Justiitsministeerium Teie nr
[email protected]
Meie 05.10.2018 nr 10-3/18/979-2
Tartu Maakohtu arvamus „Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030“ eelnõu kohta
Esitatud eelnõu kohta arvamust avaldanud Tartu Maakohtu kohtunikud ja kohtujuristid on
seisukohal, et kriminaalpoliitika põhialuste eelnõus kui arengudokumendis sisalduvad põhimõtted
ja arengusuunad on põhjendatud ning asjakohased vaid üldjoones. Seda seetõttu, et arvamuse
andnud ei ole kas üldse või osaliselt nõus kõigi eelnõu seletuskirjas toodud muudatuste ja
võimalike arengusuundadega. Selge on ka see, et kuivõrd nimetatud eelnõus sisaldub vaid üldisem
visioon ja mõtted, selgub alles tulevikus, milliseid seadusmuudatusi nimetatud eelnõus sisalduva
visiooni elluviimiseks üldse planeeritakse ning konkreetsete seadusmuudatuste kohta arvamuse
andmisel on võimalik kujundada ka kindlam ja argumenteeritum seisukoht.
Järgnevalt on antud arvamus eelnõu seletuskirjas sisalduvate mõningate võimalike
arengusuundade kohta.
Esiteks leiti, et prokuratuuri ja kohtute sõltumatus on jätkuvalt väga olulised ning ei tohi võtta
vastu muudatusi, mis võivad viia selle sõltumatuse kasvõi osalise minetamiseni. Seda enam, et kui
on tagatud kohtute ja prokuratuuri sõltumatus, aitab see kaasa nii uurimise kui ka menetlemise
erapooletusele, hea maine hoidmisele kui ka senise usaldusväärsuse kasvule. Ühtlasi aitab sellele
kaasa ka põhjendamiskohustuse järgimine, kuivõrd kui otsustuste adressaadid ning ka ühiskond
laiemalt saavad aru, mis kaalutlustel kohtud või prokuratuur mingi otsustuse tegid, aitab ka see
kaasa läbipaistvuse tõusule ning lõppastmes usaldusväärsuse kasvule.
Üldjoones toetati tehnoloogia laiemat kasutamist, sh retsidiivsuse prognoosimisel, ennetamisel ja
kuritegude lahendamisel. Nimelt leiti, et näiteks turvakaamerate laialdasem kasutamine, mis
omakorda suurendab võimalust, et kuriteosündmus on mõne turvakaamera salvestisele talletunud,
aitab oluliselt kaasa kuritegude kiiremale ja paremale uurimisele ning lahendamisele. Samas leiti,
et kuigi tehnoloogia kasutamine on igati tervitatav, ei tohiks täielikult loobuda inimressursi
kasutamisest. Seda seetõttu, et tehnika ei pruugi alati olla töökorras, mis võib kaasa tuua kas
tööseisakuid või vigu ning samuti seetõttu, et on asju, mida inimene oskab tehisintellektist ilmselt
paremini hinnata. Ühtlasi leiti, et digitaalsete tõendite osakaalu võiks küll suurendada, aga
täielikult digitaalsele (kriminaal)menetlusele üleminek oleks ilmselt riskantne ja seda juba
eelnevalt väljatoodud põhjusel, so seetõttu, et tehnika ei pruugi alati kas üldse või tõrgeteta töötada
ning seetõttu võib taotletav eesmärk, milleks on menetluse kiirendamine, olla pigem takistatud,
kuivõrd lisaks eelnevale võib suuremahulistes kriminaalasjades digitaalsest toimikust vajaliku
materjali leidmine võtta oluliselt kauem aega, kui selle leidmine pabertoimikust.
Oluliseks peeti haridus-, tervishoiu-, sotsiaalsüsteemi ja kogukondade, omavalitsuste ja erasektori
omavahelist koostööd kuritegude ennetamisel ning tekitatud kahjude vähendamisel. Tervitatavaks
peeti ka noortele, sh nende poolt toimepandavate kuritegude ennetamisele keskendumist. Leiti, et
kuivõrd noore inimese isiksus ning käitumismustrid ei ole veel välja kujunenud, on neid
tõenäoliselt läbi nendega tegelemise kergem mõjutada seaduskuulekale käitumisele või juhul, kui
Suur 1, 48306 JÕGEVA. Registrikood 74001966. Telefon 776 2240, faks 776 2235, e-post
[email protected]
www.kohus.ee
alaealine on juba süüteo toime pannud, on läbi nendega tegelemise kergem panna neid edaspidi
uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Seejuures peeti oluliseks nii kodust kasvatust kui ka
koolist saadavaid teadmisi ja nõuandeid. Toodi välja ka prokuratuuri, politsei ja kohaliku
omavalitsuse koostöö alaealiste poolt toime pandud kuritegude puhul, leides, et koostöö on vajalik
alaealise edaspidise mõjutamise jaoks parima meetodi leidmisel kui ka selleks, et vältida olukordi,
kus alaealise suhtes vältab samaaegselt mitu erinevat menetlust, näiteks prokuratuur taotleb kohtult
alaealisele mõjutusvahendi kohaldamist ja kohalik omavalitsus tema kinnisesse lasteasutusse
paigutamist.
Koduvangistuse kohaldamist peeti võimalikuks nii alaealiste kui ka täisealiste õigusrikkujate
puhul. Alaealise puhul leiti, et sellisel viisil peaks karistamine olema võimalik vaid juhul, kui
alaealisel on kodus toetav õhkkond ja tagatud piisav järelevalve, kuivõrd mittetoetav kodune
õhkkond ja järelevalve puudumine võib samuti olla üheks riskifaktoriks, mis paneb alaealist
õigusrikkumisi toime panema. Nii alaealiste kui ka täisealiste õigusrikkujate puhul ei peetud
koduvangistuse kohaldamist põhjendatuks aga olukorras, kus isik on pannud toime raskeid
kuritegusid. Täisealiste puhul leiti, et koduvangistuse kohaldamise võiks välistada ka see, kui
isikut on varasemalt korduvalt reaalse vangistusega karistatud, kuid sellest hoolimata on ta
jätkanud uute kuritegude toimepanemist. Leiti, et nii alaealiste kui ka täisealiste õigusrikkujate
suhtes koduvangistuse kohaldamisel tuleks reguleerida ka seda, millistel tingimustel ja millises
menetluses saab koduvangistuse asendada reaalse vangistusega ning kas ja millistel tingimustel
läheb koduvangistuse aeg karistusaja hulka juhul, kui koduvangistus asendatakse reaalse
vangistusega uue kuriteo toimepanemise või koduvangistuse tingimuste rikkumise tõttu.
Vanglas viibijatele, hoolimata vangistuses viibimise pikkusest, töö tegemise võimaldamist ning
rehabiliteerivate tegevuste pakkumist peeti otstarbekaks, kuivõrd leiti, et see aitaks tõenäoliselt
oluliselt kaasa seaduskuulekusele ning rehabiliteerimisele. Seda juba näiteks seetõttu, et töötamine
vanglas säilitab tööharjumuse ja annab sissetuleku, mis võimaldab suurema tõenäosusega
vabanemisel oma elu kuni toetuste saamiseni või töökoha leidmiseni sisse seada ilma
tagasilanguseta, so uuesti kuritegelikule teele asumiseta. Sellega seoses peeti tervitatavaks ka
tugiisiku määramist, kuid ainult isikutele, kes seda ise vajalikuks peavad, kes aitaks süüdimõistetut
vabanemise korral elukoha ja töökoha leidmisel. Samuti peeti vajalikuks vabanevatele
kinnipeetavatele, kellel puudub elukoht, ajutise majutuskoha pakkumist.
Ühtlasi peeti vajalikuks kinnipeetaval narko- või alkoholisõltuvuse diagnoosimist ning vastava
raviga alustamist juba vangistuse kandmise ajal. Samas jääb arvamuse andnute hinnangul
selgusetuks, mida tähendab seletuskirjas märgitu, et sõltuvusravi või nõustamist läbimata ei ole
võimalik karistust kantuks lugeda ja seda ka vanglas, ehk siis jääb selgusetuks, millist järelmit
soovitakse sellises olukorras rakendada. Seda enam, et karistusjärgne kinnipidamine on varasemalt
tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ning sellest lähtudes on suure
tõenäosusega põhiseadusega vastuolus ka isiku karistusjärgne kinnipidamine üksnes põhjusel, et
ta ei ole sõltuvusravi ega/või nõustamist läbinud. Peale selle ei ole arvamuse andnute hinnangul
põhjendatud isikute ebavõrdne kohtlemine, millele viitab seletuskirjas sisalduv, et sõltuvusravi
katkestamine ei peaks automaatselt kaasa tooma karistuse täitmisele pööramist. Ehk siis jääb
mulje, et vabaduses viibivaid ja karistust kandvaid ning sõltuvusravi ning nõustamise kohustust
omavaid õigusrikkujaid soovitakse kohelda erinevalt reaalset vangistust kandvatest
õigusrikkujatest.
Puutuvalt regulatsioon, mis näeb ette võimaluse kohalda eluaegset vangistust varasema retsidiivse
minevikuga isikutele, kes on toime pannud tapmise või seksuaalkuriteo, leiti, et teatud juhtudel
võib tõepoolest sellistele isikutele eluaegse vangistuse mõistmine olla põhjendatud. Samas leiti, et
ei tohiks sätestada kohustuslikku eluaegset vangistust, vaid selles osas tuleks jätta kohtule
kaalutlusõigus. Seda enam, et lisaks muudele asjaoludele välistab karistuse tingimisi kohaldamise
ka mõistatava karistuse pikkus, kuivõrd teatavasti peab tingimisi karistusest vabastamise korral
olema katseaeg pikem kui mõistetav vangistus. Ehk siis, kui isikule mõistetakse pikaaegne
vangistus, mis ületab seaduses sätestatud maksimaalse katseaja pikkuse, ei ole isiku karistusest
tingimisi vabastamine nagunii võimalik.
Leiti ka, et kuigi üldjuhul võib olla vajalik karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine
kalduvuskurjategijate suhtes, ei ole kohustusliku käitumiskontrolli sätestamine ilmselt siiski
põhjendatud.
Eluaegsete vangide esmakordse vabastamistähtaja langetamist peeti üldiselt põhjendatuks. Ühtlasi
leiti, et eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate avavanglasse paigutamine võiks teatud
juhtudel olla põhjendatud, kuivõrd see võib aidata oluliselt lihtsamalt karistuse kandmise järel
uuesti ühiskonda lülituda. Samas tuleks selliste kinnipeetavate avavanglasse paigutamist eriliselt
kaaluda, kuivõrd viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kui avavanglasse paigutatud kinnipeetavad
sinna ei naase. Seega tuleks ilmselt eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate avavanglasse
paigutamist eriti põhjalikult kaaluda ning võimalusel, kui nad avavanglasse paigutatakse,
rakendada nende suhtes siiski mingit täiendavat kontrolli.
Igati mõistlikuks peeti süüdimõistetud isikutelt riigi kasuks väljamõistetud summade, sh
konfiskeeritud raha ja konfiskeeritud vara müügist saadud tulu kasutamist ohvriabisüsteemi,
tugiisikute ja kuriteoennetuse jaoks. Samas leiti, et riigil tuleb olla jätkuvalt valmis
ohvriabisüsteemi, tugiisikute ja kuriteoennetuse muudest vahenditest finantseerimiseks, kuivõrd
ei ole saladus, et mitte kõik süüdimõistetud ei tasu neilt riigi kasuks välja mõistetud summasid
ning samuti, kui eelnõuga taotletav eesmärk realiseerub ning õigusrikkumiste toimepanemine
väheneb, toob see omakorda kaasa väljamõistetavate summade vähenemise.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Liivi Loide
Tartu Maakohtu esimees