Vastus

Justiitsministeerium Teie 08.09.2022 nr 13-2/6303 [email protected] Meie 04.10.2022 nr 6-6/22-48 Halduskohtumenetluse tõhustamine RePowerEU direktiivi eelnõu kontekstis Riigikohtu halduskolleegiumi ettepanekud Täname võimaluse eest kaasa rääkida. Esitame esmalt lühidalt oma ettepanekud esitatud küsimuste kaupa (I), seejärel selgitame nende tausta ja oma kaalutlusi pikemalt (II). I 1. Kas kohtunikel on ettepanekuid haldusmenetluse ja materiaalõiguse muutmiseks, et kohtusse pöördumine väheneks või kohtuvaidluse lahendamine oleks kiirem? Kohtuvaidluste arvu ja kestuse vähendamisele võiks aidata kaasa järgnev. a) Liita erinevad loamenetlused kokku üheks menetluseks, kaaludes suurprojektide puhul selle ühendamist ka riigi eriplaneeringu menetlusega; b) kaaluda tasuks võimalust anda lubasid otse taastuvenergia eelisarendusalade üleriigilise planeeringu alusel; c) koolitada ametnikke. Arvestades põhiseaduse § 15, EL põhiõiguste harta art 47 lg-t 1 ja Aarhusi konventsiooni art- t 9, ei ole kaebeõiguse piiramine sobiv meede, et vähendada kohtusse pöördumisi. Direktiivi eelnõu osas võiks teha ettepaneku mitte võimaldada lubade andmist vaikimisi. 2. Kas on võimalus, et halduskohus käsitleb taastuvenergeetika ehitiste loamenetluse ja planeeringutega seotud kohtumenetlusi sisuliselt kiireloomulisena? Jah, kuid kohtutele tuleks jätta paindlikkus. Menetlusaja lühendamine eeldab täiendavaid ressursse mh kohtunikukohtade näol, et ei kannataks teiste, samuti ajatundlike vaidluste lahendamine. Direktiivis vajaks täpsustamist, mida tähendab „kiireim olemasolev menetlus“. 3. Kas on võimalus, et halduskohus püüaks korraldada ümber sisemist töökorraldust, et lahendada need menetlused keskmisest kiiremini? Kui palju annaks töö ümberkorraldamisega kohtus menetlusaega lühendada ja milliseid ressursse kohus selleks juurde vajaks? a) Kohtuasjade hulga suurenemise tingimustes on menetlusaja lühendamiseks oluline tagada kohtutele piisav tööjõuressurss (täiendav kohtunikukoht Tartu ja Tallinna Halduskohtusse ning ringkonnakohtute halduskolleegiumidesse, nõunikukoht Riigikohtusse). b) Kohtusiseste tööjaotusplaanide või kokkuleppe abil oleks võimalik tagada kohtunike tugevam spetsialiseerumine keskkonnaasjadele. c) Kaaluda võib ka taastuvenergiat puudutavate vaidluste prioriteetsena käsitlemist tööjaotusplaanides. d) Spetsialiseerunud kohtunikel ja kohtuametnikel oleks kasu täiendkoolitusest nii taastuvenergia ja keskkonnaõiguse valdkondades kui ka kompromissiläbirääkimiste juhtimise alal. Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9051, 730 9036; faks 730 9003; e -post [email protected] www.riigikohus.ee e) Samuti toetaks kohtunike tööd valdkonna kohtupraktika järjepidev analüüs ning regulaarsed omavahelised arutelud olulisematest praktikas ettetulnud probleemidest. f) Kaaluda võiks ka loodusteadlasest ekspertnõuniku palkamist kohtute juurde, kes aitaks kohtunikel mõista vaidluste faktilist tausta. g) Ekspertiiside korraldamist kohtumenetluses kiirendaks oluliselt, kui oleks tehtud eeltöö ekspertide leidmiseks, kes oleksid pädevad, nõus ekspertiisi tegema ja suudaksid kohtutele kiiresti vastata (nt koostööasutuste määramine, valdkondlike ekspertide nimekirja koostamine vm). h) Analüüsimist vajab, kas ilma seadust muutmata oleks võimalik kalduda kõrvale asjade juhusliku jagamise põhimõttest, et sama projektiga seotud vaidlused jõuaksid sama kohtuniku kätte – seda piirab juhul, kui ehituslube ja keskkonnalube ei ühendata, siiski võimalik erinev kohtualluvus. i) Ennetavalt tuleks neile vaidlustele spetsialiseerunud kohtunikele tagada juurdepääs NATO saladusele, et oleks võimalik tutvuda radarite tööd puudutavate tõenditega. 4. Kas halduskohtumenetluse seadustiku muutmisega oleks võimalik kõnealuste menetluste aega vähendada ja millistes menetlusetappides saaks nii ajalist kokkuhoidu? a) Kehtivas õiguses on kiireim menetlusliik lihtmenetlus. Taastuvenergiaplaneeringute ja projektide jaoks see menetlusliik üldjuhul siiski ei sobi, arvestades kaalul olevaid olulisi avalikke ja erahuve. b) Samuti ei toeta me kohtuastmete vähendamist taastuvenergiat puudutavate vaidluste puhul. c) Kui peetakse vajalikuks sätestada seaduses menetlustähtaeg taastuvenergiat puudutavatele vaidlustele, peab see tähtaeg olema tunduvalt pikem kui näiteks riigihankeasjades kehtiv 45 päeva ning kohtunikele tuleb anda paindlik võimalus seda tähtaega põhjendatud juhtudel pikendada. d) Analüüsimist vääriks seaduse muutmine selliselt, et kohtul oleks puudustega planeeringu või loa tühistamise asemel võimalik teha vaheotsus, millega ilmnenud vead tuvastada, menetlus peatada ja anda haldusorganile võimalus need puudused kõrvaldada, mille järel kohtumenetlus jätkuks sealt, kus see pooleli jäi. See võib mõistlik olla ka ainult apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes. e) Kompromissiläbirääkimistega seotud aega võib kokku hoida kohtuniku rolli suurendamine kompromissi otsimisel, samuti võib põhjendatud olla sätestada seaduses maksimumtähtaeg kompromissiläbirääkimistele. f) Anda halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse peale esitatud määruskaebuse lahendanud ringkonnakohtutele võimalus lubada menetlusosalistel esitada erandkorras edasikaebus Riigikohtule eesmärgiga saada Riigikohtult esialgne hinnang vaidlusküsimustele. g) Kaaluda vajadust sätestada seaduses erand asjade juhusliku jagamise põhimõttest, et tagada sama projektiga seotud vaidluste jõudmine ühe kohtuniku kätte. 5. Milline oleks halduskohtute ja kolleegiumite prognoositav eelarveline lisavajadus, et aidata RePower EU eelkirjeldatud eesmärke täita? Eelarvelised vajadused sõltuvad sellest, millised eespool mainitud ettepanekutest käiku võetakse. Esialgselt prognoosime, et koolitusvajadusega seoses ei ole lisaressursid hädavajalikud, sest koolituskalendrit planeerides on võimalik valdkondlikke prioriteete arvesse võtta. Mõningaid lisakulusid tavapärasega võrreldes võib kaasa tuua väliseksperdi kutsumine, kuid selle vajalikkus sõltub muuhulgas sellest, kuivõrd korraldab kohtunike täiendkoolitust antud valdkonnas Euroopa Komisjon. Küll aga kaasneks paratamatult lisakulud kohtuniku- ja nõunikukohtade juurdeloomisega, mis tõenäoliselt osutub vajalikuks taastuvenergia projektide üle peetavate vaidluste suurema arvu ja kiireloomulisuse korral. Kohtunikukohtade eelarvevajadus lähtub seadusest. Eeldusel, et direktiivi rakendamine hakkab toimuma 2024. aastast, oleks orienteeruv kulu ühele nõunikukohale ca 4615 eurot. Minimaalselt vajalik oleks üks täiskohaga nõunik Riigikohtu halduskolleegiumile + üks poole koormusega töötav kogu kohtusüsteemi nõustav loodusteadusalase haridusega ekspertnõunik (see võib olla mõistlik vormistada ka sisseostetava teenusena, kuid kulu see märkimisväärselt ei muuda). 2(6) Analüütiku täiskoht võiks 2024. aastal maksta orienteeruvalt 3850 eurot, kuid eeldatavasti piisab antud valdkonna süvitsi uurimiseks 0,5 koormusega analüütikust (või samas väärtuses sisseostetavast teenusest). II Alustades esimeses küsimuses viidatud võimalusest kohtusse pöördumist vähendada, juhime tähelepanu, et PS §-st 15 ja EL põhiõiguste harta art 47 lg-st 1 tulenevalt ei tohi eesmärgiks seada kaebeõiguse piiramist. Samuti, nagu on märgitud direktiivi eelnõu põhjenduses 12, kohaldub neis asjus jätkuvalt Aarhusi konventsioon, mistõttu tuleb arvestada selle konventsiooni art 9 ja asjakohase kohtupraktikaga. Sealhulgas ei tohiks kohtusse pöördumist piirata nende vastuväidetega, mida isik on haldusmenetluses juba esitanud, sest sellise Saksa menetlusreegli on Euroopa Kohus tunnistanud EL õigusega vastuolus olevaks (kohtuasi C-137/14, p-d 75–82).1 Protsessi kiirendamise ja tõhustamise võimalusi tuleks esmajoones ja peaasjalikult otsida haldusmenetlusest. Taastuvenergiaprojektidega seotud kohtumenetluse võimaliku kiirendamise või tõhustamise meetmed saavad anda lisaefekti, kuid ei saa olla kindlasti ainsaks või põhiliseks lahenduseks probleemile. Ka direktiivi eelnõu fookuses on selgelt haldusmenetluste kiirendamine. Haldusmenetluse puhul näeme tõhustamisvõimalusi eeskätt erinevate projekti tasandi otsuste ühendamise raames. Kui ehitise jaoks on tarvis näiteks nii ehitus- kui ka keskkonnaluba, mis antakse eri aegadel eri haldusorganite poolt ja on eraldi vaidlustatavad, võivad loamenetlused koos vaidlustusmenetlustega kokku võtta aastaid. Kui ehitus- ja keskkonnaloa saaks liita kokku üheks loaks või vähemalt menetleda neid lube paralleelselt, seejuures ühendades ka keskkonnamõju hindamise protsessid, võiks tulemuseks olla nii aja kui ka ressursi märgatav kokkuhoid. Ennekõike väheneks selle tulemusena kohtumenetluste arv. Märgime siinkohal, et kuna kohtuni jõudev vaidlus oleks sellevõrra mahukam, ei tähendaks see lahendusvariant kohtukoormuse lineaarset vähenemist, küll aga efektiivsemat ressursikasutust, kuna oleks tagatud, et asjaolusid ei pea endale selgeks tegema mitu erinevat kohtukoosseisu ja neid ei ole vaja läbi arutada korduvates kohtuasjades. Ka halduse poolelt saaks projektile korraga hinnangu anda KOV ja keskkonnaloa andmiseks pädev riigiasutus, mis võib lõppkokkuvõttes tagada kvaliteetsemad haldusotsused. Lisaks projekti tasandi otsuste ühendamisele tasuks analüüsida vähemalt suurprojektide puhul, mida kavandatakse riigi eriplaneeringuga, isegi planeerimis- ja loastaadiumi ühendamist ühte haldusmenetlusse (vrd Saksa Planfeststellungsbeschluss). Ka laiemalt tuleks läbi mõelda erinevad planeerimisetapid. Kui direktiivi järgsete eelisarendusalade valik toimuks näiteks üleriigilise teemaplaneeringu vormis, võiks kaaluda, kas seadusega tuleks lubada otse selle planeeringu alusel lubade andmist ilma täiendavate planeerimisetappideta sarnaselt riigi eriplaneeringuga (vrd PlanS § 27 lg 10). Analüüsida tuleks, mis saab sellises olukorras madalama taseme planeeringutest (üld- ja detailplaneeringud), kui need alale taastuvenergia tootmist ette ei näe. Ametnikel võib taastuvenergiaprojektide planeeringute ja lubade menetlemiseks olla vaja ka täiendkoolitusi (eriti KOV-de ehitus- ja keskkonnaspetsialistidel võib kohtute kogemuse põhjal vajaka olla õigusteadmistest). Mida kvaliteetsem on haldusmenetlus, seda vähem on kohtuvaidlusi ja seda lihtsam kohtutel neid lahendada. Kõhklevalt suhtume direktiivi eelnõus väljapakutud võimalusse anda eelisarendusaladel lubasid n-ö vaikimisi (eelnõu järgi direktiivi art 16a lg 6). Senine kogemus seda laadi haldusotsustega (nt ehitusteatiste vaikimisi heakskiitmine, automatiseeritud metsateatised) 1 Tõsi, konkreetses lahendis kontrolliti vastuolu KMH direktiivi ja tööstusheite direktiiviga - kui antud valdkonnale (eelisarendusalade korral) KMH direktiiv ei laiene, tekib küsimus, kas vastuolu EL õigusega endiselt eksisteeriks. Arvestades siiski, et Euroopa Kohus tugineb siin keskkonnaasjades laiemalt järgitavale eesmärgile tagada keskkonnakaitse valdkonnas laialdane juurdepääs õiguskaitsele, mis tuleneb just Aarhusi konventsioonist (millega on ühinenud ka EL), oleks vastus tõenäoliselt jaatav. 3(6) näitab, et see toob kaasa mahukamad vaidlused halduskohtus: kuna puudub põhjendatud haldusakt, on sellevõrra suurem kohtute töö tõendite, asjatundjate ning menetlusosaliste arvamuste hindamisel ja analüüsimisel. Lisaks võib puuduliku teavitamise korral kaebetähtaja algus nihkuda ajas tahapoole või tuleb kaebetähtaeg ennistada, see kokkuvõttes aeglustab menetlust ja lükkab edasi õiguskindluse tekkimise. Kohtumenetlust käsitleb eelnõu järgi direktiivi art 16 lg 7, mille kohaselt tuleb tagada, et taastuvenergiaga seotud projektide vaidlustamisel kohaldatakse "kõige kiiremat asjaomasel riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil olemas olevat haldus- ja kohtumenetlust“. Eelnõu sõnastusest nähtuvalt ei nõuta uute kiirete menetlusliikide loomist, vaid üksnes olemasolevatest kiireima kasutamist. Selge ei ole aga, mida see „kiireim olemasolev“ Eesti kontekstis tähendaks. Meie halduskohtumenetluse seadustik näeb eraldi kiirema menetlusena (erimenetluste kõrval, mis on eraldi reguleeritud) ette lihtmenetluse (vrd ka HKMS § 279 lg 1). Lihtmenetluse kohaldamine sedavõrd olulisi avalikke ja erahuve puudutavates kohtuvaidlustes võib aga olla vastuolus põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, EL põhiõiguste harta art 47 lg-ga 1 ja Aarhusi konventsiooniga. Neist piiridest ei tohi direktiiv sundida liikmesriike väljuma. Eelnõu teksti võib mõista ka nii, et direktiivist tuleneva kohustuse täitmiseks tuleks selle valdkonna kaebusi vaadata läbi prioriteetsena võrreldes muude haldusasjadega või mingi konkreetse tähtaja jooksul. Nende kahtluste tõttu leiame, et direktiivi eelnõu vajaks selles osas täpsustamist. Võimalik on siiski, et vastuse leiab, analüüsides Euroopa Kohtu ja Komisjoni praktikat teiste EL õigusaktide sarnase sõnastusega sätete kohta (nt määrus (EÜ) nr 2201/2003, art 11 lg 3). Taastuvenergia projektide kiireloomulisena käsitlemine kohtutes on põhimõtteliselt võimalik. Üks võimalus on teha seda seaduse tasandil antud juhisena. Teine võimalus oleks kasutada selleks kohtutesisese töökorralduse kokkuleppeid või siseakti (tööjaotusplaani). Esimene võimalus oleks eelistatum, tagades menetlusosalistele suurema läbipaistvuse selles osas, miks selle valdkonna vaidlusi eelistatakse muudele, üksikisikutele samuti olulistele ja kiireloomulistele vaidlustele (nt sotsiaalasjad, lasteaiakohad jms). Kohtutele tuleks aga igal juhul jätta otsustusruum hinnata, kas konkreetne projekt on tõepoolest taastuvenergia eesmärkide saavutamise valguses kiireloomuline või mitte – üldise definitsiooni alla mahub paratamatult ka vaidlusi, millel tegelik oluline mõju energiajulgeolekule puudub (nt üksiku tuuliku lammutamine). Igal juhul tuleb arvestada, et uue prioriteetsete asjade kategooria loomine tähendaks teiste asjade (mis võivad samuti olla ajatundlikud, näiteks sotsiaalvaldkonna vaidlused, vaidlused rahvusvahelise kaitse andmise üle, maksuvaidlused) menetlusaja pikenemist. Taastuvenergiaprojektide vaidluste puhul on tegu ka praktiliselt eranditult töömahukate kohtuasjadega, mistõttu juhul kui sätestada neile seadusega menetlusaeg, peaks see kindlasti olema tunduvalt pikem kui hankeasjadele ette nähtud 45 päeva (HKMS § 275 lg 2) ning seda peab olema võimalik objektiivse vajaduse korral pikendada (näiteks võib olla vaja anda menetlusosalistele võimalus pidada kompromissiläbirääkimisi, aega võib võtta ekspertiisi korraldamine). Kuivõrd oodata on taastuvenergiat puudutavate vaidluste hulga olulist kasvu, peame direktiiviga seatud tõhusa ja tempoka kohtumenetluse eesmärgi järgimiseks vajalikuks analüüsida uute kohtunikukohtade loomist nii haldus- kui ka ringkonnakohtutesse ning lisatööjõu toomist (minimaalselt nõuniku koha näol) Riigikohtusse. Tegu poleks seejuures tööjõuvajaduse ajutise kasvuga. Viimaste aastate kogemused on näidanud, et liigume ühest kriisist teise. Halduskohtutel on aga oluline roll nii tervishoiu-, rände- kui ka keskkonnakriiside lahendamisel. Juba praegu on näiteks Tartu Halduskohtus täheldatav menetlusaegade oluline pikenemine kohtunikukohtade vähendamise tõttu. Ka Tallinna Halduskohtu puhul tähendaks näiteks 2–3 kohtuniku ajutine töövõimetus kohtuasjade suurema laekumise korral tõsiseid probleeme kohtule pandud kohustuste täitmisel, seda eriti kiireloomuliste asjade puhul, mida on juba praegu mitmeid kategooriaid (nt hankeasjad ja haldustoiminguks loa andmine (sh välismaalaste kinnipidamiskeskusesse paigutamine)). Mida põhjalikumalt saavad kohtuasjaga tegeleda hästi koolitatud, spetsialiseerunud ja piisavalt ajaressurssi omavad esimese astme 4(6) kohtunikud, seda kiiremini ja hõlpsamalt on võimalik läbi viia apellatsiooni- ja kassatsiooni- menetlust. Abiks oleks kindlasti ka kohtunike, nõunike ja kohtujuristide võimalikult kõrge kvalifikatsioon taastuvenergiat puudutavate kohtuasjade lahendamiseks. Selleks tuleks leida lisaressursse selles valdkonnas koolituste korraldamiseks (vajaduse korral kaasates väliseksperte, osaledes konverentsidel või korraldades õppevisiite). Oluline on seejuures ka see, et kohtunikel ja kohtuametnikel oleks enda täiendamiseks kohtuasjade lahendamise kõrvalt aega. Analüüsimist vääriks halduskohtumenetluse seadustiku muutmine selliselt, et kohtul oleks võimalik teha vaheotsus, millega ilmnenud vead (nt puudulikud keskkonnauuringud, ärakuulamisvead, kaalumisvead (oluliste asjaolude analüüsimata jätmine)) tuvastada, menetlus peatada ja anda haldusorganile võimalus need puudused kõrvaldada. Kohtumenetlus jätkuks seejärel (kaebaja soovil) sealt, kus see pooleli jäi (sh apellatsiooni- või kassatsiooniastmes). See võiks võimaldada saavutada õigusrahu kiiremini võrreldes olukorraga, kus kohus tühistab haldusotsuse tehtud vigade tõttu, haldusorgan teeb uue otsuse ning sellele järgneb taas algusest peale kulgev kohtumenetlus. Selline võimalus on kasutusel näiteks Hollandis2. Teisalt mööname, et sellise lahenduse puhul võib kohtumenetluse peatamisele järgneda määruskaebuse raames vaidlus selle üle, kas peatamine oli õigustatud; kas menetluse peatanud kohus tuvastas õigesti vea olemasolu; kas kohus andis põhjendatud juhised vea kõrvaldamiseks. Sellisel juhul ei pruugiks kiiremini õigusrahu saavutamise efekti ilmneda. Mõeldav oleks selline menetluse peatamise võimalus anda üksnes apellatsiooni- ja kassatsiooniastmele, kuna selleks ajaks on kohtumenetluses juba suur töö ära tehtud ja seda hiljem otsast alata ei pruugi olla põhjendatud. Taastuvenergia arendusi puudutavate kohtumenetluste pikkust mõjutab esimese astme kohtunike kogemuste järgi ka ajamahukas kompromisside otsimine. Siinkohal oleks abiks kohtuniku rolli suurendamine kompromissiläbirääkimistel ja võimalik, et seadusega tuleks ette näha ka maksimumtähtaeg kompromissi otsimiseks. Aidata võib ka kohtunike täiendkoolitus. Kohtumenetlust pikendavad selles valdkonnas tihti ekspertiisid, sh ekspertide otsimine. Probleemiks on asjaga tegelemiseks valmis oleva eksperdi leidmine, arvestades ka seda, et Eesti on väike ning parimad asjatundjad võivad projektiga juba varasemates staadiumites seotud olla. Läbi mõtlemist vääriks, kas ekspertiisiressurssi oleks võimalik kohtunikele kergemini kättesaadavaks teha (nt koostööasutuste määramine, valdkondlike ekspertide nimekirja koostamine vm). Kõne alla võiks tulla ka keskkonnakaitse- ja/või taastuvenergia-alase haridusega ekspertnõuniku või -nõunike palkamine kohtute juurde – minimaalselt saaks selline ekspert juhatada kohtuniku allikate juurde, kust asja sisuliseks mõistmiseks vajalikud baasteadmised kätte saada. Organisatsioonisiseselt võiks olla kasulik näha ette kohtunike keskkonnaasjadele spetsialiseerumise süvendamine. Spetsialiseerunud kohtunike tööd kergendaks regulaarsed omavahelised arutelud ja järjepidev kohtupraktika analüüs antud valdkonnas. Analüüsi- ja arutelude koordineerimistegevuse saaks koondada Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonda, taastades sealse analüüsivõimekuse. Kindlasti ei toeta me kohtuastmete vähendamist. Ühelt poolt: kuna taastuvenergiaprojektid hõlmaksid ka pisemaid projekte, paneks esimese astme kohtu otsuse peale otse Riigikohtusse pöördumine ülemäärase surve asja menetlusse võtmiseks Riigikohtule, kelle sekkumine kassatsioonikohtuna peaks olema erandlik. Kuna Riigikohtu sõnal on suurem kaal, on asja lahendamine siin ressursi- ja ajamahukam kui ringkonnakohtus. Seetõttu ei ole mõistlik ringkonnakohtute koormust vähendada Riigikohtu koormuse suurendamise arvelt. Teisalt oleks kohtuastmete vähendamine võrreldes muude kohtuasjadega põhjendamatu õiguskaitse 2 Vt lähemalt Hollandi vastused Euroopa kõrgemate halduskohtute ühenduse ACA-Europe küsimustikule „Techniques for the protection of private subjects in contrast with public authorities: actions and remedies - liability and compliance“ (https://www.aca-europe.eu/seminars/2022_Rome/Netherlands.pdf), lk 12 (p-d 7 ja 8), lk 15 (2 viimast lõiku). 5(6) kvaliteeti silmas pidades ka keerukamate ja mahukamata vaidluste puhul. Lisaks tõstataks kohtuastmete vähendamine põhiseaduslikkuse probleemi (vt PS § 149, RKÜKo 3-4-1-7-08). Mõeldav oleks anda halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse peale esitatud määruskaebuse lahendanud ringkonnakohtutele võimalus lubada esitada erandkorras edasikaebus Riigikohtule (vrd TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21). Esmapilgul selline lahendus küll pigem pikendaks, mitte ei lühendaks kohtumenetluse aega (kuigi pole mingit takistust sisulise kohtumenetlusega jätkamiseks ajal, mil kõrgemad kohtuastmed arutavad esialgse õiguskaitse üle), kuid Riigikohtu panus menetluse varases etapis võib hõlbustada halduskohtu tööd ning hoida ära eriti ajamahuka olukorra, kus asi saadetakse kõrgema astme kohtust tagasi madalama astme kohtusse. Märgime siinkohal, et direktiivi eelnõu art-s 16d sätestatud taastuvenergia projekti elluviimisega kaasneva ülekaaluka avaliku huvi eeldus laieneb eelnõu sõnastuse järgi üksnes loa-, mitte kohtumenetlusele. Lisaks ei tähendaks ka sellise eelduse laienemine kohtumenetlusele, et esialgse õiguskaitse kohaldamine HKMS § 249 lg 3 järgi võimatu oleks, kuna ka vastassuunalised huvid võivad olla suure kaaluga (näiteks lindude rändeteede, Natura alade või inimeste tervise kaitse). Küll aga tuleks kohtutel projekti elluviimise kasuks rääkivat ülekaalukat avalikku huvi arvestades kohaldada esialgset õiguskaitset üksnes ajaks, mil see on selgelt põhjendatud ja vajalik. Vajaduse korral tuleb kohaldatud abinõud üle vaadata juba kohtumenetluse kestel enne lõpliku otsuse valmimist või jõustumist. Selleks on kehtivas seaduses võimalused olemas (HKMS § 253 lg 1). Kui kohtusse peaks jõudma mitu sama projektiga seotud vaidlust, aitaks tööaega mõnevõrra kokku hoida irdumine asjade juhusliku jagamise põhimõttest (KS § 37 lg 2 p 2) ning suunamine lahendamiseks kohtunikule või kohtukoosseisule, kes on sama projektiga juba varem tegelenud. Läbi tuleks mõelda, kas seda on võimalik teha kohtute tööjaotusplaani põhjal või eeldaks see eraldi alust seaduses. Juhul, kui loamenetlusi ei ühendata ja ehituslube menetleb jätkuvalt KOV, seab sellele siiski piirid võimalik erinev kohtualluvus. Selgitada tuleks, kas näiteks tuuleparkidega seotud kohtuvaidluste lahendamiseks võib olla vaja luua keskkonnaasjadele spetsialiseerunud kohtunikele võimalus juurdepääsuks NATO saladustele. Varasemates kohtuasjades on ette tulnud, et kohtunikel olemasolev riigisaladuse luba ei taga neile juurdepääsu kõigile andmetele, mis puudutavad näiteks radarisüsteemi toimimist. Kui juurdepääsuluba hakata taotlema alles kohtumenetluse käigus, võib see omakorda menetlust venitada. Oleme valmis panustama ideede edasisse arutamisse. Võimalikuks koostöövariandiks oleks näiteks keskkonnaõigusele spetsialiseerinud kohtunike ja Riigikohtu nõunike kaasamine ekspertidena juhul, kui asute lahendusvariantide ellukutsumise tarbeks mõnd eelnõud välja töötama. Samuti tasuks kaasata eksperte Keskkonnaõiguse Keskusest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Ivo Pilving, Riigikohtu halduskolleegiumi esimees 6(6)