Vastus pöördumisele

Kultuuriministeeriumi vastused kirjalikele pöördumistele: Eesti Muuseumide Liit (küsimused 1–10): 1. Milline on plaanitava ühendmuuseumi strateegiline ülesanne, kuidas suudab ühendmuuseum paremini seda täita kui kaks eraldi muuseumit? + Disaini- ja tarbekunstivaldkonna esindajate pöördumine: Liitmise plaani on tutvustatud, kuid meil puudub arusaam ettevõtmise otstarbekusest – mida antud liitmine sisuliselt uut kaasa toob ning mis põhjusel seda tehakse ja mis muutub sisuliselt paremaks. + Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing: missugune kasu ühendamisest sünnib? Peamiselt on ühise sihtasutuse (edaspidi ka SA) loomise põhjus vajadus otsida muuseumivaldkonnas tervikuna efektiivsuse tõstmise võimalusi. See lähtub 2016. aastal Rahandusministeeriumi koostatud riigiülesannete analüüsist1, kus muutuste läbiviimise põhjustena toodi välja rahvaarvu vähenemine ja kasvav töökäte puudus, Eesti majandusarengu pidurdumine ja kiirete kasvuaastate lõpp, ülalpeetavate arvu kasv ja eelarveline surve avalike teenuste osutamisele, ebaühtlane riigisisene arengukiirus, kohalike omavalitsuste vajakajäämised poliitikate rakendamisel ja avalike teenuste osutamisel ning riigieelarve sõltuvus Euroopa Liidu struktuurifondide rahastusest. Selleks, et Eesti majandus saaks toimida ja valitsussektor ei muutuks maksumaksjale liigseks koormaks, tuleb ühelt poolt anda töökäsi valitsussektorist erasektorile ning teisalt korraldada valitsussektori tegevused ümber nii, et vaatamata väiksemale töötajate arvule, suudaks riik pakkuda siiski kvaliteetseid avalikke teenuseid. Seetõttu on ka muuseumireformi käigus lisaks SA-de asutamisele väikseid muuseume liidetud, kui nende asukoht ja/või teemad seda vähegi võimaldavad, ning on seatud eesmärgiks, et ümberkorraldused vähendaksid riigi üldist halduskoormust ning ei tooks kaasa lisakulu muuseumide tegevuse toetamisel riigieelarvest. Eesti Arhitektuurimuuseum ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum on mõlemad väikesed muuseumid, seda nii eelarve, museaalide arvu kui ka töötajate arvu poolest. Neis käsitletavad teemad on kahtlemata erinevaid, kuid teatavad kokkupuutepunktid on siiski olemas ning seega ka potentsiaal sünergia tekkimiseks. Küll aga ei tähenda efektiivsus valdkondade pealt kokkuhoidu – 2023. aastal suurendatud rahastus jääb ka ühendsihtasutusele täies mahus alles. Tuues kaks muuseumi ühe juhtimise alla, saab mitmeid protsesse tõhusamaks muuta (juhtimine, dokumendihaldus, finants, haldus, turundus, kogude administreerimine), mis tähendab seda, et ühise SA vormis tegutsemine loob eeldused, et vabaneb ressurss nii töötajate palkade tõstmiseks kui ka valdkondade peakuraatorite kohtade loomiseks. Seeläbi säilib muuseumide senine sisuline ekspertiis, kuid paraneb juhtimiskvaliteet. Uue SA peamine siht võiks olla järgmine: • aidata kaasa kvaliteetse kujundatud keskkonna väärtustamisele ja arhitektuuri-, disaini- ja tarbekunsti alase teadlikkuse tõstmisele ühiskonnas laiemalt; • panustada valdkonna arengusse arhitektuuri, disaini ja tarbekunsti professionaalse mõtestamise ja vahendamise kaudu. Senised valdkonnad jäävad eraldi toimima ka uues sihtasutuses: liitmise mõte ei ole valdkondi kokku panna. Samas võiks ajapikku valdkondade vahel suurem sünergia tekkida, kuid eesmärk ei ole eelisarendada neid alavaldkondi, mille puhul on sünergia tekkimise võimalused suuremad. Need põhimõtted saavad olema kirjas asutaja ootustes, millest omakorda lähtume SA põhikirja koostamisel. 1 https://www.fin.ee/media/467/download Erialaringkondade rahulolu mõlema muuseumiga on kõrge. Küll aga võiks sellest heast sisust palju rohkem inimesi osa saada, arvestades ka seda, kui suur osa eelarvest läheb praegu näituseloomesse (suurem külastajate arv on mõistlik ka näituste keskkonnajalajälje vaatest). Ühiselt tegutsedes on võimalus tuua publikuni arhitektuuri ning tarbekunsti ja disaini mitmetahulisemalt kui seni, tuua arhitektuurihuvilisi rohkem disaini juurde ja vastupidi, ning tõsta ühiskonnas kujundatud keskkonna väärtustamise temaatikat laiemalt. Mõlemad asutused võistlevad praegu tähelepanu pärast, koos tegutsedes on sõnum jõulisem ja jõuab suurema hulga inimesteni. See on ka kahe muuseumi kompetentside ja paremate praktikate kokkutoomine (nt muuseumipedagoogikas), mis tähendab, et 1+1 võiks olla rohkem kui 2. Ühe asutuse ja eelarve raames on lihtsam ühistegevusi (turundus, koostööprojektid, ühispilet) teha. Eelarvete liitmisega kaasneb suurem majanduslik mobiilsus, sest suureneb käibevahendite hulk. Suureneb ka projektivõimekus, sest osad toetusprogrammid nõuavad enne toetuse väljamaksmist kulude tegemist asutuse enda vahenditest. Samuti on suurema eelarvega lihtsam omafinantseeringut leida ning erinevalt riigiasutustest, kes üldjuhul Euroopa Liidu tõukefondide rahastusele ei kvalifitseeru, on sihtasutusel laiemad võimalused raha taotlemisel. Seega tekitab ühinemine eelduse, et suudetakse edukamalt taotleda lisaraha arendustegevusteks. Kui valdkonnad peavad ühise maja loomise plaani viljakaks, siis tekib sellele ideele üks selge eestvedaja. Ühise asutusena on suurem võimalus seista muuseumide ruumiprobleemi lahendamise ja tulevikus ühise katuse alla jõudmise eest. Seega võiks muuseumide liitumine olla esimene samm 2015. aasta analüüsis seatud eesmärgi poole liikumisel. Ühisesse majja võiksid kolimist kaaluda ka valdkondade arenduskeskused, see võiks luua lisasünergiat. Samas ei pea valdkonna arenduskeskuste puhul, mis on kolmanda sektori organisatsioonid, olema tingimata eesmärgiks muuseumidega juriidiline liitumine, vaid võib kaaluda ka ainult tegevuste ühte majja füüsilist kokkutoomist. Uue maja ehitamine eeldab mahukaid ettevalmistusi, mida ühendasutuse juht saab eest vedada, juhul kui nõukogu (kuhu kuuluvad ka valdkondade esindajad) seda toetab. Eestis alates 2012. aastast toimunud riigimuuseumide reform ei ole kahjuks majanduslikest põhjustest tulenevalt mõeldud olema arendusprojekt selles mõttes, et liitumiste või sihtasutuseks ümberkujundamisega oleks automaatselt kaasnenud investeeringud. Selleks lihtsalt puuduvad ressursid. Kõik muuseumides toimunud arendused on loodud sihtasutused ise kavandanud ning raha selleks taotlenud erinevatest taotlusvoorudest. 2. Ühinemise üheks argumendiks on mainitud finantsvõimekuse kasvu läbi kokkuhoiu. Millistele arvutustele need tuginevad? + arhitektuurivaldkonna esindajate pöördumine: Arusaamatuks jääb väide, et muuseumid ei saa iseseisvalt hakkama ning samuti ei ole vettpidavaid argumente selle kohta, et muuseumide liitmine tooks rahalist võitu. Arvutused tuginevad kahe asutuse praeguste ametikohtade, palkade ja koormuste ning uue asutuse jaoks vajalike ametikohtade, palkade ja koormuste võrdlusel, mis näitab, et kahe asutuse eelarvete liitmisel on võimalik luua kaks valdkonna peakuraatori kohta, tõsta teiste töötajate palkasid ning tõsta asutuse üldist juhtimiskvaliteeti seeläbi, et asutuse juht on eelkõige juhtimispädevustega ja hea finantskirjaoskusega. Konkreetse struktuuri ja koosseisu üldarvu kinnitab aga nõukogu. Mõlemad asutused on praegu väga väikesed nii eelarve kui ka töötajate arvu poolest, mistõttu on keeruline katta professionaalselt kõiki vajalikke funktsioone. Ühises SA-s saab ametikohti ühendada ning tugiteenuseid optimeerida. 2023. a alguse seisuga oli ühes muuseumis 10,65 täistööajale taandatud töötajat ja teises 13,1 (kokku 23,75). Olukorras, kus riigieelarvest eraldatav tegevustoetus ei kasva, kuid majanduskulud suurenevad ning töötjate palgad on riigi keskmisest palgast madalamad, võimaldab ühinemisega kaasnev efektiivsuse kasv hoida muuseumide sisulise ekspertiisi taset ja valdkonna spetsialistide palka konkurentsivõimelisena. Vähetähtis ei ole ka see, et kahe eraldi SA juhtimiskulud üksi (st juhatuse liikme ja nõukogu tasud kokku) oleksid ligi 54 000 euro võrra suuremad. Juhtimiskulude võrdlus (tasude puhul võetud aluseks teised sarnase suurusega sihtasutused): tööandja kulu tööandja kulu 2 eraldi SA bruto NÕUKOGU TASUD kokku kuus kokku aastas puhul kulu Esimees 210 Liige 140 Liige 140 Liige 140 Liige 140 770 1 024 12 289 24 578 2 eraldi riigiasutust 2 eraldi SA-d ühine SA tööandja tööandja tööandja bruto kulu bruto kulu bruto kulu 2 600 3 479 3 100 4 123 3 600 4 788 2 600 3 479 3 100 4 123 kuu kulu: 6 958 8 246 4 788 aasta kulu: 83 491 98 952 57 456 vahe võrreldes riigiasutustega (-märgiga on lisakulu, +märgiga kokkuhoid): -15 461 26 035 Ühise SA juhtimiskulud: 12 289 + 57 456 = 69 745 Kahe eraldi SA juhtimiskulud: 2 x 12 289 + 98 952 = 123 530 Vahe: 53 785 3. Planeeritaval uuel institutsioonil puudub nii sisuline kui ruumiline ühisala. Kuidas on mõeldud seda lahendada, et tekiks piisavalt tugev ühisosa, mis on uue organisatsiooni sisulise tekke eelduseks? Hetkel ei räägi me sellest, et sihtasutused peaksid kohe ühise katuse alla koonduma. See võiks olla sihiks pikemas perspektiivis, kui see on jätkuvalt valdkonna soov. Ruumiline ühisala on loomulikult sünergiat soodustav tegur, kuid mitte vältimatu eeldus. Meil on mitmeid näiteid sihtasutustest, mis tegutsevad ühtse organisatsioonina, kuid mille filiaalid tegutsevad eraldi hoonetes, ilma et see tooks kaasa juhtimise või tugifunktsioonide dubleerimist (nt SA Eesti Ajaloomuuseum, SA Eesti Kunstimuuseum), või ka isegi eri linnades ja asulates (nt SA Virumaa Muuseumid, SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid). 4. Kas ministeerium on eelnevalt kahe muuseumijuhiga arutanud läbi ühendasutuse uut juhtimismudelit ja kohtunud ka mõlema muuseumi kollektiiviga? Kui ei, siis millal on kavas kommunikeerida n-ö majasiseselt plaane? Juhtidega on toimunud mitmeid kohtumisi. Kollektiividega ühiskohtumine on plaanis novembri alguses. 5. 2015. ja 2019. aastal tehtud analüüsid on näidanud, et kahe muuseumi koondamist ühiseks SA-ks võiks kaaluda, kui muuseumid saaks tegutseda ühes asukohas ning kui uue hoone rajamisega saaks lahendada ka muuseumide praeguseid probleeme nagu kaasaegsete näituse- ja hoidlapindade mured. Kas praeguse ühendamisplaaniga on seda arvestatud ning plaanitakse ehitada uus hoone? Muuseumide võimalik ühishoone seatakse eesmärgiks uuele juhile, arvestusega, et seda saab ehitama hakata u 10 aasta pärast. Hoidlaid sinna ei kavandata, museaalide hoiutingimuste probleem on endiselt kavas lahendada muuseumide ühiste pärandihoidlate abil, enne seda ajutiste rendipindade abil. 6. Kui kalliks kujuneb ühendmuuseumi loomine ise, näit. kahe organisatsiooni ühendamisel vajalikuks osutuva uue brändi loomine, k.a. nimemuutusega kaasnevad kommunikatsiooni- ja kujunduskulud. Kui jätta kõrvale SA kui juriidilise keha asutamise kulud (notaritasu ja riigilõiv kokku alla 150 euro, st marginaalse tähtsusega kulud), mis ühendmuuseumi puhul oleks poole väiksemad kui kahe eraldi SA puhul, siis sisulises mõttes me ei näe kohe vajadust uue brändi loomiseks, vaid mõlemad filiaalid võiksid jääda tegutsema oma nime all. Sellele võiks mõelda tulevikus, kui valmib uus hoone. Kui aga uus juht ja nõukogu seda luua soovivad, siis taoliste projektide elluviimiseks on mõeldud „Muuseumide kiirendi“ taotlusvoor. 7. Kas ja kuidas mõjutavad ühendamisega seotud kulutused teiste Eesti muuseumide rahastust? Ei mõjuta. 8. Eestis on puudus muuseumivaldkonna tippspetsialistidest. Milliseks hindab Kultuuriministeerium ühinemise mõju nendele? Me ei näe otsest seost ühinemise ja muuseumivaldkonna tippspetsialistide puuduse leevendamise või selle süvenemise vahel. Ent, nagu tõime välja, võimaldab tekkiv efektiivsus tõsta asutuse juhtimiskvaliteeti, tõsta spetsialistide palku ja luua kahe peakuraatori kohad, mis tähendab, et sisuinimeste koguarv ei vähene ja mis loodetavasti motiveerib spetsialiste muuseumis jätkama ja uusi sellega liituma. Museoloogia-alase hariduse probleemi me selle otsusega ei lahenda. 9. Millistest institutsioonidest hakkaks koosnema muuseumi nõukogu, et kaetud oleksid mõlema muuseumi spetsiifilised vajadused? Kuna tegemist oleks ainult riigi asutatud sihtasutusega, siis nimetab kõik nõukogu liikmed kultuuriminister. Kavandame põhikirja põhimõtte, et neist vähemalt 3 nimetatakse valdkondade (tarbekunst, disain ja arhitektuur) ettepanekul. Seejuures ei oleks need liikmed mitte konkreetsete organisatsioonide esindajad, vaid valdkondade kõneisikud, kes esindavad nõukogus samamoodi riiki ning peavad oma töös lähtuma asutaja ootustes kokku lepitud eesmärkidest. 10. Kas on analüüsitud ka seda, kui palju tulevikus erineks hübriidmuuseumi võimekus esitada taotlusi erinevatesse rahastusmeetmetesse? Kas võib tekkida muuseumisisene konkurents? See võimekus peaks meie hinnangul kasvama, sest suurema eelarvega kaasneb paindlikkus vajalikku omafinantseeringut leida. „Muuseumide kiirendi“, mis on ainus otseselt ja ainult muuseumivaldkonnale suunatud toetusmeede, vooru tingimustes on juba arvestatud sellega, et Eestis on väga palju mitme filiaaliga muuseume (nt riigi SA-de puhul keskmiselt 3,75 filiaali SA kohta) ning on lubatud esitada 1 taotlus filiaali, mitte muuseumi kohta. Niisiis ei piira ühendsihtasutuse loomine valdkonnamuuseumide ligipääsu Eesti muuseumispetsiifilisele rahastusele. Ka muudes taotlusvoorudes, sh Kultuurikapitalis hinnatakse taotlusi selle sisu järgi, mitte esitava organisatsiooni nime põhjal. Disaini- ja tarbekunstivaldkonna esindajate pöördumine: 1. Peame erakordselt oluliseks, et Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis tänaseks kasvatatud ekspertiis säiliks ning väga tähtsaks, et muuseum jätkaks oma tegevust tänasel moel. Kinnitame, et muuseumi tegevuses ei toimu katkestust ning ekspertiis säilib seeläbi, et lisaks praegu olemasolevatele kuraatoritele seame valitavale juhile ootuse, et struktuuris oleks nii arhitektuuri kui ka tarbekunsti-disaini valdkonnajuhi/peakuraatori kohad. 2. Soovime rõhutada ka arhitektuuri valdkondlikku ja erialast erinevust disainist ja tarbekunstist. Neil on olemas küll aeg-ajalt mitmed omavahelised kokkupuutepunktid, kuid laiem seos ja erialane läbikäimine puudub või on parimal juhul sattumusliku iseloomuga. Oleme nõus, et need on erinevad valdkonnad ning sellest lähtuvad ka asutaja ootused uuele sihtasutusele, mille põhjal muuseumi tulevikku kujundatakse. Samas tekib ühises sihtasutuses loodetavasti ka uut sünergiat nii olemasoleva kolme valdkonna vahel kui ka muude valdkondade esindajatega. Arhitektuurivaldkonna esindajate pöördumine: 1. Suurema valdkonna muuseum liidetakse väiksema valdkonna muuseumiga ning praeguses liitmiskavas ei paista ühtegi mehhanismi, mis tagaks kahe valdkonna võrdse kohtlemise. Vaadates seniseid arenguid on põhjust uskuda, et arhitektuur jääb selles koosluses kaotajaks. Selle protsessi eesmärk ei ole ühtegi valdkonda „kaotajaks“ jätta, vaid et kõik kolm võimekamast sihtasutusest võidaks. Loetleme lähtekohad ja läbipaistvad kontrollimehhanismid, mis ei lase “kaotaja” olukorral tekkida: - Asutamisotsuses, põhikirjas ja asutaja ootustes fikseeritakse, et sihtasutus panustab valdkonna arengusse läbi arhitektuuri, disaini ja tarbekunsti professionaalse mõtestamise ja vahendamise ning selle ootuse indikaatoriks pannakse ajutiste näituste- ja publikuprogrammide valdkondlik (arhitektuur, disain, tarbekunst) mitmekesisus (tegevustoetuse eraldamine on sellega seotud). - Muuseumikogud jäävad muuseumiseaduse alusel kuuluma riigile – nagu seni – ja antakse SA-le halduslepinguga kasutada. Kasutamine hõlmab nii säilitamist, uurimist, täiendamist kui ka vahendamist. Lepingus saab ära fikseerida, mis valdkonnad peavad olema kaetud (tegevustoetuse eraldamine on sellega seotud). Muuseumide senised sisulised kogumispõhimõtted jäävad samaks. Muuseumikogu järelevalvet teeb edasi muuseumiseaduse alusel Muinsuskaitseamet. Muuseumikogusse materjalide annetajate vaatest mingit muudatust seega ei kavandata. Riik on endiselt see garantii, et materjalid säilivad ka tulevastele põlvedele, sõltumata asutuse omandivormist või kellega koos ta tegutseb. - Järelevalvet teostatakse asutaja ootuste dokumendiga, mille tulemusi seiratakse igal aastal. - Kui see on valdkondade huvi, saab põhikirjas fikseerida, et kui juhatuse liige on oma erialalt ühe valdkonna esindaja, siis järgmisel 5-aastasel perioodil ei tohi juhiks valida sama valdkonna inimest. Samas on ka juhul, kui valitaksegi juhiks ühe valdkonna taustaga inimene, tal siiski kohustus täita põhikirja ja asutaja ootusi ning nõukogul on vastavalt seadusele võimalus juht päevapealt tagasi kutsuda, kui valdkondade esindajatele tundub, et asutaja ootusi täidetakse ühekülgselt. - Põhikirjas fikseerida nõukogu liikmete määramise kord: 1 liige vastavalt riigivaraseadusele RaM-i ettepanekul + 3 valdkondade esindajat (valdkonnad ise lepivad kokku, mitte ei ole konkreetse organisatsiooni esindaja) + 1–3 määrab kultuuriminister, lähtudes sellest, mis kompetentsid on veel nõukogust puudu (esindatud peaksid olema teemavaldkonnad, museoloogia, finants, juhtimine, õigus). - Muuseumid kaardistavad oma praegused tugevused ja seavad eesmärgiks neid hoida (need tuleb kajastada arengukavas). - Luua igale valkonnale nõukojad (nn loomenõukogud). - Luua Eesti Ajaloomuuseumi näitel (neil on koos teater, muusika, film, ajalooteadus) valdkonna tipptegijatest ühine teaduskoda. 2. Disainivaldkond on lai: mitmete igal aastal sündivate ja ümber kujunevate erialadega pea kõikides ülikoolides ja selgete piirideta. Disainivaldkonnale omane mitmekesisus on positiivne, kuid see ei sobi kokku ühe olemasoleva ja ennast tõestanud arhitektuurivaldkonna juhtorganisatsiooniga - arhitektuurimuuseumiga. Me ei liida valdkondi, vaid muuseumide organisatsioonid. Valdkonnad jäävad iseseisvalt ja võrdselt alles ka ühendsihtasustuses. Valdkondi ei suruta uue juhtimise ja uute näituse- ja publikuprogrammide puhul ühtede raamide sisse, neile lähenetakse valdkonna spetsiifikat silmas pidades. Selle eest kannavad hoolt valdkondade sisujuhid/peakuraatorid. Muuseumide tegevuse alguspunkt on nende kogud, mille kohta on asutaja ootustega selgelt sätestatud kolme valdkonna võrdne kohtlemine. Kõik muud tegevused lähtuvad sellest. Tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogu ei ole sugugi „selgete piirideta“, vaid väga konkreetne museaalide kogum ning selgelt defineeritud kogumiseesmärkidega2. Liidetakse kogude administratiivne haldus, sisulises mõttes jäävad kogud iseseisvaks ning nende täiendamine jätkub tavapärasel viisil. St et n-ö valged laigud muuseumide kogudes on samad ka pärast liitumist ning nende täitmisega tegeleb muuseum igas alavaldkonnas jõudumööda edasi. 3. Ainus laiema ringi kohtumine, kus teemat puudutati, toimus eelmisel aastal (22.11.2022). Lisaks kultuuriministeeriumi esindajatele olid sinna kutsutud Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm, Eesti Arhitektide Liidu president Andro Mänd ning Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova. Kohtumisel tutvustas ministeerium oma plaani arhitektuurimuuseumi ning tarbekunsti- ja disainimuuseumi ühendamisest. Ministeerium pidi tõdema, et neil olid muuseumidele esitamata omaniku ootused, mille tõttu oli raske aru saada ka liitmise vajalikkusest. Kohtumise tulemusena jäi kõlama eesmärk, et ministeerium analüüsib veel erinevaid variante (nt muuseumide liitmist keskustega või teiste muuseumidega) ning koostab muuseumidele tellija ootused. Paraku pole meile teadaolevalt senini muuseumidele tellija ootuste ühist kokkulepet koostatud. Ühise SA asutaja ootuste kavand on tänaseks koostatud ja valdkondadele edastatud. Selle ülevaatamisse ja täiendamisse ootame väga teie panust. Juhime aga tähelepanu, et asutaja ootuste dokumendi eesmärk ei ole tõestada liitmise vajalikkust. See on dokument, mida sihtasutuse nõukogu peab edaspidi otsuste langetamisel arvestama (sh eelarve kinnitamisel, arengukava ja tegevuskava koostamisel) ning selle alusel seirab riik sihtasutuse edukust. Täna toimetavad muuseumid veel riigiasutustena ja peavad lähtuma muuseumiseadusest ja põhimäärusest, riigiasutustele ootusi eraldi dokumendina ei sõnastata. Märgime veel, et 2014. aastal toimusid väga laiapõhjalised arutelud, kui analüüsiti arenduskeskuste ja muuseumide liitumise võimalusi. 2022. aastal oli lisaks valdkonna ühiskohtumisele ka arvukalt kohtumisi väiksemates koosseisudes. 4. Arhitektuurimuuseumi kogud koosnevad erialaorganisatsioonide ja arhitektide poolt sinna tasuta ning heas usus antust. Muuseumikogu sihtasutusele ei võõrandata, vaid see jääb kuuluma riigile ning selle üle teeb järelevalvet Muinsuskaitseamet. Riigile kuuluva muuseumikogu kasutamiseks (see hõlmab nii muuseumikogu hoidmist, täiendamist, uurimist kui ka vahendamist) sõlmib Kultuuriministeerium sarnaselt varasemale praktikale sihtasutusega halduslepingu vastavalt muuseumiseaduse § 9 lõikele 1. St et riik kogu omanikuna on garantii, et need säilivad ka tulevastele põlvedele, sõltumata asutuse omandivormist või kas/millise muu asutusega ta koos parajasti tegutseb. EAM-i ja ETDM-i direktori märgukiri: 1. Juhime tähelepanu, et EAM ja ETDM on võrdse suurusega muuseumid, mis ka plaanitava ühendamise järel jätkavad eraldi hoonetes, mis mõlemad vajavad hädasti uuendamist, lisaks on mõlema puhul kriitiline kogude säilitustingimuste olukord. Ühendasutus ei parenda seda olukorda mingilgi määral. Hea muutuste juhtimise näitena Euroopa praktikast võib tuua Soome arhitektuuri- ja disainimuuseumi sihtasutuse loomise aegsasti enne olemasoleva kahe muuseumi tegevuse lõpetamist, mille eesmärgiks on 2 Vt https://admin.etdm.ee/wp-content/uploads/2023/02/ETDM_kogude_korralduse_pohimotted_2023.pdf riigi, Helsingi linna ja eraraha koostöös ette valmistada ühisasutuse visioon, tegutsemis- ja rahastusmudel ning uue hoone programm. Soomes on mõlemad muuseumid juba praegu sihtasutused ning nad liituvad 2024. aasta alguses uude arhitektuuri- ja disainimuuseumi sihtasutusse, kuid jäävad oma nime all ja praegustes asukohtades veel mitmeks aastaks tegutsema, enne kui uus muuseumihoone uksed avab. Sellest hoolimata, et neil ei ole uut maja, on nende sisuline koostöö juba alanud (esimene ühisnäitus avatakse novembris). Eestis alates 2012. aastast toimunud riigimuuseumide reform ei ole kahjuks majanduslikest põhjustest tulenevalt mõeldud olema arendusprojekt selles mõttes, et liitumiste või sihtasutuseks ümberkujundamisega oleks automaatselt kaasnenud investeeringud. Selleks lihtsalt puuduvad ressursid. Kõik muuseumides toimunud arendused on loodud sihtasutused ise kavandanud ning raha selleks taotlenud erinevatest taotlusvoorudest. Seega on just asutatav SA see, kes saaks Helsinki eeskujul ettevalmistavate tegevustega (ruumiprogramm, arhitektuurikonkurss) alustada. Sest kuigi lähiaastatel uute kultuuriobjektide ehitamiseks ressurssi ei ole, siis oleks hea, kui nende tekkimisel oleks olemas kindel plaan ja tehtud eeltööd. 2. Eesti Kunstiakadeemiale edastati ettepanek olla loodava sihtasutuse kaasasutaja ning loodava sihtasutuse eelarvesse lubati leida lisavahendid (200 000 euro ulatuses), sest oodatavat arenguhüpet arvestades on lisavahendite leidmine muutuse vältimatu eeldus. Sellist lubadust ei ole olnud. See oli EKA esitatud soov, millega KuM ei nõustunud. Küll aga lisas KuM Kulkast „väljumiseks“ ETDM-i eelarvele juba alates 2023. aastast 150 000 eurot. Mõlema muuseumi selle aasta eelarved suurenesid kahe peale kokku 265 000 euro võrra (EAM-i puhul on see 21% ja EADM-i puhul 57%, mis on kordades suurem kõigi kultuuriasutuste tegevustoetuse keskmisest tõusust). 3. Viimase uuringu üks järeldusi kõlas: „Juhul kui riigiasutuste ümberkorraldamisega ei kaasne lähiaastate perspektiivis täiendavat tuge arendustegevusteks, personali tugevdamiseks ja ruumiprobleemide lahendamiseks, tuleks kaaluda EAM ja ETDMi jätkamist eraldi sihtasutustena. Sellega välditakse muudatustega kaasnevat määramatust, täiendavat töökoormust ja alusetuid ootusi ühendasutuse eesmärkide täitmiseks“. 2019. aastal valmis kultuuriministeeriumis plaan luua kaks eraldi sihtasutust. Sellest vaadatakse hetkel mööda ja soovitakse teha siiski üks sihtasutus. Mis on muutunud ning millistele argumentidele ja arvutustele toetutakse täna? 2019. aasta uuring ei välistanud kumbagi varianti. 2019. aasta lõpus ei valminud eraldi plaani, vaid see oli toonase kultuuriministri tahe, mis oleks ka ellu viidud, kui kogu protsess ei oleks läinud seoses koroonakriisiga pausile ning pärast seda ei oleks vahetunud valitsus. Kõiki küsimuses viidatud probleeme ühine sihtasutus ei lahenda (seda ei teeks ka kaks eraldi sihtasutust), küll aga aitab see kaasa personali tugevdamisele ning projektivõimekuse kasvule, et kaasata lisavahendeid erinevatest toetusprogrammidest (sh EL vahenditest). Alusetute ootuste vältimiseks oleme sõnastanud asutaja ootuste kavandi. 4. Muid variante kaalumata /…/ soovitakse kaks riigiasutust likvideerida. Ligi 10 aasta jooksul on kaalutud ka teisi variante, nagu muuseumide liitmine vastava valdkonna arenduskeskustega või toomine muude suuremate muuseumide filiaalideks. Kõik need muud variandid on eeldanud suurt lisarahastust või need ei too kaasa soovitud mõju, lisaks on arenduskeskustega liitumine juriidiliselt keerukas, sest asutajaid on palju ning keskuste asutajaks ei ole olnud riik. Lisaks juhime tähelepanu, et kuigi juriidilises mõttes riigiasutused likvideeritakse, siis faktiliselt ei toimu muuseumide tegevuses katkestust ning riigiasutuste õigussuhted jätkuvad sihtasutuses. Üle antakse kõik see, mille abil sünnib muuseumi põhitegevuse kvalitatiivne sisu (töötajad, vara, lepingud). 5. Juhtimismudeli muutus üksi ei saa olla võti arenguks. Senine kogemus näitab, et juhtimismudel siiski on võtmetähtsusega. Kõik endised riigimuuseumid on SA-na kasvatanud omatulu, taotlenud edukalt täiendavaid toetusi erinevatest taotlusvoorudest ning suurendanud seeläbi muuseumi pakutavast osasaajate arvu. Liitmise üheks eesmärgiks on, et senisest suurepärasest sisust ja kõrgest kvaliteedist saaks osa laiem ring külastajaid. Muudatus ei vähenda muuseumide sisulist ekspertiisi (juurde luuakse valdkondade peakuraatorid), vaid parandab juhtimiskvaliteeti. 6. Samuti ei ole selge plaan, kuidas loodava asutuse juhtimises ja struktuuris tagatakse kõigi valdkondade võrdne areng… Asutamisotsuses, põhikirjas (sh nõukogu liikmete määramise kord) ja asutaja ootuste dokumendis fikseeritakse SA eesmärgid. Asutaja ootustes määratletakse, et uus sihtasutus panustab valdkonna arengusse läbi arhitektuuri, disaini ja tarbekunsti professionaalse mõtestamise ja vahendamise ning selle ootuse indikaatoriks seatakse ajutiste näituste- ja publikuprogrammide valdkondlik (arhitektuur, disain, tarbekunst) mitmekesisus. 7. Eraldi tegutsenud muuseumide liitmist ei ole nimetatud protsess seni hõlmanud, välja arvatud Eesti Ajaloomuuseumi ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi liitmine Eesti Ajaloomuuseumiks. Õigupoolest on lisaks Eesti Ajaloomuuseumile (kelle koosseisus oli juba varasemast filmimuuseum) ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumile liidetud ka: • Eesti Raudteemuuseum + Haapsalu Piiskopilinnus + Läänemaa Muuseum (sh 4 filiaali) • C.R Jakobsoni Talumuuseum + Eesti Põllumajandusmuuseum + Tori hobusekasvatus • Järvamaa Muuseum + Ajakeskus Wittenstein • Võrumaa Muuseum + Põlva Talurahvamuuseum + Võru Instituut • Ennistuskoda Kanut + Eesti Vabaõhumuuseum 8. Samuti ei ole maailma praktikas väga levinud arhitektuuri ja disaini (sh eriti tarbekunsti) arendamine ühe muuseumi koosseisus Maailmas on hulgaliselt tipptasemel muuseume, kus need valdkonnad tegutsevad koos: • Norra Rahvusmuuseum (2003 ühinesid sinna alla lisaks rahvusgaleriile arhitektuurimuuseum (endiselt eraldi majas) ning tarbekunsti- ja disainimuuseum) • Soome arhitektuuri- ja disainimuuseum (uue hoone rahastusotsust neil ei ole veel, muuseumid liituvad 2024. aastal, s.o ENNE uue hoone valmimist) • Nieuwe Instituut Hollandis – liitusid arhitektuur + disain + digikultuur • ArkDes – Rootsi arhitektuuri ja disainikeskus (endine arhitektuurimuuseum) • Sloveenia arhitektuuri- ja disainimuuseum • Tšehhi tehnikamuuseumi all on nii disain kui ka arhitektuur • A+D Museum (USA) • MoMa all arhitektuuri- ja disainiosakond • Chicago Kunstiinstituudi all arhitektuuri- ja disainikogu Kõik ei ole küll liitumised ja igal asutusel on oma taustalugu ja riigi eripära, kuid see siiski näitab, et nende valdkondade koos käsitlemine ühes asutuses on küllalt levinud.