muudatuse vastuvõtmist korraldatavate hangete puhul tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel juba riigihanke alusdokumentide ja hankelepingu koostamisel arvestada sellega, et alates 2028. aasta 17. aprillist muutub kohaliku omavalitsuse üksuse tekstiilijäätmete kogumise kohustuse ulatus. Kui hankeleping kavandatakse kestma pärast nimetatud kuupäeva, tuleb hankedokumentides ette näha tingimused, mis võimaldavad laiendatud tootjavastutuse rakendumisel vastava teenuse lepingu esemest välja jätta ja lepingu maksumust sellele vastavalt kohandada. See võimaldab hilisema muudatuse teha RHS § 123 lõike 1 punktis 2 sätestatud alusel ega eelda tuginemist sama lõike punktis 4 sätestatud ettenägematutele asjaoludele. JäätS i § 39 lõi ge 3 5 (uus lõige) Lisatav lõige sätestab, mida peab toidujäätmete tekke vältimise eriprogramm ehk riiklik toidujäätmete tekke vältimise kava sisaldama. Uue lõike kohaselt peab see kava sisaldama vähemalt meetmeid, mis edendavad käitumisharjumuste muutmisega seotud sekkumiste väljatöötamist ja teabekampaaniaid . Jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunktis on rõhutatud, et tuleks välja töötada käitumisharjumuste muutmisega seotud sekkumised ning need lõimida toidujäätmete tekke vältimise programmidesse (kavadesse). Direktiivis rõhutatakse ühtlasi, et oluline on arvesse võtta toitumisharjumuste muutumist, piirkondlikke ringluslahendusi, avaliku ja erasektori partnerlus t ning kodanike kaasamist , samuti kohandumist piirkondlike erivajadustega. Samuti peab toidujäätmete tekke vältimise kava sisaldama meetmeid, mis selgitavad välja toidutarneahela toimimise ebatõhusused ja tegelevad nendega . Praktikas on sageli ebatõhusused t ingitud osa liste vähesest koostööst või sellest, et pole suudetud leppida kokku lepingutingimustes, mis täidaksid mõlema osapoole ootusi ega tekitaks asjatut toiduraiskamist. Seetõttu peavad meetmed ka toetama toidutarneahelas osalejate koostööd toidujäätmete tekke vältimiseks . Kava peab sisaldama ka meetmeid, millega soodustatakse toidu annetamist ja muul viisil inim estele tarbimiseks ümberjaotamist , toetatakse koolitust ja oskuste arendamist, hõlbustatakse juurdepääsu rahastusvõimalustele ning soodustatakse ja edendatakse innovatsiooni ja tehnoloogilisi lahendusi. Riigi jäätmekava osaks olev toidujäätmete tekke vältimise kava on asjakohane dokument, millega luua raamistik, mis toetab muutusi nii nõudluse kui pakkumise poolel ning seda ka mitteregulatiivsete lahendustega. Toidujäätmete tekke vältimise kavas eri osa listega meetmete s kokkuleppimine aitab tagada, et meetmed oleksid nende jaoks proportsionaalsed ja realistlikult elluviidavad. Sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artik li 9a lõige 1. JäätS i § 42 lõike 3 pun ktid 6 ja 1 7 (muutmine) Muudetavad punktid käsitlevad kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas sisalduvat . Punkti 6 muudatusega nähakse sõnaselgelt ette, et kohaliku omavalitsuse üksus peab hindama, kas jäätmete liigiti kogumise taristu omavalitsuse territooriumil on piisav. Varem on sätestatud kohustus hinnata, kas tuleb luua uusi või muuta olemasolevaid kogumissüsteeme. Taristu piisavuse hindamisel tuleks arvestada eelkõige jäätmevaldajate ligipääsu liigiti kogumise võimalustele, kogumistaristu territoriaalset katvust, kogutavate jäätmeliikide ulatust, kogumissüsteemi kasutatavust ja ka liigiti kogumise tulemuslikkust. Arvestada saab ka jäätmevaldajate tagasisidet taristule, piirkonna asustustihedust jm. Sama on kohaliku omavalitsuse üksused sisuliselt teinud ka varem ning see ei tähenda uusi kohustusi võrreldes senisega. Vastava kohustuse täitmist kajastatakse ka kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava koostamise juhendis. Säte võtab üle jäätmete raamdirektiivi artikli 11 lõike 1 kolmanda lõigu järele lisatud lõigu. P unkti 17 täiendatakse kohustusega kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas sätestada muu hulgas meetmed toidujäätmete tekke vähendamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksusel on võimalik mõjutada toidujäätmete teket toidutarneahela eri etappides kaudsete meetmete ga , näiteks kasvatades elanike teadlikkust oma kanalite (näiteks kohalik ajaleht) kaudu, edendades kogukonnapõhiseid lahendusi ja seeläbi suunates elanikke ka muutma oma käitumisharjumus i (näiteks toetades toidujagamiskappide rajamist). Samuti saab omavalitsus mõjutada käitumisharjumusi, kestlik k u toidu tarbimist ja toidujäätmete vähendamist keskkonnahoidlike riigihangete kaudu, eelkõige lasteaedades, koolides, samuti tervishoiuasutustes ja hooldekodudes. Selliseid meetmeid on võimalik ette näha kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas. Hea näi de on Tallinna ringmajanduse arengukava aastani 2035 ning Tallinna jäätmekava 2022 – 2026 , milles mõlemas on kavandatud palju meetmeid toidujäätmete tekke vähendamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksusel on meetmete valikul kaalutlusruum. Ühtlasema rakenduspraktika toetamiseks käsitletakse toidujäätmete tekke vähendamise meetmete kavandamist täiendavalt kohaliku omavalitsuse jäätmekava juhendis. Kohaliku omavalitsuse üksuselt ei eeldata iga üksiku meetme mõju eraldiseisvat mõõtmist, vaid meetmete kavandamist ja nende elluviimise kirjeldamist jäätmekavas. Sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 9a lõige 1. JäätS i 2. peatük i 4. ja gu „ Riiklik jäätmete sortimis e uuring “ (uus jagu) Seaduse 2. peatükki täi e ndatakse 4. jaoga „Riiklik jäätmete sortimis e uuring“, millega luuakse terviklik õigusraamistik riikliku jäätmete sortimisuuringu korraldamiseks, tegemiseks ja rahastamiseks. E esmärk on tagada usaldusväärne ja võrreldav teave Eestis tekkinud ja kogutud jäätmete koostise, liigiti kogumise taseme, jäätmevoogude puhtuse ning jäätmealaste sihttasemete täitmise kohta. Selline teave on vajalik nii riigi jäätmepoliitika kujundamiseks kui ka kehtestatud eesmärkide täitmise seireks ning E Lile andmete esitamiseks. Seaduses sätestatakse sortimisuuringu põhimõtted, sealhulgas uuringu sagedus (vähemalt üks kord viie aasta jooksul), korraldaja (Keskkonnaagentuur) ning nõue teha uuring viisil, mis tagab andmete võrreldavuse ja kvaliteedi. Samuti nähakse ette probleemtoodete tootjate ja tootjate ühenduste kaasamine ning kohalike omavalitsuste, jäätmevedajate ja -käitlejate kohustus võimaldada uuringu tegemist . Lisaks kehtestatakse sortimisuuringu rahastamise põhimõtted. Uuringu kulud kaetakse riigieelarvest või muudest vahenditest, sealhulgas osaliselt probleemtoodete tootjate või tootjate ühenduste poolt , kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus. Rahastamiskohustuse olemasolu ja ulatus tuleneb asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavatest õigusnormidest. Probleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes või muudes jäätmetes . Asjaomase probleemtoote uuringuga seotud kulud jaotatakse rahastamiskohustusega tootjate või tootjate ühenduste vahel proportsionaalselt nende turuosaga, lähtudes turule lastud probleemtoodete kogusest. Tasu arvutamise alused ja metoodika sätestatakse seaduses selgelt, tuginedes probleemtooteregistri andmetele, mis tagavad tootjate tuvastamise ja nende turuosade kindlaksmääramise. Menetlusliku selguse tagamiseks sätestatakse sortimisuuringu tasu määramise kord, tasumise tähtajad ning täitmise tagamise mehhanismid, sealhulgas võimalus anda tasu määramise korraldus sundtäitmisele. Muudatus koondab sortimisuuringu korraldamist, tegemist ja rahastamist puudutav ad nõuded ühtsesse regulatsiooni , suurendab õigusselgust ning loob eeldused andmepõhiseks ja tõhusaks jäätmehoolduse korraldamiseks. U uringu korraldamine ei ole Keskkonnaagentuur i jaoks uus ülesanne, ka viimase sortimisuuringu korraldas Keskkonnaagentuur. Muudatusega sätestatakse sortimisuuringu rahastamise ja tasu arvutamise ühtsed alused ning Keskkonnaagentuurile antakse õigus määrata sortimisuuringu tasu probleemtoote tootjale või tootjate ühendusele, kellel on asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavatest õigusnormidest tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus. JäätS i § 59 2 Sätte eesmärk on kehtestada õiguslik alus sortimisuuringu tegemiseks ning määrata selle sisu, eesmärgid ja korralduslikud põhimõtted. Sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikkel 22d (6). Lõikes 1 sätestatakse termin „ sortimis e uuring “ ja uuringu ulatus. Sortimisuuringu käigus hinnatakse Eesti territooriumil tekkinud ja kogutud jäätmete liigilist koostist, sealhulgas segaolmejäätmete koostist, liigiti kogumise taset ning jäätmevoogude puhtust. Samuti võimaldab uuring hinnata riiklike jäätmealaste sihttasemete täitmist. Nimetatud andmed on vajalikud, et saada terviklik ja objektiivne ülevaade jäätmekäitluse tegelikust olukorrast ning tuvastada kitsaskohad jäätmete liigiti kogumisel ja ringlussevõtul. Lõikes 2 tuuakse välja sortimisuuringu peamised eesmärgid. Uuringu abil kogutavat usaldusväärset ja võrreldavat andmestikku kasutatakse eeskätt laiendatud tootjavastutuse süsteemi toimimise hindamiseks, sealhulgas kohustuste arvutamiseks. Samuti on andmed vajalikud kogumisvõrgustiku tulemuslikkuse hindamiseks ning vajaduse korra l selle parendamiseks. Lisaks võimaldab sortimisuuring hinnata avalikkusele suunatud teabekampaaniate mõju ning teha järeldusi nende edasiseks arendamiseks. Samuti kasutatakse sortimisuuringu andmeid Euroopa Komisjonile esitatava jäätmearuand e koostamisel. Lõikes 3 sätestatakse sortimisuuringu korraldus. Uuringu korraldaja on Keskkonnaagentuur, kes peab uuringu tegema vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Uuringu korraldamine ei ole Keskkonnaagentuuri jaoks uus ülesanne, ka viimase sortimisuuringu korraldas Keskkonnaagentuur. Kohustus korraldada segaolmejäätmete sortimisuuring iga viie aasta tagant tuleneb jäätmete raamdirektiivi artik li 22d lõikest 6 . Selline sagedus on piisav, et jälgida ajas toimuvaid muutusi jäätmevoogudes ning hinnata poliitikameetmete mõju. Uuringu tellimisel e kohaldatakse riigihangete seadust, et tagada läbipaistev ja konkurentsipõhine teenuse osutaja valik. Lõikes 4 sätestatakse nõue teha sortimisuuring koostöös probleemtoodete tootjate ja tootjate ühendustega ning tagada andmete asjakohasus ja läbipaistvus ning kaasata puudutatud isiku d. Nõue on vajalik, kuna sortimisuuringu tulemusi kasutatakse tootja kohustuste täitmise hindamisel. Paragrahvi 25 5 lõike 6 kohaselt võetakse tootja kohustuste täitmisel aluseks riikliku sortimisuuringu tulemused ning nende alusel võib tootjal tekkida kohustus suurendada kogumisvõrgustikku ja teabekampaaniaid. Arvestades uuringutulemuste otsest mõju tootja või tootjate ühenduse kohustuste ja võimalike kulude ulatusele, on oluline tagada uuringu läbipaistvus, andmete usaldusväärsus ja kaasata puudutatud isiku d . See suurendab tulemuste aktsepteeritavust ning aitab ennetada võimalikke vaidlusi. Puudutatud isikutena käsitatakse eelkõige probleemtoodete tootjaid ja tootjate ühendusi (§ 25⁵ lg -s 6 sätestatud kohustuste muutumine, sortimisuuringu tasu), kohalikke omavalitsusi (vastutavad jäätmehoolduse korraldamise eest, uuringutulemused mõjutavad kogumissüsteemi hindamist , § 59 2 lg 7 kohustused ) , jäätmevedajaid ( § 59 2 lg 7 kohustused , uuring võib mõjutada töökorraldust ) ning jäätmekäitlejaid (seotud sortimise ja töötlemisega, tulemused mõjutavad kvaliteedinõudeid ja hinnanguid , § 59 2 lg 7 kohustused ), keda sortimisuuringu tegemine ja selle tulemused otseselt mõjutavad. Lõike s 5 sätestatakse nõuded sortimisuuringu tegija leidmiseks korraldatava riigihanke alusdokumentide kohta, et tagada uuringute ühtne kvaliteeditase ning tulemuste usaldusväärsus. Selleks nähakse ette, et hankedokumentides tuleb muu hulgas määra ta uuritav piirkond ja jäätmeliigid, proovivõtu sagedus ja ajavahemik ning andmete kogumise ja analüüsi meetodid. Samuti sätestatakse nõuded tulemuste esitamisele ning kvaliteedi tagamise ja kontrolli põhimõt ted. Nõuded aitavad vältida olukordi, kus uuringute metoodika erineb oluliselt, mistõttu ei ole tulemused võrreldavad ega kasutatavad poliitika kujundamisel. Lõike s 6 täpsustatakse, et uuritavate jäätmeliikide ja piirkonna valim peab olema koostatud viisil, mis võimaldab tulemuste võrreldavust teiste samalaadsete sortimisuuringutega. Ehk lõike eesmärk on võimaldada jäätmevoogude muutuste järjepidevat ja usaldusväärset hindamist ajas. Kuna sortimisuuring tehakse perioodiliselt, on võrreldavus vajalik, et hinnata, kuidas jäätmete koostis, liigiti kogumise tase ja jäätmevoogude puhtus on muutunud ning kas rakendatud meetmed on olnud tulemuslikud. Võrreldavate andmete olemasolu võimaldab analüüsida suundumust ning hinnata, mil määral on eelnevate l aastate l ellu viidud poliitikameetmed, sealhulgas tootjavastutussüsteem, kogumisvõrgustiku arendamine ja teabekampaaniad, mõjutanud jäätmehoolduse tulemusi. Lõikes 7 sätestatakse kohaliku omavalitsuse, jäätmevedaja ja jäätmekäitleja kohustused sortimisuuringu toetamisel. Uuringu usaldusväärsuse ja esinduslikkuse tagamiseks on vajalik, et uuringu tegijal oleks juurdepääs tegelikele jäätmevoogudele ning nende andmetele. Seetõttu nähakse ette kohustus võimaldada ligipääs jäätmetele, edastada uuringu ks vajalik teave ning võimaldada proovivõttu. Nimetatud kohustus on proportsionaalne ja põhjendatud, kuna tegemist on avalikes huvides tehtava uuringuga, mille tulemusi kasutatakse riikliku jäätmepoliitika kujundamisel, järelevalves ning E Li õigusest tulenevate aruandluskohustuste täitmisel. Seejuures tuleb andmete edastamisel ja töötlemisel järgida asjakohaseid andmekaitse- ja ärisaladuse kaitse nõudeid. Lõikes 8 sätestatakse sortimisuuringu tulemuste avalikustamise kohustus. Keskkonnaagentuur peab avalikustama uuringutulemused k eskkonnaportaalis kuue kuu jooksul pärast uuringu kinnitamist. Avalikustamise eesmärk on tagada läbipaistvus ning võimaldada nii avalikkusel, puudutatud isikutel kui ka otsustajatel tutvuda tulemustega ja teha neist järeldusi. Tähtaeg on seatud selliselt, et see võimaldab tulemus i piisavalt põhjalikult analüüsida ja valideerida, kuid samas tagab andmete ajakohasuse. JäätS i § 59 3 Sätte eesmärk on sätestada sortimisuuringu rahastamise põhimõtted ning probleemtoote tootjate ja tootjate ühenduste tasu arvutamise alused . Riiklik jäätmete sortimisuuring võib hõlmata mitut jäätmevoogu ja probleemtoodet , kuid probleemtoote tootja või tootjate ühenduse rahastamiskohustus puudutab ainult asjaomase probleemtoote uuringuosa. Lõikes 1 nähakse ette, et sortimisuuringu kulud kaetakse riigieelarves t või muudest vahenditest, sealhulgas osaliselt probleemtoote tootjate või tootjate ühenduste poolt , kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus . Probleemtoote tootjaid või tootjate ühendusi, kellel lasub sortimisuuringu kulude kandmise kohustus, ei määrata §-s 59³ eraldi. Rahastamiskohustuse olemasolu ja ulatus tuleneb asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavatest õigusnormidest. N äiteks tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1542 artikli 56 lõike 4 punktist b patareide ja akude tootjate kohustus kanda artikli 69 lõikes 5 nimetatud segaolmejäätmete ning elektroonikaromude jäätmevoo koostise uuringu kulud ulatuses, mis on seotud nendes jäätmevoo gudes kantavate patareide ja akude jäätmete ning kergtranspordivahendite akude jäätmete osakaalu kindlakstegemisega. Tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjate sortimisuuringu rahastamise kohustus tuleneb jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõike 8 punktist b ning see võetakse üle käesoleva eelnõu § 25³ lõike 1 punktiga 5. Lõikes 1 täpsustatakse ka probleemtoote tootja või tootjate ühenduse kanda jäävate sortimisuuringu kulude ulatust. Probleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes või muudes jäätmetes . Seega ei kanta tootjale või tootjate ühendusele üle kogu riikliku sortimisuuringu maksumust ega teiste probleemtoodete või muude jäätmeliikide uurimisega seotud kulusid. See tagab, et sortimisuuringu tasu hõlmab üksnes asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast rahastamiskohustusest tulenevaid uuringukulusid. Riigi osalus tagab uuringu sõltumatuse ja järjepidevuse ning tootjate panus kajastab nende laiendatud tootjavastutust. Regulatsioon võimalda b sortimisuuringu rahastamisel kasutada paindlikult erinevaid rahastusallikaid, tagades samal ajal, et asjaomased probleemtoote tootjad või tootjate ühendused kannavad üksnes kohaldatava rahastamiskohustuse ulatusse jäävad kulud . Lõikes 2 sätestatakse, et probleemtoote tootjad või tootjate ühendused tasuvad sortimisuuringu tasu Keskkonnaagentuuri korralduse alusel §-s 59 3 toodud hinnavalemile. Lõige täpsustab, et k ui tootja on seaduse kohaselt kohustatud täitma laiendatud tootjavastutuse kohustusi tootjate ühenduse kaudu, on sortimisuuringu tasu maksjaks tootjate ühendus . Ehk Keskkonnaagentuur ei määra tasu ühendusega liitunud tootjatele eraldi. Selline regulatsioon arvestab eri probleemtoodete suhtes kohaldatavate laiendatud tootjavastutuse süsteemide erinevustega. Probleemtoodete puhul, mille tootjatel puudub kohustus täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi tootjate ühenduse kaudu, võib sortimisuuringu tasu maksjaks olla tootja. Kui aga seadus näeb ette kohustuste täitmise tootjate ühenduse kaudu, täidab ka sortimisuuringu rahastamisega seotud maksekohustuse tootjate ühendus. Ühtlasi antakse Keskkonnaagentuurile pädevus määrata tasu suurus. Viimase sortimisuuringu tegi agentuur, mistõttu on asutusel olemas nii kogemus kui ka pädevus uuringu korralduslike ja metoodiliste aspektide elluviimiseks , s amuti kõige täpsem ülevaade uuringu tegelikust maksumusest ning kulude tootjate vahel jaotamiseks vajalikest lähteandmetest. Vabariigi Valitsuse seaduse § 38 järgi kuuluvad täidesaatva riigivõimu asutuste hulka ka valitsusasutuste hallatavad asutused. Sama seaduse § 43 lõike 1 kohaselt ei ole valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhiülesanne küll täidesaatva riigivõimu teostamine, kuid seadusega võib neile anda asjakohase pädevuse. Seetõttu puudub õiguslik takistus anda Keskkonnaagentuurile seadusega pädevus teha sortimisuuringu kulude jaotamisega seotud otsustusi ning anda üksikjuhtumit reguleerivaid haldusakte. Keskkonnaagentuurile pädevuse andmine on põhjendatud, kuna tegemist on ülesandega, mis on vahetult seotud tema põhiülesannetega. Keskkonnaagentuur korraldab sortimisuuringu tegemist , määrab uuringu metoodilised alused ning kogub ja töötleb uuringu tegemiseks ja tulemuste hindamiseks andmeid. Seetõttu on tal parim ülevaade nii sortimisuuringu tegelikust maksumusest kui ka kulude jaotamiseks vajalikest lähteandmetest. Lisaks on tegemist selgelt piiritletud ja tehnilise iseloomuga ülesandega, mille puhul tasu suurus ei põhine kaalutlusõigusel, vaid seaduses sätestatud objektiivsel valemil. Keskkonnaagentuuri roll on seega eeskätt arvutuslik ja metoodiline, mis tagab tasu määramise ühtse ja läbipaistva praktika. Sortimisuuringu tasu määratakse asjaomastele tootjatele või tootjate ühendustele Keskkonnaagentuuri korraldusega, mis võimaldab selgelt fikseerida igale tootjale või tootjate ühendusele kohalduva maksekohustuse ning tasu arvutamise alused. Nimetatud korraldus on haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 lõike 1 tähenduses ning selle määramisel kohaldatakse haldusmenetluse seaduse üldreegleid ( JäätS § 1 lg 4) , sealhulgas nõudeid haldusakti põhjendamisele, teatavaks tegemisele ning vaidlustamise võimalusele. Sortimisuuringu t asu määramine haldusaktiga tagab menetluse läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning võimaldab tootjal või tootjate ühendusel aru saada talle pandud kohustuse kujunemisest ja vajaduse korral seda vaidlustada. Sortimisuuringu tasu arvutatakse paragrahvi 59 3 lõikes 3 sätestatud hinnavalemi alusel, mis tagab tasu kujunemise objektiivsuse, prognoositavuse ja tootjate võrdse kohtlemise. Sortimisuuringu tasu PS i § 113 kontekstis Sortimisuuringu kulude kandmine ei ole käsitatav maksuna. Maksu legaaldefinitsioon on toodud m aksukorralduse seaduses (edaspidi MKS ) . Maks on seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või KOV avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduses või määruses ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks (MKS § 2). Maksu põhitunnus on fiskaalne eesmärk (riigi tegevuseks vajalike tulude saamine) . Vt ka Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud veebiväljaande (2020) PS i § 113 kommentaare. Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi maks on avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ilma otsese vastutasuta vaieldamatult täitmisele kuuluv rahaline kohustus (22. detsembri 2000. a otsus nr 3-4-1-10-00, p 24). Erinevalt maksust on sortimisuuringu tasu suurus otseselt seotud konkreetse kuluga – kindlas valdkonnas uuringu maksumusega. Samuti ei ole tegemist riigilõivuga, kuna tasu maksmisega ei kaasne isikule individuaalset vastusooritust. Sortimisuuringu tulemused on üldise iseloomuga ning neid kasutatakse laiemalt avalikes huvides. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et riigilõiv eeldab konkreetset vastusooritust isikule . Sortimisuuringu tasu ei ole käsitatav ka trahvina ega sunnirahana, kuna selle eesmärk ei ole isiku karistamine või õigusvastase käitumise mõjutamine. Samuti ei ole tegemist sundkindlustuse maksega, kuna tasu ei anna tasujale kindlustuskaitset ega õigust hüvitisele. Vt ka Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud veebiväljaande (2020) PS i § 113 kommentaare. Seega on sortimisuuringu tasu PSi §-s 113 nimetamata avalik-õiguslik rahaline kohustus ( RK 3-2-1-71-14, p 93-96). Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise võib delegeerida täidesaatvale võimule tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19). Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41). Sortimisuuringu tasu suuruse kindlaksmääramise saab delegeerida Keskkonnaagentuurile, kuna rahalise kohustuse iseloom võimaldab seda . Keskkonnaagentuur korraldab sortimisuuringu tegemist , määrab uuringu metoodilised alused ning kogub ja töötleb vajalikke andmeid. Seetõttu on tal ülevaade nii uuringu tegelikust maksumusest kui ka kulude jaotamiseks vajalikest lähteandmetest. Lisaks on tegemist selgelt piiritletud ja tehnilise iseloomuga ülesandega, mille puhul tasu suurus ei põhine ulatuslikul kaalutlusõigusel, vaid seaduses sätestatud objektiivsel hinnavalemil. Keskkonnaagentuuri roll on seega eeskätt arvutuslik ja metoodiline, mis tagab tasu määramise ühtse, läbipaistva ja prognoositava praktika. Lõikes 3 sätestatakse sortimisuuringu tasu arvutamise hinnavalem, mille alusel jaotatakse asjaomase probleemtoote sortimisuuringu kogukulu tasu maksjate vahel proportsionaalselt nende turuosaga. Valemis tähistab S konkreetse probleemtoote tootja või tootjate ühenduse makstava sortimisuuringu tasu suurust eurodes. K tähistab asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kogumaksumust, mitte kogu riikliku sortimisuuringu maksumust . Kui riikliku sortimisuuringu raames uuritakse korraga mitut jäätmevoogu või probleemtoodet, ei kanta ühe probleemtoote tootjatele või tootjate ühendustele üle teiste jäätmevoogude või probleemtoodete uurimise kulusid , mis ei ole seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega . Tasu maksja kannab seega üksnes asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kulud ulatuses, milles talle tuleneb nende kulude kandmise kohustus asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavatest õigusnormidest. T tähistab tootja või tootjate ühenduse kaudu kohustusi täitvate tootjate poolt s ortimisuuringu tulemuste kinnitamise aastale eelnenud kalendriaastal turule lastud asjaomase probleemtoote kogus tonnides . Kui tasu maksja on tootja, võetakse aluseks tema poolt vastaval perioodil turule lastud asjaomase probleemtoote kogus. Kui tasu maksja on tootjate ühendus, võetakse aluseks selle tootjate ühenduse kaudu kohustusi täitvate tootjate poolt samal perioodil turule lastud asjaomase probleemtoote kogus kokku. ΣT tähistab kõigi sortimisuuringu kulude katmises osalevate tootjate poolt samal kalendriaastal turule lastud sama probleemtoote kogust kokku tonnides. T ja ΣT suhe väljendab tasu maksja turuosa asjaomase probleemtoote turul. Kui asjaomase probleemtoote puhul tegutseb mitu tootjate ühendust, jaotatakse asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kogumaksumus nende vahel vastavalt iga ühenduse kaudu kohustusi täitvate tootjate turuosale. Kulude jaotamine turuosa alusel lähtub laiendatud tootjavastutuse põhimõttest. Turule lastud probleemtoodete kogus võimaldab määrata tootja või tootjate ühenduse osakaalu asjaomase probleemtoote turul ning jaotada sortimisuuringu kulud tasu maksjate vahel proportsionaalselt. Hinnavalemi sätestamine seaduses tagab tasu kujunemise läbipaistvuse, objektiivsuse ja prognoositavuse ning piirab Keskkonnaagentuuri kaalutlusõigust tasu suuruse määramisel. Ühtlasi tagab ühesuguse arvutusaluse kohaldamine tasu maksjate võrdse kohtlemise ning võimaldab kontrollida konkreetse tasu kujunemist. Lõikes 4 sätestatakse , et s ortimisuuringu tasu arvutamisel võetakse arvesse tootjad, kes lasid sortimisuuringu tulemuste kinnitamise aastale eelnenud kalendriaastal turule asjaomaseid probleemtooteid ning kellele kohaldus nende toodete turule laskmise ajal õigusaktist tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus. Probleemtooteregistri andmed on sortimisuuringu rahastamise kohustusega tootjate ja tootjate ühenduste tuvastamisel ning nende turuosade arvutamisel peamiseks andmeallikaks. Probleemtooteregister on jäätmeseaduse § 26 1 lõike 1 kohaselt riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on muu hulgas probleemtoodete tootjate ja tootjate ühenduste kohta käivate andmete koondamine. Andmekogu kasutatakse riikliku järelevalve te gemiseks ning registrisse kantud andmete alusel esitatakse Euroopa Komisjonile teavet jäätmete kohta. Sama paragrahvi lõike 1 1 1 kohaselt on tootjal kohustus end probleemtooteregistris registreerida ning esitada nõutud andmed. Seega p robleemtooteregistri andmed on esmane alus sortimisuuringu rahastamise kohustusega tootjate ja tootjate ühenduste tuvastamiseks ning nende turuosade arvutamiseks. Samas ei pruugi registriandmed olla kõikidel juhtudel täielikud või ajakohased. Seetõttu võimaldab säte arvestada ka muid menetluses kogutud andmeid, näiteks tootjate esitatud aruandeid, Maksu- ja Tolliametilt, Keskkonnaametilt või muudest usaldusväärsetest allikatest saadud andmeid ning muid tõendeid, mis võimaldavad tuvastada isiku tegevuse probleemtoodete turule laskjana ja määrata tema turuosa. Eesmärk on tagada sortimisuuringu kulude õiglane jaotus tegelike kohustatud isikute vahel ning vältida olukorda, kus kohustus jääks täitmata puudulike registriandmete tõttu. S ortimisuuringu rahastamise kohustus tuleneb vahetult seadusest ega sõltu sellest, kas tootja on täitnud registrisse kandmise või andmete esitamise kohustuse. Vastupidise tõlgenduse korral võiks tootja vältida seadusest tulenevat rahastamiskohustust üksnes registrikande tegemata jätmise või andmete esitamata jätmise kaudu. Seetõttu ei vabasta registrikande või registrisse esitatud andmete puudumine tootjat ega tootjate ühendust sortimisuuringu rahastamise kohustusest, kui menetluses kogutud andmete põhjal on võimalik tuvastada, et isik lasi asjaomaseid probleemtooteid turule ning talle kohaldus nende toodete turule laskmise ajal sortimisuuringu rahastamise kohustus. Lõike s 5 sätestatakse Keskkonnaagentuuri õigus küsida vajaduse korral lisa andmeid, dokumente ja selgitusi. See on vajalik tasu korrektseks arvutamiseks ning väldib olukordi, kus puudulikud või ebatäpsed andmed võivad mõjutada tasu suurust. JäätS i § 59 4 Säte reguleerib sortimisuuringu tasu määramist, teatavakstegemist ja laekumist. Lõikes 1 sätestatakse, et Keskkonnaagentuur teeb tootjale või tootjate ühendusele tasu määramise teatavaks haldusaktiga (korraldusega) 60 tööpäeva jooksul pärast sortimisuuringu tulemuste kinnitamist. Korralduses tuleb esitada tasu suurus, arvutamise alused ja arvutuskäik ning maksetähtaeg. Selline nõue tagab adressaadile piisava teabe tasu kujunemise kohta ning võimaldab kontrollida selle õiguspärasust. Tähtaeg 60 tööpäeva on kehtestatud eesmärgiga tagada tasu määramise menetluse mõistlik kestus ning õigusselgus, võimaldades samal ajal Keskkonnaagentuuril teha vajalikud arvutused ning andmetöötlus pärast sortimisuuringu tulemuste kinnitamist. Lõike 2 kohaselt makstakse sortimisuuringu tasu 60 tööpäeva jooksul selle teatavaks tegemisest. Maksetähtaja sätestamine seaduses on vajalik õigusselguse ja õiguskindluse tagamiseks (PS §-dest 10 ja 13 tulenev õiguskindluse põhimõte). Kuigi Keskkonnaagentuur võib korraldused adressaatidele teatavaks teha eri aegadel, tagab seaduses sätestatud tähtaeg kõigile kohustatud isikutele ühesuguse ajaraami maksekohustuse täitmiseks alates haldusakti teatavaks tegemisest. See tagab võrreldava kohtlemise ning väldib vajadust määrata maksetähtaeg iga üksikjuhtumi puhul eraldi. 60 tööpäeva pikkune tähtaeg on proportsionaalne (PS § 11), arvestades tasu võimalikku suurust. See annab tootjale või tootjate ühendusele piisava aja makse planeerimiseks ja tasumiseks ning võimaldab vajaduse korral kontrollida haldusaktis esitatud arvutuskäiku ja selle põhjendatust. Lõike s 3 sätestatakse, et sortimisuuringu tasu laekub riigieelarvesse. See on kooskõlas avalike rahaliste vahendite kasutamise põhimõtetega ning tagab vahendite läbipaistva arvestuse. JäätS i § 59 5 Paragrahvis sätesta takse tasu tasumata jätmise õiguslikud tagajärjed. Paragrahvi kohaselt on § 59 4 lõikes 1 nimetatud Keskkonnaagentuuri korraldus täitedokument täitemenetluse seadustiku tähenduses. See tähendab, et kui tasu maksmiseks kohustatud isik ei täida kohustust vabatahtlikult ettenähtud tähtaja jooksul, võib alustada sundtäitmist ilma täiendava kohtumenetluseta. Selline kord tagab tasu tõhusa laekumise ning vähendab nii riigi kui kohtusüsteemi töökoormust . Samuti loob see piisava stiimuli tasu õigeaegseks tasumiseks. JäätS i § 119 lõige 6 (muutmine) Muudatus on vajalik , kuna JäätS i täienda takse §-ga 26 ²², mis reguleerib korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelisi saadetisi. Riikidevahelised kaubaveod läbivad tollipiiri või tollikontrolli all ning Maksu- ja Tolliametil on pädevus kontrollida piiriüleseid saadetisi. Maksu- ja Tolliameti kaasamine võimaldab tõhusamalt tuvastada juhtumeid, kus korduskasutuskõlblike toodetena deklareeritud saadetised ei vasta seaduses sätestatud nõuetele ning kujutavad jäätmeid JäätS i § 2 lõike 1 tähenduses. Muudatusega tagatakse selge õiguslik alus Maksu- ja Tolliametile järelevalve te gemiseks JäätS i §-des 26²², 108 ja 113 sätestatud nõuete täitmise üle. Samuti säilib ja täpsustub Keskkonnaameti pädevus nimetatud nõuete täitmise järelevalvel, kusjuures Keskkonnaamet te eb järelevalvet koostöös Maksu- ja Tolliametiga. Selline koostööpõhine järelevalvemudel aitab vältida pädevuslünki, suurendab järelevalve tõhusust ning toetab jäätmete ebaseadusliku piiriülese veo ennetamist, aidates kaasa keskkonnakaitse ja õiguskindluse tagamisele. JäätS i § 119 lõike d 9 3 ja 9 4 ( uu ed lõi ked ) Lõi kega 9 3 sätestatakse, et JäätS § 26 23 nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud korras . Jäätmedirektiivi artikli 22a lõikes 13 sätestatud nõuded on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 (DSA määrus) artikli 30 lõike 1 punktides d ja e sätestatud digiplatvormi pakkuja kohustustega. Jäätme te raam direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt käsitatakse tootjat, kes pakub liidus asuvatele tarbijatele esimest korda turul kättesaadavaks tehtud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, DSA määruse artikli 30 tähenduses kauplejana. Jäätme te raamd irektiivi põhjenduses 45 on täpsustatud, et tootja registreerumist jäätme te raam direktiivi kohaselt loodud tekstiilitootjate registris käsitatakse DSA määruse artikli 30 lõike 1 punktis d nimetatud teabena ning artikli 30 lõike 1 punktis e nimetatud kinnitus peab hõlmama tootja kohustust pakkuda üksnes selliseid tooteid, mille suhtes on täidetud jäätme te raam direktiivis sätestatud laiendatud tootja vastutuse nõuded. Samas põhjenduses on sõnaselgelt ette nähtud, et nende nõuete täitmise tagamisel kohaldatakse digiplatvormide pakkujate suhtes DSA määruse IV peatüki kohaseid täitmise tagamise norme. DSA määruse riigisisese rakendamise ja selles sätestatud nõuete täitmise järelevalve korraldus on sätestatud infoühiskonna teenuse seaduses. Infoühiskonna teenuse seaduse § 12 lõike 4 kohaselt teeb DSA määruses sätestatud nõuete täitmise üle järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Kuna §-s 26²³ täpsustatakse DSA määruse artikli 30 lõike 1 punktides d ja e sätestatud nõuete kohaldamist tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate suhtes ning jäätmedirektiivi põhjenduse 45 kohaselt kohaldatakse nende nõuetega seoses digiplatvormide pakkujate suhtes DSA määruse IV peatüki kohaseid täitmise tagamise norme, toimub ka §-s 26²³ sätestatud nõuete täitmise üle järelevalve infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud korras. Seetõttu ei anta Keskkonnaametile §-s 26²³ sätestatud nõuete suhtes paralleelset järelevalvepädevust. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ning Keskkonnaameti koostöö vajadus tuleneb §-s 26²³ sätestatud nõuete sisust. Nimetatud paragrahvi kohaselt peab digiplatvormi pakkuja saama tootjalt teabe selle kohta, kas tootja on Eestis probleemtooteregistris registreeritud, ning tootja kinnituse, et ta pakub digiplatvormi kaudu üksnes selliseid tooteid, mille suhtes on täidetud tootja laiendatud vastutuse nõuded. Paragrahvis 26²³ sätestatud nõuete täitmise üle järelevalve tegemisel peab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet seega kontrollima muu hulgas tootja esitatud registreerimisandmeid ja laiendatud tootja vastutuse nõuete täitmise kohta antud kinnitust. Kuna tootjate registreerimise ja neile jäätmeseadusest tulenevate laiendatud tootja vastutuse nõuete täitmise üle teeb järelevalvet Keskkonnaamet, võib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet vajada nende asjaolude kontrollimiseks Keskkonnaameti valduses olevat teavet. Seetõttu teevad ametid vajaduse korral oma pädevuse piires koostööd ja vahetavad järelevalveülesannete täitmiseks vajalikku teavet. Lõikes 9 4 sätestatakse , et JäätS i §-des 26 ² 4 ja 26²⁵ sätestatud nõuete täitmise üle te eb riiklikku järelevalvet Keskkonnaamet. JäätS i § 12 0 pealkiri ja lõige 1 (muutmine) Muudatusega täpsustatakse sätte pealkirja ning lisatakse , et vastutussäte hõlmab ka toidujäätmete tekke vältimise nõuete ( JäätS § 22 7 ehk arvestuse pidami s e, andmete avalikustami s e ja tegevuskava koostami s e kohustuse ning § 22 8 ehk annetamise koostöölepingute ettepaneku kohustuse ) rikkumist. Tegemist ei ole sisulise muudatusega, kuna jäätmete tekke vältimise nõuete rikkumine on samas vastutussättes sisaldunud ka varem ning JäätS on juba sätestanud toidujäätmete tekke vältimise üldised kohustused § 21 l õike 2 punktis 6. Vastutus ei sõltu sellest, kas ettevõtja saavutab näiteks enda tegevuskavas seatud toidujäätmete vähendamise eesmärgi või kas annetamise tulemusena suureneb annetatud toidu kogus, vaid sellest, kas seaduses sätestatud kohustused on nõuetekohaselt täidetud. Karistusmäärad võrreldes varasemaga ei muutu. JäätS § 120 7 lg 2 (muutmine) JäätS § 120 7 lõikes 2 sätestatud juriidilise isiku rahatrahvi ülemmäära suurendatakse seniselt 20 000 eurolt 100 000 euroni. Muudatuse eesmärk on tagada füüsilise ja juriidilise isiku vastutuse proportsionaalsus ning võimaldada kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumise eest määrata rikkumise raskusele ja toimepanija olemusele vastav tõhus karistus. Kehtivas õiguses on JäätS § 120 7 alusel füüsilise isiku suhtes sama teo eest võimalik kohaldada rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, juriidilise isiku suhtes aga kuni 20 000 eurot. Selline karistusmäärade suhe erineb JäätS-i vastutuse peatükis üldiselt kujunenud põhimõttest, mille kohaselt on 200 trahviühikuga karistatava teo eest juriidilisele isikule ette nähtud üldjuhul kuni 100 000 euro suurune rahatrahv. F üüsilise ja juriidilise isiku sama teo eest ette nähtud karistusmäärad peaksid üldjuhul olema omavahel proportsioonis ning vastama karistusseadustiku üldosas kujunenud karistusraamidele. Kehtiva § 120 7 puhul ei ole senine 20 000 euro suurune juriidilise isiku rahatrahvi ülemmäär sellise proportsiooniga kooskõlas. Muudatusega viiakse juriidilise isiku karistuse ülemmäär kooskõlla JäätS-is läbivalt kasutatava karistusmäärade suhtega. Karistusmäära suurendamine on põhjendatud ka seetõttu, et juriidilise isiku puhul peab rahatrahvi ülemmäär võimaldama arvestada rikkumise toimepanija majandusliku võimekuse ja tegevuse ulatusega. Senine 20 000 euro suurune ülemmäär võib suurema majandusliku võimekusega juriidilise isiku puhul jääda rikkumise raskusega võrreldes ebapiisavaks ega pruugi täita karistuse ennetavat ja mõjutavat eesmärki. Samuti võib liiga madal ülemmäär vähendada karistuse tegelikku mõju olukorras, kus jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumine on juriidilise isiku majandusliku tegevusega seotud. Muudatus ei tähenda, et juriidilisele isikule määrataks rikkumise korral automaatselt senisest suurem rahatrahv. Tegemist on jäätmeseaduse s sätestatud ülemmäära muutmisega, mille piires tuleb karistuse suuruse määramisel lähtuda konkreetse rikkumise asjaoludest ja karistuse individualiseerimise põhimõtetest. 100 000 euro suurune ülemmäär võimaldab seega määrata karistuse, mis on ühelt poolt rikkumise raskusega ja teiselt poolt juriidilise isiku olemuse ning majandusliku suutlikkusega paremini kooskõlas. S ama teo eest füüsilisele ja juriidilisele isikule ette nähtud karistusmäärad peavad üldjuhul olema omavahel proportsioonis. Arvestades, et JäätS § 120 7 lõike 1 kohaselt on füüsilise isiku rahatrahvi ülemmäär 200 trahviühikut, on juriidilise isiku rahatrahvi ülemmääraks põhjendatud sätestada 100 000 eurot. Muudatusega kõrvaldatakse kehtivas õiguses esinev ebaproportsionaalsus ning tagatakse § 120 7 alusel rakendatava juriidilise isiku karistusraami kooskõla JäätS-i teiste samalaadsete väärtegude eest ette nähtud karistusmääradega. JäätSi § 120⁸ (uus paragrahv ) P aragrahvis 120⁸ sätestatakse vastutus korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest. Sätte eesmärk on vältida olukordi, kus korduskasutuskõlbliku kauba nime all veetakse tegelikult jäätme id ning püütakse kõrvale hoida jäätmesaadetistele kehtestatud nõuete täitmisest . Lisatavate nõuete eesmärk on selgelt eristada kasutatud tekstiili ja jäätmeid. Kui selgub, et tegemist on jäätmetega, on tegu jäätmete riikidevahelise veoga. Seetõttu võiksid ka § 120⁸ vastutussätte karistusmäärad olla samad , nagu on riikidevahelise jäätmeveo nõuete rikkumise korral. Sätte eesmärk on tagada, et korduskasutuskõlblikuks hinnatud toodete piiriülene vedu toimuks kooskõlas kehtestatud nõuetega ning et selliseid tooteid ei käideldaks viisil, mis võiks varjata jäätmete ebaseaduslikku eksporti või suurendada keskkonna- ja jäätmekäitlusriske. Nõuete rikkumise tulemusel võivad jäätmed liikuda korduskasutuse sildi all riikidesse, kus puudub võime neid nõuetekohaselt käidelda. See võib kaa sa tuua tekstiilijäätmete sattumise keskkonda, nende põletamise mittevastavates tingimustes ning muu kahjuliku keskkonnamõju. Samuti moonutab selline tegevus ausat konkurentsi ja kahjustab nõuetekohaselt tegutsevaid ettevõtjaid. Lõike 1 kohaselt nähakse füüsilisele isikule ette rahatrahv kuni 300 trahviühikut, kui ta rikub korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelise veo nõudeid. Lõige 2 sätestab sama teo eest vastutuse juriidilisele isikule, kellele võib määrata rahatrahvi kuni 400 000 eurot. Maksimaalne karistusmäär on kooskõlas teiste JäätSis kehtestatud vastutusmääradega, mis jäävad sõltuvalt rikkumise raskusest vahemikku 100 000 kuni 400 000 eurot. Karistusmäärade kujundamisel on arvestatud, et kõnealuse rikkumise toimepanija võib saada otsest majanduslikku kasu eelkõige jäätmekäitluskulude vältimise kaudu, kuna jäätmete nõuetekohane käitlemine on kulukas. Samuti võib kasu seisneda odavamas ja lihtsamas piiriüleses veos, sest toodete vedu on üldjuhul vähem reguleeritud ja odavam kui jäätmete vedu. Lisaks võib rikkuja püüda anda kasutuskõlbmatutele esemetele näilist turuväärtust, müües neid korduskasutuskõlblike toodetena. Seetõttu on põhjendatud näha ette selline maksimaalne karistusmäär, mis võimaldab tõhusalt reageerida rikkumistele, mille puhul võib saadav tulu olla suur ning mõju keskkonnale ja majandusele võrreldav jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumisega. Vastutuse kehtestamine aitab tõhustada järelevalve t ning soodustab läbipaistvat ja nõuetekohast korduskasutuskõlblike tekstiilitoodete rahvusvahelist liikumist, toetades seeläbi ringmajanduse eesmärke ja keskkonnakaitset. Seejuures on tegemist rahatrahvi ülemmääraga, mis ei tähenda automaatselt, et igal juhul tuleb kohaldada maksimaalset karistust. Konkreetse karistuse määramisel tuleb arvestada rikkumise asjaolusid, isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Selline lähenemine tagab, et karistused oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning täidaksid oma eesmärki suunata kohustatud isikuid seaduse nõudeid järgima. JäätS i §-d 124 7 - 124 9 (uued paragrahvid ) Sätestatakse sanktsioonid ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmata jätmise , tootja poolt ekspediitorteenuse osutajale nõutava teabe esitamata jätmise või ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise ning riikliku järelevalve takistamise eest. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et e ksp ediitorteenuse osutaja täida ks talle pandud kohustusi ning teeks tõhusat koostööd Keskkonnaametiga. E kspediitorteenuste roll kaupade liikumises ja tarneahelates on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud. Sellega on suurenenud selliste teenuseosutajate roll, kelle teenuste abil saavad tootjad pakkuda tooteid liidus asuvatele lõppkasutajatele, mistõttu on suurenenud vajadus tagada, et nende tegevus oleks läbipaistev, õiguspärane ning vastaks keskkonnakaitse nõuetele. Jäätme te raam d irektiivi artikli 22a lõigete 15 ja 16 kohaselt peab tootja esitama ekspediitorteenuse osutajale teabe enda registreerimise ja tootja laiendatud vastutuse nõuete täitmise kohta ning vastutab esitatud teabe õigsuse eest. Ekspediitorteenuse osutaja peab hindama saadud teabe usaldusväärsust ja täielikkust, nõudma vajaduse korral selle parandamist, täiendamist või ajakohastamist ning peatama teenuse osutamise, kui tootja puudusi ei kõrvalda. R egulatsiooni eesmärk takistada laiendatud tootja vastutuse nõudeid mittetäitval tootjal teenuseosutaja vahendusel liidu turul tegutsemist ning selleks nähakse teenuseosutajale ette kohustused kontrollida tootja esitatud teavet ja reageerida nõuete täitmata jätmisele. JäätS i § 124 7 Paragrahv sätestab vastutuse ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmata jätmise eest . Paragrahvis 124⁷ sätestatud väärteokoosseisu aluseks on eelnõu § 26 25 , milles sätestatakse ekspediitorteenuse osutaja kohustused hinnata tootja esitatud teabe usaldusväärsust ja täielikkust, nõuda vajaduse korral teabe parandamist, täiendamist või ajakohastamist ning peatada teenuse osutamine, kui tootja nõutud teavet ei paranda, täienda ega ajakohasta. Nimetatud kohustustega võetakse üle jäätmedirektiivi artikli 22a l õikest 16 tulenevad nõuded. Lõike 1 kohaselt karistatakse füüsilist isikut hoolsuskohustuse täitmata jätmise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Tegemist on karistusseadustikus sätestatud väärteo eest füüsilisele isikule kohaldatava rahatrahvi ülemmääraga. Kõrgema trahvimäära kasutamine on põhjendatud rikkumise laadiga, kuna ekspediitorteenuse osutajale pandud hoolsuskohustuse eesmärk on vältida olukorda, kus ekspediitorteenuseid kasutades pakutakse liidus lõppkasutajatele tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid laiendatud tootja vastutuse nõudeid täitmata. Lõikega 2 sätestab juriidilise isiku vastutuse, nähes ette rahatrahvi kuni 2 00 000 euro t. Juriidilise isiku vastutuse sätestamine on põhjendatud eelkõige sellega, et käesolevas koosseisus ette nähtud hoolsuskohustused on suunatud eelkõige ekspediitorteenuse osutaja majandus- ja kutsetegevusele ning nende täitmine toimub praktikas juriidilise isiku korraldatud ja kontrollitud tegevuse raames. Ekspediitorteenuse osutajal on laiendatud tootjavastutuse süsteemis oluline kontrolliv roll. Teenuse osutaja peab hindama tootja esitatud teabe usaldusväärsust ja täielikkust, nõudma vajaduse korral teabe parandamist, täiendamist või ajakohastamist ning peatama teenuse osutamise juhul, kui tootja ei täida talle esitatud nõuet. Tegemist ei ole üksnes formaalse teavitamis- või dokumenteerimiskohustusega, vaid hoolsuskohustusega, mille eesmärk on ennetada olukorda, kus liidus lõppkasutajatele tehakse kättesaadavaks tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid laiendatud tootjavastutuse nõudeid täitmata. Juriidilisele isikule kuni 200 000 euro suuruse rahatrahvi kehtestamine on põhjendatud ka rikkumise ennetava eesmärgiga. Ekspediitorteenuse osutaja tegevus võib puudutada ulatuslikku hulka tootjaid ja tooteid ning hoolsuskohustuse täitmata jätmise tagajärjed võivad seetõttu olla ulatuslikumad kui üksiku tehingu või üksiku tootega seotud rikkumise puhul. Efektiivne, proportsionaalne ja heidutav sanktsioon on vajalik, et motiveerida ekspediitorteenuse osutajaid rakendama oma tegevuses piisavaid kontrollimeetmeid ning täitma neile pandud kohustusi tegelikkuses, mitte üksnes formaalselt. Juriidilisele isikule sätestatud kõrgem rahatrahvi ülemmäär võimaldab arvestada tema tegevuse ulatuse, majandusliku suuruse ja võimaliku rikkumisest saadava majandusliku kasuga ning tagada sanktsiooni tegelik heidutav mõju. Seejuures on tegemist ülemmääraga, mitte automaatselt kohaldatava trahviga, mistõttu saab konkreetse karistuse määramisel arvestada rikkumise raskust, kestust, ulatust, tagajärgi ning toimepanija muid asjaolusid. Juriidilise isiku vastutuse kehtestamine toetab seega JäätSi § 124⁷ eesmärki tagada ekspediitorteenuse osutajatele pandud hoolsuskohustuse tõhus täitmine ning aitab vältida olukordi, kus ekspediitorteenuseid kasutatakse laiendatud tootja vastutuse nõudeid täitmata toodete liidus lõppkasutajatele kättesaadavaks tegemiseks. Sanktsioon aitab tagada ka jäätme te raam direktiivi artikli 22a lõikest 16 tulenevate nõuete tõhusa rakendamise. JäätSi § 124 8 Paragrahviga kehtestatakse vastutus tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjale, kes jätab täitmata seadusest tuleneva kohustuse esitada ekspediitorteenuse osutajale nõutud teavet või esitab ebaõiget, mittetäielikku või eksitavat teavet. Paragrahv 124 8 sätestatud väärteokoosseisu aluseks on §-d 26 24 ja 26 25 , milles on sätestatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja teabe esitamise kohustus ja vastutuskohustus . Nimetatud kohustusega võetakse üle jäätme te raam direktiivi artikli 22a lõikest 15 tulenev nõue. Jäätme te raam direktiivi artikli 22a lõike 16 kohaselt vastutab tootja esitatud teabe õigsuse eest. Sätte eesmärk on tagada tootja teabekohustuse täitmine ja võimaldada ekspediitorteenuse osutajal täita talle pandud hoolsuskohustust. Tootja teabe esitamata jätmine või ebaõige, puuduliku või aegunud teabe esitamine võib takistada ekspediitorteenuse osutajal hinnata tootja esitatud teabe usaldusväärsust ja täielikkust ning seeläbi võimaldada laiendatud tootja vastutuse nõuete täitmisest kõrvalehoidmist. Lõikes 1 sätestatakse füüsilise isiku vastutus teabe esitamata jätmise või ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise eest. Väärteo eest võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Karistusmäära kujundamisel on arvestatud rikkumise mõju tootjavastutuse süsteemi toimimisele ning vajadust tagada kohustuse täitmine. Lõikes 2 nähakse ette juriidilise isiku vastutus sama teo toimepanemise eest. Juriidilist isikut võib karistada rahatrahviga kuni 200 000 eurot . Teabe esitamise kohustus on otseselt seotud tootja majandus- ja kutsetegevusega ning kohustuse täitmata jätmine võib mõjutada ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmist ja seeläbi kogu laiendatud tootja vastutuse süsteemi toimimist. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõigetega 15 ja 16 on kehtestatud omavahel seotud tootja teabe esitamise kohustus ja ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustus. Tootja esitatud teave on aluseks ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmisele ning tootja vastutab esitatud teabe õigsuse eest. Kui tootja jätab nõutud teabe esitamata või esitab ebaõige, puuduliku või aegunud teabe, ei ole ekspediitorteenuse osutajal võimalik talle pandud hoolsuskohustust nõuetekohaselt täita. Seetõttu võib teabe esitamise kohustuse rikkumine takistada jäätmete raamdirektiiviga ette nähtud kontrollimehhanismi toimimist ning võimaldada laiendatud tootjavastutuse nõuetest kõrvalehoidmist. Juriidilise isiku puhul peab rahatrahv olema piisavalt tõhus ja heidutav, et vältida olukorda, kus nõutud teabe esitamata jätmine või ebaõige teabe esitamine võib ettevõtjale tuua majanduslikku kasu või vähendada tema kulusid. 200 000 eurot on sätestatud ülemmäärana, mis võimaldab konkreetse rikkumise korral arvestada selle raskuse, ulatuse ja tagajärgedega ning juriidilise isiku majandusliku olukorraga. JäätS i § 124 9 Säte käsitleb riikliku järelevalve takistamist. Paragrahvis 124 9 sätestatud väärteokoosseisu on seotud § 26 25 sätestatud e kspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustus ega, mille täitmise üle teeb riikliku järelevalvet Keskkonnaamet . Lõikes 1 nähakse ette füüsilise isiku vastutus järelevalve takistamise eest. Rikkumine võib seisneda Keskkonnaametile ruumidele või teabele juurdepääsu võimaldamata jätmises, ebaõige, puuduliku või aegunud teabe esitamises või järelevalve käigus tuvastatud puudustele reageerimata ja nende parandamata jätmises. Tegemist on kohustustega, mille täitmine on vajalik selleks, et riiklik järelevalve saaks toimida tõhusalt ning võimalikke rikkumisi oleks võimalik õigeaegselt tuvastada ja lõpetada. Lõikes 2 nähakse ette juriidilise isiku vastutus sama teo toimepanemise eest. Juriidilist isikut võib karistada rahatrahviga kuni 200 000 eurot. Juriidilise isiku vastutuse sätestamine on põhjendatud, kuna ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmine ja selle üle järelevalve võimaldamine toimub üldjuhul juriidilise isiku majandus- ja kutsetegevuse raames. Juriidilisel isikul on võimalik korraldada oma tegevus selliselt, et Keskkonnaametile tagatakse vajalik juurdepääs ja teave ning järelevalve käigus esitatud nõuded täidetakse nõuetekohaselt. Füüsilisele isikule sätestatud rahatrahvi ülemmäär 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule sätestatud kuni 200 000 euro suurune rahatrahv on proportsionaalsed, arvestades isikute erinevat olemust ja majanduslikku võimekust. Juriidilise isiku puhul peab sanktsioon olema piisavalt tõhus ja heidutav, et välistada olukord, kus järelevalve takistamine või nõutud teabe esitamata jätmine võimaldab vältida rikkumise tuvastamist või jätkata nõuetele mittevastavat tegevust. 200 000 euro suurune summa on sätestatud rahatrahvi ülemmäärana, mis võimaldab konkreetse rikkumise korral arvestada selle raskuse, ulatuse ja tagajärgedega ning juriidilise isiku majandusliku olukorraga. JäätS i § 127 lõige 1 (muutmine) L õikesse 1 lisatakse eelnõuga lisatavad vastutussätted § - d 120 8 , 124 7 - 124 9 . JäätS i § 127 lõige 5 (muutmine) Lõiget 5 muudetakse seoses JäätSi lisatava uue §-ga 120 8 , millega sätestatakse vastutus korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest. Arvestades Maksu- ja Tolliameti pädevust riikidevahelise kaubaveo ja tollikontrolli te gemisel , on põhjendatud määrata Maksu- ja Tolliamet kohtuväliseks menetlejaks ka §-s 120 8 sätestatud väärteo puhul. Seetõttu täiendatakse § 127 lõiget 5 viitega §-le 120 8 , tagades selge pädevusjaotuse ja tõhusa järelevalve uue korra rakendamisel. JäätS i § 136 3 (muutmine) S ätte pealkiri muudetakse JäätSi toidujäätmete tekke vähendamise sihtarvude lisamise tõttu . Edaspidi on pealkirjas viidatud ka jäätmetekke vähendamise sihtarvudele. JäätS i § 136 3 lõi ked 7 ja 8 (uued lõiked) Lõigetega 7 ja 8 lisa takse JäätSi toidujäätmete tekke vähendamise sihtarvud , mis tulenevad jäätmete raamdirektiivist . Hiljemalt 2030. aasta lõpuks tuleb vähendada toidujäätmete teket toidutööstuses vähemalt 10% võrreldes aastate 2021 – 2023 keskmise toidujäätmete kogusega. Tarbimise tasandil ehk jaemüügi ja muul viisil tarnimisel, restoranides ja toitlustuses ning kodumajapidamistes tuleb vähendada toidujäätmete teket vähemalt 30% elaniku kohta võrreldes aastate 2021 – 2023 keskmisega. Võrdlusaastateks on valitud aastad 2021–2023, et vältida näiteks kriiside moonutavat mõju. Sihtarvude sõnastamisel on lähtutud jäätmete raamdirektiivi sõnastusest. Praktikas tähendab jaemüük ja muul viisil tarnimine jae- ja hulgimüüki ning restoranid ja toitlustus erinevaid toitlustusega tegelevaid toitlustusettevõtteid. Sihtarvude täitmist ei delegeerita üksikute ettevõtjate tasandile, see tähendab, et näiteks iga toidutööstuse sektori ettevõtja ei pea saavutama eraldiseisvalt 10% toidujäätmete tekkekoguste vähenemist võrreldes baasaastate keskmisega. Riigi tasandi sihtarvu saavutamisse panustavad kõik toidutarneahela osa lised oma tegevuse kaudu, kuid konkreetsete meetmete valik ja rakendamise ulatus sõltub ettevõtja tegevusvaldkonnast, suurusest ja võimalustest. Selline lähenemine võimaldab rakendada sobivaid ja proportsionaalseid meetmeid eri sektorites ning vältida üksikutele ettevõtjatele ebamõistliku tulemuskohustuse panemist. Sihtarvude täitmise eest vastutab riik tervikuna, kujundades ja rakendades asjakohaseid poliitikameetmeid ning toetades toidukäitlejate ja teiste osa liste panust toidujäätmete tekke vähendamisse , sealhulgas võimalusel ka toetusmeetmete kaudu . Ettevõtjatele on juba kättesaadavad erinevad riiklikud ja Euroopa Liidu rahastatavad meetmed, sealhulgas ringmajanduse, innovatsiooni, teadus- ja arendustegevuse ning investeeringute toetuseks. Toidutööstuse puhul oli aastate 2021 – 2023 keskmine aastane toidujäätmete tekkekogus Eestis riigi tasandil 34 459 tonni , mis tähendab, et eesmärk on ligikaudu 31 000 tonni. 2025. aastal tekkis toidutööstuses uue toidujäätmete uuringu põhjal toidujäätmeid 36 916 tonni. Sellest moodustas toidukadu ehk raisku läinud toit 1161 tonni. Uuringus on küll esitatud hinnang, et ettevõtjad võisid alahinnata välditavate toidujäätmete osakaalu, kuid siiski näitab see ka , et t oidutööstuse 10% vähendamise eesmärk on saavutatav lisaks toidu annetamise edendamisele eelkõige tootmises tekkivate jääkide kõrgema lisandväärtusega kasutamis e kaudu. Näiteks tuleks suunata puu- ja köögiviljatööstuse kõrvalvoogusid uutesse toodetesse, joogi- ja mahlatööstuse pressijää ke kasutusse jm. Tarbimise tasandi puhul oli keskmine toidujäätmete teke aastate l 2021–2023 elaniku kohta 90 kg, mis tähendab, et eesmärk on jõuda ligikaudu 63 kg-ni. 2025. aastal tekkis tarbimise tasandil elaniku kohta toidujäätmeid 71,2 kg. Senised pingutused kaubanduses, toitlustuses ja kodumajapidamistes on olnud tulemuslikud, kuid eesmärkideni jõudmiseks tuleb teha täiendavaid jõupingutusi. Mõlemad sihtarvud keskenduvad toidujäätmete tekkele tervikuna ning ei erista välditavate toidujäätmete ehk raisatud toidu või toidukao ja vältimatute toidujäätmete teket. Sihtarvude eesmärk on mõõta edusamme toidujäätmete tekke vähendamisel ehk tagada toidujäätmete tekke vähendamise kohustuse mõõdetav ja ajaliselt piiritletud rakendamine. Sihtarvud on eristatud toidutarneahela etap iti , arvestades, et toidujäätmete tekke iseloom ning vältimise ja vähendamise võimalused on tootmis- ja tarbimistasandil erinevad . Toidutarneahela t arnimis- ja tarbimisetap id on omavahelises sõltuvuses ning jaemüügitavadel on mõju tarbijakäitumisele, samuti on seos koduse ja koduvälise toidutarbimise vahel. Seetõttu on tarbimistasandi sihtarvus koos nii toidu jaemüük ja muul viisil tarnimine, toitlustus ning kodumajapidamised. Neist iga etapi jaoks eraldi sihtmäärade seadmine lisaks tarbetut keerukust ja piiraks võimalust konkreetsetele probleemvaldkondadele paindlikult keskenduda. Kui toidujäätmete vähendamise sihtarve 2030. aasta lõpuks ei saavutata, võib Euroopa Komisjon algatada liikmesriigi suhtes rikkumismenetluse, millega võivad kaasneda täiendavad kohustused ja sanktsioonid. Sihtarvude saavutamata jäämisel tuleb riigil ühtlasi hinnata seniste meetmete piisavust ja vajadust rakendada täiendavaid meetmeid. 2030. aasta toidujäätmete tekke andmed esitab Eesti Euroopa Komisjonile 2032. aasta suvel. Lõikes 8 sätestatud viide komisjoni otsusele 2019/1597 tagab, et sihtarvude täitmise hindamisel kasutatakse E Li ühtset mõõtmismetoodikat, mis võimaldab andmete võrrelda nii riigisiseselt kui ka Euroopa tasandil. Sama otsuse alusel on toidujäätmete koguseid kogu Euroopas mõõdetud alates 2020. aastast. Lõiked 7 ja 8 võtavad üle jäätmete raamdirektiivi artikli 9a lõiked 2 ja 4 . JäätS i § 136 13 lõige 3 (uus lõige) Lõige 3 sätestab üleminekuaja kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava täiendamiseks § 42 lõi ke 3 punktide s 6 ja 17 nõutud muudatustega. Muudatuste rakendamise tähtajad on samad jäätmereformist tulenevate muudatuste tähtaegadega ( jäätmekavad tuleb uute kohustustega viia kooskõlla jäätmekava muutmisest või uue kehtestamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 2030. aasta 31. detsembriks ). Kattuvate tähtaegade eesmärk on vähendada omavalitsuste koormust jäätmekavade uuendamisel ja ülevaatamisel. JäätS i §-d 136 30 ja 136 31 (uued paragrahvid ) Paragrahviga 136³⁰ sätestatakse tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete uute nõuete rakendamise tähtpäevad. Rakendussätte eesmärk on tagada, et tekstiilitoodete laiendatud tootjavastutussüsteemi korraldus-, rahastamis-, kogumis- ja aruandluskohustused ning süsteemiga seotud jäätmestaatuse ja saadetiste erinõuded rakenduksid kooskõlastatult. Direktiivi 2008/98/EÜ artikli 22a lõike 14 kohaselt tuleb tekstiilitoodete laiendatud tootjavastutussüsteem luua hiljemalt 17. aprilliks 2028 kooskõlas artiklitega 8, 8a ja 22a–22d. Seega tekstiili tootjavastutussüsteemi korraldus- ja rahastamiskohustused ning nendega seotud kogumise ja käitlemise erinõuded rakenduvad kogu ulatuses ühtse tervikuna. Sellest tulenevalt seotakse allpool loetletud uute kohustuste rakendamine süsteemi käivitumisega. Enne seda kuupäeva saab teha süsteemi käivitamiseks vajalikke ettevalmistusi, sealhulgas registreerida kohustatud isikuid ja kontrollida tootjate ühenduste pädevust. Lõike 1 kohaselt rakendatakse tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete ning nendest tekkinud jäätmete suhtes alates 17. aprillist 2028 järgmisi sätteid: § 23 lõiget 4, milles on sätestatud tootjate ühendusele kohalduvad üldnõuded; § 23¹, milles on sätestatud tootja ja tootjate ühenduse enesekontrolli nõuded; § 25¹, milles on sätestatud tootja laiendatud vastutuse põhialused, sealhulgas kohustuste täitmine volitatud esindaja ja tootjate ühenduse kaudu; § 25³, milles on sätestatud tekstiilitoodete tootjate kaetavad kogumise, käitlemise ja muud tootjavastutussüsteemiga seotud kulud ning nende kulude määramise põhimõtted; § 25⁴, milles on sätestatud tekstiilitoodete tootjate ühenduse erinõuded, sealhulgas pädevuse, tasude kujundamise, andmete töötlemise, teabe avaldamise ja jäätmekäitlejate valimise nõuded; § 25⁵ lõikeid 1–8, milles on sätestatud tekstiilitoodete kogumisvõrgustiku loomise ja toimimise nõuded, võrgustikus osalemise tingimused ning muu tekstiiliga kooskogumise võimalus; § 26 lõiget 1¹, mille kohaselt laienevad probleemtoodetest tekkinud jäätmete vastuvõtjale selles sättes nimetatud kohustused; § 26 lõiget 4, milles on sätestatud probleemtootejäätmete vastuvõtja kohustus kanda nende jäätmete käitlemise kulud; § 26 lõiget 5, milles on sätestatud endisaegsetest probleemtoodetest tekkinud jäätmete käitlemise kulude kandmise põhimõtted; § 26¹ lõiget 1¹, milles on sätestatud probleemtooteregistris registreerimise ja registrisse andmete esitamise kohustus; § 26¹ lõiget 1³, milles on sätestatud väljaspool Eestit asuva tootja volitatud esindajaga seotud registreerimisnõuded; § 26¹ lõiget 1⁸, milles on sätestatud probleemtootejäätmete vastuvõtjate, kes ei ole tootjad, kohustus esitada probleemtooteregistrisse andmeid jäätmete taaskasutamise ja kõrvaldamise kohta; § 26⁸ lõikeid 1–6, milles on sätestatud lõppkasutajate teavitamise nõuded; § 26²³ lõiget 2, milles on sätestatud tootja kohustus esitada digiplatvormi pakkujale nõutud teave ning vastutus selle õigsuse eest; § 26²⁴ lõiget 1, milles on sätestatud tootja kohustus esitada ekspediitorteenuse osutajale nõutud teave; § 26²⁵ lõiget 2, milles on sätestatud tootja kohustus teavitada ekspediitorteenuse osutajat esitatud andmete muutumisest. Rakendamise algus seotakse toodete ja sätetega, mitte üksnes tootjaga. Seetõttu hõlmab lõige ka tootjate ühendusi, probleemtootejäätmete vastuvõtjaid ja teisi loetletud sätete adressaate. Nii välditakse olukorda, kus tekstiilitoodete lisamine probleemtoodete loetellu käivitaks mõne tootjavastutussüsteemiga seotud kohustuse enne süsteemi korraldus- ja rahastamiskohustuste rakendumist. Teiste probleemtoodete suhtes kehtivate kohustuste rakendamist lõige ei muuda. Lõike 2 kohaselt rakendatakse sotsiaalmajanduse üksustele § 25⁶ alates 17. aprillist 2028. Paragrahvis reguleeritakse nende õigust pidada oma kogumispunkte, võrdset või eelistatud kohtlemist kogumispunktide asukoha määramisel, õigust jätta kogutud tooted tootjate ühendusele üle andmata ning andmete esitamist probleemtooteregistrisse. Sotsiaalmajanduse üksuste osalemist uues kogumisvõrgustikus käsitlevad reeglid rakenduvad koos tootjavastutussüsteemiga. Väikeste majandustegevusega tegelevate üksuste kohustuste suhtes arvestatakse lõikes 6 sätestatud pikemat üleminekuaega. Lõike 3 kohaselt rakendatakse digiplatvormi pakkujale § 26²³ lõiget 1 alates 17. aprillist 2028. Sellest ajast peab digiplatvormi pakkuja enne tootjale teenuse kasutamise võimaldamist küsima sättes nimetatud teavet registreerimise ja laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise kohta. Väikeste tootjate registreerimisnumbri küsimisel tuleb arvestada lõiget 7. Lõike 4 kohaselt rakendatakse ekspediitorteenuse osutajale § 26²⁵ lõikeid 1 ja 3–5 alates 17. aprillist 2028. Need sätted reguleerivad tootjalt saadud teabe usaldusväärsuse ja täielikkuse kontrollimist, puuduste kõrvaldamise nõudmist, teenuse osutamise peatamist ning vastava otsuse põhjendamist ja vaidlustamist. Nõuded rakenduvad koos tootjavastutussüsteemiga, mille kohustuste täitmist nende abil kontrollitakse. Lõike 5 kohaselt rakendatakse kohaliku omavalitsuse üksusele ja tootjate ühendusele § 25⁵ lõiget 9 alates 17. aprillist 2028. Säte käsitleb tootjavastutusega hõlmatud tekstiilijäätmete ja muu tekstiili ühise kogumise korraldust ning kulude jaotamist ja katmist. Kokkuleppe sõlmimise kohustus seotakse tootjavastutussüsteemi rakendumisega. Kokkulepped võib ette valmistada ja sõlmida varem, määrates nende rakendamise alguseks süsteemi käivitumise. Lõikes 6 sätestatakse pikem üleminekuaeg majandustegevusega tegelevatele isikutele, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja aastabilanss ei ületa kaht miljonit eurot. Neile kohaldatakse lõigetes 1–5 nimetatud kohustusi ning § 26 lõikes 1¹² sätestatud fraktsioonide eraldi hoidmise kohustust ja §-s 26²² sätestatud saadetiste erinõudeid alates 17. aprillist 2029. Erand lähtub direktiivi artiklist 41, mis näeb sellistele ettevõtjatele artiklite 22a–22d rakendamiseks ette hilisema tähtpäeva. Erand sõltub kohustatud isiku enda suurusest ega piirdu tootjatega. Edasi lükatakse kohustuste täitmine. See ei piira sotsiaalmajanduse üksusele antud õigusi ega peata üldiste jäätmekäitlusnõuete kohaldamist. Lõikega 7 täpsustatakse § 26²³ lõike 1 ja § 26²⁵ lõike 1 kohaldamist väikeste tootjate suhtes ja t äpsustatakse digiplatvormi pakkuja ja ekspediitorteenuse osutaja kohustusi juhul, kui nad osutavad teenust lõikes 6 nimetatud väikesele tootjale. Sellise tootja registreerimiskohustus rakendub alles 17. aprillil 2029. Seetõttu ei pea teenuseosutaja enne nimetatud kuupäeva temalt probleemtooteregistris registreerimise kohta teavet saama ega seda kontrollima. Erand puudutab üksnes registreerimise kohta teabe saamist ja kontrollimist. See ei vabasta teenuseosutajat muudest talle kohalduvatest nõuetest ega takista kontrollimast, kas tootja vastab lõikes 6 sätestatud pikema üleminekuaja tingimustele. Alates 17. aprillist 2029 kohaldatakse ka nende tootjate puhul registreerimisandmete saamise ja kontrollimise nõudeid üldises korras. Sättega välditakse olukorda, kus seadusega väikesele tootjale antud pikem üleminekuaeg kaotaks praktilise tähenduse, sest platvorm või ekspediitorteenuse osutaja peaks nõudma registreeringut juba enne tootja registreerimiskohustuse algust. Lõige 8 võimaldab enne kohustuste rakendumist esitada registreerimistaotlusi ning neid menetleda §-de 25⁴ ja 26¹ alusel. Nii saab kontrollida tootjate ühenduse pädevust ja muid registreerimise eeldusi ning teha vajalikud toimingud enne süsteemi käivitumist. Varasem registreerimine ei too iseenesest ettepoole tootjavastutuse sisuliste kohustuste rakendamise tähtpäeva. Tegemist on süsteemi käivitamiseks vajaliku ettevalmistusega. Lõike 9 kohaselt rakendatakse § 26 lõikes 1⁸ sätestatud jäätmestaatuse erireeglit, § 26 lõikes 1¹² sätestatud fraktsioonide eraldi hoidmise nõuet ning §-s 26²² sätestatud saadetiste erinõudeid alates 17. aprillist 2028, arvestades väikeste ettevõtjate hilisemat rakendamisaega. Lahendus lähtub direktiivi artikli 22a lõike 14 ja artikli 22d koostoimest. Uue süsteemiga seotud kogumise ja käitlemise erinõuded rakenduvad koos vastava korraldus- ja rahastamiskohustusega. Enne seda ei kohaldata nimetatud erinõudeid iseseisvalt üksnes põhjusel, et neid sisaldavad sätted on jõustunud. § 26 lõikes 1⁸ sätestatud reegel muudab eraldi kogutud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete õiguslikku käsitlust: üldjuhul käsitatakse neid kogumisel jäätmetena, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja annab toote otse üle ning korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus hindab selle kogumispunktis otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. Reegli kohaldumine mõjutab seega toodete kogumist, korduskasutuseks suunamist, edasist käitlemist ja saadetiste korraldust. Selle rakendamine eeldab, et kogumis- ja korduskasutussüsteemis osalejatel on selged ülesanded ning olemas toimiv korraldus toodete hindamiseks, sortimiseks ja edasiseks käitlemiseks. § 26 lõikes 1¹² sätestatud nõue võib nõuda muudatusi tekstiilijäätmete liigiti kogumises ning kogutud materjali edasises sortimises ja käitlemises. Nõue rakendub seaduses sätestatud tingimustel, kui fraktsioonide eraldamine hõlbustab korduskasutamist, korduskasutamiseks ettevalmistamist või ringlussevõttu ning seda saab teha kulutõhusal viisil. Selle rakendamine eeldab, et kogumise ja käitlemise korraldajatel on võimalik lahushoidmist korraldada ning kogutud fraktsioonidele on olemas sobivad edasise käitlemise lahendused. Tekstiili tootjavastutussüsteemi kaudu korraldatakse ja rahastatakse uue süsteemiga seotud kogumist ja käitlemist. Seetõttu rakendatakse lahushoidmise nõuet koos süsteemi käivitumisega. § 26²² kehtestab majandus- ja kutsetegevuses toimuvatele korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete saadetistele dokumenteerimis-, tõendamis- ja pakendamisnõuded ning võimaluse nõuda kontrollimisega seotud kulude hüvitamist. Nende nõuete rakendamine peab olema kooskõlas toodete jäätmestaatuse ja sortimise reeglitega. Kui saadetise kontrollimisel tekib kahtlus, et see sisaldab jäätmeid, peavad kontrolli tulemuse hindamiseks olema selged ja ühetaoliselt kohaldatavad reeglid. Nende erinõuete rakendamine enne tekstiili tootjavastutussüsteemi käivitumist tooks uued kohustused kaasa ajal, mil tootjad ei ole veel kohustatud süsteemi kaudu selle korraldamises ja rahastamises osalema. Kogumise ja käitlemise korraldus ei oleks veel tekstiili tootjavastutuse süsteemi alusel käivitunud. Nii rakenduksid kogumise, lahushoidmise ja saadetistega seotud kohustused lahus nende täitmiseks ette nähtud korraldusest ja rahastamisest ning kulukoormus võiks jääda kohalikele omavalitsustele, jäätmekäitlejatele, korduskasutusettevõtjatele või saadetiste korraldajatele. Seetõttu rakendatakse neid sätteid alates 17. aprillist 2028, mil tuleb käivitada tekstiili laiendatud tootjavastutuse süsteem. Väiksemate ettevõtjate suhtes rakendatakse nõudeid direktiivis ette nähtud pikema üleminekuaja kohaselt alates 17. aprillist 2029. Kuni § 26 lõike 1⁸ rakendumiseni ei muutu kasutatud tekstiiltoode jäätmeks automaatselt uue erireegli alusel pelgalt seetõttu, et see antakse kogumisel üle. Kohaldatakse seni kehtinud korda: toote jäätmestaatust hinnatakse jäätmeseaduse § 2 alusel, lähtudes sellest, kas valdaja on eseme ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema. Seega võib korduskasutamiseks üle antud kasutuskõlblik ese jääda tooteks, kui üleandmine ei ole asjaolusid arvestades eseme äraviskamine. Samas ei tähenda korduskasutamise soov või eseme kasutuskõlblikkus iseenesest, et tegemist ei saa olla jäätmega . Kui jäätmete üldmõiste tingimused on täidetud, käsitatakse eset jäätmena ka enne uue erireegli rakendumist. Juba tekkinud jäätmete üleandmine teisele isikule ei kõrvalda nende jäätmestaatust. Alates erireegli rakendumisest käsitatakse liigiti kogutud kasutatud tekstiiltooteid kogumisel jäätmetena, välja arvatud lõikes 1⁸ sätestatud juhul, kui lõppkasutaja annab toote otse üle ning see hinnatakse kogumispunktis otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. Väikeste majandustegevusega tegelevate kogujate puhul rakendub see reegel alates 17. aprillist 2029. Paragrahvi 26²² rakendamise edasilükkamine ei tähenda, et üleminekuajal saadetisi ei kontrollita. Kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2024/1157 ning jäätmeseaduse muudest sätetest tulenevaid nõudeid. Kui saadetis sisaldab jäätmeid, tuleb järgida sellele kohalduvat jäätmesaadetiste korda. Korduskasutuskõlblike toodete saadetis ei muutu jäätmesaadetiseks üksnes uute erinõuete rakendumise tõttu. Paragrahvi 26 lõigetes 1⁹–1¹¹ sätestatud mõisted ja hindamiskriteeriumid kirjeldavad kasutatud ning korduskasutuskõlblikuks hinnatud tooteid ja nende hindamist. Need ei rakenda iseseisvalt lõike 1⁸ jäätmestaatuse erireeglit enne rakendussättes määratud tähtpäeva. Lõige 11 selgitab, et § 26²² rakendamise edasilükkamine ei peata saadetiste kontrollimist. Üleminekuajal kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2024/1157 ning jäätmeseaduse muudest sätetest tulenevaid nõudeid. Kui kasutatud toodetena veetav saadetis sisaldab tegelikult jäätmeid, tuleb järgida sellele kohalduvat jäätmesaadetiste korda ka enne § 26²² rakendumist. Samas ei muutu korduskasutuskõlblike toodete saadetis jäätmesaadetiseks üksnes uute erinõuete jõustumise tõttu. Normitehniline märkus S eaduse normitehnilist märkust täiendatakse viitega üle võetava le Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi le (EL) 2025/1892. Paragrahvis 2 sätestatakse seaduse jõustumi ne 2027. aasta 17. juunil. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus on valdavalt kasutatud kehtivas õiguses kasutuses oleva id termineid . Uusi termineid on kasutusele võetud jäätmete raamdirektiivist ja need on Eesti õigusesse üle võtmisel taasesitatud järgmis elt : tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja, digiplatvorm, ekspediitorteenuse osutaja, tarbija, lõppkasutaja, sotsiaalmajandus e üksus ja tarbijale mõeldud müümata toode. Lisaks võetakse õigusselguse huvides kasutusele uu ed termin id „ kiust-kiuks ringlussevõtt “ ja „ toidu ümberjaotamise organisatsioon “ . 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Eelnõukohase seadusega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1892, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid (ELT L 1892, 26.9.2 025 ) . Direktiivi ülevõtmise vastavustabel on esitatud seletuskirja lisas 2. Direktiivi ülevõtmise tähtaeg on 17 .0 6 .202 7 . 6. Seaduse mõjud Eelnõuga kavandatakse tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetele laiendatud tootjavastutuse rakendamist, sealhulgas tootjate ühenduse ning tekstiilijäätmete kogumis- ja käitlussüsteemi loomist. Toidujäätmete tekke vähendamiseks kehtestatakse suurematele toidukäitlejatele kohustus pidada arvestust toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle ning koostada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava. Samuti kehtestatakse suurematele toidukäitlejatele kohustus teha ettepanek sõlmida toidu annetamise koostööleping ning avalikustada annetatud toidu osakaal, kui seaduses sätestatud tingimused on täidetud. Kohalikud omavalitsused peavad kavandama jäätmekavades toidujäätmete tekke vähendamise meetmeid ning riigi tasandil kehtestatakse toidujäätmete tekke vähendamise sihtarvud. Lisaks reguleeritakse riikliku jäätmete sortimisuuringu korraldamist ja rahastamist. Muudatustest on otseselt mõjutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjad, tootjate ühendused, tarbijad, korduskasutusettevõtjad, sotsiaalmajanduse üksused, jäätmekäitlejad, digiplatvormid, ekspediitorteenuse osutajad , suuremad toidukäitlejad, toidu ümberjaotamise organisatsioonid, kohalikud omavalitsused ning muudatuste rakendamise ja järelevalvega seotud riigiasutused, eelkõige Keskkonnaamet ja Keskkonnaagentuur. Toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamise ning tegevuskava koostamise kohustus puudutab hinnanguliselt 25 – 30 toidu jaemüügiettevõtjat, kellel on kokku üle 700 toiduk aupluse, 89 toidu hulgimüügiettevõtjat, 110 toidutööstusettevõtjat ja 55 toitlustusettevõtjat. Annetamise koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus puudutab samuti kuni 30 toidu jaemüügiettevõtjat, 89 toidu hulgimüügiettevõtjat ja 110 toidutööstusettevõtjat ning toidu ümberjaotamise organisatsioone. Jäätmekavade täiendamise kohustus puudutab kõiki Eesti 78 kohaliku omavalitsuse üksust. Kaudselt mõjutavad muudatused kodumajapidamisi, kohalikke kogukondi ning korduskasutus-, parandus- ja ringlussevõtuteenuste osutajaid. Tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjate, jäätmekäitlejate ning kaudselt mõjutatud teenuseosutajate arvu ei ole seletuskirjas praegu esitatud. Muudatuste mõju avaldub eelkõige sotsiaalvaldkonnas, ettevõtjate tegevuses ja majanduses, regionaalarengus, riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste korralduses ning elu- ja looduskeskkonnas. Kavandatud muudatustel puudub otsene mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele. Kavandatud muudatus 1 : laiendatud tootjavastutuse rakendamine tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetele. Tootjatele ja tootjate ühendustele kehtestatakse kohustus rahastada ja korraldada kasutatud ning jäätmeks muutunud toodete kogumine ja käitlemine, tagada üleriigilise tasuta kogumisvõrgustiku toimimine, registreeruda probleemtooteregistris ning täita andme- ja teavitamiskohustusi. Muudatusega nähakse ette ka sotsiaalmajanduse üksuste osalemine kogumisvõrgustikus ning digiplatvormide pakkujate, ekspediitorteenuse osutajate ja riigiasutuste ülesanded. Euroopa Liidus on kiirmoe tarbimismentaliteedi ja tekstiiltoodete suhteliselt madalate hindade tõttu nende tarbimine kasvanud. ELi turule lastakse aastas u 12 miljonit tonni tekstiili ehk keskmiselt 26 kg inimese kohta . Euroopa tekstiilisüsteemi vähest ringlust ja ressursimahukust näitab ka see, et toodetud rõivastest jääb müümata suur kogus, 4–9% Euroopa turule lastud tekstiilitoodetest . Tarbimisega paralleelselt on kasvanud ka tekstiilijäätmete kogus. Nii tekib ELis hinnanguliselt 12,6 miljonit tonni tekstiilijäätmeid aastas, millest tarbijajärgsed tekstiilijäätmed moodustavad 87% (10,9 miljonit tonni). ELis kogutakse liigiti ligikaudu 2,4 miljonit tonni tekstiilijäätmeid aastas, s.o 22% kasutatud tekstiilidest (nii korduskasutamiseks kui jäätmetena). Tekkivatest tekstiilijäätmetest suurt osa, üle 8 miljoni tonni aastas, ei koguta liigiti, vaid põletatakse või ladestatakse prügilasse. Eestis tarbitakse u 16 200 tonni uusi rõivaid ja kodutekstiile aastas, mis on 12,2 kg elaniku kohta. Lisaks sellele tarbitakse Eestis u 4100 tonni kasutatud rõivaid ja kodutekstiile aastas, mis on 3,1 kg elaniku kohta aastas. Seega tarbiti Eestis uusi ja kasutatud rõivaid ning kodutekstiile ligikaudu 20 300 tonni ehk 15,2 kg elaniku kohta aastas. Müümata jäi keskmiselt 9% turule lastud rõivastest ja kodutekstiilist. Eestis tekib ligikaudu 18 000 tonni tekstiilijäätmeid aastas. See kogus sisaldab nii liigiti kogutud tekstiilijäätmeid kui ka segaolmejäätmetes sisalduvaid tekstiilijäätmeid. Liigiti kogutakse u 900 tonni tekstiilijäätmeid, mis suunatakse peamiselt põletusse või ladestamisele. Tekstiilijäätmete käitlemise, sh liigiti kogumise ja ringlussevõtu peamiseks takistuseks on asjaolu, et seni puudub Eestis ja Euroopas nende jäätmete, eriti tarbijajärgsete tekstiilijäätmete suuremas mahus ringlussevõtu suutlikkus. Euroopa Komisjon avaldas 5. juulil 2023 mõjuhinnangu ( EUR-Lex - 52023SC0421 - ET - EUR-Lex ) , mis käsitleb jäätmete raamdirektiivi võimalikku läbivaatamist. Mõjuhinnangus on keskendutud kahele ressursimahukale sektorile – tekstiili- ja toidusektorile. Eelnimetatud mõjuhinnangu tulemusi käsitletakse allpool. Lisaks on Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni istungi protokollis nr 54 (23.02.2024) kinnitatud Vabariigi Valitsuse seisukohad, millega toetatakse laiendatud tootjavastutuse rakendamist tekstiilisektoris. Kliimaministeerium on koostanud seisukohade seletuskirja, milles olevad mõjusid vaadeldakse alljärgnevalt. Sihtrühm: tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tarbijad ja tootjad, Keskkonnaagentuur, Keskkonnaamet, Maksu- ja Tolliamet , jäätmekäitlejad, kohalikud omavalitsused , s otsiaalmajanduse üksused ja korduskasutusettevõtjad, digiplatvormide pakkujad, ekspediitorteenuse osutajad. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju . Tekstiiltoodetele laiendatud tootjavastutuse süsteemi rakendamine mõjutab tarbijaid peamiselt tekstiilijäätmete kogumise ja käitlemise võimaluste paranemise kaudu. Toojavastutussüsteemi loomise tulemusel suureneb tekstiilijäätmete liigiti kogumise võim alus ning tekivad selgemad ja ühtlasemad võimalused kasutuselt kõrvaldatud tekstiilide üleandmiseks korduskasutusse või ringlussevõttu. See parandab tarbijate ligipääsu tekstiilijäätmete nõuetekohasele käitlemisele ning vähendab olukordi, kus kasutuskõlbmatud tekstiilid suunatakse segaolmejäätmete hulka. Tootjavastutussüsteemi rakendamine suurendab ka tarbijate teadlikkust tekstiiltoodete keskkonnamõjust ning soodustab kestlikumaid tarbimisvalikuid. Teavitust öö ja juhend ite abil paraneb teadlikkus tekstiilide olelusringist , korduskasutusvõimalustest ning jäätmetekke vähendamise põhimõtetest. Tootjavastutuss üsteemi rakendamine võib avaldada ka kaudset mõju tekstiiltoodete hinnatasemele, kuna tootjad katavad tootjavastutussüsteemiga seotud kulud. Sõltuvalt ettevõtjate ärimudelist ja kulude jaotumisest võib osa kuludest kanduda toodete lõpphinda. Samas loob tootjavastutuse põhimõte tootjatele stiimuli arendada kestlikumaid, vastupidavamaid ja paremini ringlusse võetavaid tooteid, mis võib edaspidi parandada toodete kvaliteeti ja vähendada keskkonnamõju. Lisaks võib süsteemi rakendamine suurendada korduskasutus- ja parandusteenuste kättesaadavust ning soodustada ringmajanduse arengut, pakkudes tarbijatele senisest rohkem võimalusi tekstiiltoodete kasutus aja pikendamiseks. Kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete eraldi kogumise, sortimise ja töötlemise laienemine loob uusi töökohti sealhulgas tekstiili korduskasutuse, korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu valdkonnas. E Li tasandil hinnatakse uute töökohtade arvu ligikaudu 8740-le; Eestis võib tööhõive suureneda eelkõige kogumise, sortimise, korduskasutamise, korduskasutamiseks ettevalmistamise, parandamise ja ringlussevõtu valdkonnas, kuid mõju ulatus sõltub kohaliku käitlusvõimekuse ja teenuseturu arengust. Kokkuvõttes on tootjavastutussüsteemi eesmärk muuta tekstiilisektor ressursitõhusamaks ning luua tarbijatele paremad võimalused keskkonnahoidlikeks valikuteks. Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele . Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete t ootjad . Kavandatav jäätmete raamdirektiivi muutmine ning sellest tulenev laiendatud tootjavastutuse rakendamine tekstiil - , tekstiiliga seotud või jalatsitoodetele avaldab märkimisväärset mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele. Valmistajatele ja importijatele ehk tootjatele teki vad uued kohustused, sealhulgas registreerimis- ja aruandlusnõuded, kohustus rahastada ja korraldada nende poolt turule lastud toodetest tekkivate jäätmete kogumine ja edaspidine käitlemine ning tarbijate teavitamine toodete olelusringi lõppemisega seotud aspektidest. Laiendatud tootjavastutuse rakendamine toob Eesti turule laskvatele tekstiil -, te kstiiliga seotud või jalatsitoo dete tootjatele kaasa lisa kulud, mis võivad osaliselt kanduda edasi tarbijahindadesse. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt moodustavad need kulud keskmiselt ligikaudu 0,6% tekstiiltoote kogumaksumusest (näiteks ligikaudu 0,12 eurot ühe T-särgi kohta). Samal ajal loob tootjavastutussüsteem aluse investeeringuteks kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisse, sortimisse, korduskasutusse , korduskasutamiseks ettevalmistamisse ja ringlussevõttu ka Eestis. E Li tasandil hinnatakse laiendatud tootjavastutuse st tulenevat aastast majanduslikku kasu 3,5–4,5 miljardi euro suuruseks. Kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kontekstis hõlmab see eelkõige korduskasutusse suunatud või korduskasutamiseks ettevalmistatud tekstiili müüki (sh kasutatud rõivaste edasimüük Eestis või ekspordiks), ringlusse võetud tekstiilimaterjalide kasutamist uute toodete valmistamisel ning teatud juhtudel ka sekundaarsete toorainete (nt kiud, täitematerjalid, puhastuslapid) müügist saadavat tulu. Tekstiilisektori reguleerimine ning saastaja maksab põhimõtte selgem rakendamine annab võimaluse muuta majandust pikaajaliselt jätkusuutlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Ühtsete nõuete kehtestamine E Li siseturul muudab konkurentsitingimused läbipaistvamaks ning vähendab ebaausat konkurentsi. Samas eeldab see ettevõtjatelt kohanemist, sealhulgas tootmis- ja tarbimisharjumuste muutmist ning lisa investeeringute tegemist. Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetele t ootjavastutuse rakendamine võib kaasa tuua ühekordseid kulusid, näiteks tootmisprotsesside ja toodete (ümber)disainimisel, toormaterjalide väljavahetamisel, nutikamatele tellimis- ja laosüsteemidele üleminekul ning tarneahelate ja tootmise auditeerimisel. Samuti suureneb vajadus andmehalduse ja aruandlusega seotud pädevuse järele. Edaspidi võivad ettevõtjate majanduskulud siiski väheneda efektiivsemate tootmisprotsesside, täpsema tooraine hankimise, praagi vähenemise ning parema vastavuse kaudu turu- ja regulatiivsetele nõuetele. Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus. Tootjate ühenduse asutamine ja käivitamine on mahukas ja kulukas protsess, mis eeldab põhjalikku ettevalmistust, süsteemset planeerimist ning märkimisväärseid alginvesteeringuid. Tootjate ühenduse loomiseks ja tõhusa toimimise tagamiseks tuleb arvestada kuludega kahes etapis: ühenduse asutamis el ja selle esimes tel tegevusaasta t el , mil kujundatakse välja vajalik infrastruktuur ja tagatakse süsteemi operatiivne toimimine. Esimestel tegevusaastatel kujunevad süsteemi ülesehitamisega seotud kulud suureks, kuna paralleelselt tuleb luua toimimiseks vajalikud struktuurid, arendada tehnilised lahendused ning tagada kogumis- ja käitlussüsteemi toimivus. Need kulud ka tavad tootja d laiendatud tootjavastutuse põhimõttest tulenevalt. Asutamis etapis keskendutakse tootjate ühenduse juriidilise, finantsilise ja operatiivse suutlikkuse loomisele ning organisatsiooni toimimiseks vajalike alusstruktuuride väljatöötamisele. Selleks on vaja välja selgitada tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja d ja turumah ud ning süstematiseerida andme d , sealhulgas koondada kontaktandme d ning alustada suhtlus t tootjate ga. Samuti tuleb välja töötada süsteemid ja protsessid turuolukorra järjepidevaks jälgimiseks tulevikus. Oluline osa ettevalmistavast tegevusest on õigusliku raamistiku kujundamine, sealhulgas tootjatega sõlmitavate liitumislepingute ning jäätmekäitlejate ja kohalike omavalitsustega sõlmitavate koostöölepingute väljatöötamine. Samuti tuleb luua organisatsiooni toimimiseks vajalik finantsmudel, sealhulgas töötada välja tariifisüsteem ja ökomodulatsiooni metoodika, mis võimaldab määrata tootjate panused, arvestades turule lastavate toodete materjaliliike ja koguseid. Asutamisetapis on vaja koostada tegevusloa taotlemiseks vajalikud dokumendid, äriplaan ja finantsplaan. Lisaks tuleb projekteerida organisatsiooni IT- süsteem , sealhulgas määrat a tootjate aruandluskeskkonna ning kasutatava majandustarkvara süsteemide tehnilised nõuded. Organisatsiooni käivitamiseks on vaja ka personali vär vata ning tagada vajalik ud oskused , kaasata väliseid eksperte, näiteks õigus- või finantsnõustamise valdkonnas. Esimes te tegevusaasta te jooksul keskendutakse süsteemi rakendamisele, tootjate pikaajalisele kaasamisele , tekstiilivoogude kogumise ja käitlemise toimiva korralduse väljakujundamisele. Samuti tuleb välja valida ja kasutusele võtta organisatsiooni tööks vajalikud IT-lahendused. Logistika ja kogumisvõrgustiku loomise ks tuleb optimeerida logistilised ahelad, kavandada esialgsed veomarsruudid, korraldada transpordihanked ning tagada vajaduse korral vaheladude võrgustiku kasutuselevõtt. K ui kohalike omavalitsuste olemasolev kogumisvõrgustik ei kata vajadusi piisavas mahus, tuleb soetada ja paigaldada juurde tekstiilijäätmete kogumiseks sobiva i d ilmastiku- ja vandalismikindlad kogumismahut e id ning leppida kokku nende paigalduskohad. Süsteemi toimimise tagamiseks tuleb panustada teavitus- ja kommunikatsioonitegevusse. Tootjaid tuleb teavitada liitumiskohustusest ning süsteemiga seotud nõuetest. Samuti on vaja välja töötada tarbijatele suunatud juhendmaterjalid ja teavituskampaaniad, et suurendada teadlikkust tekstiilide tagastamise võimalustest ja nõuetekohasest käitlemisest. Lisaks tuleb tagada süsteemi käitlusvõime ja usaldusväärsus, luues korduskasutus e ja ringlussevõtu partnerite auditeerimise ning sertifitseerimise süsteemi. Selle eesmärk on tagada, et kogutud tekstiilmaterjalid suunatakse tegelikku korduskasutusse, korduskasutuseks ettevalmistamisse või ringlussevõttu ning välistatakse nende ladestamine prügilatesse või suunamine põletusse. Sellise tervikliku süsteemi loomine on laiendatud tootjavastutuse eesmärkide saavutamise ning tekstiilisektori ringmajanduse põhimõtete tõhusa rakendamise eeldus . Tootjavastutussüsteem loob uusi ärivõimalusi, sealhulgas parandusteenuste, rendi- ja vahetusteenuste ning ringmajandusel põhinevate ärimudelite arenguks, mis võib pikemas perspektiivis toetada majanduskasvu ja tööhõivet. Tootjatele kaasnev kulu on seotud ka jäätmekoostise uuringute tegemisega kord 5 aasta jooksul . Hinnangu kohaselt kujuneb ühe jäätmefraktsiooni kohta eraldi uuringu maksumuseks ligikaudu 12 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestus põhineb viimasel segaolmejäätmete sortimisuuringul, mille kogumaksumus oli ligikaudu 1 84 000 eurot ilma käibemaksuta, millest sortimisuuringu osa moodustas ligikaudu 100 000 eurot. Kuna uuringutes on seni eristatud 12 põhifraktsiooni, on ühe fraktsiooni uuringukulu hinnatud vastava kogukulu proportsionaalse jaotuse alusel. Arvestades üldist hinnatõusu, võib uuringu maksumus lähiaastatel suureneda ning ulatuda hinnanguliselt kuni 15 000 euroni ühe jäätmefraktsiooni kohta. Jäätmekäitlejad . Tekstiilitoodetele laiendatud tootjavastutuse rakendamine mõjutab jäätmekäitlejaid eelkõige tekstiilijäätmete kogumise, sortimise ja käitlemise mahu suurenemise kaudu. Eraldi tekstiilijäätmete kogumise kohustus ning tootjate ühenduse teke suurendavad vajadust investeerida sortimis- ning ringlussevõtuvõimesse . Positiivse mõjuna võib tootjavastutus tuua jäätmekäitlejatele stabiilsema rahastusmudeli, kuna osa tekstiilijäätmete käitlemise kuludest liigub tootjate kanda. See võib parandada tekstiilijäätmete kogumise kvaliteeti ja suurendada materjalide korduskasutust , korduskasutuseks ettevalmistamist ning ringlussevõttu. Samas võib üleminekuperiood suurendada halduskoormust, vajadust uute koostöömudelite järele tootja te ühendusega ning nõudeid andmete kogumiseks ja aruandluseks. Samuti või b tekkida probleeme keerukate tekstiilmaterjalide käitlemise ja turu suutlikkusega vastu võtta suuremas mahus kogutud tekstiilivooge. Sotsiaalmajanduse üksused ja k orduskasutusettevõtjad. Eelnõul on sotsiaalmajanduse üksustele ja korduskasutusettevõtjatele üldjoontes positiivne mõju. Laiendatud tootjavastutuse süsteemi rakendamine suurendab nende rolli tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisel, korduskasutamisel või korduskasutuseks ettevalmistamisel. Eelnõu kohaselt võivad sotsiaalmajanduse üksused ja korduskasutusettevõtjad osaleda tootjate loodavas kogumisvõrgustikus ning tootjate ühendus ei tohi nende osalemisest keelduda. Sotsiaalmajanduse üksustel on õigus pidada kogumispunkte ning kogutud tooteid ei pea tingimata tootjate ühendusele üle andma, mis võimaldab jätkata ja arendada nende seniseid korduskasutusmudeleid. Tootjavastutuse kaudu tekib võimalus katta osa kogumise, sortimise, korduskasutuseks ettevalmistamise ja muude käitlemistoimingutega seotud kuludest. Samuti võib suureneda nõudlus korduskasutuse ja tekstiilijäätmete käitlemise teenuste järele ning seeläbi sektoris tegutsevate organisatsioonide ja ettevõtjate tegevusvõimalused. Samas kaasnevad uued nõuded, eelkõige korduskasutuskõlblikkuse hindamise, dokumenteerimise ja riikidevaheliste saadetiste nõuete täitmisega, täiendava haldus- ja korralduskoormusega. Mõju on suurem väiksematel organisatsioonidel ja ettevõtjatel, kellel tuleb kohandada oma töökorraldust ning tagada nõuetele vastav pädevus ja dokumentatsioon. Kokkuvõttes kaaluvad eeldatavad positiivsed mõjud täiendava halduskoormuse üles ning muudatused toetavad korduskasutuse ja sotsiaalmajanduse arengut. Digiplatvormide pakkujad. Muudatus suurendab digiplatvormi pakkujate kohustusi, kes võimaldavad tarbijatel sõlmida lepinguid tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjatega. Enne tootjale platvormi kasutamise võimaldamist tuleb tootjalt küsida teave probleemtooteregistris registreerimise ja registreerimisnumbri kohta ning kinnitus laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise kohta. Sellega kaasneb digiplatvormi pakkujale eelkõige täiendav haldus- ja kontrollikoormus, kuna tuleb koguda ja säilitada tootjatelt nõutud teave ning tagada, et see oleks enne platvormi kasutamise võimaldamist olemas. Samas ei panda digiplatvormi pakkujale kohustust kontrollida tootja esitatud teabe õigsust sisuliselt, sest teabe õigsuse eest vastutab tootja. Mõju on seega eelkõige menetluslik ning olemasolevate tootja registreerimise ja lepinguliste protsesside täiendamisega seotud. Ekspediitorteenuse osutajad. Muudatus paneb ekspediitorteenuse osutajale täiendava hoolsuskohustuse. Tootjalt tuleb lepingu sõlmimisel saada §-s 26 23 nimetatud teave ning teha kõik endast olenev selle usaldusväärsuse ja täielikkuse hindamiseks, kasutades selleks muu hulgas ametlikke veebipõhiseid andmebaase, internetipõhiseid kasutajaliideseid ja tootja esitatud lisadokumente. Kohustus suurendab ekspediitorteenuse osutaja halduskoormust ning võib eeldada tööprotsesside ja infosüsteemide kohandamist. Samas on hoolsuskohustus seotud proportsionaalse kontrolliga ning teabe õigsuse eest vastutab jätkuvalt tootja. Kui ilmneb, et teave on ebaõige, puudulik või aegunud, tuleb tootjalt nõuda selle parandamist või ajakohastamist ning vajaduse korral teenuse osutamine peatada. Seega võib muudatus vähesel määral suurendada ka lepingulist ja ärilist riski, eelkõige olukorras, kus tootja ei täida talle pandud teabe esitamise kohustust. Mõju regionaalarengule . Tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete korduskasutuse ja tekstiil -, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetest tekkinud jäätmete korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu edendamisel on oluline roll kohalikul ja regionaalsel tasandil. Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetele t ootjavastutuse rakendamine eeldab üleriigilise tekstiilijäätmete kogumissüsteemi väljaarendamist ning tihedat koostööd riigi, kohalike omavalitsuste, ettevõtjate ja elanike vahel. Tekstiiltoodete parandamise, sortimise ja korduskasutusega tegele mine loob uusi töökohti ka väiksema elanike arvuga piirkondades, toetades seeläbi regionaalarengut ja kohalike kogukondade elujõulisust . Samas võib üleriigilise kogumisvõrgustiku toimimisega kaasneda piirkondlikke erinevusi teenuse kättesaadavuses. Hõredama asustusega ja keskustest kaugemal asuvates piirkondades võib tekstiilijäätmete kogumise korraldamine olla väiksema kogumismahu ning pikemate transpordikauguste tõttu kulukam, mis võib mõjutada kogumispunktide tihedust ja teenuse kättesaadavust. Seetõttu on oluline kujundada kogumisvõrgustik viisil, mis tagab tekstiilijäätmete kogumise mõistliku kättesaadavuse kogu Eestis, arvestades seejuures piirkondlikke eripärasid ja kulutõhusust. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele . Laiendatud tootjavastutuse rakendamine jäätmete raamdirektiivi IVc lisas nimetatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetele muudab riigiasutuste ning kohaliku omavalitsuse rolli jäätmehoolduse korraldamisel. Nõuded eelnevalt nimetatud tekstiilijäätmete kogumiseks ja edasiseks käitlemiseks vähendavad kohalike omavalitsuste otseseid jäätmekäitluskohustusi, kuna osa kogumisest ja käitlusest viiakse tootjavastutussüsteemi kaudu tootjate vastutusalasse. See v ähendab kohalike omavalitsuste kulusid tekstiilijäätmete käitlemisel ning aidata vähendada segaolmejäätmete hulka . Keskkonnaamet . Tekstiiltoodetele tootjavastutuse rakendami ne kasvatab Keskkonnaameti järelevalvekoormus t . Uue tootjavastutussüsteemi toimimise tagamiseks tuleb tootjate ühendus t sageli kontrolli da , sealhulgas hinnata tegevuse vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele, kogumisvõrgustiku piisavust ja toimivust ning kogutud tekstiilijäätmete käitlemise korraldust. Lisaks tuleb kontrollida tootjaid ja jäätmekäitluspartnereid, et tagada tootjavastutuse kohustuste nõuetekohane täitmine kogu süsteemi ulatuses. Järelevalveülesandeid võib suurendada ka korduskasutuse valdkond, eelkõige vajaduse tõttu hinnata, kas tegemist on korduskasutuseks sobiva kasutatud tekstiiliga või jäätmetega, millele kohalduvad jäätmealased nõuded. Selliste juhtumite menetlemine eeldab sageli üksikjuhtumite hindamist ja võib suurendada koormus t . Lisa ressurssi nõuab ka tootjavastutuse nõuete täitmise kontroll vabakauplejate ( free-raiderite ) üle. Järelevalve peab hõlmama lisaks Eestis tegutsevatele ettevõtjatele ka kaugmüüjaid , ekspediitorteenuse kaudu tegutsevaid ettevõtjaid ning välisriikides registreeritud ettevõtjaid, kes lasevad tooteid Eesti turule. Selliste ettevõtjate tuvastamine ja nende tegevuse kontrollimine on tavapärasest ressursimahukam ning eeldab senisest suuremas mahus rahvusvahelist koostööd, teabevahetust ja koordineerimist teiste riikide pädevate asutustega. Samuti võib suureneda vajadus osaleda ühisjärelevalve s ning menetleda piiriüleseid juhtumeid. Muudatustega kaasnevad uued ülesanded Keskkonnaametile , kelle pädevusse kuulub muu hulgas tootjavastutu s süsteemi toimimisega seotud küsimuste lahendamine, järelevalvetegevuse koordineerimine ning keerukamate juhtumite menetlemine. Kuna uued kohustused lisanduvad olemasolevatele tööülesannetele ning seniste järelevalvevaldkondade maht ei vähene, ei ole võimalik lisanduvat töökoormust katta olemasolevate ressursside arvelt. Lisaks suureneb järelevalvekoormus ka teiste kavanda tud muudatuste rakendamisel, sealhulgas toidujäätmete valdkonnas, kus lisanduvad ettevõtjate arvestuse pidamise ning tegevuskava koostamise kohustuste täitmise kontrollimisega seotud ülesanded. Kuna tekstiiltoodete tootjavastutuse süsteemi rakendamisega seotud asjaolud, sealhulgas tootja te ühenduste võimalik arv, nende tegevusmaht ning süsteemi praktiline korraldusmudel, ei ole veel täielikult selgunud, on täpse töömahu prognoosimine keeruline. Samuti sõltub tegelik järelevalvekoormus sellest, millises ulatuses tekib vajadus kontrolli da vabakaupleja id ning kui palju kujuneb piiriülest koostööd nõudvaid juhtumeid. Praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuete tõhus järelevalve ning katta ka peainspektori lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 65 000 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2028. aastast. Keskkonnaagentuur . 2028. aastal valmib uus tootjavastutusregister, mis asendab senise pakendiregistri ja probleemtooteregistri. Registri arendustööde eelarve koostamisel on juba arvestatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsi toodete lisandumisega tootjavastutussüsteemi, mistõttu arenduskulu seaduse rakendamisega ei lisandu . Arvestades kehtiva jäätmeseaduse ülesehitust ning pädevuste jaotust, on põhjendatud jätta registri haldamisega seotud ülesan ded Keskkonnaagentuuri pädevusse. M õninga st mõju avalda vad Keskkonnaagentuuri töökorraldusele riikliku jäätmete sortimisuuringu korraldami n e, uuringu kulude tootjate vahel jaotamise ning nende tasumise korralduste edastami ne . Keskkonnaagentuur korraldab sortimisuuringu tegemist ning tal on selle ülesande täitmiseks vajalik pädevus ja kogemus. Viimase sortimisuuringu tegigi Keskkonnaagentuur, mistõttu on asutusel nii praktiline kogemus kui teadmine uuringu korralduslikest ja metoodilistest aspektidest. Keskkonnaagentuuril on parim ülevaade uuringu tegelikust maksumusest ning kulude tootjate vahel jaotamiseks vajalikest lähteandmetest. Muudatuse kohaselt tuleb vähemalt üks kord viie aasta jooksul määrata sortimisuuringu kulude jaotus tootjate vahel ning teha tootjatele tasumise korraldused. Tasu suurus arvutatakse seaduses sätestatud objektiivse valemi alusel, mistõttu tuleb enne korralduste väljastamist teha arvutused tootjate kulukohustuse määramiseks. Tegemist on selgelt piiritletud ja tehnilise iseloomuga ülesandega, mille täitmine ei eelda ulatuslikku kaalutlusõiguse kasutamist. Keskkonnaagentuuri roll on eelkõige uuringu korraldami ne , metoodiliste aluste määrami ne , seaduses sätestatud arvutusmetoodika rakendami ne ning tasumise korralduste edastami ne . Praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuetega lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 62 800 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2030 . aastast. Var em ei seadnud E Li õigusaktid kohustust korraldada segaolmejäätmete sortimisuuringuid. Sellest hoolimata on Eestis sortimisuuringuid tehtud nel i kor da , neist esimene aastatel 2007–2008. Varasema id uuringu id rahastati riigieelarvest ning Keskkonnaministeeriumi kui rakendusasutuse tehnilise abi projektist SFOS, kusjuures rahastamine jagunes võrdselt Keskkonnaministeeriumi eelarve ja SFOSi vahendite vahel. Viimase, 2025. aastal valminud sortimisuuringu kulud kaeti E Li struktuurifondide 2021–2027 perioodi vahenditest. Jäätmete raamdirektiivi järgi on liikmesriikidel edaspidi kohustus teha vähemalt iga viie aasta järel segaolmejäätmete sortimisuuring, mille eesmärk on muu hulgas määrata kindlaks jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete osakaal segaolmejäätmetes. Lisaks tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2023/1542, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid, liikmesriikidele kohustus hinnata patarei- ja akujäätmete osakaalu segaolmejäätmetes ja elektroonikaromudes . L aiendatud tootjavastutuse põhimõtte järgi on nii tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjad kui ka patarei- ja akutootjad kohustatud kandma nende probleemtooterühmadega seotud asjaomase probleemtoote sortimisuuringu kulud. See vähendab osaliselt riigi kanda jäävat rahalist koormust sortimisuuringu korraldamisel. Maksu-ja Tolliamet. Eelnõu rakendamisega kaasneb Maksu- ja Tolliametile täiendav ülesanne osaleda saadetiste kontrollis. Maksu- ja Tolliamet kontrollib oma pädevuse piires saadetisi ja nendega seotud dokumentatsiooni ning tuvastab võimalikud riskijuhtumid. Kontrolli tegemisel saab Maksu- ja Tolliamet tugineda oma olemasolevale tollikontrolli korraldusele, riskianalüüsi süsteemidele, kontrollimenetlustele ning piiripunktides, sadamates, tolliterminalides ja muudes asjakohastes kohtades olemasolevale kohalolekule. Eelnõuga ei anta Maksu- ja Tolliametile pädevust hinnata sisuliselt jäätmestaatust ega saadetise korduskasutuskõlblikkust. Selliste hinnangute andmine jääb Keskkonnaameti pädevusse. Seetõttu eeldab eelnõu rakendamine Maksu- ja Tolliameti ja Keskkonnaameti vahelist koostööd ning vajaduse korral teabe ja eriteadmiste vahetamist nagu see on ka praegu seoses jäätmesaadetistega. Mõju Maksu- ja Tolliameti töökoormusele sõltub kontrollitavate saadetiste arvust ja riskijuhtumite hulgast. Eelkõige võib suureneda nende saadetiste kontrollimisega seotud töökoormus, mille puhul tekib põhjendatud kahtlus nõuete rikkumise kohta. Samas toimub kontroll osaliselt Maksu- ja Tolliameti olemasolevate tollikontrolli protsesside raames ning eelnõuga ei kaasne Maksu- ja Tolliametile uut iseseisvat kohustust anda jäätmeõiguslikke sisulisi hinnanguid. Maksu- ja Tolliamet võib olla eelnõuga sätestatava väärteo puhul kohtuväline menetleja oma pädevuse piires. See on kooskõlas kehtiva jäätmeseadusega, mille kohaselt on Maksu- ja Tolliamet juba praegu kohtuväline menetleja teatavate jäätmete vedamise ja riikidevahelise veo nõuete rikkumiste puhul. Seetõttu ei too uus väärteokoosseis iseenesest kaasa põhimõtteliselt uue menetlusfunktsiooni loomist, kuid võib suurendada väärteomenetlusega seotud töömahtu juhtudel, kus kontrolli käigus tuvastatakse rikkumine. Kohalikud omavalitsused . Kohaliku omavalitsuse roll jääb olulisel määral alles elanike teavitamisel, kogumissüsteemide kasutamise suunamisel ning kogukondlike lahenduste toetamisel, sealhulgas korduskasutuskeskuste ja parandusteenuste arendamisel. See eeldab omavalitsuste ja riigiasutuste teadlikkuse kasvu ringmajanduse ja tekstiilijäätmete käitlemise korraldamisel . Kohalikel omavalitsustel on kohustus edasi korraldada muu tekstiili kogumist ja käitlemist. Eelnõu järgi võib jäätmete raamdirektiivi IVc lisas nimetatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid koguda koos muu tekstiiliga. Selleks peavad tootjate ühendus ja kohaliku omavalitsuse üksus kokku leppima. Kokkuvõttes toetab laiendatud tootjavastutuse rakendamine tekstiilivaldkonnas ringmajanduse eesmärke, vähendab pikaajaliselt segaolmejäätmete hulka ning loob eeldused tõhusamaks ja keskkonnasäästlikumaks jäätmekäitluseks. Mõju elu- ja looduskeskkonnale . Laiendatud tootjavastutuse rakendamine tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetele aitab vähendada tekstiilijäätmete ladestamist prügilatesse ja suunamist põletusse ning suurendab materjalide korduskasutus t, korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu. Selle tulemusel väheneb keskkonnakoormus, sealhulgas kasvuhoonegaaside heide, veereostus ja loodusvarade kasutus uute materjalide tootmisel. Materjalide suurem taaskasutus toetab loodusvarade säästmist ning ringmajanduse põhimõtete rakendamist. Korduskasutuse , korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu suurenemisega kaasneb ka tekstiilijäätmetega seotud negatiivse keskkonnamõju vähenemine Eestis, sealhulgas kasvuhoonegaaside heite vähenemine ning tekstiilijäätmete ekspordi ja sellega seotud keskkonna- ja sotsiaalsete probleemide leevenemine kolmandates riikides. Euroopa Komisjoni hinnangute kohaselt ulatub keskkonnakasu E Li tasandil ligikaudu 16 miljoni euroni aastas, millest osa panustab ka Eesti keskkonnahoiu- ja kliimaeesmärkide saavutamisse. Mõju olulisus . Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele on mõõdukalt suur, kuna see tekitab lühiajalisi kulusid ja kohandamisvajadus e , kuid tulevikus võib soodustada innovatsiooni ja jätkusuutlikku konkurentsivõimet. Riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele avalduv mõju on oluline, kuna nõuab uute süsteemide loomist ja järelevalvet, kuid vähenda b omavalitsuse jäätmekäitluse koormust. Keskkonnamõju on oluline ja positiivne, kuna laiendatud tootjavastutus aitab vähendada jäätmete teket, soodustab ringlussevõttu ja toetab loodusvarade säästlikku kasutamist. M uudatused o n kooskõlas ringmajanduse edendamise ja jäätmetekke vähendamise eesmärkidega . Muudatuste rakendamisega kaasnevad eelkõige süsteemi käivitamise, piisava käitlusvõimekuse ja järelevalveressursside tagamisega seotud riskid. Süsteemi käivitamisel võib tekkida ajutisi tõrkeid kogumise, aruandluse ja osapoolte vahelise koostöö korraldamisel. Neid riske aitab maandada etapiviisiline rakendamine, selgete nõuete ja vastutuse määratlemine ning piisav üleminekuaeg. Samuti võib esialgu olla piiratud tekstiilijäätmete sortimise, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu käitlusvõimekus, mistõttu on oluline soodustada vajaliku taristu ja käitluslahenduste väljaarendamist ning tagada süsteemi nõuetekohane toimimine. Järelevalveressursi piiratuse riski aitab maandada riskipõhine järelevalve, selged aruandlus- ja andmevahetusnõuded ning järelevalveasutuste piisav ressurss. Kavandatud muudatus 2: toidukäitleja kohustus pidada arvestust tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle (tegevuskoha põhiselt) ning koostada toidujäätmete tekke vältimise kava ( ettevõtja kohta) . Sihtrühm : 1) toidu jaemüügiga tegelevad ettevõtjad , kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipin naga vähemalt 400 m 2 ( 2 5 – 30 ettevõtja t , sh piirkondlikud tarbijaühistud , hõlmatud kaupluste arv üle 700); 2) toidu hulgimüügiga tegelevad ettevõtjad , kelle põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ning eelmise majandusaasta müügitulu ületa s viis miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 89 ettevõtja t) ; 3) toidu töötlemisega tegelevad ettevõtjad , kelle põhitegevusala on toiduainete tootmine ning eelmise majandusaasta müügitulu ületa s 2 miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 1 1 0 ettevõtja t); 4) toitlustamisega tegelevad ettevõtjad , kelle põhitegevusala on restoranitegevus või toitlustamine ning eelmise majandusaasta müügitulu ületa s kaks miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 55 ettevõtja t ) . Ettevõtjate arvud põhinevad Äriregistri 2024. aasta müügitulu andmetel ning jaekettide ja toidukaupluste arv Kliimaministeeriumi ja sektoriorganisatsioonide hinnangutel. Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: muudatus toob sihtrühma kuuluvatele toidukäitlejatele kaasa uue kohustuse pidada arvestust tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle ning koostada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava. Ettevõtjatele kaasnev halduskoormus väljendub peamiselt töötajate koolitamises arvestuse pidamiseks, ajakulus andmete kogumiseks, dokumenteerimiseks ja andmete põhjal tegevuskava koostamiseks (kui seda koostavad oma töötajad). Praktikas on aga sageli ettevõtjatel juba olemas andmed tekkivatest jäätmetest ja toiduannetustest (seda eelkõige kaubanduses ja toidutööstuses mahakannete andmete kaudu) ning koostatud tegevuskava toidujäätmete tekke vähendamiseks. Seega sõltub lisanduv halduskoormust sellest, kas ettevõtja on varem kogunud andmeid toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste kohta ning tal on toidujäätmete tekke vähendamiseks tegevuskava. Mitmed suuremad ettevõtjad on eelnõu ettevalmistamise käigus tõdenud, et neil on vastavad andmed ja tegevused juba osaliselt või täielikult olemas. Täiendava halduskoormuse täpne kvantifitseerimine ei ole võimalik, kuna see sõltub ettevõtja tegevusalast, suurusest, olemasolevatest infosüsteemidest ning sellest, millises ulatuses peetakse juba praegu arvestust toidujäätmete, mahakannete ja annetatud toidu üle ning kas tegevuskava on varem juba koostatud. Eelnõu ei näe ettevõtjatele ette kohustust luua uus või eraldiseisev infosüsteem. Toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamisel võib kasutada olemasolevaid andmeid, sealhulgas mõõtmisel või põhjendatud hinnangul põhinevaid meetodeid. Samas võib osal ettevõtjatest tekkida vajadus kohandada olemasolevaid tööprotsesse või andmekogumise lahendusi, eriti juhul, kui toidujäätmete või maha kantud toidu koguste üle ei peeta praegu massipõhist arvestust. Mõju ulatus sõltub ettevõtja tegevusest ning selleks vajalikku ettevalmistusaega toetavad eelnõus ette nähtud üleminekusätted ning rakendamise eel koostatavad juhendmaterjalid. Sihtrühma kindlaksmääramisel on kasutatud ettevõtjate suuruse ja müügitulu näitajaid, et välistada väiksemate ettevõtjate ebaproportsionaalne koormamine ning tagada, et kohustus rakendub eelkõige neile ettevõtjatele, kellel on nii suurem potentsiaal toidujäätmete tekkeks kui piisav haldussuutlikkus. Koostatav tegevuskava võib olla osa olemasolevatest muudest kvaliteedi- või keskkonnadokumentidest, et vähendada lisakulusid ja liigset halduskoormust. Näiteks võib tegevuskava olla osa ka toidukäitleja enesekontrolliplaanist, kui ei ole muud sobivat arengudokumenti, mille osana toidujäätmete tekke vähendamise tegevusi kajastada. Edaspidi võib muudatuse mõju kujuneda positiivseks, kuna toidujäätmetest parem ülevaade ja ennetusmeetmete rakendamine aitab vähendada kulusid toorainele ning jäätmekäitlusele ehk parandada ressursside kasutamise tõhusust. Samuti võib annetatud toidu arvestuse pidamine toetada koostööd toidu ümberjaotamise organisatsioonidega ning soodustada ettevõtjate sotsiaalse vastutuse ja kestlikkuse eesmärkide täitmist. Lisanduvat halduskoormust tasakaalustatakse muudatustega kahes keskkonnaministri määruses. Määruse muudatused valmistati ette paralleelselt seaduseelnõu koostamisega ning need jõustusid suvel 2026. Keskkonnaministri 10.05.2016 määruses nr 12 „Nõuded biolagunevatest jäätmetest biogaasi tootmisel tekkiva kääritusjäägi kohta“ tehtavate muudatustega vähendati biogaasitootjate halduskoormust kääritusjäägi tootestaatusesse viimisel. Selleks muudeti sertifikaadi väljastamiseks võetavate proovide intervalli paindlikumaks, võimaldatakse kääritusjäägi tootja iga-aastasel kääritusjäägi tootmise korralduse kontrollil senise ühe korduskontrolli asemel edaspidi kahte korduskontrolli. Ühtlasi loodi võimalus sertifikaat kehtetuks tunnistamise asemel peatada. See võimaldab sertifikaadi taastada, kui on olnud probleeme nõuetele vastavusega ning puudused on kõrvaldatud. Peatatud sertifikaadi taastamine on kiirem ja lihtsam kui uue sertifikaadi taotlemine. Kääritusjäägi tootmise sisendmaterjalide nimekirjad viidi senisest paremasse vastavusse biogaasijaamade tegelike sisenditega ning leevendati kääritusjäägis sisalduva tsingi piirnormi. Teise määruse, k eskkonnaministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 21 „Teatud liiki ja teatud koguses tavajäätmete, mille vastava käitlemise korral pole jäätmeloa omamine kohustuslik, taaskasutamise või tekkekohas kõrvaldamise nõuded 1 “ muutmisega vähendati põllumajandustootjate halduskoormust jäätmestaatuses kääritusjäägi põllumajanduses kasutamisel. Eesmärk on võimaldada uue biogaasijaama käivitamisel kasutada jäätmestaatuses, kuid juba teatud kvaliteedinõuetele vastavat kääritusjääki põllumajanduses senisest lihtsamini ehk jäätmeloa või kompleksloa asemel jäätmekäitleja registreeringu alusel. Mõju regionaalarengule: muudatus ei avalda mõju regionaalarengule , kuna kohustused ei sõltu ettevõtja asukohast. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: muudatus toob kaasa piiratud täiendava töökoormuse Keskkonnaametile, kes teeb järelevalvet olemasolevates raamides. Keskkonnaamet saab teha kohustuse üle järelevalvet vajaduse ja riski korral ning määrata järelevalveulatuse ja -mahu oma iga-aastases tööplaanis. Kliimaministeeriumil on vaja ko rraldada juhendmaterjalide või selgituste koostamist , kuid see on tavapärane õigusloome osa. Mõju elu- ja looduskeskkonnale: muudatusel on positiivne mõju elu- ja looduskeskkonnale toidujäätmete tekke vähendamise kaudu. Seeläbi vähenevad toidujäätmetega kaasnevad keskkonnamõjud , nt kasvuhoonegaaside heide . Lisaks soodustab annetatud toidu üle arvestuse pidamine toidu suunamist inim estele tarbimis eks , mis on kooskõlas jäätmehierarhiaga ja aitab vähendada toidu raiskamist. Mõju olulisus: muudatuse mõju kohustatud toidukäitleja tele on mõõdukas j a puudutab suurema id ettevõtjaid , kuid ei too tõenäoliselt kaasa olulisi lisakulusid väikese või keskmise suurusega ettevõtja tele. Mõju ulatus sõltub ettevõtja varasematest tegevustest toidujäätmete tekke vähendamiseks ja vältimiseks. Praktikas on enamasti arvestuse pidamise süsteemid ja tegevuskavad vähemalt mingil määral juba toidukäitlejatel olemas . Muudatuse rakendamisel võib kaasneda risk, et ettevõtjate kasutatavad arvestusmeetodid erinevad ning seetõttu ei ole kogutavad andmed täielikult võrreldavad. Riski maandamiseks koostatakse ettevõtjatele juhendmaterjalid ning arvestuse pidamise põhimõtted, mis toetavad ühtlasemat rakenduspraktikat. Kuivõrd arvestuse pidamine on eelkõige tööriistaks ettevõtjale endale ning tervikuna arvestuse pidamisel kogutud andmeid ei avalikustata ega aruandluse raames ei esitata ega võrrelda , on oluline, et ettevõtja ise rakendaks aastati võrreldavat metoodikat. Samuti võib esineda risk, et toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostatakse formaalse dokumendina ilma sisuliste tegevusteta. Seda aitab maandada asjaolu, et tegevuskava koostamisel tuleb lähtuda ettevõtja enda kogutud andmetest ning tegevuskava võib olla seotud olemasolevate kvaliteedi-, keskkonna- või arendusdokumentidega. Samuti aitab tegevuskava formaalseks jäämise riski maandada asjaolu, et Keskkonnaametil on tegevuskava koostamise ja rakendamise kohustuse üle järelevalveõigus. Järelevalve käigus on võimalik hinnata, kas tegevuskava tugineb ettevõtja kogutud andmetele, sisaldab seaduses nõutud elemente ning kas tegevuskavas kavandatud tegevused on ettevõtja tegevusega sisuliselt seotud. Mõne ettevõtja jaoks võib olla vajalik olemasolevate arvestus- või infosüsteemide kohandamine. Mõju ulatus sõltub ettevõtja tegevusvaldkonnast ja senisest praktikast. Kuna paljudel suurematel ettevõtjatel on toidu mahakandmise ja annetamise andmed juba olemas, ei eeldata ulatuslikke süsteemiarendusi kõigil kohustatud ettevõtjatel. Muudatuste rakendamine eeldab ka juhendamist ja järelevalvet. Riski, et nõuete tõlgendamine kujuneb ebaühtlaseks, maandatakse juhendmaterjalide koostamise, ettevõtjate teavitamise ja riskipõhise järelevalve kaudu. Kavandatud muudatus 3: toidukäitleja kohustus teha toidu annetamise ja toidu muul viisil inim estele tarbimiseks ümberjaotamise suurendamiseks toidu annetamise koostöölepingu ettepanek toidu ümberjaotamise organisatsioonile ning avaldada teatud juhtudel annetatud toidu koguste kohta andmed (osakaal toidu mahakandest ) . Sihtrühm: 1) toidu jaemüügiga tegeleva d ettevõtjad , mille põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus vähemalt 400 m 2 müügipin naga (kuni 30 ettevõtja t, arvestades ka tarbijaühistuid) ; 2) toidu hulgimüügiga tegeleva d ettevõtja d , mille põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ning eelmise majandusaasta müügitulu ületa s 5 miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 89 ettevõtja t , kuid neile ei laiene annetamise andmete avalikustamise kohustus ) ; 3) toidutööstus ettevõtja d , kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületa s 2 miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 110 ettevõtja t) ; 4) Toidupank ja teised toiduümberjaotamise organisatsioonid (16 piirkondlikku toidupanka, lisaks ligi 20 toidu ümberjaotamise organisatsiooni, kes on paigaldanud üle Eesti toidujagamiskapid , lisaks muud heategevusorganisatsioonid, kes tegelevad toidu ümberjaotamisega jt). Ettevõtjate arvud põhinevad Äriregistri 2024. aasta müügitulu andmetel ning jaekettide ja toidukaupluste arv Kliimaministeeriumi ja sektoriorganisatsioonide hinnangutel. Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: toidukäitleja tele , kes on annetaja d , on annetamise koostöölepingute ettepanekute tegemisega kaasnev halduskoormus piiratud ning avaldub peamiselt koostööpartnerite leidmises ja ettepaneku vormistamises. Koostöölepingu ettepanek ega koostööleping ise ei eelda regulaarseid annetusi , kuid muudab eeldatavalt tegevuse läbipaistvamaks ja süsteemseks . Ku na annetamine ei ole kohustuslik, ei muuda lepingu ettepaneku kohustus äriprotsesse sunniviisi ega too ettevõtja le kaasa ilmtingimata märkimisväärseid lisa kulusid. Koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus ei tähenda seega kohustust sõlmida leping ega kohustust annetada toitu. Kohustus loetakse täidetuks koostöölepingu ettepaneku tegemisega. Kui lepingu sõlmimiseni ei jõuta, ei kaasne sellest automaatselt ettevõtjale õiguslikke tagajärgi, eeldusel et ettepaneku tegemise kohustus on täidetud. Samuti ei ole eesmärk luua uusi toiduannetamise praktikaid olukordades, kus annetamine ei ole tegevuse eripära või toiduohutuse nõudeid arvestades võimalik . Meetme eesmärk on eelkõige muuta olemasolevad annetamisega seotud tegevused süsteemsemaks ning parandada tarbimiseks kõlbliku realiseerimata toidu jõudmist inimesteni. Paljud suuremad ettevõtja d juba annetavad toitu ka lepinguta ja andmete avalikustamise kohustuseta . Koostöölepingu ettepaneku tegemine aitab aga toetada vastutuse ja rollide kokkuleppimist ning muuta annetamise ettevõtja jaoks tavapraktika osaks, prognoositavaks ja vähem riskantseks (olemas on kindel partner või partnerid, kellega annetamise l koostööd teha ning väheneb oht, et ülejääkidele ei tulda jär ele ) . Lisaks toetab see toidujäätmete tekke vähendamist ning vähendab ettevõtjate jäätmekäitlusega seotud kulusid, samuti parandab ettevõtja te kestlikkus t ja suurendab sotsiaalse t vastutus t . Annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustus suurendab ettevõtja te tegevuse läbipaistvust ning suunab toidukäitlejaid vabatahtlikult suurendama annetamise osakaalu. Avalikustamine loob võimaluse sektorisiseseks võrdluseks ning toetab parimate kogemuste levikut. Kohustus ei too kaasa märkimisväärset halduskoormust, kuna see tugineb andmetele, mida toidukäitlejad juba koguvad arvestuse pidamise käigus . Avalikustamise nõue aitab ühtlasi suurendada annetamise teema nähtavust ettevõtte juhtimises ning siduda see ettevõtja kestlikkuse ja vastutustundliku ettevõtluse eesmärkidega. Toidupangale ja teistele toidu ümberjaotamise organisatsioonidele on mõju positiivne, kuna lepingute ettepanekute kohustus soodustab süsteemsemat ja prognoositavamat koostööd ettevõtjatega, suurendab organisatsioonide nähtavust, eeldatavalt ka annetatava toidu koguseid ning aitab vähendada annetamistegevuse mitteformaalsusest tulenevat ebakindlust. Annetamise osakaalu avalikustamine suurendab eeldatavalt toidu ümberjaotamise organisatsioonidele suunatavate annetuste mahtu, kuna see tekitab ettevõtja tele lisa motivatsiooni annetuste osakaalu suurendamiseks. Samuti aitab avalikustamine parandada koostöö läbipaistvust ning toetab pikaajaliste ja stabiilsete partnerlussuhete kujunemist. Mõju regionaalarengule: muudatus ei avalda olulist mõju regionaalarengule, kuna koostöölepingu ettepaneku kohustus rakendub ettevõtja tegevusala ja majandusliku mahu alusel ning ei sõltu ettevõtja asukohast. Samas võimaldab koostöö kohalike toidu ümberjaotamise organisatsioonidega toetada kohalikku kogukondlikku võrgustikku ja sotsiaalset sidusust, eelkõige piirkondades, kus tegutsevad piirkondlikud toidupangad või muud toidu ümberjaotamise organisatsioonid . Andmete avalikustamisega seotud läbipaistvus loob eeldusi, et annetuste kättesaadavus muutub stabiilsemaks ka väljaspool suuremaid keskusi. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: muudatus toob kaasa piiratud täiendava töökoormuse Keskkonnaametile, kes teeb järelevalvet ole masolevates raamides . Keskkonnaamet saab teha kohustuse üle järelevalvet vajaduse ja riski korral ning määrata järelevalveulatuse ja -mahu oma iga-aastases tööplaanis. Kliimaministeeriumil on vaja korraldada juhendmaterjalide või selgituste koostamist, kuid see on tavapärane õigusloome osa. Annetamise osakaalu avalikustamise kohustus ei eelda uue aruandlussüsteemi loomist ega andmete regulaarse esitamise kohustust riigiasutustele, kuna andmed tehakse avalikkusele kättesaadavaks ettevõtja enda veebilehe kaudu. Samas võimaldab avalikustamine vajaduse korra l kasutada avalikke andmeid ka poliitikameetmete mõju hindamisel. Mõju elu- ja looduskeskkonnale: muudatusel on positiivne mõju elu- ja looduskeskkonnale toidujäätmete tekke vähendamise kaudu. Seeläbi vähenevad toidujäätmetega kaasnevad keskkonnamõjud (nt kasvuhoonegaaside heide). Koostöölepingu ettepaneku te ja andmete avalikustamise kohustus aitab kaasa jäätmehierarhia järgimisele ning toetab toiduannetamise suurendamise kaudu toidujäätmete tekke ennetamist ja toidu inimtarbimiseks ümberjaotamist enne toidu loomasöödaks suunamist või jäätmeteks muutumist. Mõju olulisus: muudatuse mõju on mõõdukas, kuna see puudutab piiratud hulka suurema id ettevõtjaid ega too kaasa otseseid majanduslikke kohustusi ega sanktsioone annetamise mittetoimumisel (tegemist on koostöölepingute ettepanekute kohustusega, mitte annetamise kohustusega) . Muudatuse mõju avaldub eelkõige annetamisega seotud koostöö suurenemise, tarbimiseks kõlbliku toidu parema ümberjaotamise ning toidujäätmete tekke vältimise edendamise kaudu. M uudatus loob ee ldused süsteemsemaks ja stabiilsemaks koostööks toidu ümberjaotamise organisatsioonidega ning toetab toidujäätmete vähendamise eesmär gi saavutamist. Muudatuse mõju avaldub toidu annetamise mahu suurenemise ja toidu jäätmete tekke vähenemise kaudu . Eelnõuga ei kehtestata ettevõtjatele annetamise kohustust ega konkreetset tulemuskohustust annetatud toidu koguste osas. Koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus on suunatud eelkõige annetamise süsteemsemaks muutmisele ning koostöövõimaluste loomisele toidu ümberjaotamise organisatsioonidega. Muudatuse rakendamisel võib kaasneda risk, et koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus täidetakse üksnes formaalselt. Riski maandab asjaolu, et ettepaneku tegemisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning ettepanek peab võimaldama tegelikku koostööd toidu ümberjaotamise organisatsiooniga. Samuti võib esineda oht, et ettevõtjad keskenduvad annetamise osakaalu suurendamisele ilma tegeliku toidujäätmete tekke vähendamiseta. Seda aitab tasakaalustada asjaolu, et eelnõu põhieesmärk on toidujäätmete tekke vältimine ning annetamine on meede olukorras, kus tarbimiseks kõlblikku ülejääki ei ole õnnestunud vältida. Samuti võib esineda risk, et toidu ümberjaotamise organisatsioonide võimekus erineb piirkonniti. Riski aitab maandada asjaolu , et ettevõtjatel on võimalik teha ettepanekuid erinevatele toidu ümberjaotamise organisatsioonidele ning koostöö korraldus lepitakse osapoolte vahel kokku. Kavandatud muudatus 4: kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas toidu jäätmete tekke vähendamise meetmete kavandamine . Sihtrühm: kohalikud omavalitsused (78) . Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: muudatusel ei ole otsest mõju ettevõtjatele, kuna ettevõtjatele ei kehtestata uusi kohustusi. Kaudselt võib muudatus mõjutada ettevõtjate tegevust positiivselt, kuna kohaliku tasandi jäätmekavades kavandatavad meetmed (nt teavitustegevused, koostööprojektid, kohaliku toidu ümberjaotamise taristu arendamine) võivad toetada ettevõtjate ja kogukondade teadlikkust ning parandada toidujäätmete tekke vältimise tingimusi. Mõju regionaalarengule: muudatus avaldab positiivset mõju regionaalarengule, kuna annab kohalikele omavalitsustele võimaluse käsitleda toidujäätmete tekke vähendamist , arvestades piirkondlikk u eripära. See võimaldab tugevdada kohalikke algatusi ja kogukondlikke lahendusi. Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele: muudatus toob kohalikele omavalitsustele kaasa ülesande arvestada oma jäätmekavade koostamisel toidujäätmete tekke vältimisega. Tegemist ei ole uue eraldiseisva dokumendi koostamise kohustusega, vaid olemasoleva jäätmekava täiendamisega üleminekutähtajaga , mistõttu on töökoormuse kasv piiratud. Muudatus ei nõua uute asutuste loomist ega oluliselt suuremaid ressursse ning on rakendatav kohalike omavalitsuste tavapärase planeerimistegevuse kaudu . Täiendavaid rahastamiskohustusi eelnõuga kohalikele omavalitsustele ei kehtestata. Mõju elu- ja looduskeskkonnale: muudatusel on positiivne mõju elu- ja looduskeskkonnale, kuna toidujäätmete tekke vältimise meetmete kavandamine kohalikul tasandil aitab vähendada biojäätmete teket, vajadust jäätmekäitluse järele ning nendega seotud keskkonnamõjusid. Kohaliku tasandi sekkumised saavad mõjutada nii elanike käitumist kui ka kohalikk u tarbimis t ja toidujäätmete käitlemis t . Mõju olulisus: muudatuse mõju on mõõdukas ja avaldub pikemas perspektiivis . Muudatus e i too kaasa vahetuid siduvaid kohustusi toidujäätmete tekke vähendamiseks, kuid loob raamistiku ja eelduse toidujäätmete süsteemseks käsitlemiseks omavalitsuse tasemel . Muudatuse rakendamisel võib esineda erinevusi kohalike omavalitsuste võimekuses kavandada ja ellu viia toidujäätmete tekke vähendamise meetmeid. Samuti võib piirkonniti erineda rakendatavate meetmete ulatus ja mõju. Riski maandab asjaolu, et kohalikel omavalitsustel säilib meetmete valikul kaalutlusruum ning toidujäätmete tekke vähendamise meetmete kavandamist käsitletakse täiendavalt kohaliku omavalitsuse jäätmekava juhendis, kus tuuakse näiteid võimalikest meetmetest ja headest praktikatest. Tegemist ei ole eraldiseisva tulemuskohustusega kohaliku omavalitsuse üksusele, vaid kohustusega kavandada ja kirjeldada asjakohaseid tegevusi. Kavandatud muudatus 5: toidujäätmete tekke vähendamise riiklikud sihtarvud , mille kohaselt tuleb hiljemalt 2030. aasta lõpuks vähendada toidujäätmete teket toidu töötlemisel ja valmistamisel (ehk toidutööstuses) vähemalt 10% ning jaemüügi, toitlustuse ja kodumajapidamiste tasandil (ehk tarbimises) vähemalt 30% elaniku kohta võrreldes aastate 2021–2023 keskmisega. Sihtrühm: riigiasutused, kohalikud omavalitsused, toidutarneahela osalised (toidukäitlejad) ja kodumajapidamised. Toidutarneahela osaliste täpset arvu ei ole võimalik sihtarvude puhul välja tuua, kuna eesmärgid on riigi tasandi sihtarvud ning hõlmavad kogu toidutarneahelat. Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: sihtarvude kehtestamine ei too ettevõtjatele kaasa uute kohustust konkreetsete meetmete rakendamiseks, kuid loob selge eesmärgi, mille suunas avalikud poliitikasuunad ja edasised meetmed kujundatakse. Ettevõtjatele tähendab see eelkõige vajadust arvestada toidujäätmete tekke vähendamisega oma tegevuses ja investeerimisotsustes. Pikemas perspektiivis soodustavad sihtarvud tõhusamat ressursikasutust, kulude vähenemist (sealhulgas rahalist kokkuhoidu) ning innovatsiooni kogu toidutarneahelas. Toidujäätmete vähendamine võib parandada toidujulgeolekut, sest nii jõuab rohkem tarbimiseks kõlblikku toitu inimesteni. Mõju sõltub rakendatavatest meetmetest ja sellest, millises toidutarneahela etapis jäätmeid vähendatakse. Mõju regionaalarengule: muudatusel puudub oluline mõju regionaalarengule, kuna sihtarvud on üleriigilised ega erista piirkondi. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: sihtarvude kehtestamine ei suurenda iseseisvalt riigiasutuste ega kohalike omavalitsuste töökoormust. M uudatus rõhutab riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste osa strateegiliste eesmärkide seadmises, jälgimises ja hindamises. Sihtarvud toetavad poliitikakujundamise sidusust ja annavad selge eesmärgi edasiste meetmete kavandamiseks, kuid sihtarvude kehtestamine ei suurenda otseselt riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste töökoormust. Sihtarvude täitmise jälgimine eeldab olemasolevate aruandlussüsteemide kasutamist ja periooditi toidujäätmete tekke uuringute tegemist (kohustus uuringuid iga nelja aasta järel korraldada tuleneb juba varem kehtestatud Euroopa Komisjoni metoodikast). Sihtarvude täitmise jälgimine ei nõua uute aruandluskohustuste seadmist. Toidujäätmete teket juba mõõdetakse perioodiliselt Euroopa Komisjoni metoodika järgi detailuuringutega ning aastatel, mil uuringuid ei tellita, arvutab toidujäätmete tekkekoguseid sama metoodika alusel Euroopa Komisjonile esitatavate aruannete jaoks Keskkonnaagentuur. Mõju elu- ja looduskeskkonnale: muudatusel on oluline positiivne mõju elu- ja looduskeskkonnale, kuna toidujäätmete tekke vähendamine aitab vähendada ressursside raiskamist, jäätmekäitlusega seotud keskkonnamõjusid ning kasvuhoonegaaside heidet. Sihtarvud suunavad tähelepanu jäätmehierarhia kõrgeimatele astmetele ning toetavad kestlikku tarbimis- ja tootmismudelit. Euroopa Komisjon on jäätmete raamdirektiivi muudatusettepanekute mõjuanalüüsis leidnud, et sihtarvudest on märkimisväärne keskkonnakasu, vähendades toidujäätmetega seotud kasvuhoonegaaside heidet ligikaudu veerandi võrra ning leevendades oluliselt survet vee‑, maa‑ ja ökosüsteemiressurssidele. Mõju olulisus: muudatuse mõju on oluline, kuna sihtarvud loovad toidujäätmete tekke vältimise poliitika kujundamisele selge strateegilise raamistiku ning on keskne mõõdik ja tööriist jäätmete raamdirektiivist tulenevate kohustuste täitmise jälgimisel. Mõju avaldub eelkõige pikaajalises vaates. Sihtarvude saavutamist võivad mõjutada nii andmete kvaliteet, rakendatavate meetmete piisavus kui ka eri osapoolte valmisolek panustada toidujäätmete vähendamisse. Samuti ei sõltu sihtarvude saavutamine üksnes avaliku sektori tegevusest, vaid eeldab ettevõtjate, kohalike omavalitsuste, vabaühenduste ja tarbijate panust . Toidujäätmete tekkekoguste jälgimine iga-aastaselt võimaldab täitmist korrapäraselt hinnata ja vajaduse korral täiendavaid meetmeid kavandada. Muudatus ei too ettevõtjatele, elanikele ega vabaühendustele sihtarvude kehtestamisest tulenevalt otseseid uusi haldus- või aruandluskohustusi. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud Keskkonnaagentuur. Tootjavastutusregistri arendamisel on juba arvestatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete lisandumisega tootjavastutussüsteemi ning täiendavat registriarenduse kulu eelnõuga ei kaasne. Eelnõuga ei kaasne täiendavate infosüsteemide loomist ning tootjavastutusregistri haldamine toimub olemasolevate vahendite raames. Seetõttu ei prognoosita eelnõust tulenevaid täiendavaid jooksvaid halduskulusid tootjavastutusregistri arendamiseks . Sortimisuuringule, mis viiakse läbi järgmisena aastatel 2028/2029 on rahastus olemas muudest vahenditest. Alates aastast 2033/2034 korraldatavatele sortimisuuringutele on vaja Keskkonnaagentuurile eraldada iga viie aasta tagant riigieelarvest või muudest vahenditest sortimisuuringu läbi viimiseks vahendid. Viimane sortimisuuring maksis 1 84 000 eurot , millele lisandub käibemaks. Võime eeldada, et aastatel 20 33 /20 34 läbiviidav sortimisuuring maksab umbes 200 000 eurot. Praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuetega lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 62 800 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2030 aastast. Keskkonnaamet. M uudatustega kaasneb Keskkonnaametile täiendav järelevalvekoormus tekstiiltoodete tootjavastutuse nõuete täitmise ning toidujäätmete nõuete täitmise valdkonnas. Tekstiiltoodete puhul lisanduvad tootjate ühenduse iga-aastased kontrollid, kogumisvõrgustiku ja jäätmekäitluse hindamine ning jäätmekäitluspartnerite ja tootjate kontrollid. Samuti võib suureneda järelevalvevajadus korduskasutuse valdkonnas. Tootjavastutuse järelevalves suureneb vajadus kontrollida kaugmüüjaid , ekspediitorteenuste osutajate ja välismaiseid ettevõtjaid ning teha senisest enam riikidevahelist koostööd. Toidujäätmete valdkonnas rakendub arvestuse pidamise , tegevuskava koostamise ja annetamise koostöölepingute ettepanekute kohustus hinnanguliselt 300 ettevõtja le sõltuvalt kohustusest ja tegevusvaldkonnast , millega kaasneb riskipõhine järelevalve. Uued ülesanded lisanduvad olemasolevatele kohustustele ning seniste ülesannete maht ei vähene. Seetõttu ei ole täiendavat töökoormust võimalik katta olemasolevate ressursside arvelt. Kuna mitmed rakendamisega seotud asjaolud, sealhulgas tootja te ühenduste arv ja korraldusmudel, ei ole veel lõplikult selged, on täpset töömahtu keeruline hinnata. Praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuete tõhus järelevalve ning katta lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 65 000 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2028. aastast. Riigi kanda jäävate kulude rahastamine otsustatakse riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessis. Kohalikud omavalitsused. Tekstiil toodetele tootjavastutuse rakendamisega väheneb kohalike omavalitsuste rahaline koormus tekstiilijäätmete kogumisel ja käitlemisel. Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt lähevad teatud tekstiilide kogumise, veo ja käitlemisega seotud kulud tootjate kanda, mistõttu ei pea kohalikud omavalitsused neid kulusid enam oma eelarvest katma. See aitab vähendada jäätmehooldusega seotud kohalike omavalitsuste kulusid ning tagab, et tekstiilijäätmete käitlemise kulud kannavad senisest suuremas ulatuses need ettevõtjad, kes tekstiiltooted turule lasevad. Kohalikel omavalitsustel on kohustus edasi korraldada muu tekstiili kogumist ja käitlemist. Eelnõu järgi võib jäätmete raamdirektiivi IVc lisas nimetatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid koguda koos muu tekstiiliga. Selleks peavad tootjate ühendus ja kohaliku omavalitsuse üksus kokku leppima. Riigi tuludesse laekub iga viie aasta järel asjaomaste probleemtoodete tootjate tasutav uuringutasu. Konkreetse probleemtoote fraktsiooni kohta laekub riigieelarvesse uuringutasuna ligikaudu 15 000 eurot . 8. Rakendusaktid Jäätmete raamdirektiivi rakendamiseks tuleb kehtestada Vabariigi Valitsuse määrus „ Tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord “ . Jäätmete raamdirektiivi rakendamiseks tuleb muuta : 1) Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a määrust nr 13 „Probleemtooteregistri p õhimäärus“ ; 2) keskkonnaministri 22. juuli 2013. a määrust nr 57 „Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord 1 “ ; 3) keskkonnaministri 29.06.2021. a määrust nr 35 „Hankelepingu esemeks olevate toodete ja teenuste keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja nende kohta riigihanke alusdokumentides kehtestavad tingimused“. Rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas 1. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 202 7 . aasta 1 7 . j uunil , mis on direktiivi ülevõtmise tähtpäev. Eelnõu § 1 punkt 19 jõustu b 2028. aasta 17. aprillil. Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete laiendatud tootjavastutuse rakendamisele rakendatakse §-s 136³⁰ sätestatud üleminekutähtaegu. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon 10.1. Seadus eelnõu saadeti 29. juunil 2026 kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile , Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile . E elnõu saadeti arvamuse avaldamiseks Maksu- ja Tolliametile ning Põllumajandus- ja Toiduametile, Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskojale, Eestimaa Talupidajate Keskliidule , Eesti Toiduainetööstuse Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Kalaliidule, Eesti Hotellide ja Restorani de Liidule, Eesti Korteriühistute Liidule, Eesti Koolitoidu Liidule, Eesti Toidupangale (SA Eesti-Hollandi Heategevusfond) , MTÜ-le Roheline Vald, MTÜ-le Põlvamaa Tsõõrimajandus , MTÜ-le Toit ei ole prügi, Sumena OÜ-le, EATB4 MTÜ-le, FUDLOOP OÜ-le, Eesti Peakokkade Ühendusele, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Ringmajandusettevõtete Liidule, Ragn-Sells ASile, SA-le Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, Levellab OÜ-le , Rimi Eesti Food ASile, AS ile Prisma Peremarket, Coop Eesti Keskühistule, Aktsiaselts ile OG Elektra, MAXIMA Eesti OÜ-le, Lidl Eesti OÜ-le, Selver ASile, Osaühingule Aldar Eesti, Meie Toidukaubad OÜ-le, A1000 Market OÜ-le, Sanitex OÜ-le, Eugesta Eesti ASile, Karlskroona Kaubanduse OÜ-le, Bambona OÜ-le, Kaupmees & KO ASile, Gemoss ASile, Abestore OÜ-le, Salvest ASile, Orkla Eesti ASile, A. Le Coq ASile, Maag Grupp ASile , Valio Eesti Aktsiaseltsile, Leibur ASile, Eesti Pagar Asile, B altic Restaurants Estonia ASile , Eesti Rõiva- ja T ekstiililiidule, Humana Eestile, S õbralt Sõbrale Sihtasutusele, Uuskasutuskeskusele, Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus MTÜ-le, Tootjavastutusorganisatsioon Eesti Elektroonikaromu OÜ-le . 10.2 . Sotsiaalministeerium kooskõlastas eelnõu märkusteta . Regionaal- ja Põllumajandusministeerium eelnõud ei kooskõlastanud. Pärast kooskõlastusringi toimunud arutelude käigus eriarvamused lahendati ning Regionaal - ja Põllumaj andusministeerium kooskõlastas eelnõu (vastav märkus lisatud EISi ) . Justiits - ja Digi ministeeriumilt, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, Rahandusministeeriumilt , Eesti Linnade ja Valdade Liidult ning huvigruppidelt laekunud tagasiside on esitatud eelnõule lisatud märkustega arvestamise tabelis. ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus „….“ ……………. 2026 allkirjastatud digitaalselt Lisa 3 Märkustega arvestamise tabel jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu juurde Esitaja § või koht Ettepanek/arvamus Kliimaministeeriumi arvamus ja uued sõnastused eelnõus Region Eelnõu § 25 lõike 93 järgi teostab Põllumajandus- ja Arvestatud. aal- ja Toiduamet (edaspidi PTA) järelevalvet jäätmeseaduse Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Põllum (edaspidi JäätS) §-s 228 sätestatud toidu annetamise ajandus koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustuse täitmise ministe üle. Toidu ümberjagajale sisulise lepingu ettepaneku erium tegemine on üks osa toidujäätmete tekke vältimise tegevuskavast, mis saab tulevikus olema üheks osaks. Kohustuse laiem eesmärk on kasutada toidu tootmiseks kulunud ressursse võimalikult säästlikult ning vähendada seeläbi keskkonna- ja kliimamõju. Kohustuse allikaks on jäätmete raamdirektiiv ja selle ülevõtmine on kavandatud JäätSi. Seega, kuna kavandatud kohustus on seotud toidujäätmete tekke vähendamise meetmetega ja puudutab koostöölepingu ettepaneku tegemise fakti, mitte annetatavat toitu, siis peaks ka JäätS §-s 228 sätestatud kohustuse täitmise üle tegema järelevalvet Keskkonnaamet. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ei pea põhjendatuks nimetatud nõude kontrollimise ülesande panemist PTA- le, kuna tegemist ei ole PTA eriteadmisi või -oskusi nõudva järelevalveülesandega. PTA pädevus ja järelevalve on suunatud toiduohutuse ning toidu 1 käitlemise nõuete täitmise kontrollimisele, et kaitsta inimeste elu ja tervist. Keskkonnaameti pädevus ja järelevalve on aga suunatud keskkonnakaitsele, mille osaks on ka toidujäätmete tekke vältimine või vähendamine, ja seega peaks ka asjakohast järelevalvet tegema vastava põhieesmärgiga asutus, et saada oma valdkonna tervikpildist ülevaade ning sellest lähtuvalt valdkonna järelevalvet juhtida. Lisaks ei saa nõustuda ka eelnõu seletuskirjas esitatud hinnanguga, et kavandatud järelevalvelahendus ei suurenda järelevalveasutuste koormust ega kulusid. Kui JäätS § 228 kohustuse täitmise üle hakkaks järelevalvet tegema PTA, siis oleks see PTA-le täiendav ülesanne, mis eeldab tööaja, pädevuse ja menetlusressursi kasutamist väljaspool PTA põhijärelevalve fookust. PTA-le seadustega pandud ja põhimääruses nimetatud järelevalveülesanded on otseselt seotud toiduohutuse tagamisega igas toidukäitlemise etapis, sealhulgas toidu ümberjagamisel. Leiame, et ei ole põhjendatud PTA pädevuse ja eesmärkide laiendamine jäätmete valdkonnale. Asjaolu, et toidujäätmete tekkekohti valdavad toidukäitlejad on PTA järelevalve objektiks, ei ole selleks piisav alus. PTA tehtava järelevalve eesmärk peab olema seotud otseselt asutuse eesmärgiga – tagada toiduohutuse nõuete täitmine. Eelnõus kavandatud järelevalve jaotamine kahe asutuse vahel toob kaasa halduskoormuse kasvu nii ettevõtjatele kui ka riigiasutustele. Arvamus, et PTA juba kontrollib toidukäitlejaid ja võiks seetõttu kontrollida ka toidu ümberjagajale sisulise lepingu ettepaneku tegemist, ei 2 ole põhjendatud. PTA on korrakaitseorgan, kes tegutseb eelkõige ohuprognoosi põhjal – lähtudes toiduga kaasnevast võimalikust ohust inimese elule ja tervisele. Sisulise lepingu ettepaneku tegemisega ei kaasne ohtu inimese elule ja tervisele, seega ei saa see tegevus kõrget riskiskoori ja sellest lähtuvalt oleks kontrolli teostamise sagedus väike. Lisaks tooks JäätSi nõuete täitmise järelevalve jaotamine kahe järelevalveasutuse vahel toidukäitlejale juurde põhjendamatu halduskoormuse, kuna selle raames kontrollib käitlejaid mitu asutust, mis omakorda toob kaasa kontrollide arvu suurenemise käitleja jaoks ja tõenäoline on ka olukorra teke, kus sama dokumenti või muud materjali hindavad mitu erinevat asutust. Eespool toodust tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks toidu annetamise koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustuse täitmise järelevalve kohustuse panemist PTA-le. Eelnõu § 227 lõike 3 kohaselt peab toidukäitleja pidama Arvestatud. tegevuskoha põhjal arvestust kalendriaasta jooksul oma Eelnõu ja seletuskiri muudetud. tegevuses tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu Eelnõus § 227 lg 3 sõnastusest on „igas toidukäitlemise koguste üle igas toidukäitlemise etapis. Eelnõu etapis“ välja jäetud. Arvestust tuleb pidada oma tegevuses seletuskirjast ei nähtu, millistel põhjustel tuleb tekkivate toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle, toidukäitlejatel pidada arvestust annetatud toidu koguste seega kohustus puudutab toidujäätmete teket ja üle igas toidukäitlemise etapis. Teeme ettepaneku toiduannetamist asjakohastes etappides. asendada mõiste „toidukäitlemise etapp“ mõne muu Mugavuspoe mõiste seletuskirjas asendatud sõnaga asjakohasema mõistega, näiteks „potentsiaalne „pisipood“, lähtudes EKI keelenõuandest: EKI jäätmetekkekoht“. Kõik toidukäitlemise etapid ei pruugi keelenõuanne olla jäätmetekkekohad ja jäätmed võivad tekkida ka olukorras või kohas, mis ei ole käsitatavad toidukäitlemise etapina, näiteks toitlustuses taldrikule 3 järele jäänud toit. Eelnõu seletuskirja § 227 lõike 3 selgitustes leheküljel 9 on märgitud, et arvestuse pidamise kohustus hõlmab peamiselt Eestis tegutsevaid suuremaid ja võimekamaid jaekette ning tarbijate ühistuid, keda on hinnanguliselt 20–25, ning kõiki nende kauplusi. Palume selguse huvides eelnõu seletuskirjas täpsustada, millistele andmetele tugineb selline hinnang. Lisaks tuleks selgitustes välja tuua ka hõlmatud kaupluste arv, et oleks mõistetavam kohustuse tegelik ulatus. Praegu on viidatud üksnes eelnõu seletuskirja VI osas „Seaduse mõjud“, et hõlmatud võib olla enam kui 700 kauplust. Lisaks on eelnõu seletuskirja selgitustes arvestuse pidamise kohustuse alt välja jäävate ettevõtete näitena nimetatud mugavuspoode ja pimepoode. Kuna pimepoe mõistet on eelnõu seletuskirjas selgitatud, siis teeme ettepaneku selgitada sarnaselt ka mugavuspoe mõistet. Mõiste „mugavuspood“ ei ole üheselt piiritletud mõiste ja võib praktikas tähendada erinevaid müügikohti. Eelnõu § 227 lõike 4 järgi ei loeta toidukäitlejaks Arvestatud. ettevõtjat, kelle tegevusala või tegevusalad on üksnes Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Erand seotakse alkoholiseaduse § 2 lõike 1 tähenduses alkoholi põhitegevusalaga, seega kui põhitegevusala on seotud tootmine, alkoholi jae- või hulgimüük või jookide alkoholiga, ei laiene kohustused. serveerimine. Palume täpsustada, kas kavandatu kohaselt tuleb näiteks suurematel alkoholimüüjatel, kelle tegevus ei piirdu üksnes alkoholiga, pidada arvestust toidujäätmete üle, arvestades, et paljud alkoholi jaemüüjad ja jookide serveerijad pakuvad lisaks alkoholile ka toitu ning alkoholivabasid jooke. Lisaks oleks asjakohane ka eelnõu seletuskirja leheküljel 10 4 täpsustada, kui paljusid ettevõtteid puudutab ainult alkoholiga seotud tegevusalade erand. See on vajalik sätte tegeliku mõju hindamiseks, kuna paljud alkoholi jae- või hulgimüüjad ning jookide serveerijad ei piirdu praktikas üksnes alkoholiga, vaid pakuvad ka toitu ja alkoholivabasid jooke. Eelnõu § 227 lõike 6 kohaselt tuleb jaemüügiettevõttel, Mittearvestatud. kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus Kuigi nõustume, et eelnõu eesmärk on eelkõige vältida ja müügipinnaga vähemalt 400 m2 ja vähendada toidujäätmete teket, on kavandatud toidutööstusettevõttel, kelle eelmise kalendriaasta käive avalikustamise kohustus vaid annetamise osakaalule. ületas 2 miljonit eurot, avalikustada annetatud toidu osakaal mahakantud toidu massist, välja arvatud Võrreldes annetatud toidu osakaalu avalikustamisega alkoholist. Leiame, et toidujäätmete tekke vähendamise kujutaks toidujäätmete tekkekoguste avalikustamine seisukohalt oleks mõjusam avalikustada andmed endast ettevõtjate jaoks oluliselt intensiivsemat riivet. toidujäätmete tekke kohta tervikuna, mitte üksnes Eelnõuga luuakse esmalt kohustus pidada toidujäätmete annetatud toidu osakaal. Annetatud toidu osakaalu üle arvestust. See võimaldab edaspidi hinnata kogutavate andmed ei anna piisavat ülevaadet sellest, kui palju toitu andmete kvaliteeti, võrreldavust ja praktilist kasutatavust. jääb kasutamata või muutub toidujäätmeteks. Nende kogemuste põhjal on võimalik edaspidi hinnata, Toidujäätmete tekke andmete avalikustamine suurendaks läbipaistvust, looks ettevõtjatele stiimuli kas toidujäätmete tekkekoguste avalikustamise kohustuse oma tegevust analüüsida ning võimaldaks võrrelda eri kehtestamine oleks põhjendatud ja proportsionaalne. tegevusalade ja ettevõtjate praktikaid. Samuti aitaks see hinnata toidujäätmete vähendamise meetmete tulemuslikkust. Seetõttu teeme ettepaneku kaaluda avalikustamise kohustuse laiendamist ka tekkinud toidujäätmete andmetele. Eelnõu § 227 lõige 8 sätestab miinimumnõuded Arvestatud. toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava sisu kohta. Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Eelnõu seletuskirjas aga märgitakse, et täpsed valdkonnad ja teemad valib iga ettevõte ise ning kui 5 mõni nimetatust ei ole asjakohane, siis neid teemasid ei kajastata. Seetõttu jääb tegevuskava sisu osas ebaselgeks, millised tegevuskava osad on kohustuslikud ja millised sõltuvad ettevõtte tegevuse eripärast. Teeme ettepaneku selguse huvides täpsustada eelnõu ja seletuskirja ning eristada kohustuslikud elemendid teemadest, mida tuleb käsitleda üksnes juhul, kui need on konkreetse ettevõtte tegevuse puhul asjakohased. Eelnõu § 228 lõige 4 sätestab, et toidu annetamisele ja Mittearvestatud. toidu muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamisele Toidu käitlemist reguleerivad õigusaktid kohalduvad küll kohaldatakse toidu käitlemist reguleerivaid õigusakte. ka neile viitamata, kuid kuna jäätmeseadus tegeleb Teeme ettepaneku eelnimetatud säte eelnõust välja jätta. jäätmetega, mitte toiduga ja jäätmeseadus hakkab osaliselt Leiame, et selline säte ei ole vajalik, kuna toidu käitlemist reguleerivad õigusaktid kohalduvad ka neile reguleerima toidu annetamist ja ümberjaotamist ehk toidu viitamata. liikumist, siis võib tekkida ekslik arusaam, et tegemist on jäätmekäitluse erikorraga või lihtsustatud toidu käitlemisega ja kehtivad leebemad nõuded. Lg 4 annab selge signaali - annetamine ei vabasta toiduohutuse nõuete täitmisest. Ehk sätte lisamise eesmärk on õigusselgus - kohustatud isik saab info ühest seadusest, ühemõtteliselt, ning see eemaldab vaidluse, kas toit liigub mingil hetkel jäätmeid või toitu reguleeriva õiguse alla. Selline lähenemine on paljudes seadustes, kus viidatakse muude valdkondade nõuetele. Eelnõu punktis 4 ja seletuskirjas tuleb läbivalt üle Arvestatud. kontrollida ja täpsustada terminite ettevõtja ja ettevõte Eelnõu ja seletuskiri muudetud. kasutamine. Seletuskirjas on õigesti märgitud, et 6 „Toidukäitlejat käsitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 lõike 3 tähenduses ehk füüsiline või juriidiline isik, kelle ülesanne on tagada toidualaste õigusnormide nõuete täitmine tema kontrollitavas toidukäitlemisettevõttes.“ Majandustegevuse seadustiku § 5 lõike 1 kohaselt on ettevõtja majandustegevust alustav või seda teostav füüsiline või juriidiline isik. Ettevõte on aga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 661 kohaselt majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Seega on põhitegevusalad, nagu jaemüük või hulgimüük, ja füüsiline toidukauplus ettevõtjatel, mitte ettevõtetel ja vaid ettevõtjad saavad tagada teabe olemasolu enda veebilehel ja täita muid eelnõuga kavandatavaid kohustusi. Teeme ettepaneku eelnõu ja seletuskiri nende õigusaktidega kooskõlla viia. Eelnõu seletuskirja § 119 lõigete 93 ja 94 selgitustes Arvestatud. leheküljel 36 on märgitud, et JäätS § 228 sätestab Seletuskiri muudetud. toidukäitlemise ja toidu annetamise korralduse. Juhime tähelepanu, et eelnõu kohaselt reguleerib JäätS § 228 siiski toidu annetamist ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist ning toidukäitlemise korraldust reguleerivad toiduohutuse valdkonna õigusaktid. Seetõttu palume seletuskirja vastavalt muuta. Eelnõu seletuskirja VI osa „Seaduse mõjud“ leheküljel Arvestatud. 50 käsitletakse toidujäätmete tekke vähendamise Seletuskiri muudetud. riiklikke sihtarvusid. Teeme ettepaneku täiendada mõjude kirjeldust selgitusega, et millised on võimalikud tagajärjed juhul, kui toidujäätmete vähendamise sihtarve ei saavutata. See aitaks paremini hinnata sihtarvude 7 tähendust ja regulatsiooni praktilist mõju. Praegu jääb ebaselgeks, kas sihtarvud on üksnes riiklikud mõõdikud edusammude jälgimiseks või kaasneb nende täitmata jätmisega ka vajadus täiendavate meetmete, aruandluse või regulatiivsete muudatuste järele. Eelnõus ja seletuskirjas kasutatakse toidu Mittearvestatud. iseloomustamisel läbivalt sõna „inimtarbimiseks“. Kuna Direktiivi eesmärk on rõhutada hierarhilist lähenemist ja toit on oma olemuselt mõeldud inimesele tarbimiseks, seda, et toit peab jääma inimestele tarbimiseks. Seega siis ei ole selline täpsustus vajalik. Toidu valdkonna direktiiv eristab toidu kasutamist inimtarbimiseks selgelt õigusaktides ei kasutata eelnimetatud sõna. Teeme näiteks loomadele söödaks suunamisest või muude ettepaneku mõistete valdkondadeülese selguse ja toodete tootmiseks suunamisest. See ei ole toitu ühtsuse tagamiseks eelnõust ning seletuskirjast välja iseloomustav termin, vaid tähistab toidu edasist jätta sõna „inimtarbimiseks“. kasutusviisi. See on vajalik, kuna pärast toidu eemaldamist müügilt võib seda kasutada erinevatel viisidel ja selle vältimiseks kasutataksegi sõna „inimtarbimiseks“. Selle sõna eemaldamisel ei ole direktiiv täielikult üle võetud. Eelnõus ja seletuskirjas kasutatakse paralleelselt Osaliselt arvestatud. termineid „annetamine“ ja „ümberjaotamine“. Kahe Seletuskiri täiendatud. termini paralleelne kasutamine võib tekitada Kahe mõiste kasutamine tuleneb jäätmete raamdirektiivi tõlgendusküsimusi, kui ei ole selge, kas annetamine on muudatusest, kus kasutatakse mõlemat mõistet. Direktiivi ümberjaotamise üks vorm või eraldi tegevus. Samuti ülevõtmiseks on vajalik kasutada mõlemaid mõisteid. võib jääda ebaselgeks, kas ja millises ulatuses Eelnõus ei käsitata annetamist ja ümberjaotamist kohalduvad nendele tegevustele erinevad nõuded. teineteisest täielikult eraldiseisvate tegevustena. Teeme ettepaneku kaaluda, kas mõlema termini Annetamine on üks võimalus, mille kaudu toimub toidu kasutamine eelnõus ja seletuskirjas on vajalik või need ümberjaotamine inimtarbimiseks. Seetõttu kasutatakse määratleda ning selgitada, kuidas annetamine ja muul eelnõus sõnastust „toidu annetamine ja muul viisil viisil ümberjaotamine teineteisest erinevad. Toidu inimtarbimiseks ümberjaotamine“, et hõlmata nii valdkonna õigusaktides, nii Euroopa Liidu kui ka Eesti annetamise vormis toimuvat üleandmist kui ka muid õigusaktides, kasutatakse üldiselt toidu tasu eest või 8  tasuta üleandmist, mis on toidu turuleviimise osaks, aga võimalikke lahendusi, mille kaudu tarbimiseks kõlblik toit ka terminit „annetamine“, näiteks Euroopa Parlamendi jõuab inimesteni. ja nõukogu määruses (EÜ) nr 853/2004, millega Selgitame seletuskirjas, et annetamine on toidu sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erireeglid ümberjaotamise üks vorm ning mõiste „ümberjaotamine“ ning komisjoni teatises (2020/C 199/01), milles hõlmab laiemalt kõiki tegevusi, mille eesmärk on suunata esitatakse toiduohutuse juhtimise süsteeme käsitlevad muidu raisku minev tarbimiseks kõlblik toit suunised toidu jaemüügi, sealhulgas toidu annetamise inimtarbimisse. kohta. Eelnõu seletuskirjas jääb ebaselgeks, kas eesmärk on Arvestatud. eelkõige toidujäätmete vähendamine või annetatud toidu Seletuskiri muudetud. koguste suurendamine. Need eesmärgid on seotud, kuid mitte samad. Annetamise soodustamine on oluline meede juba tekkinud ülejääkide puhul, kuid jäätmehierarhia järgi peaks eelnõu esmane eesmärk olema toidujäätmete tekke vältimine. Praegune rõhuasetus annetatud toidu kogustele ja nende avalikustamisele võib jätta mulje, et peamine mõõdik on annetamise kasv, mitte toidujäätmete tegelik vähenemine. Teeme ettepaneku eelnõu seletuskirjas läbivalt selgemalt eristada, et eelnõu esmane eesmärk on toidujäätmete tekke vältimine ja vähendamine ning annetamise soodustamine on toetav meede olukorras, kus tarbimiseks kõlblik toit on juba üle jäänud. Rahand Eelnõuga JäätS lisatavas §-s 2622 nähakse ette ülesanded Osaliselt arvestatud. usminis Maksu- ja Tolliametile (MTA), mille alusel võib jääda Eelnõu ja seletuskiri muudetud. teerium ekslikult mulje, et MTA peaks hakkama kontrollima riikidevahelises kaubaveos toimuva Eelnõuga ei anta Maksu- ja Tolliametile jäätmestaatuse ega korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiili-, korduskasutuskõlblikkuse sisulise hindamise pädevust. tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelise veo Maksu- ja Tolliameti roll on oma tavapärase tollikontrolli korral saadetisi, mille puhul on põhjendatud kahtlus, et käigus riskisaadetiste tuvastamine ning saadetiste ja 9 need kujutavad endast jäätmeid. MTA roll selliste nendega seotud dokumentide kontrollimine. saadetiste puhul saab olla dokumentide esmane kontroll Jäätmestaatuse ning korduskasutuskõlblikkuse nõuetele ning pärast võimaliku puuduse ilmnemist (nt vastavuse sisuline hindamine kuulub jätkuvalt dokumentatsioonis on puudujääke) peatatakse saadetis Keskkonnaameti pädevusse. edasiseks kontrolliks ning võetakse ühendust Samasugune tööjaotus toimib ka praegu jäätmesaadetiste korraldusasutuse Keskkonnaametiga (KeA), kes on kontrollimisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse pädev hindama, kas tegemist on korduskasutuskõlblike (EL) 2024/1157 kohaldamisel, kus tolliasutused osalevad tekstiili- või jalatsitoodetega või jäätmetega ning samuti kontrollis, kuid jäätmeõiguslikud sisulised hinnangud vajadusel viima läbi menetluse. KeA teavitab tolli annab pädev keskkonnaasutus. esimesel võimalusel, mis saab kaubast ja kuidas sellega Kontrollifunktsioon on jagatud Keskkonnaameti ja Maksu- edasi toimida. Seega igasuguse kahtluse korral, kas ning Tolliameti vahel, kuna jäätmedirektiivi artikli 22d tegemist on korduskastutuskõlblike tekstiilitoodetega lõigetes 7-10 ette nähtud kontrollimehhanismi tõhus või jäätmetega, peab olema tollil võimalus ühendust toimimine eeldab kontrolli võimalikkust kohtades, kus võtta vastutava ametkonnaga, kellel on jäätmestaatuse saadetised tegelikult liiguvad. Maksu- ja Tolliametil on sisulise hindamise pädevus. Selliste kaupade korral, piiripunktides, sadamates, tolliterminalides ja teistes mille tollivormistusega on seotud eritingimus (nt asjakohastes kohtades püsiv kohalolek ning olemasolev veterinaarkontrolli vajavad kaubad), kutsutakse pädevus ja praktiline võimekus riskisaadetiste tollikontrolli käigus kohale ekspert, kes annab hinnangu tuvastamiseks ja kontrollimiseks. Ilma Maksu- ja ja viib läbi oma ametkondliku menetluse. Vajadusel Tolliameti osaluseta oleks direktiivis ette nähtud toimetatakse menetlusalune kaup sorteerimislattu. kontrollikohustuste tõhus täitmine oluliselt raskendatud. Kõikide eritingimustega kaupadega toimitakse Samuti ei ole põhjendatud järeldus, et Maksu- ja Tolliamet samasuguse metoodika alusel, seega ei vaja see lahti ei saaks olla kohtuväline menetleja §-s 120⁸ sätestatud kirjutamist seadusesättena või tuleks säte kirjutada väärteo puhul. Kehtiva jäätmeseaduse kohaselt on Maksu- ümber selliselt, et oleks arusaadav, et MTA vaid teavitab ja Tolliamet juba praegu kohtuväline menetleja muu hulgas menetlusasutust. Sanktsioneerimist puudutavas sättes §-des 120⁴ ja 120⁵ sätestatud väärtegude puhul, mis tuleks teostajaks märkida menetlust läbiviiv asutus. käsitlevad jäätmete vedamist ning jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumist. Ka nende väärtegude menetlemisel Kuna eelnõus ongi määratletud kaks järelevalveasutust, võib tekkida vajadus Keskkonnaameti eriteadmiste tuleks eelnõu tervikuna üle vaadata, et oleks erinevate kasutamiseks, kuid see ei välista Maksu- ja Tolliameti järelevalvet teostavate asutuste ülesanded ja pädevus menetluspädevust tema pädevuse piires. Sama põhimõte 10 selgelt eristatud, sh tuleb tagada ka selge eristamine on kohaldatav ka käesoleva eelnõuga lisatava kauba liikumise suuna osas (sh kas kontrolli aluseks on väärteokoosseisu puhul. eksporditav või imporditav kaup). Soovitame ka kaaluda Samas peame põhjendatuks Maksu- ja Tolliameti ning võimalust asendada MTA-le antud järelevalvepädevus Keskkonnaameti rollijaotuse täpsemat selgitamist. Seetõttu esmase kontrolli õigusega, mis näeb ette dokumentide arvestame märkusega osaliselt ning täpsustame eelnõu ja nõudmise ja pädeva asutuse kaasamise õiguse, sh seletuskirja selliselt, et oleks üheselt arusaadav, et Maksu- pidades silmas, et MTA ei saa täita kohtuvälise ja Tolliameti ülesanne on kontrollida saadetisi ja nendega menetleja rolli jäätmeseadusest tulenevate kohustuste seotud dokumentatsiooni oma pädevuse piires ning osas. tuvastada võimalikud riskijuhtumid, samal ajal kui jäätmestaatuse ning korduskasutuskõlblikkuse nõuetele Eelnõu kohaselt on MTA korduskasutuskõlblikuks vastavuse sisuline hindamine jääb Keskkonnaameti hinnatud kasutatud tekstiili-, tekstiiliga seotud või pädevusse. jalatsitoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumise Eelnõu muudatus korral kohtuväliseks menetlejaks (eelnõu punkt 30). MTA-l ei ole pädevust viia läbi sisulist hindamist, „§ 2622 . Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud kas tegemist on korduskasutuskõlblike tekstiilitoodete tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete või jäätmetega, vaid pädevus selleks on KeA-l. riikidevahelised saadetised Eeltoodust tulenevalt ei saa MTA olla kohtuväliseks (1) Riikidevahelises kaubaveos toimuva menetlejaks §-s 1208 sätestatud väärteo puhul (eelnõu korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiili-, punkt 27). tekstiiliga seotud või jalatsitoodete (edaspidi korduskasutuskõlblikud tekstiilitooted) riikidevahelise veo korral võib Keskkonnaamet ja Maksu- ja Tolliamet oma pädevuse piires kontrollida kõiki saadetisi, mille puhul on põhjendatud kahtlus, et need kujutavad endast jäätmeid. Kontrolli eesmärk on veenduda, et saadetised vastavad käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud miinimumnõuetele. Seletuskirja täiendamine Maksu- ja Tolliamet teostab oma pädevuse piires saadetiste ja nendega seotud dokumentide kontrolli, sealhulgas kontrollib dokumentide olemasolu ja nende vastavust 11  saadetisele. Kahtluse korral kaasatakse Keskkonnaamet, kes hindab saadetise jäätmestaatust ning vastavust korduskasutuskõlblikkuse nõuetele ja annab vajaduse korral vastava eksperthinnangu. Eelnõu muudatus § 2622 . lõikest 5 – eemaldatakse Maksu- ja Tolliamet , jäetakse vaid Keskkonnaamet. Eelnõuga lisanduvad täiendavad ülesanded nii Arvestatud. Keskkonnaagentuurile, Keskkonnaametile, Maksu- ja Tolliametile, kohaliku omavalitsuse üksustele (KOV-d). Seletuskirja peatükki 7 (kulud) lisatakse: Sellega seoses tõusetuvad järgmised küsimused: Keskkonnaagentuur. Mitu täiendavat ametikohta on vaja iga asutuse kohta Tootjavastutusregistri arendamisel on juba arvestatud või korraldatakse asutuste töö niimoodi ümber, et tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete lisandumisega lisatöökohti ei teki? Kui suur on iga asutuse lisakulu? tootjavastutussüsteemi ning täiendavat registriarenduse Kas kulud kaetakse olemasolevatest vahenditest või on kulu eelnõuga ei kaasne. Eelnõuga ei kaasne täiendavate vaja lisaraha (kelle eelarvest ja kui palju)? Kas infosüsteemide loomist ning tootjavastutusregistri järelevalveks vajalik IT-arendus, registrite arendus ja haldamine toimub olemasolevate vahendite raames. andmehaldus on täies mahus rahastusega kaetud (milline Seetõttu ei prognoosita eelnõust tulenevaid täiendavaid riigi eelarvestrateegia) või vajab lisaraha? Milliseks jooksvaid halduskulusid tootjavastutusregistri kujunevad uute süsteemide jooksvad halduskulud? arendamiseks. Palume seletuskirja kulude peatükis välja tuua, et täiendavad järelevalvekohustused kaetakse asutuste Sortimisuuringule, mis viiakse läbi järgmisena aastatel olemasolevate eelarvete piires. Lisaks on vajalik välja 2028/2029 on rahastus olemas muudest vahenditest. Alates tuua, kuidas kaetakse väljatoodud sortimisuuringu kulu. aastast 2033/2034 korraldatavatele sortimisuuringutele on Juhul kui on kavas taotleda lisavahendeid, tuleb lisada vaja Keskkonnaagentuurile eraldada iga viie aasta tagant lause "Täiendava kulu vajadust menetletakse riigieelarve riigieelarvest või muudest vahenditest sortimisuuringu ja riigi eelarvestrateegia protsessis. Juhul, kui läbiviimiseks vahendid. Viimane sortimisuuring maksis täiendavaid vahendeid ei eraldata, katab 184 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Võime eeldada, 12 Kliimaministeerium kulud oma olemasolevast et aastatel 2033/2034 läbiviidav sortimisuuring maksab eelarvest". umbes 200 000 eurot. Praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuetega lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 62 800 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2030 aastast. Keskkonnaamet. Muudatustega kaasneb Keskkonnaametile täiendav järelevalvekoormus tekstiiltoodete tootjavastutuse nõuete täitmise ning toidujäätmete valdkonnas. Tekstiiltoodete puhul lisanduvad tootjate ühenduse iga-aastased kontrollid, kogumisvõrgustiku ja jäätmekäitluse hindamine ning jäätmekäitluspartnerite ja tootjate kontrollid. Samuti võib suureneda järelevalvevajadus korduskasutuse valdkonnas. Tootjavastutuse järelevalves suureneb vajadus kontrollida kaugmüüjaid, digiplatvorme ja välismaiseid ettevõtjaid ning teha senisest enam riikidevahelist koostööd. Toidujäätmete valdkonnas rakendub arvestuse pidamise, tegevuskava koostamise ja annetamise koostöölepingute ettepanekute kohustus hinnanguliselt 300 ettevõtjale, millega kaasneb riskipõhine järelevalve. Uued ülesanded lisanduvad olemasolevatele kohustustele ning seniste ülesannete maht ei vähene. Seetõttu ei ole täiendavat töökoormust võimalik katta olemasolevate ressursside arvelt. Kuna mitmed rakendamisega seotud asjaolud, sealhulgas tootjate ühenduste arv ja korraldusmudel, ei ole veel lõplikult selged, on täpset töömahtu keeruline hinnata. Praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik 13 vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuete tõhus järelevalve ning katta ka peainspektori lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 65 000 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2028. aastast. Riigi kanda jäävate kulude rahastamine otsustatakse riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessis. Kohalikud omavalitsused. Tekstiilidele tootjavastutuse rakendamisega väheneb kohalike omavalitsuste rahaline koormus tekstiilijäätmete kogumisel ja käitlemisel. Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt lähevad teatud tekstiilide kogumise, veo ja käitlemisega seotud kulud tootjate kanda, mistõttu ei pea kohalikud omavalitsused neid kulusid enam oma eelarvest katma. See aitab vähendada jäätmehooldusega seotud kohalike omavalitsuste kulusid ning tagab, et tekstiilijäätmete käitlemise kulud kannavad senisest suuremas ulatuses need ettevõtjad, kes tekstiiltooted turule lasevad. Riigi tuludesse laekub iga viie aasta järel asjaomaste probleemtoodete tootjate tasutav uuringutasu. Konkreetse probleemtoote fraktsiooni kohta laekub riigieelarvesse uuringutasuna ligikaudu 15 000 eurot. 14 Eelnõuga nähakse ette riiklik jäätmete sortimise uuring. Mittearvestatud. Palume seletuskirjas selgitada, miks jäätmete Seletuskirjas on selgitatud sortimisuuringu riikliku sortimisuuring peab olema riiklik ning esitada põhjendused sellise sortimisuuringu riikliku korraldamise vajadust ja eesmärki. Nimelt, korraldamise ja riigieelarve kuludest rahastamise sortimisuuringu tulemusi ei kasutata üksnes otstarbekuse kohta, arvestades, et jäätmekäitlus on jäätmekäitlustoimingute korraldamiseks, vaid eelkõige erasektorisse delegeeritud. Kas planeeritav tootjate riiklike jäätmealaste eesmärkide täitmise hindamiseks, makstav tasu katab ainult sortimisuuringu läbiviimise laiendatud tootjavastutuse kohustuste arvutamiseks, või ka sellega seotud kulude kasvu? jäätmepoliitika kujundamiseks ning Euroopa Liidust tulenevate aruandluskohustuste täitmiseks. Tegemist on ülesandega, mille tulemusi kasutatakse avaliku võimu ülesannete täitmisel ning mis peab tagama kogu riigi kohta võrreldava, sõltumatu ja usaldusväärse andmestiku. Seletuskirjas on samuti selgitatud, et sortimisuuringu korraldamine ei ole uus ülesanne. Keskkonnaagentuur on korraldanud segaolmejäätmete sortimisuuringuid ka varem. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõikest 6 tuleneb liikmesriigile kohustus teha vähemalt kord viie aasta jooksul segaolmejäätmete koostise uuring. Asjaolu, et jäätmekäitlus toimub osaliselt erasektori osalusel, ei muuda uuringu olemust. Sortimisuuringu eesmärk ei ole hinnata üksiku jäätmekäitleja tegevust, vaid saada täielik ülevaade Eestis tekkivatest jäätmevoogudest tervikuna. Sellist ülesannet ei ole võimalik usaldusväärselt täita üksikute ettevõtjate eraldiseisvate uuringute põhjal. Sortimisuuringu rahastamisel rakendatakse põhimõtet, et kulud kannavad osaliselt ka need tootjad või tootjate 15  ühendused, kelle suhtes tuleneb Euroopa Liidu õigusest kohustus uuringu rahastamises osaleda. Tootja või tootjate ühenduse makstav sortimisuuringu tasu on seotud sortimisuuringu tegemise kuludega ning ei ole mõeldud Keskkonnaagentuuri üldiste tegevuskulude või muude jäätmehoolduse kulude katmiseks. Eelnõuga lisatava JäätS § 254 lõikes 5 on reguleeritud, Mittearvestatud. millistele tingimustele peab vastama tekstiil-, tekstiiliga Seletuskirjas eraldi kinnitamine, et tegemist ei ole avalik- seotud või jalatsitoodete tootjate makstav tasu tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitootjate ühendusele. Palume õigusliku tasuga, ei ole vajalik, kuna regulatsiooni õiguslik täiendada seletuskirja, et tegemist on ettevõtjate vahelise konstruktsioon seda küsimust üldse ei tekita. Laiendatud tasuga ning tegemist ei ole avalik-õigusliku tasuga. tootjavastutuse süsteem kujutab endast jäätmete Ühtlasi palume täiendada seletuskirja ettevõtjate raamdirektiivi 2008/98/EÜ artiklites 8 ja 8a sätestatud arvamusega süsteemi rakendatavuse kohta. põhimõtte rakendamist ning Euroopa Liidu keskkonnaõiguse aluspõhimõtte „saastaja maksab“ väljendust. Selle kohaselt ei lõppe tootja kohustused toote turule laskmisega, vaid hõlmavad ka tootest tekkivate jäätmete kogumise ja käitlemise etappi. Tootja peab tagama tema turule lastud toodetest tekkivate jäätmete käitlemise rahastamise ning vajaduse korral ka selle korraldamise. Käesoleva eelnõuga laiendatakse tootja laiendatud vastutuse süsteemi tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetele. Sellest tulenevalt peavad nimetatud toodete tootjad kandma nende toodete jäätmete kogumise, käitlemise, korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu, teavitamise, andmekogumise ning muude 16 tootjavastutuse kohustuste täitmisega seotud kulud. Märgitud tootja peab liituma tootjate ühendusega, kes tema eest need kohustused täidab. Paragrahvi 25⁴ lõikes 5 sätestatud tasu on tootja laiendatud vastutuse süsteemi rahaline sissemakse tootjate ühendusele, mille eesmärk on rahastada tootja laiendatud vastutuse kohustuste täitmist. Tegemist ei ole käesoleva eelnõuga loodava uue tasuliigi või regulatsiooniga, vaid tootjavastutuse süsteemi tavapärase osaga, mida on probleemtoodete puhul jäätmeseaduses rakendatud juba alates 2004. aastast. Jäätmete raamdirektiivi artikli 8a kohaselt peavad tootjate rahalised sissemaksed olema kulupõhised, läbipaistvad ja proportsionaalsed ning võimaldama tootjavastutusorganisatsioonil täita talle pandud kohustusi. Seetõttu on § 25⁴ lõikes 5 sätestatud põhimõtete eesmärk tagada tootjavastutuse kohustuste täitmiseks piisav rahaline kate ning tootjate võrdne kohtlemine. Neil asjaoludel ei pea me vajalikuks seletuskirjas eraldi rõhutada, et tegemist ei ole avalik-õigusliku maksu, lõivu või muu riigile makstava tasuga. Eelnõuga reguleeritakse tootjate ja tootjate ühenduse vahelisi rahalisi arveldusi ning riik ega KOV ei ole selles õigussuhtes makse saaja ega määra konkreetse makse suurust. Seaduses sätestatakse üksnes tingimused, mida tootjate ühendus peab tootjatelt maksete küsimisel arvestama, et tagada laiendatud 17  tootjavastutuse nõuete täitmine. Need tingimused tulenevad omakorda direktiivist. Palume seletuskirjas täpsustada 2030. aasta Arvestatud. toidujäätmete vähendamise sihtarvude (10% ja 30%) Seletuskiri muudetud. kujunemist ning tuua näiteid võimalike meetmete kohta, millega sihtarvude saavutamise suunas liikuda. Eelnõuga JäätS lisatava § 136³ lõike 7 kohaselt on Mittearvestatud. kodumajapidamistel kohustus vähendada 2030. aasta Praktikas ei ole toidu annetajal ega toidu ümberjaotamise lõpuks toidujäätmete teket 30%. Seletuskirjas on organisatsioonil võimalik objektiivselt hinnata iga selgitatud, et toidujäätmete statistika kohaselt on suurim abivajaja tegelikku toidu vajadust või toidu toidujäätmete (sealhulgas välditavate toidujäätmete) teke tarbimisvõimekust. Lisaks sõltuvad leibkonna vajadused kodumajapidamistes (selgitus JäätS § 227 juures). Samas ajas muutuvatest asjaoludest ning toidu kasutamine või ei ole eelnõus ega seletuskirjas lahendust, kuidas seda jagamine leibkonna sees on inimese enda otsustada. vähendada ja sihttasemeteni jõuda. Paradoksaalselt Sellise tingimuse lisamine looks õiguslikult ebaselge võivad abivajavad inimesed olla annetatud toidu saajana kohustuse, mille täitmist oleks keeruline hinnata ja kõige suuremad toidujäätmete tekitajad, kui toitu kontrollida. jaotatakse ümber selliselt, et nad ise ei saa vaja minevat toiduabi ega selle kogust valida. Kui toiduabi sisaldab valmis pakitud ja sama päeva säilivustähtajaga „kõlblik kuni“ tooteid, võib toit olla osaliselt kättesaamise hetkeks riknenud. Seega ei teki toidujäätmeid toidukäitlejatel ega toidu ümberjaotamise organisatsioonil, kuid need tekivad abivajajatel saades 18 annetuse „tarbimiseks kõlblikust realiseerimata toidust“ (JäätS § 228 ). Arvestades ülaltoodut teeme ettepaneku JäätS § 227 lõiget 2 täiendada pärast sõnu „eelkõige abivajajatele“ sõnadega „sellises mahus, mida nad vajavad ja suudavad ära tarbida.“. Eelnõuga tehtav JäätS § 31 lõike 3 täiendus Eelnõu § 31 lõike 3 muudatuse eesmärk ei ole kohustada kohustab KOV-e välja panema riidekonteinereid. Kas kohaliku omavalitsuse üksusi paigaldama tootjate need konteinerid hakkavad kõrvuti väljas olema lisaks ühenduse kogumiskonteinerite kõrvale täiendavaid tootjavastutusorganisatsiooni omadele? Kuna tekstiilikonteinereid. Vastupidi, muudatusega jäetakse tootjavastutusorganisatsioonil on vanade riiete kohaliku omavalitsuse korraldatava tekstiilijäätmete liigiti (tekstiilijäätmete) voog äri osa, siis kuidas tagatakse kogumise kohustusest välja laiendatud tootjavastutusega neile endine tekstiilijäätmete voog? Kas on analüüsitud, hõlmatud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, mis turul konkreetselt toimuma hakkab ja kas KOV-de, tekstiiliga seotud ja jalatsitooted. Nendest toodetest TVO-de ja töötlejate vahel on sõlmitud või sõlmimisel tekkinud jäätmete kogumise korraldamise kohustus läheb kokkulepped, kuidas tekstiilijäätmed KOV-delt TVO- üle tootjatele ja tootjate ühendustele. KOV-i dele või töötlejatele liikuma hakkavad. Kui sellist kogumiskohustus säilib üksnes selliste tekstiilijäätmete analüüsi tehtud ei ole, tuleks see enne uue süsteemi osas, mis ei kuulu jäätmete raamdirektiivi IVc lisas rakendamist läbi analüüsida. loetletud toodete hulka. Arvestades IVc lisa laia kohaldamisala, on KOV-i kogumiskohustuse alla jääv tekstiilijäätmete osa edaspidi väga piiratud. Kuid kogumissüsteemi korraldamisel ei saa lähtuda eeldusest, et lõppkasutaja eristab IVc lisaga hõlmatud ja hõlmamata tekstiiltooteid. Kuivõrd valdav osa tavapärasest olmetekstiilist kuulub tootjavastutuse alla, korraldab selle kogumise tootjate ühendus. Jäätmete raamdirektiiv näeb ette võimaluse korraldada kogumisvõrgustik koostöös KOV-idega ja teiste kogumises osalejatega. IVc lisaga hõlmamata tekstiili kogumise võib seetõttu ühendada tootjate ühenduse kogumissüsteemiga viisil, et see ei 19  eelda lõppkasutajalt toodete õigusliku kuuluvuse eristamist. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22c kohaselt peavad tootjate ühendused looma laiendatud tootjavastutusega hõlmatud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete liigiti kogumise süsteemi. Kogumissüsteem peab hõlmama kogu riigi territooriumi ning selle kogumispunktid luuakse koostöös muu hulgas kohalike omavalitsuste, sotsiaalmajanduse üksuste, jaemüüjate ja teiste kogumises osalejatega (vt § 255 ). Seega ei näe regulatsioon ette KOV-i ja tootjate ühenduse paralleelsete kogumissüsteemide loomist, vaid võimaldab KOV-i kogumispunktide kaasamist tootjate ühenduse kogumissüsteemi. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud lähtuda eeldusest, et tootjate ühendusele tuleb kuidagi tagada KOV-i senine tekstiilijäätmete voog. Laiendatud tootjavastutusega hõlmatud toodetest tekkinud jäätmete kogumise korraldamine on uues süsteemis tootjate ühenduse ülesanne. Jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunkt 34 järgi tootjad vastutavad kogumissüsteemi loomise eest ning võrgustik tuleb korraldada koostöös teiste jäätmekäitlus- ja korduskasutussektori osaliste, sealhulgas KOV-idega. Eesmärk ei ole olemasoleva jäätmevoo „üleandmine“ tootjate ühendusele, vaid üleriigilise kogumisvõrgustiku loomine, kasutades ja kaasates ka olemasolevaid kogumisstruktuure ja KOVe. Eelnõuga lisatakse JäätS 12. peatükki väga kõrged karistusmäärad. Eriti kõrged on karistused, kus nähakse Arvestatud. ette 6% kogu kontserni ülemaailmsest käibest. Palume 20 eelnõu täpsustada, kuidas toimub karistusmäärade Eelnõu ja seletuskiri muudetud. rahvusvaheline rakendamine ning riikide vaheline vastutuse jaotus. Juhime ka tähelepanu, et maksimaalsed Karistusmäärade suuruse määramisel on lähtutud karistusmäärad ei pruugi olla kooskõlas teo laiendatud tootjavastutusele rakendatavatest üldistest kahjulikkusega ühiskonnale ja keskkonnale. Palume karistusmääradest. hinnata plaanitavate karistusmäärade proportsionaalsust teiste kehtivate samaväärsete karistusmääradega või Eelnõuga ei laiendata Eesti karistusõiguslikku pädevust selgitada täiendavalt määrade kujunemise aluseid. teistes riikides toime pandud tegudele ega kehtestata erireegleid riikidevahelise vastutuse jaotuse kohta. JäätS-is sätestatud väärteovastutust saab kohaldada juhul, kui rikkumine kuulub Eesti karistusõiguse kohaldamisalasse. JäätS § 120⁸ karistusmäärade kujundamisel on lähtutud jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest kehtivas jäätmeseaduses ette nähtud karistusmääradest. Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiili riikidevahelise veo nõuete rikkumisega võib kaasneda oluline majanduslik kasu ja keskkonnamõju, kuna nõuete rikkumisega võib kaasneda jäätmesaadetistele kohaldatavate nõuete vältimine. Seetõttu on põhjendatud käsitada sellist rikkumist võrreldava raskusastmega teona nagu jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumist ning näha ette sellega võrreldav karistuse ülemmäär. Lisaks tuleb arvestada, et JäätS § 120⁸ karistusmäärad on kujundatud analoogselt jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest juba kehtivate sanktsioonidega. Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiili riikidevahelise veo nõuete rikkumisega võib kaasneda 21  oluline majanduslik kasu ning keskkonnamõju, kuna rikkumise eesmärk võib olla jäätmesaadetistele kohaldatavate nõuete vältimine. Seetõttu on põhjendatud käsitada sellist rikkumist võrreldava raskusastmega teona nagu jäätmete ebaseaduslikku riikidevahelist vedu. Tegemist on väärteotrahvi ülemmääradega, mitte kohustuslikult kohaldatavate karistusmääradega. Menetlejal säilib igal üksikjuhul kaalutlusõigus määrata rikkumise asjaoludele vastav proportsionaalne karistus. Eelnõus kirjeldatakse mõjusid suures osas kvalitatiivselt, kuid puudub terviklik kvantitatiivne Mittearvestatud. hinnang kuludele ja majanduslikule mõjule. See tekitab Seletuskiri sisaldab mõjude kvantitatiivseks hindamiseks ebakindlust nii ettevõtjatele kui otsustajatele. Soovitav on täiendada seletuskirja kvantitatiivse mõjuanalüüsiga, olemasolevat teavet ulatuses, mis on käesoleval hetkel mis hõlmaks kulude hinnangut sektorite lõikes, mõju võimalik. Mõjude kirjeldamisel on tuginetud Euroopa tarbijahindadele ning mõju erineva suurusega Komisjoni mõjuhinnangule ning seal esitatud andmetele ettevõtjatele. tekstiilitoodete tootjavastutuse süsteemi rakendamise Eelnõu eeldab ulatusliku kogumis- kulude, tulude ja majanduslike mõjude kohta. ja ringlussevõtusüsteemi loomist, kuigi turu tehnoloogiline ja logistiline valmisolek võib olla Täiendava kvantitatiivse mõjuanalüüsi koostamine Eesti piiratud. Tuleks kaaluda etapiviisilist rakendamist ning ettevõtjate, sektorite ja ettevõtte suurusklasside lõikes ei siduda kohustused turu valmisolekuga. Lisada tuleks ole käesoleval ajal võimalik, kuna tootjavastutuse selge rakenduskava, mis käsitleb vaheetappidena taristu süsteemi rakendamise seisukohalt olulised lähteandmed arendamist, hinnangut turuvõimekusele ning riigi rolli puuduvad. Eestis ei ole veel loodud tekstiiltoodete tootjate süsteemi käivitamisel. ühendust ega kujunenud välja süsteemi tegelikke kulusid, kogumismahte, logistikakorraldust, kogumisvõrgustikku, sortimisvõimekust ega tasumudelit. Samuti ei ole 22 võimalik usaldusväärselt prognoosida, millises ulatuses kanduvad tootjatele tekkivad kulud edasi toodete lõpphinda, kuna see sõltub ettevõtjate ärimudelitest, hinnakujundusest ja konkurentsiolukorrast. Seletuskirjas on siiski välja toodud Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus esitatud kvantitatiivsed hinnangud, sealhulgas tootjavastutuse süsteemist tulenevad keskmised kulud toodetele ning hinnangulised majanduslikud ja keskkonnaalased mõjud. Samuti ei pea me põhjendatuks siduda tootjavastutuse süsteemi rakendamist täiendavate riigisiseste valmisolekukriteeriumide või turuvõimekuse eeltingimustega. Tekstiilitoodete tootjavastutuse süsteemi kehtestamine tuleneb jäätmete raamdirektiivist (EL) 2025/1892 ning liikmesriikidel lasub kohustus tagada süsteemi rakendamine direktiivis sätestatud tähtajaks. Jäätmete raamdirektiiv ei näe ette võimalust lükata tootjavastutuse süsteemi rakendamist edasi sõltuvalt turu valmisolekust. Lisaks ei ole laiendatud tootjavastutuse süsteem Eesti õiguses uus regulatiivne lahendus. Probleemtoodete tootjavastutuse süsteem on Eestis kehtinud juba alates 2004. aastal jõustunud jäätmeseadusest ning seda on järjepidevalt täiendatud ja laiendatud erinevatele 23  probleemtoodetele. Käesoleva eelnõuga ei looda uut tootjavastutuse mudelit, vaid laiendatakse olemasoleva tootjavastutuse süsteemi kohaldamist tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetele. Seletuskiri sisaldab ülevaadet tootjate ühenduse loomise, kogumissüsteemi väljaarendamise, logistika, käitlusvõimekuse, järelevalve ning muude rakendamisega seotud tegevuste kohta. Nimetatud tegevused kujutavad endast sisuliselt rakenduskava kirjeldust ulatuses, mis on eelnõu koostamise ajal võimalik. Tootjavastutuse süsteemi täpsem korraldus, sealhulgas kogumisvõrgustiku ülesehitus, teenusepakkujate kaasamine ning turu kohanemine, kujuneb välja tootjate ühenduse tegevuse käigus pärast regulatsiooni jõustumist. Ühtlasi tuleb arvestada, et tootjavastutuse süsteemi eesmärk ongi luua vajalikud majanduslikud stiimulid kogumis-, sortimis- ja ringlussevõtutaristu arendamiseks. Taristu ja turuvõimekuse areng on tootjavastutuse süsteemi rakendamise tulemus, mitte selle eeltingimus. Eelnõu näeb ette mitu uut aruandlus- ja Selgitame: Eelnõuga kehtestatavate kohustuste eesmärk kontrollikohustust nii tootjatele kui ka ühendustele. on tagada EL õigusest tulenevate toidujäätmete Liigne regulatiivne koormus võib vähendada Eesti vähendamise kohustuste, sealhulgas sihtarvude ettevõtjate konkurentsivõimet. Seletuskirjas ei ole saavutamine. Toidujäätmete teket tuleb vähendada ja analüüsitud, kas ja kuidas planeeritud nõuded vältida kogu toidutarneahelas, vähenemise mõõdikutena vähendavad Eesti tootjate konkurentsivõimet Euroopas on seatud sihtarvud teatud sektoritele. Toidujäätmete 24 ja maailmas. Arvestades sektori kriitiliselt madalat vähendamist ei ole võimalik tõhusalt juhtida ilma kasumimarginaali, siis võib eeldada, et osad ettevõtjad teadmiseta, kus, millises mahus ja mis põhjustel jäätmed lõpetavad täiendavate kohustiste lisandumisel oma tekivad. Seetõttu on arvestuse pidamise ja tegevuskavade tegevuse. Piirduda tuleks minimaalselt vajalike koostamise kohustused suunatud eelkõige suurematele kohustustega ning vältida dubleerivat aruandlust (k.a. ettevõtjatele, kelle tegevusel on suurim mõju aruandluse kogumine seal, kus seda juba ettevõtjatelt toidujäätmete tekkekogustele. kogutakse (Statistikaamet, EMTA vms)). Riigikogu Eelnõu ei loo ettevõtjatele täiesti uusi tegevusi, vaid aitab otsusega (21.02.2018) kehtestatud Riigireformi ja hea suurel määral süsteemsemaks muuta juba täna halduse põhialused nõuab, et riik ei kehtesta kasutatavaid praktikaid. Ka ettevõtjate esindajad on ebavajalikku halduskoormust ning kohustused peavad eelnõu ettevalmistamisel korduvalt välja toonud, et olema proportsionaalsed. Antud eelnõuga luuakse uued toidujäätmete mõõtmine, jäätmetekke vähendamise kohustused nii ettevõtjatele, ühendustele kui riigile. meetmete rakendamine ning annetamine toimuvad Näiteks nähakse ette toidujäätmete arvestuse kohustus ja paljudes suuremates ettevõtetes juba praegu. Eelnõu loob tegevuskavade koostamise kohustus, suuremate ühtse raamistiku nende tegevuste süsteemsemaks toidukäitlejate kohustus pidada tegevuskoha põhjal muutmiseks. Kohustused on piiratud üksnes suuremate arvestust kalendriaasta jooksul oma tegevuses tekkinud ettevõtjatega ning tegevuskava võib olla ka olemasoleva toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle igas kvaliteedi-, keskkonna- või arengudokumendi osa, toidukäitlemise etapis (§ 227 ), andmete säilitamine kuni vältides eraldi dokumentide loomise vajadust. 3 aastat, annetatud toidukoguste avaldamine kodulehel Väide, et ettevõtjad võiksid hakata antud eelnõus või toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava sisalduvate kohustuste vältimiseks tegutsema väiksemate koostamise kohustus. üksuste kaudu, on pigem hüpoteetiline ning selline lähenemine tekitaks ettevõtjale juurde ebavajalikku Arusaamatu on sellise kohustuste eesmärk ning kas see lisakoormust. Eelnõu lävendid on kehtestatud eesmärgiga kaalub üles ettevõtjatele tekkiva halduskoormuse ning suunata kohustused ettevõtjatele, kelle tegevusel on täidab eesmärki. Suuremate ettevõtjate puhul tähendab suurim mõju ja kelle jaoks nõuete täitmine on see mitme inimese töökoormuse lisandumist. proportsionaalsem. Sellised nõuded võivad viia n-ö optimeerimiseni, kus Annetatud toidu osakaalu avalikustamise eesmärk ei ole kohustusest eemale hoidmiseks tegutsetakse väiksemate maksimeerida annetamise kogust sõltumata toidu ühingute kaudu või endale seatavaid meetmeid ei võeta kasutatavusest, vaid suurendada läbipaistvust ning toetada toidujäätmete vähendamise eesmärgil, vaid nö punktide toidujäätmete tekke vältimist. Näide toidu 25 kirja saamise pärast. Näiteks eelnõus JäätS § 227 lõikes ümberjaotamise organisatsiooni „üleujutamisest“ kohe 6 pakutud annetatud toidu avalikustamise meetme riknemas oleva kaubaga ei ole kooskõlas meetme täitmiseks ujutatakse mõni toidu ümberjaotamise eesmärgi ega tegeliku praktikaga. Toidu ümberjaotamise organisatsioon üle koorma kohe-kohe käärima minevate organisatsioonid võtavad juba täna vastu üksnes sellist apelsinidega. Kas see on eesmärk? Palume analüüsida toitu, mida on võimalik ohutult ja mõistliku aja jooksul võimalike soovimatute kõrvalmõjude tekkimise edasi jagada. Lisaks peab annetamine toimuma kooskõlas võimalust ning nende maandamise meetmeid. toiduohutuse nõuetega ning eelnõu ei vabasta ettevõtjaid vastutusest nende nõuete järgimisel. Võimalikke soovimatuid kõrvalmõjusid on eelnõu koostamisel arvestatud. Seetõttu ei ole näiteks annetamise osakaalu avalikustamise kohustus kehtestatud kõikidele sektoritele, vaid üksnes neile, kus annetamine on üks paremini mõõdetavaid toidujäätmete vältimise meetmeid. Eesmärk ei ole luua täiendavat aruandlust aruandluse enda pärast, vaid toetada andmepõhist juhtimist. Palume seletuskirjas selgitada, kuidas tagatakse, et Mittearvestatud. luuakse tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete Kohustuslik kollektiivne täitmine tuleneb otse jäätmete tootjate ühendused arvestades turu väiksust ja tootjate raamdirektiivi artikli 22c lõikest 1. Ehk see ei ole eelnõu vähesust (Liikmed - ERTL). Eelnõu kohaselt on tekstiil- koostaja valitud lahendus ning tootjate ühendusega , tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjatel kohustus liitumine ei sõltu tootjate motivatsioonist vaid see on liituda tootjate ühendusega, mida aga eelnõu koostamise õigusaktist tulenev kohustus. Samuti ei ole asjakohane ajaks ei olnud veel loodud aga milliseid hinnanguliselt väide, et nõuetekohane tootjate ühendus peab olema kujuneb välja 1–2. Küsitav on selliste organisatsioonide olemas juba eelnõu koostamise ajal. Eelnõuga nähakse tekkimise motivatsioon. tootjavastutussüsteemi rakendamiseks ette üleminekuaeg. Eelnõu on kavandatud jõustuma 17.06.2027 ja Kui näiteks tekstiilitootjatel on kohustus liituda tootjate tootjavastutuse süsteem peab rakenduma 17.04.2028 või ühendusega, siis vastavat kohustust patarei- ja 17.04.2029 (vt. § 13630 ), seega on pärast seaduse akutootjatel (ligikaudu 40) ei ole, kuigi juba praegu jõustumist aega 10 kuud süsteemi ülesehitamiseks. Lisaks tegutseb Eestis kaks patarei- ja akutootjate ühendust. On teavad ettevõtjad kohustusest juba eelnõu menetlemise kaheldav, kas õige on järeldus, et ühenduste tekkimisel ajal. Samuti ei ole tootjate ühenduste loomine ja nende 26 on halduskoormus ettevõtjatel väiksem, kuigi neid kaudu tootjavastutuskohustuste täitmine Eestis uus ühendusi peavad ülal pidama needsamad tootjad ning lahendus, vaid seda mudelit kasutatakse juba teiste andmeid esitavad ettevõtjad. probleemtoodete tootjavastutussüsteemides, ehk eelnõuga ei looda uut süsteemi ega tundmatut lahendust. Lisaks on faktiliselt vale väide, et patarei-ja akutootjatel vastav kohustus puudub. Kehtiva JäätS § 25¹ lg 6 järgi on muu hulgas kantavate patareide ja akude, kergtranspordivahendite akude, elektrisõidukiakude ning tööstuslike patareide ja akude tootjad kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu tootjate ühendusega. Säte kehtib sellises sõnastuses alates 1.01.2026. Suuremate tekstiili tootjatega on kohutud juba 2025 aasta kevadest, et neid võimalikult varakult kaasata protsessi. Lisaks on loodud suuremate tekstiili tootjate töögrupp, mida veab Eesti Kaupmeeste Liit. Tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjate ühenduse loomise osas on tootjate poolt kavatsus ühendus luua käesoleva aasta lõpus või järgmise aasta alguses. Seega on tootjate ühenduse loomine kavandatud oluliselt enne eelnõuga ette nähtud kohustuste rakendumist. Eelnõuga kaasnevad riskid nagu kulude ülekandumine Mittearvestatud. tarbijatele, väikeste ettevõtjate suurem koormus ning Tekstiilitoodete tootja laiendatud vastutuse süsteem ei ole süsteemi alakasutus. Sellest tulenevalt tuleks täiendada seletuskirja riskianalüüsiga ning kirjeldada riskide käesoleva eelnõuga loodav uus regulatiivne mudel, vaid maandamise meetmeid. Euroopa Liidu jäätmealasest õigusest tulenev tootja laiendatud vastutuse süsteem, mille eesmärk on rakendada Nii näiteks nähakse ette tekstiil-, tekstiiliga seotud või põhimõtet „saastaja maksab“. Selle kohaselt ei jää jalatsitoodete tootjale kulude kandmise kohustus, mille toodetest tekkivate jäätmete käitlemise kulud kohalike suurus on etteaimamatu ja kogukuludele ja mõjule omavalitsuste ega maksumaksjate kanda, vaid neid ettevõtjatele ei ole tehtud analüüsi. kannavad tootjad, kes asjaomased tooted turule lasevad. 27 Tasud peavad olema ettevõtjale ettenähtavad ja selged. Eelnõuga sätestatud kulude liigid tulenevad otseselt Eelnõuga kohustatakse katma näiteks uuringu kulusid, jäätmete raamdirektiivist (EL) 2025/1892 ning jäätmete registrikulu, või teadus- ja arendustegevuse kulusid. raamdirektiivi artiklist 8a, mille kohaselt peavad tootjate Probleemtooteregister on riiklik register, mille kulud rahalised sissemaksed katma tootjavastutuse süsteemi peavad olema selged. Seadus kohustab tootjal kokku toimimiseks vajalikud kulud, sealhulgas kogumise, veo, leppima teadus- ja arendustegevuse korraldajaga sortimise, korduskasutuseks ettevalmistamise, vastavad kulud. Sisuliselt on JäätS § 25³ kulude näol ringlussevõtu, teavitamise, andmekogumise, aruandluse tegemist avalik õigusliku koormatistega, mille ning muud süsteemi toimimiseks vajalikud kulud. kehtestamise alused ei ole selged ning samuti ei ole selge, et millised on tagajärjed kui näiteks ei saavutata Seetõttu ei ole § 25³ nimetatud kulude puhul tegemist uute kokkulepet teadus- ja arendustegevuse korraldajaga. avalik-õiguslike koormatiste loomisega, vaid tootja laiendatud vastutuse süsteemist tulenevate kulukategooriate määratlemisega. Tootjate rahalised sissemaksed on tootjavastutuse süsteemi olemuslik osa ning selliseid kohustusi on Eestis probleemtoodete puhul rakendatud juba alates 2004. aastal jõustunud jäätmeseadusest. Samuti ei nõustu väitega, et kulude kandmise ulatus oleks määratlemata. Eelnõu sätestab kululiigid, mille katmine on tootjavastutuse süsteemi eesmärkide saavutamiseks vajalik. Konkreetne kulu sõltub tootjate poolt turule lastavate toodete kogusest, tootjate ühenduse tegevuskuludest ning süsteemi tegelikest kuludest. Jäätmete raamdirektiivi artikli 8a kohaselt peavad tootjate rahalised sissemaksed olema kulupõhised, läbipaistvad ja proportsionaalsed. Tootjavastutuse süsteemi rahaliste sissemaksete täpset suurust ei ole võimalik seaduse tasandil ette määrata samal 28  põhjusel, nagu ei ole võimalik ette määrata kõigi tulevaste jäätmekäitlus-, logistika-, sortimis- või ringlussevõtukulude suurust. Seadus sätestab kulude katmise ulatuse ja kujundamise põhimõtted, konkreetne kulude tase kujuneb süsteemi tegelike kulude alusel. Teadus- ja arendustegevuse kulude näol on samuti tegemist ühe võimaliku tootjavastutuse süsteemi kulukategooriaga ning kokkuleppe mittesaavutamine ei muuda seadusest tulenevat kulude kandmise kohustust. Riskid ning nende võimalikud mõjud ettevõtjatele, tarbijatele, kohalikele omavalitsustele, jäätmekäitlejatele ja riigiasutustele on seletuskirja mõjude peatükis juba käsitletud. Muuhulgas on kirjeldatud kulude võimalikku ülekandumist tarbijatele, ettevõtjatele kaasnevaid kulusid ja halduskoormust, tootjate ühenduse loomisega seotud väljakutseid ning järelevalvega seotud riske. Eelnõuga luuakse mitu uut terminit. Direktiivis toodud Osaliselt arvestatud. mõisteid ei pea üks-ühele üle võtma Eesti seadusandlusse kui vastavad mõisted juba eksisteerivad. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud. Uute terminite kasutusele võtul peaks need haakuma Kokkuvõtvalt: Sotsiaalmajanduse üksuse termin olemasoleva õigusruumiga. kasutuselevõtt on vajalik jäätmete raamdirektiivi 13.1. Nii jääb arusaamatuks „Sotsiaalmajanduse üksuse“ ülevõtmiseks. Jäätmete raamdirektiiv annab mõiste loomise vajalikkus sellisel kujul. sotsiaalmajanduse üksustele tekstiili- ja toidujäätmete valdkonnas konkreetsed õigused ja kohustused, mistõttu Definitsiooni tuleks lisada täpsustus, millist peab ka Eesti õiguses olema selge, milliseid eraõiguslikku üksust silmas peetakse. Kas tegemist on organisatsioone nende sätete all mõeldakse. Eesti õiguses 29 mis tahes olemasoleva eraõigusliku juriidilise või puudub olemasolev termin, mis hõlmaks kõiki jäätmete füüsilise isikuga, kelle tegevusala on teatud tunnustega? raamdirektiivis nimetatud tunnustele vastavaid Kas see peaks olema mittetulundusühing, mille organisatsioone sõltumata nende õiguslikust vormist. Uue põhitegevuseks või eesmärgiks ei ole majandustegevuse terminiga ei looda uut juriidilise isiku liiki ega eraldi kaudu tulu saamine – mittetulundusühingute seaduse § 1 tunnustamismenetlust, vaid määratletakse jäätmete lõige 1 (eelnõus sotsiaalmajanduse üksuse definitsiooni raamdirektiivist tulenevate õiguste ja kohustuste punktid 1 ja 2). Või äriühing, kes pakub tasu eest kaupu adressaadid. või teenuseid – äriseadustiku § 1 ettevõtja mõiste (eelnõus sotsiaalmajanduse üksuse definitsiooni Põhjalikum selgitus: Sättega määratletakse sissejuhatav lauseosa). Kui oleks arusaadav, millist Eesti „sotsiaalmajanduse üksus“ kui eraõiguslik juriidiline isik, õigusruumis tuntud ühingut või isikut mõeldakse, oleks kelle tegevuse keskmes on ühiskondliku kasu loomine ning võimalik sellele eesmärgipõhise liite lisamise kaudu kelle toimimine lähtub kolmest põhialusest: inimeste ning saavutada loodetud eesmärk ja ei oleks vaja tingimata sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamisest kasumile, uut isikutüüpi luua. kasumi valdavas osas reinvesteerimisest ühiskondliku Vajab selgitust, kes ja millise menetluse kaudu otsustab, väärtuse kasvatamisse ning demokraatlikust või kaasavast milline organisatsioon tingimustele vastab ja kas selline juhtimisest. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi menetlus hakkab taas riigile täiendavat töökoormust ja artikli 3 punkt 4i. eelarvekulu lisama. Jääb ebaselgeks, et kui sotsiaalmajanduse üksuses ei ole Sotsiaalmajanduse üksuse peamine eesmärk ei ole kasumi demokraatlik või kaasav juhtimine (3 tingimus) või kui maksimeerimine, vaid ühiskondliku või keskkonnakasu ta näiteks ei investeeri mingil aastal keskkonnaalastesse loomine. Kasum võib olla vajalik organisatsiooni tegevuse eesmärkidesse, et kas ta siis ei ole sotsiaalmajanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks, kuid seda kasutatakse üksus. valdavas osas organisatsiooni sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks. Samuti peab Erinevates sätetes, kus on mõistet „sotsiaalmajanduse organisatsiooni juhtimine olema demokraatlik või kaasav. üksus“ kasutatud, on tegemist kas lahtise loeteluga või Tegemist on kumulatiivsete tunnustega, mistõttu peab on loetelu oluliselt täiendatud lisaks sotsiaalmajanduse üksus vastama kõigile seaduses sotsiaalmajandusüksusele (...või muu osaleja). Juhu kui sätestatud põhimõtetele. soovitakse defineerida laiemat ringi isikuid, kes 30 tegutsevad teatud valdkonnas, on võimalik viidata Jäätmete raamdirektiiv kasutab erinevates sätetes terminit üldiselt mistahes juriidilise isikule, kelle tegevusala on „sotsiaalmajanduse üksus“ kui iseseisvat osalist, kellele on vastavalt määratletud, mitte luua uut üksuse mõistet. ette nähtud konkreetsed õigused ja kohustused. Nii on sotsiaalmajanduse üksusel tekstiilitoodete tootjavastutuse 13.2. Eelnõuga lisatakse JäätS § 10³, millega avatakse süsteemis osalemise õigus (art 22a lg 7 p f), tekstiilitoodete digiplatvormi mõiste läbi viite EL määrusele. Samas kogumissüsteemis osalemise õigus (art 22a lg 10), õigus jääb viide EL määrusele JäätS § 23 lõikesse 7 alles. hoida oma tekstiilitoodete kogumispunkte (art 22a lg 11), Kui JäätS-s kasutatakse digiplatvormi mõistet seadust õigus jääda kogutud tekstiiltoodete valdajaks (art 22c lg läbivalt samas tähenduses, mis § 10³, siis ei ole vaja 11), aruandluskohustus/sellest vabastus (art 22a lg 12/13) enam seda viiteliselt defineerida. Pealegi on mõlemas ning toidujäätmete vältimise meetmete raames toetuse ja sättes sama viide. koolitusvõimaluste saamise õigus (art 9a lg 1 p d). 13.3. Eelnõus kasutatav termin „abivajaja“ ei ole Eestis Seetõttu peab Eesti õiguses olema võimalik määratleda, defineeritud. Lastekaitseseaduses on „abivajav laps“, kes on nende normide adressaadid. Jäätmete raamdirektiiv sotsiaalhoolekande seaduses kasutatakse mõistet „abi ei seo sotsiaalmajanduse üksuse mõistet ühe kindla vajav isik“. Palume täpsustada, keda mõeldakse antud organisatsioonivormiga, vaid lähtub üksuse tegevuse sätte tähenduses abivajaja all ja mõistete kasutus eesmärgist ja toimimispõhimõtetest. Ehk neid üksusi ühtlustada kehtiva õigusega. ühendavad seaduses sätestatud sisulised tunnused, mitte ühine õiguslik vorm. Jäätmete raamdirektiivi kohaselt 13.4. Ka „tarbija“ mõistet on mitmes Eesti seaduses hõlmab sotsiaalmajandus muu hulgas ühistuid, defineeritud (tarbijakaitse seaduse § 2 lõike 1 punkt 1 ja vastastikuse abi ühinguid, ühendusi, võlaõigusseaduse § 1 lõige 5), kuid saame aru, et seda heategevusorganisatsioone, sihtasutusi, tuleb JäätS-s uuesti teha, kuna ülevõetavas direktiivis ei usuorganisatsioone ja sotsiaalseid ettevõtteid. peeta ilmselt kaubandust majanduse osaks ega ametialast tegevust kutsetegevuse osaks. Eesti õiguskorras võivad sotsiaalmajanduse põhimõtete järgi tegutseda mittetulundusühingud, sihtasutused, tulundusühistud ning teatud juhtudel ka äriühingud. Samas puudub Eesti õiguses üldtermin, mis hõlmaks korraga kõiki selliseid organisatsioone, kes tegutsevad sotsiaalmajanduse põhimõtete järgi, kuid direktiiv annab just sellele isikute ringile konkreetsed õigused ja kohustused. Seetõttu on jäätmete raamdirektiivist 31 tulenevate õiguste ja kohustuste adressaatide määratlemiseks vajalik kasutada ühist terminit „sotsiaalmajanduse üksus“. Sotsiaalmajanduse üksuse termini kasutuselevõtuga ei looda uut juriidilise isiku liiki, äriühingu vormi ega eraldiseisevat organisatsioonivormi Eesti õiguses. Tegemist on jäätmeseaduses kasutatava funktsionaalse mõistega, mis hõlmab erinevates õiguslikes vormides tegutsevaid eraõiguslikke juriidilisi isikuid, kes vastavad JäätS § 106 sätestatud tunnustele. Sotsiaalmajanduse üksuse mõiste on üle võetud jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punktist 4i. Tegemist on definitsiooniga, mille kohaselt peab sotsiaalmajanduse üksus tegutsema kooskõlas kõigi seaduses sätestatud põhimõtetega. Seetõttu ei ole tegemist alternatiivsete ega soovituslike tunnustega. Eelnõuga ei looda sotsiaalmajanduse üksuste jaoks eraldi registreerimise või muud riikliku tunnustamismenetlust. Ka jäätmete raamdirektiiv ei eelda sotsiaalmajanduse üksuste eelnevat riiklikku tunnustamist, vaid nende määratlemist sisuliste tunnuste alusel. Organisatsiooni vastavust JäätS § 106 sätestatud tunnustele hinnatakse vajaduse korral konkreetse õigusnormi kohaldamisel, näiteks juhul, kui organisatsioon soovib osaleda sotsiaalmajanduse üksusena tekstiilitoodete kogumissüsteemis või kasutada muid seadusest tulenevaid õigusi. Pelgalt organisatsiooni enesemääratlusest sotsiaalmajanduse üksusena ei piisa. Vastavust saab hinnata organisatsiooni asutamisdokumentide, juhtimiskorralduse, tegevuse ja 32 majandustegevust kajastavate dokumentide põhjal. Eelkõige võib vastavus tuleneda: 1. põhikirjast või muudest tegevusdokumentidest, millest nähtub organisatsiooni eesmärk, sealhulgas inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamine kasumile; 2. majandusaasta aruandest ja tegevusaruandest, millest nähtub kasumi või ülejäägi kasutamine ning selle reinvesteerimine organisatsiooni sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks; 3. organisatsiooni juhtimiskorraldusest, sealhulgas liikmete või sidusrühmade kaasamise põhimõtetest, juhtorganite moodustamisest ja otsustusprotsessidest, mille alusel on võimalik hinnata demokraatliku või kaasava juhtimise põhimõtte järgimist. Seega hinnatakse sotsiaalmajanduse üksuse tunnustele vastavust olemasolevate dokumentide ja organisatsiooni tegeliku tegevuse põhjal. Samas ei hinnata nendele tunnustele vastavust üksiku otsuse või ühe majandusaasta põhjal, vaid organisatsiooni tegevust ja toimimist tervikuna. Näiteks ei tähenda see automaatselt, et organisatsioon lakkab olemast sotsiaalmajanduse üksus üksnes põhjusel, et konkreetsel aastal ei tehtud täiendavaid investeeringuid keskkonnaalastesse eesmärkidesse. Oluline on, kas organisatsiooni tegevus tervikuna vastab seaduses sätestatud põhimõtetele, sealhulgas kasumit kasutatakse valdavalt sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks ning kas organisatsiooni juhtimine on oma olemuselt demokraatlik või kaasav. Jäätmete raamdirektiivis kasutatud sotsiaalmajanduse ükskuse alla võivad Eestis kuuluda näiteks 33 mittetulundusühingud (sh Uuskasutuskeskuse MTÜ, Eesti Punane Rist, Toidupank ja muud kogukondlikud MTÜ-d), sihtasutused, tulundusühistud ning teatud sotsiaalsed ettevõtted, keda ühendab inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamine kasumile, kasumi valdavas osas reinvesteerimine ühiskondliku väärtuse loomisse ning demokraatlik või kaasav juhtimine. Sotsiaalmajanduse üksuseks võib olla ka kasumit teeniv äriühing. Näiteks võib sotsiaalmajanduse üksuseks kvalifitseeruda tekstiilide korduskasutusega tegelev äriühing, kelle põhieesmärk on sotsiaalse või keskkonnakasu loomine ja kes reinvesteerib valdava osa kasumist selle eesmärgi saavutamisse, tingimusel et täidetud on ka demokraatliku või kaasava juhtimise nõue. Seevastu äriühing, mille eesmärk on omanikele kasumi teenimine ja dividendide maksmine, ei kvalifitseeruks sotsiaalmajanduse üksuseks isegi siis, kui ta teeb aeg-ajalt heategevust või keskkonnaprojekte. JäätS § 23 lõige 7 muudetud vastavalt märkusele. „Abivajaja“ mõiste sisu määratlemine ei ole vajalik, lisaks on eelnõukohane JäätS § 227 lg 2 muudetud ja viide abivajajatele eemaldatud. Eelnõu ei loo abivajajatele teistega võrreldes suuremat õigust saada toiduabi, sest ka teised sihtrühmad võivad saada toitu. Ka varasem sõnastus ei teinud sellist erisust. Praktikas jagavad organisatsioonid abi erinevate kriteeriumide alusel ning need võivad organisatsiooniti erineda. 34  Eelnõus ja seletuskirjas on läbisegi kasutatud termineid Arvestatud. „ettevõtja“ ja „ettevõte“ nii lihtsõnana kui ka liitsõnana. Eelnõu ja seletuskiri parandatud. Kehtivas JäätS-s on see enamasti „ettevõtja“. Palume terminid ühtlustada, arvestades seda, et Eesti õiguses on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus (FIE) ning äriseadustikus sätestatud äriühing (ÄS § 1, st aktsiaselts, osaühing jt) ja ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb (TsÜS § 66¹). Palume eelnõu saata arvamuse avaldamiseks ka Eesti Arvestatud. Lasterikaste Perede Liidule, keda eelnõu samuti Eelnõu ja seletuskiri edastatud Eesti Lasterikaste Perede puudutab, kuna tema liikmesorganisatsioonid on toidu Liidule arvamuse avaldamiseks, märkuseid liit ei ümberjaotamise organisatsioonid. esitanud. Justiits- Eelnõu § 1 punkt 4 – "toidu ümberjaotamise Osaliselt arvestatud. ja organisatsiooni“ terminimääratlus § 228 lõikes 3 on Eelnõu ja seletuskiri täiendatud, asendades termin Digimi ebaselge. Ühelt poolt öeldakse, et selleks on teatud „ettevõte“ ning selgitades annetamise koostöölepingute nisteeri tegevust viljelev juriidiline isik, ent teises lauses ettepaneku kohustuse täitmist. Eelnõu eesmärk on um laiendatakse määratlust ebaselge staatusega määratleda toidu ümberjaotamise organisatsioon subjektidega: "heategevuslikud toidupangad", juriidilise isikuna, kes kogub, võtab vastu või vahendab "sotsiaalmajanduse üksused" ning "muud samalaadsed tarbimiseks kõlblikku annetatud toitu mittetulunduslikul toidu ümberjaotamisega tegelevad üksused". Kas eesmärgil. Teises lauses toodud näited (toidupangad, nimetatud "pangad" ja "üksused" peavad olema samuti sotsiaalmajanduse üksused ja muud samalaadsed üksused) juriidilised isikud? Või miks on selline täpsustus sättes on selgitav loetelu, mis on esitatud mõiste sisustamiseks. tehtud? Kui see tuleneb direktiivist, siis seda ei tohiks Eesti Eelnõu kohaselt on toidukäitleja kohustatud tegema õigusesse lihtsalt sõna-sõnalt üle "tõsta", vaid tuleb vähemalt ühele toidu ümberjaotamise organisatsioonile hinnata, millised terminid ka Eesti õiguses käibel on ettepaneku koostöölepingu sõlmimiseks. Eelnõu ei ning milliste terminite kasutamisel võib õiguskäibes kohusta osapooli koostöölepingut sõlmima. Lepingu tekkida asjatut segadust. Eesti õiguses nimetatud sõlmimine eeldab mõlema poole nõusolekut ning sõltub 35 subjektid kui "üksused" ei ole käibel. Soovitame muu hulgas annetatava toidu olemusest, kogustest, defineerida "toidu ümberjaotamise organisatsiooni" logistilistest võimalustest ja organisatsiooni võimekusest juriidilise isikuna, kes tegeleb seaduses loetletud annetusi vastu võtta. Kohustus loetakse täidetuks tegevustega. ettepaneku tegemisega. Kui lepingu sõlmimiseni ei jõuta, Sama paragrahvi lõikes 1 on kasutatud terminit ei too see iseenesest kaasa õiguslikke tagajärgi tingimusel, "ettevõte". Juhime tähelepanu, et "ettevõte" ei ole et toidukäitleja on ettepaneku tegemise kohustuse õiguslikult juriidiline isik, sealhulgas ka mitte ettevõtja nõuetekohaselt täitnud. Lepingu sõlmimise sundi ei ole. (mida on ilmselt sättes silmas peetud), vaid vastavalt Ettevõtja saab valida, kuidas koostöösuhteid toidu tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-le 661 on ettevõte ümberjaotamise organisatsioonidega korraldada ning majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Seoses sama millise sisuga leping sõlmitakse. Koostöölepingute paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustusega, mille ettepanekute tegemise kohustus tuleneb jäätmete kohaselt on toidukäitleja kohustatud toidujäätmete tekke raamdirektiivist. vähendamiseks tegema vähemalt ühele toidu ümberjaotamise organisatsioonile ettepaneku koostöölepingu sõlmimiseks, palume seletuskirja täiendada selgitustega selle kohta, milline õiguslik tagajärg on sellel, kui toidukäitleja nimetatud kohustust ei täida või kui pakkumus tehaksegi, koostöölepingu sõlmimiseni ei jõuta. Märgime siinjuures, et meie hinnangul ei ole lepingu sõlmimise sund parim lahendus suunamaks ettevõtjad direktiivi 2025/1892 eesmärkide saavutamisele. Olgugi, et direktiivi artikkel 9a (1) viimane lause annetamislepingu ettepanekute tegemisele viitab, ei tohiks see olla meie hinnangul ultimatiivne lahendus, tagamaks, et tõepoolest toitu ka soovitud koguses, ajal, viisil annetema hakataks. Siin võiks jätta ettevõtjatele piisavalt paindlikkust ise otsustada, millises juriidilises vormis annetamine toimub ning see ei peaks üksnes koostöölepingu sõlmimise sundi hõlmama. Teisisõnu, 36 regulatsioon võiks olla paindlikum – ettevõtja ise valib viisid, kuidas koostöösuhteid ümberjaotamise organisatsioonidega reguleerida, koostöölepingu sõlmimine oleks siis üks võimalikest viisidest. Palume eelnõu koostajal sellega arvestada. Eelnõu § 1 p 17 – kavandatav § 2623 näeb ette Arvestatud. digiplatvormi pakkuja teabenõude kohustuse ja tekstiil-, Eelnõu muudetud. tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja teabe Eelnõu § 2623 muudetud järgmiselt: § 2623 . Digiplatvormi esitamise kohustuse. Palume loobuda teabenõude pakkuja teabe küsimise kohustus ja tekstiil-, tekstiiliga termini kasutamisest, kuna sellel on konkreetne sisu seotud või jalatsitoodete tootja teabe esitamise kohustus avaliku teabe seaduse tähenduses, mis ei kattu käesoleva eelnõuga kavandatava sisuga. Sõnastusettepanek kajastub käesoleva kirja lisas esitatud seletuskirja failis. Eelnõu § 1 punkt 28 – paragrahvides 1247 –1249 kavandatakse karistusmääraks juriidilisele isikule kuni Arvestatud. kuus protsenti tema eelmise majandusaasta ülemaailmsest aastasest kogukäibest. Paragrahvis 1249 Eelnõu ja seletuskiri muudetud. on ka füüsilise isiku rahatrahvi arvestamise aluseks Eelnõust on eemaldatud käibepõhine karistusmäär. mitte trahviühikud, vaid protsent eelmise kalendriaasta Karistusmäärade suuruse määramisel on lähtutud sissetulekust. Selliseid karistusmäärasid võib küll karistusseadustiku (KarS) § 1 kohaselt kavandada, kuid laiendatud tootjavastutusele rakendatavatest üldistest selle erandi kasutamine tuleb ka seletuskirjas välja tuua, karistusmääradest. viidata KarS §-st 1 tulenevale õigusele ning seejärel lahti seletada, miks erandi kasutamine on konkreetsel juhul põhjendatud ja vajalik. Palume seletuskirja täiendada. Juhul kui füüsilist isikut soovitakse hakata karistama Eelnõu ja seletuskiri muudetud. erinevate määradega võrreldes üldiste põhimõtetega (karmim karistus kuni 300 trahviühikut), siis seda Eelnõust eemaldati füüsilisele isikule üldisest põhimõttest rahatrahvi ei saa asendada arestiga vastavalt KarS §-le erineva trahvimäära kohaldamine. 37 72. Selline asendamise mittekohaldamine tuleb ka seletuskirjas selgelt välja tuua. Karistusmäärade suuruse määramisel on lähtutud laiendatud tootjavastutusele rakendatavatest üldistest karistusmääradest. Palume seadusesse kindlasti lisada ka sätte, kuidas seda Eelnõu ja seletuskiri muudetud. juriidilise isiku eelmise aasta majandusaasta ülemaailmset aastast kogukäivet arvestatakse. Näiteks Karistusmäärade suuruse määramisel on lähtutud sisaldub väärtpaberituru seaduses see §-s 2621. Isikute laiendatud tootjavastutusele rakendatavatest üldistest jaoks on oluline, et sarnaseid karistusi menetletakse karistusmääradest. võimalikult ühtemoodi. Muidu tekib olukord, kus üks Eelnõust on eemaldatud juriidilise isiku käibest lähtuv kohtuväline menetleja või kohus arvutab kogukäivet karistusmäär, mistõttu ei ole vastava arvestuskorra ühtemoodi, teine teistmoodi. Ja sama juriidiline isik sätestamine enam vajalik. peab kogu aeg arvestama, milline menetleja teda parajasti menetleb, milliseid arvestamise aluseid kasutab. Palume eelnõu täiendada. Eelnõu § 1 punkt 28 – eelnõusse kavandatavate §-de Arvestatud. 1247 –1249 osas puuduvad seletuskirjas viited sätetele, Seletuskirja täiendatud. kus konkreetsed nõuded on kehtestatud, mille rikkumise korral väärteovastutus järgneb. Palume need viited lisada. Kehtiva JäätS § 1193 (sunniraha määr) kohaselt on Eelnõu ja seletuskirja muudetud. ettekirjutuse täitmata jätmise korral asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava Eelnõust on eemaldatud käibepõhine karistusmäär, sunniraha ülemmäär 32 000 eurot. mistõttu ei ole märkuses tõstatatud küsimus enam Kui isikuid soovitakse hakata edaspidi karistama asjakohane. Karistusmäärade suuruse määramisel on rahatrahviga kuni kuus protsenti (või üks protsent) tema lähtutud laiendatud tootjavastutusele rakendatavatest eelmise majandusaasta ülemaailmsest käibest, peab üldistest karistusmääradest. ilmselt sunniraha suurus riikliku järelevalve käigus olema ka selline, mis paneb isikuid nõudeid täitma ning 38 vältima võimalikku väärteovastutust. Palume eelnõu koostajal sellega arvestada. Seletuskirjas (lk 38) märgitakse, et digiteenuste ühtset Seletuskirjast on vastav käsitlus eemaldatud, mistõttu ei turgu puudutavast määrusest (DSA määrusest) tulenev ole märkuses tõstatatud küsimus enam asjakohane. füüsilise isiku rahatrahvi maksimummäär on üldjuhul madalam kui KarS-is sätestatud maksimaalne väärteotrahv (300 trahviühikut ehk 1200 eurot KarS § 47 lg 1 kohaselt). Juhime tähelepanu, et KarS § 47 lõike 1 kohane rahatrav 300 trahviühikut on 2400 eurot. Trahviühiku suurus sealjuures 8 eurot. Palume seletuskirja korrigeerida. Kehtivas JäätS-is torkab teiste hulgas silma üks Arvestatud. paragrahv, kus füüsilise ja juriidilise isiku Eelnõu ja seletuskirja täiendatud. karistusmäärad ei ole proportsioonis – § 1207 (kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumine). Füüsilisele isikule on ettenähtud rahatrahvi määr kuni 200 trahviühikut, juriidilisele isikule aga kuni 20 000 eurot. Kui vaadata läbivalt vastutuse peatüki karistusmäärasid, siis reeglina on 200 trahviühikuga karistatav tegu juriidilise isiku osas karistatav vähemalt kuni 100 000 euro suuruse rahatrahviga. Oleme arvamusel, et rikkumise eest ettenähtud karistus ei peegelda adekvaatselt rikkumise raskust ja ei võimalda määrata igal juhtumil tõhusat karistust nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Ei ole selge, mille järgi on valitud füüsilise ja juriidilise isiku karistuste proportsioonid. 39 Justiits- ja Digiministeeriumi vaatest peaks sama teo eest ettenähtud füüsilise ja juriidilise isiku karistused olema üldjuhul samas proportsioonis KarS üldosas ettenähtud karistusraamiga. See tähendab, et kui füüsilist isikut saab karistada kuni sanktsiooni maksimumiga (300 trahviühikuga), peaks sama teo eest olema võimalik karistada ka juriidilist isikut sanktsiooni maksimumiga (400 000 eurot). Kui füüsilise isiku karistusmäär on madalam kui maksimaalne määr, siis tuleb vastavalt ja proportsionaalselt ette näha ka juriidilise isiku karistusmäär. Põhjendatud juhtudel võib sellest üldreeglist kõrvale kalduda, kuid vastavaid valikuid peab sellisel juhul seletuskirjas põhjendama. Juriidilise isiku karistusmäärade korrigeerimise vajadusele juhtis justiits- ja digiminister Riigikogu tähelepanu mh 5.05.2026 ettekandes „„Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest“1. Palume seletuskirjas selgitada eelnõu § 1 punkti 2 osas, Arvestatud. kes digiplatvormi arendab. Kui Euroopa Liit (EL) teeb Seletuskirja täiendatud. keskse platvormi, siis mida peavad liikmesriigid tegema ja kas sellest tekivad riikidele ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kulud. Juurde tuleks lisada, mille arvelt sellised kulud on plaanitud katta. Eelnõu mõjuanalüüsis tuleks hinnata mõju infotehnoloogiale ja e-riigile. Seletuskirjas (lk 43) on põgusalt mainitud, et tuleb kasutusele võtta infotehnoloogilised (IT) lahendused, samas ei ole selgitatud, kas ja kuidas seda teha tuleb. Palume 40 selgitada, millised IT tegevused, arendused, kulud ja väärtus sellega kaasnevad. Hea oleks selgitada ka seda, miks on vajalik uus EL süsteem ning vanemad ja olemasolevad süsteemid sealjuures ei sobi. Seletuskirja 7. osasse tuleks lisada ka IKT vajadused ja nende allikad. Ei ole otseselt selge, kas vanglat loetakse eelnõu mõistes tootjaks. Kui vanglat loetakse tootjaks, siis justkui peaks Arvestatud. vangla osalema loodavas süsteemis, mille kaudu tekstiilitoodete kogumine, sorteerimine ja käitlemine Seletuskirja täiendatud. rahastatakse ja korraldatakse. Palume seletuskirjas Vanglateenistuse tegevuse suhtes kohalduvad eelnõust selgitada, kas vangla kuulub „tootja“ alla ning kui tulenevad tootjavastutuse kohustused juhul, kui tegevus kuulub, siis mida see rahaliselt (riigieelarve vaatest) vastab tekstiiltoodete tootja määratlusele. Eelkõige võib tähendaks. see puudutada olukorda, kui ta valmistab või laseb valmistada jäätmete raamdirektiivi IVc lisas CN-koodide järgi loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid ning tarnib need esimest korda Eestis oma nime või kaubamärgi all (jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkti 4b alapunkt a ja punkt 4c). Tarnimine peab toimuma äritegevuse käigus turustamiseks või kasutamiseks, kas tasu eest või tasuta. Tootja määratlusest on välja jäetud korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toodete ning sellistest kasutatud või jäätmeteks muutunud toodetest või nende osadest saadud toodete tarnimine. Eraldi tuleb hinnata riigi omatarbeks valmistatud tooteid. Kui tooted valmistatakse riigi enda ülesannete täitmiseks ja antakse selleks ühelt riigiasutuselt teisele, on põhjendatud 41 käsitada seda sama õigussubjekti sisese omatarbena, mitte turul kättesaadavaks tegemisena. Sellest üleandmisest tootjavastutuse kohustusi ei teki. Tegemist on turul kättesaadavaks tegemise mõiste tõlgendusega, mitte direktiivis sõnaselgelt sätestatud riigiasutuste erandiga. Riigi osalusega äriühingule või riigi asutatud sihtasutusele tarnimine ei ole samal alusel omatarve, sest need on riigist eraldi juriidilised isikud. Juhul, kui vanglateenistust tuleb käsitleda tootjana tekivad tal eelnõust tulenevad laiendatud tootjavastutuse kohustused ning ta peab osalema loodavas tootjavastutuse süsteemis, sh liituma tootjate ühendusega, mille kaudu korraldatakse ja rahastatakse tekstiiltoodete kogumist, sorteerimist ja käitlemist. See ei tähenda siiski, et tootjavastutusest tulenevad kulud peaksid jääma riigieelarve püsikuluks. Tootjavastutuse süsteemi kulud kajastuvad üldjuhul tootja poolt turule lastavate toodete hinnas. Seega lisatakse tootjavastutusest tulenevad kulud toote omahinda või müügihinda ning need kannab lõppkokkuvõttes toote ostja ehk tarbija läbi tootehinna. Vanglateenistuse puhul tähendab see, et kui tekstiiltooteid toodetakse ja müüakse turule, tuleb tootjavastutuse kuluga arvestada toodete hinna kujundamisel. Riigieelarveline mõju võib seega tekkida eelkõige juhul, kui vanglateenistus ei kata tootjavastutuse kulu toodete müügist saadava tuluga või kui tooteid antakse üle või 42  kasutatakse viisil, mille puhul tootjavastutuse kulu ei ole võimalik toote hinnas edasi kanda. Tavapärase turule müügi korral on eesmärk, et tootjavastutuse kulu sisalduks toote hinnas ja selle kannaks lõppastmes tarbija. Seega, kui vanglateenistus toodab tekstiiltooteid ja laseb need ise turule, käsitatakse teda eelnõu mõistes tootjana ning tema suhtes kohalduvad tootjavastutuse kohustused. Nende kohustuste täitmise kulu ei ole aga olemuslikult riigieelarvest kaetav kulu, vaid tootjavastutuse põhimõtte kohaselt kaetakse see turule lastavate toodete hinna kaudu. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud Arvestatud. eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste märkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta. Majand Jäätmete raamdirektiivi muudatuste ülevõtmiseks Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on muudetud. JäätS §-s us- ja täiendab eelnõu JäätS-i uue §-ga 2623, mille lõikes 1 26²³ sätestatud nõuete täitmise üle teeb järelevalvet TTJA Komm sätestatakse digiplatvormi pakkuja kohustus nõuda infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud korras. unikatsi tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjalt Digiplatvormi pakkuja suhtes kavandatud eraldiseisvad oonimi teatud teavet enne oma teenuse kasutamise lubamist. vastutussätted on eelnõust välja jäetud. JäätS § 119 lõike 9³ nisteeri Digiplatvormide kohustuse täitmise tagamiseks täiendab seletuskirja on täiendatud, selgitades §-s 26²³ sätestatud um eelnõu JäätS-i vastutussättega § 1247 näol, määrates nõuete seost DSA määruse artikliga 30, TTJA väärtegude kohtuväliseks menetlejaks Keskkonnaameti järelevalvepädevuse aluseid ning TTJA ja (eelnõu § 1 p 29). Vastutus riikliku järelevalve Keskkonnaameti pädevuste jaotust, koostööd ja takistamise eest määratletakse eelnõu §-s 1249. teabevahetust. Sellega seoses juhime tähelepanu, et direktiivi nõude näol ei ole tegemist uue eraldiseisva regulatsiooniga digiplatvormidele, vaid direktiivis täpsustatakse 43 digiplatvormi pakkujate kohustusi EL digiteenuste määruse (EL) 2022/2065 (DSA) artikli 30 lõike 1 punktides d ja e toodud nõuete järgimiseks. See tähendab, et ka direktiivi nõude täitmise ja jõustamise raamistik tuleneb DSA-st. Eesti õiguses on DSA järelevalveasutus ja nõuete jõustamismeetmed sätestatud infoühiskonna teenuse seaduses (InfoTS). InfoTS §-i 12 lõike 4 kohaselt teeb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Eestis järelevalvet DSA nõuete täitmise üle ning vahendusteenuse osutajate vastutus kohustuste täitmata jätmise korral on sätestatud InfoTS-i §-i 14 lõikes 2 ja §-des 153-5. Sellest lähtuvalt ei ole MKM-i arvamusel JäätS-is digiplatvormidele täiendavate vastutussätete kehtestamine vajalik ega õigustatud, sest vastutus on juba reguleeritud InfoTS-is. DSA nõuete jõustamiseks määravad liikmesriigid pädevad asutused, kellest tuleb Komisjoni teavitada ja kellele kohalduvad DSA-st tulenevad koostöö- jm nõuded (DSA artikkel 49). Uue pädeva asutuse määramiseks tuleks vastavalt täiendada ka InfoTS-i. Arvestades, et TTJA juba teeb järelevalvet DSA nõuete, sealhulgas artiklist 30 tulenevate kauplejatega seonduvate teabenõuete täitmise üle, teeme ettepaneku, et ka JäätS § 2623 nõuete järelevalveasutus võiks olla TTJA. JäätS-i muudatusega täpsustatakse DSA nõudeid pigem piiratud määral, seega me ei pea asjakohaseks määrata DSA mõistes uut pädevat asutust. Kuna Keskkonnaamet teeb järelevalvet tootjate nõuete täitmise üle, siis võib praktikas esineda vajadust asutuste vaheliseks koostööks ja teabe andmiseks. Sellest 44  tulenevalt teeme ettepaneku selgitada sellise koostöö korraldust täpsemalt seletuskirjas. Eesti Sortimisuuringu tasu puudutav regulatsioon vajab Osaliselt arvestatud. Elektri- täpsustamist ja Eelnõu ja seletuskirja on täpsustatud. Elektro Eelnõust ja selle seletuskirjast nähtuvalt soovitakse onikase kehtestada riikliku jäätmete sortimise uuringu Paragrahvi 59³ lõiget 1 on täpsustatud, sätestades, et admete regulatsiooni, mis oleks kohaldatav mistahes sortimisuuringu kulude katmises osaleb probleemtoote Ringlus probleemtoodetele, mille tootjatele on kehtestatud tootja või tootjate ühendus, kellel on asjaomase MTÜ sortimisuuringu rahastamise kohustus. See eesmärk on probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus. Seega iseenesest mõistlik, ent eelnõus sisalduv lahendus ei ole kõigis aspektides õnnestunud. kohaldatakse §-s 59³ sätestatud tasu arvutamise ja tasumise regulatsiooni üksnes nende probleemtoodete Esiteks võib sortimisuuringu rahastamise kohustus tootjate või tootjate ühenduste suhtes, kellel selline rahastamiskohustus asjaomase probleemtoote suhtes erinevate probleemtoodete osas olla erineva sisuga. Sealjuures võib osade probleemtoodete sortimisuuringu kohaldatava õigusnormi alusel on. rahastamise kohustus olla kehtestatud otsekohalduva EL Paragrahvi 59³ lõiget 1 on täiendatud, sätestades, et määrusega, mille suhtes JäätS mistahes erisuste probleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes kehtestamine ei ole lubatud. Nii on määruse 2023/1542 selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud artikliga 56(4)(b) ja artikliga 69(5) kehtestatud patareide asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu ja akude tootjate kohustus kanda kogutud kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes. Sellega on segaolmejäätmete koostise uuringu korraldamise kulud, täpsustatud tootja või tootjate ühenduse kanda jäävate mis on seotud selles jäätmevoos kantavate patareide ja kulude ulatust. Asjaolu, et eri probleemtoodete puhul võib akude jäätmete ning kergtranspordivahendite akude sortimisuuringu rahastamise kohustus tuleneda erinevatest jäätmete osakaalu kindlakstegemisega. On ebaselge, õigusaktidest, ei takista §-s 59³ sätestatud ühtse tasu kuidas mõjutab seda kohustust eelnõuga kavandatav arvutamise ja tasumise korra kohaldamist. Regulatsioon JäätS § 593 lg 1. hõlmab üksnes neid probleemtoote tootjaid või tootjate ühendusi, kellel on asjaomase probleemtoote suhtes 45 Teiseks on tootjate rahastamiskohustusele kavandatavas kohaldatavast õigusnormist tulenev kohustus katta sellise JäätS § 593 lõigetes 2 ja 3 viidatud viisil, mis jätab sortimisuuringu kulusid, millega tehakse kindlaks mulje, nagu neist tulenekski kõigi probleemtoodete asjaomase probleemtoote jäätmete osakaal tootjate või tootjate ühenduste rahastamiskohustus. segaolmejäätmetes, ning üksnes selle osakaalu Samuti jätab see avatuks võimaluse, et isegi kui kindlaksmääramisega seotud kulude ulatuses. Seetõttu ei rahastamiskohustus ei tulene antud sätetest, siis tuleneb ole tasu arvutamise seisukohalt määrav, kas see näiteks üldisest tootjavastutuse põhimõttest vastava rahastamiskohustus tuleneb vahetult kohaldatavast probleemtoote osas. Seletuskirjast nähtuvalt ei ole see Euroopa Liidu määrusest või riigisisesest õigusnormist. regulatsiooni mõtteks, ent sellise järelduse välistamiseks Paragrahvis 59³ sätestatud kord lähtub mõlemal juhul võiks lõike 2 sõnastust täpsustada. samast põhimõttest: asjaomase probleemtoote tootjate või tootjate ühenduste vahel jaotatakse üksnes selle Kolmandaks on JäätS § 593 lõikes 3 sisalduv probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega hinnavalem puudulik. See võib toimida juhul, kui seotud uuringukulud. uuringut teostatakse vaid ühe probleemtoote liigi osas, ent mitte juhul, kui see hõlmab samaaegselt mitmeid Paragrahvi 59³ lõiget 3 on täpsustatud selliselt, et see probleemtooteid või ka mitmeid muid jäätmeid. Sellisel kohaldub lõikes 2 nimetatud probleemtoote tootja või juhul puudub valemist see, kuidas uuringu tootjate ühenduse makstava sortimisuuringu tasu kogumaksumuselt jõutakse asjaomase probleemtoote arvutamisele. tootjate vastutusel oleva summani. Paragrahvi 59³ lõikes 3 sätestatud hinnavalemit on Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku JäätS § 593 täpsustatud. Valemis tähistab K asjaomase probleemtoote lõigete 1-3 sõnastamiseks järgmiselt: jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kogumaksumust, mitte kogu riikliku (1) Sortimisuuringu kulud kaetakse riigieelarvest või sortimisuuringu maksumust. Kui sortimisuuring hõlmab muudest vahenditest, sealhulgas seaduses sätestatud mitut probleemtoodet või muid jäätmeliike, piiritletakse ulatuses probleemtoote tootja või tootjate ühenduse seega asjaomase probleemtoote tootjate või tootjate poolt, kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus. ühenduste kanda jääv kulu juba K kaudu. See kulu (2) Probleemtoote tootjal või tootjate ühendusel on jaotatakse tasu maksjate vahel proportsionaalselt nende sortimisuuringu rahastamise kohustus seaduses turuosaga, mida väljendab valemis T ja ΣT suhe. sõnaselgelt sätestatud juhul. 46 (3) Rahastamise kohustust omava probleemtoote tootja Ettepanekut lisada valemisse AP-tegurit ei arvestata. või tootjate ühenduse makstava sortimisuuringu tasu Pakutud AP eesmärk on eristada kogu sortimisuuringu suuruse arvutatab Keskkonnaagentuur järgmise maksumusest asjaomase probleemtoote tootjate kanda hinnavalemi järgi: jääv osa. Eelnõus saavutatakse sama eesmärk K S = K × AP × (T / ΣT), kus määratluse kaudu, mistõttu täiendava AP-teguri lisamine S – sortimisuuringu maksumus ühe probleemtoote tootja valemisse ei ole vajalik. kohta eurodes; K – sortimisuuringu kogumaksumus eurodes; AP – asjaomase probleemtoote tootjate vastutusel olev protsent sortimisuuringu kogumaksumusest; T – tootja poolt vastaval perioodil turule lastud vastava probleemtoote kogus tonnides; ΣT – kõigi sortimisuuringu kulude katmises osalevate tootjate samal perioodil turule lastud sama probleemtoote kogus kokku tonnides. Selgituseks märgime, et sõna «seadus» on lõigetes 1 ja 2 kasutatud selle laias tähenduses, s.t. kõiki kehtivaid õigustloovaid akte hõlmavana, ning lõikes 3 mainitud «protsenti» väljendatakse viisil 80% = 0,8. Hinnavalem mõistagi ei saa vastata küsimusele, milline on AP väärtus, sest see sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas sellest, millise vastutuse näeb asjaomaste probleemtoodete osas ette seadus, milliseid jäätmeid sortimisuuring puudutab ja mis on sortimisuuringu eesmärk. Näiteks on võimalik, et ühe ja sama olmejäätmeid puudutava sortimisuuringuga tuvastatakse mitme erineva probleemtoote olmejäätmetes sisaldumise 47 määr, ent lisaks mõõdetakse veel mingisuguseid olmejäätmete parameetreid. Sellisel juhul saab asjaomase probleemtoote tootjate vastutusel olla maksimaalselt vaid see osa uuringu kogukulust, mis on seotud asjaomaste probleemtoodete väljasortimise ja hindamisega. Sortimisuuringu tasu määramise ja tasumise tähtajad Mittearvestatud. tuleks sätestada kalendripäevades Tööpäevades arvestatud tähtaeg tagab piisava aja nii Keskkonnaagentuuril haldusakti koostamiseks ja Kavandatava JäätS § 594 järgi on nii tasu määramise kui teatavaks tegemiseks kui ka tootjal või tootjate ühendusel selle tasumise tähtajad sätestatud tööpäevades. See on tasu suuruse ja arvutuskäigu kontrollimiseks, makse sedavõrd pikkade, 60-tööpäevaste perioodide puhul planeerimiseks ning kohustuse täitmiseks. selgelt ebamõistlik, halduskoormust suurendav, vaidlusi Kalendripäevadele üleminek lühendaks tegelikku tähtaega tekitav ning asjaomaste haldusaktide adressaatide ligikaudu kolme kuni nelja nädala võrra. Seetõttu on õiguste realiseerimist takistav. Tööpäeva arvutamine on põhjendatud säilitada 60 tööpäeva pikkune tähtaeg. tülikas, tekitab tarbetut lisakoormust ning võimaldab vigu. Kui eelnõu autorid leiavad, et just 60 tööpäeva on õige pikkus, siis võiks sama eesmärgi palju selgemal viisil saavutada kalendripäevades tähtajaga, millesse keskmiselt mahub ca 60 tööpäeva. Ilma riigipühadeta saab 60 tööpäeva keskmiselt täis 84 kalendripäevaga, riigipühade puhul võib selleks kuluda mõni päev enam. PROTO põhimääruse § 7 p 28 peaks kohalduma üksnes Mittearvestatud. tekstiili- ja jalatsitoodetele Esitatud märkus puudutab rakendusakti kavandit, mis ei Kavandatava PROTO põhimääruse § 7 p-ga 28 ole käesoleva kooskõlastamise/arvamuse avaldamise soovitakse tootjale sätestada kohustus esitada registrile esemeks. Käesolevas kooskõlastamisringis on andmeid korduskasutuskõlbulikuks hinnatud kooskõlastamisel seaduse eelnõu. Rakendusaktide probleemtoodete massi, eraldi eksporditud koguse 48  kohta. Sellise üldise kohustuse kehtestamine eeldab, et eelnõud esitatakse eraldi kooskõlastamiseks aasta lõpus kõigi probleemtoodete tootjate suhtes on kehtestatud või järgmise aasta alguses. kohustus teha kindlaks korduskasutuseks kõlblike probleemtoodete mass. Sellist kohustust aga kehtivas õiguses pole ning seda ei kavandata ka kõnealuse eelnõuga. Tegelikult kavandatakse kõnealuse eelnõuga sellise kohustuse kehtestamist vaid tekstiili- ja jalatsitoodete osas. Seega tuleks ka kavandatava PROTO põhimääruse § 7 p 28 sõnastust täpsustada selliselt, et see kohalduks vaid tekstiili-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjatele. Eesti Toidujäätmete tekke vähendamise eesmärk Osaliselt arvestatud. Põllum Seletuskiri täiendatud. ajandus Eelnõuga lisatakse jäätmeseadusesse § 22⁷, millega - võetakse üle Euroopa Liidu jäätmedirektiivis sätestatud Kauban riiklikud toidujäätmete vähendamise eesmärgid. Nende duskod kohaselt tuleb 2030. aastaks vähendada toidujäätmete a teket toidutööstustes 10%. Juhime tähelepanu asjaolule, et EPKK esitas põhjendatud argumendid VV seisukohtade kujundamisel läbirääkimisteks jäätmedirektiivi üle (Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja seisukoht jäätmedirektiivi muudatusettepaneku kohta, 27.09.2023 nr 1-3/112), milles märkis juba siis, et toidujäätmete vähendamise 10% sihtmäära kehtestamine toidutööstustele, on liialt optimistlik. Toona tõime välja, et enne sihttasemete kehtestamist tuleb hinnata, kui suur osa toidutööstuses tekkivatest toidujäätmetest on tegelikult välditavad ja kui suur osa moodustub 49 tootmisprotsessist paratamatult tekkivatest kõrvalsaadustest või vältimatutest tootmisjääkidest. Ka käesoleva eelnõu seletuskiri ei sisalda analüüsi, mis võimaldaks hinnata seatud eesmärgi realistlikkust. Toidujäätmete vähendamise eesmärkide seadmisel tuleb senisest selgemalt eristada välditavad toidujäätmed vältimatutest tootmisjääkidest ja kõrvalsaadustest, mida ei ole võimalik ega otstarbekas inimtoiduks kasutada ning mis on seetõttu mõttekam suunata loomasöödaks, biogaasi tootmiseks või väärindada muul viisil. Ilma sellise eristuseta ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kas seatud sihttase on ettevõtjatele saavutatav. Lisaks märgime, et kuigi vähendamise eesmärk on seatud riigile, tuleb sihtmäära saavutamiseks vajalikud tegevused ellu viia ettevõtjatel. Eelnõust ega seletuskirjast ei nähtu, milliste meetmetega kavatseb riik ettevõtjaid eesmärgi saavutamisel toetada või milline on riigi roll seatud sihttasemete saavutamisel. Seepärast tuleb EPKK hinnangul täiendada eelnõu seletuskirja analüüsiga välditavate ja vältimatute toidujäätmete osakaalu kohta ning hinnata uuesti seatud sihttaseme realistlikkust ja siduda selle saavutamine riiklike toetusmeetmetega. Uued kohustused suurendavad ettevõtjate Arvestatud. halduskoormust Seletuskiri täiendatud. Juhendmaterjalid on oluline osa seadusemuudatuste § 22⁷ kohaselt lisanduvad suurematele rakendamisest ning toidujäätmete üle arvestuse pidamise toidutööstusettevõtetele kohustused pidada arvestust kohta on võimalik juhendmaterjalid koostada. toidujäätmete ja annetatud toidu üle, koostada 50 toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava ning teha koostööd toidu ümberjaotamise organisatsioonidega. EPKK juhib tähelepanu, et biojäätmed ei ole automaatselt toidujäätmed, tehnoloogiline kadu ei ole tingimata toidujääde ja kõik toidutööstuse jäätmed ei ole inimtoiduks sobivad. Toidu tootmise käigus tekib palju vahe- ja kõrvalsaadusi, mille liigitamine on keeruline isegi vastava valdkonna eksperdile. Seetõttu ei ole ettevõtjatel võimalik ilma ühtse metoodikata üheselt määratleda, millised tootmisprotsessis tekkivad materjalid tuleb lugeda toidujäätmeteks ning millised kõrvalsaadusteks või vältimatuteks tootmisjääkideks. EPKK hinnangul tuleb enne nõuete rakendamist selgelt määratleda, millise metoodika alusel hakatakse ettevõtete panust hindama, millise detailsusega tuleb andmeid koguda ja esitada ning kuidas hinnatakse tegevuskavade täitmist ja millistel juhtudel loetakse nõuded täidetuks. Vastasel juhul suureneb ettevõtjate halduskoormus ilma, et see aitaks sisuliselt kaasa toidujäätmete vähenemisele. Seetõttu teeb EPKK ettepaneku, et enne arvestuse pidamise kohustuse jõustumist tuleb töötada välja ühtne metoodika toidujäätmete määratlemiseks, mõõtmiseks ja aruandluseks ning täpsustada tegevuskava koostamise ja hindamise põhimõtted. Puudub riiklik toetusmeetmete pakett Mittearvestatud. Seletuskirjas märgitakse, et ettevõtted peavad arvestama Eelnõu eesmärk on luua raamistik toidujäätmete tekke toidujäätmete vähendamisega oma vähendamiseks. Toidujäätmete vähendamine ei sõltu investeerimisotsustes. Samas puudub analüüs selle üksnes uutest investeeringutest, vaid ka ettevõttesisestest 51 kohta, milliseid investeeringuid eesmärkide saavutamine juhtimisotsustest, tootmise ja varude paremast tegelikult eeldab ning kuidas riik plaanib ettevõtteid planeerimisest ning muudest organisatsioonilistest nende tegemisel toetada. EPKK hinnangul ei ole meetmetest. Ei saa nõustuda väitega, et ettevõtjatele võimalik üksnes arvestuse pidamise ja tegevuskavade suunatud toetusmeetmed hetkel puuduvad. Ettevõtjatele koostamise kohustusega saavutada seatud toidujäätmete on juba praegu kättesaadavad erinevad riiklikud ja vähendamise eesmärke. Euroopa Liidu rahastatavad meetmed, sealhulgas Kui riik soovib saavutada 10% vähendamise eesmärgi, ringmajanduse, innovatsiooni, teadus- ja arendustegevuse peab sellega kaasnema ettevõtjatele suunatud ning investeeringute toetuseks. Samuti on Euroopa toetusmeetmete pakett, mis hõlmab muu hulgas Komisjon avanud täiendava toetusvooru toidujäätmete investeeringutoetusi uute tehnoloogiate ja seadmete vältimise projektide toetamiseks. kasutuselevõtuks, toetusi kõrvalsaaduste väärindamise ja ümbertöötlemisvõimekuse arendamiseks, teadus- ja Vajalikud meetmed sõltuvad ettevõtja tegevusalast, arendustegevuse ning tootearenduse toetamist ning suurusest ja olemasolevatest protsessidest. Eelnõu pilootprojektide ja tööstussümbioosi lahenduste eesmärk ei ole eeldada kõigilt ettevõtjatelt ulatuslikke arendamist. uusi investeeringuid, vaid toetada toidujäätmete Lisaks võivad vajalikuks osutuda investeeringud toodete vähendamise süsteemset ja andmepõhist juhtimist. sorteerimise, pakendamise ja annetamise korraldamisse. Paljudel juhtudel ei ole tootmises tekkivate kõrvalsaaduste või tootmispraagi ümbertöötlemine võimalik olemasolevates tootmisüksustes, kuna sellega kaasnevad täiendavad toiduohutuse riskid ning vajadus eraldiseisvate tootmislahenduste järele. Samuti ei käsitleta üldse näiteks uute toodete arendamist kõrvalsaadustest; ümbertöötlemisvõimekuse loomist; uute töötlemisliinide rajamist; säilivusaja pikendamise tehnoloogiaid; külmutamis- või kuivatamislahendusi ega digilahendusi prognoosimise parandamiseks. EPKK rõhutab tungivalt, et riikliku toidujäätmete vähendamise eesmärgiga peab kaasnema ettevõtjatele suunatud toetusmeetmete pakett, mis hõlmab 52 investeeringutoetusi uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks, kõrvalsaaduste väärindamiseks, tootearenduseks, teadus- ja arenduskoostööks ning ringmajanduslahenduste arendamiseks. Toidu annetamine ja inimtarbimiseks ümberjaotamine Mittearvestatud. Tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide § 22⁸ kohustab suuremaid toidukäitlejaid tegema väärindamine uuteks toodeteks on oluline lahendus koostööettepaneku vähemalt ühele toidu vähendamaks jäätmeteket ja loomaks suuremat ümberjaotamise organisatsioonile. lisandväärtust. Sellised tegevused on kooskõlas EPKK hinnangul keskendub säte üksnes jäätmehierarhiaga ja ka toidujäätmete vähendamise inimtarbimiseks sobiva toidu annetamisele ega käsitle hierarhiaga. Eelnõukohase JäätS § 228 eesmärk on aga tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide erinev. Kõnealuse sättega võetakse üle jäätmete väärindamist uute toidutoodete valmistamiseks. Just raamdirektiivist tulenev nõue soodustada tarbimiseks kõrvalsaaduste kõrgema lisandväärtusega väärindamine kõlbliku realiseerimata toidu annetamist ja muul viisil võiks anda suurima panuse toidujäätmete vähendamisse inimtarbimiseks ümberjaotamist. Toidu annetamise ja ringmajanduse edendamisse, mille puhul saame tuua koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus on Eesti kontekstis ka positiivseid näiteid. Nii on suunatud inimtarbimiseks sobiva toidu päästmisele piimatööstuse kunagine kõrvalsaadus vadak tänaseks olukordades, kus see võiks muidu muutuda kujunenud väärtuslikuks ekspordiartikliks. Samuti on jäätmeteks.Kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide ajalooliselt kasutatud pagaritööstuse realiseerimata leiba väärindamine uuteks toidutoodeteks, tootearendus ning leivakalja tootmiseks ning juustutootmise jääke muud ringmajanduse lahendused on olemuselt sulatatud juustu valmistamisel. teistsugused tegevused ning neid ei saa käsitada toidu Tänapäeva toidutöööstust iseloomustab lai ja annetamise või ümberjaotamisena kõnealuse sätte mitmekesine toodete sortiment. Ühesuguse koostise ja tähenduses. Seetõttu ei ole põhjendatud laiendada toidu kvaliteediga tootmisjääke tekib väikestes kogustes, ümberjaotamise organisatsiooni mõistet sellistele mistõttu nende väärindamine eeldab sageli eraldiseisvat ettevõtjatele. Toidujäätmete hierarhias on kõrvalsaaduste tootmisettevõtet või spetsialiseerunud väärindajat. ja tootmisjääkide väärindamine toidujäätmete tekke Selliste ringmajanduslahenduste arendamine nõuab vältimise eesmärgil eelistatum kui toiduannetamine ja märkimisväärseid investeeringuid, teadus- ja muul viisil ümberjaotamine. 53 arendustegevust ning koostööd erinevate ettevõtjate vahel. Toidu annetamise koostöölepingu ettepaneku kohustus ei Eelnõu ei käsitle seejuures olulisi küsimusi - kes vähenda ega välista jäätmehierarhias kõrgemal tasemel investeerib kõrvalsaaduste väärindamise võimekusse, paiknevate meetmete olulisust, sealhulgas kõrvalsaaduste kes kannab tootearenduse ja turule toomise riski, kuidas väärindamist muudeks toidutoodeteks ja innovatsioonil tagatakse toiduohutus ega milliste meetmetega toetab põhinevaid lahendusi. Need tegevused jäävad jätkuvalt riik selliste lahenduste loomist. EPKK juhtis nendele oluliseks toidujäätmete tekke vältimisel. probleemidele tähelepanu juba oma 2023. aasta seisukohas jäätmedirektiivi kohta, kuid kahjuks peame tõdema, et kolm aastat hiljem, on need küsimused endiselt lahendamata. Seepärast teeb EPKK ettepaneku laiendada § 22⁸ tähenduses kasutatavat "toidu ümberjaotamise organisatsiooni" mõistet või täiendada regulatsiooni selliselt, et see hõlmaks lisaks toidu annetamisele ka ettevõtjaid ja organisatsioone, kelle tegevuseks on tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamine uuteks toidutoodeteks. Selline lähenemine toetaks oluliselt enam ringmajanduse eesmärke, looks kõrgemat lisandväärtust ning aitaks vähendada toidujäätmeid innovatsiooni ja tootearenduse kaudu, mitte üksnes annetamise teel. Vastutus Selgitame: Eelnõuga ei looda uut väärteokoosseisu Eelnõuga täiendatakse jäätmeseaduse § 120 selliselt, et toidujäätmete tekke vältimise nõuete rikkumise eest. Juba karistatavaks muutub ka toidujäätmete tekke vältimise kehtiva jäätmeseaduse § 120 kohaselt on jäätmete tekke nõuete rikkumine. Selle eest võib füüsilist isikut vältimise nõuete rikkumine karistatav samade karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut (kuni 1600 karistusmäärade alusel. Muudatusega täpsustatakse eurot) ning juriidilist isikut rahatrahviga kuni 100 000 üksnes, et see hõlmab sõnaselgelt ka toidujäätmete tekke eurot. vältimise nõudeid. Toidujäätmete tekke vältimine ja 54 Samas ei ole eelnõus piisavalt selgelt määratletud, millal vähendamine ei ole uus kohustus vaid see on sätestatud loetakse ettevõte nimetatud kohustust rikkunuks. juba kehtivas jäätmeseaduses (vt kehtiv JäätS § 21 lg 2 p Ebaselgeks jääb, kas rikkumiseks piisab tegevuskava 6 ning kehtiv § 120). Eelnõuga tunnistatakse JäätS § 21 puudumisest, hinnatakse selle tegelikku rakendamist või lõike 2 punkt 6 kehtetuks ning toidujäätmete tekke ettevõtte saavutatud tulemust. Samuti puudub kirjeldus vältimise nõuded sätestatakse edaspidi §-des 227 ja 228 . järelevalve metoodika kohta. Arvestades, et sama rikkumise eest võib juriidilisele Järelevalve keskendub eelkõige seaduses sätestatud isikule määrata kuni 100 000 euro suuruse rahatrahvi, konkreetsete kohustuste täitmise kontrollimisele, sh peab rikkumise koosseis olema selgelt ja üheselt arvestuse pidamisele, andmete säilitamisele, tegevuskava määratletud. Praegusel kujul jätab regulatsioon olemasolule ja muude seadusest tulenevate kohustuste ulatusliku tõlgendamisruumi ning võib kaasa tuua täitmisele. Eelnõuga ei kehtestata kohustust saavutada erineva halduspraktika sarnastes olukordades, mis ei ole konkreetset tulemust üksiku ettevõtja tasandil. kooskõlas õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega. EPKK teeb ettepaneku, et enne karistusnormide Samuti tuleb arvestada, et väärteovastutus eeldab jõustumist tuleb täpsustada, millised konkreetsed rikkumise tuvastamist vastavalt väärteomenetluse tegevused või tegevusetus kujutavad endast § 120 üldpõhimõtetele ning järelevalveasutus hindab iga rikkumist, kuidas hinnatakse tegevuskava täitmist, juhtumi asjaolusid eraldi. Vastutussätte eesmärk ei ole millise metoodika alusel viiakse läbi järelevalvet ning ettevõtjate sanktsioneerimine, vaid seadusest tulenevate millised rikkumised on formaalsed ning millised kohustuste täitmise tagamine. Praktikas on peamine sisulised. eesmärk toetada ettevõtjate teadlikkust ja nõuete täitmist ning kasutada sunnivahendeid üksnes juhul, kui selleks on Kokkuvõtlikult saame märkida, et EPKK toetab alus. toidujäätmete vähendamise eesmärki ning peab oluliseks ressursside tõhusamat kasutamist kogu toidutarneahelas. Samas leiame, et eelnõus seatud eesmärgid peavad põhinema realistlikul hinnangul välditavate toidujäätmete mahule, tuginema ühtsele metoodikale ning olema toetatud ettevõtjatele suunatud investeerimis- ja arendusmeetmetega. Ilma selliste meetmeteta suureneb eelkõige ettevõtjate 55  halduskoormus, kuid seatud eesmärkide saavutamine jääb küsitavaks. Eesti Tekstiiltoodete kogumisvõrgustiku nõuded peavad Mittearvestatud. Tööand olema proportsionaalsed Esitatud märkus puudutab rakendusakti kavandit, mis ei jate ole käesoleva kooskõlastamise/arvamuse avaldamise Keskliit Rakendusakti kavandi § 3 lõike 4 kohaselt peab tootja esemeks. Käesolevas kooskõlastamisringis on rajama kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, kooskõlastamisel seaduse eelnõu. Rakendusaktide tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumispunkti igasse eelnõud esitatakse eraldi kooskõlastamiseks aasta lõpus Eesti jäätmejaama. Samal ajal näeb seaduseelnõu ette, et või järgmise aasta alguses. kogumisvõrgustiku kujundamisel tuleb arvestada elanike arvu ja asustustihedust. Ka seletuskirja kohaselt tuleb lähtuda muu hulgas eeldatavast jäätmevoost, kogumispunktide piisavusest ja nende kättesaadavusest. Iga jäätmejaama hõlmav absoluutne nõue ei pruugi olla kõigis piirkondades vajalik ega kulutõhus ning võib põhjustada tootjatele ebaproportsionaalse püsikulu sõltumata konkreetse punkti kasutusest või kogutavast jäätmekogusest. Teeme ettepaneku sõnastada nõue selliselt, et tootjate ühendus peab tagama üleriigilise, piisava ja kasutajale kättesaadava kogumisvõrgustiku, mille punktide arv ja paiknemine määratakse elanike arvu, asustustiheduse, vahemaade, eeldatava jäätmevoo ning olemasoleva taristu põhjal. Kogumispunkti rajamine igasse jäätmejaama ei peaks olema eesmärk omaette, kui samaväärne teenuse kättesaadavus on võimalik tagada tõhusamal viisil. 56 Tootja mõiste kohaldamine vajab praktilisi juhiseid Mittearvestatud. Jäätmeseaduse § 23 kavandatav lõige 11⁵ määratleb tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootja laialt, Eelnõuga kavandatava § 23 lõike 11⁵ kohaselt on hõlmates muu hulgas valmistajaid, oma kaubamärgi all sätestatud, millistel juhtudel käsitatakse isikut tekstiil-, müüjaid, importijaid ja piiriüleseid müüjaid. tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjana. Tootja termin Ettevõtjatele ei ole siiski piisavalt selge, kuidas hõlmab seejuures erinevaid turule laskmise viise ning kohustused kohalduvad juhul, kui eelnõu tootjavastutuse kohustus tekib üksnes nende toodete ja kohaldamisalasse kuuluvad tooted moodustavad üksnes koguste suhtes, mille puhul isik vastab seaduses sätestatud väikese osa ettevõtte sortimendist või kui kaupu tootja tunnustele. ostetakse erinevate tarneahelate kaudu. Seaduses sätestatud tootja termin kohaldub sõltumata sellest, kui suur osa ettevõtja sortimendist moodustavad Palume koostada enne kohustuste rakendumist asjaomased tooted või millise tarneahela kaudu need ametlikud juhised koos näidetega, mis käsitlevad tooted ettevõtjale jõuavad. Seetõttu ei ole eelnõu vähemalt: rakendamiseks vajalik koostada eraldi ametlikku juhendit, segasortimendiga jaemüüjat; milles korratakse seaduses sätestatud tootja tunnuseid oma kaubamärgi all turustatavat toodet; erinevate näidete kaudu. importi teisest liikmesriigist ja kolmandast riigist; Eesti tarnijalt ostetud toodet; Vajaduse korral on võimalik seaduse rakendamisel anda kontsernisiseseid tarneid; ettevõtjatele täiendavaid selgitusi ja praktilisi näiteid, kuid e-kaubandust ja sidevahendi abil sõlmitavaid lepinguid; see ei eelda eraldi juhendi koostamist. kasutatud ja korduskasutuseks ettevalmistatud tooteid. Juhendis tuleb selgelt kinnitada, et ettevõtja tootjavastutuse kohustused tekivad üksnes nende toodete ja koguste suhtes, mille puhul ta vastab seaduses sätestatud tootja tunnustele. Käibepõhiste trahvide alus vajab täpsustamist Osaliselt arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud. 57 Eelnõu §-des 124⁷ ja 124⁸ nähakse juriidilise isiku suhtes ette rahatrahv kuni kuus protsenti tema eelmise majandusaasta ülemaailmsest käibest. Sellise suure ülemmääraga sanktsiooni puhul peab seadusest üheselt selguma, kas käibe all mõeldakse rikkumise toime pannud juriidilise isiku või kogu kontserni käivet ning millistel erandlikel asjaoludel võib kontserni käive olla asjakohane. Kontserni ülemaailmse käibe automaatne arvestamine ei ole põhjendatud, kui rikkumise on toime pannud üks konkreetne äriühing ning teised kontserni ettevõtted ei ole rikkumisega seotud. Teeme ettepaneku sätestada, et trahvi ülemmäära arvutamisel lähtutakse üldjuhul rikkumise toime pannud juriidilise isiku käibest. Samuti palume seaduses või seletuskirjas esitada selged sanktsiooni määramise kriteeriumid, sealhulgas rikkumise raskus ja kestus, tahtlus või hooletus, rikkumisest saadud majanduslik kasu, varasemad rikkumised, ettevõtja koostöö ning rikkumise kõrvaldamiseks rakendatud meetmed. Trahv peab igal üksikjuhul olema tõhus ja hoiatav, kuid samal ajal rikkumisega proportsionaalne. „Maha kantud toidu“ mõiste tuleb seaduses määratleda Arvestatud. Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Jäätmeseaduse § 22⁷ lõike 6 kohaselt peavad suuremad jaemüügi- ja toidutööstusettevõtted avaldama annetatud toidu koguse osakaalu maha kantud toidu massist. 58 Eelnõus ei ole aga määratletud, mida käsitatakse maha kantud toiduna. Ebaselge on eelkõige see, kas maha kantud toidu hulka tuleb arvestada: tootmisprotsessis tekkivad vältimatud ja mittesöödavad jäägid, näiteks koored, kondid ja puhastusjäägid; tooraine või materjal, mida ei ole olnud võimalik inimtoiduks kasutada ega annetada; kõrvalsaadused; kvaliteedi- ja laboriproovid; tootmisvead ning tehnoloogilised jäägid; loomasöödaks või muul viisil väärindamiseks suunatud materjal. Kui nimetajasse arvestatakse ka materjal, mida ei ole oma olemuse tõttu võimalik annetada, ei kajasta avaldatav suhtarv ettevõtte tegelikku annetamise tulemuslikkust ning ettevõtete näitajad ei ole omavahel võrreldavad. Teeme ettepaneku määratleda maha kantud toit kui inimtoiduks turule viimiseks või kasutamiseks mõeldud toit, mis on ettevõtte arvestuses müügist või kasutusest kõrvaldatud. Näitaja arvutamisel tuleb välja jätta mittesöödavad osad, vältimatud töötlemisjäägid, kõrvalsaadused ja muu materjal, mida ei olnud võimalik inimtoiduks annetada. Lisaks palume kehtestada enne aruandluskohustuse rakendumist ühtne mõõtmis- ja arvestusmetoodika, mis eristab toidujäätmeid, 59 toidukadu, maha kantud toitu, annetatud toitu, tootmisjääke ja kõrvalsaadusi. Uute kohustustega kaasnev haldus- ja kulukoormus Mittearvestatud. vajab põhjalikumat hindamist Seletuskiri sisaldab mõjude kvantitatiivseks hindamiseks olemasolevat teavet ulatuses, mis on käesoleval hetkel Eelnõuga lisandub ettevõtjatele mitmeid uusi arvestus-, võimalik. Mõjude kirjeldamisel on tuginetud Euroopa aruandlus-, avalikustamis-, korraldus- ja kulukohustusi. Komisjoni mõjuhinnangule ning seal esitatud andmetele Kuigi seletuskirjas on viidatud halduskoormuse tekstiilitoodete tootjavastutuse süsteemi rakendamise suurenemisele, ei ole meie hinnangul piisavalt hinnatud kulude, tulude ja majanduslike mõjude kohta. uute nõuete koosmõju ega nende rakendamisega Täiendava kvantitatiivse mõjuanalüüsi koostamine Eesti kaasnevat tegelikku aja-, tööjõu-, investeeringu- ja ettevõtjate, sektorite ja ettevõtte suurusklasside lõikes ei kulukoormust erineva suuruse ning tegevusprofiiliga ole käesoleval ajal võimalik, kuna tootjavastutuse ettevõtjatele. süsteemi rakendamise seisukohalt olulised lähteandmed puuduvad. Eestis ei ole veel loodud tekstiiltoodete tootjate Palume mõjuanalüüsi täiendada ning hinnata ühendust ega kujunenud välja süsteemi tegelikke kulusid, terviklikult: kogumismahte, logistikakorraldust, kogumisvõrgustikku, milline täiendav bürokraatia ja halduskoormus sortimisvõimekust ega tasumudelit. Samuti ei ole ettevõtjatele kaasneb; võimalik usaldusväärselt prognoosida, millises ulatuses milliseid uusi tööprotsesse, infosüsteeme, kanduvad tootjatele tekkivad kulud edasi toodete andmekogumist ja aruandlust nõuete täitmine eeldab; lõpphinda, kuna see sõltub ettevõtjate ärimudelitest, millised on ettevõtjate otsesed ja kaudsed hinnakujundusest ja konkurentsiolukorrast. rakenduskulud; Seletuskirjas on siiski välja toodud Euroopa Komisjoni kas kohustused on proportsionaalsed ettevõtte suuruse, mõjuhinnangus esitatud kvantitatiivsed hinnangud, tegevusmahu ja tegeliku keskkonnamõjuga; sealhulgas tootjavastutuse süsteemist tulenevad milline on muudatuste mõju toodete ja teenuste hinnale keskmised kulud toodetele ning hinnangulised ning ettevõtete konkurentsivõimele. majanduslikud ja keskkonnaalased mõjud. Tekstiilitoodete tootjavastutuse süsteemi kehtestamine Samuti palume hinnata, milliste meetmetega on tuleneb jäätmete raamdirektiivist (EL) 2025/1892 ning võimalik vältida dubleerivat aruandlust, kasutada juba liikmesriikidel lasub kohustus tagada süsteemi rakendamine direktiivis sätestatud tähtajaks. 60 olemasolevaid andmeid ning vähendada ettevõtjatele Seletuskiri sisaldab ülevaadet tootjate ühenduse loomise, tekkivat halduskoormust. kogumissüsteemi väljaarendamise, logistika, käitlusvõimekuse, järelevalve ning muude rakendamisega seotud tegevuste kohta. Nimetatud tegevused kujutavad endast sisuliselt rakenduskava kirjeldust ulatuses, mis on eelnõu koostamise ajal võimalik. Tootjavastutuse süsteemi täpsem korraldus, sealhulgas kogumisvõrgustiku ülesehitus, teenusepakkujate kaasamine ning turu kohanemine, kujuneb välja tootjate ühenduse tegevuse käigus pärast regulatsiooni jõustumist. Ühtlasi tuleb arvestada, et tootjavastutuse süsteemi eesmärk ongi luua vajalikud majanduslikud stiimulid kogumis-, sortimis- ja ringlussevõtutaristu arendamiseks. Taristu ja turuvõimekuse areng on tootjavastutuse süsteemi rakendamise tulemus, mitte selle eeltingimus. Toidujäätmetega seotud kohustuste osas on mõjuanalüüsi täiendatud lisaselgitustega ettevõtjatele kaasneva halduskoormuse, rakenduskulude ning kohustuste proportsionaalsuse kohta. Mitmed eelnõus ette nähtud tegevused, näiteks toidujäätmete üle arvestuse pidamine ja toidu annetamine, toimuvad suuremates ettevõtetes juba täna. Samas ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata kõigi ettevõtjate individuaalseid rakenduskulusid ega võimalikku mõju toodete ja teenuste hinnale, kuna need sõltuvad ettevõtja suurusest, tegevusalast, olemasolevatest protsessidest ja valitud lahendustest. Eelnõu koostamisel on arvestatud halduskoormuse vähendamise põhimõttega. Kohustused rakenduvad üksnes suurematele ettevõtjatele, tegevuskava võib olla osa olemasolevast juhtimisdokumendist ning andmete kogumisel on eesmärk 61  vältida dubleerivat aruandlust ja kasutada võimalikult suures ulatuses juba olemasolevaid andmeid. Arvestuse pidamise metoodika saab ettevõtja valida ise, andmeid aruandluse raames esitama ei pea. Sortimisuuringute rahastamine peab olema läbipaistev ja Mittearvestatud. kontrollitav Eelnõus on kommentaaris nimetatud põhimõtted juba sätestatud. § 592 sätestab sortimisuuringu eesmärgi, Eelnõu kohaselt võivad probleemtoodete tootjad ja ulatuse ja metoodilised põhimõtted ning § 593 lõige 3 tootjate ühendused olla kohustatud rahastama piirab tootja tasu asjaomase probleemtoote sortimisuuringuid ning tasu jagatakse turule lastud sortimisuuringu kogumaksumusega ja sätestab selle toodete koguse järgi. Palume täpsustada, et tootjate tootjate vahel jaotamise põhimõtte. Samuti on kanda võib panna üksnes asjaomase probleemtoote seletuskirjas põhjalikult selgitatud uuringu kohta tehtava uuringu põhjendatud ja otseselt seostatava kogumaksumuse ja asjaomase probleemtoote uuringukulu kulu. Enne uuringu tellimist või tasu määramist peavad kujunemist. Samuti on seletuskirjas põhjalikult selgitatud ettevõtjatele olema teada uuringu eesmärk, ulatus, uuringu kogumaksumuse ja asjaomase probleemtoote metoodika, eelarve ja kulude jaotamise põhimõtted. uuringukulu kujunemist, sealhulgas toodud välja varasemate aastate sortimisuuringu kogumaksumus ning sellest asjaomase probleemtoote ehk jäätmefraktsiooni uuringule langev eeldatav maksumus. § 594 lõike 1 kohaselt tehakse tootjale teatavaks ka tasu arvutamise alused ja arvutuskäik. Seetõttu ei pea vajalikuks kavandatud regulatsiooni selles osas täiendada. Uuringu lõplik maksumus kujuneb riigihanke tulemusena ning seda ei ole võimalik enne uuringu tellimist lõplikult kindlaks määrata. Tuleb tagada võrdsed konkurentsitingimused piiriüleses Mittearvestatud. e-kaubanduses Tootjavastutuse nõuete täitmise üle järelevalve tegemine ei ole Keskkonnaameti jaoks uus ülesanne. 62 Toetame digiplatvormidele ja ekspediitorteenuse Keskkonnaamet on tootjavastutuse nõuete täitmist osutajatele pandavaid kohustusi, kuna ilma nende kontrollinud alates 2004. aastast, mil tootjavastutuse tegeliku jõustamiseta võivad Eesti ettevõtjad kanda põhimõtted Eestis kehtestati. Aja jooksul on tootjavastutuse süsteemi kulusid, samal ajal kui tootjavastutuse kohaldamisalasse lisandunud uusi kolmandatest riikidest otse tarbijatele müüvad ettevõtjad tootegruppe ning koos sellega on Keskkonnaametil kohustustest kõrvale jäävad. kujunenud välja järelevalve korraldamise ja riskipõhiste kontrollide läbiviimise praktika. Palume seletuskirjas täpsemalt kirjeldada: Tekstiiltoodete tootjavastutuse rakendamisel kasutatakse kuidas kontrollitakse väljaspool Eestit asuvate tootjate olemasolevaid järelevalve põhimõtteid ja väljakujunenud registreerimist ja kohustuste täitmist; töökorraldust. Seega ei ole tegemist Keskkonnaameti kuidas toimub koostöö digiplatvormide, tolli ja jaoks põhimõtteliselt uue järelevalveülesandega, vaid järelevalveasutuste vahel; olemasoleva tootjavastutuse järelevalvesüsteemi millised on meetmed juhul, kui välismaine tootja jätab laiendamisega uuele tootegrupile. Kontrollide tasud maksmata; kavandamisel ja läbiviimisel lähtutakse ka edaspidi kuidas välditakse kulude kandumist nõudeid täitvatele riskipõhisest lähenemisest, mille puhul võetakse arvesse Eesti ettevõtjatele. muu hulgas ettevõtja tegevust, turule lastavate toodete iseloomu ning varasemat nõuete täitmist. Tootjavastutuse süsteem saab olla toimiv üksnes juhul, Väljaspool Eestit asuvate tootjate puhul rakendatakse kui selle rahastamisse panustavad kõik Eesti turule samasuguseid tootjavastutuse põhimõtteid nagu teistele kaupu laskvad ettevõtjad sõltumata nende asukohast ja Eesti turule kaupu laskevatele ettevõtjatele. müügikanalist. Tootjavastutuse kohustuste täitmise kontrollimisel saab Keskkonnaamet kasutada oma seniseid järelevalvemehhanisme ning teha vajaduse korral koostööd teiste asjaomaste asutuste ja turuosalistega. Digiplatvormi nõuete täitmise üle teeb järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud korras. Digiplatvormide ja muude vahendajate kaasamine tootjavastutuse süsteemi aitab omakorda vähendada olukordi, kus Eesti turule 63  kaupu laskev välisriigi ettevõtja jääb tootjavastutuse kohustuste täitmisest kõrvale. Kui tootja ei täida talle kehtivaid tootjavastutuse kohustusi, on võimalik rakendada õigusaktides sätestatud järelevalve- ja sunnimehhanisme. Järelevalve eesmärk on tagada, et tootjavastutuse süsteemi panustaksid võrdselt kõik selle kohustuse alla kuuluvad ettevõtjad ning nõuete täitmine ei jääks üksnes Eesti ettevõtjate kanda. Seetõttu ei ole tekstiiltoodete lisandumisel tootjavastutuse süsteemi vaja luua Keskkonnaametile eraldiseisvat uut järelevalvesüsteemi. Olemasolevaid riskipõhise järelevalve põhimõtteid ja kontrollipraktikaid hakatakse kohaldama ka tekstiiltoodete suhtes. Juhendid ja tehnilised lahendused tuleb avaldada Ettepanekuga arvestatakse võimalikult suures ulatuses. aegsasti Ettevõtjate ettevalmistamiseks tuleb kõik aruandlusvormid, mõõtmismetoodikad, registrilahendused ja rakendusjuhendid koostada koostöös mõjutatud sektoritega ning avaldada vähemalt 12 kuud enne vastava kohustuse rakendumist. Ettevõtjale ei tohiks kaasneda vastutust olukorras, kus riiklikud juhised, andmeväljad või tehnilised lahendused ei ole õigeaegselt kättesaadavad või nende tõlgendus muutub pärast kohustuse jõustumist. Turba- ja põllumajandustootmises kasutatavate Mittearvestatud. kattekilede käitlus vajab eraldi lahendust 64  Juhime täiendavalt oma liikmete tähelepanu turbatootmises aunade katmiseks kasutatavate kilede Ettepanek ei ole seotud käesoleva eelnõu käitlusprobleemile. Tegemist on funktsioonilt reguleerimisesemega. Turba- ja põllumajandustootmises põllumajanduses kasutatava silokilega sarnase kasutatavate kattekilede jäätmekäitluse korraldus ning materjaliga, kuid praktikas puudub turbatolmuga nende toodete võimalik hõlmamine laiendatud määrdunud kilele toimiv ja majanduslikult mõistlik tootjavastutusega on eraldiseisev küsimus, mida kogumis- ning käitluslahendus. Ettevõtjal on kohustus käesoleva eelnõu raames ei käsitleta. jäätmed üle anda, kuid jäätmekäitlejad ei ole sageli valmis neid vastu võtma. Eelnõu eesmärk on võtta üle jäätmete raamdirektiivi muudatused, mis käsitlevad toidujäätmeid ning tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete laiendatud Palume ministeeriumil eraldi analüüsida, kas turba- ja põllumajandustootmises kasutatavad kattekiled peaksid tootjavastutust. Eelnõuga ei muudeta probleemtoodete olema lisatud probleemtoodete registrisse kuuluvate hulka muude tooterühmade osas. toodete nimekirja. Regulatsioon peab vältima olukorda, kus ettevõtjale pannakse jäätmete üleandmise kohustus, kuid turul puudub tegelik võimalus seda mõistlikel tingimustel täita. Kokkuvõttes toetame eelnõu eesmärke, kuid peame vajalikuks täiendada eelnõu ja selle rakendusakte nii, et ettevõtjatele seatavad kohustused oleksid selged, kulud prognoositavad ning nõuded proportsionaalsed ettevõtte suuruse, turule lastud toodete koguse ja tegeliku keskkonnamõjuga. AS Sortimisuuringuga seotud kohustused ja kulude Mittearvestatud. Ragn- hüvitamine Eelnõu kohaselt on kohalik omavalitsus, Paragrahvi 59² lõikes 7 sätestatakse kohaliku Sells jäätmevedaja ja jäätmekäitleja kohustatud tagama omavalitsuse üksuse, jäätmevedaja ja jäätmekäitleja sortimisuuringu tegemiseks juurdepääsu kohustus tagada sortimisuuringu tegemiseks juurdepääs jäätmevoogudele, edastama nõutud teabe ning jäätmevoogudele, edastada vajalikku teavet ning 65 võimaldama proovivõttu (§ 592 lg 7). Samas ei reguleeri võimaldada proovivõttu. Tegemist on seadusest tuleneva eelnõu uuringus osalemisega kaasnevate lisakulude kaasaaitamiskohustusega, mis on vajalik riikliku hüvitamist. Praktikas võivad tekkida kulud seoses sortimisuuringu läbiviimiseks. koormate eraldamise, täiendava tööjõu kaasamise, Seadusest tuleneva kaasaaitamiskohustuse täitmisega ei platsipinna kasutamise, tööseisakute, erakorraliste kaasne iseenesest õigust nõuda selle täitmisega seotud kaalumiste ning täiendavate andmete väljavõtete kulude hüvitamist. Kui seadusandja näeb avalik-õigusliku koostamisega. Eelnõu ei tohiks panna avalikes huvides kohustuse täitmisega seoses ette õiguse kulude läbiviidava uuringu kulusid osaliselt jäätmevedajate või hüvitamisele, tuleb selline õigus ning hüvitatavate kulude jäätmekäitlejate kanda. Palume täiendada § 592 lõikes 7 ulatus seaduses eraldi sätestada. sätestatud sortimisuuringu regulatsiooni selliselt, et Eelnõus ei ole põhjendatud sellise hüvitamisõiguse jäätmevedajale ja jäätmekäitlejale uuringu läbiviimise kehtestamine. Paragrahvi 59² lõikes 7 sätestatud kohustus võimaldamisega kaasnevad põhjendatud ja tõendatud on piiritletud sortimisuuringu läbiviimiseks vajaliku lisakulud hüvitatakse uuringu tellija või korraldaja poolt. juurdepääsu tagamise, teabe edastamise ja proovivõtu võimaldamisega. Säte ei pane jäätmevedajale ega jäätmekäitlejale kohustust osutada uuringu korraldajale täiendavaid tasulisi teenuseid ega kanna neile üle sortimisuuringu korraldamise kohustust. Seetõttu ei ole põhjendatud siduda § 59² lõikes 7 sätestatud kaasaaitamiskohustusega üldist õigust nõuda uuringu korraldajalt selle täitmisega seotud kulude hüvitamist. Tekstiilijäätmete ja korduskasutusse suunatava tekstiili selge eristamine. Mittearvestatud. Eelnõu § 26 lg-d 1–1¹ eristavad kasutatud tekstiili, jäätmeks muutunud tekstiili ja korduskasutuskõlblikuks Eelnõus on juba selgelt eristatud kasutatud tekstiil, hinnatud tekstiili, kuid praktikast ei nähtu, kuidas jäätmeks muutunud tekstiil ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil. Eelnõu kohaselt käsitatakse lõppkasutaja peab kogumiskohas aru saama, millisesse voogu ta eseme üle annab. Õigusselguse huvides peaks liigiti kogutud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, olema üheselt arusaadav, kas kogumisel käsitatakse üle tekstiiliga seotud ja jalatsitooteid kogumisel jäätmetena, antavat eset jäätmena või korduskasutuseks mõeldud välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja annab toote otse üle 66 esemena. Palume vaadata eelnõu üle, et selgelt oleks ning korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus tagatud, et tekstiili kogumispunktid ja kogumismahutid hindab selle kogumispunktis asjatundlikult oleksid üheselt eristatavad vastavalt sellele, kas tegemist korduskasutuskõlblikuks. Seega on eelnõus sätestatud on: tekstiilijäätmete kogumispunktiga või selge põhimõte, millal kogutud tekstiili käsitatakse korduskasutuseks sobivate tekstiilitoodete jäätmena ja millal mitte. kogumispunktiga. Kogumispunktide ja kogumismahutite tähistus ning nende praktiline korraldus on eelkõige jäätmekäitluse korraldamise küsimus. Lõppkasutajalt ei eeldata, et ta peab kogumisel eristama, kas üleantav ese on õiguslikult käsitatav jäätme või tootena. Lõppkasutaja jaoks on oluline, et kogumissüsteem annaks selged juhised, millised tekstiilid kogumispunkti või -mahutisse üle anda. See, kas üleantav ese on juriidiliselt jäätmeks muutunud või korduskasutuseks mõeldud toode, selgub vastavalt eelnõus sätestatud tingimustele kogumise ja korduskasutuskõlblikkuse hindamise käigus. „Korduskasutusettevõtja“ mõiste täpsustamine § 26 lg 1 kasutab mõistet „korduskasutusettevõtja“, kuid Mittearvestatud. eelnõust ega seletuskirjast ei nähtu, millistele Jäätmete raamdirektiiv ei käsitle tingimustele selline ettevõtja peab vastama, kuidas ta erineb jäätmekäitlejast või sotsiaalmajanduse üksusest „korduskasutusettevõtjat“ eraldi õigusliku staatusena, ning millised õigused ja kohustused talle kohalduvad. mille saamiseks peab ettevõtja vastama kindlaksmääratud Kuna nimetatud isikul on õigus teha otsus, millest sõltub tunnustele. Artikli 22d lõikes 3 peetakse silmas eseme käsitlemine jäätmena või mittejäätmena, peab korduskasutamisega tegelevaid ettevõtjaid, kes võtavad tema õiguslik staatus olema üheselt selge. Palume lisada kogumispunktis kasutatud tooteid lõppkasutajatelt otse eelnõusse mõiste „korduskasutusettevõtja“ definitsioon. vastu ja hindavad nende korduskasutuskõlblikkust. Seda käsitlust toetab ka Euroopa Komisjoni selgitus, mille kohaselt on artikli 22d lõikes 3 sätestatud erandi eesmärk 67 muu hulgas arvestada nende sotsiaalmajanduse üksuste ja korduskasutusettevõtjate tegevuspraktikaga, kes võtavad kasutatud tekstiili vastu oma tegevuskohas. Erandi eesmärk on võimaldada selliselt otse üle antud ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks hinnatud toodete korduskasutusse suunamist ilma, et neid käsitataks üksnes kogumise tõttu jäätmetena ja sellest tekiks näiteks vajadus jäätmekäitlusloa järele. Ehk see ei ole juhuslikult valitud ettevõtjate ring, vaid mõeldud konkreetse korduskasutuse tegevusmudeli jaoks. Jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunkti 48 kohaselt ei jäeta kasutatud toote korduskasutuskõlblikkuse hindamist lõppkasutaja otsustada, vaid lõpliku hinnangu annab kogumispunktis kasutatud tooteid vastu võttev isik, kellele on nõuetekohase hindamise tagamiseks antud koolitus või suunised. Seega ei loo jäätmete raamdirektiiv „korduskasutusettevõtjast“ uut ettevõtjate liiki, vaid reguleerib korduskasutamisega tegeleva ettevõtja tegevust kogumispunktis ning eelkõige nõudeid seal tehtavale korduskasutuskõlblikkuse hindamisele. Eelnõus on neid hindamise nõudeid täpsustatud. Korduskasutusettevõtja ja jäätmekäitleja ei ole seejuures kaks teineteist välistavat ettevõtjate liiki. Ettevõtjale kohalduvad nõuded sõltuvad tema tegelikust tegevusest ja sellest, kas ese on jääde. Kui ettevõtja tegeleb jäätmete käitlemise, sealhulgas korduskasutamiseks ettevalmistamisega, kohalduvad talle jäätmekäitluse 68  nõuded. Sama ettevõtja võib seega tegeleda nii korduskasutamise kui ka jäätmekäitlusega. Eraldi definitsioon õigusselgust ei suurendaks. Kui määratleda korduskasutusettevõtja ettevõtjana, kes tegeleb korduskasutamisega, kordaks definitsioon sisuliselt juba määratletud korduskasutamise terminit. Kui aga lisada definitsiooni täiendavaid tunnuseid, kehtestataks korduskasutusettevõtjale nõuded, mida jäätmete raamdirektiiv ette ei näe. „Asjatundliku hindamise“ ja pädeva isiku nõuete Mittearvestatud. täpsustamine Näeme vajadust, et § 26 lg 1¹¹ vajab üle vaatamist ja Jäätmete raamdirektiiv ei näe ette, et täpsustamist, sest hetkel jääb ebaselgeks: millist korduskasutuskõlblikkuse hindaja peab omama kindlat koolitust loetakse asjakohaseks hindamiskoolituseks, kutsekvalifikatsiooni või läbima kindla kes võib sellist koolitust läbi viia, kuidas tõendatakse koolitusprogrammi. Jäätmete raamdirektiivi pädeva isiku kvalifikatsiooni, kas jäätmekäitlusettevõtjal põhjenduspunkt 48 ütleb sisuliselt, miks asjatundlikku on õigus kasutada enda töötajaid hindamist üldse vaja on: lõppkasutaja ise ei pruugi osata korduskasutuskõlblikkuse hindamiseks. eristada korduskasutatavat ja ringlussevõetavat eset. Jäätmekäitlusettevõte (või teised ettevõtted, kes Seetõttu peab lõpliku hinnangu koguvad tekstiilijäätmed kokku ja ei ole pädevad tegema korduskasutuskõlblikkusele andma kogumispunktis hindamist) ei saa jäätmeid sotsiaalmajandusüksusele toodet vastu võttev isik, kellel on selleks teadmised ja viia, sest sellisel juhul on tegemist juba jäätmetega. ettevalmistus. Eesmärk ei ole luua eraldi kutset või Praegune sõnastus jätab olulised rakendusküsimused sertifitseeritud hindajate süsteemi, vaid tagada, et lahtiseks. Kuna pädeva isiku hinnangust sõltub eseme kogumispunktis ei otsustaks toote käsitlemine jäätmena või mittejäätmena, peavad korduskasutuskõlblikkuse üle ilma vajalike teadmiste ja pädevusnõuded olema objektiivselt kontrollitavad ja ettevalmistuseta isik. üheselt rakendatavad. Tekstiilijäätmete konteinerisse Jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõikes 3 sätestatud paigutatud tekstiilesemed omandavad jäätmestaatuse. erandit kohaldatakse korduskasutusettevõtja või 69 Nende hilisem korduskasutusse suunamine eeldab sotsiaalmajanduse üksuse poolt kogumispunktis vastu dokumenteeritud sorteerimis- ja kontrolliprotsessi ning võetud toodetele. Seejuures on määrav ettevõtja tegelik toimub jäätmekäitluse osana. Tekstiilijäätmete tegevus. Asjaolu, et ettevõtja tegeleb ka jäätmekäitlusega, konteinerisse pandud tekstiilitoodete korduskasutusse ei välista, et ta tegutseb samal ajal suunamine on sarnane jäätme lakkamise (End of Waste) korduskasutusettevõtjana. Kui jäätmekäitlusettevõtja põhimõttega, mistõttu on vajalik eelnõusse lisada võtab kogumispunktis lõppkasutajatelt otse vastu täpsustav regulatsioon tekstiilijäätme lakkamise kasutatud tooteid nende korduskasutusse suunamiseks, protsessi, sellele kehtestatavate nõuete ning võib ta selles osas tegutseda korduskasutusettevõtjana dokumenteerimise kohta. ning hindamise võib teha tema töötaja, kes vastab eelnõus hindajale sätestatud nõuetele. Euroopa Komisjoni selgituse kohaselt ei tähenda nõue, et toode tuleb kogumispunktis vahetult asjatundlikult hinnata, tingimata seda, et hindamine peab toimuma kohe toote üleandmise hetkel. Tingimus võib olla täidetud ka siis, kui lõppkasutajalt otse vastu võetud tooted jäävad kogumispunkti kuni nende asjatundliku hindamiseni. Hindamine peab siiski toimuma mõistliku aja jooksul ning viisil, mis väldib hindamata tekstiili ja jalatsite kuhjumist. Kui toode hinnatakse korduskasutuseks sobimatuks, käsitatakse seda jäätmena ning sellele kohalduvad jäätmekäitluse nõuded. Märkuses kirjeldatud tekstiilijäätmete konteinerisse kogumise puhul on olukord teine. Artikli 22d lõike 2 üldreegli kohaselt käsitatakse liigiti kogutud kasutatud tekstiili ning tekstiili- ja jalatsitoodete jäätmeid kogumisel jäätmetena. Artikli 22d lõikes 3 sätestatud erand saab kohalduda üksnes juhul, kui lõppkasutaja annab tooted otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse 70  üksusele ning nende korduskasutuskõlblikkust hinnatakse kogumispunktis asjatundlikult. Komisjoni selgituse kohaselt tähendab otsene üleandmine muu hulgas seda, et enne asjatundlikku hindamist ei anta tooteid üle ega veeta teisele ettevõtjale või teise tegevuskohta. Seega ei saa juba jäätmena kogutud tekstiili hilisema sortimise käigus käsitada artikli 22d lõikes 3 sätestatud erandi alusel tagasiulatuvalt tootena, mis ei olnud kogumisel jääde. Jäätmena kogutud tekstiili sortimine ja korduskasutamiseks ettevalmistamine toimub jäätmekäitluse raames ning selle võimalik jäätmestaatuse lakkamine toimub jäätmestaatuse lakkamise regulatsiooni kohaselt. Seetõttu ei ole artikli 22d lõikes 3 sätestatud erandi rakendamiseks põhjendatud kehtestada eelnõus eraldi tekstiilijäätmete jäätmestaatuse lakkamise menetlust. Sotsiaalmajanduse üksuste ja tootjavastutuse süsteemi § 253 lg 1 p 4 ja § 256 lg 2 rakendamisel lepitakse vaheline kulude kandmise mehhanism sotsiaalmajandusüksuse ning tootjate ühenduse vahelised Kuigi § 253 lg 1 p 4 kohaselt peab tootja kandma ka praktilised korraldused kokku lepinguga. Lepingus nende jäätmete käitlemise kulud, mis tekivad määratakse muu hulgas kindlaks kogutud toodete ja sotsiaalmajanduse üksuse tegevuse tulemusena, ei nähtu jäätmete üleandmise, veo ning käitlemise korraldus ja eelnõust, millise praktilise korralduse kaudu toimub sellega seotud kulude kandmine. selliste jäätmete üleandmine, vedu ja käitlemise Seega olukorras, kus sotsiaalmajandusüksus, kes on rahastamine. Selguse puudumine võib põhjustada tootjate ühendusega vastavas lepingulises suhtes, jätab vaidlusi süsteemis osalejate vahel ja välistatud ei ole endale korduskasutuskõlblikud esemed ning tema pettused. Palume selgitada § 253 lg 1 p 4 ja § 256 lg 2 tegevuse tulemusena tekib ülejäänud materjalist jäätmeid, rakendamist olukorras, kus sotsiaalmajanduse üksus saab jäätmete üleandmise ja edasise käitlemise korralduse jätab endale korduskasutuskõlblikud esemed, kuid kokku leppida lepingus. Tootjavastutuse süsteemi kaudu ülejäänud materjal muutub jäätmeks. Eelnõu ja 71 seletuskirja lugedes võib välja lugeda, et kaetakse selliste jäätmete käitlemise kulud vastavalt sotsiaalmajanduse üksused, mis on osa tootja loodud tootjavastutuse süsteemis kokkulepitud tingimustele. tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete liigiti Oluline on, et sotsiaalmajandusüksusele ei jääks kogumissüsteemist, ei ole kohustatud andma kogutud tootjavastutuse süsteemi kuuluva tegevuse käigus kasutatud ja jäätmeiks muutunud tooteid tootjate tekkinud jäätmete käitlemise kulu üksnes seetõttu, et ühendusele üle. Kes ikkagi maksab selliste jäätmete korduskasutuseks sobivad esemed eraldatakse enne käitlemise, mis sotsiaalmajandusüksustel hakkab üle jäätmete tekkimist. jääma. Praktiline lahendus – sealhulgas jäätmete kogumine sotsiaalmajandusüksuse juurest, vedu ja üleandmine tootjavastutuse süsteemi lepingupartnerile – lepitakse poolte vahel lepinguga kokku. Kogumisvõrgustiku osaliste loakohustuste täpsustamine Mittearvestatud. Kogumisvõrgustikus võivad osaleda jäätmekäitlejad, Keskkonnakaitseloa või registreeringu olemasolu nõue sotsiaalmajanduse üksused, jaemüüjad, ametiasutused ja tuleneb jäätmeseaduse vastavatest sätetest. muud isikud. Eelnõust ei nähtu, kas neile kohalduvad samad või erinevad keskkonnaalased nõuded. Õigusselguse ja võrdse kohtlemise tagamiseks on vajalik täpsustada, millal käsitatakse tegevust jäätmekäitlusena ning millised loa- või registreerimiskohustused sellega kaasnevad. Palume täiendada eelnõu ja anda selgitused, millistel juhtudel vajavad § 255 lg-s 4 nimetatud kogumisvõrgustiku osalised keskkonnakaitseluba, jäätmekäitleja registreeringut või muud tegevusõigust. Tundliku teabe kaitse Valikumenetluse korraldamisel jäätmekäitleja valimiseks Kuigi eelnõu kohaselt tuleb avalikustamisel kaitsta äri- tuleb avalikustada menetluse ja teenuse kohta oluline info, ja tööstussaladust (§ 254 lg-d 8 ja 9), jääb ebaselgeks, et kõik huvitatud ettevõtted saaksid aru, millistele kas avalikustamisele kuuluvad üksnes tingimustele nad peavad vastama ja kuidas pakkumusi valikukriteeriumid ja menetluse üldpõhimõtted või ka hinnatakse. Avalikustada tuleb näiteks teenuse sisu, 72  detailsemad andmed teenuste ülesehituse, hinnastamise käideldavate jäätmete liigid ja mahud, teenuse osutamise või käideldavate mahtude kohta. piirkond, jäätmekäitlejale esitatavad nõuded, pakkumuse esitamise tähtaeg ning hindamiskriteeriumid. Samal ajal tuleb kaitsta ettevõtjate äri- ja tööstussaladust. Avalikustada ei tohi näiteks ettevõtte täpseid hinnakalkulatsioone, omahinda, konfidentsiaalseid tehnilisi lahendusi või muud äriliselt tundlikku teavet. Eesti Toidujäätmete vähendamine ja toidu annetamine Osaliselt arvestatud. Väike- Direktiivi kohaselt võtavad liikmesriigid asjakohased Eelnõukohane JäätS § 227 on üles ehitatud toidujäätmete ja meetmed, et vältida toidujäätmete teket kogu tekke vältimise loogikale, mitte annetamisele. Lisaks Keskmi toidutarneahelas, esmatootmisel, töötlemisel ja üldkohustusele nähakse ette toidujäätmete tekke vältimise ste valmistamisel ning toidu jaemüügi ja muul viisil tegevuskava koostamise kohustus, toidujäätmete tekke ja Ettevõtj tarnimise käigus, samuti restoranides ja toidu annetamise üle arvestuse pidamine, annetamise ate toitlustusteenuste pakkumisel ning kodumajapidamistes. koostöölepingu ettepanekute tegemine ning riikliku Assotsi Eelnõus sisuliselt toidujäätmete vältimist üldse ei toidujäätmete tekke vältimise eriprogrammi (ehk atsioon puudutata. On ainult üks säte järgmises sõnastuses: „Iga toidujäätmete tekke vältimise kava) täiendamine. Nende tegevuse juures tuleb rakendada sobivaid toidujäätmete meetmete eesmärk on toetada EL eesmärkide saavutamist tekke vältimise ning toidu annetamise ja muul viisil kogu toidutarneahelas. Direktiivist tulenevaid koolituste, inimtarbimiseks ümberjaotamise meetmeid, et vältida ja oskuste arendamise, innovatsiooni ja vähendada toidujäätmete teket kogu toidutarneahelas rahastamisvõimaluste soodustamise meetmeid jms toidu esmatootmisest lõpptarbimiseni.“ Direktiivis käsitletakse toidujäätmete tekke vältimise kavas ning neid nähakse ette, et liikmesriikides soodustatakse toidu ei ole vajalik reguleerida eelnõuga ettevõtjatele suunatud annetamist ja toidu muul viisil inimtarbimiseks kohustustena. ümberjaotamist, tagades selle eelistamise, et toit jääb Arvestuse pidamise kohustust on eelnõus täpsustatud. inimeste toiduks, mitte et see kasutatakse söödaks või Arvestuse eesmärk on anda ettevõtjale ülevaade tema töödeldakse toiduks mittekasutatavateks toodeteks. tegevuses tekkivatest toidujäätmetest ja annetatud toidu Soodustamise asemel sätestatakse eelnõus hoopis kogustest ning luua alus sobivate vähendamismeetmete kohustus pidada arvestust annetatud toidu üle ja säilitada kavandamiseks. Kui toidukäitleja tegeleb toidu vastavaid andmeid seaduses ettenähtud aja jooksul ning käitlemisega erinevates tegevuskohtades, on asjakohane avaldada neid ettevõtja veebilehel. Samuti tuleb neis kõigis toidujäätmete tekke üle arvestust pidada. 73 direktiivi kohaselt toetada koolitusi ja oskuste Vastasel juhul ei saa toidukäitleja ülevaadet, millised on arendamist ning hõlbustada juurdepääsu võimalused vähendada toidujäätmete teket ja ressursse rahastamisvõimalustele, eelkõige väikeste ja keskmise tõhusamalt kasutada. Kui arvestust peetakse eri suurusega ettevõtjate ning sotsiaalmajanduse üksuste tegevuskohtades, siis saabki ettevõtja andmed oma jaoks. Eelnõus aga ei ole sätestatud volitust vastavate tegevuses tervikuna tekkivatest toidujäätmetest. meetmete väljatöötamiseks. Eelnõu järgi on toidukäitleja kohustatud pidama tegevuskoha põhjal Eelnõu ettevalmistamisel on toimunud kohtumised ja arvestust kalendriaasta jooksul oma tegevuses tekkinud arutelud Toidupanga ning teiste asjaomaste osapooltega toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle igas ning nende sisendit on eelnõu ettevalmistamisel toidukäitlemise etapis, kui näiteks tegemist on arvestatud. jaemüügiga tegeleva ettevõttega, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks Toidu ümberjaotamise organisatsiooni mõiste osas ei ole füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m2 . eesmärk võimaldada annetamise kohustuse täitmist mis Kui ettevõtja teised toidukauplused on väiksema tahes äriühingu kaudu. Eelnõus on sätestatud, et tegemist müügipinnaga, siis miks ta peab nende kohta eraldi on üksusega, kes tegutseb annetatud toidu kogumise, arvetust pidama. Sarnane küsimus tekib, kui tegemist on vastuvõtmise või vahendamise eesmärgil toitlustusettevõttega, kelle põhitegevusala on mittetulunduslikult. Kui näiteks ettevõte müüb restoranitegevus või toitlustamine ning eelmise annetustena saadud toitu edasi, ei ole tegemist enam kalendriaasta käive ületas 2 miljonit eurot, siis miks ta ümberjaotamise, vaid müügiga. peab arvestust pidama iga tegevuskoha kohta eraldi. Miks ei piisa arvestusest ettevõtja kogu vastava tegevuse Sotsiaalmajanduse üksuse mõiste tuleneb jäätmete kohta tervikuna? Direktiivis on sätestatud, et raamdirektiivist, seletuskiri on täiendatud. liikmesriigid võtavad pärast toidupankade ja muude toidu ümberjaotamise organisatsioonidega konsulteerimist, asjakohasel juhul olemasoleva riikliku toidu annetamise süsteemi alusel meetmeid tagamaks, et ettevõtjad, kellel on liikmesriikide hinnangul oluline roll toidujäätmete tekke vältimisel ja toidujäätmete tekkimisel, teevad toidupankadele ja teistele toidu ümberjaotamise organisatsioonidele annetamislepingute 74 ettepanekuid, et hõlbustada inimtarbimiseks ohutu müümata toidu annetamist, ettevõtjatele mõistlike kuludega. Ei oska hinnata, kas Eesti toidu annetamise süsteem vastab direktiivis nimetatud riiklikule süsteemile, aga eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et oleks konsulteeritud toidupankade või muude toidu ümberjaotamise organisatsioonidega enne, kui seadusega kohustatakse ettevõtjaid nendega koostöölepingute sõlmimiseks läbirääkimisi alustama. Eelnõu sõnastust silmas pidades on võimalik toitu annetada või teha koostöölepingu sõlmimise ettepanek ka kasumit teenivale või taotlevale äriühingule, kelle üheks tegevuseks on koguda, võtta vastu või vahendada tarbimiseks kõlblikku annetatud toitu mittetulunduslikul eesmärgil. Kas selline tegevus on kooskõlas direktiivi ja seaduse mõttega? Samuti on eelnõus ebakvaliteetselt defineeritud sotsiaalmajanduse üksuse mõiste. Eelnõu kohaselt on see eraõiguslik üksus, mis pakub kaupu või osutab teenuseid ja tegutseb kooskõlas eelnõus nimetatud põhimõtetega. Kui see ei pea olema isik, siis see võib näiteks olla kas ettevõte või seltsing ja sellisel juhul tekib küsimus, et kas selle üksuse tegevuse eest vastutav isik või isikud on kohustatud järgima eelnõus nimetatud põhimõtteid. Tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetele laiendatud Mittearvestatud. tootjavastutus Laiendatud tootjavastutuse süsteemi rakendamise Tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetele laiendatud kohustus tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetele tootjavastutuse rakendamine on ettevõtlusvabaduse ja tuleneb Euroopa Liidu õigusest ning liikmesriigil puudub omandipõhiõiguse seisukohast problemaatiline. Kui võimalus jätta nimetatud kohustus riigisiseselt regulatsiooni eesmärgiks on vastavate jäätmete rakendamata. Eelnõuga võetakse üle jäätmete 75  vähendamine tekstiilisektoris, siis laiendatud raamdirektiivist tulenevad nõuded ning eelnõu ei loo tootjavastutus ja ringmajanduse põhimõtete selles osas ettevõtjatele jäätmete raamdirektiivis rakendamine ei ole tõhusad meetmed, mille abil seatud ettenähtust täiendavaid kohustusi. eesmärki saavutada. Ned meetmed peaksid tagama, et kogutud tekstiilmaterjalid suunatakse tegelikku korduskasutusse, korduskasutuseks ettevalmistamisse või ringlussevõttu ning välistatakse nende ladestamine prügilatesse või suunamine põletusse. On üldteada, et Eestis, samuti Euroopa Liidus laiemalt puuduvad tehnoloogiad, mille abil erinevaid tekstiilmaterjale tööstuslikus mastaabis ümber töödelda. Seega on nii eelnõus kui ka direktiivis sätestatud regulatsioon ettevõtjaid ülemääraselt koormav ja nende põhiõigusi ebaproportsionaalselt riivav nii Eesti kui ka EL tasemel. Vaja on kasutada vähemalt sama tõhusaid alternatiivseid meetmeid, mis koormaks ettevõtjaid vähem ega tooks kaasa ühiskonnas ebavajalikku jäätmete sorteerimist, kogumist ja transporti. Nii laiendatud tootjavastutuse süsteemi kui ka tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kui probleemtoodete tootjate ühenduse loomise asemel tuleb seada otsesema mõjuga ja reaalselt toimivad meetmed, mis tegelikult vähendaks turule lastud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete jäätmete teket. Uuskas Korduskasutuseks kogumise kulude hüvitamine 1. Tootjate ühendus peab kandma § 253 lg 1 utuskes vajab selget mehhanismi (§ 253 ) nimetatud kulud. Hüvitamise praktiline korraldus, kus, Eelnõus on positiivne, et tootjate kulukohustuse alla on sealhulgas kulude arvestus ja tasumine, Human arvatud kasutatud toodete kogumine lahendatakse tootjate ühenduse ja vastava teenuse a, korduskasutamiseks, nende transportimine, sortimine, osutaja vahelises lepingus. Kuluhüvitis peab korduskasutamiseks ettevalmistamine ning olema läbipaistev, põhjendatud ja kulutõhus. 76 Sõbralt sotsiaalmajanduse üksuste või teiste kogumissüsteemi Sõbrale osaliste tegevuse tulemusena tekkinud jäätmete Seejuures ei ole põhjendatud riigi sekkumine ega kogumine, transportimine ja töötlemine. detailne reguleerimine kahe juriidilise isiku vaheliste Samas ei ole piisavalt selge, kuidas sotsiaalmajanduse lepinguliste suhete korraldamisse. Pooltel peab olema üksustele ja korduskasutusorganisatsioonidele nende võimalik kokku leppida kulude arvestuse, hüvitamise ülesannete täitmisega seotud kulud praktikas ja tasumise tingimustes vastavalt oma vajadustele ja hüvitatakse. kokkuleppele. Riigi roll piirdub siinkohal üldiste Leiame, et üksnes põhimõte, mille kohaselt kulud nõuete ja põhimõtete kehtestamisega, mitte aga määratakse kindlaks läbipaistval viisil asjaomaste pooltevahelise lepingu sisu üksikasjaliku osalejate vahel, ei ole piisav. Kui kuluhüvitise reguleerimisega. mehhanism jääb ainult tootjavastutusorganisatsiooni ja 2. Vt eelmine vastus. korduskasutusorganisatsiooni lepinguliseks 3. Hüvitatavad on § 253 lg 1 nimetatud tegevused kokkuleppeks, võib tekkida olukord, kus ulatuses, milles need on vajalikud tootjavastutuse tootjavastutusorganisatsioon tõlgendab hüvitatavaid kohustuse täitmiseks. Need lepitakse kokku kulusid kitsalt ning hüvitab ainult jäägi äraveo või omavahelises lepingus. konteineri tühjenduse, kuid mitte 4. Seaduses seda ei sätestata. Need lepitakse kokku korduskasutusorganisatsiooni tegelikku tööd. omavahelises lepingus. Korduskasutuseks kogumisega seotud kulud ei piirdu jäägi äraveoga. Need hõlmavad muu hulgas annetuste 5. Olukordade vältimiseks, kus vastuvõttu, esmast hindamist, sorteerimist, korduskasutusorganisatsioonide koguste kvaliteedikontrolli, korduskasutuseks ettevalmistamist, kasutamise ja sellega seotud kulude hüvitamise puhastamist, parandamist, hoiustamist, andmekogumist, osas tekib vaidlus, tuleks tootjavastutuse aruandlust, kommunikatsiooni ning korduskasutuseks täitmisega seotud tingimused lepingus selgelt mittesobiva jääkvoo eraldamist ja käitlusesse suunamist. kokku leppida. Lepingus peaks olema üheselt Ilma täpsema regulatsioonita ei ole tagatud seaduse sätestatud, milliseid tegelik rakendumine. korduskasutusorganisatsioonide koguseid võib Palume täpsustada: tootjavastutuse täitmisel arvestada ning millise 1. Millise konkreetse mehhanismi kaudu tasu või kuluhüvitise eest neid koguseid hüvitab tootjavastutusorganisatsioon kasutatakse. Kui kokkulepitud koguste eest sotsiaalmajanduse üksustele ja 77  korduskasutusorganisatsioonidele ettenähtud kulusid ei hüvitata, võib tegemist olla korduskasutuseks kogumise ja sellega lepingu rikkumisega. seotud tegevuste kulud? 2. Kas hüvitatavate kulude liigid ja kulude Kulutõhus tähendab seda, et teenus tuleb teha nii, et arvestamise metoodika sätestatakse tootjate ühendus ei maksaks rohkem, kui selle teenuse õigusaktis või rakendusaktis, mitte ainult vajalik ja mõistlikult tõhus osutamine maksab. tootjavastutusorganisatsiooni ja korduskasutusorganisatsiooni omavahelises lepingus? 3. Kas hüvitatavate kulude hulka kuuluvad lisaks jäägi äraveole ja käitlusele ka vastuvõtt, hindamine, sorteerimine, kvaliteedikontroll, korduskasutuseks ettevalmistamine, puhastus, parandus, hoiustamine, andmekogumine, aruandlus ja teavitustegevus? 4. Kas sotsiaalmajanduse üksuste kogumisvõrgustiku kaudu kogutud kaubale nähakse ette kulude hüvitamise määr, standardkulu või muu ühtne arvestusmudel? 5. Kuidas välditakse olukorda, kus tootjavastutusorganisatsioon saab korduskasutusorganisatsioonide kogutud kilogrammid ja tonnid oma arvestusse, kuid ei hüvita nende kogumise, hindamise ja sorteerimise tegelikke kulusid? Lõige 2 sätestab kulude katmise kohta kulutõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtte, mille kohaselt ei tohi tootjatelt nõutavad kulud ületada taset, mis on vajalik lõikes 1 nimetatud teenuste tõhusaks osutamiseks. Mida tähendab see tänases seisus 78 korduskasutusorganisatsioonidele, kes tegutsevad juba kulutõhusalt? Kas seda, et neid justnimelt tulebki toetada või pigem seda, et neid pole vajalik toetada? Sotsiaalmajanduse üksuste osalemine 6. Sotsiaalmajanduse üksus on kogumisvõrgustiku kogumisvõrgustikus vajab täpsustamist (§ 106 , § 256 lg osa siis, kui ta osaleb tootja ühenduse 4–5, § 256 lg 1–2) kogumisvõrgustikus kokkulepitud tingimustel ehk Eelnõus on positiivne, et sotsiaalmajanduse üksustel on nende vahel on sõlmitud leping. lubatud pidada ja käigus hoida oma tekstiil-, tekstiiliga Sotsiaalmajanduse üksuse staatus üksi ei muuda seotud ja jalatsitoodete liigiti kogumise punkte ning et kõiki tema kogumispunkte tootjate ühenduse neid koheldakse kogumispunktide asukohas võrdselt või kogumisvõrgustiku osaks. eelistatult. Samuti on oluline, et sotsiaalmajanduse 7. Vt eelmine vastus. üksused, kes on osa tootja või tootjate ühenduse 8. Ei, vt 255 lg 5. kogumisvõrgustikust, ei pea kogutud kasutatud ja 9. Võrdne või eelistatud kohtlemine jäätmeks muutunud tekstiiltooteid tootjate ühendusele kogumispunktide asukoha määramisel tähendab, et üle andma. sotsiaalmajanduse üksusi ei tohi kogumispunktide Samas jääb ebaselgeks, millistel tingimustel loetakse asukohtade kavandamisel ja kasutusse andmisel sotsiaalmajanduse üksus kogumisvõrgustiku osaks ning põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda seada mida tähendab praktikas võrdne või eelistatud ning nende kogumispunktidega tuleb kohtlemine. kogumisvõrgu kujundamisel arvestada. Eelistatud Palume täpsustada: kohtlemine võib seisneda sotsiaalmajanduse 6. Millistel tingimustel loetakse sotsiaalmajanduse üksuste kogumispunktide eelistamises sobivate üksus tootjavastutusorganisatsiooni asukohtade valikul, eelkõige juhul, kui see aitab kogumisvõrgustiku osaks? suurendada korduskasutuseks sobivate tekstiili- ja 7. Kas sotsiaalmajanduse üksuste olemasolevad jalatsitoodete kogumist. kogumispunktid loetakse automaatselt 10. Põhimõte võib olla asjakohane erinevates kogumisvõrgustiku osaks või on selleks vajalik kogumiskohtades. Võrdne või eelistatud eraldi leping tootjavastutusorganisatsiooniga? kohtlemine tähendab, et sotsiaalmajanduse üksusi 8. Kas tootjavastutusorganisatsioon võib keelduda ei tohi selliste kogumispunktide asukohtade sotsiaalmajanduse üksuse olemasolevate valikul põhjendamatult halvemasse olukorda seada 79  kogumispunktide arvestamisest ning vajaduse korral tuleb neile anda eelis sobivate kogumisvõrgustiku osana? asukohtade kasutamisel. 9. Mida tähendab praktikas sotsiaalmajanduse 11. Süsteemi kuuluval sotsiaalmajanduse üksusel ei üksuste “võrdne või eelistatud kohtlemine” ole eelnõu kohaselt kohustust kogu kogutud kogumispunktide asukohtades? materjali tootjavastutusorganisatsioonile üle anda. 10. Kas see puudutab avalikku ruumi, kohalike Kulude hüvitamist ei peaks automaatselt siduma omavalitsuste jäätmejaamu, ringlusruume, kogu kogutud voo üleandmisega. kaubanduskeskusi, kogumiskappe, kogumismaju ja muid kogumiskohti? 11. Kas tootjavastutusorganisatsioon võib seada kulude hüvitamise tingimuseks, et sotsiaalmajanduse üksus annab kogutud tekstiili või osa sellest tootjavastutusorganisatsioonile üle? Korduskasutuseks kogutud tekstiili jäätmestaatuse 12. Kui ese pannakse avalikku või muusse sellisesse küsimus (§ 256 lg 15) kogumiskonteinerisse, -kappi või -majja ning Eelnõu järgi käsitatakse liigiti kogutud kasutatud ja lõppkasutaja ja vastuvõtva üksuse vahel ei toimu vahetut jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või üleandmist koos võimalusega eset kogumise hetkel jalatsitooteid kogumisel jäätmetena, välja arvatud juhul, asjatundlikult hinnata, rakendub § 26 lõike 1⁸ üldreegel: kui lõppkasutajad annavad need otse üle ning liigiti kogutud kasutatud tekstiili-, tekstiiliga seotud või korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus on jalatsitoode käsitatakse kogumisel jäätmena. need kogumispunktis otseselt asjatundlikult Avalikku konteinerisse või muusse sarnasesse korduskasutuskõlblikuks hinnanud. kogumiskohta paigutamist ei käsitata otsese See säte vajab praktilise rakendamise vaates põhjalikku üleandmisena, kui toodet ei ole võimalik üleandmise täpsustamist. Kui korduskasutuseks mõeldud hetkel või vahetult kogumispunktis professionaalselt konteinerisse, kogumiskappi või kogumismajja toodud hinnata. ese muutub kogumisel automaatselt jäätmeks, muudab Seega ei piisa üksnes sellest, et konteiner on märgistatud see korduskasutuseks eraldikogumise sisuliselt väga „korduskasutuseks“ või seda haldab sotsiaalmajanduse keeruliseks või kohati võimatuks. Sellisel juhul võib üksus. Määravaks on see, kas toimub direktiivi artikli 22d 80 tekkida olukord, kus korduskasutuseks mõeldud lõike 3 tähenduses otsene üleandmine ning otsene konteinerisse võib hakata jõudma ka tekstiilijäätmeid asjatundlik hindamine. ning konteineri tühjendaja peab omama jäätmeluba või 13. Olemasolevat süsteemi saab jätkata eelkõige juhul, kui tegutsema jäätmekäitlejana. kogumiskonteiner, -kapp või -maja korraldatakse selliselt, See võib lõhkuda aastatega üles ehitatud et see vastab otsese üleandmise tingimustele. korduskasutuseks kogumise süsteemi ning muuta 14. Märgistus üksi ei määra eseme õiguslikku staatust. olemasolevate korduskasutuskonteinerite, Erand põhineb otsesel üleandmisel ning otsesel ja kogumiskappide ja kogumismajade kasutamise asjatundlikul hindamisel. õiguslikult ja praktiliselt ebakindlaks. Seetõttu oleks „korduskasutuseks mõeldud konteineri“ Leiame, et korduskasutuseks kogumise säilitamiseks põhine erand laiem kui praegu põhjendustes kirjeldatud tuleb leida lahendus, mille kohaselt sotsiaalmajanduse jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõike 3 erand. üksuste poolt korduskasutuse eesmärgil paigaldatud ja 15. Tekstiili või jalatsite konteinerisse või muusse vastavalt tähistatud kogumiskonteineritesse, sarnasesse kogumiskohta panemist ei saa käsitada otsese kogumiskappidesse või kogumismajadesse toodud üleandmisena, kui lõppkasutajal puudub vahetu kontakt esemed ei muutu automaatselt tekstiilijäätmeks. vastuvõtva üksuse või operaatoriga ning puudub võimalus Lisaks pöörame eraldi tähelepanu ka kasutaja poolsele toodete üleandmise hetkel või vahetult kogumispunktis kavatsusele ja motiivile kogumiskonteineritesse neid otse ja asjatundlikult kontrollida ning hinnata. annetamisele. Korduskasutuskonteinerisse annetamisel Tegemist ei ole otsese üleandmisega olukorras, kus tooted soovib loovutaja pikendada esemete kasutusiga, mitte paigutatakse avalikku konteinerisse või muusse sarnasesse vabaneda neist jäätmetena. Seetõttu ei tohiks kogumiskohta ning nende sobivust korduskasutuseks ei kogumisviis dikteerida esemete staatust. Tekitades ole võimalik üleandmise käigus otseselt ja ühtlasi loovutajas segadust ja vastuolu, miks tema professionaalselt hinnata. Sellisel juhul tuleb tooteid korduskasutuseks annetatud ese juriidiliselt jäätmeks käsitada jäätmetena. muutub. Seetõttu pole mõistlik suunata tänaseid 16. Avalikku konteinerisse või muusse sarnasesse korduskasutusorganisatsioone, kes konteineritega kogumiskohta paigutamist ei käsitata otsese koguvad, jäätmeluba taotlema. üleandmisena, kui toodet ei ole võimalik üleandmise Kui seadus peaks tulevikus kõiki annetuskonteinerisse hetkel või vahetult kogumispunktis professionaalselt pandud esemeid automaatselt jäätmetena käsitlema, hinnata. halvendab see olulist osa kogu korduskasutussüsteemist. 17. Kui lõppkasutaja annab eseme otse üle Palume täpsustada: korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele 81 12. Kas korduskasutuseks mõeldud ning toodet vastu võttev isik hindab selle otseselt ja sotsiaalmajanduse üksuse asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks, ei käsitata toodet kogumiskonteinerisse, kogumiskappi või kogumisel jäätmena. kogumismajja pandud ese muutub eelnõu Samas ei piisa pelgalt sellest, et hindaja on töötaja või järgi automaatselt jäätmeks? vabatahtlik. Tal peavad olema vajalikud teadmised ja 13. Kui jah, siis kuidas on võimalik jätkata oskused. korduskasutuseks eraldi kogumist 18. Vedajal peab olema jäätmete vedamiseks olemasolevate konteinerite, kappide ja jäätmekäitleja registreering. kogumismajade kaudu? 19. Kui tegemist on korduskasutuseks kogutavate 14. Kas ministeerium on valmis sätestama toodetega, mida § 26 lõike 1⁸ alusel ei käsitata jäätmetena, sotsiaalmajanduse üksustele erandi, mille ei kuulu nende kogumine jäätmerežiimi ning üksnes kohaselt korduskasutuseks mõeldud ja vastavalt kogutava koguse tõttu ei teki registreeringu või tähistatud kogumiskonteineritesse toodud keskkonnakaitseloa kohustust. Avalik tekstiilijäätmete esemed ei muutu automaatselt kogumiskonteiner ise ei vaja eraldi registreeringut ega tekstiilijäätmeks? luba. 15. Kas piisavaks võiks lugeda seda, kui 20. Eelnõu eesmärk ei ole korduskasutuseks kogumist sotsiaalmajanduse üksus või tema volitatud piirata, vaid tagada, et korduskasutuseks suunatavad tühjendaja teeb konteineri tühjendamisel tooted eristatakse jäätmetest objektiivse ja asjatundliku esmase eelhindamise, et eristada ilmselgelt hindamise alusel. See on vajalik ka jäätmete korduskasutuseks sobimatud jäätmed raamdirektiivi 2025/1892 eesmärkide saavutamiseks – korduskasutusse suunatavast voost? eelkõige selleks, et vältida olukorda, kus jäätmeid 16. Kas asjatundlik hindamine võib toimuda hiljem käsitatakse toodetena ja saadetakse kolmandatesse sotsiaalmajanduse üksuse sortimiskeskuses riikidesse korduskasutuseks sobivate toodetena. Jäätmete või kaupluses, ilma et kogu kogutud voog raamdirektiiv näeb seetõttu ette, et liigiti kogutud tekstiile muutuks vahepeal jäätmeks? käsitatakse üldjuhul kogumisel jäätmetena, kuni need on 17. Kas ringluspoes või korduskasutuspoes kohapeal nõuetekohaselt sorteeritud ja korduskasutuskõlblikuks vastu võetud kasutatud ese muutub hinnatud. jäätmeks või mitte, kui töötaja või vabatahtlik Samas näeb jäätmete raamdirektiiv ette selge erandi: kui hindab selle korduskasutuseks sobivaks? lõppkasutaja annab toote otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ning toode hinnatakse 82  18. Kas korduskasutuseks kogumise konteinerite otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks, ei tühjendamiseks peab tühjendajal olema käsitata seda kogumisel jäätmena. Eesmärk on seega jäätmeluba, kui konteinerisse pandud esemed ühildada korduskasutuse soodustamine ja jäätmete loetakse kogumisel jäätmeks? nõuetekohane käitlemine, mitte muuta korduskasutuseks 19. Kui kogumiskohas kogutakse üle 5 tonni aastas, kogumist ebamõistlikult koormavaks. kas sotsiaalmajanduse üksus peab taotlema keskkonnaluba või jäätmeluba ka korduskasutuseks mõeldud kogumisel? 20. Kuidas välditakse olukorda, kus korduskasutuseks kogumine muutub jäätmelubade ja jäätmerežiimi tõttu praktikas teostamatuks? Korduskasutuseks sobiva tekstiili ja tekstiilijäätmete § 255 lg 7 nimetatud "muu tekstiil-, tekstiiliga seotud ja kooskogumine ei ole mõistlik (§ 255 lg 7) jalatsitoodete" all on mõeldud neid tekstiilitooteid, millele Oleme varem korduvalt rõhutanud ja peame oluliseks tootjavastutus ei kehti, ehk mis ei ole nimetatud direktiivi uuesti välja tuua, et kogumise efektiivsemaks muutmise lisas IVc. nimel ei ole korduskasutuseks sobiva kauba ja 21. Jah. tekstiilijäätmete kooskogumine mõistlik. 22. Korduskasutatava tekstiili ja tekstiilijäätmete Tekstiil on tundlik materjal. Märg, määrdunud või kooskogumise kahjulikkust ei ole eelnõu kohaselt vajalik katkine tekstiil võib rikkuda ka muidu kasutuskõlbliku eraldi hinnata. kauba. Kui kvaliteetne korduskasutuskõlblik ese 23. Vt vastus nr 22. pannakse samasse voogu tekstiilijäätmega, liigub see 24. Korduskasutuseks sobivat tekstiili on mõistlik koguda jäätmehierarhias kohe allapoole ning korduskasutusse eraldi väljaspool jäätmerežiimi, et vältida selle muutumist suunamise võimalus väheneb. jäätmeks ning võimaldada tekstiili võimalikult kiiresti Palume täpsustada: korduskasutusse suunata. 21. Kas korduskasutuseks sobiva tekstiili ja 25. Tootjate ühenduse poolt läbiviidava tekstiilijäätmete kooskogumine on eelnõu järgi teavituskampaania sisu loob tootjate ühendus. lubatav? 26. Tootjavastutuse süsteemis liigiti kogutud 22. Kes hindab, millal kooskogumine ei kahjusta tekstiilijäätmed tuleb jäätmekäitleja poolt sorteerida. korduskasutust? Korduskasutuseks ettevalmistamiseks sobiv materjal valmistatakse ette – puhastatakse, vajadusel parandatakse 83  23. Milliste kriteeriumide alusel hinnatakse ja korrastatakse – ning suunatakse korduskasutusse. kooskogumise mõju korduskasutusse Ülejäänud tekstiil suunatakse võimalusel ringlussevõttu suunatava materjali kvaliteedile ja või muusse käitlusse. kogusele? 24. Kas korduskasutuseks sobiva tekstiili puhul on eraldi kogumine vaikimisi eelistatud lahendus 25. Kas tootjavastutusorganisatsiooni teavituskampaaniates ja kogumissüsteemis peab olema selgelt eristatud: kasutuskõlblik ese korduskasutusse, kasutuskõlbmatu tekstiil tekstiilijäätmete kogumisse? 26. Kuidas toimub TVO poolt jäätmetena kogutud tekstiilide sorteerimine ja sealt korduskasutuskõlbuliku välja sellekteerimine ning korduskasutuseks ettevalmistamine? Tootjavastutusorganisatsioon ei tohi olemasolevaid 26. Sotsiaalmajanduse üksus on kogumisvõrgustiku osa korduskasutuskonteinereid üle võtta ega ümber suunata siis, kui ta osaleb tootja ühenduse kogumisvõrgustikus (§ 255 lg 1–5, § § 256 lg 1–2) kokkulepitud tingimustel ehk nende vahel on sõlmitud Olemasolevad korduskasutuskonteinerid, kogumiskapid, leping. Sotsiaalmajanduse üksuse staatus üksi ei muuda kogumismajad ja korduskasutus- organisatsioonide kõiki tema kogumispunkte tootjate ühenduse vastuvõtupunktid on loodud korduskasutuse eesmärgil. kogumisvõrgustiku osaks. Neid ei tohiks käsitada automaatselt tekstiilijäätmete 27. Jah. kogumistaristuna. 28. Ei. Näeme riskina, et tootjavastutusorganisatsioon võib 29. Tootjate ühenduse kogumisvõrk ei tohiks hakata olemasolevaid kogumiskonteinereid käsitlema olemasolevaid korduskasutuskanaleid välja tõrjuda, vaid oma kogumisvõrgustiku osana ning kasutada neid peab nendega arvestama ja neid toetama. Praktikas tekstiilijäätmete kogumiseks. Selline lähenemine tähendab see eelkõige olemasolevate sotsiaalmajanduse muudaks senise annetamise ja korduskasutuseks üksuste kogumispunktide säilitamist ning nende kogumise loogikat ning kahjustaks olemasolevaid kaasamist tootjate ühenduse kogumisvõrku. korduskasutuskanaleid. 84 Palume täpsustada: 26. Kuidas tagatakse, et tootjavastutusorganisatsioon ei käsitle olemasolevaid sotsiaalmajanduse üksuste kogumiskonteinereid ja kogumiskappe automaatselt tekstiilijäätmete kogumistaristuna? 27. Kas olemasolevate korduskasutuskonteinerite kasutamine tootjavastutusorganisatsiooni kogumisvõrgustiku osana eeldab sotsiaalmajanduse üksuse nõusolekut ja eraldi kokkulepet? 28. Kas tootjavastutusorganisatsioon võib kasutada sotsiaalmajanduse üksuste kogumiskonteinerite asukohti oma kogumisvõrgustiku katvuse tõendamiseks ilma sotsiaalmajanduse üksusega lepingut sõlmimata ja kulusid hüvitamata? 29. Kuidas välditakse seda, et tootjavastutusorganisatsiooni kogumisvõrgustik kannibaliseerib olemasolevaid korduskasutuse kanaleid? Tootjavastutusorganisatsioonil ega tootjatel ei tohi olla 30. Vt vastus nr 5. õigust korduskasutusorganisatsioonide tuludele (§ § 254 31. Vt vastus nr 5. lg 5 p 2, § § 256 lg 2) 32. Jah. Korduskasutusorganisatsioonide müügitulu on nende 33. § 254 lg 5 p 2 sätestab millistele tingimustele peavad sotsiaalse, heategevusliku ja keskkonnaalase missiooni tootjate ühenduse rahalised tasud vastama, mida tootjad rahastusallikas. See tulu võimaldab katta tasuvad. Põhimõte on see, et kui tootjate ühendus saab tegevuskulusid, luua töö- ja praktikavõimalusi, toetada 85 abivajajaid, kaasata vabatahtlikke ning hoida toimimas mingist tegevusest kasu, siis seda võetakse arvesse korduskasutuse taristut. tootjale teenustasu arvutamisel. Seetõttu vajab eelnõu rakendamisel selget kinnitust, et tootjavastutusorganisatsioonil ega tootjatel ei ole õigust sotsiaalmajanduse üksuste ja korduskasutusorganisatsioonide müügitulule. Samuti ei tohiks tootjavastutusorganisatsioon vähendada korduskasutusorganisatsioonile makstavat kuluhüvitist üksnes põhjusel, et organisatsioon saab osa kogutud kaubast korduskasutusse müüa. Palume täpsustada: 30. Kas ministeerium kinnitab, et tootjavastutusorganisatsioonil ega tootjatel ei ole õigust saada osa sotsiaalmajanduse üksuste ja korduskasutusorganisatsioonide müügitulust? 31. Kas tootjavastutusorganisatsioon võib vähendada sotsiaalmajanduse üksuse kuluhüvitist põhjusel, et sotsiaalmajanduse üksus teenib esemete müügist tulu? 32. Kas korduskasutusorganisatsioonide kogutud, sorteeritud, müüdud või annetatud kilogramme võib tootjavastutusorganisatsioon oma sihtarvude täitmisel arvesse võtta ainult juhul, kui tootjavastutusorganisatsioon hüvitab selleks tehtud põhjendatud kulud? 33. Kuidas tagatakse, et korduskasutusorganisatsioonide müügitulu jääb nende sotsiaalse ja keskkonnaalase eesmärgi täitmiseks? 86 Kohalike omavalitsuste roll ja hanketingimused vajavad 34. Eelnõus on juba sätestatud, millisel juhul ei ole tekstiil ühtset tõlgendust (Eelnõu punkt 18, 20 ja § 255 lg 4–5) jäätmena käsitatav ja millisel juhul on. Samuti on Kui seadus ja rakendusaktid jätavad mitmed sätestatud tootjavastutuse alla kuuluva tekstiili põhiküsimused mitmeti tõlgendavateks, võivad need kogumisvõrgustiku üldnõuded, mida täpsustatakse eraldi hakata praktikas paika saama kohalike omavalitsuste rakendusaktiga. Tootjavastutuse alla mittekuuluva tekstiili hangete, koostöölepingute või jäätmejaamade tingimuste liigiti kogumise korraldamine jääb KOVi ülesandeks. kaudu. See võib viia olukorrani, kus eri omavalitsustes Samas oleme lubanud tootjavastutuse alla kuuluvaid kujuneb välja erinev praktika ning tekstiilijäätmeid koguda koos nende tekstiilitoodetega, korduskasutusorganisatsioonid peavad iga mis tootjavastutuse alla ei kuulu. Sellisel juhul peavad omavalitsusega eraldi läbi rääkima jäätmestaatuse, KOV ja tootjate ühendus omavahel kokku leppima kogumispunktide, kulude ja andmete üle. kogumise korralduse ja tingimused. Eelnõu ja seletuskirja Palume täpsustada: täiendatud. 34. Kas ministeerium töötab välja kohalikele Korduskasutatava tekstiili kogumise kohustust KOVil ei omavalitsustele juhise, kuidas tekstiili ole. tootjavastutuse rakendamisel eristada 35. KOVide hanketingimused loovad KOVid ise. korduskasutuseks kogumist ja tekstiilijäätmete 36. Eelnõus on juba sätestatud, millisel juhul ei ole tekstiil kogumist? jäätmena käsitatav ja millisel juhul on. Kui räägime 35. Kas kohalike omavalitsuste hanke- ja tekstiiltoodete tootjavastutusest, siis tootjavastutuse alla koostöölepingute jaoks luuakse kuuluva tekstiili kogumist korraldab tootjate ühendus, kes tüüptingimused, mis kaitsevad peab selleks sõlmima lepingu iga KOViga. olemasolevat korduskasutustaristut? Seega ei ole korduskasutusorganisatsioonil vaja iga 36. Kuidas välditakse, et eri kohalikes KOViga eraldi jäätmestaatuse üle vaielda ega nendega omavalitsustes kujuneb välja erinev praktika tootjavastutuse kogumise lepingut sõlmida. ja korduskasutusorganisatsioonid peavad iga Korduskasutusorganisatsioon ei ole siin see osapool, kes omavalitsusega eraldi vaidlema tootjavastutuse süsteemi korraldab. Tootjate ühenduse ja jäätmestaatuse, kogumispunktide, kulude ja KOVi vahelise lepingu kaudu saab paika panna ka andmete üle? kogumise korralduse, kulude ja andmete vahetamise 37. Kas ministeerium annab selge tõlgenduse, et tingimused. korduskasutuseks mõeldud sotsiaalmajanduse üksuste kogumispunktid ei ole 87  samastatavad tekstiilijäätmete 37. Korduskasutuseks mõeldud märgistus üksi ei määra kogumispunktidega? eseme õiguslikku staatust. Erand põhineb otsesel 38. Milline saab olemas KOVide roll jäätmetena üleandmisel ning otsesel ja asjatundlikul hindamisel. kogutud tekstiilide sorteerimisel ja 38. JäätS § 25 lg 2 p 11 kohaselt lisatakse korduskasutuskõlbuliku tekstiili probleemtoodete nimistusse tekstiil-, tekstiiliga seotud ja väljasorteerimisel ja korduskastuseks jalatsitooted. JäätS § 25 lg 3 p 11 kohaselt käsitatakse ettevalmistamisel? tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetena Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisas IVc loetletud tooteid. ' Nendele tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetele, mis ei ole hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisas IVc loetletuga, tootjavastutus ei kehti ning nende jäätmete liigiti kogumist ja käitlemist peab korraldama KOV. JäätS § 255 lg 7 võimaldab teatud juhtudel koguda tootjavastutusega hõlmatud ja tootjavastutusega hõlmamata tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitooteid koos. Leiame, et juhul kui selline korraldus on põhjendatud, on kooskogumine mõistlik, kuna see muudab kogumissüsteemi tarbija jaoks selgemaks ja mugavamaks ning võimaldab kasutada olemasolevat kogumistaristut kulutõhusamalt nii KOVi kui ka tootjate ühenduse jaoks. Asjatundliku hindamise nõuded peavad olema 38. Pädev isik peab omama ülesande täitmiseks vajalikke proportsionaalsed ja rakendatavad (eelnõu punkt 15) teadmisi toodete omadustest, ohutusest ja Eelnõu näeb ette, et korduskasutuskõlblikuks hindamise korduskasutuskõlblikkusest jne. Pädevus ei peaks sõltuma teeb pädev isik, kes on läbinud asjakohase üksnes töötaja ametinimetusest. hindamiskoolituse ning kellel on teadmised toodete 39. Isiku töövorm ei peaks olema otsustav. Oluline on, et omadustest, ohutusnõuetest ja kasutusvõimalustest. hindamine toimuks pädevuse nõuetele vastavalt ja oleks organisatsioonis nõuetekohaselt korraldatud. 88 Põhimõtteliselt toetame kvaliteetset hindamist ja selgeid 40. Hindamiskoolituse sisu töötab välja juhiseid, kuid palume tagada, et nõuded oleksid korduskasutusettevõtja oma tegevuses kasutatavate proportsionaalsed ning ei muudaks toimivaid hindamispõhimõtete ja -praktika alusel. Tegemist ei ole korduskasutuskaupluste tööprotsesse ja vabatahtlikke uue kohustuse või täiesti uue hindamissüsteemi loomisega kaasamise süsteeme ülemäära bürokraatlikuks. – korduskasutusettevõtjad hindavad juba praegu kogutud Korduskasutusorganisatsioonide tegevustes osalevad tekstiilide ja jalatsite seisukorda ning nende sobivust lisaks töötajatele ka vabatahtlikud, praktikandid, korduskasutuseks. Sätte eesmärk on tagada, et tööharjutajad ja kogukonnaliikmed. Seetõttu peab korduskasutuskõlblikkuse hindamist teevad selleks hindamissüsteem olema realistlikult rakendatav. piisavate teadmiste ja oskustega isikud. Koolituse Palume täpsustada: korraldamise ja rahastamise eest vastutab seega vastav 38. Kes võib olla pädev isik, kes hindab tekstiili korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus oma korduskasutuskõlblikuks? tavapärase tegevuse raames. 39. Kas pädev isik võib olla koolitatud töötaja, 41. Kui koolitus on otseselt vajalik tootjavastutuse vabatahtlik, praktikant, tööharjutaja või süsteemis osaleva teenuse osutamiseks, võib selle ühiskondlikult kasuliku töö tegija? põhjendatud kulu kuuluda § 253 kulude hulka. 40. Kes töötab välja hindamiskoolituse sisu ja kes 42. Iga eset hinnatakse eraldi, lähtudes selle koolitusi rahastab? korduskasutuskõlblikkusest, nagu 41. Kas hindamiskoolituse, juhendmaterjalide, korduskasutusettevõtted seda ka praegu teevad. Selles kvaliteedisüsteemi ja kontrollprotsessi kulud osas nende senine tegevus ei muutu – kaetakse tootjavastutuse tasust? korduskasutuskõlblikkust hinnatakse jätkuvalt eseme 42. Kui detailne peab hindamise kaupa. dokumenteerimine olema — kas eseme, koti, 43. Vt vastus nr 42. partii, kogumispunkti või perioodi lõikes? 43. Kuidas välditakse olukorda, kus asjatundliku hindamise nõue tekitab korduskasutusorganisatsioonidele ebaproportsionaalse halduskoormuse? Aruandlus peab olema proportsionaalne ja rahastatud (§ 44. Juhul, kui sotsiaalmajanduse üksused ei ole 256 lg 3, § 261 ) tootjavastutuse süsteemi osaks peavad nad probleemtooteregistrile esitama järgmised andmed: 89 Eelnõu näeb ette, et sotsiaalmajanduse üksused esitavad vähemalt kord aastas probleemtooteregistrisse andmeid. a), korduskasutuskõlblikuks hinnatud kogus massina, Aruandlus võib olla vajalik, kuid see peab olema lihtne, täpsustades eraldi eksporditud koguse massina; ühtne, digitaalne ja kuludega kaetud. b), korduskasutamiseks ettevalmistamiseks ja Kui korduskasutusorganisatsioonid peavad esitama ringlussevõtuks minev kogus massina, täpsustades eraldi andmeid, mille abil tootjavastutusorganisatsioon saab kiust-kiuks ringlussevõtu, täpsustades eraldi eksporditud täita oma sihtarve või näidata kogumisvõrgustiku koguse massina, ning toimivust, peab nende andmete kogumise ja esitamise c), muuks taaskasutamiseks ja kõrvaldamiseks minev kulu olema samuti tootjavastutuse süsteemist kaetud. kogus massina. Palume täpsustada: 44. Milliseid andmeid peavad sotsiaalmajanduse Juhul, kui sotsiaalmajanduse üksus on tootjavastutuse üksused probleemtooteregistrile esitama? süsteemi osa, siis eritatakse andmed tootjate ühendusele, 45. Kas aruandlus peab eristama kogutud, kes esitab koondandmed probleemtooteregistrisse. müüdud, annetatud, parandatud, korduskasutuseks ettevalmistatud, ringlussevõttu 45. Vt vastus nr 44. suunatud, kõrvaldatud ja eksporditud tekstiili? 46. Jah, kui sotsiaalmajanduse üksuse ja tootjate ühenduse 46. Kas sotsiaalmajanduse üksuste korduskasutusse vahel on sõlmitud leping. suunatud mahud arvestatakse 47. Kulude õiglane hüvitamine lepitakse kokku tootjavastutusorganisatsiooni eesmärkide ja omavahelise lepinguga. näitajate täitmise hulka? 48. Kui nii on omavahelises lepingus sätestatud. 47. Kui tootjavastutusorganisatsioon saab kasutada 49. Hetkel lihtsustatud aruandlust ette nähtud ei ole. korduskasutusorganisatsioonide andmeid Tootjavastutuse süsteemi käivitamisel on oluline saada oma eesmärkide täitmiseks, siis kuidas tagatakse võimalikult hea ülevaade tekstiilivoogudest – kui palju nende organisatsioonide kulude õiglane tekstiili kogutakse, korduskasutusse suunatakse ja hüvitamine? jäätmetena käideldakse. Seetõttu peame praeguses etapis 48. Kas aruandluskohustuse täitmise kulud kaetakse vajalikuks ühtset aruandlust. tootjavastutuse tasust? 49. Kas väiksematele sotsiaalmajanduse üksustele või ainult Eesti-siseselt korduskasutust korraldavatele 90  organisatsioonidele nähakse ette lihtsustatud aruandlus? Jäätmekäitlejate roll on reguleeritud selgemalt kui 50.Sotsiaalmajanduse üksustel on kogumisvõrgustikus korduskasutuspartnerite roll (§ 254 lg 10, § § 255 lg 4) eriline roll: nad toetavad korduskasutust, parandamist Eelnõus on jäätmekäitlejate valikumenetlus eraldi ning kohaliku ja kaasava majandustegevuse arengut. reguleeritud ning tootjate ühendus peab Seetõttu tuleb nende kaasamist käsitada jäätmekäitlejatele ette nägema läbipaistva ja kogumisvõrgustiku loomuliku ja vajaliku osana. mittediskrimineeriva valikumenetluse. Samal ajal ei ole Jäätmekäitleja puhul on olukord erinev, kuna tema sama selgelt kirjeldatud, kuidas valitakse, kaasatakse ja ülesanne on osutada jäätmete käitlemise teenust ning selle rahastatakse sotsiaalmajanduse üksusi ja teenuse osutaja valikul tuleb tagada läbipaistvus, korduskasutusorganisatsioone. mittediskrimineerimine ja konkurents. Seetõttu on Kui jäätmekäitlejate teenuste ostmine on õigusaktis põhjendatud, et sotsiaalmajanduse üksusel on õigus selgelt reguleeritud, kuid kogumisvõrgustikus osaleda, samal ajal kui jäätmekäitleja korduskasutusorganisatsioonide kaasamine jääb valitakse läbipaistva valikumenetluse kaudu. üldiseks, võib süsteem praktikas kalduda 51. Sotsiaalmajanduse üksuse kaasamine peab toimuma jäätmekäitluskeskseks. selgete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate tingimuste Palume täpsustada: alusel, kuid tootjate ühendus ei või muuta kaasamist 50. Miks on eelnõus jäätmekäitlejate valikumenetlus konkurentsipõhiseks valikumenetluseks, mille tulemusel selgelt reguleeritud, kuid jäetakse nõuetele vastav sotsiaalmajanduse üksus korduskasutusorganisatsioonide kaasamise ja kogumisvõrgustikust kõrvale. kulude hüvitamise menetlus mitte? 52. § 255 lg 4 ja 256 lg 1, millega on üle võetud direktiivi 51. Kas sotsiaalmajanduse üksustele ja artikli 22c lõiked 10–11 näevad ette, et tootjate ühendus ei korduskasutusettevõtjatele kavandatakse tohi keelduda kohaliku omavalitsuse, sotsiaalmajanduse samaväärselt läbipaistev kaasamis- ja üksuse ega muu korduskasutusettevõtja osalemisest rahastamismenetlus? kogumissüsteemis. Sotsiaalmajanduse üksustele antakse 52. Kuidas tagatakse, et lisaks õigus säilitada ja käitada oma kogumispunkte ning tootjavastutusorganisatsioon ei sõlmi põhilisi neile tuleb kogumispunktide asukoha valikul anda võrdne süsteemilepinguid üksnes jäätmekäitlejatega või eelistatud kohtlemine. ning ei jäta korduskasutusorganisatsioone Samas näeb § 254 lg 9 p 6, millega on üle võetud kõrvalrolli? direktiivi artikli 22c lõige 19 ette, et jäätmekäitlejate 91  53. Kas ministeerium kaalub eraldi valimine peab toimuma läbipaistva ja korduskasutuspartnerite kaasamise mittediskrimineeriva valikumenetluse kaudu, lähtudes miinimumnõudeid läbipaistvatest hankekriteeriumidest. See puudutab tootjavastutusorganisatsiooni tegevusloa või jäätmekäitlusteenuste hankimist, mitte sotsiaalmajanduse registreeringu tingimusena? üksuse õigust kogumissüsteemis osaleda 53. Ei. Sotsiaalmajanduse üksuse kaasamine tootjate ühenduse süsteemi on reguleeritud juba 255 lg 4. Korduskasutusorganisatsioonide sisuline kaasamine 54.Tootjate ühenduse ja sotsiaalmajanduse üksuse otsustusprotsessi vajab eraldi mehhanismi (§ 23 lg 3, § vahelise lepingu alusel. 255 lg 5, § § 256 ) 55. Riigil ei ole praegu plaanis eraldi tekstiili Eelnõu järgi on tootjate ühenduse liikmeteks üksnes tootjavastutuse nõukoja või koostööplatvormi loomist. tootjad või tootjate ühendused. Mõistame, et Samas võivad sellise koostöövormi soovi korral luua ka tootjavastutuse kohustuse kandjad on tootjad, kuid kui nimetatud osapooled ise – näiteks tootjad ja tootjate korduskasutusorganisatsioonide kogumisvõrgustik, ühendus, korduskasutusorganisatsioonid, KOVid ja andmed ja tegevus on tootjavastutuse eesmärkide jäätmekäitlejad. Riik saab sellises koostöös vajadusel täitmiseks vajalikud, peab neil olema ka sisuline roll osaleda. Ka teiste laiendatud tootjavastutusega hõlmatud süsteemi kujundamisel. toodete puhul ei ole loodud eraldi nõukoda või Palume täpsustada: koostööplatvormi, vaid asjaomaste osapoolte arutelud ja 54. Millise mehhanismi kaudu kaasatakse koostöö toimuvad vajaduspõhiselt, sealhulgas kohtumiste korduskasutusorganisatsioonid ja ümarlaudade kaudu. tootjavastutusorganisatsiooni 56. Juhul, kui omavahelises lepingus on nii sätestatud. kogumisvõrgustiku, kulumudeli, 57.Omavahelise lepingu alusel. andmemudeli ja kommunikatsiooni kujundamisse? 55. Kas luuakse tekstiili tootjavastutuse nõukoda või koostööplatvorm, kuhu kuuluvad tootjad/tootjavastutusorganisatsioon, sotsiaalmajanduse üksused/korduskasutus- 92  organisatsioonid, kohalikud omavalitsused, jäätmekäitlejad ja ministeeriumid? 56. Kas korduskasutusorganisatsioonidel on õigus saada infot tootjavastutusorganisatsiooni kulumudeli, kogumisvõrgustiku, sihtarvude ja lepingupõhimõtete kohta? 57. Kuidas lahendatakse vaidlused tootjavastutusorganisatsiooni ja korduskasutus- organisatsiooni vahel kulude, andmete, kogumispunktide või kaubavoogude üle? Riikidevaheliste saadetiste nõuded ei tohi kahjustada 58. Kui tegemist on sätte kohaldamisalasse kuuluva seaduslikke korduskasutus- ja annetuspõhiseid voogusid korduskasutuskõlbliku kasutatud tekstiili riikidevahelise (§ § 2622 ) veoga, kohaldub § 2622 . Kui tegemist on jäätmega, Eelnõu sätestab nõuded korduskasutuskõlblikuks kohalduvad jäätmesaadetiste reeglid. hinnatud kasutatud tekstiiltoodete riikidevahelisele 59. Dokumentatsioon on toodud § 2622 . veole. Mõistame vajadust vältida jäätmete varjatud 60. Dokumentatsioon tuleb siduda iga veetava eksporti ja tagada saadetiste kvaliteet, kuid palume tekstiilipalliga. Iga palli kohta peab olema pakendile tagada, et nõuded ei muutuks ebaproportsionaalseks kinnitatud kirje, milles kirjeldatakse palli sisu vastavalt seaduslikele korduskasutus- ja annetuspõhistele selle kõige detailsemale sorteerimistasemele. voogudele. 61. Kontrollinõuded põhinevad riskipõhisel lähenemisel Palume täpsustada: ning kohalduvad kõikidele saadetistele ja ettevõtjatele 58. Kas riikidevaheliste saadetiste nõuded võrdselt, sõltumata sellest, kas tegemist on kohalduvad ka Eestisse toodavatele korduskasutuse, heategevusliku tegevuse või muu korduskasutuskõlblikele annetustekstiilidele? saadetisega. Nii tagatakse, et seaduslikule 59. Milline dokumentatsioon peab kaasas olema korduskasutusele ja heategevuslikele saadetistele ei teki heategevuslikel ja annetuspõhistel saadetistel? ebaproportsionaalset kontrollikoormust. 60. Kas iga koti või ühiku kohta tuleb koostada 62.Kui saadetis on nõuetele vastav, siis kulud kaetakse sortimis- ja hindamisdokumentatsioon? järelevalve poolt. 93  61. Kuidas tagatakse, et kontrollinõuded ei tekita ebaproportsionaalset koormust seaduslikule korduskasutusele ja heategevuslikele saadetistele? 62. Kes kannab kontrolli, ladustamise või analüüsi kulud juhul, kui saadetis osutub nõuetele vastavaks? Vajalik on mõjuanalüüs korduskasutusvaldkonnale 63. Ei ole, arvestame sellega ja täiendame seletuskirja. Palume ministeeriumil hinnata eelnõu mõju 64. Eelnõu koostamisel ei ole eraldi analüüsitud selle olemasolevale korduskasutusvaldkonnale. Eelkõige on võimalikku mõju olemasolevatele korduskasutuseks oluline hinnata, kas kavandatav süsteem suurendab kogumise kanalitele, sealhulgas kogumiskonteineritele, tegelikult korduskasutusse jõudva kasutatud tekstiilide kogumiskappidele, kogumismajadele ja kauplustes hulka või jätab eelnõu piisavalt tõlgendusruumi, et toimuvale vastuvõtule. Sellise mõju täpne hindamine on korduskasutus tegelikkuses väheneb. keeruline eelkõige seetõttu, et uute nõuete rakendumisega Palume täpsustada: kaasnevaid käitumuslikke muutusi nii tarbijate kui ka 63. Kas ministeerium on hinnanud eelnõu mõju korduskasutusega tegelevate organisatsioonide tegevuses olemasolevatele ei ole võimalik piisava kindlusega ette prognoosida. korduskasutusorganisatsioonidele, sh 65. Eelnõu koostamisel ei ole eraldi hinnatud selle Uuskasutuskeskusele, Humanale ja Sõbralt võimalikku mõju korduskasutusse jõudva kvaliteetse Sõbrale? kauba kogusele ega riski, et korduskasutuseks sobivat 64. Kas on analüüsitud, kuidas eelnõu kaupa võidakse uute nõuete rakendumisel senisest enam mõjutab olemasolevaid korduskasutuseks suunata jäätmekäitlusse. Sellise mõju kvantitatiivne kogumise konteinereid, kogumiskappe, hindamine on keeruline eelkõige seetõttu, et uute nõuete kogumismaju, kauplustes vastuvõttu ja rakendumisega kaasnevaid käitumuslikke muutusi muid toimivaid kogumiskanaleid? asjaomaste osapoolte tegevuses ei ole võimalik piisava 65. Kas on hinnatud, kas eelnõu suurendab kindlusega ette prognoosida. korduskasutusse jõudva kvaliteetse kauba hulka või võib see hoopis suunata osa 66. Juhul, kui avalike kogumiskonteinerite kaudu kogutav materjal liigitatakse jäätmeteks, peab nende vedajal olema 94  korduskasutuseks sobilikust kaubast jäätmete vedamiseks jäätmekäitleja registreering ning jäätmekäitlusse? sortimistehasel keskkonnakaitseluba jäätmete 66. Kas on hinnatud, milline haldus- ja käitlemiseks. Kogumiskonteiner ise ei vaja eraldi loakoormus tekib sotsiaalmajanduse registreeringut ega luba. üksustele, kui korduskasutuseks kogutud tekstiil loetakse kogumisel jäätmeks? Jäätmete vedamisel tuleb alates 01.01.2027 esitada 67. Milliste mõõdikute alusel hinnatakse, et uus jäätmeveo saatekiri. Sortimistehas peab omakorda esitama süsteem parandab korduskasutuse ja jäätmearuande. ringlussevõtu mahtusid, mitte ei suurenda pelgalt tekstiilijäätmete liigiti kogutud koguseid? 67. Uue süsteemi mõju hindamisel ei peaks vaatama 68. Millised on eelnõu eesmärkide mõõdikud ja kuidas üksnes liigiti kogutud tekstiilijäätmete koguse neid hinnatakse? suurenemist. Oluline on eristada kogumise suurenemist sellest, kui palju tekstiili jõuab tegelikult korduskasutusse või materjalina ringlusse. Peamised mõõdikud võiksid olla: • Korduskasutusse suunatud tekstiili kogus; • Korduskasutuseks ettevalmistatud tekstiili kogus – kogus, mis läbib sortimise, puhastamise, parandamise vms ning muudetakse korduskasutatavaks; • Ringlussevõetud tekstiili kogus – kui palju liigiti kogutud tekstiilist jõuab tegelikult materjalina ringlussevõttu; • Segaolmejäätmetesse jääva tekstiili kogus – oluline tulemusnäitaja on tekstiilijäätmete vähenemine segaolmejäätmetes. See näitab, kas süsteem suudab tekstiili jäätmevoost kätte saada juba tekkekohal, nii et seda oleks üldse võimalik korduskasutusse, korduskasutuseks ettevalmistamisse või ringlussevõttu suunata. 95  • Liigiti kogutud tekstiilijäätmete kogus – seda tuleb samuti jälgida, sest praegu on liigiti kogumise tase väga madal. Koguse suurenemine on vajalik eeldus. • Kogutud tekstiili tegelik saatus – kui suur osa läheb korduskasutusse, korduskasutuseks ettevalmistamisele, ringlussevõttu, muusse käitlusse või jääb jäätmena üle. See väldib olukorda, kus kogutud koguse kasv näib positiivne, kuigi tegelik korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu või korduskasutuse maht ei suurene. Kõige olulisem oleks seega vaadata näitajaid ühe tervikuna: kas liigiti kogutud tekstiilijäätmete kogus suureneb, samal ajal väheneb tekstiili sisaldus segaolmejäätmetes ning kasvavad ka korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu tegelikud kogused. Nii saab hinnata, kas uus süsteem parandab päriselt tekstiili ringmajandusse jõudmist. 68. Eelnõu eesmärkide täitmist on võimalik hinnata mitme omavahel seotud mõõdiku alusel, et eristada pelgalt tekstiilijäätmete liigiti kogumise suurenemist sellest, kas tekstiil jõuab tegelikult korduskasutusse või ringlussevõttu. See on oluline, sest Eestis on tekstiilijäätmete liigiti kogumine olnud madal ning samal ajal võib kogutud tekstiil jõuda ka põletusse või prügilasse. Peamised mõõdikud on: • liigiti kogutud tekstiilijäätmete kogus; 96  • segaolmejäätmetes oleva tekstiili kogus ja osakaal, mille vähenemine näitab, kas tekstiil suunatakse segaolmejäätmete voost eraldi kogumisse; • korduskasutusse suunatud tekstiili kogus; • korduskasutuseks ettevalmistatud tekstiili kogus; • ringlussevõetud tekstiili kogus; • korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu osakaal liigiti kogutud tekstiilist, et hinnata kogutud tekstiili tegelikku käitlussaavutust. Oluline on jälgida nii absoluutseid koguseid kui ka osakaale, sest näiteks liigiti kogutud tekstiili koguse kasv ei tähenda veel, et korduskasutus või ringlussevõtt oleks suurenenud. Keskne loogika: liigiti kogumine suureneb, tekstiili osakaal segaolmejäätmetes väheneb ning samal ajal suurenevad tegelikud korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu kogused. Selline lähenemine näitab, kas süsteem loob tekstiilile reaalselt kõrgemat väärtust, mitte üksnes ei tõsta liigiti kogutud jäätmete hulka. Eelnõu § 253 sätestab tootja kohustuse kanda tekstiil-, Mittearvestatud. tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetega seotud kulud, Eelnõu § 253 on juba sätestatud milliseid kulusid peavad sealhulgas kogumise, veo, sortimise, tootjad kandma. Sättes on nimetatud juba kogumise, veo, korduskasutamiseks ettevalmistamise, ringlussevõtu sortimise, korduskasutamiseks ettevalmistamise, ning sotsiaalmajanduse üksuste tegevuse tulemusena ringlussevõtu ning sotsiaalmajanduse üksuste tegevuse tekkinud jääkvoo kogumise, veo ja töötlemise kulud. tulemusena tekkinud jääkvoo kogumise, veo ja töötlemise kulud. Eraldi üldist hüvitamisnormi koos kordava Selleks, et § 253 toimiks praktikas ega jääks üksnes üldiseks kulukandmise põhimõtteks, palume kaaluda kululoeteluga ei ole selleks vaja. järgmisi täiendusi. 97 1. Täiendada § 253 sättega, mille kohaselt tootja või tootjate ühendus hüvitab sotsiaalmajanduse üksusele, korduskasutusettevõtjale või korduskasutamiseks ettevalmistamisega tegelevale ettevõtjale nende poolt kogumisvõrgustiku süsteemi osana tehtud toimingutega seotud põhjendatud ja vajalikud kulud. Hüvitatavad kulud peaksid hõlmama muu hulgas vastuvõtmist, kogumist, vedu, laadimist, ladustamist, esmast hindamist, korduskasutuskõlblikuks hindamist, sortimist, korduskasutamiseks ettevalmistamist, puhastamist, parandamist, andmete kogumist, aruandlust, tarbijate teavitamist ning korduskasutuseks, korduskasutamiseks ettevalmistamiseks või ringlussevõtuks mittesobiva jääkvoo kogumist, vedu ja töötlemist. 2. Lisada § § 253 juurde volitusnorm, mille alusel Mittearvestatud. kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega kulude Laiendatud tootjavastutus on juba teatud probleemtoodete hüvitamise täpsemad tingimused ja kord. puhul rakendatav süsteem, mille raames määratakse kulud Määruses tuleks sätestada vähemalt hüvitatavate kulude kindlaks asjaomaste osalejate vahel, lähtudes kulutõhususe arvestamise alused, kulude tõendamise nõuded, ja läbipaistvuse põhimõttest. Eelnõu § 25³ lõige 2 järgib standardkulude kasutamise võimalus, andmete esitamise kord, hüvitise maksmise tähtajad, jääkvoo üleandmise ja sama lähenemist. Hüvitatavate kulude arvestamise alused, käitlemise kord ning vaidluste lahendamise kord. kulude tõendamise nõuded, standardkulude kasutamise võimalus, andmete esitamise kord, hüvitise maksmise tähtajad, jääkvoo üleandmise ja käitlemise kord ning vaidluste lahendamise kord tuleb sätestada tootjate ühenduse ja korduskasutusettevõtte omavahelises lepingus. Seejuures ei ole põhjendatud riigi sekkumine ega detailne reguleerimine kahe juriidilise isiku vaheliste lepinguliste suhete korraldamisse. Pooltel peab olema 98  võimalik kokku leppida kulude arvestuse, hüvitamise ja tasumise tingimustes vastavalt oma vajadustele ja kokkuleppele. Lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse eraõiguslike vaidluste lahendamise üldises korras. Riigi roll piirdub siinkohal üldiste nõuete ja põhimõtete kehtestamisega, mitte aga pooltevahelise lepingu sisu üksikasjaliku reguleerimisega. Täiendada § 256 kaitsenormiga, mille kohaselt Mittearvestatud. sotsiaalmajanduse üksuse osalemist kogumisvõrgustikus Eelnõu § 25⁶ lõige 2 sätestab, et kogumisvõrgustikus ega § § 253 alusel kulude hüvitamist ei või seada osalev sotsiaalmajanduse üksus ei pea kogutud, kasutatud sõltuvusse nõudest anda korduskasutuskõlblikuks ega jäätmeteks muutunud tooteid tootjate ühendusele üle hinnatud tooted, nende müügist või annetuste andma. Eelnõu § 25⁵ lõige 5 keelab takistada vahendamisest saadud tulu või muu sotsiaalsete või sotsiaalmajanduse üksuste ja teiste keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks kasutatav korduskasutusettevõtjate osalemist kogumisvõrgustikus. majanduslik väärtus tootjale või tootjate ühendusele üle. Nimetatud sätteid koostoimes §-s 25³ sätestatud kulude katmise kohustusega tuleb tõlgendada nii, et toodete üleandmist ei või seada kogumisvõrgustikus osalemise ega seadusega hõlmatud kulude katmise eeltingimuseks. Vastasel juhul kaotaks § 25⁶ lõikes 2 sätestatud õigus oma sisulise tähenduse. Samuti muutub § 25⁶ kohane toodete säilitamise õigus sisutühjaks, kui nende asemel müügitulu üleandmist nõutakse. Ehk sotsiaalmajanduse üksuse osalemine kogumisvõrgustikus ja laiendatud tootjavastutuse süsteemi raames tehtavate tegevustega seotud kulude hüvitamine ei tähenda, et sotsiaalmajanduse üksus peaks oma senise tegevuse tulemusel tekkiva majandusliku väärtuse tootjate ühendusele üle andma. Sellise kohustuse kehtestamine ei ole laiendatud tootjavastutuse süsteemi eesmärk ega tulene osalemise või 99  kulude hüvitamise eeltingimusena jäätmete raamdirektiivist. Sotsiaalmajanduse üksus ja tootjate ühendus on süsteemis koostööpartnerid ning nendevahelised õigused ja kohustused, sealhulgas võimaliku tulu või muu majandusliku väärtuse käsitlemine, saavad vajaduse korral olla reguleeritud poolte vahelise kokkuleppega. Eraldi kaitsenormi sätestamine ei ole seetõttu vajalik. Samuti tuleks sätestada, et tootja või tootjate ühendus ei Mittearvestatud. või kehtestada tingimusi, mis kahjustavad Sotsiaalmajanduse üksus osaleb laiendatud sotsiaalmajanduse üksuse senist korduskasutus-, tootjavastutuse süsteemis partnerina ning tootjate annetamis-, sotsiaalabi- või heategevuslikku ühenduse ja sotsiaalmajanduse üksuse vaheline koostöö tegevusmudelit. lähtub vastastikusest rollijaotusest, mitte võimalusest sekkuda sotsiaalmajanduse üksuse senisesse korduskasutus-, annetamis-, sotsiaalabi- või heategevuslikku tegevusmudelisse. Jäätmete raamdirektiivi 2025/1892 põhjenduses 37 on see põhimõte juba selgelt sõnastatud: sotsiaalmajanduse üksuste tegevust tuleb tootja laiendatud vastutuse süsteemide kehtestamisel säilitada ja toetada ning neid tuleb käsitada eraldi kogumise süsteemides partneritena. Eesti Liigiti kogumise taristu piisavuse hindamine KOV Arvestatud. Linnad jäätmekavas Seletuskiri täiendatud. Kohustust käsitletakse ka kohaliku e ja Eelnõuga täiendatakse JäätS § 42 lõike 3 punkti 6 omavalitsuse jäätmekava juhendis. Valdad selliselt, et kohaliku omavalitsuse jäätmekavas peab e Liit olema hinnang sellele, kas jäätmete liigiti kogumise taristu on omavalitsuse territooriumil piisav. ➢ Ettepanek: Palume täpsustada, kas riik kavandab KOV- idele ühtse metoodika või suuniste koostamist, mille 100 alusel hinnata liigiti kogumise taristu "piisavust". Praegusel kujul jätab eelnõu selle mõiste suuresti KOV jäätmekava tasandil sisustatavaks, mis võib viia omavalitsuste lõikes väga erineva tõlgendus- ja rakenduspraktikani. Toidujäätmete tekke vähendamise meetmed jäätmekavas Arvestatud. Eelnõu järgi tuleb KOV jäätmekavasse hiljemalt 31. Seletuskiri täiendatud. Samuti selgitatakse kohustuse detsembriks 2030 lisada toidujäätmete tekke täitmist ka kohaliku omavalitsuse jäätmekava juhendis. vähendamise meetmed. ➢ Ettepanek: Meetmete valik peab jääma kohaliku omavalitsuse otsustada. Võrreldava ja selge rakenduspraktika kujundamiseks palume siiski koostada KOV-idele soovituslik juhend või näidisloetelu meetmetest, mida võiks jäätmekavas käsitleda toidujäätmete tekke vähendamise meetmetena. Samuti palume täpsustada, kas KOV-ilt eeldatakse nende meetmete mõju seiret või piisab meetmete kavandamisest ja elluviimise kirjeldamisest. Mõiste "muu tekstiil-, tekstiiliga seotud või Osaliselt arvestatud. jalatsitoodetest tekkinud jäätmed" vajab täpsustamist § 25 lõige 3 punktis 11 on sätestatud tekstiil- tekstiiliga JäätS§ 255 lõige 7 sätestab, et tekstiil-, tekstiiliga seotud seotud ja jalatsitoodete termin. Muu tekstiil-, tekstiiliga või jalatsitoodetest tekkinud jäätmed võib koguda koos seotud ja jalatsitoodete all peetakse silmas tekstiil-, muu tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekstiiliga seotud ja jalatsitooteid, mis ei kuulu § 25 lõike tekkinud jäätmetega. 3 punktis 11 sätestatud määratluse alla (§ 255 lg 8). ➢ Ettepanek: Ilma seletuskirjata ei ole üheselt Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud, mille kohaselt võib arusaadav, mida mõeldakse väljendi "muu tekstiil-, toimuda tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetest tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmed" tekkinud jäätmete kooskogumine muu tekstiilist tekkinud all. Kas sellega peetakse silmas tootjavastutuse alla jäätmetega. kuuluvaid erinevaid fraktsioone, tootjavastutusest välja jäävat tekstiili, või kasutatud tekstiili ja jäätmeks muutunud tekstiili kooskogumist? Palume eelnõus 101 täpsustada nimetatud mõiste tähendust ning kooskogumise ulatust. Samuti palume täpsustada, kes ja millise metoodika alusel hindab, kas eraldi kogumine annab võrreldes kooskogumisega olulise eelise korduskasutuse või ringlussevõtu seisukohalt. Kasutatud tekstiili, korduskasutuskõlbliku tekstiili ja Mittearvestatud. jäätmeteks muutunud tekstiili eristamine Kommentaaris tõstatatud küsimused on eelnõus juba ➢ Ettepanek: Palume täpsustada eelnõus kasutatud ja reguleeritud. Jäätmestaatuse lakkamise üldised jäätmeteks muutunud tekstiili eristust ning nendega kriteeriumid on sätestatud JäätS §-s 21 ning neid ei ole seotud toiminguid. Vajab täpsustamist, millisel hetkel ja vajalik eelnõus uuesti esitada. milliste tingimuste täitmisel lõpeb jäätmestaatus ning kuidas suhestub korduskasutuskõlblikuks hindamine JäätS § 21 jäätmestaatuse lakkamise kriteeriumidega. KOV-i vastutusalasse jäävad tekstiilijäätmed pärast Mittearvestatud. tootjavastutuse rakendumist JäätS § 25 lg 2 p 11 kohaselt lisatakse probleemtoodete Eelnõu järgi ei hõlma KOV-i korraldatav liigiti nimistusse tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitooted. kogumine edaspidi neid tekstiilijäätmeid, millele JäätS § 25 lg 3 p 11 kohaselt käsitatakse tekstiili-, kohaldub tootjavastutus, kuid KOV-ile jääb kohustus tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetena Euroopa Parlamendi korraldada nende tekstiilijäätmete kogumine, mis ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisas IVc loetletud tootjavastutuse alla ei kuulu. ➢ Ettepanek: Palume tooteid. täpsustada, millised tekstiilijäätmed jäävad pärast Nendele tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetele, mis tootjavastutuse rakendumist jätkuvalt kohaliku ei ole hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi omavalitsuse korraldatava liigiti kogumise kohustuse 2008/98/EÜ lisas IVc loetletuga, tootjavastutus ei kehti alla. Kuidas on kavandatud tootjavastutuse alt välja ning nende jäätmete liigiti kogumist ja käitlemist peab jäävate tekstiilijäätmete kogumise korraldamine korraldama KOV. praktikas ning kas kohalikel omavalitsustel tuleb nende jäätmete jaoks jätkuvalt tagada eraldi kogumistaristu? JäätS § 255 lg 7 võimaldab teatud juhtudel koguda Palume selgitada, kas KOV-idele koostatakse praktiline tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetest tekkinud juhend koos näidetega, millised esemed kuuluvad jäätmeid koos muu tekstiiliga. Leiame, et juhul kui selline tootjavastutuse alla ja millised mitte. korraldus on põhjendatud, on kooskogumine mõistlik, 102  kuna see muudab kogumissüsteemi tarbija jaoks selgemaks ja mugavamaks ning võimaldab kasutada olemasolevat kogumistaristut kulutõhusamalt nii KOVi kui ka tootjate ühenduse jaoks. Keskkonnaagentuuril on valminud 2026 aasta augustis “Tekstiilijäätmete osakaalude uuring”. Analüüsi eesmärgiks on hinnata 2028-2032 a. tekstiilitoodetest tekkivate tekstiilijäätmete osakaalusid järgmiste kategooriate lõikes: 1) ajaloolised tekstiilijäätmed – tekstiilitooted, mis on lastud turule enne kuupäeva, millest alates tootjavastutus kehtima hakkab (enne 17.04.2028). 2) pärast tootjavastutuse rakendumist tekkivad tekstiilijäätmed – tekstiilitooted, mis on lastud turule pärast kuupäeva, millest alates tootjavastutus hakkab kehtima (pärast 17.04.2028). 3) tekstiilijäätmed, millele tootjavastutus ei kohaldu. Lisas 1 on ära toodud ka põhilised tekstiilitooted, millele tootjavastutus kehtima ei hakka. Kogumisvõrgustiku rajamine ja rahastamine (JäätS § 31 lg 1 ja § 255 ) Mittearvestatud. Rakendusakti kavandi järgi peab tootja rajama tekstiilijäätmete kogumispunkti igasse Eesti JäätS § 255 kohaselt peavad tootjavastutusega hõlmatud jäätmejaama. ➢ Ettepanek: Palume lisada täpsustuse, et tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjad tagama nende toodetest tekkinud jäätmete kogumisvõrgustiku. JäätS § 31 lõikes 1 sätestatav KOV-i kohustus tagada JäätS § 25 lg 3 p 11 kohaselt käsitatakse tekstiili-, liigiti kogumiseks vajaliku taristu olemasolu ei laiene tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetena Euroopa Parlamendi tootjavastutusega hõlmatud tekstiilitoodete ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ lisas IVc loetletud kogumisvõrgustiku rajamisele ega rahastamisele. tooteid. JäätS § 255 kohaselt peab kogumisvõrgustik Palume täpsustada JäätS § 31 lg 1 ja § 255 vahelist seost, 103 et kogumisvõrgustiku rajamise ja toimimise eest hõlmama muu hulgas kogumispunktidele tasuta vastutaja oleks õiguslikult üheselt mõistetav. Lisaks kogumismahutite ja veokonteinerite pakkumist. palume täpsustada: kes katab jäätmejaama pinna kasutamisega seotud kulud; kes vastutab kogumispunkti JäätS § 31 lg 1 sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse teenindamise, koristamise ja valve eest; ning kes katab kohustuse tagada oma territooriumil jäätmete liigiti jäätmejaama operaatori lisatööga seotud kulud? Need kogumiseks vajalik taristu. See kohustus ei tähenda, et küsimused vajavad selgitust, et vältida olukorda, kus KOV peab rajama või rahastama tootjavastutusega tootjavastutuse süsteemi rakendamisega kaasnevad hõlmatud tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tegelikud kulud jäävad KOV-i kanda. Samuti peame kogumisvõrgustikku. Tootjavastutusega hõlmatud toodete vajalikuks, et tekstiili kogumisvõrgustik ei piirduks vaid kogumisvõrgustiku loomise ja selle toimimise eest jäätmejaamadega, vaid hõlmaks ka tihedamat ja vastutab JäätS § 255 alusel tootja. elanikele mugavamat võrgustikku (nt müügikohtade juures). Kui JäätS § 31 lg 1 tähenduses „taristu” all peetakse silmas muud kui kogumisvahendeid, leiame, et tootjavastutusega hõlmatud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitooteid on põhjendatud koguda üleriigiliselt olemasoleva jäätmejaamade võrgustiku kaudu. Jäätmejaamade võrgustik on Eestis juba välja kujunenud ning täieneb pidevalt ja selline kogumisviis võimaldab teenindada nii tihe- kui ka hajaasustusega piirkondi. Samuti toimub tekstiilijäätmete kogumine praegu valdavalt jäätmejaamade kaudu. Seda kinnitas ka Keskkonnaagentuuri 2026. aasta mais valminud uuring. Tootjavastutusega hõlmatud jäätmeid kogutakse ka praegu valdavalt olemasoleva jäätmejaamade võrgustiku kaudu, näiteks elektroonikaromusid, rehve, pakendeid ning patareisid ja akusid. Üldjuhul ei ole KOVid nende jäätmete kogumise eest tootjate ühendustelt 104  jäätmejaamades täiendavat tasu küsinud. Samas võib jäätmejaamas tootjavastutusega hõlmatud tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumise korraldamisega kaasneda KOVile põhjendatud täiendavaid kulusid. Selliste kulude kandmine ja hüvitamise tingimused tuleb lahendada tootjate ühenduse ja asjaomase KOVi koostöös. Muud tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitooted, mis ei ole tootjavastutusega hõlmatud, ei kuulu tootjavastutuse süsteemi ning nende liigiti kogumise ja käitlemise korraldamise eest vastutab KOV. JäätS § 255 lg 7 võimaldab teatud juhtudel koguda tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetest tekkinud jäätmeid koos muu tekstiiliga. Leiame, et juhul kui selline korraldus on põhjendatud, on kooskogumine mõistlik, kuna see muudab kogumissüsteemi tarbija jaoks selgemaks ja mugavamaks ning võimaldab kasutada olemasolevat kogumistaristut kulutõhusamalt nii KOVi kui ka tootjate ühenduse jaoks. Rakendusakti kavandiga nähakse ette tootjavastutusega hõlmatud toodete kogumispunktide rajamine hetkel vaid jäätmejaamadesse, mis tagab üleriigilise ja piirkondlikult ühtlaselt kättesaadava kogumisvõrgustiku. Saastunud või ringlussevõtuks sobimatu tekstiili kuluvastutus Rakendusakti kavandi järgi peab tootja Mittearvestatud. tagama saastunud (nt hallitanud, märgunud) tekstiili 105  eraldi kogumise, et see ei kahjustaks muid tooteid. ➢ JäätS § 253 sätestab kulud, mida tootjad peavad kandma. Ettepanek: Palume täpsustada, kes kannab kulud, kui Kui tootjate kogumissüsteemi tuuakse tootjavastutusega jäätmejaamas või avalikus kogumispunktis kogutud hõlmatud tekstiili-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, tekstiil sisaldab suures ulatuses märgunud, määrdunud mis on märjad, määrdunud vms, tuleb tootjatel kanda ka või muul viisil sobimatut materjali. Kas ka sellise nende toodete käitlemisega seotud kulud. fraktsiooni kogumine, vedu ja käitlemine kuulub tootjavastutuse kulude hulka või võib see jääda KOV-i KOV peab kandma kulud, mis on seotud selliste tekstiili-, või jäätmejaama operaatori kanda? tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega, millele tootjavastutus ei kohaldu, sealhulgas juhul, kui need tooted on märjad, määrdunud vms. Kauban Tegevuskohapõhine toidujäätmete ja annetatud toidu Osaliselt arvestatud. dus- koguste arvestamine Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Tööstus Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõike Tegevuskohapõhine arvestuse pidamine on siiski koda 3 kohaselt on teatud toidukäitlejad kohustatud pidama asjakohane, kuna muul viisil ei olegi võimalik ettevõtjal tegevuskoha põhjal arvestust kalendriaasta jooksul oma saada tervikuna ülevaadet, kui palju tema tegevuses tegevuses tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu toidujäätmeid tekib. Kui näiteks ettevõtjal on mitu koguste üle igas toidukäitlemise etapis. toidukauplust, ei anna vaid ühes tegevuskohas ehk ühes Direktiiv (EL) 2025/1892 ei nõua, et arvestust peab kaupluses arvestuse pidamine ülevaadet ettevõtja pidama iga tegevuskoha kohta eraldi. Eelnõus tegevuses tekkivatest toidujäätmetest. kavandatud tegevuskohapõhine arvestuskohustus läheb seega direktiivi miinimumnõudest kaugemale ja tekitab mitme tegevuskohaga toidukäitlejatele ebaproportsionaalse halduskoormuse. Kaupluste või toitlustusüksuste arvu kasvades tähendab tegevuskohapõhine arvestus arvestuse pidamist igas tegevuskohas eraldi, mis suurendab oluliselt personali töökoormust ja nõuab IT-süsteemide kohandamist. Juriidilise isiku tasandil koondatud arvestus annab tegevuskohapõhisest arvestusest küll väiksema 106 detailsusastmega ülevaate, kuid leiame, et see oleks proportsionaalsem lahendus ettevõtjate jaoks. Lisaks ei ole seletuskirjas piisavalt selgelt täpsustatud, mida mõeldakse „toidukäitlemise etappide“ all. Toidukäitlemise etappide mõiste sisu on osaliselt seletuskirjas (lk 9) selgitatud toitlustusettevõtte näitel, mis eristab kolme etappi: toidu valmistamine köögis, toidu serveerimine ja klientide taldrikutele alles jäänud toit. Analoogset selgitust muude toidukäitlejate kohta seletuskiri ei sisalda, mistõttu jääb nende ettevõtjate puhul ebaselgeks, milliseid tegevusi, näiteks kauba ladustamine, riknenud kauba mahakanne, tootmisprotsessi vahesaadused, käsitatakse eraldi toidukäitlemise etapina, mille kohta arvestust tuleb pidada. Ettevõtjatel on oluline, et kohustused oleksid sõnastatud piisavalt täpselt, vältimaks segadust selle üle, milliste tegevuste puhul tuleb arvestust pidada, ja hilisemaid tõlgenduserinevusi järelevalve käigus. Samuti selgitab seletuskiri (lk 9), et mõõtmise ja arvestuse pidamise viisi ja metoodika valib ettevõte ise ning tegemist võib olla otsese mõõtmisega, aga ka muude hinnanguliste meetoditega. Seevastu eelnõus ei ole sätestatud, et ettevõtjatel selline valikuvabadus eksisteeriks. Ettevõtjate jaoks on oluline, et neil on paindlikkus otsustada arvestuse pidamise metoodika üle ning et see oleks tagatud ka seaduse tasandil, mitte üksnes seletuskirjas. Kaubanduskoja hinnangul vajab täpsustamist ka § 227 lõike 3 punktides 2-4 kasutatud käibekünnise, milleks on „eelmise kalendriaasta käive“, arvutamine olukorras, kus ettevõtjate majandusaasta ei lange kokku kalendriaastaga. Kuna kohustuse rakendumine sõltub 107 otseselt sellest, kas ettevõtjate käive ületab kehtestatud künnist, tähendab ebaselgus selle arvutamisel künnise piiril olevale ettevõtjatele ebakindlust selles, kas kohustus talle rakendub. Samuti võib järelevalveasutustel olla sellistes olukordades keerulisem järelevalvet teha. Kaubanduskoja ettepanekud: • Palume eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 22 7 lõikes 3 sätestada, et toidukäitleja peab toidujäätmete arvestust pidama juriidilise isiku, mitte iga tegevuskoha kohta eraldi. • Lisaks palume seletuskirjas täpsustada, millistes konkreetsetes toidukäitlemise etappides on erinevatel toidukäitlejatel kohustus pidada arvestust toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle. • Palume eelnõus sätestada, et toidukäitleja saab ise valida mõõtmise ja arvestuse pidamise viisi ja metoodika ning, et arvestust võib pidada ka hinnanguliste meetoditega. • Palume seletuskirjas selgitada, kuidas arvutatakse lõike 3 punktides 2-4 nimetatud käibekünnis ettevõtjate puhul, kelle majandusaasta ei lange kokku kalendriaastaga. Toidujäätmete ja kõrvalsaaduste liigitamise juhend Võtame ettepanekut eelnõuga seotud juhendmaterjalide Toidujäätmed on jäätmeseaduse § 52 kohaselt Euroopa ettevalmistamisel võimalikult suures ulatuses arvesse. Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 2 määratletud toit, mis on muutunud jäätmeteks. Oleme saanud ettevõtjatel tagasisidet, et toidujäätmete piiritlemine on praktikas keeruline. Toidu tootmisel tekib vahe- ja kõrvalsaadusi ning tehnoloogilist kadu, mille liigitamine toidujäätmeteks, biojäätmeteks, kõrvalsaaduseks või söödaks suunatavaks materjaliks 108 nõuab eksperditeadmisi. Eelnõu ega seletuskiri ei sisalda juhendeid toidujäätmete, kõrvalsaaduste, söödaks suunatava materjali ja tehnoloogilise kao eristamiseks. Ilma ühtse riikliku juhendita võib kujuneda liigitamise praktika ettevõtjate vahel erinevaks. Kuna arvestuskohustus rakendub eelnõu § 1 punktiga 34 lisatava jäätmeseaduse § 13631 kohaselt 2028. aasta 1. jaanuarist, leiame, et juhend liigitamise eristamiseks peaks koostöös ettevõtjatega valmima vähemalt kuus kuud enne rakendumise tähtaega, et ettevõtjatel oleks aega oma arvestussüsteeme kohandada. Kaubanduskoja ettepanek: Palume koostöös erasektoriga koostada ja avaldada riiklik metoodika- ja liigitusjuhend, sealhulgas toidujäätmete, kõrvalsaaduste, söödaks suunatava materjali ja tehnoloogilise kao eristamiseks, hiljemalt kuus kuud enne arvestuskohustuse rakendamist 2028. aasta 1. jaanuaril. Arvestatud. Toidukäitleja mõiste erandi ulatus alkoholiettevõtjate Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Erandi alla kuuluvad puhul ettevõtjad, kelle põhitegevusala on soetud alkoholiga, Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõike olenemata teistest tegevusaladest. 4 kohaselt ei loeta toidukäitlejaks ettevõtjat, kelle tegevusala on üksnes alkoholiseaduse § 2 lõike 1 tähenduses alkoholi tootmine, alkoholi jae- või hulgimüük või jookide serveerimine. Praktikas ei piirdu suur osa alkoholi jae- ja hulgimüüjatest ning jookide serveerijatest üksnes alkoholiga, vaid pakuvad ka toitu ja alkoholivabasid jooke. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, kas selline ettevõtja loetakse erandi kohaldamisel toidukäitlejaks ja peab pidama arvestust toidujäätmete üle, või vabastab 109 erand ta sellest kohustusest ka toidu ja alkoholivabade jookide osas. Kaubanduskoja ettepanek: Palume vähemalt seletuskirjas täpsustada, kas ja millistel tingimustel kohaldub eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõikes 4 sätestatud erand ettevõtjale, kelle tegevus ei piirdu üksnes alkoholiga, vaid kes pakub lisaks toitu või alkoholivabasid jooke, kuid põhiline on ikkagi alkoholi tootmine, müük või serveerimine. Mittearvestatud. Järelevalveasutusele esitatavad andmed Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõike Järelevalveasutusele esitatud ärisaladuse kaitsmise 5 kohaselt peab toidukäitleja kohustusliku kohustus tuleneb juba kehtivast õigusest. tegevuskohapõhisel arvestuse pidamisel saadud andmeid Järelevalveasutus on avaliku teabe seaduse mõttes säilitama vähemalt kolm aastat alates toidukäitlemise toimumise aasta lõpust ning peab tegema neis teabevaldaja. Kui ettevõtja annab talle järelevalve käigus arvepidamistes sisalduva asjaomase teabe kättesaadavaks andmeid, kohaldub nende andmete suhtes AvTS-i järelevalveasutusele tema taotluse korral. juurdepääsupiirangute süsteem. AvTS § 35 lõike 1 punkti Säte ei sisalda viidet, et järelevalveasutusele esitatavaid 17 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama andmeid käsitletakse ärisaladusena. Küll aga lisatakse asutusesiseseks kasutamiseks teabe, mille avalikustamine eelnõu § 1 punktiga 14 lisatava jäätmeseaduse § 253 võib kahjustada ärisaladust. Seetõttu ei ole vaja sama lõikega 8 analoogne kohustus tekstiil-, tekstiiliga seotud kohustust jäätmeseaduses eraldi korrata. või jalatsitoodete tootjate ühendusele, kes peab tagama Ettepanekus viidatud JäätS § 25³ lõikes 7 sätestatud oma valduses olevate andmete konfidentsiaalsuse tootjate ühenduse konfidentsiaalsuskohustus on eraldi ärisaladusena käsitatava teabe või sellise teabe korral, sätestatud seetõttu, et tootjate ühenduse suhtes ei kohaldu mis on otseselt seostatav tootja või tema volitatud eespool kirjeldatud AvTS-i regulatsioon. Ärisaladuse esindajaga kogu andmetöötluse, säilitamise ja aruandluse kaitsele kohaldub küll EKTÄKS, kuid EKTÄKS § 5 lõike protsessi jooksul. Tekib küsimus, miks ei ole ärisaladuse 3 punktid 2 ja 3 ei kehtesta iseseisvalt üldist kohustust kaitse kohustust lisatud järelevalveasutusele, kellele tehakse kättesaadavaks toidukäitleja arvestuse pidamisel hoida isiku valdusse seaduslikult saadud ärisaladust saadud andmed. konfidentsiaalsena. Nimetatud sätted reguleerivad olukorda, kus isik rikub talle juba pandud kohustust 110 Ärisaladuse kaitse vajadus on seda olulisem, kui ärisaladust mitte avaldada või selle kasutamist piirata. arvestuse pidamine saab olema eelnõu kohaselt Seega peab sellisel juhul mitteavaldamise või kasutamise tegevuskohapõhine. See tähendab, et piiramise kohustus tulenema muust õiguslikust alusest. järelevalveasutusele kättesaadavaks tehtavad andmed Jäätmete raamdirektiivi artikli 22c lõige 17 nõuabki sisaldavad detailset, poepõhist teavet ettevõtja tegevuseliikmesriigilt, et tootjavastutusorganisatsioonile kohta, mille avalikuks saamine võib kahjustada ettevõtja kehtestataks konkreetne kohustus tagada tema valduses konkurentsipositsiooni oluliselt rohkem kui juriidilise olevate andmete konfidentsiaalsus. Kohustus hõlmab nii isiku tasandil koondatud arvestus. Kaubanduskoja ettepanek: ärisaladusena käsitatavat teavet kui ka üksiktootja või Palume täiendada eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava tema volitatud esindajaga otseselt seostatavat teavet. JäätS jäätmeseaduse § 227 lõiget 5 selliselt, et § 25³ lõikega 7 kehtestatakse tootjate ühendusele see järelevalveasutusele esitatud toidukäitleja arvestuse direktiivist tulenev konfidentsiaalsuskohustus. Selle pidamisel saadud andmeid käsitletakseeesmärk ja adressaadid erinevad toidujäätmete ja ärisaladusena. annetatud toidu üle arvestuse pidamise kohustusest. Seetõttu ei ole need sätted omavahel võrreldavad. Arvestatud. Annetatud toidu koguste osakaalu avalikustamine Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Maha kantud toit on veebilehel eelnõus määratletud, samuti täpsustatud avalikustamise Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõike kohustuse täitmine. Avalikustamise kohustus piiratud 6 kohaselt peavad jaemüügiga tegelev ettevõte, kelle jaekaubandusele. põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m2 , ja toidutööstusettevõte, kelle põhitegevusala on toiduainete tootmine ning eelmise kalendriaasta käive ületas 2 miljonit eurot, tagama oma veebilehel hiljemalt 31. jaanuariks andmete avalikustamise eelneval kalendriaastal annetatud toidu koguste osakaalu kohta maha kantud toidu massist, välja arvatud alkoholist. Annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustust direktiiv (EL) 2025/1892 ei sea. Kaubanduskoda peab oluliseks, et direktiiv võetakse üle miinimummahus ehk 111 jäätmeseadus ei sisaldaks võrreldes direktiiviga karmimaid või täiendavaid kohustusi. Kui ettevõtjal on annetatud toidu osakaal madal ja ta soovib seda esile tuua, saab ta seda teha vabatahtlikult. Samuti on tarbijal võimalik huvi korral ettevõtjalt näitaja kohta otse küsida. Meie hinnangul ei peaks annetatud toidu osakaalu näitaja avalikustamine olema seadusega reguleeritud kohustus. Kohustuse põhjendatust vähendab ka see, et kui Eesti ettevõtja või tema emaettevõtja koostab kestlikkusaruande kas kohustuslikus korras või vabatahtlikult, jõuab annetatud toidu ja toidujäätmete info juba niigi kestlikkusaruandesse. Seetõttu leiame, et sama info esitamine ettevõtja enda veebilehel ei ole põhjendatud, kui see avalikustatakse juba ettevõtja või tema emaettevõtja kestlikkusaruandes. Samuti jääb ebaselgeks, mida konkreetselt mõeldakse maha kantud toidu all – kas tegemist on kitsama, laiema või samatähendusliku mõistega kui kehtiva jäätmeseaduses § 52 sätestatud toidujäätmete mõiste. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, kas mõiste hõlmab kogu toidukaupade mahakannet või ainult toidujäätmeteks liigituvat kogust, mistõttu võib juhtuda, et ettevõtjad ja järelevalve arvutavad lõikes 6 nõutavat osakaalu erinevatel alusel. Juhime tähelepanu ka sellele, et praktikas kajastavad ettevõtjad oma annetatud toidu ja maha kantud toidu arvestusi raamatupidamislikul alusel ehk rahalises väärtuses. Kuna lõikes 6 nõutava osakaalu arvutamiseks on vajalik massipõhine lähenemine, toob see ettevõtjatele kaasa täiendava koormuse luua eraldiseisev massipõhine arvestussüsteem, sest tavapäraselt on see info ettevõtte IT-süsteemis rahalises väärtuses. 112 Kaubanduskoja ettepanekud: • Palume eelnõust välja jätta § 1 punktiga 4 lisatav jäätmeseaduse § 22 7 lõike 6, kuivõrd see läheb direktiivis (EL) 2025/1892 sätestatust kaugemale. Sellega seoses palume eelnõust välja jätta eelnõu § 1 punktiga 34 lisatava jäätmeseaduse § 136 31 lõike 2, millega sätestatakse selle kohustuse rakendamise tähtaeg. • Kui lõige 6 eelnõus säilib, palume eelnõus või seletuskirjas selgelt määratleda mõiste „maha kantud toit“. Samuti palume lugeda annetatud toidu koguste osakaalu veebilehel avalikustamise kohustuse täidetuks, kui andmed avalikustatakse ettevõtja või tema emaettevõtja kestlikkusaruandes. Arvestatud. Toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava Eelnõu ja seletuskiri muudetud. valdkonnad Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõike 7 kohaselt on teatud toidukäitlejad kohustatud pidama ja rakendama toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava. Lõike 8 kohaselt peab tegevuskava sisaldama vähemalt ülevaadet toidujäätmete tekkekogustest ning peamistest tekkekohtadest ja -põhjustest, eesmärke ja põhimõtteid toidujäätmete tekke vähendamiseks ja vältimiseks, kavandatavaid tegevusi nende eesmärkide ja põhimõtete saavutamiseks, tegevuste rakendamise eest vastutavat isikut või isikuid ning tegevuskava ajakohastamise korda. Säte jätab mulje, et loetletud viis punkti on tegevuskavas kohustuslikud miinimumelemendid, mis peavad sisalduma igal juhtumil. Samas seletuskiri (lk 11-12) selgitab, et täpsed valdkonnad ja teemad valib iga 113 ettevõtja ise ning kui mõni teema pole asjakohane, ei pea seda kajastama. Seega on eelnõuga sätestatud kindel loetelu, mida tegevuskava peab vähemalt sisaldama, kuid seletuskiri jätab ettevõtjatele kaalutlusõiguse otsustada, mis on asjakohane. Ettevõtjatele ei ole seetõttu selge, kas tegevuskavas on kõik viis punkti tegelikult kohustuslikud, või võib mõne välja jätta, ja kui saab, siis mille alusel seda otsustada. Õigusselguse tagamiseks peavad eelnõu ja seletuskiri olema omavahel kooskõlas ja nägema ette samade teemade kajastamise tegevuskavas, et vältida hilisemaid tõlgenduserinevusi ja vaidlusi järelevalve käigus. Kaubanduskoja ettepanek: Palume viia eelnõu ja seletuskirja kooskõlasse, määratledes selgelt, millised loetletud valdkonnad on ettevõtjatele toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostamisel kohustuslikud ja millistel tingimustel võib mõne valdkonna tegevuskavast välja jätta. Nõutud kvalifikatsiooniga isik tootjate ühenduses Arvestatud. Eelnõu § 1 punktiga 14 lisatava jäätmeseaduse § 254 lõike 254 lg 3 muudetud: 3 kohaselt peab pädevuse tõendamiseks olema tekstiil-, (3) Pädevuse tõendamiseks peab tekstiil-, tekstiiliga seotud tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendusel või jalatsitoodete tootjate ühendusel olema vähemalt üks vähemalt üks pädev isik, kellel on keskkonna-, pädev isik, kellel on: jäätmekäitlus- või materjalitehnoloogia, tootearenduse 1) keskkonna-, jäätmekäitlus- või materjalitehnoloogia, või muu tekstiilijäätmete käitlemisega seotud erialane tootearenduse või muu tekstiilijäätmete käitlemisega teise astme kõrgharidus või sellele vastav kvalifikatsioon seotud erialane teise astme kõrgharidus või sellele vastav ja vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, kvalifikatsioon või ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas. Säte seob 2) vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, hariduse ja töökogemuse nõuded sidesõnaga "ja", mis ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas. tähendab, et need on kumulatiivsed. 114 Seletuskiri (lk 18) kirjeldab samu nõudeid seevastu alternatiivselt ehk isikul peab olema kas vastav erialane haridus või vähemalt kolmeaastane praktiline töökogemust. Seega on eelnõu ja seletuskirja vahel ebakõla, mis jätab tootjate ühendustele ebaselgeks, kumba nõuet pädeva isiku valikul reaalselt täita tuleb. Kaubanduskoja hinnangul on pädeva isiku kvalifikatsioonikriteeriumide sisuline hindamine mõistlik jätta tootjavastutusorganisatsiooni enda otsustada. Kui ministeerium peab pädevusnõude sätestamist seaduse tasandil siiski vajalikuks, tuleb eelnõu ja seletuskirja vaheline ebakõla eemaldada. Valdkonnas tegutseb inimesi, kellel on aastakümnete pikkune praktiline töökogemus, kuid kellel võib puududa nõutav erialane teise astme kõrgharidus. Seega oleks kumulatiivne nõue selliste isikute puhul pädeva isiku valimisel põhjendamatult piirav, mistõttu on alternatiivne nõue meie hinnangul mõistlikum lahendus. Kaubanduskoja ettepanekud: • Palume eelnõust välja jätta § 1 punktiga 14 lisatava jäätmeseaduse § 25 4 lõige 3. • Kui ministeerium soovib siiski pädevused määratleda, palume sätestada hariduse ja töökogemuse nõuded alternatiivsena, mille kohaselt on pädeva isiku kvalifikatsiooniks piisav kas vastav erialane haridus või vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas. Arvestatud. Tekstiilitoodete kasutusaja arvesse võtmine Eelnõu ja seletuskirja muudetud. Eelnõu § 1 punktiga 14 lisatava jäätmeseaduse § 254 lõike 6 kohaselt peab tekstiil-, tekstiiliga seotud või 115 jalatsitoodete tootjate ühendus tootjale teenustasu arvutamisel arvesse võtma ka tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kasutusaega. Direktiiv (EL) 2025/1892 annab liikmesriikidele õiguse nõuda, et tootjavastutusorganisatsioonid kohandaksid tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete puhul rahalisi tasusid lähtuvalt tootjate tavadest, võttes arvesse sellistest tavadest tulenevat toote kasutusiga, kuid ei sea seda kohustusena. Kuivõrd Kaubanduskoda leiab, et direktiiv tuleks üle võtta miinimummahus, ei toeta me kohustuse lisamist eelnõusse. Nõustume, et näiteks kiirmoodi tuleks kõrgemalt maksustada, kuid praegu puudub toote kasutusea usaldusväärseks mõõtmiseks laialdaselt tunnustatud liiduülene metoodika. Peame otstarbekamaks selle nõude juurde tagasi tulla pärast toimiva süsteemi käivitumist ja tekstiilitoodete tootepasside kasutuselevõtmist. Kaubanduskoja ettepanek: Palume eelnõust välja jätta § 1 punktiga 14 lisatava jäätmeseaduse § 254 lõike 6, kuivõrd direktiiv ei kohusta seda liikmesriigil siseriiklikusse õigusesse üle võtta. Sortimisuuringu rahastamiskohustuse katmine Arvestatud osaliselt. Eelnõu § 1 punktiga 23 lisatava jäätmeseaduse § 593 lõike 1 kohaselt kaetakse sortimisuuringu kulud riigieelarvest Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud. või muudest vahenditest, sealhulgas osaliselt probleemtoote tootja või tootjate ühenduse poolt, kellel Paragrahvi 59³ lõiget 1 on täpsustatud, sätestades, et on sortimisuuringu rahastamise kohustus. sortimisuuringu kulude katmises osaleb probleemtoote Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, mille alusel tootja või tootjate ühendus, kellel on asjaomase otsustatakse, kas rahastamiskohustus lasub probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist tulenev 116 probleemtoote tootjal või tootjate ühendusel. See tekitab sortimisuuringu rahastamise kohustus. Seega ebaselgust, kuna tootja ja tootjate ühendus on erinevad kohaldatakse §-s 59³ sätestatud tasu arvutamise ja juriidilised isikud ning peab olema ette teada, kas tasumise regulatsiooni üksnes nende probleemtoodete maksekohustus on ettevõtjal ehk tootjate ühenduse tootjate või tootjate ühenduste suhtes, kellel selline kliendil või tootjate ühendusel. rahastamiskohustus asjaomase probleemtoote suhtes Täpsustamist vajab ka „osaliselt“ rahastamise sisu. kohaldatava õigusnormi alusel on. Eelnõu ega seletuskiri ei täpsusta, milline osa sortimisuuringu kuludest kaetakse riigieelarvest ja millise Sortimisuuringu rahastamise kohustuse õiguslik alus ei osa kannab tootja või tootjate ühendus. Ettevõtjatel on pea seejuures kõikide probleemtoodete puhul sisalduma oluline seda proportsiooni teada, kuna sellest sõltub jäätmeseaduses. Tekstiil-, tekstiiliga seotud ja otseselt nende rahaline kohustus. jalatsitoodete puhul tuleneb rahastamiskohustus Lisaks peab olema läbipaistev ja kontrollitav, mis jäätmeseaduse § 25³ lõike 1 punktist 5, patareide ja akude konkreetsed kulud tootjate kanda pannakse. Tootjate kanda võib panna üksnes asjaomase probleemtoote kohta puhul aga vahetult kohaldatavast Euroopa Parlamendi ja tehtava uuringu põhjendatud ja otseselt seostatava kulu, nõukogu määrusest (EL) 2023/1542. Seega võib sisult mitte sortimisuuringu kulusid tervikuna. Leiame, et enne sama sortimisuuringu rahastamise kohustus tuleneda ühe uuringu tellimist või tasu määramist peavad ettevõtjatele probleemtoote puhul jäätmeseadusest ja teise olema teada uuringu eesmärk, ulatus, metoodika, eelarve probleemtoote puhul vahetult kohaldatavast Euroopa ja kulude jaotamise põhimõtted, et tasu kujunemine oleks Liidu määrusest. Paragrahv 59³ ei loo neid nende jaoks jälgitav ja kontrollitav. rahastamiskohustusi, vaid sätestab nende olemasolu korral Seletuskiri (lk 32) selgitab, et § 593 lõikes 1 sätestatud tasu arvutamise ja tasumise korra. rahastamiskohustus ei teki iseseisvalt sellest sättest, vaid tuleneb tootekategooria erisättest, ning tekstiili puhul on Paragrahvi 59³ lõikes 2 on täpsustatud, kas selleks eelnõu § 1 punktiga 14 lisatav jäätmeseaduse § sortimisuuringu tasu maksjaks on probleemtoote tootja 253 lõike 1 punkt 5, mis viitab otse § 593 lõike 3 või tootjate ühendus. Kui tootja on seaduse kohaselt hinnavalemile. Seletuskirjas on selle kohustuse puhul kohustatud täitma laiendatud tootjavastutuse kohustusi ekslikult viidatud § 253 lõike 1 punktile 3, mis käsitleb tootjate ühenduse kaudu, on sortimisuuringu tasu maksja jäätmete sortimist, korduskasutamiseks ettevalmistamist tootjate ühendus. Sellisel juhul ei määrata sortimisuuringu ja ringlussevõttu käitlustoiminguna, mitte riiklikku tasu eraldi igale tootjate ühenduse kaudu kohustusi sortimisuuringut. Seega vajab seletuskiri parandamist. täitvale tootjale. See vähendab nii tootjate kui ka riigi Seletuskiri (lk 45) toob teise näitena patarei- ja halduskoormust, kuna tasu määramiseks ei ole vaja läbi akutootjad, kellele Euroopa Parlamendi ja nõukogu viia eraldi menetlust ega anda eraldi korraldust igale 117 määrusest (EL) 2023/1542 tulenevalt kohaldub tootjale. Tootja on tasu maksjaks juhul, kui talle tuleneb analoogne kohustus hinnata kanda nende asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast probleemtooterühmadega seotud sortimisuuringu kulud. õigusnormist sortimisuuringu rahastamise kohustus, kuid Seletuskirjast ei selgu, kas rahastamiskohustus on ette tal ei ole kohustust täita laiendatud tootjavastutuse nähtud üksnes nendele kahele probleemtoote kohustusi tootjate ühenduse kaudu. kategooriale, kellele on olemas eraldi õiguslik alus, või kohaldub see ka teistele probleemtoote kategooriatele. Paragrahvi 59³ lõiget 1 on täiendatud, sätestades, et Kuna § 593 ei loo konkreetsetele probleemtoodete probleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes tootjatele kohustust, tekib küsimus, kas teistel selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud probleemtoodete tootjatel puudub sortimisuuringu asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu rahastamiskohustus üldse, või on selle kohta eraldi alus kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes. Sellega on mujal, mida seletuskiri ei ole selgitanud. Seega praegu ei täpsustatud tootja või tootjate ühenduse kanda jäävate selgu seletuskirjast piisavalt selgelt, millistel probleemtoodete tootjatel hakkab olema sortimisuuringu kulude ulatust. Seega ei kanta tootjale või tootjate hüvitamise kohustus. ühendusele üle kogu riikliku sortimisuuringu maksumust Kaubanduskoja ettepanekud: ega teiste probleemtoodete või muude jäätmeliikide • Palume seletuskirjas selgitada, mille alusel uurimisega seotud kulusid. määratakse, kas sortimisuuringu rahastamiskohustus lasub probleemtoote tootjal Asjaolu, et eri probleemtoodete puhul võib või tootjate ühendusel. sortimisuuringu rahastamise kohustus tuleneda erinevatest • Samuti palume vähemalt seletuskirjas täpsustada, õigusaktidest, ei takista §-s 59³ sätestatud ühtse tasu millises proportsioonis jaotub sortimisuuringu arvutamise ja tasumise korra kohaldamist. Regulatsioon kulu riigieelarve ja tootja või tootjate ühenduse hõlmab üksnes neid probleemtoote tootjaid või tootjate vahel, ning tagada rahastamise läbipaistvus. ühendusi, kellel on asjaomase probleemtoote suhtes • Palume parandada seletuskirjas ekslik viide eelnõu kohaldatavast õigusnormist tulenev kohustus katta sellise § 1 punktiga 23 lisatavale § 25 3 lõike 1 punktile 3, sortimisuuringu kulusid, millega tehakse kindlaks mis peaks olema viide punktile 5. asjaomase probleemtoote jäätmete osakaal • Palume seletuskirjas esitada ammendav loetelu segaolmejäätmetes, ning üksnes selle osakaalu probleemtoote kategooriatest, kellele eelnõu § 1 kindlaksmääramisega seotud kulude ulatuses. Seetõttu ei punktiga 23 lisatava jäätmeseaduse § 59 3 kohane ole tasu arvutamise seisukohalt määrav, kas sortimisuuringu rahastamiskohustus kohaldub, rahastamiskohustus tuleneb vahetult kohaldatavast koos viitega igaühe õigusliku aluse erisättele. Euroopa Liidu määrusest või riigisisesest õigusnormist. 118 Paragrahvis 59³ sätestatud kord lähtub mõlemal juhul samast põhimõttest: asjaomase probleemtoote tootjate või tootjate ühenduste vahel jaotatakse üksnes selle probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud uuringukulud. Riigieelarve ja tootjate vahel ei ole võimalik seaduses ette määrata üht kindlat protsentuaalset jaotust. Tootjate kanda jääv osa ei kujune kindla protsendina kogu sortimisuuringu maksumusest, vaid sõltub sellest, millised uuringukulud on konkreetselt seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega ning millises ulatuses tuleneb nende kulude kandmise kohustus asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist. Ülejäänud sortimisuuringu kulud kaetakse riigieelarvest või muudest vahenditest. Paragrahvi 59³ lõiget 3 on täpsustatud selliselt, et see kohaldub lõikes 2 nimetatud probleemtoote tootja või tootjate ühenduse makstava sortimisuuringu tasu arvutamisele. Samuti on täpsustatud lõikes 3 sätestatud hinnavalemit. Valemis tähistab K asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kogumaksumust, mitte kogu riikliku sortimisuuringu maksumust. Kui sortimisuuring hõlmab mitut probleemtoodet või muid jäätmeliike, piiritletakse seega asjaomase probleemtoote tootjate või tootjate ühenduste kanda jääv kulu juba K kaudu. See kulu jaotatakse tasu maksjate vahel proportsionaalselt nende turuosaga, mida väljendab valemis T ja ΣT suhe. 119  Tasu kujunemise läbipaistvust toetab ka § 59² lõige 5, milles on sätestatud sortimisuuringu hankedokumentides kindlaksmääratavad miinimumnõuded, sealhulgas uuringu piirkond, hõlmatavad jäätmeliigid, proovivõtu sagedus ja periood, kasutatav metoodika ning tulemuste ja kvaliteedikontrolli nõuded. Koos §-s 59³ sätestatud kulude piiritlemise ja hinnavalemiga võimaldab see kontrollida, millised uuringukulud võetakse tasu arvutamisel arvesse ja kuidas tasu kujuneb. Seletuskirjas parandatakse märkuses osutatud ekslik viide § 25³ lõike 1 punktile 3 ning asendatakse see viitega § 25³ lõike 1 punktile 5. Seletuskirja täpsustatakse ka selles osas, milliste probleemtoodete puhul sortimisuuringu rahastamise kohustus praegu kohaldub ja millisest õigusnormist see tuleneb. Eelnõu jõustumise ajal puudutab see tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjaid ning patarei- ja akutootjaid. Teiste probleemtoodete tootjatele § 59³ iseenesest sortimisuuringu rahastamise kohustust ei tekita. Kui edaspidi nähakse asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavas õigusnormis ette samasisuline sortimisuuringu rahastamise kohustus, kohaldatakse selle täitmisel §-s 59³ sätestatud tasu arvutamise ja tasumise korda. Vastutus toidujäätmete tekke vältimise nõuete Mittearvestatud. rikkumise eest Mitmed Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arvamuses toodud Eelnõu § 1 punktiga 23 muudetakse jäätmeseaduse § 120, mured seoses ebaselgustega on lahendatud (vt eelnevad millega muutub karistatavaks ka toidujäätmete tekke punktid) ning kohustused ja nende sisu on täpsustatud. 120 vältimise nõuete ehk §-de 227 ja 228 rikkumine. Rikkumise eest võib füüsilist isikut karistada Järelevalve keskendub eelkõige seaduses sätestatud rahatrahviga kuni 200 trahviühikut ning juriidilist isikut konkreetsete kohustuste täitmise kontrollimisele, sh rahatrahviga kuni 100 000 eurot. arvestuse pidamisele, andmete säilitamisele, tegevuskava Seletuskiri (lk 36) selgitab, et tegemist ei ole sisulise olemasolule ja muude seadusest tulenevate kohustuste muudatusega, kuna jäätmete tekke vältimise nõuete täitmisele. Eelnõuga ei kehtestata kohustust saavutada rikkumine sisaldus vastutussättes ka varem ning konkreetset tulemust üksiku ettevõtja tasandil. karistusmäärad ei muutu. Samas kohalduvad karistused eelnõu kohaselt oluliselt detailsematele kohustustele kui varasem üldkohustus, sealhulgas tegevuskohapõhisele Samuti tuleb arvestada, et väärteovastutus eeldab arvestuse pidamisele, tegevuskava koostamisele ja rikkumise tuvastamist vastavalt väärteomenetluse rakendamisele ning andmete avalikustamisele. Nagu üldpõhimõtetele ning järelevalveasutus hindab iga käesolevas arvamuses eespool (punktid 1 ja 6) toodud, on juhtumi asjaolusid eraldi. Vastutussätte eesmärk ei ole osa neist kohustustest eelnõus ebaselgelt sõnastatud. ettevõtjate sanktsioneerimine, vaid seadusest tulenevate Näiteks ei ole selge, milliseid tegevusi käsitatakse kohustuste täitmise tagamine. Praktikas on peamine toidukäitlemise eraldi etapina, ega see, millised eesmärk toetada ettevõtjate teadlikkust ja nõuete täitmist tegevuskava viiest loetletud elemendist on ettevõtjale ning kasutada sunnivahendeid üksnes juhul, kui selleks on tegelikult kohustuslikud. Arvestades, et rikkumise eest alus. võib juriidilisele isikule määrata kuni 100 000 euro suuruse rahatrahvi, on oluline, et selliste ebaselgete kohustuste sisu oleks üheselt mõistetav enne, kui nende rikkumine saab kaasa tuua karistuse. Kaubanduskoja ettepanek: Palume enne muudetava jäätmeseaduse § 120 jõustumist täpsustada, millised konkreetsed tegevused kujutavad endast sätte rikkumist. Muudatustega kaasneva halduskoormuse kasv ja Mittearvestatud. mõjuanalüüs Eelnõu toob ettevõtjatele kaasa terve rea uusi kohustusi, Tekstiil: Seletuskiri sisaldab mõjude kvantitatiivseks näiteks toidujäätmetega seotud andmete kogumise ja hindamiseks olemasolevat teavet ulatuses, mis on säilitamise, tegevuskavade koostamise, avalikustamisega käesoleval hetkel võimalik. Mõjude kirjeldamisel on 121 seotud koormus ja kulud ning tekstiilijäätmete laiendatud tuginetud Euroopa Komisjoni mõjuhinnangule ning seal tootjavastutusega seotud kohustused ja kulud. Seletuskiri esitatud andmetele tekstiilitoodete tootjavastutuse tunnistab, et halduskoormus kasvab, kuid jätab lahtiseks, süsteemi rakendamise kulude, tulude ja majanduslike kui suur see kasv tegelikult on ja kuidas eri kohustused kokku ettevõtjate igapäevatööd mõjutavad. Puudub selge mõjude kohta. ülevaade, kas väiksemale kauplusele või tootjale tähendab see paari täiendavat tundi kuus või hoopis Täiendava kvantitatiivse mõjuanalüüsi koostamine Eesti vajadust palgata uus töötaja ja soetada uus tarkvara. ettevõtjate, sektorite ja ettevõtte suurusklasside lõikes ei Ilma sellise koondhinnanguta on ettevõtjatel raske aru ole käesoleval ajal võimalik, kuna tootjavastutuse saada, kas nõuded on nende tegeliku suuruse ja mõjuga süsteemi rakendamise seisukohalt olulised lähteandmed tasakaalus. Mõjuanalüüs peaks sisaldama toidujäätmetega seotud puuduvad. Eestis ei ole veel loodud tekstiiltoodete tootjate kohustuste puhul eeldatavat ajakulu ja rahalist mahtu ühendust ega kujunenud välja süsteemi tegelikke kulusid, puudutatud ettevõtjatele, eristades ühekordset kogumismahte, logistikakorraldust, kogumisvõrgustikku, kohanemiskulu, näiteks uue arvestussüsteemi sortimisvõimekust ega tasumudelit. Samuti ei ole juurutamine, korduvast iga-aastasest halduskoormusest. Samuti tuleks mõjuanalüüsis arvestada kuluartiklit, mis võimalik usaldusväärselt prognoosida, millises ulatuses tuleneb ettevõtjatele vajadusest luua toidu mahakannete kanduvad tootjatele tekkivad kulud edasi toodete kohta eraldi massipõhine arvestussüsteem, kuivõrd lõpphinda, kuna see sõltub ettevõtjate ärimudelitest, praegune arvestus toimub üldjuhul raamatupidamislikult hinnakujundusest ja konkurentsiolukorrast. rahalises väärtuses, mitte massis. Kuna kõik kohustused rakenduvad samadele ettevõtjatele korraga, peaks Seletuskirjas on siiski välja toodud Euroopa Komisjoni mõjuanalüüs hindama ka nende koosmõju ehk kui palju tuleb muuta olemasolevaid tööprotsesse ja IT-süsteeme mõjuhinnangus esitatud kvantitatiivsed hinnangud, ning milline on sellega kaasnev otsene ja kaudne kulu. sealhulgas tootjavastutuse süsteemist tulenevad Tekstiili laiendatud tootjavastutuse osas peaks keskmised kulud toodetele ning hinnangulised mõjuanalüüs kajastama tootjatele kaasnevat majanduslikud ja keskkonnaalased mõjud. halduskoormust ja selgitama, millistest kuluartiklitest tootja rahaline kohustus eeldatavalt koosneb, näiteks Tekstiilitoodete tootjavastutuse süsteemi kehtestamine registreerimine probleemtooteregistris, aruandluskohustused, tasu tootjate ühendusele ja tuleneb direktiivist (EL) 2025/1892 ning liikmesriikidel sortimisuuringu rahastamiskohustus, ning hindama, kui 122 suured võivad need kulud olla. Seletuskiri kirjeldab lasub kohustus tagada süsteemi rakendamine direktiivis põhjalikult tootjate ühenduse asutamise ja käivitamisega sätestatud tähtajaks. seotud tegevusi, sealhulgas IT-süsteemi loomist, personali värbamist, tariifisüsteemi ja ökomodulatsiooni Lisaks ei ole laiendatud tootjavastutuse süsteem Eesti metoodika väljatöötamist ning logistika korraldamist, õiguses uus regulatiivne lahendus. Probleemtoodete kuid ei anna nende kohta ühtegi rahalist hinnangut. Palume täpsustada tootjate ühenduse asutamise ja tootjavastutuse süsteem on Eestis kehtinud juba alates tegevuse esimeste aastatega kaasnevaid hinnangulisi 2004. aastal jõustunud jäätmeseadusest ning seda on kulusid, sealhulgas eeldatavat tasu suurusjärku, mida järjepidevalt täiendatud ja laiendatud erinevatele tootja peaks ühendusega liitumisel arvestama. probleemtoodetele. Käesoleva eelnõuga ei looda uut Sortimisuuringu rahastamiskohustuse puhul, mille suurus arvutatakse eelnõu § 1 punktiga 23 lisatava tootjavastutuse mudelit, vaid laiendatakse olemasoleva jäätmeseaduse § 593 lõikes 3 sätestatud hinnavalemi tootjavastutuse süsteemi kohaldamist tekstiil-, tekstiiliga alusel turule lastud toodete koguselt, peaks mõjuanalüüs seotud ja jalatsitoodetele. esitama eeldatava kulu tonni kohta, et tootjatel oleks võimalik oma tulevast rahalist kohustust juba varakult Seletuskiri sisaldab ülevaadet tootjate ühenduse loomise, hinnata. kogumissüsteemi väljaarendamise, logistika, Kaubanduskoja ettepanek: Palume täiendada mõjuanalüüsi nii, et see näitaks käitlusvõimekuse, järelevalve ning muude rakendamisega uute kohustuste tegelikku ajalist ja rahalist mõju seotud tegevuste kohta. Nimetatud tegevused kujutavad ettevõtjatele. endast sisuliselt rakenduskava kirjeldust ulatuses, mis on eelnõu koostamise ajal võimalik. Tootjavastutuse süsteemi täpsem korraldus, sealhulgas kogumisvõrgustiku ülesehitus, teenusepakkujate kaasamine ning turu kohanemine, kujuneb välja tootjate ühenduse tegevuse käigus pärast regulatsiooni jõustumist. Ühtlasi tuleb arvestada, et tootjavastutuse süsteemi eesmärk ongi luua vajalikud majanduslikud stiimulid kogumis-, sortimis- ja ringlussevõtutaristu arendamiseks. 123 Taristu ja turuvõimekuse areng on tootjavastutuse süsteemi rakendamise tulemus, mitte selle eeltingimus. Seletuskirjas on välja toodud tootjatele kaasnev kulu jäätmekoostise uuringu tegemiseks. Toidujäätmed: Seletuskiri on täiendatud mõjude osas. Toidujäätmetega seotud kohustuste puhul sõltub ettevõtjale kaasnev halduskoormus suurel määral tegevusalast, suurusest, olemasolevatest tööprotsessidest, infosüsteemidest ning sellest, millises ulatuses peetakse juba praegu arvestust toidujäätmete, mahakannete ja annetatud toidu üle ning kas on tegevuskava koostatud toidujäätmete tekke vältimiseks, samuti kas on olemas annetamiseks koostööleping(ud). Seetõttu ei ole võimalik anda üldistatavat hinnangut ettevõtja tasandil tekkivale ajakulule või rahalisele kulule. Eelnõu ei kohusta ettevõtjaid looma uusi infosüsteeme ega kasutama kindlat arvestusmetoodikat. Arvestuse pidamisel võib kasutada olemasolevaid andmeid ning nii mõõtmisel kui ka põhjendatud hinnangutel põhinevaid meetodeid. Samuti võib toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava olla osa olemasolevast kvaliteedi-, keskkonna-, arengu- või muust juhtimisdokumendist. Seetõttu sõltub võimalik kohanemiskulu eelkõige ettevõtja senisest praktikast. 124 Jäätmete liigiti kogumise ja taaskasutamise ning Mittearvestatud. jäätmete tekke vähendamise sihtarvud Eelnõu § 1 punktiga 32 lisatava jäätmeseaduse § 1363 Eraldi kinnitamine, et tegemist on riigi vastutusega lõike 7 kohaselt tuleb hiljemalt 31. detsembriks 2030 sihtarvude saavutamise eest, ei ole vajalik, kuna vähendada toidujäätmete teket vähemalt 10% toidu regulatsiooni õiguslik konstruktsioon seda küsimust üldse töötlemisel ja valmistamisel võrreldes aastatel 2021-2023 ei tekita. tekkinud keskmise aastase toidujäätmete kogusega; vähemalt 30% elaniku kohta toidu jaemüügi ja muul viisil Jäätmeseaduse § 136³ reguleerib jäätmehoolduse riiklikke tarnimise käigus, restoranides ja toitlustusteenuste sihtarve. Eelnõuga lisatavad toidujäätmete tekke pakkumisel ning kodumajapidamistes kokku võrreldes vähendamise sihtmäärad tulenevad jäätmedirektiivi artikli aastatel 2021-2023 tekkinud keskmise aastase toidujäätmete kogusega. 9a lõikest 4 ning kujutavad endast liikmesriigi tasandil saavutatavaid eesmärke. Seetõttu ei ole tegemist isikutele Mõistame, et sihtarvud tulenevad direktiivist (EL) vahetult pandud kohustusega. Sihtarvude täitmist 2025/1892 ning Eestil on kohustus need siseriiklikusse hinnatakse riigi kui terviku tasandil ning nende õigusesse üle võtta. Seletuskiri (lk 39) selgitab, et sihtarvude täitmist ei delegeerita üksikute ettevõtete saavutamine eeldab, et riik rakendab selleks vajalikke tasandile ja nende täitmise eest vastutab riik tervikuna, õiguslikke, majanduslikke ja korralduslikke meetmeid. kujundades ja rakendades asjakohaseid poliitikameetmeid ning toetades toidukäitlejate ja teiste Sama lähenemine sisaldub juba kehtivas regulatsioonis - § osaliste panust toidujäätmete tekke vähendamisse. Samas 136³ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud riiklikud taaskasutamise on säte sõnastatud eelnõus selliselt, et seda lugedes ei ole ja ringlussevõtu sihtarvud ilma konkreetset kohustatud selge, kellele sihtarvud seatud on. Ettevõtja, kes loeb isikut määratlemata. Seevastu juhul, kui seadusandja üksnes eelnõu teksti, võib jõuda järelduseni, et kohustus soovib panna kohustuse kindlale adressaadile, tehakse seda on suunatud otse temale, mitte riigile. Seega leiame, et ka sõnaselgelt, nagu nähtub sama paragrahvi lõikest 5 eelnõu tasandil tuleks sätestada, et sihtarvud on riigi tasandi mõõdikud ega kohaldu otse ettevõtjatele. („Kohaliku omavalitsuse üksus tagab ...“). Kaubanduskoja ettepanek: Ka lõikes 7 ei määratleta adressaati põhjusel, et tegemist Palume täpsustada eelnõu § 1 punktiga 32 lisatava on riikliku sihtarvuga. Sihtarvu saavutamiseks vajalikud jäätmeseaduse § 1363 lõiget 7 selliselt, et sellest kohustused on eelnõus sätestatud eraldi normides ja nähtuks selgelt riigi vastutus sihtarvude saavutamise suunatud nendele isikutele, kelle tegevus mõjutab eesmärgi eest. 125  saavutamist. Seega tulenevad ettevõtjate kohustused neid otseselt reguleerivatest sätetest, mitte § 136³ lõikes 7 sätestatud riiklikust sihtarvust. Asjaomaste ettevõtjate teavitustöö Arvestame esitatud ettepanekuga jäätmeseaduse Eelnõuga kehtestatakse ettevõtjatele mitmeid uusi ja muudatustest teavitamisel ja infopäevade mahukaid kohustusi, sealhulgas tekstiil-, tekstiiliga korraldamisel. seotud ja jalatsitoodete tootjatele laiendatud tootjavastutus ja liitumiskohustus tootjate ühendusega, ning toidukäitlejatele toidujäätmete ja annetatud toidu koguste arvestuse pidamine, tegevuskava koostamine ja andmete avalikustamine. Tekstiilivaldkonnas on tootja mõiste (eelnõu § 1 punktiga 5 lisatav jäätmeseaduse § 23 lõige 115 ) lai ja hõlmab nii valmistajaid, edasimüüjaid oma kaubamärgi all, importijaid kui ka kauglepingute alusel müüjaid, mistõttu ei pruugi ettevõtjatele muudatuste jõustumisel selge olla, kas nad kvalifitseeruvad uue regulatsiooni tähenduses tootjaks. Leiame, et uute ja mahukate kohustuste rakendamise eelduseks on, et ettevõtjad mõistaksid, kas ja millised kohustused neile laienevad. Selguse puudumine, näiteks tootja mõiste kohaldamisel, võib kaasa tuua kohustuste hilinenud avastamise või ebaühtlase rakendamise. Seega on oluline juba ennetavalt tegeleda asjaomaste ettevõtjate teavitamisega, et muudatustega kohanemine oleks nende jaoks sujuv ja selge. Kaubanduskoja ettepanek: Palume Kliimaministeeriumil koostöös ettevõtjate esindusorganisatsioonidega enne kohustuste rakendumist teha teavitustööd ja korraldada infopäevi, mille käigus selgitatakse ettevõtjatele arusaadavalt eelnõust tulenevaid uusi kohustusi, 126  sealhulgas seda, keda loetakse tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjaks. Kaubanduskoda on valmis sellele protsessile kaasa aitama. Eesti Jätta reguleerimata tootjate ühenduse töötaja Mittearvestatud. Kaupm pädevusnõuded täpse hariduse ja töökogemuse ette Jäätmete raamdirektiivi artikkel 22c (3) sätestab: eeste kirjutamisega. Liikmesriigid kehtestavad kriteeriumid kvalifikatsioonide Liit kohta, mis tootjate ühendusel olema peab, et neile saaks Viide artiklile: teha ülesandeks täita tootjate nimel laiendatud „§ 254 . Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjavastutuse kohustusi. Eelkõige nõuavad liikmesriigid, tootjate ühenduse erinõuded. (3) Pädevuse tõendamiseks et tootjatete ühendused tõendaksid vajalikke peab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendusel olema vähemalt üks pädev isik, kellel on: eksperditeadmisi jäätmekäitluse ja kestlikkuse 1) keskkonna-, jäätmekäitlus- või materjalitehnoloogia, valdkonnas. tootearenduse või muu tekstiilijäätmete käitlemisega Kuna jäätmete raamdirektiivis on selgelt välja toodud, seotud erialane teise astme kõrgharidus või sellele vastav millistes valdkondades peab tootjate ühendusel olema kvalifikatsioon ja eksperditeadmisi, sätestame pädevusnõuded 2) vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, alternatiivsete, mitte kumulatiivsetena. ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas.“ Põhjendus: Märkuses toodud seisukohta, et pädevuse tõendamise nõuded ei peaks olema põhjendamatult piiravad, on siiski Teadvustame, et direktiiv näeb ette pädevate isikute arvestatud sätte täpsustamisel. Eelnõus on pädeva isiku kaasamise kohustuse tootjavastutusorganisatsiooni hariduse ja töökogemuse nõuded sätestatud opereerimiseks. Täpsemad nõuded on jäetud riikide alternatiivsetena. Selleks on nõuete vahel olnud sõna „ja“ otsustada. Kaupmeeste liidu hinnangul on asendatud sõnaga „või“. Seega ei pea pädev isik vastama Kliimaministeeriumi valitud kriteeriumid eelnõus liiga korraga nii eelnõus sätestatud haridusnõudele kui ka piiravad. Kuna Eesti turg on väike, siis igal hetkel antud töökogemuse nõudele. Pädevust on võimalik tõendada kas kriteeriumitele vastava isiku kaasatus tootjavastutusorganisatsioonis (TVO) ei pruugi olla asjakohase hariduse või nõutava valdkondliku realistlik. Näiteks töökohavahetuse korral. Samuti võib töökogemusega. olla organisatsiooni käivitamisel suurem väärtus majandusalasel kõrgharidusel või pikal töökogemusel Selline lahendus võimaldab arvestada ka pikaajalise sektoris, ilma spetsiaalse valdkondliku kõrghariduseta- valdkondliku töökogemusega isikute pädevust sõltumata 127 seda eriti vanemaealisi inimesi palgates, kelle sellest, kas neil on sättes nimetatud erialane kõrgharidus, töökogemus kompenseerib magistrikraadi puudumise säilitades samal ajal jäätmete raamdirektiivist tuleneva valdkonnas. Nõuded näivad kallutatud nooremate nõude tagada tootjate ühenduses vajalikud inimeste kasuks kogemuse arvelt. Teeme ettepaneku, et eksperditeadmised. pädevus jäetaks TVO enda otsustada kuna on TVO huvides, et selles toimetaksid pädevad isikud. Soovitame seaduse tasandil pädevusi mitte reguleerida kuna nende ajakohastamine ja muutmine oleks tulevikus väga keeruline ja vajaks Riigikogu sekkumist kitsasse tehnilisse küsimusse. Mõistlik on selliseid nõudeid riigi poolt mitte reguleerida, aga kui see on hädavajalik, siis teha seda pigem ministri määruse tasandil ning nõudeid leevendada, et need sobiksid rohkem ka vanemaealistele ning rõhutaksid vähem erialahariduse tähtsust. Jätta praeguses faasis eelnõust välja § 254 lõige 6. Arvestatud. Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Viide artiklile: „§ 254 . Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühenduse erinõuded (6) Lisaks käesoleva seaduse § 23 lõikes 41 sätestatud nõuetele peab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus tootjale teenustasu arvutamisel arvesse võtma ka tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kasutusaega.“ Tegemist on siseriikliku täiendusega, mis ei sisaldu direktiivi nõuetes. Kuigi maailmavaateliselt nõustume, et kiirmoodi tuleks kõrgemalt maksustada selle suurema keskkonnakoormuse tõttu, on seda praeguses turu arengu faasis liiga keeruline teha. Toote kasutusaja mõõtmiseks peaks olema ülemaailmne või vähemalt üle EL kehtiv 128  ametlik metoodika, mis on laialt levinud ja ennast tõestanud. Täna sellist metoodikat ei ole ja Eestis loodaval TVO-l puudub kompetents seda ise välja töötada. Seetõttu teeme ettepaneku praeguses turu arengu faasis antud nõue ära jätta ning tulla selle juurde tagasi kui süsteem on toimima saadud ning üle EL on jalad alla saanud tekstiilitoodete tootepassid. Juhime tähelepanu ka sellele, et kiirmoe kontekstis on osakaaluna toote hinda TVO kehtestatav käitlustasu juba niigi suhteliselt kõrgem. Kestvad tooted on üldjuhul kallimad ning käitlustasu on protsentuaalselt nende toodete lõpphinnale väiksema mõjuga. Lisaks kehtivad muud ökomodulatsiooni nõuded. Leiame, et Kliimaministeeriumi eesmärgi muuta kiirmood seega suhteliselt kallimaks, täidavad praktikas teised eelnõu punktid. Eesti JäätS §-i 23 täiendatakse lõikega 116 , millega nähakse Mittearvestatud. Ringma ette, et tekstiili-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete JäätS eelnõu § 23 lõike 116 sõnastus lähtub jäätmete janduse tootjana ei käsitata muu hulgas (i) isikuid, kes varustavad raamdirektiivi 2025/1892 artikli 3 punkti 4b teisest lõigust ttevõtet turgu kasutatud ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud ning võtab selles sätestatud erandi sisuliselt üle. e Liit tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega, s.t ei too Nimetatud sätte kohaselt ei hõlma tekstiil-, tekstiiliga turule uusi tooteid, vaid pikendavad olemasolevate seotud või jalatsitoodete tootja termin muu hulgas toodete eluiga; ja (ii) personaliseeritud tooteid tootvaid tootjaid, importijaid ja turustajaid ega muid füüsilisi ja iseenda tööandjana tegutsevaid rätsepaid. juriidilisi isikuid, kes tarnivad turul ERMELi seisukoht: korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid või sellistest kasutatud Viidatud normi aluseks on direktiivi 2008/98/EÜ, mis või jäätmeteks muutunud toodetest või nende osadest käsitleb jäätmeid (edaspidi jäätmete raamdirektiiv), saadud vastavaid tooteid. Seega on direktiivis erandi artikli 3 punkti 4b teine lõik, arvestades direktiiviga (EL) kohaldamisalasse sõnaselgelt hõlmatud ka importijad ja turustajad. 129 2025/1892 (edaspidi direktiiv 2025/1892) jäätmete Jäätmete raamdirektiiv ei sea kõnealuse erandi raamdirektiivi tehtud muudatusi. kohaldamise tingimuseks seda, et korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toode peab Seega tuleb JäätS § 23 lõike 116 eesmärgi mõistmisel olema pärit samast liikmesriigist, kus see turule tarnitakse. lähtuda direktiivi 2025/1892 põhjendusest nr 22, mille Samuti ei näe jäätmete raamdirektiiv ette erandit kohaselt liidus tuleks tootja laiendatud vastutuse kaubanduslikul eesmärgil teisest liikmesriigist imporditud kohaldamisalasse kuuluvate tootjate hulgast välja jätta korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toodetele. personaliseeritud tooteid tootvad iseenda tööandjana tegutsevad rätsepad, arvestades nende vähetähtsat rolli Vastupidi, jäätmete raamdirektiiv reguleerib eraldi selliste tekstiiliturul, ning need tootjad, kes teevad esimest korda kasutatud toodete piiriülest liikumist ning näeb ette turul kättesaadavaks korduskasutuskõlblikuks hinnatud nõuded, mille abil tõendada, et tegemist on kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid või korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toodetega, sellistest kasutatud või jäätmeteks muutunud toodetest mitte jäätmetega. või nende osadest saadud tekstiil-, tekstiiliga seotud või Samuti ei saa jäätmete raamdirektiivi põhjendusest 22 jalatsitooteid, et toetada nende toodete korduskasutamist järeldada, et kasutatud toodete turule tarnijate erand ja pikendatud kasutusiga, mis hõlmab parandamist, põhineks nende vähetähtsal rollil tekstiiliturul. taastamist, täiustamist, ümbertöötlemist ja väärindamist Põhjenduses 22 on vähetähtis roll toodud põhjendusena algtoote teatavate funktsioonide muutmise kaudu. personaliseeritud tooteid tootvate iseenda tööandjana Teisisõnu – rätsepad ning tootjad, kes teevad tegutsevate rätsepate väljajätmisele. esmakordselt turul kättesaadavaks Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toodete korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, puhul on erandi eesmärgiks toetada nende toodete tekstiiliga seotud või jalatsitooted, jäetakse tootja laiendatud vastutusest välja põhjusel, et nende roll korduskasutamist ja pikendatud kasutusiga, sealhulgas tekstiiliturul on vähetähtis. parandamist, taastamist, täiustamist ja ümbertöötlemist. Seetõttu ei ole põhjendatud muuta JäätS § 23 lõiget 116 Eestis on tavapärane, et korduskasutuskõlblikud tekstiil-, selliselt, et selles sätestatud erand ei kohalduks isikutele, tekstiiliga seotud või jalatsitooted tuuakse Eestisse kes toovad kaubanduslikul eesmärgil teisest liikmesriigist Euroopa Liidu teistest riikidest, st Eestis olemasolev Eestisse korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil ei muutu korduskasutuskõlblikuks, vaid tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid. Selline suurendatakse Eesti turul olevate toodete mahtu, sest muudatus piiraks jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkti need tuuakse näiteks Rootsist ja Saksamaalt. Seega ei ole 4b teises lõigus sätestatud erandit ning jätaks selle tegemist tekstiiliturul vähetähtsat rolli olevate rätsepate ja 130 isikutega, kes teevad esmakordselt turul kättesaadavaks kohaldamisalast välja isikud, keda jäätmete raamdirektiiv korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, sõnaselgelt erandiga hõlmab. tekstiiliga seotud või jalatsitooted, vaid riidekauplejatega. Küll aga tuleb erandi kohaldamisel tagada, et tegemist Sellised isikud tuleb sundkorras liita tootja laiendatud oleks jäätmete raamdirektiivis nimetatud tingimustele vastutusega ning need isikud peavad kandma tootja vastavate toodetega, s.o kasutatud toodetega, mis on laiendatud vastuse kulud. Vastupidisel juhul peab tootjate korduskasutuskõlblikuks hinnatud. Jäätmete ühendus või täpsemalt tootjad kandma riidekauplejate raamdirektiivi põhjenduse 23 kohaselt on kasutatud turule lastud tekstiilitoodete laiendatud tootjavastutuse kulud. tekstiil korduskasutuskõlblikuks hinnatud juhul, kui see on pärast kogumist, sortimist, korduskasutamiseks JäätS eelnõu § 23 lõige 116 moodustab erandi sama ettevalmistamist või kogumispunktis toimunud otsest paragrahvi lõikest 115 , mis sätestab tekstiil-, tekstiiliga asjatundlikku hindamist hinnatud seotud või jalatsitoodete tootja mõiste. JäätS § 23 lõike korduskasutuskõlblikuks. Selliste toodete piiriülesel 116 praeguse sõnastuse kohaselt ei loeta tootjaks isikut, saatmisel tuleb järgida jäätmete raamdirektiivi artiklis 22d kes tarnib turule jäätmete raamdirektiivi lisas IVc sätestatud nõudeid, sealhulgas nõudeid sortimise või loetletud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või professionaalse hindamise tõendamisele. jalatsitooteid, mis on korduskasutuskõlblikuks hinnatud, Eeltoodust tulenevalt on eelnõu § 23 lõige 116 jäätmete või jäätmete raamdirektiivi lisas IVc loetletud tekstiil-, raamdirektiiviga kooskõlas. tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, mis on sellistest kasutatud või jäätmeteks muutunud toodetest või nende osadest saadud, on automaatselt tootja laiendatud vastutusest vabastatud, sõltumata sellest, kas isiku poolt turule tarnitud tooted moodustavad turul olevatest toodetest vähetähtsa osa või kas neid tuuakse Eestisse kaubanduslikul eesmärgil. Selline sõnastus ei vasta direktiivi 2025/1892 põhjendusele nr 22. Teeme ettepaneku täpsustada JäätS eelnõu § 23 lõiku 116 nii, et selles lõikes nimetatud erand ei laiene isikutele, kes toovad Eestisse kaubanduslikult eesmärgil teisest liikmesriigist korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid. 131 JäätS § 23 lõiku 3 muudetakse ja selles nähakse ette, et Mittearvestatud. tootjate ühenduse liikmeteks on üksnes tootjad või Liikmeskonna piirang sisaldub juba kehtivas sättes, tootjate ühendused. mistõttu on eksitav esitada seda muudatusena. Eesti Elektroonikaromu OÜ 18.05.2026 märgukirjale on ERMELi seisukoht: Eesti Elektroonikaromu OÜ edastas Kliimaministeerium andnud põhjendatud vastuse. 18.05.2026 Kliimaministeeriumile märgukirja, milles: (i) Kordame, et jäätmekäitlejate tootjate ühendusse näitas, et jäätmekäitleja tootjate ühendusest välja jätmine kuulumise piirangu eesmärk on vältida tootjate ühenduse on vastuolus Euroopa Liidu õiguse esimusega; ja (ii) tekstiilijäätmete ringlussevõtuks tuleb jäätmekäitlejad ja jäätmekäitlejate vahelist huvide konflikti ning tagada, kaasata tootjate ühendusse. JäätS eelnõu seletuskirjas et tootjate ühenduse otsuseid teevad tootjad, kelle nimel puudub põhjendus, miks jäätmekäitlejaid ei ole võimalik ühendus laiendatud tootjavastutuse kohustusi täidab. tootjate ühenduse liikmetena kaasata, ehkki Euroopa Direktiivi (EL) 2018/851 põhjenduspunktis 22 on Liidu õigus seda ei välista. Samal ajal arvestab JäätS sõnaselgelt nimetatud vajadust vähendada huvide eelnõu märgukirja mõtet, et jäätmekäitleja kompetents on konflikti tekkimise võimalust tootjate nimel laiendatud vajalik. Tekstiilijäätmete ringlussevõtuks on vajalikud tootjavastutust kohaldavate organisatsioonide ja nendega konkreetsed meetmed, sh pikaajalised lepingulistes suhetes olevate jäätmekäitlejate vahel. jäätmekäitluslepingus, jäätmekäitlejate kaasamine Sama eesmärki on käsitlenud Euroopa Kohus kohtuasjas tootjate ühendustesse ning nendele tootjate ühendustes C-254/23. Kohtuotsuse punktis 181 leidis kohus, et nõue, liikmelisuse või osaluse võimaldamine. Sel põhjusel on mille kohaselt peavad tootjate ühenduses osalust omavad ebaõige JäätS eelnõu seletuskirja lk 14 põhjendused, et isikud olema tootjad, on otseselt kooskõlas keskkonna- ja muudatus tagab parema vastavuse ELi jäätme- ja rahvatervise kaitse eesmärgiga ning selle eesmärgi tootjavastutuse reeglitega ning et muudatus ei muuda tootjate ühenduste õiguslikku olemust, vaid täpsustab saavutamiseks sobiv. Kohus rõhutas seejuures, et selline nende ülesandeid. korraldus võimaldab panna tootjad vastutama toote olelusringi jäätmeetapi haldamise eest mitte üksnes Teeme ettepaneku viida JäätS eelnõu § 23 lõik 3 jäätmete rahaliselt, vaid ka korralduslikult. raamdirektiivi artikli 22a lõike 7 punktiga c). Sama lahendi punktides 182–183 käsitles kohus tootjate ühenduste, nendes osaluste omajate ja juhtorganite ning jäätmekäitlusteenuste osutajate vaheliste vertikaalsete sidemete piiramist. Kohus seostas selle direktiivi (EL) 2018/851 põhjenduspunktis 22 nimetatud eesmärgiga piirata huvide konflikti ohtu tootjate ühenduste ja nende 132 poolt antud ülesandeid täitvate jäätmekäitlejate vahel. Kohus selgitas, et sellised piirangud võimaldavad vähendada riski, et tootjate ühendus sõlmib jäätmekäitlusteenuste osutamiseks lepinguid ebaoluliste kaalutluste alusel pakkujatega, kes ei vasta ette nähtud majanduslikele või keskkonnaalastele nõuetele, ning pidas sellist piirangut sobivaks keskkonna- ja rahvatervise kaitse eesmärkide saavutamiseks. Lisaks märkis kohus punktis 188, et liikmesriigi seadusandja võib arvestada ohuga, et kui tootjate ühenduse juhtimist saavad mõjutada ettevõtjad, kes ei ole asjaomasel turul tegutsevad tootjad, võivad nad teha juhtimisotsuseid, mis kahjustavad ühenduse eesmärke. Seega toetavad kohtuotsuses toodud põhjendused § 23 lõikes 3 valitud lahendust: tootjate ühenduse kaudu täidavad tootjad oma laiendatud tootjavastutust mitte üksnes rahaliselt, vaid ka korralduslikult, samal ajal kui jäätmekäitlejate ja tootjate ühenduse vaheliste vertikaalsete sidemete piiramine vähendab huvide konflikti ning jäätmekäitlusteenuse osutaja valiku mõjutamise riski. Ka ERMELi viidatud jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõike 7 punkt c ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Artikli 22a lõikes 7 on tootjate nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täitvad organisatsioonid ja jäätmekäitlejad nimetatud tootja laiendatud vastutuse süsteemi rakendamisse kaasatud eri osalejatena. Jäätmekäitlejate süsteemi kaasamise kohustus ei tähenda nende liikmelisust või osalust tootjate ühenduses. 133  Tootjate ühenduse liikmeskonna piirang sisaldub juba kehtivas seaduses ega muutu eelnõuga. Kuid eelnõu seletuskirja on selguse huvides täiendatud põhjendustega, miks selline piirang on lubatav, selgitades tootjate ühenduse liikmeskonna piiramise eesmärki ning lisades asjakohased Euroopa Kohtu otsuses C-254/23 esitatud seisukohad. JäätS-i täiendatakse §-ga 253 , mille kohta näeb JäätS eelnõu seletuskiri ette, et selleks, et tekstiil-, tekstiiliga Tootjate rahastamiskohustus seotakse eelkõige liigiti seotud ja jalatsitootjate laiendatud tootjavastutuse kogutud tekstiilijäätmetega ning segaolmejäätmete hulka kohustusi ei kohaldataks tagasiulatuvalt ja et need jõudnud tekstiilijäätmete käitlemise kulude katmist vastaksid õiguskindluse põhimõttele, peaksid kõnealused tootjatelt ei nõuta. tootjad rahastama kulusid, mis on seotud liikmesriikid e territooriumil pärast muutmisdirektiivi jõustumist Selle lähenemise põhjendus on, et segaolmejäätmete tarnitud, kogutud, kasutatud ja jäätmeteks muutunud hulka jõudnud ajaloolise tekstiili eraldamine ja tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumise, sorteerimine ei pruugi olla majanduslikult otstarbekas. korduskasutamiseks sortimise, korduskasutamiseks ja ringlussevõtuks ettevalmistamise ning ringlussevõtu ja Seega, kuigi direktiiv 2025/1892 annab Eestile võimaluse muu töötlemisega, hõlmates ka tarbijatele müümata laiendada tootjavastutust ka segaolmejäätmetes tooteid. sisalduvale tekstiilile, on Eestis valitud lahendus, mille kohaselt hõlmab tootjavastutus liigiti kogutud ERMELi seisukoht: tekstiilijäätmeid, kuid mitte segaolmejäätmete hulka Esiteks, JäätS eelnõu seletuskirja põhjendused ei ole jõudnud ajaloolist tekstiili. Sarnast lähenemist on kooskõlas eelnõukohase JäätS §-ga 253 . Viidatud normis kasutatud ka Leedus. ei räägita midagi sellest, et tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitootjate laiendatud tootjavastutuse kohustused hakkavad kehtima edasiulatuvalt ega hõlma ajaloolisi jäätmeid. JäätS eelnõu ei sisalda rakendussätteid, mistõttu JäätS eelnõu jõustub üldises korras, mõjutades JäätS eelnõu jõustumise hetkel olemasolevaid 134 õigussuhteid (vt Riigikohtu 17.10.2005 otsus asjas nr 3- 1-1-86-05, p 5). Järelikult, sõltumata eelnõu seletuskirjas näidatust ning rakendussätete puudumisel, peavad tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitootjad tagama JäätS eelnõu jõustumisel laiendatud tootjavastutuse raames ka ajalooliste jäätmete käitlemise ja sellega seotud kulude kandmise. Teiseks, JäätS eelnõu seletuskirja põhjendustest ei selgu, kuidas tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsite jäätmete kogumisel hakatakse eristama ja koguma enne ja pärast direktiivi 2025/1892 jäätmeteks muutunud tooteid, st millised jäätmed on hõlmatud laiendatud tootjavastutusega ja millised mitte (nt kas jäätmete kogumiseks pannakse välja kaks kogumismahutit)? Kolmandaks puudub mõistlik põhjus ning seda ei nähtu ka JäätS eelnõu seletuskirjast, miks peaksid tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitootjate laiendatud tootjavastutuse kohustuse hakkama kehtima edasiulatuvalt. Eestis on seni probleemtoodete laiendatud tootjavastutust rakendatud nii, et olemasolevad tootjad ja tootjate ühendused täidavad ka probleemtoodetest tekkinud ajalooliste jäätmete käitlemise kulud (vt nt JäätS § 26 lg 14 ja § 262 ). JäätS § 254 lõigetega 2 ja 3 nähakse ette, et tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus võib Osaliselt arvestatud. täita tootja nimel tootja laiendatud vastutuse kohustust üksnes juhul, kui ta tõendab ülesannete täitmiseks Vastuolu ei ole selles, et jäätmekäitleja ei või kuuluda vajalikku pädevust jäätmekäitluse ja kestlikkuse tootjate ühendusse, kuid tootjate ühendusel peab olema valdkonnas. Sealjuures peab pädevuse tõendamiseks jäätmekäitlusalane pädevus. Tootjate ühendus täidab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate tootjate nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi ning 135 ühendusel olema vähemalt üks pädev isik, kellel on peab nende kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks omama keskkonna-, jäätmekäitlus- või materjalitehnoloogia, ka jäätmekäitlusalaseid eksperditeadmisi. Jäätmekäitleja tootearenduse või muu tekstiilijäätmete käitlemisega on seevastu tootja laiendatud vastutuse süsteemis seotud erialane teise astme kõrgharidus või sellele vastav eraldiseisev osaleja, kes võib osutada tootjate ühendusele kvalifikatsioon ja vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitlusteenuseid. jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas. Direktiivi (EL) 2018/851 põhjenduspunktides 21 ja 22 eristatakse tootjate nimel laiendatud tootjavastutuse ERMELi seisukoht: Esiteks näeb ERMEL olemuslikku kohustusi täitvaid organisatsioone ja jäätmekäitlejaid ning vastuolu selles, et jäätmekäitlejaid ei lubata tootjate ühenduse liikmeks, aga samal ajal nõutakse tootjate tuuakse eraldi eesmärgina välja vajadus vähendada nende ühenduselt jäätmekäitluse valdkonna kompetentsi. vahel huvide konflikti tekkimise võimalust. Euroopa Teiseks on vastuolu viidatud lõigetes eelnõus ja Kohus on kohtuasjas C-254/23 samuti käsitlenud tootjate seletuskirjas: eelnõu näeb § 254 lg 3 p-d 1 ja 2 ette ühenduste ja jäätmekäitlusteenuse osutajate rollide kumulatiivsetena, ent seletuskiri alternatiivsetena. eristamist. Kohus on muu hulgas selgitanud, et ERMEL peab problemaatiliseks, kui isikul on näiteks nendevaheliste vertikaalsete sidemete piiramine aitab keskkonnaalane haridus, ent puudub praktiline vähendada riski, et tootjate ühenduse otsuseid, sealhulgas töökogemus puudub. Olulisemaks tuleb pidada jäätmekäitlusteenuse osutaja valikut, mõjutavad valdkondlikku praktikat. ebaolulised kaalutlused. Seega teenivad jäätmekäitleja tootjate ühendusse kuulumise piirang ja tootjate ühenduse jäätmekäitlusalase pädevuse nõue erinevaid eesmärke. Jäätmekäitlusalaste eksperditeadmiste olemasolu tootjate ühenduses ei eelda, et jäätmekäitlusteenuse osutaja oleks tootjate ühenduse liige või osaleks selle juhtimises. Pädevuse nõue tagab, et tootjate ühendusel endal on tootjate nimel talle pandud kohustuste täitmiseks vajalikud teadmised, liikmeskonna piirang aga aitab vältida tootjate ühenduse ja jäätmekäitlusteenuse osutaja vahelist huvide konflikti. 136  Eelnõu ja seletuskirja vastuolu § 25⁴ lõike 3 punktides 1 ja 2 sätestatud hariduse ja töökogemuse nõuete osas on kõrvaldatud. Nõuded on muudetud alternatiivseteks, asendades nende vahel sõna „ja“ sõnaga „või“. Seega saab pädevust tõendada kas asjakohase erialase hariduse või vähemalt kolmeaastase töökogemusega jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas. Ei ole põhjendatud nõuda praktilist töökogemust igal juhul ega seada seda erialasest haridusest olulisemaks. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22c lõige 3 nõuab, et tootjate ühendus tõendaks vajalike eksperditeadmiste olemasolu jäätmekäitluse ja kestlikkuse valdkonnas, kuid ei näe ette, et need eksperditeadmised peavad olema omandatud just praktilise töökogemuse kaudu. Eelnõus võimaldatakse seetõttu nõutavat pädevust tõendada nii erialase hariduse kui ka valdkondliku töökogemusega. Kuna jäätmete raamdirektiivis on selgelt välja toodud, millistes valdkondades peab tootjate ühendusel olema eksperditeadmisi, sätestame pädevusnõuded alternatiivsete, mitte kumulatiivsetena. JäätS § 254 lg 5 p 2 näeb ette, et tootjate ühendus peab Mõeldud on tootjate ühenduse võimalikke kulusid nagu tagama, et rahalised tasud, mida tekstiil-, tekstiiliga normis ka kirjas on. seotud või jalatsitoodete tootjad neile maksavad, peavad arvestama tootjate ühenduse tulusid jäätmeteks muutnud asjaomase probleemtoote korduskasutusest, korduskasutamiseks ettevalmistamisest või selle ringlusse võtmisest saadud teisese toorme väärtusest. 137 ERMELi seisukoht: JäätS § 254 lg 5 p 2 puhul on ebaselge, kas tootjate ühendus hakkab ise selliseid tulusid saama või saavad neid käitluspartnerid. Juhul, kui tootjate ühendus neid tulusid ei saa, siis on küsimus, kuidas tootjate ühendus neid tulusid kontrollib ja arvestab. JäätS § 254 lg 5 p 3 näeb ette, et tootjate ühendus peab JäätS § 254 lg 6 eesmärk ei ole eeldada, et pikema tagama, et tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kasutuseaga toote jäätmekäitluse tegelik kulu oleks tootjaid koheldakse võrdselt, olenemata nende päritolust väiksem. Kasutusiga on tootjavastutuse tasu või suurusest, ning ei tekitata ebaproportsionaalselt suurt moduleerimise kriteerium, mille eesmärk on anda tootjale koormust tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete majanduslik stiimul pikema kasutuseaga toodete tootjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega valmistamiseks ja seeläbi vähendada jäätmeteket. ettevõtjatele, kes toodavad asjaomaseid probleemtooteid väikses koguses. Sellega haakub JäätS § 254 lg 6, mille järgi peab tootjate ühendus teenustasu arvutamisel arvestama tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kasutusaega. ERMELi seisukoht: JäätS § 254 lg 5 p 3 puhul tekib vastuolu sama sätte punktiga 1: nimelt tuleb kõiki võrdselt kohelda, aga arvesse tuleb võtta probleemtoote väikest kogust. Sellega haakub JäätS § 254 lg 6, mille järgi peab tootjate ühendus teenustasu arvutamisel arvestama tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kasutusaega. Kasutusiga ei vähenda tootjate ühenduse kulusid, vaid lükkab need edasi. Kasutusiga tähendab, et riided kestavad kauem, kuid ümbertöötlemise kulud on ikka samasugused. Diferentseerimisalus saaks olla kriteerium, kas ja kuidas on võimalik toodet ümber töödelda. JäätS § 254 lg 7 näeb ette, et tekstiil-, tekstiiliga seotud Selgitame, et tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitootjad, või jalatsitoodete tootjalt, kellel on vähem kui kümme kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive töötajat ning kelle aastakäive ja bilanss ei ületa kaht ja aastabilanss ei ületa kahte miljonit eurot, ei ole 138 miljonit eurot, nõuab tekstiil-, tekstiiliga seotud või vabastatud tootjavastutuse kohustustest ega andmete jalatsitoodete tootjate ühendus, et need tootjad esitaksid esitamisest. Eelnimetatud ettevõtetel on lihtsam igal aastal ainult esimest korda turul kättesaadavaks aruandluskohustus. tehtud toodete koguse, sealhulgas massina. Tootjate ühendus esitab andmeid samasuguse loogika alusel nagu praegu esitab tootjate ühendus andmeid ERMELi seisukoht: probleemtooteregistrisse. Iga tootja eest esitatakse turule lastud andmed ning edasise käitluse eest esitatakse Esiteks tuleb arvestada, et ilmselt ei ületa enamiku Eesti e-poodide käive kaht miljonit eurot ning nendel on vähem koondandmed. kui kümme töötajat. Seetõttu vabaneb suur osa Eesti e- poodidest tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjatest info esitamise kohustusest. Jääb arusaamatuks, miks Eesti riik nõustus direktiivi 2025/1892 artikli 22c lõike 20 teise lõike väljatöötamisel piirmääradega (2 miljonit ja vähem kui 10 töötajat), millele ei vasta suur osa Eesti ettevõtjaid? Teiseks, JäätS eelnõu ja seletuskiri ei selgita, kuidas hakkab tootjate ühendus olukorras, kus erinevad tootjad esitavad tootjate ühendusele erineva mahuga andmeid, esitama PROTO-le andmeid tootjate poolt turule lastud toodete kohta? JäätS § 255 lg 4 näeb ette võimaluse vabatahtlikult JäätS § 255 sätestab millistele nõuetele peab vastama käitatavateks kogumispunktideks. tekstiilitoodete kogumisvõrgustik, mille tekstiil-, ERMELi seisukoht: Jääb ebaselgeks, kes ja mis tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja või tootjate tingimustel saab vabatahtlikult kogumispunkti käitada. ühendus peab looma. Tegemist ei ole vabatahtlikult On märkimisväärne, et eelnõu kehtestab tekstiilitootjate loodavate kogumispunktidega. § 254 lõige 4 sätestab ühenduse suhtes pädevusnõuded, kuid vabatahtliku kellega koostöös võib tootjate ühendus kogumispunkti osas jäetakse avamata isegi see, milline kogumisvõrgustiku luua. isik seda võib käitada. Vabatahtliku kogumispunkti käitamise kulud peavad olema kontrollitavad, et vältida olukorda, kus majanduslikult nutikad isikud loovad vabatahtlikult käitatavad kogumispunktid ainult selleks, et nõuda tootjate ühenduselt kulude hüvitamist. Teeme 139 ettepaneku täiendada eelnõud nii, et sätestatakse nõuded vabatahtlikku kogumispunkti pidava isiku suhtes ning kehtestatakse vabatahtliku kogumispunkti kulude põhjendatuse ja kontrollitavuse nõuded. JäätS § 256 lg 3 näeb ette, et sotsiaalmajanduse üksused Juhul, kui sotsiaalmajanduse üksused ei ole esitavad vähemalt kord aastas probleemtooteregistrisse tootjavastutuse süsteemi osaks peavad nad andmeid käesoleva seaduse § 261 lõike 2 alusel probleemtooteregistrile esitama ise andmed. Kui kehtestatud nõuete ja korra kohaselt. sotsiaalmajanduse üksus on tootjavastutuse süsteemi osaks esitab tootjate ühendus koondandmed. ERMELi seisukoht: Jääb ebaselgeks, kes ja kuidas Probleemtooteregistrisse andmete esitamine on raporteerimiskohustust täidavad, näiteks, kas Humana reguleeritud probleemtooteregistri põhimäärusega ning peab PROTO-sse andmeid esitama. see tuleb kooskõlastusringile ja arvamuse avaldamiseks aasta lõpus või uue aasta esimesel poolel. JäätS § 26 lg 18 näeb ette, et kasutatud ja jäätmeteks Me ei pea põhjendatuks kehtestada regulatsioonis muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, konkreetse koolituse, sertifikaadi või kutsetunnistuse mis kogutakse liigiti, käsitatakse kogumisel jäätmetena, nõuet. Sättes on juba määratletud pädeva isiku sisulised välja arvatud juhul, kui neid tooteid annavad nõuded ning hindamise sisu ja kriteeriumid. Vajaduse lõppkasutajad otse üle ja mille korduskasutusettevõtja või korral saab hindaja pädevust tõendada läbitud koolituse, sotsiaalmajanduse üksus on kogumispunktis otseselt juhendite ja varasema töökogemusega. asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks hinnanud. ERMELi seisukoht: Jääb ebaselgeks, kes saab asjatundlikku hindamist läbi viia, ja kas asjatundlik hindamine mingil kujul fikseeritakse. Praegu on eelnõus ümber kirjutatud jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõige 3, kuid selle praktiline rakendamine on ebaselge. JäätS § 13630 lg 2 järgi käesoleva seaduse § 23 lõikes 115 Sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikkel 41 nimetatud tootjatel, kellel on vähem kui kümme töötajat (c). ning kelle aastakäive ja aastabilanss ei ületa kaht miljonit Väiksematele ettevõtjatele, kellel on vähem kui kümme eurot, rakendatakse laiendatud tootjavastutuse kohustusi töötajat ning kelle aastakäive ja bilansimaht ei ületa kahte alates 2029. a 17. aprillist. miljonit eurot, nähakse ette lisaüleminekuaeg ning nende 140  puhul hakkavad laiendatud tootjavastutuse nõuded ERMELi seisukoht: JäätS § 13630 lg 2 järgi käesoleva kehtima alates 17. aprillist 2029. Sellega tagatakse seaduse § 23 lõikes 115 nimetatud tootjatel, kellel on proportsionaalsus, arvestades väiksemate tootjate piiratud vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja haldussuutlikkust ja majanduslikku koormust. aastabilanss ei ületa kaht miljonit eurot, rakendatakse laiendatud tootjavastutuse kohustusi alates 2029. a 17. Eelnõu ei räägi mitte müügitulust vaid aastakäibest ja aprillist. ERMELi hinnangul puudub selliseks vaheteoks aastabilansist. alus. Ehkki JäätS eelnõu loeb kuni kaks miljonit eurot müügitulu teeniva ettevõtte väikeettevõtteks, siis jäetakse tähelepanuta, et kaks miljonit eurot müügitulu tähendab samal ajal suurt kogust tekstiili. Alkoho Kõigepealt on igati positiivne, et eelnõus on alkoholi Osaliselt arvestatud. litootjat eripära juba arvesse võetud ning üksnes alkoholiseaduse Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Erand on tehtud e ja § 2 lõike 1 tähenduses alkoholi tootmise, alkoholi jae- või ettevõtjatele, kelle põhitegevusala on seotud alkoholiga, Maalet hulgimüügi või jookide serveerimisega tegelevad olenemata teistest tegevusaladest. oojate ettevõtjad on kavandatud kohustuste kohaldamisalast välja jätta. Liit Alkoholi eraldi käsitlemine võimaldab vältida alkoholi spetsiifikast tulenevat tarbetut halduskoormust nii riigile kui ka ettevõtjatele, ilma et sellega kaasneks eelnõu eesmärgi seisukohalt võrreldav kasu. Alkoholil, eriti kangel alkoholil, ei ole reeglina kiiret riknemisohtu, mis tingiks annetamise vajaduse toidujäätmete vältimise eesmärgil. Vajadusel on jäätmetekke vältimiseks võimalik rakendada muid asjakohaseid meetmeid. Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liit on vajadusel valmis kaasa mõtlema ja arutama, kuidas alkoholi erandit eelnõus võimalikult selgelt ja eesmärgipäraselt sõnastada. Siinkohal ka paar esmast tähelepanekut. 141 Alkoholi käibe ja tegevusmahu arvestamine kohustuste kohaldumise lävendites Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on oma seisukohas juhtinud tähelepanu vajadusele täpsustada, kuidas kohaldub eelnõu suurematele alkoholimüüjatele, kelle tegevus ei piirdu üksnes alkoholiga, arvestades, et praktikas võivad alkoholi jaemüüjad, hulgimüüjad või jookide serveerijad pakkuda ka toitu või alkoholivabasid jooke. Üheks võimalikuks lahenduseks võiks olla täpsustus, et eelnõus sätestatud kohustuste kohaldumise lävendites — näiteks 2 miljonit eurot käivet tootmisel ja 5 miljonit eurot käivet hulgimüügil — ei võeta arvesse alkoholiseaduse § 2 lõike 1 tähenduses alkoholi tootmise, jae- ega hulgimüügi ning jookide serveerimisega seotud käivet ega muud tegevusmahtu. Selline lahendus ei välistaks eelnõu kohaldumist ettevõtja mittealkohoolsele tegevusele, kui see tegevus iseseisvalt vastab eelnõus sätestatud kriteeriumidele. Küll aga aitaks see vältida olukorda, kus ettevõtja satub toidujäätmete arvestuse, tegevuskava või annetamisega seotud kohustuste alla üksnes alkoholi tootmise või müügi mahu tõttu. Teisisõnu võiks kohaldumise hindamisel küsida esmalt seda, kas ettevõtja mittealkohoolne tegevus ületab eelnõus sätestatud lävendid ka ilma alkoholi käivet ja tegevusmahtu arvestamata. Kui mittealkohoolne tegevus iseseisvalt lävendeid ei ületa, ei peaks kohustused rakenduma üksnes alkoholi mahu tõttu. Aga loomulikult on siin variante veel, mis võib-olla administratiivselt lihtsamad. Näiteks kaaluda baaride puhul kasutatud loogikale sarnast täpsustust, et alkoholi 142  kõrval vähesel määral muude jookide pakkumine või müük ei välista iseenesest alkoholi erandi kohaldumist, kui selline tegevus ei ole iseseisvalt märkimisväärne. Käibe mõiste täpsustamine Selgitame: Lävendite hindamisel lähtutakse ettevõtja Lisaks võib täiendavalt kaaluda kas õigusselguse huvides põhitegevusalast ning eelmise majandusaasta vajaks täpsustamist, mida eelnõus käibe all silmas majandusaasta aruandes kajastatavast müügitulust. peetakse. Eelnõus ei kasutata eraldi tegevusala-, kontserni- ega Muu hulgas võiks olla selge, kas lävendite hindamisel riigipõhist käibenäitajat. lähtutakse asjaomase tegevuse müügitulust või ettevõtja või kontserni kogu käibest, kuidas käsitletakse aktsiisi ja käibemaksu ning kas hulgimüügi puhul arvestatakse üksnes Eesti turule suunatud müüki. Eeldus oleks, et silmas peetakse konkreetse kohustatud ettevõtja asjaomase tegevuse müügitulu ilma käibemaksu, aktsiisita ja hulgimüügi puhul Eesti turule suunatud müük. Eesti Toidujäätmete tekke vähendamise 10% eesmärk. Mittearvestatud. Toiduai Eelnõu punkt 32) kohustab toidutööstusi hiljemalt 31. Eelnõus ei ole ettevõtjatele rakenduvat 10% toidujäätmete netööst detsembriks 2030 vähendama toidu töötlemisel ja vähendamise eesmärki ning iga toidutööstuse ettevõtja ei use Liit valmistamisel tekkivaid toidujäätmeid vähemalt 10% pea individuaalselt saavutama 10% toidujäätmete võrreldes aastatel 2021–2023 tekkinud keskmise aastase vähenemise eesmärki. Tegemist on riikliku sihtarvuga toidujäätmete kogusega. ning selle sätestamine on vajalik direktiivi ülevõtmiseks Eesti õigusesse. Juhime Teie tähelepanu sellele, et nii direktiivis 2025/1892, kui ka eelnõu seletuskirjas on sõnaselgelt märgitud, et tegemist on riikliku eesmärgiga. Direktiiv sätestab, et riigil tuleb eesmärgi täitmiseks välja töötada vastavad programmid, kujundada hoiakuid, teavitada, muuta käitumist, võidelda toidujäätmeid põhjustavate turutavadega, soodustada annetamist, toetada koolitusi, edendada innovatsiooni ning tehnoloogilisi lahendusi. Kõik need ülesanded on ainult riigi poolt täidetavad. 143 Toiduettevõtete põhitegevus on konkurentsivõimeline toidutootmine. Ettevõtted ei saa oma ressursse kulutada riiklikele ülesannetele ega võtta üle riigi kohustusi. Toiduliidu liikmete tagasisides toodi välja, et Eestis on mitmeid tootmisettevõtteid, kus toidukadu ei tekigi ja selle vähendamine pole tehniliselt võimalik. Kokkuvõttes pole võimalik riiklikku kohustust tõlgendada nii, nagu peaks iga toidutööstuse ettevõte individuaalselt saavutama 10% toidukao vähendamise. Eriti olukorras, kus mõisted on ebaselged, lähteandmeid ebausaldatavad ja arvestusmetoodika puudub. Eelneva põhjal ei ole riikliku toidukao vähendamise 10% eesmärgi delegeerimine ettevõtetele põhjendatud. Ettepanek: palume eelnõust eemaldada ettevõtetele rakenduv toidukadude 10% vähendamise eesmärk. Toidujäätmete tekke vähendamise tegevuskava Mittearvestatud. koostamine. Nõustume, et paljud toidukäitlejad rakendavad juba täna Eelnõu punkti 4) kohaselt ettevõtetel koostada toidujäätmete vähendamise meetmeid ning see on nende toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava, mis peab majandushuvides. Eelnõu eesmärk ei ole kehtestada uusi sisaldama järgmisi tegevusi: töötajate ja tarbijate meetmeid, vaid tagada juba kasutusel olevate lahenduste teadlikkuse suurendamine, töötajate koolitamine, süsteemne kavandamine, rakendamine ja tulemuste tehnoloogia arendamine ning võimaluse korral hindamine. annetamine. Lisaks tuleb toidutootja veebilehel avalikustada andmed eelneval kalendriaastal annetatud Tegevuskava koos arvestuse pidamise kohustusega loob toidu koguste osakaalu kohta maha kantud toidu massist. aluse eesmärkide seadmiseks, meetmete rakendamiseks Ettevõtete tagasisides toodi korduvalt välja, et ning tulemuste hindamiseks. Samuti võib tegevuskava toiduettevõtted tegelevad igapäevaselt kadude, olla osa olemasolevast kvaliteedi-, keskkonna-, arengu- sealhulgas ka tooraine ning valmistoodangu kao 144 vähendamisega. Kadude järjepidev vähendamine on või muust juhtimisdokumendist, mistõttu ei pea ettevõtja konkurentsitihedal toiduturul püsimise oluline koostama eraldi uut dokumenti. eeltingimus. Eelnõus loetletud toidujäätmete vähendamise meetmed ei ole ettevõtetele uued ja Selgitame seletuskirjas täiendavalt, et tegevuskava kordavad üle ammu käivitatud tegevusi. eesmärk on eelkõige olemasolevate tegevuste koondamine ja süstemaatiline juhtimine. Samuti täpsustame eelnõu SEI ja EMÜ hiljuti koostatud toidukadude uuringu sõnastust, et oleks selgem, millised tegevuskavas lõpparuandes on välja toodud, et kõik küsitletud toidutööstused juba tegelesid nii töötajate koolituse, käsitletavad meetmed on rakendatavad vastavalt ettevõtte informeerimise kui tehnoloogia arendmisega. Uuringu lk tegevuse eripärale (st kõik ei ole kohustuslikud osad). 31 on kirjas, et toidujäätmete tekke, eelkõige toidukao osa vältimine, on otseselt seotud kulude vähendamisega ja seetõttu olid kõik uuringus osalenud ettevõtted võtnud kasutusele meetmeid toidujäätmete tekkimise vältimiseks ja vähendamiseks. Uuringus rõhutati, et „kõik tootmisettevõtted peavad oluliseks tekkivate jäätmete vältimist ja vähendamist. Toidujäätmete tekke, eelkõige toidukao osa vältimine, on otseselt seotud kulude vähendamisega ja seetõttu olid kõik uuringus osalenud ettevõtted võtnud kasutusele meetmeid toidujäätmete tekkimise vältimiseks ja vähendamiseks.“ Paljud ettevõtted teevad toidujagamise organisatsioonidega juba vabatahtlikku koostööd. Ettevõtetele, kelle toidujäätmete kogus jääb kehtestatud vähese tähtsusega piirmäärast allapoole, põhjustab tegevuskava nõue ebavajalikku halduskoormust ja bürokraatia kasvu. Neile ettevõtetele tuleks luua oluliselt lihtsustatud arvestuse võimalus või võimaldada tegevuskava erandit. 145 Kokkuvõttes ei lisandu toidujäätmete vähendamise tegevuskava koostamisega juba rakendunud kadude vähendamise tegevustele praktiliselt midagi. Tegevuskava koostamine ja ajakohastamine paisutab vaid halduskoormust ja -kulusid. Ettepanek: palume eelnõust jätta välja nõude toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostamiseks. Toidujäätmete tekke arvestus. Mittearvestatud. JätS muutmise eelnõu punkt 4) kohustab Toidujäätmete mõiste on olemas kehtivas jäätmeseaduses toidutööstusettevõtteid, kelle põhitegevusala on ning tuleneb Euroopa Liidu õigusest, seega puudub toiduainete tootmine ning eelmise kalendriaasta käive vajadus seda käesolevas eelnõus uuesti defineerida. ületas 2 miljonit eurot, pidama tegevuskoha põhjal Samuti toimub riiklik eesmärkide seire Euroopa arvestust kalendriaasta jooksul oma tegevuses tekkinud Komisjoni kehtestatud metoodika alusel. Eelnõusse toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle igas lisatakse maha kantud toidu mõiste. toidukäitlemise etapis. Juhime veelkord Teie tähelepanu sellele, et JätS eelnõus, Eelnõu ei näe ette ettevõtjatele kohustust kasutada üht ega ka üheski muus valdkondlikus õigusaktis pole konkreetset ettevõttesisest mõõtmismeetodit. Arvestuse defineeritud „toidujäätmete“ ega „maha kantud toidu“ pidamise eesmärk on eelkõige võimaldada ettevõtjal mõisteid. Samuti pole toidujäätmete arvestuseks välja tuvastada toidujäätmete tekkekohad ja -põhjused ning töötatud ühtset metoodikat. hinnata aja jooksul toimunud muutusi. Eelnõus viidatud direktiivi 2008/98/EÜ toidujäätmete Üksnes müügitulu suurus ei pruugi küll olla piisav koguse ühtse mõõtmise ühise metoodika ja kvaliteedi toidujäätmete tekkepotentsiaali hindamiseks, kuid miinimumnõuded (ELT L 248, 27.9.2019, lk 77) ning tegemist on halduskoormuse vähendamiseks valitud Euroopa Komisjoni otsus 2019/1597 on äärmiselt proportsionaalse lävendiga, mitte hinnanguga üksiku üldsõnalised. Need õigusaktid pole toidujäätmete tekke ettevõtja toidujäätmete tekkekogusele. Käibelävendi arvestuseks kasutatavad. Ebaselge metoodikaga toidukadude arvestuse kohustus ei täida oma eesmärki ja eesmärk on suunata kohustused suurematele ettevõtjatele, tingib asjatut halduskoormuse ning kulude suurenemist. kelle tegevusel on suurim potentsiaalne mõju 146  Toidu tootmise käigus tekib palju vahe- ja kõrvalsaadusi, toidujäätmete tekkekogustele, ning vältida mille liigitamine on keeruline ja mitmeti tõlgendatav. ebaproportsionaalset koormust väiksematele ettevõtjatele. Toidukao vähendamisel tuleks arvestada ainult välditavat toidukadu, ning eraldada sellest vältimatud Eelnõust jäetakse välja toidutööstusettevõtjate kohustus tootmisjäägid, toiduohutusnõuetele mittevastav toodang, avalikustada annetatud toidu osakaal maha kantud toidust. kõrvalsaadused, mida saab kasutada inimtoiduks või loomasöödaks, mida kasutatakse biogaasi tootmiseks või väärindatakse mõnel muul viisil. Käibepiir 2 miljonit eurot ei anna asjakohast hinnangut toidukao koguse kohta. Kõrge käibega, kuid väga väikese jäätmetekkega ettevõttele võivad täismahus nõuded olla ebaproportsionaalsed. Üksnes müügitulu suurus ei ole piisav näitaja ettevõtte toidujäätmete tekkepotentsiaali hindamiseks. Ettepanek: palume puuduva metoodika ja ebaselgete toidukao definitsioonide ning sellest tingitud halduskoormuse suurenemise vältimiseks jätta eelnõust välja ettevõtete toidujäätmete arvestuse nõude. MTÜ Eesti Toidupank toetab eelnõu eesmärki vähendada Mittearvestatud. Eesti toidujäätmete teket ning suurendada söömiskõlbliku Toidup toidu suunamist inimtoiduks. Peame positiivseks, et Eelnõu ei takista toitlustusega tegelevaid ettevõtjaid, ank eelnõu loob suurematele toidutarneahela osapooltele sealhulgas cateringi teenuse pakkujaid, tegemast koostööd (Eesti- kohustuse pidada arvestust, koostada tegevuskava ning toidu ümberjaotamise organisatsioonidega ega annetamast Hollan osaliselt ka avalikustada annetamisega seotud andmeid. tarbimiseks kõlblikku toitu kehtivate nõuete kohaselt. Selleks, et jäätmeseadusega saavutada soovitud mõju di Samuti on toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava teeme järgmised ettepanekud. Heateg 1. Laiendada koostöö- ja annetamiskohustuse põhimõtet koostamise kohustus ja arvestuse pidamise kohustus juba evusfon ka teatud toitlustustegevustele Eelnõu kohaselt peavad kavandatud suurematele toitlustusettevõtjatele ning need d SA) teatud suurusega jaemüüjad ja toidutööstusettevõtted tegevused suunavad eeldatavalt ka senisest enam tegema lepingu sõlmimise ettepaneku toidu annetama. Cateringi teenuse pakkumisel ja suurürituste ümberjagamise organisatsioonile. Toidupanga hinnangul toitlustamise puhul sõltub toidu ülejäägi tekkimine 147 tuleks kaaluda sarnase põhimõtte laiendamist ka olulisel määral konkreetse ürituse iseloomust, mahust, suurematele toitlustusettevõtetele või vähemalt nendele logistilistest võimalustest ning toiduohutuse nõuetest. toitlustustegevustele, mille puhul tekib märkimisväärne toidu päästmise potentsiaal. Mõistame, et kogu toitlustussektor ei ole homogeenne ning paljudes ettevõtetes moodustavad jäätmetest olulise osa taldrikujäägid ja muud inimtoiduks mittesobivad jäägid. Samas tekib märkimisväärne kogus päästmiseks sobivat toitu just cateringi teenuste puhul, kus valmistatud, kuid välja andmata toit võib jääda realiseerimata. Toidupanga praktiline kogemus näitab, et sadade või tuhandete osalejatega üritustel puudub sageli eelnevalt kokkulepitud lahendus söömiskõlbliku ülejääva toidu päästmiseks. Sellistel juhtudel võib märkimisväärne kogus kvaliteetset toitu jääda kasutamata üksnes seetõttu, et annetamise korraldus ei ole läbi mõeldud ega vajalikud koostöösuhted eelnevalt loodud. Koostöölepingu olemasolu või vähemalt lepingu sõlmimise kohustus aitaks selliseid olukordi ennetada. Lisaks on Toidupangale teadaolevalt Põllumajandus- ja Toiduamet üle vaatamas juhendit „Toiduohutus annetamisel“. Arutlusel on võimalus lubada teatud tingimustel, eelkõige toiduohutusnõuete täitmise ja temperatuurirežiimi järgimise korral, annetada ka serveeritud, näiteks buffet- laudadelt üle jäänud toitu. Selline lähenemine on kasutusel näiteks Soomes. Juhul kui vastav muudatus rakendub, suureneb cateringi- ja üritustoitlustuse sektoris toidu päästmise potentsiaal veelgi. Seetõttu teeme ettepaneku kaaluda järgmist meedet: Toitlustusettevõtjal, kes valmistab toitu väljaspool oma püsivat teeninduskohta toimuvatele üritustele või teenindab ühekordseid suurüritusi, peab olema sõlmitud 148 koostööleping toidu päästmiseks sobiva organisatsiooniga. Kuna toitlustusettevõtted peavad eelnõu kohaselt niigi pidama arvestust ja koostama tegevuskava toidujäätmete vähendamiseks, oleks selline meede proportsionaalne. 2. Avaliku sektori toitlustushangete täiendavad nõuded Mittearvestatud. Teeme ettepaneku sätestada, et avaliku sektori Kliimaministeeriumil on kavas eraldiseisvalt teha toitlustusteenuste hangetes peab hankepartneril olema muudatused keskkonnaministri 29.06.2021 määruses nr koostatud tegevuskava toiduraiskamise vähendamiseks ja 35 „Hankelepingu esemeks olevate toodete ja teenuste söömiskõlbliku ülejääva toidu kasutamiseks. keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja nende kohta Tegevuskavas kirjeldatakse vähemalt: • meetmeid riigihanke alusdokumentides kehtestavad tingimused“ toiduraiskamise ennetamiseks; • söömiskõlbliku ülejääva kehtestades toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike toidu käitlemise ja annetamise korda; • koostööpartnerit või koostööpartnereid (registreeritud toiduabi riigihangete kriteeriumid. Määruse eelnõu koostamist organisatsioonid); • vastutavaid isikuid ja tegevusi, mis alustatakse 2026. aasta sügisel. Toidu ja toitlustusteenuse tagavad toidu ohutu ning sujuva üleandmise. Kui keskkonnahoidlike riigihanke kriteeriumite välja söömiskõlbliku ülejääva toidu kogused on väikesed ning töötamise eesmärgiks on aidata kaasa: annetamine ei ole otstarbekas, tuleks võimaluse korral o toidusüsteemiga seotud negatiivse kliima- ja eelistada toidu kaasaandmist üritusel osalejatele või teisi keskkonnamõju vähenemisele; lahendusi, mis võimaldavad toidu kasutamist o puu- ja köögiviljade ning kaunviljade tarbimise inimtoiduna. Lisaks teeme ettepaneku sätestada, et suurendamisele; hankepartneril peab olema kehtiv koostööleping või muu o regionaalsete toodete tootmise ja tarbimise eelnevalt sõlmitud koostöökokkulepe registreeritud kasvule; toiduabi organisatsiooniga. Selle nõude eesmärk ei ole o väiksema kliima ja- keskkonnajalajäljega toidu kohustada annetama igal juhul, vaid tagada, et võimaliku tootmise edendamisele; ülejäägi tekkimisel on toidu päästmise korraldus eelnevalt läbi mõeldud ja kokku lepitud. Toidu o toidu raiskamise vähendamisele. annetamine toimub üksnes juhul, kui: • tekib Seetõttu käsitletakse ka antud ettepanekut määruse eelnõu söömiskõlblik ülejääk; • annetamine on praktiliselt koostamise raames. Määruse eelnõu koostamine toetab ka võimalik; • täidetud on kõik toiduohutuse nõuded. Samuti jäätmete raamdirektiivi kohustuste ülevõtmist. teeme ettepaneku, et hankepartner esitaks pärast lepingu täitmist või ürituse lõppu tellijale aruande, milles tuuakse 149 välja: • maha kantud söömiskõlbliku toidu kogus; • päästetud toidu kogus; • päästetatud toidu osakaal maha kantud söömiskõlblikust toidust. Selline aruandlus suurendab läbipaistvust, võimaldab hinnata meetmete tulemuslikkust ning aitab tulevikus täpsemalt planeerida vajalikke toidukoguseid. 3. Hulgikaubanduse andmete avalikustamine Palume Mittearvestatud. kaaluda, kas annetatud toidu osakaalu avalikustamise Eelnõus on annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustus võiks laieneda ka suurematele kohustus pärast kooskõlastusringi piiratud hulgikaubandusettevõtetele. Seletuskirjas on jaekaubandusele, kus annetamine on üks olulisemaid ja põhjendatud, et hulgimüüjate nähtavus avalikkusele on paremini mõõdetavaid toidujäätmete vältimise meetmeid. väiksem ning mõju seetõttu kaudsem. Samas on Hulgikaubanduse tegevusmudelid ja roll tarneahelas on hulgikaubanduse sektoris sageli märkimisväärne oluliselt mitmekesisemad, mistõttu ei pruugi avalikustatud annetamispotentsiaal, eelkõige olukordades, kus toodete säilivusaeg ei vasta enam jaekaubanduse nõuetele, kuid näitaja olla ettevõtjate vahel võrreldav ega anda sama tooted on jätkuvalt inimtoiduks kõlblikud. Toidupanga informatiivset ülevaadet. kogemus näitab, et märkimisväärne osa päästetud toidust pärineb just sellistest olukordadest. Seetõttu võiks Hulgikaubandusele kehtestatakse kohustus pidada kaaluda vähemalt suuremate hulgiettevõtete kaasamist arvestust toidujäätmete ja annetatud toidu üle ning teha avalikustamise kohustuse alla. toidu ümberjaotamise organisatsioonile koostöölepingu sõlmimise ettepanek. Selle põhjal on võimalik hinnata tulevikus, kas avalikustamiskohustuse laiendamine oleks põhjendatud ja proportsionaalne. 4. Annetatud toidu ja toidujäätmete osakaalu Arvestatud. avalikustamine Toetame meedet, mis kohustab Jäätmetekke osakaal ja annetatud toidu osakaal toidu ettevõtteid avalikustama annetatud toidu osakaalu kogu mahakandest on kaks eraldiseisvat näitajat ning annetatud mahakantud toidust. Toidupanga hinnangul on see toidu osakaalu avalikustamise säte säilib eelnõus. jätkuvalt kõige informatiivsem näitaja, kuna peegeldab otseselt, kui suur osa tarbimiskõlblikust toiduülejäägist jõuab inimesteni. Praegu ei ole see teave avalik, mistõttu tekivad sageli olukorrad, kus ettevõte kujundab endast kuvandit kui suurest annetajast, kuid tegelikkuses 150  jõuavad Toidupanka vaid väga väikesed kogused toitu või annetused piirduvad ainult ühe toidugrupiga, näiteks leiva- ja saiatoodetega. Avalik aruandlus aitaks suurendada läbipaistvust ning võimaldaks hinnata ettevõtete tegelikku panust toiduraiskamise vähendamisse ja toiduannetustesse. Mõistame ettepanekut avalikustada lisaks annetamise osakaalule ka toidujäätmete osakaal mahakantud toidust. Leiame siiski, et see näitaja üksi ei võimalda hinnata, kui palju söömiskõlblikku toitu tegelikult raisku läks. Toidujäätmete hulka võivad kuuluda nii inimtoiduks sobinud tooted kui ka mittesöödavad osad, näiteks koored, luud, varred või muud tootmisjäägid. Seetõttu võib sama näitaja taga olla väga erinev tegelik olukord. Kui kaaluda täiendavate näitajate avalikustamist, võiks toidujäätmete osakaalu käsitleda annetamise näitaja täienduse, mitte alternatiivina. Kokkuvõte Toidupank toetab eelnõu üldist eesmärki vähendada toidujäätmete teket ja suurendada söömiskõlbliku toidu annetamist. Leiame, et eelnõu mõju võiks veelgi suurendada: 1. laiendades annetamisalase koostöö kohustuse põhimõtet suure annetamispotentsiaaliga toitlustustegevustele; 2. kehtestades avaliku sektori toitlustushangetes nõuded toidukao ennetamise tegevuskavale, koostööle toiduabi organisatsioonidega ja tulemuste aruandlusele; 3. analüüsides täiendavalt hulgikaubanduse kaasamist annetamise andmete avalikustamisse; 4. käsitledes toidujäätmete osakaalu näitajat võimaliku lisainfona, mitte peamise tulemusnäitajana. Greens Greensession OÜ ja Ökopere OÜ toetavad jäätmeseaduse Selgitame: 400 m² müügipinna lävendi valikul on ession muutmise eelnõu eesmärki vähendada toidujäätmete arvestatud nii teiste riikide praktikaid kui ka Eesti turu 151 OÜ ja teket ning suurendada söömiskõlbliku toidu kasutamist eripära. Tegemist on lävendiga, mida kasutatakse ka Ökoper inimtoiduna. Peame oluliseks, et eelnõu keskendub muudes jäätmevaldkonna kohustustes Eestis. Eesmärk on e OÜ toidujäätmete tekke vältimisele, ettevõtjate teadlikkuse ja suunata kohustused eelkõige nendele ettevõtjatele, kelle vastutuse suurendamisele ning toidu annetamise tegevusmaht ja mõju toidujäätmete tekkele on suurem, soodustamisele. Eelnõu täiendamiseks ja selle vältides samal ajal ebaproportsionaalse halduskoormuse rakendamise selguse suurendamiseks teeme järgmised tekitamist väiksematele jaekettidele ja kauplustele. ettepanekud ning palume täpsustada alljärgnevaid Eelnõu ettevalmistamise käigus toimunud aruteludel küsimusi. 1. Jaekaubandusettevõtetele seatud 400 m² müügipinna piir Palume selgitada, millistel andmetel, kaupade jaekaubanduse sektori esindajatega toodi samuti analüüsil või metoodikal põhineb välja, et alla 400 m² müügipinnaga kauplused on valdavalt jaekaubandusettevõtetele seatud 400 m² müügipinna piir. väiksemad kauplused ning suurem osa toidukaupade Seletuskirjas on märgitud, et toidujäätmete kogus kasvab jaemüügist toimub suuremates kauplustes. Seetõttu üldjuhul koos müügipinna, sortimendi ja käibega, kuid ei võimaldab 400 m² lävend hõlmata suure osa sektori selgu, miks on kohustuse rakendamise piiriks valitud just tegevusest ja võimalikust toidujäätmete tekkest, jättes 400 m². EL-i jäätmete raamdirektiivi muudatus samas väiksemad ettevõtjad, kellel suuremaid poode üldse konkreetset müügipinna piiri ette ei näe, vaid jätab pole, täiendavast halduskoormusest välja. liikmesriikidele võimaluse määratleda ettevõtjad, kellel Täiendame seletuskirja selgitustega, miks on valitud just on toidujäätmete vältimisel ja tekkimisel oluline roll. 400 m² lävend ning millistest kaalutlustest selle Teistes riikides on kasutusel nii 400 m²-st väiksemaid kui määramisel lähtuti. ka suuremaid piirmäärasid ning nende määramisel lähtutakse üldjuhul riigi enda analüüsist ja turu eripäradest. Seetõttu palume täpsustada, millest lähtudes on Eesti puhul valitud just 400 m² piir ning kas selle sobivust Eesti jaekaubanduse struktuuri ja tegelike toidujäätmete koguste suhtes on eraldi analüüsitud. 2. Koostöölepingu sõlmimise ettepaneku tegemise Selgitame: säte kohaldub ettevõtjale tervikuna, mitte kohustuse ulatus jaekaubanduses Palume täpsustada, üksikule kauplusele. Kui ettevõtjal on vähemalt üks kuidas tuleb § 22⁸ lõike 1 punktis 1 sätestatud kohustust füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m², rakendada juhul, kui jaekaubandusettevõttel on üks lasub koostöölepingu sõlmimise ettepaneku tegemise vähemalt 400 m² müügipinnaga toidukauplus, kuid lisaks kohustus ettevõtjal kui juriidilisel isikul. ka väiksema müügipinnaga kauplusi. Kas koostöölepingu Praktikas sõlmitakse toidu ümberjaotamise sõlmimise ettepaneku tegemise kohustus puudutab organisatsioonidega koostöölepingud üldjuhul ettevõtja, 152 sellisel juhul üksnes vähemalt 400 m² müügipinnaga mitte iga üksiku kaupluse kohta eraldi. Lepingus lepitakse kauplust või kõiki sama ettevõtte toidukauplusi sõltumata kokku, millistest kauplustest annetamine toimub, nende müügipinna suurusest? Seletuskirjas on arvestuse arvestades muu hulgas logistilisi võimalusi, toidu pidamise kohustuse puhul märgitud, et see hõlmab kõiki koguseid ja kohalike ümberjaotamise organisatsioonide sellise ettevõtte kauplusi, kuid annetamisega seotud võimekust. Seetõttu võib annetamine toimuda ka koostöökohustuse ulatus ei ole sama selgelt välja toodud. väiksematest kui 400 m² müügipinnaga kauplustest, kui see on praktiliselt võimalik ja poolte vahel kokku lepitud. Täpsustame seletuskirja. 3. Vastutava isiku määramine ja vastutuse ulatus Palume Selgitame: Eelnõu ei reguleeri eraldi toidujäätmete ja täpsustada § 22⁷ lõike 8 punktis 4 sätestatud vastutava annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamise eest isiku rolli. Kas vastutav isik vastutab üksnes vastutava isiku määramist ega vastutuse jaotust ettevõttes. tegevuskavas kavandatud meetmete rakendamise eest või Arvestuse pidamise korraldus ja vastavate ülesannete ka toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle arvestuse jaotus jääb ettevõtja otsustada. pidamise eest? Vajaduse korral võib sama isik täita nii tegevuskava rakendamise koordineerimise kui ka arvestuse pidamisega seotud ülesandeid, kuid eelnõu sellest kohustust ei tulene. 4. Cateringi- ja suurürituste ülejääva toidu annetamise Mittearvestatud. korraldus Teeme ettepaneku laiendada toidu annetamise Eelnõu ei takista toitlustusega tegelevaid ettevõtjaid, koostöökohustust cateringi- ja suurürituste toitlustusele, sealhulgas cateringi teenuse pakkujaid, tegemast koostööd kus võib korraga tekkida märkimisväärne kogus toidu ümberjaotamise organisatsioonidega ega annetamast söömiskõlblikku ülejäävat toitu. Eelkõige peame silmas tarbimiseks kõlblikku toitu kehtivate nõuete kohaselt. valmistatud, kuid serveerimata jäänud toitu, mida on Samuti on toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava võimalik juba kehtivate nõuete kohaselt annetada. koostamise kohustus ja arvestuse pidamise kohustus juba Cateringi puhul valmistatakse toit konkreetse tellija tellimusel. Seetõttu võiks juba teenuse tellimisel kokku kavandatud suurematele toitlustusettevõtjatele ning need leppida, kuidas toimitakse ülejääva söömiskõlbliku tegevused suunavad eeldatavalt ka senisest enam toiduga ja millistel tingimustel see annetatakse. annetama. Cateringi teenuse pakkumisel ja suurürituste Toitlustusettevõtjal võiks olla eelnevalt loodud toitlustamise puhul sõltub toidu ülejäägi tekkimine koostöövõimalus toidu ümberjaotamise olulisel määral konkreetse ürituse iseloomust, mahust, organisatsiooniga ning konkreetse ürituse ülejääva toidu logistilistest võimalustest ning toiduohutuse nõuetest. 153 annetamine toimuks koostöös tellijaga. Annetamise korraldamise kohustus ei peaks rakenduma väga väikestele kogustele. Teeme ettepaneku kaaluda mõistlikku koguselist piiri või muid selgeid kriteeriume, millest alates tuleb ülejääva söömiskõlbliku toidu annetamise võimalus ette näha. Lisaks tuleks kaaluda ka juba serveeritud, kuid tarbimata jäänud toidu annetamise võimaluste reguleerimist. Põllumajandus- ja Toiduamet vaatab praegu serveeritud toidu annetamise võimalusi üle ning teatud tingimustel on sellise toidu annetamine lubatud ka teistes riikides, näiteks Soomes. Kui ka serveeritud toidu annetamine oleks nõuetekohastel tingimustel lubatud, suureneks cateringi- ja suurürituste puhul annetamiseks sobiva toidu kogus märkimisväärselt. Seetõttu võiks regulatsiooni kujundamisel selle võimalusega juba arvestada. 5. Toidujäätmete vältimine avaliku sektori hangetes Mittearvestatud. Kliimaministeeriumil on kavas Teeme ettepaneku sätestada, et kõigis avaliku sektori eraldiseisvalt teha muudatused keskkonnaministri toitlustusteenuste hangetes oleksid hanketingimustes 29.06.2021 määruses nr 35 „Hankelepingu esemeks kohustuslikult käsitletud toidujäätmete tekke vältimine olevate toodete ja teenuste keskkonnahoidlikud ning söömiskõlbliku ülejääva toidu edasine kasutamine. kriteeriumid ja nende kohta riigihanke alusdokumentides Avalik sektor peab olema toidujäätmete vähendamisel kehtestavad tingimused“ kehtestades toidu ja eeskujuks ja eestvedajaks, nagu seda on tehtud ka teistes toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihangete riikides (nt osaliselt Soomes, Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal). Hanketingimustes peaks olema kriteeriumid. Määruse eelnõu koostamist alustatakse kirjeldatud, milliseid meetmeid rakendatakse toidu 2026. aasta sügisel. Toidu ja toitlustusteenuse ülejäägi ennetamiseks ning kuidas toimitakse keskkonnahoidlike riigihanke kriteeriumite välja söömiskõlbliku toiduga, mis siiski üle jääb. Eelnevalt töötamise eesmärgiks on aidata kaasa: peaks olema läbi mõeldud ja kokku lepitud ülejääva toidu o toidusüsteemiga seotud negatiivse kliima- ja jagamise või annetamise korraldus, osapoolte vastutus keskkonnamõju vähenemisele; ning vastutav kontaktisik. Eesmärk on, et toidujäätmete o puu- ja köögiviljade ning kaunviljade tarbimise vältimine ja ülejääva söömiskõlbliku toidu kasutamine suurendamisele; 154 oleks avaliku sektori toitlustushangete tavapärane osa, o regionaalsete toodete tootmise ja tarbimise mitte lahendus, mida hakatakse otsima alles pärast kasvule; ülejäägi tekkimist. o väiksema kliima ja- keskkonnajalajäljega toidu tootmise edendamisele; o toidu raiskamise vähendamisele. Seetõttu käsitletakse ka antud ettepanekut määruse eelnõu koostamise raames. Määruse eelnõu koostamine toetab ka jäätmete raamdirektiivi kohustuste ülevõtmist. 6. Haridus-, tervishoiu- ja teiste avaliku sektori asutuste Mittearvestatud. Kliimaministeeriumil on kavas toitlustushanked Teeme ettepaneku, et haridusasutuste, eraldiseisvalt teha muudatused keskkonnaministri haiglate, hoolekandeasutuste ning teiste avaliku sektori 29.06.2021 määruses nr 35 „Hankelepingu esemeks asutuste toitlustushangetes oleks selgelt käsitletud olevate toodete ja teenuste keskkonnahoidlikud toidujäätmete tekke vältimine ning söömiskõlbliku kriteeriumid ja nende kohta riigihanke alusdokumentides ülejääva toidu edasine kasutamine. Avalik sektor peab kehtestavad tingimused“ kehtestades toidu ja oma toitlustushangetega olema selles valdkonnas eeskujuks ja eestvedajaks. Kui erasektorile seatakse toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihangete ootusi toiduraiskamise vähendamiseks, peab avalik kriteeriumid. Määruse eelnõu koostamist alustatakse sektor samu põhimõtteid järjepidevalt rakendama ka oma 2026. aasta sügisel. Toidu ja toitlustusteenuse hangetes ning näitama praktikas, kuidas toidujäätmete keskkonnahoidlike riigihanke kriteeriumite välja teket ennetada ja ülejäävat söömiskõlblikku toitu töötamise eesmärgiks on aidata kaasa: väärtustada. Hanketingimustes võiks olla kirjeldatud, o toidusüsteemiga seotud negatiivse kliima- ja kuidas ülejääva söömiskõlbliku toiduga toimitakse ja kes keskkonnamõju vähenemisele; selle eest vastutab. Lahenduseks võib olla annetamine, o puu- ja köögiviljade ning kaunviljade tarbimise toidu suunamine toidujagamiskappidesse või võimaluse suurendamisele; korral jagamine töötajatele, õpilastele või teistele o regionaalsete toodete tootmise ja tarbimise koostööpartneritele, järgides toiduohutuse nõudeid. kasvule; o väiksema kliima ja- keskkonnajalajäljega toidu tootmise edendamisele; o toidu raiskamise vähendamisele. 155 Seetõttu käsitletakse ka antud ettepanekut määruse eelnõu koostamise raames. Määruse eelnõu koostamine toetab ka jäätmete raamdirektiivi kohustuste ülevõtmist. 156  Jäätmeseaduse muutmise seaduse seletuskirja juurde Lisa 2 Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti õigusakti de vastavustabel Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1892, 10. september 2025, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid, ja jäätmeseaduse ning alamaktide vastavustabel EL-i õigusakti norm EL-i õigusakti normi ülevõtmise kohustus EL-i õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks kehtestavad riigisisesed õigusaktid Kommentaarid Artikkel, lõige, punkt Jah, ei, valikuline Paragrahv, lõige, punkt Pealkiri Artikkel 2 ( 1a ) Jah JäätS § 1 lg 1 1 p 1 Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala - Artikkel 3 ( 4b ) Jah JäätS § 2 3 lg 1 15 -1 16 Tootja, tootjate ühendus, turustaja ja volitatud esindaja - Artikkel 3 (4c) Jah JäätS § 23 lg 1 9 Tootja, tootjate ühendus, turustaja ja volitatud esindaja Juba vastab Artikkel 3 (4d) Jah JäätS § 23 lg 3 Tootja, tootjate ühendus, turustaja ja volitatud esindaja Juba vastab Artikkel 3 (4e) Jah JäätS § 10 3 Digiplatvorm - Artikkel 3 (4 f ) Jah JäätS § 26 24 lg 2 Digiplatvormi teabekohustus tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootja kohta - Artikkel 3 (4g) Jah JäätS § 10 4 Tarbija - Artikkel 3 (4h) Jah JäätS § 10 5 Lõppkasutaja - Artikkel 3 (4i) Jah JäätS § 10 6 Sotsiaalmajanduse üksus - Artikkel 3 (4j) Jah JäätS § 10 7 T arbijale mõeldud müümata toode - Artikkel 9a (1) Jah JäätS § 22 7 JäätS § 22 8 JäätS § 39 lg 3 5 JäätS § 42 lg 3 p 17 Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine Toidu annetamine ja inimtarbimiseks ümberjaotamine Jäätmehoolduse arendamine Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava - - - - Artikkel 9a (1) (a) Jah JäätS § 22 7 lg 11 p 2 JäätS § 39 lg 3 5 p 1 Taristuministri 25.02.2025 määrus nr 14 „Jäätmetekke ja pakendamise vältimise ja vähendamise ning korduskasutuse edendamiseks toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ § 5 lg 2 Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine Jäätmehoolduse arendamine Toetatavad tegevused - - Juba vastab Artikkel 9a (1) (b) Jah JäätS 39 lg 3 5 p 2 Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus § 5 lg 3 Jäätmehoolduse arendamine Tarnega seotud keelatud ebaaus kaubandustava - Juba vastab Artikkel 9a (1) (c) Jah JäätS § 22 7 lg 11 p 2 JäätS § 22 8 JäätS 39 § lg 3 5 p 3 Taristuministri 25.02.2025 määrus nr 14 „Jäätmetekke ja pakendamise vältimise ja vähendamise ning korduskasutuse edendamiseks toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ § 5 lg 2 Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine Toidu annetamine ja inimtarbimiseks ümberjaotamine Jäätmehoolduse arendamine Toetatavad tegevused - - - Juba vastab Artikkel 9a (1) (d) Jah JäätS § 22 7 lg 11 p 2 JäätS § 39 lg 3 5 p 4 ja 5 Taristuministri 25.02.2025 määrus nr 14 „Jäätmetekke ja pakendamise vältimise ja vähendamise ning korduskasutuse edendamiseks toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ § 5 lg 2 Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine Jäätmehoolduse arendamine Toetatavad tegevused - - Juba vastab Artikkel 9a (1) (e) Jah JäätS § 22 7 lg 11 p 2 JäätS § 39 lg 3 5 p 6 Taristuministri 25.02.2025 määrus nr 14 „Jäätmetekke ja pakendamise vältimise ja vähendamise ning korduskasutuse edendamiseks toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ § 5 lg 2 Keskkonnaministri 29.06.2021 määrus nr 35 „Hankelepingu esemeks olevate toodete ja teenuste keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja nende kohta riigihanke alusdokumentides kehtestavad tingimused“ Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine Jäätmehoolduse arendamine Toetatavad tegevused Toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumid - - Juba vastab Määruses kehtestatakse toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumid 1. jaanuariks 2027. Panustab direktiivi ülevõtmisesse samuti. Artikkel 9a (1) viimane lõik Jah JäätS § 22 8 Toidujäätmete tekke vältimine - Artikkel 9a (2) Jah JäätS § 136 3 lg 8 Jäätmete tekke vähendamise, liigiti kogumise ja taaskasutamise sihtarvud - Artikkel 9a (3) Ei - - - Artikkel 9a (4) Jah JäätS § 136 3 lg 7 ja 8 Jäätmete tekke vähendamise, liigiti kogumise ja taaskasutamise sihtarvud - Artikkel 9a (5) Ei - - - Artikkel 9a (6) Ei - - - Artikkel 9a (7) Ei - - - Artikkel 9a (8) Ei - - - Artikkel 9a (9) Ei - - - Artikkel 11 (1) Jah JäätS § 31 lg 1 JäätS § 42 lg 3 p 6 Jäätmete liigiti kogumise korraldamise alused Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava - - Artikkel 11b (1) Ei - - - Artikkel 22a (1) Jah JäätS § 25 lg 2 p 11 JäätS § 25 1 Probleemtoode Laiendatud tootjavastutuse põhimõte - Juba vastab Artikkel 22a (2) Valikuline - - - Artikkel 22a (3) Jah JäätS § 25 1 lg 4 JäätS § 25 1 lg 4 1 JäätS 26 1 lg 1 3 Laiendatud tootjavastutuse põhimõte Laiendatud tootjavastutuse põhimõte Probleemtooteregister Juba vastab - Juba vastab Artikkel 22a (4) Jah JäätS § 25 1 lg 4 1 Laiendatud tootjavastutuse põhimõte - Artikkel 22a (5) Ei - - - Artikkel 22a (6) Jah JäätS § 23 lg 3-7 JäätS 25 1 Jääts 25 3 JäätS 25 4 JäätS 25 5 JäätS 25 6 JäätS 26 1 lg 1-1 3 JäätS 26 8 lg 1-6 JäätS § 119 Tootja, tootjate ühendus, turustaja ja volitatud esindaja Laiendatud tootjavastutuse põhimõte Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühenduse erinõuded Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteem Sotsiaalmajanduse üksus tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteemis Probleemtooteregister Probleemtoote kasutaja teavitamine ja teabekampaania korraldamine Riiklik järelevalve Juba vasta b Juba vastab - - - - Juba vastab Juba vastab Juba vastab Artikkel 22a (7) Jah JäätS § 23 lg 4 p 3 JäätS § 25 1 Jääts 25 3 JäätS 25 4 JäätS 25 5 JäätS 25 6 JäätS § 31 lg 1 JäätS § 26 lg 8 Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord” HÕNTE § 50 Tootja, tootjate ühendus, turustaja ja volitatud esindaja Laiendatud tootjavastutuse põhimõte Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühenduse erinõuded Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteem Sotsiaalmajanduse üksus tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteemis Jäätmete liigiti kogumise korraldamise alused Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Juba vastab Juba vastab - - - - Juba vastab - Juba vastab Artikkel 22a (8) (a) (i) Jah JäätS 25 3 lg 1 p 1 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine - Artikkel 22a (8) (a) (ii) Jah JäätS 25 3 lg 1 p 2 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine - -Artikkel 22a (8) (a) (iii) Jah JäätS 25 3 lg 1 p 3 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine - Artikkel 22a (8) (a) (iv) Jah JäätS 25 3 lg 1 p 4 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine - Artikkel 22a (8) (b) Jah JäätS 25 3 lg 1 p 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine - Artikkel 22a (8) (c) Jah JäätS 25 3 lg 1 p 6 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine - Artikkel 22a (8) (d) Jah JäätS 25 3 lg 1 p 7 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine - -Artikkel 22a (8) (e) Jah JäätS 25 3 lg 1 p 8 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine - Artikkel 22a (9) Valikuline - - - Artikkel 22a (10) Ei - - Eestis ei ole alates 16. oktoobrist 2025 toimivat tekstiili tootjavastutuse süsteemi Artikkel 22a (11) Jah JäätS § 136 30 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjale laiendatud tootjavastutuse rakendamine - Artikkel 22a (12) Jah JäätS 25 3 lg 2 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud kulude katmine - Artikkel 22a (13) Jah JäätS § 26 23 Digiplatvormi teabekohustus tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja kohta - Artikkel 22a (14) Jah JäätS § 136 30 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjale laiendatud tootjavastutuse rakendamine - Artikkel 22a (15) Jah JäätS § 26 24 lg 1 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja teabe esitamise kohustus ekspediitorteenuse osutajale - Artikkel 22a (16) Jah JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 19 JäätS § 26 25 Juurdepääs registrile ja registrisse kantud andmetele Ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustus ja tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootja vastutuskohustus Juba vastab - Artikkel 22a (17) Ei - - 2019/1150 artikkel 4 on otsekohalduv EL õigus Artikkel 22b (1) Jah JäätS 26 1 lg 1 JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ Probleemtooteregister Juba vastab Juba vastab Artikkel 22b (2) Jah JäätS 26 1 lg 1 1 JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 12 Probleemtooteregister Registreerimistaotlus - Juba vastab Artikkel 22b (3) Jah JäätS 26 1 lg 1 1 JäätS 26 1 lg 1 3 Probleemtooteregister - Juba vastab Artikkel 22b (4) Jah JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 12 Registreerimistaotlus - Artikkel 22b (5) Jah JäätS § 25 1 lg 1 Laiendatud tootjavastutuse põhimõte Juba vastab Artikkel 22b (6) Jah JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 1 lg 1 §12 §14 Probleemtooteregister Registreerimistaotlus Registreering Juba vastab Juba vastab Juba vastab Artikkel 22b (7) Jah JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 13 Regist r eerimisest keeldumine Juba vastab Artikkel 22b (8) Jah JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 16 § 18 Registreeringu kustutamine Registrisse kantud andmete õigsuse tagamine Juba vastab Juba vastab Artikkel 22b (9) Jah JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 19 § 20 Juurdepääs registrile ja registrisse kantud andmetele Registriandmete väljastamine Juba vastab Juba vastab Artikkel 22b (10) Ei - - - Artikkel 22c (1) Jah JäätS § 25 1 lg 1 JäätS § 25 1 lg 6 Laiendatud tootjavastutuse põhimõte Juba vastab - Artikkel 22c (2) Jah JäätS 26 1 lg 1 1 JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 12 § 14 Probleemtooteregister R egistreerimistaotlus Registreering - Juba vastab Juba vastab Artikkel 22c (3) Jah JäätS § 25 4 lg 2- 4 JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 7 lg 1 p 10 1 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded Registrisse kantavad andmed tootjate ning tootjate ühenduse, probleemtoodete ja probleemtoodetest tekkinud jäätmete kohta - - Artikkel 22c (4) Valikuline - - - Artikkel 22c (5) (a) Jah JäätS § 25 4 lg 5 p 1 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (5) (b) Jah JäätS § 25 4 lg 5 p 2 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (5) (c) Jah JäätS § 25 4 lg 5 p 3 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (6) Valikuline - - - Artikkel 22c (7) Ei - - - Artikkel 22c (8) Jah JäätS § 25 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteem - - Artikkel 22c (9) (a) Jah JäätS § 25 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteem - Artikkel 22c (9) (b) Jah JäätS § 25 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteem - Artikkel 22c (9) (c) Jah JäätS § 25 5 lg 6 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteem Artikkel 22c (10) Jah JäätS § 25 5 lg 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteem - Artikkel 22c (11) Jah JäätS § 25 6 lg 1-2 Sotsiaalmajanduse üksus tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tagasivõtu- ja kogumisvõrgustiku süsteemis - Artikkel 22c (12) Jah JäätS § 25 6 lg 3 JäätS § 26 1 lõike 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 17 lg 4 Sotsiaalmajanduse üksus tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tagasivõtu- ja kogumisvõrgustiku süsteemis Andmete registrisse esitamine ja andmete esitamise tähtajad - - Artikkel 22c (13) Valikuline - - - Artikkel 22c (14) Jah JäätS § 26 8 lg 4 Keskkonnaministri 22. juuli 2013. a määruse nr 57 „ Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord 1 “ § 7 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kasutajale esitatav teave - Artikkel 22c (15) Jah JäätS § 26 8 lg 4 Keskkonnaministri 22. juuli 2013. a määruse nr 57 „ Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord 1 “ § 8 Teabekampaania korraldamise viisid ja kord Juba vastab Artikkel 22c (16) Jah Konkurentsiseadus § 53 5 lg 5 § 54 Käesoleva peatüki reguleerimisala ja konkurentsijärelevalvemenetluse üldised alused Riikliku ja haldusjärelevalve korraldus Juba vastab Juba vastab Artikkel 22c (17) Jah JäätS § 25 4 lg 7 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (18) a (i) Jah JäätS § 25 4 lg 8 p 1 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (18) a (ii) Jah JäätS § 25 4 lg 8 p 2 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (18) a (iii) Jah JäätS § 25 4 lg 8 p 3 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (18) a (iv) Jah JäätS § 25 4 lg 8 p 4 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (18) a (v) Jah JäätS § 25 4 lg 8 p 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (18) b Jah JäätS § 25 4 lg 8 p 6 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (19) Jah JäätS § 25 4 lg 9 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - Artikkel 22c (20) Jah JäätS § 26 1 lõige 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ § 17 lg 4 JäätS § 25 4 lg 6 Andmete registrisse esitamine ja andmete esitamise tähtajad Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega seotud tootjate ühenduse erinõuded - - Artikkel 22d (1) Jah JäätS § 26 lg 8 Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord” § 3 Kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumise, vedamise ja tootjale tagastamise nõuded - Artikkel 22d (2) Jah JäätS § 26 lg 1 8 – 1 9 JäätS § 25 5 lg 7 -9 Tootja kohustused probleemtootest tekkivate jäätmete käitlemisel Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumisvõrgustiku süsteem - - Artikkel 22d (3) Jah JäätS § 26 lg 1 10 - 1 11 Tootja kohustused probleemtootest tekkivate jäätmete käitlemisel - Artikkel 22d (4) Jah JäätS § 26 lg 8 Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord” § 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete sortimine - Artikkel 22d (5) a Jah JäätS § 26 lg 8 Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord” § 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete sortimine - Artikkel 22d (5) b Jah JäätS § 26 lg 8 Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord” § 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete sortimine - Artikkel 22d (5) c Jah JäätS § 26 lg 8 Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord” § 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete sortimine - Artikkel 22d (5) d Jah JäätS § 26 lg 8 Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord” § 5 Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete sortimine - Artikkel 22d (6) Jah JäätS § 59 2 Riiklik jäätmete sortimisuuring - Artikkel 22d (7) Jah Jääts §26 22 Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelised saadetised - Artikkel 22d (8) Jah Jääts §26 22 Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelised saadetised - Artikkel 22d (9) Jah Jääts §26 22 Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelised saadetised - Artikkel 22d (10) Jah Jääts §26 22 Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelised saadetised - Artikkel 29 (2a) Jah JäätS §39 lg 3 2 p 4 Jäätmehoolduse arendamine Juba vastab Artikkel 29a (1) Ei - - - Artikkel 29a (2) Ei - - Juba vastab, komisjon teavitatud tähtaegselt. Artikkel 37 (3) Ei - - - Artikkel 37 (5a) Ei - - - Artikkel 37 (7) Ei - - - Artikkel 38a (2) Ei - - - Artikkel 38a (3) Ei - - - Artikkel 38a (6) Ei - - - Artikkel 41 (c) Jah JäätS § 136 30 lg 2 Tekstiili-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjale laiendatud tootjavastutuse rakendamine - Artikkel 41a Ei - - - IVc lisa Jah JäätS § 25 lg 3 p 11 JäätS § 26 1 lg 2 Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ Lisa Probleemtoode Probleemtoodete ja nendest tekkinud jäätmete kategooriad probleemtooteregistris - - Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 1 Rakendusakti de kavandid KAVAND 1 VABARIIGI VALITSUSE MÄÄRUS Tallinn ……. nr Kasutatud ja jäätmeks muutunud t ekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 26 lõike 8 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumise, käitlemise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord. § 2. Kohaldamisala Määrust kohaldatakse jäätmeseaduse § 23 lõikes 1 15 nimetatud tekstiil-, teks t iiliga seotud või jalatsitoodete tootja ( edaspidi tootja) ning § 25 lõike 2 punktis 11 nimetatud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete suhtes. § 3 . Kasutatud ja jäätmeks muutunud t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jal atsitoodete kogumise, vedamise ja tootjale tagastamise nõuded (1) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kasutaja on kohustatud koguma kasutatud ja jäätmeks muutunud t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoo ted lahus muudest jäätmetest ja vältima nende segunemist teiste jäätmete või materjalidega . ( 2 ) Kasutatud ja jäätmeks muutunud t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumise, peale- ja mahalaadimise, veo ja ladustamise taristu ja muud toimingud, sealhulgas muu käitlemine, ning järgnevad sortimis- ja töötlemistoimingud peavad olema kaitstud ilmastikutingimuste ja võimalike saasteallikate eest , et vältida kogutud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodet e kahjust amist ja ristsaastumist. ( 3 ) Kasutatud ja jäätmeks muutunud t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoo ted tuleb liigiti kogumise punktis või sorteerimiskeskuses sortida ning eemaldada mittevastavad esemed või materjalid või ained. (4) Tootja peab rajama kasutatud ja jäätmeks muutunud t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumispunkti igasse Eesti jäätmejaama. (5) Tootja peab korraldama kasutatud ning jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalats itoote kogumise viisil, mis võimaldab nende maksimaalset korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu. ( 6 ) Tootja peab tagama, et kasutatud ning jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote d, mis oma seisundi tõttu ei ole sobivad vähemalt ringlussevõtuks, kogutakse eraldi muudest samaliigilistest jäätmetest. ( 7 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud toodeteks loetakse eelkõige tooted, mis on hallitanud, kopitanud, märgunud või muul viisil saastunud selliselt, et need võivad kahjustada korduskasutuseks ettevalmistamiseks või ringlussevõtuks sobivaid tooteid. ( 8 ) Tootja peab rakendama kogumissüsteemis meetmeid, mis väldivad korduskasutuseks ettevalmistavate ja ringlussevõetavate toodete kvaliteedi halvenemist, sealhulgas nende kokkupuudet lõikes 6 nimetatud toodetega. § 4 . Kasutatud ja jäätmeks muutunud t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote tagasivõtmine (1) Tootja on kohustatud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoo te vahetult eelmise kalendriaasta jooksul tema poolt turule suunatud koguse ulatuses tasuta tagasi võtma: 1) tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kasutajalt; 2) tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete turustajalt ; 3) tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kordusk asutamise ja korduskasutamiseks ettevalmistamisega tegelevalt ettevõttelt ; 4) tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete sotsiaalmajandus e üksuselt; 5) kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmejaama lepingu alusel haldavalt jäätmekäitlejalt ; 6) ametiasutused või kolmandad isikud, kes nende asutuste nimel kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoo tei d koguvad. (2) Tootja on kohustatud lõike 1 punktides 2-5 nimetatud isikutelt kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote i d vastu võtma siis, kui need isikud on osa tootja poolt loodud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete liigiti kogumissüsteemist. § 5 . Kasutatud ja jäätmeks muutunud t ekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete sortimine Liigiti kogutud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoo ted läbivad sortimi stoimingud, mis vastavad järgmiste le nõuete le : 1) sortimistoiminguga saadakse tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted korduskasutamiseks ja korduskasutamiseks ettevalmistamiseks, seades esikohale kohaliku sortimise, kui see on asjakohane, ja kohaliku korduskasutamise; 2) korduskasutamiseks sortimise toimingutega sorditakse tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted nii detailselt kui on asjakohane, võimaldades esemete kaupa sortimist, mis eraldab otseseks korduskasutamiseks sobivad fraktsioonid sellistest, mille suhtes tuleb teha edasisi korduskasutamiseks ettevalmistamise toiminguid, ning mis on suunatud konkreetsele korduskasutamisturule , kasutades ajakohaseid, tooteid saava turu jaoks asjakohaseid sortimiskriteeriume; 3) korduskasutuskõlbmatuks hinnatud esemed sorditakse ümbertöötlemiseks ja ringlussevõtuks, sealhulgas, kui tehnoloogiaareng seda võimaldab, kiust-kiuks ringlussevõtuks, et eelistada ümbertöötlemist ringlussevõtule; 4) sortimise ja järgnevate taaskasutamistoimingute tulemusena saadud korduskasutamiseks mõeldud väljund vastab jäätmestaatuse lakkamise kriteeriumidele vastavalt jäätmeseaduse paragrahvile 2 1 . § X. Määruse rakendamine Käesolev määrus rakendub 2028. aasta 17. aprillil. § X . Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 202 7 . aasta 17. juun il. Kuldar Leis M arten Kokk Minister Kantsler KAVAND 2 VABARIIGI VALITSU S MÄÄRUS Tallinn ……. nr Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a määruse nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ muutmine Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 26 1 lõike 2 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a määruse nr 13 „ Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ muutmine Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a määruses nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus 1 “ (RT I, 12.12.2019, 10) tehakse järgmised muudatused: 1 ) paragrahv 7 lõige 1 täiendatakse punktiga 10 1 järgmises sõnastuses: “10 1 ) jäätmeseaduse paragrahv 25 4 lõikes 3 sätestatud pädevuse tõendamiseks esitatakse õpinguid kinnitavad dokumendid, nagu diplom, tunnistus või muu haridust tõendav dokument. Varasem töökogemus tõendatakse töölepingu, ametisse nimetamise käskkirja koopia või muude asjakohaste dokumentaalsete tõenditega. Töökogemuse kinnitamiseks lisatakse taotlusele ka selle sisuline kirjeldus.”; 2 ) paragrahvi 7 lõige 1 punkti 15 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “ 15 ) korduskasutuseks ettevalmistatud probleemtootest tekkinud jäätmete mass;”; 3 ) paragrahvi 7 lõige 1 punkti 16 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “16) ringlusse võetud probleemtootest tekkinud jäätmete mass, tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete puhul täpsustada eraldi kiust-kiuks ringlussevõtu kogust massina ; 4 ) paragrahv 7 lõige 1 täiendatakse punktidega 28 ja 29 järgmises sõnastuses: “28) korduskasut uskõlblikuks hinnatud probleemtoote mass , eraldi eksporditud kogus ; 29) müümata jäänud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsi toote mass; 5 ) paragrahv 11 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: “6) sotsiaalmajanduse üksus .”; 6 ) paragrahvi 12 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “ (1) Paragrahvi 11 punktides 1 ja 2 nimetatud andmeandja esitab registreerimistaotlusena (edaspidi taotlus) Keskkonnaagentuurile § 7 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning 4–11 1 ja 13 1 nimetatud andmed ja dokumendid. ”; 7 ) paragrahvi 12 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(2) Paragrahvi 11 punktis 3 nimetatud andmeandja esitab taotlusena Keskkonnaagentuurile § 7 lõike 1 punktides 1–12 ja 13 1 nimetatud andmed ja dokumendid. ”; 8 ) paragrahv 14 lõike 1 punkte 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse jär g miselt: “ (1) Registreering on: 1) paragrahvi 11 punktides 1 ja 2 nimetatud andmeandja § 7 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning 4–1 0 ja 13 1 sätestatud nõuete kohane andmekogum, mis on talletatud registri andmebaasis; 2) paragrahvi 11 punktis 3 nimetatud andmeandja § 7 lõike 1 punktides 1–1 2 ja 13 1 sätestatud nõuete kohane andmekogum, mis on talletatud registri andmebaasis. ”; 9 ) paragrahvi 17 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “ (1) Paragrahvi 11 punktides 1–4 nimetatud andmeandja esitab eelmise kalendriaasta kohta § 7 lõike 1 punktides 13–29 nimetatud andmed registrisse hiljemalt 31. jaanuaril."; 10 ) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: “ ( 4 ) Paragrahvi 11 punkti s 6 nimetatud andmeandja esitab eelmise kalendriaasta kohta § 7 lõike 1 punktides 1 4 –2 8 nimetatud andmed registrisse hiljemalt 31. j aanuaril. "; 11 ) m ääruse lisa täiendatakse punktiga 1.10 järgmises sõnastuses: “ 1.10 . Tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoode j äätmeseaduse § 25 lõike 3 punkti 11 kohaselt . ” § 2. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2027. aasta 17. juunil. § X. Määruse rakendamine Käesolev määrus rakendub 2028. aasta 17. a prillil. Kristen Michal Peaminister Kuldar Leis Keskkonnaminister Keit Kasemets Riigisekretär KAVAND 3 KESKKONNAMINISTER MÄÄRUS Tallinn…….nr Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord 1 Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 26 8 lõike 4 alusel. § 1. Keskkonnaministri 2 2 . juul i 201 3 . a määruse nr 57 „ Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord 1 “ muutmine Keskkonnaministri 22. juuli 2013. a määruses nr 57 „ Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja ko rd 1 “ ( RT I, 25.07.2013, 4) tehakse järgmised muudatused: 1) määrust täiendatakse §-ga § 7 5 järgmises sõnastuses: „ § 7 5 . Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kasutajale esitatav teave Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote tootja peab tegema tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kasutajale teabekampaania kaudu kättesaadavaks vähemalt järgmise teabe: 1) lõppkasutajate roll jäätmetekke vältimisse panustamisel, sealhulgas parimad tavad, eelkõige soodustades kestlikke tarbimisharjumusi ja edendades toodete eest hoolitsemist nende kasutamise ajal; 2) olemasolevad tekstiili ja jalatsite korduskasutamise ja parandamise võimalused; 3) kogumispunktide asukoht; 4) lõppkasutajate roll panusta misel kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil -, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete liigiti kogumisse , sealhulgas annetuste kaudu ; 5 ) mõju, mida avaldab keskkonnale, inimeste tervisele ning sotsiaalsetele ja inimõigustele tekstiilitootmine, eelkõige kiirmoetavad ja -tarbimine, samuti ringlussevõtt ning jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete muu taaskasutamine ja kõrvaldamine ning sobimatu kõrvaldamine, näiteks prügistamine või segaolmejäätmetesse viskamine, samuti keskkonnale ja inimeste tervisele avalduva mõju leevendamiseks tehtud sammud.”; § 2. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2027. aasta 17. juunil. § X. Määruse rakendamine Käesolev määrus rakendub 2028. aasta 17. aprillil. Kuldar Leis Minister Marten Kokk Kantsler EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: KLIM/26-0771 - Jäätmeseaduse muutmise seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Justiits- ja Digiministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 22.10.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/cdbb8418-2966-4196-a060-7e6ca759907a Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/cdbb8418-2966-4196-a060-7e6ca759907a?activity=2 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main