Tõnis Lukas Teie 20.03.2024
[email protected] Meie 22.04.2024 nr 1-7/430-2
Vastus Riigikogu looduslike pühapaikade
toetusrühma pöördumisele
Maardu külas asuv ohverdamiskoht Hiiemets on looduslik pühapaik, kus on tihedalt põimunud
kultuuri- ja looduspärand. Kuni 2019. aastani olid looduslikud pühapaigad kui kultuskohad
kaitstud arheoloogiamälestisena. Pärast muinsuskaitseseaduse jõustumist 1. mail 2019 algatas
Muinsuskaitseamet menetluse, et määrata mälestisele piir, lähtudes kultuuriministri 15.05.2019
määrusest nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning
muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“. Muinsuskaitseamet ja Kultuuriministeerium ei
ole oma kultuuripärandi kaitse otsustes vabad, vaid peavad mälestisele sobivat kaitset määrates
lähtuma määruse ja muinsuskaitseseaduse nõuetest.
Pühapaiga riikliku kaitse tingimustele vastavust hinnatakse kolme üldise kriteeriumi (selektiivsus,
originaalsubstantsi säilivus, tehniline seisukord) ja kolme ajaloolise loodusliku pühapaiga
kriteeriumi (vanus, kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu, pärimuse või tavade järjepidevus)
alusel.
Reeglina on looduslikud pühapaigad konkreetsed kivid, allikad, puud või looduses eristuvad
künkad ja rabasaared, mille piiritlemine ei ole keeruline. Maardu hiiemetsa kohta on
arhiiviandmetes säilinud mitmeid pärimuslikke teateid, kus hiiemetsa asukohta ja ulatust on
kirjeldatud mitmeti - kohati on juttu alast Saha teest Maardu järveni, osade teadete kohaselt hõlmab
see ka järve ennast; kirjeldused räägivad Maardu mõisast lääne pool asuvast alast, kus asub ka
ohvrikive ja -allikaid. Arhiiviandmete põhjal ei ole üheselt selge, kas on mõeldud kogu ala või
mingit kitsamat ala selle sees. Samuti ei ole üheselt mõistetav, kas ja mil määral on hiiekoht seotud
metsa olemasoluga - osade teadete põhjal oli tegemist püha alaga, mis oli seotud ka teiste
loodusobjektidega (kivid ja allikad), mitte ilmtingimata metsaga.
Aja jooksul toimunud tegevused on piirkonna puutumatust ja looduslikku säilimist kahjustanud.
Mõju on avaldanud kuivendustegevus ja Maardu järvevee muutused. Nõukogude ajal, vaatamata
riiklikule kaitsele, rajati mälestise alale kaks elektriliini, gaasitorustik ja veejuhe Jõelähtme jõest
Maardu järveni. 1990. aastate alguses rajati sinna lähedal asuvate kortermajade heitvee
puhastusseadmed. Metsa säilimist on mõjutanud ka 2011-2012 aastatel toimunud raied.
Lisaks sellele, et arvestatakse hiieala sisulist väärtust, nõuab muinsuskaitseseaduse § 3 lg 8, et
otsustamisel leitaks erinevate väärtuste ja huvide õiglane tasakaal. Lähtuda tuleb mälestise
kehtestamise hetke (2024. a seis) olulistest ja asjakohastest andmetest jm olulisest, sh maaomanike
õigustatud huvidest.
Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 /
[email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941
Mälestisele piiri määramisel arvestatakse nii 2020. aastal koostatud eksperdihinnangus välja
toodud erinevaid ajaloolisi kaardimaterjale ja kirjeldusi1, kultuuriministri 1998. a määruse punkti
326 alusel seni kehtinud piiri (selles sätestatud viide eelmisele mälestise numbrile 189), kui ka
hiiemetsa alaga seonduvaid töid ja tegevusi erinevatel aegadel, mis on mõjutanud ala
kultuuriväärtuse säilimist, rikkumist või hävimist. Arvestati ka kultuuriministrit nõustava
Muinsuskaitse Nõukogu ja Muinsuskaitseametit nõustava Ajalooliste looduslike pühapaikade
eksperdinõukogu seisukohti. Alaga tutvuti koha peal 14.03.2024.
Pikalt kestnud menetluse käigus on kaalutud mitmesuguseid alternatiive Maardu hiiemetsa piiride
määramiseks. 2023. aasta lõpus hinnati ala vastavust arheoloogiamälestise kriteeriumitele ning
loobuti ala kaitsmisest arheoloogiamälestisena, kuna seal ei ole teadaolevalt arheoloogilist
kultuurkihti. 2024. aastal esitas amet Kultuuriministeeriumile ettepaneku, kus mälestise ala
moodustab selle paremini säilinud osa Maardu mõisa ja ohvrikivi vahelisel alal, kus lisaks
vanemale metsale paiknevad pärimuslikes teadetes oluliste maastikuobjektidena esile toodud
allikad ja kivid. Sellisena ilmestab mälestise ala kogu ohverdamiskoha kompleksi väärtusi
tervikliku kogumina. Mälestise alalt olid välja jäetud nii raietega kahjustatud alad kui ka vähem
terviklikult säilinud põhjapoolne ala. Arvestati ka sellega, et 2011. aastal andis Muinsuskaitseamet
omanikule lageraieteks loa.
Piiride määramisel lähtutakse eesmärgist anda riiklik kaitse sellele osale hiiemetsast, mis on kõige
paremini säilinud ja vastab riikliku kaitse eeldustele. Ühtlasi on eesmärgiks leida kompromiss
erinevate huvide vahel ning võtta arvesse nii ala kultuuriväärtust kui ka kitsendusi, mida selle
kaitse toob kaasa omanikule. Eesmärk on koostöös omanikuga tagada, et hiieala tuumik oleks
hoitud ja sinna oleks ligipääs kõigile, kes soovivad ajaloolises looduslikus pühapaigas viibida ja
sellest osa saada.
Kultuuriministeerium on esitanud ettepaneku Vabariigi Valitsuse tööprogrammi, et
keskkonnapiirangute hüvitusmeetmele sarnane meede töötataks välja ka looduslikele
pühapaikadele. Oleme seisukohal, et sarnaselt keskkonnapiirangute hüvitamisele võiks ka
looduslike pühapaikadena kaitstavate metsade omanikel olla võimalus hüvitist taotleda olukorras,
kus avaliku hüve hoidmise tõttu on neile kuuluval metsamaal majandustegevus olulisel määral
takistatud. Analüüsime tehnilisi ja rahalisi võimalusi vastava meetme välja töötamiseks ning oleme
tänulikud, kui Riigikogu looduslike pühapaikade toeturühm meie seisukohta jagab ning meetme
kujundamisel toetab.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Heidy Purga
minister
Reesi Sild 628 2381
[email protected]
1
https://register.muinas.ee/ftp/LPP/Muu/Maardu_hiiemets.pdf.