Kiri

Riigikantselei 31.03.2025 nr 2-2/1398-1 Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu esitamine Vabariigi Valitsuse istungile Esitan Vabariigi Valitsuse istungile tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Erkki Keldo majandus- ja tööstusminister Lisad: 1) eelnõu; 2) seletuskiri koos lisaga; 3) eelnõu selgitav sisukokkuvõte. Mari-Liis Aas +372 625 6459 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158  Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu seletuskiri Lisa I kooskõlastusring Nr Esitaja ja ettepaneku/märkuse sisu Arvestamine Põhjendus/selgitus Justiitsministeerium 1. Seletuskirjas (lk 13) on selgitatud, et muudatused on Arvestatud. Eelnõu seletuskirja on täiendatud ning täpsustatud on, et TKS § 4 kooskõlas ka võlaõigusseadusest (VÕS) tuleneva lg 9 esimene lause „Kestvuslepingu puhul võib tarbija enda valitud lepingu muutmise regulatsiooniga; nimelt nähakse arveedastusviisi igal ajal muuta“ näeb tarbijale ette õiguse VÕS § 13 lõike 1 alusel võimalus lepingut muuta ka kestvuslepingu ühepoolseks muutmiseks kooskõlas VÕS § 13 lg- seaduses sätestatud juhtudel ehk kõnesoleval juhul saab ga 1. lepingu muutmise võimaluse näha ette TKS-ga. Palume seletuskirjas täpsustada, millised kavandatavad sätted TKS-is konkreetselt annavad õiguse lepingu ühepoolseks muutmiseks VÕS § 13 lg 1 järgi. Juhime tähelepanu, et Riigikohus on leidnud, et "Lepingut võib VÕS § 13 lõike 1 järgi muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. See kehtib ka tüüptingimustega lepingu puhul. Tüüptingimusi kasutavale lepingupoolele ei tulene seadusest õigust muuta lepingutingimusi ühepoolselt, nagu võib järeldada kohtulahenditest. Tüüptingimuste ühepoolse muutmise õigus peab tulenema konkreetsest seaduse sättest või lepingutingimusest." (RKTKo 7.04.2014. a nr 3-2-1- 12-14, p 32). VÕS-i kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et seaduses ettenähtud lepingu ühepoolse muutmise õigust võib pool kasutada seaduses ettenähtud eelduste olemasolul, st sõltumatult teise 1  poole nõusolekust. Poolte kokkulepet ei ole vaja seega siis, kui seaduses on ette nähtud poole õigus lepingut muuta. Näiteks ei ole lepingu muutmiseks vaja poolte kokkulepet SMGS-i art 21 §-s 1 sätestatud olukorras ehk veotakistuse esinemisel raudteel. Tüüptingimuste ühepoolne muutmine ei ole lubatud muudel kui konkreetsest seadusesättest või lepingutingimusest tulenevatel alustel 2. EN § 1 p-ga 1 muudetakse TKS § 4 lõiget 4. Selgitatud. Eelnõusse on sätestatud kaupleja kohustus väljastada tarbijale Kavandatava muudatuse tulemusel peaks tarbija teatud vaikimisi, s.t ilma tarbija nõudmiseta paberostukviitung olukorras, juhtudel ise omaalgatuslikult aktiivselt reageerima ostu kus tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või tõendava dokumendi saamiseks. Palume kaaluda, mis kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada. meetmed tuleks täiendavalt eelnõusse lisada selleks, et Lisaks väljastatakse tarbijale paberostukviitungit alati siis, kui tagada tarbija õiguste parem kaitse, arvestades ostu tarbija seda ostuhetkel kauplejalt küsib. tõendava dokumendi olulisust. Leiame, et selline lahendus, kus tarbijale tuleb esitada paberil ostu Eelnõusse on kavandatud, et kaupleja ei pea vaikimisi paber- tõendav dokument üksnes tarbija nõudmisel (st tarbija ostukviitungit väljastama juhul, kui kaupleja poolt tarbijale peab ise omaalgatuslikult ja aktiivselt paberostutšeki pakutav kliendikaart, mida tarbija ostmisel kasutab, võimaldab saamiseks tegutsema), ei pruugi olla mõistlik, tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja arvestades seda, et tarbijatele soovitakse õiguskorras lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest tagada kõrgetasemeline kaitse. Nimelt, seletuskirjas (lk müügigarantiis ettenähtud tingimustel. 2) on leitud, et tarbija jaoks on oluline ostuhetkel hinnata, kas ta võib näiteks tulevikus võimalike Lisaks on eelnõu seletuskirja korrigeeritud ning selgitatud, et kuigi pretensioonide esitamiseks vajada ostukviitungit või olukorras, kus tarbija ja kaupleja vaheline vaidlus peaks jõudma mitte. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kohtusse, kehtib reegel, et igaüks tõendab oma väited ise, on (TTJA) on seisukohal, et tarbijal on võimalik ostu praktikas sellest tarbija kasuks irdutud. tõendada ka pangakonto väljavõttega. Samuti on MKM leidnud lisas 1 (lk 11), et "Samas võrdsustab TTJA Samuti on ka tarbijavaidluste komisjon (TVK) toonud oma pangakonto väljavõtte samamoodi ostukviitungiga." juhendis välja, et kui tarbija esitab avalduse tarbijavaidluste Kaldume arvama, et pangakonto väljavõttega on komisjonile, tuleb avaldusele esitada juurde maksekorraldus ehk võimalik tõendada müügilepingu võimalikku makset tõendav dokument. TVK loeb maksekorralduseks sõlmimist ja kaupluses tasumist, kuid võimalik ei ole maksekorralduse, pangakonto väljavõtte, sularahatšeki, kviitungi. 2 üldjuhul tõendada seda, milline konkreetne ese kauplusest osteti (ehk müügilepingu eset). See aga Lisaks viis Eesti Kaupmeeste Liit enne VTK koostamist läbi tähendaks, et tarbija peaks suutma teatud juhtudel küsitluse, kus uuriti kauplejate valmisolekut ostukviitungeid vaidluse korral muude tõenditega tõendada, milline tagantjärgi n-ö välja võtta. Kaupmeeste poolt on selleks konkreetne ese kauplusest osteti. Näiteks peaks tarbija valmisolek, kui ost on sooritatud pangakaardiga või ost on kohtumenetluses, kas taotlema kohtult tõendite registreeritud kliendikaardiga. Sellest tulenevalt kõnealune säte ka kogumist või paluma kohtult hea usu põhimõttest sellisel kujul sõnastati. lähtuvalt erandlikku tõendamiskoormise ümber- pööramist. Kõik need meetodid tähendaksid tarbijale Samuti ei ole kauplejal ka kehtiva regulatsiooni kohaselt kohustus suure tõenäosusega täiendavat ajalist ja rahalist väljastada igal juhul ostukviitungit - nimelt sätestab TKS § 4 lg 5, lisakulu, mis võib tekitada olukorra, et oma õiguste et väiksema kui 20 euro suuruse ostusumma korral väljastatakse jõustamine on tarbijale keerulisem ja seetõttu võib ta ostukviitung tarbija nõudmisel. loobuda oma õiguste kaitsmisest. Tarbijate õiguste tagamise vajadusele on juhtinud tähelepanu ka lisas 1 Tallinna Linnakantselei. Palume ka selgitada väidet: "Hilisem tõendamiskoor- mus (et see kaup osteti just sealt) on jätkuvalt kauplejal, s.t seda põhimõtet muudatustega ei muudeta." (vt MKM-i vastus Lisa 1, lk 8). Kaupleja on TKS § 2 lõike 1 p 2 järgi isik, kes tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema majandus- või kutsetegevusega (st kaupleja ei ole tarbija). Kahtleme, kas tõendamiskoormis ikka lasub kauplejal, pigem on selline tõendamiskoormus tarbijal. TsMS § lõike 1 esimese lause järgi peab "kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti". TTJA on 2020. a selgitanud, et kui kõik ostud on tehtud ühe kaardimaksega, siis ühe asja ostu tõendamine pangakonto väljavõttega on keeruline ja soovitanud hoida alles ostutšekk kui kõige kindlam viis ostu tõendamiseks. Pangakonto väljavõte on nö teine ostu tõendav dokument. 3 3. EN § 1 p 1 (TKS § 4 lõige 4) järgi on paberdokumendi Arvestatud. TKS § 4 lg 4 sõnastust on muudetud nii, et kauplejal on kohustus esitamise kohustus ka juhul, kui klient kasutab väljastada ostu tõendav paberdokument mh juhul, kui tarbija kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kasutab ostu sooritamiseks kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija säilitada kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist. ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja Märgime, et kaupleja võib tarbijale pakkuda ka lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest garantiid (VÕS § 155), mis võib olla pikem kui müügigarantiis ettenähtud tingimustele. seadusjärgne kaheaastane lepingutingimustele mittevastavuse vastutuse periood. Täiendavalt juhime Seega on muudatuste puhul arvestatud ka kaupleja poolt teatud tähelepanu, et asja asendamisel ja parandamisel juhtudel antava müügigarantiiga (VÕS § 230) kui ka sellega, et pikeneb seadusjärgne vastutuse aeg (VÕS § 218 lõige asja asendamisel ja parandamisel pikeneb seadusjärgne vastutuse 31). Palume kaaluda, kas neid olukordi tuleks aeg (VÕS § 218 lõige 31). kavandatavas regulatsioonis arvesse võtta. 4. EN § 1 p 3 (TKSi § 4 lõige 51) – eelnõust nähtub, et Arvestatud TKS § 4 lõike 51 mõte on see, et kauplejal puudub kohustus muudatuste tagajärjel puudub kauplejal edaspidi üldine osaliselt. väljastada paberostukviitung muuhulgas juhul, kui tarbija on kohustus väljastada tarbijale ostu tõendav dokument nn andnud nõusoleku ostukviitungi edastamiseks digitaalselt (näiteks digitaalsel kujul (tarbija e-postile või klienditeenindus- klienditeeninduskeskkonda või e-postiaadressile). Seda mõtet on keskkonda või internetipanka), sõltumata tarbija nõud- seletuskirjas selgitatud. Lõikes 4 on sätestatud eraldi juhud, millal misest. Seletuskirjas (lk 2) on selgitatud: "Seega, kuigi kaupleja on kohustatud paberostukviitungi tarbijale väljastama. muudatuste jõustudes ei ole kauplejal enam kohustust ostukviitungit vaikimisi väljastada, on tarbijal võimalik Eelnõu seletuskirja on vastavalt muudetud, et oleks üheselt aru- ostu hetkel ikkagi paberostukviitungit küsida ning saadav, et paberostukviitungi ning digitaalselt saadetud ostukvii- kauplejal on kohustus see paberil väljastada või saata tungi puhul on mõlemal juhul tegemist kirjalikku taasesitamist ostukviitung näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt." võimaldava vormiga. Seega tundub olevat võimalik tõlgendus, et juhul, kui tarbija küsib paberostukviitungit, on vaid sellisel juhul Samuti on eelnõu lõiget 51 täiendatud vastavalt, et tarbija peab võimalik kauplejal ostutšekk esitada tarbija nõusolekul andma kauplejale sõnaselge nõusoleku digitaalse ostukviitungi talle digitaalselt, kuid kauplejal pole kohustust omaal- edastamiseks gatuslikult nn digitaalsel kujul ostutšekki tarbijale edastada. Palume täiendavalt analüüsida ja selgitada, Mis puudutab püsiva andmekandja kasutamise nõude millal on kauplejal digitaalse dokumendi (ostutšeki) kehtestamist, siis eelnõu koostajad ei pea seda vajalikuks. Ka 4 esitamise kohustus ja selgemalt õigusaktis see nõue tänasel päeval edastavad osad kauplejad (peamiselt toidupoed) sõnastada. tarbija nõusolekul ostukviitungeid klienditeeninduskeskkonda, Seonduvalt kavandatava TKS § 4 lõigetega 4 ja 51 mis ei ole tarbija mõjussfääris. See on siiani hästi toimunud, sest juhime tähelepanu ka järgnevale. Seletuskirja põhjal kauplejad on tarbijaid sellise lahenduse poole läbi kampaaniate ka võib jõuda järeldusele justkui oleks paberostukviitung suunanud ning praktikas ei ole probleeme esinenud. õiguslikult midagi muud võrreldes nn digitaalselt edas- tatava ostukviitungiga. Õiguslikult aga on mõlemal juhul tegemist kirjalikku taasesitamist võimaldava vormiga. Seega palume täpsustada, kas termineid mõistetakse ja kasutatakse eelnõus korrektselt. Nimelt, seletuskirjas (lk 5) on selgitatud, et "Kui kaupleja esitab tarbijale ostukviitungi kirjalikku taasesitamist võimal- davas vormis, ei ole vaja paberostukviitungit edasta- da." ja "Samuti sätestatakse, et tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetav arve peab sisaldama vähemalt lõikes 4 olevat kohustuslikku teavet." Kehtivast TKS § 4 lõikest 4 tuleneb kauplejale kohustus esitada tarbijale kirjalikus või tarbija nõus- olekul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kauba müümist või teenuse osutamist tõendav doku- ment. TsÜS § 78 lõike 1 järgi nõuab kirjalik vorm tehingupoolte poolt omakäelist allkirjastamist, tehingu kirjaliku vormiga loetakse reeglina võrdseks ka elek- trooniline vorm (TsÜS § 80 lõige 1). TsÜS § 80 lõige 2 kohaselt peab tehing elektroonilise vormi järgimiseks olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjas- tatud (TsÜS § 80 lg 3 kolmanda lause järgi on elektroo- niliseks allkirjaks ka digitaalallkiri). Kuna tavapärased paberostutšekid, mis kauplustes väljastatakse, ei ole eelduslikult reeglina omakäeliselt (ega eelduslikult ka 5 elektrooniliselt allkirjastatud), ei saaks sellised paber- ostutšekid olla kirjalikule vorminõudele vastavad TsÜS § 78 lõike 1 järgi. See, et ostutšekk väljastatakse pabe- ril, ei muuda seda automaatselt kirjalikule vorminõude- le vastavaks. Võimalik tundub olevat järeldus, et selli- sed paberostutšekid vastavad kirjalikku taasesitamist võimaldavale vormile (TsÜS § 79) nagu seda võiksid olla ka nn digitaalsed ostutšekid. Kirjalikku taasesita- mist võimaldava vormi sisu sätestab TsÜS § 79. TsÜS- i kommenteeritud väljaandes on leitud, et sellisele vorminõudele vastaks näiteks see, kui info on talletatud paberkandjale või arvutis, aga sellele vormile võib vastata ka faksi, e-kirja või SMS-i saatmine. Oluline on, et salvestatud infot oleks hiljem võimalik lugeda, andmekandja võimaldaks infot püsivalt salvestada, infot saaks kirjalikult taasesitada (st lihtsalt loetavalt kirjatähtedena taasesitada, sh arvuti- või telefoniekraa- nil). Märgime, et igal juhul peaks olema tarbijale tagatud hilisem ligipääs muutmata kujul ostutšekile. Palume kaaluda, kas kavandatavate muudatuste puhul võiks olla asjakohane rääkida püsiva andmekandja mõistest (VÕS § 111) ja kas selliselt võiks olla võimalik tagada tarbijate õigusi paremini. Nimelt, arvesse tuleks ka võtta erinevaid võimalikke negatiivseid takistusi – näiteks, mida peaks tarbija tegema siis, kui kliendi- teeninduskeskkond ühel päeval enam ei tööta või muul põhjusel tarbija ei saa enam endast mittesõltuvatel põhjustel klienditeeninduskeskkonda, st ostu tegemist tõendavale dokumendile või arvele enam ligi? Kui 6 kaupleja esitab tarbijale pärast ostu näiteks paberostu- tšeki, on paberostutšekk tarbija nn mõjusfääris ja vastutusalas ning kui tarbija nt kaotab paberostutšeki ära, on see juhtunud eelduslikult tarbijast (mitte kauple- jast) lähtuvatest põhjustest. Ostutšeki edastamine elektroonilisse klienditeeninduskeskkonda tähendaks aga seda, et ostutšekk ei pruugi olla tarbija nn mõju- sfääris, vaid ligipääs ostu tõendavatele dokumentidele on kaupleja tagada. Sellest lähtuvalt palume kaaluda, kas kavandatavate muudatuse puhul võiks olla asja- kohane rääkida püsiva andmekandja mõistest, mille sätestab VÕS § 111. Püsiva andmekandja termin tule- neb EL õigusest ja püsivaks andmekandjaks võivad olla paberkandjad, e-kirjad, disketid, CD-ROM-id, DVD-d, mälukaardid, mälupulgad ja kõvakettad, tekstisõnumid ning muud meediumid, mis vastavad VÕS §-s 111 nimetatud kriteeriumidele. Püsivaks andmekandjaks ei ole veebilehed, mis nimetatud tunnustele ei vasta. Oluline on ka see, et püsiv andmekandja ja kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm ei ole samatähendus- likud terminid. Mis puudutab kavandatavas TKS § 4 lõikes 51 nime- tatud tarbija antud nõusolekut, siis palume kaaluda, mis viisil peaks tarbija selle nõusoleku andma, nt kas sellise nõustumise võiks kaupleja sätestada ka oma tüüptin- gimustes või peaks tarbija selleks eraldi nõusoleku andma, ise aktiivselt tegutsedes, nt lahtri märkima, ise valiku tegema, sisestama andmed vms. Vaadates teisi TKS-i ja VÕS-i sätteid, on tihti kasutatud sõnastust "sõnaselge nõusolek" (nt VÕS § 281 lõige 1, VÕS § 551 lõige 6, TKS § 4 lõige 7). Palume seega ka kaaluda, 7  kas selline sõnaselge nõusoleku nõue võiks aidata kaasa tarbijate õiguste paremale tagamisele. TsÜS § 68 lõige 2 sätestab otsese tahteavalduse mõiste ning kommenteeritud väljaande autorid on selgitanud, et "sõnaselge“ tähendab, et tahe on otseselt ja vahetult väljendatud sõnalises avalduses, kas suuliselt või kirja- likult. 5. EN § 1 p 4 (TKS § 4 lõige 6) – palume selgitada, Selgitatud. Kuivõrd eelnõus on toodud välja, et kauplejal on õigus nõuda millistest tingimustest lähtuvalt oleks kauplejal õigus tarbijalt postikulude hüvitamist, siis ei pea eelnõu koostaja nõuda tarbijalt kulude hüvitamist. Seletuskirjas (lk 5) vajalikuks eraldi sätestada, et tarbijalt nõutav summa ei tohi on leitud, et "Kui tarbija soovib arvet saada topelt nii ületada kulu, mis tekib kauplejal sellise arveedastusviisi elektroonilise kanali kui ka posti teel (näiteks nii posti kasutamise eest. teel kui ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu, mis kauple- Lisaks on lõike 6 (tulenevalt eelnõu muudatustest lõige 61) jate hinnangul on praegu summas 1 eurot. Kauplejal on sõnastust täpsustatud selliselt, et tarbijal on võimalik ise valida, õigus nõuda sellisel juhul tarbijal postikulude hüvita- millisesse kanalisse on kaupleja kohustatud tarbijale tasuta arve mist, kui eriseaduses ei ole sätestatud, et arve tuleb edastama. Sõnastuse muutmisega eemaldatakse võimalus tarbijale edastada tasuta." Märgime, et VÕS § 281 kõnealust sätet tõlgendada tarbija suhtes kahjulikult. sätestab tasu nõudmise piirangud tarbijaga sõlmitava lepingu puhul. Palume ka kaaluda, kas oleks vajalik lisada VÕS § 281 lõikega 2 analoogiline säte, mis pii- raks kaupleja õigust nõuda kulude hüvitamist selliselt, et tarbijalt nõutav tasu ei või ületada kulu, mis tekib kauplejal sellise arveedastusviisi kasutamise eest. Seletuskirjast (lk 5) on võimalik järeldada, et TKS § 4 lõike 6 eesmärk peaks olema see, et tarbija üks ja mittedubleeriv valitav arveedastusviis peab olema igal juhul tasuta. Palume hinnata, kas säte võib võimaldada tarbijale kahjulikku tõlgendust, mille kohaselt tarbija üksainus valitav arve edastusviis ei pea igal juhul ole- ma tasuta, vaid kõigest vähemalt üks arveedastusviis terves valikus, mille hulgast tarbija saab/peab valiku 8 langetama, peab olema tasuta. Selliselt võivad tekkida nt olukorrad, kus kaupleja saaks otsustada, et üks ja ainus arve tasuta arve edastusviis on e-postiga arve edastamine, kuid postiaadressile paberarve saamine oleks igal juhul tasuline, sh ka siis, kui see oleks ainus tarbija valitud arveedastusviis. Juhul, kui selline tarbi- jale kahjulik tõlgendus on võimalik, paluksime sätte sõnastust täpsustada. Sellise võimaliku riski tõenäosuse esinemist kinnitab lisas 1 EKTK punktis 5 esitatud kommentaar: "Näiteks kui tarbija on tellinud endale e- arve ja kaupleja on andnud teada, et e-arve saamine on tasuta, kuid muud arve saatmise viisid mitte, siis ei tohiks tarbijal olla õigust nõuda kauplejalt, et tasuta kanaliks oleks paberarve saatmine. Seega tarbijal peaks olema õigus muuta tasuta kanalit üksnes teatud juhtudel, näiteks siis, kui kaupleja on tasuta kanaliks määranud e-arve, kuid tarbija ei soovi e-arvet, vaid soovib saada arvet oma meilile." Lisaks palume sätet täpsustada selliselt, et sättest enesest oleks selgelt aru saada, kas säte kehtestab loetelu kõikidest lubatavatest arveedastusviisidest või sätestab loetelu nendest arveedastusviisidest, mida kaupleja peab tarbijale igal juhul pakkuma tasuta (v.a juhul, kui tarbija soovib saada sama arvet dubleerival viisil). Seletuskirjas (lk 5) on leitud, et kuigi ka e-arve on elektrooniline kanal, siis seda tasuta kanalina ei käsitata. Leiame, et kavandatavast sättest ei tulene selgelt välja see, et säte reguleerib kohustuslikku tasuta kanalites arvete edastamist, mitte üldiselt arvete edastamist. Leiame, et seega võib tekkida segadus ja küsimus, kas kauplejal on õigus edastada arveid ka 9  muude kanalite vahendusel, kui tarbija sellist edastus- viisi soovib valida (nt e-arve). Hetkel võib sättest järeldada, et tegu on kinnise loeteluga, mis ei võimalda kauplejal pakkudagi teisi (tasuta) arveedastusviise. 6. EN § 1 p 5 (TKS § 4 lõige 7) – palume kaaluda, mis Arvestatud. TKS § 4 lõikesse 61 on lisatud sarnaselt kehtivale seadusele säte, viisil peaks tarbija selle nõusoleku andma, nt kas sellise et vaidluse korral tõendab tarbijalt nõusoleku saamist kaupleja. nõustumise võiks kaupleja sätestada ka oma tüüptingi- mustes või peaks tarbija eraldi selleks andma nõus- oleku, ise aktiivselt tegutsedes, nt lahtri märkima, ise valiku tegema, sisestama andmed vms). Vaadates teisi TKS-i ja VÕS-i sätteid, on tihti kasutatud sõnastust "sõnaselge nõusolek" (nt VÕS § 281 lõige 1, VÕS § 551 lõige 6, TKS § 4 lõige 7). Paluksime seega ka kaaluda, kas selline sõnaselge nõusoleku nõue võiks aidata kaasa tarbijate õiguste paremale tagamisele. TsÜS § 68 lõige 2 sätestab otsese tahteavalduse mõiste ning kommenteeritud väljaande autorid on selgitanud, et "sõnaselge“ tähendab, et tahe on otseselt ja vahetult väljendatud sõnalises avalduses, kas suuliselt või kirjalikult. Lisaks palume selgitada, miks on tõendamiskoormuse ümberpöördumise põhimõte võrreldes kehtiva TKS § 4 lõikega 7 kavandatavast sättest välja jäetud. Palume sellest lähtuvalt ka kaaluda, kas tarbija huvides oleks see, kui selline lause lisada kavandatava TKS § 4 lõikesse 7. Kehtiv TKS § 4 lg 7 sätestab teises lauses, et tarbijalt nõusoleku saamist tõendab vaidluse korral kaupleja. 7. EN § 1 p 7 (TKS § 4 lg 9) – üheselt ei ole selge, mida Arvestatud. TKS § 4 lg 9 sõnastust on muudetud järgmiselt: „Kui kaupleja teeb tähendab lauseosa: "kui kaupleja on tarbijale sellist tarbijale arve edastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija tahteavalduse tegemise viisi pakkunud." Palume sellega nõustunuks, kui ta ei ole kaupleja vastavasisulises selgitada, mida täpsemalt on selle lauseosa all mõeldud 10 ja kuidas praktikas peaks kauplejapoolne tahteavalduse tahteavalduses ette nähtud tähtaja jooksul teatanud, et ta ei ole tegemise viisi pakkumine välja nägema. muudatusega nõus.“ Kavandatav säte ei pruugi olla sellises sõnastuses Lisaks on tarbija õiguste kaitsmiseks lisatud eelnõusse kaupleja kooskõlas TsÜS § 68 lõikega 3. Palume sätet seega ka poolne kohustus teavitada tarbijat vaikimise tagajärgedest – TKS täpsustada. TsÜS § 68 lõige 3 sätestab: "Vaikimist või § 4 lg 9 kolmas lause. tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast." Juhime tähelepanu, et Riigikohus on leidnud, et tahteavaldus on õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine (RKTKm 02.12.2020. a, nr 2-18-9475, p 13.1). Seega peaks vaikimise või tegevusetuse tahteavalduseks lugemise ehk vaikimise või tegevusetuse konkreetne õiguslik tagajärg tulenema seadusest (nt, et vaikimine loetakse millegagi nõustumiseks, saabub kindel tagajärg). Hetkel jääb sätte teise lause sisu arusaamatuks ja sätet oleks võimalik justkui tõlgendada selliselt, et kauplejal oleks ühepoolne õigus otsustada selle üle, kas ja milline tähendus anda tarbija võimalikule vaikimisele või tegevusetusele. Sellisel juhul ei tulene tarbija vaikimise või tegevusetuse tahteavalduseks lugemise alus ei seadusest, eelduslikult ka mitte lepingust ega lepingupoolte praktikast lähtuvalt, vaid kaupleja enese otsustusõigusest lähtuvalt. See ei ole kooskõlas TsÜS § 68 lõikega 3. Mõned näited kehtivast õigusest: nt sätestab VÕS § 20 lõige 3, et /…/ "tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks." VÕS § 99 lõige 1 sätestab, et "Ettevõtjal ei teki tarbijale tellimata asja saatmise, teenuse osutamise või muu 11  soorituse tegemise korral tarbija vastu nõudeid. Tarbija vaikimist või tegevusetust ei loeta tarbija nõustumuseks." VÕS § 719'1 lõike 2 esimene lause "Makseteenuse pakkuja ja klient võivad kokku leppida, et klient on andnud nõusoleku muuta lepingut ka sellisel juhul, kui makseteenuse pakkuja klient ei ole enne muudatuse jõustumist teatanud, et ei ole muudatusega nõus." Palume ka kaaluda, kas tarbija huve võiks paremini aidata tagada see, kui kauplejal oleks ka konkreetne kohustus teavitada tarbijat sõnaselgelt ja üheselt mõistetavalt vaikimise tagajärgedest. Selline kaupleja kohustus võiks aidata tagada seda, et kui mingil põhjusel ei ole tarbija poolt kauplejale antud e-posti aadress õige, ei ole enam kasutuses või tarbija ei saa e- postile ligi vms, siis on tarbija tähelepanu juhitud sellele, et arveid hakatakse edastama ilma tarbija poolse aktiivse sekkumiseta e-posti aadressile. Selliselt oleks tarbija muudatusest teadlik ja tal oleks võimalus, kas e-posti aadress ära muuta või astuda aktiivseid samme, et temale paberarvete edastamine jätkuks. Näiteks toome kehtivast õigusest VÕS § 7191 lõike 2 teise lause: "Sellisel juhul peab makseteenuse pakkuja teavitama klienti vaikimise tagajärgedest ja õigusest leping käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt üles öelda.". 8. Palume arvestada ka kirjale lisatud eelnõu failis Arvestatud. esitatud normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu seletuskirja kohta. Eesti Kaupmeeste Liit 12  Eesti Kaupmeeste Liit toetab jätkuvalt eelnõus välja Teadmiseks toodud kavatsust ostukviitungite ja paberarvete väljas- võetud. tamisest loobumist ja suundumist paberivaba arvelda- mise suunas. Kaubandus-Tööstuskoda 1. Kaubanduskoda toetab eelnõu § 1 punktis 1 välja Teadmiseks toodud kavatsust ostukviitungite ja paberarvete väljas- võetud. tamisest loobumist. Kaubanduskoja hinnangul on tegemist hea muudatusega, sest seeläbi vähenevad ette- võtete kulud ja koormus ning muudatusega kaasneb positiivne mõju keskkonnale. 2. Kaubanduskoda toetab eelnõu § 1 punktis 4 toodud Teadmiseks põhimõtet, et kaupleja peab tarbijale tagama vähemalt võetud. ühe tasuta arveedastusviisi, võimaldades tarbijal valida, kas arve edastatakse tarbija posti- või e-postiaadressile või arveteavitusena lühisõnumi teel tema mobiiltelefo- ninumbrilt ning kui tarbija soovib arvet saada topelt nii elektroonilise kanali kui ka posti teel, siis on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu. 3. Kaubanduskoda leiab, et eelnõu seletuskirjas ei ole pii- Selgitatud. Vt vastust Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu savalt põhjendatud, miks loobuti eelnõus punktist, kommentaarile nr 2. mille kohaselt on kauplejal võimalik loobuda paberarve saatmisest juhul, kui tarbija on vormistanud endale e- arve (eelnõu seletuskiri lk 3-4) ning millistele andme- tele tuginedes antud punktist eelnõus loobuti. Kauban- duskoda palub kaaluda varianti lisada eelnõusse punkt, mille kohaselt juhul, kui tegemist on kestvuslepinguga ning tarbija on avaldanud kauplejale oma e-posti aadressi või tellinud e-arve, ei pea kaupleja tarbijale tasuta paberarve võimalust pakkuma. 13  Eesti Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooni Liit 1. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Teadmiseks (ITL) tänab ja tunnustab Majandusja Kommunikatsi- võetud. ooniministeeriumit tarbijakatseseaduse muutmise eel- nõu (edaspidi: eelnõu) ettevalmistamisel ettevõtjate varase ja konstruktiivse kaasamise eest erinevate lahendusvariantide kaalumisel. Leiame, et eelnõuga on võetud õige suund ebavajalike paberarvete ja ostu- kviitungite hulga vähendamiseks ning meil on hea meel tõdeda, et ITLi ettepanekuid eelnõule eelnenud välja- töötamiskavatsusele (edaspidi: VTK) on (osaliselt) ar- vestatud. ITL on eelnõud analüüsinud ja esitab käes- olevaga oma küsimused ja täiendavad ettepanekud. 2. ITL-i hinnangul on oluline ja väga positiivne, et eelnõu Selgitatud. Seletuskirja ja eelnõud on vastavalt täiendatud. Seletuskirjas oleva võimaldab lõpetada kauplejal paberarve saatmise, kui e-arve kohta käiva selgituse mõte on olnud selles, et kui tarbija on ta teavitab tarbijat eelnevalt arvesaamise kanali muut- valinud/tellinud endale e-arve siis ei tohiks lugeda arve edastamist misest ja annab talle võimaluse valida mõni muu arve posti vms teel dubleeriva arve saatmiseks, mille eest on kauplejal saamise viis. Leiame, et põhjendatud on ühtse loogika võimalik küsida postikulude hüvitamist. kasutamine igas olukorras, sh ka e-arve panka tellimise järgselt – kaupleja teavitab tarbijat eelnevalt paberarve Samas näiteks olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve ning saatmise lõpetamisest, andes talle võimaluse soovi lisaks saadetakse talle arveid ka posti teel, kuid tarbija on eelnevalt korral paberarve taastada või valida mõni muu arve edastanud kauplejale endaga suhtlemiseks e-postiaadressi või saamise viis. Meie hinnangul eelnõu tekst nimetatud mobiiltelefoninumbri, siis võib kaupleja teha tarbijale ettepaneku lähenemist ka võimaldab ja peabki võimaldama (eel- arve saamise kanali muutmiseks (seda võimaldab TKS § 4 lg 9), nõu § 1 p 4 ja p 5). Samas on hetkel seletuskiri (vt kuid seejuures ei tohi tekkida olukorda, kus kaupleja loeb e-arve eelnõu § 1 p 4 kohta käivad kommentaarid seletuskirjas tasuta kanaliks ning küsib tarbijalt posti teel saadetava arve eest lk 5) eelnõu ja eelkirjeldatud põhimõttega teatavas vas- postikulude hüvitamist. tuolus, mis võib tekitada praktikas segadust tõlgendus- tes, asuda pidurdama keskkonnasäästlikele e-arvetele Seletuskirjas oleva info mõte on olnud selles, et vanemad tarbijaid, üleminekut ja soosida alusetut topeltarvete esitamist. kes on tellinud endale e-arve, et ei peaks igakordse arve 14  Palume eemaldada seletuskirjast (lk 5) eksitav lõik: maksmisega kellegi abi paluma, ei satuks olukorda, kus tal ei ole „Kuigi ka e-arve on elektrooniline kanal, siis seda võimalik arve sisuga tutvuda. tasuta kanalina ei käsitata. Eelnev tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve, ei tähenda see seda, et kaupleja võib postiaadressile saadetava arve eest küsida postikulude hüvitamist ehk lugeda seda dubleeriva arve saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides VTK-le välja, et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei tähenda see automaatselt digivõimekust e-arvega tutvumiseks. Seega, kui tarbija on tellinud endale e- arve ning tänasel päeval saadetakse talle ka arveid posti teel, siis ei anna e-arve olemasolu kauplejale õigust vaikimisi loobuda paberarve saatmisest. 4. Eelnõu sätestab, et tarbija peab saama valida arveedas- Arvestatud. Eelnõu ning seletuskirja on vastavalt muudetud/täiendatud selli- tusviiside vahel (paberarve või arve e-posti aadressile selt, et lähtutakse tehnoloogianeutraalsusest ning sellest, et tarbijal või arveteavitus lühisõnumiga) ning seda mitte üksnes on võimalik valida üksnes nende arveedastusviiside vahel, mida kestvuslepingute puhul, vaid ka ühekordsete lepingute kaupleja oma klientidele pakub. sõlmimisel. Selguse mõttes palume eelnõus ja seletus- kirjas täpsustada, et lühisõnumiga arveteavitus on kaupleja pakutavas arveedastusviiside valikus juhul, kui kauplejal on selleks tehniline võimalus ja kaupleja sellist võimalust pakub. Eelnõu praeguse versiooni kohaselt jääb tarbijale (tasuta) paberarve nõudmise võimalus alles ja meie hinnangul võib alati vaikimisi valikus olla ka e-posti aadressile arve saatmise võima- lus. Palume eelnõu materjalides täpsustada, et teavituska- nalite valik sõltub kauplejate tehnilistest võimalustest. Seejuures ei tohi kindlasti eelnõu ja seletuskirjaga piiratatulevikus tekkida võivaid erinevaid innovaatilisi 15  lahendusi ja tuleb lähtuda tehnoloogianeutraalsuse põhimõttest 5. ITL rõhutab jätkuvalt vajadust ajakohastada ka elek- Teadmiseks troonilise side seaduses sätestatud lepingu muudatus- võetud. test teavitamise korda. Olukorras, kus kogu ettevõtlus- sektor teeb tänu käesoleva eelnõuga kavandatavatele muudatustele digihüppe, on sidesektor endiselt surutud kasutama aegunud teavitusviise. Oleme veendunud, et analoogselt paberarvetega ei tohiks kehtiv regulatsioon enam nõuda ka keskkonnajalajälge asjatult kasvatavaid paberkandjal teavitusi. Eesti Omanike Keskliit Eesti Omanike Keskliit on tutvunud tarbijakaitsesea- Teadmiseks duse muutmise seaduse eelnõuga. Kiidame muudatu- võetud. sed heaks. II kooskõlastusring Justiitsministeerium 1. Eelnõu punkt 1 (TKS § 4 lg 4) – kõnealuses punktis on Selgitatud MKM selgitab, et TKS § 4 lg 4 on sõnastatud selliselt, et juhul, kui sätestatud, et ostu tõendav paberdokument esitatakse ka kliendikaart ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada ajal, millal juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või ei kasuta või kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele, siis tarbija ostuajalugu säilitada perioodil „millal kaupleja tuleb tarbijale vaikimisi paberdokument väljastada. vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud Seega on lähtutud põhimõttest, et üldjuhul peaks kaupleja tingimustele.“ Justiitsministeerium on varasemalt kassasüsteem säilitame tarbija ostuajalugu vähemalt kaks aastat väljendanud muret, et eelnõus ettenähtud muudatused ehk perioodil, kui tarbijal on kauplejale õigus esitada pretensioone võivad panna tarbija ebasoodsamasse olukorda, kui tal (VÕS § 218 lg 2). Kui kaupleja pakub tarbijale näiteks pikemat on hiljem vajalik nõude esitamiseks ostu tõendada. müügigarantiid, peab kaupleja kassasüsteem ostudokumente ka Oleme viidanud ka sellele, et tarbijal võib olla vajadus pikemalt säilitama või alternatiivselt väljastama tarbijale vaikimisi ostudokumendi järele ka pikema aja jooksul, kui paberdokumendi. seaduses ette nähtud kaupleja vastutuse tähtaeg asja lepingutingimustele mittevastavuse korral. Eelnõu 16 koostaja on proovinud antud märkust arvesse võtta ja Eeltoodust lähtuvalt ei pea MKM vajalikuks kõnealuse sätte sätestada, et paberarve edastamine ei ole vajalik juhul, sõnastust muuta. kui tarbija maksab sularahas ja kasutab kliendikaarti, mis võimaldab tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, Eelnõu koostaja on muutnud lõike 42 sõnastust ning näinud ette, et kui kaupleja vastutab asja lepingutingimustele kliendikaardiga registreeritud ostude puhul peaks tarbijal olema mittevastavuse eest või asja vastavuse eest tagatud juurdepääs ostuajaloole kliendikeskkonna kaudu. müügigarantiis ettenähtud tingimustel. Samas kätkeb selline lahendus probleemi, et kaupleja jaoks on antud Mis puudutab juurdepääsu ostuajaloole, siis eelnõud on täiendatud tähtaeg määratlematu. Võib esineda olukordi, kus üks lõikega 62 järgmises sõnastuses: juhul kui tarbijale ei ole esitatud ja sama puudus esineb kaubal mitu korda ja mitmete ostu tõendavat dokumenti kirjalikku taasesitamist võimaldavas aastate möödumisel. Samuti võib kaupleja jaoks olla vormis, on kaupleja kohustatud tarbija nõudmisel selle talle keeruline jälgida kõigi müügigarantiide tähtaegu, esitama lõikes 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul. võttes arvesse, et selliste müügigarantiide pakkujaks ei pruugi olla tema ise, vaid nt tootja. Seetõttu teeme Lõike 62 alla on hõlmatud juhtumid, kus tarbija pangakonto ettepaneku kaaluda, kas oleks võimalik lahendus, kus väljavõte ei ole piisav tõendamaks konkreetset ostu kaupleja nähakse küll ette üldine tähtaeg arve säilitamise juurest; kus tarbijale ei ole võimaldatud kohustusele ja sätestades samas tarbijale õiguse nõuda klienditeeninduskeskkonna kaudu juurdepääsu ostuajaloole või põhjendatud juhtudel, olgu selleks siis pikem kui kaupleja ei ole täitnud omapoolset kohustust saata näiteks müügigarantii või seadusest tuleneva vastutuse tarbija e-postiaadressile kirjalikku taasesitamist võimaldavas periood, kauplejalt ostudokumendi esitamist. vormis ostudokument. Lisaks märgime, et säte ei ütle midagi selle kohta, et tarbijal, kes kasutab ostu sooritamisel kliendikaarti, peaks olema ka juurdepääs ostuajaloole. Oluline on tagada, et tarbija saaks kliendikeskkonna kaudu juurdepääsu ostudokumentidele ning tarbija kaitseks oleks sätestatud ka kaitsemeetmed juhul, kui sinna kaupleja poolt hallatavasse keskkonda juurdepääs tõrgub või kui see keskkond üldse suletakse. See on oluline, kuna antud keskkond on kaupleja mõjusfääris. Leiame, et sellistel juhtudel tuleks samuti sätestada kaupleja kohustus ostudokumendi esitamiseks ja/või 17  kaaluda tõendamiskoormise ümberpööramist tarbija kasuks. Seoses tõendamiskoormise ümberpööramisega on seletuskirja leheküljel 5 selgitatud järgnevat: „Seega saab asuda seisukohale, et tänaseks on välja kujunenud praktika, kus kauplejad aitavad kaasa tarbija ostu tõendamisele või alternatiivselt panustavad aktiivselt selle ümber lükkamisse, et konkreetne kaupleja oli see, kellega müügileping sõlmiti/kellelt konkreetne toode osteti. See annab alust arvata, et juhul, kui tarbija ning kaupleja vaheline vaidlus jõuab kohtusse ning kohtul tekib kahtlus, oleks kohus aldis hea usu põhimõttest lähtuvalt tõendamiskoormuse ümber pöörama selliselt, et kauplejal tekiks kohustus tõendada, mis oli see, mida tarbija tema käest ostis pangakonto väljavõttel nähtuva tehingu käigus ostis, kui mitte asja, millel on esinenud puudus.“ Kuigi välja toodud suundumused praktikas on tarbija vaatest positiivsed, palume eelnõu koostajal selgitada, miks ei soovita antud küsimust selgelt reguleerida seaduse tasandil, et vältida hilisemaid võimalikke vaidlusi. Palume eelnõu muuta ja seletuskirja täiendada. 2. Eelnõu punkti 4 (TKS § 4 lg 51) – eelnõu punkti 1 (TKS Arvestatud TKS § 4 lõikesse 51 on lisatud säte, mille puhul elektroonilise § 4 lg 4) kohaselt tuleb tarbijale anda ostudokument klienditeeninduskeskkonda ostu tõendavate dokumentide paberil siis, kui kliendikaardiga ostes ei ole ei võimalik edastamisel on oluline, et see võimaldaks ostu tõendavaid säilitada ostuajalugu selle perioodi jooksul, millal dokumente säilitada käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 kaupleja vastutab asja lepingutingimustele sätestatud perioodi jooksul ehk perioodil, millal kaupleja vastutab mittevastavuse eest või asja vastavuse eest asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse müügigarantiis ettenähtud tingimustele. Leiame, et eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele. sama reegel peaks kehtima juhul, kui tarbija annab 18  punkti 4 (TKS § 4 lg 51) kohaselt nõusoleku ostu Lisaks on sätte puhul eemaldatud nõue, et tõendava dokumendi edastamiseks sisselogimist ja klienditeeninduskeskkond peab olema selline, mis võimaldaks isikutuvastust võimaldavasse elektroonilisse sisselogimist ja isikutuvastamist. Eemaldamise põhjus on mitte klienditeeninduskeskkonda. liigselt reguleerida kauplejate klienditeeninduskeskkondade ülesehitust. Lisaks küsime, miks on punkti 4 puhul oluline, et ostudokument edastatakse „sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavasse“ elektroonilisse klienditeeninduskeskkonda, kuid sama ei kehti eelnõu punkti 1 puhul juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja esitab selle käigus kliendikaardi, mis peaks võimaldama ostuajaloo säilitamist. Palume eelnõu muuta ja seletuskirja täiendada. 3. Eelnõu punkt 6 (TKS § 4 lg 61 ) – lisaks posti- ja e- Arvestatud. Eelnõu § 4 lg 61 sõnastust ja seletuskirja on täiendatud vastavalt, postiaadressile on tarbijal võimalik valida ka muude et tarbijale esitatav arve peab olema igal juhul vähemalt kirjalikku edastamisviiside vahel. Seletuskirja leheküljel 5 taasesitamist võimaldavas vormis. selgitatakse, et eelnõu tekstis lähtutakse ka tehnoloogianeutraalsusest, et mitte piirata tulevikus tekkida võivaid innovaatilisi lahendusi ning sellest tulenevalt ei tooda sättes välja kõiki võimalikke arveedastusviise, mida kauplejad tänasel päeval tarbijatele pakuvad. Leiame, et oluline oleks seejuures tarbija kaitseks sätestada kohustus, et tarbijale edastatav ostudokument peab olema igal juhul vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, et tarbijal oleks võimalik ostudokumenti vajamineval hetkel kasutada. Palume eelnõu täiendada 19 4. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud Osaliselt Jäljega tehtud märkustega on arvestatud, välja arvatud: eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud märkustega arvestatud. 1) muutmiskäskude saatelauses muudetava paragrahvi nimetamine, kuna see ei ole vajalik ja ei vasta kehtivatele nõuetele (vt Otsingutulemused–Riigi Teataja); 2) eelnõusse läbivalt erinevates variatsioonides lisatud täiendus „Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud/sätestatud“, kuna see täiendus on tarbetu. Eelnõus kasutatakse niigi läbivalt ainult §-s 4 ostu tõendavat paberdokumenti. Kuna seda mõistet lõikes 4 isegi ei sisustata, siis puudub järgmistes lõigetes vajadus viidata igakordselt, et tegu on ikka lõikes 4 nimetatud/viidatud/sätestatud paberdokumendiga. 20  Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu selgitav lühikokkuvõte Eelnõuga muudetakse tarbijakaitseseaduse §-s 4 olevat ostukviitungite ja paberarvete regulatsiooni ning peamisteks muudatusteks on: Ostukviitungite osas: 1) Tarbijale antakse paberostukviitung alati siis, kui tarbija kauplejat sellest ostuhetkel teavitab; 2) Tarbijale tuleb anda vaikimisi paberdokument alati, kui: - tarbija sooritab ostu sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal pääseda elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas juurde kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumendile. 3) Kui kaupleja ei ole tarbijale esitanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumenti, on ta kohustatud selle tarbija nõudmisel väljastama perioodi jooksul millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel. a. See kohustus kohaldub üksnes olukorras, kus: 1) kaupleja ei ole tarbijale ostuhetkel väljastatud paberdokumenti; 2) ostudokumenti ei ole saadetud tarbija e-postiaadressile või muusse kanalisse; 3) ostudokument ei ole kättesaadav kaupleja klienditeeninduskeskkonnas; 4) kaupleja ei loe ostu tõendatuks pangakonto väljavõtte abil. 4) Paberdokumenti ei pea tarbijale esitama ka siis, kui tarbija on andnud sõnaselge nõusoleku ostudokumendi edastamiseks e-posti aadressile või internetipanka või muusse kanalisse, kus tarbijal on võimalik ostudokumendiga tutvuda. Paberarvete osas: 1) Kauplejale antakse võimalus loobuda dubleeriva paberarve saatmisest, kui tarbija on andnud kauplejaga endaga suhtlemiseks oma e-postiaadressi või mobiiltelefoninumbri. Tarbijat tuleb arvesaamise kanali muutmisest teavitada ning määrata tähtaeg, kui tarbija ei ole muudatustega nõus; 2) Nähakse kauplejale ette võimalus saata arveteavitusi ka SMS-i teel. Kehtivas seaduses selline võimalus puudub, kuid see on paljude kauplejate seas laialtlevinud praktika (täna tehakse SMS-teavitusi n-ö dubleerivalt, sest seadus ei võimalda üksnes lühisõnumi kaudu arveteavitusi teha); 3) Kauplejale antakse võimalus küsida tarbijalt postikulude hüvitamist, kui tarbija soovib saada arvet mitmesse kanalisse korraga (näiteks nii e-posti- kui ka postiaadressile). Erandiks jääb e-arve ehk olukorras, kus tarbija soovib arvet saada nii e-arvena kui ka posti teel, ei ole kauplejal õigus küsida postikulude hüvitamist. Seda tulenevalt sellest, et vanematel inimestel oleks samuti võimalik arve sisuga tutvuda – paljud vanemaealised on vormistanud pangas e-arve, aga neil puudub digivõimekus arve sisuga tutvuda.  EELNÕU Märts 2025 Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seadus § 1. Tarbijakaitseseaduse §-s 4 tehakse järgmised muudatused: 1) lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kauba müümise või teenuse osutamise eest kohese tasumise korral kohustub kaupleja esitama tarbijale viimase nõudmisel ostu tõendava paberdokumendi.“; 2) paragrahvi täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses: „(41) Ostu tõendav dokument sisaldab vähemalt järgmisi andmeid: 1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress; 2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev; 3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa. (42) Ostu tõendav paberdokument esitatakse tarbijale vaikimisi juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal pääseda elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas juurde kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumendile perioodil, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele.”; 3) lõige 5 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Ostu tõendava paberdokumendi esitamise kohustust ei kohaldata, kui tarbija on andnud sõnaselge nõusoleku ostu tõendava dokumendi edastamiseks oma e-posti aadressile või muusse kanalisse, mis võimaldaks tarbijal pääseda juurde kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumendile käesoleva paragrahvi lõike 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul.“; 5) lõike 6 neljas lause tunnistatakse kehtetuks; 6) paragrahvi täiendatakse lõigetega 61 - 63 järgmises sõnastuses: „(61) Tarbijal on õigus valida üks või mitu arveedastuse viisi, kuid vähemalt üks arve tuleb edastada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbija valikut tõendab vaidluse korral kaupleja. (62) Juhul kui tarbijale ei ole esitatud ostu tõendavat dokumenti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, on kaupleja kohustatud tarbija nõudmisel selle talle esitama lõikes 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul. (63) Kui tarbija soovib saada arvet mitmel viisil ja üks neist on arve edastus postiaadressile, on kauplejal õigus nõuda tarbijalt postikulude hüvitamist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kauplejal ei ole õigust nõuda postikulude hüvitamist, kui teiseks arveedastusviisiks on raamatupidamise seaduse § 71 lõikes 7 nimetatud masintöödeldava arve ehk e-arve edastus.“; 7) lõiked 7 ja 8 tunnistatakse kehtetuks; 1 8) paragrahvi täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses: „(9) Võlaõigusseaduse kohase kestvuslepingu puhul võib tarbija enda valitud arveedastusviisi igal ajal muuta. Kui kaupleja teeb tarbijale arveedastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija sellega nõustunuks, kui ta ei ole kaupleja sellesisulises tahteavalduses ette nähtud tähtaja jooksul teatanud, et ta ei ole muudatusega nõus. Kaupleja on kohustatud tarbijat vaikimise tagajärgedest teavitama.“. § 2. Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, …………….. 2025 Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2025 (allkirjastatud digitaalselt) 2  Märts 2025 Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga ajakohastatakse tarbijakaitseseaduse norme, et vähendada väljaprinditavate ostudokumentide ja posti teel saadetavate paberarvete hulka. Kehtivad õigusnormid ei ole piisavalt paindlikud, kuigi tehnoloogia areng võimaldab üha enam dokumente edastada elektrooniliselt ning neid ka elektrooniliselt säilitada. Seetõttu kulub endiselt suur hulk paberit, mis suurendab nii kauplejate keskkonnajalajälge kui ka halduskulusid. Muudatuste eesmärk on soodustada keskkonnasäästlikke ja kaasaegseid lahendusi, andes kauplejatele võimaluse edastada dokumente digitaalselt. Tarbija võib edaspidi saada arve teavituse lühisõnumina või säilitada ostudokumenti kaupleja mobiilirakenduses. Samas on eelnõu koostamisel arvestatud ka suuremat kaitset vajavate tarbijate, eelkõige vanemaealiste, vajadustega – neile jääb võimalus saada dokumente paberkandjal ka edaspidi. Muudatustel on mitmeid positiivseid mõjusid. Ettevõtete halduskoormus väheneb, kuna arvete trükkimise ja saatmisega seotud kulud vähenevad. Keskkonnamõju avaldub eelkõige paberi tarbimise vähenemises. Lisaks muudavad digitaalsed lahendused arveldamise ja dokumentide haldamise tarbijate jaoks mugavamaks, lihtsamaks ja kiiremaks. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas (mari- [email protected], tel 625 6459). Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Käddi Tammiku ([email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike Koppel ([email protected]). 1.3. Märkused Käesolev eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õigusakti ülevõtmise või rakendamisega. Eelnõu näeb ette tarbijakaitseseaduse 1. septembril 2025. a jõustuva redaktsiooni RT I, 02.01.2025, 77 muutmise. Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus (VTK), mis saadeti 13. oktoobril 2023. a huvirühmadele kooskõlastamiseks ja tagasiside saamiseks.1 Väljatöötamiskavatsus annab ülevaate eelnõu algatamise põhjustest ning selle aluseks olevate uuringute ja kaasamisprotsessi detailidest. Vältimaks dubleerimist ei ole neid siinses seletuskirjas korratud. Seadus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2026. a. 1 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/07acbed1-25fe-4d8b-986a-e9d4244cd57c. 1 Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu poolthäälte enamusega. 2. Seaduse eesmärk Ostu tõendavad dokumendid Seaduse muudatuste üks eesmärk on vähendada asjatult väljaprinditavate ostudokumentide hulka, kuivõrd tänapäeval prinditakse kauplustes (peamiselt toidupoodides) iga päev välja tuhandeid paberdokumente, mida tarbija enamjaolt tegelikult ei vaja. Kehtiva seaduse kohaselt kohustub kaupleja tarbijale väljastama kirjalikus või tarbija nõusolekul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumendi juhul, kui tarbija ostusumma on suurem kui 20 eurot, kuid muudatuste jõustudes selline nõue kaob. Kauplejad on ka omal algatusel teinud olulisi ja suuri samme, et oma keskkonnajalajälge vähendada: näiteks paljude toidukaupluste kliendikaartide omanikele on antud võimalus teha klienditeeninduskeskkonnas või konkreetse kaupluse mobiilirakenduses vastav muudatus, mille kohaselt ei prindita paberdokumenti vaikimisi välja, vaid tarbija saab ostudokumendiga tutvuda kaupleja klienditeeninduskeskkonnas või saadetakse see tarbijale e-posti teel. Selge on see, et mitte kõik poed ei ole sellist muudatust teinud ning paljudes kauplustes puudub kliendikaardi või iseteeninduskassa kasutamise võimalus. Lisaks on Eestis suur hulk tarbijaid, kes eri põhjustel ei ole ise altid iseteeninduskassasid kasutama ning neile väljastatakse paberdokument vaikimisi, kuigi paljudes olukordades (peamiselt toidupoodide puhul) tarbijad paberdokumenti ei vajagi. Lisaks sooritatakse suur hulk oste pangakaarti kasutades, millega on hiljem võimalik ostu sooritamise kuupäeva tõendada. Seetõttu muudetakse kehtivat seadust selliselt, et kaupleja kohustub tarbijale väljastama paberdokumendi juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas juurdepääsu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostu dokumendile perioodil, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele. Lisaks säilib paberdokumendi väljastamise kohustus juhul, kui tarbija teavitab ostuhetkel kauplejat paberdokumendi saamise soovist. Sellest tulenevalt, kuigi muudatuste jõustudes ei ole kauplejal enam kohustust paberdokumenti vaikimisi väljastada (v.a sularahamaksega seotud erandid), on tarbijal võimalik ostuhetkel ikkagi paberdokumenti küsida ning kauplejal on kohustus see paberil väljastada või saata ostudokument näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt tarbija e- postiaadressile või teha ostudokument klienditeeninduskeskkonnas kättesaadavaks. Kui kaupleja ei ole tarbijale ostudokumenti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis edastanud, siis sätestatakse seaduses, et sellisel juhul on kaupleja kohustatud ostudokumendi tarbijale viimase nõudmisel väljastama perioodi jooksul, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele Paberarved Paberarvete puhul puudub kauplejatel kehtiva seaduse kohaselt võimalus omal algatusel loobuda paberarve saatmisest olukorras, kus tarbija on endaga suhtlemiseks andnud kauplejale näiteks oma e-posti aadressi või mobiiltelefoninumbri. Seega saadetakse tänasel päeval osadele tarbijatele (näiteks Telia AS-i puhul 4,7% ja Elisa AS-i puhul 9–10% 2  tarbijatele) vanast harjumusest paberarveid, kuigi tõenäoliselt oleks suur osa nendest tarbijatest, kellele praegu saadetakse paberarveid, valmis saama arveid ka elektrooniliselt, e-posti või arveteatena lühisõnumi teel. Kuivõrd posti teel saadetavate arvete eest ei ole kauplejatel kehtiva seaduse alusel õigus küsida lisatasu, kuigi see tähendab kauplejatele lisakulu (kauplejatelt saadud info kohaselt maksab ühe paberarve saatmine kauplejale keskmiselt 1 euro), siis ei ole tarbijad motiveeritud pöörduma ka kaupleja poole ning teavitama kauplejat oma valmisolekust paberarve saamisest loobuda. Kauplejad on teinud mitmesuguseid omaalgatuslikke kampaaniaid (näiteks Telia kampaania „Murrame harjumusi, mitte puid“), mille eesmärk on olnud panna tarbijad loobuma paberarvete saamisest, kuid lisaks kampaaniate korraldamisele pakub püsivamat lahendust seadusemuudatuse tegemine. Ka avalik sektor on siin näidanud head eeskuju ning alates 1. juulist 2019 on võimalik avalikule sektorile saata üksnes e-arveid ning ühe põhjusena on toodud mh välja, et paberarvete saatmine on kulukas.2 Sellest lähtudes on paberarvete saatmist reguleerivate õigusnormide eesmärk hoogustada elektrooniliste arvete kasutamist tarbijate seas, võttes samal ajal arvesse seda, et osa ühiskonnaliikmetest vajab siiski ka paberarveid (eelkõige vanemaealised, kellel puudub või on vähene digivõimekus). Sellest tulenevalt on muudatused kujundatud selliselt, et tarbijatele saadetakse arveid eelkõige elektrooniliselt, kuid kauplejatel on kohustus saata paberarveid nendele tarbijatele, kes seda soovivad või vajavad. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse, teiste seaduste ja ELi õigusega. Tarbijakaitseseaduse muutmine, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate paberarvete ning paberdokumentide hulka, ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Seaduse muudatused on puutumuses põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega. Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena käsitatavasse tegevusse, teisalt ka õiguse teatud positiivsetele meetmetele. Ettevõtlus- vabaduse tuumaks on Riigikohus siiski pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks.3 Ettevõtja õigust olla vaba riigi sekkumisest on kohus käsitlenud laialt. Riigikohus peab sisuliselt iga riigi kehtestatud regulatsiooni ettevõtlusvabadust riivavaks.4 Seejuures aga piisab ettevõtlusvabaduse piiramiseks igast mõistlikust põhjusest, kuivõrd tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega.5 Seadusemuudatus on vastutulek Eesti Kaupmeeste Liidu ning SA Rohetiigri tehtud ette- panekule, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate paberdokumendite ja paberarvete hulka nii kulude optimeerimise kui ka keskkonnasäästlikkuse eesmärgil. Muudatused eeldavad kauplejatelt teatavaid kulutusi, näiteks kassasüsteemide ümberseadistamist, kuid see kulu ei ole Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul kuigi suur. Samuti on tõenäoline, et osad 2 https://www.fin.ee/riigi-rahandus-ja-maksud/riigi-raamatupidamine/e-arved 3 https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31, p 7. 4 Samas, p 7. 5 RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15, p 19. 3 kauplejad jätkavad tegutsemist kehtivas seaduses sätestatud põhimõtte alusel ehk väljastavad tarbijatele igal juhul paberdokumente. Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega muudetakse tarbijakaitseseadust ja teisega nähakse ette eelnõu jõustumine seadusena. Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse TKS-i § 4 lõiget 4, nähes ette, et kaupleja kohustub esitama tarbijale kauba või teenuse eest tasumise korral ostu kinnitava dokumendi sõltumata ostusumma suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostudokument tarbijale esitada, kui ostusumma on vähemalt 20 eurot) tarbija paberdokumendi saamise soovist kauplejat ostuhetkel teavitab. Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse TKS-i § 4 uute lõigetega 41ja 42. Lõikes 41 sätestatakse andmed (samad andmed on sätestatud ka kehtiva seaduse § 4 lõikes 4), mis peavad tarbijale esitatavas ostu tõendavas dokumendis kindlasti (vähemalt) sisalduma. Need andmed on: 1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress; 2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev; 3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa. Seega on kauplejal õigus lisada tarbijale esitatavale dokumendile ka muid andmeid, kuid kohustuslikud on kõnealuses lõikes väljatoodud andmed. Lõikes 42 sätestatakse, et tarbijale tuleb ostu tõendav paberdokument esitada vaikimisi juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas juurdepääsu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostu dokumendile perioodil, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele. Eelnev tähendab seda, et kauplejal puudub kohustus tarbijale paberdokumendi esitamiseks, kui tarbija sooritab ostu sularahas ning registreerib ostu kliendikaardiga, mis võimaldab tarbijal hiljem elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas ostudokumendiga tutvuda perioodil, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele. Sellisel juhul on tarbijal võimalik ostudokumendiga ise klienditeeninduskeskkonnas tutvuda ning kasutada seal olevat ostudokumenti näiteks olukorras, kus tarbija soovib kauplejale esitada ostetud toote osas pretensiooni. Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks TKS-i § 4 lõige 5, kuivõrd seadusemuudatustega kaotatakse ära kaupleja kohustus väljastada tarbijale vaikimisi ostudokument olukorras, kus ostusumma on suurem kui 20 eurot. Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 51. Lõikes 51 nähakse ette, et ostu tõendada paberdokumendi esitamise kohustust ei kohaldata olukorras, kus tarbija on andnud kauplejale sõnaselge nõusoleku ostudokumendi 4 edastamiseks oma e-postiaadressile, internetipanka või muusse kanalisse, mis võimaldaks tarbijal juurdepääsu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostu dokumendile käesoleva paragrahvi lõike 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul. Selle sätte alla läheb näiteks olukord, kus tarbija maksab sularahas ja ei oma konkreetse kaupluse kliendikaarti, kuid teavitab kauplejat, et ta ei soovi paberdokumenti ning annab kauplejale sõnaselge nõusoleku ostudokumendi saatmiseks antud lõikes viidatud keskkondadesse. Antud lõige ei kohaldu olukorras, kus kauplus pakub tarbijatele sellist kliendikaarti, mis võimaldab tarbija ostuajalugu vaikimisi säilitada ja tarbijal on sellele tagatud ka juurdepääs. Sellises olukorras kohaldub lõige 42 ning kaupleja ei pea tarbijalt nõusolekut küsima. Eelnõu § 1 punktiga 5 tunnistatakse TKS-i § 4 lõike 6 neljas lause, mis sätestab: „arve esitatakse tarbija valikul tema postiaadressile või e-posti aadressile“, kehtetuks. Asjakohane regulatsioon kavandatakse muudetud sõnastuses uude lõikesse 61. Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse TKS-i § 4 uute lõigetega 61, 62 ja 63. Lõikes 61 sätestatakse, et tarbijal peab olema õigus valida üks või mitu arveedastus viisi, kuid vähemalt üks arve peab olema edastatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kuigi osad kauplejad pakuvad oma klientidele lisaks klassikalistele arveedastusviisidele (e- post ja/või tavapost) ka näiteks arveteate saatmist sõnumiga tarbija mobiiltelefoninumbrile, siis kõik kauplejad seda võimalust tarbijatele siiski ei paku. Seega on tarbijatel võimalik peale arve posti- või e-posti aadressile edastamise viisi valida ka nende kirjalikku taasesitamist võimaldavate arveedastusviiside vahel, mida konkreetne kaupleja tarbijatele lisaks pakub. Tarbija valikut peab vaidluse korral tõendama kaupleja. Lisaks lähtutakse eelnõus ka tehnoloogianeutraalsusest, et mitte piirata tulevikus tekkida võivate innovaatiliste lahenduste kasutamist, mistõttu ei sätestata lõikes kõiki võimalikke arveedastusviise, mida kauplejad praegu tarbijatele pakuvad. Tarbijale esitatav arve peab olema siiski vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, et tagada tarbijate kaitse ja võimalus arvega igal hetkel tutvuda. Lõikes 62 sätestatakse, et kui kaupleja ei ole tarbijale esitanud ostu tõendavat dokumenti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, on kaupleja selle kohustatud tarbijale viimase nõudmisel väljastama lõike 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul. Siia alla on hõlmatud juhtumid, kus tarbija pangakonto väljavõte ei ole piisav tõendamaks konkreetset ostu kaupleja juurest; kus tarbijale ei ole võimaldatud klienditeeninduskeskkonna kaudu juurdepääsu ostuajaloole, kui kaupleja ei ole täitnud omapoolset kohustust saata näiteks tarbija e-postiaadressile kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokument või kui tarbijale ei ole ostuhetkel paberdokumenti antud. Kauplejal puudub vajadus tarbijale n-ö hiljem ostudokument väljastada, kui ta loeb ostu tõendava dokumendina piisavaks näiteks tarbija poolt esitatud pangakonto väljavõtte. Mis puudutab ostu tõendamist, siis on TTJA 2019. a avaldanud seisukoha, et tarbijal on võimalik ostu tõendada mh pangakonto väljavõttega – sellega on tarbijal võimalik tõendada müügilepingu sõlmimist ning tehingu tegemise kuupäeva. 5  Tarbijakaitseseaduses ega ka muus seaduses ei ole sätestatud, et ostudokument saab olla ainsaks tõendiks ostu sooritamisest. Seega on tarbijal võimalik ostu tõendada ka muude tõenditega, sh pangakonto väljavõttega. Praktika on, et isegi, kui kehtiva seaduse alusel väljastatakse tarbijale paberdokument, siis need ikkagi kipuvad kaduma ja/või neil olev tint aja jooksul kuluma ning tarbijad tõendavad ostu sooritamist muude vahenditega kui paberdokument. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõikest 1 tuleneb, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti, on kohtuvälises praktikas toimunud muutus, mille kohaselt peavad kauplejad piisavaks tõendiks ka pangakonto väljavõtet. Sellise seisukoha on TTJA avaldanud ka oma juhendis „Pretensiooni esitamine ja garantii ning kaebuse lahendamine6“ 2019. aasta lõpus, mis tähendab, et sellest on lähtutud rohkem kui viis aastat ning kauplejad on sisult ümberpöördunud tõendamiskoormuse tänaseks omaks võtnud. Seda näitab ka tarbijavaidluste komisjoni praktika, mille kohaselt juhul, kui tarbija pöördub kaebusega komisjoni ning tal on võimalik lisada oma avaldusele juurde vaid ostu tõendava dokumendina pangakonto väljavõte, on seda peetud piisavaks tõendiks. Pigem käivad vaidlused selle üle, kas kauba puuduse tekitas tarbija tegevus või mitte. Seega saab asuda seisukohale, et tänaseks on välja kujunenud praktika, kus kauplejad aitavad kaasa tarbija ostu tõendamisele või alternatiivselt panustavad aktiivselt selle ümber lükkamisse, et konkreetne kaupleja oli see, kellega müügileping sõlmiti/kellelt konkreetne toode osteti. See annab alust arvata, et juhul, kui tarbija ning kaupleja vaheline vaidlus jõuab kohtusse ning kohtul tekib kahtlus, oleks kohus aldis hea usu põhimõttest lähtuvalt tõendamiskoormuse ümber pöörama selliselt, et kauplejal tekiks kohustus tõendada, mis oli see, mida tarbija tema käest ostis pangakonto väljavõttel nähtuva tehingu käigus ostis, kui mitte asja, millel on esinenud puudus. Kuna kauplejad on sellise praktika omaks võtnud, siis käesoleva eelnõuga nähakse kauplejatele seadusega sõnaselge kohustus väljastada tarbijale ostu tõendav dokument, kui kaupleja ei ole seda tarbijale eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis väljastanud. Eelduslikult ei ole tegemist igapäevase kohustusega, kus kaupleja peaks tarbijale n-ö tagantjärgi ostudokumente väljastama, vaid see kohaldub olukorras, kus tarbija soovib kauplejale esitada toote osas pretensiooni ja näiteks pangakonto väljavõte ei ole piisavaks tõendiks. Eelnõu koostajad kaalusid alternatiivselt ka seaduse tasandil sätestada seda, et kui kaupleja ei ole tarbijale väljastanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumenti, tõendab ostu sooritamist tarbija, kuid sellisest ümberpööratud tõendamiskoormisest loobuti tulenevalt sellest, et kauplejal ei ole võimalik tõendada negatiivseid asjaolusid, sh seda, et tarbija ei ole konkreetse kaupleja juurest ostu sooritanud, millele tarbija viitab. Seega on eelduseks see, et ka tarbija esitab ise mingid tõendid oma nõude esitamiseks esitama, s.t tarbija nõue ei saa olla paljasõnaline, et ta on konkreetse toote kaupleja juurest ostnud. Lõikes 63 sätestatakse, et kui tarbija soovib arvet mitmel viisil ja üks neist on arve edastamine postiaadressile, on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamist, kui 6 https://www.ttja.ee/sites/default/files/failid/dokumendid/juhend_- _pretensiooni_esitamine_ja_garantii_ning_kaebuse_lahendamine.pdf 6 muus seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kauplejal puudub õigus nõuda tarbijalt postikulude hüvitamist, kui tarbija on valinud teiseks arveedastusviisiks e-arve. Kuivõrd arve esitamine on eeldus selleks, et tarbija saaks kauplejale saadud kauba või teenuse eest tasuda, tuleb tarbijale tagada tema enda valikul üks tasuta kanal (näiteks e-post, mobiiltelefon või tavapost), mille kaudu kaupleja tarbijale arve tasuta saadab. Kui tarbija soovib arvet saada topelt nii elektroonilise kanali kui ka posti teel (näiteks nii posti teel kui ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu, mis kauplejate hinnangul on praegu 1 euro. Kauplejal on õigus nõuda sellisel juhul tarbijalt postikulude hüvitamist, välja arvatud juhul, kui eriseaduses ei ole sätestatud, et arve tuleb tarbijale edastada tasuta. Kuigi e-arve saadetakse elektroonilise kanali kaudu, siis seda saatmisviisi tasuta kanalina ei käsitata. See tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve, ei tähenda see seda, et kaupleja võib postiaadressile saadetava arve eest nõuda postikulude hüvitamist ehk pidada seda dubleeriva arve saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides VTK kohta välja, et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei tähenda see automaatselt digivõimekust e-arvega tutvumiseks. Näiteks on tõenäoline olukord, et vanemad inimesed on vormistanud endale e-arve, kas ühekordselt panka pöördudes või nooremate lähedaste abiga, et vältida olukordi, kus igakuiselt tuleks pöörduda panka või küsida lähedaste abi arve(t)e tasumiseks. Seega on sellise lahenduse eesmärk kaitsta haavatavaid tarbijaid, et neil oleks võimalik arve sisuga kerge vaevaga siiski tutvuda. See ei tähenda aga seda, et kui tarbija on edastanud kauplejale endaga suhtlemiseks e-postiaadressi või mobiiltelefonumbri, siis ei võiks kaupleja teha TKS § 4 lg 9 alusel tarbijale ettepaneku arve saamise kanali muutmiseks. Kui tarbija aga pöördub kaupleja poole sooviga saada jätkuvalt paberarveid, ei tohiks tekkida olukordi, kus kaupleja loeb e-arve tasuta kanaliks ning küsib tarbijalt arve posti teel saatmise eest postikulude hüvitamist. Riigikohus on oma 24. novembri 2015. a lahendi nr 3-2-1-135-15 punktis 17 leidnud, et näiteks juhul, kui klient on lepingu sõlminud interneti teel ning talle saadetakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis arve tasuta e-posti teel, siis võib temalt paberarvete saatmise eest tasu küsimine olla põhjendatud. Kirjalikku taasesitamist võimaldavaks vormiks võib pidada ka lühisõnumit. Kui postiaadressile ning e-posti aadressile saatmise võimalus on olemas ka kehtiva seaduse puhul, siis arveteate saatmine lühisõnumiga mobiiltelefonile on uus saatmisviis, mida kehtiv seadus teha ei võimalda. Arutelude käigus selgus, et arveteate edastamist lühisõnumiga mobiiltelefonile kasutavad paljud kauplejad (seni saadeti arveteade lühisõnumiga tarbija mobiiltelefonile dubleerivalt) ning suur osa tarbijatest on selle muudatuse omaks võtnud (näiteks Telia AS ning Elisa AS saadavad iga kuu teateid arve suuruse kohta lühisõnumiga ca 30 000 kliendile). Kohustuslikud andmed, mida tarbijale esitatav arve peab sisaldama, on loetletud raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 2, milles sätestatakse, et kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument (arve) sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid: 1) toimumisaeg; 2) majandusliku sisu kirjeldus; 7 3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa. Arveteade ei ole arve selle klassikalises tähenduses, kuivõrd lühisõnumi kaudu ei ole eelduslikult võimalik saata kogu infot, mis arvel kajastub. Arveteate saatmisel on seega oluline, et arveteatelt edasi liikumine kogu arve nägemiseks on tarbija jaoks võimalikult lihtne ega nõua suuri lisapingutusi. Eelnõu § 1 punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks kehtiva seaduse § 4 lõige 7 ja lõikes 8 sisalduv volitusnorm, mida ei ole sisustatud alates seaduse jõustumisest 2016. aasta 1. märtsil ning puudub ka vajadus kehtestada mõne kauba või teenuse kohta tarbijale teabe andmise täpsemad nõuded. Seega ei ole vajadust seaduses hoida n-ö tühja volitusnormi, mis tekitab normi adressaadis või rakendajas ootuse, et seadust võidakse täpsustada määrusega, kuid määruse andjal ei ole olnud selleks reaalset vajadust. Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 9, mille kohaselt on kestvuslepingu puhul tarbijal igal ajal võimalik arveedastusviisi muuta. Kestvusleping on leping, mis on suunatud püsivate või korduvate kohustuste täitmiseks. Tulenevalt kestvuslepingu olemusest, s.t sellest, et tegemist on lepinguga, mis on suunatud püsivate või korduvate kohustuste täitmiseks, nähakse lõikes 9 ette kaupleja võimalus teha tarbijale arveedastusviisi muutmise ettepanek. Tegemist on VÕS § 13 lg-st 1 tuleneva alusega (seadusest tulenev alus lepingu muutmiseks), mille kohaselt nähakse tarbijale tarbijakaitseseadusega ette võimalus arve saamise kanalit igal ajal muuta. Kaupleja ei pea võimaldama tarbijal arveedastusviisi tasuta muuta. Lisaks nähakse kavandatud lõikega 9 ette, et kui kaupleja on teinud tarbijale arveedastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija sellega nõustunuks, kui ta pole kaupleja vastavasisulises tahteavaluses ette nähtud tähtaja jooksul teatanud, et ta ei ole muudatustega nõus. Eelnõukohase § 4 lõike 9 teise lause eesmärk on võimaldada kauplejal olukorras, kus tarbija on talle varem andnud endaga kontakteerumiseks/suhtlemiseks e-posti aadressi, edastada arveid tarbija e-posti aadressile, teavitades sellest tarbijat ette – näiteks teavitades tarbijat paberarvel, et edaspidi saadetakse arved tarbija e-posti aadressile, kuid kui tarbija soovib ka edaspidi paberarveid saada, tuleb tal kauplejaga ühendust võtta (näiteks helistades kaupleja klienditeenindusse). Seega tuleks praktikas teha kaupleja poolne tahteavaldus viisil, milles kaupleja seni tarbijaga suhelnud/arveid saatnud on. Eelnõu kohaselt tuleb kauplejal määrata tarbijale kindel tähtaeg, mis aja jooksul peab tarbija võtma kauplejaga ühendust, kui ta ei nõustu arve saamise viisi muudatustega. Kaupleja on kohustatud tarbijat teavitama ka vaikimise tagajärgedest ehk sellest, et kui tarbija ei pöördu näiteks kaupleja klienditeeninduse poole arve saamise kanali muutmiseks, siis loetakse tema vaikimist selleks, et ta nõustub arve saamise kanali muutmisega. See aitab tagada selle, et kui mingil põhjusel ei ole tarbija poolt kauplejale antud e-postiaadress õige, ei ole enam kasutusel, tarbija ei saa kauplejale eelnevalt antud e-postile ligi, on tarbija tähelepanu juhitud sellele, et arveid hakatakse edaspidi ilma tarbija aktiivse sekkumiseta saatma tarbija poolt eelnevalt antud e-posti aadressile. Sellisel juhul on tarbijal võimalik astuda aktiivseid samme, et talle paberarvete edastamine jätkuks. 8 Tarbija vaikimine või tegevusetus loetakse tahteavalduseks kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lõikega 4. Eelnõu § 2 kohaselt jõustuvad muudatused 1. jaanuaril 2026. aastal. Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et kauplejatel oleks piisavalt aega oma kassasüsteemide ja majandustarkvarade ümberseadistamiseks. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Paberdokumentide ja paberarvete väljastamine kauplejalt tarbijale ei ole Euroopa Liidu õigusaktidega reguleeritud, seega on tegemist liikmesriigi pädevuses oleva küsimusega. 6. Seaduse mõjud Muudatus 1 Kauplejal säilib paberdokumendi vaikimisi väljastamise kohustus olukorras, kus tarbija sooritab ostu sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas juurdepääsu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostu dokumendile perioodil, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele. Tarbijal säilib võimalus küsida kauplejalt ostuhetkel paberdokumenti ning kauplejal säilib kohustus see tarbijale paberil väljastada või see tarbija nõusolekul näiteks tema e-posti aadressile saata. Lisaks sätestatakse, et kui kaupleja ei ole tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavad vormis ostukviitungit andnud, on kaupleja kohustatud tarbija nõudmisel selle talle esitama lõikes 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul. Sihtrühm: kõik jaekauplejad, kes pärast muudatuste jõustumist muudavad oma kassasüsteeme selliselt, et need ei prindiks enam paberdokumente sõltumata ostusummast vaikimisi välja, v.a seaduses sätestatud erandid. Mõju: muudatused avaldavad mõju majandusele ja keskkonnale. Seaduse muudatusel, mille kohaselt kassasüsteemid ei prindi enam paberdokumente sõltumata ostusummast vaikimisi välja, on valdavalt positiivne mõju. Ettevõtete (jaekauplejate) jaoks on positiivne majanduslik mõju, sest vähenevad majanduskulud. Keskkonnamõju on positiivne, sest väheneb märkimisväärselt jäätmete teke. Jaekauplustes oste tegevatele tarbijatele olulisi muutusi ei kaasne ning TTJA töökoormus võib lühiajaliselt kasvada, kuid pikemaajalisemat mõju see kaasa ei too. Mõju ulatus: muudatused puudutavad jaekauplejaid, kellel on füüsilised kauplused, kuid eelduslikult enim toidukauplejaid, keda 2023. a Statistikaameti kodulehel oleva statistika kohaselt oli 380, kuid kellel on omakorda palju erinevaid füüsilisi kaupluseid (näiteks Rimi, Selver, Prisma jne).. seisuga Eesti Kaupmeeste Liidu poolt läbiviidud küsitlusele vastas kokku 78 erineva suuruse ja käibega kauplejatelt. Võimekus ja valmisolek teha selliseid 9  muudatusi on eelkõige suurematel kauplustel. Muudatused puudutavad enamjaolt just toidukaupluseid, kellel on suurel hulgal füüsilisi kaupluseid, kus prinditakse igapäevaselt välja väga suurel hulgal paberdokumente ja kellel on suurem võimekus ostudokumente oma süsteemides säilitada. Muudatus ei puuduta kõiki jaekauplejaid, vaid üksnes neid, kes soovivad või kellel on võimekus vastavaid muudatusi oma (kassa)süsteemides teha. Seega on kauplejatel võimalik ka peale seadusemuudatuste jõustumist jätkata tarbijatele paberdokumentide vaikimisi väljastamist. Mõju ulatus on üks kord suur, kuivõrd kauplejad peavad muudatustega kaasatulemiseks esmalt oma kassasüsteeme muutma selliselt, et nende süsteemid ei prindiks enam vaikimisi ning olenemata ostusummast paberdokumente välja (v.a seaduses sätestatud erandid). Lisaks sätestatakse, et kui kaupleja ei ole tarbijale väljastanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, tõendab vaidluse korral ostu sooritamist kaupleja. See ei ole aga kauplejate vaatest suur muudatus, sest juba aastal 2019. a on TTJA väljendanud oma juhendis seisukohta, et tarbija saab ostu tõendada ka pangakonto väljavõttega ning kauplejad on sellise praktika omaks võtnud. Seega tänaseks päevaks on kauplejad ümberpööratud tõendamiskoormise omaks võtnud ning panustavad aktiivselt sellesse, et nemad ei olnud näiteks see kauplus, kust osteti toode, mille osas tarbija pretensiooni esitab. Paberdokumentide väljaprintimist reguleerivate õigusnormide muutmisel on jaekauplejatele peamiselt positiivne mõju, kuivõrd paberdokumente ei prinditaks enam vaikimisi välja (v.a sularahamakse ja kliendikaardiga seotud erandid). Näiteks tegi Eestis tegutsev jaekaupleja Rimi 2022. aastal oma iseteeninduskassades muudatuse, mille kohaselt ei prindita paberdokumente enam vaikimisi välja, vaid paberdokumendi saamiseks tuleb tarbijal teha ekraanil vastav linnuke – sellega on Rimi hoidnud Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit, sellest 6,8 miljonit Eestis.7 Samalaadseid muudatusi on teinud ka teised jaekauplejad, kes ei ole andmeid kokkuhoiu kohta avalikult avaldanud. Jaekauplejatele võib avaldada lühikest aega negatiivset mõju ühekordne kassasüsteemide ümberseadistamine nii, et paberil paberdokumente ei prinditaks enam igal juhul vaikimisi välja. Kulu suurus sõltub suuresti sellest, kui keerukas on jaekauplejate kasutatav kassasüsteem. Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul, kes oli väljatöötamiskavatsuse koostamise protsessi kaasatud, ei ole kassasüsteemide ümberseadistamise kulu märkimisväärne. Pärast muudatuste tegemist vähenevad jaekauplejate koormus ning tindi- ja paberikulud, sest paberdokument prinditakse tarbijale välja üksnes siis, kui tarbija selleks ostuhetkel soovi avaldab, v.a eespool mainitud sularahamaksetega seotud erandid, mille puhul säilib kauplejal kohustus paberdokument tarbijale ostuhetkel vaikimisi anda. Tindi- ja paberkulu vähenemine konkreetses kaupluses sõltub suuresti kliendibaasi suurusest ehk sellest, kui palju kliente konkreetset kauplust külastab. Mida suurem on kauplus ning tema kliendibaas, seda suurem on ka kokkuhoid. Mõju avaldumise sagedus: suur Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: keskmine 7 Rimi Eesti Food AS. Vastutustundliku ettevõtluse raport 2022. Kättesaadav veebis: https://www.rimi.ee/ettevottest/vastutustundliku-ettevotluse-raport-2022. 10 Riskide avaldumise sagedus on väike, kuivõrd olukorras, kus kaupleja ei ole tarbijale väljastanud ostu tõendavad dokumenti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, on kaupleja kohustatud selle tarbija soovil talle väljastama perioodi jooksul, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele. Selline vajadus tekib aga üksnes olukorras, kus tarbijal on tootega mingi probleem ning tal ei ole muid tõendeid ostu tõendamiseks. Sagedus on hinnanguliselt harv, sest pretensioonide esitamine ei ole igapäevane tegevus ning selline kohustus kohaldub kauplejatele üksnes juhul, kui tarbijale ei ole väljastatud kirjalikku taasesitamist võimaldavat ostudokumenti. Leevendavaid meetmeid kauplejatele otseselt mõeldud ei ole, kuid üheks leevendavaks meetmeks saab pidada seda, et kauplejatel on võimalik ka peale seadusemuudatuste jõustumist jätkata praeguse praktikaga ja printida paberdokumente endiselt vaikimisi välja. Mõju olulisus: oluline Sihtrühm: kõik jaekauplustes oste sooritavad tarbijad Mõju ulatus: Paberdokumentide väljastamist reguleerivate õigusnormide muutmine nõuab tarbijatelt esialgu harjumist olukorraga, kus kaupleja ei väljasta enam paberdokumenti olenemata ostukorvi suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb paberdokument väljastada, kui ostusumma on suurem kui 20 eurot), v.a seaduses sätestatud erandid. Samuti säilib tarbijal võimalus küsida kauplejalt ostu hetkel ostudokumenti kas siis paberkujul või tarbija nõusolekul võib kaupleja selle saata ka näiteks tarbija e- postiaadressile. Lisaks luuakse seaduse tasandil kaupleja kohustus väljastada tarbijale ostudokument, kui ta ei ole seda tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis väljastanud. Sellega on tarbija jaoks riskid hajutatud. Mõjude avaldamise sagedus: suur Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline Tarbijakaitseseadusesse lisatakse säte, mille kohaselt on kaupleja kohustatud tarbijale tagantjärgi ostudokumendi väljastama, kuid see kohaldub üksnes olukorras, kus tarbijal ei ole eelnevalt väljastatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumenti. Mõju olulisus: väheoluline Kaasnev mõju: keskkonnamõju Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberdokumentide asjatul väljaprintimisel on arvestatav koormus keskkonnale, mille mõju on muudatuste jõustumisel võimalik vähendada. Muudatuse jõustudes väheneb oluliselt jäätmete teke (paberdokumentide hulk, mis visatakse pärast ostu sooritamist prügikasti). Nagu eespool välja toodud, siis tegi näiteks jaekauplus Rimi 2022. aastal iseteeninduskassade süsteemides muudatuse, mille kohaselt ei väljastata paberdokumente enam vaikimisi, vaid paberdokumendi saamiseks tuleb tarbijal teha iseteeninduskassa ekraanil vastav linnuke. Sellise muudatuse tulemusel hoidis Rimi terves Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit. Pärast muudatuste jõustumist saaks sama praktikat edukalt kasutada ka 11 kassiiriga kassade puhul ning sellisel juhul hoiaksid kauplejad kokku märgatavas koguses paberit, mida praegu asjatult välja prinditakse. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA Mõju ulatus: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kui riikliku järelevalveasutuse koormus võib paberdokumente reguleerivate õigusnormide muutmisega seoses esialgu küll suureneda, kuid see peaks vähenema kohe, kui tarbijad on muudatustega harjunud ning need omaks võtnud. On tõenäoline, et tarbijad pöörduvad pärast muudatuste jõustumist TTJA poole, kes peab uut korda tarbijatele selgitama. Eeldatavasti on pöördumiste arv siiski vähene, sest kauplejad võivad tarbijaid ka ise muudatustest tarbijaid teavitada (näiteks panna kassade juurde vastavad sildid) vms ning tarbijatel on võimalik küsida ka konkreetselt kauplejalt selgitusi. Eeldatavasti võib muudatus tuua kaasa töökoormuse ajutise kasvu, kuid ei eelda asutuse tööprotsesside muutmist. Mõju avaldumise sagedus: algselt võib kokkupuude olla keskmine, kuid muudatustega harjumisel pigem väike. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline Mõju olulisus: väheoluline Muudatus 2 Kaupleja peab tagama tarbijale ühe tasuta kanali arve saatmiseks, võimaldades arvet tellida postiaadressile, e-posti aadressile või kui kaupleja seda võimaldab, siis arveteatena lühisõnumiga mobiiltelefonile või muu kanali kaudu. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, võib kaupleja tarbijat varem teavitades saata edaspidi arveid tarbija e-posti aadressile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija soovib arveid saada mõne muu kanali kaudu. E-posti aadressi puudumise korral võib kaupleja tarbijat teavitades saata arveteate lühisõnumiga mobiiltelefonile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija soovib arvet mõne teise kanali kaudu saada. Muudatused avaldavad mõju majandusele ja keskkonnale. Kestvuslepingute arvete saatmise muudatusel on ettevõtete jaoks positiivne majanduslik mõju (majandamiskulude ja postikulude kokkuhoid) ning väheneb lisaks ka halduskoormus (ühele kliendile saadetakse üks arve). Samuti avaldub positiivne keskkonnamõju (paberarvete hulk väheneb). Tarbijatele ja TTJA muudatustega olulisi mõjusid ei kaasne. sihtrühm: kestvuslepingute alusel tarbijatele teenuseid osutavad kauplejad. Neid on ca 13 903 (näiteks info- ja sideteenuseid osutavad ettevõtted). Mõju ulatus: Kauplejate halduskoormus väheneb, kuivõrd kauplejal puudub edaspidi kohustus saata dubleerivaid paberarveid posti teel juhul, kui tarbijal on näiteks oma e-posti aadress või tarbija on edastanud kauplejale oma telefoninumbri. Kauplejatele tähendab paberarvete dubleerivast saatmisest loobumine ka majanduslikku kokkuhoidu, sest kauplejate edastatud info kohaselt on ühe paberarve saatmise kulu kauplejale ca 1 euro. Kindlasti on neid tarbijaid, kes soovivad edaspidigi saada paberarveid (peamiselt 12 vanemaealised) ning nende saamist tuleb neile tarbijatele tasuta võimaldada, kuid muudatustel on positiivne mõju keskkonnale, sest paberarvete saatmise vajadus väheneb. Mõju avaldumise sagedus: keskmine Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: väike Mõju olulisus: väheoluline 2. sihtrühm: tarbijad, kes tarbivad teenuseid kestvuslepingute alusel Mõju ulatus: kõik tarbijad (peamiselt vanemaealised), kes soovivad tulevikus saada paberarvet, seda ka saavad. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, siis on kauplejal õigus eeldada, et tarbija seda ka kasutab ning sellest lähtudes võib kaupleja edastada arved posti teel saatmise asemel elektrooniliselt tarbija e-posti aadressile. Kui tarbijal ei ole oma e-posti aadressi, kuid ta on kauplejale andnud oma mobiiltelefoninumbri, siis võib kaupleja edastada info arve suuruse kohta (n-ö arveteade) tarbijale lühisõnumiga. Samas tuleb mõlemal juhul anda tarbijale võimalus arve saamise kanalit muuta, kuid see on ühekordne tegevus ehk kui tarbija ei soovi saada arvet e-posti ega arveteadet lühisõnumi teel, siis tuleb tal kauplejat sellest lihtsalt teavitada. Lisaks on kauplejal kohustus teavitada tarbijat vaikimise tagajärgedest. Mõjude avaldumise risk: väike Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline Mõju olulisus: väheoluline 3. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA Mõju ulatus: TTJA töökoormus tarbijate pöördumiste arvu kasvu tõttu eeldatavasti ei suurene, kuivõrd tarbijatel on ka pärast muudatuste jõustumist võimalik paberarvet saada: selleks tuleb üks kord kaupleja poole pöörduda ning edaspidi on kauplejal kohustus saata tarbijale ikkagi paberarve. Mõju avaldumise sagedus: väike Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline Mõju olulisus: väheoluline Kaasnev mõju: keskkonnamõju Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberarvete dubleerival saatmisel on arvestatav koormus keskkonnale, mida muudatuste jõustumisel on võimalik vähendada. Paberarvete puhul hoiaksid kauplejad samuti suurel määral paberit kokku, lõpetades dubleerivate paberarvete edastamise neile tarbijatele, kellele saadetakse vanast harjumusest paberarve topelt. Selge on see, et teataval määral saadavad kauplejad paberarveid tarbijatele posti teel edaspidigi (peamiselt vanemaealistele tarbijatele), kuid dubleeriva paberarve saatmise lõpetamine on oluline keskkonnahoid. 13 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid. 8. Rakendusaktid Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks TKS 4 lõikes 8 sisalduv volitusnorm, millega nähakse ette, et Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister võib määrusega kehtestada mõne kauba või teenuse kohta tarbijale teabe andmise täpsemad nõuded. Volitusnorm tunnistatakse kehtetuks tulenevalt sellest, et antud volitusnormi ei ole sisustatud alates seaduse jõustumisest 2016. aasta 1. märtsil ning puudub ka vajadus kehtestada mõne kauba või teenuse kohta tarbijale teabe andmise täpsemad nõuded. Eeltoodust lähtuvalt ei ole vajadust seaduses hoida n-ö tühja volitusnormi, mis tekitab normi adressaadis või rakendajas ootuse, et seadust võidakse täpsustada määrusega, kuid määruse andjal ei ole olnud selleks reaalset vajadust 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 1. jaanuaril 2026. aastal. Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et kauplejatel oleks piisavalt aega oma kassasüsteemide ja majandustarkvara ümberseadistamiseks. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu läbis 2024. a augustis avaliku konsultatsiooni. Eelnõu saadeti kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ja arvamuse avaldamiseks Eesti Kaupmeeste Liidule, Kaubandus- Tööstuskojale, Eesti Infotehnoloogia Liidule, SA-le Rohetiiger, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Omanike Keskliidule, Eesti Kindlustusseltside Liidule, MTÜ-le Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile. Eelnõule andis oma tagasiside Justiitsministeerium, Eesti Kaupmeeste Liit, Kaubandus- Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ja Eesti Omanike Keskliit. Huvigruppide arvamustega on võimaluse korral ka arvestatud. Eelnõu saadeti teistkordsele kooskõlastusele Justiitsministeeriumile 22.11.2024. Täpsemalt saab arvestatud ja arvestamata jäetud märkuste ja ettepanekute kohta lugeda seletuskirja lisast. Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2025. a. (allkirjastatud digitaalselt) 14