Kirja edastamine

Justiitsministeerium 10.03.2015 nr 11-2/15/3049-1 Tõnismägi 5A 15191, Tallinn [email protected] Arvamuse saatmine Saadan Tartu Maakohtu arvamuse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2014/17/EL „Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta“ ülevõtmise valikute kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liivi Loide Kohtu esimees Lisa: Tartu Maakohtu arvamus Suur 1 Telefon 776 2240 Registrikood 74001966 48306 JÕGEVA faks: 776 2235 www.kohus.ee e-post: [email protected]  Justiitsministeerium Tõnismägi 5a, 15191, Tallinn Tel. (372) 620 8100, Faks (372) 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee Tartu Maakohtu arvamus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2014/17/EL „Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta“ ülevõtmise valikute kohta. Arvamus on koostatud lähtuvalt Justiitsministeeriumi püstitatud küsimuste numbrilisest järjekorrast ja arvestades seisukohtade esitajate (Tartu Maakohtus tsiviilasjadega tegelevad kohtunikud, kohtujuristid) poolt välja toodud olulisi aspekte. Arvamuses analüüsimata küsimuste osas ei kujunenud seisukohti, mistõttu on need arvamuses välja toomata. 1. Kas osades, kus direktiiv on miinimumharmoneeriv, võiks Eestis ette näha mingis osas rangema regulatsiooni? Kui jaa, siis missugustes küsimustes täpsemalt, kuidas ja miks? Leitakse, et Eesti võiks kehtestaks rangema regulatsiooni nõustamisteenuse regulatsiooni osas. Nõustamisteenus ei peaks käima koos krediidi andmisega (nõustamist ei peaks teostama krediidi andja), aga nõustamisteenuse saamisele tuleks suunata kõik need, kes on juba krediidisaamise avalduse esitanud, st, et on juba tahe (laenuvajadus) kujunenud. See tähendab, et nõustamine ei saa olla mingi üldine teavitus. Nõustamisteenuse sisusse peaks kuuluma ka krediidi kulukuse määra selgitamine tavatarbijale arusaadaval viisil. Ollakse arvamusel, et kuni krediidi kulukuse määra arvutamine käib valemi järgi, mis on lisas I, ei ole lootustki, et keegi seda määra või selle endale arusaadavaks tegemist tõsiselt võtaks. Eesti peaks kehtestama rangema regulatsiooni ka tarbija krediidivõimelisuse hindamise osas. Seda eriti juhtudel, kus tagatiseks olev kinnisvara asub välisriigis (potentsiaalsed teistest liikmesriikidest tulevad laenajad). Ka praegu toimub krediidivõimelisuse hindamine, kuid sisulist maksevõimekust see ju ei näita. Kriteeriumid peaksid olema sellised, mis välistavad võimaluse, et formaalsete andmete kogumisest piisab. Selliste rangemate regulatsioonide kehtestamine on eriti põhjendatud asjaolu tõttu, et võimalik krediidi ülempiir tõuseb tõenäoliselt oluliselt (vt art 46). Eestis on krediidivõtjal olnud seni võimalik püsida teadmises, et tal ei ole nagunii millestki maksta. Ja nii jääbki. Rangemate regulatsioonide kehtestamine peaks teenima ka eesmärki, et piirata teistest liikmesriikidest pärinevate laenuvõtjate poolt selle olukorra ärakasutamist, et meie võimekus tasumata võlgasid sisse nõuda ei ole kõrge. 2. Kas hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevat „seosmüügi“ regulatsiooni (ehk krediidilepingu pakkumist ühes paketis muude eristatavate finantsteenustega, kusjuures krediidilepingut eraldiseisvalt tarbijale kättesaadavaks ei tehta), ning „komplektina müügi“ regulatsiooni (ehk krediidilepingu pakkumist ühes paketis muude eristatavate finantsteenustega, tehes krediidilepingu samal ajal kättesaadavaks ka eraldiseisvana, kuid mitte tingimata samadel tingimustel kui komplektis kõrvalteenustega), tuleks laiendada ka tarbijakrediidile? Kui jaa, siis miks? 1 (4) Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt võimaldab krediidiandja tarbijale krediiti ainult juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse krediidilepinguga nõutavatel tingimustel. Tarbijakrediidi direktiiv sellist regulatsiooni ei sisalda. Kas Teie hinnangul peaks krediidivõimelisuse hindamisel saadud negatiivne tulemus tooma kaasa lepingu sõlmimise keelu lisaks hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingule ka mis tahes muu tarbijakrediidilepingu puhul? Kui jaa siis, miks? Vt seejuures ka allpool punkti 6.1. Uue direktiivi ülevõtmisel tuleb hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute jaoks luua eraldi nõustamisteenuse instituut. Nõustamine on krediidiandmisest eraldiseisev teenus ning see tähendab tarbijale konkreetse soovituse andmist temale kõige sobilikuma pakkumise kohta. Kas Eestis tuleks nõustamisteenuste regulatsiooni, mida pole praegu reguleeritud tarbijakrediidi direktiivis, laiendada kõigile teistele tarbijakrediidilepingutele peale hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute? Palun põhjendage oma vastust. Hüpoteekkrediidi direktiiv sisaldab reegleid välisriigi vääringus antud laenude kohta, tarbijakrediidi direktiivis vastavad sätted puuduvad. Kas hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevat välisriigi vääringus antud laenude konverteerimise regulatsiooni tuleks kohaldada ka kõigile teistele tarbijakrediitidele või ei oleks see Eestis praktikas vajalik? Palun põhjendage oma vastust. Vt seejuures ka allpool punkti 6.2. Kas endiselt peaks säilima põhjalik lepingulise teabe esitamise kohustus ka hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele, nii nagu see on praegu sätestatud, kuid mida hüpoteekkrediidi direktiiv ette ei näe? Kui ei, ning peate vajalikuks kehtiva õiguse muutmist, siis miks? Kas Teie hinnangul võiks ülalviidatud küsimustes hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute ja kõigi teiste tarbijakrediidilepingute regulatsioone ühtlustada? Leitakse, et hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute ja kõigi teiste tarbijakrediidilepingute regulatsioone ei pea ühtlustama. Hüpoteegiga tagatud krediit on olulistes tingimustes sedavõrd erinev teistest tarbijakrediidiregulatsioonidest, et ühtlustamine looks põhjendamatult palju erisätete või klauslite vajadusi. See tekitab segadust nii tarbijates kui õigusnormi kohaldajates ja loob lõppkokkuvõttes palju rikkumiseeldusi. Regulatsioonide eesmärk ei peaks olema peletada tarbijaid krediidisaamisest eemale, vaid krediit tuleks väljastada ikka vastavalt vajadusele ja otstarbele. Samas ei ole ju keeldu mõnesid regulatsioone sellest direktiivist laiendada ka teistele tarbijakrediidilepingutele. Selline laiendus võiks olla krediidivõimelisuse hindamise nõuetel (samas paindlikult) ja nõustamisteenusel. Nõustamisteenuse laiendamine (ka teistele tarbijakrediidilepingutele) on eriti soovitatav seetõttu, et see võimaldab ära hoida hetkeajel tehtud otsuseid (elektroonilisel teel südaöisel tunnil), aga ka kolmandate isikute poolt ärakasutamisi. Isikute harimine – mida ka see direktiiv ette näeb – ei ole liiast. Krediidivõimelisuse hindamisel saadud negatiivne tulemus peaks kaasa tooma krediidi saamise keelu. Seega peaks hetkel vaid 18.02.2015 vastu võetud1 krediidi andjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 7 järgi ainult hüpoteegiga tagatud krediidi pakkumisel sõltumatu ja isikustatud soovituse andmine laienema ka teistele tarbijakrediidilepingutele. Ehk annaks direktiiv ning selle eesmärk – tarbijate finantsalane harimine – ka kaugemaleulatuva tõuke muuta algteadmised majandusest, laenamisest ning sellega seonduvast ka Eesti üldharidussüsteemi kohustuslikuks osaks, täiendades õppekavu uute ning eluliste õppeainetega, mis aitaksid parandada Eesti tulevikutarbijate finantsalast teadlikkust. Hetkepilt (s.o massilised tarbijate arutu laenamisega seonduvad võlaprobleemid) teeb selles osas suhteliselt murelikuks. Ollakse seisukohal, et krediidilepingu sõlmimisele eelnev nõustamisteenus võiks olla finantseeritud ka riiklikest või KOV allikatest, analoogne hetkel toimivale võlanõustamisele, mida pakutakse sotsiaalteenusena. Küll peaks vastupidiselt nõustamise eesmärk olema ennetav, mitte tagajärgedega tegelev. Oluline on 1 Menetlus lõppenud / Saadetud 26.02.2015 Vabariigi Presidendile 2 (4) juhinduda direktiivi preambula punktis 63 sätestatust, milles tuuakse välja, et liikmesriikidel võiks olla kontroll nõustamisteenuste sisu ja nn nõustajate üle. Mis on ka mõistlik, kuivõrd kontrolli puudumisel võib „nõustamise“ sildi all tulla turule mitmesuguseid õnneotsijaid, kelle peamine eesmärk võib kujuneda teenuse mõttele (tarbijaid ennetavalt aidata) risti vastupidiseks. 4. Kas Teie hinnangul tuleks lisaks krediidiandjate ja –vahendajate seaduses sätestatule näha ette ka analoogne eraõiguslik regulatsioon nõustamisteenuste ja täpsustatud krediidivõimelisuse hindamise kohta, mille täitmist saab nõuda ka eraõiguslikult pooltevahelises lepingulises suhtes ning mille rikkumise tagajärg oleks ka eraõiguslik? Sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt. VÕS-is võiks olla eraldi lepinguliik, mis käsitleb krediidinõustajate ning tarbijate vahelisi lepingulisi suhteid (nt analoog tervishoiuteenuse osutamise lepingule, nn finantsnõustamisteenuse osutamise leping). Ka Direktiivi artikkel 22 lg 2 viitab justkui nõustamisteenuse osutamise lepingu sõlmimisele krediidiandja või –vahendaja ja tarbija vahel. 5.1 Kas Teie hinnangul tuleks Eestis lubada seosmüüki vastavalt direktiivi art 12 lõigetele 2, 3 ja 4? Miks? Ollakse seisukohal, et Eestis ei tuleks seosmüüki lubada. Kuni Eesti inimene majandusliku võimekusega ei hiilga, olgu tal võimalus valida iga üksiku teenuse või lepingu vahel ühekaupa. On lihtsam täita ja lihtsam aru saada. 5.2 Kas Teie hinnangul tuleks Eestis laiendada üldise teabe esitamise kohustust ka mitteseotud krediidivahendajatele? Miks? Üldise teabe andmise kohustust tuleks laiendada ka mitteseotud krediidivahendajatele. Seda sellepärast, et mitte jätta muljet erinevatest tingimustest (et kui üks vahendaja hoiatab, järelikult on need riskid olemas, aga kui teine ei hoiata- järelikult riske ei ole jms), aga ka sellepärast, et vältida olukorda, kus krediidisaajad suunatakse mitteseotud krediidivahendajate juurde juba eesmärgipäraselt – kus on vähem hoiatusi. 5.3 Kas Teie hinnangul peaks ESIS-e esitamine igal juhul olema kohustuslik enne siduva pakkumise tegemist? Ollakse arvamusel, et ESIS-e esitamine enne siduva pakkumise tegemist ei peaks olema kohustuslik. Kõige olulisemaks peetakse pädevat ja sisulist nõustamist, mis ei ole seotud ainult ESIS-ega. Seega pädev ja isikupärastatud nõustamine peaks muud hulgalist kirjalikku teavet suutma asendada. Elu on ju näidanud, et isikliku teavitamise väärtus ületab kirjaliku teabe väärtuse. Kas Teie arvates tuleks ESIS-e kasutulevõtuks ette näha kuni 5-aastane üleminekuperiood? Pigem ei. Üleminekuperiood oleks mõistlik olukordades, kus regulatsioon erineb märkimisväärselt eelnevast. Kuivõrd sisuliselt samaväärne teabeleht juba kehtib, ei oleks mõttekas üleminekuperioodi kehtestada. Kas Te eelistaksite pigem enne lepingu sõlmimist järelemõtlemisaja sätestamist või pärast lepingu sõlmimist taganemistähtaja sätestamist? Palun põhjendage oma valikut. Küsimusele eelnevas selgituses on ilmselt mingid vead viidetes art 14 lõikele 3 jj. Hoolimata sellest ebatäpsusest leitakse, et järelemõtlemisaeg peaks olema enne lepingu sõlmimist. Samas ollakse ka vastupidisel seisukohal ning leitakse, et peaks sätestama taganemistähtaja pärast lepingu sõlmimist. Kui sätestada taganemistähtaeg, siis kas see peaks olema direktiivis ette nähtud miinimumaeg 7 päeva või võiks see olla ühtlustatud muude põhjust avaldamata taganemise sätetega VÕS-is ja olla 14 päeva? Pigem tuleks eelistada taganemistähtaega, kuivõrd see seondub rohkem VÕS-i loogikaga. Käesoleval ajahetkel ei ole seisukoha avaldaja arvates eelneva järelemõtlemisaja regulatsioon VÕS-ile omane ning eelistama peaks 14 päevast taganemistähtaega. 3 (4) Kas Teie hinnangul oleks ESIS-e täitmise juhendi täpsustamine vajalik? Kui jaa, siis missuguseid täiendavaid selgitusi tuleks Teie arvates juhendile juurde lisada ja miks? ESIS-ele täiendavate hoiatuste ja selgituste lisamine on küsitava väärtusega. Ollakse seisukohal, et see sisaldab niikuinii sellist teavet, mida – tõenäoliselt – suurem osa tarbijaid ei loegi. See omandab väärtuse alles vaidluste lahendamise käigus. Seetõttu ei soovitata sinna midagi juurde lisada. 5.5 Kas Teie hinnangul tuleks nõustamisteenuse osutamisel sätestada täiendav tarbija hoiatamise kohustus, kui krediidileping võib kaasa tuua mingi spetsiifilise riski? Kui jaa, siis missuguseid riske Te silmas peate? Leitakse, et nõustamisteenuse osutajale ei pea ette kirjutama, mille eest ta hoiatama peab. Pädev ja asjatundlik nõustamisteenuse osutaja peabki ära tundma need spetsiifilised ja mittespetsiifilised riskid, mis konkreetse krediidi mahu, tingimuste, eesmärgi, isikute jms juures ette tulevad, ja neid põhjalikult selgitama ja nende eest hoiatama. 5.6 Kas Teie arvates peaks ennetähtaegse tagasimaksmise õigus olema seotud mingite kindlate tingimustega? Kas krediidiandja peaks saama põhjendatud juhtudel hüvitist ennetähtaegse tagasimaksmise korral? Kas fikseeritud intressimääraga perioodil peaks tagasimaksmine olema võimalik ainult õigustatud huvi korral? Palun põhjendage oma vastuseid. Kas oleks mõistlik jääda sama loogika juurde nagu kehtivas VÕS-i §-s 411? Leitakse, et ennetähtaegne tagasimaksmine peaks olema eelistatult lubatud. Ja selle eest ei peaks hüvitisi maksma. Krediidi haldamine ei saa ühelgi juhul olla eelistatud olukorras kohustuste täitmisega võrreldes. Kuna krediit on kohustus, siis selle täitmist tuleb soodustada ka ennetähtaegse tagasimaksmise võimalusega (ilma krediidiandjale makstava karistusliku hüvitiseta). Nimetatule viitab ka Direktiiv preambula p 66, mille kohaselt peaks krediidiandjale tarbija poolt makstav hüvitis olema õiglane, objektiivne ja põhjendatud ning seonduma otseselt krediidi ennetähtaegse tagastamise kuludega. Hüvitis ei tohiks ületada krediidiandja kantud rahalist kahju. 6.1 Kas Teie arvates tuleks kõnealuses olukorras täiendavalt reguleerida keelu vastu eksimise tagajärgi? Kui jaa, siis missugune võiks Teie arvates olla nii tarbija kui ka krediidiandja huve mõistlikult arvesse võttev lahendus? Kas seejuures võiks näiteks võtta eeskuju TsÜS § 86 lõikes 4 (tulevikus VÕS § 4062 lg 3) sätestatust? Ollakse seisukohal, et tagajärgede sätestamisel sobib TsÜS § 86 lg 4 eeskuju. Siin tuleb arvestada, et sellisel juhul on krediidi andmisest olnud huvitatud ka krediidi andja ja tema kanda peaks sellise krediidiandmise risk ka osaliselt jääma. Täiendavalt soovitakse lisada, et peaksime Eestis kehtestama art-s 18 märgitust tulenevalt nõuded ja metoodikad krediidivõimelisuse hindamiseks. Meil sellekohane ametlik praktika puudub ja see sõltub seni iga krediidiandja tahtest (et mitte öelda suvast). Eestis kehtestatavad regulatsioonid peaksid vältima direktiivi art 28 lg 4 tingimuse totaalse levimise võimalust. Võib-olla tuleks kaaluda art 28 lg 5 alusel riigi poolt nn garantiifondi loomist. 4 (4)