Arvamus isikuandmete kaitse üldmääruse jõustamisega seotud menetluseeskirjade ühtlustamist käsitleva uue algatuse kohta

Justiitsministeerium Teie 13.07.2023 nr 7-1/4947 [email protected] Meie 11.08.2023 nr 6-6/23-37 Arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest avaldada arvamust isikuandmete kaitse üldmääruse jõustamisega seotud menetluseeskirjade ühtlustamist käsitleva uue algatuse kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Ene Pellja Riigikohtu üldosakonna juhataja Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja ülesannetes Lisa 1: Riigikohtu arvamus1 määruse eelnõu kohta, millega kehtestatakse IKÜM täitmise tagamisega seotud täiendavad menetlusnormid (COM(2023) 348 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega kehtestatakse määruse (EL) 2016/679 täitmise tagamisega seotud täiendavad menetlusnormid) 1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus1 määruse eelnõu kohta, millega kehtestatakse IKÜM täitmise tagamisega seotud täiendavad menetlusnormid (COM(2023) 348 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega kehtestatakse määruse (EL) 2016/679 täitmise tagamisega seotud täiendavad menetlusnormid) Määruse eelnõu seletuskirjas on kajastatud liikmesriikide mure, et määruse eelnõu võib hakata mõjutama riigisisest menetlusnormistikku (lk 8), mis peaks kuuluma liikmesriigi autonoomsesse pädevusse. Seega on nn spill over-mõju teadvustatud probleem ja ehk ei ole mõtet hetkel sellel teema põhjalikumalt peatuda. Piiriülesust rõhutavad ka määruse eelnõu põhjendused ja artiklid. Siiski ei saa märkimata jätta, et nt põhjendus 4 osutab kaebuse vormi silmas pidades, et „kuigi järelevalveasutused võivad vormi kasutada juhtudel, mis ei ole seotud isikuandmete piiriülese töötlemisega“. See põhjendus ei saa väärata HMS-s kehtestatud nõuet, et riigisiseselt saab vormi kehtestada vaid seaduses või selle alusel (HMS § 14 lg 1 lause 2) – taotlust (kaebust) ei saa AKI jätta läbi vaatamata pelgalt põhjusel, et ei ole järgitud tema enda võimalikku loodud vormi. Ka menetlustoimingute vaidlustamise võimaluse senine kohtupraktika (nt Euroopa Üldkohtu otsus asjas T-709/21, p 41 jj (apellatsioonimenetlus on pooleli)) on üsna sarnane Eesti õiguse lähenemisele, mistõttu ka sellel teemal peatuda ei ole vaja. Riigikohtu arvamuses võiks põgusalt peatuda vast kahel teemal. 1. Määruse eelnõust jääb ebaselgeks art 4 („millises ulatuses tuleks kaebust iga juhtumi puhul uurida“) ja kaebuse tagasilükkamise (art-d 11–13) omavaheline vahekord ja kohtulik kontroll. Kas art 4 tähendab lihtsalt kaebuse nõuete piiritlemist või seda, et võttes arvesse mh art 4 punkte a–c tehakse kindlaks, millises osas tuleks (järelevalve)menetlus alustamata jätta ja menetluse alustamisest keelduda (vt ka põhjendus 6)? Teisisõnu, kas vastuvõetamatuse (formaalsetel põhjustel läbi vaatamata jätmine) ja rahuldamata jätmise (sisulistel põhjustel) vahel on veel mingi n-ö vaheaste, kus keeldutakse menetlust alustamast sisulistel põhjustel, ja kas need alused on ammendavalt loetletud art-s 4? Kas art 11 tagasilükkamise vasteks Eesti õiguse mõttes on rahuldamata jätmine või on keeldumine menetlust alustamast formaalsetel või sisulistel põhjustel hõlmatud kaebuse tagasilükkamisega (vrd ka seletuskirja lk 2 „kaebuste tagasilükkamiseks, mida ei käsitleta“)? Kui eelkirjeldatud vaheetapp on (sh kui see on hõlmatud tagasilükkamise alustega), siis vajaks täpsemat selgust see, milline peaks olema kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle: kas alused selleks on ammendavalt loetletud art-s 4 (vrd ka Eesti KorS § 4 lg 2 ja kujunenud kohtupraktika nt RKHKo 3-18-1442/115, p 16); kui intensiivne võib olla kohtulik kontroll (art 4 loetelu sisaldab ulatuslikku otsustusruumi); kas arvesse tuleb võtta vaid kaebaja subjektiivsete õiguste riivet (nt punktil c võib olla avaliku huvi seisukohalt oluline tähendust, kuid kohtulik kaebeõigus on Eestis eeskätt subjektiivsete õiguste keskne). Ilmselt ei saa ja ka ei pea seda temaatikat ammendavalt määruse eelnõus kajastama, kuid ministeeriumil tasuks analüüsida art 4 ja art-te 11–13 seoseid ja Euroopa Kohtu eelotsuse küsimisega koormamise vältimiseks teha vajaduse korral ettepanek selgitada või täpsustada määrust asjakohaselt. 1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. 1/2  Lisa 1 2. Määruse eelnõu IV ptk tegeleb juurdepääsuga haldustoimikule ja konfidentsiaalse teabega. Esiteks, art 21 lg 2 on selge küsimuses, et avalikkuse juurdepääs ei ole haldusmenetluse toimikule haldusmenetluse ajal võimalik (Eesti AvTS § 35, eriti lg 2 p 2 jätaks üldjuhul erinormide puudumisel kaalutlusõiguse, kuid analüüsitav määruse eelnõu on imperatiivne). Kuna Eesti õiguse järgi kehtib haldusakt selle teatavaks tegemisest ja sellega haldusmenetlus lõppeb, siis on ebaselge, kas avalikkuse juurdepääsupiirang kehtiks ka kohtumenetluse ajal. Teiseks, art 21 lg-d 5–7 võimaldavad küll võtta meetmeid, vähendamaks juurdepääsupiirangu ulatust, kuid lõppastmes jääb ebaselgeks, kas dokumendi (või selle osa) ärisaladuseks või muul alusel konfidentsiaalseks lugemisel jääb lõplik otsustusõigus siiski teabe esitajale või saab järelevalveasutus seda ise sisuliselt ümber hinnata, nt asudes seisukohale, et tegu ei ole ärisaladusega. Määruse eelnõu põhjendus 32 justkui kaudselt asutuse ümberkvalifitseerimise võimalusele viitaks, võimaldades ka konfidentsiaalsusega kaitstud dokumentidele juurdepääsu. Kolmandaks, ebaselge on, kas art 19 lg 3 (järelevalveasutuste-vaheline kirjavahetus ja arvamuste vahetus on konfidentsiaalne) on absoluutne ja imperatiivne või laieneb sellele samuti klausel, et piirang kehtib ajal, mil menetlus on pooleli. 2/2