Arvamus 5-22-6

Kadri Nõmm Teie 11.08.2022 nr 5-22-6 Riigikohus Meie 25.09.2022 nr 10-3/5669 [email protected] Arvamus PSJV asjas nr 5-22-6 Austatud Riigikohtu esimees Käesolevaga edastan arvamuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-22-6. I Asjaolud MTÜ NTF esitas Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutusele taotluse treeneri V. J. tööjõukulude toetuse saamiseks 2022. aastaks. Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutus jättis 26.10.2021 otsusega MTÜ NTF taotluse vastu võtmata, kuna kultuuriministri 26.11.2014 määruse nr 9 „Treeneri tööjõukulu toetuse määramise tingimused, sealhulgas nõuded spordialaliidule, spordiklubile ja spordikoolile ning selle omaosalusele, treeningrühmale ja treenerile, ning toetuse suuruse, jaotamise, tagasimaksmise ja tagasinõudmise kord“ § 5 lg 2 alusel ei tohi treenerilt olla võetud lastega tegutsemise õigust. V. J.-lt on võetud lastega tegutsemise õigus, kuna Narva Linnakohus mõistis V. J. 19.06.1995. a otsusega süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 195 „Huligaansus“ lõike 2 ja § 202 „Alaealise kaasatõmbamine kuritegevusele või prostitutsioonile“ alusel. Kaebajale heideti ette seda, et ta pani 1994. a novembris toime kuritahtliku huligaansuse ning tõmbas selle toimepanemisele kaasa oma 17-aastase venna. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 20 lg 11 kohaselt ei tohi lapsega töötava isikuna tegutseda isik, keda on karistatud enne karistusseadustiku (KarS) jõustumist tegude eest, mis on kvalifitseeritud muuhulgas ka KrK § 202 järgi. MTÜ NTF esitas 03.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetes tühistada Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutuse 26.10.2021 otsus ja 03.11.2021 vaideotsus ning kohustada Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutust vastu võtma ja menetlema MTÜ NTF taotlust. Tallinna Halduskohus võttis 13.12.2021 määrusega MTÜ NTF kaebuse menetlusse. Tallinna Halduskohus uuendas 20.05.2022 määrusega haldusasja 3-21-2812 menetluse, kuna kohtul oli asja läbivaatamise käigus tekkinud kahtlus kohaldamisele kuuluva LasteKS § 20 lg 11 põhiseaduspärasuses. Tallinna Halduskohus otsustas 22. juuni 2022. a haldusasjas nr 3-21-2812 tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata lastekaitseseaduse § 20 lg 1¹ osas, Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 milles vastav säte viitega kriminaalkoodeksi §-le 202 välistab lastega tegutsemise treeneril, keda on karistatud alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele, sõltumata kuriteo asjaoludest. II Asjassepuutuv norm Normi kohtus põhiseadusvastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise ning sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise eelduseks on vaidlusaluse normi asjassepuutuvus (PS § 15 lg 1 ls 2, PSJKS §§ 9, 14 lg 2 ls 1). Asjassepuutuv on norm, mida tuleb kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral.1 Halduskohtu poolt põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud norm allajoonitult (st § 20 lg 1¹ osas, milles vastav säte viitega kriminaalkoodeksi §-le 202 välistab lastega tegutsemise treeneril, keda on karistatud alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele, sõltumata kuriteo asjaoludest.): „§ 20. Lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna töötamise piirangud (1) Lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna ei tohi tegutseda isik, keda on karistatud või kellele on kohaldatud sundravi karistusseadustiku §-des 113, 114, 116, 133–1333, 141– 1451, 175, 1751 või 178–179 sätestatud kuriteo eest, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud või mille karistusandmed on karistusregistrist kustutatud ja kantud karistusregistri arhiivi. (11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud piirangut kohaldatakse ka isikutele, keda on karistatud enne karistusseadustiku jõustumist tegude eest, mis on kvalifitseeritud kriminaalkoodeksi §-de 100–102, § 115 lõike 2 punkti 3, § 115 lõike 3, § 1151 lõike 2, §-de 116 ja 117, § 118 lõike 2, §-de 200, 2003 ja 202 ning § 2026 lõike 3 punkti 2 järgi, samuti isikutele, keda on karistatud välisriigis toime pandud samaväärsete kuritegude eest.“. Vaidlustatud norm on asjassepuutuv. III Justiitsministri seisukoht Halduskohus on tuvastanud, et käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on kaitstavateks põhiõigusteks ettevõtlusvabadus (PS § 31) ja omandipõhiõigus (PS § 32). Mõlemad põhiõigused laienevad ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lg 2). Mittetulundusühingud võivad samuti olla ettevõtlusvabaduse kaitsealas. Ettevõtja kasutab ettevõtlusvabadust mh seeläbi, et võtab lepinguga tööle töötajad, kujundades nii lepinguliste suhetega tingimused, mis võimaldavad tal oma eesmärke ellu viia2. Riigikohtu selgituse kohaselt annab PS § 31 teine lause seadusandjale suure vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja seada sellele piiranguid. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest (RKHKo 11.04.2016, 3-3- 1-75-15). See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane.3 PS § 32 lg 2 kohaselt 1 RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKm 02.04.2013, 3-2-1-140-12, p 18. 2 RKPJKo 05.03.2015 otsus 3-4-1-49-14, p 23. 3 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, 2020, https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31, p 22. on omandipõhiõigus lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille piiramine PS-ga kooskõlas olevatel eesmärkidel on seadusandaja pädevuses. - LasteKS § 20 lõike 11eesmärgist Riigikogu võttis 11.11.2017.a vastu sotsiaalhoolekande seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (jõustus 01.01.2018). Sellega täiendati lastekaitseseadust (LasteKS) § 20 lõikega 11, mille kohaselt ei tohi lastekaitsetöötajana või lastega töötava isikuna töötada isik, keda on enne karistusseadustiku jõustumist karistatud samas sättes nimetatud kriminaalkoodeksi paragrahvide (sh KrK § 202) alusel. Seadusandja eesmärk LasteKS § 20 lõike 11 koosmõjus lõikega 1 sätestatud keelu kehtestamisel on olnud takistada seaduses loetletud alustel karistatud isikute faktilist võimalust töötada lastega. LasteKS §-s 20 kehtestatud lastega töötamise piirangu üldine eesmärk on kaitsta laste isikupuutumatust (PS § 20) ning tagada nende turvaline ja vägivallavaba areng. Samuti saab piirangu eesmärgiks pidada laste kehalise ja vaimse tervise (PS § 27) ja seeläbi ka laste teiste õiguste ja vabaduste kaitset. Kitsamalt on LasteKS § 20 lõigete 1 ja 11 eesmärk tagada, et lastega kokkupuutuvatele kutsealadele ei pääseks töötama isikud, keda on karistatud või kes on sundravile määratud inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude, prostitutsiooni- ja lastepornoga seotud kuritegude eest, aga ka tapmise, mõrva ja lapse tapmise eest. Lastega töötamise ebaseaduslik võimaldamine, sh nii isikul lastega tegutsemise võimaldamine kui ka tegevusloa andmine LasteKS § 20 nõudeid eirates, on karistatav väärteona KarS-i alusel. Seega on kõnesolevas kohtuasjas kaalukausil ühelt poolt PS § 20 tulenevalt kohustus kaitsta laste isikupuutumatust ja nende kehalist ning vaimset tervist (PS § 27) ning teisalt tagada lastega tööks sobivaid isikuid teenistusse või tööle võtva juriidilise isiku ettevõtlusvabadus (PS § 31) ja omandipõhiõigus (PS § 32). - LasteKS § 20 lõike 11 keelu kohaldamisest Vaidlustatud normi rakendamise kontekstis on esmalt oluline, et LasteKS § 20 lõikes 11 koosmõjus lõikega 1 sätestatud keeld on esiteks suunatud lapsega töötavatele isikutele LasteKS § 18 tähenduses. Lapsega töötav isik on töös või kutsetegevuses lapsega vahetult kokku puutuv isik, samuti vabatahtlikus tegevuses, asendusteenistuses teenides, tööturuteenustel osaledes või praktikandina lapsega vahetult kokku puutuv isik. Samuti on see keeld suunatud isikule, kes võtab tööle või teenistusse LasteKS §-s 18 nimetatud isiku või kes võimaldab LasteKS §-s 18 nimetatud isikul muul viisil lastega tegutsemise. Seega LasteKS § 20 lõige 11 koosmõjus lõikega 1 kohustab samas ka tööandjaid (LasteKS § 1 lõige 1)4. Kolmandaks on LasteKS § 20 lg 11 koosmõjus lõikega 1 keeld suunatud tegevusloa andjale. Eelnevast järeldub vahekokkuvõtteks, et kontrolli, kas konkreetsele isikule kohaldub LasteKS § 20 lõikes 11 koosmõjus lõikega 1 sätestatud keeld, peab läbi viima konkreetne tööandja või teenistusse võtja ning loakohustuse korral tegevusloa andja. Seega peavad LasteKS § 20 keelud olema võimalikult selged ja ühetaolised, et need oleks mõistetavad nii keeldude adressaatidele kui ka keelde kohaldavatele isikutele. Olen sisukohal, et paraku ei ole eluliselt usutav, et igal üksikjuhtumil konkreetne tööandja või teenistusse võtja omaks piisavat 4 2014. a seletuskirjas lastekaitseseaduse eelnõu (677 SE) juurde, lk 91, on selgitatud järgmist: „[k]a tööandjatele, kelle juures töötavad lastekaitsetöötajad või lapsega töötavad isikud peavad saama mõistliku aja selleks, et kontrollida juba töötavate isikute tausta käesoleva seaduse § 20 sätestatud piirangutega seoses.“. kompetentsust hinnata § 20 lõigetes 1 ja 11 viidatud tegude asjaolusid määral, mis võimaldaks kaaluda konkreetse teo toimepanija ohtlikkust ning sellest tulenevalt otsustada treeneri sobivuse üle lastega tööks. Normi rakendajate näol ei ole eelduslikult tegemist karistusõiguse valdkonna eriteadmistega isikutega, mistõttu selline kaalumisruum kätkeks paratamatult endas märkimisväärseid ohte, mille mõju avalduks lastele. Seetõttu olen seisukohal, et antud juhul on keelu rakendamise aluseks olnud konkreetse kuriteo asjaolude hindamiseks kaalutlusõiguse puudumine LasteKS § 20 lõikes 11 seadusandja poolt õigustatud lahendus arvestades keelu eesmärgi tähtsust (laste isikupuutumatuse kaitse). - KrK §-ga 202 seonduvast Kõnesoleva kohtuasja kontekstis pean KrK § 202 puutuvalt oluliseks viidata järgnevale. Halduskohtu otsus põhineb peamiselt argumendil, et KrK § 202 I teoalternatiivile vastav kuriteokoosseis (KarS § 181, st alaealise kaasatõmbamine kuriteo toimepanemisele) on alates 14.04.2012.a dekriminaliseeritud ning LasteKS § 20 lõigetes 1 ja 2 ei sisaldu vastavat kuriteokoosseisu. Käesolevas asjas ei ole võimalik halduskohtus tuvastatud asjaolude pinnalt sellisele seisukohale asuda. Vaidlust ei ole asjaolus, et KrK § 202 I teoalternatiivile vastav kuriteokoosseis (KarS § 181) on alates 14.04.2012 kehtetuks tunnistatud. Küll aga ei saa halduskohtu seisukohaga nõustuda selles, et KarS-is sisalduva koosseisu kehtetuks tunnistamine tähendab automaatselt koosseisus sisalduva teo dekriminaliseeritust. Nimelt on vastava seaduseelnõu II lugemise seletuskirjas5 sedastatud, et normi kehtetuks tunnistamise põhjus ei ole teo dekriminaliseerimine, vaid asjaolu, et koosseis on eelnõu jõustumise järgselt hõlmatud teiste KarS-i sätete poolt. Väljavõte kõnesolevast seletuskirjast: „Inimkaubandus alaealise ärakasutamise eesmärgil (KarS § 175) Eelnõu § 175 koondab kokku kõik kuriteod, mille sisuks on alaealise kallutamine mingile ühiskonnas taunitud ja alaealise arengule kahjulikult mõjuda võivale tegevusele, samuti sellisele tegevusele kaasaaitamine. Üldjuhul pannakse vastavaid kuritegusid toime selleks, et alaealise tegevuse pealt teenida. Seetõttu ongi kuriteokoosseisu nimetuseks pandud alaealise ärakasutamine. Siinkohal on oluline rõhutada, et mõjutamine § 175 mõttes saab olla üksnes mõjutamine n.ö heaga (meelitamine raha, kuulsuse vms). Kui alaealise mõjutamiseks kasutatakse mõnda §-s 133 nimetatud sundimistegu, siis kuulub kohaldamisele § 133 lg 2. Samuti, kui kaasaaitaja teab, et alaealine on taunitud tegevusele sattunud vägivalla vm sundimisteo mõjul, siis vastutab ta § 1331 lg 2 järgi. Kuigi erinevalt sõnastatud, on enamik eelnõu § 175 poolt hõlmatud tegudest karistatavad ka praegu (vt §-d 175-1771 ja 181). Taunitud tegevuste loetelus uued on ainult kerjamine ja tavapäratutel tingimustel töötamine, mille kriminaliseerimise vajadus tuleneb mh Palermo konventsiooni protokollist ja EL inimkaubanduse direktiivist.“. Eelnevast nähtub, et KarS §-i 181 kehtetuks tunnistamine ei tähendanud automaatselt teo täielikku dekriminaliseerimist, vaid muudatusega välditi sanktsiooninormide dubleerimist seaduses. Sõltuvalt konkreetse teo asjaoludest on KarS §-s 181 sätestatud tegu võimalik muudatuse järgselt subsumeerida vastavalt KarS § 133 või § 175 järgi. Täpsemalt sõltub teo kvalifikatsioon alaealise mõjutamise viisist (sund või ärakasutamine vs muul viisil, nn positiivne mõjutamine)6. Teo kvalifitseerimine on oluline, kuivõrd erinevalt KarS §-st 181, 5 Kättesaadav veebis: Eelnõu - Riigikogu 6 Eelnev kehtib ka siis, kui võtta arvesse 2019. aasta KarS § 175 muudatusi, mille eesmärgiks oli paremini eristada „harilikud“ kuriteole kihutamise juhtumid § 175 koosseisust. sisalduvad (ja sisaldusid taotluse esitamise ajal) KarS §-d 133 ja 175 kehtivas LasteKS § 20 lõikes 1, mis sätestab alalise lastega töötamise keelu. Kuna kaasuse asjaolude kohaselt tõmbas isik teole kaasa oma alaealise venna (ja kaks tuvastamata isikut), ei saa piisava kindlusega välistada, et sõltuvalt kaasuse täpsematest asjaoludest võib isiku tegu olla kehtiva õiguse kohaselt liigitatav KarS § 133 või § 175 alla. Sellisel juhul oleks ka isiku alaline lastega töötamise keeld õiguspärane. Samas ei ole halduskohus käesolevas asjas tuvastanud vaidluse aluseks oleva kriminaalasja asjaolusid viisil, mis võimaldaks täpselt hinnata ja tuvastada isiku teo kvalifikatsiooni kehtiva KarS-i järgi. Täpsemalt pidanuks halduskohus kriminaalasja otsuse ja/või muude materjalide pinnalt tuvastama selle, milles täpselt KrK § 195 alla subsumeeritud põhitegu seisnes7, samuti selle, mil viisil (nt vägivallaga) tõmbas isik alaealise kuriteo toimepanemisele kaasa. Eelneva pinnalt oleks võimalik anda õiguslik hinnang teo vastavusele LasteKS §-s 20 sätestatud keelule. Justiitsministeeriumi hinnangul on halduskohus jätnud kõnesolevas asjas sisuliselt tuvastamata asja lahendamiseks olulise tähtsusega asjaolud. Riigikohus on oma varasemas praktikas leidnud, et tegemist on puudusega, mida Riigikohtul ei ole võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kõrvaldada8. Kokkuvõtteks edastan, et kui Riigikohus peab käesolevas asjas halduskohtu otsuse pinnalt põhiseaduslikkuse järelevalvet siiski võimalikuks, siis olen seisukohal, et LasteKS § 20 lõige 11 on põhiseadusega kooskõlas ka osas, milles vastav säte viitega kriminaalkoodeksi §-le 202, välistab lastega tegutsemise treeneril, keda on karistatud alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele, sõltumata kuriteo asjaoludest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Lea Danilson-Järg Minister Signe Reinsalu 620 8130 [email protected] Martin Ziehr Martin.Ziehr@ just.ee 7 Viidatud info võib olla oluline hindamaks, kas tegu saab pidada „kuritegevusega tegelemiseks“ kehtiva KarS § 175 tähenduses. 8 Vt PSJK 9. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-15-08, p 19.