Hankija täiendav seisukoht

Riigihangete Vaidlustuskomisjon Tartu mnt 85, Tallinn, Harju maakond, 10115 [email protected] 20.10.2025. a Riigihange: 297137 Vaidlustajad: KMG OÜ (registrikoodiga 16196755) Betooni tn 28, 13816 Tallinn e-post: [email protected] Infragreen OÜ (registrikoodiga 16740489) Betooni tn 28, Tallinn e-post: [email protected] Vaidlustajate esindaja: Vandeadvokaat Kadri Matteus Advokaadibüroo Matteus Maakri tn 30, 10145 Tallinn e-post: [email protected] Hankija: Transpordiamet (registrikoodiga 70001490) Valge tn 4, Tallinn Hankija esindaja: Ege Stiina Järvmägi Transpordiameti hankeüksuse juhataja e-post [email protected] Kolmas isik: TREF Nord AS (registrikoodiga 10217746) Lagedi tee 30, Veneküla, Rae vald, Harju maakond e-post [email protected] Kolmanda isiku esindaja: Vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper Advokaadibüroo Tepper & Partnerid e-post [email protected]  Hankija täiendav seisukoht vaidlustuses „Riigitee 4 (E67) Tallinn-Pärnu-Ikla km 108,5 – 115,827 (kuni Pk 1154+00) Are möödasõidu lõigu 2+2 teelõigu ehitus“ riigihankes viitenumbriga 297137 1. Esmalt möönab hankija, et vaidlustajate 15.10.2025 täiendavas seisukohas ei esitata ühtegi uut fakti ega õiguslikku alust, mis seaks kahtluse alla hankija diskretsiooniotsuse õiguspärasuse. Hankija on õiguspäraseks kaalutlusotsuseks antud olukorras: - tuvastanud asjakohased asjaolud, sh rikkumised; - küsinud selgitusi RHS § 104 lg 7 alusel ja andnud pooltele tegeliku ärakuulamisvõimaluse; - hinnanud rikkumiste raskust, korduvust ja mõju tervikuna; ning - arvestanud kolmanda isiku rakendatud heastamismeetmete piisavust. 2. Nende sammude tulemusel on hankija järeldanud, et ei ole asjakohane ega proportsionaalne kolmandat isikut hankemenetlusest kõrvaldada. Vaidlustajate kirjeldatud „põhimõtteline“ küsimus ei muuda õiguslikku lähtekohta, s.t et kõrvaldamisotsus ei ole automaatne, vaid kaalutletud otsus, mis põhineb proportsionaalsusel ja võrdsel kohtlemisel. 3. RHS § 95 lg 4 alused on diskretsioonilised. Isegi kui üks vabatahtlik kõrvaldamise alus on formaalselt tuvastatav, peab hankija hindama, kas tuvastatud asjaolud on sisuliselt nii kaalukad ja püsivad, et need õigustaksid pakkuja kõrvaldamist. Automaatne kõrvaldamine „valeandmete“ või varasemate rikkumiste ainuüksi formaalse tuvastamise tõttu oleks vastuolus proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega. Sama loogika kehtib ka siis, kui hinnatakse, kas heastamismeetmed taastavad usaldusväärsuse – see on hankija ülesanne, mitte hankepassi automaatne tagajärg. 4. Vaidlustajate tees, et heastamist võib arvesse võtta üksnes juhul, kui sellest on juba hankepassis märge, ei ole hankija hinnangul antud vaidluse kontekstis asjakohane. Hankepass on pakkuja faktiväide, mitte lõplik õiguslik kvalifikatsioon. Õigusliku järelduse, s.t kas esineb RHS § 95 lg 4 p 8 või p 9 olukord, millise raskusastmega, ning kas heastamine on sisuline ja piisav – teeb hankija pärast selgituste küsimist. Selline järjekord tagabki, et otsus ei ole üksnes formalistlik, vaid sisuline. Ka „valeandmete“ (RHS § 95 lg 4 p 9) puhul ei järgne automaatset kõrvaldamist – samamood hinnatakse seda sisult, selle mõju ja konteksti. 5. Hankija on hinnanud antud olukorda hanke eseme ja pakkuja üldise usaldusväärsuse kontekstis. Kolmas isik on näidanud toimivaid juhtimissüsteeme (sh kvaliteedi-,  tööohutuse- ja keskkonnajuhtimine), võtnud kasutusele täiendavaid meetmeid ning kõrvaldanud rikkumised viivitamata. Oluline on mitte üksnes rikkumise olemasolu, vaid selle tõsidus ja püsivus. Pelgalt leppetrahvi olemasolu ei muuda pakkujat automaatselt ebausaldusväärseks ja hankija on seisukohal, et kaaluda tuleb proportsiooni lepingumahu suhtes, korduvust, põhjuseid ja seda, kas ning kuidas on rikkumiste oht tulevikus maandatud. 6. Vaidlustajad kirjeldavad olukorda justkui „varjamisena“, mis annaks kolmandale isikule „ebakohase eelise“. Tegelikkuses ei kinnita esitatud materjalid seda narratiivi. Esiteks, sarnased sanktsioonid esinevad turuosalistel praktiliselt kõigil; ning teiseks, võrdlusnumbrid ei toeta järeldust, et kolmanda isiku olukord oleks oluliselt raskem või varjamisega mingil viisil parandatud. Vastupidi – arvude võrdlused (üksikute leppetrahvide suurusjärk ja kogumõju lepingumahule) näitavad, et kolmanda isiku profiil ei erine turu keskmisest sellisel moel, mis õigustaks kõrvaldamist. Võrdne kohtlemine tähendab sisulist võrreldavust ja proportsiooni, mitte formalistlikku lähenemist. 7. Lisaks püüavad vaidlustajad 15.10.25 täiendavas seisukohas nihutada vaidluse fookuse üksikjuhtumitelt üldpõhimõttele, justkui ei heida vaidlustajad enam „üksikuid rikkumisi“ ette, vaid uus etteheide on, et kolmas isik ei avaldanud hankepassis mitte ühtegi rikkumist. Täiendavas seisukohas on esitatud küsimus üldistatult põhimõttelisena ehk kas niisugune käitumine sobib ja tagab võrdse kohtlemise, ning lisades, et hankija tohib infot küsida vaid siis, kui hankepassis on vähemalt mingigi viide. 8. Samas on vaidlustajate algne vaidlustus ehitatud üles täpselt nende „üksikute rikkumiste“ loetelule, mis juhul väidetakse, et kolmas isik jättis hankepassis vähemalt 15 varasemat rikkumist märkimata ning „valeandmed jäävad valeandmeteks ka siis, kui need esitati tahtmatult“. Seega ei ole vaidlustuses esitatud vaid abstraktne põhimõtteküsimus, vaid see oli just rikkumiste arvule suunatud. 9. Hankija hinnangul on seega hankepass, kui fakti kinnitus, mitte õigusliku kvalifikatsiooni andmise koht. Õigusliku hinnangu (sh heastamise piisavuse hindamise ja selgituste küsimise RHS § 104 lg 7 alusel) teeb hankija, sh ka siis, kui hankepassis on olnud ebakorrektse sisuga kinnitused. Hankija kordab, et automaatne kõrvaldamine oleks vastuolus EL-õigusega, seda enam, et seaduseandja tahe on olnud RHS § 95 lg 4 p 9 puhul näha ette täiesti iseseisev kõrvaldamise alus. Kui seda saaks rakendada vaid koos mõne teise kõrvaldamise alusega, muutuks säte ilmselgelt sisutühjaks (vt vaidlustusele vastuse p 11). 10. Sellest tulenevalt on arusaamatu vaidlustajate väide, et „ei oma tähtsust, kuidas hankija ebaõigetest kinnitustest teada sai“, samal ajal aga nõutakse, et hankija tohtinuks infot ja  selgitusi küsida vaid siis, kui hankepassis oli sellele viide. Sellisel juhul saaks järeldada, et need teesid välistavad teineteist, sest kui teadmise allikas ei loe, ei saa nõuda hankepassilise viite olemasolu kui uurimise eeltingimust – seda just RHS § 95 lg 4 p 9 kontekstis, kus hankijal on proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt kohustus kahtlused sisuliselt läbi kontrollida. 11. Vähem oluline ei ole hankija hinnangul vaidlustajate endi varasem käsitlus, et pakkujatel on kohustus tuua hankepassis välja kõik sanktsioonid, mille järel saaks hankija anda õigusliku hinnangu nende olulisusele. Seega eiravad vaidlustajad enda varem sõnastatud avarat avaldamiskohustust. 12. Lisaks vaieldakse vastu hankija käsitlusele valeandmete mõjust, milles vaidlustajate hinnangul, kui valeandmetel puuduks eraldi õigustoime, siis motiveeriks see pakkujaid andmeid üldse mitte esitama. Hankija hinnangul üritab selline seisukoht samal ajal kõrvale tõrjuda rikkumiste sisu hinnangut ja proportsionaalsuse testi, millele nii kohtupraktika kui hankija vastus tuginevad, s.t et automaatne kõrvaldamine üksnes formaalse valeandme tuvastamisel ei ole lubatav, vaid hinnata tuleb nii rikkumiste mõju ja konteksti. 13. Kokkuvõtteks on hankija hinnangul vaidlustajate täiendavas seisukohas rida loogilisi küsitavusi. Vaidlustajad korraga eitavad üksikjuhtude vaidlustamist, kuid samas on ehitanud vaidlustuse üles üksikjuhtude arvule viidates. Samuti nõuavad uurimist ainult hankepassi piires, kuid samal ajal ajendavad ise uurimist väljaspool hankepassi. Hankija hinnangul ei toeta see vaidlustajate peamist väidet, et hankija rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet. Pigem näitab vastupidiselt, et hankija just järgis seda, tehes mida seadusandja temalt nõuab – kontrollis, kuulas ära, hindas mõju ja proportsionaalsust ning jäi seega põhjendatult oma otsuse juurde. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Ege Stiina Järvmägi Transpordiameti esindaja