Vabariigi Valitsuse korralduse „Rebala muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu

Vabariigi Valitsuse korraldus „Rebala muinsuskaitseala kaitsekord“ Lisa 1. Muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piir Muinsuskaitseala piir Kaitsevööndi piir 0 500 1000 m Muinsuskaitseamet: 21.12.2023 Aluskaart: Maa-amet 2023            Vabariigi Valitsuse Rebala korraldus „Rebalamuinsuskaitseala muinsuskaitseala kaitsekord kaitsekord“ Lisa 4. Lisa 4. Arheoloogilise Arheoloogilise kultuurkihiga alad ja kultuurkihiga alad ja arheoloogiamälestised kinnismälestised Muinsukaitseala piir Muinsuskaitseala kaitsevööndi piir Kinnismälestised kaitsevööndiga Kinnismälestiste alad Kinnismälestiste kaitsevööndid Arheoloogilise kultuurkihiga alad 0 500 1000 m 02.08.2023 Muinsuskaitseamet Muinsuskaitseamet: 21.12.2023 Aluskaart: Maa-amet 2023 Aluskaart: Maa-amet 2023  Seletuskirja Lisa 1. Kaitsekategooriate põhjendused Rebala muinsuskaitseala hoonete kaitsekategooriate määramise aruanne Koostajajad: Laura Ingerpuu ja Ly Renter Muinsuskaitseamet 2023 Sissejuhatus Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise üks eesmärkidest oli muinsuskaitsealal paiknevate hoonete jaotamine kaitsekategooriatesse vastavalt Kultuuriministri määrusele nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“. Käesolev aruanne on aluseks Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamisel ja kirjeldab kaitsekategooriate määramise protsessi ning kasutatud alusandmestikku. Muinsuskaitseala hoonete inventeerimise viis läbi Harjumaa nõunik Ly Renter aastatel 2017- 2020. Inventeerimiste käigus koondati välitöödel ja arhiiviuuringutega kogutud andmed tabelisse, kus on toodud hoonete aadressid, lühikirjeldused ja ülevaated ajaloost. Inventeerimise käigus kogutud andmete põhjal koostasid Ly Renter, Anita Staub ja Laura Ingerpuu esialgsed kaitsekategooriate ettepanekud ja andsid väärtusklassi määramise põhjendused kultuuriväärtuslikele ehitistele (A- ja B-kaitsekategooria hoonetele/hooneosadele). C- kategooriasse määramist iga hoone puhul eraldi ei põhjendatud, kuna need ei kuulu muinsuskaitseala väärtusi silmas pidades väärtuslikku kihistusse ja nende ümberehitamisele või asendamisele ei tulene muinsuskaitse väärtustest tingitud kitsendusi, kui järgitakse sobivust ajaloolise keskkonnaga. Hoonete kaitsekategooriate esialgsed ettepanekud vaadati üle Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühmas, kuhu kuulusid Laura Ingerpuu (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi nõunik-analüütik), Anita Staub (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi nõunik), Teet Sibrits (Jõelähtme Vallavalitsus, keskkonna ja kommunaalosakonna juhataja), Helen Sooväli- Sepping (Wiina talu pärandkultuuri ühing MTÜ), Tiia Välk (Vandjala külavanem, Jõelähtme vallavolikogu esindaja) ja Helena Kaldre (Muinsuskaitseamet, kaitsekorralduse spetsialist). Töörühma assisteeris Ly Renter (Muinsuskaitseamet, Harjumaa nõunik). Kaitsekategooriate ettepanekute tabelit täiendati ja parandati vastavalt laekunud ettepanekutele kaitsekorra avatud menetluse käigus. Kokkuvõtlik tabel hoonete kaitsekategooriatest ja põhjendustest on aruande lisas 1. Hoonete lühikirjeldused ja ajalooline ülevaade koos fotodega on sisestatud Kultuurimälestiste riiklikkusse registrisse. 1. Kaitsekategooriate määramise lähtekohad Vastavalt Kultuuriministri määrusele „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ jagunevad muinsuskaitsealal asuvad ehitised kolme väärtusklassi: 1) A-kaitsekategooria; 2) B-kaitsekategooria; 3) C-kaitsekategooria. A-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on vastavalt määrusele: 1) muinsuskaitseala või selle arengut iseloomustav ja/või selle ehitustraditsiooni kujundanud ja/või silmapaistva mõjuga väga väärtuslik ehitis. Kaitsekategooria määramisel võib arvestada arhitektuuriväärtust, linnaehituslikku mõju või kuulumist linnaehituslikku tervikusse, vanust, haruldust, tüüpilisust, autentsust ja sümboolset tähendust; 2) säilinud koos ehitusaegse ja põhimahus algupärase interjööriga või hilisema arhitektuuriajalooliselt silmapaistva interjööriga. Tööstushoone puhul on säilinud funktsioonile vastav algupärane sisseseade. Läbi uurimata, minimaalsete varasemate sekkumistega ning vähese olemasoleva teabega ajalooline ehitis, mille muude väärtuste kumulatiivsus võimaldab eeldada interjööri väärtuslikkust. B-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on muinsuskaitseala iseloomustav ja/või selle ehitustraditsiooni kujundanud ja/või selle arengut mõjutanud ja/või silmapaistva mõjuga ehitis. Kaitsekategooria määramisel arvestatakse arhitektuuriväärtust, linnaehituslikku mõju, vanust, haruldust, tüüpilisust, autentsust ja sümboolset tähendust. C-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on muinsuskaitsealal asuv ehitis, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 kirjeldatud kriteeriumidele. Paide muinsuskaitseala hooneid kaitsekategooriatesse jagades peeti silmas, et A- ja B- kaitsekategooriates oleks hooned, mis hoiavad muinsuskaitseala omapära ja väärtust ning mille puhul on oluline nende säilitamine ja ajaloolist substantsi austav restaureerimine. A-kaitsekategooria hooneid eristab B-kaitsekategooriast ainult see, et A puhul on säilinud väärtuslikud interjöörid või sisekonstruktsioonid ning Muinsuskaitseameti loakohustus jääb kehtima ka siseruumides tööde tegemisel. B-kaitsekategooria hoonetel vabastatakse siseruumides ehitamine Muinsuskaitseameti loakohustusest: st siseruumides konserveerimis-, restaureerimis- ja ehitustöödel jäävad kehtima vaid ehitusseadustikust tulenevad nõuded. C-kategooriasse määrati hooned, mis olulist muinsuskaitselist väärtust ei oma ning mille autentsuse ja arhitektuurse ilme säilitamine muinsuskaitseala kontekstis ei ole tingimata vajalik, st neid saab lihtsamini ja üldjuhul suuremal määral ümber ehitada. C-kaitsekategooria hoonete puhul on plaanis uue kaitsekorraga loobuda muinsuskaitseameti tööde tegemise loa kohustusest ja muinsuskaitse eritingimuste andmisest, st hoone rekonstrueerimisel annab Muinsuskaitseamet oma kooskõlastuse ainult linnavalitsuse ehitusloa või -teatise menetluses. 2. Inventeerimise läbiviimise tööprotsess Rebala muinsuskaitseala hoonete inventeerimise viis läbi Muinsuskaitseameti Harjumaa nõunik Ly Renter. Töö esimese etapina koostas Muinsuskaitseamet inventeerimise aluseks inventeerimistabeli külade kaupa, kuhu koondati andmeid hoonete kohta Maa-ameti registrist ja Ehitisregistrist. Esimeses etapis viis Ly Renter läbi arhiiviuuringud kasutades Riigi Statistika Keskbüroo Jõelähtme valla talundilehtede andmeid (ERA fond 1831) ja 1929. aasta andmeid hoonestuse kohta ning koostas iga hoonestatud kinnistu kohta inventeerimislehe. Töö teine etapp hõlmas paikvaatlust kohapeal, mis tähendas hoonete ja kultuuriväärtuslike detailide samuti kogu kinnistu struktuuri pildistamist, kinnistu omanike intervjueerimist ja põhjalikumat hoone ja kinnistu ajaloo kirjapanemist (talu rajamise lugu, hoonete ehitus- ja ümberehitus aeg, kasutus, taluaia viljapuude- ja lillesordid). Paberkandjal inventeerimislehed asuvad Muinsuskaitseameti kontoris Pikk 2. Kolmas etapp nägi ette hoonete fotode, kirjelduste, ajalooliste ülevaadete ning kaartide, esmaste kaitsekategooria ettepanekute kandmist Wordi-dokumendina vormistatud inventeerimislehtedele. Seejärel sisestati fotod, kirjeldused ja ajaloolised ülevaated ka kultuurimälestiste registrisse Rebala muinsuskaitseala lehel olevatele krundipõhiste aadressidega alamlehtedele (nn jaotusobjektidele). Samuti lisati registris jaotusobjektidele krundi hoonestuse ajaloo seisukohast olulised krundiplaanid, muinsuskaitse eritingimused, ajaloolised projektid, vanad fotod ja muud hoonete ajaloo seisukohast olulise materjalid. Kõiki inventeerija poolt tehtud hoonete kaitsekategooriate esmaseid ettepanekuid arutas Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm. 3. Inventeerimistulemused – hoonetele määratud kaitsekategooriad 1) A-kaitsekategooriat Rebala muinsuskaitseala ühelegi hoonele ei määratud. 2) B-kaitsekategooriasse tehti ettepanek määrata 265 hoonet või hooneosa, milleks peamiselt olid paekivist endised talu abihooned ja elamud ning Eesti Vabariigi ajal ehitatud puidust elumajad. B-kaitsekategooria hoone on pigem miljööväärtuslik hoone, mis on muinsuskaitsealal oluline oma mahu ja ajaloolise välisilme poolest. B-kaitsekategooria ettepanek tehti ka mõnede uuemate (II maailmasõja-järgsete) paekivist hoonete kohta, mis kannavad muinsuskaitseala väärtusi. 3) C-kaitsekategooriasse tehti ettepanek määrata 781 hoonet või hooneosa, millest enamus on pärast II maailmasõda ehitatud hooneid, samuti vähemväärtuslikud abihooned ning mõned tundmatuseni moonutatud või vähese taastamispotentsiaaliga vanemad hooned. Hinnang „C“ ei tähenda lammutusluba, kuid need hooned ei ole kihistus, mille kaitseks muinsuskaitseala on moodustatud. Muinsuskaitse seisukohast ei ole nende võimalikult autentsel kujul säilitamine eesmärgiks, küll aga tuleb ümberehitamisel järgida sobivust ajaloolisesse keskkonda. Lisaks leidub Rebala muinsuskaitsealal mitmeid paekividest hoonete varemeks muutunud hooneid, millest on säilinud vaid üksikud müürijupid või välisseinad. Sellistele hoonetele otsustati kaitsekategooriat mitte määrata ning neid käsitletakse kultuuriväärtuslike objektidena, mille puhul on oluline ehitusmaterjali taaskasutamine, kuid nende asemele võib kavandada täiesti uued ehitised lähtudes kaitsekorras sõnastatud nõuetest. Senise põhimääruse järgi olid kõik Rebala muinsuskaitsealal olevad hooned käsitletavad sisuliselt A-kaitsekategooria hoonetena, st muinsuskaitseameti luba oli tarvis töödeks nii eksterjööris kui interjööris. Võrreldes seni kehtinud põhimäärusega leevendatakse piiranguid kõikide seni muinsuskaitseala hoonete puhul. Enamiku hoonete kohta tehti ettepanek määrata neile C-kaitsekategooria ja vaid umbes 25% kogu muinsuskaitseala hoonetest (1144-st muinsuskaitseala hoonest) määrati B-kaitsekategooriasse. Lisa 1. Kaitsekategooriate tabel SAHA küla ETAK- aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus kood 41406 11302 Lagedi- Kostivere tee L1 Hoonet ei ole 6207903 Hansu Hansu C 42366 Hansu Hansu C 38359 Hansu Hansu C 42367 Hansu Hansu C 6637645 Hansu Hansu C 5336349 Hindreku tee 1 C 6637760 Hindreku tee 10 C 5336344 Hindreku tee 10 C 6504787 Hindreku tee 2 C 6637759 Hindreku tee 2 C 5336347 Hindreku tee 2 C 8612357 Hindreku tee 3 C 5339660 Hindreku tee 4 C 5339657 Hindreku tee 5 C 5339659 Hindreku tee 6 C 6504786 Hindreku tee 7 C 5336345 Hindreku tee 8 C 6637778 Jaagu Jaagu Ei määra kaitsekategooriat 43570 Jaagu Jaagu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B paekivi osa, C kasutust. Hoonel on säilinud algupärased puidust hilisem osa paekivist seinad. 41998 Jaagu Jaagu C 41999 Jaagu Jaagu C 41155 Jaagu Jaagu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja B puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 6640361 Kabelimäe gaasikraanisõlm C 38310 Kapeti Kapeti C 5334458 Kapeti Kapeti C 38504 Kapeti Kapeti C 7539552 Künnapuu Künnapuu C 7539551 Künnapuu Künnapuu C 5333194 Laurimäe tee 10 Kärsa C 44041 Laurimäe tee 10 Kärsa C 5333193 Laurimäe tee 10 Kärsa C X Laurimäe tee 10 Kärsa Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. B Hoonel on säilinud algupärane maht koos paekivimüüridega. 7518856 Laurimäe tee 11 Kase C 43589 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja B puit. Hoonel on säilinud algupärased avatäited. X Laurimäe tee 2 // 4 Nõu Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 5333191 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu C 5333188 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu C 5333186 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu C 40769 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu Ei määra kaitsekategooriat 5333190 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu Ei määra kaitsekategooriat 5333187 Laurimäe tee 2 // 4 Nõu C 40546 Laurimäe tee 6 Lauri C 39286 Laurimäe tee 6 Lauri C 7113839 Laurimäe tee 6 Lauri Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. B Hoonel on säilinud algupärased võlvlaed. 5333194 Laurimäe tee 8 Mäeotsa C 5333192 Laurimäe tee 8 Mäeotsa C 7113847 Laurimäe tee 8 Mäeotsa C 39290 Laurimäe tee 9 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja B puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 39416 Liipa Liipa C 5334288 Liipa Liipa C 39419 Liipa Liipa C 41737 Liipa Liipa C 5333122 Liipa Liipa C 5336683 Nuhja Nuhja Ei määra kaitsekategooriat X Nuhja Nuhja Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. B Hoonel on säilinud algupärased võlvlaed. 7113850 Nuhja Nuhja C 42000 Nuhja Nuhja C 7113851 Nuhja Nuhja C X Nuhja Nuhja Talukompleksi kuulunud piimajahutamise hoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja B paekivi kasutust. Hoonel on säilinud algupärane maht ja paekivimüürid. 7113852 Nuhja Nuhja C 38325 Nuhja Nuhja Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone jaehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 38327 Nuhja Nuhja C 5332864 Nuhja Nuhja C 42565 Nurme Nurme C 43570 Nurme Nurme Talukompleksi kuulunud abihoone, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 7113853 Nurme Nurme C 41155 Nurme Nurme Talukompleksi kuulunud abihoone, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja B puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 39870 Nurme Nurme C 6640380 Raja Raja C 7113979 Raja Raja C 43468 Raja Raja Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja B maakivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane maht ja fassaadilahendus. 43467 Raja Raja C 38358 Raja Raja C 5334459 Raja Raja C 5333491 Saage tee 1 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 520063 Saage tee 1 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 5338485 Saage tee 1 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 516827 Saage tee 1 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. X Saage tee 1 Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 516826 Saage tee 1 C 5333486 Saage tee 11 C 42413 Saage tee 11 C 5333490 Saage tee 11 C 5341994 Saage tee 11 C 42411 Saage tee 11 C 44040 Saage tee 11 C 6099556 Saage tee 15 C 7230144 Saage tee 15 C 7518862 Saage tee 15 C 7518863 Saage tee 15 C 5336181 Saage tee 17 C 7113864 Saage tee 17 C 7518861 Saage tee 19 C 5336180 Saage tee 19 C 5342055 Saage tee 21 C 39448 Saage tee 3 C 5338486 Saage tee 3 C 6637633 Saage tee 3 C 6637632 Saage tee 3 Hoonet ei ole 6637635 Saage tee 3 C 6637627 Saage tee 3 C 39447 Saage tee 5 Mardi C 41406 Saage tee 5 Mardi Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi lõpul või 20. sajandi alguses ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. X Saage tee 5 Mardi Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. X Saage tee 5 Mardi Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. B Hoonel on säilinud algupärane maht. 39449 Saage tee 5 Mardi C 5333487 Saage tee 7 Jürihansu C 38876 Saage tee 7 Jürihansu C 38875 Saage tee 7 Jürihansu C 42412 Saage tee 7 Jürihansu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja B puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 5333489 Saage tee 9 C 38874 Saage tee 9 C 5333488 Saage tee 9 C 6102463 Saare Saare C 5342165 Saare Saare C 41968 Saare Saare C 38486 Saare Saare C 6637664 Saare Saare C 434738 Saha kalmistu Mälestis (reg nr 2747) 8150151 Uuevälja 1 Uuevälja C 41410 Uuevälja Uuevälja Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja B maakivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 6637743 Uuevälja Uuevälja C 7113865 Uuevälja Uuevälja C 41409 Uuevälja Uuevälja Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja B maakivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 43469 Uuevälja Uuevälja C 5339658 Valgesoo tee 3 C 39285 Valgesoo tee 8 Lepiku Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 6637768 Valgesoo tee 8 Lepiku C 40768 Valgesoo tee 8 Lepiku Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B (ainult paekivist ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide osa) C (puidust kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja osa) puit. 39289 Valgesoo tee 8 Lepiku C 7113909 Vambola Vambola C 6637726 Vambola Vambola C 39417 Vambola Vambola C 39261 Vambola Vambola Saha mõisakompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandil ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. B Hoonel on säilinud algupärane maht ja katusekuju. 42364 Vanaraja Vanaraja C 41156 Vanaraja Vanaraja C 38505 Välja Välja Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi lõpus ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja B puit. Hoonel on säilinud algupärane kelpkatus. 5336343 Välja Välja C 6637730 Väljanurme Väljanurme C 42005 Väljanurme Väljanurme C MAARDU küla ETAK- aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus kood 514339 Biotiigi C 5333110 Kaunissaare Kaunissaare C 5333111 Kaunissaare Kaunissaare C 43559 Kaunissaare Kaunissaare C 5333109 Kaunissaare Ei määra Kaunissaare kaitsekategooriat 5340700 Keskvälja C 5339165 Kopli Kopli C 38689 Kopli Kopli C 40775 Kopli Kopli C 5333108 Lehtsaare C 6636081 Lehtsaare C 5333106 Lehtsaare Ei määra kaitsekategooriat 5333112 Lehtvälja C 515171 Lille Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. 5340041 Lille C X Lille Talukompleksi kuulunud kelder, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 437772 Lille C 515172 Lille C 5335517 Lillemetsa Lillemetsa C 39792 Lillemetsa Lillemetsa C X Lillemetsa Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning Lillemetsa B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 39238 Lillemetsa Lillemetsa C 39793 Lillemetsa Lillemetsa C 39237 Maardu gaasireguleerpunkt C 7778019 Mõisa tee 1 Metsanurga C 6637940 Mõisa tee 1 Metsanurga C 40771 Mõisa tee 1 Metsanurga C 6637939 Mõisa tee 1 Metsanurga C 6640382 Mõisa tee 11 Ei määra kaitsekategooriat 41149 Mõisa tee 11 C 38328 Mõisa tee 12 C 6637957 Mõisa tee 12a C 5336677 Mõisa tee 13 Ei määra kaitsekategooriat 7113989 Mõisa tee 15 C 41749 Mõisa tee 15 Ei määra kaitsekategooriat 7026256 Mõisa tee 15 Ei määra kaitsekategooriat 41750 Mõisa tee 15 C 41751 Mõisa tee 15 C 7026257 Mõisa tee 15 Kunagise mõisakompleksi viinavabrik, mis on ehitatud 19. sajandi lõpus ja peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustradistioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonel on säilinud algupärased paekiviseinad. 41161 Mõisa tee 19 C 39288 Mõisa tee 2 // 4 C 5336679 Mõisa tee 2 // 4 C 6637951 Mõisa tee 2 // 4 C 39051 Mõisa tee 2 // 4 C 39287 Mõisa tee 2 // 4 C 41732 Mõisa tee 2 // 4 C 41150 Mõisa tee 20 Mälestis, reg.nr 2743 7113981 Mõisa tee 21 C 38318 Mõisa tee 21 C 40940 Mõisa tee 21 C 42906 Mõisa tee 22 Sõnajala C 6637966 Mõisa tee 22 Sõnajala C 740197 Mõisa tee 24 Mälestis, reg.nr 2744 6501169 Mõisa tee 26 C 38307 Mõisa tee 26 C 38658 Mõisa tee 28 C 40184 Mõisa tee 31 C 39473 Mõisa tee 31 C 39471 Mõisa tee 31 C 521965 Mõisa tee 7 Mälestis, reg.nr 2740 7113991 Mõisa tee 7 Mälestis, reg. nr 2746 438566 Mõisa tee 7 Mälestis, reg. nr 2745 521964 Mõisa tee 7 C 425340 Mõisa tee 7 C 38465 Reinu C 38463 Reinu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud maa- ja paekivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärased maakivist seinad ja maht. 6636036 Reinu C 8349077 Reinu C 38464 Reinu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 7113289 Reinu C 38462 Reinu C 6098913 Ritsu Piimajahutamise hoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. Hoonel on säilinud paekiviseinad. 5336765 Tamme C 5333175 Tamme C 5339165 Uustalu C 8691647 Uustalu C 8349531 Uustalu C 38688 Uustalu C 5342054 Veski põik 1 C 5335881 Veski põik 10 C 5343120 Veski põik 10 C 41145 Veski põik 10 C 8349567 Veski põik 10 C 41147 Veski põik 10 C 5336083 Veski põik 11 C 5339166 Veski põik 11 C 6640436 Veski põik 2 C 42002 Veski põik 21 // Mäe Mäe C 41997 Veski põik 21 // Mäe Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning Mäe B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 41153 Veski põik 21 // Mäe Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide Mäe B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 6638668 Veski põik 21 // Mäe Mäe C 5336086 Veski põik 3 C 40767 Veski põik 3 C 40770 Veski põik 3 C 6638709 Veski põik 5 C 5336085 Veski põik 5 C 6638718 Veski põik 6/ Kivinuka 9/10 Soo C 5336091 Veski põik 6/ Kivinuka 9/10 Soo C 43384 Veski põik 6/ Kivinuka 9/10 Soo C 6638716 Veski põik 6/ Kivinuka 9/10 Soo C 5335883 Veski põik 6/ Kivinuka 9/10 Soo C 6638707 Veski põik 7 C 5336084 Veski põik 7 C 7114131 Veski põik 7 C 5336089 Veski põik 8 C 5336087 Veski põik 8 C 5336090 Veski põik 8 C 5336088 Veski põik 8 C 7114129 Veski põik 9 C 5336082 Veski põik 9 C 521963 Veski tee 10 Hoonet ei ole 7114112 Veski tee 13 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning Metstaki B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 39839 Veski tee 13 Metstaki C 42905 Veski tee 13 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide Metstaki B kasutust. Hoonel on säilinud algupärane väliskuju ja fassaadilahendus. 7773174 Veski tee 15 C 6099537 Veski tee 15 C 41152 Veski tee 18 Pohla C 8349591 Veski tee 18 Pohla C 8349590 Veski tee 18 Pohla C 42566 Veski tee 18 Ei määra Pohla kaitsekategooriat 6638666 Veski tee 18 Pohla C 41154 Veski tee 18 Pohla C 6504792 Veski tee 19 C 445870 Veski tee 2 Jalaka C 7538282 Veski tee 2 Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning Jalaka B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 7114104 Veski tee 21 C 7114102 Veski tee 21 C 7114103 Veski tee 21 C 7773177 Veski tee 21 C 5335847 Veski tee 25 Ei määra Veski kaitsekategooriat 5341510 Veski tee 25 Maardu mõisa kompleksi kuulunud ja 19. sajandi II poolel ehitatud veski, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikku Veski B paekivi kasutust. Ehitisel on säilinud algupärased paekiviseinad. 5335846 Veski tee 25 Veski C 5335848 Veski tee 25 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. Veski B Hoonel on säilinud algupärased paekiviseinad. 39472 Veski tee 25 Veski C 5335844 Veski tee 27 C 5335849 Veski tee 27 C 524435 Veski tee 27 Hoonet ei ole 41747 Veski tee 3 Ei määra kaitsekategooriat 38306 Veski tee 3 Ei määra kaitsekategooriat 5336680 Veski tee 3 Ei määra kaitsekategooriat 5336681 Veski tee 3 Hoonet ei ole 7114067 Veski tee 3 Hoonet ei ole 438567 Veski põik 10 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Väljamäe B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. Hoone on säilinud algupärases mahus. 5335882 Veski põik 10 Väljamäe C KOILA küla ETAK- aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus kood 567617 Annika C 5338696 Annika C 568606 Annika C 572093 Helena Ei määra kaitsekategooriat, vare 6626236 Helena Ei määra kaitsekategooriat, vare 7164321 Helena C 7164322 Helena Ei määra kaitsekategooriat, vundament 551382 Koila Ei määra kaitsekategooriat, vare 550995 Koila Ei määra kaitsekategooriat, vare 550992 Küti Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 550990 Küti Ei määra kaitseakategooriat 550995 Küti Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi alguses ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. X Küti Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. X Küti Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. Hoonel on säilinud võlvlaed. 550988 Küti C 550985 Küti C 572093 Lauri C 571866 Lauri C 561897 Toominga C JÕELÄHTME küla ETAK- aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus kood 6122022 11260 Jõelähtme- Kemba tee Hoonet ei ole 564688 11260 Jõelähtme- Kemba tee Hoonet ei ole 567357 Allika C 567356 Allika C 5336016 Allika Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 564461 Eskojõe C 563156 Eskojõe C 566137 Eskojõe C 564463 Eskojõe C 567360 Harju C 6626110 Harju C 567359 Harju C 6626112 Harju C 554005 Jõepää Endise Jõelähtme mõisakompleksi härrastemaja, mis peegeldab 19. sajandile iseloomulikke ehitusvõtteid ja B arhitektuuri. Hoone on säilinud ajaloolises mahus ja ilmel. 548430 Jõepää C 554006 Jõepää C 604013 Jõeste C 593544 Jõeste Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 563964 Kassiallika/Talismaa C 568033 Kassiallika/Talismaa Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 5332504 Kassiallika/Talismaa Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 566917 Kihu C 5339161 Kihu C 567609 Kihu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 568726 Kihu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kui alal levinud ehitusmaterjali kasutust. 561892 Kihu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. X Kihu Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 566771 Kihu Ei määra kaitsekategooriat 7113396 Kihu C 567147 Kiriku tee 10 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 6626087 Kiriku tee 11 C 570287 Kiriku tee 11 C 567146 Kiriku tee 12 C 569846 Kiriku tee 12 C 570286 Kiriku tee 12 C 572636 Kiriku tee 12 Mälestis (reg nr 2716) 572639 Kiriku tee 12 Ei määra kaitsekategooriat 5334961 Kiriku tee 12 Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud abihoone, mis peegeldab 19. sajandile iseloomulikke ehitusvõtteid ja B ehitusmaterjalide kasutus, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 571886 Kiriku tee 12 Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud abihoone, mis peegeldab 19. sajandile iseloomulikke ehitusvõtteid ja B ehitusmaterjalide kasutus, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 571889 Kiriku tee 12 Mälestis (reg nr 2719) X Kiriku tee 12 Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud kelder, mis peegeldab 19. sajandile B iseloomulikke ehitusvõtteid ja paekivi kasutust. X Kiriku tee 12 Ei määra kaitsekategooriat X Kiriku tee 12 Ei määra kaitsekategooriat 568617 Kiriku tee 12 Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud leeri-koolimaja, mis peegeldab 19. sajandile iseloomulikke ehitusvõtteid ja B ehitusmaterjalide kasutust. Hoonele on lisatud 1960. aastatel juurdeehitus. 572635 Kiriku tee 12 Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud pastoraat, mis peegeldab 19. sajandile B iseloomulikke ehitusvõtteid ja ehitusmaterjalide kasutust. 548477 Kiriku tee 14 Endise kirikumõisa kompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja B ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoone on osaliselt varemetes. 549680 Kiriku tee 14 Endise kirikumõisa kompleksii kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja B ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoone on osaliselt varemetes. 568306 Kiriku tee 16 C 6500057 Kiriku tee 18 C 570283 Kiriku tee 3 C 567143 Kiriku tee 3 C 570284 Kiriku tee 5 C 567143 Kiriku tee 5 Hoonet ei ole 6584366 Kiriku tee 5 C 563298 Kiriku tee 7 Nõukogudeaegne tööstushoone, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 572640 Kiriku tee 9 C 6122027 Kiriku tee 9 C 5334959 Kiriku tee 9 C 741627 Kiriku tee 9 C 566767 Kivisilla tee 1 C 7113419 Kivisilla tee 1 C 564336 Kivisilla tee 11 Ei määra kategooriat 570834 Kivisilla tee 2 Jõelähtme rahvamaja kõrvalhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 570938 Kivisilla tee 2 C 564689 Kivisilla tee 4 C 564688 Kivisilla tee 4 C 571620 Kivisilla tee 5 C 566147 Kivisilla tee 5 C 572083 Kivisilla tee 5 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 7113411 Kivisilla tee 5 Hoonet ei ole 562556 Kivisilla tee 7 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 566147 Kivisilla tee 7 C 562557 Kivisilla tee 7 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 564658 Kivisilla tee 9 C 6111629 Kivisilla tee 9 C 5335951 Kivisilla tee 9 C X Kivisilla tee 9 Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 570944 Kivisilla tee 9 C 564037 Kivisilla tee 9 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 571883 Kukeharja Ei määra kaitsekategooriat 604503 Kungla Talukompleksi kuulunud abihoone, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust. Hoonest on säilinud paekivimüürid. 592977 Kungla Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust. Hoonest on säilinud paekivimüürid. 569850 Lillevälja C 569844 Lillevälja C 569847 Lillevälja C 6626119 Lillevälja C 564684 Lillevälja Endise Jõelähtme mõisa piimajahutamise hoone, mis on ehitatud 19. sajandi II B poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 5336402 Manniva tee 10 C 563271 Manniva tee 10 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B (paekivist osa) ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust. Hoonel on hilisem juurdeehitus. 563269 Manniva tee 10 C 563268 Manniva tee 10 C 7164291 Manniva tee 11 C 7164290 Manniva tee 11 C 563964 Mesiniku C 6111631 Muri tee 11 C 566910 Muri tee 11 C 567611 Muri tee 3 C 567897 Muri tee 5 C 570947 Muri tee 7 C 564693 Muri tee 9 C 6111631 Muri tee 9 C 564696 Muri tee 9 C 548479 Männisalu pumpla C 5335197 Niidu Ei määra kaitsekategooriat 7681553 Paemurru C 594198 Paemurru Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust. 6111633 Paemurru C 603177 Paemurru C X Paemurru Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 569636 Postijaama tee 10 C 7681555 Postijaama tee 12 C 567346 Postijaama tee 12 C 564940 Postijaama tee 3 C 564038 Postijaama tee 3 C 554071 Postijaama tee 4 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 554074 Postijaama tee 4 C 5338492 Postijaama tee 4 Ei määra kaitsetegooriat 7113437 Postijaama tee 4 C 7113432 Postijaama tee 4 Talukompleksi kuulunud kelder, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 7113453 Postijaama tee 5 C 570955 Postijaama tee 5 C 568704 Postijaama tee 5 C 569033 Postijaama tee 5 C 570939 Postijaama tee 5 C 5335959 Postijaama tee 5 C 7681590 Postijaama tee 5 C 570660 Postijaama tee 7 Ehitismälestis reg. nr 2723 569386 Postijaama tee 7 Ehitismälestis reg. nr 2720 570955 Postijaama tee 7 C 568045 Postijaama tee 7 Ehitismälestis reg. nr 2722 563790 Postijaama tee 7 C 6111632 Postijaama tee 7 Ehitismälestis reg. nr 2721 566146 Postijaama tee 7a Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 5335960 Postijaama tee 8 Endla C 567625 Postijaama tee 8 Endla C 567347 Postijaama tee 8 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide Endla B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 567033 Postijaama tee 8 Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning Endla B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 7114606 Põldmäe C 557751 Põldmäe Ei määra kaitsekategooriat 557753 Põldmäe C 548515 Põlluste Ei määra kaitsekategooriat 554975 Rebala muuseum Abihoone, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja B paekivi kasutust. Hoonest on säilinud paekivimüürid. 554073 Rebala muuseum Eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja B paekivi kasutust. Hoonel on säilinud algupärane maht ja välisilme. 563306 Rebala muuseum Abihoone, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja B paekivi kasutust. 6639733 Sabina C 563882 Sabina C 7114605 Sabina Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja maakivi. 5336388 Sabina C 561401 Sabina C 568280 Sareta tee 10 Talukompleksi kuulunud rehielamu, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 5332485 Sareta tee 10 C 570831 Sareta tee 10 Ei määra kaitsekategooriat 7164284 Sareta tee 10 C 5341096 Sareta tee 12 Matsu C X Sareta tee 12 Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning Matsu B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. X Sareta tee 12 Ei määra Matsu kaitsekategooriat 570634 Sareta tee 14 C 568040 Sareta tee 4 Sepa C 563272 Sareta tee 4 Sepa C 7164289 Sareta tee 4 Sepa C 7164288 Sareta tee 4 Sepa C 568043 Sareta tee 4 Sepa C X Sareta tee 4 Ei määra Sepa kaitsekategooriat X Sareta tee 4 Ei määra Sepa kaitsekategooriat X Sareta tee 4 Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning Sepa B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 563270 Sareta tee 4 Sepa C 741593 Sareta tee 8 C 6617706 Sareta tee 8 C 567890 Sareta tee 8 C 7164286 Sareta tee 8 C X Sareta tee 8 C X Sareta tee 8 Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 6122012 Sareta tee 8 C 568288 Sareta tee 8 C 563964 Talismaa C 567277 Talismaa C X Talismaa C 6110087 Talismaa C 568598 Tooma Ei määra kaitsekategooriat 568607 Tooma C 561899 Toomiku Ei määra kaitsekategooriat X Toomiku Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 5334960 Toomiku Ei määra kaitsekategooriat 572088 Tõnuõue tee 2 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. Hoonel on säilinud algupärane maht. 570953 Tõnuõue tee 2 C 592990 Väljakivi C 593554 Väljakivi C 598780 Väljari Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonel on säilinud algupärane maht ja välisilme. Põldmarja C LOO küla ETAK- aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus kood 564502 Jassi C 7681834 Kaasiku C 572632 Kaasiku Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke C ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. Hoonest on säilinud paekiviseinad. 570663 Kaasiku Ei määra kaitsekategooriat 568058 Kaasiku C 5335198 Karkle Ei määra kaitsekategooriat 560741 Käänaku Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonel on säilinud algupärane katusekonstruktsioon. 566074 Käänaku C 561182 Käänaku Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonel on säilinud algupärane katusekonstruktsioon. 567914 Lillevälja C 568057 Lillevälja C 564483 Lillevälja Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonel on säilinud algupärane katusekonstruktsioon. 5335863 Lillevälja C X Lillevälja C 6120100 Lillevälja C 564692 Loo C 8298912 Loo C 5335860 Loo C 568058 Looküla tee lõik 6 Hoonet ei ole 568058 Looküla tee lõik 6 Hoonet ei ole 567239 Matsu Ei määra kaitsekategooriat 5335872 Matsu Ei määra kaitsekategooriat 568616 Matsu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonel on säilinud algupärane katusekonstruktsioon. 5335873 Matsu C 572395 Matsu Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 5335874 Matsu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 6145609 Nurme C 567622 Nurme C 566512 Nurme C 7113386 Nurme C 6636165 Paevälja C 6636168 Paevälja C 5335858 Paevälja C 554002 Pihlaka C 7681608 Pihlaka C 567235 Pihlaõue C 7681834 Pihlaõue C 572632 Pihlaõue Ei määra kaitsekategooriat 7113392 Pihlaõue Ei määra kaitsekategooriat 5335859 Rehe C 568721 Rehe C 565475 Rehe Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 565474 Rehe C 562543 Saare C 566732 Saare C 5335857 Sireli C 566510 Sireli Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. Hoonest on säilinud paekiviseinad. 561159 Tuule Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 561168 Tuule C X Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 566627 Tuule C 5334927 Tuulemäe C 564491 Tuulemäe C 567236 Tuulemäe Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 5334926 Tuulemäe C 5334720 Vahteri Ei määra kaitsekategooriat 548480 Vanatalu C 549682 Vanatalu C 6626024 Vanatalu C 554000 Vanatalu C 6626026 Vanatalu C 549666 Vanatalu C 549664 Vanatalu C 548421 Vanatalu C 548481 Vanatalu C 5334719 Vanatalu C 549667 Vanatalu C 553999 Vanatalu C 6120274 Vanatalu C 6120260 Vanatalu C 554001 Vanatalu C tehnopark 548425 Vanatalu C tehnopark 553998 Vanatalu C tehnopark 548422 Vanatalu C tehnopark 7717175 Veski C 5335742 Veski C 5334925 Veski Ajalooline veski, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning iseloomustab piirkonnale iseloomulikke B ehitustradistioone ja paekivi kasutust. Ehitises on säilinud osaliselt algupärased paekivimüürid. 5334924 Veski C 554004 Väikekünka C 5335859 Väljaotsa Hoonet ei ole 566514 Värava Rehielamu, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustradistsioone ja B ehitusmaterjalide kasutus, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoone on hilisemal ajal ümber ehitatud. 567679 Värava Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 564493 Värava C 568315 Värava C MANNIVA küla ETAK- aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus kood 5334553 Klubi tee 2 Hoonet ei ole 7041853 Klubi tee 3 C 5334553 Klubi tee 4 C 5332490 Klubi tee 5 C 7041853 Klubi tee 5 C 6617811 Klubi tee 5 C 5334553 Klubi tee 6 Hoonet ei ole 566494 Kuuse Ei määra kaitsekategooriat 563276 Kuuse Talukompleksi kuulunud kelder, mis peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 566492 Kuuse C 5339152 Kuuse Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 7680405 Majamehe Ei määra kaitsekategooriat 8283128 Majamehe C 550183 Manniva tee 63 C 550955 Manniva tee 67 C 6617711 Manniva tee 67 C 550194 Manniva tee 69 C 550192 Manniva tee 71 C 550193 Manniva tee 73 C 563178 Mäe C 562534 Mäe C 574284 Möldri Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning B (ainult paekivi peegeldab piirkonnale iseloomulikke osa) ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. Hoone on hiljem ümber ehitatud. 562532 Möldri Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 562535 Möldri C 562529 Möldri C 550776 Oru C 550775 Oru C 548511 Oru C 6617713 Pumbamaja C 548523 Põhja-Tihala C 548522 Põhja-Tihala C 6617687 Põhja-Tihala C 548525 Põhja-Tihala Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud ? ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja B ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. 548521 Põhja-Tihala Ei määra kaitsekategooriat X Põhja-Tihala Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud ? ning peegeldab piirkonnale B iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 563510 Ristimäe C X Ristimäe C 563507 Ristimäe C 574291 Rohkvahe C 574292 Rohkvahe C 574290 Rohkvahe Rehielamu, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustradistsioone ja B ehitusmaterjalide kasutus, kus on kombineeritud paekivi ja puit. Hoonele on hilisemal ajal tehtud juurdeehitusi. 550060 Tihala C 555775 Tihala C 7160403 Tihala C 550059 Tihala Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustradistsioone ja ehitusmaterjalide kasutus, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 7132825 Tokrimaa C 566497 Tooma C 562562 Tooma C 6504652 Tootsi C 550783 Uuetoa Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. X Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 550779 Uuetoa Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. 550781 Uuetoa Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. 7132822 Vanatoa C 6617662 Äisselja C 7132826 Äisselja C 5332484 Äisselja Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 6617656 Äisselja C 563513 Äisselja C 5339152 Äisselja C 567379 Äisselja C 563517 Äisselja C 5336360 Äisselja C PARASMÄE küla ETAK- aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus kood 531518 Sauna tee 2 Aasa C 531515 Sauna tee 2 Aasa C 531510 Sauna tee 2 Aasa C 531521 Sauna tee 2 Aasa C 563413 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 13 Alt-Liiakse B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 6646792 Parasmäe tee 13 Alt-Liiakse C 6111639 Parasmäe tee 13 Alt-Liiakse C 563415 Parasmäe tee 13 Alt-Liiakse C 563408 Parasmäe tee 13 Alt-Liiakse C 7798662 Andrese C 7114594 Andrese C 5337131 Andrese C 7114587 Arro Nõukogudeaegne silotorn, mis on maastikku ilmsetav ning piirkonnale omast B paekvi kasutust peegeldav tööstuslik ehitis. 561917 Arro Nõukogudeaegne tööstulsik ehiti, mis peegeldab piirkonnale omast B ehitusmatejalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 6639692 Arro Nõukogudeaegne tööstulsik ehiti, mis peegeldab piirkonnale omast paekivi B kasutust. Hoonest on säilinud paekivimüürid. 563867 Arro Nõukogudeaegne tööstulsik ehiti, mis peegeldab piirkonnale omast B ehitusmatejalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 7114586 Arro Nõukogudeaegne silotorn, mis on maastikku ilmsetav ning piirkonnale omast B paekvi kasutust peegeldav tööstuslik ehitis. 5336691 Atsinurme Ei määra kaitsekategooriat 5336690 Atsinurme Ei määra kaitsekategooriat 6639720 Haabmäe C X Haabmäe Ei määra kaitsekategooriat 538439 Hirvesilma C X Hirvesilma Ei määrak kaitsekategooriat 8302312 Hirvesilma C 8302310 Hirvesilma C 7682291 Hirvesilma C 5337130 Ilumäe C 560616 Jaaguhansu C 5337127 Jaaguhansu Ei määra kaitsekategooriat 560615 Jaaguhansu Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. 537018 Jussi/Parasmäe tee Talukompleksi kuulunud kelder, mis on 5 ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 537020 Jussi/Parasmäe tee Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on 5 ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 530880 Jussi/Parasmäe tee Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on 5 ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 450736 Jussi/Parasmäe tee Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on 5 ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. 566683 Jõelähtme tee 17 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide Aiaotsa B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 562369 Jõelähtme tee 17 Aiaotsa C 6111647 Jõelähtme tee 20 C 6640473 Jõelähtme tee 20 C 6640470 Jõelähtme tee 20 C 7114410 Jõelähtme tee 20 C 5335875 Jõelähtme tee 27 Paemurru C 551258 Jõelähtme tee 27 Paemurru C 554350 Jõelähtme tee 27 Paemurru C 8298950 Jõelähtme tee 27 Paemurru C 6111634 Jõelähtme tee 27 Paemurru C 601375 Kaerpõõsa Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud nõukogude peridoodil, kuid B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 594601 Kaerpõõsa C 7040839 Karu C X Karu C 536363 Karu Ei määra kaitsekatsegooriat 5337126 Karu C 7040838 Karu C 536364 Karu C 5337133 Karukella tee 2 C X Karukella tee 2 C 6639719 Karukella tee 2 C 7114595 Karukella tee 4 C 5337132 Karukella tee 4 C 7682280 Karukella tee 4 C 6639717 Karukella tee 5 C 559128 Kenamäe Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 560261 Kenamäe Ei määra kaitsekategooriat 5335893 Kenamäe Ei määra kaitsekategooriat 6639726 Kinda C 6130999 Kinda Hoonet ei ole 6112190 Kindaniidu C 570628 Kindaniidu C 596399 Kindaniidu C 5335892 Koidu C 526884 Parasmäe tee 14 Kõrgemäe C 538464 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 14 Kõrgemäe B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 530696 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 11 Liiakse B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 536959 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 11 Liiakse B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. X Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab Parasmäe tee 11 Liiakse B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust. 536955 Parasmäe tee 11 Liiakse C 563227 Lillevälja tee 2 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 450733 Lillevälja tee 2 C 5339150 Lillevälja tee 2 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 558260 Loovälja Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 536366 Parasmäe tee 19 Mardi-Jaani C 7114557 Parasmäe tee 19 Mardi-Jaani C 536368 Mardi-Jaani Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 19 B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 536365 Parasmäe tee 19 Mardi-Jaani C 531781 Parasmäe tee 19 Mardi-Jaani C 530150 Metsa C 530138 Metsa C 538439 Miku Ei määra kaitsekategooriat 538438 Miku C 530128 Miku Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust. 595378 Mäekivi Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 595380 Mäekivi C 5337129 Mäekivi Ei määra kaitsekategooriat 594660 Mäekivi C 7114593 Mäekivi C 599771 Mäeuuetoa Mäe-Uuetoa C X Mõeuuetoa Ei määra Mäe-Uuetoa kaitsekategooriat 597826 Mäeuuetoa Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide Mäe-Uuetoa B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane kuju ja maht. 597821 Mäeuuetoa Mäe-Uuetoa C 455326 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 9 Nigula B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. 455325 Parasmäe tee 9 Nigula C 6646794 Parasmäe tee 9 Nigula C X Ei määra Parasmäe tee 9 Nigula kaitsekategooriat 6646793 Parasmäe tee 9 Nigula C 455320 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 9 Nigula B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. 565305 Nurga Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 562117 Nurga C 8298934 Nurga Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 566199 Nurga Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 562379 Nurga Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 5335961 Nurga C 597288 Nõmme Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 595927 Nõmme Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 595964 Palumäe C 597859 Palumäe C 6639723 Palumäe C 596432 Palumäe C 594148 Paunamäe C 599658 Paunamäe C 600742 Paunamäe Ei määra kaitsekategooriat 452271 Puukoja C 5339328 Põldmäe C 595132 Põldmäe C 597301 Põldmäe C 595129 Põldmäe C 6646796 Põldmäe C 531512 Raudemäe C 531511 Raudemäe Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 531519 Raudemäe C 526900 Raudemäe C 459859 Raudemäe Ei määra kaitsekategooriat 560613 Rebase Ei määra kaitsekategooriat 560614 Rebase Talukompleksi kuulunud hoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 526889 Parasmäe tee 17 Reinu C 531776 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 17 Reinu B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 526883 Parasmäe tee 17 Reinu C 5339151 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 30 Roobamäe B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. 538431 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 30 Roobamäe B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 7114542 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 30 Roobamäe B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 566402 Rukki C 560612 Sassi C 561272 Sepa C 561347 Sepa C 557260 Ei määra Sauna tee 10 Sepamäe kaitsekategooriat 7114615 Taganurga C 8274045 Taganurga C 5335952 Talumäe Ei määra kaitsekategooriat 561847 Talumäe C 597864 Taneli C X Taneli Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. X Taneli Ei määra kaitsekategooriat 594592 Taneli Ei määra kaitsekategooriat 566109 Teearu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 6111637 Teearu Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi. 560951 Teearu C 7681617 Teearu C 565283 Teearu C 6111636 Teearu C 527824 Urgehansu C 595305 Urgehansu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 595382 Urgehansu Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane maht. 595938 Urgehansu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 594661 Urgehansu C 6111628 Urke C 7681611 Urke C 558511 Sauna tee 3 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide Uuetoa B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on säilinud väliskuju. X Sauna tee 3 Ei määra Uuetoa kaitsekategooriat 558510 Sauna tee 3 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide Uuetoa B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on säilinud väliskuju. 558655 Sauna tee 3 Uuetoa C 8145145 Sauna tee 3 Uuetoa C 8145143 Sauna tee 3 Uuetoa C 536367 Parasmäe tee 20 Uus-Hansu C X Parasmäe tee 20 Ei määra Uus-Hansu kaitsekategooriat 536370 Parasmäe tee 20 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Uus-Hansu B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 530965 Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke Parasmäe tee 18 Vana-Hansu B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 6646790 Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab Parasmäe tee 18 Vana-Hansu B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 536371 Ei määra Parasmäe tee 18 Vana-Hansu kaitsekategooriat 530967 Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide Parasmäe tee 18 Vana-Hansu B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on osaliselt varemes. 530969 Parasmäe tee 18 Vana-Hansu C 531778 Parasmäe tee 8 Veskimäe C 526886 Parasmäe tee 8 Veskimäe C 7114532 Parasmäe tee 8 Veskimäe C 459860 Viina Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust. Hoonel on säilinud algupärane väliskuju. 451342 Viina Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 452268 Viina Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane väliskuju. 452266 Viina Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane väliskuju. 450741 Viina Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 530874 Välja C 527822 Välja Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. Hoonel on säilinud algupärane väliskuju. 531605 Välja C REBALA küla ETAK- aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus kood 5332479 Arturi C 6110090 Arturi C 567229 Helga C 6617468 Helga C 563267 Helmiku C 564459 Jaagu C 564458 Jaagumäe Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 567221 Jaagumäe Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone. 574289 Karjamaasauna Ei määra kaitsekategooriat 563608 Kebja C X Kebja Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja maakivi kasutust. 564474 Kebja C 6110088 Kebja C 7164211 Kebja C 565465 Kebja Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 563502 Kebja Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone. 6617490 Kebja C 563606 Kebja C 6617476 Keskuse C 571880 Kiigemäe Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. X Kiigemäe Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud nõukogude perioodill, kuid B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 571882 Kiigemäe C 563597 Kiigemäe Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 7505729 Kiigemäe C 6122018 Kooli C 5332430 Kooli Abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja B ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 564932 Kooli Abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja B ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 565447 Kooli Endine koolihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on B kombineeritud paekivi ning puit. 6144353 Kooli C 567884 Kooli C 564925 Kooli C 563600 Kruusiaugu C 6122019 Kruusiaugu C 565448 Kruusiaugu C 564926 Kruusiaugu Endine kogukonna pritsikuur, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 564470 Kuuse Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 564476 Kuuse C 563609 Kuuse Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. X Kuuse Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 565468 Kuuse Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 6122024 Kuuse tn 1 C 8296502 Kuuse tn 1 C 565972 Kuuse tn 1 C 6122022 Kuuse tn 2 C 565968 Kuuse tn 2 C 7164278 Kuuse tn 3 C 566255 Kuuse tn 3 C 566250 Kuuse tn 4 C 6120106 Kuuse tn 4 C 6626069 Kuuse tn 5 C 8296509 Kuuse tn 5 C 563185 Kuuse tn 5 C 563179 Kuuse tn 6 C 563295 Kuuse tn 7 C 7681845 Kuuse tn 7 C 563292 Kuuse tn 8 C 6122015 Kuusiku C 6122014 Kuusiku C 6617479 Madikse C 7164197 Madikse C 563607 Madikse C 563609 Madikse Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 565466 Madikse Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 565463 Madikse C 564468 Madikse C 566253 Männi tn 1 C 6120104 Männi tn 1 C 566248 Männi tn 2 C 563184 Männi tn 3 C 563182 Männi tn 4 C 571884 Männi tn 5 C 6120101 Männi tn 5 C 568620 Männi tn 6 C 563294 Männi tn 6 C 570643 Nairi C 6122013 Nairi Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust. 6143719 Nurga Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 571874 Nurga C 571877 Nurga Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 568286 Ohtra Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust. 568293 Ohtra C 568289 Ohtra Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi II poolel ning B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja arhitektuuri. 568292 Orgita Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 566249 Otsa põik 1 C 7681916 Otsa põik 1 C 566247 Otsa põik 3 C 568309 Otsa põik 4 C 8296516 Otsa põik 4 C 6120105 Otsa tn 1 C 568310 Otsa tn 1 C 566259 Otsa tn 2 C 6626065 Otsa tn 2 C 565971 Otsa tn 3 C 566252 Otsa tn 5 C 565498 Otsa tn 6 C 563187 Otsa tn 7 C 7040270 Piiri tee 1 C 8274004 Piiri tee 1 C 5334891 Piiri tee 1 C 6626081 Piiri tee 3 C 6626079 Piiri tee 3a C 5334890 Piiri tee 6 C 570645 Presti Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud pae- ja maakivi ning puit. Hoone on nõukogude perioodil ümberehitatud. 570640 Presti C 570829 Presti Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B (paekvist osa), C ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide (muu osa) kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 570641 Presti C 7164203 Presti C 6617483 Presti C 563605 Põldsaare C 568284 Põldsaare Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 570832 Põldsaare Ei määra kaitsekategooriat 6144344 Põldsaare Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. X Põldsaare Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone japaekivi kasutust. 563606 Põldsaare C 546826 Rebala külaplats Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke C ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. Hoonest on säilinud paekivimüürid. 6617477 Rebala pumpla C 567888 Saare C X Saare Ei määra kaitsekategooriat 568287 Saare C 568282 Saare C 568290 Saare C 6110089 Saare C 563502 Saare C 568285 Saare C 563606 Saare C 567865 Saueaugu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 563600 Saueaugu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust. 5336297 Saueaugu C 563598 Sepa C 568269 Sepa C 568702 Sepa C 563601 Siigi Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 563602 Siigi Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 564937 Siigi C 7164173 Siigi Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 564938 Siigi C 563180 Silla tn 1 C 8296483 Silla tn 1 C 7164280 Silla tn 2 C 566254 Silla tn 2 C 563290 Silla tn 3 C 6122025 Silla tn 3 C 563186 Silla tn 4 C 565499 Silla tn 4 C 6626078 Silla tn 5 C 571887 Silla tn 5 C 563296 Silla tn 6 C 8296486 Silla tn 6 C 570280 Silla tn 7 C 572641 Silla tn 8 C 562208 Soonesauna C 562206 Soonesauna Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 7164195 Suigu Ei määra kaitsekategooriat X Suigu Ei määra kaitsekategooriat X Suigu Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 568283 Suigu Väärtuslikud hoone paekivist seinamüürid. Piirkonnale omase ehitusmaterjali kasutus. B Väärtuslik vaid rehealuse osa 563607 Söödi C X Söödi Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud nõukogude peridoodil, kuid B peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 564464 Söödi Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 567892 Söödi C 568270 Talli C 7164088 Tamme Ei määra kaitsekategooriat X Tamme Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 555777 Tamme Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 563608 Teeveere C 563264 Teeveere C 570633 Tõnu C 7164178 Tõnu C 568034 Tõnu Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 7164207 Uuetoa C 570826 Uuetoa Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 570830 Uuetoa C X Uuetoa Ei määra kaitsekategooriat X Uuetoa Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 7680413 Uuetoa C 6122016 Uustalu C 6122017 Uustalu C 7164179 Uustalu C X Uustalu Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab B piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 568278 Uustalu C 570636 Uustalu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 570642 Uustalu C 568281 Uustalusauna C 570824 Uustalusauna Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B (paekvist osa), C ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide (muu osa) kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 5334888 Vahtra tn 1 C 7040272 Vahtra tn 2 C 7681923 Vahtra tn 2 C 5334887 Vahtra tn 3 C 5334889 Vahtra tn 4 C 6136453 Vahtra tn 5 C 7164264 Vahtra tn 5 C 7681920 Vahtra tn 6 C 6136448 Vahtra tn 7 C 6626058 Vahtra tn 8 C 5334886 Vahtra tn 8 C 564457 Viikre Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ning puit. 564456 Viikre C VANDJALA küla ETAK- aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus kood 594341 Aara Ei määra kaitsekategooirat 604530 Aara Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 604527 Aara C 593702 Aaviku C 593704 Aaviku C 6111619 Aaviku C 592981 Aaviku C 594998 Aaviku C 6638729 Arali C 6638732 Arali C 5335741 Arali C 566127 Arali Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 561227 Arali C 6638735 Arali C 564653 Halli Ei määra kaitsekategooriat 5335536 Hansu Ei määra kaitsekategooriat 554068 Hansu Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit.  554943 Hansu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. B 5339014 Hansu Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 554942 Hansu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. B 593953 Jussi C 602861 Jussi C 594066 Jussi C 567307 Jäädma Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 598742 Jäädma C 7113337 Kaja C 603988 Kaja C 7113332 Kaja C 603990 Kaja Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. X Kaja Ei määra kaitsekategooriat  X Kaja Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 592974 Kaja Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 592980 Kaja C 552959 Kaurila Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 554077 Kaurila C 552958 Kaurila Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 554941 Kaurila Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 554940 Kaurila C 595008 Kivi C 5335534 Kivilaua Ei määra kaitsekategooriat 598773 Kivilaua C 563634 Kivilaua C  564075 Kooli Endine koolihoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi B ja puit. Hoonel on säilinud algupärane väliskuju ja maht. X Kooli Koolipleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. X Kooli Ei määra kaitsekategooriat 594067 Kopli C 572290 Kopli C 5334923 Kopli C 572303 Kopli Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 7113369 Kopli C 567308 Kubja C 6636121 Kubja Hoonet ei ole 5339275 Kusma C 7113344 Kusma C 6504758 Kusma C 552061 Kuusksalu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi B ja puit. Hoonel on hilisem juurdeehitus.  552055 Kuusksalu Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 552056 Kuusksalu C 552062 Kuusksalu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. B X Kuusksalu Ei määra kaitsekategooriat 560776 Kärneri Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. B Hoonel on hilisem puidust juurdeehitus. 7113348 Lohepesa C 7113350 Lohepesa C 7773187 Metsamehe C 7113358 Metsavahi C 585122 Metsavahi C 7113359 Metsavahi C 553451 Otsa C 552960 Otsa Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. X Otsa C 598773 Otsa C  553444 Otsa Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 552033 Otsa C 595008 Otsa Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 572299 Põldmäe C 563633 Põldmäe C 594012 Raja C 595580 Raja Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B (paekivist osa), C kasutust, kus on kombineeritud paekivi (muu osa) ja puit. 604523 Raja C 7538097 Saare Hoonet ei ole X Saare Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 5339013 Saare C . 567319 Salmistu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 558248 Salu C  554363 Salu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 5335539 Soosaare C 553439 Soosaare C . 5339012 Suurekivi C 6111620 Uue-Aaviku C 561158 Uus-Liivamäe C 593566 Uus-Liivamäe Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 598782 Uus-Liivamäe Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone. 564653 Valge C 592985 Vana-Loodesalu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 603983 Vana-Loodesalu C 7538096 Vandjala külaplats C VÕERDLA küla ETAK- aadress talu nimi kaitsekategooria kaitsekategooria põhjendus kood 567601 Esko C 5333440 Eskotalu Ei määra kaitsekategooriat 8296551 Eskotalu Ei määra kaitsekategooriat 572307 Eskotalu Ei määra kaitsekategooriat 572386 Eskotalu Ei määra kaitsekategooriat 563274 Nigula Ei määra kaitsekategooriat 5336277 Nigula Ei määra kaitsekategooriat 568042 Nigula Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 7537813 Puska C 5332383 Puska C 563123 Puska Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. B 568716 Puska C 8296556 Puska C 5335532 Puska C 6122020 Saue C 564471 Saue C 5332387 Saue C 5332384 Toomla Ei määra kaitsekategooriat 5332386 Toomla C 570841 Toomla C 6617413 Toomla C 572390 Toomla C 572391 Toomla C 5332385 Toomla C 563525 Tõnikse C 563523 Tõnikse C 563522 Tõnikse C 563123 Tõnikse Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 563524 Tõnu C 561990 Tõnu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 568707 Tõnu Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 568706 Tõnu Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. B 563526 Tõnu C 572389 Vainu Ei määra kaitsekategooriat 570838 Vainu Talukompleksi kuulunud abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 570842 Vainu Talukompleksi kuulunud piimajahutamise hoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. X Vainu Ei määra kaitsekategooriat X Vainu Talukompleksi kuulunud kelder, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke B ehitustraditsioone ja paekivi kasutust. 572308 Vainu Talukompleksi kuulunud eluhoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide B kasutust, kus on kombineeritud paekivi ja puit. 572385 Vainu C  SELETUSKIRJA Lisa 1 Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja muinsuskaitseameti loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast See tabel käsitleb ainult muinsuskaitseameti loakohustust, lisaks rakendab kohalik omavalitsus ehitusseadustiku nõudeid. Menetlused: 1 – Tegevuskava ja tööde tegemise luba (MuKS § 49 lg 3) 2 – Kooskõlastus KOV-e ehitusloa või -teatise menetluse käigus, lisaks muinsuskaitse eritingimused, (vajadusel uuringud), ning tööde tegemise luba (MuKS § 46–54) 3 – Muinsuskaitseameti kooskõlastus KOV-e ehitusloa või -teatise menetluse käigus (MuKS § 52 lg 4) Hooldamine ja Konserveerimine, restaureerimine Väliste piirdekonstruktsioonide Väliste piirdekonstruktsioonide Ehitamine (sh püstitamine, remontimine ja ehitamine siseruumides restaureerimine ja konserveerimine ilme muutmine, sh värvimine laiendamine, ümberehitamine, lammutamine) Ehitusprojekti Ehitusprojekti Ehitusprojektiko Ehitusprojekti Ehitusprojekti Ehitusprojekti Ehitusprojekti kohustusega kohustuseta kohustusega hustuseta kohustusega kohustuseta kohustusega Mälestis Puudub 1 2 1 2 1 2 2 A-hoone Puudub 1 2 1 2 1 2 2 B-hoone Puudub Puudub 1 2 1 2 2 C-hoone Puudub Puudub Puudub 1 3 3 Tööd on jagatud ehitusprojekti kohustusega ja ehitusprojekti kohustuseta töödeks vastavalt Ehitusseadustiku Lisa 1-le. St kõikidel juhtudel, kui kohalikule omavalitsusele tuleb esitada projekt ehitusloa saamiseks või koos ehitusteatisega, rakendab Muinsuskaitseamet kultuuriväärtuslike hoonete (A ja B) puhul menetlust 2, muude hoonete (C) puhul menetlust 3. Juhul, kui kohalikule omavalitsusele ehitusprojekti esitamise nõuet ei ole, ei nõua projekti ka Muinsuskaitseamet ning annab tööde loa tegevuskava alusel. NB! Kui töid tehes avastatakse ajalooline rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või muu leid või asjaolu (mistahes kaitsekategooria hoone siseruumides), on tööde teostaja kohustatud säilitama leitu muutmata kujul ning teavitama sellest viivitamata muinsuskaitseametit (MuKS § 60).  Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud arvamused ja ettepanekud ning Muinsuskaitseameti seisukohad Muinsuskaitseamet 29.05.2023 Esitaja Arvamuse/ettepaneku vastuväite kokkuvõte Muinsuskaitseameti seisukoht/selgitus I.I. Teavitus: kaardil ja tabelis puudub Hindreku tee 3, Saha Seisukoht ja selgitus: Hindreku tee 3 hoone määrati C-kaitsekategooriasse ja kanti 23.03.2023 küla maja ning hoone kategooria. kaardile. Maja on tänaseks valmis ehitatud. Hindreku tee 3 hoone kaitsekategooria oli avaliku väljapaneku käigus kaardile ja kaitsekategooriate tabelisse kandmata, kuna inventeerimise ajal oli hoone alles ehitamisel. Tänaseks on viga korrigeeritud ja vastav kaitsekategooria on nii kaardile kui ka tabelisse märgitud. Hoonele kehtivad kaitsekorras C-kaitsekategooriaga ehitistele seatud nõuded, kuid tööde tegemisel ei ole vajalik Muinsuskaitseameti luba taotleda. M.R. Ettepanek: muuta Maardu külas, Metstaki kinnistul Seisukoht ja selgitus: ettepanekut ei arvestatud. 27.03.2023 paikneva endise lauta kategooriat C-st B-ks. Hoone on Ettepanekust lähtuvalt arutas Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm halvas seisukorras ja lagunenud, aga lammutada ei plaani. veelkord endise lauda kaitsekategooriat, kuid jäi seisukohale, et tegemist on üksnes varega, mis kaitsekorra mõistes ei kvalifitseeru B-kaitsekategooria hooneks. Ka võrdluses teiste samaväärsete hoonetega, millest on säilinud üksnes müürid, ei ole võimalik endist lauta kõrgemasse kaitsekategooriasse määrata. Seetõttu otsustas Muinsuskaitseamet lauda kaitsekategooriat mitte muuta ning jätta see C- kaitsekategooriasse. C-kaitsekategooria tähendab küll seda, et endise hoone taastamiseks ei ole võimalik Muinsuskaitseameti toetust taotleda, kuid olemasolev ajalooline ehitusmaterjal – paekivi – tuleks taaskasutada uue hoone või mõne muu rajatise, näiteks kiviaia, tarbeks. Siiski on õigus saada Muinsuskaitseametilt tasuta nõu muinsuskaitsealal asuvate ehitiste (nii B- kui ka C-kaitsekategooria) hooldamise, remontimise, ehitamise, konserveerimise ja restaureerimise küsimustes, samuti juhiseid ja konsultatsioone ehitise seisukorra parandamiseks (MuKS § 44). A. Küsimus: kas uue seadusega ja uute reeglitega ei ole Seisukoht ja selgitus: Rebala muinsuskaitsealal ehitamine on käesoleval hetkel 28.03.2023 võimalik tulevikus midagi ehitada muinsuskaitsealas? reguleeritud Rebala muinsuskaitseala põhimääruse alusel, mille asemel hakkab kehtima pärast Eesti Vabariigi Valitsuses kinnitamist kaitsekord, mis sisaldab muuhulgas ka uute ehitiste püstitamist muinsuskaitsealal, milleks on kaitsekorra eelnõus sätestatud vastavad nõuded (eelnõus punktid on 10.6 ja punktid 23.1-23.6). Nii, nagu praegu kehtiva muinsuskaitseala põhimääruse järgi, on uute ehitiste püstitamisele seatud teatavad kitsendused, mis kehtivad edasi ka kaitsekorra kehtestamise järgselt. Võrreldes praegu kehtiva korraga, on kaitsekorras kitsendused sõnastatud selgemalt ja detailsemalt. Nagu ka varasemalt, võib uusi ehitisi rajada nii ajalooliste hoonete asukohtadesse kui ka juba hoonestatud kinnistutele, mille suurus võimaldab lisahoonestust. Ajalooliselt hoonestamata kruntidele võib uusi ehitisi kavandada juhul, kui need ei asu avatud maastikuga alal ja on seotud väljakujunenud teedevõrguga. Samuti saab ehitisi püstitada pärandniitudega aladel nii ajalooliste hoonete asukohtades kui ka kaalutlusotsusena küla tihendamise põhimõttel mujal, kui on tagatud poolloodusliku koosluse võimalikult maksimaalne säilimine. Põllumaa sihtotstarbega maaüksustel on seevastu lubatud  ajutiste ehitiste püstitamine põllumajanduse otstarbe ja maaharimise toetamiseks. Uusi ehitisi ei ole sarnaselt varem kehtinud reeglitega võimalik püstitada avatud maastikuga alale, kuna see ei taga muinsuskaitseala avatud vaadetega pärandmaastiku ja selle väärtuslike osade säilimist. Seega, kaitsekorra kehtima hakkamisel on Rebala muinsuskaitsealal jätkuvalt võimalik uute ehitiste püstitamine vastavalt korras ette nähtud alustele. A.S. Küsimus: kas Muinsuskaitseametil ja Keskkonnaametil Seisukoht ja selgitus: Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on 31.03.2023 oleks huvi kui muinsuskaitseala kaitsevööndi rannaalad, muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, et vältida järske üleminekuid mis on olnud ajalooliselt rannakarjamaad, oleksid võetud hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses ja muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest taastamisse ja hooldusesse rannaniitudena. vaatepunktidest. Muinsuskaitseseaduse alusel ei ole hetkel võimalik kaitsekorras Kas selliseks tegevuseks oleks võimalik saada ka toetust, muinsuskaitseala kaitsevööndis asuvate rannaniitude kaitseks nõudeid kehtestada. näiteks avanevast pärandniitude toetusmeetmest? Maaeluministri määruse § 5 lg 1 sätestab, et pärandniitude hooldamise toetust antakse taotleja kasutatava vähemalt 0,10 hektari suuruse pärandniidu või selle osa kohta, mille kohta on andmed kantud Eesti looduse infosüsteemi ning mis asub looduskaitseseaduse § 4 lõike 1 punktides 1, 2, 4, 5 või 6 nimetatud kaitstaval loodusobjektil või muinsuskaitsealal, mis on võetud kaitse alla inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastiku kaitsmiseks. Muuhulgas ei ole kaitsevööndi päraniite inventeeritud ka kaitsekorra koostamise raames toestatud uuringuga, mistõttu ei ole sellel alal säilinud väärtuslikud rannaniidud ametlikult kaardistatud. Seega, ei võimalda määrus toetada Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndis paiknevate rannaniitude hooldamist. Amet on ettepaneku edastanud Keskkonnaametile ja ehk on tulevikus võimalik laiendada pärandniitude hooldamise toetust ka muinsuskaitseala kaitsevööndis paiknevatele päraniitudele. L.S. ja M.S. Teavitus ja ettepanek: Muinsuskaitseala kaardil on ühe Seisukoht ja selgitus: ettepanekut on arvestatud. 07.04.2023 hoone kohta tekkinud eksimus. 10. mail 2023 käisid Muinsuskaitseameti ametnikud Tõnu kinnistut üle vaatamas ning Aadressil Tõnu, on hoone kaitsekategooriaks määratud B. selgus, et kaitsekategooriate määramise käigus on tõesti tekkinud eksitus ja B- Kaitsekategooria põhjendus - talukompleksi kuulunud kaitsekategooriasse on määratud abihoone, mis ei oma muinsuskaitselist väärtust. abihoone, mis on ehitatud 20. sajandi I poolel ning Seetõttu muudeti Tõnu talu abihoone kaitsekategooriat ja määrati see C- peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja kaitsekategooriasse. ehitusmaterjalide kasutust, kus on kombineeritud paekivi Kinnistu ülevaatusel selgus teinegi viga – Tõnu talu eluhoone, millele oli määratud C- ja puit. Tegelikult on tegemist saunahoonega, mis on kaitsekategooria, on tegelikult muinsuskaitseala väärtusi kandev oluline ajalooline ehitatud 1970-ndate lõpus, 1980-ndate alguses ning mille hoone. Seetõttu muutis Muinsuskaitseamet kaitsekategooriat ning määras eluhoonele B- ehitamisel on kasutatud silikaattellist ning eterniiti. Palume kaitsekategooria. see hoone määrata C-kategooriasse. Võimalik, et hoonete inventeerimisel olid andmed läinud vahetusse, mille tulemusel olid abihoone ja ajalooline eluhoone saanud valed kaitsekategooriad. S.Õ. Küsimus ja ettepanek: küsimus Manniva külas Vanatoa Seisukoht ja selgitus: ettepanekut ei arvestatud. 13.04.2023 loodeosasse märgitud pärandniidu kohta:  - mis tüüpi niit sinna on märgitud? Vanatoa maaüksusel on inventeeritud loopealne pärandniit. Rebala muinsuskaitseala - mis piirangud või nõudmised on selle maaosaga sel juhul kaitsekorra punkt 10.3 sätestab, et pärandniitudega alasid ei künta, kaevata, metsastata, seotud? väetata ega teostata muid poollooduslikke kooslusi hävitavaid või ohustavaid tegevusi, - kui suur antud niit seal on? v.a ajalooliste hoonete asukohtades uute ehitiste püstitamine; pärandniitudega alasid on - mille alusel antud kitsas maalapike on niiduks liigitatud? lubatud hooldada läbi traditsioonilise maakasutuse, milleks on niitmine ja kariloomade - on teil jagada täpsemat kaarti? karjatamine. Pärandniiduna määratud ala suurus on ligikaudu 0,2-0,3 ha. Ettepanek – see väike osake, mis on pärandniitude kaardil Pärandniitude inventuuri viisid 2022. aastal läbi OÜ Pärandniitude Kaitse Ühingu Vanatoa maatükil niiduks märgitud, niitude hulgast välja botaanikud, seejärel inventeerisid ala Keskkonnaameti vastava valdkonna spetsialistid. arvata. Täpne veebikaart on leitav Muinsuskaitseameti kodulehelt. Veebikaardil on võimalik pärandniitude ja katastriüksuste kihid korraga sisse lülitada. Tegemist on küll suhteliselt väikese alaga, kuid samas on see ala 2022. aastal vastu võetud maaeluministri määruse nr 79 „Perioodi 2023–2027 pärandniidu hooldamise toetus“ alusel toetuskõlbulik maa-ala. Nimelt, antakse toetust taotleja kasutatava vähemalt 0,10 hektari suuruse pärandniidu või selle osa kohta (vt § 5 lg 1). Samuti ei oleks maaüksusel asuva pärandniidu pärandniitude hulgast välja arvamine proportsionaalne teiste samasuguste maaüksuste ja omanikele kehtestatud kitsenduste suhtes. J.R. Ettepanekud ja arvamus: 1) kuna plaanis on oluliselt Seisukoht ja selgitus: ettepanekuid on osaliselt arvestatud. 30.04.2023 kitsendada maaomanike õigusi nende eraomandisse Maaüksuste piirid ja katastritunnuseid said lisatud kaitsekorra veebikaardile, mis on kuuluvate maaüksuste kasutamisel, siis tuleks toodud kättesaadav Muinsuskaitseameti kodulehel. Veebikaardil on võimalik lülitada sisse kaardil (skeemil) ära näidata ka täpsed maaüksuste piirid erinevaid kaardikihte, sh ka katastriüksustega kaardikihi. Ettepanekust lähtuvalt kanti koos katastritunnustega. Selliselt saaksid omanikud täpset katastritunnused kaardikihile ning samuti on otsingust võimalik katastritunnuse alusel teavet nende omandit puudutava kohta. katastriüksust leida. 2) Täiendavate kitsendustega oma maaüksustele (Saue, Muinsuskaitseametil ei ole võimalik arvestada soovi vahetada kitsenduste alla minevad Loo küla ja Vahe, Võerdla küla) ei nõustu. Soovin maaüksused teise samaväärsete maatükkide vastu väljaspool kitsendustega ala, kuna kitsenduste alla minevate maaüksuste vahetamist teise muinsuskaitseseadus (MuKS) ei näe sellist maade vahetamist ette. Kinnisasja samaväärse maatüki vastu väljaspool kitsendustega sundvõõrandamise seaduses (KASVS § 3) on konkreetne loetelu, mis juhul tuleb üldse haaratud piirkonda. kõne alla riigipoolne sundvõõrandamine. Rebala muinsuskaitsealal seatud kitsendused 3) Kaardil torkab silma, et kõik alad ei ole siiski ei too kaasa eraomanduses oleva kinnisvara sundvõõrandamist, mis eeldaks samaväärse pärandniidud vaid söötis põllumaad. Näiteks Võerdla küla kinnisvara võimaldamist. Vainu talu kartulipõld on samuti arvatud pärandniitude Muinsuskaitsealal kehtestatud kitsendused on vajalikud selleks, et tagada hulka. See fakt kinnitab puudulikke eeluuringuid esitatud kultuuriväärtusega keskkonna säilimine ja kaitse. Kultuuripärandi hoidmise kohustus kaardi koostamisel. tuleneb põhiseadusest (PS). Tulenevalt PS § 32 on igaühel õigus enda omandit vabalt 4) Ei saa nõustuda mastide püstitamise keelu nõudega. vallata, kasutada ja käsutada, kuid omandiõigusele saab sätestada seaduse alusel kitsendusi. See tähendab, et omandiõigus ei ole absoluutne õigus ning piiranguid saab seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva määrusega volitusnormi alusel. Riiklikult olulistele kultuuripärandi objektidele näeb kitsenduste seadmise ette MuKS, mis lähtub eeldusest, et kultuuripärandi säilimine on selge avalik huvi. See lubab seada muinsuskaitsealadega  seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama kultuuripärandi säilimise. Samas, riik on kehtestanud kitsendusi kompenseerivad toetusmeetmed: hoonete restaureerimistoetused ja pärandniitude hooldamise toetuse. Rebala muinsuskaitseala pärandniidud inventeeriti Pärandkoosoluste Kaitse Ühingu poolt, kes kaardistasid pärandniidud Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste uuringu raames. Lisaks inventeerisid Rebala muinsuskaitseala pärandniite ka Keskkonnameti spetsialistid. Kuna Rebala pärandniidud kaardistasid valdkonna tippspetsialistid, peab amet inventuuri tulemusi on asjakohaseks ja usaldusväärseks. Seda ka Võerdla külas Antsu talu alale ulatuva pärandniidu osas. Kaitsekord ei keela üksikute mastide püstitamist majapidamise juurde ehk õuealale. Selguse mõttes muutis Muinsuskaitseamet siiski kaitsekorra punkti 10.8 sõnastust järgmiselt: tuule- ja päikeseparke ning maste avatud maastikule ei rajata; päikesepaneelid, tuulikud ja mastid on lubatud paigutada üksnes hoonestatud kinnistu teenindamiseks ning viisil, et need oleks ümbritsevast maastikust vähe nähtavad ja ei oleks vastuolus muinsuskaitseala eesmärkidega. Punktist 10.7 on sõna „maste“ välja võetud. D.J. Küsimus ja ettepanek: kas vastavalt Rebala Seisukoht ja selgitus: ettepanekut ei arvestatud. 30.04.2023 muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu lisale 3 (Pärandniitude Maaüksusel katastritunnusega 24504:008:0214 on inventeeritud lubjarikas aruniit. ja ajalooliselt metsaste alade asukohad) asub pärandniidu Pärandniitude inventuuri viisid 2022. aastal läbi OÜ Pärandniitude Kaitse Ühingu ala ka kinnistul, mille katastri nr on 24504:008:0214. Lisa botaanikud, seejärel inventeerisid ala Keskkonnaameti vastava valdkonna spetsialistid. 3 kaardilt jääb see ebaselgeks. Pärandniitude kohta saab täpsemat infot veebikaardilt, mis on leitav Muinsuskaitseameti Antud kinnistu on ajalooliselt olnud kasutuses kodulehelt. Veebikaardil on võimalik pärandniitude ja katastriüksuste kihid korraga talumajapidamisena ning pärandniidu ala, juhul kui see sisse lülitada. kinnistule ulatub, on minimaalne. Juhul kui mingi osa Muinsuskaitseamet ei arvesta ettepanekut maaüksusel katastritunnusega pärandniidust jääb eelnimetatud kinnistule, siis palun see 24504:008:0214 pärandniiduks märgitud osa pärandniitude hulgast välja arvata. kinnistu pärandniidu alalt välja arvata ning korrigeerida Lähtuvalt Rebala muinsuskaitseala kaitsekorrast on pärandniidud üks muinsuskaitseala vastavalt Lisa 3. suurimaid väärtuseid, mis on ajalooliselt kujunenud inimese ja looduse koosmõjul ning mis aitavad luua muinsuskaitsealale iseloomulikku ilmet. Sellest tulenevalt tuleb pärandniitudega alasid hoida välistada tegevused, mis toovad kaasa nende hävimise. Nimetatud kitsenduse täitmist kompenseeritakse võimalusega saada riiklikku toetust. Alates 2023. aastast jagatakse Muinsuskaitse- ja Keskkonnaameti koostöö tulemusel maaeluministri määruse „Perioodi 2023-2027 pärandniidu hooldamise toetus“ alusel pärandniitude hooldamiseks toetust, mis näeb ette erisuse Rebala muinsuskaitseala osas. Maaüksusel asuva pärandniidu pärandniitude hulgast välja arvamine ei oleks proportsionaalne teiste samasuguste maaüksuste ja omanikele kehtestatud kitsenduste suhtes. L.E. Ettepanek: Võerdla külas Nigula talukompleksi kuulunud Seisukoht ja selgitus: ettepanekut ei arvestatud. 30.04.2023 eluhoonele on määratud kaitsekategooria B, kuna Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm määras Võerdla külas Nigula talu eluhoone kaitsekorra eelnõu ettevalmistamise käigus B-kaitsekategooriasse, kuna  peegeldab piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja tegemist on ajaloolise eluhoonega, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel ning peegeldab ehitusmaterjalide kasutust. piirkonnale iseloomulikke ehitustraditsioone ja ehitusmaterjalide kasutust, kus on Kahjuks on nimetatud eluhoone sisuliselt hävinud. Hoone kombineeritud paekivi ja puit. on seisnud tühjana 55 aastat. Ettepaneku esitamise järgselt käisid Muinsuskaitseameti ametnikud Nigula talu Ettepanek – arvata Võerdla küla, Nigula eluhoone välja eluhoonega uuesti kohapeal tutvumas. Seejärel arutati ettepanekut uuesti kaitsekorra kaitsealuste objektide B kaitsekategooriast. koostamise töörühma koosolekul, kus leiti, et tegemist on ühe vähestest Rebala muinsuskaitsealal autentselt säilinud rehielamutest. Vaatamata hoone halvale tehnilisele seisukorrale, on säilinud hoonekehand ja -maht ning mitmed originaaldetailid, mistõttu kannab hoone jätkuvalt kõrget kultuuriväärtust. Seepärast, toetudes töörühma arvamusele, otsustas Muinsuskaitseamet hoone kaitsekategooriat mitte muuta ning jätta sellele B-kaitsekategooria. B-kaitsekategoorias oleva ehitise puhul on Muinsuskaitseameti loa kohustuslikud üksnes eksterjööris teostatavad tööd ning vajalik on eelnevalt taotleda Muinsuskaitseametilt muinsuskaitse eritingimusi. Eritingimustega määratakse hoone väärtuslikud osad ja detailid, mis hoone restaureerimisel väärivad säilitamist, sealjuures võetakse arvesse hoone tehnilist seisukorda. Teil on jätkuvalt õigus saada Muinsuskaitseametilt tasuta nõu muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamise, remontimise, ehitamise, konserveerimise ja restaureerimise küsimustes, samuti juhiseid ja konsultatsioone ehitise seisukorra parandamiseks (MuKS § 44). Samuti on teil õigus taotleda Muinsuskaitseametilt toetust muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks, remontimiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks, taastamiseks ning hoiu- ja säilitustingimuste tagamiseks (MuKS § 35 lg 1). M.P. Ettepanekud: 1) sätestada kaitsekorras (või siis koos Seisukoht ja selgitus: ettepanekud võeti teadmiseks, ei arvestatud. 30.04.2023 kaitsekorra kehtestamisega samaaegselt muus Ettepanek varustada Rebala muinsuskaitseala mälestiste senisest paremaks ja dokumendis) Rebala MKA mälestiste senisest paremaks ja atraktiivsemaks eksponeerimiseks need asjakohaste siltide, viitade, skeemidega, on atraktiivsemaks eksponeerimiseks nende varustamine asjalik, kuid paraku ei näe muinsuskaitseseadus sellist tegevust kaitsekorra koostamise asjakohaste siltide, viitade, skeemidega. Samuti oleks vaja raames ette. Võtame tehtud ettepaneku kaalumisele, et seda teostada muul viisil, näiteks ette näha, kes (milline asutus) vastutab nende paigutamise mõne projekti raames. ja korrashoiu, samuti vajadusel uuendamise ja täiendamise Mis puudutab Rebala Muuseumi tegevust, siis ei ole ka seda küsimust võimalik eest. Muinsuskaitseametil lahendada. Palume ettepanekuga pöörduda Jõelähtme 2) samaaegselt kaitsekorra kehtestamisega lahendaks Vallavalitsuse poole. Oleme valmis Rebala Muuseumi osas valmis kaasa mõtlema, Muinsuskaitseamet senini Jõelähtme vallale kuuluvas kuidas muuta seda atraktiivsemaks muinsuskaitseala väärtuste tutvustajaks. Rebala Muuseumis talletatud arheoloogiliste väärtuste kui Maamaksumäära kehtestamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses (Maamaksuseadus rahvusliku ja riikliku kultuuripärandi säilitamise ning § 5 lg 2). Muinsuskaitseamet on tõstatanud maamaksu soodustuse kehtestamise edasise eksponeerimise probleemid. küsimuse kaitsekorra koostamise töörühma, kuhu kuuluvad valla esindajad, koosolekul. 3) ettepanek, et Muinsuskaitseamet algataks Hetkel ei ole Muinsuskaitseametile teadaolevalt Jõelähtme vallal kavas Rebala Maamaksuseaduse muudatused, mis näeksid ette muinsuskaitsealal maamaksu soodustust kehtestada. maamaksu soodustused Rebala Muinsuskaitseala kinnistute omanikele. Maamaksu soodusmäärad kuni  mõningatel juhtudel täieliku maksuvabastuseni aitaksid taluda ja leevendada nende kinnistute suhtes avalikes huvides kehtestatud piirangutest ja kitsendustest põhjustatud täiendavaid kulutusi ja ebameeldivusi. K.K. Vastuväide: vastuväide eelnõule osas, mis puudutab Seisukoht ja selgitus: ettepanekut ei arvestatud. 02.05.2023 Vandjala külas Salu kinnistu kasutamis- ja ehitustingimusi Rebala muinsuskaitseala kaitsekord ei tühista tagasiulatuvalt juba kehtivaid väljaspool nii-öelda kinnistu hooviala, millele saab kehtiva detailplaneeringuid. 2014. aastast kehtib Vandjala küla Salu kinnistu detailplaneering, detailplaneeringu järgi ehitada 4 hoonet- 1 elamu ja 3 mis on teadaolevalt juba realiseeritud. Detailplaneeringuga lubatud abihoonete kõrvalhoonet. Seda eelkõige järgmistel põhjustel: püstitamine olemasoleva elumaja juurde on võimalik nii praegu kui ka pärast kaitsekorra 1.1 Rebala muinsuskaitseala teemaplaneeringu järgi, kehtestamist. millest juhindus varasemalt ka Jõelähtme vald ja 2007. aastal koostatud Jõelähtme valla üldplaneeringu osa teemaplaneeringut ei Muinsuskaitseamet, sai kinnistule metsa äärde ehitada kinnitatud, mistõttu ei ole tegemist kehtiva dokumendiga. Kehtestamata hooneid, mistõttu muuta ka maa sihtotstarvet ning teemaplaneeringu järgi varasemalt realiseeritud tegevusi tagasiulatuvalt kaitsekorraga moodustada eraldi kinnistuid. Eelnõu järgi seda teha ei saa, muuta ei ole võimalik, kuid hetkel kehtiva põhimääruse järgi ei ole samuti võimalik mistõttu on olulises osas piiratud omaniku õigusi kinnistu avatud maastikule uusi ehitisi püstitada, kui seal ei ole ajalooliselt hoonestust olnud. valdamiseks ja kasutamiseks. Samuti ei näe Jõelähtme valla üldplaneering ette Salu kinnistu metsa poolsesse osa 1.2 Muinsuskaitseamet ei ole käesoleva ajani suutnud hoonestamise võimalust, selleks puuduvad ka vajalikud kommunikatsioonid ja selgitada, kuidas on Muinsuskaitseameti eritingimuste juurdepääsuteed. väljastamisele eelnev olukord muutunud võrreldes Rebala Kaitsekorraga on sätestatud muinsuskaitsealal uue ehitise püstitamisel nõue, millega muinsuskaitseala teemaplaneeringu järgse olukorraga. See uute ehitiste, sh alla 20 m2 ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ehitiste kinnitab, et eelnõuga kinnistule kehtestatavad kasutamis- (edaspidi väikeehitis), püstitamine on võimalik ajalooliste hoonete asukohtades, juba ja ehitustingimused ei ole sobilikud, vajalikud, hoonestatud kinnistutel, mille suurus võimaldab lisahoonestust ja ajalooliselt põhjendatud, otstarbekad ega ka proportsionaalsed hoonestamata kruntidel juhul, kui need ei asu avatud maastikuga alal ja on seotud võrreldes eraomandi ja omaniku õiguste riivega. väljakujunenud teedevõrguga. 1.3 Selgusetuks jäävad asjaolud ja tegurid, mille tõttu Kehtivat detailplaneeringut kaitsekord ei tühista, mistõttu ei saa ka kaitsekorraga saaksid kinnistul asuva metsa äärde ehitamisel kahjustatud sätestatud kitsendusi pidada omaniku õigusi riivavaks varasemalt tehtud otsuste osas. Muinsuskaitseameti poolt määratud eesmärgid. Mis puudutab kaitsekorras täpsustatud kitsendusi uute ehitiste püstitamise osas, siis ei 1.4 Isegi, kui jätta kõrvale Rebala muinsuskaitseala ole tegemist uute nõuetega vaid varem kehtinud kitsenduste täpsema sõnastamisega. teemaplaneering, siis ei ole eelnõuga Salu kinnistule Tulenevalt põhiseaduses § 32 on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja seatud kasutamis- ja ehitustingimuste piirangud sobivad, käsutada, kuid omandiõigusele saab sätestada seaduse alusel kitsendusi. See tähendab, vajalikud, põhjendatud, otstarbekad ega ka et omandiõigus ei ole absoluutne õigus ning piiranguid saab seada üksnes formaalse proportsionaalsed võrreldes eraomandi ja omaniku õiguste seadusega või seaduses sisalduva ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva riivega. määrusega volitusnormi alusel. Kitsendused ei tohi seada kahtluse alla omandi kui Arvestades eeltoodut taotleb omanik eelnõusse muudatuste instituudi säilimist ega olla omanikke ebaproportsionaalselt piiravad. Riiklikult tegemist selliselt, et Salu kinnistule oleks võimalik metsa olulistele kultuuripärandi objektidele näeb kitsenduste seadmise ette äärde kinnistute moodustamine, nende sihtotstarbe muinsuskaitseseadus, mis lähtub eeldusest, et kultuuripärandi säilimine on selgelt muutmine ja hoonete ehitamine. väljendunud avalik huvi. See lubab seada mälestistega ja muinsuskaitsealadega seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama kultuuripärandi säilimise. Rebala muinsuskaitseala kaitse eesmärk on tagada looduse ja inimtegevuse  koosmõjul kujunenud ainulaadse, riiklikult olulise kultuuri-, loodus- ning seda kujundavate kohataju loovate väärtuste hoidmine, esiletoomine ning säästev areng. Tegemist on ülekaaluka avaliku huviga, mis annab riigile õiguse seada omandile kitsendusi ning omandiõigust piirata. Tuginedes eelnevale ning pidades silmas asjaolu, et kõikidele muinsuskaitseala kinnistutele kehtiksid proportsionaalsed kitsendused sõltuvalt maaüksusel kaitstavatest väärtustest, ei ole võimalik ühe maaüksuse osas erinevaid kitsendusi seada. Andrus Umboja Suuline ettepanek: juhul kui mõni pärandniit, (mis on Seisukoht ja selgitus: ettepanek võeti teadmiseks, ei arvestatud. Jõelähtme pärandniiduna määratletud ja kaardile kantud), hävitatakse Muinsuskaitseamet arutas ettepanekut, kuid kehtiva muinsuskaitseseaduse (MuKS) vallavanem pärast kaitsekorra jõutsumist (näiteks üleskündmise läbi), alusel ei ole võimalik pärandniidu hävitamise olukorras näha ette selle taastamise 31.03.2023 siis tuleks kehtestada selle taastamiskohustus. Kindlasti kohustust. Selleks, et sellist kohustust kaitsekorra raames rakendada, on vajalik muuta peaksid olema selged sanktsioonid pärandniidu hävitamise MuKS-i. Muinsuskaitseamet on ettepaneku teadmiseks võtnud ning juhul, kui seaduse korral, kuid väga oluline on näha ette selle muutmine plaani võetakse, arutab amet ettepanekut uuesti. taastamiskohustus. Samuti puudub hetkel poollooduslike koosluste taastamiseks Rebala muinsuskaitsealal riiklik toetusmeede. Poollooduslikke koosluste toetust korraldab Keskkonnaamet ja seda makstakse keskkonnaministri määrusega kehtestatud tingimustel üksnes kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas. Muinsuskaitseamet on arutanud pärandniitude taastamise toetamise vajadust ja võimalikkust Keskkonnaametiga, kuid lähiajal ei ole ette näha Rebala muinsuskaitseala hõlmamist poollooduslike koosluste taastamise toetuse sihtrühma. Teet Sibrits Ettepanek: vaja on korralduse pealkirja all selle Seisukoht ja selgitus: ettepanek on arvestatud. Jõelähtme kehtestamise alusena toodud MuKS sätete loetelu Muinsuskaitseamet on kaitsekorra eelnõu pealkirja järgset sõnastust täiendanud ja vallavalitsuse täiendada MuKS § 91 lõikega 1. Nimetatud säte on just lisanud sinna korralduse kehtestamise alusena ka MuKS § 91 lõike 1. keskkonna- ja see, mille alusel antud juhul tegevus käib (ei moodustada kommunikatsioonio uut muinsuskaitseala, sisaldab uue kaitsekorra koostamise sakonna juhataja ja kehtestamise reegleid). 03.04.2023 Keskkonnaamet Ettepanek: Keskkonnaamet märgib, et muinsuskaitseala Seisukoht ja selgitus: ettepanek ei arvestatud. 24.04.2023 kaitsevöönd ulatub osaliselt Jägala jõe hoiualale. Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamisega ei toimu piiride muutmist, ehk paika Arvestades, et kaitsevööndis seatakse piiranguid vaid jäävad nii muinsuskaitseala kui ka kaitsevööndi piirid, mis on määratud ja Maa-ameti ehitamisele, vette ehitamine ei ole hoiualal tõenäoline ja kaardil märgitud juba aastast 2016. teine pool jõest on piiranguteta, pole KA hinnangul 2016. aastal kehtestatud Rebala muinsuskaitseala põhimääruses nähti Jõelähtme põhjendatud kaitsevööndi määramine jõe veepeeglile. Vallavalitsuse, kohaliku kogukonna ja teiste huvitatud isikute vaheliste arutelude tulemusel ja allikmaterjalide põhjal ette muinsuskaitseala oluline vähendamine, mille tulemusel jäeti muinsuskaitseala koosseisu vaid kõige väärtuslikumad piirkonnad koos ajalooliste külade ja neid ümbritsevate pärandmaastikega. Piirkonnad, kus ajaloolised kihistused olid halvemini säilinud või kus traditsiooniline keskkond oli suures osas või täielikult rikutud, arvati toona muinsuskaitseala koosseisust välja ning sinna kavandati kaitsevöönd.  Kaitsevööndi piir määrati aga vastavalt sellele, kuidas on märgitud Manniva, Jõelähtme ja Koila küla halduspiirid, mis samuti ulatuvad Jägala jõe veepeeglile. Arvestades, et kaitsevööndi piiri märkimine kooskõlas haldusüksuste piiriga on asjakohane ja kehtestamine mõistlik, ei ole Muinsuskaitseametil kavas piire muutma hakata. Maa-amet Ettepanek: Maa-amet märgib järgmist, et seisuga Seisukoht ja selgitus: ettepanek on osaliselt arvestatud. 26.04.2023 25.04.2023 asub Rebala muinsuskaitseala ja selle Muinsuskaitseamet kaalus tehtud ettepanekut ning asus seisukohale, et nimetatud piiranguvööndis osaliselt kolm maardlat – Maardu kaitsekorra eelnõu punkt vajab täiendamist. lubjakivimaardla, Kostivere turbamaardla ja Maardu Maapõueseadus (MaaPS) sätestab muuhulgas kaevandusloa väljaandmisest keeldumise aluskorra ehituskivi maardla, lisaks neli kehtiva tingimused, kus ühe tingimusena (MaaPS § 55 lg 2 p 2) on välja toodud, et kaevandamisloaga mäeeraldist. Maapõueseaduse (edaspidi kaevandamisloa andmisest keeldutakse ka juhul, kui mäeeraldis või selle teenindusmaa MaaPS) § 14. Maapõue ja maavara kaitse põhimõtted asub kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või selle kaitsevööndis ja kaevandamine võib sätestab lõikes 1, et maapõue seisundit ja kasutamist ohustada kinnismälestist või muinsuskaitseala või nende säilimist neile ainuomases mõjutava tegevuse korraldamisel tuleb haldusorganil keskkonnas. tagada 1) maavara kaevandamisväärsena säilimine juhul, Sellest lähtudes otsustas Muinsuskaitseamet täpsustada Rebala muinsuskaitseala kui ei ole tegemist maavara kaevandamisega, muul viisil kaitsekorra eelnõu punkti 10.9 järgnevalt: „uusi kaevandusi ei rajata, kui need võivad looduslikust seisundist eemaldamise, kasutamise ega ohustada kinnismälestist või muinsuskaitseala või nende säilimist neile ainuomases tarbimisega MaaPS-us või selle alusel lubatud ulatuses; keskkonnas“. See nõue ei käi Rebala muinsuskaitsealal juba olemasolevate kaevanduste 2) juurdepääs maavarale; kohta, kus senine maavarade kaevandamine on jätkuvalt lubatud. 3) maavara majanduslikult otstarbekas ja säästlik kasutamine. Maavarale juurdepääs halveneb, kui maardlate aladele seatakse kaevandamist piiravaid tingimusi, mille järgi toimides pole võimalik maavara kaevandada, näiteks kui kaevandamisloa omaja ei saa realiseerida kaevandamisloaga antud õigusi või kui kaevandamine muutub seatud piiravate tingimuste tõttu märkimisväärselt keerulisemaks võrreldes olemasoleva olukorraga. Selgitame, et karjääriviisilise kaevandamise korral on maavarale juurdepääsuks vajalik maavara katvate pinnasekihtide eemaldamine, mille järel on võimalik maavara maapõuest väljata. Allmaakaevandamise korral vajatakse osal alal ka maapealset teeninduskompleksi. Senises praktikas on Muinsuskaitseamet korduvalt leidnud võimaluse anda Maardu lubjakivimaardla alal kaevandamisele positiivse sisuga kooskõlastusi nii muinsuskaitsealal kui ka selle piiranguvööndis. Samuti kohaldub kaevandamistööde korral § 60. Tööde peatamine, mille kohaselt, kui muinsuskaitsealal või selle  kaitsevööndis töid tehes avastatakse rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või muu leid või asjaolu, mida seni tehtud uuringute käigus ei ole dokumenteeritud või millega projekteerimisel või tööde tegemise loa andmisel ei ole arvestatud, on tööde teostaja kohustatud säilitama leitu muutmata kujul ning teavitama sellest viivitamata Muinsuskaitseametit. Eeltoodust tulenevalt on MaaPS § 14-ga vastuolus Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra seletuskirjas ja kaitsekorra eelnõus toodud nõue, et Rebala muinsuskaitsealal uusi kaevandusi ei planeerita ja ei rajata. Vältimaks maavarale juurdepääsu osas olemasoleva olukorra halvenemist, palume viidatud nõue seletuskirjast ja kaitsekorra eelnõust eemaldada ja asendada nõudega, et maavara kaevandamine tuleb igakordselt kooskõlastada Muinsuskaitseametiga. Riigimetsa Ettepanek: Kaitsekorra eelnõu p. 8 alapunktis 7 on Seisukoht ja selgitus: ettepanekut on arvestatud. Majandamise muinsuskaitseala väärtuste hoidmise riikliku põhimõttena Ajaloolise järjepidevusega metsaste alade säilitamise all on peetud silmas ennekõike Keskus kirjas, et ajaloolise järjepidevusega metsased alad, mis ei seda, et Vandjala soo, Männikuraba ja Maardu hiiemetsa aladel ei kehti avatud maastiku 28.04.2023 ole olnud avatud maastikud, säilitatakse põhimõte. Nendel aladel on oluline säilitada looduslikud kooslused, mis on seal juba metsamassiividena või -tukkadena. Eelnõu p. 10 alapunktis pikka aega paiknenud, kuna need aitavad hoida muinsuskaitseala pärandmaastikule 5 on muinsuskaitseala maastikel tööde tegemisel kehtiva ajalooliselt kujunenud iseloomulikku ilmet ja kõlvikulist koosseisu. nõudena kirjas, et ajalooliselt eriomaste muinsuskaitseala Muinsuskaitseamet leiab, et metsakoosluste säilitamine kaitsekorras käsitletud viisil ei ilmet kujundavate looduslike taimekooslustega maa-alad, välista metsakoosluste kujundamist metsamajanduslike võtetega, mistõttu arvestame nagu Vandjala soo, Männikuraba ja looduslik pühapaik ettepanekuga ning täiendasime kaitsekorra eelnõu ja seletuskirja pakutud sõnastusega. Maardu hiiemets säilitatakse. Kaitsekorra seletuskiri jääb Kaitsekorra punkti 10.5 uus sõnastus on järgmine: ajaloolise järjepidevusega ja toodud punktide osas samuti üldsõnaliseks ega täpsusta, muinsuskaitseala ilmet kujundavate looduslike taimekooslustega maa-alad, nagu mida säilitamise all mõeldakse. Vandjala soo ja Männikuraba, säilitamiseks on lubatud metsakoosluste kujundamine Kaitsekorras loetletud ja kaardile kantud ajaloolise metsamajanduslike võtetega, mis toetavad loodusmetsale omast struktuuri, s.o. liigilise, järjepidevusega metsased alad (looduslike vanuselise, bioloogilise mitmekesisuse, produktiivsuse, taastumisvõime ja elupõlisuse taimekooslustega maa-alad) on tegelikult läbi aegade säilimist. olnud inimtegevusest oluliselt mõjutatud. Maa-ameti Juhime ka tähelepanu, et Maardu hiiemets sai kaitsekorrast välja võetud, kuna tegemist ortofotodelt on selgest näha aladel asuvad kraavitused, on kinnismälestisega, mille kaitse on tagatud läbi muinsuskaitseseaduses mälestisele turbavõtukohad ja märgid metsa majandamisest. Kindlasti kehtestatud nõuete. ei ole maastike s.h. põliste metsaalade praegusel kujul Mis puudutab pärandniitude andmete kandmist Keskkonnaregistrisse, siis oleme vastava säilitamine võimalik. Looduskeskkond on koguaeg pidevas info Keskkonnaametile edastanud ning andmed saavad sisse kantud. muutumises. Seetõttu palume täpsustada, mida säilitamise all tegelikult on mõeldud.  RMK teeb omalt poolt ettepaneku täiendada kaitsekorda või lisada kaitsekorra seletuskirja selgitus alljärgnevas sõnastuses: metsaste alade (looduslike taimekooslustega maa-alade) säilitamiseks on lubatud metsakoosluste kujundamine metsamajanduslike võtetega, mis toetavad loodusmetsale omast struktuuri, s.o. liigilise, vanuselise, bioloogilise mitmekesisuse, produktiivsuse, taastumisvõime ja elupõlisuse säilimist. Lisaks juhime tähelepanu, et kaitsekorra lisades toodud pärandniitude andmed on osalt Keskkonnaregistrisse kandmata, mis raskendab neil aladel hooldamise ja taastamise vajaduse väljaselgitamist. Transpordiamet Arvamus: teavitame, et Rebala muinsuskaitseala ulatuses Seisukoht ja selgitus: ettepanekut on arvestatud. 28.04.2023 on Transpordiameti poolt koostamisel kaks riigiteede Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamisel on arvestatud käimasolevate projekti: 1. „Riigitee nr 1 (E20) Tallinn-Narva km 16,7- teeprojektidega ning enne kaitsekorra kehtestamist valminud projekte kaitsekord 26,5 Maardu – Jägala lõigu eelprojekti koostamine“, tagasiulatuvalt ei tühista. Selguse mõttes lisati kaitsekorra eelnõu seletuskirja millele on projekteerimistingimused antud 10.04.2023 sellekohane täiendav sõnastus. korraldusega nr 1.1-3/23/267. Eelprojekti üldeesmärgiks on liiklusohutuse suurendamine vastaval lõigul, johtuvalt ajakohastest nõuetest. Lisaks liiklusohutuse suurendamisele on eesmärkideks Jõelähtme liiklussõlme projekteerimine (km 23,75-24), põhimaantee ja seonduvate kõrvalmaanteede rekonstrueerimine (sh vajadusel piki- ja ristprofiili korrigeerimine, sõiduradade laiendused), samatasandiliste ristumiste likvideerimine, tagasipöörete sulgemine, kogujateede võrgustiku kavandamine, bussipeatuste ohutustaseme tõstmine (sh viimine kogujateedele), kergliiklusteede planeerimine, ülekäigukohtade ohutumaks muutmine, rajatiste (sh olemasolevate sildade, truupide, müratõkkeseinte) seisukorra hindamine (mh renoveerimise või uusehituse vajaduse sätestamine) ning keskkonnameetmete analüüs ja kavandamine. 2. „Kõrvalmaanteed 11601 Loo-Loovälja ja 11260 Jõelähtme-Kemba ühendava Võerdla põhjapoolse kogujatee eelprojekti koostamine“, millele projekteerimistingimused on antud 03.06.2021 korraldusega nr 1.1-3/21/221. Projekti eesmärk on Võerdla põhjapoolse kogujatee uue tee projekteerimine, mis  ühendaks omavahel kõrvalmaanteed nr 11601 Loo−Loovälja ja nr 11260 Jõelähtme−Kemba. Tee muudaks Narva maanteed ohutumaks ja annaks alternatiivi pöörete sooritamiseks eri suundades läbi Maardu liiklussõlme. Projektiga nähakse ette põhimaantee nr 1 Tallinn−Narva maantee ja kõrvalmaantee nr 11260 Jõelähtme−Kemba mahasõidu sulgemine ning Tallinn−Narva maanteelt vasakpöörde sulgemine. Projektide koostamisel on tehtud koostööd Muinsuskaitseametiga, sh kooskõlastatud projekteerimistingimuste andmine. Palume Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra menetluses arvestada käimasolevate teeprojektidega ning kaitsekorra tingimuste kujundamisel tagada nende realiseerimisvõimalus. Eremka OÜ Vastuväide: mitte hõlmata Endla kinnistut, Sanglepa Seisukoht ja selgitus: ettepanekut on arvestatud. vandeadvokaat kinnistut ja Pajumardi kinnistut Rebala muinsuskaitselasse, Muinsuskaitseamet on 2019. aastal kehtima hakanud muinsuskaitseseaduse alusel Indrek Veso kuna see on õigusvastane ning kinnistud tuleb jätta välja võtnud ette kaitsekordade koostamise kõikidele muinsuskaitsealadele, sh Rebala 26.04.2023 Rebala kaitsealast Määruse 23 § 2 ja § 9 mittevastavuse muinsuskaitsealale. Kaitsekorrad valmivad kohaliku omavalitsuse, kohalike elanike, tõttu. Juhul, kui Amet ja Vabariigi Valitsus soovivad sõltumatute ekspertide ja Muinsuskaitseameti koostöös. Selleks moodustati 2019. aastal kinnistud jätta Rebala muinsuskaitselasse ning Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra töörühm, mille ülesandeks oli aidata kaasa kehtestatakse uus Rebala muinsuskaitseala kaitsekord, siis kaitsekorra koostamisele. Kaitsekorra koostamise peamisteks eesmärkideks oli senise tuleb riigil koheselt turuhinnaga välja osta Eremka OÜ-lt Rebala muinsuskaitseala kaitsekorralduse ja põhimääruse rakendamise hindamine ning Endla kinnistu, Sanglepa kinnistu ja Pajumardi kinnistu. selle alusel muinsuskaitseala eripära senisest selgem ja täpsem defineerimine. Selle Õiguslik põhistus: käigus vaadati üle seni sõnastatud väärtused, nõuded ja leevendused, neid täiendades või Eremka rõhutab, et talle kuuluvatel kinnistutel olev mets parandades. Sellest tulenevalt on Rebala muinsuskaitseala kaitsekord võrreldes seni on hakanud kasvama seal alles peale teist maailmasõda, kehtiva ja varasemate põhimäärustega oluliselt detailsem ning selles on selgemalt esile mistõttu on Eremka kinnistute metsa vanuseks ca 80 toodud Rebala pärandmaastik ja selle väärtuslikud osad. Väärtuste täpsustamiseks telliti aastat. Seega ei vasta tõele, et kinnistud oleks säilinud mitmeid uusi uuringuid. muinasajast alates olulise kultuurilise tähtsusega mets, Rebala kaitsekorra koostamise töörühm leidis, et sarnaselt varasemaga on Rebala mida kinnitab ka 2011.a. A. Kraut ekspertiis. Seetõttu on muinsuskaitseala kaitse eesmärk kaitsta ajalooliselt inimese ja looduse koosmõjul vääral alusel eelnõuga hõlmatud kinnistud Rebala tekkinud pärandmaastikku, mida iseloomustavad ennekõike avatud ja kaugele ulatuvad kaitsealasse, kui ajaloolise järjepidevusega mets, mis peaks vaated. Siiski pidas kaitsekorra koostamise töörühm oluliseks ära märkida pikaaegse veel omakorda Ameti väidete kohaselt olema ka looduslik järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad, mis ei ole olnud pidevalt avatud pühapaik, mida kinnistu metsad ei ole. maastikuga alad, kuid kujundavad muinsuskaitseala ilmet ning omavad olulist Eremka on seisukohal, et kuna kinnitud metsamaana ei muinsuskaitselist väärtust. Lisaks näitas Muinsuskaitseameti tellitud ja AB Artes Terrae kanna Rebala kaitseala kaitse-eesmärki, siis tegelikkuses 2020. aastal koostatud uuring „Rebala muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi ajaloolise tuleb kinnistud sealt välja arvata. maakasutuse analüüs“, et Maardu hiiemets on pikaajalise järjepidevusega metsane ala. Olemasoleva kaardimaterjali põhjal selgub, et tänase Maardu hiiemetsa asukohas oleva Eremkal on tekkinud arusaam Ameti käitumisest, et Ameti metsase ala järjepidevus ulatub vähemalt 17. sajandini ja tõenäoliselt veelgi kaugemasse sooviks on kaitsta Tallinna lähedast metsa. Faktilisi minevikku. Väiksemad muutused on küll metsaalal toimunud, kuid näiteks verstakaardil tõendeid ei ole, et kinnistute iga ruutmeeter oleks osa on mets suhteliselt samades piirides nagu tänapäeval. Eelnevast tulenevalt otsustas sakraalsest paigast, kus on enne 20 saj. läbi viidud riitusi Muinsuskaitseamet muinsuskaitseala kaitsekorras sätestada ajalooliselt eriomaste ning nende riituste käigu oleks metsa kui sellist peetud muinsuskaitseala ilmet kujundavate looduslike taimekooslustega maa-alade, sh Maardu oluliseks. hiiemetsa, säilitamise nõude. Eremka rõhutab, et kuna mets ja kõlvikute struktuur, kui Tegemist ei ole uue kitsendusega vaid hetkel kehtiva Rebala muinsuskaitseala selline ei ole kunagi olnud Rebala kaitse-eesmärgiks. põhimäärusega võrreldes selgema sõnastusega. Nimelt sätestab põhimäärus, et Eremka rõhutab, et Määrus 23 § 9 p 1 nõuab, et ajalooline muinsuskaitsealal on olulised kõik maastiku osad: külad, ehitised, krundid, kõlvikud ja keskkond oleks terviklik ühtsetele teatud piirkonnale nende ajaloolised piirid, kultuurimälestised ning loodusobjektid, samuti iseloomulike ehitiste koosluste säilitamine. Eremka muinsuskaitsealal avanevad kaug- ja sisevaated. Kõlvikute all on silmas peetud kõiki rõhutab, et mets ei ole kunagi olnud ega ole Rebala kõlvikuid, muuhulgas ka metsakõlvikuid. Selleks, et mitte lugeda Rebala kaitseala kaitse-eesmärgiks ka Määrus 23 § 2 ja § 9 muinsuskaitseala mõistes väärtuslikuks kõiki metsakõlvikuna määratletud alasid, ka tähenduses. neid, mis ei kanna muinsuskaitselist väärtust, määratles kaitsekorra koostamise töörühm Eremka rõhutab, et eelnõuga kavandatava Rebala kolm ajaloolise järjepidevusega metsakooslust – Vandjala soo, Männikuraba ja Maardu muinsuskaitseala iga hektar peab vastama Määrus 23 § 2 ja hiiemets, mille säilimine on muinsuskaitseliselt oluline. § 9 tingimustele. Antud juhul see nii ei ole ning Eremka Teie ettepanekuid arutas nii Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra töörühm kui ka kinnistud on vägisi hõlmatud Rebala muinsuskaitsealasse, Muinsuskaitseamet koos Kultuuriministeeriumiga. Arutelude tulemusel otsustas kuigi kinnistud ei oma Rebala kaitseala väärtusi, mida Muinsuskaitseamet, et Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra sõnastusest võetakse välja Rebala muinsuskaitseala kaitseb alates 1987.a. Antud nõue Maardu hiiemetsa säilitamise kohta, kuna väärtuslikum osa metsasest alast on juhul soovib Amet õigusvastaselt tekitada olematule edaspidi kaitstud kultuurimälestisena. Nimelt, käimas on menetlus arheoloogiamälestise „Maardu hiiemetsale“ nn topelt kaitset, mis ei ole ohverdamiskoht „Hiiemets“ nimetuse ja mälestise liigi muutmiseks, millega kaasneb ka põhjendatud ja õiguspärane. Seega ei vasta kinnistud mälestise piiride määramine. Muinsuskaitseamet leiab, et nii nagu teisedki Rebala Määruse 23 § 2 ja § 9 nõuetele, mistõttu tuleb Kinnistud muinsuskaitseala asuvad kultuurimälestised on reguleeritud läbi MuKS-is sätestatud jätta välja Rebala muinsuskaitsealast. mälestisetele kehtivate nõuete, nii on asjakohane reguleerida ka Maardu hiiemetsa Eremka on seisukohal, et kinnistud ei kanna endas Rebala kaitset kultuurimälestisena. kaitseala kaitse-väärtusi ning need tuleb kaitselaast välja Kaitsekorra koostamise töörühm arutas ka ettepanekut Rebala muinsuskaitseala piiride jätta. Juhul, kui Amet peaks Kinnistud hõlmama Rebala muutmiseks nii, et Endla kinnistu, Sanglepa kinnistu ja Pajumardi kinnistu jääksid kaitsealasse, siis sellega kaasneb kinnistute, kui muinsuskaitsealalt välja. Muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piiride võimalikku maatulundusmaa sihtotstarbega maa eesmärgipärase muutmist on töörühm ka varem mitmel koosolekul arutanud. Arvestades asjaolu, et metsamajandusliku tegevuse takistamine, mis on oluline Rebala muinsuskaitseala kaitse-eesmärgid ei ole aastate jooksul muutunud ning omandiõiguse rikkumine. Eremka on metsamajandamisega kaitseala piirid on varasematel aastatel põhjalikult läbi kaalutud ja arutatud, ei pidanud tegelev ettevõte, kes omandas 2010.a. kinnistud just metsa töörühma liikmed ega ka Muinsuskaitseamet põhjendatuks muinsuskaitseala ja selle majandamise eesmärgil. kaitsevööndi piire muutma hakata. Seetõttu ei arvesta Muinsuskaitseamet tehtud Eremka on seisukohal, et kuna Amet on juba 5 aasta ettepanekut arvata Maardu hiiemets muinsuskaitsealast välja. jooksul korduvalt keeldunud Kinnistute metsateatiste Mis puudutab Endla kinnistu, Sanglepa kinnistu ja Pajumardi kinnistu Eremka OÜ-lt menetluses nõusoleku andmisest kinnistul raie turuhinnaga välja ostmist, siis muinsuskaitseseadus sellist võimalust ette ei näe. teostamiseks ning on oma „Maardu hiiemetsa“ loodusliku  pühapaigaks muutmise/moodustamise eelnõudes rõhutanud metsa tähtsust, siis on selge, et Amet senise mõttelaadi jätkumisel ei luba Amet kinnistutel raiet teostada. Seetõttu on Eremka kinnistutele Ameti poolt kehtestatud (MuKS § 52 lg 3 p 1) ja eelnõuga kehtestatavad piirangud raie mitte lubamisel sarnased LKS § 30 lg 2 kohase sihtkaitsevööndi piirangutena, mille puhul on keelatud majandustegevus ja uute ehitiste püstitamine. Eesti Omanike Ettepanekud: 1) hinnata uuesti kaitsekorra kehtestamise Seisukoht ja selgitus: ettepanekuid on osaliselt arvestatud. Keskliit proportsionaalsust, kuivõrd selle hindamisel ei ole 1) Muinsuskaitseamet on põhjalikult kaalunud Rebala muinsuskaitseala vastavust 28.04.2023 analüüsitud ja põhjendatud: riikliku kaitse eeldusele ja kaitsekorra kehtestamise proportsionaalsust kaitsekorra - Kas kaitsekorra kehtestamine olemasoleval kujul ja seletuskirjas. Analüüsiga on võimalik tutvuda seletuskirja ptk 2. Rebala ulatuses on jätkuvalt põhjendatud ning proportsionaalne muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus, ptk 3 sellel asuvate kinnisasjade omanike õigustega; Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused ja ptk 7. Korralduse mõju ja rakendamiseks - Kas omandile seatavad kitsendused ning kitsendustega vajalikud kulutused. Oleme seisukohal, et Teie poolt esitatud küsimusi on analüüsitud ja kaaasenvad kulud ja ulatus on proportsionaalsed kaitstava põhjendatud sh on amet hinnanud Rebala muinsuskaitseala vastavust riikliku kaitse väärtusega; kriteeriumitele lähtudes 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja - Muinsuskaitseametil oleks võimalik näha ette muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate vähemriivavamaid meetmeid, et tagada samaväärne kaitse. ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest. Riikliku kaitse kriteeriumitele Väga intensiivsete kaitsemeetmete rakendamine peaks vastavuse analüüs kinnitab, et Rebala muinsuskaitseala vastab riikliku kaitse eeldusele olema igal üksikul juhul nõuete kaupa selgitatud ning kuuludes Eesti kultuuripärandi väärtuslikumasse ossa. Rebala muinsuskaitseala esindab põhjendatud, võttes arvesse nõude rakendamise eesmärki Eestis ühte terviklikumalt säilinud looduse ja inimtegevuse koosmõjul tekkinud ning selle sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. pärandmaastikku, mis on oluline Eesti alade asustusloo ja arengu tähistaja. Seetõttu on 2) ühildada kaitsekorra eelnõus sätestatud teatise- või põhjendatud Rebala muinsuskaitsealal riikliku kaitse jätkamine ning senise põhimääruse loamenetlusi ehitusseadustikus (edaspidi EhS) või asemel kaitsekorra kehtestamine. Kaitsekorra kehtestamine seab piirangud eelkõige PS maaparandusseaduses (edaspidi MaaPS) ettenähtud teatise- § 32 sätestatud omandipõhiõigusele, mille kohaselt on igaühel õigus enda omandit või loamenetlusega, et vähendada halduskoormust ning vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omandiõigus ei ole siiski absoluutne õigus ning aja- ja ressursikulu; olulise avaliku huvi korral on põhjendatud sellele formaalse seaduse või seaduses 3) esitada täiendavad põhjendused kohaliku sisalduva ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva määrusega seada volitusnormi kaitsemeetmete rakendamise osas ning põhjendada, miks alusel piiranguid. Riiklikult olulistele kultuuripärandi objektidele näeb kitsenduste kohaliku omavalitsuse autonoomiasse sekkumine on seadmise ette MuKS, mis lähtub eeldusest, et kultuuripärandi säilimine on selgelt käsitletud ulatuses põhjendatud; väljendunud avalik huvi. See lubab seada mälestistega ja muinsuskaitsealadega seotud 4) viia kaitsekorra eelnõu suhtes läbi majanduslike ja tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama kultuuripärandi sotsiaalsete mõjude analüüs, et selgitada välja säilimise. Muinsuskaitseala kaitse-eesmärk on tagada Rebala muinsuskaitseala kui suurt kaitsekorraga kehtestavate nõuete mõjud ja riiklikku kultuuriväärtust omava pärandmaastiku ja seda kujundavate iseloomulike ja muinsuskaitsealal asuvate kinnistute omanike toetamiseks kohatunnetust loovate väärtuste säilimine, esiletoomine ning säästev areng. Tegemist on sobivate meetmete sisu ja ulatus. Mõjude hindamisel ülekaaluka avaliku huviga, mis annab riigile õiguse seada omandile kitsendusi. tuleks hinnata ka hüvitamiskohustusest tulenevaid mõjusid Muinsuskaitseametil ei ole võimalik, arvestades Rebala muinsuskaitseala riiklikku riigile ja kohalikele omavalitsustele ning kaaluda, kas olulisust, näha kaitsekorras ette vähemriivavamaid meetmeid, et tagada samaväärne meetmed nendest kuludest tulenevalt on proportsionaalsed; kaitse. Kaitsekorra eesmärk on olnud vähendada seniseid omandipiiranguid ning jätta 5) näha ette kaitsekorra eelnõus muinsuskaitsealal asuvate kultuuriväärtuste kaitseks alles vaid need kitsendused, mis on hädavajalikud riiklikult hoonete puhul nende omanikele hoonete kõrgemate olulise ajaloo- ja kultuuripärandi hoidmiseks. Kitsenduste vajalikkust ja määramise korrashoiu- ja remondikulude hüvitamise regulatsioon, vajadust on põhjendatud kaitsekorra seletuskirjas. mille konkreetne sisu ja ulatus on võimalik välja selgitada 2) Muinsuskaitseamet vastas samale Teie poolt esitatud ettepanekule kirjaga 03.01.2023 majanduslike ja sotsiaalsete mõjude analüüsiga. nr 1.1-7/1933-1, kus esitatud seisukohad vastavad ka Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu raames esitatud ettepanekule. 3) Muinsuskaitseamet vastas samasugusele Teie poolt esitatud ettepanekule kirjaga 03.01.2023 nr 1.1-7/1933-1 ja kirjaga 10.04.2023 nr 1.1-7/2083-208, kus esitatud seisukohad vastavad ka Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu raames esitatud ettepanekule. Rõhutame, et Rebala muinsuskaitsealal on riikliku tähtsusega kultuuriväärtus, mistõttu on asjakohane ka ala reguleerimine riiklikul tasandil. Riiklik kaitse on ette nähtud muinsuskaitseseaduses (MuKS) ning selle tagamine on Muinsuskaitseametile, Kultuuriministeeriumile ja Vabariigi Valitsusele seadusega pandud kohustus. Riigikogu määras kindlaks, et kultuuripärandi üle-riiklik kaitse määratakse muinsuskaitseseaduse alusel ning kohalik kaitse planeerimisseaduse (PlanS) alusel. Kui on täidetud muinsuskaitseseaduse ja selle alusel kehtestatud riikliku kaitse eeldused, siis kohustab MuKS andma ajaloo- ja kultuuripärandile riikliku kaitse. MukS ei näe ette võimalust delegeerida selliste otsuste tegemist kohalikule omavalitsusele. Juhime tähelepanu asjaolule, et kohalikul omavalitsusel on võimalus muinsuskaitsealal riiklik järelevalve, dokumentide ja taotluste menetlemine Muinsuskaitseametilt üle võtta halduslepinguga. Vastava ettepaneku on Muinsuskaitseamet ka Jõelähtme Vallavalitsusele teinud 14.09.2022 toimunud koosolekul, kuid vald ei avaldanud soovi halduslepingut sõlmida. Lisaks on Muinsuskaitseamet küsinud kirjalikult Jõelähtme Vallavalitsuse ja Vallavolikogu seisukohta Rebala muinsuskaitseala riikliku kaitse jätkamise põhjendatuse kohta. Muinsuskaitseametile 21.12.2022 saadetud vastuses märgiti, et Jõelähtme Vallavolikogu ja Vallavalitsus leidsid ühtviisi, et Rebala muinsuskaitseala on Eestis ainuke looduse ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud ainulaadne kultuurmaastik, mis on alates 1987. aastast kuni tänaseni olnud riikliku kaitse all ning asusid seisukohale, et Rebala muinsuskaitseala väärib jätkuvalt riigi poolt kaitsmist ja seda riiklikult kaitstava muinsuskaitseala staatuses. Muinsuskaitseamet teeb pärandi hoidmisel kohalike omavalitsustega pidevat koostööd, seahulgas kujundab seisukohti ja annab suuniseid nii riikliku kaitse alla kuuluva kui ka mitte kuuluva kultuuripärandi säilimiseks. Amet annab eksperthinnanguid olemasolevate muinsuskaitseala hoonete ja mälestiste projekteerimistingimuste juurde muinsuskaitse eritingimustega haldusakti andmise käigus, samuti ehitusprojekti  kooskõlastamisel ning raie, reklaami ja kaevelubade kooskõlastamisel. Amet kooskõlastab ka üld- ja detailplaneeringute muinsuskaitse eritingimusi ja teeb omavalitsustega koostööd üld- ja detailplaneeringute koostamisel. Siiski rõhutame, et kui ala on üldplaneeringuga miljööalaks tunnistatud, ei tegele Muinsuskaitseameti valdkonna eksperdid miljööalal paiknevate üksikhoonetega ja amet ei kooskõlasta seal kavandatavat ehitustegevust. 4) Muinsuskaitseamet on majanduslike ja sotsiaalsete mõjude analüüsi esitanud Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu seletuskirjas, kus tuuakse välja erinevus kehtiva põhimääruse ja kaitsekorra vahel, samuti alal kehtima hakkavad leevendused. Majanduslike ja sotsiaalsete mõjude analüüsi ettepanekut on ka põhjalikumalt arutatud Paide muinsuskaitseala kaitsekorra avalikul arutelul 13.01.2023 ja Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra avalikul arutelul 25.04.2023. 5) Muinsuskaitseamet vastas samasugusele Teie poolt esitatud ettepanekule kirjaga 03.01.2023 nr 1.1-7/1933-1. Kõrgemate korrashoiu- ja remondikulude hüvitamise regulatsiooni ettepanekut on ka põhjalikumalt arutatud Paide muinsuskaitseala kaitsekorra avalikul arutelul 13.01.2023 ja Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra avalikul arutelul 25.04.2023. Muinsuskaitseamet on võtnud Teie ettepaneku teadmiseks, kuid muinsuskaitseala omanikele hoonete kõrgemate korrashoiu- ja remondikulude hüvitamise regulatsiooni muutmist ei ole võimalik Rebala muinsuskaitseala kaitsekorraga lahendada. ICOMOS Eesti Arvamus: On kahetsusväärne, et 2016. aastal tehtud Seisukoht ja selgitus: Komitee kaitseala piire oluliselt ahendati. ICOMOS Eesti Komitee Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu sõnastust punktis 29, mis käsitleb 24.05.2023 tunnustab Muinsuskaitseametit kaitsekorra koostamisel muinsuskaitsealal paiknevate kinnismälestiste kaitsevööndeid, arutas tehtud töö eest ja nõustub selle põhimõtetega. Eriti Muinsuskaitseamet Kultuuriministeeriumi juristiga. Arutelu tulemusel sõnastati punkt tunnustame ametit hea koostöö eest 29 järgnevalt: Mälestise kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele. Mis Keskkonnaministeeriumiga täiendavate toetusmeetmete puudutab juba olemasolevate mälestiste kaitsevööndi kehtivuse kinnitamist, siis seda on rakendamiseks Rebala traditsiooniliste maastike kaitsel. täpsustatud kaitsekorra seletuskirjas, mis on sõnastatud järgmiselt: Kaitsekorra MuKS §14 lg 1 sätestab, et kinnismälestise ja koostamise ajal juba riikliku kaitse all olevatel kinnismälestisel varasemalt kehtestatud muinsuskaitseala kaitseks võib kehtestada kaitsevööndi, kaitsevööndid jäävad kehtima ka pärast korralduse jõustumist. kaaludes selle vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi Arvestades ICOMOS Eesti Komitee soovi, arutas kaitsekorra koostamise töörühma juht eesmärkidest lähtudes. Sama paragrahvi lg 5 punkt 1 küsimust uuesti Muinsuskaitseameti juristiga. märgib, et kaitsevööndit ei kehtestata muinsuskaitsealal Muinsuskaitseamet kinnitab, et kaitsekorra VI osas punkti 29 sätestatu on piisav alus paiknevale mälestisele, kui muinsuskaitseala kaitsekorras juba olemasolevate mälestiste kaitsevööndi kehtivuse kinnitamiseks, kuna kaitsekorra ei ole määratud teisiti. MuKS § 95 märgitakse, et enne seletuskirjas on juba selgitatud, et varasemalt kehtestatud kaitsevööndid jäävad kehtima 2008. aasta 19. detsembrit ministri määruse või ka pärast korralduse jõustumist. Kaitsekorra seletuskiri seletab pikemalt ja käskkirjaga mälestiseks tunnistatud asja kaitsevöönd on 50 põhjalikumalt lahti õigusaktis kehtestatud sätted. Kaitsekord sätestab, et kaitsevööndi meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele, mis tähendab, et vajaduse korral (reeglina arvates, kui õigusaktis ei ole määratud teisiti. Kaitsevööndi kinnismälestise puhul, mille läheduses võib leiduda arheoloogiline kultuurkiht) on muutmise menetlusele ja vastava õigusakti avaldamisele võimalik kaitsevöönd kehtestada ka muinsuskaitsealal paiknevale kinnismälestisele, kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 13, 14 ja 16 kuid see ei tähenda juba kehtivate kaitsevööndite kehtivuse lõppemist. Kinnismälestise sätestatut. kaitsevööndit saab muuta (sh kehtetuks tunnistada) üksnes kaitsevööndi muutmise Rebala muinsuskaitsealal on kinnismälestistel alates menetlusega, mida reguleerib MuKS § 95. esimestest põhimäärustest alati mälestistele kaitsevöönd määratud ning hea meel on tõdeda, et see on nii ka praeguses kaitsekorra eelnõus nii (IV osas 29. punktis: Mälestise kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele). Palume täpsustada – kas kaitsekorra IV osas markeeritud kaitsevööndi säte on piisav juba olemasolevate mälestiste kaitsevööndi kehtivuse kinnitamiseks? Soovitame tungivalt kaitsekorras korrektselt sõnastada võimalikult juriidiliselt kaheti mõistetavad põhimõtted, et tagada mälestiste kaitse ning ennetada põhjendamatut halduskoormuse kasvu olemasolevatele mälestistele uuesti kaitsevööndite määramisel.  Lisa 3. Pärandiniitude ja ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alade asukohad. Ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad  Ministeeriumid 21.11.2024 nr 1-11/1324-1 Vabariigi Valitsuse korralduse „Rebala muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu Kultuuriministeerium esitab kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse korralduse „Rebala muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu. Palume eelnõu kooskõlastada 15 tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Heidy Purga minister Sama: Eesti Linnade ja Valdade Liit Jõelähtme vald Teadmiseks: Muinsuskaitseamet Reesi Sild 628 2381 [email protected] Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941  eelnõu KORRALDUS Rebala muinsuskaitseala kaitsekord Korraldus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 3 alusel kooskõlas sama seaduse § 91 lõikega 1. I osa Muinsuskaitseala nimetus ja piir 1. Rebala muinsuskaitseala (edaspidi muinsuskaitseala) on võetud riikliku kaitse alla eesmärgiga kaitsta ja säilitada piirkonna kultuurmaastikku, sest see kultuuriväärtusega maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa. 2. Muinsuskaitseala asub Jõelähtme vallas ja hõlmab Jõelähtme, Koila, Loo, Maardu, Manniva, Parasmäe, Rebala, Saha, Vandjala ja Võerdla küla. 3. Muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piir on esitatud korralduse lisas 1. II osa Muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted 4. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on tagada looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud ainulaadse, riiklikult olulise kultuuri-, loodus- ja teadusväärtust omava kultuurmaastiku ja seda kujundavate kohataju loovate väärtuste hoidmine, esiletoomine ning säästev areng. 5. Muinsuskaitseala kaitse ja säilimise korraldusele kohaldatakse muinsuskaitseseadust koos siin korralduses sätestatuga. 6. Muinsuskaitseala kaitse eesmärgiga seotud väärtused on: 1) muinasajast tänapäevani looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud terviklik kultuurmaastik, mida ilmestavad aastatuhandete vältel aset leidnud inimtegevuse jäljed; 2) mitmekesine ja kultuurimälu hoidev elukeskkond; 3) muinsuskaitsealal avanevad kaug- ja lähivaated, sealhulgas vaated ajaloolistele maamärkidele, nagu Jõelähtme kirik, Saha kabel, Jõelähtme kivisild, arheoloogiamälestised ja muud kultuurilooliselt olulised objektid. 7. Muinasajast tänapäevani kujunenud kultuurmaastiku väärtuslikumad kihistused on: 1) muinasaega ulatuv ajalooline maakasutus- ja asustusstruktuur ehk külad, teed ja erineva sihtotstarbega maade (metsa-, heina- karja- ja põllumaade) omavaheline paigutus ehk kõlvikud ning nende erinäoline ilme; 2) arheoloogiapärand koos kultusekivide, kivikalmete, asulakohtade, ajalooliste looduslike pühapaikade, muistsete põldude ja teiste muististe ning arheoloogilisest kultuurkihist leitud väärtuslike ehituskonstruktsioonide, -detailide ja arheoloogiliste leidudega; 3) avatud maastik, mis koosneb nii põllumaast ehk intensiivselt põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavast maast kui ka pärandniitudest ehk poollooduslike kooslustega aladest; 4) ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad, nagu Vandjala soo ja Männikuraba; 5) ajalooliselt kujunenud ja säilinud külavormid ja -teed; 6) ajaloolised hooned ja rajatised (edaspidi ehitised), piirkonnale iseloomulikud ehitus- ja arhitektuuritraditsioonid ning ehitusmaterjalid (peamiselt paekivi ja puit); 7) külade ja maastiku iseloomulikku ilmet kujundavad pärandkultuuri objektid, sealhulgas paekiviaiad, kaevud, pae- ja turbavõtukohad, kivirahnud ja -hunnikud jms; 8) küladele ja kultuurmaastikule iseloomulik haljastusviis. 8. Kavandatavad tööd ja tegevused peavad olema kooskõlas muinsuskaitseseaduse §-s 3 sätestatud ning järgmiste muinsuskaitseala väärtuste säilitamise põhimõtetega: 1) muinsuskaitseala uuendused tagavad kultuurmaastiku säilimise, lähtuvad säästvast arengust ja sobituvad kokku kultuuriväärtusliku keskkonnaga, toetades muinsuskaitseala kaitse eesmärke ning parandades elukeskkonna kvaliteeti; 2) ehituslike ja avaliku ruumi muudatustega parandatakse hoonete energiatõhusust ja suurendatakse ligipääsetavust kultuuripärandile viisil, mis ei kahjusta muinsuskaitseala ega seal asuvate ehitiste, kultuurmaastiku ja pärandkultuuri objektide kultuuriväärtust; 3) piirkonnale omane kultuurmaastiku avatus säilitatakse järjepideva maastikuhooldusega, millega takistatakse võsastumist ja metsastunud alade laienemist; 4) kultuurmaastik ja ajalooline asustusstruktuur säilitatakse koos neile iseloomulike osadega, nagu külateed, õuemaa, arheoloogiapärand, pärandkultuuri objektid jms. Pärandkultuuri objektid säilitatakse ning soodustatakse nende uurimist; 5) muistse asustuse ja inimtegevuse jäljed säilitatakse, võimaluse korral eksponeeritakse ning soodustatakse nende uurimist; 6) põllumajanduslike tegevuste puhul ja maastiku hooldamisel lähtutakse pärandniitude kaitse põhimõttest, millega tagatakse nende säilimine ja hooldamine ning võimaldatakse nende taastamine; 7) ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad1, mis ei ole olnud avatud maastikud, säilitatakse kooslusele omasena; 8) uue hoone ehitamisele eelistatakse võimaluse korral kultuuriväärtuslike hoonete kasutust; 9) kultuuriväärtuslikke hooneid2 säilitatakse ja hooldatakse; 10) kultuuriväärtusliku hoone konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme muutmisel säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja viimistlusmaterjalid ning arhitektuuridetailid; 11) uute hoonete püstitamisel ja olemasolevate laiendamisel arvestatakse muinsuskaitsealale iseloomulikke arhitektuuritraditsioone, sealhulgas ajaloolise hoonestuse paiknemist, tihedust, mahtu, materjalikasutust, mastaapi, katusemaastikku ja värvilahendust, eesmärgiga hoida ja rikastada kultuurmaastikku; 12) uusi hooneid kavandatakse üldjuhul vaid ajalooliste hoonete asukohtadesse, et hoida maastikule iseloomulikku ilmet ja ajaloolise hoonestuse struktuuri; 13) muinsuskaitseala vaadeldavus säilitatakse, tagades kaitsevööndis ehitusmahtudes ja hoonestustiheduses ning looduslikus keskkonnas sujuva ülemineku tänapäevaselt linnalähedaselt asustusstruktuurilt muinsuskaitseala avatud maastikele. III osa Muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid 1 Näidatud korralduse lisas 3 2 Näidatud korralduse lisas 2 9. Muinsuskaitseala hooned, välja arvatud kultuurimälestiseks tunnistatud hooned, jagatakse A, B- ja C-kaitsekategooriasse. Hoone kaitsekategooria on määratud korralduse lisas 2. 10. A-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille puhul säilitatakse hoone autentsus nii eksterjööris kui ka interjööris. 11. B-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik või silmapaistva mõjuga hoone, mille puhul säilitatakse hoone autentsus eksterjööris. 12. C-kaitsekategooria hoone on muu hoone, mille autentsena säilitamist ei nõuta. 13. Juhul, kui ehitise mälestiseks olemine lõpetatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse ehitist A-kaitsekategooria hoonena kuni kaitsekategooria määramiseni. 14. Kui muinsuskaitsealal olemasolev hoone korralduse lisas 2 märgitud ei ole, käsitletakse seda kuni kaitsekategooria määramiseni B-kaitsekategooria hoonena. 15. Kui hoone ehitatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse seda kuni kaitsekategooria määramiseni C-kaitsekategooria hoonena. IV osa Muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded 16. Muinsuskaitsealal on kaardistatud nii pärandniitude alad, kus on säilinud liigirikkad poollooduslikud kooslused, kui ka ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad, mis ei ole olnud avatud maastikud, nagu Vandjala soo ja Männikuraba. Need alad on märgitud korralduse lisas 3. 17. Muinsuskaitseala maastike puhul kehtivad tööde tegemisel järgmised nõuded: 1) maastike avatus, reljeef, ajalooline struktuur ja maakasutus säilitatakse ning tagatakse vaated maastikele koos seal paikneva arheoloogiapärandiga ja ajaloolistele maamärkidele; 2) maastiku avatuse hoidmiseks tehakse järjepidevat maastikuhooldust; 3) pärandniitudega alasid ei künta, metsastata, väetata ega tehta muid poollooduslikke kooslusi hävitavaid või ohustavaid tegevusi, välja arvatud ajalooliste hoonete asukohtades uute ehitiste püstitamine; pärandniitudega alasid võib hooldada traditsioonilise maakasutuse kaudu, milleks on niitmine ja kariloomade karjatamine; 4) põllumaid, sealhulgas parandatud heina- ja karjamaid ning kultuurniite ja -karjamaid võib kasutada põllumajanduslikul otstarbel (taime- või loomakasvatuseks), kui maastike avatus, kultuurimälestiste ja pärandkultuuri objektide säilimine on tagatud; 5) ajaloolise järjepidevusega ja muinsuskaitseala ilmet kujundavate looduslike taimekooslustega maa-alad, nagu Vandjala soo ja Männikuraba, säilitamiseks on lubatud metsakoosluste kujundamine metsamajanduslike võtetega, mis toetavad loodusmetsale omast struktuuri (liigilise, vanuselise, bioloogilise mitmekesisuse, produktiivsuse, taastumisvõime ja elupõlisuse säilimist); 6) avatud maastikule uusi hooneid üldjuhul ei püstitata; täpsemad nõuded uute hoonete püstitamisele on toodud korralduse punktis 23; 7) taristu ehitamisel eelistatakse maastikku vähe häirivaid lahendusi; välditakse elektriõhuliine ja -poste, maapealseid torustikke, varjestavaid piirdeid jms ning suuri taristuobjekte, välja arvatud kui see pole tehniliselt võimalik; võimaluse korral kasutatakse olemasolevaid tee- ja liinikoridore ja metsapiire ning tagatakse kinnismälestiste, pärandniitude, pärandkultuuriobjektide ja avatud vaadete säilimine; 8) tuule- ja päikeseparke ning maste avatud maastikule ei rajata; päikesepaneelid, tuulikud ja mastid lubatakse paigutada üksnes hoonestatud kinnistu teenindamiseks ning viisil, et need oleksid ümbritsevast maastikust vähenähtavad ega oleks vastuolus muinsuskaitseala eesmärkidega; 9) uusi kaevandusi ei rajata, kui need võivad ohustada muinsuskaitseala või selle säilimist sellele ainuomases keskkonnas; 10) ajalooliselt kujunenud teedevõrk säilitatakse ja võimaluse korral seda kasutatakse, uute teede kavandamisel arvestatakse piirkonnale iseloomulike lahendustega ning tagatakse pärandmaastiku säilimine ja vaated maastikule. 18. Muinsuskaitsealal on kaardistatud arheoloogilise kultuurkihiga alad, kust on leitud arheoloogilisi leide ja arheoloogilist kultuurkihti või mis kaugseire andmetele tuginedes võivad neid veel sisaldada. Need alad on märgitud korralduse lisas 4. 19. Muinsuskaitsealal asuva arheoloogiapärandi kaitseks kehtivad järgmised nõuded: 1) arheoloogilise kultuurkihiga aladel enne detailplaneeringu kehtestamist või projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist või ehitusteatise menetluse käigus, millega kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, määrab Muinsuskaitseamet arheoloogilise uuringu juhul, kui tööd ohustavad arheoloogiapärandi säilimist; 2) väärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid ning arheoloogilised struktuurid ja elemendid säilitatakse. 20. Muinsuskaitsealal asuva A-kaitsekategooria hoone puhul säilitatakse kultuuriväärtuslikud interjööridetailid (siseuksed, sisetrepid, piirdeliistud, ahjud jms) ja siseviimistluskihid (põrandalauad, parketid, maalingud, stukkdekoor jms), väärtuslikud sisetarindid (vahelaed, siseseinad, mantelkorstnad jms) ning üldjuhul ajalooline ruumiplaneering. 21. Muinsuskaitsealal asuva A- ja B-kaitsekategooria hoone puhul kehtivad tööde tegemisel järgmised nõuded: 1) ajaloolised piirdetarindid, proportsioonid, välisviimistlus ja väärtuslikud detailid säilitatakse võimalikult algupärasena ning tagatakse olemasolevate kandekonstruktsioonide püsivus; 2) hoonete puhul, millest on säilinud üksnes ajaloolised paekivimüürid, võib ehitada uued piirdekonstruktsioonid olemasolevate sisse; kui paekivihoone müüre ei ole tehnilise seisukorra tõttu võimalik autentsena säilitada, võib need nii algupärase arhitektuurse lahenduse taastamiseks, kui ka hoone ümberehitamiseks uue kasutusotstarbe eesmärgil ümber laduda; 3) hooneosade ja ehitusdetailide taastamisel võetakse võimaluse korral aluseks dokumenteeritud ajalooline lahendus; dokumentatsiooni puudumisel lähtutakse muudatuste kavandamisel hoonest kui tervikust; 4) kasutatakse hoonetüübile ja selle ehitusajale iseloomulikke ehitus- ja viimistlusmaterjale ning võimaluse korral traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid; 5) traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata (nt plastlaudis, kivikatust imiteeriv katuseplekk, õhekrohv); 6) hoone ehitusajale mitteiseloomulikke materjale võib kasutada ainult ajutise konserveeriva lahendusena (nt katusekattena rullmaterjal, eterniit); 7) välispidine soojustamine on lubatud vaid juhul, kui sellega ei hävitata ega kaeta kinni väärtuslikku välisviimistlust ega väärtuslikke detaile ning säilivad hoone ja selle osade proportsioonid; 8) võimaluse korral säilitatakse ja taastatakse hoone ehitusaegsete avade suurus ja paiknemine; 9) võimaluse korral säilitatakse ja restaureeritakse hoone ehitusaegsed või hilisemad hoone arhitektuurse ilmega sobivad avatäited (aknad, uksed, luugid, jms); 10) uued avatäited valmistatakse algsete avatäidete või analoogiate eeskujul üldjuhul puitmaterjalist; avatäidete asendamisel tagatakse hoone terviklik välisilme; 11) katuseaknad ja katuseväljaehitised, mis jäävad avalikust ruumist vaadeldavad, paigutatakse hoonega arhitektuurselt sobivalt ja hoone fassaadi rütmiga arvestavalt; 12) maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana, arvestades mahtu, proportsioone, materjalikasutust ja arhitektuurset ilmet; 13) elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsiooniseadme hooneväline osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp, postalajaam, mast jms paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone konstruktsioone, väärtuslikke detaile ega viimistlust; 14) tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja maastiku avatust ja väärtuslikke fassaadidetaile ega domineeri. 22. Muinsuskaitsealal asuva C-kaitsekategooria hoone puhul kehtivad tööde tegemisel järgmised nõuded: 1) hoone ilme muutmisel, välimiste avatäidete vahetamisel või paigaldamisel ning välisviimistluse materjalide ja värvilahenduse valikul lähtutakse hoone terviklikust välisilmest ning kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid ehitus- ja viimistlusmaterjale; 2) hoone pae- või maakivist piirdetarindid, mida ei ole võimalik tehnilise seisukorra tõttu taastada, võib lammutada, taaskasutades materjali kas sama või muu ehitise tarbeks; 3) maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana, arvestades mahtu, proportsioone, materjalikasutust ja arhitektuurset ilmet; 4) elektri- või muu tehnoseade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsiooniseadme hooneväline osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp, postalajaam, mast jms, paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone konstruktsioone ega viimistlust; 5) tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja maastiku avatust ega domineeri. 23. Muinsuskaitsealal uue ehitise püstitamisel kehtivad järgmised nõuded: 1) uusi, sealhulgas alla 20 ruutmeetrise ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ehitisi (edaspidi väikeehitis), võib püstitada ajalooliste hoonete asukohtades, juba hoonestatud kinnistutel, mille suurus võimaldab lisahoonestust, ja ajalooliselt hoonestamata kruntidel juhul, kui need ei asu avatud maastikuga alal ja on seotud väljakujunenud teedevõrguga; 2) uusi ehitisi võib püstitada pärandniitudega aladel nii ajalooliste hoonete asukohtades kui ka küla tihendamise põhimõttel mujal, kui on tagatud poolloodusliku koosluse võimalikult maksimaalne säilimine; 3) ajutisi ehitisi võib püstitada põllumaa sihtotstarbega maaüksustel põllumajanduse otstarbe ja maaharimise toetamiseks; 4) uute, sealhulgas väikeehitiste, ja ajutiste ehitiste püstitamisel järgitakse küladele iseloomulikku vormi ja struktuuri, hoonestustihedust, hoonestuse paiknemist, krundistruktuuri, arhitektuurseid lahendusi ja paiknemist kõlvikute suhtes; 5) uute, sealhulgas väikeehitiste püstitamisel lähtutakse muinsuskaitseala kultuuriväärtuslike hoonete mahtudest, liigendusest, värvilahendusest, katusemaastikust ja arhitektuursetest lahendustest; 6) uute, sealhulgas väikeehitiste välisviimistluses kasutatakse naturaalseid ja/või keskkonda sobivaid ehitusmaterjale. 24. Muinsuskaitseala avalikku ruumi (külaplatsid, avalikud haljasalad, teed, tänavad jms) ja õuemaad kujundavate osade ja objektide ning kõrghaljastuse puhul kehtivad järgmised nõuded: 1) ajaloolised külateed, paekiviaiad ja -kaevud ning muud pärandkultuuri objektid säilitatakse ja võimaluse korral restaureeritakse; 2) uued piirdeaiad ning aiapostid, väravad jms lahendatakse järgides lähiümbruses väljakujunenud tava (materjal, kõrgus, paiknemine jms) ja sobivust krundi hoonestuse arhitektuuriga; 3) õuemaad, sh taluõue piirav ajalooline puistu ja hekid säilitatakse ning vajaduse korral asendatakse samaväärse taimestikuga; 4) kõrghaljastuse rajamisel ja taastamisel avalikus ruumis lähtutakse muinsuskaitsealale omasest haljastusviisist; 5) vaateid piiravat kõrghaljastust kultuurmaastikule ei rajata, sealhulgas ei laiendata metsaalasid. V osa Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja selle tagamise nõuded 25. Muinsuskaitseala kaitsevöönd on esitatud kaitsekorra lisas 1. 26. Kaitsevööndi eesmärk on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, et vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses, ning muinsuskaitseala vaadeldavus. 27. Kaitsevööndis ei püstitata välismõõtmetelt või hoonestustiheduselt muinsuskaitseala hoonestus- ja külastruktuuri sobimatuid ning vaadeldavust häirivaid või varjavaid ehitisi. VI osa Leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis 28. Muinsuskaitsealal ei nõuta muinsuskaitse eritingimusi ehitusprojekti koostamiseks ega tööde tegemise luba järgmistel juhtudel: 1) C-kaitsekategooria hoone konserveerimiseks, restaureerimiseks ja ehitamiseks; 2) raietöödeks ja hooajalise ehitise püstitamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on raieloa ja hooajalise ehitise püstitamise loa Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud; 3) kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud töödeks väljaspool arheoloogilise kultuurkihiga alasid3 ja pärandniitude alasid4; 4) kõrghaljastuse rajamiseks õuemaal, välja arvatud arheoloogilise kultuurikihiga aladel; 5) tegevuskoha tähise, info- või reklaamikandja paigaldamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on lahenduse Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud. 29. Muinsuskaitseala kaitsevööndis ei nõuta: 1) olemasoleva ehitise ümberehitamise ja välisilme muutmise kooskõlastamist Muinsuskaitseametiga, välja arvatud maapealse osa laiendamisel; 2) kaitsevööndi alal ehitiste lammutamise kooskõlastamist Muinsuskaitseametiga. 3 Näidatud korralduse lisas 4 4 Näidatud korralduse lisas 3 30. Punktides 28 ja 29 toodud leevendused ei kohaldu muinsuskaitsealal asuva mälestise alal, kui mälestise kaitse käskkirjas pole öeldud teisiti. VII osa Muinsuskaitsealal paiknevate kinnismälestiste kaitsevööndid 31. Mälestise kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele. VIII osa Lõppsätted 32. Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 33. Vabariigi Valitsuse 11. veebruari 2016. a määruse nr 21 „Rebala muinsuskaitseala põhimäärus“ kehtivus lõpeb punktis 32 sätestatud korralduse jõustumisest. Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates. Korralduse põhjendused ja selgitused on esitatud seletuskirjas, mis on kättesaadav Muinsuskaitseameti veebilehel ja Muinsuskaitseametis. Kristen Michal Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär Lisa 1. Muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piirid Lisa 2_1. Saha hoonete kaitsekategooriad Lisa 2_2. Maardu hoonete kaitsekategooriad Lisa 2_3. Vandjala hoonete kaitsekategooriad Lisa 2_4. Loo hoonete kaitsekategooriad Lisa 2_5. Parasmäe hoonete kaitsekategooriad Lisa 2_6. Võerdla hoonete kaitsekategooriad Lisa 2_7. Rebala hoonete kaitsekategooriad Lisa 2_8. Manniva hoonete kaitsekategooriad Lisa 2_9. Jõelähtme hoonete kaitsekategooriad Lisa 2_10. Koila hoonete kaitsekategooriad Lisa 3. Pärandniitude ja ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alade asukohad Lisa 4. Arheoloogilise kultuurkihiga alad ja kinnismälestised  Vabariigi Valitsuse korralduse „Rebala muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu seletuskiri Sisukord 1. Sissejuhatus ........................................................................................................................... 2 2. Rebala muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus .................................................................................................................................. 3 3. Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused ............................................................................. 10 4. Eelnõu sisu .......................................................................................................................... 14 5. Kaitsekorra ette valmistamine ja menetluse kirjeldus ................................................... 47 6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ......................................................................... 51 7. Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused .............................................. 51 8. Korralduse jõustumine ...................................................................................................... 57 9. Vaidlustamine ..................................................................................................................... 57 10. Eelnõu kooskõlastamine .................................................................................................. 57 Lisa 1: Kaitsekategooriate põhjendused. ............................................................................. 57 Lisa 2: Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast. ............................... 57 Lisa 3: Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud ettepanekud, arvamused ja Muinsuskaitseameti seisukohad. ............................. 57 1 1. Sissejuhatus Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 19 lg 3 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus tunnistada ala muinsuskaitsealaks ja kehtestada ala kaitsekord. Rebala muinsuskaitseala asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas. Rebala muinsuskaitseala loodi Eesti NSV Ministrite Nõukogu 24.09.1987 määrusega nr 506 „Rebala ajaloolis- kultuurilise kaitsealuse territooriumi kohta“. 1994. aastal vastu võetud MuKS § 46 lg-le 3 loeti Rebala ajaloolis-kultuuriline kaitsealune territoorium muinsuskaitsealaks vastavalt selle seaduse §-le 4 ning selle põhimäärus tuli vastavusse viia MuKS-iga 01.07.1997. Rebala muinsuskaitseala põhimäärus ja piir kehtestati Vabariigi Valitsuse 10.02.1998 määrusega nr 30 „Rebala muinsuskaitseala põhimääruse ja piiri kinnitamine“. 11.02.2016 võttis Vabariigi Valitsus määrusega nr 21 vastu Rebala muinsuskaitseala põhimääruse. Käesoleva korralduse eelnõu (edaspidi eelnõu) ei näe ette uue maa-ala kaitse alla võtmist. Eelnõuga kehtestatakse olemasolevale kaitsealale kaitsekord lähtuvalt 1. mail 2019. aastal jõustunud MuKS-ist. MuKS § 91 lg 1 alusel kehtib enne MuKS-i jõustumist kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärus ajani, kuni Vabariigi Valitsus tunnistab selle kehtetuks või kuni muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse MuKS-is sätestatud alusel ja korras . Kehtestamisel asendab Rebala muinsuskaitseala kaitsekord seni kehtinud Rebala muinsuskaitseala põhimääruse. 2016. a kehtestatud põhimäärus muutub MuKS § 91 lg 1 alusel kehtetuks Vabariigi Valitsuse korralduse jõustumisest. Korraldusega kehtestatakse muinsuskaitseala kaitsekord, millega määratakse kaitseala nimetus, kaitse eesmärk ja muinsuskaitseala ning selle kaitsevööndi piir, samuti muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid ja muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded. Võrreldes seni kehtinud nõuetega sätestab eelnõu muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks täpsemad ja selgemad nõuded ulatuses, mis on vajalikud eesmärgi saavutamiseks. Kaitsekorras kasutatavaid mõisteid hooldamine, remontimine, ilme muutmine, konserveerimine ja restaureerimine kasutatakse neile MuKS §-s 7 omistatud tähenduses. Mõisteid ümberehitamine ja ehitamine kasutatakse ehitusseadustiku (edaspidi EhS) §-s 4 antud tähenduses. Kinnistuna käsitletakse maatükki/maaüksust, mis on vajalik ehitise teenindamiseks ja määratud kinnistusregistris. Kui mõisteid on sisustatud erinevalt või vastuoluliselt, lähtutakse MuKS-ist kui EhS-i ja maaparandusseaduse eriseadusest. Eelnõu teksti ja lisade (kaartide) vastuolu korral lähtutakse eelnõu tekstist. Korralduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik- analüütik Laura Ingerpuu ([email protected]; +372 53419385), ehituspärandi nõunik Anita Staub ([email protected], +372 53410266), maakonnanõunik Ly Renter ([email protected]; +372 5288105), arheoloogiapärandi osakonna juhataja Helena Kaldre ([email protected]; +372 58 87 53 84), ehituspärandi osakonna juhataja Kais Matteus ([email protected]; +372 53 43 77 41) ja arheoloogia nõunik Liivi Varul ([email protected]; +372 53 02 69 12). Eelnõu koostamises osalesid Muinsuskaitseameti peadirektori 05.12.2019 käskkirjaga nr 1.1- 5/57-A, 17.08.2021 käskkirjaga nr 1.1-5/49-A ja 28.06.2022 käskkirjaga 1.1-5/39-A 2 moodustatud Rebala kaitsekorra töörühm koosseisus: Teet Sibrits (Jõelähtme Vallavalitsuse esindaja, keskkonna- ja kommunaalosakonna juhataja), Tiia Välk (Jõelähtme Vallavolikogu liige ja volikogu keskkonnakomisjoni aseesimees; pärandikogukonna esindaja), Helen Sooväli- Sepping (Tallinna Tehnikaülikooli rohepöörde prorektor, pärandikogukonna esindaja), Laura Ingerpuu (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi nõunik-analüütik), Anita Staub (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi nõunik), Helena Kaldre (Muinsuskaitseamet, arheoloogiapärandi osakonnajuhataja) ja töörühma assistent Ly Renter (Muinsuskaitseamet, Harjumaa nõunik). Töörühma juht oli 05.11.2019–28.06.2022 Anita Staub, pärast seda Laura Ingerpuu. Lisaks panustasid kaitsekorra eelnõu koostamisse Maike Heido (Jõelähtme Vallavalitsus, planeeringuspetsialist), Džein Aunre (Keskkonnaministeerium, õigusosakonna nõunik), Eleri Pulk (Keskkonnaministeerium, looduskaitse osakonna nõunik), Gunnar Sein (Keskkonnaamet, maahoolduse büroo juhataja), Meeli Mesipuu (Pärandkoosluste Kaitse Ühingu liige, looduskaitsespetsialist), Mart Hiob (OÜ Artes Terrae maastikuarhitekt), Andres Levald (Muinsuskaitseameti maastikuarhitektuuri ekspertnõukogu esimees, maastikuarhitekt), Helen Kranich (Kultuuriministeerium, personali- ja õigusosakonna õigusnõunik, teenistusest lahkunud), Reesi Sild (Kultuuriministeerium, kultuuriväärtuste osakonna muinsuskaitsenõunik). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Anni Viirmets (Kultuuriministeerium, sekretär-keeletoimetaja; teenistusest lahkunud). 2. Rebala muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus MuKS § 9 lg 1 kohaselt on muinsuskaitseala riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega maa- ala, ajalooline asula või selle osa või inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastik. Rebala muinsuskaitseala hõlmab kõrge kultuuriväärtusega kultuurmaastikku1 olles üks suurima arheoloogiamälestiste tihedusega piirkondi Eestis. Rebala vanimad asustusjäljed pärinevad juba nooremast kiviajast, mistõttu saab seda pidada Eesti üheks vanimaks kultuuriväärtust omavaks maastikuks. Sellest ajast alates on inimesed sealset maastikku kujundanud ja muutnud, rajades kivikalmeid, põlde, hooneid ja külasid. Selle tulemusel on Rebala muinsuskaitsealal säilinud mitmekihiline kultuurmaastik, mida ilmestavad klindipealsele lavamaale iseloomulikud avatud vaadetega põllu- ja rohumaad. Arvestades alal asuvate mälestiste rohkust ja inimese ning looduse koosmõjul kujunenud maastikku, on Rebala puhul tegemist unikaalse agraarajaloolise kaitsealaga. MuKS § 9 lg 2 kohaselt võib muinsuskaitseala koosneda ühest või mitmest perioodist pärit ehitistest koos arheoloogilise kultuurkihi, loodusobjektide, tänavatevõrgu, teede, kõlvikute ning hoonestus- ja krundistruktuuriga. Rebala muinsuskaitseala hõlmab aastatuhandete jooksul väljakujunenud asustusstruktuuriga kultuurmaastikku, mis koosneb arheoloogiapärandist, kõlvikutest, küladest ja ehitistest, kultuurimälestistest ning loodusobjektidest. MuKS § 10 lg 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust. Eestis on 2024. aastal 12 muinsuskaitseala, millest 11 1 Kultuurmaastik on mingi piirkonna jaoks iseloomulikuks peetav maastik, mis on tekkinud inimese ja looduse kaua kestnud ühistegevusel ja seetõttu eriti liigirohke. Eestis näiteks ranna-, luha- ja puisniidud (poollooduslikud kooslused). Säästva arengu sõnaseletusi: http://www.seit.ee/sass/?ID=1&L_ID=276. 3 muinsuskaitseala puhul on tegemist linnaliste aladega. Rebala muinsuskaitseala on ainus inimese ja looduse pikaajalisel koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastikku kaitsev ala. Rebala muinsuskaitseala vastavust riikliku kaitse eeldusele hinnati kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ (edaspidi määrus nr 23) sätestatud kriteeriumitest lähtudes. Määruse nr 23 §-s 2 on sätestatud riikliku kaitse üldised kriteeriumid, milleks on selektiivsus, originaalsubstantsi säilivus ja tehniline seisukord. Määruse nr 23 §-s 9 on sätestatud muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid: säilinud on ajalooline keskkond, mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide kontsentratsioon maa-alal, arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid või -elemendid, traditsioonilised maastikud, sealhulgas alale iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad, avatud maastikud, väärtuslikud loodusobjektid ja maastikuelemendid ning terviklikkus. 2.1 Vastavus riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele 1) Selektiivsus: Rebala muinsuskaitseala loodi 1987. aastal eesmärgiga kaitsta piirkonna väärtusi Maardu fosforiidikaevanduse laiendamise surve eest. Rebala peamiseks väärtuseks on muinasajast tänapäevani looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud terviklik kultuurmaastik, mida ilmestavad aastatuhandete vältel aset leidnud inimtegevuse jäljed. Kultuurmaastik hõlmab asustusalasid, arheoloogilist kultuurkihti, pärandniite, põllu-, heina- ja karjamaid ning ajalooliselt kujunenud metsaseid alasid. Kultuurmaastikul on olulised kõik maastiku osad: arheoloogiapärand ja looduslikud kooslused, külad, ehitised, krundid, kõlvikud ja nende ajaloolised piirid, pärandkultuuri objektid ja piirkonnale iseloomulik kõrghaljastus. Eestis 12 muinsuskaitsealast 11 hõlmavad ajaloolised linnasüdamikud koos külgneva eeslinna ala ja arheoloogilise kultuurkihiga. Vaid üks – Rebala muinsuskaitseala – hõlmab maastikku koos selle asustusaladega, mis kokku moodustab 3672- hektarilise maa-ala. Kui enamikku linnalisi muinsuskaitsealasid iseloomustab linnaehitusajalugu alates keskajast kuni 20. sajandi I pooleni, siis Rebala muinsuskaitseala iseloomustab juba nooremast kiviajast alates kujunema hakanud looduse ja inimtegevuse koosmõjuline kultuurmaastik, kus võrreldes linnaliste muinsuskaitsealadega on suurem rõhk arheoloogiapärandi, avatud maastike ja maastiku struktuuri kaitsel ning väiksem rõhk ehitiste kaitsel. Teiste muinsuskaitsealadega ei ole Rebala muinsuskaitseala täiel määral võrreldav, kuna tegemist on niivõrd omanäolise piirkonnaga, mille kaitse-eesmärk on suunatud hoonete ja tänavastruktuuri asemel maastikule koos arheoloogiapärandiga ning asustusstruktuurile. Võrreldes linnaliste muinsuskaitsealadega on Rebala põhiväärtuseks avatud maa-alad, kus hoonestus on koondunud külatuumikutesse või maastikul hajutatud. Rebala muinsuskaitseala on kõige enam võrreldav Lahemaa rahvuspargiga, kus samuti kaitstakse Põhja-Eestile iseloomulikku kultuuripärandit ja loodust, sealhulgas kultuurmaastikku, põllumajanduslikku maakasutust, piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri. Lahemaa rahvuspargi puhul on tegemist siiski eelkõige looduskeskkonna kaitsega, kus suur rõhk on elupaigatüüpide ja liikide kaitsel. Kuigi Rebala 4 muinsuskaitsealale jääb mitmeid olulisi looduskaitselisi objekte nagu nt Maardu mõisa park2, Ülgase looduskaitseala3, Kostivere maastikukaitseala4, Ellandvahe kivi5, kaitseb Rebala muinsuskaitseala siiski ajalooliselt kujunenud keskkonda, milles on määrav roll inimtegevuse jälgede säilitamisel. Rebala muinsuskaitseala puhul on tegemist ainulaadse, kõrget kultuuriväärtust omava inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastikuga. Rebala muinsuskaitseala vastab selektiivsuse kriteeriumile. 2) Originaalsubstantsi säilivus: Rebala muinsuskaitsealal on säilinud ohtralt originaalsubstantsi, milleks on muinasaega ulatuv arheoloogiapärand ja ajalooline maakasutuse ja asustusstruktuur ehk külade, teede, metsa-, heina-, karja- ja põllumaade omavaheline paigutus ning nende erinäoline ilme. Rebala muinsuskaitseala üks põhiväärtustest on ajastute jooksul kujunenud avatud maastik ja selle struktuur, mis on küll suuresti säilinud ning piirkonnas jätkuvalt tajutav, kuid võsastumise ja uushoonestamise tagajärjel samm-sammult vähenemas. Maastikus leidub suurel hulgal arheoloogiapärandit ning säilinud on küllaltki suured pärandniitude ehk poollooduslike kooslustega alad. Ka ajalooliselt kujunenud külavormid, külatänavad ja -teed on piirkonnas jätkuvalt loetavad ja tajutavad. Rebalas on säilinud ka piirkonnale iseloomulik paekiviarhitektuur ning suurel hulgal pärandkultuuri objekte. Rebala muinsuskaitseala vastab originaalsubstantsi säilivuse kriteeriumile. 3) Tehniline seisukord: Muinsuskaitseala tehnilist seisukorda saab peamiselt hinnata sellel paiknevate hoonete tehnilise seisukorra kaudu. Rebala muinsuskaitsealal paiknevate hoonete tehniline seisukord on erinev. Suur osa Eesti Vabariigi alguse aegsetest ja hilisemal ajal ehitatud hoonetest on rahuldavas või heas tehnilises seisukorras. 19. sajandil või 20. sajandi I poolel ehitatud hooned, mis esindavad peamiselt paekiviarhitektuuri ning on muinsuskaitseala hoonetest kõige kõrgema kultuuriväärtusega, on erinevas tehnilises seisukorras. Alal leidub hulgaliselt heas seisukorras paekiviehitisi, kuid on ka hulk hooneid, millest on järel vaid varemed. Rebala muinsuskaitseala hõlmab suurt maa-ala mitmete küladega, mistõttu leidub seal ka vanu talu- ja saunakohti ajalooliste hoonete vundamentidega. Lisaks hoonetele paikneb muinsuskaitsealal erinevaid pärandkultuuriobjekte: kiviaedu, kaeve jms, mis annavad muinsuskaitsealale iseloomuliku ja äratuntava ilme. Taolised objektid on 2 Keskkonnaregister: http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO1200560&mount=view#HTTPPKOkh0MGQ974yt EVOe7fOKR6ZqqjEY 3 Keskkonnaregister: http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO1000259&mount=view#HTTPvHfjaKXEIY9YUZ bzojYDyCMqkz4Ule 4 Keskkonnaregister: http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO1000499&mount=view#HTTPDOj6RjwsJalqgy5Z TYriCaVbihqQKQ 5 Keskkonnaregister: http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO4000456&mount=view#HTTPUpsfiLTFgUf1h4V ZNyg0sv2kqB0Xls 5 erinevas seisukorras, kuid üldjoontes hooldamise ja restaureerimistööde käigus säilitatavad ja taastatavad. Tinglikult saab kriteeriumi puhul hinnata ka muinsuskaitseala avatud iseloomuga kultuurmaastikku, mis on suures osas säilinud, kuid mille puhul on täheldatav hooldamatus ja sellest tingitud avatud maastiku võsastumine, mille tulemusel on kohati sulgumas piirkonnale iseloomulikud kaugvaated. Rebala muinsuskaitseala vastab tehnilise seisukorra kriteeriumile osaliselt. 2.2 Vastavus muinsuskaitseala kriteeriumitele 1) Säilinud on ajalooline keskkond – annab tunnistust aja jooksul toimunud asustus-, arhitektuuri- ja kultuuriajaloolistest ning ühiskondlikest protsessidest. Ajalooline asustusmuster, tänavate ja/või kruntide või kõlvikute struktuur on maa-alal hästi loetav: Rebala muinsuskaitsealal on hästi säilinud ajalooline keskkond, mille moodustavad inimese ja looduse koosmõjul kujunenud avatud maastik koos arheoloogiapärandiga, ajalooline maakasutuse ja asustusstruktuur ehk külade, teede, metsa, heina-, karja- ja põllumaade omavaheline paigutus, külavormid, külatänavad ja -teed ning kultuuriväärtuslik puit- ja paekivist hoonestus. Kõige vanemad Rebala muinsuskaitseala maastikule peitunud inimtegevuse jäljed pärinevad nooremast kiviajast umbes 5000 aastat tagasi. Juba rauaaja jooksul kujunes tänase Rebala muinsuskaitseala aladel tihe asustuskeskus, mille majanduslikuks aluseks oli põlluharimine ning mille tulemusena on selles piirkonnas säilinud nii Eesti kui ka kogu Ida-Euroopa metsavöötme vanimad põllud. Rebalas on hästi loetav ajalooline kõlvikute struktuur. Rebalale omane asustuspilt hakkas välja kujunema juba rauaajal ning see on tajutav veel tänaselgi päeval. Iseloomulik on külades hoonestuse koondumine – tihedamalt asustatud külakeskused moodustavad kompaktsed hoonestusega piirkonnad, haja-asustusega alasid on vähem. Rebala muinsuskaitseala piiresse jäävate külade puhul on tajutavad kindlatele külavormidele omased õuealade ja hoonestuse paigutus ning teedevõrgu iseloom. Rebala muinsuskaitseala külad on ajalooliselt olnud kas sumbkülad (Vandjala ja Võerdla) või ridakülad (Loo, Koila) ning segu sumb- ja ridakülast (Jõelähtme, Rebala, Parasmäe, Maardu) või sumb- ja hajakülast (Saha ja Manniva). Rebala külades on säilinud ajalooline külatänavate struktuur ja teedevõrk. Samuti on säilinud rikkalikult Põhja-Eestile iseloomulikku paekiviarhitektuuri. Muinsuskaitsealale on alates 20. sajandi II poolest, aga ka 21. sajandil tekkinud hulgaliselt uusi ehitisi ja õuealasid ning terveid tänavaid kaasaegsete hoonetega, mis ei arvesta ajaloolise keskkonna eripäradega. Kuna tegemist on suure maa-alaga, siis on valdavalt säilinud ajalooline keskkond, mis on üksikutel juhtudel katkestatud või rikutud uute ehitiste või elamualadega. Vaatamata hilisematel aegadel tekkinud kihistustele on Rebala muinsuskaitsealal ajalooline keskkond hästi säilinud ning ala vastab kriteeriumile. 2) Mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide kontsentratsioon maa-alal – ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsiooni (arhitektuuristiil, ehitusmahud ja nende liigendus, ehitus- ja viimistlusmaterjalid, arhitektuursed ja linnaruumi elemendid ning väikevormid) domineerimine maa-alal: 6 Rebala muinsuskaitsealal paikneb ligikaudu 300 arheoloogiamälestist, üle 20 ehitismälestise, ajaloolised looduslikud pühapaigad ning sadu pärandkultuuri objekte6 (kiviaiad, paevõtukohad, kaevud, kivihunnikud, põlispuud jms). See kirjeldab hästi kuivõrd suurt hulka kultuuriväärtusi kontsentreeriva alaga on tegemist. Rebala muinsuskaitseala esindab Põhja-Eestile iseloomulikke arhitektuuri- ja ehitustraditsioone: peamiselt paekivi kasutust nii elumajade kui ka abihoonete arhitektuuris. Alal on säilinud palju peamiselt 19. sajandi II või 20. sajandi I pooles püstitatud paekivist ehitisi. Paekivi on kasutatud ka väiketaristu rajamisel nagu kaevud, aiad, teed jms ning hilisema aja hoonete ehitamisel. Rebala muinsuskaitseala vastab mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide kontsentratsiooni kriteeriumile. 3) Arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid või -elemendid: Arheoloogiline kultuurkiht on Rebala muinsuskaitsealal rikkalik ning säilitamist väärivaid ehituskonstruktsioone, -detaile ja -elemente leidub seal palju. Alal paikneb üle 300 arheoloogiamälestise, sealhulgas üle 200 kivikalme ja ligikaudu 80 lohukivi, ning ajaloolised looduslikud pühapaigad. Kõige vanemad Rebala muinsuskaitseala maastikule peitunud inimtegevuse jäljed pärinevad nooremast kiviajast umbes 5000 aastat tagasi. Arheoloogiapärandit leidub ka pronksiajast, varasest rauaajast ja hilisemast rauaajast. Peamiselt on muinsuskaitsealal säilinud muinasaegsed asulakohad, kivikalmed, lohukivid, muistsed põllud ja ohverduskoht. Rebala muinsuskaitseala vastab arheoloogilise kultuurkihi kriteeriumile. 4) Traditsioonilised maastikud, sealhulgas alale iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad, avatud maastikud, väärtuslikud loodusobjektid ja maastikuelemendid: Rebala muinsuskaitsealal on suuremad künnimaade ja poollooduslike rohumaade massiivid olnud maastikus järjepidevad, nende asukoht ei ole 20. sajandi keskpaigani oluliselt muutunud ja suur osa on säilinud tänapäevani. Põllumaade ulatuslikum laienemine pärandniitude arvelt leidis aset pärast II maailmasõda. Kõige suurema osa (ligikaudu poole) muinsuskaitseala territooriumist moodustavad mitmesugused künnimaadena kasutuses olevad alad koos teede, talude ja nende õuemaaga. Vähesel määral (ligikaudu 20 ha) on põllumaid rajatud ka soodest ja jõeluhtadest kuivendatud aladele. Muudest kooslustest on suurima osakaaluga lood ning liigivaesed aruniidud. Praegune muinsuskaitseala piirkond tõusis 20. sajandi algul maastikus esile eriti suure lageda alana. Suuri puid kasvas peamiselt taluõuede ümbruses, vähesel määral leidus ka puiskarjamaid ja -niite. Nõukogude periood ja kolhoosiaeg mõjutasid Rebala traditsioonilist maastikku – rajati juurde põlde ja uudismaid, lõhuti kiviaedu ning hävisid mitmed poollooduslikud rohumaad. Siiski säilis palju avatud maastikku. Tänasel päeval on Rebala muinsuskaitseala avatud maastike peamiseks riskiteguriks võsastumine. Maad, mis on jäänud põllumajanduslikust tegevusest kõrvale, on hooldamata ning 6 Pärandkultuur on kultuuripärandi üks avaldumisvorme, mille all mõistetakse inimese loodud kultuuripärandi objekte maastikul, vt nt https://infoleht.keskkonnainfo.ee/default.aspx?id=-1598664879&state=3;252864755;est;eelisand. 7 võsastuvad. Samuti ohustab pärandniitude säilimist traditsioonilise maaharimise (niitmine ja kariloomade karjatamine) puudumine või intensiivne põllumajanduslik tootmine. Tulenevalt Tallinna lähedusest on piirkonnas suur ehitussurve ja viimastel kümnenditel on piirkonda rajatud üksikuid tihedaid elamualasid, mis ohustavad samuti traditsioonilise maastikuilme säilimist. Selliste elamualade rajamise põhjuseks on varasemad otsused, kuna muinsuskaitseala põhimäärus ei reguleerinud tiheasustusala kavandamise printsiipe. Valdavalt on Rebala muinsuskaitsealal jätkuvalt säilinud avatud maastik, sealjuures külades ja talumajapidamiste ümbruses on järjepidevalt kõrgem haljastus. Lisaks ilmestavad ala ajalooliselt kujunenud metsased alad, mis on looduslike taimekooslustega maa-alad, kus ajalooliselt ei ole olnud avatud maastikku, nagu Vandjala soo, Maardu hiiemets ja Männikuraba. Rebala muinsuskaitseala vastab maastiku kriteeriumile. 5) Terviklikkus – hoonestus moodustab tervikliku linnaehitusliku kogumi ja miljöö, on tajutav tervikuna ning moodustab tähenduslikult seotud keskkonna: Rebala muinsuskaitseala kaitseb inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastikku ning sellel maa-alal ei esine linnaehituslikku kogumit ega miljööd. Küll aga jääb muinsuskaitsealale kümme küla, mis on tajutavad tervikuna ning moodustavad tähenduslikult ja ajalooliselt seotud keskkonna. Rebala tihedamalt asustatud külakeskused moodustavad kompaktsed hoonestusega piirkonnad, kuid esineb ka haja-asustusega alasid. Tajutav on kindlatele külavormidele omane õuealade ja hoonestuse paigutus ning teedevõrgu iseloom. Rebala muinsuskaitseala vastab terviklikkuse kriteeriumile. Riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse analüüs kinnitab, et Rebala muinsuskaitseala vastab riikliku kaitse eeldusele kuuludes Eesti kultuuripärandi väärtuslikumasse ossa. Üldistest kriteeriumitest on kõrge kaaluga nii selektiivsuse, originaalsubstantsi säilivuse kui ka tehnilise seisukorra kriteeriumid. Muinsuskaitseala kriteeriumitest tõusevad Rebala muinsuskaitseala puhul kõige enam esile ajaloolise keskkonna säilivuse ja ala terviklikkuse kriteeriumid. Samas on olulise kaaluga ka alale iseloomulikku haljastusviisi ja haljasalasid ning väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide kontsentratsiooni käsitlevad kriteeriumid. Rebala muinsuskaitseala esindab Eestis ühte terviklikumalt säilinud looduse ja inimtegevuse koosmõjul tekkinud kultuurmaastikku, mis on oluline Eesti alade asustusloo ja arengu tähistaja. Seetõttu on põhjendatud Rebala muinsuskaitsealal riikliku kaitse jätkamine ning kaitsekorra kehtestamine. 2.3 Vastavus rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevatele eesmärkidele Muinsuskaitsealade kaitse lähtub ja seostub lisaks MuKS-ile mitmetest rahvusvahelistest konventsioonidest, millega Eesti riik on ühinenud: 1) Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon7 (jõustus Eestis 27.01.1996) käsitleb kogu kultuuripärandit – mälestisi, nende kogumeid ja vaatamisväärseid 7 Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943. 8 paikkondi, sealhulgas ajaloolisi linnamaastikke ning rõhutab, et kohustus kindlustada riigi territooriumil asuva kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamine, kaitse, säilitamine, populariseerimine ja edasiandmine tulevastele põlvedele lasub eelkõige osalisriigil. 2) Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon8 (jõustus Eestis 1996. aastal) keskendub arheoloogiapärandile, mis on inimkonna ajaloo tundmise seisukohalt määrava tähtsusega, kuid samas tõsises ohus ohtrate planeerimiskavade, loomulike riskide, salajaste ja mitteteaduslike kaevamiste ning avalikkuse ebapiisava teavitamise tõttu. Arheoloogiapärand kui Euroopa kollektiivse mälu allikas ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahend säilib paremini, kui see peegeldub linna- ja maa-alade planeerimises ning kultuuripoliitikas. Selleks võetakse keskkonda mõjutavate projektide hindamisel ning otsuste tegemisel arvesse arheoloogilisi leiupaiku ja nende ümbrust ning kaasatakse arheoloogid planeerimiskavade koostamisse. Konventsiooni põhimõtteid on rakendatud kaitsekorra väärtuste ja põhimõtete sõnastamisel ja nõuete seadmisel. 3) Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon9 (jõustus Eestis 01.03.1997) rõhutab, et kultuuriväärtuslike objektide väljaselgitamiseks ja kaitsmiseks tagatakse nende kaitse alla võtmine ning arhitektuuripärandi kaitseks rakendatakse seaduslikke abinõusid, mille eesmärgiks on kultuuriväärtuslike objektide autentsel kujul säilimine. Lisaks on konventsioonis toonitatud, et muinsuskaitselised põhimõtted peavad aitama kaasa arhitektuuripärandi objektide kasutatavusele tänapäeva vajadustest lähtudes ning tagama ajalooliste hoonete (taas)kasutuse. Rebala muinsuskaitseala kaitsekord toetab konventsioonist tulenevaid põhimõtteid, kuna sellega tagatakse ka alal asuvate kultuuriväärtuslike hoonete kaitse. Kaitsekorras sisalduvate põhimõtete, nõuete ja leevenduste sätestamisel on lähtutud põhimõttest, et need mh toetaksid muinsuskaitseala ja sellel asuvate kultuuriväärtuslike hoonete kasutamist tänapäeva vajadustest lähtuvalt. 4) Euroopa maastikukonventsioon10 (jõustus Eestis 01.06.2018) käsitleb nii looduslikke kui ka linnalisi, nii silmapaistvalt väärtuslikke ja nö igapäevamaastikke, kui ka täiesti kahjustatud maastikke. Kõiki maastikke peetakse oluliseks, sest mis tahes maastik kujutab endast sealsete inimeste eluruumi ja on seetõttu oluline olenemata selle seisundist. Enamus eurooplasi elab suuremates või väiksemates linnades ja maapiirkondades, mille maastike kvaliteet mõjutab nende elu. Konventsioon rõhutab, et maastik on tervik ja sellega arvestatakse ruumilise planeerimise otsuste tegemisel. Rebala muinsuskaitseala kui tervikliku kultuurmaastiku kaitseala vastab maastikukonventsiooni põhimõtetele. Nendest on lähtutud ka kaitsekorra eesmärgi, väärtuste ja põhimõtete sõnastamisel ning nõuete seadmisel. 5) Kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon11 (jõustus Eestis 01.08.2021) rõhutab, et kultuuripärand on ühiskonna jaoks väärtuslik ressurss, mis on kestliku arengu loomulik osa ning tegeleb väärtustega, mida inimesed pärandile omistavad. Konventsiooni keskne mõte on igaühe õigus saada osa kultuuripärandist, sellega kaasnev vastutus kultuuripärandi ees on nii individuaalne kui ka 8 Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13089481. 9 Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13089076. 10 Euroopa maastikukonventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/228022018001. 11 Kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/218052021003. 9 kollektiivne. Rebala muinsuskaitseala on ajalooline keskkond, kus kultuuripärand tõstab inimeste elukvaliteeti ja mitmekesistab elukeskkonda ning on kestliku arengu osa. Kultuuriajaloolise keskkonna hoidmine ja mitmekesine kasutus annab võimaluse saada osa kultuuripärandist nii neil, kelle jaoks on see elu- ja töökeskkond, kui ka neil, kes külastavad seda puhkamise ja kultuuripärandiga tutvumise eesmärgil. Kaitsekordade koostamise protsess on toimunud dialoogis avalikkusega, laiema pärandikogukonnaga – ühiselt on täpsustatud muinsuskaitseala väärtuseid ning läbi räägitud kaitseala eesmärk, põhimõtteid ja nõuded kultuuriväärtusliku keskkonna hoidmiseks ja arendamiseks. Lisaks konventsioonidele aitab Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2021/2115 alusel koostatud strateegiakava „Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika Eesti strateegiakava aastateks 2023–202712“, mille erieesmärkideks on panustada mh kliimamuutuste leevendamisse ja nendega kohanemisse, elupaikade ja maastiku säilitamisse, elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste edendamisse. Oluline on kohaldada ka Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle lisaprotokolli nr 113. Viimase artikli 1 järgi on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks. Konventsiooni artikli 18 järgi tohib konventsioonis lubatud piiranguid temas osundatud õiguste ja vabaduste suhtes rakendada üksnes neil eesmärkidel, milleks nad on ette nähtud. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et protokolli nr 1 artiklile 1 omane “õiglase tasakaalu” põhimõte iseenesest eeldab kogukonna üldiste huvide olemasolu. Kohus on leidnud, et selliseks üldiseks huviks on ka riigi kultuuripärandi kaitsmine. Seejuures on riigil ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, mis on kogukonna üldistes huvides. Küll tuleb tagada, et riik saavutaks õiglase tasakaalu kogukonna üldiste huvide ja üksikisiku põhiõiguste (omandi) kaitse vahel Teisisõnu tuleb tagada proportsionaalsus kultuuripärandi kaitse eesmärgi ja selleks valitud vahendite (sh nõuete) vahel14. 3. Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused Aineline kultuuripärand on ühiskonna jaoks väärtuslik ja taastumatu ressurss ning oluline avalik hüve. Põhiseaduse (edaspidi: PS) preambulist tulenevalt on riigi huvi ja tahe kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama lisaks rahvusele ja keelele ka kultuuri säilimise läbi aegade. Oluline on ka elu- ja looduskeskkonna säästmine, mille kohustus tuleneb PS § 53. Seega on kultuuripärandi säilimine põhiseaduslikult kaitstav ühine avalik huvi, mille tagamiseks on MuKS-iga sätestatud avalik-õiguslikud piirangud. 12 https://www.agri.ee/euroopa-liidu-uhise-pollumajanduspoliitika-strateegiakava-2023-2027 13 Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13073654. 14 Beyeler vs. Itaalia (33202/96). https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22appno%22:[%2233202/96%22],%22itemid%22:[%22001-58832%22]}. 10 Kaitsekorra kehtestamine seab piirangud eelkõige PS § 32 sätestatud omandipõhiõigusele, mille kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid omandiõigusele saab sätestada seaduse alusel kitsendusi. See tähendab, et omandiõigus ei ole absoluutne ja piiramatu õigus, vaid piiranguid saab seada seadusega või selle alusel. Omandiõiguse kasutamisele piirangute loomiseks peab olemas olema õigustatud eesmärk ning piirangud peavad olema sisult õiglased (proportsionaalsed). Olulise avaliku huvi korral on põhjendatud sellele formaalse seaduse või seaduses sisalduva volitusnormi alusel kehtestatud ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva määrusega seada volitusnormi alusel piiranguid. Avalik huvi võib olla kooskõlas kui ka vastuolus omandi põhiõigusega, sest ühelt poolt langevad kokku era ja avalik huvi asja säilimise toetamisel, teisalt aga piiratakse omanike kavatsusi, juhul kui need ei toeta väärtuse säilimist või eesmärki säilitada kultuuriväärtuslikuna laiem keskkond. Kitsendused ei tohi seada kahtluse alla omandi kui instituudi säilimist ega olla omanikke ebaproportsionaalselt piiravad. Riiklikult olulistele kultuuripärandi objektidele näeb kitsenduste seadmise ette MuKS, mis lähtub eeldusest, et kultuuripärandi säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, mis on üleriiklikult oluline. See lubab seada mälestistega ja muinsuskaitsealadega seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama kultuuripärandi säilimise. Kaitsekord seab kitsendused tööde tegemisel muinsuskaitsealal: - olemasolevatele ehitistele; - maastikele; - arheoloogiapärandile; - uute ehitiste püstitamisele; - maakasutusele; - avalikku ruumi ja õuemaad kujundavatele osadele, objektidele ja kõrghaljastusele. Lisaks kehtestatakse kitsendused muinsuskaitseala kaitsevööndis uute ehitiste püstitamisel. Kitsendusi ja neis tehtavate leevenduste põhjendusi käsitletakse seletuskirja peatükis 4. Kaitsekord kehtib koostoimes MuKS-iga ning selles sisalduvate omandiõigust kitsendavate piirangute eesmärk on tagada Rebala muinsuskaitseala kui olulise avaliku huvi säilimine. Samuti on kitsenduste eesmärgiks maandada riske, mis võivad omada negatiivset mõju riiklikult olulisele kultuuripärandile ja selle säilimisele. Nt on senine praktika näidanud, et piiranguteta ehitustegevusega võivad kaasuda riskid, mis kahjustavad kultuuripärandit ning ei taga selle väärtuste säilimist. Kaitsekorraga alale seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive. Kaitsekord on olemuselt üldkorraldusena eelhaldusakt kõikide edasiste üksikjuhtumite lahendamisel. Kuigi kõik kaitsekorra kui üldkorralduse üksikküsimused tuleb lahendada maksimaalselt teada oleva teabe alusel ja uurimiskohustust parimal moel rakendades, jäetakse kaitsekorra normid erinevaid tulevikuvajadusi silmas pidades piisaval määral paindlikuks. Edasised üksikjuhu kontekstipõhised elulised asjaolud ja vajadused selgitatakse välja ning kaitseks vajalikud nõuded määratakse kindlaks nii muinsuskaitse eritingimustes, lubades vm konkreetsetes otsustustes. Just need määratlevad ühtlasi ka omandiõiguse proportsionaalseteks kitsendusteks olevad tegevused, mis on vajalikud kultuuriväärtuse säilimiseks. Sellel hetkel 11 kaalutakse uuesti ja täiendavalt üldise huvi ja üksikisiku huvi proportsionaalset tasakaalu. Nii saab jõuda tulemuseni, et kõik kehtestatud piirangud ja kohustused oleksid konkreetsele isikule õiglased. Kaitsekord on alus muinsuskaitsealal tegevuste kavandamiseks, nende lubatavuse hindamiseks ja erinevate huvide kaalumiseks. Seatavad nõuded kohustavad omanikke kaasama Muinsuskaitseametit planeeringute, projekteerimistingimuste jms koostamisse ehk tegevustesse, mis võivad omada mõju kaitstavale väärtusele, sh seada ohtu objekti säilimise sellele omasena või muuta säilimiseks sobivaid tingimusi. Lisaks kaasneb nõue loakohustuslike tegevuste kooskõlastamiseks Muinsuskaitseametiga, st kaitsekorras seatavad nõuded kohustavad kõiki muinsuskaitsealaga seotud erinevaid osapooli kaasama Muinsuskaitseametit juhul, kui kavandatav tegevus võib omada mõju muinsuskaitsealale, sh seada ohtu selle säilimise või muuta selle säilimiseks sobivaid tingimusi. Muinsuskaitseala kaitse-eesmärk on tagada Rebala muinsuskaitseala kui suurt riiklikku kultuuriväärtust omava kultuurmaastiku ja seda kujundavate iseloomulike ja kohatunnetust loovate väärtuste säilimine, esiletoomine ning säästev areng. Tegemist on ülekaaluka avaliku huviga, mis annab riigile õiguse seada omandile kitsendusi. Kitsenduste ehk piirangute proportsionaalsuse hindamisel määratletakse esiteks neid õigustav eesmärk – kaitsta põhiseaduse preambulis nimetatud kultuuri osaks olevat ajaloo- ja kultuuripärandit. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on Rebala kultuurmaastiku ning seda kujundavate iseloomulike ajastu- ja kohatunnetust loovate väärtuste säilitamine ja esiletoomine, hoonete kasutuses hoidmine ja piirkonna kestlik areng. See on ülekaalukas avalik huvi, mis on legitiimne eesmärk omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiramiseks. Teiseks hinnatakse nõuete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist, kuid kaitseb riigipoolse tarbetu sekkumise eest. Vajalikkuse hindamisel tuleb hinnata, kas sama eesmärki on võimalik saavutada sama efektiivse, kuid vähem põhiõigusi riivava alternatiivse lahendusega. Mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Riigikohus on rõhutanud, et piirang on proportsionaalne, kui see on saavutatava eesmärgi suhtes sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt nt RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 39). Riigikohus selgitas, et abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 29). Piirangu mõõdukuse üle otsustamisel tuleb ühelt poolt kaaluda legitiimse eesmärgi olulisust ja teisalt piirangu intensiivsust koormatud kinnisasjade omanike jaoks (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 42). Piirangud peavad olema vajalikud, täitma eesmärki ning olema mõõdukad kaitstava hüve säilimise ehk eesmärgi saavutamisel. Kaitsekorraga seatavate nõuete ja piirangute eesmärk on muinsuskaitseala väärtuste säilimine ja muinsuskaitseala kestlik (säästev, jätkusuutlik) areng. Abinõu sobivuse hindamisel tuleb hinnata, kas see soodustab piirangu eesmärgi saavutamist ning kaitseb riigipoolse ebamõistliku sekkumise eest. Muinsuskaitsealal tegevustele kitsenduste seadmisega on võimalik tagada, et pädevad isikud saavad osaleda kavandatavate tegevuste suunamisel ja nõustada optimaalsete, kõiki huve arvestavate ja kestlike lahenduste leidmisel. 12 See võimaldab säilida muinsuskaitsealal kui kultuuriväärtuslikul keskkonnal ning juhul, kui pädevad isikud protsessis ei osale on väga tõenäoline, et väärtuslik keskkond saab pöördumatult rikutud. Seega kaitsekorra kehtestamine aitab kaasa eesmärgi saavutamisele, mistõttu saab seda pidada sobivaks. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaitsekorra regulatsiooni eesmärgi (kultuuriväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid. Riiklikuks muinsuskaitsealaks tunnistamisega sarnase meetmena on alates 2003. aastast võimalik kohaliku omavalitsuse üksusel kehtestada planeerimisseaduse alusel üld- ja detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikke hoonestusalasid, mille eesmärk on tagada piirkonna kohaliku ajaloo ja arengu seisukohalt väärtuslike alade kaitse, mis hõlmab peamiselt eriilmelisi elu- ja tööstuspiirkondi. Ala miljööväärtuslikuks tunnistamise õigus on vaid kohaliku omavalitsuse üksusel. Seega sõltub miljööväärtuslike alade väärtustamine ja kaitse sisustamine, st kitsenduste kehtestamine ning ala haldamine, täielikult kohaliku omavalitsuse üksuse poliitikast ja selle muutlikkusest. Seetõttu ongi miljööalade haldamises väga erinevaid praktikaid, sh selliseid, mille nõuded on rangemad kui on kaitsekordades. Miljööalal kehtestatakse kaitse- ja kasutustingimused, mis hõlmavad samuti terviklikku miljööd või keskkonda, millel on ajalooliselt väljakujunenud tänavatevõrk, haljastus, ühtne ja omanäoline arhitektuur või muu avaliku huvi objekt. Ehitusseadustikus puudub alus nõuda ehitiste uuringuid, koostada enne projekteerimist muinsuskaitse eritingimusi või eritingimustega võrreldava põhjalikkusega kultuuriväärtusi kaitsvat dokumenti, nõuda eelprojektist täpsemat põhiprojekti või muinsuskaitselise järelevalvega võrreldavat järelevalvet tööde tegemise ajal. Seetõttu ei ole alternatiivne valik loobuda kaitsekorraga nõuete kehtestamisest ning jätta see iga valla ja linna vabaks hindamis- ja kaalutlusotsuseks, olemuslikult sama tõhus meede üleriikliku kultuuripärandi kaitsmiseks kui seda on kohase kaitse kehtestamine kaitsekorraga. Pidades silmas PS §-i 32 omandiõiguse kaitset, näeb MuKS riikliku kaitse kehtestamisel omandiõiguse piiramiseks ette põhjalikuma regulatsiooni ja rohkem tingimusi, kui selleks on võrdlusena kohaliku kaitse reeglid planeerimisseadusesLisaks konkreetsetele materiaalõigusnormidele on kaitsekorra kehtestamiseks eriline menetlus, mille kohustuslikuks osaks on ulatuslik ja avalik kaasamine, seisukohtade ja vastuväidete ära kuulamine, kooskõlastamisring ja kehtestamine Vabariigi Valitsuses. Miljööala ja muinsuskaitseala erinev kaitse lähtub kohaliku ja riikliku tasandi kaitse vajaduse erinevusest. Lähtudes MuKSi § 10 lg-st 1 on riikliku kaitse alla võtmise eelduseks see, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust. Muinsuskaitseamet on hinnanud kaitsekorra eelnõu seletuskirjas peatükis 2 Rebala muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduseid ning on seisukohal, et 1987. aastal muinsuskaitsealaks tunnistatud alal on jätkuvalt riikliku kaitse eeldused täidetud. Kohaliku tasandi kaitse meetmete rakendamine võimaldab väärtustada üksikobjekte, alasid ja paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik või sisuliselt põhjendatud, kuna ei vasta riikliku kaitse eeldusele. Riigikohus on samuti selgitanud, et kohaliku tasandi ja riikliku tasandi kaitse eesmärgid ei ole ühesugused (RKHKo 30.05.2019, 3-17-563, p 9). Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et Rebala muinsuskaitseala vastab (üle)riikliku kaitse eeldusele, ei saa riiklikult olulise 13 kultuuripärandi puhul pidada selle kaitsmist üksnes läbi kohalikuks miljööväärtuslikuks alaks määramise põhjendatuks meetmeks. Samuti näitab senine praktika, et riigil on pärandi säilimise ja kaitse tagamiseks suuremad ressursid kui kohalikel omavalitsustel. See puudutab nii rahalisi toetuseid kui ka vastavat pädevust omavate valdkonna spetsialistide olemasolu. Seejuures ei ole välistatud kohaliku ja riikliku tasandi koostöö riikliku kultuuripärandi kaitsel. Kui riik peab otstarbekaks ning vald või linn on sellest huvitatud ja sellega nõus, siis on kohaliku omavalitsuse üksusel võimalus halduslepingu alusel Muinsuskaitseametilt üle võtta muinsuskaitsealal riikliku kaitse tagamine (riiklik järelevalve, dokumentide ja taotluste menetlemine jmt). Sellisel juhul peab kohalik omavalitsus tagama oma koosseisus vastava pädevusega pärandispetsialisti olemasolu, et riikliku kultuuripärandi säilimine oleks tagatud. Kaitsekorra eelnõu koostamise käigus ei ole Jõelähtme Vallavalitsus avaldanud soovi muinsuskaitseala riikliku kaitsega ise halduslepingu alusel tegelema asuda. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks kaalutakse iga kord ühelt poolt isikutele antud õigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Kaitsekorra kehtestamisega kaasnevad mõningad kitsendused omandiõigusele, millega seatakse omandi kasutamisele piirangud. Samas arvestatakse, et Rebala muinsuskaitseala on olnud riikliku kaitse all alates 1987. aastast. Praegu kehtib 2016. aastal kehtestatud Rebala muinsuskaitseala põhimäärus, millest on seni tulenenud piirangud kinnisasjade kasutamisele. Kaitsekorrast tulenevad piirangud ei muuda oluliselt seniseid kitsendusi kinnisasjade kasutamisele ning kinnisasju omavad isikud olid kaasatud kaitsekorra kehtestamise menetlusse, mis andis neile võimaluse oma huvide kaitsmiseks ja seisukohtade esitamiseks juba enne kaitsekorra kehtestamist. Seega aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa eesmärgi saavutamisele seadmata samas isikutele senisest intensiivsemaid piiranguid. Muinsuskaitseala kehtestamise asemel teiste õiguslike võimaluste kasutamine eeldaks, et muinsuskaitseala ei vasta enam riikliku kaitse eeldusele või see on hävinud ning selle taastamine ei ole põhjendatud (MuKS § 20 lg 3 p 1 ja 2). Riikliku kaitse eeldusele vastavuse hindamine näitas, et muinsuskaitseala vastab riikliku kaitse kriteeriumitele. Arvestades MuKS- ist tulenevat regulatsiooni ja senist järjepidevust Rebala muinsuskaitseala hoidmisel, saab kaitsekorra kehtestamist pidada igakülgselt põhjendatuks ja proportsionaalseks valikuks. Kaitsekorra nõuded on sõnastatud nii konkreetselt kui võimalik, kuid jättes neisse siiski sisse vajalikul määral paindlikkust edasiste otsuste jaoks. Edaspidi saab näiteks muinsuskaitse eritingimusi andes või töödeks luba andes lähtuda ühelt poolt MuKS-ist ja kaitsekorrast ning teisalt iga konkreetse elulise juhtumi kontekstipõhistest vajadustest. Sellisel kujul saab tasakaalustatult arvestada avalikuks huviks oleva kultuuripärandi kaitsega kui ka erahuviga ning leida nende õiglane tasakaal – teha üksikjuhu õiglane otsustus. Seega ei määra omandiõiguse kitsenduse proportsionaalsust kindlaks kaitsekord, vaid see määratakse kindlaks MuKS-i, kaitsekorra ja taotluse lahendamise oluliste asjaolude koostoimes. 4. Eelnõu sisu Eelnõu koosneb seitsmest osast ja sellel on neli lisa. Eelnõuga sätestatakse muinsuskaitseala nimetus ja piir (I osa); muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted (II osa); muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded (III osa); 14 muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja nõuded selle tagamiseks (IV osa); leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis (V osa); muinsuskaitsealal paiknevate kinnismälestiste kaitsevööndid (VI osa) ja korralduse jõustumine (VII osa). Eelnõu lisad on lisaks pdf-vormingule kättesaadavad ka ArcGIS veebikaardina. Eelnõu põhjendused on antud seletuskirjas. Seletuskirja lisadeks on kaitsekategooriate põhjendused (seletuskirja lisa 1), muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast (seletuskirja lisa 2), ning Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud arvamused ja vastuväited ning ameti seisukohad (seletuskirja lisa 3). I osas sätestatakse muinsuskaitseala nimetus ja piir. Punktis 1 sätestatakse muinsuskaitseala kaitse kehtestamine, selle järjepidevus ja nimetus. Muinsuskaitseala on riikliku kaitse all eesmärgiga kaitsta ja säilitada piirkonna kultuurmaastikku, sest see kultuuriväärtusega maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa. Muinsuskaitseala nimetus võrreldes Rebala muinsuskaitseala põhimäärusega jääb samaks. Muinsuskaitseala piir ei muutu, mistõttu ei ole ka nimetuse muutmine vajalik. Punktis 2 antakse muinsuskaitseala sisuline määratlus. Muinsuskaitseala asub Jõelähtme vallas, Jõelähtme, Koila, Loo, Maardu, Manniva, Parasmäe, Rebala, Saha, Vandjala ja Võerdla küla alal. Punktis 3 sätestatakse muinsuskaitseala ning selle kaitsevööndi piir. Piir on kujutatud eelnõu lisas 1 toodud kaardil. Muinsuskaitseala piirid on alates nende esmakordsest kehtestamisest kujunenud järgmiselt: 1) 1987. aastal moodustati Rebala muinsuskaitseala, mis paiknes tolleaegsel Jõelähtme külanõukogu territooriumil: Võerdla, Rebala, Jõelähtme ja Maardu külas. 2) 1998. aastal laiendati muinsuskaitseala piire oluliselt, liites alaga Kallavere, Ülgase, Kostiranna, Manniva, Koila, Parasmäe, Kostivere, Loo, Vandjala, osaliselt Koogi, Maardu ja Saha küla. Muinsuskaitsealale kaitsevööndit ei kehtestatud. 3) 2016. aastal vähendati muinsuskaitseala ning see hakkas paiknema kümmet küla hõlmaval alal: Jõelähtme, Koila, Loo, Maardu, Manniva, Parasmäe, Rebala, Saha, Vandjala ja Võerdla. Muinsuskaitsealale määrati ka kaks kaitsevööndit: osa 1, mis kulgeb mööda muinsuskaitseala põhjapiiri ja osa 2, mis jääb muinsuskaitsealast läände. Sealjuures arvestati kaitsevööndi loomisel 1998. aasta muinsuskaitseala piire ning põhja- ja lääneosas varem muinsuskaitsealasse kuulunud piirkonnad määrati kaitsevööndisse. Võrreldes kehtiva põhimäärusega ei muudeta eelnõuga muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piiri. 2016. aastal kehtestatud Rebala muinsuskaitseala põhimääruses nähti Jõelähtme Vallavalitsuse, kohaliku kogukonna ja teiste huvitatud isikute vaheliste arutelude tulemusel ja allikmaterjalide15 põhjal ette muinsuskaitseala oluline vähendamine, mille tulemusel jäeti 15 Vt Rebala muinsuskaitseala põhimääruse seletuskiri lk 5. 15 muinsuskaitseala koosseisu vaid kõige väärtuslikumad piirkonnad koos ajalooliste külade ja neid ümbritsevate kultuurmaastikega. Piirkonnad, kus ajaloolised kihistused olid halvemini säilinud või kus traditsiooniline keskkond oli suures osas või täielikult rikutud, arvati toona muinsuskaitseala koosseisust välja ning sinna kavandati kaitsevöönd. Sellest hoolimata vaadati kaitsekorra töörühma koosolekutel muinsuskaitseala kehtivad piirid tervikuna üle, analüüsides kultuurmaastiku ja seda kujundavate väärtuslike osade säilivust, et kaitstavate väärtustega ala vastaks tervikuna muinsuskaitseala kaitse eesmärkidele ja kriteeriumitele. Analüüsi tulemusena leiti, et muinsuskaitseala senistes piirides on muinsuskaitseala väärtused säilinud ja seetõttu ei ole piiride vähendamine põhjendatud. Kaitsevööndi eesmärgid on vastavalt MuKS-i § 14 lg 3 punktidele 1 ja 2 tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, et vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses; muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest. Kaitsekord toob muinsuskaitseala kaitsevööndi osas kaasa muudatuse. Muinsuskaitseala põhimääruse alusel oli Rebala muinsuskaitseala kaitsevöönd jagatud kaheks erinevate eesmärkidega osaks, kus kaitsevööndi osas 1 ehitamisel tuli vältida järske kontraste ehitiste mastaapsuses ja tiheduses, et tagada sujuv üleminek muinsuskaitseala hoonestus- ja külastruktuurile ning kaitsevööndi osas 2, kus tuli ehitamisel tagada muinsuskaitseala vaadeldavus. Aastate jooksul kujunenud praktika on näidanud, et kaitsevööndi kaheks osaks jagamine ei ole olnud põhjendatud ning mõlemas osas on vajalik samade kaitse-eesmärkide rakendamine, mistõttu otsustas Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm pidada põhjendatuks muinsuskaitsealale samasuguste eesmärkidega kaitsevööndi loomist. Rebala muinsuskaitsealale avanevad vaated ei ole seotud niivõrd konkreetsete objektidega, vaid avatud maastikuga ulatuslikumalt. Kui Eesti teistel ehk linnalistel muinsuskaitsealadel on tiheda linnakeskkonna tõttu harilikult võimalik määrata vaid üksikuid tänavaseintega piiratud vaatekoridore, siis Rebalas seda tehtud ei ole, kuna Rebala ala kõige iseloomulikumaks tunnuseks on just avatud maastik, millele avanevad vaated pole seotud konkreetsete vaatepunktidega. Kaitsekorra töörühmas vaadati sarnaselt muinsuskaitsealale üle ka kaitsevööndi piirid, mille tulemusel leiti, et kaitsevööndis ei ole võrreldes 2016. aastaga toimunud olulisi ruumilisi muutuseid ja muinsuskaitseala kaitse juba kehtestatud piirides on muinsuskaitseala eesmärkide saavutamiseks jätkuvalt vajalik. Seetõttu ei peetud kaitsevööndi piiride muutmist põhjendatuks. II osas sätestatakse muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted Punktis 4 sätestatakse muinsuskaitseala kaitse eesmärk: tagada looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud ainulaadse, riiklikult olulise kultuuri-, loodus- ning teadusväärtust omava kultuurmaastiku ja seda kujundavate kohataju loovate väärtuste hoidmine, esiletoomine ning säästev areng. Kultuurmaastiku mõiste sisaldab nii ajalooliselt väljakujunenud asustusstruktuuri ja hoonestusega põllumajandusmaastikku kui ka poollooduslike kooslustega maastikku, mis on välja kujunenud inimese ja looduse pikaajalisel koosmõjul. 16 Rebala muinsuskaitseala põhimääruses on muinsuskaitseala eesmärgina käsitletud ainult väärtuste – ajalooliselt väljakujunenud asustusstruktuuriga põllumajandusmaastiku – säilitamist. Kaitsekorra eelnõuga tuuakse välja, et oluline on väärtuste hoidmine, esiletoomine ning säästev areng. Väärtuste hoidmise all on mõeldud, et neid ei pea üksnes passiivselt säilitama, vaid nendega tuleb ka hoolivalt ümber käia ning neid säästlikult kasutada. Oluline on hoonestuse uuendamisel ja maastiku kujundamisel tuua olemasolevaid kultuuriväärtuseid esile, mitte neid rikkuda või varjata (sh peetakse silmas nii arheoloogilisi, loodus- kui ka arhitektuuriväärtusi). Säästva arengu all peetakse silmas muinsuskaitseala arendamist viisil, kus olemasolevaid ressursse kasutatakse mõistlikult, sh olemasolevate hoonete kasutuses hoidmise ja nende kaasajastamise kaudu ning loodusliku mitmekesisuse ja looduslike alade säilitamise kaudu. Punktis 5 sätestatakse, et muinsuskaitsealale kohaldatakse lisaks kaitsekorrale ka MuKS- ist tulenevaid sätteid. See tähendab, et neid tuleb rakendada koos. Kaitsekord ei sisalda muinsuskaitsealal asuvate mälestistele esitatavaid nõudeid, sh tööde tegemisele. Mälestiste reguleerimine ei kuulu kaitsekorra esemesse ning see tuleneb otse MuKS-ist. Punktis 6 loetletakse muinsuskaitsealal kaitstavad väärtused. Väärtustena on loetletud peamised muinsuskaitseala tunnused, mille säilitamine ja esiletoomine on oluline, et täita Rebala muinsuskaitseala kaitse eesmärki. Neid on selgitatud ka seletuskirja sissejuhatuses seoses muinsuskaitseala kriteeriumitele vastavuse hindamisega. Muinsuskaitseala väärtused on sisuliselt üldjoontes sarnased Rebala muinsuskaitseala põhimääruses sõnastatud eesmärkidele, kuid on sõnastatud põhjalikumalt ja täpsemalt, et anda selgemad ja sisulisemad suunised nii muinsuskaitseala hoonete omanikele, valdajatele, valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele kui ametiasutustele. Punktis 6.1 on Rebala muinsuskaitseala väärtusena välja toodud muinasajast tänapäevani looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud terviklik kultuurmaastik, mida ilmestavad aastatuhandete vältel aset leidnud inimtegevuse jäljed. Kaitseala peamine väärtus on inimese ja looduse koostoimel tekkinud ainulaadne ja terviklik kultuurmaastik, mis hõlmab nii ajalooliselt väljakujunenud asustusstruktuuriga põllumajandusmaastikku kui ka poollooduslike kooslustega maastikku (pärandniite), kus on olulised kõik maastiku osad: arheoloogiapärand ja looduslikud kooslused, külad, ehitised ja pärandkultuuri objektid ning piirkonnale iseloomulik haljastus. Euroopa maastikukonventsioonis on mõiste maastik defineeritud järgmiselt: „Maastik on inimese poolt tajutav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala“. Maastik areneb ajas, vastavalt looduses ja inimühiskonnas toimuvatele protsessidele. Maastik on tervik, mille looduslikke ja kultuurilisi osi tuleb vaadelda koos, mitte eraldi. Rebala kultuurmaastiku terviku moodustavad osad on toodud välja eelnõu punktis 7. Erinevalt seni kehtivast Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest ei tooda loetelus välja kinnistupiire. 2020. aastal AB Artes Terrae OÜ pool koostatud Rebala muinsuskaitseala ja kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüsis16 kaardistati alal säilinud ajaloolise 16 Leitav Rebala muinsuskaitseala koostamise lehel alusandmete juures: https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine 17 järjepidevusega krundipiirid, mida oli 2020. aasta lõpus kokku 283. Kuigi Rebala muinsuskaitseala põhimääruses olid ajaloolised kinnistupiirid määratletud väärtuslikuks, on pärast põhimääruse kehtestamist toimunud kinnistute, sh ajaloolistes piirides kinnistute jagamine. Jagamised on toimunud peamiselt kaasomandi lõpetamise eesmärgil. Ajaloolised kinnistupiirid ei ole kultuurmaastikul üldjuhul visuaalselt tajutavad, kuigi teatud juhtudel on säilinud ajaloolised kiviaiad või nende taldmikud, mis märkisid kinnistute piire, mille tulemusel tekkinud maakasutus on veel osaliselt loetav. Siiski leidis kaitsekorra koostamise töörühm, et kinnistupiiride jagamise keelamine on omanike suhtes ebaproportsionaalne kitsendus ning otsustati kaitsekorra eelnõus kinnistupiire säilitatava väärtusena mitte välja tuua. Punktis 6.2 on esitatud väärtusena mitmekesine ja kultuurimälu hoidev elukeskkond. See tähendab, et lisaks füüsilistele väärtustele, nagu kultuurmaastik ja selle väärtuslikud kihistused, on Rebala muinsuskaitseala väärtuslik elukeskkond, mida kasutatakse erinevates funktsioonides. Rebala kaitseala puhul on tegu alaga, mille vanim ajalugu ulatub juba nooremasse kiviaega ja kus on pika aja jooksul peetud talusid ning tegeletud taime- ja loomakasvatusega. Selle tulemusel on kujunenud Eesti kontekstis unikaalne kultuurimälu hoidev looduskeskkond, mis kujundab muinsuskaitsealale iseloomuliku ilme, kuid on oluline ka õppe- ja puhke-keskkonnana. Samas on jätkuvalt tegu elukeskkonnaga, mida väiksemal määral kasutatakse ka tööstuslikul eesmärgil. Punktis 6.3 on väärtusena toodud esile muinsuskaitsealal avanevad kaug- ja lähivaated, sh vaated ajaloolistele maamärkidele nagu Jõelähtme kirik, Saha kabel, mõisate peahooned, Jõelähtme kivisild, arheoloogiamälestised ja muud kultuurilooliselt olulised objektid. Avatud maastik on muinsuskaitseala üks väärtuslikum osa. See on ajalooliselt väljakujunenud asustusstruktuuriga kultuurmaastik, kus nii külatuumikute kui ka hajali paiknevate talude vaheline avatus (kõrghaljastuse ja hoonestuse puudumine) on hästi säilinud; iseloomulikud on kaug- ja lähivaated ning põldude, rohu- ja karjamaade suur ja metsade väike osakaal. Olulised on kõik muinsuskaitsealale avanevad vaated, mistõttu eraldi kaug- ja lähivaateid kaardil välja toodud ei ole. Kuna tegemist on avatud maastikuga, ei pidanud kaitsekorra koostamise töörühm põhjendatuks muinsuskaitsealal eraldi vaatesektorite määramist. Muinsuskaitsealal avanevateks lähivaadeteks loetakse kõiki vaateid piki muinsuskaitseala ajaloolisi külatänavaid ja vaateid, mis avanevad mälestistele ja kultuuriväärtuslikele hoonetele (B-kaitsekategooria hooned). Punktis 7 on täpsustatud punktis 6 toodud väärtused, loetledes Rebala muinsuskaitseala kultuurmaastiku terviku väärtuslikumad kihistused. Nende määratlemisel on tuginetud riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse hinnangule, aruteludele töörühmas ja kaasamiskoosolekutel tehtud ettepanekutele, AB Artes Terrae OÜ koostatud Rebala muinsuskaitseala ja kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüsile ja Pärandkoosluste Kaitse Ühingu koostatud Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste alusuuringule17. Alapunktides on toodud välja need osad, millel on Rebala muinsuskaitseala kui tervikliku kultuurmaastiku ja seda ilmestavate elementide seisukohalt kõige olulisem roll ning mis loovad 17 Leitav Rebala muinsuskaitseala koostamise lehel alusandmete juures: https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine 18 alale iseloomuliku kohatunnetuse. Alapunktides nimetatu ei ole ammendav loetelu Rebala muinsuskaitseala väärtuslikest kihistustest. Punktis 7.1 on toodud välja muinasaega ulatuv ajalooline maakasutuse ja asustusstruktuur ehk külade, teede ja erineva sihtotstarbega maade (metsa-, heina- karja- ja põllumaad) omavaheline paigutus ehk kõlvikud ning nende erinäoline ilme. Kõige vanemad Rebala muinsuskaitseala maastikule peitunud inimtegevuse jäljed pärinevad nooremast kiviajast umbes 5000 aastat tagasi. Juba rauaaja jooksul kujunes tänase Rebala muinsuskaitseala aladel tihe asustuskeskus, mille majanduslikuks aluseks oli põlluharimine, mille tulemusena on selles piirkonnas säilinud nii Eesti kui ka kogu Ida-Euroopa metsavöötme vanimad põllud. Rebalale omane asustusstruktuur hakkas kujunema juba 3000 aastat tagasi. Iseloomulik on külades hoonestuse koondumine – tihedamalt asustatud külakeskused moodustavad kompaktse hoonestusega piirkonnad, hajaasustusalasid on vähem. Muinsuskaitsealale on iseloomulikud metsa- heina- karja- ja põllumaad ning nende omavaheline paigutus, ehk kõlvikud, mis kujundavad muinsuskaitsealale iseloomuliku ilme. Punktis 7.2 on nimetatud arheoloogiapärand koos kultusekivide, kivikalmete, asulakohtade, ajalooliste looduslike pühapaikade, muistsete põldude ja teiste muististe ning arheoloogilisest kultuurkihist leitud väärtuslike ehituskonstruktsioonide, -detailide ja arheoloogiliste leidudega. Rebala on üks suurimaid arheoloogiamälestiste tihedusega piirkondi Eestis, vanimad asustusjäljed pärinevad kiviajast. Sellest ajast alates on inimesed sealset maastikku kasutades seda muutnud, ehitades kivikalmeid, tehes kividesse lohukesi, rajades põlde ja ehitades hooneid. Asustuse lisaväärtus seisneb sajandite pikkuses kohalikku elustiili väljendavas arhitektuuris koos kohalike ehitusmaterjalide ja -laadiga. Looduslikud pühapaigad on olulise inimmõjuta rahvapärimuslikud ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud paigad või asjad. Need on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad. Rebalas seni kaardistatud ajaloolised looduslikud pühapaigad on tunnistatud ka kultuurimälestisteks. Punktis 7.3 on nimetatud avatud maastik, mis koosneb nii põllumaast ehk intensiivselt põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavast maast kui ka pärandniitudest ehk poollooduslike kooslustega aladest. Avatud maastik on Rebala muinsuskaitseala üks põhiväärtusi. Avatud maastikku ilmestavad nii intensiivselt põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatav maa kui ka pärandniidud, mis on kujunenud mõõduka, kuid järjepideva inimmõju ehk niitmise ja kariloomade karjatamise tulemusel ja on valdavalt kaetud niidutaimestikuga. Pärandniitudel on oluline roll Rebala muinsuskaitsealale ainulaadse ja äratuntava ilme kujundamises. Pärandniidud on mh olulised ka looduskaitselisest aspektist ja eelkõige elurikkuse hoidjatena, kuna need pakuvad elu- ja toitumispaika paljudele haruldastele seene-, looma- ja taimeliikidele ning aitavad säilitada elurikkust ja maastiku mitmekesisust. Rebalas on levinud mitmeid erinevaid pärandniite: loopealseid, soostunud niite, soo-, lammi- ja aruniite ning puisniite ja -karjamaid. Pärandniitude asukohad on märgitud kaitsekorra lisas 3. Avatud maastikule on iseloomulikud kaug- ja lähivaated ning põldude, rohu- ja karjamaade suur ning metsade väike osakaal. 19 Punktis 7.4 on toodud ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad, nagu Vandjala soo ja Männikuraba. Kuigi Rebala muinsuskaitseala on valdavalt avatud maastikuga ala, siis Vandjala soo ja Männikuraba on ajalooliselt olnud suurema puistuga alad, kus inimmõjutused maastiku kujundamisel on olnud aastasadade jooksul vähesed ja mis ei ole kunagi olnud avatud maastikuga alad. Lisaks paikneb muinsuskaitsealal mälestisena kaitse all olev Maardu hiiemets (ohvrikoht Hiiemets, reg-nr 17697), mis on samuti ajaloolise järjepidevusega taimekooslustega ala. Ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad on muinsuskaitsealal kaardistatud vastavalt alusuuringule18 „Rebala muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüs“ ja tänastele kõlvikukaartidele. Punkt 7.5 on märgitud ajalooliselt kujunenud ja säilinud külavormid ja -teed. Külateede all on silmas peetud ka külatänavat kui struktuuri. Rebala muinsuskaitseala paikneb kümne küla alal: Jõelähtme, Koila, Loo, Maardu, Manniva, Parasmäe, Rebala, Saha, Vandjala ja Võerdla. Põhja- Eestis on sageli erinevad külavormid omavahel segunenud, kuna siinsetel tasastel maastikel puuduvad õuealade paigutust mõjutavad suuremad pinnavormid. Siiski on Rebala muinsuskaitseala piiresse jäävate külade puhul tajutavad kindlatele külavormidele omased õuealade ja hoonestuse paigutus ning teedevõrgu iseloom. Rebala muinsuskaitseala külad on ajalooliselt olnud kas sumbkülad (Vandjala ja Võerdla) või ridakülad (Loo, Koila) ning segu sumb- ja ridakülast (Jõelähtme, Rebala, Parasmäe, Maardu) või sumb- ja hajakülast (Saha ja Manniva). Sumbküla iseloomustab tihedam või hõredam korrapäratu hoonestus ning vabakujuliste õuede süsteemitu asetus küla läbivate teede ja külaplatside ümber. Ridakülas asuvad taluõued mööda põllu serva või piki veekogu kallast järgides looduslikke kõverjooni. Rebala külades on säilinud ajalooline külatänavate struktuur ja teedevõrk, mis omavad muinsuskaitsealal olulist väärtust ning millega tuleb uute ehitiste ja taristu püstitamisel arvestada. Punktis 7.6 on esitatud väärtusliku kihistusena ajaloolised hooned ja rajatised (edaspidi ehitised), piirkonnale iseloomulikud ehitus- ja arhitektuuritraditsioonid ning ehitusmaterjalid (peamiselt paekivi ja puit). Rebala muinsuskaitseala iseloomustavad peamiselt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi I poolel ehitatud paekivihooned. Kuna piirkonnas oli vähe ehitusmaterjaliks sobivat metsa, siis on alale iseloomulik ulatuslik paekivi kasutamine, paekivi oli piirkonna looduslike eripärade tõttu ka suhteliselt lihtsalt kättesaadav. Traditsioonilised paekivist hooned on piirkondlikult külades üheks olulisemaks ajaloolise ehituspärandi ning maastikupildi markeriks, mistõttu on väga oluline autentselt säilinud hoonestust hoida ja selle rollile kaitsealal tähelepanu pöörata. Rebala ajaloolistele hoonetele on iseloomulik ka paekivi ja puidu kombineerimine, näiteks paekividest vundament ja sokkel ning palkidest välispiirded. Sellist ehitusmaterjalide kombineerimist kasutati palju 20. sajandi esimesel poolel elumajade ehitamisel. Tänaseks on neist küll paljud ümber ehitatud, kuid need, mis on veel autentsena säilinud, väärivad hoidmist. Punktis 7.7 on toodud külade ja maastiku iseloomulikku ilmet kujundavad pärandkultuuri objektid, sealhulgas on silmas peetud ka neid objekte, mis ei ole märgitud Maa-ameti kaardile19, 18 Leitav Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise lehel alusandmete hulgas: https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine 19 https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/parandkultuur 20 kuid tuleb samuti säilitada. Pärandkultuuri objektide all mõistetakse eelmiste põlvkondade elamisviisist jäänud nähtavaid märke, näiteks nagu paekiviaiad, kaevud, kivihunnikud, pae- ja turbavõtukohad jms. Tegemist on oluliste muinsuskaitseala ilmestavate ja kohatunnet loovate objektidega, mis on tekkinud inimtegevuse tagajärjel või on seotud mõne pärimuse, traditsiooni või rituaaliga, ning mida tuleb muinsuskaitseala kaitse-eesmärkide täitmiseks hoida ja korrastada. Teatud hulk pärandkultuuri objekte on märgitud ka Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduse kaardile20, mille hulgast võib leida ka erandeid, nagu näiteks Jõelähtme raadiopeilingukeskus, mille puhul on tegemist nõukogudeaegse hoonestusega, mis ei oma arhitektuurset väärtust ning on seetõttu lubatud asendada uue hoonestusega. Punkt 7.8 on väärtusliku kihistusena välja toodud küladele ja kultuurmaastikule iseloomulik haljastusviis. Rebala muinsuskaitsealale on iseloomulik avatud kultuurmaastik, kus suures osas puudub kõrghaljastus ning seda ilmestavad vaid üksikud ajaloolise järjepidevusega metsased alad. Kuna Rebalas puuduvad taluõuesid varjavad metsatukad, siis on piirkonna õuealadele omane rikkalik puistu. 20. sajandil tekkis majapidamiste juurde järjest enam puuviljaaedu ja ka ilutaimedega rohtaedu. Olulise väärtuse muinsuskaitsealal loovad ka ajaloolised haljastatud alad, nagu Maardu mõisa park ja Maardu mõisa allee, Jõelähtme kiriku kinnistu ja Jõelähtme kalmistu. Punktis 8 on sätestatud, et kavandatavad tööd ja tegevused peavad olema kooskõlas muinsuskaitseseaduse §-s 3 sätestatud ning muinsuskaitseala väärtuste säilitamise põhimõtetega, mis annavad kaitsekorra kohaldamisele suuna ning on vajalikud nõuete sisustamisel. Sõnastamisel on lähtutud Eestis väljakujunenud muinsuskaitse praktikast, mis omakorda lähtub valdkonna rahvusvahelisest kogemusest ja juhendmaterjalidest, sh Euroopa maastikukonventsioonist (2000) ja ICOMOSi Veneetsia hartast (1964). Põhimõtted lähtuvad eesmärgist säilitada ja tuua esile muinsuskaitseala väärtuseid ning on juhindumiseks muinsuskaitsealal muudatuste planeerimisel ja plaanitavate muudatuste lubatavuse kaalumisel. Need lähtuvad ja täiendavad MuKS §-s 3 kehtestatud muinsuskaitse põhimõtteid. Punktis 8.1 rõhutatakse, et muinsuskaitseala uuendused peavad tagama kultuurmaastiku säilimise, lähtuma säästvast arengust ja sobituma kokku kultuuriväärtusliku keskkonnaga, toetades muinsuskaitseala kaitse eesmärke ja parandades elukeskkonna kvaliteeti. Uuenduste all on silmas peetud uute ehitiste püstitamist, maastiku struktuuri muudatusi, infrastruktuuri rajamist jms ning nende kavandamisel tuleb eelnevalt kaaluda, kas need tagavad kultuurmaastiku säilimise, väärindavad või pigem rikuvad olemasolevaid kultuuriväärtusi ja elukeskkonda. Muinsuskaitseala näol on tegu väljakujunenud keskkonnaga, kus on seatud eesmärgiks olemasolevate väärtuste hoidmine ja esile toomine ning uuenduste tegemisel tuleb seda arvesse võtta. Säästev (kultuuripärandit ja looduskeskkonda hoidev) areng rahuldab praeguste põlvkondade vajadused, kahjustamata tulevaste põlvkondade võimalusi muinsuskaitseala kultuuripärandit kasutada ja sellest osa saada. Samas on kaitstaval alal oluline pidev elukeskkonna kvaliteedi parandamine ja kaasaegsete mugavustega täiendamine nii palju kui võimalik, et ajaloolised hooned oleksid jätkuvalt kasutuses ning muinsuskaitseala meeldivaks elukohaks. Muudatused peavad tagama muinsuskaitsealale iseloomuliku looduskeskkonna säilimise parendades selle kvaliteeti. 20 https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/parandkultuur 21 Punkt 8.2 tuuakse välja, et ehituslike ja avaliku ruumi muudatustega parandatakse hoonete energiatõhusust ja suurendatakse ligipääsetavust kultuuripärandile viisil, mis ei kahjusta muinsuskaitseala ega seal asuvate ehitiste, kultuurmaastiku ja pärandkultuuri objektide kultuuriväärtust. Punkti all mõistetakse eelkõige muinsuskaitseala avaliku ruumi (ruum, koht või keskkond, mis on ligipääsetav kõikidele inimestele, Rebala puhul peamiselt tänavad ja teed) ja seal paiknevate hoonete füüsilist ligipääsetavust, mille puhul tuleb arvestada kõikide kasutajate vajadustega, sealhulgas erivajadustega inimeste iseseisva, turvalise ja mugava liikumisega, et neile vajalikud teenused oleksid kättesaadavad. Selle punktiga antakse suunised ligipääsetavuse suurendamise võimaldamiseks, kus seda on vajalik rakendada. Samas peetakse silmas, et ligipääsetavuse suurendamisega seotud muudatused ei tohi kahjustada kultuuripärandit. Lahenduse sobivust ja alternatiivseid võimalusi muudatuste tegemisel kaalutakse igakordselt, arvestades asukohta ja mõju avalikule ruumile. Hoonete energiatõhususe parandamine on oluline. Rebala kaitsekord ja Eesti muinsuskaitse praktika laiemalt võimaldavad hoonete energiatõhusamaks muutmist viisil, mis kultuuriväärtust ei kahjusta. Iga objekti energiatõhususe parandamise võimalusi hinnatakse igakordselt muinsuskaitse eritingimustes ning leitakse selleks sobivad lahendused, mis võimaldavad säilitada või taastada hoone kultuuriväärtusliku välisilme. Punkt 8.3 sätestab põhimõtte, et piirkonnale omane kultuurmaastiku avatus säilitatakse järjepideva maastikuhooldusega, millega takistatakse võsastumist ja metsastunud alade laienemist. Avatud maastikuilme on Rebala muinsuskaitseala üks suurimaid väärtusi. Peamine eesmärk on nendel aladel säilitada maastiku avatus ning avanevad kaug- ja lähivaateid. Maastiku avatuse säilitamiseks on hädavajalik kultuurmaastikku järjepidevalt hooldada, et vältida maastiku võsastumist ja metsastunud alade laienemist. Maaomaniku kohustus on tagada piirkonnale omase kultuurmaastiku säilimine, mis tähendab vajadusel võsa raite või võsastumise ära hoidmist maastiku hooldamise läbi. Punkt 8.4 sätestab, et kultuurmaastik ja ajalooline asustusstruktuur säilitatakse koos neile iseloomulike osadega: külateed, õuemaa, arheoloogiapärand, pärandkultuuri objektid jms. Kaitseala peamine eesmärk on inimese ja looduse koostoimel tekkinud kultuurmaastiku ja sellele iseloomulike elementide, nagu vanad põllusüsteemid, kalmeväljad, külatänavad- ja teed, õuealad jms, säilitamine. Territooriumi terviklikkus tuleneb avatud maastikust. Võrreldes enamuse teiste Eesti piirkondadega on Rebala tasastel loopealsetel asuvad külad maastikus avatumad ning tuleb sel viisil ka säilitada. Rebalale iseloomulik pika ajaloolise järjepidevusega asustusstruktuur on samuti muinsuskaitseala põhiväärtus, mis peab maastikupildis säilima. Punktis täpsustatakse, et pärandkultuuri objektid säilitakse ning soodustatakse nende uurimist. Rebala muinsuskaitseala pärandkultuuri objektid ei ole kõik kaardistatud ega inventeeritud, mistõttu on oluline nende märkamine ja uurimine ning säilitamine. Samas, leidub erandina ka objekte, mille autentsena säilitamine ei ole ilmtingimata oluline (vt punkt 7.7), kuna need ei toeta muinsuskaitseala kaitse-eesmärki. Punktis 8.5 sätestab, et muistse asustuse ja inimtegevuse jäljed säilitatakse, võimaluse korral eksponeeritakse ning soodustatakse nende uurimist. Rebala muinsuskaitsealal asub ainulaadne, suure teadus- ning kultuuriväärtusega ajalooline põllumajandusmaastik, mis pakub ainest põllumajandusajalooliseks, arheoloogiliseks, etnoloogiliseks ja loodusteaduslikuks uurimiseks. Sealjuures on oluline arheoloogiliste leidude säilitamine ning võimalusel 22 eksponeerimine, et pakkuda laiemale avalikkusele võimalust tutvuda Eesti maaviljeluse ajaloos aastatuhandete jooksul toimunud arenguga. Rebala muinsuskaitsealal leidub ka märkimisväärselt palju maapealsete struktuuridega matmispaiku ja teisi piirkonna asustusajalooga seotud teadus- ja kultuuriväärtuslikke leide, mille säilitamine rikastab nii kohalikku kui ka laiemalt kogu Eesti kultuuripärandit. Piirkonnas säilinud arheoloogiapärand sisaldab kõnekat informatsiooni Põhja-Eesti kultuuri- ja majanduskontaktide kohta nii Eestis kui ka laiemalt Põhja- ja Kirde-Euroopas. Punktis 8.6 on toodud põhimõte, et põllumajanduslike tegevuste puhul ja maastiku hooldamisel lähtutakse pärandniitude kaitse põhimõttest, millega tagatakse nende säilimine ja hooldamine ning võimaldatakse taastamine. Poollooduslike koosluste ehk pärandniitude paiknemist on analüüsitud alusuuringus „Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste analüüs“, millele tuginedes on määratud Rebala muinsuskaitseala pärandniitude asukohad (eelnõu lisa 3). Pärandniidud on oluline osa Rebala muinsuskaitseala kultuurmaastikust. Tegemist on poollooduslike kooslustega, mille kujunemisel on olnud oluline roll inimtegevusel ning mis on kujunenud pikaajalise niitmise või kariloomade karjatamise tulemusel. Selleks, et pärandniite säilitada, lähtutakse nende hooldamisel traditsioonilisest maaharimise põhimõttest, milleks on eelkõige niitmine, aga ka võimalusel kariloomade karjatamine. Oluline on, et praeguseni säilinud pärandniite põldudeks ei künta ning võimaldatakse regulaarse niitmise ja heinakoristuse tulemusel kehvemas seisus pärandniitude taastamist. Punktis 8.7 on välja toodud, et ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alad, mis ei ole olnud avatud maastikud, säilitatakse kooslusele omasena. Nende alade väärtus seisneb selles, et tegemist on maastiku osaga ja taimekooslusega, mis on kujunenud aastasadade jooksul. Näiteks nagu Männikuraba ja Vandjala soo, mis on läbi aegade olnud metsased loodusmaastikud ja inimtegevus on neid vaid vähesel määral mõjutanud. Punktis 8.8 rõhutatakse, et uute hoonete ehitamisele eelistatakse kultuuriväärtuslike hoonete kasutust ja taastamist, tagades seeläbi säästva arengu. Võimalusel eelistakse muinsuskaitsealal olemasolevate ajalooliste hoonete jätkuvat kasutust või uuesti kasutuselevõttu, taastamist või ehitusmaterjali taaskasutust. Muinsuskaitseala hoonestuse säilimist aitab tagada nende kasutamine ja pidev hooldamine. Tühjalt seisvad hooned jäävad reeglina hoolduseta, hakkavad lagunema ja nende kultuuriväärtus võib hävida. Keskkonna seisukohast on kõige säästlikum kasutada juba ehitatud hooneid ja olemasolevat ehitusmaterjali, seda kaasaja vajadustele vastavaks kohandades ja uutesse ehitistesse integreerides. Riik saab hoonete kasutuses hoidmist soodustada, eraldades selleks riiklikke toetusi. Punktides 8.9-8.10 selgitatakse, et kultuuriväärtuslikke hooneid (korralduse lisa 2) säilitatakse ja hooldatakse; hoone konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme muutmisel säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja viimistlusmaterjalid ning arhitektuuridetailid. Iga omaniku kohustus on enda kultuuriväärtuslikku kinnisvara hooldada See on osa säilitamiskohustusest vastavalt MuKS § 33 lg-le 3. Hooldustööd ei ole loakohustuslikud, kuid Muinsuskaitseametil on võimalik nende teostamist nõustada, toetada, samuti anda hoolduskava (MuKS § 44). 23 Kultuuriväärtuslike hoonete konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme muutmisel lähtutakse olemasolevast hoonest – säilitatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja viimistlusmaterjalid ning arhitektuuridetailid. Arhitektuurilaadis väljendub hoone arhitektuurne olemus ja stiil. Kultuuriväärtuslikele hoonetele annab enne konserveerimist, restaureerimist, ehitamist või ilme muutmist Muinsuskaitseamet muinsuskaitse eritingimused, kus tuuakse konkreetse hoone väärtuseid arvestades välja, millised kihistused ja detailid tuleb säilitada ning millised võib eemaldada. Punktis 8.11 on toodud põhimõte, et uute hoonete püstitamisel ja olemasolevate hoonete laiendamisel arvestatakse muinsuskaitsealale iseloomulikke arhitektuuritraditsioone, sealhulgas ajaloolise hoonestuse paiknemist, tihedust, mahtu, materjalikasutust, mastaapi, katusemaastikku ja värvilahendust, eesmärgiga hoida ja rikastada kultuurmaastikku. Laiendamise all mõistetakse vastavalt EhS-ile ehitamist, mille käigus muudetakse olemasolevat ehitist sellele juurde- ehk külge-, peale- või allaehitamisega. Arhitektuuritraditsioonide all mõistetakse lähiümbruses, külas ja muinsuskaitsealal asuva ajaloolise hoonestuse paiknemist, suurust, materjalikasutust jms. Ajaloolise hoonestuse all mõistetakse eelkõige enne II maailmasõda ehitatud hoonestust, st kui lähialal on osaliselt säilinud sõjaeelne hoonestus ning nende vahele on kerkinud hilisemaid hooneid, siis uute hoonete kavandamisel lähtutakse üldjuhul vanemate, muinsuskaitsealal väärtustatud ja sellele iseloomu andvate hoonete mastaabist, et luua neile toetavat keskkonda. Muinsuskaitseala külades on traditsiooniline ehituslaad ja selle säilivus erinev. Uute hoonete püstitamisel ja olemasolevate hoonete laiendamisel tuleb eelkõige tagada nende arhitektuurne ja esteetiline sobivus konkreetsesse asukohta, arvestades asukohajärgse küla arhitektuurse omapäraga. See ei tähenda, et uue hoone püstitamisel või olemasolevate hoonete laiendamisel peaks ajaloolist hoonestust alati kopeerima, vaid lubatud on ka tänapäevane arhitektuurikeel. Uued lisandused peavad sobituma ajaloolisse keskkonda, mitte domineerima selle üle. Peamine on jätkata hoonestuse struktuuri ja üldise mastaabiga (maht ja kõrgus). Projekteerimisel tuleb lähtuda asukoha looduslikust eripärast, piirkonna ehitustavadest ja hoonestuslaadist, mille all peetakse silmas hoonete mahtu, rütmi, asetust krundil, sokli, katuseharja ja -räästa kõrgust, välisviimistluses tuleb kasutada naturaalseid, loomulikke värvitoone. Põhimõte on ühest küljest mõeldud järgimiseks, et tagada muinsuskaitseala eesmärgi saavutamine, teisalt on see suunava iseloomuga. Näiteks on võimalik traditsiooniliste ehitusmaterjalide kasutamine kombineerituna kaasaegse arhitektuuriga, mis piirkonda sobiva hoonestuslaadi järgimise korral nii säilitab kui ka taktitundeliselt arendab ajaloopärandi kultuurilisi väärtusi. Uute hoonete ja suuremahuliste (üle 33 protsendi selle esialgu kavandatud mahust, EhS § 26 lg 2 p 2) juurdeehitiste mahud kaalutakse igakordselt läbi detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste raames. Punktiga 8.12 on märgitud põhimõte, et uusi hooneid kavandatakse üldjuhul vaid ajalooliste hoonete asukohtadesse, et hoida maastikule iseloomulikku ilmet ja ajaloolise hoonestuse struktuuri. Rebala muinsuskaitsealal on uute hoonete püstitamisele seatud piirangud, mille eesmärgiks on tagada kultuurmaastiku säilimine. Ennekõike on uusi hooneid lubatud püstitada ajalooliste (enne II maailmasõda rajatud talu- ja saunakohtades) hoonete asukohtadesse. See 24 aitab hoida muinsuskaitsealale iseloomulikku asustusstruktuuri ajaloolist järjepidevust ning võimaldab rajada täiendavaid majapidamisi. Vt p 20 muinsuskaitsealal uute ehitiste püstitamisele kehtivad nõuded. Punktis 8.13 on märgitud põhimõte, et muinsuskaitseala vaadeldavus säilitatakse; tagatakse ehitusmahtudes ja hoonestustiheduses ning looduslikus keskkonnas sujuv üleminek tänapäevaselt linnalähedaselt asustusstruktuurilt muinsuskaitseala avatud maastikele. Eesmärgiks on hoida muinsuskaitseala toetavas keskkonnas, et ka vaated muinsuskaitseala piirist väljapoolt ala suunas ja vastupidi ei oleks häiritud ning üleminek muinsuskaitseala asustusstruktuurilt sellega piirnevatele aladele oleks sujuv. See tähendab, et kaitsevööndis hoitakse olemasolevat looduslikku keskkonda ning välditakse uute pinnavormide ja tihedate või muinsuskaitseala hoonestusega sobimatute hoonestusalade teket. III osas sätestatakse muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid. Punktis 9 selgitatakse, et muinsuskaitsealal asuvad hooned, välja arvatud kultuurimälestiseks tunnistatud hooned, on jagatud väärtusklassidesse ehk neile on antud kaitsekategooriad. Vastavalt MuKS-i § 19 lg 5 p-le 3 märgitakse muinsuskaitseala kaitsekorras muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid. Need määratakse kultuuriministri määruse nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ § 10 lg 1 järgi. Väärtusklassid on neutraalsete nimedega (A-, B- ja C- kaitsekategooria), et mitte tekitada valearusaama hoonete hierarhiast, kus üks maja on arhitektuurselt väärtuslikum kui teine. Muinsuskaitseala hoonete klassifitseerimise mõte on kehtestada neile gruppide kaupa erinevad nõuded ja leevendused. A- ja B-kaitsekategooria hooneid loetakse kultuuriväärtuslikeks hooneteks, mis on muinsuskaitseala kohatunnetust loovad ja seda hoidvad ehitised, millel on kõrge iseseisev arhitektuurne või ajaloolist ruumi toetav väärtus. Oluline on silmas pidada, et kultuuriväärtuslikud hooned on väärtuslikud ka siis, kui hoone eksterjööri on ajas muudetud. Muinsuskaitsealal peetakse üldjuhul väärtuslikuks II maailmasõja eelseid kihistusi. Hilisemast ajast on väärtuslikud eelkõige need kihistused, mis rikastavad ajaloolist keskkonda. Rebala muinsuskaitseala hooned on määratud B- ja C-kaitsekategooriasse, kuid A- kaitsekategooriat seal määratud ei ole. Kaitseala eesmärgiks on kultuurmaastiku hoidmine, mille üheks kohataju loovaks väärtuseks on ajalooline hoonestus, piirkonnale iseloomulikud ehitus- ja arhitektuuritraditsioonid ning ehitusmaterjalid (peamiselt paekivi ja puit). Oluline on ajalooline hoonestusstruktuur ja -tihedus ning hoonete mahud ja välisilme, mistõttu otsustas kaitsekorra koostamise töörühm A-kaitsekategooriat mitte määrata. Rebala muinsuskaitseala veel säilinud ajaloolised interjöörid on küll kultuuriväärtus, kuid nende hoidmine ja hooldamine on omaniku vastutus ja hea tahe ning sisetööde teostamisel ei rakendu Muinsuskaitseameti loakohustus. Kaitsekorra eelnõuga tehakse ettepanek määrata B-kaitsekategooriasse 265 kultuuriväärtuslikku hoonet või hooneosa (st, et üks osa hoonest on B- ja teine C- kaitsekategoorias). C-kaitsekategooriasse tehakse ettepanek määrata 781 hoonet või hooneosa ehk suurem osa kogu muinsuskaitseala hoonetest (muinsuskaitsealal on 1144 ETAK koodiga 25 ehitist, millest 1051 on kaitsekategooriatega hooned või mälestised ja 93 kaitsekategooriata hooned). Enamik C-kaitsekategooria hoonetest on kaasaegsed või mitmesugused väikesed abihooned (kuurid, garaažid, elektrialajaamad jms). Hoonete üksteisest eristamisel lähtuti üldiselt hoonetele antud Eesti Topograafia Andmekogu (ETAK) koodidest. Mõningatel juhtudel tuli eristada ühe ETAK-koodiga hoone juurdeehitis põhimahust, et anda hilisemale juurdeehitisele ajaloolisest hoonest erinev kaitsekategooria. Sellistel juhtudel on kaardil lisas 2 ka ühe aadressi ja ETAK-koodiga hoonel näidatud mitu erinevas kaitsekategoorias osa. Hoonete kaitsekategooriate tabel koos põhjendustega iga kultuuriväärtusliku hoone väärtuse kohta on toodud seletuskirja lisana 1 ja avaldatud Muinsuskaitseameti kodulehel. Hoonete kaitsekategooriaid saab tulevikus muuta kaitsekorra muutmisega. Lisaks B- ja C-kaitsekategooria hoonetele paikneb Rebala muinsuskaitsealal arvukalt kinnismälestisi, nii ehitis-, ajaloo- kui ka arheoloogiamälestisi, samuti ajaloolisi looduslikke pühapaiku, sh ohvrikoht Hiiemets (reg nr 17697). Mälestistele kehtivad nõuded tulenevad MuKS-ist ja neid käesoleva eelnõuga ei kehtestata ega leevendata. Juhul, kui tegemist on pae- või maakivist hoone varemega, kus hoonest on järel vaid vundament või müürifragmendid, sellele kaitsekategooriat ei määrata. Sellist varemeks muutunud hoonet käsitletakse kui muinsuskaitseala kultuuriväärtuslikku objekti, mille väärtus seisneb veel säilinud ehitusmaterjalis, kuid muinsuskaitseala kontekstis ei ole oluline selle säilitamine või rekonstrueerimine. Kuna sellistele objektidele kaitsekategooriat ei määrata, siis ei ole muinsuskaitselised erimenetlused põhjendatud (muinsuskaitse eritingimuste andmine, tööde tegemise loa väljastamine ning sellega seoses muinsuskaitselise järelevalve määramine, tööde aruande koostamine jms). Oluline on siiski olemasoleva ehitusmaterjali (paekivi) taaskasutus (näiteks kiviaiana, mõne muu ehitise osana vms). Juhul, kui kaitsekategooriata hoone vare soovitakse asendada senisest teistsuguse mahu ja välisilmega ehitisega, rakenduvad sellele kaitsekorra uusehitise põhimõtted ja nõuded. Punktis 10 sätestatakse, et A-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille puhul tuleb säilitada hoone autentsus nii eksterjööris kui ka interjööris. See lähtub kultuuriministri 15.05.2019 määruse nr 23 A-kaitsekategooria definitsioonist, kuid on lühidalt toodud ka kaitsekorra teksti, et selgitada kaitsekategooriate tähendust. Autentsuse mõiste tuleneb MuKS- i § 43 lg-st 1, mille järgi muinsuskaitsealal töid kavandades ning tehes lähtutakse autentsuse ja terviklikkuse säilitamise põhimõttest, pidades oluliseks eri ajastute väärtuslikke kihistusi, ning tagatakse tegevuse ohutus mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele. Seega A- kaitsekategooria hoone puhul tuleb autentsuse säilitamise põhimõttest lähtuda nii hoone eksterjööris kui ka interjööris ning tööd nii eksterjööris kui interjööris eeldavad Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. Punkt on lisatud kaitsekorda ettevaatavalt olukordadeks kui kaitsekorra jõustumise järgselt on põhjendatud mõne Rebala muinsuskaitsealal asuva mälestise puhul mälestiseks olemise lõpetamine. Sellisel juhul käsitletakse hoonet kuni kaitsekategooria täpsustamiseni A-kaitsekategooria hoonena, millele rakenduvad vastavad nõuded. 26 Punktis 11 sätestatakse, B-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik või silmapaistva mõjuga hoone, mille puhul tuleb säilitada hoone autentsus eksterjööris ning seetõttu on oluline hoida alles selle hoone säilinud välisilmet ja seda kujundavaid detaile. Seega B- kaitsekategooria hoone puhul tuleb autentsuse säilitamise põhimõttest lähtuda hoone eksterjööris, mistõttu tööd eksterjööris eeldavad Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. Sisetööd Muinsuskaitseameti loakohustuslikud ei ole. Punktis 12 sätestatakse, et C-kaitsekategooria hoone on muu hoone, mille autentsuse säilitamine ei ole nõutav. C-kaitsekategooria hooned ei kanna muinsuskaitseala olulisi väärtusi ning nende puhul ei ole sellepärast nõutav nende säilitamine olemasolevas mahus ja välisilmes. Küll aga tuleb nende ümberehitamisel (sh juurde- ja pealeehitiste lisamisel) tagada sobivus ümbritseva keskkonnaga ning hoone enda arhitektuurse terviklikkusega. Kuna tegemist ei ole kultuuriväärtusliku hoonega, ei ole muinsuskaitselised nõued põhjendatud (muinsuskaitse eritingimuste andmine, tööde tegemise loa väljastamine ning sellega seoses muinsuskaitselise järelevalve määramine, tööde aruande koostamine jms). C-kaitsekategooria hoonete puhul annab Muinsuskaitseamet üldjuhul oma kooskõlastuse vaid kohaliku omavalitsuse ehitusloa või -teatise menetluses. Juhul, kui C-kaitsekategooria hoone välisilme muutmist kavandatakse ilma ehitusloa või teatiseta (nt katmine supergraafika või uue värvilahendusega), siis tuleb hoone ilme muutmiseks taotleda siiski Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba – ilme muutmine ei ole leevendatud. C-kaitsekategooria hooned võivad olla muinsuskaitsealal suure visuaalse mõjuga ning nende välisilme sobitumine kultuurmaastikku tuleb tagada ka siis, kui tööd ehitusluba või -teatist ei eelda. Punktis 13 sätestatakse, et juhul, kui hoone mälestiseks olemine lõpetatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse seda A-kaitsekategooria hoonena kuni kaitsekategooria määramiseni. Punktis 14 täpsustatakse, et juhul kui kaitsekorra ettevalmistamisel on jäänud mõnele muinsuskaitseala olemasolevale hoonele kaitsekategooria määramata, kehtivad sellel teostatavatele tegevustele B-kaitsekategooria nõuded. Selline täpsustus on vajalik, kuna inventeerimise käigus võis inimliku või tehnilise vea tõttu jääda mõni hoone tabelisse kandmata. Näiteks võib olla tähelepanuta jäänud mõni abihoone, millel puudub ehitisregistris ETAK-kood. Punktis 15 sätestatakse, et juhul, kui hoone ehitatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse seda kuni kaitsekategooria määramiseni C-kaitsekategooria hoonena ning sellele kehtivad C-kaitsekategooria hoone nõuded. Kaitsekorra hoonete kaitsekategooriate kaart vananeb paratamatult niipea kui see kehtestatakse, kuna see ei käsitle hooneid, mis ehitatakse pärast kaitsekorra kehtestamist. Selleks, et uued hooned ei jääks õiguslikult määratlemata, ongi täpsustatud, et kuni järgmise inventeerimise ning kaitsekorra uuendamiseni käsitletakse neid menetluslikult C-kaitsekategooria hoonetena. IV osas sätestatakse muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded. MuKS § 19 lg 5 p 4 sätestab, et kaitsekorras määratakse kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded, sealhulgas vajaduse korral ehitamise tingimused vastavalt ehitiste väärtusklassidele, muinsuskaitsealal avanevad olulised sisevaated ning muud kitsendused. Muud kitsendused 27 tähendavad muuhulgas ka kitsendusi ja nõudeid, mis on vajalikud avatud maastike ja pärandniitude säilimiseks. Vastavalt MuKS § 3 lg 4 lähtutakse muinsuskaitsealade kaitsmisel ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt peavad muinsuskaitsealale suunatud tegevused vähendama muinsuskaitseala hävimise ohtu ning toetama väärtuste säilimist. Rebala muinsuskaitseala peamine väärtus on avatud kultuurmaastik, mille kaitseks on kaitsekorra eelnõus sätestatud nõuded. Nõuded puudutavad nii kultuurmaastiku avatust, pärandniite, ajalooliselt kujunenud looduslike taimekooslustega alasid, arheoloogiapärandit, sealhulgas arheoloogilise kultuurkihiga alasid, ning pärandkultuuri objekte. Vastavalt MuKS-ile on hooldamine ja remontimine kui järjepidevad tegevused muinsuskaitseala ja selle ehitiste korrashoiuks ja seisundi parandamiseks loakohustusest ja teavituskohustusest vabad kõikide muinsuskaitsealal asuvate ehitiste, kaasa arvatud mälestiste, puhul. MuKS §-s 7 määratletud ehitisi puudutavate tegevuste – konserveerimise, restaureerimise ja ilme muutmise – puhul rakenduvad kaitsekorras kehtestatud nõuded. EhS on vastavad tegevused, välja arvatud konserveerimine, reguleeritud ehitise ümberehitamisena (§ 4 lg 3). Ehitamisena käsitletakse eelnõus EhS § 4 lg 1 kohaseid tegevusi – ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos ehitisega. Punktis 16 tuuakse välja, et muinsuskaitsealal on kaardistatud nii pärandniitude alad, kus on säilinud liigirikkad poollooduslikud kooslused, kui ka ajaloolise järjepidevusega looduslikud taimekooslustega alad, mis ei ole olnud avatud maastikud, nagu Vandjala soo ja Männikuraba. Need alad on märgitud kaitsekorra lisas 3. Pärandniitude ja ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alade määramisel on lähtutud AB Artes Terrae OÜ poolt 2020. aastal koostatud Rebala muinsuskaitseala ja kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüsist ja Pärandkoosluste MTÜ poolt koostatud Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste analüüsist. Lisaks näitas Muinsuskaitseameti tellitud ja AB Artes Terrae koostatud analüüs, et Maardu hiiemets on pikaajalise järjepidevusega metsane ala. Olemasoleva kaardimaterjali põhjal selgub, et tänase Maardu hiiemetsa asukohas oleva metsase ala järjepidevus ulatub vähemalt 17. sajandini ja tõenäoliselt veelgi kaugemasse minevikku. Väiksemad muutused on küll metsaalal toimunud, kuid näiteks verstakaardil on mets suhteliselt samades piirides nagu tänapäeval. Muinsuskaitseamet plaanis sätestada muinsuskaitseala kaitsekorras Maardu hiiemetsa, kui samuti ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega maa-ala, osas säilitamise nõude. Avaliku arutelu käigus esitas Eremka OÜ vastuväite ja tegi ettepaneku mitte hõlmata Endla kinnistut, Sanglepa kinnistut ja Pajumardi kinnistut Rebala muinsuskaitselasse, kuna see on õigusvastane ning kinnistud tuleb jätta välja Rebala kaitsealast kultuuriministri 15.05.2019 määrusele nr 23 § 2 ja § 9 mittevastavuse tõttu. Nimetatud kinnistutel paikneb Maardu hiiemets, mille alal paikneb ka ajalooline looduslik pühapaik Ohvrikoht Hiiemets (reg- nr 17697). Kaitsekorra koostamise töörühm arutas ettepanekut Rebala muinsuskaitseala piiride muutmiseks nii, et Endla kinnistu, Sanglepa kinnistu ja Pajumardi kinnistu jääksid 28 muinsuskaitsealalt välja. Muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piiride võimalikku muutmist on töörühm ka varem mitmel koosolekul arutanud. Arvestades asjaolu, et Rebala muinsuskaitseala kaitse-eesmärgid ei ole aastate jooksul muutunud ning kaitseala piirid on varasematel aastatel põhjalikult läbi kaalutud ja arutatud, ei pidanud töörühma liikmed ega ka Muinsuskaitseamet põhjendatuks muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piire muutma hakata. Samas otsustas Muinsuskaitseamet mitte lisada Maardu hiiemetsa ajaloolise järjepidevusega looduslike taimekooslustega alade hulka, kuna väärtuslikum osa metsasest alast on kaitstud kultuurimälestisena. Muinsuskaitseamet leiab, et nii nagu teisedki Rebala muinsuskaitsealal asuvad kultuurimälestised on reguleeritud läbi MuKS-is sätestatud mälestisetele kehtivate nõuete, nii on asjakohane reguleerida ka Maardu hiiemetsa kaitset kultuurimälestisena. Punktis 17 nimetatakse nõuded maastike puhul tööde tegemiseks, mis käsitlevad nii maastike hooldamist, põllumajanduslikku kui ka tööstuslikku tegevust, väärtuslike maastiku elementide säilitamist, taristu ehitamist ja rajatiste püstitamist. Nõuded on kehtestatud nii maastikele üldiselt kui ka pärandniitudele eraldi ning lähtuvad MuKS § 9 lg 9, mille kohaselt on muinsuskaitseala riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega maa-ala, ajalooline asula või selle osa või inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastik. Nõuete eesmärgiks on tagada muinsuskaitseala väärtuste säilimine ning tagada muudatuste ja lisanduste sobivus kultuurmaastikku. Punktis 17.1 sätestatakse, et maastike avatus, reljeef, ajalooline struktuur ja maakasutus säilitatakse ja tagatakse vaated maastikele, seal paiknevale arheoloogiapärandile ning ajaloolistele maamärkidele. Rebala muinsuskaitsealal ei ole vaated seotud niivõrd konkreetsete objektidega, vaid avatud maastikuga laiemalt. Muinsuskaitsealal on iseloomulikud avatud kaug- ja lähivaated, nii objektidele kui ka külast külla, mis moodustavad muinsuskaitsealale iseloomuliku ajaloolise struktuuri. Näiteks on konkreetsete maamärkidena tajutavad Jõelähtme kirik ja Saha kabel, Jõelähtme sild ja maastikul paiknevad kivikalmed. Seetõttu ei ole muinsuskaitsealal avanevaid vaatesuundi konkreetselt määratud (nagu seda on tehtud linnaliste kaitsealade puhul), kuid muinsuskaitseala kõige iseloomulikum tunnus ongi just avatud maastik, mis peab säilima. Maastiku avatuse hoidmiseks teostatakse maastikuhooldust ega rajata sinna vaateid piiravat kõrghaljastust, sealhulgas ei istutata metsa sinna, kus seda ajalooliselt ei ole olnud. Rebala muinsuskaitseala puhul on tegemist ajaloolise põllumajandusmaastikuga, millele on iseloomulik ajalooliselt järjepidev maakasutus ehk maa-ala kasutamine kindlal otstarbel. Rebala muinsuskaitsealale on iseloomulikud nii põllumajanduslikus kasutuses olevad maa-alad kui ka rohumaad, milleks on Rebala muinsuskaitsealal erinevad pärandniidud. Maakasutuse hoidmine on Rebala muinsuskaitsealal märgilise tähtsusega, kuna aitab säilitada sellele iseloomulikku miljööd. Punktis 17.2 sätestatakse, et maastiku avatuse hoidmiseks teostatakse järjepidevat maastikuhooldust. Aegade jooksul on paljud alad, kus ei ole toimunud põllumajanduslikku tegevust (põllumaad) või loomade karjatamist ning niitmist (pärandniidud), võsastunud või metsastunud, mistõttu on kadunud või kadumas ka alale iseloomulik avatus ja sellest tulenevad avatud vaated. Maastiku hoidmiseks ja ajaloolise avatud maastiku taastamiseks tuleb maaomanikul teostada järjepidevat maastikuhooldust, mis tähendab regulaarset puu- ja 29 võsaraiet ning maastiku võsastumise ja metsastumise takistamist. Puisniitudele ja - karjamaadele on ajalooliselt olnud iseloomulik hõre puistu, mis moodustavad osa kultuurmaastikust. Nendel aladel tuleb maaomanikul samuti vajaduse põhiselt teostada võsa- ja noorte puude raiet, kuid põlised puud säilitatakse. Punktis 17.3 seatakse nõue, et pärandniitudega alasid ei künta, metsastata, väetata ega teostata muid poollooduslikke kooslusi hävitavaid või ohustavaid tegevusi, v.a kinnistutel ajalooliselt väljakujunenud hoonete asukohtades uute ehitiste püstitamine; pärandniitudega alasid on lubatud hooldada läbi traditsioonilise maakasutuse, milleks on niitmine ja kariloomade karjatamine. Rebala muinsuskaitseala pärandniitude asukohad on määratud Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste analüüsi baasil, mis on aluseks muinsuskaitsealal kitsenduste seadmisel. Rebala muinsuskaitseala põhimääruse alusel tehtud varasemaid otsuseid kaitsekord ei muuda. Näiteks põhimääruse alusel antud ehituslubasid. Rebala muinsuskaitseala pärandniidud ehk poollooduslike kooslustega alad on osa muinsuskaitseala väärtusest, kuna tegemist on inimese ja looduse koosmõjul tekkinud liigirikaste maastikega, mis on osa ainelisest kultuuripärandist. Pärandniitude hoidmiseks neid ei künta, kaevata, metsastata ega väetata. Samuti ei teostata pealtparandamist ega muid poollooduslikke kooslusi hävitavaid või ohustavaid tegevusi. Vajalik on maastike traditsiooniline hooldamine niitmise või karjatamise läbi. Niitmise puhul on oluline niidetud hein koristada, kuna mahajäetud hein (ka maha purustatud hein) toimib valgust blokeeriva kulumatina ning tõstab liigselt mulla toitainete sisaldust. Niiduelustikule kõige kasulikum on heina niidul kaarutamine ja kuivatamine – selle käigus valmivad ja varisevad kamarasse seemned. Kui heina kuivatamine niidul ei ole võimalik, on võimalik ka värske niiduse kogurisse kogumine ja kusagil mujal kompostimine. Pärandniitu aitab säilitada niitmine ja heina koristamine üle aasta või harvemini. Karjatama on oluline hakata võimalikult vara, juba maikuus. Karjatada võib igasuguste kariloomadega, suurtel heterogeensematel aladel on soovitav kasutada segakarja. Niiskematele ja kõrgema ja tihedama rohukasvuga niitudele sobivad taastajatena eeskätt veised. Üksikutel juhtudel on kuivuse ja hõredama rohu tõttu eelistatud lambad. Rebala muinsuskaitseala põhimääruses kitsendust pärandniitudel tehtavate tööde tegemiseks otsesesõnu ei olnud. Seetõttu on tegu kaitsekorraga kehtestatavate uute nõuetega. Neid nõudeid on seni käsitletud Jõelähtme valla üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes, kus on pärandniidud ehk loopealsed vähelevinud maastikutüübina toodud esile kõikide muinsuskaitsealal asuvate külade erinäolise ilme kirjeldamisel ning kus on peetud oluliseks nende avatuse säilimise tagamist. Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra töörühm leidis, et pärandniitudega alal avatuse säilimise tagamine ei ole piisav meede, kuna ei pruugi tagada Rebalale iseloomuliku maastikutüübi säilimist. Seda iseloomustab viimaste aastate tendents, mille kohaselt on pärandniite hakatud üles kündma ning mille tulemusel on tekkinud oht muinsuskaitseala traditsioonilise ilme säilimisele. Kündmise tulemusel tagatakse sisuliselt küll ala avatuse säilimine, kuid selle tulemusel hävitatakse Rebala muinsuskaitsealale iseloomulikku ilmet kujundav maastikutüüp. Eeltoodust lähtuvalt leiti töörühmas, et kaitsekorras tuleb reguleerida pärandniitudel tehtavaid töid eesmärgiga tagada muinsuskaitseala seisukohalt väärtuslike alade säilimine. 30 Pärandniitude alad on märgitud kaitsekorra lisas nr 3. 1930. aastate algusest pärinevad tänase Rebala muinsuskaitseala ja selle lähiümbruse taimkattekaardid (koostaja Joosep Eplik). 2023. aasta seisuga kaardistatud säilinud pärandniitude asukohad kattuvad 1930. aastate kaardiandmetega, kuid pärandniitude alad on paljuski vähenenud. Lisa nr 3 kaardile on märgitud kõik Keskkonnaameti poolt kaardistatud pärandniitude asukohad, kuna tegemist on väheesinevate inimese ja looduse koosmõjul kujunenud ja elurikkust loovate aladega, mille säilimine tagab muinsuskaitseala kaitse eesmärki. Punkt 17.4 sätestab, et põllumaid, sealhulgas parandatud heina- ja karjamaid ning kultuurniite ja -karjamaid võib kasutada põllumajanduslikul (taime- või loomakasvatuse) otstarbel, kui maastike avatus, kultuurimälestiste ja pärandkultuuri objektide säilimine on tagatud. Maastikke, mis on põllumajanduslikus kasutuses, võib jätkuvalt üles künda, parandada ja väetada taimekasvatuse eesmärgil. Samuti on lubatud nende alade karjamaadena kasutamine. Oluline on, et tagatud oleks nende maastike avatuna säilimine, sealjuures tuleb kündmisel arvestada maastikul paiknevate kultuurimälestiste ja väärtuslike pärandkultuuri objektidega ning tagada nende säilimine. Punkt 17.5 ajaloolise järjepidevusega ja muinsuskaitseala ilmet kujundavate looduslike taimekooslustega maa-alad, nagu Vandjala soo ja Männikuraba, säilitamiseks on lubatud metsakoosluste kujundamine metsamajanduslike võtetega, mis toetavad loodusmetsale omast struktuuri, s.o. liigilise, vanuselise, bioloogilise mitmekesisuse, produktiivsuse, taastumisvõime ja elupõlisuse säilimist. Muinsuskaitseala suurim pikaajalise järjepidevusega looduslike taimekooslustega ala asub Vandjala soos, mis ei ole olnud avatud maastiku ala. Samuti ei ole Männikuraba kunagi olnud avatud maastikuga ala. Ajaloolise väärtusega on ka Maardu hiiemets, kus paikneb ajalooline looduslik pühapaik Ohvrikoht Hiiemets (registri numbriga 17697), mille kaitse on tagatud läbi MuKS-is sätestatud nõuete kinnismälestise kaitseks. Punkt 17.6 määrab, et avatud maastikule uusi hooneid üldjuhul ei püstitata. Kuna Rebala muinsuskaitsealal on eesmärgiks hoida ajaloolist keskkonda, kus on valdavalt avatud maastikuga alad ning nende vahel väiksemad tiheasustusega alad, siis ei rajata maastikule uusi majapidamisi ja hoonestusalasid. Uute ehitiste püstitamine on võimalik kinnistutel ajalooliselt (ehk enne II maailmasõda) väljakujunenud hoonete asukohtades ning lubatud on ajalooliste sauna- ja talukohtade taastamine õuemaana. Üksikuid ajutisi hooneid on lubatud püstitada maastikule üksnes põllumajandusliku tegevuse toetamiseks. Täpsemad nõuded uute hoonete püstitamisele on kirjas kaitsekorra punktis 23. Punkt 17.7 sätestab, et taristu ehitamisel eelistatakse maastikku vähe häirivaid lahendusi; välditakse elektriõhuliine ja -poste, maapealseid torustikke, varjestavaid piirdeid jms ning suurte taristuobjektide kavandamist; võimalusel kasutatakse olemasolevaid tee- ja liinikoridore ning metsapiire ning tagatakse kinnismälestiste, pärandniitude, pärandkultuuriobjektide ja avatud vaadete säilimine. Selleks, et tagada muinsuskaitseala väärtuste säilimine, tuleb taristu kavandamisel ja ehitamisel töötada välja lahendused, millel on muinsuskaitseala väärtustele minimaalne mõju. Muuhulgas on oluline lahendada muinsuskaitseala läbiv liikluskorralduslik taristu viisil, et see oleks võimalikult vähe kultuurmaastikku muutev ning alal avanevaid vaateid piirav ning tagatud oleks kinnismälestiste, pärandniitude, põllumaa ja pärandkultuuri objektide säilimine. 31 Oluliste taristuobjektide rajamisel tuleb kaasata erialaspetsialist (Muinsuskaitseameti tegevusloaga arhitekt või maastikuarhitekt). Paratamatult esineb olukordi, mis eeldavad muinsuskaitsealale elektriliinide jms paigaldamist. Seetõttu on oluline, et lahendus omaks ümbritsevale keskkonnale võimalikult väikest mõju, mistõttu on eelistatud lahendused, mille kohaselt kavandatakse need olemasolevate tee- ja liinikoridoride asukohta või metsapiirile. Soovitav on kavandada uued elektriliinid maakaablitena. Võimalusel kaaluda ka olemasolevate õhuliinide maa alla viimist. Tööde tegemisel tuleb lähtuda minimaalse sekkumise põhimõttest, st nende tulemusel ei tohi hävida pärandniidud, pärandkultuuriobjektid ega arheoloogiapärand. Arheoloogilise kultuurkihiga alal planeeritakse kaevetöid arheoloogilist kultuurkihti võimalikult vähe lõhkudes. Minimaalse sekkumise põhimõte võimaldab teha arheoloogilisi uuringuid selliselt, et arheoloogilist kultuurkihti kahjustatakse võimalikult vähe, kuid samas tehakse kindlaks kihtide stratigraafiline ladestumine ja dokumenteeritakse arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Arheoloogilise uuringu käigus uuritakse ja dokumenteeritakse pinnasekihte reeglina alates praegusest maapinnast ülalt alla. Ka pealmise, sageli segatud kihi dokumenteerimine on vajalik, sest selle lasumise viisis või selles endas võib olla elemente, mis aitavad mõista varasemate ladestuste stratigraafiat. Punktiga 17.8 sätestatakse, et tuule- ja päikeseparke ning maste avatud maastikule ei rajata; päikesepaneelid, tuulikud ja mastid on lubatud paigutada üksnes hoonestatud kinnistu teenindamiseks ning selliselt, et need on ümbritsevast maastikust vähe nähtavad ega ole vastuolus muinsuskaitseala eesmärkidega. Kuigi tuule- ja päikeseparkide rajamine on kliima eesmärkide saavutamiseks oluline strateegiline vahend, on nende puhul tegemist tehnorajatistega, mille paigaldamine ei taga Rebala muinsuskaitseala peamise väärtuse, avatud maastiku ja sellele iseloomuliku ajaloolise miljöö, säilimist. Seetõttu ei ole Rebala muinsuskaitsealale võimalik kavandada tuule- ja päikeseparke. Küll aga on alale lubatud paigaldada päikesepaneele, tuulikuid ning maste majapidamiste teenindamiseks, kuid need tuleb paigutada varjatud ja ümbritsevas maastikus vähenähtavasse asukohta. Antud põhimõte tuleneb Jõelähtme valla üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustest, mis võimaldavad elektrituulikute kavandamist ühe majapidamise juurde selle teenindamiseks. Töörühma aruteludel leiti, et põhimõtet tuleks laiendada ka päikesepaneelide kasutamisele, mis võimaldab majapidamiste toimimist päikeseenergial ning seega toetab kliimaeesmärkide saavutamist. Parima asukoha leidmiseks on otstarbekas kaasata Muinsuskaitseameti esindajad ja erialaspetsialist (nt maastikuarhitekt). Punkt 17.9 sätestab, et uusi kaevandusi ei rajata, kui need võivad ohustada muinsuskaitseala või selle säilimist sellele ainuomases keskkonnas. Kaevanduse ja kaevandamise all on silmas peetud kaevandamisseaduse § 3 täpsustatud mõisteid. Nõue ei kohaldu juba olemasolevale kaevandusele. Nõue tuleneb maapõueseaduse (MaaPS) § 55 lg 2 p-st 2, mis sätestab, et kaevandusloa andmisest keeldutakse kui mäeeraldis või selle teenindusmaa asub kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või selle kaitsevööndis ja kaevandamine võib ohustada kinnismälestist või muinsuskaitseala või nende säilimist neile ainuomases keskkonnas. Maavarade kaevandamisel on oluline mõju maastiku ilme ja pinnase kujundamisel, mistõttu ohustab see nii looduse ja inimese koosmõjul tekkinud kultuurmaastikke kui ka 32 arheoloogiapärandit ja on seega vastuolus muinsuskaitseala eesmärkidega. Lisaks võib kaevandamise mõju olla seotud mitte üksnes kaevandusalaga, vaid ka selle juurde kuuluva taristuga, nagu näiteks juurdepääsuteed, konveierid, purustid, ladustamiskohad, aherainemäed, settetiigid jms. Samuti on kaevandustegevusel negatiivne mõju loodus- ja elukeskkonnale. Vee väljapumpamine kaevandusest võib muuta kaevandusala ja selle ümbruse hüdroloogilisi tingimusi, millel on omakorda mõju lähedal või ka kaugemal asuvatele allikatele ja märgaladele. Samuti võivad tekkida elupaikade muutused, mis võivad soodustada invasiivsete liikide levikut. Kaevandustegevusega võib kaasneda müra, vibratsioon, liikluse intensiivistumine ja tolm või muu elukeskkonna häiring. Punkt 17.10 sätestab, et säilitatakse ja võimalusel kasutatakse ajalooliselt kujunenud teedevõrku; uute teede kavandamisel arvestatakse piirkonnale iseloomulike lahendustega ja tagatakse kultuurmaastiku säilimine ning vaated maastikule. Rebala muinsuskaitseala ja kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüsist ilmneb, et muinsuskaitsealal on säilinud ajalooliselt kujunenud teedevõrk, millel on oluline roll Rebala muinsuskaitseala kultuurmaastiku ilme, vaadete ja külastruktuuri seisukohalt. Muinsuskaitsealal tuleb ajaloolised teed säilitada ja võimaluse korral olemasolevat teedevõrku sh ajalooliseid teid kasutada, kuna see aitab tagada nende säilimist. Juhul kui uute teede rajamine on vältimatu, tuleb nende kavandamisel arvestada piirkonnale iseloomulike lahendustega (kulgemistrajektoor, laius jms) ja põllumaade ning pärandniitude paiknemisega, et tagada nende sobitumine olemasolevasse maastikumustrisse ja teedevõrku ning kultuurmaastiku, sh pärandniitude ja põllumaade, säilimine. Rebala muinsuskaitseala põhimääruse raames tehtud otsused uute teede kavandamiseks jäävad kehtima ka kaitsekorra jõustumisel. Punktis 18 selgitatakse, et muinsuskaitsealal on kaardistatud arheoloogilise kultuurkihiga alad, kust on leitud arheoloogilisi leide ja arheoloogilist kultuurkihti või mis võivad neid kaugseire andmetele tuginedes veel sisaldada. Arheoloogilise kultuurkihiga alad on toodud välja kaitsekorra lisas 4. Arheoloogilise kultuurkihiga alad moodustuvad maa-aladest, kus on varasemaid teateid arheoloogilist kultuurkihi ja leidude esinemise kohta või kus on reljeefikaardil nähtavad struktuurid, sh eriaegsed muistsed põllud või piirkonnad, kus on teateid varasemast inimasustusest ajalooliste kaartide põhjal. Lisaks on Rebala muinsuskaitsealal arvukalt arheoloogiamälestisi, mis osaliselt paiknevad arheoloogilise kultuurkihiga aladel. Arheoloogilise kultuurkihiga alad ja arheoloogiamälestised kaitsevöönditega on märgitud korralduse lisas 4. Arheoloogilise kultuurkihiga alade määramisel on lähtutud Muinsuskaitseameti poolt koostatud Rebala muinsuskaitseala arheoloogilise kultuurkihi eksperthinnangust21. Vajadus määrata lisaks arheoloogiamälestistele arheoloogilise kultuurkihiga alad tulenevad asjaolust, et kuigi suurem osa arheoloogiamälestistest Rebala muinsuskaitsealal on riikliku kaitse all, on aastate jooksul lisandunud uut infot arheoloogiliste leidude ja arheoloogilise kultuurkihiga alade paiknemise kohta. Samuti on arenenud tehnilised võimalused uute arheoloogiliste objektide 21 Leitav https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine 33 tuvastamiseks. Arheoloogilise kultuurkihiga alade määramise aluseks on andmebaasides olev info arheoloogiliste leidude ja muististe kohta, arheoloogiliste uuringute aruanded, ajaloolised kaardid ning Maa-ameti kõrgusandmete põhjal tehtud reljeefimudelid, millelt on võimalik tuvastada maapealsete jälgedega arheoloogilisi struktuure. Punktiga 19 kehtestatakse nõuded muinsuskaitsealal asuva arheoloogiapärandi kaitseks. Punkt 19.1 sätestab, et arheoloogilise kultuurkihiga aladel enne detailplaneeringu kehtestamist või projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist või ehitusteatise menetluse käigus, millega kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, määrab Muinsuskaitseamet arheoloogilise uuringu juhul, kui tööd ohustavad arheoloogiapärandi säilimist. Arheoloogilise kultuurkihi elemendid tuleb planeeritaval alal minimaalse sekkumise põhimõtet arvestades võimalikult vara välja selgitada, et nendega saaks ruumiotsuste tegemisel (detailplaneeringu kehtestamine, projekteerimistingimuste andmine) arvestada. Enne ruumiotsuse tegemist tuleb koguda piisavalt teavet arheoloogilise kultuurkihiga ala kohta: tuleb arhiivi- ja bibliograafiauuringu abil analüüsida arheoloogilise kultuurkihi esinemise tõenäosust planeeritaval tööde alal. Vajadusel teha arheoloogiline eeluuring, et projekti koostamisel oleks võimalik maksimaalselt arvesse võtta väärtuslikke ajaloolisi struktuure ja muid arheoloogilise kultuurkihi elemente, sh matmispaiku. Tehnoliinide jm taristu puhul on oluline leida neile trassid, kus kultuurkiht on juba läbi kaevatud või kus ei esine maapeal nähtavaid arheoloogilisi struktuure või elemente. Kui see ei ole võimalik, peab arvestama arheoloogilise uuringu tegemise vajadusega. Ruumiotsuse tegemisel eelnevaga arvestamine annab võimaluse asjaolusid arvesse võtta, vajadusel olemasolevat teavet täiendada ning jõuda tulemusele, mis sekkub arheoloogiapärandisse vähimal võimalikul viisil ja säilitab seda maksimaalselt. Punkt 19.2 sätestab, et väärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid ning arheoloogilised struktuurid ja elemendid säilitatakse. Väärtuslikeks ehituskonstruktsioonideks ja -detailideks loetakse eelkõige muinasaegse, keskaegse ja varauusaegse hoonestuse tarindite jäänuseid. Väärtuslikud arheoloogilised struktuurid on kivikalmed ja muistsete põldude jäänused. Väärtuslikud arheoloogilised elemendid on kultuse- ja ohvrikivid. Muuhulgas tuleb säilitada arheoloogiapärandi maapealsed ja maa-alused osad. Eelistatud on säilitamine olemasolevas asukohas. Kivikalmed või muud arheoloogilised elemendid võib siiski teisaldada nende asukohast teise sobivasse asukohta, kui see on möödapääsmatu suure avaliku huvi korral või pärandi säilimine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ning selle säilimist ei ole muul viisil võimalik tagada. Sellisel moel on toimitud nt Jõelähtme külas asuvate kalmetega (Kalmeväli, reg-nr 17543), mis rekonstrueeriti teetööde tõttu paarkümmend meetrit eemal algsest asukohast. Punktis 20 sätestatakse nõue A-kaitsekategooria hoonete interjööride kohta: säilitatakse kultuuriväärtuslikud interjööridetailid (siseuksed, sisetrepid, piirdeliistud, ahjud jms) ja siseviimistluskihid (põrandalauad, parketid, maalingud, stukkdekoor jms), väärtuslikud sisetarindid (vahelaed, siseseinad, mantelkorstnad jms) ning üldjuhul ajalooline ruumiplaneering. Väärtuslik ruumiplaneering ja sisetarindid hõlmavad säilinud ajalooliseid siseseinu ja vahelagesid, samuti korstnaid, sh mantelkorstnaid. Võimalikud muudatused ruumiplaneeringus ja sisetarindite muutmise võimalused kaalutakse muinsuskaitse eritingimuste koostamisel, säilitamise nõue ei ole üldjuhul absoluutne. Ruumiplaneeringu 34 muutmisel on eelistatud tagasipööratavad lahendused (nt kergvaheseinte lisamine olemasolevaid konstruktsioone muutmata) ning ajaloolise substantsi võimalikult vähene lõhkumine (nt olemasolevate läbiviigukohtade ja avade kasutamine). Väärtuslikeks interjööridetailideks võivad olla siseuksed, siseaknad, piirdeliistud, sisetrepid, ahjud ja muud hoone ehitusajast või hilisematest perioodidest pärinevad väärtuslikud detailid. Väärtuslikud siseviimistluskihid võivad olla nt ajaloolised laud- ja parkettpõrandad, lae-, seina- või põrandamaalingud, stukkdekoor jms. Detailide ja viimistluskihtide säilitamise nõue ei tähenda nende eksponeerimise nõuet. See, mida ja kuidas eksponeerida, sõltub hoone kasutusvõimalustest ning konkreetsed nõuded antakse muinsuskaitse eritingimustega. Punktis 21 nimetatakse A- ja B-kaitsekategooria hoonetele kehtivad nõuded konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme muutmiseks ja ehitamiseks. Nõuded kehtivad olemasolevatele hoonetele ja asjakohasel juhul ka kavandatavatele juurdeehitistele. Nõudeid täpsustatakse iga hoone puhul muinsuskaitse eritingimustega. Muinsuskaitsealal ei ole kaitsekorraga ühtegi A-kaitsekategooriat määratud, kuid juhul, kui mõne hoone mälestiseks olemine lõpetatakse, saab sellest A-kaitsekategooria hoone ja seetõttu on oluline kaitsekorras määratleda ka A-kaitsekategooria hoonele kehtivad nõuded. Punktis 21.1 sätestatakse, et hoone ajaloolised piirdetarindid, proportsioonid, välisviimistlus ja väärtuslikud detailid säilitatakse võimalikult algupärasena ning tagatakse olemasolevate kandekonstruktsioonide püsivus. Piirdetarinditena mõistetakse hoone piirdekonstruktsioone tervikuna koos kandekonstruktsioonidega (st välissein ja sokkel kogu paksuses, katus koos kandekonstruktsiooniga, avatäited jms). Esineb olukordi, kus ajaloolise hoone autentsus on rikutud ja välisilme algsega võrreldes lihtsustatud või muudetud. Sellisel juhul ei saa hilisemat viimistlust kultuurivääruslikuks pidada ning selle asendamine sobivama lahendusega on lubatud. Säte ei ole sõnastatud absoluutsena ja muudatusi välistavana. Täiend võimalikult annab kaalumise ruumi hoone mingil määral muutmiseks, nt katusealuse väljaehitamiseks, uukide või katuseakende lisamiseks, kui see ei muuda oluliselt hoone proportsioone. Täpsemad suunised antakse muinsuskaitse eritingimustega. Punkt 21.2 sätestab, et hoonete puhul, millest on säilinud üksnes ajaloolised paekivimüürid, lubatakse ehitada uued piirdekonstruktsioonid olemasolevate sisse; kui paekivihoone müüre ei ole tehnilise seisukorra tõttu võimalik autentsena säilitada, lubatakse need nii algupärase arhitektuurse lahenduse taastamiseks kui ka hoone ümberehitamiseks uue kasutusotstarbe eesmärgil ümber laduda. Rebala muinsuskaitsealal on B-kaitsekategooriasse määratud hooneid, millest on peamiselt säilinud ajaloolised paekivimüürid. Juhul, kui paekivimüüride tehniline seisukord ei võimalda nende taaskasutamist kandekonstruktsioonidena, on lubatud uute piirdekonstruktsioonide ehitamine olemasolevate sisse. Samuti, kui paekivist müüre ei ole tehnilise seisukorra tõttu võimalik säilitada autentsena, näiteks puuduvad vundamendid, müürid on väljavajunud vms, on lubatud paekivimüüride ümber ladumine nii uue kasutusotstarbe eesmärgil kui ka algupärase arhitektuurse lahenduse taastamiseks. 35 Luba kohandada B-kaitsekategooria hoonet, millest on säilinud peamiselt paekivimüürid, uue kasutusotstarbe eesmärgil annab võimaluse näiteks ajalooliselt laudaks ehitatud hoone müüre kohandada elumaja tarbeks. Täpsemad nõuded antakse muinsuskaitse eritingimustega. Punkt 21.3 sätestab, et hooneosade ja ehitusdetailide taastamisel võetakse võimalusel aluseks dokumenteeritud ajalooline lahendus, dokumentatsiooni puudumisel tuleb muudatuste kavandamisel lähtuda hoonest kui tervikust. Olukorras, kus on vajalik hooneosa või mõne ehitusdetaili taastamine, saab seda teha, võttes aluseks ajaloolise allikmaterjali (ehitusprojekt, ajalooline foto jms). Näiteks kui hoonel on olnud veranda, mis ei ole säilinud, kuid olemas on ajaloolised allikmaterjalid, on võimalik see uuesti rajada ajaloolise eeskujul. Hoonest kui tervikust lähtumine tähendab ka seda, et kui hoone mõned aknad või muud detailid on asendatud, siis peaks üldjuhul maja ilmet ühtlustama, taastades avatäiteid ja detaile säilinud originaalide eeskujul (välja arvatud juhul, kui ka hilisemad aknad vm detailid on väärtuslikud). Dokumentatsiooni puudumisel on lubatud hävinud hooneosade taastamine ka kaasaaegse lahendusena, arvestades hoone arhitektuursete eripäradega. Võimalusel saab võtta aluseks analoogsed lahendused, kuid see ei pruugi alati olla võimalik, nt on tegemist ebatüüpilise hoonega vms. Hävinud hooneosade taastamise lahendus (ajalooline, analoogia põhine või kaasaegne) pannakse paika muinsuskaitse eritingimustega. Punktid 21.4-21.6 sätestavad, et muinsuskaitsealal kasutatakse hoonetüübile ja selle ehitusajale iseloomulikke ehitus- ja viimistlusmaterjale ning võimaluse korral traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid; traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata (nt plastlaudis, kivikatust imiteeriv katuseplekk, õhekrohv); hoone ehitusajale mitte iseloomulikke materjale võib kasutada ainult ajutise konserveeriva lahendusena (nt katusekattena rullmaterjal, eterniit). Eesmärk on, et muinsuskaitseala kultuuriväärtuslikud hooned säilitaksid oma algupärase ilme, mistõttu on lubatud kasutada Rebala muinsuskaitsealale omaseid traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale. Katuskatte vahetamisel kivi, puitu, valtsplekki, pilliroogu ja õlgi ning viimistlusmaterjalina puitu ja lubikrohvi. Näiteks, kui hoonel on algupäraselt olnud valtsplekk- katus, tuleb katusekatte vahetuse korral samuti kasutada käsitsi valtsitud plekki; puitseina parandamisel puitu ja paekiviseina parandamisel paekivi. Viimistlusmaterjalina tuleb kasutada end ajas tõestanud ja ajaloolisesse keskkonda sobivaid materjale, sh lubikrohve ning linaõlivärve. Traditsiooniliste töövõtete ja tehnoloogiate all mõistetakse nt pleki valtsimist, kelluga krohvimist, pintsliga värvimist, takutamist, tappimist jms. Üldjuhul on hoone restaureerimise puhul traditsiooniliste töövõtete kasutamine põhjendatud, uue juurdeehitise puhul mitte. Punktist tuleneb, et muinsuskaitsealal ei kasutada traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale. Jäljendav on näiteks puitakent jäljendav plastaken, puitvoodrit jäljendav plastikvoodrilaud, paekivi imiteeriv materjal, õhekrohv, kivikatust jäljendav laineline katuseplekk jms. Ajaloolises keskkonnas on ajalooliselt autentsete materjalide kasutamine üks eeldusi, mis laseb tajuda muinsuskaitseala ajaloolise ja väärtuslikuna. Punktis tuuakse välja, et hoone ehitusajale ebatüüpilisi materjale kasutatakse ainult ajutise konserveeriva lahendusena. Materjalid, mis ei ole hoonele kõige sobivamad, kuid mida võib erandkorras hoone päästmiseks ajutise lahendusena Muinsuskaitseameti nõusolekul kasutada, on näiteks eterniit, rullmaterjal 36 või sileplekk, kui need asendavad varasemat traditsioonilist valtsplekk- või kivikatust. Samas, osade uuemate hoonete puhul võib eterniit olla algne ja igati eelistatud katusekattematerjal. Materjalide valikul tuleb lähtuda eelkõige konkreetse hoone ajaloolisest (algsest) lahendusest ning kõik materjalid, mida algses lahenduses polnud, on hoone ehitusajale ebatüüpilised materjalid, mille kasutamine ei ole soositud. Punkt 21.7 sätestab, et hoonete välispidine soojustamine on lubatud juhul, kui sellega ei hävitata ega kaeta kinni väärtuslikku välisviimistlust ega väärtuslikke detaile ning säilivad hoone ja selle osade proportsioonid. Üldjuhul on A- ja B-kaitsekategooria hooned väärtusliku välisviimistlusega ning nende hoonete seinte soojustamist väljastpoolt võib kaaluda juhul, kui tegemist on puitehitisega ning kogu hoone laudis vajab niikuinii välja vahetamist, sealjuures on oluline taastada kõikide hooneosade (sokkel, aknad, räästas jms) proportsioonid. A- ja B- kaitsekategooria hoone välisseinte soojustamist väljastpoolt ei saa kaaluda, kui tegu on paekivihoone või rikkaliku dekooriga puithoonega, kus ajalooline viimistlus ja detailid on osa hoone väärtusest. Puithoonete puhul on võimalik kaaluda ka seinte soojustamist seestpoolt, paekivihoonete puhul on mõeldav nn eraldiseisvate piirdetarindite kavandamine müüridest sissepoole. Punkt 21.8 sätestab, et võimaluse korral säilitatakse ja taastatakse hoone ehitusaegsete avade suurus ja paiknemine. Üldjuhul A- ja B-kaitsekategooria hoonete puhul säilitatakse ehitusaegsete avade suurus ja paiknemine ning taastatakse avad algsel kujul, kuna see tagab hoone tervikliku välisilme. Siiski juhul, kui muudetakse hoone kasutusotstarvet selliselt, et avade suuruse ja paigutuse muudatus on uue otstarbe jaoks oluline, siis on erandkorras võimalik neid muuta. Näiteks lauda kohaldamisel elumajaks. Samuti, kui hoonest on järel üksnes paekivimüürid, on taastamisel võimalik avade suurust ja paigutust muuta. Täpsemad nõuded antakse muinsuskaitse eritingimustega. Punkt 21.9 sätestab, et võimaluse korral säilitatakse ja restaureeritakse hoone ehitusaegsed või hilisemad hoone arhitektuurse ilmega sobivad avatäited (aknad, uksed, luugid jms); uued avatäited valmistatakse algsete avatäidete või analoogiate eeskujul võimalusel puitmaterjalist; avatäidete asendamisel tagatakse hoone terviklik välisilme. Originaalina säilinud rahuldavas seisukorras avatäited (aknad, välisuksed, sh nende lengid,) on soovitatav võimaluse korral restaureerida, kuna ajaloolised avatäited aitavad hoida hoonete autentset välisilmet. Avatäidete restaureerimine toetab mh ka säästva arengu põhimõtteid, mille eesmärgiks ehitusvaldkonnas on hoonete olemasolevate detailide taaskasutus. Kas tegu on hoone ehitusaegsete või hilisemate, hoone kui tervikuga sobivate avatäidetega, selgitatakse välja nõustamise või muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus. Punkt 21.10 sätestab, et juhul kui algupäraste avatäidete restaureerimine ei ole võimalik (nt on need amortiseerunud) või neid ei ole enam säilinud, valmistatakse uued avatäited algsete avatäidete või analoogiate eeskujul. Avatäidete vahetamisel tuleb tagada hoonete ühtne välisilme. Kui avatäited vajavad asendamist, siis võetakse üldjuhul aluseks ajaloolised eeskujud ning eelistatakse puitmaterjali. Hoonetele, millest on säilinud üksnes paekivimüürid, on lubatud kavandada ka kaasaegseid avatäiteid, kui on tagatud hoone terviklik välisilme. Väliste avatäidete asendamine on hoone ilme muutmine ning selleks on vajalik Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. 37 Punkt 21.11 sätestab, et katuseaknad ja katuseväljaehitised, mis jäävad avalikust ruumist vaadeldavad, paigutatakse hoonega arhitektuurselt sobivalt ja hoone fassaadi rütmiga arvestavalt. Katuseakende, vintskappide ja uukide paigaldamine ja ehitamine ei ole keelatud, kuid need, mis jäävad avalikust ruumist vaadeldavad, peavad lähtuma hoone terviklikust välisilmest ja fassaadi rütmist ning olema arhitektuurselt sobivad. Punkt 21.12 sätestab, et maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana, arvestades mahtu, proportsioone, materjalikasutust ja arhitektuurset ilmet. Nagu punktis 8.12 on põhimõttena välja toodud, peavad juurde- ja pealeehitised lähtuma muinsuskaitsealale iseloomulikest arhitektuuritraditsioonidest, sealhulgas ajaloolise hoonestuse paiknemisest, tihedusest, mahust, materjalikasutusest, mastaabist, katusemaastikust ja värvilahendusest. Hoone olemasoleva katuse- või keldrikorruse kasutuselevõtt koos minimaalsete täiendustega on üldjuhul võimalik. Kuid, kui soov on hoonele kavandada peale või külge ehitamist, mis hoone mahtu visuaalselt suurendab, siis see eeldab nii olemasoleva hoone kui ka vahetu lähiümbruse hoonete mahtude, proportsioonide, materjalikasutuse ja arhitektuurse ilme analüüsimist. Juurde- ja pealeehitise proportsioonid peavad arvestama hoone proportsioonidega, millele juurde ehitatakse, kui ka naaberhoonestusega, et lahendus ei hakkaks ümbritseva suhtes domineerima. Punkt 21.13 sätestab, et elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsiooniseadme hooneväline osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp, postalajaam, mast jms paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone konstruktsioone ega viimistlust. Elektri- või muu seadmena mõistetakse päiksepaneeli, õhksoojuspumpa, ventilatsiooniseadet, elektrikappi, postalajaama, masti, gaasikatla välisosa jms. Katusepinnast visuaalselt eristuva päikesepaneelina mõistetakse ka hoone katusekaldega samas kaldes paigaldatud ja katusekattesse integreeritud, kuid visuaalselt eristuvat seadet. Nende seadmete puhul on oluline, et need oleksid paigutatud nii, et need on avalikust ruumist avanevate vaadete eest võimalikult varjatud – võimalusel paigaldatakse need hoone tagaküljele või hoonest eraldi. Punkt 21.14 sätestab, et tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja maastiku avatust ja väärtuslikke fassaadidetaile ega domineeri. Püsivalt paigaldatud tegevuskoha tähise, info- või reklaamikandja all peetakse silmas püsiva iseloomuga konstruktsiooni, mida ei likvideerita paigaldusloa lõppemisel. Oluline on kavandada need ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning mittedomineerivalt nii, et nendega ei varjata vaateid kultuuriväärtuslikele objektidele ega maastikule ning ei kaeta kinni A- ja B-kaitsekategooria hoone fassaadidetaile. Punktiga 22 sätestatakse nõuded tööde tegemisele C-kaitsekategooria hoonetel. Nõuded kehtivad olemasolevatele hoonetele ja kavandatavatele juurdeehitistele. Nõuded kehtivad ka juhul, kui tegu on EhS § 4 lg 3 p 6 ja lg 4 kohase hoone taastamisega, mille käigus asendatakse nii hoone maht kui välisilme selle olemasolevas mahus ja kujul. Juhul, kui C-kaitsekategooria hoone soovitakse asendada senisest teistsuguse mahu ja välisilmega ehitisega, rakenduvad sellele eelnõu uue ehitise püstitamise põhimõtted ja nõuded, sh detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise nõue (lähtudes MuKS §50 lg 2 ja § 61 lg 3 ja 4). 38 C-kaitsekategooria puhul on oluline anda nõuded hoone välisilme muutmiseks, sealhulgas laiendamiseks ja ümber ehitamiseks, et tagada muinsuskaitseala kaitseeesmärk ja väärtuste säilimine. Kuna Rebala muinsuskaitsealal asuvast hoonestusest on 64% C-kaitsekategooriasse määratud, on oluline, et nii suure hulga hoonete puhul tagataks tööde tegemisel muinsuskaitseala väärtuste säilimine ja seda väärindavad lahendused. On oluline, et hoonete ümberehitamisel välditaks lahendusi, mis ei arvesta muinsuskaitseala iseloomuliku miljööga. Nt ei ole muinsuskaitseala hoonetele iseloomulikud erksas toonis värvilahendused, mis jäävad avatud maastiku kontekstis hästi nähtavad ning mõjutavad selliselt paiga ajaloolist iseloomu. Nõuded kehtivad nii olemasolevale hoonele kui ka selle juurdeehitisele. Punkt 22.1 sätestab, et hoone ilme muutmisel, välimiste avatäidete vahetamisel või paigaldamisel ning välisviimistluse materjalide ja värvilahenduse valikul lähtutakse hoone terviklikust välisilmest ning kasutatakse muinsuskaitsealale sobivaid ehitus- ja viimistlusmaterjale. Ka C-kaitsekategooria hoonete puhul on oluline nende sobitumine ajaloolise keskkonna üldise tervikuga. Lihtsaim viis selle tagamiseks on kasutada ajaloolisele keskkonnale omaseid, järelikult ka sinna sobivaid materjale. Traditsioonilisi materjale jäljendavaid materjale ei kasutata samal põhjusel nagu kultuuriväärtusliku hoone puhul. Ajaloolisele hoonele ebatüüpilisi materjale võib kasutada ainult ajutise konserveeriva lahendusena. C-kaitsekategooria hoone puhul lähtutakse tööde tegemisel selle ehitusaegsest lahendusest või seda lahendust muutes hoonest kui tervikust, aga ka üldisest sobivusest ajaloolisesse keskkonda. Kuna hoone autentsust säilitama ei pea, võib hoonet suuremal määral ümber ehitada, kuid tulemus peab siiski olema terviklik ja muinsuskaitsealale sobiv, sh materjalikasutuselt. Punkt 22.2 sätestab, et hoone pae- või maakivi piirdetarindid, mida ei ole võimalik tehnilise seiskorra tõttu taastada, taaskasutatakse kas sama või muu ehitise tarbeks. Pae- ja vähemal määral ka maakivi on muinsuskaitsealale iseloomulik ehitusmaterjal, mille taaskasutamine sama hoone tarbeks lähtub nii muinsuskaitseala arhitektuuriprintsiipidest kui ka keskkonda säästvast lahendusest. Punktid 22.3-22.5 sätestavad nõuded maapealse osa laiendamisele, elektri- või muu seadme ning tegevuskoha tähise, info- või reklaamikandja paigaldamisele. Need nõuded on samad, mis A- ja B-kaitsekategooria hoonete puhul, sest mõjutavad muinsuskaitseala kui terviku ilmet. Punkt 23 sätestatakse nõuded uue ehitise püstitamiseks muinsuskaitsealale. Täpsemad nõuded uute ehitiste püstitamisele tulenevad eelkõige valla üldplaneeringust (ja selle muinsuskaitse eritingimustest), kinnistu detailplaneeringust või projekteerimistingimustest (ja nende juurde koostatavatest muinsuskaitse eritingimustest). Eelnõu punktis tuuakse välja kaitsekorrast tulenevad üldnõuded, mis loovad raamistiku detailplaneeringu ja projekteerimistingimuste või uushoonestuse muinsuskaitse eritingimuste koostamiseks. Sealjuures arvestatakse kvaliteetse ruumi põhialustega. Uute ehitiste püstitamiseks esitatakse muinsuskaitselised nõuded eesmärgiga tagada muinsuskaitseala väärtuste säilimine ja uute lisanduste sobitumine unikaalsesse ajaloolisesse kultuurmaastikku. Kaitsekord ei mõjuta tagasiulatuvalt juba kehtestatud detailplaneeringuid, projekteerimistingimusi, ehituslube ega juba algatatud loamenetlusi. 39 Punkt 23.1 sätestab, et uusi, sealhulgas alla 20 ruutmeetrise ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ehitisi (edaspidi väikeehitis), lubatakse püstitada juba hoonestatud kinnistutel, mille suurus võimaldab lisahoonestust ja ajalooliselt hoonestamata kruntidel juhul, kui need ei asu avatud maastikuga alal ja on seotud väljakujunenud teedevõrguga. Varasemad, Rebala muinsuskaitseala põhimääruse alusel tehtud otsuseid uute ehitiste püstitamise osas kaitsekord ei muuda. Nõue ei ole muinsuskaitseala kontekstis uus ning see on võetud üle Jõelähtme valla üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustest, mis on olnud aluseks uute ehitiste kavandamisele Rebala muinsuskaitsealal. Sellest tulenevalt on nii külades kui ka avatud maastikuga aladel lubatud uute ehitiste püstitamine ajalooliste (enne 1940. aastat rajatud) hoonete vundamentidele ja asukohtadele ning olemasolevate varemeks muutunud ja ilma kaitsekategooriata hoonete asukohtadel. Sealjuures võib erandjuhtudel paigutada ehitisi ka mõnevõrra teistesse asukohtadesse, kui üksnes ajalooliste hoonete asukohtadele/vundamentidele. Selline olukord võib ilmneda siis, kui ehitist soovitatakse püstitada kohta, mis on tänaseks ruumiliselt oluliselt muutunud, näiteks asub ajaloolise hoone vundament avatud maastikul ning puudub sellele ligipääsemiseks tee või see jääb alale, kus paikneb pärandniit ning kus ajaloolisesse asukohta hoonete rajamine ei taga pärandniidu säilimist. Sellisel juhul on põhjendatud uue ehitise kavandamine algsest mõnevõrra teise asukohta, et tagada minimaalne sekkumine kultuurmaastiku väärtustesse. Uute ehitiste püstitamisel on oluline arvestada hoonestuse väljakujunenud hajali paigutust ning paiknemist teede ja kõlvikute suhtes, mistõttu ei ole võimalik lähestikku paiknevate saunakohtade hoonetega tihedalt täitmine. Juba hoonestatud kinnistule võib küla tihendamise põhimõttel lubada üksikute täiendavate uute ehitiste püstitamist, kui seda võimaldab kinnistu suurus ning see ei too kaasa õuemaa märkimisväärset suurenemist, mis muudab oluliselt muinsuskaitsealale iseloomulikku maastikumustrit. Uute ehitiste püstitamine on lubatud ka üksikutel juhtudel ajalooliselt hoonestamata kruntidel, mis asuvad tihehoonestusega alal. Ka sellistel juhtudel lähtutakse põhimõttest, et küla on võimalik täiendavate elu- ja abihoonetega tihendada, kui krunt ei asu avatud maastikul ning sinna on tagatud ligipääs juba väljakujunenud teedevõrgu kaudu. Ajalooliselt hoonestamata kruntidele, mis asuvad avatud maastikul, on lubatud üksikute ajutiste ehitiste püstitamine põllumajandusliku tegevuse toetamiseks (vt punkt 19.2). Nõudest tulenevalt ei leevendata muinsuskaitsealal tööde tegemise luba väikeehitiste püstitamiseks, mis on alla 20 m² ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ja mille puhul EhS-i alusel ei ole ehitusteatis ja -luba nõutav. Ka seni kehtinud Rebala muinsuskaitseala põhimääruses ei olnud väikeehitiste püstitamine leevendatud. Nõuet ei saa leevendada, kuna see ei tagaks muinsuskaitseala hoonestusstruktuuri ja avatud vaadetega kultuurmaastiku säilimist. Punkt 23.2 sätestab, et uusi ehitisi lubatakse püstitada pärandniitudega aladel nii ajalooliste hoonete asukohtades kui ka kaalutlusotsusena küla tihendamise põhimõttel mujal, kui tagatakse poolloodusliku koosluse võimalikult maksimaalne säilimine. Pärandniitudega aladel, mis 40 jäävad küla keskele või paiknevad elamumaa vahetus läheduses (õuemaal), on lubatud üksikute ehitiste või majapidamiste püstitamine ja rajamine küla tihendamise põhimõttel ehk eesmärgiga säilitada piirkonna elupaiga funktsioon, kuid tuleb tagada pärandniidu ala säilimine võimalikult maksimaalses ulatuses. See tähendab, et on lubatud hoonete püstitamine, õue- ja aiamaa rajamine, kuid suuremahulist põllumajanduslikku tegevust, mis pärandniitu ohustab, ei toimu. Punkt 23.3 sätestab, et ajutisi ehitisi lubatakse püstitada põllumaa sihtotstarbega maaüksustel põllumajanduse otstarbe ja maaharimise toetamiseks. Põhimõte lähtub Jõelähtme valla üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustest, mis võimaldavad väljaspool ajalooliste hoonete asukohtasid rajada hooneid, mis toetavad maakasutust põllumajanduslikul otstarbel. Aruteludel töörühmas leiti, et maakasutuse toetamine põllumajanduslikul otstarbel on igati põhjendatud, kuid seda läbi ajutiste ehitiste püstitamise, kuna alaliste ehitiste püstitamise lubamine on ebaproportsionaalne nende omanike osas, kes sooviksid eluhooneid rajada kohtadesse, kus ajalooliselt hooneid paiknenud ei ole. Nõudes on sätestatud, et põllumaa sihtotstarbega maaüksustel on lubatud rajada üksikuid ajutisi ehitisi põllumajandusotstarbe ja maaharimise toetamiseks ka avatud maastikuga kinnistutel, juhul kui need on paigutatud vaateid ja maastiku avatust minimaalselt varjavalt ning järgivad muinsuskaitseala arhitektuuri printsiipe. Ajutise ehitise all on mõeldud EhS § 3 lg 4 sätestatud ajutise ehitise mõistet. Punkt 23.4 sätestab, et uute, sh väikeehitiste, ja ajutiste ehitiste püstitamisel järgitakse küladele iseloomulikku vormi ja struktuuri, hoonestustihedust, hoonestuse paiknemist, krundistruktuuri, arhitektuurseid lahendusi ja paiknemist kõlvikute suhtes. Näiteks, kui tegemist on ajaloolise ridakülaga, siis peab ka uue hoone paigutusel lähtuma ridakülale omasest külavormist ja - struktuurist ning hoonestuse tihedusest. Ajaloolistele külaplatsidele uusi hooneid üldjuhul ei püstitata, kuid on võimalik üksikute rajatiste püstitamine avalikuks kasutamiseks. Punkt 23.5 sätestab, et uute ehitiste, sh väikeehitiste püstitamisel lähtutakse muinsuskaitseala kultuuriväärtuslike hoonete mahtudest, liigendusest, värvilahendusest, katusemaastikust ja arhitektuursetest lahendustest. Kultuuriväärtuslikud hooned iseloomustavad muinsuskaitseala kõige rohkem ning hoiavad selle ajaloolist ilmet, seetõttu peavad uued ehitised mahuliselt sobituma olemasolevasse keskkonda. Kui hoonestataval kinnistul või selle lähiümbruses on II maailmasõja järgseid, ajaloolisest hoonestusest palju suurema mastaabiga hooneid, mis on defineeritavad muinsuskaitseala hoonestusliku erandina, siis uute ehitiste kavandamisel ei ole muinsuskaitseliselt põhjendatud nende mahtudest lähtumine, kuna see loob piirkonna eripärasid mitte arvestava lahenduse. Uute ehitiste ja suuremahuliste juurdeehitiste mahud kaalutakse igakordselt läbi detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste raames. Muinsuskaitseala kultuuriväärtusliku hoonestuse liigendustest lähtumine tähendab, et uute ehitiste kavandamisel arvestatakse üldjuhul ajalooliste hoonete sokli- ja räästajoonega, ning avade paiknemise ja iseloomuliku fassaadikompositsiooniga. See ei tähenda ajalooliste lahenduste kopeerimist, küll aga lähtepunkte uue hoone kavandamiseks, mis võimaldab seda sobitada ajalooliselt kujunenud keskkonda. Värvilahenduse valimisel arvestatakse samuti ümbritseva keskkonnaga, välditakse kontrastseid värvilahendusi (nt erelilla uus ehitis beežikas- hallikas keskkonnas), mis pole piirkonnale omased ning mis jäävad visuaalselt domineerima. Katusemaastikust lähtumine tähendab seda, et uue hoone katusekuju sobitatakse piirkonna 41 ajaloolise hoonestuse katusemaastikuga, milleks on Rebala muinsuskaitsealal ajaloolisest katusekattematerjalist kaldkatused (eelkõige viilkatused). Uute ehitiste püstitamisel lähtutakse muinsuskaitsealale iseloomulikest arhitektuursetest lahendustest, mis tähendab ka üldist miljöösse sobitumist, keskkonda säästvate ehitusmaterjalide ning energiasäästlike lahenduste kasutamist. Näiteks ei ole soositud suured klaaspinnad, mis ei ole Rebalale omased ning mis on kliimasoojenemist arvestades problemaatiline lahendus. Punkt 23.6 sätestab, et uute ehitiste, sh väikeehitiste välisviimistluses kasutatakse naturaalseid ja/või keskkonda sobivaid kvaliteetseid ehitusmaterjale, sealhulgas pae- ja maakivi, puitu, katuseplekki, eterniiti. Välisviimistluse materjalikasutust reguleeritakse muinsuskaitsealal kui tervikul läbivalt ühtemoodi. Traditsioonilise materjalikasutuse nõue kehtib kõikide uute ehitiste puhul, kuna traditsiooniline materjalikasutus aitab hoida muinsuskaitseala terviklikkust. See ei tähenda, et uusi ehitisi peaks ehitama ainult puidust ja paekivist, aga piirkonnas levinud ajalooliste materjalide või nende tänapäevaste analoogide (nt pae- või maakivi plaadid vms) loominguline kasutamine aitab uusi ehitisi paremini keskkonda integreerida. Punktiga 24 kehtestatakse nõuded muinsuskaitseala avalikku ruumi ja õuemaad kujundavate osade ja objektide ning kõrghaljastuse osas. Muinsuskaitseala eesmärk on mitte ainult avatud maastiku ja ehitiste, vaid kogu ala kui terviku väärtuste säilitamine ja esiletoomine. Nõuete eesmärgiks on tagada uute lisanduste sobivus ajaloolisesse keskkonda. MuKS § 52 lg 1 seab loakohustuse iga muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme muutmiseks ja ehitamiseks. Ehitiste all mõeldakse vastavalt ehitusseadustikule nii hooneid kui rajatisi (tänavad, platsid, piirdeaiad, pargid jms). MuKS § 52 lg 3 p 1 seab loakohustuse kõrghaljastuse rajamise, raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödele muinsuskaitsealal. Nimetatud tööd on jäetud muinsuskaitseseaduses üksikasjalikult sisustamata ning seetõttu on need määratlemata õigusmõisted, mida tuleb sisustada õiguse tõlgendamise erinevate viiside kaasabil. Kui õigusakt ise määratlemata õigusmõiste sisu ei määratle, tuleb eelistatult lähtuda sõnade üleüldiselt levinud või nende tavatähendusest. Määratlemata mõiste sisu määratlemisel saab arvestada ka rakenduspraktikaga. Kaevetööd on Muinsuskaitseameti senises tegevuspraktikas olnud suuremahulised tööd, näiteks ehitamise või trasside rajamisega seotud kaevetööd, ulatuslikum pinnase koorimine, puurimine. Loakohustusega ei ole Muinsuskaitseameti praktikas kunagi olnud hõlmatud ega ole seda ka praegu väikesemahulised haljastustööd (istutustööd, peenarde rajamine jm taimede kasvatamise ja aiapidamisega seotud kaevetööd) ja maaharimine. Sellised tööd on piisavalt väikesemahulised ning ei kahjusta arheoloogilist kultuurkihti ning seetõttu ei ole nende tööde jaoks tööde tegemise luba vaja taotleda. Kõrghaljastuse rajamine, st puude istutamine, arheoloogilise kultuurkihiga aladel ja avalikus ruumis (külaplatsid, avalikud haljasalad jms) on loakohustuslik, kuna nimetatud tööga kaasnevad mahukad kaevetööd, mis võivad rikkuda või hävitada pinnases olevat arheoloogilist kultuurkihti, samuti on kõrghaljastuse rajamisel oluline kaaluda selle sobivust ajaloolisse keskkonda. Vaateid piiravat kõrghaljastust kultuurmaastikele ei rajata, sealhulgas ei laiendata metsaalasid. Kõrghaljastuse moodustavad üldjuhul leht- ja okaspuud ning kõrged (üle 2,5 m kõrguseks kasvavad) põõsad. Kaevetöö on üldjuhul sügavamal kui 30 cm pinnases tehtav töö või pinnase 42 planeerimise käigus maapinna kõrguse muutmine üle 30 cm, tagasitäidetavate süvendite kaevamine ja tagasitäitmine või pinnase koorimine sügavamale kui 30 cm maapinnast; süvendi kaevamine ja puurimine sügavamale kui 30 cm algsest maapinnast. Pinnase teisaldamine on pinnase kaevamine, selle teisaldamine ja muldrajatistesse paigaldamine. Pinnase juurdeveona on silmas peetud suuremahulist pinnasevedu maapinna tasandamiseks ja täitmiseks. Käesolevas punktis on loetletud nõuded, mis lähtuvad ajaloolisest teabest ja selle kasutamise järjepidevusest. Punkt 24.1 sätestab, et ajaloolised külateed, paekiviaiad ja -kaevud ning muud pärandkultuuri objektid (kiviaiad, karjakaevud, kivihunnikud, paevõtukohad jms) säilitatakse ja võimaluse korral restaureeritakse. Rebala muinsuskaitseala ühe väärtusliku kihistusena on esitatud ajaloolised külatänavad ja -teed ning pärandkultuuri objektid. Säilinud on ajalooline külatänavate struktuur mitme ajaloolise rida- ja tänavküla moodustanud külas, nagu Jõelähtmel, Rebalas, Lool, Parasmäel, Maardus, Koilas ja Mannival. Muuhulgas leidub muinsuskaitsealal märkimisväärsel hulgal pärandkultuuri objekte, millede autentsena säilitamine on kogu muinsuskaitseala kaitsel eraldi eesmärk. Muinsuskaitseala üks väärtusi on muinasajast tänapäevani looduse ja inimtegevuse koosmõjul väljakujunenud terviklik kultuurmaastik, mida ilmestavad aastatuhandete vältel aset leidnud inimtegevuse jäljed. Muuhulgas on inimtegevuse jälgedeks ka maastikul leiduvad pärandkultuuri objektid, kiviaiad, karjakaevud, kivihunnikud, paevõtukohad jms, ning nende säilitamine on üks muinsuskaitseala eesmärke. Punktis 24.2 on sätestatud, et uued piirdeaiad ning aiapostid, väravad jms lahendatakse järgides lähiümbruses väljakujunenud tava (materjal, kõrgus, paiknemine jms) ja sobivust krundi hoonestuse arhitektuuriga. Juhul, kui on vajalik rajada uued piirdeaiad, -postid ja väravad, siis kavandatakse need lähiümbruses tavaks kujunenud eeskujudel, võttes arvesse traditsioonilisi materjale, kõrgust ja paiknemist külaruumis jms. Piirdeaed peaks sobituma ka krundil oleva või sinna rajatava hoonega. Jõelähtme valla kehtiva üldplaneeringuga on määratud, et tänavaäärsed piirdeaiad võivad olla kõrgusega kuni 1,2 m looduslikust kivist, puidust vertikaalse või diagonaalse lahendusega ja puitpiirded läbipaistvusega vähemalt 30%. Võrkpiirded on lubatud kruntide vahelisteks piirdeaedadeks kõrgusega kuni 1,5 m. Punkt 24.3 sätestab, et õuemaad, sh taluõue piirav ajalooline puistu ja hekid säilitatakse ning vajaduse korral asendatakse samaväärse taimestikuga. Rebala külade ajaloolistel õuealadel on säilinud palju põliseid õuepuid ning taluõuesid piiravaid puid ja hekke. Tegemist on muinsuskaitseala kohatunnet loova haljastusliku eripäraga, mille säilitamine tagab ala väärtuste püsimise. Juhul, kui puud või hekk on kahjustada saanud või oma loomuliku eluea ära elanud, tuleks need asendada samaväärse taimestikuga, et säilitada piirkonnale iseloomulik ilme. Samaväärse taimestiku all peetakse silmas, et puude asemel istutatakse uued puud, hekkide asemel uued hekid. Taimeliikide valimisel on eelistatud kohalikud, muinsuskaitsealale omased liigid. Punkt 24.4 sätestab, et kõrghaljastuse rajamisel ja taastamisel avalikus ruumis lähtutakse muinsuskaitsealale omasest haljastusviisist. Avalikus ruumis, nagu külaplatsid, avalikud haljasalad ja ühiskondliku kasutusega maad, tuleb kõrghaljastuse planeerimisel või taastamisel lähtuda muinsuskaitsealale ajastuomasest haljastusviisist. Muinsuskaitsealale on iseloomulik vähene kõrghaljastuse osakaal, mille tulemusel tekivad alale iseloomulikud kaugvaated. 43 Punkt 24.5 sätestab, et vaateid piiravat kõrghaljastust kultuurmaastikele ei rajata, sealhulgas ei laiendata metsaalasid. Vältida tuleb ulatuslikku kulisshaljastust, mis piirab avatud maastiku vaadeldavust või vaateid olulistele maamärkidele. Samuti ei ole lubatud ajalooliste metsaste alade laiendamine, kuna see muudab oluliselt muinsuskaitsealale iseloomulikku ilmet. V osas sätestatakse muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja selle tagamiseks vajalikud nõuded. Osa lähtub MuKS § 14 lõigetest 1, 3 ja 4. Punktis 25 on sätestatud, et muinsuskaitsealal on üks kaitsevöönd, mis on kantud kaardile kaitsekorra lisas 1. Tegemist on muudatusega võrreldes seni kehtiva muinsuskaitseala põhimäärusega, mille alusel oli Rebala muinsuskaitseala kaitsevöönd jagatud kaheks erineva eesmärgiga osaks, mille kohaselt kaitsevööndi osas 1 ehitamisel tuli vältida järske kontraste ehitiste mastaapsuses ja tiheduses, et tagada sujuv üleminek muinsuskaitseala hoonestus- ja külastruktuurile ning kaitsevööndi osas 2 tuli ehitamisel tagada muinsuskaitseala vaadeldavus. Aastate jooksul kujunenud praktika on näidanud, et kaitsevööndi kaheks erineva eesmärgiga osaks jagamine ei ole põhjendatud ning mõlemas osas on vajalik samade kaitse-eesmärkide rakendamine, mistõttu pidas Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm põhjendatuks muinsuskaitsealale samasuguste eesmärkidega kaitsevööndi loomist. Punktis 26 on välja toodud, et kaitsevööndi eesmärgid vastavalt MuKS § 14 lg 3 punktidele 1 ja 2 on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, et vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses, ning muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest. Kontrastide vältimise all hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses mõistetakse muinsuskaitseala hoonestusega sarnase mahu, kõrguse ja tihedusega hoonestusmustri jätkamist. Muinsuskaitseala vaadeldavus olulistest vaatepunktidest tähendab muinsuskaitseala suunal, peamiselt teedelt, vaadete säilitamist muinsuskaitsealale. Punkt 27 sätestab, et kaitsevööndis ei püstitata välismõõtmetelt või hoonestustiheduselt muinsuskaitseala hoonestus- ja külastruktuuri sobimatuid ehitisi. Mõiste ehitis kasutatakse vastavalt EhS-i § 3 sätestatud definitsioonile ning hõlmab ka rajatisi (sh sõiduteesid). Uute ehitiste püstitamisel on oluline sujuv üleminek tiheasutusalalt muinsuskaitseala hoonestus- ja külastruktuurile, mida aitab tagada muinsuskaitsealale iseloomulike hoonestusmahtude ja - tiheduse järgminine kaitsevööndis. Uue hoonestuse võimalik kõrgus, maht ja ulatus kaitsevööndis määratakse üldjuhul detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste ja selles sisalduva ruumilise analüüsi tulemusena. Muinsuskaitseameti kooskõlastus projektile on aluseks ehitusloa väljastamisel. Muinsuskaitseameti tööde luba kaitsevööndis ei väljastata. Erinevalt Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest ei tehta kaitsevööndis alla 5 meetri kõrguste või alla 60-ruutmeetrise ehitisealuse pinnaga hoonete rajamisel leevendust loakohustuses. EhS- i kohaselt puudub ehitusteatise ja ehitusloa esitamise kohustus elamu teenindamiseks vajalikele hoonetele, mis on kuni 20 ruutmeetrise ehitusaluse pinnaga ja kuni 5 m kõrged (vt EhS lisa 1). Töörühm ei pidanud leevendust põhjendatuks, kuna kaitsevööndis on rajatud väikeehitiste kobaraid, mis ei aita tagada kaitsevööndi eesmärke. Seetõttu leidis töörühm, et ka väikeehitiste püstitamist tuleb kaitsevööndis reguleerida. Väikeehitiste püstitamine ei ole keelatud, kuid on 44 oluline, et need rajatakse viisil, et kaitsevöönd oleks muinsuskaitsealale hoonestuslikult toetav puhvervöönd. Ehitusteatise ja loakohustuseta väikeehitiste reguleerimisel lähtutakse MuKS § 58 lg 2, mis sätestab EhS-i osas erisuse. Punkt sätestab ka, et kaitsevööndis ei püstitata muinsuskaitseala vaadeldavust häirivaid või varjavaid ehitisi ning ei paigaldata vaateid katvaid või neid varjavaid reklaame, tehnilisi rajatisi või muid konstruktsioone. Rebala muinsuskaitseala puhul on väga olulised ka alale avanevad vaated, mistõttu tagatakse ka kaitsevööndis vaated muinsuskaitsealale. VI osas sätestatakse leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis. MuKS § 19 lg 5 p 6 kohaselt saab muinsuskaitseala kaitsekorras teha leevendused § 33 sätestatud säilitamiskohustusest, § 52 lg 1–3 sätestatud tööde tegemise loa kohustusest ning § 58 lg 1–3 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest. Eelnõus nimetatud leevendustega on võimalik saavutada proportsioon kaitse vajaduse ja piirangute vahel. Need leevendused vähendavad halduskoormust ning piiranguid omanikule ning samas ei kaasne sellega muinsuskaitseala väärtuste hävimise oht. Kaaludes võimalusi leevendusteks, jõuti järeldusele, et suuremad leevendused ei pruugi toetada ala väärtuste säilimist, mis on MuKS § 3 lg 4 järgi üks muinsuskaitse olulisi põhimõtteid. Punktis 28 antakse leevendused muinsuskaitsealal tööde tegemise loa taotlemise nõudest ja ehitusprojekti koostamiseks vajalikest muinsuskaitse eritingimustest. Punktis 28.1 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet C-kaitsekategooria hoonete konserveerimisel, restaureerimisel ja ehitamisel (osaline leevendus MuKS § 52 lg-st 1). Selle punkti alusel ei ole vaja anda C-kaitsekategooria hoonetele muinsuskaitse eritingimusi ega tööde tegemise luba. Ehitusprojektide koostamisel tuleb lähtuda C-kaitsekategooria hoonetele antud üldistest nõuetest (punkt 22). Muinsuskaitseamet annab oma kooskõlastuse tegevusele kohaliku omavalitsuse poolt läbi viidavas ehitusloa või -teatise menetluses. Leevendus ei kehti kohaliku omavalitsuse menetluseta – näiteks juhul, kui kohalik omavalitsus hoone välisilme muutmiseks luba või teatist ei nõua, on nõutav Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. Selliseks erandjuhtumiks võib olla näiteks hoone värvimine senisest erinevat värvi, katmine supergraafikaga vms, mis muudab hoone ilmet ja selle mõju muinsuskaitsealal oluliselt, kuid mida ei pruugita lugeda ehitusteatise kohustusega tööks. Punkt 28.2 sätestab, et Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei ole nõutav raietöödeks ja hooajalise ehitise püstitamiseks juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus on Muinsuskaitseameti raieloa või ehitamise püstitamise loa menetlusse kaasanud ja amet on loa kooskõlastanud või esitanud vastava arvamuse. See on osaline leevendus MuKS § 52 lg-st 1 ja § 52 lg 3 p-st 1. See tähendab, et kui kohalik omavalitsus kaasab Muinsuskaitseameti oma raielubade ja hooajaliste ehitiste (kohvikuterrassid, suvised müügikohad jms) lubade menetlusse, siis ei pea väljastama sama töö jaoks mitut luba. Leevendus ei kehti kohaliku omavalitsuse menetluseta, st juhul, kui linnavalitsus mingil põhjusel puu raiumiseks või hooajalise ehitise rajamiseks luba ei väljasta, siis saab Muinsuskaitseamet väljastada oma tööde tegemise loa. 45 Punkt 28.3 sätestab, et Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei ole nõutav kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud töödeks väljaspool arheoloogilise kultuurkihiga alasid (näidatud korraldudes lisas 4) ja pärandniitude alasid (näidatud korralduse lisas 3). See on osaline leevendus MuKS § 52 lg 3 p-st 1. Punkt 28.4 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet kõrghaljastuse rajamiseks õuemaal v.a arheoloogilise kultuurikihiga aladel. Kõrghaljastuse rajamine, st puude istutamine, ei ole arheoloogilise kultuurkihiga aladel loakohustusest leevendatud, kuna nimetatud tööga kaasnevad mahukad kaevetööd, mis võivad rikkuda või hävitada pinnases olevat arheoloogilist kultuurkihti, sh arheoloogilisi struktuure (nt kivist tarindite jäänuseid). Punktiga 28.5 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet tegevuskoha tähise, info- või reklaamikandja paigaldamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on lahenduse Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud. Punktiga 29 antakse leevendused muinsuskaitseala kaitsevööndis määratud juhtudel tööde kooskõlastamise või teavituse nõudest. Punktiga 29.1 leevendatakse olemasoleva hoone ümberehitamise, välisilme muutmise ja laiendamise kooskõlastamist Muinsuskaitseametiga, välja arvatud juhul, kui laiendamine hõlmab maapealse osa laiendamist (leevendus MuKS § 58 lg-st 1). Punkt näeb ette, et pädev asutus kooskõlastab ametiga kaitsevööndis ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustusliku ehitise ehitamise, sealhulgas ajutise ehitise püstitamise või rajamise ning olemasoleva ehitise ümberehitamise, laiendamise, välisilme muutmise ja lammutamise. Olemasoleva hoone ümberehitamine (rekonstrueerimine) ning välisilme muutmine on seega muudetud leevendusega kooskõlastust mitte vajavaks täies mahus, laiendamine osaliselt. Laiendamine on vastavalt EhS § 4 lg-le 2 ehitamine, mille käigus muudetakse olemasolevat ehitist sellele juurde- ehk külge-, peale- või allaehitamisega. Leevendusega loobutakse seega hoone olemasolevas mahus laiendamise kooskõlastusnõudest (nt katusekorruse või keldrikorruse väljaehitamine), kooskõlastatavaks jääb ainult mahuline külge- või pealeehitamine, st kõik uued ehitusmahud, mis muudavad kaitsevööndis hoonete suurust ja kõrgust ning üldist hoonestusstruktuuri ja -tihedust. Juhul, kui ehitisele lisatakse katusepinnale väljaehitisi või mistahes muid mahulisi juurdeehitusi, siis tuleb see muinsuskaitseala kaitsevööndis jätkuvalt Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Punktiga 29.2 leevendatakse kaitsevööndis ehitise lammutamise kooskõlastamist. Punktiga 30 selgitatakse, et punktides 28 ja 29 toodud leevendused ei kohaldu muinsuskaitsealal asuva mälestise alal, kui mälestise kaitse käskkirjas pole öeldud teisiti. VII osas määratakse muinsuskaitsealal paiknevate mälestiste kaitsevööndid. Punkt 31 sätestab, et mälestise kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele. Kaitsevööndi määramise vajadus on sellise maa-alaliste kinnismälestise puhul, mille läheduses on oodata arheoloogilise kultuurkihi, sh matuste või ajalooliste ehitusstruktuuride ilmnemist. Kaitsevööndi määramise vajadust ja selle ulatust hinnatakse iga kinnismälestise puhul eraldi. 46 Näiteks võib kaitsevööndi määrata mälestisele, mis ulatub muinsuskaitseala piirist välja. Selliste mälestiste puhul võib kaitsevöönd olla vajalik, kuna muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ei ole kaitsta konkreetse mälestise ümbrust, sh arheoloogiamälestise kaitsevööndis leiduvat võimalikku arheoloogilist kultuurkihti. Kaitsekorra koostamise ajal juba riikliku kaitse all olevatel kinnismälestisel varasemalt kehtestatud kaitsevööndid jäävad kehtima ka pärast korralduse jõustumist. Kinnismälestise kaitsevööndit saab muuta (sh kehtetuks tunnistada) üksnes kaitsevööndi muutmise menetlusega, mida reguleerib MuKS § 95. VIII osa käsitleb korralduse jõustumist. Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist ning seda on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul. 5. Kaitsekorra ette valmistamine ja menetluse kirjeldus Kaitsekorra eelnõu koostamise ettevalmistustöödega alustati kohe pärast MuKS-i jõustumist ning seda kajastati muuhulgas ka Muinsuskaitseameti kodulehel 29.08.2019 ilmunud teates. 04.12.2019 moodustati Muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga nr 1.1-5/ 57-A Rebala kaitsekorra koostamiseks töörühm, algselt Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõuniku Anita Staubi juhtimisel. Alates 2022. aasta juulist juhtis töörühma Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik-analüütik Laura Ingerpuu. Töörühma koosolekud toimusid 15 korda ning neil arutati kõiki erinevaid muinsuskaitseala kaitsekorras kajastamist vajavaid aspekte alates muinsuskaitseala väärtustest, hoidmise põhimõtetest, nõuetest ja lõpetades võimalike leevenduste ning piiridega. Paralleelselt töörühma koosolekutega lõpetati 2017. aastal alustatud Rebala muinsuskaitseala hoonestuse inventeerimine, mille viis läbi Muinsuskaitseameti Harjumaa nõunik Ly Renter. Protsessi tulemusel koostati Rebala muinsuskaitseala hoonete inventeerimisaruanne ja kaitsekategooriate ettepanekute tabel. Töörühm vaatas Rebala muinsuskaitseala inventeerimise tulemused hoonete kaupa läbi ning tegi kaitsekategooriate ettepanekud. Töörühma protokollid ning Rebala muinsuskaitseala hoonete kaitsekategooriate määramise aruanne on kättesaadavad Muinsuskaitseameti kodulehel Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise lehel22. Eelnõu väljatöötamise käigus ilmnes vajadus kolme täiendava alusuuringu koostamiseks23: Rebala muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi ajaloolise maakasutuse analüüs (koostaja: AB Artes Terrase OÜ, 2020), Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste analüüs (koostaja: MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, 2021) ja arheoloogilise kultuurkihiga alade eksperthinnang (koostaja: Muinsuskaitseamet, Helena Kaldre, 2023). Analüüsidest kujunes oluline alusmaterjal Rebala muinsuskaitseala kaitsekorras väärtuste ja nõuete määratlemiseks. Samuti arvestati eelnõu väljatöötamisel 2003. aastal kehtestatud Jõelähtme valla 22 https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine 23 Kõik alusuuringud on leitavad Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise lehel: https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine 47 üldplaneeringuga24 ja üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega (koostaja: Uibo Arhitektuuribüroo OÜ, 2016). Kaitsekorra eelnõu koostamisel seati eesmärgiks muinsuskaitseala elanike ja laiema avalikkuse kaasamine külade kaupa kaitsekorra koostamise protsessi. Selleks korraldati 15.06.2020 Rebala Muinsuskaitseala külavanematega kohtumine, millel jagati infot kaitsekorra koostamise eesmärkidest ja protsessist ning tutvustati edasist kaasamisplaani. Avatud menetluse eelses etapis kaasati omanikke ja kohalikku kogukonda teabepäevade kaudu. 19.09.–22.10.2020 toimusid muinsuskaitsealale jäävate erinevatele külakogukondadele suunatud arutelud (Vandjala, Loo, Parasmäe, Maardu, Võerdla, Saha, Rebala, Jõelähtme, Koila, Manniva). Arutelude käigus arutleti muinsuskaitseala väärtuste, nõuete ja leevenduste üle ning kaitsekorralduse tulevikuperspektiivi üle. Lisaks arutleti, mis on senises korras olnud head ja mis pole seni toiminud ning vajaks muutmist. Samuti tuvastati osalejatele arutelude ajaks valminud AB Artes Terrae OÜ poolt koostatud Rebala muinsuskaitseala ajaloolise maakasutuse analüüsi tulemusi. Aruande mustand edastati pärast arutelude toimumist Rebala külavanematele, et kõik soovijad saaksid esitada sellele enne lõplikku vormistamist täiendus- ja parandusettepanekuid. Külakogukondadele suunatud arutelusid aitas läbi viia Sotsiaalse Innovatsiooni Labori kaasamisekspert Maris Jõgeva. Arutelude põhjal koostati kokkuvõte25. Info kaitsekorra koostamise ja avalike teabepäevade kohta jagati 28.09.2020 Jõelähtme vallalehes, Muinsuskaitseameti kodulehel ja sotsiaalmeedias, samuti edastati info muinsuskaitsealal ja kaitsevööndis asuvate kinnisasjade omanikele nii e-kirja teel kui ka paberkujul infovoldikutena. 04.10.2021 toimus Rebala muinsuskaitseala poollooduslike koosluste uuringu raames läbiviidud välitööde tutvustus. Sarnaselt Rebala muinsuskaitseala maakasutusanalüüsile, edastas Muinsuskaitseamet poollooduslike koosluste uuringu aruande mustandi Rebala muinsuskaitseala külavanematele, et kõik huvilised külakogukondadest saaksid esitada uuringu täiendamiseks ettepanekuid või lisamaterjale. 13.06.2022 tutvustati Muinsuskaitseameti ehitismälestiste eksperdinõukogule Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõud ja muinsuskaitseala hoonetele kaitsekategooriate määramise põhimõtteid. 28.10.2022 arutati Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi eksperdinõukogus Rebala muinsuskaitseala kaitsekorras arheoloogilise kultuurkihiga alade määramise põhimõtteid. 15.11.2022 pöördus Muinsuskaitseamet seisukoha saamiseks Jõelähtme Vallavalitsuse ja Vallavolikogu poole (15.11.2022 nr 1.1-7/1823). Muinsuskaitseamet soovis teada, kas Jõelähtme Vallavalitsus ja Vallavolikogu toetavad seisukohta, et Rebala muinsuskaitseala puhul on tegemist riiklikult olulise kultuurmaastikuga, mille puhul on põhjendatud riikliku kaitse kehtima jäämine. 21.12.2022 edastas Jõelähtme Vallavalitsus seisukoha (21.12.2022 nr 7-10/6810-1), milles teatas, et arutas küsimust 01.12.2022 toimunud vallavalitsuse istungil ja Jõelähtme Vallavolikogu 15.12.2022 toimunud istungil. Toimunud arutelude tulemusena leidsid Jõelähtme Vallavolikogu ja Vallavalitsus ühtviisi, et Rebala muinsuskaitseala on Eestis 24 https://joelahtme.ee/uldplaneering-kehtiv- 25 Kokkuvõte on kättesaadav Muinsuskaitseametist. 48 ainuke looduse ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud ainulaadne kultuurmaastik, mis on alates 1987. aastast kuni tänaseni olnud riikliku kaitse all ning asusid seisukohale, et Rebala muinsuskaitseala väärib jätkuvalt riigi poolt kaitsmist ja seda riiklikult kaitstava muinsuskaitseala staatuses. 07.12.2022 toimus Jõelähtme Vallavalitsusele ja Vallavolikogule ning Rebala muinsuskaitseala külavanematele suunatud koosolek, milles tutvustati Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõud. Samuti arutati ühiselt läbi osalejate esmased kommentaarid ja ettepanekud. 14.02.2023 otsustas Muinsuskaitseamet riikliku kaitse eeldustele, esitatud arvamustele ning avalikel kaasamisüritustel kõlama jäänud arvamustele tuginedes algatada Rebala muinuskaitseala kaitsekorra avaliku menetluse. 31.03.2023 toimus Kostivere mõisas infopäev, kus Muinsuskaitseamet ja Keskkonnaamet jagasid teavet nii Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu kui ka poollooduslike koosluste hooldamise toetuse taotlusvooru kohta. 23.03.–30.04.2023 toimus Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avalik väljapanek. Eelnõuga oli võimalik tutvuda Muinsuskaitseameti veebilehel26 ja Muinsuskaitseameti Tallinna kontoris (Pikk 2) ning Jõelähtme vallavalitsuses (Postijaama tee 7, Jõelähtme küla). Kaitsekorra avatud menetluse algusest teavitati ajalehtedes Eesti Päevaleht ja Harju Elu, muinsuskaitseameti infokanalites (veebilehel, Facebook) ja Jõelähtme valla infokanalites (veebileht, Facebook). Teates avaldati lühidalt kaitse alla võtmise õigusakti eelnõu sisu, avaliku väljapaneku aeg ja koht ning arvamuste ja vastuväidete esitamise tähtaeg. E-posti kaudu teavitati avalikust väljapanekust menetlusse kaasatud asutusi ja ühinguid ning muinsuskaitseala ja kaitsevööndi kinnistute omanikke. E-kiri saadeti 807 Rebala muinsuskaitseala kinnisvaraomanikule ja 225 kaitsevööndi kinnisvaraomanikule. Tavakirjad saadeti 60 kinnisvaraomanikule, kellel puudus E-rahvastikuregistris e-posti aadress. Täiendavad teavituskirjad edastati 10-le muinsuskaitsealal asuva kinnistu omanikule, kelle hoonetega polnud võimalik hoonete inventeerimise käigus tutvuda ning kellelt paluti luba hooned kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku ajal inventeerida. Lisaks ilmus Jõelähtme märtsikuises vallalehes Rebala kaitsekorra eelnõud tutvustav artikkel. Avaliku väljapaneku jooksul laekus vastuväiteid, arvamusi ning täiendus- ja parandusettepanekuid 20 osapoolelt. Esitatud vastuväidetele, arvamuste ja ettepanekute osas kujundas Muinsuskaitseamet koos Rebala kaitsekorra koostamise töörühmaga seisukoha ja edastas selle enne avalikku arutelu vastuväite/arvamuse/ettepaneku saatjale e-posti teel. Avaliku väljapaneku jooksul laekunud ettepanekud ja vastuväited ning Muinsuskaitseameti poolt võetud seisukohad on esitatud seletuskirja lisas 3. Arvestades avalikul väljapanekul esitatud ettepanekuid, muudeti vähesel määral eelnõu ja seletuskirja sõnastust. 08.06.2023 toimus Kostivere mõisas (Mõisa tee 2, Kostivere) Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avalik arutelu. Avaliku arutelu toimumise ajast ja kohast teavitati ajalehtedes Eesti Päevaleht ja Harju Elu, Muinsuskaitseameti infokanalites (veebilehel, Facebookis), e- 26 https://www.muinsuskaitseamet.ee/rebala-muinsuskaitseala-kaitsekorra-koostamine 49 posti kaudu (muinsuskaitseala ja kaitsevööndi kinnisvaraomanikud, samuti vastuväidete, arvamuste ja ettepanekute tegijad.) Kohapeal osales 17 inimest, lisaks toimus veebiülekanne. Avaliku arutelu videosalvestus on järelvaadatav Muinsuskaitseameti Facebooki lehel. Arutelu käigus tutvustati avaliku väljapaneku käigus esitatud arvamusi ja vastuväiteid ning Muinsuskaitseameti seisukohti. Arutelu protokoll on kättesaadav Muinsuskaitseameti kodulehel. Avaliku arutelu ajaks oli eelnõu Muinsuskaitseameti kodulehel väljas sellisena, et avaliku väljapaneku käigus tehtud ettepanekud, mis otsustati sisse viia, olid juba sisse viidud. Pärast avalikku arutelu on õigusakti eelnõu täiendatud seletuskirja punktide 4 ja 5 osas, ühtlustades termineid, lisades sisu selgemaks mõistmiseks üksikuid täiendusi ning ajakohastades kaitsekategooriatesse määratud hoonete üldarve. Lisaks võeti pärast avalikku arutelu eelnõust välja punkt 22.2, mis sätestas nõude, et C-kaitsekategooria hoone välispiirete soojustamisel säilitatakse hoone ja selle osade proportsioonid. Selle nõude väljavõtmist oli kaalutud juba varem, kaitsekorra koostamise protsessis. Nõue võeti avaliku arutelu järgse eelnõu ülevaatamise käigus kaalutusotsusena eelnõust välja. Tegemist oleks ebaproportsionaalse kitsendusega C-kaitsekategooria hoonete omanikele Rebala muinsuskaitsealal, kus erinevalt linnalistest muinsuskaitsealadest ei paikne hooned ühel tänavajoonel ja ei moodusta B-kaitsekategooria hoonetega ühist tänavafronti ning seetõttu ei oma soojustamine ümbritsevale hoonetekompleksile ja kultuurmaastikule olulist visuaalset mõju. Lisaks arvestati otsuse langetamisel asjaoluga, et C-kaitsekategooria hoonete säilitamine olemasolevas mahus ja välisilmes ei ole nõutav, kuna need ei kanna muinsuskaitseala olulisi väärtusi. Avalikul arutelul tekitas sisulist küsimust läbi kaitseala sõitvad ning muinsuskaitsealal ja selle lähiümbruses asuvaid kaevandusi teenindavad veoautod. Küsimuse tõstataja oli seisukohal, et muinsuskaitsealal tuleks raskeveokite liiklust piirata, kuna see vähendab piirkonna elukvaliteeti ning ei toeta muinsuskaitseala väärtuseid ning tegi ettepaneku, et amet kaaluks võimalust lisada kaitsekorda piirangu, mis takistaks kaitsealal raskeveokite liikluse. Liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku tagab teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik (liiklusseadus, edaspidi LS, § 6 lg 4). Kui tegemist on riigiteega, siis täidab tee omaniku ülesandeid Transpordiamet (EhS § 92 lg 6), kui tegemist on kohaliku teega, siis korraldab liiklust kohalik omavalitsus (EhS § 92 lg 7), eratee omanik korraldab liiklust erateel lähtuvalt eraomandi käsutamise õigusest (PS 32). Avalikult kasutatava tee omanikul (riik või kohalik omavalitsus) on õigus ajutiselt või alaliselt piirata sõidukite liiklemist lähtuvalt massist, teljekoormusest, mõõtmetest, kategooriast või jalakäijate liiklemist või keelata see liiklejate ohutuse tagamiseks, teehoiutööde tegemiseks, tee ja teerajatiste kahjustamise vältimiseks, looduskeskkonda kahjustava mõju vähendamiseks või rahvatervise seaduse tähenduses elukeskkonna tagamiseks (LS § 12 lg 1). Muinsuskaitseamet, kaalununa ettepanekut, on seisukohal, et MuKS ei anna võimalust kaitsekorras muinsuskaitsealal liikluse reguleerimiseks. Küll aga on kaitsekorras esitatud tingimused kaitsealale ehitiste ja rajatiste rajamiseks, mille alusel saab keelduda alale sobimatu taristu rajamisest. Seega täiendavalt arutelu tulemusel kaitsekorda võrreldes avalikul arutelul näidatud versiooniga ei muudetud. 50 Pärast avaliku arutelu toimumist täiendati seletuskirja punkti 24 selgitusega, et loakohustusega ei ole Muinsuskaitseameti praktikas kunagi olnud hõlmatud ega ole seda ka praegu väikesemahulised haljastustööd (istutustööd, peenarde rajamine jm taimede kasvatamise ja aiapidamisega seotud kaevetööd) ja maaharimine. Sellega seoses eemaldati punkt 8.13, mis sätestas, et taimede kasvatamisega seotud kaevetöid ei loeta tööde luba vajavateks kaevetöödeks. Eelnõust eemaldati punkt 32, mis seadis arheoloogiamälestise välispiirist alates kolme meetri ulatuses kündmise keelu, kuna sellist nõuet ei saa kaitsekorraga kehtestada, sest kaitsekorraga saab kehtestada nõudeid ja kitsendusi vaid muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks. Hilisemalt on tehtud sõnastuslikke parandusi, mis eelnõu ja seletuskirja sisu oluliselt ei muuda. Eelnõud tutvustati 24.10.2023 toimunud Kultuuriministeeriumi juures tegutsevale Muinsuskaitse Nõukogule. Nõukogu otsustas eelnõud toetada. Eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule eelnõude infosüsteemi EIS kaudu ning arvamuse avaldamiseks Jõelähtme Vallavalitsusele ja Vallavolikogule. 6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Korraldus on seotud mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega (vt seletuskirja ptk 2 Muinsuskaitsealaks tunnistamise alus) ja aitab kaasa nende rakendamisele ehk läbi korralduse viib Eesti ellu konventsioonidega võetud kohustusi. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega. 7. Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused Rebala muinsuskaitseala ja kaitsekorra kehtestamise eesmärk on tagada parimal viisil riiklikult olulise kultuuripärandi säilimine ja selge muinsuskaitsekorraldus. Eelnõu loob senisest suurema täpsuse muinsuskaitseala väärtustes ja põhimõtetes, tuues kaasa nii uusi leevendusi kui ka senisest selgemalt määratletud kitsendusi. Kaitsekorra eelnõu koostamisse on panustanud lai spetsialistide ring kaasates ka kohaliku kogukonna esindajaid. Kaitsekorra eesmärk on samal ajal kaitsta põhiseaduse järku kultuuripärandit, praegu muinsuskaitseala ja arheoloogiapärandit, ning jätta omanikele alles proportsionaalne võimalus oma omandit kasutada ja käsutada. Kultuuripärandi säilimiseks on põhjendatud kaitsemeetmed vajalikud, mis piiravad mõnevõrra omandiõigust. Nii näiteks õigustab töödeks loa küsimist või eelnevat teavitamist arusaam, et täpne info konkreetsel maa-alal peituvast arheoloogilisest väärtusest selgubki alles nt haljastus-, raie- ja kaevetööde käigus või maaharimisel. Oluline on, et see teave jõuaks Muinsuskaitseametisse enne, kui tööde käigus võidaks arheoloogiapärandit kahjustada. See on ühiskonna üldises huvis. Sellest teabest sõltubki vahetult, kas töödeks mingeid nõudeid üldse ei kehtestata või siis nähakse ette asjakohased tegevused, mida tööde käigus silmas pidada. Sarnane mõtlemisloogika kehtib üldiselt kõikide nõuete juures. Kaitsekorras nõudeid, piiranguid ja kohustusi ehk põhiõiguste ja -vabaduste kitsendusi luues lähtutakse PS § 11 proportsionaalsuse põhimõttest, mille järgi peab olemas olema õige ja õiguspärane eesmärk. Kui see on olemas, tuleb kaaluda erinevaid alternatiive ja valida neist 51 välja lahendus, mis tagab kultuuriväärtuse kaitse, kuid ei piiraks õiguseid ja vabadusi rohkem kui minimaalselt vajalik. Rebala muinsuskaitseala on juba alates 1987. aastast riikliku kaitse all, mistõttu puudub kaitsekorra eelnõu jõustumisel oluline uus mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste kohaliku omavalitsuse korraldusele. Muinsuskaitseala tähendab kultuuriväärtusliku keskkonna säilimise ja hoidmise tagamiseks kohustusi erinevatele seotud osapooltele, sh riigi haldusorganitele, kelle pädevus seondub muinsuskaitsealaga, kohalikule omavalitsusele, kelle territooriumile muinsuskaitseala jääb ja muinsuskaitsealal ning selle kaitsevööndis asuvate kinnisasjade omanikele. Muinsuskaitseala staatus tähendab kõigile osapooltele nõuet loakohustuslike tegevuste kooskõlastamiseks Muinsuskaitseametiga (vt seletuskirja lisa 2), st Muinsuskaitseametit tuleb teavitada juhul, kui kavandatav tegevus võib omada mõju muinsuskaitsealale, sh seada ohtu selle säilimise või muuta selle säilimiseks sobivaid tingimusi. Muinsuskaitseala staatus ja kaitsekorrast tulenevad nõuded tähendavad muinsuskaitsealal asuva kinnisvara omanikele kohaliku omavalitsuse ehitusloa taotlemise või ehitusteatise esitamise kohustuse kõrval täiendavat koormust muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise, ehitamise või teisaldamise ehitusprojekti koostamiseks vajalike muinsuskaitse eritingimuste taotlemisel ning kaardistatud poollooduslike koosluste ja arheoloogilise kultuurkihiga aladega ning mälestistega arvestamisel. Mõju seotud osapooltele ei saa hinnata intensiivsemaks kui teiste ametkondadega seotud õigusaktidest tulenevat kooskõlastamisvajadust. Kaitsekorra eelnõu näeb seni kehtiva põhimäärusega ette mitmeid muudatusi, millel on erineva kaaluga mõjusid. Esiteks aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevate kohustuste täitmisele, millega on Eesti Vabariik ühinenud või mille on riik ratifitseerinud (vt seletuskirja ptk 2 Muinsuskaitsealaks tunnistamise alus). Lisaks aitab Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2021/2115 alusel koostatud strateegiakava „Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika Eesti strateegiakava aastateks 2023–2027“, mille erieesmärkideks on panustada mh kliimamuutuste leevendamisse ja nendega kohanemisse, elupaikade ja maastiku säilitamisse, elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste edendamisse. Samuti haakub kaitsekord „Kultuuri arengukava 2021-2030“ eesmärkidega, mille üheks olulisemaks strateegiliseks sihiks on elukeskkonna kvaliteetne planeerimine pärandit ja looduse elurikkust hoidvalt. Kaitsekorra kehtestamine toetab riikliku tähtsusega kultuuripärandi säilimist, esile toomist, kasutuses hoidmist ja säästvat arengut. Kaitsekord aitab tagada muinsuskaitseala kui kultuuriväärtusliku terviku ja seda kujundavate iseloomulike ja kohatunnetust loovate väärtuste kaitset. Kaitsekord arvestab muinsuskaitseala eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ja selle rakendamine aitab tagada nende säilimise. Kaitsekorra kehtestamine on vahendiks, et saavutada muinsuskaitseseaduse eesmärk, milleks on tagada kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus. 52 Samuti kaasneb kaitsekorraga positiivne mõju keskkonnahoiule ja elukeskkonnale, toetades kultuuriväärtusliku- ja looduskeskkonna säilitamisega inimeste põhivajadusi ja suurendades elukvaliteeti. Muinsuskaitseala kaitse-eesmärgid, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted, nõuded ja leevendused aitavad kaasa riiklikult olulise kultuurmaastiku säilitamisele ja sellele soodsa seisundi saavutamisele ja hoidmisele. Kaitsekorras sõnastatud põhimõtted on otseselt seotud keskkonnahoiu eesmärkidega, soodustades keskkonnasäästlike lahenduste (nt keskkonda vähem koormavate traditsiooniliste ehitusmaterjalide) kasutamist ja tegevusi, mis aitavad tagada Rebala muinsuskaitsealal väärtuslike, looduse ja inimtegevuse tulemusel tekkinud pärandniitude säilimise ja hooldamise. Lisaks sellele, et pärandniitudel on oluline roll Rebala muinsuskaitsealale iseloomuliku ja unikaalse miljöö tekkimisel ja kujundamisel, aitab nende hoidmine ja hooldamine panustada Euroopa Liidu ja Eesti majanduspoliitika strateegiliste eesmärkide saavutamisse, milleks on mh liigirikkuse säilitamine põllumajandusmaal. Pärandniidud on olulised loodusliku mitmekesisuse säilitamisel, kuna neil kasvab tavapärasest rohkem haruldasi taime- ja loomaliike. Muuhulgas on pärandniitudel oluline roll kliimamuutustega kohanemisel. Muinsuskaitseala väärtuste teadvustamine, esiletoomine ja hoidmine aitab luua mitmekesist ja kultuurimälu tugevdavat elukeskkonda. Samuti annab muinsuskaitseala kui unikaalne kultuuriväärtuslik keskkond kohalikule omavalitsusele võimaluse eristumiseks ning konkurentsieelise piirkonna arengu suunamisel. Korrastatud ja hoitud kultuuriväärtused loovad parema ja atraktiivsema elukeskkonna, mis aitab kaasa elukvaliteedi tõusule, loob töökohti, elavdab majandust, soodustab turismi, kasvatab piirkonna konkurentsivõimet, andes nõnda positiivse panuse ka regionaalarengusse. Lisaks näeb kaitsekorra eelnõu ette järgnevaid sisulisi muudatusi võrreldes seni kehtiva kaitsekorraldusega, mis omab mõjusid eelkõige halduskoormusele ja korralduse rakendamiseks vajalikele kulutustele:  üheks oluliseks muudatuseks, mis kaitsekord kaasa toob, on muinsuskaitsealal asuvate ehitiste jagamine erinevatesse kaitsekategooriatesse, millest hakkab kaitsekorra kehtestamisel tööde tegemisel sõltuma loakohustus. Kaitsekategooriate eesmärk on teha leevendusi nende ehitiste osas, mis ei kuulu muinsuskaitseala kultuuriväärtuslike objektide hulka ning mille osas senised reeglid ei ole muinsuskaitseliselt põhjendatud. Muudatuse tulemusena jääb Muinsuskaitseameti loakohustus kehtima 1144-st ETAK koodiga tähistatud muinsuskaitseala hoonest üksnes 265 B-kaitsekategooriasse määratud hoonele või hooneosale ja kõikidele mälestistele. C-kaitsekategooriasse määrati 781 hoonet või hooneosa (st üks osa hoonest on B- ja teine C- kaitsekategoorias) ehk valdav osa kogu muinsuskaitseala hoonetest, mille tulemusel väheneb senine loakohustus märkimisväärselt. Loakohustuse piiramisel väheneb hoonetega seotud tööde osas kodanike jaoks halduskoormus ja ametnike jaoks töökoormus oluliselt. C-kategooria hoonetele ei ole kaitsekorra kehtestamise järgselt enam nõutavad muinsuskaitse eritingimused ega Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. Ehitamiseks piisab kohaliku omavalitsuse ehitusloast või -teatisest, millele Muinsuskaitseamet annab oma kooskõlastuse (leevendus punktis 28.1). Leevendust 53  loakohustusest vähemväärtuslike hoonete osas pakub ka senine põhimäärus, mille kohaselt ei ole Muinsuskaitseameti luba vajalik kuni 5 meetri kõrguse ja kuni 60 m2 ehitisealuse pinnaga ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks, kui ehitis on püstitatud pärast 1940. aastat. Kuna leevendus kehtis 20. sajandi II pooles rajatud väikeehitistele, puudutas leevendus vaid väikest osa muinsuskaitseala hoonestusest. Hoonetele, millel on säilinud ajalooline eksterjöör ja millele omistatakse seetõttu muinsuskaitseala kontekstis kõrgemat väärtust (B-kaitsekategooria), jäävad kehtima muinsuskaitse eritingimuste nõue ja eksterjööris tehtavate tööde puhul loakohustuse nõue. Kuna B-kaitsekategooria hoonete puhul säilitatakse ja võimalusel taastatakse nende väärtuslikud eksterjööridetailid, võib see tuua kaasa omanikule lisakulusid, kuna tegemist võib (kuid ei pruugi) olla tavapärastest ehitustöödest keerukamate ja ajamahukamate töödega. Nimetatud kohustuste täitmist kompenseeritakse võimalusega saada restaureerimiseks riiklikku toetust. Seoses muudatustega ameti toetuste jagamise süsteemis on muinsuskaitsealadele antavad restaureerimistoetused viimastel aastatel oluliselt kasvanud, mis annab võimaluse rohkemate muinsuskaitseala hoonete korrastamise toetamiseks. Lisaks on töödele esitatavad täiendavad nõuded (eelnevad uuringud, muinsuskaitseline järelevalve) seaduses ettenähtud viisil hüvitatavad. Kuna kaasnevaid kitsendusi aitab leevendada võimalus riikliku toetuse saamiseks, samuti arvestades, et seatavad piirangud ei muuda seal paiknevate kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega raskenda seda oluliselt, ei ole korraldusega kehtestatavate kitsenduste puhul tegemist omandiõiguse intensiivse riivega. Täiendav info hoonete kaitsekategooriate kohta on leitav seletuskirjast ja seletuskirja lisast 1. Erinevalt teistest muinsuskaitsealadest, ei ole Rebala muinsuskaitsealal ühtegi A- kaitsekategooriasse määratud hoonet. See ei tähenda, et Rebala muinsuskaitsealal ei leidu ajalooliselt väärtuslike interjööridetailidega hooneid, kuid säilinud näidete puhul ei ole tegemist unikaalsete või antud alale iseloomulikke ehitustraditsioone peegeldavate tervikinterjööridega, mistõttu ei peetud selliste hoonete A- kaitsekategooriasse määramist muinsuskaitseliselt põhjendatuks ja omanikele seatavate kitsenduste seisukohalt proportsionaalseks. Samuti ei vasta interjööride kaitse Rebala muinsuskaitseala kaitse-eesmärgile, mille rõhuasetus on looduse ja inimtegevuse koosmõjul kujunenud ainulaadse, riiklikult olulise kultuuri-, loodus- ning teadusväärtust omava kultuurmaastiku ja seda kujundavate kohataju loovate väärtuste hoidmisel, esiletoomisel ning säästva arengu tagamisel. St, et Rebala muinsuskaitsealal asuvates hoonetes ei kehti loakohustus siseruumides ehitamisel, mis on omanike jaoks märkimisväärne kitsenduste leevendus võrreldes seni kehtinud regulatsiooniga;  kaitsekorra eelnõus pööratakse Rebala muinsuskaitseala kontekstis tähelepanu pärandniitude hoidmisele. Ka senine muinsuskaitseala kaitsekorraldus nägi ette looduse ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud kultuurmaastiku ehk ajalooliselt väljakujunenud asustusstruktuuriga põllumajandusmaastiku tervikliku säilimise tagamise, mis tähendas mh ka Rebala muinsuskaitsealale iseloomulike pärandniitude 54  hoidmist. Kaitsekorra eelnõus on senisest täpsemalt sõnastatud pärandniitude kaitse põhimõte, mille tulemusel tuleb põllumajanduslike tegevuste teostamisel ja maastiku hooldamisel tagada nende säilimine ja hooldamine ning taastamise võimaldamine. See tähendab, et pärandniitudega alasid ei künta, kaevata, metsastata, väetata ega teostata muid poollooduslikke kooslusi hävitavaid või ohustavaid tegevusi. Erandina on pärandniitudega aladel lubatud ajalooliste hoonete asukohtades hoonestuse kavandamine viisil, mille tulemusel tagatakse pärandniitude maksimaalne säilimine. Pärandniitudega alade puhul on soositud nende säilimist tagavad tegevused, mis on seotud traditsioonilise maakasutusega (niitmine ja kariloomade karjatamine). Väärtuslike alade hoidmine tähendab kitsendusi, mille tulemusel ei ole omanikul võimalik aladel kavandada mulla- ehk maaharimisega seotud tegevusi. Rebala muinsuskaitseala asub alal, millele on iseloomulik spetsiifiline mullatüüp – paepealsed mullad, mille põllumajanduslikku potentsiaali ei hinnata tänapäeval kõrgeks, mistõttu ei ole poollooduslike kooslustega aladele majanduslikult tasuv intensiivset põllumajanduslikku tegevust kavandada. Paljuski on pärandniidud säilinudki seetõttu, et läbi aegade on puudunud eeldused nende alade põllumaadena üles harimiseks. Jõelähtme valla põllumajandusmaa keskmine boniteet on 40, mis jääb alla nii Harjumaa (43) kui Eesti keskmisele (42). Pärandniidud moodustavad kogu muinsuskaitsealast (3672 ha) u 21% ehk 776,85 ha; Nimetatud kitsenduse täitmist kompenseeritakse võimalusega saada riiklikku toetust. Alates 2023. aastast jagatakse Muinsuskaitse- ja Keskkonnaameti koostöö tulemusel maaeluministri määruse „Perioodi 2023–2027 pärandniidu hooldamise toetus“ alusel pärandniitude hooldamiseks toetust, mis näeb ette erisuse Rebala muinsuskaitseala osas. Määruse § 5 lg 1 kohaselt saab toetust taotleda maale, mis on taotleja kasutuses olev vähemalt 0,1 hektari suurune pärandniit või selle osa, mille kohta on andmed kantud Eesti looduse infosüsteemi ning mis asub looduskaitseseaduse § 4 lõike 1 punktides 1, 2, 4, 5 või 6 nimetatud kaitstaval loodusobjektil või Rebala muinsuskaitsealal, mis on võetud kaitse alla inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastiku kaitsmiseks; Kuna kaasnevaid kitsendusi aitab leevendada võimalus riikliku toetuse saamiseks, samuti arvestades, et alade kasutamist muul sihtotstarbel ei toeta piirkonna mullatüübile iseloomulikud omadused, pole korraldusega kehtestatavate kitsenduste puhul tegemist omandiõiguse intensiivse riivega;  kaitsekorra eelnõu täpsustab varasemaga võrreldes nõudeid arheoloogiapärandi kaitseks. Lähtuvalt Rebala muinsuskaitseala arheoloogilise kultuurkihi eksperthinnangust, on muinsuskaitsealale määratud 15 arheoloogilise kultuurikihiga ala, mis moodustavad 3,8% (141,36 ha) kogu muinsuskaitseala pindalast; See tähendab, et arheoloogilise kultuurkihiga aladel enne detailplaneeringu kehtestamist või projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist, millega kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, tuleb vajadusel teha arheoloogiline uuring. Eesmärgiks on tagada ruumiliste muudatuste planeerimisel võimalikult varajases staadiumis arheoloogilise kultuurkihiga alal väärtuslike elementide olemasolu väljaselgitamine, et neid saaks enne ruumiotsuse tegemist võtta arvesse arheoloogiapärandit maksimaalselt säilitades ja võimalusel eksponeerides. Nõue annab 55  Muinsuskaitseametile õiguse kaaluda arheoloogiliste uuringute määramise vajadust sõltuvalt kavandatavate tööde iseloomust. Arheoloogilise uuringu tegemise nõue toob kaasa täiendavat asjaajamisest tingitud ajakulu, mis võib pikendada ruumiotsuste tegemisega seotud menetlusi. Samuti võib kitsendus uuringu teostamise nõude korral tuua omanikule kaasa lisakulusid, kuid lähtuvalt MuKS-ist hüvitatakse füüsilisest isikust uuringuobjekti omanikule kaevetööde arheoloogilise jälgimise kulu 100% ulatuses (maksimumsummas 1000 eurot) ning muule arheoloogilisele uuringule kulunud summa 50% ulatuses (maksimumsummas 1500 eurot); Kuna kaasnevaid kitsendusi aitab leevendada võimalus riikliku hüvitise saamiseks, samuti arvestades, et seatavad piirangud ei muuda seal paiknevate kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega raskenda seda oluliselt, ei ole korraldusega kehtestatavate kitsenduste puhul tegemist omandiõiguse intensiivse riivega;  lisaks nähakse kaitsekorra eelnõus ette, et arheoloogilise kultuurikihiga aladel säilitatakse väärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid ning arheoloogilised struktuurid ja elemendid. Säilitamise nõue võib omanikule tingida olukordi, mille tulemusel tuleb muuta ruumiotsuse aluseks olevaid lahendusi (nt detailplaneeringu koostamisel hoonete paiknemise muutmist vms). Samuti võib see tuua omanikule kaasa lisakulusid, kuna tegemist võib (kuid ei pruugi) olla tavapärastest ehitustöödest keerukamate ja ajamahukamate töödega;  kaitsekord nägi esialgses versioonis uuendusena ette nõude, mille kohaselt jäetakse põllumaal asuva arheoloogiamälestise kaitsevööndis mälestise välispiirist kuni 3 meetri ulatuses ala, mida ei künta. Eesmärgiks oli tagada, et künnitehnika ümber keeramise ja manööverdamise käigus mälestist ei kahjustataks. Kitsendus takistanuks osaliselt põllumaa senist sihtotstarbelist kasutamist. Samas tuli arvestada sellega, et kündi piirataks antud juhul arheoloogiamälestiste kaitsevööndites, mis on kehtestatud juba enne kaitsekorra jõustumist. Arvestades seda, et kaitsevööndi eesmärk on tagada mälestise säilimine, ei oleks olnud tegemist otseselt uue kitsenduse, vaid selle eesmärgipärasusest tuleneva täpsustusega. Kuid kuna kaitsekorraga saab kehtestada nõudeid, sh kitsendusi vaid muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks, ei saanud nõue sellisena kaitsekorda jääda. Muinsuskaitseamet jätkab teavitustööd, et selgitada - arheoloogiamälestiste tervikuna säilimiseks on oluline mälestiste ümbruses kündes olla väga ettevaatlik, et põllutehnika mälestist ei kahjustaks;  vastavalt punktile 28.2 väheneb halduskoormus ka raietööde ja hooajaliste ehitiste püstitamise osas, kuna Muinsuskaitseamet saab anda oma kooskõlastuse kohaliku omavalitsuse üksuse loamenetluses ega pea eraldi luba väljastama;  erinevalt senisest ei leevenda kaitsekord enam väikeehitiste rajamist kaitsevööndi alale. Senine praktika on tinginud olukorra, mil muinsuskaitseala kaitsevööndisse on rajatud väikeehitiste kobaraid, mis ei aita tagada kaitsevööndi eesmärki. Sellest tulenevalt on peetud põhjendatuks väikeehitiste püstitamine Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Kooskõlastamise nõue ei tähenda keeldu väikeehitiste rajamiseks, kuid saavutatav lõpptulemus peab arvestama piirkonna eripäradega. Kitsendus kasvatab siiski mõnevõrra halduskoormust; 56   ehitustöid kaitsevööndis, mis ei hõlma hoone maapealse osas laiendamist või ehitise lammutamist, ei ole vaja enam Muinsuskaitseametiga kooskõlastada, mistõttu väheneb omanike jaoks asjaajamise koormus ja üldine administratiivkoormus. 8. Korralduse jõustumine Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Vabariigi Valitsuse 11. veebruari 2016. a määrus nr 21 „Rebala muinsuskaitseala põhimäärus“ kehtivus lõpeb käesoleva korralduse jõustumisest. 9. Vaidlustamine Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates. 10. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks Jõelähtme Vallale. Lisa 1: Kaitsekategooriate põhjendused. Lisa 2: Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast. Lisa 3: Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud ettepanekud, arvamused ja Muinsuskaitseameti seisukohad. 57 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: KUM/24-1184 - Vabariigi Valitsuse korralduse „Rebala muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit; Sotsiaalministeerium; Kliimaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 12.12.2024 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/77d43d0a-9bac-4b35-893f-d562805aa8d2 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/77d43d0a-9bac-4b35-893f-d562805aa8d2?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main