Kiri

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 29.04.2020 nr 1-4/20/1916 Ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni kooskõlastamiseks edastamine Edastame uuesti kooskõlastamiseks 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (HNS konventsiooni) 2010. aasta protokolliga ühinemise seaduse eelnõu ja lisadokumendid. Eelnõu läbis esimese kooskõlastusringi juunis 2018. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Rene Kokk Minister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Konventsiooni tekst 4. Märkuste tabel Sama: Siseministeerium, Välisministeerium, Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium, Rahandusministeerium, Veeteede Amet, Tööinspektsioon, Päästeamet, Eesti Laevaomanike Liit Agni Kaldma, 626 2956 [email protected] Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231  EELNÕU 2020 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (HNS-konventsiooni) 2010. aasta protokolliga ühinemise seadus § 1. Protokolliga ühinemine Ühineda juurde lisatud 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (HNS konventsiooni)1 2010. aasta protokolliga (edaspidi protokoll), mis võeti vastu 2010. aasta 30. aprillil Londonis. § 2. Deklaratsioonid Protokolliga ühinemisel teha järgmised deklaratsioonid: 1) Euroopa Liidu ainupädevusse kuuluvates osades, välja arvatud tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektid, ühineb Eesti Vabariik 2010. aasta protokolliga Euroopa Liidu Nõukogu 25. aprilli 2017. aasta otsuses (EL) 2017/769 sätestatud tingimustel ja Euroopa Liidu ainupädevusse kuuluva tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektides Euroopa Liidu Nõukogu 25. aprilli 2017. aasta otsuses (EL) 2017/770 sätestatud tingimustel; 2) Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Horvaatia Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Küprose Vabariigi, Leedu Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Läti Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Portugali Vabariigi, Prantsuse Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Rumeenia, Saksamaa Liitvabariigi, Slovaki Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Soome Vabariigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi, Tšehhi Vabariigi ning Ungari Vabariigi kohtu otsuseid asjades, mis on hõlmatud 2010. aasta protokolliga muudetud konventsiooniga, tunnustatakse ja täidetakse Eesti Vabariigis kooskõlas kõnealust valdkonda reguleerivate Euroopa Liidu asjakohaste eeskirjadega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruses (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Taani Kuningriigi kohtu otsuseid asjades, mis on hõlmatud 2010. aasta protokolliga muudetud konventsiooniga, tunnustatakse ja täidetakse Eesti Vabariigis kooskõlas Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahelise kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva 2005. aasta lepinguga. 30. oktoobri 2007. aasta Lugano konventsiooniga (tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon) seotud kolmanda riigi kohtu otsuseid asjades, mis on hõlmatud 2010. aasta protokolliga muudetud konventsiooniga, tunnustatakse ja täidetakse Eesti Vabariigis kooskõlas nimetatud konventsiooniga; 3) 2010. aasta protokolliga muudetud konventsiooni artikli 5 lõike 1 alusel ei kohalda Eesti Vabariik konventsiooni laevadele kogumahutavusega vähem kui 200, millega veetakse üksnes 1 Avaldatud 2002. aasta ELT eestikeelses eriväljaandes (ptk 11, kd 44, lk 143–167). pakendatud ohtlikke ja kahjulikke aineid ning kui need laevad teevad kõnealuse riigi sadamate ja rajatiste vahelisi reise. Riigikogu esimees Henn Põlluaas Tallinn, “…..” ………………. 2020. a Algatab Vabariigi Valitsus “.....” ....................... 2020. a nr….  1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (HNS konventsiooni) 2010. aasta protokolliga ühinemise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1 Sisukokkuvõte Eelnõukohase seaduse järgi ühineb Eesti Vabariik 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (HNS konventsiooni)1 (edaspidi konventsioon) 2010. aasta protokolliga 2 (edaspidi protokoll). Konventsioon ei ole veel rahvusvaheliselt jõustunud ning protokolliga ühinemine tähendab ühtlasi konventsiooniga ühinemist. Protokolliga ühinemine on järgmine samm, millega täieneb laevade põhjustatud kahju hüvitamise võimaluste nimekiri. Eesti Vabariik on seni ühinenud naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni ja naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1971. aasta rahvusvahelise konventsiooni muutmise 1992. aasta protokollidega3. Nende alusel on kõigil konventsiooniosalise territooriumil asuvatel isikutel õigus saada kompensatsiooni, kui neile on meretranspordist tingitud naftareostusega kahju tekitatud. Sama õigus laieneb ka ennetavate meetmete (reostuse tekkimise vältimise meetmed) rakendajatele. Ka on Eesti Vabariik ühinenud punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvahelise konventsiooniga4, mis tagab Eestile õiguse saada hüvitist reostuskahjude eest, mille on põhjustanud laeval olev või laevalt pärit punkrikütus. Konventsiooni ja protokolliga luuakse ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekkinud merereostuskahjude hüvitamiseks rahvusvaheline süsteem. Esiteks kohustab konventsioon konventsiooniosalise riigis registreeritud laeva registreeritud omanikku võtma piisava kindlustuse või muu finantstagatise, et katta kehtivate määrade kohaselt ohtlike või kahjulike ainete tekitatav võimalik reostuskahju. Teiseks asutatakse konventsiooniga fond (edaspidi HNS-fond), mille eesmärk on ohtlikke ja kahjulikke aineid vedava laeva registreeritud omaniku kindlustuse piirmäärasid ületava kahju hüvitamine. Kahju hüvitamise vahendid kujunevad HNS-fondi sissemaksetest. Konventsioonis sätestatud kahjulikke ja ohtlikke aineid (edaspidi HNS-aineid) pärast meritsi vedu vastu võtvatele ettevõtetele lisandub aruandluskohustus ja fondi sellekohase assamblee otsuse ning fondi esitatud arve alusel fondi sissemaksete tegemine. Sissemakseid HNS-fondi teevad isikud, kes riigis eelmise kalendriaasta jooksul maksustatavat lasti vastu võtsid. 1 Konventsiooni tekst on avaldatud ELT eestikeelses eriväljaandes 2002, 11/44 kd, lk 143-167, http://eur- lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:9cc57e6c-746a-41b5-8a95-bcd62610ac21.0001.01/DOC_8&format=PDF Konventsiooni ingliskeelne pealkiri on International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 1996. 2 Protocol of 2010 to the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 1996. 3 Ühinemise seadus on avaldatud RT II 2004, 25, 103. 1 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Protokoll on tõlgitud eesti keelde Tiido ja Partnerid Keeleagentuuris (661 7400, [email protected]). Seaduseelnõu valmistas ette ning seletuskirja koostas Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna peaspetsialist Agnes Pilv (praeguseks töölt lahkunud), eelnõusse ja seletuskirja tegi täiendusi ja parandusi Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna peaspetsialist Agni Kaldma (6262956, [email protected]), keeletoimetaja oli Aili Sandre (6262 953, [email protected]) ja õigusekspertiisi tegi õigusosakonna jurist Marko Lelov (6262918, [email protected]). Seletuskirja koostamisel on kasutatud Keskkonnaministeeriumi tellitud Consolato del Mare OÜ koostatud analüüsi 4 konventsiooni majanduslike mõjude ja tõhusa aruandluse korraldamise kohta. 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate seaduseelnõudega. Konventsioon ei ole enam allakirjutamiseks avatud. Eesti ühineb protokolliga põhiseaduse § 121 punkti 2 alusel seadusega, sest konventsiooni riigisiseseks rakendamiseks vajalikud toimingud on vaja kehtestada seadusega. Seaduseelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, Euroopa Liidu Nõukogu 25. aprilli 2017. aasta otsustega (EL) 2017/770 ja (EL) 2017/769 ning Eesti suhtes jõustunud välislepingutega. Konventsioon on kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ning teiste riigisiseste õigusaktidega. Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 2. Seaduse eesmärk Eelnõu kohaselt ühineb Eesti Vabariik ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju eest kantava vastutuse ja kahju hüvitamise 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni 2010. aasta protokolliga, mille eesmärk on tagada ohtlike ja kahjulike ainete mereveost põhjustatud kahju kiire ja õiglane hüvitamine ning luua selleks vastav fond. Ühinemine protokolliga tähendab ühtlasi ka ühinemist protokolliga muudetud konventsiooniga. Seaduseelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna Vabariigi Valitsuse määruse „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punkti 3 kohaselt ei ole seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus nõutav, kui tegemist on välislepingu sõlmimise, muutmise või lõpetamisega. 1996. aastal vastuvõetud konventsioon ei ole veel jõustunud, kuna vajalik arv riike ei ole sellega ühinenud. Selleks on olnud kaks peamist põhjust: ohtlike ja kahjulike ainete vastuvõtja kohustuste erinevad määratlused ning probleemid ohtlike ja kahjulike ainete aruandlusega. Nende küsimuste lahendamiseks võtsid 2010. aasta aprillis Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) liikmesriigid vastu konventsiooni muutva protokolli. Protokolli artikli 2 ja artikli 18 lõike 1 kohaselt tuleb konventsiooni ja protokolli lugeda, tõlgendada ja kohaldada ühtse õigusaktina. Seepärast nähakse protokolli artikli 18 lõikes 2 ette, et pärast 4 Keskkonnaministeeriumi veebileht. Merekeskkonna kaitse. Rahvusvahelised konventsioonid. Ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju… - URL: http://www.envir.ee/et/ohtlike-ja-kahjulike-ainete- mereveoltekitatud-kahju-eest-kantava-vastutuse-ja-kahju-huvitamise (14.02.2018). 2 protokolli jõustumist nimetatakse konsolideeritud lepinguteksti ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooniks 5 (edaspidi HNS konventsioon). Konsolideeritud versioon lepingutekstist, mille IMO sekretariaat koostas (lisatud seletuskirjale) on vaid informatiivne ega ole avatud ühinemiseks. Ühineda saab vaid protokolliga, aga osalus protokollis tähendab ühtlasi osalust muudetud sõnastusega konventsioonis ja seega ühinemist HNS konventsiooniga tervikuna. Protokoll oli IMO peakontoris allakirjutamiseks avatud kuni 31. oktoobrini 2011 ning pärast seda kuupäeva on riikidel olnud võimalik sellega ühineda. Esimesena ratifitseeris protokolli 21. aprillil 2017. aastal Norra. Lisaks Norrale on 2020. aasta märtsi seisuga protokolliga ühinenud ka Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Taani, Türgi, Kreeka ja Lõuna-Aafrika. Protokoll jõustub 18 kuu möödumisel kuupäevast, mil 12 riiki, millest nelja riigi lipu alla on registreeritud laevu kogumahutavusega vähemalt 2 miljonit, on väljendanud nõusolekut sellega ühineda ning on koos ratifitseerimis-, heakskiitmis-, või ühinemiskirja hoiule andmisega IMO peasekretäri juures esitanud IMOle eelmise kalendriaasta kohta andmed vastuvõetud maksustatavate ohtlike ja kahjulike ainete kaubakoguste (vähemalt 40 miljonit tonni üldkonto alla kuuluvat maksustatavat lasti) ja ettevõtete kohta, kes on protokolli kohaselt sissemaksekohuslased (vastuvõtjad). Lisaks eespool nimetatule on protokolli jõustumistingimuseks riigi aruanne IMOle liitumisele järgneva kalendriaasta jooksul riiki meritsi sisse veetud ohtlike ja kahjulike ainete koguste kohta (protokolli artikli 20 lõiked 4–7). Kõigi tingimuste täitmisel jõustub protokoll riigi suhtes kolm kuud pärast mainitud aruande esitamist, kuid kui protokoll ei ole veel rahvusvaheliselt jõustunud, siis selle rahvusvahelise jõustumise päeval, olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem. Euroopa Liit protokolliga ühineda ei saa, sest selles puudub piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni käsitlev säte. ELi seisukoht on, et liikmesriigid peaksid saama HNS konventsiooni osaliseks esimesel võimalusel6. EL Nõukogu otsus 18. novembrist 2002. aastal7 seadis liitumiseks ajakava. Selle kohaselt pidi liikmesriikide ühinemine leppega olema võimaluse korral toimunud 30. juuniks 2005. Probleem on seni olnud aruannete esitamise kohustuse täitmine. ELi liikmesriikide vahelise meretranspordi kohta andmete kogumise teevad raskeks ühisturu reeglid, mille tõttu ei ole ettevõtjatel kohustust näiteks tollile riiki sisse toodavate ja riigist välja viidavate kaupade kohta andmeid esitada. Praegu peab laev esitama andmed ohtliku lasti kohta inimese tervise ja keskkonna kaitse eesmärgil ning esitatud andmete kvaliteet on erinev, samuti vorm. Olemasolevate andmete analüüs on väga ressursimahukas. Seega tegelevad ELi liikmesriigid mõistlike meetmete väljatöötamisega aruandluse toimimise tagamiseks, kuna see on vältimatu eeldus, et riik saaks õnnetusjuhtumi korral loodavast HNS-fondist hüvitist. 2017. a võttis nõukogu vastu veel kaks otsust, mis käsitlevad protokolli ratifitseerimist liikmesriikides ja sellega ühinemist liidu huvides, välja 5 Konsolideeritud tekst on seletuskirjale lisatud. 6 Euroopa Liidu Meresõiduohutuse Agentuuri (EMSA) HNS-ainete põhjustatud reostuseks valmisoleku ja reageerimise tegevuskava – EMSA Action Plan for HNS Pollution Preparedness and Response (http://www.emsa.europa.eu/hns-pollution/123-hns-pollution/260-action-plan-for-hns-pollution-preparednessand- response.html (13.02.2018)). 7 Nõukogu otsus 2002/971/EÜ, 18. november 2002, millega volitatakse liikmesriike ühenduse huvides 1996. aasta rahvusvahelist konventsiooni vastutuse ja kahju hüvitamisese kohta ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni) allkirjastama, ratifitseerima või sellega ühinema, EÜT L 337, 13.12.2002, lk 55. 3 arvatud õigusalast koostööd tsiviilasjades käsitlevad aspektid (edaspidi nõukogu otsused) 8 . Mõlema nõukogu otsuse artikli 2 kohaselt peavad liikmesriigid püüdma teha kõik vajaliku, et anda protokolli ratifitseerimis- või ühinemiskirjad hoiule mõistliku aja jooksul ja võimaluse korral hiljemalt 6. maiks 2021. HNS konventsiooniga asutatakse rahvusvaheline HNS-fond, mille eesmärk on hüvitada ohtlike ainete mereveol tekkinud kahjud juhul, kui registreeritud omaniku kohustusliku kindlustusega määratud kaitse on ebapiisav või ei ole mingil põhjusel rakendatav. Vabariigi Valitsuse 13. oktoobri 1992. a istungi protokollilise otsusega ühines Eesti naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi 1969. a vastutuse konventsioon) ja naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1971. a rahvusvahelise konventsiooni muutmise 1992. a protokolliga (edaspidi 1992. a fondi konventsioon). Konventsioonid jõustusid Eesti Vabariigi suhtes 1. märtsil 1993. Aastal 2000 Muuga sadamas reostuse tekitanud tanker Alambra juhtumi järel leiti, et konventsioonide tõhusamaks kohaldamiseks on vaja need ratifitseerida. Riigikogu võttis 17. juunil 2004 vastu 1969. aasta vastutuse konventsiooni ja 1992. a fondi konventsiooni muutmise protokollidega ühinemise seaduse 9 . Eesti suhtes jõustusid mõlemad protokollid 6. augustil 2005. aastal. 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni rahvusvahelise naftareostuskahjude hüvitamise fondi loomise 2003. aasta protokolliga (edaspidi lisafondi protokoll) loodi rahvusvahelise naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise süsteemi nn kolmas aste ehk lisafond, millega võimaldatakse lisahüvitiste maksmist reostuskahjude eest. 2003. a protokoll ja sellega loodud lisafond annavad võimaluse sellise kahju hüvitamiseks, mida ei ole võimalik katta ei 1969. a vastutuse konventsiooni ega 1992. a fondi konventsiooni alusel. 2003. a protokoll jõustus rahvusvaheliselt 5. märtsil 2005. Riigikogu võttis vastu seaduse ühinemiseks lisafondi protokolliga 18. juunil 200810. Eesti suhtes jõustus protokoll 14. jaanuaril 2009. 1992. a vastutuse konventsiooni, 1992. a fondi konventsiooni ja 2003. a lisafondi protokolli alusel on kõigil konventsiooniosalise territooriumil asuvatel isikutel õigus saada kompensatsiooni, kui neile on naftareostusega kahju tekitatud. Sama õigus laieneb ka ennetavate meetmete (reostuse tekkimise vältimise meetmed) rakendajatele. Ka on Eesti Vabariik ühinenud punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvahelise konventsiooniga 11 , mis tagab Eestile õiguse saada hüvitist reostuskahjude eest, mille on põhjustanud laeval olev või laevalt pärit punkrikütus. HNS-fond on üles ehitatud üle 30 aasta edukalt toiminud Rahvusvahelise Naftareostuskahjude Hüvitamise Fondi (International Oil Pollution Compensation Fund – edaspidi IOPC fond) põhimõtteid järgides. HNS konventsiooniga ühinemine on järgmine samm, mis 8 Nõukogu otsus (EL) 2017/769, 25. aprill 2017, mis käsitleb rahvusvahelise konventsiooni (vastutuse ja kahju hüvitamise kohta ohtlike ja kahjulike ainete mereveol) 2010. aasta protokolli liikmesriikide poolt Euroopa Liidu huvides ratifitseerimist ja sellega ühinemist, välja arvatud tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektid OJ L 115, 4.5.2017, p. 15, ja nõukogu otsus (EL) 2017/770, 25. aprill 2017, mis käsitleb rahvusvahelise konventsiooni (vastutuse ja kahju hüvitamise kohta ohtlike ja kahjulike ainete mereveol) 2010. aasta protokolli liikmesriikide poolt Euroopa Liidu huvides ratifitseerimist ja sellega ühinemist seoses tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektidega, OJ L 115, 4.5.2017, p. 18. 9 RT II 2004, 25, 103. 10 RT II 2008, 16, 45. 11 Konventsioon avaldatud 2004. aasta ELT eestikeelses eriväljaandes (ptk 11, kd 43, lk 11–18), jõustus Eesti Vabariigi suhtes 21.11.2008. Punkrikütuse konventsiooniga ühinemise seadus on vastu võetud 07.06.2006 (RT II 2006, 14, 38). 4 Eesti Vabariigil tuleb astuda, et tagada kõikvõimalike merereostuskahjude adekvaatne kompenseerimine. HNS konventsioon tagab Eestile ja tema kodanikele õiguse saada hüvitist kahjude eest, mis on põhjustatud laevadelt pärinevatest ohtlikest või kahjulikest ainetest. Samamoodi on kaetud kahjud, mis võivad olla põhjustatud HNS-aineid vedaval laeval tekkinud tulekahju või plahvatuse tagajärjel. Kahjude hulka kuulub ka isikule põhjustatud tervisekahjustus või isiku surm, mida eespool mainitud 1969. aasta vastutuse konventsiooni kohaselt IOPC fond ei kata. HNS konventsioon seab konventsiooniosalise riigis registreeritud laeva, millega veetakse ohtlikke ja kahjulikke aineid, omanikule kohustuse võtta kindlustus või muu finantstagatis, et katta registreeritud omaniku vastutus HNS-ainete põhjustatud kahjude eest. HNS konventsioon (protokolli artikli 2 ja artikli 18 lõike 2 kohaselt) loob rahvusvahelise vastutuskindlustuse kaheastmelise süsteemi, mille kohaselt vastutavad laevaomanikud omavastutuse ulatuses (sõltuvalt laeva tonnaažist) merel ohtliku lasti vedava laeva avarii või õnnetustega kaasnenud kahju korvamise eest ja selle omavastutuse ulatuses peab laev olema kindlustatud. Konventsioon võeti vastu, lähtudes põhimõttest, et ohtlike ja kahjulike ainete mereveoga tekitatud kahju majanduslikud tagajärjed peaksid jagunema merevedude ning lasti suhtes huvi omavate isikute vahel. Üle omavastutuse ulatuva kahju katab HNS-fond. Samuti hüvitab fond kahju juhul, kui kahju on tekkinud sõja tõttu või kui laevaomanik pole suuteline kahju hüvitama. Esimese taseme (laeva omavastutuse ulatuses) kantava kahju ülemmääraks on 100 miljonit SDRi 12 ja pakitud ohtlike kaupade veo korral 115 miljonit SDRi. HNS konventsiooni jõustumisel loodava HNS-fondi kaetava kahju ülemmääraks on 250 miljonit SDRi kahjujuhtumi kohta. HNS-fondi vara moodustavad HNS konventsiooniga ühinenud riikide jurisdiktsioonis tegutsevate ettevõtete piirmäärasid ületavate HNS-ainete koguste meritsi vastuvõtmisel arvutatavad sissemaksed (HNS konventsiooni artiklid 16 jj). HNS-fondil on üldkonto ja kolm erikontot, kuhu konventsiooniosalise riigis ohtlikke ja kahjulikke aineid vastu võtnud isikud peavad tegema sissemakseid. Ohtlikud ja kahjulikud ained, mille suhtes HNS konventsiooni kohaldatakse, on määratletud IMO konventsioonide ja koodeksitega, mis on vastu võetud meresõiduohutuse tagamiseks ja merekeskkonna reostamise vältimiseks ning mis on nimetatud HNS konventsiooni artikli 1 lõikes 5. Selliste ainete hulka kuuluvad nii mahtlastina kui ka pakitult veetavad ained, olgu need siis tahked, vedelad või gaasilised, samuti püsivad ja lenduvad naftatooted ning veeldatud gaasid, nagu looduslik maagaas (ingl k liquefied natural gas – LNG) või naftatoodete rafineerimisel tekkinud gaas (ingl k liquefied petroleum gas – LPG). HNS konventsiooni ei kohaldata reostuskahju suhtes, mis on määratletud 1969. aasta vastutuse konventsiooniga, ning radioaktiivsete ainete põhjustatud kahju suhtes13. HNS konventsiooni kohaldamisalast jääb välja ka reostuskahju, mille on põhjustanud punkrikütusest pärinev reostus, kuna see on kaetud punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvahelise konventsiooniga. Kuigi HNS konventsiooni ei kohaldata ülalmainitud naftareostuskahjude suhtes (neile kohalduvad 1992. a vastutuse 12 SDR (Special Drawing Right) on Rahvusvahelise Valuutafondi arvestuslik ühik, väärtused avaldatakse Maailmapanga veebilehel. 13 Radioaktiivsete ainete meretranspordi kahjud hüvitatakse sellekohase IMO konventsioonis (Convention relating to Civil Liability in the Field of Maritime Carriage of Nuclear Material (NUCLEAR), 1971) sätestatu alusel. Eesti konventsiooniga ühinenud ei ole, kuid ka Läänemeres toimub radioaktiivsete ainete meritsi transport ning sellest tekkida võivate võimalike kahjude hüvitamiseks tuleks kaaluda selle konventsiooniga ühinemist. 5 konventsioon, 1992. a fondi konventsioon ja 2003. a lisafondi protokoll), tuleb HNS konventsiooni jõustumisel osalisriigis meritsi naftasaadusi vastu võtnud isikul makseid teha vaid HNS-fondi (HNS konventsiooni artikli 19 lõike 1 punkti a alapunkt i). Sissemakseid HNS-fondi nõutakse üksnes juhul, kui on vaja teha väljamakseid asjaomaselt kontolt. HNS konventsiooni jõustumisel tuleb teha ka sisseastumismakse, mida tasuvad HNS-fondi esitatud arve alusel kõik need isikud, kes ühinevas riigis ohtlikke või kahjulikke aineid meritsi vastu võtavad. Sisseastumismakse arvutatakse iga riigi kohta konventsiooniga ühinemisele eelneval aastal riiki meritsi sisse veetud ohtlike ja kahjulike ainete koguste põhjal. Euroopa Liidu Nõukogu 25. aprilli 2017. aasta otsuse (EL) 2017/770 artikli 1 kohaselt volitatakse liikmesriike liidu huvides protokolli kas ratifitseerima või sellega ühinema liidu ainupädevusse kuuluvates osades seoses liidu ainupädevusse kuuluva tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektidega otsuses sätestatud tingimustel. Otsuse artikli 3 alusel tunnustab Eesti ELi liikmesriikide kohtuotsuseid tsiviilasjades ja kolmanda riigi kohtu otsuseid asjades, mis on hõlmatud HNS konventsiooniga. 25. aprilli 2017. aasta Euroopa Liidu Nõukogu otsuse (EL) 2017/769 artikli 1 kohaselt volitatakse liikmesriike liidu huvides protokolli kas ratifitseerima või sellega ühinema liidu ainupädevusse kuuluvates osades, välja arvatud tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektid. Mõlema otsuse artikli 3 kohaselt tehakse HNS konventsiooniga ühinemisel seaduseelnõu §-ga 2 järgmised deklaratsioonid: 1) Euroopa Liidu ainupädevusse kuuluvates osades, välja arvatud tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektid, ühineb Eesti Vabariik 2010. aasta protokolliga 25. aprilli 2017. aasta Euroopa Liidu Nõukogu otsuses (EL) 2017/769 sätestatud tingimustel ja liidu ainupädevusse kuuluva tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektidega 25. aprilli 2017. aasta Euroopa Liidu Nõukogu otsuses (EL) 2017/770 sätestatud tingimustel; 2) Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Horvaatia Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Küprose Vabariigi, Leedu Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Läti Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Portugali Vabariigi, Prantsuse Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Rumeenia, Saksamaa Liitvabariigi, Slovaki Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Soome Vabariigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi, Tšehhi Vabariigi ja Ungari Vabariigi kohtu otsuseid asjades, mis on hõlmatud 2010. aasta protokolliga muudetud konventsiooniga, tunnustatakse ja täidetakse Eesti Vabariigis kooskõlas kõnealust valdkonda reguleerivate Euroopa Liidu asjakohaste eeskirjadega Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruses (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Taani Kuningriigi kohtu otsuseid asjades, mis on hõlmatud 2010. aasta protokolliga muudetud konventsiooniga, tunnustatakse ja täidetakse Eesti Vabariigis kooskõlas Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahelise kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva 2005. aasta lepinguga. 30. oktoobri 2007. aasta Lugano konventsiooniga (tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon) seotud kolmanda riigi kohtu otsuseid asjades, mis on hõlmatud 2010. aasta protokolliga muudetud konventsiooniga, tunnustatakse ja täidetakse Eesti Vabariigis kooskõlas nimetatud konventsiooniga; 3) ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni artikli 5 lõike 1 alusel ei kohalda Eesti Vabariik ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni nendele laevadele kogumahutavusega vähem kui 200, millega veetakse üksnes pakendatud ohtlikke ja kahjulikke aineid ning kui need laevad teevad kõnealuse riigi sadamate ja rajatiste vahelisi reise. 6 HNS konventsioon kohustab eraõiguslikku isikut (laevaomanik) omama kindlustust või täiendavat rahalist tagatist ning seda kinnitavat tunnistust (HNS konventsiooni artikkel 12). 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3.1. Eelnõu § 1 näeb ette ühinemise ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju eest kantava vastutuse ja kahju hüvitamise 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni 2010. aasta protokolliga. Järgnevalt käsitletakse ükshaaval konventsiooni artikleid, nagu neid on protokolliga muudetud. Artiklis 1 defineeritakse konventsioonis kasutatavad terminid. Keskkonnakahju määratlus HNS konventsioonis HNS konventsiooni eesmärk on luua rahvusvaheline süsteem ohtlike ja kahjulike ainete mereveost tingitud (tsiviil)kahju kiireks ja õiglaseks hüvitamiseks. Kahju on defineeritud HNS konventsiooni artikli 1 lõikes 6 järgmiselt: 1) ohtlikke ja kahjulikke aineid vedava laeva pardal või väljaspool laeva kõnealustest ainetest põhjustatud inimese surm või tervisekahjustus; 2) vara hävimine või kahjustus; 3) keskkonnasaastest tekkiv kahjustus või kahju tingimusel, et hüvitis keskkonna kahjustamise eest, välja arvatud nimetatud kahjustamise tõttu saamata jäänud tulu, on piiratud endise olukorra taastamiseks tegelikkuses võetud või võetavate mõistlike meetmete maksumusega; 4) ennetusmeetmete maksumus ja ennetusmeetmetest tingitud lisakahjustus või -kahju. Varasemate juhtumite käsitlemise põhjal on fondides välja kujunenud teatud poliitika, mille alusel on koostatud käsitlusjuhiseid juhtumite erinevate aspektide kohta. Kehtib põhimõte, et arvestuslikku keskkonnakahju ei hüvitata, kuna riikide matemaatilised arvutused ei ole läbipaistvad ja rahvusvahelises organisatsioonis (fondis) on väga raske ära tunda, milline oleks õiglane tasu keskkonna kahjustumise eest. Seda põhimõtet on kohaldatud Eestis toimunud tanker Alambra põhjustatud reostuse kahjunõudele ja Venemaal tanker Volgonefti juhtumiga seotud nõude korral14. Rahvusvahelise naftafondi nõuete esitamise käsiraamatu punkti 1.4.13 kohaselt ei maksta hüvitist keskkonnakahju nõuete eest, mis põhinevad teoreetiliste mudelite alusel arvutatud abstraktsel hinnal, samuti ei korvata karistusliku iseloomuga nõudeid, mis on esitatud sõltuvalt õiguserikkuja süü astmest 15 . 2000. aastal tanker Alambra poolt Muuga 14 IOPC Funds. Document Services. Meeting Documents. - 92FUND/EXC.45/8, par 3.3.19-3.3.20 – URL: http://documentservices.iopcfunds.org/meeting-documents/search-results/query/metodika/start- year/2009/endyear/2009/sort/relevance/ (24.07.2015); and IOPC Funds. Publications. Archive. Annual Report 2007, p 67-68 - URL: http://www.iopcfunds.org/uploads/tx_iopcpublications/2009_ENGLISH_ANNUAL_REPORT.pdf (24.07.2015); IOPC/OCT09/3/2, par 8. 15 vt fondi kahjude hüvitamise juhend, lk 13, URL: http://www.iopcfunds.org/uploads/tx_iopcpublications/IOPC_Funds_Claims_Manual_ENGLISH_WEB_01.pdf (26.02.2018); http://www.iopcfunds.org/uploads/tx_iopcpublications/claims_manual_e.pdf (24.07.2015): „1.4.13 Compensation is not paid in respect of claims for environmental damage based on an abstract quantification calculated in accordance with theoretical models. Nor is compensation paid for damages of a punitive nature on the basis of the degree of fault of the wrong-doer“. IOPC Funds. Publications. Claims Manual – eestikeelne tõlge avaldatud Keskkonnaministeeriumi veebilehel. Eesmärgid/tegevused. Merekeskkonna kaitse. Rahvusvahelised konventsioonid. Merekeskkonna reostamise korral vastutust ja kahju hüvitamist reguleerivad konventsioonid. 7 sadamas põhjustatud reostuse kahjunõudes esitas Eesti riik fondile tol ajal kehtinud saastetasu seaduse alusel saastetasu nõude, mida ei hüvitatud selle karistusliku/sanktsioneeriva (ingl k punitive) iseloomu tõttu. See on vastuolus fondi põhimõtetega. HNS konventsiooni kohaseid kahjujuhtumeid menetletakse samade põhimõtete järgi. Vastuvõtja Riigi ülesanne on tagada HNS-lasti aruandluse tõhus toimimine, mis on hädavajalik HNS-lasti merevedudega seotud õnnetusjuhtumite korral kahjude hüvitamiseks vajalike vahendite olemasoluks. Riigisisestes õigusaktides (veeseaduse § 233 lg 2) on sätestatud vastuvõtja mõiste. Maksustatava lasti vastuvõtja on isik, kes on maksustatava lasti pärast selle meritsi vedamist tegelikult vastu võtnud kui terminali operaator, sadamas või terminalis asuva hoiutanki operaator või seal asuva lao pidaja. Meritsi vastu võetud HNS-lasti koguste arvestusse lähevad üldjuhul ka sama riigi sadamate vahel meritsi veetud kaubakogused ja sissetuleva HNS-lasti arvestusse ei lähe transiitkaubad (artikli 1 lõige 10). Ohtlikud ja kahjulikud ained Aine kuulub HNS konventsiooni kohaselt HNS-ainete hulka, kui see on sätestatud ohtliku või kahjulikuna IMO meresõiduohutust ja reostuse vältimist reguleerivas õigusaktis. Sellised ained on: 1) õlid (naftad) mahtlastina, nagu määratletud 1973. aasta rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni muutva 1978. aasta protokolli lisa I reeglis 1, nagu seda on muudetud; 2) kahjulikud vedelad ained mahtlastina, nagu on määratletud 1973. aasta rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni muutva 1978. aasta protokolli lisa II reeglis 1.10, nagu seda on muudetud, ning vedelikud ja segud, mis on tinglikult liigitatud saasteainete kategooriatesse X, Y või Z, vastavalt nimetatud lisa II reeglile 6.3, nagu seda on muudetud; 3) ohtlikud vedelad ained mahtlastina, loetletud ohtlikke kemikaale mahtlastina vedavate laevade ehituse ja seadmete rahvusvahelise koodeksi 17. peatükis, nagu seda on muudetud; 4) ohtlikud, tervistkahjustavad ja kahjulikud ained, materjalid ja kaubaartiklid pakendatuna, vastavalt rahvusvahelise ohtlike kaupade mereveo koodeksile, nagu seda on muudetud; 5) veeldatud gaasid, vastavalt veeldatud gaasi mahtlastina vedava tankeri ehituse ja seadmete rahvusvahelise koodeksi 19. peatükis sätestatule, nagu seda on muudetud; 6) mahtlastina veetavad vedelad ained, mille leektäpp ei ületa 60ºC (mõõdetuna kinnise tiigli testiga); 7) mahtlastina veetavad keemilist ohtu kujutavad tahked ained, vastavalt mahtlastina veetavate kahjulike tahkete ainete põhjustatava reostuse vältimise rahvusvahelises koodeksis sätestatule, nagu seda on muudetud, kui need ained kuuluvad ka 1996. aastal jõustunud rahvusvahelise ohtlike kaupade mereveo koodeksi kohaldamisalasse, kui neid veetakse pakendatuna. Selle liigituse kohaselt kuuluvad tuhanded ained ohtlike ja kahjulike ainete hulka ning paljud ained kuuluvad samal ajal mitmesse kategooriasse. Mitmel ainel on samal ajal erineva liigituse alusel rohkem kui üks nimetus. Eelkõige nimetatakse ainet ohtlike kaupade mereveo koodeksi ohtliku lasti õige nimetuse16 ehk lasti täpse nimetuse kohaselt. Puistlastina veetav ohtlik last määratakse kooskõlas SOLAS VII peatüki alusel kehtestatud rahvusvahelise puistekaupade Naftareostuskahju hüvitamise rahvusvaheline süsteem. Nõuete esitamise käsiraamat – URL: http://www.envir.ee/sites/default/files/naftanouete_kasiraamat2014.pdf (26.02.2018). 16 Majandus- ja kommunikatsiooniministri 14.07.2011 määruse nr 74 „Ohtlikust lastist teavitamise kord“ § 3 lg 2. 8 mereveo koodeksiga17 ning ohtliku puistlasti nimetus määratakse rahvusvahelise puistekaupade mereveo koodeksi 1. kaasaandes antud ohtliku puistlasti nimetuse järgi, kui last kuulub rühma A ja B või B, või asjaosaliste riikide pädevate asutuste vahel kehtivate nõuete põhjal kokku lepitud ajutises veoeeskirjas kasutatavale nimetuse järgi.18 Tavaliselt on ainete nimetused nende koodeksite kohaselt samad. Kui need on aga erinevad, kasutatakse aine määramisel ohtliku lasti nn õiget nimetust. 19 IOPC fondid on HNS konventsiooni tutvustaval lehel avaldanud HNS-ainete leidja20, mis peaks hõlbustama HNS-ainete nimetuse määramist. See lähtub ohtliku lasti nn õigest nimetusest ka siis, kui kaupa veetakse mahtlastis, kuigi HNS konventsioon eristab, kas kaupa veetakse mahtlastis või pakendatult. Artikli 2 kohaselt on konventsiooni lisad konventsiooni osad. Artiklis 3 sätestatakse, et konventsiooni kohaldatakse ainult kahju suhtes, mis on tekkinud osalisriigi territooriumil, sealhulgas territoriaalmeres, ning keskkonnakahjustusele, mis on tekitatud osalisriigi rahvusvahelise õiguse alusel kindlaks määratud majandusvööndis või samaväärsel alal. Samamoodi kohaldatakse konventsiooni kahju suhtes, mis on tekitatud väljaspool iga riigi territooriumi, kui kahju on põhjustanud aine, mida veetakse konventsiooniosalise riigis registreeritud või konventsiooniosalise riigi lipu all sõitval laeval. Konventsiooni kohaldatakse ka ennetusmeetmete suhtes, olenemata kohast, kus need võetakse. Eestis kohaldatakse nimetatud konventsiooni nii territoriaalmeres kui ka Eesti majandusvööndis ning Eestis registreeritud laevadel. Artiklis 4 täpsustatakse, et konventsiooni kohaldatakse nõuete suhtes, mille alus on HNS-ainete mereveoga tekitatud kahju, välja arvatud kauba- ja reisijateveolepingust tulenevad nõuded. Samuti sätestatakse, et konventsiooni ei kohaldata juhul, kui see on vastuolus laeva töötajate hüvitisi või sotsiaalkindlustusskeeme reguleerivate õigusaktidega. Konventsioon ei ole vastuolus nimetatud valdkondi Eestis reguleerivate õigusaktidega. Konventsiooni ei kohaldata ka reostuskahju suhtes, mis on reguleeritud 1969. a vastutuse konventsiooniga ega radioaktiivsete ainete põhjustatud kahju suhtes. Samamoodi ei kohaldata konventsiooni sõjalaevade, mereväe abilaevade ja muude riigile kuuluvate või riigi käitatavate laevade suhtes, mida kasutatakse ainult riigi mitteärilistel eesmärkidel. Ohtlike ja kahjulike ainete merre heidet reguleerib veel ka direktiiv 2005/35/EÜ21, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest (ei käsitle kõiki HNS-aineid), ning seda muutev direktiiv 2009/123/EÜ 22 . Nimetatud direktiivid on Eesti õigusesse üle võetud veeseaduse 6. osas. Veeseaduse alusel (§ 267) saab kohaldada ka haldussanktsioone saasteainete merre heitmise keelu rikkumise korral. Artiklis 5 on sätestatud, et konventsiooniosaline võib konventsiooni ratifitseerimisel, heakskiitmisel või sellega ühinemisel või igal ajal pärast seda deklareerida, et konventsiooni ei kohaldata laevadele, millega veetakse üksnes pakendatud ohtlikke ja kahjulikke aineid, kui laeva kogumahutavus on 200 ja väiksem, ajal, mil need laevad teevad kõnesoleva riigi sadamate ja rajatiste vahelisi reise. Kaks naaberriiki võivad kokku leppida, et konventsiooni ei 17 Ibid § 4 lg 1. 18 Ibid § 4 lg 2. 19 Vt allmärkust 13. 20 The HNS Convention. HNS finder. – URL: http://www.hnsconvention.org/hns-finder/ (10.05.2017). 21 ELT L 255, 30.9.2005, lk 11. 22 ELT L 280, 27.10.2009, lk 52–55. 9 kohaldata eespool mainitud laevade suhtes, kui need teevad kõnesolevate riikide sadamate või rajatiste vahelisi reise. Samas ei ole HNS-fond kohustatud maksma hüvitist kahju eest, mille põhjustavad ained, mida veeti tehtud deklaratsiooni kohaselt laevaga, mis ei kuulu konventsiooni kohaldamisalasse. Eesti deklareerib ohtlike ja kahjulike ainete protokolliga ühinemisel konventsiooni artikli 5 lõike 1 alusel (eelnõu § 2 punkt 3), et Eesti Vabariik ei kohalda ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni laevadele, mille kogumahutavus ei ületa 200 ühikut ja mis veavad ohtlikke ja kahjulikke aineid ainult pakendatud kujul ning kui need laevad teevad reise ainult selle riigi sadamate ja rajatiste vahel (kabotaažveod). Asjakohane deklaratsioon tehakse, et mitte koormata neid ohtlike ja kahjulike ainete vedajaid, kes veavad oma kaupa ainult riigisiseselt, näiteks mandri ja saarte vahel. Samamoodi võib Eesti logistilisel põhjustel Soome ja Rootsi regulaarreise tegevate reisilaevade suhtes nende riikidega artikli 5 lõike 2 järgi kokku leppida, et aruandlusnõude täitmist sellistelt vedudelt ei nõuta, kuna see on ebamõistlikult koormav. Siis aga peab arvestama, et sellisel juhul ei ole sellistel Eesti jurisdiktsiooni all seilavatel laevadel HNS-kauba meritsi veoga tekkinud kahju korral (sh tervisekahjustus ja plahvatus) õigus saada hüvitist (HNS konventsiooni artikli 5 lõige 5). Artiklis 6 sätestatakse osalisriigi kohustus tagada konventsiooni nõuete täitmine riigis, sh piisavate sanktsioonide kehtestamisega ja nende tõhusa kohaldamisega. Eestis on see reguleeritud veeseadusega (§-d 269 ja 270). Artiklis 7 sätestatakse laevaomaniku vastutus kahju tekkimise eest. Selle sätte alusel kohaldatakse laevaomaniku suhtes nn strict liability põhimõtet, mille kohaselt on laevaomanik vastutav olenemata süüst. Artiklis on loetletud juhtumid, millal laevaomanik on vastutusest vabastatud. Laevaomanik peab sellisel juhul tooma välja asjaolud, mis kinnitavad, kas juhtum põhjustati hooletusest, tahtlikult või ettevaatamatusest. Asjaolude tõendamiskoormus on laevaomanikul. Lõikes 2 on loetletud muud vastutust välistavad asjaolud nagu sõda, vääramatu jõu põhjusel tekkinud kahju ja muu selline. Laevaomanik HNS konventsiooni mõttes (artikli 1 lõige 3) vastab reederi legaaldefinitsioonile meresõiduohutuse seaduse (MSOS) § 2 punktis 9. HNS konventsioon kohaldub HNS-ainega lastitud laeva transpordi kestel lastiks oleva HNS-aine põhjustatud kahju hüvitamisele. Riik, kelle merealal kahju tekkis, saab nõuda kahju hüvitamist. Selleks on HNS konventsioonis ette nähtud kaheastmeline hüvitamissüsteem: 1) laevaomaniku vastutus, mida laevaomanik võib kehtivate rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt piirata (HNS konventsiooni artikkel 9); 2) laeva kogumahutavuse põhjal arvutatavast piirmäärast suuremad HNS-fondi hüvitatavad kahjud. Laevaomanikelt nõutakse kohustuslikku kindlustust HNS konventsioonis sätestatud kahjude hüvitamiseks. Eestis registreeritud laevale annab HNS konventsiooni nõuetele vastava tunnistuse VTA (MSOS § 3). Tunnistuse koopia antakse hoiule laeva kinnistusraamatut pidavale kohtule. Väljaspool Eestit registreeritud laevale annab tunnistuse ning korraldab nimetatud tunnistuse hoidmist samuti VTA. Tunnistus koostatakse eesti ja inglise keeles. HNS konventsioon lähtub põhimõttest, et laevaomaniku vastutust eeldatakse (HNS konventsiooni artikli 7 lõige 1) olenemata süüst23. See tähendab, et kui kahju tekkis kellegi teise kui laevaomaniku süü tõttu (laeva käitamise käigus), lasub selle tõendamiskoormus 23 Nn strict liability põhimõte, mis on vajalik merereostuse kahjude tõhusaks hüvitamiseks. 10 laevaomanikul. Laevaomanik ei vastuta juhul, kui esinevad HNS konventsiooni artikli 7 lõigetes 2–6 sätestatud asjaolud. Selline asjaolu on näiteks olukord, kus laevatee ei ole kaardil märgitud vajaliku sügavusega ja sellest tingituna sõidab laev madalikule, mis võib põhjustada reostuse (HNS konventsiooni artikli 7 lõike 2 punkt c). Laevaomanik peab sellisel juhul näitama, et ta on järginud kõiki meresõiduohutuse nõudeid ja ei suutnud kõiki asjaolusid arvesse võttes kahju tekkimist ette näha. HNS konventsiooni artikli 7 lõike 4 kohaselt ei või laevaomaniku vastu esitada kahjunõuet mingi muu õigusakti kui konventsiooni kohaselt. Kahju määratlus erineb avalik-õiguslikke haldussanktsioone sätestavates õigusaktides ja tsiviilvastutust käsitlevates õigusaktides. Tsiviilõiguse alusel esitatud kahjunõue ei välista haldussanktsiooni kohaldamist, kuna neil on erinev otstarve. Tegemist ei ole sama nõudega, kuna haldussanktsiooni kohaldamise eesmärk on preventiivne mõju samasugustele või analoogsetele tegudele, kuid tsiviilkahju hüvitamise eesmärk on kahju kannatanu asetamine olukorda, kus ta oleks juhul, kui kahju poleks tekkinud. Artiklis 8 sätestatakse, et kui juhtumid hõlmavad kaht või enamat laeva ja need kõik veavad ohtlikke või kahjulikke aineid, vastutavad laevade omanikud kahju tekkimise eest solidaarselt kogu kahju ulatuses, mida ei ole mõistlikult võimalik eraldi määrata. Artiklites 9 ja 10 sätestatakse, et konventsioonist tulenev laevaomaniku vastutus on iga juhtumi korral piiratud kindla kogusummaga, lähtudes laeva kogumahutavusest. Vastutuse piirmäär ei kehti, kui on tõendatud, et kahju põhjustas omaniku enda kahju tekitamisele suunatud tegu või tegevusetus või hooletus, ning oli teada, et kahju tõenäoliselt tekib. Vastutuse piirmäära õiguse kasutamiseks peab laevaomanik mõnes konventsiooniosalises, kus kahju hüvitamise nõue esitati, moodustama kohtu või muu pädeva asutuse juurde fondi, mis sisaldab kindlaksmääratud piirmäära summat. Kui nõuet ei ole esitatud, peab omanik sellise fondi moodustama mõnes sellises konventsiooniosaliseks olevas riigis, kus nõue võidakse esitada. Fondi moodustamiseks võib deponeerida vajamineva summa või esitada pangagarantii, mis on vastuvõetav selle konventsiooniosalise õigusaktide kohaselt, kus fond moodustatakse, ning mida kohus või muu pädev asutus käsitab nõuetekohasena. Sätestatakse ka omaniku moodustatud fondi vastu nõuete esitamise kord. Artiklis 11 sätestatakse surmaga ja tervisekahjustusega lõppenud juhtumi kahjunõuete prioriteetsus teiste nõuete suhtes. Artiklis 12 sätestatakse laevaomaniku kohustus omada kindlustust või muud rahalist tagatist, kui laev transpordib HNS-aineid, ning riigi pädeva asutuse kohustus nõuetekohase kindlustuse korral anda laevale asjakohane tunnistus (vt järgmine lõik). Riigi haldusorgan peab muu hulgas tagama, et tema lipu all sõitvatel laevadel oleks HNS konventsiooni nõuete kohane tunnistus, mis kinnitab, et laev on nõuetekohaselt kindlustatud. Selline tunnistus peab olema välja antud HNS konventsiooni I lisa vormil ning sisaldama järgmist infot: laeva nimi, registrinumber ja kodusadam; laevaomaniku nimi ja registreerimiskoht; laeva IMO registrikood, vastutuskindlustuse tüübi ja kehtivuse kirjeldus; kindlustaja nimi ja registreerimiskoht; tunnistuse kehtivusaeg, mis ei tohi olla pikem kui kindlustuse kehtivus. Riik peab tunnistuse andmisel olema alusandmete kontrollimisel piisavalt hoolas, kuigi otsest kohustust kindlustusandjat kontrollida ei ole.24 24 Vt selle kohta lähemalt arutelu IMO Õiguskomitees: „Advice and guidance in connection with the implementation of IMO instruments“ (LEG 104/6/1). 11 Ühe osalise antud tunnistusi peavad teised osalised tunnustama. Reostuskahjust tekkinud nõude võib esitada otse laeva kindlustaja vastu. MSOS § 4 lõike 1 alusel nõutakse Eesti Vabariigi territooriumil asuvasse sadamasse sisenemisel välisriigi lipu all sõitvalt laevalt selle laeva suhtes kohaldatavates rahvusvahelistes konventsioonides ettenähtud tunnistusi. Nende tunnistuste hulka kuulub ka HNS konventsiooni kohase tunnistuse olemasolu. Seega rahalise tagatise kohustuslikkuse kohta käivaid sätteid ei ole vaja eraldi riigisisesesse õigusesse üle võtta. HNS konventsiooni kohase tunnistuse andja on konventsiooni kehtima hakkamisel MSOS § 3 kohaselt Veeteede Amet (edaspidi VTA). MSOS § 4 lõike 1 kohaselt saab VTA kontrollida tunnistuse olemasolu sadamatesse saabuvatel ja sealt lahkuvatel laevadel. Artiklites 13–15 sätestatakse HNS-fondi valitsemise ja kahjude hüvitamise õiguslikud alused. HNS konventsiooni artikli 15 kohaselt on riigil ja teistel isikutel õigus esitada nõue konventsiooniga sätestatud juhtudel HNS-ainete merevedudest põhjustatud kahju hüvitamiseks (kuni laevaomaniku vastutuse piirmäärani hüvitab kahju tavaliselt laevaomaniku kindlustusandja). Fondi võivad esitada nõude kõik kahju kannatanud isikud (nii füüsilised kui ka juriidilised) otse. Menetluse hõlbustamiseks on otstarbekas aga sellised nõuded koondada. IOPC-fondis eelistatakse alati üksikisikut kui õigussuhte vähim kaitstud osapoolt. Riigi ja tema asutuste nõudeid käsitletakse järjekorras alati viimastena (eeldatakse, et riik ise tugevama osapoolena seab ennast nõuete hüvitamisel viimasele järjekohale). Rahvusvaheline naftafond (mille põhimõtetele on üles ehitatud ka loodav HNS-fond) kohaldab nõuete läbivaatamisel pretsedentidel põhinevat poliitikat, et tagada kahjukannatanute ühetaoline kohtlemine. Fondi ei saa esitada nn arvestuslikke keskkonnakahjunõudeid, millel on sanktsiooni iseloom. Konventsiooni kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk asetada kahju kannatanud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. HNS konventsioon määratleb lisaks IOPC-fondi aluseks olevatele konventsioonidele kahjuna ka tervisekahjustuse ja surma ning kahju tekkimise alusena plahvatuse kui sündmuse. Artiklis 16 sätestatakse HNS-fondi sissemaksete tegemise tingimused. HNS-fondil on üldkonto ning kolm erikontot, üks nafta, teine veeldatud maagaasi, mille peamine koostisosa on kerged süsivesinikud, ja kolmas veeldatud naftagaasi jaoks, mille peamised koostisosad on propaan ja butaan. Sissemakseid HNS-fondi peavad ettevõtjad tegema küll vastu võetud HNS kaupadele sätestatud piirmäära ületavate koguste alusel (HNS konventsiooni artiklid 17 jj), kuid seda siis, kui fondist tehakse kahjujuhtumi korral väljamakseid hüvitistena. IOPC-fond, mille analoogiale HNS-fond on üles ehitatud, on suuremate väljamaksete korral kasutanud ka praktikat, et kogu summat ei nõuta ettevõtetelt ühe kalendriaasta jooksul sisse, vaid see jaotatakse mitme aasta peale võrdsetes osades. Künniskogused on kaubagrupiti järgmised: püsivad naftatooted (persistent oil) – 150 000 tonni aastas; lenduvad naftatooted (non- persistent oil) – 20 000 tonni aastas; looduslikule maagaasile miinimumkogust pole määratud, arvesse läheb iga vastu võetud kogus; naftatoodete rafineerimisel tekkinud gaas – 20 000 tonni; puistlastina veetavad tahked ja muud ohtlikud kaubad – 20 000 tonni. Kaubasaajate kohustused ja piirmäärad on sätestatud HNS konventsiooni artiklites 18 ja 19. Riik võib ise teha sissemaksed fondi vastuvõtjate eest (HNS konventsiooni artikli 5 lõige 1) või instrueerida fondi sellest, kuidas ja mil viisil esitada arved ettevõtetele, kes on selles riigis määratletud kui vastuvõtjad HNS konventsiooni mõttes. VTA hinnangul on Eesti kogused sellised, et lähiaastatel ei peaks ettevõtted loodavasse HNS-fondi sissemakseid tegema. 12 Artiklis 17 sätestatakse iga-aastaste HNS-fondi sissemaksete tegemise kord. Iga-aastaseid sissemakseid üldkontole ja erikontodele nõutakse üksnes juhul, kui on vaja teha asjaomaselt kontolt väljamakseid. Sissemaksete suuruse määrab fondi nõukogu ning maksed arvutatakse maksustatava lasti kogustelt. Artiklid 18 ja 19 täpsustavad iga-aastaste üld- ja erikontodele tehtavate sissemaksete korda. Artiklis 20 on sätestatud iga osalisriigi sisseastumismakse HNS-fondi. Selle eesmärk on tagada esialgsed vahendid fondi toimima hakkamiseks. Sisseastumismakse suurus arvutatakse (ratifitseerimisele/ühinemisele) eelneva kalendriaasta jooksul konventsiooni kohaldamisalasse jäävatele lastisaajatele (vastuvõtjatele) riiki meritsi saabunud ohtliku kauba summaarse koguse järgi HNS konventsiooni artiklites 16–19 sätestatu kohaselt. HNS-kauba hulgast on ajutiselt välja arvatud pakendatud tahkete ohtlike kaupade kogused, küll aga loetakse selle arvestuse sisse puistekaubana veetav tahke ohtlik kaup. Makse tasutakse üldkontole. Lisaks üldkontole on HNS-fondil veel kolm eraldi kontot – vedellastina veetavatele naftatoodetele, veeldatud looduslikule gaasile (LNG) ja veeldatud naftagaasidele (LPG) (HNS konventsiooni artikli 16 lõige 2). Maksete arvestamise kirjeldus on esitatud konventsiooni II lisas. Artiklites 20 ja 21 sätestatakse, et iga osalisriik saadab kõigi sissemakseteks kohustatud isikute andmed loetelu jaoks, mille koostab ja ajakohastab HNS-fondi direktor. Kui osalisriik ei täida andmete esitamise kohustust ning see põhjustab fondile rahalist kahju, peab see riik tekitatud kahju fondile hüvitama. Nimetatud kohustus on osutunud olulisimaks takistuseks konventsiooni jõustumisel. Otsuse, et osalisriik peab maksma hüvitist, teeb fondi nõukogu direktori ettepanekul. Eestis edastab HNS-fondile kogu vajaliku informatsiooni ning aruanded Keskkonnaministeerium koostöös VTAga. Keskkonnaministeerium tellis Consolato del Mare OÜ-lt analüüsi HNS konventsiooni majandusmõjude kohta ning aruandluse tõhusa toimimise tagamise võimaluste väljaselgitamiseks. Analüüsi kohaselt on aruandluskohustuse täitmise esimene eeldus vastuvõtja määratlemine (HNS konventsiooni artikli 1 lõige 4). Analüüsi põhjal ning Maksu- ja Tolliameti (edaspidi ka MTA), sadamate ja operaatorite esindajatega kohtumiste tulemusena jõuti järeldusele, et kõige lihtsam ja tõhusam oleks riigis kasutada MSOSi alusel (peatükk 14¹) toimivat mereinfosüsteemi. Lihtsustamaks meretranspordiga seotud informatsiooni kogumist, edastamist ja säilitamist ning järgides Euroopa Liidu meresõiduohutuse teabevahetussüsteemi – SafeSeaNet – liidestamispõhimõtteid, kutsuti Eestis 2013. aastal ellu elektrooniline mereinfosüsteem (ingl k Estonian Maritime Document Exchange – lüh EMDE). EMDE on e-keskkond, mis on liidestatud kõigi ametite, organisatsioonide ja isikutega, kes on seotud laevakülastuse infovahetusega Eestis ning mille ülesehitusele võib rahvusvahelises kontekstis viidata kui national maritime single window-lahendusele. Selle süsteemi ja andmekogu vastutav töötleja on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi ka MKM) ning volitatud töötleja on VTA. HNS konventsiooni rakendamise kontekstis on oluline EMDE kaupade lossimisega seotud funktsionaalsus. EMDE keskkonna aknas „Dokumendid“ on loodud laevaagendile (või laevakaptenile või reederile) võimalus saata VTAle, EMTAle, sadamaoperaatorile, sadamaterminalile ja teistele asjasse puutuvatele isikutele andmed lossitava kauba liigi, koguste ning lossimiskoha sadama ja terminali kohta. Seega tekib sellist informatsiooni talletav andmekogu nii EMDE kui ka EMTA andmebaasi. Kuna praegu puudub seadusest tulenev otsene kohustus laevaagendile, laevakaptenile või reederile edastada lossitava kauba koguseid puudutav informatsioon EMDE keskkonda, edastatakse seda infot lisaks ka otse MTA süsteemi 13 või erasektori arendatud tarkvara liideste kaudu ja erandkorras ka paberkandjal või e-kirja teel. Seetõttu ei pruugi EMDEs sisalduv info lossitavate kaupade kohta olla piisavalt täpne ning info HNS-lasti kohta on pigem puudulik. Samuti on oluline, et EMDE keskkonnas edastatud andmeid tsentraalselt ei kontrollita, vaid andmeid kontrollib nende edastaja, vastuvõtja või kasutaja. Seepärast tuleb Keskkonnaministeeriumile (või vajaduse korral muule asutusele) anda võimalus kontrollida laevaagendi edastatavaid andmeid ja HNS konventsiooni kohast aruandlust. Praegu toimiv süsteem vajab aga täiendamist – lisada tuleb HNS-ainete klassifitseerimine selliselt, et andmed oleks võimalik koondada HNS konventsiooni kohaste kontode (artikkel 19) järgi. EMDE kasutajad on süsteemi tehnilise lahenduse ja funktsionaalsusega üldjoontes rahul, kuna see lihtsustab oluliselt nende igapäevast tööd ja vähendab paberkandjatel liikuva informatsiooni mahtu. HNS konventsiooni kontekstis on kõlama jäänud arvamus, et järjekordne lisaaruandlus paberkandjal (IOPC aruandlus toimub täna ainult paberkandjatel) on selge lisakoormus, mis on lihtsalt välditav, kasutades EMDE keskkonda, millega nii laevaagendid kui ka sadamad ja operaatorid oma igapäevatöös harjunud on. Lisaks pakkus erasektor välja, et EMDEs oleks võimalik vältida topelt andmekäitlust, kasutades laevaagentide, laevakaptenite või reederite edastatud informatsiooni (eeldusel, et see on korrektselt sisestatud) EMDEsse loodava ametliku HNSi aruandluse akna eeltäitmiseks (EMDE andmetöötlusprogrammid genereerivad eeltäidetud vastuvõtja aruande selles süsteemis), mida HNS-lasti vastuvõtja vaid kontrollib ja saab siis muuta (kui vaja) ning kinnitada. Muutes HNS-lasti informatsiooni edastamise EMDE kaudu laevaagendile, laeva kaptenile ja reederile kohustuslikuks, lihtsustub oluliselt kõigi asjassepuutuvate isikute igapäevane töö ja väheneks halduskoormus (võttes arvesse, et kogu laevakülastusega seotud infovahetus, kaasa arvatud HNS-lasti andmed, oleks võimalik korraldada ühes EMDE keskkonnas). Seega oleks edaspidi võimalik saada otse EMDE andmebaasist täpne ülevaade merelt Eesti sadamate kaudu maismaatransiiti või lõpptarbimisse suunatud mahtlastina veetava HNS-kauba kohta (veeseaduse § 249 lõige 4). EMDEs on VTA andmetel hetkel defineeritud umbes 700 positsiooni mahukaupa. Infotehnoloogiliselt on võimalik informatsiooni HNS-lasti kohta filtreerida vajalikule aruandluskujule, kui informatsioon on nõuetekohaselt sisestatud. Põhilahenduseks hinnati analüüsis HNS-kaupade andmete kogumist ja nende Eestisse saabumisega seotud osaliste vajaliku aruandluse koondamist EMDEsse. See on ainuke loogiline, optimaalne, kuluefektiivne ja tänapäevane moodus HNSi aruandluse kogumiseks, eriti silmas pidades, et EMDE on arendatud põhimõttel, et aruandeid saaks esitada ainult ühes kohas, mitte mitmel viisil eri asutustele. HNS-kaupade aruandluse lisamine EMDE keskkonda nõuab asjakohast arendustegevust ja muudatusi EMDE programmis. Keskkonnaministeerium ja analüüsi tegija on arutanud VTAga nimetatud täienduste tegemise võimalust. VTA alustas vajalike infotehnoloogiliste lahenduste tegemist koos teiste täiendustega 2016. aasta septembris. Analüüsis toodi probleemina välja asjaolu, et elektroonilise aruandluse sihipärase rakendamise juures võib saada takistuseks HNS-fondi eeldatavalt paberkandjal nõutav aruandlus, nagu toimub ka IOPC fondi aruandlus. Võimaliku kompromissina võiks toimida järgmine aruandlusahel: a) iga HNS-lasti vastuvõtja esitab EMDEs aruande, olles end identifitseerinud, näiteks ID-kaardiga; 14 b) andmete põhjal genereerib EMDE summeeritud aruanded, mille edastab Keskkonnaministeeriumi ametnik HNS-fondile. Keskkonnaministeerium kinnitab HNS- fondile aruanded esitanud vastuvõtja autentsust ja esitatud andmete vastavust riigis kehtivatele aruandlusnõuetele. Artiklis 22 sätestatakse fondi meetmed sissemaksete tasumata jätmise juhtudel ning need on intressi nõudmine ja kohtu poole pöördumine. Nii aruandlus- kui ka maksekohustusest kõrvalehoidmine ja/või ebakorrektsete andmete esitamine peab olema vajaduse korral sanktsioneeritav. IOPC-fondi sissemaksete tegemise kohustuse mittetäitmise eest kohaldatakse vastutust veeseaduse § 3812 alusel. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.06.2013 määruse nr 39 „Elektroonilise mereinfosüsteemi põhimäärus“ § 4 kohaselt kehtib HNS konventsioonis nõutavate ohtlike ja kahjulike ainete kohta lastis andmete esitamise kohustus. Nimetatud teabe esitamata jätmise korral kohaldatakse MSOSi §-s 90 sätestatud vastutust. HNS konventsiooni maksekohustus lasub üldjuhul vastuvõtjal. Erandiks võib olla HNS konventsiooni järgi tellija ja agendi suhe, kus aruandluskohuslane on kauba vastuvõtja, kuid kellel on õigus maksekohustus kokkuleppel tellijaga delegeerida kauba tegelikule omanikule (HNS konventsiooni artikli 1 lõige 4). Sellise erandi puhul toob HNS-lasti tellija maksekohustusega sidumine ja vajaduse korral selle jõustamine kaasa terve rea juriidilisi küsimusi, mis oleks vaja reguleerida riigisiseses õiguses. Sellise erandi võimaldamise vajadus Eestis ei ole selge ja kuna selle reguleerimine on juriidiliselt keeruline, soovitati analüüsis Eestis seda erandit mitte kohaldada. Kord aastas koostab ja esitab HNS-fond koondarved igale vastuvõtjale Keskkonnaministeeriumi poolt HNS-fondile esitatud aruande alusel juhul, kui fondist tehakse mõne juhtumi hüvitamiseks assamblee otsuse alusel väljamakseid. Maksete tegemiseks fondi on kaks võimalikku skeemi: a) maksekohuslasest vastuvõtja tasub vastavad summad tähtpäevaks Keskkonnaministeeriumi (vm riigiasutuse) pangakontodele. Nendest vahenditest teeb Keskkonnaministeerium ette nähtud ajal maksed HNS-fondi; b) maksekohuslasest vastuvõtja tasub vastavad summad otse HNS-fondi (nii tasuvad praegu makseid Eesti vastuvõtjad IOPC-fondi). Mõlemal skeemil on oma eelised. Esimese (a) versiooni eeliseks riigi seisukohalt on parem kontroll ja teise skeemi (b) eeliseks on väiksem halduskulu. Lihtsuse ja selguse põhimõtet arvestades on Keskkonnaministeerium otsustanud kasutada teist skeemi. Rahvusvahelise naftafondi praktika kohaselt esitab riik fondi koostatud aruande vormil sellised andmed ettevõtja kohta koos muu infoga. Teavitamiskohustuse täitmata jätmisel võib fond esitada nõude riigile. Kohustuse täitmata jätmisel puudub HNS-fondil kohustus osalisriigiga seotud laevaõnnetuste kahjusid kompenseerida (HNS konventsiooni artikkel 21bis). Maksustatava nafta vastuvõtjate aruandlust kontrollib veeseaduse § 250 kohaselt Keskkonnainspektsioon. Kindlustustunnistusi laevale annab ja kontrollib sellistel juhtudel VTA MSOSi § 78 lõike 1 ja kaubandusliku meresõidu seaduse peatüki 71 „Laevaomaniku vastutuskindlustus merinõuete korral“ kohaselt. Veeseaduse § 269 näeb ette vastutuse maksustatava lasti kohta andmete esitamata jätmisel, mis loob õigusliku aluse teavitamiskohustuse tõhusaks rakendamiseks. Keskkonnainspektsioonil on järelevalve korras õigus teha ettekirjutus andmete esitamiseks ja selle täitmata jätmisel rahatrahvi kohaldamiseks. 15 Artiklis 23 sätestatakse osalisriikide vabatahtlik vastutus sissemaksete tasumise eest. Sellisel juhul peab riik ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes tegema deklaratsiooni, et ta võtab vastutuse kõikide kohustuste eest, mida konventsioon paneb isikutele, kes on kohustatud tegema sissemakseid osalisriigi territooriumil vastu võetud või lossitud ohtlike või kahjulike ainete eest. Eesti Vabariik nimetatud deklaratsiooni ei tee ega võta endale vastutust ettevõtete tasutavate sissemaksete tasumise eest. Artiklites 24–28 ja 33–34 sätestatakse HNS-fondi assamblee töö õiguslikud alused. Riigil on õigus osaleda HNS konventsiooni assamblee töös (artiklid 25–28). Assamblee koguneb vähemalt korra aastas. Riigi delegatsiooni assambleel osalemise kulud katab riik ise (artikkel 32). Osalemine on oluline seetõttu, et HNS-fondi raha käsutamise õigus on fondi osalisriikide assamblee kvoorumil (artikli 26 punkt h). HNS protokolliga ühinemise kirjaga koos peab riik esitama aruande riigis eelmisel kalendriaastal vastu võetud HNS-kaupade kohta. HNS konventsioon jõustub riigi suhtes tinglikult, kuni riik on esitanud aruande ka ühinemisele järgneva kalendriaasta kohta. See ei tähenda aga, et HNS-fond kahjusid ei hüvitaks, vaid tal on HNS konventsiooni kohustuste rikkumisel õigus kasutada osalise suhtes sellist mõjutusvahendit. Ka hiljem, nagu eespool on välja toodud – kui riik on rikkunud aruande esitamise nõudeid või kohustust –, on fondil õigus jätta selle riigiga seotud kahjud hüvitamata. Riik võib deklaratsiooni esitamisega IMOle võtta vastutuse riigis vastu võetud HNS kaubakoguste eest sissemaksete tegemise kohustuse (HNS konventsiooni artikkel 23). Artiklites 29–31 sätestatakse HNS-fondi sekretariaadi töö õiguslikud alused. Artiklites 32 ja 35 sätestatakse osalisriigi osalemise finantseerimise ja HNS-fondi varade maksustamise põhimõtted. Artiklis 36 sätestatakse sissemaksete andmete konfidentsiaalsus. Artiklis 37 sätestatakse hüvitise saamise ning hagi esitamise aegumise tähtajad. HNS konventsioon on ratifitseerituna riigisiseselt otsekohaldatav ning hüvitisnõude esitamise võimaldamiseks ei ole vaja uusi õigusakte välja töötada. Nõudeid reostuskahju hüvitamiseks võib esitada kas otse kindlustusandjale või HNS-fondile. IOPC-fond soovitab alustada kindlustajast, kes on huvitatud oma hea maine säilimisest (tunnustatud kindlustajad) ja rahvusvahelised kindlustusfirmad (nn P&I klubid) teevad fondidega tihedat koostööd ning seega on selline menetlus tõenäoliselt tõhusaim. Kui nõue esitatakse kindlustajale, on kasulik sellest teavitada ka HNS-fondi. Nõuete pädevaks menetlejaks on juhtumi asukohariigi (eeldusel, et riik on HNS konventsiooni osaline) kohus (HNS konventsiooni artikkel 9). Nimetatud artikkel on kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dega 150 ja 153. Artiklis 38 sätestatakse reeglid kohtualluvuse kohta hagi esitamisel laeva registreeritud omaniku vastu. Kuna tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb kohtualluvuse määramisel ette välislepingutest lähtumise, siis on artikkel kooskõlas riigisiseste õigusaktidega. Riik peab tagama, et tema kohtud on pädevad konventsiooni kohaldama (HNS konventsiooni artikli 38 16 lõige 4 ja artikli 39 lõige 3) ja teavitama HNS-fondi, kui nende kohtutesse esitatakse konventsiooni kohaldamisalasse jäävaid nõudeid (HNS konventsiooni artikli 39 lõige 7). Artiklis 39 sätestatakse kohtualluvus hagi esitamisel HNS-fondi vastu või hagi esitamisel HNS-fondi. Nimetatud artikli rakendamiseks ei ole vaja muuta ega täiendada ühtegi riigisisest õigusakti. Eestis on ratifitseeritud konventsioon ülimuslik riigisisese õigusakti ees ning riigisiseste õigusaktidega vastuolu ei esine. Artiklis 40 sätestatakse kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine konventsiooniosalise riigis. Kuna kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine kuulub praegu Euroopa Liidu ainupädevusse, siis tuleb ELi liikmesriikidel teha HNS konventsiooni artikli 38 kohaselt deklaratsioon. See tehakse nõukogu otsuste 25 alusel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades on sätestatud eeskirjad kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta ELi liikmesriikide vahelistes tsiviil- ja kaubandusasjades. Sealhulgas on hõlmatud ka otsused, mis on tehtud ohtlike või kahjulike ainete merre sattumisel tekkinud kahjunõuete kohta. HNS konventsiooni sätted, kui konventsioon jõustuks, mõjutavad kõnealuse määruse eeskirju, sest kohaldamisele tuleks konventsioon, mitte määrus 1215/2012. Eesti riigisisene õigus, sh tsiviilkohtumenetluse seadustik, on kooskõlas konventsiooni artikliga 40. Kohtuotsuseid tunnustatakse ja täidetakse kooskõlas konventsioonide ja lepingutega. Tsiviilkohtumenetluse seadustik sätestab kohtuotsuste tunnustamise korra juhuks, kui riikide vahel ei ole muid konventsioonist või õigusabilepingust tulenevaid kohustusi või kokkuleppeid. Artiklis 41 sätestatakse HNS-fondi regressi- ja kaebeõigus. Regressi- ja kaebeõigus on kooskõlas rahvusvahelise eraõiguse põhimõtetega. Artiklis 42 on sätestatud HNS konventsiooni ülimuslikkus teiste HNS-ainetega põhjustatud merereostuse kahjude hüvitamist reguleerivate lepingute üle. Artiklites 43 ja 44 on sätestatud fondi nõukogu esimese istungjärgu toimumisaeg ja HNS konventsiooni 2010. aasta protokolli lõppklauslid. Artikkel 45 reguleerib konventsiooni allakirjutamist, ratifitseerimist, heakskiitmist ja konventsiooniga ühinemist. Eesti Vabariik ühineb ohtlike ja kahjulike ainete protokolliga, kuna protokoll ei ole enam allakirjutamiseks avatud. Artiklis 46 on sätestatud konventsiooni jõustumise tingimused. HNS protokoll (ja sellega ka konventsioon) jõustub 18 kuu möödudes pärast seda, kui 12 riiki, millest nelja riigi lipu alla on registreeritud laevu kogumahutavusega vähemalt 2 miljonit, on väljendanud nõusolekut sellega ühineda ning esitanud IMOle eelmise kalendriaasta kohta andmed vastuvõetud maksustatava lasti (vähemalt 40 miljonit tonni üldkonto alla kuuluvat maksustatavat lasti) 25 Vt allmärkust 10. 17 kaubakoguste ja ettevõtete kohta, kes on HNS protokolli kohaselt sissemaksekohuslased (vastuvõtjad), koos ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisega IMO peasekretärile. Lisaks eespool nimetatule on HNS protokolli jõustumistingimuseks riigi suhtes riigi aruanne IMOle liitumisele järgneva kalendriaasta jooksul riiki meritsi sisse veetud ohtlike ja kahjulike ainete koguste kohta (HNS protokolli artikli 20 lõiked 4–7). Kõigi tingimuste täitmisel jõustub protokoll riigi suhtes kolm kuud pärast mainitud aruande esitamist või kui protokoll ei ole veel rahvusvaheliselt jõustunud, siis artikli 21 lõikes 1 sätestatud kuupäeval, olenevalt sellest, kumb tähtaeg on hilisem. Artiklis 47 on sätestatud konventsiooni läbivaatamise ja muutmise kord. Konventsiooni ülevaatamiseks ja vajaduse korral selle muutmiseks võib lõike 1 kohaselt IMO kokku kutsuda HNS konventsiooni osalisriikide konverentsi. Peasekretär peab konverentsi kokku kutsuma, kui vähemalt kuus osalisriiki või üks kolmandik HNS konventsiooni osalisriikidest (sõltuvalt sellest, kumb arv on suurem) esitavad sellekohase taotluse (HNS konventsiooni artikli 47 lõige 2). Pärast HNS konventsiooni muudatuse jõustumist riigi esitatud konventsiooniga ühinemist väljendav kiri või instrument kohaldub kogu konventsiooni suhtes nii, nagu seda on muudetud. Artiklis 48 on sätestatud konventsiooni artikli 9 lõikes 1 ja artikli 14 lõikes 5 kehtestatavate laevaomaniku vastutuse piirmäärade ja nendest sõltuva HNS-fondi makstavate hüvitiste muutmise kord. See on oluline seetõttu, et sellest sõltuvad laevade kindlustusmakse suurused, mille suhtes HNS konventsiooni kohaldatakse, ning VTA antavate tunnistuste andmise tingimused. Artiklis 49 on sätestatud konventsiooni denonsseerimise kord. Nimelt võib iga osalisriik konventsiooni igal ajal denonsseerida, kuid denonsseerimine jõustub aasta pärast asjakohase kirja esitamist ning osalisriigis HNS-fondi sissemakseid tegema kohustatud isikud peavad täitma kõik vajalikud kohustused, mis HNS-fondi nõukogu kuni denonsseerimiseni määras. Artiklis 50 on sätestatud nõukogu erakorraliste istungjärkude toimumine juhul, kui on esitatud ühe konventsiooniosalise denonsseerimiskiri, mis võib põhjustada teiste konventsiooniosaliste sissemaksete suurenemise. Artiklis 51 on sätestatud konventsiooni kehtivuse lõpp, mille võib põhjustada kas osalisriikide arvu langemine alla kuue või konventsiooni alusel maksustatava lasti koguste vähenemine alla teatud piiri. Artiklis 52 on sätestatud HNS-fondi tegevuse lõpetamine. Artikkel 53 reguleerib konventsiooni ja selle muudatuste esitamist hoiulevõtjale ja edastamist IMO peasekretärile. Artikkel 54 nimetab konventsiooni ametlikud keeled. Konventsiooni lisas I on esitatud ohtlike ja kahjulike ainete mereveoga seotud kindlustuse või muu finantstagatise kohta antava tunnistuse vorm. Konventsiooni lisas II on esitatud HNS-fondi üldkontole tehtavate iga-aastaste sissemaksete arvutamise reeglid. 18 3.2. Eelnõu § 2 kohaselt teeb Eesti Vabariik konventsiooniga ühinemisel kolm deklaratsiooni, mida on käsitletud ülal, peatükis 2. 4. Eelnõu terminoloogia Ohtlike ja kahjulike ainete konventsioonis kasutatavad olulisemad mõisted on omanik, vastuvõtja, ohtlikud ja kahjulikud ained, kahju, merevedu, maksustatav last ja terminal. Mõistete määratlustega on võimalik tutvuda konventsiooni artiklis 1. Ohtlike ja kahjulike ainete konventsioonis kasutatavad mõisted ei erine oluliselt teistes riigisisestes õigusaktides kasutatavatest mõistetest. Konventsiooni riigisiseseks rakendamiseks ning ühtseks rahvusvaheliseks tõlgendamiseks kasutatakse konventsioonis pakutud vastuvõtja mõistet artikli 1 lõike 4 punktis a sätestatud määratluse järgi. Sama seletust soovitab kasutada IMO ning 2005. aasta suvel Londonis ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni rakendamist arutanud töögrupp. Kuna 1996. aasta konventsiooni eestikeelne tekst on avaldatud ELT 2004. aasta eriväljaandes (ptk 11, 44. kd, lk 143), siis ei avaldata konventsiooni tõlget Riigi Teatajas. Riigi Teatajas tuleb aga avaldada HNS protokolli tekst, mis on lisatud eelnõule. ELTs avaldatud tõlkes esineb termineid, mis erinevad tavapäraselt kasutusel olevatest (nt termini puistlastina veetavad tahked ained asemel mahtlastina veetavad tahked ained või mahtlastina veetav asemel lahtiselt veetav) või laused, mille sisu jääb lugejale arusaamatuks ebaselge lauseehituse ning sõnakasutuse tõttu. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Nõukogu otsusega 2002/971/EÜ 26 volitati liikmesriike ühenduse huvides 1996. aasta HNS konventsiooni ratifitseerima või sellega ühinema. Kuna 1996. aastal vastu võetud konventsiooni ratifitseerimisel oli riikidel tekkinud tõsiseid raskusi aruandlusnõuete ja vastuvõtjate määratlemisega, muudeti esialgset konventsiooni protokolliga, mille konsolideeritud teksti nimetatakse seletuskirjas HNS konventsiooniks. Seetõttu pidas EL vajalikuks uuendada ka liimesriikidele sätestatud kohustust HNS konventsioon ratifitseerida, ning esitas 2015. aasta juunis kaks otsuse-eelnõu, mis sisu poolest kajastavad varem vastu võetud otsust ning mis võeti vastu 2017. aasta 25. aprillil.27 Lisaks reguleerib HNS-ainete merre heitmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/35/EÜ 7. septembrist 2005, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest 28 , mis käsitleb laevade 26 Nõukogu otsus 2002/971/EÜ, 18. november 2002, millega volitatakse liikmesriike ühenduse huvides 1996. aasta rahvusvahelist konventsiooni vastutuse ja kahju hüvitamisese kohta ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni) allkirjastama, ratifitseerima või sellega ühinema, EÜT L 337, 13.12.2002, lk 55, OJ L 115, 4.5.2017. 27 Nõukogu otsus (EL) 2017/769, 25. aprill 2017, mis käsitleb rahvusvahelise konventsiooni (vastutuse ja kahju hüvitamise kohta ohtlike ja kahjulike ainete mereveol) 2010. aasta protokolli liikmesriikide poolt Euroopa Liidu huvides ratifitseerimist ja sellega ühinemist, välja arvatud tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektid ja Nõukogu otsus (EL) 2017/770, 25. aprill 2017, mis käsitleb rahvusvahelise konventsiooni (vastutuse ja kahju hüvitamise kohta ohtlike ja kahjulike ainete mereveol) 2010. aasta protokolli liikmesriikide poolt Euroopa Liidu huvides ratifitseerimist ja sellega ühinemist seoses tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektidega, p. 15, OJ L 115, 4.5.2017, p. 18. 28 ELT L 255, 30.9.2005, lk 11. 19 põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest (ei hõlma kõiki HNS-aineid). Nimetatud direktiiv on Eesti õigusesse üle võetud veeseadusega. Veeseaduse alusel saab kohaldada ka haldussanktsioone saasteainete merre heitmise keelu rikkumise korral. 6. Seaduse mõju HNS konventsiooniga ühinemine on kavas enamikul Euroopa Liidu riikidel, kuid riikidel on raskusi HNS-ainete kohta aruandluse tagamisega. Järgmisena analüüsitakse olulisemaid võimalikke mõjusid pikemalt. Mõju avaldav muudatus: laevaomanikele lisanduvad kohustused Kaasnev mõju: mõju ettevõtte eelarvele ja laevandusega seotud töökohtadele. Sihtrühm: Eesti riigi lipu all registreeritud laevade omanikud ja prahilepingu alusel Eesti lippu kandvad laevad. Laevaomanikel on HNS konventsiooni kohaselt kohustus kindlustada laev ja kaup avariikahjude katmiseks konventsiooniga kehtestatud omavastutuse ulatuses, mis sõltub laeva suurusest. Lisakulud omavastutuskindlustuse sõlmimiseks sõltuvad laeva suurusest, kaubast, mida see veab, ja laeva kindlustusajaloost ehk kas laevaga on kindlustusjuhtumeid toimunud. HNS konventsiooniga laevaomanikule seatav omavastutuse suurim määr on 100 miljonit SDRi ja pakitud ohtlike kaupade veol kuni 115 miljonit SDRi. 2017. aasta mai seisuga oli 1 SDR võrdne 1,26 euroga, mis teeb maksimaalseks omavastutuse määraks 144,92 miljonit eurot. Minimaalne omavastutuse määr on 10 miljonit SDRi, mis on võrdne 12,6 miljoni euroga. Laevade omavastutuskindlustuse kulu on raske täpselt määrata, kuna Eesti kindlustusfirmad merevedusid ja laevu ei kindlusta. Laevade omavastutuskindlustus sõlmitakse enamasti rahvusvaheliste laevakindlustusandjate juures ja kompleksselt erinevate vastutuste/nõuete puhuks, kuna üksiku kindlustusliigi osakaalu on pea võimatu eraldi välja tuua. Lisaks on tegemist ärisaladusega. Lähtudes Rootsi merevedude kindlustaja The Swedish Club 2011. majandusaasta esimese poolaasta aruandes esitatud arvulistest näitajatest (kogutud kindlustusmaksed ja kindlustatud laevade kogutonnaaž), võib eeldada, et ühe tonni laeva kogumahutavuse kombineeritud kogukindlustushinnaks on aastas keskmiselt 1,733 USA dollarit, mis teeb nt 300 000 kogumahutavusega laeva kohta kindlustuse sõlmimise kuluks u 520 000 dollarit. Kui eeldada, et konventsioonist tuleneva omavastutuskindlustuse lülitamine komplekskindlustuse (P&I) hulka suurendab kindlustusmakseid 20%, kujuneb ühe tonni laevamahu kindlustushinnaks 2,08 dollarit aastas ja Eesti lipu all sõitva tüüpilise ohtlikke kaupade veoga tegeleva segalastilaeva (kogumahutavusega 4500) aastane kindlustussumma on u 9000 eurot. Lähtudes eespool esitatust ja 2011. aasta alguse seisuga Eesti laevaregistris olevate ohtlikke kaupu vedada võivate laevade arvust (33), võib konventsiooni rakendamise kogukulu laevandussektorile kasvavate kindlustuskulude tõttu ulatuda maksimaalselt 0,4–0,5 miljoni euroni aastas. 20 Nimetatud summadele lisandub riigilõiv vastutuskindlustuse tunnistuse saamisel. Naftareostuskahjude vastutuskindlustuse tunnistuse andmise eest on täna riigilõiv 6 eurot lehe eest, mis tõendi kohta teeb keskeltläbi 12 eurot. Aastas on VTA välja andnud tavaliselt ühe vastutuskindlustust kinnitava tunnistus. HNS konventsioonis eeldatakse laevaomaniku süüd (nn strict liability). Vastupidist tuleb tõestada ja tõendamiskoormus lasub laevaomanikul. Laevaomanik võib oma vastutust piirata sellekohaste rahvusvaheliste lepingute alusel (vt merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta konventsiooni ja HNS konventsiooni asjakohaseid sätteid) laeva mahutavuse põhjal. Aastail 2002–2007 toimunud ohtlike ja kahjulike ainete juhtumitest oli ühe juhtumi kahjunõudes esitatud kahjusummaks 28,2 miljonit dollarit. See nõue esitati juhtumi suhtes, mille põhjustas laev kogumahutavusega 16 800 ning millele kohaldus vastutuse piirmäärana 32,2 miljonit SDRi. Eesti lipu all ei ole teadaolevalt HNS-aineid transportivaid laevu, kuid pakendatud HNS-aineid transporditakse Eesti jt riikide vahel reisilaevadega. HNS-tankerid läbivad aga Eesti mereala, LNG kui laevakütuse kasutuselevõtt suurendab transporti selliste tankeritega veelgi ning LNGd kütusena kasutavate laevade arv Läänemerel kasvab. Aastatel 2002–2007 toimus P&I andmeil (92FUND/WGR.5/5) grupi kindlustajate kindlustatud laevadega 126 intsidenti, millele kohalduks HNSi konventsioon. Seda on rohkem kui IOPC-fondis menetletud juhtumeid aastas. (Naftafond hüvitab raske kütteõli meretranspordist tingitud kahjud, rasket kütteõli on vaid mõnikümmend nimetust HNS-ainete 3000–4000 nimetusest ning kui naftafondi reeglid kohalduvad, siis HNS konventsioon ei kohaldu). Kui nimetatud juhtumitele oleks kohaldatud HNS konventsiooni, oleks laevaomanike kindlustajatelt võinud välja nõuda 120 miljonit SDRi. Senist kohtupraktikat arvestades võivad HNS konventsiooni kohased võimalikud isikukahjude (sh toitja kaotuse korral) hüvitiste nõuded kujuneda märkimisväärseiks. Võib juhtuda, et laevaomanik võtab HNS konventsiooni kohase kindlustuse, kuid realiseerida seda ei ole vaja. Rahvusvahelise naftafondi juhtumite menetlemine näitab aga, et juhtumiga kaasnevad kulud võivad olla nii suured, et keegi ei söandaks selles valdkonnas ettevõtlusega tegeleda, kui riske poleks kindlustuse ja rahvusvahelise fondi süsteemiga maandatud. Riigid, mis ei olnud naftareostusjuhtumi ajal naftafondi konventsioonide osalised, on viimastega hiljem ühinenud, pidades sellest saadavat kasu suuremaks kui kahju. HNS konventsiooni kohase finantstagatise omamise kohustus ei too laevadele kaasa negatiivset majandusmõju (veohinna tõusu vms), kuna reeglina on laevadel kindlustusleping või muu õnnetusjuhtumi tagatis olemas. Konventsioon annab osalisriikidele kindla aluse nimetatud tagatise olemasolu nõuda, et garanteerida HNS-ainete veost tingitud potentsiaalsete kahjude hüvitamine. Mõju avaldav muudatus: riigiasutustele lisanduvad kohustused ja sellega kaasnev töökoormuse kasv Kaasnev mõju: mõju töökoormusele Sihtrühm: HNS konventsiooni rakendamisega seotud asutused: VTA, Keskkonnainspektsioon, Keskkonnaministeerium. Eestile tähendab HNS konventsiooniga ühinemine oma lipu all sõitvatele laevadele kindlustuse või samalaadse finantstagatise olemasolu kinnitava tunnistuse andmist ning sadamasse saabuvatel laevadel tunnistuse olemasolu kontrollimist. Tunnistuse andmise ning selle olemasolu kontrollimisega kaasnevad mõningad kulutused VTAle, kelle ülesandeks eespool 21 nimetatud tegevused saavad. HNS konventsiooni kohast dokumentatsiooni kontrollitakse aga laevadokumentide tavapärase kontrollimise käigus. HNS konventsiooni jõustumisel võib kindlustustunnistuste väljaandmise arv kasvada kuni 30 korda (ühe laeva asemel 33 laevale) ehk ulatuda 120 euroni aastas. Punkrikütuse vastutuskindlustuse tunnistusi on viimastel aastatel välja antud kokku 128, aastal 2011 anti 18 ja aasta varem 23 tõendit. Seega ei ole HNS konventsiooniga nõutavate laevade omavastutuskindlustuse tunnistuste väljaandmise töö maht suur, mistõttu VTA lisatööjõu vajadus eriti ei suurene. Ka riigilõivu kogukulu laevaomanikele ja tulu riigile sellest toimingust on marginaalne. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/20/EÜ laevaomanike vastutuskindlustusest kehtestab nõude 2010. aasta protokolliga muutmata 1996. aasta HNSi konventsiooni kohase kindlustuse olemasoluks ELi liikmesriigi lipu all sõitvalt laevalt. Neid nõudeid kohaldab VTA kaubandusliku meresõidu seaduse kohaselt. Keskkonnainspektsioon vastutab naftafondi esitatavate vastuvõetud maksustatava nafta kohta aruande esitamiseks vajalike andmete kogumise eest. Praegust töökoormust vähendab elektroonilise mereinfosüsteemi täiendamine, mis hõlbustab andmete kontrolli ja kättesaadavust. Keskkonnaministeerium esindab riiki IOPC-fondi kohtumistel ja vastutab HNS konventsiooni nõuete kohaldamise ettevalmistamise eest ning esindab pärast HNS konventsiooni jõustumist riiki ka HNS-fondi kohtumistel (kannab lähetuste kulud). Lisandub internetipõhise andmebaasi hoolduskulu, mis on väiksem, kui andmebaas toimib ka teist tüüpi andmete kogumisel. Mõju avaldav muudatus: aruandlusega kaasneva rahalise kohustuse lisandumine ettevõtetele, mis on seotud HNS-ainete transiidiga Kaasnev mõju: võimalik hinnatõus HNS-ainete transpordil. Sihtrühm: HNS-ainete tootjad ja transpordiga tegelevad ettevõtted. Eestis toodetav põlevkiviõli kuulub HNS-ainete hulka. Samuti on Eesti HNS-ainete transiitriigiks. Põlevkivi osatähtsus teiste kütuste kõrval on suhteliselt väike. Põlevkivi kasutatakse Eestis põhiliselt energiatootmises. Eesti statistika aastaraamatu (2015) andmetel on viimase viie aasta jooksul põlevkivitoodang igal aastalt kasvanud, jõudes 2014. aastal 21 miljoni tonnini. Põhiline osa põlevkivist tarbitakse elektrijaamades, ent põlevkiviõli toodangu kasv on suurendanud põlevkivi tarbimist ka õlitööstuse toorainena. Kütteõli tootmine suurenes aastaga ligi 12%, seejuures põhiosa toodangust eksporditi. Suurim osa ehk 33% eksporditud põlevkiviõlist läks Belgiasse, järgnes eksport Hollandisse (20%) ja Rootsi (8%). Tootjat võib HNS konventsiooni jõustumisel mõjutada meretranspordi hinnatõus seoses laevaomaniku kindlustuskohustuse tekkimisega ja kauba vastuvõtja fondi sissemaksekohustuse tekkimisega sõltuvalt vastuvõetavatest kaubakogustest. Samas tuleks välja tuua asjaolu, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/20/EÜ laevaomanike vastutuskindlustusest kehtestab nõude ka juba 2010. aasta protokolliga muutmata 1996. aasta HNS konventsiooni kohase kindlustuse olemasolu ELi liikmesriigi lipu all sõitval laeval. 22 HNS-ainete meritsi vedu Eestis Ajaloolistel geomajanduslikel ja (geo)poliitilistel põhjustel toimub suurem osa mahukaupade vedudest ja transiidist Eestis ida-lääne suunal 29 , kontsentreerudes peamiselt Venemaalt veetavatele toorainetele ning Eestis toodetud (põlevkivi)keemiatoodete veole. Kuna kirjeldatud logistikaahel on suunatud maismaatranspordilt meritsi vedudele, siis HNS konventsiooni aruandlus- ja maksekohustus antud juhul Eestis asuvatele ettevõtetele ei kohaldu. Samas toob sihtriikide võimalik ühinemine HNS konventsiooniga kaasa nimetatud transpordiahela suhtelise kallinemise. Vastupidisel suunal – läänest itta ehk meritsi Eestisse ja siirdudes maismaatransporti või jõudes siin tarbimisse – liigub regulaarselt piiratud koguses HNS-kaupu, näiteks kohalikku tarbimisse suunatud kütus. Küll aga on ajalooliselt teatud (geo)poliitiliste turumoonutuste juures tulnud ette ka veetavate HNS-kaupade mahu tsüklilist suurenemist lääne-ida suunal. Näiteks diislikütuse transiitvedu Valgevene suunal ning kütusevedu Afganistani 2010ndatel. Eriti oluliseks muutuvad HNS konventsiooni nõuded aga, arvestades kavandatavaid LNG-terminale nii Muugale kui ka Paldiskisse, kus kogu käideldav kaup veetakse sisse meritsi. Säästva Eesti Instituudi tehtud mõjuhinnangu kohaselt transporditi HNS-kaupu Eestisse 2008. aastal 4 761 461 tonni, 2009. aastal – 6 640 326 tonni ja 2010. aastal – 8 737975 tonni (viimane ainuüksi ASi Tallinna Sadam sadamate kaudu) meritsi. IOPC-fondi maksekohuslased (ületavad teatud vastuvõetud koguse künnist) on kolm ettevõtet. Kemikaaliseaduse alusel HNS-aineid käitlevaid ettevõtteid on Tehnilise Järelevalve Ameti andmetel 51, millest rohkem kui 30 ettevõtet võtavad HNS-aineid vastu meritsi (SEI 2011). Ärisaladusele tuginedes ei ole ettevõtted soovinud avaldada vastuvõetavate kaupade koguseid, mistõttu ei olnud võimalik täpseid koguseid ega mõju hinnata (SEI 2011). Siiski on VTA ohtliku lasti talituse hinnangul kogused sellised, et lähiaastatel ei peaks ettevõtted loodavasse HNS-fondi sissemakseid tegema. Sissemakse suurus sõltub fondist juhtumi korral välja makstud hüvitise suurusest ja vastuvõetud HNS-ainete kogustest riigiti ettevõtete põhjal. IOPC-fond on suuremate väljamaksete korral kasutanud ka praktikat, et kogu summat ei nõuta ettevõtetelt ühe kalendriaasta jooksul sisse, vaid see jaotatakse mitme aasta peale. Künniskogused on kaubagrupiti järgmised: püsivad naftatooted (persistent oil) – 150 000 tonni aastas; lenduvad naftatooted (non-persistent oil) – 20 000 tonni aastas; veeldatud gaasile (LNG) miinimumkogust pole määratud, arvesse läheb iga vastuvõetud kogus; LPG – 20 000 tonni; puistlastina veetavad tahked ja muud ohtlikud kaubad – 20 000 tonni. Kaubasaajate kohustused ja künniskogused ning maksete edasilükkamise juhud on sätestatud HNS konventsiooni artiklites 18 ja 19. Eesti ettevõtlussektoris on oluline luua meretranspordi (sh transiidi) arenguks vajalikud eeldused. Kaubasaaja (HNS-ainete vastuvõtja) on kohustatud meritsi saabuvate HNS-kaupade kalendriaasta jooksul künnisvõimsusi ületavate koguste vastuvõtmisel tegema sissemakseid rahvusvahelisse fondi (HNS konventsiooni artikkel 33). Sissetuleva kauba arvestusse ei lähe transiitkaubad (artikkel 34). LNG puhul loetakse kaubasaajaks ainult mahutitesse lossitava veeldatud gaasi füüsiline vastuvõtja sadamas või terminalis (mahutite operaator). Muude HNS kaupade korral võivad kaubasaajatena konventsiooniga sätestatavate kohustuste kandmisel kokkuleppel nende kaupade tegeliku vastuvõtja/ladustajaga olla ka kolmandad isikud, kellele saadetakse kaup laost selle edasiseks käitlemiseks (artiklid 36 ja 37). Kes ja kuidas määratletakse kaubasaajatena konventsiooni mõistes, on riigi otsustada (artikkel 38). Lähtudes konventsiooni tekstist, võib sadamas kauba füüsilisele vastuvõtjale lisaks määrata 29 Consolato di Mare andmetel paiknes pärast Nõukogude Liidu lagunemist enamik Venemaal toodetud tooraine vedudeks vajalikust infrastruktuurist endistes liiduvabariikides. Seetõttu läbis Eestis paiknevaid sadamaid ja sadamaterminale märkimisväärne kogus transiitkaupa. Pärast Primorski ja Ust-Luuga sadamate järk-järgulist kasutuselevõttu on Eestit läbivad kaubavood pidevalt vähenenud. 23 kaubasaajaks ka isiku, kellele kaup sadama laoplatsilt või terminaalimahutist edasi saadetakse ehk lõppadressaadi. Selline määratlus ei tohi aga olla vähem tõhus kui konventsioonis sätestatu, s.t riigi aruandluses peavad kajastuma vastuvõetud kaubakogused samamoodi nagu siis, kui kauba vastuvõtja oleks sadamaoperaator. Eestis käitleb HNS kaupu hinnanguliselt 33 ettevõtet. Eesmärk on täiendada olemasolevat meretranspordi internetipõhist teavitamissüsteemi (EMDE, MSOSi peatükk 141), mis vähendaks riigiasutuste töökoormust, oleks adekvaatne ja usaldusväärne ning HNS-kauba käitlejatele jt kasutajatele kasutajasõbralik (vähem bürokraatiat). Seal praegu esitatavad andmed on erineva kvaliteediga ning eeldavad eraldi väga mahukat andmetöötlust, et olemasoleva süsteemi põhjal esitada HNS konventsiooni kohaseid aruandeid. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud Riigi ja kohaliku omavalitsuse seisukohast on HNS-fondi loomisel oluline tähtsus finantstagatise olemasolu kahju tekkimise korral. Eespool kirjeldatud juhtumitest on võimalik saada ettekujutus võimalikest kahjusummadest. Soome lahel on hinnatud tankerite põhjustatud reostuse võimalikku tekkimissagedust suureks Venemaa üha tiheneva ohtlike ainete meretranspordi tõttu. 30 Samas tuleks silmas pidada, et Eesti merealal on tankerid sõitnud madalikule 2007. ja 2012. aastal (õnneks reostust ei tekkinud). Ajalooliselt on Eesti rannikumeres tekkinud reostused jäänud suhteliselt piiratud aladele, kuna isegi suurest tankerist võtab aine valgumine keskkonda teatud aja. Väga suureks peetakse sellist reostust, mille tagajärgede taandumine keskkonnas võtab aega kuni viis aastat. Eesti merealas ei ole teada selliseid laevareostusjuhtumeid, mille mõju oleks olnud nii pikaajaline. Sõltuvalt aine püsivusest keskkonnas võib keskkonnakasutus olla pärsitud või võimatu aastaid (nt naftatankeri Exxon Valdezi põhjustatud naftareostus Alaskal on püsinud keskkonnas üle 20 aasta). Reostuse tagajärjel võivad hävineda näiteks kala- või merekarbikasvatused, kahjustuda tootmisvahendid (sh nt kalavõrgud), mille uuesti hankimine võib käia ettevõtjale üle jõu, kui kahjude hüvitamine venib aastaid tõendite kogumise või hindamise tõttu või kui kahju pole millestki hüvitada vahendite vähesuse/puudumise tõttu. IOPC-fondides käsitletud juhtumite näitel on reostusjuhtumi põhjustatud kahju nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse eelarvele suureks koormuseks, samuti lisab see tööd. Põhjendatud kahjunõude esitamisel hakkavad P&I klubide kindlustajad suhteliselt kiirelt kahjusid hüvitama. Siin aga tuleb arvestada seda, et riik ja kohalik omavalitsus on tavaliselt järjekorras viimased, kuna fond eelistab eraisikut kui õigussuhte nõrgemat poolt. Riik saab kulude hindamisele kaasa aidata sellega, et peab arvestust reostuse likvideerimisel kasutatavate riigi vahendite kasutusväärtuse kohta. Selle põhjal on lihtsam hinnata kahju ennetamiseks ja reostuse likvideerimiseks tehtud kulutusi ning ka fondi eksperdid saavad kahjunõuded kiiremini läbi vaadata. 30 Kuikka, S., Oily risks of Gulf of Finland. University of Turku. Baltic RIM Economies. p 20. – URL: http://www.utu.fi/en/units/tse/units/PEI/BRE/Documents/BRE_4_2016.pdf (15.02.2018). 24 8. Rakendusaktid Protokolli rakendamiseks on vaja täiendada meresõiduohutuse seaduse § 95 lõikes 8 esitatud konventsioonide loetelu viitega HNS konventsioonile, et anda Veeteede Ametile pädevus HNS konventsioonis nõutud laevade tunnistuste andmiseks ning laevade järelevalveks. Nimetatud täiendus on lisatud MKMi menetluses olevasse MSOS muudatuste paketti. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub üldises korras. Protokoll jõustub Eesti suhtes selle rahvusvahelise jõustumise päeval. Rahvusvahelist jõustumist on käsitletud täpsemalt konventsiooni artikleid selgitavas osas. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitati esmakordselt kooskõlastamiseks juunis 2018. Märkusi laekus Justiitsministeeriumilt, Välisministeeriumilt, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt ja Rahandusministeeriumilt, nagu nähtub lisatud märkuste tabelist. Eelnõu esitatakse uuesti kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile, Justiitsministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Siseministeeriumile, Välisministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu. Eelnõu saadeti arvamuse esitamiseks ka Veeteede Ametile, Tööinspektsioonile, Päästeametile, Eesti Laevaomanike Liidule. Algatab Vabariigi Valitsus………..2020. a Vabariigi Valitsuse nimel 25  Lisa (Consolidated text of the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 1996, and the Protocol of 2010 to the Convention) 32 Chapter I GENERAL PROVISIONS Definitions33 Article 1 For the purposes of this Convention: 1 "Ship" means any seagoing vessel and seaborne craft, of any type whatsoever. 2 "Person" means any individual or partnership or any public or private body, whether corporate or not, including a State or any of its constituent subdivisions. 3 "Owner" means the person or persons registered as the owner of the ship or, in the absence of registration, the person or persons owning the ship. However, in the case of a ship owned by a State and operated by a company which in that State is registered as the ship's operator, "owner" shall mean such company. 4 "Receiver" means either: (a) the person who physically receives contributing cargo discharged in the ports and terminals of a State Party; provided that if at the time of receipt the person who physically receives the cargo acts as an agent for another who is subject to the jurisdiction of any State Party, then the principal shall be deemed to be the receiver, if the agent discloses the principal to the HNS Fund; or (b) the person in the State Party who in accordance with the national law of that State Party is deemed to be the receiver of contributing cargo discharged in 1 Article 18 (Interpretation and application) of the Protocol of 2010 provides as follows: "1 The Convention and this Protocol shall, as between the Parties to this Protocol, be read and interpreted together as one single instrument. 2 Articles 1 to 44 and Annexes I and II of the Convention, as amended by this Protocol and the annex thereto, together with articles 20 to 29 of this Protocol (the final clauses), shall mutatis mutandis constitute and be called the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 2010 (2010 HNS Convention). Articles 20 to 29 of this Protocol shall be renumbered sequentially with the preceding articles of the Convention. References within the final clauses to other articles of the final clauses shall be renumbered accordingly." 2 Article 2 of the Protocol of 2010 provides as follows: "The Parties to this Protocol shall give effect to the provisions of this Protocol and the provisions of the Convention, as amended by this Protocol." 26 3 Article 1 of the Protocol of 2010 contains definitions which apply only to the Protocol and are not amendments to the 1996 Convention. the ports and terminals of a State Party, provided that the total contributing cargo received according to such national law is substantially the same as that which would have been received under (a). 5 "Hazardous and noxious substances" (HNS) means: (a) any substances, materials and articles carried on board a ship as cargo, referred to in (i) to (vii) below: (i) oils, carried in bulk, as defined in regulation 1 of annex I to the International Convention for the Prevention of Pollution from Ships, 1973, as modified by the Protocol of 1978 relating thereto, as amended; (ii) noxious liquid substances, carried in bulk, as defined in regulation 1.10 of Annex II to the International Convention for the Prevention of Pollution from Ships, 1973, as modified by the Protocol of 1978 relating thereto, as amended, and those substances and mixtures provisionally categorized as falling in pollution category X, Y or Z in accordance with regulation 6.3 of the said Annex II; (iii) dangerous liquid substances carried in bulk listed in chapter 17 of the International Code for the Construction and Equipment of Ships Carrying Dangerous Chemicals in Bulk, as amended, and the dangerous products for which the preliminary suitable conditions for the carriage have been prescribed by the Administration and port administrations involved in accordance with paragraph 1.1.6 of the Code; (iv) dangerous, hazardous and harmful substances, materials and articles in packaged form covered by the International Maritime Dangerous Goods Code, as amended; (v) liquefied gases as listed in chapter 19 of the International Code for the Construction and Equipment of Ships Carrying Liquefied Gases in Bulk, as amended, and the products for which preliminary suitable conditions for the carriage have been prescribed by the Administration and port administrations involved in accordance with paragraph 1.1.6 of the Code; (vi) liquid substances carried in bulk with a flashpoint not exceeding 60°C (measured by a closed-cup test); (vii) solid bulk materials possessing chemical hazards covered by the International Maritime Solid Bulk Cargoes Code, as amended, to the extent that these substances are also subject to the provisions of the International Maritime Dangerous Goods Code in effect in 1996, when carried in packaged form; and 27  (b) residues from the previous carriage in bulk of substances referred to in (a)(i) to (iii) and (v) to (vii) above. 5bis "Bulk HNS" means any hazardous and noxious substances referred to in article 1, paragraph 5(a)(i) to (iii) and (v) to (vii) and paragraph 5(b). 5ter "Packaged HNS" means any hazardous and noxious substances referred to in article 1, paragraph 5(a)(iv). 6 "Damage" means: (a) loss of life or personal injury on board or outside the ship carrying the hazardous and noxious substances caused by those substances; (b) loss of or damage to property outside the ship carrying the hazardous and noxious substances caused by those substances; (c) loss or damage by contamination of the environment caused by the hazardous and noxious substances, provided that compensation for impairment of the environment other than loss of profit from such impairment shall be limited to costs of reasonable measures of reinstatement actually undertaken or to be undertaken; and (d) the costs of preventive measures and further loss or damage caused by preventive measures. Where it is not reasonably possible to separate damage caused by the hazardous and noxious substances from that caused by other factors, all such damage shall be deemed to be caused by the hazardous and noxious substances except if, and to the extent that, the damage caused by other factors is damage of a type referred to in article 4, paragraph 3. In this paragraph, "caused by those substances" means caused by the hazardous or noxious nature of the substances. 7 "Preventive measures" means any reasonable measures taken by any person after an incident has occurred to prevent or minimize damage. 8 "Incident" means any occurrence or series of occurrences having the same origin, which causes damage or creates a grave and imminent threat of causing damage. 9 "Carriage by sea" means the period from the time when the hazardous and noxious substances enter any part of the ship's equipment, on loading, to the time they cease to be present in any part of the ship's equipment, on discharge. If no ship's equipment is used, the period begins and ends respectively when the hazardous and noxious substances cross the ship's rail. 10 "Contributing cargo" means any bulk HNS which is carried by sea as cargo to a port or terminal in the territory of a State Party and discharged in that State. Cargo in transit 28  which is transferred directly, or through a port or terminal, from one ship to another, either wholly or in part, in the course of carriage from the port or terminal of original loading to the port or terminal of final destination shall be considered as contributing cargo only in respect of receipt at the final destination. 11 The "HNS Fund" means the International Hazardous and Noxious Substances Fund established under article 13. 12 "Unit of account" means the Special Drawing Right as defined by the International Monetary Fund. 13 "State of the ship's registry" means in relation to a registered ship the State of registration of the ship, and in relation to an unregistered ship the State whose flag the ship is entitled to fly. 14 "Terminal" means any site for the storage of hazardous and noxious substances received from waterborne transportation, including any facility situated off-shore and linked by pipeline or otherwise to such site. 15 "Director" means the Director of the HNS Fund. 16 "Organization" means the International Maritime Organization. 17 "Secretary-General" means the Secretary-General of the Organization. Annexes Article 2 The Annexes to this Convention shall constitute an integral part of this Convention. Scope of application Article 3 This Convention shall apply exclusively: (a) to any damage caused in the territory, including the territorial sea, of a State Party; (b) to damage by contamination of the environment caused in the exclusive economic zone of a State Party, established in accordance with international law, or, if a State Party has not established such a zone, in an area beyond and adjacent to the territorial sea of that State determined by that State in accordance with international law and extending not more than 200 nautical miles from the baselines from which the breadth of its territorial sea is measured; 29  (c) to damage, other than damage by contamination of the environment, caused outside the territory, including the territorial sea, of any State, if this damage has been caused by a substance carried on board a ship registered in a State Party or, in the case of an unregistered ship, on board a ship entitled to fly the flag of a State Party; and (d) to preventive measures, wherever taken, to prevent or minimize such damage as referred to in (a), (b) and (c) above. Article 4 1 This Convention shall apply to claims, other than claims arising out of any contract for the carriage of goods and passengers, for damage arising from the carriage of hazardous and noxious substances by sea. 2 This Convention shall not apply to the extent that its provisions are incompatible with those of the applicable law relating to workers' compensation or social security schemes. 3 This Convention shall not apply: (a) to pollution damage as defined in the International Convention on Civil Liability for Oil Pollution Damage, 1969, as amended, whether or not compensation is payable in respect of it under that Convention; and (b) to damage caused by a radioactive material of class 7 either in the International Maritime Dangerous Goods Code, as amended, or in the International Maritime Solid Bulk Cargoes Code, as amended. 4 Except as provided in paragraph 5, the provisions of this Convention shall not apply to warships, naval auxiliary or other ships owned or operated by a State and used, for the time being, only on Government non-commercial service. 5 A State Party may decide to apply this Convention to its warships or other vessels described in paragraph 4, in which case it shall notify the Secretary-General thereof specifying the terms and conditions of such application. 6 With respect to ships owned by a State Party and used for commercial purposes, each State shall be subject to suit in the jurisdictions set forth in article 38 and shall waive all defences based on its status as a sovereign State. Article 5 1 A State may, at the time of ratification, acceptance, approval of, or accession to, this Convention, or any time thereafter, declare that this Convention does not apply to ships: (a) which do not exceed 200 gross tonnage; and 30  (b) which carry hazardous and noxious substances only in packaged form; and (c) while they are engaged on voyages between ports or facilities of that State. 2 Where two neighbouring States agree that this Convention does not apply also to ships which are covered by paragraph 1(a) and (b) while engaged on voyages between ports or facilities of those States, the States concerned may declare that the exclusion from the application of this Convention declared under paragraph 1 covers also ships referred to in this paragraph. 3 Any State which has made the declaration under paragraph 1 or 2 may withdraw such declaration at any time. 4 A declaration made under paragraph 1 or 2, and the withdrawal of the declaration made under paragraph 3, shall be deposited with the Secretary-General who shall, after the entry into force of this Convention, communicate it to the Director. 5 The HNS Fund is not liable to pay compensation for damage caused by substances carried by a ship to which the Convention does not apply pursuant to a declaration made under paragraph 1or 2, to the extent that: (a) the damage as defined in article 1, paragraph 6(a), (b) or (c) was caused in: (i) the territory, including the territorial sea, of the State which has made the declaration, or in the case of neighbouring States which have made a declaration under paragraph 2, of either of them; or (ii) the exclusive economic zone, or area mentioned in article 3(b), of the State or States referred to in (i); (b) the damage includes measures taken to prevent or minimize such damage. Duties of State Parties Article 6 Each State Party shall ensure that any obligation arising under this Convention is fulfilled and shall take appropriate measures under its law including the imposing of sanctions as it may deem necessary, with a view to the effective execution of any such obligation. 31  Chapter II LIABILITY Liability of the owner Article 7 1 Except as provided in paragraphs 2 and 3, the owner at the time of an incident shall be liable for damage caused by any hazardous and noxious substances in connection with their carriage by sea on board the ship, provided that if an incident consists of a series of occurrences having the same origin the liability shall attach to the owner at the time of the first of such occurrences. 2 No liability shall attach to the owner if the owner proves that: (a) the damage resulted from an act of war, hostilities, civil war, insurrection or a natural phenomenon of an exceptional, inevitable and irresistible character; or (b) the damage was wholly caused by an act or omission done with the intent to cause damage by a third party; or (c) the damage was wholly caused by the negligence or other wrongful act of any Government or other authority responsible for the maintenance of lights or other navigational aids in the exercise of that function; or (d) the failure of the shipper or any other person to furnish information concerning the hazardous and noxious nature of the substances shipped either: (i) has caused the damage, wholly or partly; or (ii) has led the owner not to obtain insurance in accordance with article 12; provided that neither the owner nor its servants or agents knew or ought reasonably to have known of the hazardous and noxious nature of the substances shipped. 3 If the owner proves that the damage resulted wholly or partly either from an act or omission done with intent to cause damage by the person who suffered the damage or from the negligence of that person, the owner may be exonerated wholly or partially from liability to such person. 4 No claim for compensation for damage shall be made against the owner otherwise than in accordance with this Convention. 5 Subject to paragraph 6, no claim for compensation for damage under this Convention or otherwise may be made against: 32  (a) the servants or agents of the owner or the members of the crew; (b) the pilot or any other person who, without being a member of the crew, performs services for the ship; (c) any charterer (howsoever described, including a bareboat charterer), manager or operator of the ship; (d) any person performing salvage operations with the consent of the owner or on the instructions of a competent public authority; (e) any person taking preventive measures; and (f) the servants or agents of persons mentioned in (c), (d) and (e); unless the damage resulted from their personal act or omission, committed with the intent to cause such damage, or recklessly and with knowledge that such damage would probably result. 6 Nothing in this Convention shall prejudice any existing right of recourse of the owner against any third party, including, but not limited to, the shipper or the receiver of the substance causing the damage, or the persons indicated in paragraph 5. Incidents involving two or more ships Article 8 1 Whenever damage has resulted from an incident involving two or more ships each of which is carrying hazardous and noxious substances, each owner, unless exonerated under article 7, shall be liable for the damage. The owners shall be jointly and severally liable for all such damage which is not reasonably separable. 2 However, owners shall be entitled to the limits of liability applicable to each of them under article 9. 3 Nothing in this article shall prejudice any right of recourse of an owner against any other owner. Limitation of liability Article 9 1 The owner of a ship shall be entitled to limit liability under this Convention in respect of any one incident to an aggregate amount calculated as follows: (a) Where the damage has been caused by bulk HNS: 33  (i) 10 million units of account for a ship not exceeding 2,000 units of tonnage; and (ii) for a ship with a tonnage in excess thereof, the following amount in addition to that mentioned in (i): for each unit of tonnage from 2,001 to 50,000 units of tonnage, 1,500 units of account; for each unit of tonnage in excess of 50,000 units of tonnage, 360 units of account; provided, however, that this aggregate amount shall not in any event exceed 100 million units of account. (b) Where the damage has been caused by packaged HNS, or where the damage has been caused by both bulk HNS and packaged HNS, or where it is not possible to determine whether the damage originating from that ship has been caused by bulk HNS or by packaged HNS: (i) 11.5 million units of account for a ship not exceeding 2,000 units of tonnage; and (ii) for a ship with a tonnage in excess thereof, the following amount in addition to that mentioned in (i): for each unit of tonnage from 2,001 to 50,000 units of tonnage, 1,725 units of account; for each unit of tonnage in excess of 50,000 units of tonnage, 414 units of account; provided, however, that this aggregate amount shall not in any event exceed 115 million units of account. 2 The owner shall not be entitled to limit liability under this Convention if it is proved that the damage resulted from the personal act or omission of the owner, committed with the intent to cause such damage, or recklessly and with knowledge that such damage would probably result. 3 The owner shall, for the purpose of benefitting from the limitation provided for in paragraph 1, constitute a fund for the total sum representing the limit of liability established in accordance with paragraph 1 with the court or other competent authority of any one of the States Parties in which action is brought under article 38 or, if no action is brought, with any court or other competent authority in any one of the States Parties in which an action can be brought under article 38. The fund can be constituted either by depositing the sum or by producing a bank guarantee or other guarantee, 34  acceptable under the law of the State Party where the fund is constituted, and considered to be adequate by the court or other competent authority. 4 Subject to the provisions of article 11, the fund shall be distributed among the claimants in proportion to the amounts of their established claims. 5 If before the fund is distributed the owner or any of the servants or agents of the owner or any person providing to the owner insurance or other financial security has as a result of the incident in question, paid compensation for damage, such person shall, up to the amount that person has paid, acquire by subrogation the rights which the person so compensated would have enjoyed under this Convention. 6 The right of subrogation provided for in paragraph 5 may also be exercised by a person other than those mentioned therein in respect of any amount of compensation for damage which such person may have paid but only to the extent that such subrogation is permitted under the applicable national law. 7 Where owners or other persons establish that they may be compelled to pay at a later date in whole or in part any such amount of compensation, with regard to which the right of subrogation would have been enjoyed under paragraphs 5 or 6 had the compensation been paid before the fund was distributed, the court or other competent authority of the State where the fund has been constituted may order that a sufficient sum shall be provisionally set aside to enable such person at such later date to enforce the claim against the fund. 8 Claims in respect of expenses reasonably incurred or sacrifices reasonably made by the owner voluntarily to prevent or minimize damage shall rank equally with other claims against the fund. 9 (a) The amounts mentioned in paragraph 1 shall be converted into national currency on the basis of the value of that currency by reference to the Special Drawing Right on the date of the constitution of the fund referred to in paragraph 3. The value of the national currency, in terms of the Special Drawing Right, of a State Party which is a member of the International Monetary Fund, shall be calculated in accordance with the method of valuation applied by the International Monetary Fund in effect on the date in question for its operations and transactions. The value of the national currency, in terms of the Special Drawing Right, of a State Party which is not a member of the International Monetary Fund, shall be calculated in a manner determined by that State. (b) Nevertheless, a State Party which is not a member of the International Monetary Fund and whose law does not permit the application of the provisions of paragraph 9(a) may, at the time of ratification, acceptance, approval of or accession to this Convention or at any time thereafter, declare that the unit of account referred to in paragraph 9(a) shall be equal to 15 gold francs. The gold franc referred to in this paragraph corresponds to sixty- fiveand-a-half milligrammes of gold of millesimal fineness nine hundred. The conversion of the gold franc into the national currency shall be made according to the law of the State concerned. 35  (c) The calculation mentioned in the last sentence of paragraph 9(a) and the conversion mentioned in paragraph 9(b) shall be made in such manner as to express in the national currency of the State Party as far as possible the same real value for the amounts in paragraph 1 as would result from the application of the first two sentences of paragraph 9(a). States Parties shall communicate to the Secretary-General the manner of calculation pursuant to paragraph 9(a), or the result of the conversion in paragraph 9(b) as the case may be, when depositing an instrument of ratification, acceptance, approval of or accession to this Convention and whenever there is a change in either. 10 For the purpose of this article the ship's tonnage shall be the gross tonnage calculated in accordance with the tonnage measurement regulations contained in Annex I of the International Convention on Tonnage Measurement of Ships, 1969. 11 The insurer or other person providing financial security shall be entitled to constitute a fund in accordance with this article on the same conditions and having the same effect as if it were constituted by the owner. Such a fund may be constituted even if, under the provisions of paragraph 2, the owner is not entitled to limitation of liability, but its constitution shall in that case not prejudice the rights of any claimant against the owner. Article 10 1 Where the owner, after an incident, has constituted a fund in accordance with article 9 and is entitled to limit liability: (a) no person having a claim for damage arising out of that incident shall be entitled to exercise any right against any other assets of the owner in respect of such claim; and (b) the court or other competent authority of any State Party shall order the release of any ship or other property belonging to the owner which has been arrested in respect of a claim for damage arising out of that incident, and shall similarly release any bail or other security furnished to avoid such arrest. 2 The foregoing shall, however, only apply if the claimant has access to the court administering the fund and the fund is actually available in respect of the claim. Death and injury Article 11 Claims in respect of death or personal injury have priority over other claims save to the extent that the aggregate of such claims exceeds two-thirds of the total amount established in accordance with article 9, paragraph 1. 36  Compulsory insurance of the owner Article 12 1 The owner of a ship registered in a State Party and actually carrying hazardous and noxious substances shall be required to maintain insurance or other financial security, such as the guarantee of a bank or similar financial institution, in the sums fixed by applying the limits of liability prescribed in article 9, paragraph 1, to cover liability for damage under this Convention. 2 A compulsory insurance certificate attesting that insurance or other financial security is in force in accordance with the provisions of this Convention shall be issued to each ship after the appropriate authority of a State Party has determined that the requirements of paragraph 1 have been complied with. With respect to a ship registered in a State Party such compulsory insurance certificate shall be issued or certified by the appropriate authority of the State of the ship's registry; with respect to a ship not registered in a State Party it may be issued or certified by the appropriate authority of any State Party. This compulsory insurance certificate shall be in the form of the model set out in Annex I and shall contain the following particulars: (a) name of the ship, distinctive number or letters and port of registry; (b) name and principal place of business of the owner; (c) IMO ship identification number; (d) type and duration of security; (e) name and principal place of business of insurer or other person giving security and, where appropriate, place of business where the insurance or security is established; and (f) period of validity of certificate, which shall not be longer than the period of validity of the insurance or other security. 3 The compulsory insurance certificate shall be in the official language or languages of the issuing State. If the language used is neither English, nor French nor Spanish, the text shall include a translation into one of these languages. 4 The compulsory insurance certificate shall be carried on board the ship and a copy shall be deposited with the authorities who keep the record of the ship's registry or, if the ship is not registered in a State Party, with the authority of the State issuing or certifying the certificate. 5 An insurance or other financial security shall not satisfy the requirements of this article if it can cease, for reasons other than the expiry of the period of validity of the insurance or security specified in the certificate under paragraph 2, before three months have elapsed from the date on which notice of its termination is given to the authorities referred to in paragraph 4, unless the compulsory insurance certificate has been surrendered to these authorities or a new certificate has been issued within the said period. The foregoing provisions shall similarly 37 apply to any modification which results in the insurance or security no longer satisfying the requirements of this article. 6 The State of the ship's registry shall, subject to the provisions of this article, determine the conditions of issue and validity of the compulsory insurance certificate. 7 Compulsory insurance certificates issued or certified under the authority of a State Party in accordance with paragraph 2 shall be accepted by other States Parties for the purposes of this Convention and shall be regarded by other States Parties as having the same force as compulsory insurance certificates issued or certified by them even if issued or certified in respect of a ship not registered in a State Party. A State Party may at any time request consultation with the issuing or certifying State should it believe that the insurer or guarantor named in the compulsory insurance certificate is not financially capable of meeting the obligations imposed by this Convention. 8 Any claim for compensation for damage may be brought directly against the insurer or other person providing financial security for the owner's liability for damage. In such case the defendant may, even if the owner is not entitled to limitation of liability, benefit from the limit of liability prescribed in accordance with paragraph 1. The defendant may further invoke the defences (other than the bankruptcy or winding up of the owner) which the owner would have been entitled to invoke. Furthermore, the defendant may invoke the defence that the damage resulted from the wilful misconduct of the owner, but the defendant shall not invoke any other defence which the defendant might have been entitled to invoke in proceedings brought by the owner against the defendant. The defendant shall in any event have the right to require the owner to be joined in the proceedings. 9 Any sums provided by insurance or by other financial security maintained in accordance with paragraph 1 shall be available exclusively for the satisfaction of claims under this Convention. 10 A State Party shall not permit a ship under its flag to which this article applies to trade unless a certificate has been issued under paragraph 2 or 12. 11 Subject to the provisions of this article, each State Party shall ensure, under its national law, that insurance or other security in the sums specified in paragraph 1 is in force in respect of any ship, wherever registered, entering or leaving a port in its territory, or arriving at or leaving an offshore facility in its territorial sea. 12 If insurance or other financial security is not maintained in respect of a ship owned by a State Party, the provisions of this article relating thereto shall not be applicable to such ship, but the ship shall carry a compulsory insurance certificate issued by the appropriate authorities of the State of the ship's registry stating that the ship is owned by that State and that the ship's liability is covered within the limit prescribed in accordance with paragraph 1. Such a compulsory insurance certificate shall follow as closely as possible the model prescribed by paragraph 2. 38  Chapter III COMPENSATION BY THE INTERNATIONAL HAZARDOUS AND NOXIOUS SUBSTANCES FUND (HNS FUND) Establishment of the HNS Fund Article 13 1 The International Hazardous and Noxious Substances Fund (HNS Fund) is hereby established with the following aims: (a) to provide compensation for damage in connection with the carriage of hazardous and noxious substances by sea, to the extent that the protection afforded by chapter II is inadequate or not available; and (b) to give effect to the related tasks set out in article 15. 2 The HNS Fund shall in each State Party be recognized as a legal person capable under the laws of that State of assuming rights and obligations and of being a party in legal proceedings before the courts of that State. Each State Party shall recognize the Director as the legal representative of the HNS Fund. Compensation Article 14 1 For the purpose of fulfilling its function under article 13, paragraph 1(a), the HNS Fund shall pay compensation to any person suffering damage if such person has been unable to obtain full and adequate compensation for the damage under the terms of chapter II: (a) because no liability for the damage arises under chapter II; (b) because the owner liable for the damage under chapter II is financially incapable of meeting the obligations under this Convention in full and any financial security that may be provided under chapter II does not cover or is insufficient to satisfy the claims for compensation for damage; an owner being treated as financially incapable of meeting these obligations and a financial security being treated as insufficient if the person suffering the damage has been unable to obtain full satisfaction of the amount of compensation due under chapter II after having taken all reasonable steps to pursue the available legal remedies; (c) because the damage exceeds the owner's liability under the terms of chapter II. 39  2 Expenses reasonably incurred or sacrifices reasonably made by the owner voluntarily to prevent or minimize damage shall be treated as damage for the purposes of this article. 3 The HNS Fund shall incur no obligation under the preceding paragraphs if: (a) it proves that the damage resulted from an act of war, hostilities, civil war or insurrection or was caused by hazardous and noxious substances which had escaped or been discharged from a warship or other ship owned or operated by a State and used, at the time of the incident, only on Government noncommercial service; or (b) the claimant cannot prove that there is a reasonable probability that the damage resulted from an incident involving one or more ships. 4 If the HNS Fund proves that the damage resulted wholly or partly either from an act or omission done with intent to cause damage by the person who suffered the damage or from the negligence of that person, the HNS Fund may be exonerated wholly or partially from its obligation to pay compensation to such person. The HNS Fund shall in any event be exonerated to the extent that the owner may have been exonerated under article 7, paragraph 3. However, there shall be no such exoneration of the HNS Fund with regard to preventive measures. 5 (a) Except as otherwise provided in subparagraph (b), the aggregate amount of compensation payable by the HNS Fund under this article shall in respect of any one incident be limited, so that the total sum of that amount and any amount of compensation actually paid under chapter II for damage within the scope of application of this Convention as defined in article 3 shall not exceed 250 million units of account. (b) The aggregate amount of compensation payable by the HNS Fund under this article for damage resulting from a natural phenomenon of an exceptional, inevitable and irresistible character shall not exceed 250 million units of account. (c) Interest accrued on a fund constituted in accordance with article 9, paragraph 3, if any, shall not be taken into account for the computation of the maximum compensation payable by the HNS Fund under this article. (d) The amounts mentioned in this article shall be converted into national currency on the basis of the value of that currency with reference to the Special Drawing Right on the date of the decision of the Assembly of the HNS Fund as to the first date of payment of compensation. 6 Where the amount of established claims against the HNS Fund exceeds the aggregate amount of compensation payable under paragraph 5, the amount available shall be distributed in such a manner that the proportion between any established claim and the amount of compensation actually recovered by the claimant under this Convention 40  shall be the same for all claimants. Claims in respect of death or personal injury shall have priority over other claims, however, save to the extent that the aggregate of such claims exceeds two-thirds of the total amount established in accordance with paragraph 5. 7 The Assembly of the HNS Fund may decide that, in exceptional cases, compensation in accordance with this Convention can be paid even if the owner has not constituted a fund in accordance with chapter II. In such cases paragraph 5(d) applies accordingly. Related tasks of the HNS Fund Article 15 For the purpose of fulfilling its function under article 13, paragraph 1(a), the HNS Fund shall have the following tasks: (a) to consider claims made against the HNS Fund; (b) to prepare an estimate in the form of a budget for each calendar year of: Expenditure: (i) costs and expenses of the administration of the HNS Fund in the relevant year and any deficit from operations in the preceding years; and (ii) payments to be made by the HNS Fund in the relevant year; Income: (iii) surplus funds from operations in preceding years, including any interest; (iv) initial contributions to be paid in the course of the year; (v) annual contributions if required to balance the budget; and (vi) any other income; (c) to use at the request of a State Party its good offices as necessary to assist that State to secure promptly such personnel, material and services as are necessary to enable the State to take measures to prevent or mitigate damage arising from an incident in respect of which the HNS Fund may be called upon to pay compensation under this Convention; and (d) to provide, on conditions laid down in the internal regulations, credit facilities with a view to the taking of preventive measures against damage arising from 41  a particular incident in respect of which the HNS Fund may be called upon to pay compensation under this Convention. General provisions on contributions Article 16 1 The HNS Fund shall have a general account, which shall be divided into sectors. 2 The HNS Fund shall, subject to article 19, paragraphs 3 and 4, also have separate accounts in respect of: (a) oil as defined in article 1, paragraph 5(a)(i) (oil account); (b) liquefied natural gases of light hydrocarbons with methane as the main constituent (LNG) (LNG account); and (c) liquefied petroleum gases of light hydrocarbons with propane and butane as the main constituents (LPG) (LPG account). 3 There shall be initial contributions and, as required, annual contributions to the HNS Fund. 4 Contributions to the HNS Fund shall be made into the general account in accordance with article 18, to separate accounts in accordance with article 19 and to either the general account or separate accounts in accordance with article 20 or article 21, paragraph 5. Subject to article 19, paragraph 6, the general account shall be available to compensate damage caused by hazardous and noxious substances covered by that account, and a separate account shall be available to compensate damage caused by a hazardous and noxious substance covered by that account. 5 For the purposes of article 18, article 19, paragraph 1(a)(i), paragraph 1(a)(ii) and paragraph 1(b), article 20 and article 21, paragraph 5, where the quantity of a given type of contributing cargo received in the territory of a State Party by any person in a calendar year when aggregated with the quantities of the same type of cargo received in the same State Party in that year by any associated person or persons exceeds the limit specified in the respective subparagraphs, such a person shall pay contributions in respect of the actual quantity received by that person notwithstanding that that quantity did not exceed the respective limit. 6 "Associated person" means any subsidiary or commonly controlled entity. The question whether a person comes within this definition shall be determined by the national law of the State concerned. General provisions on annual contributions Article 17 1 Annual contributions to the general account and to each separate account shall be levied only as required to make payments by the account in question. 42 2 Annual contributions payable pursuant to articles 18, 19 and article 21, paragraph 5, shall be determined by the Assembly and shall be calculated in accordance with those articles on the basis of the units of contributing cargo received during the preceding calendar year or such other year as the Assembly may decide. 3 The Assembly shall decide the total amount of annual contributions to be levied to the general account and to each separate account. Following that decision the Director shall, in respect of each State Party, calculate for each person liable to pay contributions in accordance with article 18, article 19, paragraph 1 and paragraph 1bis, and article 21, paragraph 5, the amount of that person's annual contribution to each account, on the basis of a fixed sum for each unit of contributing cargo reported in respect of the person during the preceding calendar year or such other year as the Assembly may decide. For the general account, the abovementioned fixed sum per unit of contributing cargo for each sector shall be calculated pursuant to the regulations contained in Annex II to this Convention. For each separate account, the fixed sum per unit of contributing cargo referred to above shall be calculated by dividing the total annual contribution to be levied to that account by the total quantity of cargo contributing to that account. 4 The Assembly may also levy annual contributions for administrative costs and decide on the distribution of such costs between the sectors of the general account and the separate accounts. 5 The Assembly shall also decide on the distribution between the relevant accounts and sectors of amounts paid in compensation for damage caused by two or more substances which fall within different accounts or sectors, on the basis of an estimate of the extent to which each of the substances involved contributed to the damage. Annual contributions to the general account Article 18 1 Subject to article 16, paragraph 5, annual contributions to the general account shall be made in respect of each State Party by any person who was the receiver in that State in the preceding calendar year, or such other year as the Assembly may decide, of aggregate quantities exceeding 20,000 tonnes of contributing cargo, other than substances referred to in article 19, paragraph 1 and paragraph 1bis, which fall within the following sectors: (a) solid bulk materials referred to in article 1, paragraph 5(a)(vii); (b) substances referred to in paragraph 2; and (c) other substances. 2 Annual contributions shall also be payable to the general account by persons who would have been liable to pay contributions to a separate account in accordance with article 19, paragraph 1 and paragraph 1bis, had its operation not been postponed or suspended in 43  accordance with article 19. Each separate account the operation of which has been postponed or suspended under article 19 shall form a separate sector within the general account. Annual contributions to separate accounts Article 19 1 Subject to article 16, paragraph 5, annual contributions to separate accounts shall be made in respect of each State Party: (a) in the case of the oil account, (i) by any person who has received in that State in the preceding calendar year, or such other year as the Assembly may decide, total quantities exceeding 150,000 tonnes of contributing oil as defined in article 1, paragraph 3 of the International Convention on the Establishment of an International Fund for Compensation for Oil Pollution Damage, 1971, as amended, and who is or would be liable to pay contributions to the International Oil Pollution Compensation Fund in accordance with article 10 of that Convention; and (ii) by any person who was the receiver in that State in the preceding calendar year, or such other year as the Assembly may decide, of total quantities exceeding 20,000 tonnes of other oils carried in bulk listed in appendix I of Annex I to the International Convention for the Prevention of Pollution from Ships, 1973, as modified by the Protocol of 1978 relating thereto, as amended; (b) in the case of the LPG account, by any person who in the preceding calendar year, or such other year as the Assembly may decide, was the receiver in that State of total quantities exceeding 20,000 tonnes of LPG. 1bis (a) In the case of the LNG account, subject to article 16, paragraph 5, annual contributions to the LNG account shall be made in respect of each State Party by any person who in the preceding calendar year, or such other year as the Assembly may decide, was the receiver in that State of any quantity of LNG. (b) However, any contributions shall be made by the person who, immediately prior to its discharge, held title to an LNG cargo discharged in a port or terminal of that State (the titleholder) where: (i) the titleholder has entered into an agreement with the receiver that the titleholder shall make such contributions; and (ii) the receiver has informed the State Party that such an agreement exists. 44  (c) If the titleholder referred to in subparagraph (b) above does not make the contributions or any part thereof, the receiver shall make the remaining contributions. The Assembly shall determine in the internal regulations the circumstances under which the titleholder shall be considered as not having made the contributions and the arrangements in accordance with which the receiver shall make any remaining contributions. (d) Nothing in this paragraph shall prejudice any rights of recourse or reimbursement of the receiver that may arise between the receiver and the titleholder under the applicable law. 2 Subject to paragraph 3, the separate accounts referred to in paragraph 1 and paragraph 1bis above shall become effective at the same time as the general account. 3 The initial operation of a separate account referred to in article 16, paragraph 2 shall be postponed until such time as the quantities of contributing cargo in respect of that account during the preceding calendar year, or such other year as the Assembly may decide, exceed the following levels: (a) 350 million tonnes of contributing cargo in respect of the oil account; (b) 20 million tonnes of contributing cargo in respect of the LNG account; and (c) 15 million tonnes of contributing cargo in respect of the LPG account. 4 The Assembly may suspend the operation of a separate account if: (a) the quantities of contributing cargo in respect of that account during the preceding calendar year fall below the respective level specified in paragraph 3; or (b) when six months have elapsed from the date when the contributions were due, the total unpaid contributions to that account exceed ten per cent of the most recent levy to that account in accordance with paragraph 1. 5 The Assembly may reinstate the operation of a separate account which has been suspended in accordance with paragraph 4. 6 Any person who would be liable to pay contributions to a separate account the operation of which has been postponed in accordance with paragraph 3 or suspended in accordance with paragraph 4, shall pay into the general account the contributions due by that person in respect of that separate account. For the purpose of calculating future contributions, the postponed or suspended separate account shall form a new sector in the general account and shall be subject to the HNS points system defined in Annex II. 45  Initial contributions Article 20 1 In respect of each State Party, initial contributions shall be made of an amount which shall, for each person liable to pay contributions in accordance with article 16, paragraph 5, articles 18, 19 and article 21, paragraph 5, be calculated on the basis of a fixed sum, equal for the general account and each separate account, for each unit of contributing cargo received in that State during the calendar year preceding that in which this Convention enters into force for that State. 2 The fixed sum and the units for the different sectors within the general account as well as for each separate account referred to in paragraph 1 shall be determined by the Assembly. 3 Initial contributions shall be paid within three months following the date on which the HNS Fund issues invoices in respect of each State Party to persons liable to pay contributions in accordance with paragraph 1. Reports Article 21 1 Each State Party shall ensure that any person liable to pay contributions in accordance with articles 18, 19 or paragraph 5 of this article appears on a list to be established and kept up to date by the Director in accordance with the provisions of this article. 2 For the purposes set out in paragraph 1, each State Party shall communicate to the Director, at a time and in the manner to be prescribed in the internal regulations of the HNS Fund, the name and address of any person who in respect of the State is liable to pay contributions in accordance with articles 18, 19 or paragraph 5 of this article, as well as data on the relevant quantities of contributing cargo for which such a person is liable to contribute in respect of the preceding calendar year. 3 For the purposes of ascertaining who are, at any given time, the persons liable to pay contributions in accordance with articles 18, 19 or paragraph 5 of this article and of establishing, where applicable, the quantities of cargo to be taken into account for any such person when determining the amount of the contribution, the list shall be prima facie evidence of the facts stated therein. 4 If in a State Party there is no person liable to pay contributions in accordance with articles 18, 19 or paragraph 5 of this article, that State Party shall, for the purposes of this Convention, inform the Director of the HNS Fund thereof. 5 In respect of contributing cargo carried from one port or terminal of a State Party to another port or terminal located in the same State and discharged there, States Parties shall have the option of submitting to the HNS Fund a report with an annual aggregate quantity for each account covering all receipts of contributing cargo, including any quantities in respect of which contributions are payable pursuant to article 16, paragraph 5. The State Party shall, at the time of reporting, either: 46  (a) notify the HNS Fund that that State will pay the aggregate amount for each account in respect of the relevant year in one lump sum to the HNS Fund; or (b) instruct the HNS Fund to levy the aggregate amount for each account by invoicing individual receivers, or, in the case of LNG, the titleholder if article 19, paragraph 1bis(b) is applicable, for the amount payable by each of them. If the titleholder does not make the contributions or any part thereof, the HNS Fund shall levy the remaining contributions by invoicing the receiver of the LNG cargo. These persons shall be identified in accordance with the national law of the State concerned. Non-reporting Article 21bis 1 Where a State Party does not fulfil its obligations under article 21, paragraph 2, and this results in a financial loss for the HNS Fund, that State Party shall be liable to compensate the HNS Fund for such loss. The Assembly shall, upon recommendation of the Director, decide whether such compensation shall be payable by a State. 2 No compensation for any incident shall be paid by the HNS Fund for damage in the territory, including the territorial sea of a State Party in accordance with article 3(a), the exclusive economic zone or other area of a State Party in accordance with article 3(b), or damage in accordance with article 3(c) in respect of a given incident or for preventive measures, wherever taken, in accordance with article 3(d), until the obligations under article 21, paragraphs 2 and 4, have been complied with in respect of that State Party for all years prior to the occurrence of an incident for which compensation is sought. The Assembly shall determine in the internal regulations of the HNS Fund the circumstances under which a State Party shall be considered as not having fulfilled these obligations. 3 Where compensation has been denied temporarily in accordance with paragraph 2, compensation shall be denied permanently if the obligations under article 21, paragraphs 2 and 4, have not been fulfilled within one year after the Director has notified the State Party of its failure to fulfil these obligations. 4 Any payments of contributions due to the HNS Fund shall be set off against compensation due to the debtor, or the debtor's agents. 5 Paragraphs 2 to 4 shall not apply to claims in respect of death or personal injury. Non-payment of contributions Article 22 1 The amount of any contribution due under articles 18, 19, 20 or article 21, paragraph 5 and which is in arrears shall bear interest at a rate which shall be determined in accordance with the internal regulations of the HNS Fund, provided that different rates may be fixed for different circumstances. 47 2 Where a person who is liable to pay contributions in accordance with articles 18, 19, 20 or article 21, paragraph 5, does not fulfil the obligations in respect of any such contribution or any part thereof and is in arrears, the Director shall take all appropriate action, including court action, against such a person on behalf of the HNS Fund with a view to the recovery of the amount due. However, where the defaulting contributor is manifestly insolvent or the circumstances otherwise so warrant, the Assembly may, upon recommendation of the Director, decide that no action shall be taken or continued against the contributor. Optional liability of States Parties for the payment of contributions Article 23 1 Without prejudice to article 21, paragraph 5, a State Party may, at the time when it signs without reservation as to ratification, acceptance or approval, or deposits its instrument of ratification, acceptance, approval or accession or at any time thereafter, declare that it assumes responsibility for obligations imposed by this Convention on any person liable to pay contributions in accordance with articles 18, 19, 20 or article 21, paragraph 5, in respect of hazardous and noxious substances received in the territory of that State. Such a declaration shall be made in writing and shall specify which obligations are assumed. 2 Where a declaration under paragraph 1 is made prior to the entry into force of this Convention in accordance with article 46, it shall be deposited with the Secretary-General who shall after the entry into force of this Convention communicate the declaration to the Director. 3 A declaration under paragraph 1 which is made after the entry into force of this Convention shall be deposited with the Director. 4 A declaration made in accordance with this article may be withdrawn by the relevant State giving notice thereof in writing to the Director. Such a notification shall take effect three months after the Director's receipt thereof. 5 Any State which is bound by a declaration made under this article shall, in any proceedings brought against it before a competent court in respect of any obligation specified in the declaration, waive any immunity that it would otherwise be entitled to invoke. Organization and administration Article 24 The HNS Fund shall have an Assembly and a Secretariat headed by the Director. Assembly Article 25 The Assembly shall consist of all States Parties to this Convention. Article 26 48 The functions of the Assembly shall be: (a) to elect at each regular session its President and two Vice-Presidents who shall hold office until the next regular session; (b) to determine its own rules of procedure, subject to the provisions of this Convention; (c) to develop, apply and keep under review internal and financial regulations relating to the aim of the HNS Fund as described in article 13, paragraph 1(a), and the related tasks of the HNS Fund listed in article 15; (d) to appoint the Director and make provisions for the appointment of such other personnel as may be necessary and determine the terms and conditions of service of the Director and other personnel; (e) to adopt the annual budget prepared in accordance with article 15(b); (f) to consider and approve as necessary any recommendation of the Director regarding the scope of definition of contributing cargo; (g) to appoint auditors and approve the accounts of the HNS Fund; (h) to approve settlements of claims against the HNS Fund, to take decisions in respect of the distribution among claimants of the available amount of compensation in accordance with article 14 and to determine the terms and conditions according to which provisional payments in respect of claims shall be made with a view to ensuring that victims of damage are compensated as promptly as possible; (i) to establish a Committee on Claims for Compensation with at least 7 and not more than 15 members and any temporary or permanent subsidiary body it may consider to be necessary, to define its terms of reference and to give it the authority needed to perform the functions entrusted to it; when appointing the members of such body, the Assembly shall endeavour to secure an equitable geographical distribution of members and to ensure that the States Parties are appropriately represented; the Rules of Procedure of the Assembly may be applied, mutatis mutandis, for the work of such subsidiary body; (j) to determine which States not party to this Convention, which Associate Members of the Organization and which intergovernmental and international non-governmental organizations shall be admitted to take part, without voting rights, in meetings of the Assembly and subsidiary bodies; (k) to give instructions concerning the administration of the HNS Fund to the Director and subsidiary bodies; 49  (l) to supervise the proper execution of this Convention and of its own decisions; (m) to review every five years the implementation of this Convention with particular reference to the performance of the system for the calculation of levies and the contribution mechanism for domestic trade; and (n) to perform such other functions as are allocated to it under this Convention or are otherwise necessary for the proper operation of the HNS Fund. Article 27 1 Regular sessions of the Assembly shall take place once every calendar year upon convocation by the Director. 2 Extraordinary sessions of the Assembly shall be convened by the Director at the request of at least one-third of the members of the Assembly and may be convened on the Director's own initiative after consultation with the President of the Assembly. The Director shall give members at least thirty days' notice of such sessions. Article 28 A majority of the members of the Assembly shall constitute a quorum for its meetings. Secretaria Article 29 1 The Secretariat shall comprise the Director and such staff as the administration of the HNS Fund may require. 2 The Director shall be the legal representative of the HNS Fund. Article 30 1 The Director shall be the chief administrative officer of the HNS Fund. Subject to the instructions given by the Assembly, the Director shall perform those functions which are assigned to the Director by this Convention, the internal regulations of the HNS Fund and the Assembly. 2 The Director shall in particular: (a) appoint the personnel required for the administration of the HNS Fund; (b) take all appropriate measures with a view to the proper administration of the assets of the HNS Fund; 50  (c) collect the contributions due under this Convention while observing in particular the provisions of article 22, paragraph 2; (d) to the extent necessary to deal with claims against the HNS Fund and to carry out the other functions of the HNS Fund, employ the services of legal, financial and other experts; (e) take all appropriate measures for dealing with claims against the HNS Fund, within the limits and on conditions to be laid down in the internal regulations of the HNS Fund, including the final settlement of claims without the prior approval of the Assembly where these regulations so provide; (f) prepare and submit to the Assembly the financial statements and budget estimates for each calendar year; (g) prepare, in consultation with the President of the Assembly, and publish a report on the activities of the HNS Fund during the previous calendar year; and (h) prepare, collect and circulate the documents and information which may be required for the work of the Assembly and subsidiary bodies. Article 31 In the performance of their duties the Director and the staff and experts appointed by the Director shall not seek or receive instructions from any Government or from any authority external to the HNS Fund. They shall refrain from any action which might adversely reflect on their position as international officials. Each State Party on its part undertakes to respect the exclusively international character of the responsibilities of the Director and the staff and experts appointed by the Director, and not to seek to influence them in the discharge of their duties. Finances Article 32 1 Each State Party shall bear the salary, travel and other expenses of its own delegation to the Assembly and of its representatives on subsidiary bodies. 2 Any other expenses incurred in the operation of the HNS Fund shall be borne by the HNS Fund. Voting Article 33 The following provisions shall apply to voting in the Assembly: 51  (a) each member shall have one vote; (b) except as otherwise provided in article 34, decisions of the Assembly shall be made by a majority vote of the members present and voting; (c) decisions where a two-thirds majority is required shall be a two-thirds majority vote of members present; and (d) for the purpose of this article the phrase "members present" means "members present at the meeting at the time of the vote", and the phrase "members present and voting" means "members present and casting an affirmative or negative vote". Members who abstain from voting shall be considered as not voting. Article 34 The following decisions of the Assembly shall require a two-thirds majority: (a) a decision under article 19, paragraphs 4 or 5 to suspend or reinstate the operation of a separate account; (b) a decision under article 22, paragraph 2, not to take or continue action against a contributor; (c) the appointment of the Director under article 26(d); (d) the establishment of subsidiary bodies, under article 26(i), and matters relating to such establishment; and (e) a decision under article 51, paragraph 1, that this Convention shall continue to be in force. Tax exemptions and currency regulations Article 35 1 The HNS Fund, its assets, income, including contributions, and other property necessary for the exercise of its functions as described in article 13, paragraph 1, shall enjoy in all States Parties exemption from all direct taxation. 2 When the HNS Fund makes substantial purchases of movable or immovable property, or of services which are necessary for the exercise of its official activities in order to achieve its aims as set out in article 13, paragraph 1, the cost of which include indirect taxes or sales taxes, the Governments of the States Parties shall take, whenever possible, appropriate measures for the remission or refund of the amount of such duties and taxes. Goods thus acquired shall not be sold against payment or given away free of charge unless it is done according to conditions approved by the Government of the State having granted or supported the remission or refund. 52 3 No exemption shall be accorded in the case of duties, taxes or dues which merely constitute payment for public utility services. 4 The HNS Fund shall enjoy exemption from all customs duties, taxes and other related taxes on articles imported or exported by it or on its behalf for its official use. Articles thus imported shall not be transferred either for consideration or gratis on the territory of the country into which they have been imported except on conditions agreed by the Government of that country. 5 Persons contributing to the HNS Fund as well as victims and owners receiving compensation from the HNS Fund shall be subject to the fiscal legislation of the State where they are taxable, no special exemption or other benefit being conferred on them in this respect. 6 Notwithstanding existing or future regulations concerning currency or transfers, States Parties shall authorize the transfer and payment of any contribution to the HNS Fund and of any compensation paid by the HNS Fund without any restriction. Confidentiality of information Article 36 Information relating to individual contributors supplied for the purpose of this Convention shall not be divulged outside the HNS Fund except in so far as it may be strictly necessary to enable the HNS Fund to carry out its functions including the bringing and defending of legal proceedings. 53  Chapter IV CLAIMS AND ACTIONS Limitation of actions Article 37 1 Rights to compensation under chapter II shall be extinguished unless an action is brought thereunder within three years from the date when the person suffering the damage knew or ought reasonably to have known of the damage and of the identity of the owner. 2 Rights to compensation under chapter III shall be extinguished unless an action is brought thereunder or a notification has been made pursuant to article 39, paragraph 7, within three years from the date when the person suffering the damage knew or ought reasonably to have known of the damage. 3 In no case, however, shall an action be brought later than ten years from the date of the incident which caused the damage. 4 Where the incident consists of a series of occurrences, the ten-year period mentioned in paragraph 3 shall run from the date of the last of such occurrences. Jurisdiction in respect of action against the owner Article 38 1 Where an incident has caused damage in the territory, including the territorial sea or in an area referred to in article 3(b), of one or more States Parties, or preventive measures have been taken to prevent or minimize damage in such territory including the territorial sea or in such area, actions for compensation may be brought against the owner or other person providing financial security for the owner's liability only in the courts of any such States Parties. 2 Where an incident has caused damage exclusively outside the territory, including the territorial sea, of any State and either the conditions for application of this Convention set out in article 3(c) have been fulfilled or preventive measures to prevent or minimize such damage have been taken, actions for compensation may be brought against the owner or other person providing financial security for the owner's liability only in the courts of: (a) the State Party where the ship is registered or, in the case of an unregistered ship, the State Party whose flag the ship is entitled to fly; or (b) the State Party where the owner has habitual residence or where the principal place of business of the owner is established; or (c) the State Party where a fund has been constituted in accordance with article 9, paragraph 3. 3 Reasonable notice of any action taken under paragraph 1 or 2 shall be given to the defendant. 54 4 Each State Party shall ensure that its courts have jurisdiction to entertain actions for compensation under this Convention. 5 After a fund under article 9 has been constituted by the owner or by the insurer or other person providing financial security in accordance with article 12, the courts of the State in which such fund is constituted shall have exclusive jurisdiction to determine all matters relating to the apportionment and distribution of the fund. Jurisdiction in respect of action against the HNS Fund or taken by the HNS Fund Article 39 1 Subject to the subsequent provisions of this article, any action against the HNS Fund for compensation under article 14 shall be brought only before a court having jurisdiction under article 38 in respect of actions against the owner who is liable for damage caused by the relevant incident or before a court in a State Party which would have been competent if an owner had been liable. 2 In the event that the ship carrying the hazardous or noxious substances which caused the damage has not been identified, the provisions of article 38, paragraph 1, shall apply mutatis mutandis to actions against the HNS Fund. 3 Each State Party shall ensure that its courts have jurisdiction to entertain such actions against the HNS Fund as are referred to in paragraph 1. 4 Where an action for compensation for damage has been brought before a court against the owner or the owner's guarantor, such court shall have exclusive jurisdiction over any action against the HNS Fund for compensation under the provisions of article 14 in respect of the same damage. 5 Each State Party shall ensure that the HNS Fund shall have the right to intervene as a party to any legal proceedings instituted in accordance with this Convention before a competent court of that State against the owner or the owner's guarantor. 6 Except as otherwise provided in paragraph 7, the HNS Fund shall not be bound by any judgement or decision in proceedings to which it has not been a party or by any settlement to which it is not a party. 7 Without prejudice to the provisions of paragraph 5, where an action under this Convention for compensation for damage has been brought against an owner or the owner's guarantor before a competent court in a State Party, each party to the proceedings shall be entitled under the national law of that State to notify the HNS Fund of the proceedings. Where such notification has been made in accordance with the formalities required by the law of the court seized and in such time and in such a manner that the HNS Fund has in fact been in a position effectively to intervene as a party to the proceedings, any judgement rendered by the court in such proceedings shall, after it has become final and enforceable in the State where the judgement was given, become binding upon the HNS Fund in the sense that the facts and 55 findings in that judgement may not be disputed by the HNS Fund even if the HNS Fund has not actually intervened in the proceedings. Recognition and enforcement Article 40 1 Any judgement given by a court with jurisdiction in accordance with article 38, which is enforceable in the State of origin where it is no longer subject to ordinary forms of review, shall be recognized in any State Party, except: (a) where the judgement was obtained by fraud; or (b) where the defendant was not given reasonable notice and a fair opportunity to present the case. 2 A judgement recognized under paragraph 1 shall be enforceable in each State Party as soon as the formalities required in that State have been complied with. The formalities shall not permit the merits of the case to be re-opened. 3 Subject to any decision concerning the distribution referred to in article 14, paragraph 6, any judgement given against the HNS Fund by a court having jurisdiction in accordance with article 39, paragraphs 1 and 3 shall, when it has become enforceable in the State of origin and is in that State no longer subject to ordinary forms of review, be recognized and enforceable in each State Party. Subrogation and recourse Article 41 1 The HNS Fund shall, in respect of any amount of compensation for damage paid by the HNS Fund in accordance with article 14, paragraph 1, acquire by subrogation the rights that the person so compensated may enjoy against the owner or the owner's guarantor. 2 Nothing in this Convention shall prejudice any rights of recourse or subrogation of the HNS Fund against any person, including persons referred to in article 7, paragraph 2(d), other than those referred to in the previous paragraph, in so far as they can limit their liability. In any event the right of the HNS Fund to subrogation against such persons shall not be less favourable than that of an insurer of the person to whom compensation has been paid. 3 Without prejudice to any other rights of subrogation or recourse against the HNS Fund which may exist, a State Party or agency thereof which has paid compensation for damage in accordance with provisions of national law shall acquire by subrogation the rights which the person so compensated would have enjoyed under this Convention. 56  Supersession clause Article 42 This Convention shall supersede any convention in force or open for signature, ratification or accession at the date on which this Convention is opened for signature, but only to the extent that such convention would be in conflict with it; however, nothing in this article shall affect the obligations of States Parties to States not party to this Convention arising under such convention. Chapter V TRANSITIONAL PROVISIONS First session of the Assembly Article 43 The Secretary-General shall convene the first session of the Assembly. This session shall take place as soon as possible after the entry into force of this Convention and, in any case, not more than thirty days after such entry into force. Article 44331 Final clauses of the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 2010. The final clauses of the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea 2010 shall be the final clauses of the Protocol of 2010 to the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 1996. 31 It may be noted that article 19 of the Protocol of 2010 inserts this article as number 44bis; however, since article 16 of the Protocol of 2010 deletes article 43 of the Convention and renumbers article 44 as article 43, the Secretariat has renumbered this article as 44, instead of 44bis. 57  Chapter VI FINAL CLAUSES [Articles 20 to 29 of the Protocol of 2010 to the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 1996332] Signature, ratification, acceptance, approval and accession [P20] Article 45 1 This Protocol shall be open for signature at the Headquarters of the Organization from 1 November 2010 to 31 October 2011 and shall thereafter remain open for accession. 2 Subject to the provisions in paragraphs 4 and 5, States may express their consent to be bound by this Protocol by: (a) signature without reservation as to ratification, acceptance or approval; or (b) signature subject to ratification, acceptance or approval followed by ratification, acceptance or approval; or (c) accession. 3 Ratification, acceptance, approval or accession shall be effected by the deposit of an instrument to that effect with the Secretary-General. 4 An expression of consent to be bound by this Protocol shall be accompanied by the submission to the Secretary-General of data on the total quantities of contributing cargo liable for contributions received in that State during the preceding calendar year in respect of the general account and each separate account. 5 An expression of consent which is not accompanied by the data referred to in paragraph 4 shall not be accepted by the Secretary-General. 6 Each State which has expressed its consent to be bound by this Protocol shall annually thereafter on or before 31 May until this Protocol enters into force for that State, submit to the Secretary-General data on the total quantities of contributing cargo liable for contributions received in that State during the preceding calendar year in respect of the general account and each separate account. 7 A State which has expressed its consent to be bound by this Protocol and which has not submitted the data on contributing cargo required under paragraph 6 for any relevant years 32 The Secretariat has renumbered the Final Clauses in accordance with the instruction in article 18, paragraph 2, of the 2010 HNS Protocol (text reproduced in footnote 1). For ease of reference the corresponding numbers of the articles in the Protocol are shown in square brackets: e.g. [P20]. 58 shall, before the entry into force of the Protocol for that State, be temporarily suspended from being a Contracting State until it has submitted the required data. 8 A State which has expressed its consent to be bound by the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 1996 shall be deemed to have withdrawn this consent on the date on which it has signed this Protocol or deposited an instrument of ratification, acceptance, approval or accession in accordance with paragraph 2. Entry into force [P21] Article 46 1 This Protocol shall enter into force eighteen months after the date on which the following conditions are fulfilled: (a) at least twelve States, including four States each with not less than 2 million units of gross tonnage, have expressed their consent to be bound by it; and (b) the Secretary-General has received information in accordance with article 45 [P20], paragraphs 4 and 6, that those persons in such States who would be liable to contribute pursuant to article 18, paragraphs 1(a) and (c), of the Convention, as amended by this Protocol, have received during the preceding calendar year a total quantity of at least 40 million tonnes of cargo contributing to the general account. 2 For a State which expresses its consent to be bound by this Protocol after the conditions for entry into force have been met, such consent shall take effect three months after the date of expression of such consent, or on the date on which this Protocol enters into force in accordance with paragraph 1, whichever is the later. Revision and amendment [P22] Article 47 1 A conference for the purpose of revising or amending the Convention, as amended by this Protocol, may be convened by the Organization. 2 The Secretary-General shall convene a conference of the States Parties to this Protocol, for revising or amending the Convention, as amended by this Protocol, at the request of six States Parties or one third of the States Parties, whichever is the higher figure. 3 Any instrument of ratification, acceptance, approval or accession deposited after the date of entry into force of an amendment to the Convention, as amended by this Protocol, shall be deemed to apply to the Convention as amended. 59  Amendment of limits [P23] Article 48 1 Without prejudice to the provisions of article 47 [P22], the special procedure in this article shall apply solely for the purposes of amending the limits set out in article 9, paragraph 1, and article 14, paragraph 5, of the Convention, as amended by this Protocol. 2 Upon the request of at least one half, but in no case less than six, of the States Parties, any proposal to amend the limits specified in article 9, paragraph 1, and article 14, paragraph 5, of the Convention, as amended by this Protocol, shall be circulated by the Secretary- General to all Members of the Organization and to all Contracting States. 3 Any amendment proposed and circulated in accordance with paragraph 2 shall be submitted to the Legal Committee of the Organization (the Legal Committee) for consideration at a date at least six months after the date of its circulation. 4 All Contracting States, whether or not Members of the Organization, shall be entitled to participate in the proceedings of the Legal Committee for the consideration and adoption of amendments. 5 Amendments shall be adopted by a two-thirds majority of the Contracting States present and voting in the Legal Committee, expanded as provided in paragraph 4, on condition that at least one half of the Contracting States shall be present at the time of voting. 6 When acting on a proposal to amend the limits, the Legal Committee shall take into account the experience of incidents, in particular the amount of damage resulting therefrom, changes in the monetary values, and the effect of the proposed amendment on the cost of insurance. It shall also take into account the relationship between the limits established in article 9, paragraph 1, and those in article 14, paragraph 5, of the Convention, as amended by this Protocol. 7 (a) No amendment of the limits under this article may be considered less than five years from the date this Protocol was opened for signature nor less than five years from the date of entry into force of a previous amendment under this article. (b) No limit may be increased so as to exceed an amount which corresponds to a limit laid down in this Protocol increased by six per cent per year calculated on a compound basis from the date on which this Protocol was opened for signature. (c) No limit may be increased so as to exceed an amount which corresponds to a limit laid down in this Protocol multiplied by three. 8 Any amendment adopted in accordance with paragraph 5 shall be notified by the Organization to all Contracting States. The amendment shall be deemed to have been accepted at the end of a period of eighteen months after the date of notification, unless 60  within that period no less than one-fourth of the States which were Contracting States at the time of the adoption of the amendment have communicated to the Secretary-General that they do not accept the amendment, in which case the amendment is rejected and shall have no effect. 9 An amendment deemed to have been accepted in accordance with paragraph 8 shall enter into force eighteen months after its acceptance. 10 All Contracting States shall be bound by the amendment, unless they denounce this Protocol in accordance with article 49 [P24], paragraphs 1 and 2, at least six months before the amendment enters into force. Such denunciation shall take effect when the amendment enters into force. 11 When an amendment has been adopted but the eighteen-month period for its acceptance has not yet expired, a State which becomes a Contracting State during that period shall be bound by the amendment if it enters into force. A State which becomes a Contracting State after that period shall be bound by an amendment which has been accepted in accordance with paragraph 8. In the cases referred to in this paragraph, a State becomes bound by an amendment when that amendment enters into force, or when this Protocol enters into force for that State, if later. 61  Denunciation [P24] Article 49 1 This Protocol may be denounced by any State Party at any time after the expiry of one year following the date on which this Protocol comes into force for that State. 2 Denunciation shall be effected by the deposit of an instrument to that effect with the Secretary-General. 3 A denunciation shall take effect twelve months, or such longer period as may be specified in the instrument of denunciation, following its receipt by the Secretary-General. 4 Notwithstanding a denunciation by a State Party pursuant to this article, any provisions of this Protocol relating to obligations to make contributions under articles 18, 19 or article 21, paragraph 5, of the Convention, as amended by this Protocol, in respect of such payments of compensation as the Assembly may decide relating to an incident which occurs before the denunciation takes effect shall continue to apply. Extraordinary sessions of the Assembly [P25] Article 50 1 Any State Party may, within ninety days after the deposit of an instrument of denunciation the result of which it considers will significantly increase the level of contributions from the remaining States Parties, request the Director to convene an extraordinary session of the Assembly. The Director shall convene the Assembly to meet not less than sixty days after receipt of the request. 2 The Director may take the initiative to convene an extraordinary session of the Assembly to meet within sixty days after the deposit of any instrument of denunciation, if the Director considers that such denunciation will result in a significant increase in the level of contributions from the remaining States Parties. 3 If the Assembly, at an extraordinary session convened in accordance with paragraph 1 or 2, decides that the denunciation will result in a significant increase in the level of contributions from the remaining States Parties, any such State may, not later than one hundred and twenty days before the date on which the denunciation takes effect, denounce this Protocol with effect from the same date. Cessation [P26] Article 51 1 This Protocol shall cease to be in force: (a) on the date when the number of States Parties falls below six; or 62  (b) twelve months after the date on which data concerning a previous calendar year were to be communicated to the Director in accordance with article 21 of the Convention, as amended by this Protocol, if the data show that the total quantity of contributing cargo to the general account in accordance with article 18, paragraphs 1(a) and (c), of the Convention, as amended by this Protocol, received in the States Parties in that preceding calendar year was less than 30 million tonnes. Notwithstanding subparagraph (b), if the total quantity of contributing cargo to the general account in accordance with article 18, paragraphs 1(a) and (c), of the Convention, as amended by this Protocol, received in the States Parties in the preceding calendar year was less than 30 million tonnes but more than 25 million tonnes, the Assembly may, if it considers that this was due to exceptional circumstances and is not likely to be repeated, decide before the expiry of the above-mentioned twelve-month period that the Protocol shall continue to be in force. The Assembly may not, however, take such a decision in more than two subsequent years. 2 States which are bound by this Protocol on the day before the date it ceases to be in force shall enable the HNS Fund to exercise its functions as described under article 52 [P27] and shall, for that purpose only, remain bound by this Protocol. Winding up of the HNS Fund [P27] Article 52 1 If this Protocol ceases to be in force, the HNS Fund shall nevertheless: (a) meet its obligations in respect of any incident occurring before this Protocol ceased to be in force; and (b) be entitled to exercise its rights to contributions to the extent that these contributions are necessary to meet the obligations under (a), including expenses for the administration of the HNS Fund necessary for this purpose. 2 The Assembly shall take all appropriate measures to complete the winding up of the HNS Fund including the distribution in an equitable manner of any remaining assets among those persons who have contributed to the HNS Fund. 3 For the purposes of this article the HNS Fund shall remain a legal person. Depositary [P28] Article 53 1 This Protocol and any amendment adopted under article 48 [P23] shall be deposited with the Secretary-General. 63 2 The Secretary-General shall: (a) inform all States which have signed this Protocol or acceded thereto, and all Members of the Organization, of: (i) each new signature or deposit of an instrument of ratification, acceptance, approval or accession together with the date thereof and data on contributing cargo submitted in accordance with article 45 [P20], paragraph 4; (ii) data on contributing cargo submitted annually thereafter, in accordance with article 45 [P20], paragraph 6, until the date of entry into force of this Protocol; (iii) the date of entry into force of this Protocol; (iv) any proposal to amend the limits on the amounts of compensation which has been made in accordance with article 48 [P23], paragraph 2; (v) any amendment which has been adopted in accordance with article 48 [P23], paragraph 5; (vi) any amendment deemed to have been accepted under article 48 [P23], paragraph 8, together with the date on which that amendment shall enter into force in accordance with article 48 [P23], paragraph 9; (vii) the deposit of any instrument of denunciation of this Protocol together with the date on which it is received and the date on which the denunciation takes effect; and (viii) any communication called for by any article in this Protocol; and (b) transmit certified true copies of this Protocol to all States that have signed this Protocol or acceded thereto. 3 As soon as this Protocol enters into force, a certified true copy thereof shall be transmitted by the depositary to the Secretary-General of the United Nations for registration and publication in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations. 64  Languages [P29] Article 54 This Protocol is established in a single original in the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish languages, each text being equally authentic. DONE AT London this thirtieth day of April two thousand and ten. IN WITNESS WHEREOF the undersigned, being duly authorized by their respective Governments for that purpose, have signed this Protocol. *** 65  ANNEX I CERTIFICATE OF INSURANCE OR OTHER FINANCIAL SECURITY IN RESPECT OF LIABILITY FOR DAMAGE CAUSED BY HAZARDOUS AND NOXIOUS SUBSTANCES (HNS) Issued in accordance with the provisions of Article 12 of the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 2010 Distinctive IMO ship Name and full address of the Name of identification Port of number principal place of business of the ship number registry or letters owner This is to certify that there is in force in respect of the above-named ship a policy of insurance or other financial security satisfying the requirements of Article 12 of the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 2010. Type of security ....................................................................................................................... Duration of security ................................................................................................................. Name and address of the insurer(s) and/or guarantor(s) Name ...................................................................................................................................... Address ................................................................................................................................... ................................................................................................................................................. This certificate is valid until ........................................................................................ Issued or certified by the Government of ................................................................... ................................................................................................................................... (Full designation of the State) At ......................................................... On .............................................................. (Place) (Date) ..................................................................................... 66  (Signature and Title of issuing or certifying official) Explanatory Notes: 1. If desired, the designation of the State may include a reference to the competent public authority of the country where the certificate is issued. 2. If the total amount of security has been furnished by more than one source, the amount of each of them should be indicated. 3. If security is furnished in several forms, these should be enumerated. 4. The entry "Duration of the Security" must stipulate the date on which such security takes effect. 5. The entry "Address" of the insurer(s) and/or guarantor(s) must indicate the principal place of business of the insurer(s) and/or guarantor(s). If appropriate, the place of business where the insurance or other security is established shall be indicated. *** 67  ANNEX II REGULATIONS FOR THE CALCULATION OF ANNUAL CONTRIBUTIONS TO THE GENERAL ACCOUNT Regulation 1 1 The fixed sum referred to in article 17, paragraph 3 shall be determined for each sector in accordance with these regulations. 2 When it is necessary to calculate contributions for more than one sector of the general account, a separate fixed sum per unit of contributing cargo shall be calculated for each of the following sectors as may be required: (a) solid bulk materials referred to in article 1, paragraph 5(a)(vii); (b) oil, if the operation of the oil account is postponed or suspended; (c) LNG, if the operation of the LNG account is postponed or suspended; (d) LPG, if the operation of the LPG account is postponed or suspended; (e) other substances. Regulation 2 1 For each sector, the fixed sum per unit of contributing cargo shall be the product of the levy per HNS point and the sector factor for that sector. 2 The levy per HNS point shall be the total annual contributions to be levied to the general account divided by the total HNS points for all sectors. 3 The total HNS points for each sector shall be the product of the total volume, measured in metric tonnes, of contributing cargo for that sector and the corresponding sector factor. 4 A sector factor shall be calculated as the weighted arithmetic average of the claims/volume ratio for that sector for the relevant year and the previous nine years, according to this regulation. 5 Except as provided in paragraph 6, the claims/volume ratio for each of these years shall be calculated as follows: 68  (a) established claims, measured in units of account converted from the claim currency using the rate applicable on the date of the incident in question, for damage caused by substances in respect of which contributions to the HNS Fund are due for the relevant year; divided by (b) the volume of contributing cargo corresponding to the relevant year. 6 In cases where the information required in paragraphs 5(a) and (b) is not available, the following values shall be used for the claims/volume ratio for each of the missing years: (a) solid bulk materials referred to in article 1, paragraph 5 (a)(vii) 0 (b) oil, if the operation of the oil account is postponed 0 (c) LNG, if the operation of the LNG account is postponed 0 (d) LPG, if the operation of the LPG account is postponed 0 (e) other substances 0.0001 7 The arithmetic average of the ten years shall be weighted on a decreasing linear scale, so that the ratio of the relevant year shall have a weight of 10, the year prior to the relevant year shall have a weight of 9, the next preceding year shall have a weight of 8, and so on, until the tenth year has a weight of 1. 8 If the operation of a separate account has been suspended, the relevant sector factor shall be calculated in accordance with those provisions of this regulation which the Assembly shall consider appropriate. ___________ 69  1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol 2010. aasta protokoll PROTOKOLLI OSALISRIIGID, TUNNISTADES 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (edaspidi konventsioon) osatähtsust nii ohtlike ja kahjulike ainete mereveol toimunud vahejuhtumite tagajärjel kahju kannatanud isikutele piisava, kiire ja tõhusa kahjude hüvitamises kui ka merekeskkonna säilitamises; SAMUTI TUNNISTADES, et mitme aasta jooksul on paljud osalisriigid järjepidevalt kinnitanud oma valmisolekut luua ohtlike ja kahjulike ainete mereveo jaoks tugev ja tõhus hüvituskord, mis põhineks ühise vastutuse süsteemil, ning teinud pingutusi konventsiooni ühetaoliseks rakendamiseks; TUNNISTADES SAMAS, et esineb teatud probleeme, mis takistavad konventsiooni jõustumist ning seetõttu ka selles sisalduva rahvusvahelise korra rakendamist; OLLES OTSUSTANUD lahendada need probleemid, võtmata ette konventsiooni laiaulatuslikku läbivaatamist; OLLES TEADLIKUD vajadusest võtta arvesse võimalikku mõju arengumaadele, samuti nende osalisriikide huve, kes on juba konventsiooni ratifitseerinud või on ratifitseerimisprotsessi peaaegu lõpule viinud; MEENUTADES põhimõtteid, mis on sätestatud 29. novembril 2007. aastal vastu võetud IMO resolutsioonis A.998(25) „Vajadus suurendada suutlikkust uute ja olemasolevate õigusaktide muudatuste arendamiseks ja rakendamiseks“; ARVESTADES, et parim võimalus loetletud eesmärkide saavutamiseks on sõlmida konventsiooni protokoll; ON KOKKU LEPPINUD järgmises. Mõisted Artikkel 1 Protokollis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) konventsioon – 1996. aasta rahvusvaheline konventsioon vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol; 2) organisatsioon – Rahvusvaheline Mereorganisatsioon; 3) peasekretär – organisatsiooni peasekretär. Üldised kohustused Artikkel 2 Protokolli osalisriigid jõustavad käesoleva protokolli sätted ja protokolliga muudetud konventsiooni sätted. Artikkel 3 1. Konventsiooni artikli 1 lõige 5 asendatakse järgmisega: 5) Ohtlikud ja kahjulikud ained: a) kõik laeva pardal lastina veetavad ained, materjalid ja tooted, mis on sätestatud alapunktides i–vii: i) lahtiselt veetavad naftasaadused, mis on loetletud 1978. aasta protokolliga muudetud 1973. aasta rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni I lisa I reeglis, nagu seda on muudetud; ii) lahtiselt veetavad mürgised vedelikud, nagu on määratletud 1973. aasta rahvusvahelise laevade põhjustatud merereostuse vältimise konventsiooni II lisa 1.10 reeglis, nagu seda on muudetud 1978. aasta protokolli ja protokolli muudatustega, ning ained ja segud, mis kõnealuse II lisa reegli 6.3 kohaselt on esialgu liigitatud saastekategooriasse X, Y või Z; iii) lahtiselt veetavad ohtlikud vedelikud, mis on loetletud ohtlikke kemikaale mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete rahvusvahelises koodeksis, nagu seda on muudetud, ning ohtlikud tooted, mille nõuetekohase veo esialgsed tingimused on koodeksi punkti 1.1.6 kohaselt kindlaks määranud asjassepuutuvad ametivõimud või sadama administratsioon; iv) pakitud ohtlikud ja kahjulikud ained, materjalid ja tooted, mida hõlmab rahvusvaheline ohtlike kaupade mereveo koodeks, nagu seda on muudetud; v) veeldatud gaas, mis on loetletud veeldatud gaasi mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete rahvusvahelise koodeksi 19. peatükis, nagu seda on muudetud, ning tooted, mille nõuetekohase veo esialgsed tingimused on koodeksi punkti 1.1.6 kohaselt kindlaks määranud asjassepuutuvad ametivõimud või sadama administratsioon;  vi) lahtiselt veetavad vedelad ained, mille leekpunkt on alla 60 °C (kinnise tiigli testiga mõõdetuna); vii) mahtlastina veetavad keemilist ohtu kujutavad tahked ained, mis kuuluvad rahvusvahelise puistekaupade mereveo koodeksi alla, nagu seda on muudetud, tingimusel, et kui kõnealused ained on pakendatud, kehtivad nende suhtes ka 1996. aastal jõustunud ohtlike kaupade mereveo rahvusvahelise koodeksi sätted; b) punkti a alapunktides i–iii ja v–vii sätestatud mahtlastina veetavate ainete jäägid. 2. Konventsiooni artiklisse 1 lisatakse lõiked 5bis ja 5ter järgmises sõnastuses: 5bis) Lahtine HNS – kõik artikli 1 lõike 5 punkti a alapunktides i–iii ja v–vii ning lõike 5 punktis b viidatud lahtised ohtlikud ja kahjulikud ained. 5ter) Pakitud HNS – kõik artikli 1 lõike 5 punkti 1 alapunktis iv viidatud pakitud ohtlikud ja kahjulikud ained. 3. Konventsiooni artikli 1 lõige 10 asendatakse järgmisega: 10) Maksustatav last – kogu HNS, mida veetakse meritsi kaubana osalisriigi territooriumil asuvasse sadamasse või terminali ning mis kõnealuses riigis lossitakse. Laevalt otse või sadama või terminali kaudu teisele laevale osaliselt või täielikult laaditavat transiitkaupa, mida veetakse algsest lastimissadamast või -terminalist lõppsihtkoha sadamasse või terminali, käsitatakse maksustatava lastina üksnes lõppsihtkohas vastuvõtmisel. Artikkel 4 Artikli 3 punkt d asendatakse järgmisega: d) ennetusmeetmete suhtes, olenemata kohast, kus need võetakse, et ära hoida või vähendada punktides a, b ja c viidatud kahju. Artikkel 5 Artikli 4 lõike 3 punkt b asendatakse järgmisega: 3) b) 7. klassi radioaktiivsete ainete põhjustatud kahju suhtes, mis on sätestatud rahvusvahelises ohtlike kaupade mereveo koodeksis, nagu seda on muudetud, või rahvusvahelise puistekaupade mereveo koodeksis, nagu seda on muudetud. Artikkel 6 Konventsiooni artikli 5 lõige 5 jäetakse välja ning lõige 6 muudetakse lõikeks 5.  Artikkel 7 Konventsiooni artikli 9 lõige 1 asendatakse järgmisega: 1) Konventsioonist tulenev laevaomaniku vastutus on iga vahejuhtumi puhul piiratud järgmisel viisil arvutatava kogusummaga: a) Kui kahju on põhjustanud lahtine HNS: i)10 miljonit arvestusühikut laeva kohta, mille kogumahutavus on kuni 2000; ii) suurema kogumahutavusega laeva korral lisandub alapunktis i nimetatud summale järgmine summa: 1500 arvestusühikut kogumahutavuse iga mahutavusühiku eest vahemikus 2001–50 000 arvestusühikut; 360 arvestusühikut kogumahutavuse iga mahutavusühiku eest, mis ületab 50 000 arvestusühikut, siiski on tingimuseks, et kogusumma ei tohi mingil juhul ületada 100 miljonit arvestusühikut. b) Kui kahju on põhjustanud pakitud HNS või kui kahju on põhjustanud nii lahtine kui ka pakitud HNS või kui ei ole võimalik kindlaks teha, kas kõnealuse laeva tekitatud kahju põhjustas lahtine või pakitud HNS: i) 11,5 miljonit arvestusühikut laeva kohta, mille kogumahutavus on kuni 2000; ii) suurema kogumahutavusega laeva korral lisandub alapunktis i nimetatud summale järgmine summa: 1725 arvestusühikut kogumahutavuse iga mahutavusühiku eest vahemikus 2001–50 000 arvestusühikut; 414 arvestusühikut kogumahutavuse iga mahutavusühiku eest, mis ületab 50 000 arvestusühikut, siiski on tingimuseks, et kogusumma ei tohi mingil juhul ületada 115 miljonit arvestusühikut. Artikkel 8 Konventsiooni artikli 16 lõike 5 viide lõike 1 punktile c asendatakse viitega lõike 1 punktile b. Artikkel 9 1. Konventsiooni artikli 17 lõige 2 asendatakse järgmisega: 1) Artiklite 18 ja 19 ning artikli 21 lõike 5 alusel maksmisele kuuluvad iga-aastased sissemaksed määrab kindlaks nõukogu ning need arvutatakse kõnealuste artiklite alusel, lähtudes maksustatava lasti kogustest, mis on vastu võetud eelmise kalendriaasta jooksul või nõukogu määratava muu aasta jooksul. 2. Konventsiooni artikli 17 lõikesse 3 lisatakse pärast sõnu „artikkel 19 lõige 1“ viide „ja lõige 1bis“.  Artikkel 10 Konventsiooni artikli 19 lõigetesse 1 ja 2 lisatakse mõlemas lõikes pärast sõnu „artikkel 19 lõige 1“ viide „ja lõige 1bis“. Artikkel 11 1. Konventsiooni artikli 19 lõike 1 punkt b jäetakse välja ning lõike 1 punkt c muudetakse lõike 1 punktiks b. 1) Konventsiooni artiklisse 19 lisatakse lõike 1 järele uus lõige: 1bis) a) LNG-kontole teeb iga-aastased sissemaksed igas riigis iga isik, kes selles riigis eelmise kalendriaasta jooksul või nõukogu määratud muu aasta jooksul võttis vastu mis tahes koguse LNG-d, kui artikli 16 lõikest 5 ei tulene teisiti. b) Siiski teeb kõik sissemaksed isik, kes oli vahetult enne lossimist kõnealuse riigi sadamas või terminalis lossitud LNG-lasti omanikuks (omanik), kui: i) omanik on sõlminud vastuvõtjaga lepingu, mille kohaselt teeb kõnealused sissemaksed omanik ja ii) vastuvõtja on osalisriiki sellisest lepingust teavitanud. c) Kui punktis b viidatud omanik ei tee sissemakseid või nende osi, teeb ülejäänud sissemaksed vastuvõtja. Nõukogu otsustab sise-eeskirjas, millistel asjaoludel loetakse, et omanik ei ole sissemakseid teinud, ning kehtestab korra, mille alusel vastuvõtja teeb ülejäänud sissemaksed. d) Ükski käesoleva lõigu säte ei mõjuta vastuvõtjale kohaldatavast õigusest tulenevat mis tahes regressiõigust või hüvitise saamise õigust omaniku suhtes. 2. Konventsiooni artikli 19 lõikesse 2 lisatakse pärast sõnu „lõige 1“ viide „ja lõige 1bis“. Artikkel 12 Konventsiooni artikli 20 lõige 1 asendatakse järgmisega: 1) Iga osalisriigi esialgse makstava sisseastumismakse suurus arvutatakse, arvestades kõiki artikli 16 lõike 5, artiklite 18 ja 19 ning artikli 21 lõike 5 alusel sissemakseteks kohustatud isikuid ning lähtudes üldkonto ja iga eraldi konto kohta sellestsamast kindlaksmääratud summast iga maksustatava lasti ühiku kohta, mis on selles riigis vastu võetud konventsiooni riigi suhtes jõustumisele eelnenud kalendriaastal. Artikkel 13 1. Konventsiooni artikli 21 lõige 4 asendatakse järgmisega: 4) Kui osalisriigis ei ole ühtegi isikut, kes on kohustatud tegema sissemakseid artiklite 18 ja 19 või käesoleva artikli lõike 5 kohaselt, teavitab osalisriik konventsiooni kohaldamisel sellest HNS-fondi direktorit. 2. Konventsiooni artikli 21 lõike 5 punkt b asendatakse järgmisega: 5) b) teatab HNS-fondile, et iga konto kogusumma tuleb sisse nõuda maksmisele kuuluvates summades, esitades arve üksikutele kaubasaajatele või omanikule, kui tegemist on veeldatud maagaasiga ja kohaldub artikli 19 lõike 1bis punkt b. Kui omanik ei tee sissemakseid või nende osi, nõuab HNS-fond ülejäänud sissemaksed sisse, esitades arve LNG-lasti vastuvõtjale. Kõnealused isikud tehakse kindlaks asjassepuutuva riigi õigusnormide kohaselt. Artikkel 14 Konventsiooni lisatakse artikkel 21bis järgmises sõnastuses: Teatamata jätmine Artikkel 21bis 1) Kui osalisriik ei täida artikli 21 lõikest 2 tulenevat kohustust ning see põhjustab HNS-fondile rahalist kahju, hüvitab kõnealune osalisriik HNS-fondile selle rahalise kahju. Otsuse nimetatud hüvitise maksmise kohta osalisriigi poolt teeb nõukogu direktori ettepanekul. 2) HNS-fond ei hüvita ühegi vahejuhtumi puhul kahju, mis on artikli 3 punkti a kohaselt tekitatud osalisriigi territooriumil, sealhulgas territoriaalmeres, punkti b kohaselt tekitatud osalisriigi majandusvööndis või muul alal, või kahju seoses konkreetse vahejuhtumiga artikli 3 punkti c kohaselt või seoses ükskõik kus võetud ennetusmeetmetega artikli 3 punkti d kohaselt, enne kui see riik on täitnud artikli 21 lõigetest 2 ja 4 tulenevad kohustused kõikide aastate kohta, mis eelnesid selle vahejuhtumi ilmnemisele, mille eest hüvitist taotletakse. Nõukogu otsustab HNS-fondi sise-eeskirjas, millistel asjaoludel loetakse, et osalisriik ei ole neid kohustusi täitnud. 3) Kui hüvitise taotlus on lõike 2 kohaselt ajutiselt tagasi lükatud, lükatakse see lõplikult tagasi, kui artikli 21 lõigetest 2 ja 4 tulenevaid kohustusi ei ole täidetud ühe aasta jooksul pärast seda, kui direktor on teatanud osalisriigile, et tal on need kohustused täitmata. 4) Kõik HNS-fondi tasumisele kuuluvad sissemaksed arvestatakse maha hüvitistelt, mis kuuluvad maksmisele võlgnikule või võlgniku esindajale. 5) Lõiked 2–4 ei kohaldu surma ja kehavigastusega seotud nõuetele. Artikkel 15 Konventsiooni artikli 23 lõige 1 asendatakse järgmisega: 1) Osalisriik, kirjutades reservatsioonideta alla ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjale või deponeerides ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja või mis tahes ajal pärast seda, võib olenemata artikli 21 lõikest 5 deklareerida, et ta võtab vastutuse kõikide kohustuste eest, mida konventsioon paneb isikutele, kes on artiklite 18, 19 ja 20 või artikli 21 lõike 5 alusel kohustatud tegema sissemakseid kõnealuse riigi territooriumil vastu võetud või lossitud ohtlike või kahjulike ainete eest. Kõnealune deklaratsioon tehakse kirjalikult ning sellesse tuleb märkida, millised kohustused võetakse. Artikkel 16 Konventsiooni artikkel 43 jäetakse välja ning artikkel 44 nummerdatakse artikliks 43. Artikkel 17 Konventsiooni I lisas esitatud tõendi näidis asendatakse protokollile lisatud näidisega. Tõlgendamine ja kohaldamine Artikkel 18 1) Protokolli osalisriigid peavad konventsiooni ja protokolli lugema ja tõlgendama ühtse dokumendina. 2) Konventsiooni artiklid 1–44 ning I ja II lisa, nagu neid on protokolli ja selle lisaga muudetud, samuti protokolli artiklid 20–29 (lõppsätted) moodustavad mutatis mutandis konventsiooni edasiarenduse ning nimetatakse ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju eest kantava vastutuse ja kahju hüvitamise 2010. aasta rahvusvaheliseks konventsiooniks (2010. aasta HNS konventsioon). Protokolli artiklid 20–29 nummerdatakse ümber, arvestades konventsiooni eelnevaid artikleid. Lõppsätete viited nummerdatakse teiste lõppsätete artiklite järgi. Artikkel 19 Konventsiooni VI peatükki lisatakse artikkel 44bis järgmises sõnastuses: Artikkel 44bis Ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju eest kantava vastutuse ja kahju hüvitamise 2010. aasta rahvusvahelise konventsiooni lõppsätted 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol 2010. aasta protokolli lõppsätted on ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju eest kantava vastutuse ja kahju hüvitamise 2010. aasta rahvusvahelise konventsiooni lõppsätted. LÕPPSÄTTED Allakirjutamine, ratifitseerimine, heakskiitmine ja ühinemine Artikkel 20 1) Protokoll on organisatsiooni peakorteris allakirjutamiseks avatud 1. novembrist 2010. aastal kuni 31. oktoobrini 2011. aastal ning on seejärel avatud ühinemiseks. 2) Kui lõigetes 4 ja 5 sätestatust ei tulene teisiti, võivad riigid väljendada oma nõusolekut olla seotud protokolliga: a) sellele ratifitseerimis- või heakskiitmistingimuseta alla kirjutades või b) sellele ratifitseerimis- või heakskiitmistingimusega alla kirjutades, millele järgneb ratifitseerimine või heakskiitmine, või c) sellega ühinedes. 3) Ratifitseerimine, heakskiitmine või konventsiooniga ühinemine jõustub sellekohase kirja hoiuleandmisest peasekretärile. 4) Koos nõusoleku avaldamisega ühineda selle protokolliga tuleb esitada peasekretärile üldkonto ja iga erikonto kohta andmed kogu maksustatava lasti koguse kohta, mis on selles riigis eelmise kalendriaasta jooksul vastu võetud ning mille alusel tuleb teha sissemakseid. 5) Peasekretär ei aktsepteeri nõusoleku avaldamist, millele ei ole lisatud lõikes 4 viidatud andmeid. 6) Riik, kes on avaldanud nõusolekut ühineda selle protokolliga, esitab seejärel kuni protokolli jõustumiseni selles riigis igal aastal hiljemalt 31. maiks peasekretärile üldkonto ja iga erikonto kohta andmed kogu maksustatava lasti koguse kohta, mis on selles riigis eelmise kalendriaasta jooksul vastu võetud ning mille alusel tuleb teha sissemakseid. 7) Enne kui protokoll jõustub riigi suhtes, kes on avaldanud nõusolekut ühineda selle protokolliga, kuid ei ole esitanud lõikes 6 nõutud andmeid maksustatava lasti kohta mis tahes asjassepuutuval aastal, peatatakse ajutiselt selle riigi staatus osalisriigina, kuni kõnealune riik esitab nõutud andmed. 8) Riigi, kes on avaldanud nõusolekut ühineda 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooniga vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol, nõusolek loetakse tagasi võetuks kuupäevast, mil see riik kirjutas alla käesolevale protokollile või andis lõike 2 kohaselt hoiule ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja. Jõustumine Artikkel 21 1) Protokoll jõustub 18 kuud möödumisel kuupäevast, mil on täidetud järgmised tingimused: a) vähemalt 12 riiki, nende seas neli riiki, kelle igaühe laevade kogumahutavus on vähemalt 2 miljonit, on väljendanud nõusolekut olla seotud käesoleva protkolliga; b) peasekretär on artikli 20 lõigete 4 ja 6 alusel saanud andmed, et kõnealuste riikide need isikud, kes oleksid kohustatud sissemakseteks konventsiooni, nagu seda on muudetud käesoleva protokolliga, artikli 18 lõike 1 punktide a ja c alusel, on eelmise kalendriaasta jooksul vastu võtnud kokku vähemalt 40 miljonit tonni üldkonto alla kuuluvat maksustatavat lasti. 2) Riigi suhtes, kes annab nõusoleku selle protokolliga ühineda pärast jõustumiseks vajalike tingimuste täitmist, jõustub nimetatud nõusolek kolme kuu möödumisel selle andmisest või lõikes 1 sätestatud jõustumiskuupäeval, olenevalt sellest, kumb on hilisem.  Läbivaatamine ja muutmine Artikkel 22 1) Organisatsioon võib konventsiooni, nagu seda on muudetud selle protokolliga, läbivaatamiseks või muutmiseks kokku kutsuda konverentsi. 2) Peasekretär kutsub konventsiooni, nagu seda on muudetud selle protokolliga, läbivaatamiseks või muutmiseks kokku protokolli osalisriikide konverentsi kuue osalisriigi või ühe kolmandiku osalisriikide taotlusel, olenevalt sellest, kumb arv on suurem. 3) Pärast konventsiooni, nagu seda on muudetud selle protokolliga, muudatuse jõustumist hoiule antud ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja käsitatakse nõusolekuna ühineda muudetud konventsiooniga. Piirmäärade muutmine Artikkel 23 1) Olenemata artikli 22 sätetest kohaldatakse käesoleva artikliga ette nähtud menetlust üksnes konventsiooni, nagu seda on muudetud selle protokolliga, artikli 9 lõikes 1 ja artikli 14 lõikes 5 sätestatud piirmäärade muutmiseks. 2) Vähemalt poolte osalisriikide, kuid igal juhul vähemalt kuue osalisriigi taotlusel edastab peasekretär konventsiooni, nagu seda on muudetud selle protokolliga, artikli 9 lõikes 1 ja artikli 14 lõikes 5 sätestatud piirmäärade muutmise ettepaneku kõikidele organisatsiooni liikmetele ja kõikidele osalisriikidele. 3) Kõik lõike 2 kohaselt tehtud ja edastatud ettepanekud esitatakse organisatsiooni õiguskomiteele (edaspidi õiguskomitee) arutamiseks pärast kuue kuu möödumist selle edastamisest. 4) Kõikidel osalisriikidel, olenemata liikmelisusest organisatsioonis, on õigus võtta osa muudatuste arutamise ja vastuvõtmisega seotud õiguskomitee menetlustest. 5) Muudatused võetakse vastu artikli 4 alusel laiendatud õiguskomitees kohal viibivate osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega, tingimusel, et hääletuse ajal on kohal vähemalt pooled osalisriigid. 6) Piirmäärade muutmise ettepanekut arutades võtab õiguskomitee arvesse vahejuhtumitest saadud kogemusi, eelkõige neist tulenenud kahju ulatust, raha väärtuse muutumist ning ettepandud muudatuse mõju kindlustuskuludele. Ta võtab arvesse ka konventsiooni, nagu seda on muudetud selle protokolliga, artikli 9 lõikes 1 ning artikli 14 lõikes 5 sätestatud piirmäärade vahelist suhet. 7) a) Käesoleva artikli alusel ei või piirmäärade muutmist arutada enne viie aasta möödumist protokolli allakirjutamiseks avamise kuupäevast ega enne viie aasta möödumist käesoleva artikli alusel tehtud eelmise muudatuse jõustumisest. b) Ühtki piirmäära ei tohi suurendada rohkem kui summani, mille moodustab protokolliga ette nähtud piirmäär, mida on suurendatud kuue protsendi võrra aastas,  arvutatuna summast koos eelmise aasta suurendusega alates kuupäevast, mil protokoll allakirjutamiseks avati. c) Ühtki piirmäära ei tohi suurendada rohkem kui summani, mis vastab protokolliga ette nähtud kolmekordsele piirmäärale. 8) Lõike 5 alusel vastu võetud muudatused teeb organisatsioon teatavaks kõikidele osalisriikidele. Muudatus loetakse vastuvõetuks 18 kuu möödumisel teate saatmisest, kui kõnealuse ajavahemiku jooksul ei ole vähemalt üks neljandik riikidest, kes olid muudatuse vastuvõtmise ajal osalisriigid, peasekretärile teatanud, et nad ei kiida muudatust heaks, millisel juhul lükatakse muudatus tagasi ning loetakse tühiseks. 9) Artikli 8 alusel vastuvõetuks loetud muudatus jõustub 18 kuu möödumisel selle heakskiitmisest. 10) Muudatus on siduv kõikidele osalisriikidele, kui nad ei denonsseeri protokolli selle artikli 24 lõigete 1 ja 2 kohaselt vähemalt kuus kuud enne muudatuse jõustumist. Kõnealune denonsseerimine jõustub muudatuse jõustumisel. 11) Kui muudatus on vastu võetud, kuid selle heakskiitmise 18kuuline ajavahemik ei ole veel möödunud, on muudatus jõustumise korral siduv kõnealusel ajavahemikul konventsiooniga ühinenud osalisriigile. Riigile, kes ühineb konventsiooniga pärast kõnealuse ajavahemiku möödumist, on lõike 8 alusel vastu võetud muudatus siduv. Käesolevas lõikes nimetatud juhtudel on muudatus riigi jaoks siduv alates nimetatud muudatuse jõustumisest või protokolli jõustumisest kõnealuse riigi suhtes, olenevalt sellest, kumb on hilisem. Denonsseerimine Artikkel 24 1) Osalisriik võib protokolli denonsseerida igal ajal pärast ühe aasta möödumist kuupäevast, mil protokoll selle riigi suhtes jõustus. 2) Denonsseerimine toimub sellekohase kirja hoiuleandmisega peasekretärile. 3) Denonsseerimine jõustub 12 kuu möödumisel kuupäevast, mil peasekretär on denonsseerimiskirja kätte saanud, või denonsseerimiskirjas määratud pikema ajavahemiku möödumisel. 4) Olenemata käesoleva artikli kohasest denonsseerimisest, kohaldatakse sellele osalisriigile protokolli kõiki neid sätteid, mis seonduvad kohustusega teha konventsiooni, nagu seda on muudetud selle protokolliga, artiklite 18 ja 19 või artikli 21 lõike 5 alusel sissemakseid seoses nõukogu poolt enne kõnealuse denonsseerimise jõustumist toimunud vahejuhtumite korral määratud hüvitistega. Nõukogu erakorralised istungjärgud Artikkel 25 1) Osalisriik, kelle arvates võivad denonsseerimiskirja esitamisest arvates oluliselt suureneda alles jäävate osalisriikide sissemaksed, võib 90 päeva jooksul nõuda direktorilt nõukogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumist. Direktor kutsub nõukogu kokku 60 päeva jooksul alates taotluse saamisest. 2) Direktor võib omal algatusel erakorralise istungjärgu kokku kutsuda 60 päeva jooksul alates denonsseerimiskirja esitamisest, mille tõttu võivad direktori arvates oluliselt suureneda alles jäävate osalisriikide sissemaksed. 3) Kui erakorralisele istungjärgule kogunenud nõukogu, mis on kokku kutsutud lõike 1 või 2 alusel, otsustab, et denonsseerimine toob kaasa alles jäävate osalisriikide sissemaksete olulise suurenemise, võib iga kõnealune riik hiljemalt 120. päeval enne asjassepuutuva denonsseerimise jõustumist protokolli denonsseerida samast kuupäevast. Lõpetamine Artikkel 26 1) Protokolli kehtivus lõpeb: a) kuupäeval, mil osalisriikide arv langeb alla kuue, või b) 12 kuu möödumisel kuupäevast, mis on konventsiooni, nagu seda on muudetud selle protokolliga, artikli 21 kohaselt direktorile eelmise kalendriaasta kohta andmete esitamise tähtpäev ja neist andmetest selgub, et konventsiooni, nagu seda on muudetud selle protokolliga, artikli 18 lõike 1 punktide a ja c kohaselt oli üldkonto alla kuuluva maksustatava lasti üldkogus, mis osalisriikides eelmise kalendriaasta jooksul vastu võeti, väiksem kui 30 miljonit tonni. Kui konventsiooni, nagu seda on muudetud selle protokolliga, artikli 18 lõike 1 punktide a ja c kohaselt oli üldkonto alla kuuluva maksustatava lasti üldkogus, mis osalisriikides eelmise kalendriaasta jooksul vastu võeti, alla 30 miljoni tonni, kuid üle 25 miljoni tonni, võib nõukogu enne punktis b nimetatud 12kuulise tähtaja möödumist otsustada protokoll jõusse jätta, kui ta leiab, et maksustatava lasti üldkoguse vähenemise põhjuseks olid erakorralised asjaolud, mis ilmselt ei kordu. Nõukogu ei või sellist otsust vastu võtta kahel järjestikusel aastal. 2) Riigid, kes on protokolliga ühinenud enne selle kehtivuse lõppu, võimaldavad HNS-fondil täita artiklis 27 sätestatud fondi ülesandeid ning üksnes kõnealuses osas jääb protokoll nende riikide suhtes siduvaks. HNS-fondi lõpetamine Artikkel 27 1) Protokolli kehtivuse lõppemise korral: a) täidab HNS-fond oma kohustused seoses kõikide vahejuhtumitega, mis toimusid enne protokolli kehtivuse lõppu; b) on HNS-fondil õigus teostada õigusi seoses sissemaksetega, kuivõrd kõnealused sissemaksed on vajalikud punktis a nimetatud kohustuste täitmiseks, sealhulgas katta nende kohustustega seotud HNS-fondi halduskulusid. 2) Nõukogu võtab kõik asjakohased meetmed HNS-fondi likvideerimise lõpuleviimiseks, sealhulgas järelejäänud vara võrdeliseks jaotamiseks isikute vahel, kes on teinud sissemakseid HNS-fondi. 3) Käesoleva artikli kohaldamisel säilitab HNS-fond juriidilise isiku seisundi. Hoiulevõtja Artikkel 28 1) Protokoll ning kõik artikli 23 alusel vastu võetud muudatused antakse hoiule peasekretärile. 2) Peasekretär: a) teeb kõikidele riikidele, kes on käesolevale protokollile alla kirjutanud või sellega ühinenud ja kõikidele organisatsiooni liikmetele, teatavaks: i) iga uue allakirjutamise või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise koos selle kuupäevaga ning maksustatava lasti andmetest, mis on esitatud artikli 20 lõike 4 kohaselt; ii) maksustatava lasti andmed, mis on artikli 20 lõike 6 kohaselt esitatud pärast seda igal aastal kuni protokolli jõustumise kuupäevani; iii) protokolli jõustumise kuupäeva; iv) iga artikli 23 lõike 2 alusel tehtud ettepaneku muuta hüvitiste piirmäärasid; v) iga artikli 23 lõikes 5 sätestatud korras vastuvõetud muudatuse; vi) iga artikli 23 lõike 8 alusel vastuvõetuks loetud muudatuse ning kuupäeva, mil kõnealune muudatus artikli 23 lõike 9 kohaselt jõustub; vii) iga käesoleva protokolli denonsseerimiskirja hoiuleandmise koos hoiuleandmise kuupäevaga ja kuupäevaga, mil denonsseerimine jõustub; viii) iga protokolli artiklitele vastava teadaande; b) edastab protokolli tõestatud koopiad kõikidele riikidele, kes on protokollile alla kirjutanud või sellega ühinenud. 3) Konventsiooni jõustumise järel saadab peasekretär kohe selle tõestatud koopia Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile konventsiooni registreerimiseks ja avaldamiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt. Keeled Artikkel 29 Protokoll on koostatud ühes eksemplaris araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles; kõik tekstid on võrdselt autentsed. KOOSTATUD kolmekümnendal aprillil kahe tuhande kümnendal aastal Londonis. SELLE KINNITUSEKS on valitsuste täievolilised esindajad protokollile alla kirjutanud.  I LISA KINDLUSTUSE VÕI MUU FINANTSTAGATISE TÕEND SEOSES VASTUTUSEGA OHTLIKE JA KAHJULIKE AINETE (HNS) PÕHJUSTATUD KAHJU EEST Välja antud 2010. aasta rahvusvahelise konventsiooni vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol artikli 12 alusel. Laeva nimi Tunnusnumber Laeva IMO Registreerimissadam Laevaomaniku või kutsung number nimi ja peamise tegevuskoha täisaadress Käesolevaga tõendatakse, et eespool nimetatud laeva suhtes kehtib kindlustuspoliis või muu finantstagatis, mis on kooskõlas 2010. aasta rahvusvahelise konventsiooni vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol artikli 12 sätetega. Tagatise liik Tagatise kehtivusaeg Kindlustusandja(te) või tagatise andja(te) nimi ja aadress Nimi Aadress Käesolev tõend kehtib kuni Välja antud või kinnitatud ………………………………. valitsuse poolt (riigi täielik nimetus) ……………………………. (koht) …………………….. (kuupäev) ……………………………………………………………………………….. (Välja andnud või kinnitanud ametiisiku allkiri ja ametinimetus) Selgitavad märkused: 1. Soovi korral võib riigi nimetus sisaldada viidet selle riigi pädevale riigiasutusele, kus tõend välja anti. 2. Kui tagatise kogusumma on pärit enam kui ühest allikast, näidatakse neist igaühe summa. 3. Kui tagatis on esitatud mitmes eri vormis, tuleb need nummerdada. 4. Märge „Tagatise kehtivusaeg“ peab sisaldama kuupäeva, mil tagatis jõustub. 5. Märge „Kindlustusandja(te) ja/või tagatise andja(te) nimi ja aadress“ peab sisaldama kindlustusandja(te) ja tagatise andja(te) peamist tegevuskohta. Vajaduse korral märgitakse tegevuskoht, kus kindlustus või muu tagatis anti.  Ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju eest kantava vastutuse ja kahju hüvitamise 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni 2010. aasta protokolliga ühinemise seaduse eelnõule ja seletuskirjale laekunud märkuste tabel MKM märkused Vastus 1 Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et Eestis edastab HNS-fondile kogu Arvestatud. Vajalikud tehnoloogilised lahendused on tänaseks vajaliku informatsiooni ja aruanded Keskkonnaministeerium koostöös tehtud. Veeteede Ametiga (edaspidi VA). Nõustume, et kõige lihtsam ja tõhusam viis oleks kasutada meresõiduohutuse seaduse (edaspidi MSOS) alusel loodud elektroonilist mereinfosüsteemi (ingl Estonian Maritime Document Exchange – lüh EMDE). Elektrooniline mereinfosüsteem loodigi 2013. aastal selleks, et lihtsustada meretranspordiga seotud informatsiooni kogumist, edastamist ja säilitamist, samal ajal järgides Euroopa Liidu meresõiduohutuse teabevahetussüsteemi – SafeSeaNet – liidestamispõhimõtteid. HNS-kaupade aruandluse lisamine EMDE keskkonda nõuab asjakohast arendustegevust ja muudatusi EMDE programmis. Teema vajab täiendavat analüüsi, mistõttu palume sellesse kaasata MKM-i ja VA. Lisaks märgime, et VA käesoleva aasta tegevusplaani ei ole EMDE programmis infotehnoloogiliste muudatuste tegemist ega selleks rahalisi vahendeid planeerinud. 2 Eelnõu seletuskirja leheküljel 8 on viidatud Keskkonnaministeeriumis Veeseadus on tänaseks jõustunud ja seletuskiri sellele vastav. väljatöötatud ja kooskõlastamisel olevale veeseaduse eelnõule. Palume täiendada seletuskirja (nt allmärkuses) viitega veeseaduse eelnõu menetluse hetkeseisule. 3 Eelnõu seletuskirja leheküljel 12 on viidatud, et VA võib volitatud Arvestatud. klassifikatsiooniühingule delegeerida tunnistuste olemasolu kontrolli sadamasse saabuvatel ja sealt lahkuvatel laevadel. Tegemist ei ole korrektse väitega – MSOS § 4 alusel kontrollib ettenähtud tunnistusi VA, seda tegevust ei ole võimalik delegeerida volitatud klassifikatsiooniühingutele. Palume ebaõige väite seletuskirjast välja jätta. 4 Eelnõu seletuskirja punktis 8 „Rakendusaktid“ on viidatud MSOS-i § 95 Arvestatud osaliselt. MSOS täiendus on lisatud MKMi poolt lõike 8 täiendamise vajadusele, et anda VA-le tunnistuste väljastamise ettevalmistamisel olevasse MSOS muudatuste paketti. Nairobi pädevus. Märgime, et ühtlasi tuleb ette näha ka regulatsioon asjaomaste konventsiooni menetlemisel samasisuline vajadus MKMiga läbi tõendite väljastamiseks ja täiendada riigilõivuseadust. räägitud ning jõutud ühisele järeldusele, et riigilõivuseaduse muutmise vajadust ei ole. VäM märkused 1 Palume täiendavalt kontrollida, kas eelnõu § 3 nimetatud muudatuste Kontrollitud. Delegatsiooninorm eemaldatud. heakskiitmist on võimalik delegeerida valitsusele, kuna muudatused puudutavad laevaomanike rahalisi kohustusi. 2 Seletuskirja 8. osas on märgitud, et protokolli rakendamiseks on tarvis MSOS täiendus on lisatud MKMi poolt ettevalmistel olevasse MSOS muuta meresõiduohutuse seadust. Palume seletuskirjas võimaluse korral muudatuste paketti. ära märkida meresõiduohutuse seaduse muutmise ajakava ja eelnõu menetlev ministeerium. Juhul kui seaduse muutmise eelnõu ei ole veel töösse võetud, soovitame kaaluda muu hulgas varianti, et vajalikud meresõiduohutuse seaduse muudatused tehakse protokolliga ühinemise seaduses. 3 Seletuskirja neljandas osas on märgitud, et ELT-s avaldatud tõlkes esineb Ei ole oluline tõlkeviga. termineid, mis erinevad tavapäraselt kasutusel olevatest ning lauseid, mille sisu jääb lugejale arusaamatuks ebaselge lauseehituse ning sõnakasutuse tõttu. Juhul kui mainitut saab pidada oluliseks tõlkeveaks, tuleks Euroopa Liidus alustada tõlke korrigeerimise menetlust. 4 Soovitame seletuskirjas olla lühendite kasutamisel järjepidev ning ühtlasi Arvestatud. lühendite kasutamisega mitte liialdada. RaM märkused 1 Seletuskirja vastavas peatükist ei ole päris täpselt välja loetav, kas riigile Nimetatud tehnoloogilised lahendused on tänaseks loodud. kaasnevad sellega kulud või tulud. Samas on lk 14 kirjutatud „Keskkonnaministeerium ja analüüsi tegija on arutanud VTAga nimetatud täienduste tegemise võimalust. VTA alustas vajalike infotehnoloogiliste lahenduste tegemist koos teiste täiendustega 2016. aasta septembris.“ ja lk 22 „Lisakulu toob kaasa internetipõhise andmebaasi (EMDE) täiendamine. Praegu arendab VTA EMDE rakendust plaanipäraste arenduste käigus. Töögrupi abil (Keskkonnaministeerium, Keskkonnainspektsioon, VTA, Maksu- ja Tolliamet) tuleb üle vaadata HNS-  ainete klassifitseerimine EMDEs. Sissemakse fondi on ühekordne, samuti internetipõhise süsteemi arenduskulud. Lisandub internetipõhise andmebaasi hoolduskulu, mis on väiksem, kui andmebaas toimib ka teist tüüpi andmete kogumisel.“ Need viitavad teatud kuludele, mille suurusjärk tuleks seletuskirja punktis 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud. Või kui kulud tehakse olemasolevate eelarveliste vahendite piires, siis tuleks see välja tuua. 2 Soovin täpsustada, mis on seletuskirja punkti 7. viimase lõigu sisu „Riik Reostustõrjevahendite arvestust peab SiM. saab kulude hindamisele kaasa aidata sellega, et peab arvestust reostuse likvideerimisel kasutatavate riigi vahendite kasutusväärtuse kohta. Selle põhjal on lihtsam hinnata kahju ennetamiseks ja reostuse likvideerimiseks tehtud kulutusi ning ka fondi eksperdid saavad kahjunõuded kiiremini läbi vaadata.“ JuM 1 Eelnõu § 4 – sätte järgi soovitakse delegeerida Vabariigi Valitsusele õigus Delegatsiooninorm on eemaldatud. otsustada konventsiooni art 48 alusel vastu võetud muudatuste heakskiitmine. Kõnealused muudatused puudutavad konventsiooni art 9 lg 1 ja art 14 lg 5 kehtestatavate laevaomaniku vastutuse piirmäärasid ja nendest sõltuvaid HNS-fondi makstavate hüvitiste suurust, millest sõltuvad laevade kindlustusmakse suurused. Kuna kõnealused kindlustusmaksed on laevaomanikele kohustuslikud, siis on nende näol tegemist sundkindlustusmaksetega põhiseaduse § 113 mõttes, mis tuleb kehtestada seadusega. Palume lisada seletuskirja põhjendus, miks on siinkohal lubatav delegeerida sundkindlustusmakse suurust mõjutavate piirmäärade ja hüvitiste muutmise otsustamine Vabariigi Valitsusele. 2 Eelnõu § 4 – eelnõu seletuskirja punktides 3.3 ja 9 kirjeldatu kohaselt Vt eelmine kommentaar. jõustub seadus üldises korras, kuid § 3 volitus jõustub konventsiooni rahvusvahelise jõustumise päeval. Eelnõu § 2 sätestab deklaratsioonid konventsiooniga ühinemisel, mis ei saa rakenduda enne, kui konventsioon on jõustunud. Palume täiendavalt selgitada, miks on vajalik § 3 hilisem jõustamine. Kas konventsiooni art 48 alusel on võimalik muudatusi teha ka  enne konventsiooni rahvusvahelist jõustumist? Kes peaks need muudatused sellisel juhul siseriiklikult heaks kiitma? 3 Juhime tähelepanu ebatäpsusele seletuskirja 1. lehekülje 1. allmärkuses: Arvestatud ELT eestikeelne eriväljaanne on avaldatud aastal 2002 (nii on ka märgitud eelnõu allmärkuses), mitte aastal 2004. Palume ebatäpsus parandada. 4 Seletuskirja 8. osa – palume HÕNTE § 43 lg 4 tulenevalt nimetada Arvestatud seletuskirjas ka siseriiklikke seadusi muutva eelnõu ettevalmistaja ning eelnõu eeldatav valmimise aeg. 5 Eelnõu § 2 –paragrahv on vormistatud deklaratsioonide loeteluna, milles Arvestatud punktid on üksteisest semikooloniga eraldatud. HÕNTE § 25 lg 2 järgi ei ole loetelu punktis lubatud esitada eraldi lauseid, sest loetelu tervikuna moodustab keelelises mõttes ühe pika lause. Eelnõu § 2 punktis 2 sisaldub aga lausa kaks eraldi lauset (Taani Kuningriigi kohtu otsuseid [..]. Lugano konventsiooniga [..]). Soovitame kasutada punktis 2 erinevate riikide kohta käivate sätete eraldamiseks semikoolonit. 6 Palume seletuskirja vormistamisel silmas pidada ka Riigikogu juhatuse Arvestatud 2014. aasta 10. aprilli otsusega nr 70 kinnitatud „Eelnõu ja seletuskirja vormistamise juhendit“1 (vt eelkõige juhendi p 8).