Tartu Maakohtu seisukoht Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse osas

Justiitsministeerium Teie 17.10.2016 nr 10-4/7459-1 Tõnismägi 5A 15191, Tallinn Meie 16.11.2016 nr 10-3/16/1336-2 [email protected] Tartu Maakohtu seisukoht Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse osas Edastan Tartu Maakohtu kohtunike ja kohtujuristide poolt esitatud seisukohad TsÜS § 157 muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse osas. 1. Kas TsÜS § 157 lõikes 1 sisalduv aegumistähtaeg (kümme aastat) on teatud nõuete puhul liiga lühike? Arvestades asjaolu, et TsÜS § 157 lg 1 kehtiv regulatsioon ei ole veel kümmet aastat kehtinud, st praktikas pole ükski nõue selle regulatsiooni järgi aegunud, on meie hinnangul ennatlik hakata seda regulatsiooni ilma põhjaliku eelneva analüüsita muutma. Tegemist on suhteliselt värske regulatsiooniga ning vältida tuleks seaduste edasi tagasi muutmist (muutmine muutmise pärast) olukorras, kus ei ole teada, et tegelikke negatiivseid mõjusid olemas on. Selleks, et öelda, et aegumistähtaeg on teatud nõuete puhul liiga lühike, tuleks ära oodata kuni regulatsioonil on tegelikud õiguslikud tagajärjed ja siis on selle pinnalt võimalik analüüsida, kas mõned neist tagajärgedest on ebasoovitavad. Kui soovida sätet enne muuta tuleks vähemalt enne analüüsida praegu täitemenetluses olevaid rohkem kui 10 aastat kestnud täiteasju, et selgitada välja milliste nõuetega on tegemist ja mis põhjusel nende täitmine on nii kaua aega võtnud. Seejärel oleks võimalik teha järeldusi, kas mingit liiki nõuded võiksid aeguda pikema aja jooksul. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 sätestatud aegumistähtaeg on enamasti piisav, sest see võimaldab üldjuhul kohtutäituril sisse nõuda võlausaldaja avalduse alusel kohtulahendist tulenevad nõuded ning samas tagab, et võlgnik ei pea vastutama tekkinud võlgnevuse eest kogu ülejäänud elu jooksul ning tal on võimalik teatud aja möödumisel tekkinud võlgade sissenõudmisest vabaneda. Teatud juhtudel s.o näiteks olukorras, kus isik kannab toime pandud kuriteo eest pikaajalist vangistust, võib TsÜS §-s 157 sätestatud kümne aasta pikkune aegumistähtaeg olla liiga lühike, et täita kohtulahendist tulenev kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõue. Samas on vanglast vabanenu šansid, pärast pikaajalise karistuse kandmist, suurepärast legaalset sissetulekut saama hakata, ebareaalsed. Tõenäosus, et kui võlausaldaja ei ole oma raha saanud kümne aasta jooksul, siis kolmekümne aasta jooksul saab kindlasti, kui suur see on? Võimatu, et selle aja jooksul ei ole lisandunud võlgnikule uusi kohustusi, kasvõi näiteks ülalpidamiskohustus, kui ta laene ei võta või jälle kahju kellelegi ei tekita. Suur 1, 48306 JÕGEVA. Registrikood 74001966. Telefon 776 2240, e-post [email protected] www.kohus.ee 10 aastat võiks olla lühike aeg õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuete osas. Võlgnike jaoks ei ole probleemiks kuidagi moodi mööda saata 10 aastat, seejuures mitteametlikult (kui üldse) tööd tehes, vara varjates ja kahju hüvitamata. Selline olukord ei ole mõistlik, kuid tekib küsimus, et kas seda saab lahendada pelgalt aegumistähtaja pikendamise läbi. 2. Kas kohaldada kohtulahendiga tunnustatud või muust täitedokumendist tulenevate nõuete aegumisele (TsÜS § 157 lõige 1) erinevaid aegumisperioode? Kui TsÜS § 157 lg-t 1 muuta, siis ei ole põhjendatud automaatne tagasipöördumine kõikide nõuete puhul 30 aastase aegumistähtaja juurde. Pikem aegumistähtaeg võiks olla üksnes nende nõuete puhul, kus see tõesti on põhjendatud. Kuivõrd võlgnevused ja nende tekkimise alused on erinevad, võiks olla ka nõuete aegumine erinev. Samas võivad erinevate aegumisperioodide korral tekkida vaidlused, kas kohtulahendiga tunnustatud nõue on aegunud. Erineva aegumistähtaja kehtestamine sõltuvalt sellest, kas kohtulahend sarnase nõude suhtes on tehtud kriminaalmenetluses või tsiviilkohtumenetluses, pole millegagi põhjendatud. 3. Kas nõuete, millele erinevaid aegumistähtaegu kohaldada, eristamise aluseks võtta: a. Kuriteoga toime pandud tegu; b. Kahju õigusvastane tekitamine? Kui TsÜS § 157 lg-t 1 muuta, peaks pikema aegumistähtaja kohaldamine olema põhjalikult analüüsitud. Puhtalt teoreetiliselt arutades tundub mõlema väljapakutud variandi puhul olevat puudusi. Nimelt ei oleks põhjendatud pikem aegumistähtaeg kui on tegemist lihtsa vara kahjustamisega. Võib olla oleks ehk pikema aegumistähtaja kehtestamine põhjendatud TsÜS §-s 153 toodud juhtumitel. Kuriteoga või õigusvastase tahtliku tegevusega kahju tekitamise nõudele pikema aegumistähtaja kehtestamine võiks olla õiglane, aga enne vastava muudatuse sisseviimist tuleks kaaluda, kas pikem aegumistähtaeg reaalselt ka tagaks kannatanute parema kaitse. a. Enamik selliste nõuete võlgnikest on kas vangid või majanduslikult väga kehval järjel olevad inimesed, kellelt pole nagunii eriti midagi võtta. Enne seadusemuudatuse kehtestamist tuleks uurida, kui suure tõenäosusega ja kui palju on sellise võlasuhte tüüpvõlgnikult 30 aastaga võimalik rohkem raha kätte saada kui 10 aastaga. b. Kui tegemist on maksevõimelise võlgnikuga, siis suudab ta ka 10 aasta jooksul ehk suurema osa ära maksta? c. Inflatsiooni tõttu on sissenõutava hüvitise reaalne väärtus ja ostujõud 30 aasta pärast nagunii naeruväärselt väike Arvestada tuleb sellega, et mida pikem aegumistähtaeg on, seda raskem on võlgnikul ühiskonna tavapärasesse majandusellu tagasi pöörduda. Näiteks tunduks põhjendamatu, kui sisuliselt võetakse võimalus tavapärasesse ühiskonnaellu tagasi pöörduda, kuriteo puhul vargusega kahju tekitanud isikut. Kahju õigusvastase tekitamise puhul on juhtumite ring, kus pikema aegumistähtaja kohaldamine ei oleks põhjendatud veelgi suurem, arvestades VÕS-s sätestatud erinevaid võimalikke õigusvastasuse ja riskivastutuse aluseid. Kui kehtestada erinev aegumistähtaeg kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude korral, tekib küsimus, kas erinev aegumistähtaeg tuleks kehtestada ka kohtulahendiga tunnustatud nõuetele, mis tulenevad riskivastutuse ja tootjavastutuse sätetest. Samuti tekib küsimus, kas erinev aegumistähtaeg tuleks kehtestada ka kohtulahendiga tunnustatud kahju hüvitamise nõuete suhtes, mis tulenevad mõnest eriseadusest (nt korteriomandiseadusest tulenev kahju hüvitamise nõue). Kuna täitemenetluses kehtib nn formaliseerituse printsiip ja kohtulahendi täitmine toimub kohtulahendi resolutsiooni alusel, millest ei pruugi selguda, kas tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, ei pruugi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele erineva aegumistähtaja sätestamisel olla kohtutäituril võimalik välja selgitada, kas täitedokumendist tulenev nõue on aegunud. Arvestades asjaolusid, et kohtulahendi resolutsioonist ei pruugi selguda, millise nõudega on tegemist, ning võivad tekkida vaidlused, milliseid nõudeid tuleb käsitleda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuetena, pole mõistlik kehtestada erinevat aegumistähtaega kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevatele nõuetele. Kuna asjaolu, et kahju mõisteti süüdistatavalt välja kriminaalmenetluses tehtud otsusega, on võimalik tuvastada kohtuotsuse resolutsiooni põhjal, on võimalik kehtestada erinev aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusest. Arvestades asjaolu, et kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusest tulenevatele nõuetele erineva aegumistähtaja kehtestamisel tekib küsimus, kas on põhjendatud, et aegumistähtaeg sõltub sellest, milline kohus mõistab kahju hüvitise välja, pole põhjendatud erineva aegumistähtaja kehtestamine kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusest tulenevatele nõuetele. Kui valida on, kas kehtestada erinev aegumistähtaeg kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusest tulenevatele nõuetele (kuriteooga toime pandud teost tulenevad nõuded) või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevatele nõuetele, tuleks kehtestada erinev tähtaeg kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusest tulenevatele nõuetele. Kui valida on, kas kehtestada erinev tähtaeg kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusest tulenevatele nõuetele või pikendada üldist aegumistähtaega, tuleks pikendada üldist aegumistähtaega kohtulahenditest tulenevate nõuete suhtes. 4. Kas nõuete n-ö diferentseeritud aegumiste puhul võiks aegumise pikkuseks olla: a. 30 aastat; b. 20 aastat? Eelistada võiks lühemat aegumistähtaega, st 20 a või ehk veelgi vähem. Arvestada tuleb, et normi mõjualas on eelkõige füüsilised isikud, st inimesed. Juriidiliste isikute puhul tooks 10 aasta pikkune täitemenetlus nagunii tõenäoliselt kaasa isiku lõppemise. Juba 30 aastane aegumistähtaeg tooks sisuliselt kaasa selle, et inimene enamuse oma produktiivsest elueast peab olema võlgnik. 20 aastast pikema aegumistähtaja korral on ajavahemik, mille jooksul võlgnik vabaneb tekkinud võlgade sissenõudmisest, väga pikk ning ta ei pruugi olla motivatsiooni leida endale ametlik töökoht ning elada seadusekuulekalt. Ka kuriteoga kahju tekitamise korral peaks isikule jääma võimalus jätkata pärast kahju hüvitamise nõude täitmist seadusekuulekat elu ilma võlgadeta. Väga pikk aegumistähtaeg kohtulahenditest tulenevatele nõuetele ei pruugi tagada, et kohtulahenditest tulenevad nõuded saavad täidetud, sest olukorras, kus isik ei tööta ning tal puudub vara, ei õnnestu nõudeid täita ka väga pika aegumistähtaja korral. Kui pikendada kohtulahendist tulenevate nõuete aegumistähtaega, võiks kehtestada uueks kohtulahendist tulenevaks aegumistähtajaks kas 15 aastat või 20 aastat. 5. Kas kavandatav regulatsioon võiks kehtida: a. Kõigi regulatsiooni jõustumise ajaks veel aegumata nõuete suhtes; b. Ainult pärast uue regulatsiooni jõustumist tekkinud nõuete suhtes; c. 05.04.2011 kuni uue regulatsiooni kehtestamiseni kohtulahendiga tunnustatud nõuete suhtes kohaldada kümneaastast aegumistähtaega, enne seda ja pärast seda tekkinud nõuetele kohaldada uut aegumisperioodi pikkust? Pikem aegumistähtaeg võiks kehtida ainult nõuete puhul, mis tekivad pärast uue regulatsiooni jõustumist, sest pikema aegumistähtaja kehtestamine tagasiulatuvalt nõuete suhtes, mis tekkisid enne uue regulatsiooni jõustumist, riivaks ebaproportsionaalselt isikute õigusi, kes on tekitanud kuriteoga kahju enne uue regulatsiooni jõustumist. Pikema aegumistähtaja kohaldamine tagasiulatuvalt oleks vastuolus põhimõttega, mille järgi ei kohaldata tagasiulatuvalt isiku olukorda raskendavat regulatsiooni. Kui kohaldada pikemat aegumistähtaega nõuete suhtes, mis on tekkinud enne 05.04.2011. a, võib tekkida probleem, mida teha, kui seni kehtinud regulatsiooni järgi on nõue aegunud, kuid uue regulatsiooni järgi pole veel aegunud. LISAKS: Antud juhul küll teemaväline, kuid toodi välja ka seda, et võiks täiendada VÕVS § 2 lg 2 loetelu nõuete osas, millest ei saa vabaneda. Nt lisada, et sinna loetellu kuuluksid riigi kasuks väljamõistetud menetluskulud ja sundrahad. Palju on nt pankrotimenetluses selliseid isikuid, kelle kohustuste hulgas on ka kallid ekspertiisid, mis on kriminaalasjas määratud. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Liivi Loide Tartu Maakohtu esimees