Arvamuse esitamine kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele

Haridus- ja Teadusministeerium Teie 12.12.2024 nr 8-1/24/5523 [email protected] Meie 27.01.2025 nr 11-3/1650-2 Arvamuse esitamine kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele Lugupeetud Kristina Kallas Täname, et küsisite Tallinna Tehnikaülikooli (edaspidi TalTech) arvamust kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele. Esitame oma arvamused teemade lõikes alljärgnevalt: 1. Toetame eraraha kaasamise võimaluse laiendamist kõrgharidusõppes ning tasu võtmise õiguse kehtestamist eestikeelsete üheaastaste magistriõppekavade pakkumisel. Üheaastaste magistriõppe õppekavade näol on tegemist õppekavadega, kuhu asuvad õppima isikud, kes on juba varasemalt omandanud kõrghariduse ja omavad töökogemust või magistrikraadi. Kogemus üksikute sarnaste õppekavade pakkumisel näitab, et nõudlus sellise õppe vastu on suur ja seal õpivad kõrgelt motiveeritud (eelkõige töötavad) üliõpilased, kelle peamiseks eesmärgiks on oma teadmiste ja oskuste uuele tasemele viimine teatud kindlas valdkonnas. Tasulised üheaastased õppekavad ei piira juurdepääsu kõrgharidusele, sest õpe on seal üles ehitatud just töötavaid üliõpilasi silmas pidades sessiooniti või õhtuõppe vormis. 2. Arvamus õppetasu küsimise õiguse kehtestamise kohta doktoriõppes. TalTech on seisukohal, et esitatud seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus, mille eesmärgiks on kehtestada ülikoolidele võimalus võtta vastu erinevate stipendiumifondide õppetasu/toetus, mille doktorant riigilt või stipendiumifondilt on välisriigis õppimiseks saanud ning võimalus küsida doktoriõpingute eest tasu väljastpoolt Euroopa Liitu saabuvatelt üliõpilastelt, vajab tõsist läbimõtlemist ja täiendavat analüüsi, sh mõjuanalüüsi. Järgnevalt on toodud peamised seisukohad ja küsimused, mis õigustavad kriitilist suhtumist kavandatavasse muudatusse: 2.1. Doktoriõppe peamised probleemid. Doktoriõppe kõige suuremad probleemid Eestis ei tulene õppetasu nõude puudumisest, vaid eestikeelse akadeemilise järelkasvu puudusest ja keerukusest meelitada õppesse päriselt motiveeritud ning kõrge potentsiaaliga kandidaate nii Eestist kui ka teistest Euroopa riikidest. Endiselt on murekohaks suur katkestanute määr doktorantuuris, kuna tasu ja toetusvõimalused ei kata elamiskulusid, mistõttu ei ole võimalik 100%-liselt pühenduda teadustööle. Jääb arusaamatuks, millistele andmetele ja analüüsidele tuginedes väidetakse väljatöötamiskavatsuses, et õppetasu kehtestamisega doktorantide arv suureneb? Milles peitub seos? Kui vaadata haridussilma TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Ehitajate tee 5 Tel 620 2002 19086 Tallinn E-post [email protected] Rg-kood 74000323 www.taltech.ee  2 andmeid, siis doktorantide arv on viimasel 5 aastal püsinud suhteliselt stabiilne. Välisdoktorantide osakaal doktorantide koguarvus on aga pidevas kasvutrendis – alates 2016/2017. õppeaastast on välisdoktorantide osakaalu kasv olnud rohkem kui 47%. Õppetasu kehtestamine kolmandatest riikidest pärit doktorantidele ei lahenda eelmainitud probleeme, vaid võib vastupidi tõsta pingeid doktoriõppe rahvusvahelises koostöös ning vähendada lõpetamise tulemuslikkust. Selle asemel tuleks keskenduda meetmetele, mis suurendavad Eesti ja EL-i kodanike huvi doktoriõppe vastu, pakkudes neile motiveerivamat keskkonda ja stabiilset rahastust. 2.2. Rahvusvaheline konkurentsivõime ja koostöö. Eesti doktoriõpe on tänaseks päevaks tugevalt rahvusvaheline ning kolmandatest riikidest pärit doktorandid moodustavad olulise osa üliõpilaskonnast nagu on õigesti märgitud ka väljatöötamiskavatsuses. Õppetasu kehtestamine võib kaasa tuua olukorra, kus need üliõpilased valivad teise sihtriigi, mis pakub tasuta õpet ja paremaid tingimusi. Peame arvestama, et meie lähiriikides, sh põhjamaades (Rootsi, Norra, Soome ka Saksamaa ja teised kesk-Euroopa riigid) on doktorantuur kõikidele rahvusvahelistele doktoriõppe üliõpilastele tasuta. Õppetasu kehtestamise tulemusena väheneb Eesti ülikoolide rahvusvaheline konkurentsivõime ning mitmekesisus. Samuti väheneb ka teadusasutuste võimekus läbi viia rahvusvahelisi teadusprojekte, mille elluviimisel on oluline osa doktorantidel. 2.3. Tulemuste prognoosimatus. Eelnõu eesmärgiks on suurendada eraraha kaasamist doktoriõppesse, samal ajal sedastab juba ka väljatöötamiskavatsus õigesti, et tõenäoliselt ei kata kehtestatav õppetasu doktoriõppega seotud tegelikke kulusid. Samuti on üsna tõenäoline, et enamus kolmandatest riikidest pärit doktorantidest valib õppetasu asemel teise sihtriigi, kus doktoriõpe on neile tasuta, mis pikas perspektiivis kahandab doktorantide arvu ja vastuvõetud eraraha kogusummat. Väljatöötamiskavatsuse juures puudub ka analüütika selle kohta, kui palju reaalselt on selliseid välisdoktorante, kes tulevad Eestisse doktorantuuri oma koduriigi stipendiumi/toetusega ning kas selliste stipendiumiprogrammide tingimused üldse näevad ette õppetasu maksmise hüvitamise. Lisaks ei ole selge, kuidas õppetasu kehtestamine tagaks võrdse kohtlemise üliõpilaste seas, kuna suur osa Eesti ja EL-i üliõpilastest saaks endiselt tasuta õppida. Veelgi enam – väljatöötamiskavatsusest võib välja lugeda, et 3. riikidest pärit doktorandid, kes on ülikoolis tööl nooremteaduritena, võib õppemaksust vabastada, mis tekitab ebavõrdse kohtlemise ka samast regioonist pärit doktorantide seas. Ka on senine praktika, et ühelegi 3. riigist pärit isikule ei anta viisat Eestisse tulemiseks, kui tal puudub siin legaalne sissetulek. Doktorant-üliõpilasi ülikool rahaliselt ei toeta. Seega tekib küsimus, kellele ülikoolid õppetasu üldse kehtestada saavad? 2.4. Alternatiivsed lahendused. Õppetasu kehtestamise asemel tuleks keskenduda meetmetele, mis toetavad doktoriõppe sisu ja jätkusuutlikkust:  Suurendada doktoriõppe rahastamist ja nooremteadurite palkasid, et vähendada väljakukkumise määra.  Tugevdada rahvusvahelist koostööd ja kaasata rohkem Euroopa teadusprojekte, mis toovad Eestisse lisaraha ja tugevdavad doktoriõppe kvaliteeti.  Kaardistada kolmandatest riikidest tulevate doktorantide mõju Eesti teaduse arengule ning hinnata nende kaotuse pikaajalist mõju. Seega, kolmandatest riikidest pärit doktorantidele õppetasu kehtestamine on samm, mille mõju teadus- ja haridussüsteemile on keeruline prognoosida. See ei lahenda doktoriõppe peamisi probleeme ning võib pikemas perspektiivis vähendada Eesti kõrghariduse rahvusvahelist atraktiivsust ja teadusasutuste konkurentsivõimet. Soovitame keskenduda pigem teistele lahendustele, mis toetavad nii Eesti kui ka rahvusvaheliste doktorantide integreerimist ja teadustöö jätkusuutlikkust. 3. Lisaks juhime tähelepanu kõrgharidusseaduse kahe rakendusakti muutmise vajadusele. 3.1. Muutmist vajab haridus- ja teadusministri 16.08.2019.a määruse nr 36 „Kõrgharidustaseme ühtne hindamissüsteem ning diplomi ja akadeemilise õiendi andmise tingimused ja kord“ § 5 lõike 2 punkt 5,  3 mis sätestab hinde „„E“ („1”) „kasin” – minimaalselt lubataval tasemel olulisemate õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste kasutamine tüüpolukordades piiratud viisidel, erandlikes olukordades avalduvad märgatavad puudujäägid ning ebakindlus“. Hinne „E“ („1“) on küll positiivne tulemus, kuid see kajastab määruse § 5 lõike 2 punktis 5 olulisemate õpiväljundite omandamist nende kirjeldatud minimaalsel tasemel. Määruse seletuskirjast tulenevalt kajastab aga hinne „E“ kõigi õpiväljundite omandamist nende kirjeldatud minimaalsel tasemel ja on seetõttu piisav positiivseks hindeks. Kuna väljundipõhise õppe põhimõtete kohaselt tuleb positiivse hinde saamiseks omandada kõik õpiväljundid miinimumtasemel nagu ka määruse seletuskirjast sõnaselgelt tuleneb, siis vajab määruse § 5 lg 2 punkt 5 õigusselguse eesmärgil vastavalt muutmist. Kehtiv redaktsioon on ka praegu vastuolus määruse § 8 lõikega 1, kus on öeldud, et diplom antakse isikule, kes on täitnud riiklikult tunnustatud bakalaureuseõppe, rakenduskõrgharidusõppe, magistriõppe, integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppe või doktoriõppe õppekava täies mahus. Täies mahus ei saa õppekava täidetuks lugeda (sh õppeainete ja moodulite õpiväljundeid omandada), kui osad teadmised, oskused ja hoiakud on omandamata. Lisaks eeltoodule võiks määrus sätestada, et kuigi hindamisel kasutatakse viieastmelist positiivset hindamisskaalat, antakse õppejõule vabadus sisustada skaala hinded lähtuvalt õppeaine spetsiifikast. Oleme valmis aktiivselt kaasa rääkima ja tegema täpsed ettepanekud hindamisskaala sisustamisel. 3.2. Teeme ettepaneku muuta ka Vabariigi Valitsuse 18.07.2019.a määruse nr 63 „Kõrgharidustaseme õppe ainepunktide tasu ülemmäärad“ § 2 lõiget 1, mis kehtestab tasu ülemmääraks 50 eurot ainepunkti kohta kõrgharidustaseme kõigil astmetel, välja arvatud määruse lõikes 2 nimetatud õppekavadel. Ettepanek on muuta see 100 eurot ainepunkti kohta või kaaluda ainepunktide tasude ülemmäärade kaotamist võttes kõrgharidusseadusest välja § 16 lõike 3. Selline muudatus võimaldab ülikoolidel vabamalt reageerida üldisele hinnatõusu survele reguleerides ise oma õppe tasumäärasid. Samas on ülikoolid tasude tõstmisel vastutustundlikud, sest ei soovi üliõpilaste väljalangemist liiga kõrgete tasumäärade tõttu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tiit Land rektor