Tartu Maakohtu arvamus kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta

Justiitsministeerium Teie 12.09.2019 nr 8-1/5290 Suur-Ameerika 1 10122 Tallinn Meie 01.10.2019 nr 10-3/19/976-2 [email protected] Tartu Maakohtu arvamus kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta Justiitsministeerium soovis kohtute arvamust ja kooskõlastust kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta. Tartu Maakohtu seisukoha koostamiseks paluti kohtunikel ja kohtujuristidel esitada kirjalik arvamus. Kõik seisukoha avaldanud nõustuvad, et kohtute töökoormus vajab ühtlustamist. Leiti, et esmalt tuleks täita kõik vabad kohtunikukohad. Vabanevast kohtuniku kohast teadasaamisel (sh kohtuniku pensionile suundumine) peaks viivitamata kuulutama välja konkursi. Igasugune viivitamine tõstab teiste kohtunike töökoormust, millega pikenevad menetlusajad, kannatab töö kvaliteet ja kohtunikel tekivad või süvenevad terviseprobleemid. Välja toodi sedagi, et tegelikult ei ole maakohtute töökoormused praegu võrreldavad, kuna KIS-i täitmine ei käi ühesuguste põhimõtete järgi. Harju Maakohtule on tehtud erandeid, mistõttu ei ole KIS-ist saadav statistika võrreldav teiste maakohtutega. Seetõttu ei ole selge vajadus ja selle ulatus kohtuasjade ümberjagamiseks. Ebaselge on ka, millise metoodika alusel hakatakse hindama kohtute koormust, kas selleks on lihtsalt asjade arv või erinevaid menetlusliike ja – kohtuid ühetaolistel alustel võrrelda võimaldav metoodika. Vaatamata eeltoodule väärivad seisukoha avaldanute arvamuste kohaselt kõik VTK p 15 märgitud lahendused edasiarendamist. Esiteks on välja pakutud lahendus, anda ringkonnakohtute esimeestele õigus jagada kohtuasju maa- ja halduskohtute vahel ümber vastavalt kohtuasjade ümberjagamise plaanile. Märgitud lahenduse osas tekitab kohtunikele mõningast muret ringkonnakohtu esimehe sekkumine maakohtu töökorraldusse, kuid kõige suuremat probleemi nähakse praegu kehtivas seadusandluses. Põhiseaduse § 24 järgi ei tohi kedagi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. KS § 4 lg 2 täpsustab, et kohtuasja võib ühe kohtu alluvusest üle anda teisele kohtule üksnes seaduses sätestatud alustel ja korras. Seadusesse tuleks kirjutada konkreetsed põhimõtted, mille alusel jagatakse kohtuasi ümber seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Põhiseaduspärasuse tagamiseks on välja pakutud täiendada TsMS § 108 selliselt, et seadusesättes praegu olev lause saaks esimeseks lõikeks ja teise lõikena tuleks märkida „TsMS § 475 lg 1 p 11, 12, 121, 14-17 asju lahendab KS § 24 alusel määratud kohus. TsMS § 108 pealkiri tuleks sellisel juhul muuta „Hagita asjade erialluvus“. Ära märgiti ka probleem, mis puudutab kohtuistungite avalikkuse tagamist. Kui näiteks kaugkohtuistungi korral Suur 1, 48306 JÕGEVA. Registrikood 74001966. Telefon 776 2240, faks 776 2235, e-post [email protected] www.kohus.ee on kohtunik ja sekretär Tartu Maakohtu Võru kohtumajas, kostja ja hageja Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas, siis kus toimub tegelikult kohtuistung, mida kuulama saab tulla. Lisaks menetlusega seotud isikutele vajavad ka kohtunikud kindlustunnet, et kohtuasjade ümberjagamine toimub eelnevalt kindlaksmääratud põhimõtete kohaselt. Kui VTK p 9.1.1 annab ümberjagamise protsessi võimaliku kirjelduse, siis siin tuleks eelnevalt seletada lahti protsessi p 7 detailsem kord. Kui kohtu esimehele antakse selles küsimuses lisapädevus, siis võiks selle juures olla lause: „Kohtu esimehe lisapädevus sisustatakse tööjaotusplaaniga“. Ümberjagamisele kuuluvate asjade leidmisel, kui võtta aluseks nt pigem kirjalikus menetluses lahendatavad asjad, tuleks üle vaadata andmed, millele otsuste tegemisel tuginetakse. VTK tabelis 6 (lk 6-8), mis peaks kajastama kirjalikus menetluses lahendatavate asjade osakaalu, sisalduvad andmed ei vasta tegelikkusele. Näiteks ei lahenda keegi kriminaalasju üldmenetluses kirjalikus menetluses. Tsiviilasjade puhul ei saa kirjalikust menetlusest rääkida näiteks esialgse õiguskaitse asjades, kus isiku/isikute ärakuulamine on kohustuslik, aga ka näiteks asjaõiguses (vara kasutuskord, kaasomandi lõpetamine) ja ka hagita menetluses näiteks sotsiaalhoolekandeõigus, kus on kinnisesse asutusse paigutamised ja ilma isikute ärakuulamiseta ei ole võimalik asja lahendada. Sama kehtib ka TsÜS-i asjade kohta, s.o eestkoste seadmine, kus on alati vajalik isikute ärakuulamine, tavaliselt ka kohtuistung. Alused, millele otsustuste tegemisel tuginetakse, peavad olema õiged. Teiseks on välja pakutud lahendus, mis annab kohtunikele õiguse lahendada kohtu esimeeste nõusolekul asju menetluslähetuse korras ka teise sama või madalama astme kohtu juures. Olulisi vastuväiteid sellisele lahendusele ei ole. Praegu tööle asuvad uued kohtunikud enamasti väljendavad valmisolekut, et nad elavad ühes kohas ja töötavad teises kohas, st ollakse valmis tööprotsessis liikuma. Kolmanda lahendusena on välja pakutud eestkoste järelevalve osakonna loomine ühe maakohtu juurde. Seisukoha avaldanud loodavad, et seeläbi kohtunike koormus väheneb. Samas ei usuta, et ühtse järelevalve teostamise mustri väljatöötamisega eestkoste järelevalve ise sisuliselt kvaliteetsemaks muutub. VTK p 7.2 toodud ettepanekut töötada välja eestkoste järelevalve standardid ei peeta põhjendatuks. Eestkoste järelevalve peaks toimuma vastavalt konkreetse eestkostetava isikule, olukorrale ja vajadustele. Eestkoste seadmise või pikendamise menetluses loob kohtunik endale piisavalt põhjaliku ülevaate kõigest eeltoodust, et aru saada, kas hiljem järelevalvemenetluses esitatud andmed vajavad üle kontrollimist. Seega puudub vajadus reeglipäraselt nõuda näiteks kõigi eestkostetavate kontoväljavõtteid kõigist krediidiasutustest kui varasemast menetlusest on teada, et sellised andmed ei vaja üle kontrollimist. Puutuvalt eestkosteasjade vähenemise tendentsi märkis kohtunik, et aastate jooksul on kohalikud omavalitsused ja hoolekandeasutused tegelenud sellega, et teha kindlaks need hoolekandeasutustes viibivad isikud (aastakümneid viibivad), kelle üle ei ole eestkostet seatudki. Selliste isikute kohta on viimaste aastate jooksul esitatud palju eestkoste seadmise avaldusi. Ilmselt hakkavad eestkosteta isikud otsa saama. Kui kõigi hoolekandeasutuses viibivate isikute üle on juba eestkoste seatud, siis saavadki neist eestkoste järelevalve alused (nende puhul hakkavad tulema pikendamised). Kokkuvõttes see isikute ring ei vähene, vähenevad esmaseadmised. Nad jäävad aastateks kohtu jälgida. Neljanda lahendusena on välja pakutud Tartu Maakohtule erialluvuse andmine registriasju puudutavate määruskaebuste lahendamisel. Kavas on välja pakutud TsMS § 663 lg 61 muudatus, mis viiks kõigi registriasju puudutavate määruskaebuste lahendamise Tartu Maakohtu ainupädevusse. Kinnistusraamatu asjades sätestab määruskaebuse esitamise menetlemiseks maakohtule kinnistu asukoha järgi kehtiv TsMS § 663 lg 61 p 3. Ilmselt on seadusemuudatuse väljatöötamise kavatsuse eesmärgiks erandliku kohtualluvuse loomine Tartu Maakohtu ainupädevusega kõigis kinnistusraamatu asjades mitte üksnes määruskaebuste menetlemisel, millise kavatsuse eesmärki ei pruugi aga üksnes TsMS § 663 lg 61 muutmine saavutada. Määruskaebuste lahendamise kõrval sätestab kohtuniku pädevuse kinnistusraamatu asjades TsMS § 595 lg 2. Samas ei ole seadusandja täpselt reguleerinud, millist kohut saab pidada pädevaks kohtuks TsMS § 595 lg 2 mõttes. Asjaolu, et TsMS § 591 p 3 kohaselt peetakse kinnistusraamatut Tartu Maakohtu juures, ei tähenda, et Tartu Maakohtu kohtunikel on ainupädevus kinnistusraamatu asjade kui registriasjade lahendamisel. Kohtualluvust kinnistusregistriasjades ei sätesta ka kohtute seaduse § 15 lg 1, vaid selle teise lause kohaselt on Tartu Maakohtu kinnistusosakonnal piirkondlikud talitused ja registri tööpiirkonnaks on kogu Eesti. Seoses kinnisasjadega sätestab kehtiv TsMS erandliku kohtualluvuse kinnisasja asukoha järgi nii hagi kui hagita asjades (TsMS § 99; § 118 lg 2, 4; § 120). Kuna ei ole alust eeldada, et soovitakse reguleerida TsMS § 595 lg 2 alusel pädeva kohtuniku määramine erinevalt TsMS § 663 lg 61 punktis 3 sätestatud määruskaebuse menetlemisest, siis tuleb kavandatava seadusemuudatusega selgelt ette näha kõigi kinnistusraamatu asjade kui registriasjade erandlik kohtualluvus. Kohtute töökoormuse vähendamisega seonduvalt tehti veel järgmised käesolevas väljatöötamiskavatsuses käsitlemata ettepanekud. Jõuda tuleks lahkhelisid kohtueelselt lepitava instantsi loomiseni. TsMS § 550 lg 1 p 2 peaks sisaldama täiendust, et kohus lahendab neid asju pärast kohtueelse lepitusmenetluse toimumist (või ebaõnnestumist). Prantsusmaal, Belgias jt riikides on selline instants olemas, sh ka süüteomenetlustes rakendamiseks (eriti alaealistele ja lähisuhtes vägivalla toimepannutele). Seadusandlike sammudega antakse praegu üha enam asju ja otsustusi kohtu pädevusse, kohtueelsed menetlused ei toimi. On kahetsusväärne, et muud ametkonnad, kellel on pädevus ja ülesanne samu teemasid käsitleda (nt lastekaiste, sotsiaalhoolekanne) ei tunneta oma vastutust. Kaaluda võiks kohtuasjade ümber jagamist ka ilma koormuse küsimust tõstatamata. Arutada võiks kohtutäituritega seotud kohtuasjade (kaebused kohtutäiturite otsuste ja tegevuse peale, loa andmine ruumide, maatüki ja võlgniku läbiotsimiseks (TMS § 28), sundtoomise ja aresti kohaldamine vara nimekirja esitamiseks (TMS § 62)) andmist halduskohtu pädevusse. Sellisel juhul tuleks ilmselt tõlgendada laiendavalt ka kohtutäituri ametipositsiooni. Kohtunike koormuse vähendamiseks võiks kaaluda TsMS § 99 lg 1 p 2 (kinnisasja piiri kindlaksmääramine) vaidluste viimist täies ulatuses haldusmenetlusse, sealt tekkivaid kaebusi lahendaks halduskohus. Nimelt on maakatastriseaduse § 8 lg 31 andnud Maaametile õiguse viia läbi piiride kindlakstegemise menetlus ja otsustada kinnisasja piiri asukoht (alates 01.07.2018). Sama on maakorraldusseaduse § 15 lg 3. Tegemist on haldusmenetlusega, kaebusi Maaameti tegevusele/otsustele lahendab halduskohus. Seni on sellisete vaidluste lahendamine olnud üksnes tsiviilkohtumenetluse ese. Dubleerimine on tekitanud kinnisasjaomanike vahel täiendavaid vaidlusi. Muuta (suurendada summat) tuleks TsMS § 159 lg 2 (kaebevõimalus alates 64 eurost), § 178 lg 2 (kaebevõimalus alates 200 eurost), § 179 lg 3 (kaebevõimalus alates 64 eurost). Kohtupsühhiaatriaekspertiisi minimaalhind on 255 eurot. Kaebevõimalus peaks algama hinnast, mis ületab minimaalhinna. Neid kaevatavaid määrusi on väga palju vaja teha. Kohtute töökoormuse ühtlustamiseks ja töökorralduse paindlikumaks muutmiseks välja pakutud alternatiivne lahenduskäik VTK p 9.1.2 toetust ei leidnud. Idee siduda kohtunik lahti konkreetsest kohtumajast tundub esmalt küll ahvatlev ja vabadust pakkuv, kuid samas kaob sellega stabiilsus nii konkreetse kohtuniku jaoks, aga ka ametnikkonna jaoks ja füüsilise töökeskkonna mõttes. Tegemist on tõsiste miinustega. Kui kohtunik (kohtunikud) ei ole seotud konkreetse kohtumajaga ja tuleb arvestada nende pideva liikumisega, ka siis peab olema tagatud majas kohtunikule (tema vajadustele vastav) töökoht, omavahel kokkusobiv meeskond jm tingimused. Lisaks väärib märkimist, et kohtuniku piirdumine ühe või kahe kitsama valdkonna asjade lahendamisega ei jäta meile enam kõrge kvalifikatsiooniga ja laiemat pilti nägevaid kohtunikke. See ei tõsta kvalifikatsiooni, vaid langetab. Kui meil jäävad ka spetsialiseerunud üksused (kohtumajad), siis aheneb ikkagi kogemuse-kompetentsi jagamise võimalus. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Liivi Loide Tartu Maakohtu esimees