Arvamuse edastamine

Justiits- ja Digiministeerium Teie 31.12.2025 nr 8-1/343-1 [email protected] Meie 30.01.2026 nr 6-6/26-3 Arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest avaldada arvamust kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (ametiprivileegid) eelnõu kohta . Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liina Reisberg Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus kriminaalmenetluse seadustiku jt seaduste muutmise kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee  LISA 1 Riigikohtu arvamus1 kriminaalmenetluse seadustiku jt seaduste muutmise seaduse eelnõu (ametiprivileegid) kohta Riigikohus teeb eelnõu kohta järgmised tähelepanekud. Eelnõu § 1 p 1 (KrMS §641 lg 1 p 1) Eelnõus väljapakutud ametiprivileegi regulatsioon kriminaalmenetluses hõlmab ka kohtuniku ametisaladust, sh nõupidamissaladust. Kehtivas õiguses sisaldub see üksnes KS §-des 71–72. Esiteks jääb silma, et erinevalt teistest kutsesaladuse hoidjatest on kohtunikud nimetatud samas punktis koos vaimulikega. Olemuslikult on tegu erinevate ametisaladustega, eriti nõupidamissaladuse kui sõltumatu õigusemõistmise tagatise puhul. Koosmõjus seletuskirjas toodud pea olematute põhjenduste ning ekslike viidetega2 jääb mulje, et see muudatus on lisatud eelnõusse mõneti kiirustades. Teiseks vajab seni absoluutsena kehtinud kohtuniku nõupidamissaladuse hoidmise kohustuse (KS § 72) suhtes erandi loomine selgemalt läbimõtlemist ja põhjendusi, kas üldse3 ja miks võib olla tarvis kohtu arutlusi või konkreetse kohtuniku nõupidamistoas väljendatud seisukohti kasutada kriminaalmenetluses tõendina. Seletuskirjas seda tehtud ei ole. Kolmandaks puudub kooskõla eelnõu teksti ja seletuskirja vahel. Loodava KrMS § 642 lg 1 p 3 järgi annab kohus või eeluurimiskohtunik loa mh kohtuniku ametiprivileegiga hõlmatud teabe kogumiseks, mis on vältimatult vajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks, kui tõendi kogumisega ei riivata põhjendamatult isikuõigusi. Sama sätte seletuskirja asjassepuutuvas osas aga kohtuniku ametiprivileegile ei viidata ja p-s 3 nimetatud kaalumise võimalus on seletuskirja järgi vaid § 641 lg 1 p-des 4–7 sätestatud ametiprivileegide puhul (meedikud, vahendaja, notar, patendivolinik, pankrotihaldur, riikliku järelevalve teostaja). Seejärel on seletuskirjas selgitatud, et § 642 lg 4 (kohtuniku ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava tõendi kogumiseks loa andmise otsustab Riigikohtu üldkogu) on erisäte kohtuniku ametiprivileegiga hõlmatud andmeid sisaldava tõendi kogumiseks. Kuidas need sätted omavahel suhestuvad? Kas Riigikohtu üldkogu peab silmas pidama loodava § 642 lg 1 p-s 3 sätestatud kaalutlusi või mingeid muid kaalutlusi? Seejuures ei selgitata, kuidas tuleb toimida, kui kohtunik keeldub ütluste andmisest – kas kohaldub KrMS § 72 lg 4 (prokuratuur võib paluda eeluurimiskohtunikul tuvastada ametiprivileegi puudumine ning kohustada kohtunikku andma ütlusi mingi asja lahendamisel nõupidamistoas arutlusel olnu kohta) või § 642 lg 4 (selline taotlus tuleb esitada Riigikohtu üldkogule? Kooskõlas KS § 71 lg-ga 2 võib kohtunik avaldada asjaolusid, mille suhtes kehtib vaikimiskohustus, üksnes Riigikohtu üldkogu loal kohtumenetluses või kriminaalasja kohtueelses menetluses. Sama garantii näeb ette eelnõus KrMS § 642 lg 4, kuid selle mõjuala 1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. 2 Seletuskirjas sisalduvad viited eelnõu sätetele tuleks läbivalt üle vaadata. Näiteks seletuskirja lk-l 29 toodud punktides c–e ja neile järgnevas lõigus on viidatud eelnõukohase § 642 lõikele 2, kuigi tegelikult on silmas peetud sama paragrahvi lõiget 1. 3 Vt ka Riigikohtu … arvamus tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu (EIS toimik 8-1/2023) ja TÕRTKS § 2 lg 2 p 6.  LISA 1 on seni kehtivaga võrreldes laiem, hõlmates ka nõupidamissaladuse. KS § 72 absoluutset kohustust eelnõuga kohtute seaduses muuta ei kavatseta, kuid see oleks õigusselguse vaatepunktist soovitatav, kui absoluutsele keelule lisandub teise seadusega (KrMS) erand. Kuigi nõupidamissaladuse – kohtulahendi tegemisel toimunud arutlused – avaldamine eeldaks eelnõu järgi iseenesest sobiva menetlusgarantiina Riigikohtu üldkogu eelnevat luba, tuleks läbi mõelda ja kaardistada võimalikud olukorrad, kus nõupidamistoa saladuse avaldamine on vältimatult vajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks ja milliste isikuõiguste põhjendamatu riive ärahoidmisega peab seejuures arvestama. Tõenäoliselt võivad konkreetse kohtuniku seisukoht ja mõju kohtulahendile olla kriminaalmenetluses relevantsed eeskätt (või ainult?) aususe kohustuse rikkumise ja KarS § 311 (kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemine) kahtluse korral. Mõningane puutumus kriminaalmenetluse eesmärgiga (nt tõe väljaselgitamise vajadus või ka kohtunikust kahtlusaluse kaitseõigus) ei pruugi siiski veel tähenda vältimatut vajadust sellise teabe avaldamiseks. Eelnõu § 1 (KrMS §641) Kehtiv KrMS § 72 lg 1 p 4 võimaldab keelduda kutsesaladuse avaldamisest isikul, kellele on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Teisisõnu on ametiprivileegiga isikute loetelu kehtivas õiguses lahtine ning ametiprivileegile saab tugineda igaüks, kel on seaduse alusel saladuse hoidmise kohustus. Eelnõus on esitatud ametiprivileegiga isikute ammendav loetelu, kuid puuduvad põhjendused miks on loobutud senisest avatud loetelust. Näiteks ei oleks eelnõu järgi ametiprivileegi ja teabe avaldamisest keeldumise õigust nt sotsiaaltöötajatel, kes töötlevad suurel hulgal mh terviseandmeid. Seletuskirja lk-l 53 on märgitud, et edaspidi on kõigil §-s 641 nimetamata isikutel kohustus vajadusel ütlusi anda ning enamikel on ka asjakohases eriseaduses niikuinii kriminaalmenetluses teabe andmise kohustus. Vt ka ATS § 55, mis keelab ametnikku ametisaladust avalikustamast. Eelnõu § 1 p-d 10, 11 ja 13 (KrMS §-d 1262, 1267 ja 12612) Eelnõu kohaselt tunnistatakse kehtetuks KrMS § 1267 lg 2, mis kehtivas redaktsioonis sätestab, et tõendina ei kasutata KrMS §-s 72 nimetatud isiku poolt edastatavat teavet või sellisele isikule teise isiku poolt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui teabe sisuks on isikule ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. Erandid sellest reeglist on ette nähtud sama lõike p-des 1–3. Seletuskirjast nähtuvalt asendab eeltsiteeritud lõike sisu edaspidi KrMS § 1262 lg 41 § 12612 lg 31. Lisanduvad sätted kõnelevad jälitustoimingu tegemise lubatavusest (eelnõu § 1 p 10) ning tõendusteabe kasutatavusest ametiprivileegiga isiku suhtes (eelnõu § 1 p 13). Sarnast üldist reeglit, mille kohaselt pole n-ö konfidentsiaalne teave üldjuhul kasutatav, seadusemuudatuse järel enam pole. Eelnõu ja seletuskirja pinnalt ei saa välistada, et eelnõu laiendab võrreldes varasemaga võimalusi, et teatud tingimustel võidakse seda teavet kasutada, kuna otsene keeld teabe kasutamiseks puudub. Eelnõu § 1 p 12 (KrMS § 12610) Eelnõuga täidetakse Riigikohtu lahendis nr 1-24-7248/21 osutatud lünki, nähes ette korra, kuidas juhuslikult uurimisasutuse valdusesse sattunud ametiprivileegiga kaitstud teavet kaitsta. Nii sätestab eelnõus KrMS § 12610 lg 4, et ametiprivileegiga hõlmatud teave eristatakse, vältimaks selle õigustamatut muudele isikutele teatavaks saamist. Juhime tähelepanu sellele, et  LISA 1 sõna õigustamatu kasutamine jätab lahtiseks, kas teatud juhtudel ja kui jah, siis millistel võib teabele siiski anda juurdepääsu mõnele teisele asjaga seotud uurimisasutuse ametnikule, prokurörile vm isikule. Seletuskirja lk-l 47 märgitakse mõnevõrra selgemalt, et välistama peab teabe kättesaadavuse teistele uurimisasutuse ametnikele. Riigikohus märkis viidatud asjas EIK praktikale tuginedes (vt määruse p 40), et riigisiseses õiguses peab ette nägema piisavad tagatised jälitustoiminguga saadud konfidentsiaalse teabe kaitsmiseks ehk kehtestada tuleb selle teabe säilitamise, käitlemise, kasutamise ning hävitamise selged ja ettenähtavad reeglid. Eelnõu sätted leevendavad selles küsimuses konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust minimaalselt, tegeledes pelgalt selle teabe eristamise ja õigustamata isikute eest kaitsmise (eelnõu § 1 p 12) ning hävitamise juurde kutsutava isikute ringiga (eelnõu § 1 p 14). Samas jääb lahtiseks, kas ja kuidas saab muudes lahendis nimetatud aspektides (nt teabe konfidentsiaalsuse tuvastamine, teavitamise kord ja aeg, tutvustamine) edaspidi toetuda kõnealuses lahendis antud juhistele. Selgesõnaliselt on lahendamata ka nt sellise teabe hävitamise kord, mis piirneb riigisaladuse käitlemisega (vt osutatud määruse p 47). Seletuskirjas on üksnes tõdetud, et eelnõuga ei kaasne rakendusaktide muutmise, kehtestamise või kehtetuks tunnistamise vajadust.