Kiri

EELNÕU 26.09.2019 KESKKONNAMINISTER MÄÄRUS Tallinn 2019 nr Nõuded reovee puhastamise ning heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta, nõuetele vastavuse hindamise meetmed ning saasteainesisalduse piirväärtused 1 Määrus kehtestatakse veeseaduse § 128 lõike 7, § 129 lõike 5 ja § 130 lõigete 2 ja 4 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Määruse reguleerimis- ja kohaldamisala (1) Määrusega kehtestatakse: 1) nõuded reovee puhastamise kohta; 2) nõuded heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee (edaspidi ka kasutatud vesi) suublasse juhtimise kohta; 2) punktides 1 ja 2 nimetatud nõuetele vastavuse hindamise meetmed; 3) suublasse juhitava kasutatud vee saasteainesisalduse ja muude reostusnäitajate (edaspidi reostusnäitajad) piirväärtused. (2) Määrust ei kohaldata heitvee laevalt merre juhtimisele ning vesiviljelusvee suublasse juhtimisele. § 2. Mõisted (1) Kaevandusvesi käesoleva määruse tähenduses on kaevandusest väljapumbatav või ärajuhitav vesi, eesmärgiga hoida kaevandus maavara kaevandamiseks piisavalt kuivana. (2) Karjäärivesi käesoleva määruse tähenduses on karjääri kogunenud ja sealt väljapumbatav või ärajuhitav vesi. (3) Jahutusvesi käesoleva määruse tähenduses on üksnes jahutamiseks kasutatud vesi, kuhu kasutamise käigus ei lisandu täiendavaid saasteaineid ning mis juhitakse peale kasutamist suublasse. (4) Kasutatud vee pinnasesse juhtimine käesoleva määruse tähenduses on vee hajutatult pinnasesse immutamine. § 3. Reovee puhastusviisid ja reostusnäitaja piirväärtus (1) Reovett puhastatakse üldjuhul mehaaniliselt, bioloogiliselt, keemiliselt ja füüsikalis- keemiliselt või nende puhastusviisidega kombineeritult. (2) Reovee mehaaniline puhastamine ehk primaarne puhastamine on reoveest reoainete kõrvaldamine, mille korral reovee puhastusaste peab olema biokeemilise hapnikutarbe poolest suurem 20%-st või sellega võrdne ja heljuvaine (heljumi ehk hõljuvaine) sisalduse poolest suurem 50%-st või sellega võrdne. (3) Reovee bioloogiline puhastamine ehk sekundaarne puhastamine on reoveest reoainete kõrvaldamine bioloogiliste protsesside toimel, mille tulemusel heitvesi vastab vähemalt käesoleva määruse lisa 1 tabelis 1 esitatud heitvee piirväärtustele biokeemilise hapnikutarbe, heljuvaine ja keemilise hapnikutarbe osas. (4) Reovee süvapuhastamine ehk tertsiaarne puhastamine on reovee puhastusviis, mille tulemusel heitvesi vastab vähemalt lisa 1 tabelis 1 esitatud heitvee piirväärtustele biokeemilise hapnikutarbe, keemilise hapnikutarbe, üldlämmastiku, üldfosfori ja heljuvaine osas. (5) Reostusnäitaja piirväärtus on käesolevas määruses sätestatud maksimaalne lubatud saasteaine sisaldus suublasse juhitavas kasutatud vees, või vett iseloomustav muu omadus nagu näiteks temperatuur, mille ületamise korral loetakse vesi üle kahjutuspiiri rikutuks. § 4. Saasteallika koormus (1) Saasteallika koormust väljendatakse inimekvivalentides (edaspidi ie) ja arvutatakse aasta kestel saasteallika suurima nädalakeskmise saasteaine hulga alusel. (2) Biokeemiline hapnikutarve (edaspidi BHT7) on milligrammides väljendatud hapnikuhulk, mis kulub mikroobidel ühes liitris vees oleva orgaanilise aine lagundamiseks seitsme ööpäeva jooksul. (3) Keemilise hapnikutarbe (edaspidi KHTCr) analüüsimiseks kasutatakse Eesti standardit EVS-ISO 15705 või meetodit, mis annab samaväärseid tulemusi. (4) KHTCr käesoleva määruse tähenduses on veeproovi töötlemisel dikromaadiga kindlates tingimustes kulunud ekvivalentne hapnikumass mahuühiku kohta. (5) Reoveepuhasti või muu saasteallika rajamisel või rekonstrueerimisel määrab esialgse saasteallika koormuse veeloa või muu veeheidet reguleeriva loa andja (edaspidi loa andja) projekteeritud koormuse alusel kuni reoveepuhasti häälestamise lõpuni või veeloas või muus veeheidet reguleerivas loas (edaspidi luba) määratud tähtpäevani. Pärast esialgse koormuse määramist peab loa omaja määrama tegeliku koormuse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatule. (6) Reoveepuhasti või muu saasteallika koormus määratakse loa taotleja või loa omaja korraldatud veeproovide analüüsi ja vooluhulga mõõtmise tulemuste alusel. (7) Reoveepuhastil või muul saasteallikal, mille koormus on 2000 ie või rohkem, määratakse koormus üks kord aastas. (8) Reoveepuhastil või muul saasteallikal, mille koormus on alla 2000 ie, määratakse koormus üks kord viie aasta jooksul või siis, kui toimub oluline muudatus reoveepuhasti või muu saasteallika töös. (9) Reoveepuhastil või muul saasteallikal, mille koormus on alla 50 ie, määratakse koormus loa andja nõudmisel või siis, kui toimub oluline muudatus reoveepuhasti või muu saasteallika töös. (10) Reoveepuhasti või muu saasteallika koormuse määramiseks peab reoveepuhastisse sisenevast reoveest võtma seitse keskmistatud veeproovi ühe nädala kestel ja mõõtma vooluhulka vastavalt veeseaduse § 236 lõike 7 alusel kehtestatud proovivõtumeetoditele loas määratud aegadel. Seitsme päeva jooksul võetud keskmistatud proovid ja vooluhulgad tuleb mõõta ja analüüsida eraldiseisvate proovidena nii, et nädalal jooksul tekib kokku seitse proovi tulemust. (11) Reoveepuhasti või muu saasteallika koormuse määramisel vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 10 ei lähe arvesse proovid, mis on võetud vihmavalingu või muude erakorraliste ilmastikuolude, näiteks lume kiire sulamise ajal. 2. peatükk NÕUDED HEIT-, SADEME-, KAEVANDUS-, KARJÄÄRI- JA JAHUTUSVEE SUUBLASSE JUHTIMISE KOHTA § 5. Veekogusse või pinnasesse juhitava heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee reostusnäitajate piirväärtused ja reovee puhastusastmed (1) Heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimisel tuleb tagada, et vee- ja veega seotud maismaaökosüsteemide seisund ei halveneks. (2) Veekogusse või pinnasesse juhitava vee reostusnäitajad peavad vastama käesoleva määruse lisas 1 esitatud piirväärtustele või reovee puhastusastmetele sõltuvalt reoveekogumisala koormusest. (3) Kui reoveekogumisala puudub, lähtutakse reostusnäitajate piirväärtuste või puhastusastmete määramisel reoveekogumisala koormuse asemel reoveepuhasti koormusest ning reoveepuhasti koormuse puudumisel saasteallika koormusest. (4) Kui saasteallika koormust ei ole võimalik käesoleva määruse § 4 lõike 1 kohaselt inimekvivalentides väljendada, määrab loa andja reostusnäitajate piirväärtused või reovee puhastusastmed arvestusega, et ärajuhitav vesi ei põhjustaks suubla seisundi halvenemist. (5) Käesoleva määruse lisas 1 kehtestatud erandid tekstiili-, keemia-, tselluloosi-, nafta-, puidu- ja toiduainetööstuse ettevõtte heitvee või prügila heitvee saasteainete sisalduse kohta kehtivad ainult asula ühiskanalisatsioonist eraldi asetseva heitveelaskme kaudu suublasse juhitava heitvee jaoks. (6) Loaga määratakse reovee puhastusastmed vaid juhul, kui suublasse juhitava kasutatud vee vastavus reostusnäitajate piirväärtustele ei ole saavutatav tavapärase biokeemilise puhastuse tulemusena ning lisatehnoloogiate rakendamine tooks kaasa ebaproportsionaalseid kulutusi. (7) Heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee ning muude saasteainete suublasse juhtimise kohta nõuete määramisel on loa andjal õigus veeseaduse § 132 lõigetes 1 ja 2 sätestatut arvestades määrata suubla seisundist sõltuvalt rangemaid reostusnäitajate piirväärtusi või reovee puhastusastmeid, kui on esitatud käesoleva määruse lisas 1. § 6. Täiendavad nõuded karstijärve juhitava kasutatud vee kohta (1) Karstijärve juhitava kasutatud vee reostusnäitajad peavad vastama käesoleva määruse lisas 1 esitatud piirväärtustele või reovee puhastusastmetele, mis kehtivad reoveekogumisala kohta, mille koormus on üle 100 000 ie. (2) Karstijärve juhitav kasutatud vesi ei tohi sisaldada üle 0,1 mg/l nitriteid ja üle 45 mg/l nitraate. (3) Loa andja võib karstijärve juhitavale kasutatud veele määrata vees sisalduvate kolibakterite arvu piirväärtuse. § 7. Täiendavad nõuded sademevee suublasse juhtimise kohta (1) Lahkvoolsest sademeveekanalisatsioonist tohib sademeveelaskme kaudu suublasse juhtida sademevett, mille reostusnäitajad ei ületa käesoleva määruse lisas 1 sätestatud piirväärtusi, mis kehtivad reoveekogumisala kohta, mille koormus on 2000–9999 ie, välja arvatud heljuvaine sisaldus, mis ei tohi ületada 40 mg/l ja naftasaaduste sisaldus, mis ei tohi ületada 5 mg/l. (2) Turbakaevandusest ärajuhitavale sademeveele kohalduvad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirväärtused. (3) Sademeveelase ei tohi: 1) seisuveekogu korral asuda lähemal kui 200 meetrit supelranna või supluskoha välispiirist; 2) vooluveekogu korral asuda lähemal kui 200 meetrit supelranna või supluskoha välispiirist ülesvoolu ja lähemal kui 50 m supelranna või supluskoha välispiirist allavoolu. (4) Sademevee suublasse juhtimisel veeseaduse § 129 tähenduses peab immutussügavus olema aasta ringi hinnanguliselt vähemalt 1,2 m ülalpool põhjavee kõrgeimat taset ning jääma hinnanguliselt vähemalt 1,2 m kõrgemale aluspõhja kivimitest. (5) Ühisvoolsest kanalisatsioonist tohib sademevett vihmavalingu ajal ülevoolude kaudu suublasse juhtida koos reoveega vahekorras vähemalt neli ühele. Ühisvoolse kanalisatsiooni ülevoolud peavad olema projekteeritud nii, et need hakkavad tööle vaid siis, kui suublasse juhitavas heitvees sisaldub üks osa reovett ja vähemalt neli osa sademevett. Reovee ja sademevee vooluhulkade suhtarv määratakse ehitusprojektiga arvutuslikult. (6) Ühisvoolse kanalisatsiooni ülevoolude kaudu suublasse juhitava sademevee ja reovee segu suhtes ei kohaldata käesoleva määruse lisas 1 esitatud nõudeid. (7) Sademevee juhtimiseks maaparandussüsteemi on vajalik Põllumajandusameti kooskõlastus vastavalt maaparandusseadusele. (8) Sademeveele on kohustuslik loaga määrata vähemalt heljuvaine, naftasaaduste, keemilise hapnikutarbe ja biokeemilise hapnikutarbe sisalduse piirväärtused koos vastava seirekohustusega. Muud käesoleva määruse lisas 1 nimetatud reostusnäitajate piirväärtused ja seirenõuded määratakse loas vastavalt sademevee päritolule ja riskihinnangule. (9) Turbakaevandusest ärajuhitavale sademeveele on kohustuslik loaga määrata lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatule ka üldlämmastiku ja üldfosfori sisalduse piirväärtused koos vastava seirekohustusega. Muud käesoleva määruse lisas 1 nimetatud reostusnäitajate piirväärtused ja seirenõuded määratakse loas vastavalt sademevee päritolule ja riskihinnangule. § 8. Täiendavad nõuded heitvee suublasse juhtimise kohta (1) Kui heitvee juhtimine kaugel asuvasse veekogusse ei ole majanduslikult põhjendatud ning põhjavee seisundi halvenemise ohtu ei ole, võib heitvett juhtida pinnasesse, arvestades veeseaduse § 124 lõigetes 3, 4 ja 6 sätestatud erisusi, järgmistes kogustes: 1) kuni 50 m3 ööpäevas kaitstud, suhteliselt kaitstud ja keskmiselt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee bioloogilist puhastamist; 2) kuni 5 m3 ööpäevas kaitstud, suhteliselt kaitstud ja keskmiselt kaitstud põhjaveega aladel, kasutades vähemalt reovee mehaanilist puhastamist; 3) kuni 5 m3 ööpäevas nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee mehaanilist puhastamist juhul, kui puhastatakse ainult olmereovett, välja arvatud vesikäimlast pärit reovesi; 4) kuni 10 m3 ööpäevas kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee bioloogilist puhastamist; 5) 10–50 m3 ööpäevas kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee süvapuhastust, mille tulemusel heitvesi vastab nõuetele, mis on käesoleva määruse lisas 1 esitatud reoveekogumisala kohta, mille koormus ületab 100 000 ie. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatud juhul ei tohi pinnasesse juhitav heitvesi sisaldada üle 0,1 mg/l nitriteid ja üle 45 mg/l nitraate. Loas võib määrata pinnasesse juhitavas heitvees sisalduvate kolibakterite arvu piirväärtuse. (3) Heitvee immutussügavus peab olema aasta ringi hinnanguliselt vähemalt 1,2 m ülalpool põhjavee kõrgeimat taset ning jääma hinnanguliselt 1,2 m kõrgemale aluspõhja kivimitest. (4) Heitvee juhtimiseks maaparandussüsteemi on vajalik Põllumajandusameti kooskõlastus vastavalt maaparandusseadusele. (5) Heitveele on kohustuslik loaga määrata vähemalt biokeemilise hapnikutarbe, keemilise hapnikutarbe, heljuvaine ning üldlämmastiku ja üldfosfori sisalduse piirväärtused sõltuvalt koormusest koos vastava seirekohustusega. Muud käesoleva määruse lisas 1 nimetatud reostusnäitajate piirväärtused ja seirenõuded määratakse loas vastavalt reovee päritolule ja riskihinnangule. (6) Tööstusettevõtete heitvee suublasse juhtimisel on loa andjal õigus määrata suublasse juhitavale heitveele temperatuuri vahemik, et vältida temperatuurist põhjustatud negatiivset mõju vee ökosüsteemile. § 9. Täiendavad nõuded kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta (1) Kaevandus- ja karjäärivett tohib suublasse juhtida, kui reostusnäitajad ei ületa käesoleva määruse lisas 1 sätestatud piirväärtusi, mis kehtivad reoveekogumisala kohta, mille koormus on 2000–9999 ie, välja arvatud heljuvaine sisaldus, mis ei tohi ületada 40 mg/l. (2) Jahutusvett tohib suublasse juhtida, kui selle reostusnäitajad ei ületa käesoleva määruse lisas 1 sätestatud piirväärtusi, mis kehtivad reoveekogumisala kohta, mille koormus on 2000–9999 ie. (3) Kui jahutusvee kasutamise käigus ei lisandu vette täiendavaid saasteaineid, siis sellist tegevust ei loeta saasteainete keskkonda juhtimiseks, kuid jahutusvee suublasse juhtimisele säilib loa kohustus. (4) Kaevandus- ja karjääriveele on loaga kohustuslik määrata vähemalt biokeemilise hapnikutarbe, keemilise hapnikutarbe, pH ja heljuvaine sisalduse piirväärtused koos vastava seirekohustusega. Muud käesoleva määruse lisas 1 nimetatud reostusnäitajate piirväärtused ja seirenõuded määratakse loas sõltuvalt kaevandatavast maavarast ja vastavalt kaevandusest või karjäärist ärajuhitava vee päritolule ning riskihinnangule. (5) Põlevkivikaevandustes ja -karjäärides on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule kohustuslik määrata loaga ka ühe- ja kahealuseliste fenoolide sisalduse piirväärtused ja seirenõuded ning sulfaatide seirenõuded. Muud käesoleva määruse lisas 1 nimetatud reostusnäitajate piirväärtused ja seirenõuded määratakse loas vastavalt kaevandusest või karjäärist ärajuhitava vee päritolule ning riskihinnangule. (6) Jahutusveele on kohustuslik loaga määrata vähemalt biokeemilise hapnikutarbe ja pH piirväärtused ning ärajuhitava jahutusvee temperatuurivahemik koos vastava seirekohustusega. Muud käesoleva määruse lisas 1 nimetatud reostusnäitajate piirväärtused ja seirenõuded määratakse loas vastavalt jahutusvee päritolule ja riskihinnangule. § 10. Nõuded ohtlikku ainet sisaldava heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kohta (1) Suublasse juhitav heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvesi peab ohtlike ainete osas vastama käesoleva määruse lisas 1 sätestatud piirväärtustele arvestades käesoleva määruse § 7 lõigetes 1 ja 6 sätestatud erisusi. (2) Loodusliku leidumisega ainete, nagu näiteks vask, tsink, baarium ja nende ühendid ning fluoriidid, esinemise korral võib loa andja isiku põhjendatud taotluse korral ohtlikule ainele piirväärtuse seadmisel lähtuda võetava vee looduslikust foonist, suurendades fooni võrra loasse määratavat piirväärtust. Eelnimetatud erand märgitakse keskkonnaloas ainepiirväärtusena. (3) Ohtliku aine puudumise tuvastamiseks rakendatakse käesoleva määruse lisas 1 esitatud aine mõõteprintsiipi näitaja analüüsimisel uuritavas maatriksis. (4) Kui vesi juhitakse tagasi samasse veekogusse, kust see võeti, ning veekasutuse käigus ei lisandu vette täiendavaid ohtlikke aineid, siis sellist tegevust ei loeta ohtlike ainete keskkonda juhtimiseks. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ohtlike ainete piirväärtusi võib ületada või aine mitteleidumise nõude võib jätta järgimata heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- või jahutusvee juhtimisel veekogusse, kui loa omaja või taotleja esitab vastavasisulise taotluse loa andjale ning kui täidetakse kõik järgmised tingimused: 1) loa omaja või taotleja tõendab, et nõuete kohene täitmine ei ole sotsiaal-majanduslikel põhjustel võimalik; 2) loa omaja või taotleja esitab loa andjale ettepaneku ohtliku aine või ainete segunemispiirkonna kohta, sealhulgas kirjeldab selle määramise metoodikat ja märgib segunemispiirkonna paiknemise kaardil; 3) loa omaja või taotleja koostab nõuete täitmiseks tegevuskava projekti ja esitab selle loa andjale; 4) loa omaja või taotleja tagab ja tõendab regulaarse seirega, et heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- või jahutusvee veekogusse juhtimine ei põhjusta veeseaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamist väljaspool segunemispiirkonda, välja arvatud juhul, kui veekogus ületatakse ohtliku aine sisalduse piirväärtus fooni tõttu. (6) Loa andja kinnitab segunemispiirkonna kirjelduse ja kaardi ning tegevuskava loa lisana või esitab põhjendused nende kinnitamata jätmise kohta loamenetluse tähtaja jooksul. (7) Loa omaja tegutseb loa andja kinnitatud tegevuskava järgi, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul. (8) Kui loa omaja või taotleja rakendab tööstusheite seaduse mõistes parimat võimalikku tehnikat, siis otsustab tegevuskava koostamise vajaduse loa andja, arvestades loa omaja või taotleja põhjendatud selgitusi käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 3 suhtes erandi kohaldamiseks. (9) Heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee juhtimisel pinnasesse võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ohtlike ainete piirväärtusi ületada, kui on täidetud käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 1 ja 3 ning lõikes 7 sätestatud tingimused. § 11. Ohtliku aine segunemispiirkond ja nõuded selle määramise kohta (1) Käesoleva paragrahvi nõuded kehtivad ainult käesoleva määruse § 10 lõikes 5 sätestatud juhul. (2) Ohtliku aine segunemispiirkond on heite keskkonda laskmise kohaga piirnev veekogu osa, milles mittenõuetekohase heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- või jahutusvee tõttu võib veekogus olev vesi ületada veeseaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtust, kui see ei mõjuta ülejäänud pinnaveekogu vastavust mainitud piirväärtusele. (3) Ohtliku aine segunemispiirkonna keskpunkt on heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- või jahutusvee väljalask ja välispiir on väljalasule lähim proovivõtupunkt, milles mitte üheski veest võetud proovis ei või ohtliku aine sisaldus ületada veeseaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtust. (4) Vooluveekogus soovituslik segunemispiirkonna ulatus on väljalasust 10-kordne vooluveekogu laius või 1 km, olenevalt sellest, kumb on väiksem, kuid mis ei ületa 10% terve veekogu pikkusest. (5) Rannikumeres ja seisuveekogus soovituslik segunemispiirkonna ulatus on mahuga 2000 m3 väljalasu ümbruses. (6) Segunemispiirkonna määramisel võib aluseks võtta käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud soovitusliku segunemispiirkonna ulatuse või määrata sellest väiksema segunemispiirkonna. Mõlemal juhul tuleb veeproovide tulemuste alusel tagada, et ohtlikku ainet sisaldav heide ei põhjusta veeseaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamist segunemispiirkonnast väljaspool. (7) Segunemispiirkonna võib määrata soovituslikust segunemispiirkonnast suuremana, juhul kui vahetult soovitusliku segunemispiirkonna piirist väljaspool ületatakse veeseaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtust. Sellisel juhul tuleb segunemispiirkonna ulatust vähendada käesoleva paragrahvi lõikes 4 või 5 sätestatud ulatuseni vastavalt käesoleva määruse §-s 12 nimetatud tegevuskavale. (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud segunemispiirkond tuleb veeproovide tulemuste alusel määrata, arvestades, et ohtlikku ainet sisaldava heide ei põhjusta veeseaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamist segunemispiirkonnast väljaspool. (9) Kui suublaks olevas veekogu vees on veeseaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtus fooni tõttu ületatud, siis määratakse segunemispiirkond käesoleva paragrahvi lõikes 4 või 5 esitatud ulatusega. (10) Kui mitme ohtliku aine korral ületatakse ohtliku aine heite piirväärtus või tuvastatakse leidumine heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- või jahutusvees ja on vaja määrata mitme ohtliku aine segunemispiirkond, siis määratakse kõigi ohtlike ainete kohta üks ühine segunemispiirkond lähtuvalt kõige suurema ulatusega segunemispiirkonnast. § 12. Tegevuskava (1) Käesoleva määruse paragrahvi 10 lõikes 1 sätestatud nõuete täitmiseks koostab loa taotleja või loa omanik tegevuskava projekti kuueks aastaks nende ainete kohta, mida käesoleva määruse lisa 1 kohaselt heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- või jahutusvees leiduda ei või, ja kaheteistkümneks aastaks nende ainete kohta, millele on käesoleva määruse lisa 1 kohaselt kehtestatud konkreetne numbriline piirväärtus. (2) Tegevuskava projekt peab sisaldama järgmisi loa omaja või taotleja tegevuste kirjeldusi: 1) lepinguliste klientide poolt temale kuuluvasse või hallatavasse kanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete tuvastamine ja nende sisalduse määramine ning nende ainete sisalduse vähendamine või ainete keskkonda juhtimise lõpetamine, võttes arvesse parimat võimalikku tehnikat; 2) reoveepuhastusprotsessi käigus lisanduvate ohtlike ainete sisalduse vähendamine või nende lisamise lõpetamine, võttes arvesse parimat võimalikku tehnikat; 3) reoveepuhastusprotsessi tehnoloogilise lahenduse muutmine, võttes arvesse parimat võimalikku tehnikat; 4) heite väljalasu juures ohtlikke aineid sisaldava heite tõhus hajutamine või kiire segunemise soodustamine või heitega seotud vooluhulkade ja ohtlike ainete sisalduse dünaamika muutmine, võttes arvesse parimat võimalikku tehnikat; 5) segunemispiirkonna seireplaan tegevuskava kestel. (3) Segunemispiirkonna seireplaan sisaldab andmeid selle kohta, milliste ajavahemike järel ja millistest kohtadest veeproove tuleb võtta, et tõendada segunemispiirkonna ulatuse vähenemist. (4) Tegevuskava kohast segunemispiirkonna seiret tuleb teha vahetult väljaspool segunemispiirkonna välispiiri, kui segunemispiirkond on määratud vastavalt käesoleva määruse § 11 lõikele 6. Kui segunemispiirkond on määratud vastavalt käesoleva määruse § 11 lõikele 7, siis tuleb seiret teha ka vahemikus, mis jääb soovitusliku ja tegeliku segunemispiirkonna vahele. (5) Kui segunemispiirkond on moodustatud loodusliku leidumisega ainete, nagu näiteks vask, tsink, baarium ja nende ühendid ning fluoriidid, suure sisalduse tõttu heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- või jahutusvee ja koheseks heite vähendamiseks puuduvad loa omajal sotsiaal-majanduslikult põhjendatud meetmed, võib loa andja otsusel tegevuskava sisu piirduda segunemispiirkonna seirega. (6) Loa omaja esitab loa andjale ülevaate tegevuskava täitmisest tegevuskava tähtaja lõppemisel ja iga kolme aasta tagant tegevuskava täitmise seisust, ning vajaduse korral ettepaneku tegevuskava muutmiseks või ettepaneku segunemispiirkonna ulatuse vähendamiseks, kui ei ole saavutatud vastavus käesoleva määruse § 10 lõikes 1 sätestatud nõuetele. (7) Segunemispiirkonna ulatuse vähendamata jätmine on põhjendatud juhul, kui segunemispiirkond on määratud käesoleva määruse § 11 lõike 6 kohaselt või loa omaja tõendab, et tegevuskavas kavandatu elluviimisest hoolimata ei ole segunemispiirkonna ulatus muutunud või kui veekogus ületatakse ohtliku aine veeseaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtus fooni tõttu. (8) Kui tegevuskava tähtaja jooksul ei ole täidetud käesoleva määruse § 10 lõikes 1 sätestatud nõuded ja loa omaja tõendab, et ta on ellu viinud kõik tegevuskavas kavandatud toimingud ning kasutab ohtlike ainete eemaldamiseks reoveest teada olevat parimat võimalikku tehnikat, siis koostatakse uus tegevuskava käesolevas määruses sätestatud korra kohaselt. § 13. Suubla seire (1) Loa andja määrab loaga suubla seire kohustuse suublasse juhitavale heit-, kaevandus- ja karjääriveele. Sademe- ja jahutusveele määrab loa andja suubla seire nõude üksnes juhul, kui on alust arvata, et ärajuhitav vesi omab mõju suublaks oleva vee ökosüsteemile. (2) Loa omaja teeb loas märgitud heitvee reostusnäitajate, sealhulgas ohtlike ainete seiret heitvee suublas heitvee väljalaskme mõju piirkonnas loas nõutud kohtades ja sagedusega. (3) Suubla seiresse määrab loa andja saasteained, mis sisalduvad saasteallikast ärajuhitavas vees ning mille keskmine sisaldus ärajuhitavas vees on piisavalt kõrge, mis annab alust arvata, et need võivad omada mõju suubla vee ökosüsteemile. (4) Suubla seire sagedus ärajuhitava heit-, kaevandus- ja karjääriveele määratakse vähemalt üks kord aastas, kuid mitte sagedamini kui üks kord kvartalis. (5) Ohtliku aine sisaldust mõõdetakse loas määratud sagedusega kuni käesoleva määruse §-s 12 nimetatud tegevuskava lõpuni. Loa andja võib määrata mõõtmiste sageduse kuni 12 korrani aastas, kui see on majanduslikult, tehniliste teadmiste või eksperdiarvamusega põhjendatud. 3. peatükk HEIT-, SADEME-, KAEVANDUS-, KARJÄÄRI- JA JAHUTUSVEE VEEKOGUSSE VÕI PINNASESSE JUHTIMISE NÕUETELE VASTAVUSE HINDAMISE MEETMED § 14. Nõuded reo-, heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusveest proovide võtmise ja analüüsimise kohta (1) Heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee saasteainete ning ohtlike ainete sisalduse ja heitvee pH määramiseks peab vee erikasutaja tagama loaga määratud kohtadest proovide võtmise ning korraldama proovide analüüsi. (2) Esinduslikke proove peab olema võimalik võtta reoveepuhastisse sisenevast reoveest ja suublasse juhitavast heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ning jahutusveest. (3) Alla 5 m3 heitvee ööpäevas pinnasesse juhtimisel imbsüsteemi kaudu peab olema võimalik võtta esinduslikke proove üksnes reoveepuhastisse sisenevast reoveest. (4) Kui reoveepuhasti või muu saasteallika koormus on 2000 ie või suurem, peavad proovid olema keskmistatud proportsioonis vooluhulgaga või keskmistatud ajaliselt 24-tunnise proovikogumisajaga. (5) Kui saasteallika koormust ei ole võimalik väljendada inimekvivalentides või kui reoveepuhasti või muu saasteallika koormus on alla 2000 ie, määratakse proovide võtmise nõuded loaga. (6) Proovi võtmisel tuleb tagada proovi esinduslikkus ning proovi võtmine peab vastama veeseaduse § 236 lõike 7 alusel kehtestatud proovivõtumeetoditele. (7) Biotiikide väljavoolus heitvee KHT, BHT7 ja heljuvaine sisalduse analüüsimiseks võetud proove filtreeritakse eeltöötlemise käigus läbi filtri, mille ava läbimõõt on 100 µm. Heljumi kontsentratsioon filtreerimata heitveeproovis ei tohi ületada 150 mg/l. (8) Sademeveeproov tuleb võtta vooluhulgaga proportsionaalse või ajas keskmistatud proovina. (9) Loa omaja poolt tehtav sademevee omaseire proov võib olla punktproov, kui see on võetud 30 minuti jooksul pärast sademevee äravoolu algust. (10) Sademevee vooluhulk on soovituslik arvutada standardis EVS 848:2013 „Väliskanalisatsioonivõrk ” või muus samaväärses standardis sätestatud metoodika alusel, kui õigusaktiga ei ole sätestatud teisiti. § 15. Proovivõtu sagedus 2000 ie ja suurema koormusega reoveepuhastist või muust saasteallikast ärajuhitava vee reostusnäitajate, välja arvatud ohtlike ainete sisalduse, määramiseks ning puhastusastmete väljaselgitamiseks (1) Heitveest või muust saasteallikast ärajuhitava vee proovivõtu sagedus, välja arvatud proovivõtt ohtlike ainete sisalduse määramiseks, peab olema vähemalt: 1) 12 proovi aastas, kui reoveepuhasti või muu saasteallika koormus on 2000–49 999 ie; 2) 24 proovi aastas, kui reoveepuhasti või muu saasteallika koormus on suurem kui 49 999 ie. (2) Kui reoveepuhasti või muu saasteallika koormus on 2000–9999 ie ja kui esimesel aastal loa andmise päevast arvates kõik 12 heitvee proovi vastavad käesolevas määruses sätestatud reostusnäitajate piirväärtustele, võib edaspidi võtta neli proovi aastas. Kui neljast võetud proovist kas või ühe proovi näitajad on suuremad käesolevas määruses sätestatud reostusnäitajate piirväärtustest, peab järgmisel aastal võtma 12 proovi. (3) Kui reoveepuhasti või muu saasteallika koormus on üle 2000 ie, peab vee erikasutaja iga- aastase reoveepuhasti või muu saasteallika koormuse määramise ajal välja selgitama puhastusastme. (4) Puhastusastme väljaselgitamiseks tuleb võtta proovid ühel ajal nii reoveepuhastisse või muusse saasteallikasse sisenevast veest kui ka sealt väljuvast veest. Puhastusastet tuleb hinnata üks kord aastas ühe siseneva vee ja ühe väljuva vee keskmistatud proovi alusel. § 16. Proovivõtu sagedus ohtlike ainete sisalduse väljaselgitamiseks, sademe-, kaevandus- , karjääri- ja jahutusvee ning alla 2000 ie koormusega reoveepuhasti heitvee ja reovee ning muust saasteallikast ärajuhitava vee reostusnäitajate määramiseks ning puhastusastmete väljaselgitamiseks (1) Kui reoveepuhasti koormus on alla 2000 ie või kui hinnatakse sademe-, kaevandus-, karjääri-, jahutus- või muust saasteallikast ärajuhitava vee saasteainete sisaldust või hinnatakse ohtlike ainete sisaldust, määratakse suublasse juhitava kasutatud vee proovivõtu sagedus loaga. (2) Kui reoveepuhasti koormus on alla 2000 ie, peab vee erikasutaja reovee puhastusastme väljaselgitamiseks võtma proovi reoveepuhastisse sisenevast reoveest. Võetud proov võib olla punktproov. Proov tuleb võtta üks kord aastas. (3) Kui reoveepuhasti koormus on alla 50 ie, peab vee erikasutaja reovee puhastusastme väljaselgitamiseks võtma loa andja nõudmisel proovi reoveepuhastisse sisenevast reoveest. Võetud proov võib olla punktproov. (4) Reovee puhastusastme väljaselgitamiseks tuleb võtta proovid ühel ajal nii reoveepuhastisse sisenevast reoveest kui ka sealt väljuvast heitveest. (5) Proovivõtu sagedus ja koht sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee ning muu saasteallika korral reostusnäitajate määramiseks täpsustatakse loas. Sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee ning muu saasteallika proove tuleb võtta vähemalt üks kord aastas, kuid mitte sagedamini kui üks kord kvartalis. (6) Reostusnäitajate ja ohtlike ainete sisalduse määramiseks sademevees ei võeta proovi vihmavalingu või muude erakorraliste ilmastikuolude, näiteks lume kiire sulamise ajal. § 17. Heitvee käesoleva määruse nõuetele vastavuse hindamine riigi aruandluse tarbeks (1) Heitvee kvaliteedi vastavust käesoleva määruse nõuetele hindab esitatud andmete alusel riigi aruandluse tarbeks vähemalt üks kord aastas Keskkonnaagentuur. (2) Heitvesi loetakse käesoleva määruse nõuetele vastavaks, kui aasta jooksul ei ole olnud proove, mille BHT7, KHT ja heljuvaine sisaldus ületavad käesoleva määruse lisa 1 kohaseid piirväärtusi rohkem, kui käesoleva määruse lisas 2 esitatud tabeli järgi on lubatud. (3) Tulenevalt käesoleva paragrahvi lõikest 2 ei tohi BHT7 ja KHT väärtus olla proovis üle kahe korra suurem käesoleva määruse lisas 1 sätestatud piirväärtusest. Kui proovi BHT7 ja KHT väärtused ületavad käesoleva määruse lisas 1 sätestatud piirväärtusi üle kahe korra, loetakse heitvesi käesoleva määruse nõuetele mittevastavaks. (4) Kui heljuvaine sisaldus proovis ületab käesoleva määruse lisa 1 kohast piirväärtust üle 2,5 korra, loetakse heitvesi käesoleva määruse nõuetele mittevastavaks. (5) Üldfosfori ja üldlämmastiku sisaldust arvutatakse aasta jooksul võetud proovide keskmisena ning keskmistatud proovi tulemus peab vastama käesoleva määruse lisas 1 kehtestatud heitvee piirväärtustele. (6) Heitvee reostusnäitajate käesoleva määruse nõuetele vastavuse hindamisel ei lähe arvesse vihmavalingu või muude erakorraliste ilmastikuolude, näiteks lume kiire sulamise ajal võetud proovid. 4. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 18. Määruse rakendamine (1) Käesoleva määruse § 7 lõikes 7 ja § 8 lõikes 4 sätestatud Põllumajandusameti kooskõlastuse nõuet ei kohaldata kanalisatsiooniehitistele, mis on rajatud enne 2013 aasta 1. jaanuari. (2) Käesoleva määruse § 10 lõikes 2 ja muude lisas 1 sätestatud reostusnäitaja piirväärtuse määramise erisuste kohaldamiseks esitab isik vastavasisulise taotluse loa andjale. (3) Enne käesoleva määruse jõustumist antud vee erikasutusload viiakse käesoleva määruse nõuetega kooskõlla hiljemalt 2020. aasta 30. juuniks. (4) Kaevandus-, karjääri- ja jahutusveele kehtib keskkonnatasude seaduses sätestatud heitvee regulatsioon kuni 2020. aasta 30. juunini. 1 Nõukogu direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40–52), muudetud direktiiviga 98/15/EÜ (EÜT L 67, 7.3.1998, lk 29–30); Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1–73), muudetud direktiiviga 2009/31/EÜ (ELT L 140, 5.6.2009, lk 114–135); Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/105/EÜ, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas ning millega muudetakse nõukogu direktiive 82/176/EMÜ, 83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/491/EMÜ, 86/280/EMÜ ja tunnistatakse need seejärel kehtetuks ning muudetakse direktiivi 2000/60/EÜ (ELT L 348, 24.12.2008, lk 84–97), muudetud direktiiviga 2013/39/EL (ELT L 226, 24.08.2013, lk 1–17)  Keskkonnaministri määruse „Nõuded reovee puhastamise ning heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta, nõuetele vastavuse hindamise meetmed ning saasteainesisalduse piirväärtused“ eelnõu Lisa 1 REOSTUSNÄITAJATE PIIRVÄÄRTUSED JA REOVEE PUHASTUSASTMED Tabel 1 Reostusnäitaja Reoveekogumisala koormus: alla 300 ie 300–1999 ie 2000–9999 ie 10 000–99 999 ie 100 000 ja enam ie mg/l2 %3 mg/l 2 % 3 mg/l 2 % 3 mg/l2 %3 mg/l2 %3 Biokeemiline 40 - 25 80 15 80 15 80 15 80 hapnikutarve (BHT7) Keemiline hapnikutarve 150 - 125 75 125 75 125 75 125 75 (KHT) Üldfosfor (Püld) - - 2 70 1 80 0,5 90 0,5 90 Üldlämmastik (Nüld) - - 60 30 45 30 15 80 10 80 Heljuvaine (HA) 35 70 35 70 25 80 15 90 15 90 Kohalduvad kõigile väljalaskmetele: mg/l2 %3 Ühealuselised fenoolid 0,1 75 Kahealuselised fenoolid 15 70 Naftasaadused 1 75 Vesinikeksponent (pH) 6-94 Erandid, mis kohalduvad asula ühiskanalisatsioonist eraldi asetseva keemia-, tselluloosi-, puidu- või toiduainetööstuse heitveelaskme kaudu suublasse juhitava heitvee korral:  mg/l2 %3 BHT7 süvamerelasu 125 80 korral KHT 250 75 KHT süvamerelasu 1250 70 korral Püld5 2 80 HA süvamerelasu korral 50 70 Nüld süvamerelasu korral6 15 75 Nüld7 75 75 Erandid, mis kohalduvad asula ühiskanalisatsioonist eraldi asetseva tekstiilitööstuse heitveelaskme kaudu suublasse juhitava heitvee korral: mg/l 2 %3 KHT 160 75 Erandid, mis kohalduvad asula ühiskanalisatsioonist eraldi asetseva naftatööstuse heitveelaskme kaudu suublasse juhitava heitvee korral: mg/l 2 %3 Naftasaadused 5 75 2 Reostusnäitaja piirväärtus 3 Reovee puhastusaste 4 Negatiivne logaritm vesilahuse vesinikioonide kontsentratsioonist (mol/l) 5 Kohaldub ka prügila heitveele 6 Ei kohaldu keemiatööstuste heitvee väljalaskmetele 7 Kohaldub üksnes keemiatööstuste või prügila heitvee väljalaskmetele  Tabel 2 CAS nr EÜ nr Reostusnäitaja μg/l8 Aine puudumise tuvastamiseks kasutatav mõõteprintsiip9 - - bromodifenüüleetrid10 AP22 GC/MS:GC/ENCI/MS 85535-84-8 287-476-5 kloroalkaanid, C10–13 AP GC/ECNI/(HR)MS; GC/MS/MS 117-81-7 204-211-0 di(2-etüül-heksüül)ftalaat (DEHP) AP GC/MS 115-29-7 204-079-4 endosulfaan AP GC/MS/MS 87-68-3 201-765-5 heksaklorobutadieen AP GC/MS/MS 608-73-1 210-168-9 heksaklorotsükloheksaan AP GC/MS/MS - - nonüülfenoolid11 AP GC/MS 608-93-5 210-172-0 pentaklorobenseen AP GC/MS/MS - - tributüültina ühendid12 AP GC/MS 1582-09-8 216-428-8 trifluraliin AP GC/MS/MS 115-32-2 204-082-0 dikofool AP GC/MS/MS 1763-23-1 217-179-8 perfluorooktaansulfoonhape ja selle AP LC/MS/MS derivaadid (PFOS) 124495-18-7 - kinoksüfeen AP GC või LC/MS/MS - - heksabromotsüklododekaanid (HBCDD)13 AP GC/MS/MS või LC - - dioksiinid ja dioksiinisarnased ühendid14: - - 32598-13-3 - PCB-77 0,04 - 70362-50-4 - PCB-81 0,04 - 32598-14-4 - PCB-105 0,04 - 74472-37-0 - PCB-114 0,04 - 31508-00-6 - PCB-118 0,04 - 65510-44-3 - PCB-123 0,04 - 57465-28-8 - PCB-126 0,04 - 38380-08-4 - PCB-156 0,04 - 69782-90-7 - PCB-157 0,04 - 52663-72-6 - PCB-167 0,04 - 32774-16-6 - PCB-169 0,04 - 39635-31-9 - PCB-189 0,04 - 120-12-7 204-371-1 antratseen 0,1 - 118-74-1 204-273-9 heksaklorobenseen 0,05 - 50-32-8 200-028-5 benso(a)püreen 0,27 - 205-99-2 205-911-9 benso(b)fluoranteen 0,017 - 207-08-9 205-916-6 benso(k)fluoranteen 0,017 - 191-24-2 205-883-8 benso(g,h,i)perüleen 0,0082 - 76-44-8/1024-57-3 200-962-3/213-831-0 heptakloor ja heptakloorepoksiid 0,03 - 15972-60-8 240-110-8 alakloor 0,7 - 1912-24-9 217-617-8 atrasiin 2,0 - 71-43-2 200-753-7 benseen 50 - 470-90-6 207-432-0 klorofenvinfoss 0,3 - 2921-88-2 220-864-4 kloropürifoss (etüülkloropürifoss) 0,1 - - - tsüklodieenpestitsiidid (aldriin, dieldriin, 0,01 - endriin, isodriin summa) 107-06-2 203-458-1 1,2-dikloroetaan 10 - 75-09-2 200-838-9 diklorometaan 20 - 330-54-1 206-354-4 diuroon 1,8 - 206-44-0 205-912-4 fluoranteen 0,12 - 34123-59-6 251-835-4 isoproturoon 1,0 - 91-20-3 202-049-5 naftaleen 130 - - - oktüülfenoolid15 0,1 - 87-86-5 201-778-6 pentaklorofenool 1 - 122-34-9 204-535-2 simasiin 4 - 127-18-4 204-825-9 tetrakloroetüleen 10 - 79-01-6 201-167-4 trikloroetüleen 10 - 12002-48-1 234-413-4 triklorobenseenid 0,4 - 67-66-3 200-663-8 triklorometaan (kloroform) 2,5 - 74070-46-5 277-704-1 aklonifeen 0,12 -  42576-02-3 255-894-7 bifenoks 0,04 - 28159-98-0 248-872-3 tsübutriin 0,016 - 52315-07-8 257-842-9 tsüpermetriin16 0,0006 - 62-73-7 200-547-7 diklorofoss 0,0007 - 886-50-0 212-950-5 terbutriin 0,34 - 56-23-5 200-262-8 süsiniktetrakloriid 12 - - - DDT17 0,025 - 50-29-3 200-024-3 para-para-DDT 0,01 - 95-47-6 202-422-2 o-ksüleen 5 - 108-38-3, 106-42-3 203-576-3, 203-396-5 m,p-ksüleen 5 - 108-88-3 203-625-9 tolueen 50 - - - fluoriidid18 150019 - - - pestitsiidid20 1 - 7440-43-9 231-152-8 kaadmium ja selle ühendid 5 - 7439-97-6 231-106-7 elavhõbe ja selle ühendid 1 - 7439-92-1 231-100-4 plii ja selle ühendid 14 - 7440-02-0 231-111-4 nikkel ja selle ühendid 34 - 7440-38-2 231-148-6 arseen ja selle ühendid 1021 - 7440-39-3 231-149-1 baarium ja selle ühendid 10019 - 7440-47-3 231-157-5 kroom ja selle ühendid 50 - 7440-31-5 231-148-8 tina ja selle ühendid 3 - 7440-66-6 231-175-3 tsink ja selle ühendid 5019 - 7440-50-8 231-159-6 vask ja selle ühendid 1519 - 8 Reostusnäitaja piirväärtus, mida väljendatakse kogukontsentratsioonidena veeproovi üldmahus. 9 GC – gaasikromatograafia LC – vedelikkromatograafia MS – massispektromeetria (HR)MS – kõrgresolutsiooniga massispektromeetria ECNI – negatiivsete ioonide elektronihaarde massispektromeetria 10 Üksnes tetra-, penta-, heksa- ja heptabromodifenüüleeter (CASi numbrid vastavalt 40088-47–9, 32534-81–9, 36483-60–0, 68928-80–3). 11 Nonüülfenool (CASi nr 25154-52–3, ELi nr 246–672-0), sealhulgas isomeerid 4-nonüülfenool (CASi nr 104–40-5, ELi nr 203–199-4) ja 4-nonüülfenool (hargnenud) (CASi nr 84852-15–3, ELi nr 284–325-5). 12 Sealhulgas tributüültina-katioon (CASi nr 36643-28–4). 13 See viitab järgmistele ainetele: 1,3,5,7,9,11-heksabromotsüklododekaan (CASi nr 25637-99–4), 1,2,5,6,9,10-heksabromotsüklododekaan (CASi nr 3194-55–6), α- heksabromotsüklododekaan (CASi nr 134237-50–6), β-heksabromotsüklododekaan (CASi nr 134237-51–7) ja γ-heksabromotsüklododekaan (CASi nr 134237-52–8). 14 Ühendi grupi indikaatoritena määrata järgmised ühendid: 12 ühendit direktiivi 2013/39/EL mõistes: PCB-77; PCB-81; PCB-105; PCB-114; PCB-118; PCB-123; PCB-126; PCB-156; PCB-157; PCB-167; PCB-169; PCB-189. 12 dioksiinisarnast polüklooritud bifenüüli (PCB-DL): 3,3’,4,4’-T4CB (PCB 77, CASi nr 32598-13–3), 3,3’,4’,5-T4CB (PCB 81, CASi nr 70362-50–4), 2,3,3’,4,4’-P5CB (PCB 105, CASi nr 32598-14–4), 2,3,4,4’,5-P5CB (PCB 114, CASi nr 74472-37–0), 2,3’,4,4’,5-P5CB (PCB 118, CASi nr 31508-00–6), 2,3’,4,4’,5’-P5CB (PCB 123, CASi nr 65510-44–3), 3,3’,4,4’,5-P5CB (PCB 126, CASi nr 57465-28–8), 2,3,3’,4,4’,5-H6CB (PCB 156, CASi nr 38380-08–4), 2,3,3’,4,4’,5’-H6CB (PCB 157, CASi nr 69782-90–7), 2,3’,4,4’,5,5’-H6CB (PCB 167, CASi nr 52663-72–6), 3,3’,4,4’,5,5’-H6CB (PCB 169, CASi nr 32774-16–6), 2,3,3’,4,4’,5,5’-H7CB (PCB 189, CASi nr 39635-31–9). 15 Oktüülfenool (CASi nr 1806-26–4, ELi nr 217–302-5), sealhulgas isomeer 4-(1,1’,3,3’-tetrametüülbutüül)-fenool (CASi nr 140–66-9, ELi nr 205–426-2). 16 CAS 52315-07–8 viitab tsüpermetriini, alfa-tsüpermetriini (CASi nr 67375-30–8), beeta-tsüpermetriini (CASi nr 65731-84–2), tetra-tsüpermetriini (CASi nr 71697-59–1) ja tseeta-tsüpermetriini (CASi nr 52315-07–8) isomeersegule. 17 DDT üldkontsentratsioon on isomeeride 1,1,1-trikloro-2,2-bis-(p-klorofenüül)etaan (CASi nr 50–29-3; ELi nr 200–024-3), 1,1,1-trikloro-2-(o-klorofenüül)-2-(p- klorofenüül)etaan (CASi nr 789–02-6; ELi nr 212–332-5), 1,1-dikloro-2,2-bis-(p-klorofenüül)etüleen (CASi nr 72–55-9; ELi nr 200–784-6), ja 1,1-dikloro-2,2-bis-(p- klorofenüül)etaan (CASi nr 72–54-8; ELi nr 200–783-0) summa. 18 Ainerühma piirväärtus on summaarne piirväärtus, mis on määratud analüüsimeetodiga ISO 10359-1 või samaväärse meetodiga. Piirväärtus on fluoriidiooni kontsentratsioon lahuse faasis. 19 Loa andja võib isiku põhjendatud taotluse korral ohtlikule ainele heitvee piirväärtuse seadmisel lähtuda võetava vee looduslikust foonist, suurendades fooni võrra loasse määratavat piirväärtust. Erand märgitakse keskkonnaloas kui ainele kehtestatud piirväärtus. 20 Grupi indikaatoritena määratakse ühendid CAS nr 1071-83-6, 94-74-6, 999-81-5, 67129-08-2, 107534-96-3, 60-51-5, 1702-17-6, 118134-30-8, 8018-01-7, 178928-70-6, 94- 75-7. 21 Kui heite põhjustajaks on jääkreostusobjekt, mille likvideerimise eest vastutajat pole võimalik kindlaks teha, siis jääb loa andjal kaalutlusõigus piirväärtuse määramise suhtes. 22 AP – alla määramispiiri  Keskkonnaministri määruse „Nõuded reovee puhastamise ning heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta, nõuetele vastavuse hindamise meetmed ning saasteainesisalduse piirväärtused“ eelnõu Lisa 2 MÄÄRUSE NÕUETELE VASTAVUSE HINDAMISELE EELNENUD AASTA JOOKSUL VÕETUD PROOVIDE ARV JA NÕUDEID MITTERAHULDAVATE PROOVIDE LUBATUD ARV Määruse nõuetele vastavuse hindamisele eelnenud aasta 4–7 8–16 17–28 29–40 41–53 54–67 68–81 82–95 96–110 kestel võetud proovide arv Nõudeid mitterahuldavaid proove tohib olla 1 2 3 4 5 6 7 8 9 Määruse nõuetele vastavuse hindamisele eelnenud aasta 111– 126– 141– 156– 172– 188– 204– 220– 236– kestel võetud proovide arv 125 140 155 171 187 203 219 235 251 Nõudeid mitterahuldavaid proove tohib olla 10 11 12 13 14 15 16 17 18 Määruse nõuetele vastavuse hindamisele eelnenud aasta 252–268 269–284 285–300 301–317 318–334 335–350 351–365 kestel võetud proovide arv Nõudeid mitterahuldavaid proove tohib olla 19 20 21 22 23 24 25 EGT poolt koostatud kommentaarid Keskkonnaministri määrusele Nõuded reovee puhastamise ning heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta, nõuetele vastavuse hindamise meetmed ning saasteainesisalduse piirväärtused § 3. Reovee puhastusviisid ja reostusnäitaja piirväärtus (2) Reovee mehaaniline puhastamine ehk primaarne puhastamine on reoveest reoainete kõrvaldamine, mille korral reovee puhastusaste peab olema biokeemilise hapnikutarbe poolest suurem 20%-st või sellega võrdne ja heljuvaine (heljumi ehk hõljuvaine) sisalduse poolest suurem 50%-st või sellega võrdne. EGT komm e ntaar: Selles lõikes nõutu on väga keeruliselt kirja pandud, miks ei või kirjutada et „BHT puhatusaste peab olema vähemalt 20% või suurem ning heljuvaine puhastusaste vähemalt 50% või suurem“? § 6. Täiendavad nõuded karstijärve juhitava kasutatud vee kohta (1) Karstijärve juhitava kasutatud vee reostusnäitajad peavad vastama käesoleva määruse lisas 1 esitatud piirväärtustele või reovee puhastusastmetele, mis kehtivad reoveekogumisala kohta, mille koormus on üle 100 000 ie . EGT kommentaar: Kui seda juba reguleeritakse, siis kas eksisteerib karstijärve definitsioon või on olemas karstijärvede loetelu. Vastupidisel juhul on seda raske rakendada. (2) Karstijärve juhitav kasutatud vesi ei tohi sisaldada üle 0,1 mg/l nitriteid ja üle 45 mg/l nitraate. EGT kommentaar: Millel põhinevad konkreetsed arvud? Kas Eestis läbi viidud rakendusuuringutel. Kui jah, siis palun lisada selgitus eelnõu seletuskirja. § 7. Täiendavad nõuded sademevee suublasse juhtimise kohta (4) Sademevee suublasse juhtimisel veeseaduse § 129 tähenduses peab immutussügavus olema aasta ringi hinnanguliselt vähemalt 1,2 m ülalpool põhjavee kõrgeimat taset ning jääma hinnanguliselt vähemalt 1,2 m kõrgemale aluspõhja kivimitest. EGT kommentaar: Kas on põhjusi, miks sellised nõuded on kujundatud. Lause esimese osas võiks täpsuse huvides kirjutada: “... peab immutussügavus olema aasta ringi hinnanguliselt vähemalt 1,2 m ülalpool vabapinnalise põhjavee kõrgeimat taset ….“. Lause teine osa välistab üsna suure Eesti ala. Mis kaalutlustel on 1.2 m pinnakate nõutud? Kas ka seal ei ole oluline vähemalt 1.2 m aeratsioonivöö olemasolu? Sellisel juhul võiks teise osa lausest ära kustutada. § 8. Täiendavad nõuded heitvee suublasse juhtimise kohta (1) Kui heitvee juhtimine kaugel asuvasse veekogusse ei ole majanduslikult põhjendatud ning põhjavee seisundi halvenemise ohtu ei ole, võib heitvett juhtida pinnasesse, arvestades veeseaduse § 124 lõigetes 3, 4 ja 6 sätestatud erisusi, järgmistes kogustes: 1) kuni 50 m3 ööpäevas kaitstud, suhteliselt kaitstud ja keskmiselt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee bioloogilist puhastamist; 2) kuni 5 m3 ööpäevas kaitstud, suhteliselt kaitstud ja keskmiselt kaitstud põhjaveega aladel, kasutades vähemalt reovee mehaanilist puhastamist; 3) kuni 5 m3 ööpäevas nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee mehaanilist puhastamist juhul, kui puhastatakse ainult olmereovett, välja arvatud vesikäimlast pärit reovesi; 4) kuni 10 m3 ööpäevas kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee bioloogilist puhastamist; 5) 10–50 m3 ööpäevas kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee süvapuhastust, mille tulemusel heitvesi vastab nõuetele, mis on käesoleva määruse lisas 1 esitatud reoveekogumisala kohta, mille koormus ületab 100 000 ie . EGT kommentaar: Millel põhinevad vastavad nõuded? Kas Eestis läbi viidud rakendusuuringutel? Sellisel juhul võiks seletuskirjas olla viide neile, § 11. Ohtliku aine segunemispiirkond ja nõuded selle määramise kohta (2) Ohtliku aine segunemispiirkond on heite keskkonda laskmise kohaga piirnev veekogu osa, milles mittenõuetekohase heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- või jahutusvee tõttu võib veekogus olev vesi ületada veeseaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtust, kui see ei mõjuta ülejäänud pinnaveekogu vastavust mainitud piirväärtusele. EGT kommentaar: Kuivõrd antud määrusega on põhimõtteliselt lubatud heitvee juhtimine ka põhjavette, siis võib ohtliku aine segunemispiirkond olla ka põhjavesi. Kui seda ei arvestata, siis ignoreeritakse üsna suurt osa veeringest ja seeläbi ka suurt osa ohtlike ainete levikuteest. Keskkonnaministri määruse „Nõuded reovee puhastamise ning heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta, nõuetele vastavuse hindamise meetmed ning saasteainesisalduse piirväärtused“ eelnõu SELETUSKIRI 1. Sissejuhatus Määrus kehtestatakse veeseaduse § 128 lõike 7, § 129 lõike 5 ja § 130 lõigete 2 ja 4 alusel. Määruse eelnõu koostamise aluseks on uus volitusnorm, mis on sätestatud 30.01.2019 vastu võetud veeseaduses (RT I, 22.02.2019, 1). Eelnõu koostamisel on lähtutud 2019. aasta 1. oktoobril jõustuvast veeseadusest. Määruse eelnõu tekst kordab sisuliselt Vabariigi Valitsuse 29.11.2012 määruse nr 99 „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“ (edaspidi määrus nr 99) teksti, millesse on lisatud eraldi kaevandus-, karjääri- ja jahutusvett puudutavad sätted. Kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee sätted on oma sisult jäänud samaks võrreldes kehtiva määruse nr 99 nõuetega, kuna määruse nr 99 nõudeid on praktikas rakendatud ka kaevandus-, karjääri- ja jahutusveele, sest neid veeliike ei olnud senini veeseaduses eraldi käsitletud. Selguse huvides on nimetatud vee liigid 01.10.2019 jõustuvas veeseaduses eraldi välja toodud ning sellest tulenevalt on määruses nendele veeliikidele loodud ka eraldi sätted. Määruse tekstist on välja jäetud sätted, mis on viidud veeseaduse tasandile, eelkõige on vastavad sätted kirjas veeseaduse §-des 126–129. Seetõttu sisaldab eelnõukohane määrus eelkõige normitehnilisi täpsustusi, mitte niivõrd sisulisi muudatusi. Sisuliste muudatustena on käsitletavad veeloaga määratavad miinimumnõuded, mida siiani reguleeritud ei olnud, kuid veelubade ühtlustamise eesmärgil on miinimumnõuded toodud määruse tasandile. Olemasolevates veelubades need täiendused olulises ulatuses muudatusi kaasa ei too, kuna miinimumnõuded põhinevad veeloa andja tänasel üldlevinud praktikal. Kuna aga väljastatud lubades võib olla kõrvalekaldeid üldlevinud praktikast, toob eelnõukohane määrus kaasa nende lubade muutmise vajaduse, kus veeloa nõuete määramisel ei ole tavapärasest praktikast lähtutud. Määruse nr 99 seletuskirjad on kättesaadavad eelnõude infosüsteemist EIS (eelnõu toimiku nr 16-0880, 12-0927 ning Keskkonnaministeeriumist (määruse nr 99 viimase redaktsiooni toimiku nr 1-4/16/10175-2, 15.11.2016). Määruse eelnõu on ette valmistanud Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik Raili Kärmas (tel 626 2858, [email protected]). Määruse eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna nõunik Elina Lehestik (tel 626 2904, [email protected]). 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõukohane määrus koosneb 18 paragrahvist. Seoses uue veeseaduse vastuvõtmise ja jõustumisega on vaja kehtestada uuesti veeseaduse alamaktid. Eelnõukohast määrust on võrreldes määrusega nr 99 muudetud kaevandus-, karjääri- ning jahutusvee sätete osas, kuna nendele veeliikidele on loodud eraldi sätted. Seni kohaldati kaevandus-, karjääri- ning 1 jahutusvee suublasse juhtimisele heit- ja sademevee regulatsiooni, kuna veeseaduses kaevandus-, karjääri- ja jahutusvett eraldi ei käsitletud. Seletuskirjas on esitatud selgitused nende sätete kohta, mis on muutunud võrreldes määrusega nr 99. Paragrahvi 1 lõiget 2 on täiendatud määruse kohaldamisala ulatuse osas. Kuna vesiviljelusveele kehtestatakse eraldi nõuded eraldiseisva keskkonnaministri määrusega, on vesiviljelusvesi selle määruse reguleerimisalast välja jäetud. Paragrahv 2 sätestab uued mõisted – kaevandusvesi, karjäärivesi ning jahutusvesi. Lõike 1 kohaselt loetakse kaevandusveeks käesoleva määruse tähenduses kaevandusest väljapumbatav või ärajuhitav vesi, eesmärgiga hoida kaevandus maavara kaevandamiseks piisavalt kuivana. Lõike 2 alusel on karjäärivesi käesoleva määruse tähenduses karjääri kogunenud ja sealt väljapumbatav või ärajuhitav vesi. Lõike 3 kohaselt loetakse jahutusveeks käesoleva määruse tähenduses üksnes jahutamiseks kasutatud vett, kuhu kasutamise käigus ei lisandu täiendavaid saasteaineid ning mis juhitakse peale kasutamist suublasse. Paragrahvi 4 lõike 10 teise lausega täpsustatakse saasteallika koormuse määramise aluseid. Sätte kohaselt peavad kõik seitsme päeva jooksul kogutud proovid olema analüüsitud eraldiseisvate proovidena. Määruse kohaselt ei ole lubatud seitse proovi kokku segada ning alles seejärel teha proovi analüüsid. Selline proovi analüüsimine oleks muuhulgas ka vastuolus proovivõtumeetoditega, mille kohaselt proov tuleb analüüsimiseks laborisse toimetada hiljemalt 24 h jooksul. Kõik seitse proovi tuleb analüüsida eraldiseisvate proovidena nii, et nädalal jooksul tekib kokku seitse analüüsi tulemust. Paragrahv 5 sätestab üldnõuded kõigile vee liikidele. See paragrahv on viidud vastavusse veeseaduse ja KeÜS terminoloogiaga, mistõttu on termin „reostusallika reostuskoormus“ asendatud terminiga „saasteallika koormus“. Samamoodi on läbivalt asendatud sõna“ reoaine“ sõnaga „saasteaine“ või „reostusnäitaja“. Oluline on omavahel eristada saasteainet ja reostusnäitajat. Reostusnäitaja on laiem mõiste kui saasteaine, kuna reostusnäitaja iseloomustab lisaks vees olevatele saasteainetele ka vee füüsikalisi ja keemilisi omadusi nagu pH ja temperatuur. Paragrahvi sõnastust on muudetud nii, et suublasse juhtimise nõuded käsitleksid lisaks heit- ja sademeveele ka kaevandus-, karjääri- ja jahutusvett. Paragrahvis 6 on sätestatud täiendavad nõuded karstijärve juhitavale veele. Nõuded on sisuliselt muutmata, kuid nõuded kehtivad kõikidele veeliikidele, mitte üksnes heitveele. Paragrahvi 7 on koondatud kõik nõuded, mis kehtivad vaid sademeveele. Sisulised nõuded sademeveele on jäänud võrreldes kehtiva määrusega nr 99 suures ulatuses samaks. Lõikes 5 on täpsustatud, et sademevee immutamisel peab immutussügavus olema aasta ringi hinnanguliselt vähemalt 1,2 m ülalpool põhjavee kõrgeimat taset ning jääma hinnanguliselt vähemalt 1,2 m kõrgemale aluspõhja kivimitest. Võrreldes kehtiva määrusega nr 99 on lõikesse lisatud sõna „hinnanguliselt“, kuna praktikas on tekitanud küsimusi, kuidas 1,2 m nõude täitmist on võimalik kontrollida. Seda saab hinnata vaid kaudsete meetoditega. Kuna looduses ei ole võimalik 1,2 m nõuet üks-ühele kontrollida, kasutatakse nõude täitmise hindamisel teadaolevat parimat praktikat, kasutades põhjavee taseme määramisel vastavaid kaarte ning Maa-ameti geoloogia kaardirakendust. Eelnevast lähtuvalt saab põhjavee taseme määrata vaid hinnanguliselt kasutades vajadusel ka uuringute tulemusi. Nõude sätestamine on vajalik, et ühelt poolt tagada tehniliselt vee imbumine pinnasesse, ning teisalt, et vältida põhjavee saastumist. 2 Uue sättena on eelnõukohases määruses täpsustatud turbakaevandustest ärajuhitava vee nõudeid. Lõike 2 alusel kohalduvad turbakaevandusest ärajuhitavale veele sademevee piirnormid. Ka praktikas on veelubade väljastamisel turbakaevandustest ärajuhitav vesi võrdsustatud sademeveega, mistõttu säte on seotud eelkõige õigusselgusega ning ei muuda olemasolevat käsitlust turbakaevanduste veest. Veelubade ühtlustamise eesmärgil on eelnõukohase määrusega sätestatud kõikidele veeliikidele ka miinimumnõuded. Lõike 9 kohaselt on sademeveele kohustuslik loaga määrata vähemalt heljuvaine, naftasaaduste, keemilise hapnikutarbe ja biokeemilise hapnikutarbe sisalduse piirnormid koos vastava seirekohustusega. Tegemist on miinimumnõuetega ning muud täiendavad nõuded määratakse loas vastavalt sademevee päritolule ja riskihinnangule. Näiteks juhul, kui sademevesi kogutakse kokku põllumaa piirkonnast, kus on suur risk ka toitainete leostumisele, tuleb loas määrata lisaks lõikes 9 sätestatule ka üldlämmastiku ja üldfosfori piirnormid ja seirekohustus. Lõike 10 alusel turbakaevandusest ärajuhitavale sademeveele on kohustuslik loaga määrata lisaks lõikes 9 nimetatule ka üldlämmastiku ja üldfosfori sisalduse piirnormid koos vastava seirekohustusega. Paragrahvi 8 on koondatud kõik heitvee suublasse juhtimise nõuded. Lõikesse 1 on lisatud sarnaselt sademevee sätetele, et immutussügavus peab hinnanguliselt olema 1,2 m ülalpool põhjavee kõrgemat taset ning jääma hinnanguliselt 1,2 m kõrgemale aluspõhja kivimitest. Põhjendused on samad, mis on välja toodud paragrahvi 7 juures. Sarnaselt sademeveele on ka heitveele määratud lõigetega 5 ja 6 loa miinimumnõuded. Heitveele on kohustuslik loaga määrata vähemalt biokeemilise hapnikutarbe, keemilise hapnikutarbe, heljuvaine, üldlämmastiku ning üldfosfori sisalduse piirnormid koos vastava seirekohustusega. Muud nõuded määratakse loas vastavalt reovee päritolule ja riskihinnangule. Sisulisi nõudeid on muudetud tööstusettevõtete heitvee osas. Lõike 6 kohaselt on veeloa andjale antud kaalutlusõigus määrata tööstusettevõtete heitvee ärajuhtimisele ka temperatuuri nõue. Eelkõige on see vajalik olukorras, kus ärajuhitava vee temperatuur erineb olulisel määral suubla temperatuurist ning ärajuhitava vee temperatuur võib sellest tulenevalt avaldada negatiivset mõju vee ökosüsteemile. Kui temperatuuri mõju veekogu ökosüsteemile puudub, siis temperatuuri vahemikku loaga ei määrata. Muud heitvee nõuded võrreldes kehtiva määrusega nr 99 on jäänud samaks. Paragrahv 9 käsitleb täiendavaid nõudeid kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimisele. Lõiked 1 ja 2 määravad ära, millistele piirnormidele peavad kaevandus-, karjääri- ja jahutusvesi vastama. Kaevandus- ja karjäärivett tohib suublasse juhtida, kui reostusnäitajad ei ületa lisas 1 sätestatud reostusnäitajate piirväärtusi, mis kehtivad reoveekogumisala kohta, mille koormus on 2000–9999 ie, välja arvatud heljuvaine sisaldus, mis ei tohi ületada 40 mg/l. Jahutusvett tohib suublasse juhtida, kui reostusnäitajad ei ületa lisas 1 sätestatud reostusnäitajate piirväärtusi, mis kehtivad reoveekogumisala kohta, mille koormus on 2000–9999 ie. Nõuded on samad, mis valdavalt veelubadega on täna praktikas rakendatud, kuid võib esineda üksikuid lubasid, kus nõuded ei ole kooskõlas eelnimetatuga. Lubade ühtlustamise eesmärgil ongi nimetatud sätted eelnõukohasesse määrusesse lisatud. Lõike 3 alusel kui jahutusvee kasutamise käigus ei lisandu vette täiendavaid saasteaineid, siis sellist tegevust ei loeta saasteainete keskkonda juhtimiseks, kuid sellisele tegevusele säilib loa kohustus. Kuna jahutusvesi oma olemuselt on vesi, kuhu kasutamise käigus täiendavaid saasteaineid ei juhita, on jahutusveele tehtud vastav erand, mis on samuti kooskõlas olemasoleva praktikaga. Lõigetes 4-6 on sätestatud miinimumnõuded, mis tuleb loa andjal loaga ära reguleerida. Kaevandus- ja karjääriveele on loaga kohustuslik määrata vähemalt biokeemilise hapnikutarbe, keemilise hapnikutarbe, pH ja heljuvaine sisalduse piirnormid koos vastava seirekohustusega. 3 Muud nõuded määratakse loas sõltuvalt kaevandatavast maavarast ja vastavalt kaevandusest või karjäärist ärajuhitava vee päritolule ning riskihinnangule. Näiteks tuleks kaalutlusotsusega määrata loas üldlämmastiku ja üldfosfori piirnormid arvestades lõikes 1 sätestatut koos seirekohustusega, kui ärajuhitav vesi on mõjutatud toitainete koormusest. Lõige 5 on lõike 4 erisätteks, mis täpsustab põlevkivikaevandustest ärajuhitava vee miinimumnõudeid. Põlevkivikaevanduste ja -karjääride veele on lisaks eelnevale kohustuslik määrata loaga ka ühe- ja kahealuseliste fenoolide sisalduse piirnormid ja seirenõuded ning sulfaatide seirenõuded. Nimetatud nõuded on kooskõlas kehtivate veelubade üldlevinud praktikaga. Täiendavalt tellis Keskkonnaministeerium 2017. aastal põlevkivitööstusest tulevate veekeskkonnale ohtlike ainete mõju uuringu. Uuringu kohaselt põlevkivikaevandustest ja – karjääridest lähtuvate ainevoogude arvutustes seostusid ohtlike ainete kõige suuremad heitkogused raskmetallidega ja nendest omakorda moodustas suurima heitkoguse baarium. Võrreldes teiste raskmetallidega oli baariumi sisaldus põlevkivis endas kõige suurem, samuti näitasid leostuskatsed baariumi oluliselt suuremat väljaleostumise määra võrreldes teiste raskmetallidega. Lisaks olid suured ainevood raskmetallidest veel ka nikli, tsingi, arseeni, plii ja kaadmiumi osas. Samuti kujunesid ainevoogudes koguseliselt suuremateks polüaromaatsete süsivesinike ehk PAH-ide (antratseen, benso(a)püreen, benso(b)fluoranteen, benso(g,h,i)perüleen, benso(k)fluoranteen, fluoranteen, indeno(1,2,3-cd)püreen, naftalaleen) sisaldused aga samuti ka diklorometaani, triklorometaani ning tolueeni sisaldused. Nende ainete osas on veeloa andjale jäetud kaalutlusotsus arvestades kaevandusvee päritolu ja riskihinnangut. Jahutusveele on kohustuslik loaga määrata vähemalt biokeemilise hapnikutarbe ja pH piirväärtused ning ärajuhitava jahutusvee temperatuurivahemik koos vastava seirekohustusega. Muud nõuded määratakse loas vastavalt jahutusvee päritolule ja riskihinnangule. Paragrahve 10, 14 ja 16 on täiendatud kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee sätetega. Ohtlike ainete sisalduse piirväärtused on kaevandus-, karjääri- ja jahutusveele samad, mis heit- ja sademeveele, kuna ohtlike ainete mõju keskkonnale on samasugune, sõltumata ärajuhitava vee liigist. Erinevused seisnevad eelkõige proovivõtmise sagedustes. Proovivõtmise nõuded kaevandus-, karjääri- ja jahutusveele määratakse veeloaga, sõltuvalt ärajuhitava vee iseloomust ja reostusnäitajate muutlikkusest. Samas on määruse eelnõuga ette antud veeloa andja kaalutlusõiguse ulatus ning § 16 lõike 5 teise lause kohaselt sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee ning muu saasteallika proove tuleb võtta vähemalt üks kord aastas, kuid loaga ei tohi määrata proovivõtu sageduseks rohkem kui üks kord kvartalis. Paragrahvi 13 on täiendatud suubla seire kohustuse ja sageduste osas. Suubla seire kohustuse sätestamine on loa andja kaalutlusotsus, kuid eelnõukohase määrusega on täpsustatud loa andja kaalutlusotsuse ulatust. Lõike 4 kohaselt suubla seire sagedus ärajuhitava heit-, kaevandus- ja karjääriveele määratakse vähemalt üks kord aastas, kuid mitte sagedamini kui üks kord kvartalis. Paragrahv 18 sisaldab rakendussätteid. Eemaldatud on vaid need sätted, mille tähtaeg on möödunud või mis ei ole enam asjakohased. Lisatud on lõiked 3 ja 4. Lõike 3 kohaselt enne käesoleva määruse jõustumist väljastatud veeload viiakse määruse nõuetega kooskõlla hiljemalt 2020. aasta 30. juuniks. Eelkõige puudutab määruse eelnõu kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee nõuete ühtlustamist, et veeloas määratud kohustuslikud piirmäärad koos kohustuslike reostusnäitajate ja seirenõuetega oleksid kooskõlas eelnõukohase määrusega. Lõike 4 kohaselt kehtivad keskkonnatasude seaduses heitveele määratud saastetasu arvestamise alused ka kaevandus-, karjääri- ja jahutusveele kuni 2020. aasta 30. juunini. Nimetatud tähtajaks täiendatakse keskkonnatasude seadust kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee sätetega. 4 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Kuna eelnõu tekst põhineb määrusel nr 99, millega on juba üle võetud Euroopa Nõukogu 21. mai 1991 direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta, ei ole direktiivi artiklite ülevõtmise tabelit selle eelnõu kohta koostatud. 4. Määruse mõju Määruse eelnõuga on antud veeloa andjale kaalutlusõigus määrata veeloas vajadusel temperatuuri vahemik, kui suublasse juhitakse jahutusvett või tööstusettevõtete heitvett, mille temperatuur erineb oluliselt suubla temperatuurist ning võib avaldada negatiivset mõju veeökosüsteemile. Nõue võimaldab vältida temperatuurireostusest tulenevat negatiivset mõju veeökosüsteemile. Lisaks on täpsustatud erinevate veeliikide miinimumnõudeid, mis loaga on kohustuslik reguleerida. Määruse eelnõus on igale veeliigile kehtestatud oma nõuded, kuna 01.10.2019 jõustuva veeseaduse kohaselt käsitletakse heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ning jahutusvett eraldi veeliikidena. Määruse eelnõu suurendab sellega õigusselgust, kuna tulevikus on paremini mõistetav, millised nõuded millise veeliigi kohta kehtivad ning enam ei pea erinevate veeliikide nõudeid määrama tõlgendamise teel. Kuna miinimumnõuded põhinevad üldlevinud veelubade väljastamise praktikal, ei too määruse eelnõu kaasa olulisi muudatusi väljastatud veelubades ega veeloa andja praktikas. Ühtsed miinimumnõuded määruse tasandil võimaldavad ühtlustada lubade sisu ning suurendada õigusselgust ja võrdset kohtlemist. Muid uusi sisulisi nõudeid määrusega ei ole kehtestatud. Seetõttu on suures osas määruse mõju sama, mis oli määrusel nr 99. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, rakendamiseks vajalikud kulud ja rakendamise eeldatavad tulud. Määruse rakendamine ei too kaasa uusi tegevusi, täiendavaid kulusid ega tulusid. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. 7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Määruse eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Maaeluministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile eelnõude infosüsteemi EIS kaudu. Määruse eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks ka Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eesti Turbaliidule, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidule, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidule; Eesti Keemiatööstuse Liidule, Eesti Toiduainetööstuse Liidule ja Eesti Kaubandus-Tööstuskojale. 5