Tartu Maakohtu arvamus kokkuhoiukohtade kohta kohtumenetluses

Justiitsministeerium Teie 05.04.2016 nr 10-4/2864-1 Tõnismägi 5A 15191, Tallinn Meie 16.05.2016 nr 11-2/16/766-1 [email protected] Tartu Maakohtu arvamus kokkuhoiukohtade kohta kohtumenetluses Justiitsministeerium pöördus kohtute poole, et välja selgitada võimalikud menetluslikud kokkuhoiukohad kohtumenetluses, mis võimaldaksid säästa kohtuid ebavajalikest tööülesannetest ja –koormusest. Tartu Maakohtu seisukoha koostamiseks paluti kohtunikel, kohtujuristidel ja konsultantidel esitada oma kirjalik arvamus. Laekus mitmeid ettepanekuid, mille järgnevalt menetlusliikide kaupa välja toon. Tsiviilkohtumenetluses on ühe kokkuhoiukohana nähtud riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu maksmist puudutava regulatsiooni muutmist. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu määramine peaks olema lubatav pealdisena tasutaotlusel nagu kriminaalmenetluses, sh ka tasu vähendamise juhtumitel. Samuti peaks olema suund võimalusele viseerida tasutaotlus elektrooniliselt. Kuigi Justiitsministeeriumi pöördumises väljapakutud edasikaebamise õiguse piiramine tsiviilkohtumenetluses ei pruugi vähenda esimese astme kohtu koormust ega kulusid, tuleks mõnel juhul määruskaebuse esitamise võimalust siiski piirata. Välistatud võiks olla õigusaktiga kindlaks määratud eksperdi tasu vaidlustamine. Kuna eksperdi tasu ületab TsMS § 161 lg 4 summat, on see vaidlustatav ja eksperdi tasu määramise kohta tuleb praegu teha pikk kirjalik määrus. Määruskaebuste esitamise võimalust tuleks piirata (diferentseerida) neil juhtudel, kus isiku taotlus on leidnud (osalist) rahuldamist või mitte täpselt nii nagu isik taotles. Nt riigi õigusabi on antud mitte isikut täielikult maksmisest vabastades, vaid on määratud osade kaupa maksmine. Määruskaebuse esitamise võimalus peaks olema piiratud ka kohtutäituri otsuse (tegevuse) peale kaebuse esitamise kohta tehtud määruse peale (TMS § 217 ja § 218). Ka siin võiks määruskaebuse esitamise diferentseerida lähtudes summast, mille sissenõudmise kohta on konkreetne otsus või toiming tehtud. Sageli on tegemist väga väikeste summadega. Teiste Justiitsministeeriumi pöördumises toodud näidete osas kokkuhoidu ei nähta. Lõivude tõstmine toob kaasa menetlusabi taotluste esitamise ja nende menetlemine on samuti kulukas ja aeganõudev. Ka rahalise künnise tõstmine võib kaasa tuua olukorra, kus rahalise nõude suurust hakatakse suuremana näitama kasvõi selleks, et saavutada kaebeõiguse säilitamine ja sisulist kokkuhoidu ei pruugi see kaasa tuua. Lisaks eelnevale leiti, et midagi tuleks ette võtta tahtest olenematu ravi kohaldamise asjades, sest samad isikud käivad aastas mitu korda ravil ja neile igal korral riigi õigusabi määramine on põhjendamatu kulu. Kohtu korralduste efektiivsema täitmise tagamiseks pakuti välja aresti määramise võimaluse andmine kohtule. Näiteks oleks see vajalik olukorras, kus vanemad vaidlevad laste suhtlusõiguse Suur 1, 48306 JÕGEVA. Registrikood 74001966. Telefon 776 2240, faks 776 2235, e-post [email protected] www.kohus.ee üle ja üks pool ignoreerib kohtu poolt kindlaksmääratut. Isiku trahvimine oleks ilmselt perekonna ja laste arvelt, kuid aresti määramine võiks olla kohane. Kuivõrd kohtul on kohustus ise andmed küsida kui pool neid ei esita, oleks erinevate andmete kogumisel (nt maksu- ja tolliametist) kohtu töö oluliselt lihtsam, kui oleks loodud keskkond, kuhu kohus sisestab vajalikud andmed ja saab sedakaudu ka vastuse. Praegu kulub palju aega digitaalselt allkirjastatud kirjade vormistamisele ja edastamisele. Samuti peaks kohtul olema võimalik saada lihtsamalt andmeid menetlusseadustikes ettenähtud asjatundjate leidmiseks. Näiteks nõustajate nimekirjade leidmiseks (Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 18 jt). Praegu neid nimekirju ei ole, kuid kuna menetlusseadustik sellist regulatsiooni sisaldab, siis võiks Justiitsministeerium hoolitseda selle eest, et sellist teenust osutavate isikute andmed oleksid kättesaadavad. Veel tehti statistikaameti poolt andmete kogumist puudutav ettepanek, mille kohaselt võiks andmeid abielulahutuste kohta koguda elektrooniliselt- praegu on need vormid jätkuvalt paberil, mida kantselei täidab ja kohtunik alla kirjutab. Huvitav ettepanek on tehtud menetluse korraldamisel "eesmärgipärasuse" mõiste sisseviimiseks. Kohtuniku selgituse kohaselt peaks menetluse juhtimine ja korraldamine olema allutatud sellele eesmärgile, milleks mingi menetlusliik on. Näiteks tehakse kõigis menetlustes läbi kõik seadusekohaselt võimalikuks peetavad menetlustoimingud, ehkki juba algusest peale on selge, et need ei anna menetluse tulemusele midagi juurde ega teeni seda eesmärki, milleks see menetlus peaks olema. Sellist teed minnakse paljudes lastega seotud vaidlustes. Neis (peamiselt hooldusõigusega seotud vaidlused) asjades on eesmärgiks lapse huvides tehtav lahend, kiiresti, last võimalikult vähe riivates. Kuid praegu peab vanemale määrama riigi õigusabi kui ta seda soovib ja siis õigusabi osutaja esitab erinevaid dokumente, taotleb, et kohus neid välja nõuaks, taotleb menetlustoimingute tegemist jms, ehkki paljudel juhtudel on algusest peale selge, millega asi lõpeb. Hooldusõiguse vaidlustes (juhtudel, kui on esitatud ühe vanema nõue teise vastu või ka juhtudel, kui kohalik omavalitsus on esitanud nõude lapse huvides) on väga sageli asi nii ühele poole kaldu, et algusest peale on selge, milline on tulemus. Sellistel juhtudel ei pea esmatähtsaks seadma vanema huvi, kuna menetluse eesmärk on lapse huvi. Vanemale ei peaks määrama riigi õigusabi ja kogu menetlust tema õiguste kaitseks toimetama. Selline vanema huvi esiplaanil hoidmine on järjest süvenenud viimastel aastatel. Lastega seotud vaidlustes on esiplaanil lapse huvi ja eriti juhul kui ka teisel poolel ei ole advokaadist esindajat, peaks vanem ennast ise esindama. Seda eriti olukorras, kus riigi õigusabi rahaline ressurss on jälle päevakorral. Siin tuleks lähtuda eesmärgipärasusest ja vaidlust lahendada lapse huvidest lähtudes, mitte vanema õiguste kaitsmisest lähtudes. Ebavajalikest tööülesannetest ja –koormusest aitaksid kohtuid säästa tsiviilkohtute juures tegutsevad kohtueelse menetluse osakonnad, kus koos avaldajaga valmistatakse ette kogu dokumentatsioon kohtumenetluseks. Kui kõik on nõutavalt olemas, alles siis laekub avaldus (hagi) kohtu kantseleisse. Praegusel juhul alustatakse kogu menetluse üles ehitamist ka ühelauselisest avaldusest. Kriminaalmenetluses nähakse ühe kokkuhoiukohana samuti kaitsjate tasutaotluste läbivaatamise võimaldamist elektroonilisel teel. Kaitsjatel on juba praegu kohustus esitada taotlus elektrooniliselt, kuid kohus peab selle ikka välja printima ja paberkandjal viseerima (tasu määrama). See võiks olla võimalik elektroonilise pealdisega, sh ka tasu vähendamine või suurendamine. Ka väärteomenetluses esineb kokkuhoiukohti. Väärteokaebuse saamisel praegu kohus (kantselei) teatab kaebuse laekumisest kohtuvälisele menetlejale. Seejärel (kui asi jagatud) küsib kohus kohtuväliselt menetlejalt väärteotoimiku (VTMS § 116 lg 2). Selleks, et kohus ei peaks tegema kirja toimiku küsimiseks, võiks kohtuväline menetleja kaebuse esitamisest teada saamisel ise saata kohtule toimiku. Väärteomenetluses aitaks kohtu töökoormust vähendada väärteoasjade lahendamiseks vajalike (ametkondlikud) õigusaktide lisamine iga väärteotoimiku juurde või nende kättesaadavaks tegemine mingis kindlas andmepangas. Kohtuväline menetleja neid omaalgatuslikult ei esita ja iga kaebuse lahendamisel tuleb neid akte (nt mingi seadme kasutusjuhend, mingi mõõtemetoodika, politsei peadirektori käskkirjad, mis seda või teist korda reguleerivad jms) eraldi kirjadega küsida. Kohtu tööd ja ajakulu aitaks vähendada kohtu elektroonilise süsteemi ühildamine süsteemidega, mida kasutavad kohtuvälised menetlejad (või vastupidi). Praegu vajab kohtuvälise menetleja poolt esitatud materjal (CD-l) ümbersalvestamist selleks, et seda kohtusaalis esitleda saaks. Ettepanekuid tehti veel mitmete seadusesätete täpsustamiseks ja sisseviimiseks süüteomenetluses, kuid kuna need ei ole pöördumise teemaks, siis ei hakka neid käeolevalt loetlema. Kõiki menetlusliike puudutava probleemina toodi välja KIS-i täitmise nõue, mis nõuab palju kohtunike ning kohtuametnike aega, kuid mille positiivne tulem on menetlusosaliste jaoks pigem küsitav. Leiti, et see ei kiirenda menetlust ega taga menetlusosalistele paremaid õigusi. Kui kohtul ja ametnikel jääks see aeg menetluse sisuga tegelemiseks, oleks menetlusosalistel sellest ka kasu. Ühe probleemse kohana on ära märgitud riigi õigusabiga seonduv. Riigi õigusabi määruses on kõik vajalik kirjas, kuid sama määruse sisu ja andmed tuleb sisestada veel KIS-i (RIS-i). Mõistlik oleks muuta eeltoodu lihtsamaks. Üks arvamuse esitaja avaldas pahameelt ka NAP-i sisseviimise üle, mis tekitas kohtule maksedokumentide vormistamise näol lisakohustuse. Arvamuse esitaja leidis, et olukord, kus samas menetluses tuleb kasutada erinevaid makserekvisiite, on arusaadav ja mõistetav vaid vähestele menetlusosalistele. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Liivi Loide Tartu Maakohtu esimees