644 SE arutelu

Heljo Pikhof Riigikogu õiguskomisjon Meie 16.11.2022 nr 8-1/7988 [email protected] Kohtuekspertiisiseaduse muutmise eelnõu 644 SE muudatusettepanekud Lugupeetud õiguskomisjoni esimees Riigikogu menetluses on kohtuekspertiisiseaduse muutmise eelnõu 644 SE (kehtestatakse uus terviktekst), millega koos muudetakse ka teisi kohtuekspertiisiga puutumuses olevaid seaduseid. Eelnõu läbis 12.10.2022 Riigikogus esimese lugemise. Justiitsministeerium esitab eelnõu teiseks lugemiseks muudatusettepanekud ja selgitab muudatusettepanekute tausta. Eelnõu üheks eesmärgiks on võimaldada üleminekut täisdigitaalsele kohtumenetlusele ka kohtuekspertiisi valdkonnas. Selleks, et see saaks realiseeruda, tuleks teha mõned muudatused ka süüteomenetlusi reguleerivates seadustikes. Riigikogu menetluses on mahukas kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) eelnõu 367 SE, mille vastu võtmine selle Riigikogu koosseisu ajal ei ole tänaseks tõenäoline. Üheks eelnõu 367 SE eesmärgiks oli luua õiguslikud alused täisdigitaalse süüteomenetluse läbiviimiseks ning selleks nähti ette arvukaid läbivaid muudatusi kriminaalmenetluse- ja väärteomenetluse seadustikus. Õiguslikud takistused täisdigitaalse menetluse läbiviimiseks on võimalik kõrvaldada ka minimaalsete muudatustega, mis annavad õiguse (kuid ei kohusta) menetlejaid süüteomenetluses toimikut digitaalselt pidama. Seetõttu sisaldab käesolev ettepanek olulisi muudatusi, mis seonduvad laiemalt süüteomenetluse digitaliseerimisega (muudatused KrMS-i §-des 1601-1603 ja VTMS-i §-des 501, 502, 51, 81). Sarnased muudatused digitaalsele kohtumenetlusele üleminekuks sisalduvad ka eelnõus 723 SE, millega tehakse muudatused tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja halduskohtumenetluse seaduses paberivabale kohtumenetlusele üleminekuks. KrMS- i analoogsed muudatused on siiski otstarbekas lisada kohtuekspertiisiseaduse eelnõu juurde eelnevalt märgitud seoste tõttu. Eelnõu 644 SE juurde soovime lisada veel täiendavalt ühe muudatusettepaneku haldusmenetluse seadustikku, mis on samuti otseselt seotud KrMS-is ja VTMS-is tehtavate nn digimuudatustega. Samuti soovime eelnõule 644 SE liita kriminaalmenetluse revisjonis sisaldunud kohtuekspertiisi valdkonna tõhustamisega seonduvad muudatused kriminaalmenetluse seadustikus (muudetavad KrMS-i §-d 106, 107, 108, 109, 145 ja 292). Esitatud muudatusettepanekute hulgas on ka vangistusseaduse (VangS) muutmise ettepanek. Sama muudatus sisaldub ka esimese lugemise läbinud eelnõu tekstis, kuid teeme ettepaneku seda veel täiendada. Muudatusettepanekud on jagatud osadeks seaduste kaupa, mida muudatusettepanekud puudutavad ning iga seaduse all on esitatud vastavad muudatusettepanekud. Eraldi osa puudutab kogu eelnõu jõustumise aega, mida palume muuta, kuna esialgses eelnõus olev tähtaeg on liiga lühike seaduse rakendamiseks. Muudatusettepanekud on jaotatud järgmisteks osadeks:  I Kohtuekspertiisiseadus  II Kriminaalmenetluse seadustik  III Vangistusseadus  IV Väärteomenetluse seadustik  V Haldusmenetluse seadustik  VI Eelnõu jõustumise aeg Järgnevalt on esitatud Justiitsministeeriumi muudatusettepanekud ja selgitused nende kohta eelnõu 644 SE teiseks lugemiseks. I. Eelnõu § 1 kohtuekspertiisiseaduse vastuvõtmine Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 „Eelnõu § 12 lõikes 5 asendada viide „§ 11 lõikes 6“ viitega „§ 11 lõikes 5““. Selgitus Tegemist on eksitusega eelnõu 644 SE tekstis, mis on vaja parandada. §12 lõikes 5 olev viide § 11 lõikele 6 on vale ja tuleb asendada õige viitega § 11 lõikele 5. II. Eelnõu § 49 kriminaalmenetluse seadustiku muutmine 1) Täiendada eelnõu § 49 uute punktidega 8-11, lugedes senise punkti 8 punktiks 12: „8) paragrahvi 106 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ekspertiisimääruses märgitakse: 1) ekspertiisiks vajalikud lähteandmed; 2) ekspertiisi määramise ja selle tagamiseks korralduste tegemise põhjendus; 3) määratava ekspertiisi liik eriteadmiste valdkonna järgi; 4) ekspertiisimäärust täitva eksperdi nimi või asutuse nimetus; 5) kuriteosündmusega seotud ekspertiisiobjektide ning võrdlus- ja tutvumismaterjali andmed; 6) ekspertiisiülesanne; 7) käesoleva seadustiku § 95 lõikes 3 sätestatud juhul ekspertiisi tähtaeg. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud põhjendused võib määruses esitamata jätta, kui ekspertiisi tagamiseks käesoleva seadustiku § 99 lõikes 1 nimetatud meetmeid ei rakendata. (3) Kui ekspertiis korraldatakse riiklikus ekspertiisiasutuses, ei määrata eksperti nimeliselt. Ekspertide komisjoni võib kaasata eksperdina isiku, kes ei tööta riiklikus ekspertiisiasutuses. (4) Eksperdile ei ole lubatud esitada: 1) õiguslikke ega eksperdi eriala väliseid küsimusi; 2) küsimusi, millele vastamine ei eelda eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist.““; Selgitus KrMS §-i 106 muudatus on vajalik täisdigitaalsele kriminaalmenetlusele üleminekuks. Muudatuse eesmärgiks on lihtsustada ekspertiisimääruse vormistamist ja kaotada tarbetud bürokraatlikud nõuded, et hoida kokku ekspertiisimääruse vormistamisele kuluvat aega. Seaduse tasandil ei nähta enam ette, mis tuleb märkida sissejuhatuses või põhiosas. Sellesarnane muudatus on tehtud ka määruse põhisättes (KrMS § 145). Määruses kuriteo asjaolude kajastamine ei ole alati vajalik selleks, et ekspert saaks oma tööd teha, ja seetõttu on ekspertiisiks vajalike lähteandmete valik ekspertiisimääruses edaspidi menetleja hooleks jäetud. Peamine kokkuhoiukoht on ekspertiisimääruse muutmine üheks erandlikest põhistamata määrustest. Muudatus lähtub tõdemusest, et ekspertiisimääruse põhjendamisel ei ole reeglina praktilist tähtsust ja ekspertiisi määramine on sisuliselt menetleja tellimus eksperdile, st sisemine dokument, mis näitab eelkõige tõendite käitlusahelat. Ekspertiisi määramine lähtub alati vajadusest kasutada eriteadmisi, et välja selgitada kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid. See, millised asjaolud väljaselgitamist vajavad, nähtub ekspertiisiülesandest ehk eksperdile esitatavatest küsimustest ja määratava ekspertiisi liigist. Senise § 106 lõike 2 p-s 5 loetletud eksperdile esitatud küsimused on eelnõus muudetud ekspertiisiülesandeks, kuna ekspertiisiülesanne on laiem mõiste ja võimaldab esitada nii konkreetseid küsimusi kui ka üldisemat ülesannet eksperdile. Alati ei olegi võimalik või otstarbekas eksperdile esitada konkreetseid küsimusi, vaid eksperdilt eeldatakse näiteks mingi aine kindlakstegemist või mingi katse läbiviimist, mida saab selgemini väljendada ekspertiisiülesandena. Ekspertiisiülesanne võimaldab esitada ka konkreetseid küsimusi või sõnastada ekspertiisiülesande laiemalt. Sama mõistet kasutab ka näiteks KrMS § 98. Samuti on määruses vaja esitada ekspertiisiks vajalikud lähteandmed ning eksperdile esitatavate materjalide loend, mistõttu ekspertiisi määramise põhjendamine on üldjuhul tarbetu lisatöö. Erandiks on sellised ekspertiisimäärused, millega lisaks ekspertiisi tellimisele tehakse ka kahtlustatavale või süüdistatavale või kolmandatele isikutele korraldusi ekspertiisi võimaldamiseks (nõutakse võrdlusmaterjali üleandmist, eksperdi lubamist eravaldusesse või paigutatakse isik statsionaarse kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemiseks raviasutusse). Sel juhul eksisteerib intensiivne põhiõiguste riive ja meetmete võtmist tuleb põhjendada – § 106 lõikes 2 on ette nähtud põhjenduste ärajätmine üksnes juhul, kui ekspertiisi tagavaid meetmeid ei rakendata. Muudatusega ei piirata menetleja võimalust ekspertiisimääruses oma kaalutlusi ekspertiisi määramisel põhjalikumalt lahti kirjutada, kui menetleja arvates see on vajalik ekspertiisi tegemiseks või hiljem ekspertiisi vajalikkuse ja põhjendatuse hindamiseks. 2 KrMS § 106 lg 4 p 2 muudatus lähtub tõdemusest, et eksperdi näol on tegu eeldatavasti eriala tippspetsialistiga, kelle eriteadmised võimaldaksid tal vastata ka sellistele küsimustele, mis puudutavad eriala üldiseid küsimusi ja teadaolevaid seaduspärasusi. Näiteks on narkootilise aine ekspertiisi teinud eksperdil tavaliselt küllaltki selge arusaamine sellest, mitmele isikule tema uuritud aine narkojoobe tekitaks. Samas ei ole selle viimase küsimuse vastus eksperdi poolt kriminaalasjas tehtud eksperdiuuringu tulemus, vaid tugineb konkreetses teadusvaldkonnas tehtud muudele uuringutele. Kehtivas sõnastuses seadus eksperdile sellist küsimust esitada ei lubaks. Samas on Riigikohus leidnud, et kohtunik ei tohi ka ise erialakirjanduse abil sellele küsimusele vastust otsima minna (3-1-1-89-13). Nii ei jäägi muud üle, kui ekspert kohtusse kutsuda ekspertiisiakti sisu selgitama või kohtus üle kuulata asjatundja, kes üldisi seaduspärasusi selgitaks. Selline jäik regulatsioon eriteadmiste kasutamisel kujutab endast põhjendamatut keerukust, mis omakorda tingib põhjendamatuid ja täiendavat ressurssi nõudvaid lisategevusi. Seetõttu on otstarbekas piirang kaotada ja lubada eksperdile esitada ka selliseid tema erialaga seotud küsimusi, millele vastamine otseselt eksperdiuuringut ei nõua, kuid millele ekspert on suuteline vastama. Muudatus ei tähenda siiski, et eksperdilt võidakse hakata küsima konkreetse kriminaalasjaga mitteseotud teadusinfo esitamist n-ö eraldiseisvana. Küll võidakse seda teha sel juhul, kui see on oluline konkreetse juhtumi mõistmiseks. Eksperdil on endiselt võimalus küsimustele vastamisest keelduda. Vastavalt muudetakse ka KrMS § 107 lõiget 4 (muudatuse järgselt lõige 6). Seaduse senise redaktsiooniga sarnane vahetegu konkreetselt eksperdiuuringut nõudva ja nn üldküsimuse vahel on muudes võistleva menetlusega riikides pigem tundmatu, kuivõrd ei põhine mitte tõendiallikaks oleva isiku pädevusel, vaid on sisuliselt meelevaldne piirang, mida võib ehk õigustada õiguskaitseasutuste sisemise töökorralduse ja ressursikasutusega. „9) paragrahvi 107 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ekspertiisiaktis märgitakse: 1) akti koostamise kuupäev ja koht; 2) ekspertiisi määramise andmed; 3) ekspertiisiks vajalikud lähteandmed; 4) ekspertiisi liik; 5) andmed eksperdi kohta; 6) ekspertiisiobjekti nimetus või selle isiku nimi, kellele ekspertiis tehti; 7) ekspertiisimaterjali täiendamise andmed; 8) viide ekspertiisi tegemise juures viibinud isikutele; 9) ekspertiisiks esitatud asitõendi, võrdlusmaterjali, ekspertiisimaterjali või -objekti suhtes võetavad meetmed; 10) ekspertiisiakti põhistus ehk uuringute, analüüside, testide või muu eksperdiarvamuse kujunemiseks vajaliku kirjeldus; 11) eksperdiarvamus. (2) Kui ekspertiis tehakse riiklikus ekspertiisiasutuses, võib koostada põhistamata ekspertiisiakti, milles viidatakse kasutatud metoodikatele või ekspertiisiasutuses selle ekspertiisiliigi kohta kehtestatud korrale. Menetlusosalise põhjendatud taotlusel või menetleja omal algatusel koostatakse menetleja määruse alusel põhistatud ekspertiisiakt või lisatakse koostatud ekspertiisiaktile põhistus. (3) Ekspertiisiaktis ei ole vaja korrata teavet, mis sisaldub ekspertiisimääruses. (4) Kui ekspertiisi teeb vannutamata isik, tehakse akti märge, et teda on hoiatatud kriminaalkaristuse eest. (5) Kui ekspertide komisjon ei jõua ühisele arvamusele, lisatakse eriarvamusele jäänud eksperdi arvamus ekspertiisiaktile. (6) Kui eksperdile esitatud küsimus on õiguslik või eksperdi eriala väline või kui küsimusele vastamine ei eelda eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist, keeldub ekspert ekspertiisiaktis sellele vastamast. (7) Ekspertiisiakt kinnitatakse ekspertiisi teinud eksperdi või ekspertide poolt.““ Selgitus § 107 muutmise üheks eesmärgiks on lihtsustada ekspertiisiakti vormistamist ja kaotada tarbetud bürokraatlikud nõuded, hoides kokku ekspertiisiakti vormistamisele ja hilisemale lugemisele kuluvat aega. Samuti kaotatakse ekspertiisiakti paindumatu struktuur (sissejuhatus, põhiosa ja lõpposa). Muudatuse tulemusel järgnevad ekspertiisiakti komponendid üksteisele loogilises järjestuses (lõike 1 p-d 1–11), kuid need ei ole üksteisest rangelt eraldatud. 3 Punktid, mis muutuvad ka sisult, on järgmised. Senise lõike 1 p 2 on sõnastatud eelnõus kokkuvõtvalt ekspertiisi määramise andmetena; p 3 – „ekspertiisiks vajalikud lähteandmed“ – sisaldab nii kriminaalasja identifitseerivat numbrit kui ka vajalikul määral muud asjassepuutuvat infot (seni on lähteandmed eraldi p-s 8); p 7 on lühendatud „ekspertiisimaterjali täiendamise andmeteks“. Senine p 9 – eksperdile ekspertiisimääruses esitatud ja eksperdi omaalgatuslikult sõnastatud küsimused – on välja jäetud, kuna muudatuse tulemusel ei pea ekspertiisiaktis kajastama määruses olevat teavet, milleks on ka ekspertiisiülesanne ehk küsimused eksperdile. See tähendab, et menetleja määrusest ei ole tarvis küsimusi ekspertiisiakti tõsta ning hiljem neid uuesti korrata koos vastustega. Ekspertiisiaktis piisab vastustest, mis sageli sisaldavad endas ka küsimust. Kehtima jääb KrMS § 98 lg 1 p 6, mille kohaselt eksperdil on õigus seada ja lahendada omal algatusel ekspertiisimääruses esitamata ekspertiisiülesanne. Ekspertiisi tegemise juures viibinud isikute nimed on asendatud „viitega ekspertiisi tegemise juures viibinud isikutele“ (eelnõu järgi p 8, senine p 10). Kui ekspertiisi juures viibib nt abipersonal, ei ole otstarbekas kanda nende nimesid iga kord ekspertiisiakti, kui nende andmed on fikseeritud ekspertiisi töödokumentides. Sel juhul piisab viitest. Punktiks 10 saab senise KrMS § 107 lõige 3, mis sätestab ekspertiisiakti põhiosas esitatavad andmed: uuringute kirjeldus ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Uue p 10 sõnastus – ekspertiisiakti põhistus ehk uuringute, analüüside, testide või muu eksperdiarvamuse kujunemiseks vajalik kirjeldus. Siia on kokku võetud seni kahes eraldi punktis olev eksperdiarvamuse põhjendus ehk põhistus. Samas on põhjenduse aluseks olevat uuringute osa laiendatud nt analüüside ja testidega, kuna mitte igas ekspertiisiliigis ega konkreetses ekspertiisis ei tehta uuringut. Näiteks psühhiaatria või psühholoogia valdkonnas viiakse uuritavaga läbi küsitlusi, tehakse (psühholoogilisi) teste, analüüsitakse varasemat haiguslugu jne. Seda tegevust võib nimetada ka uuringuks, kuid mõnikord on sõna uuring eksitav, mistõttu on otstarbekas seda laiendada. Kuna eksperdi antud arvamus peab alati olema põhjendatud ja seda reguleerib p 11 (senine lõige 6), ei ole otstarbekas sisuliselt korrata eksperdi arvamust kahes punktis, uuringute jm kirjelduse ning arvamuse juures. Olenevalt ekspertiisi liigist ning konkreetsest ekspertiisiülesandest peab ekspert vastavalt kas pikemalt või lühemalt kirjeldama tegevusi, kuidas ta on jõudnud oma arvamuseni ning selle p 11 kohaselt lõplikult vormistama. Punktis 11 nõutavale eksperdiarvamusele ei esitata seadusega täiendavaid nõudeid ja see võib praktikas piirduda ka „jah“ või „ei“ vastusega või pikema põhjendusega, olenevalt konkreetsest ekspertiisiliigist ja juhtumist. Näiteks kui sõrmejäljeeksperdilt küsitakse, kas sündmuskohalt leitud jälg kuulub kahtlustatavale, siis eitava vastuse korral piisab lühivastusest: „Ei, see jälg ei kuulu kahtlustatavale“. Oluline kokkuhoiukoht on lõikes 2 ekspertiisiakti koostamise võimaldamine sarnaselt ekspertiisimäärusega põhistamata kujul, st ilma p-s 10 loetletud uuringute, analüüside, testide või muu eksperdiarvamuse kujunemiseks vajaliku kirjelduseta. Eksperdiuuringute käigu ja meetodite põhjalik selgitus, mis on kahtlemata oluline eksperdi järelduste usaldusväärsuse kontrollimisel, on väikese praktilise tähtsusega olukorras, kus kriminaalasjas on tehtud nn automaatekspertiis (st ekspertiisimaterjali analüüsib ja tulemused väljastab masin ning need „tõlgib“ aktis ekspert) või kui ekspertiis esitatud võrdlusmaterjali hulgast midagi positiivset ei tuvasta ja kriminaalasja uurimine jääb täiendavaid tõendeid ootama või lõpetatakse. Põhistamata ekspertiisiakti saab siiski lubada erandlikult vaid riiklikus ekspertiisiasutuses tehtud ekspertiisi korral, kus on olemas igat liiki ekspertiisi tegemiseks konkreetsed nõuded, kas sisemiste juhendite või riiklikult või rahvusvaheliselt akrediteeritud meetodite näol, mille kasutamisele tuleb põhistamata aktis viidata. Vajaduse korral saab nende alusdokumentide järgi kontrollida eksperdi järelduste asjakohasust. Ekspertiisiliigis, millele ei ole ka ekspertiisiasutuses kehtestatud nõudeid, ei koostata põhistamata akti. Ka ekspertiisiasutuses tehtavate ekspertiiside korral võib olla vajalik uuringute jm eksperdiarvamuse kujunemiseks vajaliku kirjelduse ning põhjenduste esitamine ekspertiisiaktis, kas menetleja algatusel või menetlusosalise taotlusel. Sel juhul koostatakse uue lõike 3 kohaselt menetleja määruse alusel põhistatud ekspertiisiakt. Praktikas võib see tähendada, et menetleja esitab põhistamistaotluse juba algses ekspertiisimääruses, kui ta näeb selleks vajadust või, kui menetlusosaliselt tuleb hiljem vastav taotlus, lisab ekspert põhistuse aktile pärast menetleja sellekohast määrust. Põhistuse taotlemine on alati menetleja otsus ja ettekirjutuste tegemine seadusega ei ole otstarbekas. Eelnõu kohaselt on menetlejal võimalik koostada määrus ekspertiisi põhistuste koostamiseks kas omal algatusel või menetlusosalise taotlusel. Ei ole mõistlik, kui menetlejad hakkavad n-ö igaks juhuks tellima akte alati põhiosaga. Ilmselt tasuks põhistatud ekspertiisiakti nõuda nende ekspertiiside kohta, kus eksperdi järeldus põhineb peamiselt tema professionaalsel hinnangul. Näiteks kohtuarstlik ekspertiis ja kohtupsühhiaatriaekspertiis muutuksid ilma eksperdi põhjendusteta praktiliselt kontrollimatuks. Samuti tuleb menetlejal silmas pidada, et ekspertiisiaktis põhjenduste ja uuringute kirjelduse ärajätmine võib suurendada vaidluse korral vajadust eksperdi ülekuulamise järele kohtus, kuid see ei pea olema 4 reegel. Võrdlusena võib märkida, et ka teistes võistleva menetlusega riikides piirduvad ekspertiisiaktid pigem eksperdi järelduste esitamisega, ning informatsioon selle kohta, kuidas ekspert oma järeldusteni jõudis, esitatakse kohtule eksperdi ristküsitluse käigus. Regulatsiooni tulemusena saavutatakse menetlusressursi kokkuhoid ekspertiisiaktide koostamisel, kuid seda eeldusel, et eksperte ei hakata massiliselt kohtusse kutsuma. Lõike 3 eesmärgiks on lihtsustada ekspertiisiakti koostamist ja jätta ekspertiisiaktist välja sellised kohustuslikud kirjed, mis kordaksid sisuliselt ekspertiisimäärust. Ekspertiisiakti sisuks ja eesmärgiks on eksperdi eriteadmistel põhinev arvamus kriminaalasjas tähtsa asjaolu kohta ning andmed, mis võimaldaksid eksperdi järelduse usaldusväärsust hinnata. Senine KrMS § 107 nõuab paljude selliste andmete esitamist, mis dubleerivad ekspertiisimäärust. Nende andmete kordamine ei pruugi olla otstarbekas ega vajalik ekspertiisiakti sisu mõistmiseks, kuid vajadusel ei ole keelatud nende esitamine. Lõige 4, mis käsitleb vannutamata isiku hoiatamist, on samasisuline senise lõikega 2. Ära on jäetud allkirjastamise nõue hoiatamise kohta. Kogu dokumendi digitaalsel allkirjastamisel kehtib allkiri ka hoiatamismärke kohta. Lisatud on lõige 5 ekspertide komisjoni kohta: kui ei jõuta ühisele arvamusele, siis lisatakse eriarvamusele jäänud eksperdi arvamus ekspertiisiaktile analoogselt kollegiaalse kohtukoosseisuga. Lõige 6 on senine lõige 4, mis käsitleb eksperdi õigust keelduda vastamast talle esitatud küsimusele, kui küsimus on õiguslik või eksperdi eriala väline või kui see ei eelda eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist. Võrreldes kehtiva seadusega on muudetud keeldumise alust, kui eksperdiarvamus ei eelda uuringute tegemist. Vt selle kohta pikemat selgitust KrMS § 106 lg 4 p 2 muudatuste juurest. Lõike 7 kohaselt kinnitatakse ekspertiisiakt eksperdi või ekspertide poolt. „10) paragrahvi 108 lõikes 2 asendatakse sõnad „lõikes 1“ sõnadega „lõike 1 punktides 1–9““. Selgitus Kuna ekspertiisiakti senine struktuur §-s 107 muudetakse, on vajalik muuta viidet § 108 lõikes 2, asendades viite § 107 lõikele 1 viitega selle lõike punktidele 1–9. „11) paragrahvi 109 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(1) Vajaduse korral kuulatakse ekspert kohtueelses menetluses üle. Eksperdi ülekuulamisel juhindutakse käesoleva seadustiku § 66 lõikest 21 ning §-dest 68, 69 ja 692, arvestades käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi. (2) Eksperdi võib üle kuulata järgmiste asjaolude kohta: 1) tõendamiseseme asjaolud, mida ekspert on vahetult tajunud; 2) eksperdi osavõtul tehtud menetlustoimingu käik; 3) eksperdi pädevus, kogemused ja muud tema arvamuse usaldusväärsust mõjutavad asjaolud; 4) eksperdi poolt kriminaalasjas tehtud uuringud, nende tulemused ja tema eriteadmistele tuginevad järeldused; 5) muud asjaolud, mille kohta ekspert oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks.““. Selgitus Isikulise tõendiallikana on eksperdi ja tavalise tunnistaja peamine erinevus nende pädevuses. Tunnistajalt oodatakse tema vahetul tajul põhineva teadmise edastamist. Eksperdil on mingi valdkonna eriteadmised, mistõttu tema kaasamise eesmärgiks pole mitte nn toorandmete vahendamine kohtule, vaid just tema eriteadmistele tuginevalt olemasoleva toorandmestiku pinnalt uue teadmise loomine, millega eriteadmisi omamata hakkama ei saaks. Selline erialateadmiste abil loodud täiendav teadmine saab paratamatult olla järelduslikku laadi (ehkki mõnel juhul vägagi kindel järeldus). Kui teadmiste allikas kõrvale jätta, on ekspert ja tunnistaja samasugused isikulised tõendiallikad, st nende ülekuulamine peaks käima samade reeglite kohaselt ja nendest lähtuva tõendusteabe usaldusväärsus sõltub samadest teguritest (siirus, mälu, tajumistingimused, väljendusselgus). Senine regulatsioon on eksperdi küsitlemist piiranud rangelt ekspertiisiakti selgitamisega, mis on omakorda tekitanud vaidlusi juhtudel, kui eksperdilt palutakse üldisemat laadi selgitusi, mis iseenesest uuringute tegemist ei eelda. Samamoodi on senise regulatsiooni kohaselt problemaatilised küsimused, mille kohta võiks ekspert oma järelduse anda vahetult kohtus ilma eraldi uuringuid tegemata või kirjalikku akti koostamata – ent seadus lubab seni eksperti küsitleda vaid ekspertiisiakti selgitamiseks ja täpsustamiseks, mis justkui nõuab, et ekspert koostaks ka ekspertiisiakti. KrMS § 109 muutmise eesmärk on need kunstlikud tõkked eemaldada ning võimaldada 5 eksperdi ülekuulamist ka neis küsimustes, mis kitsalt ekspertiisiakti sisu selgitamise alla ei mahu, kuid on eriteadmistega tippspetsialisti küsitlemisel siiski vajalikud ja otstarbekad. Eelnõu kohaselt võib eksperdiks määratud isikut küsitleda kogu temale teada oleva kriminaalasjas tähtsust omava informatsiooni kohta – nii selle kohta, mille ekspert on teada saanud vahetult tajudes, kui ka selle kohta, mille teadmine tugineb tema tehtud uuringutele ja temal olevatele eriteadmistele, mis ei sõltu kriminaalasjast. Ehkki KrMS § 109 reguleerib otsesõnu vaid eksperdi ülekuulamist kohtueelses menetluses, on samale sättele tehtud viide ka eksperdi ristküsitluse regulatsiooni juures, st ka kohtus ülekuulamisel on eksperdile lubatud küsimusi esitada kõikidel nimetatud teemadel. Ehkki KrMS-i kommenteeritud väljaandes on avaldatud arvamust, et eksperdi ja asjatundja küsitlemisel KrMS § 66 lg 21 rakendamine ei ole võimalik, puudub siiski põhjus seadust selles küsimuses muuta. KrMS § 66 lg 21 kujutab endast üldist kuulduste tõendina kasutamise keeldu ühes loeteluga olukordadest, kus tunnistaja ütlused teise isiku vahendusel teada saadu kohta on siiski tõendina aktsepteeritavad. Probleemi olemus seisneb selles, et eksperdile võivad olla ekspertiisi tehes kättesaadavaks saanud ka selliste isikute avaldused kuriteosündmuse kohta, kes ise mingil põhjusel ütlusi ei anna. Kui KrMS § 66 lõiget 21 eksperdi ülekuulamisel mitte rakendada, muutuks eksperdi ülekuulamine justkui tagaukseks, mille kaudu tõendina saaks esitada ka sellist teavet, mis muidu poleks tõendina kasutatav. Seoses kirjalike ütluste instituudiga täiendatakse KrMS § 109 lg-t 1 ka võimalusega kuulata ekspert kohtueelses menetluses üle ka KrMS §-s 692 sätestatud viisil. 2) Täiendada eelnõu § 49 uue punktiga 13, lugedes senised punktid 9 ja 10 vastavalt punktideks 14 ja 15: „13) paragrahvi 145 lõiget 1 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses: “13) käesolevas seadustikus sätestatud juhul tehtud ekspertiisimäärus, milles põhjendusi ei esitata;““. Selgitus Lõiget 1 täiendatakse punktiga 13, mis seondub ekspertiisimääruse vorminõuete muutmisega, vt pikemat selgitust KrMS § 106 juurest. 3) Täiendada eelnõu § 49 uute punktidega 16-23, lugedes senised punktid 11 ja 12 vastavalt punktideks 24 ja 25: „16) paragrahvi 1601 lõikes 4 asendatakse sõna „Kohtutoimikut“ sõnadega „Kriminaal- ja kohtutoimikut““. Selgitus KrMS § 1601 lõiget 4 täiendatakse, et sarnaselt kohtutoimikuga võib ka kohtueelses menetluses tekkivat kriminaaltoimikut pidada kas osaliselt või täielikult digitaalselt. Justiitsministeerium on võtnud eesmärgiks digitaliseerida kogu süüteovaldkonna õiguskaar hiljemalt 2026. aastaks. Kohtusüsteemis on digitaalset kohtutoimikut rakendatud alates 13. märtsist 2017, tsiviil- ja haldusasjades menetleti ilma pabertoimikuta 2019. aastal umbes 27 % ning 2020. aastal umbes 38 % kõikidest kohtute infosüsteemis registreeritud menetlustest. Samuti peetakse juba praegu kohtutoimikut üksnes digitaalsena väärteomenetluses kohtulahendi täitmist puudutavates asjades ja ringkonnakohtus KrMS § 208 alusel läbiviidavas menetluses. Kuna kehtivas KrMSis puuduvad sätted, mis võimaldavad kohtueelses menetluses kriminaaltoimikut pidada üksnes digitaalsena, siis muudatustega luuakse õiguslik alus ka kohtueelses menetluses toimiku digitaalseks pidamiseks. „17) paragrahvi 1601 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui toimikut peetakse digitaalsena, siis paberdokument skaneeritakse ja salvestatakse e-toimiku süsteemis asjakohase menetluse juures. E-toimiku süsteem salvestab automaatselt paberdokumendi süsteemi salvestamise aja ja salvestaja andmed. E-toimiku süsteemi salvestatud paberdokument asendab paberdokumenti. Paberdokument, mis ei kuulu tagastamisele, hävitatakse või vajaduse korral säilitatakse menetleja juures, kes selle digitaalselt peetavasse toimikusse salvestas.““. Selgitus KrMS § 1601 lõike 5 muutmise vajadus tuleb lõike 4 muudatusest, millega laiendatakse digitoimiku pidamist kohtueelsele menetlusele. Kui kehtiva redaktsiooni 5. lõige näeb ette, et kohtutoimiku 6 digitaalse pidamise korral tuleb paberdokumendid skaneerida ja salvestada e-toimiku süsteemis asjakohase menetluse juures, siis muudatuste järgselt laieneb kõnealune nõue ka kohtueelses menetluses digitaalselt peetavale kriminaaltoimikule. Sättes kasutatakse sõna „toimik“, mis hõlmab üldmõistena nii kohtueelses menetluses tekkivat kriminaaltoimikut kui ka kohtumenetluses tekkivat kohtutoimikut. Seni on digitaalse toimiku puhul reguleerimata olukord, kuidas toimetada digitoimiku korral paberdokumentidega, mille menetleja on skaneerinud ja salvestanud e-toimikus (lg 5 ls 1). Selle lünga kõrvaldamiseks täiendatakse lõiget 5, sätestades, et paberdokumenti säilitatakse menetleja juures, kes selle digitaalselt peetavasse toimikusse salvestas, välja arvatud juhul, kui dokument kuulub tagastamisele. Selgituseks olgu ka märgitud, et dokumendid, mis on kriminaalasja juurde võetud asitõenditena (nt võltsimiskahtlusega dokument või dokument, millel on verejäljed), võib küll digitaalsesse toimikusse skaneerida, ent kuna selliste dokumentide tõenduslik väärtus seisneb mitte dokumenteeritud teabes, vaid dokumendi enda füüsilistes omadustes, tuleb nende hoidmisel ja tagastamisel lähtuda asitõendite kohta käivast regulatsioonist ning asitõendiks olevat dokumenti digitaalne tõmmis asendada ei saa. „18) paragrahvi 1601 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Kui toimikut peetakse paberil, siis digitaalne dokument trükitakse ning paigutatakse toimikusse. Trükitud dokumendi õigsust ja vastavust digitaalsele dokumendile kinnitab menetleja oma allkirjaga.““. Selgitus KrMS § 1601 täiendatakse lõikega 51. Lõikesse 51 tuuakse üle kehtiva redaktsiooni § 1602 lg-s 2 sätestatu, mis näeb ette digitaalse dokumendiga toimimise juhise, kui toimikut peetakse paberil. Muudatuse põhjuseks on asjaolu, et KrMS § 1602 reguleerib digitaalsete dokumentide edastamist. Lõike 2 sisu on olemuselt aga toimiku pidamise ja sinna talletatava teabe küsimus, sobitudes seetõttu KrMS §-s 1601 sätestatud „Kriminaaltoimiku“ regulatsiooni alla. Loobutakse ka nõudest, mis kohustas menetlejat lisama prinditud dokumendile e-toimiku süsteemist selle dokumendi identifitseerimise numbri. Nimetatud numbril ei ole kriminaalmenetlusõiguslikult tõenduslikust aspektist tähendust, samuti ei võimalda kasutusel olevad andmebaasid digitaalset dokumenti identifitseerimisnumbri järgi otsida ning võimaliku kahtluse korral tuleks pöörduda IT-abi poole, et dokumenti andmebaasides nö käsitsi taga otsida. Praktilise funktsiooni puudumise tõttu selle identifitseerimisnumbri märkimise nõudest loobutakse. Digitaalsete dokumentide väljaprintimise ja pabertoimikuga seoses tuleb samuti märkida, et toimikusse ei ole vaja lisada digiallkirja kinnituslehti, mis on praktikas sage ning põhjustab märkimisväärset paberikulu. Kinnitusleht on informatiivne dokument, millel puudub iseseisev tõendusväärtus ja sellega ei tõendata poolte tahteavaldusi. Kinnituslehes olev teave kinnitab vaid seda, et selles märgitud räsiga ja allkirjadega fail on kinnituslehe väljaprintimise hetkel eksisteerinud. Kas välja prinditud dokument ka allkirjastatud failile vastab, on võimalik kontrollida üksnes allkirjastatud failist endast ning kinnitusleht selle kohta mingit tähendust ei oma. Muudetud kord on lihtne, hoiab kokku paberit ja menetleja aega ning üksiti ka identifitseerib konkreetse isiku, kes oma allkirjaga võtab vastutuse selle eest, et pabertoimikusse pandud digitaalse dokumendi väljatrükk on autentne ja täielik. „19) paragrahvi 1601 lõikes 6 asendatakse sõna „kohtutoimiku“ sõnaga „toimiku““. Selgitus KrMS § 1601 lõikes 6 asendatakse sõna „kohtutoimik“ toimiku üldmõistega; toimkiu üldmõiste hõlmab nii kohtueelses menetluses tekkivat kriminaaltoimikut kui kohtumenetluses tekkivat kohtutoimikut. „20) paragrahvi 1601 lõikes 7 asendatakse sõna „kohtutoimiku“ sõnadega „toimiku ja käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud paberdokumendi säilitamise, hävitamise,““. Selgitus Muudatus on seotud paragrahvi 1601 lõike 5 muutmisega, milles sätestatakse, et kui toimikut peetakse digitaalsena, siis paberdokument skaneeritakse ja salvestatakse ning paberdokument, mis ei kuulu tagastamisele, hävitatakse või vajaduse korral säilitatakse menetleja juures, kes selle digitaalselt peetavasse toimikusse salvestas. Sellisteks juhtudeks on vajalik anda menetlejatele detailsemaid juhiseid paberdokumentide säilitamise ja hävitamise kohta, neid juhiseid ei ole aga otstarbekas seaduse tasandil reguleerida. Sestap täiendatakse § 1601 lõikes 5 olevat volitusnormi ministri määruse osas, mis reguleerib digitaalse kohtutoimiku arhiveerimise ning arhiveeritud toimiku ja 7 menetlusdokumentidega tutvumise täpsemaid nõudeid. Volitusnormi lisatakse paberdokumendi säilitamine ja hävitamine ning viide lõikele 5, mis seda reguleerib. „21) paragrahvi 1602 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, edastatakse kriminaalmenetluses digitaalsed taotlused, kaebused ja muud dokumendid vahetult, e-toimiku süsteemi või muu selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu.““. Selgitus KrMS § 1602 lõikesse 1 tehakse täiendus, millega laiendatakse digitaalsete dokumentide edastamise võimalusi. Kehtiv redaktsioon näeb ette, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, edastatakse digitaalsed taotlused, kaebused ja muud dokumendid vahetult või e-toimiku süsteemi kaudu. Kiirelt muutuvas tehnoloogia valdkonnas ja uute lahenduste kasutuselevõtuga võib senine regulatsioon takistada uute (tehnoloogiliste) lahenduste ja süsteemide kasutuselevõttu. Et dokumentide edastamise regulatsioon oleks võimalikult paindlik ning samal ajal oleks minimeeritud menetlusõiguste kuritarvitamine dokumentide vastu võtmata jätmise näol, siis täiendatakse lõiget 1 viisil, et sellesse lisatakse lauseosa, mis näeb ette, et dokumente võib edastada ka muu selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu. Sarnane lähenemine võetakse kasutusele ka tsiviil- ja halduskohtumenetlust reguleerivates seadustes. „22) paragrahvi 1602 teine lõige tunnistatakse kehtetuks.“. Selgitus KrMS § 1602 lõike 2 kehtetuks tunnistamine on seotud KrMS §-le 1601 lõike 51 lisamisega (vt vastavaid selgitusi p 18). „23) paragrahvi 1603 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: „(3) Kui toimikut peetakse digitaalselt, kohaldatakse käesolevas seadustikus dokumentide koostamise, vormistamise, edastamise ja säilitamise kohta käivaid nõudeid kooskõlas digitaalse toimiku pidamise vajadustega. (4) Kui käesolev seadustik näeb ette dokumendi allkirjastamise, loetakse allkirjastamisega võrdväärseks ka muu taasesitamist võimaldav kinnitus allkirjastaja poolt, kui kinnituse andja isik ja kinnituse andmise aeg on tuvastatavad.““. Selgitus KrMS § 1603 täiendatakse lõikega 3. Lg-ga 3 nähakse ette, et kui toimikut peetakse digitaalselt, kohaldatakse KrMSis nimetatud dokumentide koostamise, vormistamise, edastamise ja säilitamise kohta käivaid nõudeid kooskõlas digitaalse toimiku pidamise vajadusega. Kõnealuse sätte eesmärgiks on välistada olukord, kus toimiku pidamine täielikult digitaalsena takerdub menetlusseadustiku mõne algselt pabertoimikule orienteeritud sätte formalistliku tõlgenduse taha. Käesolev säte kujutab endast üldist tõlgendamisjuhist ja suunab seaduse rakendajat leidma võimalused seadust rakendada selliselt, et toimikut saaks pidada täielikult digitaalselt. Seejuures ei tohi digitaalse toimiku pidamine endast kujutada uut alust menetlusosaliste õiguste või nende menetluses osalemise võimaluste piiramiseks võrreldes sellega, mis neil oleks pabertoimiku kasutamise puhul. KrMS § 1603 täiendatakse lõikega 4. Kehtiv KrMS sätestab läbivalt dokumentide allkirjastamise nõude: nii tuleb allkirjastada menetleja koostatavad kui ka menetluses osalevate isikute koostatavad ning menetlejale esitatavad dokumendid. Samuti on nõutav, et menetlustoimingule allutatud isik allkirjastaks kinnituse õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta. Allkirjastamisnõude eesmärgiks on edaspidise menetluse jaoks talletada mingi olulise sündmuse (õiguste seletamine, ütluste korrektne fikseerimine, dokumendi koostamine) toimumine allkirjastaja poolt. Allkirjastamine tähendab kas käsitsi allkirja kirjutamist või digitaalallkirja andmist. Kaasaja tehnoloogilisi lahendusi arvestades jätab aga jäik allkirjastamise nõue tähelepanuta, et menetlustoiminguid viiakse üha rohkem läbi olukorras, kus asjaosalised füüsiliselt kokku ei saagi ning mõnikord pole ka digitaalallkirjastamine võimalik. Näiteks on võimalik isikuid üle kuulata video vahendusel või telefoni teel (KrMS § 69). Samuti on õigus kohtulikku arutamist, kohtule allutatud üksikküsimuse lahendamist või kohtulahendi täitmise käigus tõusetuvate küsimuste lahendamist läbi viia tehnilise lahenduse abil (nt KrMS § 131 lg 31, § 246 lg 2, § 259, § 269 lg 1 p 4, § 432 lg 32). Samuti tunnustab KrMS toimingu videosalvestamist (KrMS § 70 lg 8 3). Kuna kohtuistungite puhul kohaldub üleüldine istungite salvestamise nõue, siis olukorras, kus kogu istungil aset leidnu on talletunud kohtuistungi helisalvestisele, puudub mõistlik põhjus nõuda kohtuistungist osa võtnud isikult eraldi allkirja temale õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta, kuna sama funktsiooni täidab edukalt ka isiku helisalvestatud ja protokollitud suuline kinnitus. Range allkirjastamise nõue oleks sellistes olukordades ebavajalik liigne bürokraatia. Samuti osutub allkirjastamise nõue otstarbetuks ja põhjendamatuks olukordades, kui dokument koostatakse ja esitatakse näiteks e-toimiku süsteemis. E-toimiku süsteemi sisenemiseks ja kasutamiseks tuvastatakse isik turvaliste autentimisrakenduste kaudu. Kui e-toimiku kasutaja on juba e-toimiku süsteemi sisenemisel turvaliselt autenditud, siis puuduvad mõistlikud põhjendused selleks, et nõuda isikult e-toimiku süsteemis koostatava ja esitatava dokumendi eraldi täiendavat allkirjastamist. Kuna e-toimiku arendustega liigutakse suunas, kus peaasjalikult peakski menetlusdokumentide, taotluste, kaebuste jne koostamine (ja esitamine) aset leidma e-toimiku süsteemis, siis dokumentide allkirjastamise nõude juurde jäämine osutub põhjendamatuks ja allkirjastamise nõuet on võimalik asendada dokumendi kinnitamisega. Eeltoodud kaalutlustel sätestatakse lõikega 4, et kui KrMS sätestab dokumendi allkirjastamise nõude, siis loetakse allkirjastamisega võrdväärseks ka muu taasesitamist võimaldav kinnitus allkirjastaja poolt, kui kinnituse andja isik ja kinnituse andmise aeg on tuvastatavad. Allkirjastamise kõrval muul viisil kinnitamise võimaluse loomisega muudetakse digitoimiku pidamine mugavamaks ja paindlikumaks ning seeläbi saab võimalikuks loobuda bürokraatlikest formaalsustest, mis kaasaja tehnoloogia tingimustes menetluse jaoks lisandväärtust ei annaks. Säte kasutab tehnoloogianeutraalset sõnastust. 4) Täiendada eelnõu § 49 uue punktiga 26, lugedes senise punkti 13 punktiks 27: „26) paragrahvi 292 lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „käesoleva seadustiku“ sõnadega „§ 109 lõikest 2 ning““. Selgitus Muudatus seondub §-i 109 muutmisega. Muudatusega täpsustatakse eksperdi ristküsitlemise sisulist ulatust ja viiakse see kooskõlla eksperdi kohtueelses menetluses ülekuulamise sisulise ulatusega. Kehtiv regulatsioon küll annab üldise juhise, et eksperti saab kohtus ristküsitleda ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks, kuid praktikas on esile kerkinud vaidlusi mh seoses sellega, kas eksperti saab ristküsitleda ka tema eriala üldiste küsimuste kohta või eksperdi ja tema arvamuse usaldusväärsust mõjutavate tegurite kohta. KrMS § 109 muudatusega on need vaidlused kohtueelses menetluses eksperdi ülekuulamise kontekstis lahendatud. Kuna ekspert on isikuline tõendiallikas, tuleb mh konfrontatsiooniõiguse tagamiseks selgesõnaliselt sätestada, et kõik see, mille kohta eksperti saab üle kuulata kohtueelses menetluses, on ka ristküsitluse lubatavates piirides. Vt ka selgitus § 109 muudatuse juures (p 11). III. Eelnõu § 54 vangistusseaduse muutmine 1) Eelnõu paragrahv 54 punkti 2, millega muudetakse vangistusseaduse §-i 18, muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) paragrahv 18 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 18. Kinnipeetava fotografeerimine, daktüloskopeerimine ning temalt näokujutise, häälenäidise ja DNA-proovi võtmine (1) Vanglasse karistust kandma saabunud isik daktüloskopeeritakse ja temalt võetakse DNA-proov ning vajaduse korral häälenäidis ja turvalise tehnilise lahenduse olemasolul näokujutis isikusamasuse kontrollimise, isiku tuvastamise ning süütegude avastamise ja tõkestamise eesmärgil, kui neid toiminguid ei ole tehtud eelvangistuse ajal või varem kriminaalmenetluse käigus. (2) Vanglasse karistust kandma saabunud isik ning vajaduse korral vangistuses viibiv isik fotografeeritakse isikusamasuse kontrollimise ja isiku tuvastamise eesmärgil. Kinnipeetava fotosid hoitakse vangiregistris. (3) Kinnipeetava naha papillaarkurrustiku jäljed ja näokujutis kantakse andmekogusse ABIS. Isiku biograafilised andmed ning andmed näokujutise ja naha papillaarkurrustiku jälgede võtmise kohta kantakse riiklikusse süüteomenetluse biomeetriaregistrisse. 9 (4) Kinnipeetavalt võetud häälenäidis ja DNA-proovi analüüsil saadud andmed ning nende võtmise andmed ja isiku biograafilised andmed kantakse riiklikusse süüteomenetluse biomeetriaregistrisse. (5) Vanglas daktüloskopeerimise ning näokujutise, häälenäidise ja DNA-proovi võtmise ning nende andmete andmekogusse ABIS ja riiklikusse süüteomenetluse biomeetriaregistrisse edastamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (6) Vangla võib isikusamasuse kontrollimiseks ja isiku tuvastamiseks isikut tõendavate dokumentide seaduse § 155 tähenduses isiku vanglasse vastuvõtmisel ning vanglast vabastamisel, samuti põhjendatud juhul karistuse kandmise ajal töödelda tema identiteediandmeid, mis on kantud andmekogusse ABIS ja riiklikusse süüteomenetluse biomeetriaregistrisse. (7) Vanglas isikusamasuse kontrollimiseks ja isiku tuvastamiseks andmete töötlemise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (8) Kinnipeetava suhtes, kes keeldub fotografeerimisest, daktüloskopeerimisest või näokujutise, häälenäidise või DNA-proovi andmisest, võib kohaldada vahetut sundi.““; Selgitus Vajalik on teha mõned muudatused võrreldes algselt koostatud eelnõuga. Ekslikult on välja võetud kehtivas seaduses olev fotografeerimine ja asendatud see näokujutisega. Tegemist on siiski erinevate asjadega. Näokujutise võtmisel ja registrisse kandmisel säilitatakse teatavaid algoritme, mis võimaldavad näokujutiste automatiseeritud võrdlemist ja otsingut, tegemist ei ole pelgalt fotoga. Samas kinnipeetava isiku fotografeerimine nö tavapärasel moel ja sellise foto säilitamine vangiregistris (kehtiva seaduse järgi on see kinnipeetava isiklik toimik) ei võimalda fotot kasutada teistega võrdlemiseks või muuks otsinguks, mis ei olegi vanglas vajalik. Kuid see tagab vangla siseselt vajaduse korral isiku võrdlemise vangiregistris tema kohta käivate andmetega, sh fotoga. Fotografeerimisega täiendatakse muudetava paragrahvi pealkirja ning luuakse eraldi lõige 2, mis sätestab üheselt, et fotot, mida hoitakse vangiregistris võib kasutada vaid isikusamasuse kontrollimise ja isiku tuvastamise eesmärgil. Teine muudatus võrreldes algse eelnõuga puudutab muudetava paragrahvi esimest lõiget. Samaks on jäänud vangla kohustus võtta DNA-proov ja sõrmejäljed igalt vanglasse karistust kandma saabunud isikult kui seda ei ole varem tehtud. Häälenäidise võtmine ei ole otstarbekas kõigilt ja see võetakse vajaduse korral. Eelkõige võib sellise vajadusega tegemist olla näiteks juhul, kui vanglasse tuleb karistust kandma korduvalt pommiähvardusi teinud isik. Algselt oli nö kohustuslikus loetelus ka näokujutis, kuid sellele on nüüd lisatud täiend, et näokujutis hõivatakse vaid turvalise tehnilise lahenduse olemasolul. Tegemist on praktilise probleemiga, mis on seotud näokujutise digitaalseks hõivamiseks vajalike seadmete ja IT lahenduste puudumisega käesoleval ajal. Vajalikud arendused on küll ette valmistamisel, kuid ei saa kindel olla, et need valmivad seadusemuudatuste jõustumise ajaks. Selleks, et vältida olukorda, kus vanglale on pandud kohustus näokujutise digitaalseks hõiveks, ent selleks sobivat tehnilist valmisolekut pole, ongi täiendav klausel lisatud. Võrreldes varasema eelnõuga on lisatud paragrahvi kaks uut lõiget 6 ja 7, mis annavad vanglale selge õigusliku aluse isikute identifitseerimiseks nende vanglasse saabumisel, et teha kindlaks, kas karistust on kandma tulnud õige isik; selleks, et vangistusest vabastamisel kontrollida, et vabastatakse õige isik ja vajadusel ka vangistuse kestel, näiteks vanglate vahel ümberpaigutamise käigus või avavanglas isiku liikumisel vanglast välja ja tagasi. Lõiget 8 (algses eelnõus lõige 5) täiendatakse fotografeerimisega, kuna analoogne regulatsioon sisaldub ka korrakaitseseaduse § 33 lõikes 4. VangS § 18 lg-s 8 sätestatud sunni kohaldamise õigus seondub ennekõike nt isiku kinnihoidmises, vajadusel ka näiteks sunniga daktüloskopeerimises või DNA-proovi võtmises. Mõistagi ei saa isikut füüsilise jõuga mõjutada häälenäidist andma. 2) täiendada eelnõu § 54 uute punktidega 3 ja 4: „3) paragrahvi 86 lõikes 6 asendatakse sõnad „daktüloskopeeritakse ja temalt võetakse“ sõnadega „daktüloskopeeritakse, temalt võetakse näokujutis, häälenäidis või““; Selgitus Täiendus on seotud muudatusega §-s 18, mis võimaldab teatud tingimustel võtta vanglasse karistust kandma saabunud isikult näokujutise ja häälenäidise lisaks kehtivas regulatsioonis olevale DNA- proovidele ja sõrmejälgedele. Kuna VangS § 86 lõige 1 sätestab, et aresti täideviimisele kohaldatakse vangistusseaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid aresti täideviimist reguleerivas peatükis sätestatud erisustega. See tähendab, et VangS § 18 kohalduks ka arestialustele ning seega on vajalik teha siin 10 muudatus. VangS § 86 lg 6 kohaselt võetakse arestialuselt DNA-proov ja ta daktüloskopeeritakse ainult vajaduse korral isikusamasuse tuvastamiseks, kui muul moel ei ole võimalik isikusamasust tuvastada. Eelnõuga lisatakse siia näokujutis ja häälenäidis. „4) paragrahvi 86 lõiget 7 täiendatakse pärast sõnu „temalt ei võeta“ sõnadega „näokujutist, häälenäidist ja““. Selgitus Muudatus VangS § 86 lõikes 7 tehakse samadel põhjustel kui lõikes 6, kuid see sätestab isikud, keda ei daktüloskopeerita ja kellelt ei võeta DNA- proovi. Seda lõiget on samuti vaja täiendada näokujutise ja häälenäidisega. IV. Eelnõu § 58 väärteomenetluse seadustiku muutmine 1) Täiendada eelnõu § 58 uute punktidega 3-6, lugedes senised punktid 3 ja 4 vastavalt punktideks 7 ja 8: „3) paragrahvi 501 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui toimikut peetakse paberil, siis digitaalne dokument trükitakse ja paigutatakse toimikusse. Trükitud dokumendi õigsust ja vastavust digitaalsele dokumendile kinnitab menetleja oma allkirjaga.““. Selgitus VTMS § 501 lg 2 muutmisega viiakse säte ühetaoliseks KrMS § 160 1 lg-ga 51, mis näeb ette, et kui toimikut peetakse paberil, siis digitaalne dokument trükitakse ja paigutatakse toimikusse. Trükitud dokumendi õigsust ja vastavust digitaalsele dokumendile kinnitab menetleja oma allkirjaga. Vt KrMS § 1601 lg 51 selgitusi. „4) paragrahvi 502 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Väärteotoimikut ja väärteoasja kohtutoimikut võib pidada ka täielikult või osaliselt digitaalsena.““. Selgitus VTMS § 502 täiendamine lõikega 21. Lõikega 21 nähakse sarnaselt KrMS § 1601 lg-ga 4 ette, et väärteotoimikut ja väärteoasja kohtutoimikut võib pidada kas täielikult või osaliselt digitaalsena. Kehtiv regulatsioon võimaldas ja võimaldab digitaalse kohtutoimiku pidamist, ent selle seaduseelnõuga laiendatakse digitoimiku pidamise võimalust ka kohtuvälisele menetlusele. Vt ka KrMS § 1601 lõige 4 selgitusi. „5) paragrahvi 502 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Toimiku kohta kohaldatakse lisaks käesolevas seadustikus sätestatule ka kriminaalmenetluse seadustiku § 1601 lõigetes 5 ja 6–7 sätestatut.““. Selgitus VTMS § 502 lg-s 3 asendatakse senine väärteoasja kohtutoimiku kohta käiv regulatsioon toimiku kohta käiva regulatsiooniga. Sõna „toimik“ on üldmõiste, mis hõlmab nii kohtuvälises menetluses tekkivat toimikut kui väärteoasja kohtutoimikut. Samuti ajakohastatakse viidet KrMS § 160 1 regulatsioonile (kehtiva redaktsiooni viide on lõigetele 3-5, mis eelnõuga asendatakse viitega lõigetele 5 ja 6-7), sest eelnõu muudatusettepanekute kohaselt KrMS § 1601 muudetakse, mistõttu osutuvad VTMS § 502 lg 3 tähenduses asjassepuutuvateks säteteks KrMS § 1601 lg-d 5 ja 6-7. „6) paragrahvi 51 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: „(3) Kui toimikut peetakse digitaalselt, kohaldatakse käesolevas seadustikus dokumentide koostamise, vormistamise, edastamise ja säilitamise kohta käivaid nõudeid kooskõlas digitaalse toimiku pidamise vajadustega. (4) Kui käesolev seadustik näeb ette dokumendi allkirjastamise, loetakse allkirjastamisega võrdväärseks ka muu taasesitamist võimaldav kinnitus allkirjastaja poolt, kui kinnituse andja isik ja kinnituse andmise aeg on tuvastatavad.““. 11 Selgitus VTMS § 51 täiendatakse lõigetega 3 ja 4. Sätted viiakse ühetaoliseks eelnõu KrMS § 160 3 lg-tega 3 ja 4, mis näevad ette, et toimiku digitaalse pidamise korral kohaldatakse kriminaalmenetluse seadustikus dokumentide koostamise, vormistamise, edastamise ja säilitamise kohta käivaid nõudeid kooskõlas digitaalse toimiku pidamise vajadusega (eelnõu VTMS § 51 lg 3 vrd KrMS § 160 3 lg 3) ja kui seadustik näeb ette dokumendi allkirjastamise, loetakse allkirjastamisega võrdväärseks ka muu taasesitamist võimaldav kinnitus allkirjastaja poolt, kui kinnituse andja isik ja kinnituse andmise aeg on tuvastatavad (eelnõu VTMS § 51 lg 4 vrd KrMS § 1603 lg 4). Vt KrMS § 1603 lg-te 3 ja 4 selgitusi. 2) Täiendada eelnõu § 58 uue punktiga 9: „9) paragrahvi 81 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohtuvälise menetluse lõpuleviimisel koostab kohtuväline menetleja väärteotoimiku, süstematiseerides selleks väärteoasja materjali.““. Selgitus VTMS § 81 lg 1 muutmine. Kehtiv § 81 lg 1 teine ja kolmas lause näevad ette, et väärteotoimik võib olla kaanteta, kui see on otstarbekas ning väärteotoimiku lehed nummerdatakse. Osutatu näol on tegemisest ülemäärase ja ebavajaliku nõudega, mis ei peaks olema reguleeritud seaduse tasandil. Kui toimikut peetakse digitaalselt, on küsimus kaantest ja lehekülgede nummerdamisest ka segadust tekitav, mistõttu väärteotoimiku regulatsioon muudetakse tehnoloogianeutraalseks ja spetsiifiliselt pabertoimiku vormistamist reguleerivad nõuded jäetakse seadusest välja. V. Eelnõu täiendamine haldusmenetluse seadustiku muudatusega „Täiendada eelnõu uue paragrahviga 59, lugedes senine § 59 (seaduse jõustumine) paragrahviks 60 ning uue paragrahviga 59 täiendatakse haldusmenetluse seaduse § 18 lõiget 3 teise lausega järgmises sõnastuses: „Digitaalsele protokollile ei pea digitaalallkirja lisama, kui selle koostanud isik on turvalisel viisil tuvastatud.““ Selgitus Eelnõuga seoses on otstarbekas muuta haldusmenetluse seaduse §-s 18 sätestatud protokolli allkirjastamise nõuet. Eelnõuga lisatakse seadusesse erand, et haldusmenetluses ei pea digitaalsele protokollile digitaalallkirja lisama, kui selle koostanud isik on turvalisel viisil tuvastatud. Kuigi eeltoodu ei seondu otseselt eelnõu eesmärgiga, milleks on võimaldada üleminek täisdigitaalsele süüteomenetlusele, on otstarbekas muuta protokolli digitaalne allkirjastamine paindlikumaks ka haldusmenetluses. Eestis reguleerib e-identimist ja e-tehinguteks vajalikke usaldusteenuseid E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seadus (EUTS). Nimetatud seadus sätestab nõuded, mille järgimisel saab pidada usaldusväärseks ja turvaliseks ka e-allkirja ja e-templi kasutamist tsiviilkäibes, mistõttu tuleks esmase eelistusena rakendada praktikas EUTS-s ette nähtud digitaalseid kinnitamise meetodeid ka haldusmenetluses üldiselt. Kui mingil praktikas esineval põhjusel ei ole võimalik võtta kasutusele EUTS-s sätestatud e-allkirja ja e-templit, on võimalik kasutada ka teistsuguseid digitaalse kinnitamise viise, tagades nende samaväärne turvalisus. Eelnõuga lisatava erandiga luuakse haldusmenetluses võimalus selleks, et lisaks tavapärasele (digi)allkirjastamisele saaks kasutada muid digivõimalusi. Sellega muudetakse norm tehnoloogia suhtes neutraalseks. Kui haldusmenetluses koostatakse menetlustoimingu protokoll digitaalselt, siis piisab protokolli koostaja isikusamasuse tuvastamisest muul turvalisel viisil ja protokolli digitaalne allkirjastamine ei pruugi alati olla vajalik. VI. Eelnõu § 59 (seaduse jõustumine) muutmine „Paragrahv 59 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 12 „§ 60 Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2023. aasta 1. septembril. (2) Käesoleva seaduse § 49 punktid 8-11, 13, 16-23 ja 26; § 58 punktid 3-6 ja 9 ning § 59 jõustuvad 2023. aasta 1. mail.““. Selgitus Algselt oli eelnõu kavandatud vastu võtta selliselt, et enne selle jõustumist 1. jaanuaril 2023. a jääks piisavalt aega muudatuste rakendamise ette valmistamiseks, kuna tegemist on kohtuekspertiisiseaduse uue terviktekstiga ja vajalik on uuesti kehtestada kõik rakendusaktid, korraldada teatud ulatuses ümber ka ekspertiisiasutuse tööprotsessid ning informeerida muudatustest menetlejaid ja koostööpartnereid jne. Kuna eelnõu menetlemine ei ole ajalises mõttes algse plaani kohaselt õnnestunud, siis jääks selle vastuvõtmisel 2022. a lõpus liiga lühike aeg rakendamise ette valmistamiseks ja seda kuupäeva tuleb muuta. Uus jõustumise aeg on läbi räägitud kohtuekspertiisi instituudiga ning olulisemate koostööpartneritega, keda muudatused puudutavad. Samas ei vaja täiendavad muudatusettepanekud, mis on seotud nn digimenetlusega, nii pikka ettevalmistusperioodi enne jõustumist. Kuna digitaalse toimiku pidamine on teatud menetlusetapis juba praegu võimalik, siis ei ole otstarbekas lükata täiendavate digimenetluse sätete jõustumise aega väga kaugele. Kuna seadusemuudatus vajab aga rakendusaktide täiendamist vatsavalt muudetavale volitusnormile, siis on otstarbekas jätta mõningane ajavaru muudatuste vastuvõtmise ja jõustumise vahele. Sel põhjusel on digitaalsele menetlusele üleminekut puudutavate sätete jõustumise aeg 1. mai 2023. a. Muudetavad sätted, millel on erinev jõustumise aeg, on järgmised: KrMS-i §-d 106, 107; § 108 lg 2; § 109; § 145 lg 1 p 13; § 1601 lõiked 4, 5, 51, 6, 7; § 1602 lõiked 1 ja 2; § 1603 lõiked 3 ja 4; õ 292 lg 3; VTMS-i § 501 lg 2; § 502 lõiked 21 ja 3; õ 51 lõiked 3 ja 4; õ 81 lg 1; HMS-s § 18 lg 3. Eelnõus on loetletud §-d vastavalt KrMS-i muudatused §-s 49, VTMS-i muudatused §-s 58 ja HMS-i muudatused §-s 59. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Lea Danilson-Järg Minister Anne Kruusement 620 8203 [email protected] 13 Saatja: Raini Laide <[email protected]> Saadetud: 28.11.2022 13:16 Adressaat: <[email protected]>; Kantselei Riigikohus <[email protected]>; Riigikohus Info mail <[email protected]>; Liina Naaber-Kivisoo <Liina.Naaber- [email protected]>; Maili Õunaaed <[email protected]>; <[email protected]>; info.kohtuekspertiis <[email protected]> Koopia: Anne Kruusement <[email protected]>; Andreas Kangur <[email protected]> Teema: Kohtuekspertiisiseaduse eelnõu 644 SE arutelu 6. detsembril Manused: Kohtuekspertiisiseaduse_eelnõu_muudatusettepanekud (2).pdf Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada. Tere! Annan teada, et Riigikogu õiguskomisjonil on kavas arutada VV algatatud kohtuekspertiisiseaduse eelnõu teisipäeval 6. detsembril algusega kell 14:25. Eelnõule saadetud arvamused leiate eelnõu kaardilt 644 SE. Manuses on ka justiitsministeeriumi ettepanekud. 6. detsembri arutelus kuulame ära arvamuste esitajate seisukohad ning algataja kommentaarid nendele, samuti otsustab komisjoni ettepanekute algatamise. Palun andke teada, kes teie poolt teisipäevases arutelus osalevad. Osaleda on võimalik ka Teams vahenduse, saadame koosoleku kutse ca tund enne istungi algust. Tänades ja kõike head soovides, Raini Laide Riigikogu Kantselei õiguskomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja T: +372 631 6450 Riigikogu. Lossi plats 1a, 15165 Tallinn. www.riigikogu.ee