Jõelähtme valla seisukohad seonduvalt Harju maakonnaplaneeringu maavarade teemaplaneeringu eelnõuga ja selle KSH aruande eelnõuga

center 0 0 0 JÕELÄHTME VALLAVOLIKOGU Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Teie: 31.03.2025 nr 13-2/1403-1 Suur-Ameerika tn 1 10122, Tallinn Meie . 1 5 .05.2025 nr 7-9/1725-3 E-post: [email protected] Jõelähtme valla seisukohad seonduvalt Harju maakonnaplaneeringu maavarade teemaplaneeringu eelnõuga ja selle KSH aruande eelnõuga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on 31.03.2025 pöördunud kirjaga nr 13-2/1403-1 Jõelähtme valla poole, tehes Jõelähtme vallale ettepaneku avaldada oma seisukohad seonduvalt Harju maakonnaplaneeringu maavarade teemaplaneeringu eelnõuga ( edaspidi: Teemaplaneeringu eelnõu ) ja selle KSH aruande eelnõuga ( edaspidi: KSH eelnõu ). Jõelähtme vald tänab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumit 31.03.2025 kirja nr 13-2/1403-1 eest ning soovib seonduvalt Teemaplaneeringu eelnõu ja KSH eelnõuga märkida järgmist. Jõelähtme vald on seisukohal, et kõrge prioriteediga lubjakivi alade hulgast Teemaplaneeringu eelnõu leheküljel 8 toodud määratluse tähenduses tuleks välja arvata Jägala 3 ala ja Maardu III ala. Käesoleva kirja punktis 1 on Jõelähtme vald käsitlenud Jägala 3 alaga seonduvat. Käesoleva kirja punktis 2 on analüüsitud Maardu III alasse puutuvat. 1. Jägala 3 ala välja arvamisest kõrge prioriteediga lubjakivi alade hulgast 1.1. Jõelähtme Vallavolikogu mõistab olukorda selliselt, et Jägala 3 ala jääb Ojaveere maaüksuse (katastritunnus: 24505:002:0251) territooriumile. Ojaveere maaüksus moodustab ühe osa Ruu küla lähiümbruse territooriumist, mille kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise menetluse Jõelähtme Vallavolikogu 11.08.2016 otsusega nr 361 algatas. Ruu küla lähiümbruse näol on tegemist kaitsmist vääriva looduskooslusega, mille eelkõige muudavad väärtuslikuks metsastunud luited. 1.2. Seonduvalt Ruu küla lähiümbruse loodusväärtustega on valminud mitmeid arvamusi. 1.2.1. Nii on keskkonnaekspert A.Tõnisson koostanud 2016 arvamuse „Kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala. Vajadus ja põhjendus“ ( edaspidi: A.Tõnissoni 2016 arvamus ; Lisa nr 1). A.Tõnissoni 2016 arvamuse punktis 2.2. „ Ruu luitemaastik“ on selgitatud, et „ Jägala, Ruu , Kaberla ja Kaberneeme piirkonnas on luitemaastike ulatus üpris märkimisväärne, olles siinse maastiku eripäraks. … Seega on luitestikud just lavamaa piirkonnas üpris piiratud levikuga paigas ning väärivad võimalusel kaitset. “ A.Tõnissoni 2016 arvamuse punktis 2.3. „ Ruu mets“ on vaadeldud Ruu küla lähiümbruse metsastunud luiteid Natura elupaigatüübi 2180 kontekstis. „ Metsastunud luited (2180) on leviku mõttes Eestis küll neljas metsa elupaigatüüp (kokku u 20.000 ha), mis moodustab aga vaid 0,9% metsaelupaikade registreeritud kogupindalast. Looduskaitse all on sellest elupaigatüübist 35% ja teda on registreeritud üldse 38-l Natura loodusalal (542-st). Elupaigatüübi 2180 seisundit ja perspektiivi on Eestis tervikuna hinnatud soodsaks. Teiste luiteliste elupaigatüüpide (2110, 2120, 2140, 2170) seas on 2180 ülekaalukalt kõige enam esindatud ent tervikuna on luitepaigastike osakaal nii või teisiti marginaalne (Eksperthinnang 2003). Ja lisandumas neid ei ole, küll aga hävimas (karjäärid, tee-ehitus jne.). Üldteada negatiivne tendents on lahtise liivaga alade vähenemine, ka Ruu luitestikus leidub lahtise liivaga alasid vaid radade juures, kus tallamine on vallandanud lokaalse erosiooni. “ A.Tõnissoni 2016 arvamuse leheküljel 12 on märgitud: „ Pinnamoe seisukohalt ilmekam osa luitestikust jääb riigimetsa maaüksuse Anija mk 12 ja selle naabruses oleva Ojaveere maaüksuse koosseisu. “ Seega on keskkonnaekspert A.Tõnisson hinnanud Ruu küla lähiümbruse metsastunud luiteid kõrgelt, märkides seejuures, et kõige ilmekam osa metsastunud luidetest jääb Ojaveera maaüksusele. 1.2.2. Samuti on Tallinna Ülikooli ökoloogiakeskuse vanemteadur A.Kont koostanud 2017 arvamus Ruu maastikukaitseala vajaduse ja tähtsuse kohta ( edaspidi: A.Kondi 2017 arvamus ; Lisa nr 2). A.Kondi 2017 arvamuses on toodud esile: „ Ruu luitestik on Jõelähtme valla ilmselgelt kõige väärtuslikum looduskompleks, mis ei kuulu riikliku looduskaitse alla. Valdavalt palumetsaga kaetud kuni kümne meetri kõrguste vallide ja nendevaheliste soostunud nõgudega maastik on ühtlasi teravaks kontrastiks ümbritsevatele Harju lavamaa paeplatoodele, kus valitsevad õhukese kvaternaari setetest pinnakatte ja õhukeste paepealsete muldadega tasandikud. See vahelduva pin n amoega looduskompleks on tekkinud viimase mandrijäätumise taandumisel aset leidnud pikemaajalisel liustikuserva seisakul, mille käigus kuhjus suur liiva- ja kruusalasund. … Asukoht, kujunemise aeg ja keerukus teevad Ruu luitestikust tähelepanuväärse ala, laiendades eripäraste uurimisalade võrgustikku. See annab vanade randade ( paleorandade ) uurijatele võimaluse põhjalikult ja süstemaatiliselt analüüsida luiteliste rannikumaastike teket ja arengut Eesti võimalikult erinevates paikades. “ Seonduvalt Ojaveere maaüksusel lubjakivi kaevandamisega on A.Kont rõhutanud: „ Kavandatav Jägala lubjakivikarjäär hävitaks jäädavalt enam kui kolmandiku Ruu luitestiku kõige vanemast, reljeefsemast ja väärtuslikumast osast, sest see jääks otseselt karjääri territooriumile. Sellele lisaks kavatsetakse rikkuda veel suur osa luitestikust selle läbi, et kuhjata sinna karjääri alalt kooritud pinnas. Need on tegevused, mis otseselt hävitavad või rikuvad vaadeldavat maastikku. Peale selle on Harju lavamaa sarnaselt Pandivere kõrgustikuga, eriti loodude levikualal, väga kaitsetu reostuse suhtes. Kavandatava lubjakivikarjääri korral võib tekkid suur reostusoht põhjaveele, mis ilmselt avaldaks negatiivset mõju ka luidetevaheliste nõgude põhjaveele ja sealsetele elupaikadele, suure tõenäosusega ka Kaberla oja vee kvaliteedile. “ Seega on Tallinna Ülikooli ökoloogiakeskuse vanemteadur A.Kont hinnanud kõrgelt Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete loodusväärtust, märkides, et Ojaveere maaüksusel ehk Jägala 3 alal Teemaplaneeringu eelnõu tähenduses lubjakivi kaevandamisel hävitataks metsastunud luitestiku kõige väärtuslikum osa. 1.2.3. Ka tuleks pöörata tähelepanu keskkonnaekspert A.Tõnissoni 2020 valminud tööle „ Ruu luitestiku väärtus ja puhkemajanduslik perspektiiv“ ( edaspidi: A.Tõnissoni 2020 arvamus ; Lisa nr 3). A.Tõnissoni 2020 arvamuse kokkuvõttes on märgitud, et Ruu luitestik on „ ainuke koht Harjumaal, kus esineb Läänemere paleogeograafilise eelkäija - Antsülusjärve - luiteid. Ligi 8000 aasta eest tekkinud Ruu luitestik on maakerke tulemusena jäänud merest suhteliselt kaugele ja kerkinud kõrgemale, kui nooremad ( Litoriina - ja Limneamere perioodi) luitestikud. Kuna nooremaid luitestikke esineb meil märgatavalt rohkem, praktiliselt kogu rannavööndi ulatuses, võib vanemaid luitestike lugeda haruldasteks. Luitestikud (ja liivikud laiemalt) on kahanevad maastikutüübid, juurde tekib neid minimaalselt (vaid mere naabruses lahtise liiva olemasolu korral). Sisemaa luitestikud, mis reeglina on kaetud männimetsaga, on kõrgeima puhkemajandusliku potentsiaaliga - seda kinnitavad mitmed rekreatsiooni eeldusi käsitlenud uuringud. Luitestikes valdav palumets on inimesele hästi läbitav ja luitemaastik hästi vaadeldav – seetõttu on sellise metsa kasutamine seene- ja marjakohana (laiemalt puhkealana) olulisem, kui tavapärane metsakasutus. Tallinna lähedus vaid tõstab Ruu luitestiku potentsiaali puhkekohana . Orienteerujad on pidanud Ruu maastikke väga väärtuslikuks. Praktilised kõik Jõelähtme vallas asuvad kuivemad ja reljeefsemad metsa-alad on orienteerumises kasutusel, nende alade tähtsus kasvab koos Tallinna linnastu kasvu ja luitestike kahanemisega (kaevandused, tee-ehitus ). Ruu luitestiku asukoht – vana ja uue Narva maantee vahel, hästi ligipääsetavas (ja samas hästi suletavas) kohas võimaldab siia kavandada matkaradasid, mida Tallinna lähipiirkonnas pole kunagi liiga palju. Olemasolev parkla Narva maanteel tähistaks selliste radade ühte loogilist algus- või lõpp-punkti. “ Seonduvalt lubjakivi kaevandamisega Ojaveere maaüksusel maaüksusel ehk Jägala 3 alal Teemaplaneeringu eelnõu tähenduses on A.Tõnissoni 2020 arvamuse kokkuvõttes toonitatud, et piirkonna puhkemajanduslik potentsiaal ei realiseeruks täiel määral. „ Kuigi ka karjääridest saab (aastate möödudes) kujundada atraktiivse puhkeala, oleks Ruu luitestiku kõige ilmekama osa kadumine siiski kahetsusväärne. “ 1.3. Ruu küla lähiümbrus ja sealhulgas Ojaveere maaüksus ehk Jägala 3 alal Teemaplaneeringu eelnõu tähenduses on laialdaselt kasutuses looduses viibimise ning sportimise otstarvetel. Siinjuures on oluline, et Ruu küla lähiümbrus paikneb Tallinna lähedal, mis omakorda tähendab, et ka pealinna inimestel on head võimalused tulla Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidetele puhkama ning liikuma. Selles kontekstis omab tähtsust Eesti Orienteerumisliidu ja Orienteerumisklubi TON 28.01.2021 kiri, milles on selgitatud, et „ Ruu mets on orienteerumise harrastajatele väga väärtuslik ala. Vaheldusrikas pinnamood ja ilus männimets pakuvad võimalusi teha sinna huvitavaid ja erineva raskusastmega orienteerumisradu. Selliseid maastikke on Tallinna ümbruses ja üldse Põhja-Eestis väga vähe. Orienteerumismaastik on pidevas kasutuses. Orienteerumisüritusi korraldame heas koostöös Ruu ja Kodasoo küla rahvaga. Pärast uue orienteerumiskaardi valmimist 2015. aastal on Ruu metsas (Kodasoo nime all) toimunud iga-aastased 550 - 613 osalejaga Tallinna Orienteerumisneljapäevakud. Lisaks on seal toimunud üle-eestiline kahepäevane orienteerumisvõistlus Suvejooks, mitmed Tallinna meistrivõistlused orienteerumises, püsirajad, treeningud ja rattaorienteerumise võistlused. Kui Ojaveere maaüksusel avatakse kaevandus, siis kaob jäädavalt suur osa suurepärasest orienteerumismaastikust ja vähenevad oluliselt võimalused sealses piirkonnas erinevaid liikumisharrastuse üritusi korraldada “ (Lisa nr 4). Ruu küla lähiümbruse loodusväärtuse olulisusele on viidanud ka MTÜ Ökokratt 20.01.2021 kirjas: „ Ruu luitestik on pinnavormina Eestis unikaalne, asudes Tallinna kesklinnast 25 kilomeetri kaugusel, pakkudes silmailu, on tuntud rekreatsioonialana ja võimaldab läbi viia praktilist loodusõpet. Ala on inimasustuseta ja hoonestamata pakkudes roheala võrgustikuna metsulukitele elamiseks ja looduslikuks rändeks võimalusi. Luitestik võimaldab selgitada inimestele mere taandumist ja rannajoone transformatsiooni Põhja-Eesti klinditsooni klindilahtedes. Ruu maastikukaitsealal on esteetiline, hariduslik kui ka puhkemajanduslik väärtus “ (Lisa nr 5). Ka ilmneb Ökokratt kirjast, et Ruu küla lähiümbruses on järjepidevalt korraldatud loodusmatkasid ja maastikul maakaardi tundmaõppimise koolitusi. 1.4. Seonduvalt Ojaveere maaüksusel ehk Jägala 3 alal lubjakivi kaevandamisega on oluline pöörata tähelepanu KSH eelnõu leheküljel 224 toodule, kust nähtub: „ Osaline kattumine kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava Ruu loodusobjektiga, mis toob kaasa olulise mõju metsakoosluste kao näol, samuti võivad kaasneda mõjud ala veerežiimile. III kat loomaliigi (öösorr) elupaiga kadu. “ Samuti omab tähtsust KSH eelnõu leheküljelt 182 nähtuv, kus on Jägala 3 ala käsitletud keskmise prioriteediga alana ning on selgitatud järgmist: „ Ala kattub kohaliku tasandil kaitstava Ruu loodusobjektiga, mis on ka ÜP-järgne väärtuslik maastik. Ala sai kvantitatiivsel hindamisel kõrge prioriteedi, kuid kultuuriliste mõjude vaates võiks määrata keskmise, kuna ala kattub osaliselt Ruu loodusobjekti ning ÜP-järgse väärtusliku maastikuga. “ KSH eelnõu viimati tsiteeritud seisukoht erineb Teemaplaneeringu eelnõus toodust. Nimelt nähtub Teemaplaneeringu eelnõu leheküljelt 69, et riigi huviga kõrge kvaliteediga lubjakivi alad on jaotatud kolme kategooriasse, millisteks on kõrge prioriteediga alad, keskmise prioriteediga alad ja madala prioriteediga alad. Kõrge prioriteediga aladeks on Teemaplaneeringu eelnõu leheküljel 69 toodud määratluse kohaselt alad, mis on võimalik ja vajalik esmajärjekorras kasutusele võtta. Keskmine prioriteediga aladeks on Teemaplaneeringu eelnõu sama lehekülje kohaselt alad, mis võetakse kasutusele juhul, kui olemasolevad karjäärid ja kõrge prioriteediga alad ei taga varustuskindlust või kui kõrge prioriteediga alal ei ole maavara kaevandada. Madala prioriteediga aladeks on alad, mis võetakse kasutusele juhul, kui olemasolevad karjäärid ja kõrgema ning keskmise prioriteediga alad ei taga varustuskindlust või kaevandamist välistavad piirangud alal kaovad. Erinevalt KSH eelnõu leheküljel 182 toodust on aga Teemaplaneeringu eelnõu leheküljel 79 loetud Jägala 3 ala kõrge prioriteediga alaks. Teemaplaneeringu leheküljelt 79 ei selgu, miks tuleb Jägala 3 ala ikkagi lugeda kõrge prioriteediga alaks olukorras, kus KSH eelnõu kohaselt on tegemist keskmise prioriteediga alaga. 1.5. Teemaplaneeringu eelnõu lehekülje 67 kohaselt on kõrgemargilise lubjakivi varustuskindluse tagamiseks planeeringu eesmärgiks leida Harju maakonna idaosas vähemalt 100ha ulatuses alasid, kust oleks võimalik kaevandada 9 miljonit m3 kõrgemargilist ehituslubjakivi. Teemaplaneeringu eelnõuga on Harju maakonna idaosas nähtud lisaks Jägala 3 ja Maardu III aladele ette veel ka mitmeid teisi alasid, kus riigi huvides on kõrgemargilise ehituslubjakivi kaevandamine. Sellisteks aladeks on Väo ala pindalaga 82ha ning kõrgemargilise lubjakivi hinnangulise mahuga 7,4 miljonit m3 (vt Teemaplaneeringu eelnõu lk 76), Rae raba ala pindalaga 166,8ha ning kõrgemargilise lubjakivi hinnangulise mahuga 14 miljonit m3 (vt Teemaplaneeringu eelnõu lk 81), Jägala 2 ala pindalaga 92ha ning kõrgemargilise lubjakivi hinnangulise mahuga 7,3 miljonit m3 (vt Teemaplaneeringu eelnõu lk 84), Jägala 4 ala pindalaga 142,8ha ning kõrgemargilise lubjakivi hinnangulise mahuga 11,3 miljonit m3 (vt Teemaplaneeringu eelnõu lk 85). Liites Väo ala, Rae raba ala, Jägala 2 ala ja Jägala 4 ala pindalad kokku, on tulemuseks 483,6 ha, seda on ligi viis korda rohkem kui Teemaplaneeringu eelnõu leheküljel 67 märgitud 100ha suurune ala ning ka siis, kui kasutada Teemaplaneeringu eelnõu leheküljel 69 märgitud pindala koefitsienti 2,0, on 483,6ha puhul riigi huvi igal juhul tagatud. Liites kokku Väo ala, Rae raba ala, Jägala 2 ala ja Jägala 4 ala kõrgemargilise lubjakivi hinnangulised mahud, on tulemuseks 40 miljonit m3, mida rohkem kui neli korda, kui on Teemaplaneeringu eelnõu leheküljel 67 märgitud 9 miljonit m3. Eraldi tuleb toonitada, et Jõelähtme vallal ei ole vastuväiteid karjääride avamisele Jägala 2 ja Jägala 4 aladel ning Jõelähtme vallale teadaolevalt ei ole ka Rae vallal vastuväiteid karjääride avamisele Väo ja Rae raba aladel. Sellises olukorras puudub vajadus Jägala 3 alal, kus kõrgemargilise ehituslubjakivi hinnanguliseks mahuks on 2,1 miljonit m3, karjääri avamiseks, sest Väo ala, Rae raba ala, Jägala 2 ala ja Jägala 4 ala läbi on kõrgemargilise ehituslubjakivi varustuskindlus tagatud. 1.6. Pidades silmas Ruu küla lähiümbruse koosseisu kuuluva Ojaveere maaüksuse suurt loodusväärtust, millele on juhitud tähelepanu A.Tõnissoni 2016 arvamuses (vt käesoleva kirja lisa 1) ja A.Kondi 2017 arvamuses (vt käesoleva kirja lisa 2), oluli su st puhke- ja virgestusvõimaluste loomisel, millele on juhitud tähelepanu A.Tõnissoni 2020 arvamuses (vt käesoleva kirja lisa 3), tähtsust Eesti Orienteerumisliidu ja Orienteerumisklubi TON 2021 kirjas (vt käesoleva kirja lisa 4) ning MTÜ Ökokratt 2021 kirjas (vt käesoleva kirja lisa 5) ning asjaolu, et Väo ala, Rae raba ala, Jägala 2 ala ja Jägala 4 ala läbi on kõrgemargilise ehituslubjakivi varustuskindlus tagatud, tuleks Jägala 3 ala igal juhul kõrge prioriteediga lubjakivi kaevandamise alade hulgast välja arvata. Jõelähtme vald on seisukohal, et Jägala 3 ala tuleks lugeda punase kategooriaga piirangu alaks Teemaplaneeringu leheküljel 23 toodud määratluse tähenduses ehk alaks, kus leevendamatute oluliste mõjude avaldumise tõttu ei ole kaevandamine võimalik. Jägala 3 ala puhul ei ole võimalik korvata metsastunud luidetele kaevanda m ise tagajärjel tekkivad kahju, kuivõrd karjääri rajamine toob kaasa Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete kõige ilmekama osa hävimise. Nagu ilmneb Teemaplaneeringu eelnõu lehekülgedelt 59-66, on mitmed eelduslikult kõrgemargilise lubjakiviga alad arvatud punase kategooriaga piirangu aladeks. Leiame, et ka Jägala 3 ala peaks selliste alade hulka kuuluma. 2. Maardu III ala välja arvamisest kõrge prioriteediga lubjakivi alade hulgast 2.1. Teemaplaneeringu eelnõu leheküljel 77 toodu kohaselt on Maardu III ala suurseks 174ha ning kõrgemargilise ehituslubjakivi eeldatavaks mahuks on 15,6 miljonit m3. Samas nähtub Teemaplaneeringu eelnõu leheküljelt 67, et kõrgemargilise lubjakivi varustuskindluse tagamiseks on planeeringu eesmärgiks leida Harju maakonna idaosas vähemalt 100ha ulatuses alasid, kust oleks võimalik kaevandada 9 miljonit m3 kõrgemargilist ehituslubjakivi. Seega ületavad ainuüksi Maardu III ala pindala ning kõrgemargilise ehituslubjakivi maht märkimisväärselt Teemaplaneeringu leheküljel 67 esile toodud eesmärke. Siinjuures on oluline, et Teemaplaneeringu eelnõuga on Harju maakonna idaosas nähtud lisaks Maardu III alale ette veel ka mitmeid teisi alasid, kus riigi huvides on kõrgemargilise ehituslubjakivi kaevandamine. Sellisteks aladeks on Väo ala pindalaga 82ha ning kõrgemargilise lubjakivi hinnangulise mahuga 7,4 miljonit m3 (vt Teemaplaneeringu eelnõu lk 76), Rae raba ala pindalaga 166,8ha ning kõrgemargilise lubjakivi hinnangulise mahuga 14 miljonit m3 (vt Teemaplaneeringu eelnõu lk 81), Jägala 2 ala pindalaga 92ha ning kõrgemargilise lubjakivi hinnangulise mahuga 7,3 miljonit m3 (vt Teemaplaneeringu eelnõu lk 84), Jägala 4 ala pindalaga 142,8ha ning kõrgemargilise lubjakivi hinnangulise mahuga 11,3 miljonit m3 (vt Teemaplaneeringu eelnõu lk 85). Liites Väo ala, Rae raba ala, Jägala 2 ala ja Jägala 4 ala pindalad kokku, on tulemuseks 483,6 ha, seda on ligi viis korda rohkem kui Teemaplaneeringu eelnõu leheküljel 67 märgitud 100ha suurune ala ning ka siis, kui kasutada Teemaplaneeringu eelnõu leheküljel 69 märgitud pindala koefitsienti 2,0, on 483,6ha puhul riigi huvi igal juhul tagatud. Liites kokku Väo ala, Rae raba ala, Jägala 2 ala ja Jägala 4 ala kõrgemargilise lubjakivi hinnangulised mahud, on tulemuseks 40 miljonit m3, mida rohkem kui neli korda, kui on Teemaplaneeringu eelnõu leheküljel 67 märgitud 9 miljonit m3. Eraldi tuleb toonitada, et Jõelähtme vallal ei ole vastuväiteid karjääride avamisele Jägala 2 ja Jägala 4 aladel ning Jõelähtme vallale teadaolevalt ei ole ka Rae vallal vastuväiteid karjääride avamisele Väo ja Rae raba aladel. Seega on tagatud kõrgemargilise ehituslubjakivi varustuskindlus Harju maakonna idaosas ka Väo alal, Rae raba alal, Jägala 2 alal ja Jägala 4 alal . Sellest johtuvalt puudub vajadus näha Teemaplaneeringu eelnõus kõrge prioriteedina alana ka Maardu III ala. 2.2. KSH eelnõu leheküljel 157 avaldatu kohaselt moodustab 174ha suurusest Maardu III alast 46,5 ha väärtuslik põllumaa. Jõelähtme vald on seisukohal, et kõrgemargilise ehituslubjakivi kaevandamist ei tuleks eelistada põllumajandusele. Leiame, et toidujulgeolek omab prioriteeti ehitusmaavarade varustuskindluse ees. 2.3. KSH eelnõu leheküljelt 172 nähtub, et ulatuses, kus Maardu III alal väärtuslikku põllumaad ei asu, on tegemist rohevõrgustiku tugialaga. Seega paikneb Maardu III alal 127,5ha ulatuses rohevõrgustik. KSH eelnõu leheküljel 223 on märgitud, et Maardu III alal ehituslubjakivi kaevandamisega kaasnevad mõningased häiringud merikotka püsielupaigale ning kaevandusalal kaovad kas täielikult või osaliselt III katekoorida liigid sookurg, teder, öösorr, hiireviu, hoburästas, laialehine neiuvaip, karukold. Jõelähtme vald on seisukoha l , et Maardu III alal 127,5ha ulatuses rohevõrgustiku hävitamine kaevandamisest tulenevalt seab ohtu piirkonna rohevõrgustiku toimimise. Samuti muutub Maardu III ala loodusrikkus kaevandamise tagajärjel väga palju vaesemaks. Olukorras, kus niigi on tagatud riigi huvi kõrgemargilise ehituslubjakivi varustuskindlustuse osas (vt käesoleva kirja punkt 2.1.), puudub igasugune mõistlik põhjus Maardu III ala arvamiseks kõrge prioriteediga ala hulka. 2.4. Võttes kokku käesoleva kirja punktis 2 toodut, leiab Jõelähtme vald, et Maardu III ala tuleks välja arvata kõrge prioriteediga lubjakivi alade hulgast, kuna Väo alal, Rae raba alal, Jägala 2 alal ja Jägala 4 alal ning Jõelähtme valla poolt täiendavalt välja pakutud maaüksustel (vt lisa nr 6) karjääride avamise läbi on igal juhul tagatud Teemaplaneeringu eesmärkide saavutamine puutuvalt kõrgemargilise ehituslubjakiviga, ebamõistlik on Maardu III alal lubjakivi kaevandamise tõttu hävitada 46,5 ha väärtuslikku põllumaad, toidujulgeolek on prioriteetsem valdkond ehitusmaavarade kaevandamisega võrreldes, 127,5 ha ulatuses rohevõrgustiku hävitamine seab ohtu piirkonna rohevõrgustiku toimimise. Kinnitame, et soovime siiski jätkata riigi ja Jõelähtme valla töögrupi läbirääkimisi osapooli rahuldava planeeringulahenduse väljatöötamiseks. Lisad: Lisa nr 1 – keskkonnaekspert A.Tõnissoni poolt 2016 koostatud arvamus „Kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala. Vajadus ja põhjendus.“; Lisa nr 2 – Tallinna Ülikooli ökoloogiakeskuse vanemteaduri A.Kondi poolt 2017 koostatud arvamus Ruu maastikukaitseala vajaduse ja tähtsuse kohta; Lisa nr 3 – keskkonnaekspert A.Tõnissoni poolt 2020 koostatud arvamus „ Ruu luitestiku väärtus ja puhkemajanduslik perspektiiv“; Lisa nr 4 – Eesti Orienteerumisliidu ja Orienteerumisklubi TON 28.01.2021 kiri; Lisa nr 5 – MTÜ Ökokratt 20.01.2021 kiri; Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Väino Haab vallavolikogu esimees Kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala. Vajadus ja põhjendus Tellija: Jõelähtme Vallavalitsus Täitja: Andres Tõnisson, FIE Jõelähtme 2016  2 Sisukord Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 1. Kohaliku tähtsusega kaitsealad ........................................................................................... 3 2. Ruu võimalik maastikukaitseala ......................................................................................... 4 2.1. Kaitseala moodustamise eellugu ................................................................................. 4 2.2. Ruu luitemaastik .......................................................................................................... 5 2.3. Ruu mets ...................................................................................................................... 8 2.4. Kaitseala võimalik piiritlemine ................................................................................. 12 2.5. Kaitseala võimalik kaitsekord ................................................................................... 13 2.6. Ruu piirkonna seosed planeeringutega ...................................................................... 14 2.7. Kriteeriumid kaitseala vajaduse hindamiseks............................................................ 15 2.8. Kokkuvõtteks ............................................................................................................. 16 Kasutatud kirjandus .................................................................................................................. 16 Lisa 1. Määruse eelnõu. Ruu maastikukaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri .................... 17  3 Sissejuhatus Käesoleva analüüsiga kaalutakse kohaliku tähtsusega kaitseala moodustamise vajadust (st põhjendatust) Ruu küla lõunaosas, riigimetsa alal. Tööd võib lugeda jätkuks 2014. aastal valminud eksperthinnangule, mis käsitles riikliku tähtsusega Ruu looduskaitseala moodustamist. Käesolev analüüs lõpeb soovitusega moodustada kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala u 238 ha suurusel alal. Kui Jõelähtme vallavalitsus on samuti päri kaitseala vajadusega, tuleb ametlikult algatada menetlus ja, pärast kavatsuse tutvustamist valla elanikele, saaks volikogu vastu võtta kaitseala moodustamise määruse. 1. Kohaliku tähtsusega kaitsealad Käesoleval ajal on Eestis 20 kohaliku tasandi kaitseala, nende hulgas kaitse alla võetud puud, pargid, puisniit, arboreetum, kaks puhkeala. Võimalus ka kohalikul tasandil objekte loodukaitse alla võtta tekkis koos LKS-i jõustumisega 2004. aastal. Esimene kohaliku tähtsusega (maastiku)kaitseala oli Mäealuse Viimsi vallas. Seadus ei kohusta määratlema kohaliku tähtsusega kaitsealasid rangelt loodus- või maastikukaitsealadeks, seega on siin võimalus kasutada kõige loomulikumat nimetust, mis kohapeal eelistatud (ehk puhkeala võib ka nimetada puhkealaks ja raba võib nimetada rabaks). Traditsiooniliste kaitsealadena (kus kaitstakse laiemat maastikku või kooslust) saab kohaliku tähtsusega kaitsealade seas nimetada järgmisi: - Viimsi vald: Haabneeme klindiastangu, Krillimäe, Leppneeme-Tammneeme, Lubja klindiastangu, Mäealuse, Rohuneeme (kõik MKA-d) - Urvaste vald: Ess-soo - Roosna-Alliku vald: Koordi raba - Muhu vald: Lõetsa jõe äärne puisniit, Peedu pangad ja nende lähiümbrus, Presidendi allee - Kuusalu vald: Rehatse MKA - Tallinn: Pääsküla raba LKS-i kohaselt on üldised eesmärgid ja suur osa kaitse alla võtmise menetlusest riikliku ja kohaliku kaitse puhul samad. Erisustena kohaliku tasandi looduskaitse puhul saab välja tuua järgmist: 1) Looduskaitse eesmärgiks on piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse (§ 43) 2) Kaitse objektiks võib olla maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala, haljastuse üksikelement  4 3) Kohaliku kaitse alla ei võeta objekte, mis juba on riikliku kaitse all (või asuvad kaitsealal). Vastupidine olukord on võimalik ja siis saab ülemaks riiklik kaitsekord 4) Menetluse viib läbi ja otsustab omavalitsus (lõppotsus: volikogu määrus), kes jääb ka kaitseala nö valitsejaks 5) Avalikkuse teavitamisest piisab kohalikust ajalehest (ei ole kohustust AT-s teavitada) 6) Kaitse alla võtmise menetlust ei ole vaja eraldi teha, kui objekt võetakse kaitse alla planeeringu alusel 7) Kaitsealal (kas eeskirjaga või kaitsekorralduskavaga) ettenähtud töid korraldab omavalitsus 8) Kaitseala tähistamisel kehtib mõistlikkuse printsiip (st tähistamine ei ole kohustuslik, kõik sõltub olukorrast). Tähised peavad järgima riiklikku standardit 9) Kaitsekorralduskava koostamine ei ole kohustuslik (nii on see ka riiklikel aladel alates 2014) 10) Kohaliku tähtsusega kaitsealadel saab kehtida piiranguvöödi režiim (§ 31), mida eeskirjas võib leevendada. Seega - sihtkaitsevööndit moodustada ei saa 11) Kompensatsioon maaomanikule saamata jääva tulu eest (majanduspiirangud looduskaitsealal) on riiklike kaitsealade puhul ette nähtud (Natura metsa- ja niidutoetused, PRIA), kohalike kaitsealade puhul mitte. Omavalitsustel pole keelatud selliseid toetusi maksta, praktikas pole selleni aga jõutud. Mõne aasta eest (2008) valmis Tallinna linna tellimusel eksperthinnang (Lauri Klein) Harku luitestiku ja metsa kohaliku looduskaitse alla võtmise vajalikkusest. Luitestiku osas on nn Harku mäed võrreldavad Ruu luitestikuga, jäädes viimastest siiski vähem atraktiivseks. Ja kuigi Tallinna piiresse jääb umbes 1/5 Harku luite- ja metsaalast, andis eksperthinnang kohalikule kaitseala loomisele tugeva toetuse, vaatamata asjaolule, et luitestiku ilmekam osa jääb Harku valda. Kaitseala Harku metsa seni siiski moodustatud ei ole. 2. Ruu võimalik maastikukaitseala 2.1. Kaitseala moodustamise eellugu Ruu külas, eriti vana maantee lähistele jäävatel aladel, on varasemalt inventeeritud (ja kantud Natura elupaigatüüpide registrisse) u 60 ha loopealseid (elupaik 6280). Just loopealsete tõttu lülitati ala 2005. aastal koostatud (ELF) nn Natura 2000 varialade nimestikku, millele toetudes võiks riik (tarviduse korral) täiendada Natura 2000 võrgustikku, juhul, kui esineb olulisi puudusi elupaigatüübi kaitstuses, seisundis jne. Loopealsete olukord on riigis tervikuna jätkuvalt kriitiline, elupaigatüübi taastamiseks ja hooldamiseks on keskkonnaministri poolt 2014. a kinnitatud vastav kava - Poollooduslike koosluste tegevuskava aastateks 2014-2020 - milles riik on määratlenud millised loopealsed tuleb hoida karjatatavad, millised taastada. Ruu variala ei ole hiljem, osaliselt ka hoonestuse laienemise ja maaomandi killustatuse tõttu, riikliku looduskaitse huvi äratanud. Varialadel puudub õiguslik staatus, tegemist on soovitusliku nimekirjaga. Seoses lubajakivikarjääri kavandamisega Ruu küla lõunaossa, mis poleks Jõelähtme valla ja Ruu küla elanike huvides, pöördus vallavalitsus (MTÜ Ruu küla heakorra seltsi poolt koostatud dokumentatsiooni alusel) Keskkonnaministeeriumi poole ettepanekuga kaaluda Ruu  5 piirkonnas riikliku kaitseala moodustamist (joonis 1). Keskkonnaameti tellitud ekspertiis jõudis 2014. aasta lõpul järeldusele, et: „Lähtudes LKS-is ettenähtud nõudmistest ja arvestades ka looduskaitse üldisemate eesmärkidega (§ 8), ei ole kaitseala (olgu siis MKA või LKA) loomine Ruu külas otstarbekas. Kaitseala võib loomulikult moodustada aga loodusväärtustest lähtuvalt selline vajadus puudub. Looduskaitse üksikobjektide, Kaberla oja ja selle piiranguvööndi ning metsa vääriselupaikade puhul on riiklik (loodus)kaitse juba olemas“. Keskkonnaamet asus 2015. a alguses samale seisukohale, et uut riiklikku kaitseala Ruu puhul vaja ei ole. Joonis 1. Kavandatud Ruu riiklik kaitseala (2014) Seoses Ruu luitestiku jätkuva ohustatusega (võimalik kaevandamine), aga ka pikaajalise puhkepiirkonna väljaarendamise perspektiiviga, on Jõelähtme vald kaalumas kohaliku kaitseala moodustamise vajadust, seekord kohalikust huvist lähtuvalt. Kohaliku tähtsusega kaitseala ei pea keskenduma riigi looduskaitsevajakute täitmisele (hea muidugi, kui ta seda ka teeb) ning võib esile tõsta, väärtustada, kaitsta jne just sellist maastikku või kooslust, mis kohapeal eriline. Valla ja kohaliku elaniku seisukohalt omab siin suurt potentsiaali Ruu luitestik. 2.2. Ruu luitemaastik Jägala, Ruu, Kaberla ja Kaberneeme piirkonnas on luitemaastike ulatus üpris märkimisväärne, olles siinse maastiku eripäraks. Luitemaastiku ”huvitav pinnamood” on leidnud märkimist ka Harjumaa väärtuslike maastike teemaplaneeringus (2003). Üldiselt on luidete tekke eelduseks piisavalt tugeva tuule ja lahtise liiva olemasolu. On hinnatud, et tuul kiirusega üle 10 m/s suudab edasi kanda kuni 1 mm läbimõõduga maapinna osakesi (Arold jt 1987). Meie luiteliivad koosnevad valdavalt kvartsist ja päevakivist, liivade terasuurus sõltub  6 paljuski lähtekivimist. Domineerib peen- ja keskmiseteraline liiv, avamerele lähedal olnud kohtades (Kõpu, Veskijärve) leidub luidetes ka jämedateralist liiva ning isegi kruusa (Raukas 1968). Luiteliiv on reeglina sorteeritud, merest eemale jääb peenem fraktsioon. Geoloogid on esitanud keskmisi numbreid luidete pikkuse, laiuse, kõrguse ja nõlvakallete kohta. Siiski on need küllalt ligikaudsed üldistused – luidete morfomeetriat pole statistiliselt usaldusväärselt uuritud, selleks on luited liiga keerulised (liit)pinnavormid. Luidete uurimise algatas Eestis 1930-tel aastatel hilisem akadeemik Karl Orviku. Hiljem on luidete geoloogiaga tegelenud põhjalikumalt akadeemik Anto Raukas. Pikemat aega luidete uurimisega tegelenud teadlasi Eestis siiski pole, eriti märkimisväärne on selliste luitestike vähene uuritus, mis jäävad aktiivsest rannikutsoonist kaugemale. Aktiivsemaid, nooremaid luitestikke jälgitakse riikliku rannikumaastike seire programmi alusel (ristprofiilid ja nende muutumine) – sellised uurimisalad hõlmavad enamasti merepinnast kuni 20 meetri kõrguseni ja kuni 500 m kauguseni (ehk Litoriina-tasemeni) küündivaid luitestikke. Rannikumaastike (sh luidete) seiret on alates 1996. aastast teostanud TLÜ Ökoloogia instituut. Luitemetsade, kui sageli suurt rekreatiivset koormust kandvate koosluste, näiteks pohlamännikud, tallamiskindlust on uuritud varasemalt (1970-aastad) Eesti Metsainstituudis (Malev Margus), hilisemalt ajal Tallinna Ülikoolis mitme lepingulise uurimistöö näitel (Laimdota Truus, eriti Aegna saare luitemetsad). Ruu luitestiku (joonis 2) geomorfoloogiline ja maastikuline kujunemine algas Antsülusjärve (eksisteeris 9500-9000 a.t.) perioodil. Kuna luitestikud on meie oludes enamasti seotud merega (Läänemere varasemad staadiumid), siis järgib nende levik rannajoone üldisi muutusi. Enam on luitestikke Lääne-Eestis, mis on vabanenud mere alt hiljem ja kus võib lühikese vahemaa järel jälgida mitmeid rannamoodustiste (ja nendega seotud luitestike) ahelikke. Klassikaline rannamoodustiste ja luitestike ala on Kõpu poolsaar Hiiumaal. Omad luitesüsteemid on ka Peipsi ja Võrtsjärve vesikonnas. Kuna üksnes välisilme järgi ei saa lõplikult otsustada liivast koosnevate pinnavormide geneesi üle, siis on selge piiri tõmbamine – mis on luide ja mis mõni teine liivikulaaadne pinnavorm (sandur, rannabarr, tombolo, rannavall jne) – vahel küllalt problemaatiline. Luiteid on sagedamini käsitletud koos teiste liivikutega ja enamasti ongi need liivakad pinnavormid üleminekulised (näiteks on sanduri laele kujunenud luide – Mustamäe ehk Nõmme astang Tallinnas). Tüüpiliselt on luited kujunenud rööpselt rannikuga, näiteks Ruu luitestikuga sama vana Harku luitestik (h = 50 m) on esindatud kahe paralleelse, küllalt sirgjoonelise luiteahelikuga. Ruu luitestiku omapärane ringikujuline põhiplaan pole kuigi tavapärane, ilmselt peegeldab selline põhiplaan muutunud madala rannikuala looklevust, mis ei soosinud pikkade ja sirgete luideahelike kujunemist. Luiteliste pinnavormide esinemisala Eestis hõlmab TÜ Geograafia osakonnas (Arold 2005) valminud paigastike andmebaasi kohaselt 0,4%, kusjuures Harju lavamaa maastikurajoonis vaid 0,1% (Soome lahe rannikumadalikul 3,5%). Seega on luitestikud just lavamaa piirkonnas üpris piiratud levikuga paigas ning väärivad võimalusel kaitset.  7 Joonis 2. Ruu luitestiku pinnamood, metsakvartalid ja kaitseala võimalik välispiir (roheline). Merest kaugemal ja kõrgemal asuvad luited markeerivad Balti jääjärve kunagist rannajoont, Ruu piirkonnale on sellest rühmast lähimad Seli luited Kõrvemaa MKA-l ja Viru raba servas asuv luitestik (Lahemaa RP). Nende luitestike harjad küündivad merepinnast üle 60 m kõrguseni, mis omakorda tähendab, et rannajoon oli u 10 m madalamal. Antsülusjärve luitestike lähimad näited oli Kroodi luitestik-rannavall Maardu järve põhjakaldal (tänaseks hävinud) ja Võnsi männik (Kuusalu vald), Tallinnas Ülemiste luited ja Harkus nn Harku mäed. Antsülusjärve veetaset Jägala piirkonnas on hinnatud ulatuvat kuni 34 meetrini, mistõttu luitestike hari võis tuule kuhjava tegevuse tagajärjel küündida ka üle 40 meetri (Ruu võimaliku MKA piires on luitestiku kõrgeim punkt 44,8 m merepinnast). Ruu luidete suhteline kõrgus küünib 10-12 meetrini, mis on Eesti oludes küllalt esinduslik. Antsüluse perioodi lõpus taandus meri suhteliselt kiiresti umbes 15 meetri võrra ja nii avanes mitmel pool uus ja tuultele avatud rannariba, kus soodsa lähtematerjali (liiv) olemasolu korral hakkasidki kujunema luited. Kodasoo klindilahes, Ruu ja Kaberla klindineemikute vahel, võis liivarohkust, lisaks paljandunud merepõhjale, tingida ka Jägala jõe suudme lähedus, mis tagas kergema  8 settematerjali pideva lisandumise. Luitelisi pinnavorme leidub ümbruskonnas suurel alal, ulatub ju ka tänane klindiesine terass Kodasoo klindilahe ees mitme kilomeetri kaugusele (Ihasalu ja Kaberneeme lahe rannani), milline tasane ala oli tuuletele avatud ja mis toimis liivikute toitealana. Nii on kogu siinset klindiesist lagendikku nimetatud ka Suur-Lageda luidestunud rannarõõnete süsteemiks – liivaseks alaks, kus rööpselt esinevad nii Antsülusjärve kui ka Läänemere noorema (madalama) staadiumi ehk Litoriinamere luited. Antsülusjärve tasandik ulatub piirkonnas 22-34 m kõrguseni. Suurlageda soo (kasutatud on ka nimetusi: Kaberla, Punakivi, Lageda soo) on tekkinud selle luitesüsteemi keskele, kohta, kus äravool on olnud takistatud. Väga ilmekas on Kaberla puhandusorg läbi luiteahelike. Kuna oja läbib luitestikku selle kõrgemas lõigus, võib eeldada, et teatav voolutee merre eksisteeris siin juba Antsülusjärve perioodil ning vooluhulk Kaberla ojas oli piisav, et suue püsiks avatuna ja ei mattuks liiva alla (sellisel juhul leidnuks Kaberla oja eelkäija endale väljavoolutee seal, kus luitestikus leidub madalaim punkt. On huvitav, et Ruu luitestik, ehki suhtelise kõrguse ja vaheldusrikkuse mõttes piirkonna esinduslikum, ei ole pälvinud loodusuurijate tähelepanu. Arvatavasti on selle põhjuseks olnud tema nö nurgatagune asend. Küll on naaberalade (Maardu järve piirkonna ja Rummu raba) kohta valminud paleogeograafilist võrdlust käsitlev doktoritöö (Veski 1998). Umbes saja aasta tagusest perioodist pärinevad populaarteaduslikud esmakirjeldused siinsete liivikute kohta, need puudutavad Pikanõmme-pealset, täpsemalt Kalevi-liiva alasid, kus toona esines veel lahtise liiva liikumist ja Kaberla oja ummistusi selle tagajärjel (Vilberg 1921). 2.3. Ruu mets Ruu luiteala esindab koosluste mõistes üsnagi tüüpilist metsamaastikku. Siin valdavad pohla ja mustika kasvukohatüübile iseloomulikud palu- ja laanemetsad, põhiliselt männikud. Võttes vaatluse alla põlise riigimetsa ala (Anija mk 12, 88,57 ha, kattub suures osas väärtusliku luitealaga) saab välja tuua, et pohla-, mustika-, mustika-kõdusoo kasvukohatüübid moodustavad ala üldpindalast vastavalt 35%, 25% ja 21%. Vanemad metsaeraldised jäävad siin vanuseklassi 130-150 aastat, ühel 0,3 ha suurusel eraldisel (kvartal JG097, eraldis 21) on metsa keskmiseks vanuseks ka 152 aastat. Põhjapoolne põline riigimetsa ala (Anija mk 11, 94,3 ha, klassikaline rannavallide vaheldumine rööpselt muistse rannajoonega) on metsa mõttes veidi ühenäolisem: pohla kasvukohatüüp moodustavad siin üle 60%, mustika kasvukohatüübid hõlmavad u 10%. Sellel metsamassiivi alal on mets üldjuhul enam läbiraiutud, vana metsa leidub üksikutes kohtades. Teised kasvukohatüübid esinevad mõlema riigimetsa ala puhul väiksemas mahus. Nii esineb alal piiratud ulatuses kase, kuuse ja sanglepa enamusega puistuid. Ülekaalukalt on mänd domineerivaks puuliigiks. Palu- ja laanemetsad on kogu Eesti lõikes kõige tavalisemad metsatüübid, seega ei ole Ruu mets puht koosluse mõttes kuigi unikaalne. Maastikuliselt mitmekesiseks ja külastajale huvitavaks saab selline metsakooslus aga kombinatsioonis luitelise pinnamoega, kus lühikese vahemaa järel vahelduvad kuivad ja liigniisked kooslused, mis on välja kujunenud sõltuvalt luitestiku reljeefist. Küpse metsa levikut peegeldab ligikaudu metsa kõrgusmudel ehk keskmine puude kõrgus eraldiste kaupa (joonis 3).  9 Kuna lõunapoolne Ruu riigimetsa tükk on püsinud ilma suuremate raieteta (metskond on arvestanud nii Natura 2000 variala kui hilisema riikliku maastikukaitseala võimalusega), siis on mitmed eraldised põlismetsa-ilmelised: kasvava metsa tagavara võib siin küündida üle 300 (tm/ha). Näiteks: JG094, eraldis 21; JG096, eraldised 16, 22, 28; JG097, eraldis 28; rekordina JG098 eraldis 33 – 345 tm/ha. Põhjapoolses riigimetsa tükis on sellise tagavaraga eraldisi üksikuid. Kolmas riigile kuuluv kinnistu (Maa-ameti haldus, RMK valdus) – Ojaveere (52 ha) – ulatub luitestiku alale poolenisti. Kas hõlmata kaitsealaga terve Ojaveere kinnistu, või selle vaheldusrikkama reljeefiga osa – see on valiku koht. Ojaveere lõunaosa on tugevasti kraavitatud, siin valdab siirdesoo kasvukohatüüp. Luitestikku ulatuvas metsas leidub samuti vanasid puistuid (kõrgeim keskmine vanus – 162 aastat, JG101, eraldis 15), vähem suure hektaritagavaraga (> 300 tm/ha) puistuid (vaid üks eraldis – JG101 er 43 – kus kasvab 344 tm/ha). Selles kvartalis valdavad samuti männikud, ühes 1,1 ha suuruses eraldises (21) on haava enamus. Kasvukohatüüpidest lisandub siin kanarbiku (3 eraldist). Joonis 3. Metsa kõrgus Ruu kaitsealal ei ole otseses seoses pinnamoega. Hallikaspruun ala – raiesmik või muidu metsata ala. Punane ala – kõrgem mets.  10 Ruu võimaliku kaitseala mets on kraavitatud ala lõunaosas, eesvooluks on Kaberla oja. 2015. aastal rajas metskond üle Kaberla oja uue tee, mis viib Kodasoo-eelsete metsadeni. Eestis kasutatav metsakoosluste klassifikatsioon on teatud mööndustega ühildatav ka EL Natura 2000 võrgustikus kasutatav elupaigatüüpide jaotusega (Paal 2004). Mitmed metsakooslused võib rahulikult lugeda vastavaks kindla Natura-kooslusega, teiste puhul on tegemist aga ekspertarvamusega, mis paratamatult võib olla hinnanguline. Ruu metsa puhul on mõned eraldised (3 eraldist, u 12 ha) keskkonnaregistris määratletud 9010* (vana loodusmets) koosseisu (joonis 4). See elupaigatüüp on Eestis enimlevinud ja sellesse on hõlmatud ka neid metsi, mille paigutamine mõne teise elupaigatüübi alla pole üheselt kindel. Samahästi võiks Ruu metsa määratleda ka kui kasvukohatüüpi „metsastunud luited ja nendevahelised niisked nõod“ (vastavalt 2180 ja 2190), mis oleks minu hinnangul isegi täpsem. On selge, et Ruu mets kasvab luidetel ja ehkki ta on üldilmelt sarnane tavalise vana loodusmetsaga, eristab teda viimasest just kasvukoha arengulugu. Kui mõnel pool (näiteks aastaraamat „Mets 2014“) on metsastunud luidete piiritlemisel kasutatud kriteeriumit – kuni 10 km rannajoonest – siis selle Ruu luitestik täidab. Ala keskpunktist jääb mereni umbes 5 km. Eestis on kaugemal sisemaal mitmeid luitestikke, ka Ruu luitestikuga ühevanuseid, mis jäävad merest kaugemale ja mida sellise 10 km kriteeriumi kasutamisel liigitatakse siis elupaigatüüp 9010* hulka. Liigitades Ruu metsa keskkonnaregistris 2180 alla, kasvab (vähemalt statistiliselt) ka haruldasema elupaigatüübi kaitse. Täna keskkonnaregistris olev Ruu kaitseala 9010* mets on siin arvestatava esinduslikkusega (klass C) ja keskmiselt säilinud struktuuriga. Kuna metsa pole aastaid raiutud, lisanduks täiendava Natura inventuuriga kaitseväärtusega metsa-alasid ilmselt juurde. Kokkuvõttes: kui tavapärase kasvukohatüüpide jaotuse kohaselt ei ole Ruu mets kuigi eriline, siis Natura elupaigatüüpide võtmes (eriti 2180, kui seda võtta 9010 asemele) on tegemist mõnevõrra haruldasema alaga. Metsastunud luited (2180) on leviku mõttes Eestis küll neljas metsa elupaigatüüp (kokku u 20.000 ha), mis moodustab aga vaid 0,9% metsaelupaikade registreeritud kogupindalast. Looduskaitse all on sellest elupaigatüübist 35% ja teda on registreeritud üldse 38-l Natura loodusalal (542-st). Elupaigatüübi 2180 seisundit ja perspektiivi on Eestis tervikuna hinnatud soodsaks. Teiste luiteliste elupaigatüüpide (2110, 2120, 2140, 2170) seas on 2180 ülekaalukalt kõige enam esindatud ent tervikuna on luitepaigastike osakaal nii või teisiti marginaalne (Eksperthinnang 2003). Ja lisandumas neid ei ole, küll aga hävimas (karjäärid, tee-ehitus jne.). Üldteada negatiivne tendents on lahtise liivaga alade vähenemine, ka Ruu luitestikus leidub lahtise liivaga alasid vaid radade juures, kus tallamine on vallandanud lokaalse erosiooni. Ruu luitestikule lähemad kaitsealad, kus esineb metsastunud luidete elupaigatüüpi on Kolga lahe (Pedassaar), Lahemaa, Pirita, Aegna, Prangli, Türisalu, Naissaare jt. kaitsealad, kus 2180 esineb mõnelgi juhul piiratud ulatuses ja mitte nii kompaktselt nagu seda on Ruu luitemetsa puhul. Enamasti ongi 2180 mets hõlmatud mõne suurema kaitseala koossesisu, nö puhtaid luitestikke on looduskaitse all väga vähe. Valdavalt luitemetsa (mis ei pruugi olla rangelt 2180-mets) hõlmav kaitseala on Navesti MKA Viljandi maakonnas. Luitemetsade majandamine on vajalik ka liigikaitse aspektist, umbekasvamine ei ole liigilisele mitmekesisusele hea. Hiljuti Tartus kaitstud magistritöös (Kämära 2015) rõhutab autor, et samblike seisukohalt on puude regulaarne väljaraie ja väiksemate häiringute korraldamine positiivne. Näiteks tuvastas ta 67 samblikuliigi näitel, analüüsides 25 Eesti liivikut või  11 luitestikku, et lahtise liivaga aladel, kus puudus inimtegevusest tingitud häirimine, oli liigirikkus sõltuvuses liivaala suurusest. Joonis 4. Väärtuslikumad (Loodusdirektiivi mõistes) metsad Ruu kaitsealal paiknevad Ojaveere kinnistul (kvartal JG101). Tallamiskindluse seisukohalt võib Ruu metsa lugeda keskmiseks. Malev Marguse (1978) klassifikatsiooni kohaselt on karusambla-mustika- ning pohlamännikud keskmise, mustikamännikud aga kõrge tallamiskindlusega. Tallamisõrnad kooslused (n mustika- kõdusoo, siirdesoo) on siin esindatud tagasihoidlikumalt (<30%). Muidugi, kui ala külastamine kasvab, ja eriti jalgratturite hulk, siis on vajalik mõnda nõlva ratturite eest hoida – ohustatud on just kuivadel liivadel kujunenud sambla- ja samblikerikkad kasvukohad. See on aga juba kaitse korraldamise küsimus.  12 Luitevaheline niiskem ala kvartalis JG101. 2.4. Kaitseala võimalik piiritlemine Ruu luitestik ulatub kahele poole Kaberla oja. Pinnamoe seisukohalt ilmekam osa luitestikust jääb riigimetsa maaüksuse Anija mk 12 ja selle naabruses oleva Ojaveere maaüksuse koosseisu. Nende maaüksuste kaudu on kaitseala piiritlemine lõuna pool kõige loogilisem. Võimalik, et Ojaveere maaüksusel saaks piiri tõmmata ka kraavide alusel, jättes välja vähemväärtusliku siirdesoo metsa ala. Vastu Kaberla jõge jääb rida eramaid, mille pinnamood ei ole nii vaheldusrikas, maaüksused asuvad Kaberla oja piiranguvööndis (on seega niigi tinglikult looduskaitse all, kui kalda kaitsevöönd). Sidumaks lõunapoolset luitestiku ala põhjapoolsega (Anija mk 11) on kaitsealaga liidetud ka kaks eraomandis olevat maaüksust: neist Naire (3,8 ha) täielikult ja Silkoja-Nõmme osaliselt (u 7,5 ha ulatuses, millest suur osa on ühtlasi ka Kaberla oja piiranguvööndis). Otstarbekas on kaitseala piiritlemisel lähtuda mõlemast riigimetsa maaüksusest. Välispiir nende puhul on selge (katastripiir) ja suuremas osas looduses ka arusaadav. Silkoja-Nõmme kinnistut läbiv kaitseala piir oleks sellisel juhul ainukene mittelooduslik lõik (piir jookseb katastriüksuste nurgapunktide vahel) aga kuna järgnevalt soovitatav leebe kaitsereziim (minimaalsed piirangud) ei tohiks kaasa tuua olulisi erinevusi majandustegevuse mõttes, siis ei tekita selline piirilõik edaspidi erilisi probleeme.  13 Kuna 2015. aastal rajatud uus metsatee jättis kvartali JG098 kõige kagupoolsema eraldise (nr 29) lõuna poole teed (ja eraldis on läbiraiutud), siis on siinkohal õige kaitseala piiritleda uue tee alusel (mitte kvartal JG098 järgi, millest siis väike osa jääks väljaspoole kaitseala). Kvartal JG102 ehk ligipääsutee maanteeparklast on mõistlik jätta tervikuna kaitsealast välja. Kaitseala pindala on u 238 ha. Uus metsatee sobib kaitseala piiriks kvartali JG098 kagunurgas. 2.5. Kaitseala võimalik kaitsekord Arvestades kaitseala väikest pindala (238 ha) ja paiknemist 95% ulatuses riigimetsa alal (ühtne korraldamine ja majandamine), samuti ka senist mõõdukat kasutuskoormust, ei ole kaitseala tsoneerimine (eri reziimiga piiranguvööndid) mõistlik. Kaitsealaga kaasnev regulatsioon peaks olema nii minimaalne ja leebe kui vähegi võimalik. Põhimõtteliselt võiks regulatsioon piirduda vaid metsa majandamise minimaalse suunamisega. Mitmed piiranguvööndi kitsendused, nii nagu need on toodud LKS § 31-s, ei ole Ruu puhul aktuaalsed ent need tuleb kaitse-eeskirjas ikkagi ära nimetada. Kaitse-eeskirjas (Lisa 1) ei ole nimetatud selliseid LKS-is märgitud piiranguvööndi üldisi kitsendusi, mis puudutasid kohaliku omavalitsuse otsustuskohti (kehtestada detailplaneeringuid, anda ehituslubasid jne), mis niigi on selged ja mille kordamine kaitse-eeskirjas ei ole vajalik (olukorras, kus omavalitsus ise on nn kaitseala valitseja).  14 Piiranguvööndi mets on majandatav mets ja ka kaitseala puhkemajanduslik potentsiaal eeldab metsa majandamist (sihtkaitsevööndil, kus puud kukuvad risti-rästi ja peavadki maha jääma, ei ole sellist puhkemajanduslikku atraktiivsust). Tavaliselt reguleeritakse metsa majandamise intensiivsust lageraie langi suurusega. Ruu puhul on selleks ülempiiriks, konsulteerides ka Harjumaa metsaülem Andrus Kevvai’ga, soovitatud 1 hektar. Selline langi suurus on tagasihoidlikum, kui paljude riiklike looduskaitsealade puhul. Tervikuna on Ruu kaitseala mets Harjumaa metskonna üldises bilansis niivõrd väike, et metskonna üldist raiete dünaamikat kaitseala moodustamine ei mõjuta. 2.6. Ruu piirkonna seosed planeeringutega Harjumaa uuendatava üldplaneeringuga on Ruu piirkond hõlmatud Tallinna lähiala rohevõrgu piiresse, varasemalt nimetati seda ala Tallinna roheliseks vööndiks (oli isegi vastava nimega metsamajand). Selline määratlus tähendab, et Ruu mets on eelkõige suurema rohevõrgu oluline osa, selle võrgustiku kasutajaskond on pealinna läheduse tõttu pigem kasvav. Ala kohta on korduvalt koostatud orienteerumiskaarte (viimati EOL Kodasoo kaart – 2016005) ja peetud arvukaid võistlusi. Maakondlike teemaplaneeringute kõrval (rohevõrgustiku tuumala – T8, väärtuslike maastike teemakaardil huvitav reljeef) on Ruu piirkonna ruumilise arengu seisukohalt tähtsaim strateegiline dokument Jõelähtme valla üldplaneering (kehtestatud 2003). Üldplaneering määratleb Ruu metsa kaitsemetsaks, näidates areaalina ära ka põlismetsa esinemise. Moodustatav Ruu kaitseala ei lähe vastuollu kehtiva Jõelähtme valla üldplaneeringuga. Seda ka sellisel juhul, kui kaitsealal hakatakse edaspidi kavandama virgestusvõimaluste parandamist. Kuigi kehtivas üldplaneeringus on puhkemajanduspiirkonna (n Jägala jõe lähiala) kohta eraldi tingmärk, ei tähenda terviseraja või mõne muu mõõduka rajatise kavandamine majandusmetsas veel puhkepiirkonna tekitamist. Puhkemajandus jääb Ruu MKA puhul ikkagi sekundaarseks kasutusotstarbeks. Jõelähtme valla uuendatava üldplaneeringu kohaselt (eskiis 2015) on Ruu piirkonna staatus sisuliselt sama, eskiisil on kajastatud ka EELIS-es antud projekteeritava Ruu (riikliku) kaitseala piir (2014 seisuga). Kuna EELIS-es tehakse muudatusi pika viibega, siis selline kaitseala piir pole sisuliselt enam aktuaalne, loomulikult võib ta aga üldplaneeringu kaardil olla kui näide riiklikust registrist. Uuendatava üldplaneeringu puhul võib tekkida küsimus - kas Ruu mets võiks üldplaneeringus olla näidatud puhke- ja virgestusalana (PV)? Minu hinnangul võib küll, sõltumata kaitseala moodustamisest, anda Ruu metsa alal viite PV perspektiivist, seda hajusa (mitte selgepiirilise) areaalina. See ei kohusta otseselt midagi alale kavandama, küll aga näitab ära valla huvi. Ruu luitestiku puhkemajanduslikku perspektiivi võib pealegi hinnata kõrgemaks, kui Jägala jõe äärse metsa oma näiteks Jägala külas jõe paremkaldal. Tõenäoliselt saab kaitseala moodustamise järel selle juba uuendatavasse üldplaneeringusse kanda. Küsimus detailplaneeringu vajadusest pärast kaitseala moodustamist? Siin on palju kinni nägemuses, milliseid ehitisi (ja kas üldse) oleks Ruu kaitsealal vaja? On selge, et maakorralduslikud tööd, kruntide moodustamine, kommunikatsioonide paigaldamine jne langevad kaitseala puhul ära, pealegi ei oleks see peamise maavaldaja - RMK - huvides. Puhkemajandusliku kallakuga kaitsealal võivad kõne alla tulla järgmised lihtsad ehitised:  15 purre, nõlva kindlustav trepp, infotahvel, lihtsam katusealune, lõkkekoht jne. Nende kõigi tarvis piisab ehitusteatisest. Võimalik, et polegi vaja midagi ehitada – ka radade/purrete korrashoid üksi on mahukas tegevus ja eeldab teatud kulusid. Detailplaneeringuga otsustatakse ikkagi keerulisemaid küsimusi (võrgud, naabrid, servituudid jne), mistõttu Ruu kaitseala puhul mina ei näe detailplaneeringu vajadust. Ei näe ka tavapärase kaitsekorralduskava vajadust. Piisab täielikult kontseptsiooni-tüüpi dokumendist, mis näitab ära, kus milliseid töid on vaja teha (+ võimalik rahastus ja üldise perspektiivi hinnang ala kasutaja seisukohast, tööde jaotus metskonnaga). Dokumendi saab korralduse või otsusena heaks kiita volikogu, eelnevalt saab seda näiteks valla lehes ka tutvustada. Otse loomulikult peab dokumendiga päri olema ka Harjumaa metskond, kelle maal tegevus toimub. Oleks väga hea, kui RMK puhkemajandusega tegelev üksus näeks siin oma panuse võimalust. Ruu metsa (tulevikus kaitsealale) ei pruugi esimeses lähenduses sobida RMK tavapärane puhkeala (aga kõik sõltub siin asjaosaliste – vald, metskond, küla – huvist ja võimalustest). Nagu on näidanud senine kogemus, toob igasugune puhkemajanduse korraldamine (viit, rada jne) kaasa automaatse külastajate arvu kasvu. Seda on isegi hinnatud suurusjärgu tasemele (enne 10, nüüd 100). Tallinna lähialal ei pruugi külastajate arv küll nii palju kasvada ent absoluutarvudes võib huviliste lisandumine siingi olla märkimisväärne. Seega on enne kaitseala nö „väljaehitamist“ vajalik kaaluda, mida me täpselt tahame. 2.7. Kriteeriumid kaitseala vajaduse hindamiseks Kuigi LKS-i (§ 7) kriteeriumid x-ala kaitse alla võtmise kohta on küllalt üldised ja kohaliku kaitse puhul veelvähem kohased rakendada, on järgnevalt siiski lühidalt kaalutud Ruu kaitseala vajadust ka LKS-i kriteeriumite alusel. 1. Objekti ohustatus. Ruu luitestiku lõunapoolsemat (ja ilmekamat) osa võib ohustada kaevandamine, vastav loamenetlus ja vaidlused selle üle on kestnud juba ligi 10 aastat. Kohaliku omavalitsuse ja kogukonna seisukohalt on kaevandus selge oht (mis siis, et riiklik huvi võib olla teine). Kui luitestik jääks jätkuvalt RMK majandamisele ei ole luitestikule ohtu näha. Kuna ala kasutamine puhkajate poolt pigem kasvab, on oht ka prahistamise kasvuks. 2. Haruldus. Ruu luitestiku alal ei ole erilisi, riikliku kaaluga kaitseväärtusi, mis puudutab liike ja kooslusi. Luitestik pinnavormina on omapärane ja ilmekas, ja kuigi Jõelähtme vallas on mitmeid luitestikke, jäävad need madalamale (on nooremad) ning ei ole Ruuga võrreldava kompaktsusega. Luitestike (või ka liigestatud pinnamoega liivikute) pindala ja osakaal Eestis on niivõrd marginaalne, et iga luitestik on väärtus omaette. 3. Tüüpilisus. Oma põhiplaanilt ei ole Ruu luitestik tüüpiline, seega on ta pigem eriline. 4. Teaduslik väärtus. Suurim väärtus on luitestikul, mille detailsem uurimine võimaldaks selgitada mere taandumist ja rannajoone transformatsiooni Kodasoo klindilahes. 5. Ajaloolis-kultuuriline väärtus. Keskmisel tasemel. 6. Esteetiline väärtus. Pigem üle keskmise. Läbitav ja hästi vaadeldav mets, vaheldusrikkad rajad, head seenekohad – see kõik teeb Ruu metsa väärtuslikuks ja nn ökosüsteemi teenuste seisukohalt on ala olulisem kui „keskmine“ mets. 7. Rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Otseselt ei eeldata, et kohalik omavalitsus seda kriteeriumi täidaks. Siiski jääb Ruu kaitsealale u 12 ha Natura elupaikasid (9010*), mis moodustab kaitsealast u 5%. Põhjalikuma inventuuri järel võib selliste (eriti 2180) elupaikade osakaal kasvada oluliselt. Mitmed hiljuti  16 moodustatud riiklikud kaitsealad on selles valguses hoopis väiksema Natura-koosluste osakaaluga (näiteks Nabala LKA – 15%). 2.8. Kokkuvõtteks Võttes arvesse Ruu luitestiku eripära, ala puhkemajandusliku potentsiaali, kaasnevate kulude tagasihoidlikku ulatust ja kohaliku kogukonna huvi, soovitan moodustada kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala. Kasutatud kirjandus Aastaraamat „Mets 2014“. Keskkonnaagentuur, 2016, 225 lk. Arold, I. 2005. Eesti maastikud. Tartu, 453 lk. Arold, I., Raukas, A., Viiding, H. 1987. Geoloogia alused. Tallinn, 198 lk. Eksperthinnang. Loodusdirektiivi I lisasse kantud liivarandade ning ranniku- ja sisemaaluidete elupaigatüüpide pindalaline jaotus Eestis. Lepinguline töö. 2003. TLÜ Ökoloogia Instituut. Kämära, M.-L., 2014. Liivikute ja luidete maapinnasamblike mitmekesisuse varieeruvus sõltuvalt keskkonnateguritest ja häiringutest. Magistritöö. TÜ ÖMI Mükoloogia õppetool. Tartu, 62 lk. Margus, M. (koostaja) 1978. Eesti Metsainstituudi MUL-i infoleht nr 8. Tartu. Paal, J., 2004. „Loodusdirektiivi“ elupaigatüüpide käsiraamat. Digimap OÜ Raukas, A. 1968. Eesti luiteliivade koostisest ja kihilisusest. – EGS-i aastaraamat 1966. Tallinn: 72-88. Veski, S. 1998. Veski, S. 1998. Vegetation history, human impact and paleogeography of West Estonia. Pollen analytical studies of lake and bog sediments. STRIAE, vol. 38, 119 p. Uppsala. Vilberg, G. 1921. Kaleviliival. Harjumaa. Maateadusline lugemik. Tartu: 106-111.  17 Lisa 1. Määruse eelnõu. Ruu maastikukaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri Vastu võetud … … .2016 nr … Määrus kehtestatakse Looduskaitseseaduse § 10 lõike 7 ning § 43 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Ala kaitse alla võtmine ja kaitse-eesmärk (1) Määrusega võetakse kohaliku kaitse alla Harjumaal Jõelähtme vallas Ruu külas asuv Ruu luitestik. Kaitseala nimeks saab Ruu maastikukaitseala (edaspidi kaitseala). (2) Kaitseala eesmärk on: 1) kaitsta maastikuilmet, eelkõige pinnamoodi 2) kaitsta metsaökosüsteemi ja elustiku mitmekesisust 3) virgestusvõimaluste säilitamine ja parandamine (3) Kaitseala maa kuulub tervikuna ühe piiranguvööndi (Ruu piiranguvöönd) koosseisu (4) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses ettenähtud erisustega. § 2. Kaitseala piir Kaitseala välispiir on esitatud kaardil määruse lisas* § 3. Kaitseala valitseja Kaitseala valitseja on Jõelähtme Vallavalitsus 2. peatükk KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED § 5. Lubatud tegevus  18 Kaitsealal on lubatud: 1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi; 2) lageraie langi pindalaga kuni üks hektarit ja turberaie langi pindalaga kuni viis hektarit, kusjuures tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus; 3) marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste korjamine; 4) jahi pidamine; 4) kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja nõusolekul tähistamata kohas. Suuremate rahvaürituste puhul on vajalik kaitseala valitseja nõusolek; 5) telkimine ja lõkke tegemine kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Muul juhul on telkimine ja lõkke tegemine lubatud kaitseala valitseja ja maaomaniku nõusolekul; 6) sõidukiga sõitmine teedel ning jalgrattaga sõitmine teedel ja radadel. Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel ning metsamajandamisega seotud töödel. 7) rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks kaitseala valitseja nõusolekul; § 6. Keelatud tegevus (1) Kaitsealal on keelatud: 1) raietööde läbiviimine ajavahemikul 15. aprill kuni 15. juuni; 2) uute lageraiete tegemine raiesmikule lähemal kui 100 m enne selle uuenemist või minimaalse liitumisaja möödumist; 3) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; 4) uue maaparandussüsteemi rajamine; 5) maavara kaevandamine; 6) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine (2) Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud: 1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet; 2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid; 3) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist; 4) jahiulukeid lisasööta. § 7. Tegevuse kooskõlastamine  19 (1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. (2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuse juures ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes. 3. peatükk LÕPPSÄTTED § 8. Määruse jõustumine Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avalikustamist. § 9. Menetluse läbiviimine Määruse menetlus viidi läbi Jõelähtme Vallavalitsuse ........... käskkirjaga nr .... algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade on esitatud määruse seletuskirjas**. § 10. Vaidlustamine Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. *Kaitseala välispiir on märgitud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Jõelähtme vallavalitsuses, keskkonnaregistris ja maainfosüsteemis www.maaamet.ee **Määruse seletuskirjaga saab tutvuda Jõelähtme vallavalitsuse veebilehel www.joelahtme.ee ................................... Vallavolikogu esimees Lisa: Ruu maastikukaitseala kaart  20 Seletuskiri Jõelähtme Vallavolikogu määruse eelnõu „Ruu maastikukaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” juurde Määrusega moodustatakse kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala. Kaitseala moodustamise eesmärk on väärtusliku pinnamoe ja kooslusega Ruu luitestiku kaitse ja perspektiivne kujundamine virgestusalaks. 1. Sissejuhatus Tagamaks Ruu küla loodusväärtuste senisest paremat kaitset ja kindlustunnet Ruu luitestiku kui potentsiaalse virgestusala arendamisel on MTÜ Ruu küla heakorra selts 25.02.2016 esitanud Jõelähtme vallavalitsusele ettepaneku algatada kohaliku kaitseala loomine Ruu külas. Kuna riikliku kaitseala loomine samas piirkonnas ei osutunud Keskkonnaameti hinnangul (mis omakorda tugines vastaval ekspertiisil) otstarbekaks, siis on selts ja ettepanekut toetav Jõelähtme vallavalitsus seisukohal, et moodustada tuleb kohaliku tähtsusega kaitseala. Vastavalt Looduskaitseseadusele moodustatakse kohalik kaitseala kas volikogu määruse alusel või siis planeeringut kehtestades. 2. Olemasolev olukord Ruu küla loodusväärtusi on põhjalikumalt kirjeldatud 2014. a valminud eksperthinnangus. Riigi seisukohalt ei ole mitmete siin leiduvate koosluse, sh EL loodusdirektiivis nimetatud elupaigatüüpide, kaitsevajadus sellise tähtsusega, et kindlasti tuleks moodustada eraldi kaitseala. Kohaliku omavalitsuse seisukohalt on ala suuremaks väärtuseks põlismetsa-ilmeline Ruu luitestik, mis on kohaliku kasutusega virgestusala juba praegu ja mille mõõdukas arendamine on valla pikemaajaline huvi. Luitestikud on Eestis laiemalt, eriti aga Harjumaa merest kaugemale jääval alal küllaltki haruldased. Olles ühtlasi ka atraktiivsed seene- ja marjakohad, on luitestikud kasvava külastuskoormuse all ja nende kestlikuks majandamiseks on hea saavutada laiem kokkulepe. Kohaliku tähtsusega maastikukaitseala on üks selline võimalus. Käesoleval ajal on kaitseala maa valdavalt (95%) riigi omandis, RMK halduses. Ruu kaitseala mets on korraldatud, raied on toimunud vastavalt metsa raieküpsuse saabumisele ja turusituatsioonile. Kaitsealal leidub laiguti ka vana metsa, mille raiet saab kaitseala tingimustes korraldada sujuvamalt ja kohalikule kogukonnale vastuvõetavalt. Metsa majandamine peab Ruu maastikukaitsealal jätkuma, see on eelduseks ka koosluste püsimisele pikas perioodis ja ala kasutamisele puhkealana. Harjumaa maakonna teemaplaneeringus (2003) on Ruu piirkond eristatud kui huvitava reljeefiga ala, mis jääb ühtlasi maakondliku rohevõrgustiku tuumala koosseisu. Jõelähtme valla kehtivas ja uues koostatavas üldplaneeringus on Ruu kaitseala piirkond määratletud Tallinna lähiala rohevõrgustiku osana.  21 3. Kaitseala kaitsekord Looduskaitseseadusest tulenevalt saab kohaliku tähtsusega kaitseala kuuluda piiranguvööndisse. Ruu maastikukaitseala puhul on, arvestades ala väikest ulatust (238 ha) ja suhteliselt sarnast metsa struktuuri, otstarbekas piirduda ühe piiranguvööndiga, kaitseala rohkem tsoneerimata. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaitsekord on piiranguvööndi üldisi tingimusi järgiv, väljakujunenud tavasid ja inimeste igapäevaseid harjumusi see otseselt ei mõjuta. Metsa majandamise kitsendused puudutavad maksimaalse arvestuslangi suurust (kuni üks hektar lageraiel ja kuni viis hektarit turberaiel) ning majandamise keeldu kevadise raierahu perioodil (15.04.-15.06.), mida RMK metskonnad ka seni on järginud. Kaitsekord on lihtne ja kaitseala valitseja peamiseks kohustuseks on üldise järelvalve teostamine, edaspidi ka virgestusala arendusprojektide ellukutsumine. 4. Määruse mõjud Kohaliku tähtsusega kaitseala moodustamine mõjub positiivselt kohaliku kogukonna kindlustundele ja valla üldisele kuvandile. Tekib teatav lisagarantii, et piirkond jääb avalikku kasutusse ja seal on võimalik jätkata tervislike harrastustega ning kavandada puhkemajanduslikke ettevõtmisi. Kaudsemalt võib kaitseala olemasolu tõsta kinnisvara väärtust lähialal. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, kulud ja tulud Kaitsekord, millega märkimisväärselt ei piirata ala metsamajanduslikku kasutust, ei too metskonnale kaasa saamata jäävat tulu. Teatav valitsemiskulu lisandub vallale aga seda kulu ei saa hinnata enne, kui pole otsustatud virgestusrajatiste vajadus ja maksumus. Tavapärane kaitsealaga seotud lisatöö (kaitseala arenduskava koostamine, vähesel määral lisanduda võiv kooskõlastuste andmine) on tehtav vallavalitsuse senise töö kõrvalt ja täiendavaid halduskulusid ei ole ette näha. Tulu võib kaitsealast tulla neil juhtudel, kui RMK või vald rajavad kaitsealale sellise infrastruktuuri, mida saab välja rentida. Esialgu ei ole see võimalus aktuaalne. Kokkuvõtteks ei põhjusta Ruu kaitseala moodustamine maksumaksjale täiendavaid kulusid. 6. Menetlus Kohaliku kaitseala moodustamise ettepaneku Jõelähtme Vallavalitsusele tegi MTÜ Ruu küla heakorra selts 25.02.2016. Jõelähtme Vallavalitsus arutas oma istungil 24.03.2016 kohaliku kaitseala küsimust ning võttis vastu otsuse (protokolliline punkt) ekspertiisi tellimise kohta. Lähtudes nimetatud otsusest, sõlmis vallavalitsus töövõtulepingu FIE Andres Tõnissoniga, kes koostas ekspertihinnangu kohalik kaitseala otstarbekkuse kohta Ruu külas (arvestades ka 2014. a ekspertiisi ja sellega seotud seisukohti). Jõelähtme Vallavolikogu arutas Ruu maastikukaitseala küsimust oma ....... istungil, kus otsustas ..... algatada menetluse kaitseala moodustamise kohta.  22 ............ ............ Määrus jõustub kümne päeva jooksul pärast selle avaldamist Riigi Teatajas. Lisa. Ruu maastikukaitseala kaart  Seisukoht Ruu metsa kaitse alla võtmisest 28.01.2021 Eesti Orienteerumisliit ja Tallinna orienteerumisklubid jälgi vad suure murega, kuidas Ruu metsa Ojaveere kinnistule planeeritakse kaevandust, mis hävitab suure osa haruldasest orienteerumismaastikust. L eiame, et Ruu metsa looduskaitse alla võtmine Jõelähtme valla poolt on põhjendatud. Ruu mets on orienteerumise harrastajatele väga väärtuslik ala . Vaheldusrikas pinnamood ja ilus männimets pakuvad võimalusi teha sinna huvitava id ja erineva raskusastmega orienteerumisrad u . Selliseid maastikke on Tallinna ümbruses ja üldse Põhja-Eestis väga vähe. Orienteerumismaastik on pidevas kasutuses. Orienteerumisüritusi korraldame heas koostöös Ruu ja Kodasoo küla rahvaga. P ärast uue orienteerumiskaardi valmimist 2015 . aastal on Ruu metsas (Kodasoo nime all) toimunud iga-aastased 550 - 613 osalejaga Tallinna Orienteerumisneljapäevakud. Lisaks on seal toimunud ü le-eestiline kahepäevane orienteerumisvõistlus Suvejooks, mitmed Tallinna m eistrivõistlused orienteerumises , püsirajad, treeningud ja rattaorienteerumise võistlused. Kui Ojaveere maaüksusel avataks e kaevandus, siis kaob jäädavalt suur osa suurepärasest orienteerumismaastikust ja vähenevad oluliselt võimalused seal ses piirkonnas erinevaid liikumisharrastus e üritusi korraldada. Toetame Ruu metsa looduskaitse alla võtmi st Jõelähtme valla poolt . Lugupidamisega Mait Tõnisson Orienteerumisklubi TON 51 38 911 www.ton.ee Maret Vaher Eesti Orienteerumisliit www.orienteerumine.ee Jõelähtme Vallavalitsus 20.01.2021 Postijaama tee 7 Jõelähtme küla Harju maakond 74202 Ruu maatikukaitseala moodustamise kohta Peame vajalikuks Ruu maastikuaitseala moodustamist. Ruu luitestik on pinnavormina Eestis unikaalne, asudes Tallinna kesklinnast 25 kilomeetri kaugusel, pakkudes silmailu, on tuntud rekr eatsioonialana ja võimaldab läbi viia praktilist loodusõpet . Ala on inimasustuseta ja hoonestamata pakkudes roheala võrgustikuna metsulukitele elamiseks ja looduslikuks rändeks võimalusi. Luitestik võimaldab selgit ada inimestele mere taandumist ja rannajoon e transformatsiooni Põhja-Ee sti klinditsooni klindilahtedes. Ruu maastikukaitsealal on e steetiline , hariduslik kui ka puhkemajanduslik väärtus . Ruu maastikaitseala on valgala Kaberla oja le, mis on lõhilaste jõgi. Lõhiliste jõgedel on looduskaitseseadusega k eelatud veereziimi muutmine ja keemilise koostise muutmine. MTÜ Ökokratt on korraldanud 2018, 2019, 2020. aastatel ligi a´10 000 inimesele loodusmatku, loodusõpet ja teg evusi looduses. Samas on tellimused 2021. aastaks samuti ligi 10 00 0 inimesele. Eriti populaarne on haridusasutuste poolt olnud kaardiõppeprogrammid maastikul, kus erinevad pinnavormid on ja vahelduvad. Ruu maastikukaitseala on tuntu d rahvasportlaste (orienteerujad, suusatajad ja rattasportlased), korilaste hulgas, kelle arvukust hindame ligikaudu 6000 inimeseni aastas. /allkirjastatud digitaalselt/ Priit Adler MTÜ Ökokratt Juhatuse liige [email protected] gsm 5132149 www.okokratt.ee Ruu luitestiku väärtus ja puhkemajanduslik perspektiiv Tellija: Jõelähtme Vallavalitsus Täitja: Andres Tõnisson, FIE Jõelähtme 2020  2 Sisukord Kokkuvõte ............................................................................................................................................... 3 Sissejuhatus ............................................................................................................................................. 4 1. Maastike väärtuse hindamine tänapäeval ........................................................................................ 5 2. Puhkemaastiku eripära .................................................................................................................... 6 2.1. Pinnamood ............................................................................................................................... 9 2.2. Maakate ................................................................................................................................. 10 2.3. Muldkate................................................................................................................................ 11 2.4. Mets ....................................................................................................................................... 11 2.5. Geoloogia .............................................................................................................................. 13 2.6. Maastikud .............................................................................................................................. 14 3. Metsa meeldivus ja selle tajumine ................................................................................................. 16 4. Luitestikud ja nende eripära .......................................................................................................... 17 5. Kohalik ja riiklik tasand looduskaitses .......................................................................................... 20 6. Puhkemajandusest Jõelähtme vallas Ruu luitestiku perspektiivis ..................................................... 22  3 Kokkuvõte Ruu luitestik, mille kohaliku kaitse alla võtmist Jõelähtme vald menetleb, on ainuke koht Harjumaal, kus esineb Läänemere paleogeograafilise eelkäija - Antsülusjärve - luiteid. Ligi 8000 aasta eest tekkinud Ruu luitestik on maakerke tulemusena jäänud merest suhteliselt kaugele ja kerkinud kõrgemale, kui nooremad (Litoriina- ja Limneamere perioodi) luitestikud. Kuna nooremaid luitestikke esineb meil märgatavalt rohkem, praktiliselt kogu rannavööndi ulatuses, võib vanemaid luitestike lugeda haruldasteks. Luitestikud (ja liivikud laiemalt) on kahanevad maastikutüübid, juurde tekib neid minimaalselt (vaid mere naabruses lahtise liiva olemasolu korral). Sisemaa luitestikud, mis reeglina on kaetud männimetsaga, on kõrgeima puhkemajandusliku potentsiaaliga - seda kinnitavad mitmed rekreatsiooni eeldusi käsitlenud uuringud. Luitestikes valdav palumets on inimesele hästi läbitav ja luitemaastik hästi vaadeldav – seetõttu on sellise metsa kasutamine seene- ja marjakohana (laiemalt puhkealana) olulisem, kui tavapärane metsakasutus. Tallinna lähedus vaid tõstab Ruu luitestiku potentsiaali puhkekohana. Orienteerujad on pidanud Ruu maastikke väga väärtuslikuks. Praktilised kõik Jõelähtme vallas asuvad kuivemad ja reljeefsemad metsa-alad on orienteerumises kasutusel, nende alade tähtsus kasvab koos Tallinna linnastu kasvu ja luitestike kahanemisega (kaevandused, tee-ehitus). Ruu luitestiku asukoht – vana ja uue Narva maantee vahel, hästi ligipääsetavas (ja samas hästi suletavas) kohas võimaldab siia kavandada matkaradasid, mida Tallinna lähipiirkonnas pole kunagi liiga palju. Olemasolev parkla Narva maanteel tähistaks selliste radade ühte loogilist algus- või lõpp-punkti. Lubjakivi kaevandamine Jägala maardla idapoolsemas osas tähendaks, et piirkonna puhkemajanduslik potentsiaal ei realiseeru täiel määral. Kuigi ka karjääridest saab (aastate möödudes) kujundada atraktiivse puhkeala, oleks Ruu luitestiku kõige ilmekama osa kadumine siiski kahetsusväärne. Jõelähtme vallas on Ruu luitestiku kõrval olemas ka noorem, Kalevi-Liiva luitestik. Viimane asub madalamal ja on põhiplaanilt lihtsam. Vallas on eristatavad neli-viis kompaktsemat metsamassiivi, millest suurim puhkemajanduslik potentsiaal on Ruul ja Kaberneemel. Lõuna pool Narva põhimaanteed valdavad niiskemad ja tasasemad metsad, mis pole puhkajale eriti atraktiivsed. Ruu luitestiku teaduslik ja puhkemajanduslik väärtus olid peamisteks põhjusteks, miks ma eksperdina soovitasin siin moodustada kohaliku tähtsusega maastikukaitseala1. Käesolev arvamus on jätk 2016. aasta tööle. Olen jätkuvalt seisukohal, et Ruu luitestik on Jõelähtme valla piires ainulaadne loodusobjekt, mis väärib kohalikku looduskaitset. Andres Tõnisson, keskkonnaekspert 5. märts 2020 1 Kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala. Vajadus ja põhjendus. Koostaja: Andres Tõnisson. Jõelähtme, 2016, 22 lk.  4 Sissejuhatus Mingi paiga puhkemajanduslik või mistahes muu väärtus on üldjuhul hinnanguline ja sõltub palju sellest, milliseid aspekte väärtuse juures on võimalik arvesse võtta, milline on konkreetse väärtuse arvestamise (sh rahalise arvestamise) alus. Esmapilgul on üsna lihtne hinnata näiteks majandusmetsa utilitaarset väärtust (€/ha/a), seda aga vaid seni, kui piirdume üksnes puidu turuhinna ning metsa hoolduseks ja ülestöötamiseks kulunud rahaga. Mitteutilitaarsete (rahas raskesti mõõdetavate) väärtuste lisandumisel muutub pilt keerulisemaks. On ju ilmne, ehkki numbrite keeles on tõestamine raskem, et puude väärtus mõne linnapargi näitel ei sõltu kuigivõrd puiduturust. Juba sajand tagasi katsetati Eestis maastiku puhkeomaduste hindamist, seda teoreetilise geograafia valdkonnas2. Vastavates töödes (J. G. Granö) lähtuti inimesest, tema eelistatud vaatest (peisaažist) ja vaatepunkti kvaliteedist (kuiv, kõrge jne). Pinnamoe, taimkatte, vetevõrgu jne kõrval arvestati isegi selliseid maastiku nähtusi nagu lõhn, värvid, hääled. Detailses maastikuvormide süsteemis ei puudunud Granöl ka lennukid, seda 1920. aastatel! Suure töömahu tõttu ei jõudnud selline vaadete hindamine laiemasse praktikasse, ehkki sama lähenemist katsetati näiteks Lätis ja Leedus tõsisel teaduslikul tasemel ka 1970-tel aastatel ning sarnased katsetused jätkuvad nüüd ka Eesti kõrgkoolide (eelkõige Maaülikool) juures. Rakenduslikumas keeles hakati Eestis maastiku, algselt metsamaastiku, mitteutilitaarsest väärtusest kõnelema 1950-te aastate lõpul. Toona mõeldi sellise väärtuse all eelkõige looduskaitselist ja puhkemajanduslikku aspekti. Järgnevatel kümnenditel tehti mitme asutuse (Tallinna Botaanikaaed, Eesti Metsainstituut, Tartu Ülikool) poolt hulgaliselt teoreetilisi ja praktilisi uuringuid, mida võib panna ühise nimetaja alla – maastiku puhkemajandusliku kasutamise eelduste sõnastamine. Uurijatest olgu nimetatud Malev Margus, Aleksander Niine, Endel Tappo, Heino Luik, Ene Lausmaa, August Örd, Ants Raik, Jüri Jagomägi jt. Riiklik tellimus ja mitmesuguste puhkemajanduse generaalplaanide koostamine tagasid valdkonna püsimise ruumiplaneerijate huviorbiidis. Neil aastail (kuni 1990-te alguseni) ilmus arvukalt rakendusteaduslikke artikleid ja kogumikke3, milles käsitletakse maastiku sobivust puhketegevuseks, mitmed Eesti piirkonnad (Pühajärve, Tallinna lähiümbrus ehk nn roheline vöönd, Kurtna järvistu) pälvisid detailsema tsoneeringu ja kasutuseeskirja just puhkemajanduse tarvis. Seoses riigikorra muutusega on riiklik huvi puhkemajanduse korraldamise osas teisenenud, konkreetse piirkonna sobivust üheks või teiseks tegevuseks kaalutakse enamasti maakonna- ja üldplaneeringu koostamise ajal. Üksikutel juhtudel (Saadjärve ja Porkuni järve ümbrus, Kohila ümbrus jm) on koostatud ka puhkemajanduse teemaplaneeringuid. Teatud puhkemajandusliku suunitlusega uuringuid on tehtud kaitsealadel, seal, kus probleeme külastajate rohkuse ja maastiku kahjustumisega (Aegna, Pirita, laudteed rabades jne). Põhiline muudatus seisneb aga asjaolus, et enam pole puhkemajanduse korraldamine üksi riigi või mingi 2 Ristkok, A. Maastike puhkeomaduste hindamise teoreetilistest alustest J. G. Granö maastikuteadusliku pärandi valgusel. – EGS-i aastaraamat 1975/1976. Tallinn, 1977: 162-184. 3 Maastike kaitsest ja planeerimisest Eesti NSV-s. Tartu, 1964; Looduskaitse ja maastik. Annus, H. (toim). Tallinn, 1966; Maastike kujundamine Eesti NSV-s. Margus, M. (toim). Tallinn, 1969; Ajutine juhend maastiku kujundamiseks ja kaitseks Eesti NSV-s. Tallinn, 1971; Eesti NSV puhkealad. Margus, M. (koost). Tallinn, 1974; Looduskaitse ja puhkus. Varep, E. (toim). Tallinn, 1983  5 kõrgema ameti küsimus, pigem on see omavalitsuse või ettevõtte huvi. Nii võibki tänase päeva kohta öelda, et uue turismitoote taga on valdavalt erainitsiatiiv. Kas tingimused selle initsiatiivi realiseerimiseks on parimad (kuivõrd konkreetne asukoht sobib jne) – see on üldjuhul arendaja otsustada. Omavalitsus saab loomulikult luua eeldusi puhkemajanduseks. Nõukogude perioodist pärit, ent tänaseni kasutatavad on mitmed mõisted, millega kirjeldatakse konkreetse paiga puhkemajanduslikke eeldusi, näiteks: maastiku läbitavus, kasutustaluvus, korilusväärtus, tallamiskindlus, esteetiline või psühhoemotsionaalne mõju jne. Nende mõistete avamiseks on koostatud arvukaid tüpoloogiaid, mis aitavad maastiku väiksemaid osi (olgu siis liigestamise aluseks kas metsakooslus, metsa kasvukohatüüp, mullatüüp, reljeefivorm vms) hinnata nende kasutussobivuse alusel. Ka tänapäeval on need mõisted puhkemajanduse käsitlemisel olulised. Lisandunud on maastiku väärtuste veelgi diferentseeritum käsitlus ning soov väljendada neid väärtusi nn ökosüsteemiteenuste kõneviisis. Ökosüsteemiteenuste käsitlemine ongi tänapäeval aseaineks klassikalisele puhkemajanduse käsitlusele: maastikuindeksid, küsitlused, lähtumine vaatepunktidest jne. 1. Maastike väärtuse hindamine tänapäeval Maastiku väärtuste mitmetahulisus avaldub nii teadusartiklites4 kui ka näiteks mõnede strateegiliste arengukavade (n metsandus) koostamisel, kus eristatakse valdkondi või siis huvirühmasid, mis või kes seonduvad konkreetse maastikuga: kas siis tulenevad antud maastikust (n ökosüsteemiteenused) või on huvitatud maastiku olemasolust (n jahimehed, korilased jne). Maastiku väärtuste kajastamine ökosüsteemiteenuste terminoloogias on arenev suund, mis sai institutsionaalse alguse alles käesoleval sajandil. Suuresti pakub ökosüsteemiteenuste retoorika aga pigem intellektuaalse arutluse võimalust, kui annab usutava (numbrilise) vastuse maastiku planeerijale. Eestis on ökosüsteemiteenuste kaardistamine ja rahalise väärtuse hindamine sisse kirjutatud 2012. aastal Valitsuses vastuvõetud looduskaitse arengukavasse aastani 2020. Seal on eesmärgiks seatud ühiskonna teavitamine ökosüsteemiteenuste väärtusest ja selle väärtusega arvestamine erinevatel ressursikasutuse tasanditel. Tänaseks on valminud mitmed hinnangud konkreetsete alade (Kuresoo raba, Järvselja LKA, Lahemaa RP jt.) väärtusest ökosüsteemiteenuste vaatevinklist, sageli on arvutuste aluseks inimeste (juhuslik valim) maksevalmidus ala püsimise huvides. Kuna antud meetodid on ikkagi hinnangulised ja võrdlust võimaldavaid alasid on seni vähe, sageli pole ka lähteandmestik võrreldav - siis ei saaks ökosüsteemiteenuste väljatoomisest näiteks Ruu luitestiku kontekstis järelduda kuigi olulist informatsiooni. Teatud ühtsust ökosüsteemiteenuste hindamisel võib oodata Keskkonnaagentuuri koordineeritavast ELME projektist (lõpeb 2020 keskel), mille koosseisus on ka Maaülikooli töörühm, kes peab ette valmistama metoodika ökosüsteemiteenuste hindamiseks juba konkreetsete maakategooriate, sh metsa kasvukohatüüpide, tarvis. Projekti tutvustus on leitav Keskkonnaagentuuri kodulehelt: https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/eesmargid-tegevused/projektid/elme/projekti-tutvustus 4 Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. Palang, H., Sooväli, H. (toim). Tartu, 2001; Maastik ja mälu: Pärandiloome arengujooni Eestis. Sooväli-Sepping, H. (koost). Tallinn, 2014  6 Näiteks Ruu luitestikuga (ca 200 ha) pindalalt võrreldava Järvselja LKA (184 ha) kohta on vastavas hinnangus5 toodud, et ala aastane (ökosüsteemi)teenuste koguväärtus oli ca 15,77 miljonit eurot ehk 85 069 eurot hektari kohta. Lahemaa metsade kohta valminud magistritöös6 jõutakse teistsuguse metoodikaga (osaliselt turuhinna, osaliselt inimeste maksevalmiduse arvestamine, paraku üsna küsitaval viisil) tulemusele, et rahvuspargi mets annaks (ühekordset) rahalist tulu suurusjärgus 220 mln eurot aastas, kusjuures enamiku sellest moodustaks puidutulu, järgneks „veepuhastusteenuse“ tulu ning tulu seentest-marjadest (näiteks mustikatest 6,7 mln eurot). Kultuuriliste teenuste (vaba aeg, puhkamine) hinnaks rahvuspargis on maksevalmiduse alusel hinnatud u 12 mln eurot aastas. Pindalaline võrdlus Lahemaaga viib (spekulatiivse) tulemuseni, et Ruu luitemets „annaks“ aastas (ühekordse tuluna) u 1,2 mln eurot metsatulu (u 6000 eurot hektari kohta) ja „osutaks“ u 60 tuhande euro eest nn kultuuriteenuseid. Ökosüsteemiteenuste hindamine on keerukas protsess ja omab teatud mõtet võrdlusvõimaluse tekitamiseks enam-vähem sarnaste alade puhul. Ühe ala kohta leitav „hinnasilt“ ökosüsteemiteenuste alusel ei näita suurt midagi. Konkreetse ala, näiteks Ruu perspektiivse kaitseala või mõne teise sarnase piirkonna kohta võib loomulikult konstrueerida hinnasilte (palju toodaks kaitseala rahalist tulu või kui palju oleksid inimesed valmis maksma looduslikkuse säilimise eest), ent igasugune selline konstrueeritud alus viib paraku vaidluseni. Seetõttu tuleks antud juhul Ruu perspektiivse kaitseala väärtusi vaadelda traditsioonilises maastiku hindamise kontekstis, vältides meeldib-ei meeldi tüüpi suhtumist. 2. Puhkemaastiku eripära Et jõuda üldmõiste „maastik“ juurest mingi ala konkreetsema hindamise juurde, tuleb esmalt selgitada, mis on konkreetse ala eristumise-piiritlemise alus, kuivõrd on tema eristamine teaduslikumal (objektiivsemal) alusel üldse võimalik. Alati võib ju öelda, et tegemist on ilusa ja seetõttu väärtusliku maastikuga – ka selline lähenemine on võimalik, eriti kui sama kinnitab külastajatelt saadud tagasiside. Üldiselt on valgusküllaseid ja vaheldusrikkaid metsi loetud erialakirjanduses väärtuslikuks puhkemaastikuks – nii on enamasti väidetud puhtalt tunnetuslikult, iseenda ja külastajate kogemuse alusel7. Ka luitestikke on rekreatsiooni mõttes loetud vägagi perspektiivseks, sama kinnitab selgelt ka praktika8. Seeneliste-marjuliste kõrval (kes ilmselt ei oma korraldatud foorumit oma eelistuse väljendamisel) on näiteks orienteerujad hinnanud luitemaastikke eriti väärtuslikeks: „Hästijoostavad reljeefirikkad luitemaastikud, millel kasvavad nõmme- ja palumännikud, on orienteerumiseks ühed meeldivamad paigad. 5 Näiteks võrguväljaanne Bioneer: https://www.bioneer.ee/mis-maksab-harku-j%C3%A4rv-ehk- %C3%B6kos%C3%BCsteemiteenused-ja-nende-v%C3%A4%C3%A4rtus 6 Ehvert, Kätlin. Lahemaa Rahvuspargi ökosüsteemiteenused. Magistritöö. Tallinna Ülikool, 2013. 7 Üldistav kirjeldus metsa meeldivusest ja eelistustega kaasnevatest stereotüüpidest on toodud Valdur Mikita artiklis – Salapärane mets. Miks me mõnes metsas end hästi tunneme? - Eesti Ekspress nr 37, 10. september 2014: https://dea.digar.ee/article/eestiekspress/2014/09/10/11.3 8 Piisab, kui tuua välja RMK (ja teiste) puhkekohtade tihe seos luitestikega: Meremõisa ja Laulasmaa Lääne-Harjus, Vääna-Jõesuu ja Harku mäed Harku vallas, Pikanõmme matkarada Lahemaal, Nõva- Vihterpalu rannamets, Kloostrimets ja Nõmme Tallinnas, Aegna, Naissaar, Prangli. Sisemaa luitestikest on puhkemajanduse taristu olemas Mädaras (Vändra lähedal), Ruunaraipel (Soomaa RP), Vanaõuel (Kurgja lähedal) jm.  7 Kahjuks on Eestis selliseid piirkondi vähe ja tavaliselt on tegemist väljavenitatud kitsaste aladega …“9. Ida-Harjumaal viimastel aastatel koostatud olnud orienteerumiskaartide ülevaade kinnitab, et eelistatakse kuivema metsaga reljeefseid alasid (joonis 1). Orienteerumiskaardid üldiselt, ka Jõelähtme valla kohta koostatud (joonis 2), peegeldavad üsna hästi alasid, mis sobivad aktiivseks puhkuseks (mets, ligipääs, pinnamood, veekogu). Joonis 1. Eesti Orienteerumisliidu poolt alates 2007 koostatud võistluskaardid Harjumaa idaosas. Orienteerumiskaardid on näidatud helerohelise, Ruu perspektiivne kaitseala tumerohelise, riigikaitselised alad lilla ja põllumajanduslikud alad pruuni areaaliga. Ilmneb, et Tallinna naabruses, Narva maanteest põhja pool on suurem osa metsa-alasid orienteerumise tarvis kaardistatud. Lahemaale jäävad metsad on osaliselt looduskaitseliste kitsenduste tõttu (sihtkaitsevööndid) piiratud kasutusega. Puhkemajanduse seisukohalt hinnatava maastiku objektiivsema piiritlemise alus saab olla mingi üldisem, kokkulepitud metoodika alusel koostatud ülevaateinfo (üldjuhul kaart, veelparem mitu), mis kinnitab ala erilisust. Eesti tingimustes pole kuigi palju looduskeskkonda iseloomustavaid andmekogusid, kus uuritus/kaardistamine on olnud pindalaliselt kui sisu mõttes täiuslik. See, et teatud alad (näiteks looduskaitsealad) on mitmes aspektis paremini uuritud, kui ülejäänud ala – see on loomulik ja nii see ka jääb. Vaadates aga üldise loodusteadusliku uurituse nö baastaset, saab välja tuua eelkõige pinnamoe, maakatte, muldkatte ja metsa kasvukohatüüpide kaardistamise, mis on valminud Eestis ülepinnalisena, 9 Pukkonen, E. Orienteerumismaastikud ehk miks me jookseme just seal kus jookseme. – Orienteeruja, 2011, 1: 30-31. Hiljuti kaitsti Tartu Ülikooli geograafiaosakonnas orienteerumismaastike teemaline magistritöö (Siiri Rist, 2015), milles ühe hooaja (2013) kokkuvõttena analüüsiti harrastajate orienteerumisvõistluste populaarsust sõltuvalt mitmetest asjaoludest, sh maastikutüübist. Kuna puhtalt luitestikul põhinevaid O-kaarte on väga vähe, ei langenud need metoodika eripära tõttu valimisse. Küll nendib töö autor, et luitemaastik on orienteerumiseks eelistatud. Ülekaalukalt suurem hulk O-võistlusi peeti maakatte mõistes oksametsa alal, kus keskmine osalus oli suuruselt teine (kõrgem keskmine osalus oli vaid hõredalt hoonestatud alal ehk asula või linna serval).  8 ühtse reeglistiku järele ja mis võimaldavad seega x-ala objektiivset võrdlust teistega. Mõnel juhul on eelnimetatud andmekogudest tuletatud kombineeritud maastikukaarte (näiteks Tartu Ülikooli Geograafia osakonnas 2000. aastate alguses valminud paigastike kaart), kuid need ei ole, erinevatel põhjustel, läinud laiemasse käibesse. Kohaliku omavalitsuse piires võib loomulikult nii mõnigi muu nähtus (n. niidud, paljandid, üksikpuud, pärandkultuur jne) olla märksa detailsemalt kaardistatud, kui naabritel. Eriti juhul, kui on tegemist on mõne väiksema omavalitsusega. Kui aga kõrvuti asetsevates omavalitsuses pole võrreldavat infot, pole võimalik ka oma eripära tõestada. Tavaliselt ei oma omavalitsused erilist (täiendavat) loodusteaduslikku teavet, mis oluliselt täiendaks juba riiklikult kogutut. Joonis 2. Jõelähtme valla kohta koostatud EOL kaardid. Ruu perspektiivne kaitseala (tähistatud tumerohelise piiriga) jääb Kodasoo O-kaardi alale, kus aastas peetakse 4-5 suuremat võistlust. Lisaks nimetatud neljale andmekogule on paljudes piirkondades, aga ebaühtlasemalt, olemas muud olulist teavet: geoloogiline (baas)kaardistamine (1: 50 000) on pikaajaline protsess, millega on kaetud veidi üle poole Eesti territooriumist, Natura elupaigatüüpide kaardistamine on läbi viidud põhiliselt olemasolevatel kaitsealadel, niidutaimkatte kaardistamine, erinevalt metsast, on olnud ebaühtlane ja vajab pidevat uuendamist, taime- ja loomaliikide kaardistamine toob järjest juurde uusi andmeid, nende kogumine kindlate ruudustike kaupa (n elurikkuse andmebaas ja linnuatlas 10 x 10 km) ei võimalda aga alati hinnata mõne väiksema piirkonna eripära, pärandkultuuri objektide kaardistamine on palju sõltunud konkreetse piirkonna kaardistajast ja siingi on tase küllalt ebaühtlane. Üldiselt on loetletud andmebaasid kaitseala(de) puhul peamised allikad, mille alusel saab otsustada ala väärtuslikkuse üle. Ka  9 planeeringutega määratletud „väärtuslikud maastikud“ tuginevad suurel määral samadele algandmetele, lisaks ala populaarsusele. Kuigi teoreetilisi käsitlusi maastikueelistustest on viimastel aastatel valminud mitmeid, ei ole nende praktikas kasutamine üldjuhul lihtne10. Ruu luitestiku perspektiivse kaitseala, kui kohaliku tähtsusega objekti väärtuste kohta saab välja tuua järgmist: 2.1. Pinnamood Jõelähtme valla pinnamood on valdavalt tasandikuline (joonis 3). On ju valla lavamaa alal esinevate loopealsete iseäraks nende vähene liigendatus ja teatav monotoonsus. Loopealne kui kooslus on loomulikult väärtuslik aga puhtalt tasase pinnamoe esinemise alusel ei saa ühtegi maastikku lugeda eriliseks. Erandliku reljeefivormina eristubki tasasest lavamaast Ruu luitestik (luidete suhteline kõrgus 10-12 meetrit). Valla lõunaosas (Aruaru, Haljava) küünivad väikevoored jalamilt 5-7 meetri kõrguseni ja ei oma pinnavormina erilist väärtust. Lavamaa üleminekut rannikumadalikuks markeerib nii Jõelähtmes, kui kogu Põhja-Eestis, paekallas ehk Balti klint. Klint on Eesti pinnamoe suur erand ja pälvib kahtlemata tähelepanu. Jõelähtme valla piires on klint esindatud enamasti kahe astanguga, klindiastangu suurim suhteline kõrgus esineb Ülgasel (30 m). Kuna klindiga seonduvad, lisaks ilmekale reljeefivormile, ka piiratud levikuga pangaalused metsad (EL elupaigatüüp *9180), koopad, nahkhiired, ilusad vaatekohad, on klint lõiguti looduskaitse all. Samadel põhjustel on klindilõike kaitse all ka teistes Põhja-Eesti piirkondades, Jõelähtme klint ei eristu siin oluliselt. Klindiesisel rannikumadalikul esinevad Läänemere eri staadiumitega seotud rannavallid, luitestikud, liivatasandikud, kõrgemate vallide vahel kujunenud sood. Seda nii Jõelähtme vallas, kui mujal Põhja-Eestis. Rannikumadaliku pinnamood on mitmekesisem kui lavamaal, ilmekamad rannamoodustiste kompleksid on siin-seal kaitse all. Jõelähtme vallas on rannikumadaliku kõige ilmekam ala (pinnamoe mõttes) Kalevi-Liiva luitestik, mis küünib 14 meetrit kõrgemale Kaberla oja tasemest. Väiksemad rannavallid ja teised positiivsed pinnavormid ei küüni rannikumadalikul kõrgemale kui 5 m. 10 Mõnevõrra on Eestis inimeste maastikueelistusi uuritud ka küsitluste teel, vastavad magistritööd on näiteks: Marin Haugas. Maastiku visuaalsuse hindamine maastikumeetrika ja fotode abil. MSc. TÜ, geograafia osakond, Tartu, 2010; Merit Mutso. Preferences for landscape openness and its influence for recreation. MSc. EMÜ, maastikuarhitektuuri osakond, Tartu, 2014; Karl Hansson. Eesti looduslike metsavaadete eelistuse analüüs. MSc. EMÜ, maastikuarhitektuuri osakond, Tartu, 2008. Viimase töö populaarne kokkuvõte on nähtav: https://issuu.com/metsamees/docs/metsamees_123_150lpi  10 Joonis 3. Jõelähtme valla pinnamood absoluutse kõrguse alusel. Punased alad on merepinnast kõrgemal, reljeefi liigestatus mikrotasandil ei joonistu välja. Ruu luitestiku piirkond, mille kaitse alla võtmist Jõelähtme vallavalitsus menetleb, on markeeritud rohelise kontuuriga. 2.2. Maakate Satelliitfotode alusel on maakatte kaarte (CLC) koostatud juba ligi nelikümmend aastat. Laiemal skaalal on tegemist üsnagi objektiivse andmebaasiga, mis on kiiresti uuendatav ning võimaldab maakatte muutmise trendide väljatoomist (n valglinnastumise kiirus ja ulatus). Täpsem on CLC just selgepiirilise jaotuse fikseerimisel (metsa ja põllu vahe, karjääri ja metsa vahe jne), üleminekulistel juhtudel sõltub kaardipilt ka kartograafi tõlgendusest. Kuna maakatte kaardi legend eristab näiteks metsamaad selliste suuremate jaotuste alusel nagu leht-, okas- ja segametsad, lisaks üleminekulised metsad ja nõmmed, siin võimaldab kaart välja tuua vaid piirkonna üldist iseloomu ning pole kuigi sobiv hindamaks väiksemate alade väärtuslikkust. Näiteks on CLC-s eristatavad ka luited (koos mereranna ja liivikutega) aga kui luitestik on kaetud metsaga (Eestis üldjuhul on), loetakse vastav eraldis metsa alla. Jõelähtme vallas (joonis 4) annab CLC liivase mereanna alana vaid kitsa rannariba Kaberneeme poolsaare läänerannikul.  11 Joonis 4. Fragment maakatte kaardist koos Narva maanteega. Tumeroheline – okasmets, heleroheline – segamets. Ruu luitestik ega teised luitestikud kaardil ei eristu, need on loetud okasmetsa alla. 2.3. Muldkate Kogu Eesti kohta valminud muldkatte kaarti mõõdus 1:10 000 võib pidada üsnagi unikaalseks, vähestes riikides on kogu mullastik samal tasemel kaardistatud. On tõsi, et mullastikukaardi alusel üksi ei ole võetud alasid looduskaitse alla ega hinnatud maastikke väärtuslikuks. Muldkatte kaardi alusel on aga võimalik eristada haruldasemaid mullatüüpe, millega koos võime eeldada ka haruldasemate maastike-koosluste esinemist. Vajadusel aitab mullakaart, kui enam-vähem objektiivne alus, piiritleda mõnda objekti või siis kirjeldada mõne piirangu ulatust (n üleujutatav muld peegeldab perioodilise üleujutusala ulatust). Ruu luitestiku väärtuste taustal ei ole mullastikukaardi analüüs oluline. Luitestikus vahelduvad kuivemad ja niiskemad alad enam-vähem korrapäraste viirgudena, mullatüüpide järgnevus arvestab niiskustingimuste ja muldade lõimise muutlikkusega. 2.4. Mets Valdav osa Eesti metsa on takseeritud ja kaardistatud. Vananenud takseerimisandmetega alasid leidub eelkõige väiksemate erametsade puhul. Metsaregister on üles ehitatud kindlal metoodilisel alusel ning ülevaade metsade olemist on üsna täiuslik. Mets kui koosluse ja ka  12 vastava metsamaastiku väärtuslikkuse seisukohalt on võimalikud mitmed valikud, miks ühte või teist metsa-ala lugeda eriliseks. Ruu metsad on valdavalt palu-, vähemas ulatuses laanemetsad. Metsatüüpidega tihedas seoses olevate kasvukohatüüpide alusel - suurem osa (70%) Ruu luiteala metsast kuulub pohla ja mustika kasvukohatüüpi, millised on piirkonnas üsna tavalised. Vaadates metsadele aga läbi Natura elupaigatüüpide prisma, on pilt teine – Ruu luitestiku mets on selles vaates mõnevõrra väärtuslikum. On selge, et kohaliku tähtsusega kaitseala moodustamise peamiseks aluseks ei saa olla Natura elupaikade olemasolu – selline kriteerium on oluline ikkagi riiklike kaitse- ja hoiualade moodustamisel. Aga samas pole kohaliku tähtsusega kaitsealade puhul põhjust ja vaikida potentsiaalsete Natura elupaikade olemasolust. Kui selliseid elupaiku esineb, tõstab see igal juhul maastiku väärtust. Ruu luitestiku alal esineva elupaigatüübi 2180 (metsastunud luited) puhul on primaarne pinnavormi (luite) olemasolu, mis siis just geomorfoloogilise substraadi kaudu annab metsale kõrgema väärtuse. Metsastunud luidete elupaigatüüp on Eestis küll tavaline, üldpindalalt neljas, osakaalult kõikide metsade kohta aga vaid 0,8% suurune11, mis viitab asjaolule, et metsade seas domineerivad meil ülekaalukalt kolm enamlevinud elupaigatüüpi ja ülejäänute osa ongi ebaproportsionaalselt väikene. Metsastunud luidete elupaigatüüpi on Eestis kaardistatud u 18 700 ha, kaardistus pole olnud ülepinnaline. Kuna Jõelähtme vallas esineb luited enam kui keskmises Eesti vallas, on 2180 ulatus ja osakaal siin kindlasti keskmisest kõrgem. Kuipalju täpselt – seda ei saa teada enne, kui me ei kaardista võrdsel alusel kõiki 2180 metsi ehk kõiki luiteid. Lahemaa rahvuspargi metsades on elupaigatüüpide kaardistamine viidud lõpule, metsastunud luidete elupaiku on registreeritud u 590 ha12. Pirita jõeoru maastikukaitsealal on Kloostrimetsa massiiv (jõe ja Kloostrimetsa tee vahel) hinnatud metsastunud luidete elupaigaks, kokku 80 ha. Võrreldes näiteks Ruu luitestikuga on Kloostrimets visuaalselt ilmetum. Hiljuti inventeeriti luitemetsi Lohusalus, Lääne-Harju vald, kus ekspert Anneli Palo tähtsusega soovitas moodustada kohaliku kaitseala13. Samas naabruses, Laulasmaa MKA koosseisus, on kaks suuremat metsaala (kokku 91 ha) loetud metsastunud luitestikuks (elupaik 2180). Üks neist aladest on ühtlasi Harjumaa ühe populaarsema külastuskoha - RMK Meremõisa puhkeala – koosseisus, teine on lihtsalt populaarne suvitusala. Selline praktika loomulikult vaid kinnitab luitemetsade puhkemajanduslikku väärtust. Üldiselt võib Keskkonnaagentuuri koostatud ülevaadetes märgata elupaigatüüp 2180 pindala kahanemist (n 2008 hinnangul oli seda registreeritud 23 400 ha), mille põhjuseks on eeldatavasti elupaigatüüpide ümberhindamine, väiksemas ulatuses ka elupaigatüübi kadumine (ehituste alla). Ruul esinev metsastunud luidete mets on kindlasti väärtuslik ka seetõttu, et 2180 elupaik on kaitse-eesmärgina nimetatud vaid 38-l kaitsealal. Seda on kaugelt vähem, kui enamikul teistel metsa elupaigatüüpidel: neist elupaigatüüp 9010 esineb 206 kaitsealal, 9080 – 183, 91D0 – 121, 9050 – 118, 9020 – 110, 9070 - 89. Seega – ehkki metsastunud luited on metsade seas pindalaliselt neljas, on ta esindatuse mõttes kaitsealadel järjekorras alles seitsmes. Põhjuseks siin on luitestike esinemine piiratud alal, ja siis juba üsna kompaktsena. 11 Aastaraamat „Eesti Mets 2018“. Keskkonnaagentuur, 2019. 12 Viljasoo, Viljam. 2015. Lahemaa Rahvuspargi metsaelupaikade inventuur. Bakalaureusetöö EMÜ-s. 13 Palo, A. Ekspertarvamus. Lohusalu luitemetsade loodusväärtus. Tartu, 2018.  13 2.5. Geoloogia Kuigi mõõtkavas 1: 50 000 geoloogiline (baas)kaardistamine pole Eestis lõpetatud, on Põhja- Eesti kohta kogutud võrreldav materjal üsnagi suurelt alalt – see võimaldab, väikse mööndusega, anda hinnangu ka Ruu piirkonna geoloogilisele väärtuslikkusele. See, et mõne piirkonna, näiteks Rebala ümbruse kohta, on koostatud ka täpsemaid geoloogilisi käsitlusi14, ei tähenda veel, et mõnevõrra detailsema (aga ebaühtlasema) info alusel saaks otsustada kogu valla geoloogiliste väärtuste üle. Aluspõhja geoloogia pole siinkohal oluline, kuna Ruu piirkonnas ei esine paljandeid ega karsti. Pinnakatte geoloogias on kaitsealade puhul oluline ilmekate pinnavormide olemasolu ja nende esinduslikkus/haruldus. Kaardistatud objektid ja nähtused ei oma maastikulise väärtuse mõttes võrdset kaalu. On selge, et jääjärvetasandik või mattunud org ei lisa maastikule erilist vaatelisust, esimene neist on kõige tavalisem tasandik, enamasti metsa või soo all, teist inimese silm lihtsalt ei hooma. Maastikulist väärtust omavad enam positiivsed pinnavormid: jõeorg, voor, oos, rannavall, luide jt. Jõelähtme vald jääb terves ulatuses EGK koostatud geoloogilise baaskaardi Maardu kaardilehe (nr 6343) koosseisu. Kaart on valminud 2002. aastal, ka kõik lähivallad on samal tasemel kaardistatud. Jõelähtme valla pinnakattes domineerivad ülekaalukalt soosetted ja õhukese pinnakattega paetasandikud (joonis 5). On näha, et lõuna pool Narva maanteed ei olegi märkimisväärselt teist tüüpi pinnakatet. Põhja pool Narva maanteed leidub: a) meretasandikke (tasased alad, kus pinnakatte paksus on suurem); b) astanguid (paekallas, kohati kaheastmeline); c) üks jõeorg (Jägala org, sarnane reljeefivorm on eristatav kõikidel Soome lahte suubuvatel jõgedel); d) tuuletekkelisi pinnavorme (eelkõige luited); e) meretekkelisi pinnavorme (rannavalle ja maasääri). Puhtalt esinemissageduse tõttu saab väita, et sarnased meretasandikud, jõeorud ja astangulised pinnavormid on iseloomulikud kogu Põhja-Eesti rannikualale. Haruldasemad pinnavormid on mere- ja tuuletekkelised, need ei esine lausaliselt. Meretekkeliste pinnavormide näitena on vallale olulised Manniva küla lähistel lavamaal levivad rannavallid – need on maastikku rikastavad huvitavad pinnavormid, mis siiski (eelkõige mõõtmete tõttu) pole pälvinud erilist tähelepanu. Nende säilimist aitab tagada kuulumine Rebala muinsuskaitseala koosseisu. Tuuletekkelised pinnavormid esinevad valla idaosas, põhja pool Narva maanteed. Markantsemad luitevallid on seotud Läänemere transgressioonide maksimumidega ehk ajaga, mil rannajoon püsis pikemat aega ühes kohas. Mida kõrgemal asuvad luited, seda vanemad nad üldjuhul on. Ruu luitestik, täpsemalt selle läänepoolne osa, on vallas ainukene lavamaa- luitestik, see esindab Antsülusjärve terrassi ülemist piiri. Kogu endise Kaberla soo (on kasutatud ka teisi nimetusi: Suurlageda, Lagesoo, Lakesoo, Punakivi soo) ümbruse ala on 6343 kaardilehe seletuskirjas nimetatud tabavalt Suur-Lageda luidestunud rannarõõnete süsteemiks, mis hõlmab nii Antsüluse (Ruu) kui Litoriinamere (Kalevi-Liiva) setete leviala. Viimaste kohta on seletuskirjas nimetatud, et need luited on kujunenud rannabarridele. Madalaid luiteid leidub 14 Aaloe, A., Kessel, H., Mägi, S. Rebala geoloogia. Maa mäletab (koostanud M. Pärtel ja M. Kusma). Jõelähtme, 2007: 113-136.  14 ka madalamal, Limneamere levialal, eriti tänastes liivarandades (Kaberneeme). Madalamal paiknevate luitestike (ka Kalevi-Liiva luitestiku keskosa) väärtust on kahandanud Kaberla soo kuivendamine, mille järel on ala muudetud tavaliseks majandusmetsaks sirgete kraavide ja metsateedega. Mitmetes ülevaadetes15 ei loeta Kaberla sood enam sooks, kuna kuivendus on olnud ulatuslik ja pöördumatu. Joonis 5. Pinnakate Jõelähtme vallas. Tuuletekkelised pinnavormid (luited, tähistatud pruuni pikliku kontuuriga) asuvad valla kirdeosas. Ruu perspektiivse kaitseala piir on antud rohelisega, Antsülusjärve piir tähistatud indeksiga IIVan. 2.6. Maastikud Maastik, niikaua, kuni ta pole väljendatud kaardil, on praktikas üsna ebamäärane ja enamasti tunnetuslik kohamäärang. Maastikukaitsealad hõlmavad endasse enamasti eristuva pinnamoega alasid, ka huvitavate kooslustega alasid, kus pinnamood teisejärguline. Maastike eristamine ja laiema võrdlusvõimaluse pakkumine saaks toimuda vaid ühisel alusel kokkulepitud maastike määratlemise järel. Seni on see valdkond jäänud pigem teoreetiliseks, ainuke rakenduslikuma ilmega ja üleriigilist katvust esindav maastikukaart on Tartu Ülikoolis valminud Eesti paigaste 15 Paal, J., Leibak, E. (koostajad). Eesti soode seisund ja kaitse. ELF, Tartu, 2013  15 andmebaas ja selle alusel koostatud maastike kaart16. Suuresti tugineb see mulla- ja reljeefi kaardile aga oma osa on otsustamisel on olnud ka subjektiivsusel. Kuna see on üks väheseid laiemat võrdlust võimaldavaid andmebaase, siis on õigustatud ka Ruu luitestiku asetamine paigastiku andmebaasi taustale. Luiteliste pinnavormide esinemisala Eestis hõlmab paigastike andmebaasi kohaselt 0,4%, kusjuures Harju lavamaa maastikurajoonis (Ruu ainukesena) 0,1%, Soome lahe rannikumadalikul 3,5%. Ruu luitestik on lavamaa luitestik ja sellisena erakordne, vallas ja maakonnas ainukene omalaadne. Paigastike andmebaasi alusel on Harjumaal, osalt ka maakonna piire ületavalt, eristatud kaheksa paikkonda ehk maastikuliselt terviklikku ala. Sõltuvalt aluskaartide olemasolust on maakonnas üldse eraldatud 15 luitepaigase areaali (väiksemad ei lähe arvesse), mis kõik (va Ruu) paiknevad rannikumadalikul. Ruu luitestik kuulub selle andmebaasi kohaselt Maardu-Kuusalu paikkonna (237 km²) koosseisu, olles seal ainuke luiteid kajastav areaal (joonis 6). On arusaadav, et sellisel üldistuse astmel (sisendandmestik valdava täpsusega 1: 50 000) ei pruugi välja tuua kõiki (väiksemaid) luitealasid, kuid kuna Ruu luitestik on selles andmestikus esindatud 700 ha suuruse areaaliga, mis kaardipildis avaldub tänase kaitseala põhjaosas, siis on ilmne, et tegemist on lähikonnas muust ümbrusest eristuva alaga. Joonis 6. Kalevi-Liiva ja Ruu luitestikud (kood nr 16, ümbritsetud punase ringiga) Eesti paigastike kaardil. Tumeroheline joon markeerib Harju lavamaa ja Soome lahe rannikumadaliku piiri. 16 Arold, I. 2005. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli kirjastus, 453 lk.  16 3. Metsa meeldivus ja selle tajumine Metsa (või laiemalt võetuna maastiku) meeldivust ja tajumist on käsitletud paljudes eksperimentaalsetes uuringutes. Juba 1960-tel aastatel jaotati Eesti metsi esteetilisuse klassidesse, mille kohaselt kuuluvad Ruu pohlamännikud kõrgeimasse (väärtuslikumasse klassi), mustikametsad II klassi. Kogu mets on samades uuringutes jaotatud viide esteetilisuse klassi17. Pohlamännikute tallamiskindlust on hinnatud keskmiseks, mustikamännikutel väga heaks18. Üheks kokkuvõtlikuks ülevaateks kunagistest käsitlustest (mille põhilised järeldused kehtivad ka täna) on metsade ordinatsiooniskeem, millele on kuvatud erinevad puhkemajanduslikud eeldused (joonis 7). Joonis 7. Metsakasvukohatüüpide ordinatsioonipinna jagunemine rekreatsioonialaste hinnangute järgi. A. Läbitavus: 1 – väga hea kuni 5 – väga halb; B. Kasutustaluvus: 1 – väike kuni 4 – suur või tõrjuva alustaimestiku tõttu vähekülastatav; C. Korilusväärtus (marjad, pähklid): 1 – väga väike kuni 5 – väga suur; D. Psühhoemotsionaalne mõju (N. Tjulpanovi järgi): 1 – loovat innustust esile kutsuv, 2 – ergutav, 3 – süvenemist soodustav, 4 – täielikku rahu loov, 5 – rekreatsiooniks vähesobiv. Kasvukohatüübid: ph – pohla, ms – mustika19. 17 Margus, M. Eesti NSV metsamaastikud puhkealadena. – Maastike kujundamine Eesti NSV-s. Tallinn, 1969: 55-71; Tappo, E. Tallinna ümbruse parkmetsade struktuurist. – Maastike kujundamine Eesti NSV-s. Tallinn, 1969: 72-82. 18 Margus, M Metsa- ja puhkemajandus Eesti NSV-s. – EGS-i aastaraamat 1979. Tallinn, 1981: 5-28. 19 Jagomägi, J., Raik, A. Territooriumi hindamine ja uurimine rekreatsiooni eesmärgil. – Looduskaitse ja puhkus. Tallinn, 1983: 35-52,  17 Nagu nähtub eelevalt jooniselt, võib Ruu perspektiivsel kaitsealal domineeriva metsa (pohla ja mustika kasvukohatüüp) väärtust lugeda läbitavuse osas heaks, kasutustaluvuse osas keskmiseks, korilusväärtuse osas väikeseks ja psühhoemotsionaalse mõju osas ergutavaks. Sellist metsa, mis oleks kõikide aspektide osas kas väga hea või väga halb, ei saagi olla. Ruu metsa ja üldse metsastunud luidete puhul on olemas peamine eeldus rekreatsiooniks – selline mets meeldib inimestele, samas pole ta tallamisõrn. Rekreatsioonialastes hinnangutes on kasutatud ka selliseid karakteristikuid nagu puhkemaastiku informatiivsus, looduslikkus, unikaalsus, mahutavus, komfortsus, hügieenilisus, eksponeeritus, kättesaadavus, tuntus jne. On ilmne, et nende käsitluste alusel on puhkemaastiku hindamine väga töömahukas ja tulemus võib ikkagi jääda üldsusele segaseks. Metsade meeldivust on uuritud ka küsitluste kaudu. Näiteks võib tuua järeldused ühest eelviidatud (Hansson, 2008) maastikuarhitektuuri alasest magistritööst. Selles töös küsitleti metsas viibinud inimesi teatud metsavaadete ees ning leiti, et kõige enam meeldis inimestele „ühtne ja salapärane, keskmiselt keerukas, tuttav ja looduslikuna tajutav vaade, kus leidub märkimisväärselt suuri puid“. Objektidest eelistati (nimetamissageduse järgi): kõver kaheharuline mänd, suured jämedad männid, madal pehme alustaimestik, puujuur, väikesed valged õied. Ebameeldivateks peeti kuivanud ja maha kukkunud oksi, eemalt paistvaid lehtpuid ja väikesi kuuski. Selline tulemus on üsna ootuspärane ja vastab hästi ka varasema perioodi käsitlustele, mis väärtustasid eriti valgusküllaseid nõmmemännikuid, teatud looduslikkust ja turvatunnet. Näiteks August Örd on nimetanud luitemetsi lausa sanitaar-hügieenilisteks metsadeks20. Siinkohal on muidugi maitse küsimus hinnata, kuivõrd Ruu luitemännik vastaks eelistatud maastikule aga tundub, et üsna hästi. 4. Luitestikud ja nende eripära Pinnavormide ja nende esinemisalade mitmekesisus on suur, üsna tavaline on üleminekuliste (kombineeritud) pinnavormide esinemine, näiteks luitestunud rannabarr või mattunud luited soos. Eestis on luitemaastiku pindala suurus ligikaudu 200 ruutkilomeetrit, millest metsastunud luidete elupaigatüüp moodustab enamuse21. Metsastunud luideteks loetakse looduslike või poollooduslike puistutega (mändidega) kaetud luiteid, nende hulka arvestatakse ka rannikuluiteid katvad kultuurpuistud, mis on omandanud rohkem või vähem loodusliku ilme. Selgeid kriteeriume, eristamaks metsastunud luiteid mõnest teisest metsa elupaigatüübist, siiski ei ole (ehk luitestike pindala ei tea me nii täpselt, kui teame näiteks takseeritud metsatüüpide pindala). 20 Örd, A. 1972. Edela-Eesti ranniku rekreatiivsed tingimused, tema metsad ja nende uuendamine. Kandidaaditöö, Tartu, 306 lk. 21 Ratas, U., Rivis, R., Käärt, K. 2008. Changes of coastal dune landscapes in Estonia. Forestry Studies, 49, 59-70.  18 Viimastel aastatel on luitestikud, eri aspektide tõttu, pälvinud teaduslikku huvi, luitestike ainesel on, lisaks juba varasemalt viidatuile, valminud kaks doktori- ja mitmed magistritööd22. Ei ole teada, et samalaadset huvi oleks pälvinud näiteks voorestike, mõhnastike või oosistike teema. Kaudselt on huvi kasv mere ja tuule koosmõjul tekkinud pinnavormide vastu seotud üldise kliimamuutuste uurimise suunaga. Inglismaa näiteil on leitud, et luidete ühiskondlikku väärtust on alahinnatud ning (kitsalt looduskaitsega seotud) kaitse-eesmärgid ei ole võrreldavad luidete kui ökosüsteemi poolt ühiskonnale pakutavate teenuste hulgaga, lisaks on suurem osa kaitsemeetmetest suunatud ainult bioloogilise mitmekesisuse mitte luiteökosüsteemi kui terviku kaitsele23. Luitestike puhul hinnatakse väärtuslikumateks eelkõige kõrgemaid ja reljeefilt ilmekamaid pinnavorme aga ka madalamaid näiteid, mis paiknevad suhteliselt eraldiseisvana, tänasest rannikust eemal. Eesti ilmekaimad luitealad on Kõpu poolsaar Hiiumaal ja Uulu-Rannametsa luiteala (Luitemaa). Suurtel aladel Kesk- ja Kagu-Eestis puuduvad luited sootuks, näiteks on Järvamaal paigastike andmebaasi alusel vaid 10 ha luitestikku. Rohkem on luiteid Lääne-Eestis, mida lähemal merele, seda enam. Ranniku iseärast sõltuvalt on luited sageli koondunud, moodustades nii keerukamaid liitsüsteeme. Teisalt jälle leidub ulatuslikke rannaalasid, kus luiteid pole kujunenud (puudu on olnud lahtisest liivast). Näiteks Jõelähtme valla naaberomavalitsustest puuduvad luited Viimsis (mandriosas), Rael, Raasikul, Anijal. Rääkides Ruu luitestikust (joonis 8), siis, kuigi ta ei ole mõõtmetelt võrreldav Luitemaa või Kõpu luidetega, on tegemist Jõelähtme valla kompaktseima luitestikuga. Ka luidete suhteline kõrgus Ruul on tähelepanuväärne (12 m), seda ületab vaid ühes kohas Kalevi-Liiva luitestik (nõlv vastu Kaberla oja - 14 m). Pinnamoe liigestatuselt ja vaheldusrikkuselt ületab Ruu luitestik Kalevi-Liivat. Viimane kujutab endast valdavas ulatuses pikka ja ühetaolist vall-luidet, mis muutub mitmekesisemaks vaid Kalevi-Liiva lageda kohal (joonis 9). Jõesuu küla poolsest küljest on Kalevi-Liiva luitestik rikutud kunagise lasketiiruga. Teised Jõelähtme luitealad on juba märgatavalt madalamad, paiknevad merele lähemal (Limnea ja Litoriina staadium) ning ei moodusta eraldiseisvaid luitestikke (vähemalt pole neid sellistena kusagil eraldatud). 22 Tilk, Mari. 2018. Alustaimestiku mitmekesisus ja geobotaaniline analüüs Edela-Eesti luitemännikutes, PhD, EMÜ; Vilumaa, Kadri. 2018. Vallistikega rannikumaastike kujunemine ja areng Eestis, PhD, TLÜ; Kämära. Marja-Liisa. 2014. Liivikute ja luidete maapinnasamblike mitmekesisuse varieeruvus sõltuvalt keskkonnateguritest ja häiringutest. Magistritöö, TÜ; Habicht, Hando-Laur. 2014. Antsülusjärve ja Litoriinamere paleogeograafia Tolkuse-Rannametsa piirkonnas setete ja aerolaserskaneerimise kõrgusandmete alusel. Magistritöö, TÜ. 23 Everard, M., Jones, L., Watts, B. 2010. Have we neglected the societal importance of sand dunes? An ecosystem services perspective. Aquatic Conservation: Marine and Freshwater ecosystems, 20, 476-487  19 Joonis 8. Maapinna absoluutkõrgus Ruu luitestiku alal. Mida kontrastsem on üleminek tumesiniselt punasele, seda suurem on reljeefi kallakus. Kavandatud kaitseala piir on antud valge joonega. Joonis 9. Jõelähtme valla reljeefi kallakuse kaart. Suurema kallakusega (nõlvad >20°) alad on tumepruunid. Välja joonistuvad orud (Jägala ja Jõelähtme jõed), tranšeed endise fosforiidikarjääris ja luitestikud (Ruu, Kalevi-Liiva).  20 Luidetel on pinnamoe ja kasvukoha varieeruvuse tõttu tähtis roll ka liigilise mitmekesisuse hoidmisel. Kuigi luitemetsade puistu on koosseisult enamasti ühevanuseline (enamasti puhtmännik), võib alustaimestik liigiliselt koosseisult väga palju varieeruda. Üheks liigirikkuse ja liigilise mitmekesisuse põhjuseks peetakse just kasvutingimuste heterogeensust. Luite reljeefi peetakse üheks tähtsamaks teguriks, mis määrab ära mullatekke protsessi intensiivsuse, alustaimestiku kujunemise ja liigilise koosseisu24. Ruu luitestiku piires on suhteliselt hiljuti kinni kasvanud liivikuid - nagu nähtub verstakaardilt (joonis 10), võis veel 120 aasta eest Ruul esineda lahtise liivaga alasid. Joonis 10. Üheverstalisel topokaardil (1898) ilmneb lahtise liivaga ala (täpistus, umbes 4 ha) esinemine kahel pool Silkoja-Nõmme teed. Majapidamine silla lähistel (Кр. дв.) on kadunud peale Teist maailmasõda, vundament on tuvastatav. 5. Kohalik ja riiklik tasand looduskaitses Küllalt sageli on Ruu kaitseala teemalistes vaidlustes rõhutatud, et Ruu (kohaliku tähtsusega) kaitsealal pole olulisi väärtusi ehk kaitse alla võtmise eeldusi. Osalt on selle aluseks võetud 2014. aasta eksperthinnang (A. Tõnisson), mille lõppjäreldus oli, et ala pole vaja võtta riikliku kaitse alla. Sellise lähenemisega ei saa nõustuda, kuivõrd kohaliku tasandi ja riikliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused. Järgnevalt on veelkord välja toodud need argumendid, mis kinnitavad kohaliku ja riikliku tasandi looduskaitse erinevust. 24 Soil Science Division Staff 2017. Soil survey manual. USDA Handbook 18. Ditzler, C., Scheffe, K., Monger, H. C. (Eds.). Government Printing Office, Washington, 639 p.  21 - Kahetasandilisel looduskaitsel on Eestis pikk traditsioon. Välja arvatud 15 aastane vaheaeg (lõppes uue LKS-i kehtima hakkamisega 2004) on kahte tasandit eristatud juba alates esimese looduskaitseseaduse kehtestamisest (1957); - Kuigi LKS ei rõhuta, et kohaliku tasandi looduskaitse on kuidagi teisejärgulisem või vähem väärtuslik, on seaduse mõte väljendatud siiski selgelt (§ 4 lg 7): kohaliku kaitse all võib olla maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal (ehk siis – ei ole varem looduskaitse all, aga on eeldatavasti kohaliku tähtsusega loodusobjekt); - On ilmne, ja seda kinnitab ka Riigikohtu Halduskolleegium, et kaitse alla võtmise eeldused (LKS § 7 lg 1) on mõlemal juhul küll samad aga nende tõlgendamine ei saa toimuda samamoodi. Kohaliku omavalitsuse looduskaitse eesmärk ei saa olla rahvusvahelisest lepingust tõusev kohustus – kui selline kohustus on akuutne, tuleks kaitseala igal juhul luua riiklikuna. On ilmne, et ka enamikku teisi LKS-is nimetatud eeldusi ei saa me kohalikul tasandil tõlgendada samamoodi, kui riiklike kaitsealade puhul. Haruldus ja tüüpilisus – need eeldused tuleb lahti mõtestada ikkagi kohapealset konteksti arvestades, teaduslik väärtus eeldab pigem riikliku (isegi laiema) tausta analüüsi, ajaloolis-esteetiline väärtus kaitseala eeldusena on jälle üsna lokaalse iseloomuga, ohustatus seevastu universaalne – kehtides nii kohaliku kui riikliku kaitse ala puhul. Kohaliku looduskaitse peamine mõte on ikkagi lähtumine kohalikust eripärast, kaitseväärtustest, mis on olulised just antud paikkonnas (ja mis võivad samas olla üsna tavalised riigi tasandil). Lihtsustatult väljendades: kui x-vallas kasvab kõige tavalisem puu, näiteks harilik mänd ning see mänd on valla jaoks tähtis (näiteks ainuke mänd vallas, puul on huvitav kuju, seotus legendidega vms), siis on igati mõeldav selle puu kohaliku kaitse alla võtmine. See, et naabervallas on sarnaseid mände rohkem, ei ole siin tähtis. Sama on maastike ja üldse pindalaliste objektidega. Kuna kaitseala moodustamise eelduseks ei pea olema kõik seitse LKS-i kriteeriumit, piisab ka näiteks ohustatusest, on Ruu kaitseala moodustamine õigustatud; - Käesoleval ajal näeme me sageli sellist praktikat, kus riik, Keskkonnaameti näol, vaadates üle kaitsealuseid territooriume (eriti parkide ja looduse üksikobjektide osas), leiab, et neid ei pea hoidma riikliku kaitse all aga neid võiks edaspidi võtta kohaliku kaitse alla. Selline praktika kinnitab taas, et riikliku ja kohaliku looduskaitse eesmärgid on erinevad. Ruu perspektiivse kaitseala puhul, seega, ei ole vaja vaagida kuivõrd see ala on riigile looduskaitse mõttes oluline. Ta ei ole oluline riigile, küll aga kohalikule kogukonnale. Kohtuvaidlustes läbi jooksnud väide, et 2014. ja 2016. aasta ekspertiisid, vastavalt riikliku ka kohaliku kaitseala kohta, on omavahel vastuolus (mis olevat taunitav) on ÕIGE. Selline vastuolu kahe ekspertiisi vahel on loomulik, kuna need lähtusid erineva tasandi kaitsealast. Luitestikke on looduskaitse all mitme kaitseala koosseisus – nende täpset arvu on keeruline välja tuletada, kuna lisaks vastavale elupaigatüübile (2180) on luiteid kaitsealade koosseisus ka vanade metsade (9010) elupaigatüübi koosseisus. Lahtised ja poollahtised luited jälle kuuluvad enamasti rannikuelupaikade, vähem liivikute alla. Reeglina puutuvad meil väiksemate luitestike täpsemad kirjeldused, mis lubaksid neid, kasvõi esmaste parameetrite (pindala, keskmine ja absoluutne kõrgus, liigestustihedus, keskmine nõlvakalle jne) alusel võrrelda. Kui Ruu luitestiku eripära selgitamiseks võtta aluseks näiteks Eesti Ürglooduse objektide andmebaas:  22 http://www.eelis.ee/default.aspx?state=4;334349141;est;eelisand;;&comp=objsearch=yrg ja teha selles päringud sõnadega luide, luite, luitestik – saame kokku 9 vastust (Järve, Kolga, Kelbu, Vanajõe, Odalätsi, Vanaõue, Roostoja, Tõstamaa, Rannametsa-Soomaa). Kuigi osa luitestikke on „peidus“ mõne teise ürglooduse objekti (n rannamoodustised) all, on see siiski teatav ühtne alus. Nimetatud 9-st luitestikust on enamik riikliku looduskaitse all. Kõige kõrgemad luited (h = 28 m, Eesti kõrgeimad) esinevad Rannametsa-Soometsa luitestikus, järgnevad Tõstamaa luited (h = 16 m). Teised Ürglooduse raamatu luitestikud aga ei ületa kõrguselt Ruu luitestikku. Siit saab järeldada vaid seda, et Ruu luitestik on oma mõõtmetelt igati tähelepanuväärne. 6. Puhkemajandusest Jõelähtme vallas Ruu luitestiku perspektiivis Jõelähtme vald jääb oma valdavas osas areaali, mida Harju maakonnaplaneeringus 2030+ tähistatakse Tallinna lähiala rohevõrgustikuna. Varasemalt tunti seda areaali kui Tallinna rohelist vööndit, mille haldamisel 1994. aastani toimis ka vastav metsamajand. Tulenevalt linna lähedusest ning ala looduslikest iseärasustest oli metsasus rohelise vööndi piires väiksem, kui Harjumaal tervikuna, vastavalt 32% ja 46%. Kuna ala iseloomustas ka põliste riigimetsade vähesus, jäi mets rohelises vööndis omandireformi järgselt tugeva ehitusliku surve alla. Hiljem on lisandunud surve ehitusmaavarade uurimiseks ja kaevandamiseks. Radikaalsemad ettepanekud25 – lähtuda rohelise vööndi metsade planeerimisel omavalitsuste ühishuvist, maade kohatine võõrandamine jne - ei realiseerunud. Nii nagu Tallinna Rohelise vööndi metsamajandi ajal, on ka tänases maakonnaplaneeringus (mis omakorda tugineb 2003 kehtestatud Harjumaa rohealade teemaplaneeringule) rõhutatud, et Tallinna lähiala roheline võrgustik on „linnaelanike lähipuhkeala, kus metsad on asukoha tõttu suurlinna läheduses kõrge puhkeväärtusega“. Kui 2003. aasta teemaplaneering rõhutas eelkõige rohevõrgustiku ökoloogilist tähendust (sidusus, loomalevi), siis kehtiv maakonnaplaneering on rohevõrgustiku tähendust mõnevõrra laiendanud - ökosüsteemiteenused jne. Mingeid erisusi maakonnaplaneeringus Tallinna lähiala rohevõrgustiku suhtes siiski ei kehtestatud, küll aga rõhutatakse eraldi rekreatiivseid hüvesid ökosüsteemiteenuste kontekstis26. Jõelähtme vallas ei ole samal ajal kuigi palju avalikuks kasutamiseks mõeldud puhkealasid. Ühest küljest peegeldab see sobiva ala (kuiva metsa) nappust, teisest küljest jälle valla paiknemist kahe suure RMK puhkepiirkonna - Tallinna külastusala ja Lahemaa külastusala - vahel. Täna on vallas vaid üks RMK puhkeala – Kaberneeme lõkkekoht koos parklatega (aastas umbes 45 000 külastust, neist enamik rannahooajal27). Kuna vallas pole ka suuremaid (riiklikke) looduskaitsealasid28, ei ole ka kaitsealadega seotud õpperadasid. Mõistagi pole vaja siinkohal 25 Näiteks OÜ Ecoman töö „Tallinna ja Tallinna lähiümbruse rekreatiivalade – Tallinna rohelise vööndi – planeerimine“, valminud Harju Maavalitsuse tellimisel, 1997. Vt ka: Luik, Heino. Tallinna roheline vöönd ja selle kaitse. – Linnade haljastud ja nende kaitse. Tallinn, 2001: 42-47. 26 Maakonnaplaneering Harjumaa 2030+ seletuskiri, lk. 48 27 RMK Lahemaa külastusala külastuskorralduskava 2019-2018. Tööversioon. RMK Külastuskorralduse osakond. 28 Jõelähtme vallas on looduskaitse all 4,6% territooriumist. Märgatavalt rohkem on looduskaitsealasid: Kuusalu – 52%, Viimsi – 51%, Anija – 25%, vähem: Rae ja Raasiku – 1,8% (EELIS)  23 „võistelda“ näiteks Keila (Pakri, Keila-Joa, Meremõisa), Viimsi (Naissaar) või Kuusalu (Lahemaa) vallaga, samal ajal on selge, et surve avalikele puhkealadele kasvab kõikjal (teiste seas ka Jõelähtme valla elanike poolt) ja üldise puhkekoormuse leevendamiseks/hajutamiseks on mõistlik uute alternatiivsete puhkevõimaluste loomine (mis ei tähenda alati, et seda peaks tegema RMK). Valla seisukohalt võiks justkui eeldada, et vald ei pea muretsema näiteks Tallinnast väljasõite tegevate inimeste pärast. Teisest küljest, need inimesed jäävadki välja sõitma ja jäävadki ilusaid paiku otsima, nende arv kasvab üha. Ülekoormus näiteks Kaberneeme alal viib puhkajad (lihtsustatult öeldes) esmalt Kalevi-Liivale, sealt Ruule jne. Kõrvuti suuremate lõkkekohtadega (nagu on Kaberneemes) on alati kasutajaid ka lihtsamal infrastruktuuril (lühemad matkarajad, korraldatud parkimine, stendid, erivajadustega isikutega arvestamine). Just kohaliku, mõõduka intensiivsusega puhkemajanduse arendamiseks on Ruu igati sobiv ala. Luitestikust 10 km raadiuses (joonis 11) elab rahvastikuregistri kohaselt u 4500 inimest. Joonis 11. Ruu luitestiku lähiala rahvaarv ruutkilomeetrite lõikes. Inimeste küsitluste alusel on RMK Tallinna lähialal eelistatud looduses viibimise viisid, tähtsuse järjekorras: jalutamine, looduse vaatlemine, pikniku pidamine, jalgrattasõit, metsas olemine29. Need kõik on võimalikud ka Ruu luitestikus, samas peaks puhkemajandust ikkagi 29 RMK Tallinna ümbruse puhkeala 2015. a külastajauuringu tulemused. RMK, 2015  24 veidi suunama (mitte alati kõike lõpuni korraldama). Viidatud uuringu tulemusel said RMK puhkealade hüvedest osa valdavalt need inimesed, kes elasid puhkeala läheduses – nii moodustasid Tallinna elanikud külastajatest 49%, Harku valla elanikud 11%, Viimsi elanikud 8%, Keila valla elanikud 7%, teised (sh ka Jõelähtme valla elanikud) alla 2%. Kindlasti ei peegelda Jõelähtme valla elanike tagasihoidlik osakaal RMK puhkealade külastajate seas üksnes vastavate alade vähesust vallas (on vaja minna liiga kaugele), võib ju ka oletada, et Jõelähtmes on inimestel seni piisavalt puhkevõimalusi (ei tarvitsegi kaugele sõita). Fakt jääb aga faktiks – Jõelähtme vallaga elanike arvult võrreldava (haldusreformi-eelse) Keila valla inimesed kasutasid RMK puhkealasid neli korda enam, võimalused olid sedavõrra paremad. Vaadates Jõelähtme valda tervikuna võib siin, arvestades puhkemajanduse eeldusi, leida 5-6 suuremat ala (joonis 12, tabel 1), kuhu metsapuhkus „ära mahub“. Alade piiritlemisel on arvestatud maanteede ja ületamatu veetakistuse ehk Jägala jõega. Igal neist aladest on loomulikult oma iseära: Kaberneemes mererand ja kuiv männimets, Kostiveres raba ja jõhvikad, Jägalas laanemets ja mustikad, Ruul palumets ja pinnamood, Aruarus soostunud mets, karjäärialal ootamatud üleminekud. Igal neist on ka selgeid miinuseid: enamike Jõelähtme valla elanike jaoks on ligipääs Aruaru metsa küllalt tülikas, kohale saab sõita kas Raasiku või Aruküla kaudu. Jägala metsa miinuseks on teatav monotoonsus, karjäärialadel on omad spetsiifilised ohud (teravad kivinukid, kukkumise võimalus). Joonis 12. Suuremad metsamassiivid (rohelised areaalid) Jõelähtme vallas, kus on mõeldav puhkemajanduse arendamine. Arvestades metsa puhkemajandusliku kvaliteedi juures eelkõige metsade esteetilisuse klasse - Endel Tappo kunagise käsitluse järgi30 - leidub parimaid metsi ikkagi Kaberneeme ja Ruu 30 Tappo, E. 1969 järgi (viide lk 16)  25 massiivis. Nendest omakorda on pinnamoe vaheldusrikkus Ruu, mererand Kaberneeme eeliseks. Kaberneeme teatud miinuseks võib pidada suure metsamassiivi valdava osa (Suurlageda keskosa) monotoonsust, mida soosib korrapärane kuivendusvõrk. Ruu teatud miinuseks on suure põhimaantee lähedus. Kaberneeme mets sobib enam lihtsamaks perepuhkkuseks, Ruu mets oma keerulisema struktuuriga sobib sportlikumale inimesele. Tabel 1. Perspektiivsed metsapuhkuse alad Jõelähtme vallas Piirkond Pindala Metsa Metsatüübi Pinnamoe Ligipääs km² omanik kvaliteet (1-4) sobivus Kaberneeme 30 riik 1 hea hea Ruu 6 riik, era 1 v. hea hea Jägala 8 riik 2 keskmine hea Kostivere raba 4 riik 4 keskmine keskmine Aruaru mets 4 era 3 halb halb Võerdla/Ülgase 5 riik 3 hea hea Kui kujutada Ruu metsa ette kaevanduse rajamist, siis saab ala (pindalalt küll väike aga oluline osa luitealast) kahtlemata pöördumatult kahjustada. Kuigi lubjakivimaardla jääb luitestiku edelaossa ning maavara väljavõtmise järel säilib suurem osa luitestikust, peab kahjustuse ulatust hinnates vaatama kaugemale maardla piiridest. Pikemat aega töötav karjäär on pideva müra allikaks, süvisest väljapumbatav vesi muudab paratamatult Kaberla jõe vooluhulkasid ja mõjutab looduslikku erosiooni oja kallastel. Harjumaa rohevõrgustiku üks kriitilisi kohti on just Ruu, mille kaudu on Jägala jõe suudmeala ühendatud Jägala metsamassiiviga – kaevanduse korral saab see loomastiku sidususe tagamiseks mõeldud võrgustik selgelt kahjustada. Mis aga ehk peamine – kaevanduse lähialal elavad inimesed (Ruu ja naabervallas Kodasoo küla) kaotavad elukvaliteedis, olles edaspidi sunnitud enam teistes metsades käima. Puhkemajanduse perspektiive Jõelähtme vallas mõjutab kahtlemata viimastel aastatel kasvanud üldine surve ehitusmaavarade uurimiseks (= kaevandamiseks). Kui perspektiivsed kaevandused käivituvad, halveneb elukeskkond vallas paratamatult, kasvab surve allesjäänud loodusaladele.