Arvamus

Lisa 1 Riigikohtu arvamus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta Riigikohus toetab eelnõu koostajate soovi suurendada koroonakriisis parlamendi rolli (vt ka Riigikohtu otsus 5-21-32/8, p 49) ning rakendatavate meetmete läbipaistvust. Samas tuleks täiendavat tähelepanu pöörata riigi eesmärkidele kriisis ning abinõude proportsionaalsusele. Eelnõu eesmärk Küsitav on, kas eelnõu astub tegelikult piisavaid samme seletuskirjas deklareeritud suunas. - Selleks, et otsused oleks paremini prognoositavad, tuleks piirangute kehtestamisele sätestada seadusandlikult täpsemad tingimused. Epideemia kulgedes peaks need muutma rangemaks, mitte leebemaks, sest aja möödudes riivete intensiivsus kasvab ja ühiskonna taluvusvõime väheneb. Piirang, mis on proportsionaalne paari kuu kestel, ei pruugi olla põhiseaduspärane pikkade aastate vältel. - Selleks, et suurendada läbipaistvust, tuleks tagada otsustajate poliitiline vastutus, st eelistada tuleks parlamendi, äärmisel juhul valitsuse või valdkonna ministri, mitte aga apoliitiliste ametnike (Terviseamet, koolidirektorid) otsustusõigust. Praegu kumab eelnõust läbi soov suurendada mittepoliitilise tasandi vastutust ja lihtsustada piirangute kehtestamist (nt eelnõu § 1 p-d 13 ja 14). Eelnõu lõppeesmärk vajaks parlamendis kriitilist läbivaidlemist: kas soovitakse vältida igasugust nakatumist (seletuskirja lk 12, p 2 viimane lõik) või üksnes tagada riigi ja ühiskonna põhifunktsioonide, sh tervishoiu- ja haridussüsteemi, sise- ja väliskaitse, strateegiliste teenuse jms toimimist. See mõjutab eelnõu muid valikuid oluliselt. Kui nt koolilaste nakatumine ei suurenda haiglaravi vajajate hulka, ei ole koolide sulgemine tervishoiusüsteemi toimimise tagamiseks õigustatud, kuigi ta võiks olla sobiv meede nakatumiste vältimiseks. Nõustuda tuleb, et PS §-st 28 tuleneb koostoimes §-ga 14 riigi kaitsekohustus, vältimaks tervishoiusektori ülekoormamist. Niisugune ülekoormus kahjustaks PS § 28 tuuma. Vaieldav on, kas ja millises ulatuses on riigil sarnane kohustus seoses nakatumise vältimisega (vrd seletuskirja lk 12). Ekslik on eelnõu seletuskirja seisukoht, et inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teiste inimeste õigusi ja vabadusi (lk 12). PS § 19 lg 2 kohustab õiguste teostamisel teiste isikute õigusi austama ja arvestama, mitte ei näe ette tegutsemiskeeldu mistahes ohu korral (nt mootorsõidukiga liiklemine, ehitamine). Põrkuvate õiguste vahel tuleb leida tasakaal. Mistahes nakatumise vältimine tähendaks tervisepõhiõiguse absolutiseerimist, mitte tasakaalu. Valiku peab tegema parlament, kuid iga viimase kui nakatumisjuhu ärahoidmine ei pruugi tänases olukorras enam osutuda proportsionaalseks. On kaheldav, kas demokraatlikus ühiskonnas (PS § 11 ls 2) peab riik kaitsma inimest tema enda valikute tagajärgede eest. Raske haigestumise (ning seeläbi oluliste elualade halvamise) vältimiseks on ühiskonna sulgemise kõrval alternatiivseid vahendeid, sh vaktsiinid (vt Riigikohtu otsus 5-21-32/8, p 51). Näib, et ka seletuskiri lähtub eeldusest, et vaktsiinid aitavad endiselt ära hoida rasket haigestumist. Seletuskirja lk-lt 9 võib jääda ekslik mulje, nagu oleks Riigikohus nakatumiste vältimist määratlenud kaitseväelaste vaktsineerimisnõude eesmärgina. Nakatumiste vältimine on siiski vaid üks vahend kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamisel ning seeläbi riigi kaitsevõime kindlustamisel (vrd määrus 3-21-2241/11, p 26). 1/6  Lisa 1 Kohtupraktika Senine kohtupraktika, nagu seletuskirjaski tõdetakse, põhineb peamiselt esialgse õiguskaitse (EÕK) määrustel. Neist ei tohi teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest EÕK määrustes ei anta vaidlusaluste meetmete õiguspärasusele lõplikku hinnangut. Põhikohtuasjad ei ole veel jõudnud Riigikohtuni. Seetõttu on endiselt lahtised küsimused, kuivõrd võivad piiranguid üleüldse kehtestada täitevvõimu asutused, sh Vabariigi Valitsus; millistel tingimustel võib piiranguid kehtestada haldusakti vormis, eriti just ajalises mõõtkavas; kuivõrd saame kaks aastat pärast pandeemia algust kõnelda uudsest haigusest, mis vajab väga operatiivset reageerimist jne. Ka määruses 3-21-2241/11 rõhutas halduskolleegium korduvalt oma seisukohtade esialgset iseloomu. Teiseks on olukord juba muutunud võrreldes situatsiooniga, milles tehti enamik eelnõu seletuskirjas viidatud kohtulahendeid (2021. a lõpp), veelgi enam võrreldes ajaga, kui kehtestati vaidlusalused meetmed. Esimeste lainete ajal võis igasugune haiguse leviku kontrolli all hoidmine ja tõkestamine iseenesest olla piisav argument, kuid täna enam ei pruugi. Ka Riigikohtu 25.11.2021 määruses 3-21-2241/11 viidatud teadmised ei pruugi praeguses kontekstis enam olla „tänased teadmised“ (vrd seletuskirja lk 10). Õnnestunud ei pruugi olla seletuskirja viited kohtulahenditele, mis lähtuvad vaid ilmselgetest kaalutlusvigadest (nt viited asjadele 3-21-2471, 3-21-2432). Ka praeguses kriisis tuleb lähtuda proportsionaalsuse testist. Kui eesmärgi saavutamiseks on leebemaid vahendeid, tuleb valida leebem vahend ning meede ei tohi tekitada kokkuvõttes ühiskonnale rohkem kahju kui kasu. Ilmselgete vigade test võis olla kohane EÕK määrustes, aga võib osutuda liiga vaoshoituks piirangute kontrollimiseks põhikohtuasjas. Nii eelnõu arendamisel kui ka seaduse rakendamisel tuleks hoiduda abstraktsest kaalumisest, nt et elu ja tervis on olulisemad kui õigus haridusele või ettevõtlusvabadus. Kaalumisel tuleb arvestada ka mõjutatud isikute hulka ja kahjulike tagajärgede tõenäosust, samuti meetme mõjusust. Vastasel korral saaks üksikute inimeste elu kaitsega õigustada mistahes meetmeid. Seda aga ei luba proportsionaalsuse põhimõte. Ei ole olemas rusikareeglit, et ettevõtlusvabadus taandub alati avaliku huvi ees. Kohtuasjades 3-21-2241, 3-21-2469 jne toodud hinnangud puudutavad konkreetseid juhtumeid, need ei kinnita, et piirang on alati õigustatud (seletuskiri lk 8). Õigusakti vorm Õige on eelnõus seletuskirjas deklareeritud suund – kehtestada piirangud seaduste ja määrustega. Haldusaktiga piirangute seadmist (sh Terviseamet, asutuste juhid) tuleb eelnõus aga ka reaalselt piirata. Kuna HKMS ei näe ette võimalust vaidlustada otseselt määruseid karantiini või muude piirangute kehtestamise kohta halduskohtus, tasuks NETS-i lisada selgitav säte või vähemalt selgitada seletuskirjas, et puudutatud isikul on võimalik halduskohtusse esitada tuvastamiskaebus piirangutega seotud õiguste ja kohustuste kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p 6). Niisuguse kaebuse lahendamisel on kohtul võimalik algatada konkreetse normikontrolli menetlus määruse suhtes (PS § 15 lg 1 ls 2, § 152 lg 1). Ühtlasi tuleb märkida, et olukord, kus sisuliselt samad põhiõiguste piirangud võivad vastavalt Vabariigi Valitsuse äranägemisele olla kehtestatud nii Vabariigi Valitsuse määrusega kui ka Terviseameti haldusaktiga (eelnõuga § 1 p-d 12, 16, 18), loob ebaühtluse ja ebavõrdse kohtlemise ohu õiguskaitse saamise seisukohalt (üld- ja üksikaktide vaidlustamise võimalused on erinevad). 2/6  Lisa 1 Volitusnormide põhiseaduspärasus Täna puudub selgus, mil määral peaks koroonapiirangud kehtestama seadusandja ning kuivõrd ta võib selle ülesande delegeerida valitsusele (Riigikohtu määrus 3-21-2241/11, p 23). Riigikohus ei saa selles küsimuses võtta seisukohta kohtuvaidluse väliselt. Küll aga on võimalik meenutada, et küsimus ei ole vaid õigusakti vormis (seadus või määrus), vaid määruse vormi kasutamisel ka volitusnormi täpsusastmes. Mida intensiivsemad ja ulatuslikumad on riived, seda detailsem peab olema seaduse tasandi normistik. Kohati nimetab eelnõu võimalikud meetmed ära väga detailselt (käte desinfitseerimine, maskikohustus), seevastu liikumispiirangud ja mitmesuguste muude vabadusõiguste (ettevõtlusvabadus, koosolekuvabadus, hariduspõhiõigus) piirangud on määratletud väga abstraktselt. Näeme siin põhiseaduslikke riske. Volitusnormis tuleks täpsustada tingimusi, millal võib valitsus rangemaid piiranguid kaaluda. Väga intensiivseid, riigi põhifunktsioone (nt haridussüsteemi ulatuslik sulgemine) kahjustavaid piiranguid peaks saama kehtestada ainult eriolukorras või muus kvalifitseeritud hädaolukorras, kus nt tervishoiusüsteemi toimepidevus on tõepoolest väga suures ohus. Kõigi ohtlike nakkushaiguste kohta käivate üldnormide kõrval tasuks kaaluda täpselt rihitud erireeglite kehtestamist COVID-19 kohta. Meetmed, mis on ettevaatuspõhimõttest tulenevalt kohased muude ohtlikuna määratletud nakkushaiguste puhul, ei pruugi olla kohased koroona puhul, arvestades, et seda haigust ei ole tõenäoliselt võimalik kunagi ühiskonnast tõrjuda. Puudub vajadus reguleerida samade põhimõtete alusel maailmas juba kaks aastat levinud koroonat, võimalikke taasilmuvaid haigusi ning uusi tundmatuid haigusi, mille kohta hetkel igasugune teadmine puudub (seletuskirja lk 13). Selline ühetaolise ja kõikehõlmava abstraktse režiimi (ennekõike NETS § 281) kehtestamine tundmatutele ja juba tuttavatele haigustele võib anda täitevvõimule liiga laiad volitused. Selle asemel tasuks seadusandjal „rätsepatööna“ kaaluda tänases ja lähiaja kontekstis just koroona tõrjumiseks sobivaid meetmeid, mida mõistagi saab olukorra arenedes muuta (nt laialdase distantsõppe sidumine eriolukorraga). Konkreetsemad märkused – § 1 p 1 (NETS § 1 lg 4): kas HOS-i kohaldatakse lisaks NETS-ile või eksklusiivselt; Arusaamatuks jääb, mida siiski taotletakse uue sättega NETS § 1 lg 4. Seletuskirjas toodu ja säte ei ole omavahel kooskõlas. NETS § 1 lg-st 4 on võimalik aru saada üksnes nii, et edaspidi tuleks mistahes hädaolukorra puhul (sõltumata sellest, kas see on tervishoiulane, sh nakkushaigusest põhjustatud, või muust põhjusest tingitud), alati nakkushaiguse leviku tõrjes (nt plaanipärane väikelaste immuniseerimine) lähtuda hädaolukorra seadusest. Hädaolukorras tuleb vastavalt hädaolukorra seaduse (HOS) regulatsioonile igal juhul rakendada hädaolukorra seadust. Seega iseenesest puudub vajadus sätte dubleerimiseks. Samas hädaolukorra seadus ei defineeri spetsiifilisi tervisekaitselisi või tervishoiu abinõusid. Seega tuleks käesoleva juhul just NETS-is ette näha spetsiifiline regulatsioon, kui see on vajalik ja otstarbekas seadusesse tuua, mida tuleb rakendada üksnes nakkushaigusest põhjustatud hädaolukorras või selle lahendamiseks kehtestatud eriolukorras. Üldjuhul kehtivad hädaolu- korras kõik õigusaktid ilma mistahes reservatsioonideta. – § 1 p 2 (NETS § 2 lg 1 p 12): kas erapinna konkreetsele kolmandale isikule (mitte avalikkusele) kasutusse andmisega tekib avalik siseruum? Kes on „kolmas isik“ eelnõu tähenduses, kas ka nt pinna valdaja perekonnaliige? Kuna avaliku ruumi mõiste sisustamisega on seotud põhiõiguste piiramise võimalused, siis tuleks selle piire täpsustada. Pole ka selge, miks ei sobi piiritlemiseks KorS § 54 sätestatud avaliku koha mõiste. 3/6  Lisa 1 – § 1 p 3 (NETS § 2 lg 2): ohtliku nakkushaiguse definitsioon, arvestades sellega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi, võib niisugusel kujul osutuda liiga laiaks ja ebaproportsionaalseks. Esiteks on siin väga vaieldav künnis „mille kulg on raske“. Kas selle ületamiseks piisab, et haiguse kulg on ühe või väheste inimese jaoks raske või peab see olema alati või enamiku jaoks raske? Teiseks on küsitav, kas asjaolu, et haigus on kunagi toonud kaasa eriolukorra vms, õigustab seda igavesti käsitama ohtliku nakkushaigusena. See määratlus ei arvesta, et haigustekitaja võib olla muteerunud, samuti võib haiguse ohtlikkus olla hiljem maandatav vaktsiinide või ravimitega. Soovitame kaaluda lähtumist haiguse prognoositavast mõjust otsuse tegemise hetkel, mitte mõjust minevikus. Mineviku kogemus võib seejuures olla üks indikatsioon prognoosi tegemisel. Õigusselgust ähmastab seegi, et haiguse ohtlikkuse sisustamine hädaolukorra mõiste kaudu seab selle sõltuvusse „tavapärasest erinevatest“ meetmetest. Aastaid kestva pandeemia puhul on ebaselge, mis on tavapärane (nn uus normaalsus) ja mis eriline. HOS kehtivast regulatsioonist lähtudes puudub vajadus eraldi välja tuua hädaolukorra ohtu – hädaolukorra ohu korral on õigus rakendada kõiki meetmeid, mida hädaolukorraski. Samas, kui eriseaduses sellist vahet teha, siis tuleks just eriseaduses sätestada, millised abinõud (nõuded ja piirangud) kehtivad üksnes hädaolukorra ohu korral. Kui seostada ohtlik nakkushaigus sättes toodud kujul hädaolukorraga või selle lahendamiseks kehtestatud eriolukorraga, siis saab nakkushaigusest ohtlik nakkushaigus üksnes juhul, kui see on kaasa toonud hädaolukorra (või vähemasti selle ohu). HOS-i regulatsioonist lähtudes peab selleks õigustatud haldusorgan olema hädaolukorra välja kuulutanud (või on realistlik oht hädaolukorraks). Alles siis on see konkreetne nakkushaigus NETS-i tähenduses ohtlik nakkushaigus. Ja nt karantiini rakendamiseks (NETS § 27 lg 1) ei ole „epideemiline levik“ eraldivõetuna enam oluline tingimus. Ent mistahes muu nakkushaiguse epideemiline levik (vt NETS-i kehtivat definitsiooni), mis ei ole põhjustanud hädaolukorda, ei saa olla edaspidi karantiini kehtestamise põhjuseks. Samuti tekib sellise definitsiooni puhul küsimus, kas ühel korral hädaolukorra põhjustanud nakkushaigus on seetõttu jäädavalt ohtlik nakkushaigus. Iseenesest on n-ö järgmise haiguspuhangu mõistes NETS § 27 lg 1 loogiline – kui kord juba ohtlikuks tunnistatud nakkushaigus on taas levimas, siis laiaulatuslik ehk epideemiline levik võiks olla karantiini kehtestamise aluseks. – § 1 p 6 (NETS § 181): nõustume, et alus isikuandmete töötlemiseks on Tervisemetil HMS ja IKÜM näol olemas niigi. Täiendaval reguleerimisel soovitame kaaluda, kas mõistlik on töödeldavate andmete loetelu kehtestada ammendavana. – § 1 p 8 (NETS § 22 lg 5): õigusselguse huvides tasuks täpsustada, mis on siin käsitletud nõuete ja meetmete õiguslik tähendus ning keda peetakse silmas asjassepuutuvate isikute all (tervishoiutöötajad, nakatunud jne). – § 1 p 10 (NETS § 25 lg 2): Vabariigi Valitsusele suunatud volitusnormi piire tuleks täpsustada – milliseid meetmeid võib valitsus ette näha (vajadusel muud meetmed vaid ajutisena, nt 30 päeva, mille möödudes tuleb vajadusel volitusnormi täpsustada). – § 1 p 12 (NETS § 27 lg 4): Tasuks kaaluda, kas COVID-19 puhul tuleks mõned erandid, sätestada seaduses, arvestades põhiõiguste piirangute intensiivsust ja küsimuse olulisust demokraatlikus ühiskonnas. Näiteks kas juba seaduses ei peaks olema tagatud erand koroonanakkuse kahtlusega (lähikontaktsete) laste õppetöös osalemise õiguse kohta, mida võib valitsus ultima ratio’na piirata vaid eriolukorras? Sarnaseid volitusnormi piiranguid võiks kaaluda teisigi (sh § 281 puhul). See suurendaks Riigikogu rolli kriisis reaalselt ilma, et seadusandja peaks ise otsustama kõik tehnilised küsimused. 4/6  Lisa 1 – § 1 p 12 (NETS § 27 lg 5): Ettepandud sõnastusega kaotatakse senine piirang, et Terviseamet ei saa kehtestada karantiini, kui sellega kaasneb oluline mõju ühiskonnale või majandusele (eelduslikult koroona puhul alati). See on vastuolus eelnõu eesmärgipüstitusega – suurendada ettenähtavust, läbipaistvust ja Riigikogu rolli. Eeltoodust sõltumata on karantiini kehtestamine äärmiselt intensiivne ja koroona puhul laialdane meede, see eeldab rahvatervise huvide kaalumist külgnevate kahjudega ning seega otsustust kõrgel poliitilisel tasandil, ideaalis isegi Riigikogu enda poolt. On kaheldav delegeerida seda küsimust koroona puhul valitsusest allapoole. Valitsuse tegevusse on parlamendil vähemalt võimalik sekkuda arupärimiste kaudu. Pandeemia senine kulg on näidanud, et karantiinireeglitel on võrdlemisi püsiv iseloom, pigem ei ole tegemist üksikjuhtumiga. Seepärast tuleks äärmisel juhul kõne alla karantiini kehtestamine haldusaktiga väga lühiajaliselt (nt kümneks päevaks), mille jooksul valitsus peab jõudma seisukoha kujundada. Kuna Terviseamet ei kanna poliitilist vastutust, peaks niisuguse volituse andmisel olema täiendavad ja väga ranged materiaalõiguslikud tingimused, nt eriolukorra kehtimine, erakordselt suur oht vms. – § 1 p 13 (NETS § 28 lg 2 p 1): arvestades küsimuse olulisust ja riive intensiivsust ning riigi kohustust tegutseda laste parimates huvides, vajavad koolide sulgemise tingimused seaduses olulist täpsustamist. Eespool märgitud kaalutlustel peaks sellise otsuse tegijal olema tugev poliitiline mandaat ja vastutus parlamendi ees (Vabariigi Valitsus või haridusminister). Terviseamet, koolidirektor, linnavalitsus jne ei vasta nendele tingimustele. Terviseameti poolt otsuse tegemist võiks mõista vaid väga lühiajaliselt. Sõna „ajutiselt“ võib vajada asendamist selge ja lühikese tähtajaga. Koolide ja lasteasutuste sulgemise tingimused vajavad olulisuse põhimõtte kohaselt seadusega piiritlemist. Pikemajaline sulgemine (arvestades pandeemia ajal juba toimunut) peaks olema seotud eriolukorra kehtestamisega, st et see tuleb kõne alla vaid äärmiselt suure kahju ärahoidmiseks tervishoiusüsteemile. Seadusandjal tuleks hoolega kaaluda, kas üldse ja millises olukorras on õigustatud tervishoiusüsteemi tõsiste ja ulatuslike häirete muutmine ka haridussüsteemi tõsisteks ja ulatuslikeks häireteks, arvestades riigi kohustust tagada laste parimate huvide kaitse. Iseäranis kehtib see olukorras, kus rasket haigestumist on tänu vaktsiinide üldisele kättesaadavusele võimalik vältida muude vahenditega (vrd selles kontekstis Saksa Föderaalse Konstitutsioonikohtu 19.11.2021 määrus nr 1 BvR 971/21, 1 BvR 1069/21 lisaks eelnõu seletuskirjas märgitutele). Koolide asendamine lasteasutustega NETS § 28 lg 2 p-s 1 võib suurendada selgust, kuid ei lahenda küsimust, mida peab tegema töötav lapsevanem, sh eesliinitöötaja, kui tal ei ole võimalik last lasteaeda viia. Ka see teema vajaks äärmiselt selgeid ja rangeid materiaalõiguslikke tingimusi seaduse tasandil, kui vastavat volitust valitsusele täna ettenähtavas olustikus koroonaga seoses üldse anda. – § 1 p 14 (NETS § 28 lg 4): piirangu ajutist iseloomu (kestust) tuleks täpsustada. Samuti pole selge, milline on kooskõlastuse õiguslik tähendus – kas see on taotlevale haldusorganile siduv. Selguse huvides tuleks see sätestada vähemalt Terviseameti otsuse osas, asutuse juhi ja asutuse pidaja omavahelised erimeelsused on tõenäoliselt lahendatavad ka NETS-i regulatsiooni väliselt. – § 1 p 18 (NETS 281): vajaks arutelu, kas väga intensiivsete ja ulatuslike piirangute kehtestamine (kultuuriasutuste, toitlustus- ja majutusasutuse sulgemine, kogu ühiskonna lockdown) tuleks siduda eriolukorra kehtestamise või muu range materiaalõigusliku koosseisuga. – § 1 p 18 (NETS 281 lg 10): regulatsioon on problemaatiline § 1 p 13 puhul toodud põhjustel, tuleks kaaluda lühikese piirtähtaja seadmist. 5/6  Lisa 1 – § 1 p 18 (NETS § 281 lg 5): on sätestatud terviseuuringust keeldumise tagajärjed, samas pole eelnõus ega seletuskirjas avatud, kas ja millisel viisil on võimalik muude kehtestatavate meetmete sundtäitmine. – § 1 p 19 (NETS § 282 lg 4) kavandatu kohaselt on nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjeks antud valitsuse määrus tühine osas, milles see ei ole saanud kavandatavas NETS §-s 28.1 ette nähtud Riigikogu valdkondliku komisjoni heakskiitu. Samas võib valitsus volitada nimetatud meetmeid kehtestama ka Terviseameti. Pole aga ette nähtud, et ka Terviseameti poolt kehtestatud haldusakt oleks tühine, kui selles sätestatud meetmeid pole Riigikogu komisjon heaks kiitnud. Ekslikult on § 28.2 lg 4 viidatud § 28.1 lg 5 p 7, peab olema § 28.1 lg 6 p 7. – § 1 p18 (NETS § 281 lg 9): uuest regulatsioonist NETS § 281 lg 9 ei selgu, kellel on õigus isikuandmete töötlemiseks. Õigusselguse huvides võiks olla sätestatud, et selline õigus ja kohustus on igal isikul, riigi ja kohaliku omavalitsuse asutusel, kelle tegevuskohale laienevad NETS-i alusel kehtestatud piirangud ohtliku ja eriti ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumisel. 6/6  Sotsiaalministeerium Teie 02.02.2022 nr 1.2-2/16-1 [email protected] Meie 15.02.2022 nr 6-6/22-6 Arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest avaldada arvamust nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Märgime, et arvamuse avaldamiseks jäeti eelnõu mahtu ja kaalukust arvestades ebaproportsionaalselt vähe aega. Riigikohtu arvamus on ainult esialgne ja ei pruugi peegeldada kõiki probleeme. Vabariigi Valitsuse reglemendis rõhutatakse, et eelnõu või muu küsimuse kooskõlastamiseks antakse piisav tähtaeg, mis on vajalik asja sisuliseks läbivaatamiseks. Sama peaks kehtima ka arvamuse avaldamise puhul. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liina Reisberg Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee