Liisa-Ly Pakosta Justiits- ja digiminister 05.01.2026 nr 1-8 / 2 6/4 Justiits- ja digiministeerium info@ justdigi .ee
[email protected] Ettepanek advokatuuriseaduse muutmiseks Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta Eesti Advokatuur soovib esitada peagi Riigikogu menetlusse mineva halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõusse ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks, mis aitab vähendada ka halduskohtute töökoormust. I E ttepaneku d advokatuuriseaduse muutmiseks 1) paragrahv i 4 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (5) Huvitatud isik võib advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale esitada kaebuse halduskohtule, kui õigusakt või toiming rikub huvitatud isiku õigusi, arvestades käesoleva seadusega sätestatud erisusi.“ 2) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Advokaat, kelle suhtes on tehtud aukohtu otsus, võib selle peale esitada kaebuse halduskohtule .“ II Muudatusettepanekute põhjendused AdvS § 4 lg 5 muudetakse , sidudes edasikaebe õiguse huvitatud isiku enda õiguste rikkumisega, mitte pelgalt huvitatud isikuks olemise staatusega. Muudatus on otstarbekas selguse loomiseks, et iga huvitatud isik ei ole õigustatud kaebust esitama avalikes või üldistes huvides, kui advokatuuri otsus või toiming on küll ajendatud huvitatud isiku pöördumisest, kuid tema enda õigusi otseselt ei puuduta (nt aukohtu otsus). Muudatus samas ei piira kaebuse esitamist juhtudel, kui otsus tehakse huvitatud isiku enda suhtes, näiteks keeldutakse võtmast isikut advokatuuri liikmeks. Samuti muudetakse AdvS § 18 lg 1 ja sätestatakse, et aukohtu otsust saab vaidlustada menetlusalune advokaat, kuna aukohtu otsus puudutab tema tegevust ja distsiplinaarvastutust. Kehtiva sõnastuse kohaselt saab aukohtu otsust vaidlustada huvitatud isik, milline määratlus on liiga lai ja võimaldab halduskohtule kaebuse esitamist ka huvitatud isikul, kes on aukohtu menetluses pigem teabeallikaks, mitte pooleks. Aukohtule kaebuse esitaja võib küll olla huvitatud, et asja menetletaks, kuid ta ei ole puudutatud isikuks, kellele oleks vaja tagada kaebeõigust, kuivõrd aukohtu menetlus kui distsiplinaarmenetlus ja selle tulemusel tehtav otsus ei mõjuta aukohtule kaebuse esitaja enda õigusi ega huve, vaid üksnes menetlusalust advokaati. Advokatuuri aukohus on omavalitsuslikel alustel ja advokatuuri autonoomial põhinev kutseorganisatsiooni sisemine organ, mille peamine eesmärk on advokaadikutse ning organisatsiooni kui terviku huvides distsiplinaarkorras kutsuda korrale kutse- eetika või seaduse nõuetega vastuollu minevat advokaati ( või kõige tõsisemate rikkumiste korral arvata advokaat organisatsioonist välja ) ning kaudsemalt suunata liikmeid üldpreventiivses korras järgima kutse tegevuse ja kutse - eeti ka nõudeid . Aukohtule advokaadi tegevuse suhtes kaebuse esitanud isikul ehk h uvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ega advokaadi karistamist . Ü kski aukohtu määratud distsiplinaarkaristus ei ole suunatud aukohtusse kaeb use esitanud isiku le või tema olukorra parandamisele. Aukohtumenetluse eesmärk ega sisu ei ole kaebaja õiguste kaitse, st kaebuse esitamine aukohtule ei ole kaebaja õiguskaitsevahend, vaid sisuliselt märgukiri, mille alusel advokatuur lähtuvalt kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetest kas alustab või ei alusta distsiplinaarmenetlust. Kaebaja on aukohtu vaatest info- ja tõendiallikas (enamasti organisatsiooniväline) , mitte menetlusosaline, kelle huvides aukohus midagi menetleb või otsustab. Seetõttu ei ole põhjendatud anda huvitatud isikule ka õigust vaidlustada aukohtu otsust halduskohtus. Huvitatud isikul ei ole õigust esitada halduskohtule kaebust ka advokatuuri huvides ega ka mitte avalikes huvides. Kui aukohtu otsust on vaja vaidlustada avalikes huvides, siis seda teeb seaduses sätestatud juhtudel Justiits- ja Digiministeerium ( AdvS § 4 lg 4, § 18 lg 2). Piirang, mille järgi aukohtu otsuse vaidlustamise õigus on üksnes advokaadil, kelle suhtes aukohtu lahend on tehtud, on kooskõlas ka põhiseadusega ning seda toetab ka vastavasisuline kohtupraktika. Kohtupraktikas, mis käsitleb advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamist (eelkõige 01.07.2022 RKHKo asjas nr 3-20-1214 , p 10, Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus asjas nr 3-16-1148, p. 8, Tartu Halduskohtu 17.05.2021 määrus asjas nr 3-21-831, p 9-11, Tallinna Halduskohtu 22.02.2024 otsus asjas nr 3-23-1326, Tallinna Halduskohtu 25.03.2024 otsus nr 3-22-2628, Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2025 määrus asjas nr 3-25-232, Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2025 määrus asjas nr 3-25-1421 ja 06.02.2025 RKHKm asjas nr 3-24-146 ), on kujunenud järgmised üldpõhimõtted: Huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Sellegipoolest on isikul, kes esitab aukohtule taotluse menetluse algatamiseks, õigus, et aukohus vaataks selle taotluse läbi, järgides selleks ettenähtud menetlusreegleid. Kui aukohus on rikkunud menetlusnorme, siis saab see olla aluseks pöördumiseks halduskohtusse ehk kaebeõiguse tekkimiseks. Viimati nimetatud seisukohast võiks teha järelduse, et huvitatud isikul on subjektiivne õigus sellele, et aukohus vaataks tema taotluse läbi kohases menetluses, ning see õigus võib olla kohtulikult kaitstav. S eejuures võib tõmmata paralleeli Riigikohtu praktikaga järelevalvemenetluse osas, mille kohaselt puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta , kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt nt 23.03.2016 RKHKo asjas nr 3-3-1-85-15 , p 13; 13.10.2010 RKHKo asjas nr 3-3-1-44-10 , p 15; 23.10.2013 RKHKm asjas nr 3-3-1-29-13 , p 17 ja 22.10.2014 RKHKo nr 3-3-1-42-14 , p 12). Siiski ei saa a dvokatuuri aukohtu otsuste vaidlustamise puhul rääkida huvitatud isiku subjektiivsest õigusest, mis peab igal juhul olema kohtulikult kaitstav ning mille piiramine võib olla vastuolus PS §- idega 14 ja 15. Seda nimelt esiteks põhjusel, et Riigikohtu praktika järelevalvemenetluse kohta ei ole ülekantav suhetele aukohtu ja advokaadi vahel. Nimelt ei toimu aukohtu tegevus kolmandate isikute huvides, vaid aukohus on advokatuuri siseorgan. Advokatuur on omakorda kutseorganisatsioon, millel on lai autonoomia ehk enesekorraldusõigus. Seevastu riiklik järelevalve toimub sageli avalike huvide kõrval ka erahuvides. Näiteks on Riigikohus leidnud, et Konkurentsiameti järelevalve ülesanne on kaitsta ka turuosaliste õigusi, nt omandi vaba kasutamise õigust, lepinguvabadust (PS § 32 lg 2 esimene lause) ning ettevõtlusvabadust (PS § 31 esimene lause) (23.10.2013 RKHKm asjas nr 3-3-1-29-13 , p 17). Riigikohus on osutatud kohtupraktikas järelevalvemenetluse kohta läbivalt viidanud, et isikul on nõudeõigus sellele, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta vaid siis, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Advokatuuri aukohtumenetluse puhul see nii ei ole – kohtupraktikas on läbivalt leitud, et aukohtumenetlus ei ole ette nähtud huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle ( vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus asjas nr 3-14-51432, p 6). See tähendab, et aukohtu menetluse tulemusel puudub huvitatud isiku õigustele mis tahes mõju ning seetõttu ei saa aukohtu tegevust sätestavad õigusnormid kaitsta tema õigushüvesid. Aukohtumenetluse tulemus ei kaitse huvitatud isiku subjektiivseid õigusi isegi advokaadi karistamise korral. Kuid just advokaadi karistamine on reeglina aukohtu otsuse vaidlustamise eesmärgiks huvitatud isiku poolt. Advokaadi karistamise monopol on a dvokatuuril. A naloogi liselt on Riigikohus leidnud näiteks , et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Riigikohus põhjendas seda muuhulgas ka sellega, et kannatanu saab oma õigusi kaitsta ka teistes menetlustes ( 15.03.2006 RKKKm 3-1-1-18-06 , p 7). Aukohtusse kaebajal on samuti muud võimalused oma õiguste kohtulikuks kaitseks. Kliendisuhte olemasolul on võimalik kasutada advokaadi vastu kliendilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid ning kliendisuhte puudumisel on võimalik esitada lepinguväliseid nõudeid (nt deliktiõigusest või käsundita asjaajamisest). Seega ei riku aukohtu otsuse vaidlustamise piiramine huvitatud isiku PS §-ist 15 tulenevat põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Arvestades AdvS § 18 lg-s 1 kehtestatavat kaebeõiguse piirangut teeme ettepaneku viia § 4 lõikesse 5 sisse täpsustus, et advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale võib huvitatud isik kaebuse halduskohtule esitada , kui õigusakt või toiming rikub huvitatud isiku õigusi arvestades käesoleva seadusega sätestatud erisusi. Advokatuuri statistika kohaselt on advokaatide osas aukohtusse kaebuse esitanud isikud aastatel 2022-2025 esitanud halduskohtule 24 kaebust, milles vaidlustati advokatuuri aukohtu otsuseid või menetlustoiminguid. Kõikide selliste kaebuste puhul leidis kohus, et kaebajatel puudub kaebeõigus või oli võimalik õiguste riive väheintensiivne, mistõttu jäeti kaebused läbi vaatamata ning üheski asjas ei jõutud sisulise kohtuliku kontrollini. Seega on antud vallas kohtupraktika välja kujunenud ja taoliste perspektiivitute kaebuste formaalne menetlemine koormab tarbetult halduskohut, millest võib eos loobuda kohtu töökoormuse vähendamiseks. Kaebeõigus e kirjeldatud viisil piiramine omab positiivset mõju halduskohtute töökoormuse le järgnevalt : vähene b perspektiivitute kohtuasjade arv, kuna kaebused, mille eesmärk ei ole subjektiivsete õiguste kaitse, ei jõua enam halduskohtusse; suurendatakse menetlusökonoomiat ja kohturessursi tõhusat kasutamist, vältides advokatuuri autonoomiale kuuluvate küsimuste lahendamist halduskohtus; välditakse topeltmenetlust , kuna huvitatud isikul jäävad alles alternatiivsed õiguskaitsevahendid (nt kliendilepingust tulenevad nõuded või deliktiõiguslikud nõuded), ilma et oleks vaja kaasata halduskohut advokatuuri siseotsuste kontrolli. Palume lisada kirjeldatud advokatuuriseaduse muudatus halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõusse. Vajadusel oleme valmis täiendavateks aruteludeks. Lugupidamisega allkirjastatud digitaalselt Imbi Jürgen Esimees Merit Aavekukk-Tamm 6979 253
[email protected]
Saatja:
[email protected]
Saaja: "Justiits- ja Digiministeerium" <
[email protected]>
Teema: 1-8/26/4 Ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks
Kuupäev: 2026-01-05 08:26
Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.
Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada.
Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta
Silja Tammeorg
Eesti Advokatuur esitab teile ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks, mis
puudutab advokatuuri ning vähendab kohtute halduskoormust.
Lugupidamisega
Merit Aavekukk-Tamm
jurist
Eesti Advokatuur
<http://email.mg.advokatuur.ee/o/eJxMzj1OxDAQQOHT2B3WeMY_cTHFCii25QZ2PM4aCEGJk_MjREP_9PTd1u_Htuc3-cxD6n3Ien9ha8l70JWdo0Ja2MYQA9gAST-YENrUKs4hOYwlCzkRLN4jJGyVdGcEDGDBw4TBJWMFyEZqwUNpvjXlYF1Mrtf2kcd57kZEr3IceZGnXlnRM5qSHaQEOKc5zSXiJEjKQf7zGps8KHrVO_evtikH7-cxal_672vw7V-mL8afAAAA___U4kML>
EESTI ADVOKATUUR
ESTONIAN BAR ASSOCIATION
Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister 05.01.2026 nr 1-8/26/4
Justiits- ja digiministeerium
[email protected]
[email protected]
Ettepanek advokatuuriseaduse muutmiseks
Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta
Eesti Advokatuur soovib esitada peagi Riigikogu menetlusse mineva halduskohtumenetluse
seadustiku muutmise seaduse eelnõusse ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks, mis
aitab vähendada ka halduskohtute töökoormust.
I Ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks
1) paragrahvi 4 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Huvitatud isik võib advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale esitada kaebuse
halduskohtule, kui õigusakt või toiming rikub huvitatud isiku õigusi, arvestades käesoleva
seadusega sätestatud erisusi.“
2) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Advokaat, kelle suhtes on tehtud aukohtu otsus, võib selle peale esitada kaebuse
halduskohtule.“
II Muudatusettepanekute põhjendused
AdvS § 4 lg 5 muudetakse, sidudes edasikaebe õiguse huvitatud isiku enda õiguste rikkumisega,
mitte pelgalt huvitatud isikuks olemise staatusega. Muudatus on otstarbekas selguse loomiseks,
et iga huvitatud isik ei ole õigustatud kaebust esitama avalikes või üldistes huvides, kui
advokatuuri otsus või toiming on küll ajendatud huvitatud isiku pöördumisest, kuid tema enda
õigusi otseselt ei puuduta (nt aukohtu otsus). Muudatus samas ei piira kaebuse esitamist
juhtudel, kui otsus tehakse huvitatud isiku enda suhtes, näiteks keeldutakse võtmast isikut
advokatuuri liikmeks.
Samuti muudetakse AdvS § 18 lg 1 ja sätestatakse, et aukohtu otsust saab vaidlustada
menetlusalune advokaat, kuna aukohtu otsus puudutab tema tegevust ja distsiplinaarvastutust.
Kehtiva sõnastuse kohaselt saab aukohtu otsust vaidlustada huvitatud isik, milline määratlus on
Kentmanni 4 Tel 662 0665 Arvelduskonto
10116 TALLINN E-post:
[email protected] EE167700771009219435
Reg kood 74000027 AS LHV Pank
liiga lai ja võimaldab halduskohtule kaebuse esitamist ka huvitatud isikul, kes on
aukohtumenetluses pigem teabeallikaks, mitte pooleks. Aukohtule kaebuse esitaja võib küll olla
huvitatud, et asja menetletaks, kuid ta ei ole puudutatud isikuks, kellele oleks vaja tagada
kaebeõigust, kuivõrd aukohtu menetlus kui distsiplinaarmenetlus ja selle tulemusel tehtav otsus
ei mõjuta aukohtule kaebuse esitaja enda õigusi ega huve, vaid üksnes menetlusalust advokaati.
Advokatuuri aukohus on omavalitsuslikel alustel ja advokatuuri autonoomial põhinev
kutseorganisatsiooni sisemine organ, mille peamine eesmärk on advokaadikutse ning
organisatsiooni kui terviku huvides distsiplinaarkorras kutsuda korrale kutse-eetika või seaduse
nõuetega vastuollu minevat advokaati (või kõige tõsisemate rikkumiste korral arvata advokaat
organisatsioonist välja) ning kaudsemalt suunata liikmeid üldpreventiivses korras järgima
kutsetegevuse ja kutse-eetika nõudeid.
Aukohtule advokaadi tegevuse suhtes kaebuse esitanud isikul ehk huvitatud isikul ei ole
subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ega advokaadi karistamist. Ükski
aukohtu määratud distsiplinaarkaristus ei ole suunatud aukohtusse kaebuse esitanud isikule või
tema olukorra parandamisele. Aukohtumenetluse eesmärk ega sisu ei ole kaebaja õiguste kaitse,
st kaebuse esitamine aukohtule ei ole kaebaja õiguskaitsevahend, vaid sisuliselt märgukiri,
mille alusel advokatuur lähtuvalt kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetest kas alustab või ei alusta
distsiplinaarmenetlust. Kaebaja on aukohtu vaatest info- ja tõendiallikas (enamasti
organisatsiooniväline), mitte menetlusosaline, kelle huvides aukohus midagi menetleb või
otsustab. Seetõttu ei ole põhjendatud anda huvitatud isikule ka õigust vaidlustada aukohtu otsust
halduskohtus. Huvitatud isikul ei ole õigust esitada halduskohtule kaebust ka advokatuuri
huvides ega ka mitte avalikes huvides. Kui aukohtu otsust on vaja vaidlustada avalikes huvides,
siis seda teeb seaduses sätestatud juhtudel Justiits- ja Digiministeerium (AdvS § 4 lg 4, § 18 lg
2).
Piirang, mille järgi aukohtu otsuse vaidlustamise õigus on üksnes advokaadil, kelle suhtes
aukohtu lahend on tehtud, on kooskõlas ka põhiseadusega ning seda toetab ka vastavasisuline
kohtupraktika. Kohtupraktikas, mis käsitleb advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamist
(eelkõige 01.07.2022 RKHKo asjas nr 3-20-1214, p 10, Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016
määrus asjas nr 3-16-1148, p. 8, Tartu Halduskohtu 17.05.2021 määrus asjas nr 3-21-831, p 9-
11, Tallinna Halduskohtu 22.02.2024 otsus asjas nr 3-23-1326, Tallinna Halduskohtu
25.03.2024 otsus nr 3-22-2628, Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2025 määrus asjas nr 3-25-
232, Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2025 määrus asjas nr 3-25-1421 ja 06.02.2025 RKHKm
asjas nr 3-24-146), on kujunenud järgmised üldpõhimõtted:
Huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning
aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku
subjektiivseid õigusi. Sellegipoolest on isikul, kes esitab aukohtule taotluse menetluse
algatamiseks, õigus, et aukohus vaataks selle taotluse läbi, järgides selleks ettenähtud
menetlusreegleid. Kui aukohus on rikkunud menetlusnorme, siis saab see olla aluseks
pöördumiseks halduskohtusse ehk kaebeõiguse tekkimiseks.
Viimati nimetatud seisukohast võiks teha järelduse, et huvitatud isikul on subjektiivne õigus
sellele, et aukohus vaataks tema taotluse läbi kohases menetluses, ning see õigus võib olla
kohtulikult kaitstav. Seejuures võib tõmmata paralleeli Riigikohtu praktikaga
järelevalvemenetluse osas, mille kohaselt puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda
isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks
järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui
2
järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt nt 23.03.2016 RKHKo asjas nr
3-3-1-85-15, p 13; 13.10.2010 RKHKo asjas nr 3-3-1-44-10 , p 15; 23.10.2013 RKHKm asjas
nr 3-3-1-29-13, p 17 ja 22.10.2014 RKHKo nr 3-3-1-42-14 , p 12).
Siiski ei saa advokatuuri aukohtu otsuste vaidlustamise puhul rääkida huvitatud isiku
subjektiivsest õigusest, mis peab igal juhul olema kohtulikult kaitstav ning mille piiramine võib
olla vastuolus PS §-idega 14 ja 15. Seda nimelt esiteks põhjusel, et Riigikohtu praktika
järelevalvemenetluse kohta ei ole ülekantav suhetele aukohtu ja advokaadi vahel. Nimelt ei
toimu aukohtu tegevus kolmandate isikute huvides, vaid aukohus on advokatuuri siseorgan.
Advokatuur on omakorda kutseorganisatsioon, millel on lai autonoomia ehk
enesekorraldusõigus. Seevastu riiklik järelevalve toimub sageli avalike huvide kõrval ka
erahuvides. Näiteks on Riigikohus leidnud, et Konkurentsiameti järelevalve ülesanne on kaitsta
ka turuosaliste õigusi, nt omandi vaba kasutamise õigust, lepinguvabadust (PS § 32 lg 2 esimene
lause) ning ettevõtlusvabadust (PS § 31 esimene lause) (23.10.2013 RKHKm asjas nr 3-3-1-
29-13, p 17).
Riigikohus on osutatud kohtupraktikas järelevalvemenetluse kohta läbivalt viidanud, et isikul
on nõudeõigus sellele, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või
järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta vaid siis, kui järelevalvet sätestav
õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Advokatuuri aukohtumenetluse puhul see nii ei ole –
kohtupraktikas on läbivalt leitud, et aukohtumenetlus ei ole ette nähtud huvitatud isiku
subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete
üle (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus asjas nr 3-14-51432, p 6). See tähendab,
et aukohtu menetluse tulemusel puudub huvitatud isiku õigustele mis tahes mõju ning seetõttu
ei saa aukohtu tegevust sätestavad õigusnormid kaitsta tema õigushüvesid.
Aukohtumenetluse tulemus ei kaitse huvitatud isiku subjektiivseid õigusi isegi advokaadi
karistamise korral. Kuid just advokaadi karistamine on reeglina aukohtu otsuse vaidlustamise
eesmärgiks huvitatud isiku poolt. Advokaadi karistamise monopol on advokatuuril.
Analoogiliselt on Riigikohus leidnud näiteks, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei
ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist
ja karistamist. Riigikohus põhjendas seda muuhulgas ka sellega, et kannatanu saab oma õigusi
kaitsta ka teistes menetlustes (15.03.2006 RKKKm 3-1-1-18-06, p 7). Aukohtusse kaebajal on
samuti muud võimalused oma õiguste kohtulikuks kaitseks. Kliendisuhte olemasolul on
võimalik kasutada advokaadi vastu kliendilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid ning
kliendisuhte puudumisel on võimalik esitada lepinguväliseid nõudeid (nt deliktiõigusest või
käsundita asjaajamisest). Seega ei riku aukohtu otsuse vaidlustamise piiramine huvitatud isiku
PS §-ist 15 tulenevat põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
Arvestades AdvS § 18 lg-s 1 kehtestatavat kaebeõiguse piirangut teeme ettepaneku viia § 4
lõikesse 5 sisse täpsustus, et advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale võib huvitatud
isik kaebuse halduskohtule esitada, kui õigusakt või toiming rikub huvitatud isiku õigusi
arvestades käesoleva seadusega sätestatud erisusi.
Advokatuuri statistika kohaselt on advokaatide osas aukohtusse kaebuse esitanud isikud
aastatel 2022-2025 esitanud halduskohtule 24 kaebust, milles vaidlustati advokatuuri aukohtu
otsuseid või menetlustoiminguid. Kõikide selliste kaebuste puhul leidis kohus, et kaebajatel
puudub kaebeõigus või oli võimalik õiguste riive väheintensiivne, mistõttu jäeti kaebused läbi
vaatamata ning üheski asjas ei jõutud sisulise kohtuliku kontrollini. Seega on antud vallas
kohtupraktika välja kujunenud ja taoliste perspektiivitute kaebuste formaalne menetlemine
3
koormab tarbetult halduskohut, millest võib eos loobuda kohtu töökoormuse vähendamiseks.
Kaebeõiguse kirjeldatud viisil piiramine omab positiivset mõju halduskohtute töökoormusele
järgnevalt:
• väheneb perspektiivitute kohtuasjade arv, kuna kaebused, mille eesmärk ei ole
subjektiivsete õiguste kaitse, ei jõua enam halduskohtusse;
• suurendatakse menetlusökonoomiat ja kohturessursi tõhusat kasutamist, vältides
advokatuuri autonoomiale kuuluvate küsimuste lahendamist halduskohtus;
• välditakse topeltmenetlust, kuna huvitatud isikul jäävad alles alternatiivsed
õiguskaitsevahendid (nt kliendilepingust tulenevad nõuded või deliktiõiguslikud
nõuded), ilma et oleks vaja kaasata halduskohut advokatuuri siseotsuste kontrolli.
Palume lisada kirjeldatud advokatuuriseaduse muudatus halduskohtumenetluse seadustiku
muutmise seaduse eelnõusse. Vajadusel oleme valmis täiendavateks aruteludeks.
Lugupidamisega
allkirjastatud digitaalselt
Imbi Jürgen
Esimees
Merit Aavekukk-Tamm 6979 253
[email protected]
4