Arvamuse küsimine

Justiitsministeerium Meie 27.10.2023 nr 1.1-10.1/4533-18 [email protected] Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu uuendatud versioon Esitame Teile teistkordseks kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu koos seletuskirja ja märkuste tabeliga, mis on lisatud käesolevale kirjale. Palume Teie seisukohta kümne tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Mart Võrklaev rahandusminister Lisa(d): Eelnõu Seletuskiri Märkuste tabel Lisaadressaadid: Finantsinspektsioon Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Harju maakohus Tartu maakohus Pärnu maakohus Viru maakohus Riigikohus Eesti Pank Eesti Pangaliit MTÜ FinanceEstonia MTÜ Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Eesti Advokatuur Sotsiaalministeerium Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Aurelius Inkasso OÜ Julianus Inkasso OÜ Intrum Estonia AS OK Incure OÜ Omega Invest OÜ PlusPlus Capital AS Svea Inkasso OÜ Thomas Auväärt 611 3633 [email protected] 2  EELNÕU (KIKS) (II VERSIOON) OKTOOBER, 2023 Krediidiinkassode ja -ostjate seadusi 1. peatükk Üldsätted § 1. Reguleerimisala (1) Käesolev seadus reguleerib krediidihaldustegevust, sealhulgas krediidihaldusteenuse osutamist, krediidiinkasso ja krediidiostja tegevust, vastutust ning järelevalve teostamist nende isikute üle. (2) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi. § 2. Seaduse kohaldamine (1) Käesolevat seadust kohaldatakse krediidiinkassole ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis ja tegutsevad Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti krediidihaldustegevusele ning filiaalile välisriigis ja välisriigis asutatud krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele Eestis. (2) Kui seadusest ei tulene teisiti, kohaldatakse käesolevat seadust sellisele krediidihaldustegevusele kui sellega tegeleb krediidiasutus või krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatud krediidi- või hüpoteekkrediidiandja (edaspidi krediidiandja) ning krediidi- või hüpoteekkrediidi vahendaja (edaspidi krediidivahendaja). Eelnimetatud juhul ei käsitata Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi lepinguriik) asutatud krediidiasutust, krediidiandjat või -vahendajat krediidiinkassona. (3) Kui seadusest ei tulene teisiti, ei kohaldata käesolevat seadust krediidihaldustegevusele, kui sellise tegevusega tegeleb investeerimisfondide seaduses sätestatud fondivalitseja. (4) Käesolevat seadust ei kohaldata: 1) krediidihaldustegevusele, kui krediidileping on sõlmitud kolmandas riigis asutatud krediidiasutusega või krediidiandajaga, välja arvatud juhul, kui krediidileping või sellest tulenev nõue loovutatakse lepinguriigis asutatud krediidiasutusele või krediidiandjale; 2) krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele lepinguriigis asutatud krediidiasutuse poolt; 3) krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele või krediidihaldustegevusele kui krediidileping on sõlmitud isiku poolt, kes ei ole krediidiasutus ja krediidisaaja on muu isik kui tarbija; 4) notarile, kohtutäiturile, pankrotihaldurile ja advokaadile, kui nad tegelevad käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega oma kutsetegevuse raames. (5) Krediidilepingust tulenevate krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamist ei käsitata krediidihaldustegevusena käesoleva seaduse § 3 lõike 2 tähenduses, kui sellega tegeleb krediidivahendaja ise. (6) Krediidiasutust, krediidiandjat ja krediidivahendajat, kes omandab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, ei käsitata krediidiostjana käesoleva seaduse tähenduses. 1 (7) Krediidiinkassona ei käsitata käesoleva seaduse tähenduses isikut, kes oma põhi- või kõrvaltegevusena vahendab isikuandmete kaitse seaduse §-s 10 sätestatud võlasuhte rikkumisega seotud andmeid (edaspidi maksehäireinfo), edastab maksehäireinfot kolmandatele isikutele või saadab seoses maksehäireinfoga krediidisaajatele meeldetuletusi võlgnevuste tasumiseks ning ei tegele ühegi muu käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega. § 3. Krediidiinkasso, krediidihaldustegevus, ja krediidiostja (1) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse tähenduses äriühing, mis tegeleb krediidihaldustegevusega ja mille kohaselt ta oma peamise ja püsiva tegevusena haldab ise või krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud krediidiasutuse või krediidiandja viivises olevas krediidilepinguga või sellest lepingust tulenevate nõuetega, ja korraldab nende täitmist. (2) Krediidihaldustegevus käesoleva seaduse tähenduses on täpsemalt üks või mitu järgmist tegevust: 1) krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt; 2) krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine, sealhulgas vastavalt krediidiostja antud juhistele; 3) krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuetega või krediidilepinguga seotud kaebuste haldamine; 4) krediidisaaja teavitamine krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepinguga seotud intressimäärade, tasude või maksete muutumisest. (3) Krediidiinkasso võib tegeleda ühe või mitme käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud krediidihaldustegevusega. Lisaks võib krediidiinkasso tegeleda muudest lepingutest kui krediidilepingutest tulenevate nõuete omandamise või haldamisega. Krediidiinkassol on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus üks või mitu krediidihaldustegevust osaliselt edasi anda kolmandale isikule (edaspidi krediidihaldusteenuse osutaja). (4) Krediidiinkasso võib tegutseda üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna. (5) Krediidiostja käesoleva seaduse tähenduses on juriidiline isik või füüsiline isik, kes omandab oma majandus- või kutsetegevuse käigus krediidiasutuse või krediidiandja viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. (6) Kui krediidiinkasso omandab ise viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, kohaldatakse talle käesolevast seaduses krediidiostja suhtes ette nähtud kohustusi, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatut. (7) Lepinguriigi krediidiostja peab viivises oleva tarbijaga sõlmitud krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks määrama krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja, kes tegeleb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusega (edaspidi krediidihaldaja). Kolmanda riigi krediidiostja peab nimetama krediidihaldajaks krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja juhul, kui viivises olev krediidileping on sõlmitud: 1) füüsilisest isikust ettevõtjaga või tarbijaga; 2) mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtjaga. (8) Kui krediidiostja omandab käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetamata viivises oleva lepingu või sellest tuleneva nõude, ei pea ta selle haldamiseks krediidiinkassot nimetama, kuid sel juhul kohaldatakse tema suhtes käesoleva seaduse §-s 44 krediidiinkasso suhtes sätestatut. 2 (9) Kui tarbijakrediidilepingust tulenev kohustus on muutunud sissenõutavaks ja sellest tuleneva nõude on omandanud krediidiinkasso, võib krediidiinkasso krediidisaajaga sõlmitud lepingu või sellest tuleneva nõude ümber kujundada üksnes juhul, kui see ei muuda krediidisaaja olukorda halvemaks ja selle tulemusel suudab krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused täita. Eelnimetatuga seoses võib krediidiinkasso teha ettepaneku: 1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks; 2) tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks; 3) võlast osaliselt loobuda ja erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade summeerimiseks; 4) intressimäära muutmiseks, kuid mitte sellisel kujul, mis suurendab krediidisaaja kohustusi. (10) Käesolevas seaduses käsitatakse võlaõigusseaduses sätestatud krediidilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste omandamise all ka muuhulgas krediidilepingu omandamist. § 4. Muud kasutatavad mõisted (1) Krediidiasutus käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337), artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus. (2) Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatud krediidi- ja hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja. (3) Krediidisaaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes on sõlminud krediidilepingu krediidiasutuse või krediidiandjaga. (4) Krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on krediidiasutusega, krediidiandjaga või krediidiandja vahendusel sõlmitud võlaõigusseaduse § 401 kohane leping. (5) Krediidiasutuse viivises olev krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on igasugune krediidileping, mis on liigitatud viivisnõudeks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 47a. (6) Krediidiandja viivises olev krediidileping käesoleva seaduse tähenduses on tarbijakrediidileping, millest tulenev kohustus on muutunud osaliselt või täielikult sissenõutavaks vastavalt võlaõigusseaduse § 82 lõikele 7 sätestatule. (7) Krediidiinkasso päritoluriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik, kus on tema registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor. (8) Krediidiinkasso sihtriik käesoleva seaduse tähenduses on riik, mis ei ole krediidiinkasso päritoluriik, kus on tema filiaal või kus ta tegeleb krediidihaldustegevusega, või lepinguriik, kus on krediidisaaja elukoht või registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor. (9) Krediidiostja päritoluriik käesoleva seaduse tähenduses on lepinguriik, kus on krediidiostja või tema määratud esindaja elukoht või registrijärgne asukoht või, kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor. 3 (10) Kolmanda riigi krediidiostja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiostja, kelle elukoht või registrijärgne asukoht ei ole lepinguriigis või, kui tal oma riigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis peakontor ei ole lepinguriigis. (11) Krediidiinkasso klient käesoleva seaduse tähenduses on krediidiostja, krediidiasutus, krediidiandja või muu isik, kes on sõlminud lepingu krediidiinkassoga krediidihaldustegevuseks. (12) Konsolideerimisgrupi all peetakse silmas krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 9 sätestatut. § 5. Krediidiinkasso ärinimi või nimetus Ühegi muu isiku, asutuse või ühenduse nimes, nimetuses või ärinimes, mis ei ole krediidiinkasso, ei või kasutada sõna „krediidiinkasso“ eesti ega muus keeles. 2. peatükk Krediidiinkasso tegevusluba § 6. Tegevusluba (1) Krediidiinkassona tegutsemiseks peab olema tegevusluba. Tegevusluba antakse krediidihaldustegevuseks. (2) Tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks on tähtajatu. (3) Tegevusluba ei kehti tütarettevõtja suhtes ja see ei ole üleantav ning teisel isikul on keelatud seda kasutada. (4) Tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega. § 7. Tegevusloa taotlemine (1) Tegevusloa taotlemiseks esitavad tegutseva äriühingu (edaspidi taotleja) äriregistri registrikaardile kantud juhatuse liikmed kirjaliku avalduse ning järgmised dokumendid ja andmed (edaspidi käesolevas peatükis avaldus, andmed ja dokumendid koos taotlus): 1) põhikirja ärakiri ja aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus põhikirja muutmise kohta ja põhikirja muudetud tekst; 2) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan; 3) aktsia- või osakapitali suurus ning selle sissemaksmist tõendavad dokumendid; 4) taotleja peakontori või registrijärgse asukoha aadress; 5) andmed taotleja juhatuse ja olemasolu korral nõukogu liikmete (juhatuse või nõukogu liige edaspidi juht) kohta vastavalt käesoleva seaduse § 39 lõike 1 punktides 1, 2 ja 5 sätestatule; 6) juhtide ja taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta väljavõte karistusregistrist, välisriigi kodaniku puhul tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud; 7) taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmed; 8) käesoleva seaduse §-des 41 ja 42 sätestatud nõuetele vastav sise-eeskiri ja sisekontrolli süsteemi toimimise kord; 9) käesoleva seaduse §-s 60 sätestatud nõuetele vastavad sise-protseduurid krediidisaajate kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks; 10) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutajaga sõlmitud tegevuse edasiandmise leping; 11) andmed taotleja audiitorettevõtja ja siseaudiitori kohta, mis sisaldavad neist igaühe nime, elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta või registrikoodi; 4 12) organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mis sisaldab vajaduse korral krediidiinkasso teenuse edasiandmise korra kirjeldust; 13) kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike infosüsteemide ja muude tehnoloogiliste vahendite kirjeldus; 14) raamatupidamise sise-eeskiri; 15) teave, kas krediidiinkasso soovib vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid; 16) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 453 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise kohta. (2) Kui taotleja soovib vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid, esitab taotleja käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud nõuetele vastava eraldiseisva maksekonto andmed. § 8. Äriplaan (1) Äriplaan peab sisaldama: 1) kavandatava äritegevuse olemuse, organisatsioonilise- ja juhtimisstruktuuri ning sisekontrolli süsteemi kirjeldust; 2) tegevusstrateegia, plaanitavate teenuste, eeldatavate klientide ja konkurentide, kavandatava turuosa ning asjakohasel juhul välisriikides plaanitava tegevuse kirjeldust ja analüüsi; 3) plaanitavate teenuste osutamisega seotud isikute õiguste, kohustuste ja vastutuse kirjeldust; 4) varade ja aktsia- või osakapitali suurus ning aastabilansside ja finantsnäitajate plaanid, milles on muu hulgas nimetatud tulud, kulud, kasum ja rahavood ning nende aluseks olevad eeldused; 5) teenuse osutamisega seotud kohustuste kirjeldust, sealhulgas teave selle kohta kuidas tagatakse krediidisaajate huvide kaitse ja asjakohasel juhul rahaliste vahendite vastuvõtmise korralduse kirjeldus; 6) muud tähtsust omavad asjaolud. (2) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta. (3) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul: 1) ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad või muud andmed usaldusväärsed; 2) ei ole äriplaani põhjal võimalik veenduda tegevusloa taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ja protseduure; 3) krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav. § 9. Tegevusloa taotluse läbivaatamine (1) Finantsinspektsioon hindab 45 päeva jooksul pärast tegevusloa taotluse kättesaamist, kas taotluses on esitatud kõik nõuetekohased andmed ja dokumendid. (2) Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmeid või dokumente või need ei ole nõuetekohaselt vormistatud, võib Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi vaatamata või nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist. (3) Kui käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas tegevusloa taotlejal on vastava teenuse pakkumiseks piisavad võimalused ja kas ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuetele, või kui on vaja kontrollida muid tegevusloa taotlejaga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmete ja -dokumentide esitamist. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile tema määratud mõistliku tähtaja jooksul. 5 (5) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab tegevusloa taotleja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama tegevusloa taotlejale uue menetlustähtaja. (6) Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon muuhulgas teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiisi ja erakorralist audiitorkontrolli, teostada päringuid riigi andmekogudest, saada taotleja juhtidelt ja audiitorilt, nende esindajatelt ning vajaduse korral kolmandatelt isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta. (7) Finantsinspektsioon võib jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata, kui: 1) taotlus on esitatud oluliste puudustega või 2) taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud. (8) Tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmise korral tagastab Finantsinspektsioon tegevusloa taotlejale esitatud dokumendid. § 10. Tegevusloa andmise otsus (1) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul, arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist. (2) Tegevusluba antakse, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on taotluses märgitud krediidihaldusteenuse osutamiseks vajalikud teadmised ja organisatsiooniline suutlikkus ning krediidisaajate huvide kaitse on piisavalt tagatud. (3) Finantsinspektsioon võib tegevusloa väljastada koos kõrvaltingimusega. Kui seatud kõrvaltingimus ei ole nõuetekohaselt täidetud, võib Finantsinspektsioon tunnistada tegevusloa kehtetuks. (4) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt: 1) selle isiku ärinimi ja registrikood, kelle kohta otsus tehakse; 2) selle teenuse liik, mille kohta otsus tehakse; 3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev. § 11. Tegevusloa andmisest keeldumise alused (1) Finantsinspektsioon võib keelduda tegevusloa andmisest, kui: 1) taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiinkasso suhtes kehtestatud nõuetele; 2) taotleja aktsia- või osakapital ei ole täielikult sisse makstud; 3) taotleja juht, audiitorettevõtja, siseaudiitor, taotlejas olulist osalust omav isik, aktsionär või osanik ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele; 4) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle piisava järelevalve teostamist või see on takistatud sellise teise riigi õigusaktidest, kus isik, kellega taotlejal on märkimisväärne seos, on asutatud, tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu; 5) tegevusloa taotlejal ei ole piisavalt vahendeid või kogemusi, mis on vajalikud järjepidevaks tegutsemiseks krediidiinkassona; 6 6) tegevusloa taotleja esitatud andmetest selgub, et tema kavandatav püsiva ja kestva majandustegevuse koht ei ole Eestis; 7) käesoleva seaduse §-s 41 nimetatud sise-eeskiri või muud asjakohased protseduurireeglid ei ole taotleja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad, proportsionaalsed, üheselt mõistetavad või on kehtiva õigusega vastuolus; 8) tegevusloa taotleja organisatsiooniline tase ning infotehnoloogilised süsteemid või muud tehnoloogilised vahendid ei ole teenuse osutamiseks piisavad; 9) tegevusloa taotleja äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas tema organisatsiooniline struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad krediidiinkassona järjepidevaks tegevuseks ning tema siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist; 10) tegevusloa taotluse kohaselt soovib tegevusloa taotleja vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid, kuid tegevusloa taotlejale ei ole avatud või on suletud tegevusloa taotleja käesoleva seaduse § 47 kohane maksekonto. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatu hindamisel võetakse selle asjakohasusel arvesse muu hulgas: 1) tegevusloa taotleja tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse taset; 2) tegevusloa taotleja juhtorganite liikmete haridust, nende töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja mainet; 3) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud äriplaani adekvaatsust ja piisavust; 4) tegevusloa taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, mainet ja kogemusi. (4) Taotleja ei või kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 6 sätestatu alusel, ei või tegevusloa taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmisest. § 12. Tegevusloa lõppemine (1) Tegevusloa kehtivus lõpeb: 1) krediidiinkasso lõpetamise otsuse tegemisel, kui Finantsinspektsioon on andnud vastava loa; 2) tegevusloa kehtetuks tunnistamisel, muuhulgas krediidiinkasso ühinemisel, mille puhul luba lõpeb ühendataval isikul või uue krediidiinkasso asutamisel ühinemise teel, mille puhul luba lõpeb ühinevatel isikutel või krediidiinkasso jagunemisel korral jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 2; 3) krediidiinkasso pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu. (2) Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab krediidiinkasso õiguse osutada teenust, milleks talle tegevusluba oli antud. § 13. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine (1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Tegevusloa kehtetuks tunnistamisega on kehtetu ka filiaali asutamise õigus või luba ja õigus osutada piiriülest teenust. 7 (2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui: 1) krediidiinkasso ei ole oma tegevust 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates alustanud või tema tegevus on peatunud kauemaks kui 12 järjestikuseks kuuks; 2) krediidiinkasso on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli tegevusloa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiinkasso on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid; 3) krediidiinkasso avaldab oma tegevuse või juhtorgani liikme kohta oluliselt ebaõiget või eksitavat teavet või reklaami; 4) krediidiinkasso ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele, sealhulgas krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise ja hoidmise tingimustele; 5) krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud oma tegevuse suhtes Eestis, sihtriigis või muus riigis, kus krediit väljastati, ettenähtud norme, sealhulgas krediidisaajate kaitseks või krediidivaldkonna nõuetekohast hoolsust käsitlevaid norme või selle valdkonna suhtes kehtivat hea usu põhimõtet; 6) krediidiinkasso kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda saada konsolideeritud järelevalveks vajalikku infot, või krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja seetõttu on piisava järelevalve teostamine takistatud; 7) krediidiinkasso ja muu isiku vahel olev märkimisväärne seos takistab piisava järelevalve teostamist; 8) krediidiinkasso või tema juht on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni või rikub rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda; 9) lepinguriigi või kolmanda riigi pädeva järelevalveasutuse poolt Finantsinspektsioonile esitatud teabe kohaselt on krediidiinkasso oluliselt rikkunud lepinguriigi või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud või nende riikide pädevate järelevalveasutuste esitatud tingimusi; 10) krediidiinkasso ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust; 11) krediidiinkasso ei täida seaduses sätestatud kohustusi sise-eeskirja või -kontrolli ning krediidisaajate kaebuste lahendamise kohta; 12) ilmneb, et krediidiinkasso on valinud tegevusloa taotlemise ja registreerimise kohaks Eesti eesmärgiga hoida kõrvale teises lepinguriigis, kus ta peamiselt tegutseb, kohalduvate nõuete täitmisest; 13) krediidiinkasso juhid, olulist osalust omavad isikud või audiitorettevõtja või siseaudiitor ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele. (3) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist võib Finantsinspektsioon teha krediidiinkassole ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks. (4) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiinkasso taotluse alusel, kui krediidiinkasso aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse kohaselt ei tegele äriühing enam käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud teenuste osutamisega. Kui krediidiinkasso ühineb ja tegevust jätkab ühendav ühing, tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba. Kui krediidiinkasso ühineb uue ühingu asutamisega, tunnistatakse kehtetuks ühinevate krediidiinkassode tegevusload. Eelnimetatud kohaldatakse ka juhul kui krediidiinkasso ei soovi enam osutada tegevusloas märgitud teenuseid ja ta esitab sellekohase taotluse. (5) Krediidiinkasso taotluse alusel tegevusloa vabatahtlikult kehtetuks tunnistamiseks tuleb Finantsinspektsioonile esitada kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba. 8 (6) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on alust arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib põhjendamatult kahjustada krediidisaajate õigustatud huve. (7) Finantsinspektsioon vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse läbi ja teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates. (8) Finantsinspektsioon teavitab asjakohasel juhul tegevusloa kehtetuks tunnistamisest krediidiinkasso sihtriigi pädevat järelevalveasutust ja lepinguriigi pädevat järelevalveasutust, kus krediit väljastati, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik. § 14. Avalikkuse teavitamine Teabe tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vastavat teavet sisaldava otsuse teha ka tervikuna avalikult kättesaadavaks, kui see on oluline krediidiinkasso klientide või krediidisaajate, finantssektori stabiilsuse või läbipaistvuse jaoks. § 15. Krediidiinkasso andmete avalikustamine (1) Kõik tegevusloa saanud krediidiinkassod kantakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 alusel Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiinkassode nimekirja. (2) Krediidiinkasso, kelle tegevusluba on lõppenud või tunnistatud kehtetuks, kustutatakse viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast. § 16. Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumine (1) Krediidiinkasso on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni kõigi andmete ja asjaolude muutumisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mis olid aluseks krediidiinkasso tegevusloa andmise otsustamisel, ning esitama asjakohasel juhul järgmised andmed ja dokumendid: 1) krediidiinkasso ärinime, asukoha aadressi või kontaktandmete muutumise korral uus ärinimi, asukoha aadress või kontaktandmed; 2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst; 3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise- eeskirjad; 4) juhtide vahetumise korral käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 nimetatud andmed; 5) siseaudiitori ja audiitorettevõtja vahetumise korral käesoleva seaduse § 39 lõigetes 3 ja 4 nimetatud andmed; 6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada krediidiinkasso finantsseisundit; 7) muu informatsioon, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses. (2) Krediidiinkasso peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata avalikustama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2, 4, 5 ja 7 nimetatud andmed ja dokumendid. 3. peatükk Krediidiinkasso tegevus välisriigis ja välisriigi krediidiinkasso tegevus Eestis § 17. Krediidiinkasso tegevus välisriigis (1) Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidiinkasso võib välisriigis tegeleda krediidihaldustegevusega, asutades selleks välisriigis filiaali või osutades seal piiriüleseid teenuseid. 9 (2) Piiriülene teenus on krediidiinkasso teenus, mida ta osutab välisriigis, kus krediidiinkasso ega tema filiaal ei ole registreeritud. (3) Teenuste osutamisel välisriigis peab krediidiinkasso järgima käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid. § 18. Krediidiinkasso tegevus teises lepinguriigis (1) Krediidiinkasso, kes soovib registreerida teises lepinguriigis filiaali või osutada teises lepinguriigis piiriüleselt teenust, teavitab sellest Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile esitatakse järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas paragrahvis teave): 1) sihtriigi nimi ja võimalusel selle lepinguriigi nimi, kus krediit anti, kui see ei ole sihtriik ega Eesti; 2) asjakohasel juhul filiaali aadress sihtriigis; 3) asjakohasel juhul krediidiinkasso ärinimi ja aadress sihtriigis; 4) sihtriigis teenuste juhtimise eest vastutavate isikute nimed; 5) asjakohasel juhul teave meetmete kohta, mida rakendatakse krediidiinkasso sise-eeskirjade, juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavate õigusnormidega; 6) asjakohasel juhul rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste selliste õigusnormide täitmiseks kehtestatud menetluse kirjeldus, millega on sihtriigi õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 05.06.2015, lk 73–117); 7) kinnitus, et krediidiinkassol on asjakohased vahendid suhtluseks lepinguriigi keeles või krediidilepingus ette nähtud keeles; 8) teave selle kohta, kas krediidiinkassol on Eestis lubatud vastu võtta ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid. (2) Kui krediidiinkasso haldab krediidiasutuse viivises olevaid krediidilepinguid, edastab Finantsinspektsioon 45 päeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe saamist teabe sihtriigi pädevatele järelevalveasutustele. Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse eelnimetatud andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud tõlkega selle sihtriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus krediidiinkasso soovib filiaali asutada. (3) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkassot kuupäevast, mil teave vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 sihtriigi pädevatele järelevalveasutustele edastati, ja kuupäeva, mil sihtriigi pädevad järelevalveasutused kinnitasid teabe kättesaamist. (4) Finantsinspektsioon edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe ka sellele lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediidiasutuse poolt krediit anti, kui see ei ole sihtriik ega Eesti. (5) Krediidiinkasso teavitab Finantsinspektsiooni kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave muutub. Teavituse saamise järel teeb Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 nimetatud toimingud. § 19. Krediidiinkasso filiaal kolmandas riigis või teenuste osutamine piiriüleselt 10 (1) Krediidiinkasso, kes soovib asutada filiaali või kavatseb osutada kolmandas riigis teenuseid piiriüleselt kolmandas riigis, taotleb Finantsinspektsioonilt sellekohase loa (edaspidi käesolevas peatükis kolmandas riigis tegutsemise luba). (2) Kolmandas riigis tegutsemise loa taotlemiseks esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas peatükis taotlus, andmed ja dokumendid koos taotlus): 1) selle kolmanda riigi nimi, kus krediidiinkasso soovib filiaali asutada või piiriüleselt teenust osutada; 2) filiaali asutamise korral filiaali asukoha aadress kolmandas riigis, organisatsioonilise struktuuri kirjeldus ning juhtimise eest vastutavate isikute nimed ja isikukoodid või nende puudumise korral sünniajad ja elukohad; 3) tegevuskava, mis sisaldab andmeid kõigi kolmandas riigis osutatavate teenuste ja tegevuste kohta, sealhulgas teavet selle kohta, kas seoses filiaali asutamise või piiriüleselt tegutsemisega antakse selles riigis tegevusi või ülesandeid edasi kolmandale isikule. § 20. Kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus (1) Kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemisele ning esitatud andmete, taotleja finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide või filiaali asutamiseks piisavate vahendite olemasolu kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut. (2) Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel vastava taotluse saamisest arvates. (3) Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata krediidiinkassole teatavaks. § 21. Kolmandas riigis tegutsemise alustamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest Krediidiinkasso võib alustada teenuste osutamist filiaali kaudu või piiriüleselt vastavalt kolmanda riigi õigusaktides sätestatule. Enne kolmandas riigis tegevuse alustamist filiaali kaudu või piiriüleselt teatab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile kuupäeva, millal kolmandas riigis teenuste osutamist alustatakse. § 22. Kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest keeldumise alused Finantsinspektsioon võib keelduda kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest, kui: 1) filiaali juhid ei vasta käesolevas seaduses krediidiinkasso juhtide suhtes kehtestatud nõuetele; 2) loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud; 3) krediidiinkasso organisatsiooniline ülesehitus või krediidiinkasso vahendid ei ole piisavad tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks kolmandas riigis; 4) filiaali asutamine kolmandas riigis või krediidiinkasso esitatud tegevuskava rakendamine võib kahjustada krediidiinkasso klientide huve või tegevuse usaldusväärsust Eestis või kolmandas riigis; 5) kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks, mille tõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada vajalikul tasemel järelevalvet kolmandas riigis asutatud filiaali üle või seal osutatavate teenuste üle. § 23. Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamine (1) Finantsinspektsioon võib tunnistada kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks, kui: 11 1) krediidiinkasso on loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiinkasso on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid; 2) krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud asjaomase välisriigi õigusaktide nõudeid; 3) krediidiinkasso või tema filiaal ei vasta kehtivatele loa saamise tingimustele; 4) krediidiinkasso ei esita filiaali või kolmandas riigis osutatavate teenuste kohta Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid aruandeid; 5) krediidiinkasso või tema filiaali juht ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele; 6) krediidiinkasso ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust; 7) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud asjaolud. (2) Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon krediidiinkassole ja kolmanda riigi pädevale järelevalveasutusele viivitamata teatavaks. (3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest teadasaamist lõpetab krediidiinkasso teenuste osutamise selles kolmandas riigis asutatud filiaali kaudu Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks. § 24. Teises lepinguriigis asutatud isiku tegevus Eestis (1) Teise lepinguriigi isik, kes oma päritoluriigi õigusaktide kohaselt võib tegeleda krediidihaldustegevusega, võib oma päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse väljastatud tegevusloa alusel Eestis osutada vastavat teenust, asutades selleks filiaali või osutades Eestis teenuseid piiriüleselt. Teise lepinguriigi isik teavitab sellest oma päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse kaudu Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile esitatakse järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas paragrahvis teave): 1) kui eelnimetatud isikule on teada, siis lepinguriik, kus krediit anti, kui see ei ole Eesti ega selle isiku päritoluriik; 2) asjakohasel juhul Eestis asutatud filiaali aadress; 3) asjakohasel juhul Eestis krediidiinkasso kasutatav ärinimi ja aadress; 4) Eestis toimuva krediidihalduse juhtimise eest vastutava isiku nimi; 5) asjakohasel juhul teave meetmete kohta, mida rakendatakse selle isiku sise-eeskirjade, juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavatele Eesti õigusnormidele; 6) kinnitus, et sellel isikul on asjakohased vahendid suhtluseks eesti keeles või krediidilepingu ette nähtud keeles; 7) teave selle kohta, kas sellel isikul on päritoluriigis lubatud võtta vastu ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid. (2) Finantsinspektsioon teavitab selle isiku päritoluriigi pädevat järelevalveasutust lõike 1 kohase teabe kättesaamisest. (3) Isik võib alustada Eestis teenuse osutamist alates järgmisest kuupäevast, olenevalt sellest, kumb on varasem: 1) pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase teavituse saamist; 2) kui Finantsinspektsioon ei ole käesoleva paragrahvi lõike 2 kohast teavitust edastatud, siis kahe kuu möödumisel käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teabe esitamisest Finantsinspektsioonile. 12 (4) Teise lepinguriigi isiku poolt Eestis filiaali asutamisel peab järgima käesoleva seaduse §- des 41, 44 ning §-des 58–60 sätestatud üldisele organisatsioonilisele ülesehitusele, krediidisaajate kaebuste lahendamisele, huvide konflikti maandamisele ja vältimisele ning §- des 48–50 aruandlusele kehtestatud nõudeid. (5) Finantsinspektsioon avalikustab teabe lepinguriigi krediidiinkasso kohta oma veebilehel vastavalt käesoleva seaduse §-s 15 sätestatule. § 25. Kolmandas riigis asutatud isiku tegevus Eestis Kolmandas riigis asutatud isik ei või Eestis tegeleda krediidihaldustegevusega piiriüleselt ega filiaali kaudu. 4. peatükk Osaluste omandamine krediidiinkassos § 26. Oluline osalus (1) Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus krediidiinkasso aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 20 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, või hääleõigustest või mis võimaldab avaldada olulist mõju tema juhtimisele. (2) Olulise osaluse ja kontrollitava äriühingu määramisel lähtutakse väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetes 2 ja 3, §-st 10 ja § 721 lõikes 1 sätestatust. § 27. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded Krediidiinkassos võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada või krediidiinkasso üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada igaüks (edaspidi käesolevas peatükis isik): 1) kes on laitmatu mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab krediidiinkasso kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele, sealhulgas kelle majanduslik usaldusväärsus võimaldab tagada krediidiinkasso korrapärast ja usaldusväärset tegevust arvestades selle krediidiinkasso senist ja kavandatud äritegevuse laadi; 2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab krediidiinkasso juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 37 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele; 3) kes tagab, et krediidiinkasso järgib käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid ja et krediidiinkassol on olemas struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet tema üle ning vahetada teavet ja teha koostööd pädevate järelevalveasutustega; 4) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või et olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske; 5) kelle suhtes ei kohaldata rahvusvahelist sanktsiooni rahvusvahelise sanktsiooni seaduse tähenduses. § 28. Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest (1) Isik, kes kavatseb krediidiinkassos otsese või kaudse olulise osaluse omandada või suurendada osalust üle 20 või 50 protsendi krediidiinkasso aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osadega esindatud häälte arvust või teha tehingu, mille tulemusel krediidiinkasso muutub tema kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi omandaja), teavitab oma kavatsusest Finantsinspektsiooni ning esitab käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 ning sama paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud määruses nimetatud andmed ja dokumendid. (2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel krediidiinkassos sellise osaluse kui see suureneb üle 20 või 50 protsendi krediidiinkasso aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osadega esindatud häälte arvust või kui krediidiinkasso muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema 13 kontrollitavaks äriühinguks. Sellel juhul on isik kohustatud pärast krediidiinkasso üle kontrolli saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest teadasaamist viivitamata teavitama sellest Finantsinspektsiooni. (3) Finantsinspektsioon teavitab omandajat kirjalikult viie tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate või lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest ning menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast. § 29. Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed (1) Osaluse omandamisest teavitamisel esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid, et kontrollida käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud nõuete täitmist: 1) selle äriühingu nimi, milles olulist osalust omandatakse või suurendatakse või mis muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus; 2) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsionäride nimekirja, millest nähtub igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arv, või osanike nimekirja, millest nähtub igale osanikule kuuluva osa nominaalväärtus, ning andmeid omandaja omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral muud infot; 3) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab omandaja nime, elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta, samuti isiku usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ning väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud; 4) juriidilisest isikust omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa suuruse kohta ja häälte arv; 5) juriidilisest isikust omandaja nimetus, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri; 6) andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta ning senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, samuti nende isikute usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ja väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud; 7) kinnitus, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni; 8) omandaja ettevõtlustegevuse kirjeldus ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus; 9) kinnitus, et käesoleva seaduse § 27 punktis 2 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla krediidiinkasso juht; 10) juriidilisest isikust omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded, kui on olemas vastavas ulatuses tegevusajalugu. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud; 11) võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning asjakohasel juhul tema konsolideerimisgrupi kohta väljastatud krediidireitingud; 12) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded; 13) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta; 14 14) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada; 15) osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721; 16) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721; 17) krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutumise korral käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud; 18) ülevaade krediidiinkassos seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui krediidiinkasso ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks. (2) Välisriigi kodaniku korral on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud karistusregistri väljavõtte asemel vaja esitada tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud. (3) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid peavad olema koostatud eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada muus keeles. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile Finantsinspektsiooni juhatuse kinnitatud vormil. Finantsinspektsioon võib nõuda andmeid suuremas mahus, kui sätestatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6. (5) Finantsinspektsioonile esitatavate käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide sisu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 30. Menetlus ja menetlustähtajad (1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul (edaspidi menetlustähtaeg) hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide saamist kinnitava § 28 lõikes 3 nimetatud teate esitamisest arvates. (2) Finantsinspektsioonil on õigus 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest alates nõuda lisaandmeid ja -dokumente. (3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja - dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui 20 tööpäeva. Täiendavate lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral menetlustähtaeg ei peatu. (4) Kui menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab omandaja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama omandajale uue menetlustähtaja. 15 (5) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi pädev järelevalveasutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani. (6) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel vajaduse korral koostööd lepinguriigi pädeva järelevalveasutusega. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud koostööga seoses konsulteerib Finantsinspektsioon teiste pädevate järelevalveasutustega. Kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti, edastab Finantsinspektsioon viivitamata teisele pädevale järelevalveasutusele kõik andmed, mis on olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel olulised. (8) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva seaduse §-s 28 nimetatud teavituse läbi vaatamata, kui teavitus või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega, näiteks kui teavitus ei sisalda käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud andmeid. § 31. Osaluse omandamise tingimused (1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul omandajal on õigus oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul teavitama olulise osaluse omandamise või suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise tehingu tegemisest või tegemata jätmise otsusest viivitamata Finantsinspektsiooni. (2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon seda oma ettekirjutusega ei keela. § 32. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta (1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui: 1) omandaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente; 3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 4) krediidiinkasso muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd; 5) Finantsinspektsioonil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et omandamine toimub kolmanda isiku huvides või omandamisel hakatakse teostama kellegi teise õigusi. (2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab järelevalvet teise lepinguriigi pädev järelevalveasutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta. 16 (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse omandamist või suurendamist või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks. (4) Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on, krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamine iga kord keelata või seda piirata, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse käesoleva lõike alusel eelnimetatud lõigetes sätestatud ettekirjutuse tegemisest olenemata. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse või selle osa oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel. (5) Kui omandaja või isik, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele. (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 nimetatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on kohustuslik ka krediidiinkassole, tema aktsiaraamatu pidajale ja muule isikule, kes korraldab hääleõiguste teostamist. § 33. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed (1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega, osaga või muul moel kaasnevat hääleõigust ning osalusega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui: 1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega; 2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 32 lõike 3 alusel ettekirjutuse; 3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras teavitatud; 4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 või enne §-s 30 nimetatud tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud. (2) Tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid krediidiinkasso tema kontrollitavaks äriühinguks. (3) Kui niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kuue kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates. (4) Kui teostati tehingust, millega krediidiinkasso pidi muutuma isiku kontrollitavaks äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise kehtetuks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates. § 34. Olulise osaluse muutumisest teavitamine 17 (1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist krediidiinkasso üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiinkasso üle või olulise osaluse krediidiinkassos või tema osalus väheneb alla mõne käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud määra. Sellel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. (3) Krediidiinkasso on käesoleva seaduse § 28 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. (4) Krediidiinkasso esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiinkassos oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 26 ja 28. 5. peatükk Krediidiinkasso juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus § 35. Asukoht ja peakontor (1) Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud krediidiinkasso registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht peavad olema Eestis. (2) Krediidiinkasso põhikiri peab kindlaks määrama, et krediidiinkasso registrijärgne asukoht ja peakontor on Eestis. § 36. Nõukogu ja juhatuse liikmete arv (1) Juhul kui krediidiinkassol on ette nähtud nõukogu, siis peab selles olema vähemalt kolm liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu. Arvestades krediidiinkasso suurust, tegevuse laadi ja ulatust võib Finantsinspektsioon nõuda nõukogu olemasolu krediidiinkassos. (2) Krediidiinkasso juhatuses peab olema vähemalt kaks liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu. § 37. Nõuded juhtide valimisele ja määramisele (1) Krediidiinkasso juhiks võib valida või määrata isiku, kellel on piisavalt laitmatu maine. (2) Isiku maine ei ole laitmatu, kui Finantsinspektsioon on tuvastanud asjaolud, mis seavad kahtluse alla selle olemasolu või kinnitavad selle puudumist. Finantsinspektsioon arvestab isiku maine hindamisel muu hulgas seda kas isik on olnud süüteoasjas süüdistatav või kahtlustav või muul moel seotud süüteoasjaga või isik on toime pannud õigusvastase, pettusliku või usaldust kuritarvitava teo või olnud seotud sellise teoga või selle uurimis- või järelevalvemenetlusega. Isiku maine ei ole laitmatu muu hulgas, kui: 1) ta on pannud toime esimese astme kuriteo või teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või tarbijakrediidi väljastamisega seotud 18 väärteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud; 2) ta on tegelenud liigkasuvõtmisega; 3) tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni; 4) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt või ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata; 5) tema suhtes on käimas maksejõuetusmenetlus või välja on kuulutatud tema pankrot, välja arvatud juhul, kui kohus on isiku vabastanud pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest; 6) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiasutuse, investeerimisühingu või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel; 7) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeelu või §-le 491 ettevõtluskeelu, samuti kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis ettenähtud ärikeeld või teataval erialal või ametikohal töötamise keeld või teda on karistatud sellise keelu rikkumise eest. (3) Väheoluliste vahejuhtumite kumulatsioon ei mõjuta isikute head mainet, välja arvatud juhul, kui vastavad vahejuhtumid tervikuna hinnates on olulised ja muu hulgas osutavad süsteemsetele rikkumistele. (4) Krediidiinkasso juhtidel tervikuna peavad olema piisavad teadmised ja kogemused ettevõtja juhtimiseks pädeval ning vastutustundlikul moel. (5) Krediidiinkasso juhiks valitaval isikul peab olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest juhtorgani koosseisu. (6) Krediidiinkasso juhiks, samuti selle emaettevõtja või sellega samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks on keelatud valida või määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib ettevõtluskeeld või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist nii, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja tarbijate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud, või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima. § 38. Juhtide ja töötajate kohustused ning ülesanded (1) Krediidiinkasso juhid ja töötajad peavad tegutsema nende puhul eeldatava ettenägelikkuse ja hoolsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades krediidiinkasso, tema klientide ja krediidisaajate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Krediidiinkasso töötajad on kohustatud osutama teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning andma krediidisaajatele nõuetekohast teavet. (2) Krediidiinkasso juhid peavad tagama, et krediidiinkasso organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on krediidiinkasso tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed. 19 (3) Krediidiinkasso juhatus on kohustatud veenduma, et käesoleva seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid ajakohased, hindama nende tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks. (4) Töötaja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiinkasso heaks töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad krediidiinkasso nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas krediidiinkasso esindamine või krediidiinkasso juhtimine või kontrollimine. (5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette täpsemad kohustused ja ülesanded krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele. § 39. Finantsinspektsiooni teavitamine juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast (1) Krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek. Koos kirjaliku nõusolekuga esitab isik järgmised andmed ja dokumendid: 1) isiku ees- ja perekonnanimi, varasem nimi ja selle muutmise kuupäev ning põhjus, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg, kodakondsus, elukoht, kontaktandmed, hariduse kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu, andmed ametiaja- ja koha kohta ning juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema mainet ja usaldusväärsust ning käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid; 2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu; 3) andmed võimalike huvide konfliktide ja isiku poolt ametiülesannete täitmisele pühendatava aja kohta; 4) kinnitus, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso juht; 5) väljavõte karistusregistrist, välisriigi kodaniku puhul tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud. (2) Krediidiinkasso esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid ning kinnituse Finantsinspektsioonile. (3) Krediidiinkasso esitab audiitorettevõtja valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile audiitorettevõtja nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso audiitorettevõtja. Lisaks eelnimetatule tuleb esitada ka vandeaudiitori nimi. (4) Krediidiinkasso esitab siseaudiitori valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile siseaudiitori nime, isikukoodi ja siseaudiitori kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso siseaudiitor. (5) Krediidiinkasso on kohustatud juhi, siseaudiitori ja audiitorettevõtja valimise või määramise kavatsusest, volituste pikendamisest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Eelnimetatud tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik. (6) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed tuleb esitada Finantsinspektsiooni kinnitatud vormil. Finantsinspektsioon võib nõuda andmeid suuremas mahus, kui on sätestatud käesoleva paragrahvi lõikes 1. 20 § 40. Krediidiinkasso juhi tagasikutsumine (1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist või valimata või määramata jätmist järgmistel juhtudel: 1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhtidele kehtestatud nõuetele; 2) isik on seoses enda valimise või määramisega esitanud eksitavaid või tegelikkusele mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente; 3) isiku tegevus krediidiinkasso juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline krediidiinkassot usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama krediidiinkasso juhtimist nii, et klientide ja krediidisaajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud. (2) Kui krediidiinkasso ei ole täielikult või tähtajaks täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus tunnistada krediidiinkasso tegevusluba kehtetuks. § 41. Sise-eeskirjad (1) Krediidiinkasso juhatus kehtestab oma otsusega krediidiinkasso ning tema juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid (edaspidi sise-eeskirjad), mis tagavad krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso juhtide otsuste täitmise, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise. (2) Sise-eeskirjas määratakse juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste tase, mis on vajalik krediidiinkasso organisatsioonis vastavatel ameti- või töökohtadel ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust. (3) Sise-eeskirjades kehtestatakse asjakohane kord ja menetlused, et tagada tõhus ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide vältimine. Juhatus teostab järelevalvet selle rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja klientide ning krediidisaajate huve toetaval viisil. (4) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks: 1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise nõuded; 2) juriidilistest isikutest krediidisaajate andmete ja füüsilisest isikust krediidisaajate isikuandmete töötlemise kord, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88); 3) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe krediidiinkasso nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel; 4) juhi sobivushindamise kord; 5) huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise meetmed; 6) teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord, sealhulgas nõuded krediidihaldusteenuse osutaja kvalifikatsioonile; 7) registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord; 8) sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning krediidisaajate maksete hoidmise süsteemide turvalisus ja nende regulaarne kontrollimine; 9) sisekontrolli süsteemi toimimise kord ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord; 21 10) sisemised protseduurireeglid krediidiinkasso tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks, töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks; 11) raamatupidamise sise-eeskirjad; 12) filiaalide olemasolu korral tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord; 13) krediidisaajale teabe ja krediidilepingu mittekohase täitmisega seotud hoiatuste edastamise kord; 14) krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise kord; 15) tegevuspõhimõtted, mis tagavad krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele; 16) järelevalvelisel eesmärgil esitatavate aruannete koostamise ja esitamise kord, sealhulgas aruannete koosseis ja koostamise regulaarsus, vastavate ülesannete eest vastutavad töötajad, kasutatavad infosüsteemid ja sisekontrolli protseduurid esitatud teabe korrektsuse kontrollimiseks. (5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad täpsemad nõuded. § 42. Sisekontrolli süsteem (1) Krediidiinkassos peab olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel. (2) Sisekontrolli teostamiseks tuleb krediidiinkassos sise-eeskirjadega kehtestada tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses klientidele teenuste osutamisega ja krediidihaldusega. Eelnimetatud tegevuspõhimõtted ja reeglid peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita järelevalveülesandeid. (3) Krediidiinkasso juhatus või nõukogu määrab siseaudiitori funktsiooni teostamiseks isiku (edaspidi siseaudiitor), kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine. Siseaudiitorile kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitori kohta sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti. (4) Siseaudiitor peab tagama, et: 1) regulaarselt kontrollitakse krediidiinkasso, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, krediidiinkasso sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse krediidiinkassos kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning krediidiinkasso kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust; 2) krediidihaldusteenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes; 3) krediidiinkasso juhatusele ja olemasolu korral nõukogule esitatakse regulaarselt eespool nimetatud kohustususte täimisega seotud aruandeid. (5) Krediidiinkasso tagab siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiinkasso juhtidelt ja töötajatelt ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist. 22 (6) Siseaudiitor on kohustatud talle krediidiinkasso kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab olulisele õigusrikkumisele või tarbija huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult edastama lisaks krediidiinkasso juhtidele ka Finantsinspektsioonile. § 43. Krediidiinkasso tegevuse edasiandmine krediidihaldusteenuse osutajale (1) Kui krediidiinkasso soovib krediidihaldustegevuse krediidihaldusteenuse osutajale edasi anda (edaspidi tegevuse edasiandmine), peab ta sõlmima kirjaliku lepingu ja tingimusel, et krediidiinkasso jääb täielikult vastutavaks kõigi käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise eest ning kui: 1) krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja vahel sõlmitavas tegevuse edasiandmise lepingus sätestatakse krediidihaldusteenuse osutaja kohustus järgida seadusest tulenevaid norme, sealhulgas asjakohaseid Euroopa Liidu ja välisriikide õigusaktide norme, mis on kohaldatavad krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu suhtes; 2) tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus krediidiinkasso ise ei tegele enam krediidihaldustegevusega, mille jaoks talle on väljastatud tegevusluba; 3) tegevuse edasiandmise leping ei muuda krediidiinkasso ja krediidiostja vahelist lepingulist suhet ega krediidiinkasso kohustusi krediidiostja või krediidisaaja ees; 4) tegevuse edasiandmine ei muuda kehtetuks ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel krediidiinkasso tegevusluba anti; 5) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso üle vajalikul tasemel finantsjärelevalve teostamist; 6) krediidiinkassol säilib pärast tegevuse edasiandmist vahetu ligipääs edasiantud tegevuste kohta käivale teabele; 7) pärast tegevuse edasiandmise lepingu lõppemist on krediidiinkassol pädevus ja ressursid, tegelemaks edasiantud krediidihaldustegevusega; 8) tegevuse edasiandmine ei takista ega mõjuta krediidiinkasso sisekontrolli kvaliteeti, usaldusväärsust ega toimimist; 9) tegevuse edasiandmisega ei delegeeri krediidiinkasso juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide ega krediidisaajate huve; 10) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel ega vähenda teenuse osutamise kvaliteeti; 11) krediidihaldusteenuse osutajal on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid kohustusi täitma; 12) tegevuse edasiandmisel võtab krediidiinkasso tarvitusele kõik meetmed, et vältida täiendavaid riske krediidiinkasso tegevusele; 13) on täidetud muud käesolevast seadusest tulenevad nõuded. (2) Enne tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale teavitab krediidiinkasso Finantsinspektsiooni. Asjakohasel juhul tuleb teavitada sihtriigi pädevaid järelevalveasutusi, kui tegemist on krediidiasutuse väljastatud krediidilepinguga. (3) Krediidiinkasso säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ja krediidihaldusteenuse osutajale antud olulisi kirjalikke juhiseid vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat, pärast edasiandmislepingu lõpetamist. (4) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda krediidiinkassolt ja krediidihaldusteenuse osutajalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ning muid käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumente ja teavet. 23 (5) Krediidihaldusteenuse osutajal, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud, ei ole lubatud vastu võtta krediidisaajate rahalisi vahendeid kui tegemist on krediidiasutuse väljastatud krediidilepinguga. Eelnimetatut ei kohaldata juhul, kui tegemist on teise krediidiinkassoga ja talle on selline õigus antud. Juhul kui tegemist on krediidiandja väljastatud krediidilepinguga, võib krediidihaldusteenuse osutaja võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid üksnes juhul kui ta kannab need esimesel võimalusel edasi krediidiinkassole. (6) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele krediidihaldusteenuse osutajale krediidiinkassoga seotud tegevuse edasiandmise lõpetamist või kõigi krediidiinkasso poolt krediidihaldusteenuse osutajatega sõlmitud tegevuste edasiandmise lepingute lõpetamist, kui: 1) rikutakse krediidiinkasso klientide õigustatud huve või krediidisaajate õigusi või on sellise rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise stabiilsust või usaldusväärust; 2) kolmanda riigi pädeval järelevalveasutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle, ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks; 3) krediidihaldusteenuse osutaja, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesolevas seaduses sätestatuga vähemalt samaväärsetele nõuetele; 4) rikutakse käesolevas seaduses sätestatud muid tingimusi. 6. peatükk Nõuded krediidiinkasso tegevusele § 44. Krediiditoimiku pidamine (1) Krediidiinkasso peab krediidilepingu haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikut alates hetkest kui ta määrati viivises olevat krediidilepingut või sellest tuleneva nõuet haldama. Kui krediidiostja ei määra enda esindajaks krediidiinkassot, peab krediiditoimikut krediidiostja. Krediiditoimikut tuleb pidada iga isiku kohta eraldi. (2) Krediiditoimik on käesoleva seaduse tähenduses lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja muude krediidi andmise ja krediidi tasumisega seotud dokumentide kogum. (3) Krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja, peab tagama kogu selle perioodi jooksul, mil nõuet hallatakse, krediidisaaja vajalike andmete ja dokumentide, olemasolu krediiditoimikus. Krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja säilitab eelnimetatud andmed ja dokumendid vähemalt viis aastat pärast nõude haldamise lepingu lõpetamist, kuid mitte kauem kui kümme aastat. (4) Krediiditoimik peab andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale isikule, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile krediidi andmise, krediidilepingute muutmise, jälgimise ja hindamise kohta. § 45. Krediidihalduslepingu sõlmimine (1) Kui krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, sealhulgas võttes arvesse käesoleva seaduse § 3 lõikes 7 sätestatut, sõlmitakse krediidiostja ja krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja vahel krediidilepingu haldamiseks leping (edaspidi krediidihaldusleping). Krediidihaldusleping peab sisaldama vähemalt järgmist: 1) krediidihaldustegevuse üksikasjalik kirjeldus, sealhulgas tähtajad ja muud olulised tingimused, millal ja mille kohaselt kantakse krediidisaajate poolt makstud summad üle krediidiostjale; 2) krediidiinkassole, krediidiasutusele või krediidiandjale makstava tasu suurus või selle arvutamise meetod; 24 3) ulatus, mis määral saab krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja esindada krediidiostjat suhtluses krediidisaajaga; 4) poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu suhtes kohaldatavaid Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse norme; 5) poolte kohustus kohelda krediidisaajat õiglaselt ja hoolsalt; 6) krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja kohustus teavitada krediidiostjat enne krediidihaldustegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale. (2) Krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja säilitab krediidihalduslepingut ja järgmisi andmeid vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva: 1) krediidiostja ja krediidisaajaga peetud kirjavahetus; 2) krediidiostjalt saadud juhised iga viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude kohta. (3) Finantsinspektsioonil võib nõuda kõiki käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmeid. 7. peatükk Nõuded krediidiinkasso kapitalile ja krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele § 46. Krediidiinkasso aktsia- ja osakapital (1) Krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema täielikult sisse makstud. (2) Krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot. § 47. Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmine (1) Krediidiinkasso on kohustatud hoidma krediidisaaja rahalised vahendid eraldi maksekontol. Krediidiinkasso ei või neid kasutada oma majandustegevuses, seda mitte ka juhul, kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette vastavate vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt. (2) Krediidiinkasso peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekonto avama üksnes krediidiasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis. (3) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjaomase teabe käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekontode kohta ning teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni, kui eelnimetatud teave muutub. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maksekontol olevad vahendid ei kuulu krediidiinkasso pankrotivara hulka, neid ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks. (5) Kui krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks või täielikuks tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale paberkandjal või muul püsival andmekandjal tõendi või kinnituse makse tasumise kohta, millest peab olema krediidisaajale näha võlgnetava summa vähenemine. (6) Krediidisaaja poolt krediidiinkassole tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks olenemata sellest, kas krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte. 8. peatükk Raamatupidamine ja aruandlus 25 § 48. Raamatupidamise korraldamine (1) Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses, raamatupidamise seaduses, krediidiinkasso põhikirjas ja raamatupidamise sise-eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule. (2) Raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiinkasso finantsseisundi ja majandustegevuse kohta. (3) Kui krediidiinkassol on õigus krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida, kajastab krediidiinkasso krediidisaajatelt laekunud vahendeid oma bilansis kuni nende kandmiseni krediidiostjale. Krediidiinkasso avalikustab teabe krediidisaajalt vastu võetud, kuid krediidiostjale edasi kandmata rahaliste vahendite kohta oma raamatupidamise aastaaruandes. § 49. Aruanded ja nende esitamine Finantsinspektsioonile (1) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile üldkoosoleku kinnitatud majandusaasta aruande koos vandeaudiitori aruande ärakirjaga kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Kui krediidiinkasso on nimetatud andmed ja dokumendid avalikustanud oma veebilehel, ei pea ta neid Finantsinspektsioonile esitama. (2) Krediidiinkasso ja lepinguriigi krediidiinkasso Eesti filiaal esitab Finantsinspektsioonile aruanded käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud regulaarsete aruannete periood on poolaasta ja aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, kui õigusaktides ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. (4) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses. (5) Finantsinspektsioonile esitatud järelevalveliste aruannete põhjal võib Finantsinspektsioon või krediidiinkasso esitada andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. (6) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 50. Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja algandmete säilitamine (1) Finantsinspektsioon kontrollib järelevalvelise aruande vastavust nõuetele esimesel võimalusel pärast aruande laekumist. (2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalvelises aruandes puudusi, teavitab ta sellest aruande esitajat. (3) Järelevalvelise aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul puudused kõrvaldama ja esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande ilma 26 põhjendamatu viivituseta. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande esitaja ise tuvastab varem esitatud andmetes vea või kui auditeeritud andmed erinevad varem esitatud auditeerimata andmetest. (4) Järelevalvelise aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente on aruande esitaja kohustatud säilitama viis aastat. Nimetatud tähtaeg ei piira krediidiinkasso õigust säilitada andmeid ja dokumente pikema aja jooksul, kui nende töötlemiseks on krediidiinkassol muu õiguslik alus. § 51. Audiitorkontroll (1) Krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud. (2) Krediidiinkasso audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud, piisavate teadmiste ja kogemustega usaldusväärse isiku. (3) Krediidiinkasso asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel audiitorettevõtja, kui: 1) üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud; 2) üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobub audiitorkontrolli tegemisest; 3) audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse. (4) Finantsinspektsiooni määratud audiitorettevõtja volitused kestavad, kuni üldkoosolek või osanike koosolek nimetab uue audiitorettevõtja. § 52. Audiitorettevõtja informeerimiskohustus (1) Audiitorettevõtja on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni krediidiinkasso auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla: 1) krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete oluline rikkumine; 2) krediidiinkasso edasise tegevuse katkemise oht; 3) modifitseeritud vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande kohta; 4) olukord, mille tõttu krediidiinkasso ei ole võimeline täitma oma kohustusi või oht sellise olukorra tekkeks; 5) krediidiinkasso juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju krediidiinkassole või krediidisaajale. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta õigusakti või lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõuet. 9. peatükk Ümberkujundamine, ühinemine, jagunemine, lõpetamine ja pankrot § 53. Ümberkujundamine Krediidiinkasso ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks. § 54. Ühinemine (1) Krediidiinkasso ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. (2) Kui krediidiinkasso on ühendav ühing ja ta jätkab oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal viivitamata pärast tema ühinemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule. 27 (3) Krediidiinkasso ühinemise korral teise äriühinguga vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele 1 või uue äriühingu asutamise teel vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta. (4) Kui krediidiinkasso ühineb uue äriühingu asutamise teel või teise ühendava äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks, peab ta tegutsemiseks taotlema tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse kandmist. (5) Enne ühinemisotsuse tegemist tuleb Finantsinspektsioonile esitada kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, millised kliendilepingud on lõpetatud või nõuded loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba. § 55. Jagunemine (1) Krediidiinkasso jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. (2) Krediidiinkasso jagunemisel eraldumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 4 tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise teel jagunemisel jätkab jagunev krediidiinkasso oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal viivitamata pärast tema jagunemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule. (3) Krediidiinkasso jagunemise korral jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 2 krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta ning krediidiinkasso tegevusluba lõpeb. (4) Jagunemise korral krediidiinkasso vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei ole krediidiinkasso, tuleb krediidiinkassona tegutsemiseks omandaval äriühingul taotleda tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne jagunemise äriregistrisse kandmist. (5) Enne jagunemisotsuse tegemist tuleb Finantsinspektsioonile esitada kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, millised kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba. § 56. Lõpetamine (1) Krediidiinkasso lõpetatakse äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. (2) Krediidiinkasso lõpetamine võib toimuda üksnes Finantsinspektsiooni loal. (3) Krediidiinkasso lõpetamise loa saamiseks esitab krediidiinkasso Finantsinspektsioonile avalduse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid: 1) krediidiinkasso üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise kohta; 2) krediidiinkasso hinnang lõpetamise mõju kohta oma klientide ja krediidisaajate huvidele; 3) kinnitus ning seda tõendavad tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole; 4) krediidiinkasso regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni. 28 (4) Krediidiinkasso lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas krediidiinkasso lõpetamine vastab tema klientide ja krediidisaajate huvidele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut. (5) Otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide esitamist. (6) Finantsinspektsioon võib keelduda krediidiinkasso lõpetamise loa andmisest, kui krediidiinkasso lõpetamine on vastuolus tema klientide või krediidisaajate huvidega. (7) Otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata krediidiinkassole teatavaks. (8) Krediidiinkasso võib sundlõpetada Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega, kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva seaduse § 13 alusel kehtetuks tunnistanud. (9) Kohtule tuleb koos avaldusega esitada tõendid käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud asjaolude kohta. (10) Krediidiinkasso sundlikvideerimise otsustab kohus kolme tööpäeva jooksul vastava avalduse esitamisest arvates. (11) Sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata likvideerijate tegevust. (12) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul äriseadustiku § 203 lõikes 3 või § 366 lõikes 3 sätestatut ei rakendata. § 57. Pankrot (1) Krediidiinkasso suhtes võivad pankrotiavalduse esitada: 1) Finantsinspektsioon; 2) likvideerijad; 3) võlausaldajad; 4) krediidiinkasso ise. (2) Tegutsev krediidiinkasso teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse esitamisest enda suhtes. (3) Juhul kui krediidiinkasso hoiab krediidisaajate rahalisi vahendeid, siis võib ta võlgnikuna pankrotiavalduse esitada ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul. 10. peatükk Krediidisaaja teavitamine ja kaebuste esitamine § 58. Suhtlus krediidisaajaga Krediidiinkasso ja krediidiostja peavad suhtluses krediidisaajaga: 1) tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt; 2) andma krediidisaajale selget, tõest ja ajakohast teavet; 3) austama ja kaitsma krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust; 29 4) suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei kujuta endas ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist. § 59. Teabe andmine krediidisaajale (1) Krediidiostja esitab krediidisaajale pärast viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamist paberkandjal või muul püsival andmekandjal teate, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet: 1) teavitus viivises oleva krediidilepingu omandamise kohta, sealhulgas lepingu loovutamise kuupäev; 2) krediidiostja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed; 3) asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed; 4) asjakohasel juhul info krediidiinkasso tegevusloa kohta; 5) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi andnud, ärinimi, registrikood ja kontaktandmed; 6) krediidiostja või asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi antud, juures olev selgelt eristuv kontaktpunkt, mille kaudu krediidisaaja teavet saab; 7) teave teate esitamise ajal tasumisele kuuluva summa kohta koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena ning asjakohasel juhul nõude aluseks olevate dokumentide koopiad kui krediidisaaja neid nõuab; 8) kinnitus selle kohta, et kohaldub jätkuvalt asjakohane Euroopa Liidu ja siseriiklik õigus, eelkõige mis puudutab tarbijakrediidilepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidisaaja õigusi ning kriminaalõigust; 9) teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende aadress ja kontaktandmed, kuhu on krediidisaajal võimalik esitada kaebus. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe võib täies ulatuses või osaliselt ja kokkuleppel krediidiostjaga esitada ka tema esindajaks määratud krediidiinkasso või tema esindajaks määratud krediidiasutus või krediidiandja. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade koos teabega tuleb esitada eesti keeles või lepingus kokku lepitud keeles. Teate esitamise eest ei või nõuda tasu. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade koos teabega tuleb esitada ka alati enne krediidiinkasso või krediidiostja poolt esimest rahalise kohustuse sissenõudmist. Krediidisaajal on õigus igal ajal nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe esitamist. (5) Pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teate esitamist esitab krediidiostja või asjakohasel juhul tema esindajaks määratud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja kogu hilisemas teabevahetuses krediidisaajaga käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 kohase teabe. Käesoleva lõike esimest lauset ei kohaldata, kui tegemist on esimese teabevahetusega pärast uue krediidiinkasso nimetamist. Sellel juhul esitatakse krediidisaajale käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud teave. § 60. Krediidisaaja kaebuse registreerimine ja lahendamine (1) Krediidiinkasso peab sise-eeskirjadega kehtestama krediidisaaja kaebuse registreerimise ja lahendamise korra, mis näeks ette toimiva ja läbipaistva menetluse esitatud kaebuste kiireks lahendamiseks. 30 (2) Krediidisaaja esitatud kaebuste registreerimise ja lahendamise eest on krediidiinkassol keelatud võtta tasu. Kokkulepe, millega seotakse kaebuse lahendamise eest tasu maksmine, on tühine. (3) Krediidiinkasso peab kaebuste lahendamisel lähtuma Finantsinspektsiooni poolt kehtestatud korrast vastavalt käesoleva seaduse § 67 lõikele 4. (4) Krediidiinkasso registreerib kõik saadud kaebused ning säilitab teavet esitatud kaebuste, nendega tegelemiseks võetud meetmete ja nende lahendamise tulemuste kohta kooskõlas käeoleva seaduse § 41 lõike 4 punktiga 15. (5) Krediidiinkasso on kohustatud krediidisaaja esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastama ja teavitama krediidisaajat kaebuse võimalikust lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid tarbijast krediidisaajat hiljemalt 15 päeva ja juriidilisest isikust krediidisaajat 30 päeva pärast kaebuse saamist. Muu hulgas on krediidiinkasso kohustatud põhjendama, kui ta ei pea krediidisaaja kaebust põhjendatuks või keeldub kaebust rahuldamast või nõustub vaid kaebuse osalise rahuldamisega. (6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole krediidiinkassost mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke toiminguid teha, on krediidiinkasso kohustatud krediidisaajale vastavat viivitamist põhjendama ja määrama vajalike toimingute lõpetamise eeldatava mõistliku tähtaja, mis ei või olla kokku pikem kui 35 tööpäeva esmase kaebuse esitamisest arvates. (7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale. 11. peatükk Krediidiostjate muud õigused ja kohustused § 61. Krediidiostja õigus saada teavet krediidiasutuselt Krediidiostjal on õigus lepingueelsete läbirääkimiste käigus saada krediidiasutuselt teavet viivises oleva krediidilepingu, sellest tulenevate krediidiasutuse nõuete ja asjakohasel juhul tagatise kohta, et hinnata viivises oleva krediidilepingu sissenõudmise tõenäosust. § 62. Kolmanda riigi krediidiostja kohustus määrata esindaja lepinguriigis (1) Kolmanda riigi krediidiostja peab kirjalikult määrama esindaja (edaspidi määratud esindaja), kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht on lepinguriigis. (2) Finantsinspektsioon võib teha päringuid määratud esindajale käesoleva seaduse järgimisega seotud küsimustes. Määratud esindaja on täielikult vastutav käesolevas seadusest ja muudest asjakohasest õigusaktidest krediidiostjale tulenevate kohustuste täitmise eest. Käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud krediidiinkassot, krediidiasutust või krediidiandjat käsitatakse asjakohasel juhul käesoleva seaduse tähenduses määratud esindajana. § 63. Teiste isikute kasutamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest (1) Kui krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja nimetab krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja tegelema krediidihaldusega, teatab krediidiostja või tema määratud esindaja Finantsinspektsioonile selle isiku ärinime ja aadressi hiljemalt krediidihaldustegevusega alustamise kuupäeval. 31 (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidihaldusega tegelev isik muutub, teavitab krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja Finantsinspektsiooni muudatusest hiljemalt muudatuse kuupäeval ja esitab uue krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja aadressi. (3) Kui tegemist on krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega, edastab Finantsinspektsioon asjakohasel juhul käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohase teabe sihtriigi pädevale järelevalveasutusele, selle lepinguriigi pädevatele järelevalveasutustele, kus krediit anti, ning uue krediidiinkasso päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele. (4) Krediidiostjal ei ole lubatud kaasata füüsilisi isikuid viivises olevat krediidilepingut ega sellest tulenevat nõuet haldama. § 64. Finantsinspektsiooni teavitamine viivises oleva krediidilepingu loovutamisest (1) Krediidiostja, kes loovutab omakorda viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe: 1) uue krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja juriidilise isiku tunnuse või selle puudumise korral krediidiostja või tema määratud esindaja juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema määratud esindaja aadressi; 2) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjäägi, samuti nende nõuete või krediidilepingute arvu ja iga krediidi suuruse. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas eristama loovutatud tarbijakrediidilepinguid ja tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid ning sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave esitatakse ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, võib teabe esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Finantsinspektsioon võib nõuda krediidiostjalt või asjakohasel juhul tema määratud esindajalt eelnimetatud teabe esitamist sagedamini, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal. (4) Kui krediidiostja loovutab krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude teise lepinguriigi krediidiostjale, edastab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe uue krediidiostja vastavale pädevatele järelevalveasutustele ja asjakohasel juhul selle lepinguriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediit väljastati. Sel juhul kohaldatakse teabe edastamisele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut. (5) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka juhul kui krediidiostja loovutab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude algsele krediidiostjale, krediidiasutusele või krediidiandjale tagasi. (6) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada täpsema korra ja vormid krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile esitatava teabe kohta. § 65. Krediidiostja nimel kohustuste täitmine Kui krediidiostja on nimetanud krediidihaldusega tegelema krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja või muu määratud esindaja, täidab käesoleva seaduse §-dest 63 ja 64 ning 32 muudest õigusaktidest tulenevaid kohustusi eelnimetatud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja või tema muu määratud esindaja. 12. peatükk Järelevalve § 66. Järelevalve eesmärk (1) Järelevalve eesmärk on tagada peamiselt krediidiinkasso asutamise ja lõpetamise ning tema tegevuse ja teenuste osutamise vastavus käesolevale seadusele ja teistele õigusaktidele, pidades eelkõige silmas krediidiinkasso klientide ja krediidisaajate huvide ja õiguste kaitset. (2) Finantsinspektsioon teostab krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja ja krediidiostja käesoleva seaduse §-s 62 nimetatud määratud esindaja puhul järelevalvet vaid teabe andmise üle. § 67. Järelevalve alused ja ülesanded (1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet käesolevas seaduses, Finantsinspektsiooni seaduses ja nende alusel antud õigusaktides sätestatud alustel ja korras. (2) Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab: 1) kõiki krediidiinkassosid, kes on asutatud Eestis, samuti nende juhte, töötajaid ja audiitorit; 2) Eesti krediidiinkasso välisriikides registreeritud filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet välisriigi pädev järelevalveasutus või kui selle riigi pädeva järelevalveasutusega on sõlmitud vastav kokkulepe; 3) isikuid, kellel on krediidiinkassos oluline osalus; 4) välisriigis krediidihaldusega tegelevaid isikuid, kes osutavad teenust Eesti filiaali kaudu või piiriüleselt; 5) krediidiostjaid ja nende määratud esindajaid käesolevas seaduses ette nähtud kohustuste täitmise ulatuses; 6) krediidihaldusteenuse osutajaid vastavalt käesoleva seaduse §-s 43 sätestatule. (3) Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon: 1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise; 2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega ning kontrolli saavutamisega seonduvat; 3) annab käesolevas seaduses sätestatud juhtudel loa või nõusoleku või teostab käesolevas seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi; 4) jälgib aruandeid ja muid dokumente, kontrollides ka kohapeal krediidiinkasso tegevuse vastavust seadustele; 5) teeb vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ja annab korraldusi; 6) täidab muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid. (4) Finantsinspektsioon peab koostama ja avalikustama täpsema kaebuste lahendamise korra, mille alusel krediidisaajate kaebusi vastavalt käesoleva seaduse §-le 60 lahendatakse. (5) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks rakendada seaduses sätestatud meetmeid, sealhulgas anda haldusakte, teha toiminguid ning rakendada korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. (6) Finantsinspektsioon võib avalikustada väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või - lepingu oma veebilehel vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikele 5. 33 § 68. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiinkasso ning piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle (1) Kui krediidiinkasso, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis teenuseid piiriüleselt, rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid ja välisriigi pädev järelevalveasutus teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab tõendid, rakendab Finantsinspektsioon välisriigi pädeva järelevalveasutuse ettepanekul meetmeid rikkumise lõpetamiseks. (2) Finantsinspektsioon teeb krediidiinkassole rakendatud meetme üksikasjad või meetme mittevõtmist põhjendava otsuse teatavaks teavituse esitanud välisriigi pädevale järelevalveasutusele kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teavituse saamist. Pärast menetluse algatamist teavitab Finantsinspektsioon menetluse seisust välisriigi pädevat järelevalveasutust korrapäraselt. Asjakohasel juhul teavitab Finantsinspektsioon krediidiinkasso suhtes rakendatavatest meetmest ka lepinguriigi pädevaid järelevalveasutusi, kus krediit anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti. (3) Finantsinspektsioon teeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise teatavaks selle välisriigi pädevale järelevalveasutusele, kus krediidiinkasso osutab teenuseid piiriüleselt või kus krediidiinkasso filiaal on asutatud. (4) Krediidiinkasso filiaal või krediidiinkasso, kes osutab teenuseid piiriüleselt, peab välisriigi pädeva järelevalveasutuse nõudmisel esitama teabe, mis on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali või krediidiinkasso tegevuse üle selles riigis. (5) Finantsinspektsioon võib küsida käesolevast seadusest tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmisel sihtriigi pädevatelt järelevalveasutustelt abi kohapealse kontrolli tegemiseks krediidiinkassos, kelle filiaal on asutatud välisriigis või krediidihaldusteenuse ostuaja juures, kellele krediidiinkasso tegevuse edasi on andnud. Filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja kohapealset kontrolli tehakse kooskõlas selle riigi õigusnormidega, kus kontroll toimub. § 69. Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku üle (1) Finantsinspektsioon võib nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente, mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus, kui seda saab nõuda Eesti krediidiinkassolt. (2) Isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja kelle tegevusloa on teise lepinguriigi pädev järelevalveasutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis tegutseda ega teenuseid osutada. (3) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist seoses teises lepinguriigis asutatud isiku või tema filiaali poolt Eesti territooriumi piires või Eestis elavatele või asuvatele isikutele osutatud teenusega. (4) Kui teise lepinguriigi isik või tema Eestis registreeritud filiaal rikub käesolevas seaduses või muus õigusaktis sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada käesolevas seaduses sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks, muu hulgas keelata teenuse osutamise. 34 (5) Finantsinspektsioon teavitab rakendatud meetmetest teises lepinguriigis asutatud isiku päritoluriigi pädevat järelevalveasutust. Erandjuhtudel võib Finantsinspektsioon klientide või avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada teise lepinguriigi isiku suhtes õigusaktides sätestatud meetmeid ilma nendest eelnevalt teise lepinguriigi pädevat järelevalveasutust teavitamata. (6) Finantsinspektsioonil on õigus otsustada igal üksikjuhul kõige asjakohasema meetme üle, mis võetakse päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse abitaotluse rahuldamiseks. (7) Kui Finantsinspektsioon otsustab teha kohapealset kontrolli teises lepinguriigis asutatud isiku päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse nimel, teeb Finantsinspektsioon kontrolli tulemused viivitamata teatavaks päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele. (8) Finantsinspektsioon võib omal algatusel kontrollida ja uurida teises lepinguriigis asutatud isiku tegevust Eestis. Finantsinspektsioon teeb kontrollide ja uurimiste tulemused teatavaks isiku päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele. (9) Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et vastavalt käesoleva seaduse §-le 24 piiriüleselt tegutsev isik rikub õigusnorme, edastab Finantsinspektsioon tõendid päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele ja palub rakendada asjakohaseid meetmeid. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise volitusi. (10) Kui teises riigis asutatud isik rikub jätkuvalt õigusnorme, on Finantsinspektsioon pärast käesoleva paragrahvi lõike 9 kohast päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse teavitamist õigus määrata asjakohaseid karistusi või rakendada haldussundi, et tagada käesoleva seaduse järgimine, kui: 1) vastav isik ei ole võtnud mõistliku aja jooksul tarvitusele piisavaid ja mõjusaid abinõusid rikkumise kõrvaldamiseks või 2) kui krediidisaajate kollektiivsete huvidega seotud ohule reageerimiseks on kiireloomulisel juhul vaja viivitamata tegutseda. (11) Finantsinspektsioon võib määrata käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud karistusi ja rakendada meetmeid, olenemata päritoluriigi pädevate järelevalveasutuste juba määratud karistustest ja rakendatud meetmetest. (12) Finantsinspektsioon võib keelata teises lepinguriigis asutatud isikul, kes rikub kohaldatavaid õigusnorme, edasise tegevuse Eestis, kuni päritoluriigi pädev järelevalveasutus teeb asjakohase otsuse. § 70. Järelevalve teise lepinguriigi krediidihaldusega tegeleva isiku üle, kui Eestis väljastati krediit Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et teises lepinguriigis asutatud ja krediidihaldusega tegelev isik rikub käesolevast seadusest või krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatavates lepinguriigi õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ja Eestis väljastati krediit, kuid Eesti ei ole selle isiku siht- ega päritoluriik, edastab Finantsinspektsioon tõendid tema päritoluriigi pädevale järelevalveasutusele ja taotleb asjakohaste meetmete rakendamist. Käesoleva lõike esimene lause ei piira Finantsinspektsiooni järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise volitusi. § 71. Järelevalveasutuste koostöö 35 (1) Kui Eesti krediidiinkasso tegeleb välisriigis teenuse pakkumisega, teeb Finantsinspektsioon koostööd selle välisriigi pädeva järelevalveasutuse ja asjakohasel juhul selle välisriigi pädeva järelevalveasutusega, kus krediit väljastati. (2) Finantsinspektsioon esitab krediidiasutuste seaduse § 923 lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ja muu teabe, mida ta peab käesolevast seadusest tulenevalt oma ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikuks, krediidiostja päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele. § 72. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses (1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses. (2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus menetlusosalisele andmete esitamisest keelduda, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses. (3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses Finantsinspektsiooni kaudu tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide rikkumise vältimiseks. § 73. Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel (1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta järgmistelt isikutelt ja asutustelt: 1) krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja või krediidiostja määratud esindaja juht või töötaja; 2) krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juht või töötaja; 3) krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja või krediidiostja määratud esindaja aktsionär või osanik; 4) krediidiinkasso likvideerija või pankrotihaldur; 5) riigiasutus ja kohaliku omavalitsusüksuse asutus, riigi põhiregistri või riikliku registri pidaja ning riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja; 6) muu kolmas isik. (2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus: 1) teostada krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud info kontrollimiseks või muu kahtluse korral, et rikutakse õigusnorme, ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist; 2) nõuda krediidiinkassolt kõiki andmeid, mis on vajalikud krediidisaaja vahendite hoidmise nõuete täitmise kontrollimiseks ning juhtorgani liikmete, aktsionäride ja osanike sobivuse hindamiseks; 3) saada infot krediidiinkasso audiitorettevõtjalt ja teha temaga koostööd; 4) saada informatsiooni ja teha koostööd krediidiinkasso siseaudiitoriga; 5) saada põhjendatud juhul krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiinkasso ja tema klientide, krediidisaajate ja nende krediidihaldusteenuse osutajate kohta, kellele on edasi antud krediidiinkasso ülesanded. 36 (3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikut ilmuma kindlal ajal selgituste andmiseks Finantsinspektsiooni ametiruumidesse. (4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiinkassoga seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe saamisest krediidiinkassot teavitamata. Kolmas isik ei tohi krediidiinkassot teabe edastamisest teavitada. (5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon määrata käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete täitmiseks tähtaja. (6) Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, selgitab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke. § 74. Kohapealne kontroll (1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teha krediidiinkasso, teise lepinguriigi isiku poolt Eestis asutatud filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud, asu- või tegevuskohas kohapealset kontrolli. (2) Kohapealset kontrolli on õigus teha, kui: 1) on vaja kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele; 2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut; 3) see on lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse taotluse alusel vajalik; 4) see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks. (3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (edaspidi kontrollija), kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. (4) Kohapealse kontrolli käigus on kontrollijal õigus: 1) siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides võimaluse korral kontrollitava suhtes kehtivaid turvaeeskirju; 2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi; 3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid ning jälgida tööprotsesse; 4) nõuda suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt. (5) Kontrollitav on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine toimub ning kes annab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikku teavet ning esitab dokumente, kaasa arvatud vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelised raportid kontrollitava aruannete kohta, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi. (6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada kohapealset kontrolli tegema lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse või tema nimetatud audiitorettevõtja või eksperdi. 37 (7) Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu jooksul pärast kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale teatavaks. (8) Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. (9) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist või nende tähtajaks mitteesitamist, kuid hiljemalt neli kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist kinnitab Finantsinspektsioon oma põhjendatud otsusega lõppakti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte. (10) Finantsinspektsioon võib pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud tähtaega kuni kahe kuu võrra, kui kontrollitava esitatud selgitused või muu oluline asjaolu vajab täiendavat hindamist. Kui lõppaktis tehakse vastaval perioodil olulisi muudatusi, tuleb lõppakt saata uuesti kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks. (11) Finantsinspektsioon võib lõppaktiga anda kontrollitavale tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks tähtaja või määrata kontrollitavale muid kohustusi ning seada piiranguid ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha. (12) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõppakt või selle osa avalikustada, kui see on vajalik finantssektori usaldusväärsuse, läbipaistvuse või krediidisaajate huvidest lähtuvalt. (13) Kui Finantsinspektsioon on viinud kohapealse kontrolli läbi käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 3 alusel, teeb ta kontrolli tulemused päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele viivitamata teatavaks. § 75. Krediidiinkasso riskipõhine hindamine (1) Finantsinspektsioon hindab riskipõhist meetodit kasutades muu hulgas käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 ning §-des 41, 42, 43, 48 ja 60 nimetatud nõuete täitmist krediidiinkasso poolt. (2) Finantsinspektsioon teavitab krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigi, kus krediiti anti, kui see ei ole Eesti ega sihtriik, pädevat järelevalveasutust käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase hindamise tulemustest, kui eelnimetatud asutus seda taotleb või kui Finantsinspektsioon peab seda asjakohaseks. (3) Finantsinspektsioon teavitab alati krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigi, kus krediiti anti, kui see ei ole Eesti ega sihtriik, pädevat järelevalveasutust riskipõhise hindamisel tulemusel määratud karistustest või rakendatud meetmete üksikasjadest. (4) Kui krediidiinkasso päritoluriigi pädev järelevalveasutus viib läbi krediidiinkasso riskipõhise hindamise, võib Finantsinspektsioon taotleda hindamise tulemusi, kui: 1) krediidiinkasso osutab Eestis teenust piiriüleselt või on Eestis asutanud filiaali; 2) krediiti anti Eestis, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso päritoluriik ega sihtriik. (5) Finantsinspektsioon vahetab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 nimetatud hindamise käigus asjakohast teavet krediidiinkasso sihtriigi, päritoluriigi ja lepinguriigi pädevate järelevalveasutustega, kus krediiti anti, kui see ei ole Eesti. (6) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse üksnes sellisele krediidile, mis on väljastatud krediidiasutuse poolt. 38 (7) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada oma määrusega krediidiinkasso tegevuse riskipõhise hindamise täpsemad riskiindikaatorid ja hindamise metoodika. § 76. Eksperdi kaasamine (1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi. (2) Kui ekspert teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavad asjaolud, mille selgitamist ei olnud Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või hinnangu ka nende asjaolude kohta. (3) Ekspert on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega. (4) Ekspertiisi kulud katab Finantsinspektsioon. § 77. Ettekirjutus (1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui: 1) järelevalve tulemusel on avastatud käesoleva seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste või muude krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutajate või krediidiostjate tegevust reguleerivate õigusaktide või nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumine; 2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigusrikkumine; 3) krediidiinkasso võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muid tema tegevust, kliente või krediidisaajate või finantssektori kui terviku huve või usaldusväärsust ohustavaid või ohustada võivaid asjaolusid; 4) see on vajalik krediidiinkasso klientide või krediidisaajate huvide kaitseks või finantssektori läbipaistvuse tagamiseks. (2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavaks tegemist viivitamata asuma ettekirjutust täitma. (3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti. § 78. Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel (1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega: 1) keelata krediidiinkasso või krediidiostja tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu; 2) keelata või piirata krediidiinkasso või krediidiostja vara, sealhulgas kontode kasutamine või käsutamine; 3) keelata osaliselt või täielikult krediidiinkasso kasumist väljamaksete tegemine; 4) nõuda krediidiinkasso sise-eeskirjade ja sisekontrollisüsteemi muutmist või ajakohastamist; 5) nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist, mitte valimist või määramata jätmist või tema volituste ajutist peatamist; 6) teha krediidiinkasso üldkoosolekule või osanike koosolekule ettepanek krediidiinkasso audiitorettevõtja vahetamiseks; 7) nõuda krediidiinkasso töötaja töölt kõrvaldamist; 8) nõuda krediidiinkasso tegevuse edasiandmise lepingu ülesütlemist; 39 9) käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete olulise rikkumise korral nõuda krediidiinkasso majandustegevuse peatamist; 10) nõuda, et krediidiinkasso muudaks või ajakohastaks oma tegevuspõhimõtteid ja krediidisaajate kaebuse lahendamise korda; 11) nõuda lisateavet viivises olevas krediidilepingus ette nähtud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või viivises oleva krediidilepingu loovutamise kohta; 12) esitada muid nõudmisi krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks. (2) Finantsinspektsioon võib ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas: 1) nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist kohtu poolt; 2) rakendada sunniraha; 3) tunnistada kehtetuks filiaali registreerimise loa; 4) tunnistada kehtetuks krediidiinkasso tegevusloa. § 79. Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel (1) Krediidiinkasso juhatus peab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette. (2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus: 1) krediidiinkasso juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks; 2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku päevakorda. (3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli. (4) Krediidiinkasso asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada kehtetuks seadusega, selle alusel antud õigusaktiga või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates. § 80. Sunniraha (1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. (2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule. (3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule. 40  13. peatükk Vastutus § 81. Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine (1) Käesoleva seaduse § 45 lõikes 2 nimetatud krediidihalduslepingu andmete säilitamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot. § 82. Krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest. § 83. Krediidiinkasso sise-eeskirjade nõuete rikkumine (1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 41 sise-eeskirjadele kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest. § 84. Krediidiinkasso sisekontrolli nõuete rikkumine (1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 42 sätestatud sisekontrolli nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest. § 85. Krediidisaaja kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine (1) Käesoleva seaduse § 60 kohaselt krediidisaajate kaebuste registreerimise või lahendamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot. § 86. Teabe esitamata jätmine (1) Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete Finantsinspektsioonile esitamata jätmise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. 41 (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest. § 87. Krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumine (1) Krediidiostja poolt krediidihaldaja või asjakohasel juhul esindaja määramata jätmisega käesoleva seaduse §-s 3 või §-s 62 sätestatud kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot. § 88. Krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumine (1) Käesoleva seaduse § 59 kohaselt krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot. § 89. Teises lepinguriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-des 17–23 sätestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot. § 90. Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmise nõuete rikkumine (1) Krediidiinkasso poolt käesoleva seaduse §-s 47 nimetatud krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest. § 91. Krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumine (1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva seaduse §-s 32 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos osaluse omandamise, selle võõrandamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest. § 93. Menetlus (1) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat. (2) Käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon. 14. peatükk Rakendussätted 42  1. jagu Üleminekusätted § 94. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega (1) Isik, kes on registrisse kantud ja tegelenud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud tegevusega, mis puudutab viivises olevaid krediidilepinguid, peab taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning viima oma tegevuse ja dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse hiljemalt: 1) 2024. aasta 29. juuniks või oma tegevuse eelnimetatud kuupäevaks lõpetama kui krediidihaldustegevus puudutab krediidiasutuse poolt väljastatud krediidilepinguid; 2) 2024. aasta 31. detsembriks või oma tegevuse eelnimetatud kuupäevaks lõpetama kui krediidihaldustegevus puudutab krediidiandja poolt väljastatud tarbijakrediidilepinguid. (2) Isik, kes on registrisse kantud ja tegelenud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tegevusega, mis puudutab viivises olevaid krediidilepinguid, ja kes alates 2024. aasta 30. juunist ei tegele enam eelnimetatud krediidiasutuse poolt väljastatud krediidilepingute haldamisega või 2025. aasta 1. jaanuarist ei tegele enam krediidiandja poolt väljastatud tarbijakrediidilepingute haldamisega, ei pea taotlema Finantsinspektsiooni tegevusluba. (3) Kui isik on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne 2024. aasta 29. juunit, mis puudutab krediidiasutuse poolt väljastatud krediidilepingute haldamist või enne 2024. aasta 30. detsembrit, mis puudutab krediidiandja poolt väljastatud tarbijakrediidilepingute haldamist ja seda ei ole tagastatud ning selleks tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon otsustanud tegevusloa andmist või sellest keeldumist, ei loeta äriühingu tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellel juhul ei ole isikul lubatud alates 2024. aasta 29. juunist või alates 2024. aasta 31. detsembrist kuni tegevusloa saamiseni tegeleda krediidihaldustegevusega. (4) Käesolevas seaduses sätestatut kohaldatakse ka sellistele krediidilepingutele, mis käesoleva seaduse jõustumise ajal ei ole veel viivises, kuid mida või millest tulenevaid nõudeid võidakse edaspidi vastavalt võõrandada või loovutada. 2. jagu Muudatused kehtivates seadustes § 95. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja väärtpaberite registri pidamise seaduses“ tekstiosaga „, väärtpaberite registri pidamise seaduses ja krediidiinkassode ja -ostjate seaduses“; 2) paragrahvi 38 lõike 2 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „ja ühisrahastusteenuse osutaja“ tekstiosaga „, ühisrahastusteenuse osutaja ja krediidiinkasso“; 3) paragrahvi 38 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „või fondivalitseja“ tekstiosaga „, krediidiinkasso või fondivalitseja“; 4) paragrahvi 38 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: 43 „Kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti, maksab järelevalvesubjekt järelevalvetasu selle järelevalvesubjektina või arvestusaluse alusel, millest tulenev järelevalvetasu on suurem.“; 5) paragrahvi 39 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) krediidiinkasso korral õigusakti kohaselt nõutavast algkapitali minimaalsest summast.“; 6) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses: „22) krediidiinkasso või välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali korral 0,001–0,1 protsendiga krediidiinkasso poolt hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägist;“; 7) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses: „(54) Krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks tema või vastava välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali Inspektsioonile esitatud eelmise aasta raamatupidamise aastaaruandes kajastatud hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma.“; 8) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses: „(54) Krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks tema või vastava välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali Inspektsioonile esitatud eelmise aasta raamatupidamise aastaaruandes kajastatud hallatavate krediidilepingute ja nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma.“; 9) paragrahvi 43 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasuvad rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale pooles ulatuses.“; 10) paragrahvi 43 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Välisriigi investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja filiaal ja välisriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis moodustatud või asutatud eurofonde või alternatiivfonde piiriüleselt, tasub rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta teisel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiinkasso, makseasutuse, e-raha asutuse või fondivalitseja poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale veerandi ulatuses.“; 11) paragrahvi 453 lõikes 1 asendatakse arv „1500“ arvuga „5000“; 12) paragrahvi 453 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, erandi alusel tegutseva aruandlusteenuse osutaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja, krediidiinkasso või ühisrahastusteenuse osutaja tegevusloa taotlemisel tasutakse menetlustasu 3000 eurot.“; 13) paragrahvi 454 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 44 „Krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, erandi alusel tegutseva aruandlusteenuse osutaja, fondivalitseja, makseasutuse, e- raha asutuse, krediidiandja või -vahendaja, krediidiinkasso või ühisrahastusteenuse osutaja täiendava tegevusloa taotlemisel, olemasoleva tegevusloaga lubatavate teenuste ringi laiendamisel või makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 11 lõigetes 1–3 või § 12 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamise lõpetamise taotlemisel tasutakse menetlustasu 1500 eurot.“. § 96. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 15 lõike 10 esimeses lauses asendatakse sõna „tühistada“ sõnadega „kehtetuks tunnistada“; 2) paragrahvi 174 lõike 4 sissejuhatavat lauseosa ja § 18 lõiget 41 täiendatakse pärast sõnu „on kriisilahendussubjekt“ sõnadega „või kolmanda riigi ettevõtja, mis Euroopa Liidus asutatuna oleks käsitatav kriisilahendussubjektina,“; 3) paragrahvi 174 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) iga kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi ettevõtja, mis Euroopa Liidus asutatuna oleks käsitatav kriisilahendussubjektina, kohta eraldi;“; 4) paragrahvi 18 lõike 42 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) käesoleva seaduse § 174 lõike 4 punktis 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 12a punktis a nimetatud summade kogusumma üksikute kriisilahendussubjektide ja kolmanda riigi ettevõtjate, mis Euroopa Liidus asutatuna oleksid käsitatavad kriisilahendussubjektidena, puhul ei tohi olla väiksem kui käesoleva seaduse § 174 lõike 4 punktis 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 12a punktis b nimetatud summade kogusumma.“; 5) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa „EMPs kohaldatav tekst (ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), muudetud direktiiviga (EL) 2019/879 (ELT L 150, 07.06.2019, lk 296–344)” tekstiosaga „(ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), muudetud direktiividega (EL) 2017/1132 (ELT L 169, 30.06.2017, lk 46–127), (EL) 2017/2399 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 96–101), (EL) 2019/879 (ELT L 150, 07.06.2019, lk 296–344), (EL) 2019/2034 (ELT L 314, 05.12.2019, lk 64–114) ja (EL) 2019/2162 (ELT L 328, 18.12.2019, lk 29–57) ning määrustega (EL) 2021/23 (ELT L 22, 22.01.2021, lk 1–102) ja (EL) 2022/2036 (ELT L 275, 25.10.2022, lk 1–10)”. § 97. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 39 lõike 2 punktid 5 ja 6 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „5) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt, sealhulgas on ta esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata; 6) teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud; või isik on tegelenud liigkasuvõtmisega.“; 45 2) paragrahvi 40 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „krediidilepingu täitmise tingimused“ tekstiosaga „krediidilepingu täitmise tingimused ja selle muutmise tingimused“; 3) paragrahvi 41 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud juhtide ja audiitori valimise või määramise või ametiaja pikendamise kavatsusest, samuti nende tagasikutsumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist.“; 4) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses: „41) krediidilepingu tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise kord, sealhulgas asjakohasel juhul võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamiseks;“; 5) paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 41 sätestatud krediidilepingu täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise kohta peab olema sise-eeskirjas sätestatud vähemalt järgmine: 1) viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustustega tegelemise poliitika või strateegia ja vastav menetluskord kuni 90 päeva ja rohkem kui 90 päeva viivituses olevate kohustuste, sealhulgas krediidiandja hinnangu metoodika, kui krediidiandja teeb tarbijale ettepaneku võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamiseks; 2) viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate rahaliste kohustuste suhtes kohtu- või täitemenetluse toimingute alustamise poliitika või strateegia, kui tarbija varalise seisundi või koostöö puudumise tõttu ei ole leitud kokkulepet, sealhulgas jätkusuutlikku lahendust võla ümberkujundamiseks.“; 6) paragrahvi 48 lõiget 5 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses: „71) krediidilepingu muudatused koos asjakohase teabevahetusega, sealhulgas võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise kohta;“; 7) seadust täiendatakse §-ga 501 järgmises sõnastuses „§ 501. Suhtlus võlgnikust krediidisaajaga ja tegelemine krediidihaldustegevusega Kui krediidiandja või krediidivahendaja tegeleb ise krediidihaldustegevusega, kohaldatakse tema suhtes krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 58–60 krediidiinkassole või krediidiostjale ettenähtud nõudeid ning asjakohasel juhul krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-s 45 sätestatut juhul kui krediidiostja on sõlminud krediidiandjaga krediidihalduslepingu.“; 8) seadust täiendatakse §-ga 571 järgmises sõnastuses: „§ 571. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile (1) Krediidiandja, kes loovutab viivises oleva tarbijakrediidilepingu või sellest tuleneva nõude krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe: 1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress; 2) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjääk, samuti nende nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muu hulgas sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta. 46 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave esitatakse ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, võib teabe esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe võib esitada koos käesoleva seaduse § 57 lõikes 2 ettenähtud aruannetega. (5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.“; 9) paragrahvi 95 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.“; 10) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule.“; 11) paragrahvi 96 lõikes 1, § 97 lõikes 1, § 98 lõikes 1, § 100 lõikes 1, § 102 lõikes 1 ja § 103 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „300 trahviühikut“ tekstiosaga „300 000 eurot“; 12) paragrahvi 96 lõikes 2, § 97 lõikes 2, § 98 lõikes 2, § 100 lõikes 2, § 102 lõikes 2 ja § 103 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „400 000 eurot“ tekstiosaga „3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest“; 13) paragrahvi 99 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(1) Käesoleva seaduse §-des 48, 49 või 50 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega seotud krediidiandja või -vahendaja kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot.“. § 98. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi § 63 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) krediidiasutuse arvel ning klientide nimel ja arvel tehingute ja toimingute tegemise korra, sealhulgas tarbijale krediidi andmiseks tarbija maksevõime hindamise, krediidilepingu tingimuste täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise korra, sealhulgas asjakohasel juhul võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamiseks, ning tarbijale teabe andmise ja krediidilepingu tagatiseks oleva vara hindamise korra, samuti nõustamisteenuse osutamise ja tarbija vaidluste lahendamise korra;“; 47 2) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 45 järgmises sõnastuses: „(45) Krediidiasutus on kohustatud avaldama pangasaladuse Statistikaametile riikliku statistika seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, juhul kui klient on krediidiasutusele selleks nõusoleku andnud.“; 3) seadust täiendatakse §-ga 894 järgmises sõnastuses: „§ 894. Krediidiasutuse kohustused seoses krediidiostjate ja võlgnikest krediidisaajatega ning tegelemine krediidihaldustegevusega (1) Krediidiasutus on kohustatud esitama krediidiostjale teavet vastavalt krediidiinkassode ja - ostjate seaduse §-s 61 sätestatule. (2) Kui krediidiastutus tegeleb ise krediidihaldustegevusega, kohaldatakse tema suhtes krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-des 58–60 krediidiinkassole või krediidiostjale ettenähtud nõudeid ning asjakohasel juhul krediidiinkassode ja -ostjate seaduse §-s 45 sätestatut juhul kui krediidiostja on krediidiasutusega sõlminud krediidihalduslepingu.“; 4) seadust täiendatakse §-ga 923 järgmises sõnastuses: „§ 923. Krediidiostjate kohta andmete esitamine Finantsinspektsioonile (1) Krediidiasutus, kes loovutab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude krediidiostjale, esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe: 1) krediidiostja või asjakohasel juhul tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja juriidilise isiku tunnus, selle puudumise korral krediidiostja või tema juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 62 kohaselt määratud esindaja aadress; 2) loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjääk, samuti nende nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave peab muuhulgas eristama loovutatud tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõudeid ja tarbijakrediidilepinguid ning sisaldama asjakohasel juhul teavet tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave esitatakse 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, võib teabe esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda aruande esitamist kord kvartalis, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal. (4) Kui krediidiasutus on vastavad laenud väljastanud teises lepinguriigis, edastab ta käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ka selle riigi järelevalveasutusele. Sel juhul kohaldatakse teabe edastamisele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut. (5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette krediidiostjate kohta andmete esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra.“; 5) seadust täiendatakse §-ga 14117 järgmises sõnastuses: „§ 14117. Paragrahvi 88 lõike 45 kohaldamine Käesoleva seaduse § 88 lõiget 45 kohaldatakse alates 2024. aasta 1. septembrist.“. § 99. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine 48 Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses: „61) krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses krediidiinkassona tegutsemine;“. § 100. Pandikirjaseaduse muutmine Pandikirjaseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 16 lõikest 1 jäetakse välja sõna „Eestis“; 2) paragrahvi 17 lõikes 4 asendatakse sõna „ja“ sõnaga „või“. § 101. Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 403 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks; 2) seadust täiendatakse §-ga 4042 järgmises sõnastuses: „§ 4042. Teave tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta (1) Enne tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale kirjalikult või püsival andmekandjal järgmise teabe: 1) kavandatud muudatuste selge kirjeldus ja kui see on kohaldatav, siis tarbija nõusoleku saamise vajadus; 2) muudatuste tegemise aeg; 3) muudatustega seoses tarbija jaoks ette nähtud kaebuse esitamise võimalused ja kaebuse esitamise tähtaeg, muu hulgas selle pädeva asutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab kaebuse esitada. (2) Krediidiandja võib esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe üldistatul kujul.“; 2) paragrahvi 406 täiendatakse lõikega 54 järgmises sõnastuses: „(54) Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud krediidi kasutusse võtmise ülempiir ja mille kasutusse võtmise kohta tuleb tarbijal esitada krediidiandjale eraldi tahteavaldus vastavas taotluses, peab krediidiandja enne iga krediidisumma väljamaksmist järgima krediidi kulukuse määra ja selle arvutamise aluste kohta sätestatut kooskõlas käesoleva paragrahviga ja käesoleva seaduse §-ga 4061.“; 3) paragrahvi 412 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja - ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigust, on tühine. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loovutamise korral tuleb tarbijat sellest teavitada, välja arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes ise edasi tegelema krediidiinkassode- ja krediidiostjate seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud krediidihaldustegevusega.“; 4) paragrahvi 415 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 49 „(1) Tarbijalt võib võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda viivist, mis võib olla kuni kahekordne tarbijakrediidilepingus ettenähtud intressimäär, kuid mis ei või ühelgi juhul olla kõrgem kui käesoleva seaduse § 4062 lõikes 1 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiir. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega nähakse ette eespool sätestatust kõrgem määr või kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine.“; 5) seadust täiendatakse §-ga 4161 järgmises sõnastuses: „§ 4161. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine (1) Krediidiandja peab tarbijale enne viivises oleva krediidilepingu suhtes kohtu- või täitemenetluse toimingute alustamist, muuhulgas käesoleva seaduse§ 416 lõikes 2 nimetatud läbirääkimiste käigus, hindama ning asjakohasel juhul pakkuma üheselt mõistetavate väljenditega võimalust kohtuväliselt nõue ümberkujundada või muul kujul osaliselt või täielikult refinantseerida (edaspidi võla ümberkujundamine). (2) Krediidiandja peab võtma võla ümberkujundamisel arvesse tarbija olukorda, tema õigusi ja huve ning võib rakendada võla ümberkujundamise abinõusid juhul, kui krediidiandja hinnangu kohaselt suudab võlgnik tõenäoliselt oma kohustused täita. (3) Krediidiandja võib võla ümberkujundamiseks muu hulgas teha ettepaneku: 1) krediidilepingu tähtaja pikendamiseks; 2) tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikuks; 3) krediidilepingu liigi muutmiseks; 4) nõudest osaliselt loobumiseks või erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete summeerimiseks; 5) intressimäära muutmiseks; 6) vääringu konverteerimiseks. (4) Kui seoses võla ümberkujundamisega muudetakse ühe või mitme krediidilepingu kehtivaid tingimusi muu kui tähtaja pikendamise tingimuse osas, näidatakse kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sõlmitud kokkuleppes iga esialgne krediidisumma ning intresside, viiviste ja muude krediidi kasutamise tasude arvestus. Kui kokkulepe krediidilepingu tingimuste muutmise kohta ei vasta käesoleva lõike esimeses lauses sätestatule, siis on selline kokkulepe tühine.“. § 102. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmine Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 175 järgmises sõnastuses: „§ 175. Võlaõigusseaduse 2024. aasta 1. märtsil jõustunud redaktsiooniga tehtud muudatuste rakendamine viivituses tarbijakrediidilepingute suhtes 2024. aasta 1. märtsil jõustunud redaktsiooniga tehtud muudatusi võlaõigusseaduses ei kohaldata nende tarbijakrediidilepingute või neist tulenevate nõuete suhtes, mis on viivituses ja krediidiandja on need loovutatud enne 2024. aasta 1. märtsi.“. 3. jagu Seaduse jõustumine § 103. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2024. aasta 1. märtsil. 50 Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn 2024 Algatab Vabariigi Valitsus 2024 (allkirjastatud digitaalselt) i Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL (EMPs kohaldatav tekst): https://eur- lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32021L2167 51  OKTOOBER 2023 (II VERSIOON) Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu seletuskiri 1. SISSEJUHATUS 1.1. EELNÕU LÜHISISU Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse (edaspidi KIKS) eesmärk on reguleerida inkassofirmade ja nendega seotud isikute (nn võlgade ülesostmise finantseerijate) tegevust. Eestis tegelevad inkassofirmad erinevat liiki võlgade sissenõudmisega ja/või ka nende võlanõuete ülesostmisega. Oluline on silmas pidada, et eelnõu reguleerimisalasse ei kuulu kõik inkassofirmad, vaid üksnes need, kes tegelevad krediidilepingustest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende ülesostmisega. Seejuures kohaldub eelnõu lisaks tarbijakrediidile ka ettevõtjatele antud pangalaenudest tekkinud võlgnevustega seotud tegevustele. Seepärast piiritleb nii eelnõu pealkiri kui eelnõu sisu inkassofirmad ning nendega seotud isikud krediidiinkassode ja krediidiostjatena. Teadaolevalt tegelevad aga enamik Eestis asutatud ja tegutsevad inkassofirmad krediidilepingutest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega ja seega võiks eeldada, et seadus hakkab edaspidi kohalduma suuremale osale Eesti inkassoturust. Laiemalt on olnud teemaks see (mida on kajastanud ka meedia), et eeskätt võlgade sissenõudmisteenuste osutamisega tegelevate ettevõtjate ehk inkassofirmade praktika ei ole alati olnud väidetavalt õiguspärane ja ei arvesta võlgnike huvidega. Kui märkimisväärne osa tarbijakrediiditurust ehk tarbijakrediidi väljastamisest on olnud juba aastast 2015 üsna tugevalt reguleeritud (kõikidel tarbijakrediiti väljastavatel isikutel peab olema Finantsinspektsiooni tegevusluba), siis tegevus, mis puudutab tarbijakrediidilepingust tulenevate võlgnevuste sissenõudmist või nende ülesostmist, on üsna vähesel määral reguleeritud. Mh analüüsis Finantsinspektsioon 2019. aastal inkassoturgu, et kaardistada järelevalve alla kuuluvate krediidipakkujate poolt krediidi- ja finantseerimislepingutest tulevate nõuete loovutamist. Analüüsis leiti, et praegusel kujul toimiv inkassoturg võib demotiveerida vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist.1 Lisaks on EL-s heaks kiidetud direktiiv 2021/21672 (edaspidi direktiiv), mis reguleerib nende inkassofirmade tegevust, kes tegelevad pangalaenudest (nii tarbijate kui ka ettevõtjate) tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega ja nende ülesostmisega. Direktiiv tuleb liikmesriikidel oma õigusesse üle võtta 2023. a. 30. detsembriks. Eelnõu põhinebki suures ulatuses direktiivil, kuid käesolevaga on otsustatud minna direktiivist kaugemale ja eelnõu puudutab ka neid tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade ka muud krediidiandjad. Direktiivi põhjenduspunkti 17 kohaselt võivad liikmesriigid vabalt reguleerida krediidihaldustegevust, mis ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse – nagu mittekrediidiasutuste sõlmitud krediidilepingute puhul osutatavad teenused ja kehtestada direktiivi kohaste nõuetega samaväärsed nõuded. Eelnõuga nähakse inkassofirmade suhtes ette järgmised peamised muudatused: 1 Finantsinspektsioon, Finantsinspektsioon analüüsis inkassoturgu: https://www.fi.ee/et/uudised/finantsinspektsioon- analuusis-inkassoturgu 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL: https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/?uri=CELEX:32021L2167 1  krediidiinkasso kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba, Finantsinspektsioonile antakse volitus teha järelevalvet krediidiinkassode üle, sh erinevad sanktsioneerimisvõimalused – alates ettekirjutusest kuni väärteomenetluseni;  nn usaldusväärsuse nõuded krediidiinkassode juhtidele ja omanikele – näiteks nõue, et krediidiinkasso juhiks ei saa olla isik, kes on varasemalt tegelenud liiakasuvõtmisega;  minimaalne kapitalinõue 25 000 eurot ja eraldi reeglid kuidas krediidiinkasso peab nö võlglastelt laekunud vahendeid hoidma;  tegevus- ja organisatoorsed nõuded, sh nõuded krediiditoimikute pidamisele, krediidiinkasso sisekontrollile ja sise-eeskirjadele;  Eesti asutatud krediidiinkasso tegutsemise alused teistes riikides ja teistes riikides asutatud krediidiinkassode tegutsemise alused Eestis;  asjakohased suhtlemise nõuded võlgnikega, sh teabe andmise kohustused, samuti kohustus ette näha, kuidas saab esitada kaebusi krediidiinkassole;  nõuded juhuks kui krediidiinkasso kasutab võlgade sissenõudmiseks kolmandaid isikuid. Lisaks krediidiinkassodele reguleerib eelnõu ka muid subjekte ja eelnõuga nähakse selles osas ette:  nõuded isikutele, kes finantseerivad võlgade ülesostmist (neid nimetatakse krediidiostjateks) s.t. juhul kui krediidiinkasso ise võlgnevusi üles ei osta, eelkõige nähakse sellisel juhul ette Finantsinspektsiooni informeerimiskohustus;  kohustused pankadele ja teistele krediidiandjatele kaaluda tarbijast võlgnikule laenu ümberkujundamise võimaluse pakkumist enne täitemenetluse alustamist. Eraldi nähakse ette täiendavad nõuded tarbijatest laenuvõtjate suuremaks kaitseks – mis tingimustel saab maksetähtaja ületanud tarbijakrediidilepinguid muuta ja tarbijakrediidi võlgnevuse korral vastava viivismäära alandamine. Lisaks muudetakse käesoleva seadusega ka finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust (FELS). Nende muudatustega täpsustatakse ülemaailmse mõjuga pangagruppide kriisikahjude katmise võimet tagavate miinimumnõuete arvestust selliselt, et hõlmatud oleksid ka kõik sellised kolmandates riikides asutatud üksused, mis tuleks arvesse võtta siis, kui nad olnuks asutatud Euroopa Liidus (EL). Selle muudatusega võetakse üle EL õiguses tehtud täpsustus praktikate ühtlustamiseks liikmesriikides ja parandatakse selliste pankade võimet enda vahendite abil kriisidest üle saada.3 Samuti muudetakse käesoleva seadusega pandikirjaseadust tulenevalt sellest, et kehtiv seadus oleks täpseni kooskõlas vastava EL direktiivi 2019/2162 sätetega. Eelkõige puudutab see pandikirja nimetuse kasutamist praktikas. Seadus jõustub 2023. aasta 30. detsembril. Hetkel krediiditurul inkassona tegutsevad äriühingud, kes soovivad pärast seaduse jõustumist jätkata oma tegevust, peavad Finantsinspektsiooni vastavasisulise tegevusloa saama hiljemalt 2024. aasta 29. juuniks või 2024. aasta 31. detsembriks (sõltuvalt sellest, kas hallatakse pankade poolt väljastatud viivises olevaid laenulepinguid või mitte-pankade poolt väljastatud viivises olevaid tarbijakrediidilepinguid). 3 FELS muudatused põhinevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusel (EL) 2022/2036, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2014/59/EL seoses selliste globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate usaldatavusnõuetekohase käsitlusega, kelle strateegiaks on mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamine, ning seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmiseks kõlblike instrumentide kaudse märkimise meetodiga. 2 1.2. EELNÕU ETTEVALMISTAJAD Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunikud Marit Maidla ([email protected]) – hetkel lapsehoolduspuhkusel, Kadri Siibak ([email protected]) ja sama osakonna osakonnajuhataja asetäitja Thomas Auväärt ([email protected]). Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna keeletoimetaja Sirje Lilover. 1.3. MÄRKUSED Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõul on seos uue koalitsioonileppega. Nimelt selle leppe punkt 11.9 kohaselt on eesmärgiks võetud, et inimesed ei satuks ebaõiglastesse võlaskeemidesse, mh soovitakse selle tarvis tagada piisav järelevalve. Eelnõu on lisaks seotud Rahandusministeeriumi finantspoliitika programmiga, kus nähakse ette krediidihaldusfirmade (inkassode) reguleerimine, et tagada vastutustundliku laenamise printsiibi tõhusam rakendamine.4 Eelnõu aluseks on Euroopa Liidu (edaspidi EL) õigusaktis (direktiivis) sätestatud nõuded. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva EL õigusakti eelnõu menetlemisel on sisuliselt lähtutud HÕNTE § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest, seetõttu ei ole antud eelnõu kohta tehtud väljatöötamiskavatsust. Lisaks korvab väljatöötamiskavatsuse puudumist osaliselt ulatuslik Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse poolt läbiviidud krediidituru uuring5 (edaspidi: krediidituru uuring), mis valmis 2021. a lõpus ja milles on põhjalikult analüüsitud tarbijakrediiditurgu, s.h. vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamist krediidiandjate poolt ning vastavat kohtupraktikat. Uuringus on tehtud konkreetseid õiguskeskkonna täiendamise ettepanekuid, s.h. inkassode tegevuse põhjalikumaks reguleerimiseks ja nende üle järelevalve teostamiseks. Edaspidi on kavas teha ka järelhindamine (nn ex-post analüüs), et kontrollida, kas krediidiinkassode tegevuse regulatsiooni kehtestamisega on tõhustunud krediidijärelturu toimimine ja samas tagatud ka krediidisaajate õiguste kaitse nõuetekohasel tasemel, s.h. enne võlanõuete sundtäitmisele pööramist ja ka kohtumenetluses. Eelnõuga muudetakse järgmiseid seaduseid: Finantsinspektsiooni seadus, RT I, 30.11.2022, 14 (edaspidi FIS); finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus, RT I, 17.03.2023, 7 (edaspidi FELS); krediidiandjate ja -vahendajate seadus, RT I, 17.03.2023, 13 (edaspidi KAVS); krediidiasutute seadus, RT I, 17.03.2023, 16 (edaspidi KAS); majandustegevuse seadustiku üldosa seadus, RT I, 06.04.2021, 5 (edaspidi MSÜS); võlaõigusseadus, RT I, 17.03.2023, 80 (edaspidi VÕS); võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus, RT I, 22.03.2021, 10 (edaspidi VÕSRS). Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 4 Rahandusministeerium, Finantspoliitika programm 2022-2025, lk 11: https://www.fin.ee/media/5681/download 5 Rahandusministeerium, Krediidituru uuring, https://www.fin.ee/media/5824/download 3 2. KEHTIV REGULATSIOON JA SEADUSEELNÕU VÄLJATÖÖTAMISE LÄHTEKOHAD 2.1. EUROOPA LIIDU REGULATSIOON Üldist Mittetöötavate (ing. k. non-performing loans) ehk viivises olevate laenudega tegelemiseks võttis EL-i nõukogu 2017. a vastu järeldused, milles esitati tegevuskava viivislaenude vähendamiseks EL-is.6 Laiemaks sihiks oli vähendada 2009. a finantskriisi tulemina mittetöötavate laenude kuhjumist finantssektoris. Samuti soodustada nende laenude edasimüümist järelturul. Tegevuskava kohustas mittetöötavate laenudega seotud probleemide lahendamiseks ja viivislaenude tekkimise ennetamiseks võtma samme nii liikmesriikidel kui ka EL-i institutsioonidel. Näiteks:  töötas Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus välja üldised suunised viivislaenude haldamise kohta, suunised pankade laenuandmise, jälgimise ja sisemise juhtimise kohta ning rakendas kõikide pankade suhtes tugevdatud avalikustamise nõudeid vara kvaliteedi ja viivislaenude kohta;  Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu töötas välja omakorda makrotasandi usaldatavusjärelevalve lähenemisviisid, et hoida ära kogu süsteemi hõlmavaid viivislaenude probleeme;  Euroopa Keskpank rakendas pangandusliidu vähemoluliste asutuste suhtes „Suunised pankadele viivislaenude kohta“ (senini oli neid kohaldatud vaid oluliste asutuste suhtes). Nõukogu andis Euroopa Komisjonile suunise töötada välja ühtne lähenemisviis viivislaenude järelturgude arendamise soodustamiseks, mis kaotaks eelkõige takistused viivislaenude müümiseks järelturul. 2018. a. 14. märtsil avaldas Euroopa Komisjon nn panganduse viivislaenude vähendamise eelnõude paketi, mis koosnes mitmest erinevast osast (vt järgmist joonist).7 Joonis 1. 2018. a. avaldatud viivislaenude vähendamise eelnõude pakett 6 EL-i nõukogu pressiteade: https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2017/07/11/conclusions-non- performing-loans/ 7 Euroopa Komisjon: https://finance.ec.europa.eu/publications/commission-measures-address-risks-related- npls_et?etrans=et 4 Eespool juba nimetatud nn inkassode direktiiv (direktiiv 2021/2167 krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta) on selle paketi üks osa. Selle eesmärgiks ongi soodustada viivislaenude järelturgude arengut EL-s ja võimaldada krediidiasutustel viivislaenudeks muutunud laenudega paremini toime tulla. Direktiiv on osati reaktsioon määrustele 2019/6308 ja 575/20139, millega nõutakse krediidiasutustelt, et nad paneksid kõrvale piisavalt rahalisi vahendeid puhuks, kui uued laenud muutuvad viivislaenudeks. Seega ei ole direktiivi lähtekohaks tarbijakaitselised eesmärgid, vaid krediidiasutuste bilansside korrastamine. Seda peegeldab ka direktiivi struktuur, milles vaid sisuliselt artikkel 10 määratleb krediidiostjate kohustused krediidivõtjate/tarbijate ees. Direktiivi laiemad eesmärgid Komisjon ja Euroopa Pangandusjärelevalve on püüdnud analüüsida viivislaenude kuhjumise põhjuseid pangandussektoris. Selleks viidi läbi küsitlus, millest selgus, et pankad hinnangul on kõige suuremateks takistusteks viivislaenudega tegelemisel just järelturu puudumine ning keerulised võlgade sissenõudmise protsessid liikmesriikides.10 Nii Rahvusvahelise Valuutafondi kui ka komisjoni hinnangul võib viivislaenude kuhjumine pankade bilansis kujutada endast olulist riski nii pankadele endile, kui ka EL-i finantsstabiilsusele ja liikmesriikide majandustele. Pankade vaatest on viivislaenud problemaatiliselt peamiselt kahel põhjusel: esiteks on viivislaenud vähem kasumlikud kui töötavad laenud. Kuna pangad ei teeni viivislaenudelt laenu väljastamise hetkel prognoositud tulu, siis mõjutavad viivislaenud negatiivselt pankade kapitaliseeritust. Teiseks nõuab viivislaenudega tegelemine ja nende sissenõudmine pankadelt inimressurssi, mis oleks võimalik kasumlikumalt rakendada. Samuti peavad pangad viivislaenude arvelt rohkem provisioneerima võimaliku kahjumi katteks, mis tähendab et nad ei saa kapitali välja laenata, vaid peavad selle panema nö hoiule juhuks, kui viivislaenudega seotud riskid peaksid realiseeruma ning pank peaks kandma kahjusid. See aga vähendab pankade võimekust väljastada laene, mis omakorda mõjutab liikmesriikide majandust. Lisaks muudab viivislaenude järelturu puudumine pangad finantsturgude ebastabiilsustele haavatavaks, kuna neil puudub võimalus probleemide korral bilansse kiiresti ja lihtsalt korrastada. Järelevalve vaatest on viivislaenud problemaatilised, kuna muudab pankade vara kvaliteedi hindamise keeruliseks ja sellest tulenevalt raskemaks ka kontrolli, kas pangad on täitnud neile pandud kapitalikohustusi. Raskused varade hindamisega muudab keerukamaks ka pankade müümise, ühinemise ja selle üle järelevalve tegemise. Tõhusalt toimiv viivislaenude järelturg aitab pikemas vaates vältida viivislaenude kuhjumist liikmesriikide pangandussektorites, finantsraskuste kandumist ühest liikmesriigist teise, ennetab panganduskriise EL-is laiemalt ning aitab tugevdada rahvusvahelist usaldust EL pangandussektori vastu. Viivislaenude kuhjumise vältimine on seega vajalik tagamaks EL ja euroliidu pangandussektori konkurentsivõimet, finantsstabiilsust ja toetamaks EL-i majanduskasvu. Viivislaenude järelturg on seega üks tööriist toetamaks pankade tõhusat toimimist. 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/630, 17. aprill 2019, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 seoses viivisnõuete kahju miinimumkattega (EMPs kohaldatav tekst) https://eur- lex.europa.eu/eli/reg/2019/630/oj/est 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013 , krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta EMPs kohaldatav tekst https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32013R0575 10 Commission Staff Working Document Impact Assessment, lk 11. 5 Joonis 2. Kõikide laenude ja mittetöötavate laenude mahud (EUR, miljardid) ning mittetöötavate laenude osakaal EL liikmesriikide peale kokku. 11 Järgmine joonis on küll mõnevõrra vananenud infoga, kuid näitab siiski, et viivislaenude osakaal pankade väljastatud laenudest erineb liikmesriigiti oluliselt. See näitlikustab, et kõigis liikmesriikides ei ole tänaseks tekkinud viivislaenudega tegelemiseks vajalikku õiguskeskkonda ja laenude järelturgu, mis toetaks viivislaenude edasimüümist ning pankade bilansside korrastamist. Joonis 3. Mittetöötavate laenude osakaal EL liikmesriikide lõikes. 12 Eelnevast tulenevalt on direktiivi eesmärgiks luua toimiv EL-i ülene viivislaenude järelturg, kus krediidiostjad laiendaksid oma ärimudelit ja omandaksid mittetöötavaid laene ka piiriüleselt. Samuti peaks direktiiv võimaldama krediidihaldajatel lihtsamini ühiste reeglite alusel pakkuda viivislaenude haldamise teenust mitmes liikmesriigis. Eelpool mainitud määrustest 2019/630 ja 575/2013 tulenevalt on pangad aga 11 Euroopa Keskpanga statistika: https://www.ecb.europa.eu/press/pr/date/2023/html/ecb.pr230803~17b58985ea.en.html 12 Commission Staff Working Document Impact Assessment, lk 6. 6 huvitatud võimalusest kiiremini vabanema viivislaenudest. Kokkuvõttes peaks komisjoni hinnangul EL ülene viivislaenude turg tõstma nõudlust mittetöötavate laenude järele, suurendama konkurentsi krediidiostjate ja -haldajate vahel ning võimaldama pankadel parema hinnaga vabaneda bilansis olevatest viivislaenudest. Kuna ei EKP ega järelevalveinstitutsioonid ei kogu pankade viivislaenude müügi kohta statistikat, siis on keeruline täpset mittetöötavate laenude järelturu suurust EL-is täpselt määratleda. Teiseste andmete põhjal on komisjon hinnanud, et turuhinnad sõltuvad oluliselt viivislaenu tüübist, pangad suudavad saavutada tagatiseta tarbimislaenudel 5%-10% laenu nimiväärtusest, 50%-60% tagatisega laenu väärtusest. Järelturul mõjutab laenude hinda kahtlemata ka teabepuudus, st viivislaenu väärtust on krediidiostjal keeruline määratleda, kuna see sõltub võlgnikust (kui palju on suuteline tagasi maksma), tagatise väärtusest, ajast, mis võlgnevuse sissenõudmiseks kulub, aga ka liikmesriigi täitemenetluse tõhususest. Kokkuvõttes on viivislaenude järelturud enamikes liikmesriikides vähe arenenud (eranditeks on Hispaania ja Iirimaa), väikesed ja killustunud. Olemasolevate järelturgude mahud on väikesed, seal osaleb vähe investoreid ja tehakse üksikuid suuremahulisi tehinguid. Järelturge iseloomustab pakkumise-nõudmise suur hinnavahe ning üldine hindade läbipaistmatus. Direktiivi eesmärgiks on elavdada viivislaenude järelturgu läbi uute investorite toomise turule. Kehtestatakse ühtsed EL-i reeglid, mis võimaldavad uutel investoritel turule siseneda. Täna olenevad krediidiostjatele kehtivad nõuded liikmesriigiti oluliselt, näiteks Eestis ei ole krediidiostmine eraldi tegevusena reguleeritud, kuid mitmed riigid nõuavad mittetöötavate pangalaenude ostjatelt pangalitsentsi. Erinevad turule sisenemise reeglid tähendavad krediidiostjate jaoks õigusnormide täitmisega, tegevusloa taotlemisega ja õigusabiga seotud kulusid. See omakorda peaks parendama konkurentsi järelturul ning tõstma müüdavate laenude hinda, seega julgustama panku mittetöötavaid laene järelturul müüma. Järelikult on krediidiostjatele seatavad reeglid määrava tähtsusega suurendamaks konkurentsi mittetöötavate laenude järelturul. Võimalike investoritena nähakse eelkõige täna juba eksisteerivaid väiksemaid krediidiostjaid, kes on täna tegevad vaid oma päritoluriigi järelturul, ja uutele turgudele sisenemise keerukuse tõttu pole piiriüleselt tegutsenud. Samuti loodetakse, et hetkel vaid teatud varaklassidele spetsialiseerunud krediidiostjad laiendavad tänu harmoniseeritud reeglitele enda ärimudeleid. Institutsionaalsed investorid (eelkõige pensionifondid ja kindlustusandjad) ei ole järelturgudel otseselt aktiivsed, kuid osalevad kaudselt läbi investeerimisfondide, mis omakorda investeerivad mittetöötavate laenude järelturgudel. Siinkohal tasub märkida, et suurimad mittetöötavatesse laenudesse investeerivad investorid pärinevad USA-st ja Kanadast, kes oleks samuti potentsiaalsed uued investorid EL-i mittetöötavate laenude järelturul. Suurem osa mittetöötavate laenude ostjatest on investeerimisfondid või varahaldurid, kes tegelevad eelkõige varade ja riskihindamisega. Krediidilepingu haldamiseks neil võimekus puudub ning seega vajavad krediidiostjad krediidihaldajaid (ehk krediidiinkassosid), kes tegeleks krediidilepingute sissenõudmisega. Samas nendib komisjon oma analüüsis, et krediidihaldajate tegevus on liikmesriigiti killustunud. Direktiiv ühtlustab ka krediidihaldajatele kehtivaid reegleid, et need saaksid tegutseda piiriüleselt, pakkuda investoritele paremat teenust (tegutseda mitmes liikmesriigis) ning võimaldaks krediidihaldajatel samaaegselt kulusid kokku hoida, kuna tulevikus peavad nad hankima tegevusloa vaid ühes liikmesriigis. Nagu varasemalt ka välja mainitud, siis üheks peamiseks mittetöötavate laenude järelturu kasvu pärssivaks probleemiks on liikmesriigiti erinevad ja ebaühtlased regulatiivsed nõuded krediidiostjatele. Kuigi Eestis ei pea mittetöötava laenu ostmiseks olema eraldi tegevusluba, siis osades liikmesriikides nõutakse krediidiostjatelt pangalitsentsi, liikmesriigis kontori avamist, eraldi investeerimisfondi loomist jmt. 13 13 Näiteks mittetöötavate laenude ostmiseks on vaja: 7 Osades liikmesriikides nõutakse tegevusluba, teistes vaid registreerimist. Ka see, milline amet teeb järelevalvet (näiteks finantsjärelevalveasutus või andmekaitseasutus) erineb. Lisaks tegevusloa nõuete erinevusele varieeruvad liikmesriigiti ka usaldusnormatiivid ja andmekaitsenõuded. Sarnased regulatiivsed probleemid on ka krediidihaldajatel, lisaks reguleerivad liikmesriigid erinevalt, milliseid teenuseid krediidihaldajad võivad pakkuda ning mis tingimustel. Seetõttu eeldab krediidiostjana ja krediidihaldajana tegutsemise alustamine olulisi rahalist, aga ka ajalist investeeringut, mistõttu ei ole ettevõtjad üldjuhul huvitatud tegevuse laiendamisest teistesse liikmesriikidesse. Komisjoni analüüsis märgitakse, et krediidihaldajad laienevad uutesse liikmesriikidesse läbi juba eksisteerivate krediidihaldusettevõtete omandamise, mitte piiriülese teenuse pakkumise. Läbi krediidihaldajate tegevusnõuete ühtlustamise lihtsustatakse krediidihaldajate piiriülest tegutsemist ning ettevõtluse laiendamist, mis omakorda peaks krediidihaldajatel võimaldama mastaabisäästu efekti ja seeläbi võimaldama neil pakkuda madalamaid teenuse hindu krediidiostjatele. Kahtlemata suurendaksid ühtsed reeglid investorite huvi ja krediidihaldajate tegevust ning motivatsiooni laieneda väiksematesse liikmesriikidesse, mille vastu täna räägivad keerukad reeglid, kõrged kulud ja väiksem võimalus kasumilikult investeerida. Täna takistab mastaabisäästu efekti saavutamist just liikmesriigiti oluliselt erinevad regulatiivsed nõuded. Lisatakistusena ettevõtluse piiriülesele laienemisele tuuakse välja ka probleeme isikuandmete kaitse ja pangasaladusega, samuti olulised erinevused tarbijakaitse seadustes, aga ka krediidihaldajatele pandud kohustustes. Näiteks Iirimaal peavad krediidihaldajad vaid registreerima, siis Kreekas nõutakse, et krediidihaldajad tegutseksid läbi kohaliku esindaja peavad võtma samme sotsiaalset haavatavatesse rühmadesse kuuluvate inimeste kaitseks. Erinevused nimetatud regulatsioonides muudavad veelgi keerulisemaks mittetöötava laenu ostjale ostetava laenulepingu väärtuse hindamise ja hinnastamise. Tarbijate vaatest on oluline rõhutada, et direktiiv ei muuda kehtivaid rahvusvahelise kohtualluvuse printsiipe. Edasi jääb kehtima põhimõte, mille kohaselt lepingu osapoole muutumisel kohaldatav õigus ei muutu, see tähendab, et ka loovutatud krediidilepingu suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, mis krediidivõtja ja algse krediidiandja vahel sõlmitud lepingule. Välistatud on võimalus, et krediidiostja valiks enda ärimudeli jaoks sobivama liikmesriigi, kus tarbijal on vähem õiguseid – tarbijast krediidivõtjal kõik tema koduriigi tarbijaõigusest tulenevad õigused sõltumata krediidiostja asukohast. Olenemata krediidiostja ja -haldaja päritoluriigist peavad nad iga krediidilepingu juures arvesse võtma selle riigi, kus krediidileping algselt sõlmiti, reegleid ja nõudeid. Kuigi direktiiv püüab harmoniseerida krediidiostjatele ja -haldajatele kehtivaid regulatsioone, siis tuleb siiski tõdeda ka direktiivi piire: direktiiviga ei muudeta liikmesriikides kehtivaid lepinguõiguseid, ega tarbijaõiguseid, seega jäävad liikmesriikide vahel siiski olulised erinevused, millega investorid ja krediidihaldajad peavad oma tegevuses arvestama. Kokkuvõttes on direktiivi üldisemaks eesmärgiks kaasa aidata finantsstabiilsuse parandamisele, selleks luuakse järelturg, kus pangad saavad tänasega võrreldes lihtsamini müüa mittetöötavaid laene, misläbi väheneb nende osakaal pankade bilansis; samuti aitab hästitoimiv järelturg tulevikus vältida mittetöötavate laenude liigset kuhjumist. Seeläbi aitab direktiiv kaasa ka majanduse elavdamisele – pangad, mis on vabad üleliigsetest mittetöötavatest laenudest, peavad vähem vahendeid suunama kapitalinõuete täitmisele ja seega suudavad rohkem raha suunata laenutegevusse. Samuti peaks direktiiv suurendama nõudlust mittetöötavate laenude järele kuna ühtsed reeglid lihtsustavad investorite ligipääsu mittetöötavate laenude järelturule. Seeläbi peaks pangad suutma vabaneda mittetöötavatest laenudest parema hinnaga ehk vähendama kahjumlikkust. Toetamaks mittetöötavatesse laenudesse investeerimist ühtlustatakse ka krediidihaldajaid puudutavaid regulatsioone, mis peaks julgustama nende piiriülest tegutsemist. - Pangandusluba või keskpanga luba BG, EL, CY, LT, MT, AT, PT, SI, SK, - Järelevalve luba DK, RO. 8 Direktiivis sätestatud erinevad osapooled ja selle rakendamine Direktiivis nähakse ette selged reeglid, kuidas toimub viivisesse sattunud laenude edasimüümine (krediidiostjad), krediidihaldustegevus, kehtestatakse piiriülese tegevuse põhimõtted. Samuti tuleb direktiivi kohaselt krediidihaldajad (st inkassod) viia finantsjärelevalve alla, luuakse tegevusloakohustus ja kehtestatakse nn EL ühtne passirežiim. See tähendab, et neid norme järgivad ettevõtjad võivad tegutseda kogu ELis, ilma et nende suhtes kohaldataks muid riiklikke tegevusloa saamise nõudeid. Direktiivi ülevõttev õigusakt tuleb avalikustada 2023. aasta 29. detsembriks ja rakendub 30. detsembril (finantsjärelevalve asutus peab olema valmis alates sellest hetkest tegevusloataotlusi vastu võtma). Liikmesriikides, kus kehtib juba samaväärne režiim enne direktiivi rakendumist, loetakse siseriiklik luba direktiivi tegevusloale vastavaks ja seega saavad need isikud kasutada nn piiriülest passi juba 30. detsembril. Eestis täna sellist erirežiimi ei ole. Täpsemalt illustreerib direktiivi kohaldumisalasse kuuluvaid subjekte järgmine joonis. Joonis nr 4. Direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad subjektid ja nende kohustused finantsjärelevalve ees * Teiste krediidiandjate poolt väljastatud viivislaenude müügile/loovutamisele peale pankade direktiiv ei rakendu. Lisaks tuleb silmas pidada, et antud joonis illustreerib selliseid suhteid, kus on eraldi krediidiasutus ja krediidiinkasso. Praktikas võib-olla aga nii, et krediidiasutus ise tegeleb krediidihaldustegevusena ja sel juhul käsitatakse krediidiasutust ennast krediidihaldajana. Vabariigi Valitsus kinnitas 2018. aasta 17. mai istungil Eesti seisukohad direktiivi eelnõu kohta. Nimetatud seisukohtade, seletuskirja ja seal oleva mõjude hindamine käis kooskõlastusringil arvamuse avaldamiseks nii Finantsinspektsiooni, Eesti Panga kui turuosaliste juures. Põhimõtteliselt oli nii Valitsus kui teised seotud osapooled nõus Euroopa Komisjoni poolt väljapakutuga. Eelnimetatud seisukohad kiideti heaks ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni poolt 2018. a. 11. juunil.14 14 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/16ace699-ffac-45a9-92ee-10acefcdff0e 9 2.2. EESTIS KEHTIV REGULATSIOON 2.2.1. Nn inkassoettevõtjate (või inkassode) suhtes kehtiv regulatsioon Inkassoettevõtja majandustegevuse iseloom on erinev krediidiasutuste ja krediidiandjate omast. Võlakohustus, mida ei ole tähtaegselt täidetud, on krediidisaajal ehk võlgnikul tekkinud varasemast võlasuhtest. Kohustus tuleneb algsest krediidilepingust, mis müüakse või millest tulenevad nõuded loovutatakse inkassoteenuse pakkujale, kes saab omakorda kasutada vastavaid seadusjärgseid nn õiguskaitsevahendeid. Inkassoettevõtja tegeleb kohustuse sissenõudmisega ja võib pakkuda kohustuse täitmiseks vastavaid tingimusi. Kui inkassoteenuse näol on tegemist üksnes väljastatud krediidi sissenõudmisega, siis ei käsitleta seda KAVS-i ja VÕS-i tähenduses tarbijakrediidi andmisena või vahendamisena. Seega, kui tegemist on n-ö klassikalise inkasso ärimudeliga, mille käigus inkasso tegutseb õiguskaitsevahendi rakendajana, siis ei kvalifitseeru inkassoettevõtja tegevus KAVS-i mõistes krediidi andmiseks ega vahendamiseks. Kui aga tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete sissenõudmisega tegeleva ettevõtja ärimudelist tulenevalt kaasnevad tarbijale mistahes muud tasud, mis ei ole käsitletavad õiguskaitsevahendite rakendamisena, võib olla tegemist krediidiandmise või –vahendamisega. Inkassoettevõtjad tegutsevad nn krediitide järelturul, pakkudes oma ärimudeli raames erinevaid krediidihaldusteenuseid, sh võlamenetlust, võlanõuete ostmise võimalust, kohtus esindamise teenust15 jne. Inkassoettevõtjate tegevus kujutab eelkõige järeltegevusi, st juba tekkinud võlgnevuste likvideerimist või nende sissenõudmist. Klassikaline inkassoteenus on võlausaldajale võlgu olevate summade sissenõudmine võlgnikult. Eesti õiguses ei ole täna sätestatud krediidiinkasso, krediidihaldustegevuse, krediidihaldusteenuse ega krediidiostja mõistet. Inkassode tegevust kehtivas õiguses spetsiifiliste normidega ei reguleerita – igaühel õigus täna sellel tegevusalal vabalt alustada, teostada ning lõpetada majandustegevust. Järgida tuleb sisuliselt vaid üldist äriühingu- ja lepinguõigust. Lisaks peab inkassoettevõtja oma tegevuses järgima tarbijakaitse seadusest tulenevaid nõudeid (eelkõige ebaausate ja eksitavate kauplemisvõtete kohta), mille järgimise üle teostab oma pädevuse piires järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.16 Samuti peavad inkassod oma tegevuses järgima lisaks EL isikuandmete kaitse üldmäärusele 2016/679 isikuandmete kaitse seadust, eelkõige selle §-i 10 (mis sätestab just nõuded isikuandmete töötlemisega seoses võlasuhte rikkumisega). Selle regulatsiooni järgimise üle teostab järelevalvet Andmekaitse Inspektsioon, kes on teinud inkassoettevõtjatele ka vastavaid ettekirjutusi.17 Krediidiasutuste või krediidiandjate viivises olevate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete müüki krediidiostjatele (finantseerijatele) ega selliste nõuete haldamise ja sissenõudmise teenust osutavate ettevõtjate poolt käesoleval ajal finantsvaldkonna eriseadustega Eestis ei reguleerita. Ehk sellistele ettevõtjatele ei ole kehtestatud valdkonna spetsiifilisi tegevusnõudeid ega riikliku järelevalve tingimusi, samuti ei ole kehtestatud inkassoettevõtjatele valdkonna spetsiifilisi väärtegude koosseise. Lisaks – kuigi inkassoettevõtjad tegutsevad finantsturul, s.o. krediitide järelturul, ei ole need ettevõtjad kohustatud isikud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse tähenduses. Ka krediidiasutustele ega krediidiandjatele endile ei ole üldiselt kehtestatud spetsiifilisi nõudeid viivises olevate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete müümise kohta ega loovutamise tingimusi, s.h. krediidiostjale teabe andmise ja Finantsinspektsioonile vastava aruandluse esitamise kohta (siiski teatud 15 Kui inkassobüroo töötaja esindab sissenõudjat kohtus, siis tuleb tekkinud kulud hüvitada TsKMS järgi õigusabikuludena. Sein, K., Kahju ettenähtavuse reegel kahjuhüvitise piiramise alusena. Juridica IV/2003, lk 247. Arvutivõrgus: https://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2003/4/56996.PRN.prv.php. 16 Vt. näit. https://www.ttja.ee/inkasso 17 Vt. täpsemalt: https://www.aki.ee/et/search/site/inkasso 10 ulatuses krediidiandjate kohta seda aruandlust Finantsinspektsioonile täna esitatakse – nimelt Finantsinspektsioonile esitavad krediidiandjad ja –vahendajad järelevalvelist aruandlust kooskõlas KAVS § 57 lõike 5 ja riikliku statistika seaduse § 301 lg 3 alusel kehtestatud määrusega). 2.2.2. Krediidi andmise, nõuete loovutamise ning viiviste ja muude õiguskaitsevahendite suhtes kehtiv regulatsioon KAVS § 3 kohaselt on krediidiandmine laenu või krediidi andmine, tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.18 Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 mõistes, kuivõrd muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise sisuks on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale, st toimub võlausaldaja vahetus. Nõuete loovutamise üldtingimused on sätestatud VÕS-is. Seadus eristab nõuete ja kohustuste üleminekut. Võlausaldaja võib oma nõude tulenevalt VÕS § 164 lõikest 1 võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõude osaline loovutamine võib toimuda mh sellisel juhul, kui nõude esemeks on rahalise kohustuse täitmine (nt nõudega seotud kõrvalnõuete loovutamine).19 Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). See tähendab, et toimub loovutatud nõude üleminek uuele võlausaldajale ja senine võlausaldaja asendub uuega. Krediidinõuete loovutamise piirangute osas võivad arvesse tulla eelkõige seadusandlikud piirangud või vastavad kokkulepped. Üldiselt tuleb nõude loovutamisel arvestada piirangutega, mis tulenevad VÕS §-st 166 ja § 164 lõike 1 teisest lausest. VÕS § 164 lõike 1 teise lause esimese alternatiivi kohaselt ei või nõuet loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud. Võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud kokkulepe, millega nõude loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse, ei kehti kolmandate isikute suhtes (VÕS § 166 lg 2). VÕS § 167 järgi lähevad koos nõudega üle ka seda tagatavad tagatised või siis on kohustus need üle anda. Tarbijakrediidilepingust20 tuleneva nõude loovutamine iseenesest ei ole välistatud, tuleb arvestada nii VÕS-ist kui ka KAVS-ist tulenevate piirangutega. VÕS § 412 sätestab, et kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, tuleb tarbijat nõude loovutamisest teavitada, välja arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes edasi võlausaldajaks. Kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse tarbija õigust esitada lepingust tulenevaid vastuväiteid kolmanda isiku vastu, kellele krediidiandja loovutab talle tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded, või tarbija õigust oma nõudeid tasaarvestada, on tühine. Krediidiandjal või -vahendajal on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus krediidi andmise või krediidi vahendamisega seotud tegevusi edasi anda kolmandale isikule üksnes teatud juhtudel ja KAVS-is ettenähtud tingimustel (KAVS § 46). Krediidi andmist või krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete täitmist võib edasi anda üksnes teisele isikule, kellel on tegevusluba KAVS §-s 3 nimetatud krediidi 18 Tarbijale krediidi andmise regulatsiooni aluseks on tarbijakrediidi direktiiv, mille kohaldamisala on laialt tarbijale antavat krediiti hõlmav. Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt peavad alluma lepinguriigi mittekrediidiasutustest krediidiandjad sobivale tegevusloa regulatsioonile sõltumata sellest, millise väljamakse või tagasimakse regulatsiooniga tarbijale krediiti antakse. Tarbijate kaitse seisukohalt on oluline laiendada vastavaid nõudeid võimalikult suurele ringile krediidiandjatele ja -vahendajatele. Vältimaks erilaadset kohtlemist laenuandjate puhul, on KAVS-ga hõlmatud tegevusloa kohustusega igasugune Eestis tarbijatele krediidi andmine või vahendamine. 19 Sellisteks kõrvalnõueteks võivad olla nt intressi-, viivise- ja leppetrahvi nõuded. 20 Tarbijakrediidi direktiivi kohaselt ei käsitleta tarbijakrediidilepinguna võlgnevuse ajatamise lepingut, kui sellega ei kaasne tarbijale lisatasu (artikkel 2 lõike 2 punkt j). Sellele on Euroopa Komisjon andnud tõlgenduse, mille kohaselt „tasuta krediidilepinguna“ võib tõlgendada olukorda, kus uue lepingu sõlmides võrreldes olemasolevate kohustustega võlgniku kohustused ei suurene. 11 andmiseks või §-s 4 nimetatud krediidi vahendamiseks (KAVS § 46 lg 2). KAVS § 46 lg 1 p 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja suhted tarbijatega ja kohustused tarbijate ees ei tohi muutuda tegevuse edasiandmise tõttu. Vaatamata sellele, et KAVS § 46 ei ole täielikult imperatiivse sõnastusega, lubades teatud krediidi andmisega seotud toiminguid (nt isikusamasuse tuvastamine) lõike 3 kohaselt edasi anda, hõlmab KAVS § 46 lõikes 2 sätestatud tegevuse edasiandmise keeld isikule, kellel tegevusluba puudub, ka nõuete loovutamise olukorda. Kui olla täpne, siis konkreetselt tarbijakrediidi andmist või krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete täitmist võib selle kohaselt edasi anda üksnes vastava tegevusloaga isikule (s.t. kellel on kellel on tegevusluba KAVS §-s 3 nimetatud krediidi andmiseks või §-s 4 nimetatud krediidi vahendamiseks).21 Tarbijakrediidilepingu tasulisus tähendab, et tarbija maksab midagi täiendavat juurde krediidi pikendatud aja jooksul kasutamise eest. Tasulisus eeldab selles kontekstis teatud lisakulutusi just maksete ajatamise ehk raha pikema aja jooksul kasutamise eest. Selliseks tasuks võib olla näiteks lisatasu maksmine uue maksegraafiku koostamise või uue ajatatud kokkuleppe sõlmimise eest. Kui sellise lepingu sõlmimist pakub tarbijale inkassoettevõtja, võib ka inkassoettevõtja olla krediidivahendajaks. Võlaõigusseaduse kohaselt juhul, kui lepingule või maksetähtpäeva pikendamisele lisatakse tasud, on tegemist uue krediidilepinguga ning kui seda vahendab inkassoettevõtja, on tegemist krediidivahendajaga. Kehtiv õigus adresseerib ka erinevaid õiguskaitsevahendeid. Eesti õiguse kohaselt on õiguskaitsevahenditena käsitletavad nii viivis kui kahju hüvitamine22. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Ehk kehtiva õiguse järgi saab lepinguga seaduses ettenähtud viivisemäärast kõrvale kalduda. Lepingulise intressimäära puhul tuleks võtta arvesse lisaks kohtupraktikat, eelkõige juhul kui lepingu üheks pooleks on tarbija. Viiviste teemat on käsitlenud Riigikohus lahendis 3-2-1-118-1623, milles leiti, et tüüptingimustes on eelduslikult tühine selline viivisemäär, mis ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära (toona siis 3 x 8 = 24 %, nüüd tuleb arvestada EKP intressimäära tõusu, mis 2023. a. 1. jaanuari seisuga oli 2,5%24). Riigikohus on ka varem sedastanud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 113 21 Nõuete loovutamisel tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et nõude loovutamisega ei tohi kaasneda peale võlausaldaja vahetuse muudatusi nõude sisus. See tähendab, et nõude üleminek ei tohi mõjutada nõude olemust. Vastasel juhul tekib võimalus tarbija krediteerimisel erinevate skeemide kasutamiseks ilma KAVS-i nõudeid järgimata, kuid selline ei ole olnud KAVS-i kehtestamise mõte ning eeltoodud olukorda ei ole soovitud KAVS-iga kindlasti lubada. 22 Tulenevalt VÕS § 115 lg 1 kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. 23 Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/marksonastik?asjaNr=3-2-1-118-16. 24 https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar 12 lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Riigikohus on varasemas praktikas lepingujärgsele viivisele VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8 kohaldamise kohta leidnud, et nimetatud sätetest ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt Riigikohtu 25. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09, p 10). Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1 p 3) ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6). Seega ei ole viivisenõue ja kahju hüvitamise kohustus eraldi (lisa)tasud, vaid need kvalifitseeruvad õiguskaitsevahenditeks, mille kasutamiseks on võlausaldajal seadusest tulenev õigus. Õiguskaitsevahendina ei saa käsitada sissenõudmiskulusid. Võlgnik on kohustatud hüvitama üksnes sellised tegelikult kantud kulud, mis on võlausaldaja nõude maksmapanemiseks sisuliselt põhjendatud ja vajalikud, arvestades VÕS-is sätestatud sissenõudmiskulude maksimum-määra. Kuigi VÕS sätestab sissenõudmiskuludele piirmäärad, võib tarbijast võlgnik tulenevalt oma teadmatusest tasuda ka sellised sissenõudmiskulud, mis ei ole proportsionaalsed ja väljuvad VÕS-is sätestatud määradest. Sissenõudmiskulude mõiste hõlmab kõiki kohtuväliseid võla sissenõudmisega seotud kulusid. Lisaks sissenõudmiskuludele võib tegemist olla ka võla menetlemise tasu või kuluga, teenustasuga, kahjuhüvitisega, tasuga konkreetsete sissenõudmistoimingute eest, nt võlanõudekirja tasu jne. Sissenõudmiskuludeks võivad olla kulutused, mis tekivad võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest, nt kulutused, mis on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks, inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kulud jms.25 Võlaõigusseaduse § 1132 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist tarbija poolt, kui võlausaldaja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Nimetatud paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine26. Sätet rakendatakse lepinguliste rahaliste kohustustega täitmisega viivitamise korral ning see piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamist leppetrahvikokkuleppe ja üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel27. Arvestada tuleb, et teatud erisused on tarbijalt võla nõudmisel lepingulise suhte kehtivusajal ja pärast lepingu lõppemist.28 Sissenõudmiskulu mõiste alla ei kuulu aga täiendava maksegraafiku sõlmimise ega refinantseerimise tasud.29 Lepingu maksetähtaja pikendamise tasud, sh maksegraafikuga seotud tasud, kujutavad endast sisuliselt tasu raha kasutamise eest pikendatud perioodil ning seda saab käsitleda kui olemasoleva lepingu muutmist. Maksetähtpäeva tasu eest edasi lükkamise korral on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS-i § 402 ja § 401 lg 1 ja 2 tähenduses ning sellisel juhul rakendub KAVS. Samuti sätestab VÕS § 403 lg 21, et VÕS-i 22 peatüki (laenuleping ja krediidilepingud) II jaos (tarbijakrediidileping ja sellega seotud lepingud) sätestatut kohaldatakse ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise kokkuleppele, millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine. Seega, kui 25 Vt. täpsemalt Võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seadus 786 SE. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/42f33ec8-c1cb-46ff-bb99- 1d44fe861c5a/volaoigusseaduse-tarbijakaitseseaduse-ning-oppetoetuste-ja-oppelaenuseaduse-muutmise-seadus 26 VÕS § 113.2 lg 6. 27 Sätet ei kohaldata selliste tekkivate kulude hüvitamise osas, mille hüvitamise kohta on TsMS-is, TMS-is ning PankrS-is eriregulatsioon. Allikas: Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Üldosa (§§ 1-207). Tallinn: Juridica 2016, lk 581, p 7.1, § 1132 kommentaar. 28 Ibid. 29 Teatud juhtudel sõlmitakse võlgnikuga maksegraafik võla tasumiseks. Kui selle sõlmimine ei too endaga tarbijast võlgnikule kaasa täiendavaid kulusid, siis ei tuleks osamaksetega lepingut krediidilepinguks pidada. Maksegraafikute eest tasu võtmine nt intressi või maksepunkti tasu näol liigitub aga tegevusluba nõudvate tegevuste alla. 13 krediidilepingust tulenevad nõuded (tekkinud võlad) struktureeritakse ümber uueks laenuks või kui toimub tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine või tarbijalt nõutakse lisaks krediidilepingust tulenevatest nõuetest ja seaduses ettenähtud õiguskaitsevahenditest muid tasusid, käsitletakse seda uue krediidilepinguna.30 Nn võlgade sissenõudmisteenuseid pakkuva ettevõtja, sh inkassoettevõtja ärimudelit tuleb hinnata igal üksikul korral, sest tulenevalt inkassoteenuse iseloomust sõltub see, kas inkassoettevõttele tuleb kohaldada KAVS-i või mitte. Seega tuleb igakordselt hinnata, kas inkassoettevõtja pakub sellist lepingu paketti, mille puhul võlgniku kohustused ei kasva, arvestades asjaolu, et VÕS järgi on võlausaldajal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivisintressi ja kahju hüvitamist. Kui võlgade sissenõudmisel piirdutakse õiguskaitsevahendite rakendamisega, mis on tegelik majanduslik tehingute sisu, siis ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Nimetatud lepinguga on tegemist aga sellisel juhul, kui tarbija maksab olemasoleva võla ajatamise või refinantseerimise eest täiendavaid tasusid. Riigikohtu praktika31 kohaselt ei too olemasoleva laenulepingu maksetähtaja pikendamine kaasa üldjuhul uue võlasuhte tekkimist. Tarbijast võlgniku õigused ei pruugi olla piisavalt kaitstud, kui lisaks krediidilepingust tulenevatele kuludele ja seadusega ettenähtud õiguskaitsevahenditele nõutakse tarbijalt täiendavaid tasusid ilma tarbija maksevõimelisust hindamata – selliselt pannakse niigi makseraskustesse sattunud tarbija veelgi halvemasse majanduslikku olukorda. Tarbijakrediidilepingust tulenevaid kuid lepingu rikkumisega mitte seotud kulusid, mille tasumist tarbijalt nõutakse inkassoteenuse käigus, võib pidada piisavaks, et tekiks alus KAVS-i kohaldamiseks inkassoettevõtjale. Põhjendamatud sissenõudmiskulud mõjutavad tarbijat majanduslikult negatiivselt, ebapiisavate õiguslike teadmiste tõttu võib tarbija loobuda vaidlustest ja maksta võlausaldajale ära ka sellised sissenõudmiskulud, mida võib tegelikkuses pidada ebamõistlikuks32. Alternatiivne ärimudel võimaldab inkassoettevõttel võlgade sissenõudmise raames sõlmida kas enda või algse krediidiandja nimel uue krediidilepingu, mille aluseks on küll olemasolev võlg, kuid selle ajatamiseks sõlmitakse uutel tingimustel leping, st muutuda võivad nii intressimäär, maksetähtaeg, samuti krediidi andja. Kui lepingut niimoodi muudetakse, tuleks tõenäoliselt kohaldada KAVS-i, samuti on VÕS-s vastavad viited lepingu muutmisel maksevõime hindamise regulatsiooni kohaldamisele, kuna sisuliselt võimaldab selline lepingu muutmise protsess laenu juurde anda. Teadaolevalt ka praktikas niimoodi käitutakse – näiteks võlgnetavatest summadest (sh kõrvalnõuetest) saab uus põhivõlg, millele võib lisanduda ka lepingu sõlmimise tasu. Seega tuleb igakordselt hinnata sissenõudmise teenuse sisu (et saada aru, et millise õigusakti alla selline tegevus kvalifitseerub), st kas kasutatakse üksnes seaduslikke õiguskaitsevahendeid või muudetakse krediidilepingu tingimusi selliselt, et tarbija peab tasuma lisaks võlgnevusele, mis tuleneb krediidilepingust, ja õiguskaitsevahenditest tulenevatele tasudele veel lisaks täiendavaid tasusid inkassoettevõtja teenuse eest. Täiendava maksegraafiku sõlmimise ja laenu refinantseerimise tasud sissenõudmiskulude alla ei kuulu. Kuivõrd sellisel juhul lubatakse tarbijal maksetähtpäeva tasu eest edasi lükata, on tegemist eraldiseisva tarbijakrediidilepinguga VÕS-i § 402 ning § 401 lõigete 1 ja 2 tähenduses. Lepingu pikendamise tasud, sh 30 Vastavalt VÕS § 403 lõikele 21 kohaldatakse krediidilepingu muudatusele, millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine, lepingu sõlmimise regulatsioon, mistõttu hõlmab lepingu sõlmimise keeld ka lepingu muutmist täiendava krediidi andmise eesmärgil. Allikas: Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 152 SE seletuskiri, kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3c646e4b-594e-4de8-99a5-4c6caebb3299. 31 Vt nt RKTKo 3-2-1-175-14 p 16, 17, RKTKo 3-2-1-169-13 p 17, RKTKo 3-2-1-169-13 p 16, 17, 18. 32 Koll, K. Tarbija kaitsmine tarbijakrediidilepingutega seotud ebamõistlike kulude eest. Juridica 2015, nr 4, lk 251- 256, lk 253. 14 maksegraafikuga seotud tasud, kujutavad endast sisuliselt tasu raha kasutamise eest pikendatud perioodil. Sellised tasud alluvad krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsioonile. Selliste kulude väljanõudmine, mis ei ole oma olemuselt otseselt õiguskaitsevahendid ja millega võlgnikule kaasnevad täiendavad tasud, nt tasu maksegraafiku sõlmimise eest, viivad n-ö uue tarbijakrediidilepingu sõlmimiseni ja seega tekib alus KAVS-i kohaldamiseks. Seega, kui tarbija maksab olemasoleva võla ajatamise või refinantseerimise eest täiendavaid tasusid, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kui inkassoettevõtja sõlmib ise tarbijaga täiendavaid kokkuleppeid ja küsib nimetatud kokkulepete eest tarbijalt tasu, siis võib olla tegemist olukorraga, kus inkassoettevõtja peab taotlema KAVS-i kohaselt tegevusluba. 2.3. Eelnõu väljatöötamise lähtekohad Nagu juba eespool märgitud, siis 18. veebruaril 2015. a võttis Riigikogu vastu krediidiandjate ja - vahendajate seaduse. Nimetatud seadusega kehtestati esmakordselt tegevusloa kohastus ka mitte-pankadest tarbijakrediidiandjatele (rahvakeeles nn kiirlaenufirmadele). KAVS kehtestamine oli oluline avalik- õigusliku iseloomuga meede tarbijakrediidituru ohjamiseks ning vastutustundetust laenamisest tulenevate probleemide piiramiseks ja ennetamiseks. KAVS-ga nähti ette, et mitte-pankadest tarbijakrediidiandjad lähevad seega Finantsinspektsiooni järelevalve alla. KAVS ei kohaldu aga võlgade sissenõudmise (võlgade haldamise) teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele (v.a. juhul kui esinevad eelmises punktis 2.2 esitatud elemendid). KAVS on tänaseks kehtinud ca 7 aastat. Nii järelevalve kui ka turuosaliste arvamuse kohaselt on KAVSi kehtestamine olnud vajalik ja turg on oluliselt korrastatum. 33 Siiski on viimastel aastatel ilmnenud probleeme just krediidi järelturu sektoris (nn inkassofirmade sektoris), mis on võrreldes tarbijakrediidi valdkonnaga oluliselt vähem reguleeritud (vt käesoleva seletuskirja põhiseaduslikkuse analüüsi). Inkassofirmade tegevus ei ole hetkel allutatud tegevusloa nõudele ega järelevalvele, kuid selle vajadust tõdeti muuhulgas krediidituru uuringus.34 See on ka üks peamine ajend lisaks eelnimetatud EL direktiivile vastava eelnõu väljatöötamiseks. 2022. a. augustis saatis Rahandusministeerium välja järgmise küsitluse seitsmele suurimale teadaolevatele inkassoettevõtetele. a. Kas tegelete ainult tarbijate vastu esitatud viivisnõuetega või ka äriühingute vastu esitatud nõuetega? b. Kas Teie ettevõte tegeleb pigem viivises olevate nõuete ostmise ja sissenõudmisega või haldate võlausaldajate nõudeid võlgnike vastu (st tegelete ainult võlausaldaja esindamisega)? Nt protsentuaalselt, kui suure osa hallatavatest nõuetest olete ära ostnud, kui paljusid haldate võlausaldajate nimel? c. Kas Te spetsialiseerute teatud tüüpi nõuetele? Nt ostate kokku/haldate vaid telekomiettevõtetega seotud nõudeid? d. Kui suur osakaal Teie ostetud ja/või hallatavatest nõuetest tulenevad pankadega sõlmitud krediidilepingutest (võimalusel eristada tarbijakrediidilepinguid ja äriühingute krediidilepinguid)? e. Kui tegelete viivises olevate nõuete ostmisega: kas ostate pigem nõuded ühekaupa või toimub nõuete ostmine pigem portfellina, kus on mitmeid erinevaid nõudeid koos (st nt krediidiandjatega sõlmitud lepingud ja telekomi nõuded samas portfellis)? f. Kas praktikas on tulnud ette juhtumeid, kus olete ostnud küll viivises oleva nõude, kuid ei ole endiselt võlausaldajalt saanud kõiki nõude aluseks olevaid dokumente? Mis on sellise olukorra põhjustanud? 33 Vt ka KPMG Baltics OÜ, Eesti tarbijakrediidituru olemus rahvusvahelises võrdluses, kättesaadav: http://financeestonia.ee/wp-content/uploads/2017/02/07.02.2017.pdf. 34 Vt. krediidituru uuringu lk 144. 15 g. Kas on juhtunud, et võlgnik on teie ostetud/hallatava võlgnevuse võlausaldajale tasunud, kuid Teieni ei ole info selle kohta õigeaegselt jõudnud ning olete sissenõudmist jätkanud? Kas näete võimalusi, kuidas sellega seoses infovahetust parandada? h. Milliseid nõuete sissenõudmise viise (eelistatult/valdavalt) kasutate? Nt võlgnikele meeldetuletuskirjade saatmine, võlgnike vastu kohtumenetluste algatamine, nõuete restruktureerimine (olemasolevate nõuete pinnalt uute lepingute sõlmimine), nõuete koondamine ja edasimüümine, vmt? i. Kas kasutate maksehäireregistrite teenuseid (st lisate võlgniku registrisse)? Kui jah, siis millist/milliseid maksehäireregistreid kasutate? j. Kuidas hindate Eesti inkassoturu läbipaistvust? Nt kas avaldate oma majandusaasta aruande oma veebilehel või teete oma majandustulemustest mingeid avalikult kättesaadavaid ülevaateid? Vastajad tõid välja, et turul müügiks pakutavate portfellide osakaal on kasvanud ja eelduslikult see viib ka rohkemate portfellide ostuni. Samuti märgiti, et pankade osakaal tükiliselt võlgade turul on väiksem kui krediidiandjate osakaal. Samas krediidiga seotud võlgade osakaal pidevalt tõuseb, telekomivõlgade ja kaubamüügi ning kommunaalvõlgade osakaal väheneb. 3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS 3.1. KREDIIDIINKASSODE JA -OSTJATE SEADUSE EELNÕU 1. peatükk. Üldsätted Paragrahv 1 (Reguleerimisala) määratleb seaduse reguleerimisala. Antud paragrahvis kasutatud mõisted on defineeritud eelnõu §-des 3 ja 4. Lõike 1 kohaselt reguleerib KIKS laiemalt krediidihaldustegevust, mille üheks osaks on ka krediidihaldusteenuse osutamine, ning vastavate subjektide – krediidiinkasso ja krediidiostja tegevust, vastutust (väärteomenetluses ettenähtud maksimaalseid karistusmäärasid) ning järelevalvet eelnimetatud subjektide üle. Riiklikku finantsjärelevalvet nimetatud tegevuste ja subjektide üle teeb Finantsinspektsioon. Lõike 2 näol on tegemist tüüpilise finantsjärelevalvesubjekti kohta käiva normiga, millega täpsustatakse, et seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades eriseadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi. Paragrahvis 2 (Seaduse kohaldamine) sätestatakse seaduse kohaldumisala, milles piiritletakse isikud ja teenused, millele seadus kohaldub. Võrreldes seaduse aluseks oleva direktiiviga on KIKS-i kohaldumisala mõnevõrra laiendatud: KIKS hõlmab lisaks krediidiasutuse (pankade) sõlmitud krediidilepingutele ja neist tulenevatele nõuetelele ka krediidiandjate (mitte-pankade) sõlmitud krediidilepinguid ning neist tulenevaid nõudeid. Lõike 1 kohaselt kohaldatakse seadust krediidiinkassole ja krediidiostjale, kes on asutatud Eestis ja tegutsevad Eestis või kelle elukoht on Eestis, samuti krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele ja filiaalile välisriigis vastavalt selle välisriigi õigusaktides sätestatule ja välisriigis asutatud krediidiinkasso ja krediidiostja tegevusele Eestis. Lõige 2 sätestab selle, et KIKS-i kohaldatakse krediidihaldustegevusele ka juhul kui sellega tegeleb krediidiasutus, krediidiandja või krediidivahendaja. Küll ei käsitata neid isikuid (juhul kui nad on asutatud EL-s) krediidiinkassona ja nende suhtes ei kohaldata otseselt krediidiinkassode suhtes ettenähtud nõudeid (tegevusloa jms nõuded). Antud juhul lähtutakse sellest, et kuna krediidiasutusel ja krediidiandjatel on juba olemas tegevusloakohustus ja muud vastavad organisatoorsed jms nõuded, siis käesolevast eelnõust ei kaasne nende jaoks täiendavalt selliseid nõudeid. Siiski tuleb silmas pidada, et teatuid nõudeid krediidiasutuste ja krediidiandjate suhtes siiski kohaldatakse 16 kui nad tegelevad ise krediidihaldustegevusega (vastavad erisätted on ette nähtud eelnõuga KAS-s ja KAVS-s). Lõige põhineb direktiivi artikkel 2 punkt 5 alapunktil a. Lõige 3 näeb ette erandi, mille kohaselt ei kohaldata seadust juhul kui krediidihaldustegevusega tegeleb fondivalitseja. Antud lõige põhineb täpsemalt direktiivi artikkel 2 punkti 5 alapunktil a(ii). Lõikega 4 täiendatakse lõike 2 erandit ja sätestatakse, et seadust ei kohaldata krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamisele, kui krediidileping on sõlmitud kolmandas riigis asutatud krediidiasutusega, välja arvatud juhul, kui krediidileping või sellest tulenev nõue loovutatakse lepinguriigis asutatud krediidiasutusele (punkt 1), krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele lepinguriigis asutatud krediidiasutuse poolt (punkt 2), notarile, kohtutäiturile ja advokaadile kui nad teostavad käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud tegevust oma kutsetegevuse raames (punkt 4). Sätte aluseks on direktiivi artikkel 2 lõige 5 punktid b–d. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on lisatud siia lõikesse uus punkt 3, et oleks üheselt selge, et eelnõu ei kohaldu selliste nõuete loovutamisele kui need on tekkinud seoses nn ettevõtluslaenudega (ja kui krediidiandjaks ei ole krediidiasutus). Lõige põhineb direktiivi artikkel 2 punkt 5 alapunktidel b-d ja punktil 6. Lõikega 5 täpsustatakse krediidihaldustegevuse mõistet, mis on sätestatud § 3 lõikes 1. Lõikes selgitatakse, et krediidilepingust tulenevate krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamist ei käsitata krediidihaldustegevusena käesoleva seaduse § 3 lõike 1 tähenduses kui seda teostab krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja ise. Lõikega 6 määratletakse, keda käsitletakse krediidiostjana. Sätte kohaselt ei käsitata krediidiostjana käesoleva seaduse tähenduses krediidiasutust, krediidi- või hüpoteekkrediidiandjat, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendajat, kes omandab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Seda eelkõige kuna neid juba reguleeritakse ja nende üle teostatakse järelevalvet, seega ei ole põhjendatud neile panna kohustus hankida krediidi ostmise jaoks eraldi luba. Kuigi eelpool nimetatud turuosalisi ei käsitleta krediidiostjatena, siis on neil siiski samasugused kohustused enda väljastatud krediidilepingute ja teistelt krediidiasutustelt või krediidiandjatelt ostetud krediidilepingute puhul. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga nähakse, ette uus lõige 7, mille kohaselt ei käsitata krediidiinkassona nn maksehäirete registrit. Seda siiski üksnes juhul kui maksehäire register ei tegele ise võlgade sissenõudmisega jms tegevusega, mis on ette nähtud KAVS § 3 lõikes 2. Paragrahv 3 (Krediidihaldustegevus, krediidiinkasso ja krediidiostja) sätestab krediidihaldustegevuse, krediidiinkasso ja krediidiostja mõisted. Lõikes 1 määratletakse eelnõus kesksel kohal olev krediidiinkasso mõiste (direktiivis ingl. k. credit servicer). Varasemas versioonis oli see lõikena 2 sätestatud, kuid suurema õigusselguse huvides on see tõstetuks lõikeks 1 kuna selle lõikega määratletakse krediidiinkasso tegevuse põhisisu. Selle kohaselt on krediidiinkasso on äriühing, kes krediidihaldustegevuse raames oma peamise ja püsiva tegevusena haldab ise või haldab krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või viivises oleva krediidilepinguga, ja korraldab nende täitmise. Peamise ja püsiva tegevuse mõistet on sisustatud kohtupraktikas. Selle all mõistetakse sellist äriühingu majandustegevust, millega äriühing järjepidevalt tegeleb ja milline moodustab äriühingu majandusaasta aruande andmete põhjal olulise osa äriühingu majandustegevuse tulemist. Kui krediidiinkasso haldab ise vastavaid nõudeid, siis ta on samal ajal ka krediidiostja (s.t. ei ole eraldiseisvat krediidiostjat) – seda täpsustab ka omakorda käesoleva §-i lõige 6. Vastav definitsioon põhineb direktiivi artikkel 3 punktil 8. Lõikes 2 määratletakse krediidihaldustegevuse täpsem sisu käesoleva seaduse tähenduses. Ehk antud lõige täpsustab/täiendab lõikes 1 toodud üleüldise krediidihaldustegevuse sisu. Lõike 2 kohaselt on 17 krediidihaldustegevus üks või mitu järgmist tegevust: krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt – nn põhiline inkassotegevus (punkt 1), krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine, sõltuvalt sellest, kas krediidiinkasso tegutseb krediidiostja nimel või mitte, esimesel juhul tuleb järgida ka krediidiostja juhiseid (punkt 2), krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuetega või krediidilepinguga seotud kaebuste haldamine (punkt 3), krediidisaaja teavitamine krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepinguga seotud intressimäärade, tasude või maksete muutumisest (punkt 4). Säte põhineb omakorda direktiivi artikli 3 punktil 9. Kui krediidileping muutub krediidiinkasso krediidihaldustegevuse kestel nö toimivaks krediidilepinguks, siis ei muuda see krediidiinkasso õigust jätkata krediidihaldustegevust vastavalt käesolevale seadusele. Oluline on veel silmas pidada, et krediidihaldustegevusega saavad sellisel kujul tegeleda ka krediidiasutused ja krediidiandjad. Seepärast ongi krediidihaldajatena käsitatavad antud eelnõu tähenduses krediidiinkassod, krediidiasutused ja krediidiandjad. Lõikega 3 sätestatakse, et krediidiinkasso võib tegeleda ühe või mitme käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud krediidihaldustegevusega. Samuti on lisatud võrreldes eelmise eelnõu versiooniga täiendav lause, mille kohaselt nähakse ette, et krediidiinkasso võib tegeleda ka nö muud sorti inkassotegevusega. Lisaks võib krediidiinkasso oma tegevuse elluviimiseks kasutada ka kolmandaid isikuid – krediidihaldusteenuse osutajaid. Viimane põhineb direktiivi artikkel 3 lõikel 7. Lõikega 4 nähakse ette, et krediidiinkasso võib tegutseda üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna. Taoline tegusemisvormi nõue on sarnane teiste finantssektori ettevõtjatega ning Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate turuosalistega. Lõige 5 sätestab krediidiostja mõiste. Krediidiostja on füüsiline või juriidiline isik, kes omandab oma majandus- või kutsetegevuse käigus viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Sisuliselt on tegemist isikuga, kes ostab kokku krediidiasutute ja krediidiandjate krediidisaajatega sõlmitud krediidilepinguid, mis on viivises. Eesti turupraktika kohaselt on selleks tihti inkassod ise, kes ostavad krediidiasutustelt ja krediidiandjatelt kokku viivises olevaid krediidilepingute portfelle ja nõuavad neid seejärel sisse. Nii direktiivi kui ka käesoleva seaduse kandvaks põhimõtteks on, et tuleb tagada, et krediidisaajad ei satuks halvemasse olukorda pärast seda, kui krediidiasutus või krediidiandja on nende krediidilepingu üle andnud krediidiostjale ja krediidilepingu loovutamine ei tohiks mingil viisil mõjutada tarbijate kaitset. Lõige põhineb direktiivi artikkel 3 alapunktil 6. Lõige 6 täpsustab krediidiinkassole rakenduvaid reegleid juhul, kuid krediidiinkasso ise ostab kokku viivises olevaid krediidilepinguid ja haldab neid. Sellisel juhul tuleb krediidiinkassol lisaks seaduses krediidiinkassole ettenähtud kohustustele täita ka krediidiostja suhtes ettenähtud kohustusi, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud kohustusi – ehk ta ei pea sel juhul eraldi teist krediidiinkassot nõudeid haldama võtma, vaid ta saab teha seda ise. Lõige 7 sätestab lisakohustused juhuks kui krediidiostja on omandanud krediidilepingu, mis on sõlmitud tarbijaga. Sätte eesmärgiks on tagada tarbija parem kaitse seeläbi, et krediidiostja peab määrama lepingut haldama krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja ehk kutselise turuosalise, kellel on piisavad kogemused ja teadmised krediidilepingu haldamiseks. Kui krediidiostja pärineb kolmandast riigist, peab ta nimetama krediidihaldajaks krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja juhul kui leping on sõlmitud füüsilisest isikust ettevõtja või tarbijaga (punkt 1) või mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtjaga (VKE) (punkt 2). VKE all peetakse silmas Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EL lisa artikli 2 toodud määratlust. Eeltoodu põhineb aga tervikuna direktiivi artiklil 17 lõike 1 punktil b. Tuleb rõhutada, et kui krediidiostja või tema käesoleva seaduse kohaselt määratud esindaja peab nimetama krediidiinkasso, 18 krediidiasutuse või krediidiandja haldama krediidilepingut, ning ta otsustab viivises olevat krediidilepingut ise hallata ja selle täitmist tagada, tuleks krediidiostjat või tema esindajat käsitada krediidiinkassona ja seetõttu peaks tal olema käesoleva seaduse alusel väljastatud tegevusluba. Kui krediidiostja määrab esindajaks krediidiasutuse või krediidiandja, siis laienevad neile teatud kohustused, näiteks tuleb krediidiostja esindajast krediidiasutusel või krediidiandjal anda krediidisaajale KIKS § 59 nimetatud teavet ja järgida KIKS § 58 nimetatud nõudeid. Lõike 8 täpsustab krediidiostja täiendavaid kohustusi. Ehk lihtsustatult näeb see ette selle, et milliste nõuete või lepingute haldamiseks ei pea krediidiostja nö krediidiinkassot juurde võtma. Näiteks võivad olla sellisteks nõueteks suurettevõtete viivislaenudest tulenevad nõuded. Sel juhul peaks siiski krediidiostja ise pidama KIKS § 44 kohast krediiditoimikut. Lõike 9 sätestab avalik-õigusliku piirangud, mil määral võib krediidiinkasso viivises olevat tarbijakrediidilepingut või sellest tulenevat nõuet ümber kujundada. Säte peegeldab direktiivi artikkel 27 ja 28, millistega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17EL ja võlaõigusseaduses käesoleva eelnõuga tehtud muudatusi. Käesolevaga lubatakse krediidiinkassol piiratud juhtudel krediidilepingut ja sellest tulenevat nõuet muuta. Piirang ei too kaasa seda ületavate kokkulepete tühisust, kuid võib kaasa tuua sekkumise järelevalveliste meetmetega. Sellega tehakse erand KAVS-iga kehtestatud põhimõttesse, et tarbijale krediidi andmine, krediidilepingu sõlmimine ja selle muutmine eeldab krediidiandja tegevusluba. Lõikes 9 täpsustatakse eeldused, mis juhul krediidiinkasso, kui ta on ühtlasi ka krediidiostja, võib tarbijaga sõlmitud lepingut muuta ja mil viisil lepingut on võimalik ümber kujundada ilma, et krediidiinkasso peaks taotlema KAVS-is sätestatud krediidiandja tegevusluba. Esimene eeltingimus on, et tarbijakrediidilepingu ümberkujundamisega leevendatakse krediidisaaja olukorda, mitte ei muudeta seda halvemaks, s.h. ei suurenda kohustusi. Teiseks eeltingimuseks on, et ümberkujundamise tulemusel peaks krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused suutma täita. Krediidilepingu ümberkujundamiseks võib krediidiinkasso rakendada piiratud meetmeid. Nendeks on krediidilepingu tähtaja pikendamine (punkt 1), tagasimakse tasumise täielik või osaline edasilükkamine teatud ajavahemikuks (punkt 2), krediidiinkasso võib võlast osaliselt loobuda ja erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevad võlad summeerida (punkt 3) või muuta intressimäära, kuid mitte sellisel kujul, et kogumina võlgniku kohustused hoopis kasvavad (punkt 4). Lõikega 10 täpsustakse seda, et KIKSi terminoloogia on teatud mõttes VÕS-i omast erinev ja neid ei ole võimalik ühtlustada (tulenevalt direktiivist). VÕS 9. peatükk reguleerib võlaõiguslike nõuete ja kohustuste üleminekut ühelt isikult teisele. Nõude üleminek ehk võlausaldaja vahetus võib põhimõtteliselt toimuda kahel viisil: tehingu alusel (nõude loovutamine vastavalt VÕS §-le 164 jj ehk VÕS 9. peatüki 1. jagu) ja seaduse alusel (VÕS § 173). Lisaks on VÕS 9. peatükis reguleeritud lepingu ülevõtmine, mille käigus kantakse kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle seniselt lepingupoolelt lepingu ülevõtjale (VÕS § 179, ehk VÕS 9. peatüki 3. jagu). Direktiiv kasutab aga läbivalt sõnastust – „credit servicers of a creditor’s rights under a non-performing credit agreement, or of the non-performing credit agreement itself“, mistõttu ei ole võimalik KIKS-s endas loobuda „krediidilepingu omandamise“ konstruktsioonist. Vastasel juhul tekivad küsimused, et kas nn viivises olevate laenuportfellide või lepingute nö müük ei olegi käsitatav krediidihaldus-tegevusena KIKS- i tähenduses. Aga seda on igal juhul direktiivi kohaselt silmas peetud, et ka selline tegevus kuulub selle regulatsiooni kohaldumisalasse. Paragrahvis 4 (Muud kasutatavad mõisted) määratletakse KIKS-is kasutatavad mõisted. Mõistete aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunktid 1–13 ja kehtivad siseriiklikud õigusaktid. Samuti tuuakse Eesti seadusesse käesoleva eelnõuga mõningad terminid esmakordselt. 19 Lõike 1 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 1, mille kohaselt krediidiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus. Lõike 2 kohaselt on krediidiandja krediidiandjate- ja vahendajate seaduses sätestatud krediidi- ja hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja või asjakohasel juhul krediidiostja. Viimasel juhul peetakse silmas seda, et kui krediidiostja omandab nt panga poolt väljastatud ettevõtluslaenu, mis on viivises. Kuna selliste laenude puhul ei ole kohustust omada krediidiandja tegevusluba KAVS tähenduses, siis on krediidiostja vaba vastavates valikutes seda nõuet/lepingut ümber kujundama (s.t. ei rakendu § 3 lg 9). Lõike 3 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 3. Direktiivis kasutatakse läbivalt terminit „krediidivõtja“, KIKS-is kasutatakse läbivalt „krediidisaaja“ terminit, mis tuleneb VÕS § 401 lõikest 1. Lõike 4 kohaselt on krediidilepinguks VÕS § 401 kohane leping, mis on sõlmitud krediidiasutuse, krediidiandjaga (termin „krediidiandja“ on käesolevas eelnõus teises tähenduses, vt lõiget 2 kui VÕS §-s 401) või krediidiandja vahendusel. Lõike 5 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 13, mille kohaselt loetakse krediidiasutuse viivises olevaks krediidilepinguks leping, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 47a. Lõike 6 kohaselt loetakse krediidiandja viivises olevaks krediidilepinguks tarbijakrediidileping, (mida reguleeritakse VÕS 22. peatüki 2. jao sätetega) ja millest tulenevad kohustused on muutunud sissenõutavaks ning neid pole täielikult või osaliselt tähtaegselt täidetud. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohustuste puhul, mis ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav, siis ei saa selle täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest kooskõlas VÕS § 416 lg 1 ei kerki (vt täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2015.asjas 3-2-1-85-15). Lõike 7 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 10 ja sellega määratakse ära krediidiinkasso päritoluriik. Eelkõige omab päritoluriik tähtsust järelevalve ja piiriülese teenuseosutamise kontekstis. Päritoluriigi pädev asutus (Eestis Finantsinspektsioon) otsustab muuhulgas ka krediidiinkasso tegevusloa andmise ja kehtetuks tunnistamise eest. Lõike 8 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 11. Direktiivis kasutatava termini „vastuvõttev liikmesriik“ asemel kasutatakse KIKS-is terminit „sihtriik“. Krediidiinkasso sihtriigiks on selline riik, mis ei ole tema päritoluriik ja kus krediidiinkasso on avanud filiaali või tegeleb krediidihaldustegevusega piiriüleselt, aga ka lepinguriik, kus on krediidisaaja elu- või registrijärgne asukoht. Krediidiinkasso piiriülest tegevust reguleerib KIKS-i 3. peatükk. Lõike 9 aluseks on direktiivi artikkel 3 alapunkt 10, mille kohaselt on krediidiostja päritoluliikmesriik lepinguriik, kus on krediidiostja või tema määratud esindaja elukoht või registrijärgne asukoht või kui tal oma lepinguriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis lepinguriik, kus asub tema peakontor. Lõike 10 määratleb kolmanda riigi krediidiostja, kellele rakenduvad KIKS-i kohaselt erinõuded, sh §-st 62 tulenev kohustus määrata lepinguriigis esindaja ehk nn määratud esindaja. Lõike 11 kohaselt loetakse krediidiinkasso kliendiks krediidiostja, krediidiasutus, krediidiandja või muu isik, kes kasutab krediidiinkassot krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks. Lõikega 12 sätestatakse konsolideerimisgrupi definitsioon kuna grupi mõistet teatud eelnõu sätetes kasutatakse. Grupi määratlemisel tuleb lähtuda aga omakorda KAVS §-s 9 sätestatust, mis näeb ette konsolideerimisgrupi ning kontrollsuhte ja märkimisväärne seose käsitluse. 20 Paragrahvis 5 (Krediidiinkasso ärinimi või nimetus) sätestatakse krediidiinkasso nimekaitse põhimõtted. Ehk muul tegevusalal toimetav isik ei või krediidiinkasso nime kasutada. Küll on aga lubatud muude inkassoteenuse terminite kasutamine. 2. peatükk. Krediidiinkasso tegevusluba Paragrahvi 6 (Tegevusluba) näol on tegemist finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud üldnormidega, mille sarnased on kehtestatud kõikides analoogsetes finants-järelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes. Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkassona tegutsemiseks ja käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud krediidihaldustegevuse läbiviimiseks taotlema tegevusluba. Lõike 2 kohaselt on käesoleva seaduse alusel antud tegevusload tähtajatud. Lõike 3 kohaselt ei ole käesoleva seaduse alusel antud tegevusload teisele isikule üleantavad; samuti ei kehti tegevusload tütarettevõtja suhtes. Lõike 4 kohaselt annab ja tunnistab tegevusload kehtetuks Finantsinspektsioon vastavalt KIKS 2. peatükis sätestatule. Paragrahv aluseks on direktiivi artikkel 4. Paragrahv 7 (Tegevusloa taotlemine) sätestab protseduuri tegevusloa taotlemiseks. Sätte aluseks on eelõige direktiivi artikkel 5. Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada Finantsinspektsioonile dokumendid ja andmed, mis kinnitavad krediidiinkasso tegevusloa taotlejale seatud nõuete täitmist. Näiteks tuleb lõike 1 kohaselt esitada taotleja põhikirja ärakiri, KIKS-i nõuetele vastav äriplaan, aktsia- või osakapitali suurus ning selle sissemaksmist tõendavad dokumendid, KIKS-i nõuetel vastav sise-eeskiri ja sisekontrolli süsteemi toimimise kord, aga ka nõuetele vastavad sise-protseduurid krediidisaajate kaebuste reguleerimiseks ja lahendamiseks. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on tehtud mööndusi selles osas, et andmeid nõukogu kohta ei ole vaja tingimata esitada (juhul kui nõukogu ei ole ette nähtud). Lõikes 2 seatakse lisanõuded juhuks, kui krediidiinkasso tegevusloa taotleja soovib osana osutatavatest teenustest võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid. Direktiivi kohaselt võib iga liikmesriik valida, kas lubada krediidiinkassol krediidisaajate rahalisi vahendeid vastu võtta või see keelata. Eestis on krediidiinkassodele loodud võimalus rahalisi vahendeid vastu võtta, kuid sellest tuleb Finantsinspektsiooni tegevusloa taotluse protsessis teavitada. Selleks peab taotleja tõendama, et täidab seaduse §-s 47 nimetatud nõudeid, mille aluseks on direktiivi artikkel 6. Soovist saada õigus krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmiseks ja hoidmiseks tuleb teavitada Finantsinspektsiooni tegevusloa taotlemise protsessi osana. Samas tuleb ka silmas pidada, et kui krediidiinkasso ei taotle krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise õigust, siis ei teki krediidiinkassol seda õigust ka piiriülesel tegutsemisel riigis, kus rahaliste vahendite vastuvõtmine on lubatud. Direktiivi lähtepunktiks on põhimõte, et kui päritoluriik lubab krediidiinkassol võtta krediidisaajatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida, siis peaks krediidiinkassol olema võimalik võtta krediidisaajatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida nii oma päritoluriigis, kui ka mis tahes sihtriigis, mis samuti lubab krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida. Paragrahv 8 (Äriplaan) avab äriplaani sisu eraldi paragrahvina. Üheks kõige olulisemaks krediidiinkasso tegevusloa taotleja tegevust näitavaks dokumendiks on äriplaan, mistõttu on eelnõus ka äriplaani sisu eraldi paragrahvis täpselt avatud. Vähemalt kolme aasta kohta esitatav äriplaan peab (lõige 2) kajastama mh kavandata äritegevuse olemust, finantsprognoose, kuid ka seda, et kuidas tagatakse krediidisaajate huvide kaitse (lõige 1). Võrreldes eelnõu eelmise versiooniga on tehtud äriplaani kohta esitavate andmete osas olulisi muudatusi – vähendatud on seda info hulka, millega tuleb äriplaani koostamisel arvestada ja konkreetsemalt on lähtutud krediidiinkassode spetsiifikast. Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui taotleja äriplaanis esitatud näitajad või muud andmed ei ole usaldusväärsed, ei ole võimalik veenduda taotleja suutlikkuses rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme või kui krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav (lõige 3). Paragrahvis 9 (Tegevusloa taotluse läbivaatamine) on sätestatud tegevusloa taotluse läbivaatamise protseduur. Direktiivi artikkel 7 punkt 3 kohaselt hindab Finantsinspektsioon 45 päeva jooksul pärast § 7 nimetatud taotluse kättesaamist selle nõuetekohasust (lõige 1). Tegevusloa taotlemise menetluse raames on 21 Finantsinspektsioonil vajadusel õigus nõuda taotlejalt esitatud andmetest puuduste kõrvaldamist või kui teave ei ole piisav, siis lisateabe esitamist; vastasel juhul võib Finantsinspektsioon jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata (lõige 2). Finantsinspektsioonil on lõike 3 kohaselt õigus nõuda taotlejalt lisaandmeid ja - dokumente. Lisaandmete esitamiseks või puuduste kõrvaldamiseks annab Finantsinspektsioon mõistliku tähtaja (lõige 4). Lõike 5 järgi tuleb taotlejal viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni, kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi tegevusloa taotlemisel esitatud andmetes ja dokumentides. Sama lõike järgi, kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Teisisõnu, kui taotleja esitab Finantsinspektsioonile võrreldes esialgselt esitatud tegevusloa taotlusega oluliselt erinevaid andmeid ja dokumente, võib Finantsinspektsioon lugeda (tegevusloa) menetlustähtaja alguseks nimetatud muudatustest teadasaamise. Nimetatud muudatused kehtivad § 7 nimetatud andmete ja dokumentide kohta. Lõikes 6 nähakse ette see, et juba tegevusloa taotluse menetluse käigus saab Finantsinspektsioon kasutada oma tavapäraseid järelevalvelisi õiguseid (mida Finantsinspektsioon kasutab nende subjektide suhtes, kes on juba tegevusloa saanud) – nt viia taotleja puhul läbi kohapealne kontroll või küsida vajalikku infot ka kolmandate isikute käest. Lõikes 7 nimetatakse juhud kui Finantsinspektsioonil on õigus taotlus läbi vaatamata, seda juhul kui taotlus on oluliste puudustega või kui taotleja ei kõrvalda puudusi Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks. Lõike 8 kohaselt taotluse läbi vaatamata jätmisel tagastab Finantsinspektsioon temale esitatud dokumendid. Paragrahv 10 (Tegevusloa andmise otsus) sätestab tegevusloa andmise otsuse tegemise protsessi. Lõike 1 aluseks on direktiivi artikkel 7 punkt 4, mille kohaselt otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu (eelmises eelnõu versioonis 90 päeva) jooksul arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmist, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist (lõige 1). Lõike 2 kohaselt antakse tegevusluba, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on taotluses märgitud krediidihaldusteenuse osutamiseks vajalikud teadmised ja organisatsiooniline suutlikkus ning krediidisaajate huvide kaitse on piisavalt tagatud. Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon näha teatud tingimustel taotlejale ette kõrvaltingimusi. Võrreldes varasema eelnõu versiooniga on otsustatud mitte nö ette määratleda, mis oleksid konkreetsed kõrvaltingimused. Need võivad olla iseenesest soodustava või ka piirava iseloomuga. Nt võib lubada tasuda taotlejal kapitali sissemakse hiljem. Teisalt näiteks piirava iseloomuga kõrvaltingimuse hulka kuulub teatud teenuste osutamise piiramine või isegi keelamine. Viimane peab olema selgelt aga Finantsinspektsiooni poolt põhistatud, sh tuleb motiveerida, et milliste riskide vältimiseks/maandamiseks selliseid piiranguid seatakse. Lõikes 4 on sätestatud andmed, mis tuleb märkida tegevusloa kohta tehtavas otsuses. Paragrahvis 11 (Tegevusloa andmisest keeldumise alused) on loetletud tegevusloa andmisest keeldumise alused ning taotleja tegevus pärast tegevusloa andmisest keeldumist. Lõike 1 punktides 1–10 nimetatakse tegevusloa andmisest keeldumise alused. Säte on üldjoontes sarnane muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega, näiteks taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiinkasso suhtes kehtestatud nõuetele või taotleja juht, audiitorettevõtja, siseaudiitor, taotlejas olulist osalust omav isik, aktsionär või osanik ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele. Samuti võib Finantsinspektsioon tegevusloa andmisest keelduda kui taotleja soovib saada luba krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmiseks ja hoidmiseks, kuid taotlejale ei ole avatud või on suletud tema KIKS § 47 kohane maksekonto. Lõikega 2 täpsustatakse lõike 1 punkti 3 hindamise aluseid. 22 Lõikes 3 täpsustatakse lõike 1 punkti 5 hindamise aluseid, ehk taotleja piisavate vahendite ja kogemuste olemasolu järjepidevaks tegutsemiseks krediidiinkassona. Lõikes 4 sätestatakse, et taotleja ei või kuue kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab tegevusloa taotluse läbi vaatamata käesoleva seaduse § 9 lõikes 6 sätestatu alusel, ei või tegevusloa taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne kolme kuu möödumist tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmisest. Paragrahvis 12 (Tegevusloa lõppemine) on loetletud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused ja täpsustatakse tegevusloa kehtivuse lõppemise tagajärge. Lõike 1 punktides 1–3 on nimetatud tegevusloa kehtivuse lõppemise alused. Tegevusloa lõppemine võib tuleneda erinevatest ühinguõiguslikest aspektidest. Nendeks on krediidiinkasso lõpetamise otsuse tegemisel, kui Finantsinspektsioon on andud vastava loa (punkt 1), tegevusloa kehtetuks tunnistamisel (punkt 2), mh ka krediidiinkasso ühendamisel, misjärel muutub tegevusluba kehtetuks ühendataval isikul või uue krediidiinkasso asutamisel ühinemise teel, mille puhul luba lõpeb ühinevatel isikutel ning krediidiinkasso pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu (punkt 3). Krediidiinkasso võib kooskõlas § 13 lg 5 ja § 56 lg 3 taotleda Finantsinspektsioonilt loa tegevuse lõpetamiseks. Sellisel juhul peab krediidiinkasso ise esitama tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole. Krediidiinkasso ühinemise korral kohaldub eelnõu § 54 ning tegemist on tegevuse üleminekuga õigusjärglasele. Kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks Finantsinspektsiooni algatusel kooskõlas § 13 lg 1 võib sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest järgneda krediidiinkasso sundlõpetamine kohtumääruse alusel kooskõlas § 56 või pankrotimenetlus kooskõlas § 57. Eeltoodud juhul korraldab tegevust kohtu poolt nimetatud likvideerija või ajutine haldur. Lõike 2 Tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab krediidiinkasso õiguse osutada teenust, milleks talle tegevusluba oli antud. Pärast Finantsinspektsioonilt tegevuse lõpetamiseks loa saamist (§ 12 lg 1 p 1) on lubatud ainult tegevuse lõpetamisele suunatud tehingud. Kuna krediidiinkasso tegevusloa lõppemine võib olla seotud väga erinevate eluliste situatsioonidega, mis on muude ühinguõiguslike normidega piisavalt reguleeritud, siis ei ole käesolevas sättes täiendavaid reegleid ette nähtud. Arvestades konkreetseid asjaolusid ja vajadusi, võib Finantsinspektsioon rakendada erinevaid järelevalvelisi meetmeid, s.h. näit. sundlõpetamise eelses situatsioonis teha ettekirjutuse § 78 alusel ja keelata krediidisaajate maksete vastuvõtmise tähtajaliselt. Paragrahv 13 (Tegevusloa kehtetuks tunnistamine) sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise mõiste ja selle õiguslikud alused. Tegevusloa võib kehtetuks tunnistada Finantsinspektsiooni algatusel (lõige 1) või krediidiinkasso taotluse alusel (lõige 4). Siinjuures tuleb silmas pidada, et sarnaselt muudele finantsvaldkonna ettevõtjatele, ei kohaldata ka krediidiinkassode suhtes majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse sätteid (vt. ka seletuskirja p 3.6). Paragrahvi aluseks on direktiivi artikkel 8. Lõike 1 kohaselt on tegevusloa kehtetuks tunnistamine tegevusloaga antud õiguse äravõtmine. Lisaks nähakse siin ette, et koos tegevusloa äravõtmisega kaotab inkasso õiguse tegutseda ka sellisel kujul välisriikides – kas siis filiaali või piiriüleste teenuste osutamise kaudu. Lõikes 2 on loetletud alused, millal Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada. Haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui see on seadusega lubatud HMS § 66 lg 2). Kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva paragrahvi alusel kehtetuks tunnistanud võib krediidiinkasso sundlõpetada Finantsinspektsiooni 23 avalduse alusel kohtu määrusega. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused ühtlustati direktiivi artikliga 8. Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist teha krediidiinkassole ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on Finantsinspektsiooni kaalutlusotsus ja selle kaaluka otsuse tegemisel peab arvestama selle tagajärgi krediidiinkassole. Lõikes 4 nimetatakse juhud kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiinkasso taotluse alusel, näiteks juhul kui krediidiinkasso aktsionäride üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse kohaselt ei tegele äriühing enam seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud teenuste osutamisega. Lõike 4 teise lause kohaselt tunnistatakse kehtetuks ühendatava ühingu tegevusluba kui krediidiinkasso ühineb ja tegevust jätkab ühendav ühing ja kolmanda lause kohaselt tunnistatakse kehtetuks ühinevate krediidiinkassode tegevusload kui krediidiinkasso ühineb uue ühingu asutamisega. Lõike 5 kohaselt tuleb enne lõike 4 kohast tegevusloa vabatahtlikult kehtetuks tunnistamist esitada Finantsinspektsioonile kinnitus, tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole (kes peab samuti omama tegevusluba). Lõike 6 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on alus arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib põhjendamatult kahjustada krediidisaajate õigustatud huve. Lõige 7 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates. Lõige 8 kohaselt teavitab Finantsinspektsioon asjakohasel juhul krediidiinkasso sihtriigi pädevat asutust ja lepinguriigi pädevat asutust, kus krediit väljastati, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik. Paragrahv 14 (Avalikkuse teavitamine) kohustab Finantsinspektsioon avalikustama informatsiooni tegevusloa andmise, selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise fakti kohta oma veebilehel. Samuti võib Finantsinspektsioon teha otsuse ka tervikuna avalikult kättesaadavaks, kui see on oluline krediidiinkasso klientide või krediidisaajate, finantssektori stabiilsuse ja läbipaistvuse huvides. Paragrahvi 15 (Krediidiinkasso andmete avalikustamine) aluseks on direktiivi artikkel 9 lõige 2. Sätte alusel kantakse kõik tegevusloa saanud krediidiinkassod Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiinkassode nimekirja (lõige 1). Krediidiinkasso, kelle tegevusluba on lõppenud või tegevusluba on tunnistatud kehtetuks kustutatakse viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast (lõige 2). Paragrahv 16 (Tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumine) reguleerib olukorda, kui krediidiinkasso tegevusloa andmise aluseks olnud andmed ja asjaolud muutuvad. Lõike 1 punktides 1–7 nimetatakse juhud, kui krediidiinkasso peab Finantsinspektsiooni viivitamatult kirjalikult teavitama. Taoliseks juhtudeks on näiteks ärinime, asukoha aadressi või kontaktandmete, põhikirja, sise- eeskirja muutmine, samuti tuleb Finantsinspektsiooni teavitada asjaoludest, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada krediidiinkasso finantsseisundit. Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso Finantsinspektsiooni nõudmisel muudetud andmed ka omakorda avalikustama, välja arvatud sise-eeskiri ja finantsseisundi näitajad. 3. peatükk. Krediidiinkasso tegevus välisriigis ja välisriigi krediidiinkasso tegevus Eestis Krediidiinkasso piiriülest tegutsemist reguleerivad sätted põhinevad direktiivi artiklil 13, krediidiinkasso tegevus kolmandas riigis on reguleeritud sarnaselt teistele analoogsetele finants-järelevalvesubjektide kohta 24 käivatele eriseadustele. Paragrahv 17 (Krediidiinkasso tegevus välisriigis) reguleerib krediidiinkasso tegevust välisriigis ja sätestab üldise raamistiku, sealhulgas määrab lõige 1, et krediidiinkasso võib välisriigis tegutseda kahes vormis – kas asutades selleks filiaali või osutades teenuseid piiriüleselt. Lõikes 2 täpsustatakse, piiriülese teenuse olemust – selleks on teenus, mida krediidiinkasso osutab välisriigis, kus krediidiinkasso ega tema filiaal ei ole registreeritud. Üldpõhimõte on, et kui krediidiihaldusega tegelev isik ehk krediidiinkasso soovib tegutseda teises liikmesriigis piiriüleselt, peab ta sellest enne tegevuse alustamist teavitama sihtriigi järelevalvet. Kui aga krediidiostja nimetab KIKS § 3 lõike 7 kohaselt esindajaks krediidiasutuse, siis võib see krediidiasutus tegeleda krediidihaldustegevusega ükskõik millises liikmesriigis sõltumata sellest, millises liikmesriigis krediidiasutus asub või millises liikmesriigis krediidisaaja asub. Krediidihaldustegevust loetakse üheks krediidiasutuste põhitegevuseks ja tulenevalt direktiivist 2013/36/EL on nimetatud tegevus liikmesriikides vastastikuselt tunnustatud, seega ei vaja krediidiasutused krediidiostjale kuuluva krediidi haldamiseks piiriüleselt eraldi luba. Paragrahv 18 (Krediidiinkasso tegevus teises lepinguriigis) sätestab nõuded juhuks, kui Eestis asutatud krediidiinkasso soovib asutada filiaali või osutada piiriülest teenust teises lepinguriigis. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 13, mis reguleerib krediidiinkasso passirežiimi kasutamise reegleid. Passirežiimi kasutamine eeldab, et krediidiinkasso on saanud Eestis Finantsinspektsioonilt tegevusloa. Enne piiriülese tegevuse alustamist või teises lepinguriigis filiaali registreerimist peab Eesti krediidiinkasso läbima nö teavitusmenetluse, mille raames teavitab Eesti krediidiinkasso Finantsinspektsiooni kaudu sihtriigi pädevaid asutusi tegevuse alustamisest sihtriigis. Passirežiimi kasutamine võimaldab Eesti krediidiinkassol sihtriigis pakkuda teenuseid ulatuses, mis on sihtriigis krediidiinkassodele lubatud. Krediidiinkasso võib võtta krediidisaajatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida nii Eestis kui ka mis tahes sihtriigis, juhul kui vastuvõttev liikmesriik lubab krediidiinkassodel krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida. Juhul kui Eesti krediidiinkassol on lubatud tegevusloa alusel võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid, kuid sihtriigis ei ole krediidiinkassodel sama tegevus lubatud, siis ei või ka Eesti krediidiinkasso sihtriigis rahalisi vahendeid vastu võtta. Lõike 1 punktides 1–8 nimetatakse andmed ja dokumendid, mille Eesti krediidiinkasso peab Finantsinspektsioonile esitama, sealhulgas näiteks sihtriigi nimi, asjakohasel juhul filiaali aadress sihtriigis, sihtriigis teenuste juhtimise eest vastutavate isikute nimed, aga ka kinnitus, et krediidiinkassol on asjakohased vahendid suhtluseks lepinguriigi keeles või krediidilepingus ettenähtud keeles. Lõike 2 kohaselt edastab Finantsinspektsioon lõike 1 kohaselt esitatud teabe sihtriigi pädevatele asutustele 45 päeva jooksul pärast teabe saamist. Finantsinspektsioon võib nõuda andmete ja dokumentide esitamist koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud tõlkega sihtriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest. Lõike 3 kohaselt peab Finantsinspektsioon lõike 1 kohase teabe esitanud krediidiinkassole andma teada kuupäevast, mil teave sihtriigi pädevatele asutustele edastati ja kuupäeva, mil sihtriigi pädevad asutused kinnitasid teabe kättesaamist. Olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem, võib Eesti krediidiinkasso alustada lepinguriigis teenuse osutamist alates päevast, mil sihtriigi pädevad asutused kinnitasid teabe kättesaamist või kahe kuu möödumisel teabe esitamisest sihtriigi pädevatele asutustele. Oluline on silmas pidada, et selline teabe edastamise kohustus rakendub ainult juhul kui tegemist on krediidiasutuste poolt väljastatud viivislaenudega. Lõike 4 kohaselt edastab Finantsinspektsioon teabe ka selle lepinguriigi pädevale asutusele, kus krediidiasutuse poolt krediit anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti. Lõike 5 kohaselt kohustub Eesti krediidiinkasso koheselt teavitama Finantsinspektsiooni kui lõikes 1 nimetatud teave muutub. Seejärel teavitab Finantsinspektsioon sihtriigi pädevaid asutusi käesolevas paragrahvis ettenähtud menetluskorra kohaselt. 25 Paragrahv 19 (Krediidiinkasso filiaal kolmandas riigis või teenuste osutamine piiriüleselt) reguleerib Eesti krediidiinkasso igasugust tegevust kolmandas riigis ja see eeldab loa taotlemist Finantsinspektsioonilt (lõige 1). Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso esitama Finantsinspektsioonilt loa taotluse koos punktides 1–4 nimetatud andmete ja dokumentidega: kolmanda riigi nimi, kus krediidiinkasso soovib filiaali asutada või piiriülest teenust osutada, olemasolu korral filiaali aadress, tegevuskava (mis on nö lihtsam versioon äriplaanist), olemasolu korral filiaali juhataja nimi ja isikukood. Paragrahv 20 (kolmandas riigis tegusemise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus) sätestab kolmandas riigis tegutsemise loa taotluse menetlemise ja loa andmise otsuse korra. Lõikest 1 tulenevalt kohaldatakse loa taotluse menetlemisele ja andmete jm kontrollimisele seaduse §-s 9 sätestatut ehk tegevusloa taotluse läbivaatamise sätteid. Lõike 2 kohaselt otsustab Finantsinspektsioon hiljemalt kahe kuu jooksul arvestades kõigi vajalike andmete ja dokumentide esitamisest. Finantsinspektsioon teeb oma otsuse viivitamata taotlejale teatavaks (lõige 3). Paragrahv 21 näeb ette, et pärast Finantsinspektsiooni loa saamist tegevuse alustamiseks kolmandas riigis, võib krediidiinkasso alustada teenuse osutamist filiaali kaudu või ilma filiaalita kolmandas riigis vastavalt selle kolmanda riigi õigusaktides sätestatule. Veel enne teenuse osutamise alustamist, peab krediidiinkasso teavitama Finantsinspektsiooni kuupäevast, millal kolmandas riigis teenuse osutamist alustatakse. Paragrahvis 22 (kolmandas riigis tegutsemise loa andmisest keeldumise alused) sätestatakse loa andmisest keeldumise alused, mis hõlmavad nii filiaali juhtidele kehtestatud nõuete mittetäitmist kui ka esitatud andmete puudulikkust, aga ka puudulikku organisatsioonilist ülesehitust ja ebapiisavaid vahendeid tegevuskavas nimetatud teenuste osutamiseks. Lisaks võib takistavaks teguriks olla probleemid järelevalve teostamisel juhul, kui koostöö kolmanda riigi järelevalvega on takistatud. Paragrahv 23 (Kolmandas riigis tegutsemise loa kehtetuks tunnistamine) reguleerib loa kehtetuks tunnistamise aluseid, milleks on näiteks loa taotlemisel valeandmete esitamine, välisriigi õigusaktide nõuete rikkumine olulisel määral, krediidiinkasso või tema filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa saamise tingimustele, aga ka olukord, kui krediidiinkasso ei esita oma tegevuse kohta Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid aruandeid (lõige 1). Loa kehtetuks tunnistamine tehakse viivitamata krediidiinkassole ja ka kolmanda riigi pädevale asutusele teatavaks (lõige 2) ja pärast loa kehtetuks tunnistamist tuleb lõpetada ka tegevus vastavas kolmandas riigis (lõige 3). Tegevuse lõpetamiseks määrab Finantsinspektsioon loa kehtetuks tunnistamisel tähtaja. Paragrahv 24 (Teises lepinguriigis asutatud isiku tegevus Eestis) reguleerib teises lepinguriigis asutatud nn krediidiinkasso (teise riigi ei õigus ei pruugi nimetada seda isikut krediidiinkassoks) tegevust, kes soovib Eestis osutada teenust piiriüleselt või asutada selleks filiaali. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 13, mis reguleerib teise lepinguriigi nn krediidiinkasso passirežiimi kasutamise reegleid. Enne filiaali asutamist või piiriülese teenuse pakkumist peab teises lepinguriigis tegevusloa saanud nn krediidiinkasso teavitama oma pädeva asutuse kaudu Finantsinspektsiooni esitades selleks lõike 1 punktides 1–7 nimetatud andmed, sh võimaluse korral lepinguriik, kus krediit anti, kui see ei ole Eesti ega nn krediidiinkasso päritoluriik ja Eestis toimuva krediidihalduse juhtimise eest vastava isiku nimi. Samuti tuleb esitada teave, kas nn krediidiinkassol on päritoluriigis väljastatud tegevusloa kohaselt õigus võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid – kuigi Eesti lubab krediidihaldajatel tingimuste täitmisel võtta vastu krediidisaajate rahalisi vahendeid, siis direktiivi põhimõte on, et kui krediidihaldaja päritoluliikmesriik ei luba krediidihaldajal krediidisaajatelt võtta vastu rahalisi vahendeid, siis ei tohi krediidihaldaja seda teha ei oma päritoluliikmesriigis ega ka üheski vastuvõtvas liikmesriigis, sh Eestis; seda isegi juhul kui vastuvõttev liikmesriik rahaliste vahendite vastuvõtmist ja nende hoidmist lubab, seda justnimelt seetõttu, et krediidihaldajale ei antud oma päritoluliikmesriigis selleks luba. Lõike 2 kohaselt teavitab Finantsinspektsioon nn krediidiinkasso pädevat asutust teabe kättesaamisest. 26 Lõike 3 järgi võib nn krediidiinkasso alustada Eestis teenuse osutamist alates lõike 2 kohase teavituse saamist või hiljemalt kahe kuu möödumisel lõike 1 kohase teabe esitamisest Finantsinspektsioonile. Lõikes 4 kohaselt nähakse ette, et milliseid nõudeid peab filiaal järgima KIKS-s. Lõike 5 järgi avalikustab Finantsinspektsioon oma veebilehel teabe Eestis filiaali kaudu või piiriüleselt teenust osutavate nn krediidiinkassode kohta vastavalt seaduse §-s 15 sätestatule. Paragrahv 25 (Kolmandas riigis asutatud isiku tegevus Eestis) kohaselt ei ole kolmandas riigis asutatud isikul õigus tegeleda Eestis krediidihaldustegevusega ei piiriüleselt ega filiaali kaudu. 4. peatükk. Osalus omandamine krediidiinkassos Käesoleva seaduseelnõu 4. peatükk reguleerib olulise osaluse omandamise reeglistikku krediidiinkassos. Tegemist on üldiselt samaväärse õigusraamistikuga, mis kehtib ka teiste avalik- õigusliku järelevalve all olevate finantsteenuste pakkujate osas (pankade, investeerimisühingute, makse- ja e-raha asutuste, krediidiandjate ja –vahendajate, fondivalitsejate ja kindlustusandjate puhul). Olulise osaluse reeglistik sisaldab osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise menetluskorra kriteeriumeid. Reeglistiku eesmärk on tagada finantsvaldkonnas tegutseva ettevõtja aktsionäride või osanike (liikmete) ringi läbipaistvus ettevõtja tegevuse igal ajahetkel. Sarnased nõuded on kehtestatud kõikides analoogsetes finants-järelevalvesubjektide kohta käivates eriseadustes. Paragrahv 26 (Oluline osalus) defineerib olulise osaluse määra. Võrreldes teiste finantsjärelevalve subjektidega on siin sätestatud oluline erand – kui üldjuhul käsitletakse olulise osalusena 10%-list osalust äriühingu aktsia- või osakapitalis, siis käesolevaga on krediidiinkassodele ette nähtud nö kõrgem künnis – ehk oluline osalus hakkab alates 20%-lisest osaluse omandamisest. Ehk tegemist on soodustava režiimiga. Sama lähenemine on täna ette nähtud ka krediidiandjatele. Täpsemalt võetakse olulise osaluse määratlemisel aluseks väärtpaberituru seaduse §-des 9, 10 ja 721 sätestatu. Paragrahvis 27 (Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded) sätestatakse olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded, st hindamiskriteeriumid, millest Finantsinspektsioon olulise osaluse menetluses peab lähtuma hindamaks, kas omandaja on sobiv ja nõetele vastav. Käesolevaga sätestatakse üldised nõuded, millele peab vastama isik, kes soovib krediidiinkassos olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada või krediidiinkasso üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada. Üldjoontes kattuvad paragrahvis toodud kriteeriumid teiste finantsjärelevalvesubjektide kohta kehtestatud eriseadustes samasisuliste normidega. Erinevuseks on punktis 1 sätestatud nõe, et olulise osaluse omandajal oleks laitmatu maine, mida tuleks mõista laiemalt kui muudes finantsteenuste pakkujaid reguleerivates seadusaktides kasutatavat laitmatu ärialase maine mõistet ning mis tuleneb direktiivi artikkel 5 lõike 1 punktist d. Paragrahvis 28 (Finantsinspektsiooni teavitamine osaluse omandamisest) täpsustatakse reegleid, kuidas toimub Finantsinspektsiooni teavitamine olulise osaluse omandamisest või suurendamisest. Lõike 1 kohaselt teatab olulist osalust omandav või suurendav isik ehk omandaja Finantsinspektsiooni ning esitab järgmises paragrahvis nõutud andmed ja dokumendid. Lõige 2 täpsustab, et käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isiku osalus suureneb muu sündmuse või tehingu tulemusel või kui krediidiinkasso muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema kontrollitavaks äriühinguks. Lõike 2 all mõeldakse eeskätt olukordi, kus olulise osaluse omandamine äriühingus ei pruukinud olla omaette eesmärk, näiteks osaluse omandamine pärandusega, abielludes või muul sarnasel moel. Lõige 3 sätestab, et Finantsinspektsioon peab viie tööpäeva jooksul omandajale kirjalikult edastama kinnituse selle kohta, et ta on omandamise soovi teate ning hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid kätte saanud. Omandajale tuleb edastada kirjalik kinnitus teabe kättesaamise kohta ka juhul, kui 27 Finantsinspektsioon on palunud omandajalt lisaandmeid- ja dokumente, mis on vajalikud hindamise lõpuleviimiseks. Samuti antakse omandajale teada menetlustähtaja võimalik lõppkuupäev. Paragrahv 29 (Osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavad andmed) täpsustab osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile esitatavate andmete loetelu, mis sätestatakse lõike 1 punktides 1–17. Punkti 1 kohaselt tuleb Finantsinspektsiooni teavitada äriühingu nimest, milles olulist osalust omandatakse, suurendatakse või mis muudetakse omandaja kontrollitavaks, ja selles äriühingus omandatava osaluse suurus. Punkti 2 kohaselt tuleb esitada omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsionäride nimekirja, millest nähtub igale aktsionärile kuuluvate aktsiate arv, või osanike nimekiri, millest nähtub igale osanikule kuuluva osa nominaalväärtus, ning andmed omandaja omandatavate või talle varem kuulunud aktsiate või osade tüübi või osa suuruse ja häälte arvu kohta. Punkti 3 kohaselt tuleb esitada andmed füüsilisest isikust omandaja kohta, sh elulookirjeldus, mis sisaldab omandaja nime, elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta ning väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem, kui kolm kuud. Kui omandajaks on juriidiline isik, siis tuleb esitada omandaja osanike või aktsionäride või liikmete nimekiri ning andmed igale aktsionärile või liikmele kuuluvate aktsiate või osa suuruse kohta ja häälte arv (punkt 4). Samuti tuleb esitada punkti 5 kohaselt juriidilisest isikust omandaja nimetus, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud ärakiri ja põhikirja olemasolu korral selle ärakiri. Punktis 6 sätestatakse kohustus esitada andmed juriidilisest isikust omandaja juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja - koht, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, ning nende isikute usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid ja väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem, kui kolm kuud. Punkt 7 näeb ette kohustuse esitada kinnitus, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni. Samuti tuleb esitada omandaja ettevõtlustegevuse kirjeldus ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus (punkt 8). Omandaja peab ka kinnitama, et füüsilisest isikust olulise osaluse omandaja või juriidilisest isikust olulise osaluse omandaja või tema juhtorganite liikmete puhul ei ole esinenud ega esine asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla krediidiinkasso juht (punkt 9). Punkti 10 kohaselt peab Finantsinspektsioonile esitama juriidilisest isikust omandaja kolme viimase majandusaasta aruanded, kui on olemas vastavas ulatuses tegevusajalugu. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud. Punkti 11 kohaselt tuleb esitada võimaluse korral füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning asjakohasel juhul tema konsolideerimisgrupi kohta väljastatud krediidireitingud. 28 Punkti 12 järgi peab konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul esitama konsolideerimisgrupi struktuuri kirjelduse koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded. Füüsilisest isikust omandaja kohta tuleb esitada tema varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta (punkt 13). Samuti tuleb Finantsinspektsioonile esitada andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada (punkt 14) ja osaluse omandamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721 (punkt 15). Punkt 16 kohaselt esitatakse ka pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse § 9 lõigetele 2 ja 3 ning §-dele 10 ja 721; Punkt 17 kohaselt tuleb esitada uuesti äriplaan kui omandamise tulemusena muutub krediidiinkasso uue omandaja poolt kontrollitavaks ja sinna juurde kuuluvad muud tähtsust omavad asjaolud. Punkt 18 kohaselt tuleb esitada ülevaade krediidiinkassos seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui krediidiinkasso ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks. Lõikes 2 täpsustatakse, et välisriigi kodaniku korral võib lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud karistusregistri väljavõtte asendada tema päritoluriigi karistusregistri väljavõttega või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärse dokumendiga, mille väljastamisest ei ole möödunud rohkem kui kolm kuud. Lõike 3 kohaselt peab andmed ja dokumendid esitama eesti keeles või Finantsinspektsiooni nõusolekul muus keeles. Lõike 4 kohaselt nähakse ette, et andmed füüsilistest isikutest omandajate ja juriidilistest isikutest omandajate juhtide kohta tuleb esitada kindlat vormi järgides. Samuti võib Finantsinspektsioon nõuda eelnimetatud isikute kohta lisaandmeid. Lõige 5 näeb ette volitusnormi, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega täpsustada lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide sisu. Paragrahvis 30 (Menetlus ja menetlustähtajad) määratakse kindlaks olulise osaluse menetlus ja menetlustähtajad. Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil hindamise teostamiseks aega 60 tööpäeva ning seda alates hetkest, mil ta edastab omandajale kirjaliku kinnituse selle kohta, et on olulise osaluse omandamissoovi kohta teate ja hindamiseks vajalikud andmed ja dokumendid omandajalt kätte saanud. Seejärel hindab Finantsinspektsioon menetlustähtaja jooksul omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 27 esitatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise nimetatud aja jooksul. Lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus 50 tööpäeva jooksul (menetlustähtaja algusest arvates) nõuda vajaduse korral lisaandmeid ja -dokumente. Lõike 3 kohaselt lisaandmete ja -dokumentide saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta rohkem kui 20 tööpäeva. Edaspidised täiendavat või selgitavat teavet nõudvad teabepäringud on Finantsinspektsiooni kasutada tema äranägemisel, kuid nende tulemusel ei tohi menetlustähtaeg enam peatuda. Lisaks täpsustatakse, et kui menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab omandaja viivitamata Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks sellest olulisest muudatusest teadasaamise aja. Sellel juhul peab Finantsinspektsioon teatama omandajale uue menetlustähtaja (lõige 4). 29 Lõike 5 järgi võib Finantsinspektsioon hindamisaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või kui omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus. Paragrahvis sätestatakse ka finantsjärelevalve asutuste vahelise koostöö alused (lõiked 6 ja 7). Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse hindamisel koostööd lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega. Samuti konsulteerib Finantsinspektsioon koostöö raames teiste finantsjärelevalve asutustega, edastades viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulised olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel. Lõike 8 kohaselt võib Finantsinspektsioon jätta olulise osaluse omandamise teavituse läbi vaatamata, kui teavitus või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega, näiteks kui teavitus ei sisalda käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud andmeid. Paragrahviga 31 (Osaluse omandamise tingimused) sätestatakse osaluse omandamise tingimused. Selle kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul omandajal on õigus oluline osalus omandada, seda suurendada või muuta krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks. Kehtivates finantssektori seadustes on selleks tähtajaks juba varasemalt sätestatud 12 kuud ning Finantsinspektsioon võib omandamiseks ette nähtud tähtaega küll pikendada, kuid eelnõu kohaselt ei tohi ka sellisel juhul omandamise tähtaeg ületada 12 kuud. Lõike 2 eesmärgiks on sätestada nn “vaikimisi nõusolek” osaluse omandamiseks. Kui Finantsinspektsioon ei esita ette nähtud menetlustähtaja jooksul keelavat ettekirjutust, võib omandaja osalust omandada, seda suurendada ja muuta kontrollitavaks äriühinguks olenemata ka asjaolust, et Finantsinspektsioon pole 60 (+30) tööpäeva jooksul omandajale ühtegi teadet omandamise otsuse kohta saatnud. Seega, kui Finantsinspektsioon ei esita menetlustähtaja jooksul omandamisele vastuväidet, loetakse see heakskiidetuks. Paragrahvis 32 (Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta) sätestatakse alused, millest lähtuvalt võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või finantsasutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise keelamise kohta. Keelamise alused on nimetatud lõike 1 punktides 1–5. Finantsinspektsioon võib ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, suurendamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise kui omandaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 1), omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas seaduses sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente (punkt 2), Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses ja selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele (punkt 3), krediidiinkasso muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku kontrollitavaks äriühinguks ja selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat järelevalvet või selle kolmanda riigi pädeval asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd (punkt 4) või Finantsinspektsioonil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et omandamine toimub kolmanda isiku huvides või omandamisel hakatakse teostama kellegi teise õigusi (punkt 5). Lõike 2 kohaselt edastab Finantsinspektsioon omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Juhul kui omandaja üle teostab järelevalvet teise lepinguriigi pädev asutus, tuleb otsuses muu hulgas märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta. 30 Juhul kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse omandamist või suurendamist või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmist, võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse omandamine või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva seadusega vastuolus olevaks (lõige 3). Lõike 4 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus oma ettekirjutusega omandajal või isikul, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on, krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamine iga kord keelata või seda piirata, kui esinevad sama paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud asjaolud. Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse olenemata nimetatud lõigetes sätestatud ettekirjutuse tegemisest. Finantsinspektsioon avalikustab ettekirjutuse või selle osa oma veebilehel omandaja nõudmisel või vajaduse korral omal algatusel. Lõige 5 paneb Finantsinspektsioonile teise lepinguriigi pädeva asutuse teavitamise kohustuse – seda juhul kui omandaja või isik, kellel on krediidiinkassos oluline osalus või kelle kontrollitavaks äriühinguks krediidiinkasso on, on teises lepinguriigis registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik. Sellisel juhul teatab Finantsinspektsioon sama paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi pädevale asutusele. Lõige 6 täpsustab, et lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste järgimine on kohustuslik ka krediidiinkassole, tema aktsiaraamatu pidajale või muule isikule, kes korraldab hääleõiguste teostamist. Paragrahvi 33 (Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed) eesmärgiks on täpsustada, et isik ei omanda aktsiatega ega osaga kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega ega osaga esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse, kui: tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega, Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 32 lõike 3 alusel ettekirjutuse, tehingust ei ole Finantsinspektsiooni nõuetekohaselt teavitatud, kui otsus on tehtud pärast Finantsinspektsiooni poolt ette nähtud omandamise tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine on käesoleva seaduse alusel lubatud (lõige 1). Kui esineb lõikes 1 nimetatud alus, siis taolise tehingu tulemusel ei teki isikul õigusi, mis muudaksid krediidiinkasso tema kontrollitavaks äriühinguks (lõige 2). Kui siiski niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku või osanike koosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kuue kuu jooksul üldkoosoleku või osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates (lõige 3). Sarnaselt lõikega 3, kui teostati tehingust, millega krediidiinkasso pidi muutuma isiku kontrollitavaks äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu, tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni, aktsionäri, osaniku või äriühingu juhtorgani liikme avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise kehtetuks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates (lõige 4). Paragrahv 34 (Olulise osaluse muutumisest teavitamine) sätestab olulise osaluse muutmisest teavitamise korra ja mida kohaldatakse juhul, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla määra või loobub kontrollist krediidiinkasso üle. 31 Lõike 1 kohaselt kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid või osa ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse krediidiinkassos või vähendab oma osalust alla mõne § 28 lõikes 1 nimetatud määra või loobub kontrollist krediidiinkasso üle, peab ta kavatsusest Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate, võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu või osa suuruse. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui isik kaotab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiinkasso üle või olulise osaluse krediidiinkassos või tema osalus väheneb alla mõne § 28 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. Lõikest 3 tulenevalt on krediidiinkasso seaduse § 28 lõigetes 1 ja 2 ning sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni. Krediidiinkasso on kohustatud koos majandusaasta aruandega esitama Finantsinspektsioonile andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiinkassos oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud asjaolud vastavalt §-dele 26 ja 28 (lõige 4). 5. peatükk. Krediidiinkasso juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus Paragrahv 35 (Asukoht ja peakontor) sätestab üldised nõuded krediidiinkasso asukohale ja peakontorile. Lõike 1 kohaselt peavad Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud krediidiinkasso registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht olema Eestis. Lõike 2 järgi peab krediidiinkasso põhikiri kindlaks määrama, et krediidiinkasso registrijärgne asukoht ja peakontor on Eestis. Taoline nõue vastab finantssektori üldisele regulatsioonile ja põhimõttele, mille kohaselt finantssektori ettevõtja peamine tegevuskoht ja registrijärgne asukoht peavad olema samas liikmesriigis ning Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud turuosalise registrijärgne asukoht ning püsiva ja kestva majandustegevuse koht peavad asuma Eestis. Püsiva tegevuskoha all mõeldakse asukohta, kus näiteks toimub igapäevane krediidiinkasso töö ehk § 3 lõikes 1 nimetatud tegevused. Seega on krediidiinkasso püsiva ja kestva majandustegevuse koha sisustamisel oluline, kas ja mil viisil krediidiinkasso teostab KIKS § 3 lõikes 1 nimetatud majandustegevust. Tegevuse püsivuse all mõeldakse majandustegevust kogumis, mis peab olema olulisel määral korraldatud Eesti territooriumil ja vähemalt ühe majandustegevuse eest vastutava juhatuse liikme peamiseks ülesannete täitmise kohaks on Eesti. Tegevuse kestlikkuse all mõeldakse järjepidevat majandustegevust Eestis, st krediidiinkasso korraldab oma tegevusi olulisel määral Eesti territooriumil. Paragrahv 36 (Nõukogu ja juhatuse liikmete arv) sätestab üldised nõuded krediidiinkasso nõukogu ja juhatuse liikmete arvule. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on tehtud oluline leevendus – nõukogu olemasolu ei ole tingimata vajalik nende krediidiinkassode puhul, kes on asutatud osaühingutena. Juhul kui nõukogu siiski ette nähakse, siis lõige 1 kehtestab nõukogu liikmete arvule miinimumnõudeks vähemalt kolm liiget, kuid põhikirjaga võib nõukogu liikmete arvu suurendada. Siiski on lisatud täiendav lause, mis annab Finantsinspektsioonile diskretsiooni nõuda nõukogu olemasolu nn suuremate inkassofirmade puhul (lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest, mis on samamoodi sätestatud nii krediidiasutuste seaduses kui väärtpaberituru seaduses). Sarnaselt kehtestab lõige 2 miinimumnõude krediidiinkasso juhatusele, kus peab olema vähemalt kaks liiget, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suuremat liikmete arvu. Paragrahvis 37 (Nõuded juhtide valimisele ja määramisele) määratletakse nõuded krediidiinkasso juhtide valimisele ja määramisele. Sarnaselt teiste finantsturu osalistega peavad juhtorgani liikmed vastama sobivuse ja nõuetele vastavuse (nn fit and proper) tingimustele. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 5 lõige 1 ja sarnased siseriiklikud finantsteenuseid reguleerivad seadused. Sarnaselt teiste finantsturul tegutsevate 32 ettevõtjatega, esitatakse krediidiinkasso juhtidele kõrgendatud nõuded võrreldes muude ettevõtluse valdkondadega. Krediidiinkasso juhtidele esitatavatele nõuetele vastavus on ka tegevusloa andmise üheks eelduseks, mis tähendab, et Finantsinspektsioon hindab enne tegevusloa väljastamist, kas äriühingu juhid on sobivad ja vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Nõuetele mittevastavus võib olla tegevusloa andmisest keeldumise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks. Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkasso juhtorgani liikmeks võib valida või määrata vaid eelkõige isiku, kellel on piisavalt laitmatu maine. Isikul ei ole laitmatu maine muuhulgas juhul kui teda on kohtulikult karistatud sättes nimetatud süüteo eest. Sätte eesmärk on tagada, et krediidisaajate kaitse ei väheneks ja üldine usaldus järelturu vastu suureneks. Lõike 1 kohaselt ei ole isiku maine laitmatu ka juhul kui ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt – seda nõuet tuleks hinnata loa andmise ajal järelevalvele kättesaadava või teadaoleva teabe põhjal. Kui teave ei ole kättesaadav või selle olemasolu ei ole teada või kui varem ei ole toimunud suhtlust järelevalvega, loetakse nõue täidetuks. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on välja jäetud nõuded, mis puudutavad juhtide haridust ja kutsealast kvalifikatsiooni kuna seda on sisuliselt keeruline määratleda, et mis nõuded nende tingimuste täitmiseks peavad täidetud olema. Lõikes 2 täpsustatakse sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuet, et krediidiinkasso juhtorgani liikmeks võib valida või määrata vaid isiku, kellel on laitmatu maine. Mõiste „laitmatu maine“ on mõnevõrra laiem kui Eesti finantsteenuste regulatsioonides senini kasutatud mõiste „laitmatu ärialane maine“. Selle aluseks on direktiivi artikkel 5 lõige 1 punkt b, mis sätestab üldise raamistiku, mille alusel Finantsinspektsioon hindab isiku sobivust krediidiinkasso juhtorgani liikmeks. Antud lõikes nimetatakse juhud, millal isikul ei ole piisavalt laitmatu maine, sh kui isikut on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud (punkt 1) või isik on tegelenud liigkasuvõtmisega (punkt 2). Liigkasuvõtmiseks võib pidada üldjuhul seda kui tarbija tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (VÕS § 4062 lg 1). Samuti ei saa isikul olla laitmatu maine, kui tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni (punkt 3) ta ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt (punkt 4). Viimane põhineb otseselt direktiivi artikli 5 lõike 1 punktil b(iii). Ka ei sobi krediidiinkasso juhiks isik, kelle suhtes on käimas maksejõuetusmenetlus või välja on kuulutatud tema pankrot, välja arvatud juhul kui kohus on isiku vabastanud pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest (punkt 5), samuti kui isiku tegevus on toonud kaasa mõne finantsjärelevalve alla kuuluva subjekti pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise nii Finantsinspektsiooni või mõne muu finantsjärelevalve asutuse otsuse tulemusena (punkt 6). Lisaks direktiivist tulenevatele välistavatele asjaoludele on eelnõusse punkt 7, mis peegeldab teisi siseriiklikke finantssektorit reguleerivad sätteid (näiteks KAVS § 39), mille kohaselt ei sobi juhtorgani liikmeks isik, kelle suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeeldu või §-le 491 ettevõtluskeeldu, samuti kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis ettenähtud ärikeeldu või teataval erialal või ametikohal töötamise keeldu või teda on karistatud sellise keelu rikkumise eest. Lõike 3 kohaselt ei mõjuta väheoluliste vahejuhtumite kumulatsioon isikute head mainet, välja arvatud juhul, kui vastavad vahejuhtumid tervikuna hinnates on olulised ja muu hulgas osundavad süsteemsetele rikkumistele. Seega jätab eelnõu hindamisele paindlikkuse, et mitte igasugust väheolulist rikkumist ei pea 33 lugema veel hea maine nõude rikkumiseks. Selle lõike aluseks on otseselt direktiivi artikli 5 lõike 1 punkt b alapunkt ii. Lõike 4 kohaselt hindab Finantsinspektsioon krediidiinkasso kogumina kõikide juhtide kui terviku sobivust, mille eesmärgiks on tagada, et juhtorganil tervikuna on piisavad teadmised ja kogemused ettevõtte juhtimiseks pädeval ning vastutustundlikul moel. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 5 lõige 1 punkt c. Lõike 5 kohaselt peab valitaval juhil olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest juhtorgani koosseisu. Lõikega 6 laiendatakse sarnastes finantssektorit reguleerivates õigusaktides (KAVS § 39 lõige 3 ja KAS § 48 lõige 3) toodud nõuet ka krediidiinkassodele ja sätestatakse, et krediidiinkasso juhiks, samuti selle emaettevõtja või sellega samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks on keelatud valida või määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib ettevõtluskeeld või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja tarbijate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud, või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima. Paragrahv 38 (Juhtide ja töötajate kohustused ning ülesanded) reguleerib krediidiinkasso juhtide ja töötajate kohustusi ja ülesandeid. Lõikega 1 on sarnaselt teiste finantssektorit reguleerivate õigusaktidega kehtestatud krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele kohustus tegutseda nende puhul eeldatava ettenägelikkuse ja hoolsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades krediidiinkasso, tema klientide ja krediidisaajate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. Samuti on nõutav, et krediidiinkasso töötajad osutaksid teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning annaksid krediidisaajatele nõuetekohast teavet. Lõikega 2 pannakse krediidiinkasso juhtidele kohustus tagada, et krediidiinkasso organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on krediidiinkasso tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed. Lõikes 3 pannakse krediidiinkasso juhatusele kohustus veenduda, et selle seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid oleksid ajakohased, samuti peab juhatus hindama nende tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks. Lõikes 4 täpsustatakse töötaja mõistet, mis antud seaduse tähenduses on krediidiinkasso heaks töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik, kelle tööülesannete hulka kuuluvad krediidiinkasso nimel teenuse osutamisega seotud tegevused, sealhulgas krediidiinkasso esindamine või krediidiinkasso juhtimine või kontrollimine. Lõikes 5 nähakse ette volitusnorm, millega vastava valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega näha ette täpsemad kohustused ja ülesanded krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele. Paragrahv 39 (Finantsinspektsiooni teavitamine juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast) näeb ette krediidiinkasso kohustuse teavitada Finantsinspektsiooni krediidiinkasso juhtidest, siseaudiitorist ja audiitorettevõtjast. Säte tugineb rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttel, mille kohaselt kannavad finantssektori ettevõtja usaldusväärse ja kindla juhtimise eest vastutust ettevõtja ja selle aktsionärid (või asjakohasel juhul osanikud). Samuti sätestatakse, et juhtide või audiitorite nimetamisest tuleb eelnevalt teavitada ka Finantsinspektsiooni. Järelevalveasutusel peab olema võimalus hinnata isiku sobivust ja nõuetele vastavust enne tema valimist või määramist. Säte on sarnane teistele finantssektori regulatsioonidele, nt KAVS § 41. 34 Lõike 1 kohaselt on krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks vajalik isiku kirjalik nõusolek ja lõike punktides 1–5 nimetatud andmed ja dokumendid. Lõike 2 kohaselt esitab krediidiinkasso lõikes 1 nimetatud andmed, dokumendid ja kinnituse Finantsinspektsioonile enne isiku valmist või määramist krediidiinkasso juhiks. Lõike 3 kohaselt esitab krediidiinkasso audiitorettevõtja valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile audiitorettevõtja nime ja audiitorettevõtja kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso audiitorettevõtja. Samuti tuleb esitada ka konkreetse vandeaudiitori nimi. Lõike 4 alusel peab krediidiinkasso ka teavitama Finantsinspektsiooni siseaudiitorist ja esitama sellega seoses vastavad andmed. Lõike 5 kohaselt on krediidiinkasso kohustatud juhi, siseaudiitori ja audiitorettevõtja valimise või määramise kavatsusest, volituste pikendamisest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Eeltoodud tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik. Lõike 6 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus täpsustada vormi ja andmete mahtu, kuidas antud paragrahvis nimetatud andmed tuleb esitada. Paragrahv 40 (Krediidiinkasso juhi tagasikutsumine) reguleerib Finantsinspektsiooni õigust ettekirjutusega nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist. Sarnased sätted on analoogsed teistes finantsturgu reguleerivates seadustes sätestatuga (nt KAVS § 50). Arvestades finantssektori ettevõtjate kindla ja usaldusväärse juhtimise olulisust tsiviilkäibes, on antud avalikkuse kaitse huvidest lähtuvalt järelevalveasutusele laialdased volitused ettevõtja privaatautonoomiasse sekkumisel sellisel juhul, kui krediidiinkasso juht ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, kui isik on esitanud enda valimise või määramisega seoses valeandmeid või kui isiku tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline krediidiinkassot usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline korraldama krediidiinkasso juhtimist selliselt, et klientide ja krediidisaajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud. Lõige 2 sätestab, et kui krediidiinkasso ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus tunnistada krediidiinkasso tegevusluba kehtetuks. Seejuures tuleb ka märkida, et siinkohal kohaldub FIS § 55 lõige 7, mille kohaselt kui Finantsinspektsioon teeb ettekirjutuse isiku tagasikutsumiseks, siis peatuvad isiku ametiseisundist tulenevad õigused ja kohustused finantsjärelevalve subjekti juhtorganis alates ettekirjutuse teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest. Paragrahv 41 (Sise-eeskirjad) sätestab nõuded krediidiinkasso sise-eeskirjadele. Sise-eeskiri on peamine dokument, millega kehtestatakse ja ka rakendatakse krediidiinkasso ning tema juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid, mis tagavad krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso juhtide otsuste täitmise, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise. Sise-eeskirja kinnitab juhatus otsusega (lõige 1). Lõike 2 kohaselt tuleb krediidiinkassol määrata sise-eeskirjades kindlaks juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste tase, mis on vajalik krediidiinkasso organisatsioonis ameti- või töökohtadel ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud ülesannete täitmiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust. Seega on lubatud, et krediidiinkasso kehtestab erinevad teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded vastavalt sellele, milliste teenuste või protsessidega seotud ollakse. Lõikest 3 tuleneb krediidiinkasso juhatusele kohustus kehtestada asjakohane kord ja menetlused, et tagada tõhus ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus, talitluspidevus ja huvide konfliktide 35 vältimine. Lisaks peab juhatus teostama järelevalvet nende rakendamise üle, tehes seda turu usaldusväärsust ja klientide ning krediidisaajate huve toetaval viisil. Lõige 4 täpsustab juhised ja korrad, mis peavad sisalduma sise-eeskirjas. Sätte aluseks on analoogsed siseriiklikud finantsteenuseid reguleerivad õigusaktid ja direktiivi artikkel 5 lõike 1 punktid e-h. Lõike kohaselt peab sise-eeskirjades kindlaks määrama vähemalt lõike punktides 1–17 nimetatud protseduurid ja tegevused. Nende alla kuuluvad: asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja edastamise nõuded (punkt 1), juriidilistest isikutest krediidisaajate andmete ja füüsilisest isikust krediidisaajate isikuandmete töötlemise kord (punkt 2), töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe krediidiinkasso nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel (punkt 3), juhi sobivushindamise kord (punkt 4), huvide konfliktide maandamise ja vältimise kirjeldus ja tegevuskava ning maandamise meetmed (punkt 5), teenuse osutamisega seotud tegevuste edasiandmise kord, sealhulgas nõuded krediidihaldusteenuse osutaja kvalifikatsioonile (punkt 6), registripidamise, andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord (punkt 7), sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kasutatavate infotehnoloogiaalaste ning krediidisaajate maksete hoidmise süsteemide turvalisus ja nende regulaarne kontrollimine (punkt 8), sisekontrolli süsteemi toimimise kord ja riskijuhtimise reeglid ning nende rakendamise kord (punkt 9), , sisemised protseduurireeglid krediidiinkasso tegevust reguleerivates õigusaktides kehtestatud kohustuste rikkumise või võimaliku rikkumise kohta teavituste vastuvõtmiseks, töötlemiseks ja edastamiseks ning tagajärgedega tegelemiseks (punkt 10), raamatupidamise sise-eeskirjad (punkt 11), filiaalide olemasolu korral tegevuse nõuetele vastavuse kontrollimise kord (punkt 12), krediidisaajale teabe ja krediidilepingu mittekohase täitmisega seotud hoiatuste edastamise kord (punkt 13); krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise kord (punkt 14), tegevuspõhimõtted, mis tagavad krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele (punkt 15) ja järelevalvelisel eesmärgil esitatavate aruannete koostamise ja esitamise kord, sealhulgas aruannete koosseis ja koostamise regulaarsus, vastutavad töötajad, kasutatavad infosüsteemid ja sisekontrolli protseduurid esitatud teabe korrektsuse kontrollimiseks (punkt 16). Lõikega 5 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus võimaluseks kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad täpsemad nõuded. Paragrahv 42 (Sisekontrolli süsteem) määratleb nõuded sisekontrolli süsteemile, millest üks osa on vastavuskontroll. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete kohaselt on sisekontrolli funktsioon kõikehõlmav sisaldades ka siseauditi funktsiooni ning peab katma kogu krediidiinkasso tegevust, et tagada ettevõtja siseselt tegevuse vastavus seaduses sätestatud nõuetele. Direktiivi artikkel 5 lõige 1 punkt e näeb ette, et krediidiinkasso tegevusloa üheks tingimuseks on piisav sisekontrolli süsteem. Käesolevaga täpsustatakse sisekontrollile ettenähtud nõudeid. Täpsustused järgivad teisi finantsvaldkonna eriseadused ja neist tulenevaid põhimõtteid. Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkassos olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel. Lõike 2 sätestab, et sisekontrolli teostamiseks tuleb krediidiinkassos sise-eeskirjadega kehtestada tegevuspõhimõtted ja reeglid seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks seoses klientidele teenuste osutamisega ja krediidihaldusega. Eelnimetatud tegevuspõhimõtted ja reeglid peavad Finantsinspektsioonil võimaldama efektiivselt täita järelevalveülesandeid. 36 Lõikest 3 tulenevalt on krediidiinkasso juhatusel või nõukogul määrata sõltumatu isik ehk siseaudiitor, kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine. Siseaudiitorile kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitori kohta sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Siseaudiitor ei või täita ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti. Lõige 4 määrab punktides 1–3 kindlaks siseaudiitori kohustused, kes peab regulaarselt kontrollima krediidiinkasso, selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, krediidiinkasso sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hinnatakse krediidiinkassos kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele ning krediidiinkasso kohustuste täitmisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust (punkti 1), tagama, et krediidihaldusteenuse osutamise eest vastutavaid isikuid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes (punkt 2) ning et krediidiinkasso juhatusele esitatakse regulaarselt aruandeid (punkt 3). Lõike 5 kohaselt peab krediidiinkasso tagama siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiinkasso juhtidelt ja töötajatelt ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist. Lõikest 6 tulenevalt on siseaudiitoril teavitamise kohustus – siseaudiitor peab talle krediidiinkasso kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab olulisele õigusrikkumisele või tarbija huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult edastama lisaks krediidiinkasso juhtidele ka Finantsinspektsioonile. Paragrahv 43 (Krediidiinkasso tegevuse edasiandmine krediidihaldusteenuse osutajale) reguleerib krediidiinkasso tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale ehk nn outsourcing. Paragrahvi aluseks on direktiivi artikkel 12. Paragrahvis sätestatakse üldised nõuded, põhimõtted ja piirangud krediidiinkasso tegevuse edasiandmiseks. Säte järgib ka teistes finantssektorit reguleerivates õigusaktides sätestatud põhimõtet, et tegevuse edasiandmiseks tuleb sõlmida kirjalik leping ning edasiandmisel jääb võimalike rikkumiste eest vastutavaks tegevuse edasiandja ehk krediidiinkasso. Direktiivist tulenevalt peab krediidihaldaja veenduma selles, et krediidihaldustegevuse edasi andmine krediidihaldusteenuse osutajale ei põhjusta krediidihaldusteenuse osutajale ebamõistlikku tegevusriski või tema mittevastavust liidu või liikmesriigi õiguse mõnele nõudele ega piira järelevalveasutuse suutlikkust täita oma kohustusi ja kaitsta krediidisaajate õigusi. Samuti on keelatud edasi anda kõiki krediidihaldustegevusi nii, et krediidiinkasso ise ei tegutse ühegi krediidihaldustegevusega. Lõike 1 punktides 1–13 nimetatakse millistel tingimustel on tegevuse edasiandmine lubatud: krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja vahel sõlmitavas tegevuse edasiandmise lepingus sätestatakse krediidihaldusteenuse osutaja kohustus järgida seadusest tulenevaid norme (punkt 1), tegevuse edasiandmine ei tohi põhjustada olukorda, kus krediidiinkasso ei tegele teenuse osutamisega, mille jaoks talle on väljastatud tegevusluba (punkt 2). Samuti sätestatakse, et tegevuse edasiandmise leping ei tohi muuta krediidiinkasso ja krediidiostja vahelist lepingulist suhet ega krediidiinkasso kohustusi krediidiostja või krediidisaaja ees (punkt 3), tegevuse edasiandmine ei muuda kehtetuks ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel krediidiinkasso tegevusluba anti (punkt 4), tegevuse edasiandmine ei tohi takistada krediidiinkasso üle vajalikul tasemel finantsjärelevalve teostamist (punkt 5), krediidiinkassol peab säilima pärast tegevuse edasiandmist vahetu ligipääs edasiantud tegevuste kohta käivale teabele (punkt 6), krediidiinkasso peab tagama, et pärast tegevuse edasiandmise lepingu lõppemist on krediidiinkassol pädevus ja ressursid tegelemaks edasiantud krediidihaldustegevusega (punkt 7), tegevuse edasiandmine ei takista ega mõjuta krediidiinkasso sisekontrolli kvaliteeti, usaldusväärsust ega toimimist (punkt 8), tegevuse edasiandmisega ei delegeeri krediidiinkasso juhtorgani liikmed oma vastutust või tegevuse edasiandmine ei kahjusta muul viisil klientide ega krediidisaajate huve (punkt 9) ning tegevuse edasiandmine ei takista krediidiinkasso tegevust ja tema kohustuste täitmist vajalikul tasemel ega vähenda 37 teenuse osutamise kvaliteeti (punkt 10). Samas võib krediidiinkasso tegevuse edasi anda vaid krediidihaldusteenuse osutajale, kellel on vajalikud teadmised ja oskused ning ta on võimeline neid kohustusi täitma (punkt 11) ja tegevuse edasiandmisel võtab krediidiinkasso tarvitusele kõik meetmed, et vältida täiendavaid riske krediidiinkasso tegev (punkt 12) ning on täidetud muud käesolevast seadusest tulenevad nõuded (punkt 13). Lõige 2 sätestab, et enne tegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale, teavitab krediidiinkasso Finantsinspektsiooni. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 12 lõige 2. Kui tegemist on krediidiasutuse poolt väljastatud krediidilepinguga ja see on konkreetseid asjaolusid arvestades asjakohane, tuleb krediidihaldustegevuse edasiandmise kavatsusest teavitada ka sihtriigi pädevaid asutusi. Vastava tegevuse üleandmise lepingu sõlmimise kohustuse järgimine on tagatud järelevalveliste meetmetega. Finantsinspektsioon võib määrata kooskõlas § 82. krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumise eest rahatrahvi. Kui karistatakse vastutavat füüsilist isikut, siis rahatrahviga kuni 300 000 eurot või kui karistatava teo on toime pannud juriidiline isik, siis rahatrahviga kuni 3 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest. Lõikest 3 tuleneb krediidiinkassole kohustus säilitada lõikes 1 nimetatud edasiandmise lepingut ja krediidihaldusteenuse osutajale antud olulisi juhiseid vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat, pärast edasiandmislepingu lõpetamist. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 12 lõige 3. Lõikest 4 tulenevalt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiinkassolt ja krediidihaldusteenuse osutajalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse edasiandmise lepingut ning muid käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumente ja teavet. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 12 lõige 4. Lõikes 5 sätestab olulise piirangu krediidihaldusteenuse osutajale, kellele krediidiinkasoo tegevus edasi anti – krediidihaldusteenuse osutaja ei või vastu võtta krediidisaajate rahalisi vahendeid (põhineb otseselt direktiivi artiklil 12 lõikest 5). Võrreldes varasema versiooniga on aga täpsustatud, et see puudutab üksnes krediidiasutuste poolt väljastatud viivislaene. Muude viivislaenude korral peab krediidihaldusteenuse osutaja rahaliste vahendite laekumisel need esimesel võimalusel krediidiinkassole edasi kandma. Lõige 6 annab Finantsinspektsioonile õiguse teha ettekirjutuse, millega nõutakse konkreetsele krediidihaldusteenuse osutajale krediidiinkassoga seotud tegevuse edasiandmise lõpetamist või kõigi krediidiinkasso poolt krediidihaldusteenuse osutajatega sõlmitud tegevuste edasiandmise lepingute lõpetamist, kui rikutakse krediidiinkasso klientide õigustatud huve või krediidisaajate õiguseid või on sellise rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise stabiilsust või usaldusväärust (punkt 1), kolmanda riigi pädeval asutusel, kes teostab järelevalvet kolmanda riigi isiku üle, ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks (punkt 2), krediidihaldusteenuse osutaja, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesoleva seadusega ettenähtuga vähemalt samaväärsetele nõuetele (punkt 3), või krediidihaldusteenuse osutaja, kes on asutatud kolmandas riigis, ei vasta käesoleva seadusega ettenähtuga vähemalt samaväärsetele nõuetele. 6. peatükk. Nõuded krediidiinkasso tegevusele Paragrahv 44 (Krediiditoimiku pidamine) kehtestab krediidiinkassole kohustuse pidada krediidilepingu haldamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikut. Lõikes 1 nähakse ette, et juhul kui krediidiostja ei määra enda esindajaks krediidiinkassot, peab krediiditoimikut krediidiostja. Krediiditoimikut tuleb pidada iga isiku, nii füüsilise kui ka juriidilise, kohta eraldi. Krediiditoimiku pidamine iga krediidisaaja kohta eraldi võimaldab saada kiire ja efektiivse ülevaate isiku krediidilepingute sõlmimise ja muutmise aluseks oleva teabe ja dokumentide kohta. Samuti annab krediiditoimik ülevaate, milliseid taotlusi on krediidisaaja krediidiinkassole (või asjakohasel juhul krediidiostjale) esitanud ning millised on taotluste kohta tehtud otsused ning nende põhjused. Küll on aga 38 võrreldes eelnõu eelmise versiooniga tehtud siin täpsustus – krediiditoimikut tuleb hakata pidama hetkest, mil krediidiinkasso määrati viivises olevat nõuet haldama. Lõikes 2 täpsustatakse krediiditoimiku mõistet – see on lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja muude krediidi andmise ja krediidi tasumisega seotud dokumentide kogum ehk hõlmab kõiki krediidisaajaga seotud dokumente, s.h. asjasse puutuvat kirjavahetust. See võib sisaldada ka krediidivõimelisuse hindamise aluseks kogutud vajalike andmeid ja dokumente. Lõikega 3 peab krediidiinkasso (või kui krediidiostja ei määra esindajaks krediidiinkassot, siis krediidiostja ise) tagama kogu ajaperioodi jooksul, mil krediidiinkasso nõuet haldab, krediidisaaja kohta vajalike andmete ja dokumentide olemasolu krediiditoimikus. Kooskõlas direktiivi 2021/2167/EÜ artikli 11 lõikega 4 sätestatakse, et krediidiinkasso või asjakohasel juhul krediidiostja, säilitab eelnimetatud andmed ja dokumendid vähemalt viis aastat pärast nõude haldamise lepingu lõpetamist kuid mitte kauem kui kümme aastat. Lõike 4 kohaselt peab krediiditoimik andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale töötajale, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile krediidi andmise, krediidilepingute muutmise, jälgimise ja hindamise kohta. Vastavalt direktiivi 2021/2167/EÜ artikli 11 lõikele 5 peavad liikmesriigid tagama, et krediidihaldajad teevad vajalikud andmed pädevatele järelevalveasutustele nõudmise korral teatavaks. Paragrahv 45 (Krediidihalduslepingu sõlmimine) määratleb krediidihalduslepingu sõlmimise kohustuse. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 11. Lõige 1 sätestab, et juhul kui krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, sõlmib ta krediidilepingu haldamiseks lepingu krediidiinkassoga. Lõike 1 aluseks on direktiivi artikkel 11 lõike 2 punktid a-e. Eelnõu lõike 1 punktides 1–6 sätestatakse krediidihalduslepingu kohustuslikud osad: krediidihaldustegevuse üksikasjalik kirjeldus (punkt 1), krediidiinkassole makstava tasu suurus või selle arvutamise meetod (punkt 2), ulatus, mis määral saab krediidiinkasso (või ka krediidiasutus või krediidiandja) esindada krediidiostjat suhtluses krediidisaajaga (punkt 3), poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu suhtes kohaldatavaid Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse norme (punkt 4), poolte kohustus kohelda krediidisaajat õiglaselt ja hoolsalt (punkt 5), krediidiinkasso (või ka krediidiasutuse või krediidiandja) kohustus teavitada krediidiostjat enne krediidihaldustegevuse edasiandmist krediidihaldusteenuse osutajale (punkt 6). Seega kui krediidiostja usaldab krediidilepingu haldamise ja täitmise tagamise krediidihaldajale, delegeerib krediidiostja krediidihaldajale oma õigused ja kohustused ning oma otsekontakti krediidisaajaga, kandes siiski ise lõplikku vastutust. Seega peaks krediidiostja ja krediidihaldaja suhe olema selgelt kindlaks määratud kirjalikus krediidihalduslepingus, mis sisaldab eelmainitud punkte. Lõike 2 kohaselt peab krediidiinkasso (või ka krediidiasutus või krediidiandja) säilitama vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva, krediidihalduslepingu ning asjakohase kirjavahetuse krediidiostja ja krediidisaajaga (punkt 1) ja krediidiostjalt saadud juhised iga viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude kohta (punkt 2). Lõike aluseks on direktiivi artikkel 11 lõige 4. Lõike 3 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda kõiki lõikes 2 nimetatud andmeid, sealhulgas krediidiostja ja krediidiinkasso vahel sõlmitud krediidihalduslepingut. Lõige põhineb direktiivi artikkel 11 lõikel 5. 7. peatükk. Nõuded krediidiinkasso kapitalile ja krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmisele Paragrahv 46 (Krediidiinkasso aktsia- ja osakapital) reguleerib krediidiinkassole kohalduvaid aktsia- ja osakapitali nõudeid. 39 Lõikega 1 nähakse ette, et krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema täielikult sisse makstud. Lõikes 2 sätestatakse, et aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot. Võrreldes eelmise versiooniga on siin tehtud oluline nö leevendus (eelmises versioonis oli ette nähtud selleks 50 000 eurot). Äriseadustiku miinimumnõuetest kõrgema aktsia- või osakapitali nõude kehtestamise eesmärk on tagada, et krediidiinkassol oleks olemas võimekus seadusest tulenevate tegevusnõuete täitmiseks, s.h. piisavalt omavahendeid seaduse nõuetele vastava teenuse pakkumiseks, nõuetekohase ülesehitusega organisatsiooni loomiseks, piisava kvalifikatsiooniga töötajate palkamiseks ning nende väljaõppe tagamiseks. Kõrgem omavahendite osatähtsus krediidiinkasso koguvahendites suurendab tema usaldusväärsust krediidiostjate silmis. Paragrahv 47 (Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmine) määrab kindlaks nõuded krediidiinkassole, kes soovib võtta vastu ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 6. Tegevusloa taotluses peab krediidiinkasso märkima ära, kas soovib oma tegevuse osana võtta vastu ja hoida krediidisaajate rahalisi vahendeid. Rahaliste vahendite vastuvõtmine ei ole krediidiinkassole kohustuseks, vaid üks võimalik teenus, mida krediidiinkasso võib pakkuda. Juhul, kui krediidiinkasso soovib saada õigust krediidisaajate rahalisi vahendeid vastu võtta ja hoida, peab ta täitma selles paragrahvis sätestatud nõudeid ja nõuete täitmist tegevusloa menetluses Finantsinspektsioonile ka tõendama. Lõikes 1 sätestatakse krediidiinkasso kohustus krediidisaajate rahalisi vahendeid eraldi maksekontol. Krediidiinkasool on keelatud krediidisaajate rahalisi vahendeid kasutad oma majandustegevuses, sealhulgas ka juhul kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette vastavate vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 6 lõike 2 punkt a. Lõikes 2 täpsustatakse, et lõikes 1 nimetatud eraldi maksekonto peab olema avatud krediidiasutuses, mis on asutatud Eestis või teises lepinguriigis. Lõikest 3 tuleneb krediidiinkasso teavitamiskohustus – krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjaomase teabe vastavate maksekontode kohta ning teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni, kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave muutub. Lõige 4 sätestab, et maksekontol olevad rahalised vahendid ei kuulu krediidiinkasso pankrotivara hulka, neid ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks. Selle arvel ei rahuldata krediidiinkasso teiste võlausaldajate nõudeid, s.t. krediidisaajate tasutud vahendeid ei saa kasutada sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse läbiviimiseks. Teenuse kasutajate/klientide raha tuleb välistada krediidiinkasso pankrotimenetluses pankrotivarast pankrotiseaduse § 123 alusel. Lõike 5 kohaselt kui krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks või täielikuks tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale püsival andmekandjal kinnituse makse tasumise kohta. Võrreldes eelmise versiooniga on täpsustatud, et selle info võib esitada ka paberkandjal, samuti võib seda teha nö tõendi vormis. Eelkõige on eesmärk see, et krediidisaajast võlgnik saaks aru, et tema nn võlg väheneb ja täpselt kui palju. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 6 lõike 2 punkt d. Püsiva andmekandja mõiste on paljudest erinevatest EL õigusaktidest tulenev mõiste, mis on sätestatud VÕS §-s 111. Selle kohaselt on püsiv andmekandja vahend, mis võimaldab isikul säilitada isiklikult temale suunatud teavet nii, et see on teabe otstarbele vastava aja jooksul kättesaadav ja muutmata kujul taasesitatav. Eeltoodust tuleneb, et teave peab olema isikule isiklikult adresseeritud ning informatsioon olema muutumatul kujul taasesitatav piisava aja jooksul, arvestades teabe sisu ja olulisust. Säilitamise tähtaja pikkuse arvestamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, kui pika aja möödumisel võivad poolte vahel tekkida vaidlused, mille käigus edastatud teave on vajalik. Püsivaks andmekandjaks võivad olla näiteks 40 paberkandjad, e-kirjad, disketid, CD-ROMid, DVDd, erinevad mälukaardid, mälupulgad ja kõvakettad ning muud meediumid, mis vastavad VÕS § 111 nimetatud kriteeriumitele35. Sama seisukohta on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Kohus. Selleks, et veebilehte saab käsitada „püsiva andmekandjana“ juhul, kui on välistatud kõik võimalused, et teenuse pakkuja või mõni muu isik saaks ühepoolselt selle sisu muuta. Tarbijal peaks olema võimalik isiklikult talle adresseeritud teavet salvestada nii, et seda saaks tulevikus kasutada nii kaua, kui on teabe otstarbe seisukohast vajalik, ning et teavet saaks muutmata kujul taasesitada (vt. täpsemalt EK lahend kohtuasjas C 375/15).36 Põhimõtteliselt võib eelpool toodud tingimuste täitmise korral püsivaks andmekandjaks kvalifitseeruda ka nn veebiportaal, kus võlgnik nö sisse-logides pääseb vastavatele andmetele ligi (sh on näha ka ajalugu). Lõige 6 sätestab, et krediidisaaja poolt krediidiinkassole tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks olenemata sellest, kas krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte. Lõike aluseks on direktiivi artikkel 6 lõike 2 punkt c. 8. peatükk. Raamatupidamine ja aruandlus Paragrahv 48 (Raamatupidamise korraldamine) lähtub direktiivi artikkel 5 lõike 1 punktist e, mille kohaselt on krediidiinkasso tegevusloa eelduseks, et tegevusloa taotleja on sisse seadnud raamatupidamiskorra. Järgnevalt täpsustatakse, millistele reeglitele peab raamatupidamiskord vastama. Paragrahvis toodud nõuded sarnanevad teiste finantsvaldkonna eriseadustes toodud raamatupidamissätetega. Lõike 1 kohaselt tuleb krediidiinkasso raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldada vastavalt käesolevas seaduses, raamatupidamise seaduses, krediidiinkasso põhikirjas ja raamatupidamise sise- eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule. Lõige 2 sätestab, et raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiinkasso finantsseisundi ja majandustegevuse kohta. Lõige 3 täpsustab juhtu, kui krediidiinkasso võtab vastu ja hoiab krediidisaajate rahalisi vahendeid. Sellisel juhul kajastab krediidiinkasso krediidisaajatelt laekunud vahendeid oma bilansis kuni nende kandmiseni krediidiostjale. Samuti peab krediidiinkasso avalikustama krediidisaajalt vastuvõetud rahalised vahendid (kuid mida ei ole veel edasi kantud) oma raamatupidamise aastaaruandes. Sätte eesmärgiks on tagada krediidiinkassode aastaaruannete läbipaistvus. Paragrahv 49 (Aruanded ja nende esitamine Finantsinspektsioonile) reguleerib aruandeid ja nende esitamist Finantsinspektsioonile. Paragrahvis toodud nõuded sarnanevad teiste finantsvaldkonna eriseadustes toodud sätetega. Lõikega 1 nähakse ette, et krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile üldkoosoleku kinnitatud majandusaasta aruande koos vandeaudiitori aruande ärakirjaga kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu. Kui krediidiinkasso on nimetatud andmed ja dokumendid avalikustanud oma veebilehel, ei pea ta neid Finantsinspektsioonile esitama. 35 (Vt. täpsemalt „Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu seletuskiri“ 761SE https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6d8766fc-f9bc-7da0-8398-ecdbcffff3a0/volaoigusseaduse-ja- teiste-seaduste-muutmise-seadus 36 Kättesaadav: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=187125&pageIndex=0&doclang=et&mode=lst& dir=&occ=first&part=1&cid=44213) 41 Lõige 2 sätestab, et krediidiinkasso ja lepinguriigi krediidiinkasso Eesti filiaal esitab Finantsinspektsioonile järelevalve eesmärgil regulaarselt aruandeid. Võrreldes varasema eelnõu versiooniga on siit lõikest välja jäetud, et mis aruandeid Finantsinspektsioonile esitada tuleb, see sätestatakse täpsemalt vastavas määruses. Lõikega 3 täpsustatakse lõikes 2 nimetatud aruannete esitamise tähtaegu – nimetatud regulaarsete aruannete periood on poolaasta ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga aruandeperioodi pikendatud ehk varasemalt oli selleks kvartal. Lõikes 4 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule nõuda ühekordselt või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses. Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon või krediidiinkasso Finantsinspektsioonile esitatud järelevalveliste aruannete põhjal esitada andmeid Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Lõige 6 sätestab volitusnormi, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra. Paragrahv 50 (Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontroll, puuduste kõrvaldamine ja algandmete säilitamine) sätestab Finantsinspektsioonile esitatud aruannete kontrolli, puuduste kõrvaldamise ja algandmete säilitamise üldise raamistiku. Paragrahv on sarnane teistele finantsvaldkonda reguleerivate seaduste samalaadsetele sätetele (nt KAVS § 58). Lõike 1 kohaselt kontrollib Finantsinspektsioon järelevalvelise aruande vastavust nõuetele esimesel võimalusel pärast aruande laekumist. Lõike 2 kohaselt juhul, kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalvelises aruandes puudusi, teavitab ta sellest aruande esitajat. Lõike 3 kohaselt kohustub järelevalvelise aruande esitaja puudused kõrvaldama ja esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud aruande ilma põhjendamatu viivituseta. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande esitaja ise tuvastab varem esitatud andmetes vea või kui auditeeritud andmed erinevad varem esitatud auditeerimata andmetest. Lõige 4 kohustab aruande esitajat järelevalvelise aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid dokumente säilitama viis aasta. Nimetatud tähtaeg ei piira krediidiinkasso õigust säilitada andmeid ja dokumente pikema aja jooksul, kui nende töötlemiseks on krediidiinkassol muu õiguslik alus. Paragrahvis 51 (Audiitorkontroll) sätestatakse nõuded krediidiinkasso audiitorettevõtjale, tema määramisele ja audiitorkontrollile. Käesoleva paragrahviga kehtestatakse nõue, et krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud (lõige 1). Lõikega 2 sätestatakse nõue, mille kohaselt võib krediidiinkasso audiitorettevõtjaks nimetada vaid audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud isiku, kellel peab ka olema piisavad teadmised ja kogemused. Lõikega 3 määratakse, et krediidiinkasso asukohajärgne kohus määrab Finantsinspektsiooni avalduse alusel audiitorettevõtja kolmel juhul: kui üldkoosolek ei ole audiitorettevõtjat nimetanud (punkt 1), üldkoosoleku nimetatud audiitorettevõtja loobub audiitorkontrolli tegemisest (punkt 2) või kui audiitorettevõtja on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse (punkt 3). 42 Lõike 4 kohaselt kestavad Finantsinspektsiooni määratud audiitorettevõtja volitused, kuni üldkoosolek või osanike koosolek nimetab uue audiitorettevõtja. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on aga siit §-st välja jäetud nõue, et krediidiinkasso audiitorettevõtja võib nimetada kuni viieks aastaks ja viieks aastaks nimetatud audiitorettevõtja nimetamine vahetult järgenvaks perioodiks ei ole lubatud. Samuti on välja jäetud nõue, et audiitor peab kontrollima eraldi inkasso poolt hoitavate krediidisaajate vahenditega seoses vastavate nõuete täitmist. Paragrahv 52 (Audiitorettevõtja informeerimiskohustus) reguleerib audiitorettevõtja kohustust informeerida Finantsinspektsiooni paragrahvis sätestatud juhtudel. Lõikes 1 nähakse ette, et audiitorettevõtja peab viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni krediidiinkasso auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla: krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete oluline rikkumine (punkti 1), krediidiinkasso edasise tegevuse katkemise oht (punkt 2), modifitseeritud vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande kohta (punkt 3), olukord, mille tõttu krediidiinkasso ei ole võimeline täitma oma kohustusi, või oht sellise olukorra tekkeks (punkt 4), krediidiinkasso juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju krediidiinkassole või krediidisaajale (punkt 5). Modifitseeritud aruande mõiste tuleneb rahvusvahelisest auditeerimise standardist ISA (EE) 70537. Lõige 2 täpsustab, et lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei rikuta õigusakti või lepinguga audiitorettevõtjale pandud konfidentsiaalsusnõuet. 9. peatükk. Ümberkujundamine, ühinemine, jagunemine, lõpetamine ja pankrot Peatükiga kehtestatakse nõuded krediidiinkasso ümberkujundamisele, ühinemisele, lõpetamisele ja pankrotile, mis toimuvad üldregulatsioonis sätestatud korras, kui sellest seadusest ei tulene teisiti. Peatükis toodud nõuded sarnanevad teiste finantsvaldkonna eriseadustes toodud ümberkujundamise, ühinemise, jagunemise, lõpetamise ja pankroti sätetega.. Paragrahv 53 (Ümberkujundamine) reguleerib krediidiinkasso ümberkujundamist. Käesoleva seaduse kohaselt võib krediidiinkasso tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina. Algselt tegutsemiseks valitud ja sobilik vorm, näiteks osaühing, võib tegutsemise käigus osutuda mingil hetkel ebapiisavaks. Käesolevaga sätestatakse paindlik võimalus tegevuse ümberkujundamiseks. Ümberkujundamise tulemusena luuakse uus äriühing, mille puhul võib organisatsiooniline korraldus ja tegevus erineda algselt toimivast äriühingust, ehkki uus äriühing moodustatakse olemasoleva ja tegevusluba omava äriühingu pinnalt. Seega on piiratud krediidiinkasso võimalikku ümberkujundamist – krediidiinkasso ümberkujundamine on lubatud üksnes osaühingust aktsiaseltsiks. Sarnane võimalus on ka krediidiandjatel ja -vahendajatel (KAVS § 61). Võrreldes varasema eelnõu versiooniga ei piirata enam aga piiriülest ümberkujundamist. Paragrahv 54 (Ühinemine) käsitleb krediidiinkasso ühinemist. Ühinemise tulemusena vähemalt üks esialgne äriühing lõppeb. Terminit „ühinevad ühingud“ kasutatakse üldmõistena ühinemisel osalevate ühingute nimetamiseks. „Ühendatav ühing“ on ettevõtja, mis ühinemise tulemusena lõpeb ja „ühendav ühing“ jätkab ühinemise järel tegevust. Krediidiinkasso ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti (lõige 1). Ühinemise korral läheb ühendatava ühingu vara ja kohustused täielikult üle ühendavale ühingule üldõigusjärgluse korras.38 Juhul kui krediidiinkasso on ühendav ühing ja ta jätkab oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal viivitamata pärast tema ühinemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave 37 https://www.audiitorkogu.ee/uploads/Standardid%20kuni%202016/isa705ee.pdf 38 Saare, K., Volens, U., Vutt, A., Vutt, M., Ühinguõigus I, Juura 2015, lk 446. 43 muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule ehk tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja asjaolude muutumise paragrahvi kohaselt (lõige 2). Lõige 3 sätestab, et krediidiinkasso ühinemisel vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele 1 teise äriühinguga või sama paragrahvi lõikele 2 uue äriühingu asutamise teel krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta. Säte järgib üldist põhimõtet, et tegevusluba ei ole üleantav (KIKS § 6 lõige 3). Seega tuleb ühinemisjärgselt taotleda Finantsinspektsioonilt uus tegevusluba. Lõikega 4 täpsustatakse olukorda kui krediidiinkasso ühineb uue äriühingu asutamise teel või muu ühendava äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiinkassona tegutsemiseks. Ka sellisel juhul peab krediidiinkasso tegutsemiseks ühinemise tulemusel asutatav krediidiinkasso või ühendav äriühing taotlema tegevusloa vastavalt käesoleva seaduse §-des 7–9 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse kandmist. Lõikega 5 sätestatakse krediidiinkasso kohustus enne kirjaliku ühinemisotsuse tegemist ühinevate ühingute osanike või aktsionäride poolt esitada Finantsinspektsioonile kinnitus ning tõendid ja dokumendid kliendilepingute lõpetamise või nõuete loovutamise kohta teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba. Eeltoodust tuleneb, et krediidiinkasso saab ühineda, kui laenuportfell on üle antud. Paragrahv 55 (Jagunemine) reguleerib krediidiinkasso jagunemist. Lõike 1 kohaselt toimub krediidiinkasso jagunemine äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Jagunemine võib toimuda kahel viisil: eraldumine või jaotumine. Järgnevad lõiked reguleerivad nimetatud juhtu erinevalt. Lõige 2 käsitleb eraldumist ja näeb ette, et kui krediidiinkasso jaguneb eraldumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 4, siis tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise teel jagunemisel jätkab jagunev krediidiinkasso oma tegevust krediidiinkassona, tuleb tal viivitamata pärast tema jagunemise äriregistrisse kandmist teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule. Lõige 3 reguleerib jagunemist jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434 lõikele 2. Sellisel juhul krediidiinkasso tegevusluba üle ei anta ning krediidiinkasso tegevusluba lõppeb. Lõige 4 sätestab, et jagunemise korral krediidiinkasso vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei ole krediidiinkasso, tuleb krediidiinkassona tegutsemiseks omandaval äriühingul taotleda tegevusluba vastavalt seaduse §-des 7–9 sätestatule enne jagunemise äriregistrisse kandmist. Lõikega 5 sätestatakse krediidiinkasso kohustus enne jagunemisotsuse tegemist osanike või aktsionäride poolt esitada Finantsinspektsioonile kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, millised kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba. Eeltoodust tuleneb, et krediidiinkasso saab jaguneda, kui laenuportfell on üle antud. Paragrahv 56 (Lõpetamine) reguleerib krediidiinkasso lõpetamist. Lõike 1 kohaselt lõpetatakse krediidiinkasso äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Järgnevad lõiked täpsustavad krediidiinkasso lõpetamist võrreldes äriseadustikuga. Lõike 2 kohaselt võib krediidiinkasso lõpetada üksnes Finantsinspektsiooni eelneval loal. Lõige 3 näeb ette protsessi, andmed ja dokumendid, mis tuleb Finantsinspektsioonile esitada enne krediidiinkasso lõpetamist lõpetamise loa saamiseks. Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid on: krediidiinkasso üldkoosoleku või osanike koosoleku otsus lõpetamise ja selleks loa taotlemise kohta (punkt 1), krediidiinkasso hinnang enda lõpetamise mõju kohta tema klientide ja krediidisaajate huvidele (punkt 2), kinnitus ning seda tõendavad tõendid ja dokumendid, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole (punkt 3), 44 krediidiinkasso regulaarne aruanne perioodi kohta viimasest regulaarse aruande esitamisest kuni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud otsuse tegemiseni (punkt 4). Lõike 4 kohaselt kohaldatakse krediidiinkasso lõpetamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja selle kontrollimisele, kas krediidiinkasso lõpetamine vastab tema klientide ja krediidisaajate huvidele, KIKS §-s 9 sätestatut ehk tegevusloa taotluse läbivaatamise põhimõtteid. Lõike 5 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta kolme kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide esitamist. Lõige 6 näeb ette Finantsinspektsioonile alused lõpetamise loa andmisest keelduda – seda juhul, kui Finantsinspektsiooni hinnangul on krediidiinkasso lõpetamine vastuolus tema klientide või krediidisaajate huvidega. Lõike 7 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse krediidiinkasso lõpetamise loa andmise või sellest keeldumise kohta viivitamata krediidiinkassole teatavaks. Lõike 8 kohaselt võib teatud juhul krediidiinkasso ka sundlõpetada. Sundlõpetamise regulatsioonis on lähtutud KAS samadest sätetest ja loogikast. Seega nähakse ette, et krediidiinkasso sundlõpetamine on võimalik Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtu määrusega, kui Finantsinspektsioon on krediidiinkassole antud tegevusloa käesoleva seaduse § 13 (tegevusloa kehtetuks tunnistamise sätted) alusel kehtetuks tunnistanud. Lõige 9 täpsustab lõiget 8 ning näeb ette, et sundlõpetamise avaldusega koos tuleb Finantsinspektsioonil kohtule esitada ka tõendid KIKS §-s 13 sätestatud asjaolude kohta. Lõike 10 kohaselt otsustab krediidiinkasso sundlikvideerimise kohus kolme tööpäeva jooksul vastava avalduse esitamisest arvates. Lõige 11 sätestab, et sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata likvideerijate tegevust. Lõike 12 kohaselt sundlõpetamise korral ei rakendata äriseadustiku § 203 lõikes 3 või 366 lõikes 3 sätestatut. Äriseadustiku eelnimetatud sätted annavad võimaluse, et kui sundlõpetamise aluseks oleva puuduse või muu asjaolu saab ilmselt kõrvaldada, määrab kohus eelnevalt tähtaja puuduse või asjaolu kõrvaldamiseks. Krediidiinkassole võib käesoleva eelnõu § 13 lõike 3 kohaselt Finantsinspektsioon enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist teha ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks. Paragrahv 57 (Pankrot) reguleerib krediidiinkasso pankrotti. Lõike 1 kohaselt võivad krediidiinkasso vastu esitada pankrotiavalduse Finantsinspektsioon (punkt 1), likvideerijad (punkt 2) ja võlausaldajad (punkt 3) ja krediidiinkasso kui võlgnik ise (punkt 4). Lõike 2 kohaselt on tegutsev krediidiinkasso kohustatud viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni pankrotiavalduse esitamisest enda suhtes. Lõige 3 sätestab, et tegutsev krediidiinkasso kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul, kuid seda juhul kui krediidiinkasso hoiab krediidisaajate rahalisi vahendeid ehk muul juhul Finantsinspektsiooni nõusolekut vaja ei ole (eelmises eelnõu versioonis seda erisust ette nähtud ei olnud). 10. peatükk. Krediidisaaja teavitamine ja kaebuste esitamine Paragrahv 58 (Suhtlus krediidisaajaga) käsitleb krediidiinkasso ja krediidiostja suhtlust krediidisaajaga. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 10 lõige 1. Paragrahvi lähtub arusaamast, et krediidisaaja on võrreldes 45 krediidiinkassoga ja krediidiostjaga eelduslikult nõrgem pool. Seega kehtestatakse tema kaitseks üldised põhimõtted, mida krediidiinkasso ja krediidiostja peavad alati järgima. Paragrahvis nimetatakse neli punkti, mille suhtlus krediidisaajaga peab vastama. Lõike 1 punkti 1 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt. Nii krediidiinkasso kui krediidiostja puhul on tegemist oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikutega, kes ise ja kelle töötajad peavad olema piisavate teadmisega mõistmaks tsiviilõiguslikke lepingulisi suhteid ja neile kohalduvat regulatsiooni ehk olema piisavate teadmistega tegutsemaks krediidihaldusega professionaalsel tasemel. Samuti ei tohi krediidiinkasso ega krediidiostja eirata krediidisaaja taotlusi ja teateid, näiteks kui krediidisaaja tugineb vaidluses nõude aegumisele. Lõike 1 punkti 2 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga andma krediidisaajale selget, tõest ja ajakohast teavet. Seega ei tohi krediidiinkasso ega krediidiostja kasutada enda positsiooni võlglaste survestamiseks, nad peavad andma krediidiandjale vajalikku ja krediidisaaja poolt nõutud teavet lihtsasti arusaadavas keeles ja antav teave peab olema täpne ega tohi krediidisaajat eksitada tema õiguste ja kohustuse osas. Lõike 1 punkti 3 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtluses krediidisaajaga austama ja kaitsma krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust. Eelkõige tuleneb siit krediidiinkasso ja krediidiostja kohustus kaitsta krediidisaajate eraelu puutumatust ning järgida tuleb kõiki asjakohaseid regulatsioone, sealhulgas isikuandmete kaitse üldmäärust. Lõike 1 punkti 4 kohaselt peavad krediidiinkasso ja krediidiostja suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei kujuta endast ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist. Seega on krediidiinkassol ja krediidiostjal keelatud survestada krediidisaajaid muuhulgas loobuma õiguskaitsest või alusetult survestama krediidisaajat tegevustega, mida seaduslikult pole võimalik astuda. Samuti on keelatud igasugune käitumine ja ähvardamine, sealhulgas krediidisaaja ahistav jälitamine, mis on karistatav ka KarS § 1573 kohaselt. Paragrahv 59 (Teabe andmine krediidisaajale) reguleerib teabe andmist krediidisaajale. Paragrahv põhineb direktiivi artikkel 10 lõikel 2, mida on võrreldes direktiiviga mõnevõrra täpsustatud. Paragrahvi eesmärk on tagada, et krediidisaajal oleks igal ajal täpne ülevaade kellele kulub temaga sõlmitud krediidileping või sellest tulenev nõue (punkt 2), kui suur on nimetatud nõue ja mis osad (intress, põhiosa) kuuluvad tasumisele, sealhulgas asjakohasel juhul ka nõude aluseks olevate dokumentide koopiad kui seda nn võlgnik nõuab (punkt 7), kes tegeleb nõude haldamisega (punktid 3 ja 5), , kelle poole pöördudes on võimalik nõude kohta rohkem teavet saada (punkt 6) ja kuhu on võimalik krediidisaajal kaebus esitada (punkt 9). Teade lõikes 1 nimetatud teabega tuleb esitada iga kord kui krediidileping loovutatakse või õigemini krediidiostja vaates omandatakse, iga kord enne kohustuse sissenõudmist ja iga kord kui krediidisaaja teate saamiseks soovi avaldab. Lõike 1 kohaselt tuleb krediidisaajale anda teave paberkandjal või muul püsival andmekandjal. Krediidisaajale tuleb esitada vähemalt lõike 1 punktides 1–10 nimetatud teave: teavitus viivises oleva krediidileping loovutamise/omandamise kohta, sealhulgas lepingu loovutamise/omandamise kuupäev (punkt 1), krediidiostja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed (punkt 2), asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed (punkt 3), asjakohasel juhul info krediidiinkasso tegevusloa kohta (eelkõige tegevusloa number, punkt 4), asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi andnud, ärinimi, registrikood ja kontaktandmed (punkt 5), selgelt eristuvalt esitatud krediidiostja või asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi antud, kontaktpunkt, mille kaudu krediidisaaja teavet saab (punkt 6), teave teate esitamise 46 ajal tasumisele kuuluva summa kohta, koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena ja olemasolu korral nõude aluseks olevate dokumentide koopiad (punkt 7), kinnitus selle kohta, et kohaldub jätkuvalt asjakohane Euroopa Liidu ja siseriiklik õigus, eelkõige mis puudutab lepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidisaaja õigusi, ning kriminaalõigust (punkt 8) ja teave pädevate asutuste kohta, sealhulgas nende aadress ja kontaktandmed, kuhu on krediidisaajal võimalik esitada kaebus (punkt 9). Punktis 9 toodud kaebuse esitamise all on mõeldud kaebuse esitamist krediidiostja, asjakohasel juhul krediidiinkasso ja asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja tegevuse peale. Seega peaks punkti 9 all ära tooma võimaluse esitada kaebus krediidiinkassole, Finantsinspektsioonile kui ka kohtusse. Lõikega 2 täpsustatakse, et krediidiostja võib teavitamise kohustuse täitmise edasi anda ka krediidiostja esindajaks määratud krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiandja. Lõige 3 määrab kindlaks lõikes 1 nimetatud teate keele – selleks on kas eesti keel või krediidilepingus kokkulepitud keel. Samuti on keelatud nõuda teate esitamise eest tasu, see tähendab, et krediidisaajal peab igal hetkel olema võimalik saada teavet enda krediidilepingu ja sellest tulenevate nõuete kohta tasuta. Lõige 4 sätestab, et lõikes 1 nimetatud teade tuleb igal juhul esitada enne esimest kohustuse sissenõudmist. Esimeseks kohustuse sissenõudmiseks peatakse seda kui seda nõuab krediidiostja, kellele nõue loovutati või kui krediidiostja nimel nõuab seda krediidiinkasso, kes on määratud krediidihaldamisega tegelema. Lõige 5 täpsustab, et pärast lõike 1 kohase teabe esitamist krediidisaajale, tuleb edasises suhtluses krediidisaajaga alati esitada lõike 1 punkt 6 nimetatud teave ehk selgelt eristuvalt esitatud krediidiostja või asjakohasel juhul krediidiinkasso või krediidiasutuse, krediidiandja või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi andud, kontaktpunkt, mille kaudu krediidisaaja teavet saab. See nõue ei kehti juhul, kui tegemist on esimese teabevahetusega pärast uue krediidiinkasso nimetamist. Sellisel juhul esitatakse krediidisaajale käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud teave ehk krediidisaajale tuleb esitada krediidiinkasso või krediidihaldajana tegutseva krediidiasutuse või krediidiandja nimi, äriregistri kood ja kontaktandmed ning teave krediidiinkasso tegevusloa kohta. Paragrahv 60 (Krediidisaaja kaebuse registreerimine ja lahendamine) sätestab nõuded ja protsessi krediidisaaja kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24, mida on siseriiklikus õiguses võrreldes direktiiviga täpsustatud. Krediidisaajate kaebuste registreerimine ja lahendamine on oluline eeltingimus ka krediidiinkasso tegevusloa saamiseks, seetõttu kontrollib Finantsinspektsioon enne tegevusloa andmist, et krediidiinkasso tegevusloa taotleja kehtestatud krediidisaaja kabeuste registreerimine ja lahendamine tagab piisavalt tõhusa ja kiire krediidisaaja kaebuste menetlemise. Krediidisaaja vaatest on tegemist kohustusliku sammuga enne kaebuse esitamist tarbijakaitsele, Finantsinspektsioonile või asjakohasel juhul kohtule. Lõike 1 kohaselt peab krediidiinkasso sise-eeskirjades kehtestama krediidisaajate kaebuste registreerimise ning ette nägema toimiva ja läbipaistva korra krediidisaajate esitatud kaebuste kiireks lahendamiseks. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24 lõige 1. Lõike 2 eesmärgiks on sätestada, et krediidisaajate kaebuste registreerimine ja lahendamine on tasuta ning selle eest ei või küsida tasu. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24 lõige 2. Lõike 3 kohaselt peab krediidiinkasso avalikustama kaebuste lahendamise korra ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhja oma veebilehel (sh ta võib seda teha ka oma grupi veebilehel). Sätte eesmärgiks on tagada, et kaebuste lahendamise kord on krediidisaajale olema lihtsasti kättesaadav ja krediidisaajal on alati võimalik tutvuda kehtiva kaebuste lahendamise korraga. Seetõttu kehtestatakse nõue, et kord peab olema avalikustatud krediidiinkasso veebilehel. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 24 lõige 3. 47 Lõige 4 täpsustab krediidisaajate kaebuste registreerimist – krediidiinkasso peab registreerima kõik saadud kaebused, säilitama teavet esitatud kaebuste, nendega tegelemiseks võetud meetmete ja nende lahendamise tulemuste kohta kooskõlas käeoleva seaduse § 41 lõike 4 punktiga 15 ehk kaebuste registreerimine ja lahendamine peab järgima krediidiinkasso juhatuse otsusega kinnitatud krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise korda. Lõikest 5 tulenevalt peab krediidiinkasso vastama krediidisaaja esitatud kaebusele kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja teavitama krediidisaajat kaebuse võimalikust lahendusest mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui 15 päeva jooksul tarbijast krediidisaajat ning 30 päeva jooksul juriidilisest isikust krediidisaajat alates kaebuse saamisest. Sättes kehtestatud tähtaeg lähtub tarbijakaitseseaduse §-st 24, mille kohaselt peab kaupleja teavitama tarbija nõude rahuldamisest või kaebuse võimalikust lahendusest 15 päeva jooksul arvates kaebuse saamisest. Lõike 6 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole krediidiinkassost mitteoleneval põhjusel võimalik kaebusele vastata või kaebuse lahendamiseks kõiki vajalikke toiminguid teha, on krediidiinkasso kohustatud krediidisaajale vastavat viivitamist põhjendama ning määrama vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja, mis ei või olla kokku pikem kui 35 tööpäeva alates esmase kaebuse esitamisest. Lõikega 7 kehtestatakse volitusnorm, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada määrusega täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale. 11. peatükk. Krediidiostjate muud õigused ja kohustused Paragrahv 61 (Krediidiostja õigus saada teavet krediidiasutuselt) sätestab krediidiostja õiguse saada krediidiasutuselt lepingueelset teavet krediidilepingu või sellest tulenevate nõuete kohta. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 15 lõige 1 ja siseriikliku õigusega ei ole kohustust anda krediidiostjatele lepingueelset teavet laiendatud krediidiandjatele. Paragrahvi kohaselt on krediidiostjal õigus lepingueelsete läbirääkimiste käigus saada krediidiasutuselt viivises oleva krediidilepingu, sellest tulenevate krediidiasutuse nõuete, ja asjakohasel juhul tagatise kohta, mis on vajalik hindamaks viivises oleva krediidilepingu sissenõudmise tõenäosust. Seejuures tuleks tagatisena käsitleda ka garantiisid ja käenduseid. Niisugune teave peaks rangelt piirduma sellega, mis on vajalik, et võimalik krediidiostja saaks hinnata viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu väärtust ja sellise lepingu väärtuse sissenõudmise tõenäosust. Samas tuleb jätkuvalt kohaldada isikuandmete kaitse üldmäärust ja teisi asjakohaseid regulatsioone. Lepingueelse teabe andmisel krediidilepingute ja neist tulenevate nõuete kohta tuleb tagada, et krediidiostjatele ei avaldataks liigseid isikuandmeid krediidisaajate kohta, mis võimaldaks krediidisaajate tuvastamist. Krediidiasutused peaksid selle teabe esitama ainult üks kord kogu kirjeldatud protsessi jooksul, kas selle algetapis või järgnevates etappides, kuid igal juhul enne üleandmislepingu sõlmimist. Paragrahv 62 (Kolmanda riigi krediidiostja kohustus määrata esindaja lepinguriigis) määratleb ära kolmanda riigi krediidiostja kohustuse määrata endale esindaja, kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht on lepinguriigis. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 19. Kolmanda riigi krediidiostja on kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu määratud esindajaga, kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht on lepinguriigis (lõige 1). Kolmanda riigi määratud esindaja võib olla nii füüsiline kui ja juriidiline isik. See esindaja vastutab käesoleva seadusega krediidiostjale pandud kohustuste täitmise eest, ilma et see piiraks krediidiinkassole pandud kohustusi. Lõikes 2 täpsustatakse, et Finantsinspektsioon võib teha päringuid määratud esindajale käesoleva seaduse järgimisega seotud küsimustes. Määratud esindaja on täielikult vastutav käesolevas seadusest ja muudest asjakohasest õigusaktidest krediidiostjale tulenevate kohustuste täitmise eest. Samuti täpsustatakse lõikes, 48 et seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud krediidiinkassot, krediidiasutust või krediidiandjat käsitatakse asjakohasel juhul selle seaduse tähenduses määratud esindajana. Seega on kolmanda riigi krediidiostjal valikuvõimalus, kas: 1) määrata liidus asuv määratud esindaja, kes omakorda võib krediidilepingut haldama määrata krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja, või 2) enda määratud esindajaks nimetada krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 19 lõige 2. Paragrahv 63 (Teiste isikute kasutamine ja Finantsinspektsiooni teavitamine sellest) reguleerib teiste isikute kasutamist krediidihalduses ja Finantsinspektsiooni teavitamist. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18. Üldpõhimõttena peab krediidiostja või tema määratud esindaja teavitama Finantsinspektsiooni isikust, kes määratakse tegelema krediidihaldusega ning kui see isik muutub, siis teavitama Finantsinspektsiooni ka uuest krediidihaldusega tegelevast isikust. Seega peab Finantsinspektsioonil igal hetkel olema asjakohane teave sellest, kes tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamisega. Lõike 1 kohaselt, kui krediidiostja, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja, nimetab krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja tegelema krediidihaldusega, teavitab krediidiostja või määratud esindaja Finantsinspektsiooni hiljemalt krediidihaldustegevuse alustamise kuupäeval krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja aadressi. Krediidihaldustegevuse alustamise kuupäevaks loetakse see, kui vastav isik hakkab reaalselt sellega praktikas tegelema. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18 lõige 1. Lõige 2 sätestab, et juhul kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidihaldusega tegelev isik muutub, teavitab krediidiostja või asjakohasel juhul tema määratud esindaja Finantsinspektsiooni muudatusest hiljemalt muudatuse kuupäeval ja esitab uue krediidihaldusega tegeleva isiku ärinime ja aadressi. Muudatuse kuupäevaks loetakse kuupäev, millest alates uus isik on määratud krediidihaldust läbi viima, st päev millest alates on uuel isikul volitus krediidilepingut või sellest tulenevat nõuet krediidiostja nimel hallata. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18 lõige 2. Lõige 3 määratleb Finantsinspektsiooni kohustuse talle esitatud teabe edastamiseks. Selle kohaselt kui tegemist on krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega, edastab Finantsinspektsioon kui krediidiostja päritoluriigi pädev asutus, käesoleva paragrahvi lõike 1 ja 2 kohase teabe krediidiostja sihtriigi pädevale asutusele, selle lepinguriigi pädevatele asutustele, kus krediit anti, ning uue krediidiinkasso päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 18 lõige 3. Lõikes 4 sätestatakse piirang, mille kohaselt ei või krediidiostja kaasata füüsilisi isikuid viivises olevat krediidilepingut ega sellest tulenevat nõuet haldama. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 17 lõige 4. Paragrahv 64 (Finantsinspektsiooni teavitamine viivises oleva krediidilepingu loovutamisest) reguleerib finantsinspektsiooni teavitamisest, kui krediidiostja loovutab viivises oleva krediidilepingu. Sätte aluseks on direktiivi artikkel 20 lõige 1. Lõikes 1 loetletakse teave, mille krediidiostja või tema määratud esindaja kohustub esitama Finantsinspektsioonile viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude loovutamise korral. Finantsinspektsioonile tuleb esitada: uue krediidiostja, või asjakohasel juhul tema määratud esindaja, juriidilise isiku tunnus või selle puudumisel krediidiostja või tema määratud esindaja juhatuse liikmete ja olulist osalust omavate isikute nimed ja andmed ning krediidiostja ja tema määratud esindaja aadress (punkt 1), loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjääk, samuti loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute arv ja iga krediidi suurus (punkt 2). Lõike 2 kohaselt peab eelnimetatud teabe osas eristama loovutatud tarbijakrediidilepinguid ja neist tulenevaid nõuded ning asjakohasel juhul andma ülevaate ka tarbijakrediidilepingute tagatiseks olevate varade liikide kohta. 49 Lõikes 3 sätestatakse aruandeperiood, milleks on poolaasta ja teave tuleb Finantsinspektsioonile esitada ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu (eelmises eelnõu versioonis oli selleks 15 tööpäeva). Samas võib Finantsinspektsioon nõuda krediidiostjalt või asjakohasel juhul tema määratud esindajalt eelnimetatud teabe esitamist sagedamini, muu hulgas põhjusel, et paremini jälgida suurt hulka laenude loovutamist, mis võivad aset leida kriisi ajal. Lõike 4 kohaselt kui krediidiostja loovutab krediidiasutuse viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude teises lepinguriigis asuvale krediidiostjale, siis edastab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe uue krediidiostja vastavale pädevatele asutustele. Sel juhul kohaldatakse teabe edastamisele lõikes 3 sätestatut. Lõige 5 – võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on lisatud käesolev uus lõige, mille kohaselt tuleb eelnimetatud teavet esitada ka juhul kui krediidiostja loovutab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude algsele krediidiostjale, krediidiasutusele või krediidiandjale tagasi. Lõikes 6 nähakse ette volitusnorm, mille kohaselt valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada täpsema korra ja vormid krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile esitatava teabe kohta. Paragrahv 65 (Krediidiostja nimel kohustuste täitmine) reguleerib krediidiostja nimel kohustuste täitmist. Sättes täpsustatakse kohustute täitmist ja nähakse ette, et kui krediidiostja on nimetanud krediidihaldusega tegelema krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja või muu määratud esindaja, täidab käesoleva seaduses §-des 63 ja 64 ning muudest õigusaktidest tulenevaid kohustusi eelnimetatud krediidiinkasso, krediidiasutus, krediidiandja või tema muu määratud esindaja. 12. peatükk. Järelevalve Käesolev peatükk kehtestab nõuded järelevalvele. Käesoleva peatüki sõnastamisel lähtutakse eelkõige direktiivi artiklitest 21 ja 22. Samas on need artiklid järelevalveliste õiguste ja meetmete osas üsna üldsõnalised ja käesolev peatükk on seega tunduvalt detailsem ning järgib selles osas juba teiste finantsjärelevalve subjektide suhtes ettenähtud Finantsinspektsiooni volitusi. Paragrahv 66 (Järelevalve eesmärk) näeb ette järelevalve eesmärgid. Riigi ülesanne on (tulenevalt EV Põhiseaduse §-s 13 sätestatud kaitsekohustusest) finantsjärelevalve korraldamise teel minimeerida finantsturul tegutsevate ettevõtjate ebaõnnestumisi. Finantsjärelevalve üldise eesmärgi sätestab Finantsinspektsiooni seaduse § 3. Tuleb arvestada, et riiklik järelevalve ettevõtjate tegevuse üle ei saa kunagi olla kõikehõlmav. Seetõttu on oluline, et järelevalve eesmärgid oleksid tasakaalus kaitstavate huvide tähtsusega. Senini ei ole krediidiinkassode üle Eestis finantsjärelevalvet teostatud ja krediidiinkassode suhtes ei ole kehtestatud valdkonna spetsiifilisi avalik-õiguslikke norme. Ka EL-s enne direktiivi vastuvõtmist ei olnud vastavaid norme kehtestatud. Direktiivi mõtte kohaselt on krediidihaldajate üle järelevalve teostamise eesmärgiks kehtestada kaitsemeetmed viivislaenude loovutamisel krediidiostjatele, kaitstes ühtlasi krediidisaajate õigusi ja EL-s ühtlustatud krediidihaldajate järelevalve kaudu toetada krediidijärelturu arengut ja konkurentsivõimet. Direktiivi artikkel 21 lõige 3 sätestab, et liikmesriik määrab pädevad asutused, kes vastutavad direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud ülesannete ja kohustuste täitmise eest. Selleks asutuseks on käesoleva seaduse tähenduses Finantsinspektsioon. Lõike 1 kohaselt on järelevalve eesmärk tagada eelkõige krediidiinkasso asutamise ja lõpetamise, tema tegevuse ja teenuste osutamise vastavus KIKS-le ja teistele õigusaktidele. Sealjuures tuleb silmas pidada eelkõige krediidiinkasso klientide ja krediidisaajate huvide ja õiguste kaitset. Ehk teatud mõttes on antud juhul nn lähtekoht erinev võrreldes teiste finantsjärelevalve subjektide suhtes sätestatud läbiviidava 50 järelevalve eesmärgiga – nt krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul on peamiseks eesmärgiks tagada hoiustajate ja investorite vahendite kaitse. Lõikega 2 nähakse ette, et kelle üle konkreetsemalt Finantsinspektsioon järelevalvet teostab – eelkõige on peamiseks subjektiks krediidiinkasso, kuid osaliselt ka krediidiostja ja määratud esindaja (eelkõige seoses nende kohustusega edastada vajalikku teavet Finantsinspektsioonile) ning krediidihaldusteenuse osutaja (ehk kolmas isik). Teisisõnu – Finantsinspektsioon ei teosta krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja ja krediidiostja käesoleva seaduse § 62 määratud esindaja puhul inspektsioonilist järelevalvet, vaid järelevalvet eelnimetatud isikute poolt teabe andmise kohustuse täitmise üle. Paragrahv 67 (Järelevalve alused ja ülesanded) kehtestab järelevalve alused ja ulatuse ning sammud järelevalve teostamisel. Lõikega 1 nähakse ette, et milliste õigusaktide alusel Finantsinspektsioon järelevalvet teostab. Peamiseks õigusaktiks on KIKS, kuid ka Finantsinspektsiooni seadus või muud õigusaktid (nt määrused). Lõikes 2 on sätestatud järelevalve ulatus. Finantsinspektsioon teostab põhilist järelevalvet Eestis asutatud krediidiinkassode üle, sh nende tegevuse üle välisriikides. Piiratumas ulatuses teostab Finantsinspektsioon järelevalvet ka välisriikide isikute üle, kes tegelevad Eestis krediidihaldustegevusega (lähtudes eeldusest, et nn põhijärelevalvaja on nende isikute suhtes nende päritoluriigi vastav pädev asutus). Lisaks on eelnõuga ette nähtud ka teatud kujul osaline järelevalve krediidiostjate suhtes, kes küll nt ei vaja tegevusluba, kuid kellel on Finantsinspektsiooni ees raporteerimiskohustus. Kuna finantsvaldkonna ettevõtja tegevusloa saamiseks on eeldus, et isikuid, kellel on krediidiinkassos oluline osalus, oleksid nö puhta renomeega, siis saab Finantsinspektsioon teatud järelevalvelisi samme astuda ka nende suhtes. Lõige 3 näeb ette üldised alused (loetelu), milliseid samme, meetmeid või toiminguid Finantsinspektsioon järelevalve raames rakendada saab. Sisuliselt on see loetelu identne muudes finantssektori seadustes ettenähtuga. Ehk teisisõnu nähakse selle lõikega ette Finantsinspektsiooni volitused järelevalve teostamisel. Finantsinspektsioon on kohustatud kontrollima, et finantsturul alustaks tegevust ainult jätkusuutlikud ettevõtjad, kes täidavad vähemalt seaduses sätestatud miinimumnõudeid ja kriteeriumeid. Selle kohaselt otsustab Finantsinspektsioon käesolevas seaduses sätestatud tegevuslubade ja muude lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise või annab nõusoleku või teostab käesolevas seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi. Finantsinspektsioon kontrollib ka osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega ning kontrolli saavutamisega seonduvat. Krediidiinkassole esitatavad nõuded peavad olema täidetud igal ajahetkel ning seetõttu jälgib Finantsinspektsioon pidevalt esitatavaid aruandeid ja muid dokumente, kontrollides ka kohapeal krediidiinkasso tegevuse vastavust seadustele. Säte on kooskõlas direktiivi artikli 21 lõikega 5. Lisaks on Finantsinspektsioonil õigus anda korraldusi või avastatud puuduste kõrvaldamiseks teha vastavalt vajadusele täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi. Antud lõikes toodud loetelu Finantsinspektsiooni volitustest ei ole ammendav loetelu ja järelevalvel on õigus kasutada lisaks muid käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid volitusi. Tuleb arvestada, et kui tavapärasel (rutiinsel) kontrollimisel riskipõhiseid meetodeid kasutades selgub, et riskid on olulisel määral suurenenud, on Finantsinspektsioonil õigus rakendada proportsionaalseid meetmeid (nt teha ettekirjutus). Lõige 4 täiendab omakorda eelmist lõiget, mille kohaselt Finantsinspektsioon võib siis muuhulgas välja anda haldusakte ning rakendada korrakaitseseaduse (KoRS) §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. 51 Näiteks võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 4 kohaselt isiku suhtes kohaldada sundtoomist, kui on alust arvata, et isikul on olulist teavet, mis on vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Nimetatud seaduse § 5 lõikes 4 on defineeritud „kõrgendatud oht“. Kõrgendatud oht on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Seega, kui menetlusosaline jätab haldusmenetluses Finantsinspektsiooni kutsel seadusliku takistuseta ilmumata ning Finantsinspektsioonil on alust arvata, et menetlusosalisel on olulist teavet, mis aitaks ära hoida ohtu suure väärtusega varalisele hüvele, võib menetlusosalise suhtes rakendada sundtoomist. Samuti võib korrakaitseseaduse § 31 lõike 3 kohaselt kohaldada sunniraha, kui kutse kätte saanud kutsutud isik ei ilmu ilma mõjuva põhjuseta kutses märgitud ajal kutses märgitud kohta. Samas erinevalt nö tavapärasest korrakaitseorganist võib Finantsinspektsioon kui inspekteerimisvolitustega spetsiifiline erikorrakaitseorgan rakendada riiklikke järelevalve meetmeid ilma konkreetse ohu kahtluseta finantsvaldkonna eriseadustes sätestatud juhtudel.39 Lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon, sarnaselt muude finantsvaldkonna eriseadustes sätestatule, avalikustada käesoleva seaduse alusel tehtud väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või -lepingu täielikult või osaliselt avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks. Nimetatud teave on Finantsinspektsiooni veebilehel kättesaadav vähemalt viis aastat kooskõlas Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõikega 5. Paragrahv 68 (Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiinkasso ning piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle) sätestab Finantsinspektsiooni pädevuse ja volitused välisriigis filiaali asutanud või piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle järelevalve teostamisel. Krediidiinkasso teises lepinguriigis (liikmesriigis) filiaali asutamise või teises lepinguriigis piiriüleselt teenuste osutamise tingimused on sätestatud täpsemalt käesoleva seaduse eelnõu 3. peatükis. Krediidihaldajate nn üleeuroopaline tegevusõigus, ehk krediidiinkassod, kellele on antud ühes EL liikmesriigis tegevusluba vastavalt direktiivis toodud ühtsetele nõuetele, võivad osutada teenuseid ka teises liikmesriigis, kas filiaali või piiriüleste teenustena. Sätte eesmärk on tagada nn koduriigi ehk päritoluriigi (home Member State) järelevalve kohustuste täitmine Finantsinspektsiooni poolt. Seega annab vaadeldav säte kooskõlas direktiivi artikliga 14 riigisisese pädevuse ja volitused krediidihaldajate suhtes EL ühtse tegevusloa (single passport) rakendumiseks ja sätestab alused päritoluriigi järelevalveasutuse poolt järelevalve teostamisel. Kui Eesti krediidiinkasso, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab välisriigis teenuseid piiriüleselt (nn vastuvõtja liikmesriigis ehk sihtriigis – host Member State), rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid ja välisriigi pädev asutus teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab tõendid, on Finantsinspektsiooni ülesanne rakendada välisriigi pädeva asutuse ettepanekul Eestis asutatud krediidiinkasso suhtes meetmeid rikkumise lõpetamiseks. Finantsinspektsiooni pädevus Eestis asutatud krediidiinkasso välisriigis asuvate filiaalide üle tähendab järelevalve teostamisel muuhulgas haldussunni rakendamist. Teabevahetus Finantsinspektsiooni ja vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse vahel peaks toimuma mõistliku aja jooksul. Finantsinspektsioon teeb krediidiinkassole rakendatud meetme üksikasjad või meetme mittevõtmist põhjendava otsuse teatavaks teavituse esitanud välisriigi pädevale asutusele hiljemalt kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 kohase teavituse saamist. Pärast menetluse algatamist teavitab Finantsinspektsioon menetluse seisust välisriigigi pädevat asutust korrapäraselt. Asjakohasel juhul teavitab Finantsinspektsioon 39 vt. täpsemalt korrakaitse seaduse eelnõu seletuskiri 49SE: https://www.riigikogu.ee/?checked=eelnoud&s=&initiatedStartDate=&initiatedEndDate=&s=Korrakaitseseadus&m ark=49&membership=&leadingCommission=&responsibleMember=&activeDraftStage=&draftTypeCode=&initiat or= 52 krediidiinkasso suhtes rakendatavatest meetmest ka selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kus krediit anti, kui see ei ole krediidiinkasso sihtriik ega Eesti. Ehk sisuliselt saab olla nii, et krediidiandja asub ühes liikmesriigis, kes on seal ka krediidi väljastanud, kuid krediidiinkasso võib asuda hoopis teises liikmesriigis. Kui krediidiinkasso on olulisel määral rikkunud tema tegevust filiaali asukohariigis või piiriüleses tegevuses sihtriigis kehtivaid õigusnorme või õigusnorme, mis kehtivad riigis, kus krediit väljastati, sealhulgas krediidisaajate kaitseks, hea usu põhimõtet või krediidivaldkonna nõuetekohast hoolsust käsitlevaid norme, võib Finantsinspektsioon tunnistada krediidiinkasso tegevusloa kehtetuks kooskõlas KIKS § 13 lõike 2 punktiga 6. Finantsinspektsioon teeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise teatavaks selle välisriigi pädevale asutusele, kus krediidiinkasso osutab teenuseid piiriüleselt või kus krediidiinkasso filiaal on asutatud. Vaatamata päritoluriigi järelevalve rakendumisele, peab krediidiinkasso filiaal või krediidiinkasso, kes osutab teenuseid piiriüleselt riigis välisriigi pädeva asutuse nõudmisel esitama teabe, mis on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali või krediidiinkasso tegevuse üle selles riigis. Sarnane teabe esitamise kohustus kehtib ka muude finantsettevõtjate suhtes, kes on välisriigis asutanud filiaale. Koostöö printsiip on kaasajal üks olulisemaid rahvusvaheliselt üldtunnustatud finantsjärelevalve printsiipidest ja see on praktikas ka möödapääsmatu finantsjärelevalve (pädevate) asutuste otsuste eksterritoriaalse mõju tõttu. Pädevate asutuste vaheline koostöö peab üldreeglina võimaldama teabe vahetamist, säilitades samal ajal selle konfidentsiaalsuse ning ametisaladuse hoidmise kooskõlas FIS §- dega 34 ja 54. Koostöö peaks arvestama tarbijate ja ettevõtjate õiguste kaitset, ning ka kohapealset kontrolli ja asjakohastel juhtudel seisnema ka vastavate abipalvete esitamises ning täitmises. Samuti puudutama ka teavitamist kontrollitulemustest ja võetud meetmetest. Finantsinspektsioon võib küsida KIKS-st tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmisel abi sihtriigi pädevalt asutuselt kohapealse kontrolli tegemiseks krediidiinkassos filiaalis või krediidihaldusteenuse ostuaja juures, kellele krediidiinkasso on tegevuse edasi on andnud. Filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja kohapealset kontrolli tehakse kooskõlas selle riigi õigusnormidega, kus kontroll toimub. Arvestades krediidijärelturu spetsiifikat ja krediidisaajate õiguste kaitse vajadusi, sätestab direktiiv mitmeid erisusi võrreldes muudes EL finantsvaldkonna õigusaktides koostöö kohta kehtestatud nõuetele (nt artiklist 14 lõikest 10 tulenev Finantsinspektsiooni kohustus seoses Eestis väljastatud krediitidega seotud teabe edastamisega, mis on sätestatud KIKS §-s 70). Paragrahv 69 (Järelevalve teise lepinguriigi isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku üle) sätestab Finantsinspektsiooni järelevalve teostamise alused teise liikmesriigi (lepinguriigi) isiku Eestis registreeritud filiaali ja Eestis piiriüleselt teenuseid osutava isiku üle, s.t. sätestatakse Finantsinspektsiooni kui sihtriigi (vastuvõtva riigi – host country) pädeva asutuse pädevus ja volitused välisriigi krediidihaldaja Eestis asuva filiaali üle järelevalve teostamisel või kui välisriigi krediidihaldaja osutab Eestis piiriüleseid teenuseid. Teise lepinguriigi krediidiinkasso tegutsemise tingimused Eestis teenuste osutamisel piiriüleselt või filiaali kaudu on sätestatud käesoleva seaduse eelnõu §-s 24. Nagu juba ka eelmise paragrahvi selgituses on välja toodud, siis ka siin annab § 24 alused EL ühtse tegevusloa (single passport) rakendumiseks. Silmas tuleb pidada, et Finantsinspektsioon peab välisriigi krediidihaldaja Eestis asuva filiaali üle järelevalve teostamisel järgima muuhulgas ka proportsionaalsuse printsiipi, milline on finantsjärelevalves üks peamistest põhimõtetest ja tuleneb Finantsinspektsiooni seaduse § 5 lõikest 2. Üldiselt – käesoleva paragrahvi alusel on Finantsinspektsioonil pädevus ja volitused teha teise liikmesriigi krediidiinkasso Eesti filiaali või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso üle järelevalvet Eesti territooriumi piires või Eestis elavatele või asuvatele isikutele osutatud teenusega. Lõikega 1 sätestatakse, et Finantsinspektsioonil on õigus nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente, mis 53 on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid, mis on vajalikud statistika kogumise eesmärgil, kuid mitte suuremas mahus, kui seda saab nõuda Eesti krediidiinkassolt. Isik, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid ja kelle tegevusloa on teise lepinguriigi pädev asutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis tegutseda ega teenuseid osutada. Lõikega 2 nähakse ette, et kui tegevusluba on kehtetuks tunnistatud või peatatud, siis ei tohi krediidiinkasso teenuseid osutada, kuid sellest normist ei tulene Finantsinspektsiooni volitusnormi välisriigi krediidiinkasso filiaali edasise tegevuse takistamise osas. Seetõttu sätestatakse käesoleva paragrahviga Finantsinspektsiooni õigus võtta meetmeid täiendavaid meetmeid filiaali edasise tegevuse vältimiseks ja klientide ja krediidisaajate huvide tagamiseks. Lõike 3 alusel on Finantsinspektsioonil õigus ettekirjutusega nõuda teise liikmesriigi krediidiinkasso Eesti filiaalilt või Eestis piiriüleselt teenuseid osutavalt krediidiinkassolt käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmist või täitmise takistuste kõrvaldamist. Lõikega 4 nähakse ette, et Finantsinspektsioon võib rakendada KIKS-s sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks, muu hulgas keelata teenuse osutamine. Seda juhul kui teise liikmesriigi isik või tema Eestis registreeritud filiaal rikub KIKS-s või muus õigusaktis sätestatud nõudeid. Sihtriigi ja päritoluriigi pädevad asutused teevad oma vahel koostööd (vt selles osas ka § 68 juures olevaid selgitusi). Need põhimõtted on sätestatud eelkõige käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7. Nende lõigete kohaselt teavitab Finantsinspektsioon rakendatud meetmetest teises liikmesriigis asutatud isiku päritoluriigi pädevat asutust. Lõike 8 alusel on sihtriigi (vastuvõtva riigi) pädevatel asutustel on õigus omal algatusel kontrollida ja uurida krediidihaldustegevust, millega selle liikmesriigi territooriumil tegeleb teises liikmesriigi tegevusloa saanud krediidihaldaja. Erandjuhtudel (nt juhul, kui teise liikmesriigi pädev asutus ei ole reageerinud Finantsinspektsiooni varasematele pöördumistele ja edastatud teabele) võib Finantsinspektsioon klientide või avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada teise liikmesriigi isiku suhtes õigusaktides sätestatud meetmeid ilma nendest eelnevalt teise riigi pädevat asutust teavitamata. Need alused on sätestatud eelkõige lõigetes 9–12. Paragrahv 70 (Järelevalve teise lepinguriigi krediidihaldusega tegeleva isiku üle kui Eestis väljastati krediit) sätestab Finantsinspektsiooni kohustused seoses teabe edastamisega Eestis väljastatud krediitide kohta. Direktiivi üks olulisematest eesmärkidest on krediidisaajate õiguste kaitse, sealjuures ei tohiks krediidisaajate õigusi muuta viivises olevate krediidilepingute loovutamine. Üldpõhimõttena tuleb tagada, et krediidisaajad ei tohiks võrreldes varasemaga sattuda halvemasse õiguslikku olukorda pärast seda kui viivises krediidileping on loovutatud krediidiostjale. Eeltoodust tuleneb Finantsinspektsiooni kohustus teavitada Eestis väljastatud krediitidega seotud õigusrikkumistest asjaomaseid pädevaid asutusi. Säte tugineb direktiivi artiklile 14(10). Kui Finantsinspektsioonil on tõendeid, et teises liikmesriigis asutatud krediidiinkasso rikub käesolevast seadusest või krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatavates lepinguriigi õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ja Eestis väljastati krediit, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso siht- ega päritoluriik, siis edastab Finantsinspektsioon tõendid krediidiinkasso päritoluriigi pädevale asutusele ja taotleb asjakohaste meetmete rakendamist. Eeltoodu ei välista, et Finantsinspektsioon ei võiks ise rakendada vastavaid järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise meetmeid. Paragrahviga 71 (Järelevalveasutuste koostöö) sätestatakse pädevate asutuste koostöö krediidiinkassode üle järelevalve teostamisel eelkõige juhul kui Eesti krediidiinkasso tegeleb välisriigis teenuse pakkumisega. Samuti ka asjakohastel juhtudel selle välisriigi pädeva asutusega, kus krediit väljastati. Pädevate asutuste koostöö alused on toodud direktiivi artiklis 26. Koostöö printsiip on kaasajal üks olulisemaid 54 rahvusvaheliselt üldtunnustatud finantsjärelevalve printsiipidest ja see on praktikas ka möödapääsmatu finantsturu järjest suurema globaliseerumise tõttu (vt § 68 juures olevat selgitust). Pädevad asutused annavad üksteisele põhjendamatu viivituseta teavet, mida nad vajavad direktiivi ülevõtvate õigusnormide kohaste ülesannete ja kohustuste täitmiseks. Teabe vahetamine on vajalik ka piiriüleste juhtumite korral võimaliku dubleerimise ja tegevuste kattuvuse vältimiseks. Üldised koostöö alused tulenevad FIS-st – nimelt Finantsinspektsioon teeb kooskõlas FIS §-ga 47 oma ülesannete täitmiseks ja teabe vahetamiseks koostööd (teiste hulgas) välisriikide finantsjärelevalve asutustega ning välisriikide muude pädevate asutuste ja isikutega. Mh nii, et neilt saada ja nendega vahetada oma ülesannete täitmiseks vajalikku konfidentsiaalset seaduses sätestatud korras. Vastavalt FIS § 54 lõikele 41 on Finantsinspektsioonil õigus konfidentsiaalset teavet edastada välisriigi finantsjärelevalve asutusele, välisriigi muule pädevale asutusele või isikule juhul, kui konfidentsiaalse teabe saajal lasub samuti kohustus hoida saadud teavet konfidentsiaalsena ja see teave on vajalik finantsjärelevalve teostamiseks. Kui krediidiostja asukoht või elukoht ei ole Eestis, siis peab Finantsinspektsioon esitama krediidiasutuste seaduse § 923 lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe ja muu teabe, mida ta peab käesolevast seadusest tulenevalt oma ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikuks, krediidiostja päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Säte tugineb direktiivi artikli 15 lõikel 4. Andmete esitamisel tuleb järgida isikuandmete kaitse regulatsioone, s.h. EL määrust EL 2016/679. Paragrahviga 72 (Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses) sätestatakse menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses. Finantsinspektsioon spetsiifilise, valdavalt inspektsioonilist järelevalvet teostava korrakaitseorganina (nn erikorrakaitseorgan) peab oma tegevuses lähtuma finantsjärelevalves rahvusvaheliselt tunnustatud tavadest, tegutsedes avatult ja läbipaistvalt ning järgima isikute põhiõigusi. Kuna riiklik järelevalve rakendab meetmeid sageli riivehalduse vormis, siis tuleb alati lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Isikute subjektiivsete õiguste piiramine riikliku järelevalve menetluses võib toimub ainult seaduse või EL otsekohalduvate õigusaktide alusel. Isikut tuleb riikliku järelevalve menetluses kohelda tema au teotamata ja inimväärikust alandamata. Finantsinspektsioon annab järelevalve tegevuses haldusakte kooskõlas haldusmenetluse seadusega, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi. Käesoleva paragrahvi kohaselt on Finantsinspektsiooni ülesandeks vajadusel selgitada menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses, järgides seejuures haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 36 sätestatut. Menetlusosalisel on õigus tutvuda andmetega, mis Finantsinspektsioon on tema kohta kogunud, ning teha nendest koopiaid ja väljavõtteid, kuid kooskõlas HMS § 37 lõikega 2 sätestab käesoleva paragrahvi lõige 2 erinormi, et Finantsinspektsioonil on õigus ka andmete esitamisest keelduda. Keelduda on õigus juhul, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses. Kui menetlusse on kaasatud tunnistajaid kooskõlas HMS-ga, on menetlusosalisel õigus esitada tunnistajale küsimusi kirjalikult Finantsinspektsiooni kaudu. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide rikkumise vältimiseks. Paragrahviga 73 (Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel) sätestatakse Finantsinspektsiooni õigused teabe saamisel. Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta. Erinevates majandussektorites omavad andmed erinevat tähtsust. Finantsteenuste spetsiifikast (eelkõige finantsteenuste immateriaalsest olemusest) tulenevalt on finantsvaldkonnas andmete esitamisel 55 ja avalikustamisel teistsugune tähendus ja kaal (andmeid ei koguta üksnes statistilisel eesmärgil ja järelevalve põhineb subjekti kohta kogutavatel andmetel). Finantssektori järelevalve eripärast (eelkõige infotõrgete problemaatikast) tulenevalt on aruandlus ja järelevalvesubjekti tegevuse kohta muu seaduses sätestatud teabe kogumine kesksel kohal. Järelevalvelise aruandluse ja muude dokumentide, kirjalike ja suuliste selgituste jmt põhjal toimub järjepidev kontroll järelevalvesubjekti tegevuse üle, s.h. igal ajahetkel tegevusloa nõuetele vastavuse üle. On oluline, et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal tegutsemisel oleks tagatud ettevõtjate õiguskuulekus. Eksitav või vale teave võib kaasa tuua olulise kahju turu usaldusväärsusele ja takistada turu sujuvat ja kindlat toimimist. Vale, puuduliku või eksitava teabe põhjal läbi viidud järelevalve annab moonutatud pildi järelevalvesubjekti tegevusest, sh tema finantsilisest seisundist. Finantsinspektsioonil on õigus seega saada aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja, või krediidiostja juhtorgani liikmetelt või töötajatelt ning krediidiostja määratud esindajalt, krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juhtorgani liikmetelt või töötajatelt, krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja, krediidiostja, või krediidiostja määratud esindaja aktsionäridelt või osanikelt, samuti krediidiinkasso likvideerijalt või pankrotihaldurilt. Finantsinspektsioonil on õigus saada teavet ka kolmandatelt isikutelt, mh läbi viia uurimist istungina, kuhu on kutsutud kolmas isik. Sellisest kaasamisest ei tule teavitada menetlusosalist ehk krediidiinkassot tulenevalt vaadeldava paragrahvi lõikest 4. Selline teabe kogumine võib osutuda küll isikute põhiõigust andmete kaitsele riivavaks kuid finantsjärelevalve lähtub avaliku huvi ja turu stabiilsuse tagamise eesmärgist, mistõttu võib vastav teabe kogumine osutuda vajalikuks. Seda näiteks olukorras, kus muid kanaleid arvestades ei ole võimalik piisavalt andmeid koguda, kuid samas krediidisaajad ja avalikkus eeldab finantsjärelevalve poolset tegutsemist. Kui see ei kahjusta järelevalve teostamist, võib Finantsinspektsioon selgitada eelpool nimetatud isikutele teabe nõudmise eesmärke. Finantsinspektsioonil on õigus saada järelevalveks vajalikku teavet ka teistelt riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsusüksuse asutustelt, riigi põhiregistritest, riiklikest registritest ning riigi andmekogude vastutavatelt ja volitatud töötlejatelt. Ka direktiivi artiklite 21 ja 22 kohaselt peavad pädevatel järelevalveasutustel olema direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks vajalikud tõhusad volitused, s.h. vajaliku teabe hankimiseks ja kontrollimiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus edastatud info kontrollimiseks, või muu kahtluse korral, et rikutakse õigusnorme, teostada krediidiinkassoga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute kohapealset kontrolli, ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist ning nõuda krediidiinkassolt kõiki andmeid, mis on vajalikud krediidisaaja vahendite hoidmise nõuete täitmise kontrollimiseks ning juhtorgani liikmete ning aktsionäride ja osanike hindamiseks. Finantsinspektsioonil on õigus saada infot krediidiinkasso audiitorettevõtjalt ja krediidiinkasso siseaudiitorilt ning teha nendega koostööd. Põhjendatud juhul on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiasutuselt pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiinkasso ja tema klientide, krediidisaajate ja krediidihaldusteenuse osutajate, kellele on edasi antud krediidiinkasso ülesanded, kohta. Vastavalt KAS § 88 lõikele 41 on krediidiasutus kohustatud avaldama pangasaladuse Finantsinspektsioonile ja Finantsinspektsiooni kaudu välisriigi finantsjärelevalve asutusele õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas väärteomenetluse või muu sellesarnase menetluse läbiviimiseks. Paragrahviga 74 (Kohapealne kontroll) sätestatakse Finantsinspektsiooni õigused kohapealse kontrolli teostamisel KIKS-s sätestatud järelevalve ulatuses. Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus 56 teha krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud kooskõlas KIKS §-ga 43, asu- või tegevuskohas kohapealne kontroll. Säte tugineb direktiivi artiklil 22. Kohapealse kontrolli eesmärgiks on vastavalt lõikele 2 vajadus kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele või kui Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut. Finantsinspektsioon võib kohapealset kontrolli läbi viia ka teise EL liikmesriigi pädeva asutuse taotluse alusel. Lõikes 2 toodud alused ei ole ammendavad. Finantsinspektsioonil on õigus kohapealset kontrolli läbi viia ka muude järelevalveülesannete täitmiseks. Kohapealse kontrolli tegemiseks annab Finantsinspektsiooni juhatuse liige korralduse kooskõlas FIS § 221 lõike 1 punktiga 3, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk ja ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust. Finantsinspektsioon võib kohapealse kontrolli kohta antud korralduse kätte toimetada varem, kui kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, kuid samas on Finantsinspektsioonil kaalutlusõigus kohapealse kontrolli alustamisest järelevalve subjektile eelnevalt mitte teatada, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (kontrollija). Lõigete 4 – 6 kohaselt on kontrollijal suhteliselt laiad volitused kontrolli läbi viimiseks eesmärgiga võimaldada kontrollijale töökoht ja vajalik juurdepääs kogu ja igas vormis teabele. Kontrollijal on õigus piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid, s.h. vandeaudiitori aruanded ja vandeaudiitori eriotstarbelisi raportid kontrollitava aruannete kohta. Kontrollijal on õigus jälgida tööprotsesse, samuti nõuda suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt. Kontrollimine toimub pädeva töötaja juuresolekul, kes juhendab kontrollija vajalike dokumentide juurde. Lõike 7 kohaselt on kontrollija kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu jooksul pärast kohapealse kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon teeb kontrollitavale teatavaks. Eeltoodut tuleks käsitada n-ö ärakuulamisena HMS § 40 tähenduses. Lõige 8 sätestab, mis tähtaja jooksul on kontrollitaval võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kavandi kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Selgitused esitatakse kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis kooskõlas HMS § 40 lõikega 1. Lõike 9 kohaselt annab Finantsinspektsioon kohapealse kontrolli lõppakti mitte hiljem kui neli kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist kooskõlas FIS § 18 lõikega 2 pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist või nende tähtajaks mitteesitamist. Finantsinspektsiooni põhjendatud otsusega kinnitatud lõppakt, mis on kooskõlas haldusmenetluse seadusega käsitatav haldusaktina, toimetatakse kontrollitavale kätte. Muude finantsjärelevalve subjektide suhtes kehtiva õiguse kohaselt ei oma kohapealse kontrolli lõppakt iseseisvat regulatiivset toimet, s.t. ei tekita kontrollitavale kohustusi, mistõttu aktis väljatoodud puuduste ja rikkumiste kõrvaldamiseks on reeglina vaja koostada kohustav haldusakt ettekirjutuse näol. Nii haldusmenetluse kui järelevalvemenetluse läbiviimine peaks olema eesmärgipärane ja efektiivne, samuti võimalikult lihtne ja kiire, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kohapealse kontrolli materjalid, mis annavad põhjaliku teadmise kontrollitava majandustegevuse kohta, võivad olla/on väga mahukad, s.h. lõppaktis väljatoodud tõendid võivad olla väga olulise kaaluga. Kohapealse kontrolli lõppakti eraldi vormistamise ja lõppaktis toodud puuduste kohta eraldi haldusaktina vormistamise vahele võib jääda mitmeid kuid või isegi pikem ajavahemik ja faktiline olukord võib selle aja jooksul olla oluliselt muutunud. Kohapealse kontrolli protsess ja vastavate dokumentide koostamine kulutab põhjendamatult Finantsinspektsiooni ressursse ning ei ole ka kontrollitava vaates efektiivse lahendusega. Seetõttu on 57 võrreldes teiste finantsvaldkonna eriseadustega eelnõus välja töötatud kohapealse kontrolli lõppakti andmise kohta uus lähenemine. Lõike 10 kohaselt võib Finantsinspektsioon siiski pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud tähtaega kuni kahe kuu võrra, kui kontrollitava esitatud selgitused või muu oluline asjaolu vajab täiendavat hindamist. Krediidiinkassol on õigus sellisel juhul anda täiendavaid selgitusi ja esitada vastuväiteid. Kui lõppaktis tehakse vastaval perioodil olulisi muudatusi, peab Finantsinspektsioon saatma lõppakti uuesti kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks. Riigikohus on asunud seisukohale, et ärakuulamine peab toimuma haldusakti andmise protsessis (Riigikohtu Halduskolleegiumi otsus 14.03.2022. asjas 3-19-509). Lõike 11 kohaselt võib Finantsinspektsioon anda lõppaktiga kontrollitavale tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks tähtaja või määrata kontrollitavale muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha. Vaadeldav säte annab Finantsinspektsioonile mandaadi selles samas aktis sundida tuvastatud rikkumisi parandama või riske vähendama. Kui eelnevalt tehakse vastav nn hoiatus, võib Finantsinspektsioon määrata sunniraha lõppaktis toodud kohustuste tähtajaks täitmata jätmise tõttu. Kogu akti on sellisel juhul võimalik halduskohtus aga vaidlustada. Lõike 12 kohaselt on sätestatud sarnaselt muude finantsvaldkonna eriseadustega Finantsinspektsiooni õigus kohapealse kontrolli lõppakt või selle osa avalikustada, kui see on vajalik finantssektori usaldusväärsuse või läbipaistvuse seisukohalt või antud juhul just krediidisaajate huvidest lähtuvalt. Lõike 13 kohaselt juhul kui Finantsinspektsioon on viinud kohapealse kontrolli läbi teise liikmesriigi pädeva järelevalveasutuse taotluse alusel, teeb ta kontrolli tulemused viivitamata teatavaks päritoluliikmesriigi pädevatele järelevalveasutustele. Säte tuleneb direktiivi artiklist 22. Paragrahv 75 (Krediidiinkasso riskipõhine hindamine) sätestab krediidiinkasso riskipõhise hindamise põhimõtte. Riskipõhist hindamist tuleb kohaldada vaatamata sellele, et krediidihaldajatele ei ole kehtestatud kvantifitseeritavaid tegevusnäitajaid erinevalt krediidiasutustest ja investeerimisühingutest (nt usaldatavusnormatiive). Direktiiv artikli 22 lõikest 3 tuleneb, et pädevad asutused peaksid hindama riskipõhist meetodit kohaldades tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvate asjaolude vastavust õigusaktide nõuetele. Finantsinspektsioon hindab riskipõhist meetodit kasutades muuhulgas käesoleva seaduses sise- eeskirjade, sise-kontrolli, raamatupidamist ja krediidisaajate kaebuste registreerimise ja lahendamise korraldust. Riskipõhise meetodi kasutamisel võtab Finantsinspektsioon arvesse krediidiinkasso suurust, tema tegevuse mõju krediidi- ja selle järelturule ning tegevuse laadi, ulatust ja keerukust, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Eeltoodu tuleneb direktiivi artikli 22 lõikest 4 ja sama põhimõte on Finantsinspektsiooni tegevus üldpõhimõttena sätestatud FIS § 5 lõikes 2. Valdkonna eest vastutav minister (rahandusminister) võib kehtestada oma määrusega täpsemad krediidiinkasso tegevuse riskipõhise hindamise põhimõtted. Finantsinspektsioon peab riskipõhist meetodit kasutades tegema koostööd mh teiste riikide pädevate asutustega. Teabevahetuse korraldust reguleerivad vaadeldava paragrahvi lõiked 2–5. Kui krediidiinkasso päritoluriigi pädev asutus viib läbi krediidiinkasso riskipõhise hindamise, võib Finantsinspektsioon pärida hindamise tulemusi kui krediidiinkasso osutab Eestis teenust piiriüleselt või on Eestis asutanud filiaali või kui krediiti anti Eestis, kuid Eesti ei ole krediidiinkasso päritoluriik ega sihtriik. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on aga käesolevat riskipõhise hindamise läbiviimist piiritletud ehk see puudutab üksnes pankade poolt väljastatud krediiti. Paragrahv 76 (Eksperdi kaasamine) sätestab sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega järelevalve eesmärgil eksperdi kaasamise võimaluse. Vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 võib järelevalvemenetluses kaasata sõltumatu eksperdi, kellele kohaldub eelkõige haldusmenetluse seaduse § 58 39. Ekspert kaasatakse eriteadmisi nõudva asjaolu välja selgitamiseks, mida järelevalveasutus saab vajadusel kõrvutada teiste tõenditega, et oma seisukoht kujundada. Erinevalt muudest finantsvaldkonna seadustest, erakorralist audiitorkontrolli käesolevaga ette ei ole nähtud. Seda põhjusel, et krediidiinkassodele ei ole kehtestatud usaldatavusnormatiive ja vastavad tehingud/tegevused on võrreldes krediidiasutuste ja investeerimisühingutega nö lihtsamad ja seetõttu ka vastav aruandlus on eelduslikult lihtsam. Riskipõhist lähenemist kasutab ka Finantsinspektsioon koos kvalitatiivsete näitajatega. Kui kaasatud ekspert teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavaid asjaolusid, mida järelevalve ei palunud tal uurida või selgitada (nt kas teadmatusest või tähelepanematusest) teavitab ekspert Finantsinspektsiooni ka sellistest asjaoludest. Seega ekspert ei ole oma töös seotud Finantsinspektsiooni poolt antud ülesande piiridega, vaid peaks Finantsinspektsiooni teavitama kõigist olulistest asjaoludest, mis talle on antud asjas teatavaks saanud. Lisaks – finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave on konfidentsiaalne. Seega vastavalt FIS §-le 34 on ka Finantsinspektsiooni poolt finantsjärelevalve teostamisele kaasatud ekspert ja muu isik on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses konfidentsiaalset teavet, mis on temale teatavaks saanud seoses oma ülesannete täitmisega Finantsinspektsioonis ja neil on keelatud kasutada oma ülesannete täitmisega seoses teatavaks saanud konfidentsiaalset teavet erahuvides. Lõige 3 täpsustab, et ekspert on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses eeltoodud ülesannete täitmisega. Vastavalt lõikele 4 katab eksperdi tegevuse kulud Finantsinspektsioon. Paragrahv 77 (Ettekirjutus) sätestab ettekirjutuse tegemise alused. Finantsinspektsioon peab avalikes huvides tegutsemisel lähtuma seaduslikkuse põhimõttest ning kõik tema antud õigusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduse, muude seaduste ja seaduste alusel antud aktidega või ELi otsekohalduvate õigusaktidega. Finantsinspektsioonil kui erikorrakaitseorganil ja inspektsioonilise järelevalve teostajal on õigus teha ettekirjutus eelkõige kui on tuvastatud krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutajate või krediidiostjate tegevust reguleerivatest õigusaktidest või nende alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumine. Ettekirjutus tehakse õigusrikkumise tuvastamise tõttu või selle ära hoidmiseks, samuti krediidiinkasso mõjutamiseks, kui tema võetud riskid on oluliselt suurenenud, aga ka klientide või finantssektori kaitsmiseks üldisemalt, s.h. finantssektori läbipaistvuse tagamiseks (lõige 1). Ettekirjutuse tegemisele rakenduvad haldusmenetluse seaduse §-s 51 ja järgnevates sätetes haldusakti tegemisele sätestatud nõuded, kui käesolevast eelnõust ei tulene teisiti. Tuleb silmas pidada, et finantsjärelevalve on suunatud riskide ennetamisele (ohutõrjele mh abstraktsete ohtude korral) ja järelevalveasutuse sekkumisvolitused ei sõltu konkreetse õigusrikkumise toimepanemisest. Mida suurem on järelevalveasutuse kaalutlusruum krediidiinkasso tegevuse, tema klientide või finantssektori kui terviku huve või läbipaistvust ohustada võivate asjaolude hindamisega seotud halduse üksikaktide andmisel, seda laialdasem ja mahukam on sellise haldusakti põhjendamise kohustus. Vastavalt lõikele 2 tuleb ettekirjutust asuda viivitamata täitma ning seda ei peata ka kaebuse esitamine tehtud ettekirjutusele (lõige 3). Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon ei ole ette näinud teisiti. Ettekirjutuse mittetäitmisel rakendab Finantsinspektsioon sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras või eelnõus sätestatud muud tagajärge (nt krediidiinkasso tegevusloa kehtetuks tunnistamine). Paragrahv 78 (Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel) on seotud eelmise paragrahviga ja see sätestab Finantsinspektsiooni õigused ja kohustused ettekirjutuse tegemisel. Volitusnormid näitavad, milliseid avaliku võimu meetmeid võib pädev organ ülesande täitmiseks 59 rakendada. Tuleb silmas pidada, et ilma volituseta või volitust ületades antud haldusakt ei ole HMS §-st 63 tulenevalt tühine isegi ilmselges olukorras, kuid on õigusvastane ja tühistatav (HMS § 54). Õigused ettekirjutuse tegemisel lähtuvad krediidiinkasso tegevusloa nõuetest ning tegevusele sätestatud nõuetest ning erinevad ettekirjutuse sisuks olevad nõuded on loetletud käesoleva paragrahvi lõikes 1. Selle kohaselt on esmaseks võimaluseks piirata subjekti tehingute või toimingute tegemist, keelata või piirata krediidiinkasso või krediidiostja vara, sealhulgas kontode kasutamist või käsutamist, samuti keelata osaliselt või täielikult krediidiinkasso kasumist väljamaksete tegemine, mis on kiireimad meetodid rikkumiste takistamiseks või lõpetamiseksvõi asjakohasel juhul ennetamiseks. Säte tugineb direktiivi artiklil 22. Kui ettekirjutuses sätestatut ei arvestata, on Finantsinspektsioonil volitused rakendada veel rangemaid meetmeid – võimalus tegevusluba kehtetuks tunnistada, keelata filiaali tegevus või ka juht tagasi kutsuda. Finantsinspektsioon võib ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral rakendada sunniraha kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 80 (lõige 2). Paragrahv 79 (Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel) sätestab Finantsinspektsiooni volitused krediidiinkasso juhtorganite kokkukutsumiseks ja juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel. Antud paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni esindaja pädevuse ulatuse vastavatel koosolekutel. Finantsinspektsioonil on õigus osaleda krediidiinkasso nõukogu või üldkoosoleku koosolekul ja selleks tuleb koosoleku toimumisest Finantsinspektsiooni aegsasti – vähemalt kaks nädalat – ette teavitada. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette (lõige 1). Ettekirjutuse alusel krediidiinkasso juhtorgani kokkukutsumisel võib Finantsinspektsioon samuti saata oma esindaja sellele koosolekule kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli (lõige 3). Juhul, kui krediidiinkasso juhid ise ei pea oluliseks koosolekut pidada, on lõikega 2 antud Finantsinspektsioonile õigus nõuda koosoleku, sh üldkoosoleku, kokku kutsumist. Lõige 4 annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamist kohtu poolt, kui see ei ole kooskõlas seaduse või ühingu põhikirjaga. Seega juhul, kui juhtorganid otsustavad näiteks muuta krediidisaajatele teabe andmise protsessi ja selles ei arvestata seaduse nõudeid, on järelevalvel õigus äärmusliku meetodiga nõuda vastava otsuse kehtetuks tunnistamist. Samuti kehtib see juhul, kui juhatuse liikmeks valitakse isik, kes sellele ametikohale käesoleva seaduse kohaselt ei sobi. Paragrahv 80 (Sunniraha) sätestab Finantsinspektsiooni õiguse rakendada sarnaselt teistele finantssektori eriseadustele sunniraha ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras (lõige 1). Enne sunniraha rakendamist tuleb teha hoiatus. Hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena. Rakendatavad sunniraha määrad peaksid heidutama rikkujaid ja võtma ära võimaluse teenida rikkumiste arvelt olulist kasu. Halduskorras kohaldatavate rahaliste meetmete – sunniraha määrad arvestavad krediidiinkassodele rakendatavate väärteotrahvide suurust. Kuna asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 10 lg 2 kohaselt sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära seadus, on käesolevas eelnõu paragrahvis sätestatud sunniraha ülemmäärad (lõige 2), mis on proportsionaalsed teistes finantssektori eriseadustes sätestatud määradega ja mida võib finantssektoris pidada piisavalt mõjusaks. Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 10 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 eurot või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule. 60 Kui haldusakt jäetakse täitmata või see on täidetud ebakohaselt, on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 10 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust vastavalt viimasele kättesaadavale raamatupidamisaruandele, mis koosneb teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest, või summa, mis vastab kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule (lõige 3). 13. peatükk. Vastutus Üldist 2023. a. 22. veebruaril võeti vastu karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus millega vastavad muudatused jõustuvad 2023. a. 1. novembril. Eelnõuga täiendati karistusseadustiku üldosa, et oleks võimalik täita EL õiguses sätestatud nõudeid ja kohaldada konkreetsetes valdkondades (eeskätt finantssektor ja andmekaitse) teatud rikkumiste eest senisest oluliselt suurema rahatrahvi ülemmääraga väärteokaristusi.40 Seaduse muudatustega loobuti EL õiguses sätestatud kõrgemate trahvide ülemmäärade piiride sätestamisest karistusseadustiku (KarS) üldosas ning loodi selle asemel võimalus sätestada üldreeglist kõrvalekalduvaid trahvimäärasid karistusõiguse eriosas, s.t. eeskätt finantsvaldkonna eriseadustes. Seega võib KarS § 47 lõike 4 kohaselt võib alates 2023. a. 1. novembrist (arvestades reguleeritava valdkonna eripära) näha ette kõrgema rahatrahvi määra võrreldes nö tavapärasega (s.o. maksimaalne trahvisumma 1200 eurot füüsilise isiku trahvimisel ja juriidilise isiku puhul kuni 400 000 eurot). Lisaks muudeti ka juriidilise isiku vastutuse aluseid karistusseadustiku §-des 14 ja 371. Juriidiliste isikute süütegude eest vastutusele võtmisega on praktikas ilmnenud teatud probleeme. „Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt on juriidilise isiku vastutus tuletatud ehk derivatiivne vastutus. Seda on järeldatud KarS § 14 lõike 1 tekstiosast „mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt“. Riigikohus on selgitanud järgmist: „Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub KarS § 14 lõikes 1 sätestatud derivatiivse vastutuse põhimõttes.“41 Range derivatiivsusnõue s.t. igakordselt konkreetse füüsilise isiku tuvastamine, kelle käitumises on süüteo elemendid, on aga osutunud oluliseks probleemiks finantsvaldkonna väärteomenetlustes, kuna õigusnormid kehtestavad käitumisnormid finantssektori ettevõtjale (nt. täitma kapitalinõudeid), kuid samasisulist kohustust ei olegi võimalik ühelegi füüsilisele isikule või ei ole samasisulist kohustust asetatud ühelegi füüsilisele isikule (nt. järelevalvelise aruandluse esitamise kohustus on ettevõtjal). KarS § 14 lõike 2 muudatustega nähakse ette täiendav vastutuse omistamise alus tegevusetuse korral, mille kohaselt vastutab juriidiline isik KarS § 14 lg-s 1 sätestatud alustel tegevusetuse eest sõltumata sellest, kas juriidilise isiku kõrval on õiguslikult kohustatud tegutsema ka vastav organ või isik. Seadusesse lisati täiendavaid organisatsioonilise vastutuse elemente, s.t. karistusõiguslik etteheide seisneb organisatsioonilistes puudustes, mis võimaldasid õigusvastast tegu.42 See muudab menetluse märksa kiiremaks ja paindlikumaks. Juriidilise isiku süüteovastutus saab aga endiselt järgneda üksnes koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo korral, kuid deliktistruktuuri elemente ei pea alati tuvastama 40 Vt täpsemalt: Seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu teiseks lugemiseks https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1bfa1944-2de6-449d-a788-887bc84cfd0f/karistusseadustiku- muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus-euroopa-liidu-oigusest-tulenevad-rahatrahvid 41 Vt. täpsemalt J.Sootak, S-K. Kärner, M.Kärner. „Juriidilise isiku kriminaalvastutus Eesti karistusõiguses: praegune seis ja võimalikud arengud“. Juridica 2022, nr 9-10, lk. 690 – 691. 42 Küsida tuleb, kas juriidilisele isikule on midagi võimalik ette heita või mida oleks samas valdkonnas nõutavat hoolsust üles näidanud juriidiline isik teisiti teinud. Vt täpsemalt samas lk. 702. 61 ühe füüsilise isiku põhjal. Juriidilise isiku huvides teo toimepanemine ei tähenda üksnes varalise kasu saamist. Teatud valdkonnaspetsiifilisi tegutsemiskohustusi (nt finantsvaldkonnas) võib olla keeruline näidata, et konkreetse nõude täitmata jätmine oli juriidilise isiku huvides. Juhul kui regulatsioon on mõeldud kohalduma just juriidilise isiku tegevusele (nt krediidiinkasso tegevusele), peaks nõuete rikkumine olema juriidilisele isikule omistatav ka siis, kui see ei olnud tema huvides selle sõna üldkeelelises tähenduses. Karistusõiguslik etteheide on õigustatud seetõttu, et nõudeid rikkudes jäeti üles näitamata antud valdkonnas ettevõtjalt käibes nõutav hoolsus (nt finantsvaldkonnas nõutav kõrgendatud hoolsuskohustus) ja ohustati seetõttu kaitstavat õigushüve. KarS § 14 uue redaktsiooni kohaselt vastutab juriidiline isik ka siis, kui süütegu pannakse tema huvides või tema õiguslikke kohustusi rikkudes toime mistahes isiku poolt juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja korraldusel või kui rikkumine sai võimalikuks juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Lisaks eeltoodule pikendati väärteoasjade aegumistähtaegu. KarS § 81 lg 3 kohaselt on alates 1.11.2023.a. väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe selle eest ette kuni viieaastast aegumistähtaega. Väärteotrahvide tõstmine finantssektori eriseadustes, sh käesolevas eelnõus Finantsjärelevalve peamine ülesanne on finantsturul ennetada võimalikke liigseid riske ja õigusrikkumisi. Seetõttu eelistatakse probleemide edasise süvenemise ja suurema kahju ärahoidmiseks kasutada pigem ennetavaid mittekaristuslikke meetmeid – haldusmeetmeid (nt tähelepanu juhtimine märgukirjaga, ettekirjutuse tegemine ja sunniraha sissenõudmine). Väärteomenetluse algatamise võimalus on vajalik eelkõige olukorras, kus rikkumine on toimunud ja kahjulik tagajärg saabunud, s.o. ennetavaid meetmeid ei ole võimalik kasutada. Finantsvahenduses ja seega ka finantsteenuste pakkumisel on kõige olulisem ressurss raha, s.h. avalikkuselt või konkreetsetelt kreeditoridelt kaasatud rahalised vahendid. EL-i õigus näeb ette, et finantssektori rikkumistele sekkutakse ning seda läbi trahvi, mis peab olema efektiivne, proportsionaalne ning hoiatav. Pädeva järelevalveasutuse määratavad trahvid peavad olema piisavalt suured, et balansseerida loodetavat kasu. Trahvisumma suurus peaks olema heidutava mõjuga ka kõige suurema käibega finantsturuosalisele. Sisuliselt on need alused sätestatud ka käesoleva eelnõu aluseks oleva direktiivi artikli 23 lõigetes 2 ja 3. Seega finantsvaldkonnas ei taga madalad rahatrahvid vajalikul määral turu sujuvat ja usaldusväärset toimimist ega finantsteenuste tarbijate ja teiste klientide huvide kaitset. Näiteks on tõenäoline, et finantssektori kontekstis suhteliselt madal rahatrahvi ülemmäär ei võimalda alati kinni pidada põhimõttest, et õigusrikkumise toimepanemine ei tohi anda võimalust tulu teenimiseks. Madalad trahvimäärad ei taga ka üldpreventiivsete eesmärkide saavutamist. Trahvisumma suurusel peaks olema turuosalistele hoiatav mõju, sest vastasel juhul oleks nö õiguskorda rikkuda odavam kui trahvi tasuda. Madalad trahvimäärad võivad soodustada samuti regulatiivset arbitraaži erinevate liikmesriikide vahel. Kuna vähese õiguskuulekusega isik valib suure tõenäosusega oma tegevuseks EL liikmesriigi, kus kehtivad leebemad nõuded ja madalamad karistusmäärad ning see võib omakorda mõjutada ebasobivas suunas konkurentsiolukorda finantsturul või tuua kaasa muid negatiivseid arenguid. Lisaks eelnimetatud KarSi muudatusele võeti 2023. a. 22 veebruaril vastu ka audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seadus (finantsvaldkonna väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused)43, millega tõsteti olulisel määral 43 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/aece8f34-146c-41f6-b3fd-90402dfdd470/audiitortegevuse- seaduse-finantskriisi-ennetamise-ja-lahendamise-seaduse-ning-teiste-seaduste-muutmise-seadus-finantsvaldkonna- vaarteokaristuste-reform-eli-oigusest-tulenevad-karistused 62 finantsvaldkonnas toime pandud õigusrikkumiste eest määratavaid väärteokaristusmäärasid sisuliselt kõikides finantssektori eriseadustes. Need muudatused jõustuvad samuti 2023. a. 1. novembril. Näiteks aruande või muu teabe avalikustamata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise eest võidakse väärteomenetluses karistada asjaga seotud füüsilisi isikuid rahatrahviga kuni 5 mln eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Samuti võidakse karistada näiteks krediidiasutust, makseasutust või investeerimisühingut rahatrahviga kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. Seega tõusid finantsvaldkonnas väärteo eest määratavad karistusmäärad olulisel määral ja uued määrad on nüüd rohkem kooskõlas ka EL õigusega. Ka direktiiv 2021/2167 näeb ette, et pädevatel järelevalveasutustel on volitused uurida direktiivi ülevõtvate seaduste rikkumisi, s.h. määrata halduskaristusi. Direktiivi artikkel 23 lõige 1 eeldab, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta mh puuduliku töökorralduse või järelevalve eest. Juriidilise isiku vastutusele võtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutusele võtmist, kui seaduses on ette nähtud ka füüsilise isiku vastutus. Eelöeldu ei piira liikmesriikide õigust näha ette asjakohaseid kriminaalkaristusi. Nagu eespool juba märgitud, siis direktiivi artikli 23 lõike 2 ja 3 kohaselt peavad halduskaristused olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning tagatud peab olema karistuste mõjus rakendamine. Menetlus on mõjus ja efektiivne, kui see ei võta aega aastaid ning seejuures on tegemist küllaltki lihtsa menetlusega arvestades valdkonna eripärasid. Trahvid on mõjusad ja hoiatavad, kui nad on piisavalt suured arvestades ettevõtja majandustegevuste mahtu ja organisatsiooni. Väärteotrahvi puhul saab rääkida hoiatava mõju olemasolust juhul, kui on kehtestatud piisavalt pikk aegumistähtaeg, et pädev asutus suudaks üleüldse tuvastada rikkumise ning läbi viia vastava menetluse. Seda ilma, et oleks oht, et rikkumine on avastamise hetkeks juba aegunud või kohe-kohe aegumas. Ja samuti aitab see vältida võimalust, et ettevõtja võtab riski rikkuda seadust, teades, et rikkumine avastatakse alles siis, kui süütegu on juba aegunud või kohe aegumas. Krediidiinkasso või krediidiostjate poolt toime pandud teokoosseisude ja karistusmäärade sätestamisel on seega arvestatud eelkirjeldatud EL finantsvaldkonna regulatsioone ning karistusseadustiku üldosa ja ka muude finantsvaldkonna seaduste muudatusi. Paragrahv 81 (Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse andmete säilitamise kohustuse rikkumise eest. Andmete säilitamise kohustus on sätestatud KIKS § 45 lõikes 2, mis näeb ette krediidiinkasso kohustuse säilitada krediidiostja või krediidisaajaga peetud asjakohane kirjavahetus ning krediidiostjalt iga viivises oleva krediidilepingu või nõude kohta saadud juhised vähemalt viis aastat, kuid mitte kauem kui kümme aastat pärast krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot. Karistusõiguslik etteheide on õigustatud seetõttu, et nõudeid rikkudes jäeti üles näitamata finantsvaldkonna ettevõtjalt finantsvaldkonnas nn käibes nõutav kõrgendatud hoolsus. Kui krediidiinkasso ei säilita eelpool loetletud teavet (s.o. tegevusetus), võib see kaasa tuua rasked tagajärjed, s.h. krediidisaajate olulistele huvidele ja teabe säilitamise kohustuse rikkumine takistab efektiivset finantsjärelevalvet. Paragrahv 82 (Krediidiinkasso tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine eest. Krediidiinkasso võib krediidihaldustegevuse osaliselt kirjaliku lepingu alusel edasi anda krediidihaldusteenuse osutajale tingimusel, et krediidiinkasso jääb täielikult vastutavaks kõigi KIKS-st ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise eest ja kui on täidetud KIKS §-s 43 sätestatud tingimused. Karistusõiguslik etteheide ja kõrged trahvimäärad on põhjendatud seetõttu, et reeglina võib finantsvaldkonnas tegutseda vaid ettevõtja, kelle suhtes kehtivad kõrgendatud nõuded ja kellele pädev järelevalveasutus on andnud tegevusloa. Kui 63 krediidiinkasso rikub tegevuse edasiandmise nõudeid, võib see kaasa tuua rasked tagajärjed, s.h. krediidisaajate või ka krediidiostjate olulistele huvidele. Tegevuse edasiandmise tingimuste rikkumine võib olulisel määral takistada efektiivset finantsjärelevalvet ja tekitada krediidijärelturul negatiivseid arenguid. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema turuosalistele hoiatav mõju. Paragrahv 83 (Krediidiinkasso sise-eeskirjade nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse sise-eeskirjade kehtestamisega seotud nõuete rikkumise eest. KIKS sätestab üksikasjalised nõuded krediidiinkasso sise-eeskirjadele. Krediidiinkasso juhatus on kohustatud kehtestama asjakohased sise- eeskirjad ja menetlused, et tagada krediidiinkasso tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiinkasso juhtide otsuste täitmise, samuti teenuste õigus- ja korrapärase osutamise (vt täpsemalt KIKS § 41 selgitused). Väärteo koosseis on kohaldatav nii füüsilisele isikule (s.o. krediidiinkasso juhid ja töötajad) või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes. Juriidilise isiku vastutus puuduliku töökorralduse või järelevalve eest tugineb direktiivi artikli 23 lõikele 1. Seejuures tuleb puudulikku töökorraldust või järelevalvet sisustada finantsvaldkonna spetsiifilistest kõrgendatud hoolsuse nõuetest lähtuvalt. Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui jäetakse sise-eeskirjad täielikult või osaliselt kehtestamata) või kehtestatud sise-eeskirjad ei vasta seaduse nõuetele (nt kui juhatuse poolt kinnitatud sise- eeskiri ei vasta nõuetele – kui ilmselgelt ei taga need krediidisaajate kaitset, õiglast ja hoolsat kohtlemist (vt täpsemalt KIKS § 41 lg 4 p 16). Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, sh nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju. Paragrahv 84 (Krediidiinkasso sisekontrolli nõuete rikkumine) sätestab vastutuse KIKS §-s 42 sisekontrolli nõuete rikkumise eest. Krediidiinkassos peab olema loodud ja rakendatud piisav sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada krediidiinkasso tegevuse vastavus kehtivatele sise-eeskirjadele, õigusaktidele ja vastuvõetud otsustele krediidiinkasso kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel ja mille toimimise eest vastavad krediidiinkasso juhid. (vt täpsemalt KIKS § 42 selgitusi). Väärteokoosseis on kohaldatav nii füüsilisele isikule (s.o. krediidiinkasso juhid ja töötajad) või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes. Juriidilise isiku vastutust puuduliku töökorralduse või järelevalve eest tugineb samuti direktiivi artikli 23 lõikele 1. Seejuures tuleb puudulikku töökorraldust või sise-kontrolli nõudeid sisustada finantsvaldkonna spetsiifilistest kõrgendatud hoolsuse nõuetest lähtuvalt. Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui jäetakse sise-kontrolli sise-eeskiri täielikult või osaliselt kehtestamata või seaduse nõuetele vastav sise-audiitor määramata) või ka tegevus (nt töökorraldusega takistatakse sisekontrolli tegemist). Sise-kontrolli nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju. Paragrahv 85 (Krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine) sätestab vastutuse krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumise eest. KIKS § 60 kohaselt peab 64 krediidiinkasso sise-eeskirjadega kehtestama krediidisaaja kaebuse registreerimise korra ja ette nägema toimiva ja läbipaistva protseduuri krediidisaajate esitatud kaebuste mõistlikuks ja kiireks lahendamiseks. Krediidisaajate esitatud kaebuste registreerimise ja lahendamise eest ei tohi krediidiinkasso võtta tasu. Sarnaselt muude süüteo koosseisudega on ka see väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Säte tugineb direktiivi artikli 23 lõike 1 punktile j. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot. Paragrahv 86 (Teabe esitamata jätmine) sätestab vastutuse käesolevas seaduses sätestatud teabe Finantsinspektsioonile esitamata jätmise eest. KIKS sätestab mitmeid kohustusi krediidiinkassodele või krediidiostjatele edastada Finantsinspektsioonile aruandeid, teavet, dokumente (eelkõige KIKS §-d 49, 63, 64 ja 69). Tulenevalt finantsvaldkonna spetsiifikast on teabe edastamise, mitte edastamise, vale teabe jmt teabega seotud õigusrikkumised eriti ohtlikud. Sellised õigusrikkumised võivad kaasa tuua rasked tagajärjed avalikele huvidele, s.h. kahjustada finantsturu usaldusväärsust ja selle sujuvat toimimist. Kahjustada võivad saada mh krediidisaajate olulised huvid ja teabe esitamise kohustuse rikkumine takistab efektiivset finantsjärelevalvet. Kui krediidiinkasso ei esita aruannet või muud teavet, siis on teokoosseis täidetud tegevusetusega. Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete avalikustamata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsendiga krediidiinkasso aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju. Paragrahv 87 (Krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumine) sätestab vastutuse krediidiostja poolt krediidihaldaja või esindaja määramise kohustuse rikkumise eest. KIKS § 3 lõige 5 ja § 62 sätestavad teise liikmesriigi krediidiostja ja ka kolmanda riigi krediidiostja kohustused seoses tarbijaga sõlmitud krediidilepingu haldamiseks krediidiinkasso, krediidiasutuse või krediidiandja nimetamisega. Sarnaselt muude käesolevas eelnõus toodud süüteo koosseisudega on ka see väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, siis võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot. Paragrahv 88 (Krediidisaajale teabe esitamise nõuete rikkumine) sätestab krediidiostja, krediidiinkasso või nende nimel tegutseva isiku vastutuse loovutatud nõuete kohta krediidisaajatele KIKS § 59 sätestatud teabe nõuetekohaselt edastamata jätmise eest. Tarbijakaitse tase, mis on EL-is nö tagatud direktiiviga 93/13/EMÜ ning direktiividega 2008/48/EL ja 2014/17/EL, tähendab, et krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu loovutamine krediidiostjale ei tohiks mingil viisil mõjutada EL õigusega tarbijatele antud kaitse taset. Seepärast peaksid krediidiostjad ja krediidihaldajad järgima algse krediidilepingu suhtes kohaldatavat EL ja liikmesriikide õigust ning krediidisaajal peaks säilima samal tasemel kaitse, nagu on ette nähtud kohaldatava EL ja liikmesriigi õigusega või nagu on ette nähtud EL või liikmesriigi kollisiooninormidega. Eeltoodust tulenevalt ei tohiks krediidisaajate õigused loovutatud nõuetest teabe saamisel olla vähem kaitstud kui muude asjakohaste õigusnormide kohaselt. Sarnaselt muude KIKS-s toodud süüteo koosseisudega on ka vaadeldav väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele 65 isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes. Õigusrikkumine seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalvetegevuse korraldamatusega. Teo koosseisu võib kuuluda nii tegevusetus (nt kui konkreetne töötaja jätab ettenähtud töökohustused täielikult või osaliselt täitmata) või ka tegevus – nt edastatakse tegelikkusele mittevastavat teavet. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat, või muud pädevalt nimetatud esindajat, karistada rahatrahviga kuni 100 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiostja või krediidiinkasso, siis võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot. Paragrahv 89 (Teises lepinguriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse rikkumine) sätestab vastutuse teises liikmesriigis või kolmandas riigis krediidihaldustegevusega seotud kohustuse rikkumise eest. KIKS §-des 17–23 sätestatakse üksikasjalised nõuded krediidiinkasso piiriülesele tegevusele nii teises liikmesriigis kui kolmandas riigis. Sarnaselt muude käesolevas eelnõus toodud süüteo koosseisudega on ka see väärteo kooseis kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 100 000. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 1 mln eurot. Paragrahv 90 (Krediidisaaja rahaliste vahendite hoidmise nõuete rikkumine) sätestab krediidiinkasso vastutuse krediidisaajate rahaliste vahendite vastuvõtmise keelu rikkumise eest, kui krediidiinkasso ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud tingimusi. Selle kohaselt on krediidiinkasso kohustatud avama eraldi maksekonto krediidisaajate rahaliste vahendite hoidmiseks kui selline tegevus on krediidiinkasso tegevusloa saamiseks esitatud dokumentides kavandatud ja Finantsinspektsioon on tegevusloaga andnud krediidiinkassole sellise õiguse. Sisuliselt on tegemist tegevusloa nõuete olulise rikkumisega ja seetõttu on sätestatud paralleelselt haldusmeede – vastavalt käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punktile 5 on võimalik sellise rikkumise korral krediidiinkasso tegevusluba kehtetuks tunnistada. Krediidiostja ja krediidiinkasso vahel sõlmitud lepingust võib tuleneda, et krediidiinkasso võib krediidisaajate poolt tasutud raha enne selle üle kandmist krediidiostjale hoida eraldi kontol. Krediidiinkasso ei või neid kasutada oma majandustegevuses, sealhulgas ka juhul kui krediidiinkasso on sõlminud krediidiostjaga krediidihalduslepingu, mis näeb ette vastavate vahendite vastuvõtmist krediidisaajatelt. Väärteo kooseis on kohaldatav nii füüsilisele isikule või/ja krediidiinkasso kui juriidilise isiku suhtes, mis seostub juriidilise isiku olulisel määral puuduliku töökorralduse või järelevalve tegevuse korraldamatusega. Säte tugineb direktiivi artikli 23 lõike 1 alapunktil l. Heidutamise eesmärgil on põhjendatud kõrge karistusmäära kehtestamine. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, siis võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest. Paragrahv 91 (Krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumine) sätestab vastutuse krediidiinkassos olulise osaluse omandamise korra rikkumise eest. Olulise osaluse omandamise reeglistik on üldjuhul kõikides finantsvaldkonna seadustes sarnane. Olulise osaluse omandamise nõuded on tegevusloa andmise ja tegevusloa olemasolu eelduseks olevad tingimused. Nõuete eesmärgiks on tagada, et asutatava või omandatava ettevõtja juhtimine on usaldusväärne, arvestades suuraktsionäri või suurosaniku tõenäolist mõju ettevõtja juhtimise kvaliteedile. Rahvusvaheliste aktsepteeritavate põhimõtete ja EL õiguse kohaselt peab finantsvaldkonnas tegutseva ettevõtja aktsionäride või osanike nn ring olema läbipaistev igal ajahetkel. Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva seaduse §-s 32 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos osaluse omandamise, selle võõrandamise või krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni 66 ettekirjutuse vastaselt krediidiinkassos hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest võidakse krediidiinkasso juhti või töötajat karistada rahatrahviga kuni 300 000 eurot. Kui sama teo on toime pannud krediidiinkasso, võidakse juriidilist isikut karistada rahatrahviga kuni 3 mln eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest. Trahvisumma suuruse määratlemisel on arvestatud üldpreventiivsete eesmärkide saavutamise vajadust. Trahvisumma suurusel peaks olema kõigile turuosalistele, nende juhtidele ja töötajatele hoiatav mõju. Paragrahv 92 (Aegumine) sätestab vastava aegumistähtaja. KarS § 81 lõike 3 kohaselt on üldreegliks 2 aastane aegumistähtaeg. 2023 .a 1. novembril jõustuva redaktsiooni kohaselt võib seaduses ette näha maksimaalselt kuni 5-aastase aegumistähtaja (s.o. kolme-, nelja- või viieaastase aegumistähtaja). Arvestades finantsvaldkonna spetsiifikat, siis on õigustatud pikema aegumistähtaja sätestamine. Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on seega kolm aastat. Paragrahv 93 (Menetlus) sätestab, et käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon. Direktiivi 2021/2167/EL artikli 22 lõike 1 kohaselt peab liikmesriigi pädeval asutusel olema õigus määrata karistusi ja võtta muid meetmeid vähemalt direktiivis ettenähtud õigusrikkumiste korral. Kooskõlas FIS § 6 lõike 1 punktiga 41 on Finantsinspektsiooni ülesandeks ning tal on volitused olla seadustes ettenähtud juhtudel ja korras väärtegude kohtuväline menetleja. Võrreldes eelmise eelnõu versiooniga on siia lisatud täiendus, mille kohaselt käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat. 14. peatükk. Rakendussätted Antud peatüki 1. jaos §-ga 94 (Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega) nähakse ette rakendussätted hetkel tegutsevatele isikutele, kes osutavad krediidihaldusteenust. Võrreldes varasema eelnõu versiooniga nähakse ette pikem rakendusperiood nendele krediidihaldajatele, kes tegelevad mitte- pankade (krediidiandjate) poolt väljastatud viivisnõuete haldamisega. Need isikud peavad saama tegevusloa hiljemalt 2024. a. 31. detsembriks kui nad soovivad antud tegevusalal edasi tegutseda. Mis puudutab krediidiasutuste poolt väljastatud viivises olevate laenude haldamist, siis selles osas nn ajapikendust anda ei saa, kuna direktiiv näeb ette, et nende haldamisega tegelevad isikud peavad tegevusloa alusel tegutsema alates 2024. a.29. juunist. 3.2. MUUDATUSED FINANTSINSPEKTSIOONI SEADUSES Paragrahviga 96 sätestatakse FIS-i muudatused. FIS § 2 lõiget 1 muudetakse selliselt, et samas sätestatud seaduste loetletu täiendatakse KIKS-ga, mis annab Finantsinspektsioonile pädevuse ja üldised volitused järelevalve teostamiseks viimati nimetatud seaduse subjektide üle. FIS § 38 lõike 2 muutmine - Finantsinspektsiooni järelevalvesubjekti järelevalvetasu koosneb FIS-is sätestatud (i) fikseeritud kapitaliosast (mida tulude prognoosimise ja planeerimise protsessis ei saa muuta); ja (ii) mahuosast, mis kehtestatakse kalendriaastaks protsendina seaduses etteantud (protsendi) vahemikest ning konkreetse subjekti liigi arvestusaluseks olevast näitajast (nt vara, preemiad, maksete mahud, krediidijääk jmt). Iga-aastase täpse kohaldamisele kuuluva mahuosa määra kehtestab rahandusminister oma määrusega 15 päeva jooksul pärast Finantsinspektsiooni eelarve kinnitamist Finantsinspektsiooni nõukogu poolt (FIS § 40 lg 1). Muudatusega tagatakse, et krediidiinkassod maksavad samuti järelevalvetasu kapitali- ja mahuosa. FIS § 38 lõike 3 muutmise tulemusena peavad välisriigi äriühingu Eesti filiaalid, kes tegutsevad krediidiinkasso tegevusalal maksma üksnes järelevalvetasu mahuosa. 67 FIS § 38 lõike 7 täiendamine teise lausega – kehtiv lõige 7 näeb ette, et järelevalvesubjekt, kes tegutseb mitmel tegevusalal, maksab järelevalvetasu üksnes ühe järelevalvesubjektina (nt võib krediidiasutus tegeleda lisaks ka investeerimisteenuste osutamisega, aga sel juhul ei ole tal täiendavalt vaja investeerimisühingu tegevusluba). Praktikas ei ole aga kohati selge, et kui subjekt tegutsebki mitmel tegevusalal, siis mis on see nn põhitegevusala, mille alusel ta peab järelevalvetasu maksma. Seepärast lisatakse siia lõikesse täiendav lause, millega sätestatakse, et subjekt peab maksma järelevalvetasu selle arvestuse alusel, mille kohaselt tema järelevalvetasu tuleks suurim. FIS § 39 muutmine. FIS § 39 lg 1 reguleerib, kuidas määrata järelevalvetasu kapitaliosa. FIS § 39 lõike 1 täiendamine punktiga 7 – selle kohaselt on krediidiinkasso järelevalvetasu kapitaliosa summa, mis võrdub ühe protsendiga suurusest, mis on sätestatud KIKS §-s 46 (mis on seega 50 000 eurot). Ehk antud juhul on kapitaliosa summa siis 1% x 50 000 eurot = 500 eurot. FIS § 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22, mis näeb ette alused, kuidas arvutada krediidiinkasso mahuosa järelevalvetasu. Järelevalvetasu mahuosa määrade kehtestamisel erinevatele järelevalvesubjektide gruppidele tuleb arvestada nende tegevuse mahtusid ja kasumlikkust ja hinnata nende järelevalvele kuluvat ressurssi. Järelevalvetasu määramisel tuleb lähtuda eeldusest, et järelevalvetasu ei oleks subjekti jaoks ülemäära koormav. Kui eelmise eelnõu versiooni kohaselt oli arvestuse aluseks krediidiinkasso äritulude maht (ühe aasta kohta), siis tulenevalt eelnõu kohta laekunud tagasisidest on seda muudetud ja uus alus on rohkem inkasso tegevusega arvestav – ehk uus arvestusalus on krediidiinkasso hallatavate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete koondjääk. Muudetakse FIS § 41 lõiget 5, millega nähakse krediidiinkassode puhul ette, et järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku eelmise aasta kasumiaruandes kajastatud tema poolt hallatavate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma. Sarnaselt eelmisega tehakse samasisuline muudatus FIS § 42 lõikes 5, mis näeb ette, et järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku eelmise aasta kasumiaruandes kajastatud tema poolt hallatavate krediidilepingute või nendest tulenevate nõuete koondjäägi kogusumma. Muudetakse FIS § 43 lõikeid 6 ja 8, mis näevad ette järelevalvetasude maksmise välisriigi filiaalide puhul. FIS § 43 lõige 5 näeb ette nö üldreegli, et rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal tasutakse järelevalvetasu lõppmakse üksnes kapitaliosa ulatuses. Lõige 6 näeb ette sellest erandi välisriigi krediidiinkasso filiaalile, mille kohaselt tasub see subjekt rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab tema poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale pooles ulatuses. Lõige 8 näeb ette omakorda täiendava erandi, mille kohaselt välisriigi krediidiinkasso filiaal tasub rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta teisel poolaastal järelevalvetasu lõppmakse summas, mis vastab tema poolt tasutava järelevalvetasu kapitaliosale veerandi ulatuses. Muudatused FIS §-s 453 ja §-s 454 kajastavad juba neid muudatusi, mis on ette nähtud hetkel samuti menetluses oleva krüptovaraturu seaduse eelnõuga. Kuna mõlemad eelnõud on paralleelselt menetlemisel, siis tuleb vastavaid sätteid nö dubleerida (ja lõplikult tehakse korrektsed menetlused Riigikogus). Sisu osas nähakse aga siin krediidiinkasso tegevusluba taotlevale isikule ette tegevusloa taotlemise menetlustasu. Sarnaselt teiste subjektidega (v.a. krediidiasutuste puhul) saab krediidiinkasso tegevusloa taotlemisel vastav menetlustasu olema 3 000 eurot (eelnimetatud krüptovaraturu seaduse eelnõuga tõuseb see krediidiasutuste puhul 5 000 euroni ja teiste subjektide puhul siis 3 000 euroni). 68 3.3. MUUDATUSED FINANTSKRIISI ENNETAMISE JA LAHENDAMISE SEADUSES FELSi on vaja muuta nn kriisilahendusdirektiivi 2014/59/EL44 tehnilistest muudatustest tulenevalt. Muudetav kriisilahendusdirektiiv (edaspidi ka BRRD) sätestab meetmed, et tagada valmisolek pankades ja pangandusgruppides võimaliku kriisi efektiivseks lahendamiseks. Need meetmed on Eesti õigusesse üle võetud FELSi. Näiteks peavad pangad finantskriisi ennetamiseks ja lahendamiseks igal ajal täitma omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme nõuet ehk miinimumnõuet (arvutatakse FELS 2. peatüki 2. jao alusel) ja iga pank peab koostama finantsseisundi taastamise kava (meetmed finantsseisundi taastamiseks pärast selle olulist halvenemist), samuti koostab Finantsinspektsioon panga või pangandusgrupi jaoks kriisilahendkava, mis peaks aitama saneerida raskustesse sattunud panka kõige efektiivsemal viisil. Käesoleva eelnõuga üle võetavad kriisilahendusdirektiivi muudatused on osa EL õiguse muudatuste paketist, mida nimetatakse ka nn Daisy Chain45 ettepanekuks. Paketi põhiosaks on otsekohalduva nn pangandusmääruse (EL) nr 575/201346 (edaspidi ka CRR) muudatused pankade kahjumite katmise võime arvutustes, et vältida kriisi lahendamiseks tarvilike omavahendite ja kõlblike kohustuste grupisisest topelt arvesse võtmist. Selliselt tõhustatakse omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kohaldamist. Samuti täpsustatakse paketiga globaalsete süsteemselt olulistele pankade47 teatud kriisilahendamise strateegia (mille kohaselt võib kriisilahendusmenetluse algatada rohkem kui ühe grupi üksuse suhtes) rakendamisega seonduvat ja sellisel juhul tuleb võtta arvesse kõiki globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate osaks olevaid kolmanda riigi selliseid üksusi, mis juhul, kui nad oleksid olnud ELis asutud, kvalifitseeruks kriisilahendussubjektiks48. Selliste EL kriisilahenduse raamistiku täpsustustega peaks edaspidi olema paremini tagatud, et kui pangad ei ole enam finantsiliselt elujõulised ja nende suhtes algatatakse seejärel kriisilahendusmenetlus, toimub kõnealuste pankade kahjumi katmine ja rekapitaliseerimine erasektori vahendite abil. Paketiga parandatakse ka erinevate EL õigusaktide omavahelist kooskõla. FELSis tehtavad muudatused loovad parema EL õigusaktide omavahelise kooskõla ja tagavad nende ühesuguse rakendamise liikmesriikides. Kriisilahendusdirektiivi BRRD täpsustused lisati algsele Daisy 44 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190—348). 45 Ahelmeetodiks nimetatakse keerulise struktuuriga kriisilahendusalustes gruppides sisemise omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kaudset täitmist kõlblike instrumentidega. See metoodika võimaldab kahjumi nõuetekohast ülekandmist tütarettevõtjatelt läbi vahepealse emaettevõtja oma põhiemaettevõtjale ja kapitali nõuetekohast ülekandmist kõnealuselt emaettevõtjalt läbi ahela tütarettevõtjatele. Muudatuste paketiga tagatakse, et tütarettevõtja kahjumikatmisvõimet ei võetaks arvesse ka vahepealse emaettevõtja sisemise omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmisel, samuti tagatakse, et tulemus oleks samaväärne tütarettevõtjate emiteeritud kõlblike instrumentide otsese märkimisega põhiemaettevõtja poolt. Ahelmeetodit puudutavad muudatused tehti otsekohalduvasse määrusesse (EL) nr 575/2013. 46 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013 mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1—337). 47 Globaalsete süsteemselt oluliste pankade (Global Systemically Important Banks, G-SIB) loetelu koostab ja avaldab Finantsstabiilsuse nõukogu (Financial Stability Board, FSB) Baseli Pangajärelevalve Komitee (Basel Committee on Banking Supervision, BCBS) metoodika alusel. 2022 aasta loetlus oli sellised panku 30 (link loetelule). 48 Kriisilahendussubjekt on lihtsustatuna ELis asutatud pank, kelle suhtes on Finantsinspektsioon kriisilahenduskavas ette näinud kriisilahendusmeetme. Kriisilahenduskava koostab Finantsinspektsioon iga panga kohta ja selles sätestatakse valikud kriisilahendusmeetmete või -õiguste rakendamiseks, kui tingimused kriisilahendusmenetluse algatamiseks on täidetud. Finantsinspektsioon võib kriisilahendusmeetmena nt määrata erihalduri või nõuda aktsiate võõrandamist, vara eraldamist, sildasutuse loomist ja kohustuste teisendamist. 69 Chain ettepanekule alles menetluse käigus, kui avastati, et erinevad liikmesriigid käsitavad kriisilahendusgruppidesse kuuluvaid kolmandate riikide üksusi erinevalt. Seetõttu püütaksegi seda EL õiguses täpsemalt kirjeldada, et tagada ühtne arusaam kriisilahendussubjektide käsitlusest. FELSi muudatustega tagatakse, et ka kolmandas riigis asuvat üksust saaks ELis käsitleda kriisilahendussubjektina, sest osades kolmandates riikides ei ole riigisiseselt kehtestatud ELga sarnast pankade saneerimise ja kriisilahenduse raamistikku, ega pole kriisilahendussubjekti mõistet ja rolli määratletud. Paragrahvi 15 lõike 10 muutmine – kehtiv lõige 10 sätestab, et kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole luba lihtsustatud finantsseisundi taastamise kava koostamiseks enam õigustatud, võib Finantsinspektsioon igal ajal loa tühistada ja nõuda finantsseisundi taastamise kava koostamist täies mahus. Käesolevaga tehakse nö tehniline parandus, kus eelnimetatud tühistamine asendatakse kehtetuks tunnistamisega, et see oleks üheselt haldusõigusega kooskõlas. Paragrahvi 174 muutmine. Kehtiv § 174 sätestab omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme nõude ehk miinimumnõude määramise globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi globaalse süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks. Lõike 4 muutmine on seotud BRRD artikli 45d lõike 4 muutmisega. Nimelt, panganduse otsekohalduva EL määruse 575/2013 kohaselt peavad globaalsed süsteemselt olulised ettevõtjad, kes kohaldavad kriisilahendusstrateegiat, mille kohaselt võib kriisilahendusmenetluse algatada rohkem kui ühe grupi üksuse suhtes (mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegia) arvutama oma omavahendite ja kõlblike kohustuste riskipõhise nõude teoreetilise eelduse alusel, et kriisilahendusmenetlus algatatakse ainult ühe grupi üksuse suhtes, kusjuures kõnealuse grupi mis tahes tütarettevõtjate kahjum ja rekapitaliseerimisvajadused kantakse üle kriisilahendussubjektile (ühe isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegia). Sarnane nõue on sätestatud BRRD artikli 45d lõikes 4 seoses täiendava omavahendite ja kõlblike kohustuste nõudega, mille kriisilahendusasutused võivad vastavalt nimetatud artikli lõikele 3 kehtestada. Kooskõlas Finantsstabiilsuse nõukogu kogu kahjumi katmisvõime standardiga49 tuleks nende arvutuste puhul võtta arvesse ka kõiki kolmanda riigi üksusi, mis on globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate osa ning mis oleksid kriisilahendussubjektid, kui nad oleksid asutatud ELis. FELS § 174 lõiget 4 täiendatakse täpsustusega, et kriisilahendussubjektina võib käsitleda ka kolmanda riigi ettevõtja üksusi, mis oleks ELis asutatuna käsitletavad kriisilahendussubjektina. Paragrahvi 18 muutmine. Kehtiv § 18 näeb ette alused miinimumnõude kohaldamise konsolideerimisgrupi suhtes. Kehtivad lõiked 41 ja 42 näevad ette, et kui rohkem kui üks samasse globaalsesse süsteemselt olulisse ettevõtjasse kuuluv globaalne süsteemselt oluline krediidiasutus on kriisilahendussubjekt, siis arutab Finantsinspektsioon kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutuse või konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusega CRRi artikli 72e kohaldamist ja kohandamist ning lepivad vajaduse korral kooskõlas globaalse süsteemselt olulise ettevõtja kriisilahendusstrateegiaga nendes kokku, et minimeerida või kõrvaldada erinevused kriisilahenduspuhvrite summade vahel. Muudatused lõigetes 41 ja 42 tulenevad BRRD artikli 45h lõike 2 muutmisest. Mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegiat kohaldava globaalse süsteemselt olulise ettevõtja grupi omavahendite ja kõlblike kohustuste nõuete tegelik summa ei tohi olla väiksem kui teoreetiline nõue sama grupi ühe isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegia korral. See ei tohiks takistada kriisilahendusasutusi tegemast järeldust, et mis tahes kohandus, mille eesmärk on minimeerida või kõrvaldada erinevus mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegiat kohaldava globaalse süsteemselt olulise ettevõtja omavahendite ja 49 Finantsstabiilsuse nõukogu (Financial Stability Board, FSB) avaldatud kahjumi katmise koguvõime standardi (Total Loss-absorbing Capacity Term Sheet) eesmärk on tagada, et globaalsetel süsteemselt olulistel pankadel, millele liidu normistikus osutatakse kui globaalsetele süsteemselt olulistele ettevõtjatele, oleks vajalik kahjumi katmise ja rekapitaliseerimise võime, mis aitaks tagada, et kriisilahenduse käigus ja vahetult pärast seda oleks võimalik kriitiliste funktsioonide jätkuv toimimine, ilma et seataks ohtu maksumaksjate vahendeid (avaliku sektori vahendid) ja finantsstabiilsust. 70 kõlblike kohustuste nõuete tegeliku summa ja kõnealuse grupi ühe isiku suhtes kriisilahenduse algatamise strateegia korral arvutatud teoreetilise nõude vahel, kui esimene on suurem kui viimane, oleks sobimatu või vastuolus globaalse süsteemselt olulise ettevõtja kriisilahendusstrateegiaga. Muudatused on vajalikud, et tagada arvutuses ka kõiki kolmanda riigi selliste üksususte arvesse võtmist, mis on globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate osaks ning mis oleksid kriisilahendussubjektid, kui nad oleksid asutatud ELis. Lihtsustatuna täpsustatakse, et kriisilahendussubjektina võib käsitleda ka kolmanda riigi ettevõtja üksusi, mis oleks ELis asutatuna käsitletavad kriisilahendussubjektina. Normitehnilise märkuse muutmine. Normitehnilist märkust täiendatakse viitega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2022/2036. Nimetatud määrusega muudetakse direktiivi 2014/59/EL ja viide määrusele esitatakse nimetatud direktiivi muutvate aktide loetelus. 3.4. MUUDATUSED KREDIIDIANDJATE JA -VAHENDAJATE SEADUSES Muudetakse KAVS § 39 lõike 2 punkte 5 ja 6. KAVS § 39 näeb üldisemalt ette nõuded krediidiandja või -vahendaja juhtidele (juhatuse ja nõukogu liikmetele). Selle §-i lõike 2 punkt 5 sätestab hetkel, et krediidiandja või -vahendaja juhi ärialane maine ei ole laitmatu kui ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata. Seda punkti eelnõuga täiendatakse, kus kehtivale sõnastusele lisatakse juurde, et juht ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt. Ehk vastav käsitlus juhi tegutsemise osas, mis puudutab koostööd järelevalveasutustega, muutub nö laiemaks hindamaks, kas vastav ärialane maine on laitmatu või mitte. Antud juhul tuleb järelevalveasutuse all mõista ka muid vastavaid organeid peale Finantsinspektsiooni (nt Andmekaitse Inspektsioon jne). Täpselt samasugune alus saab olema ka KIKS §-s 37 krediidiinkasso juhtidele. KAVS § 39 lõike 2 kehtiv punkt 6 sätestab, et isiku ärialane maine ei ole laitmatu kui teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Käesoleva muudatusega lisatakse siia sättesse juurde esiteks see, et isiku ärialane maine ei ole laitmatu kui teda on karistatud tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo eest ja teiseks ta on varasemalt tegelenud liigkasuvõtmisega (ingl. k. usury). Samasugused alused saavad olema ka KIKS §-s 37 krediidiinkasso juhtidele. Muudetakse KAVS § 40 lõike 2 punkti 2. Kehtiv § 40 lõige 2 näeb hetkel ette, et millised teadmised, oskused ja kogemused peavad olema krediidiandja või -vahendaja juhtidel ja töötajatel. Antud lõike punkt 2 sätestab hetkel, et muuhulgas peab neil olema teadmine krediidilepingute ettevalmistamisest ja sõlmimistest, sealhulgas tarbija krediidivõimelisuse hindamisest, ning krediidilepingu täitmise tingimustest, samuti tarbijakrediidi pakkumisele kohaldatavatest tingimustest. Käesoleva muudatusega lisatakse juurde see, et vastav teadmine peab sisaldama ka arusaama sellest, kuidas saab tarbijakrediidilepingut muuta ja mis sellega kaasneb. Antud täiendus on seotud käesoleva eelnõuga VÕS-s tehtavate muudatustega, eelkõige § 4161 lisamisega, milles nähakse ette viivituses oleva tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise võimalused enne kui tarbija suhtes alustatakse sundtäitmise menetlust. KAVS § 41 lõike 4 muutmine – kehtiv lõige 4 näeb ette, et krediidiandja või -vahendaja on kohustatud juhtide ja audiitori valimise või määramise kavatsusest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist. Käesolevaga täiendatakse 71 seda lõiget nii, et Finantsinspektsiooni tuleb teavitada ka juhul kui eeltoodud isikute ametiaega kavandatakse pikendada. Täiendatakse KAVS § 44 lõiget 3 uue punktiga 41 ja uue lõikega 4. Kehtiv KAVS § 44 lg 3 sätestab selle, mis peab sisalduma krediidiandja sise-eeskirjades. Nüüd lisatakse siia nimistusse uus punkt 4¹, mille kohaselt tuleb sise-eeskirjaga reguleerida krediidilepingute tingimuste täitmise jälgimise ja muutmiseks vajalike menetluste korraldus. Säte lisatakse tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 täiendamisest artikliga 28a, kus vastavalt nende artiklite lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et krediidiandjatel on piisavad tööpõhimõtted ja menetluskorrad, et nad püüaksid kohasel juhul kohaldada enne sundtäitmise menetluse algatamist mõistlikke võla restruktureerimise (ümberkujundamise) meetmeid. Võla ümberkujundamise abinõude sisu on omakorda sätestatud käesoleva eelnõuga tehtud VÕS- i täiendustes § 4161 näol. Uus lõige 4 sätestab tulenevalt lõike 3 täiendamisest täpsemad nõuded krediidilepingu täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise kohta. Krediidiandja peab oma sise-eeskirjas ette nägema, kuidas ja millist poliitikat või strateegiat ta kohaldab kuni 90 päeva ja rohkem kui 90 päeva viivituses olevate nõuetega tegelemisel. Sealhulgas peaks krediidiandja sise-eeskirjades olema kirjas krediidiandja hinnangu andmise metoodika, et kaaluda tarbijale võlaõigusseaduse §-s 4161 kohaselt võla ümberkujundamise abinõude kohaldamise ettepanekut. Hindamine peaks sisaldama tarbija finantsseisundi asja- ja ajakohast hinnangut, mis põhineb piisaval teabel ja võtab arvesse tarbija laenu teenindamise suutlikkust ning tema üldist võlakoormat. Krediidiandja peab hindama tarbija maksevõimet objektiivselt ja erapoolikult (vt ka Riigikohtu 31.01.2018.otsus asjas 2-14-21710/105), kuid ei eelda täiemahulist uut krediidivõimelisuse hinnangut. Samuti peab krediidiandjal olema sise-eeskirjas ette nähtud viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate rahaliste kohustuste suhtes kohtu- või täitemenetluse toimingute alustamise poliitika või strateegia. Selliste sise-eeskirjadega tuleks käituda olukordades, kus tarbija varalise seisundi või koostöö puudumise tõttu ei ole leitud pooli rahuldavat kokkulepet jätkusuutliku lahenduse kohta. Täiendatakse KAVS § 48 lõiget 5 uue punktiga 71. Kehtiv KAVS § 48 sätestab krediidiandja või - vahendaja kohustuse pidada iga tarbija kohta krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta eraldi krediiditoimikut. Kehtiv lõige 5 kehtestab miinimumina loetelu, milliseid dokumente ja teavet peab krediidi andmise, jälgimise ja hindamise kohta krediiditoimik sisaldama. Tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 täiendamisest artikliga 28a, milliste lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et krediidiandjatel on piisavad tööpõhimõtted ja menetluskorrad tarbija võla mõistliku restruktureerimise (ümberkujundamise) kohta, siis antud uue punktiga 71 sätestatakse, et krediiditoimik peab sisaldama ka infot ja andmeid krediidilepingu muudatuste kohta koos asjakohase kirjavahetusega, sealhulgas ka võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise kohta. Täiendatakse KAVSi uue §-ga 501. Antud muudatusega viidatakse selles §-s esmalt KIKS §-dele 58–60. Ehk kui KIKSi kohaselt tegeleb krediidiandja või krediidivahendaja ise krediidihaldustegevusega (nt tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmisega), siis peab ta täitma samuti (ja osaliselt) krediidiinkassode suhtes sätestatut. Antud KIKSi paragrahvid näevad ette eelkõige selle, et kuidas suhelda krediidisaajaga (nn eetilisuse nõuded) ja millist teavet talle täpselt anda. Samuti selle, et kuidas käsitleda krediidisaajate poolt laekunud kaebusi. Teiseks nähakse ette, et krediidiandja peab järgima ka KIKS §-des 45 sätestatut, seda juhul kui krediidiostja sõlmib krediidihalduslepingu krediidiandjaga, 72 Täiendatakse KAVSi uue §-ga 571. Sellega nähakse ette, et millist teavet peab krediidiandja esitama Finantsinspektsioonile juhul kui ta „müüb“ (loovutab) enda poolt väljastatud viivises olevad tarbijakrediidi lepingud teisele isikule (krediidiostjale). Teada tuleb anda konkreetselt selle isiku nimi ja muud seda isikut identifitseeriv info, samuti ka loovutatud lepingute maht ja arv, sealhulgas iga krediidi suurus. Vastavat teavet tulev esitada Finantsinspektsioonile iga poolaasta kohta. Täpsemalt samasugune kohustus hakkab kehtima ka krediidiasutustele. Tehakse muudatus KAVS-i §-s 95, mis näeb ette sunniraha määramise ja maksimaalsed määrad selles osas. Antud muudatusega ühtlustatakse see tase KIKS §-s 80 sätestatuga ehk krediidiandjate puhul nähakse ette samad määrad, mis krediidiinkassode puhul. Vt täpsemalt KIKS § 80 juures toodud selgitusi. Tehakse muudatused KAVS-i §-des 96–103, mille kohaselt tõstetakse väärteokorras karistamise määrad krediidiandjate puhul samale tasemele nagu krediidiinkassode puhul. Vt täpsemalt selle kohta KIKS §-de 81–93 kohta toodud selgitusi. KAVS § 99 muutmine – alates 1. novembrist kehtima hakkav KAVS § 99 näeb ette, et FI võib väärteomenetluse korras määrata trahvi juhul kui rikutakse KAVS §-des 48 ja 49 sätestatud nõudeid, mis näevad ette kohustused krediiditoimiku pidamisele ja tarbija krediidivõimelisuse hindamisele. Ekslikult on jäänud aga välja viide §-le 50 (nõuded tarbijale esitatavale teabele ja selle kontrollimisele), mis kehtivas redaktsioonis veel nö olemas on (aga muutub tühiseks alates 1. novembrist). Ehk antud muudatusega lisatakse viide §-le 50 tagasi. Kuigi võib jõuda teatud kujul arusaamale, et KAVS §-s 50 tarbija andmete töötlemist põhimõtete järgimine peaks pigem olema Andmekaitse Inspektsiooni pädevuses, siis tuleb seda paragrahvi vaadata laiemalt, sest see on Finantsinspektsiooni jaoks üks tööriistadest vastutustundliku laenamise põhimõtete järelevalves. KAVS § 50 alusel saab Finantsinspektsioon kontrollida kas krediidiandja või -vahendaja on vastutustundliku laenamise põhimõtteid rakendanud ja kontrollinud tarbija poolt esitatud teavet tema krediidivõimelisuse hindamisel (nt küsinud pangakonto väljavõtet, varalise seisundi kohta käivaid andmeid, teavet kohustuste kohta, teinud registrist päringuid jne). Täna ongi peamised probleemid järelevalves seotud sellega, et tarbija andmeid ei ole krediidiandjad piisavalt kontrollinud ning laenu antakse isikutele, kes seda saama ei peaks. Kui rikkumised on olulised ja tarbija poolt esitatud teave on kontrollimata, siis peaks krediidiandja või -vahendaja selle eest ka väärteo korras vastutama. Seega on KAVS § 50 sisu palju laiem ja seotud krediidivõimelisuse hindamisega ning seda ei saa vaadelda kitsalt kui ainult tarbija andmete töötlemist. Sellest sättest tuleb krediidiandjale või –vahendajale selge kohustus kontrollida tarbija esitatud teavet seoses tema krediidivõimelisuse hindamisega. Lisaks viiakse antud §-s karistusmäärad samale tasemele nagu eelnevates §-des. 3.5. MUUDATUSED KREDIIDIASUTUSTE SEADUSES Krediidiasutuste seaduse paragrahvi 63 lõike 2 punkt 3 muutmise näol nähakse krediidiasutustele ette sama kohustus, mis sätestatakse ka KAVS § 44 lõike 4 lõikes 31 krediidiandjatele. Ehk pangad peavad samamoodi nagu krediidiandjad oma sise-eeskirjades ette nägema krediidilepingute tingimuste täitmise jälgimise ja muutmiseks vajalike menetluste korralduse. Säte lisatakse tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 täiendamisest artikliga 16a ja hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 täiendamisest artikliga 28a., kus vastavalt nende artiklite lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nõudma, et krediidiandjatel on piisavad tööpõhimõtted ja menetluskorrad, et nad püüaksid kohasel juhul kohaldada enne sundtäitmise menetluse algatamist mõistlikke võla restruktureerimise (ümberkujundamise) meetmeid. Võla ümberkujundamise abinõude sisu on omakorda sätestatud käesoleva eelnõuga tehtud VÕS-i täiendustes § 416 ja 4161 näol. 73 Lisaks on oluline tähelepanu juhtida sellele, et hetkel on juba krediidiasutuste seaduses § 83 lõige 31, mille kohaselt peab krediidiasutus tarbijale laenu andmisel või tarbijale krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 7 ja 51 nimetatud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 47–531 sätestatut. Ehk see kohustab juba täna pankadel osaliselt KAVS-i järgima. Nüüd käesoleva eelnõuga tehakse muudatused KAVS §-des 48, 49 ja 501, mis siis saavad samamoodi edaspidi kohalduma ka krediidiasutustele. Tasub lisaks märkida, et Euroopa Komisjon nüüd avaldanud ka vastava tehnilise standardi, milles ettenähtud vormil tuleb seda teavet esitada.50 Krediidiasutuste seaduse § 88 täiendamine uue lõikega 45 – kehtiv KAS § 88 näeb ette pangasaladuse regulatsiooni. Uue lõikega 45 on eesmärgiks luua Statistikaametile (SA) õiguslik alus juurdepääsuks riikliku statistika seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikele andmetele. Statistikaameti juurdepääs on sättes sõnaselgelt seotud kliendi, ehk andmesubjekti nõusolekuga konkreetsete andmete edastamiseks Statistikaametile. Sätte kohaldamisele kehtib üldine isikuandmete kaitse õigusraamistik koos isikuandmete kaitse üldmääruses ning isikuandmete kaitse seaduses sätestatuga ning täiendavalt statistilisel eesmärgil kogutud andmete kaitse eriraamistik, ehk teisisõnu statistilise konfidentsiaalsuse põhimõte, mis on sätestatud riikliku statistika seaduses. Kõnealuseid andmeid kogutakse statistilisel eesmärgil, mis tähendab, et nende andmete töötlemise tulemus ei ole isikuandmed, vaid anonüümsed koondandmed, ning et seda tulemust või kogutud isikuandmeid ei saa ega tohi kasutada ühtegi konkreetset füüsilist isikut puudutavate meetmete või otsuste toetamiseks. Lisaks peab ka SA igakordselt kaaluda andmete töötlemise vajalikkust ning proportsionaalsust. Arvestama peab, et koguda tuleb võimalikult väheseid andmeid ning tagada tuleb andmekvaliteet. Üldiselt vajadus algatada seaduse muudatus tuleneb statistikatööks olevast leibkonna eelarve uuringust (LEU). LEU selgitab välja, millised on Eesti leibkondade kulutused ja eelarve ning annab teavet leibkonnaliikmete demograafiliste ja sotsiaalsete näitajate, leibkondade koosseisu, elamistingimuste ja püsikaupade kohta. LEU on ainus viis teada saada, kuhu täpselt Eesti leibkondade raha kulub. Uuringut on korraldatud aastatel 1996–2007, 2010–2012 ja 2015–2016 ja 2019-2020. Järgmine uuring toimub aastal 2026. Sealt edasi hakkavad leibkonna eelarve uuringud tõenäoliselt toimuma alates iga nelja kuni kuue aasta järel (aastatel 2030, 2036…). Vahepealsel perioodil kasutab SA statistilist mudelit, et tuletada statistikat leibkondade sissetulekute ja kulutuste kohta. Andmete kasutamise täpsem vajadus ja ulatus On oluline, et leibkondade eelarve andmed oleks võimalikult ajakohased ja täpsed ning andmeid kogutakse ning töödeldakse võimalikult väikese halduskoormusega ning kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi kasutades. Näiteks kasutavad LEU andmeid igapäevaselt krediidiasutused leibkondade laenuvõime hindamisel. Ka riigi huvides on, et krediidiasutustel oleks käepärast võimalikult õige ja ajakohane statistika, mida nad kasutavad oma otsuste tegemisel (laenuvõime hindamise näitel on oluline, et krediidiasutused hindaksid isikute laenuvõimet võimalikult õigesti). Samuti on LEU andmed sisendiks teiste oluliste statistiliste näitajate koostamiseks, sh tarbijahinnaindeksi, SKP ja elatusmiinimumi arvutamiseks. LEU`st saab ka Euroopa Liidu poliitikavaldkondade jaoks olulisi mitmeotstarbelisi andmeid, mis mõjutavad inimeste elu. Tarbimisandmed on vahetult seotud ka ajakasutuse andmetega, mis on osutunud äärmiselt oluliseks muu hulgas soolise võrdõiguslikkuse hindamisel seoses töö- ja hoolduskohustuste jagamisega ning tasustamata töö hindamisel. Tarbimine on samuti kodanike materiaalsete elamistingimuste oluline element. Täiendavalt – LEU jaoks on vaja andmeid eraisikute tarbimise kohta individuaaltarbimise klassifikaatori (COICOP 5 astmelise koodi) järgi (sh piiriülesed individuaaltarbimised). Tarbimiskulutuste andmeid on vaja mikroandmetena (st kõik individuaaltarbimise kulutused) valimisse sattunute kohta (2020. a 50 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg_impl/2023/2083/oj 74 metoodika järgi ca 9000 leibkonda, ehk ca 20 000 inimest, lõplik metoodika uue uuringu jaoks ei ole veel valminud). Kulutusi on vaja ühe kalendriaasta kohta (st iga leibkond saab kindlad kaks nädalat, mille kohta on kulutuste andmeid vaja). Valimiüksustele vastavad aruandlusperioodid on jaotatud 12 järjestikuse kuu peale. Koondandmetena (st kulugrupiti) on vaja andmeid kogu Eesti elanikkonna kohta. LEU andmevajaduste näitel võib öelda, et uuringus osalejate kohta on need andmed paljuski krediidiasutustel juba olemas. Krediidiasutuse kliendi nõusolekul nende andmete SA-le esitamine võimaldaks luua kaasaegsema andmekorje ning -töötluse, mis oleks senisest väiksema koormusega ning tagaks ka täpsemad ning kvaliteetsemad andmed. Metoodika muutus Aastatel 2015–2016 kasutati leibkondade kulutuste kohta andmete saamiseks ankeete (leibkonna- ja isikuankeeti) ning kulutuste päevikut nii paberkandjal kui ka veebipäevikuna. Veebipäevikut said vastajad täita poest kogutud tšekkide alusel. Kahjuks ei saatnud veebis täidetavat päevikut edu (vastamismäärad olid aastal 2015 0,65% ja aastal 2016 0,8%), mistõttu otsustati aastatel 2019 – 2020 veebipäevikut enam mitte kasutada. Aastatel 2019 – 2020 koguti andmeid ankeetide ja kulutuste päevikuga. Leibkonnal oli valida, kas täita päevikut käsitsi paberkandjal, koguda kokku iga leibkonda kuuluva isiku tehtud kulutuste kohta tšekid ja/või täita nii paberpäevikut (sularahaostud) kui ka koguda kokku vastaval raporteerimisperioodi tšekid. Tänaseks päevaks on üha populaarsemaks saanud ostmine veebipoodidest. Poes käies kasutatakse iseteeninduskassasid või telefonirakendusi, mis on viinud selleni, et pabertšekke enam ei saada/kasutata, ei prindita välja. Võib arvata, et aastaks 2026 süveneb kirjeldatud olukord veelgi, keskkonnateadlikkus kasvab ja pabertšekke kasutavad ning koguvad veelgi vähemad. Tõenäoliselt väheneb ka selliste poekettide arv, kes paberkujul tšekke üldse enam võimaldavad, sest ka käesoleval aastal ei saa enamasti pabertšekki peale ostu sooritamist automaatselt kaasa, vaid seda tuleb eraldi küsida või vastav valik teha iseteeninduskassas. Mis viib selleni, et ei ole võimalik enam jätkata sama metoodikaga nagu aastal 2020. Samal põhjusel ei ole ka võimalik taaselustada veebipäevikut aastaks 2026, sest pabertšekke enam ei saada või saadakse vaid valikuliselt, mis seaks kahtluse alla kogutavate andmete kvaliteedi. Kokkuvõtvalt näitab senine käsitööl ning paberpäevikutel tuginev praktika, et sellisel moel andmete kogumine on keeruline ja kulukas ning inimese ja teiste osapoolte jaoks tülikas. Samuti ei pruugi niimoodi kogutud andmed olla piisavalt kvaliteetsed ning uuringu läbiviimise keerukusest tingituna ei ole mõeldav ka uuringu tihedam läbiviimine, et tagada ajakohasemaid andmeid. Seetõttu on vajalik kasutada uuringuks uusi andmeallikaid, mis tagaksid parema andmete kvaliteedi, oleksid osapoolte jaoks võimalikult väikese halduskoormusega ning mis võimaldaksid tagada täpsemaid ja ajakohasemaid andmeid ka uuringute vahelisel ajaperioodil. Andmete kogumine ja töötlemine praktikas Praktikas toimuks andmete kogumine tihedas koostöös konkreetsete krediidiasutustega, kellega Statistikaamet lepib kokku vastastikku kõige mõistlikumad ja vähekoormavamad andmete esitamise viisid. Praeguses staadiumis ei ole ette näha, et andmete esitamisega kaasneks krediidiasutustele IT-arendustöid ning COICOP koodi kasutamise alusel peaks olema ka andmete korrastamise vajadus üsna minimaalne, mis omakorda võimaldab protsessi lihtsustada ja võimalusel ka automatiseerida. Andmete esitajate halduskoormus väheneks oluliselt ja ka Statistikaameti kulutused küsitlusvõrgule. Muudatuse kogu kulu/tulu juures tuleb aga arvestada, et Statistikaametil on tarvis teha ühekordseid kulutusi metoodika uuendamiseks ja IKT arendusteks, kuid juba järgmise küsitlusvooruga need kulud puuduksid ja vastava statistika tootmine oleks tõhusam, kiirem ja suure tõenäosusega ka täpsem. Andmete esitamisele vahetult järgneb Statistikaametis andmete pseudonüümimine, mille käigus eemaldatakse enne andmete edasist statistilist töötlemist otsest tuvastamist võimaldavad andmed. Sellega minimeeritakse isikustatud andmete töötlemist ka Statistikaametis ning tagatakse privaatsuse kaitse ja 75 andmete konfidentsiaalsus. Vastavalt riikliku statistika seadusele levitab SA riikliku statistika tegemiseks kogutud andmeid ainult sellisel kujul, mis välistab statistilise üksuse otsese või kaudse tuvastamise võimaluse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, mis tähendab, et statistikatöö jaoks kogutud andmete statistilise töötlemise tulemuseks on agregeeritud anonüümsed andmed. Hoolimata andmete töötlemise avaliku hüve eesmärgist ja andmete töötlemise konfidentsiaalsuse tagamise absoluutsest nõudest pakutakse eelnõus lahendust, kus andmete kogumine ning esitamine sõltub selle isiku, kelle kohta andmed käivad, nõusolekust. See lahendus ei välista samas edasist debatti statistika või muu avaliku hüve otstarbel kogutavate andmete olulisusest ning võimalusest töödelda neid andmeid privaatsust tagavalt ilma andmesubjekti nõusolekuta. Võimalik, et andmete kasutamisest saadava kasu, andmete andmise usalduse ning ühiskondliku debati ning kokkuleppimise tulemusel leiab aktsepteerimist ka automatiseeritud andmetöötluse lahendus, mis ei vaja andmesubjektide igakordset individuaalset nõusolekut. Seejuures oleks tagatud andmete privaatsus ning konfidentsiaalsuse kaitse ja nende andmete kasutamisest saadav kasu või avalik hüve peab olema piisavalt kaalukas ning proportsionaalne arvestades andmete kogumise ning töötlemise viisi. SA on seisukohal, et mitmes valdkonnas (rahvastik/ränne, liikuvus, keskkond, mitmed muud avalikud teenused) on vaja üha enam uusi andmeallikaid, sh eraandmeid nii statistika kui ka muude otsustamiseks vajalike nähtuste kiiremaks, ajakohasemaks ning paremaks kirjeldamiseks. See võib anda objektiivsema pildi tegelikkusest kui senised andmeallikatega seda suudavad, mis omakorda võimaldaks poliitikakujundajatel ja teistel andmete kasutajatel teha kvaliteetsemaid otsuseid. Küsitluste vastamismäärad langevad ja kuigi teatud valdkondades need veel esialgu jäävad, siis uued andmeallikad aitavad andmeauke täita. Lisaks on juba kogutud andmete kasutamisel võimalik, et väheneb halduskoormus tervikuna, kui hoitakse eraandmevaldajate halduskoormuse mõistlikuna ja küsitakse vaid seda, milleta statistikat teha või riigi jaoks muid vajalikke otsuseid teha ei saa. Lisaks, krediidiasutuste seadust täiendatakse kahe uue paragrahviga ehk §-dega 894 ja 923. Esiteks, uue § 894 lõikega 1 sätestatakse krediidiasutusele kohustus anda krediidiostjatele teavet seoses viivises olevate laenulepingutega. Krediidiostjatele on antud õigus seda teavet krediidiasutuste käest saada vastavalt KIKS §-s 61 sätestatule. See kohustus tuleneb direktiivi artiklist 15 lõikest 1 ja mida omakorda selgitab direktiivi põhjenduspunkt nr 36. See teave on krediidiostjatele vajalik, et nad saaksid ise täpsemini hinnata viivises olevate lepingute väärtust. Seda infot võib anda nii eelläbirääkimiste ajal kui ka konkreetselt nn nõuete loovutamise lepingu sõlmimisel. Direktiivi mõtte kohaselt võib anda ka nö isikustatud infot, kuid seejuures tuleks arvestada kõiki isikuandmete kaitse nõudeid. Teiseks, uue § 894 lõikega 2 sätestatakse krediidiasutusele kohustus järgida teatud KIKSi nõudeid kui krediidiasutus tegeleb ise krediidihaldustegevusega (nt tegeleb krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmisega). Antud juhul viidatakse selles lõikes KIKS §-dele 58 – 60. Ehk sel juhul peab krediidiasutus täitma samuti krediidiinkassode suhtes sätestatut. Antud KIKSi paragrahvid näevad ette eelkõige selle, et kuidas suhelda krediidisaajaga (nn eetilisuse nõuded) ja millist teavet talle täpselt anda. Samuti selle, et kuidas käsitleda krediidisaajate poolt laekunud kaebusi. Kolmandaks, uue §-ga 923 nähakse krediidiasutusele ette anda Finantsinspektsioonile teavet kui ta „müüb“ (loovutab) enda poolt väljastatud ja viivises olevad tarbijakrediidi lepingud kui ka muud viivises olevad laenulepingud teisele isikule (krediidiostjale). See nõue tuleneb otse direktiivi artiklist 15. Teada tuleb anda konkreetselt selle isiku nimi ja muud seda isikut identifitseeriv info, samuti ka loovutatud lepingute maht ja arv, sealhulgas iga krediidi suurus. Krediidi suurus tähendab krediidilepingu tasumata jääki iga krediidilepingu kohta eraldi. Vastavat teavet tuleb esitada Finantsinspektsioonile iga poolaasta kohta. Vastav kohustus on seatud tulenevalt eespool märgitust ka krediidiandjatele. 76 3.6. MUUDATUSED MAJANDUSTEGEVUSE SEADUSTIKU ÜLDOSA SEADUSES Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõiget 4 täiendatakse punktiga 61, mille kohaselt ei kohaldata majandustegevuse seadustiku üldosa seadust (edaspidi MSÜS) KIKSi tähenduses krediidiinkassona tegutsemisele. Finantsvaldkonna ettevõtjad on välistatud MSÜS-i kohaldamisalast kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Sarnaselt teistele finantsjärelevalvesubjektidele on tegemist eelnõu subjektide jaoks täpsustava sättega. 3.7. MUUDATUSED PANDIKIRJASEADUSES Käesolevate pandikirjaseaduse muudatustega viiakse kehtiv seadus täpseni kooskõlla vastavas direktiivis 2019/2162 sätestatuga, mis puudutab pandikirjaga seonduvat termini kasutust. Probleem on esile kerkinud pandikirjade emiteerimisega seonduva praktika käigus. § 16 lõike 1 muutmine – kehtivas seaduses sätestatakse, kes võib võlakirju pakkudes kasutada nende nimetuses sõna „pandikiri”, väljendit „Euroopa pandikiri” või „eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri”, nende tuletisi või võõrkeelseid vasteid. Selleks võib olla üksnes pandikirjade emiteerimiseks antud täiendava tegevusloaga Eesti krediidiasutus või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis asutatud krediidiasutus, kellel on õigus emiteerida pandikirju kooskõlas pandikirjaseadusega ning ja teises lepinguriigis pandikirjade direktiivi (EL) 2019/2162 ülevõtmiseks kehtestatud õigusnormide sätetega. Samas piiratakse antud sätte kehtivus ainult Eestis võlakirjade pakkumisega. See on praktikas tekitanud küsimuse, kas antud nõuetest peaks Eesti krediidiasutus lähtuma ka juhul, kui tal on olemas täiendav tegevusluba pandikirjaseaduse alusel pandikirjade emiteerimiseks, kuid ta ei paku emiteeritavaid pandikirju Eestis, vaid teeb seda mõnes teises riigis väljaspool Eestit. Käesoleva muudatusega eemaldatakse selguse huvides § 16 lõike 1 teksti algusest sõna „Eestis“, mis laiendab antud sätet ka väljaspool Eestit pandikirjade pakkumisele. See tagab ka parema kooskõla eelnimetatud direktiivi artikliga 27. § 17 lõike 4 muutmine – kehtiva § 17 lõigetes 4 ja 41 nähakse, lähtuvalt pandikirjade direktiivi (EL) 2019/2162 artiklist 17, ette tingimused, mille korral võib pandikirjast tuleneva maksekohustuse tähtaega edasi lükata. Lõike 41 kohaselt võib selliseks tingimuseks olla üksnes kas pandikirja portfelli eraldumine pandikirjaseaduse § 33 kohaselt või emitendi suhtes varajase sekkumise meetmete rakendamine finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 36 alusel, kui Finantsinspektsioon annab selleks loa. Samas peavad § 17 lõike 4 kehtiva sõnastuse kohaselt olema lisaks täidetud ka järgmised nõuded: 1) edasilükkav tingimus ei võimalda emitendil pikendada maksekohustuse tähtaega oma äranägemise järgi; 2) uus maksekohustuse tähtaeg on pandikirjade tingimuste alusel üheselt kindlaksmääratav. § 17 lõike 4 kehtiv sõnastus on osutunud teatud määral mõnevõrra vastuoluliseks, kuna tõlgendus, et pandikirjaseaduse § 17 lõikes 41 loetletud sündmused ja § 17 lõike 4 p-s 1 viidatud tingimus kohaldatavad kumulatiivselt, ei ole hinnanguliselt kooskõlas pandikirjadirektiivi artikli 17 mõtte ja selles sisalduva juhisega, mille järgi peaksid olema siseriiklikult määratletud n-ö objektiivsed edasilükkavad sündmused, millisel juhul pandikirjadest tuleneva maksetähtaja edasilükkamist saab lugeda põhjendatuks ja emitendi äranägemisest sõltumatuks. Sellest tulenevalt asendatakse § 17 lõike 4 tekstis sõna „ja“ sõnaga „või“, mis lahendab antud probleemi ja loob suurema õigusselguse. 77 3.8. MUUDATUSED VÕLAÕIGUSSEADUSES § 403 lõike 21 kehtetuks tunnistamine – kehtiv lõige sätestab, et vastavas VÕS-i jaos sätestatut kohaldatakse ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise kokkuleppele, millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine. See säte on praktikas tekitanud mitmeid küsimusi ehk lõpuni ei ole arusaadav selle eesmärk. Ehk sätte kohaldamisala on ebaselge ja jääb selgusetuks, kas kogu tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldumisel tuleks uuesti esitada kõik lepingutingimused, sh. nt kas tuleks uuesti hinnata tagatise väärtust. Tarbijate õigused ebamõistlikult suurte lepingu muutmise tasude vastu on eelkõige tagatud krediidikulukuse määra uuesti arvutamise ja tarbijale vastava teabe andmise kaudu (vt VÕS kommenteeritud väljaanne II osa, Tallinn 2019, § 403 kommentaar 3.3). Lisaks lepingu muutmise regulatsioon nüüd sätestatud täpselt teistes käesoleva eelnõuga VÕS-i lisatavates muudatustes - § 4041 ja 4042 ja 416 lõige 2 ja 4161. VÕSi täiendamine uue §-ga 4042 – kehtiv VÕS § 4041 näeb ette lihtsustatult selle, et mismoodi saab tarbijakrediidilepingus sätestatud intressimäära muutmist rakendada ja mismoodi tuleb sellest tarbijale teada anda. Käesolevaga täiendatakse VÕS-i uue §-ga 4042, millega nähakse ette, mismoodi tuleb tarbijat teavitada muude tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmise korral ja millist teavet tuleb täpselt sel juhul esitada. Antud paragrahvi aluseks on direktiivi artikli 27 lõige 1 ja 28 lõige 1, millega omakorda täiendatakse kehtivat tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EL uue artikliga 11a ja kehtivat hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17/EL uue artikliga 27a. Eelviidatud sätted on minimaalselt harmoniseeriva mõjuga ja liikmesriikidel on lubatud krediidisaajate kaitseks kehtestada ka rangemaid sätteid. Käesolev säte kohaldub tarbijakrediidilepingute individuaalsete läbirääkimiste tulemusel tingimuste muutmise suhtes. Sisuliselt on selle uue paragrahvi eesmärk tagada, et tarbijale esitataks õigel ajal ja enne krediidilepingu tingimuste muutmist muudatuste selge ja täielik loetelu, nende rakendamise ajakava ja vajalikud üksikasjad ning selle riikliku ametiasutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab esitada kaebuse. Krediidisaaja võib esmalt esitada kaebuse krediidiandjale või krediidiinkassole, kuid võib pöörduda otse kaebusega ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures tegutseva tarbijavaidluste komisjoni poole vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Lõppkokkuvõttes võib tarbija pöörduda ka muidugi kohtusse. Tuleb silmas pidada, et tarbija/krediidisaaja a õigusi ei tohiks muuta ka see kui krediidilepingust tulenev nõue on loovutatud krediidiostjale. Ka Riigikohus on selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus (vt. RK Tsiviilkolleegiumi 03.06.2020.otsus asjas 2-17-7502/66). Antud täiendus ei mõjuta tarbijate õigusi, mis on sätestatud eelnimetatud direktiivides 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL, kaasa arvatud muid teabe saamisega seotud õigusi. § 406 täiendamine lõikega 54 – Finantsinspektsioon on juhtinud tähelepanu sellele, et krediidi kulukuse määra tühisust tuleks kontrollida iga krediidi väljastamisel, kui tarbija peab tegema krediidi väljamaksmiseks eraldi tahteavalduse ja kui krediidiandja on kehtestanud krediidi väljastamisele eeltingimused (tähtajatud krediidilepingud, mis võimaldavad krediiti korduvalt krediidi ülempiiri ulatuses kasutusse võtta). Krediidi andmise aega tuleks sellistel juhtudel tõlgendada laiendavalt, kuna väljamaksetaotluse rahuldamise toiming ja seejärel krediidi väljamaksmine on Finantsinspektsiooni jaoks käsitletav krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsiooni kontekstis iseseiseva krediidi andmisena. Seda arvestades tuleb iga sellise krediidi andmisel hinnata selle konkreetse krediidi vastavust krediidi kulukuse 78 määra ülempiirile. Finantsinspektsioon on selle kohta avaldanud 2023. a. 11. aprillil ka vastava märgukirja51. Seega tehakse ka käesolev täiendus VÕS §-i 406, mis hetkel näeb ette krediidi kulukuse määra definitsiooni ja alused selle välja arvutamiseks. Ehk uue lõike 54 kohaselt tuleb krediidi kulukuse määra nö tühisust uuesti kontrollida iga krediidi väljastamisel (nt tähtajatud krediidilepingud, mis võimaldavad krediiti korduvalt krediidi ülempiiri ulatuses kasutusse võtta). Säte kehtestatakse tarbija kui krediidisuhetes nõrgema poole huvidest lähtuvalt. § 412 muutmine – kehtiv VÕS § 412 lõige 1 näeb ette, et üldjuhul tuleb tarbijat teavitada kui krediidilepingust tulenev nõue loovutatakse. Samas sätestab kehtiva seaduse norm, et seda ei pea tegema juhul kui senine võlausaldaja jääb ka edaspidi suhtes tarbijaga võlausaldaja. See põhimõte jääb ka antud muudatusega kehtima (senine lõige 1 muudetakse lõikeks 2), kuid antud juhul sõnastuslikud täpsustused - kus nö tarbijakrediidi väljastajat käsitatakse sel juhul krediidihaldajana (vastavalt KIKS §-s 3 sätestatule). Muudatuste eesmärk on, et krediidilepingust tulenevate õiguste või nõuete (sh ka krediidilepingute endi) loovutamisel krediidijärelturu tehingutes ei väheneks mingil viisil tarbijatele antud kaitse tase. Arvestades tarbijate õigusi ja õigusselguse tagamiseks sätestatakse lõikega 1, et tarbijakrediidilepingust tulenevate õiguste või nõuete kolmandale isikule loovutamisel, sealhulgas krediidiostjale KIKS-i tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõiki vastuväiteid mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Tarbijal on muu hulgas õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Sätte sõnastuses on silmas peetud, et nõude, nõudeõiguse või krediidilepingu üleminek toimub tehingu alusel ühelt teisele isikule üleandmisele. Krediidihaldaja (KIKS- i tähenduses) ei pruugi olla ise võlausaldaja. Lisaks krediidihaldaja ei pea olema krediidiostja vaid võib tegutseda tema huvides vastava lepingu alusel. Antud muudatus põhineb direktiivi artikli 28a lõikel 3, millega täiendatakse hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17/EL uue artikliga 28a 3. § 415 lõike 1 muutmine – kehtiv VÕS § 415 lõige 1 näeb ette tarbijakrediidilepingutele viivisemäära. Ses osas viitab kehtiv lõige 1 omakorda VÕS §-le 113 lõikele 1, mille kohaselt viivitusintressi (viivise) määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Ehk teisisõnu on hetkel seadusejärgne viivisemäär EKP põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit ja millele lisandub siis 8%. Seega tänase seisuga on see 4%52 + 8% = 12%. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab sellest aga kõrvale kalduda ja kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eelmises eelnõu versioonis pakuti kehtiva regulatsiooni muutmiseks välja 2 varianti. Esimese variandi kohaselt oleks vastav 8%-ndiline määra alandatud 5% peale ehk uueks määraks oleks saanud EKP põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 5%. Selle variandi kohaselt oleks kehtima aga VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud põhimõte – kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 51 https://www.fi.ee/et/juhendid/pangandus-ja-krediit/krediidi-kulukuse-maara-ulempiiri-jargimine-lepingutes- millega-voimaldatakse-krediit-korduvalt 52 https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar 79 Teise variandi kohaselt oleks VÕS-s sätestatud viivisemäär nö absoluutmäär ehk sellest kõrgemat viivisemäära ei või lepinguga ette näha – see oli ka Tartu Ülikooli uuringus ettepandud konkreetne soovitus. 53 Kuigi mõned osapooled (kohtud) toetasid teist varianti, siis nägid turuosalised selles probleemi. Käesolevaga pakutakse välja seetõttu kompromiss, mille kohaselt viivismäär ei tohi olla kaks korda kõrgem kui algne krediidilepingu intressimäär ja mitte ühelgi juhul kõrgem kui krediidi kulukuse määra ülempiir vastavalt VÕS §-le 4062. VÕSi täiendamine uue §-ga 4161 – käesolev uus paragrahv näeb ette viivisesse sattunud tarbijakrediidilepingu või -lepingute ümberkujundamise (nn forbearance measures) alused. Antud paragrahv põhineb direktiivi artikli 27 lõikel 2 ja artikli 28 lõikel 2, mis omakorda täiendavad tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 uue artikliga 16a(1) ja muudavad hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 artikli 28 lõiget 1. Eelnimetatud direktiivide täiendused näevad ette, et liikmesriikidel on kohustus riigi tasandil vastav regulatsioon ette näha. Ehk see ei ole riigi jaoks valikuline, küll on see valikuline krediidiandja jaoks – kas ja milliseid ümberkujundamise meetmeid ta tarbijale pakub – see on tema diskretsioon. Seaduse täiendamine on vajalik ka praktika seisukohalt, kuna viimastel aastatel on kohtupraktikas hulgaliselt vaidlusi, s.h. sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega seoses. Õiguslik ebaselgus ei soosi praktikas sundtäitmise vältimiseks kohtuvälist laenude ümberkujundamist ja refinantseerimist. Uue §-i 4161 lõigetega 1 ja 2 nähakse ette krediidiandja kohustus enne kohtu või täitemenetluse toimingute alustamist hinnata, kas on võimalik tarbijale teha mingeid järeleandmisi (kohaldada nn. leevendusmeetmeid) ja pakkuda talle tarbijakrediidilepingu ümber kujundamise võimalust. . Eelkõige tuleb antud juhul ja vastava ettepaneku tegemisel arvesse võtta tarbija konkreetset olukorda, tema õigusi ja huve. Hindamine peaks toimuma kooskõlas krediidiandja sise-eeskirjadega. Silmas ei peeta nö täieulatuslikku krediidivõimelisuse hindamist vastavalt VÕS §-le 4034, vaid pigem võlgniku spetsiifilist olukorda arvestades, tuleb aru saada, kas on asjaolusid, mis tõestavad edaspidi tema võimekust laenu või laene tagasi maksta (nt kui võlgnik on kaotanud töö, siis arvestades kui tõenäoline on uue töökoha leidmine ja kas see võiks suurendada tema sissetulekuid vms). Vastavas vormis võlgade ümberkujundamine peab lähtuma sellest, et tarbija on tõenäoliselt suuteline krediiti või krediite tagastama s.t. mitte panema tarbijat sellisesse olukorda, et tema võimekus krediiti või krediite tagastada hoopis väheneb ja tekiks oht, et tarbijal tekiksid pikaajalised ülemäärased võlgnevused. Direktiivi põhjenduspunktis 56 rõhutatakse lisaks ka seda, et vastava hinnangu teostamisel tuleb mh arvestada ka seda, et kas tegemist on eluasemelaenuga ja kas tarbijakrediidilepingu tagatiseks on elamukinnisvara, mis on ühtlasi tarbija peamine elukoht. Arvestada tuleb, et olukorras, kus tarbija (või ka tarbijakrediidi tagatiseks oleva hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik) on näidanud üles valmisolekut täita oma kohustused, tuleks püüda tarbija peamiseks elukohaks oleva elamukinnisvara sundmüüke vältida, kui see ei kahjustaks ebamõistlikult krediidiandja huve (vt täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.12.2018. lahend asjas 2-17-9391/46). Lõige 3 sätestab täpsemalt, millist kokkulepet võib krediidiandja tarbijale võla ümberkujundamiseks pakkuda. Selle kohaselt võib ta teha tarbijale ettepaneku: a) pikendada krediidilepingu tähtaega; b) nö lükata edasi laenumaksete tasumist; c) muuta krediidilepingu liiki; d) loobuda osaliselt või täielikult nõudest või pakkuda erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete summeerimist; e) muuta intressimäära; f) muuta krediidi vääringut (valuutat). Antud juhul ei ole tegemist aga ammendava loeteluga ehk krediidiandja võib teha lisaks ka mõne muu ettepaneku. https://fin.ee/media/5824/download 80 Lõikega 4 nähakse ette omakorda sisuliselt see, et kui krediidilepingu tingimusi muudetakse (v.a. juhul kui pikendatakse tähtaega), siis tuleb tarbijale selgelt ära näidata uues kokkuleppes ka esialgne krediidisumma, intresside, viiviste ja muude krediidi kasutamise tasude arvestus. Sätte eesmärk on tagada, et tarbijate õigused ei oleks viivises olevate võlgade menetlemisel ja vastavate kokkulepete sõlmimisel ning kontrollimisel vähem kaitstud kui krediidi andmisel. Kuna kehtivas õiguses ei ole tarbijate huvid kohtumenetluses piisavalt ja selgelt reguleeritud, siis on materiaalõigusliku normi lisamine põhjendatud. Ehk tarbija peab selgelt aru saama, et mis seoses uue kokkuleppega muutub. Kui krediidiandja eeltoodut ei järgi, siis on selline kokkulepe tühine. 3.9. VÕLAÕIGUSSEADUSE, TSIVIILSEADUSTIKU ÜLDOSA SEADUSE JA RAHVUSVAHELISE ERAÕIGUSE SEADUSE RAKENDAMISE SEADUSE TÄIENDAMINE Käesolevaga täiendatakse VÕSi rakendusseadust. Uue § 175 eesmärk on sätestada, et käesoleva eelnõuga tehtud VÕSi muudatusi ei kohaldata nö tagasiulatuvalt nendele lepingutele, mis on juba viivises ja mis on loovutatud (s.t. mille suhtes vastav menetlus juba käib). 4. TERMINOLOOGIA Eesti õigusesse lisatakse järgmised terminid:  „krediidiinkasso“ – tegemist on lihtsustatult isikuga, kes pakub nn inkassoteenust seoses krediidilepingutega. Täpsemalt on krediidiinkasso äriühing, kelle peamine ja püsiv tegevus krediidiasutuse või krediidiandja viivises olevas krediidilepingute või nendest lepingutest tulenevate nõuete haldamine, sh nt nende nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine. Uue termini sätestamine on vajalik kuna on vaja määratleda selgelt see subjekt, kelle suhtes käesolevas eelnõus ettenähtud kohustused rakenduvad (samuti on vastav termin kasutusel ka direktiivis ("credit servicer“) ja selle definitsioon on esitatud direktiivi artiklis 3(8);  „krediidiostja“ – tegemist on lihtsustatult isikuga (sh füüsilise isikuga), kes ostab eelnimetatuid nõudeid kokku (finantseerib nende kokkuostmist), kuid kes ise ei tegele nende nõuete haldamisega. Kuna ka selle isiku suhtes rakenduvad eelnõu kohaselt mitmed kohustused, siis on selle subjekti selge määratlemine eelnõus vajalik. Vastav termin on samuti kasutusel direktiivis („credit purchaser“) ja selle definitsioon on esitatud direktiivi artiklis 3(6);  „viivises olev krediidileping“ – sisuliselt mõeldakse selle all seda, et isik, kes on sõlminud krediidilepingu krediidiasutuse või krediidiandjaga ja kes viivitab oma rahaliste kohustuste täitmisega, siis seda lepingut käsitatakse viivises oleva krediidilepinguna. Ehk teistpidi saab öelda, et tegemist on krediidilepinguga, mille täitmisega viivitamise tagajärjel on rakendunud viiviste sissenõudmine. Kehtiv õigus otseselt selliseid krediidilepinguid ei defineeri, kuid kuna eelnõus sätestatud krediidihaldustegevuse sisu on konkreetselt nende lepingutega nö tegelemine, siis on vastava termini kasutamine vajalik. Direktiiv määratleb selle termini aga kitsamalt ja veidi teistmoodi – nimelt direktiivi artikli 3(13) kohaselt peetakse silmas krediidiasutuste poolt väljastatud mitte-töötavaid krediidilepinguid („non-performing credit agreement“). 5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE  Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL. 81  Eelnõuga tehtavad finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muudatused on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2022/2036, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2014/59/EL seoses selliste globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate usaldatavusnõuetekohase käsitlusega, kelle strateegiaks on mitme isiku suhtes kriisilahenduse algatamine, ning seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmiseks kõlblike instrumentide kaudse märkimise meetodiga. (ELT L 275/1, 25.10.2022 lk 1-10). 6. EELNÕU VASTAVUS EESTI VABARIIGI PÕHISEADUSELE 6.1. PÕHIÕIGUSE KAITSEALA 6.1.1. Õigus tegelda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus Põhiseaduse (PS) § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. PS § 31 kohaldamisel tuleb sageli seetõttu arvestada ka EL õigusega, mis sätestab ettevõtluse kaitse üksikasjalikult.54 (ettevõtlusvabadusega sarnaseid väärtusi kaitsevad EL õigusest tulenevad ühisturu põhimõtted – kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumine. PS § 31 kohaldamisel tuleb teatud juhtudel seetõttu arvestada ka EL õigusega, mis sätestab ettevõtluse kaitse üksikasjalikult.55 Ettevõtlusvabaduse puhul on tegemist klassikalise vabaduspõhiõigusega, kuid sellel on ka soorituspõhiõiguse jooni: ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva õigusliku keskkonna loomist. Seega seoses ettevõtlusvabadusega kuulub riigi kohustuste hulka ka luua õiguslik raamistik ettevõtlusega tegelemiseks, sh äri- ja ühinguõiguse normid, aga ka laiemalt konkurentsiõigus ja võlaõigus. Äriühingute asutamist, seisundit, juhtimist ja lõpetamist reguleerivad eelkõige ÄS ja TüS. Äriühinguteks on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Eriseadustena reguleerivad nende asutamist ja tegevust aga finantsvaldkonna eriseadused – nt krediidiasutuse saab üldjuhul asutada üksnes aktsiaseltsina (teatud juhtudel ka ühistuna), samuti ka investeerimisühing saab tegutseda üksnes aktsiaseltsi vormis. Käesolevaga on aga otsustatud, et äriühingu vormi krediidiinkassode puhul nii rangelt ei piirata ja krediidiinkasso võib lisaks aktsiaseltsile tegutseda ka osaühingu vormis. PS § 31 kaitseb mh kõigisse neisse äriühingutesse koondumise õigust (Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31,, komm. 16 ja 17). Ettevõtlusvabadusse kuulub iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ilma et avalik võim sellesse põhjendamatult sekkuks (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-5-17, punkt 50). Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse üheks elemendiks on ka õigus otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle. Eelnõuga kavandatavad sätted aga piiravad ettevõtja tegevust viivisnõuete sissenõudmisel (eelkõige 54 Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31, komm 4; kättesaadav: https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31). 55 Tuleb silmas pidada, et ELTL keelab liikmesriikide vahelised koguselised impordi- ja ekspordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed (art-d 34, 35), asutamisvabaduse piirangud (art 49), teenuste osutamise vabaduse piirangud (art 56) ja kapitali vaba liikumise piirangud (art 63). Neid vabadusi käsitleb EL lepinguõigus põhivabadustena. EL põhiõiguste harta art 16 kaitseb sõnaselgelt õigust tegeleda ettevõtlusega liidu õigust, riigisiseseid õigusakte ja tavasid järgides. ELTL ja selles sätestatud põhivabadused ja põhiõiguste harta art 16 kohalduvad PS § 31 kõrval juhul, kui ettevõtlus on piiriülene või kui piirang tuleneb EL õigusest. 82 tarbijakrediidilepingute puhul) ja kahtlemata ei aita seega kaasa ettevõtja tulu saamise eesmärgi saavutamisele ning riivavad seega ettevõtjate ettevõtlusvabaduse kaitseala. Riigikohtu üldkogu on selgitanud 09.12.2013 otsuse 3-4-1-2-13 p-s 105, et ettevõtlusvabaduse osaks oleva konkurentsivabadusega kaitstakse nii ettevõtjate ettevõtlusvabadust, kui ka tarbijat. Konkurentsivabadus lähtub eeldusest, et konkurents tagab parima teenuse või kauba parima hinnaga. Ettevõtlusvabaduse alusel on isikul õigus nõuda, et riik ei looks konkurentidele põhjendamatuid eeliseid ja seeläbi hoiduks isiku ettevõtluse kahjustamisest. Ettevõtlusvabadus on seotud ja kattub osaliselt PS §-s 29 sätestatud õigusega valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Vaadeldavatel õigustel on tihe seos PS §-s 32 sätestatud omandiõigusega – seda nii ettevõtlusega tegeleva isiku vara (nt aktsiad, osad või osamaksud) kaitsmisel kui ka äriühingu vara kaitsmisel. 6.1.2. Omandivabadus PS § 32 sätestab omandipõhiõiguse. Paragrahvi 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. S.t. omandile tuleb tagada puutumatus ja võrdne kaitse. Puutumatuse tagamiseks peab riik kehtestama õigusnormid, mis võimaldavad omandit kaitsta.56 Omandipõhiõigus on oma olemuselt normatiivne põhiõigus. Riigikohus on rõhutanud, et PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes (RKPJKo 21.12.1994, III- 4/A-10/94). PS § 32 ei kaitse õigusrikkumise teel saadut (RKHKm 11.10.1996, 3-3-1-28-96, p 4). Käesoleva eelnõu kohaldumisalasse kuuluvate uute subjektide – krediidiinkasso, krediidihaldusteenuse osutaja või ka krediidiostja suhtes finantsjärelevalveliste meetmete kohaldamisest tuleneb eelnõust eelnimetatud äriühingutele aktsionäride või osanike omandiõiguse riive. Ehk eelnõu sätestab täpsed nõuded, millistel tingimustel saab krediidiinkassos osalust omandada (sarnaselt krediidiasutuste, krediidiandjate ja kõigi teiste finantsjärelevalve subjektidega). Kuna finantsvaldkond on kõrgendatud avaliku huviga seotud ettevõtluse valdkond, tuleb igal selles valdkonnas investoritel (osaluse omandajatel) endal arvestada, et tuleb kanda vajalikke täiendavaid kulusid ja alluda seadusega seatud piirangutele. 6.2. ESEMELINE KAITSEALA PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu antud määratluse järgi kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00; RKÜKo 01.07.2015, 3-4-1-20-15, p 43). Riigikohus on andnud ettevõtluse mõistele avara tõlgenduse, märkides, et ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus“. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse olemusega käib kaasas õigus otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle (RKHKo 02.11.2015, 3-3-1-22-15). PS § 32 näol on tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Võlaõiguslike õiguste ja nõuete osas tuleks eeldada, et kaitstud pole mitte kõik varalised õigused, vaid pigem on kaitstud sellised võlaõiguslikud õigused ja nõuded, mis on olemuslikult asjaõiguslike (absoluutsete) õigustega sarnased.(PS § 32 Komm 8). Omandi kaitse laieneb ka nõuetele, kui need on piisavalt konkreetsed ja neil on küllaldane alus riigisiseses õiguses. Riigikohus on asunud seisukohale, et õigus omandada õigusvili (nt rahalt teenitav intress) on seotud omandiga rahale ja seetõttu kaitstav ka omandipõhiõiguse raames (RKTKo 23.10.1997, 3-2-1-116-97). 56 Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 32, komm 1 ja 9 Kättesaadav: https://pohiseadus.ee/sisu/3503 83 6.3. ISIKULINE KAITSEALA (PS § 9) PS § 31 isikulises kaitsealas on nii Eesti kodanikud kui ka Eestis viibivad välisriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud, kuid PS lubab seadusega sätestada välismaalastele piiranguid ettevõtlusvabaduse teostamiseks. PS § 31 kaitsealasse kuuluvad ka äriühingud. Eraldi tuleb välja tuua, et käesoleva eelnõu puhul on isikulises kaitsealas füüsilised isikud – krediidisaajad (tarbijad), kes on sõlminud pankade või krediidiandjatega lepinguid – tarbijakrediidilepingud, kuid ei ole suutnud lepingut nõuetekohaselt täita ja on jäänud lepingu täitmisel viivitusse. Tarbijana käsitletakse füüsilist isikut, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega (tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 p 1). PS § 32 sätestatud omandipõhiõigus laieneb füüsilistele isikutele. PS § 9 lg 2 järgi laienevad õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Kooskõlas juriidiliste isikute eesmärkidega ning omandiõiguse kaitse mõttega laieneb §-s 32 sätestatu ka juriidilistele isikutele (RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18). Tulenevalt EL õiguse aluspõhimõtetest (vt. joonealune märkus nr 2) peab Eestis kaitsma vähemalt EL-st pärinevate juriidiliste isikute omandipõhiõigust. Krediidiinkassoteenuseid pakkuvate ettevõtjate tegevus ei ole varem olnud valdkonna erinormidega reguleeritud ja selles valdkonnas tegutsevad ettevõtjad on saanud kasutada suurt tegevusvabadust, ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse taset võrreldes muude finantsturu osalistega. 6.4. RIIVE JA SELLE PÕHISEADUSLIK ÕIGUSTAMINE 6.4.1. Põhiõiguse riive Riivest tulenevad piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11). Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Selleks, et välja selgitada, kas tegemist on põhiõiguse riivega või põhiõiguse rikkumisega, tuleb analüüsida, kas põhiõiguse riive on formaalselt ja materiaalselt põhiseaduspärane. Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus. Tulenevalt PS § 31 teisest lausest on ettevõtlusvabadus lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. (RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-4-17, p 57). Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused. RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12). Riigikohus on ettevõtlusvabaduse piiranguteks lugenud erinevate lubade taotlemise kohustuse kehtestamist, asutamise piirangute kehtestamist. Omandipõhiõigus on samuti lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, punkt 57). Üldiselt on panganduse ja muu finantsvahenduse valdkond kõige tugevamate avalik-õiguslike piirangutega ettevõtluse valdkond. Tulenevalt finantsturu mõjust ja olulisusest ühiskonnale, on finantsturul tegutsevatele isikutele on kehtestatud kõrgendatud hoolsuskohustus ning spetsiifilised nõuded, mida kõik finantsturu osalised peavad täitma igal ajahetkel. Kuna ka krediidiinkassode ja krediidiostjate tegevuse võib liigitada üheks eeltoodud valdkonna osaks, siis käesoleva eelnõuga 84 sätestatakse pärast eelnõu seadusena kehtima hakkamist eelkõige krediidiinkassode tegevusele erinevaid piirangud (või täpsemalt kõrgendatud nõudeid võrreldes tavaettevõtlusega). Kõige intensiivsema nõudena nähakse ette sellistele ettevõtetele kohustus taotleda hiljemalt 2024. a. 29. juuniks või 2024. a. 31. detsembriks Finantsinspektsioonilt vastav tegevusluba. Finantsinspektsioon hakkab teostama nende tegevuse üle järelevalvet sarnaselt teiste finantsturul tegutsevatele ettevõtjatele. Lisaks tegevusloa nõudele on osa ettevõtlusvaldkondi tugevama riikliku kontrolli all ja ettevõtja tegevus on allutatud rangemale regulatsioonile ja järelevalvele. Samuti on ettevõtluse ulatuslikum reguleerimine ja piirangute kehtestamine lubatav juhul, kui see kaitseb tarbijat või konkurentsi, eelkõige valdkondades, kus tarbija on ettevõtjaga võrreldes oluliselt nõrgemal positsioonil.“ (Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31 komm. 26). Kehtestatavate piirangute määratlemisel on arvestatud Riigikohtu seisukohta, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist, lähtudes tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadustest. (vt. nt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2020. otsus asjas 2-17-7502 p 13) ja et vastavalt VÕS § 421 ei tohi tarbijakrediidilepingus tarbija kahjuks kõrvale kalduda. Eelnõuga kehtestatakse seepärast nõuded ka krediidiinkassode juhtimisele, sisekorrale ja -kontrollile, jooksva aruandluse esitamise kohustused ja tehingute tegemise erinevad nõuded. Eestis ei ole nn laenude järelturgu ega inkassoturgu ega inkassoettevõtjate tegevus selliste spetsiifiliste õigusnormidega seni reguleeritud ja laenude järelturul on kohustustega hätta sattunud tarbijate õigused olnud pigem nö tagaplaanil. Ka kogu EL-s on selles valdkonnas konkurents nõrk ja konkurentsisurve turule puudub, seepärast võivad küsida ettevõtjad oma teenuste eest ka suuremat tasu. See vähendab pankade stiimulit kärpida oma viivislaenude mahtu (vt. täpsemalt direktiivi põhjenduspunktid 10 ja 15). Selliste ettevõtete tegevus on põhjustanud samuti ühiskonnas teatud rahulolematust, eriti probleeme tarbijatele (vt täpsemalt direktiivi põhjenduspunkti 21), sealhulgas ka aastaid kestvaid kohtuvaidlusi.57 Seega kehtiv õigus ei pruugi antud valdkonnas tagada eelkõige oma maksetega viivitusse jäänud isikute, eelkõige tarbijatest krediidisaajate õiglast ja professionaalset kohtlemist. Juba pikema aja jooksul on meedias kajastatud juhtumeid, kus inkassoettevõtjate juhid või töötajad on tõenäoliselt käitunud õigusvastaselt või rikkunud häid tavasid ehk nende käitumine ei ole olnud eetiline.58 Nagu juba märgitud, siis ka kohtupraktikas on ilmnenud, et mõnede inkassoettevõtjate äripraktika on liiga agressiivne ja on esinenud juhuseid, kus on tuvastanud tahtlikult valeandmete esitamist inkassoettevõtja poolt (vt. nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5.03.2014 otsus asjas 3-2-1-186-13 p 24, kus Riigikohus pidas vajalikuks esitada nõude suuruse kohta kohtule valeandmete esitamisega seoses kuriteo teate võimaliku kelmuse tõttu; ka 12.11.2014 otsuses asjas 3-2-1-108-14 p 20 kirjeldab Riigikohus kohtule teadvalt valeandmete esitamist; kohtule valeandmete esitamine on tuvastatud ka tsiviilasjades 2-21-100182, 2-21-127914, 2-21-141911, 2-21-133166). Lisaks on sellisele tarbijate huve 57 Krediidituru uuring: https://www.fin.ee/media/5955/download 58 Vt. näiteks 30.06.2010. ilmunud artikkel „Seadus aitaks võtta võlanõudjalt kurika“ Tsitaat artiklist: „Kui inkasso firma reklaamib end pildi peal pesapallikurika ja suurtes mustades tunkedes meestega, siis mida ma oskan arvata.“ https://www.raamatupidaja.ee/uudised/2010/06/30/seadus-aitaks-votta-volanoudjalt- kurikahttps://www.raamatupidaja.ee/uudised/2010/06/30/seadus-aitaks-votta-volanoudjalt-kurika. 11. detsember 2020 „Hirmu äri: võlgnikud annavad inkassodele rohkem, kui peaks“ Inkassofirmad küsivad võlglastelt röövellikke viiviseid ja oskavad ka intressi pealt intressi kasseerida. Inkasso haardesse sattunud võlgnik kuuletub, teadmata, et õigus asub tema poolel. Loe pikemalt: https://www.palgauudised.ee/uudised/2020/12/07/hirmu-ari-volgnikud-annavad-inkassodele-rohkem- kui-peaks Eeltoodut kinnitab ka Tarbijakaitse ja Tehnilise järelevalveameti kodulehel https://ttja.ee/inkasso ning ka Andmekaitse Inspektsiooni kodulehel kättesaadav teave. (vt. https://www.aki.ee) 85 kahjustavale tegevusele pööratud rohkem tähelepanu ka meedias.59 Peamiselt väiksematel krediidipakkujatel ei ole hinnanguliselt piisavat võimekust tegeleda viivisnõuete sissenõudmisega ning nõuded loovutatakse inkassofirmadele. Inkassoteenuse pakkujad pöörduvad täitedokumendi saamiseks eelkõige nõuetega maksekäsu kiirmenetlusse, harva otse hagimenetlusse. Maksekäsu kiirmenetlus on tarbija jaoks, kes jätab maksettepanekule vastuväite esitamata, ebasoodsam kui hagimenetlus. Tarbijate huvide kaitstus maksekäsu kiirmenetluses on problemaatiline, kuna nõuet ei kontrollita ega hinnata tõendeid, lähtutakse avaldaja märgitust ning maksekäsk on viivitamata täidetav.60 6.4.2. Riive formaalne põhiseaduspärasus Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele. Õigusaktid peaksid olema sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt, et isikul oleks võimalik piisava tõenäosusega ette näha, milline õiguslik tagajärg kaasneb teatud tegevuse või tegevusetusega. 6.4.3. Riive materiaalne põhiseaduspärasus Riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on seaduse legitiimne eesmärk ning PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte järgimine: sobivus, vajalikkus, mõõdukus. Põhiõigusi on lubatud piirata mitte ainult teiste isikute põhiõiguste kasuks, vaid ka kollektiivsete ehk ühiskondlike hüvede kasuks. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui piirang riivab ühtaegu nii ettevõtlusvabadust kui omandiõigust, siis tuleb selle lubatavuse hindamisel hinnata piirangu proportsionaalsust enim riivatud põhiõiguse kontekstis (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12; RKPJKo 29.03.2017, 3-4-1-15-16, p 102). 6.4.4. Legitiimne eesmärk Isikul on ettevõtlusvabadus (PS § 31), kui puuduvad õiguslikud takistused, st õiguslikud keelud ja käsud, mis tema otsustamisvõimalust ettevõtluse valdkonnas piiravad. Kuna finantsturul tegutsevad ettevõtjad (s.t. finantsasutused) on kõrgema usalduse kandjad majanduses, valitseb nende tegevuse vastu kõrgendatud avalik huvi ja neile esitatakse kõrgendatud tegevusnõuded võrreldes teistes ettevõtluse valdkondadega, et mh soodustada sotsiaalset turvatunnet. Finantsturu sujuva ja usaldusväärse toimimise õigusliku regulatsiooni üks laiematest eesmärkidest on tagadagi finantsturul tegutsevate investorite ja tarbijate kaitse. Põhiseaduse preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise rahu kaitse. Selle eesmärgi saab riik muu hulgas saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada edendada ettevõtlust finantsvaldkonnas, s.h. kellel ja millistel tingimustel lubatakse hallata/omandada viivisnõudeid s.t. kelle vahendusel toimub laenude nn järelturu usaldusväärne ja sujuv toimimine. Kuna ettevõtluskeskkonna kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on krediidiinkassode asutamise, tegevusele ja järelevalvele tingimuste kehtestamine põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. Piirangu põhjus ei pea tingimata tulenema PS-st, vaid selleks võib olla iga avalik huvi. RKPJKo 3-4-1-6- 08, p 43; vt ka Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2012, II ptk, sissejuh, komm 8.1. Nagu juba rõhutatud, siis eelnõu eesmärk on kaitsta krediidisaajate, eelkõige tarbijate kui lepingulise suhte nõrgema poole huve ja õigusi. Eelnõuga soovitakse luua tõhusalt toimiv kaitse regulatsioon, mis piirab võimalusi kasutada viivislaenude sissenõudmisel ebamõistlikke meetodeid 59 https://epl.delfi.ee/artikkel/120068710/vola-voim-susteemi-mangukannid-karjuvalt-erinevad-kohtuotsused- roovivad-volglastelt-igal-aastal-sadu-tuhandeid-eurosid 60 Vt. Krediidituru uuring. Lk 219. Vt. ka V.-P.Liin Tarbijakrediit vs.tsiviilkohtumenetlus: aeg viia vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontroll Euroopa Liidu õigusega kooskõlla. Juridica, 2023, nr. 3, lk 225-233. 86 ja tasusid. Krediidiinkassode kui äriühingute ja nende omanike (aktsionäride/osanike) ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks on käesoleval juhul muuhulgas õigusrikkumiste vältimine ja õigusrahu tagamine. Nagu eespool märgitud, siis alates 2024. a. 29. juunist võivad EL-is pankade viivislaenude krediidihaldustegevusega tegeleda vaid ettevõtjad, kellel on finantsjärelevalve asutuse poolt välja antud tegevusluba. Selle loa alusel võib ettevõte teenuseid osutada kõigis EL liikmesriikides (nn passirežiim) ehk teistpidi kaasnevad lisaks kohustustele ka uued võimalused oma äritegevuse laiendamiseks. Eeltoodu võib mõjutada positiivselt viivislaenude järelturu konkurentsiolukorda. Lisaks tuleb siinkohal osundada põhiõiguste kolmikmõjule, s.t. eraisikule kuuluva põhiõiguse teostamise võimalust ja ulatust mõjutab teisele isikule kuuluv põhiõigus. Kolmikmõju ilmnemisel on tegemist isikute õiguste kollisiooniga – laenuandjal on küll ühelt poolt õigus tugineda ettevõtlusvabadusele (PS § 31), kuid teisalt on laenusaajal õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 19 lg 1, 26 ja 27). Samal ajal on mõlemal PS § 19 lõikest 2 tulenev kohustus austada ja arvestada teise põhiõigust. Riigikohus on nentinud, et üksikisikute kollideeruvate õiguste tasakaalustaja roll on esmajoones avalikul võimul (RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 15). Tasakaalustamine avaldub nii seadusloomes kui ka seaduste rakendamisel (vt. ka selgitused p 6.4.1 juures). Arvestades laenuturu, s.h. viivisnõuete järelturu osaliste olulisel määral vastandlikke huvisid, võib käesoleval juhul pidada ettevõtlusvabaduse ja omandivabaduse riive legitiimseks eesmärgiks ka laenuturu tasakaalustatud arengu, s.h. tõusama konkurentsisituatsiooni soodustamise eesmärki. 6.5. PROPORTSIONAALSUSE KONTROLL Riive proportsionaalsuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Hinnata tuleb selle eesmärgi kaalukust, mille saavutamise vahendiks riive on, s.t. kaalumise argumendid tulenevad legitiimsest eesmärgist. 6.5.1. Sobivus Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisu on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Riigikohus on rõhutanud, et sobivuse kriteeriumi hindamisel piisab ka sellest, et eesmärki on põhimõtteliselt võimalik vaidlusaluse meetmega saavutada. Vastavalt eelpool toodud analüüsile, on viidatud riive eesmärgiks muuhulgas finantssüsteemi ja tsiviilõiguslike suhete tasakaalustatud toimimise kaitsmine, õigusrikkumiste tõkestamine, sotsiaalmajanduslike probleemide vältimine ning krediiditurul konkurentsi tasakaalustamine. Ettevõtlusvaldkondi, kus tegutsemiseks on vajalik pädeva asutuse luba, on väga palju. Finantsvaldkond on üks kõige tugevamate avalik-õiguslike piirangutega ettevõtlusvaldkond, kus ettevõtja tegevus on allutatud rangele regulatsioonile ja järelevalvele. Siiski näiteks krediidiasutustele kehtestatud nõuded on tunduvalt rangemad võrreldes krediidiandjatega. Sisuliselt on krediidiandjate suhtes kehtestatud nõuete intensiivsus üks madalamaid finantssektoris (nt ei ole nende suhtes kehtestatud eriliigilist kapitalinõuete režiimi). Ka krediidiinkassode suhtes käesoleva eelnõuga kehtestatavad nõuded järgivad suuresti juba täna krediidiandjate suhtes kehtestatud nõudeid – seega saab öelda, et plaanitavad nõuded on sobivad. 87 Krediidihaldusteenus, lisaks hoiu-laenuühistute tegevusele, on seni üks väga vähestest finantsvaldkondadest, kus ei ole kehtestatud finantsjärelevalve-alase tegevusloa ega riikliku järelevalve nõuet. Eelnõu ei ole vastuolus PS §-st 10 tuleneva õigusriigi põhimõttega, sest see ei riku otseselt õiguse subjektide õiguspärast ootust õigussuhete aluseks olevate õigusnormide püsimisele, sest seadusest tulenevate muutuste elluviimiseks on antud mõistlik tähtaeg. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni nö kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Seadusandja pädevuses on otsustada, milliseid reforme läbi viia (vt täpsemalt Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 10 komm 49). Krediidiinkassode tegevuse reguleerimine tagab võlgnike viivises olevate laenukohustuste sissenõudmise suurema selguse. Regulatiivsete meetmetega on võimalik tasakaalustada krediiditurul osalevate poolte erinevaid huvisid ja vähendada muuhulgas tarbijate üle-võlgnevuste tekkimise tõenäosust ja nn laenuorjusesse sattumist. Tasakaalustatud turg aitaks kaasa krediidisaajate ja krediidiinkassode vaheliste õigusvaidluste ja nendega seotud kulude vähenemisele, samuti võib väheneda riigi poolt antava (sotsiaalse) abi maht. Järelikult on krediidihaldustegevuse tegevusloastamine, vastavate nõuete, s.h. Finantsinspektsiooni poolt järelevalve meetmete rakendamine, sobiv meede eeltoodud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks. 6.5.2. Vahendi vajalikkus Kavandatava regulatsiooni vajalikkust hinnates tuleb kaaluda, kas võiks olla olemas puudutatud isikute õigusi vähem riivavaid abinõusid, mis aitaksid seatud eesmärke saavutada sama tõhusalt. Hinnata tuleb seatud eesmärkide, mille saavutamise vahendiks põhiõiguste riive on, kaalukust. Seadusega kehtestatav tegevusloa nõue ja riikliku järelevalve toimimine ei välista samas kunagi lõplikult vastava finantsettevõtja juhtide või töötajate õigusaktide normide rikkumisi. Seaduse nõuded aitavad samas oluliselt kaasa krediidiinkassode usaldusväärse ja kindla juhtimise toimimisele ning vähendavad olulisel määral kuritarvituste ja muude rikkumiste tõenäosust. Eeltoodu tõttu ei saa üheselt järeldada, et käesoleva seaduseelnõuga kavandatav nõue taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba hiljemalt 2024. aasta 29. juuniks, välistab edaspidi kõikide probleemide tekkimise, kuid samas suurendab tõenäoliselt oluliselt krediidisaajate kaitset. 6.5.3. Vahendi proportsionaalsus kitsamas tähenduses (mõõdukus) Vahendi vajalikkus kitsamas tähenduses ehk nn leebeima vahendi põhimõte – vastava abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust. Abinõu on mõõdukas siis, kui sellega taotletav eesmärk kaalub üles põhiõiguse riive. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Seetõttu esmalt tuleb kujundada seisukoht riive intensiivsuse osas. Samas tuleb arvestada regulatsiooni majanduslikku mõju. Kõnealusest eelnõust tuleneva ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse riive intensiivsus sõltub esmajoones sellest, kui tugevalt destabiliseeriv on antud uute nõuete esmane mõju turul tegutsevatele inkassoettevõtjatele seaduse jõustumisel ja sellele järgneval ajal ning kas uue seaduse jõustumine soodustab uute teenusepakkujate turule tulekut või mitte. Selge on see, et krediidiinkassodele administratiivne koormus suureneb. Pikemas perspektiivis peaks aga vastavate regulatiivsete meetmete mõjul vähenema inkassoettevõtjate huvi/vajadus sekkuda liialt intensiivselt võlglaste eraellu/tegevusse ja peaks vähenema mh kulukate õigusvaidluste arv. 88 7. SEADUSE MÕJUD 7.1. MAJANDUSLIK MÕJU TEENUSEOSUTAJATELE 7.1.1. Sihtrühm – krediidiinkassod Täpne statistika viidatud teenuseosutajate kohta puudub, kuivõrd neile ei ole kehtestatud ei eraldi tegevusloamenetlust. Äriregistri andmetel võib kõnealuseid teenuseosutajaid olla Eestis ligikaudu 200. Reaalselt tegeleb ministeeriumi hinnangul krediidilepingutest tulenevate nõuete haldamise ja sissenõudmisega kümmekond ettevõtet. 2022. a. augustis viis ministeerium läbi suuremate inkassoteenust osutavate ettevõtete seas konsultatsiooni. Vastavad küsimused saadeti järgmisele seitsmele ettevõttele: Arelius Inkasso OÜ, Intrum Estonia AS, Julianus Inkasso OÜ, OK Incure OÜ, Omega Invest OÜ, AS PlusPlus Capital, Svea Inkasso OÜ. Vastustest selgus, et kõik eelnimetatud ettevõtjad tegelevad suuremal või vähemal määral krediidilepingustest tulenevate nõuete haldamisega. Seega on nad tõenäoliselt kõik käesoleva seaduseelnõu kohaselt käsitatavad krediidiinkassodena. Mõned eelnimetatud ettevõtted tegelevad üksnes ettevõtete laenudest tulenevate nõuete haldamisega. Juhul kui tegemist ei ole pangalaenuga, siis sel juhul vastav ettevõtte ei ole käsitatav krediidiinkassona. Mõju ulatus: Hetkel puuduvad nn võlgade haldamise ja sissenõudmisteenuse osutajatele järelevalve ja tegevusnõuded. Krediidilepingutest tulenevate võlgnevuste haldamise teenuse osutajatele toob tegevusnõuete ja järelevalve kehtestamine kaasa kindlasti kulusid ja halduskoormuse kasvu. Tegutsev krediidiinkasso peab oma tegevuse vastavusse viima käesolevast seadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas:  taotlema tegevusloa ja tegevusluba tuleb saada hiljemalt 2024. a. 30. juuniks (kes tegelevad pangalaenudest tulenevate viisinõuete haldamisega) või hiljemalt 2024. a. 31. detsembriks (kes tegelevad mitte-pankade tarbijalaenudest tulenevate viisnõuete haldamisega), vastasel juhul peab ta oma teenuste osutamise peatama;  omama võrreldes nn tavaliste äriühingutega märkimisväärsemalt rohkem kapitali (minimaalne aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot);  viima organisatsiooni ja selle juhtimissüsteemi vastavusse seadusest tulenevate nõuetega;  osutama teenust vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele, sh andma võlgnikele piisavalt teavet;  alluma Finantsinspektsiooni järelevalvele, sh esitama oma tegevuse kohta aruandlust;  kandma vastutust, kui toimub kehtestatud nõuete rikkumine;  maksma järelevalvetasu. Lisaks seatakse krediidiinkassodele eraldi nõuded nö eetilisusele. Päris sellisel kujul seni ühelegi teisele finantsjärelevalve subjektile nõudeid ei ole sätestatud. Ehk krediidiinkassod peavad täpsemalt:  tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt;  andma krediidisaajale teavet, mis ei ole eksitav, ebaselge ega vale;  austama ja kaitsema krediidisaajate isikuandmeid ja eraelu puutumatust;  suhtlema krediidisaajaga viisil, mis ei kujuta endas ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist. Seadusest tulenevate nõuetega kooskõlla viimine võib eeldada ka IT lahenduste, tehniliste töökorralduste ja süsteemide muutmist. Samuti võib tekkida vajadus võtta tööle uusi isikuid ja tuleb tagada, et juhid (juhatuse ja nõukogu liikmed) vastaksid nn kutse- ja sobivusnõuetele. Eeltoodu võib tähendada, et töötajaid on vaja ka koolitada, et nad uue seaduse nõuetest teadlikud oleksid (s.t. võrreldes varasemaga võivad suureneda koolituskulud). 89  Juhul kui tegemist on täiesti uue ettevõtjaga, siis tuleb arvestada, et eeltoodud kulud võivad veelgi suuremad olla. Lisaks avaldub majanduslik mõju menetlustasude ja järelevalvetasude maksmises. Eelnõu kohaselt tuleb tasuda tegevusloa menetlustasu 3 000 eurot, mis on ühekordne, kuid lisaks Finantsinspektsioonile makstavale tasule tuleb teha kulutusi tegevusloa taotluse dokumentatsiooni kokkusaamiseks (muuhulgas võib vajalikuks osutuda väljavõtete esitamine erinevate riikide registritest). Järelevalvetasu on nii kapitali- kui ka mahupõhine ning seda tuleb tasuda kord aastas. Kui kapitaliosa on 1% algkapitalisummast, siis minimaalselt oleks see krediidiinkassodele 500 eurot (lähtuvalt 50 000 euro suurusest kapitalinõudest). Mahuosa (mis on järelevalvetasu peamine osa) suurust on aga keerulisem hinnata. Siiski võib teatud hinnangu saamiseks võtta aluseks juba täna Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate subjektide poolt makstud järelevalvetasud. Finantsinspektsioonile makstud järelevalvetasude suurus koondatud kujul 2022. aasta kohta on esitatud järgmises tabelis. Tabel 1. Finantsinspektsioonile 2022. a. makstud järelevalvetasud ja järelevalvetasu määrad subjektide lõikes 61 Järelevalvetasud 2022 Järelevalvetasu mahuosa (tuhandetes eurodes) määr 2022 (%-des) Krediidiasutused 7263 0,0147 Kahjukindlustusandjad 914 0,097 Fondivalitsejad 665 0,0013/0,0095/0,013 Elukindlustusandjad 535 0,023 Krediidiandjad 224 0,1 Kindlustusmaaklerid 199 0,92 Investeerimisühingud 274 0,23 Makseasutused 154 0,019 Krediidivahendajad 18 0,1 Pensioniregistripidaja/Reguleeritud väärtpaberituru korraldaja 26 0,5 E-raha asutused 135 0,17 Pandikirju emiteerinud krediidiasutused 7 0,001 Kokku 10 414 Eeltoodu põhjal võiks hinnata, et makstavate tasude suurus antud sektoris võiks krediidiinkassode puhul jääda alla e-raha asutuste poolt makstud tasude tasemele (kokku ca 100 000 eurot). Lisaks tuleb arvestada, et kui teenuseosutaja rikub käesolevas seaduses ette nähtud nõudeid, siis võib Finantsinspektsioon teda sanktsioneerida väärteo korras kuni 3 000 000 euro ulatuses. Siinkohal on oluline lisada, et finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamise, süsteemsete riskide vähendamise ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi stabiilsust. Seega finantsjärelevalve põhiline eesmärk on tagada, et finantsasutused suudavad tulevikus täita kliendi ees võetud kohustused, mh on järelevalve tööks ka tagada turutoimimise reeglite järgimine, sh et finantsteenuste tarbijatele esitatakse õiget ja täielikku teavet ning neid koheldakse õiglaselt. Enne väärteomenetlemise algatamist on Finantsinspektsioonil võimalik kaaluda ka muude meetmete rakendamist. Eelkõige on Finantsinspektsioonil võimalik õiguskorda kaitsta ettekirjutuse tegemise teel, nt 61 Allikas: Finantsinspektsiooni 2022. a. aastaraamat: https://www.fi.ee/et/publikatsioonid/finantsinspektsiooni- aastaaruanne-2022 90 teha ettekirjutus nii õigusaktide nõuete rikkumise eest (rikkumise lõpetamiseks) kui ka rikkumise ärahoidmiseks, mille mittetäitmisel on õigus rakendada sunniraha nii füüsilisele kui juriidilisele isikule. Ka EL finantssektori õigus, sh inkassofirmasid reguleeriv direktiiv 2021/2167 (artikkel 23(2)) rõhutab, et vastavad meetmed ja karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Võttes arvesse konkreetset reguleeritavat valdkonda, ei pruugi mittekaristuslikest meetmetest piisata, et tagada nende eesmärkide täitmine. Eeltoodust lähtuvalt peab Finantsinspektsioonil kui menetlejal olema võimalik valida meetmetest see, mis just konkreetsel juhul on tõhus, proportsionaalne ja hoiatav. Lisaks võimaldab see arvestada finantssektori eripäraga, kus ka olemuslikult kõrvaldatav rikkumine võib olla niivõrd oluline, et vajab näiteks sunniraha kõrvale ka väärteokoosseisu heidutavat toimet. Järelevalvel tuleb seega alati lähtuda ka ultima ratio põhimõttest. Mõju avaldumise sagedus: Teenuseosutaja peab vastama õigusaktides esitatud nõuetele igal ajahetkel. Teenuseosutaja halduskoormuse kasv võib olla suurem eelkõige tegevuse algusfaasis, st tegevusloa taotlemise protsessi ajal, kui võib vaja minna eelkõige õigusnõustaja abi. Uus regulatsioon tähendab ka teenuseosutaja püsikulude suurenemist. Teenuse osutamise ajal on mõju avaldamise sagedus pidev, kuivõrd teenuseosutaja tegevus peab igal ajal olema vastavuses eelnõus kavandatatud nõuetega. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Seaduse vastuvõtmisel võivad mitmed käesoleval hetkel tegutsevad ettevõtjad oma tegevuse lõpetada (vt ka sotsiaalne mõju). Eelkõige võib olla põhjuseks see, et ettevõtja ei pruugi olla suuteline taotlema tegevusluba. Tegevusloa taotlemisel tuleb esitada põhjalikult ettevalmistatud dokumendid ja andmed, mis peavad tõendama, et tegevusloa taotleja vastab seaduses ettenähtud nõutele (eelkõige kapitalinõuded, juhtide usaldusväärsus, organisatsiooni sisesed kontrollsüsteemid, teenuse osutamise nõuded). Samas võib äriregistris olla palju ettevõtjaid, kes on oma tegevusalaks märkinud nn võlgade haldamise või võlgade sissenõudmise, kuid reaalselt selle tegevusega ei tegele („Inkassoteenus ja krediidiinfo“ vastavalt EMTAK koodile 82911). Seetõttu võib antud regulatsiooni kehtestamisel olla ka n.ö „puhastav“ efekt. Ehk kokkuvõttes on keeruline täpset ettevõtjate arvu hinnata, kes peaksid oma tegevuse lõpetama. Tõenäoliselt enamik eelnimetatud kahesajast ettevõttes (kelle tegevusalaks on äriregistri info kohaselt inkassoteenuse osutamine) ei tegele konkreetselt krediidilepingutest tulenevate nõuete haldamisega. Enamike äriregistris märgitud selliste ettevõtjate puhul on tegemist väiksemate OÜ-dega, keda antud eelnõu suure tõenäosusega üldse ei puuduta. Siiski kaalub Rahandusministeeriumil kõigile eelnimetatud ettevõtjatele eraldi teavituse saatmist, mis puudutab käesolevat eelnõud ja selle edasist rakendumist. Mõju olulisus: Mõju teenuseosutajale, kes peab taotlema tegevusluba, on kindlasti olemas ehk mõju on pigem oluline. Halduskoormuse tõus ja täiendava ressursi vajadus, nii rahaline kui inimressurss. Samas üldises plaanis ei ole käesoleva seaduse kohaldumisalasse kuuluvaid teenuseosutajaid võrreldes kogu ettevõtete arvuga väga palju. Lisaks kui võrrelda eelnõuga plaanitavaid nõudeid teiste juba täna Finantsjärelevalve alla kuuluvate subjektidega (pangad jt), siis on nõuete nn intensiivsus, sh krediiditurule sisenemise barjäär, krediidiinkassode puhul tunduvalt madalam. Järgmises tabelis on esitatud võrdlus teiste finantsjärelevalve subjektidega (ehk kelle suhtes täna juba finantsjärelevalve regulatsioon kehtib). Tabel 2. Krediidiinkassodele ettenähtud nõuete võrdlus võrreldes teiste järelevalvesubjektidega Krediidiinkasso Krediidiasutused ja teised finantsjärelevalve subjektid  Tegevusloa nõue Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada andmeid/teavet vähemal määral üldjuhul väga detailseil kujul andmeid võrreldes teiste subjektidega (uues ja teavet 91  eelnõu versioonis on vähendatud nõudeid ka äriplaanile)  Kapitalinõue 25 000 (esimeses versioonis oli 50 000 – 5 000 000 50 000) (v.a. rahasiirde teenuse pakkuja ja ühisrahastusplatvorm)  Nõuded omavahenditele, Nõuded on omavahenditele puuduvad Eelkõige krediidiasutustele ja kapitali adekvaatsusele kindlustusandjatele on nähtud ette väga range/põhjalik omavahendite normistik  Nõuded likviidsusele, vahendite Eraldi konto hoidmise nõue Krediidiasutustele on ette nähtud väga hoidmisele detailsed nõuded likviidsusele (likviidsuskatte nõue, likviidsusriski testid jm), makseasutustele on sätestatud teatud nõuded vahendite hoidmisele  Omanike kontroll Nn suuromanike kohta tuleb FI-le Nn suuromanike kohta tuleb FI-le teavet esitada – suuromaniku künnis teavet esitada – suuromaniku künnis algab 20% suurusest osalusest algab üldjuhul 10% suurusest (esimeses versioonis oli see 10%). osalusest  Nõuded juhtidele Üldised usaldusväärsuse nõuded  Üldised usaldusväärsuse nõuded juhatuse ja nõukogu liikmetele. juhatuse ja nõukogu liikmetele, Võrreldes esimese versiooniga on samuti nende kvalifikatsioonile. jäetud välja nn kvalifikatsiooni nõue, Nõukogu olemasolu on üldjuhul samuti ei ole nõukogu olemasolu vajalik. enam tingimata vajalik.  Krediidiasutuste, investeerimisühingute ja fondivalitsejate puhul on ette nähtud eraldi spetsiifilised nõuded/piirangud krediidiasutuse juhtidele tulemustasude määramise/maksmise osas (sh võimalus nõuda tulemustasu tagasi).  Aruandlus FI-le Krediidiinkasso peab Finantsinspektsioonile tuleb Finantsinspektsioonile aruandlust aruandlust esitada üldjuhul kord kuus esitama üldjuhul kord poolaastas või kord kvartalis  Sanktsioonid Finantsinspektsioon võib Finantsinspektsioon võib väärteokorras krediidiinkassot väärteokorras finantsjärelevalve trahvida kuni 3 mln euro ulatuses või subjekte trahvida üldjuhul kuni 5 mln kuni 10 protsenti aastasest euro ulatuses võii kuni 10 protsenti netokäibest. juriidilise isiku või tema grupi konsolideeritud käibest. Üldise positiivse mõjuna võib välja tuua, et kehtestatavad nõuded tagavad nn laenuvõlglaste parema kohtlemise. 7.1.2. Sihtrühm – krediidiostjad Krediidiostjatena käsitatakse eelnõu kohaselt juriidilisi või ka füüsilisi isikuid, kes omandavad oma majandus- või kutsetegevuse käigus viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude. Ehk lihtsustatult mõeldakse nende isikute all viivises olevate krediidilepingute finantseerijaid (investoreid). Eesti kohta puudub info, kas sellisel kujul eraldiseisvaid isikuid tegutseb s.t. teadaolevalt tegelevad selliste lepingute või nõuete ülesostjad paralleelselt ka nende võlanõuete haldamisega (ehk inkassotegevusega) ja seega kohaldub juba nende suhtes krediidiinkassode suhtes sätestatu. Seega saab mõju sellistele isikutele hinnata väga teoreetiliselt. 92  Mõju ulatus: Krediidiostjate suhtes rakendatavad nõuded on tunduvalt vähem halduskoormavad võrreldes krediidiinkassodega. Peamine erinevus seisneb selles, et krediidiosutajatel ei ole kohutust taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba ja samuti ei rakendu nende suhtes nt kõrgendatud kapitalinõue ega nn organisatoorsed nõuded. Krediidiostjad peavad sisuliselt täitma kolme sorti nõuded:  nende tegevus peab täpselt nagu krediidiinkassodel olema nö eetiline;  nad peavad laenumaksetega viivituses olevale isikule (laenusaajale) andma täpset infot nii enda kui võlgnevuse kohta (samas võivad nad selle ülesande nö edasi delegeerida krediidiinkassole);  ta peab viivises oleva tarbijaga sõlmitud krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks nimetama eraldi krediidiinkasso või panga või muu krediidiandja;  kui krediidiostja loovutab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude peab ta sellest teavitama Finantsinspektsiooni, sh edastama uue krediidiostja andmed. Ehk eelkõige peavad krediidiostjad täitma vastavaid teavitamisnõudeid. Mõju avaldumise sagedus: Krediidiostjad peab vastama õigusaktides esitatud nõuetele igal ajahetkel. Eelkõige see puudutab nõudeid nn eetilisele käitumisele. Teabe edastamise osas on ette nähtud vastavad viiteajad. Näiteks kui krediidiostja „müüb“ vastava nõude edasi teisele krediidiostjale, siis selline teave tuleb esitada Finantsinspektsioonile kord poolaastas. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: seda riski on keeruline hinnata kuna ei ole teada, kas selliseid isikuid (kes tegelevad puhtalt viivises olevate nõuete „üleostmise“ finantseerimisega) Eestis tegutseb. Mõju olulisus: Mõju sellistele isikutele on kindlasti olemas ehk mõju on pigem nende suhtes oluline. Halduskoormuse tõus ei ole samas kindlasti nii märkimisväärne kui krediidiinkassode puhul. Samamoodi nagu krediidiinkassode puhul saab üldise positiivse mõjuna välja tuua, et ka krediidiostjatele kehtestatavad nõuded tagavad nn laenuvõlglaste parema kohtlemise. 7.1.3. Sihtrühm – krediidiasutused ja muud krediidiandjad Eestis tegutses 2023. a. septembri lõpu seisuga 9 krediidiasutust, kes on saanud Finantsinspektsiooni tegevusloa ja 4 välismaise krediidiasutuse filiaali. Lisaks krediidiasutustele tegutses Eestis septembri lõpu seisuga 40 krediidiandjat ja 11 liisingfirmat (kes on käsitatavad erandi alusel tegutsevate krediidiandjatena kuna nende suhtes ei kohaldata kõiki KAVS-s ettenähtud nõudeid). Mõju ulatus: mõju ulatus on paljugi seotud sellega kui palju krediidiasutused või krediidiandjad soovivad oma viivituses olevaid nõudeid anda hallata krediidiinkassodele või need siis loovutada krediidiostjatele. Tabel 3. Pankade ja mitte-pankadest krediidiandjate väljastatud laenude jäägid ja tähtajaks tasumata laenude jäägid 31.12.2022. a. seisuga Pangad Pankadega Pankadega seotud mitteseotud Laenude Laenude krediidiandjad krediidiandjad äriühingutele eraisikutele Väljastatud laenude jääk (mln eurodes) 9 373,40 11 543,9 1 264 263 sh tähtajaks tasumata laenude jääk (mln eurodes) 87,9 144,5 42,3 60,3 sh üle 30 päeva tähtajaks tasumata laenude jääk (mln 33,8 38,6 13,3 25,7 eurodes) sh üle 30 päeva tähtajaks tasumata laenude jääk ei ole teada ei ole teada 7 358 19 319 (lepingute arv) 93 Eeltoodud tabelist on näha viivituses olevate laenude jääk ja ka nende lepingute arv krediidiandjate puhul. Käesolevas eelnõus on lähtutud eeldusest, et viivituses olevat nõuet ei loovutata kohe krediidiinkassole, vaid siis kui maksmise tähtaeg on ületanud 30 päeva. Sellisel juhul oli tähtajaks tasumata laenude jäägiks nii pankade kui mitte-pankadest krediidiandjate peale kokku eelmise aasta lõpu seisuga ca 111 mln eurot. Ehk see võiks olla potentsiaalselt see summa, mida saaks edaspidi krediidiinkassodele või krediidiostjatele loovutada. Nagu eespool märgitud, siis viis Finantsinspektsioon 2019. a. läbi uuringu, mis kaardistas seda, et kui palju nõudeid inkassofirmadele loovutatakse. Selle kohaselt müüsid aastatel 2017 ja 2018 krediidiasutused bilansilisi ja bilansiväliseid nõudeid vastavalt 51,8 miljoni ja 75,6 miljoni euro ulatuses. Suurem osa loovutatud nõuetest olid eraisikulaenud, sh tarbimislaen ja järelmaks.62 Muude krediidiandjate kohta selline info puudub, kuid teadaolevalt loovutavad mitmed krediidiandjad täna viivises olevaid nõudeid (tarbijalaene). Juhul kui krediidiasutus või mõni muu krediidiandja plaanib oma väljastatud laenulepingu või sellest tuleneva nõude edaspidi loovutada (s.t. ei tegele ise viivituses olevate laenulepingutest tulenevate laenumaksete sissenõudmisega), siis kaasnevad neile eelnõuga eelkõige erinevad teabe esitamise kohustused. Esiteks juhul kui eelnimetatud krediidiandjad loovutavad viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude krediidiostjale, siis on neil kohustus esitada Finantsinspektsioonile selle kohta erinevat infot (vastava krediidiostja nimi, loovutatud nõuete jääk jm). Lisaks on kohaldatavuse korral krediidiasutustel kohustus esitada seda infot ka teise EL liikmesriikide finantsjärelevalve asutustele (juhul kui krediidiostjad asuvad vastavates riikides). Samuti on eraldi nähtud ette täiendav kohustus krediidiasutustele – krediidiasutus peab esitama võimalikule krediidiostjale teavet viivituses olevate krediidilepingute kohta ja sellega seonduvat muud infot lepingueelsete läbirääkimiste käigus. Mõju avaldumise sagedus: Krediidiandjad on kohustatud Finantsinspektsioonile vastavat teavet esitama vähemalt 2 korda aastas. Finantsinspektsioon võib seda vajaduse korral nõuda sagedamini. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: see risk on pigem väike kuna käesoleva eelnõuga kaasnev koormus ei tohiks kuidagi viia selleni, et mõni krediidiandja peaks oma tegevuse lõpetama. Teiseks, seda ei ole küll võimalik täpselt prognoosida, kuid eelnõu ei tohiks suurendada laenude hinda (tõsta intressimäärasid) laenuvõtjate jaoks. Mõju olulisus: Arvestades, et juba täna on nii krediidiasutustel kui ka muudel krediidiandjatel regulaarsed aruandluse esitamise kohustused Finantsinspektsiooni ees, siis käesoleva eelnõuga kaasnevad teabe kohustused ei ole olemasolevaga võrreldes ülemäära suured. Ehk see mõju on pigem nende subjektide suhtes väheoluline. 7.2. SOTSIAALNE MÕJU 7.1.2. Sihtrühm – laenusaajad (võlgnikud) Täpset statistikat isikute kohta, kes on oma krediidilepingutega seoses maksetähtaegu ületanud, ei ole. Siiski on võimalik seda laias laastus erinevate allikate põhjal hinnata. Eelkõige tuleb eristada neid lepinguid, millest tulenevalt krediidiandjad nõuavad tasumata makseid ise sisse või on andnud hallata või on need loovutanud juba inkassofirmadele. Või siis ka neid, millest tulenevalt on algatatud juba täitemenetlus. Finantsinspektsiooni statistika kohaselt oli pankadega seotud krediidiandjatel (liisingfirmad) tähtaja ületanud laenulepinguid 18 815 tükki ja mitte-pankadest krediidiandjatel oli selliseid lepinguid 41 645 tükki. See info (viivises olevate lepingute kohta) pankade osas aga puudub, tõenäoliselt on nende arv 62 https://www.fi.ee/et/uudised/finantsinspektsioon-analuusis-inkassoturgu 94 võrreldes krediidiandjatega väiksem. Samas teiselt annavad pangad laene ka ettevõtetele ja sellised laenulepingud (kui on nö viivises) kuuluvad samuti käesoleva seaduse kohaldumisalasse. Julianus Inkasso koostab samuti igal aastal Eesti eraisikute maksehäirete ülevaate. Nende uuringu kohaselt oli 2023. aastal vähemalt üks maksehäire 83 253 isikul (nimetatud number sisaldab aga ka muid võlgnevusi kui üksnes krediidilepingutest tulenevaid). Võrreldes 2020. aastaga, kui oli teada vähemalt 101 000 makseraskustes inimest, on see number aga olnud õnneks languses. Seda sama langustrendi kinnitab ka Rahandusministeeriumi poolt tellitud krediidituru uuring.63 Küll aga nii Julianus Inkasso ja ministeeriumi poolt tellitud uuringu kohaselt on keskmine võlasumma pidevalt aga ühe isiku kohta kasvamas. Julianus Inkasso andmetest selgub, et statistiliselt on 2023. aastal keskmine võlgnik 46-aastane eesti rahvusest mees, kellel on 2,6 aktiivset maksehäiret ning kelle võla kogusumma on ca 3400 eurot. Lisaks väidetakse Julianus Inkasso ülevaates, et makseraskustes inimesed võtavad kergekäelisemalt uuesti laenu. Mõju ulatus: mõju ulatus on tõenäoliselt päris suur. Esiteks krediidiinkassodele ja krediidiostjatele seatavad nn eetilisuse nõuded sunnivad neid rohkem läbi mõtlema, et kuidas võlgnikele läheneda. Uute nõuete tulemusena peaks vähenema praktika, kus inkassoettevõtjad kasutavad ebaeetilisi või liiga agressiivseid lähenemisi võlgade sissenõudmisel. Teiseks kaasnevad eelnõuga erinevad teavitamise kohustused, mille kohaselt võlgnik peaks edaspidi selgelt ja üheselt aru saama kui suur on tema võlgnevus või mida temalt täpselt sisse nõutakse, mh saab ka selge info selle kohta kuidas tema suhtes esitatud nõuet vaidlustada. Eraldi saab laenusaajate ja potentsiaalsete võlgnike jaoks välja tuua viivitusintressi ehk viivisemäära muudatuse eelnõu kohaselt. Kui kehtiva õiguse kohaselt on see nö standardina EKP intressimäär 64 + 8% (millest saab aga kõrvale kalduda s.t. näha ette lepinguga suurema määra), siis eelnõu kohaselt nähakse ette konkreetne ülempiir – viivisemäär ei või olla suurem kui kahekordne algne laenu intressimäär. Selline täpne määr või nö lagi viivitusintressile lubaks ka Finantsinspektsioonil paremini sekkuda ja viia läbi efektiivsemalt järelevalvet. Täna on juba seatud nö lagi juba krediidi kulukuse määrale (sisuliselt tarbimislaenude intressimäärale), mis võlaõigusseaduse § 4062 lõike 1 kohaselt ei või olla suurem kui kolmekordne krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr. Viimati oli see 15,3%65 ehk sisuliselt ei tohiks see määr olla kõrgem kui ca 46%. Vastasel juhul on tarbijakrediidileping tühine. 2022. aastal jõudis järelevalvelise aruandluse kaudu Finantsinspektsioonini informatsioon krediidikulukuse määra ülempiiri ületamistest. Kahel juhul pidas Finantsinspektsioon vajalikuks teha turuosalistele ettekirjutus järgida krediidi kulukuse määra ülempiirile kehtestatud nõudeid. Nn rahuolematust selles valdkonnas ilmestab ka selle finantsteenusega tarbijate poolt esitatud kaebuste arv Finantsinspektsioonile. Nimelt kui 2021. aastal esitasid tarbijad Finantsinspektsioonile 268 kaebust, siis 2022. aastal oli tarbijate pöördumisi 335. Ja ca 70% kaebustest olid seotud just makse- ja krediiditeenustega. 7.3. MÕJU JÄRELEVALVEASUTUSTELE Sihtrühm: Finantsinspektsioon, milles töötas 2022. aasta lõpu seisuga 127 inimest (sh 15 peatatud töölepingut). Mõju ulatus: Finantsinspektsiooni töökoormus võib tõusta märkimisväärselt, kuna järelevalvesubjektide arv suureneb (vt punkti 6.1.1 sihtrühma suurus), mis võib tähendada ka täiendavate inim- ja rahaliste ressursside kaasamist Finantsinspektsiooni töösse. 2022. aastal oli Finantsinspektsiooni töötaja keskmine kuupalk 3 243 eurot, kuid uute töötajate mõju Finantsinspektsiooni eelarvele sõltub töötajate arvust. 63 https://www.fin.ee/media/5955/download 64 1.01.2023.a .a seisuga oli see 2,5%: https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar 65 https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 95 Esmane koormus kaasneb Finantsinspektsioonile seoses tegevusloa taotlemisega seotud dokumentide ja andmete läbitöötamisega ning mis peaks kulmineeruma sellega, kas taotlejale tehakse positiivne või negatiivne tegevusloa väljastamise otsus (nagu eespool märgitud, siis võiksid tegevusloa taotluse esitada kümmekond ettevõtet). Edaspidi kaasneb Finantsinspektsioonile koormus seoses jooksva järelevalvega – esitatud aruannete läbitöötamine, juhtide osas kontroll, kas nad vastavad nn sobivusnõuetele, vajadusel kohapealsete kontrollide läbiviimine jms. Juhul kui Finantsinspektsioon tuvastab olulisi minetusi krediidiinkasso tegevuses, siis võib Finantsinspektsioon algata ka väärteomenetluse vastava subjekti suhte. Hinnanguliselt võib eelnimetatud koormuse kasv tähendada Finantsinspektsiooni jaoks ca 2 – 3 uue töötaja palkamist. Finantsinspektsiooni eelarve kujuneb subjektide poolt makstavatest menetlustasudest ja järelevalvetasudest. See tähendab, et isikud, kes taotlevad vastava teenuseosutaja tegevusloa peavad maksma nii ühekordse tasu (tegevusloa menetlustasu) kui edaspidi jooksvat järelevalvetasu. Uutest tasudest laekuvad summad peaksid üldiselt katma uute subjektide järelevalvele kuluvad summad. Ehk eesmärk on need järelevalvetasud kehtestada (võimaluse korral) kulupõhiselt. Siiski võib juhtuda, et täies ulatuses kogu Finantsinspektsiooni järelevalvekulu, mis läheb taoliste ettevõtjate üle järelevalve teostamisele, laekuvad summad siiski vähemalt algusaastatel ei kata (siis tuleb see kulu katta muude subjektide poolt laekuvate tasude arvelt). Mõju avaldumise sagedus: seaduse rakendumise alguses avaldub suurem mõju, kui kõik sihtrühma kuuluvad teenuseosutajad hakkavad tegevusluba taotlema. Edaspidi on mõju pidev, kuna Finantsinspektsioon teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Ebasoovitavate mõjudena võib näha üsna mahukat tegevuslubade väljastamise menetlust 2024. aasta esimeses pooles. Mõju olulisus: Mõju on oluline. Eelduslikult on mõju arvestades sihtrühma suurust (127 töötajaga asutus, kus vajadus tekib ca 5% uute töökohtade järele) ning mõju ulatust ehk kohanemisvajadust (nt ekspertiis ja arusaam sellistest uut tüüpi teenustest) siiski kokkuvõttes ilmselt pigem oluline. 7.4. KOKKUVÕTE MÕJUDEST  Viivises olevate laenude haldusteenuste osutajatel ehk krediidiinkassodel kulub eelduslikult kõigist käesoleva seaduseelnõu subjektidest kõige rohkem täiendavat tööjõudu ja kapitali, et oma tegevus viia kooskõlla seaduses sätestatud nõuetega. Seda põhjusel, et neil on täiesti uus kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba. Kokkuvõttes on halduskoormuse kasv nende jaoks üsna suur. Teisalt peaks selle üles kaaluma võlgnevustesse sattunud isikute suurem kaitse, mis läbi krediidiinkassode suurema reguleerimise kaasneb.  Viivises olevate laenude finantseerijatele ehk krediidiostjatele kaasnevad kohustused piirduvad eelkõige sellega, et nende tegevus peab olema nö eetiline ja neil tuleb anda asjakohast teavet. Ehk kui Eestis tegutsebki eraldiseisvaid selliseid ettevõtjaid või eraisikuid, siis nendele kaasnevad nõuded on tunduvalt väiksemad kui krediidiinkassodel. Siiski teadaolevalt Eestis selliseid isikuid ei tegutse ja täna tegutsevad krediidiinkassod on samal ajal ka viivises olevate laenude nö kokkuostjad (finantseerijad). Ehk lisaks peavad nad seega täitma ka krediidiostjate suhtest sätestatut.  Krediidiasutuste ja muude krediidiandjate jaoks kaasnevad käesolevaga eelnõuga eelkõige teavitamiskohustused. Samuti kaasneb neile kohustus kaaluda seda, et kas nö võlgniku suhtes võiks rakendada mõnda ümberkujundamise meedet enne kui täitemenetlust võlgniku suhtes alustatakse (nt 96  pikendada krediidilepingu tähtaega, muuta intressimäära jm). Kokkuvõttes on halduskoormus pigem selle sihtrühma suhtes keskmine.  Võlgnike jaoks peaks eelnõu kindlasti olema positiivne kuna läbi uute kohustuste erinevate teenuseosutajate suhtes suureneb nende kaitse. Kuivõrd võlgnike osakaal Eesti elanikkonnast on suur, siis võib pidada eelnõu mõju selles osas üpris suureks. 8. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD MÕJUD RIIGIASUTUSTELE, KOHALIKELE OMAVALITSUSTELE JA JÄRELEVALVELE Eelnõu rakendamise mõju riigieelarvele on kaudne. Koormuse tõus riigieelarvele on pigem ebatõenäoline. Finantsinspektsioon on finantsjärelevalve subjektide poolt täielikult rahastatav seetõttu täiendavat kulu riigieelarve tähenduses nende kulude tõusmisega ei kaasne. Eelnõu mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele on väike või olematu. Avaliku sektori, nt Rahandusministeeriumi ametnike töökoormus, jääb samaks. Üldine usaldusväärsuse kasv selliste teenuseosutajate vastu tervikuna võivad vähendada sotsiaalseid probleeme, mis on kaudselt kasuks ka riigiasutustele ja omavalitsustele. 9. RAKENDUSAKTID Tulenevalt HÕNTE § 48 lõike 3 punktist 3 on esitatud volitusnormidega seotud määruste loetelu - vt järgmist tabelit. Tabel nr 3. Volitusnormi alusel kehtestatav rakendusakt Eelnõu norm Määruse sisu Volitusnormi sõnastus KIKS § 29 lg 5 Osaluse omandamisest teavitamisel (5) Finantsinspektsioonile esitatavate käesoleva Finantsinspektsioonile esitatavad paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide andmed sisu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister määrusega. KIKS § 38 lg 5 Nõuded juhtidele ja töötajatele (2) Valdkonna eest vastutav võib oma määrusega näha ette täpsemad kohustused ja ülesanded krediidiinkasso juhtidele ja töötajatele. KIKS § 41 lg 5 Sise-eeskirjad (5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada sise-eeskirjadele esitatavad täpsemad nõuded. KIKS § 49 lg 6 Aruanded ja nende esitamine (5) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso, välisriigi krediidiinkasso filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiinkasso aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 97 KIKS § 60 lg 7 Krediidisaaja kaebuste lahendamine (7) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded kaebuste käsitlemisele ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhjale. KIKS § 64 lg 5 Info lepingute loovutamise kohta (5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada täpsema korra ja vormid krediidiostja või tema määratud esindaja poolt Finantsinspektsioonile esitatava teabe kohta KIKS § 75 lg 6 Krediidiinkasso riskipõhine (1) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada hindamine määrusega krediidiinkasso tegevuse riskipõhise hindamise põhimõtted. FIS § 53 lg 4 Finantsinspektsiooni veebilehel (4) Inspektsioon avalikustab oma veebilehel valdkonna andmete avalikustamine eest vastutava ministri kehtestatud korras ja ulatuses andmed: 1) Eesti finantsjärelevalve subjektide, nende välisriigis asuvate filiaalide, tütarettevõtjate, esinduste ning nende poolt välisriigis piiriüleste teenuste osutamise kohta; 2) käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seaduste alusel vastavat Eestis tegutsemise õigust omavate välisriigi isikute või institutsioonide Eestis asuvate filiaalide, esinduste ning nende poolt Eestis piiriüleste teenuste osutamise kohta. KAVS 571 lg 5 Krediidiostjate kohta andmete (4) Valdkonna eest vastutav minister võib oma esitamine Finantsinspektsioonile määrusega näha ette krediidiostjate kohta andmete krediidiandja poolt esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra. KAS 923 lg 5 Krediidiostjate kohta andmete (5) Valdkonna eest vastutav minister võib oma esitamine Finantsinspektsioonile määrusega näha ette krediidiostjate kohta andmete krediidiasutuse poolt esitamise aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra. Nagu eeltoodust tabelist näha, siis hetkeseisuga on kavas kindlasti kehtestada vähemalt 2 määrust – a) täpne kord kuidas ja millise sisuga tuleb aruandeid Finantsinspektsioonile esitada ja b) info avalikustamine krediidiinkassode kohta FI veebilehel (selleks on vaja kehtivat määrust muuta). Seletuskirja lisas on vastavate rakendusaktide kavandid (vt lisa 2). 10. SEADUSE JÕUSTUMINE Seadus jõustub 2024. aasta 1. märtsil. FELS muudatused tuleks jõustada 2023. aasta 15. novembril tulenevalt muudatuste aluseks olevast määrusest (EL) 2022/2036, mille kohaselt peavad liikmesriigid muudatused jõustama hiljemalt nimetatud kuupäeva. Samas kuna käesolevat seadust ei jõuta tõenäoliselt selleks kuupäevaks veel vastu võtta, siis eraldi jõustumiskuupäeva FELSi muudatuste jaoks käesolevas eelnõus ette ei nähta. 98 11. HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE Eelnõu on esitatud kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Finantsinspektsioonile, Justiitsministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Eesti Pangale, MTÜ-le Finance Estonia, Eesti Pangaliidule, kohtutele ja kõikidele suurematele inkassofirmadele. Vastavate märkuste ja ettepanekutega on põhjendatuse korral arvestatud (vt märkuste tabel). Käesolevaga esitatakse eelnõu uuesti eelnimetatud osapooltele kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks. 99 Lisa 1. Vastavustabelid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL EL õigusakti artikkel Eesi õigusakt Eesti õigusakti Selgitus (direktiiv 2021/2167/EL säte sätted) Artikkel 1 KIKS §1 Artikkel 2 (1) KIKS § 2 lg 1 Artikkel 2(2) - - Artikkel 2(3) - - Artikkel 2(4) - - Artikkel 2(5) KIKS § 2 lg 2 ja 3 Artikkel 2(6) KIKS § 2 lg 3 Artikkel 3 KIKS §4 Artikkel 3 p 9 KIKS § 3 lg 1 Artikkel 4 KIKS §6 Artikkel 5 KIKS § 7-11 Artikkel 6 KIKS § 7 lg 2, § 47 Artikkel 7 KIKS §7 Artikkel 7(4) KIKS § 10 lg 1 Artikkel 7(5) - - Artikkel 8 KIKS § 13 Artikkel 9 KIKS § 15 Artikkel 10 KIKS § 58 Artikkel 10(2) KIKS § 59 Artikkel 11 KIKS § 45 Artikkel 12 KIKS § 43 Artikkel 13 KIKS §-d 17 – 24 Artikkel 14 KIKS §-d 68 – 69 Artikkel 15 (1) KAS § 894 Artikkel 15(2) – artikkel 15 (5) KAS § 923 Artikkel 16 - - Artikkel 17 KIKS § 3 lg 5, § 64 Artikkel 18 KIKS § 63 Artikkel 19 KIKS § 62 Artikkel 20 KIKS § 64 Artikkel 21 KIKS § 66, § 67 Artikkel 22 KIKS § 78 Artikkel 22(3) KIKS § 75 Artikkel 23 KIKS §-d 80 – 93 Artikkel 24 KIKS § 60 Artikkel 25 - - Artikkel 26(1) FIS Artikkel 26(2) FIS Artikkel 26(3) FIS Artikkel 26(4) KIKS § 71 FIS § 34 Artikkel 26(5) - - Artikkel 26(6) - - 100 Artikkel 27 VÕS §-d 4042, 412, 416, 4161 Artikkel 28 VÕS §-d 4042, 412, 416, 4161 Artikkel 29 - - Artikkel 30 - - Artikkel 31 - - Artikkel 32 - - Artikkel 33 - - Artikkel 34 - - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2022/2036/EL artikli 2 (direktiivi 2014/59/EL muudatused) üle võtmine EL õigusakti artikkel Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus (direktiivi 2014/59/EL sätted) Artikli 45d lõike 4 muutmine FELS § 174 lg 4 Euroopa Pangandusjärelevalvele antud Artikli 45f lõike 6 välja jätmine mandaati sisaldava sätte välja jätmine, ei vaja ülevõtmist Artikli 45h lõike 2 muutmine FELS § 18 lg 41 ja 42 Mandaat Komisjonile, ei vaja Artiklisse 129 lõigu lisamine ülevõtmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2019/2162 /EL artiklite 17 ja 27 täpsem üle võtmine EL õigusakti artikkel Eesti õigusakt Eesti õigusakti säte Selgitus (direktiivi 2019/2162/EL sätted) Artikkel 17 Pandikirjaseadus § 17 lg 4 Artikkel 27 Pandikirjaseadus § 16 lg 1 - 101 Lisa 2. Rakendusaktide kavandid Rahandusministri määrus „Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiinkasso ning välisriigi krediidiinkasso filiaali aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord“ § 1. Reguleerimisala § 2. Finantsinspektsioonile koostatavad ja esitatavad aruanded § 3. Aruannete koostamise alused § 4. Aruannete koostamise põhimõtted § 5. Aruannete esitamine § 6. Määruse rakendamine ja jõustumine Määruse lisad Lisa 1 Bilanss Lisa 2 Kasumiaruanne Lisa 3 Viivises ja haldamisel olevate krediidinõuete aruanne Lisa 4 Ostetud viivises olevate krediidinõuete aruanne 102  OKTOOBER 2023 MÄRKUSTE TABEL KREDIIDIINKASSODE JA -OSTJATE SEADUSE EELNÕU Arvestatud/ Nr Märkused mitte- RaM märkused arvestatud/ selgitatud PLUS PLUS CAPITAL AS 1 Eelnõu on tihedas seoses kehtiva Krediidiandjate- ja vahendajate seadusega (edaspidi KAVS), mistõttu on nii arusaadav kui vajalik, et Eelnõu ning KAVS oleksid suures osas harmoniseeritud. Küll aga peab PlusPlus siinkohal oluliseks märkida, et Eelnõuga ei peaks krediidiinkassodele ja krediidiostjatele ette nägema karmimaid nõudeid kui seda on tehtud krediidiandjatele- ja vahendajatele läbi KAVS-i. 2 Eelnõu § 47 lg 5: Selgitatud/ Antud säte tugineb direktiivi Kui Krediidisaaja teeb krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks osaliselt 2021/2167 artiklil 6(2) punktil d. või täielikuks tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale püsival arvestatud andmekandjal kinnituse makse tegemise kohta. Sätte eesmärk on tagada, et PlusPlus-ile jääb selgusetuks, mis eesmärki täidab igakordsete kinnituste võlgnik/krediidisaaja saaks selge saatmine. Kuivõrd krediidilepingu osaline tasumine võib tähendada ka kinnituse/tõendi, et seoses makse võlgneva summa tasumist sisuliselt ühe euro kaupa, tekitab selline tasumisega tema võlasumma kohustus tarbetult suure administratiivkohustuse. Alternatiivina võiks väheneb (ja vastavalt VÕS § 415 krediidiinkasso kinnituse püsival andmekandjal väljastada krediidisaaja lõikes 2 sätestatud järjekorrale). nõudmisel. Krediidiasutuse maksekinnitus ei taga iseenesest veel võlgnikule kindlust, et konkreetselt tema võlasummat on inkassofirma vähendanud ja mitme võla korral tekib ka küsimus, millise võla katteks tuleks makstud summa arvestada. Selline võlgniku põhine arvestus peaks olema selgelt võimalik ka inkassofirma sisemise korralduse alusel. Ehk võlgnikule/krediidisaajale peaks olema suhteliselt lihtne seda tõendada, et ta on vastava summa maksnud. Püsiva andmekandjana võib antud juhul käsitada ka krediidiinkasso poolt loodud nö veebiportaali, kuhu krediidisaaja saab sisse logida ja näha täpselt oma võlgnevuse kujunemise ajalugu, sh ka seda, kuid tehtud maksed tema võlgnevust on vähendanud. 3 Eelnõu § 50 lg 3: Arvestatud  Krediidiinkasso audiitorettevõtja võib nimetada kuni viieks aastaks. Viieks aastaks nimetatud audiitorettevõtja nimetamine vahetult järgnevaks perioodiks ei ole lubatud. Võrreldes KAVS-is sätestatuga on antud säte krediidiinkassode osas rangem, kuivõrd krediidiandjatele- ja vahendajatele selline piirang ei kohaldu. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 329 kohaselt võib audiitori nimetada ühekordseks kontrolli tegemiseks või teatud tähtajaks ning seda ilma konkreetse ajalimiidita. PlusPlus-ile on arusaamatu, milleks on krediidiinkassodele seatud piirang ning mis eesmärki see täidab. 4 Eelnõu § 57 lg 3: Osaliselt Sätet on täpsustatud nii, et FI Tegutsev krediidiinkasso kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult arvestatud nõusoleku saamine on vajalik Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul. üksnes juhul kui krediidiinkasso Pankrotiseaduse § 4 lg 1 kohaselt kuulub pankrotiasja menetlemine tegeleb krediidisaajate rahaliste maakohtu pädevusse. Antud sättes kontekstis ei ole üheselt arusaadav, vahendite hoidmisega. miks on Finantsinspektsiooni nõusolek pankrotiavalduse esitamisel ülemuslik ning kuidas see maakohtu pädevusega seostub. Aktsiaseltsi üldkoosolek, kelle netovara on vähem kui pool aktsiakapitalist, võib otsustada pankrotiavalduse esitamise kasuks (ÄS § 301 lg 3). ÄS § 373 kohaselt on likvideerijatel kohustus esitada pankrotiavaldus, kui likvideeritava aktsiaseltsi varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks. Praktikas toob see Eelnõu ning kõnealuse ÄS-i sätte kohaldamise korral olukorra, kus üldkoosoleku otsus ja selle seaduslikkus olenevad Finantsinspektsiooni nõusolekust. Täiendavalt on ÄS § 306 lg 3-1 kohaselt juhatusel kohustus esitada kohtule pankrotiavaldus viivitama, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel juhul kui aktsiaselts on maksejõuetu ning see ei ole tema majanduslikult olukorrast tulenevalt ajutine. Aktsiaseltsi võime antud olukorras 20 päeva tähtajast kinni pidada sõltub seega suures osas Finantsinspektsioonist ning viimaselt saadud nõusolekust. Eelnõu § 57 lg 3 ei näe ette ajalist määratlust Finantsinspektsioonile avalduse nõusoleku andmiseks ning ei selgita ka, millistel alustel on Finantsinspektsioonil pankrotiavaldusele nõusolekut mitte anda ja/või nõuda selle parandamist. 5 Eelnõu § 64 reguleerib krediidiostja kohustust teavitada Selgitatud/ Juhul kui leping või nõue Finantsinspektsiooni viivises oleva krediidilepingu loovutamisest. Antud arvestatud loovutatakse nö tagasi, siis tuleb ka paragrahvi sätetest ei ole üheselt mõistetav, kas see kohaldub ka sellest FI-d teavitada. Vastav tagasiloovutamistele, mis on antud valdkonna praktikas võrdlemisi täiendus on uue lõike näol §-i tavalised. PlusPlus leiab, et kõnealust sätet oleks vajalik täpsustada. lisatud. 6 Krediidiinkassode direktiivi eesti õigusesse ülevõtmise raames on Selgitatud/ Viivisemäära alandamist ja sellele planeeritud muudatused ka teistes seadustes. Üheks näiteks sellest on osaliselt lae seadmist toetavad üheselt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 415 lg 1, Eelnõu seletuskirja lk 64-65, arvestatud kohtud. mis käsitleb madalama viivismäära seadmist. PlusPlus on seisukohal, et vähendatud viivis ei motiveeri krediidisaajat kohustust täitma, mille läbi Kompromissi huvides on VÕS §-i võib viivituse trend vastupidiselt eeldatavale sätte eesmärgile veelgi tõusta. 415 lg 1 muudetud nii, et Lisaks hakkaks sellises olukorras tarbimislaenude hinda otseselt mõjutama viivisemäär ei saa seadusega sätestatud määr, pannes krediidiandjad olukorda, kus tuleb tarbijakrediidilepingute puhul olla hinnata antud turu jätkamise üldist võimalikkust. üle kahe korra suurem kui esialgne laenuintress ja maksimaalselt saab see olla kui KKM-i ülempiir. 7 KAVS § 39 lg 2 p-d 5 ja 6 (sarnaselt Eelnõu §-le 27), mis puudutab juhi Selgitatud Säte põhineb direktiivi artikli 5(1) ärialast laitmatut mainet. Kavandatud on muudatus, mille kohaselt ei ole punkti (b) alapunktil iii (they have ärialane maine laitmatu kui juht ei ole varasemas suhtluses always been transparent, open and järelevalveasutusega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt, cooperative in their past business muudab hindamise senise sõnastusega võrreldes oluliselt  subjektiivsemaks, andmata seletuskirjas põhjendatud selgitusi antud dealings with supervisory and muudatusele ning selle vajadusele. regulatory authorities). Selle tausta avab veel eraldi direktiivi põhjenduspunkt nr 27. Selle kohaselt teeb järelevalveasutus vastava otsuse teadaoleva informatsiooni põhjal (nt kui vastavad isikud on varem taotlenud tegevusluba). Juhul kui järelevalveasutusel puudub aga varasem suhtlus või kontakt vastavate isikutega, siis see asjaolu kaalumisele ei tule (ehk ei saa võtta aluseks varasemat suhtlust järelevalveasutusega). Seletuskirja on vastavalt täiendatud. 8 Vastuolu KAVS § 49 uus lõige 5-1 vastutustundliku laenamise täpsemate Osaliselt Antud säte põhineb direktiivil ja nõuete (Eelnõu seletuskiri lk 61-62) ja VÕS uus säte § 416-1 lg 2 (Eelnõu arvestatud/ seda avab rohkem direktiivi seletuskiri lk 65-66) viivisesse sattunud tarbijakrediidilepingute selgitatud põhjenduspunkt nr 56 – ümberkujundamise osas ning suhestumine EBA viivisnõuete konkreetsemalt tarbija makseraskuste tõttu rekonstrueeritud nõuete haldamise kohta käivate krediidivõimelisuse kohta öeldakse suuniste punktiga 140. KAVS § 49 lg 5-1 toob kohustuse viivisnõuete järgmist: „When deciding which ümberkujundamise reeglite tegemiseks eesmärgiga vähendada forbearance measures to take, sundtäitmisele minevate nõuete hulka. Eraldi on välja toodud tarbija creditors should take into account maksevõimelisuse hindamise vajalikkus. VÕS § 416-1 lg 2 osas aga on the individual circumstances of the selgelt öeldud, et ümberkujundamise meetme pakkumine ei tekita consumer, the consumer’s interests krediidiandjale täiendavat kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust. and rights and the consumer’s Eelnimetatud EBA suuniste punkt 140 kohaselt peaksid krediidiasutused ability to repay the credit, including enne makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete rakendamist in particular if the credit agreement hindama laenuvõtja tagasimaksevõimet. Krediidivõimelisuse hindamise is secured by residential immovable kohustus ja selle ulatus VÕS § 416-1 lg 2 puhul ei ole seega selge ning property that is the consumer’s vajaks täiendavat hinnangut selle rakendamise võimalikkusele koos primary residence.“ KAVS-i ja EBA suunistega. Ehk sisuliselt ei ole peetud silmas nö täieulatuslikku tarbija krediidivõimelisuse hindamist, mis on sätestatud VÕS § 4034. Ka vastav EBA suunis, millele eeltoodud direktiivi põhjenduspunktis viidatakse, räägib „laenuvõtja finantsseisundi asjakohasest hinnangust“ (selle punkt 140). EBA suunise kohaselt on pigem oluline, et lahendus oleks jätkusuutlik 9 Täiendus KAVS § 50-1 näol (Eelnõu seletuskiri lk 62), mis suunab Selgitatud Kui krediidiandja asub ise nö krediidihaldusega tegeleva krediidiandja kohaldama Eelnõu § 58-60. viivisvõlga sisse nõudma, siis on Seletuskirjas märgitakse, et krediidiandja- või vahendaja, kes tegeleb ise oluline, et suhtlus võlgnikuga oleks krediidihaldustegevusega, peab täitma samuti (ja osaliselt) täpsemalt samasugustel alustel. Ehk krediidiinkassode suhtes sätestatut. Eelnõust ega seletuskirjast ei ole lihtsustatult tuleb vältida võlgniku arusaadav, millises olukorras ning mis ulatuses antud paragrahve survestamist ja võlgnik peab täpselt kohaldama peab. Lisaks on arusaamatu, millist lisandväärtust loob nõude aru saama, mida tema käest sisse aluseks olevate dokumentide koopia saatmine krediidisaajale (Eelnõu § 59 nõutakse. Ehk teiste sõnadega: lg 1 p 8) olukorras, kus krediidiandja tegeleb enda väljastatud krediidi viivislaenu sissenõudmise käigus sissenõudmisega. peaks võlgniku õigused olema kaitstud samal määral nagu enne viivisvõlgnevusse sattumist. Samuti peab sel juhul olema tal ka kaebamise õigus. 10 PlusPlus leiab, et krediidiinkassode ja -ostjate seaduseelnõu Selgitatud Seletuskirjas sisalduv mõjuanalüüs väljatöötamisega minnakse reguleerima oluliselt laiemat valdkonda ning majanduslikku mõju hindab, sh ka muudatuse majanduslikku mõju ei ole piisavalt analüüsitud. Eelnõu otseselt inkassofirmadele. seletuskirjas tõdetakse, et väljatöötamiskavatsuse puudumise korvab Seletuskirja on teatud ulatuses ka osaliselt ulatuslik Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse poolt läbi vastavalt täiendatud. viidud krediidituru uuring, mis valmis 2021. a lõpus. Uuringu eesmärk oli selgitada, milline on Eesti krediidituru hetkeolukord, analüüsida, kuidas on 2015. a vastu võetud krediidiandjate ja -vahendajate seadus turgu mõjutanud ning teha ettepanekud vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise parendamiseks ja muude probleemkohtade lahendamiseks. Uuringu eesmärk ei olnud uurida inkassoteenuste toimimist ning uuring oli koostatud eelkõige tarbija vaatest lähtuvalt ning turuosaliste huvide tasakaalustamiseks tuleb enne uuringus tehtud ettepanekute rakendamist nende mõju ka krediidituru osalistele täiendavalt hinnata. SVEA INKASSO OÜ 1 Kuigi Svea Inkasso OÜ nõustub, et Eestis esineb vajadus inkassoturu Selgitatud Eelnõud on üksjagu muudetud nii, reguleerimise järele ja Finantsinspektsiooni poolne järelevalve inkassoturu mis vähendavad selgelt üle on põhjendatud, siis kooskõlastusringile saadetud eelnõus on inkassofirmade suhtes märkimisväärsed puudused ning seetõttu tuleks see Svea Inkasso OÜ halduskoormust, sh on arvestatud hinnangul jätta esitatud kujul vastu võtmata. Seda põhjusel, et eelnõus mitmeid inkassofirmade esineb mitmeid puudujääke ja asjatut ülereguleerimist – kavandatava ettepanekuid. regulatsiooni saavutada loodetavate eesmärkide põhjendused on ebapiisavad, regulatsioon rikub ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust, Kui nn 3-nda osapoole võlgade kavandatud ajakava on ebamõistlikult rutakas jne. Eelnõu koostamisel on sissenõudmine ja jäetud seejuures täielikult tähelepanuta, et mitmed inkassoteenust võlaportfelliinvesteeringute pakkuvad ettevõtted arvestavad oma tegevuses juba täna tarbijast võlgnike haldamine paigutub KIKS § 3 lõikes huvidega, lähtuvad oma äritegevuses headest tavadest, käituvad õiglaselt 2 sätestatud krediidihaldustegevuse ja professionaalselt, mistõttu “karistatakse“ eelnõuga neid ettevõtteid alla, siis ka käesolev eelnõu põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt. Lisaks ei arvesta kõnealune kohaldub sellisele tegevusele. eelnõu piisavalt erisustega, mille eesmärk, mõju ja ulatus on kardinaalselt erinev nn. “3-nda osapoole” võlgade sissenõudmise ja võlaportfelliinvesteeringute võrdluses. 2 Eelnõuga on planeeritud kehtestatakse krediiditurul tegutsevatele Arvestatud Mis puudutab krediidiandjate inkassodele arvukalt täiendavaid tegevusnõudeid – muuhulgas on (mitte-pankade) poolt antud ettevõttel kohustuslik tegevuse jätkamiseks taotleda Finantsinspektsioonilt tarbijakrediidiga seotud krediidiinkasso tegevusluba. Seejuures peab tegevusluba olemas olema krediidihaldustegevust, siis selles juba hiljemalt 29.06.2024. Juhime tähelepanu, et seadus on kavandatud osas on rakendustähtaega  jõustuma 2023. aasta lõpuks, Finantsinspektsioonil on aega tegevusloa pikendatud. Selle kohaselt tuleb taotlus menetleda kuni 6 kuud, mis tähendab, et tegevuse jätkamiseks tuleb tegevusluba saada hiljemalt 2024. a. tegevusloa taotlus Finantsinspektsioonile esitada kohaselt seaduse lõpuks. jõustumise järgselt. Eelnõu § 7 lg 1 sätestab seejuures nimekirja dokumentidest ja andmetest, mis tuleb tegevusloa taotluse juurde lisada ning hinnates vajaliku dokumentatsiooni mahtu, siis vajavad ettevõtted taotluse jaoks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamiseks kindlasti teatud ajavaru. Seaduse planeeritud jõustamisaeg on eeltoodust tulenevalt ilmselgelt põhjendamatult ja ebamõistlikult lühike ning sellisel kiirustamisel puudub mõistlik põhjendus, kuna seni pole seadusandja näidanud üles erilist huvi käesoleva eelnõuga lahendatavate probleemide lahendamiseks. Meie hinnangul oleks kavandatavate regulatsioonide mõistlik jõustumisaeg minimaalselt 12 kuud seaduse vastu võtmisest. 3 Eelnõu § 3 lg 7 sätestab piirid, millistel tingimustel võib krediidiinkasso Selgitatud/ Antud piirangud lähtuvad eeldusest, sõlmida tarbijast võlgnikuga kokkuleppeid võlgnevuse tasumiseks. Svea mitte- et krediidiinkasso ei saa ise tegeleda Inkasso OÜ hinnangul on sättes toodud tingimused vastuolus õiguse arvestatud tarbijakrediidi väljastamisega. Seda üldiste põhimõtetega, sealhulgas põhimõttega, et lepingud on täitmiseks saavad teha pangad või kohustuslikud. Kavandatud meetmed on äärmiselt võlgniku huvide poole krediidiandjad. kaldu, võlausaldajate huvid ei ole nimetatud piirangute puhul kuidagi kaitstud. Regulatsioon soodustab tarbijate poolt oma kohustustest kõrvale Nõuded krediidiasutuste ja hoidmist, sh ka pahatahtlikku käitumist nii krediidi võtmisel kui selle krediidiandjate suhtes on erinevad tahtlikul õigeaegselt tagastamata jätmisel. Sellise regulatsiooniga antakse võrreldes krediidiinkassodega (s.t. tarbijale suunis, justkui riigi poolt soositakse lepingute mitte täitmist ning krediidiinkassodele ei ole need nii tekitakse olukord, kus tarbijal ongi mõistlikum ja soodsam jätta lepingust ranged, näit. krediidiriski hindamise tulenevad kohustused täitmata ning sõlmida pärast võlausaldaja poolt ja juhtimise nõuded), mistõttu on lepingu ülesütlemist võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel kokkulepe erinev kohtlemine antud juhul krediidiinkassoga. Kusjuures tulenevalt asjaolust, et krediidiasutustele ja põhjendatud. Näiteks ei saa pidada krediidiandjatele nimetatud nõuded võla ümberkujundamise osas ei mõistlikuks, et krediidiinkasso rakendu, siis hakkab võlgniku jaoks see, millised kokkuleppeid hakkab tõstma viivises oleva võlausaldaja temaga võlgnevuse tasumise osas kokku leppida saab, tarbijakrediidilepingu intressimäära. sõltuma sellest, kas võlgnevust nõuab sisse krediidiasutus/-andja või inkassoettevõte. On arusaamatu, miks nähakse eelnõuga ette erinevad õigused võlgade ümberkujundamiseks krediidiasutustele-andjatele ning krediidiinkasso ettevõtetele, kuigi sisuliselt käib jutt samadest nõuetest ning nende ümberkujundamise võimalused ei tohiks sõltuda nõude omanikust. 4 Eelnõuga nähakse krediidiinkassodele ette täiendavad ulatuslikud Osaliselt Nõukogu on eelnõus nüüd ette organisatoorsed nõuded, mis eelkõige just väiksemate inkassoettevõtete arvestatud nähtud OÜ-dest krediidiinkassodele puhul ei ole põhjendatud ning kvaliteetse teenuse pakkumiseks nö vabatahtlikuna. ilmtingimata vajalikud. Näiteks jääb arusaamatuks § 36 lg 1 sätestatud nõue, et krediidiinkasso nõukogus peab olema vähemalt kolm liiget; samuti Kapitalinõuet on vähendatud 50 000 jääb ebaselgeks, mis eesmärki täidab § 46 lg-s sätesatud kohustus, mille euro pealt 25 000 euro peale. See on kohaselt krediidiinkasso aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 50 000 sisuliselt kõige väiksem eurot. Ka § 41 lõike 4 alapunktides esitatud kõigi nõuete vajadus, mis tuleb kapitalinõue siseeeskirjades kindlaks määrata, ei ole ettevõtte tegevust ning seaduse finantsjärelevalvesubjektide lõikes eesmärki silmas pidades üheselt arusaadav, samuti ei leidu põhjendusi (ühisrahastajatel ja teatud seletuskirjas. makseasutustel on see sama suur, ülejäänud subjektidel kõigil kõrgem). 5 Svea Inkasso OÜ hinnangul on põhjendamatult suured ja ebamõistlikud Selgitatud Esiteks on FI-l kaalutlusõigus ehk 13. peatükis sätestatud rahatrahvid. Rahatrahvid on kavas kehtestatud iga eksimuse/rikkumise korral ei pea vahemikus 100 000 – 1 000 000 eurot, millised summad ei ole koheselt algatama väärteomenetlust. proportsionaalsed arvestades rikkumise ulatust ja mõju. Samuti on need Teiseks, võrreldes teiste finantsjärelevalve subjektidega on  ebaproportsionaalselt suured võrreldes Eestis üldiselt analoogsetele vastavad ülemmäärad tunduvalt rikkumistele kehtivate rahatrahvidega. väiksemad (nt paljude subjektide puhul tõusevad vastavad ülemmäärad alates 2023. a. 1. novembrist kuni 5 mln euroni). Kokkuvõttes peavad aga väärtegude eest ettenähtud trahvimäärad olema piisavalt mõjusad, et nad omaksid üldpreventiivset mõju. 6 Lisaks eelnevale leiab Svea Inkasso OÜ, et nn kolmanda osapoole inkasso Selgitatud Käesolevaga ei ole üheselt puhul peaks eelnõuga kavandatud tegevuse eest vastutama juba arusaadav, millist konkreetset krediidiasutus- või krediidiandja ise, kes valib enda nõudeid sisse nõudma vastutamist on silmas peetud. Juhul inkassoettevõtja, kes vastab vajalikele nõuetele, kelle tegevus vastab kui peetakse silmas, kas käesolevas eelnõus kirjeldatud nõudmistele (va organisatoorsed nõuded). krediidiasutus/krediidiandja on Antud vastutus peaks lasuma täielikult krediidiasutusel -andjal, kes on/oli kinni pidanud vastutustundliku nõude algne omanik, sest võlg on tagajärg, mitte põhjus. Sellisel viisil laenamise põhimõtetest krediidi puuduks vajadus antud eelnõu osas puudustena välja toodud väljastamisel, siis käesoleva ülereguleerimiseks. eelnõuga nö ei võeta seda vastutust neilt ära ja seda ei panda ka otseselt krediidiinkasso nö õlgadele. Siiski – juhul kui krediidiinkasso/ostja hakkab omandama viivises olevat nõuet, peab ta siiski tegema omalt poolt piisava hindamise, kas tema hinnangul on algne krediidiandja andnud laenu vastutustundlikult. Sest tuleb arvestada, et kui kohus hiljem leiab, et laenu ei antud vastutustundetult, siis võib see ka inkasso jaoks tähendada intresside ja kõrvalnõuete vähendamist. Lisaks tuleb silmas pidada, et eelnõu § 3 lg 9 kohase käitumise eest vastutab ikkagi krediidiinkasso ise (s.t. juhul kui krediidiinkasso kujundab tarbijakrediiti vastavalt ümber). OMEGA INVEST 1 Suures pildis toetame valdkonna reguleerimist üheste reeglitega kõigile Osaliselt Eelnõu uues versioon on tehtud osapooltele ja seotud isikute tegevusele. arvestatud mitmeid olulisi leevendusi, sh ka tagamaks seda, et nõuded ei oleks Üldine ettepanek on oluliselt leevendada seatavaid nõuded Krediidiinkasso rangemad kui KAVS-s (nt nõuded ja Krediidiostjatele, paljuski on üks ühele rakendamist Krediidiandjate ja nõukogu liikmete arvule, vahendajate seadusega (KAVS) alates tegevusloa taotlemisest § 6 (KAVS audiitorkontrollile, kapitalile, § 12), äriplaan § 8 (KAVS § 13), tegevusloa taotluse läbivaatamine § 9 olulisele osalusele jms). (KAVS § 14), § 10 ( KAVS § 15) § 11 ( KAVS § 16) jne, mitmetes punktides on nõuded rangemad kui (KAVS) olemasolev kehtiv sõnastus. Eelnõu § 13 lg 2 punkt 1 on Näiteks § 13 lg. 2 punkt 1 viitab 12 kuule, KAVS – 6 kuud. tegelikult nö soodsam režiim võrreldes KAVS § 18 lg 2 punktis 1 sätestatuga kuna ettevõtja saab eelnõu kohaselt nö kauem viivitada oma tegevuse alustamisega või ta saab peatada oma tegevuse pikemaks ajaks enne kui tegevusloa  kehtetuks tunnistamise otsus võib FI poolt tulla. 2 § 11 lg 1 p 8? – tegevusloa taotleja organisatsiooniline tase ning Selgitatud Analoogiline nõue on kõikidel infotehnoloogilised süsteemid ja muud tehnoloogilised vahendid ei ole isikutel, kes soovivad taotleda teenuse osutamiseks piisavad - direktiivis seda nõuet ei ole, milleks on see finantsteenuste alast tegevusluba FI- vajalik? Kas Eestis on täna üldse piisavalt IT audiitoreid ? Tänasel päeval lt. on keeruline olla iga aastaselt auditeeritud TOP 4 auditiirbüroo poolt kuna Antud juhul mõeldakse eelkõige olemasolev audiitorbüroode inimressurss on ebapiisav; seda, et kuidas tulevane finantsjärelevalve subjekt on võimeline esitama FI-le aruandeid arvestades tema IT süsteeme (s.t. tema elektrooniliselt aruannete esitamise võimekust). Ehk see ei eelda tingimata eraldi IT audiitori poolset nö kontrolli või testimist. 3 § 23 Teenuse osutamine piiriüleselt kolmandas riigis – ei peaks olema Selgitatud Finantsjärelevalve subjektide eraldi reguleeritud (KAVS ei ole reguleeritud), piiriülesele peaks tegevus kolmandates riikides võib kohaldama üldiseid sätteid (piiriülene tegevus teises lepinguriigis). kätkeda endas täiendavaid riske (vt ka FI märkusi sel teemal – nr 29). Tõsi see võib sõltuda paljuski ka sellest, et millise kolmanda riigiga tegemist on. Meie soov ei ole hakata seaduse tasemel kolmandaid riike vastavalt kategoriseerima. Ka KAVS §-d 66 – 72 näeb ette analoogilised tegutsemise alused välisriikides, sh kolmandates riikides. Käesolevaga on KIKSi vastavaid sätteid tulenevalt FI märkustest täiendatud/muudetud. 4 § 26 Oluline osalus – ( KAVS ) sätestab 20%, eelnõus välja toodud 10%. Arvestatud Näitena punkt millises osas on eelnõu võrrelduna (AVS ) rangemalt reguleeritud ja ebaselge on selle põhjendus; 5 § 36 Nõukogu ja juhatuse liikmete arv Osaliselt Eelnõud on muudetud nii, et (1) Krediidiinkasso nõukogus peab olema vähemalt kolm liiget, kui arvestatud nõukogu olemasolu ei ole enam OÜ- põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu – nõukokku sobivate inimeste de puhul kohustuslik – siiski leidmine kes sobivad finantsvaldkonda on väga keeruline. Taotleme Finantsinspektsioon võib seda nõukogu kohustuse ära jätmist; teatud kaalutlustel nõuda. 6 § 44. Krediiditoimiku pidamine lg. 2 – Arvestatud Krediidiandja ei väljasta viitega pangasaladusele oma krediiditoimikut maksevõime osas. Punkt vajab selgelt täiendavat analüüsi kaasates pankasid ja teisi krediidiandjaid. Krediiditoimik saab alata peale kliendi nõude loovutamist krediidiandjalt krediidiostjale. 7 § 45. Krediidihalduslepingu sõlmimine lg. 4 – kes vastutab kui Selgitatud Vt Svea Inkasso märkusele nr 6 krediidiandja on sõlminud mittekehtiva sättega lepingud näitena esitatud vastust eespool. andnud pikemas perioodis laenu vastutustundliku laenuandmise rikkumist teostades (VTL) milline ilmneb peale nõude loovutamist krediidiostja Lisaks märgime, et tarbijal on nõude ja/või inkasso menetlusprotsessi raames? Krediidiostja ega krediidiinkasso loovutamise korral õigus esitada ei saa vastutada krediidiandja poolse rikkumise eest. samu vastuväited, mis olid tarbijal esialgse krediidiandja suhtes, s.h. õigus tasaarvestusele; seega võib kohtuliku vaidluse korral VTL-i  rikkumisest tulenevaid vastuväiteid esitada ka krediidiostja või krediidiinkasso vastu. 8 § 47 Krediidisaaja vahendite hoidmine lg. 5 – põhjendamatu Mitte- See § põhineb direktiivi artiklil 6. administratiivne koormus; lg. 6 - Krediidisaaja poolt krediidiinkassole arvestatud/ Konkreetsemalt selle artikli lõike 2 tehtud maksed loetakse krediidiostjale tasutuks olenemata sellest, kas selgitatud punktid a ja b näevad selgelt ette, et krediidiinkasso on need summad krediidiostjale edastanud või mitte – vastavaid vahendeid tuleb eraldi summad peavad olema laekunud Krediidiostjale, analoogne nagu toimub kontol hoida eesmärgiga vältida rahade liikumine täitemenetluses või muude teenuse vahendajate osas. Kui inkassofirma maksejõuetuse korral Krediidiostja ei ole saanud rahalisi vahendeid siis ei saa lugeda nõuet seda, et krediidisaajate/võlgnike rahuldatuks. poolt tehtud tagasimaksed läheksid inkassofirma pankrotivara hulka. Leiame, et see on krediidisaajate/võlgnike õiguste kaitseks oluline ja seetõttu oleme laiendanud seda nõuet kõikidele krediidiinkassodele. Teiseks – antud artikli lõike 2 punkt c näeb ette, et kui krediidisaaja/võlgnik teeb täies ulatuses või osalise tagasimakse, siis tuleb käsitleda seda nõuet rahuldatuks. Ehk nt kui krediidisaaja/võlgnik teeb makse krediidiinkassole, kuid viimane ei kanna (mis iganes põhjustel) vastavat summat krediidiostajale edasi, siis on see juba krediidiinkasso enda vastutus. 9 § 49 lg. 3 – regulaarsete aruannete kohustus tihemini kui iga 6 kuu tagant Arvestatud Aruannete esitamise sagedus on ei ole põhjendatud. Tegemist täiendava administratiivse koormusega. nüüd viidud kuue kuu peale. Siiski Väheusutav et inspektsioon suudab ja tahab hakata neid aruandeid võib vajadusel FI küsida aruandlust analüüsima kvartaalselt; ka tihedamini. 10 § 51 Audiitorkontroll lg. 3 – Eestis ei ole piisavalt finantsaudiitoreid, hea Arvestatud kui õnnestub sõlmida uus leping pädeva finantsaudiitoriga, piirang et audiitor ei või olla sama järgmised 5 aastat võib osutada ebareaalseks täita. KAVS osas ei oma audiitor ajalist piirangut, milline on põhjendus et ajalist perioodi peab piirama ? 11 § 54, 55 Ühinemine ja jagunemine – peaks olema lubatud. Nõudeid saab Selgitatud/ Krediidiinkassode ühinemine ja loovutada grupi siseselt. Kogu väljatoodud reguleerimine on karmim kui osaliselt jagunemine on eelnõu kohaselt KAVS sõnastuses; arvestatud lubatud. Lisaks on nüüd eelnõuga välja jäetud piiriülese ümberkujundamise, ühinemise ja jagunemise keelamine. Kokkuvõttes on vastavad nõuded sisuliselt samad kui krediidiandjate puhul. Võrreldes teiste finantsjärelevalve subjektidega on nõuded mh oluliselt ühinemise ja jagunemise korral leebemad – puudub FI-lt loa saamise kord erinevalt teistest subjektidest. 12 § 57 lg. 3 – Krediidiostja ja/või Krediidiinkasso juhatusel peab olema õigus Osaliselt Eelnõud on muudetud nii, et FI iseseisvalt pankrotiavaldus ilma nõusolekuta vms, vastuolu hetkel arvestatud nõusolek ei ole vajalik nende äriseadustiku ja pankrotiseadusega; inkassofirmade puhul, kes krediidisaajate rahalisi vahendeid ei hoia. 13 § 59 Teabe andmine krediidisaajale lg. 1. Esitatav infokogus püsival Selgitatud/ Antud § põhineb direktiivi artiklil andmekandjal ei ole mõistlik, kasutatakse elektroonilisi kanaleid nagu on osaliselt 10(2), mille kohaselt tuleb vastav ka kokkulepitud Krediidiandja ja kliendi vahelises lepingus. arvestatud teave esitada paberkandjal või muul püsival andmekandjal. Näitena: dokumentide koopiate esitamine ei ole reaalne ega ka vajalik. Püsiv andmekandja ongi iseenesest Tänase loovutuse praktikaga dokumendid esitatakse Krediidiandja poolt elektrooniline kanal, kuid peab Krediidiostjale vahetult enne kohtumenetluse alustamist, varasemalt võimaldama andmed säilitada (VÕS kinnitab Krediidiandja oma allkirjaga edastatud nõudesumma tabelite § 11.1 kohaselt). õigsust loovutuse kuupäevani; § 59 lg 1 punktide 7 ja 8 sõnastust on mõnevõrra muudetud. Lisaks tasub silmas pidada, et nii direktiivi kui ka eelnõu eesmärgiks on vähendada seda, et viivisnõude tekkimisel alustatakse kohe nö kohtumenetlusega või muu sundtäitmisega. 14 § 60 lg. 5 – kaebuse lahendamine 15 päeva jooksul. KAVS reguleerimata Selgitatud See, et KAVS-s on see reguleerimata miks see vajalik sellisel juhul antud kontekstis ? Tavapärane vastamise ei tähenda, et vastav regulatsioon ei tähtaeg on 30 päeva. Meie hinnangul täiendava administratiivse koormuse kohalduks. Tarbijakaitseseaduse § tekitamine. Suvepuhkuste ajal kus puhkab kogu finantssektor sh. 24 lg 5 kohaselt on kaupleja krediidiostjad ei ole 15 päeva reaalne vastamise tähtaeg. kohustatud tarbija kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud kaebusele samas vormis vastama ja teavitama tarbija nõude rahuldamisest või kaebuse võimalikust lahendusest 15 päeva jooksul arvates kaebuse saamisest, kui seaduses või EL määruses ei ole sätestatud teist tähtaega. Vastus tarbijale saadetakse tarbija märgitud postiaadressil või e-posti aadressil, kui tarbijaga ei ole kokku lepitud teisiti. Ehk antud juhul ei ole põhjendatud, et miks KIKS-s peaks see lähenemine eeltoodust erinema. 15 § 64 – loovutamise lepinguid on erinevaid, igakuiselt toimuvad Selgitatud Krediidiasutuste poolt väljastatud krediidiandjatele mh. tagasiloovutamised võivad toimuda üksikud nõuete krediidilepingute loovutamise kohta loovutamised pankrotimenetlustes ja/või kolmandatele isikutele. ei ole tegelikult ette nähtud Analoogselt pangalepingutele oleks mõistlik teavitus kui loovutatakse summalist piirmäära. korraga näiteks põhisummas alates 150 000 eurot ehk välistada teavituse Leiame, et viivises olevatest aruandlusest väiksem ebaoluline maht; krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjäägi, samuti nende nõuete või krediidilepingute arvu ja iga krediidi suuruse kohta info edastamine FI-le kord poolaastas ei ole ülemäära koormav. Mõnevõrra on §-i sõnastust siiski muudetud, samuti on antud pikem  aeg vastava info esitamiseks FI-le (ehk vastav info tuleb esitada ühe kuu jooksul). § 74 lg. 12 – ärisaladus peab olema kaitstud ja ei tohi avaldada; Selgitatud Finantsinspektsioon tegutseb lisaks seadusele kooskõlas finantsjärelevalve rahvusvaheliselt tunnustatud heade tavadega, mis mh näevad ette ka erinevate järelevalve meetmete, sh kohapealse kontrolli rakendamise. Kontrolli lõppakt avalikustatakse aga üksnes teatud tingimustel – kui see on vajalik finantssektori usaldusväärsuse, läbipaistvuse või krediidisaajate huvidest lähtuvalt. Finantsinspektsioon kui haldusorgan kaalub seejuures põhjalikult, kas vastava teabe avalikustamisega on põhjendatud ka (kasvõi osaliselt) ärisaladuse avalikustamine. Ärisaladuse avaldamine on sellistel juhtudel lubatav kui see teenib nö suuremat avalikku hüve ehk eesmärgiks on avalikustada avalike huvide kaitsmise eesmärgil ebaseaduslik tegu. 17 § 79 Juhtorganite kokkukutsumine ja juhtorgani otsuse kehtetuks Selgitatud Lõikega 1 on ettenähtud üksnes tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel üldkoosolekust ja nõukogu Lg. 1 – nõukogu peaks olema välja jäetud. Koosolekust etteteavitamine ei koosolekutest, mitte juhatuse enda ole mõistlik, mida selle infoga inspektsioonis peale hakatakse ? Juhul kui koosolekutest FI teavitamine. juhatuse koosolek 1x kuus, teavitamine iga aastaselt inspektsioonile ette 12 Analoogiline regulatsioon kehtib kuus osas ? Täiendav põhjendamatu administratiivne koormus. kõigi finantsjärelevalve subjektide puhul ja antud juhul ei ole põhjendatud siin erisuse tegemine. 17 § 80 Sunniraha – sunniraha määrad on kõrgemad kui (KAVS) hetkel Selgitatud Käesoleva eelnõuga ühtlustatakse kehtivad. Selgelt peaks krediidiostja – krediidiinkasso sunniraha olema sunniraha määrad nii oluliselt väiksem kui Krediidiandjal. Meie hinnangul ebamõistlik krediidiinkassode kui ka lähenemine sunniraha määradele või on soov antud valdkonna toimimine krediidiandjate puhul (mh on seda Eesti Vabariigis ära lõpetada. soovinud ka FI). Sunniraha määrade eesmärk on nö sundida vastavaid subjekte eelkõige õiguskuulekale käitumisele, nende eesmärk ei ole kuidagi lõpetada teatud teenuseosutajate tegevust konkreetses sektoris. Teiseks, tegemist on sunniraha ülemmääradega, mis tähendab, et FI võib alati määrata sunniraha väiksemas ulatuses. 18 § 81 Krediidihalduslepingu andmete säilitamise kohustuse rikkumine – Selgitatud Vastav andmete säilitamise kohustus kas on vastavuses teiste seadustega sh. GDPR sätetega ? sätestatud avalikes huvides, eesmärgiga tagada teabe kättesaadavus järelevalveasutustele. Säte on kooskõlas GDPR artikliga 23(1) punktiga h. 19 § 85. Krediidisaajate kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine – Selgitatud Juhul kui krediidiandja või KAVS ei reguleeri, milline on põhjendus Krediidiostja sellisele määrale vt. krediidiasutus tegeleb ise ka § 80 juures antud kommentaari. krediidihaldustegevusega (sh nõuab võlgnevusi sisse), siis kohaldub vastava kaebuste lahendamise kord (§ 60) neile samamoodi. Ning neid on võimalik samamoodi sanktsioneerida vastavate rikkumiste korral. Lisaks märgime, et enamuste finantsjärelevalve subjektide puhul tõusevad väärteokaristuste ülemmäärad alates käesoleva aasta 1. novembrist 5 mln euroni. Antud juhul on aga maksimaalne trahv väärteokorras kuni 1 mln eurot. Kokkuvõttes väärtegude eest ettenähtud trahvimäärad peavad olema piisavalt mõjusad, et nad omaksid mh üldpreventatiivset mõju. 20 paragrahvi 415 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: Selgitatud Eelnõus on välja pakutud uus „(1) Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral kompromissivariant. nõuda kõrgemat viivist kui on käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud intressimäär, millele lisandub viis protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ette nähtud intressimäär. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine.“; Peaks olema säilitatud olemasolev viivisemäära lahendus, madalam viivisemäär ei motiveeri klienti oma kohustust täitma, see ei saa olla soodsam kui lepingu täitmine ! Väljapakutav lahendus vajab pankade ja Krediidiasutuste sisendit sh. viivist ületava kahju sissenõudmise lubamatus! 21 Krediidiostja ja krediidiinkasso tegeleb krediidiandja poolt väljastatud Selgitatud Eelnõu eesmärk ja eelnõuga tarbijanõuete omandamisega ja/või sissenõudmisega. ettenähtud nõuete eesmärk ongi Eelnõu eesmärk ei saaks olla muuta krediidiinkasso ja krediidiostja olemasolevat krediidilepingutest krediidiandja kehtivatele nõuetele vastavaks. Eelnõu eesmärk peaks olema tulenevate viivisnõuete haldamise olemasolevat ostuturgu korrastada, kaitsta tarbijaid ülemääraste turu nö korrastamine ning eelkõige nõudesummade osas ja panna paika selged reeglid tulemina kontrollitud tarbijatest võlgnike kaitsmine ettevõtetele litsentsi väljastamisega mille olemasolu oleks positiivne ülemääraste nõudesummade osas. väliskapitali kaasamises oma tegevuse laiendamisel. Kokkuvõttes on ka krediidiinkassod ja krediidiostjad laiemalt Kahjuks olemasolev eelnõu on meie hinnangul valdkonna üle krediidituru – täpsemalt selle reguleerimine pannes tegutsevatele äriühingutele olulise kulude kasvu järelturu osalised. koos administratiivse ja halduskoormusega millisele lisanduvad Eelnõud on käesolevaga ka oluliselt trahvimäärad millised ületavaks KAVS ettenähtutud määrasid ehk on muudetud – vastavad nõuded on ebamõistlikult suured. viidud KAVS-ga samaväärseks või isegi neid vähendatud võrreldes KAVS-ga (nt kapitalinõue). AKTIVA 1 Me oleme seisukohal, et eelnõu on tänasel hetkel veel toores ning see vajab Teadmiseks põhjalikumat läbitöötamist töörühmas, millesse oleks kaasatud ka isikud, võetud kes selle valdkonna igapäevast toimimist tunnevad nii teenuse osutajate kui teenuse tellijate poolt. Ületähtaegse krediidiportfelli efektiivne lahendamine on äärmiselt oluline komponent kogu krediidituru toimimises ning seetõttu ei tohi seda reguleerida arvestamata kogu mõju krediiditurule. Me ei vastusta antud eelnõu vajalikkust tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2021/2167, kuid eelnõu koostamisel tuleks lähtuda maksimaalselt kohaliku turu toimimist arvestatavalt. 2 Tänapäeval käsitletakse ületähtaegseid krediidisuhteid isikupõhiselt. See Selgitatud Eelnõu väljatöötamise lähtekohaks tähendab, et kui isikul on võlg panga ees, mobiilside eest, elektri eest jne, on olnud sellise inkassotegevuse siis tema erinevatel aegadel tekkinud nõuded võimaluse korral ühendatakse reguleerimine, mis seondub viivises ning menetletakse kõike koos. See on osutunud võimalikuks tänu suurtele olevate pangalaenude ja mitte- investeeringutele menetlustarkvarasse ning teeb kogu menetluse nii pankade poolt väljastatud võlausaldaja (või siis neid esindava inkasso) ja võlgniku jaoks odavamaks. tarbijakrediidiga (seletuskiri Kui nüüd osa võlasuhete menetlemisele kehtib krediidiinkasso seadus ja käsitleb põhjalikult nn probleeme osadele mitte, siis tähendab see tulevikus isiku suhtes kahe täiesti erineva just mitte-pankade poolt väljastatud menetluse pidamist samade isikute vahel, mis õiguslikult alluvad erinevale laenude sissenõudmisega). regulatsioonile. Tänase sõnastuse järgi tuleb otsustada, kas kõik Ja seda põhjusel, et nimetatud nn inkassoettevõtted peavad jagunema kaheks, mis tekitaks tohutuid kulusid võlgnevused seonduvad otseselt või siis peaksid kõik inkassoettevõtted jääma seniseks, aga pool nende finantsteenuste osutamisega, sh vestlust võlgnikega oleks litsentseeritav tegevus. tarbijakrediidilepingutest tulenevate Et mitte tekitada segadust tarbijates ning mitte tekitada lisakulutusi viivisnõuetega. kõikide osalistele, siis tuleks otsustada, kas seadus reguleerib kõikide Tarbijakrediidilepingu regulatsioon võlasuhete menetlemist või siis vastupidiselt lähtuda direktiivi erineb tunduvalt tavalise miinimumist ning reguleerida vaid pankade võlanõuete menetlemist. Mis laenulepingu regulatsioonist. tekitab omakorda küsimuse, et kas keegi tahab üksnes pankade nõuete Eelnõu kohaldamisala laiendamine menetlemiseks litsentsi omada. ka muude võlgnevustele (nt kommunaalarved jms) ei ole asjakohane arvestades Finantsinspektsiooni mandaati – FI ülesandeks on teha järelevalvet finantsteenuste osutajate üle. Kohaldumisala sellisel kujul laiendamine tähendaks ka olulisel määral FI mandaadi muutmist, mis aga ka riikliku järelevalve ressursi kasutamise mõttes ei oleks asjakohane. Küll ei keela eelnõu kuidagi kohaldada ka samasuguseid praktikaid inkassofirmadel ka muude võlgnevuste (nt kommunaalarvete) sissenõudmisel ehk inkassofirmad saavad ise otsustada, kas ja kuidas viia kogu oma äritegevus nö samade standardite peale. 3 Seaduse eesmärgina on toodud välja, et reguleeritakse Selgitatud/ Eelnõu ei ole ainult krediidihaldustegevust, krediidiinkassode tegevust ja krediidiostjate mitte- krediidiinkassode keskne. Ka tegevust, kuid samas kogu eelnõu sisu on praktiliselt krediidiinkassode arvestatud krediidiostjatele kaasnevad tegevuse reguleerimine. Seetõttu on eelnõu sõnastuse jälgimine valdkonna eelnõuga teatud kohustused (nt inimeste jaoks äärmiselt raske ning paljuski segadust tekitav, sest kogu see nõuded suhtlemisel sõnastus ei järgi valdkonna jaoks harjumuspärast sõnavara ega loogikat.  Me teeme ettepaneku, et kogu krediidiostjate tegevuse ja krediidisaajatega, neile vajaliku krediidihaldustegevuse regulatsiooni võib tervikuna välja jätta, sest see ei teabe andmine, FI informeerimine). anna lisaväärtust vaid tekitab üksnes segadust. See, millised on Lisaks nõuded krediidiostjatele ja krediidiandjate tänavused tegevused oma lepingupartneritega, kes pole krediidihaldustegevusele põhinevad tähtaegselt oma maksekohustust täitnud, on piisavalt olemasolevas otseselt direktiivil. Ja nagu eespool seadusandluses reguleeritud ning ei vaja lisa. oleme juba selgitanud, siis on Kui krediidiinkassode tegevus on selgelt reguleeritud, siis ei vaja ka ühetaolisuse ja võrdse kohtlemise krediidiostja tegevus reguleerimist, sest kui ta sooviks teha midagi, mis huvides mõistlik laiendada neid ka oleks krediidiinkasso tegevus, siis oleks selleks vaja krediidiinkassoks mitte-pankadest krediidiandjate hakkamist. poolt väljastatud tarbijakrediidi- lepingutest tekkinud viivisnõuete nö sissenõudmisele ja muud sorti krediidihaldustegevusele. 4 Eelnõus (§ 45 lg 2) tundub üsna arusaamatu, miks reguleeritakse kahe Selgitatud Vastav säte põhineb direktiivi äriettevõtte vaheliste lepingute hoidmise maksimaalset tähtaega ja artiklil 11(4): andmete säilitamise kehtestatakse selle piiri rikkumise eest rahaline karistus. kohustus sätestatud avalikes huvides, eesmärgiga tagada teabe kättesaadavus järelevalveasutustele. Ja on asjakohane, et vastavad säilitamise nõuded kohalduvad samamoodi nii krediidiasutuste poolt väljastatud laenudele kui ka mitte-pankade poolt väljastatud tarbimiskrediidile. 5 Tundub arusaamatu eraldi konto haldamise süsteem krediidisaajate Selgitatud Vastavad normid lähtuvad rahaliste vahendite hoidmiseks. Majanduslikult ei ole need krediidisaajate võlgnike/krediidisaajate kaitsest rahalised vahendid, vaid krediidiandjate rahalised vahendid. Mis perioodi (hoolimata selle, et vastava krediidi jooksul krediidiinkasso peaks krediidiandjale või portfelli omanikule raha on algselt väljastanud krediidiasutus edasi kandma, on nende omavahelise suhtlemise küsimus ning ei puuduta või mitte-pangast krediidiandja, kuidagi krediidisaajat. Täielikult kaotab selline konto aga mõtte, kui kellel on õigus vastava laenude krediidiinkasso on ise võlaportfelli omanik. tasumisele). Antud regulatsiooni keskne lähtekoht on see, et kui võlgnik/krediidisaaja on vastava makse teinud, siis langeb juba vastutus krediidiinkassole/ostjale. Seega on oluline krediidiinkasso ja ostja omavahelise suhte reguleerimine (mis omakorda põhineb nii direktiivi artiklil 11(2) kui ka artiklil 6(2)). Täiendavalt on direktiivi artikli 6(2) punkti a alusel täiendatud ka eelnõu § 45 lg 1 punkti 1. 6 Eelnõu sõnastusest ei ole võimalik üheselt aru saada reeglite kehtivusest Selgitatud Kui inkassofirma tegeleb kolmanda rahvusvaheliste võlasuhete korral – kui võlasuhe on Eesti residendi ja riigi krediidiasutuse/krediidiandja välismaise panga vahel (§ 2 lg 3 p 1), aga seda menetletakse Eestis. Samuti poolt väljastatud krediidi alusel nö ei ole väga selge regulatsioon sellises olukorras, kus Eesti resident viibib võlgnevuste sissenõudmisega, siis võla tekkimisel teises riigis ning temaga kogu suhtlemine toimub läbi käesolev eelnõu ei kohaldu. Küll aga elektrooniliste kanalite, kas siis selline tegevus lugeda eestimaiseks kohaldub eelnõu siis, kui vastav sissenõudmiseks või teenuse osutamiseks välisriigis? Eesti laen/nõue on üle antud EL-i inkassoettevõtted on menetlenud kümneid tuhandeid võlanõudeid krediidiasutusele/krediidiandjale. välismaal (eelkõige Soomes) ning hetkel on pooleliolevaid piiriüleseid Kõiki spetsiifilisi olukordi ei ole kohtumenetlusi tuhandeid. võimalik antud eelnõuga lahendada/ära reguleerida. Märgime aga, et vastavad üldreeglid tulenevad rahvusvahelise eraõiguse  seadusest: kui on nn tarbijalaen, siis kohaldub üldreeglina tarbija elukohariigi õigus; kui on nn ärilaen, siis lepitakse kokku, mis riigi õigust kohaldatakse. Direktiiv iseenesest ei muuda kuidagi piiriüleste võlasuhete kohtualluvust, kuna nõude loovutamisel võlasuhe ei muutu. Kui inkassofirma ostab võlgnevuse või haldab seda krediidiasutuse nimel, siis sisuliselt ei muutu midagi, samad õigussuhted ja sama kohtualluvus jääb kehtima kui soovitakse hageda võlgnikku, seega ei tekita direktiiv otseselt uut olukorda kohtualluvusega. Mõningasi küsimusi võib tekitada küll olukord, kui võlgnik soovib hageda inkassofirmat (kui laenuandja ja uus võla omanik asuvad eri riikides, või soovitakse hoopis kolmandas EL riigist pärit inkassofirmat hageda). 7 Arusaamatuks jääb püsival andmekandjatel maksekviitungite saatmise Selgitatud Antud säte tugineb direktiivi nõue tasumise korral. Krediidisaajad ei maksa 99,5% juhtudel sularahas 2021/2167 artiklil 6(2) punktil d. ning lisaks toimub ca 50% maksetest läbi täitemenetluse. Miks peaks Sätte eesmärk on tagada, et sundtäitmise korral või isiku poolt teadlikult makseteatise alusel makse võlgnik/krediidisaaja saaks selge teostamisel internetipangas saatma isikule eraldi kinnitusi, et tema makse kinnituse/tõendi, et seoses makse on laekunud, kui pank juba annab kinnituse, et tema soovitud makse on tasumisega tema võlasumma teostatud. väheneb (ja vastavalt VÕS § 415 lõikes 2 sätestatud järjekorrale). Krediidiasutuse maksekinnitus ei taga iseenesest veel võlgnikule kindlust, et konkreetselt tema võlasummat on inkassofirma vähendanud ja mitme võla korral tekib ka küsimus, millise võla katteks tuleks makstud summa arvestada. Selline võlgniku põhine arvestus peaks olema selgelt võimalik ka inkassofirma sisemise korralduse alusel. Ehk võlgnikule/krediidisaajale peaks olema suhteliselt lihtne seda tõendada, et ta on vastava summa maksnud. FinanceEstonia 1 Mõiste „krediidileping“ sisustamine Selgitatud Antud juhul ei ole päris lõpuni selge, KIKS eelnõu § 4 p 4 sätestab, et krediidileping on KIKS tähenduses et mida mõeldakse võlgnevuse tõttu krediidiasutusega, krediidiandjaga või krediidiandja vahendusel sõlmitud ennetähtaegselt ülesöeldud võlaõigusseaduse § 401 kohane leping. Krediidihaldustegevusena eelnõu lepingute all. § 3 lg 1 p 1 kohaselt käsitletakse krediidilepingu või sellest tuleneva Juhul kui silmas peetakse seda, et nõudega seotud rahaliste kohustuste sissenõudmist või tasumisele tarbija on seoses  kuuluvate maksete kogumist krediidisaajalt. Paljud eelnõus sätestatud tarbijakrediidilepinguga nö võlgu kohustused on seotud viivituses olevate nõuetega, samas krediidiandjad jäänud (lähtuvalt VÕS §-st 416), siis loovutavad muuhulgas võlgnevuse tõttu ennetähtaegselt ülesöeldud käsitatakse ka sellist krediidilepingutest tulenevaid nõudeid. Jääb selgusetuks, kuidas krediidilepingut viivises oleva käsitletakse ülesöeldud krediidilepingust tulenevat nõuet, mis on lepinguga ja käesolev eelnõu krediidiostjale loovutatud. kohaldub ka selle suhtes. Palume selgitada vähemalt seletuskirjas, kuidas käsitletakse eelkirjeldatud nõuet. 2 Krediidibüroode käsitlemine Osaliselt Märgime aga kui vastavate KIKS eelnõu § 3 lg 1 osas seletuskirjast ei nähtu, et KIKSi eesmärk oleks arvestatud meeldetuletuste edastamine reguleerida ka nö krediidibüroode tegevust. See ei ole ka vajalik, kuna kvalifitseerub krediidibürood (nt AS CREDITINFO EESTI) tegelevad peamiselt info krediidihaldustegevuseks eelnõu § 3 vahendusega, mis ei puutu otseselt võlgnevuste sissenõudmisse ega lõike 2 kohaselt, siis antud juhul krediidilepingu läbirääkimistesse, krediidilepinguga seotud kaebuste vastavat välistust teha ei saa. haldamisse või selle muutmisesse. Sellisel tegevusel puuduvad KIKS § 3 lg-s 1 nimetatud krediidihaldustegevuse kriteeriumid. Sellest hoolimata tegeleb krediidibüroo muu hulgas ka „krediidijärelevalve teenusega“, mis on sisuliselt võlasolevate arvete tasumiseks meeldetuletuste tegemine (post, e-post, sms, kõne) ja maksehäireinfo avaldamine kolmandatele isikutele. Välistamaks igasugust kahtlust, et selline tegevus ei kuulu KIKS § 3 lg-s 1 nimetatud koosseisu (nt p 1 „rahaliste kohustuste sissenõudmine“), teeme ettepaneku KIKSis välja tuua välistused näiteks järgnevas vormis: „krediidihaldustegevuseks käesoleva seaduse tähenduses ei loeta: - krediidisaajatele meeldetuletuste tegemist võlgnevuste tasumiseks, võlgnevuste maksehäireinfona vahendamist ning võlanõuete info edastamist krediidiinkassole; - viivises oleva krediidilepingu võlgnevuste maksehäireinfona avaldamine maksehäireinfo vahendajale ning maksehäireinfo vahendamine kolmandatele isikutele.“ KIKS eelnõu § 3 lg 2 – eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et KIKSi eesmärk oleks ka nö krediidibürood KIKSi kohaldamisalasse tuua. Praegune krediidiinkasso definitsioon on lahtine definitsioon, eriti see osa KIKS § 3 lg-s 2 „haldab ise või krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud krediidiasutuse või krediidiandja viivises olevas krediidilepinguga või sellest lepingust tulenevate nõuetega, ja korraldab nende täitmist“. Teeme ettepaneku KIKSis välja tuua välistused näiteks järgnevas vormis: „Krediidiinkassoks käesoleva seaduse tähenduses ei loeta: 1) äriühingut, mis oma põhi- või kõrvaltegevusena vahendab maksehäireinfot ja edastab maksehäireinfot kolmandatele isikutele ning ei tegele ühegi muu krediidiinkasso tegevusega; 2) äriühingut, mis oma põhi- või kõrvaltegevusena saadab krediidisaajatele meeldetuletusi võlgnevuste tasumiseks või edastab võlanõuete infot krediidiinkassole ning ei tegele ühegi muu krediidiinkasso tegevusega.“ 3 Krediidihaldustegevusele kehtestatud nõuete laienemine Selgitatud/ KAVS-s ettenähtud kohustust krediidiandjatele osaliselt järgida KIKS §-sid 58–60 on KIKS eelnõu § 97, millega soovitakse täiendada krediidiandjate ja - arvestatud mõnevõrra täiendatud. Siiski ei ole vahendajate seadust (edaspidi KAVS) §-ga 50¹ suunab krediidihaldusega mõistlik dubleerida täpselt tegeleva krediidiandja kohaldama KIKS § 58-60. Analoogilise kohustuse samasuguseid kohustusi KAVS-s krediidiasutustele seab eelnõu § 98 lg 3. (ega ka KAS-s). Normi sisust ei selgu, millised nõuded konkreetselt kohalduksid krediidiandjale või krediidiasutusele (edaspidi koos nimetatud  krediidiandja), kes tegeleb krediidihaldustegevusega, kuna enamus KIKS § 58 sätestab nö üsna nõudeid on otsekohalduvad ainult krediidiostjale pärast seda, kui nad on universaalsed printsiibid, mida nõuded omandanud. Ei ole ka üheselt selge, millisel juhul loetakse, et peaks iga laenu sissenõudmisega krediidiandja tegeleb krediidi haldustegevusega. Kõigi viidatud tegelev isik järgima. paragrahvides toodud nõuete täitmine ei ole mõistlik, kui krediidiandja haldab oma klientidega seotud krediite (sh võlgnevuse tõttu üles öeldud KIKS § 59 puhul sõltub juba krediidilepingute puhul) ja suhtleb kliendiga sellega seoses. Sealhulgas ei täpsemalt sellest, et mismoodi ole mõistlik lepinguga seotud dokumentide uuesti edastamine kliendile. krediidiandja/krediidiasutus laenu Näiteks, kui krediidiandja tegeleb viivises oleva krediidi sissenõudmisega sisse nõuab ja mis laenuga on siis kas ja millisel hetkel peab KIKS § 59 kohaldama? Lisaks, juhul kui tegemist (vastavalt sellele tuleb krediidiandja tegeleb enda väljastatud krediidi sissenõudmisega, siis esitada ka teavet). Sätet on millist lisandväärtust loob nõude aluseks olevate dokumentide koopia mõnevõrra korrigeeritud – nt ei tule saatmine igale krediidisaajale? Puudub selgitus, millises menetluse etapis enam automaatselt esitada nõude ja millises ulatuses on vajalik toodud sätete kohaldamine krediidiandjate aluseks olevate dokumentide poolt. KIKS eelnõu § 59 lg 1 p 8 kohaselt tuleb krediidisaajale esitada koopiaid. Lisaks kui nõude aluseks olevate dokumentide koopiad ning sama § lõige 4 sätestab, krediidihaldajast krediidiandja või et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade tuleb esitada ka alati enne krediidiasutuse nn veebiportaal krediidiinkasso või krediidiostja poolt esimest rahalise kohustuse kvalifitseerub püsiva sissenõudmist. Krediidiandjad sõlmivad krediidisaajaga lepingu, mis andmekandjana, siis ei pea antakse krediidisaajale üle lepingu sõlmimise hetkel. Osad krediidiandjad nimetatud teavet eraldiseisvalt on taganud krediidisaajale sõlmitud lepingu kättesaadavuse ka oma esitama. vastavates iseteeninduskeskkondades. VÕS § 404 lg 1 tuleneb nõue, et tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival KIKS § 60 on samas üsna täpselt andmekandjal. sõnastatud ja annab krediidi- Reeglina krediidimüüjad ei edasta automaatselt loovutatud nõuetega koos andjatele (ja krediidiasutustele) alusdokumente, vaid need saadetakse vajaduspõhiselt. Ei ole ka selge juhendi, mis/kuidas kaebuste optimaalne vastavat kohustust rakendada, kuivõrd viivisnõuete portfellide lahendamine oma sise-eeskirjadega puhul on tegemist reeglina suure massiga ning kohene dokumentide reguleerida. Vastav § 60 on seega edastamine ei ole mõistlik ei müüja ega ostja seisukohast. Ka krediidisaaja täiend KAVS § 44 lg 3 punktile 12. valduses on vajalikud dokumendid kas juba püsival andmekandjal KAVS on kaebuste lahendamise edastatuna või vastavas portaalis kättesaadavana. osas üsna üldsõnaline – vaidlused Leiame, et enne esimest rahalise kohustuse sissenõudmist ei peaks võivadki aga eelkõige tekkida juba krediidiandja enam krediidisaajale saatma kõiki nõude aluseks olevaid võla sissenõudmisel, seepärast on ka dokumentide koopaid (sh lepinguid), vaid üksnes võlanõuded jm võla asjakohane, et vastav kord kehtiks arvestust sisaldava teabe. Koopiate esitamise kohustusega kaasneks suur samamoodi nii krediidiandjatele kui halduskoormus ja oleks takistuseks võlamenetluse protsessi läbiviimisel. ka pankadele. Muud dokumendid (sh lepingud) tuleks uuesti esitada üksnes krediidisaaja nõudel. Kuna praktikas senini inkassodele kõiki krediidifaile ja nõude aluseks olevaid dokumente ei esitata, siis on vaja täpsustada, kas § 59 lg 2 võimaldab, et nõude aluseks olevate dokumentide esitajaks võib olla krediidiandja ise ning täpsustada, mida mõeldakse punktis 8 nõude aluseks olevate dokumentide all, kas üksnes krediidilepingut või ka info tehtud tagasimaksete ja arvutatud intresside ja viiviste kohta, mis iseenesest defineerivad nõude suuruse. KIKS eelnõu § 60 näeb ette kaebuste registreerimise ja lahendamise, samas kehtiv KAVS § 44 p 3 lg 12 juba kohustab sise-eeskirjaga krediidiandjat määrama tarbija kaebuste lahendamise korra. Palume kaaluda KAVS-i ja KAS-i täiendamist eraldiseisvate sätetega selles osas, millised nõuded kohalduvad krediidiandjatele ja millistes olukordades. 4 Krediiditoimik ja pangasaladuse/ KAVS saladuse hoidmise kohustus. Osaliselt § 44 lõiget 1 on vastavalt täiendatud. KIKS eelnõu § 44 näeb ette krediiditoimiku pidamise kohustuse arvestatud krediidiinkassole ning on nimetatud andmete koosseis, mida krediiditoimik peab vähemalt sisaldama. Eelnõu seletuskirja (lk 30)  kohaselt krediiditoimik on lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja muude krediidi andmise ja krediidi tasumisega seotud dokumentide kogum ehk hõlmab kõiki krediidisaajaga seotud dokumente. See võib sisaldada ka krediidivõimelisuse hindamise aluseks kogutud vajalike andmeid ja dokumente. Juhime tähelepanu, et krediiditoimiku pidamise kohustus tuleneb krediidiandjatele KAVS-ist ning selle kohaselt sisaldab krediiditoimik oluliselt laiemas mahus andmeid kui KIKS eelnõus viidatud andmed, mida nõude omandajal on vaja nõude omandamisel. Siinkohal toome välja, et KAVS-i kohaselt peab krediiditoimikus säilitama mh krediidivõimelisuse hindamise alusdokumente, mis sisaldab endas isikuandmeid, pangasaladusega kaitstud andmeid kui ka krediidiandja ärisaladusena käsitletavat infot (näiteks krediidisaaja osas skooride arvutus, kriteeriumid, millele krediidisaaja peab vastama jms), mida krediidiinkasso omapoolses menetluses ei vaja ja mida krediidiandjad ei saagi nõude loovutamisel krediidiinkassole üle anda. Kuna võlanõuete müügi või loovutamise korral on krediiditoimikus sisalduvad andmed võlausaldaja (krediidiandja) valduses, siis nende avaldamine krediidiostjale ei ole võimalik tulenevalt pangasaladuse kaitse regulatsioonist ja ka KAVS-is sätestatud tarbija andmete saladuse hoidmise kohustusest. Palume täiendavalt täpsustada (nt seletuskirjas) kas eelnõus on silmas peetud krediiditoimiku pidamise all dokumentide kogumit, mida krediidiinkasso on kogunud krediidilepingu haldamise eesmärgil üksnes enda tegevuse käigus või krediiditoimiku pidamise kohustus tähendab ühtlasi ka seda, et krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamise puhul on krediidiinkassol õigus nõuda, et krediidiandjad esitaksid krediidisaajaga seotud dokumente, mida krediidiandjad on ise enda poolt peetavasse krediiditoimikusse kogunud (sh krediidivõimelisuse hindamise aluseks kogutud vajalike andmeid ja dokumente). Kui jah, siis millises ulatuses sh palume täpsustada millised lisadokumendid (peale lepingute ning arvete) peaks krediidiandja krediidiinkassole esitama nõuete loovutamise hetkel. Ka krediidiinkassod on seisukohal, et arusaamatuks jääb krediiditoimiku sisu. Inkassoettevõtetel on väljatöötatud oma andmebaasid, kus salvestatakse ja dokumenteeritakse asjas tähtsust omavad dokumendid, kirjavahetused jms. ja ei ole selge, kas eeltoodust piisab krediiditoimiku pidamise nõude täitmiseks. FinanceEstonia hinnangul tuleks analüüsida põhjalikumalt, milliste andmete ja millal krediidiostjale esitamine on kohustuslik, lähtudes siinkohal ka andmete töötlemise minimaalsuse printsiibist. Samuti näeme vajadust hinnata, millised seadused, millises ulatuses vajavad täiendusi, et nii krediidiasutustel kui ka krediidiandjatel oleks seadusest tulenev alus isikuandmete edastamiseks ja pangasaladuse väljastamiseks. Leiame, et krediiditoimiku pidamise kohustus tekib krediidiinkassol hetkest kui nõue talle loovutatakse ja nö kõiki ajaloolisi andmeid (s.t. kogu algset krediiditoimikut) loovutamisel üle ei anta ja krediidiinkasso krediiditoimik nimetatud andmeid ka ei pea sisaldama. 5 Võlgniku isikuandmete kaitse ja maksehäireinfo mõiste Selgitatud Mõistame nende mõistete KIKS eelnõu § 58 p 3 osas vajab täpsustamist, millisel määral on eraelu defineerimise vajalikkust, kuid kuna puutumatuse riive KIKSiga põhjendatud ehk mitte-ülemäärane ning tegemist oleks üsna põhimõtteliste missuguseid isikuandmeid krediidiinkassod tohivad töödelda ilma täiendustega, siis tuleks neid võlgnikust andmesubjekti nõusolekuta. Toodud sõnastus on nii ebaselge, ettepanekuid koostöös JuMi/AKI-ga et sellest võib üsna lihtsalt järeldada, et kuna igasugune krediidiinkasso põhjalikumalt kaaluda. Seega pigem  tegevus toob kaasa eraelu puutumatuse riive (mitte rikkumise), siis on kaalume vastavate muudatuste krediidiinkasso tegevus ebaseaduslik. Ebaselgeks jääb ka, mida tähendab tegemist mõne muu eelnõuga (või antud kontekstis isikuandmete ja eraelu puutumatuse austamine. Peab JuMi haldusalasse kuuluva mõne arvestama, et eraelu puutumatuse või muu sarnase põhiõiguse riivet või seaduse muutmise juures). piiramist loetakse õiguspäraseks näiteks IKS § 10 lg 1 ning ka IKÜM art 6 lg 1 punkti f (õigustatud huvi) alusel maksehäireinfo avaldamiseks/vahendamiseks, kui ei ole ühtegi IKS § 10 lg-s 2 sätestatud alust. Siinkohal mööname, et IKS § 10 lg 2 p 3 puhul ei saa lugeda andmesubjekti õigusi või vabadusi ülemääraselt kahjustavaks sellist maksehäireinfo avaldamist, kus andmesubjekti võlgnevuse osas puudub sisuline vaidlus, st võlgnevus on faktiliselt olemas ning andmesubjekt ei ole seda tasunud. Seetõttu teeme ettepaneku KIKSis või isikuandmete kaitse seaduses välja tuua konkreetse sätte: „Maksehäireinfo avaldamine või vahendamine kooskõlas isikuandmete kaitse seaduse §-ga 10 ei ole eraelu puutumatuse või muu sarnase põhiõiguse või -vabaduse rikkumine.“ Samuti, kuna maksehäireinfo on laialt levinud termin, aga seda pole üheski õigusaktis üheselt defineeritud (osaliselt näiteks IKS § 10 lg 2 p-s 4), siis teeme ettepaneku maksehäireinfo defineerimiseks KIKSis või siis isikuandmete kaitse seaduses näiteks järgnevas vormis „maksehäireinfo on viivises oleva krediidilepingu või muu lepingu võlgnevusega seotud info, mille hulka kuulub ka võlgnevuses oleva isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg, maksehäire aluseks oleva võlgnevuse tekkimise ja lõppemise kuupäev, võlgnevuse suurus kas täissummana või summavahemikuna, ning info võlgnevuse päritolu kohta“ 6 Krediidiasutuste seaduse muutmine Arvestatud Sätte sõnastust on muudetud ja KIKS eelnõu § 98 lg 2 osas soovime välja tuua, et ettepanek, millega seletuskirja on olulises osas nähakse ette, et täiendada KAS § 88 lõiget 5 lõikega 7 1 selliselt, et täiendatud. Lisaks on antud ka Statistikaametil on õigus saada infot, mis sisaldab pangasaladust, võib pikem rakenduslik tähtaeg. kaasa tuua suuremahulise ja kuluka IT-arenduse. Seletuskirjast ei nähtu, milline oleks eeldatav edastamisele kuuluvate andmete koosseis, kuid täiendavate andmeedastuste võimekuse loomine toob endaga reeglina kaasa suuremahulise IT-arenduse. Palume täpsustada edastatavate andmete koosseisu ning jõustada toodud säte vähemalt 12 kuud hiljem, et oleks võimalik planeerida ning valmis saada vajalikud IT-arendused. KIKS eelnõu § 98 lg 3 planeeritud täienduseks on §-i 894, mille lg 1 kohaselt krediidiasutus on kohustatud esitama krediidiostjale teavet vastavalt KIKS §-s 61 sätestatule. Seletuskirja kohaselt mõlema sätte puhul on vajalik lähtuda põhimõttest, et ei avaldataks liigseid isikuandmeid krediidisaaja kohta. Kuna tegemist on pangasaladuse väljastamisega, siis näeme vajadust täiendada KAS § 88 vastava sättega, et krediidiasutusel on õigus väljastada pangasaladusena käsitletavat teavet krediidiostjale. Sama KAS planeeritava § lg 2 suunab krediidihaldusega tegeleva krediidiasutuse kohaldama KIKS § 58-60. Selles osas viitame kommentaaridele, mis on toodud eelnõu § 98 lg 3 kohta ülal. 7 Võlaõigusseaduse muutmine Osaliselt Eelnõu sisaldab selles osas KIKS eelnõu § 100 lg 1 täiendab VÕS-i §-ga 404², mis sätestab tarbijale arvestatud kompromissi, mille kohaselt esitatava kohustusliku teabe tarbijakrediidilepingu muude tingimuste viivismäär ei või olla üle 2x suurem muutmise kohta. algsest krediidilepingu Teeme ettepaneku täpsustada, kas vastav kohustus kehtib ka juhul, intressimäärast ja maksimaalselt kui lepingutingimuste muutmine toimub tarbija algatusel või KKMi ülempiiri suurune. kohtuvälise ümberkujundamise raames. KIKS eelnõu § 100 lg 2 ja lg 4 näevad ette muudatused seoses tarbijale kohalduva viivisemääraga. Kehtiv VÕS § 415 lõige 1 näeb ette tarbijakrediidilepingutele viivisemäära. Kehtiv lõige 1 viitab omakorda VÕS §-le 113 lõikele 1, mille kohaselt viivisintressi (viivise) määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Ehk teisisõnu on hetkel seadusjärgne viivisemäär Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit ja millele lisandub 8%. Arvamuse esitamisega seisuga on see 4 % + 8% = 12 %. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab toodud määrast aga kõrvale kalduda ja kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne muudatused viivisemäär, siis loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Planeeritava muudatusega VÕS §-s 415 lg 1 kaasneb tarbijakrediidilepingutele ettenähtud seadusejärgne viivise madalam määr kui teistele lepingutele (juhime tähelepanu, et ettepaneku sõnastuses on puudu viide kehtivale intressimäärale). Eelnõu näeb samas ette alternatiivi VÕS § 415 lg 1 osas, mille kohaselt oleks VÕS-s sätestatud viivisemäär on absoluutmäär ehk sellest kõrgemat viivisemäära ei või lepinguga ette näha. Viivisemäära selline piiramine rikub oluliselt krediidiandjate huve. Puudub adekvaatne ja selge põhjendus, miks tuleb tarbijakrediidilepingute puhul kohaldada madalamat viivisemäära kui mistahes muu tarbijalepingu puhul või kuidas selline muudatus motiveerib tarbijaid oma krediidilepingutest tulenevaid kohustusi õigeaegselt täitma. FinanceEstonia on ka varasemalt selgitanud, et vähendatud viivis ei motiveeri krediidisaajat kohustust täitma ning viivisemäära alandamine võib viivitusse jäämise trendi veelgi tõsta. Viivituses olek ei tohi olla krediidisaajale rahaliselt soodsam kui laenulepingu korrektne täitmine. Seletuskirjas sisalduv mõttekäik on selles osas väär. Seletuskirja lk 65 on selgitatud, et "Viivituses olemine ei ole tarbija jaoks kasulikum, kuna tal tuleb tasuda ka lepingujärgne intress." Samas pärast laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumist saab võlausaldaja nõuda vaid viivist, mitte intressi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1- 141-12, punkt 10). Seega eelnõuga plaanitud muudatuste korral oleks krediidisaajatel otsene ja lihtne võimalus laenulepingut rikkudes saavutada olukord, kus ta peab maksma raha kasutamise eest krediidiandjale lepinguga kokkulepitud intressi asemel (mitte lisaks) väiksemat viivitusintressi. See tooks kaasa ettenägematud tagajärjed nii konkreetsele krediidiandjale kui ka finantsturule ja ühiskonnale laiemalt, kuna laenulepingute rikkumiseks motiveeritud krediidisaajad hakkaksid rikkuma lepinguid senisest rohkem - seeläbi viivislaenude hulk ja krediidikahjud võivad ootamatult ja kontrollimatult kasvada (s.t. seda ei saaks mõjutada ka krediidiandjad vastutustundliku laenamise nõuete rakendamise kaudu). Seetõttu on väga oluline säilitada ka tarbijakrediidilepingute puhul praegune VÕS § 113 lg 1 viimases lauses sätestatud regulatsioon, mis sätestab viivisemäärana vähemalt lepingujärgse intressimääraga võrdse määra. FinanceEstonia hinnangul on planeeritud muudatusega mindud reguleerima oluliselt laiemat valdkonda kui krediidiinkassode direktiivi rakendamine. Toodud muudatuse majanduslik mõju on hindamata ning sellega võib kaasneda ebaproportsionaalne krediidiandjate huvide kahjustamine, sest sellise muudatusega kaotab krediidiandja õiguse nõuda viivist ületava kahju hüvitamist. Madalama viivisemäära absoluutmääraks  seadmisega tekitatakse aga olukord, kus tarbimislaenude hinda hakkaks otseselt mõjutama seadusega sätestatud viivise määr ja see omakorda paneb krediidiandjad olukorda, kus tuleb teha otsus, kas sellel turul selliselt üldse on võimalik jätkata. Muudatus mõjutaks oluliselt ka krediidiinkassosid, kuivõrd viivisemäära alandamisel ei pruugi krediidiinkasso tegevustulu korvata KIKS eelnõu nõudmiste rakendamisega kaasnevat kulu. Teeme ettepaneku jätta VÕS § 415 lg 1 muutmata või muuta järgmiselt: Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda kõrgemat viivist kui on käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud intressimäär, millele lisandub viis protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. 8 KIKS eelnõu § 100 lg 5 sätestab VÕS § 416 muudatuse, millega nähakse Osaliselt VÕS § 416 lg 2 muudatus on ette piirangud tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel. VÕS § 416 lg 2 arvestatud/ eelnõust välja jäetud. täiendamine sõnadega „enne võla sundtäitmiseks toimingute alustamist“ selgitatud mõte on ebaselge, sest lg 2 viitab lg-le 1, mis sätestab lepingu ülesütlemise VÕS § 4161 sõnastust on muudetud. reeglid. Kuna üldjuhul enne lepingu ülesütlemist ei saa alustada sundtäitmiseks vajalike toimingutega, siis ei ole arusaadav, mida Mis puudutab § 4161 lõikes 2 täiendusega tahetakse saavutada. Hetkel kehtiv lg 2 sõnastus on piisav ja sätestatud sõnastust, mille kohaselt arusaadav ning selle täiendamiseks eelnõus toodud kujul puudub vajadus. peab krediidiandja hindama kas Nii eelnõu kui ka seletuskirja kohaselt tehtava muudatuse puhul ei ole tarbijast võlgnik suudab tõenäoliselt tegemist kohustusega, vaid võimalusega, mis selgub ka sätte sõnastusest oma kohustused täita, siis see säte („sealhulgas asjakohasel juhul“). Seetõttu on see ebavajalik, sest põhineb direktiivi põhjenduspunktil läbirääkimiste korral on pooltel nagunii kõik võimalused kokkuleppe nr 56: saavutamiseks, s.h võla ümberkujundamiseks või refinantseerimiseks. „When deciding which forbearance Toodud muudatusega kaasneks vaidlused selle üle, kas ümberkujundamise measures to take, creditors should või refinantseerimise ettepanek oleks tulnud teha või mitte, sest sätte take into account the individual sõnastuses on märgitud „sealhulgas asjakohasel juhul“ (millal see on circumstances of the consumer, the asjakohane ja millal mitte, on lahtine). consumer’s interests and rights and Hetkel kehtiv 14-päevane tähtaeg on tarbijale teatamiseks piisav, kuna the consumer’s ability to repay the selle aja jooksul on tarbijal võimalik reageerida ja soovi korral täiendavad credit, including in particular if the kokkulepped sõlmida. Tarbija saab kokkuleppe sõlmida ka credit agreement is secured by inkassomenetluses, eeldusel, et KIKS ei rakenda meetmeid, mis välistavad residential immovable property that krediidiinkasso huvi võlgnevusi ajatada, vaid pigem suureneb kohtusse is the consumer’s primary esitatavate nõuete arv, kuivõrd kohtuväliselt ei ole majanduslikult residence.“ otstarbekas mõistlikel tingimustel kohustust sisse nõuda. Ehk silmas ei peeta nö Teeme ettepaneku jätta VÕS 416 lg 2 muutmata. täieulatuslikku krediidivõimelisuse KIKS eelnõu § 100 lg 6 näeb ette VÕS täiendamise §-iga 4161 - hindamist vastavalt VÕS §-le 4034, Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine. Toodud sätte lg 2 vaid pigem võlgniku spetsiifilist p 4 sätestab ühe võla ümberkujundamise abinõuna: võlast osaliselt olukorda arvestades, tuleb aru saada, loobumiseks JA erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade kas on asjaolusid, mis tõestavad summeerimiseks. Kuna sisult on tegemist 2 erineva abinõuga, mida saab edaspidi tema võimekust laenu või rakendada ka eraldi, siis peaks „ja“ asemel kasutama „või“, alternatiivselt laene tagasi maksta (nt kui võlgnik võib lg 2 loetellu lisada nimetatud abinõud eraldi punktidena. on kaotanud töö, siis arvestades Sätte puhul on vaja täpsustada, millistele kriteeriumidele tuginedes saab asjaolusid – näit. inimese haridust, pidada „tõenäoliseks“, et tarbija suudab oma kohustusi täita? Samuti kvalifikatsiooni, kui tõenäoliselt ta peaksid vastavad suunised olema ühetaoliselt kohaldatavad kõikidele leiab uue töökoha ja kas see võiks krediidiandjatele ning koos seaduse kehtima hakkamisega. Lisaks on suurendada tema sissetulekuid vms). seletuskirjas toodud, et tuleb silmas pidada, et ümberkujundamise meetme pakkumine ei tekita krediidiandjale täiendavat kohustust hinnata tarbija Märgime aga, et ettepanekut, mille krediidivõimelisust. Käesolevaga jääb selgusetuks, kuidas see suhestub kohaselt kokkuleppes peab  EBA viivisnõuete makseraskuste tõttu rekonstrueeritud nõuete haldamise sisalduma info ümberkujundatavate kohta käivate suuniste punktiga 140, mille kohaselt peaksid kohustuste kohta üldistatud ja krediidiasutused enne makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete koondatud kujul, ei ole võimalik rakendamist hindama laenuvõtja tagasimaksevõimet. Nimetatud suunised arvestada. Säte eesmärk (sh ka on kinnitatud ka Finantsinspektsiooni vastavasisulise otsusega. Näeme direktiivi) on tagada, et tarbijast vajadust hinnata planeeritava sätte VÕS § 416 1 rakendamise võlgnik ja vaidluse korral ka kohus võimalust krediidiandjate poolt ning selle koosmõju EBA suunistega. saaks täpselt aru, et mille alusel Lg 3 kohustab võla ümberkujundamise kokkuleppes ära nimetama esialgse erinevad nõuded (võlgnevused) krediidisumma jm tasude arvestuse. Viidatud säte on meie hinnangul tema vastu kujunenud on. ebavajalik ja teatud juhtudel muudab kokkuleppe raskesti jälgitavaks ja võib tekitada krediidisaajas segadust. Praktikas võime tuua näite, kus kokkuleppes tuleks üles loetleda esialgsete laenusummadega 10 erinevat kohustust. Teeme ettepaneku, et kokkuleppes peab sisalduma info ümberkujundatavate kohustuste kohta üldistatud ja koondatud kujul. 9 Muud nõuded krediidiinkassodele Selgitatud Eelnõu seletuskiri toob tegelikult Krediidiinkassoturu osalistele on selgusetu, kas kõik eelnõus välja põhjused, miks on otsustatud krediidiinkassodele esitatud nõudmised peavad olema täidetud ka direktiivist kaugemale minna. ettevõtetel, mis on olnud turul kümneid aastaid või pigem eesmärk on Seletuskirja on selles osas ka reguleerida turule tulevaid uusi krediidiinkassosid nagu võib välja lugeda mõnevõrra täiendatud. äriplaani esitamise nõudest turul pikaaegselt tegutseva ettevõtte poolt. Lisaks on tehtud uues eelnõu KIKS eelnõu sätestab krediidiinkassodele osakapitali suurendamise, versioonis mitmeid leevendusi äriplaani esitamise ja nõukogu loomise kohustust. Kuigi eelnõu seletuskiri krediidiinkassodele võrreldes on viidanud, et osakapitali suuruse määramisel on võetud aluseks teised varasema versiooniga (nt on samaväärsed siseriiklikud finantsvaldkonda reguleerivad seadused, siis vähendatud kapitalinõuet, antud tegevusvaldkonna puhul osakapitali rakendamine summas 50 000 leevendatud olulise osaluse režiimi eurot ei ole põhjendatud ning krediidiinkasso tegevuse võrdlemine KAVS jm). kohaselt reguleeritud krediidiandjate ja -vahendajate või ka Nõuded äriplaanile on samuti krediidiasutustega ei ole asjakohane. muudetud/lihtsustatud. Aga äriplaan KIKS eelnõu kohaselt esitatakse äriplaan kolme aasta kohta ning lisaks on ja seal sisalduv on põhimõtteliselt Finantsinspektsioonil õigus nõuda äriplaani täiendamist juhul, kui tema prognoos. Siiski juhul kui sealt hinnangul krediidisaajate huvide kaitse ei ole piisav (KIKS eelnõu § 8 lg nähtuvad selged puudujäägid 3 p 3). Siinkohal jääb turuosalistele, kelle tegevust antud eelnõu reguleerib (ärimudelis), mis näitavad ebaselgeks, millistele alustele tuginedes hakkab Finantsinspektsioon krediidisaajate huvide ühest vastavaid hinnanguid andma ja millised need krediidisaajate huvid on, mis kahjustamist (nt ebamõistlikult võivad jääda kaitseta. suured tasud vms), või ka juhul, kui organisatsioonistruktuuris ei ole ette nähtud tarbijakaitse valdkonnas kompetentseid töötajaid, siis võib FI nõuda selle korrigeerimist. 10 KIKS eelnõu § 36 kohaselt peab krediidiinkasso nõukogus olema vähemalt Osaliselt Nõukogu vajalikust on põhjendanud 3 liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu. Kui täna turul arvestatud FI oma märkuste kirjas. Eelnõuga on osaühinguna tegutseva krediidiinkassoettevõtte põhikiri ei näe ette aga tehtud leevendus kus 3 nõukogu nõukogu, siis peab selles osas põhikirja muutma, samas ei ole selge, mis liikme asemel võib olla ka 2 liiget. põhjusel on vastav nõue kehtestatud. Samuti võib väiksematele inkassoettevõtetele olla liialt koormav nõue omada kahte juhatuse liiget. 11 Tulenevalt KIKS eelnõu § 9 lg 1 Finantsinspektsioon hindab 45 päeva Arvestatud Inkassofirmadele, kes tegelevad jooksul pärast tegevusloa taotluse kättesaamist, kas taotluses on esitatud mitte-pankade poolt väljastatud kõik nõuetekohased andmed ja dokumendid. Eelnõu § 10 kohaselt otsuse laenude haldamisega, on antud tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon pikendust tegevusloa taotlemisel 90 päeva jooksul, arvates kõigi vajalike dokumentide saamisest, kuid kuni 2024. a. lõpuni. hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist. Kuivõrd hetkel  turul tegutsevad äriühingud peavad saama tegevusloa hiljemalt 29.06.2024, siis eeltoodud sätte kohaldamisel ning selle loogikast lähtudes peaks taotluse esitama juba 2024 jaanuaris, tagamaks, et eeltoodud tähtajaks ka kindlasti tegevusluba oleks olemas. KIKS eelnõu kohaselt kui äriühing on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa taotluse enne 2024. aasta 29. juunit ja selleks tähtajaks ei ole Finantsinspektsioon otsustanud tegevusloa andmist või sellest keeldumist, ei loeta äriühingu tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses. Sellel juhul ei ole äriühingul lubatud alates 2024. aasta 29. juunist kuni tegevusloa saamiseni tegeleda krediidihaldustegevusega (§ 94 lg 3). Sellega põhjustatakse ettevõtetele aga ulatuslikku kahju, kui ei võimaldata ettevõtetel oma tegevusega jätkata otsustusmenetluse perioodil, veel enam – seda tingimust ei ole võimalik toimiva ettevõtte puhul täita. 12 KIKS eelnõu § 12 sätestab tegevusloa lõppemise alused, sama paragrahvi Selgitatud Vastavalt direktiivile võib nn lõige 2 kohaselt tegevusloa kehtivuse lõppemisel kaotab krediidiinkasso võlgnike makseid vastu võtta üksnes õiguse osutada teenust, milleks talle on tegevusluba antud. Tegevusloa krediidiinkasso, kellel on selleks kehtivuse lõppemisel ei või krediidiinkasso enam vastu võtta vastav FI luba. krediidisaajate rahalisi vahendeid. Krediidiinkassol on aktiivsed Vabatahtlikuks lõpetamiseks saab võlaportfellid pideva rahavooga, juhul kui seadus sätestab, et rahalisi loa vaid juhul kui kõik kliendisuhted vahendeid vastu võtta ei saa, siis tekib küsimus, kuhu need vahendid tuleb ja kliendilepingud on lõpetatud või suunata või kuidas olemasolevate võlaportfellidega üldse toimima peaks. loovutatud teisele krediidiinkassole eelnõu § 56 lg 3 p 3). Kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks vastavate rikkumiste tõttu, siis järgneb sundlikvideerimine – likvideerija määrab kohus (§ 56) kui maksejõuetuse tõttu – pankroti korral määrab ajutise pankrotihalduri samuti kohus. Seega on see (nö võlgade jätkuv sissenõudmine ja sh rahaliste vahendite vastuvõtmine/haldamine) likvideerijate või haldurite korraldada, kes eeldatavasti peaksid olema selles valdkonnas piisavalt pädevad. 13 KIKS eelnõu §-de 37 ja 38 osas jääb ebaselgeks, millise kvalifikatsiooniga Osaliselt Sätted, mis puudutavad kutsealase peaksid olema krediidiinkasso juhid ja töötajad. Juba toimivates arvestatud sobivuse hindamist on välja jäetud. krediidiinkassodes on tööl suure staažiga töötajad, kel ehk puudub küll spetsiifiline haridus, kuid on olemas kõik eeldused ja oskused töö Eelnõu § 38 ei näe tegelikult ette tegemiseks ning nõuete menetlemiseks ja haldamiseks. Lisaks tuleb silmas mingeid suuri erialaste teadmiste pidada, et krediidiinkasso ei ole krediidiandja ega krediidivahendaja, nõudeid krediidiinkasso töötajatele. seega krediidiinkasso töötaja ei pea osutama teenust vastavalt standardile, mis kohaldub laenude väljastamisel. Tuleb silmas pidada, et Vt liigkasuvõtmise definitsiooni krediidiinkasso tegevusalaks on omaportfellide maksumuse katmine ning osas JuM-le esitatud vastust (leiame, esindusena kliendi poolt töösse antud võlgnevuste sissenõudmise et selle täpne sätestamine seadusega korraldamine. Krediidiinkasso töötaja ei saa ega peagi andma ei ole mõistlik/põhjendatud). Lisaks finantsalaseid konsultatsioone, vaid tegutseb ettevõtte huvides tuleb antud juhul direktiivi artikli 5 majanduslike eesmärkide täitmiseks. punktis b(i) sätestatud KIKS eelnõu § 37 lg 3 p 1 laiendab oluliselt ja ebamõistlikult direktiivis liigkasuvõtmist laiemalt – meie sätestatud nõudeid juhtidele. Direktiivi (EL) 2021/2167 kohaselt on ette hinnangul ei peeta silmas üksnes nähtud, et krediidiinkasso juhiks sobiv on isik, keda ei ole kohtulikult ega kriminaalkorras karistatavat  muul samaväärsel viisil liikmesriigis karistatud asjas tähtsust omavate liigkasuvõtmist, vaid ka selle kuritegude eest sh liigkasuvõtmise eest. Eelnõu võimaldab ekvivalente („ … or other national Finantsinspektsioonile õiguse tunnistada isik sobimatuks kui liigkasuvõtja equivalent“), kuna ei saa eeldada, et ilma vastava menetluseta, mille käigus saaks isik end kaitsta olukorras, kus kõikides EL liikmesriikides oleks puudub liigkasuvõtmise definitsioon ja defineerimata õigusmõiste liigkasuvõtmine kriminaalkorras sisustamine jääb üksnes Finantsinspektsiooni otsustuspädevuseks. Sama karistatav. kommentaar puudutab eelnõu § 97 lg 1, mille kohaselt lisatakse analoogiline regulatsioon ka krediidiandjate ja -vahendajate seadusesse. Lisaks märgime, et sobivusmenetluse läbiviimise suunised on kinnitatud EL finantsjärelevalve asutuste poolt ja FI-l on juba pikaajaline kogemus, kuidas vastavaid kaalumisotsuseid teha ja ka kohtutel kogemus, kuidas neid otsuseid hinnata. 14 KIKS eelnõu § 42 osas on ebaselge sisekontrolli süsteemi reguleerimise Vastatud/ Taolised nõuded sisekontrollile, sh vajadus ning mitmekordse auditeerimise nõue (sisemine ja väline audiitor), osaliselt siseauditile on finantssektoris mis lisandub raporteerimiskohustusele Finantsinspektsioonile. Ettevõtete arvestatud tavapärased ja ka äärmiselt olulised puhul, mis kuuluvad rahvusvahelisse gruppi teostatakse auditeerimist grupi (vt muuhulgas ka FI kommentaare tasandil, seega taoline mitmekordne auditeerimiskohustus ei ole selle kohta). asjakohane. Eelnõu § 51 lg 3 sätestab, et audiitorettevõtja võib määrata Siiski on eelnõus tehtud siin olulisi kuni viieks aastaks, kuid mis ajast hakkab vastav tähtaeg kulgema ei ole muudatusi (leevendusi): a) esiteks üheselt mõistetav. Juba toimivatel ettevõtetel on audiitorettevõtted on välja võetud nõue, et ühe nimetatud, mistõttu jääb ebaselgeks, millisest hetkest viieaastast tähtaega audiitori saab määrata üksnes 5 arvutatakse. aastaks; b) audiitor ei pea läbi viima nn eritööd rahaliste vahendite hoidmise kohta. 15 KIKS eelnõu § 43 lg 5 sätestab keelu krediidisaajate rahaliste vahendite Osaliselt Eelnõu § 43 lg 5 tugineb direktiivi vastuvõtmise krediidihaldusteenuse osutajal. Küsimus tekib antud juhul arvestatud artiklile 12(5), mis on imperatiivne. piiriülese teenuse kasutamise puhul. Kuivõrd paljud krediidisaajad põgenevad oma kohustuste eest välisriiki, lootes, et sellisel juhul ei ole Küll on eelnõusse lisatud nüüd tarvis võlgnevust tasuda, siis praktikas kasutavad ettevõtted piiriüleselt paindlikust, mis puudutab mitte- kohustuste sissenõudmise korraldamisel välisriigis asuvaid partnereid, kes pankade poolt väljastatud teostavad välisriigis krediidisaajalt kohustuste sissenõudmise menetlust. viivislaenude haldamist ja sealt Küll aga rahalised vahendid kannab krediidisaaja algselt teenuse osutajale tulenevate maksete laekumist. ning hiljem tehakse ülekanne nõude omanikule. Samuti, kuidas hakatakse kindlaks tegema, kas välisriigi teenuse osutaja on krediidiinkasso või mitte. 16 KIKS eelnõu § 47 lg 5 sätestab nõude, et kui krediidisaaja teeb Selgitatud Antud säte tugineb direktiiv artiklil krediidiinkassole makse krediidilepingu osaliseks või täielikuks 6(2) punktil d. tasumiseks, esitab krediidiinkasso krediidisaajale püsival andmekandjal kinnituse makse tasumise kohta. Praktikas ei ole mõistlik taolist kohustust Lisaks leiame, et see on rakendada, selle eesmärk ei ole ka arusaadav võttes arvesse kui kaootiliselt krediidisaajate/võlgnike jaoks krediidisaajad oma makseid teevad, mistõttu igakordselt kinnitus saata ei oluline, et neil oleks ole otstarbekas ja on ebamõistlikult koormav. Kinnituse edastamine veendumus/kindlus, et makse toimub täna ja võiks ka edaspidi toimuda üksnes vastavasisulise tasumisega kaasneb ka võla krediidisaaja taotluse korral. vähenemine. Vastavat sõnastust on osaliselt täiendatud. 17 KIKS eelnõu § 49 lg 2 p 1 sätestab krediidisaajatelt vastu võetud vahendite Selgitatud Silmas peetakse konkreetselt seda, aruande esitamise kohustuse. Arusaamatuks jääb, mida antud punktiga et FI omaks infot, et millised kui silmas peetakse ning mida peaks täpsemalt siinjuures raporteerima. suures ulatuses tegelevad krediidiinkassod ise krediidisaajate/võlgnike vahendite haldamisega. Aga antud punkt on vastavast §-st välja võetud kuna see  pannakse paika täpsemalt RM määrusega, et mis infot tuleb FI-le esitama hakata (vt vastavat FI märkust). 18 KIKS eelnõu § 79 annab õiguse Finantsinspektsioonile osaleda Selgitatud Sellised õigused on FI-le antud kõigi inkassoettevõtte juhtimises. Oleme seisukohal, et finantsturgu finantsjärelevalve subjektide puhul reguleerivad õigusaktid ja regulatiivne raamistik annab juba täna piisavad (sh ka krediidiandjate puhul – vt hoovad Finantsinspektsioonile järelevalvet teostada, sh on oluliselt KAVS §-d 92 ja 93). Leiame, et muudetud rahaliste mõjutusvahendite suurust, mis peaks motiveerima sellise õiguse andmine on efektiivse ettevõtteid täitma järelevalveorgani suuniseid ja ettekirjutusi. Eelnõuga järelevalve läbiviimise seisukohalt sätestatud kujul täiendava võimaluse loomine kehtiva äriõiguse vajalik. Teisalt, praktikas kasutab FI raamistikus tekitab küsimuse, kes vastutab ettevõtte juhtimise eest kui seda õigust harva, tal peaks olema juhtimisse võib sekkuda piiramatult kolmas isik, isegi kui kolmas isik on selle volituse kasutamiseks selge järelevalveasutus põhjus. Selle volituse kasutamine peab olema antud olukorras proportsionaalne. 19 9. KIKS rakendussätete jõustumine Osaliselt Teatud uute kohustuste puhul on Eelnõu rakendussätetega on tehtud hulgaliselt muudatusi kehtivates arvestatud rakendamise tähtaega edasi lükatud seadustes, mis eeldavad seda, et ka krediidiandjad- ja vahendajad ning (siiski ei saa rakendustähtaega edasi krediidiasutused peavad muudatusi tegema oma sisemistes lükata nende kohustuste osas, mis tegevusprotsessides sh teostama IT tehnilisi arendusi, mis võtab aega. tulenevad direktiivist). Selgitame, et kõikidel krediidiandjatel ei ole krediidi väljastamine põhitegevuseks vaid kõrvaltegevuseks kauba müügi toetamisel, aga ka juhul, kui krediidi väljastamine on krediidiandja või krediidiasutuse põhitegevuseks, siis sedavõrd mahukad muudatused eeldavad senise võlahaldamise protsessi olulist ümberkorraldust ja vastavate IT-arenduste tegemist. Arendused võtavad aega ja hetkel ei ole võimalik isegi hinnata lõplikku arenduste mahtu kuna eelnõu on alles arutamisel, kuid jõustada soovitakse juba 30. detsembril käesoleval aastal. Seetõttu palume kaaluda täiendava tähtaja andmist KAVS-ist, KAS-ist ja VÕS-ist tulenevate nõuete rakendamiseks ja jõustada sätted, mis nõuavad krediidi väljastajatelt töö ümberkorraldamist, sätestavad täiendavaid aruandluskohustusi või IT arendusi vähemalt 12 kuud hiljem, et jõutaks vajalikud IT arendused planeerida ning valmis saada. 20 Kokkuvõte Selgitatud Eelnõu seletuskiri toob tegelikult Nagu ka eelnõu seletuskirjas on toodud, siis põhineb KIKS eelnõu suures välja põhjused, miks on otsustatud ulatuses direktiivil (EL) 2021/2167, kuid on otsustatud minna direktiivist direktiivist kaugemale minna. kaugemale ja eelnõu puudutab ka neid tarbijalaene, mida väljastavad peale Seletuskirja on selles osas ka pankade ka muud krediidiandjad. Seega mõjutab eelnõu väga suurt osa mõnevõrra täiendatud. finantsturu osalisi. Lisaks on tehtud uues eelnõu FinanceEstonia hinnangul KIKS eelnõuga EU direktiivi rakendamise nime versioonis mitmeid leevendusi all asutud reguleerima oluliselt laiemat valdkonda, kuid selle tegevuse krediidiinkassodele võrreldes aluseks olevad majanduslike mõjude uuringud on jäänud tegemata, varasema versiooniga. mistõttu muudatuste majanduslik mõju on teadmata. Kuigi seletuskirjas tõdetakse, et väljatöötamiskavatsuse puudumise korvab osaliselt ulatuslik Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse poolt läbiviidud krediidituru uuring, mis valmis 2021. a lõpus, siis FinanceEstonia krediidiandjate töörühm osales selle uuringu tutvustamisel ning pööras tähelepanu juba siis uuringu kitsaskohtadele, mistõttu ei ole uuring sobilik alus kaugeleulatuvate tagajärgedega muudatuste planeerimisel. Eeltoodust hoolimata on uuringu tulemused võetud aluseks turu reguleerimisel. Eesti Pangaliit 1 Üldiselt on tervitatav, et inkassoteenuste osutajatele kohaldatakse Teadmiseks tulevikus samuti riiklikku järelevalvet, samas leidub eelnõus mitmeid võetud krediidiasutusi puudutavaid teemasid, millele soovime tähelepanu juhtida. 2 KIKS § 3 Krediidihaldustegevus, krediidiinkasso ja krediidiostja - Selgitatud/ Vastavalt eelnõu § 2 lõikele 2 ei seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on seaduse eesmärk reguleerida osaliselt kohaldata seadust fondivalitsejatele. inkassofirmade ja nendega seotud isikute (nn võlgade ülesostmise arvestatud finantseerijate) tegevust. Antud paragrahvi järgi on krediidihaldustegevus Teiseks seadust ei kohaldata juhul krediidilepingu või sellest tuleneva nõudega seotud rahaliste kohustuste kui tegemist on krediidilepingutega, sissenõudmine või tasumisele kuuluvate maksete kogumine krediidisaajalt kuid mis ei ole veel viivises, kuid või krediidilepingust tulenevate krediidiasutuse või krediidiandja nõuete mida nö müüakse edasi. või krediidilepingu tingimuste üle krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine vastavalt krediidiostja antud juhistele. Kuivõrd krediidilepingute Kui tegemist on panga poolt haldamine hõlmab igal juhul ka eelnevaid tegevusi siis sõnastus lubab väljastatud ärilaenuga, mis nö satub tõlgendust, et seadus võib laieneda ka erinevalt eelnõu seletuskirjas viivisesse ja mis müüakse edasi, siis toodust, igasugusele viivises oleva krediidi müügile, sealhulgas viivises direktiivi kohaselt tuleb kõiki olevate ärilaenu müügile. Viitame, et krediidi müügi ja ostuga tegelevad vastavaid nõudeid ka kohaldada. ka muud ühingud peale inkassoteenuste osutajate. Näiteks investeerimisühingud, fondid või krediidiasutustega samasse gruppi Lisaks märgime, et eelnõu § 3 kuuluvad ühingud, eesmärgita osutada inkassoteenust. Tegemist on ülesehitust on muudetud selgemaks tavapärase äritegevusega, millele seadus seaks teatud piirangud. ja arusaadavamaks. Sealhulgas piirab uus seaduse võlgade ümberkujundamist sama tehingu raames, kus on algselt erinevad võlausaldajad, seades sama lepingu raames krediidi omandajele toimiku nõude ning teavituskohustused. Seega palume kaaluda ärikrediidi eemaldamist kohaldamisalast või täpsustada, et ärilaenude võõrandamisel muule ühingule kui inkassoteenuse osutajale, seadus ei kohaldu. Krediidi võõrandaja ei ole reeglina teadlik, mis võõrandatud ärikrediidist edasi saab. 3 KIKS § 44 Krediiditoimiku pidamine – krediiditoimiku pidamise Osaliselt Eelnõu § 44 lõiget 1 on vastavalt kohtustus on eelnõus küll pandud krediidiinkassole (või -ostjale), kuid arvestatud täpsustatud. üldjuhul on laenu väljastamisega seotud krediiditoimiku osad (analüüs, krediidimemo, krediidiotsused) koostatud krediidi väljastanud krediidiasutuse poolt. Viidatud dokumendid sisaldavad reeglina nii isikuandmeid, panga- kui ka ärisaladust, mida krediidiasutused ei saagi nõude loovutamisel krediidiinkassole üle anda. Pankade kogemuse kohaselt praktikas hetkel viidatud krediiditoimiku elemente nõude loovutamisel krediidiinkassole üle ei anta. Leiame, et vajalik on seaduseelnõu koostajate selgitus ja vajadusel teha täpsustus seadusesse, teeme ettepaneku, et krediiditoimiku pidamise kohustus tekib krediidiinkassol hetkest kui nõue talle loovutatakse ja nö ajaloolisi andmeid (algset krediiditoimikut) loovutamisel üle ei anta ja krediidiinkasso krediiditoimik nimetatud andmeid ka ei pea sisaldama. 4 KIKS § 59 lg 1 p 8 ja KIKS § 59 lg 2 ja KIKS § 59 lg 9– Kuna pankade Osaliselt KIKS § 59 lõike 1 punkte 8 ja 9 on praktika kohaselt nõuete loovutamisel inkassodele kõiki krediiditoimiku ja arvestatud/ muudetud, samuti lõiget 2. nõude aluseks esitatavaid dokumente üle ei anta, oleks vaja täpsustada, kas selgitatud lg 2 võimaldab esindaja määramist osaliselt, kus kogu suhtlus võlgnikuga Antud sätete tausta avab eraldi käib läbi krediidiinkasso, kuid nõude aluseks olevate dokumentide direktiivi põhjenduspunkt nr 40, mis saamisel on krediidiinkasso esindaja krediidiasutus ise. Teiseks tuleks ütleb, et ka nn ostetud nõuete puhul täpsustada, mida mõeldakse punktis 8 nõude aluseks olevate dokumentide tuleb tagada „krediidivõtjate õiguste all, kas üksnes krediidilepingut või ka info tehtud tagasimaksete ja jätkuv tulenemine algsest arvutatud intresside ja viiviste kohta, mis iseenesest defineerivad ju nõude krediidilepingust“ ja ka tarbija suuruse. Kolmandaks viitame, et kuna seaduse eelnõu kohaldamisalasse õigus esitada vastuväiteid nagu  kuuluvad ka ärilaenud siis need ei pruugi alluda Eesti õigusele ja Eesti võimaldati neid esialgse krediidiasutuste praktika on väljastada laene ka teiste õiguste alusel. krediidiandja suhtes (VÕS § 412). Praegu ongi üks olulisemaid probleeme see, et tarbijad ei suuda oma väiteid millegagi tõendada – eriti juhul, kui tarbijakrediiti on näiteks võetud uut tüüpi sidevahendite abil (nutitelefon jms). 5 KAVS § 48 lg 5 p 71 – arvestades tänapäevast muutunud infovahetuse Arvestatud liike, siis palume „kirjavahetus“ asendada „teabevahetus“. 6 KAVS § 49 lg 51 – kuivõrd muudatus puudutab sise-eeskirju, tundub Arvestatud loogilisem täiendada KAVS § 44 planeeritud täiendustega. Täiendavalt sooviksid krediidiasutused pikemat tähtaega muudatuse jõustumiseks. 7 KAVS § 571 – ettepanek tarbijakrediidist tulenevate võlanõuete Arvestatud krediidiostjatele loovutamisest Finantsinspektsiooni teavitamise kohustus sätestada poolaasta aruannete esitamise teel. 8 KAS § 88 lõiget 5 täiendatakse lõikega 71 – Statistikaametil on õigus saada Arvestatud Sätte sõnastust on muudetud ja infot, mis sisaldab pangasaladust. Kõikide selliste muudatustega kaasneb seletuskirja on olulises osas üldjuhul krediidiasutustele suur ja kulukas IT-arendus, palume täpsustada, täiendatud. Lisaks on antud ka milliseid andmeid on täpsemalt mõeldud ja IT-tehniliste arenduste tarbeks pikem rakenduslik tähtaeg. vajame selle sätte jõustumiseks täiendavat aega +12 kuud 9 VÕS § 4042 – hetkel esitavad krediidiandjad tarbijalepingu muutmise Osaliselt Sätte sõnastust täpsustatud. juurde teabelehe, kus on osaliselt leitav eelnõu sättes viidatud info. Tarbija arvestatud/ Tarbijakrediidi standardinfo leht ei „üle külvamine“ erineva infoga erinevates vormides tekitab tarbijas pigem selgitatud kajasta nii täpselt lepingu segadust ja arusaamatust. Samuti tuleks täpsustada, kas vastav kohustus muutmisega seotud teavet, seepärast kehtib ka juhul, kui lepingutingimuste muutmine toimub tarbija algatusel ei ole võimalik jätta antud või kohtuvälise ümberkujundamise raames. Teeme ettepaneku, et muudatust tegemata (antud säte krediidiandja kohustus on esitada tarbijale üldistatud kokkuvõtte põhineb ka otseselt direktiivil). muudatustest. Lisaks kaasneb selle muudatuse elluviimisel taas IT- Teisalt tunnistatakse nüüd kehtetuks tehnilised probleemid, sest automaatse protsessi jaoks on krediidiandjatel VÕS § 403 lg 21 (Käesolevas jaos vaja pikemat ettevalmistusaega (seaduse jõustumisest +12 kuud). Selguse sätestatut kohaldatakse ka varem huvides oleks tungivalt soovituslik seaduses täpsustada, et antud säte ei sõlmitud tarbijakrediidilepingu kohaldu olukorras, mil krediidiasutus muudab krediidilepingu muutmise kokkuleppele, millega üldtingimusi VÕS § 43 toodut tüüptingimuste muutmise erisuse alusel kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine.). 10 VÕS 408, 412, 415 – nimetatud muudatused eelnõus kahjustavad Osaliselt § 408 muutmine on eelnõust välja krediidiandjaid, meie hinnangul on eelnõuga ette nähtud muudatused arvestatud/ jäetud ja §-i 415 on muudetud nii, et ebaproportsionaalselt krediidiandjate huve kahjustavad. Vähendatud viivis selgitatud viivisemäär ei saa olla suurem kui ei motiveeri võlgnikku kohustust täitma, ja eelnõu §-s 415 lg 1 välja toodud algne tarbijakrediidilepingu alternatiivi ei tohiks kohaldada. Teeme ettepaneku säilitada krediidiandja intressimäär. õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist ja senine intressimäär. § 412 täpsustus on siiski vajalik, et tarbija saaks üheselt aru, millised õigused on tal mh krediidi järelturul suheldes krediidiinkassoga või ka nt krediidiostja esindajaga. Võlausaldaja, sh krediidiostja ei pruugi ise tegeleda viivislaenu sissenõudmisega vaid võib selle tegevuse, s.o. krediidihaldamise lepingu alusel tellida  krediidiinkassolt. Kuna § 412 muudatused põhinevad direktiivid, ei ole ka sellest tulenevalt neid võimalik välja jätta. 11 VÕS § 416. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piirangud Osaliselt VÕS § 416 lg 2 muudatus on 1) VÕS § 416 lg 2 täiendamine sõnadega „enne võla sundtäitmiseks arvestatud eelnõust välja jäetud ja §-i 4161 on toimingute alustamist“ mõte on ebaselge, sest lg 2 viitab lg-le 1, mis vastavalt ettepanekule suures osas sätestab lepingu ülesütlemise reeglid ja kuna üldjuhul enne lepingu muudetud. ülesütlemist ei saa alustada sundtäitmiseks vajalike toimingutega, ei ole aru saada, mida täiendusega tahetakse öelda/muuta. Hetkel kehtiv Vt ka FinanceEstonia samalaadse lg 2 sõnastus on piisav ja arusaadav ning selle täiendamiseks eelnõus märkuse osas eespoolt esitatud toodud kujul puudub vajadus. Selline muudatus tekitab vaid segadust. selgitusi § 4161 muutmise kohta. 2) Teeme ettepaneku mitte lisada VÕS § 416 lg 2 lõppu ümberkujundamise/refinantseerimise osa, sest eelnõu ja seletuskirja kohaselt ei ole tegemist kohustusega, vaid võimalusega, mis selgub ka sätte sõnastusest („sealhulgas asjakohasel juhul“). Seetõttu on see ebavajalik, sest läbirääkimiste korral on pooltel nagunii kõik võimalused kokkuleppe saavutamiseks, s.h võla ümberkujundamiseks või refinantseerimiseks. Sellest tulenevalt on tegemist ebavajaliku täiendusega, mis võib tekitada vaid vaidlusi selle üle, kas ümberkujundamise või refinantseerimise ettepanek oleks tulnud teha või mitte, sest sätte sõnastuses on märgitud „sealhulgas asjakohasel juhul..“ (millal see on asjakohane ja millal mitte, on lahtine) ja see omakorda tekitab põhjendamatuid vaidluseid lepingu ülesütlemise kehtivuse osas. 3) Vajalik oleks veel ka kindlasti täpsustada, millistele kriteeriumitele tuginedes saab pidada „tõenäoliseks“, et tarbija suudab oma kohustusi täita. Vastavad suunised peaksid olema ühetaoliselt kohaldatavad kõikidele krediidiandjatele ning koos seaduse kehtima hakkamisega. Lisaks on seletuskirjas toodud, et tuleb silmas pidada, et ümberkujundamise meetme pakkumine ei tekita krediidiandjale täiendavat kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust. Jääb ebaselgeks, kuidas see suhestub EBA viivisnõuete makseraskuste tõttu rekonstrueeritud nõuete haldamise kohta käivate suuniste punktiga 140, mille kohaselt peaksid krediidiasutused enne makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete rakendamist hindama laenuvõtja tagasimaksevõimet. 12 VÕS 4161 - Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine Osaliselt Üldiselt – direktiivi mõtte kohaselt Lg 2 p 4 sätestab ühe võla ümberkujundamise abinõuna: võlast osaliselt arvestatud/ ei tohiks krediidisaajate õigused olla loobumiseks JA erinevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade selgitatud viivises olevate võlgade summeerimiseks. Kuna sisult on tegemist 2 erineva abinõuga, mida saab menetlemisel vähemkaitstud kui rakendada ka eraldi, siis peaks „ja“ asemel kasutama „või“, alternatiivselt krediidi andmisel. Kuna kehtivas võib lg 2 loetellu lisada nimetatud abinõud eraldi punktidena. õiguses ei ole tegelikult tarbijate Lg 3 kohustab võla ümberkujundamise kokkuleppes ära nimetama esialgse huvid kohtumenetluses selgelt krediidisumma jm tasude arvestuse. Viidatud säte on meie hinnangul reguleeritud, siis leiame, et sellise ebavajalik ja teatud juhtudel muudab kokkuleppe raskesti jälgitavaks ja materiaalõigusliku normi lisamine võib tekitada laenusaajas segadust. Praktikas võime tuua näite, kus on hädavajalik. Vt lisaks ka kohtude kokkuleppes tuleks üles loetleda esialgsete laenusummadega 10 erinevat arvamusi, kes antud sätte lisamist kohustust. Teeme ettepaneku, et kokkuleppes peab sisalduma info pooldavad. ümberkujundatavate kohustuste kohta üldistatul ja koondatud kujul. Tekib ka küsimus, kas peetakse silmas vaid ümberkujundatavast krediidist § 4161 lõike 3 sõnastust on osaliselt tulenevat kohustust või laenusaaja kõiki (mh krediidandja-väliseid) ka muudetud (varasem lg 2). finantskohustusi tervikuna. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 1 Eelnõu eesmärk on lahendada probleeme seoses krediidiinkassode Selgitatud 2023. a. 11. septembril toimus tegevusega, mis praktikas ei ole alati olnud võlgnike suhtes õiguspärane. Rahandusministeeriumis kohtumine Ehkki kindlasti aitavad ka Eelnõus välja pakutud meetmed selle eesmärgi inkassofirmade esindajatega, et saavutamisele kaasa, ei ole meie jaoks arusaadav, miks arvavad Eelnõu arutada eelnõuga seotud küsimusi. koostajad, et seda eesmärki ei ole võimalik saavutada leebemate ning meie hinnangul proportsionaalsemate meetmete abil. Sellel kohtumisel inkassofirmade esindajad eelnõust tulenevaid Eelnõus on ette nähtud mitmeid meetmeid, näiteks minimaalse osakapitali kohustusi ja nõudeid nii nõue summas 50 000 eurot ja miljonitesse eurodesse ulatuvad trahvid dramaatiliselt ei serveerinud. Eelnõust tulenevate nõuete rikkumiste eest, kuid Eelnõu seletuskirjas ei ole Valdavalt oli meelsus, et enamik põhjendatud, miks on valitud eesmärkide saavutamiseks nii ulatuslikud nõuded on mõistlikud ja ei ole nö meetmed ning miks ei sobi eesmärgi saavutamiseks leebemad meetmed. ülejõu käivad. Palume kaaluda Eelnõus erinevate meetmete puhul leebemate meetmete Siiski leiti kohtumisel mitmeid kohaldamise võimalikkust. Kui Eelnõu koostajate hinnangul ei ole kohti, kus nõuete intensiivust annab leebemate meetmetega võimalik Eelnõu eesmärke saavutada, tuleks seda vähendada ja seda on ka uues eelnõu Eelnõu seletuskirjas põhjendada. versioonis ka tehtud – nt kapitalinõude alandamine 50 000 euro pealt 25 000 euro peale, tegevusloa osas on nõudeid äriplaani puhul vähendatud, samuti nn suuromanike kontrolli nõudeid jm. Väärteomenetluses ettenähtud trahvimäärad – märgime, et võrreldes muu finantssektoriga on ülemmäärad siiski madalama – kui krediidiinkassode puhul on maksimaalne trahvimäär füüsiliste isikute puhul 3 mln eurot, siis muude subjektide (krediidiasutuste jt) puhul võib selle olla kuni 5 mln eurot (alates 2023. a. 1. novembrist). Lisaks nagu on ka seletuskirjas selgitatud on trahvimääradel preventatiivne ja heidutav mõju – praegused määrad (kuni 400 000 eurot) ei pruugi tagada subjektide õiguskuulekat käitumist (arvestades, et võrreldes tavaettevõtjatega on finantssektoris nähtud ette kõrgendatud nõuded). 2 Eelnõu § 3 lõike 7 kohaselt võib krediidiinkasso tarbijast krediidisaajaga Osaliselt Sätte sõnastust on inkassofirmadega sõlmitud lepingu või sellest tuleneva nõude ümber kujundada üksnes juhul, arvestatud/ kohtumise tulemusel osaliselt kui see muudab krediidisaaja olukorra soodsamaks ja selle tulemusel selgitatud muudetud. suudab krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused täita. Kokkuvõttes – krediidiinkasso ei saa Kaubanduskoja hinnangul ei aita see punkt kaasa võlgniku motiveerimisele tegeleda samal kujul tarbijakrediidi võlgnevust tasuda ning samuti kahjustab see punkt ebaproportsionaalselt väljastamisega nagu krediidiinkassode huve. Sellest tulenevalt teeb Kaubanduskoda ettepaneku pangad/krediidiandjad, vastasel jätta Eelnõu § 3 punkt 7 Eelnõust välja. juhul tekib selge õiguslik arbitraaž (krediidiinkassodele seatud nõuded on madalamad kui krediidiandjatele). 3 Eelnõu § 36 kohaselt peab krediidiinkasso nõukogusse kuuluma vähemalt Arvestatud Eelnõu uue versiooni kohaselt ei ole kolm ja juhatusse vähemalt kaks liiget. nõukogu enam tingimata vajalik.  Kaubanduskoja liikmed on toonud välja, et Eestis tegutseb mitmeid väikeseid krediidiinkassosid, mille juhtimises ei osale nii palju inimesi ning seetõttu nad kas peavad inimesi juurde värbama või oma tegevuse krediidiinkassona lõpetama. Kaubanduskoja jaoks ei ole arusaadav, millist eesmärki krediidiinkasso nõukogu ja juhatuse liikmete arvule seatud miinimumnõuded endas kannavad. Ka Eelnõu seletuskiri ei anna selle kohta selgitusi. Seetõttu teeb Kaubanduskoda ettepaneku jätta Eelnõu § 36 Eelnõust välja. 4 Eelnõu § 44 kohaselt peab krediidiinkasso krediidilepingu haldamise Osaliselt Sätte sõnastust muudetud vähem eesmärgil kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta arvestatud kohustuslikumaks. krediiditoimikut. Kui krediidiostja ei määra enda esindajaks krediidiinkassot, peab krediiditoimikut krediidiostja. Krediiditoimikut tuleb pidada iga isiku kohta eraldi. Kaubanduskojale teadaolevalt võib siinkohal tekkida probleem seoses dokumentidega, mille koostab krediidiandja. Praktikas ei anna krediidiandjad selliseid dokumente üle ei krediidiinkassodele ega krediidiostjatele, mistõttu neil poleks võimalik krediidiandja poolt koostatud dokumentide osas krediiditoimikut pidada. 5 Eelnõu § 45 lõige 2 reguleerib seda, kui kaua peavad krediidiinkassod Mitte- Vastav säte põhineb direktiivi säilitama krediidiostjatega sõlmitud krediidihalduslepinguid. arvestatud/ artiklil 11(4). Andmete säilitamise Kaubanduskoja hinnangul on tegemist liigse sekkumisega ettevõtjate selgitatud kohustus on sätestatud avalikes vahelistesse suhetesse. Meie jaoks ei ole arusaadav, miks on sellist huvides, eesmärgiga tagada teabe küsimust vaja reguleerida seaduse tasandil. kättesaadavus FI-le. Ja on asjakohane, et vastavad Sellest tulenevalt teeb Kaubanduskoda ettepaneku jätta Eelnõu § 45 lõige säilitamise nõuded kohalduvad 2 Eelnõust välja. samamoodi nii krediidiasutuste poolt väljastatud laenudele kui ka mitte-pankade poolt väljastatud tarbimiskrediidile. 6 Eelnõu § 74 lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil järelevalve Mitte- 3 tööpäeva on nö minimaalne teostamiseks õigus teha krediidiinkasso ja krediidihaldusteenuse osutaja, arvestatud/ tähtaeg ja FI võib anda vastava kellele krediidiinkasso tegevus on edasi antud, asu- või tegevuskohas Selgitatud korralduse ka varem, samas võib kohapealset kontrolli. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt annab kohapealset kontrolli teha üldse ka Finantsinspektsioon kohapealse kontrolli tegemiseks korralduse ning teeb ilma vastava eelneva teatamiseta, selle kontrollitavale asutusele teatavaks hiljemalt kolm tööpäeva enne kui see on vajalik tulenevalt kontrolli toimumist. konkreetsest olukorrast. Kaubanduskoja hinnangul on kolme tööpäeva pikkune etteteatamistähtaeg Muudes seadustes – näit. KAVS § 87 mõnedel juhtudel ebamõistlikult lühike. Näiteks väiksemate ettevõtete lg 3, MERAS § 97 lg 3 on samuti puhul võib juhtuda, et Finantsinspektsioon soovib tulla kontrolli teostama tähtaeg 3 päeva. Seega ei ole ajal, mil kontrolli läbiviimise mõttes olulised töötajad viibivad kõik mõjuvat põhjust kohelda turuosalisi puhkusel, on haiguslehel, viibivad välislähetuses või ei saa muul põhjusel antud küsimuses erinevalt. Finantsinspektsiooni kontrolli teostamisel abistada. Seetõttu teeb Kaubanduskoda ettepaneku sätestada kohapealse kontrolli teostamisest etteteatamise tähtajana pikem tähtaeg, kui seda on kolm tööpäeva. 7 Eelnõu 13. peatükis nähakse ette trahvid erinevate Eelnõust tulenevate Selgitatud Krediidiasutuste, kindlustusandjate nõuete rikkumise eest. Nimetatud trahvid, mis määratakse juriidilistele jt finantsjärelevalve subjektide isikutele, jäävad vahemikku 1-3 miljonit eurot. puhul tõusevad vastavad trahvimäärad alates 2023. a. 1. Kaubanduskoda juhib tähelepanu, et nimetatud trahvisummad on teiste novembrist 5 miljoni euroni sarnase raskusastmega rikkumiste toimepanemise eest määratavate (https://www.riigiteataja.ee/akt/117  trahvidega võrreldes väga kõrged. Näiteks näeb Eelnõu § 86 ette 032023002). Ehk Finantsinspektsioonile teabe esitamata jätmise eest juriidilisele isikule kuni krediidiinkassodele ettenähtud 1 miljoni euro suuruse trahvi. Samas krediidiasutuse seaduse § 134.8 maksimaalne trahvimäär jääb sellest kohaselt on krediidiasutustele teabe esitamata jätmise eest ette nähtava selgelt madalamale tasemel. trahvi summa kuni 32 000 eurot ehk enam kui 30 korda väiksem. Ka kõik muud krediidiasutuse seaduses ette nähtud trahvid juriidilistele isikutele jäävad vahemikku 32 000 kuni 400 000 eurot. Kaubanduskoja jaoks ei ole sedavõrd kõrgete trahvimäärade sätestamine Eelnõus arusaadav. Seetõttu teeb Kaubanduskoda ettepaneku kaaluda Eelnõus toodud trahvisummade vähendamist. 8 Eelnõu § 98 punkti 2 kohaselt muudetakse krediidiasutuste seaduse § 88 Arvestatud Vt eespool esitatud selgitusi. lõiget 5 punktiga 71 selliselt, et Statistikaamet saab õiguse saada krediidiasutustelt teavet, mis sisaldab pangasaladust. Säte kohaldub Eelnõu kohaselt Eelnõuga samal ajal ehk üleminekuperioodi ei ole ette nähtud. Sellise teabe edastamine Statistikaametile nõuab krediidiasutuste sõnul infotehnoloogilisi arendusi, mille valmimiseks kulub palju aega. Sellest tulenevalt teeb Kaubanduskoda ettepaneku lisada Eelnõu lõppsätete hulka säte, mille kohaselt hakkab Eelnõu § 98 punkt 2 kohalduma mitte varem kui 12 kuud peale Eelnõu jõustumist. 9 Eelnõu § 100 kohaselt muudetakse võlaõigusseadust. Muuhulgas ei tohi Osaliselt Vt eespool olevaid põhjendusi antud krediidiandjad muudatuste kohaselt nõuda tarbijalt suuremat viivist kui on muudetud muudatuse kohta. ette nähtud võlaõigusseaduse paragrahvis 94, millele lisandub viis protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ette nähtud intressimäär. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Kaubanduskoda toetab seda sõnastust ning ei toeta Eelnõus välja toodud alternatiivi, mille kohaselt loetakse lepinguga sätestatud seaduses sätestatust kõrgema intressimäära korral seaduses sätestatud intressimäära. Eelnõus pakutud alternatiivvariant oleks krediidiandjate huve ebaproportsionaalselt kahjustav. 10 Eelnõu § 100 punkti 5 kohaselt muudetakse võlaõigusseaduse § 416 lõiget Arvestatud VÕS § 416 lg 2 sõnastuse muudatus 2 ning see sõnastatakse järgnevalt: „Krediidiandja peab tarbijale hiljemalt on eelnõust välja jäetud. koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega enne võla sundtäitmiseks toimingute alustamist pakkuma võimalust läbirääkimisteks, sealhulgas asjakohasel juhul kokkulepet kohtuväliselt võla mõistliku ümberkujundamise või muul kujul refinantseerimise võimaluse osas.“ Kaubanduskoda on seisukohal, et nimetatud lõikes on komale järgnev osa, mis algab sõnadega „sealhulgas asjakohasel juhul“ ebavajalik, sest Eelnõule ja selle seletuskirjale tuginedes on kokkuleppe sõlmimine kohtuväliselt võla mõistliku ümberkujundamise või muu refinantseerimise osas vabatahtlik, mitte kohustuslik, ning ka ilma seda välja toomata on pooltel see võimalus jätkuvalt olemas. Selle eraldi rõhutamine käesolevas lõikes võiks aga viia vaidlusteni selle osas, kas selline kokkulepe on pelgalt võimalus või teatud tingimustel ka kohustus. Selliste vaidluste vältimiseks teeb Kaubanduskoda ettepaneku sõnastada Eelnõu § 100 punkt 5 järgnevalt: „Krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva  paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega enne võla sundtäitmiseks toimingute alustamist pakkuma võimalust läbirääkimisteks“. 11 Eelnõu § 102 kohaselt jõustub Eelnõu 30. detsembril 2023. Eelnõu § 94 Arvestatud Nendele inkassofirmadele, kes lõike 1 kohaselt peavad krediidiinkassod saama tegevuse jätkamiseks tegelevad mitte-pankade väljastatud hiljemalt 29. juuniks 2024 Finantsinspektsioonilt vastava tegevusloa. viivises olevate krediidilepingute Eelnõu § 10 lõike 1 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse tegevusloa haldamisega, nähakse ette rohkem andmise kohta hiljemalt kuus kuud pärast taotluse saabumist. aega tegevusloa saamiseks ehk tegevusluba tuleb saada hiljemalt Kaubanduskoda märgib, et praegune Eelnõu sõnastus jätab 2024. a. 31. detsembriks. krediidiinkassode jaoks väga lühikese ajavahemiku, mille jooksul nad peavad Finantsinspektsioonilt tegevusluba taotlema. Kuivõrd 30. detsembrist 29. juunini ongi umbes kuus kuud, tähendab see, et krediidiinkassod peavad oma tegevuse katkestusteta jätkamiseks tegevusluba taotlema juba Eelnõu jõustumise päeval. Kaubanduskoja hinnangul ei ole see mõistlik ning sellest tulenevalt teeb Kaubanduskoda ettepaneku sõnastada Eelnõu § 94 lõige 1 selliselt, et krediidiinkassod peavad Finantsinspektsioonilt tegevusloa saama hiljemalt 12 kuu jooksul alates Eelnõu jõustumisest. 12 Et hoida ära Eelnõuga kaasneda võivaid negatiivseid mõjusid, tuleks Selgitatud Leiame, et kindla tähtaja Kaubanduskoja hinnangul viia läbi ka järelhindamine Eelnõu mõjude osas. sätestamine ei pruugi olla mõistlik Praegu on küll Eelnõu seletuskirjas mainitud, et järelhindamine on kavas, kuna hetkel on keeruline hinnata, kuid selleks, et järelhindamise läbiviimine oleks kindel, tuleks millal täpselt selline järelhindamine järelhindamise läbiviimine sätestada ka Eelnõus. võiks toimuda, aga igal juhul on see Rahandusministeeriumil kavas. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda 1 Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 2 lg 3 p 3, et lisaks esitatud loetelule Arvestatud ei kohaldata seadust ka juhul, kui pankrotihaldur tegeleb seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud tegevusega oma kutsetegevuse raames. Peame silmas, et pankrotistunud krediidiinkasso või -ostja pankrotihalduri ülesandeks on pankrotiseaduse § 124 kohaselt pankrotivara valitsemine (sh juriidilisest isikust võlgniku tegevuse juhtimine) ja pankrotiseaduse § 133 jj kohaselt pankrotivara müük. 2 Teeme ettepaneku täiendada eelnõu tegevusloa lõppemise ja tegevusloa Arvestatud § 12 lg 2 sõnastust muudetud (teine kehtetuks tunnistamise tagajärgedega, mis reguleerivad sundtäitmisel lause on välja jäetud) ja sätet on olevate nõuete täitemenetlusi. Eelnõu § 12 lg 2 kohaselt ei või rohkem lahti selgitatud seletuskirjas. krediidiinkasso tegevusloa kehtivuse lõppemisel enam vastu võtta krediidisaajate rahalisi vahendeid, kuid selgitamist vajab, kellele kohtutäitur peab nõude sellisel juhul täitma. Täitemenetluse seadustiku § 50 lg 11 keelab kohtutäituril teha rahalise nõude sissenõudmise õnnestumise korral täitemenetluse lõpetamise otsust enne, kui kohtutäitur on sissenõutud summa sissenõudjale üle kandnud. Lisaks sätestab täitemenetluse seadustiku § 43 lg 3, et ametialasel arvelduskontol hoitakse alates laekumisest raha, mida sissenõudja ei ole vastu võtnud, viis aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning viie aasta möödumisel tagastatakse raha võlgnikule, tagastamise võimatuse korral kantakse raha riigieelarvesse.. Leiame, et ilmselt ei ole asjakohane kohustada kohtutäiturit hoidma viis aastat raha oma ametialasel pangakontol, kui krediidiinkasso tegevusloa kehtivus on lõppenud. Nõude täitmine on tegeliku sissenõudja ja täitemenetluse lõpetamise otsuse tegemisele järgnev kandemuudatus täitemenetluse registris eelkõige võlgniku huvides, mistõttu ei tohi seadusega tekitada täitemenetlusse täiendavat viivitust ega arusaamatust. Samuti palume eelnõus täiendavalt sätestada, mis saab krediidiinkasso tegevusloa kehtivuse lõppemisel muudest  sundtäitmisel olevatest nõuetest, mille on krediidiinkasso täitmisel esitanud. Harju Maakohus 1 Krediidilepingutest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende Teadmiseks Tulenevalt laekunud tagasisidest on ülesostmisega tegelevate inkassofirmade tegevuse reguleerimine ja võetud/ VÕS § 415 lg 1 sõnastust muudetud. järelevalve on oluline teema, mis seni on tarbijate kaitsmisel jäänud vastatud tähelepanuta. Seetõttu on tänuväärne, et eelnõuga minnakse direktiivist 2021/2167 kaugemale ja reguleeritakse tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade ka muud krediidiandjad. Kõige tõhusamat tarbija kaitset pakub eelnõus märgitud VÕS § 415 lg 1 muutmine. Kohtu hinnangul tagaks tarbijate parema kaitse seaduses sätestatud selge viivisemäär (eelnõu § 415 lg 1 alternatiiv) s.t et tarbijatelt ei saaks ühelgi juhul nõuda kõrgemat viivist kui VÕS § 94 lg 1 + 5% aastas. Viivisemäära kohtu otsustada jätmine ei tagaks tarbijale kohest kaitset, sest seaduses sätestatud määrast kõrvalekaldumise võimaldamine jätaks viivisemäära kohtupraktika kujundada ning selle ühtlustamine oleks aeganõudev. Seetõttu toetame eelnõu § 415 lg 1 alternatiivi, millega kehtestatakse kindel viivisemäära ülempiir tarbijate jaoks. 2 Tarbijate kaitseks võiks seadusesse alles jääda VÕS § 416 lõikest 2 tulenev Selgitatud/ Tulenevalt erinevate osapoolte poolt krediidiandja lepingu ülesütlemise-eelne kohustus pakkuda läbirääkimiste osaliselt laekunud tagasisidest on otsustatud ja kokkuleppe sõlmimise võimalust. Eelnõu sõnastus sundtäitmise arvestatud kehtiva VÕS § 416 lõiget 2 mitte toimingute alustamise eelse etapi kohta jätab mulje, justkui võiks seda teha muuta. Nn võla ümberkujundamise ka pärast täitedokumendi saamist (üldreeglina pärast kohtumenetlust). meetmete võimalik väljapakkumine Seega tekitab praegune eelnõu sõnastus ebaselgust, millal see võimalus on nüüd eelnõus reguleeritud tarbijale ikkagi anda tuleb ja seda ei saa pidada mõistlikuks. Tekib eraldiseisvalt VÕS §-s 4161. küsimus, kas lauseosa „enne võla sundtäitmiseks toimingute alustamist“ on vajalik, kui normis sisaldub viide § 416 lg 1 tähtajale (täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks enne lepingu ülesütlemist). Kehtiva VÕS § 416 lg 2 rikkumine ei too kaasa ülesütlemise tühisust (RKTKo 03.06.2020, nr 2-17-7502), mis tähendab, et krediidiandjal on kohustus pakkuda läbirääkimiste võimalust, kuid selle rikkumise korral ei kaasne krediidiandja jaoks mingeid negatiivseid tagajärgi. VÕS § 416 lg 2 on tarbijat kaitsev säte, mille kaitse-eesmärk võiks olla tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tühisuse kaasatoomine (T. Tampuu eriarvamus 2-17-7502 lahendile). Teeme ettepaneku lisada eelnõusse § 416 lg 2 rikkumisega kaasnev selge tagajärg s.o tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tühisustagajärjetus. 3 KIKS-i § 3 lg 2 sätestab krediidiinkassona tegutsemise õiguse vaid Selgitatud Sarnane regulatsioon on ka muudes osaühingu või aktsiaseltsina. Regulatsioonist võiks selgelt nähtuda, finantssektori seadusest – paljudel milline on viidatud normi rikkumise tagajärg. Kas selleks võiks olla juhtudel saabki finantsteenuste tegevusloa mittesaamine. osutaja tegutseda üksnes AS-na (nt krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing, fondivalitseja). Antud juhul on lisaks AS-le võimalik tegutseda ka OÜ-na. Ehk kui isik soovib tegutseda muu äriühingu vormis, siis keeldub FI talle tegevusluba andmast (ja vastaval tegevusalal ilma  tegevusloata tegutsemine on KaRSi kohaselt karistatav). 4 KIKS-i § 4 lg 7 toob ja defineerib uue mõiste „viivises krediidileping“. Arvestatud Muudetud § 4 lg 7 sõnastust Sellist mõistet võlaõigusseadusest ei tulene. Õigeks ei saa lugeda käsitlust, Seletuskirja täiendatud. mille järgi loetakse leping sissenõutavaks muutunuks (viitega VÕS § 82 lg-le 7). Sissenõutav saab olla nõue, mitte leping. 5 Vastavalt KIKS-i § 12 lõikele 2 ei tohi tegevusloa lõppemisel Arvestatud § 12 lg 2 sõnastust muudetud ja sätet krediidisaajatelt rahalisi vahendeid vastu võtta. Võiks olla selgelt välja täiendavalt selgitatud seletuskirjas. toodud, kas tegemist on üksnes järelevalvet puudutava regulatsiooniga või kas ja milline on sätte mõju VÕSi lepingu täitmise üldregulatsioonile. 6 Rakendussättest võiks selgelt tuleneda, kas uus regulatsioon kohaldub ka Arvestatud Vastav lõige on lisatud §-i 94. varasematele laenudele, mille tasumisega ollakse viivituses, aga mida ei ole enne uue regulatsiooni jõustumist loovutatud. Tartu Maakohus 1 Tartu Maakohtu seisukoha koostamiseks paluti kohtunikel, kohtujuristidel Osaliselt VÕS § 4161 sõnastust on vastavalt ja konsultantidel esitada oma kirjalik arvamus. Eelnõu kohta laekus arvestatud muudetud. arvamus ühelt kohtunikult. Kohtunik esitas enda tähelepanekud seoses krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS), krediidiasutuste seaduse (KAS) ning võlaõigusseaduse (VÕS) muudatustega järgmiselt: Kohtunik tunnustas KAVS § 44 lg 3 p-i 4.1 lisamist ehk täiendamist sellega, mis peab sisalduma krediidiandja sise-eeskirjades selle kohta, mis neil tuleb teha enne sundtäitmise menetluse algatamist. Küll aga märkis kohtunik, et meil mõeldakse sundtäitmise menetluste all täitemenetlusi, aga selline regulatsioon peab kohtuniku arvates silmas vastavate abinõude rakendamist ka enne kohtu poole pöördumist (nt maksekäsu kiirmenetlusse). Selline asjaolu, et võla ümberkujundamise võimalust tuleb pakkuda juba enne kohtusse pöördumist, peab selgesõnaliselt olema kirjas VÕS § 416 lg-s 2. VÕS § 416 lg 2 muudatus annab praegu sõnastuse „… enne võla sundtäitmiseks toimingute alustamist“ ning see kanduks edasi ka KAVS-i. 2 KAVS §-i 49 lisanduv uus lg 5.1 on hea täiendus, kuid kohtule peaksid iga Arvestatud Sätte sõnastust muudetud (uus krediidiandja sise-eeskirjad siis ka kättesaadavad olema. Lisanduvas lõikes asukoht § 44 lg 4). Seletuskirja on on samuti väljend „sundtäitmise alustamise poliitika“, mis peaks kusagil täiendatud. olema lahti kirjutatud või on see ühildatud VÕS-s kasutatud mõistega? Kohtuniku arvates tuleks siin ikka silmas pidada kohtusse pöördumise eelset tegevust, mitte sundtäitmist täitemenetluse seadustiku mõttes. 3 KAS § 89.4 lg 1 uus sõnastus, kohustusega anda teavet vastavalt Selgitatud Kehtiva VÕS §-d 164 ja 168 krediidiinkassode ja ostjate seadusele, tekitab mõlemas seadusesõnastuses adresseerivad olukorda, kus nõude dubleerimise VÕS §-s 164 ja §-s 168 kirjapanduga ning tulemuseks on loovutamises on juba kokku lepitud senise kindla reegli/nõude hägustumine. Senine VÕS § 164 jj, mis käivad ja sellega koos tuleb üle anda ka nõude loovutamise ja selle tõendamise kohta, sh eriti § 168, on selged ja vastavad dokumendid. imperatiivsed. Tuleks vältida, et need sõnastused ei tooks kaasa õigust kokku leppida, milline teave ja dokumendid antakse üle ja millised mitte. Eelnõu § 61 ja KAS täiendamine § 89.4 puudutavad aga olukorda, kus inkasso/krediidiostja nö uurivad panga käest mõne nõude või tervikportfelli ostmise kohta (s.t. peetakse läbirääkimisi) ja sellega seoses on pank kohustatud juba  teatud infot andma. Säte põhineb otseselt direktiivi artiklil 15(1). Ehk antud olukorrad ei ole kattuvad. 4 VÕS § 415 lg 1 kavandatav intressimäära muudatus on eriti oluline ning Selgitatud Tulenevalt laekunud tagasisidest on kohtunik toetab VÕS § 415 lg 1 alternatiivset sõnastust. Senine säte, mis VÕS § 415 lg 1 muudetud nii, et on ka muudatuste hulgas esimene valik (mille kohaselt „…loetakse viivise viivisemäär ei saa olla üle kahe korra määraks lepinguga ettenähtud intressimäär…“), loob olukorra, kus suurem algsest intressimäärast ja võlausaldajal tuleb igal juhul ja oma seisundi parandamiseks näha lepingus maksimaalselt saab olla KKMi ette seadusjärgsest suurem viivisemäär. ülempiir. 5 VÕS § 416 lg 2 kavandatav sõnastus sisaldab jälle väljendit sundtäitmise Selgitatud/ Eelnõu uuest versioonist on nüüd § toimingute alustamise kohta (vt ülal), mis ei tohiks olla täitemenetluse osaliselt 416 lõike 2 muutmine välja jäetud ja alustamine, vaid kohtusse pöördumise eelne toiming. Praegusel juhul arvestatud korrigeeritud on uue § 416.1 tähendab sõnastus seda, et enne kohtusse pöördumist, mis ei ole sõnastust. sundtäitmine, ei pea võlausaldaja midagi tegema. Küsitavust tekitab seletuskirjas viimane lause selle sätte muutmise kohta, mis on sõnastatud Märgime aga juurde, et nn nii: „Refinantseerimine võib antud juhul seisneda näiteks selles, et kui sundtäitmist on võimalik alustada ka senine krediidiandja on väljastanud tarbijale mitu erinevat krediiti, juhul ilma kohtumenetluseta kooskõlas aga kui tarbija satub raskustesse ühe või mitme krediidi tasumisega, siis TMS §-ga 2 lg 1 p 19 (sarnased ka p. võib krediidiandja olemasolevad kohustused nö summeerida ja väljastada 19.1, 19.2) mille kohaselt on selle alusel uue krediidi (ehk olemasolevad laenud refinantseerida uue täitedokumendiks notariaalselt terviklaenu näol)“. Selline sõnastus toob kaasa olukorra, mille vältimisest tõestatud kokkulepe, mis näeb ette on räägitud seletuskirjas eespool, et vältida tuleb kõrvalkohustuste jm kinnisasja või kulude liitmist uue terviklaenu alla. Sellega me kohtumenetlustes ju laevakinnistusraamatusse kantud võitlemegi, et kogu võlgnevus, sh sissenõudmiskulud ja kõik muu laeva omaniku või registerpandiga pannakse uue refinantseeritava põhinõude hulka. Selline seletuskirja koormatud eseme omaja kohustuse sõnastus on ebaõnnestunud ja tuleb ümber teha. alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega see peaks olema kindlasti selles lõikes kaetud. 6 Lisanduv VÕS § 416.1 on hea lahendus ning ehk vähendab ka FiMS-i Selgitatud Märgime juurde, et VÕS uue § 416.1 alusel esitatavaid avaldusi. sõnastust on mõnevõrra tulenevalt osapoolte tagasisidest muudetud, kuid üldpõhimõtted on jäänud samaks võrreldes esialgse versiooniga. Justiitsministeerium 1 Üldise märkusena toome välja, et kuna tegemist on täiesti uue seadusega Osaliselt ning seaduse rakendajad ei ole osalenud eelnõu aluseks oleva direktiivi arvestatud läbirääkimistes, siis tuleks seletuskirjas põhjalikumalt kirjeldada sätete eesmärke ning nende omavahelist seost. See võimaldaks eelnõus sätestatud norme paremini mõista. 2 Eelnõu seletuskirja kohaselt (lk 1): „[---] eelnõu puudutab ka neid Osaliselt Kuna direktiiv kohaldub ka pankade tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade ka muud krediidiandjad.“ arvestatud poolt väljastatud ja viivises olevate Eelnõu tekstis kasutatakse aga enamasti mõistet „krediidileping“ (vt ärilaenude/ettevõtluslaenude võlaõigusseaduse (VÕS) § 401), mis on laiem mõistest „tarbijalaen“ müügile/loovutamisele, siis peab („tarbijalaen“ ehk „tarbijakrediidileping“ vt VÕS § 402). Näiteks on üldjuhul kasutama eelnõus laiemat põhimõisted eelnõu §-s 3 defineeritud krediidilepingule viidates. Palume terminit krediidileping. Siiski kus eelnõu ja seletuskirja korrastada selliselt, et oleks üheselt arusaadav, võimalik, seal oleme mõistet milliste lepingutega seotud tegevustele seadus kohaldub. kitsendanud (ehk kasutanud terminit tarbijakrediidileping, mille all  peetakse silmas ka elamu- kinnisvaraga seotud tarbijakrediidi- lepinguid). 3 Eelnõu seletuskirja kohaselt (lk 1): „Eelnõu põhinebki suures ulatuses Osaliselt Seletuskirja on mõnevõrra direktiivil, kuid käesolevaga on otsustatud minna direktiivist kaugemale ja arvestatud/ täiendatud. eelnõu puudutab ka neid tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade ka selgitatud muud krediidiandjad.“ Samuti on seletuskirjas öeldud: „Teadaolevalt Märgime aga lühidalt, et põhjus tegelevad enamik Eestis asutatud ja tegutsevad inkassofirmad miks ei ole otsustatud minna veel krediidilepingutest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega ja seega võiks kaugemale kui mitte- eeldada, et seadus hakkab edaspidi kohalduma suuremale osale Eesti krediidilepingutest tulenevate inkassoturust“. Palume võimalusel esitada täpsemad andmed võlgnevuste (nt kommunaalarvetest) krediidilepingust tulenevate nõuete ja muude nõuete osakaalu kohta ning sissenõudmise reguleerimine, viidata vastavate andmete allikatele. Samuti palume tuua seletuskirjas välja seisneb selles, et käesoleva eelnõus kaalutlused ja analüüs selle kohta, miks on otsustatud direktiivist ettenähtud nõuete täitmise kohast kaugemale minna (kohaldada muudatusi lisaks pankadele ka muudele järelevalvet teeb krediidiandjatele), kuid seejuures on otsustatud mitte hõlmata muid Finantsinspektsioon (FI) ja see nõudeid kui krediidilepingust tulenevaid, arvestades seda, et probleemid läheks selgelt FI mandaadiga võlgnevustega kerkivad ka muude kui vaid krediidilepingutest tulenevate vastuollu kui ta peaks hakkama kohustuste puhul (erinevad teenuse osutamise lepingud, müügilepingud järelevalvet tegema ka mitte- jne). finantsteenustega seotud tegevuste üle. Või siis tuleks Finantsinspektsiooni seadust täiendada, kuid see on meie hinnangul ebaproportsionaalne (s.t. finantsjärelevalve ressurssi ebamõistlik kasutamine). FI põhiliseks eesmärgiks on finantsstabiilsuse tagamine, hoiustajate/investorite kaitse ning FI rakendamine nt inkassofirmade järelevalvajaks, kes tegelevad üksnes kommunaalarvete või trahvide sissenõudmiseks läheks põhieesmärgist väga kaugele. Teiseks märgime, et täna ei oma riigiasutused (ei RM ega teised) piisavalt andmeid inkassofirmadele loovutatud nõuete kohta, täpne info tekib alles siis kui vastavad isikud allutatakse edaspidi FI järelevalve alla ja neil tekib koos seoses sellega vastav järelevalvekohustus. RM omab loovutatud nõuete kohta üldistatud kujul infot või see põhineb ka teatud hinnangutel ning seda on kajastatud ka seletuskirjas. 4 Seletuskirjas ettevõtlusvabaduse piirangute põhiseaduspärasuse analüüsis Arvestatud Seletuskirja on vastavalt täiendatud. palume analüüsida, kas väljatoodud probleemi (nii öelda inkassode Märgime aga üldiselt, ettevõtluse seaduse nõuetele mittevastav võlgnike kohtlemine (eelnõu seletuskirja lk ulatuslikum reguleerimine ja 69-70 ja viited meediaartiklitele)) lahendamiseks kitsama turuosa piirangute kehtestamine on lubatav (tarbijakrediidilepingutega seotud nii öelda inkassotegevus) juhul, kui see kaitseb tarbijat või ettevõtlusvabaduse piiramine on eelnõu seletuskirjas viidatud laiema tagab konkurentsi, eelkõige problemaatika (nii öelda inkassode agressiivne käitumine igasuguste valdkondades, kus tarbija on lepingutega seotud võlgnikega) käsitlemisel proportsionaalne ning ettevõtjaga võrreldes oluliselt nõrgemal positsioonil.  laiemalt probleemi jaoks sobiv, vajalik ja kitsamalt proportsionaalne Tarbijakrediidilepingu regulatsioon lahendus. erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist, mida tuleks arvestada ka pärast nõuete loovutamist. Seda, aga miks ei ole mõistlik minna käesoleva eelnõuga reguleerima igasugust inkassotegevus on selgitatud eelmise märkuse juures. 5 Eelnõu §-s 58 on kavandatud eetilisuse nõuded suhtluseks Mitte- Jah, nimetatud põhimõtted krediidisaajatega. Seletuskirja leheküljel 74 on märgitud, et sellisel kujul arvestatud/ eksisteerivad juba kehtivas õiguses, pole eetika alaseid nõudeid seni finantsjärelevalve regulatsioonis ette selgitatud kuid üldisemal kujul. Lisaks ei nähtud. Palume direktiivi ülevõtmisel arvestada, et direktiivis ja eelnõus pruugi nad tagada, et vastavad olevad eetilisuse elemendid on osa üldisest õiguskuulekast käitumisest, isikud ka sedamoodi käituksid. mille alased printsiibid kehtivad ilma, et neid peaks eriseaduses üle Samuti PS § 26 sätestab eraellu kordama (põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud eraelu puutumatus; mitte-sekkumise printsiibi eelkõige tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-i 138 nõue lähtuda hea usu nö riigiasutustele (krediidiinkasso ja põhimõttest; isikuandmete kaitse regulatsiooni täitmise kohustus jne). -ostja näol on tegemist aga Palume analüüsida, kas eetilisuse nõuded vajavad eelnõus sätestamist või eraõiguslike isikutega). on need kaetud õiguses juba sätestatud kontseptsioonidega. Antud normid/sõnastused tulenevad ka otseselt direktiivist ja liikmesriigina ei ole meil tegelikult valikut neist kõrvale kalduda (mh ei ole viidatud PS ja TsÜS-s selles osas piisavalt täpsed). Teiseks, kui me neid kohustusi otseselt sellisena ette ei näe, võib FI- l olla raskendatud või välistatud vastavate meetmete (sh sanktsioonide rakendamine) kui nt mõni krediidiinkasso suhtleb krediidisaajaga ahistaval viisil või kasutab lubamatut mõjutamist (oleme seletuskirjas juhtunud tähelepanu mitmele sellisele kaasusele). Veel laiemalt – finantsvahendus (s.h. krediidijärelturul tegutsemine) kui teiste isikute rahaliste vahendite haldamine/hoidmine nõuab kõrgendatud hoolsust, (nn kõrgendatud hoolsuse standard) s.t. lähtumine üldisest õiguskuulekusest ei ole paraku piisav ja seda ka praktika probleemid näitavad (eelkõige tarbijast krediidisaaja kui nõrgem pool vajab sageli kaitset just krediidijärelturu situatsioonis). 6 Eelnõus kasutatav sõnastus, mõisted ja määratlused peaksid olema Mitte- Termini „krediidiinkasso“ võimalikult palju kooskõlas teistes õigusaktides kasutatavatega. Näiteks arvestatud/ kasutamine on sihilik valik. Eelnõu võiks kaaluda „krediidiinkasso“ asemel „inkassoteenuse pakkuja“, selgitatud eesmärk ei ole hõlmata kõiki „inkassoteenuse osutaja“ vms sarnase mõiste kasutamist. Palume inkassoettevõtteid s.t. inkassosid,  asjakohastel juhtudel asendada eelnõus kasutusele võetud mõisteid ja kes tegelevad nt kommunaalarvetest väljendeid õigusaktides juba kasutuses olevatega. tulenevate nõuete sissenõudmisega. 7 Eelnõus on läbivalt kasutatud väljendit „omandab […] viivises oleva Arvestatud Muudetud § 4 sõnastust ja krediidilepingu või sellest tuleneva nõude“ (eelnõu § 2 lg 5; § 3 lg 3, 4 ja täiendatud seletuskirja. 6 jne). Käibes ilmselt laialt kasutusel olev väljend ei sobi seaduse teksti. Võimalik on omandada krediidilepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi Juhime aga tähelepanu, et direktiiv VÕS 9. peatüki tähenduses. Näiteks eelnõu § 4 lg 7 tuleks sõnastada kasutab läbivalt sõnastust – „credit korrektselt kooskõlas tsiviilõiguse üldiste põhimõtetega (sealhulgas VÕS servicers of a creditor’s rights under § 82) – mitte „krediidileping“ ei muutu „sissenõutavaks“, vaid sellest a non-performing credit agreement, tulenevad kohustused/nõuded muutuvad sissenõutavaks. Eelnõu or of the non-performing credit seletuskirjas on nimetatud erisusi ka leheküljel 6 kirjeldatud, palume ka agreement itself“, mistõttu ei ole eelnõus kasutatud sõnastust läbivalt muuta. Samuti tuleks seletuskirjas võimalik KIKS-s endas loobuda täpsustada, mida tähendab „viivises olev“. Võib oletada, et ilmselt „krediidilepingu omandamise“ mõeldakse siin lepinguid, mille alusel tekkinud nõuded on muutunud konstruktsioonist. Vastasel juhul sissenõutavaks ning neid pole (täielikult või osaliselt) tähtaegselt täidetud, tekivad küsimused, et kas nn kuid seda tuleb ka seletuskirjas selgitada. viivises olevate laenuportfellide või lepingute nö müük ei olegi käsitatav krediidihaldus-tegevusena KIKS-i tähenduses. Küll aga oleme selle välja jätnud VÕS-st (kuna KIKS § 3 lg 10 täpsustab seda vastavalt). 8 Eelnõus kasutatakse läbivalt väljendit „juriidilise isiku tunnus“. Eelnõust Selgitatud Juriidilise isiku tunnuse all peetakse ega seletuskirjast ei ole võimalik tuletada nimetatud väljendi tähendust. silmas LEI koodi (mitte äriregistri Kas kasutatud väljendi all tuleb mõista juriidilise isiku ärinime või koodi). See tuleneb omakorda EL registrikoodi (äriregistri seaduse (ÄRS) § 12)? Sõna „tunnus“ on Eesti määruse nr 600/2014 (MIFIR) õiguskorras antud kontekstis kasutatav ainult välismaa äriühingu Eesti artiklist 26. See on ka ametlikus filiaali korral (vt näiteks äriseadustiku (ÄS) § 251 lg 2 p 1, ÄRS § 47 lg eestikeelses määruses kasutatav 2). Palume kasutada eelnõus väljendi „juriidilise isiku tunnus“ asemel termin. täpsemat terminit, mis on õiguses juba sätestatud, näiteks, „isiku ärinimi“ või „isiku registrikood“. 9 Eelnõus kasutatakse mõistet „liigkasuvõtmine“, mille sisu ei ole eelnõu Mitte- Leiame, et liigkasu täpne põhjal võimalik määratleda. Eelnõu seletuskirjas (lk 26) on aga vastav arvestatud/ defineerimine seaduses ei ole mõiste väga konkreetselt avatud: „tasumisele kuuluva krediidi kulukuse Selgitatud mõistlik. Seletuskirjas viidatu, mille määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud kohaselt võiks liigkasuvõtmise viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud sätestada läbi VÕS § 406.2 (krediidi tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (VÕS § 4062 lg kulukuse määra – KKM-i ülempiir) 1))“. Palume nimetatud mõiste määratleda eelnõu tasandil, sest vastasel on üks võimalik lähenemine, kuid korral saab olema keeruline kavandatud sätet praktikas kohaldada. mitte ainus. Lisaks liigkasuvõtmise Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-108-02 on vastavat mõistet küll kindlas käsitlus võib olla ajas muutuv kontekstis kasutatud, kuid tegemist ei ole õiguskäibes laiemalt kindla kontseptsioon. tähendusega mõistega. Lisaks teadaolevalt on Soomes ja Saksamaal liigkasuvõtmine määratletud oluliselt laiemalt, kui ainult KKM-i rikkumine. Kuigi Soomes on näiteks liigkasuvõtmine seotud kõrge intressiga, siis sealne regulatsioon näeb ette liigkasuvõtmisena ka sisuliselt heade kommetega vastuolus oleva tehingu, kus isik nõuab endale selgelt ebaproportsionaalset rahalist  hüve. Ka Saksamaal peaks liigkasuvõtmine olema seotud heade kommete vastase tegevusega. Seega lisaks KKM-i ületamisele on muuhulgas liigkasuvõtmisega tegemist ka vähemalt juhul kui (I) tarbijalt nõutakse krediidilepingust tulenevalt selliseid tasusid, mida ühiskonnas üldlevinud arvamuse kohaselt peetakse ebamõistlikult kõrgeks, nt kõrge intress, viivis või lepingutasu, tasu kui täiendav teenimise võimalus krediidiandjale; (II) muu taoline tegevus krediidi andmisel, mida ei ole võimalik pidada heade kommetega kooskõlas olevaks. Eelnevast tulenevalt leiame, et liigkasuvõtmise defineerimine võiks jääda asjakohasel juhul järelevalve sisustada, eriti arvestades et liigkasuvõtmine ei ole Eestis kriminaliseeritud ja seda ka pole plaanis teha. Samuti kui liigkasuvõtmine defineerida läbi VÕS-i tarbijakrediidilepingute ja KKM-i kaudu, võib tekkida tõlgendus, et see laieneks üksnes krediidiandjatele, kes laenu annavad ja mitte krediidiinkassode tegevusele, kes tegelevad võlgade sissenõudmisega. Ehk kokkuvõttes liigkasuvõtmise defineerimine võiks jääda praktika kujundada ja kaasuse põhiseks. 10 Seletuskirjas viidatakse erinevates kohtades õiguskaitsevahendile (nt lk 5). Arvestatud Täpsustatud seletuskirja Palume arvestada sellega, et õiguskaitsevahenditeks on eelkõige nõuded ja kujundusõigused (vt sh VÕS § 101). Nõude loovutamise korral ei ole tegemist õiguskaitsevahendi kasutamisega. Lisaks ei saa viidata õiguskaitsevahendile viisil, nagu seda on tehtud seletuskirja leheküljel 10: „Kulud, mis ei ole oma olemuselt õiguskaitsevahendid ja millega võlgnikule kaasnevad täiendavad tasud, nt tasu maksegraafiku sõlmimise eest.“. Palume seletuskirja läbivalt parandada. 11 Eelnõu § 1 lõike 1 kohaselt reguleerib seadus krediidihaldustegevust ja Selgitatud/ Eelnõu § 1 lõiget 1 on vastavalt krediidihaldusteenuse osutamist [---]. osaliselt muudetud, mille kohaselt Palume selgitada, mis vahe on krediidihaldustegevusel ja arvestatud krediidihaldustegevus on laiem krediidihaldusteenuse osutamisel. Kui tegevus on sama, kuid isik, kes seda mõiste ja krediidihaldusteenus üks teeb, on erinev, siis oleks selgem piiritleda tegevust tegija kaudu. osa sellest. Ehk kui krediidiinkasso soovib osaliselt oma tegevuse edasi anda, siis kolmanda isiku poolt osutatavat teenust käsitatakse krediidihaldusteenusena. 12 Eelnõu §-s 3 on sätestatud krediidihaldustegevuse, krediidiinkasso ja Selgitatud/ Eelnõu § 3 põhineb suuresti krediidiostja mõisted ning lõikes 4 muud mõisted. Eelnõus kasutatud osaliselt direktiivi artiklil 3, mis omakorda mõisted ei võimalda hoomata sätete sisu ega eristada sarnaseid ülesandeid arvestatud sätestavad mõisted direktiivi ja isikuid. Palume täiendada eelnõu selliselt, et oleks üheselt selge, miks ja tähenduses. Seepärast ei ole kuidas eristatakse krediidiostjat, krediidiinkassot ja krediidihaldusteenuse võimalik direktiivi lähenemisest osutajat; krediidihaldustegevust ja krediidihaldusteenuse osutamist. ülemäära palju nö kõrvale kalduda. Mõned eelnõus kasutatud mõisted ka osaliselt kattuvad, mis teeb eelnõus Siiski on §-i 3 osaliselt muudetud sätestatu mõistmise keerulisemaks. Mõistete kattuvust tuleks vältida ning selgemaks, kus põhimõistena on mõistete vääriti tõlgendamise ennetamiseks eelnõus kasutatud mõisted esitatud nüüd lõikes 1 seletuskirjas põhjalikumalt avada. krediidiinkasso. Lõikes 2 sätestatud krediidihaldustegevus täpsustab omakorda seda, mis on see mida krediidiinkasso konkreetsemalt teha võib/saab. Lisaks on toodud §-st 4 §-i nüüd üle krediidihaldusteenuse osutaja mõiste kuna krediidihaldusteenuse osutamine on selgelt üks osa laiemast krediidihaldustegevusest. Oluline on veel silmas pidada, et krediidihaldustegevusega saavad sellisel kujul tegeleda ka krediidiasutused ja krediidiandjad. Seepärast ongi krediidihaldajatena käsitatavad antud eelnõu tähenduses krediidiinkassod, krediidiasutused ja krediidiandjad. Ehk ka krediidiasutused ja krediidiandjad peavad lähtuma § 3 lõikes 2 sätestatud krediidihaldustegevuse käsitlusest oma tegevuses. 13 Eelnõu § 3 lõige 2 kohaselt on krediidiinkasso käesoleva seaduse Selgitatud Jah, selle all peetakse silmas tähenduses äriühing, mis oma peamise ja püsiva tegevusena haldab ise või olukorda, kus krediidiinkasso on ise krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud krediidiasutuse või uus võlausaldaja (s.t. ta on täielikult krediidiandja viivises olevas krediidilepinguga või sellest lepingust viivises oleva krediidilepingu nö ära tulenevate nõuetega, ja korraldab nende täitmist. Seletuskirjast ei selgu, ostnud). kuidas tuleb sisustada sättes kasutatud väljendit „haldab ise“. Kas selle all tuleb mõista olukorda, kui inkassoteenuse osutaja on samal ajal ise ka Sel juhul kohaldatakse uueks võlausaldajaks? Kuidas suhestub eelnõu § 3 lõige 2 sama paragrahvi krediidiinkasso suhtes ka neid lõikega 4, mis sätestab, et kui krediidiinkasso omandab ise viivises oleva kohustusi, mis muidu kohalduksid krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, kohaldatakse talle käesolevast üksnes krediidiostjale – eelkõige seaduses krediidiostja suhtes ette nähtud kohustusi. Palume täiendada neid kohustusi, mis on sätestatud eelnõu seletuskirja vastava selgitusega. eelnõu 11. peatükis (nt §-s 64 sätestatud kohustust esitada teavet FI-le). 14 Eelnõu § 4 lõige 2 sätestab: „Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses Osaliselt on krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatud krediidi- ja arvestatud hüpoteekkrediidiandja, krediidi- või hüpoteekkrediidivahendaja või asjakohasel juhul krediidiostja (edaspidi krediidiandja). Krediidiostjat käsitatakse krediidiandjana juhul, kui ta omandab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, mis ei ole sõlmitud tarbijaga.“. Palume täiendada seletuskirja selgitusega selle kohta, kuidas tuleb eelnõu  kontekstis tõlgendada sättes kasutatud väljendit „asjakohasel juhul krediidiostja“. Samuti palume tuua seletuskirjas selgituse eelnõu § 4 lõike 2 teise lause kohta, mille kohaselt krediidiostjat käsitatakse krediidiandjana juhul, kui ta omandab viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude, mis ei ole sõlmitud tarbijaga. 15 Eelnõu § 4 lõige 5 sätestab krediidihaldusteenuse osutaja mõiste. Eelnõu Arvestatud Seletuskirja täiendatud. kohaselt on krediidihaldusteenuse osutaja käesoleva seaduse tähenduses Tegevuse edasiandmine on avalik- kolmas isik, kellele krediidiinkasso on kirjaliku lepingu alusel edasi õigusliku sisuga regulatsioon, mille andnud ühe või mitu käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud tegevust. täitmise üle teostab järelevalvet Seletuskirjast ei selgu, mis on tagajärjed juhul, kui pooled vastavat lepingut Finantsinspektsioon. Tegevuse edasi ei sõlmi. Palume seletuskirja selles küsimuses täiendada. andmist reguleerib direktiivi art 12. 16 Eelnõu §-s 43 on reguleeritud olukord, kus võlausaldaja soovib oma õigusi Selgitatud/ Eelnõu §-s 43 sätestatud tegevuse ja kohustusi teostada lepingulise esindaja kaudu. Palume sõnastada mitte- edasiandmine on finantsvaldkonna kavandatud säte esinduse institutsiooni järgides. arvestatud eriseadustes tüüpiline norm (nt IFS §-d 297 ja 364) ja antud juhul tugineb see otseselt direktiivi artiklile 12 ja on oma olemuselt majandushaldusõiguse säte (tegevuse edasiandmine - i.k. outsourcing), mitte tsiviilseadustiku üldosaga (i.k. representation) seotud norm. Ehk antud juhul ei mõelda nö tavaettevõtluses käsitatavad esinduse institutsiooni. 17 Eelnõu § 100 punkti 1 kohaselt täiendatakse VÕS-i uue §-ga 4042 (teave Arvestatud Sätte sõnastust muudetud. tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta). Seletuskirjas Seletuskirja täiendatud puuduvad selgitused selle kohta, millised muudatused sättes on tehtud direktiivist sõltumata ja miks need on sisse viidud. Samuti puudub seletuskirjast üldisemalt kirjeldus direktiivi harmoneerimistaseme kohta, st kas ja millises ulatuses saavad liikmesriigid ette näha teistsuguseid reegleid. Erinevalt direktiivi artiklites 27 lõikest 1 ja 28 lõikest 1 on eelnõus ette nähtud viis, kuidas peab tarbijat muudatustest teavitama – selleks on valitud kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Arvesse tuleb võtta, et sarnane säte on lisatud ka uues tarbijakrediidi ettepanekus (direktiivi art 22), mis selle maksimaalselt harmoneeriva direktiivi iseloomust tulenevalt lubab vaid teatud kõrvalekaldeid direktiivis sätestatust (direktiivi art 42). Kuigi uus tarbijakrediidi direktiiv ei ole lõplikult heaks kiidetud, on teada, et sätet muudeti triloogide faasis selliselt, et muudatustest tuleb tarbijat teavitada paberil või krediidilepingus täpsustatud muul püsival andmekandjal. Palume kaaluda vastava täpsustuse sisse viimist ka esitatud eelnõusse. Lisaks on kavandatud VÕS § 4042 lõikes 1 sätestatud, et tarbijale tuleb anda vähemalt sättes toodud teave. See tähendab, et eelnõus on tegemist avatud loeteluga. Direktiivis endas on sätestatud ammendav loetelu. Samuti ei ole sellist täpsustust uues maksimaalselt harmoneerivas tarbijakrediidi direktiivis. Palume VÕS muutmise kavandamisel võimalusel võtta arvesse ka peatselt jõustuva uue tarbijakrediidi ettepanekus sätestatu.  Kavandatud VÕS § 4042 punkti 2 kohaselt tuleb tarbijale esitada muudatuste rakendamise ajakava. Teeme sõnastusliku ettepaneku viidata punktis 2 „muudatuste tegemise ajale“. Kavandatud VÕS 4042 punkti 4 kohaselt tuleb anda teave muudatustega seoses tarbija jaoks ette nähtud kaebuse esitamise võimaluste ja kaebuse esitamise tähtaja kohta, muu hulgas selle pädeva asutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab kaebuse esitada. Palume seletuskirjas selgitada, milliseid kaebusi (krediidiandja sisemine kaebuste lahendamine, tarbijavaidluste kohtuväline lahendamine, kohtusse pöördumine) ja tähtaegasid on sättes mõeldud. 18 Eelnõu § 100 punktiga 3 on kavandatud VÕS § 412 muutmine. Arvestatud §-i 412 sõnastust täpsustatud. Seletuskirjas ei ole esitatud veenvaid argumente, mis võimaldaksid osaliselt Seletuskirja on täiendatud ja kõhklusteta nõustuda vastava sätte muudatuse vajalikkusega. selgitatud samuti täiendavalt VÕS § 412 muutmise vajadust. Muudatuste VÕS 9. peatükk reguleerib võlaõiguslike nõuete ja kohustuste üleminekut eesmärk on, et krediidilepingust ühelt isikult teisele. Nõude üleminek ehk võlausaldaja vahetus võib tulenevate õiguste või nõuete (sh ka põhimõtteliselt toimuda kahel viisil: tehingu alusel (nõude loovutamine krediidilepingute endi) loovutamisel vastavalt VÕS §-le 164 jj ehk VÕS 9. peatüki 1. jagu) ja seaduse alusel krediidijärelturu tehingutes ei (VÕS § 173). Lisaks on VÕS 9. peatükis reguleeritud lepingu ülevõtmine, väheneks mingil viisil tarbijatele mille käigus kantakse kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle antud kaitse tase. seniselt lepingupoolelt lepingu ülevõtjale (VÕS § 179, ehk VÕS 9. peatüki 3. jagu). Lisaks märgime, et krediidihaldaja Muudetud sättes ei viidata enam „nõuete“ (nagu toodud ka kehtiva sätte ei pruugi olla võlausaldaja. pealkirjas) loovutamisele, vaid „krediidilepingu“ ja „õiguste“ Krediidihaldaja ei pea olema loovutamisele. Palume eelnõus üheselt mõistetavalt sätestada, milliseid krediidiostja vaid võib tegutseda võlausaldaja vahetumise juhtumeid on soovitud direktiivi ülevõtmisel tema huvides vastava lepingu alusel. hõlmata ning arvestada seejuures tsiviilõigusest tulenevat üldist raamistikku ja terminoloogiat. Täiendus „sellhulgas krediidiostjale krediidiinkassode ja-ostjate seaduse tähenduses“ ei ole vajalik, sest see on juba kehtiva sõnastusega kaetud. Samuti ei ole selgitatud vajadust kasutada eelnõuga kavandatud VÕS § 412 lõikes 2 viidet „krediidihaldajale“, kuna VÕS-is kasutatav mõiste „võlausaldaja“ peaks ka selle katma. Samuti tuleb arvestada sellega, et eelnõu §-s 3 ei ole defineeritud mõiste „krediidihaldaja“ tähendust. Palume kaaluda VÕS-is kasutatavate mõistete ning VÕS § 412 kehtiva ülesehituse säilitamist või põhjendada seletuskirjas selle muutmise vajadust. 19 Eelnõu § 100 punktis 4 on kavandatud VÕS § 415 lõike 1 muutmine. Osaliselt Muudatus, mille kohaselt oleks Viivist puudutavate välja pakutud muudatuste puhul tuleb arvesse võtta, et arvestatud/ välistatud krediidiandja õigus nõuda viivisenõue on olemuslikult vaid minimaalne kahju hüvitamise nõue. Kui selgitatud viivist ületava kahju hüvitamist, on tarbijate suuremat kaitsevajadust arvesse võttes kaaluda madalama jäetud eelnõu uuest versioonist viivisemäära kehtestamist tarbijakrediidilepingute puhul, tuleks siiski leida välja. proportsionaalne lahendus. Seletuskirjas toodu ei veena selles, et lisaks eelnevale oleks tingimata põhjendatud lahendus, mille kohaselt oleks Küll aga näeme, et jätkuvalt on välistatud krediidiandja õigus nõuda viivist ületava kahju hüvitamist. vajalik piirata viisimäära suurust Arvesse tuleb võtta, et selliselt juhul peab võlausaldaja lisaks ära tõendama (seda toetavad ka selgelt kohtute ka kõik kahju hüvitamise eeldused. See võiks tagada siiski tasakaalukama arvamused). Lähtuvalt erinevate lahenduse, piirates krediidiandjate võimalust viivisemäära kokku osapoolte poolt pakutust on eelnõud leppimisel, kuid andes võimaluse konkreetsel juhul nõuda seda ületanud muudetud nii, et viisisemäär võib  kahju hüvitamist. Palume arvestada sellega, et Euroopa Liidu (EL) olla maksimaalselt kaks korda õigusega seotud eelnõusse ei kavandata teisi küsimusi. See võib hakata suurem kui esialgne takistama või pikendama EL õiguse ülevõtmist. Viivise arvestamist tarbijakrediidilepingu intressimäär puudutav teema väljub eelnõuga ülevõetava direktiivi küsimuste raamest. ning mitte ühelgi juhul suurem kui Samuti nõuab viivise arvestamise võimalik õiguslik muudatus laiemat KKM. ühiskondliku diskussiooni ja kaasamist. Seetõttu tuleks eelnõust jätta välja viivise küsimust puudutavad muudatused, mis ei ole seotud EL õiguse See põhineb mõnes mõttes ülevõtmisega. tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 481 lõikel 2.3: (2.3) Maksekäsu kiirmenetlust ei kohaldata tarbijalepingust tuleneva nõude suhtes, kui: 1) tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab võlaõigusseaduse § 406.2 lõikes 1 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiiri; 2) tarbijaga kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Lisaks näeme, et vastavat debatti sobiliku viivismäära ülempiiri osas tulebki pidada Riigikogus. 20 Eelnõu § 100 punktis 5 on kavandatud VÕS § 416 lõike 2 muutmine. Arvestatud VÕS § 416 lõike 2 muudatus on Palume vastava muudatusega seoses võtta arvesse, et uues tarbijakrediidi eelnõust välja jäetud. direktiivi ettepanekus on triloogide menetluses restruktureerimismeetmeid käsitlevat sätet muudetud. Palume mainitud muudatused võimalusel arvestada ka käesoleva eelnõu raames. Samuti palume seletuskirjas selgitada, millist mõju omab eelnõuga kavandatud kujul läbirääkimiste pidamise kohustus ülesütlemise kehtivusele. 21 Eelnõu § 100 punktis 6 on kavandatud VÕS täiendamine §-ga 4161. Arvestatud § 416.1 sõnastust täpsustatud ja Palume seletuskirjas selgitada, milline on uue VÕS §-i 4161 seos VÕS §- seletuskirja täiendatud. ga 4034, sealhulgas lõikega 4, mille kohaselt võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Samuti palume sätte sõnastamisel kasutada VÕS-ile vastavat sõnastust. Näiteks tuleks maksevõime asemel rääkida krediidivõimelisusest, võlast loobumise asemel nõudest loobumisest jne. Eelnõuga kavandatud VÕS § 4161 lõike 3 lauses 2 on sätestatud, et kui kokkulepe krediidilepingu tingimuste muutmise kohta ei vasta esimeses lauses sätestatud tingimustele, on selline kokkuleppe tühine. Palume selle muudatuse juures selgitada, kas krediidilepingu tingimuste muutmise kokkuleppe nõuete rikkumine on mõeldud igal juhul kaasa tooma lepingu tühisuse, see tähendab ka siis, kui see asetab tarbija halvemasse olukorda. 22 Eelnõu § 29 lõike 1 punkti 3 kohaselt esitatakse osaluse omandamisest Osaliselt Eelnõu §-i 29 on lisatud viide selles teavitamisel Finantsinspektsioonile füüsilisest isikust omandaja arvestatud osas, et miks taolisi andmeid on vaja elulookirjeldus, mis sisaldab muu hulgas omandaja nime, elukohta, senist esitada. haridus-, töö- ja teenistuskäiku [---]. Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) § 5 ja 6 kohaselt peab isikuandmete töötlemiseks olema seaduslik alus ning andmete töötlemisel peab järgima isikuandmete Märgime aga, et selle sätte sõnastus töötlemise põhimõtteid. Seega peab isikuandmete töötlemiseks seaduse on analoogne kogu finantssektoris. tasandil olema sätestatud konkreetne eesmärk, milleks andmeid kogutakse, Seda nii põhjusel, et läbiviidavat samuti kogutavate andmete koosseis ja töötlemise kestus. Tulenevalt sobivusmenetlust (seal kogutavat isikuandmete töötlemise põhimõtetest ei saa seaduses jätta lahtiseks informatsiooni) reguleerivad isikuandmete töötlemise kategooriaid. Seega ei saa eelnõus kavandatud reeglina lisaks nimetatule täpsemalt säte jääda lahtiseks ehk selles ei saa kasutada väljendit „muu hulgas“. asjakohaste EL asutuste juhendid Samuti peab eelnõus sätestama eesmärgi, mille täitmiseks andmeid (mh FI juhendid) või muud edastatakse. Näiteks võiks eelnõuga kavandatud seaduse §-s 29 sätestada, asjakohased õigusaktid, kui ka et Finantsinspektsiooni edastatakse andmed, et kontrollida, kas olulist pelgalt asjaolu, et konkreetse osalust omandav isik vastab talle esitatud nõuetele. Palume loobuda § 29 dokumendi väljund praktikas on lõike 1 punkti 3 sõnastuses väljendi „muu hulgas“ kasutamisest. Samuti elulookirjeldus (ehk CV), mille sisu palume täiendada kavandatud paragrahvi andmete töötlemise eesmärgiga oleks seadusega väga täpselt ette ning avada seletuskirjas eesmärgiga seonduvat, mitte piirduda vaid eelnõus määrata ebamõistlik. Mis on oluline toodud andmete loetelu taasesitamisega. järelevalvele, seda ka seaduses on märgitud. Eeltoodust tulenevalt on vastavas sõnastuses märgitud „muuhulgas“ ja see täidab oma eesmärki. Osundame täiendavalt, et järelevalvemenetluses isikuandmete töötlemine on reguleeritud Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi FIS) §-s 54.2. Regulatsioon kohaldub kõikide eriseaduste suhtes (tulevikus ka KIKS-i suhtes), mille alusel FI finantsjärelevalvet teostab, sellest tulenevalt pole vaja seda regulatsiooni eriseadustest eraldi sätestada. Täpsemalt, on FIS § 54.2 lõikes 1 sätestatud isikuandmete töötlemise eesmärk ning lõikes 2 on FI-le sätestatud erand IKÜM-i rakendamisel. Järelevalveliste andmete, sh isikuandmete töötlemine on eeskätt EL-i õigusest tulenev kohustus ning järelevalve põhineb andmete töötlemisel ja analüüsimisel. EL-i õiguses sätestatud vajaliku teabe kogumise volitused ja uurimisvolitused ei ole kuidagi tähtajalised, tegemist on pideva protsessiga. FIS § 54 lõike 2 kohaselt sedalaadi teavet (konfidentsiaalne järelevalveline info) säilitatakse tähtajatult. Inspektsioon võib otsustada teabe hävitada, kui see ei ole enam vajalik Inspektsiooni eesmärkide täitmiseks, kuid mitte varem kui kümne aasta möödumisel teabe saamisest. 23 Eelnõu § 29 lõike 1 punkti 6 kohaselt esitatakse osaluse omandamisest Selgitatud Seletuskirja on täiendatud. teavitamisel Finantsinspektsioonile andmed juriidilisest isikust omandaja Märgime aga, et vajalik on täpne juhtorganite liikmete kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja isiku identifitseerimine – sama perekonnanime, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta nimelisi isikuid, kes sündinud ka [---]. Palume selgitada seletuskirjas, mis eesmärgil on isikul vaja esitada samal kuupäeval võib praktikas enda sünnikoha andmeid. esineda. On üsna tavaline, et välisriigis väljaantud isikut tõendaval dokumendis on kirjas isiku sünnikoht. Lihtsustatult – sünniaja ja -koha kaudu on võimalik isik nö maailmaavarusest tuvastada, sealt edasi koguda ja kontrollida kõiki muid isikuga seonduvaid andmeid (nt residentsust), et hinnata tema sobivust. 24 Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, kui kaua Finantsinspektsioon talle Selgitatud Vt üle-eelmisele märkusele esitatud eelnõu § 29 alusel esitatud andmeid säilitaks. Palume lisada eelnõusse vastust. viide säilitamistähtaegadele või täiendada eelnõu vastavalt. 25 Eelnõu § 44 lõige 3 kohaselt peab krediidiinkasso või asjakohasel juhul Arvestatud Sätte sõnastust on täpsustatud ja krediidiostja tagama kogu krediidiperioodi jooksul krediidisaaja vajalike seletuskirja täiendatud. andmete ja dokumentide olemasolu krediiditoimikus. Eelnõu ei ava Säilitamise periood on lepingu mõistet „krediidiperiood“, seega on andmetöötluse tähtaeg jäänud seaduse kehtivus aeg + 5 aastat, s.o. sama, tasandil määramata. Samuti ei selgu eelnõust ega seletuskirjast, kas peale mis teistel finantsturuosalistel krediidiperioodi lõppu tuleb andmed kustutada. Palume sätestada kindlad kooskõlas rahapesu tõkestamise andmetöötluse tähtajad eelnõu tasandil. Samuti palume seletuskirjas reeglitega. Maksimaalne andmete selgitada, kas krediiditoimiku säilitamise tähtaja üle saab otsustada iga säilitamise tähtaeg on 10 aastat. krediidiinkasso ise. 26 Eelnõu 12. peatüki (järelevalve) väljatöötamisel on eeskujuks võetud Selgitatud KIKS 12. peatüki sätted tuginevad kehtiv krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) 13. peatükk. Seega otseselt direktiivil, KAVS-i vastavad suures osas on sarnane järelevalvealane regulatsioon krediidiandja ja - sätted on suuresti riigisisene õigus. vahendaja üle teostatava järelevalve kohta kehtivas õiguses juba olemas. KAVS-is toodud FI volitused ei ole Samuti kordab eelnõu 12. peatükk mitmes küsimuses haldusmenetluse üheselt ülekantavad seaduses (HMS) sätestatut. Näiteks eelnõu § 72 lõige 1 kordab HMS § 36 krediidiinkassode järelevalvele. lõike 1 punktis 2 sätestatut, eelnõu § 76 kordab HMS § 39 sätestatud. KIKS § 72 lõikes 1 sätestatud Palume võimalusel üleliigset kordamist vältida, viidates juba kehtestatud järelevalvemenetlusese all peetakse sobivatele normidele. silmas menetlust, mis on oma olemuselt nö sekkuv haldus. Finantsinspektsioonile ei kohaldu MSÜS-i ja seetõttu on järelevalvemenetluse korraldus lahti kirjutatud valdkonna eriseadustes. Eelnõu § 76 sätestab erinormid võrreldes HMS §-ga 39. Lisaks rõhutame, et Finantsinspektsiooni tegevust ei rahastata riigieelarvest. 27 Eelnõu § 78 lõige 2 sätestab, milliseid meetmeid võib Finantsinspektsioon Arvestatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada, muu hulgas on nendeks meetmeteks krediidiinkasso tegevusloa kehtetuks tunnistamine (eelnõu § 78 lg 1 p 1) ja sunniraha rakendamine (eelnõu § 78 lg 1 p 1). Meetmete rakendamine peab toimuma leebemast rangema suunas. Leebem abinõu oleks eelnõu kontekstis sunniraha rakendamine ning rangem tegevusloa kehtetuks tunnistamine. Palume ka eelnõu § 78 lõikes 2 nimetatud meetmed järjestada toodud põhimõttel. 28 Eelnõu § 37 lõike 1 järgi võib krediidiinkasso juhiks valida või määrata Arvestatud/ § 37 sõnastust on olulisel määral isiku, kellel on muu hulgas laitmatu maine. Eelnõu § 37 lõike 3 punktis 1 selgitatud muudetud, mh on täpsustatud, et on sätestatud: tarbijakaitse väärtegude all peetakse silmas väärtegusid, mis on seotud „(3) Isikul ei ole laitmatu maine, kui Finantsinspektsioon on tuvastanud tarbijakrediidi väljastamisega asjaolud, mis seavad kahtluse alla selle olemasolu või kinnitavad selle (eelkõige tarbijakaitse seaduse §-des puudumist. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku maine ei ole 71 ja 72 ning KAVS §-s 99 laitmatu muu hulgas, kui: sätestatud koosseisud). 1) teda on karistatud varavastase, majandusalase, ametialase, avaliku usalduse, isikuvastase süüteo või tarbijakaitse väärteo eest ja karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või isik on tegelenud liigkasuvõtmisega;“. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, kuidas tuleks sisustada mõistet „tarbijakaitse väärtegu“. Seega võib isikutele jääda ebaselgeks, milliste tegude eest ei tohi neil karistusi olla. Palume seletuskirjas avada mõiste „tarbijakaitse väärtegu“. Samuti palume täiendada seletuskirja selgitusega selle kohta, millest lähtudes on välja valitud just sellised süüteod, mis on loetletud eelnõu § 37 lõike 3 punktis 1. Juhul kui loetelu kujundamisel on eeskujuks võetud teiste seaduste loetelu, siis palume selle seletuskirja lisada koos konkreetsete viidetega vastavate seaduste paragrahvidele. Selliselt saab vastavaid loetelusid leida ning omavahel võrrelda. Samuti soovitame lisada seletuskirja ka nende eriseaduste loetelu, kus veel võivad olla sätestatud kavandatud eelnõu kontekstis olulised väärteod. Samuti tuleks seletuskirjas selgitada, et kuna eelnõus kasutatakse mõistet „süütegu“, siis tähendab, et sellega on hõlmatud nii kuri- kui ka väärteod. 29 Eelnõu §-s 97 on kavandatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 39 Arvestatud/ Antud §-i on muudetud samamoodi (juhtidele esitatavad nõuded) lõike 2 punkti 6 muutmine järgmises selgitatud nagu KIKS §-i 37, vt eespool sõnastuses: olevaid selgitusi. „6) teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase, avaliku usalduse või isikuvastase süüteo või tarbijakaitseliste nõuete rikkumise eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni või isik on tegelenud liigkasuvõtmisega.“. Seletuskirjas ei ole avatud, mida tuleks mõista tarbijakaitseliste nõuete all. Samuti ei selgu, miks on KAVS-i muudatustes kavandatud kasutada mõistet „tarbijakaitselased nõuded“ erinevalt KIKS-i eelnõu §-s 37 kasutatud mõistest „tarbijakaitse väärtegu“ ning miks KAVS §-s 97 kavandatud süütegude loetelu erineb KIKS-i eelnõu §-s 37 kavandatud loetelust. Palume täiendada seletuskirja vastava selgitusega. 30 Eelnõu §-ga 92 soovitakse sätestada väärteo aegumise erisus võrreldes Arvestatud üldise tähtajaga, mis karistusseadustiku (KarS) § 81 lõike 3 kohaselt on kaks aastat. Aegumise erand tuleb sätestada menetluse paragrahvis ehk §- s 93, mitte eraldi paragrahvis. Sellisel juhul on see kooskõlas teistes eriseadustes ettenähtud regulatsiooniga (vt nt riigihangete seaduse § 216 lõige 2, maksukorralduse seaduse § 162). Palume sätestada väärteo aegumise erisus eelnõu paragrahvis 93. 31 Palume arvestada kooskõlastuskirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja Arvestatud failis jäljega tehtud normitehniliste märkustega ning märkustega eelnõu mõjude kohta. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 1 Meetme valik (ja mõõdukus) vajab läbimõtlemist ja põhjendamist Selgitatud/ Eelnõus on võrreldes varasema Probleem, mida eelnõuga lahendatakse on see, et inkassofirmade tegevus Osaliselt versiooniga tehtud mitmeid ei ole alati õiguspärane ja ei arvesta piisavalt võlgnike huvidega. Samas arvestatud muudatusi, mille kohaselt nõudeid jääb selgusetuks, miks valitud lahendus just kõige paremini eesmärki krediidiinkassode suhtes on täidab. Direktiiv on siseriiklikku õigusesse üle võetud karmimalt. muudetud vähem intensiivsemaks, Näiteks ei näe direktiiv ette nii kõrget kapitalinõuet, nii rangeid tegevusloa mh kapitalinõuet. taotlemise ja lõpetamise nõudeid jm. Mõistame, et eelnõu koostaja on vastavad nõuded püüdnud ühtlustada teiste finantssektori ettevõtjatele Üldiselt leiame, et eelnõus (krediidiasutustele ja krediidiandjatele) kehtestatud nõuetega. Samas ettenähtud lähenemisele juhime tähelepanu asjaolule, et krediidiinkassode tegevust ei saa siiski (tegevusloarežiim ja võrdsustada krediidiasutuste ja krediidiandjate tegevusega. Inkassod ei loo Finantsinspektsioon) ei ole uut krediiti, vaid haldavad olemasolevat. Eeltoodust tulenevalt tekib alternatiivi s.t. olemasoleva paratamatult küsimus, kas on õigustatud krediidiasutuste ja regulatsiooni nö tõhusam krediidiandjatega võrdsete ning seejuures direktiivist rangemate reeglite rakendamine ega eraõiguslike sätestamine. muudatuste tegemine ei taga Seletuskirjast ei selgu, kas meetmete valikul on arvestatud soovitud eesmärki. krediidihaldajate tegevuse eripäraga võrreldes pankade ja mitte-pankadest krediidiandjatega. Seletuskirjast ei selgu ka, milliseid leebemaid meetmeid Seletuskirja on mõnevõrra selles kaalutud on ning miks need ei sobi eesmärgi saavutamiseks. Seletuskirjas osas täiendatud. on küll mõnevõrra käsitletud meetmete mõõdukust ehk nn leebeima vahendi põhimõtet (proportsionaalsust kitsemas tähenduses) põhiseaduspärasuse analüüsi punktis 6.5.3, kuid väga põgusalt ning eelnimetatud asjaolusid seal käsitletud pole. Sestap tuleks seletuskirja täiendada. Täpsemalt tuleks põhistatult välja tuua, miks tekkis vajadus rangemate nõuete järele (mida direktiiv otseselt ette ei näe) ja miks leebem regulatsioon oma eesmärki ei täidaks. Samuti tuleb välja tuua, milliseid mitteregulatiivseid lahendusi on eesmärgi saavutamiseks kaalutud ja miks need ei annaks soovitud tulemust. 2 Leevendavate meetme kasutamine Selgitatud Vt eelmisele märkuse kohta esitatud Tegemist on ettevõtjaid märkimisväärselt koormava eelnõuga, seda enam, selgitust. et mõjuna on ette nähtud ka võimalus, et seaduse vastuvõtmisel võib mõni käesoleval hetkel tegutsev ettevõtja tegevuse lõpetada. Seetõttu tuleks kaaluda ka võimalikke leevendavaid meetmeid. Kui neid meetmeid ei saa kohaldada, tuleks seletuskirjas seda põhjendada. 3 Krediidiinkasso mõiste vajab täpsustamist Arvestatud Seletuskirja on täiendatud. Eelnõukohase § 3 lg 2 järgi loetakse krediidiinkassoks vastava seaduse tähenduses äriühing, mis oma peamise ja püsiva tegevusena haldab ise või krediidiostja nimel õigusi ja kohustusi, mis on seotud krediidiasutuse või krediidiandja viivises olevas krediidilepinguga või sellest lepingust tulenevate nõuetega, ja korraldab nende täitmist. Eelnõus tuleks täpsustada ja/või seletuskirjas selgitada, millal saab öelda, et tegemist on äriühingu peamise tegevusega. Võimalikult suur selgus antud küsimuses on oluline, kuivõrd sellest sõltub, kas äriühingule kohalduvad ranged nõuded, sh loakohustus, kõrgem kapitalinõue jm, või mitte. Näiteks on vaja mõista, kas olukorras, kus äriühing haldab mahuliselt rohkem muid (näiteks telekommunikatsiooni teenustega seotud) nõudeid, saab öelda, et krediidinõuete haldamine ei ole peamiseks tegevuseks ning tegemist ei ole krediidiinkassoga. 4 Krediidi haldaja nimetamine ja krediidihalduslepingu sõlmimine Arvestatud/ Eelnõu § 45 on valikuline selles osas Eelnõukohane § 3 lg 5 näeb ette, et krediidiostja peab tarbijaga seotud Selgitatud kui tegemist ei ole § 3 lõikes 5 krediidilepingu või sellest tuleneva nõude haldamiseks nimetama ettenähtud isikutega. Ehk kui nt krediidihaldaja, kelleks saab krediidiinkasso, krediidiasutus või krediidiostja omandab panga poolt krediidiandja. Eelnõu § 45 lõikes 1 on aga sätestatud, et juhul, kui väljastatud viivises oleva krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, sõlmib ta ettevõtluslaenu (ja kui tegemist ei krediidilepingu haldamiseks lepingu krediidiinkassoga. ole mikro-, väikese või keskmise Meie hinnangul vajab täpsustamist, kuidas eelnimetatud sätted omavahel suurusega ettevõttega), siis võib ta suhestuvad. Sätete sõnastusest jääb hetkel selgusetuks, kas on mõeldud, et selle sissenõudmisega tegeleda ise. krediidiinkasso haldusleping on kõigi kolme (krediidiinkasso, krediidiasutuse ja krediidiandja) puhul kohustuslik või ainult §-i 45 on lisaks vastavalt krediidiinkasso puhul, st et juhul, kui krediidihalduseks on nimetatud täpsustatud, mille kohaselt võib krediidiasutus või krediidiandja, siis ei ole § 45 lg 1 kohane leping lisaks krediidiinkassole kohustuslik. krediidihaldusega tegeleda ka krediidiasutus või krediidiandja ja kellega tuleb omakorda siis vastav leping sõlmida. 5 Viivisemäär Selgitatud Muudetud eelnõu versioonis on Eelnõuga muudetakse VÕS § 415 lõiget 1 nii, et edaspidi hakkab välja pakutud uus variant, vt tarbijakrediidilepingutele ettenähtud seadusejärgne viivisemäär olema eeltoodu selgitusi JuMi vastava madalam kui teistele lepingutele, kuid seejuures jääb kehtima põhimõte, et märkuse osas. lepinguga võib ette näha seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemat määra. Alternatiivina pakub eelnõu koostaja välja sätestada madalam intressimäär absoluutmäärana ehk et sellest kõrgemat viivisemäära ei või lepinguga ette näha. MKM-i hinnangul tuleks lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes siiski jätta võimalus pooltel lepingus kokku leppida kõrgemas määras. Seetõttu ei toeta MKM välja pakutud alternatiivi, s.o intressi absoluutmäära kehtestamist. 6 Mõjude järelhindamine Selgitatud Leiame, et kindla tähtaja Arvestades sellega, et eelnõuga seatakse inkassoettevõtetele väga ranged sätestamine ei pruugi olla mõistlik nõuded, on väga oluline viia läbi perioodiline järelhindamine (nn ex-post kuna hetkel on keeruline hinnata, hindamine), et kontrollida eesmärgi saavutamist. Järelhindamise millal täpselt selline järelhindamine vajalikkust suurendab ka see, et eelnõule ei eelnenud väljatöötamise võiks toimuda, aga igal juhul on see kavatsust. MKM peab positiivseks, et eelnõu koostaja plaanib Rahandusministeeriumil kavas. järelhindamist (seletuskiri lk 3), kuid rõhutab, et järelhindamise kohustus tuleks sätestada seaduse eelnõus. 7 Mõju audiitorettevõtjatele Selgitatud Analoogilised sätted on kõigis Eelnõu § 51 näeb ette, et krediidiinkasso raamatupidamise aastaaruanne finantssektori eriseadustes. Eelnõu peab olema auditeeritud. Lisaks seab § 52 audiitorettevõtjale mõju audiitorfirmadele on keeruline informeerimiskohustuse. Tuleks lisada ka hindamata jäänud hinnata ja seega ei seda võimalik audiitorfirmade majanduslik mõju, sh nende halduskoormus. Eelnõu § 52 mõjuanalüüsis eraldi välja tuua. seab infokohustuse ka audiitorettevõtjale, mida tuleks mõjuhinnangus Eelduslikult auditeeritakse juba täna analüüsida. kõiki inkassofirmasid ja seega ei tohiks antud eelnõuga kaasnev täiendav auditeerimise koormuse kasv olla ülemäära suur. Eelkõige on erinõue §-s 51 lõikes 4 sätestatu – mis mingil määral koormust kasvatab. Eelnõu §-s 52 sätestatud informeerimiskohustuse rakendumine praktikas sõltub juba puhtalt sellest, et kas ja mis nn  puudujääke inkassofirmade tegevuses audiitorid tuvastavad. Finantsinspektsioon 1 Finantsinspektsioon teeb järelevalvet krediidiasutuste ja krediidiandjate Teadmiseks Märgime, et mitmed esitatud üle vastavalt tööriistadele, mis on seadusega järelevalvele ette nähtud. FI võetud/ ettepanekud väljuvad käesoleva on teinud aastate jooksul erinevaid ettepanekuid seaduste muutmiseks, et Selgitatud eelnõu reguleerimisalast ja seetõttu laenuvõtjad saaksid paremat kaitset ning laenude andmine ja võtmine oleks neid teemasid otseselt käesoleva vastutustundlikum. Tarbijakrediidituru korrastamiseks on FI teinud eelnõuga ei adresseerita. Siiski on järgmiseid ettepanekuid: enamik ettepanekud sellised, • Finantsombudsman. Finantsinspektsioon on avaldanud soovi, et FI millega tegeletakse juba juurde loodaks finantsombudsmani (finantsvaidluste voliniku) eraldiseisvalt (ombudsman, funktsioon, kelle ülesandeks oleks lahendada finantssektori vaidluseid positiivne krediidiregister vms) või tarbijate ja finantssektoris tegutsevate ettevõtjate vahel. mille sisseviimist kehtivasse Finantsombudsman täidaks tänase lünga, kus tarbijad pigem pelgavad regulatsiooni võib kaaluda edaspidi või puuduvad neil vajalikud vahendid, et astuda oma õiguste kaitseks mõne muu eelnõu menetlemise vaidlustesse finantssektoris tegutsevate ettevõtetega. Kuna vastav raames (nt edaspidi uue eelnõu on juba väljatöötatud, kuid menetlemine jäänud põhjendamatult tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmise venima, siis soovime, et nende muudatusettepanekutega liigutakse edasi raames). esimesel võimalusel. Finantsinspektsioon on valmis alustama finantsombudsmani teenusega kohe, kui vastav seadus FI-le õiguse Käesolevaga võetakse siiski arvesse annab. ettepanek VÕS § 406.3 • Krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe. täiendamiseks, mis puudutab Finantsinspektsioon on teinud ettepaneku kõikidele Eestis tegutsevatele tarbijakrediidi kulukuse ülempiiri krediidiasutustele, krediidiandjatele ja erandi alusel tegutsevatele täpsustamist. krediidiandjatele kehtestada ühetaolised krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suurima suhte ja ühtsed alused piirmäära arvutamiseks (kõikidele ühesuguse nn põranda kehtestamine). Meie hinnangul oleks sellisel juhul enam tagatud, et krediidivõimelisuse hindamist viidaks erinevate krediidiandjate juures läbi ühetaolisematel ja läbipaistvamatel alustel. • Positiivne krediidiregister. Positiivse krediidiregistri olemasolul saaksid kõik krediidiandjad ligipääsu registrist saadavatele andmete tarbija olemasolevate finantskohustuste kohta ühtsetel alustel, mis toob endaga kaasa mh täpsemad hinnangud tarbijate krediidivõimelisusele. Taolisel registril võib olla oluline mõju konkurentsi elavdamisel tarbijakrediiditurul. Positiivse krediidiregistri vajalikkust ja toetust selle loomisele on avaldanud ka turuosalised ise, mistõttu ka selle teemaga kiire edasiliikumine on vajalik krediidituru korrastamisel eesmärgil. Ka siin on vastav eelnõu juba väljatöötatud, kuid kahjuks on eelnõu menetlemine jäänud teadmata põhjustel venima ning registri loomine on edasi lükkunud tulevikku. • Finantsvaldkonna rahatrahvid. FI tervitab 2023. aasta sügisel jõustuvaid väärteoraamistiku muudatusi ja valmistub nende rakendamiseks, kuid süsteemse terviku vaatest eelistab haldustrahvide kehtestamist finantssektoris tervikuna, nagu see on kasutusel enamike finantsjärelevalvete poolt EL-is. FI poolt juba esitatud ettepanekutele on põhjendatud kaaluda ka tarbijakrediidi regulatsiooni täiendavat reguleerimist. Alljärgnevalt esitame täiendavad ettepanekud ja lahendused, mis meie hinnangul aitavad veelgi tõhusamalt ja paremini korrastada tarbijakrediiditurgu: • Krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsiooni täiendamine. FI hinnangul tuleb krediidi kulukuse määra tühisust kontrollida iga krediidi väljastamisel, kui tarbija peab tegema krediidi väljamaksmiseks eraldi tahteavalduse ja kui krediidiandja on kehtestanud krediidi väljastamisele eeltingimused (tähtajatud krediidilepingud, mis  võimaldavad krediiti korduvalt krediidi ülempiiri ulatuses kasutusse võtta). Krediidi andmise aega tuleks sellistel juhtudel tõlgendada laiendavalt, kuna väljamaksetaotluse rahuldamise toiming ja seejärel krediidi väljamaksmine on FI jaoks käsitletav krediidi kulukuse määra ülempiiri regulatsiooni kontekstis iseseiseva krediidi andmisena. Seda arvestades tuleb iga sellise krediidi andmisel hinnata selle konkreetse krediidi vastavust krediidi kulukuse määra ülempiirile. • Kehtestada krediidi kogumaksumusele rangemad nõuded. Näiteks, kehtestada piirang, mille kohaselt tarbijakrediidilepingust tulenevad ja tarbija poolt tasumisele kuuluvad krediidiga seotud kulud ei tohi ületada krediidisummat. • Täpsustada õigusaktides, mida tähendab regulaarne sissetulek. Näiteks, regulaarseks peetakse sissetulekut, mis on vähemalt nelja viimase kuu keskmine sissetulek. • Kehtestada ajaline piirang, millal on lubatud krediidilepingud sõlmida. Näiteks, piirangud öisel ajal krediidi väljastamisele, kehtestades keelu sõlmida krediidilepinguid ajavahemikul kell 22:00 – 7:00. • Viia sisse sarnaselt hasartmängukeelu nimekirjaga register/nimekiri isikutest, kellega krediidilepingut ei või sõlmida. Näiteks, keeld sõlmida krediidileping isikutega, kes on esitanud avalduse enda vastavasse nimekirja kandmiseks. Register/nimekiri oleks mõeldud isikutele, kes ei suuda sõltuvussuhtest tulenevalt krediidilepingute sõlmimisest hoiduda (nt hasartmängurid) või on lisatud registrisse ohutuse huvides (nt pettuste ärahoidmiseks). 2 FI analüüsis 2019. aastal inkassoturgu, et mõista paremini krediidi Teadmiseks Vastav info sisaldub juba ka järelturuga seonduvaid riske, ning 2020. aastal otsustas oma soovitusliku võetud seletuskirjas. märgukirjaga kujundada üldise suuna ja hea tava krediidi restruktureerimisel. Eesmärk oli luua laenude restruktureerimise protsessi piisavalt läbipaistvust ja kontrollitavust ning sätestada soovitustena põhimõtted, millest lähtuda laenu restruktureerimise vajaduse hindamisel ning restruktureerimise läbiviimisel. 3 Eelnõu mõjuanalüüsis on sätestatud, et võib juhtuda, et täies ulatuses kogu Osaliselt Mis puudutab tegevusloa taotlemisel FI järelevalvekulu, mis läheb KIKS-i alusel subjektide üle järelevalve arvestatud menetlustasu suurust, siis see tõuseb teostamisele, laekuvad summad siiski vähemalt algusaastatel ei kata (siis edaspidi kõigi subjektide, sh ka tuleb see kulu katta muude subjektide poolt laekuvate tasude arvelt). krediidiinkassode, puhul 1000 eurolt Finantsinspektsiooni esmaste arvutuste pinnalt on näiteks ühe tegevusloa 3000 euro peale (krediidiasutustel järelevalveliseks hinnaks mitte vähem kui 20 000 eurot, samas on 5000 euro peale). Dubleerimise tegevusloa menetlustasu määr ette nähtud vaid 1000 eurot. Eelnõuga ei ole vältimise huvides vastavat suurendatud ka menetlustasu määra tegevusloa taotlemisel, mis on aastaid muudatust käesolevas eelnõus ei püsinud samal tasemel. teha. Pöörame tähelepanu, et FI poolt KIKS-i alusel järelevalve teostamine peab Lisaks on käesolevaga muudetud nn olema vastava sektori enda poolt tasustatud, ehk tuleb vältida olukorda, kus jooksva järelevalvetasu kujunemise neid kulusid maksaksid teised finantsjärelevalve subjektid. Seega Eelnõu metoodikat. seletuskirjas pakutu, et järelevalvekulu peavad kinni maksma teised subjektid, ei ole aktsepteeritav ega mõistlik lahendus. Samuti tuleb luua raamistik, kus tegevusloa menetlus ja järelevalve on tasustatud vastava sektori poolt esimesest päevast alates. Kvaliteetse järelevalve teostamiseks tuleb tagada piisav rahastus. Eelnevast tulenevalt palume muuta järelevalvetasude regulatsiooni selliselt, et KIKS-i subjektide endi poolt kaetakse kõik järelevalvekulud (vt ka käesoleva vastuse punkti 73) tegevusloa taotluse esitamisest arvates. 4 Eelnõus tuleb reguleerida menetlustasudega seonduv, sh olukord, kus isik Arvestatud omab mitut Finantsinspektsiooni poolt väljastatud tegevusluba (vt käesoleva vastuse punkti 74). 5 Eelnõu rakendussätetesse on põhjendatud lisada kogu finantssektori Vastatud Leiame, et käesoleva eelnõuga kõigi seadusandlusesse samalaadne raamistik kohapealsete kontrollide osas (vt finantssektori seadustes kohapealse käesoleva vastuse punkti 61), nagu see on leidnud käsitlemist käesolevas kontrolli režiimi muutmine oleks nö Eelnõus. Selliselt oleks tagatud ühelaadne kohapealsete kontrollide ülemäära mahukas. Seetõttu viime raamistiku käsitlus finantssektori üleselt, sh ka nende subjektide üle, kes need muudatused sisse edaspidi krediiti väljastavad. Vastavasisulise ettepaneku oleme teinud juba teiste eelnõude menetlemise raames. 08.05.2023 kirjaga. 6 Eelnõu § 2 lõige 1 täpsustab, et seadus kohaldub /…/ filiaalile välisriigis, Arvestatud vastavalt selle välisriigi õigusaktides sätestatule /…/. Filiaali ja talle kohalduvat õigust puudutav raamistik on eelkõige Eelnõu 3. peatükis, millest mh õigesti järeldub, et teenuse osutamisel välisriigis tuleb arvestada nii Eelnõud, selle alusel antud õigusakte kui välisriigi õigusakte. Eeltoodu tõttu on põhjust käesolevast lõikest välja jätta alljärgnev osis: /…/ vastavalt selle välisriigi õigusaktides sätestatule /…/. 7 Eelnõu § 2 lõike 3 punkt 1 sätestab seaduse kohaldamise erandi ehk KIKS- Selgitatud Krediidiandjate (s.t. mitte-pankade) i ei kohaldata krediidihaldustegevusele, kui krediidileping on sõlmitud järelevalveline regulatsioon ei ole kolmandas riigis asutatud krediidiasutusega, välja arvatud juhul, kui EL-s ühtlustatud (v.a. krediidileping või sellest tulenev nõue loovutatakse lepinguriigis asutatud hüpoteekkrediidiandjad), seepärast krediidiasutusele. Seletuskirja kohaselt on sätte aluseks Euroopa oleks küsitav hakata käesoleva Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2021/2167 krediidihaldajate ja seadusega nende isikute tegevust krediidiostjate kohta (edaspidi NPL-de direktiiv) artikli 2 lõike 5 punkt b. välistama (kuna päritoluriigis ei Arvestades seda, et KIKS-iga on otsustatud minna direktiivist kaugemale pruugi nad üldse alluda ja Eelnõu puudutab ka neid tarbijalaene, mida väljastavad peale pankade finantsjärelevalvele erinevalt ka muud krediidiandjad, palume selgitada miks lepinguriigi krediidiasutustest). krediidiasutused on regulatsiooniga hõlmatud, kuid lepinguriigi krediidiandjad on väljas. 8 Eelnõu § 3 lõike 2 viimase lause kohaselt võib krediidiinkasso tegutseda Arvestatud üksnes aktsiaseltsi või osaühinguna. See kaob teksti sisse ära, sellest tulenevalt teeme ettepaneku sarnaselt teistele eriseadustele selgemalt eristada see regulatsioon eraldi lõiguna. 9 Eelnõu § 3 lõike 7 punktis 4 teeme ettepaneku asendad sõna „muutmiseks“ Arvestatud sõnaga „vähendamiseks“. Selliselt oleks selge ka see, millises suunas seadusandja lubab krediidiinkassol lepingut muuta – vähendada intresse. 10 Eelnõu § 4 lõikes 2 on sätestatud krediidiandja mõiste ja § 4 lõikes 4 Arvestatud krediidilepingu mõiste KIKS-i tähenduses. KIKS-i eelnõu ja selle seletuskirja järgi tulevad FI järelevalve alla nii krediidiinkassod, kes tegelevad tarbijakrediidilepingutega kui ka krediidiinkassod, kes tegelevad ettevõtjatele antavate pangalaenudega (vt seletuskirja lk 1). Selguse huvides tuleks KIKS-is täpsustada, kas Eelnõu reguleerimisalasse lähevad ka selliste krediidiandjate poolt väljastatud laenudest tulenevad nõuded, kes ei oma vastavalt kas krediidiandjate ja –vahendajate seadusest (edaspidi KAVS) või krediidiasutuste seadusest (edaspidi KAS) tulenevat tegevusluba. Täpsustus on oluline, sest juriidilistele isikutele võivad krediiti väljastada ka sellised krediidiandjad, kelle tegevus ei ole reguleeritud KAS-i ega KAVS-iga. 11 Eelnõu § 4 lõike 2 viimase lause kohaselt käsitatakse krediidiostjat Selgitatud Algselt on silmas peetud seda, et kui krediidiandjana juhul, kui ta omandab viivises oleva krediidilepingu või krediidiostja omandab nn sellest tuleneva nõude, mis ei ole sõlmitud tarbijaga. Palume selgitada mida ettevõtluslaenu, siis ta on nö vaba see tähendab. seda laenu ümber struktureerima  kuna sellistele laenude väljastamisel ei ole krediidiandja tegevusluba vaja. Direktiivi artikkel 3(2) käsitleb krediidiandjana ka krediidiostjat. Samas antud juhul ei kaasne krediidiostjana täiendavaid kohustusi kui ta tegeleb ka krediidiandmisega. Ehk mitmeti mõistetavuse vältimiseks on selle lõike teine pool eelnõust välja jäetud. 13 Muuta Eelnõu § 5 sõnastus järgmiseks: Mitte- Kuna eelnõu ei reguleeri kogu „Sõna „krediidiinkasso“ või „inkasso“ või nende tuletisi ja võõrkeelseid arvestatud/ inkassotegevust (nt firmad, kes vasteid võib oma ärinimes kasutada ainult krediidiinkasso.“ selgitatud tegelevad kommunaalarvetest Selliselt on tagatud finantssektoris ühetaoline lähenemine ärinimede tulenevate nõuete sissenõudmisega), kasutusele ja nende piiramisele. Lisaks tagab see ka tarbijale selgema siis ei ole mõistlik piirata seda, et arusaamise, kellega ta suhtleb. üksnes krediidiinkassod saaksid oma nimes kasutada sõna „inkasso“. Sõna „krediidiinkasso“ saavad oma ärinimes kasutada krediidiinkassod. 14 Eelnõu § 6 lõikest 4 teeme ettepaneku võtta välja alljärgnev osa: „/…/ Arvestatud vastavalt käesoleva seaduse §-des 10 ja 13 sätestatule.“. Finantsinspektsiooni otsused peavad põhinema mh nt ka FIS-le ja HMS- le, ehk sedalaadi kitsenduse rõhutus ei ole täpne ja tekitab pigem ebaselgust. 15 Eelnõu § 7 lõike 1 kohaselt esitavad tegevusloa taotlemiseks tegutseva Arvestatud äriühingu (edaspidi taotleja) asutamislepingusse või äriregistri registrikaardile kantud juhatuse liikmed kirjaliku avalduse ning järgmised dokumendid ja andmed (edaspidi käesolevas peatükis avaldus, andmed ja dokumendid koos taotlus) /…/. Sättes on taotlejana viidatud vaid tegutsevale äriühingule. Samal ajal on samas sättes toodud välja asutamislepingusse kantud juhatuse liikmed. Samuti on Eelnõu § 7 lõike 1 punktis 1 sätestatud „äriühingu asutamise puhul asutamislepingu või - otsuse notariaalselt kinnitatud ärakiri“. Seega esineb nimetatud sätetes vastuolu selles osas, kas taotluse võib esitada üksnes tegutsev äriühing või ka asutamisel olev äriühing. Palume teha muudatused selliselt, et taotluse võib esitada üksnes tegutsev äriühing ning sellest tulenevalt muuta Eelnõud läbivalt. 16 Eelnõu § 7 lõike 1 punktid 5 ja 7 sätestavad andmed, mida tuleb esitada Arvestatud taotleja juhtide ja taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta. Samas olulist osalust omavate isikute kohta esitatavate andmete puhul on tehtud viited erinevatele paragrahvidele (Eelnõu § 29 ja § 39 lõige 1). (I) Seaduse selguse huvides teeme ettepaneku muuta Eelnõu § 7 lõike 1 punkti 5 sõnastust järgmiselt: „andmed taotleja juhatuse ja nõukogu liikmete (juhatuse või nõukogu liige edaspidi juht) kohta vastavalt käesoleva seaduse § 39 lõigetele 1, 2 ja 5;“. Seega punkt 5 sätestab vaid taotleja juhtide andmete esitamise kohustuse ning olulise osaluse omandaja juhtide andmed tuleb esitada punkti 7 alusel. (II) Pakutud muudatusettepanekust tulenevalt ja asjaolust, et Eelnõu § 7 lõike 1 punkti 6 kohaselt tuleb tegevusloa taotlemisel esitada juhtide kohta väljavõte karistusregistrist, teeme ettepaneku sätestada karistusregistriandmete esitamise kohustus ka Eelnõu §-s 39  krediidiinkasso juhtidest teavitamisel, muuta Eelnõu § 39 lõike 1 ja 5 sõnastust järgmiselt: „(1) Krediidiinkasso juhiks valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek. Koos kirjaliku nõusolekuga esitab isik vähemalt järgmised andmed ja dokumendid: 1) isiku ees- ja perekonnanimi, varasem nimi ja selle muutmise kuupäev ning põhjus, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg, kodakondsus, elukoht, kontaktandmed, hariduse kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu, andmed ametiaja ja -koha kohta ning juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti isiku mainet ja usaldusväärsust ning käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid; 2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu; 3) andmed võimalike huvide konfliktide ja isiku poolt ametiülesannete täitmisele pühendatava aja kohta; 4) kinnitus, et isikul puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso juht; 5) väljavõte karistusregistrist, välisriigi kodaniku puhul tema päritoluriigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud. (5) Käesolevas paragrahvis nimetatud andmed tuleb esitada Finantsinspektsiooni juhatuse kinnitatud vormil. Finantsinspektsioon võib nõuda andmeid suuremas mahus, kui sätestatud käesoleva paragrahvi lõikes 1.“ (III) Lähtudes Eelnõu § 7 lõike 1 punkti 5 kohta pakutud muudatusettepanekust, teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 29 lõike 1 punkt 3 järgmiselt: „3) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab muu hulgas omandaja nime, elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja -kohta, samuti isiku usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut mainet kinnitavad dokumendid, ning väljavõte karistusregistrist, sealjuures ei või väljavõte olla vanem kui kolm kuud;“. (IV) Samuti palume lisada Eelnõu §-i 29 uus lõige järgmises sõnastuses: „Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile Finantsinspektsiooni juhatuse kinnitatud vormil. Finantsinspektsioon võib nõuda andmeid suuremas mahus, kui sätestatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 6.“. 17 Eelnõu § 7 kohaselt puudub tegevusloa taotlemisel esitatavate Mitte- Märgime, et käesolevaga ei ole veel dokumentide nimekirjas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise arvestatud/ üheselt selge, et kas inkassofirmasid seaduse (edaspidi RahaPTS) § 14 lõikele 1 vastavad protseduurireeglid ja selgitatud peaks käsitlema kohustatud sisekontrollieeskiri. Seletuskirjas on lühidalt selgitatud, et isikutena RahaPTSi tähenduses, inkassoettevõtjad ei ole RahaPTS-i mõistes kohustatud isikud. Seletuskiri sellele ei viita ka viimati läbi viidud ei sisalda sellega seotud põhjendusi või kaalutlusi, s.o miks ei laiendata siseriiklik riskihinnang (s.t. seal ei RahaPTS-is sätestatud nõuete täitmise kohustust ka KIKS-i alusel tuvastatud selles sektoris tegutsevatele krediidiinkassodele. rahapesualaseid riske). FI hinnangul võivad krediidiinkassode tegevusega kaasneda rahapesu Kaalume aga edaspidi, eelkõige nn riskid, millest tulenevalt esineb vajadus kaaluda krediidiinkassode uue EL rahapesupaketi ülevõtmisel,  määramist RahaPTS-i mõttes kohustatud isikutena. Nt krediidiandjad kas seadust võiks niimoodi võlausaldajana peavad krediidisaaja poolt krediidi tagasi maksmisel täiendada. kontrollima ka laekuva raha päritolu tulenevalt sellest, et nad on RahaPTS- i mõistes kohustatud isikud. Olukorras, kus krediidileping müüakse/loovutatakse krediidiinkassole, kes ei oleks RahaPTS-i vaatest kohustatud isik, ei peaks vastav krediidiinkasso kontrollima, kust pärinevad vahendid, millega krediidisummat tagasi makstakse. See aga võimaldakski kuritegelikul teel saadud raha arvelt krediiti tagasi maksta. Teeme ettepaneku täiendada Eelnõu § 7 lõige 1 selliselt, et tegevusloa taotlemisel tuleb esitada rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 14 lõikes 1 sätestatud protseduurireeglid ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskiri. Juhul, kui krediidiinkassodega seonduvaid rahapesu ja terrorismi rahastamise riske on Eelnõu väljatöötamisel analüüsitud ning leitud, et krediidiinkassode määramine kohustatud isikuteks RahaPTS-i vaatest pole vajalik, siis tuleks seda ka seletuskirjas täiendavalt käsitleda ja põhjendada. 18 Eelnõu § 9 vajab täiendavat alust, mis selgesõnaliselt annab Arvestatud Finantsinspektsioonile mandaadi kontrollida taotlejat, seda mh ka kohapealse kontrolli kaudu. Teeme ettepaneku lisada alljärgnev lõige: „Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon muuhulgas teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiisi ja erakorralist audiitorkontrolli, teostada päringuid riigi andmekogudest, saada taotleja juhtidelt ja audiitorilt, nende esindajatelt ning vajaduse korral kolmandatelt isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.“ 19 Eelnõu § 9 lõige 6 reguleerib tegevusloa taotluse läbi vaatamata jätmise Arvestatud aluseid. Juhime tähelepanu, et viide lõikele 1 on ebaõige ning peaks olema viide lõikele 2. Selguse huvides teeme ettepaneku jätta sättest välja fraasi „käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel“. 20 Eelnõu § 10 lõike 1 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse tegevusloa Arvestatud andmise või sellest keeldumise kohta 90 päeva jooksul, arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning nõuete täitmist, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist. Teeme ettepaneku kasutada „90 päeva“ asemel sõnastust „kolme kuu“ sarnaselt makseasutuse ja eraha asutuste seaduses (edaspidi MERAS) ja KAVS-is kasutatud sõnastusele. 21 Eelnõu § 10 lõige 3 loetleb punktides 1-3 võimalikud kõrvaltingimused, Osaliselt mida Finantsinspektsioon justkui võiks rakendada. Arvestades, et arvestatud kõrvaltingimust puudutav on reguleeritud eelkõige HMS §-s 53, teeme ettepaneku jätta kõrvaltingimuse rakendamise vabadus ja valitavad meetmed kitsendamata. Eeltoodu tõttu teeme ettepaneku sõnastada lõige 3 alljärgnevalt: „(3) Finantsinspektsioon võib tegevusloa väljastada koos kõrvaltingimusega. Kui seatud kõrvaltingimus ei ole nõuetekohaselt täidetud, kaotab tegevusluba oma kehtivuse.“ 22 Eelnõu § 11 lõike 1 punktid 7 ja 8 vajavad täiendavat täpsustamist. Arvestatud  (I) Punktis 7 tuleb peale sõna „proportsionaalsed“ asendada sõna „ja“ komaga. (II) Punktis 8 tuleb peale sõna „süsteemid“ asendada sõna „ja“ sõnaga „või“. 23 Eelnõu § 12 sätestab tegevusloa lõppemise alused. Lõike 2 kohaselt kaotab Osaliselt Näeme, et vastava üleandmise tegevusloa kehtivuse lõppemisel krediidiinkasso õiguse osutada teenust, arvestatud/ regulatsiooni sätestamine ei ole milleks talle tegevusluba oli antud ning ei või enam vastu võtta selgitatud siiski vajalik. krediidisaajate rahalisi vahendeid. Eelnõus aga puudub regulatsioon selle kohta, et mis saab sellisel juhul krediidiinkasso portfellist, sest näiteks Eelkõige eelnõu § 13 lg 5 ja § 56 lg krediidilepingud/-portfell päeva pealt ära ei lõppe. Seega tuleb Eelnõuga 3 p 3 näevad juba ette, et enne ei reguleerida ehk luua alused, mida saab või tuleb teha tegevusloata isiku saagi tegevust lõpetada kui krediidiportfelliga ja vastava pangakontodel asuva rahavooga, sh FI õigus olemasolevad kliendisuhted ei ole sunniraha määrata, kui portfelliga ettenähtud moel ei käituta. lõpetatud või teisele krediidiinkassole üle antud. (I) Kuigi krediidiinkasso ühinemine ja jagunemine ei toimu FI loal, siis teeme muudatusettepanekud ühinemise ja jagunemise sätetesse. Eelnõu §- Eelnõu § 54 ja 55 täiendatud. de 54 ja 55 kohta teeme ettepaneku, et sellisel juhul tuleks rakendada Kui tegevusluba on kehtetuks Eelnõu § 13 lõikes 5 sätestatud analoogiat, st kliendilepingud tuleb tunnistatud rikkumiste tõttu FI lõpetada või loovutada teisele krediidiinkassole. Kui lepingud pole algatusel, siis lõppeb selle isiku üleantud, siis ka ühineda ega jaguneda ei saa. Ehk kui portfell on üleantud, tegevus nö tavapärases korras – isik siis võib alles ühineda või jaguneda. ei saa edasi tegutsed ja peab oma olemasoleva portfelli nö müüma – ei (II) Eelnõu § 12 lõike 1 punkti 2 kohaselt lõpeb tegevusloa kehtivus selle leia, et selle jaoks peaks vastava kehtetuks tunnistamisel, sama sätte punktide 3 ja 4 kohaselt lõpeb erirežiimi ette nägema kuna antud tegevusloa kehtivus teatud krediidiinkassodel ühinemisel ja uue juhul ei ole vaja kaitsta otseselt seda krediidiinkasso asutamisel ühinemise teel. Eelnõu § 13 lõike 4 teisest ja hüve, et kliendid (võlgnikud) võivad kolmandast lausest tuleneb, et ka ühinemise korral tunnistab FI tegevusloa oma vahenditest ilma jääda. Sellist kehtetuks. Teeme ettepaneku muuta Eelnõud selliselt, et oleks selge, et spetsiifilist nö tegevuse üleandmise ühinemise korral tunnistab FI tegevusloa kehtetuks. režiimi ei ole (üldjuhul) ette nähtud ka teiste FI järelevalvesubjektide (III) Mis puudutab Eelnõu §-s 57 sätestatud pankrotimenetlust, siis ka puhul. siin tuleks ette näha regulatsioon krediidiinkasso portfelli üleandmise kohta. Märgime lisaks, et nn vabatahtlik lõpetamine on § 13 lg 2 punktist (IV) Kuivõrd Eelnõu § 55 lõike 3 kohaselt lõpeb krediidiinkasso välja võetud ja seda katab eraldi lg tegevusluba krediidiinkasso jagunemisel jaotumise teel, siis selguse mõttes 4. võiks ka selle aluse lisada § 12 lõikesse 1. 24 Eelnõu § 13 reguleerib tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Arvestatud (I) Eelnõu paragrahv 13 lõike 1 juurde teeme ettepaneku lisada alljärgnev osa: „Tegevusloa kehtetuks tunnistamisega on kehtetu ka filiaali asutamise luba ja õigus osutada piiriülest teenust.“ Nimetatu tagab ühese mõistmise tegevusloa kehtetuks tunnistamise tagajärgedest. Eeltooduga nõustumisel on põhjendatud kustutada ka Eelnõu § 22 lõike 1 punkt 7, ehk see oleks automaatne tagajärg, mis ei vajaks täiendavat FI otsust. (II) Eelnõu § 13 lõike 2 punktis 9 teeme ettepaneku sõna „juhtorgani liige“ asendada sõnaga „juht“. (III) Eelnõu § 13 lõike 2 punktis 14 teeme ettepaneku sõna „audiitor“ asendada sõnadega „audiitorettevõtja ja siseaudiitor“.  (IV) Eelnõu § 13 lõike 5 kohaselt tuleb krediidiinkasso taotluse alusel tegevusloa vabatahtlikult kehtetuks tunnistamiseks FI-le esitada kinnitus ning tõendid ja dokumendid selle kohta, et kõik kliendisuhted ja kliendilepingud on lõpetatud või loovutatud teisele krediidiinkassole. Selguse huvides tuleks rõhutada tegevusloa vajalikkust, see tähendab, et kui krediidiinkasso otsustab tegevuse lõpetada, peavad tal kas kliendisuhted ja kliendilepingud olema lõppenud või ta peab need loovutama teisele krediidiinkassole, kellel on vastav tegevusluba. (V) Eelnõu paragrahv 13 lõike 6 osas teeme ettepaneku täpsemalt sätestada see olukord, millal võib Finantsinspektsioon keelduda tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, sest teatavat kahju toob iga sedalaadi olukord ette. Ettepanek on sõnastada vastav norm alljärgnevalt: „/…/, kui on alust arvata, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine võib põhjendamatult kahjustada krediidisaajate õigustatud huve.“ 25 Ebaselgeks jääb FI pädevuse ulatus Eelnõu § 13 lõike 1 punkti 9 ja § 23 Arvestatud Lähtuvalt eeltoodust, mille kohaselt lõike 6 punkti 2 rakendamisel. Viidatud sätete kohaselt (I) võib FI oleme märkinud, et hetkeseisuga ei tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui krediidiinkasso või tema juhtorgani liigitaks krediidiinkassot kohustatud liige on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni või rikub rahapesu ning isikuks RahaPTSi tähenduses, siis terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda või käesolevaga jätame välja ka selle, et rikub rahvusvahelise sanktsiooni õigusaktidega kehtestatud korda; (II) krediidiinkasso peaks olema võib FI teha ettekirjutuse kolmandas riigis piiriülese teenuse osutamise erikohustusega isik RSanSi keelamiseks, kui krediidiinkasso tegevus piiriülese teenuse osutamise tähenduses. kaudu võib tuua kaasa rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud õigusaktide nõuete või rahvusvahelise sanktsiooni rikkumise või sellest Vastavad muudatused on mh tehtud kõrvale hiilimise või nende katse või suurendab selliseid riske. Pöörame ka eelnõu §-des 13, 23 ja 41. tähelepanu, et nii Eelnõu kui seletuskirja pinnalt hetkel on ebaselged KIKS-i alusel tegutsema hakkavate krediidiinkassode staatus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuete täitmise vaates, samuti pole Eelnõuga RahaPTSi muutmist ette nähtud. Eeltoodust lähtuvalt on mitmeti mõistetavust tekitav ka asjaolu, et Eelnõu kohaselt loetakse krediidiinkassod justkui erikohustustega isikuteks rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) §-i 20 kohaselt, millele viitab mh asjaolu, et Eelnõu § 41 lõike 4 punkti 10 kohaselt peavad krediidiinkassod määrama kindlaks sisemised protseduurireeglid, millega määratakse kindlaks rahvusvahelise sanktsiooni subjekti tuvastamise ja rahvusvahelise sanktsiooni rakendamise kord, ning sisekontrollieeskirjad eeltoodud nõuete täitmise kontrollimiseks. Sellest võib järeldada, et Eelnõuga soovitakse määrata krediidiinkassod erikohustustega isikuteks RSanS-i mõistes, aga mitte määrata neid kohustatud isikuteks RahaPTS-i mõistes. Pöörame tähelepanu, et RSanS § 20 viitab erikohustustega isiku kindlaks tegemiseks otsesõnu RahaPTS-ile ning kui isik on erikohustustega isik RSanS-i mõistes, siis peab ta ka olema kohustatud isik RahaPTS-i mõistes. 26 Eelnõu § 14 osas teeme ettepaneku lisada Finantsinspektsioonile õigus Arvestatud otsus avalikustada ka siis, kui see on krediidiinkasso klientide, ehk krediidisaajate jaoks oluline. Ettepanek oleks sõnastada viimane lause alljärgnevalt: „/…/, kui see on oluline krediidiinkasso klientide, finantssektori stabiilsuse või läbipaistvuse jaoks.“ 27 Eelnõu § 16 reguleerib tegevusloa andmise aluseks olnud andmete ja Selgitatud/ Muudame edaspidi vastavat RM asjaolude muutmist. arvestatud määrust.  (I) Juhime tähelepanu, et Eelnõu §-s 16 sätestatud normi rakendamiseks on vajalik täiendada Rahandusministri 21.02.2011 määrust nr 10 „Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“ ja lisada määrusesse krediidiinkassodega seonduv. (II) Palume Eelnõu § 16 lõike 1 punkti 5 sõnastust muuta järgmiselt: „5) siseaudiitori ja audiitorettevõtja vahetumise korral käesoleva seaduse § 39 lõigetes 3 ja 4 nimetatud andmed;“. 28 Kuna Eelnõuga minnakse kaugemale direktiivist 2021/2167, tuleks eelnõu Selgitatud/ Antud §-i konstrueerimisel on §-s 18 (krediidiinkasso tegevus teises lepinguriigis) või vähemalt sama osaliselt lähtutud sellest, et sõltumata sellest sätte seletuskirjas selgemalt välja tuua, et piiriüleselt saab tegutseda ainult arvestatud kas teises liikmesriigis soovitakse selline krediidihaldaja ehk krediidiinkasso, kes haldab krediidiasutuste hallata pankade kui ka mitte- viivises olevaid krediidilepinguid. Mõistame, et passportimise režiimi on pankade krediidilepingutest võimalik kasutada ainult ulatuses, mis on NPL-de direktiiviga EL-is tulenevaid nõudeid, siis tuleb FI-d ühtlustatud ja seega ette nähtud. teavitada. Lõige 2 aga täpsustab, et vastav teavitusrežiim teise liikmesriigi pädeva asutuse suhtes kehtib üksnes seoses pankade krediidilepingutest tulenevate nõuetega. Eesmärk on tagada, et FI oleks kursis ka mitte-pankadest krediidiandjate poolt väljastatud krediidihaldustegevusega teistes riikides. Siiski on tehtud sellest tulenevalt mõned täpsustused lõigetes 3 ja 4. 29 Eelnõu §-d 19–23 reguleerivad krediidiinkassode tegevust kolmandas Osaliselt Eelnõud on muudetud nii, et riigis (filiaali kaudu ja piiriülene tegevus). Pöörame tähelepanu, et arvestatud piiriülese teenuse osutamine krediidiinkassode tegutsemine kolmandas riigis ei ole NPL-de direktiiviga kolmandas riigis on võimalik ainult reguleeritud. Kolmandas riigis tegutsemine kätkeb vaieldamatut suuremat loa alusel. riski nii klientide kaitsele, organisatsiooni ülesehitusele, kapitalile, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisele, talitluspidevusele, andmekaitsele jmt. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku vaadata üle Eelnõu 3. peatükk osas, mis puudutab krediidiinkasso tegevust kolmandas riigis ja kaaluda, kas üldse lubada tegutsemist kolmandas riigis piiriüleselt, filiaalina või muul viisil. Oleks asjakohane seda mitte lubada. Olukorras, kus krediidiinkassodele jäetakse õigus piiriüleselt kolmandas riigis teenuseid osutada, tuleb sätestada KIKS-is kohustus taotleda FI-lt vastav luba (koos selge menetlusraamistikuga), mitte lubada tegutsemist teavituse alusel, nagu seda hetkel Eelnõu § 23 sätestab. Eelnõu § 23 ei võimalda FI-l praktikas otsustada ega keelata piiriülese teenuse osutamist kolmandas riigis, seda saab teha alles siis kui krediidiinkasso juba teenuseid kolmandas riigis osutab (sekkuda ettekirjutusega), mis ei ole mõistlik lahendus. Kui siiski peetakse oluliselt vajalikuks, et krediidiinkasso peaks osutama kolmandas riigis piiriüleseid teenuseid, tuleb kogu regulatsiooni põhjalikult muuta, sest Eelnõus väljapakutud lahendust ei ole võimalik praktikas rakendada. 30 Eelnõu § 24 reguleerib teises lepinguriigis asutatud isiku tegevust Eestis. Arvestatud Eelnõu § 69 lõike 1 kohaselt võib FI nõuda teises lepinguriigis asutatud isikult, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eestis piiriüleselt teenuseid, lisaandmeid ja -dokumente, mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks KIKS-is sätestatud ulatuses. Juhime tähelepanu,  et teises lepinguriigis asutatud krediidiinkasso kohustused, v.a FI teavitamine oma päritoluriigi pädeva järelevalveasutuse kaudu, ei ole Eelnõuga sätestatud. Teeme ettepaneku sätestada Eelnõus, et Eestis tegutsevad lepinguriikide krediidiinkassod kohustuvad järgima Eestis asutatud krediidiinkassode tegevusele kehtestatud reegleid. 31 Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu piiriülese teenuse pakkumise kohta Arvestatud Eestis, kas juhul, kui päritoluriigi õigus reguleerib ainult krediidiasutuste viivises laenulepingute sissenõudmist, siis kas piiriüleselt tegutseja võib Eestis ükskõik millise krediidilepingu sissenõudmisega tegeleda või üksnes ulatuses, milleks tal on oma päritoluriigi õiguse alusel luba antud ehk ainult krediidiasutuse nõuete sissenõudmisega. 32 Seoses olulise osalusega teeme ettepaneku defineerida Eelnõus ka otsese Arvestatud ja kaudse osaluse ja isiku kontrollitava äriühingu terminid või viidata, kus need on defineeritud (nt viide VPTS-i vastavatele sätetele). 33 Eelnõu §-s 27 on sätestatud olulist osalust omavatele isikutele esitatavad Arvestatud nõuded. Juhime tähelepanu, et on küsitav, miks olulist osalust omavate isikute laitmatu maine hindamine on piiratud viitega § 37 lõike 3 punktis 1 või 3 nimetatud alustele. Praeguse sõnastuse järgi ei ole maine laitmatu vaid juhul kui isiku suhtes esineb § 37 lõike 3 punktis 1 või 3 nimetatud asjaolu. Muud juhtumid ja asjaolud justkui isiku mainet ei mõjutaks. Kui isik ei ole varasemas suhtluses järelevalveasutustega tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt (Eelnõu § 37 lõike 3 punkt 2), siis seda asjaolu justkui ei tohi isiku laitmatu maine hindamisel arvesse võtta. Palume Eelnõu § 27 lõige 2 välja jätta või sõnastada järgmiselt: „(2) Olulise osalusega isikute maine ei ole laitmatu muu hulgas, kui esineb käesoleva seaduse § 37 lõike 3 punktis 1 või 3 nimetatud alus.“. 34 Eelnõu § 28 lõikes 1 teeme ettepaneku kehtestada olulise osaluse Arvestatud loakohustus kahel juhul, ehk kui osalus ületab 20% või 50% aktsia- või osakapitalist. Nimetatu vähendaks halduskoormust ilma, et oluliselt vähendaks kindlust isikute kontrolli üle, kes olulist osalust omandada soovivad. Lisaks teeme ettepaneku asendada sõna “osaga” “osadega”. 35 Eelnõu § 29 lõike 1 punkt 9 viitab punktile 7, mis sätestab nõuded Arvestatud füüsilisest isikust olulise osaluse omandajale, juriidilisest isikust olulise osaluse omandajale ja tema juhtorganite liikmete, kuid punkt 9 räägib krediidiinkasso juhist. Eelnõu § 27 lõike 1 punkti 2 kohaselt, kui valitakse olulise osaluse menetluse käigus krediidiinkassole uus juht, siis peaks nimetatud kinnituse esitama ikka uus krediidiinkasso juht, mitte olulise osaluse omandaja juht. 36 Eelnõu § 29 lõike 1 punkti 17 kohaselt tuleb FI-le esitada ülevaade Arvestatud krediidiinkassos seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui krediidiinkasso ei muutu omandamise tulemusel kontrollitavaks äriühinguks. Olukorras, kus krediidiinkasso muutub kontrollitavaks äriühinguks, on FI-le oluline hinnata, mis muutub krediidiinkasso ärimudeli omandamise tulemusena. Selleks tuleks esitada äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud. Teeme ettepaneku lisada Eelnõu § 29 lõikesse 1 punkt 18: „Krediidiinkasso kontrollitavaks äriühinguks muutumise korral käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele vastav äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud”. 37 Eelnõu § 36 lõige 1 sätestab, et krediidiinkasso nõukogus peab olema Arvestatud vähemalt kolm liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu. Juhime tähelepanu, et Eelnõust ei selgu üheselt, kas krediidiinkassol on nõukogu loomise kohustus või mitte. Palume Eelnõuga selgelt sätestada, et krediidiinkassol peab olema nõukogu ja see ka seletuskirjas lahti kirjutada, st kui krediidiinkasso tegutseb osaühinguna, siis tuleb moodustada nõukogu. 38 Eelnõu § 37 sätestab nõuded juhtide valimisele ja määramisele. Osaliselt Direktiivi artikkel 5(b) näeb ette arvestatud üsna selged alused laitmatu maine (I) Kuna 37 lõige 1 näeb ette krediidiinkasso juhtidele kutsealase hindamiseks ja sellest ei saa paraku sobivuse nõude, palume seletuskirjas selgitada selle mõiste sisu. kõrvale kalduda. Siiski oleme võtnud FI ettepanekust suure osas (II) Eelnõu § 37 lõige 3 võiks olla sätestatud sarnaselt teistele soovitust arvesse. eriseadustele, sest laitmatu maine hindamine ei peaks erinema finantsjärelevalve subjektide vahel. Teeme ettepaneku muuta Eelnõu § 37 Lisaks eelnõu § 37 lõiget 4 (uus lõiget 3 järgmiselt: „(3) Isiku maine ei ole laitmatu, kui lõige 3) ei ole võimalik välja jätta Finantsinspektsioon on tuvastanud asjaolud, mis seavad kahtluse alla selle kuna see põhineb otseselt direktiivi olemasolu või kinnitavad selle puudumist. Finantsinspektsioon arvestab artikli 5(b) punktil ii. isiku maine hindamisel muu hulgas seda kas isik on olnud süüteoasjas süüdistatav või kahtlustav või muul moel seotud süüteoasjaga või isik on toime pannud õigusvastase, pettusliku või usaldust kuritarvitava teo või olnud seotud sellise teoga või selle uurimis- või järelevalvemenetlusega. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku ärialane maine ei ole laitmatu muu hulgas, kui: 1) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud krediidiandja, krediidivahendaja, krediidiasutuse, investeerimisühingu või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel; 2) ta on pannud toime esimese astme kuriteo; 3) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeeldu või §-le 491 ettevõtluskeeldu, samuti kui tema suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis ettenähtud ärikeeldu või teataval erialal või ametikohal töötamise keeldu või teda on karistatud sellise keelu rikkumise eest; 4) ta ei ole suuteline korraldama krediidiinkasso tegevust selliselt, et tarbijate huvid oleksid piisavalt kaitstud; 5) ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata; 6) teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni.“. (III) Teeme ettepaneku võtta Eelnõust välja lõige 4. Kumulatiivse mõju hindamine on igakordse otsustuse küsimus, mis eeldab diskretsiooni kasutamist. Põhjendamatu on märkida seadusesse, et teatud liiki kumulatiivsus ei mõjuta isiku mainet. Sedalaadi diskretsioon allub oma sisus nagunii halduskohtulikule kontrollile. 39 Eelnõu § 39 sätestab FI teavitamist juhtidest, siseaudiitorist ja Arvestatud audiitorettevõtjast. Märgime, et Eelnõu § 39 muudatusettepanekud on esitatud ka käesoleva vastuse punktis 16. (I) Juhime tähelepanu, et Eelnõu § 39 lõiget 3 tuleks täiendada infoga, et lisaks audiitorettevõtja andmetele esitatakse FI-le ka vandeaudiitori nimi, st oleksid olemas ka andmed selle kohta, et kes konkreetselt audiitorettevõtja vandeaudiitoritest krediidiinkasso auditeerimise eest vastutab. (II) Palume täiendada § 39 siseaudiitorist teavitamise regulatsiooniga selliselt, et „Krediidiinkasso esitab siseaudiitori valimise või määramise korral Finantsinspektsioonile tema nime, isikukoodi ja siseaudiitori kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiinkasso siseaudiitor.“ 40 Eelnõu § 42 lõike 3 kohaselt määrab siseaudiitori krediidiinkasso juhatus Arvestatud või nõukogu. Kui nõukogu loomine on kohustuslik (FI eeldab seda), teeme ettepaneku muuta Eelnõu § 42 lõiget 3 selliselt, et siseaudiitori määramise kohustus oleks vaid nõukogul. Juhatusele allumisel ei saa siseaudiitor olla piisavalt sõltumatu juhatuse töö kontrollimisel. 41 Eelnõu § 42 lõike 4 punkti 3 kohaselt peab siseaudiitor tagama, et Arvestatud krediidiinkasso juhatusele esitatakse regulaarselt eespool nimetatud kohustususte täimisega seotud aruandeid. Juhul kui selles sättes on silmas peetud siseaudiitori poolt aruannete koostamist ja esitamist, siis võiks see kohustus hõlmata aruandluskohustust mitte ainult juhatuse, vaid ka nõukogu ees. 42 Eelnõu § 43 lõike 6 punkti 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus teha Arvestatud Vastav punkt on eelnõust välja ettekirjutus, kui krediidihaldusteenuse osutajal puudub KIKS-is sätestatud jäetud. teenuste osutamiseks täitmiseks vajalik kvalifikatsioon. Kuna Eelnõuga ei ole vajalik kvalifikatsioon defineeritud ning KIKS ei sätesta tegevusloa kohustust krediidihaldusteenuse osutajatele (v.a krediidiinkassole) on küsitav kes ja mille alusel peab kontrollima krediidihaldusteenuste osutajaid. Lisaks on vastavas sättes üks üleliigne sõna (täitmiseks või osutamiseks). 43 Eelnõu § 45 lõike 2 punkti 1 kohaselt säilitab krediidiinkasso asjakohase Osaliselt Sätet on osaliselt korrigeeritud. kirjavahetuse krediidiostja ja krediidisaajaga. arvestatud Vastav säte põhineb direktiivi artikli Küsitavusi tekitab, mida mõeldakse asjakohase kirjavahetuse all, s.t kas 11(4) punktil a: „relevant kogu kirjavahetust krediidiostja ja –saajaga või mingit konkreetset osa correspondence with both the credit sellest. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku Eelnõu § 45 lõike 2 punktist 1 purchaser and the borrower, under sõna „asjakohast“ eemaldada või vajadusel seda täpsustada. the conditions provided for under applicable national law;“. Sõna „asjakohane“ eemaldamine või täpsustamine on vajalik ja põhjusel, et Eelnõu § 81, mis sätestab karistuse krediidihalduslepingu andmete Sisuliselt peetakse silmas kogu säilitamise kohustuse rikkumise eest, viitab § 45 lõikele 2. kirjavahetust, sh ka kirjavahetuse sisu. Sarnane säte on ka KAVS § 48 lg 5 punktis 7. 44 Kui asutamisel olev ühing ei või esitada tegevusloa taotlust, siis sellest Arvestatud tulenevalt vajab muutmist ka Eelnõu § 46 lõige 3, kuna see säte ei ole enam asjakohane (vt ka käesoleva vastuse punkt 12). 45 Eelnõu § 47 lõike 3 kohaselt esitab krediidiinkasso FI-le viivitamata teabe Osaliselt kõigi tema nimel avatud maksekontode kohta ning teavitab viivitamata FI- arvestatud d, kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave muutub. Palume kaaluda, kas krediidisaaja vahendite hoidmise korral on õigustatud teabe küsimine kõigi krediidiinkasso poolt oma nimel avatud maksekontode kohta või oleks piisav teabe küsimine ainult nende maksekontode kohta, mida krediidiinkasso on avanud krediidisaajalt vastu võetud vahendite hoidmiseks. Sellist kitsamat teabe esitamise nõuet toetab ka NPL-de direktiivi artikli 7 punkti 2 alapunkt j, mille kohaselt tuleb krediidihaldaja tegevusloa taotlusel esitada tõendid krediidiasutuses avatud eraldi konto olemasolu kohta, kuhu kantakse kõik krediidivõtjalt saadud rahalised vahendid, ja samuti Eelnõu § 7 lõige 2, mis sätestab loataotluse korral nõude ainult eraldiseisvate maksekontode andmete esitamise kohta. Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 47 lõige 3 järgmiselt: „(3) Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile viivitamata asjaomase teabe kõigi tema nimel avatud ja krediidisaajalt vastu võetud vahendite hoidmiseks kasutatavate eraldiseisvate maksekontode kohta ning teavitab viivitamata Finantsinspektsiooni, kui nimetatud teave muutub.“. 46 Eelnõu § 48 lõike 3 viimane lause sätestab krediidiinkassole kohustuse Arvestatud krediidisaajalt vastu võetud rahaliste vahendite avalikustamise kohta. Teeme ettepaneku parema arusaadavuse tagamiseks sõnastada lõike 3 viimane lause järgmiselt: „Krediidiinkasso avalikustab teabe krediidisaajalt vastu võetud, kuid krediidiostjale edasi kandmata rahaliste vahendite kohta oma raamatupidamise aastaaruandes.“. 47 Eelnõu § 49 lõike 1 kohaselt esitab krediidiinkasso FI-le majandusaasta Arvestatud aruande, kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku või osanike koosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta. Juhime tähelepanu, et kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta esitamine ei ole vajalik, sest need dokumendid ei oma järelevalve teostamise seisukohast olulist kaalu, kuna krediidiinkassol puudub omavahendite miinimumnõude täitmise kohustus. Majandusaasta aruande üldkoosoleku kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse asemel võiks olla seaduses sätestatud nõue mille kohaselt tuleks Finantsinspektsioonile esitada ainult üldkoosoleku kinnitatud majandusaasta aruanne. Majandusaasta aruanne on oluliseks sisendiks järelevalve protsessi just pärast seda, kui selline aruanne on auditeeritud ja üldkoosoleku poolt kinnitatud. Eriti arvestades, et 01.02.2023 jõustunud ÄS § 334 muudatuste kohaselt võib äriregistrile esitada ka kinnitamata majandusaasta aruande. Tulenevalt eeltoodust teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 49 lõige 1 järgmiselt: „Krediidiinkasso esitab Finantsinspektsioonile üldkoosoleku kinnitatud majandusaasta aruande koos vandeaudiitori aruande ärakirjaga kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või osanike üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu“. 48 Eelnõu § 49 lõige 2 sätestab krediidiinkassole ja lepinguriigi Arvestatud krediidiinkasso Eesti filiaalile FI-le järelevalve eesmärgil regulaarselt esitatavate aruannete miinimumloetelu. Leiame, et Eelnõuga järelevalvesubjektidele kehtestatavate aruannete nimekiri, mis ei ole täielik, ei ole hea praktika ja võib järelevalvesubjektidele tulevikus osutuda eksitavaks teabeks. Kuivõrd Eelnõu väljatöötamise praeguses etapis ei ole täpselt teada, milliseid andmeid krediidiinkassolt ja lepingriigi krediidiinkasso Eesti filiaalilt järelevalve teostamiseks, sh järelevalvetasude arvutamiseks, tarvis läheb teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 49 lõige 2 järgmiselt: „(2) Krediidiinkasso ja lepinguriigi krediidiinkasso Eesti filiaal esitab Finantsinspektsioonile aruanded käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras.“. Tulenevalt Eelnõu § 49 lõike 2 sõnastuse muudatusettepanekust teeme ettepaneku sõnastada sama paragrahvi lõige 3 järgmiselt: „(3) Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete järelevalveliste aruannete periood on kvartal ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.”. 49 Eelnõu §-s 50 on sätestatud FI-le esitatud aruannete kontrolli, puuduste Arvestatud kõrvaldamise ja algandmete säilitamise regulatsioon. Juhime tähelepanu, et Eelnõu § 50 lõikes 3 tuleb asendada sõna „põhjendatud“ sõnaga „põhjendamatu“. 50 Juhime tähelepanu, Eelnõu § 51 lõike 2 praegune sõnastus ei esita mingeid Arvestatud piiranguid audiitori spetsiifilistele teadmistele ja kogemustele ning töö kvaliteedile. Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 51 lõige 2 järgmiselt: „(2) Audiitorettevõtjaks võib nimetada audiitortegevuse seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud, piisavate teadmiste ja kogemustega usaldusväärse isiku“. 51 Eelnõu § 51 lõike 4 kohaselt peab audiitorettevõtja kontrollima Arvestatud Vastav kohustus on eelnõust välja krediidiinkasso poolt krediidisaajate vahendite hoidmise kohta kehtestatud jäetud. nõuete täitmist bilansipäeva seisuga ning esitama sellekohase arvamuse krediidiinkassole. FI hinnangul on Eelnõu säte audiitorettevõtja kohustuse kohta liiga üldine ja teostatava kontrolli sisu ei ole üheselt mõistetav. Näiteks jääb lahtiseks: a) milliseid nõudeid audiitor täpselt kontrollima peab? Eelnõu sätestab nõuded krediidisaaja vahendite hoidmisele (Eelnõu § 47), s.t kas kontroll tuleb teostada ainult nende nõuete vastu? b) kontrollida tuleb nõuete täitmist bilansipäeva seisuga? Sellist sõnastust saab tõlgendada ka olukorrana, kus majandusaasta jooksul krediidisaajate vahendite oma majandustegevuseks kasutamine oleks nagu lubatud. c) milline on aruande esitamise tähtaeg? d) millise arvamuse audiitor andma peaks, st mis liiki töövõtu teeb – kas nö „vabas vormist“ või mõne standardi järgi, nt ISAE3000? Leiame, et lõike eesmärk vajab selgitamist ja tulenevalt eesmärgist otsustamist, kas selle aruande nõudmine omab lisaväärtust. Eelnõuga kehtestatavaid krediidisaaja vahendite hoidmise nõudeid ei ole palju ja kuna audiitori arvamusega kaasneb igal juhul kulu, siis tuleks hinnata, kas lõikega sätestatavate tegevustega kaasnev tulu ja kulu on omavahel tasakaalus. Teeme ettepaneku muuta Eelnõu § 51 lõike 4 sõnastust, kui audiitori kindlustandvat aruannet peetakse vajalikuks, järgmiselt: „(4)  Audiitorettevõtja peab kontrollima krediidiinkasso poolt krediidisaajate vahendite hoidmise kohta kehtestatud nõuete täitmist raamatupidamise aastaaruande perioodil ning esitama sellekohase kindlustandva aruande krediidiinkassole koos raamatupidamise aastaaruande kohta koostatud audiitori aruandega. Krediidiinkasso esitab kontrolli kohta koostatud vandeaudiitori arvamuse ärakirja Finantsinspektsioonile koos majandusaasta aruandega.“ 52 Eelnõu § 52 lõike 1 punkti 3 sõnastusest võib järeldada, et audiitor ei pea Arvestatud FI-d informeerima, kui tal tuleb välja anda arvamusest loobumisega aruanne. Audiitori aruanded jagunevad modifitseerimata (nö „puhas“) ja modifitseeritud (märkusega, vastupidine ja arvamuse avaldamisest loobumine). Arvamuse avaldamisest tuleb audiitoril loobuda, kui ta ei suuda olulise osa kirjete kohta koguda tõendusmaterjali. Praktikas on sellised olukorrad tulnud ette nt Ukraina sõja tõttu – ettevõttel on tütarettevõte, mille kohta ei ole võimalik tõendusmaterjali koguda. Aastaaruandes raporteeritud numbrid võivad olla õiged, aga võivad ka mitte olla ja audiitoril puudub tõendusmaterjal. Teeme ettepaneku muuta Eelnõu § 52 lõike 1 punkti 3 järgmiselt: „3) modifitseeritud vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande kohta;“. 53 Eelnõu § 55 lõikes 3 on täheviga „jagunemisel korral“. Arvestatud 54 Eelnõu § 60 lõike 3 järgi tuleb krediidiinkassol avaldada kaebuste Osaliselt Sõnastus on viidud täpsemini lahendamise kord ja standardiseeritud kaebuse esitamise dokumendipõhi arvestatud kooskõlla direktiivi artiklis 24(3) enda veebilehel. Eesti ettevõtjatel on enamasti veebileht olemas, kuid see sätestatuga. ei ole reegel. Näiteks, ei ole ka kõikidel tegevusloaga krediidiandjatel Ehk selle kohaselt peab veebilehte. Eelnõust ja seletuskirjast jääb selgusetuks, kuidas kaebuste järelevalveasutus ise ette nägema lahendamise kord ja kaebuse esitamise dokumendipõhja avaldamine või kõikide inkassofirmade jaoks nä tarbijale teatavaks tegemine toimub olukorras, kus krediidiinkassol ei ole ühtse korra, kuid vastavaid veebilehte ja kas seda üldse sellisel juhul tegema peab. kaebuseid lahendatakse (vt eelnõu § 67 uus lõige 4). 55 Eelnõu § 64 lõike 1 punktide 2 ja 3 kohaselt peab krediidiostja, kes Arvestatud/ Mahu all on silmas peetud üksikute loovutab omakorda viivises oleva krediidilepingu või sellest tuleneva selgitatud krediitide suurusi („aggregated nõude, esitama FI-le teabe loovutatud viivises olevatest krediidilepingutest level, of at least the aggregate tulenevate nõuete või krediidilepingute koondjäägi, arvu ja mahu kohta. outstanding balance of the Eelnõu seletuskirjast ei selgu, mida täpselt on mõeldud loovutatud viivises transferred credit portfolios, as well olevatest krediidilepingutest tulenevate nõuete või krediidilepingute as the number and size of the credits koondjäägi ja mahu all, mis on nende erinevus. Palume seletuskirjas included“). Eelnõus on asjakohaseid eelpool nimetatud koondjäägi ja mahu sisu täpsustada, et nii krediidiostja sätteid vastavalt korrigeeritud. kui FI saaks korrektselt täita neile Eelnõuga seatud kohustusi. Samasugune ettepanek on Eelnõu § 97 punktis 7 ja § 98 punktis 4 toodud sama sisuga teabe esitamise täpsustamise kohta. 56 Direktiivi artikli 15 punkti 2 alapunkti d kohaselt tuleb lisaks juba Eelnõu Selgitatud Vastav nõue on juba lisatud eelnõu § 64 lõigetes 1-3 nimetatud teabele esitada ka teave selle kohta, kas § 64 lõikesse 2. üleandmine hõlmab tarbijatega sõlmitud viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigusi või viivises olevat krediidilepingut, ning kui see on kohaldatav, viivises oleva krediidilepingu tagatiseks olevate varade liigid. Palume Eelnõu § 64 lõiget 1 vastavalt täiendada (samuti Eelnõu § 97 punkti 5 ja § 98 punkti 4), kui see on asjakohane. 57 Eelnõu § 64 lõikega 3 sätestatakse, et krediidiostja teavitab FI-d viivises Arvestatud oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude loovutamisest ja esitab teabe hiljemalt 15. tööpäeval pärast aruandeperioodi lõppu. Erinevatele aruandeperioodele järgnev 15. tööpäev on muutuv kuupäev. Selleks, et  teabe esitamise tähtajast oleks lihtsam kinni pidada ja tähtajast kinnipidamist oleks lihtsam jälgida teeme ettepanekud sõnastada Eelnõu § 64 lõige 3 järgmiselt: „(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave esitatakse 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, võib teabe esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda krediidiostjalt või asjakohasel juhul tema määratud esindajalt eelnimetaud teabe esitamist sagedamini, muu hulgas põhjuselt, et paremini jälgida suurt hulka krediidilepingute või sellest tulenevate nõuete loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.“. 57 Eelnõu § 67 lõike 2 punkti 1 osas teeme ettepaneku lisada juurde täiendav Arvestatud osis: „, nende juhte, audiitorit ja töötajaid;“ Selliselt on üheselt selge ka Eelnõus eespool käsitletud FI mandaat. 58 Palume Eelnõu § 73 lõike 1 punktides 1 ja 2 asendada sõna „juhtorgani“ Arvestatud sõnaga „juhi“. 59 Eelnõu § 74 osas teeme ettepaneku kohendada kohapealse kontrolli osa (vt Arvestatud ka käesoleva kirja punkti 5) alljärgnevalt: i) lõike 8 algus sõnastada järgnevalt: „Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul /…/“ ii) lõige 9 sõnastada järgnevalt: „Pärast kontrollitava kirjalike selgituste saamist või nende tähtajaks mitteesitamist, kuid hiljemalt neli kuud pärast kohapealse kontrolli lõppemist kinnitab Finantsinspektsioon oma otsusega lõppakti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte.“ iii) lõiget 11 täiendada järgnevalt: „/…/ muid kohustusi ning seada piiranguid ja rakendad nende /…/“ 60 Eelnõu § 75 sätestab krediidiinkasso riskipõhise hindamise. Eelnõu §-st 75 Mitte- Antud §-i ei saa kustutada kuna see ega seletuskirjast ei ole arusaadav, millised on Finantsinspektsiooni arvestatud/ tuleneb direktiivi artiklist 22(3). kohustused selle paragrahvi valguses. FI teostab riskipõhist järelevalvet, selgitatud Küll on uue lõike 6 näol piiritletud mis on järelevalve igapäevase töö osa. Jääb arusaamatuks, millised seda selliste krediitidega, mis on kohustused FIle lisanduvad või vähenevad seoses riskipõhise hindamise väljastatud pankade poolt. läbiviimise ja dokumenteerimisega. Sealjuures, milline on informatsioon, Nn riskiindikaatorid tulenevad § 75 mida tuleb krediidiinkasso sihtriigi või lepinguriigiga jagada. Teeme lg 1 läbi viidete ja selle põhjal ettepaneku kustutada eelnõu vastav § täies ulatuses. peaks saama välja mõelda teatud nn punktisüsteemi. Lisaks on täiendatud siin §-s olevat volitusnormi. 61 Eelnõu § 76 lõige 2 ei ole asjakohane, st eksperti puudutavat ei pea sellise Arvestatud detailsuse astmega seaduses reguleerima. Liiatigi ei ole see ka subjekti jaoks oluline, mis põhjustel FI eksperdi kaasab – oluline on FI tehtav otsus ja selle seaduspärasus. Sestap teeme ettepaneku vastav lõige 2 kustutada. 62 Eelnõu § 78 lõike 1 osas on alljärgnevad ettepanekud: Arvestatud i) võtta punktist 1 välja sõna „teatud“. Vastav osis liialt kitsendab ettekirjutuse ulatust; ii) sõnastada punkt 5 järgmiselt: „5) nõuda krediidiinkasso juhi tagasikutsumist, mitte valimist või määramata jätmist või tema volituste ajutist peatamist;“. 63 Eelnõu §-s 85 on trükiviga: “lahendamise nõuete” peaks olema kaks eraldi Arvestatud sõna. Nimetatud paragrahvi pealkiri võiks olla ainsuses, st „Krediidisaaja kaebuste menetlemise korra nõuete rikkumine“. Eelnõus kasutatud sõna krediidisaaja/krediidisaajad kord ainsuses, kord mitmuses, nt § 60 lõikes 1 ainsuses, lõikes 2 aga mitmuses, §-s 88 pealkirjas mitmuses, aga tekstis endas ja ka §-s 59, millele viidatakse, jällegi ainsuses. Ainsuses ja mitmuses sõnade kasutamine võiks olla Eelnõus läbivalt ühtemoodi. 64 Eelnõu § 87 lõigete 1 ja 2 vahel puudub tühi rida. Arvestatud 65 Eelnõu § 88 pealkiri on vigane, peaks olema „Krediidisaajale teabe Arvestatud esitamise nõuete rikkumine”. 66 Kuna Eelnõu §-s 47 räägitakse krediidisaaja vahendite hoidmisest, mitte Arvestatud Märgime, et säte põhineb direktiivi vastuvõtmisest, siis peaks ka § 90 pealkiri olema „Krediidisaaja vahendite artiklil 6(2) ja on ingl. k. järgmine: hoidmise korra/nõuete rikkumine” vms, ka tekstiosas peaks siis olema „In cases where credit servicers are „vahendite hoidmisele kehtestatud nõuete rikkumise eest“. allowed to receive and hold funds from borrowers“. Kuid leiame, et eraldi vahendite vastuvõtmist ei ole vaja käesolevas §-s nimetada. 67 Eelnõu § 91 viitab §-s 29 nimetatud ettekirjutusele, kuid ettekirjutusest Arvestatud räägib hoopis § 32, seega viide on vale. 68 Eelnõu § 94 lõikesse 3 lisada alljärgnev osis: „/…/ enne 2024. aasta 29. Arvestatud juunit ning seda ei ole tagastatud ja selleks tähtajaks /…/“. Nimetatu tagab selgema mõistmise seaduse rakendumisest. 69 Eelnõu § 95 muudetakse finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust Arvestatud (edaspidi FELS). Teeme ettepaneku praktikas tõusetunud küsimuse lahendamiseks. Täpsemalt teeme ettepaneku FELS § 15 lõikes 10 asendada sõna „tühistada“ sõnadega „kehtetuks tunnistada“, kuivõrd haldusmenetluse seadus, mida FELS-i raames rakendatakse, nimetab haldusakti kehtetuks tunnistamise. 70 Eelnõu § 96 punktiga 3 asendatakse Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi Arvestatud FIS) § 38 lõikes 3 tekstiosa „või fondivalitseja“ tekstiosaga „, fondivalitseja või krediidiinkasso“. Teeme ettepaneku asendada see tekstiosaga „krediidiinkasso või fondivalitseja“, sest sellele järgneb välisriigi fondivalitseja ehk on loogilisem kui krediidiinkasso ei ole lause sees fondivalitsejate vahel. 71 Eelnõu § 96 punktiga 5 täiendatakse FIS 39 lõiget 2 punktiga 2 2 järgmises Arvestatud sõnastuses: „krediidiinkasso või välisriigi krediidiinkasso Eesti filiaali korral 0,001–0,1 protsendiga krediidiinkasso osutatava teenuse aastasest äritulust.“ Eelnõust ei selgu, et krediidiinkassol oleks keelatud muude teenuste osutamine, mistõttu ei ole üheselt arusaadav millise teenuse aastane äritulu krediidiinkasso järelevalvetasu mahuosa arvutamisel aluseks tuleb võtta. Krediidiinkassode äritulu pinnalt järelevalvetasustamine kätkeb ohtu, et kontsernides ja filiaalide puhul järelevalvetasu tasumine suunatakse muusse kehasse või optimeeritakse muul moel. Teeme ettepaneku kehtestada järelevalvetasu mahuosa summa arvutamine selliselt, et see sõltuks krediidiinkasso lepingute/nõuete arvust, mitte äritulu suurusest. Järelevalvetasu mahuosa summa arvutamise põhimõtete väljatöötamisel tuleb vältida valdkonna subsideerimist teiste valdkondade järelevalvesubjektide poolt. 72 Reguleerimata on olukord, kus isik omab samaaegselt mitut Arvestatud Finantsinspektsiooni poolt väljastatud tegevusluba. Selles tulenevalt tuleks sätestada, et kas isik peab tasuma järelevalvetasu kõigi väljastatud tegevuslubade eest või alternatiivselt täiendada FIS § 38 lõiget 7 teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti, maksab järelevalvesubjekt järelevalvetasu selle järelevalvesubjektina või arvestusaluse alusel, millest tulenev järelevalvetasu on suurem.“. 73 Eelnõu § 97 punkti 7 lõikega 1 sätestatakse, et krediidiandja teavitab FI-d Arvestatud viivises oleva tarbijakrediidilepingu või sellest tuleneva nõude loovutamisest ja esitab teabe hiljemalt 15. tööpäeval pärast aruandeperioodi lõppu. Erinevatele aruandeperioodele järgnev 15. tööpäev on muutuv kuupäev. Selleks, et teabe esitamise tähtajast oleks lihtsam kinni pidada ja tähtajast kinnipidamist oleks lihtsam jälgida teeme ettepanekud sõnastada Eelnõu § 97 punkti 7 lõige 3 järgmiselt: „(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe aruandeperiood on poolaasta. Teave esitatakse 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu. Kui teabe esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, võib teabe esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda krediidiandjalt eelnimetaud teabe esitamist kord kvartalis, muu hulgas põhjuselt, et paremini jälgida suurt hulka tarbijakrediidilepingute või sellest tulenevate nõuete loovutamisi, mis võivad aset leida kriisi ajal.“. 74 FI praktikas tõusetunud probleemidest lähtuvalt vajab täiendamist KAVS Arvestatud § 41 lõige 4 ehk on vaja sõnaselgelt sätestada, et juhtidest ja audiitoritest teavitamise nõue kehtib ka olukorras, kus ametiaega pikendatakse. Seetõttu teeme ettepaneku KAVS § 41 lõike 4 täpsustamiseks selliselt, et ka juhtide ja audiitori ametiaja pikendamisel oleks subjektidel kohustus sellest FI-d teavitada. Teeme ettepaneku muuta KAVS § 41 lõige 4 järgmiselt: „(4) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud juhtide ja audiitori valimise või määramise või ametiaja pikendamise kavatsusest, samuti nende tagasikutsumisest või enne volituste tähtaja lõppemist tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist.“. 75 Krediidiandjatele ja -vahendajatele sätestatud sunniraha määrad on KAVS- Selgitatud Käesoleva eelnõuga muudetakse is oluliselt ja kordades väiksemad võrreldes teistele finantsjärelevalve juba KAVSi nii, mille kohaselt subjektidele kehtivates seadustes. Ühtlasi ei saa pidada KAVS-is kehtivaid KAVS § 95 lg 2 muudatus näeb ette, sunniraha määrasid ajakohaseks ega piisavalt motiveerivaks haldusakti et füüsilise isiku puhul esimesel täitmisele sundimiseks. Seetõttu teeme ettepaneku KAVS § 95 lõike 2 korral kuni 5 000 eurot ja järgmistel muutmiseks ja sunniraha määrade ühtlustamiseks teiste kordadel kuni 10 000 eurot ühe ja finantsjärelevalveliste seadustega järgmiselt: sama kohustuse täitmisele „(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha sundimiseks, kokku kuni 1 000 000 ülemmäär: juriidilisele isikule ühel korral kuni 32 000 eurot ja järgnevatel eurot; juriidilise isiku puhul kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks; esimesel korral kuni 10 000 eurot ja füüsilisele isikule ühel korral kuni 5 000 eurot ja järgnevatel kordadel kuni järgmistel kordadel kuni 100 000 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks.“. eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 3 000 000 eurot või kuni kümme protsenti aastasest netokäibest. 76 Eelnõu § 98 punktiga 2 täiendatakse KAS § 88 lõiget 5 lõikega 71 järgmises Selgitatud Muudetud on normi sõnastust, mille sõnastuses: „Statistikaametile riikliku statistika seaduses sätestatud kohaselt võib neid andmeid edastada ülesannete täitmiseks.“ Antud §-i lõige 5 sätestab millistele ametiasutustele siis kui klient on andnud nõusoleku.  võib pangasaladust edastada. Seletuskirja kohaselt sellest nimistust puudub Samuti on seletuskirja on olulises hetkel Statistikaamet, kes vajaks ka andmeid erineva statistika kogumiseks osas täiendatud. ja avaldamiseks, mis seonduvad pankade poolt osutatavate teenustega. Näiteks Statistikaameti üheks statistikatööks on leibkonna eelarve uuring. Leibkonna eelarve uuringute vahelisel perioodil (vahe 6 aastat, eelmine 2020, järgmine 2026) kasutatakse mudelit, et tuletada leibkondade sissetulekute ja kulutuste kohta statistikat. Muudatuse kohaselt saab ka Statistikaamet küsida krediidiasutuste käest pangasaladust kirjalikus või elektroonilises vormis esitatud järelepärimise vastusena. Jääb arusaamatuks, kuidas on see pangasaladusega seotud ja kas pangasaladusega seotud informatsioon ikka peaks olema Statistikaametile kättesaadav. On küsitav, kuidas tagatakse see, et sellest tulenevalt ei teki krediidiasutustel mingit täiendavat regulaarset või ka ühekordset raporteerimiskoormust, mis on kulu ja tuleb hiljem klientide poolt taas kinni maksta. Kui kõikide teiste samas lõikes loetletud asutuste puhul on sees mingil kujul kliendi kaitsmise vajadus või on tegemist uurimisaustustega, siis Statistikaameti puhul see mõõde puudub. FI hinnangul luuakse Statistikaameti lisamisega isikute nimekirja, kellel on pangasaladusele juurdepääs pretsedent, kus hiljem on üha raskem põhjendada miks see ega teine riigiasutus ei saa lisanduda nimekirja. Samuti tuleb arvestada, et olulised krediidiasutused kuuluvad Euroopa Keskpanga otse järelevalve alla ning ka Euroopa Keskpangal võib Eelnõuga pakutud muudatus küsitavusi tekitada. FI palub Eelnõu § 98 punktiga 2 pakutud muudatus kustutada. 77 Teeme ettepaneku Eelnõu § 98 punkti 4 lõikes 3 viimases lauses asendada Arvestatud sõna „laenude“ sõnadega „krediidilepingute või sellest tulenevate nõuete“, kuna see vastavuses Eelnõus kasutatava terminoloogiaga. 78 Eelnõu tekstis kasutatakse terminit „konsolideerimisgrupp“. Samas on Arvestatud konsolideerimisgrupp kui selline defineerimata. Siinkohal võiks võtta eeskuju KAVS §-st 9.