Hankija vastus

Riigihangete Vaidlustuskomisjon 20.10.2025 Tartu mnt 85, Tallinn Edastatud e-posti teel [email protected] Digiallkirjastatud Riigihanke viitenumber: 299391 Hankija: Aktsiaselts Tallinna Linnatransport Registrikood: 10312960 Kadaka tee 62a, Tallinn 12618 E-post: [email protected] Hankija esindaja: vandeadvokaat Carri Ginter vandeadvokaat Mario Sõrm Advokaadibüroo Sorainen AS Rotermanni 6, Tallinn 10111 Tel: 640 0900 E-post: [email protected] [email protected] Vaidlustaja: Aktsiaselts Skinest Rail Mõisa tn 4, Tallinn 13522 E-post: [email protected] Vaidlustaja esindaja: vandeadvokaat Kaidi Reiljan-Sihvart Advokaadibüroo Cobalt Pärnu mnt 15, 10141 Tallinn E-post: [email protected] HANKIJA VASTUS VAIDLUSTUSELE 1. TAOTLUSED 1. Jätta Aktsiaselts Skinest Rail vaidlustus RHS § 192 lg 3 p 6 ja 7 alusel läbi vaatamata. 2. Alternatiivselt jätta Aktsiaselts Skinest Rail vaidlustus RHS § 197 lg 1 p 4 alusel rahuldamata. 3. Jätta kõik menetluskulud RHS § 198 lg 3 alusel Aktsiaselts Skinest Rail kanda ning mõista Aktsiaseltsilt Skinest Rail välja Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport poolt vaidlustusmenetluses kantud menetluskulud.  Sorainen – 2/11 – 2. ASJAOLUD 1. Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (edaspidi ka hankija) alustas 17.09.2025 riigihangete registris avaldatud hanketeatega konkurentsipõhist läbirääkimistega hankemenetlust „Trammide ostmine“ (viitenumber 299391). 2. Aktsiaselts Skinest Rail esitas 14.10.2025 vaidlustuse riigihanke alusdokumentidele (edaspidi RHAD). Täpsemalt öeldes vaidlustab vaidlustaja kahte kvalifitseerimise tingimust – nn käibenõuet ja referentslepingute nõuet. 3. VAIDLUSTAJA EI OLE TÕENDANUD REAALSET VÕIMALUST RIIGIHANKES OSALEDA 3. Hankija on esitanud taotluse vaidlustuse läbi vaatamata jätmiseks RHS § 192 lg 3 p 6 ja p 7 alusel. Need taotlused põhinevad kokkuvõttes asjaolul, et vaidlustaja ei ole tõendanud, et tal on reaalne võimalus riigihankes osaleda, mistõttu pole tal ka vaidlustuse esitamise õigust. 4. Vaidlustuse esitamise õigus hankeasjas on lahutamatult seotud isiku subjektiivse huviga ihaldatud hankelepingu suhtes. Alusdokumendi tingimuste üle vaidlemisel ei saa see huvi olla abstraktne või teoreetiline, vaid nagu ka RHS § 185 lg 1 sätestab, peab väidetavalt RHS-iga vastuolus olev RHAD vaidlustaja õigusi rikkuma või tema huvisid kahjustama. Mistahes isiku huve ja õigusi saab riivata aga vaid selline RHAD tingimus, mis takistab tal reaalselt ja usutavalt riigihankes edukat osalemist. Kui vaidlustaja ei saaks riigihankes osaleda ka siis, kui vaidluse all olevat tingimust poleks, siis pole vaidlustajal ka vaidlustuse esitamise õigust. 5. Selle testi üheks osaks on ka vaidlustaja kohustus usutavalt selgitada, kas tal üldse on võimalus riigihankes osaleda. Kui pakkujal ei ole reaalset võimalust riigihankes osaleda, siis ei saa mistahes tingimus ka tema õigusi või huve riivata. Sellisel moel on seadusandja püüdnud välistada populaarkaebuste esitamist RHAD tingimuste peale, kuivõrd selgitamata reaalset võimalust riigihankes osalemise suhtes, saaks RHAD-d vaidlustada isikud, kelle õigusi ja huve vaidlusalused tingimused ei riiva. Populaarkaebused ei ole hankeasjades aga lubatavad.1 6. Vaidlustaja on küll vaidlustuse osas 3 väitnud kaebeõiguse olemasolu, kuid pole seda usutavalt selgitanud ega tõendanud. Nimelt väidab vaidlustaja vaidlustuse p-s 3.3, et tema vaidlustuse esitamise õigus tuleneb üksnes asjaolust, et ta väidetavalt pakub turul teenuseid, mida hankija hanke raames hankida soovib. Milliseid hankija vajatavaid teenuseid vaidlustaja pakub, vaidlustusest täpselt ei selgu ning see ei ole ka mingil muul põhjusel hankijale ilmne. 7. Käesoleva riigihanke peamiseks esemeks on asjade ostmine, täpsemalt öeldes kavatseb hankija soetada 10 trammi koos optsiooniga 12 täiendava trammi ostmiseks. Tõepoolest hanke ese hõlmab ka mõningal määral teenuseid – tehnohooldust, kuid see ei ole ligilähedaseltki sama väärtuse ega tähtsusega, kui hankelepingu peamiseks esemeks olevad trammid. See tähendab, et isegi kui vaidlustaja pakuks trammide tehnohoolduse teenust, siis ei piisa sellest järeldamaks, et vaidlustajal on vaidlustuse esitamise õigus riigihankes, mille esemeks on trammide ostmine. 8. Arvestades vaidlustuses esitatud teavet ning avalikult kättesaadavaid andmeid vaidlustaja majandustegevuse kohta, ei ole sellest hankijale kuidagi ilmne, et vaidlustajal oleks vaidlustuse esitamise õigus RHS § 185 lg 1 mõttes. Isegi kui tutvuda vaidlustaja konsolideeritud majandusaasta aruandega, siis nähtub sellest üksnes tõsiasi, et vaidlustaja tegevusalad on seotud rongide, raudtee ning kinnisvara arenduse, ehituse ja golfiväljakute opereerimisega.2 Hankija aga ei telli käesoleva riigihankega ronge ega nt ka golfiväljakute opereerimist, vaid tramme. 1 TlnRKo 3-17-255, p 8. 2 Avalikult kättesaadav: https://ariregister.rik.ee/est/company/10293440/Aktsiaselts-Skinest-Rail (16.10.2025).  Sorainen – 3/11 – 9. Olustikus, milles vaidlustaja ei ole vaidlustuses sisuliselt selgitanud võimalust reaalselt kõnealuses riigihankes osaleda, tulnuks jätta vaidlustus kas selle selgumiseni käiguta või tuleb jätta RHS § 192 lg 3 p 6 ja 7 alusel läbi vaatamata. 4. VAIDLUSTUS TULEB JÄTTA RAHULDAMATA 4.1. Sissejuhatuseks 10. Vaidlustuse ja selle lisadega tutvudes nähtub sellest, et see on suhteliselt ebatavaline. Ühest küljest on osaliselt asutud vaidlustama hankija õigust üldse enimlevinud kvalifitseerimise tingimusi seada ning teisest küljest väidetakse nende õigusvastasust tuginedes põhiseaduslikule proportsionaalsustestile. Lõpetuseks on vaidlustusel ka lisad, mida vaidlustaja nimetab eksperdi arvamusteks, milledes püütakse mh selgitada, kuidas vaidlustaja on finantsiliselt ja tehniliselt võimekas, mistõttu hankija ei tohiks mh seaduses sätestatud aluseid taotlejate kvalifikatsiooni kontrollimiseks sootuks seada. 11. Hankija huvi on ka käesolevas riigihankes lõppastmes see, et konkureerivate pakkumuste kaudu saaks soetada vähemalt kümme kuni 22 kvaliteetset trammi. Hankija ei soeta tramme mõistagi niisama iluasjadena, vaid avaliku teenuse osutamiseks. See tähendab omakorda, et hankijal on mõistetav huvi ka tulevase hankelepingu kvaliteetse ja nõuetekohase täitmise suhtes, mida ei saa lahutada võimaliku eduka pakkuja isikust. Edukas pakkuja ei teki mistahes riigihankesse aga enamasti niisama, vaid ta tuleb tingimuste seadmise kaudu välja sõeluda. 12. Seetõttu on hankija seadnud ka vaidlustatud kvalifitseerimise tingimused, kuivõrd nende najal saab hankija veenduda, et kvalifitseeruvad taotlejad on eelduslikult võimelised tulevast hankelepingut nõuetekohaselt täitma ja taotlejatel on sellise lepingu täitmiseks ka varasem kohane kogemus. Seega ei sea hankija kvalifitseerimise tingimusi mitte selleks, et mistahes üksikut taotlejat, sh vaidlustajat kiusata või konkurentsi piirata, vaid kaitsta oma õiguspärast huvi lõppastmes tulevase hankelepingu nõuetekohase täitmise suhtes. 13. Analoogset vaidlust on sarnastel argumentidel peetud ka varem vaidlustusasjas 130- 21/233711. Kuigi aeg on sellest vaidlusest saadik edasi läinud, ei ole vaidlustaja esitatud väited kuigi erinevad sellest, mida VaKo viidatud vaidlustusasjas käsitles ja samuti pole muutunud ka hankija vajadused, mille täitmist ta kvalifitseerimise tingimuste kaudu kindlustada soovib. 4.2. Käibenõue on õiguspärane 14. Enne siirdumist vaidlustatud käibenõude ja referentslepingu nõude juurde, väärib antud juhul käsitlemist see, miks mistahes hankija üldse kvalifitseerimise tingimusi seab ja millal saab emb-kumb vaidlusalustest tingimustest üldse olla õigusvastane. 15. Vaidlustaja alustab oma vaidlustust paljulubavalt, märkides p-s 2.1.2, et kvalifitseerimise reeglistiku eesmärk on tagada, et võimalik tulevane hankelepingu täitja oleks eelduslikult võimeline tulevast hankelepingut nõuetekohaselt täitma. See ühtib ka hankija arusaamaga ning õiguskirjanduses ning haldus- ja kohtupraktikas väljendatuga.3 16. Küll aga järgnevad sellele sissejuhatusele mõttearendused, mis ei ole kooskõlas sellega, mida on vähemalt siiani peetud kvalifitseerimise tingimuste eesmärgiks. Nimelt, hankija saab vaidlustusest lõppastmes aru nii, et vaidlustaja hinnangul ei ole käibenõue ega referentslepingu nõue isegi olemuslikult sobivad kvalifitseerimise tingimused. 3 Vaske, V. Riigihangete seadus kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura 2025. Paragrahv 98/2-3 ja 11. Risvig Hamer, C in Michael Steinicke and Peter L Vesterdorf, EU Public Procurement Law. Brussels Commentary. (Beck, Hart, Nomos 2018), p 647-648, 651.  Sorainen – 4/11 – 17. Ehk siis sisuliselt vaidleb vaidlustaja lõppastmes käibenõude, kui kontseptsiooniga ning vaidlustab hankija seatud käibenõude proportsionaalsuse ka kitsamas mõttes selle allikate ja suuruse osas. Kõike seda põhjendab vaidlustaja aga väitega, et tema palgatud eksperdid on teinud kindlaks, et aktsiaselts Skinest Rail või keegi kolmas ettevõtja on tegelikult finantsiliselt ja tehniliselt võimeline tulevast hankelepingut eelduslikult nõuetekohaselt täitma. 18. Kõige selle juures on vaidlustaja aga vastuoluline, kuna ühelt poolt väidab, et käibenõue ei sobi olemuslikult ettevõtja võimekuse hindamiseks, kuid teiselt poolt ei sea ka kahtluse alla hankija soovi tagada kvalifitseerimistingimuste kehtestamise kaudu ettevõtja võimekus kanda hankelepinguga seotud kohustusi ja vastutust (vt vaidlustuse p 2.2.4.2). Sama torditükk ei saa aga olla korraga käes ja kõhus. 19. Hankija on seadnud käibenõude, mille kohaselt peab taotleja viimase kolme riigihanke algamise ajaks lõppenud majandusaasta netokäive trammide või rongide (rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas olema olnud igal majandusaastal vähemalt 50 000 000 eurot, st kolme majandusaasta kohta kokku vähemalt 150 000 000 eurot. 20. Hankija saab vaidlustusest aru nii, et vaidlustatakse: 1) käibenõuet, kui kontseptsiooni, ehk hankija õigust sellist kvalifitseerimise tingimust ülepea seada; 2) netokäibe nn päritolu trammide või rongide (rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnast. 3) netokäibe suurust vähemalt 50 000 000 eurot igal viimasel kolmel majandusaastal;4 21. Sisuliselt on vaidlustaja vaidlustanud suuresti kõik, mida netokäibe nõude puhul üldse teoreetiliselt vaidlustada saab. Hankija adresseerib vaidlustaja väiteid liikudes üldiselt üksikule. 4.2.1. Käibenõue on taotlejate kvalifikatsiooni kontrollimiseks vajalik ja sobiv 22. Hankija saab vaidlustaja argumentidest lõppastmes aru nii, et netokäibe nõue ei võimalda olemuslikult tuvastada taotleja võimet hankelepingut nõuetekohaselt täita. Selle kinnituseks on vaidlustaja väitnud, et eksisteerivad mingid muud näitajad, mis väidetavalt võimaldaksid taotleja eeldatavat võimet hankelepingut täita paremini kontrollida. Samuti väidab vaidlustaja, et kuna käibenõue on suunatud minevikku, siis see ei kajasta ettevõtja tänast suutlikkust. 23. Sealjuures viitab vaidlustaja alatasa enda majandusaasta aruandele ja selles esitatud andmetele ning väidab nendele näitajatele tuginedes, et vaidlustaja on võimeline hankelepingut nõuetekohaselt täitma. Seega ründab vaidlustaja käibenõude kontseptsiooni ning tugineb selle õigusvastasuse selgitamiseks enda väidetavale võimekusele mingite muude näitajate alusel. 24. Ühestki teadaolevast õigusaktist ega haldus- ja kohtupraktikast ei tulene, et hankija ei tohi põhimõtteliselt seada seadusest tulenevat kvalifitseerimise tingimust. Hankija on tingimuste sisustamisel piiratud üksnes RHS § 98 lg 1 teise lausega, mille kohaselt peavad kvalifitseerimise tingimused vastama hankelepingu esemeks olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemusele, kogusele ja otstarbele ning olema nendega proportsionaalsed. Seevastu piiranguid käibenõude seadmiseks üleüldse, ei ole seadusandja ette näinud. Nõnda on ka kohtupraktikas toonitatud, et kvalifitseerimistingimuste valik ei allu kohtulikule kontrollile abstraktselt ning kohus ei saa hankijale ette kirjutada, milliseid tingimusi hankija peaks kehtestama või mitte kehtestama.5 25. Käibenõue on ilmselt kõige tavaliselt tingimus, mida hankijad mistahes riigihangetes kvalifitseerimiseks seavad. See on omakorda selgitatav ka asjaoluga, et direktiivi 2014/24 art 58 lg 3 kohaselt on tegu nn eelistatud kvalifitseerimise tingimusega. Nõnda sätestab direktiiv, et hankija võib seoses majandusliku ja finantsseisundiga kehtestada nõuded tagamaks, et 4 Vt vaidlustuse p 2.2.1.2. 5 TlnRKo 3-24-2374, p 14.  Sorainen – 5/11 – ettevõtjal on lepingu täitmiseks vajalik majanduslik ja finantsalane suutlikkus. Selleks võib avaliku sektori hankija eelkõige nõuda, et ettevõtjatel oleks teatav minimaalne aastakäive, sealhulgas teatav miinimumkäive lepinguga hõlmatud valdkonnas. Seega nähtub juba RHS § 98 ja 100 aluseks olevast direktiivist, et käibenõue on selline kvalifitseerimise tingimus, mida hankija võiks eelistatult või esmasena kasutada.6 26. Ekslik on siinkohal ka vaidlustaja käsitlus sellest, kuidas käibenõue pole sobilik vahend seetõttu, et see on suunatud minevikku ega kajasta taotleja tänast finantsseisundit ja suutlikkust. Selliseid väiteid on haldus- ja kohtupraktikas esitatud varemgi, kuid hankijale teadaolevalt ei ole ükski sellistest argumentidest toonud kaasa vaidlust lahendava organi järeldust, et RHS-ist ja direktiividest tulenev kvalifitseerimise tingimus ei täida oma eesmärki. 27. Eesti kohtupraktikas on just vastupidiselt vaidlustajale ka värskelt leitud, et netokäibest nähtub majandustegevuse jätkusuutlikkus, mis loob eelduse selle jätkumiseks ka hankelepingu sõlmimise järgselt, mistõttu on selle tingimuse alusel kvalifikatsiooni kontrollimine legitiimne. Värskes kohtupraktikas on Tallinna Ringkonnakohus asunud lausa seisukohale, et käibenõude põhimõttelises sobivuses hankelepingu täitmiseks vajaliku majandusliku jätkusuutlikkuse tõendamiseks ei saa olla mõistlikku kahtlust.7 Vaevalt, et mistahes finantseksperdi arvamus või vaidlustaja mistahes väited saaks ümber lükata direktiivi ja seaduse sätete sisu ja mõtte ning neid tõlgendava väljakujunenud ning järjepideva haldus- ja kohtupraktika. 28. Isegi, kui polemiseerida vaidlustaja väidete valguses selle üle, et kas käibenõue saab olla olemuslikult ebasobiv, siis on kohtupraktikas leitud, et netokäivet puudutava kvalifitseerimise tingimuse ebaproportsionaalsus muul kui nõude liiasuse ehk kitsamas tähenduses ebaproportsionaalsuse kaalutlusel saab olla üksnes erandlik.8 29. Kuivõrd eeltoodu pinnalt peaks olema selge, et käibenõue ilmestab ka taotleja tulevast majanduslikku jätkusuutlikkust, siis peaks vaidlustaja ära näitama, millised on need sedavõrd erandlikud asjaolud, mis praegusel juhul võiksid käibenõude sobilikkuse kahtluse alla seada. Need erandlikud asjaolud ei saa olla aga seotud kitsalt vaidlustaja endaga, kuivõrd hankija ei ole kvalifitseerimise tingimusi seadnud ega saagi neid seada kitsalt vaidlustajale. Hankijale ei nähtu vaidlustusest selliseid erandlikke asjaolusid, kui vaidlustaja ei pea selleks just tõsiasja, et aktsiaselts Skinest Rail käibenõudele ei vasta. 30. Viimases väljendub õigupoolest vaidlustaja kogu argumentatsiooni teinegi kitsaskoht. Nimelt, väljakujunenud haldus- ja kohtupraktikast tuleneb, et vaidlustuse eesmärk ei saa olla vaidlustajale meelepäraste tingimuste saamine.9 Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted ei eelda ka seda, et hankija peab kehtestama nõuded, mis võimaldaksid pakkumuse esitada võimalikult paljudel ettevõtjatel.10 31. Samamoodi ei näe kehtiv õigus ette sedagi, et erinevatele taotlejatele saaks olla erinevad kvalifitseerimise tingimused, nii ei oleks hankijal ka võimalik kvalifitseerimise tingimusi seada nõnda, et aktsiaselts Skinest Rail suhtes kohaldatakse mingeid muid tingimusi, kui mõne teise võimaliku taotleja suhtes. Eelneva põhjal ei saa ka järeldada, et hankija peaks oma tingimused seadma nn väikseima ühisnimetaja (lowest common denominator) kohaselt, lähtudes nt sellest, et milliseid tingimusi suudaks täita näiteks aktsiaselts Skinest Rail või mõni muu ettevõtja ja jätma oma vajadused sootuks tagaplaanile. Kui see oleks nii, siis saaks iga alustav ettevõtja väita, et kvalifitseerimise tingimused on õigusvastased, kuna tema neile ei vasta. 6 Vrd TlnRKo 3-24-2374, p 21. 7 TlnRKo 3-24-2374, p 22. 8 TlnRKo 3-24-2374, p 21. 9 Vt näiteks TrtRKo 3-20-718, p 23; VaKo 51-21/232391, p 7; 25-21/231687, p 23.1. 10 VaKo 60-21/233209, p 7.5; 25-21/231687, p 6.4; 60-21/233209, p 7.5; 4-21/229780, p 8.4.3; 181-20/226132, p 12; 85-19/209780, p 17; 199-17/192855, p 11.1.  Sorainen – 6/11 – 32. Hankija on käibenõude seadmisel lähtunud peamiselt kaalutlusest, et talle on oluline see, et taotlejal oleks majanduslik võime tegutseda rööbastranspordi projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas, kuivõrd selles valdkonnas tegutsemise pikaajaline võime on lahutamatult seotud tulevase hankelepingu esemega. Seda kaalutlust on õiguskirjanduses ja VaKo praktikas siiani legitiimseks ja asjakohaseks peetud.11 33. Hankelepingu esemeks on kuni 22 uue trammi tarnimine, mis valmistatakse rätsepatööna keskmisest erilisematesse klimaatilistesse ja tehnilistesse (rööpmelaius) tingimustesse. Hankija kogemus varasematest riigihangetest ilmestab seda, et optsioonide rakendamine on pigem väga tõenäoline,12 mis tähendab, et ka praegusel juhul võib eeldada, et lõppastmes soetatakse tõenäoliselt 22 uut trammi. 34. Hankija on kavandanud uute trammide kasutamise nõnda, et kümme trammi on mõeldud teenindama tulevasi Pelguranna ja Liivalaia tn trammiliine.13 Optsioonitrammid on mõeldud aga asendama vanu KT-4 ja KT-6 liigendtramme,14 mis amortiseeruvad hiljemalt 2031. aastal, kuid mida hankija soovib arusaadavatel põhjustel varem asendada uuema trammipargiga. Nii on olnud ka Tallinna linnavalitsuse pikaajaline strateegia, et vana trammiveerem tuleb igal juhul välja vahetada.15 Selge on ka see, et hankija trammipark vajab nii kui nii uuendamist. 35. Esimene tramm peab olema hankijale tarnitud hiljemalt 33 kuud pärast hankelepingu sõlmimist.16 Kui eeldada, et hankelepinguni jõutakse nt 2026. aasta mais, siis on esimese trammi tarne tähtaeg 2029. aasta veebruaris. Selline ajavahemik on trammide hankimise puhul tavapärane, kuna tramm ei ole riiulitoode, vaid see tuleb esmalt projekteerida, seda iseäranis ka Tallinna eripärast trammiteed ja klimaatilisi tingimusi silmas pidades. 36. Ülejäänud üheksa nn põhitrammi tarnimise tähtaeg kooskõlastatakse eraldi, kuid hankija hinnangul on iga pakkuja huvides tarnida tellitud trammid võimalikult kiiresti, kuivõrd sellest sõltub ka täitja tasustamine. Hankelepingu p 2.5-2.6 kohaselt tasub hankija kokku 70% iga trammi maksumusest pärast trammi vastuvõtmist, mis tähendab, et valdav osa lepingu tasust ühe trammi kohta tasutakse igal juhul pärast iga trammi tarnimist. See motiveerib pakkujat ka tramme võimalikult kiiresti tarnima. 37. Hankija on riigihanke tingimused seega üles ehitanud eeldusele, et kümme põhitrammi tarnitakse hiljemalt 2029. aasta sügiseks. Optsioonitrammide osas sätestab p 8.2.1 RHAD-st „Juhised pakkujale“, et optsiooni teostamise tähtaeg ei või olla lühem kui 16 kuud alates hankelepingu sõlmimisest. Hankija senine praktika näitab, et pakkujad soovivad, et hankija otsustaks optsiooni rakendamise võimalikult koheselt, kuivõrd ühe tootmistsükliga on lihtsam ja soodsam toota rohkem tramme, kui mitme tsükliga. 38. See tähendab, et kui optsiooni teostamise tähtaeg on näiteks 16 kuud alates hankelepingu sõlmimisest, siis võib täitja seista silmitsi olukorraga, milles ta peabki kõik 22 trammi tarnima suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Eduka pakkuja jaoks tähendab see eelduslikult seda, et tal peab olema majanduslik võimekus projekteerida ja tarnida näiteks 2029. aasta lõpuks 22 trammi, kusjuures suur osa hankelepingu täitmise algusest oleks pühendatud projekteerimisele. Seega ei jaotu hankelepingu täitmise majanduslik koormus aastate lõikes ühtlaselt, vaid pakkuja peab olema võimeline projekteerima ja iseäranis tootma lühikese aja jooksul märkimisväärse arvu tramme. 11 Vaske, V. Riigihangete seadus kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura 2025. Paragrahv 100/25. VaKo 130- 21/233711. 12 Riigihanke 233711 alusel sõlmitud hankelepingus sätestatud optsioon 15 trammi jaoks on realiseeritud. 13 Vt nt https://www.tallinn.ee/et/pelgurannatramm (20.10.2025). 14 Vt https://tlt.ee/trammiveerem-vana/ (20.10.2025). 15 See oli nõnda ette nähtud juba 2016. aastal vastu võetud strateegias: Tallinna ligipääsetavuse arengusuunad aastatel 2016–2022 (vt peatükk 5.2). Kättesaadav: https://www.tallinn.ee/est/g4144s94823 (20.10.2025). 16 Tehnilise kirjelduse p 2.1.  Sorainen – 7/11 – 39. Tehnilise kirjelduse p-s 3.3 on trammide kasutuseana ette nähtud vähemalt 40 aastat ning hankelepingu täitja peab mh täitma ka garantiiaegseid kohustusi. Hankija jaoks tähendab see, et edukas pakkuja peab igal juhul võtma pikaaegse vastutuse lepingu täitmisel tõusetuda võivate probleemide lahendamise eest ja selliseid pikaaegseid kohustusi ka reaalselt täitma. Kui hankija kohaldab optsiooni, siis kasvavad sellest tulenevalt täitja garantiiaegsed kohustused. Eeltoodu alusel ei saa vaielda, et käibenõue olemuslikult seda eeldatavat võimekust ka iseloomustab. 40. Hankija on kvalifitseerimise tingimuste, sh käibenõude valikul lähtunud ka varasemast kogemusest. Haldus- ja kohtupraktikast ei tulene, et lähtumine varasematest hangetest poleks legitiimne kaalutlus. Nõnda kohaldas hankija käibenõuet ka riigihangetes 233711 ja 134921, millega soetati samuti tramme. Hankijale ei meenu, et ükski ettevõtja oleks üheski varasemas trammide hankemenetluses isegi tõstatanud küsimuse, kas käibenõue on üldse sobilik tingimus. 41. Käibenõude eelis peitub antud juhul ka tõsiasjas, et hankija saab käibenõuet ühetaoliselt ja objektiivselt võimalikele taotlejatele kohaldada, aidates nõnda hankijal ühtsetel alustel teha eelvalik ettevõtjatel vahel, kes eelduslikult tulevast lepingut täita suudavad. Sellist valikut toetab juba eespool viidatud direktiivides esitatud käsitlus, mis peab käibenõude seadmist teiste võimalike majandusliku ja finantsseisundi näitajate ees eelistatuks. 4.2.2. Käibenõue on õiguspärane ka suuruse ja allikate osas 42. Hankija saab vaidlustaja ülejäänud kahest käibenõuet puudutavast väitest kokkuvõttes aru nii, et vaidlustaja peab õigusvastaseks ka niinimetatud käibenõude allikat (rööbastranspordi projekteerimise, tootmise ja müügi valdkond) ja selle suurust 50 miljonit eurot aastas ning 150 miljonit eurot kolme aasta kohta. 43. Alustades käibenõude allikast, siis hankija on võimaldanud käibenõuet täita müügituluga trammide või rongide (rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas. Riigihangete seaduse § 98 lg 1 teises lauses sätestatud hankelepingu esemele vastavusega eeldusega oleks käibenõue vastuolus siis, kui see lähtuks kas kvantitatiivselt suuremast hankelepingu mahust või kvalitatiivselt erinevast hankelepingu objektist võrreldes sellega, mida hangitakse.17 44. Hankija hinnangul vastab netokäibe nõue hankelepingu esemele ning on lepingu esemega võrreldes isegi taotlejaid soosiv, kuna võimaldab kvalifitseerimiseks arvestada nii trammide, kui ka rongide projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonna netokäivet. Seda siis olustikus, milles hankelepingu peamiseks esemeks on kitsamalt trammide, mitte aga rongide hankimine. Teisisõnu pole hankija siinkohal ka kitsendanud käibenõude allikat ümber hankelepingu eseme. Ka VaKo ei ole varasemalt samasugust tingimust õigusvastaseks pidanud.18 45. Siirdudes käibenõude suuruse juurde, siis on vaidlustaja argumentatsioon siinkohal üsna lakooniline. Hankija saab sellest üksnes aru seda, et netokäibe suurus ei ole vaidlustaja arvates mõõdukas ega vajalik. Sellest tuleb ilmselt järeldada, et vaidlustaja vaidlustab käibenõude selle nn liiasuse argumendil. 46. Vaidlust ei saa siinkohal olla ilmselt selles, et kuivõrd riigihanke eeldatav maksumus on 88 miljonit eurot, siis ei ületa käibenõue RHS § 100 lg-s 3 sätestatud piirmäära, mis võiks omakorda tuua kaasa kahtluse, et tegemist võib olla ebaproportsionaalse käibenõudega.19 Antud sätte valguses võinuks hankija kehtestada ka nt käibenõude 166 miljonit eurot aastas.20 17 Vaske, V. Riigihangete seadus kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura 2025. Paragrahv 98/16. 18 VaKo 130-21/233711, p 6.1-6.1.1.1. 19 VaKo 130-21/233711, p 6.1.1.2. 20 Kättesaadav: https://www.fin.ee/riigihanked-riigiabi-osalused/riigihanked/korduma-kippuvad- kusimused#kvalifikatsioon (vastus küsimusele nr 1) (19.10.2025).  Sorainen – 8/11 – 47. Hankija on netokäibe nõude käesolevas hankes seadnud lähtudes vajadusest tagada, et taotleja kui võimalik hankelepingu täitja, suudaks hankelepingut nõuetekohaselt täita ja kanda hankelepingu täitmise majanduslikku koormat. Käibenõude suuruse määratlemisel võttis hankija arvesse, et hankelepingu alusel tellitakse tõenäoliselt 22 (10+12) trammi. Kui läheneda sellele nii-öelda kirvemeetodil, siis võiks tõesti ju jagada aastase käibenõude vaidlustaja pakutud hinnaga 3,9 miljonit eurot ja saada tulem, et aastas peaks olema toodetud ca 13 trammi. Selline arvutuskäik aga ei arvesta, et nagu hankija selgitas ka eespool, siis tramm tuleb enne projekteerida, milleks võib kuluda aastaid ja mis nõuab samuti majanduslikku võimekust. 48. Vaatamata sellele küllaltki madalale nivoole projekteeritavate, toodetavate ja müüdavate trammide arvu osas, on hankijale oluline, et trammide tarnija tegutseks järjepidevalt trammide või rongide projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas ning see ei oleks talle juhuslik või kõrvaline tegevusvaldkond. 49. See omakorda tähendab, et hankija soovib, et talle tarniks tramme ettevõtja, kes on kolme viimase majandusaasta jooksul tramme või ronge järjepidevalt projekteerinud, tootnud ja müünud, eelduslikult võrreldaval arvul nende trammidega, mida hankija planeerib käesoleva riigihanke raames sarnase ajaperioodi jooksul soetada. Käibenõuet täitva taotleja puhul saab seetõttu eeldada, et ta on võimeline kandma hankelepingu täitmise majanduslikku koormat. 50. VaKo oma varasemas praktikas pidanud netokäibe nõude põhjendamisel asjakohaseks järgmist selgitust: „...pakkuja majanduslik ja finantsseisund tagaks võimekuse suhteliselt lühikese ehitustööde perioodi jooksul mobiliseerida täiendavat tööjõudu ning finantsvahendeid, et lepingu tähtaegadest kinni pidada“. Toodud põhjenduse asjakohasuse kohta märkis VaKo, et: „netokäive, mis iseloomustab ettevõtja kaupade-teenuste müügimahtu varasematel aruandeperioodidel, võimaldab vähemalt teatava kindlusega hinnata selle ettevõtja majanduslikku ja finantsalast suutlikkust tulla edukalt toime ka uue, konkreetse mahu ja konkreetsete tähtaegadega projektiga.21“. 4.3. Referentslepingute nõue on õiguspärane 51. Hankija on varasema kogemuse osas sätestanud, et taotleja peab olema täitnud kokku neli reisijateveoks mõeldud uute trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi lepingut ning iga sellise varasema lepingu maksumus peab olema vähemalt 10 miljonit eurot. 52. Hankija saab siingi vaidlustusest aru nii, et vaidlustaja on jällegi läinud täispanga peale, vaidlustades nii hankija õiguse varasemat kogemust referentslepingute kaudu üldse nõuda, nõutavate lepingute arvu, nende rahalise mahu ja varasema kogemuse sisu (lepingu eseme). 4.3.1. Hankijale on taotlejate varasem kogemus vajalik 53. Alustades vaidlustaja põhimõttelisemast väitest, et referentslepingu nõue ei ole üldse kvalifitseerimise tingimusena sobilik, siis sisuliselt võrdub selline väide järeldusega, et hankija ei tohi üldse ettevõtjalt varasemat kogemust eeldada. Sellise eelduse ebaõigsusel ei pea ilmselt pikemalt peatuma, vaid hankija arvates on ainumõeldav seisukoht see, et hankijal on õigus siiski taotlejatelt varasemat kogemust nõuda, kui kogemus on hankelepingu spetsiifikat arvestades vajalik. Hankija hinnangul on trammid piisavalt spetsiifiline hankelepingu ese, et hankija huve ega ka avalikku huvi, sh liikluse ja sõitjate ohutust ei saaks tagada varasema kogemuseta. 54. Riigihangete seaduse § 101 lg 1 määratleb sarnaselt §-le 98, et sellel alusel seatav nõue peab olema seotud hankelepingu esemega, täpsemalt öeldes vastama hankelepingu alusel ostetavate asjade, tellitavate teenuste või ehitustööde olemusele, kogusele ja kasutusviisile. 21 VaKo 85-19/209780, p 11.  Sorainen – 9/11 – 55. Käesoleva kaasusega võrreldavas vaidluses on VaKo näiteks pidanud kohaseks ja vajalikuks kvalifitseerimise tingimust, mille kohaselt pidi ettevõtjal olema varasem kogemus lepingu täitmisest, mille raames ehitati maagaasi kompressorjaam ning tarniti ja käivitati kompressorseade. Hankelepingu esemeks oli maagaasi kompressorjaama projekteerimine, ehitamine ning kompressorseadme tarnimine ja käivitamine.22 Seega on halduspraktikas leitud, et varasema kogemuse nõue võib olla sisult analoogne tulevase hankelepinguga. 56. Kuigi vaidlustaja leiab, et hankija peaks referentslepingute puhul arvestama täpsustamata „projekte teistes valdkondades“, mis on „sarnase keerukuse või ulatusega“, siis ei oleks sellised projektid eelduslikult siiski seotud käesoleva hankelepingu esemega. Seda isegi siis, kui tegu oleks nt rongide projekteerimise, valmistamise ja müümisega. 57. Trammid on spetsiifilised masinad, mida hankija tellib rätsepatööna tulenevalt Tallinna eripärastest klimaatilistest tingimustest, rööpmelisusest ja kurvilistest trammiteedest. Kui nüüd vaidlustajat uskuda, siis utreeritult võiks taotleja varasem kogemus seisneda näiteks „sarnase keerukuse või ulatusega“ praamide, lennukite või kasvõi kosmosesüstikute tarnimisest. 58. Olgu eeltoodud utreeringuga kuidas on, kuid seda vaidlust on VaKo juba trammide näite varal varasemalt detailselt lahendanud vaidlustusasjas 130-21/233711. Nõnda asus VaKo selles lahendis seisukohale, et taotleja kogemus rongide projekteerimisel, valmistamisel ja müümisel ei kajasta tema võimet täita nõuetekohaselt ka trammide projekteerimise, valmistamise ja müümise hankelepingut.23 Hankija ja linnaelanike põhimõttelised vajadused trammide suhtes ei ole vahepealsete aastatega muutunud – ka praegusel juhul soovib hankija tellida tramme, mitte aga nt kaevandusmasinaid, linnaliini busse või lumesahkasid. 59. Seega, kuna varasem kogemus näiteks rongide tarnimise osas pole hankija ega ka VaKo varasema praktika kohaselt midagi sellist, millega hankija peaks trammide ostmise riigihankes leppima, siis vaevalt saaks hankija legitiimseid vajadusi rahuldada taotleja varasem kogemus ekstravagantsemate sarnase keerukuse või ulatusega projektidega. Kui hankija sooviks soetada ronge, siis ta ju telliks ronge ja nõuaks varasemat kogemust rongide tarnimisel. Kui trammid oleks rongidega asendatavad, siis ei oleks vaja tellida ka trammide projekteerimist ja tootmist, vaid pakkuda saaks kohe ka ronge, mis trammiteele kahjuks siiski sõitma ei sobi. 60. Kuigi hankija on pidanud käibenõude osas võimalikuks kvalifitseerimisel arvestada rongide projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas tekkinud netokäivet, soovib hankija tehnilise ja kutsealase suutlikkuse raames kontrollida taotlejate varasemat kogemust trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi vallas. Selline valik võimaldab avardada konkurentsi nii, et kvalifitseeruksid ettevõtjad, kelle peamine tegevusala on näiteks rongide projekteerimine, valmistamine ja müük, kuid, kes on arvestataval määral täitnud ka trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi lepinguid. 61. Referentslepingute maksumuse nõuet ei saa ka ilmselgelt asjakohatuks või meelevaldseks ega seetõttu ka ebaproportsionaalseks pidada. Kõrvutatuna antud hankelepingu eeldatava maksumusega, on referentslepingutele seatud maksumuse nõue tagasihoidlik ega küündi ligilähedaseltki sama maksumuseni kui käesoleva riigihanke tulemina sõlmitava hankelepingu eeldatav maksumus. 62. Referentslepingu vähima maksumuse tingimust tuleb sisustada koosmõjus nõutavate lepingute vähima arvuga. Nende nõuete kaudu on hankija soovinud veenduda, et taotlejal oleks mitmekülgne ja järjepidev varasem kogemus trammide projekteerimisel, valmistamisel ning müügil, sh käitamisel Tallinnaga sarnastes keskkonnatingimustes, kuid nende lepingute maksumus võib olla väiksem, kui praeguse hankelepingu eeldatav maksumus. 22 VaKo 194-17/191509, p 9.1.2–9.1.3. 23 VaKo 130-21/233711, p 6.2.1.1.  Sorainen – 10/11 – 63. Tõenäoliselt võib lõputult argumenteerida, et miks just neli referentslepingut, miks mitte kolm, miks kolm referentslepingut, miks mitte kaks, miks kaks referentslepingut, miks mitte üks, kuni selleni välja, et miks mitte hoopis null referentslepingut. Arvestades hankelepingu eset, ei saa siiski ilmselt mõistlikku vaidlust olla selle üle, et hankija võib varasema kogemuse olemasolu nõuda ning nõuda seda just trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi vallas. 64. Kui referentslepingute arv ega nende maksumus pole riigihanke eset arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne, siis jääb hankija langetatud valik nendes küsimustes hankija laialdase kaalutlusõiguse raamidesse ja on tema diskretsiooni eeldustega kooskõlas. Nagu juba eespool kirjeldatud, tähendab vähemalt neli trammidega seotud referentslepingut maksumusega 10 miljonit eurot hankija jaoks, et: 1) ettevõtja ei projekteeri, valmista ega müü tramme juhuslikult, vaid see on vähemalt oluline ja järjepidev osa tema majandustegevusest; 2) ettevõtja on nende nelja lepingu puhul eelduslikult tarninud vähemalt mitu trammi korraga, kui võtta eelduseks isegi vaidlustaja arvutused ühe trammi maksumusest; 3) eeltoodu ilmestab hankijale kogumis, et ettevõtjal on mitme projekti raames saavutatud selline kogemuste pagas, mille puhul on ta eelduslikult tehniliselt ja organisatoorselt võimeline ka praegust hankelepingut nõuetekohaselt täitma. 65. Seega on vaidlusalune tingimus olemuselt sobilik ettevõtja varasema kogemuse kindlaks tegemiseks ja laiemas ning kitsamas mõttes proportsionaalne. 5. VAIDLUSTAJA ESITATUD DOKUMENTIDEST JÄÄB MULJE, ET VAIDLUSTAJA MAJANDUSTEGEVUS VÕIB TOIMUDA VENE FÖDERATSIOONIS 66. Vaidlustaja on vaidlustuse lisana esitanud dokumendi „Copy of BTC_rus_2025.10.14.xlsx“. Selles on esitatud veerg venekeelse pealkirjaga „Место хранения подлинника“. Eesti keelde tõlgituna tähendab see originaaldokumendi hoiukohta. Arvukate veergude puhul on dokumendi hoiukohaks märgitud ОМСК. Kui tegemist ei ole akronüümiga, siis tõenäoliselt viidatakse sellega Vene Föderatsiooni linnale Omskile. 67. Hankija juhib tähelepanu sellele, et hankija on RHAD-s „299391_vastavustingimused“ ette näinud, et pakkuja ei tohi hankelepingu täitmisse kaasata kokkuvõtvalt olulises ulatuses Vene Föderatsiooni kodanikke, residente või Vene Föderatsioonis asutatud ettevõtjaid ja pakutav kaup ei tohi olla rahvusvahelise sanktsiooni objektiks või pärit sanktsiooni all olevatest piirkondadest. Kuivõrd on üldteada, et Vene Föderatsiooni ja temaga seotud ettevõtjate ning isikute suhtes on kehtestatud arvukalt sanktsioone, siis tõstatab selline teave hankijas tahes- tahtmata küsimusi sellest, kas vaidlustaja või temaga seotud ettevõtjate majandustegevus toimub Vene Föderatsioonis. 68. Kui vaidlustaja või temaga seotud ettevõtjate tegevus toimub Vene Föderatsioonis, siis on kaheldav, kas vaidlustajal saab olla vaidlustuse esitamise õigus vaidlustatud tingimustele. 6. MENETLUSLIKUD TEATED 69. Tulenevalt VaKo kirjaliku menetluse teatest on vastus vaidlustusele tähtaegne, kui on esitatud hiljemalt 20.10.2025. 70. Hankija ei pea vajalikuks asja läbivaatamist avalikul istungil menetlusosaliste osavõtul ja soovib vaidlustuse läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kui VaKo otsustab RHS § 195 lg 2 alusel asja avalikul istungil siiski läbi vaadata, osaleb hankija sellel oma esindajate kaudu.  Sorainen – 11/11 – Lugupidamisega Carri Ginter Mario Sõrm vandeadvokaat vandeadvokaat