Vilnius University Faculty of Law Teie 06.03.2025 /
[email protected] Meie 26.03.2025 nr 1.4-2/635-2
Vilniuse Ülikooli teadusuuringuteks andmete
taotluse vastus
Lugupeetud Vilniuse Ülikooli teadlaste meeskond
Täname Teid päringu eest seoses Eesti Vabariigi poliitikaga omaosalusmaksete osas
tervishoiuteenuste eest. Vastused küsimustele on alljärgnevad.
1. Kas tervishoiuasutused järgivad tervishoiuteenuste hindade kehtestamisel, mida
patsiendid teenuse osutamise hetkel otseselt (täielikult või osaliselt) tasuvad (edaspidi
– patsiendi maksed), üksnes Eesti ravikindlustuse seadust (eriti selle seaduse § 71, 72)?
Kas on ka muid õigusakte, mis reguleerivad patsiendi makseid tervishoiuteenuste eest?
Riigisisesel tervishoiuteenuse osutamisel kehtivad Eesti Vabariigi õigusaktid ja
tervishoiuteenuse osutajad on kohustatud neid järgima.
Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peavad patsient ja tervishoiuteenuse osutaja
lähtuma võlaõigusseadusest, sh 41. peatüki §§-dest 758-773 (Võlaõigusseadus–Riigi Teataja)
Tervishoiuasutused on kohustatud ravikindlustatud isikutele tervishoiuteenust osutades järgima
ravikindlustuse seaduse 6. jagu Lisatasu ja kindlustatud isiku täiendav omaosalus paragrahve.
Tervishoiu rahastamist reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seaduse 4 peatükk tervishoiu
rahastamine.
Samuti on teatud tervishoiuteenustel patsiendi omaosalus, mis tähendab, et ravikindlustatud
inimene peab teatud tervishoiuteenuste puhul ise maksma. Tervishoiuteenuste
omaosaluse määr on kehtestatud Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud
lisatingimustele.
Omaosalust reguleerib veel Ravikindlustuse seadus § 30 lg 3, kus sätestatakse, et kindlustatud
isiku omaosalus on tervishoiuteenuse piirhinna osa, mille tasumise kohustust ei võta üle
Tervisekassa. Kõikidel kindlustatud isikutel on omaosalus ühesuurune ega tohi ületada 50
protsenti tervishoiuteenuse piirhinnast, kui käesolevas seaduses ei sätestata teisiti. Vältimatu
abi osutamisel omaosalust ei rakendata.
Ravikindlustuse seaduse 4. jagu sätestab ära ravimihüvitise, meditsiiniseadmehüvitise ning
täiendava ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitise osas omaosaluse.
2. Kuidas tagavad volitatud riigiasutused, et tervishoiuasutused järgivad rangelt riiklikke
õigusakte patsiendi maksete loetlemisel, hinnastamisel ja kogumisel? Milline
kontrollimehhanism on Eestis kehtestatud, et tagada patsiendi maksete nõuetekohane
rakendamine ja vastavus kehtivale õigusraamistikule?
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
Tervishoiuteenuse osutajatel on õigus ise kehtestada visiiditasud ja omaosalustasud, kuid nad
peavad kehtestamisel järgima kehtivaid õigusakte.
Riiklikku järelevalvet tervishoiuteenuse osutajatele kehtestatud nõuete täitmise üle teostab
Terviseamet. Tervisekassal on õigus kontrollida vaid neid tervishoiuteenuse osutajaid, kellega
on sõlmitud ravi rahastamise leping.
Tervisekassa kontrollib kehtestatud visiiditasude suurust ja omaosalustasusid juhul, kui patsient
leiab, et temalt on küsitud visiiditasu või omaosalustasu alusetult või seadusega sätestatust
enam ning nimetatuid on küsitud seoses Tervisekassa rahastatavate teenustega seoses.
Patsient saab Terviseportaalis kontrollida Tervisekassale edastatud arveid ning juhul, kui ta on
teenuste eest ise maksnud, edastada sellekohase info otse Tervisekassale.
3. Mil määral võetakse patsiendi maksete kehtestamisel praktikas arvesse huvitatud
osapoolte (nt patsiendid, arstid, valitsusvälised organisatsioonid) arvamust? Kas saate
tuua näiteid juhtumitest, kus huvitatud osapooled on aidanud kaasa nii patsiendi
maksete alla kuuluvate teenuste loetlemisele kui ka hinnastamisele?
Seadusloome muudatuste kavandamisel ja elluviimisel lähtutakse hea õigusloome ja
normitehnika eeskirjast. Selle üheks põhimõtteks on, et seaduseelnõu ettevalmistamise
protsessis toimub huvirühmade ja avalikkuse kaasamine ning kooskõlastamine (§ 1 lõiked 4 ja
5).
Erinevate teenuste kujundamisel räägitakse alati läbi huvitatud osapooltega ja kaasatakse neid
muudatustesse või teenuste kujundamisse.
Samas peame tunnistama, et Eestis on leibkondade omaosalus tervishoius kõrge (23%) ning
omaosaluse langetamine eeldaks eelarvest lisavahendite leidmist, mis tänases eelarve keerulises
olukorras võimalik ei ole. Seega on siin huvirühmade ootused ja vajadused kindlasti suuremad,
kui see, mida riik pakkuda saab.
Ühe 2025. aastal jõustunud muudatuse kohta saame näitena kirjeldada 2024. aastal läbi viidud
statsionaarse õendusabi omaosaluse analüüsi, mille tulemusena vähendatati inimese omaosalust
statsionaarses õendusabis alates 2025. aastast 15%lt 10%-le.
Viimase kümne aasta jooksul on Eestis statsionaarse iseseisva õendusabi keskmine kulu isiku
kohta kasvanud 271 eurolt 2014.a. 800 euroni 2024.a. ehk 530 euro võrra.
Esimest korda juhtis omaosaluse suurusega kaasnevatele probleemidele tähelepanu
Riigikontroll, tuues oma 2022 aasta auditis „Tervishoiu suundumused“ välja, et osa inimeste
jaoks on üheks takistuseks statsionaarse õendusabi teenuse saamisel liiga suur omaosalus. 2024.
aasta aprillikuus viis Tervisekassa statsionaarse õendusabi teenusosutajate hulgas läbi uuringu,
millega soovisime saada vastust küsimusele kui palju on olnud raviasutustes viimase viie aasta
jooksul statsionaarse õendusabi teenusel neid patsiente, kes ei suuda teenuse eest maksta.
Samuti palusime teenuseosutajate arvamust omaosaluskoormuse tänase taseme kohta ning
ettepanekuid olukorra leevendamiseks.
Omaosaluse kehtestamise kohta leidis 99% vastajatest, et omaosalus on vajalik, kuid
probleemiks on tänaseks juba väga kõrge teenuse maksumus (inimese enda kulu). Samasisuline
küsitlus viidi Tervisekassa poolt 2024. aasta juunikuus läbi ka kohalike omavalitsuste vaates.
Küsitlus toetas Eesti Linnade ja Valdade Liidu eelnevat seisukohta (esitatud valitsusele
31.01.2024), et inimeste omaosalus on kasvanud statsionaarses õendusabis nii suureks, et see
ei ole inimestele enam jõukohane. Võttes arvesse nii analüüsi tulemusi kui ka haiglate ja
kohalike omavalitsuste seas läbi viidud uuringutulemusi, otsustati, et statsionaarses õendusabis
väheneb omaosalus alates 2025. aastast (kuni 90% tasub Tervisekassa ja 10% patsient). Selle
meetme rakendamise mõju Tervisekassa ravikindlustuse eelarvele on 3,4 miljonit eurot aastas.
3
Antud näite puhul suurendati inimestel retseptide väljastamise tasusid, et saada Tervisekassa
eelarvesse vajalikud lisavahendid statsionaarses õendusabis inimeste voodipäeva maksumuse
omaosaluse vähendamiseks.
4. Kas riikliku poliitika osa on julgustada tervishoiuasutusi võimalikke patsiendi makseid
vähendama? Kui jah, siis kuidas seda eesmärki ellu viiakse?
Patsiendi omaosalused on kehtestanud riik ja seda kas kindlas määras või tuues ära piirmäära.
Seejuures on ravikindlustuse seaduses selgelt sätestatud haavatavamas olukorras inimeste
(töötud, toimetulekutoetuse saajad, pensionärid jne) kaitseks eraldi reeglid (madalam
visiiditasu, õigus saada suuremas määras hambaravihüvitist jne). Samas on jäetud
tervishoiuteenuse osutajale valikuvabadus omaosaluse mitterakendamiseks või selle väiksemas
määras rakendamiseks. Ravikindlustuse seaduses on sätestatud vaid õigus visiidi- ja
voodipäevatasu küsimiseks ning tasu kehtestamise õigus on tervishoiuteenuse osutaja
nõukogul.
Loodame, et saite analüüsi jaoks piisavad vastused oma esitatud küsimustele.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Ebe Sarapuu
osakonnajuhataja
Mari Kalbin
[email protected]