Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus
Koostamise kuupäev ja koht: 20.04.2026, Narva
Koostaja ametinimetus ja nimi: abiprokurör Ragnar Plistkin
Ametiasutuse nimi: Viru Ringkonnaprokuratuuri Narva osakond
Kriminaalasja number: 26233000320
Kuriteo kvalifikatsioon: KarS § 121 lg 2 p 2, 3
Kahtlustatava nimi (isikukood): X.X. (ik xxxxxxxxxxx)
Kohtueelses menetluses kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et X.X. 15.02.2026 kella 17.00
ja 18.00 vahelisel ajal Narvas X tn X-X asuvas korteris lõi oma abikaasat X.X. jalaga keha
piirkonda, tekitades sellise teoga viimasele füüsilist valu. Samuti X.X. 01.03.2026 kella 13.00
paiku Narvas X tn X-X asuvas korteris lõi oma abikaasat X.X. rusikaga kõhu piirkonda, tekitades
sellise teoga viimasele füüsilist valu. Seega X.X. on alust kahtlustada KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi
kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o teisele inimesele füüsilist valu tekitanud kehalises
väärkohtlemises, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt.
Arvestades KrMS § 202 sätteid, saab kriminaalmenetluse lõpetada, kui tegemist on teise astme
kuriteoga, isiku süü ei ole suur, ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju,
tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud kohustuse need tasuda ning kriminaalmenetluse
jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.
Kriminaalmenetluse lõpetamise võimalikkuse üle otsustamisel tuleb arvestada asjaoluga, et
lõpetamine pole võimalik, kui menetluse jätkamine on vajalik kas lähtuvalt avalikust menetlus-
huvist või eripreventiivsest vajadustest. Avalik menetlushuvi puudub üldjuhul kuritegude puhul,
kus isiku süü ei ole suur. Arvestades kehalise väärkohtlemise intensiivsust (ühel juhul üks löök
jalaga ning teisel juhul üks löök rusikaga), saab järeldada, et kahtlustatava süü ei ole suur. Samuti
tuleb arvesse võtta, et kehaline väärkohtlemine ei tekitanud kannatanule kehavigastusi ning piirdus
valuaistinguga.
Karistuse eripreventiivne eesmärk tähendab võimalust mõjutada süüdimõistetut moel, mis tagaks
edaspidi tema hoidumise süütegude toimepanemisest. Kui inimene eksib kehtiva õiguskorra vastu
nii rängalt, et tema suhtes tuleb alustada kriminaalmenetlust, järgneb üldjuhul kuriteosündmuse
koosseisulise ja tõendatud teol toimepanemisele riigipoolne reageering ehk kriminaalkaristus.
Samas on seadusandja jätnud võimaluse kohaldada õigusrikkuja osas teatud juhtudel ka
oportuniteediprintsiibi põhimõtet ja tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada. Seda eeldusel, et
isiku huvid ja avalik huvi on omavahel tasakaalus ning kriminaalrepressiooni kohaldamine pole
ilmselgelt vajalik. Antud printsiip on viidud seadusesse sisse paljuski eesmärgiga hoida kokku
alati piiratud menetluslikku ressurssi, mille tingimustes ei suuda riik võrdset tähelepanu pöörata
kõigile toimepandavatele õiguserikkumistele. Seetõttu tuleks menetlusökonoomika põhimõttest
tulenevalt menetluslikke ressursse kasutada võimalikult ratsionaalselt ja tagada seeläbi õigus-
hüvede võimalikult ulatuslik kaitse.
1
Avalikust menetlushuvist on võimalik rääkida, kui eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt on
menetluse jätkamine vajalik. Selline vajadus on üldjuhul olemas, kui isikut on kahe aasta jooksul
enne uue kuriteo toimepanemist sarnase süüteo eest karistatud või on tema suhtes menetlus
otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud või isik on oma muu käitumisega tõestanud, et tema edaspidise
õiguskuulekuse tagamiseks, mida muul moel ei ole võimalik korraldada, on vajalik rakendada
mõjutusvahendeid või karistusi. Avalik menetlushuvi on olemas ka siis, kui üldpreventiivsetest
vajadustest lähtuvalt on isiku karistamine vajalik. Selline vajadus on üldjuhul olemas siis, kui
kuritegu on toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus või isiku
karistamine on vajalik õiguskorra kaitsmise huvides või kuriteo tõttu kannatanul puuduvad peale
kriminaalmenetluse efektiivsed õiguskaitsevahendid.
Võrreldes käesoleva kriminaalasja tehiolusid avalikku menetlushuvi tingivate asjaoludega, ei esine
prokuröri hinnangul kriminaalasja materjalidest nähtuvalt X.X. osas KrMS § 202 kohaldamist
välistavat eri-või üldpreventiivset vajadust, mistõttu nimetatud kaalutlustel pole
kriminaalmenetlusega jätkamine / karistuse kohaldamine ilmtingimata tarvilik.
KarS § 121 lg 2 p 2, 3 sätestatud kuriteo eest näeb KarS eriosa ette karistusena kas rahalise
karistuse või (maksimaalselt) kuni viieaastase vangistuse. Kohtueelse uurimise käigus ei ole
tuvastatud karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Karistusregistrist nähtub, et X.X.
ei ole kehtivaid ega ka arhiveeritud kriminaalkaristusi. X.X. on kahel korral väärteokorras
karistatud, kuid liiklusalaste rikkumiste eest. Samuti puudub informatsioon, et X.X. oleks enne või
pärast talle etteheidetavaid episoode pannud toime kuritegusid, millest omakorda võib järeldada,
et kahtlustatav on senise kriminaalmenetluse käigus saanud aru, et kahtlustuses kirjeldatud
käitumine kannatanute suhtes oli lubamatu ning sellist käitumist ei õigusta isegi vaimne
murdumine emotsionaalse pingeseisundi laineharjal.
Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kahtlustuses kirjeldatud sündmuste põhjuseks oli
suhtlemisoskuste puudulikus. X.X. on väga kahju, et nii juhtus ning ta tunneb häbi. Seetõttu on
prokurör seisukohal, et riigi reageering süüdistuse esitamise läbi jääb sedavõrd abstraktseks, et ei
võimalda tajuda kahtlustataval enda antisotsiaalse käitumise tegelikku mõju ega tagajärgi. Seega
prokurör on seisukohal, et olukorras, kus kahtlustataval on siiras soov käituda edaspidi
õiguskuulekalt, on tema õiguskuulekale käitumisele suunamist võimalik saavutada ka muude
vahenditega kui avaliku karistamisega.
Prokrurör pöörab siinkohal tähelepanu sellele, et kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse
kaalutlusel ei tähenda seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt. Prokuröri hinnangul ei saa
sellist menetluse lõpetamist käsitleda ka kui avalikkusele signaali saatmisena, et selliseid tegusid
võib toime panna. Vastupidi, lõpetades menetluse KrMS § 202 alusel, asub riik seisukohale, et
kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused, lihtsalt selle hukkamõistu
väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise
tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend.
Kahtlustatava poolt vabatahtlikult võetavad kohustused aitavad tal leida sisemist jõudu ja
motivatsiooni vägivallavaba elukorralduse hoidmiseks. Seega X.X. isikust ja tema süüteost
tulenevalt on kohane abinõu edaspidiste õigusrikkumiste välistamiseks ja enesekontrolli
teadvustatud juhtimiseks sotsiaalprogrammi läbimine.
Sotsiaalprogrammi kohaldamise eelduseks on täiendava kohustusena võetav üldkasuliku töö
tegemine. Üldkasuliku töö määramine 10 tunni mahus on optimaalne suurus, sest isik peab esmalt
asuma läbima sotsiaalprogrammi ning samaaegselt tehtav üldkasulik töö on teoreetiliste oskuste
omandamist toetav praktiline tegevus läbi füüsilise aktiivsuse. Üldkasuliku töö tegemist takistavad
2
asjaolud puuduvad. Oluline on märkida, et kahtlustatava näol on tegemist isikuga, kes vajab enda
enesekontrolli juhtimiseks täiendavat tuge, mistõttu käesoleval juhul on oluline määratud
kohustuse individualiseerimine isikut iseloomustavatest omadustest lähtuvalt.
Juhindudes KrMS § 202 lg-st 7 ja 206, abiprokurör
määras:
1. Lõpetada kriminaalasjas nr 26233000320 menetlus X.X. suhtes, kuna kahtlustatava süü ei
ole suur ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.
2. Kahtlustatavale määratud kohustuse liik ja tähtaeg:
1) KrMS § 202 lg 2 p 3 alusel kohustub X.X. tegema 10 tundi üldkasulikku tööd
hiljemalt 30.06.2026.
2) KrMS § 202 lg 2 p 5 alusel kohustub X.X. läbima Tallinna Vangla Viru
kriminaalhooldusosakonna poolt läbiviidava sotsiaalprogrammi, mille
eesmärgiks on maandada vägivaldset käitumist soodustavaid riske ning
pakkuda tuge inimeste omavahelistes suhtes tõusetuda võivate konfliktide
rahumeelseks lahendamiseks. Konkreetse sotsiaalprogrammi määrab
kriminaalhooldusametnik pärast esmast hindamist. Sotsiaalprogrammi läbimise
tähtaeg on 30.06.2027.
3) KrMS § 202 lg 2 p 7 alusel menetlus uuendatakse, kui X.X. paneb toime alates
kriminaalmenetluse lõpetamisest kuni 20.10.2026 (k.a) uue kuriteo.
3. KrMS 4. peatükis loetletud tõkendite ja muude kriminaalmenetluse tagamise vahendite
tühistamine: Tõkendit ei ole kohaldatud.
4. Asitõendid või äravõetud või konfiskeerimisele kuuluvad objektid: Puuduvad.
5. KrMS § 206 lõike 2¹ alusel teavitada kriminaalmenetluse lõpetamisest Eesti
Kohtuekspertiisi Instituuti ja kustutada ABIS-st ja RSBR-st järgmised andmed: Andmeid
ei kustutata.
6. Kriminaalmenetluse kulud: Puuduvad.
7. Vastavalt KrMS § 206 lõikele 2 edastada kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia
viivitamatult kannatanule X.X., Tallinna Vangla Viru kriminaalhooldusosakonnale ning
Tervisekassale e-postiga. Kahtlustatavale X.X. antakse määruse koopia prokuratuuris
allkirja vastu kätte.
8. Kannatanul on õigus vastavalt KrMS § 206 lõikele 3 tutvuda kriminaaltoimikuga
kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest alates kümne päeva jooksul
menetluse lõpetanud prokuratuuris.
Edasikaebamise kord
Vastavalt KrMS § 207 lõigetele 2 ja 3 võib kannatanu põhistatud kriminaalmenetluse
lõpetamise määruse koopia saamisest alates kümne päeva jooksul esitada kaebuse
Riigiprokuratuurile (Wismari 7, Tallinn 15188 või e-post
[email protected]).
Ragnar Plistkin
Mina, X.X., kinnitan, et määrus on mulle arusaadav ja tõlgitud. Olen nõus
kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 202 alusel. Samuti olen nõus täitma käesoleva
määruse punktis 2 nimetatud kohustusi tähtaegselt. Olen teadlik sellest, et kui ma ei täida
määratud tähtaja jooksul mulle pandud kohustusi, võib prokuratuur kriminaalmenetluse
3
määrusega uuendada. Kriminaalmenetluse lõpetamise läbirääkimiste juurde kaitsjat ei
soovi.
X.X.
Kriminaalmenetluse lõpetamise läbirääkimistest võttis osa prokuratuuri koosseisuline tõlk Irina
Ogurova, keda hoiatati oma kohustuste täitmisest keeldumise ja teadvalt valesti tõlkimise eest
KarS § 318 ja § 321 järgi.
Irina Ogurova
4