Hankija vastus

Riigihangete vaidlustuskomisjon Lõkke 5, Tallinn vako@fin.ee Vaidlustaja: Tänavapuhastuse Aktsiaselts registrikood: 10346917 Aadress: Järve 37, 11314 Tallinn Vaidlustaja esindaja: Vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper Advokaadibüroo Tepper & Partnerid E-post [email protected] Hankija: Narva Linnavalitsuse Linnamajandusamet registrikood 75039729 Peetri plats 3, Narva linn, 20308 e-post [email protected] Hankija esindaja: vandeadvokaat Andrei Matvejev Advokaadibüroo Andrei Matvejev Kulgu 4, Narva e-post: [email protected] tel. +37 250 31 782 Vastus AS Tänavapuhastuse Aktsiaseltsi vaidlustusele hankes viitenumbriga 301685 Hankija taotlused: 1. Jätta vaidlustaja vaidlustus tervikuna rahuldamata. 2. Mõista vaidlustajalt välja hankija lepingulise esindaja menetluskulud. Menetluslikud seisukohad: 3. Hankija vaidleb vastu vaidlustaja taotlusele menetlus peatada. 4. Hankija nõustub vaidlustuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Asjaolud ja menetluse käik. Narva Linnavalitsuse Linnamajandusamet korraldab avatud hankemenetlusena riigihanget „Narva linna tänavate aastaringsed hooldustööd aastatel 2026–2028” (viitenr 301685). Pakkujate seas on Tänavapuhastuse Aktsiaselts, kellel on vastuväited RHAD-i vastu, mistõttu esitas pakkuja vaidlustuse. VAKO edastas vaidlustuse hankijale, kohustades hankijat esitada vastus vaidlustusele. Hankija seisukoht menetluse peatamise taotluse kohta Vaidlustaja palub menetlus peatada. Käesoleval ajal on seoses vaidlustuste esitamisega pakkumuste esitamise tähtaeg edasi lükatud. Menetluse peatamine ei võimalda hankijal teha menetluses vajalikke toiminguid, näiteks teha alusdokumentides parandusi, täpsustusi jne. Arvestades pakkumuste esitamise tähtaja edasilükkamist ning asjaolu, et VAKO teeb vaidlustusmenetlustes otsused ilmselgelt enne pakkumuste esitamise tähtaja saabumist, ei ole selge, millised vaidlustaja huvid vajavad kaitset menetluse peatamise kaudu ning mis põhjusel peaksid vaidlustaja huvid olema kaalukamad kui hankija huvi jätkata vaidlustusmenetluse käigus hankedokumentide parandamist, pakkujate küsimustele vastamist ja muud jooksvat tegevust. Vastuse põhjendused 1. Vaidlustuse puudused Hankija seisukohal esitatud vaidlustuse nõude ja põhjendused on formuleeritud selliste puudustega, et vaidlustuse läbivaatamine muutub võimatuks. RHS § 190 lg 1 p 2 kohaselt peab vaidlustuses olema määratud vaidlustuse ese, sealhulgas nõue ja alus. Hankija seisukohal peab vaidlustuse nõue olema piisavalt selgelt formuleeritud selleks, et oleks võimalik selle alusel aru saada, millised konkreetsed riigihanke alusdokumendid, nende konkreetsed osad ja punktid ei vasta pakkuja seisukohal seadusele ning mida peab komisjon tegema, tuvastades nende seadusevastasuse. Vaidlustuse nõue on formuleeritud liiga üldiselt: viia (on võimalik aru saada, et tervikuna) hanke alusdokumendid vastavusse õigusaktidega. Seadus küll ei kehtesta vaidlustuse nõuetele sellist standardit nagu kehtestatakse nt haginõude suhtes, kuid siiski kehtestab riigihangete seadus (RHS § 190 lg 1 p 2) vaidlustaja kohustuse formuleerida nõue ning nõue peab olema selge. 2. Vaidlustaja väidab, et riigihanke alusdokumentide (edaspidi RHAD) lisas 1 „Riigihanke tehniline kirjeldus“ (edaspidi TK) esitatud kergliiklusteede hooldusnõuded on ebaselged, kuna tehniline kirjeldus viitab samal ajal seisunditasemetele 3 ja 4 ning majandus- ja taristuministri määruse nr 92 lisale 10, kus kergliiklusteedel seisunditasemeid ei eristata. Tehniline kirjeldus näeb selgelt ette, et kergliiklusteede hooldus peab vastama määruse nr 92 kergliiklusteede nõuetele ning vastava tänava seisunditasemele, kui see on määratud. TK punktis 4.2 on sõnaselgelt öeldud, et ülekäiguradade, ühissõidukipeatuste ootealade, kõnniteede ja jalgrattateede seisund peab vastama vähemalt 3. seisunditasemega tänava nõuetele ning Hankijal on õigus määrata põhjendatud juhtudel 4. seisunditase elanike ohutuse huvides. Määruse nr 92 § 2 lg 2 kohaselt kehtestab määrus miinimumnõuded. Hankija on piisavalt selgitanud, et kergliiklusteede osas kohaldatakse kõrgendatud tee seisunditaset. Tänavate  talvised seisunditasemed on kehtestatud määruse lisas 7. Lähtudes sellest kohaldatakse talvised puhastamistsüklid, mis on kehtestatud 3. seisunditasemega tänavale. Vaidlustusest ei ole jälgitav, millistele konkreetsetele riigihangete seaduse nõuetele vaidlustatud tingimus ei vasta. 3. Vaidlustaja heidab ette TK p 3.9.3 tabeli p-s 5 määratud nõuet: pakkujal peab olema minimaalne tehnika maht, mh kõnniteede ning kitsastes oludes kuni 1,5 m laiustel objektidel hooldamiseks vaakumimur (kuni 3,5 t täismassiga). Vaidlustaja ei selgita, millisele seaduse sättele antud nõue ei vasta. Vaidlustaja seostab antud nõude sellega, et esitades nõuded peab hankija esitama ka kõnniteede laiusega kuni 1,5 meetri mahu. Määruse nr 92 lisa 10 kohaselt (tabel 2) peab muude kergliiklusteede vaba liikumisruum (lumevallide vahe) olema minimaalselt 1,5 meetrit, millega on seotud nõue selliste tööde teostamiseks vajaliku tehnika olemasolust. Kõnniteede pindalad on määratud TK lisas 1. Hankija kontrollib, kas pakkujal on olemas tehnika, mis võimaldab teostada töid vastavalt määrusele nr 92. Jääb ebaselgeks, kuidas antud nõue on vastuolus seadusega, milline seaduse norm on rikutud ja milles rikkumine seisneb. 4. Vaidlustaja heidab ette ka TK p-de 4.7 ja 4.10 seadusele mittevastavust. 18.11.2025 on RHR-is avaldatud uus TK redaktsioon. TK p 4.7 on kehtivas TK versioonis sõnastatud järgmiselt: „4.7. Lumisel ajal puhastusala ulatus on sõiduteel äärekivist äärekivini. Kui sõiduteel puudub äärekivi, siis on puhastusala piiriks sõidutee kõvakatte äär pluss üks meeter teepeenart.“ Vaidlustusest jääb ebaselgeks, mis põhjusel peab vaidlustaja selle punkti sõnastuseks „Lumetõrje teostamisel tuleb tagada tänavate sõiduteedel sahkamine maksimaalse võimaliku laiusega. [...] Lumevallid tuleb teisaldada piisava lumevallitusala (EVS 843:2003 p 4.5.6) olemasolul äärekivini või piisava lumevallitusala puudumisel tänava vahetusse lähedusse, kuni 10 m kaugusele“. Samuti ei selgita vaidlustaja, mis põhjusel tema seisukohal kehtiv TK punkt ei vasta seadusele, ei nimeta konkreetset õigusnormi, millele TK p 4.7 kehtiv redaktsioon ei vasta, ega täpsusta, milles mittevastavus seisneb. Kehtiv TK p 4.10 ei sisalda sellist nõuet, nagu on esitatud vaidlustuses: „Lumevallid tuleb sahata piisava lumevallituse ala olemasolul äärekivini, piisava lumevallituse ala  puudumisel maksimaalsele võimalikule kaugusele, tagamaks sõiduradade ja parkimiskohtade ettenähtud laiused.“ Vaidlustusest nähtub, et vaidlustaja ei ole üldse tutvunud TK uue redaktsiooniga. Vaidlustaja heidab hankijale ette, et hankija on asendanud vana TK redaktsioonis sisalduvad viited standarditele viitega määruse nr 92 §-dele 22–26. Kehtivas TK redaktsioonis puuduvad viited nii standarditele kui ka määrusele. Vaidlustaja heidab hankijale ette TK p-de 4.8; 4.12; 10.5; 7.7; 10.1–10.3 mittevastavust seaduse nõuetele. 5. Vaidlustaja seisukohal on TK p 4.8 sõnastus järgmine: „Lumisel ajal puhastusala ulatus on sõiduteel äärekivist äärekivini. Kui sõiduteel puudub äärekivi, siis on puhastusala piiriks sõidutee kõvakatte äär pluss üks meeter teepeenart“. Tegelikult on kehtiva TK redaktsiooni p 4.8: „Tööde teostamisel tuleb tagada kõigi ristmike sõiduteeosa puhastamine liiklejaid takistavatest lumevallidest ja lahtisest lumest sahkamise järgselt hiljemalt 30 minuti jooksul, arvestades, et lumevalli lubatud kõrgus mõõdetuna teekatte pinnast on ristmikel, kuni 5 m kaugusel ristuva tee servast ning ohutussaartel kuni 70 cm.“ Ehk jääb ebaselgeks, mille vastu vaidleb vaidlustaja. Teiste punktide osas puudutab vaidlustaja etteheide – niikaua kui on võimalik vaidlustusest aru saada – seda, et hankija ei tohiks eristada äärekividega ja äärekivideta teid. Vaidlusest on kaudselt arusaadav, et vaidlustaja seisukohal ei saa hankija kehtestada nõudeid äärekivideta teedele ning peab piirduma üksnes määruse nr 92 nõuetega. Määruse nr 92 kehtestamise aluseks olev volitusnorm tuleneb ehitusseadustiku (EhS) §-st 97. Sama paragrahvi lg 1 sätestab, et teed ja tee toimimiseks vajalikud rajatised tuleb hoida korras viisil, mis tagaks nende vastavuse kehtestatud nõuetele ning looks tingimused ohutuks liiklemiseks. EhS § 97 lg 2 järgi kehtestab tee seisundinõuded valdkonna eest vastutav minister määrusega – ehk just määrusega nr 92. Nii seadus kui selle alusel antud määrus on seega suunatud eeskätt liiklusohutuse tagamisele avalikult kasutatavatel teedel – seda kinnitab ka halduspraktika, mille kohaselt „tee seisundinõuded on kehtestatud EhS § 97 lg 2 alusel ja on suunatud eeskätt liiklusohutuse tagamisele“. Käesolevas hankes tellitavad tööd on aga oluliselt laiemad kui EhS § 97 mõttes tee „korrashoid“. Tehniline kirjeldus (TK) näeb ette Narva linna tänavate aastaringsed hooldustööd, mis hõlmavad lisaks talvisele lumelükkamisele ja libedusetõrjele ulatuslikku puhastusteenust, haljastuse ja katendite korrastamist ning linnaruumi esteetika hoidmist. Juba TK p 1.1 loetleb EhS ja määruse nr 92 kõrval ka jäätmehoolduse ja heakorra eeskirja kui kohaldatavad õigusaktid, mis annavad hankijale õiguse nõuda linna üldise puhtuse ja heakorra tagamist, mitte üksnes liiklusohutuse miinimumnõudeid. Suvise koristuse peatükis on sõnaselgelt öeldud, et tänavate suviste hooldustööde põhiülesanne on muu hulgas tänavatele kogunenud mustuse, prahi, taimematerjali ja liiva eemaldamine, tolmu hulga vähendamine ning üldise puhta ja viisaka väljanägemise tagamine kogu hooldataval tänavavõrgul. Samuti hõlmavad hooldustööd nt umbrohu ja sambla eemaldamist äärekividelt ja katendilt, murukamara taastamist, tänavaäärse haljastuse kahjustuste parandamist, bussipeatuste pinkide ja prügiurnide puhastamist, remonti ja värvimist jms. Sellest tulenevalt tuleb eristada tee korrashoidu EhS § 97 tähenduses ning käesoleva hankelepingu esemeks olevaid hooldustöid. Korrashoid EhS ja määruse nr 92 mõttes on suunatud sellele, et tee vastaks seisundinõuetele ning oleks liiklejale ohutu – st tegemist on liiklusohutuse miinimumnõuetega (seisunditasemed, hooldustsüklid jne). Hooldustööd, mida hankija TK-s sisse ostab, on aga sisult laiem teenuspakett, mis hõlmab lisaks ohutust tagavale teede korrashoiule ka linna tänavate puhtuse, korrastatuse ja hea välisilme tagamist (nt kevad- ja sügiskoristus, survepesu, tolmuvastased tööd, haljastuse ja linnamööbli korrastamine). Seetõttu on põhjendatud, et TK viitab määrusele nr 92 eeskätt siis, kui jutt on tee seisunditasemetest ja liiklusohutusest, kuid lisaks kehtestab hankija ka heakorra ja esteetilise kvaliteedi nõuded, mida määrus nr 92 ei reguleeri. Teisisõnu: määrus nr 92 ja selle aluseks olev EhS § 97 lg 2 annavad raamistiku teede korrashoiule liiklusohutuse tagamise eesmärgil, kuid ei ammenda kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tellida linna tänavate hooldustöid laiemas mõttes – sh tänavate puhtuse, heakorra ja viisaka välisilme tagamiseks vastavalt kohalikele heakorra- ja jäätmehoolduseeskirjadele. Käesoleva hanke tehniline kirjeldus kasutabki määrust nr 92 minimaalsena, millele lisanduvad hankija õiguspärased nõuded linna ruumilise kvaliteedi ja heakorra tagamiseks. Seoses sellega on väär vaidlustaja lähenemine, et igasugused tellitavad tööd peavad olema teostatud määruse nr 92 alusel. Täiendavalt tuleb rõhutada, et määruse nr 92 § 2 lg 1 kohaselt on määruse adressaat tee omanik, mitte isik, kellelt tee omanik tellib teede korrashoiu. Isegi kui määrus ei näe ette äärekivide puhastamist või muid äärekivide korrasoleku töid, võib tee omanik tellida sellised tööd teede hooldustööde osana, arvestades sellega, et määrus kehtestab miinimumnõuded.  Samuti on ebaselge vaidlustaja nõue esitada iga tee laius ja pikkus, määrates ka teede kuuluvuse äärekividega või äärekivideta teede hulka. Vaidlustaja osutab sellele, et äärekividega ja äärekivideta teede hooldustööde maksumus erineb oluliselt. Vaidlustaja ei esita ühtegi viidet sellele, milliste andmete alusel ta sellise järelduse teeb. Selliste tingimustega teede hooldustööde tellimist (kehtestades erinõuded äärekividega teedele) on hankija teinud mitmel korral. Varasemalt tellitud sarnased tööd ei ole näidanud, et kunagi oleks tekkinud suur hinnavahe äärekividega ja äärekivideta teede hooldustööde maksumuste vahel. Vaidlustaja vaieldes eespool nimetatud punktide vastu sisuliselt nõuab hankijalt eemaldada TK-st igasugused erinõuded äärekividega teede hooldustöödele, piirates nõuded üksnes viitega määrusele nr 92, või nimetada iga äärekividega tee pikkus ja laius. Sisuliselt tellitakse hankes avalike alade hooldustöid, mille osaks on mh teede korrashoid määruse ja ehitusseadustiku § 97 mõttes. Isegi kui tegemist oleks korrashoiutöödega kitsamas mõttes (ehitusseadustiku § 97 tähenduses), on hankijal õigus kehtestada teede korrashoiule kõrgendatud nõuded, eristades tööde nõuded sõltuvalt sellest, kas teed on äärekividega või mitte. Vaidlustaja nõue määrata teede laius ja pikkus ei tugine seadusele. TK lisas 1 on määratud tänavate pindalad, mis on tööde maksumuse määramiseks piisavad. Vaidlustaja ei nimetanud samuti ühtegi seadusnormi, mis oleks vaidlusaluste punktidega rikutud. Arvestades eeltoodut leiab hankija, et antud etteheide on põhjendamatu. 6. Vaidlustaja heidab hankijale ette TK p 6.1 mittevastavust RHS § 3 p-dele 2 ja 5. RHS § 3 p 2 kohaselt kohtleb hankija kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis, mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailkaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis, võrdselt ja jälgib, et kõik isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud. Sama paragrahvi p 3 kohaselt tagab hankija konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel, kusjuures avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke vahendeid kasutava eraõigusliku isiku osalemine riigihankes ei tohi moonutada konkurentsi tema poolt avalike vahendite kasutamise tõttu. Vaidlustaja viitab sellele, et tõepoolest määrus nr 92 võimaldab tee omanikul kehtestada teele kõrgendatud nõuded, kui see on määruses ette nähtud. Samuti viitab vaidlustaja sellele, et on arusaadav hankija eesmärk tagada linna territooriumil asuvates bussipeatustes suurem ohutus, ennekõike libisemise eest. Kuid ta leiab, et kõrgendatud nõuete kehtestamine (peamiselt nõude tagada lume- ja jäävaba kõnniteekatte vastava seisunditaseme hooldustsükliks ette nähtud aja jooksul) nõuab kallimat tasu ning vaidlustaja hinnangul ei ole tegemist avalike rahaliste vahendite efektiivse ärakasutamisega.  Kõigepealt soovib hankija märkida, et jääb vastuse p-s 5 väljendatud seisukoha juurde: määrus nr 92 ei reguleeri kõiki hankes tellitavaid töid, kuna tööde ese on laiem kui teede korrashoid. Vaidlustaja viitab sellele, et TK p 6.1 kehtestades nõude tagada jäävaba pind ka pinkide, prügiurnide ja piirete all, tegutseb hankija ebamõistlikult, kuna jää olemasolu nt pingil ei kujuta ohtu inimeste liikumisele. Hankija rõhutab taas kord, et määrus ei kehtesta nõudeid linnamööbli hooldusele. Hankija tellib kompleksteenuse, mis sisaldab nii teede korrashoidu määruse nr 92 tähenduses kui ka hooldustöid, mis eeldavad mh linnamööbli korrashoidu. Hankijal on õigus valida, millised mugavused linnaelanikele tagatakse, mh mugavus oodata bussi istudes jäävabal pingil. Kusjuures peab hankija lähtuma RHS § 2 lg 2 sätestatust ja arvestama riigihanke planeerimisel ja korraldamisel sotsiaalseid kaalutlusi. Kaaludes sotsiaalseid huve valis hankija sellise tingimuse. TK p 6.1 suhtes esitatud etteheites nõustub vaidlustaja, et sellised nõuded, mis on kehtestatud selles punktis, ei ole otseselt seadusvastased, kuid võivad põhjustada tööde ebamõistlikku kallinemist. Selle väite põhjendused ei ole selged. Sellised tingimused korduvad hankija poolt korraldatud hangetes. Hankija poolt riigihangetes tellitud tööde maksumused ei erine oluliselt teistes omavalitsustes tellitud tööde maksumusest. Vaidlustaja väide, et tööde maksumus antud tingimuse tõttu oluliselt suureneb, on puhtalt oletus, mida praktika ei kinnita. Arvestades eespool märgitut leiab hankija, et etteheide TK p 6.1 suhtes on põhjendamatu. 7. Vaidlustaja heidab hankijale ette TK p 9.4 vastuolulisust teiste TK lisadega ning punktis sätestatud nõuete eesmärgipäratust. Kõigepealt jääb hankijale arusaamatuks vaidlustaja väide, et TK lisad kehtestavad erinevalt TK p 9.4 parklate seisunditasemed. Parklate seisunditase on kehtestatud TK p-s 9.4. Vaidlustuses nimetatud TK lisad ei sisalda viiteid parklate seisunditasemele. Ehk jääb ebaselgeks, milles seisneb etteheidetav vastuolu. Vaidlustaja ei ole samuti rahul sellega, et hankija kehtestas parklate seisunditasemeks 2. seisunditaseme. Selles osas osutab hankija sellele, et määruse nr 92 § 25 lg 1 kehtestab erinormi parklate osas, viidates sellele, et seisunditase määratakse vastavalt määruse lisas 1 toodule. Määruse lisa 1 jagab teede seisunditasemed maanteede suhtes liiklussageduse alusel. Vaidlustaja ei selgita, mis põhjusel peab ta parklate 2. seisunditaset kõrgendatuks. Isegi kui seisunditase oleks kõrgendatud võrreldes määrusega nr 92 kehtestatuga, ei saa kõrgendatud nõude kehtestamist lugeda seadusevastaseks, lähtudes määruse nr 92 § 2 lg- st 2, mis selgelt ütleb, et määrusega kehtestatud nõuded on miinimumnõuded. Vaidlustaja teeb rõhku sellele, et TK p 9.4 kohustab pakkujat tegema „talviste hooldustööde“ raames eesmärgipäratuid töid. Ei ole selge, millistest kriteeriumidest lähtudes määrab vaidlustaja tööde eesmärgipärasuse või eesmärgipäratuse.  Vaidlustaja osutab, et tingimus rikub RHS § 3 p 1 ja p 5. Hankijale jääb arusaamatuks, milles seisneb tingimuse mittevastavus läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõttele (RHS § 3 p 1). Vaidlustaja osutab ka RHS § 3 p-le 5. RHS § 3 p 5 kohaselt kasutab hankija rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt, sõlmib hankelepingu parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte alusel ning viib riigihanke läbi mõistliku aja jooksul. Milline nimetatud nõuetest on tingimusega rikutud, jääb vaidlustuse põhjal ebaselgeks. Arvestades eeltoodut leiab hankija, et vaidlustaja etteheide TK p 9.4 suhtes on alusetu. 8. Vaidlustaja heidab hankijale ette TK p 9.4 vastuolulisust teiste TK lisadega ning punktis sätestatud nõuete eesmärgipäratust. Kõigepealt jääb hankijale arusaamatuks vaidlustaja väide, et TK lisad kehtestavad erinevalt TK p 9.4 parklate seisunditasemed. Parklate seisunditase on kehtestatud TK p-s 9.4. Vaidlustuses nimetatud TK lisad ei sisalda viiteid parklate seisunditasemele. Ehk jääb ebaselgeks, milles seisneb etteheidetav vastuolu. Vaidlustaja ei ole samuti rahul sellega, et hankija kehtestas parklate seisunditasemeks 2. seisunditaseme. Selles osas osutab hankija sellele, et määruse nr 92 § 25 lg 1 kehtestab erinormi parklate osas, viidates sellele, et seisunditase määratakse vastavalt määruse lisas 1 toodule. Määruse lisa 1 jagab teede seisunditasemed maanteede suhtes liiklussageduse alusel. Vaidlustaja ei selgita, mis põhjusel peab ta parklate 2. seisunditaset kõrgendatuks. Isegi kui seisunditase oleks kõrgendatud võrreldes määrusega nr 92 kehtestatuga, ei saa kõrgendatud nõude kehtestamist lugeda seadusevastaseks, lähtudes määruse nr 92 § 2 lg- st 2, mis selgelt ütleb, et määrusega kehtestatud nõuded on miinimumnõuded. Vaidlustaja teeb rõhku sellele, et TK p 9.4 kohustab pakkujat tegema „talviste hooldustööde“ raames eesmärgipäratuid töid. Ei ole selge, millistest kriteeriumidest lähtudes määrab vaidlustaja tööde eesmärgipärasuse või eesmärgipäratuse. Vaidlustaja osutab, et tingimus rikub RHS § 3 p 1 ja p 5. Hankijale jääb arusaamatuks, milles seisneb tingimuse mittevastavus läbipaistvuse, kontrollitavuse ja proportsionaalsuse põhimõttele (RHS § 3 p 1). Vaidlustaja osutab ka RHS § 3 p-le 5. RHS § 3 p 5 kohaselt kasutab hankija rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt, sõlmib hankelepingu parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte alusel ning viib riigihanke läbi mõistliku aja jooksul. Milline nimetatud nõuetest on tingimusega rikutud, jääb vaidlustuse põhjal ebaselgeks. Arvestades eeltoodut leiab hankija, et vaidlustaja etteheide TK p 9.4 suhtes on alusetu. 9. Vaidlustaja esitab rahulolematuse ka TK p-dega 11.28 ning hankelepingu p-dega 6.4.3 ja 7.5.2. Vaidlustaja rahulolematus eespool nimetatud punktidega seisneb selles, et nende punktidega kohustatakse pakkujat: - monitoorima kogu hooldataval alal parkivaid sõidukeid ning koguma ja talletama parkivate sõidukite andmed (parkimise algusaja kohta (mis töövõtjal on paraku võimatu tuvastada), parkimise koha, sõiduki margi ja registreerimismärgi kohta), - järgima parkimiskorraldust ning - teavitama kõigist pikemaaegselt parkivatest sõidukitest (ehk kontrollides, kas sõiduk oli sama kohapeal ka eelmise sahkamise ajal, mis eeldab vastavate andmete otsimist ja nendega tutvumist) kirjalikult (!) liikluspolitseid ja Narva linna korrakaitseteenistust; - teavitama Narva linna korrakaitseteenistust valesti parkivatest sõidukitest, tehes neist fotod. Hankijale jääb ebaselgeks, kust kohast on vaidlustaja antud punktidest lugenud välja eespool määratud kohustuste kogumi. Antud punktides määratud kohustused näitavad nende süstematiseerimisel järgmisi pakkuja kohustusi: - Tulenevalt TK p 11.28: o Kui tööde teostamist takistavad liiklusmärgiga kehtestatud keelualas valesti pargitud sõidukid, peab Töövõtja rakendama koostöökohustust, s.t: ▪ kutsuma kohale vastava spetsialisti (nt liiklusjärelevalve ametnik); või edastama korrakaitseteenistusele fotod valesti pargitud sõidukitest e- posti teel. ▪ Koostöökohustuse täitmine on eelduseks, et Töövõtja saaks tugineda asjaolule, et sõiduk takistas tööde tegemist. Kui Töövõtja ei ole eeltoodud toiminguid teinud, ei saa ta väita, et tööd olid takistatud. ▪ Kohustus teavitada korrakaitseteenistust seadust rikkuvatest sõidukitest o Tulenevalt hankeleping p 6.4.3: ▪ Töövõtja peab teavitama korrakaitseteenistust kõigist liiklusseadust rikkuvatest sõidukitest, mis takistavad teenuse osutamist. ▪ Teavitamiskohustus kehtib sõltumata sellest, kas teavitus toimub foto edastamise või muu teabe edastamise teel. - Kirjaliku teavituse sisu nõuded o Tulenevalt hankeleping p 7.5.2 (arvestatakse tööde nõuetekohasuse hindamisel): ▪ Töövõtja peab Hankijat ja liikluspolitsei korrapidajat kirjalikult teavitama valesti pargitud sõidukist. ▪ Teavituses peavad olema kohustuslikult kajastatud järgmised andmed: ▪ kellaaeg, millal sõiduk takistas teehooldustöid; ▪ täpne koht, kus sõiduk takistas töid; ▪ sõiduki mark; ▪ sõiduki registreerimisnumber. Ainult nende nõuete täitmisel saab Töövõtja tugineda asjaolule, et sõiduk takistas tööde nõuetekohast teostamist. Vaidlustaja on tuletanud TK ja hankelepingu punktidest kohustuste kogumi, mida nendest sätetest tegelikult ei tulene. Vaidlustaja väidab, et pakkuja peab kogu hooldustsoonis: - monitoorima kõiki parkivaid sõidukeid ja koguma nende parkimise algusaja, margi, registrinumbri ja asukoha andmeid; - kontrollima, kas sõiduk on olnud samas kohas ka eelmisel sahkamisel; - teavitama kõigist pikemalt pargitud sõidukitest; - tegema fotod kõigist valesti parkivatest sõidukitest; - pidama pidevat arvestust ja võrdlema parkimisinfot varasemate hooldusringidega. Ükski vaidlustaja poolt väidetud kohustustest ei tulene TK p-st 11.28 ega hankelepingu p- dest 6.4.3 ja 7.5.2. Need sätted näevad ette oluliselt kitsama ja konkreetsema kohustuse, mis aktiveerub ainult siis, kui sõiduk reaalselt takistab teehooldustööde teostamist. Sätetest ei tulene mingit kohustust: - monitoorida kõiki parkivaid autosid; - määrata parkimise algusaega; - võrrelda parkimisandmeid varasemate sahkamistega; - pidada pidevat registrit kõigist sõidukitest hooldustsoonis. Tegelik kohustuste sisu on kitsas ja selgelt piiritletud. Süsteemne analüüs näitab, et Töövõtjal on ainult järgmised kohustused: - Kui sõiduk reaalselt takistab töid, peab Töövõtja kas: o kutsuma kohale vastava spetsialisti, või o edastama korrakaitseteenistusele fotod takistavast sõidukist (TK p 11.28). o Liiklusseadust rikkuvast ja teenuse osutamist takistavast sõidukist tuleb teavitada korrakaitseteenistust (hankeleping p 6.4.3). Ainult tööde nõuetekohasuse hindamiseks tuleb esitada kirjalik teavitus (aeg, koht, mark, reg.nr) — mitte kõigist sõidukitest, vaid üksnes nendest, mis takistasid teehooldust (hankeleping p 7.5.2). Vaidlustaja ekslikult laiendab punktides toodud kohustusi ja konstrueerib sellest ebaproportsionaalse ning õiguslikult põhjendamatu „andmete monitoorimise kohustuse“, mida dokumentidest ei tulene. Tegelik kohustuste kogum on piiratud üksnes takistavate sõidukite dokumenteerimise ja teavitamisega ning ei hõlma üldist parkimise monitoorimist ega ajalooliste parkimisandmete kogumist. Vaidlustaja viitab antud punktide osas VAKO 27.07.2020 otsuse nr 144-20/224083 p-le 6.2.  Antud vaidlustuses arutleti järgmise lepingu tingimuse üle: „Täitja edastab tellijale temale teenuse osutamise käigus teatavaks saanud info liiklusohtlikest kohtadest. Seejuures peab täitja teavitama Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametit või Politsei- ja Piirivalveametit liiklusseadust rikkuvatest sõidukitest, mis takistavad teenuse osutamist, kui ta soovib nimetatud asjaoludele tööde kvaliteedi kontrollimisel tugineda.“ VAKO andis antud tingimusele järgmise hinnangu: kui neid valesti pargitud sõidukeid on mitmeid, võib täitjal kuluda teavitamiseks oluline aeg, mis aga tähendab teenuse osutamiseks ettenähtud ajaliste piirangute (hooldustsüklite) võimalikku rikkumist ning teenust osutava isiku tööaja pikenemist. Lepingust ei tulene, et teavitamine pikendaks tähtaegu; see seondub üksnes teenuse kvaliteedi kontrollimisega. Kõigepealt tuleb märkida, et käesolevas hankes kehtestatud tingimused erinevad VAKO otsuses käsitletud tingimusest vähemalt selle tõttu, et Narva linna geograafiline ja sotsiaalne olukord erineb märkimisväärselt Tallinnast, kus oli korraldatud VAKO otsuses käsitletud hange. Narva on väga kompaktne linn, kus on väga vähe parkimiseks keelatud kohti. Reeglina on olemas piisavalt kohti, kus parkimine on lubatud, ning neid kasutataksegi sõidukite parkimiseks. Kusjuures Narvas ei ole tavapärane parkida sõidukeid tänavatel; enamik sõidukeid pargitakse majade hoovidesse, mis ei kuulu lepingu hulka. Ehk tegemist on võimalike üksikjuhtumitega, mitte ulatusliku või pideva probleemiga. Teiseks kohustavad vaidlusalused punktid pakkujat teavitama üksnes konkreetsetest sõidukitest, mis on pargitud valesti ja takistavad tööde teostamist. Kõige olulisem on aga see, et erinevalt VAKO otsuses käsitletud olukorrast on käesolevas hankes selgelt kehtestatud teavitamise tagajärg: juhul, kui pakkuja teavitab valesti pargitud sõidukist ning sõiduki vale parkimise tõttu jääb osa tööst tegemata, ei saa hankija kohaldada antud põhjusel tööde tegemata jätmise eest sanktsioone. Arvestades eeltoodut leiab hankija, et vaidlustaja etteheited TK p-le 11.28 ning hankelepingu p-dele 6.4.3 ja 7.5.2 on alusetud. 10. Vaidlustaja ei ole nõus ka hankelepingu p-dega 4.2, 10.3 ja 10.4, kuna need on vaidlustaja seisukohal ebaselged, vastuolulised ja ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Hankija seisukohal on hankelepingu p 4.2 piisavalt selge. Vaidlustaja eeldab, et kuna lepingu p 4.2 esimene lause viitab „lepingu hinna“ muutmisele, tekib selgusetus, millist tasu muudetakse. Tegelikult on lepingu definitsioon antud osas selge: lepingu hinnaks on lepingu p-s 4.1 määratud hind. Antud summa suurendamist/vähendamist käsitletakse hankelepingu p-s 4.2. Hankelepingu p 4.1 ja RHAD üldosa p 7.4 määratlevad „lepingu hinna“ kui perioodi kogumaksumuse (2026–2028 koos reserviga), ehk maksumustabelis määratud lõppsumma, mis sisaldab reservi. Sellest tulenevalt kirjeldab p 4.2 üksnes seda, kuidas lepingu kogumahu (ja seega ka lepingu koguhinna, mis on määratud hankelepingu p-s 4.1) muutumine proportsionaalselt kajastub tasus — mitte seda, et „võetakse eraldi uus hind, mida makstakse väljaspool ühikhindu“. Ühikhindade alusel igakuiselt tasumine jääb muutmata. Ühikhindade alus ei ole määramata – see on määratud RHAD lisa 3 ja tüüpiliste objektikategooriate kaudu. Vaidlustaja väide, justkui oleks ebaselge, milliseid ühikhindu p 4.2 alusel rakendatakse, on liialdatud: - lepingu tekst näeb ette, et lisamahtude hindamisel lähtutakse „hooldustööde sarnase ala või tööde kohta riigihankes esitatud maksumustabelis määratud ühikuhinnast“; - „sarnane objekt“ on defineeritud lepingu enda sees – sarnase tasemega plats, tänav või muu samalaadne tööobjekt (nt bussipeatus); - „ühikuhinna arvutamine“ (koguhind jagatud m² või ühikute arvuga) ei loo uut vabalt kokkulepitavat hinda, vaid tuletab objektiivse ühikuhinna juba riigihankes pakutud maksumuse põhjal. See tähendab, et hankija ei saa valida suvalist ega „uut“ hinda – ta on piiratud pakkumuses esitatud maksumustabeli ja sama tüüpi objektide maksumusega. Tegemist on tehnilise arvutusmeetodiga olukorras, kus lisanduv objekt ei ole RHAD lisas 3 eraldi reale kantud, mitte ebamäärase volitusega „leitakse sobiv hind jooksvalt“. Erinevus „tööde mahu muutmise teate“ ja tasu muutuse vahel ei ole vastuoluline, vaid menetluslik. Hankelepingu p-d 10.3 ja 10.4 ei reguleeri uut hinna kujunemise metoodikat, vaid menetluskorda: - p 10.3 sätestab, et tööde mahu muutmise teade on töökoguse osas Töövõtjale siduv, kuid annab Töövõtjale 7 päeva põhjendatud vastuväidete esitamiseks just maksumuse määramise osas; - p 10.4 reguleerib olukorda, kus pooled ei jõua hinnas kokkuleppele: tööd tehakse vaidluse ajal edasi teates määratud hinna alusel ning hinnavahe tasumine (kui kohus leiab, et Töövõtjal oli õigus) toimub kohtuotsuse alusel. Lähtudes sellest ei vasta tõele vaidlustaja väide, et „ebaselge, millistel alustel määrab hankija tasu muutuse“. Hankelepingu tingimustest tulenevad alused on objektiivsed ja kontrollitavad. Aluseks on ainult RHAD lisa 3 maksumustabel ja sellest tuletatud ühikuhinnad – mitte hilisem „läbiräägitav“ hind. Sarnase objekti põhimõte välistab meelevaldsuse: 4. seisunditasemega sõidutee lisamaht hinnatakse sama kategooria teede maksumuse põhjal, mitte näiteks pargiala või platside hinnataseme järgi. Hankija peab põhjendama, miks konkreetne lisanduv objekt on kvalifitseeritud „sarnaseks objektiks“, mida on võimalik hiljem lepinguvaidluses kontrollida. Ehk: hinnastamismehhanism ei ole küll mehaaniliselt „rea nr X ühikhind“, kuid on selgelt raamitud hankedokumentides esitatud hinnainfo ja lepingu enda definitsioonidega. Samuti ei ole asjakohane vaidlustaja väide, et eespool nimetatud hankelepingu punktid on ebaproportsionaalsed ja ühepoolsed ning rikkuvad VÕS § 42 ja § 82¹ nõudeid. Tingimused ei võimalda hankijal meelevaldselt ja kontrollimatult tasu määrata. - Esiteks on hinnaruum juba piiratud. Hankija saab lähtuda üksnes pakkuja endapoolt pakkumuses esitatud hindadest (RHAD lisa 3) ja nendest tuletatud ühikuhinnast; - teiseks on Töövõtjal süsteemne vastuväite esitamise õigus p 10.3 alusel; - kolmandaks on Töövõtjal võimalik pöörduda kohtu poole, kus hinnastamise korrektsust kontrollib sõltumatu kohus. Tegemist ei ole olukorraga, kus hankija „väljaspool lepingut“ dikteerib suvalise tasu ja Töövõtja saab vaid „alla kirjutada või tööst loobuda“. P 10.4 ei võta Töövõtjalt tasunõuet ega lükka seda põhjendamatult edasi – see reguleerib vaid vaidlusaluse osa lõpliku erisuse sissenõutavaks muutumist. Tööde eest, mille maht ja hind on vaidlustamata, tasutakse tavakorras lepingu p-de 4.3–4.5 alusel. Hankelepingu p 10.4 räägib ülespoole korrigeeritavast vaheosast – s.t sellest osast, kus Töövõtja leiab, et hankija määratud hind on liiga madal. Sellises ulatuses on normaalne, et sissenõutavuse hetk seotakse kohtu lõpliku seisukohaga, sest enne seda ei ole selge, milline hind on lepingu järgi õige. Praktikas tähendab see, et töövõtja ei tööta tasuta – ta saab tasu hankija määratud hinnaga. Kui hiljem selgub, et hind pidi olema kõrgem, saab Töövõtja vahe kohtuotsuse alusel juurde. Seega ei ole tegemist tasunõude „nullimisega“ ega sellega, et hankija „ei vastuta“ viivituse eest – Töövõtja saab tööde eest jooksvalt tasu ning vaidlusaluse osa sissenõutavus on mõistlikult seostatud vaidluse lõpplahendiga. VÕS § 42 tüüptingimuste regulatsioon ja VÕS § 82¹ ei ole käesolevas suhtes sellisel kujul kohaldatavad, nagu vaidlustaja väidab. Tingimused ei ole töövõtjat ülemääraselt kahjustavad (VÕS § 42 lg 1). Ei ole selge ka viide VÕS § 82¹ rikkumisele. Antud paragrahv reguleerib tasu sissenõutavaks muutumist vastastikuste lepingute puhul. Niikaua kui on võimalik vaidlustaja argumendist aru saada, ei ole ta rahul hankelepingu p 10.4 tingimusega, mille kohaselt vahe hankija poolt makstava ning kohtuvaidluses tuvastatud summaga muutub sissenõutavaks kohtuotsuse jõustumisega, millega pakkuja lähenemist on kinnitatud õigeks. Juhul kui vaidlustaja seisukohal antud tingimus on tühine VÕS § 82¹ lg 4 alusel, siis sõltumata sellest, mida lepingus on sätestatud, tuvastaks kohus pakkuja nõude rahuldamisel ja vahe väljamõistmisel automaatselt vastava lepingu punkti tühisuse ning mõistaks vahe välja (mh viivised), lähtudes töövõtja nõude 60-päevasest tasumise tähtajast.  Hankelepingu p-d 4.2, 10.3 ja 10.4 on sõnastatud korrektselt, selgelt ja kooskõlas riigihanke eesmärgiga tagada hooldustööde järjepidevus ning läbipaistvus. Tingimused ei anna hankijale meelevaldset õigust tasu määramiseks, ei koorma töövõtjat ülemäära ning ei ole proportsionaalsuse ega VÕS sätete valguses tühised. Hankija leidis õigesti, et p 4.2 uue redaktsiooni tõttu ei olnud vajadust muuta p 10.3 ja 10.4, kuna viimased reguleerivad üksnes tööde mahu muutmise menetluslikku korda, mitte hinnakujundust. Seetõttu on vaidlustaja väited ebaselguse ja ebaproportsionaalsuse kohta põhjendamatud ning tuleb jätta arvestamata. 11. Vaidlustaja heidab hankijale ette ka hankelepingu p-de 6.2.20–6.2.21 vastuolu. Vaidlustaja väide, et hankija kindlustusnõuded on ebaselged ning erinevate tingimuste koosmõju tõttu ei ole arusaadav, milliseid poliise nõutakse ning mis ulatuses, ei ole põhjendatud. Hankija on sõnastanud ja struktureerinud kindlustusnõuded kolmel tasandil: - kvalifitseerimistingimusena (Hankepassi rubriik „Ametialane vastutuskindlustus“), - hankelepingu sisuliste kohustustena (p 6.2.20 ja 6.2.21), - kindlustuspoliiside esitamise korrana (p 6.2.22). Hankija on selgelt eristanud kaks kindlustusliiki: peab olema kindlustus, millega on kindlustatud Töövõtja vastutus Tellija vara ja kolmandate isikute vara ning tervise kahjustamise eest Töövõtja poolt tööde teostamisel (sh kahjud, mis on põhjustatud tööde tegemata jätmisega – p 6.2.20), ning vastutuskindlustus (p 6.2.21). Hankija lähenemisel erinevad nimetatud kindlustused järgmiselt: vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isikule) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ning kandma õigusabile tehtud kulud (VÕS § 510). Antud osas selgitab punkt 6.2.21, et kolmandaks isikuks on sellel juhul hankija ning kindlustus tagab lepingust tulenevate kohustuste täitmisel pakkuja poolt hankija varale tekitatud kahju hüvitamise. Kuid ei ole välistatud olukord, kus pakkuja täidab lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt, kuid kahjustab nõuetekohaste tööde teostamisel linna või kolmanda isiku vara või tervist (nt liiklusõnnetus, mis on põhjustatud pakkuja tehnikaga ja mida ei kata liikluskindlustus; kolmanda isiku vara kahjustamine tööde nõuetekohase teostamise käigus). Sellisel juhul võib kolmas isik esitada nõude linna vastu kui tööde tellija vastu. Antud kahju ei pruugi olla kaetud vastutuskindlustusega ning sellisel juhul peab olemas olema hankelepingu p-ga 6.2.20 ettenähtud kindlustus. Need ei ole vastuolulised ega dubleerivad nõuded. Tegemist on kahe erineva riski liigiga, mille kindlustuskaitse ei kata üksteist. Üks poliis võib katta mõlemad riskid, kui kindlustusandja pakkumine seda võimaldab, kuid hankija ei ole keelanud esitada ka kahte poliisi. Oluline on riskide katvus, mitte poliiside arv. Vaidlustaja kriitika hankelepingu p-de 6.2.23 ja 6.2.24 kohta tugineb vääral eeldusel, et need sätted asendavad või välistavad hankelepingu p-des 3.3, 6.3.16 ja 8.1 sätestatud õigused ja tagajärjed. Tegelikult on need sätted täiendavad tagatised, mitte alternatiivid: - hankelepingu p-d 3.3 ja 6.3.16 nõuavad, et töövõtja vastab kvalifitseerimistingimustele kogu lepingu kehtivuse aja jooksul – sh kindlustuse olemasolu katkematult; - hankelepingu p 8.1 võimaldab lepingust taganeda olulise rikkumise korral; - hankelepingu p-d 6.2.23 ja 6.2.24 reguleerivad rahalist tagatist, mis tagab, et rikkumise (kindlustuse puudumise) korral oleks Tellijal vahendid kahju hüvitamiseks. Selles ei ole vastuolu: õigus taganeda (lepingu p 8.1) kehtib juhul, kui töövõtja ei vasta kvalifitseerimistingimustele. Hankelepingu p-de 6.2.23 ja 6.2.24 tagatise kinnipidamine on asendustäitmine lepingu p-des 6.2.20, 6.2.21 ja 6.2.22 sätestatud kindlustamiskohustuse suhtes, mis on selgelt välja toodud hankelepingu p-s 6.2.23. Juhul kui kohaldatakse lepingu p 6.2.23, tuvastatakse töövõtja mittevastavus kvalifitseerimistingimustele. Vaidlustaja väited ebaproportsionaalsuse kohta ei ole põhjendatud. Hankelepingu p-d 6.2.23 ja 6.2.24 loovad sisuliselt tagatisfondi, mille maksimaalne suurus (187 500 eurot) võrdub kvalifitseerimistingimustes ette nähtud kindlustuskaitse minimaalse mahuga. Mõistusevastane oleks nõuda kindlustust, kuid mitte ette näha sanktsiooni juhuks, kui töövõtja jätab kindlustuse esitamata ja põhjustab kahju. Kinnipeetud summad ei ole karistus, vaid hooldustööde riskiprofiili arvestav ettevaatusabinõu, mis välistab olukorra, kus hankija peab töövõtja kindlustuseta jätmise tõttu ise kandma olulist kahju. Vaidlustaja eksib, väites, et puudub kord, mis näeks ette kinnipeetud tasu vabastamise kohe pärast poliisi esitamist. Hankelepingu p. 6.2.24 esimene lause sätestab: „Tellija võib kasutada kinnipeetud summasid nende kahjude hüvitamiseks...“. See tähendab, et kui kahju ei ole tekkinud, loetakse alati eelduslikult, et summa on tagastusväärne. Juhul kui mõne perioodi jooksul ei olnud kindlustust, kuid tingimus kindlustuse tagamise kohta on mõnel momendil täidetud, siis lõpetatakse 5% tasudest kinnipidamine, kuna alus kinnipidamiseks langeb ära. Üheaegselt on põhjendatud, et eelneval perioodil (mil varasem kindlustus lõppes, kuid uus ei olnud esitatud) kinnipeetud summasid hoitakse lepingu lõpuni, kuna kindlustus katab üksnes juhtumid, mis toimusid kindlustuse kehtivuse ajal. Viivise ja VÕS § 82¹ kohaldamise eelduse viide on vaidlustaja poolt ekslik. Vaidlustaja väide, et tegemist on tühise tingimusega VÕS § 82¹ lg 4 alusel (pikem kui 60- päevane maksetähtaeg), ei ole asjakohane: - p 6.2.23 ja 6.2.24 ei ole tasu maksmise tähtajad, vaid reguleerivad tagatissumma hoidmist, ehk juhul kui tagatis peetakse kinni ei ole tagatissumma tasumine muutus sissenõutavaks;  - VÕS § 82¹ kehtib rahalise kohustuse täitmise tähtaegadele, mitte tagatissummade hoidmisele; - tagatissumma olemuslikult ei ole vältimatu maksekohustus, vaid tingimuslik tagatis, mida hoitakse võimalike kahjude katteks. Seetõttu ei saa neid pidada VÕS § 82¹ alusel tühiseks. Töövõtja tagatis 5% ei välista eraldi vastutuskindlustuse tagatist Vaidlustaja viide juhiste p-le 8.1 (5% tagatis) ei välista eraldi vastutuskindlustuse tagatise regulatsiooni. Juhiste p 8.1 sätestab selgelt, et edukaks tunnistatud pakkuja on kohustatud enne Töövõtulepingu sõlmimist esitama hankijale RHAD-i kohase sõnastusega krediidi- või finantseerimisasutuse või kindlustusseltsi tagasivõtmatu täitmistagatise garantii summas 5% pakkumuses esitatud käibemaksuta pakkumuse koguhinnast. Garantiikirja esitamine on eeltingimus hankija poolseks lepingu allkirjastamiseks. Tegemist on tagatisega RHS § 90 mõttes, mis kehtib üksnes hankemenetluse ajaks, kuid lõppeb hankelepingu sõlmimisega. Need tagatised ei dubleeri teineteist, vaid täiendavad üksteist. Hankija kindlustusnõuded on selged, kooskõlas hankepassi kvalifitseerimistingimustega ning täpse sisestruktuuriga. Vaidlustaja väited nõuete vastuolulisuse, ebaproportsionaalsuse ja tühisuse kohta tulenevad valest eeldusest, et tegemist on erinevate ja omavahel konfliktis olevate poliisinõuetega. 12. Vaidlustaja osutab samuti sellele, et hankelepingu sanktsioonid (p-d 8.2, 8.4, 8.5, 8.7, 8.15.3) on ebaproportsionaalsed, ebaselged ja ülemäärased. Hankelepingu p 8.2 näeb ette üldise leppetrahvi olukordades, kus töövõtja jätab rikkumata mõne hankelepingu p-des 6.2–6.4 toodud kohustuse. Tegemist ei ole meelevaldse ega „automaatse“ sanktsiooniga kõikvõimalike rikkumiste eest, vaid leppetrahv rakendub ainult nende kohustuste rikkumisel, mis on otseselt seotud lepingulise teenuse ohutuse, töövõime ja kvaliteedi tagamisega. Need tingimused hõlmavad: - töövõtja üldist hoolsuskohustust; - tööde teostamisega seotud kriitilisi kohustusi. Võlaõigusseadus lubab leppetrahvi kokku leppida ka igakuiste jooksvate teenuste lepingutes ning leppetrahv 1/30 eelmise kuu tasust ei ole ebaproportsionaalne. Tegemist on mõõduka sanktsiooniga, mis ei halvenda töövõtja majanduslikku olukorda ebamõistlikult, samuti ei ole sanktsioon absoluutne, vaid sõltub töövõtja enda senisest kuu mahust ning võimaldab hankijal tagada töövõtja pideva hoolsuse ja riski maandamise lepinguperioodi jooksul. Samuti ei eristu see praktikas teiste omavalitsuste hoolduslepingute sanktsioonidest, kus leppetrahv kehtestatakse igakuise tasu protsendina, mitte absoluutse summana. Vaidlustaja käsitleb valesti hankelepingu p-te 8.4 ja 8.5 sanktsioonide olemust. Puudub vaidlus, et hankeleping sõlmitakse töövõtulepinguna. Tasu vähendamine (kokkulepitud tasu osaliselt tasumata jätmine juhul, kui osa töödest jääb tegemata) on tavapärane õiguslik vahend, mis vabastab lepingupoole kohustusest tasuda tegemata jäetud töö eest. Kusjuures töövõtja kaitse põhjendamatu tasu vähendamise eest on kehtestatud VÕS §-s 648. Eespool nimetatud punktid kaitsevad nii hankija kui ka pakkuja huve, kehtestades selgelt kirjeldatud tasu vähendamise mehhanismi ja alusandmed, mis võimaldavad pooltele arusaadaval viisil ja konkreetsete lähteandmete pinnalt (ruutmeetrid jne) arvutada vähendamise ulatuse. Tasu vähendamine ei ole karistus, vaid tasu korrigeerimine vastavalt tegelikele tulemustele. Antud tingimused on kooskõlas RHS § 3 p 1 sätestatud läbipaistvuse põhimõttega ja RHS § 3 p 2 võrdse kohtlemise põhimõttega, tagades, et pakkuja ei saa tasu tegemata ja parandamata jäetud töö eest, määrates samas alused ja raamistikku, mille alusel vähendamine toimub. Vähendamisel kasutatavad ühikhindade alused on selged, mitte meelevaldsed. Maksumustabelis esitab pakkuja iga tänava kohta selle ruutmeetri hinna. Juhul kui tänaval töö on jäetud tegemata konkreetses mahus, mis väljendub ruutmeetrites, tekib väga selge alus tegemata jäetud töö maksumuse (tasu vähendamise ulatuse) määramiseks. Punkti 8.4.1 viide ühikuhinna tuletamisele objekti koguhinnast (koguhind / m²) on tehniline täpsustus, mitte uus hinnastamise alus. Seda kasutatakse üksnes nende tööde puhul, kus pakkumuses ei olnud eraldi ühikhinda, vaid koguhind. Seega on p-de 8.4 ja 8.5 rakendamine täielikult kontrollitav. Hankelepingu sanktsioonid on proportsionaalsed ja tagavad, et töövõtja täidab lepingu tingimusi hoolduslepingu olemusest tuleneva järjekindlusega. Hooldustööd on aja- ja kvaliteeditundlikud: - libedusetõrje, lume koristus, ristmike hooldus ja ülekäiguradade puhastus on otseselt seotud ohutusega; - nõuete täitmata jätmine võib põhjustada varakahju, tervisekahju või haldusvastutuse Tellijale. Sellest tulenevalt: sanktsioonide absoluutne iseloom (nt 400 €, 260 €, 1280 €) ei ole iseenesest lubamatu, kui tingimus on selge, rikkumise ulatus on tuvastatav ning teenuse kriitiline tähtsus on põhjendatud. Hankija kõik p 8.5 punktid on seotud konkreetselt määratletud objektidega (tänav, ristmik, ülekäigurada, restkaev, bussipeatus) ja on seostatavad objekti seisundi mõõtmise/jälgimisega, samuti ei ole need rakendatavad meelevaldselt, vaid ainult tuvastatud mittevastavuse korral. Töö tegemata jätmist ja ebakvaliteeti sanktsioneeritakse samal põhimõttel, kuna mõlemad mõjutavad teenuse kvaliteeti. Normatiivne loogika on selge: - tegemata töö = null tulemust, – ebakvaliteetne töö = tulemust ei saavutata (nt libeduse tõrje, lume eemaldus). Kui teenuse tulemuslikkust hinnatakse objekti seisundi kaudu (nt libedus, lumevallid, restkaevu äravool), siis on põhjendatud, et tasu vähendamise loogika ei tee sisulist vahet „tegemata“ ja „ebakvaliteetse“ töö vahel – mõlemal juhul ostetakse tulemus, mitte tööprotsess. Vaidlustaja kriitika p 8.5.1 suhtes ei ole põhjendatud. GPS kohustus ei ole kõrvaline – see on erialaselt vältimatu teenuse kontrollimiseks. Hoolduslepingute puhul on GPS, tööandmed ja patrullsõitude logid kriitiline tööde teostamise tõendamise vahend. Ilma nendeta puudub Tellijal objektiivne võimalus hinnata: - kas masinad käisid nõutud lõikudel, - kas tööd tehti õigel ajal, - kas masinad täitsid seisunditaseme nõuded. Leppetrahv iga tänava kohta on proportsionaalne teenuse riskitasemega. Kui töövõtja ei teavita Tellijat masinate liikumisest ega tekita auditeeritavat tööjälge, muutub kogu lepingu kontrollimine sisuliselt võimatuks. Selline rikkumine ei ole „tehniline pisiviga“, vaid mõjutab kõiki tööetappe (sahkamine, libedustõrje, puhastus) ning on riskipõhiselt võrreldav olukorraga, kus töövõtja kaotab kontrolli tööde üle. Seetõttu ei ole põhjendamatu käsitleda rikkumist objektipõhiselt (iga tänav), sest iga tänava kohta puudub siis kontrollitav tööjälg. Andmeside rike ei vabasta töövõtjat vastutusest, kuid vabastab leppetrahvist juhul, kui tegemist ei ole tema kontrolli all oleva rikkega. Töövõtjal on kohustus tagada, et tema masinad ja seadmed töötavad ning andmeside toimib. Samuti on kohustus tagada, et rikked kõrvaldatakse esimesel võimalusel. Hankeleping ei keela töövõtjal põhjendada rikkumist või esitada tõendeid, et rike oli teenusepakkuja süü (force majeure). Hankija praktikas hinnatakse selliseid olukordi individuaalselt. Kõik p 8.5 leppetrahvid on seotud määratletud objektidega, lähtuvad objektist tulenevast riskist, on selgelt hinnatavad (nt ristmiku pindala × ühikuhind) ning ei sõltu Tellija meelevaldsest hinnangust, vaid mõõdetavatest näitajatest (libeduse määr, lume paksus, läbitavus jne). Hankija on selgelt põhjendanud sanktsioonide eesmärki: tagada liiklusohutus, avaliku ruumi kasutatavus ning seisunditasemete täitmine. Need eesmärgid kaaluvad üles väiksemate rikkumiste formaalse eristamise. Samuti on hankelepingu punkt 8.5.8 sõnastatud selliselt, et see rakendub ainult juhul, kui: - rikkumist ei ole juba käsitletud p 8.1–8.5.7 alusel, ja - rikkumine kahjustab lepingu eesmärkide saavutamist. Lepingu eesmärk on selgelt määratletud – tagada Narva linna avalike alade hooldusteenus vastavalt TK-s sätestatud seisunditasemetele ja standarditele. Juhul kui esineb rikkumine, peab hankija tuvastama, et rikkumine on tegelikult aset leidnud, ei kuulu mõne teise trahvisätte alla ning kahjustab lepingut sisuliselt (nt ohutus, seisunditaseme rikkumine, hooldustsükli katkemine). Seega ei ole tegemist määratlemata alusnormiga. Vastupidiselt vaidlustaja lähenemisele leiab hankija, et hankelepingu punkt 8.7 ei ole õigusvastane. Sanktsioonide kumuleerimine ei tähenda „topeltkaristust“, vaid seda, et erinevate kohustuste rikkumise eest vastutab töövõtja iga rikkumise ulatuses. Antud lähenemise põhjendus on loogiline: kui töövõtja jätab täitmata mitu eri laadi kohustust (nt GPS puudub + lumi eemaldamata + restkaev umbes), siis on tegemist kolme eri rikkumisega, millel on eri tagajärjed. Sellisel juhul on kumulatiivsus lubatav, kui sanktsioonid on selgelt sõnastatud, eri rikkumistega seotud ega karista sama tegu kaks korda. Hankeleping ei rakenda sama teo eest mitut sanktsiooni, vaid erinevate tegude eest eraldi sanktsiooni. Samuti ei ole hankija lähenemisel hankelepingu punkt 8.15.3 ebaproportsionaalne. Punkti 6.2.18 kohaselt on töövõtjal kohustus tagada täiendav hooldus Tellija nõudel. Kui töövõtja jätab täiendava tähtaja jooksul hooldusnõude täitmata, on tegemist sisuliselt lepingu olulise rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 4 mõttes ja rikkumisega, mis mõjutab liiklusohutust, linna avaliku ruumi toimimist ning Tellija võimet tagada avalikku teenust. Täiendav tähtaeg on juba teine võimalus töövõtjale rikkumine kõrvaldada. Kui ka see jäetakse täitmata, on lepingu ülesütlemine põhjendatud. Lähtudes sellest on hankelepingu sanktsioonid (8.2, 8.4, 8.5, 8.7, 8.15.3) selged, proportsionaalsed ja praktiliselt põhjendatud hoolduslepingu riskide ohjamiseks. Sanktsioonid ei ole meelevaldsed, vaid rakenduvad täpselt määratletud rikkumiste eest. Tasu vähendamise mehhanismid peegeldavad tegelikku töömahtu, mitte karistust. GPS-i ja  tööandmete edastamise kohustus on teenuse eripärast tulenevalt vältimatu ning sanktsioon selle rikkumise eest on õiguspärane. Kumulatiivne rakendamine ei ole kaks korda karistamine, vaid mitme eri rikkumise eest vastutamine. Ülesütlemise alus p 8.15.3 vastab olulise rikkumise standardile ega ole ebaproportsionaalne. 13. Vaidlustaja samuti osutab vastuolude ületamisele ja muutuvate nõuete riskile Vaidlustaja esitab väide, et hankelepingu p-d 2.3, 2.8 ja 2.9 jätavad ebaselgeks, millised tingimused prevaleerivad Vaidlustaja leiab, et Hankelepingu punktidest 2.3, 2.8 ja 2.9 tulenevalt on jätkuvalt ebaselge, millised tingimused prevaleerivad juhul, kui mõni hankija kehtestatud tingimus on vastuolus õigusaktidega. Hankija sellega ei nõustu. Lepingu regulatsioon ei loo uut „õigusallikate hierarhiat“, vaid kinnitab kehtivat üldist põhimõtet. TsÜS § 84 lg-d 1 ja 2 ning § 86 lg 3 kehtestavad üldreegli, et: - tühisel kokkuleppel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, ning - vastuolu seadusega toob kaasa tühisuse üksnes ulatuses, milles see on vastuolus imperatiivse normiga; ülejäänud tehing jääb kehtima. Hankelepingu p-d 2.3, 2.8 ja 2.9 ei muuda seda reeglit, vaid formuleerivad selle lepingu tasandil selgesõnaliselt: juhul, kui mõni lepingu säte osutub hiljem vastuolus olevaks kohaldatava õigusaktiga (sh Määrus nr 92 või muu alamastme õigusakt), kohaldatakse õigusakti ja lepingut tõlgendatakse sellega kooskõlas. See ei loo segadust, vaid annab pakkujale selge signaali, et hankija ei soovi temaga sõlmida lepingut, mis oleks õigusvastane või kehtetu. RHS § 3 p 1 läbipaistvuse nõue on täidetud. Vastuolude lahendamise mehhanism on pakkujale teada juba enne pakkumuse esitamist. Pakkuja saab eeldada, et: - lepingu tõlgendamisel lähtutakse eeskätt õigusaktidest ning - lepingu sätteid rakendatakse ulatuses, milles need ei ole vastuolus imperatiivse õigusega. Seega on pakkujale ette teada, et juhul kui hiljem tuvastatakse mõne sätte vastuolu, ei teki olukorda, kus hankija nõuab pakkujalt seadusega vastuolus olevat täitmist. Vastupidi – hankija on kinnitanud, et järgib TsÜS-st tulenevat põhimõtet. Vaidlustaja kriitika, et TsÜS § 84 ja § 86 on ebaolulised viited, ei ole põhjendatud. Seega ei ole õige väita, et p-d 2.3, 2.8 ja 2.9 muudaksid olukorra ebaselgeks. Vastupidi – need kinnitavad seadusest niigi tulenevat printsiipi, et õigusaktid prevaleerivad vastuolus olevate lepingutingimuste ees ning viimased jäävad kohaldamata ulatuses, milles nad on vastuolus imperatiivse õigusega. 14. Vaidlustaja samuti osutab vastuolude ületamisele ja muutuvate nõuete riskile Vaidlustaja kritiseerib TK p-d 4.5 ning hankelepingu p-sid 6.1.1, 6.1.2 ja 6.1.5, mille järgi peab töövõtja arvestama lepingu täitmisel kehtivate ning lepingu kehtivuse ajal muutuvate õigusaktide, standardite ja juhenditega ning sellega kaasnev hinnatõus on töövõtja risk. Hankija peab neid etteheiteid alusetuks. Töövõtja kohustus järgida kehtivaid ja muutunud õigusakte on iseenesestmõistetav ning ei ole õigusvastane. Töövõtja osutab avalikku teenust (teede ja avalike alade hooldust), mis peab igal ajahetkel olema kooskõlas kehtivate õigusaktidega. See tähendab, et kui nt määrus nr 92 või muu asjakohane regulatsioon muutub, ei saa töövõtja tugineda „vana“ seisunditaseme nõuetele ning hankija ei saa jätta kohaldamata uuendatud ohutus- või kvaliteedinõudeid ainuüksi seetõttu, et hankeleping sõlmiti varasema regulatsiooni ajal. TK ja hankelepingu sätted ei lisa siia midagi „uut“ – need sõnastavad lepingu tasandil selle, mis tuleneb niikuinii õiguskorrast: teenus peab igal ajahetkel vastama kehtivale õigusele. Regulatiivsete muudatuste riskijaotus on tüüpiline pikaajaliste hoolduslepingute puhul. Selge on, et hankija soovib fikseeritud hinda (või selgelt reguleeritud hinnastamismehhanismi), et planeerida oma eelarvet, kuid töövõtja hind sisaldabki lisaks otsestele kuludele ka riski- ja reservikomponenti, millega ta arvestab võimalikke muutusi (sh kütus, tööjõukulud, seadmete hooldus, regulatiivsed muudatused). Seetõttu ei ole tegemist VÕS § 42 lg 3 p 17 mõttes tüüptingimusega, millega antakse hankijale suvaõigus otsustada, kas teenus vastab lepingule – vastavuse aluseks on objektiivsed välised kriteeriumid (seadused, määrused, standardid), mitte hankija subjektiivne hinnang. Ei ole tegemist ettenägematu asjaoluga, vaid tüüpilise professionaalse äritegevuse riskiga. Vaidlustaja väide, et regulatiivne muutus ei ole hinnariski osa, vaid mõlema poole jaoks ettenägematu asjaolu, ei ole põhjendatud, kuna „ettenägematu“ VÕS mõttes tähendab üldjuhul force majeure’i tüüpi sündmust (nt loodusõnnetus), mitte seda, et riik täpsustab või karmistab kvaliteedinõudeid. Professionaalne turuosaline peab arvestama, et seadusandlik raamistik võib 3-aastase lepingu jooksul muutuda, eriti valdkonnas, mis puudutab liiklusohutust, avaliku ruumi kasutamist ja keskkonnanõudeid. Seega on regulatiivsete muudatuste risk turusituatsioonis üldjuhul töövõtja tavapärane äritegevuse risk, mida ta peab hinnastamisel arvestama. Hankija ei ole keelanud töövõtjal seda riski hinnas kajastada – vastupidi, hankija on selgesõnaliselt öelnud, et kogenud pakkuja saab neid tegureid hinnastamisel arvesse võtta. VÕS § 42 lg 3 p 17 analoogia ei ole asjakohane. VÕS § 42 lg 3 p 17 puudutab tüüptingimusi, millega antakse ühele poolele sisuliselt õigus ühepoolselt otsustada, kas teise poole sooritus vastab lepingutingimustele.  Käesoleval juhul ei määra hankija ise ühepoolselt, „mis on õige kvaliteet“. Teenuse vastavust hinnatakse õigusaktides, normides ja standardites sätestatud kriteeriumide alusel (nt määrus nr 92, EVS-normid, Narva linna määrused). Töövõtja ei ole jäetud olukorda, kus hankija võib iga suvalise puuduse lugeda „mittesobivaks“ – tehnilises kirjelduses on üksikasjalikult kirjeldatud seisunditasemed, reageerimisajad ja mõõdetavad kriteeriumid. Seetõttu ei anna TK p 4.5 ega hankelepingu p-d 6.1.1, 6.1.2 ja 6.1.5 hankijale suvaõigust, vaid kinnitavad, et teenuse kvaliteet peab kogu lepingu vältel vastama objektiivselt kontrollitavatele normidele, ka juhul, kui need normid ajas täpsustuvad või muutuvad. Kooskõla RHS-i nõuetega ja tehnilise kirjeldusega on tagatud. RHS nõuab, et tehniline kirjeldus oleks selge ja ei looks varjatud takistusi konkurentsile. Käesoleval juhul: kõik põhinõuded (seisunditasemed, mahud, reageerimisajad) on kirjas juba RHAD-is ja TK-s. Regulatiivsete muudatuste risk on kõigile pakkujatele võrdselt teada ja kehtib samas mahus kõigile. See risk ei muutu pärast lepingu sõlmimist „suvaliselt suuremaks“, vaid sõltub seadusandlikust keskkonnast, mis kehtib kõigi turuosaliste suhtes ühtemoodi. Seega ei saa väita, et hankija oleks loonud läbipaistmatu või kontrollimatu regulatsiooni – tingimused on teada, objektiivsed ja võrdselt kohaldatavad. Vaidlustaja seisukoht, et hankelepingu p-s 4.4 ette nähtud koondakti läbivaatamise tähtaja pikendamise võimalus on RHS § 3 p 1 mõttes õigusvastane, ei ole põhjendatud. Tegemist on tüüpilise ja objektiivselt põhjendatud kontrollimehhanismiga, mis on vajalik avalike hooldustööde kvaliteetseks arvelevõtuks ning mis ei loo pakkujale ebamäärast ega meelevaldset olukorda. 15. Vaidlustaja ei ole nõus ka lepinguga ettenähtud tööde vastuvõtmise korraga. Hankelepingu p 4.4 sisaldab kahte eraldiseisvat osa: - Põhireegel: Tellija vaatab töövõtja esitatud koondakti läbi 5 tööpäeva jooksul. - Erand: Tähtaega võib pikendada ainult juhul, kui koondakti heakskiitmiseks on vajalik täiendav teave, lisauuringud või muudel sisuliselt sarnastel juhtudel. Erand ei ole diskretsioonivõimalus, vaid tingimuslik pädevus, mille rakendamine eeldab konkreetse vajaduse tuvastamist. Seega ei ole tegemist meelevaldse või piiramatu võimalusega läbivaatust edasi lükata. Hankija ei nõustu väitega, et pikendamise vajadus puudub või et töövõtja poolt esitatavad andmed ja GPS-jälgimine muudavad pikendamise mõttetuks. Igakuine koondakt on summaarne dokument, mitte üksiktöö kontroll. Iga hooldustsükli järel teostatav operatiivkontroll (p 7.7) tagab küll jooksvate tööde jälgimise, kuid: - koondakt ühendab kõik kuus teostatud tööd (väga suur maht); - koondakt on õiguslik alus arvete esitamiseks; - koondakti ja arve kooskõla tuleb veenduda kogu teenusperioodi ulatuses; - töömahtude ja kvaliteedi hindamisel tuleb võrrelda mitmeid andmeallikaid (GPS, juhiraportid, visuaalsed hindamised, patrullsõidud, leppetrahvide alusmaterjalid, täiendavad vaatlused). Seega ei ole koondakti läbivaatamine automaatne ega „tehniline“ toiming, vaid nõuab kompleksset andmete hindamist. GPS ja patrullsõidud ei anna automaatselt täielikku infot Kuigi hankijal on GPS-jälgimise ja patrullsõitude võimalus, ei ole need: - ammendavad, - veatud, - ega kata kõiki teenuse aspekte. GPS näitab masinate liikumist, kuid ei näita, kas lumevallid eemaldati täies ulatuses, samuti ei näita GPS, kas teekate vastab seisunditasemele (haardetegur, libeduse tase). GPS ei erista, kas masin sõitis piirkonnast läbi tööd tehes või lihtsalt liikudes. Patrullsõit annab hetkeolukorra, kuid mitte infot selle kohta, millal ja kuidas töö tehti. Koondakti õigsuse kontrollimiseks tuleb sageli küsida töövõtjalt lisaselgitusi, mõõtmistulemusi, fotosid, logisid, tõendeid leppetrahvide kohta jms. See on paratamatult aeganõudev ja tehniliselt keerukas protsess, mis ei pruugi 5 päeva jooksul olla võimalik, eriti: - suure töömahu korral; - ilmastikuoludes, kus tuleb kontrollida mitme päeva andmeid; - olukorras, kus samaaegselt toimub mitme eri objekti kontroll. Koondakti läbivaatamise tähtaja pikendamine ei ole meelevaldne Hankelepingu p 4.4 lubab tähtaega pikendada ainult konkreetse põhjuse olemasolul. Hankija peab tuvastama objektiivse vajaduse ja saab pikendada tähtaega üksnes ulatuses, mis on vajalik: - lisauuringute tegemiseks; - täiendavate andmete kogumiseks; - objektiivsete asjaolude selgitamiseks. Seega ei anna hankelepingu p 4.4 hankijale „vaba õigust venitada“, vaid piiratud ja põhjendatud pädevuse, mis välistab meelevaldse viivituse.  Tellija kui avaliku sektori asutus peab tagama kontrolli täpsuse RHS § 3 p 1 läbipaistvuse põhimõte tähendab ka seda, et Tellija peab tagama: - avaliku raha kasutamise kontrollitavuse, - arvestuse täpsuse, - maksmise õiguspärasuse. Kui sellise kontrolli läbiviimiseks on vaja täiendavat aega, on selleks legitiimne alus, mis kaalub üles töövõtja väidetava administratiivse koormuse. Tasu esitamise õigus ei tähenda automaatset aktsepteerimise kohustust Arvet saab esitada ainult heakskiidetud koondakti alusel. See on turupraktikas tavapärane: teenuse eest makstakse pärast töövõtja tulemuse kontrolli. See tagab, et: - töövõtja ei saa esitada arvet tööde eest, mis pole nõuetekohased; - hankija ei maksa tööde eest rohkem, kui tegelikult tehtud; - hilisemad vaidlused on välditavad. Koondakti läbivaatamise tähtaja pikendamise võimalus on selgelt suunatud sellele eesmärgile. Lähtudes sellest ei ole p 4.4 õigusvastane ega ebaselge. Vaidlustaja osutab sellele, et TK muutmisega on tekkinud vastuolu TK lisadega. Juhul kui vaidlustaja määraks konkreetsed vastuolud, mille ta on leidnud, on hankija valmis need parandada. Lugupidamisega Andrei Matevejev