Tartu Maakohtu arvamus väärteomenetluse seadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse (216 SE) eelnõu kohta

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS Märge tehtud: 12.03.2021 Juurdepääsupiirang kehtib kuni: 12.03.2026 Alus: AvTS § 35 lg 2 p 1 Riigikogu õiguskomisjon Teie 26.02.2021 nr [email protected] Meie 12.03.2021 nr 12-1/21/146-2 Tartu Maakohtu arvamus väärteomenetluse seadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse (216 SE) eelnõu kohta Riigikogu õiguskomisjon soovis Tartu Maakohtu arvamust väärteomenetluse seadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse (216 SE) eelnõu kohta. Eelmärgitud eelnõuga soovitakse teha muudatused väärteomenetluse seadustikus ja liiklusseaduses. Muudatuste eesmärgiks on luua õiguslikud eeldused lühimenetluse raames alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamiseks nendele sõidukijuhtidele, kes on ületanud lubatud piirkiirust kuni 20 km/h. Eelnõu võimaldab sellistele kiiruseületajatele mõjutusmeetmena määrata 45-minutilise rahunemispeatuse, mille vältel on sõiduki juht koos sõidukiga kohustatud viibima kohtuvälise menetleja määratud asukohas. Muudatuste eesmärgiks on mõjutada liikluskäitumist (kiiruspiirangutest kinnipidamist). Tartu Maakohtu seisukoht on järgmine. On üldteada, et piirkiiruse ületamisega seotud liiklusrikkumiste hulk on suur ning senine karistus- ja mõjutusmeetmete süsteem ei ole sellele piisaval määral suutnud piiri panna. Seetõttu on tervitatav, et kaalutakse täiendavaid lähenemisi liikluskäitumise mõjutamiseks. Samas jääb eelnõu seletuskirjast üles kahtlus, kas väljatöötatav meede on liikluskäitumise suunamisel ka mõjus, st kas see omab positiivset mõju. Eelnõu seletuskirja punktis 6.1 on välja toodud, et rahunemispeatust katsetati kahel korral 2019. a, kusjuures mõlemal korral kestis katse 3 tundi. Selle aja jooksul võimaldati rahunemispeatuse valikut 28 kiirust ületanud autojuhile, kelle puhul omas see lühiajalist positiivset mõju. Tartu Maakohtu hinnangul ei ole nii lühiajalised ning väikese valimiga katsed piisavad väitmaks, et tegu on efektiivse mõjutusmeetmega. Enne meetme seadustama asumist oleks olnud vaja teha katseid ja uuringuid suurema valimiga ning seda pikema aja jooksul. Seda enam, et tegu on eksperimentaalse meetmega ning eeskuju ei saa võtta ka teistelt riikidelt (vähemalt nii jäi kajama eelnõu seletuskirjast). Lisaks ei tule eelnõu seletuskirjast selgelt välja see, kas kõnealust mõjutusmeedet katsetati üksnes liiklusseaduse § 227 lõikes 1 sätestatud süüteokoosseisu korral ja lühimenetluse kontekstis (või ka näiteks liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestatud süüteokoosseisu täitmisel, kus on suurem rahatrahvi määr). On ju mõistetav, et erinevad lähteandmed mõjutavad ka katse tulemusi. Lisaks näeb Tartu Maakohus nn rahunemispeatuse puhul praktikas tõusetumas mitmeid probleeme. Näiteks kas meetme jõustamisel hakatakse liiklusjärelvalvet teostama üksnes Aadress: Suur 1, Jõgeva, 48306; registrikood: 74001966; telefon: 776 2240; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee kohtades, kus on läheduses suured parklad ja kuhu on võimalik kiiruseületajaid rahunema suunata. Ja teistpidi – kui palju selliseid kohti Eesti Vabariigis üldse on? Seaduses ettenähtud meetmeid peaks aga saama rakendada igal pool ja võimalikult ühtlaselt. Küsitav on ka see, kuidas on praktikas võimalik tagada rahunemispeatuse pikkuse täpset ajalist mõõtmist, sest tegu on siiski riikliku sunnimehhanismiga. On ka õiguslikke probleeme, näiteks kas on mõeldud sellele, et kavandatav mõjutusmeede mõjutab (piirab) kõige otsesemal moel ka nende isikute õigusi, kes kaasreisijatena viibivad kiirust ületanud ja rahunemispeatusele suundunud juhi sõidukis, kuid kes ise õigusrikkumist toime ei ole pannud. Küsitavusi tekitavad ka konkreetsed eelnõu sätted: 1) eelnõu § 1 p 1, millega soovitakse väärteomenetluse seadustiku paragrahvi 548 täiendada lõikega 61 järgmises sõnastuses: „(61) Kohtuväline menetleja võib vabastada väärteo tunnustega teo toimepannud isiku temale määratud mõjutustrahvi tasumisest, kui isik nõustub täitma seaduses sätestatud mõjutusmeedet. Mõjutusmeetmest loobumise või selle tingimuste eiramise korral tasub isik mõjutustrahvi, nagu on sätestatud käesolevas peatükis.“ Tartu Maakohtu hinnangul peaks seaduses olema siiski täpsustatud, millised on need otsustamiskriteeriumid (näiteks kehtivate karistuste puudumine varasemate kiiruseületamiste eest), mille alusel kohtuväline menetleja võib väärteo tunnustega teo toimepannud isiku temale määratud mõjutustrahvi tasumisest vabastada; 2) eelnõu § 1 p 3, millega soovitakse väärteomenetluse seadustiku paragrahvi 549 täiendada lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule märgitakse seaduses sätestatud mõjutusmeetme kohaldamisel lühimenetluse otsuses: 1) teave selle kohta, et lühimenetlusele allutatud isik vabastatakse mõjutustrahvi tasumisest, kui ta on pidanud kinni lühimenetluse otsuses märgitud mõjutusmeetme tingimustest; 2) teave selle kohta, et mõjutusmeetmest loobumise või selle tingimuste eiramise korral peab lühimenetlusele allutatud isik tasuma mõjutustrahvi 15 päeva jooksul otsuses märgitud mõjutusmeetmest loobumisest või selle tingimustest eiramisest arvates ning pärast selle tähtaja möödumist muutub mõjutustrahv sundtäidetavaks; 3) teave selle kohta, et lühimenetluse otsust ei saa vaidlustada, kui isik, kes vabastati mõjutustrahvi tasumisest, on täitnud otsuses märgitud mõjutusmeetme tingimused.“ Kuna eelnõu kohaselt toovad mõjutusmeetme tingimustest kinnipidamine või nende tingimuste eiramine (sh mõjutusmeetmest loobumine) endaga kaasa erinevad õiguslikud tagajärjed, siis Tartu Maakohtu hinnangul peaks õigusselguse mõttes olema kohtuvälise menetleja poolt dokumentaalselt (nt teabena lühimenetluse otsuses) fikseeritud ka see, kas isik pidas mõjutusvahendi tingimustest kinni või mitte. Kavandatava regulatsiooni kohaselt on isik ise kohustatud teadma, kas ta on mõjutusmeetme tingimused nõuetekohaselt täitnud või mitte. Tartu Maakohtu hinnangul avab selline eeldus aga ukse tulevasteks õiguslikeks vaidlusteks; 3) eelnõu § 1 p 5, millega soovitakse väärteomenetluse seadustiku paragrahvi 5411 täiendada lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Lühimenetluse otsust ei saa käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt vaidlustada, kui isik, kes vabastati mõjutustrahvi tasumisest, on kinni pidanud lühimenetluse otsuses märgitud mõjutusmeetme tingimustest.“. Taolist regulatsiooni on seletuskirjas põhjendatud asjaoluga, et mõjutusmeedet kohaldatakse isiku nõusolekul ja mõjutusmeetmega ei kaasne isikule rahalisi kohustusi. Tartu Maakohtu hinnangul piirab taoline kaebeõigusest ilmajätmine liigselt ja samas ebavajalikult isiku õigusi. Praktikas on piisavalt näiteid, kus isikud kohapeal nõustuvad rikkumise ja sellega kaasnevate õiguslike järelmitega, kuid hiljem rahulikult järele mõelnult soovivad kohtuvälise menetleja lahendi vaidlustada. Seejuures tihtipeale ei olegi oluline mitte niivõrd rahaline argument, kui soov panna maksma õiglus. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Liivi Loide Tartu Maakohtu esimees