SKA komisjon 28.03.2016_ RAKK täiendusettepanekuid Päevakeskus Käo programmile

Saatja: Margery Roosimaa </O=SOTSIAALMINISTEERIUM/OU=FIRST ADMINISTRATIVE GROUP/CN=RECIPIENTS/CN=MARGERY.ROOSIMAA> Saaja: [email protected], Karin Hanga Teema: Sotsiaalkindlustusametile kinnitamiseks esitatud programmi kommentaarid Tere! Teie programm „Lausetasandil suhtlemine – suhtlustahvlid lastele“ on käesolevalt Sotsiaalkindlustusametil kinnitamiseks. Rehabilitatsiooniprogrammide hindamise nõuandva komisjoni töökord ja rehabilitatsiooniprogrammide kinnitamise kord SKA-s näeb, ette et Rehabilitatsioonialane Kompetentsikeskus (edaspidi RAKK) vaatab kõik kinnitamisele tulevad programmid üle. Eelpool tulenevast vaatasime RAKK meeskonna poolt programmi üle ja lisasime omapoolsed kommentaarid, mille leiate kirja lisast. Olete palju tööd teinud programmi välja töötamisega ja see on palju selgemaks läinud, aitäh! * Palun lähtuge programmi lisatud kommentaaridest ja viige sisse vastavad täiendused programmi kirjelduses. * Eelarve palun tooge välja Exceli tabelis, mille leiate kirja lisast. Hetkel on tegevuskava lõpus toodud mitu erinevat eelarvet ja programmi maksumust - neid on liiga palju. Palun tooge Excelis programmi üks maksumus, aluseks võib võtta kõige suurema maksumuse, mis tegevuskava lõpus toodud. Ootame teie programmi ja eelarvet tagasi 07.03.2016 kell 09.00. Edastame need ise SKA_sse. Küsimuste korral kirjutage. Homme kahjuks ei saa vastata telefonile. Tervitades, Loome koos paremat elu iga päev, iga mõtte ja teoga Margery Roosimaa Arendusspetsialist Rehabilitatsioonialane kompetentsikeskus Tel +372 687 7254 Mob: +372 5682 9105 [email protected] <mailto:[email protected]> Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus Astangu 27 Tallinn 13519 www.astangu.ee <http://www.astangu.ee> facebook.com/astangu Lausetasandil suhtlemine – suhtlustahvlid lastele __________________________________________________________ Rehabilitatsiooniprogrammi nimetus Päevakeskus Käo __________________________________________________________ Rehabilitatsiooniprogrammi koos SKA-ga haldav organisatsioon Programmi haldava asutuse kontaktisik: Merike Merirand Kontakttelefon: +372 5646 7278 2015 Dokumendi ülesehitus ja struktuur tugineb UEMSi (ingl European Union of Medical Specialists) rehabilitatsiooni sektsiooni akrediteeringu ankeedile, mis on läbinud kaheaastase proovietapi. Lisainfo http://www.euro-prm.org/ Struktuuri on kohandatud Eesti oludele ESF programmi „Töölesaamist toetavate rehabilitatsiooniprogrammide pakkumine 2010- 2013“ raames esitatud rehabilitatsiooniprogrammide kirjelduste alusel. Programmi vormi struktuur tuleneb UEMSi ankeedist. SISUKORD I. Programmi esitaja andmed.................................................................................................................3 II. Kokkuvõte ...........................................................................................................................................4 Programmi üldised alused.....................................................................................................................6 A. Rehabiliteerimist vajav seisund, põhjused ja kulg ..................................................................6 B. Tegutsemis- ja osaluspiirangud ..............................................................................................7 C. Keskkonnategurid ...................................................................................................................7 D. Sotsiaalmajanduslikud tegurid ................................................................................................8 E. Programmi peamised põhimõtted –metoodika .......................................................................8 Sotsiaalvaldkonna teenused rehabilitatsiooniprogrammi sihtrühmale Eestis ......................................9 Sotsiaalvaldkonna prioriteedid .............................................................................................................9 IV. Programmi sihtgrupp ja eesmärgid ............................................................................................. 11 A. Sihtgrupp ............................................................................................................................. 11 1. Programmi suunamise kriteeriumid .................................................................................. 11 2. Lisainformatsioon ja täpsustused...................................................................................... 11 B. Programmi eesmärgid ja tulemused .................................................................................... 12 1. Tegutsemist ja osalemist puudutavad eesmärgid ............................................................. 12 2. Keskkonna tegureid puudutavad eesmärgid .................................................................... 12 3. Ühiskonnas osalemist puudutavad eesmärgid ................................................................. 12 V. Programmi keskkond ...................................................................................................................... 13 A. Programmi keskkond ja intensiivsus ................................................................................... 13 1. Programmi kättesaadavus ja füüsilise keskkonna kirjeldus .............................................. 13 2. Programmi intensiivsus ..................................................................................................... 14 VI. Programmi kirjeldus ...................................................................................................................... 15 A. Programmi ettevalmistamine ............................................................................................... 15 B. Hindamine ja planeerimine .................................................................................................. 16 C. Sekkumine- III etapp (3 kuud). ................................. Tõrge! Järjehoidjat pole määratletud. D. Tulemuste hindamine- IV etapp (1 kuu). ............................................................................. 19 E. Programmi lõpetamine, pikaajalise tagasiside planeerimine- V etapp järeltegevused 7 kuu ja 9 kuu möödumisel (3 kuu vältel).................................................................................................... 20 VII. Kvaliteedi täiustamine .................................................................................................................. 21 A. Mis on Teie programmi kõige tugevamad küljed? ............................................................... 21 B. Mis on Teie programmi riskid ja arendamist vajavad küljed? .............................................. 21 C. Millist tegevuskava soovitate rakendada oma programmi tõhususe täiustamiseks? .......... 21 VII. Viited............................................................................................................................................... 23 A. Kasutatud materjalide loetelu .............................................................................................. 23 B. Riiklike dokumentide allikad ja üksikasjalik teave ............................................................... 24 2  I. Programmi esitaja andmed Organisatsiooni andmed Organisatsiooni nimi Päevakeskus Käo Organisatsiooni tegutsemise alus Põhimäärus (tegevusloa olemasolu ja kehtivus) registreerimise kuupäev 14.11.2000 E-post, koduleht [email protected]; www.kaokeskus.ee Aadress Käo 53 Postiindeks 11317 Linn Tallinn Riik Eesti Programmi eest vastutava isiku andmed Perekonnanimi Merirand Eesnimi Merike Amet Teenuste juht Telefon +372 5646 7278 E-post [email protected] 3  II. Kokkuvõte 1. Rehabilitatsiooniprogrammi valdkond (valida sobiv): 1.1. Sotsiaalne rehabilitatsioon x õppimise valdkond x suhtlemise ja vaba aja valdkond 2. Rehabilitatsiooniprogrammi osutamise keskkond (valida sobiv(ad)): x Rehabilitatsiooniasutus x Kliendi keskkond x Kodu x Lasteaed x Kool x Muu kliendi keskkond( nt huvikeskkond vm) x Muu (koostööpartnerite juures, avalikus ruumis jms) Puudu on programmi piirkond Lausetasandil suhtlemine - suhtlustahvlid lastele rehabilitatsiooniprogramm on mõeldud mõõduka ja raske intellektipuudega ning liitpuudega ja autismispektrihäirega või spetsiifilise kõnepuudega lastele vanuses 3-16 aastat. Programm hõlmab kõne ja kommunikatsiooni arendamist piltide abil. Programmis kirjeldatud rehabiliteeriva tegevuse eesmärgiks on kõnet asendava ja/või kõnet toetava vahendi õpetamine ja rakendamine nii õppe- ja rehabilitatsioonitöös kui ka mujal suhtlussituatsioonides. Kõnet asendav ja/või toetav abivahend on selles programmis suhtlustahvel, mis võimaldab suhelda lause tasandil. Järjepideva suhtlustahvlite kasutamisega õpetatakse lapsi oma kommunikatsioonivõimalusi laiendama ja ümbritsevate inimeste suulist ning tahvli abil ka visualiseeritud kõnet paremini mõistma. Programmi raames lähtutakse põhimõttest, et kõne- ja kommunikatsiooniarendus laiemalt on lapse kõne ja suhtlemise sihipärane arendamine, kus last õpetatakse eelkõige keelevahendeid (uusi sõnu, sõnavorme ja lausemalle) mõistma ja kasutama suhtlemisel, teadmiste omandamisel, oma tegevuse kavandamisel. Peetakse oluliseks, et lapse kõne ja kommunikatsiooni arengut toetatakse kõikides tegevustes (õppetöö, mängud, käelised tegevused, liikumis- ja muusikategevused, igapäevatoimingud jm). Programmi raames luuakse lapsele motiveeriv suhtluskeskkond, kus tal on vajadus ning võimalus ise ennast suhtlustahvli abil väljendada. Programmi tegevuste käigus õpib laps reaalsetes suhtlussituatsioonides end väljendama (vastama, küsima, kommenteerima), tegutsedes koos lapsevanema, terapeudi või õpetajaga. Erivajadustega lastele luuakse paremad võimalused ja tingimused õppe ning arendustegevuse korraldamiseks; haridustee planeerimiseks; tänapäevases maailmas hakkama saamise ning eluga toimetuleku oskuste omandamiseks. Peamiseks suunaks on programmis osutavate teenuste seostamine igapäevase õppetöö- ja eluga ning läbiviidavate tegevuste abil õpitu toetamine. Programmi korraldamisel ja rehabilitatsiooniteenuse osutamisel käsitletakse last kui tervikut, samas arvestatakse tema individuaalset eripära, et pakkuda tema vajadustest lähtuvat abi. Suhtlustahvli raskusastme, temaatika ja töö tempo valikul lähtutakse lapse võimetest ja arengutasemest ning õppekava nõuetest, eesmärgiga tagada kommunikatsiooni selgus ja arusaadavus igas eluvaldkonnas. Programmi käigus toetatakse suhtlustahvli kasutamisega nii kommunikatiivsete, kognitiivsete, sotsiaalsete kui ka igapäevaoskuste arengut. Programmi raames osutatakse kõige suuremas mahus logopeedi, eripedagoogi ning tegevusterapeudi teenust, mis on ka kõige olulisemad tulenedes just programmi teemast. Programmi põhifookus on individuaaltöödel, kuid vahe-, lõpp- ja järelhindamised toimuvad meeskonnatööna. PROGRAMMI PEAEESMÄRK: Programmi peaeesmärk on lapsel suhtlustahvli abil oma suhtlemise ja kõne toetamine ning tahvli abil visualiseeritud kõne mõistmine kodus, koolis, lasteaias, reh. asutuses. PROGRAMMI ALAEESMÄRGID: 1. laps mõistab suhtlustahvlil mudeldatud kõnet; 2. lapsel on igapäevaeluga parem toimetulek tänu struktureeritud ja visualiseeritud abivahendile (suhtlustahvel); 4  3. laps kasutab eneseväljenduse toetamiseks suhtlustahvlit; 4. perekond on kaasatud ja jõustatud suhtlustahvli abil lapsega suhtlemisel; 5. tugivõrgustik on kaasatud ja jõustatud suhtlustahvli abil lapsega suhtlemisel; 6. tugivõrgustik (reh. asutus, lasteaed, kool) on loonud lapsele tingimused ja võimalused (suhtlustahvlid, vastavad suhtlusolukorrad) suhtlustahvli kasutamiseks kõne mõsitmisel ja oma suhtlemise toetamisel. REHABILITATSIOONIPROGRAMMI LÄBIVIIJAD-SPETSIALISTID:  eripedagoog  logopeed  tegevusterapeut  programmijuht  sotsiaaltöötaja Meeskond, kes lapsega intensiivselt töötab koosneb vähemalt kolmest spetsialistist. Eripedagoog või logopeed, tegevusterapeut ja programmijuht. Vähemalt üks meeskonnaliikmetest peab oskama koostada suhtlustahvlit, sh Boardmaker programmi kasutamine. Lapsega töötavad spetsialsitid peavad oskama kasutada suhtlustahvleid. REHABILITATSIOONIPROGRAMMI LÄBIVIIMISE KOHT Rehabilitatsiooniasutus, kool, lasteaed, kodu või kokkuleppel muu asutus. REHABILITATSIOONIPROGRAMMI TEOSTAMISE KOOSTÖÖPARTNERID 1. Lapse kool/lasteaed/kodu. 2. Kliendi elukohajärgne kohalik omavalitsus (vajadusel). 3. AAC vahendite müüja, koolituste pakkuja ja nõustaja. REHABILITATSIOONIPROGRAMMIS OSALEMISEKS ON VAJA: 1. programmi läbiviival asutusel peab olema Boardmaker arvutiprogramm, värviprinter või vahendid suhtlustahvli(te) ostmiseks. Programm on läbitud siis, kui lapsele on koostatud suhtlustahvlid, mis on igapäevaselt kasutusel tugivõrgustiku abil ja tulemusi on hinnatud 7-9 kuud pärast programmi algust. Kui järelhindamisest selgub, et laps vajab uuel teemal suhtlustahvlit, siis tal on võimalus uuesti osaleda programmis teisest kuni kuuenda etapini. Programmi ei saa uuesti läbida, kui lapsele ei ole vaja rohkem suhtlemiseks tahvleid koostada ja/või tugivõrgustik ei toeta suhtlustahvli rakendamist. 5  Programmi üldised alused A. Rehabiliteerimist vajav seisund, põhjused ja kulg Kõnet toetavat kommunikatsiooni vajatakse siis, kui lapse kõne ei ole tema sõnumi edasiandmiseks piisavalt selge. Sõnumite mõtte selgitamisel on tihti abi toetavatest viipekeele viibetest või piltidest. Kõnet toetavat kommunikatsiooni võib kasutada ka ajutiselt kõne ja keele arengu toetamisel (Beukelman, Mirenda, 1998). Kõnet toetava ja asendava kommunikatsiooni tähistamiseks kasutatakse lühendit AAC (inglise keelest: Augmentative and Alternative Communication). Alternatiivkommunikatsioon ehk häälikulist kõnet asendav kommunikatsioon on selline suhtlusviis, kus kasutatakse teate edastamiseks ainult käelisi/kehalisi ja graafilisi märke. AAC hõlmab ka vahendeid, meetodeid, süsteeme ja seadmeid, mille abil kõnetu laps suhtleb (Alm, Parnes 1995, 166). Suhtlustahvel on üks AAC-vahend, mis on koostatud programmi spetsialistide poolt lapsele arusaadavatest sümbolpiltidest. See on oluline abivahend suhtlemisel kõne asendamise ja/või toetamise eesmärgil, millega on võimalik lause tasandil suhelda. Suhtlustahvliga suhtlemine toetab kõne arengut, kui see on lapsele jõukohane. Teisel juhul jääb suhtlustahvel lapse eneseväljendusel alternatiivseks abivahendiks. Mida rohkem kasutavad last ümbritsevad inimesed temaga suhtlemiseks jõukohast alternatiivset suhtlusviisi, seda selgemaks lapse jaoks teda ümbritsev keskkond muutub. Seeläbi laps mõistab, et ka tema saab oma ümbritsevat keskkonda mõjutada. Lapse edukus AAC-vahendi kasutamisel oleneb vanusest, tema kohanemis- ja õppimisvõimest ning üldisest psüühilisest ja füüsilisest tervisest. Kõikide laste, sh erivajadustega laste võimed on erinevad ja seetõttu ei piisa kõigile ainult lapsevanema pühendumusest või ainult terapeutide toest. Vajalik on järjepidev kogu tugivõrgustiku panus selles vallas. Terviseolukorra kirjeldus RHK kood F71-F72 Vaimne alaareng RHK-10 järgi kirjeldatakse vaimset alaarengut kui seisundit, kus mõistuse areng on pidurdunud või ebanormaalne nii, et nõrgalt arenenud on eelkõige arengueas omandatavad oskused ehk üldist intelligentsust mõjutavad vaimsed, verbaalsed, motoorsed ja sotsiaalsed võimed. Kognitiivsed kõnehäirete põhjused võivad olla seotud visuaalsete ja auditiivsete võimete probleemiga. Kõnepuuet intellektuaalse alaarenguga isikul tuleb vaadelda kui sekundaarset puuet, mille korral intellekt ei suuda (ja/või ei vaja) normatiivset keelesüsteemi täielikult omandada. Raskused algavad lapsel teise isiku kõne tajumisel, sest tal pole teadmisi-kujutlusi, mida aktualiseerida, ta ei erista tajuväljas objekte, mida nimetatakse. (Karlep 1998: 222) RHK kood F84 Pervasiivsed arenguhäired Autismispektrihäirega (ASH) lapse kõne arengut mõjutab ühelt poolt sotsiaal-emotsionaalne piiratus (keel kui suhtlemisvahend) ja teisalt kognitiivsete protsesside puudulikkus (keele tähendusvaldkond) (Trillingsgaard & Jørgensen, 1993). Suuri raskusi on ASH-lapsel sotsiaalse suhtlemisega, sest ta ei mõista ümbritsevat maailma nii nagu teised inimesed ning ei saa seetõttu suhtlemises osaleda ega täita mitmesuguseid suhtlemist nõudvaid ülesandeid (Grunewald, 1999). ASH- laps võib lakkamatult karjuda või puudub tal karjumine üldse. Ta ei moodusta 5. elukuu lõpuks silpe, ta ei püüa 7. elukuu lõpuks häälitsustega endale tähelepanu tõmmata (nt da-daa) ega korda 9. elukuu lõpuks silpe järgi ning ei ütle 12. elukuu lõpuks veel ühtki sõna. Teisel eluaastal on kõne areng hilinenud, kõne abil suhtlemine puudub või on selles puudujäägid (Bundesverband, 2000). Sageli laps ei reageeri kõnele, mis võib jätta ka mulje, nagu laps ei kuuleks (Kuzemtšenko jt, 2003). Paljud ASH-lastest ei räägi üldse või mõnikord ütlevad mingi sõna, mida nad hiljem enam kunagi ei kasuta või kasutavad ehholaaliat (Grunewald, 1999). Neil on lisaks isikuliste sõnade (mina, sina) kasutusraskustele probleemid ka aja- ja ruumisuhete terminitega (siin, seal, tulema, minema) ning nad võivad rääkida „sinust“, selle asemel, et rääkida „sinuga“. Laps võib kasutada lause asemel üht või kaht sõna või võtta sinu käe, et rääkimise asemel sellega millelegi osutada, sest ta ei ole suuteline õigeid sõnu leidma (Bleach, 2001; Butterworth & Harris, 2001). Sõnade tähendusest arusaamine võib ASH-lapsel võtta kauem aega ja liiga palju sõnu võib ajada teda segadusse (Bleach, 2001). Seega enamik ASH-inimesi hakkavad hilja rääkima ja nende kõne areneb märkimisväärselt aeglasemalt. Hoolimata kõigist spontaanse kõne puudustest, enamus ASH-lapsi püüavad kasutada kõnet siiski suhtlemiseks (Cohen & Volkmar, 1997). RHK kood G80 Laste tserebraalparalüüs lühendatult PCI 6 PCI-ga inimeste kõnelemine on eelkõige motoorselt raskendatud. Kuna kahjustus on aju liigutuskeskuses, siis ei ole ka kõnelemine motoorselt võimalik või on raskendatud. Mida sügavam ja laiaulatuslikum on kahjustus ajus, seda raskem on ka kõnepuue. Peaajust ei anta adekvaatseid korraldusi lihastele, sh suulihastele. RHK kood F80 Kõne ja keele spetsiifilised arenguhäired (SKAP) Neile häiretele on iseloomulikud juba varasest lapseeast ilmnevad keelesüsteemi omandamise raskused või pidurdunud areng. Seejuures ei tulene sellised häired otseselt neuroloogilistest või kõnemehhanismi anomaalsustest, sensoorsetest defektidest, vaimsest alaarengust või välisfaktorite ebasoodsast toimest. Laps võib ühtedes tuttavates situatsioonides olla kommunikatiivsem või kõnest paremini aru saada kui teistes, kuid keeleliste väljenduste puudulikkus avaldub igas olukorras. Keele arengu pidurdumise puhul lisanduvad sageli kirjutamis-, lugemis- ja häälduspuue, suhtlemisraskused eakaaslastega, tundeelu- ja käitumishäired. Seepärast on oluline spetsiifiliste kõne ja keele arengu häirete varane ja täpne diagnoosimine ja sekkumine. (RHK-10, 1999) Spetsiifilise kõnearengupuude puhul on tegemist püsiva (ei möödu iseeneslikult aja jooksul) ja süsteemse kõne arengu mahajäämusega, mille puhul ei vasta eakohasele normile ükski kõne komponent – hääldamine, sõnavara, grammatika, pragmaatika. Tegemist on alakõnega, mis on oma olemuselt primaarne, st see ei tulene ühestki teisest puudest. Puue on olemuselt arenguline, st sümptomid avalduvad ja muutuvad lapse kõne arenedes. Psüühiliste protsesside areng ei ole SKAP-ga lastel siiski eakohane: hästi on arenenud visuaalne taju ja mälu, oluliselt on aga piiratud auditiivse taju ja verbaalse töömälu maht, hääldusapraksia avaldu mise korral ka liigutusmälu ja -taju. Keelematerjali töötlemise võime on äärmiselt piiratud (Hallap, Padrik, 2013). B. Tegutsemis- ja osaluspiirangud Intellektipuude, ASH- ja spetsiifilise kõnepuudega laste jaoks on oluliseks takistuseks igapäevaelus informatsiooni hankimine, mõistmine, kättesaadavus ja jagamine. Verbaalne kõne jääb sageli arusaamatuks. Takistatud on eneseväljendus, sh oma arvamuse avaldamine, kõne mõistmine nii õppetöös kui ka igapäevaelus. Piiratud süntaktilised oskused SKAP laste puhul (nii lausete mõistmise kui loome osas) pidurdavad samuti sõnavara arengut. Keeleliste vahendite puudumise ja/või nende puuduliku kasutamisoskuse tõttu ei ole kõne SKAP-ga laste puhul täisväärtuslik kommunikatsiooniviis, mistõttu kannatab ka pragmaatika (Hallap, Padrik, 2013). Enamusele raske ja sügava puudega inimestele on alternatiivkommunikatsioon ainuvõimalikuks ja püsivaks suhtlemistavaks (Melsas, 2004). Kõnet asendav kommunikatsioon on nende esmane keel, emakeel. Kuna kommunikatsiooniks ei saa alati kasutada keelevahendeid, siis raske kõnepuude korral tuleb kasutada kõnet asendavaid ja kõnet toetavaid vahendeid (Tetzchner, Martinsen, 1992). Kõnet toetava või asendava kommunikatsiooni kasutamine ei takista keeleliste kommunikatsiooniviiside kasutamist. Kõnetuid lapsi ja nende kaaslasi tuleb julgustada kasutama kõiki võimalikke kommunikatsiooniviise. Kommunikatsiooni abivahendid sobivad praktiliselt kõigile, sõltumata inimese vanusest ning kognitiivsetest ja motoorsetest võimetest. Kommunikatsiooni abivahendi valik eeldab individuaalsete kommunikatsioonieesmärkide seadmist. Eesmärgid peavad olema sihipärased ning on erinevad sõltuvalt kasutaja kognitiivsest tasemest, east ja olukorrast (Melsas, 2004). C. Keskkonnategurid Kui lapse jaoks on võimetekohane kasutada suhtlemisel sümbolpilte, siis oluline on, et seda teevad ka kõik teda ümbritsevad inimesed. Programmis osalemise ajal tehtud suhtlustahvlit kasutavad lisaks lapsele ka tema perekond, sugulased, õpetajad ja eakaaslased. See teeb omavahelise suhtlemise lihtsamaks ja arusaadavamaks. Seeläbi on erivajadusega laps võrdväärsem suhtluspartner ja vastastikmõjus osaleja. Intellektipuudega ja ASH- ja spetsiifilise kõnepuudega lapse kõne arengut toetavad alternatiivsed kommunikatsioonivahendid, milles on aluseks võetud lapse enda kogemused ja tähelepanekud. Intellektipuudega ja ASH- ja spetsiifilise kõnepuudega lapse puhul tuleb kasutada liigendamist ja lapse kogemusmaailma puudutavat teavet. Laulud, sõnamängud ja raamatud toetavad lapse kõne arengut. Täiskasvanu on lapse keele rikastaja laiendades keelt täislausete või lausekonstruktsioonidega. Küsimuste moodustamiseks julgustatakse last ennast väljendama ja väljendatakse rahulolu tema kõne suhtes. Kannustav, julgustav ja kiitust jagav keskkond toetab lapse kõne arengut. Karm, nõudlik ja lapse kõnet parandav keskkond kustutab soovi kõneleda. Kõikidesse kõne puudujääkidesse tuleb suhtuda heatahtlikult ja mõistvalt. 7 D. Sotsiaalmajanduslikud tegurid Kui puuduvad vahendid ümbritseva keskkonna mõjutamiseks ja valikute tegemiseks, siis kannatavad õppimise, töö ja vaba aja veetmise võimalused ning kvaliteet. Seega mõjutab artikuleeritud kõne puudumine nii kõnet kui lapse arengut tervikuna, avaldades negatiivset mõju suhtlemisoskusele, käitumisele, võimalusele haridust omandada, vaimsele tervisele, elukvaliteedile ja võimalusele ühiskonda integreeruda. Kannatada võivad suhted perekonnas ja tugivõrgustikus. Õigeaegse märkamise ja sekkumiseta on sagedased nii emotsionaalsed kui käitumishäired, mis avaldavad suurt mõju laste õppimisele, iseseisvale toimetulekule ja sotsiaalsele integratsioonile. Sotsiaalset keskkonda hinnates tuleks tähelepanu pöörata sellele, kas lapse suhtlusringis on inimesi, kes tema toimetulekut tegevustervikutes toetavad, milline on lapse suhtlusring ja võimalused lapsele sobiva õpi- ja kasvukeskkonna muutmiseks. Samas avaldab iga pere liige sh laps oma mõju perekonnale. Psühholoogid (Bachmann, Maruste 2001:191–201) peavad vajalikuks rõhutada, et keel ja suhtlemine on vahendid, mis tagavad inimesele tema inimliku kvaliteedi. Kui vastavad arengutingimused puuduvad, siis inimese inimlikud omadused jäävadki välja arendamata (seda näitavad ilmekalt paljud nn Mowgli-juhtumid loomade juures üles kasvanud lastest) või degenereeruvad. Mida rikkalikumad on aga keel ja suhtlemine, seda arenenum ja rikkam on inimene. E. Programmi peamised põhimõtted –metoodika  Alternatiivkommunikatsioon ehk häälikulist kõnet asendav kommunikatsioon (AAC). Ameerika Kõnekeele Kuulmise Assotsiatsioon (ASHA) on kirjeldanud augmentatiivset ja alternatiivset kommunikatsiooni (AAC) kui katset „uurida ja vajadusel kompenseerida ajutisi või püsivaid puudeid, tegevus- ning osalemispiiranguid isikutel, kellel on tõsised kõnelemise ja/või mõistmise häired (ASHA 2005:1). Beukelman ja Mirenda (2005) on märkinud, et AAC-d tuleks kirjeldada kui süsteemi, mis koosneb neljast põhikomponendist: sümbolid, abivahendid, strateegiad ja tehnikad. Seega AAC mitte ainult ei kirjelda erinevaid kommunikatsioonisüsteemi tüüpe, vaid ka erinevaid strateegiaid ja sekkumistehnikaid, mis võimaldavad AAC sümbolite ja teiste abivahendite abil tõhusalt suhelda. AAC on peamiselt kasutusel kahel eesmärgil ning elanikkonna kahe peamise tüübi puhul: parandada kommunikatsiooni ebaselge kõnega isikutel või pakkuda alternatiivset kommunikatsiooniviisi kõnetutele. Ehkki AAC-d mingis eluetapis vajavate või tõenäoliselt vajavate inimeste täpset arvu on raske kindlaks määrata, võib see tagasihoidliku hinnangu põhjal ulatuda ülemaailmselt kümnetesse miljonitesse (Cossette ja Duclos 2003). Kõige tihedamini määratakse AAC vajadus kõnetutele või ebaselge kõnega isikutele, kelle abivajadus võib tuleneda erinevatest meditsiinilistest seisunditest ja/või puudest lähtuvalt. Need võivad olla kaasasündinud, omandatud, progresseeruvad või ajutised (Kangas ja Lloyd, 2005). Kaasasündinud seisundid, mis võivad viidata AAC tarvidusele, on autism, ajuhalvatus, intellektipuue ja arenguline apraksia. Hinnanguliselt ei suuda näiteks 30-50% autismi diagnoosiga lastest omandada vajalikku kõne hulka ja vajavad seetõttu AAC-d (National Research Council, 2001). Samamoodi vajavad tõenäoliselt AAC-d raske ja sügava intellektipuudega isikud (Sigafoos et al 2007). Olenevalt seisundi olemusest ja tõsidusest võivad AAC-d vajada ka paljud elujooksul omandatud häiretega isikud. See hõlmab omandatud ajukahjustust, erinevaid neuroloogilisi häireid (nt motoneuroni haigus, amüotroofiline lateraalskleroos, multiskleroos) ning insulti või seljaajuvigastust. Progresseeruvad seisundid, mille puhul võib kasu olla AAC-st, on nt lihasdüstroofia. Lisaks on olemas ka hulk ajutisi seisundeid, mille puhul kasutatakse AAC-d ajutiselt. Näiteks operatsioonid jt olukorrad, mille tagajärjel kõnevõime ajutiselt kaob. Tihti muretsetakse, et AAC kasutamine võib pärssida loomuliku kõne arengut ja kõnelemist. See mure tekib enamasti siis, kui kaalutakse AAC kasutamist intellektipuudega väikelaste puhul. Mure on seotud asjaoluga, et tihti pole selge, kas ja millises ulatuses võib kõne ja keel intellektipuudega väikelastel areneda. Sellest ebakindlusest tulenedes ei julgeta soovitada AAC-vahendite kasutamist enne, kui pole välja selgitatud kõnearengu potentsiaal. Siiski näitavad parimad olemasolevad tõendid, et AAC ei takista kõne arengut ja sel on tihti kõne ja keele õppimisele hoopis soodustav toime (Millar et al 2006, Schlosser ja Wendt 2008). Kõneprobleemidega lastega tegelemisel ja kõneravi läbiviimisel rõhutatakse, et sõnavara omandamine on kõige tulemuslikum, kui seda tehakse võimalikult loomulikes olukordades (Bonifacio 2000: 27, Yont, Hewitt, Miccio 2002, Ramey, Ramey 1998). Sama kehtib ka sõnavara omandamise kohta alternatiivsete suhtlusvahendite kaasabil. Nagu enamiku tegevuste puhul, kehtib siingi põhimõte “mida varem, seda parem”. Varajane sekkumine kujutab endast abi ning teenuste ja kogemuste võrgustikku, ennetamaks pikaajalisi probleeme nii vara kui võimalik. Varajase sekkumise olulisi põhimõtteid on, et lapse arengu kõrvalekaldeid tuleb võimalikult varases eas tähele panna (Feldman 2004). AAC kasutusele võtmine hilisemas eas ei välista selle selgeks õppimist ja 8 seeläbi elukvaliteedi tõusu, kuid oluliselt paremaid tulemusi annab varasem märkamine ja sobiva abivahendi kasutusele võtmine.  Võgotski arenguteooriad Intellektipuudega ja ASH-ga inimese toetamisel lähtutakse aktiivse õppimise ja keskkonna mõjust ning lähima arengu tsooni teooriast. (https://et.wikipedia.org/wiki/Lev_V%C3%B5gotski) Programmis osaleva lapse hindamisel ja eesmärkide püstitamisel lähtutakse tema lähimast arengu tsoonist. Sellisel viisil on võimalik püstitada jõukohaseid ja realistlikke eesmärke ning vähendada riske programmist välja langemiseks. Lapse suhtlustahvli kasutama õppimine sõltub suuresti lapse õppimisvõimest, kättesaadavast juhendamisest ja igapäevasest alternatiivkommunikatsiooniga toetatud keskkonnast. Oluline on jälgida lapse arengut ja hinnata hetkeseisu, et teada, millise oskuse õpetamisega tasub tegeleda. Võgotski kasutusele võetud mõiste – lähema arengu tsoon – näitab vahet tegeliku arengutaseme (õpib iseseisvalt) ja potentsiaalse arengutaseme (täiskasvanu suunamisel) vahel. Selle teooria järgi toimub kõige optimaalsem õpetamine siis, kui õpetamine on üks samm ees õpilase tegelikust arengutasemest (Võgotski, 1983).  Lausetasandil suhtlustahvli põhimõtted (PODD) Lausetasandil suhtlustahvli põhimõtted tulenevad metoodikast, mille inglise keelne nimetus on Pragmatic Organisation Dynamic Display (PODD) Communication Books. Metoodika autor on Gayle Porter, http://www.spectronics.com.au/product/pragmatic-organisation-dynamic-display-podd- communication-books-direct-access-templates. Üksikpildi tasemel suhtlemise asendamine lausetasandil suhtlustahvlitega muudab lapse jaoks igapäevase kommunikatsiooni selgemaks ja mitmekesisemaks. See annab lapsele võrdsemad võimalused areneda erinevates valdkondades, sh sotsiaalsetes oskustes ja kommunikatsioonis.  Suhtlustahvlid ja kommunikatsiooniraamatud Ruskeasuo Kooli AAC meeskonna poolt välja töötatud suhtlustahvlid ja kommunikatsiooniraamatud: http://www.ruskis.fi/aaci-kommunikointikansiot - Soome keele grammatika ja lauseehitus on eesti keelele sarnane ja seepärast on ka Eestis kasutusele võtnud Ruskeasuo kooli poolt PODD-ist edasiarendatud metoodika. Programmis kasutatavate suhtlustahvlite alused (põhjad) on tõlgitud eesti keelde Päevakeskus Käo meeskonna poolt. Soomlaste pikaajaline suhtlustahvlite kasutamise kogemus ja Päevakeskus Käo viie aastane kasutamise kogemus on edukalt tõestanud nende suhtlemisabivahendite tõhusust. G*Sotsiaalvaldkonna teenused rehabilitatsiooniprogrammi sihtrühmale Eestis Puuetega inimeste rehabilitatsioonisüsteem: rehabilitatsiooniteenuste spetsialistide poolt osutatavad üksikteenused (eripedagoogi ja logopeedi teenus, tegevusterapeudi teenus, füsioterapeudi teenus, muusikaterapeudi teenus). Hoolekandesüsteem: kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate poolt osutatav juhtumikorralduse teenus, samuti teiste hoolekandesüsteemis töötavate juhtumikorraldajate teenus. Tervishoiusüsteem: taastusravi teenused. Haridussüsteem: tugiteenuste osutamine, teave levinud läbi koolituste. Sotsiaalvaldkonna prioriteedid  Riigihange "Rehabilitatsiooniprogrammide koostamine või kohandamine puudega või osalise töövõimega isikutele ja vastavasisulise koolituse korraldamine“.  Puuetega inimeste võrdsete võimaluste loomise standardreeglid – kaasamine, jõustamine, eakohasus, st võrdse osalemise eeltingimused ja sihtvaldkonnad (preambula I ja II).  Eesti Vabariigi Põhiseadus – Õigus oma arvamusele § 45 – igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil; Õigus avalikule infole § 44 – igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. 9  ÜRO Puuetega Inimeste õiguste konventsioon – edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada austust nende loomupärase väärikuse vastu.  Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta – Artikkel 3: Õigus isikupuutumatusele. Artikkel 11: Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. Artikkel 26: Puuetega inimeste integreerimine. Liit tunnustab ja austab puuetega inimeste õigust saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende sõltumatus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskondlikus elus.  Tallinna arengukava 2014-2020 – Tallinna arenguvisioon – vaimselt ja kehaliselt aktiivne ning turvaliselt kasvav, mitmekülgselt arenev ja elukestvalt õppiv tallinlane. 10  IV. Programmi sihtgrupp ja eesmärgid A. Sihtgrupp 1. Programmi suunamise kriteeriumid Sihtgrupi kriteeriumid Lapsed Tööea Eakas Kommentaar (vajadusel line täpsusta isik vanus) (16-65 aasta sed) Puudespetsiifiline (täpsusta)  psüühikahäire (v.a vaimupuue) Alates 3 Autismispektri häire eluaastast kuni lapseea lõpuni  vaimupuue  keele- ja kõnepuue  kuulmispuue  nägemispuue  liikumispuue  liitpuue Haigusspetsiifiline (täpsusta) X MUU (täpsusta mõõduka ja raske Alates 3 Kellel on intellektipuudest, intellektipuudega (RHK10: F71-F72), eluaastast spetsiifilisest kõnepuudest PCI (G80) pervasiivse arenguhäirega kuni lapseea või autismispektrihäirest (F84) või spetsiifilise kõnepuudega lõpuni tingitud kõnetus või (F80) ning liitpuudega lapsed. ebaselge kõne ning kes vajavad õppeprotsessis ja igapäevaelus kommunikatsiooni toetamiseks või asendamiseks suhtlustahvlit. 2. Lisainformatsioon ja täpsustused Programm sobib kliendile: 1. kelle sotsiaalse rehabilitatsiooni plaani logopeedi või eripedagoogi hinnangust tuleb välja alternatiivse suhtlusvahendi kasutamise vajadus. Teenuste vajadus on märgitud sotsiaalse rehabilitatsiooni plaani tegevuskavas. 2. kelle sotsiaalse rehabilitatsiooni plaani logopeedi või eripedagoogi hinnangust tuleb välja täiendavate abivahendite vajalikkus suhtlustahvlite kasutamisel. 3. kelle sotsiaalse rehabilitatsiooni plaani logopeedi või eripedagoogi hinnangust tuleb välja lapse sõnavara suurus ja jõukohased lausekonstruktsioonid. 4. kelle tugivõrgustikul on avatus ja valmidus koostööks. 5. kelle tugivõrgustikul on valmisolek täita programmi tegevuskava. 6. kelle tugivõrgustik võimaldab külastada lapse tegutsemiskeskkonda (kool, lasteaed, kodu). 7. kelle tugivõrgustik on toetav suhtlustahvli kasutamisel. Programm ei sobi kliendile: 1. kes ei taju pilti. 2. kelle tugivõrgustik ei ole motiveeritud AAC abil suhtlemist toetama. 3. kui tugivõrgustik välistab AAC ja programmi metoodikad. 11 B. Programmi eesmärgid ja tulemused 1. Tegutsemist ja osalemist puudutavad eesmärgid RFK kood Tegutsemine/osalus Algtase Eesmärk D315 Mitteverbaalsete sõnumite vastuvõtmine D315.3 D315.2 suhtlemisel D335 Mitteverbaalsete sõnumite edastamine D335.3 D335.2 D360 Kommunikatsioonivahendite ja tehnikate D360.4 D360.2 kasutamine D720 Komplitseeritud inimestevaheline lävimine D720.3 D720.2 2. Keskkonna tegureid puudutavad eesmärgid RFK kood Keskkonnategur Algtase Eesmärk E125 Kommunikatsiooni abivahendid ja tehnoloogiad E125.3 E125.2 E340 Tugiisikud ja hooldajad E340.3 E340.2 E440 Tugiisikute ja hooldajate isikupärased hoiakud E440.3 E440.2 E585 Haridus ja õpetamisteenused E585.4 E585.3 3. Ühiskonnas osalemist puudutavad eesmärgid (elamine, õppimine, töötamine, sotsialiseerumine ja vaba aeg) Rehabilitatsiooniprogrammi tulemused Prognoositav tulemuse saavutamise indikaator (kliendi arv, protsent) Suhtlustahvli abil mudeldatud kõne mõsitmine on paranenud 85% sisenejatest Laps osaleb aktiivsemalt igapäevatoimingutes suhtlustahvlil visulaiseeritud 85% sisenejatest korralduste abil Laps kasutab selgemaks eneseväljenduseks suhtlustahvleid 60 % sisenejatest Perekonnaliikmed on nõustatud 85% pereliikmetest Pereliikmed kasutavad suhtlustahvleid lapsega suhtlemisel 60% pereliikmetest Tugivõrgustiku liikmed on nõustatud 85% tugivõrgustikust Tugivõrgustiku liikmed kasutavad suhtlustahvleid 65% tugivõrgustikust 12  V. Programmi keskkond A. Programmi keskkond ja intensiivsus Keskkond JAH EI Täpsustus Spetsiaalne programmikeskkond nt. x Ligipääsetav ka ratastooli rehabilitatsiooni(programmi)asutus kasutajale. Struktureeritud ja visualiseeritud keskkond. Boardmakeri programm, värviprinter, lamineerimismasin. Rehabilitatsiooniprogramm kliendi keskkonnas x Näidismaterjalid kaasas (kliendi kodus, haridusasutuses, töökohas või muus sobivas kogukonna paigas, näiteks spordikeskuses, kliendi huvikeskkonnas jms) a) kodu b) lasteaed x Spetsialist läheb lasteaeda vähemalt 1x kuus c) kool x Spetsialist läheb kooli või teeb koostööd kooli õpetaja ja tugispetsialistidega 3 kuu vältel vähemalt 1 x nädalas. d) töökoht x e) Muu kliendi keskkond (nt huvikeskkond vm) x täpsustada Muu keskkond (näiteks koostööpartnerite x Avalik ruum (Töötukassa) juures, avalikus ruumis jms) 1. Programmi kättesaadavus ja füüsilise keskkonna kirjeldus Programmi läbiviimise peamiseks keskkonnaks on rehabilitatsiooniasutus. Rehabilitatsiooniprotsess peab toimuma järjepidevalt võimalikult kodukoha lähedal asuvas rehabilitatsiooniasutuses. Asukohani jõudmine peab olema võimalik ka ühistranspordiga. Ruumid: kliendi vanust ja liikumise viisi arvestav praktilise tegevuse läbi viimist võimaldav ja vastavalt 2 sisustatud ruum (10–12 m ). Ruum, kus toimub individuaaltöö, peab olema rahulike värvidega, ruumis on teisaldatavad laud ja toolid. Individuaaltöö ajal ei viibi ruumis kõrvalisi isikuid peale erialaspetsialisti, lapse ja turvaisiku. Kõrval paiknevad ruumid on vaiksed. Ruumi uksel on individuaaltöö ajal silt “meil on tund” vms. Helitekitavad ja hindamise või õppimisprotsessiga mitteseotud vahendid puuduvad või on väljalülitatud. Meeskonnatöö ruum peab mahutama 1-2 pereliiget ja programmi läbiviivad spetsialistid. Arvuliselt kuni 6 liiget. Juhul kui individuaaltöö ruumid asuvad kõrgemal kui esimene korrus, on vajalik lifti olemasolu liikumispuudega lastele teenuste osutamiseks. Üks osa hindamisest peab toimuma ka lapse loomulikus keskkonnas, kuna see on lapse seisukohast sobilikum (turvalisem) ja informatiivsem. Suhtlustahvli kasutama õpetamine ja harjutamine toimub nii individuaalse tööna eraldi ruumis kui tema loomulikes suhtlussituatsioonides koolis või lasteaias. Vahendid: suhtlustahvlid, suhtlustahvli temaatikaga seotud esemed/vahendid tegevuste sooritamiseks (pildid, mänguasjad, joonistusvahendid, raadio jms); foto ja video vahendid hindamise dokumenteerimiseks. Kõik töövahendid mis on individuaaltööks vajalikud on ruumis olemas. Alternatiivseid info edastamise võimalusi valides tuleb arvestada sõnumi vastuvõtja võimekusega ja milliseid suhtlusvahendeid on ta siiani kasutanud: esemed, fotod, piktogrammid, PCS-pildid vms. Juba olemasolevaid AAC-vahendeid tuleb kombineerida suhtlustahvli kasutamisega. Näiteks suhtlustahvlil mudeldatud lause lindistatakse spetsialisti poolt kommunikaatorisse. Kommunikaator annab lapsele hääle. Rehabilitatsiooniasutuses peab olema lapsel ligipääs arvutile ja muule vajalikule tehnikale, mis on seotud programmis osalemisega. 13 Programmi raames kasutakse erinevaid IT vahendeid (arvuti, tahvelarvuti, nutitelefon), mis annavad võimaluse nende abil motiveerida suhtlusabivahendit kasutama, nt suhtlustahvlil mudeldatakse lause “mina tahan tahvelarvutiga mängida”. Programmi läbiviijatele peavad olema tagatud tehniliste vahendite kasutamine, mis on seotud suhtlustahvlite koostamisega. Arvutitesse peab olema installeeritud Boardmakeri programm, milles koostatakse suhtlustahvleid. Oluline on värviprinteri olemasolu materjalide printimiseks. Materjali vastupidavuse suurendamiseks on soovitav need lamineerida. Rehabilitatsiooniasutuses peab olemas olema interneti ühendus kaabli kaudu, võimalusel WIFI. Testimise jaoks erineva raskusastmega suhtlustahvlid peavad olema välja prinditud ja lamineeritud. Teistele töövihiku näidismaterjalidele piisab elektroonilisest juurdepääsust. Töös võib kasutada interaktiivset puutetahvlit, kus on kasutusel pildid, Flash-failid jms, mis innustavad last. Selle abil saab motiveerida last uut suhtlusabivahendit (suhtlustahvlit) aktiivsemalt kasutama. Digikaamera ja muu videotehnika on kasutusel programmi tegevuste (suhtlustahvli järgi tegutsemisel) monitoorimiseks ja lõpphinnangu andmiseks. Suhtlustahvlid ja muu visualiseeritud materjal on soovitav digitaalselt talletada keskuse serveris eraldi kaustas, et kõik asjaosalised ja erialaspetsialistid saaksid need endale vajadusel välja printida ja nendega teenusesaajaid toetada. Selline töökorraldus võimaldab hea ja operatiivse ligipääsu vajaminevale materjalile. Samuti annab sellisel kujul materjalile ligipääsetavus vastavalt vajadusele võimaluse kohandusteks ja täiendusteks. Lapse igapäevane tegutsemiskeskkond peab olema visualiseeritud samade piltsümbolitega, mida kasutatakse suhtlustahvlil (nt saal, rühm, mänguväljak jne). Lisaks tuleb tähistada piltidega ka erinevad esemed ruumis (nt veekeetja, pallimeri, peegel, nukumaja jne). See aitab oluliselt sümbolpiltide tähenduste õppimisele aasa. 2. Programmi intensiivsus Intensiivsus JAH EI Täpsustus (milline mõjusus sellega tagatakse) Statsionaarne rehabilitatsiooniprogramm/klient on x rehabilitatsiooniasutuses programmi vältel ööpäevaringselt Rehabilitatsioon päevaprogrammina (klient on x Klient osaleb programmis kaasatud programmitegevustesse tööpäeva vältel vähemalt 3 tundi nädalas. aga ei ööbi asutuses) Madala intensiivsusega rehabilitatsiooniprogramm x Klient osaleb programmis (klient on kaastaud programmitegevustesse 5-10 vähemalt 3 tundi nädalas. tundi nädalas/1-2 tundi päevas/1-2 päeva nädalas jne) Hajusintensiivsusega programm – kliendi tegevused x Programmi intensiivsus hajub programmis on hajutatud pikemale perioodile, programmi edenedes. toimuvad määratud graafiku alusel vms. Programmi tegevused on jaotatud V etappi 9 kuu jooksul. Väiksema intensiivsusega on IV ja V etapp kui toimub programmi lõpetamine ja järeltegevused. Näidata ära ja kirjeldada täpsustustes, kui programm x Programm on kõige on erinevatel perioodidel erineva intensiivsusega intensiivsem III etapis kolme tagamaks muutuste kinnistamist. kuu vältel, kus toimub intensiivne suhtlustahvli kasutamise harjutamine pideval juhendamisel teraapiate ja õppetöö käigus. Muu intensiivsus, täpsusta! x 14  VI. Programmi kirjeldus Programm on mõeldud individuaalprogrammina ja koosneb 4-5 etapist. Programmi pikkus on 9 kuud. Programmi võib läbida ka ajaliselt kiiremini, kui on olemas varasem suhtlustahvlite kasutamise kogemus. Programmi tegevused toimuvad 9 kuu jooksul teenuse osutaja juures, lasteaias, koolis, kodus või kokkuleppel mujal lapse loomulikus tegutsemiskeskkonnas. Programm sisaldab suhtlustahvlite koostamist ja kasutusele võtuks õpetamist, juhendamist, nõustamist ja individuaalset tuge, võrgustiku kohtumisi ning järeltegevusi. Programmi tegevused on planeeritud etappidena. Etappide arv sõltub sellest, missugune on olnud eelnev kogemus suhtlustahvlite kasutamisel. Tugivõrgustiku liikmel on etteantud tegevuskava mille täitmine on kohustuslik. Seetõttu on protsessi alustamise eeltingimusena vajalik lapse seadusliku esindaja allkirjastatud tegevusplaan ja nõusolek tegevusi läbi viia. Rehabilitatsioonispetsialisti kontakt toimub kord kuus tegevuskava täitmise jälgimiseks/nõustamiseks lapse tegutsemiskohas. Suhtlustahvli tõhusus ja selgeks saamine sõltub paljuski sellest, kui aktiivselt last ümbritsevad juhendajad seda kasutavad. A. Programmi ettevalmistamine Programmi tutvustatakse ja levitatakse rehabilitatsioonispetsialistide seas infopäevade ja koolituste kaudu; samuti lasteaedades ja koolides, kus õpivad HEV lapsed, rehabilitatsiooniasutustes ja erialaliitudes. Programmis osalemiseks teeb ettepaneku SKA juhtumikorraldaja või kliendi esindaja (lapsevanem, eestkostja, vm tugivõrgustiku liige). Klient peab vastama sihtgrupile (F71-F72; G80; F84) jt programmis osalemise kriteeriumitele. Programmijuht võtab ühendust kliendi seadusliku esindajaga, et programmi lähemalt tutvustada ja nõustada. Programmis osalemiseks sõlmitakse kliendi esindajaga kokkulepped ja kutsutakse meeskonnatöö koosolekule, kus pannakse koostöös kliendi esindajaga paika tegevuskava. Rehabilitatsioonimeeskond lähtub oma töös sellest, et osutatava rehabilitatsiooniteenuse puhul on põhirõhk suunatud isiku rehabilitatsioonile, mille eesmärgiks on isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja õppimise soodustamiseks kasutatavate suhtlustahvlite koostamine, rakendamine ja monitoorimine. Samuti tegeldakse kliendi või tema esindaja nõustamisega erinevatel teemadel, et parandada kliendi edasist toimetulekut. Lähtutakse sellest, et rehabilitatsiooniteenus on kompleksteenus, mis tähendab, et kliendi püstitatud eesmärkide täitmiseks on vaja teostada mitmeid erinevaid tegevusi. Koostatud rehabilitatsiooniplaanis vöi eelhindamises on piisavalt täpselt kirjas selged prioriteedid selles osas, mida saavutada tahetakse, et siis edasi hinnata suhtlustahvlite kasutamise vajalikkust. Koostöövõrgustiku tegevustikku kaasatakse täitjaid rehabilitatsiooniteenusele kaasaaitamiseks vastavalt vajadusele alljärgnevalt:  Haridusasutus-lasteaed – koostöös haridusasutuse või lasteaiaga hinnatakse õppeprotsessi toetavate tegevuste vajadust;  KOV sotsiaaltöötaja ja/või lastekaitsetöötaja – lisaabi, toetused ja/või teenused abivahendite ostmiseks, omaosaluse kompenseerimiseks;  Tugivõrgustik – töö kliendi ja tema tugivõrgustikuga informeerimiseks ja probleemide lahendamiseks;  Ravi- ja teiste rehabilitatsiooniteenuste osutamine – perearst, taastusraviarst, neuroloog, füsioterapeut. Rehabilitatsioonimeeskond lähtub oma töös sellest, et rehabilitatsioonitöö tulemuslikkuse tagaks lapse vajadustest lähtuv erinevate spetsialistide järjepidev koostöö. Edukas tulemus saavutatakse vaid pidevas koostöös, kus iga rehabilitatsioonimeeskonna liige tunneb meeskonnatöö põhimõtteid ja lähtub nendest põhimõtetest. Selleks et toetada ja arendada lapse igapäevast suhtlemist, et ta saaks tulevikus hakkama eneseväljendusega võimalikult iseseisvalt ja sõltumatult, tegutsevad lisaks rehabilitatsioonimeeskonna liikmetele ka teised spetsialistid ja võrgustikuliikmed. Rehabilitatsiooniprotsess on efektiivne, kui rakendatakse juhtumikorralduse põhimõtteid, tegutsetakse järjepidevalt ja eesmärgistatult. Hästi korraldatud ja omavahel seotud teenused parandavad 15 igapäevaelus toimetulekut ning aitavad ületada või vähendada erivajadusest tulenevaid takistusi ja probleeme. B. Hindamine ja planeerimine- I etapp (1 kuu) Hindamismeeskonna töö võib selles perioodis tinglikult jagada kaheks: hindamiseks ja tegevuskava koostamiseks. Esimene etapp koosneb järgnevatest tegevustest: 1. Töö olemasolevate dokumentidega. 2. Tugivõrgustiku motiveerituse ja ressursside hindamine. 3. Alghinnangu ja suhtlustahvli koostamiseks vajaliku info kogumine. 4. Individuaalse tegevuskava koostamine. Alategevused:  kliendi dokumentidega (rehabilitatsiooniplaan, IÕK jm) tutvumine, nende põhjal meeskonnaliikmete määramine;  võimalusel/vajadusel kontakti loomine esmatasandi spetsialistidega (KOV sotsiaaltöötaja, õpetaja, perearst vmt) eelinfo saamiseks;  kliendi ja tema esindaja informeerituse väljaselgitamine, teenuse osutamise protsessi, võimaluste ja edasiste tegevuste (hindamise, rehabiliteerimise tegevuskava koostamise ja elluviimise teenuste) tutvustamine;  kliendi ja tema esindaja vajaduste, võimaluste, motivatsiooni, enese- ja keskkonnateadlikkuse väljaselgitamine. Vajadusel töö kliendi keskkonnas;  hindamise eesmärgil kohtumine kliendiga ja kliendiesindajaga vastavalt kliendi individuaalsetele vajadustele, kas iga spetsialist eraldi või rühmatööna;  suhtlustahvli sisendiks vajalike andmete kogumine lähivõrgustikult;  meeskonnatöö, kus osalevad hindamist läbiviinud spetsialistid. Koostatakse meeskonna edasine tegevusplaan, täpsustatakse vajalikud lisahindamised, otsustatakse väljastpoolt meeskonda spetsialistide kaasamine;  teine meeskonnatöö, kuhu on kaasatud ka võrgustikuliikmed. Kliendile tegevuskava koostamine, kus pannakse kirja tegevused/teenused, mida klient ja tema esindaja edaspidi tegema peab, antakse edasised soovitused. Tegevuskava ja edasiste sammude tutvustamine kliendile ja kliendiesindajale I etapp variant A Kui viimase aasta jooksul tehtud rehabilitatsiooniplaanis on olemas piisav informatsioon suhtlustahvlite koostamiseks (kommunikatsiooni mõistmine, eneseväljendus, suhtlusabivahendid ja keskendumine), siis täiendavat hindamist ei tehta ja küsimustikud (Töövihik Lisa 1.1-1.4) täidetakse anamneesi põhjal (eripedagoog või logopeed 4h). I etapi variant B Kui rehabilitatsiooniplaanist aga eelnev info ei selgu, tuleb läbi viia sellekohane hindamine (Töövihik Lisa 1.1-1.4) (eripedagoog või logopeed 4h). Kui rehabilitatsiooniplaanist ei selgu ka lapse kognitiivsed, sensoorsed ja motoorsed piirangud (sh käte liigesliikuvus ja osutamise võimalikkus), täiendavate abivahendite vajalikkus suhtlustahvlite kasutamisel ning lapse lemmikteemad, sõnavara suurus ja jõukohased lausekonstruktsioonid, tuleb neid hinnata vastavate küsimustike abil (Töövihik Lisa 1.5-1.7 ja Lisa 3). Programmis osaleva lapse jaoks sobiva suhtlustahvli raskusastme valimiseks on vajalik fikseerida alghinnang hindamismeeskonna poolt (logopeed 2h, eripedagoog 2h ja tegevusterapeut 2h). Programmis kasutatakse hindamiseks mittestandardiseeritud küsimustikke (koostanud Päevakeskus Käo meeskonna poolt) ja RFK-koode. Küsimustikud on programmi töövihikus (Lisa 1.1-1.7 ja Lisa 3) ja nende kasutamise täpsemad juhised käsiraamatus endas (Käsiraamat ptk.1.6.). Samadel alustel toimub lõpphindamine, mis on kirjeldatud peatükk D all. Tulemusi on võimalik võrrelda ja analüüsida. Kui laps mõistab piltsümboleid ja tugivõrgustik mõistab alternatiivse suhtlusvahendi kasutamise vajadust lapse eneseväljenduse toetamiseks ja ümbritsevate inimeste kõne mõistmiseks, siis koostab 16 programmimeeskond koostöös lapse/lapsevanema/eestkostja ja tugivõrgustikuga realistliku ja eesmärgistatud individuaalse ajalise tegevusplaani. Programmi ajaline tegevusplaan annab lapse tugivõrgustikule ja spetsialistidele kindla orientiiri ja loob struktuuri. Teenuseid osutatakse teenuse osutaja tegevuskohas 80% individuaaltöö ja 20% võrgustikukohtumised kliendi tavapärases keskkonnas: kool, lasteaed või kodu. Oluline, et hindamise alguses on väga täpselt määratletud koostöös meeskonnaga: • ühised selged eesmärk/eesmärgid; • kindlad tegevused eesmärgi/eesmärkide saavutamiseks; • osaleja ja tugivõrgustiku roll; • meeskonnaliikmete vastutus, koostöö ja kohustused. Logopeed hindab mitteverbaalsete ja verbaalsete sõnumite vastuvõtmist (mõistmist) suhtlemisel, eneseväljendusoskust ning olemasolevaid kommunikatsioonivahendeid. Alghinnangu fikseerimiseks ja suhtlustahvli koostamiseks on vaja hinnata ka kõne kasutust, sõnavara (verbaalne ja mitteverbaalne) suurust ja jõukohaseid lausekonstruktsioone. Oluline on välja selgitada lapse lähima arengu tsoon, et püstitada reaalselt saavutatavad eesmärgid kommunikatsiooni arendamisel. Verbaalse kõne puudumisel kasutatakse hindamisel lapse olemasolevaid suhtlusvahendeid (ei/ja žest, osutamine, viiped, sümbolpildid jms). Eripedagoog hindab kognitiivseid piiranguid, sellest sõltub sümbolite keerukusaste ja sümbolite arv, mida ühele suhtlustahvli lehele paigutada, kas koostada ühe- või kahepoolne suhtlustahvel. Uuritakse, milliseid piltsümboleid laps mõistab. Kas laps jälgib pilguga tahvlil mudeldatud näidislauseid (nt. võta pall) ning tema reageerimist vastavalt korraldusele. Samuti selgitatakse välja sensoorsed (nägemine) piirangud, sellest sõltub, kui suuri ja kui kontrastseid sümboleid tahvlil kasutada. Motoorseid piiranguid, sellest sõltub kui suuri sümboleid kasutada. Nendest aspektidest sõltub võimaliku suhtlustahvli raskusaste. Tegevusterapeut hindab lapse käte liigesliikuvusest tulenevaid takistusi ning täiendavate abivahendite või keskkonna kohandamise vajalikkust suhtlustahvli kasutamisel. Sotsiaaltöötaja-programmijuht hindab pereliikmete ja tugivõrgustiku rahalisi ja mitterahalisi ressursse, mis võivad takistada programmis osalemist. Sotsiaaltöötaja-programmijuhi tööülesannete hulka kuulub ka võrgustiku loomine. Info integreerimine spetsialistide vahel. C. Sekkumine- II etapp (1kuu) Teine etapp koosneb järgnevatest tegevustest: 1. Pere sotsiaalnõustamine programmis osalemiseks. Vajadusel nõustatakse ja aidatakse leida takistustele lahendusi, sõlmida kokkuleppeid erinevate osapooltega (sh transport). Teistest toetavatest teenustest informeerimine – isikliku abistaja teenus, tugiisiku teenus, transporditeenus, kutsenõustamine, lapsehoiuteenus (sotsiaaltöötaja 4h). 2. Hindamismeeskonna poolt saadud info analüüs, teema ja vastavate sümbolite valik (suhtlustahvli koostaja: eripedagoog või tegevusterapeut või logopeed). 3. Suhtlustahvli koostamine, töö Boardmakeri programmiga. Ühe tahvli koostamine koos tugivõrgustiku nõustamisega võtab aega 4 h. Tööd teostab suhtlustahvli koostaja: eripedagoog või logopeed või tegevusterapeut. 4. Suhtlustahvli kasutamise piloteerimine koos suhtlustahvli koostajaga (eripedagoog või tegevusterapeut või logopeed). 5. Vahehindamine ja suhtlustahvli kohandamine Boardmakeri programmis tahvli koostaja poolt (eripedagoog või logopeed või tegevusterapeut). 6. Lapse lähivõrgustiku motiveerimine suhtlustahvli kasutuselevõtuks (suhtlustahvli koostaja: eripedagoog või tegevusterapeut või logopeed). Vajadusel on võimalik tellida suhtlustahvlite alast koolitust tugivõrgustikule 1 päev (ca 6 akad. tundi), koolitaja hinnakirja alusel. 17 III etapp (3 kuud). Teenuse osutaja tegevuskohas 50% individuaaltöö ja kliendi tavapärases keskkonnas 50% individuaaltöö. Kolmandas etapis osaleb klient programmis vähemalt 3 tundi nädalas kolme kuu vältel. Tehakse koostööd lapse pereliikmete, spetsialistide, õpetajate ning muu tugivõrgustikuga. Kolmas etapp koosneb järgnevatest tegevustest: 1. Selles etapis toimub intensiivne suhtlustahvli kasutamise õpetamine ja harjutamine pideval juhendamisel igapäevatoimingute, õppetöö ja teraapiate käigus. Arendatakse vajalikke oskusi ning tekitatakse motivatsioon ja julgus end rohkem väljendada. Võimalusel video suhtlustahvliga suhtlemisest. Lapsel on võimalik harjutada suhtlemist erinevate spetsialistidega (eripedagoogiga ja logopeediga ja tegevusterapeudiga). 2. Erialaspetsialisti/õpetaja/kasvataja/vanema ülesandeks on selles etapis võimaldada suhtlustahvli kasutamist igapäevasituatsioonides 90 päeva, iga päev vähemalt 30 minutit. Selle teostamiseks peab ta olema nõustatud suhtlustahvlite rakendamisest. 3. Suhtlustahvlite rakendamist monitoorib suhtlustahvli koostaja (eripedagoog või logopeed või tegevusterapeut). Monitoorimise käigus koostaja motiveerib, nõustab ja jõustab tugivõrgustikku suhtlustahvli kasutamisel igapäevategevustes nii kodus kui ka lasteaias/koolis. Nõustamine toimub kahel korral, kokku 2 tundi. 4. Vahehindamine peale ühte kuud harjutamist. Selleks analüüsib suhtlustahvli koostaja piloteerimismärkmeid ja teeb vajadusel muudatused suhtlustahvlil, kohandades suhtlustahvlit lapsele sobilikumaks. Alategevused: 1. Lapse ja tema esindaja ning teenuse-/ressursipakkuja kokku viimine, vahendamine, materjalide (juhised, infomaterjalid) koostamine; 2. Teenuste kasutamise monitooring/jälgimine; 3. Lapse ja tema tugivõrgustiku motivatsiooni jätkuv jõustamine teenuse osutamise protsessis; 4. Spetsialisti ja võrgustikupartneri regulaarne koostöö; 5. Erinevate osapoolte (laps, tema esindaja, juhtumikorraldaja, teenuse osutaja) osavõtul vahehindamise läbiviimine. Tugivõrgustiku vähese huvi korral või tegevusplaanist mitte kinnipidamisel lõpetatakse programm. Programmi raames programmijuht koordineerib rehabiliteerimise tegevuskava elluviimist. Teenuse osutamiseks teeb programmijuht koostööd teiste rehabilitatsiooniteenuseid osutavate spetsialistide ning hoolekande-, haridus- ja/või tööhõiveteenuseid osutavate spetsialistidega. Programmijuhi tegevused programmi raames:  Koordineerib programmimeeskonna tööd;  Spetsialisti ja võrgustikupartneri regulaarse koostöö koordineerimine;  Info integreerimine spetsialistide vahel.  Programmijuht jälgib meeskonna poolt lapsele koostatud tegevuse eesmärke ning tegevuskava/ajakava täitmist ning meeskonnaliikmete vastutust ja koostööd;  Lapse ja tema esindaja (edaspidi kliendi) motivatsiooni jätkuv jõustamine teenuse osutamise protsessis;  Kliendi õiguste eest seismine, vajadusel tema esindamine ning huvide kaitsmine (määral, mis on rehabilitatsioonispetsialisti pädevuses);  Kliendi ja teenuse osutaja regulaarne infovahetus ja vastavate dokumentide jm materjalide (juhised, infomaterjalid) koostamine;  Teenuste kasutamise monitooring/jälgimine. Programmi raames logopeed õpetab kõnet toetava ja/või asendava suhtlemisvahendi e suhtlustahvli kasutamist. Nõustab lapse lähikeskkonda eelkõige suhtlusvahendi igapäevase rakendamise osas. Annab soovitusi kommunikatsiooni kujundavate tegevuste osas lapse reaalses sotsiaalses keskkonnas. Logopeedi tegevused programmi raames:  korrigeerib, suunab ja toetab kõne kujunemist ning õpetab suhtlustahvli kasutamist;  lapse tugivõrgustiku nõustamine suhtlustahvli igapäevaseks rakendamiseks; 18   suhtlustahvli kasutamise monitoorimine lapse loomulikus igapäevases keskkonnas, vahehindamine ja vajadusel suhtlustahvli kohandamine (juhul, kui logopeed on programmis suhtlustahvli koostaja). Programmi raames eripedagoog õpetab kõnet toetava ja/või asendava suhtlemisvahendi e suhtlustahvli kasutamist. Lapse hariduslikest erivajadustest lähtuvalt, arendab tema kognitiivseid oskusi, läbi suhtlustahvliga suhtlemise. Annab soovitusi kommunikatsiooni ja kognitsiooni arendavate tegevuste osas lapse reaalses sotsiaalses keskkonnas. Eripedagoogi tegevused programmi raames:  lapse arengu ja kognitiivse profiili hindamine, tema tugevate ja nõrgemate külgede väljaselgitamine;  töötamine pereliikmete teadlikkuse ja motiveeritusega, tagamaks osalemine eesmärgistatud rehabilitatsiooniprotsessis;  efektiivsete abistamisvõtete väljaselgitamine, toimetulekustrateegiate õpetamine lapsele ja tema vanematele;  lapse suhtlemisoskuse ja eneseväljendamise arendamine suhtlustahvli kasutamisega;  lapse tugivõrgustiku nõustamine suhtlustahvli igapäevaseks rakendamiseks;  suhtlustahvli kasutamise monitoorimine lapse loomulikus igapäevases keskkonnas, vahehindamine ja vajadusel suhtlustahvli kohandamine (juhul, kui eripedagoog on programmis suhtlustahvli koostaja). Programmi raames tegevusterapeut õpetab kõnet toetava ja/või asendava suhtlemisvahendi e suhtlustahvli kasutamist. Teostab tegevusteraapiat individuaalselt ja/või rühmatööna, keskendudes eakohastele sensomotoorsetele, kognitiivsetele ja psühhosotsiaalsetele tegevuseeldustele, tegevustervikutele ja tegevuskontekstidele. Annab soovitusi kommunikatsiooni ja tegevuseeldusi arendavate tegevuste osas lapse reaalses sotsiaalses keskkonnas. Tegevused programmi raames:  suhtlustahvli kasutamist ja kõne arengut toetavate tegevuseelduste (jäme- ja peenmotoorika, koordinatsioon, kehaskeem jms) ning igapäevatoimingute arendamine;  suhtlustahvli kasutamist toetava abivahendite valik, kohandamine, kasutamise õpetamine ja harjutamine;  lapse loomuliku keskkonna kohandamine;  lapse tugivõrgustiku nõustamine suhtlustahvli igapäevaseks rakendamiseks;  suhtlustahvli kasutamise monitoorimine lapse loomulikus igapäevases keskkonnas, vahehindamine ja vajadusel suhtlustahvli kohandamine (juhul, kui eripedagoog on programmis suhtlustahvli koostaja). Programmi raames õpetaja, sotsiaalpedagoog, loovterapeut või mõni muu lapse tegevuskohas töötav spetsialist toetab lapse suhtlemise arengut läbi erinevate tegevuste (õppimine, mängimine, käelised tegevused, liikumis- ja muusikategevused ning igapäevatoimingud). Tegevused programmi raames:  kommunikatsiooni arengut võimaldava keskkonna loomine – laps on haaratud suhtlussituatsiooni ning näeb suhtlustahvli kasutamist;  suhtlustahvlil küsimuste, korralduste, kommentaaride jm lapse eneseväljenduse mudeldamine juhendaja poolt;  suhtlustahvli kasutama õpetamine sõltuvalt suhtlusolukorrast, mängus, tegevuses jne;  lapse arengu jälgimine, et hinnata hetkeseisu ja teada, millise oskuse õpetamisega tasub tegeleda;  lapse loomulikus keskkonnas igapäevastes situatsioonides suhtlustahvli kasutamise fikseerimine foto- ja videosalvestustega, mida saab kasutada suhtlustahvli kasutamise monitoorimisel ja lõpphinnangu andmisel;  info integreerimine spetsialistide vahel. D. Tulemuste hindamine- IV etapp (1 kuu). Programmis seatud eesmärkide saavutamist jälgitakse vaheanalüüside ja meeskonnatöö nõupidamiste käigus ning seatud ja saavutatud eesmärkide võrdlemise teel. Hindamisel kasutatakse samu mittestandardiseeritud küsimustikke ja RFK-koode nagu alghindamisel. Need tulemused on võrreldavad ja analüüsitavad. Neljandas etapis tehakse kokkuvõtted ühe kuu jooksul. 19 Teenuseid osutatakse teenuse osutaja tegevuskohas 90% individuaaltöö ja kliendi tavapärases keskkonnas 10% võrgustikukohtumised. IV etapp (1 kuu). Teenuse osutaja tegevuskohas 90% individuaaltöö ja kliendi tavapärases keskkonnas 10% võrgustikukohtumised. Neljandas etapis tehakse kokkuvõtted ühe kuu jooksul. Neljas etapp koosneb järgnevatest tegevustest: 1. Lõpphinnang ja tagasiside. Lepitakse kokku suhtlustahvli kasutamise juhendamise vajaduse ja sageduse osas ning antakse soovitused edaspidiseks. Meeskonna poolt antud soovitused edastatakse kliendi esindajale ja võrgustikule kirjalikult kokkuvõtva vestluse käigus. 2. Antakse kaasa hinnang, juhendmaterjalid ning planeeritakse järeltegevused (suhtlustahvli koostaja: eripedagoog, logopeed või tegevusterapeut ). Lõpphinnangu andmisel osalevad samad meeskonnaliikmed, kes alghinnangu koostasid. Suhtlustahvli kasutamise monitoorimisel ja lõpphinnangu andmisel saab tugineda video tagasisidele – sh ka loomulikus keskkonnas on filmitud abivahendi kasutamist. Lõpphinnanguks on vajalik hinnata logopeedi poolt lapse kõne mõistmise ja eneseväljenduse taset nagu alghinnangus, seega on need omavahel võrreldavad. Lõpphinnangus hinnatakse, millistes situatsioonides ja kontekstis laps suhtlustahvlit peamiselt kasutab (nt küsib, kommenteerib, vastab jne) ning kuidas ta suhtlustahvlit kasutab (nt. kas osutab ühele või mitmele järjestikusele märgile), milliseid sõnaliike eelistab. Samuti uuritakse, kas ja milliseks on vaja muuta suhtlustahvli raskusastet ning selgitatakse välja uute tahvlite vajadust. E. Programmi lõpetamine, pikaajalise tagasiside planeerimine- V etapp järeltegevused 7 kuu ja 9 kuu möödumisel (3 kuu vältel). Programmi lõpus hindavad spetsialistid programmi tulemuslikkust, annavad tagasisidet tugivõrgustikule ja vajadusel annavad soovituse järgmise programmi jaoks. Suhtlustahvli koostaja (logopeed või eripedagoog või tegevusterapeut) hindab suhtlustahvli mõju ja selle kasutamisel tulemuste saavutamist ning uue suhtlustahvli koostamise vajadust 7. kuu ja 9. kuu lõpus programmi algusest. Programm on läbitud siis, kui lapsele on koostatud suhtlustahvel(id), mis on igapäevaselt kasutusel tugivõrgustiku abil ja tulemusi on hinnatud. Kui järelhindamisest selgub, et laps vajab uuel teemal suhtlustahvlit, siis tal on võimalus uuesti osaleda programmis teisest kuni viienda etapini. Programmi ei saa uuesti läbida, kui lapsele ei ole vaja rohkem suhtlemiseks tahvleid koostada ja/või tugivõrgustik ei toeta suhtlustahvli rakendamist. Vajadusel programmi läbiviivatele spetsialistidele täiendkoolituste ja nõustamiste pakkumine suhtlustahvlite tõhusamaks rakendamiseks koolitaja poolt, hinnakirja alusel. Teenuseid osutatakse teenuse osutaja tegevuskohas 60% individuaaltöö ja kliendi tavapärases keskkonnas 40% võrgustikukohtumised. Viies etapp koosneb järgnevatest tegevustest: 1. Hinnatakse suhtlustahvli mõju ja selle kasutamisel tulemuste saavutamist ning uue suhtlustahvli koostamise vajadust 7. kuu ja 9. kuu lõpus programmi algusest. 2. Suhtlustahvli(te) rakendamine erinevates suhtlussituatsioonides tugivõrgustiku osalusel, monitooring uute vajaduste välja selgitamiseks (uued suhtlustahvlite teemad, tahvli kaasajastamine, teiste AAC vahendite soovitamine). 3. Nõustamise pakkumine tugivõrgustikule suhtlustahvlite tõhusamaks rakendamiseks ja uuendamiseks. 4. Programmi lõpus hindavad spetsialistid programmi tulemuslikkust, annavad tagasisidet tugivõrgustikule ja vajadusel annavad soovituse järgmise programmi jaoks (programmi juht, eripedagoog või logopeed või tegevusterapeut ). 5. Täidetakse sotsiaalse rehabilitatsiooni plaani D-osa. 20  VII. Kvaliteedi täiustamine A. Mis on Teie programmi kõige tugevamad küljed?  Tegutsetakse erinevates tegevuskeskkondades rakendades alternatiivset kommunikatsioonivahendit.  Programmi praktiline eluline suunitlus klientide ettevalmistamisel igapäevaelu- ja õppe- ning arendustegevuste sooritamisel.  Töö tulemuslikkuse tagab järjepidev kliendi vajadustest lähtuv erinevate spetsialistide koostöö  Võrdväärse kohtlemise propageerimine intellektipuudega inimeste rehabiliteerimisel Eestis.  Meeskonnaliikmete enesetäiendus ja erialane areng.  Meeskonnatöö ja mitmekülgse võrgustikutöö põhimõtete rakendamine.  Võimalus suuremaks koostööks võrgustikuliikmetega: teised rehabilitatsiooni- ja haridusasutused. B. Mis on Teie programmi riskid ja arendamist vajavad küljed? Programmi riskid  Tugivõrgustiku ja pereliikmete ükskõikne suhtumine ja vähene motivatsioon AAC rakendamiseks oma igapäevatöös, igapäevaelus.  Sihtgrupi tervislik seisund võib olla ebastabiilne.  Raskused klientide arendamisel ja õpioskuste kujundamisel seoses keerulisemate erivajadustega.  Vähene AAC alane ettevalmistust ja täiendkoolitus tööks programmi sihtgrupiga.  AAC vahendite valmistamiskulu.  Teenuse osutajatel väga erinev pädevus, arusaam ja kvaliteet rehabilitatsiooniteenuse osutamisest.  Enamus teenuse osutajaid teevad rehabilitatsioonitööd muu töö kõrvalt ning osaajalise tööna. Kannatab töö kvaliteet ning töötajate motivatsioon.  Piirkonniti halb toetavate teenuste kättesaadavus (nt transport, isiklik abistaja, füüsilise keskkonna kohandamine) piirab võimalust osaleda rehabiliteerimises. Programmi arendamist vajavad küljed  Erivajadusi märgatakse ja sekkutakse varakult.  Teenused on komplekssed ja kättesaadavad võimalikult kodu lähedal.  Teenused vastavad laste ja perede vajadustele, on kvaliteetsed, piisava mahuga ja järjepidevad.  Teenuste osutajad ja vanemad tegutsevad ühtse meeskonnana ühise plaani alusel.  Olemasolevaid ressursse kasutatakse otstarbekamalt, tegevusi ei dubleerita.  Järjepidevuse tagamine ja motivatsioonifaktorite väljatöötamine AAC rakendamiseks õppetöös sh kodus.  Hindamisküsimustike ja rahulolu-uuringute täiustamine.  Ühtse kliendiandmebaasi loomine programmipõhisteks tegevusteks.  Hästi korraldatud ja omavahel seotud võrgustikutöö parandamine, mis toetab erivajadustega inimeste edasist toimetulekut  Täiendkoolituste ja nõustamiste pakkumine suhtlustahvlite koostamiseks ja tõhusamaks rakendamiseks. Seega on vaja teha edasisi samme, et koolitada välja AAC praktikuid, kes on kogenud ja oskavad töötada ka erineva kultuuritaustaga inimestega. C. Millist tegevuskava soovitate rakendada oma programmi tõhususe täiustamiseks?  Kliendi võrgustikuliikmete suuremat kaasamist ja informeerimist programmi tegevustest. 21  Programmisiseselt operatiivselt ülesannete jaotamist ja vastutuse jagamist meeskonnaliikmete vahel.  Rahulolu-uuringute süsteemset ja regulaarset läbiviimist erinevate poolte hulgas (kliendid, meeskonnaliikmed, võrgustikuliikmed), tulemuste regulaarset hindamist, et siis analüüsida ja võrrelda tulemusi aastate lõikes, mis on aluseks edasiste parendustegevuste kavandamisel.  EQUASS-i kvaliteedipõhimõtete järgimine.  Programmimeeskonna liikmete järjepidev koolitamine ja nõustamine AAC vallas.  Kaasaegsed teenuse osutamiseks vajalikud füüsilise keskkonna tingimused, sh vahendid, testid, muud tingimused.  Nõuded programmi osutavale asutusele (sh spetsialisti koormuse ja tööaja tingimused), spetsialistide arv klientide arvu suhtes, turvalisus tööülesannete täitmisel (ohutusnõuded).  Teenuse osutamise tingimused juhul, kui teenust osutatakse väljaspool asutust (näiteks kliendi kodus).  Juhtumikorralduse metoodika ja tööpõhimõtete valdamine.  Tugiteenuseid osutatakse koordineeritult, planeeritult ning sektorite koostöös. 22  VII. Viited A. Kasutatud materjalide loetelu 1. Beukelman DR, Mirenda P. 2005. Augmentative and alternative communication: Supporting children and adults with complex communication needs (3rd ed.).Baltimore: Paul H. Brookes Publishing Co. 2. Bleach, F. (2008). Igaüks on erinev. Raamat noortele inimestele, kellel on autismiga õdesid ja vendi. Tartu Ülikooli Kirjastus. 3. Bootzin, R. R. & Acocella, J. R. (1988). Childhood Autism. Abnormal psychology current perspectives (5th ed) (lk 449-463). New York: McGraw-Hill. 4. Bricker, D. (2002). AEPS. Assessment, Evaluation, and Programming System for Infants and Children (2nd edition). Paul H. Brookers Publishing Co. 5. Butterworth, G. & Harris, M. (2001). Arengupsühholoogia alused (lk 53-54, lk 61-87, lk 216- 222). Tartu Ülikooli kirjastus. 6. Cohen, D. J. & Volkmar, F. R. (1997). Handbook of autism and pervasive developmental disorders (2nd ed). New York: Wiley. 7. David R. Beukelman Ph.D.ja Pat Mirenda Ph.D (2013). Augmentative and Alternative Communication. 8. Davison, G. C. & Neale J. M. (1998). Abnormal psychology (7th ed) (lk 436-448). New York: John Wiley. 9. DeHaas-Warner, S. J. & Neisworth, J. T. (1991). What are the Basics for Family Collaboration? Toimetanud Bagnato, S. J. & Neisworth, J. T., Assessment for early Intervention: best practices for professionals (lk 130-141). London; New York: Guilford. 10. Erna, A. ja Lloyd, L. L (2005). Augmentative and alternative communication and severe disabilities: beyond poverty. London. 11. EV Sotsiaalministeerium (1999). Erivajadustega laste hoolekande- ja rehabiliteerimisvajaduste hindamine ja kulg. Tartu: Tartu Ülikool. 12. Frith, U. (2000). Cognitive Development Pathology. Cognitive Explanations of Autism. In Lee, K. Childhood Cognitive Development: The Essential Readings (lk 323-337). Blackwell publishers. 13. Gillberg, C. (2003). Aspergeri sündroom. Tallinn Kunst, Tartu Greif. 14. Goetz, E. T., Hall, R. J. & Fetsco, T. G. (2003). Implication of Cognitive Psychology for Assesment of Academic Skill. Reynolds, C. R. & Kamphaus, R., W., Handbook of Psycholocical and Educational Assessment of Children (2nd edition) 15. Grunewald, K. (1999). Autism lastel ja täiskasvanutel. Toimetanud Bakk, A. & Grunewald, K., Vaimupuudega inimeste hoolekandest (lk 65-72). Koolibri. 16. Hallap, M. , Padrik, M. (2009). Valdkond „Keel ja kõne”. Kog. E.Kulderknup (toim.). Õppe- ja kasvatustegevuse valdkonnad. Tallinn: Studium. 17. Hallap, M., Padrik, M. (2013). Kõne- ja keelepuuded lastel ja täiskasvanutel. Tartu Ülikooli kirjastus. 18. Heikurainen, I. (2009). Kõnet toetav ja asendav kommunikatsioon ehk AAC. Tallinn. 19. Häidkind, P. & Kuusik, Ü. (2009). Erivajadustega laps koolieelses lasteasutuses. Toimetanud Kulderknup, Ene, Lapse arengu hindamine ja toetamine (lk 22-64). Tallinn: Studium 2009. 20. Ikkonen, A. (2006). Suhtlemisoskuste hindamine varases lapseeas ja autismi korral: bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool. 21. Kangas KA, Lloyd LL. (2005). Augmentative and Alternative Communication. 22. Kuzemtšenko, M., Läänemets, M., Rekand, E. & Räni, K. (2003). Autism. Meie laste lood. Eesti Autismiühing. 23. Light JC, Beukelman DR, Reichle J (Eds.). (2003). Communicative competence for individuals who use AAC: From research to effective practice. Baltimore: Paul H.Brookes Publishing Co. 24. Lloyd LL, Fuller DR, Arvidson H. 1997. Augmentative and alternative communication:A handbook of principles and practices. Needham Heights, MA: Allyn and of communication skills. 25. Melsas, M. (2004). Kommunikatsioonivõimalused kõnetutele lastele. Tallinn. Magistritöö. 26. Melsas, M. (2010). Kommunikatsioonimapp täiskasvanule. Eripedagoogika täienduskursuse ERILINE ÕPPIJA kursusetöö.Tallinn. 23  27. Pat Mirenda, Ph.D., ja Teresa Iacono. (2009). Autism Spectrum Disorders and AAC, Ph.D. Brookes Publishing. 28. Pill, K. (2014). AAC suhtlusraamatud alternatiivkommunikatsioonivahendina. Tallinn. Magistritöö. 29. Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10. Kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised (3 tr) (1999). Tartu: Tartu Ülikool. 30. Reka, V. & Tamas, V. (2009). The Diagnosis of Autism and the Hungarian Practise of Evaluation. In: Autism Day 2009 a Snapshot of the autistic families. 31. Reynolds, C. R., Gutkin, T. B., Elliot, S. N. & Witt, J. C. (1984). Psychological Assessment of Persons, Behaviors, and Enviroments. School Psychology: essentials of theory and practice (lk 114-185). NewYork: Wiley. 32. Schopler, E. & Mesibov, G. B. (1988). Diagnosis and Assessment in Autism. New York: Plenum Press. 33. Schuler, A. L. (2003). Enhanching language and communication development. San Fransico State University. 34. Trillingsgaard, A. & Jørgensen, O. S. (1993). Autism. Kirjutistesari autismist-I. Koolipsühholoogia Kirjastus. 35. Von Tetzchner, V.S.ja Martinsen, H. (1992). Introduction to Sign Teaching and the Use of Communication Aids. London. 6-17. 36. Võgotski, L. (2014). Mõtlemine ja kõne. Psühholoogilised uurimused. Tartu: kirjastus „Ilmamaa“. 37. Watson, L. (2003). Toddlers with Autism. Infants and young Children. Vol 16 no 3. 38. Wilkinson K, Henning S (2007). The state of research and practice in augmentative and alternative communication for children with developmental disabilities. MentalRetardation and Developmental Disabilities Research Reviews13:58-69. Elektroonilised andmebaasid: 1. Psühholoogilise arengu häired, 21. september 2009, http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F8.htm. 2. Astmed (1995): koolieelse kasvatuse programm / S. Bluma, M. Shearer, A. Frohman, J. Hillard; eesti keelde tõlkinud ja toimetanud : Linnu Mae. Tallinn, Helsingi: Sotsiaalministeerium: Kehitysvammaliitto. 3. Supporting Children and Adults with Complex Communication Needs. 4. Melsas, M. (2010) Õppematerjal. www.kaokeskus.ee ESF projekti õppematerjalid. http://www.kaokeskus.ee/ul/Merike_Melsas.pdf. 5. Juhtumikorralduse käsiraamat (2006). Sotsiaalministeerium. http://www.eatl.ee/wp/wp- content/uploads/Juhtumikorralduse_k%C3%A4siraamat.pdf. 6. Vaimupuudelaste õpetamise metoodikamaterjalid (1995). III osa kommunikatsioon. EV Sotsiaalministeerium. Tallinn. 7. Võgotski, L. Problemõ rasvitija psihiki /Sobranie sotshinenii Pedagogika. Moskva. 8. http://www.logopeed.ee/index.php/lugemiseks/laste-kone-ja-keelepuuded.html/. 9. http://cirrie.buffalo.edu/bibliography/. 10. https://en.wikipedia.org/wiki/Augmentative_and_alternative_communication. B. Riiklike dokumentide allikad ja üksikasjalik teave • sotsiaalhoolekande seadus (SHS); • puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS); • halduskoostöö seadus (HKTS); • käibemaksuseadus (KMS); • majandustegevuse registri seadus (MTRS); • riigieelarve seadus (RES). Juhtumikorraldus – Teenuste osutamise ja koordineerimise süsteem, mille eesmärk on tagada kliendile individualiseeritud abi, mis lõppkokkuvõttes toob kaasa ressursside efektiivsema kasutamise (Weil & Karls, 1985). Juhtumikorralduse eesmärk on arendada ja parandada kliendi sotsiaalset toimetulekut; vältida sotsiaalsete probleemide tekkimist ja süvenemist; kindlustada inimene tema vajadustele vastavate teenuste, toetuste jm ressurssidega; kasutada efektiivsemalt majandusressursse (Juhtumikorralduse käsiraamat). 24 Iga laps ja tema pere on ainulaadne ja vajab individuaalset lähenemist. Seepärast lähtub programmijuht peamiselt juhtumikorralduse põhimõtetest, mis aitab efektiivselt koordineerida lapsele vajalikke teenuste kättesaadavust ning ühise eesmärgi nimel töötamist. Võrgustikutöö – Juhtumikorraldust ei saa rakendada ilma toimiva võrgustikuta. Võrgustikutöö on meetod, mis seab keskmesse kliendi ning tema vajadused. Last ümbritsev võrgustik peab tegema efektiivset koostööd ühiste eesmärkide saavutamise nimel ning iga juhtumi eest vastutab spetsialist, kes juhtumi korraldamisel koordineerib kogu võrgustiku tööd. Juhtumite puhul alustatakse küll tööd üksikisikuga (abivajaja), kuid üsna kiirelt jõutakse ka grupitööni (pere jm tugivõrgustik). Perega töötamine võib viia vajaduseni teha kogukonnatööd, näiteks kujundada kogukonna liikmetes sallivamaid hoiakuid, et keskkond toetaks vajalike abivahendite kasutamisel. Programmis osaleva lapse kommunikatsioonialase probleemi lahendamise tõhusus sõltub last ümbritseva võrgustiku aktiivsusest ja motiveeritusest. Programmi meeskond peab tööd tegema nii lapse enda kui teda igapäevaselt toetava võrgustikuga. Seda tehakse järjepideva nõustamise, jõustamise ja ka suhtlusabivahendite alase koolitamisega. Meeskonnatöö -Meeskonnatöö korraldamise juures peab jälgima, et säiliks seos eesmärgi (erivajadustega lapse arengu toetamine), abinõude (kuidas seda tehakse) ja tulemuste (kuivõrd olukord paraneb) vahel. Hästi toimiva asutuse meeskonnatööle on iseloomulikud järgmised tunnused: 1) Koostööd reguleerivad ametlikud reeglid. Liikmetel lasub koostöökohustus. Otsustatakse vajalike liikmete, nende rollide ja vastutuse üle (kes ja mida on kohustatud meeskonnatöö raames tegema). 2) Ühised tegevuseesmärgid on selgelt sõnastatud. Lepitakse kokku, mis suunas tegutsetakse ja kuhu soovitakse jõuda. 3) Koostöö toimub asutuse eri tasanditel. Meeskonnaliikmete seas on olulised kõik teemaga seotud töötajad, lapsevanemad ja juhtkonna esindaja. 4) Asutuse meeskonnad on omavahel seotud programmijuhi kaudu. Meeskondade omavahelised seosed asutuse eri tasanditel võimaldavad tagada asutuse kui terviku toimimise. Lisaks on töö aluseks erinevad nõustamistehnikad, intervjueerimine, töö perekonnaga, töö kliendiga, töö dokumentidega, töö õigusaktidega, vaatlus, testid, kaardistamine jne. Programmis kasutatavad erinevad meetodid hindamiseks. Vaatlus, testid, küsitlused, intervjuu, juhtumitöö, võrgustikutöö, dokumentide analüüs, meeskonnatöö. Vaatlus on lapse jälgimine andmete kogumise eesmärgil. See meetod on hästi kasutatav probleemide esialgseks püstitamiseks. Vaatlus on aluseks teistele hindamismeetoditele – arengutestidele ja - skaaladele. Vaatluse eelised: häirib last vähe; last vaadeldakse loomulikus keskkonnas, tegevustes; paindlik kasutamine; sobib kasutamiseks kõikide laste puhul; saab infot lapse oskustest, teadmistest, käitumisest, reaktsioonidest; on oluline sekkumise hindamisel. Samas on vaatlusel ka puudusi, peamiselt nimetatakse vähest objektiivsust ja usaldusväärsust (Männamaa, 2008). Last võib vaadelda nii loomulikus keskkonnas kui võõras keskkonnas, mis uurivad spontaanset käitumist ja kasutavad loomulike tingimustega identset keskkonda ja mänguasju. Testimist on peetud kõige kindlamaks ja ökonoomsemaks meetodiks tundlike otsustuste tegemisel indiviidi kohta (Murphy & Davidshofer, 1994). Sisukas psühholoogiline hindamine hõlmab nii sotsiaalseid kui ka emotsionaalseid omadusi, motoorseid, verbaalseid ja kognitiivseid võimeid. Lisaks peetakse oluliseks last ümbritseva keskkonna iseärasuste arvestamist (Anastasi & Urbina, 1997). Küsitluse õnnestumise üheks olulisemaks eeltingimuseks on sobivate küsimuste esitamine. Küsitlusel saadavate andmete kvaliteet sõltub küsitluse ettevalmistusest ja läbiviimisest. Küsimuste esitamiseks on kaks võimalust: kirjalik ehk küsimustik ehk ankeet ja suuline ehk intervjuu (Mikk, 1975). Küsitleda võib last, tema vanemaid, õpetajaid jne. Intervjuu on soovitav võtta hindamisprotsessi algul, kuna intervjuu abil saadav ettekujutus hinnatavast inimesest võib olla määrav edasise hindamisstrateegia väljatöötamisel, meetodite valikul selle jaoks jne (Käärst, 1991). Intervjuu on sobiv hindamaks käitumisi, mis muutuvad ajas ja olukorras ning mis ei ilmne võõras keskkonnas (Schuler, 2003). Intervjuu eelised: paindlik protseduur; sageli ainus viis taustainfo saamiseks; motiveerib ja annab lapsele võimaluse anda endapoolset infot; annab seletuse mitmetähenduslikele vastustele; võimaldab lahendada vääritimõistmisi; võrrelda lapse verbaalset ja mitteverbaalset käitumist; lubab veenduda esitatud info paikapidavuses. Puudustena tuuakse välja: intervjueerija võib anda tahtmatuid, märkamatuid märke, mis võivad mõjutada lapse vastuseid; intervjueerija võib teha vigu info 25 ülesmärkimisel; laps võib anda ebatäpset või kallutatud informatsiooni. Siiski on intervjuu heaks meetodiks lasteaias laste teadmiste, mõtlemise, asjadevahelise seoste, põhjenduste, arusaamiste ja seletuste hindamisel. Seda meetodit saab kasutada ka väikelaste vanematega, kelle lapsed end muul viisil väljendada ja oma teadmisi ja arusaamisi näidata ei oska (Männamaa, 2008). Rahvusvahelised arengud AAC-s AAC on rahvusvaheliselt tunnustatud tegevusvaldkond. Enamikus arenenud lääneriikides on olemas AAC teenuseid ja abivahendeid keerukate kommunikatsioonivajadustega lastele ja täiskasvanutele. Vastukaaluks sellele on AAC teenused ja abivahendid arengumaades tihti piiratud (Alant ja Lloyd, 2005). Selle erinevuse põhjusteks on majanduslik olukord, kliiniliste ja hariduslike ressursside/vahendite puudumine (Alant, 2007). Uurimuste ja nõustamistega arengumaades on seatud eesmärgiks suurendada AAC tunnustamist ja mõistmist erineva kultuuri- ja keeletaustaga inimeste seas. AAC sekkumise üldisem eesmärk on arendada erivajadustega inimeste võimet ja oskust oma soove väljendada ja algatada vestlust (Geiger ja Alant, 2005). Rahvusvahelise Augmentatiivse ja Alternatiivse Kommunikatsiooni Ühingu (ISAAC) liikmeid on rohkem kui 50 riigist. ISAAC on ülemaailmne assotsiatsioon, kes töötab selle nimel, et luua võimalusi AAC-d vajavatele inimestele. Lisaks piirkondlikele ja rahvusvahelistele konverentsidele on ISAAC-il ka ametlik ajakiri nimega Augmentative and Alternative Communication. See on palju kaasa aidanud AAC hindamist ja sekkumist toetava uurimisbaasi väljaarendamisele ja levitamisele. AAC teadusuuringute valdkonnad AAC teadlased uurivad uusi ja uuenduslikke viise vähese või mittefunktsionaalse kõnega laste ja täiskasvanute sotsiaalsete ja akadeemiliste püüdluste toetamiseks. Mõned teadlased on keskendunud keele- ja kirjaoskuse arengu toetamisele arengupuudega, nt ajuhalvatusega lastel (Soto ja Zangari, 2009). Need oskused on hädavajalikud, et tõhustada nüüdisaegsete AAC seadmete kasutamisoskust ning toetada seeläbi lapsi suhtlus- ja akadeemiliste oskuste arendamisel. Uurimus määrab ka kindlaks, kuidas parimal viisil kasutada AAC-d sellise rahvastiku puhul, kus on traditsiooniliselt vastu seisnud hariduse ja terviseala asjatundjatele. Näiteks saavad intellektipuudega ja autismispektri häiretega lapsed kasutada suhtlemise põhioskuste, nt millegi palumise arendamiseks nii elektroonilisi kui ka mitteelektroonilisi AAC vahendeid (Lancioni et al, 2007; Mirenda, 2001). Nüüd on tarvis edasisi uuringuid, et teha kindlaks, kas AAC vahendeid saab kasutada suurendamaks ASH laste sotsiaalset suhtlust eakaaslaste ja täiskasvanutega. AAC-Rehabilitatsiooni Rakendamise Uurimise Keskus (AAC-RERC) USA-s tegeleb ülikoolil ja tööstusel põhinevate projektidega, mille eesmärk on laiendada AAC tehnilisi võimalusi. Praeguste AAC-RERC projektide näidis sisaldab uute kontekstuaalset teavet integreerivate AAC süsteemide arendamist, et toetada keele- või intellektipuudega täiskasvanute suhtlemist; uute AAC süsteemide ja raskete liikumispuuetega inimeste vaheliste liideste arendamist ja AAC süsteemide uurimist, mille eesmärk on n-ö näost näkku suhtlus, ühendades omavahel areneva tehnoloogia ja sotsiaalse vastastikmõju (AAC-RERC). Programmi töökorraldus Spetsialistide arvu suhe klientide arvu kohta: optimaalne teenuse saajate hulk on ligikaudu 5 inimest päevas ühe spetsialisti kohta (vahemik 3–6 klienti). Teenuse maht: • Teenuse arvestuslikuks ühikuks on 1 tund, mis sisaldab 30–45 minutit otsest klienditööd. Ülejäänud aeg on ette nähtud teraapia läbiviimise ettevalmistamiseks (planeerimine, tegevuse jaoks vajalike vahendite valmis panemine) ja teraapiakorra lõpetamiseks (dokumenteerimine, tööpinna korrastamine). Teenuse periood ja sagedus oleneb konkreetse isiku probleemidest ja vajadustest. • Kohtumiste arv sõltub kliendi vajadustest ja probleemi keerukusest. • Teenuse mahu arvestamisel tuleb silmas pidada, et teenus sisaldab iga spetsialisti töö puhul järgmisi töölõike: ettevalmistus, töö kliendiga, hinnangute ja kokkuvõtete koostamine, tulemuste vormistamine, tegevuse sidumine kliendi õppetöö- ja elukeskkonnaga. • Väljaspool rehabilitatsiooniasutust osutatava teenuse mahu juurde lisatakse transpordile jm tegevustele kuluv ajaressurss. 26 Saatja: Margery Roosimaa Saatmisaeg: 4. märts 2016. a. 10:02 Adressaat: [email protected] Koopia: Karin Hanga Teema: Sotsiaalkindlustusametile kinnitamiseks esitatud programmi kommentaarid Manused: Lisa 1 Reh programm KÄO lausetasandi suhtlemine 14.02.16.doc; Programmi maksumus vorm 2016.xls Tere! Teie programm „Lausetasandil suhtlemine – suhtlustahvlid lastele“ on käesolevalt Sotsiaalkindlustusametil kinnitamiseks. Rehabilitatsiooniprogrammide hindamise nõuandva komisjoni töökord ja rehabilitatsiooniprogrammide kinnitamise kord SKA-s näeb, ette et Rehabilitatsioonialane Kompetentsikeskus (edaspidi RAKK) vaatab kõik kinnitamisele tulevad programmid üle. Eelpool tulenevast vaatasime RAKK meeskonna poolt programmi üle ja lisasime omapoolsed kommentaarid, mille leiate kirja lisast. Olete palju tööd teinud programmi välja töötamisega ja see on palju selgemaks läinud, aitäh!  Palun lähtuge programmi lisatud kommentaaridest ja viige sisse vastavad täiendused programmi kirjelduses.  Eelarve palun tooge välja Exceli tabelis, mille leiate kirja lisast. Hetkel on tegevuskava lõpus toodud mitu erinevat eelarvet ja programmi maksumust - neid on liiga palju. Palun tooge Excelis programmi üks maksumus, aluseks võib võtta kõige suurema maksumuse, mis tegevuskava lõpus toodud. Ootame teie programmi ja eelarvet tagasi 07.03.2016 kell 09.00. Edastame need ise SKA_sse. Küsimuste korral kirjutage. Homme kahjuks ei saa vastata telefonile. Tervitades, Loome koos paremat elu iga päev, iga mõtte ja teoga Margery Roosimaa Arendusspetsialist Rehabilitatsioonialane kompetentsikeskus Tel +372 687 7254 Mob: +372 5682 9105 [email protected] Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus Astangu 27 Tallinn 13519 www.astangu.ee facebook.com/astangu