Taotlus

Hoonestusloa Taotlus 0 5 .12.2024 Tabijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) Endla 10 A, Tallinn 10122 [email protected] Taotleja: Aqua Verde OÜ Esindaja: Indrek Adler, Juhatuse liige 1. Ehitise kasutamise otstarve Hoonestusloa taotletav objekt on rannakarbifarm , mille eesmärk on kasvatada ja korjata Läänemeres looduslikult kasvavaid rannakarpe (Mytilus edulis ja trossulus hübriid ) kestlikul ja keskkonnasõbralikul viisil . Farm aitab parandada mere vee kvaliteeti ja tagada ka teisi ökosüsteemi hüvesid , pakkudes samal ajal majanduslikke ja sotsiaalseid eeliseid . Karbikasvatuse eelised : Keskkonnahoid ja vee kvaliteedi parandamine : Rannakarbid on looduslikud veefiltreerijad , eemaldades veekogust üleliigseid toitaineid , nagu lämmastik ja fosfor , aidates kaasa mere eutrofeerumise vähendamisele ning mereelupaikade taastamisse . Karbid aitavad säilitada ja parandada vee läbipaistvust , mis suurendab mereelustiku mitmekesisus t . Mereökosüsteemi toetamine : Rannakarbifarmid loovad elupaiku erinevatele mereorganismidele , sealhulgas vetikatele , selgrootutele , kaladele , suurendades kogu mereelustiku mitmekesisust ja ökosüsteemi tasakaalu . Farmi struktuurid toimivad kunstlike karidenna , pakkudes kaitset ja toidubaasi mereorganismidele . Majanduslik kasu : Karbikasvatus pakub kohalikele elanikele uusi töövõimalusi nii kasvatamise kui ka töötlemise valdkonnas . Farmist saadud karbid on kvaliteetne tooraine nii toidutööstusele kui ka biotehnoloogiale ( nt karpide kestadest saadavad bioaktiivsed ained ). Läänemeres kasvatatud rannakarbid on hinnatud ekspordiartikkel , pakkudes piirkonnale konkurentsivõimet rahvusvahelistel turgudel . Sotsiaalsed ja kogukondlikud eelised : Karbikasvatuse projektid edendavad piirkondlikku arengut , tuues kasu nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt . Haridus - ja teadusprojektide raames on võimalik suurendada teadlikkust merekeskkonna hoidmise ja kestlike lahenduste olulisusest . Kliimamuutuste leevendamine : Karbifarmide rajamine ja toimimine on süsinikujälje osas minimaalne , kuna karbid ei vaja lisatoitu ega väetisi . Veelgi enam , r annakarbid talletavad oma kestades süsinikku , aidates kaasa atmosfääri süsinikdioksiidi sidumisele . See projekt on kavandatud vastavalt rahvusvahelistele keskkonnastandarditele ning kooskõlas kohalike merekasutuse ja looduskaitse nõuetega , tagades , et tegevus on jätkusuutlik ning toob kasu nii looduskeskkonnale kui ka kogukonnale . 2. Ehitise maksimaalne kõrgus ja sügavus ning muud olulised tehnilised andmed • Maksimaalne kõrgus merepinnast: 0,5 m (koormise tähistamiseks kasutatavad poi’d ). • Maksimaalne sügavus: 6 m (ankurdussüsteem ja kasvatusrajatised). • Tehnilised andmed: • Karbiliinide arv: 4 0. • Pealiini pikkus: 200 m. • Pealiinide vaheline kaugus: 20 m. • Farm koosneb ujuvliinidest, millele kinnituvad kasvatus köied , millele rannakarbid kinnituvad ja kasvavad loomulikul viisil. Konstruktsioonid on valmistatud keskkonnasõbralikest ja korrosioonikindlatest materjalidest (nt sisal ). 3. Ehitiste arv koormataval alal ning ehitistealune pindala • Ehitiste arv: 4 0 ujuvliini. • Ehitistealune pindala kokku: ligikaudu 2 7 6 0 00 m². 4. Avaliku veekogu koormatava ala koordinaadid ja suurus ruutmeetrites • Koordinaadid: • Põhjanurk: 6480828.76 387272.05 • Lõunanurk: 6480389 387557.86 • Idanurk: 6480103.68 387118.97 • Lään e nurk: 6480543.37 386833.12 • Koormatava ala suurus: 2 76 0 00 m². INCLUDEPICTURE "/Users/indrekadler/Library/Group Containers/UBF8T346G9.ms/WebArchiveCopyPasteTempFiles/com.microsoft.Word/cid95855*[email protected]" \* MERGEFORMATINET 5. Elektrijaamaga koormamise puudumine Antud hoonestusloa taotlusega ei kaasne avaliku veekogu koormamist elektrijaamaga. 6. Esialgne nimekiri kavandatud uuringutest Käesolevas projektis ei ole rannakarbifarmi rajamise ja käitamise kontekstis täiendavaid uuringuid vaja. Kavandatava tegevuse mõju keskkonnale põhineb juba tehtud uuringutel, mis näitavad, et Tagalahe piirkond sobib selliseks vesiviljeluseks. Eelnevad uuringud kinnitavad, et karbikasvatus ei halvenda veekogumi seisundit, vaid selgelt parandab merevee kvaliteeti, sh aitab taastada karbikasvanduste lähistel paiknevaid väärtuslikke mereelupaiku. Samuti on karbikasvatus, kui positiivselt keskkonda mõjutav tegevus, eraldi peatükina välja toodud Eesti mereruumi planeeringudokumentides. Lisaks on karbikasvatust pakutud üheks peamiseks keskkondlikuks lahenduseks Eesti vesiviljeluse arengukavas. PÕKA arengukavas on samuti selgelt välja toodud karbikasvatuste arendamise vajadus Eestis. Viited teadusartiklitele ja uuringutele: Kotta, J., Futter, M., Kaasik, A., Liversage, K., Rätsep, M., Barboza, F. R., Bergström, L., Bergström, P., Bobsien, I., Díaz, E., Herkül, K., Jonsson, P. R., Korpinen, S., Kraufvelin, P., Krost, P., Lindahl, O., Lindegarth, M., Lyngsgaard, M. M., Mühl, M., Nyström Sandman, A., … Virtanen, E. (2020). Cleaning up seas using blue growth initiatives: Mussel farming for eutrophication control in the Baltic Sea. Science of The Total Environment, 709, 136144. https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2019.136144 Kotta, J., Martin, G., Eschbaum, R., Aps, R., Lees, L., &amp; Kalda, R. (2020). Vesiviljelus Eesti merealal: Alusandmed ja uuringud. Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut. Published May 27, 2020. Kotta, J., Stechele, B., Barboza, F. R., Kaasik, A., &amp; Lavaud, R. (2023). Towards environmentally friendly finfish farming: A potential for mussel farms to compensate fish farm effluents. Journal of Applied Ecology. https://doi.org/10.1111/1365-2664.14422 Vaher, A., Kotta, J., Stechele, B., Kaasik, A., Herkül, K., &amp; Barboza, F. R. (2024). Modelling and mapping carbon capture potential of farmed blue mussels in the Baltic Sea region. Science of The Total Environment, 947, 174613. https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2024.174613 Kotta, J., Stechele, B., Kaasik, A., Aps, R., &amp; Orav-Kotta, H. (2022). Tööndusliku kalapüügi ja kalakasvatusega seotud toitainete voogude modelleerimine Läänemeres ning saadud mudeli valideerimine Tagalahe kalakasvatuse näitel. Tartu Ülikool. Published 21 March 2022. 7. Hoonestusloa taotletav kestus 50 aastat, arvestades farmi loomise ja kasutuse pikaajalist iseloomu. 8. Äriühingu andmete kinnitus Taotleja, ettevõte Aqua Verde OÜ, kinnitab, et äriregistrile esitatud andmed ettevõtte osanike, aktsionäride ja tegelike kasusaajate kohta on täielikud ja tõesed. 9. Teave finantsallikate kohta Projekti rahastamine toimub järgmiste allikate kaudu: • Euroopa Liidu toetused ja riiklikud toetused. • Ettevõtte omavahendid. • Krediidiasutuste antavad laenud. 10. Muud asjakohased andmed Vajadusel esitame lisadokumente (nt keskkonnamõju hindamise aruanded, looduskaitseametiga kooskõlastused, projekti eskiisid). 11. Teave tehnoloogia uudsuse kohta Kavandatav rannakarbifarm kasutab uuenduslikke ankurdussüsteeme ja looduslähedasi kasvatustehnikaid, mis vähendavad keskkonnakoormust ning suurendavad kasvatuse efektiivsust. Süsteemid on kohandatud spetsiaalselt Läänemere madalale soolsusele ja temperatuuri eripäradele. MAI 27, 2020 VESIVILJELUS EESTI MEREALAL ALUSANDMED JA UURINGUD JONNE KOTTA, GEORG MARTIN, REDIK ESCHBAUM, ROBERT APS, LIISI LEES, RISTO KALDA TARTU ÜLIKOOL, EESTI MEREINSTITUUT Sisukord Lühikokkuvõte ................................................................................................................................................................... 2 Abstract ............................................................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus....................................................................................................................................................................... 3 1. Merekeskkonna üldiseloomustus ................................................................................................................................. 3 2. Kalakasvatus ja kalapüük ............................................................................................................................................ 22 3. Merekarpide kasvatamine .......................................................................................................................................... 29 4. Suurvetikate kasvatamine ........................................................................................................................................... 33 5. Seadusandlus .............................................................................................................................................................. 41 Üldised põhimõtted .................................................................................................................................................... 41 Mere-vesiviljelus ja vesiviljelus avalikus veekogus ..................................................................................................... 42 Magevee-vesiviljelus ................................................................................................................................................... 42 Vesiviljelus: tootmisega alustamine............................................................................................................................ 43 Vesiviljelus: seadusandluse kitsaskohad ..................................................................................................................... 43 6. Mereruumi planeerimine ............................................................................................................................................ 44 7. Lääne-Eesti regiooni eripära ....................................................................................................................................... 46 8. Lõpetatud ja käimasolevad vesiviljelusega seotud uuringud ..................................................................................... 47 Lõpetatud uuringud .................................................................................................................................................... 47 Käimasolevad uuringud............................................................................................................................................... 48 9. Vesiviljelus: tulevikusuundumused ja sinimeremajanduse algatused ........................................................................ 49 Viited ............................................................................................................................................................................... 51 1 Lühikokkuvõte Käesoleva töö käigus koondati kokku Eesti mereala kohta käivad andmed ja projektide käigus kogutud teadmised merevesiviljeluse kohta (kalad, merekarbid ja suurvetikad). Lisaks antakse ülevaade praegu käimasolevatest vesiviljeluse-alastest uurimissuundadest. Töö annab ülevaate esmastest protseduuridest, mida on vaja järgida alustamaks uute mere- ja mageveekasvandustega. Selline koondülevaade lihtsustab sektorisse sisenejate esimesi samme ja annab pidepunkte vesiviljelusega alustamisest huvitatud isikutele ja ettevõtjatele. Lühidalt käsitletakse ka vesiviljeluse tulevikku, eelkõige valmiva „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ valguses. Abstract In the current analyses, the existing data and background knowledge about aquaculture (fish, shellfish and seaweeds) in the Estonian sea area were summarized. Moreover, an overview of current research directions in aquaculture was presented. The work also provides a synopsis on initial procedures that need to be followed in order to start new marine and freshwater fish rearing facilities, algal and mussel farms. This overview is expected to facilitate the first steps for those entering the sector and provide necessary guidance for those interested in starting aquaculture businesses. The plausible futures of aquaculture is also be briefly discussed, in particular in the context of the forthcoming "Agriculture and Fisheries Development Plan to 2030". 2 Sissejuhatus 2002. aastal vastu võetud ELi vesiviljelussektori säästva arengu strateegias on sätestatud poliitilised suunised vesiviljeluse kasvu edendamiseks. See strateegia võimaldas oluliselt edendada ELi vesiviljelustoodete keskkonnasäästlikkust, ohutust ja kvaliteeti (Komisjoni teatis Euroopa vesiviljelussektori säästva arengu strateegia kohta, KOM(2002) 511). Eestis on head eeldused (sh. kalavarud, vee- ja maaressurss) kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmiseks. Kalandussektoris tegutsevatel ettevõtetel on pikaajalised traditsioonid, oskusteave ja kogemused ning on hakanud arendama ja kasutusele võtma uusi, kaasaegseimate tehnoloogiliste lahendustega töötlemisseadmeid ning keskkonnasõbralikke kasvatamise tehnoloogiaid. Käesoleval ajal tegeleb Eesti vesiviljelussektor peamiselt kalakasvatusega ning alternatiivsed, looduskeskkonda taastavad suunad sisuliselt puuduvad. Lisandumas on uued loodushoidlikud vesiviljelusvaldkonnad nagu merekarpide ja –vetikate kasvatamine (Maaeluministeerium 2020). Kui looduslikes veekogudes paiknevad kalakasvandused üldjuhul suurendavad toitainete koormust keskkonnale, siis merevetikate ja -karpide kasvatamist kui merekeskkonnast toitaineid väljaviivat vesiviljelust peetakse mitmetes EL direktiivides keskkonnahoidliku majanduse lipulaevaks (Kotta et al. 2020). Eestis müüsid vesiviljelusettevõtted 2018. aastal 944 tonni kaubakala ja -vähki kokku 4,2 miljoni euro väärtuses. 2018. aastal müüdud vesiviljelustoodangu maht oli viimase kahekümne viie aasta suurim (Statistikaamet 2019). „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ (Maaeluministeerium 2020) hinnangul on Eestis head eeldused vesiviljelustoodete tootmiseks. Eesti vesiviljelusettevõtete potentsiaalset tootmisvõimsust on hinnatud suuremaks kui 4000 tonni aastas. ELi tarbijate nõudlus kalatoodete järele kasvab ning arvestades, et kalapüük ja vesiviljelus on ühed efektiivsemad viisid loomse proteiini tootmiseks, on vesiviljelus ka potentsiaalne lahendus loomse valgu nõudluse kasvule. Vesiviljeluse jaoks potentsiaalselt sobivad merealad ja infrastruktuuride arendamise vajadus on välja toodud Maaülikooli (2015) poolt läbi viidud uuringus. Viimase viie aasta jooksul on aga oluliselt muutunud taustatingimused (seadusandlus, käimas on mereruumi planeering), samuti on kogunenud palju uusi teadmisi vesiviljeldavate liikide kultiveerimise kohta. Selleks, et huvirühmad suudaksid paremini vesiviljeluse valdkonnas orienteeruda, on vajalik uue ülevaate loomine. Selleks, et toetada vesiviljeluse sektori arengut ja võimaldada uutel tegijatel valdkonda siseneda, ongi käesoleva töö üldisemaks eesmärgiks kokku koondada Eesti mereala kohta käivad andmed ja projektide käigus kogutud teadmised merevesiviljeluse (kalad, merekarbid ja suurvetikad) kohta. Lisaks antakse ülevaade praegu käimasolevatest vesiviljeluse-alastest uurimissuundadest. Kuna töö katab kogu Eesti mereala, siis koondanalüüsi näol on tegemist suurema üldistusega so. lokaalseid-kohaspetsiifilisi aspekte käesolevas aruandes ei käsitleta. Lisaks annab töö ülevaate vajalikest esmastest protseduuridest, mida on vaja järgida alustamaks uute mere- ja mageveekasvandustega. Selline koondülevaade lihtsustab sektorisse sisenejate esimesi samme ja annab pidepunkte vesiviljelusega alustamisest huvitatud isikutele ja ettevõtjatele. Lühidalt käsitletakse ka vesiviljeluse tulevikku, eelkõige valmiva „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ valguses. 1. Merekeskkonna üldiseloomustus Eesti mereala on jagatud kolmeks (vastavalt merealapiiride seadusele: sisemeri, territoriaalmeri ja majandusvöönd). Sisemeri on mereala osa, mis asub territoriaalmere lähtejoone ja ranniku vahel. Territoriaalmere lähtejoon on mõtteline joon, mis ühendab omavahel maismaa, saarte, laidude, kaljude ja veest väljaulatuvate üksikute kivide rannikust kõige kaugemal asuvaid punkte. Territoriaalmeri on sisemerega külgnev mereala osa, mille laius on kuni 12 meremiili. Territoriaalmere keskmine veesügavus on ligikaudu 30 m. Majandusvöönd on väljaspool territoriaalmerd asuv ja viimasega külgnev mereala osa, mille piirid on kindlaks määratud Eesti Vabariigi ja naaberriikide vaheliste lepingutega. Majandusvööndi keskmine veesügavus on ligikaudu 80 m. Kogu Eesti mereala pindala on kokku ligikaudu 36 500 km2 (ehk ligi 10% Läänemere pindalast), millest majandusvöönd moodustab peaaegu ühe kolmandiku, pindalaga ligikaudu 11 300 km2. Eesti mereala rannajoone pikkus (põhikaardi järgi, koos saarte ja laidudega) on ca 4015 km. 3 Eesti jurisdiktsiooni alla jääv mereala asub Läänemere kirdeosas, koosnedes mitme Läänemere suurema basseini osadest, mis on looduslike tingimuste ja inimtegevusest tuleneva koormuse poolest üpris erinevad: Soome laht, Läänesaarte avaosa ja Liivi laht, mille juurde kuulub ka Lääne-Eesti saarestiku piirkonda jääv Väinameri. Rannikuvesi on vastavalt veeseadusele jaotatud 16 rannikuveekogumiks, mis teatud looduslike omaduste poolest kuuluvad 6 rannikuvee tüüpi (keskkonnaministri määrus 44) (Keskkonnaministeerium 2019). Eesti mereala käsitlev värskeim keskkonna üldiseloomustus erinevate inimkasutuste sh. vesiviljeluse kontekstis on välja toodud Rahandusministeeriumi ja Hendrikson&KO poolt välja töötatud dokumendis "Eesti mereala planeering. Mõjude hindamise aruande eelnõu " (Rahandusministeerium, Hendrikson&KO 2020b). Allpool kirjeldame Eesti merealal vesiviljeluse sektori jaoks olulisemate keskkonnanäitajate hetkeväärtusi ja pikaajalisi keskmisi. Koondasime siia kokku üldistatud illustratiivset materjali (kaarte ja diagramme) nende keskkonnanäitajate ruumilisest ja ajalisest varieeruvusest. Joonis 1.1. Eesti mereala ja selle sügavus (m). Sügavusandmed pärinevad Eesti Veeteede Ametilt. Vee temperatuur ja soolsus määravad paljuski ära piirkonna ökosüsteemi karakteristikud − liikide levila piirid sh. vesiviljeldavate liikide levikupotentsiaali ja erinevate liikide suhtelise ohtruse elupaikades. Eesti mereala soolsus varieerub erinevate piirkondade vahel suurtes piirides. Ava-Läänemeres võib soolsus küündida 10 g/kg'ni, samas kui väiksemate lahtede soppide vesi on sisuliselt mage. Samas konkreetse merepiirkonna soolsuse ajaline varieeruvus on meil suhteliselt väike, üldjuhul mitte rohkem kui paar soolsuse ühikut. Vee temperatuuri väärtused Eesti rannikumeres on tavaliselt suurimad juuli lõpus ja augustis. Vaiksete ja päikesepaisteliste ilmadega võivad madalad rannikulähedased piirkonnad kiiresti soojeneda ning kohati võivad veetemperatuurid küündida 25 kraadini, kuid tuule tugevnedes seguneb rannikuvesi jaheda avamere veega või asendub täielikult avamerelt pärit veega. Sügisel, kui meri kaotab atmosfäärile soojust, esineb vastupidine olukord: vaiksed ja jahedad ilmad jahutavad rannikuvee kiiremini maha, kuid teatud aja jooksul kannavad hoovused rannikule taas soojemat vett. Kõige külmemal kuul jäävad rannikumere veetemperatuurid üldjuhul alla 5 kraadi. Läänemerd iseloomustab ühe vesiviljelusele äärmiselt olulise nähtuse olemasolu. Nimelt on Läänemere avaosa vesi kihistunud ja esineb nii hooajalist (temperatuuri järgset) kui ka püsivat (merevee tihedusest e. soolsusest tingitud) 4 kihistumist. Sesoonne kihistumine tekib suvisel perioodil, kui pindmine veekiht soojeneb ja nii tekib 10−20 m paksune pindmine soojem veekiht. Sellel hetkel võib pindmine veekiht soojeneda kuni 20−25 kraadini. Samas, selle kihi all on vesi endiselt 4−5 kraadi lähedal. Selline merevee kihistumine kestab mõni kuu ja laguneb sügiseste tormidega. Erinevast veemasside soolsusest põhjustatud kihistumine on püsiv. See väljendub mitme vee füüsikalis-keemilise parameetri taseme muutuses umbes 50−60 m sügavusel. Eelkõige sellel sügavusel tõuseb järsult merevee soolsus (ja seega ka tihedus). Vesiviljeluse ja ka ökoloogilise tähtsusega on just selle soolsuse muutusega kaasnev hapnikukontsentratsiooni langus. Põhjalähedase veekihi hapnikukontsentratsioon on eelkõige Läänemere üldise "tervise" seisundit määravaks indikaatoriks. Eesti merealal leidub piikondi, kus põhjalähedase veekihi hapnikukontsentratsioon kõigub üsna suures ulatuses, samas on piirkondi, kus see püsib madal pikema aja jooksul. Üldjuhul on allpool soolsuse hüppekihti merevee hapniku kontsentratsioon äärmiselt madal ja erandjuhtudel võib keskkond olla üldsegi ilma hapnikuta. Eesti riikliku mereseire 2019 aasta juulis teostatud vertikaalsete hapniku ja soolsuse mõõtmised näitasid, et sellel hetkel asus halokliin >50m sügavusel, kus toimus ka järsk hapniku kontsentratsiooni langus. Seega peab vesiviljeluse kavandamisel arvestama, et sügavamal kui 50 m Läänemere avaosa tingimustes vesiviljelust kavandada ei saa. Samuti peab vesiviljeluse kavandamisel arvestama apvellingu ehk süvavee kerke võimalusega, mille käigus tuuakse teatud hüdroloogiliste ja klimaatiliste tingimuste esinemisel sügavate merevee kihtide vett pinnale. Sellega võib kaasneda ajutiselt ka pindmiste veekihtide hapnikukontsentratsiooni järsk langus. Joonis 1.2. Eesti mereala keskmine pinnavee soolsus. Soolsuse alusandmed pärinevad Copernicus portaalist (BALTICSEA_ANALYSIS_FORECAST_PHY_003_006). 5 Joonis 1.3. Soolsuse (g kg-1; keskmine paneel) ja hapniku kontsentratsiooni (%; alumine paneel) jaotus Ida-Gotlandi basseinist Narva laheni 2019. aasta juuli Eesti riikliku merekeskkonna seire andmete põhjal. Lõike asukoht on näidatud ülemisel paneelil toodud kaardil (TÜ Eesti mereinstituut & TTÜ meresüsteemide instituut 2020). 6  O2, mg l-1 O2, mg l-1 10 12 0 2 4 6 8 10 12 0 2 4 6 8 26.04.2013 22.04.2013 08.07.2013 11.07.2013 15.11.2013 21.10.2013 22.04.2014 22.04.2014 14.07.2014 16.07.2014 07.11.2014 05.11.2014 21.04.2015 15.04.2015 14.07.2015 16.07.2015 12.10.2015 15.10.2015 23.04.2016 23.04.2016 15.07.2016 11.07.2016 H1 (84) 17 (102) 25.10.2016 30.10.2016 28.04.2017 24.04.2017 10.07.2017 13.07.2017 23.10.2017 27.10.2017 16.04.2018 19.04.2018 9.07.2018 12.07.2018 25.10.2018 23.10.2018 17.04.2019 15.04.2019 15.07.2019 18.07.2019 27.11.2019 24.11.2019 10 12 0 2 4 6 8 10 12 0 2 4 6 8 27.04.2013 22.04.2013 09.07.2013 11.07.2013 14.11.2013 22.10.2013 23.04.2014 22.04.2014 Copernicus portaalist (BALTICSEA_ANALYSIS_FORECAST_PHY_003_006). 15.07.2014 16.07.2014 20.11.2014 05.11.2014 22.04.2015 15.04.2015 14.07.2015 16.07.2015 13.10.2015 15.10.2015 24.04.2016 22.04.2016 14.07.2016 11.07.2016 F1 (78) 32 (98) 25.10.2016 30.10.2016 27.04.2017 24.04.2017 13.07.2017 11.07.2017 26.10.2017 24.10.2017 19.04.2018 17.04.2018 13.07.2018 11.07.2018 23.10.2018 24.01.2019 16.04.2019 29.05.2019 2020. Sulgudes proovivõtu keskmine sügavus meetrites (Tartu Ülikool & Tallinna Tehnikaülikool 2020). 18.07.2019 18.09.2019 28.01.2020 Joonis 1.4. Põhjalähedase kihi hapnikusisalduse (O2, mg l-1) dünaamika erinevates avamereseire jaamades 2013– 7 Joonis 1.5. Eesti mereala keskmine pinnavee temperatuur veebruaris. Temperatuuri alusandmed pärinevad Joonis 1.6. Eesti mereala keskmine pinnavee temperatuur juulis. Temperatuuri alusandmed pärinevad Copernicus portaalist (BALTICSEA_ANALYSIS_FORECAST_PHY_003_006). 8 Joonis 1.7. Eesti mereala keskmine põhjalähedase veekihi temperatuur veebruaris. Temperatuuri alusandmed pärinevad Copernicus portaalist (BALTICSEA_ANALYSIS_FORECAST_PHY_003_006). Joonis 1.8. Eesti mereala keskmine põhjalähedase veekihi temperatuur juulis. Temperatuuri alusandmed pärinevad Copernicus portaalist (BALTICSEA_ANALYSIS_FORECAST_PHY_003_006). 2015 2016 2017 2018 2019 25 Temperatuur, °C 20 15 10 5 0 01.05. 01.06. 01.07. 01.08. 01.09. 01.10. Joonis 1.9. Merevee temperatuuri ööpäeva keskmiste väärtuste sesoonsed muutused 2015–2019. a. Narva-Jõesuu lähedal 5 m sügavusel (Tartu Ülikool & Tallinna Tehnikaülikool 2020). 9  2015 2016 2017 2018 2019 30 25 Temperatuur, °C 20 15 10 5 0 01.05. 01.06. 01.07. 01.08. 01.09. Joonis 1.10. Merevee temperatuuri ööpäeva keskmiste väärtuste sesoonsed muutused 2015–2019. a. Väinameres (Pasilaiu seiretransekt) (Tartu Ülikool & Tallinna Tehnikaülikool 2020). 2015 2016 2017 2018 2019 30 25 Temperatuur, °C 20 15 10 5 0 01.05. 01.06. 01.07. 01.08. 01.09. 01.10. Joonis 1.11. Merevee temperatuuri ööpäeva keskmiste väärtuste sesoonsed muutused 2015–2019. a. Küdema lahes (5m sügavus) (Tartu Ülikool & Tallinna Tehnikaülikool 2020). Eesti tuulekliimat kujundab parasvöötme põhjaosale iseloomulik sage madalrõhkkondade ja kõrgrõhkkondade vaheldumine ehk tsüklonaalne tegevus, mis põhjustab tuuliseid ilmu. Tugevaimad tuuled ja sagedasemad tormid on iseloomulikud ajavahemikule oktoobrist jaanuarini, tavapäraselt nõrgema tuulega ja suurema tuulevaikusega päevade esinemisega on periood maist augustini. Aasta keskmine tuule kiirus on saartest läände jääval merealal 8,5–9 meetrini sekundis, puhangud üle 30 m/s. Liivi lahe avatud keskosas on aasta keskmine tuule kiirus 8–8,5 m/s, puhangud 26–28 m/s. Väinamere tuuled on saarte ning mandri tõttu tugevalt varjutatud, aasta keskmine tuule kiirus jääb alla 8 m/s kuid puhangud võivad siiski küündida üle 29 m/s. Soome lahes kahaneb nii tuule kiirus kui puhangute tugevus selgelt lääne-idasuunaliselt: lahe avatud lääneosas on keskmine tuule kiirus 8–8,8 m/s, idaosas vaid 7–7,5 m/s ning puhangud vastavalt > 30 m/s ja alla 28 m/s. Tuulekliima kujundab ka lainetuste ja hoovuste iseloomu. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Iseloomulikuks hoovuse kiiruseks Eesti mereala pinnakihis on 10–20 cm/s. Maksimaalsed hoovuse kiirused, mis ületavad 1 m/s, on registreeritud väinades (nt Suur väin) ja piki rannikut (nt Soome lahes) aeg- ajalt esinevate tugevate jugahoovuste korral. Intensiivseid hoovusi kiirusega 40–50 cm/s võib esineda ka mere sügavamates kihtides (sh merepõhja lähedal). Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, avamerel on lainekõrgus tormi ajal 5– 6 m, erakordse läänetormi ajal kuni 10 m. Lainekõrgus ulatub Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3–4 meetrini. 10 Joonis 1.12. Eesti mereala keskmine lainekõrgus (m). Lainetuse alusandmed pärinevad Copernicus portaalist (BALTICSEA_ANALYSIS_FORECAST_WAV_003_010). Eesti merealal esineb jääkate igal aastal vähemalt Pärnu lahel ja Väinameres. Ekstreemselt pehmetel talvedel nagu 2019/2020 jääkate sisuliselt puudus. Karmidel talvedel nagu 2010/2011 on jääga kaetud kogu Eesti mereala ning isegi Hiiumaa ja Saaremaa läänerannikul esineb jääd 30 päeva jooksul. Keskmiselt on Pärnu laht, Väinameri ja Narva laht jääga kaetud 50% ajast (15. detsember kuni 1. mai), kuid karmidel talvedel võib vastav arv olla 85%. Soome lahe lääne- ja keskosas on jää periood lühem – keskmiselt 30% ja karmidel talvedel 60% ajast. Kuid Soome lahe lääne- ja keskosa puhul on oluliseks merelisi tegevusi takistavaks teguriks jäätriiv ja selle tekitatud potentsiaalsed kahjud avamere ja rannikurajatistele. Triivjää esineb peamiselt piirkondades, kus jääkatte kestvus on keskmiselt lühem – Soome lahe lääne- ja keskosas, Liivi lahe avaosas ning Saaremaa läänerannikul. 11 Joonis 1.13. Eesti mereala keskmine jää kontsentratsioon talvel (0 = jääd pole, 1 = 100% jää katvus). Jääkatvuse alusandmed pärinevad Copernicus portaalist (BALTIC_ANALYSIS_FORECAST_PHY_003_006). Eutrofeerumine on Läänemere üks suurimaid keskkonnaprobleeme. Eutrofeerumist põhjustab toitainete (eelkõige lämmastik- ja fosforiühendite) kuhjumine merekeskkonnda. Eutrofeerumise ilminguteks on rida lihtsaid ja keerulisi sümptomeid nii üksikute ökosüsteemi komponentide kaupa kui kogu ökosüsteemi tasemel, mille hulka kuuluvad nii inimühiskonnale positiivsed (suur sekundaarne produktsioon sh. planktonitoiduliste kalade nagu räim ja kilu suur biomass) kui ka arvukalt negatiivseid (suurenenud esmane produktsioon – vetikaõitsengud, hapnikuvaegus põhjalähedastes veekihtides, liigilise mitmekesisuse vaesumine) nähtusi. 12 Joonis 1.14. Eesti mereala keskmine talvine NO3 sisaldus pinnavees (mmol m-3). NO3 alusandmed pärinevad Copernicus portaalist (BALTIC_ANALYSIS_FORECAST_BIO_003_007). Joonis 1.15. Eesti mereala keskmine talvine PO4 sisaldus pinnavees (mmol m-3). PO4 alusandmed pärinevad Copernicus portaalist (BALTIC_ANALYSIS_FORECAST_BIO_003_007). 13 Joonis 1.16. Eesti mereala keskmine kevadine klorofüll a sisaldus pinnavees (mg m-3). Klorofülli alusandmed pärinevad Copernicus portaalist (BALTIC_ANALYSIS_FORECAST_BIO_003_007). 14 Joonis 1.17. Eesti mereala keskmine suvine klorofüll a sisaldus pinnavees (mg m-3). Klorofülli alusandmed pärinevad Copernicus portaalist (BALTIC_ANALYSIS_FORECAST_BIO_003_007). Merevee kvaliteedi all mõistame merevee seisundi hindamiseks kasutatavate indikaatorite väärtuste ja seisundi hinnangute kogumit. Vastavalt viimasele Eesti mereala seisundihinnangule (Keskkonnaministeerium, 2019) ei ole enamus Eesti merealast saavutanud Hea Keskkonnaseisundi (HKS) taset. Hea Keskkonnaseisundi tase on saavutatud vaid "Merepõhja elupaikade" ja "Hüdrograafiliste tingimuste muutmise" kriteeriumite osas. Eesti riikliku merekeskkonna seire andmed näitavad, et nii talvised anorgaanilise lämmastiku ja fosforiühendite kontsentratsioonid kui ka suvised keskmised üldlämmastiku ja -fosfori sisaldused on kaugelt üle soovitud taseme. Oluliseks merekeskkonna kvaliteedi näitajaks on vee läbipaistvus. Valguse kättesaadavus määrab ära esmase fotosünteesi võimalikkuse merekeskkonnas ja vesiviljeluse kontekstis on see oluline eelkõige vetikakasvatuste planeerimisel. Üldiselt on vee läbipaistvus suurem avamerel (Eesti merealal siis näiteks Ida-Gotlandi basseinis ja Läänemere põhjosas) ja madalam Liivi lahes ja Soome lahes. Joonis 1.18. Eesti mereala seisundihinnangu kokkuvõte mereökosüsteemi komponentide kaupa (Keskkonnaministeerium 2019). 15  12.0 Soome laht Liivi laht HKS, Soome laht HKS, Liivi laht 10.0 NO2+NO3-N, µmol l-1 8.0 6.0 4.0 2.0 0.0 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 Läänemere põhjosa Ida-Gotlandi bassein 6.0 HKS, Läänemere põhjosa HKS, Ida-Gotlandi bassein 4.8 NO2+NO3-N, µmol l-1 3.6 2.4 1.2 0.0 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 Joonis 1.19. Heale keskkonnaseisundile (HKS) vastavad anorgaanilise lämmastiku talvise (detsember–veebruar) sisalduse (NO2+NO3-N; µmol l-1) läviväärtused ja indikaatori väärtused alambasseinides aastatel 2011–2020 (Tartu Ülikool & Tallinna Tehnikaülikool 2020). 16  1.50 Soome laht Liivi laht HKS, Soome laht HKS, Liivi laht 1.25 PO4-P, µmol l-1 1.00 0.75 0.50 0.25 0.00 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 1.50 Läänemere põhjosa Ida-Gotlandi bassein HKS, Läänemere põhjosa HKS, Ida-Gotlandi bassein 1.25 PO4-P, µmol l-1 1.00 0.75 0.50 0.25 0.00 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 Joonis 1.20. Heale keskkonnaseisundile (HKS) vastavad fosfaatide talvise (detsember–veebruar) sisalduse (PO4-P; µmol l-1) läviväärtused ja indikaatori väärtused alambasseinides aastatel 2011–2020 viimase viie aasta keskmisena (Tartu Ülikool & Tallinna Tehnikaülikool 2020). 17  30 Soome laht Liivi laht HKS, Soome laht HKS, Liivi laht 25 TN, µmol l-1 20 15 10 5 0 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 Läänemere põhjaosa HKS, Ida-Gotlandi bassein 25 HKS, Läänemere põhjaosa HKS, Ida-Gotlandi bassein 20 TN, µmol l-1 15 10 5 0 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 Joonis 1.21. Heale keskkonnaseisundile (HKS) vastavad üldlämmastiku aastakeskmise sisalduse (TN; µmol l-1) läviväärtused ja indikaatori väärtused alambasseinides aastatel 2012–2019 (Tartu Ülikool & Tallinna Tehnikaülikool 2020). 18  1.50 Soome laht Liivi laht HKS, Soome laht HKS, Liivi laht 1.25 TP, µmol l-1 1.00 0.75 0.50 0.25 0.00 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 1.20 Läänemere põhjaosa Ida-Gotlandi bassein HKS, Läänemere põhjaosa 1.00 TP, µmol l-1 0.80 0.60 0.40 0.20 0.00 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 Joonis 1.22. Heale keskkonnaseisundile (HKS) vastavad üldfosfori aastakeskmise sisalduse (TP; µmol l-1) läviväärtused ja indikaatori väärtused alambasseinides aastatel 2012–2019 (Tartu Ülikool & Tallinna Tehnikaülikool 2020). 1992 1995 1998 2001 2004 2007 2010 2013 2016 2019 0.0 2.0 SLI Läbipaistvus, m SLK 4.0 SLL LMP 6.0 EGB LL 8.0 10.0 19 Joonis 1.23. Merevee keskmise läbipaistvuse (m) varieeruvus erinevatel merealadel mai lõpus ja juuni alguses 1993– 2019. a. SLI – Soome lahe idaosa, SLK – Soome lahe keskosa, SLL – Soome lahe lääneosa, LMP – Läänemere põhjaosa, EGB – Ida-Gotlandi bassein, LL – Liivi laht (Tartu Ülikool & Tallinna Tehnikaülikool 2020). Merepõhja elupaikade levikut tuleb vesiviljeluse kavandamisel arvestada, kuna mereelupaik on üks olulisemaid instrumente, mille kaudu toimub merekeskkonnas praktiline looduskaitse. Paljudele inimtegevustele, eriti komplekssetele ja indikaatoritega raskesti seostatavate tegevustele, seatakse piiranguid elupaigapõhiselt. Elupaikade kaardistamisel esineb palju määramatust, mis eelkõige tuleneb kasutusel olevatest kaardistamise meetoditest. Tänapäeval ei ole tehnoloogiliselt võimalik koguda täppisandmeid suurtelt aladelt ja seega tuleb hetkekaardistamisi interpreteerida kui punktvaatluste ruumilist interpoleerimist. Merepõhja elupaikade kaardistamisega alustati Eestis 2005. aastal ja inventuuridega on 2019. aasta seisuga kaetud ligikaudu kolmandik (38%) kogu Eesti merealast. Inventuuridega kaetud mereala ulatuse juures tuleb silmas pidada, et katvushinnang on saadud kõigi kaardistamisalade uuringupolügoonide pindalade liitmisel olenemata konkreetse kaardistustöö meetoditest ja proovipunktivõrgustiku tihedusest. Kõik senised kaardistamistööd on olnud projektipõhised ja tulemused põhinevad peamiselt suure pindalaga alade uurimisel väga hõreda proovipunktivõrgustiku abil. Mida suuremad on proovipunktide vahelised kaugused, seda madalama usaldusväärsusega on nende põhjal valminud kaardid. Detailsed teadmised merepõhja kohta pärinevad punktidest, mida on merel külastatud. Proovipunktide vahelise ala kohta saadakse merepõhja substraadi ja elustiku leviku hinnangud kaudsete matemaatiliste meetodite – interpoleerimise või suunatud modelleerimise – abil. Suuremad kaardistamata alad territoriaalmere piires asuvad Soome lahe idaosas ning territoriaalmere lääne- ja loodeosas. Majandusvööndi merepõhja elupaikasid on territoriaalmerega võrreldes tunduvalt vähem kaardistatud. Euroopa Liidus on looduskaitseliselt olulised elupaigatüübid ära toodud loodusdirektiivi (92/43/EEC direktiiv looduslike elupaikade ja loodusliku fauna ning floora kaitsest) I lisas, mis koondab endas elupaigatüüpe maismaalt, merest ja mageveekogudest. Loodusdirektiivi I lisas on kokku kaheksa merega seotud elupaigatüüpi, millest Eesti merealal esineb kuus (sulgudes loodusdirektiivi I lisa kood): ▪ mereveega üleujutatud liivamadalad (1110, edaspidi "liivamadalad“), ▪ jõgede lehtersuudmed (1130), ▪ mõõnaga paljanduvad mudased ja liivased laugmadalikud (1140, edaspidi "laugmadalikud“), ▪ rannikulõukad (1150), ▪ laiad madalad abajad ja lahed (1160), ▪ karid (1170). Täielikult merepõhja elupaigatüüpideks saab nimetatutest pidada liivamadalaid ja karisid, sest nende määrang ei ole kuidagi seotud rannajoone kuju või maismaaga. Rannikust kaugel avamere tingimustes on välistatud jõgede lehtersuudmete, laugmadalike, rannikulõugaste ning laiade madalate abajate ja lahtede esinemine, sest kõik need elupaigatüübid on vahetult seotud rannajoonega. Eesti mereala planeeringu kontekstis oli seetõttu tähelepanu all just karide (1170) ja liivamadalate (1110) elupaigad, mis on Eesti merealal enam levinud (Rahandusministeerium, Hendrikson&KO 2020a). 2018. aastal teostati olemasolevate materjalide põhjal karide ja liivamadalate elupaigatüüpide leviku modelleerimine kogu Eesti mereala kohta. Ülevaate tegemisel koostati kaart ka varasemate uuringute detailsusastme kohta. Proovipunktide tihedus määrab ära mudelite usaldusväärsuse, so. mida suurema tihedusega on proove merepõhjast võetud, seda suurem on selles piirkonnas mudelennustuste usaldusväärsus (Tartu Ülikool 2018a). Merestrateegia raamdirektiivi (MSRD) kohaselt on vajalik keskkonnaseisundi hindamisel arvestada suureskaalaliste elupaikadega. EL Komisjoni otsus 2017/848 31, mis kehtestab MSRD merepõhja elupaikade põhitüübid, ilmus alles hiljuti ja seetõttu ei ole Eestis MSRD kohaseid merepõhja elupaikasid veel kaardistatud. Küll aga on 2018. aastal läbi viidud MSRD merepõhja elupaikade põhitüüpide leviku modelleerimine, mis tugineb samadele algandmetele, millel põhineb ka eelnev loodusdirektiivi elupaikade modelleerimine. Käimas on mereRITA projekt "Eesti mereala keskkonna ja loodusväärtuste hindamise ja seire innovaatilised lahendused" (https://sisu.ut.ee/mererita/avaleht), mille käigus 20 töötatakse välja mitmeid innovatiivseid lahendusi võimaldamaks kaardistada ja hinnata mereökosüsteeme ning arendada sinimajandust. Rohkem infot käimasolevate projektide kohta leiab 8. peatükist. Joonis 1.24. Merepõhja elupaikade kaardistustööde usaldusväärsuse hinnang sisendandmete tüübi ja ruumilise tiheduse alusel (Tartu Ülikool 2018a). Joonis 1.25. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide levik (Tartu Ülikool 2018a). 21 Joonis 1.26. Merestrateegia raamdirektiivi merepõhja elupaikade põhitüüpide levik (Tartu Ülikool 2018a). 2. Kalakasvatus ja kalapüük Suurem osa Eesti kalakasvatuse toodangust tuleb mageveekasvandustest. Meres sumpades kala kasvatamisega tegeleb hetkel üks ettevõte. Mageveekasvanduste arendamisel peab olemas olema sobiv veeressurss. Pinnaveel põhinevate kasvanduste puhul on oluline sobiv asukoht, kus saab kasutada pinnaveekogu vett pumpamise või jõe paisutamise teel isevoolselt. Asukoha valik nõuab väga head eeltööd. Näiteks lõheliste kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogudel või nende osadel on paisutamine, loodusliku sängi või veerežiimi muutmine keelatud. Pinnaveel põhinevatel kasvandustel on vee temperatuur mõjutatud välisest keskkonnast ja kala aktiivne kasvuperiood on ainult teatud perioodil aastast. Asukoha valikul on vähem piiranguid RAS (vee korduvkasutusega kalakasvatuse) süsteemil põhinevatel kasvandustel. Olulisim on sobivas mahus põhjavee ressursi olemasolu. RAS süsteemi puhul on võimalik kala kasvuks sobivat vee temperatuuri hoida aastaringselt stabiilsena, paraku on kasvanduse rajamise ja jooksvad ülalpidamiskulud suured ja selletõttu ka kala omahind kõrgem kui pinnavett kasutavatel kasvandustel. Praegu asub Eesti ainuke sumbakasvandus Veere lähedal Tagalahes. Sumbakasvandused on Eestis vähesel määral toiminud 2000-ndatel Veerel Tagalahes ja Salmistus Kolga lahes. Kasvandused lõpetasid oma tegevuse 2000-ndate teises pooles. Tegevuse lõpetamise põhjused on erinevad. Mitmed kasvandused on rajatud Euroopa Kalandusfondi toetuse abil ja ei ole saadud projektis ettenähtud tingimustel tööle (ehitise projekteerimise vead, finantsplaani ebakorrektsus jne). Tagalahe kasvanduse puhul kasvas kala küll hästi, kuid kvalifitseeritud tööjõu puudumise tõttu ei olnud otstarbekas kasvanduse tööga jätkata. Salmistu kasvanduse puhul hukkus teadmata põhjusel 2008. a. lõpus 7 t vikerforelli ja kasvandus lõpetas tegevuse. Kasvandus seostas hukkumist kaitseväe lõhkamistega, kuid Tallinna halduskohus otsustas jätta läbi vaatamata kaebuse, millega kalakasvatusega tegelev OÜ Poseidon nõudis kaitseliidult ligi neli miljonit krooni hüvitist hukkunud vikerforellide eest. 22 Eesti oludes sobivaimaks kasvatatavaks kalaks on vikerforell. Kasvanduse rajamisel on oluline, et mereala sügavus oleks piisav ja sobivad hoovused tagaksid piisavas koguses värske vee olemasolu. Kala saab kasvatada jäävabal perioodil, kuna talvine jää koos heitlike ilmaoludega võib sumbakonstruktsioonid ära lõhkuda. Eestis puuduvad tuulte eest kaitstud sobiva vee sügavusega merealad (võrreldes näiteks Soome Ahvenamaa ümbrusega), mille tulemusena peab sumpade asukoha valikul ka selle asjaoluga arvestama. Praegu töötavad kasvandused on toodud tabelis 2.1 ja asukohad joonisel 2.1. Kõige rohkem kasvatatakse Eestis vikerforelli (2018. a. 804 t). Peamiselt kasvatatakse 1−2,5 kg suurust kala inimtoiduks. Vähesel määral ka portsjonisuuruses (250–400 g) vikerforelli, kuid Eesti tarbija nõudlus selle järele on madal. Vastavalt vajadusele tegelevad osad kasvandused lisategevusena ka teistele kasvandustele kalade ettekasvatamisega. Lõhilaste marja tootmine toimub Eestis ainult RMK Põlula kalakasvanduskeskuses looduslike kalavarude taastamise eesmärgil. Toidukala tootmiseks vajaliku lõhilaste kalamarja tootmist Eestis ei toimu. Mari tuuakse sisse teistest riikidest sh. Taanist, Šotimaalt, Poolast ja Leedust. Varasemalt on lõhilaste marja imporditud ka Soomest. Vesiviljeluse arendamisel juurdekasvuga rohkem kui 1 t peab olemas olema veeluba. Kasutada lubatavat vee hulka ja veekogusse lastavat heitvee hulka hinnatakse veeloa väljastamise protsessi käigus. Avalikku veekogusse kaldaga püsivalt ühendamata ehitise ehitamiseks (sumbakasvandus) tuleb TTJA-lt taotleda hoonestusluba. Avalik veekogu kuulub riigile ning hoonestusluba annab õiguse sellele tähtajaliselt püstitada kaldaga püsivalt ühendamata ehitisi. Ametlike Teadaannete andmetel uute veeloa menetlusi maismaa ja mere kalakasvanduste osas ei ole algatatud. Merekalakasvanduste puhul on algatatud hoonestusloa menetlemine 6 taotluse alusel. Taotlustega soovitakse kasvandused rajada Hiiumaa mereala planeeringu alusel aladele PV1, PV2, PV3, PV4, Lahepere lahte, Tagalahte, Vormsi saarest põhja ja Kesknõmmele (Saaremaa). Tabel 2.1. Veterinaar- ja Toiduameti tegevusloaga (tunnustatud) tegutsevad ja tegevuse lõpetanud kalakasvandused (Allikas: Veterinaar- ja Toiduamet, Keskkonnaamet). Jrk Ettevõte Ehitise Kasvanduse tüüp; Kalamarja Tegutseb/ Veeloa Veeloas nr nimetus asukoht veekasutus; peamine inkubeerimine suletud nr toodud kasvatatav liik (tegutsevad kasutada kasvandused) lubatud sööda kogus 1 RMK Põlula Lavi küla, Loodusliku kalavaru jah tegutseb L.VV/32 12 t Kalakasvatus Vinni vald, taastamine (lõhe, 8042 keskus Lääne- meriforell, harjus, siig) Virumaa 2 OÜ Simuna Äntu küla, Betoonbasseinid; jah tegutseb L.VV/32 190 t Ivax Väike-Maarja pinnavesi; vikerforell, 5241 vald, Lääne- arktika paalia Virumaa 3 OÜ Simuna Nõmme küla, Betoonbasseinid; tegutseb L.VV/32 150 t Ivax Väike-Maarja pinnavesi; vikerforell 5241 vald, Lääne- Virumaa 4 OÜ Simuna Käru küla, Pinnase tiigid; tegutseb L.VV/32 190 t Ivax Väike-Maarja pinnavesi; vikerforell 5241 vald, Lääne- Virumaa 5 OÜ Simuna Mõdriku Betoonbasseinid; tegutseb L.VV/32 100 t Ivax küla, Vinni pinnavesi; vikerforell 5241 vald, Lääne- Virumaa 23 6 OÜ Aviiso Vohnja Betoonbasseinid; tegutseb L.VV/32 195 t kalakasvatus, pinnavesi; vikerforell 5713 Vaiatu küla, Kadrina vald, Lääne- Virumaa 7 Aravuse Aravuse küla, Betoonbasseinid; suletud - - Kalakasvandu Vinni vald, pinnavesi; vikerforell s OÜ Lääne- Virumaa 8 Kalatalu Jõune küla, Betoonbasseinid, jah tegutseb uuenda 265 t Härjanurmes Jõgeva vald, pinnase tiigid; misel (taotletav) Jõgevamaa vikerforell, karpkala, tuur, koha 9 Leokitalu OÜ Hänike küla, Pinnase tiigid; tegutseb L.VV/32 37 t Võru vald, pinnavesi; vikerforell, 9571 Võrumaa arktika paalia, siberi tuur 10 Riina Kalda Haaslava Pinnavesi; jah tegutseb L.VV/33 70 t (sh 60 t kalamajand küla, Kastre pinnasetiigid; 1541 nisu) CARPIO FIE vald, karpkala, haug, linask, Tartumaa koha ja tõugjas 11 OÜ Arowana Kaavi küla, RAS; põhjavesi; suletud - - Saaremaa vikerforell vald, Saaremaa 12 AguaMyk OÜ Kanissaare RAS; põhjavesi; jah tegutseb L.VV/32 200 t küla, vikerforell 9390 Saaremaa vald, Saaremaa 13 OÜ Pähkla Pähkla küla, Betoonbasseinid; tegutseb L.VV/32 120 t Vähi- ja Saaremaa pinnavesi; vikerforell 9915 Kalakasvatus vald, Saaremaa 14 SK TRADE OÜ Pirgu küla, Pinnase tiigid ; tegutseb L.VV/32 4t Rapla vald, pinnavesi; vikerforell 9480 Raplamaa 15 Karilatsi Karilatsi küla, Pinnasetiigid, jah tegutseb L.VV/33 60 t Kalamajand Kanepi vald, betoonbasseinid; 1394 OÜ Põlvamaa pinnavesi; vikerforell 16 OÜ Ösel Nurmetiigi, RAS; põhjavesi; jah tegutseb L.VV/32 150 t Harvest Pihtla küla, vikerforell 6019 Saaremaa vald, Saaremaa 17 Neli Elementi Roosna- Betoonbasseinid; jah tegutseb L.VV/33 70 t OÜ Alliku alevik, pinnavesi; vikerforell 2901 24  Paide linn, Järvamaa 18 For Angula Lüüste küla, RAS; põhjavesi; tegutseb L.VV/33 94 t OÜ Põhja- angerjas 0295 Pärnumaa vald, Pärnumaa 19 Paadi Talu Hänike küla, RAS; põhjavesi; jah tegutseb - - OÜ Võru vald, angersäga Võrumaa 20 Lapavira OÜ Rutikvere RAS, betoonbasseinid; jah tegutseb L.VV/32 190 t küla, Järva põhjavesi, pinnavesi; 8585 vald, vikerforell, siberi tuur, Järvamaa vene tuur 21 BM Trade OÜ Mäeltküla RAS; põhjavesi; tegutseb L.VV/32 90 t küla, Viljandi angerjas 7809 vald, Viljandimaa 22 Krei-Jõe OÜ Karilatsi küla, Pinnase tiigid; jah tegutseb L.VV/32 20 t Kanepi vald, pinnavesi; vikerforell 5380 Põlvamaa 23 Järvamaa Särevere, RAS; põhjavesi; jah tegutseb L.VV/32 - KHK Türi vald, Kutsehariduse 8190 Vesiviljeluse Järvamaa õpetamine ja Õppe-ja praktiline väljaõpe; Katsebaas tuuralised, vikerforell 24 Joala Fish OÜ Auvere küla, Pinnavesi; suletud - - Narva- sumbakasvandus Jõesuu linn, elekrijaama Ida-Virumaa jahutusveekanalis; tuuralised, vikerforell 25 Ahja Ibaste küla, Pinnase tiigid; tegutseb L.VV/33 150 t Kalakasvatus Põlva vald, pinnavesi; vikerforell, 0545 OÜ Põlvamaa siberi tuur 26 Ilmatsalu Ilmatsalu, Pinnase tiigid; suletud L.VV/33 Ei ole Kala OÜ Tartu linn, tiigikasvandus; 0941 lubatud Tartumaa karpkala 27 Triton PR AS Koruste küla, RAS; põhjavesi; suletud - - Elva vald, angerjas Tartumaa 28 OÜ Piscor Jõeküla, Türi RAS; põhjavesi; suletud - - vald, vikerforell Järvamaa 29 AS Pärnu Pärnu linn RAS; põhjavesi; ahven suletud - - Laht 25  30 Varbla Paatsalu RAS; põhjavesi; suletud - - Kalakasvatus küla, tuuralised e OÜ Lääneranna vald, Pärnumaa 31 Redstorm OÜ Veeremäe Meri; tegutseb L.VV/32 100 t küla, sumbakasvandus; 9075 Saaremaa vikerforell vald, Saaremaa 32 Torgu Kala Kaavi küla, RAS; betoonbasseinid; suletud - - OÜ Saaremaa põhjavesi; vikerforell vald, Saaremaa Joonis 2.1. Eestis tegutsevad ja suletud kalakasvandused (2010–2020) 1 RMK Põlula kalakasvatus 17 Neli Elementi OÜ 2 Simuna Ivax OÜ Äntu kasvandus 18 For Angula OÜ 3 Simuna Ivax OÜ Nõmmeveski kasvandus 19 Paadi talu OÜ 4 Simuna Ivax OÜ Käruveski kasvandus 20 Lapavira OÜ 5 Simuna Ivax OÜ Mõdriku kasvandus 21 BM Trade OÜ 6 Aviiso OÜ 22 Krei-Jõe OÜ 7 Aravuse Kalakasvandus OÜ 23 Järvamaa KHK Vesiviljeluse Õppe- ja Katsebaas 8 Kalatalu Härjanurmes 24 Joala Fish OÜ 9 Leokitalu OÜ 25 Ahja Kalakasvatus OÜ 10 Riina Kalda kalamajand CARPIO 26 Ilmatsalu Kala OÜ 11 Arowana OÜ 27 Triton PR OÜ 12 AquaMyk OÜ 28 Piscor OÜ 13 Pähkla Vähi- ja Kalakasvatus OÜ 29 Pärnu Laht OÜ 26 14 SK Trade OÜ 30 Varbla Kalakasvatuse OÜ 15 Karilatsi Kalamajand OÜ 31 Redstorm OÜ 16 Ösel Harvest OÜ 32 Torgu Kala OÜ Eestis meriforellil, vikerforellil ja lõhel tuvastatud viirus- ja bakteriaalhaigused on toodud tabelis 2.2. Eestis tunnustatud veterinaararst kalade alal puudub, kes nõustaks kalakasvatajaid kalade ravi teemal. Kalade ravimiseks vajalikku infot saadakse teistelt kalakasvatajatelt või teiste riikide veterinaararstidelt (nt. Taani). Loomataudide ennetamise ja tõrje korraldamise ning teostamise eest vastutab Eestis Veterinaar- ja Toiduamet. Kalade haiguste diagnoosimisega tegeleb Vaterinaar- ja Toidulaboratoorium. Tabel 2.2. Meriforellil, vikerforellil ja lõhel tuvastatud viirus- ja bakteriaalhaigused (Allikas: Veterinaar- ja Toiduamet, Veterinaar- ja toidulaboratoorium, Ene Saadre, Priit Päkk). Viirushaigused Lühend meri siseveed viiruslik hemorraagiline septitseemia VHS X X kalade vereloomeorganite infektsioosne nekroos IHN X infektsioosne pankrease nekroos IPN X Bakteriaalhaigused furunkoloos (Aeromonas salmonicida) ASS X X jersinioos (punasuuhaigus), (Yersinia ruckeri) ERM X X Vibrioos (Vibrio anguillarum) X külmaveehaigus (Flavobacterium psychrophilum) X kolumnarioos (Flavobacterium columnare) X Aeromonas hydrophilia X Pseudomonas anguilliseptica X Eestis turu väikese mahu tõttu kaubakala kasvatamiseks vajaliku kalamarja tootmist ei toimu. Ainukesena tegeleb lõhilaste marja võtmisega Põlula Kalakasvatuskeskus kalavarude taastamise eesmärgil. Selle tõttu tuleb kogu kala kasvatamiseks vajalik kalamari või noorkalad (lõhilased) sisse tuua teiste riikide kalakasvandustest. Marja ostmisel lähtutakse soovitud tõust, liigiomaste kromosoomikomplektide kordsusest, hinnast, infost haiguste kohta ja teistest karakteristikutest. Tulevikus hakkab importi mõjutama „taudivaba regiooni“ kehtestamine, mille jõustumise aeg ja ka täpsed reeglid on on hetkel teadmata. Kauplemine vesiviljelusloomadega on reguleeritud Loomade ja loomsete saadustega kauplemise ning impordi ja ekspordi seaduse põllumajandusministri 13.08.2008 määrusega nr 46 „Veterinaarnõuded vesiviljelusloomade liikumise ning neilt pärinevate loomsete saadustega kauplemise kohta“ ja põllumajandusministri 13.08.2008 määrusega nr 85 „Veeloomataudide tõrje eeskiri“ (Veterinaar- ja Toiduamet 2019). Vesiviljelusloomade transpordil peab kaasas olema veterinaarsertifikaat või tervisesertifikaat. Vastavad liikumised liikmesriikide vahel ei või toimuda ilma, et oleks eelnevalt teavitatud asjaomaseid liikmesriikide pädevaid asutusi. Kõik loomad ja paljundusmaterjal liiguvad TRACES (Trade Control and Expert System) dokumendiga. Sertifikaadi saamiseks esitatakse ettevõtte järelevalvet teostavale keskusele taotlus vähemalt 48 tundi enne loomade eksportimist või teise liikmesriiki vedamist. Vesiviljelustsooni või –piirkonna (või kasvanduse) taudialase kategooria mitte-eksootilise veeloomataudi suhtes määrab Veterinaar- ja Toiduamet. Eestis on seatud eesmärgiks kehtestada tulevikus taudivaba staatusega vesiviljeluspiirkond, mille tulemusena võib kasvandustesse sisse tuua vesiviljelusloomi üksnes sama staatusega vesiviljeluspiirkonnast või kasvandusest. 27 Kalapüük toimub kogu Eesti merealal, välja arvatud õigusaktidega määratud kalapüügipiirangutega aladel. Ranna- ja harrastuspüük toimub intensiivsemalt rannikulähedastes ning madalama merega piirkondades. Töönduskalade varusid soovitakse ekspluateerida piirini, mis tagaks ka järgnevateks aastateks vähemalt samas suurusjärgus saagi. Töönduslik traalpüük (räim ja kilu) toimub merealal, mis on sügavam kui 20 m. Madalamatel aladel on traalpüük üldiselt keelatud, kuna see tegevus kahjustab merepõhja ja seeläbi elurikkust. Kutselise kalapüügi saagiandmed põhinevad ametlikul statistikal, mida kogub Veterinaar- ja Toiduamet. Veterinaar- ja Toiduamet saab püügiandmed kaluritelt, kes on kohustatud saagi igakordselt registreerima ja andmed vähemalt kord kuus esitama. Tabelis 2.3 on Eesti kalanduse saagid ja saagi väärtus aastatel 2007−2018, mis on arvutatud 2018. a esmakokkuostu hindade alusel. Traalpüügis on saagiks räim ja kilu ja traalpüügisektori keskmine saak vaadeldud perioodil on 56 tuhat tonni. Rannapüügis kasutatakse peamiselt erinevat tüüpi lõkspüüniseid ja nakkevõrke ning saak koosneb paljudest erinevatest kalaliikidest. Samas on ka rannapüügis suurim osakaal räimel. Rannapüügi keskmine saak aastatel 2007−2018 oli ligi 11 tuhat tonni. Olulisemate kalaliikide saagid ja nende oletatav väärtus on tabelis 2.4. 2019. a saagiandmed erinevate kalaliikide ja Eesti merealade kaupa leiab järgmistest aruannetest: https://www.envir.ee/sites/default/files/2020.02.01_aruanne_2019_raim_kilu.pdf ja https://www.envir.ee/sites/default/files/2020.02.01_rannikumeri_2019.pdf, ning need sisaldavad ka prognoose lähiaastate saakide kohta. Kaugema tuleviku saakide prognoosimisele seab piirid kalade eluiga ja asjaolu, et iga uue sündiva kalapõlvkonna suurus selgub alles pärast seda, kui vastava põlvkonna kalad on oma esimese talve üle elanud ja nende arvukust on teaduslike meetoditega hinnatud. Võttes arvesse, et Eesti kalavaru majandamisel lähtutakse jätkusuutlikkuse printsiibist, ei ole suuri muudatusi kalasaakides ette näha. Saakide kõikumine, sõltuvalt looduslikest tingimustest, kvootidest, turu nõudlusest ning muudest teguritest, saab ilmselt olema samas suurusjärgus eelneva perioodiga. Kalanduse hetkeolukord ja arengueesmärgid on põhjalikumalt lahti kirjutatud dokumendis «Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 eelnõu", millega leiab veebiaadressilt: https://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/poka-2030/poka-2030-eelnou-2020-02-21.pdf. Tabel 2.3. Eesti kalasaak tuhandetes tonnides ja saagi väärtus miljonites eurodes aastatel 2007−2018 (kaugpüügisaak ookeanidel aastatel 2008-2018) (Allikas: MeM, Veterinaar- ja Toiduamet, Ametlikud teadaanded). Tabel 2.4. Peamiste kalaliikide saak tuhandetes tonnides Läänemerest ja siseveekogudest ning saagi oletatav väärtus tuhandetes eurodes aastatel 2007−2018 arvestades 2018. a keskmiseid esmakokkuostuhindu (Allikas: MeM, Veterinaar- ja Toiduamet, Ametlikud teadaanded). Eesti sadamate sobivust, kus on tulevikus võimalik kombineerida räime ja kilu lossimist (töötlemist) vikerforelliforelli lossimisega, tuleb iga sadama puhul eraldi hinnata vastavalt vajadustele. Tabelis 2.5 on ära toodud Eesti sadamad, kus 2018. a toimus traallaevadelt kala lossimine. See asjaolu näitab, et neis sadamates on täidetud tingimused ja olemas taristu, mis võimaldab suuremate kala transportivate aluste vastuvõtu ja suuremate kalakoguste lossimise, mille tõttu neid võib pidada sobilikuks ka kalakasvandustest pärit kala lossimisel. Ülejäänud arvukate sadamate puhul oleks vaja analüüsida iga sadama puhul eraldi sadama kasutatavust suurematele alustele, suuremate kalakoguste lossimiseks vajaliku taristu olemasolu ning sobivate maismaaühenduste olemasolu ja probleemide korral vajalike investeeringute suurust. 28 Tabel 2.5. Traallaevadega Läänemerest püütud kala lossimine Eesti sadamates 2018. aastal. Protsent kogu Kalakogus Veesõiduki Maakond Lossimiskoht traallaevade tonnides suurim süvis lossimistest Lääne Dirhami 13624 27,45 3,7 Saare Veere 7259 14,63 3,5 Harju Miiduranna 5001 10,08 12,3 Harju Meeruse 4172 8,41 6,3 Harju Paldiski Lõunasadam 3272 6,59 14 Hiiu Lehtma 3006 6,06 4,2 Saare Saaremaa 2617 5,27 9,5 Pärnu Virtsu 2416 4,87 6,5 Saare Mõntu 1885 3,80 4 Lääne-Viru Kunda 1874 3,78 8,6 Saare Roomassaare 1746 3,52 4,6 Harju Loksa 1060 2,14 4,5 Lääne Westmeri 954 1,92 3 Harju Bekkeri 519 1,05 8,1 Lääne Rohuküla 146 0,29 4,7 Pärnu Virtsu kalasadam 39 0,08 0,8 Harju Leppneeme kalasadam 36 0,07 1,4 Harju Tapurla 0.3 0,00 3,5 Olulisematesse kalasadamatesse viivate faarvaatrite väikseimad sügavused ja veesõidukitele lubatud suurimad süvised on leitavad kaardilt: https://www.google.com/maps/d/u/0/viewer?hl=et&ll=58.74544504089607%2C24.814989600000104&z=7&mid=1 xw73jHS3VTCN5dVofxrnu4ep8SYkOrBU . Kõikide kalasadamate tehnilised andmed leiab sadamaregistrist: https://www.sadamaregister.ee/SadamaRegister. Ettevõtete kohta, mis tegelevad kalade töötlemisega, saab infot Veterinaar ja Toiduameti registrist aadressil https://jvis.agri.ee/jvis/avalik.html#/toitKaitlemisettevotedparing. 3. Merekarpide kasvatamine Karpide kasvatamine toimub enamasti veesambas ja karbikasvanduste materjalidena kasutatakse eri tüüpi hõljuvsubstraate, mis riputatakse veesambasse ning kinnitatakse merepõhja raskuste abil. Tihti on tegemist siledate (nt. 0,5−1 cm läbimõõduga kapronköied), silmuseliste (nt. Donaghys ROM 1407 − Aqualoop Crop HM Rope) või lindikujuliste köitega. Samuti on levinud ka traalvõrkude kasutamine. Sellist hõljuvsubstraatide abil teostatud kasvatusviisi peetakse kõige tõhusamaks, kuna kiskjad ei pääse karpidele ligi ja karpide kasv on soojema ja toitelisema vee tõttu kiirem kui põhjalähedases vees. Kuna Eesti merealadel esineb sisuliselt vaid kaks olulisemat substraatidele kinnituvad karbiliiki, siis soovitud karbiliigi kasvatamiseks on vaja hõljuvsubstraate kultiveerida vesiviljeldava liigi sobivas kasuvkohas. Õigete substraatide ja kasvusügavuste kasutamisel kinnitub hõljuvsubstraadile vajalik liik. BBG (Baltic Blue Growth) projekti tulemused (https://www.submariner-network.eu/balticbluegrowth) näitasid, et karbikasvatamine on meil tulemuslik, majanduslikult tasuv ja karbikasvandustega eemaldame ka suuri koguseid toitaineid. Põhjalik keskkonnaseire Läänemere kõigis kuues karbifarmis ei tuvastanud kolme aasta jooksul mitte mingis aspektis ühtegi olulist negatiivset keskkonnamõju. Negatiivseid keskkonnamõjusid ei saa välistada väga suurte karbifarmide puhul (pindala > 1 km2), kuid tänapäeva tehnoloogiliste lahenduste puhul pole nii suurte farmide loomine meil veel realistlik ja loodushoidu silmas pidades mõistlik. Lisaks eelpoolkirjeldatule on Eesti mereala karpide toksiinide 29 sisaldus väga madal, mistõttu võib seda ressurssi kasutada inimtoiduks ja/või loomasöödana. Vaatamata neile positiivsetele asjaoludele pole käesoleval hetkel Eestis veel ühtegi arvestatavat karbifarmi. Projekti " Vesiviljeluse piirkondlike kavade koostamine võimaliku keskkonnasurve ohjamiseks" (Tartu Ülikool 2019b) tegevuse käigus modelleeriti ka meie perspektiivikamate vesiviljeldavate karbiliikide produktsioonipotentsiaali Eesti merealadel. Söödav rannakarp Mytilus edulis/trossulus on meie olulisim potentsiaalselt vesiviljeldav karbiliik. Söödava rannakarbi kasvutsükkel karbifarmides on meie rannikumeres poolteist kuni kaks aastat ning seetõttu väljendatakse karbi kasvupotentsiaali traditsiooniliselt selle ajavahemiku kohta. Rannakarbi kasvukiiruse modelleerimine toetub Läänemere karbifarmides tehtud mõõtmistele ja sellest tulenevalt on saadud hinnangud lähedased reaalsele kasvanduspotentsiaalile. Rannakarbi kasvukiiruse ruumiline varieeruvus on enim määratletud merevee soolsusest, hoovuste liikumise kiirusest, vee temperatuurist ja taimse hõljumi rohkusest. Rannakarbi kasvukiirus on intensiivsem soolasematel ja soojematel merealadel, millele on iseloomulik kiire vee liikumine ja mõõdukas taimse hõljumi sisaldus (Joonis 3.1). Rannakarbi paremad kasvukohad Eesti rannikumeres asuvad ava-Läänemere piirkonnas Hiiumaast ja Saaremaast läände jäävatel merealadel (Joonis 3.2). Joonis 3.1. Funktsionaalsed seosed erinevate keskkonnatingimuste ja söödava rannakarbi saagikuse vahel (kg m-1 kahe aasta jooksul) (Tartu Ülikool 2019b). 30 Joonis 3.2. Rannakarbi saagikus potentsiaalsetes karbikasvandustes arvutatuna kaheaastase kasvuperioodi kohta (t märgkaalus km2 mereala kohta) (Tartu Ülikool 2019b). Lisaks rannakarbile on rändkarbi, Dreissena polymorpha, kasvatamist vee puhastamise eesmärgil varem katsetatud Szczecini laguunis (Poola) ja Pärnu lahes. Senised tulemused on paljulubavad, kuid erinevalt söödavast rannakarbist puuduvad rändkarbi jaoks veel sobivad suuremastaapsed farmilahendused ning sellest tulenevalt on modelleeritud rändkarbi kasvupotentsiaali väärtused (sarnaselt järgmistes peatükkides kirjeldatud merevetikate kasvukiiruse arvutustele) teoreetilised. Sellest tulenevalt on rändkarbi kasvatamine majanduslikult mõistlik, kui riik tagab tellimuse rändkarbi farmide abil mereveest toitainete eemaldamiseks. Modelleerimine näitas, et rändkarbi kasv on kiire mõõdukate ja suurte taimse hõljumi sisalduste juures. Kui taimse hõljumi kontsentratsioon on madal, siis toit limiteerib karpide kasvu, samas kui hõljumi kontsentratsioon on liiga suur, siis karpide filtreerimisaparaat ummistub ning nende toitumine on häiritud. Mida kõrgem on vee temperatuur, seda kiirem on rändkarbi kasv. Lisaks mõjutab karpide kasvukiirust oluliselt ka soolsus ning rändkarbi kasv on parem väiksemate soolsuse juures (Joonis 3.3). Rändkarbi võimalikud kasvatamise piirkonnad paiknevad madala soolsusega merelahtedes, millele on iseloomulik võrdlemisi hea veevahetus, nt. Pärnu ja Narva lahes (Joonis 3.4). Kuna rändkarbi looduslik levila paikneb Läänemerest lõunapool, Musta mere regioonis, siis karpide kasvukiirus on suurem soojematel merealadel. Sellest tulenevalt on rändkarbi kasvanduste prognoositud efektiivsus suurim Liivi lahe regioonis. 31 Figure 3.3. Funktsionaalsed seosed erinevate keskkonnatingimuste ja rändkarbi saagikuse vahel (kg m-1 kahe aasta jooksul). Iga joonise all on välja toodud keskkonnanäitaja protsentuaalne osatähtsus rändkarbi saagikuse kirjeldamisel (Tartu Ülikool 2019b). Joonis 3.4. Rändkarbi saagikus potentsiaalsetes karbikasvandustes arvutatuna kaheaastase kasvuperioodi kohta (t märgkaalus km2 mereala kohta) (Tartu Ülikool 2019b). 32 4. Suurvetikate kasvatamine Suurvetikateks loetakse liike, millede mõõtmed on suuremad kui 2 cm. Läänemeres esineb kokku üle 550 liigi suurvetikaid. Suurvetikate levik Läänemeres on seotud eelkõige soolsuse, sobiva substraadi olemasolu, avatuse ja vee läbipaistvusega. Iga liik vajab oma elutegvuseks teatud ökoloogiliste tegurite kompleksi. Madala soolsuse tõttu on Eesti rannikumere merepõhja taimestiku liigiline mitmekesisus üldiselt üsna madal. Meie vetes võib kohata kuni 80 liiki suurvetikaid ja kõrgemaid taimi. Nendest kõige sagedasemad on umbes 20 liiki. Teatud vesiviljeluse tehnoloogiate abil on võimalik osasid keskkonnategureid kontrollida ja modifitseerida (substraat, lainetuse mõju, toitainete kontsentratsioon, valguse kättesaadavus), kuid osade keskkonnaparameetrite osas (näiteks merevee soolsus) on see praktiliselt võimatu. Siit tulenevalt on mõistlik vesiviljeluse kontekstis tegeleda Läänemeres juba levivate liikidega. Üldiselt sobivad vesiviljeluseks kõige paremini suurvetikad, kes kasvavad väga kiiresti, kasutavad enim toitaineid ning suudavad ressursside pärast konkureerida teiste liikidega. Projekti "Vesiviljeluse piirkondlike kavade koostamine võimaliku keskkonnasurve ohjamiseks" (Tartu Ülikool 2019b) tegevuse käigus koostati nimekiri Eesti oludes majandusliku potentsiaali omavate ja keskkonnariskide maandamise osas sobivate suurvetikate liikide kohta, mille kasvatamine oleks Eesti rannikumeres perspektiivikas. Perspektiivseteks vesiviljeldavateks suurvetikaliikideks osutusid Fucus vesiculosus, Furcellaria lumbricalis, Cladophora glomerata ja Ulva intestinalis. Nende liikide puhul modelleeriti seoseid keskkonnamuutujate ja suurvetikate produktsiooni vahel ning ennustati liikide potentsiaalseid kasvukiirusi Eesti merealal. Läänemere magedamates osades, sh. Eestis ei ole veel alustatud majandustegevust vetikaviljeluses ja üksikute eksperimentaalfarmide näol on tegemist valdkondliku arendusfaasiga. Vajalik on rajada Eesti merealale piloot vetika- ja karbikasvatused, et hinnata selliste farmide majanduslikku efektiivsust ja tõhusust merekeskkonnast toitainete eemaldamisel (sh. hinnata eemaldatava toitainete mahtu ja mõju ruumilist ulatust). Lisaks on vajalik hinnata selliste farmide potentsiaalset negatiivset keskkonnamõju. Eelistada tuleb väiksemaid mõnehektarisi hajusalt ruumis paiknevaid vetika- ja karbifarme. Väiksemate farmide tootlikkus pindalaühiku kohta on suurem, väiksemad farmid suudavad sama investeeringumahu juures merekeskkonnast eemaldada oluliselt suuremaid koguseid toitaineid kui üksikud suured farmid ning väikeste farmide potentsiaalne negatiivne keskkonnamõju on oluliselt väiksem (Tartu Ülikool 2019b). Järgnevalt kirjeldame meie meres vesiviljeluseks enam sobivaid suurvetika liike. Agarik levib looduslikult kogu Põhja- Atlandi piirkonnas ja on ka Eesti vetes väga levinud suurvetika liik. Teda esineb kahe vormina – tavalisem vorm on kinnitunud agarik, mis leiab omale elupaiga 5−10 m sügavusel kõval substraadil mõõdukalt või täiesti avatud rannikul. Teiseks vormiks on kinnitumata agarik, mis saab levida vaid hüdroloogiliselt selleks sobivatel merepõhjadel (tavaliselt siis saarestiku sees, pehmel põhjal). Teda leidub eelkõige Väinamere piirkonnas, kus Kassari lahest teda ka töönduslikult püütakse. Agariku looduslik levik on üpris hästi kirjeldatud ja levikut on võimalik modelleerida. Agarik on üsna vastupidav liik ja talub ka üldiselt madalamat soolsust (kuni 3−4 g/kg). Agariku elutsükkel on keeruline ja koosneb mitmest staadiumist (Joonised 4.1 ja 4.2). Suurema soolsusega Läänemere lõunaosas on agarikul tuvastatud nii suguline kui suguta paljunemine. Läänemere põhjosas on seni kirjeldatud vaid kahte suguta paljunemise viisi – paljunemine tetraspooride abil ja fragmenteerumisel. Taime talluse fragmentidel on olemas võime uuesti kinnituda substraadile. Samas need paljunemisprotsessid ei ole hetkel lõpuni selged. Eestis on läbi viidud mitu uuringut, kus üritati paljundada agarikku nii fragmentidest kui tetraspooride abil. Siiani pole need pingutused aga vilja kandnud ja pole saadud agarikku kunstlikult substraati asustama. Agarik on seni ainuke töönduslikult kasutatav suurvetikaliik Eestis. Temast toodetakse geelistuvaid polüsahhariide. Seda kogutakse rannast rannaheidiste näol ning traalitakse merest Väinamere piirkonnas. Ressursi kasutamine algas juba eelmise sajandi 60-ndate lõpus. Statistika järgi on vetikat püütud Väinamerest kahe aasta peale kokku (2014−2015) 653,9 tonni toorkaalus (Tartu Ülikool 2019a). 33 Joonis 4.1. Agariku elutsükkel. Sugulise paljunemise korral koosneb agariku elutsükkel kolmest faasist: tetrasporofüüdist, gametofüüdist ja karposporofüüdist (Kostamo 2008). 34 Joonis 4.2. Sugutu paljunemine saab agariku puhul toimuda kas talluse fragmenteerumise või tetraspoorse paljunemise kaudu (Kostamo 2008). Põisadru on Läänemere üks levinumaid liike. Põisadru asustab kogu Läänemerd, kus soolsus on kõrgem kui 3−4 g/kg ja on olemas footilises tsoonis sobiv kinnitumissubstraat. Põisadru levib madalamatel merealadel kui agarik. Läänemerest on teada põisadru erinevate vormide esinemist piirkondades, mis eristuvad kas hüdrodünaamiliste tingimuste või vee omaduste tõttu. Põisadru paljunemistsükkel on hästi teada, kuid see on samuti üsna keeruline. Põisadru paljuneb põhiliselt sugulisel teel (Joonis 4.3). Kunstlikult on põisadru paljundatud vaid väga üksikutel juhtudel (Forslund & Kautsky 2013). Vegetatiivse paljunemise võimet on põisadru kinnitunud vormidel kirjeldatud üksikutel juhtudel ning enamasti eksperimentaalsetes tingimustes (Schagerström 2013). Samas on kirjeldatud põisadrul väga hea regenereerumisvõime (näiteks pärast jääkahjustusi). 35 Joonis 4.3. Põisadru sugutu ja suguline paljunemine (Schagerström 2013). Rohevetikas Ulva intestinalis on üks perspektiivseimaid vesiviljelusliike, kuna tema juurdekasv on väga kiire. Liik asustab suurt osa Läänemerest ja samuti leidub teda ka magevees. Liigil on lihtne paljunemistsükkel (Joonis 4.4). Magevee Ulva farme on töös Saksamaal, Hollandis ja ka Aasia riikides. Oma õrna struktuuri tõttu on see vetikaliik kultiveeritav eelkõige mahutites, vähem vabas vees. Tehnoloogilised lahendused Ulva kultiveerimiseks mahutites on olemas, Eestis hetkel küll alles katsetusjärgus. Ulva kasvatamisel ei pea taim kinnituma substraadile, vaid võib hõljuda veesambas. Selline omadus teeb liigi kultiveerimise oluliselt lihtsamaks. TÜ Eesti mereinstituudi all viiakse praegu läbi projekti "Mereveel põhineva kalakasvatuse heitvee puhastamine suurvetikate kultiveerimise kaudu" (projekti lõpptähtaeg märts 2021). Selle projekti peamiseks fookuseks pole küll Ulva kultiveerimine, kuid seda vetikaliiki kasutatakse ühe testliigina kalakasvatuse heitveest toitainete eemaldamiseks. Projekti käigus läbi viidud eksperimendid on andnud häid tulemusi ja tõenäoliselt on just Ulva see liik, millega on võimalik kalakasvatuse heitvesi efektiivselt puhastada. Rohkem informatsiooni selle projekti kohta leiab käesoleva aruande peatüki 8 alt. 36 Joonis 4.4. Ulva intestinalis elutsükkel (Wichard 2015). Rohevetikate alla kuuluv karevetikas, Cladophora glomerata, levib riim- ja magevees, kasvab kiiresti ning sellest tulenevalt võib sobida ka vesiviljeluses kasutamiseks. Karevetika paljunemistsükkel sarnaneb suures osas Ulva liigile. Looduses on karevetikas aktiivne kogu suveperioodi jooksul. Liik ei kasva vabalt veesambas hõljudes ja vajab kasvamiseks kinnitumissubstraati. Joonistel 4.5−4.7 on toodud Eesti merealal potentsiaalselt vesiviljeldavate suurvetika- ja karbiliikide parimad kasvukohad (Tartu Ülikool 2019b). Tingituna liikide erinevast elukeskkonnaeelistusest sobivad erinevatele liikidele kasvuks erinevad merepiirkonnad. Kuna enamik uuritud vesiviljelusliikidest on merelise päritoluga, siis on ka nende kasvukiirused kõige suuremad just ava-Läänemere soolases vees. Oluline on rõhutada, et antud kaartide näol on tegemist vetikate ja karpide modelleeritud kasvukiiruste hinnangutega, mistõttu erinevate tehnoloogiate rakendamine reaalsetes farmides võib anda modelleerimistulemustest oluliselt erinevaid tulemusi. 37 Joonis 4.5. Merekeskkonnast toitaineid väljaviivate vesiviljelusliikide (merevetikad ja -karbid) parimad kasvupiirkonnad Liivi lahes ja Väinameres (Tartu Ülikool 2019b). 38 Joonis 4.6. Merekeskkonnast toitaineid väljaviivate vesiviljelusliikide (merevetikad ja -karbid) parimad kasvupiirkonnad Soome lahes (Tartu Ülikool 2019b). 39 Joonis 4.7. Merekeskkonnast toitaineid väljaviivate vesiviljelusliikide (merevetikad ja -karbid) parimad kasvukohad ava-Läänemeres (Tartu Ülikool 2019b). Praegusel hetkel on ainukeseks töönduslikult kasutatavaks suurvetikaliigiks Eestis agarik (Furcellaria lumbricalis). Seda kogutakse kas rannikult või traalitakse merepõhjast. Agariku vetikamassi ainsaks kasutajaks Eestis on Est-Agar AS. Kogutud ja töödeldud vetikakogused jäävad aastas suurusjärku 1000 t märgkaalus. Furtsellaraani aastane toodang on viimastel aastatel olnud keskmiselt 50–60 tonni (Kalanduse teabekeskus & SakiConsult OÜ, 2018). Katsetatud on väga väiksetes kogustes ka teiste liikide kogumist ja töötlemist (näiteks põisadru kogumist eesmärgiga kasutada seda kosmeetikatoodetes aga ka söögiks). Lähtudes naabermaade kogemustest, siis vetika- ja karbifarmide hooldamisel ja saagi koristamisel üldjuhul ei kasutata suuri aluseid. Näiteks Rootsi karbifarmides kasutatakse saagi koristamisel parvaluseid, mille süvis ei ületa 1,5 m. Karbid kogutakse merel ca 2 m3 mahuga kottidesse ning nende lossimiseks piisab sadamas väiksemast vintsist/kraanast. Sellest tulenevalt ei nõua vetika- ja karbikasvatused spetsiifilisi tehnilisi lahendusi sadamas ning suur osa väikesadamatest sobib vetika- ja karbifarmide teenidamiseks. 40 5. Seadusandlus Üldised põhimõtted Lühendid VeeS Veeseadus EhS Ehitusseadustik PlanS Planeerimisseadus KeHJS Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus KeÜS Keskkonnaseadustiku üldosa seadus LTTS Loomatauditõrje seadus MSÜS Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus TTJA Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet PRIA Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet VTA Veterinaar- ja Toiduamet PõKa 2030 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 KMH Keskkonnamõjude hindamine Vesiviljelusega alustamisel on kesksel kohal veeseadus (VeeS). Uus veeseadus jõustus 2019. aasta oktoobris. Varasem veeseadus oli aastast 1994. Oluline muudatus on, et veeluba ei ole vaja taotleda tegevuste jaoks, mis ei ole veekeskkonnale ohtlikud. Väiksema mõjuga tegevused tuleb Keskkonnaametis registreerida, kuid see on lihtsam protseduur, kui veeloa taotlemine. Samuti on täpsustatud veekogu mõistet – enam ei käsitleta veekoguna reoveepuhastite biotiike, vesiviljeluse tiike või basseine. VeeS §131 lg 2 alusel on aprillis 2020kehtestatud määrus „Vesiviljeluse veekaitsenõuded, vesiviljelusest lähtuva vee saasteainesisalduse piirväärtused ja suublasse juhtimise ning seire nõuded“. Uues veeseaduses käsitletakse vesiviljelusest ärajuhitavat vett heitveest eraldi ja seetõttu kehtestati ka määruse jaoks eraldi volitusnorm. Määrus näeb ette muudatust tekkivate saasteinete koguste määramisel ja saastetasu arvestamisel, kui arendaja ületab veeloaga lubatud saasteainete koguseid. Varasemalt määrati kalakasvandustest ärajuhitava vee saasteainesisaldust veeproovidest tehtud analüüside alusel. Veeproovides määratud kasvanduse ärajuhitava ja siseneva vee vastavate näitajate vahe alusel arvutati saastetasud keskkonnatasude seaduse järgi. Uue määruse seletuskirjas märgitakse, et tegu on olulise põhimõttelise muudatusega – vesiviljelusettevõttest loodusesse juhitava saastuse määramiseks kasutatakse söödapõhist arvutusliku metoodikat. Selline lähenemine võimaldab täpsemalt hinnata kasvandusest keskkonda juhitavate saasteainete koguseid ja seeläbi hinnata kasvanduse keskkonnamõju. See parandab punktsaasteallika kontrolli ja väheneb saasteainete mõju keskkonnale. Kuna muutub saatetasude arvutamise aluseks olevate saasteainete koguste arvestamise metoodika, siis avaldab see eeldatavalt majanduslikku mõju ka kasvanduste omanikele. Eesmärk on kasvanduse omanikke ergutada kasutama efektiivseid söötasid, mille keskkonnamõju (kasvandusest väljuva vee saasteainete koormus) oleks minimaalne. Teisalt on see kasulik ka ettevõtjale, sest sama suure lubatud saasteainete koormuse korral on tal võimalik efektiivsemalt majandades kasvatada rohkem toodangut (Keskkonnaministeerium 2020). 41 Mere-vesiviljelus ja vesiviljelus avalikus veekogus Allpoololev peatükk annab ülevaate, milliseid lubasid on vaja hankida ja mis asutustega vaja kontakteeruda, kui on soov alustada merevesiviljelusega avalikus veekogus sh. rannikumere sumpades kalakasvatusega. Avalike veekogude nimekiri on välja toodud VeeS § 23. See peatükk nõustab ka esimeste sammude osas, mis on vajalik vajalike lubade hankimisel ja ülevaade ei sisalda kõiki detaile. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) • Hoonestusluba (VeeS §217- 229) o Hoonestusloa taotlusele peab taotleja lisama kavandatava ehitise ja selle teenindamiseks vajalike rajatiste, sealhulgas veekaabelliinide asukohaplaani ning muud avaliku veekogu ehitisega koormamise seisukohast olulised dokumendid (VeeS § 218 lg 4). o Hoonestusloa andmise otsustamisel arvestab TTJA mereala planeeringus sätestatud põhimõtteid, suuniseid ja tingimusi (vt ptk 4). • Ehitusteatis: kaldaga püsivalt ühendamata ehitise ehitamiseks peab taotleja esitama ehitisteatise (EhS § 106 lg 2). • Ehitusluba (EhS § 107-109). Vastavalt EhS § 108 lg 2 peab taotleja kaldaga püsivalt ühendamata ehitise ehitusloa taotlusega koos esitatama hoonestusloa taotluse või hoonestusloa. Kui koos ehitusloa taotlusega esitatakse hoonestusloa taotlus, peatub ehitusloa menetlus hoonestusloa andmiseni. • Kasutusteatis ja kasutusluba (EhS § 110-113): kaldaga püsivalt ühendamata ehitise kasutamiseks. Keskkonnaamet • Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimine (VeeS §196-202) või veeluba (VeeS §186-195). Mitme (ruumiliselt või tehnoloogiliselt) seotud tegevuse korral on võimalus vormistada kõik asjakohased tegevused ühe keskkonnaloa vormi peale (KeÜS §41 lg 4). Ka ruumiliselt või tehnoloogiliselt seotud veekeskkonnariskiga tegevuste registreerimist on võimalik taotleda koos ja vormistada ühe dokumendina (VeeS § 197 lg 4). Kohaliku omavalitsuse üksus on pädev asutus kaldaga püsivalt ühendatud või kaldaga funktsionaalselt seotud ehitise ehitamiseks (EhS § 106 lg 1; EhS § 107 lg 2; § 110 lg 1; § 111 lg 1). • Ehitusteatis (EhS § 106) • Ehitusluba (EhS § 107-109) • Kasutusteatis ja kasutusluba (EhS § 110-113) Keskkonnamõjude hindamine • Vastavalt KeHJS § 7 on tegevusluba ehitusluba, ehitise kasutusluba, keskkonnakompleksluba, keskkonnaluba ja hoonestusluba. • KeHJS §6 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ nimetatud tegevuse puhul peab tegevusloa andja (hoonestusloa puhul nt TTJA) andma keskkonnamõju eelhinnangu ning otsustama vastavalt § 11 keskkonnamõjude algatamise või algatamata jätmise. • KeHJS § 6 lg 1 nimetatud tegevuse korral vaatab tegevusloa andja tegevusloa taotluse läbi ning teeb otsuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta (KeHJS §11 lg 2). • Keskkonnamõju hindajal peab olema keskkonnamõju hindamise litsents (KeHJS §14 ). Magevee-vesiviljelus Peatükk annab ülevaate, milliseid lubasid on vaja hankida ja mis asutustega vaja kontakteeruda, kui on soov alustada magevee-vesiviljelusega sh. kalakasvatusega tiigis või basseinis. See peatükk nõustab ka esimeste sammude osas, mis on vajalik vajalike lubade hankimisel ja ülevaade ei sisalda kõiki detaile. Keskkonnaamet 42  • Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimine (VeeS §196-202) või veeluba (VeeS §186-195). Mitme (ruumiliselt või tehnoloogiliselt) seotud tegevuse korral on võimalus vormistada kõik asjakohased tegevused ühe keskkonnaloa vormi peale (KeÜS §41 lg 4). Ka ruumiliselt või tehnoloogiliselt seotud veekeskkonnariskiga tegevuste registreerimist on võimalik taotleda koos ja vormistada ühe dokumendina (VeeS § 197 lg 4). Kohaliku omavalitsuse üksus • Ehitusluba või ehitisteatis ja teatud juhtudel ehitusprojekt (EhS § 35-46; EhS Lisa 1) • Kasutusteatis või kasutusluba (EhS § 47-57; EhS lisa 2) Keskkonnamõjude hindamine • Vastavalt KeHJS § 7 on tegevusluba ehitusluba, ehitise kasutusluba, keskkonnakompleksluba, keskkonnaluba ja hoonestusluba. • KeHJS §6 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ nimetatud tegevuse puhul peab tegevusloa andja (hoonestusloa puhul nt TTJA) andma keskkonnamõju eelhinnangu ning otsustama vastavalt § 11 keskkonnamõjude algatamise või algatamata jätmise. • KeHJS § 6 lg 1 nimetatud tegevuse korral vaatab tegevusloa andja tegevusloa taotluse läbi ning teeb otsuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta (KeHJS §11 lg 2). • Keskkonnamõju hindajal peab olema keskkonnamõju hindamise litsents (KeHJS §14 ). Vesiviljelus: tootmisega alustamine Vesiviljelusloomade pidamiseks peab loomapidaja kandma vajalikud andmed PRIA põllumajandusloomade registrisse. Põllumajandusloomade registrisse tuleb kanda ka andmed loomakasvatushoonete ja –rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade kohta. Kui soovitakse alustada majandustegevust tegevusloaga tegevusalal, tuleb enne majandustegevuse alustamist esitada tegevusloa taotlus põllumajandusloomade registris. Andmete registrisse kandmiseks on kolm võimalust: PRIA iseteeninduskeskkond, digitaalselt täidetud taotlus saadetuna digitaalselt allkirjastatuna e-posti teel või paberil täidetud taotlus saadetuna tavapostiga. Rohkem infot leiab PRIA koduleheküljelt (PRIA 2020). Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) • Registreerimine põllumajandusloomade registris (LTTS §10-11; Põllumajandusloomade registri põhimäärus): https://www.pria.ee/registrid/alustavale-kliendile • Põllumajandusloomade registris tegevuskoha registreerimine: https://www.pria.ee/registrid/tegevuskoha- registreerimine • Tegevusloa taotlus põllumajandusloomade registris: https://www.pria.ee/registrid/loakohustus Kui tegevusloa taotlus koos nõutud dokumentide ja andmetega on PRIA põllumajandusloomade registrisse kantud, saab VTA alustada ettevõtte tegevusloa taotluse menetlemist. Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) • Tegevusluba (LTTS § 191-195, MSÜS § 16-20): https://vet.agri.ee/et/loom-soot/kalad-ja-vahid/tegevusloa- taotlemine-vesiviljelus • Majandustegevusteade (sööt ja söötmine): Loomapidaja, kes turustab loomadelt saadud loomseid saadusi, ja/või toodab sööta oma loomadele ja/või müüb teravilja, heina, silo, peab esitama majandustegevusteate. Majandustegevusest teatamiseks tuleb esitada sellekohane vorm VTA-le või https://portaal.agri.ee/epm-portal-ng/esileht.html. Erandina ei pea söödaregistris olema registreeritud loomapidaja, juhul kui loomadelt saadav toodangu kogus on väike (kuni 100 kg kala päevas) ning see turustatakse otse ainult lõpptarbijatele. Vesiviljelus: seadusandluse kitsaskohad 43 Suurem osa Eesti kalakasvatuse toodangust tuleb mageveekasvandustest. Meres sumpades kala kasvatamisega tegeleb hetkel vaid üks ettevõte, seega on mere vesiviljelusega seotud seadusandluses kohti, mis vajaksid ülevaatamist. • Karbi- ja vetikakasvatust võib kombineerida kalakasvatusega. Selles nn integreeritud multitroofses vesiviljeluses kasutavad karbid ja vetikad ära kalade elutegevuse tulemusena tekkivad toitained (Euroopa Komisjon, 2018). Hetkel puudub konkreetselt multitroofset vesiviljelust puudutav regulatsioon. • Vetikate, karpide ja kalakasvatus on seaduse järgi peaaegu sama toiming nagu tuuleparkide rajamine, kuigi nende tegevuste spetsiifika on väga erinev. Sellises olukorras on vesiviljeluse kavandamine ja sellesse investeerimine raskendatud. Vesiviljeluse sektori arenguks ja sellesse sisenemise lihtsustamiseks oleks vaja suunatumat seadusandlust. • Hoonestusloa ja enampakkumisega seonduv. VeeS § 219 sätestab hoonestusloa menetluse algatamisega seotud tingimused. Kui ei ilmne hoonestusloa menetluse algatamist välistavaid asjaolusid, avaldab TTJA enne hoonestusloa menetluse algatamist teate Ametlikes Teadaannetes, vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja oma veebilehel. Teate avaldamisest arvates 20 päeva jooksul on teistel huvitatud isikutel õigus esitada omapoolne hoonestusloa taotlus sama avaliku veekogu osa ehitisega koormamiseks. Kui pädevale asutusele on ühe avaliku veekogu ala kohta esitatud mitu hoonestusloa taotlust, mille puhul puuduvad käesoleva seaduse VeeS §-s 223 sätestatud hoonestusloa andmisest keeldumise alused, algatatakse hoonestusloa menetlus selle taotluse alusel, mis kõige enam vastab Eesti ühiskonna kui terviku sotsiaalsetele ja majanduslikele vajadustele, riigi strateegilistele arengukavadele ning piirkonna planeeringule. VeeS § 220 (2) sätestab, et kui mitme hoonestusloa taotluse puhul ei ole võimalik teha otsust piisavate kaalutluste puudumise tõttu, korraldab pädev asutus nende taotluste esitajate vahel hoonestusloa menetluse algatamiseks konkursi kirjaliku enampakkumise alusel. Sama paragrahvi lg 10 ütleb, et nimetatud konkursi korra ja tingimused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Hetkel selline määrus puudub ja seega ei ole sätestatud enampakkumise korraldamise tingimusi. Lisaks tasub tähele panna, et selliselt enampakkumiselt hoonestusõiguse omandamine ei anna automaatselt alust majandustegevuseks, läbi tuleb viia ka keskkonnamõjude hindamine. 6. Mereruumi planeerimine Vabariigi Valitsus algatas 25.05.2017 üleriigilise mereala teemaplaneeringu kogu Eesti mereala, st. sisemere, territoriaalmere ja majandusvööndi planeerimiseks ja planeeringu mõjude hindamise (Rahandusministeerium 2020). Mereala planeerimise eesmärk on leppida kokku Eesti mereala kasutuse põhimõtetes pikas perspektiivis, et panustada merekeskkonna hea seisundi saavutamisse ja säilitamisse ning edendada meremajandust. Planeeringuga määratakse kindlaks, millistes piirkondades ja millistel tingimustel saab merealal tegevusi ellu viia. Kehtestatud mereala planeering on tulevikus aluseks erinevate mereala kasutamist lubavate otsuste langetamisel nii ministeeriumitele kui ametitele ning on ka ettevõtjatele, investoritele, kohalikele omavalitsustele ja rannikukogukondadele aluseks oma tegevuste kavandamisel. Eesti mereala planeeringu planeeringulahenduste kehtestamine toimub plaanikohaselt 2020. aasta oktoobris (Rahandusministeerium, Hendrikson&Ko 2020a). Järgnev on väljavõte mereala planeeringu seletuskirjast osas, mis puudutab kala-, karbi-, ja vetikakasvatust. Mereala planeering (Rahandusministeerium, Hendrikson 2020a) ei määra kalakasvatuseks sobilikke alasid, sest avamere kalakasvanduste tehnoloogia on arengujärgus ja seetõttu võib sobilike alade määramine põhjendamatult piirata keskkonnatingimustega arvestavat sinimajanduse arengut. Kalakasvanduste rajamist tuleb vältida ebasobivatele aladele (Joonis 6.1). Kalakasvanduste arengut suunatakse suuniste ja tingimuste kaudu. Olulisemaks suuniseks on kalakasvatuste tasakaalustatud arendamine kõikidel neil aladel, mis ei ole joonisel 6.1 märgitud ebasobivaks. Tasakaalustatud arenduste näiteks on meres toimuva toitaineid lisava kalakasvanduse kombineerimine toitaineid eemaldava vetika- ja/või karbikasvatusega samas asukohas või lähedalasuvas piirkonnas. Samas on võimalik vesiviljeluse eri liike kasvatada ka eraldi. Lisaks on soositud laiemad klasterlahendused läbi meri-maismaa seoste (nt ühise tööjõu kasutus, ühise taristu kasutus, ühiste laevade kasutus jne). Oluline on kalurite jt merekasutajate kaasamine vesiviljelusrajatiste hooldustöödesse, et leevendada merekasutusega seotud hõive sesoonsust. 44 Kalakasvatuse olulisemad tingimused on seotud merekeskkonna säästliku- ja loodushoidliku kasutusega. Vastavalt tingimustele tuleb kalakasvandused rajada sügavamatele (>5 m) ja avatumatele merealadele, et vähendada reostuse lokaalset mõju selliselt, et kalakasvanduse rajamisega kaasnevad mõjud on merekeskkonna seisundi jaoks aktsepteeritava koormusega. Karbi- ja vetikakasvatuste arendamisel tuleb vältida kattuvust veeliiklusaladega. Samuti välditakse kalakasvatuse rajamist riigikaitselisele eripiirkonnale, laevateele (sh. STS alale), looduskaitselisele objektile, kaadamisalale, ankrualale, laevade varjumispaika ja kaablikoridoride piirkonda. Joonis 6.1. Eesti mereala planeeringus välja toodud ebasobivad kalakasvanduste rajamise alad. Eesti merealal on suur potentsiaal söödava rannakarbi kasvatamiseks. Karbikasvatuseks sobivad alad peamiselt Saaremaast ja Hiiumaast läände jäävatel merealadel. Eesti mereruumi planeering soodustab karbi- ja vetikakasvatuste tasakaalustatud arengut looduslikult sobivates kohtades. Eelistatud on karbi- ja/või vetikakasvatuse arendamine tuuleenergeetika aladel, et saavutada positiivne koosmõju. Tuulikute vundamendid on vetikatele ja karpidele sobiv kasvukeskkond ja pakuvad soodsaid lahendusi farmiliinide kinnitamiseks. Karbi- ja vetikakasvatuse kavandamisel looduskaitselisele objektile täpsustatakse koostoimimise võimalikkus Keskkonnaametiga. Mereala aina mitmekesisem kasutus tingib vajaduse mahutada mereruumi erinevaid tegevusi (Hendrikson 2020a). Kooskasutuse soodustamine vähendab merealale avalduvat ruumilist survet. Sellest tulenevalt on mereruumi planeeringu üldiseks suuniseks edendada mereala kooskasutust alati, kui see on võimalik ja võimendada erinevate kasutusviiside positiivset koosmõju. 45 Üle-Euroopaliselt ja ka Eesti mereala planeeringu käigus on võetud suund järgmiste kalandust ja vesiviljelust sisaldavate mereala kooskasutuste edendamiseks (Euroopa Komisjoni MUSES projekt Ocean Multi-Use Action Plan, vt vt https://www.msp-platform.eu/practices/ocean-multi-use-action-plan): • Turism, kalandus ja keskkonnakaitse. Nn kalandusturism, kus turistidele tutvustatakse kalandustraditsioone kalapaadiretkedel. See pakub täiendavad sissetulekuvõimalust kaluritele ja aitab edendada keskkonnasäästlikku suhtumist kalavarudesse. • Turism ja vesiviljelus. Paadiretked, snorgeldamine ja sukeldumine vesiviljelustaristu lähedal või vahetus naabruses. Pakub alternatiivset sissetulekuallikat vesiviljejatele, tõstab teadlikkust kohalikest vesiviljelussaadustest ja kasvatab vesiviljeluse arendamiseks vajalikku tolerantsi. Toimib hetkel väikeses ulatuses Läänemeres näiteks St Anna karbifarm Rootsi rannikumeres. • Tuuleenergeetika ja kalandus. Tingimuste seadmine kalastamiseks tuulikute läheduses, tööjõu ja veesõidukite jagamine. Alternatiivse sissetulekuallika pakkumine kaluritele nt seire teostamiseks. • Tuuleenergeetika ja vesviljelus. Tuulikute kasutamine vesiviljelustaristu kinnitamiseks või uute taristulahenduste arendamiseks. Tuulikute ala kasutamine karbikasvatuseks. Võimaldab kulude kokkuhoidu ja kasvatuste suunamist sügavamasse merre. Näiteid hetkel veel vähe. 7. Lääne-Eesti regiooni eripära Lääne-Eesti eripäraks on ulatusliku saarestiku ja väinade süsteemi olemasolu. Selline rannajoone ja merealade morfoloogia võimaldab leida hulgaliselt lainetuse eest kaitstud merepiirkondi, kus oleks võimalik eritüübiliste inimtegevuste läbiviimine kartmata lainetuse purustavat mõju. Samas on see piirkond hüdrofüüsikaliste, -keemiliste ja -bioloogiliste parameetrite polest väga mitmekesine. Lääne-Eesti mereala mõjutavad kolme suurema Läänemere alambasseini protsessid. Mere põhjaosa mõjutavad Soome lahe tingimused (tugev soolsuse gradient, suur avatus lainetusele, apvellingute ja suviste sinivetikaõitsengute mõjuala). Mere lõunaosas valitsevad Liivi lahe tingimused (suhteliselt kõrge mere troofsus, vähene vee läbipaistvus, madal soolsus). Kõige Läänepoolsem mereala jääb aga Läänemere avaosa mõjualasse (suurimad soolsuse väärtused, madalamad toitainete sisaldused, hea vee läbipaistvus). Nende kolme mereosa vahel jääb Väinameri, mis on oma olemuselt äärmiselt dünaamiline mereala, kus valitsevad keskkonnatingimused sõltuvad eelkõige ilmastikust ja tuule suunast. Seda piirkonda võib täita nii Liivi lahest kui Soome lahe suudmeosast pärinev vesi (sõltuvalt tuule suunast). Väinamere lääneosa (eelkõige Kassari laht) on tugeva Läänemere avaosa mõju all (Kotta et al. 2008ab, Snoeijs- Leijonmalm et al. 2017). Lääne-Eesti rannikumerd saab lühidalt iseloomustada järgmiselt: • Väga mitmekesine rannajoon • Madal meri idaosas • Varieeruvad hüdroloogilised tingimused • Maismaalt tulenev toitainete koormus väike (puudub märkimisväärne põllumajandus ja munitsipaalreostus) Vesiviljeluse arendamise seisukohalt omavad tähtsust järgmised Lääne-Eesti mereala eripärad: • Liivi lahe rannikuvees on toitainete ja hõljuvainete sisaldus kõrgem kui Läänemere avaosas. Seega peaks see piirkond sobima eelkõige karbikasvatusele, kuid efektiivse tehnoloogia olemasolul ka vetikakasvatusele (eelkõige selliste liikide puhul nagu Ulva sp.). • Väinameri on ilmselt suuremahulise vesiviljeluse jaoks vähe sobiv merepiirkond, seda just madalate sügavuste ja varieeruva hüdroloogia tõttu. • Saartest läände jääv mereala on eelkõige sobiv avamere kalakasvatuste, aga sobib suurepäraselt ka karbi- ja vetikakasvatuse jaoks, seda eelkõige just "mereliste" tingimuste tõttu. Kõrgem merevee soolsus tagab enamuste mereliste liikide parema kasvu. Madal toitainete sisaldus merevees välistab ebasoovitavate 46  keskkonnamõjude tekkimise ja avatus lainetusele soodustab vesiviljelusest tuleneva toitainete koormuse kiiret "lahustamisefekti". • Väinamerest põhja poole jääv mereala on samuti üsna "mereliste" tingimustega ja sobilik peamiselt just kalakasvatuste, aga ka karbi- ja vetikakasvatuse arendamiseks. Siin tuleb aga pöörata tähelepanu apvellingu piirkondadele. Nimelt apvellingu piirkondades esinevad järsud temperatuuri, soosluse ja hapnikukontsentratsiooni muutused võivad seada teatud piirangud vesiviljelusele. 8. Lõpetatud ja käimasolevad vesiviljelusega seotud uuringud Allpool toome välja lõpetatud ja käimasolevad uuringud, mille tulemused on otseselt või kaudselt kasutavad vesiviljeluse sektori arengus. Lõpetatud uuringud Eesti Maaülikool. 2015. Vesiviljeluse laiendamiseks sobivaimate alade kaardistamise, vajalike infrastruktuuride arendamise ja innovatsiooniliste tehnoloogiate elluviidavus. https://www.agri.ee/sites/default/files/content/uuringud/2015/uuring-2015-vesiviljelus-potentsiaal.pdf Eesti Maaülikool. 2015. Vertikaalne integratsioon vesiviljeluses, senine kogemus, sotsiaalmajandusliku mõju ja vesiviljeluse laiendamiseks sobivaimate alade kaardistamise, vajalike infrastruktuuride arendamise ja innovatsiooniliste tehnoloogiate elluviidavuse uuring Eestis Saaremaa näitel. https://www.kalateave.ee/et/materjalid/uurimused-ja-uuringud/203-2015-uurimused-arhiiv/5477-vesiviljeluse- laiendamiseks-sobivaimate-alade-kaardistamise-vajalike-infrastruktuuride-arendamise-ja-innovatsiooniliste- tehnoloogiate-elluviidavus-eesti-maaulikool-2015 Eesti Maaülikool. 2018. Eesti rannikumerest püütud meriforellide (Salmo trutta morpha trutta) parasitoloogiline uuring. https://www.kalateave.ee/et/teadus-ja-arendustegevus/uurimused/284-2018-uurimused-arhiiv/8117-eesti- rannikumerest-puutud-meriforellide-salmo-trutta-morpha-trutta-parasitoloogiline-uuring-eesti-maaulikool-2018 Eesti Maaülikool. 2020. Eesti kalakasvanduste monitooring lõhelistele ohtlikku proliferatiivset neeruhaigust põhjustava parasiidi Tetracapsuloidesbryo salmonae leviku ja esinemissageduse kaardistamiseks. https://www.kalateave.ee/images/pdf/pkd_lopparuanne_siim_kahar_2020.pdf Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut. 2018. Vetikaekstrakti filterkoogist ja rannalt korjatud vetikate tormiheitest granuleeritud väetise valmistamise protsessi ning retseptuuriväljatöötamine. https://www.kalateave.ee/images/pdf/Uuringud/Vetikaekstrakti_filterkoogist_ja_rannalt_korjatud_vetikate_tormih eitest_granuleeritud_v%C3%A4etise_valmistamise_protsessi_ning_retseptuuri_v%C3%A4ljat%C3%B6%C3%B6tamis eks_2018.pdf Tallinna Ülikool, Eesti Maaülikool. 2013. Eesti vesiviljeluse sektori arengustrateegia 2014–2020. https://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/vesiviljelus-arengustrateegia-2014-2020.pdf Tallinna Ülikool. 2014. Sinise majanduse (meremajanduse) valdkondade kaardistamine. Hinnangvalitud sektorite kasvu potentsiaalile. https://www.kalateave.ee/images/pdf/Meremajanduse_l6pparuanne_20.01.2015.pdf Tallinna Ülikool. 2019. Punavetika Furcellaria lumbricalis biomassi vääristamine: pigmentide eraldamine ja omadused. https://www.kalateave.ee/images/pdf/Punavetika_Furcellaria_lumbricalis_biomassi_v%C3%A4%C3%A4ristamine- _pigmentide_eraldamine_ja_omadused_Saluri_2019.pdf Tartu Ülikool. 2016. Mereala planeeringu alusuuring – selgrootute ja vetikate vesiviljeluseks sobilikud alad. https://www.rahandusministeerium.ee/et/system/files_force/document_files/2016ram_aruanne_taiendatud.pdf 47 Tartu Ülikool Kalanduse teabekeskus, SakiConsult OÜ. 2017. Eesti Vesiviljeluse arengustrateegia 2014−2020 elluviimise analüüs ja ettepanekute väljatöötamine tegevuskava edasiarendamiseks. https://www.kalateave.ee/images/pdf/Uuringud/vesiviljeluse%20strateegia%202014- 2020%20elluviimise%20analyys_2017_l6plik.pdf Tartu Ülikool Kalanduse teabekeskus, SakiConsult OÜ. 2018. Eesti vetika- ja karbikasvatuse uuringute, katsetuste ja praktiliste väljundite tänane olukord, perspektiivid ja väljakutsed. https://www.kalateave.ee/images/eesti_vetika- _ja_karbikasvatuse_uuring_2018_04.pdf Tartu Ülikool. 2019. Kalakasvatuste kaudu merre suunatud lämmastiku-ja fosforikoormust kompenseerivate meetmete väljatöötamine. https://www.kalateave.ee/et/teadus-ja-arendustegevus/uurimused/303-2019- uurimused-arhiiv/8695-kalakasvatuste-kaudu-merre-suunatud-lammastiku-ja-fosforikoormust-kompenseerivate- meetmete-valjatoeoetamine-tartu-ulikool-2019 Tartu Ülikool. 2019. Intensiivse kultiveerimistehnoloogia välja töötamine, katsetamine ja evalveerimine agariku Furcellaria lumbricalis kinnitumata vormi kasvatamiseks. https://www.pria.ee/sites/default/files/2020- 02/Lopparuanne_vesiviljeluse%20innovatsioon_projekt%20821017780004_0%20paalme.pdf Tartu Ülikool. 2019 Vesiviljeluse piirkondlike kavade koostamine võimaliku keskkonnasurve ohjamiseks. https://www.envir.ee/sites/default/files/MKO/2019_11_01_lopparuanne_pikk_versioon_2.pdf Käimasolevad uuringud Tartu Ülikool. Kestus 1.08.2017−31.12.2020. Käimasoleva Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi poolt rahastatud vesiviljeluse innovatsioonitoetusprojekti „Mereveel põhineva kalakasvatuse heitvee puhastamine suurvetikate kultiveerimise kaudu“ käigus töötatakse välja ja katsetatakse kalakasvatusest tuleneva kasutatud merevee puhastamist toitainetest, kasutades selleks erinevaid kombinatsioone mehaanilisest puhastusest ja Läänemere suurvetikatel põhinevast biofiltreerimise süsteemist. Töö käigus valitakse välja selleks tegevuseks sobivad makrovetika liigid. Esialgsed tulemused näitavad, et makrovetikate inkubeerimine võib vähendada inkubatsioonikambrit läbiva vee lämmastiku ja fosforiühendite kontsentratsiooni kuni 30%. Eesti rannikumere tingimustes on kõige sobivamaks inkubeeritavaks liigiks Ulva intestinalis, samas vetikakultuuri hoidmine pikema aja jooksul vajab väga täpset vee vooluhulga, toitainete kontsentratsiooni ja valgustingimuste kontrollimist. Eesti Maaülikool. Kestus 07.07.2017–31.08.2022. Säga (Silurus glanis) kui perspektiivse uue vesiviljelusliigi kunstliku paljundamise ja kasvatamise tehnoloogiate väljaarendamine ning parimate omadustega liinide väljaselgitamine. Tallinna Tehnikaülikool. Kestus 1.03.2018−28.02.2021. RITA1/01-18. BioRITA „Lisandväärtuse tõstmine ja toorme tõhusam kasutamine biomajanduses ja selle sektoritesˮ uuringu eesmärk on Eesti biomajanduse ja selle põhiliste väärtusahelate arengute ja bioressursside kasutamise võimaluste väljaselgitamine konkurentsivõime tõstmiseks. Võttes arvesse jätkusuutliku arengu põhimõtteid vaadeldakse lisandväärtuse tõstmise ja tooraine parema kasutamise perspektiive. Lähtudes väärtusahelate tervikkäsitlusest analüüsitakse Eesti biomajanduse hetkeseisu kuue väärtusahela lõikes: toit ja sööt; tselluloosi-, paberi-, puittooted ja puitehitus; tekstiil ja rõivad; kütused ja energia; biomaterjalid, kemikaalid, farmaatsia- ja plasttooted ja biomajandusega seotud ökosüsteemi teenused. Uuritakse parimate võimalike innovatiivsete tehnoloogiate sobivust Eesti bioressursside väärindamiseks. Töötatakse välja uued ärimudelid valitud valdkondades ja analüüsitakse nende sotsiaalmajanduslikku mõju. Välja töötatud ärimudelid ja stsenaariumid on kasutatavad ettevõtete ja otsustajate tegevuste ja poliitikameetmete tulevikku suunatud teadus- ja teadmispõhisel planeerimisel. Tartu Ülikool. Kestus 01.01.2019−31.12.2021. Käimas on mereRITA projekt "Eesti mereala keskkonna ja loodusväärtuste hindamise ja seire innovaatilised lahendused" (https://sisu.ut.ee/mererita/avaleht), mille eesmärgiks on arendada mereala seire-, analüüsi- ja hindamismeetodeid, mis aitavad merestrateegia ja Euroopa Liidu loodusdirektiivi nõuetest lähtuvalt hinnata mereala seisundit ning seda mõjutavaid survetegureid. Projekti mereRITA 48 elluviimisel arendatakse välja senisest aja- ja kuluefektiivsemad hindamismeetodid, mida kasutatakse: merepõhja koosluste ning majanduslikult oluliste kalaliikide koelmualade keskkonnaseisundi ja survetegurite hindamisel ning erinevate meremajandamise, reostuskoormuse ja võõrliikide sissetalumise hindamisel. Projekti elluviimise peamised piirkonnad on Saaremaast läände jääv majandusvööndi piirini ulatuv mereala, Saaremaa rannikumere Kübassaare, Sõrve ja Pammana poolsaarte piirkond (kalade koelmualade uuringud), Muuga sadama akvatoorium keskkonna DNA- d analüüsimiseks (võõrliikide varajaseks avastamiseks). Projekt mereRITA kestab 01.01.2019-31.12.2021. Projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond SA Eesti Teadusagentuur programmi „Valdkondliku teadus-ja arendustegevuse tugevdamise“ (RITA) tegevusest 1 „Strateegilise teadus- ja arendustegevuse toetamine”. Projekti aruanded on leitavad järgmise lingi alt: https://sisu.ut.ee/mererita/tulemused. Tartu Ülikool. Kestus 01.01.2019−30.06.2021. INTERREG projekt Grass ehk "Jätkusuutlik vetikate kasvatamine Läänemeres" arendab Läänemeres merevetikate vesiviljeluse ja kasutamise potentsiaali, sealhulgas (1) hinnatakse suurvetikate vesiviljeluse ja looduslike varude kasutamise potentsiaali, et määratleda kultiveerimiseks sobivad alad ja meetodid ning hinnata selliste tegevuste positiivseid keskkonnamõjusid eutrofeerumise negatiivsete mõjude leevendajana; (2) tuvastatakse vetikate kasvatamisega seotud seadusandlikud ja muud regulatiivsed takistused ja puudujäägid ning pakkuda lahendusi nende takistuste kõrvaldamiseks, et luua võimalused jätkusuutliku vetikakasvatuse ja –kasutusega seotud majandustegevuseks; (3) kaardistatakse vetikakasvatuse ja –kasutuse sotsiaalmajanduslikud võimalused ja arendada vetikate kasvatamise valdkonna jaoks avalikus sektoris kasutatav otsuste toetamise infomaterjalide kogum. 9. Vesiviljelus: tulevikusuundumused ja sinimeremajanduse algatused Vesiviljeluse sektori kasvatamiseks ja populariseerimiseks on otsitud võimalusi vesiviljelusega alustamise lihtsustamiseks. Üks selline võimalus oleks lihtsustada seadusandlust, eelkõige VeeS, selliselt, et riik saaks veealad, kus soovitakse vesiviljelust edendada, kiiremini kasutusse anda. Riik saaks avaliku veekogu osa vesiviljeluseks kasutada anda ning sõlmida kasutajaga sellekohase lepingu. „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ (PõKa 2030) koondab kalanduse eesmärgid ja tegevused. Järgnevalt on välja toodud PõKa 2030 osa, mis puudutab vesiviljeluse ja bioloogilise ressursi töötlemise ning turustamise hetkeolukorda (Maaeluministeerium 2020). Eestis on head eeldused vesiviljelustoodete tootmiseks ning ka tootmismahud on viimastel aastatel kasvanud, kuid veel ei suudeta tagada töötlejatele kvaliteetse tooraine stabiilset tarnet. On aktiviseerunud ühistegevus, eriti tootjaorganisatsioonide kaudu, mis võimaldab suurendada turujõudu ja tekitada mastaabisäästu. Kohalikku päritolu vesiviljelustoodete turustamise lühike tarneahel tagab toodangu värskuse, ent toodangu kogumaht on küllaltki madal. ELis tarbijate nõudlus kalatoodete järele kasvab, kuid kogu kala ja -vähikasvatuse toodangust müüdi vaid 1% välisriikidesse (Statistikaamet 2019). Kasutusele on hakatud võtma uusi, kaasaegseimate tehnoloogiliste lahendustega töötlemisseadmeid ja keskkonnasõbralikke kasvatamise tehnoloogiaid, kuid siiski on kala ja vesiviljelustoodete tootmise ja töötlemisega tegelevad ettevõtjad investeerinud innovatsiooni ja tootearendusse suhteliselt vähe. Eesti kalandussektoris tegutsevatel mikro- ja väikeettevõtjatel on olnud madal omafinantseeringuvõime. Samuti on finantsvahendid olnud sihtgrupile raskesti kättesaadavad. Nende turutõrgete leevendamiseks on Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu võimaldatud võtta laenu (Maaeluministeerium 2020). Avamerekasvanduste rajamist Eestis piiravad ebasoodsad klimaatilised tingimused ja Läänemere keskkonnaseisund ning aeganõudev ja keeruline hoonestuslubade protsess. Eesti vesiviljelussektor on väike, ei ole vesiviljelussektorile spetsialiseerunud veterinaaridele ja konsultantidele piisavat turgu, napib oskustööjõudu, sest sektorit iseloomustab nõudlik füüsiline töö ning madal palk (Maaeluministeerium 2020). 49 Joonis 9.1. Eestis müüdud vesiviljelustoodangu mahu dünaamika 1992−2018 (Statistikaamet). Vesiviljeluses on vähesel määral hakatud katsetama uute kalaliikide kasvatamisega ning on tekkinud huvi vetikate ja karpide kasvatamise vastu. Katsetatud on juba punavetika Furcellaria lumbricalis ja söödava rannakarbi Mytilus edulis/trossulus kasvatamist Väinameres, Liivi lahes ja Läänemere avaosas. Teistes Läänemere-äärsetes riikides on nähtud karbi ja vetikakasvatusega võimalust vähendada merekeskkonna eutrofeerumist (Maaeluministeerium 2020). Vetika- ja karbivesiviljelust saab lisaks kasutada ka kalakasvatuste negatiivsete keskkonnamõjude kompenseerimisel (Tartu Ülikool, 2019a). Tänapäevases vesiviljeluses on üsna tavaline praktika, et kombineeritakse suurvetikate kultiveerimist teiste vesiviljeluse suundadega. Vesiviljeluse innovatsioonitoetusprojekti „Mereveel põhineva kalakasvatuse heitvee puhastamine suurvetikate kultiveerimise kaudu“ käigus töötatakse praegu Eesti olude jaoks välja tehnoloogiat, mis võimaldab suurvetikate abil (peamiselt Ulva) puhastada kalakasvatuse heitvett. Kui kalakasvatus paikneb aga rannikumeres, siis on mõistlik paigaldada kompenseeriva meetmena vetika- ja/või karbikasvatus kalakasvatuse naabrusesse. Sellisel kooskasutusel on võimalik kompenseerida kalakasvatustest merre vabaneva toitainete voogu ning hoida kalakasvatuse lähiümbruses vesi läbipaistvana. Eelpool kirjeldatud tegevuse puhul on väga oluline, et toimub vetika- ja karbikasvatuste täpse asukoha eelhindamine, et saavutada veekogumi toitainete sisalduse vähenemist loodetud määral. Asukoha valikul on vaja hinnata merealade hüdroloogilist režiimi ja merealade ruumilist sidusust. PõKa 2030 on koostanud sekkumisplaani, et kalanduspoliitika eesmärke täita. Riik saab kalanduse ja vesiviljeluse arengut suunata õigusaktidega, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi meetmete, riigi-eelarve ning muude soovituslike ja vabatahtlike tegevuste kaudu, tuginedes muuhulgas ELi ühise kalandus-poliitika eesmärkidele. PõKa 2030 toob vesiviljeluse osas välja järgmised riigi sekkumismehhanismid (Maaeluministeerium, 2020a):  Pöörata tähelepanu tootlikkuse tõstmisele ja lisandväärtuse kasvule; toote-, IKT- ja digilahenduste arengust tulenevatele võimalustele, kaasates senisest enam teaduspotentsiaali. Riik peab soodustama keskkonnasäästlikku tootmist ja töötlemist, toetades tootearendusliku ja tehnoloogilise võimekuse suurendamist kohalike ja seni kasutamata vee-elusressursside (sh. töötlemisjääkide) efektiivsemal kasutamisel. Liikuda tuleb väärtusahelat pidi kõrgema lisandväärtusega toodete tootmise poole. Vee-elusressursi väärindamiseks toetab riik uuenduslike tehnoloogiliste lahenduste (nt. uusi arenguid võimaldavad tehnoloogiad, sh. biotehnoloogia) väljatöötamist koostöös ettevõtete ning teadus- ja arendusasutustega, sh. rahvusvaheliselt. 50  Soodustada ühistegevust. Riigi roll on toetada neid ühisinvesteeringuid ja algatusi, mis viivad selliste muutusteni sektoris, et saavutatakse mastaabisääst ja konkurentsieelised.  Terviklik ja positiivne kuvand tõstmaks kalandussektori atraktiivust, mis aitaks sektorisse tuua noori, koolitada spetsialiste, konsulente, luua ettevõtteid.  Säästva merevesiviljeluse arendamisel peab riik jälgima, et merekeskkonna seisund ei halveneks ning merealade planeerimise põhimõtetest ja keskkonnaaspektidest lähtudes looma võimalusi koostoimeliste lahenduste tekkeks (nt. multitroofne vesiviljelus, vesiviljelus koostoimes tuuleparkidega) või suletud toitainete ringluseks. Vetikate ja karpide kasvatamine võimaldaks ühelt poolt merest välja viia üleliigseid toitaineid (N, P) ning teiselt poolt anda kõrge lisandväärtus suure ekspordipotentsiaaliga vesiviljelustoodangule (nt. Furcellaria lumbricalis – valgulised pigmendid, nanotselluloos). Sektori jätksuutlikkuse tagamiseks tuleb toetada selliseid leevendusmeetmeid ja investeeringuid tehnoloogiatesse, mis oleksid tulevikus majanduslikult tasuvad ega vajaks täiendavaid tegevustoetusi.  Kalanduse meetme eesmärkide täitmisel on oluline luua tingimused majanduslikult elujõulisemale ja konkurentsivõimelisemale maismaa vesiviljeluse arengule. Enim tuleb tähelepanu pöörata tootlikkuse tõstmisele, toodangu mahu kasvule ja uute liikide kasvatusele ning teadus-ja arendustegevusele, et suuta rahuldada töötlejate tooraine vajadust ning siseturu nõudlust. Konkurentsivõime tõstmiseks on vaja senisest enam tähelepanu pöörata toodangu väärindamisele ning kasvatustehnoloogiatele. Vesiviljelussektori kvaliteetse toodangu suurendamiseks on riigil sekkudes oluline lähtuda printsiibist, mis tagab valdkonnas tegutsejate konkurentsivõime Läänemere piirkonnas ning hea keskkonnaseisundi säilimise tootmise intensiivistumisel. Toetades majanduslikult tasuvate keskkonnasõbralike ja energiasäästlike tehnoloogiate kasutuselevõttu ning soosides ressursside efektiivsemat kasutust (nt. akvapoonika), aidatakse kaasa nende kohustuste täitmisele, mida Eesti riik on võtnud hea keskkonnaseisundi säilimise ja toitainete äravoolu vähendamisel.  Kvaliteetse ja kõrge lisandväärtusega kala- ja vesiviljelustoodang, tarbijateadlikkuse kasv ja kalavarude kestlik majandamine loovad eeldused kala- ja vesiviljelustoodete tarbimise suurendamiseks. Riigi kohustus on panustada kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tõhusasse ja läbipaistvasse siseturgu, aidates kaasa toodete turustamisel lühikese ja tarbijale ohutu toodete tarneahela (tootjalt tarbijale) arengutele, tarbijateadlikkuse kasvule (kala on tervislik) ning propageerides kala- ja vesiviljelustoodete tarbimist üldiselt. Sekkumiseks vajalike tegevuste rakendamine eeldab head koostööd erinevate ministeeriumide ja nende valitsemisalade asutuste vahel.  Jätkuva nõudluse rahuldamiseks kalapüügi- ja vesiviljelustoodete järele maailmas ja Eesti kalatoodete kõrge isevarustatuse taseme juures on oluline tagada kvaliteetne ja kõrge lisandväärtusega ja suure ekspordipotentsiaaliga toodang. Riigi sekkumine peab tagama võrdsed tingimused ELis turustatavatele kalapüügi- ja vesiviljelustoodetele ning soosima uute turgude leidmist, et vähendada võimalikke riske tänastel peamistel sihtturgudel ja leida toodetele uusi tarbijaid (nt. Aasias ja Aafrikas). Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF) on Euroopa rahastamiskava, millega toetatakse kalanduspoliitikat, sisevetekalandust, vesiviljelust ja merendussektorit. ELi 2021–2027. aasta finantsraamistikus on fondile kavandatud 6,14 miljardi euro suurune eelarve (Euroopa Liidu Nõukogu, 2020). Perioodil 2021–2027 toetab EMKF ühise kalanduspoliitika ja ühenduse merenduspoliitika rakendamist läbi nelja prioriteedi (Maaeluministeerium, 2020b): • Soodustada kestlikku kalandust ja mere bioloogiliste ressursside kaitset; • Aidata kaasa toiduga kindlustatuse tagamisele Euroopa Liidus läbi konkurentsivõimelise ja kestliku vesiviljeluse ja turgude; • Võimaldada sinise majanduse kestlikku kasvu ning aidata saavutada rannapiirkondade jõukust; • Tugevdada ookeanide rahvusvahelist majandamist ning tagada merede ja ookeanide turvalisust, ohutust, puhtust ja kestlikku majandamist. Hetkel on koostamisel Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi finantsperioodi 2021–2027 riiklik rakenduskava, kus kus töötatakse välja konkreetsemad sekkumised. Rakenduskava arenguid saab jälgida Maaeluministeeriumi kodulehelt: https://www.agri.ee/et/eesmargid-tegevused/euroopa-merendus-ja-kalandusfond-emkf-2021-2027/rakenduskava. Viited 51 Eesti Maaülikool. 2015. Vesiviljeluse laiendamiseks sobivaimate alade kaardistamise, vajalike infrastruktuuride arendamise ja innovatsiooniliste tehnoloogiate elluviidavus. Ehitusseadustik. 2015. Riigi Teataja I. https://www.riigiteataja.ee/akt/105032015001 Euroopa Komisjon. 2018. Juhenddokument Vesiviljelus ja Natura 2000 Kokkuvõte. https://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/docs/AQU_Summary_ET.pdf Euroopa Liidu Nõukogu. 2020. Euroopa Merendus- ja Kalandusfond pärast 2020. aastat. https://www.consilium.europa.eu/et/policies/maritime-fisheries-fund/Feis, M.E. 2010. Reproduction in the genus Fucus. University of Groningen. Bachelor thesis. Forslund, H., Lena Kautsky, L. 2013. Reproduction and reproductive isolation in Fucus radicans (Phaeophyceae), Marine Biology Research, 9:3, 262−267. Keskkonnaministeerium. 2019. Eesti mereala keskkonnaseisund 2018. 140 lk. Keskkonnaministeerium. 2020. Keskkonnaministri määruse „Vesiviljeluse veekaitsenõuded, vesiviljelusest lähtuva vee saasteainesisalduse piirväärtused ja suublasse juhtimise ning seire nõuded“ eelnõu seletuskiri. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus. 2010. Riigi Teataja I. https://www.riigiteataja.ee/akt/116112010013. Keskkonnaseadustiku üldosa seadus. 2019. Riigi Teataja I. https://www.riigiteataja.ee/akt/Ke%C3%9CS Kostamo, K. 2008. The life cycle and genetic structure of the red alga Furcellaria lumbricalis on a salinity gradient. WALTER AND ANDRÉE DE NOTTBECK FOUNDATION SCIENTIFIC REPORTS, 33. PhD thesis. Kotta, J.; Futter, M.; Kaasik, A.; Liversage, K.; Rätsep, M.; Barboza, F.R.; Bergström, L.; Bergström, P.; Bobsien, I.; Díaz, E.; Herkül, K.; Jonsson, P.R.; Korpinen, S.; Kraufvelin, P.; Krost, P.; Lindahl, O.; Lindegarth, M.; Lyngsgaard, M.M.; Mühl, M.; Sandman, A.N.; Orav-Kotta, H.; Orlova, M.; Skov, H.; Rissanen, J.; Šiaulys, A.; Vidakovic, A.; Virtanen, E. 2020. Cleaning up seas using blue growth initiatives: mussel farming for eutrophication control in the Baltic Sea. STOTEN, 709, 136144. Kotta, J.; Jaanus, A.; Kotta, I. 2008. Haapsalu and Matsalu Bay. In: Ecology of Baltic Coastal waters. Schiewer, U. (ed.). Springer. Ecological Studies, 197, 245–258. Kotta, J.; Lauringson, V.; Martin, G.; Simm, M.; Kotta, I.; Herkül, K.; Ojaveer, H. 2008. Gulf of Riga and Pärnu Bay. In: Ecology of Baltic Coastal waters. Schiewer, U. (ed.). Springer. Ecological Studies, 197, 217–243. Loomatauditõrje seadus. 2019. Riigi Teataja I. https://www.riigiteataja.ee/akt/LTTS. Loomade ja loomsete saadustega kauplemise ning impordi ja ekspordi seadus. 2004. https://www.riigiteataja.ee/akt/128122018040?leiaKehtiv. Maaeluministeerium. 2020a. Arengukava tervikteksti eelnõu. Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030. https://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/poka-2030/poka-2030-eelnou-2020-02- 21.pdf. Maaeluministeerium. 2020b. Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF) 2021–2027. https://www.agri.ee/et/eesmargid-tegevused/euroopa-merendus-ja-kalandusfond-emkf-2021-2027. Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus. 2015. Riigi Teataja I. https://www.riigiteataja.ee/akt/119032015051. Planeerimisseadus. 2015. Riigi Teataja I. https://www.riigiteataja.ee/akt/126022015003. PRIA. 2020. https://www.pria.ee/. Rahandusministeerium. 2020. Mereala planeering. https://www.rahandusministeerium.ee/et/planeeringud. Rahandusministeerium, Hendrikson&KO. 2020a. Mereala planeeringu seletuskiri. http://mereala.hendrikson.ee/dokumendid/Planeeringulahendus/2020-02-13_p%C3%B5hilahendus_portaali.pdf. Rahandusministeerium, Hendrikson&KO. 2020b. Eesti mereala planeering. Mõjude hindamise aruanne. http://mereala.hendrikson.ee/dokumendid/Planeeringulahendus/2020-02-14_MSP_MH_aruanne_portaali.pdf. 52 Schagerström, E. 2013. Fucus radicans - Reproduction, adaptation & distribution patterns. Stockholm University. PhD thesis. Snoeijs-Leijonmalm, P.; Schubert, H.; Radziejewska, T. (eds) 2017. Biological Oceanography of the Baltic Sea. Springer, Dordrecht. Statistikaamet. 2019. Mullu müüdi rekordkogus vesiviljelustoodangut. Pressiteade nr 62. https://www.stat.ee/pressiteade-2019-062. Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool. 2020. Mereseire 2019. Aruanne. 127 lk. Tartu Ülikool. 2018a. Eesti mereala elupaikade kaardiandmete kaasajastamine. Versioon 2: 05.04.2018. Tartu Ülikool. 2019a. Kalakasvatuste kaudu merre suunatud lämmastiku- ja fosforikoormust kompenseerivate meetmete väljatöötamine. Tartu Ülikool. 2019b. Vesiviljeluse piirkondlike kavade koostamine võimaliku keskkonnasurve ohjamiseks. Lõpparuanne. Veeloomataudide tõrje eeskiri. 2008. Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/129032018030?leiaKehtiv. Veeseadus. 2019. Riigi Teataja I. https://www.riigiteataja.ee/akt/122022019001. Veterinaarnõuded vesiviljelusloomade liikumise ning neilt pärinevate loomsete saadustega kauplemise kohta. 2008. Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/106122017020?leiaKehtiv. Veterinaar- ja Toiduamet. 2019. Kauplemine vesiviljelusloomadega. https://www.kalateave.ee/images/14.02.19_4_kauplemine_vesiviljelusloomadega.pdf. VTA. 2020. https://vet.agri.ee/et/loom-soot/kalad-ja-vahid. Wichard, T. 2015. Exploring bacteria-induced growth and morphogenesis inthe green macroalga order Ulvales (Chlorophyta). Front. Plant Sci. 6:86. 53  21/03/2022 Tööndusliku kalapüügi ja kalakasvatusega seotud toitainete voogude modelleerimine Läänemeres ning saadud mudeli valideerimine Tagalahe kalakasvatuse näitel Jonne Kotta, Brecht Stechele, Ants Kaasik, Robert Aps, Helen Orav-Kotta TARTU ÜLIKOOL 2022 Sisukord Sissejuhatus .....................................................................................................................................2 Räime ja kilu varuühikud ja varude seisund ....................................................................................3 Kutselise kalapüügiga Läänemerest eemaldatav toitainete kogus ...................................................5 Räime ja kilu traalpüügi ruumiline ja sesoonne varieeruvus ...........................................................6 Kutselise kalapüügi osatähtsus kalasööda tootmisprotsessis ..........................................................7 Hüpoteetiline kalakasvatus ..............................................................................................................8 DEB (dünaamilise energiabilansi) mudelite loomine, et hinnata toitainete vooge kala- ja karbikasvatustes .............................................................................................................................10 Merepõhja setete toitainete sisalduse ja suurselgrootute koosluste kaardistamine Tagalahe kalakasvatuse piirkonnas ...............................................................................................................14 Toitainete liikumine kalakasvatuses ..............................................................................................14 Toitainevoogude ajaline muutlikkus kalakasvatuses ühe kasvatamistsükli jooksul .................14 Toitainete bilanss kalakasvatuses ..............................................................................................19 Suurselgrootute koosluste potentsiaal merepõhja settinud toitainete biomineraliseerimisel ....22 Tagalahe kalakasvatuse keskkonnamõju merepõhja setete toitainete sisaldusele ja suurselgrootute kooslustele .....................................................................................................................................23 Kalakasvatusest veesambasse ja meresetetesse sattunud toitainete kompenseerimine karbikasvatuse abil ........................................................................................................................28 Soovitused ja järeldused ................................................................................................................31 Viited .............................................................................................................................................32 LISA 1. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta igakuised summaarsed kalasaagid (kg) traaltunni kohta. Alusandmed pärinevad Põllumajandus- ja Toiduametist. ..................................35 1 Sissejuhatus Tervisliku toidu tootmine keskkonnahoidlikul viisil, on üks suurimaid globaalsetest väljakutsetest. Kalatarbimine elaniku kohta on alates 1960. aastast rohkem kui kahekordistunud ja looduslikud kalavarud ei võimalda enam seda suurenenud nõudlust rahuldada. Seetõttu on vesiviljelusel suur potentsiaal, et rahuldada kasvavat vajadust kala ja teiste meresaaduste järele. Tänapäeval ongi üle poole kogu maailmas tarbitavast kalast toodetud tehistingimustes (FAO, 2020). Ehkki vesiviljelus on kõige kiiremini kasvav toiduainesektor maailmas, on selle näol tegemist suhteliselt väikse tööstusharuga Eestis. Samas huvi Eesti kalanduse ja vesiviljeluse arendamise vastu on pidevalt suurenemas. Euroopa Liidu komisjon võttis 2014. aastal vastu ühise kalanduspoliitika reformi, et edendada muu hulgas ka vesiviljeluse arengut. Dokument hõlmab vesiviljeluse säästva arengu strateegilisi suuniseid koos ELi ühiste prioriteetide ja üldiste eesmärkidega. Prioriteetideks peetakse nelja valdkonda: vähendada bürokraatiat, parandada juurdepääsu maale ja veele, tugevdada konkurentsivõimet ning kasutada konkurentsieeliseid rangete kvaliteedi-, tervishoiu- ja keskkonnastandardite abil. Sellest tulenevalt tuleb keskenduda sellele, et tootmine oleks jätkusuutlik ja kvaliteetne ning tagaks tarbijatele toiduohutuse. Käesoleval hetkel on toitainete tase Läänemeres liiga suur ning veekeskkonna kvaliteedi parandamiseks tuleks piirata lämmastiku- ja fosforiühendite sattumist merre. Liigne toitainete sissevool põhjustab mikrovetikate vohamist veemassis, niitjate makrovetikate massarengut merepõhjas, vee läbipaistvuse vähenemist, rohket orgaanilise aine settimist, hapnikudefitsiiti põhjalähedastes veekihtides ja tundlikumate veeorganismide hukkumist (Kotta et al., 2017). Kuna vesiviljelus võib olla seotud selliste keskkonnaprobleemidega nagu eutrofeerumine, tuleks eutrofeerunud Läänemere tingimustes eelistada toitainete koormuse suhtes neutraalset või merekeskkonnast toitaineid väljaviivat vesiviljelust. Läänemere kalanduses on seni peamiselt keskendutud kalavarude hindamisele ja nende jätkusuutliku kasutamise korraldamisele. Kalapüügile, kui olulisele Läänemere eutrofeerumist leevendavale ringmajanduse funktsioonile on aga seni vähem tähelepanu pööratud. Nimelt sisaldavad Läänemere räim ja kilu toorkaalu kohta vastavalt 2.4 % lämmastikku ja 0.43 % fosforit (Hjerne & Hansson, 2002). Lähtuvalt sellest peaksime Eesti kalapüügi tähtsuse iseloomustamisel edaspidi välja tooma lisaks traditsioonilistele sotsiaalmajanduslikele näitajatele ka selle merekeskkonna eutrofeerumist leevendava ringmajanduse funktsiooni, aga kindlasti vaid sellises mahus, mis ei kahjustaks kalavarude seisundit. Väljapüütud kala on võimalik püügikvootide ulatuses kasutada sumbakala söötade valmistamisel, et vähendada süsteemiväliste toitainete sattumist merekeskkonda. Läänemere regioonis sh. Eestis, Lätis, Soomes ja Taanis paikneb mitu kalakomponentide tehast, mis kasutavad Läänemerest püütud räime ja kilu kalajahu ja -õli tootmiseks. Euroopa Komisjoni teatis vesiviljeluse strateegia kohta (Euroopa Komisjon, 2021) annab suuniseid, kuidas ELi vesiviljelussektori keskkonnatoimet saab veelgi parandada. Nende suuniste seas on välja toodud ka kestlike söödasüsteemide kasutamise vajadus. Kestlike söödasüsteemide all mõeldakse selliste söödakomponentide kasutamist, mis on saadud ökosüsteeme ja elurikkust kõige rohkem säästval ja toetaval viisil ning mis on samal ajal loomade tervise ja heaolu tagamiseks sobivad. Samuti rõhutatakse söödatootjate sõltuvuse vähendamist looduslikest varudest saadavast kalajahust ja kalaõlist suunates neid kasutama alternatiivseid valguallikaid nagu vetikaid, putukaid või teiste tööstusharude jäätmeid. See soovitus tuleneb asjaolust, et paljudel juhtudel toimub söödakomponentide valmistamine kalavarusid kahjustaval viisil. Läänemeres on aga räime ja kilu püük rahvusvaheliselt reguleeritud ning nende varude ekspluateerimine jätkusuutlik. Tingituna looduskeskkonna muutlikkusest varieeruvad Läänemere räime ja kilu erinevate põlvkondade arvukused üsna suurtes piirides, mis väljendub ka nende 2 kalade kudukarja biomassi (spawning stock biomass, SSB) ja lubatava kogusaagi (total allowable catch, TAC) suures aastatevahelises erinevuses. Eestis ületab püütud kala kogus siinset kalatarbimist mitu korda. Sarnane olukord on iseloomulik ka naaberriikidele. Sellest tulenevalt on räime ja kilu kokkuostuhind suhteliselt madal. Viimaste aastate eksporditurgude ebastabiilsus on olukorda paraku veelgi keerulisemaks muutnud. Selleks, et tagada räime ja kilu püükide stabiilsus ja majanduslik mõttekus, on Eesti Kalapüügiühistu, Eesti Traalpüügi Ühistu ja Eesti Kutseliste Kalurite Ühistu loonud ühiselt Paldiski kalakomponentide tehase, kus kilust ja räimest toodetakse kalajahu ja -õli. Juba praegu töödeldakse suur osa väljapüütud räime ja kilu kvoodist ümber Paldiski kalakomponentide tehases. Tooraineks on väheväärtuslik kilu ja räim, samuti kõrvalsaadused, mis tekivad kilu ja räime töötlemisel inimtoiduks. Suures plaanis on tehase eesmärk tagada ühistute liikmetele võimalus oma väheväärtusliku saagise realiseerimiseks, andes neile võimaluse keskenduda kala töötlemisele inimtoiduks. Omanikud, ehk siis erinevate ühistute liikmed on ka peamised kalatarnijad. Suurem nõudlus on võimaldanud suurendada ka kala alghinda, pakkudes kalapüüdjatele majanduslikku stabiilsust. Tehase toodangut kasutatakse peamiselt merevesiviljeluses kalade söödaks. Kokkuvõtvalt panustab Paldiski kalakomponentide tehases Eesti räime- ja kilupüügi jätkusuutlikkusse, kuid ühtlasi tagab ka selle, et püügimaht ei oleks kvootidest oluliselt väiksem so. Eesti rannikumerest eemaldatakse kalapüügi abil sarnane kogus toitaineid kui varasematel aastatel. On oluline rõhutada, et kuna räime- ja kilupüük (merestrateegia tunnus D3) on rahvusvaheliselt reguleeritud, siis sellise loodusliku elemendi eemaldamisel ökosüsteemist ei muudeta ökosüsteemi ja toiduvõrkude tasakaalu (merestrateegia tunnused D1, D4). Nendest asjaoludest tulenevalt leiavad uuringu autorid, et kohaliku räime ja kilu kasutamist kalasööda tootmisel võib pidada keskkonda säästvaks lahenduseks ning teevad ettepaneku, et seda võiks arvestada ka toitainetebilansi arvutustes. Selleks, et hinnata kuidas töönduslik kalapüük, püütud kaladest sööda valmistamine ja sellise sööda kasutamine kalakasvatustes mõjutab mere toitainete koormust, on vajalik kaardistada toitainete vood selle ahela kõikides etappides. Käesoleva uuringu eesmärgiks ongi hinnata tööndusliku kalapüügi abil Läänemere keskkonnast eemaldatud toitainete hulka ning määratleda sellest kalast toodetud kalasööda kasutamise mõju piirkondlikule toitainete koormusele. Esmalt mõõdistatakse 1 km2 täpsusega erinevates Eesti merepiirkondades räime ja kilu väljapüügiga eemaldatud toitainete kogused. Seejärel arvutatakse kalasööda tootmisprotsessi toitainete bilansi seisukohast, so. kui suure osa toodetud kalajahu/õli toitainete sisaldusest moodustab väljapüütud kilu ja räim. Võttes aluseks Eesti oludesse sobiva kalakasvatuse näitajad, modelleeritakse kalakasvatusest lähtuvate toitainete liikumist merekeskkonnas. Stsenaariumarvutustes lähtutakse eeldusest, et kalakasvatuses kasutatav sööt on toodetud Läänemere kalast. Mudelarvutused võimaldavad näidata, kui suurel määral vabaneb toodetud kalakoguse kohta kalakasvatustest merekeskkonda toitaineid, millisel määral suudavad merekarpide kasvandused toitaineid immobiliseerida ning kui suures koguses eemaldatakse sumbakala väljavõtmisel merekeskkonnast toitaineid. Realistlike tulemuste saamiseks mõõdistatakse ühe sesooni vältel merekeskkonnas kalakasvatusega seotud erinevaid toitainetebilansi näitajaid ning kasutatakse saadud välimõõtmisi mudelite parametriseerimiseks. Uuring peegeldab uuringu autorite seisukohti ja arvamusi. Räime ja kilu varuühikud ja varude seisund Käesolevas töös keskendume kilule ja räimele, kuna tegemist on Eesti olulisemate püügikaladega. Räim (Clupea harengus membras) on Atlandi heeringa alamliik, mis asustab kogu Läänemerd, moodustades siin mitmeid kohalikke populatsioone. Kudemisaja järgi jaguneb räim märtsist juunini kudevaks kevadräimeks ning augustist septembrini kudevaks sügisräimeks, viimase osatähtsus on alates 1970. aastast olnud alla 5 % räime kogusaagist. Viimastel aastatel on siiski täheldatud sügiskuduräime arvukuse mõningast tõusu, eriti Liivi lahes. Läänemere kilu ehk kilu (Sprattus sprattus balticus) on euroopa kilu (Sprattus sprattus) alamliik, mis asustab suuremat osa 3 Läänemerest. Kilu koeb juunis-juulis avamere ülemistes veekihtides ning kuna marjaterad jäävad vette hõljuma, on kudemiseks vajalik vee soolsus vähemalt 6 promilli. Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (International Council for the Exploration of the Sea, ICES) jaotab Läänemere ökoloogilise regiooni statistilisteks alampiirkondadeks (Joonis 1), mida kasutatakse ka rahvusvaheliselt reguleeritud kalavarude, nagu Läänemere kilu ja räim, kalapüügi korraldamisel, püügistatistika koondamisel ja esitamisel nii rahvuslikul, kui ka rahvusvahelisel tasandil. Joonis 1. Läänemere ökoloogiline regioon (kollane) ja ICES statistilised alampiirkonnad (ICES, 2020). Rahvusvaheliselt reguleeritava kalapüügi puhul töönduskalade varusid soovitakse ekspluateerida kudukarja biomass piirini, mis tagaks ka järgnevateks aastateks kalavaru jätkuva täienemise. Paljude liikide puhul võib see piir olla ka ületatud ning varude taastamiseks tuleks püüki hoopis piirata. Rahvusvaheliselt reguleeritavate kalaliikide, räime ja kilu kui varu seisundi hindamine toimub Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) Läänemere Kalandustöörühma poolt kooskõlastatud metoodika alusel. Metoodika tugineb peamiselt regulaarselt töönduslikest püükidest kogutud bioloogilistele analüüsidele ja noorkalade kui varu täiendi arvukuse hinnangutele. Kilu käsitletakse kogu Läänemere ulatuses ühe nn. ühikvaruna ehk populatsioonina. Räime varude seisundit aga hinnatakse ja antakse püügisoovitused kolme nn. ühikvaru kohta eraldi: Läänemere keskosa räim alampiirkondades 25-29 ja 32, Liivi lahe räim alampiirkonnas 28.1, Botnia mere ja lahe räim alampiirkonnas 30 ja 31. Neist Liivi lahe, Botnia mere ning tõenäoliselt ka Botnia lahe räime puhul on tegemist kohalike looduslike populatsioonidega. 4 ICES soovitab ava-Läänemere räimepüüki 2021. aastal vähendada umbes 36 % (võrreldes 2020. aasta soovitatuga) ehk 108177 tonnini, kuid selle vähenemise taga on peamiselt varu seisundi hindamise printsiipide muutused, mille tulemusel on räime kudukarja tegelik biomass (SSB) osutunud varasemast madalamaks ja kalastussuremus (F) on osutunud varasemast kõrgemaks. Liivi lahes lubatakse 2021. aastal räime enam püüda kuni 39446 tonni (2020. aasta püügisoovitus oli vastavalt 30382 tonni). Kilu iseloomustab arvukuse ja biomassi suur muutlikkus, mis peegeldub ka tema üldsaagi dünaamikas: viimaste aastakümnete vältel on see varieerunud 37 000 tonnist 1983. aastal kuni 529 000 tonnini 1997. aastal. ICES soovitab kilupüüki mõneti vähendada, so. saak ei tohiks ületada 247952 tonni (2020. aasta maksimaalne saagisoovitus oli 255786 tonni). Püügisoovituse vähenemise põhjustas 2014. aasta väga tugeva põlvkonna osatähtsuse vähenemine varus ja uute suurte arvukusega põlvkondade lisandumise puudumine (Tartu Ülikool, 2021a). Käesoleva uurimuse kontekstis on oluline rõhutada, et nii räime kui ka kilu liikuvus meres on väga suur ja pole õigustatud toitainete bilansi arvutamise seisukohast kasutada väiksemaid ruumiühikuid kui ICES'i poolt defineeritud varuühikud. Seega kui räim on püütud Läänemere keskosa alampiirkondadest 25-29 ja 32 ning seda kala kasutatakse söödana samades alampiirkondades paiknevates kalakasvatustes (Eesti perspektiivsemad kalakasvatuspiirkonnad asuvad ava-Läänemeres), on tegemist kohalikul toorainel põhineva söödaga. Läänemerest püütud kilu on sõltumata püügipiirkonnast käsitletav kui kohalikul toorainel põhinev sööt, kuna tegemist on ühe populatsiooniga. Teisalt on oluline rõhutada, et vastavalt EL veepoliitika raamdirektiivile peetakse pinnavee seisundi üle arvestust pinnaveekogumite kaupa, kõik rannikuveekogumid on halvas seisundis ning eesmärk on saavutada veekogumite hea seisund 2027. aastaks. Vastavalt veepoliitika raamdirektiivile ei tohi kalakasvandus halvendada rannikuveekogumite seisundit ega ka takistada rannikuveekogumite hea seisundi saavutamist. Seega võib püügiruutude käsitlus kompenseerivate meetmete osas olla osade (piiratud veevahetusega) veekogumite puhul liiga üldine, sest kalakasvatus ei pruugi püügiruudu seisundit mõjutada, küll aga võib avalduda mõju väiksematele üksustele ehk rannikuveekogumitele. Siit tuleneb, et kui kalakasvatus ja selle mõju kompenseerimine leiab aset rannikuveekogumis, siis peab olema tagatud, et selle veekogumi seisund ei halvene ning inimtegevus ei sea ohtu hea seisundi saavutamist. Üldjuhul on Eesti rannikumere veekogumid omavahel ja ka ava-Läänemerega siiski väga tugevalt seotud so. ava- Läänemere seisund määrab suures osas ära meie rannikumere seisundi ning enne, kui ei ole tagatud ava-Läänemere hea keskkonnaseisund, ei ole oodata ka meie mereala veekogumite seisundi olulist paranemist. Kutselise kalapüügiga Läänemerest eemaldatav toitainete kogus Kutselised kalurid püüavad traallaevadega kalalaeva kalapüügiloa alusel Läänemere kilu ja suurema osa neile eraldatud Läänemere räime kvoodist. Olulise osa Eesti kalurite räimesaagist moodustab samuti räime kutseline rannapüük Läänemerest kaluri kalapüügiloa alusel, kusjuures suurema osa sellest saagist annab Liivi lahe räime kutseline rannapüük. Viidates Põllumajandus- ja Toiduameti kalapüügi andmetele (PTA, 2021) moodustasid 2020. aastal Läänemere kilu ja räim suurema osa Eesti kalurite traalpüügi saagist Läänemerel (Tabel 1). Eesti kalurite 2020. aasta traalpüügi saak Läänemerel ICES alampiirkondades 27-32 moodustas kokku kilu osas 24309,385 tonni ja räime osas 20873,006 tonni (Tabel 1). Tabel 1. Kutselise kalapüügi saak kalalaeva kalapüügiloa alusel (traallaevad) Läänemerel ICES alampiirkondades 27-32 seisuga 31.12.2020 (PTA, 2021). Kala Kalaliik kood 27 28.1 28.2 29 32 kokku Emakala ELP 34,708 34,708 5  Kilu SPR 38,996 581,208 3169,285 6604,705 13915,191 24309,385 Lõhi SAL 0,012 0,012 Meritint SME 39,562 9,028 48,59 Räim HER 49,909 5799,712 2118,455 2360,351 10544,579 20873,006 Tursk (Atlandi tursk) COD 0,048 0,048 Tuulehaug GAR 5,147 5,147 kokku 88,905 6460,337 5287,8 8965,056 24468,798 45270,896 Lähtudes Hjerne & Hansson (2002) poolt välja arvutatud kalade toitainete sisaldusest, eemaldas kutselise kilupüügi saak kalalaeva kalapüügiloa alusel Läänemerest 583,425 tonni lämmastikku ja 104,530 tonni fosforit. Samas kutselise räimepüügi saak kalalaeva kalapüügiloa alusel tõi Läänemerest välja 500,952 tonni lämmastikku ja 89,753 tonni fosforit. Põllumajandus- ja Toiduameti andmete kohaselt (PTA, 2021) moodustas Eesti kutseline räime rannapüük ilma Liivi laheta (ICES alampiirkonnad 28.2-32) 2020. aastal 1304,113 tonni. Selle kaudu eemaldati Läänemerest 31,298 tonni lämmastikku ja 5,606 tonni fosforit (Tabel 2). Liivi lahe räime (ICES alampiirkond 28.1) kutselise rannapüügi saak oli 2020. aastal 6430,853 tonni ja see eemaldas Liivi lahest 154,340 tonni lämmastikku ja 27,651 tonni fosforit (Tabel 3). Kokku oli Eesti kutselise rannapüügi räime saak 2020. aastal 7734,966 tonni. Kui liita kokku Eesti kalurite 2020. aasta räime traalpüügi saak Läänemerel ICES alampiirkondades 27-32 (20873,006 tonni) ja räime kutselise rannapüügi saak (7734,966 tonni), moodustas Eesti kalurite räimepüügi kogusaak 2020. aastal 28607,972 tonni ning sellega eemaldati Läänemerest kokku 686,590 tonni lämmastikku ja 123,010 tonni fosforit. Tabel 2. Eesti kutseline räime rannapüük ilma Liivi laheta (ICES alampiirkonnad 28.2-32) 2020. aastal ja selle kaudu Läänemerest eemaldatud lämmastiku ja fosfori kogused (PTA, 2021). Maakond saak (tonni) lämmastik (tonni) fosfor (tonni) Harju 21,832 0,524 0,094 Hiiu 7,726 0,185 0,033 Ida-Viru 1197,549 28,741 5,149 Lääne 69,248 1,662 0,297 Lääne-Viru 2,58 0,062 0,011 Saare 5,178 0,124 0,022 kokku 1304,113 31,298 5,606 Tabel 3. Eesti kutseline räime rannapüük Liivi lahes (ICES alampiirkond 28.1) 2020 aastal ja selle kaudu Läänemerest eemaldatud lämmastiku ja fosfori kogused (PTA, 2021). Maakond saak (tonni) lämmastik (tonni) fosfor (tonni) Pärnu MK kokku 6358,295 152,599 27,341 Saare 72,558 1,741 0,312 kokku 6430,853 154,34 27,653 Räime ja kilu traalpüügi ruumiline ja sesoonne varieeruvus Räime ja kilu varu suurus ja paiknemine võivad teatud piirides muutuda, aga piirkondade kalarikkus sõltub enamasti nendes valitsevatest looduslikest tingimustest, mistõttu väljapüügi osakaal erinevate merealade lõikes väga palju ei muutu. 6 Töös on lähtutud eeldusest, et Eesti avamere traalpüük toimub piisava tihedusega kalakoondistel, mis leitakse kalalaevadel asuvate vastavate kajaloodide ja sonarite abil. Traaltunni kohta tulev kala kogusaak kalaliikide kaupa iseloomustab veesambas oleva kalakoondise summaarset tihedust ning peegeldab selgelt meie avamere traalpüügi produktiivsemaid merealasid. Need alad paiknevad rannikunõlva ja süvavete tõusude piirkonnas, kus leidub ohtralt avamere pelaagiliste kalade toiduobjekti, zooplanktonit. Eesti avamere traalpüügi igakuine summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta peegeldab selgelt ka meie traalpüügi aastaajalist dünaamikat. Traalpüügi 2020. aasta ajalis-ruumiline varieeruvus Eesti merealal on toodud lisas 1. 2020. aastal toimus traalpüük peamiselt kahel perioodil, jaanuarist maini ja septembrist detsembrini. Samas Liivi lahes toimus traalpüük peamiselt jaanuaris-aprillis ja septembris-detsembris. Suvised soojemad õhu- ja merevee temperatuurid ning Läänemere kilu ja räime kõrge toitumisaktiivsus mõjutavad negatiivselt suvise kalasaagi kvaliteedi näitajaid. Sellega on seletatav traalpüügi suhteliselt madal aktiivsus juunis ja augustis. Juulis 2020. aastal Eesti merealal traalpüüki ei toimunud. Kutselise kalapüügi osatähtsus kalasööda tootmisprotsessis Paldiski kalakomponentide tehase põhitoodang on kalajahu ja kalaõli. Tehas kuulub Eesti Kalatootjate Keskühistule (EKK, 2021), mille omanikeks on omakorda 3 kalurite ühistut. Tooraineks on väheväärtuslik kilu ja räim, samuti kilu ja räime töötlemisel inimtoiduks tekkivad kõrvalsaadused. Tehases kasutatakse toorainena hinnanguliselt 50 % Eesti räime ja kilu püügimahust. Tehase aastatoodang on keskmiselt 6000 tonni jahu ja 2500 tonni õli, milleks kulub 28146 tonni räime ja kilu toorkaalus (so. toote kaal moodustab umbes 30,2 % tooraine kaalust). Tootmisprotsessi käigus käideldakse 675,5 tonni lämmastikku ja 128,8 tonni fosforit (Tabel 4). Tehas kasutab ära kogu tooraines sisalduva materjali, ehk siis kõrvalsaaduseid ei teki. Paldiski kalakomponentide tehase keskmised tooraine ja toodete lämmastiku ja fosfori sisaldused on toodud Tabelis 5. Tabelites 4 ja 5 toodud andmeid kasutatakse järgmise peatükis, et hinnata millisel määral on võimalik kalakasvatuse emissiooni vähendada, kui kasutame söödas kohalikku kala. Tabel 4. Paldiski kalakomponentide tehases aastas käideldud kala hulk, toodetud kalajahu ja -õli mahud ning nendes sisalduvad lämmastiku ja fosfori kogused tonnides. Tooraine/toode kogus (tonni) N sisaldus (tonni) P sisaldus (tonni) kala 28146 675,5 128,8 kalajahu 6000 675,5 128,8 kalaõli 2500 0,00 0,02 Tabel 5. Lämmastiku ja fosfori keskmine protsentuaalne sisaldus Paldiski kalakomponentide tehase tooraines (räim, kilu) ja toodetes 2020−2021. aastal. Tooraine/toode N (%) P (%) kala 2,4 0,458 kalajahu 11,3 2,146 kalaõli 0,0 0,001 Tootmisprotsessi käigus kala keedetakse ning sellest keedusest pressitakse välja vedelik, mis edasi liigub aurutustornidesse. Aurutustornides kuivaine sh. rasv kontsentreeritakse ning segatakse kalajahusse. 2021. aasta prognoositav tooraine hulk on veidi väiksem, hinnanguliselt 24000 tonni kilu ja räime toorkaalus. Tehas suudab käidelda umbes 10 tonni kala tunnis ning maksimumvõimsuse juures 15 tonni kala tunnis. 7 Suures plaanis on tehase eesmärk tagada ühistu liikmetele võimalus oma väheväärtusliku kalasaagi realiseerimiseks, andes neile võimaluse endil keskenduda inimtoiduks sobiva kala töötlemisele. Tehas tasakaalsutab sisuliselt turgu − kui toidukala turg on hea, siis jõuab tehasesse vähem toorainet. Kalurite ühistute põhitegevus algab kalapüügist. Omanikud ehk siis erinevate ühistute liikmed on ka Paldiski Kalajahutehasele peamised kalatarnijad. Paldiski Kalajahutehase põhitoodanguks on kõrge kvaliteediga kalajahu (proteiinisisaldus ca 69−72 %) ja õli. 99 % tehase toodangust turustatakse väljaspoole Eestit. Toodangu turustamisel on peamised sihtriigid Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Kreeka, Taani, Ukraina. Väiksemaid koguseid on tarnitud veel mitmesse riiki. Paldiski Kalajahutehas on sisenemas oma toodanguga ka USA turule. Strateegiliseks eesmärgiks on usaldusväärse kõrge toodangukvaliteediga tehase maine kaudu jõuda järjest lähemale oma toodete lõpptarbijale. Hüpoteetiline kalakasvatus Optimaalne kasvatustehnika peab vastama kalade bioloogilistele vajadustele ning tagama tasakaalustatud toitumise, hea tervise ja elupaiga, kuna kõik need aspektid on omavahel tihedalt seotud ning mõjutavad kalade saagikust kasvatustes. Sõltumata sellest, kas kalu kasvatatakse akvaariumides, tiikides, järvedes või meres, peavad söötmine, majandamine ja kasvatusseadmed koostoimel tagama kalade hea seisundi. Intensiivses vesiviljeluses kasutatavat sööta toodetakse paljudest erinevatest koostisainetest, millel on erinevad toiteväärtuslikud ja füüsikalised omadused. Traditsiooniliselt on kalasööt põhinenud loodusest püütud kaladest saadud kalajahul ja kalaõlil. Viimasel ajal on pööratud suurt tähelepanu alternatiivsetest toorainetest valmistatud söötade loomisele, mis on keskkonnasõbralikumad ja eetiliselt jätkusuutlikumad. Tootmist saab muuta säästvamaks, kui suurendada söödas primaarprodutsentide (maismaataimed ja vetikad) osakaalu. Sööda arendamisel püütakse saavutada ka taaskasutatud toorainel põhinevate söödakomponentide ulatuslikumat kasutamist, et anda lisaväärtust jääkproduktidele, mis praegu suures osas lähevad raisku. Kasutada saab nii kalanduse ja töötleva tööstuse kui ka muude tööstusharude kõrvalsaadusi. Oluline osa on siin ka kohalikul toorainel so. väljapüütud kaladel, merekarpidel ja suurvetikatel põhineva kalasööda kasutamisel. Selliste mereorganismide väljapüügil eemaldame merekeskkonnast toitaineid ning saame kasutada neid samu toitaineid merekeskkonnas kala tootmiseks. Sööda koostisosad võivad mõjutada sööda kvaliteeti mitmel viisil, muutes sööda toiteväärtust (nt aminohappelist koostist, rasvhapete sisaldust, sööda kasutegurit jne) ja selle füüsikalisi omadusi (nt stabiilsust vees, uppumisvõimet jne). Mõlemad tegurid mõjutavad söödast tulenevat mõju keskkonnale (Eriksson et al., 2017). Vee temperatuur on üks olulisemaid kalade isu mõjutavaid tegureid. Samas mõjutavad isu ka muud tegurid, nagu hapnikusisaldus, soolsus, tuul, hoovused ja päikesekiirgus. Üldjuhul kasvavad kalad oma elu alguses kiiremini ning vanuse suurenedes kasvutempo väheneb. Kasvukiiruses võib esineda suuri isenditevahelisi erinevusi, mis on peamiselt tingitud geneetilistest erinevustest. Teine oluline tegur on loomade tervis, haiged või stressis olevad kalad kaotavad oma isu. Andmemudelite ja/või kasvutabelite täpsus ei ole kõikide kalaliikide puhul võrdselt head. On olemas efektiivsed toitmissüsteemid lõhe ja vikerforelli jaoks, samas kui söötmistabelid teiste liikide kohta on vähem standardiseeritud. Söötmisega peab alati kaasnema kalade käitumise jälgimine, et kontrollida nende heaolu ja söögiisu. Söödatarbimist registreeritakse, et oleks võimalik jälgida kasvu tõhusust, mida nimetatakse söödakoefitsiendiks või sööda muundamise suhtarvuks (FCR). Selle parameetri põhjal on võimalik arvutada ka toitainete assimileerimist ning vabanemist merekeskkonda. Veeorganismide kasvatamine võib avaldada nii otsest kui ka kaudset mõju keskkonnale. Toitainete, kemikaalide ja organismide lekkimise näol on tegemist kalakasvatuse otsese mõjuga, sumbakasvatuse kaudne mõju tuleneb transpordist, energiatarbimisest ja loodusvarade (tooraine) 8 kasutamisest. Avatud vesiviljelussüsteemides paiknevad kalad sumpades. Sumbad võimaldavad vee vaba liikumist, kuid vee liikumise tõttu pääsevad sumpadest ümbritsevasse keskkonda ka toitained, söödajäägid ja väljaheited (Holmer et al., 2010). Traditsiooniline avatud sumbakasvatus on kulutõhus ja testitud meetod ning sellise lahenduse puhul ei ole vaja kasutada nii palju seadmeid kui teiste kasvatusmeetodite puhul. Avatud sumbad on aga otseses kokkupuutes ümbritseva ökosüsteemiga, mistõttu on keskkonnakahjustuse oht suurem kui kinniste tootmissüsteemide puhul. Kasvandusest vabanevad toitained pärinevad kalade väljaheitest ja söödajääkidest, mis võivad esineda lahustunud kujul või siis settida merepõhja. Samuti eritavad kalad merekeskkonda lämmastikku ja fosforit lõpuste ja uriini kaudu. Toitainete heitkoguseid võib arvutada erinevatel viisidel, kuid täpsema tulemuse saame vaid juhul, kui kasutame mudeleid, mis prognoosivad keskkonnatingimuste ja toitmise varieeruvusest tingitud kalade ainevahetuse intensiivsust ning ainevahetuse kaudu ka toitainete emissiooni merekeskkonda. Traditsiooniliselt on kalajahu ja kalaõli olnud kalasööda kõige tähtsam koostisosa, kuid juba mitu aastat on edukalt katsetatud ka muu toorainega, mis on nii loomset kui ka taimset päritolu. Sõltuvalt sööda eesmärgist koosneb selline kalasööt 10−20 % kalaõlist ja 12−20 % kalajahust. Käesoleva töö analüüsis lähtusime eeldusest, et avamere kalakasvatajad kasutavad keskkonnasõbralikku sööta, mille puhul kalakasvatusest lähtuv toitainete emissioon on viidud miinimumini. Oma arvutustes kasutasime söötadena BioMar tooteid Blue Impact 9024 6mm ja Blue Impact 9024 8mm. Sellises söödas oleva lämmastiku ja fosfori keskmine sisaldus (kuivainest) on vastavalt meie stsenaariumile 5.87 % ja 0.69 %. Kogu kasutatud söödast moodustab 6 mm sööt 30% ning 8 mm sööt 70%. Väiksematele kaladele antakse 6 mm pelleteid ning suurematele kaladele 8 mm pelleteid. Kuna 8 mm söödas sisaldub vähem fosforit ja lämmastikku, siis kala pikkuse suurenemisel toitainete emissioonid ka vähenevad. Blue Impact 9024 söötades sisaldub keskmiselt 12 % kalajahu ja 18 % kalaõli. Lähtudes Tabelis 5 toodud kalajahu ja -õli lämmastiku ja fosfori sisaldusest, moodustab kalajahu ja -õli kalasööda lämmastiku üldsisaldusest 22,9 % ja fosfori üldsisaldusest 39 %. Juhul, kui kasutame kalasöödas kohaliku kala, võime bilansiarvutuslikult seda fraktsiooni (22,9 % N ja 39 % P) emissioonide määratlemisel mitte arvestada (Joonis 2). Joonis 2. Kalajahu ja -õli protsentuaalne osakaal BioMar söötade lämmastiku ja fosfori sisaldusest. Kui kasutatud kalajahu ja -õli pärineb kohalikust kalast, ei ole bilansiarvutuslikult selle fraktsiooni näol tegemist lämmastiku ja fosfori emissiooniga looduskeskkonda. Sööta kulub sellises kasvatuses ca 1,1 tonni iga toodetud kalatonni kohta (FCR = 1,1). Võrdluseks kasutatakse loomakasvatuses iga kilo lõpptoodangu kohta 6−8 kilogrammi sööta. 9 Stsenaariumi kirjeldamisel võtsime aluseks Tagalahes paikneva sumpkalakasvatuse, kuna reaalse farmi olemasolu võimaldab toitainevoogude modelleerimistulemusi ning keskkonnamõjude ulatust ka väliandmete kogumise kaudu valideerida. Oma analüüsides lähtusime eeldusest, et arendatavas kalakasvatuses kasvatatakse ühel sesoonil kokku 70000 kala, mis lisatakse sumpadesse maikuus ning kelle algpikkus on 40 cm ja algkaal on 1 kg. Kasvuperiood on 180 päeva ning kasvuperioodi lõpus on kalad 61 cm pikkused ja nende kaal on 3,78 kg. Seega toodetakse sumpades ühe kasvuperioodi jooksul 265 tonni kala (kalade juurdekasv 195 tonni). Keskkonnatingimuste osas lähtusime Tagalahe merevee temperatuuri, soolsuse, hoovuste ja taimse hõljumi tüüpilisest sesoonsest käigust. Tegemist on saarte lääneosale iseloomuliku rannikumere ökosüsteemiga. DEB (dünaamilise energiabilansi) mudelite loomine, et hinnata toitainete vooge kala- ja karbikasvatustes Kehtivate metoodikate kohaselt hinnatakse inimtekkelisi reostuskoormusi meres haju- või punktallikatest vette juhitavate koormustena. Tegemist on teoreetiliste arvutuskäikudega, kuna sellise metoodika alusel pole võimalik hinnata, kui suur osa inimtekkelisest toitainete koormusest jääb merekeskkonda (ei eemaldu näiteks denitrifikatsiooni teel) ja leiab kasutuse veesamba aineringes (ei akumuleeru merepõhja elustikus ja setetes). Nii ei ole võimalik ka kehtivate metoodikate alusel näidata toitainete tegelikku liikumist kalakasvatuses so. milline osa söödast tarbitakse kalade poolt, kui suur osa söödas sisalduvast lämmastikust ja fosforist assimileeritakse kalade kasvuprotsessis, milline hulk toitainetest eraldub veesambasse lahustunud kujul, milline osa settib merepõhja ja on organismidele kättesaadav ning milline osa settinud ainest ei ole bioloogiliselt omastatav so. väljub aineringest. Isegi kui osades aspektides on selliseid hinnanguid meie kalakasvatuste kohta antud, pärinevad need arvutused teistest piirkondadest ning on teoreetilised so. lähtuvad verifitseerimata andmetest. Kalakasvatuste tegelikku keskkonnamõju määratlemisel, on vaja eristada toitainete liikumist veesambas ja setetes. Veesambasse vabanenud toitained võivad põhjustada eutrofeerumisilminguid (vee õitsenguid). Madalmere setetesse ja põhjaelustikku akumuleerunud toitainete keskondlik mõju ei ole aga märkimisväärne, juhul kui sedimentatsiooniprotsessid ei ületa looduslikku kandevõimet. Suurselgrootute heale olukorrale Eesti rannikumeres viitavad 2020. aasta seire tulemused, mille kohaselt on põhjaloomastiku liikide arv ja biomass viimase paari aasta jooksul suurenenud enamikes püsi- ja ülevaateseire veekogumites (Tartu Ülikool, 2021b). Piirkondlikku keskkonna kandevõimet on võimalik seiretööde käigus reaalselt kaardistada, hinnates toitainete sisaldust ja suurselgrootute koosluste iseloomu kalafarmi all ning foonialal. Looduskeskkonda mitte kahjustava kalakasvanduse lahenduse korral farmipiirkonna ja fooniala suurselgrootute kooslused ei ole statistiliselt erinevad. Selleks, et modelleerida toitainete liikumist kalakasvatuses, tuleb kirjeldada põhjuslikke seoseid keskkonnatingimuste verieeruvuse, sööda iseloomu ja kalade ainevahetuse vahel. Selliseid põhjus- tagajärg seoseid on käesoleval ajal võimalik detailselt modelleerida vaid dünaamilise energiabilansi (DEB) teooria abil. DEB teooria näol on tegemist universaalse lähenemisega, mis võimaldab metoodiliselt kaardistada ja jälgida toitainete liikumist ökosüsteemis. Teooria lähtub termodünaamilistest energia- ja massibilansi põhimõtetest, mida on kinnitanud kõik viimaste aastakümnete jooksul läbi viidud teadusuuringud. Paljud teadusrühmad on juba edukalt kasutanud DEB metoodikat, et prognoosida erinevate vesiviljelusliikide (sh. suurvetikate, -selgrootute ja kalade) kasvu ning hinnata selliste farmide mõju ümbritseva keskkonna toitainete dünaamikale (Filgueira et al., 2014, van der Meer et al., 2014, Monaco & McQuaid, 2018, Stavrakidis-Zachou et al., 2018). Kuna meetod kirjeldab keskkonna varieeruvuse ja liikide ainevahetuse vahelisi põhjuslikke seoseid ning kaardistab täpselt toitainete tarbimist, assimileerimist ja vabanemist keskkonda, siis saadud modelleerimistulemused, juhul kui need on valideeritud kohalike andmetega, ei erine reaalsetest reostuskoormustest. Kehtivate metoodikate alusel hinnatakse 10 reostuskoormusi pelgalt sööda hulga ja selles sisalduva toitainete alusel ning sellisena on need pigem käsitletavad teoreetiliste arvutustena, kuna selliselt tehtud arvutused ei võimalda kirjeldada toitainete tegelikku liikumist farmis ja merekeskkonnas. Dünaamilise energiabilansi (DEB) teooria on formaalne ainevahetuse teooria, mis pakub ühtset kvantitatiivset raamistikku kõikide elusorganismide ainevahetuse aspektide (energia- ja massibilansi) dünaamiliseks kirjeldamiseks indiviidi tasandil, tuginedes üldiselt aktsepteeritud ainete energiatarbimise, ladustamise ja kasutamise eeldustele (Kooijman, 2000). DEB-teooria järgib rangeid termodünaamilisi põhimõtteid, lähtub universaalselt täheldatud mustritest, ei ole liigispetsiifiline ja seob bioloogilise organisatsiooni eri tasandeid (rakud, organismid ja populatsioonid). DEB-teoorial põhinevaid mudeleid on edukalt rakendatud enam kui 1000 liigi puhul ning need rakendused hõlmavad looduskaitse, vesiviljeluse, üldise ökoloogia ja ökotoksikoloogia erinevaid aspekte (van der Meer et al., 2014). Teooria eelduste selgus võimaldab modelleerimisel saada täpseid ja usaldusväärseid ennustusi ning teooriat on võimalik kergelt kontrollida ja/või mudeli parameetreid valideerida välimõõtmiste ja eksperimentaalsete uuringute abil. Teooria seletab paljusid üldisi üldbioloogilisi tähelepanekuid ning mitmed populaarsed empiirilised mudelid on DEB-mudeli erijuhtumid või väga lähedased numbrilised lähendused sellistele mudelitele (Kooijman, 1986, 1988). Kõik DEB-mudelid jälgivad üksiku organismi energiabilanssi kogu elutsükli jooksul. DEB- teoorial põhineva mudeli peamine eelis enamike teiste mudelite ees on energia assimilatsiooni ja kasutamise (reservide dünaamika) kirjeldamine, võttes arvesse organismi arenguiseärasusi. DEB- teooria määratleb reservid struktuurist eraldi: need on kaks seisundimuutujat, mis määravad indiviidi suuruse ja paljunemispotentsiaali. Küpsus (samuti mudeli seisundimuutuja) jälgib, kui palju energiat on investeeritud küpsemisele ja määrab seega organismi arengudünaamika ning üleminekud ühelt eluetapilt teisele. Seisundimuutujate dünaamika esitatakse tavaliste diferentsiaalvõrranditega, mis hõlmavad peamisi energia tarbimise ja kasutamise protsesse: assimilatsioon, mobilisatsioon, säilitamine, kasv, küpsemine ja paljunemine. Toit muundatakse reserviks, mis on aluseks arengule ja kõikidele ainevahetusprotsessidele. Söömise kiirus on proportsionaalne pindalaga, toidu käitlemisaeg ja toidu muundamise tõhusus toidust reserviks ei sõltu toidu tihedusest. Etappide üleminekud toimuvad, kui kumulatiivne investeering küpsemisele ületab etteantud künnisväärtust. DEB-mudelites käsitletakse tavaliselt järgmisi elufaase: embrüo, noorloomad ja täiskasvanud loomad. Sigimiseks eraldatud reserv koguneb kõigepealt puhvrisse. Reeglid puhvri muutmiseks sugurakkudeks on liigispetsiifilised (nt. kudemine võib toimuda üks kord hooaja jooksul). Mudeli parameetrid on indiviidispetsiifilised, kuid sama liigi isendite sarnasused võimaldavad defineerida liigispetsiifilisi parameetrite hinnanguid. DEB-parameetrid on võimalik hinnata väga eri tüüpi alusandmete põhjal. Hinnangulised parameetrid on kogutud veebipõhisesse raamatukokku, mida nimetatakse Add-my- pet projektiks (http://www.bio.vu.nl/thb/deb/deblab/add_my_pet/index.html). Tegemist on globaalselt hallatava andmekoguga, mida reaalajas täiendatakse ja verifitseeritakse parimate valdkonna spetsialistide poolt. DEB-mudelite abstraktsete ja mõõdetud parameetrite sidumine toimub lihtsate matemaatiliste operatsioonide abil, mis hõlmavad abiparameetreid. Need on samuti DEB-teoorias määratletud ja sisalduvad DEB-tool tööriistas. Matemaatilised operatsioonid hõlmavad ka üleminekuid energia-aja ja massi-aja konteksti vahel (Kooijman, 2000). Käesolevas uuringus välja töötatud DEB mudel põhineb Kooijmani (2010) koostatud DEB- teoorial. DEB teooria on rakendatav erinevate liikide uurimisel liigispetsiifiliste DEB parameetrite kaudu (Kooijman, 2010; Marques et al., 2018). DEB kirjeldab indiviidi energiadünaamikat nelja seisundimuutuja alusel: energiavaru, E (J), keha pikkus, L (cm), paljunemispuhver, ER (J) ja kumulatiivne investeering arengusse, mida DEB-terminoloogias nimetatakse küpsuseks, EH (J). 11 Kooijmani (2010) sõnul sõltuvad indiviidide ainevahetus ja energiavood toidu kättesaadavusest ja kehatemperatuurist. Toidu kättesaadavus on seotud energia assimilatsiooniga (𝑝̇𝐴 ) üldreservis. Reservi kasutatakse energia mobiliseerimiseks (𝑝̇𝐶 ). Osa (𝜅) mobiliseeritud energiast kasutatakse somaatiliseks kasvuks (𝑝̇𝐺 ) ja organismi funktsionaalseks säilitamiseks (𝑝̇𝑠 ), ülejäänud energia 𝑝 𝑝 (1 − 𝜅) suunatakse reproduktiivse süsteemi arenguks (𝐸𝐻 < 𝐸𝐻 ) ja paljunemiseks (𝐸𝐻 ≥ 𝐸𝐻 ), (𝑝̇𝑅 ). Arenguga kaasneb hoolduskulu, mida nimetatakse küpsemise säilitamiseks (𝑝̇𝑅 ). Iga konkreetse hetke seisundimuutujad arvutati käesolevas töös seisundimuutujate 𝑑𝑒, 𝑑𝐿, 𝑑𝐸𝑅 and 𝑑𝐸𝐻 muutuste diferentsiaalvõrrandite lahendamise teel. Nii maksimaalne pikkus, 𝐿𝑚 kui ka energiajuhtivus 𝑣̇ kohandati huvipakkuvale eluetapile kasutades kiirendustegurit 𝑆𝑀 . Vikerforelli DEB mudeli puhul on 𝑆𝑀 = 1 ja söödava rannakarbi puhul (võimalik 𝐿 𝐿 kompenseerimismeede vikerforelli keskondlike mõjude leevendamisel) on 𝑆𝑀 = min (𝐿 𝑗 , 𝐿 ). 𝑏 𝑏 Pikkuse dL muutumine on seotud 𝑟̇ ehk spetsiifilise mahu kasvukiirusega (J·d−1) järgnevate seoste kaudu: [𝐸𝑔] [𝑝𝐴𝑚 ] 𝑔 = 𝜅 [𝐸𝑚] , kus [𝐸𝑚 ] = 𝑣̇ 𝑒 1 𝑣̇ ( − ) 𝑣̇ 𝐿 𝐿𝑚 𝑟̇ = , kus 𝐿𝑚 = 𝑝 (𝑒+𝑔) 𝑔∗ 𝑀 𝐸𝐺 𝑟̇ 𝑑𝐿 = 𝐿 . 3 Muutused skaleeritud reservitiheduses e arvutati allpooltoodud diferentsiaalvõrrandi kaudu: 𝑣̇ 𝑑𝑒 = (𝑓 − 𝑒) . 𝐿 ja muutused paljunemispuhvris ER ja küpsusastmes EH kirjeldati vastavalt võrranditele: 𝑑𝐸𝐻 = (1 − 𝜅) . 𝑝𝑐 − 𝐸𝐻 ∗ 𝑘𝐽 ja 𝑑𝐸𝑟 = 0 kui 𝐸𝐻 =< 𝐸𝐻𝑝 𝑑𝐸𝐻 = 0 ja 𝑑𝐸𝑟 = (1 − 𝜅) . 𝑝𝑐 − 𝐸𝐻𝑝 ∗ 𝑘𝐽 kui 𝐸𝐻 > 𝐸𝐻𝑝 , kus energia mobiliseerimine reservist 𝑝̇ 𝐶 arvutati järgnevalt: 𝑣̇ 𝑝𝑐 = ( − 𝑟̇ ) . 𝑒 . [𝐸𝑚 ] . 𝐿3 𝐿 Ainevahetuse kohandamine temperatuuriga toimub vastavalt Bourlès et al. (2009) metoodikale, korrutades 𝑘𝐽 Arrheniuse võrrandile vastava temperatuuri parandusteguriga ja 𝑣̇ laiendatud Arrheniuse võrrandile vastava temperatuuri parandusega. Seda põhjendatakse sellega, et vikerforelli kasv väheneb, kui temperatuur tõuseb üle 20 °C, samas kui ülalpidamiskulud suurenevad kõrgematel temperatuuridel suurema stressitaseme tõttu. Söödava rannakarbi puhul kasutatakse nii kasvu kui ka hoolduse puhul standardset Arrheniuse võrrandit, sest temperatuur ei ületa optimaalseid piire. 𝑇 𝑇 { 𝐴 − 𝐴} 𝑇𝑐𝑜𝑟𝑟 = 𝑒 𝑇𝑟𝑒𝑓 𝑇 Lihtne Arrheniuse võrrand 𝑇 𝑇 𝑇 𝑇 𝑇 𝑇 { 𝐴 − 𝐴} { 𝐴𝐿 − 𝐴𝐿 } { 𝐴𝐻 − 𝐴𝐻 } 𝑇𝑟𝑒𝑓 𝑇 𝑇𝑐𝑜𝑟𝑟 = 𝑒 . (1 + 𝑒 𝑇 𝑇𝐿 + 𝑒 𝑇𝐻 𝑇 ) Laiendatud Arrheniuse võrrand Toidu kättesaadavus 𝑓 mõjutab energia-assimilatsiooni ja seega ka varude dünaamikat. f näol on tegemist mudeli parameetriga, mis defineerib ära selle, kui palju antakse kaladele sööta võrrelduna 12 nende metaboolse vajadusega antud keskkonnatingimuste juures. Matemaatiline kordaja varieerub 0 ja 1 vahel, kus kordaja väärtus 1 viitab optimaalsetele söötmistingimustele ning väärtus 0 viitab olukorrale, kus söötmist ei toimu. Vikerforelli DEB mudeli puhul hoiti söötmismäära konstantsena suboptimaalsel tasemel 0,7. Söötmine optimaalsel tasemel (𝑓 = 1) suurendaks küll kasvukiirust, kuid suurendaks oluliselt ka tootmiskulusid. Seetõttu kalduvad kalakasvatajad söötma kalu tasemetel, mis vähendavad jooksvaid kulusid. Mudelis kasutatud söötmismäär kalibreeriti kalakasvandustest saadud reaalsete kasvuandmete põhjal. Söödava rannakarbi söömise ja assimilatsiooni määrad sõltuvad toidukogusest, mille markerina kasutati klorofüll a väärtust. Madal soolsus muudab oluliselt söödava rannakarbi ainevahetust ja mõjutab toitumist (Maar et al., 2015; Kotta et al., 2015; Lavaud et al., 2017; Lavaud et al., 2021). Karpide soolsusest tingitud toitumiskiirus kalibreeriti uurimisrühma poolt Läänemeres varem läbi viidud eksperimentaaltööde alusel (Kotta et al., 2020). DEB mudeli seisundimuutujad on abstraktsed ja neid ei saa otseselt mõõta mudeli parameetriseerimiseks või konkreetsete metaboolsete tunnuste simuleerimiseks. Suhted DEB seisundimuutujate ja simulatsiooniväljundite vahel, nagu ajalised muutused kalade ja karpide pikkuses, kudede märg- ja kuivkaalus, kudede ja väljaheidete elementaarses koostises, hingamises ja toitainete eritumises saadi Tagalahe kala- ja karbikasvatuses tehtud välimõõtmiste kaudu. Vikerforelli DEB mudeli parameetrid on avaldatud Add My Pet andmebaasis (Kooijman et al., 2017). Käesoleva töö käigus ajakohastati andmebaasis suurusfaktor z ning vikerforelli reaktsioon temperatuuri muutustele 𝑇𝐴 , 𝑇𝐻 , 𝑇𝐴𝐻, 𝑇𝐿 , 𝑇𝐴𝐿 . Selleks kasutati varasemalt kogutud kasvuandmeid kuuest erinevast Läänemere forellifarmist (Chen et al., 2015) sh. ka Tagalahe farmist. Söödava rannakarbi DEB mudeli parameetrid on samuti varasemalt avaldatud Add My Pet andmebaasis (Roberts & Kooijman, 2019). Avaldatud parameetritega tehtavat mudeliprognoosi võrreldi Eesti rannikumerest kogutud andmetega ja vajadusel kalibreeriti asjaomased parameetrid uuesti. Suurendusfaktori z, otsinguraadiuse 𝐹𝑚 , seedimise tõhususe 𝜅𝑋 ja eritumise tõhususe 𝜅𝑃 kalibreerimiseks kasutati Eesti rannikumeres eksperimentaalselt mõõdetud karpide kasvu, filtreerimise tõhususe ja biodepositsiooni andmeid. Küllastuskonstanti 𝐾𝑋 ja soolsuse reaktsiooniparameetreid (𝑆𝐿 , 𝑆𝐻 , 𝑆𝑟𝑒𝑓 ) optimeeriti kasutades kogu Läänemere akvatooriumi hõlmavat suurt eksperimentaalset andmekogu (Kotta et al., 2020). Mudeli parameetrite kalibreerimiseks kasutati Marques et al. (2018) poolt loodud DEBtool tarkvarapaketti vastavalt DEBwiki koduleheküljel kirjeldatud meetoodikale (http:// www.debtheory.org/wiki/index.php?title=Main_Page). DEBtoolis sisalduv rutiin (Marques et al., 2018) võimaldab parameetrite samaaegset hindamist empiiriliste so. välitöödel kogutud andmete põhjal. Parameetrite optimeerimisel võrreldakse mudelprognoose empiirilise andmestikuga eesmärgiga minimiseerida kaalutud ruutjääke (Lika et al., 2011). Mudeli keskmist suhtelist viga MRE hinnati järgnevalt: 2 𝑛 𝑚𝑖 𝑌𝑖𝑗 − 𝑌̂𝑖𝑗 ∑ ∑ 𝛽𝑖𝑗 ( ) √ 𝑖=1 𝑗=1 𝑌𝑖𝑗 𝑀𝑅𝐸 = , ∑𝑛𝑖=1 ∑𝑚 𝑖 𝑗=1 𝛽𝑖𝑗 kus n on andmekogumite arv ja iga andmeväärtus loetakse üheks andmekogumiks. 𝑚𝑖 on andmepunktide arv andmekogumites. 𝑌𝑖𝑗 ja 𝑌̂𝑖𝑗 on andmekogumi J andmepunkti vaatlused ja mudeli prognoosid. 𝛽𝑖𝑗 on i andmekogumi J andmepunkti kaalukoefitsient. Kuigi MRE määratleb kvantitatiivselt vastavuse esitatud andmete ja mudeli hinnangute vahel, on selle statistiku tähtsus peamiselt parameetrite väärtuste ja hinnangute realistlikkuse hindamisel. Suuremahulised 13 erinevused parameetrites võivad sageli põhjustada vaid pisikesi erinevusi sobivuse headuses (Lika et al., 2011). Merepõhja setete toitainete sisalduse ja suurselgrootute koosluste kaardistamine Tagalahe kalakasvatuse piirkonnas Selleks, et kaardistada aruandes kirjeldatud stsenaariumi keskkonnamõju meresetete toitainete sisaldusele ja merepõhja suurselgrootute kooslustele kogusime 2021. aastal Tagalahest bentoseproove, et määratleda kalakasvatusest merepõhja settinud toitainete määra ning lisandunud toitainete mõju põhjakooslustele. Andmed ja proovid koguti vastavalt riiklikus rannikumere seires kasutatavale metoodikale järgides HELCOM seirejuhendit (HELCOM Monitoring Manual; http://www.helcom.fi/action-areas/monitoring-and-assessment/monitoring-manual/) ja keskkonnaministri 01.10.2019 (redaktsioon jõustunud 01.07.2020) määrust nr 35 „Vesikonna veeseireprogrammi sisu, veeseireprogrammi koostamise põhimõtted, meetodid ja metoodika ning rakendamise nõuded“. Proovikogumine toimus ühe kalakasvatuse tsükli jooksul kevadest sügiseni. Iga proovikogumise alguses kaardistas sukelduja visuaalselt olemasoleva olukorra kalasumba all ning ümbritsevatel aladel. Sukelduja hindas merepõhja seisundit ja kahjustatud ala ulatust ning tulemused jäädvustati digitaalse allveekaamera abil. Põhjasetete ja -elustiku proove koguti kalakasvatusest mõjutatud merealadelt (merepõhjas selgelt eristuv suurema orgaanilise aine sisaldusega kiht), üleminekualadel (orgaanilise aine kiht esineb merepõhjal laiguti) ja foonialalt (visuaalselt ei ole meresetetel näha kalakasvatusest lähtuvat orgaanilist ainet so. ei esine kõrvalekaldeid Tagalahele omasest põhjaelupaikadest). Merepõhja setteproovid koguti sukeldudes, kasutades standardmõõdus proovikogumisvahendit (proovitoru diameeter oli 5,0 cm). Proovid koguti kolmes korduses. Välitöödel pakiti proovid 200 ml viaalidesse, varustati etiketiga ning säilitati –20 °C juures kuni nende laboratoorse analüüsini. Toitainete analüüside aluseks on vastavad rahvusvahelised EVS-EN ISO metoodikad. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi merebioloogia osakonna labor on Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud ning akrediteerimisulatus hõlmab kõiki kasutatud analüüsimetoodikaid (akrediteering nr L179). Põhjaelustiku proovid koguti Ekman tüüpi põhjaammutajaga. Proovid koguti kolmes korduses. Seejärel pesti proovid nailonsõeltel. Nailonsõela siidi ava diameeter oli 0,25 mm. Välitöödel pakiti proovid kilekottidesse, varustati etiketiga ning säilitati –20 °C juures kuni nende laboratoorse analüüsini. Kõikides proovides määrati põhjaloomastiku ja -taimestiku liigiline koosseis ja leiti iga liigi kuivkaal 1 m2 mereala kohta. Kuivkaalu leidmiseks hoiti loomset materjali 60 °C juures vähemalt 48 tundi, taimset materjali vähemalt üks nädal. Laboratoorsed tööd toimusid Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi katselaboris registreerimisnumbriga L179 ja vastavalt kvaliteedisüsteemi tööjuhenditele KJ I/4 Zoobentos: Makrozoobentose liigilise koosseisu, arvukuse ja biomassi määramine. Proovide kogumisel ja analüüsimisel kasutati HELCOMi poolt väljatöötatud metoodilisi standardeid (https://helcom.fi/media/publications/Manual-for-Marine-Monitoring-in-the-COMBINE- Programme-of-HELCOM.pdf). See tagab põhjaelustiku ülevaate võrreldavuse teiste Läänemere põhjaloomastiku uuringutega. Toitainete liikumine kalakasvatuses Toitainevoogude ajaline muutlikkus kalakasvatuses ühe kasvatamistsükli jooksul Realistlikke toitainete koormuste hindamiseks potentsiaalsetel kalakasvatusaladel Lääne-Eestis rakendasime Tagalahe piirkonnas loodud DEB-mudeleid. Uuritud stsenaariumi puhul (kasvatuses 14 70000 kala, kalade algkaal 1 kg, kasvuperiood 180 päeva, Tagalahe keskkonnatingimused) ennustas mudel täpselt kalade pikkuse ja kaalu kogu kasvuperioodi jooksul (Joonised 3−4). Kasutatud stsenaariumi puhul kasutatakse sööta kokku 223 tonni märgkaalus (178 tonni kuivkaalus). Kalakasvatuse söödas sisaldub 10450 kg lämmastikku ja 1232 kg fosforit. Kalakasvatusest vabaneb lahustunud kujul keskkonda 5546 kg lämmastikku ja 20 kg fosforit (Joonis 5−6) ning merepõhja settib 1486 kg lämmastikku ja 479 kg fosforit (Joonised 7−8). Kasvuperioodi lõpus eemaldatakse kaladega merekeskkonnast 3419 kg lämmastikku ja 733 kg fosforit (Joonised 9−10). Joonis 3. Kalade pikkuskasv kalakasvatuses kasvuperioodi jooksul. Joonisel on näidatud tunnuse keskväärtus ja 95% usaldusvahemik. 15 Joonis 4. Kumulatiivne kalabiomassi juurdekasv kalakasvatuses kasvuperioodi jooksul. Joonisel on näidatud tunnuse keskväärtus ja 95% usaldusvahemik. Joonis 5. Kalakasvatusest merekeskkonda vabanenud lahustunud lämmastiku kumulatiivne kogus kasvuperioodi jooksul. Joonisel on näidatud tunnuse keskväärtus ja 95% usaldusvahemik. 16 Joonis 6. Kalakasvatusest merekeskkonda vabanenud lahustunud fosfori kumulatiivne kogus kasvuperioodi jooksul. Joonisel on näidatud tunnuse keskväärtus ja 95% usaldusvahemik. Joonis 7. Kalakasvatusest merepõhja settinud lämmastiku kumulatiivne kogus kasvuperioodi jooksul. Joonisel on näidatud tunnuse keskväärtus ja 95% usaldusvahemik. 17 Joonis 8. Kalakasvatusest merepõhja settinud fosfori kumulatiivne kogus kasvuperioodi jooksul. Joonisel on näidatud tunnuse keskväärtus ja 95% usaldusvahemik. Joonis 9. Kasvatuse kalades sisalduva lämmastiku kumulatiivne kogus kasvuperioodi jooksul. Joonisel on näidatud tunnuse keskväärtus ja 95% usaldusvahemik. 18 Joonis 10. Kasvatuse kalades sisalduva fosfori kumulatiivne kogus kasvuperioodi jooksul. Joonisel on näidatud tunnuse keskväärtus ja 95% usaldusvahemik. Toitainete bilanss kalakasvatuses Järgnevalt kirjeldame toitainete bilanssi kalakasvatuses. Bilansi arvutamisel on toodangust maha lahutatud kasvatusperioodi alguses sumpadesse sissepandud kalade kaal (so. kogutoodang = kalade kaal kasvatusperioodi lõpus – kalade kaal kasvatusperioodi alguses). Et tulemused oleksid paremini võrreldavad teiste sarnaste uuringutega on emissioonid väljendatud toodetud kalatonni kohta. Juhul kui kalasöödas ei kasutata piirkondlikku kala, siis iga toodetud kalatonni kohta vabaneb Läänemerre hinnanguliselt 36,0 kg lämmastikku ja 2,6 kg fosforit (veesambasse ja meresettesse liikunud fraktsioonide summa). Vabanenud lämmastikust esineb 28,4 kg lahustunud kujul ning 7,6 kg settib väiksemate osakeste näol merepõhja. Toitainete ringluse seisukohast on oluline eristada BioMar Blue Impact 9024 sööda puhul erinevaid fosforiühendeid. Nimelt BioMar Blue Impact 9024 sööda kasutamisel vabaneb söödas sisalduvast kogufosforist veesambasse lahustunud fosforühendite, ortofosfaatide näol vaid 4 %, toodetud kalatonni kohta kokku 0,1 kg. Ortofosfaadid põhjustavad selget keskkonnamõju, kuna need tarvitatakse taimse hõljumi poolt koheselt ära. Valdav osa fosforiemissioonist (96 %) ehk 2,5 kg toodetud kalatonni kohta aga settib hüdroksüapatiidi, Ca5(PO4)3OH, osakeste näol merepõhja ning väljub toitainete ringlusest. Kuna merepõhja settinud hüdroksüapatiit ei ole bioloogiliselt omastatav, ei ole selle fraktsiooni näol tegemist ka fosforiemissiooniga. Looduses moodustuvad hüdroksüapatiiti sisaldavad mineraalsed setted näiteks šelfimeredes, kus toimub mineraalse skeletiga mereloomade intensiivne sedimentatsioon. Ka Eestis kaevandatav fosforiit on selliselt moodustunud. Saagi koristamisel eemaldatakse merekeskkonnast iga toodetud kalatonni kohta 17,5 kg lämmastikku ja 3,8 kg fosforit (Joonis 11). 19 Joonis 11. Kalakasvatusega seotud lämmastiku ja fosfori vood merekeskkonnas. Käesoleva töö analüüsis lähtusime eeldusest, et avamere kalakasvatajad kasutavad keskkonnasõbralikku sööta, mille puhul kalakasvatusest lähtuv toitainete emissioon on minimaalne. Oma arvutustes kasutasime söötadena BioMar tooteid Blue Impact 9024 6mm ja Blue Impact 9024 8mm. Joonisel on toodud 1 tonni kalatootmisega tekkivad ainevood (kilogrammides), kui me ei kasuta söödas kohalikku kala. Punase noolega on näidatud merekeskkonda viidud toitainete kogused (sööt ja kaladest lähtuv vees lahustuvate toitainete emissioon; DIN, DIP: lämmastiku ja fosforiühendite lahustuv fraktsioon). Sinise noolega on näidatud merepõhja (sh. ka põhjakooslustes leiduvatesse merekarpidesse) ladestuvate toitainete kogused. Meresetetesse ladestunud fosfor on näidatud sulgudes, kuna tegemist on hüdroksüapatiidiga so. bioloogiliselt mitteomastatava fosforifraktsiooniga. Karpides püsivad toitained stabiilselt aastakümneid ning aja jooksul viiakse need biomineralisatsiooni kaudu toitainete ringlusest välja. Rohelise noolega on näidatud toodanguga eemaldatav toitainete kogus kalakasvatusest. Toitainete bilanssi on põhjalikumalt kirjeldatud tekstiosas. 20 Joonis 12. Kalakasvatusega seotud lämmastiku ja fosfori vood merekeskkonnas. Joonisel on toodud 1 tonni kalatootmisega tekkivad ainevood (kilogrammides) olukorras, kus söödas kasutatakse kohalikku kala. Valitud stsenaariumi kohaselt moodustab kalajahu ja -õli kalasööda lämmastiku üldsisaldusest 22,9 % ja fosfori üldsisaldusest 39 %. Kuna tegemist on kohaliku kalaga, siis joonisel näidatud bilansiarvutustes see fraktsioon ei kajastu. Punase noolega on näidatud merekeskkonda viidud toitainete kogused (sööt ja kaladest lähtuv vees lahustuvate toitainete emissioon; DIN, DIP: lämmastiku ja fosforiühendite lahustuv fraktsioon). Sinise noolega on näidatud merepõhja (sh. ka põhjakooslustes leiduvatesse merekarpidesse) ladestuvate toitainete kogused. Meresetetesse ladestunud fosfor on näidatud sulgudes, kuna tegemist on hüdroksüapatiidiga so. bioloogiliselt mitteomastatava fosforifraktsiooniga. Karpides püsivad toitained stabiilselt aastakümneid ning aja jooksul viiakse need biomineralisatsiooni kaudu toitainete ringlusest välja. Rohelise noolega on näidatud toodanguga eemaldatav toitainete kogus kalakasvatusest. Toitainete bilanssi on põhjalikumalt kirjeldatud tekstiosas. Vastavalt peatükis "Hüpoteetiline kalakasvatus" toodud arvutustele moodustab kalajahu ja -õli kalasööda lämmastiku üldsisaldusest 22,9 % ja fosfori üldsisaldusest 39 %. Juhul, kui kasutame kalasöödas kohaliku kala, võime bilansiarvutuslikult seda fraktsiooni (22,9 % N ja 39 % P) emissioonide määratlemisel mitte arvestada. Lähtudes nendest eeldustest lisatakse kohaliku sööda kasutamisel merekeskkonda iga toodetud kalatonni kohta 27,8 kg lämmastikku ja 1,6 kg fosforit. Vabanenud lämmastikust esineb 21,9 kg lahustunud kujul ning 5,9 kg settib väiksemate osakeste näol merepõhja. Söödas sisalduvast kogufosforist vabaneb veesambasse lahustunud fosforühendite, ortofosfaatide näol iga kalatonni kohta 0,1 kg fosforit. Merepõhja settiv fosfor (1,5 kg) esineb hüdroksüapatiidi osakeste kujul ning väljub toitainete ringlusest. Saagi koristamisel eemaldatakse merekeskkonnast sarnaselt eelmisele stsenaariumile iga toodetud kalatonni kohta 17,5 kg lämmastikku ja 3,8 kg fosforit (Joonis 12). Käesoleval ajal ei toodeta ühtegi kalasööta, mille koostisained oleks ainult Läänemere päritolu ning üldjuhul koosnevad kalasöötade segud eri päritolu kalajahust ja -õlist. Selleks, et kalasöötade tootmine oleks jätkusuutlik, tuleb komponentidena tihti kasutada ka mitmeid muude kalatööstuste 21 kõrvalsaadusi (nt. lõhe- ja tursaõli). Näiteks meie stsenaariumis kasutatud söötade puhul moodustab Läänemere kala kogu söödas sisalduva õli kogusest vaid 37% ning ülejäänud õli pärineb kalatööstuste kõrvalsaadustest ja/või Lõuna-Ameerika päritoluga kaladest. Sellest tulenevalt on kindla päritolu kalajahu- ja õli kasutamine söödas hetkel veel majanduslikult ebaratsionaalne, kuna tegemist oleks kallima söödaga ning kalade kasvutulemused ei pruugi tulla nii head, kui teiste (kasvutingimuste mõistes tasakaalustatumate) söötade puhul. Jätkusuutlike lahenduste loomiseks oleks vaja läbi viia majandusuuringuid, mis analüüsiks Läänemerest püütud toorme (sh. rannakarpide, võõrliikide jms) kasutamisvõimalusi kohalike kalasöötade valmistamisel ning pakuks välja selliste söötade kulutõhusama tootmise lahendusi. Suurselgrootute koosluste potentsiaal merepõhja settinud toitainete biomineraliseerimisel Suurem osa (umbes 95%) merepõhja settinud fosforist esineb hüdroksüapatiidi näol ja väljub toitainete ringlusest, kuna tegemist ei ole bioloogiliselt omastatava fosfori fraktsiooniga. Kalakasvatusest merepõhja settinud ülejäänud lämmastiku- ja fosforiühendite vormid kasutatakse normaalsete hapnikutingimuste esinemisel ära pikaealiste põhjaorganismide (nt. merekarpide) poolt. Pikaealised põhjaloomad on toitainete tohutult suureks looduslikuks reservuaariks, kust toitainete vabanemine toimub vaid elupaiga (nt. karide) täielikul hävinemisel (mida pole viimase 50. aasta jooksul ava-Läänemere regioonis täheldatud). Näiteks levib söödav rannakarp Läänemere avaosas umbes 75000 km2 merealal ning selline kooslus seob endas stabiilselt 525000 tonni lämmastikku ja 49500 tonni fosforit (Kotta et al., 2020). Toitainete koormuse suurenemisel suudab selline kooslus kasvatada oma toitainete reservuaari kordades. Nii näiteks olid enam eutrofeerunud tingimustes 1980ndatel aastatel söödava rannakarbi biomassid 10−100 korda suuremad tänapäevastest väärtustest (Kotta et al., 2009). Lisaks söödavale rannakarbile elab aga Läänemere põhjakooslustes veel teisi toitainete ringluse osas samaväärse puhverdava mõjuga mereorganisme (balti lamekarp, liiva-uurikkarp, südakarp). Loomulikult ei suuda selline looduslik filter merest eemaldada kogu toitainete varu, kuna rannikumere pindala/veemaht on kogu Läänemere pindala/veemahu arvestades siiski üsna väike ning veevahetus ava-Läänemere ja rannikumere vahel toob madalamatesse merepiirkondadesse toitaineid pidevalt juurde. Küll aga hoiavad põhjaloomastiku liigid rannikumere vees toitainete sisalduse oluliselt madalamal nivool, kui see oleks ilma nendeta. Joonis 13. Aastase maismaalt siseneva lämmastikukoormuse, merevee üldlämmastiku ja klorofüll a sisalduse vaheline seos enne ja pärast rändkrabi sissetungi Pärnu lahte. Lineaarse regressiooni jooned näitavad merevee üldlämmastiku ja taimse hõljumi sisalduse taset erinevate reostuskoormuste juures enne (must sirgjoon) ja pärast rändkrabi sissetungi (punane sirgjoon). Vertikaalsed tulbad tähistavad kogu uurimisperioodi (2000−2015) merevee üldlämmastiku ja klorofüll a sisalduse keskväärtuse suurenemist koos 95% usaldusnivooga. 22 Sellise loodusliku filtri toimimise efektiivust ja tähtsust saame näidata Pärnu lahe näitel. Nimelt jõudis Pärnu lahte 2011. aastal harilik rändkrabi Rhithropanopeus harrisii. Tegemist on võõrliigiga, mille sarnast Läänemere rannikumere kooslused polnud varasemalt kogenud. Liigile Pärnu lahe keskkond sobis ning ta kujunes siin domineerivaks liigiks. Rändkrabi suutis vaid mõne aastaga vähendada suurselgootute (eriti piirkonnas domineeriva balti lamekarbi) biomassi 61% ulatuses. Selle tagajärjel vähenes rannikumere looduslik isepuhastusvõime sellisel määral, et merevee toitainete ja taimse hõljumi sisaldus suurenes kaks korda. Foonialal (krabideta mereala) selliseid muudatusi aga ei täheldatud (Joonis 13) (Kotta et al., 2018). Vaadeldud muutuse ulatus on samaväärne vee kvaliteedi halvenemisele kahe klassi võrra. See "inimtekkeline eksperiment" näitlikustab ilmekalt rannikumere koosluste isepuhastumisvõime potentsiaali ning on veenvaks tõendiks selliste protsesside olulisusest Läänemere rannikumere veekvaliteedi kujunemisel. Tagalahe kalakasvatuse keskkonnamõju merepõhja setete toitainete sisaldusele ja suurselgrootute kooslustele 25. mail mõõdeti kogu uurimisalal orgaanilise aine kihi paksuseks 1−2 mm ning statistiliselt olulised erinevused sumbaaluse ja ümbritseva ala vahel puudusid (p > 0,05). 11. augustil eristus sumbaalune piirkond aga visuaalselt naabruses olevatest merealadest. Sumba all oli orgaanilise aine kihi paksus 1 cm, kuid juba 5 m kaugusel sumbast oli see poole väiksem (0,5 cm) ning 15 m kaugusel ja kaugemal oli orgaanilise kihi paksus 0,2 cm (looduslik foon). 5. oktoobril mõõdeti paksem orgaanilise aine kiht vahetult sumba all oleval merepõhjal (0,5 cm kiht) ning laiguti oli suurenenud orgaanilise aine sisaldust näha ka 5 m kaugusel sumbast (0,3 cm kiht). 10 m kaugusel ja kaugemal oli orgaanilise kihi paksus 0,2 cm (looduslik foon). Tagalahe kalakasvatusel puudus selge statistiline mõju meresetete toitainete sisaldusele kogu uurimisperioodi jooksul (p > 0,05). Setete üldlämmastiku ja -fosfori kontsentratsioon farmi vahetus läheduses (0−10 m) oli mõnevõrra kõrgem kui foonialal (15−20 m), kuid mõõdetud erinevus oli marginaalne ning ei olnud statistiliselt oluline. Nitraatide, nitritite ja fosfaatide osas ei olnud farmi läheduses võimalik näha mingisugust selget toitainete kontsentratsioonide kasvu (Joonised 14−16). Lähtudes mõõdetud üldfosfori ja -lämmastiku kontsentratsioonide keskväärtustest oli bioloogiliselt omastatava ladestunud toitainete fraktsiooni kogus (koonderinevus sumba- ja fooniala vahel) kõikide sumpade all kokku järgmine: kevadine üldfosfor 0,932 kg ja -lämmastik 0,006 kg, suvine üldfosfor 1,242 kg ja -lämmastik 0,167 kg ning sügisene üldfosfor 0 kg ja -lämmastik 0,041 kg. Tegemist on väga väikeste toitainete hulkadega ning mitte ühelgi juhul ei erinenud sumbaalal mõõdetud toitainete kogused statistiliselt fooniala väärtustest. Kalakasvatuse mõju puudumine meresetete toitainete sisaldusele on tagatud mitme teguri koostoimel. Väga oluliseks komponendiks on loodussõbralike kalasöötade kasutamine, kuna selliselt on viidud sumbakasvatuse keskkonnamõju miinimumini. Valdav osa söödas sisalduvast fosforist esineb hüdroksüapatiidi kujul. Tegemist on bioloogiliselt mitteomastatava fraktsiooniga, mis settib merepõhja ning väljub toitainete ringlusest. Samaväärselt oluline on aga ka piirkonna suur veevahetus teiste ava-Läänemere osadega, mis tagab veesambasse sattunud toitainete lahustumise suurtel merealadel. Seetõttu ei ole isegi väga intensiivse kalakasvatuslahenduste korral oodata mõõdetavate negatiivsete keskkonnamõjude avaldumist Ava-Läänemere veekogumites. Ja väga oluliseks tuleb lugeda ka sumbakasvatuse all olevates meresetetes elavate suurselgrootute võimet kiirelt toitaineid omastada. Nii näiteks täheldasime välimõõtmiste käigus orgaanilise aine mõnetist suurenemist kalasumpade vahetus läheduses, kuid see erinevus ei väljendunud enam setete toitainete sisalduses, kuna mereelustik oli kergemini kättesaadavad toitainete fraktsioonid meresettest juba ära kasutanud. 23 Joonis 14. Üldlämmastiku (Ntot), -fosfori (Ptot), nitraatide ja nitritite (NOx) ning fosfaatide (PO4) kontsentratsioon seirejaamade meresetetes (µg toitaineid g sette kohta) 25. mail 2021. aastal. Punkt tähistab uuritava tunnuse keskväärtust ja sinine joon 95% usaldusvahemikku. Jaama kood y-teljel näitab proovipunkti kaugust kalafarmist meetrites ning N tähistab proovikorduste arvu. 24 Joonis 15. Üldlämmastiku (Ntot), -fosfori (Ptot), nitraatide ja nitritite (NOx) ning fosfaatide (PO4) kontsentratsioon seirejaamade meresetetes (µg toitaineid g sette kohta) 11. augustil 2021. aastal. Punkt tähistab uuritava tunnuse keskväärtust ja sinine joon 95% usaldusvahemikku. Jaama kood y-teljel näitab proovipunkti kaugust kalafarmist meetrites ning N tähistab proovikorduste arvu. 25 Joonis 16. Üldlämmastiku (Ntot), -fosfori (Ptot), nitraatide ja nitritite (NOx) ning fosfaatide (PO4) kontsentratsioon seirejaamade meresetetes (µg toitaineid g sette kohta) 5. oktoobril 2021. aastal. Punkt tähistab uuritava tunnuse keskväärtust ja sinine joon 95% usaldusvahemikku. Jaama kood y-teljel näitab proovipunkti kaugust kalafarmist meetrites ning N tähistab proovikorduste arvu. Uuritud Tagalahe piirkonna liivased elupaigad olid, arvestades piirkonna sügavust (18 m), väga liigirikkad. Suvistes proovides leiti merekarpe Cerastoderma glaucum, Limecola balthica, Mya arenaria ja Mytilus trossulus, tigudest elas uurimisalal Peringia ulvae, vähilaadsetest esinesid Gammarus spp. ja ussidest Hediste diversicolor. Sügisel oli liikide arv mõnevõrra suurem. Putukatest leiti Chironomidae vastseid, merekarpidest olid esindatud Cerastoderma glaucum, Limecola balthica ja Mya arenaria, vähilaadsetest esinesid Amphibalanus improvisus, Corophium volutator, Idotea balthica, Palaemon adspersus ja ussidest Hediste diversicolor. Nii suvel kui ka sügisel domineeris liikidest ülekaalukalt Limecola balthica. Selline põhjaloomastiku liigiline mitmekesisus ja koosluste liigiline koosseis ei viita mitte ühelegi inimtekkelise häiringu olemasolule uurimisalal. 26 Tagalahe kalakasvatus ei avaldanud ebasoovitavat keskkonnamõju ka erinevate põhjaloomastiku liikide biomassidele. Kogutud seireandmed näitasid kogu uurimisperioodi vältel statistilise mõju puudumist farmi- ja referentsalade vahelisel võrdlusel (p > 0,05). Sellest võib järeldada, et Tagalahe kalakasvatusel puudub selge ebasoovitav lokaalne keskkonnamõju (Joonised 17−19). Joonis 17. Detrivooride biomass (g kuivkaalus m2 kohta) seirejaamades 11. augustil ja 5. oktoobril 2021. aastal. Punkt tähistab uuritava tunnuse keskväärtust ja sinine joon 95% usaldusvahemikku. Jaama kood y-teljel näitab proovipunkti kaugust kalafarmist meetrites ning N tähistab proovikorduste arvu. Joonis 18. Filtreerijate biomass (g kuivkaalus m2 kohta) seirejaamades 11. augustil ja 5. oktoobril 2021. aastal. Punkt tähistab uuritava tunnuse keskväärtust ja sinine joon 95% usaldusvahemikku. Jaama kood y-teljel näitab proovipunkti kaugust kalafarmist meetrites ning N tähistab proovikorduste arvu. 27 Suurselgrootute erinevad funktsionaalsed rühmad (toitumistüübid) indikeerivad erinevaid eutrofeerumise aspekte. Näiteks detrivooride so. setetest toituvate loomade biomass, näitab lisandunud orgaanilise aine mõju elustikule. Suurenenud orgaanilise aine sedimentatsiooni tagajärjel suureneb meresetetes detrivooride hulk. Ülemäärase sedimentatsiooni tagajärjel so. hapniku kadumisel, aga mereelustik hävib. Hapnikutingimuste halvenemist Tagalahe seiretööde käigus kordagi ei täheldatud, kõikides proovipunktides oli põhjaelustik alati esindatud ning setetes väävelvesinikku (hapnikupuuduse indikaator) ei leidunud. Detrivooride (sh. ka massliigi, Limecola balthica) biomass oli kogu uurimisalal ühtlase väärtusega ning statistilisi erinevusi kalafarmi ja fooniala vahel ei esinenud. Filtreerijate so. taimsest hõljumist toituvate loomade biomass aga näitab veesambas olevate mikrovetikate hulka, mis omakorda on seotud mineraalsete toitainete kättesaadavusega mereveest. Veesamba toitainete kättesaadavuse suurenemisel suureneb kiirelt fütoplanktoni (taimse hõljumi) sisaldus ning selle tagajärjel ka filtreerijate biomass merepõhja kooslustes. Sarnaselt detrivooridele oli ka filtreerijate biomass kogu uurimisalal homogeenne ning statistilisi erinevusi kalafarmi ja fooniala vahel ei esinenud. Joonis 19. Balti lamekarbi Limecola balthica biomass (g kuivkaalus m2 kohta) seirejaamades 11. augustil ja 5. oktoobril 2021. aastal. Punkt tähistab uuritava tunnuse keskväärtust ja sinine joon 95% usaldusvahemikku. Jaama kood y-teljel näitab proovipunkti kaugust kalafarmist meetrites ning N tähistab proovikorduste arvu. Kalakasvatusest veesambasse ja meresetetesse sattunud toitainete kompenseerimine karbikasvatuse abil Veesambas elavatele hõljumorganismidele on hästi kättesaadavad ortofosfaadid (fosforühendite mineraalsed vormid) ja lahustunud lämmastikuühendid. Lahustunud toitainete liigne sisaldus merevees põhjustab eutrofeerumisnähte sh. vee õitsengut ning sellest tulenevalt on mõistlik rakendada veesambasse vabanenud toitainete eemaldamiseks kompensatsioonimeetmeid, et vältida ebasoovitavaid keskkonnamõjusid. Üheks selliseks võimaluseks on merekarpide kasvatuste rajamine, mille kaudu on võimalik merevett puhastada liigsetest toitainetest. Kasvanduse karbid filtreerivad mereveest välja suures koguses taimset pisihõljumit ja selles sisalduvat fosforit ja lämmastikku. Tagalahte on rajatud Redstorm OÜ poolt töönduslik karbifarm. Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) rakenduskava 2014−2020 meetme 2.1 “Vesiviljeluse 28 innovatsioonitoetus” projekti "Karbikasvatuste lahenduste loomine kogu väärtusahela ulatuses" toel uuritakse sellise karbifarmi saagikust ja toitainete eemaldamise potentsiaali. Hinnatakse ka karbikasvatuse otsest mõju veesamba toitainete bilansile (Tartu Ülikool, 2021c). Karbikasvatuse stsenaariumi kirjeldamisel võtsime aluseks Tagalahes paikneva arenduse, kuna reaalse farmi olemasolu võimaldab toitainevoogude modelleerimistulemusi ning keskkonnamõjude ulatust ka väliandmete kogumise kaudu valideerida. Oma analüüsides lähtusime stsenaariumist, mille kohaselt arendatavas karbikasvatuses kasvavad karbid traalvõrkudel. Farm paikneb 0,5 hektarisel merealal ning sellises kasvatuses kasutatakse kokku 1 km traalvõrku. Juhul, kui kasvatuses kasutatakse veesambas rippuvaid köisi (nö. fuzzy rope tüüpi kasvusubstraate), siis oleks traalvõrkudele võrdväärse farmi pindala ligikaudu 2,9 hektarit. Sellises karbikasvatuses korjatakse saaki iga 1,5−2 aasta tagant, saagis olevad karbid on keskmiselt 2,8 cm pikkused. Keskkonnatingimuste osas lähtusime Tagalahe rannikumere keskkonnatingimustest. Joonis 20. Karbikasvatusega seotud lämmastiku ja fosfori vood merekeskkonnas. Joonisel on näidatud ühe 0.5-hektarilise karbifarmi poolt tekitatud aastased toitainete vood (kilogrammides). Rohelise noolega on näidatud karpide poolt merekeskkonnast tarbitud taimne hõljum (selles sisalduv lämmastik ja fosfor) ja saagi korjel eemaldatud toitainete hulk. Sinise noolega on näidatud merepõhja (sh. merekeskkonnas looduslikult esinevatesse karpidesse) ladestuvate toitainete kogused. Karpides püsivad toitained stabiilselt aastakümneid ning aja jooksul viiakse need biomineralisatsiooni kaudu toitainete ringlusest välja. Punase noolega on näidatud karbifarmist merekeskkonda emiteeritav toitainete kogus (DIN, DIP: lämmastiku ja fosforiühendite lahustuv fraktsioon). Toitainete bilanssi on põhjalikumalt kirjeldatud tekstiosas. Tagalahes tehtud modelleerimise- ja mõõtmistulemused näitasid, et 0,5 hektariline karbifarm suudab filtreerimise kaudu veesambast aasta jooksul eemaldada 2587,2 kg lämmastikku ja 295,7 kg fosforit. Sama farm vabastab veesambasse 1388,6 kg lämmastikku ja 196,8 kg fosforit. Seega bilansiarvutuslikult eemaldab karbifarm aasta jooksul veesambast kokku 1198,5 kg lämmastikku ja 98,9 kg fosforit. Saagi korjel eemaldatakse aasta jooksul 774,1 kg lämmastikku ja 50,4 kg 29 fosforit. Lisaks suunatakse sellisest karbifarmist põhjasetetesse 424,5 kg lämmastikku ja 48,5 kg fosforit, mis seotakse kiirelt pikaealiste põhjaorganismidesse: peamiselt merekarpide biomassi (Joonis 20). Ühel saagikorjel eemaldatakse sellisest karbifarmist 70 tonni karbimassi kuivkaalus (arvutuslik aastane saagikus 35 tonni). Need tulemused näitavad veenvalt, et karpide positiivne keskkondlik mõju on oluliselt suurem, kui pelgalt karpidesse ladestatud toitainete hulk. Seega tuleb karbikasvatusi käsitleda kui biogeenseid filtreid, mis parandavad keskkonda ka siis, kui karpe kasvatusest ei eemaldata. Rannakarpide kasvatamist on ka mujal Läänemeres kasutatud veekeskkonnast üleliigsete toitainete eemaldamiseks ja rannikuvee eutrofeerumise negatiivsete mõjude vastu võitlemiseks. Näiteks Taanis asuvas eutrofeerunud Skive fjordis vähendasid karbifarmid oluliselt taimse hõljumi sisaldust (klorofüll a) ja suurendasid vee läbipaistvust kogu vesikonna ulatuses. Rannakarpide farmi all oli osakeste settimine veidi intensiivsem kui naaberaladel, kuid samas kogu vesikonna ulatuses vähenes orgaanilise materjali settimine. Antud uuringus oli rannakarpide kasvatustel isegi suurem ja pikaajalisem mõju veekvaliteedile kui toitainete eemaldamisel maismaapõhiste meetmete abil (Timmermann et al., 2019). Eelpoolkirjeldatud omaduste tõttu on karbikasvatustel väga suur perspektiiv kompenseerimaks kalakasvatustest veesambasse sattunud toitainete keskkonnamõju. Kalakasvatustel on väga raske piirata vees lahustuva lämmastiku emissiooni merekeskkonda, seda isegi juhul, kui kasutatakse kohalikust toormest valmistatud kalasööta. Seega on karbikasvatustel suur roll just sellise keskkonnariski maandamisel. Käesolevas töös kasutatud kala- ja karbikasvatuste stsenaariumite puhul on vajalik karpe kasvatada kokku 2,9 hektaril, et täielikult kompenseerida kalakasvatusest veesambasse ja setetesse vabanenud bioloogiliselt omastatava toitainete keskkonnamõju (kui arvestame vaid saagikorjega so. karpidega merekeskkonnast eemaldatud toitainete koguseid, tuleks karpe kasvatada 4,5 hektaril). Juhul, kui söödas kasutatakse kohaliku päritoluga kalajahu ja -õli, on emissioonide kompenseerimiseks vajalik karpe kasvatada 1,9 hektaril (kui arvestame vaid saagikorjega so. karpidega merekeskkonnast eemaldatud toitainete koguseid, tuleks karpe kasvatada 3,0 hektaril). Rakendades karbikasvatust kompensatsioonimeetmena ning kasutades kohaliku kala söödas toimub bilansiarvutuslikult merekeskkonna puhastamine fosforist (Tabel 6). Tabel 6. 195 tonni kala kasvatamisel veesambasse ja meresetetesse vabanenud toitainete 100% kompenseerimiseks vajaliku karbifarmi suurus hektarites. Arvutustest on eemaldatud vaid hüdroksüapatiidi (Ca5(PO4)3OH) osakeste fraktsioon, mis ei ole bioloogiliselt omastatav, settib merepõhja ning väljub toitainete ringlusest ehk selle fraktsiooni näol ei ole tegemist fosforiemissiooniga. Akumuleerumise puhul arvestatakse vaid karpidesse ladestunud toitainete hulka, filtreerimise puhul arvestatakse karpide kogu keskkondlikku mõju (veesambast filtreerimise kaudu eemaldatud toitainete hulka, millest on maha lahutatud veesambasse tagasi suunatud toitained). Sööda tüüp Akumuleerumine Filtreerimine Toitaine N P N P Tavaline sööt 4,5 0,2 2,9 0,1 Söödas kohalik kala 3,0 0,0 1,9 0,0 Keskkonnahoiu seisukohast on hädavajalik kompenseerida just veesambasse jõudnud lahustunud lämmastiku ja fosfori keskkonnamõju. Meresetetesse ladestunud toitained kujutavad oluliselt väiksemat keskkonnariski ümbritsevale keskkonnale, kuna Eesti rannikumere koosluste isepuhastumisvõime potentsiaal on väga suur. Siin on aga oluline, et kalafarmi suurus ei ületa piirkondlikku looduslikku kandevõimet, sumpade asukoht oleks õigesti valitud ning söötmisel rakendatakse kõiki ettevaatusabinõusid, et vähendada sumbakasvatuse negatiivset keskkonnamõju. 30 Piirkondliku kandevõime arvutamisel on vaja kvantitatiivselt hinnata, kuidas mereelustik reageerib toitainete hulga muutustele ökosüsteemis. Selleks tuleb kokku koondada olemasolev seirematerjal toitainete sisalduse ja mereelustiku (taimne hõljum, põhjataimestik, põhjaloomastik) sesoonsest ja aastatevahelisest varieeruvusest ning statistiliselt määratleda toitainete dünaamikast tingitud muutused mereelustikus (sh. muutused võtmeliikidele ja kogubiomassile). Selline statistiline mudel peab arvestama ka veekogumi sidusust teiste veekogumite ja ava- Läänemerega, kuna veevahetus mõjutab väga suurel määral seda, kuidas ökosüsteemid reageerivad lisandunud toitainetele. Seejärel on vajalik kaardistada selliste põhjakoosluste ruumilist paiknemist, millel on suur looduslik toitainete ärastamise potentsiaal (nt. balti lamekarbi Limecola balthica ja söödava rannakarbi Mytilus trossulus kooslused). Piirkondades, kus domineerivad sellised kooslused, on looduslik kandevõime eriti suur. Avamere veekogumid (Hiiu madala rannikuvesi, Soela väina rannikuvesi ja Kihelkonna lahe rannikuvesi) on väga suured ning veevahetus teiste ava-Läänemere osadega on tohutu. Samuti on nendele piirkondadele iseloomulikud ulatuslikud ja suure biomassiga söödava rannakarbi kooslused. Sellest tulenevalt pole oodata, et isegi väga intensiivse kalakasvatuse korral avaldaks selline tegevus mõõdetavat negatiivset keskkonnamõju ava-Läänemere veekogumitele. Seetõttu tuleks sumbakasvatuse praktilise mõjuindikaatorina kasutada hoopis kalafarmi alla ladestunud rohke orgaanilise ainega rikastatud ala pindala ja sellel alal määratletud ladestunud orgaanilise aine mahtu. Lisaks tuleks kaardistada põhjakoosluste iseloomu ja hapnikuga varustatust. Avamere kalakasvatuse puhul ei ole oluline, et seda kompenseerivad meetmed asuksid ruumiliselt täpselt samas piirkonnas, kuna avamere intensiivse vee liikumise tingimustes on jätkusuutlikult planeeritud kalafarmide lokaalsed keskkonnamõjud enamasti tühised. Seetõttu on üldjuhul piisav, kui kompenseerivad meetmed paiknevad kalakasvatustega samas veekogumis. Soovitused ja järeldused • Käesolev uuring on tehtud Läänemere regiooni hetkel kõige keskkonnasõbralikuma kalasööda näitajaid kasutades ning tegelikkuses seda sööta ainult Läänemere kilust ja räimest veel ei valmistata. Juhul kui kalakasvanduses kasutatakse teistsugust sööta või isegi sama sööda teist partiid, tuleb emissiooniarvutusi sööda tegeliku toitainete sisalduse põhjal korrigeerida. • Läänemere vesiviljeluse jätkusuutliku arengu toetamiseks on hädavajalik lisada HELCOM'i toitainete bilansi arvutustesse kalapüügi kaudu merekeskkonnast eemaldavad toitainete hulgad. Kalapüüki arvestava indikaatori olemasolul tuleb eelistada vaid selliseid vesiviljelusalgatusi, mis kasutavad piirkondlikust kalast valmistatud söötasid ning selle kaudu oluliselt vähendavad kalakasvatuste negatiivset keskkonnamõju. Seda tuleb aga teha selliselt, et oleks tagatud kalavarude jätkusuutlik ekspluateerimine. • Juba täna eemaldatakse kalapüügi kaudu merekeskkonnast märkimisväärseid toitainete koguseid. Kutseline kilupüük (ICES alampiirkonnad 27-32) kalalaeva kalapüügiloa alusel eemaldas 2020. aastal Läänemerest 583,425 tonni lämmastikku ja 104,530 tonni fosforit. Eesti kalurite räimepüük (ICES alampiirkonnad 27-32) eemaldas samal ajavahemikul Läänemerest kokku 686,590 tonni lämmastikku ja 123,010 tonni fosforit. Paldiski kalakomponentide tehases kasutatakse toorainena 50% Eestis püütavast räime ja kilu püügimahust, kuid see eksporditakse Eestist välja. Samas oleks perspektiivne kasutada tehase poolt toodetud kalajahu ja -õli kalasöötade valmistamisel, kuna selle abil saab bilansiarvutuslikult vähendada kalakasvatuse lämmastiku ja fosfori emissiooni vastavalt 22,9 % ja 39 %. • Käesoleva uurimuse kontekstis on oluline rõhutada, et nii räime kui ka kilu liikuvus meres on väga suur ja pole õigustatud toitainete bilansi arvutamise seisukohast kasutada väiksemaid ruumiühikuid kui ICES'i poolt defineeritud varuühikud. Seega kui räim on püütud Läänemere keskosa alampiirkondadest 25-29 ja 32 ning seda kala kasutatakse söödana samades alampiirkondades paiknevates kalakasvatustes (Eesti perspektiivsemad 31  kalakasvatuspiirkonnad asuvad ava-Läänemeres), on tegemist kohalikul toorainel põhineva söödaga. Läänemerest püütud kilu on sõltumata püügipiirkonnast käsitletav kui kohalikul toorainel põhinev sööt, kuna tegemist on ühe populatsiooniga. • Loodussõbralike kalasöötade kasutamisel on võimalik oluliselt kalakasvatuse keskkonnamõju vähendada. Nii on näiteks Blue Impact 9024 söödas sisaldavast fosforist vaid 4 % bioloogiliselt omastatav so. teistele mereorganismidele kättesaadav. Ülejäänud osa fosforist esineb hüdroksüapatiidi kujul, tegemist on bioloogiliselt mitteomastatava fraktsiooniga, mis settib merepõhja ning väljub toitainete ringlusest. • Keskkonnahoiu seisukohast on hädavajalik kompenseerida just veesambasse jõudnud lahustunud lämmastiku ja fosfori keskkonnamõju. Meresetetesse ladestunud toitained kujutavad oluliselt väiksemat keskkonnariski ümbritsevale keskkonnale, kuna Eesti rannikumere koosluste isepuhastumisvõime potentsiaal on väga suur. • Kalakasvatustel on väga raske piirata vees lahustuva lämmastiku emissiooni merekeskkonda, seda isegi juhul, kui kasutatakse kohalikust toormest valmistatud kalasööta. Siin on karbikasvatustel väga suur roll, et merekeskkonda vabanenud lämmastikku 100% eemaldada. Karpide positiivne keskkondlik mõju on aga oluliselt suurem, kui pelgalt karpidesse ladestatud toitainete hulk. Mujal Läänemeres juba käsitletaksegi karbikasvatusi kui biogeenseid filtreid, mis parandavad keskkonda ka siis, kui karpe kasvatusest ei eemaldata. Sellest tulenevalt on põhjendatud kasutada karpide filtreerimise määra karbikasvatuse kompenseeriva mõju arvutamisel. • Rakendades karbikasvatust kompensatsioonimeetmena ning kasutades kohaliku kala söödas toimub bilansiarvutuslikult merekeskkonna puhastamine fosforist, kuna karpide ja kaladega eemaldatakse merekeskkonnast rohkem toitaineid, kui neid sinna söödaga lisatakse. • On oluline rõhutada, et sumbakasvatuse negatiivset keskkonnamõju aitab oluliselt vähendada õigesti valitud kalafarmi suurus, asukoht ja hooldus. Mõistlike kalakasvatuse mahtude määratlemise peab lähtuma piirkonna keskkonnaseisundist, hoovuste intensiivsusest ja vee viibeajast piirkonnas. Sumbakasvatuste planeerimine tuleb teha selliselt, et see tegevus ei halvendaks veekogude seisundit. Kuna avamere veekogumid (Hiiu madala rannikuvesi, Soela väina rannikuvesi ja Kihelkonna lahe rannikuvesi) on väga suured ning veevahetus teiste ava-Läänemere osadega on tohutu, siis isegi väga intensiivse kalakasvatuse korral ei ole oodata, et selline tegevus avaldaks mõõdetavat negatiivset keskkonnamõju ava-Läänemere veekogumitele. Seetõttu tuleks sumbakasvatuse praktilise mõjuindikaatorina kasutada hoopis kalafarmi alla ladestunud rohke orgaanilise ainega rikastatud ala pindala ja sellel alal määratletud ladestunud orgaanilise aine mahtu. Lisaks tuleks kaardistada põhjakoosluste iseloomu ja hapnikuga varustatust. Merepõhja filmimine farmi ümbritseval merealal võimaldab näha sulfaate redutseerivate bakterite olemasolu, mis omakorda näitab muule elustikule ebasoodsate (hapnikuvaeste) tingimuste olemasolu. Sellise hapnikuvaese mereala pindala koos sumba alla ladestunud orgaanikarikka sette mahuga näitab kalakasvatuse keskkonnamõju tegelikku määra. Viited Chen, Z.; Snow, M.; Lawrence, C. S.; Church, A. R.; Narum, S. R.; Devlin, R. H.; Farrell, A. P. 2015. Selection for upper thermal tolerance in rainbow trout (Oncorhynchus mykiss Walbaum). The Journal of Experimental Biology, 218, 803−812. EKK. 2021. Eesti Kalatootjate Keskühistu. https://www.teatmik.ee/et/personlegal/12939745- Eesti-Kalatootjate-Kesk%C3%BChistu Eriksson, S.; Langeland, M.; Wikberg, D.; Nilsson, J.; Snuttan Sundell, K. 2017. Overview of farming techniques for aquaculture in Sweden – environmental impact, production systems, species and feeds. Swedish Agency for Marine and Water Management. Euroopa Komisjon. 2021. Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. ELi vesiviljeluse kestlikkuse ja 32  konkurentsivõime suurendamise strateegilised suunised aastateks 2021–2030. Brüssel, 12.5.2021 COM(2021) 236 final. FAO. 2020. The State of World Fisheries and Aquaculture 2020. Sustainability in action. Rome. Filgueira, R.; Guyondet, T.; Comeau, L. A.; Grant, J. 2014. A fully-spatial ecosystem-DEB model of oyster (Crassostrea virginica) carrying capacity in the Richibucto Estuary, Eastern Canada. Journal of Marine Systems, 136, 42–54. Hjerne, O.; Hansson, S. 2002. The role of fish and fisheries in Baltic Sea nutrient dynamics. Limnology and Oceanography, 47, 1023−1032. Holmer, M. (2010). Environmental issues of fish farming in offshore waters: perspectives, concerns and research needs. Aquaculture Environment Interactions, 1, 57–70. ICES, 2020. Baltic Sea ecoregion – Fisheries overview 2020. https://www.ices.dk/sites/pub/Publication%20Reports/Advice/2020/2020/FisheriesOvervie ws_BalticSea_2020.pdf Kooijman, B.; Augustine, S.; Sadoul, B.; Zimmer, E. 2017. AmP Oncorhynchus mykiss, version 2017/10/30. Kooijman, S. A. L. M. 1986. Energy budgets can explain body size relations. Journal of Theoretical Biology, 121, 269–282. Kooijman, S. A. L. M. 1988. The von Bertalanffy growth rate as a function of physiological parameters: a comparative analysis. In: Hallam, G.T.; Gross, J.L.; Levin, A.S. (eds.). Mathematical Ecology Proceedings Of The Autumn Course Research Seminars International Ctr For Theoretical Physics. pp. 3–45. ISBN 9789814696777. Kooijman, S. A. L. M. 2000. Dynamic energy and mass budgets in biological systems. Cambridge, UK: Cambridge University Press. ISBN 9780521786089. OCLC 42912283 (https://www.worldcat.org/oclc/42912283). Kooijman, S. A. L. M. 2010. Dynamic energy budget theory for metabolic organisation. Cambridge university press. Kotta, J., Kotta, I., Simm, M., Põllupüü, M. 2009. Separate and interactive effects of eutrophication and climate variables on the ecosystem elements of the Gulf of Riga. Estuarine, Coastal and Shelf Science, 84, 509–518. Kotta, J.; Futter, M.; Kaasik, A.; Liversage, K.; Rätsep, M.; Barboza, F.R.; Bergström, L.; Bergström, P.; Bobsien, I.; Díaz, E.; Herkül, K.; Jonsson, P.R.; Korpinen, S.; Kraufvelin, P.; Krost, P.; Lindahl, O.; Lindegarth, M.; Lyngsgaard, M.M.; Mühl, M.; Sandman, A.N.; Orav- Kotta, H.; Orlova, M.; Skov, H.; Rissanen, J.; Šiaulys, A.; Vidakovic, A.; Virtanen, E. 2020. Response to a letter to editor regarding Kotta et al. 2020: Cleaning up seas using blue growth initiatives: Mussel farming for eutrophication control in the Baltic Sea. STOTEN, 709, 136144. Kotta, J.; Oganjan, K.; Lauringson, V.; Pärnoja, M.; Kaasik, A.; Rohtla, L.; Kotta, I.; Orav-Kotta, H. 2015. Establishing functional relationships between abiotic environment, macrophyte coverage, resource gradients and the distribution of Mytilus trossulus in a brackish non-tidal environment. PLoS ONE 10(8): e0136949. Kotta, J.; Orav-Kotta, H.; Jänes, H.; Hummel, H.; Arvanitidis, C.; van Avesaath, P.; Bachelet, G.; Benedetti-Cecchi, L.; Bojanic, N.; Como, S.; Coppa, S.; Coughlan, J.; Crowe, T.; Dal Bello, M.; Degraer, S.; Juanes de la Pena, J. A.; Fernandes de Matos, V. K.; Espinosa, F.; Faulwetter, S.; Frost, M.; Guinda, X.; Jankowska, E.; Jourde, J.; Kerckhof, F.; Lavesque, N.; Leclerc, J-C.; Magni, P.; Pavloudi, C.; Pedrotti, M. L.; Peleg, O.; Pérez-Ruzafa, A.; Puente, A.; Ribeiro, P.; Rilov, G.; Rousou, M.; Ruginis, T.; Silva, T.; Simon, N.; Sousa-Pinto, I.; Troncoso, J.; Warzocha, J.; Weslawski, J. M. 2017. Essence of the patterns of cover and richness of intertidal hard bottom communities: a pan-European study. Journal of the Marine Biological Association of the United Kingdom, 97, 525−538. Kotta, J.; Wernberg, T.; Jänes, H.; Kotta, I.; Nurkse, K.; Pärnoja, M.; Orav-Kotta, H. 2018. Novel crab predator causes marine ecosystem regime shift. Scientific Reports, 8, 4956. Lavaud, R.; Filgueira, R.; Augustine, S. 2021. The role of Dynamic Energy Budgets in conservation physiology. Conservation Physiology, 9, coab083. 33 Lavaud, R.; La Peyre, M. K.; Casas, S. M.; Bacher, C.; La Peyre, J. F. 2017. Integrating the effects of salinity on the physiology of the eastern oyster, Crassostrea virginica, in the northern Gulf of Mexico through a Dynamic Energy Budget model. Ecological Modelling, 363, 221−233. Lika, K.; Kearney, M. R.; Freitas, V.; van der Veer, H. W.; van der Meer, J.; Wijsman, J. W.; Pecquerie, L.; Kooijman, S. A. 2011. The “covariation method” for estimating the parameters of the standard Dynamic Energy Budget model I: Philosophy and approach. Journal of Sea Research, 66, 270−277. Maar, M.; Saurel, C.; Landes, A.; Dolmer, P.; Petersen, J. K. 2015. Growth potential of blue mussels (M. edulis) exposed to different salinities evaluated by a Dynamic Energy Budget model. Journal of Marine Systems, 148, 48−55. Marques, G. M.; Augustine, S.; Lika, K.; Pecquerie, L.; Domingos, T.; Kooijman, S. A. L. M. 2018. The AmP project: comparing species on the basis of dynamic energy budget parameters. PLoS Computational Biology, 14, e1006100. Monaco, C. J.; McQuaid, C. D. 2018. Applicability of Dynamic Energy Budget (DEB) models across steep environmental gradients. Scientific Reports, 8, 16384. PTA, 2021. Põllumajandus- ja Toiduamet. Püügistatistika. https://pta.agri.ee/ettevotjale-tootjale- ja-turustajale/kutseline-kalapuuk/puugistatistika#item-2 Roberts, E. A.; Kooijman, B. 2019. AmP Mytilus trossulus, version 2019/03/16. Stavrakidis-Zachou, O.; Papandroulakis, N.; Lika, K. 2018. A DEB model for European sea bass (Dicentrarchus labrax): Parameterisation and application in aquaculture. Journal of Sea Research, 143, 262−271. Tartu Ülikool, 2021a. Riikliku kalanduse andmekogumise programmi täitmine. Töövõtulepingu 4-1/20/3, lõpparuanne 2020 aasta kohta Osa: Akustilised uuringud, räim ja kilu. Tartu Ülikool, 2021b. Mereseire 2020. a. aruanne. Osa II Rannikumere seire. TÜ Eesti Mereinstituut, Hankeleping: 4-3/20/8. Tartu Ülikool, 2021c. Karbikasvatuse lahenduse loomine kogu väärtusahela ulatuses. Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) rakenduskava 2014-2020 meede 2.1 “Vesiviljeluse innovatsioonitoetus”. Tegevusaruanne 1. Projekti viitenumber 821020790007. Timmermann, K.; Maar, M.; Bolding, K.; Larsen, J.; Windolf, J.; Nielsen, P.; Petersen, J. 2019. Mussel production as a nutrient mitigation tool for improving marine water quality. Aquaculture Environment Interactions, 11, 191−204. van der Meer, J.; Klok, C.; Kearney, M. R.; Wijsman, J. W. M.; Kooijman, S. A. L. M. 2014. 35 years of DEB research. Journal of Sea Research, 94, 1–4. 34 LISA 1. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta igakuised summaarsed kalasaagid (kg) traaltunni kohta. Alusandmed pärinevad Põllumajandus- ja Toiduametist. Lisa 1.1. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta jaanuarikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. Lisa 1.2. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta veebruarikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. 35 Lisa 1.3. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta märtsikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. Lisa 1.4. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta aprillikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. 36 Lisa 1.5. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta maikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. Lisa 1.6. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta juunikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. 37 Lisa 1.7. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta augustikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. Lisa 1.8. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta septembrikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. 38 Lisa 1.9. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta oktoobrikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. Lisa 1.10. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta novembrikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. 39 Lisa 1.11. Eesti avamere ja Liivi lahe traalpüügi 2020. aasta detsembrikuu summaarne kalasaak (kg) traaltunni kohta. Analüüsi ruumiline lahutus on 1  1 km. 40