Hankija vastus

Riigihangete vaidlustuskomisjon Lõkke 5, Tallinn vako@fin.ee vaidlustus hankes viitenumbriga 292018 Vaidlustaja: Tänavapuhastuse Aktsiaselts registrikood: 10346917 Aadress: Järve 37, 11314 Tallinn Vaidlustaja esindaja: Vandeadvokaat Diana Minumets Advokaadibüroo WIDEN OÜ Rävala 4, 10145 Tallinn E-post: [email protected] Hankija: Narva Linnavalitsuse Linnamajandusamet registrikood 75039729 Peetri plats 3, Narva linn, 20308 e-post [email protected] Hankija esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev Advokaadibüroo Andrei Matvejev Kulgu 4, Narva e-post: [email protected] tel. +37 250 31 782 Vastus AS Tänavapuhastuse Aktsiaseltsi vaidlustusele Hankija taotlused: 1. Jätta vaidlustaja vaidlustus tervikuna rahuldamata. 2. Mõista vaidlustajalt välja hankija lepingulise esindaja menetluskulud. Menetluslikud seisukohad: 3. Hankija vaidleb vastu vaidlustaja taotlusele menetlus peatada. 4. Hankija nõustub vaidlustuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses.. Hankija seisukoht menetluse peatamise taotluse kohta Vaidlustaja palub menetlus peatada. Käesoleval ajal on seoses vaidlustuste esitamisega pakkumuste esitamise tähtaeg edasi lükatud septembrisse. Menetluse peatamine ei võimalda hankijal teha menetluses vajalikke toiminguid, näiteks teha alusdokumentides parandusi, täpsustusi jne. Arvestades pakkumuste esitamise tähtaja edasilükkamist ning asjaolu, et VAKO teeb vaidlustusmenetlustes otsused ilmselgelt enne pakkumuste esitamise tähtaja saabumist, ei ole selge, millised vaidlustaja huvid vajavad kaitset menetluse peatamise kaudu ning mis põhjusel peaksid vaidlustaja huvid olema kaalukamad kui hankija huvi jätkata vaidlustusmenetluse käigus hankedokumentide parandamist, pakkujate küsimustele vastamist ja muud jooksvat tegevust. Eeltoodust lähtudes palub hankija jätta menetluse peatamise taotluse rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik Hankija, Narva Linnavalitsuse Linnamajandusamet, korraldab avatud hankemenetlusega riigihanget nimetusega „Narva linna haljasalade hooldustööd 2026–2027“ (viitenumber 296622). Hanketeade avaldati riigihangete registris 07.07.2025. Pakkumuste esitamise tähtpäev on 05.08.2025. Vaidlustaja, kes osaleb hankemenetluses pakkujana, leiab, et hankija on rikkunud seadust, kuna mõned juhiste pakkujatele, tehnilise kirjelduse ja hankelepingu punktid ei vasta vaidlustaja arvates seaduse nõuetele. Seoses vaidlustuste esitamisega on pakkumuste esitamise tähtaega edasi lükatud. Vaidlustaja palub vaidlustust esitades VAKO-l kohustada hankijat viima vaidlusalused sätted kooskõlla seaduse nõuetega. Vastuse põhjendused Pakkuja palub tunnistada seadusevastaseks Lisa 2 Osa 1 (Tehniline kirjeldus, ptk 1 „Üldnõuded“, punkt 8), Lisa 2 Osa 2 (Tehniline kirjeldus, ptk 1 „Üldnõuded“, punkt 8) ja Lisa 2 Osa 3 (Tehniline kirjeldus, ptk 1 „Üldnõuded“, punkt 8), kuna need on ebaselged. Mainitud punktid nõuavad töövõtjalt enne haljasalade hooldustööde läbiviimist riskianalüüsi koostamist ja võimalike riskide maandamist, sh liiklusest ja kommunikatsioonide paiknemisest tulenevate riskide maandamist. Riskianalüüs peab alati olema objektipõhine. Sisuliselt on vaidlustaja väide seotud sellega, et talle jääb ebaselgeks, kas ta peab riskianalüüsi koostamisel arvestama maa-aluste kommunikatsioonide kahjustamise riskidega või mitte. Vaidlustaja seisukohal peab hankija juhul, kui ta nõuab riskianalüüsi koostamist, teavitama pakkujaid sellest, millistes kohtades paiknevad maa-alused kommunikatsioonid selliselt, et haljastustööde teostamisel on oht neid kahjustada. Esmalt selgitab hankija, et Maa-ameti geoportaalis olev teave kajastab iga kinnisasja kohta seal paiknevaid kitsendusi, sealhulgas piisava täpsusega kommunikatsioonide asukohti ja nende põhiandmeid. Vaidlustaja väidab, et hankijal peab olema teave kõnesolevate maa-aluste kommunikatsioonide asukohtade kohta. Millistel andmetel põhineb vaidlustaja selline seisukoht, jääb ebaselgeks. Majandus- ja tööstusministri 17.12.2024 määruse nr 83 „Maa- ja Ruumiameti põhimäärus“ § 6 punktide 5 ja 10 kohaselt tagab nimetatud riigiasutus maa- ja ruumiandmete hõive ja avalikustamise, samuti ehitus-, planeerimis-, maa- ja ruumiandmetega seotud andmekogude ja infosüsteemide pidamise ning nende arendamise ja halduse korraldamise. Maa- ja Ruumiameti geoportaal tagab muu hulgas tootmis- ja tööstusrajatiste andmete kogumise ja avalikustamise (vt https://geoportaal.ee/est/INSPIRE/INSPIRE-teemad-p703.html). Kui vaidlustaja oskused ei võimalda tal Maa- ja Ruumiameti portaali kasutada, siis selleks, et vaidlustajale antud portaali kasutamist selgitada, esitame järgnevalt hankija tehtud otsingu tulemused Narvas asuva Peetri platsi kohta. Eespool esitatud ekraanipildil näidatakse, kuidas töötab geoportaal: otsingureale sisestatakse konkreetne aadress, mille tulemusel avatakse vastava kinnistu kaart. Vasakul asuvast menüüst valitakse „kitsenduste mõjualad“. Seejärel kuvatakse kaardil, millised konkreetsed kitsendusi põhjustavad maa-alused rajatised antud kinnistul asuvad. Näiteks eespool toodud kaardil on helesinise joonega tähistatud veetrass. Kui viia kursor sellele joonele, avaneb infovaheleht: Infovahelehel on määratud muu hulgas trassi sügavus (käesoleval juhul 2 m) ja muud asjakohased andmed. Tegemist on avalikult kättesaadava tasuta informatsiooniga, mida pakkuja peab kasutama riskianalüüsi koostamisel. Vaidlustaja viitab sellele, et Riigihangete Vaidlustuskomisjoni (edaspidi VAKO) ja kohtupraktikas on leitud, et hankija ei pea edastama sellist infot, mida tal ei ole. Samas esitab vaidlustaja eelduse, et käesoleval juhul pole võimalik, et hankijal puuduks info maa-aluste kommunikatsioonide kohta, mida tulevasele lepingupartnerile edastada. Vaidlustaja arvates peavad hankijal kui kohaliku omavalitsuse asutusel kindlasti olema vastavad tehnilised joonised ja plaanid, kuna ehituslubasid menetleb ja väljastab kohalik omavalitsus, mistõttu neil peaksid olema vastavad andmed. Esiteks on ehitisregistri haldaja Kliimaministeerium (vt Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määruse nr 69 „Ehitisregistri põhimäärus“ § 3¹). Teiseks ei töödelda ehitisregistris võrkude paigalduskohtade andmeid iga konkreetse kinnistu kohta eraldi. Ehitisregistris on küll võrguvaldaja huvipiirkonna andmed (määruse § 12¹), kuid need määratakse koordinaatide alusel ega kajasta näiteks võrgu maa-alust sügavust. Seetõttu kasutatakse konkreetsete võrkude asukohtade tuvastamiseks geoportaali. Kui geoportaalis kajastatud võrgu kohta tekib lisaküsimusi (nt maksimaalne survevõimekus), kasutatakse selleks ehitisregistrit. Seega on tegemist andmetega, mis kajastuvad riigiasutuste hallatavates avalikes andmebaasides ning on pakkujatele vabalt kättesaadavad. Lisaks sellele on küsitav õiguslik alus, millele tuginedes vaidlustaja palub nimetatud sätted seadusevastaseks tunnistada. Vaidlustaja viitab RHS § 87 lõikele 1, mille kohaselt on hankijal kohustus kasutada vastavas valdkonnas tegutsevatele isikutele arusaadavat terminoloogiat ja täpsusastet. Hankijale jääb ebaselgeks, millised vaidlusalustes sätetes kasutatud terminid on vaidlustajale arusaamatud. Vastupidi – vaidlustuse tekstist nähtub, et kogu riigihanke alusdokumentatsioonis kasutatud terminoloogia on vaidlustajale täiesti arusaadav. Tegelikult ei ole vaidlustaja rahul mitte terminoloogiaga, vaid hankedokumentides määratud kohustuse sisuga. Vaidlustusest nähtub, et vaidlustaja peab kohustust selgitada välja maa-aluste kommunikatsioonide asukohad ja hinnata nende kahjustamise riske haljastustööde tegemisel pakkujale liialt koormavaks. Samas on kohustuste mahu ja sisu määramine hankemenetluses hankija kaalutlusõigus ning vaidlustaja ei saa dikteerida hankijale, kuidas hankija oma kaalutlusõigust kohustuste mahu määramisel kasutab. Vaidlustaja esitab vastuväite ka hankija poolt antud vastusele vaidlustaja küsimusele, milles hankija selgitas, et nõlvadel võib osutuda vajalikuks eritehnoloogiate kasutamine või väljaõppinud töötajate (näiteks tööstusalpinistide) kaasamine, eriti niitmistööde puhul. Vaidlustaja viitab sellele, et antud vastus on vastuolus RHS § 88 lõikega 1. RHS § 88 lõike 1 kohaselt koostab hankija tehnilise kirjelduse kas hankelepingu eseme kasutusomaduste või funktsionaalsete nõuete kirjeldusena, mis võib sisaldada ka keskkonnahoidlikkuse kriteeriume ning mis peab olema piisavalt täpne hankelepingu eseme kindlaksmääramiseks pakkuja poolt ja hankelepingu sõlmimiseks. Vaidlustaja on seisukohal, et hankija on kohustatud nimetama konkreetsete nõlvade arvu. Esiteks jääb ebaselgeks, kuidas konkreetsete nõlvade arvu nimetamata jätmine on vastuolus RHS § 88 lõikega 1. Teiseks on tehnoloogia valik töövõtja kohustus, kes on eelduslikult konkreetse valdkonna kogenud professionaal. Hanke alusdokumentides on selgelt määratud pakkuja kohustus tutvuda tööde objektidega kohapeal. Kohapeal objektidega tutvumisel saab pakkuja tuvastada, millised konkreetsed nõlvad vajavad eritehnoloogia kasutamist, et saavutada lepingu eesmärk – linna haljastuse korraliku väljanägemise tagamine. Sellest lähtuvalt saab pakkuja valida vajalikud eritehnoloogiad ja määrata pakkumuse maksumuse. Vaidlustaja soovib aga ümber pöörata tema kui professionaali kohustused, üritades panna hankijale kohustuse määrata pakkuja eest kindlaks, millistel nõlvadel tuleb kasutada eritehnoloogiaid. Hankija seisukohalt ei vasta pakkuja selline soov töövõtulepingus sätestatud poolte rollijaotusele: tellija määrab tulemuse, mida ta soovib saavutada, ning tulemuse saavutamise raamistikud, töövõtja aga pakub välja tehnoloogiad tellija nimetatud eesmärgi saavutamiseks, arvestades tellija seatud raamistikke. Lisaks sätestab RHS § 88 lõige 6, et tehnilistes kirjeldustes ei nimetata kindlat protsessi ega tootmisviisi, mis võiks anda mõnele ettevõtjale või tootele eeliseid teiste ees või nende osalemist välistada. Juhul kui hankija hakkaks nimetama konkreetseid tehnoloogiaid kindlates kohtades tööde teostamiseks, võiks see anda alust vaidlustuse esitamiseks teiste pakkujate poolt, kes võivad leida, et konkreetsete tehnoloogiate kasutamine nendes kohtades ei ole lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalik, kuna sobivad võivad olla ka teised tehnoloogiad. Eespool toodud põhjustel leiab hankija, et antud vaidlustaja nõue on alusetu. Vaidlustaja hinnangul on seadusevastased ka riigihanke alusdokumentide Lisa 2 Osa 1 (Tehniline kirjeldus, ptk 1 „Üldnõuded“, punkt 42), Lisa 2 Osa 2 (Tehniline kirjeldus, ptk 1 „Üldnõuded“, punkt 42), Lisa 2 Osa 3 (Tehniline kirjeldus, ptk 1 „Üldnõuded“, punkt 42) ning Lisa 5 (Hankelepingu eelnõu punkt 1.4), kuna need on vaidlustaja hinnangul ebaselged. Nimetatud sätted kehtestavad koosmõjus, et juhul kui teenuse osutamise käigus vajab haljasalade hooldustööde maht muutmist, tasub tellija täiendava mahu eest lepingu fikseeritud ühikuhinna alusel. Samadel alustel vähendatakse vajadusel ka hooldustööde mahtu. Selle sätte kohaldamise kohta on hankija andnud järgmise selgituse: „Hinnapakkumuse esitamisel määrate maksumustabelis fikseeritud ruutmeetrihinna, näiteks 1. hooldusklassis 0,01 eurot/m² ilma käibemaksuta. See hind on fikseeritud. Kui linnale lisanduvad uued objektid, on tellijal õigus lisada need olemasolevale lepingule kuni 10% ulatuses, rakendades sama ruutmeetrihinda. Kui muudatuste maht ületab 10%, esitab tellija hinnapäringu ning kui pakkujale uus hind sobib, tellitakse tööd uue hinnaga.“ Vaidlustaja seisukohalt ei vasta nimetatud säte RHS § 88 lg 7 nõuetele. RHS § 88 lg 7 kohaselt peab tehniline kirjeldus tagama kõigile ettevõtjatele võrdsed tingimused pakkumuse esitamiseks ega tohi tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile. Vaidlustaja ei ole selgitanud, kuidas need konkreetsed sätted loovad eeliseid teatud pakkujatele või rikuvad konkurentsi mingil muul viisil. Sisuliselt seisneb vaidlustaja rahulolematus nimetatud sätetega selles, et lepingu mahu suurenemisel võib lepingu fikseeritud ühikuhinnaga tasumine kahjustada vaidlustaja huve, kuna ta võiks olla sunnitud tegema ühikuhinna alusel töid, mille tegelik maksumus on kallim. Hankija hinnangul on vaidlustaja etteheited otsitud. Esiteks määratakse täiendavate tööde maksumus riigihanke alusdokumentidest lähtudes sama liiki ja samas piirkonnas teostatavate tööde ühikuhindade alusel. On märkimisväärne, et igas piirkonnas on erinevad maastikuolud, nõlvad ja muud erinevused, mis varieeruvad piirkonna piires, ning pakkuja esitab oma pakkumuses ühikuhinna, arvestades just neid erinevusi. Sellisel juhul sisaldab ühikuhind juba ka pakkuja riske, mis tulenevad asjaolust, et piirkonna maastik ei ole homogeenne. Lisanduvad uued alad kuuluvad üldjuhul samasse piirkonda ning sealne maastik võib samuti olla varieeruv, seetõttu ühikuhind katab ka need erinevused. Teiseks on pakkujal võimalik arvestada kõiki võimalikke riske ühikuhinna määramisel oma pakkumuses. Nagu vaidlustaja on ise õigesti viidanud, on kohtupraktikas leitud, et küsimus, kas jätta teenuse mahud pakkuja prognoosida ja tasuda teenuse eest komplekstasuna või näha ette näiteks ühikuhind iga teenuse eest, seondub pigem otstarbekuse küsimusega, mida kohus üldiselt ei kontrolli. Samas palub vaidlustaja nüüd VAKO-l just sellise kontrolli läbi viia. Viimasena tuleb märkida, et sunniviisiline lepinguliste kohustuste vahekorra muutmine annab vaidlustajale näiteks VÕS § 97 lõikes 5 ettenähtud õiguskaitsevahendi kasutamise võimaluse. Kui hankija suurendab tööde mahtu selliselt, et vaidlustaja peab tegema töid endale kahjulikel tingimustel, võib ta lepingu üles öelda. Vaidlustaja seisukohal on ka riigihanke alusdokumentide Lisa 2 Osa 1 („Tehniline kirjeldus“, ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“, punkt 2.2), Lisa 2 Osa 2 („Tehniline kirjeldus“, ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“, punkt 2.2) ja Lisa 2 Osa 3 („Tehniline kirjeldus“, ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“, punkt 2.2) ebaselguse tõttu seadusevastased. Kõigi nimetatud tehniliste kirjelduste osade (1–3) punkt 2.2 kohustab töövõtjat talgute läbiviimise ajal kogunenud prügikotid oma kuludega ära vedama. Hankija on vastates vaidlustaja küsimusele samuti selgitanud, et tellija ei saa ette näha, kui palju prügikotte lepingu kehtivuse ajal tekib, ning töövõtja peab kõiki neid aspekte ise oma pakkumuses arvestama. Sisuliselt nähtub vaidlustaja väidetest, et tema seisukohal on nimetatud nõue vastuolus RHS § 88 lõikega 1. RHS § 88 lõike 1 kohaselt koostab hankija tehnilise kirjelduse kas hankelepingu eseme kasutusomaduste või funktsionaalsete nõuete kirjeldusena, mis võib sisaldada ka keskkonnahoidlikkuse kriteeriume ning peab olema piisavalt täpne hankelepingu eseme kindlaksmääramiseks pakkuja poolt ja hankelepingu sõlmimiseks. Vaidlustusest on kaudselt järeldatav, et vaidlustaja peaks õigeks, kui prügikottide äraveol rakendataks ühikuhinda (ehk hankija tasuks iga ära veetud prügikoti eest eraldi) või oleks konkreetselt määratud prügikottide arv, mille äravedu toimub lepingu kehtivuse ajal. Vaidlustaja viitab siinjuures ka asjaolule, et talgute „Teeme ära“ läbiviimisel võib prügikottide arv olla ülemääraselt suur. Hankija ei pea vajalikuks määrata prügikottide äraveole ühikhinda. Kõigepealt tuleb märkida, et lepingu objekt ei ole komponentselt jagatav – hankes tellitav teenus hõlmab lepingu kehtivusajal eri liiki tööde teostamist. Kui lähtuda põhimõttest, et iga tööliigi kohta kehtib eraldi ühikhind ja töövõtjale tasutakse ühikuhindade alusel vastavalt tegelikele töömahtudele, siis tekib hankijale olukord, kus ta ei saa lepingu lõppmaksumust ette näha. Samuti tekib probleem töömahtude kontrollimisega: kui ühe kuu jooksul on näiteks teostatud niitmistööd (mille maht määratakse ruutmeetrite alusel) ja prügikottide äravedu (mille maht määratakse ühikute alusel), ei võimalda hankija kontrollimehhanismid usaldusväärselt kontrollida iga tööliigi tegelikku mahtu. Eeltoodust lähtuvalt on hankija valinud lahenduse, mille kohaselt tasutakse tööde eest konkreetne summa kuus, mis hõlmab kõiki vajalikke tegevusi, tingimusel, et kuu jooksul on saavutatud lepingu eesmärk – linna korraliku väljanägemise tagamine. Maksumustabelis toodud ühikhinnad on mõeldud lisatööde maksumuse määramiseks ning töövõtja tasu vähendamiseks juhul, kui osa töid on jäetud tegemata. Vaidlustaja kardab, et talgute (nt „Teeme ära!“, mille eesmärk on lühikese aja jooksul tagada suhteliselt mahuka avaliku ruumi koristus) käigus tekkivate prügikottide arv võib olla ettenägematult suur. Tuleb rõhutada, et hooldustööde käigus toimuv prügikottide äravedu ei ole seotud kampaaniaga „Teeme ära!“, kuna nimetatud üritus ei hõlma linnaobjekte, mille hoolduse eest vastutab töövõtja. Töövõtja teostab objektidel igapäevast hooldust ning peab ära vedama kogu hooldustööde käigus kogunenud prügi. Tellijal puudub info selle kohta, kui palju prügikotte töövõtja kahe aasta jooksul ära veab, samuti ei ole tellijal võimalik prognoosida prügi- või lehekoristuse mahtusid aastatel 2026 ja 2027. Kirjeldatud olukorras on hankija määratlenud teenuse selliselt, et teenuse kirjeldus vastaks lepingu eesmärgile ning lepingu maksumuse kujunemise loogikale. Vaidlustaja palub tunnistada seadusevastaseks riigihanke alusdokumentide Lisa 2 Osa 1 („Tehniline kirjeldus“, ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“, punkt 16), Lisa 2 Osa 2 („Tehniline kirjeldus“, ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“, punkt 16) ja Lisa 2 Osa 3 („Tehniline kirjeldus“, ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“, punkt 16), kuna need sätted on vaidlustaja hinnangul ebaselged. Kõigi nimetatud tehniliste kirjelduste osade ühine punkt nr 16 sätestab, et talihoolduse käigus on keelatud teraslumesahkade kokkupuude parkettkivipinnaga. Vastates vaidlustaja küsimusele, selgitas hankija täiendavalt, et „parkettkivist (kõnniteedel) pindala kuulub objektide kogupindala hulka. Vajalik on tutvuda objektide ja hooldusjuhendiga. Selliseid alasid hooldatakse eelistatult ilma metallinstrumentide kasutamiseta.“ Vaidlustaja viitab antud nõude osas jällegi RHS § 88 lõikele 1, mille alusel peaks hankija vaidlustaja arvates nimetama iga töö koostisosa suuruse väga konkreetselt. Hankija selle lähenemisega ei nõustu, kuna nimetatud õigusnorm nõuab, et hankija koostaks tehnilise kirjelduse kas hankelepingu eseme kasutusomaduste või funktsionaalsete nõuete kirjeldusena, mis võib sisaldada ka keskkonnahoidlikkuse kriteeriume ja mis peab olema piisavalt täpne hankelepingu eseme kindlaksmääramiseks pakkuja poolt ja hankelepingu sõlmimiseks. Hankija tehnilisest kirjeldusest on selgelt arusaadav, et hankija soovib parkettkiviga kaetud kõnniteede koristamist viisil, mis ei kahjusta nimetatud kattega kõnniteid. Esiteks puudub võimalus nimetada täpset parkettkiviga kaetud kõnniteede pindala, kuna kahe aasta jooksul pindala ilmselgelt muutub. Käesoleval ajal on trend kasutada kõnniteede katmisel parkettkivi. Linnas toimub pidevalt kõnniteede uuendamine ja uuendamisel kasutatakse reeglina just seda lahendust – kõnniteede rajamist parkettkivist. Hankija on pannud pakkujale kohustuse tutvuda objektidega kohapeal selleks, et pakkuja saaks ise määrata konkreetsete tööde mahu ja lähtuda sellest pakkumuse maksumuse arvutamisel. Vaidlustaja seisukohalt peaks hankija nimetama iga töö koostisosa praktiliselt ruutmeetri täpsusega, kuid see on eeltoodud põhjustel võimatu: kõnniteede pindala ja nende kattematerjalid muutuvad pidevalt. Hankija seisukohal ei nõua RHS § 88 lõige 1, et hankija nimetaks lepingu eseme piiramatu täpsusega. Vastupidine lähenemine tähendaks seda, et näiteks tööpingi tellimisel peaks tellija ette nägema iga poldi ja muu tööpingi valmistamisel kasutatava detaili täpse mõõdu. Selline lähenemine oleks aga vastuolus RHS § 88 lõikega 6. Eeltoodud põhjustel peab hankija antud nõuet põhjendamatuks. Vaidlustaja peab seadusevastaseks ka riigihanke alusdokumentide Lisa 2 Osa 1 („Tehniline kirjeldus“, ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“, punkt 4.2), Lisa 2 Osa 2 („Tehniline kirjeldus“, ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“, punkt 4.2) ja Lisa 2 Osa 3 („Tehniline kirjeldus“, ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“, punkt 4.2), kuna need sätted on vaidlustaja hinnangul sarnaselt teiste vaidlustatud riigihanke alusdokumentide sätetega ebaselged. Kõigi nimetatud tehniliste kirjelduste osades 1–3 on peatükis 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ ühine alapunkt nr 4.2, mis kirjeldab jõepiirete, treppide käsipuude, sh metallpiirete ja väravate hooldusnõudeid. Vaidlustaja on teabevahetuse käigus palunud täpsustada kirjeldatud elementide hooldusmahte (näiteks jooksva meetri või tüki alusel), et pakkujatel oleks võimalik kalkuleerida nende hooldusega kaasnevaid kulusid. Hankija on vastanud, et tal puuduvad täpsed andmed jõepiirete, piirete, treppide käsipuude (sh metallpiirete), väravate jms kohta, ning soovitanud pakkujal mahud kohapeal üle vaadata ja nendega tutvuda. Selles küsimuses on vaidlus olemuselt sarnane eespool käsitletud vaidlustega: millise täpsusega peab hankija nimetama iga haljastustöö koostisosa mahtu? Hankija jääb peamiselt varem avaldatud seisukohtade juurde, kuid soovib täiendavalt rõhutada, et pakkuja lähenemine eeldab tehnilise kirjelduse koostamist selliselt, et selles oleksid konkreetselt määratud erinevad linnainfrastruktuuri osad meetrites, ruutmeetrites, tükkides jne. Sellise lähenemise kohaselt tuleks näiteks eraldi välja tuua asfaltkattega kõnniteede pindala, parkettkiviga kõnniteede pindala, jõepiirete pikkus meetrites, nõlvade arv (eristades neid, mis vajavad eritehnoloogiat ja neid, mis seda ei vaja) jne. Selle lähenemise puhul kerkib esile kaks probleemi: linnainfrastruktuuri osade mahud muutuvad pidevalt, sh muutuvad pindalad, objektide arv jne. Isegi kui hankija määraks pakkuja soovitud mahud ja numbrid, võib järgmise sammuna kerkida nõue eristada ühe liigi objektide piires erinevate omadustega osade pindalasid. Ka juhul, kui selline nõue oleks täidetud, tekiks lepingu täitmise käigus paratamatult olukord, kus näiteks jõepiirete pikkus suureneb või väheneb. Sellisel juhul jääb ebaselgeks, kuidas vaidlustaja näeb ette töövõtja tasu kujunemist. Kas iga koostisosa mahu muutmisel peaks lepinguline hind vähenema, suurenema või jääma samaks? Taaskord tõstatub RHS § 88 lg 1 ja RHS § 88 lg 6 vahelise tasakaalu küsimus. Ühelt poolt peab tehniline kirjeldus olema piisavalt täpne, võimaldamaks pakkujatel esitada pakkumust, kuid teisalt ei tohi kirjeldus olla sedavõrd detailne, et sellega loodaks eelistus konkreetsele pakkujale. Hankija seisukohalt on käesolev tehniline kirjeldus koostatud sellise täpsusega, mis võimaldab määrata pakkumuse maksumust, võttes seejuures arvesse ka pakkuja võimalikud riskid, mis on seotud tööde koostisosade mahtude paratamatu muutumisega. Sellisel hankija otsusel on ühelt poolt negatiivne tagajärg pakkumuse hinna võimalik tõus, kuid samal ajal võimaldab selline lähenemine vältida kaht muud negatiivset tagajärge: pakkujate ringi kitsenemist ning vältimatuid vaidlusi töövõtjaga tööde koostisosade mahtude muutumisel, mis on ülalkirjeldatud põhjustel paratamatud. Eeltoodust lähtuvalt palub hankija jätta vaidlustaja nimetatud nõude rahuldamata. Hankija hinnangul on samadel, eespool kirjeldatud põhjustel põhjendamatud ja seadusevastased ka vaidlustaja poolt esitatud etteheited riigihanke alusdokumentide Lisa 2 Osa 1 („Tehniline kirjeldus“, ptk 4 „Linnainventari hooldustööd“, punkt 4.14), Lisa 2 Osa 2 („Tehniline kirjeldus“, ptk 4 „Linnainventari hooldustööd“, punkt 4.9) ja Lisa 2 Osa 3 („Tehniline kirjeldus“, ptk 4 „Linnainventari hooldustööd“, punkt 4.12) kohta. Kõigis nimetatud tehnilise kirjelduse osades 1–3 sisaldavad vastavalt punktid 4.14, 4.9 ja 4.12 tingimust, mille kohaselt lepingusse uute objektide ja elementide lisandumisel hooldatakse neid vastavalt hooldusjuhenditele. Vaidlustaja on teabevahetuse käigus palunud selgitada, kuidas saavad ja oskavad pakkujad ette näha, milliseid objekte ning millises mahus lepinguperioodi vältel lisandub, ning mille alusel tuleks kalkuleerida nende hooldamise maksumust. Vaidlustaja on palunud lisada hinnapakkumuse tabelisse vastava ühikuhinna. Hankija on vastuseks selgitanud, et hetkel ei ole võimalik täpselt prognoosida, millised uued objektid või elemendid lisanduvad lepinguperioodi jooksul ja millises mahus. Uute objektide lisamine lepingusse toimub vastavalt kehtivale ruutmeetri (m²) ühikuhinnale tingimusel, et muudatuste maht jääb alla 10% lepingu kogumahust. Kui muudatuste maht ületab 10%, viib tellija läbi täiendava hinnapäringu ning lepib hinnas töövõtjaga eraldi kokku. Antud nõude osas kerkib taas küsimus sellest, kuidas hankija näeb ette lepingu hinna kujunemist (kas ühikuhindadel põhinev tasu või tulemuspõhine tasu) ning kuidas hinnata vältimatult tekkivate tööde mahu muutuste maksumust. Vaidlustaja viitab seejuures uuesti sellele, et muudatuste tegemisel peaks olema määratud ühikuhind, mille alusel ühikute lisamisel suureneks lepingu hind. Hankija valis teadlikult tulemuspõhise tasustamise. Taaskord rõhutame, et lepingu eesmärk ei ole konkreetse prügi koguse eemaldamine linnaterritooriumilt ega konkreetse pindala niitmine, vaid linna üldise korraliku väljanägemise tagamine. Ühikhindadel põhineva tasustamise puhul keskenduks töövõtja konkreetsete tööde tegemisele, pööramata tähelepanu sellele, kas lepingu eesmärk on tegelikult saavutatud. Samuti tagab hankija poolt valitud lepingu maksumuse ja töövõtja tasu kujunemise viis selle, et hankija kui eelarveasutus, kellele teenuse ostmiseks on linnavolikogu otsusega eraldatud konkreetne summa, jääb selle summa piiridesse, arvestades võimalusega, et lepingu lõppmaksumus võib suureneda või väheneda kuni 10% ulatuses. Vaidlustaja püüab korduvalt dikteerida hankijale lepingu hinna kujunemist ühikuhindade alusel. Hankija on juba mitmel korral selgitanud, et ta ei pea ühikhindadel põhinevat lepingu hinna kujunemise viisi otstarbekaks, kuna hankija ei saa täpselt ette näha, millised tööde mahud kahe aasta jooksul ja kuidas täpselt muutuvad. Näiteks, arvestades projekteerimise, hankemenetluse ja ehitamise keskmisi tähtaegu, võib kahe aasta jooksul lisanduda uusi kõnniteid või vastupidi, uued planeeritud kõnniteed võivad jääda ehitamata, näiteks juhul, kui hankemenetluses pakkumusi ei laeku või tekib vaidlus. Vaidlustaja viitab korduvalt kohtupraktikale, mille kohaselt küsimus sellest, kas jätta teenuse mahud pakkujate prognoosida ja tasuda teenuse eest komplekstasuna või määrata igale teenusele ühikuhind, on pigem otstarbekuse küsimus, mida kohus ei kontrolli. Samas nõuab vaidlustaja jätkuvalt, et hankija muudaks valitud lähenemist ja hakkaks lepingu hinda kujundama ühikuhindade alusel. Hankija on juba varasemalt piisavalt analüüsinud asjaolu, et RHS § 88 lg 7 ei kohusta hankijat käituma vaidlustajale sobival viisil. Riigihanke alusdokumendid loovad kõigile pakkujatele võrdsed võimalused esitada pakkumus, mille maksumuses on arvestatud riske, näiteks seda, et senise muruala asemele rajatakse park, kus asuvad kaks purskkaevu, kümme pinki, kakskümmend lillepeenart ja viieteist prügikasti, mille hoolduskulu on võrreldes muruala hooldamisega oluliselt kõrgem ja ressursimahukam. Vaidlustaja nõuab pidevalt, et hinnapakkumise tabelis oleks fikseeritud erinevate objektide ja tööliikide ühikuhinnad või esitatud mingi mehhanism, mille alusel töömahtusid muudatuste korral hinnatakse. Hankija jääb varasemalt esitatud seisukoha juurde, et tema pakutud mehhanism töömahu muutmise korral on objektiivne, arusaadav ja läbipaistev: kui linnale lisanduvad uued objektid, on tellijal õigus lisada need olemasolevasse lepingusse kuni 10% ulatuses, rakendades sama ruutmeetrihinda. Kui muudatuste maht ületab 10%, esitab tellija hinnapäringu ning juhul, kui pakkujale sobib uus hind, tellitakse tööd uue hinnaga. Samuti ei ole põhjendatud vaidlustaja etteheide, et nimetatud säte on vastuolus RHS §-ga 123. Tegemist on nn „tellija reserviga“, mille kasutamise kohta on Rahandusministeerium korduvalt korduma kippuvatele küsimustele vastates selgitanud, et tellija reservi kasutamist hinnatakse igal juhul RHS § 123 lg 1 p 1 järgi. Seejuures ei kõrvalda see vajadust määrata riigihanke alusdokumentides muudatuste tegemise korda ja mehhanismi, mis antud juhul on ka tehtud. Millest järeldab vaidlustaja, et hankija kavatseb lepingu muutmisel ignoreerida RHS § 123 sätteid, jääb ebaselgeks. Eespool toodud põhjustel leiab hankija antud vaidlustaja nõude põhjendamatuna. Vaidlustaja leiab, et seadusevastased on ka riigihanke alusdokumentide Lisa 2 Osa 1 „Tehniline kirjeldus“ ptk 4 „Linnainventari hooldustööd“ punkt 4.10, Lisa 2 Osa 2 „Tehniline kirjeldus“ ptk 4 „Linnainventari hooldustööd“ punkt 4.7 ja Lisa 2 Osa 3 „Tehniline kirjeldus“ ptk 4 „Linnainventari hooldustööd“ punkt 4.10, kuna need on vaidlustaja hinnangul ebaselged. Vaidlustaja viitab sellele, et kõikides nimetatud tehnilise kirjelduse osades (osad 1–3, ptk 4) sisalduvad vastavalt punktid 4.10, 4.7 ja 4.10, mille kohaselt tuleb lepingu jooksul demonteerida kuni 50 remondile mittekuuluvat, rikutud või amortiseerunud elementi (pesukuivatustoe, vaibakloppimisaluse jms). Vaidlustaja on teabevahetuse käigus palunud esitada nimetatud elementide täpsemad hooldusmahud, et pakkujad saaksid kalkuleerida nende demonteerimisega seotud kulusid. Hankija selgitas vastuses, et hetkel ei ole võimalik konkreetset mahtu esitada, kuna objektid on demonteerimisprotsessis ja seetõttu pole teada, kui palju neist tegelikult eemaldatakse. Hankija eeldab siiski, et kogumaht ei ületa 50 ühikut. Vaidlustaja põhjendab antud sätete vaidlustamist sellega, et hankija vastusest jääb mulje, justkui kavatseks hankija elementide vahetamist rohkem kui 50 ühiku ulatuses, ja seoses sellega leiab vaidlustaja, et sellisel juhul on tegemist seadusvastase hankedokumentide muutmisega vastuste kaudu esitatud täpsustuste kaudu. Tegemist on täielikult väljamõeldud vaidlusega. Hankedokumentides on selgelt määratud vahetatavate elementide ülempiir: 50 tk. Ka vastuses esitatud küsimusele räägib hankija samast ülempiirist. Isegi kui tõlgendada vastust nii, et vahetatavate elementide arv võib olla üle 50 tk, ei tulene vastusest, et elementide vahetamine üle 50 tk kuuluks lepingu mahu sisse. Sellest tulenevalt on antud vaidlustaja nõue täiesti põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustaja palub tunnistada seadusevastasteks riigihanke alusdokumentide Lisa 2 osa 1 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 7.3.1, Lisa 2 osa 2 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 7.3.1 ja Lisa 2 osa 3 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 7.3.1, kuna need olevat vastuolus majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrusega nr 92 „Tee seisundinõuded“. Vaidlustaja viitab sellele, et kõigis nimetatud tehnilise kirjelduse osades (1–3, ptk 3) sisaldub punkt 7.3.1, mille kohaselt peavad jalakäijate teedel, platvormidel, platsidel, laudteedel, sildadel ja treppidel olema lume- ja libedusetõrje tehtud iga päev kella 7.30-ks ja 14.00-ks, tugeva lumesaju korral hiljemalt kella 10.00-ks. Vaidlustaja seisukohal saab tööde teostamise aluseks olla ainult majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrus nr 92 „Tee seisundinõuded“ (edaspidi määrus nr 92) ning kellaajaliste hooldusnõuete rakendamine talihoolduse teostamisel ei olevat nimetatud määrusega kooskõlas (vt Lisa 1, küsimus nr 19). Sisuliselt seisneb vaidlus selles, et eespool viidatud määrus kehtestab lume- ja libedusetõrje tegemiseks pikemad tähtajad kui hanke alusdokumentides määratud tähtajad. Iga õigusakt, mis kohustab isikut mingite tegevuste tegemisele, määrab kindlaks tähtajad, mille jooksul tegevus peab olema tehtud. Igasugune kohustus peab olema täidetud hiljemalt kohustuse täitmiseks antud tähtaja saabumisel. Samas võib igasuguse kohustuse täita ka varem, st enne selleks määratud tähtaja saabumist. Kõnesoleva määruse § 2 lg 2 kohaselt peab tee seisund vastama vähemalt nimetatud määrusega kehtestatud tasemele. Hankija aga soovib antud kohustuse täitmist kiiremini. Teisisõnu soovib hankija eespool viidatud hanke alusdokumentide sätetega tagada, et lume- ja libedusetõrje oleks tehtud lühema aja jooksul, kui on ette nähtud määrusega. Hankija on valmis maksma kohustuse täitmise eest kiiremini, kui määrus ette näeb. Tuleb nentida, et selline kõrgendatud nõue on linna jaoks majanduslikult otstarbekas. Igal talveajal tekib olukordi, kus linnaelanikud saavad libedusega seotud õnnetuste tõttu vigastada ja esitavad linnale kahjunõudeid. Linna seisukohast on majanduslikult mõistlikum vähendada selliste õnnetuste arvu, kehtestades lume- ja libedusetõrje tegemiseks sellised ajad, mis tagavad tõrje enne aega, mil enamik jalakäijatest hakkab liikuma näiteks tööle jne. Teisisõnu, tellija võib tellida keskmisele kvaliteedile vastava kauba ja maksta selle eest keskmisele kaubale vastavat hinda, kuid ta võib tellida ka kõrgendatud kvaliteediga kauba, makstes selle eest kõrgemat, kõrgendatud kvaliteedile vastavat tasu. Vaidlustaja viitab sellele, et tema seisukoht, mille kohaselt hankija ei saa tellida teenust kõrgemal tasemel, kui õigusaktiga ette nähtud, on toetatud VAKO otsustega 294-14/156643 p 9.4 ja 188- 14/152134 p 7.3. Hankija on tutvunud eespool nimetatud otsustega ega leidnud, et neis kajastuks VAKO seisukoht, mille järgi hankijal puudub õigus tellida lume- ja libedusetõrje tegemist lühema aja jooksul, kui on ette nähtud majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrusega nr 92 „Tee seisundinõuded“ (edaspidi määrus nr 92). Lähtudes sellest peab hankija antud nõuet põhjendamatuks. Vaidlustaja leiab samuti, et seadusevastased on hanke alusdokumentide Lisa 2, osa 1 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 7.3, Lisa 2, osa 2 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 7.3 ja Lisa 2, osa 3 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 7.3, kuna need on ebaselged. Vaidlustaja seisukohal kehtestab kõigis nimetatud tehnilise kirjelduse osades ptk 3 alapunkt 7.3, mille kohaselt töövõtja teostab kõvakatteliste jalakäijate teede ja platside pesu perioodil aprill– oktoober vastavalt hooldusklassile, nõude, mis ei ole määratud majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrusega nr 92 „Tee seisundinõuded“ (määrusega nr 92). Vaidlustaja hinnangul on viide sellele, et puhastamine toimub suvehooajal vajadusel visuaalse ülevaatuse alusel, tööde mahu osas ebaselge. Hankija selgitab selles osas, et tänavate pesemise sagedust on väga keeruline täpselt määratleda. On üldteada, et Eestis võivad suvehooajal ilmatikutingimused olla sellised, et vihma sajab nädalate kaupa ning sellisel vihmaperioodil puudub vajadus tänavaid pesta. Samas võib esineda olukordi, kus nädalate kaupa paistab päike ning teed vajavad pesemist. Vaidlustaja osutab sellele, et hankijal peab olema teave, millise sagedusega tänavaid suvehooajal pestakse. Sellist infot ei ole, kuna varasema praktika kohaselt hinnatakse teenuse kvaliteeti üksnes üldiselt – objektide vastavust lepingu eesmärgile ehk linna korraliku väljanägemise tagamisele. Seetõttu pole hankija kunagi kogunud töövõtjatelt infot tänavate pesemise sageduse kohta. Samuti ei anna eelnevate aastate kogemus võimalust täpselt määrata pesemise sagedust, sest ilmastik võib aastati oluliselt erineda. Näiteks ühel aastal võib eelmainitud ajavahemikus olla ainult paar-kolm päikeselist nädalat ning ülejäänud ajal sajab vihma. Vastupidi, on olnud ka aastaid, kus päikeseline ilm püsib pikemat aega järjest. Hankija seisukohal on kogenud pakkujal võimalik teha pakkumine lepingu maksumuse kohta lähtudes oma kogemusest tänavate pesemise sageduse osas, kuna ilm Eestis on üldjoontes ühtlane ning teistes omavalitsustes saadud kogemus on seetõttu rakendatav ka Narvas. Lähtudes sellest peab hankija ka antud etteheidet põhjendamatuks. Vaidlustaja peab samuti ebaselgeks ja seetõttu seadusevastaseks riigihanke alusdokumentide Lisa 2, osa 1 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 7.3, Lisa 2, osa 2 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 7.3 ja Lisa 2, osa 3 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 7.3. Vaidlustaja osutab sellele, et kõigis nimetatud tehnilise kirjelduse osades (1–3, ptk 3) on vastavalt alapunkt 7.3, mille kohaselt peab töövõtja ette nägema lumevallide äraveo teatud objektidelt oma territooriumile või linna territooriumile. Vaidlustaja küsimusele eeldatava töömahu kohta on hankija vastanud, et täpne lume väljaveo maht ei ole prognoositav, kuna talvised tingimused varieeruvad, kuid minimaalne lumeveo maht on ligikaudu 1500 m³. Hankija on samuti viidanud sellele, et teatud objektide puhul on lume ladustamine objektide lähistel asuvatele rohealadele võimalik üksnes tellijaga eelneval kokkuleppel. Antud nõude osas tekib taas küsimus eelkõige selles, kas hankijal on olemas vaidlustaja poolt küsitud info. Samuti on küsimus selles, kas küsitud mahtu on võimalik prognoosida. Käesoleval juhul on hankija suuteline nimetama ainult lume väljaveo minimaalse mahu, kuid ei ole suuteline nimetama selle maksimummahtu. Hankija seisukohal puuduvad objektiivsed andmed, mille alusel oleks hankijal võimalik usaldusväärselt prognoosida, millises mahus peab toimuma lume väljavedu hankelepingu kehtivuse ajal. Sarnaselt suvehooaja kohta öeldule on ilm Eestis ettearvamatu. Millises mahus lund sajab, ei ole võimalik ette näha. Meteoroloogilised andmed sademete kohta selles osas samuti ei anna vajalikku infot, sest meteoroloogid fikseerivad vaid sademete üldise mahu. Eestis võivad talvel sademed esineda nii lume kui ka vihmana. Kui lähtuda meteoroloogilistest andmetest sademete mahu kohta, siis tegemist on avalikult kättesaadava informatsiooniga. Samuti on vaidlustajale teada teenindatavate pindalade suurused ning arvutusi sademete mahu osas teenindatava pinna järgi on võimalik teostada pakkujal endal. Hankija nimetas minimaalse lume mahu, millest ta on teadlik. Hankija ei saa teenust tellides esitada rohkem infot kui tal objektiivselt olemas on. Vaidlustaja eeldused, et hankijal on olemas rohkem informatsiooni, põhinevad üksnes oletustel. Eeltoodust lähtudes leiab hankija, et antud nõue on põhjendamatu. Viimasena viitab vaidlustaja sellele, et nende ebaselguse tõttu on seadusevastased riigihanke alusdokumentide Lisa 2, osa 1 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 8, Lisa 2, osa 2 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 8 ning Lisa 2, osa 3 („Tehniline kirjeldus“), ptk 3 „Haljasalade hooldustööde nõuded“ p 8. Vaidlustaja osutab sellele, et kõigis nimetatud tehnilise kirjelduse osades (1–3, ptk 3) sisaldub punkt 8, mille kohaselt peab töövõtja kaldalähedasest veest, sh põhjast, kuni 1,5–3,5 meetri kauguselt kaldast (olenevalt objektist) eemaldama prahi ja rohu. Antud sätte osas on hankija ja vaidlustaja vahel toimunud kirjavahetus, milles vaidlustaja on palunud täpsustada hooldustööde konkreetset piiri, et pakkujad saaksid täpsemalt hinnata teenuse osutamisega kaasnevaid kulusid. Hankija on oma vastuses selgitanud, et hooldustööde piir määratakse iga objekti puhul eraldi vastavalt tellija juhistele ja objekti eripärale ning soovitanud pakkujatel enne pakkumuse esitamist objektidega kohapeal tutvuda, et tööde mahtu ja kulusid täpsemalt hinnata. Vaidlustaja peab ka seda sätet RHS § 88 lg 1 nõuetele mittevastavaks. Ruumiameti geoportaali andmete alusel on võimalik tuvastada, millised teenindatavad maa-alad asuvad jõe ääres. Samuti on geoportaalist võimalik tuvastada maa-alade kaldajoone pikkus. Hankija on täpsustanud, et koristamine toimub kaldalähedasest veest, sh põhjast, 1,5–3,5 meetri kauguselt kaldast. Seega on võimalik arvestada keskmise kaugusega, milleks on 2,5 meetrit kaldast (1,5–3,5 meetri keskmine), kus koristamist tuleb teostada. Iga konkreetse koha koristamisala sõltub selle reljeefist, mida pole võimalik üksikasjalikult hankedokumentides kirjeldada. Samas on keskmine koristamist vajav pindala ülalnimetatud andmete alusel siiski määratav. Lähtudes eeltoodust, ei vasta tõele vaidlustaja väide, et hanke alusdokumentide andmed ei võimalda määrata pakkumuse maksumust. Kokkuvõte Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on, millise täpsusega on hankija kohustatud määrama hanke alusdokumentides teenuse osutamise üksikasjad. Samuti kerkib küsimus, kas selliste üksikasjade määratlemine on üldse võimalik. Vaidlustaja põhiline etteheide seisneb selles, et ta ei saanud hankedokumentidest konkreetseid numbreid, pindalasid jms, mis võimaldaksid tal ilma täiendavate jõupingutusteta arvutada pakkumuse maksumust, korrutades hankijalt saadud numbreid vaidlustaja tariifidega. Hankija seisukohalt ei ole selline lähenemine õige. Nagu on käesolevas vastuses korduvalt välja toodud, ei ole linna haljasalade hooldusteenus selline teenus, mida oleks võimalik absoluutse täpsusega kirjeldada. Lepingu täitmise perioodil muutuvad paratamatult teenindatavad pindalad, paigaldatakse uut linnamööblit, vahetatakse kõnniteede katteid jne. Siinkohal tuleb rõhutada järgmist: linn saab enam-vähem planeerida üksnes neid muudatusi, mis toimuvad jooksva kalendriaasta jooksul ja linnaeelarve vahenditest. Kohaliku omavalitsuse eelarve kinnitatakse igal aastal. Linn ei saa planeerida ehitustöid või näiteks linnamööbli vahetamist enne, kui selleks on linnaeelarves vahendid eraldatud. Näiteks käesoleval hetkel ei saa linn täpselt nimetada konkreetseid töid, mis muudavad teenuse mahtu aastal 2026. Eelarve koostamine ja selle kinnitamine toimub detsembris-jaanuaris, ning alles pärast linnavolikogu eelarvet kinnitavat otsust on võimalik ligikaudu määrata, millised tööd tehakse aastal 2026. Samal ajal ei ole üldse võimalik ette näha, millised tööd tehakse aastal 2027. Käesoleva hankega seotud lepingu sõlmimine toimub erandkorras linnavolikogu spetsiaalse otsuse alusel, kuna leping eeldab linnaeelarve vahendite sidumist tulevasteks perioodideks. Samuti on väga raske täpselt määrata nende tööde mahte, mis sõltuvad ilmastikutingimustest, näiteks äraveetava lume kogust. Hankija seisukohalt ei ole hankedokumentide koostamine sellise detailsusastmega, nagu soovib vaidlustaja, võimalik. Linn on kindlal seisukohal, et ta ei soovi lepingu hinna kujunemist ühikuhindade alusel. Ühikuhinnad ei võimalda tagada, et lepingu lõplik hind jääks selleks eraldatud rahaliste vahendite piiridesse. Lisaks on probleemiks asjaolu, et ühikuhindade kohaldamisel ei ole lepingu täitmist võimalik efektiivselt kontrollida. Näiteks juhul, kui lume äraveo hind määratakse tonni alusel, tuleks igakordsel äraveol tagada linna esindaja osalemine ja lume kaalumine. Selliseid tööde liike on palju. Samuti juhul, kui niitmistööd arvestatakse ruutmeetrite alusel, peaks linn iga niitmise järel tagama niidetud pindala mõõtmise. Lähtudes eeltoodust, on linn valinud teenuse eest tasumise tulemushinna põhimõttel, mis tähendab, et linn teostab kaks korda kuus kontrolli, mille käigus hinnatakse, kas teenindatavad maa-alad vastavad lepingu põhieesmärgile – linna korraliku väljanägemise tagamisele. Tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks antakse töövõtjale aega. Ainult juhul, kui puudusi antud tähtaja jooksul ei kõrvaldata, hakkab linn rakendama sanktsioone, sealhulgas tasu vähendamist. Hankija poolt valitud lepingu hinna kujunemise ja tasumise viis ei ole ideaalne, kuid see võimaldab kõige paremini tagada lepingu eesmärkide saavutamist ning järgida RHS § 3 p-s 5 kehtestatud põhimõtet (avaliku sektori rahaliste vahendite säästlik kasutamine), kuna tegemist on enam- vähem lõpliku ja etteprognoositava lepingu hinnaga. Hankija soovib rõhutada, et sarnaste tehniliste tingimustega riigihankeid on korraldatud korduvalt, ja seni ei ole kunagi tekkinud neid probleeme tööde konkreetse mahu määramise või tingimuste mõistmisega, millele viitab vaidlustaja. Eeltoodud põhjustel peab hankija esitatud vaidlustust põhjendamatuks ning palub selle jätta rahuldamata. Menetluskulud Hankija menetluskulud seoses käesoleva vaidlusega moodustavad kulud õigusabile. Õigusabi on osutanud Andrei Matvejev Advokaadibüroo, lähtudes tunnitasust 170 eurot ilma käibemaksuta (KM-ta). Hankija on kohaliku omavalitsuse üksus (KOV), kes on eriviisiline käibemaksukohustuslane. Kohalik omavalitsus registreeritakse käibemaksukohustuslasena üksnes juhul, kui ta tegeleb ettevõtlusega käibemaksuseaduse (KMS) tähenduses (§ 2 lg 2). Riigihangete läbiviimine ja ehitusteenuse tellimine riigihanke kaudu on avaliku ülesande täitmine ning ei kvalifitseeru käibemaksuseaduse mõttes ettevõtluseks. Kohaliku omavalitsuse üksusel tekib sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ainult ettevõtlusega seotud kaupade ja teenuste puhul. Kui kaupa või teenust kasutatakse nii maksustatava ettevõtluse kui ka mittemaksustatava avalik-õigusliku tegevuse tarbeks, tuleb rakendada proportsionaalset mahaarvamist (KMS § 29 lg 4 ja lg 5). Eeltoodut arvestades tuleb hankija menetluskulud käesolevas vaidluses arvutada kooskäibemaksuga. Seega arvutatakse hankija menetluskulud lähtudes tunnitasust 210,80 eurot (tunnitasu koos KM- ga). Ajakulu: 1. Vaidluse asjaoludega tutvumine, kliendiga vaidlustusega seotud asjaolude väljaselgitamine, RHR-s oleva dokumentatsiooni kontroll – 4 tundi. 2. Käesoleva menetlusdokumendi koostamine ja esitamine – 16 tundi Kokku 20 tundi. Menetluskulud kokku on 4 216 eurot. Hankija palub jätta menetluskulud vaidlustaja kanda. Esindusõiguse kinnitus Narva Linnavalitsuse Linnamajandusametit esindab vandeadvokaat Andrei Matvejev, kelle esindusõigus tuleneb RHS § 190 lg 11. Lugupidamisega, Andrei Matvejev Vandeadvokaat Narva Linnavalitsuse Linnamajandusameti lepinguline esindaja