Arvamused tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute väljatöötamise kavatsuse kohta

Tartu Maakohtu kohtunike, kohtujuristide ja konsultantide (edaspidi Tartu maakohtu) arvamus tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute väljatöötamise kavatsuse kohta. Tartu m aakohus on seisukohal, et plaanitavad muudatused on vajalikud ning asjakohased. Tartu maakohus toetab tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute väljatöötamist ja seadustamist , sest piirangud aitavad tagada tarbijalt väljamõistetavate sissenõudmiskulude vastavuse tegelikele kuludele, mida v õlausaldaja on teinud tarbijalt võlgnevuse sissenõudmiseks. Sissenõudmiskuludele piirangute seadmine välistab olukorra, kus võlausaldaja kasutab sissenõudmiskulude nõuet tarbija arvelt rikastumiseks, nõudes tarbijalt sissenõudmiskulude tasumist ka ulatuses, milles ta pole teinud tarbijalt võlgnevuse sissenõudmiseks kulutusi. Tartu maakohtu arvamus esitatakse tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute väljatöötamise kavatsuse s püstitatud küsimustele vastates . Kas Teie hinnangul on tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmisel tarbija õigused piisavalt kaitstud? Tarbija õigused ei ole t arbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmisel piisavalt kaitstud. Kas Te näete seejuures probleeme? Kui jaa, siis missuguseid? Asjaolu, et tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmisel ei ole tarbija õigused piisavalt kaitstud, toob endaga kaasa mitmeid probleeme: V õlausaldaja sissenõutavad sissenõudmise kulud on ebamõistlikult suured . Võlausaldajad esitavad võlgnike le korduvaid võlat eatisi või ülesütlemise teatisi/ hoiatusi, taotledes tasu tüüptingimuste s märgitud hinnakirja alusel, põhjendamata aga sellisel hulgal võlateadete vajalikkust. V õlausaldaja hinnakirjas märgitud meeldetuletuskirja saatmise tasu on põhjendamatult suur, kusjuures reeglina saadetakse meeldetuletuskirju võlgnikule arutult palju just eesmärgiga võimalikke sissenõudmiskulusid märkimisväärselt suurendada. Võlausaldajad peavad üldjuhul ise võla sissenõudmisega seotud kuludeks põhivõlgnikule ja käendaja(te)le lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulusid, mis tuleb hüvitada vastavalt võlausaldaja hinnakirjale. Eraldi nõutakse inkassokulude hüvitamist . Probleemideks kujunevad olukorrad, kus võlgnikud ei vasta hagiavaldustele ning seadus võimaldab teha TsMS § 407 alusel tagaseljaotsuse. Tagaseljaotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus – tagaseljaotsuse eesmärk pole teha lahend hageja kasuks vaid põhjusel, et kostja ei vasta hagile. Üldjuhul jäävad sellised kiirlaenupakkujate, sideteenuste osutajate ja inkassoettevõtjate nõuded rahaliselt TsMS § 405 sätestatud lihtmenetluse piiresse, st põhinõue alla 2000 euro. Üks võimalus, mida saab kasutada, on hagide puhul, kus kostja küll ei vasta, kuid tema suhtes on esitatud ilmselgelt ebamõistlikke, seadusega vastuolus olevaid nõudeid, lahendada tsiviilasi kohtu õiglase äranägemise kohaselt lihtmenetlusotsusega. Kuivõrd sissenõudmiskulud sisalduvad reeglina tüüptingimustes, on kohtu kohustus nende kehtivust või tühisust hinnata ning teha faktilisi asjaolusid arvestades võimalikult õiglane lahend. Selles osas on ka Riigikohus 14.01.2009 lahendis nr 3-2-1-120-08 näidanud kätte suuna, nentides, et krediidiandja hinnakirja järgi kirjalike teadete eest kulu hüvitamise nõudmine võib olla tühine tüüptingimus (p 15). Kiirlaenulepingutes on mõnikord sätestatud, et võlausaldajal on õigus nõuda tarbijalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist laenusumma tasumisega viivitamisel teatud päevade võrra teatud summas, mis suureneb taas laenusumma tasumisega viivitamisel teatud päevade võrra. Näiteks võib olla kiirlaenulepingus sätestatud, et laenusumma tasumisega viivitamisel 30 päeva võrra on võlausaldajal õigus nõuda laenusaajalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 20 eurot, laenusumma tasumisega viivitamisel 40 päeva võrra on võlausaldajal õigus nõuda laenusaajalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 30 eurot, laenusumma tasumisega viivitamisel 50 päeva võrra on võlausaldajal õigus nõuda laenusaajalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 40 eurot jne. Selline kokkulepe võimaldab võlausaldajal nõuda võla tasumisega vii vi tamisel teatud päevade arvu võrra tarbijalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist sõltumata sellest, kas võlausaldaja on tegelikult teinud kulutusi võlgnevuse sissenõudmiseks tarbijalt. S ee on aga vastuolus võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eesmärgiga, milleks on hüvitada võlausaldajale ainult need kulutused, mida ta on teinud võlgnevuse sissenõudmiseks tarbijalt. Eelnevalt kirjeldatu kujutab endast sisuliselt leppetrahvi nõudmist tarbijalt võlgnevuse ettenähtud tähtajaks tasumata jätmise eest, mis kahjustab tarbijat ülemäära, kuna lisaks leppetrahvile on võlausaldajal rahalise kohustusega viivitamisel õigus nõuda tarbijalt ka viivist. Ettepanek: T uleks sätestada regulatsioon, mille järgi on tühine kokkulepe, mille järgi on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt võla tasumisega viivitamisel teatud päevade võrra võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist teatud summas sõltumata sellest, kas võlausaldaja on tegelikult teinud kulutusi võla sissenõudmiseks tarbijalt. Mis on Teie hinnangul probleemi põhjus? Probleemide peamine põhjus seisneb selles, et inimesed ei tea oma õigusi ja kui teavad, siis ei tegutse nende realiseerimiseks. VÕS § 113 lg 5 lubab võlgnikult nõuda viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Mõistena on sisustamata, mis on need sissenõudmiskulud, mis makseviivituse kor ral järgneda võivad. Samuti on mõistlike kulude näol tegemist määratlemata õigusmõistega. Ühe võimaliku põhjusena, miks tagaseljaotsuste kasuks otsustatakse, on kindlasti kohtute töökoormus. Tarbijate õigusteadvus on madal ja oma õiguste eest ei osata seista – sh oleks võlgnikul võimalik taotleda viivise vähendamist, osutada tüüptingimuste võimalikule tühisusele, lepingu sõlmimise asjaoludele jne. Võlausaldajate (tavaliselt inkassofirmad) paisutatud nõudeid peetakse võlgnike poolt õiguspäraseks, allutakse survele ning tihtipeale sõlmitakse ka ebamõistlikke kompromisskokkuleppeid. Ettepanek: Kuivõrd probleem on ulatuslik, tuleks sellele sama ulatuslikult ka läheneda. Kindlasti aitaks kaasa see, kui võlgnikke avalikkuses jõulisemalt teavitataks, et haginõudele vastamine tuleb neile pigem kasuks ning probleemi eest põgenemine ei aita kaasa selle lahendamisele. Samuti oleks kasu kohtutöötajatele suunatud koolitustest, mis selgitaksid, et tagaseljaotsused ei pruugi teatud olukordades tagada õiglast lahendust mõlemale osapoolele. Pigem võib tagaseljaotsuse tegemine hoopis julgustada võlausaldajaid suurendama võlgnikele edastatavate meeldetuletuskirjade hulka ja pöörduda enda tulu tõstvate, kuid võlgnikku ebamõistlikult kahjustavate, nõuetega kohtusse. Väga suur osa (ligi 80%) nõuetest lahendatakse maksekäsu kiirmenetluses. Kuna maksekäsu kiirmenetluses kohus ei hinda tehingu võimalikku tühisust ega tüüptingimuste ebamõistlikku kahjustavust, võib järeldada, et isegi kui kiirlaenuandjad jätkavad lubatust suuremate sissenõudmiskulude nõudmist, on muudatuse mõju sagedus neile väike. Tarbijad ise ei kasuta oma menetlusõigusi ja jätavad hagile vastamata. Seejuures lähevad ka kohtud ise lihtsamat vastupanuteed ning ei hinda tüüptingimuste tühisust tagaseljaotsustes ja mõistavad sissenõudekulud välja hageja poolt taotletud summas. Kui hagile vastataksegi, siis reeglina palutakse vähendada viivist ja üldjuhul ei märgita midagi võla sissenõudmise kulu – kirjade saatmise tasu ja/või inkassokulu – kohta. Problemaatiline on, kas märkimata jätmist tuleks pidada omaksvõtuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 tähenduses. Va stuväite esitamata jätmise tõttu mõistab kohus jällegi nõutud summad (hageja taotletud suuruses) kostjalt välja. Kuigi kohtul on kohustus tüüptingimuste kehtivust kontollida, on kohtul keeruline hinnata, mis ulatuses on võla sissenõudmise kulud mõistlikud. Inkassokulude hüvitamise nõude kallale ei saa kohus tagaseljaotsuste puhul ex officio minna, kuigi reeglina ei ole need nõude maksmapanekuks üldse vajalikud kulud. Kas kehtiv sissenõudmiskulude regulatsioon on Teie hinnangul küllalt selge või vajaks see täpsustamist? Kehtiv regulatsioon ei ole selge. See on liialt üldine ja võimaldab sissenõudmiskulusid kasutada k ui võlausaldaja lisatulu allikana. Kuna k ohtulik kontroll väljamõistetavate sissenõudmiskulude hüvitiste üle on väike (toimib ainult tüüptingimuste tühisuse hindamise läbi), vajaks kehtiv regulatsioon täpsustamist uue regul atsiooni loomise kaudu, eeskätt konkreetsete piirmäärade kehtestamisega sissenõudmiskulude suurusele (sissenõudmiskulude mõiste sisustab eelduslikult kohtupraktika). Kas Te toetate sissenõudmiskuludele konkreetsete piirmäärade kehtestamist, sh meeldetuletuskirjade eest nõutavatele tasudele piirmäärade ettenägemist? T arbijalt nõutavate sissenõudmiskuludega seotud probleemide ületamiseks on otstarbekas kehtestada sissenõudmiskuludele konkreetsete piirmäärade sh meeletuletuskirjadele eest nõutavatele tasudele piirmäärad. Kõige paindlikum ja mõistlikum on Soomes kehtiv regulatsioon . Ei poolda Taani varianti, mis võimaldab nõuda suuremat sissenõutavat maksimaalset kulu juhul, kui kasutatakse professionaali. Üldjuhul peaks võlausaldaja ise olema võimeline võlgnikule meeldetuletuskirju saatma ja professionaali abiks puudub mõistlik vajadus. Eestis tekiks kohe olukord, kus nõudeid kokku ostev firma (nt Aktiva Finants) ise ei saadaks võlgnikele välja kirju (neil ei ole äriregistrist nähtuvalt selleks ka töötajaid), vaid seda teeks professionaal (nt Julianus Inkasso, kes on võlausaldajaga seotud isik, kuuludes samasse Julianus Gruppi) ja ainuüksi sellest tulenevalt saaks nõuda suuremaid sissenõudekulusid. Samasugust skeemi kasutaks kohe ka BIGBANK, kes laseks meeldetuletuskirju, hoiatusi ja ülesütlemisavaldusi välja saata Balti Võlgade Sissenõudmise Keskusel (mõlemal on võla sissenõudmise kirjade maksumuse osas samasuured tasumäärad ka hinnakirjades, vastavalt 12,78 eurot ja 25,56 eurot). Seega ühesugused piirangud peaksid kohalduma sõltumata sellest, kas võlausaldaja teostab sissenõudmistoiminguid ise või kasutab professionaali (inkassoteenust). Võiks olla kindlaks määratud, mitme võlanõude eest võlausaldaja tasu küsida võib ja ette nähtud, et piirmääradest suuremaid kulusid saab nõuda üldiste kahju hüvitamise sätete alusel, tõendades kulude vajalikkust ja tekkimist. Et menetluste mahtu mitte koormata, tuleks kehtestada kindlad piirmäärad, mida kohus (ja enne seda juba võlausaldaja) saab ka kostja (tarbija) vastuväiteid omamata rakendada. Seega on piirmäärade rakendamine seadusega põhjendatud ja vastab ükskõikse tarbija kaitsmise eesmärgile. Kui jaa, siis kui suured võiksid Teie hinnangul need piirmäärad olla? Väljatöötamiskavatsuses pakutud piirmäärad (20, 30 ja 40 eurot kulu piirmäär üldse ja meeldetuletuskirjade hinnad 10, 3 ja 3 eurot) on põhjendatud. Tarbija on võlasuhte nõrgem pool ja kui ettevõtjate vahelises suhtes on miinimum 40 eurot (VÕS § 113 1 lg 1), siis suhtes, mille üheks pooleks on tarbija, võiks maksimum olla tõesti 40 eurot. Kuna sissenõudmiskulude piirmäärad on sissenõudmiskulude piirangute väljatöötamise kavatsuses seatud suurte vahemikena, võib juhtuda, et võlausaldaja tegelikud kulud võlgnevuse sissenõudmisel võivad olla maksimaalsest piirmäärast suuremad. Selleks, et tagada tarbijalt nõutatavate sissenõudmiskulude vastavus võlausaldaja tehtud kulutustele võlgnevuse sissenõudmisel, tuleks sätestada, et kui on ilmselge, et võlausaldaja tegelikud kulud võlgnevuse sissenõudmiseks on nõutavast väiksemad, on võimalik välja mõista tarbijalt võla sissenõudmise kulud ainult põhjendatud ja vajalikus ulatuses isegi juhul, kui võlausaldaja nõutavad võla sissenõudmise kulud ei ületa sissenõudmisekulude piirmäära. Kuna inflatsiooni tõttu suurenevad võla sissenõudmisega seotud kulud, võib juhtuda, et teatud aja pärast on võla sissenõudmisega seotud kulud suuremad kui võla sissenõudmisega seotud kulude piirmäär. Selleks, et tagada võlausaldajale võla sissenõudmiseks minimaalselt vajalike kulude hüvitamine ka võla sissenõudmisega seotud kulude suurenemisel inflatsiooni tõttu, tuleks võla sissenõudmisega seotud kulude piirmäär siduda mingi elukallidust näitava kordajaga või elukallidust näitava kordaja puudumisel vaadata võla sissenõudmisega seotud kulude piirmäärad aeg-ajalt üle. Üksiku esimese kirja maksumuse piirmäär (vastavalt 20, 15 või 10 eurot) on liiga kõrge. Ei nõustu eeldusega, et kõige enam tööd nõuab just esimese kirja koostamine. Tegelikult on võlausaldajatel kõik ide kirj ade põhjad olemas, vaevaks on ainult võlgniku ja lepingu andmete vahetamine. Meeldetuletuskirjade eest nõutavatele tasudele pole ilmtingimata piirmäärasid vaja kehtestada, kuivõrd kohtutel on ka praegu võimalus hinnata valdavalt tüüptingimustes sisalduvate hinnakirjade õiguspärasust VÕS §-s 42 sätestatu tingimustes ning sissenõudmiskulude piirmäära kehtestamine peaks kaudselt hoidma ka kirjalike võlateadete hinnakirjad mõistlikes piirides. Kas piirmäärade suurus peaks sõltuma põhivõla suurusest? Sissenõudmiskulude piirmäärade suurus peaks sõltuma põhivõla suurusest. Samas ei saa välistada, et võlausaldajad hakkavad nõudma sissenõudmiskulude hüvitamist maksimaalses lubatud piirmääras. Et vältida tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamist ulatuses, mida ei ole tegelikult tekkinud, tuleks võlausaldajal tõendada, et nt meeldetuletuskirjad (maksimaalselt kolm kirja) oleks ka reaalselt välja saadetud (nt lepingus kokkulepitud aadressil või viisil). Piirmäärade kehtestamisel on oht, et see võlausaldaja, kes seni sissenõudmise kulusid ei nõudnud või nõudis neid väiksemas ulatuses, esitavad nõude igal juhul ettenähtud piirmäära ulatuses. Samas tuleb nentida, et mõistlike piirmäärade kehtestamisega oleks tarbijate huvid siiski paremini kaitstud, kuna summad ei küündiks ebamõistlikult suureks. Kirjade saatmise kulu peaks sõltuma nõude suurusest. Välja pakutud piirmäärad II ja III kirja saatmisel ei kata kirja saatmise tegelikku postikulu (4,50 eurot) ja see annab võlausaldajale lihtsa võimaluse hakata nõudma täiendavaid kulusid. II ja III kirja hinnad tuleks viia vastavusse Eesti Posti hinnakirjaga. Sissenõudmiskulude piirmäärade suurus võib sõltuda põhivõla suurusest, kuid reaalne kulu töövahenditele, -jõule ja -ajale ei muutu sellest kallimaks, kui sisse nõutakse suuremat põhivõlga võrreldes sellega, kui sisse nõutakse väiksemat võlga (tegelikult ju kirja maksumuse seisukohast ei ole vahet, kui suur on põhinõue). Ei ole vahet, kas saadetakse esimene või mitmes meeldetuletus või on see hoiat uskiri või ülesütlemine. Ei ole vaja siduda kirja hinda teate sisu ega võlgnetava summaga, sest kirja koostamiseks tehakse üldjuhul samapalju tööd ja kulub sama kogus materjali ka siis, kui võlausaldajale võlgnetakse 200 eurot sms-laenuna või 100 000 eurot eluasemelaenuna . Ü ldjuhul on v õlausaldajal olemas nn kirjade põhjad , kus tuleb vahetada vaid võlgniku ja lepingu andmed. Kas ka piirmäära ületavad kulutused peaksid tõendatud ulatuses olema hüvitatavad? Kahju hüvitamise regulatsiooni alusel kahju tekkimise tõendamisel peaksid olema kulutused hüvitatavad ka piirmäära ületavas suuruses. Kui võlausaldaja soovib sissenõudmiskulude kindlaksmääratud piirmäära ületavate kulutuste hüvitamist, tuleb seda teha kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. Selline võimalus on jäetud ka ettevõtjatele nendevahelistes suhetes (vt VÕS § 113 1 lg 2). Piirmäära ületavad kulutused peaksid olema hüvitatava d eriliste asjaolude korral ja tõendatuse puhul. N eed erilised asjaolud tuleks kusagil märkida, et tõesti erakordselt erilis ed asjaolud. Et ei hakataks iga tavajuhtumit erilisena esitama (kohtu jaoks tähendab see seda, et tuleb vastuväiteid küsida ja erilisust tõendada). Eriline peab olema nii eriline, et ilma igasuguse tõendamiseta on selge, et see asjaolu on tõesti eriline. Võ ibolla nt hoopis "erakordne" v õi "ainulaadne". Kuna tarbijalt nõutatavate võla sissenõudmise kulude piirmäära kehtestamise eesmärgiks on kaitsta tarbijat ülemäära suurte võla sissenõudmise kulude eest, tuleks sätestada, et võlausaldaja l pole õigust nõuda lisaks võla sissenõudmise kulude piirmää ra alusel väljamõistetud summadele tarbijalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel. Arvestades justiitsministeeriumi poolt tehtud ettepanekut, mille kohaselt võiks maksimaalne sissenõudmiskulude suurus olla vahemikus 20-40 eurot, oleks mõeldav ka eraldi sätestada, et tarbijalepingutes tuleks viivisenõudega lugeda kaetuks ka sissenõudmiskulud. Viivisenõue peaks teoorias olema minimaalse kahju hüvitamise nõue ja ka sissenõudmiskulud on olemuselt võlausaldaja kahju hüvitamise nõue. Seega võiks kaaluda mõtet, mille kohaselt oleks tarbijalepingutes keelatud sissenõudmiskulude hüvitamine, kui viivisenõue on võrdsustunud põhinõudega, kuivõrd sellisel juhul peaks eelduslikult olema kaetud ka võlausaldajal tekkinud sissenõudmiskulud. On reaalne, et nt 200 euro suurune viivisenõue, mis on võrdne põhivõlanõudega, katab ka võlausaldajal tekkinud sissenõudmiskulud, eriti kui arvestada ministeeriumi poolt pakutud piirmääri. Isegi juhul, kui kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole sissenõutavaks muutunud viivisenõue võrdsustunud põhinõudega, on reeglina kohtuotsuse resolutsioonis punkt, mis võimaldab viivise arvestamist ka põhinõude täitmiseni, mistõttu üldjuhul põhinõue ning viivisenõue mingil ajahetkel võrdsustuvad. Tuleb tõdeda, et mida suurem on põhivõlg, seda suuremad on eelduslikult ka viivised – see oleks korrelatsioonis ka ministeeriumi ettepanekuga, et suurema põhivõla pealt peaks saama nõuda suuremaid sissenõudmiskulusid. K ui viivisenõue on põhinõudest märgatavalt väiksem, tuleks lähtuda seaduses sätestatud sissenõudmiskulude piirmääradest, mis tarbijate puhul ei tohiks ületada 40 eurot. Seega võiks tarbijalepingutele kehtida eeldus, et viivisenõue katab ka sissenõudmiskulud ning sissenõudmiskulusid, mis kahjuna ületavad viivisenõuet, tuleks võlausaldajal eraldi tõendada, pidades silmas, et need ei tohi ületada seaduses sätestat ud sissenõudmiskulude piirmäära, st piirmäära ületavad kulutused ei tohiks olla hüvitatavad. Kas pooldate tarbijakrediidilepingute korral sissenõudmiskulude kokkulepete keelustamist? Tarbijakrediidilepingute korral tuleks sissenõudmiskulude kokkulepped keelustada. Selguse huvides tuleks see seadusega reguleerida. Kas pooldate Tarbijakaitseameti järelevalveliste pädevuste suurendamist? Tartu Maakohus pooldab Tarbijakaitseameti järelva lveliste pädevuste suurendamist, st et järelevalveasutus kontrollib ettevõtja tüüptingimustes ettenähtud piirmäärade vastavust seadusega kindlaksmääratud piirmäärade le ja et järelevalveasutus võib teha ettekirjutuse nende vastavusse viimiseks seadusega ja vajadusel määrata sunniraha. Ettepanek: VÕS § 113 ning § 113 1 sõnastus võiks olla alljärgnev (märkmed bold -is ja/või läbikriipsutatuna): § 113. Viivis (1) Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. (2) Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates käesoleva seaduse § 82 1 lõikes 1 sätestatud ajast. (3) Kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Kui kulutused on tehtud asjale, mis tuleb välja anda isikule, kes on kohustatud kulutused hüvitama, ei pea see isik maksma viivist aja eest, mille eest asja viljad või muu kasu jäävad hüvitise saamiseks õigustatud isikule. (4) Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. (5) Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. (6) Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatu ei välista ega piira võlausaldaja õigust nõuda intressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. (8) Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. (9) Majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlgnik ei või tugineda kokkuleppele, millega piiratakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viivise nõudeõigust, kui see kokkulepe on võlausaldaja suhtes asjaolude kohaselt äärmiselt ebaõiglane. (10) Kokkulepe, millega välistatakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmine või mille kohaselt riigihangete seaduse § 10 lõikes 1 või 2 nimetatud isik on kohustatud maksma viivist alla käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määra, on tühine. § 113 1 . Sissenõudmiskulude hüvitamine (1) Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Kui võlausaldaja võib nõuda majandus- ja kutsetegevuses viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. (2) Kui majandus- ja kutsetegevuses kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise määra, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. (3) Võlgnik ei või majandus- ja kutsetegevuses tugineda kokkuleppele, millega välistatakse sissenõudmiskulude hüvitamine või millega piiratakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sissenõudmiskulude hüvitise nõudeõigust, kui selline kokkulepe on asjaolude kohaselt võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Sissenõudmiskulude hüvitamise välistamise korral eeldatakse, et see on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. (4) Tarbijast võlgniku puhul eeldatakse, et võla sissenõudmiskulud sisalduvad viivisenõudes. Viivist ületavate võla sissenõudmiskulude piirmäär on 40 eurot.