Hankija täiendav seisukoht ja menetluskulude nimekiri

Riigihangete vaidlustuskomisjon Tartu mnt 85, 10115 Tallinn [email protected] 30.12.2025 HANKIJA SEISUKOHT Riigilaevastik(u) vastus vaidlustaja täiendavale seisukohale riigihankes nr 301585 „Mõõdistuslaeva Jakob Prei abimasinate remont“ Hankija: Riigilaevastik Registrikood: 77001814 Lume tn 9, 10416 Tallinn Hankija esindaja: vandeadvokaat Keidi Kõiv Advokaadibüroo RASK Ahtri 6, 10151 Tallinn tel: 618 0820, faks: 618 0821 e-post: [email protected] Vaidlustaja: BMG Power Systems OÜ Registrikood: 11725966 Paljasaare tee 14, 10313 Tallinn Vaidlustaja esindajad: vandeadvokaat Kadri Härginen vandeadvokaat Mario Sõrm Advokaadibüroo Sorainen Rotermanni 6, 10111 Tallinn tel: 6 400 900 e-post: [email protected]; [email protected] Kolmas isik: AEM Engine Service OÜ Registrikood: 16179515 Kauba tn 3a, 11313 Tallinn e-post: [email protected] 1/6 1. MENETLUSE SENINE KÄIK 1.1. Vaidlustuskomisjoni menetluses on BMG Power Systems OÜ vaidlustus Riigilaevastiku poolt antud otsustele avatud hankemenetlusena läbiviidud riigihankes „Mõõdistuslaeva Jakob Prei abimasinate remont“ viitenumbriga 301585. 1.2. 17.12.2025 teatisega nr 12.2-10/290 määras vaidlustuskomisjon asjas kirjaliku menetluse ning järgmised tähtajad: täiendavate selgituste ja dokumentide esitamise võimalus kuni 22.12.2025 ning nimetatud kuupäevaks laekunule kuni 30.12.2025. 1.3. Vaidlustaja on 22.12.2025 kuupäeval esitanud omapoolsed seisukohad, millistele hankija esitab käesolevaga vastuväited. Hankija jääb seisukoha juurde, et vaidlustus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Samuti esitab hankija taotluse täiendavate menetluskulude väljamõistmiseks. 2. HANKIJA PÕHJENDUSED 2.1. Vaidlustaja ei ole enda seisukohas vaielnud vastu järgmistele asjaoludele: (i) hanketingimused oma kujul on kehtivad, kuna ükski pakkujatest neid ei vaidlustanud; (ii) hanketingimused ei nõudnud pakkumuse koosseisus dokumentide jms esitamist, vaid kõigi tingimuste vastavuse kontroll oli ette nähtud pakkujate poolt kinnituste andmise läbi ning sisulisem kontroll ette nähtud toimuma alles „enne varuosade paigaldust“; (iii) hanketingimused ei nõudnud, et kasutatavad varuosad peavad olema uued; (iv) vaidlustaja pakkumuses arvestatud kasumiosa on märkimisväärne, s.o ulatudes pea 40%-ni. 2.2. Selle kõrval on vaidlustaja siiski leidnud, et hankes oli kehtestatud ristsubsideerimise keeld ning vaatamata sõnade semantika mängule on vaidlustaja hinnangul tingimusel siiski sama toime ja riigihankega seotud kulud ei saa olla kaetud ühegi muu allika kaudu, kui pakkumuse maksumus. 2.3. Sellise seisukohaga ignoreerib vaidlustaja tervikus pikaaegset kohtu- ja vaidlustuspraktikat, kuid samas kinnitab, et antud väidetav ristsubsideerimise keeld, mida vaidlustaja ette heidab on hanke väline. Hanke väline ristsubsideerimise keeld ei ole aga vastavustingimus iseenesest vaid põhjendamatult madala maksumuse kontroll. Siiski aga sõnastuslikus mõttes veelkord, peab selline ristsubsideerimise konkreetne keeld olema sõnaselgelt hankedokumentides sätestatud (Tln Rngk 22.02.2022 otsus 3-21-2664, p 27). Käesoleval juhul sellist tingimus kehtestatud ei olnud, vaid tegemist on tingimusega mis reguleerib eelarve siduvust sarnaselt VÕS § 639-le, ehk tööde teostaja peab arvestama kõigi töödega, ka nendega mis ei ole otseselt RHADis mainitud (RKTKo 3-2-1-102-14, p 14 ja 19, RKTKo 2-15-15662, p 2, VAKO 10-24/265758, p 7.1, VAKO 80-15/160904, p 10-11). 2.4. Kui juba eelmises vastuses viitas hankija, et vaidlustaja tugineb enda viidetes asjakohatule kohtupraktikale, siis peab hankija seda taaskordselt viitama, sest mitmed vaidlustaja esitatud viited on lausa nii asjakohatud, et ei ole isegi riigihangetega seotud.1 2.5. Vaidlustaja poolt viidatud riigihankes nr 282071 (vaidlustuse number 265-25/282071), oli sätestatud järgnev - pakkumuste esitamisel ei ole ristsubsideerimine lubatud, nii sisemine (pakkumuse üksikute ridade ja osade vahel) kui väline. Selline kriteerium ei ole kuidaski võrreldav RHAD-i punktis 4.1 sätestatuga, veel enam, praktikas on korduvalt kinnitust leidnud, et selline „pakkumuse maksumus peab sisaldama kõiki kulusid“ kriteerium ei sisalda endas selgesõnalist ristsubsideerimise keeldu. Kuna ristsubsideerimise keeld on pigem erandlik sekkumine ettevõtja tegevusse, tuleb see sätestada üheselt mõistetavalt (Tln Rngk 22.02.2022 otsus 3-21-2664, p 27). Seega antud küsimuse arutelu ei ole käesolevad vaidluses üldse asjakohane ning vaidlustaja kohustuseks oli tõendada, et kolmanda isiku pakkumus on põhjendamatult madal. Seda ei ole vaidlustaja aga teinud. 1 RKO III-4/1-6/94 on Õiguskantsleri taotlus tunnistada kehtetuks Riigikogu töökorra seaduse § 7 lg 1, mille punkt 1 selgitab seda, et Riigikogu töökorra seaduse § 7 lg 1 kasutab formuleeringut "nimetamine haldus- või järelevalvenõukogu esimeheks või liikmeks (sh. Eesti Panga nõukogu ja riigiettevõtte või -asutuse nõukogu koosseisu)", Vako otsus nr 98-25/282831, p 9-11 ei käsitle ristsubsideerimist, Tln RKo otsus nr 3-17-2544 lahendab madalate tunnihindade vaidlust, mitte ristsubsideerimise küsimust 2/6 2.6. Hankija viitas juba enda eelmises vastuses, et vaidlustaja küll viitab kahtlusele, et kolmanda isiku pakkumuse maksumus ei saa katta kõiki hankes nõutud tööde komponente, kuid ei viita sealjuures mitte ühelegi konkreetsele asjaolule, mida vaidlustaja leiab valesti või puudu olevat. Ka enda järgnevas vastuses ei ole vaidlustaja seda suutnud teha vaid jätkab paljasõnaliste väidetega „sedavõrd madalast“ pakkumusest. Mitte ükski matemaatiline tehe aga ei näita seda, et see tõesti oleks madal. 2.7. Hankija viitas juba eelmises vastuses, et vaidlustaja enda esitatud andmete kohaselt oli tema kasumiosa pakkumuse arvestuses vähemalt 22 096,20 eurot ja tööde kogukulu ca 36 835,80 eurot. Nimetatust nähtub aga, et vaidlustaja ja kolmanda isiku pakkumuse maksumuse vahe ei ole üldse sedavõrd suur, mis hankijal oleks pidanud äratama kahtlust. 2.8. Kui ka nimetatud tehe teha ümber ja lähtuda eeldusest, et kõige kallimad varuosad kokku maksavad 30 000 eurot ja palgafond on üksnes 2000 eurot, siis moodustaks see 160 töötunni puhul ühe töötunni hinnaks 12,5 eurot, milline netotasuna on 7 eurot. Ka see ületab oluliselt riiklikult kehtestatud töötasu alammäära ning hankijal ei oleks pidanud kahtlust tekkima. Seda on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus vaidlustaja enda poolt viidatud lahendis nr 3-17-2544, millises aga erinevalt vaidlustaja mõistetust viitab kohus, et „isegi kui 20 eurot tunnis jääb alla meediaagentuuri teenuste turuhinnale, siis ringkonnakohtule ei nähtu, et tegemist oleks sedavõrd madala tunnihinnaga, et sellega pole reaalselt võimalik katta ettevõtte kulusid ning ta oleks sunnitud rikkuma töö- ja maksuõiguse norme“. Vaidlustaja ei ole ka eeltoodut tõendanud. 2.9. Sealjuures ei sätesta RHAD, kui mitme tunniga peab töövõtja tööd teostama. Seega ei saa välistada, et kolmas isik on enda töös oluliselt kiirem, kui vaidlustaja ja küsib selle eest vähem tasu, mis ei tee tema pakkumusest põhjendamatult madalat pakkumust. 2.10. Lisaks on vaidlustaja enda vastuse punktis 17 möönnud ka võimalikkust sellele, et tegelikult varuosade maksumus võib kokku maksta ka 20 000 eurot, millisele liites 5000 eurot palgafondi, oleks teenuse osutamise kulu 25 000 eurot, mis on 7000 euro võrra soodsam, kui kolmanda isiku pakkumus. Ka see kinnitab seda, et kolmanda isiku pakkumus ei ole põhjendamatult madal. 2.11. Siinjuures ei ole väheoluline aga ka fakt, et 5000 euro suurune palgafond oli hankija poolt esitatud näide vaidlustaja esitatud töötundide arvu ja keskmise töötasu arvestuse summa, sest hankijale ei ole teada, kui palju maksab vaidlustaja enda laevamehhaanikutele palka. Kui ka vaidlustaja maksab laevamehhaanikutele näiteks 7 eurot neto tunnis, siis kujuneb vaidlustaja kulubaasiks tema enda esitatud andmete kohaselt hoopis 33 902,80 eurot, millise arvestuse kohaselt on pakkumuste hinnavahe üksnes olematud 1900 eurot. 2.12. Selle kõige kõrval viitab hankija aga veelkord, et tegelikkuses ei ole tõendamist leidnud ka vaidlustaja väited, et vaidlustaja Volvo Penta ametlikud varuosad maksavad edasimüüjatele ca 15 952,41 eurot. Vaidlustaja esitas küll Exceli tabeli näitlikustamaks hindasid, kuid tähele tuleb panna, et see on vaidlustaja enda poolt täidetud ning see ei ole Volvo Penta poolt kinnitatud. Seega ei ole teada, kas see vastab tegelikkusele ning hankija saigi üksnes jaatada, et teatava hulga varuosade maksumuse osas jõudis hankija internetis avalikult kättesaadavate andmete pinnalt enamvähem samasugusele järeldusele, mida väidab vaidlustaja soodushinnaga varuosade puhul. 2.13. Veel enam, ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et nimetatud hinnad kehtiksid sellisel kujul ja maksumuses kõigile edasimüüjatele, vaid äärmisel juhul saavad sellised hinnad kehtida vaidlustajale endale. Teistel edasimüüjatel, samuti teiste riikide edasimüüjatel võivad hinnad aga oluliselt erineda ning vaidlustaja ei saa kuidagi eeldada selliste hindade samasust. 2.14. Kolmas isik on hankijale juba pakkumuse esitamisel kõikide RHAD tingimustega arvestamist kinnitanud, kuid 12.12.2025 e-kirjas lisaks kinnitanud, et on tervikus lähtunud tehnilisest ülesandest, lähtub täielikult valmistajatehase poolt ettenähtud tehnoloogiatest ja nõuetest ning on küsinud kõik varuosad Volvo- Penta ametlikult edasimüüjalt, kes tarnib ainult originaalvaruosasid. Hankija esitab siinkohal väljavõtte kolmanda isiku kinnitusest, milles on kaetud pakkumuse sisulisem teave: 3/6 2.15. See kinnitab samuti, et hankija ei ole enda otsustes eksinud ning hankijal ei pidanudki ka pakkumusi kontrollides tekkima kahtlust kolmanda isiku pakkumuse õiguses. Pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse hindamisel peab hankijal esmalt tekkima põhjendatud kahtlus, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal (Riigikohtu halduskolleegium 3-19-1825/50, p 14). Sellist kahtlust kõiki asjaolusid ja hankija enda poolt läbi viidud turu-uuringu tulemusi kogumis hinnates hankijal ei tekkinud. 2.16. Arusaamatuks jäävad vaidlustaja originaalvaruosade küsimusega. Hankija esitas eelmise vastusega selle sama „workshop manuali“ ehk valmistajatehase enda poolt kinnitatud nõuded ja tehnoloogiad. See sama manuaal kinnitab, et tööde teostamiseks võib kasutada ka muude tootjate tooteid - näiteks elektrisüsteemide ja kütusepritside elemente toodab Bosch („Workshop manual“, lk 23), kuid muude osade puhul on tootjaid veel (nt Heinzmann, lk 28), kui neil on Volvo OEM kood. OEM kood tähendab inglise keeles original equipment manufacturer, ehk originaalseadmete tootja. Seega vaidlustaja väited nagu ei oleks hankija nimetatud asjaolu tõendanud on otseses vastuolus vaidlustuses esitatud tõenditega ning Volvo Penta enda manuaalidega. Hankija jääb enda varasemate seisukohtade juurde. 2.17. Kokkuvõttes kordab hankija siis aga veelkord üle kõik asjaolud, mis kinnitavad, et hankija ei ole enda seisukohtades eksinud: (i) kolmanda isiku pakkumuse maksumus oli vastavuses hankija poolt läbi viidud turu uuringuga; 4/6  (ii) kolmanda isiku ja vaidlustaja pakkumuste maksumuse vahe ei ole märkimisväärne ning põhineb peamiselt vaidlustaja väga suurel kasumiosal, millist vaidlustaja on kinnitanud; (iii) kolmandas isik oli kinnitanud kõigi RHADis sätestatud tingimuste ülevõtmist nii pakkumuses, kui ka vaidlustusmenetluse kestel; (iv) vaidlustaja esitatud varuosade maksumuse kalkulatsioon ei ole originaaltootja poolt kinnitatud, samas ei saa selline kalkulatsioon ka siis, kui see on õige laieneda ühelegi muule pakkujale, kui vaidlustajale endale; (v) vaidlustaja on enda 22.12.2025 vastuse punktis 17 jaatanud võimalikkust, et varuosade maksumus võib jääda vahemikku 20 000-30 000 eurot; (vi) RHADi kohaselt ei olnud ette nähtud, et kõik varuosad peavad olema uued; (vii) Volvo-Penta varuosasid on võimalik soetada ka teistelt edasimüüjatelt, kui vaidlustaja, samuti teiste riikide edasimüüjatelt vaidlustaja hindadest teistsugustel tingimustel; (viii) RHADi mõistes on originaalvaruosadeks ka sellised varuosad, mis sobivad Volvo-Penta mootoritele, kuid on toodetud muude rahvusvaheliste tootjate juures ja seotud konkreetse Volvo OEM koodiga ning on kordi odavamad. 2.18. Kõike eeltoodut ei väära ka vaidlustaja püüd modifitseerida eeldatava maksumuse tähendust millekski, mis a priori oleks iga toimingu aluseks. Tegelikult see nii ju ei ole. Tegemist on ühe instituudiga, et riigihange õnnestuks, et valida õiged menetlusreeglid, sätestada proportsionaalsed kvalifitseerimistingimused, et tuvastada kahtluse korral võimalik põhjendamatult madal maksumus või tuvastada ka liiga kõrge pakkumusega maksumus. 2.19. Vaidlustuskomisjon ja kohtud on praktikas korduvalt aga kinnitanud, et eeldatava maksumuse määramine on prognoosotsus ja ainuvõimalikku eeldatavat maksumust ei ole olemas (VAKO 103-11/123879, p 6.1; Tln HKo 3-15-875, p 25; VAKO 125-17/188223, p 29). Hankijalt ei saa ka nõuda, et ta peaks suutma esitada andmed selle kohta, et tegemist on tellitava teenuse ainuvõimaliku maksumusega (Tln HK0 3-15-809, p 11). Kui riigihanke eeldatavat maksumust saaks väljendada üksnes ühe tõsikindla summana, siis ei oleks sisuliselt mingi konkursi läbiviimine üldse võimalik, sest kõikide pakkumuste maksumused peaksid olema ühesuurused (Tln RngKo 3-12-1372, p 14). Hankija võib olla lähtunud õigetest ja asjakohastest kaalutlustest ka siis, kui pakkumuste hinnad on määratud eeldatavast maksumusest kõrgemad või madalamad (Tln RngKo 3-15-77, p 13). Veel enam, sätestab RHS § 23 lg 8, et kui eeldatava maksumuse määramiseks on mitu meetodit, siis tuleb kasutada seda meetodit, milline näeb eeldatava maksumuse määramiseks kõige suuremat tulemust andvat meetodit. 2.20. Ka nimetatud põhimõttest on hankija käesoleval juhul lähtunud, sest hankija kogutud andmete põhjal jäid erinevad elemendid erinevatesse summaarsetesse vahedesse, mistõttu tuli hankijal lähtuda eeldatava maksumuse määramisel üksnes kõrgeimast tulemusest, et mitte eksida muude menetlusreeglite vastu. See aga ei eelda, et sellises summas tuleks ilmtingimata leping sõlmida. Ja hankija ei ole selliste reeglite vastu eksinud. Vastasel juhul saaks ja peaks riigihangetes tekkima tulevikus olukord, milles üks pakkuja asub esitama väga suure kasumiosaga pakkumusi ning kõik muud pakkujad tuleks eestpoolt juba eos väidetava „madala maksumuse“ tõttu kõrvale lükata. See ei ole aga riigihangete reeglistiku sisu ega eeldus. 2.21. Vaidlustaja ei ole sealjuures tõendanud, et hankija arvutused oleksid ebaõiged või kolmanda isiku pakkumusega ei oleks päriselt võimalik lepingut täita. Üksnes asjaolu, et vaidlustaja ise ei saa edasimüüjana parimaid hindasid ei muuda vaidlustaja hindasid absoluutseks. Vastupidi, vaidlustaja enda esitatud arvandmed kinnitavad, et kolmanda isiku poolt pakutud hinnaga on võimalik lepingut täita, mistõttu on esitatud vaidlustus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. 2.22. Ebaõigeid väiteid esitab vaidlustaja ka osas, milles väidab, et hankija teeb talle etteheiteid liiga kalli pakkumuse kohta. Hankija ei ole selliseid väiteid esitanud vaid selgitas enda eelmises vastuses, et iga ettevõtja otsustab ise, millises ulatuses kasumimarginaali ta soovib pakkumust esitades teha, kuid sellisel juhul ei saa vaidlustajale aga osutuda üllatuseks, kui ca 37%-se kasumimarginaaliga pakkumus ei osutu edukaks. 2.23. Kokkuvõttes ei ole kahtlust, et kolmanda isiku pakkumus vastab riigihanke alusdokumendis sätestatud tingimustele, mistõttu hankija otsus kolmanda isiku vastavaks ja edukaks tunnistamiseks on olnud õiguspärane. Vaidlustaja vaidlustus tuleb jätta rahuldamata. 5/6 3. MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED 3.1. Täiendavad menetluskulud. Lisaks 22.12.2025 menetluskulude taotluses esitatule palub hankija nimetatut suurendada 950,00 euro võrra, milline täiendav menetluskulu on seotud vaidlustaja 22.12.2025 seisukohaga tutvumise ja sellele vastuse koostamisega 5 tunni ulatuses, millest teatav osa kulus ka vaidlustaja viidete kontrollimisele. Kokku palub hankija vaidlustajalt välja mõista hankija lepingulise esindaja kulu 2300,90 eurot. 3.2. Hankija vastuväide vaidlustaja menetluskuludele. Hankija vaidleb vastu vaidlustaja esitatud menetluskulude suurusele. Arvestades vaidluse sisu ja mahtu on täiesti põhjendamatu kahe vandeadvokaadist esindaja kasutamine. Nimetatust palub hankija igal juhul hinnata vaidlustaja menetluskulude põhjendatust, eriti arvestades fakti, et vaidlustaja seisukohtades esines läbivalt ka põhimõttelisi viitevigu. 3.3. Esindusõigus. Vandeadvokaat Keidi Kõiv kinnitab esindusõiguse olemasolu (RHS § 190 lg 1 1). Lugupidamisega /digitaalselt allkirjastatud/ Keidi Kõiv Vandeadvokaat Riigilaevastik lepinguline esindaja 6/6