Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu

Hr Margus Tsahkna Välisministeerium Meie 20.08.2025 nr 1.1-10.1/1760-3 [email protected] Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu Austatud minister Palume esitada Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Jürgen Ligi rahandusminister Lisad: 1. Liechtensteini maksulepingu ratif. seaduse eelnõu; 2. Liechtensteini maksulepingu ratif. seaduse seletuskiri; 3. Liechtensteini maksuleping eesti keeles; 4. Liechtensteini maksuleping inglise keeles. Tiina Hansson 5885 1480 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272  EELNÕU Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seadus Ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vaheline tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping ja selle juurde kuuluv protokoll, mis on alla kirjutatud 2025. aasta 10. juulil Roomas. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, 2025 Algatab Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse nimel  Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1 Sisukokkuvõte Seadusega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli eelnõu (edaspidi leping). Lepingu tekstis lepiti kokku 17. novembril 2023. a. Vabariigi Valitsus kiitis lepingu heaks 8. mai 2025. aasta istungil korraldusega nr 84. Lepingule kirjutasid alla Välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostööküsimuste asekantsler Mariin Ratnik ning Liechtensteini asepeaminister ja välisminister Sabine Monauni 10. juulil 2025. aastal Roomas. Eesti ja Liechtensteini vaheline leping järgib üldjoontes Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (ingl k Organisation for Economic Co-operation and Development, edaspidi OECD) koostatud tüüplepingut. Seisuga 1. august 2025. a on Eestil kehtivaid topeltmaksustamise vältimise lepingud 63 riigiga1. Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada investeeringuid lepinguosaliste riikide vahel. Leping kui rahvusvaheline õigusakt annab investoritele võrreldes riigisisese õigusaktiga suurema õiguskindluse lepinguga reguleeritud maksusüsteemi elementide suhtes, kuna kahepoolse rahvusvahelise lepingu muutmine nõuab üldjuhul rohkem aega kui riigisisese õigusakti muutmine. Eesmärgi saavutamiseks piirab leping tulumakse, mida tuluallikariik teise riigi residentide tulule võib kehtestada, tagab isikute võrdse kohtlemise ning kõrvaldab võimaliku topeltmaksustamise. Lepingus sätestatud vastastikuse teabevahetuse kohustus loob lisavõimalusi maksupettuste tõkestamiseks. 1.2 Eelnõu ettevalmistaja Seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Tiina Hansson (tel 5885 1480, [email protected]). Seaduse eelnõu ning seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna õigusloome valdkonna juht Virge Aasa (tel 5885 1493, [email protected]). Lepingu tõlkis vandetõlk Mariliis Soomäe (Dussani vandetõlgid, tel 551 2071, [email protected]), tõlget on toimetanud Tiina Hansson. 1.3 Märkused Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga, Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. 1 Sõlmitud lepingute nimekiri on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebiaadressilt https://www.rahandusministeerium.ee/et/topeltmaksustamise-valtimise-lepingud 1 Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskavatsust. Leping tuleb ratifitseerida Riigikogus ning ratifitseerimise aluseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni põhimõte, mille kohaselt tuleb maksuküsimused kehtestada seadusega. Seaduse vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus. Tulenevalt Välisministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei vahel kokku lepitud välislepingute lihtsustatud menetlemise korrast lisati kooskõlastusringil olevale lepingu heakskiitmise korralduse eelnõu seletuskirjale ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ning korralduse eelnõu seletuskiri koostati seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja reegleid järgides. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati ministeeriumidele kooskõlastamiseks koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga ning esitatakse nüüd otse Välisministeeriumile Vabariigi Valitsusele esitamiseks. 2. Seaduse eesmärk Seadusega ratifitseeritakse leping ning luuakse võimalus selle kohaldamiseks. Eesti sõlmib topeltmaksustamise vältimise lepinguid, et tagada maksukeskkonna stabiilsus nii välismaistele ettevõtjatele, kes investeerivad Eestisse kui ka Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust välisturgudele. Kahes või enamas riigis tegutsemise tagajärjel on isik tavaliselt allutatud vähemalt kahe riigi maksuseadustele, mille kohaldamise tulemusena võib tekkida juriidiline topeltmaksustamine. „Rahvusvaheline juriidiline topeltmaksustamine“ on maksuõiguse termin, millega tähistatakse olukorda, kus kaks riiki maksustavad samalaadsete maksudega ühe ja sama maksumaksja tulu. Juriidilise topeltmaksustamise kõrval eksisteerib majanduslik topeltmaksustamine, mis tähendab, et sama tulu maksustatakse kahe erineva maksumaksja tuluna. Topeltmaksustamise kahjulik mõju rahvusvahelisele majandustegevusele on ilmne ning topeltmaksustamise vältimise lepingute peamine eesmärk ongi juriidilise topeltmaksustamise kõrvaldamine. Topeltmaksustamise ennetamiseks jagab leping maksustamisõigusi riikide vahel eri tululiikide kaupa. Selline jagamine toimub ühe riigi maksustamisõiguse piiramisena teise riigi kasuks ja vastupidi. Lisaks topeltmaksustamise kõrvaldamisele on välisinvestorile oluline, et teda ei maksustataks investeeringu sihtkohariigis koormavamalt kui kohalikke ettevõtjaid. Leping sätestabki teatud piirides maksumaksjate võrdse kohtlemise kohustuse. Kuna mitmes riigis tegutsemisel võib eri riikide maksuseaduste kohaldamise tulemusena tekkida ka topeltmittemaksustamine ja suureneda võimalus muul viisil maksukohustuse täitmisest kõrvalehoidumiseks, sätestab leping võimaluse ja kohustuse maksualase teabe vahetuseks lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute vahel. Pädevateks ametiisikuteks on üldjuhul maksuhaldurid (st Eestis Maksu- ja Tolliamet). Leping võib luua maksumaksjatele riigisisese õigusega võrreldes vaid soodsamad tingimused, kuna leping riigile uusi maksustamisõigusi ei anna. Kui lepingus on antud ühele lepinguosalisele riigile teatud liiki tulu maksustamise õigus, kuid riigisisese seaduse kohaselt sellist tulu seal ei maksustata, siis ei teki riigil lepingu alusel õigust maksu võtta. Kui näiteks tulumaksuseaduse (edaspidi ka TuMS) alusel mitteresidendile makstavat dividendi ei maksustata, pole Eestil õigust lepingus sätestatud määras dividendilt tulumaksu kinni pidada. 2 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Seaduse eelnõu koosneb ühest lausest, millega ratifitseeritakse leping ja selle juurde kuuluv protokoll. Eesti ja Liechtensteini vaheline leping koosneb 31 artiklist ja lepingu juurde kuuluvast protokollist. Lepingu esimesed 5 artiklit käsitlevad lepingu kohaldamisala ja mõisteid. Artikkel 1 Lepingut kohaldatakse lepinguosaliste riikide residentidele. Residendi mõiste on määratletud viitega riigisisesele õigusele lepingu artiklis 4. Eesti tulumaksuseaduses on residendi mõiste sätestatud §-s 6. Teatud lepingu sätted kohalduvad isikutele, kes ei pruugi olla kummagi riigi residendid. Näiteks artikkel 18 (avalik teenistus) võib kohalduda Eesti või Liechtensteini avalikule teenistujale, kes pole kummagi riigi resident. Artikli 25 (teabevahetus) kohaselt võivad riigid teavet vahetada ka kolmandate riikide residentide kohta. Samuti ei ole maksunõuete sissenõudmisel antav abi (artikkel 26) piiratud kahe riigi residentidega. Maksustamise mõttes läbipaistvate üksuste tulu loetakse residendi tuluks vaid ulatuses, mille osas lepinguosaline riik ise käsitleb sellist tulu oma residendi tuluna. Läbipaistvateks üksusteks loetakse selliseid üksuseid, mille kogutulu või tuluosa maksustatakse lepinguosalise riigi seaduste alusel isikute tasandil, kel on sellises üksuses osa või osalus, mitte aga üksuse enda tasandil. Näiteks on maksustamise mõttes läbipaistvad üksused seltsingud ja usaldushaldused (inglise keeles trust). Viimased on levinud Inglise õigussüsteemi riikides ning lihtsustatult võib öelda, et tegemist on õigussuhtega, kus üks isik valitseb vara teise isiku kasuks. Artikkel 2 Lepingu artiklis 2 sätestatakse lepingu ese- maksud, millele lepingut kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse Eestis ja Liechtensteinis kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele sõltumata nende kogumise viisist. Artikli 2 lõikes 2 on sätestatud tulu- ja kapitalimaksu määratlus ning lõikes 3 on nimetatud kummaski riigis kehtestatud maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse ka samastele või sama laadi maksudele, mis kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Pädevatel ametiisikutel lasub kohustus maksuseaduste olulisematest muudatustest teineteist teavitada. Teabevahetuse (artikkel 25) ja maksude sissenõudmisel abi osutamist puudutava artikli (artikkel 26) kohaldumisala on laiem. Teavet vahetatakse kõigi maksude kohta, mille lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus on kehtestanud. Artikkel 3 Mõistete juures tuleb tähele panna, kas määratlus on antud viitega riigisisesele õigusele või on määratlus riigisiseses õiguses kasutatud samalaadsetest mõistetest sõltumatu. Artikkel 3 koondab mitmeid lepingus kasutatavaid mõisteid, kuid artiklid 4 ja 5 on pühendatud ühe mõiste selgitamisele. Mõistete ja terminite määratlusi võib siiski leida ka lepingu teistest artiklitest, kuid sellisel juhul omab termin tähendust ainult konkreetse artikli kohaldamisel. Artikli 3 lõige 2 sätestab üldreegli lepingus määratlemata mõistete tõlgendamiseks. Kui kontekstist ei tulene teisiti, lähtub lepinguosaline riik lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest, pidades silmas, et maksuseadustes määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes. Nimetatud sätte kohaldamisel tuleb silmas pidada ka rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklites 31, 32 ja 33 sätestatud rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise üldreegleid. Artikkel 4 3 Lepingu artikkel 4 määratleb termini lepinguosalise riigi resident lepingu teiste sätete kohaldamiseks ning sätestab reeglid lepinguresidentsuse määramiseks, kui lepinguosaliste riikide seaduste koosmõjus tekib topeltresidentsus. Lepingu kohaselt on isik resident, kui ta on resident lepinguosalise riigi õiguse alusel ning kui ta on selles riigis maksukohustuslane. Siin peetakse üldiselt silmas piiramatut maksukohustust maailmatulult, mitte maksukohustust ainult sellest riigist saadud tulult. Samas ei välista see säte oma kohaldamisalast territoriaalse maksusüsteemiga riikide2 residente. Residendina lepingu mõistes käsitatakse ka seda riiki ennast, selle kohaliku omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ehk siis selliseid üksuseid, kes lepingus sätestatud üldiste reeglite alusel residendiks ei kvalifitseeruks (ei ole isikud artikkel 3 lõige 1 punkt d kohaselt ega ka tulumaksukohustuslased), kuid kellele peetakse vajalikuks lepingut kohaldada, kui nad näiteks teisest riigist tulu saavad. Lisaks eelloetletud isikutele ja üksustele käsitatakse selles lepingus residendina ka investeerimis- ja pensionifonde. Lepingu protokollis on toodud terminite investeerimisfond ja pensionifond määratlused nii Eesti kui Liechtensteini puhul. Investeerimisfondide sõnaselge määratlemine residendina tähendab seda, et Eestis asutatud lepingulisel investeerimisfondil on võimalus saada selle lepingu alusel maksuhalduri käest residentsustõend, mille esitamisel saab Liechtensteinis lepingu kohaldamist taotleda. Lisaks sellele, et investeerimisfondi käsitatakse residendina, loetakse ta ka tema arvele laekuvate väljamaksete saajaks, sest allikariigil on kohustus dividendilt kinnipeetavat maksu lepingus sätestatud määrani vähendada ainult juhul, kui isik või üksus, kelle arvele väljamakse laekub, on ka selle tulu saaja. Kui füüsiline isik on residendi määratluse kohaselt nii Eesti kui ka Liechtensteini resident, siis lepingu artikli 4 lõike 2 kohaselt määratakse isiku residentsus eelnimetatud artiklis toodud kriteeriume järgides, andes eelisõiguse isikuga lähemalt seotud riigile. Muude isikute, kelleks on peamiselt äriühingud, topeltresidentsuse tekkimisel lahendatakse küsimus Eesti ja Liechtensteini pädevate ametiisikute kokkuleppel, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta, isiku asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit. Kõrgeima juhtimisorgani asukoht (inglise keeles place of effective management) on Eesti õigussüsteemis tundmatu termin, kuid paljudes teistes riikides on see juriidiliste isikute ja muude üksuste residentsuse kindlaksmääramise kriteeriumina kasutusel. Eesti ei ole siiani nõustunud kasutama kõrgeima juhtimisorgani asukoha kriteeriumi residentsuse määramisel otsustavana, kuid on olnud valmis mainima seda ühe otsustamist mõjutava tunnusena. OECD 2014. aasta tüüplepingu kommentaar nr 24 artikli 4 lõikele 3 selgitas, mida kõrgeima juhtimisorgani asukoht lepingu kontekstis ja rahvusvahelises maksuõiguses üldiselt tähendab: „Kõrgeima juhtimisorgani asukoht on koht, kus võetakse sisuliselt vastu kõige olulisemaid otsuseid üksuse kui terviku juhtimise ja majandustegevuse kohta. Kõrgeima juhtimisorgani asukoha kindlaksmääramiseks tuleb uurida kõiki olulisi asjaolusid. Üksusel võib olla mitu juhtimiskohta, kuid samal ajal saab tal olla ainult üks kõrgeima juhtimisorgani asukoht.“ Artikkel 5 Püsiva tegevuskoha tekkimise tingimused on kindlaks määratud lepingu artiklis 5. Artikli 5 lõige 1 sätestab püsiva tegevuskoha tekkimise üldreegli. Lõikes 2 on toodud tüüpiliste püsivate tegevuskohtade näited. Toodud loetelu täiendab lõiget 1, kuid püsiv tegevuskoht tekib vaid siis, kui see vastab lõikes 1 nimetatud tingimustele. Püsiv tegevuskoht lepingu mõistes on reeglina äritegevuse kindel koht, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtja äritegevus. Selleks, et mitteresidendil tekiks teises riigis püsiv tegevuskoht, peab tema käsutuses olema koht äritegevuseks (näiteks kontor, tehas, ehitusplats, töökoht kellegi teise kontoris). Siinkohal pole oluline, kas see koht on ainuüksi mitteresidendi kasutuses või millisel õiguslikul alusel 2 Riigid, kes oma residentide välisriigist saadud tulu ei maksusta. 4 mitteresident kohta kasutab, määrav on asjaolu, et mitteresidendil on võimalus konkreetset kohta oma ettevõtluse jaoks kasutada. Teine oluline tingimus on, et koht peab olema püsiv ning moodustama majandusliku ja geograafilise terviku. Sõna ’püsiv’ tähendab püsiva tegevuskoha puhul nii geograafilist kui ka ajalist püsivust ning eeldab tõlgendamisel teatud paindlikkust ja konkreetsele äritegevusele iseloomulike asjaolude arvestamist. Kolmas tingimus on, et mitteresidendist ettevõtja majandustegevus peab toimuma eelnimetatud koha kaudu, mis reeglina tähendab seda, et ettevõtja ise või tema heaks töötavad isikud peavad põhiliselt tegutsema selles kohas. Lepingu artiklis 5 saab eristada kahte liiki püsivat tegevuskohta: geograafiliselt püsiv (lõiked 1, 2 ja 3) ja ettevõtja enda, tema töötajate või vahendajate tegevuse tulemusena tekkiv püsiv tegevuskoht (lõige 5). Püsiva tegevuskoha enamlevinud vormid on välisriigi juriidilise isiku filiaal ja välisriigi ettevõtja käsundi alusel tegutsevad nii-öelda sõltuvad esindajad, kellel on õigus ettevõtja nimel lepinguid sõlmida. Kui esindajat saab käsitada ettevõtjast majanduslikult ja õiguslikult sõltumatuna, siis selline esindaja ettevõtjale püsivat tegevuskohta ei tekita. Leping täpsustab, et esindaja, kes tegutseb üksnes või peamiselt ühe või mitme ettevõtja huvides, kellega ta on tihedalt seotud, ei saa olla lepingu mõistes sõltumatu esindaja. Üldise määratluse kohaselt loetakse selles lepingus tihedalt seotuks isikuid või ettevõtjaid, kui ühel on kontroll teise üle või mõlemat kontrollivad samad isikud või ettevõtjad. Artikli 5 lõike 9 kohaselt loetakse automaatselt tihedalt seotuks isikuid või ettevõtjaid teise ettevõtjaga, kui ühel on enam kui 50-protsendiline otsene või kaudne osalus teises või kui kolmandal isikul või ettevõtjal on enam kui 50-protsendiline osalus nii isikus kui ettevõtjas või kahes isikus või ettevõtjas (äriühingu puhul aktsiate või osade hääleõigustest ja väärtusest). Lepingus käsitatakse ehitusplatsi, ehitus- või seadmestamistöid püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui selline tegevus kestab üle 12 kuu. Perioodi arvestatakse töö alustamisest (sh igasugune ettevalmistav töö) kuni lõpetamiseni, ajutisi (nt ilmast, materjali või tööjõu puudumisest sõltuvaid) tööseisakuid maha ei arvestata. Olenemata püsiva tegevuskoha tekkimise võimalikkusest artikli 5 lõikes 1 loetletud tunnuste alusel, ei teki ettevõtjal teises riigis püsivat tegevuskohta juhul, kui tema tegevus teises lepinguosalises riigis piirdub ettevalmistavat või abistavat laadi tegevusega. Artikkel täpsustab ka, et äriühingute omavaheline seotus ei anna ainuüksi põhjust käsitada ühte äriühingut teise püsiva tegevuskohana. Järgnevates artiklites käsitletakse tulu maksustamist, mille kohta sätestatakse järgmised põhimõtted. Artikkel 6 Kinnisvaratulu ja kinnisvara võõrandamisest saadud kasu (vt ka artikli 13 seletus) võib maksustada lepinguosalises riigis, kus vara asub. Kinnisvara mõiste on lepingus laiem kui Eesti riigisiseses õiguses, näiteks hõlmab see lepingus ka kinnisvara päraldisi, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses kasutatavaid seadmeid, õigusi tasule maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest ning muid kinnisvaraga seotud õigusi. Kinnisvara asukohariigil on piiramatu õigus maksustada kinnisvarast saadud tulu ka juhul, kui kinnisvara on seotud teise lepinguosalise riigi residendi äritegevusega. Kuigi näiteks Eesti kinnisvara asukohariigina lubab teise riigi residendil lisada kinnisvaratulu püsiva tegevuskoha muude tulude hulka ja maksustab seda artikli 7 alusel, kindlustab artikkel 6 kinnisvara asukohariigi maksustamisõiguse ka juhul, kui isikul, kes kinnisvaratulu saab, ei ole kinnisvara asukohariigis püsivat tegevuskohta. Artikkel 7 5 Ärikasumit, mida ettevõtja saab teises lepinguosalises riigis toimuvast äritegevusest, võib maksustada teises lepinguosalises riigis ainult juhul, kui ettevõtja äritegevus toimub seal asuva püsiva tegevuskoha kaudu. Kasumit, mis on omistatav püsivale tegevuskohale, võib maksustada püsiva tegevuskoha asukohariigis. Kuigi püsiv tegevuskoht ei ole iseseisev isik vaid majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb, käsitletakse püsivat tegevuskohta suhetes selle ettevõtjaga, kelle püsiv tegevuskoht ta on, eraldiseisva isikuna. Sellest põhimõttest lähtudes omistavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale kasumi, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, kui ta tegutseks iseseisvalt samal tegevusalal kui see ettevõtja, kelle püsiv tegevuskoht ta on. Kasumi omistamine toimub riigisisese õiguse alusel ehk leping üldiselt ei sätesta, milliste reeglite alusel püsivale tegevuskohale kasumit omistada tuleb. Võrdse kohtlemise artiklist tuleneb siiski põhimõte, et mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu ei tohi maksustada koormavamalt, kui selle riigi residendist ettevõtjat. Kasumi omistamisel analüüsitakse püsiva tegevuskoha majanduslikult olulisi tegevusi ja võetud kohustusi kogu ettevõtte tegevuse kontekstis. Tegevusanalüüsis võrreldakse osapoolte täidetud ülesandeid, võttes arvesse kasutatud vara ning võetud riske. Kui püsivale tegevuskohale omistatav kasum on kooskõlas lõikega 2 kindlaks tehtud, siis selle kasumi maksustamine sõltub iga lepinguosalise riigi õigusaktides sätestatud reeglitest. Selle lõikega ei sätestata näiteks seda, milliseid kulusid võib ettevõtja maksustatavast tulust maha arvata. Siiski on oluline tähele panna, et võrdse kohtlemise artiklist tuleneb põhimõte, mille kohaselt mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu, ei tohi maksustada koormavamalt kui selle riigi residendist ettevõtjat. Paraku on selle võrdse kohtlemise põhimõtte tõlgendamine riigiti väga erinev ning väljaspool Euroopa Liitu asuvad riigid kohtlevad püsivat tegevuskohta võrreldes oma residentidega siiski ebasoodsamalt. Selline ebavõrdne kohtlemine avaldub sageli just maksubaasi arvestamise reeglite erinevuses, mida põhjendatakse asjaoluga, et püsiv tegevuskoht on mitteresidendist ettevõtja struktuuriüksus mitte eraldiseisev juriidiline isik ja seega pole absoluutselt võrdne kohtlemine võimalik. Kui maksumaksja ei ole püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit kindlaks teinud kooskõlas lõikega 2, siis võib lepingupool korrigeerida püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit. Säte on põhijoontelt sarnane artikli 9 lõikega 2. Omistatava kasumi korrigeerimist võib teha nii see riik, kus asub püsiv tegevuskoht kui ka see riik, kus asub ettevõtja. Topeltmaksustamise vältimiseks teeb teine lepinguosaline riik vastukorrigeerimise, kui ta leiab, et algne korrigeerimine oli õigustatud ning korrigeeritud kasum peegeldab õigesti kasumit, mida püsiv tegevuskoht oleks teeninud kui tehingud oleksid tehtud turuhinnas. Artikli 7 viimane lõige paneb paika artikkel 7 vahekorra teiste artiklitega. Kui ettevõtja kasumi hulgas on lepingu teistes artiklites käsitletud tulu, siis ei takista artikkel 7 teistele tulu liikidele teiste asjakohaste sätete kohaldamist. Kuigi nii mõnedki teised artiklid viitavad püsiva tegevuskoha kasumi maksustamise osas omakorda tagasi artiklile 7, on artikli 7 viimane lõige üldreegel teiste artiklite suhtes, millele teised artiklid on teatud tulu liigi osas kehtestanud erandid. Artiklit 7 kohaldatakse tulule, mida tulumaksuseaduse alusel maksustatakse paragrahvide 49-53 alusel. Artikkel 8 Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse veoettevõtja residendiriigis. Rahvusvahelise veo mõiste on määratletud artiklis 3 ning selle kohaselt käsitatakse rahvusvahelise veona lepinguosalise riigi ettevõtja mere-või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui selline tegevus toimub ainult ühes lepinguosalises riigis ja laeva või õhusõiduki käitaja ei ole selle riigi ettevõtja. 6 Artikkel 8 on erand artikli 7 suhtes. Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse lepinguosalises riigis, kus veoettevõtja on resident, ka siis, kui kasum on omistatav ettevõtja teises lepinguosalises riigis olevale püsivale tegevuskohale. Lõike 2 kohaselt maksustatakse veoettevõtja residendiriigis ka kasum, mis on saadud laeva või õhusõiduki käitamisest seoses osalusega puulis või muud liiki ühises äritegevuses. Puuli jaoks ei ole olemas ühtset mudelit, esineb erinevaid koostöövorme. Üldjuhul tegutsetakse puulis puulilepingute alusel, mis määravad kindlaks, kuidas ühisest äritegevusest saadud tulu või kasumit jagatakse3. Näiteks mereveopuul hõlmab teatavat arvu sarnaseid laevu, mis kuuluvad erinevatele omanikele, kuid mida hallatakse ühiselt. Artikkel 9 Lepingu artikkel 9 käsitleb maksustatava kasumi jaotamist seotud ettevõtjate vahel ehk teisisõnu sätestab aluse siirdehindade4 korrigeerimiseks. Selles artiklis on maksustatava kasumi kindlaksmääramise reeglid juhuks, kui ühe lepinguosalise riigi ettevõtja otseselt või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi ettevõtja osa- või aktsiakapitalis või juhtimises. Kui seotud isikute vahel tehtud tehingu hind ei vasta turuhinnale ja ettevõtja kasum jääb seetõttu väiksemaks kui ta oleks olnud siis, kui tehingud oleksid tehtud turuhinnaga, on ettevõtja residendiriigil õigus ettevõtja kasumit korrigeerida. Kui üks riik on ühe tehingupoole kasumit korrigeerinud, peaks teise tehingupoole kasumit ka vastavalt allapoole korrigeerima, et ei tekiks topeltmaksustamist. Artikkel sätestab ka sellise teises riigis tasutava maksusumma korrigeerimise kohustuse, kuid OECD tüüplepingu kommentaare lugedes selgub, et teine riik on kohustatud oma residendist ettevõtja (või seal asuva püsiva tegevuskoha) maksusummat korrigeerima ainult juhul, kui ta teise riigi korrektuuriga nõus on. Praktikas tähendab see seda, et riigid püüavad vastastikkuse kokkuleppe menetluse teel üksmeelele jõuda seotud isikute vahel tehtud tehingute turuhinnas, millest tulenevalt siis korrigeeritakse seotud ettevõtjate kasumit ühes riigis alla- ja teises ülespoole. Võrreldes Eesti tulumaksuseaduse §-ga 8 on ettevõtjate seotuse määramise kriteeriumid lepingus väga üldiselt sätestatud. Artikkel 10 Väljamakstavat dividendi võib maksustada nii see lepinguosaline riik, kus dividendimaksja on resident kui ka see lepinguosaline riik, kus dividendisaaja on resident. Dividendimaksja kasumit maksustab lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident ja kui äriühingul on välisriigis püsiv tegevuskoht, siis ka see riik, kus püsiv tegevuskoht asub. Selline kasum maksustatakse artikli 7 kohaselt ning saadud dividend artikli 10 alusel, üldjuhul väljamakstavalt dividendilt tulumaksu kinnipidamise teel. Leping annab tuluallikariigile5 dividendi piiratud maksustamisõiguse. Kinnipeetava maksu ülempiiriks on 10 protsenti dividendi brutosummast kui dividendi saaja on füüsiline isik. Muudel juhtudel tuluallikariik dividendilt tulumaksu kinni pidada ei saa. Leping sätestab ka dividendi mõiste viitega riigisisesele õigusele. Dividend lepingu mõistes on igasugune tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest (mis ei ole võlanõue) ning teistest õigustest saadav tulu, mida riigisisese õiguse alusel maksustatakse nagu dividendi või muud kasumijaotist. Artikkel 10 lõige 5 ei luba riigil maksustada teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu makstavaid dividende ega selle äriühingu jaotamata kasumit, olenemata sellest, et see kasum võib olla tekkinud esimesena mainitud riigis. See reegel ei kehti juhul, kui dividendi makstakse esimesena mainitud riigi residendile ja siis kui osalus, millelt dividendi makstakse on seotud selles riigis asuva püsiva tegevuskoha 3 OECD (2017) tüüplepingu kommentaar nr 23 artiklile 8, lk 224 http://www.oecd.org/berlin/publikationen/43324465.pdf 4 Siirdehind – seotud isikute (nt ema- ja tütarettevõtja) vahel tehtud tehingu hind. 5 Lepinguosaline riik, mille residendist äriühing dividendi maksab 7 äritegevusega. Ehk siis riik võib maksustada teise riigi residendi makstud dividendi kui dividendi saaja residendiriik või kui püsiva tegevuskoha allikariik, aga mitte kui dividendi allikariik. Tulumaksuseaduse alusel juriidilisele isikule makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei peeta, mistõttu leping mitteresidendile makstava dividendi maksustamist oluliselt ei mõjuta. Eesti tulumaksuseaduse alusel mitteresidendile makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei peeta, seega leping ei mõjuta dividendide maksustamist. Artikkel 11 Lepingu kohaselt ei või teise riigi residendile makstavalt intressilt kinnipeetava maksu määr ületada 10 protsenti intressi brutosummast, kui intressi saaja on füüsiline isik. Muudel juhtudel tuluallikariigis tulumaksu lepingu kohaselt kinni pidada ei saa. Termin intress on lepingus määratletud kui tulu igasuguselt võlanõudelt. Leping täpsustab, et termin ei hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu ning hilinenud makse eest võetavat viivist. Intressi määratlus lepingu mõistes ei sõltu riigisiseses õiguses kasutuselolevast intressi määratlusest ehk siis tulu, mis riigisisese õiguse alusel võib olla käsitletav intressina, kuid pole seda lepingu mõistes, maksustatakse mõne teise selle tulu olemusega sobiva lepingu artikli kohaselt või muu tulu maksustamist käsitleva artikli alusel. Artiklis sätestatud tuluallikariigi maksustamisõiguse piirang ei kehti olukorras, kus väljamakse tegija ja tulu saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa selle summa, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud intressi osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. Tulumaksuseaduse kohaselt on turuväärtust ületav intressi osa maksustatav siirdehinna reeglite alusel (olenevalt väljamaksja isikust kas TuMS § 14 lõige 7, TuMS § 50 lõige 4 või § 53 lõige 46). Tulumaksuseaduse § 29 lõike 7 kohaselt maksustatakse teatud tingimustel tulumaksuga intress, mida mitteresident sai seoses osalusega lepingulises investeerimisfondis või muus varakogumis, kui tema varast intressi maksmise ajal või kahe aasta jooksul enne seda moodustasid otse või kaudselt üle 50% Eestis asuvad kinnisasjad. Sellise fondi arvel osakuomanikule tehtud väljamakse aluseks pole võlanõue. Kuna lepingu määratluse kohaselt on intress tulu võlanõudelt, siis TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu maksulepingu mõistes intressiks ei liigitu. Selle lepingu kohaselt on TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu maksustatav artikli 6 (kinnisvaratulu) alusel. Artikkel 12 Eesti – Liechtensteini lepingu kohaselt on tuluallikariigil litsentsitasu piiratud maksustamise õigus vaid juhul, kui litsentsitasu saaja on füüsiline isik. Piiratud maksustamise õigus tähendab siinkohal, et kinnipeetav maks ei või ületada 5% litsentsitasu brutosummast. Leping käsitab litsentsitasuna makseid teadustöö, kirjandus- või kunstiteose autoriõiguse eest; patendi, kaubamärgi, kasuliku mudeli ja tööstusdisainilahenduse, salajase valemi või tehnoloogia eest ning tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe kasutamise eest. Sarnaselt intressi artikliga on litsentsitasu artiklisse lisatud täpsustus, et tuluallikariigil on maksustamisõigus olukorras, kus litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab litsentsitasu selle summa, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud litsentsitasu osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. 8 Tulumaksuseaduse § 29 lõike 6 punkt 4, § 41 punkt 8 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele makstavalt litsentsitasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti. Lepingu mõjul ei saa Eesti mitteresidendist füüsilisele isikule makstava litsentsitasu puhul üle 5 protsendi maksu kinni pidada, välja arvatud juhul, kui tegemist on eelmises lõikes mainitud enammakstud litsentsitasuga. Viimasel juhul võime oma tulumaksuseadust enammakstud litsentsitasu osale piiranguteta kohaldada ehk pidada kinni 10 protsenti tulumaksu. Artikkel 13 Kasu vara võõrandamisest maksustatakse üldjuhul vara võõrandaja residendiriigis. Terminil võõrandamine (alienation) on lepingu kontekstis võimalikult lai tähendus hõlmates igasugust vara üleandmist teisele isikule, sealhulgas müüki, vahetust, sundvõõrandamist, mitterahalist sissemakset äriühingusse, kinget ja vara üleminekut surma korral. Tuluallikariigil on õigus maksustada kasu, mida teise riigi resident saab selles riigis asuva kinnisvara võõrandamisest ja selles riigis asuva püsiva tegevuskoha enda või püsiva tegevuskoha tegevusega seotud vara võõrandamisest. Artikkel 13 lõike 3 kohaselt võib kasu rahvusvahelises veos kasutatava laeva või õhusõiduki või nende kasutamisega seotud vallasvara võõrandamisest maksustada ainult see riik, mille resident laeva või õhusõiduki käitaja on. See lõige on kooskõlas artiklis 8 sätestatud põhimõttega, et rahvusvahelistest vedudest saadud kasum maksustatakse ainult sõiduki käitaja residendiriigis. Artikli 13 lõige 4 võrdsustab kinnisvara võõrandamisega ka osaluse võõrandamise sellises äriühingus, varakogumis või muus üksuses, mille väärtus tuleneb vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või kaudselt kinnisvarast. Sellise osaluse võõrandamisest saadud kasu võib esmajärjekorras maksustada see riik, kus kinnisvara asub. Tulumaksuseaduse § 29 lõike 4 punkt 5 piirab mõnevõrra artikkel 13 lõike 4 kohaldamist, kuna lubab mitteresidendi kasu osaluse võõrandamisest maksustada ainult juhul, kui mitteresidendil oli äriühingus või varakogumis võõrandamise ajal vähemalt 10protsendine osalus. Teise tingimusena tuleb TuMsi kohaselt hinnata kinnisasjade osakaalu võõrandamisele eelnenud 2-aastasel perioodil. Lepingu kohaldamisel tuleb arvestada seda, et kui lepingu tähenduses võõrandamistehingutest saadud kasu maksustatakse TuMS § 50 alusel, siis tähendab see seda, et Eesti käsitab seda tulu ärikasumina ja kohaldab sellele artiklit 7. Kui tulule kohaldub TuMS § 15, siis kohaldub artikkel 13. Terminid ’ärikasum’ ja ’kasu vara võõrandamisest’ ei ole lepingus määratletud ja seega sisustatakse need artikli 3 lõikest 2 kohaselt lepingut kohaldava riigi (maksu)õigusest lähtuvalt. Näitena võib siinkohal tuua äriühingu likvideerimisel osanikule või aktsionärile tehtavad väljamaksed, mida erinevate riikide õigusest tulenevalt võidakse maksustada kolme erineva artikli alusel. Osad riigid käsitavad likvideerimisel tehtavaid väljamakseid dividendina, teised kasuna vara võõrandamisest ja kolmandad ärikasumina. Eesti maksustab residendist äriühingu makstava likvideerimisjaotise esmajärjekorras äriühingu tasandil TuMS § 50 lõike 2 kohaselt ning vajadusel osa likvideerimisjaotisest § 15 lõike 3 alusel saaja tuluna. Paragrahv 50 lõige 2 alusel maksustatavale osale kohaldub lepingu artikkel 7 ja § 15 lõige 3 alusel maksustatavale osale artikkel 13. Artikkel 14 Töötamise eest saadud tulu maksustatakse lepingus sätestatud tingimustel kas lepinguosalises riigis, kus maksumaksja on resident, või riigis, kus on toimunud töötamine. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu on teisel lepinguosalisel riigil õigus maksustada vaid eeldusel, et töötamine toimub selles teises lepinguosalises riigis. Kui lepinguosalise riigi residendi töötamine toimub küll teises lepinguosalises riigis, kuid see ei kesta enam kui 183 päeva ning töötamisega seotud tasu ei maksa teise lepinguosalise riigi resident või teises lepinguosalises riigis asuv mitteresidendi püsiv tegevuskoht, on maksustamise õigus vaid töötaja residendiriigil. 9 Artikkel sätestab ka erireeglid rahvusvahelistes vedudes kasutatavatel laevadel või õhusõidukitel töötamise eest saadud tasu maksustamiseks. Artikli ülejäänud sätetest olenemata on nimetatud tasu maksustamise esmane õigus laevu või õhusõidukeid rahvusvahelistes vedudes käitava ettevõtja residendiriigil. Mitteresidendist füüsilise isiku Eestis töötamise eest saadud tasu maksustamist reguleerib TuMS § 29 lõige 1, § 41 punkt 2 ja § 43 lõige 1 punkt 1. Artikkel 15 Tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada selle äriühingu residendiriigis. Samalaadse organina käsitatakse Eestis näiteks äriühingu nõukogu. Erinevalt palgatöö eest saadava tasu maksustamise põhimõtetest ei olene juhatuse liikme tasu maksustamine sellest, kus ülesandeid täidetakse. Äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmeks olemise eest saadava tasu maksustamise õigus on äriühingu residendiriigil ka juhul, kui juhatuse liikme kohustusi täidetakse väljaspool seda riiki. Eestis maksustatakse mitteresidendi juhtimis- või kontrollorgani liikme tasud tulumaksuseaduse § 29 lõike 2, § 41 punkti 2 ja § 43 lõike 1 punkti 1 alusel. Artikkel 16 Meelelahutajate ja sportlaste teises lepinguosalises riigis toimunud tegevusest saadud tulu võib maksustada lepinguosalises riigis, kus nende tegevus toimus. Kui meelelahutaja ja või sportlase tulu laekub mõnele teisele isikule, ei takista artiklid 7 ja 14 lepinguosalisel riigil seda tulu artikli 16 alusel selle teise isiku kätes maksustamast. Eraldi on sätestatud residendiriigi maksustamise ainuõigus tulule, mida saavad sellised isikud, kelle tegevust rahastatakse riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku vahenditest. Viimatinimetatud erandi alla lähevad näiteks erinevate rahvakultuuri tutvustavate esinejate külastused teise riiki, mida riik või kohalik omavalitsus toetanud on. Sellise külastuse käigus toimunud esinemiste eest ei maksta esinejatele ka tavaliselt tasu. Tulumaksuseaduse § 29 lõike 10 kohaselt maksustatakse mitteresidendist kunstnikule või sportlasele seoses tema esinemisega Eestis või seoses tema teoste esitamisega Eestis makstud tasu. Tulumaks peetakse kinni väljamakse tegemisel ning maksumäär on 10% (TuMS § 41 punkt 9 ja § 43 lõige 1 punkt 2). Artikkel 17 Pensioni ja muud seda laadi tasu maksustamise esmaõigus on tuluallikariigil. Artikkel 18 Avaliku teenistuja töötasu maksustab üldjuhul see riik, kelle teenistuses või kelle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse teenistuses isik töötab. Kui lepinguosalise riigi avalik teenistuja töötab teises lepinguosalises riigis ning on selle teise riigi resident ja kodanik, on sellise tasu maksustamise õigus isiku residendiriigil. Artikkel 19 Väljamaksed, mida tehakse lepinguosalises riigis viibivatele üliõpilastele või praktikantidele ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks, on õpingute asukohamaal maksust vabastatud tingimusel, et neid saadakse väljaspool seda riiki asuvatest allikatest ja isik on või oli vahetult enne õppima või praktikale asumist teise lepinguosalise riigi resident. Artikkel 20 Lepingus eraldi nimetamata muu tulu maksustatakse tulu saaja residendiriigis olenemata tulu tekkimise kohast. See tähendab, et artikkel kohaldub ka tulule, mis on tekkinud kolmandas riigis. Näiteks kui Eesti ja Liechtenstein mõlemad loevad isikut artikli 4 lõike 1 alusel oma residendiks ning topeltresidentsuse 10 küsimuse lahendamisel lepingu artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel loetakse isik Eesti residendiks, siis Liechtenstein ei või maksustada kolmandates riikides tekkinud tulu isegi siis, kui Liechtensteini õigusaktide kohaselt loeb ta isikut oma residendiks. Artikkel 21 Leping sisaldab eraldi artiklit, mis käsitleb kapitali maksustamist. Kapitali artikkel lisati lepingusse Liechtensteini ettepanekul, kuna erinevalt Eestist on Liechtensteinis kehtestatud varamaks. Liechtenstein on kohustatud Eesti residentide vara maksustamisel seda artiklit järgima, kuid Eesti jaoks see artikkel praktilist tähendust ei oma, kuna topeltmaksustamist, mida artikli 23 alusel vältida, tekkida ei saa. Kapitali artikli alusel maksustatakse lepinguosalise riigi residendi vara reeglina residendiriigis. Lepinguosalise riigi residendi vara, mis koosneb kinnisvarast ning mis asub teises lepinguosalises riigis, võib maksustada vara asukoha riik. Artikkel 22 Topeltmaksustamise vältimise artikkel on oluline siis, kui mõlemal lepinguosalisel riigil säilib õigus tulu maksustada. Sel juhul välditakse topeltmaksustamist maksumaksja residendiriigis kas vabastus- või tasaarvestusmeetodi abil. Topeltmaksustamise vältimiseks kasutab Eesti sõltuvalt tululiigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Kui Eesti resident saab tulu või tal on vara, mida on maksustatud Liechtensteinis, vabastab Eesti selle tulu maksust. Dividendi, intressi, litsentsitasu, tehnilise teenuse tasu ning meelelahutaja ja sportlase tulu puhul kasutab Eesti topeltmaksustamise vältimiseks tasaarvestusmeetodit. See tähendab seda, et kui Eesti resident saab Liechtensteinist eelpool nimetatud tulu, mida lepingu kohaselt on seal juba maksustatud, võib Eesti resident oma tulumaksukohustust arvutades lahutada Eestis tasutavast tulumaksust Liechtensteinis tasutud maksu summa. Kui Liechtensteinis tasutud tulumaksusumma on suurem kui maksusumma, mida Eesti resident on kohustatud Eesti seaduste kohaselt tasuma, siis seda vahet ei hüvitata. Kui aga Liechtensteinis tasutud tulumaksusumma on väiksem kui Eestis tasutav maksusumma, peab Eesti resident tasuma selle tulumaksu vahe. Liechtenstein kasutab samuti topeltmaksustamise kõrvaldamiseks nii vabastus- kui tasaarvestusmeetodit. Artikkel 23 See artikkel sätestab lepinguosalistele riikidele kohustuse kõrvaldada maksumaksjate ebavõrdne kohtlemine konkreetsetel artiklis nimetatud juhtudel. Kõik riigid kohtlevad maksumaksjaid teatud tunnustest lähtuvalt erinevalt (näiteks arvestatakse maksustamisel isiku maksevõimet ja residentsusest tulenevat maksukohustuse ulatust), kuid selle artikli eesmärk on eristada põhjendamatut diskrimineerimist põhjendatult erinevast kohtlemisest. Artikli esimene lõige sätestab kohustuse kõrvaldada ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel, mis tähendab seda, et lepinguosaline riik ei tohi teise riigi kodanikku maksustada koormavamalt kui võrreldavas olukorras oma riigi kodanikku. Lepingu artikli 3 kohaselt on kodanik lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik ja juriidiline isik või muu isikute ühendus, mis on asutatud lepinguosalise riigi seaduste alusel. See säte ei keela maksumaksjate eristamist residentsuse alusel. Ebavõrdse kohtlemise põhjuseks ei tohi olla kodakondsus. Lõige 2 kohustab teise lepinguosalise riigi ettevõtja püsivat tegevuskohta kohtlema samamoodi, kui selle riigi ettevõtjaid, kes tegutsevad samal alal. 11 Teise lepinguosalise riigi residendile tehtud makseid peab residendist ettevõtjal lubama kasumit arvestades maha arvata samadel tingimustel kui residendist ettevõtjale tehtud samasuguseid makseid (lõige 3). Eelnev kohustus ei kehti juhul, kui maksed on tehtud seotud isikutele turuhinnast kõrgema hinnaga. Lõige 34 keelab ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise nende osanike või muul viisil nende üle valitsevat mõju omavate isikute residentsuse alusel, kuid ei kohusta oma residentidega sarnaselt kohtlema ettevõtja mitteresidendist osanikke. Lõige 5 täpsustab, et lepinguosaline riik ei ole kohustatud teise riigi residendist füüsilisele isikule andma samasuguseid isiklikke maksusoodustusi nagu riik annab oma residendile. Vastasel juhul võib füüsiline isik saada maksusoodustusi topelt – nii selles riigis, kus ta on resident, kui ka selles riigis, kus tal on püsiv tegevuskoht. Artikkel kohaldub kõigile maksudele, mille kumbki riik on kehtestanud. Artikkel 24 Lepinguga vastuolus olevast maksustamisest tekkida võivate maksuvaidluste lahendamise kord on sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse artiklis ning selle kohaselt püüavad lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel. Lisaks konkreetsete maksumaksja algatatud vaidluste lahendamisele, on pädevatele ametiisikutele antud õigus ka üldistes lepingu tõlgendamise ja kohaldamise küsimuste vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus suhelda. Kui pädevad ametiisikud ei suuda kahe aasta jooksul arvates isiku kaebuse esitamisest kokkuleppele jõuda ning samas maksuasjas ei ole Eesti ega Liechtensteini kohtueelne vaidlusorgan ega kohus teinud otsust, esitatakse juhtum isiku nõudmisel arutamiseks vahekohtule. Kui asjassepuutuv isik vahekohtu otsust ei vaidlusta, on see siduv mõlema riigi jaoks. Vahekohtumenetluse detailid lepitakse kokku selles samas artiklis sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus. Vahekohtumenetluse säte annab ka maksumaksjale kindluse, et tema maksuvaidlus saab mõistliku aja jooksul lahenduse ning motiveerib riike kahe aasta jooksul kokkuleppele jõudma, et kulukat vahekohtumenetlust vältida. Artikkel 25 Lepingu teabevahetuse artikkel annab lepinguosaliste riikide pädevatele ametiisikutele võimaluse vahetada lepingu ja lepinguosaliste riikide seaduste täitmiseks teavet tingimusel, et maksustamine, mille jaoks teavet kogutakse, ei ole lepinguga vastuolus. Teisest riigist saadud teavet tuleb hoida saladuses samamoodi ehk sarnaseid turvameetmeid kasutades kui oma riigist saadud teavet ning seda tohib avaldada ainult lepingus loetletud isikutele ja asutustele. Kuna maksukorralduse seaduses on maksuhalduri teabe edastamise õigused ja kohustused tunduvalt laiemad kui lepingus, tuleb lepingu alusel saadud teavet hoida maksukorralduse seaduse alusel saadud teabest eraldi, et vältida juhuslikku teabe edastamist isikutele, kel seda lepingu alusel õigus saada ei ole. Leping annab siiski võimaluse lepingu alusel edastatud teavet ka lepingus nimetamata isikutele edastada, kuid selleks peab olema täidetud kaks tingimust: sellist edastamist peavad lubama mõlema lepingupartneri õigusaktid ja teine lepingupartner peab selle heaks kiitma. 12 Teabevahetus ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega. Eesti – Liechtensteini lepingu kohaselt ei või riik teabevahetusest keelduda ainuüksi seetõttu, et tal enda tarbeks sellist maksualast teavet vaja ei ole. Samuti ei või riik keelduda teabe andmisest ainult seetõttu, et teabe valdaja on krediidiasutus, mõni muu finantsasutus, esindaja, usaldusisik, varahaldur või teave puudutab osalust isikus. Kui teabe andmine eeldab selliseid haldustoiminguid, mis on vastuolus lepinguosalise riigi seaduste ja halduspraktikaga või kui teave ei ole lepinguosalise riigi seaduste alusel või tavapärases haldusmenetluses kättesaadav, võib lepinguosaline riik teabe andmisest keelduda. Samuti ei tõlgendata artikli sätteid lepinguosalise riigi kohustusena anda teavet, mis sisaldab äri- või kutsesaladust või tootmisprotsessi käsitlevaid salajasi andmeid, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga. Artikkel 26 Eesti ja Liechtensteini vaheline leping sätestab ka maksuhaldurite koostöö põhimõtted maksunõuete sissenõudmisel. Maksunõuete sissenõudmine ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega. Leping kohustab lepinguosalist riiki teise riigi maksunõuet sisse nõudma kooskõlas oma maksude sissenõudmist ja kogumist käsitlevate õigusaktidega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega. Riigid võivad kooskõlas oma seadustega rakendada teise riigi eest ka võlgniku vara säilitamise abinõusid. Lepinguosaline riik ei ole kohustatud teist riiki abistama maksunõuete täitmisele pööramisel kui rakendatavad haldusabinõud on vastuolus seaduse, halduspraktika või avaliku korraga. Samuti võib abi osutamisest keelduda, kui teine riik ei ole võtnud oma riigis maksunõude täitmise tagamiseks kõiki meetmeid või abi osutamine põhjustaks ebaproportsionaalset halduskoormust. Artiklis 27 kinnitatakse, et lepinguga ei mõjutata diplomaatide maksusoodustusi. Artikkel 28 Artiklis 28 sätestatakse nn peamise eesmärgi test (inglise keeles principal purpose test), mis piirab kogu lepingu ulatuses lepingus tululiigile ettenähtud soodustuse andmise, kui kõikide asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et selle soodustuse saamine oli tehingu üks peamistest eesmärkidest ning nendel asjaoludel soodustuse andmine ei vasta lepingu sätete eesmärgile. Seega tuleb sätet lugeda kogu lepingu, sealhulgas selle preambuli kontekstis. Peamise eesmärgi testi klausel lisati OECD tüüplepingusse 2017. aastal pärast maksubaasi kahandamise ja kasumi ümberpaigutamise (ingl k Base Erosion and Profit Shifting, edaspidi BEPS) vastase projekti tegevuskavade6 valmimist. BEPSi tegevuskava nr 6 (maksulepingust tulenevate soodustuste andmisest keeldumine) kohaselt on selle sättega võimalik oma maksulepingud maksulepingute väärkasutamise vältimise miinimumstandardiga vastavusse viia. OECD tüüplepingu uue artikli 29 lõike 9 kommentaarides on erinevate näidete toel selgitatud, millistel juhtudel on peamise eesmärgi testi rakendamine kohane ja millistel mitte. Artikkel 29 Artikliga 29 kinnitatakse, et protokoll on lepingu lahutamatu osa. Artikkel 30 Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta ning leping jõustub, kui hilisema teate kättesaamisest on möödunud 15 päeva. Lepingu 6 Teave OECD BEPS projekti kohta OECD veebilehel: https://www.oecd.org/tax/beps/beps-actions.htm 13 sätteid rakendatakse nii Eestis kui Liechtensteinis lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Eraldi on täpsustatud, et artikli 25 alusel toimuv teabevahetus ei saa käsitleda varasemaid maksustamisperioode. Teabevahetuse päringuid saab esitada vaid maksustamisperioodide kohta, mis algavad lepingu jõustumisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuarist või hiljem. Artikkel 31 Lepingu võivad lõpetada mõlemad lepinguosalised riigid sellest diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt kalendriaasta 30. juunil ette teatades. Lepingut ei saa lõpetada enne, kui selle jõustumisest on möödunud 5 aastat. Lõpetamise korral lõpetatakse lepingu kohaldamine teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Protokoll moodustab lepingu lahutamatu osa ja selles täpsustakse termineid ning lepingu kohaldamise asjaolusid. Protokolli punktiga 1 täpsustatakse, et Liechtensteinis makstava varamaksu puhul loetakse varalt saadava arvestuslikult tulult võetav maks füüsilise isiku tulumaksuks. Protokolli punktis 2 selgitatakse, mida loetakse Liechtensteinis artikli 3 lõike 1 punktis d nimetatud pärandvaraks. Protokoll sätestab viitega artiklile 4 (resident) investeerimisfondi ja pensionifondi mõiste nii Eesti kui Liechtensteini puhul ning täpsustab, et milliseid isikuid loetakse residentideks ja milliseid mitte. Protokolli punktis 4 sätestatakse teabevahetuse artikli kohaldamisega seotud asjaolusid. Leping sõlmiti kahes eksemplaris inglise keeles. Eestikeelne tõlge on informatiivne. Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, välissuhtlemisseaduse ja tulumaksuseadusega. Leping tuleb Riigikogus ratifitseerida tulenevalt põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni põhimõttest. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadusega. Maksukorralduse seaduse § 4 lõige 3 loetleb maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid, mis tuleb sätestada maksuseaduses. Üksikute elementide osas otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu põhiseadusvastane.7 Kohustuslike elementide hulka kuuluvad näiteks maksuobjekt, maksumäär ning maksusoodustused. Lepinguga kehtestatakse riigisisesest regulatsioonist soodsamad sätted nii residentide kui ka mitteresidentide maksustamiseks ning mõningad maksumenetlust reguleerivad sätted. Riigisisesest seadusest võivad erineda ka maksuobjektide määratlused. Seadusereservatsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb leping jõustada seaduse alusel, kuna lepingu jõustamine Vabariigi Valitsuse korralduse alusel tähendaks sisuliselt maksuõigussuhte elementide kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule, mis oleks vastuolus põhiseadusega. Välislepingute ülimuslikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse §-s 123, mille kohaselt ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogus ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingut. Tulumaksuseaduses reguleerib välislepingu ja seaduse vahekorda § 6 lõige 5, mis sätestab, et kui välislepingu alusel määratud residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui lepingus on tulu maksustamisel ette nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid. 7 Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (2017), kättesaadav veebiaadressilt https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=124&p=113 , § 113 kommentaar nr 5. 14 4. Eelnõu terminoloogia Seaduse eelnõus ei esine õigusaktides varem kasutamata termineid. Lepingu tõlkimisel on võimaluse korral lähtutud eelkõige tulumaksuseaduses, kuid ka muudes Eesti õigusaktides kasutatud mõistetest ning arvestatud on keelenõustajate soovitusi. Lähemat selgitust vajavad kaks lepingus kasutatud mõistet, mis on selle lepinguga sarnaste lepingute kooskõlastamisel tõstatanud küsimusi nende kasutamise õigsuse kohta. Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘juhtkond’. Mõiste ‘juhtkond’ on lepingu tähenduses laiem kui mõiste ‘juhtorgan’ tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganid juhatus ja nõukogu. Lepingu tähenduses on aga juhtkond igasugune isik või organ, kes äriühingu või selle osa (ettevõtte) majandustegevust juhib. Juhtkonnaks lepingu tähenduses võivad olla ka filiaali juhataja ja väljaspool äriühingu residendiriiki asuva tehase juhtimise eest vastutavad isikud. Artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘kodu’, mis on tõlge ingliskeelsest mõistest ‘permanent home’. Topeltmaksustamise lepingute kooskõlastamisel on Rahandusministeeriumile tehtud ettepanekuid asendada sõna ‘kodu’ väljendiga ‘alaline elukoht’, mis oli varem kasutusel väljendi ‘permanent home’ tõlkena. Rahandusministeerium ei pea topeltmaksustamise vältimise lepingu kontekstis õigeks väljendi ‘alaline elukoht’ kasutamist väljendi ‘permanent home’ eestikeelse vastena järgmistel põhjustel. Esiteks tuleb ka eesti keeles teha vahet lepingu artikli 4 lõikes 1 kasutatud mõistel ‘residence’ ja artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatud mõistel ‘permanent home’. Ingliskeelne sõna ‘residence’ on lepingu eestikeelses tekstis tõlgitud kui ‘elukoht’. Teiseks aitab mõiste ‘kodu’ kasutamine vältida olukorda, kus lepingu tõlgendamisel sisustatakse mõiste 'permanent home' viitega kas tsiviilseadustiku üldosa seaduses määratletud mõistele ‘elukoht’ või mõnes muus õigusaktis kasutatud mõistele ‘alaline elukoht’, mis selle mõiste tõlgendamisel oleks vale, kuna rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise põhimõtted, mis sisalduvad rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (edaspidi RLÕVK) artiklites 31–32, sätestavad, et lepingute tõlgendamisel võib kasutada materjale, mille mõlemad pooled on heaks kiitnud või millega mõlemal poolel on olnud võimalik lepingu sõlmimisele eelnevalt või läbirääkimiste ajal tutvuda. Topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 3 lõikes 2 sisalduv nn ühepoolne tõlgendamisreegel tuleb kasutusele siis, kui RLÕVK võimalused on ammendatud. Mõistet ‘kodu’ (permanent home) aitavad sisustada näiteks OECD tüüplepingu kommentaarid ja artikli 4 tõlgendamise kohta avaldatud kirjandus, mille kohaselt tuleb vältida artikli 4 lõike 2 asümmeetrilist tõlgendamist, mis tuleneb ühe lepinguosalise riigisisese õiguse määratluste kasutamisest. Kuna leping põhineb suures osas OECD tüüplepingul, saab lepingu tõlgendamisel kasutada OECD tüüplepingu kommentaare, mida OECD liikmesriigid (liikmesriikide täidesaatev võim) on moraalselt kohustatud järgima. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Leping määrab kindlaks maksustamisvõimalused, mis viiakse ellu riigi maksuseaduste kaudu juhul, kui selline maksustamine on seadusega ette nähtud. Seega sõltub lepingu kohaldamine riigisisesest õigusest, mis on ELi õigusega juba kooskõlla viidud. 15 6. Mõjud Lepingu jõustumisel on ette näha mõju maksumaksjatele, majandusele ning riigiasutuste töö korraldusele. Puudub mõju keskkonnale, regionaalarengule ja riigi julgeolekule ning muudele valdkondadele. Lepingu jõustumisega kaasnevad võimalikud mõjud sihtrühmade lõikes: Mõju maksumaksjale Lepingu jõustumine avaldab positiivset mõju neile Eesti maksumaksjatele, kes saavad Liechtensteinist tulu, mida maksulepingu puudumisel maksustataks mõlemas riigis. Lepingu peamine eesmärk on juriidilise topeltmaksustamise vältimine. Leping keelab tuluallikariigil teatud tululiike maksustada, kehtestab tavapärasest madalama maksumäära või nõuab residendiriigil maksuvabastuste või mahaarvamiste kehtestamist. Samuti kehtestab leping reeglid topeltresidentsuse lahendamiseks, mida riigisiseste õigusaktidega ei saagi lahendada. Sihtrühma suurus võrreldes maksumaksjate koguarvuga on väike, sest Eesti ja Liechtensteini vahelised majandussuhted on seni olnud tagasihoidlikud. Kui palju sihtrühma suurus võiks lepingu jõustumisel kasvada, ei ole võimalik ette ennustada. Leping aitab ära hoida ka lepinguosaliste riikide kodanike, residentide ja äriühingute diskrimineerimist, sätestades võrdse kohtlemise reeglid. Lepingu olemasolu annab maksumaksjale kindluse teise riiki investeerimisel ja seal tegutsemisel, et teda seal õiglaselt koheldakse ning vajadusel saab ta maksuvaidluse lahendamiseks pöörduda oma riigi maksuhalduri poole teise riigi pädeva asutusega vastastikuse kokkuleppe saavutamiseks. Mõju majandusele Lepinguga luuakse soodsamad tingimused riikidevahelisteks investeeringuteks. Lepingu jõustumine võib suurendada Eesti ja Liechtensteini vahelisi investeeringuid, kuna väldib teise riiki tehtud investeeringu topeltmaksustamist, vähendab ülemäärast tuluallikariigis maksustamist ning annab õiguskindluse lepingus nimetatud tululiikide maksustamisel. Lepinguga piiratakse teatud puhkudel tuluallikariigi maksustamisõigust, mis vähendab sealset maksutulu mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt. Maksutulu vähenemine sõltub suures osas kapitaliinvesteeringute mahust. Väiksematest kinnipeetavatest maksumääradest (või teistest piirangutest allikariigis maksustamisel) tingitud lühiajalist maksutulu vähenemist korvab osaliselt või täielikult suurenenud välisinvesteeringust, majanduskasvust ja/või vähenenud maksupettustest saadav tulu. Praeguse seisuga pole välja töötatud tõhusat metoodikat, mille järgi saaks täpselt ennustada lepingutest johtuvat tulevast maksutulu.8 Mõju riigiasutuste korraldusele Lepingu jõustumine võib avaldada vähest mõju Maksu- ja Tolliametile. Lepingu rakendamisega seotud küsimusi lahendab Maksu- ja Tolliamet vastavalt vajadusele, seega võib, kuid ei pruugi suureneda maksuhalduri töökoormus. Välislepingutega võetud maksualaste kohustuste täitmise tagamine on üks Maksu- ja Tolliameti põhimäärusega kinnitatud ülesannetest ning selleks pädeva asutusena on maksuhaldur juba 63 kehtiva topeltmaksustamise vältimise lepingu rakendajaks (seisuga 1. august 8 A. Pickering, Why Negotiate Tax Treaties, Paper No. 1-N, May 2013 http://www.un.org/esa/ffd/tax/2013TMTTAN/Paper1N_Pickering.pdf 16 2025). Kuivõrd maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul ning on oma sisult sarnased, siis uue lepingu jõustumisega ei kaasne vajadust maksuhalduri senist töökorraldust muuta. Lepingus kindlaks määratud teabevahetuse, maksunõuete sissenõudmise ja vastastikuse kokkuleppe menetluse reeglid hõlbustavad lepinguosaliste riikide maksuhaldurite koostööd. Leping võimaldab maksuhalduril paremini maksude tasumisest hoidumist takistada ning seeläbi kaitsta oma riigi maksutulu, kui maksumaksja üritab seda teha näiteks kapitali välisriiki paigutamisega, välisriigi tulu deklareerimata jätmisega või maksude vältimise skeemide kasutamisega. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Seaduse rakendamine ei too Eestile kaasa otseseid varalisi kohustusi, kuid topeltmaksustamise vältimise kaudu võib Eestile varalisi kohustusi siiski tekkida – lepingu jõustumisel tuleb Eestil lepingus sätestatud juhtudel loobuda teatud tulu liikide maksustamisest. Samas peab arvestama ka sellega, et lepingus ettenähtud juhtudel loobub Liechtenstein omakorda Eesti residentide teatud tulu liikide maksustamisest Eesti kasuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kulude ega tulude suurust võimalik ette hinnata. 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks ei ole vaja rakendusakte kehtestada. 9. Seaduse ja lepingu jõustumine Seadus jõustub üldkorras. Leping tuleb seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ratifitseerida Riigikogus (vt seletuskirja 3. osa). Artikli 29 kohaselt jõustub leping selle jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta edastatava hilisema teate kuupäevast arvates 15 päeva möödumisel ja selle sätteid rakendatakse lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist. 10. Eelnõu kooskõlastamine Ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand esitati koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga kooskõlastamiseks Välisministeeriumile ja Justiitsministeeriumile eelnõude infosüsteemi EIS kaudu (toimik 25-0359). Mõlemad ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu vaikimisi märkusteta. Seetõttu esitatakse eelnõu pärast lepingule allakirjutamist otse Välisministeeriumile Vabariigi Valitsusele esitamiseks. Algatab Vabariigi Valitsus (allkirjastatud digitaalselt) 17  Tõlge inglise keelest Tõlge on informatiivne Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vaheline tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping Eesti Vabariik ja Liechtensteini Vürstiriik, soovides edasi arendada majandussuhteid ja edendada maksukoostööd; kavatsedes sõlmida tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise lepingu, ilma et see tooks kaasa võimalusi tulu maksustamata jätmiseks või maksusumma vähendamiseks maksupettuste või maksudest hoidumise kaudu (sealhulgas maksulepingu kuritarvitustega, mille eesmärk on kolmandate jurisdiktsioonide residentidele selles lepingus sätestatud soodustuste võimaldamine), on kokku leppinud järgmises.  Artikkel 1 Lepingu subjekt 1. Lepingut kohaldatakse sellele isikule, kes on ühe või mõlema lepinguosalise riigi resident. 2. Lepingus loetakse lepinguosalise riigi maksuseaduste alusel täielikult või osaliselt maksustamise mõttes läbipaistva üksuse tulu või sellise üksuse kaudu saadud tulu lepinguosalise riigi residendi tuluks vaid ulatuses, milles see lepinguosaline riik käsitab seda tulu maksustamise eesmärgil selle lepinguosalise riigi residendi tuluna. Artikkel 2 Lepingu ese 1. Lepingut kohaldatakse lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele, sõltumata nende kogumise viisist. 2. Tulu- ja kapitalimaksuna käsitatakse tulult või varalt või nende osadelt, sealhulgas vallas- või kinnisvara võõrandamisest saadud kasult võetavat maksu. 3. Maksud, millele käesolevat lepingut eelkõige kohaldatakse, on: a) Liechtensteinis: i) füüsilise isiku tulumaks (Erwerbssteuer); ii) juriidilise isiku tulumaks (Ertragssteuer); iii) kinnisvara võõrandamisel saadud kasult võetav maks (Grundstücksgewinnsteuer) ja iv) varamaks (Vermögenssteuer) (edaspidi Liechtensteini maks); b) Eestis tulumaks (edaspidi Eesti maks). 4. Lepingut kohaldatakse ka samasele või sama laadi maksule, mis kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud teevad teineteisele teatavaks asjaomaste maksuseaduste iga tähtsa muudatuse. Artikkel 3 Põhimõisted 1. Kui kontekst ei nõua teisiti, kasutatakse lepingus mõisteid järgmises tähenduses: a) Liechtenstein tähendab Liechtensteini Vürstiriiki ja geograafilises mõttes Liechtensteini Vürstiriigi suveräänset territooriumi rahvusvahelise õiguse ja riigisiseste õigusaktide kohaselt; b) Eesti tähendab Eesti Vabariiki ning geograafilises mõttes Eesti territooriumi ja territoriaalmerega külgnevaid alasid, sealhulgas merepõhja, maapõue ja nende loodusvarasid, mille suhtes teostab Eesti riigisisese ja rahvusvahelise õiguse kohaselt suveräänseid õigusi ja jurisdiktsiooni;  c) lepinguosaline riik ja teine lepinguosaline riik on kontekstist olenevalt kas Liechtenstein või Eesti; d) isik hõlmab füüsilist isikut, äriühingut, pärandvara ja muud isikute ühendust; e) äriühing on juriidiline isik või muu üksus, mida maksustatakse kui juriidilist isikut; f) ettevõtja mõistet kohaldatakse mis tahes äritegevuse suhtes; g) lepinguosalise riigi ettevõtja ja teise lepinguosalise riigi ettevõtja tähendab kontekstist olenevalt kas ühe või teise lepinguosalise riigi residendi ettevõtlust; h) rahvusvaheline vedu on mere- või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui laeva või õhusõidukit käitatakse ainult ühe lepinguosalise riigi eri kohtade vahel ja laeva või õhusõidukit käitav ettevõtja ei ole selle lepinguosalise riigi ettevõtja; i) pädev ametiisik on: i) Liechtensteinis maksuhaldur; ii) Eestis rahandusminister või tema volitatud esindaja; j) kodanik on: i) lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik ja ii) muu isik peale füüsilise isiku, mis on asutatud selles lepinguosalises riigis kehtivate seaduste alusel; k) äritegevus hõlmab kutsetegevust ja muud ettevõtlust. 2. Kui lepinguosaline riik kasutab lepingut kohaldades selles määratlemata mõistet, lähtub ta lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest, kui kontekst ei nõua teisiti; maksuseadustes määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes. Artikkel 4 Resident 1. Lepingus tähendab termin lepinguosalise riigi resident isikut, kes on selle lepinguosalise riigi seaduste alusel maksukohustuslane oma elu- või asukoha, juhtkonna asukoha, asutamise koha või muu sellise kriteeriumi järgi; termin hõlmab ka lepinguosalist riiki, selle kohaliku omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ning investeerimis- ja pensionifondi. Termin ei hõlma isikut, kes on selle lepinguosalise riigi maksukohustuslane üksnes seetõttu, et tema tuluallikas või vara asub selles lepinguosalises riigis. 2. Kui lõike 1 kohaselt on füüsiline isik mõlema lepinguosalise riigi resident, määratakse tema staatus järgmiselt: a) ta on ainult selle riigi resident, kus tal on kodu; kui tal on kodu mõlemas riigis, siis on ta üksnes selle riigi resident, millega tal on tihedamad isiklikud ja majanduslikud sidemed (eluliste huvide keskus);  b) kui eluliste huvide keskust ei ole võimalik kindlaks määrata või tal ei ole kodu kummaski riigis, siis on ta selle riigi resident, kus ta tavaliselt viibib; c) kui isik viibib tavaliselt mõlemas riigis või kui ta ei viibi tavaliselt kummaski neist, siis on ta selle riigi resident, mille kodanik ta on; d) kui isik on mõlema riigi kodanik või kui ta ei ole kummagi riigi kodanik, lahendatakse küsimus lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute kokkuleppel. 3. Kui isik on lõike 1 kohaselt mõlema lepinguosalise riigi resident, siis lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad kokkuleppe teel kindlaks määrata, millise lepinguosalise riigi residendina isikut lepingu tähenduses käsitatakse, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta, asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit; see ei kehti füüsilise isiku kohta. Kui kokkuleppele ei jõuta, ei anta sellele isikule lepingus ettenähtud maksusoodustusi ega -vabastusi, välja arvatud ulatuses ja viisil, milles lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad kokku leppida. Artikkel 5 Püsiv tegevuskoht 1. Lepingus tähendab termin püsiv tegevuskoht äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtja äritegevus. 2. Püsivaks tegevuskohaks peetakse esmajoones: a) juhtkonna asukohta; b) filiaali; c) kontorit; d) tehast; e) töökoda ja f) kaevandust, nafta- või gaasipuurauku, karjääri või muud loodusvarade kaevandamise kohta. 3. Ehitusplatsi ja ehitus- või seadmestamistöid käsitatakse püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui seal tegutsetakse või selliseid töid tehakse üle 12 kuu. 4. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata ei peeta püsivaks tegevuskohaks: a) ehitise kasutamist üksnes ettevõtjale kuuluva kauba ladustamiseks, väljapanekuks või kohaletoimetamiseks; b) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes ladustamiseks, väljapanekuks või kohaletoimetamiseks;  c) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes selleks, et seda teisele ettevõtjale töötlemiseks anda; d) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes selleks, et ettevõtjale kaupa osta või teavet koguda; e) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes ettevõtja toimimiseks vajaliku muu tegevuse eesmärgil; f) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes mitme punktides a–e nimetatud tegevuse jaoks, tingimusel, et äritegevuse kindla koha tegevus või punkti f puhul selliste tegevuste kogum on ettevalmistava või abistava iseloomuga. 5. Kui isik tegutseb lepinguosalises riigis ettevõtja nimel ning tavaliselt sõlmib lepinguid või tal on esmatähtis roll selliste lepingute sõlmimise ettevalmistamisel, mida ettevõtja tavaliselt sõlmib olulisi muudatusi tegemata, ning need lepingud on sõlmitud: a) ettevõtja nimel või b) ettevõtja omandis või kasutuses oleva vara omandi üleandmiseks või sellele varale kasutusõiguse andmiseks või c) teenuste osutamiseks ettevõtja poolt, siis selle artikli lõigetest 1 ja 2 olenemata, kuid arvestades selle artikli lõiget 6, on ettevõtjal selles lepinguosalises riigis püsiv tegevuskoht nende tegevuste kaudu, mida see isik ettevõtja jaoks teeb; sätet ei kohaldata, kui sellise isiku tegevus piirdub selle artikli lõikes 4 loetletud eesmärkidel tehtavate toimingutega, mis ei muuda äritegevuse kindla koha kaudu toimuvat tegevust lõike 4 tähenduses püsivas tegevuskohas toimuvaks. 6. Lõiget 5 ei kohaldata, kui isik tegutseb lepinguosalises riigis teise lepinguosalise riigi ettevõtja nimel sõltumatu esindajana ning tema tegevust esimesena nimetatud lepinguosalises riigis võib käsitada tema tavapärase äritegevusena. Kui selline isik tegutseb üksnes või peamiselt ühe või mitme sellise ettevõtja nimel, kellega ta on tihedalt seotud, ei ole isik selle lõike tähenduses ühegi sellise ettevõtja sõltumatu esindaja. 7. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing kontrollib või teda kontrollitakse teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu poolt või kui äriühingu tegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu või muul viisil teises lepinguosalises riigis, ei anna see alust käsitada üht äriühingut teise äriühingu püsiva tegevuskohana. 8. Selles artiklis on isik tihedalt seotud ettevõtjaga, kui toetudes kõikidele asjaoludele, on ühel kontroll teise üle või mõlemat kontrollivad samad isikud või ettevõtjad. Igal juhul on isik tihedalt seotud ettevõtjaga, kui ühel on enam kui 50-protsendiline otsene või kaudne osalus teises (või äriühingu puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate või osade hääleõigustest ja väärtusest või osalusest äriühingu omakapitalis) või kui teisel isikul on enam kui 50- protsendiline otsene või kaudne osalus isikus ja ettevõtjas või kahes ettevõtjas (või äriühingu puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate või osade hääleõigustest ja väärtusest või osalusest äriühingu omakapitalis).  Artikkel 6 Kinnisvaratulu 1. Tulu (sealhulgas põllumajandusest või metsandusest saadud tulu), mida lepinguosalise riigi resident saab teises lepinguosalises riigis asuvast kinnisvarast, võib maksustada see teine riik. 2. Termin kinnisvara määratletakse vara asukoha riigi seaduste alusel. Termin hõlmab igal juhul kinnisasja päraldist, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses kasutatavat seadet, maaomandit käsitleva seadusega sätestatud õigust, kinnisvara kasutusvaldust ning õigust saada muutuvat või kindlat tasu maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest või muud kinnisvaraga seotud õigust. Kinnisvarana ei käsitata laeva ega õhusõidukit. 3. Lõiget 1 kohaldatakse ka kinnisvara isiklikust kasutamisest, rendile- või üürileandmisest või muul viisil kasutamisest saadud tulule. 4. Lõikeid 1 ja 3 kohaldatakse ka ettevõtluses kasutatavast kinnisvarast saadud tulule. Artikkel 7 Ärikasum 1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumi maksustab ainult see riik, välja arvatud juhul, kui ettevõtja tegeleb äritegevusega teises lepinguosalises riigis seal asutatud püsiva tegevuskoha kaudu. Kui ettevõtja tegutseb püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, võib selles teises riigis maksustada kasumiosa, mida saab omistada püsivale tegevuskohale lõike 2 kohaselt. 2. Selles artiklis ja artiklis 22 käsitatakse lepinguosalises riigis lõikes 1 nimetatud püsivale tegevuskohale omistatava kasumina seda kasumit, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, eeskätt tema tehingutest ettevõtja teiste osadega, kui ta oleks eraldiseisev ja sõltumatu ettevõtja, kes tegutseb samadel või sama laadi tingimustel samal või sama laadi tegevusalal, võttes arvesse ettevõtja püsiva tegevuskoha ja ettevõtja teiste osade kaudu täidetud funktsioone, kasutatud varasid ja võetud riske. 3. Kui lepinguosaline riik korrigeerib lõike 2 kohaselt ühe lepinguosalise riigi püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit ja asjakohaselt maksustab ettevõtja kasumi, mida on maksustatud teises lepinguosalises riigis, korrigeerib see teine lepinguosaline riik topeltmaksustamise vältimiseks vajalikus ulatuses kasumilt tasutavat maksusummat. Maksusummat korrigeerides peavad lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vajaduse korral teineteisega nõu. 4. See artikkel ei mõjuta lepingu teiste artiklite kohaldamist, kui kasum hõlmab nendes teistes artiklites käsitletud tulu.  Artikkel 8 Rahvusvaheline mere- ja õhuvedu 1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumit laeva või õhusõiduki käitamisest rahvusvahelistes vedudes maksustab ainult see riik. 2. Lõiget 1 kohaldatakse ka kasumile, mis on saadud osalusest puulis või muud liiki ühises äritegevuses või rahvusvahelises transpordiagentuuris. Artikkel 9 Seotud ettevõtjad 1. Kui a) lepinguosalise riigi ettevõtja osaleb otse või kaudselt teise lepinguosalise riigi ettevõtja juhtimises, kontrollib ettevõtjat või kui tal on osalus ettevõtja osa- või aktsiakapitalis või b) samad isikud osalevad otse või kaudselt mõlema lepinguosalise riigi ettevõtja juhtimises, kontrollivad ettevõtjaid või kui neil on osalus mõlema ettevõtja osa- või aktsiakapitalis ning kui ettevõtjad järgivad omavahelistes äri- ja rahandussuhetes sõltumatute ettevõtjate vahel kokkulepitust erinevaid tingimusi, mille tõttu jääb ettevõtja kasum eeldatavast väiksemaks, loetakse ettevõtja kasumiks eeldatav kasum ja see maksustatakse asjakohaselt. 2. Kui lepinguosaline riik arvab oma ettevõtja kasumi hulka ja asjakohaselt maksustab tulu, mida on teises lepinguosalises riigis maksustatud selle lepinguosalise riigi ettevõtja kasumina ja mille oleks saanud esimesena nimetatud riigi ettevõtja, kui ettevõtjad oleksid omavahelistes suhetes järginud sama laadi tingimusi nagu sõltumatud ettevõtjad, korrigeerib see teine riik kasumilt tasutavat maksusummat. Maksusummat korrigeerides arvestatakse lepingu teisi sätteid ja lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud peavad vajaduse korral teineteisega nõu. Artikkel 10 Dividendid 1. Dividendi, mida lepinguosalise riigi residendist äriühing maksab teise lepinguosalise riigi residendile, võib maksustada see teine riik. 2. Dividendi võib selle lepinguosalise riigi seaduste kohaselt maksustada ka lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident; kui dividendi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või dividendilt võetava maksu määr ületada: a) 10 protsenti dividendi brutosummast, kui dividendi saaja on füüsiline isik; b) 0 protsenti dividendi brutosummast kõigil muudel juhtudel. Lõiget ei kohaldata äriühingu selle kasumi maksustamisele, millest dividendi makstakse. 3. Selles artiklis käsitatakse dividendina tulu osalusest, eelisaktsiatelt või eelisõigustelt, kaevandamisõigustelt või asutajaosalusest või muust kasumi saamise õigusest, mis ei ole võlanõue, ning teistest õigustest saadavat tulu, mida maksustatakse nagu osalusest saadud tulu selle lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, kus kasumit jaotav äriühing on resident. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist dividendisaaja äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, mille resident dividendi maksev äriühing on, ning ta saab dividendi seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7. 5. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing saab tulu teisest lepinguosalisest riigist, ei või see teine riik maksustada äriühingu makstavat dividendi ega jaotamata kasumit, kuigi need sisaldavad tulu, mis on tekkinud selles teises riigis; see ei kehti teise lepinguosalise riigi residendile makstava dividendi kohta ega selliselt osaluselt makstava dividendi kohta, mis on seotud selles teises riigis asuva püsiva tegevuskohaga. Artikkel 11 Intress 1. Intressi, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi residendile, võib maksustada see teine riik. 2. Lepinguosalises riigis tekkivat intressi võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see riik; kui intressi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või intressilt võetava maksu määr ületada: a) 10 protsenti intressi brutosummast, kui intressi saaja on füüsiline isik; b) 0 protsenti intressi brutosummast kõigil muudel juhtudel. 3. Selles artiklis käsitatakse intressina tulu võlanõudest, olenemata sellest, kas nõue on hüpoteegiga tagatud, ja sellest, kas nõue annab õiguse võlgniku kasumile, ja eelkõige tulu valitsuse võlakirjadest või muudest võlakohustustest ning nendega seotud maksetest. Termin intress ei hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu. Hilinenud makse eest võetavat viivist selle artikli tähenduses intressina ei käsitata. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist intressisaaja äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus intress tekib ja kus ta saab intressi püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega seotud võlanõudelt. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7. 5. Intress on tekkinud lepinguosalises riigis, kui intressi maksab selle riigi resident. Kui võlgnevus, millelt intressi makstakse, on seotud püsiva tegevuskohaga ning kui intressikulu kannab püsiv tegevuskoht, on intress tekkinud püsiva tegevuskoha riigis, olenemata sellest, kas intressi maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte. 6. Kui intressi maksja ja intressi saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa seda summat, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud intress maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. Artikkel 12 Litsentsitasu 1. Litsentsitasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi residendile, võib maksustada see teine riik. 2. Lepinguosalises riigis tekkivat litsentsitasu võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see riik; kui litsentsitasu saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või litsentsitasult võetava maksu määr ületada: a) 5 protsenti litsentsitasu brutosummast, kui litsentsitasu saaja on füüsiline isik; b) 0 protsenti litsentsitasu brutosummast kõigil muudel juhtudel. 3. Selles artiklis käsitatakse litsentsitasuna makset, mida saadakse kirjandus- või kunstiteose või teadustöö autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, disaini või mudeli, plaani, salajase valemi või protsessi kasutamise või kasutamise õiguse eest või tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe eest. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist litsentsitasu saaja äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus litsentsitasu tekib ja kus ta saab litsentsitasu püsiva tegevuskoha kaudu toimuvas äritegevuses kasutatavast õigusest või varast. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7. 5. Litsentsitasu on tekkinud lepinguosalises riigis, kui litsentsitasu maksja on selle riigi resident. Kui litsentsitasu maksmise kohustus on seotud püsivas tegevuskohas toimuva äritegevusega ning litsentsitasu kulu kannab püsiv tegevuskoht, on litsentsitasu tekkinud püsiva tegevuskoha riigis, olenemata sellest, kas litsentsitasu maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte. 6. Kui litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab eseme kasutamise, kasutamise õiguse või oskusteabe eest makstav litsentsitasu seda summat, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud litsentsitasu maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. Artikkel 13 Kasu vara võõrandamisest 1. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab artiklis 6 määratletud ja teises lepinguosalises riigis asuva kinnisvara võõrandamisest, võib maksustada see teine riik. 2. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab sellise vallasvara võõrandamisest, mida ta kasutab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha äritegevuses, või püsiva tegevuskoha (eraldi või koos ettevõttega) võõrandamisest, võib maksustada see teine riik. 3. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab sellise laeva või õhusõiduki võõrandamisest, mida ta käitab rahvusvahelistes vedudes, või sellise laeva või õhusõiduki käitamisega seotud vallasvara võõrandamisest, maksustab ainult see riik. 4. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab osaluse võõrandamisest äriühingus või muu võrreldava osaluse võõrandamisest, võib maksustada teine lepinguosaline riik, kui osaluse väärtus tuleneb ükskõik millisel ajal 365 päeva jooksul enne võõrandamist üle 50 protsendi ulatuses otse või kaudselt teises lepinguosalises riigis asuvast artiklis 6 määratletud kinnisvarast. 5. Selle artikli eelmistes lõigetes käsitlemata vara võõrandamisest saadava kasu maksustab ainult lepinguosaline riik, mille resident on vara võõrandaja. Artikkel 14 Palgatöö 1. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu maksustab ainult see riik, arvestades artikleid 15, 17 ja 18. Kui lepinguosalise riigi resident on töötanud ka teises lepinguosalises riigis, võib selles teises riigis teenitud tasu maksustada see teine riik. 2. Lõikest 1 olenemata maksustab lepinguosalise riigi residendi teises lepinguosalises riigis töösuhtest saadud tasu ainult esimesena nimetatud riik, kui kõik järgnevad tingimused on täidetud: a) tasu saaja viibib teises lepinguosalises riigis kokku kuni 183 päeva majandusaastal algava või lõppeva kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul ja b) tasu maksab tööandja või tasu makstakse selle tööandja nimel, kes ei ole teise lepinguosalise riigi resident, ja c) tasu ei maksta tööandja teises lepinguosalises riigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu või selle püsiva tegevuskoha arvel. 3. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata võib lepinguosalise riigi ettevõtja rahvusvahelistel vedudel käitataval laeval või õhusõidukil töötamise eest saadud tasu maksustada see riik. Artikkel 15 Juhatuse liikme tasu Juhatuse liikme tasu ja muud seda laadi maksed, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada see teine riik.  Artikkel 16 Meelelahutaja ja sportlase tulu 1. Artiklitest 7 ja 14 olenemata võib lepinguosalise riigi residendi tulu, mida ta saab teises lepinguosalises riigis meelelahutajana teatris, filmis, raadios, televisioonis või mujal esinemise eest või muusiku või sportlasena tegutsedes, maksustada see teine riik. 2. Artiklitega 7 ja 14 ei ole vastuolus, kui meelelahutaja või sportlase tulu, mis laekub tema asemel mõnele teisele isikule, maksustab lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane tegutseb. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata meelelahutaja või sportlase tulule, mille ta saab tegevuse eest lepinguosalises riigis, kui tema külastust sellesse riiki rahastatakse peamiselt avaliku sektori vahenditest. Sel juhul maksustab tulu ainult see lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane on resident. Artikkel 17 Pension Lepinguosalises riigis tekkiva pensioni ja muud seda laadi tasu (sealhulgas ühekordsed väljamaksed) võib maksustada see riik. Artikkel 18 Avalik teenistus 1. a) Palka ja muud tasu, mida lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus maksab isikule riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse asutuses töötamise eest, maksustab ainult see riik. b) Sellist palka ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui isik on töötanud selles riigis ja ta on selle riigi resident ning täidetud on üks järgnevatest tingimustest: i) ta on selle riigi kodanik või ii) tema residentsus tuleneb ka muust asjaolust kui töötamine. 2. Lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse äritegevusega seotud töö eest saadud palgale ja muule tasule kohaldatakse artikleid 14, 15 ja 16. Artikkel 19 Üliõpilase tulu Lepinguosaline riik ei maksusta tema territooriumil üksnes õpingutel või praktikal viibiva üliõpilase või praktikandi ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks tehtavaid väljamakseid, kui isik on teise lepinguosalise riigi resident või oli seda vahetult enne õppima või praktikale asumist ja väljamakse tehakse väljaspool õppimis- või praktikakoha riiki asuvast allikast.  Artikkel 20 Muu tulu 1. Lepinguosalise riigi residendi tulu, mida lepingu eelmistes artiklites ei ole käsitletud, maksustab olenemata tulu tekkimise kohast ainult see lepinguosaline riik. 2. Lõiget 1 ei kohaldata selle tulu suhtes, mida lepinguosalise riigi resident saab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu tegutsedes, kui õigused või vara, millest tulu on tekkinud, on seotud püsiva tegevuskohaga; lõiget ei kohaldata artikli 6 lõikes 2 määratletud kinnisvarast saadud tulu suhtes. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7. Artikkel 21 Kapital 1. Artiklis 6 määratletud kinnisvarast koosnevat vara, mis kuulub lepinguosalise riigi residendile ja asub teises lepinguosalises riigis, võib maksustada see teine riik. 2. Vallasvara, mis on osa lepinguosalise riigi residendi teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha äritegevuses kasutatavast varast, võib maksustada see teine riik. 3. Lepinguosalise riigi ettevõtja rahvusvahelises veos kasutatava laeva- ja õhusõiduki ning nende kasutamisega seotud vallasvara maksustab ainult see riik. 4. Lepinguosalise riigi residendi muu vara maksustab ainult see riik. Artikkel 22 Topeltmaksustamise vältimine 1. Liechtensteinis välditakse topeltmaksustamine Liechtensteini seaduste kohaselt ja arvestades nendes seadustes sätestatud piiranguid järgmiselt: a) kui Liechtensteini resident saab tulu või omab vara, mida lepingu kohaselt võib Eestis maksustada, vabastab Liechtenstein selle tulu või vara maksust, võttes arvesse punkti b, kuid võib sellegipoolest selle residendi ülejäänud tulu- või kapitalimaksu arvutamisel võtta arvesse maksust vabastatud tulu või vara; b) kui Liechtensteini resident saab tulu, mida võib artiklite 10, 11, 12, 14, 15, 16 ja 17 kohaselt maksustada Eestis, arvab Liechtenstein sellelt tulult makstava Liechtensteini maksust maha Eesti õiguse ja lepingu kohaselt tasutud maksu. Mahaarvatav maksusumma ei ületa Eestis saadud tulult makstavat Lichtensteini maksu; c) kui Liechtensteini resident saab tulu või omab vara, mida lepingu kohaselt maksustatakse Eestis, vabastab Liechtenstein selle tulu või vara maksust, kuid võib sellegipoolest selle residendi ülejäänud tulu- või kapitalimaksu summa arvutamisel võtta arvesse maksust vabastatud tulu või vara. 2. Eestis välditakse topeltmaksustamine Eesti seaduste kohaselt ja arvestades nendes seadustes sätestatud piiranguid järgmiselt:  a) kui Eesti resident saab tulu või omab vara, mida lepingu kohaselt on maksustatud Liechtensteinis, vabastab Eesti selle tulu või vara maksust, võttes arvesse punkte b ja c; b) kui Eesti resident saab tulu, mida võib artiklite 10, 11 ja 12 lõike 2 punkti a või artikli 16 lõigete 1 ja 2 kohaselt maksustada Liechtensteinis, lubab Eesti selle residendi tulumaksust maha arvata summa, mis võrdub Liechtensteinis tasutud maksuga. Mahaarvatav maksusumma ei ületa Liechtensteinis saadud tulult makstavat Eesti maksu; c) kui Eesti residendi saadud tulu või vara on lepingu kohaselt Eestis maksust vabastatud, võib Eesti sellest hoolimata residendi ülejäänud maksukoormuse arvutamisel vabastatud tulu või vara osa arvesse võtta. Artikkel 23 Võrdne kohtlemine 1. Lepinguosaline riik maksustab teise lepinguosalise riigi kodanikku ja kohaldab talle maksustamisega kaasnevaid nõudeid samamoodi nagu oma kodanikule samadel asjaoludel. Seda sätet kohaldatakse olenemata artiklist 1 ka isikule, kes ei ole kummagi lepinguosalise riigi resident. 2. Lepinguosalise riigi ettevõtja teises lepinguosalises riigis asuvat püsivat tegevuskohta maksustatakse samadel alustel kui teise lepinguosalise riigi samal tegevusalal tegutsevat ettevõtjat. 3. Lepinguosalise riigi ettevõtja võib maksustatavat kasumit kindlaks määrates sellest maha arvata teise lepinguosalise riigi residendile makstud intressi, litsentsitasu ja muu väljamakse samadel alustel nagu oma riigi residendi puhul; sätet ei kohaldata artikli 9 lõikes 1, artikli 11 lõikes 6 ega artikli 12 lõikes 6 nimetatud juhtudel. Samuti võib lepinguosalise riigi ettevõtja maksustatavat vara arvestades sellest maha arvata kohustused teise lepinguosalise riigi residendi ees samadel alustel nagu kohustused oma riigi residendi ees. 4. Lepinguosalise riigi ettevõtjat, mida kontrollib otse või kaudselt teise lepinguosalise riigi resident või milles teise lepinguosalise riigi residendil on otsene või kaudne osalus, ei maksustata kõrgemalt ega esitata talle maksustamisega seotud lisanõudeid võrreldes sama lepinguosalise riigi samalaadse ettevõtjaga. 5. Seda artiklit ei tõlgendata kui lepinguosalise riigi kohustust võimaldada füüsilisele isikule, kes ei ole selle riigi resident, samasugust maksusoodustust, -vabastust või -vähendust, mida ta võimaldab oma residendile. 6. Seda artiklit kohaldatakse olenemata artiklist 2 kõigile maksudele. Artikkel 24 Vastastikuse kokkuleppe menetlus 1. Kui isik arvab, et lepinguosalise riigi tegevus põhjustab või võib põhjustada tema sellist maksustamist, mis ei ole lepinguga kooskõlas, võib ta lepinguosaliste riikide õigusaktidest sõltumata esitada kaebuse kummagi lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule. Kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul alates päevast, mil teatati lepingut rikkuvat maksustamist põhjustavast tegevusest. 2. Kui kaebus on pädeva ametiisiku arvates õigustatud ja ta ei leia rahuldavat lahendust, püüab ametiisik juhtumi lahendada vastastikusel kokkuleppel teise lepinguosalise riigi pädeva ametiisikuga, järgides põhimõtet, et lepingut rikkuvat maksustamist tuleb vältida. Kokkulepe täidetakse lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata. 3. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel. Topeltmaksustamise vältimiseks võivad nad teineteisega nõu pidada ka lepingus käsitlemata juhtudel. 4. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad eelmistes lõigetes käsitletud kokkuleppele jõudmiseks suhelda teineteisega vahetult, sealhulgas pädevatest ametiisikutest või nende esindajatest moodustatud ühiskomisjoni kaudu. 5. Kui a) isik on lõike 1 kohaselt esitanud lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule kaebuse ühe või mõlema lepinguosalise riigi tegevuse kohta, mis põhjustas maksustamist, mis ei olnud lepinguga kooskõlas, ja b) pädevad ametiisikud ei suuda lõike 2 alusel kokkuleppele jõuda kahe aasta jooksul alates kogu nõutud teabe mõlemale pädevale ametiisikule esitamise kuupäevast, esitatakse lahendamata küsimused isiku kirjalikul nõudmisel vahekohtule. Lahendamata küsimusi ei esitata vahekohtule, kui samas asjas on ühel lepingupoolel olemas kohtu- või kohtueelse vaidlusorgani otsus. Vahekohtu otsus on siduv mõlemale lepinguosalisele riigile ja see täidetakse nende lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata, välja arvatud juhul, kui asjasse otseselt puutuv isik ei nõustu vahekohtu otsuse rakendamiseks sõlmitud vastastikuse kokkuleppega. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepivad selle lõike kohaldamise viisi kokku vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus. Artikkel 25 Teabevahetus 1. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vahetavad lepingu täitmiseks või riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohast teavet lepinguosalises riigis või selle kohaliku omavalitsuse üksuses kehtestatud maksude kohta tingimusel, et maksustamine ei ole lepinguga vastuolus. Artiklid 1 ja 2 teabevahetust ei piira. 2. Lepinguosaline riik käsitab lõike 1 alusel saadud teavet salajasena samamoodi nagu oma õigusaktide alusel saadud teavet ja avaldab seda üksnes isikule ja ametiasutusele (sealhulgas kohtud ja haldusasutused), kes lõikes 1 nimetatud makse määrab, kogub või sisse nõuab või maksudega seotud kaebusi lahendab või eeltoodu üle järelevalvet teostab. Selline isik või ametiasutus kasutab teavet ainult eelloetletud eesmärkidel. Teavet võib avaldada avalikul kohtuistungil või kohtuotsuses. Eelnevast olenemata võib lepinguosaline riik saadud teavet kasutada teistel eesmärkidel, kui seda lubavad mõlema lepinguosalise riigi õigusaktid ja teavet edastava lepinguosalise riigi pädev ametiisik annab selleks nõusoleku. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena: a) rakendada haldusmeetmeid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja halduspraktikaga; b) anda teavet, mis ei ole lepinguosaliste riikide seaduste alusel või tavapärases haldusmenetluses kättesaadav; c) anda teavet, mis sisaldab äri-, tööstus- või ametisaladust või käsitleb kaubavahetust, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga. 4. Kui lepinguosaline riik on selle artikli kohaselt taotlenud teavet, siis teine lepinguosaline riik võtab teabe saamiseks meetmeid ka juhul, kui see teine riik ei vaja sellist maksualast teavet enda tarbeks. Eelmises lauses sätestatud kohustus on piiratud lõikega 3, kuid seda piirangut ei või ühelgi juhul tõlgendada kui lepinguosalise riigi õigust keelduda teabe andmisest ainult riigisisese huvi puudumise tõttu. 5. Lõiget 3 ei tõlgendata lepinguosalise riigi võimalusena keelduda teabe andmisest ainult seetõttu, et teabe valdaja on pank, muu finantsasutus, esindajakonto omanik, esindaja või usaldusisik või teave puudutab osalust isikus. Artikkel 26 Abi maksude sissenõudmisel 1. Lepinguosalised riigid abistavad teineteist maksunõuete täitmisele pööramisel. Artiklid 1 ja 2 abi osutamist ei piira. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad selle artikli kohaldamise korras omavahel kokku leppida. 2. Selles artiklis tähendab maksunõue lepinguosalise riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud maksukohustuse summat, tingimusel et maksustamine ei ole vastuolus lepingu ega muu dokumendiga, mille pooled on lepinguosalised riigid, samuti selle summaga seotud intressi ja trahvi ning maksu kogumise või võlgniku vara säilitamise kulusid. 3. Kui lepinguosalise riigi maksunõue on selle riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja maksukohustuslane ei saa sel ajal selle riigi seaduste kohaselt maksunõude täitmisele pööramist ära hoida, võtab teise lepinguosalise riigi pädev ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva ametiisiku taotlusel maksunõude täitmisele pööramise üle. Teine lepinguosaline riik kogub maksunõude summa kooskõlas oma maksude sundsissenõudmist ja kogumist käsitlevate seadustega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega. 4. Kui lepinguosaline riik võib maksunõude täitmisele pööramise tagamiseks oma õiguse kohaselt rakendada võlgniku vara säilitamise abinõusid, võtab teise lepinguosalise riigi pädev ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva ametiisiku taotlusel maksunõude üle, et rakendada võlgniku vara säilitamise abinõusid. Teine lepinguosaline riik rakendab maksukohustuslase vara säilitamise abinõusid kooskõlas oma seadustega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega, isegi kui nende abinõude rakendamise ajal ei ole maksunõue esimesena nimetatud lepinguosalises riigis täitmisele pööratav või on maksukohustuslasel õigus ära hoida selle täitmine. 5. Kui lepinguosaline riik on lõigetes 3 ja 4 nimetatud eesmärkidel maksunõude üle võtnud, ei kohaldata neist lõigetest olenemata selles riigis selle nõude suhtes ajapiiranguid ega eeliseid, mida kohaldatakse maksunõude suhtes selle riigi seaduste kohaselt. Lisaks ei ole lõigete 3 ja 4 eesmärgil ülevõetud maksunõudel lepinguosalises riigis eelist, mis on sellel maksunõudel teise lepinguosalise riigi seaduste kohaselt. 6. Lepinguosalise riigi maksunõude olemasolu, selle kehtivuse ja summa üle peetavaid vaidlusi ei menetleta teise lepinguosalise riigi kohtus ega haldusasutuses. 7. Kui lepinguosalise riigi lõike 3 või 4 kohase taotluse esitamise ja teise lepinguosalise riigi poolt summa kogumise ja selle esimesena nimetatud riigile ülekandmise vahelisel ajal maksunõue lakkab olemast, siis: a) lõikes 3 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud riigi maksunõue, mis on selle riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja mille täitmisele pööramist maksukohustuslane ei saa sellel ajal selle riigi seaduste kohaselt ära hoida, või b) lõikes 4 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud riigi maksunõue, mille suhtes see riik võib oma seaduste kohaselt rakendada maksukohustuslase vara säilitamise abinõusid, et tagada selle täitmine, teatab esimesena nimetatud riigi pädev ametiisik sellest viivitamata teise riigi pädevale ametiisikule ja teise riigi valikul esimesena nimetatud riik kas peatab oma taotluse või võtab selle tagasi. 8. Seda artiklit ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena: a) rakendada haldusmeetmeid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja halduspraktikaga; b) võtta meetmeid, mis on vastuolus avaliku korraga; c) osutada abi, kui teine lepinguosaline riik ei ole võtnud kõiki oma seaduste ja halduspraktikaga võimaldatud asjakohaseid kogumis- või säilitamismeetmeid; d) osutada abi juhul, kui see tekitaks sellele riigile halduskoormust, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne teise lepinguosalise riigi saadava kasuga. Artikkel 27 Diplomaatilise esinduse või konsulaarasutuse töötaja Lepingut ei kohaldata diplomaatilise esinduse ega konsulaarasutuse töötaja rahalistele soodustustele, mis on ette nähtud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja erikokkulepete alusel.  Artikkel 28 Õigus soodustustele 1. Olenemata lepingu teistest sätetest, ei anta lepingus tulu suhtes ettenähtud soodustust, kui kõikide asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et soodustuse saamine oli otseselt või kaudselt selle soodustuse saamiseni viinud tehingu üks peamistest eesmärkidest; see ei kehti juhul, kui nendel asjaoludel soodustuse andmine vastab lepingu asjakohaste sätete eesmärgile. 2. Kui lõike 1 alusel on keeldutud isikule lepingus ettenähtud soodustuse andmisest, võib lepinguosalise riigi pädev ametiisik, kes oleks selle soodustuse andnud, sellegipoolest isiku taotlusel käsitleda teda selle või muu konkreetse tulu- või varaliigi soodustuse saajana, kui pädev asutus teeb pärast asjaolude kaalumist kindlaks, et see isik oleks selle soodustuse saanud lõikes 1 nimetatud tehingu puudumisel. Taotluse saanud lepinguosalise riigi pädev ametiisik peab enne teise riigi residendi selle lõike alusel tehtud taotluse tagasilükkamist nõu teise riigi lepinguosalise riigi pädeva ametiisikuga. Artikkel 29 Protokoll Lisatud protokoll on lepingu lahutamatu osa. Artikkel 30 Lepingu jõustumine 1. Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele diplomaatiliste kanalite kaudu kirjaliku teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisiseses õiguses ettenähtud menetluse lõpetamise kohta. Leping jõustub 15 päeva möödumisel kuupäevast, mil saadakse kätte viimane selline teade. 2. Lepingut kohaldatakse: a) lepingu jõustumisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult kinnipeetava maksu suhtes; b) lepingu jõustumisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuaril või hiljem algaval maksustamisperioodil tasutava muu tulu- ja kapitalimaksu suhtes. c) artikli 25 puhul taotluste suhtes, mis esitatakse lepingu jõustumisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuaril või hiljem ja ainult nende maksustamisperioodide suhtes, mis algavad lepingu jõustumisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuaril või hiljem. Artikkel 31 Lepingu lõpetamine Leping on sõlmitud määramata ajaks. Kumbki lepinguosaline riik võib lepingu lõpetada, teatades sellest kirjalikult teisele lepinguosalisele riigile diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt kalendriaasta 30. juunil, kuid mitte enne, kui lepingu jõustumisest on möödunud viis aastat. Sel juhul lõpetatakse lepingu kohaldamine:  a) teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult kinnipeetava maksu suhtes; b) teate edastamisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuaril või hiljem algaval maksustamisperioodil tasutava muu tulu- ja kapitalimaksu suhtes. Selle kinnituseks on valitsuste volitatud isikud lepingule alla kirjutanud. Koostatud ........................... 20.... aastal ........................... kahes eksemplaris inglise keeles. Eesti Vabariigi Liechtensteini Vürstiriigi nimel nimel  Protokoll Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu allakirjutamisel on pooled kokku leppinud järgmises, mis moodustab lepingu lahutamatu osa. 1. Artikli 2 (Lepingu ese) ja artikli 22 (Topeltmaksustamise vältimine) suhtes: Kui isik, kes on lepinguosalise riigi resident, on lepingu alusel kohustatud maksma varalt Liechtensteini varamaksu, loetakse sellelt varalt saadava arvestusliku tulu (Sollertrag) maksustamist füüsilise isiku tulumaksuks. 2. Artikli 3 (Põhimõisted) lõike 1 punkti d suhtes: Liechtensteinis loetakse pärandvaraks surnud isiku vara ajavahemikul, mis jääb surma ja pärija(te)le üleandmise vahele, ning see on maksustatav Liechtensteini maksuseaduse artikli 7 lõike 3 kohaselt. 3. Artikli 4 (Resident) lõike 1 suhtes: Lepiti kokku, et: a) pensionifond on: i) Eestis kogumispensionide seadusega hõlmatud pensionifond; ii) Liechtensteinis vanadus- ja toitjakaotuskindlustuse seadusega, töövõimetuskindlustuse seadusega, tööandjapensionifondide seadusega ja pensionifondide seadusega hõlmatud pensionifond; b) investeerimisfond on: i) Eestis puhul Eestis moodustatud juriidilised isikud või varakogumid, mis on moodustatud lepinguliste fondidena või aktsiaseltsidena või määratud väljamaksetega tööandja pensionifondidena, nagu on määratletud investeerimisfondide seaduses; ii) Liechtensteinis eurofondide seadusega, investeerimisfondide seadusega ja alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate seadusega hõlmatud investeerimisfond; c) pädevad ametiisikud võivad kokku leppida, et pärast lepingu allakirjutamise kuupäeva kehtestatud õigusaktide alusel asutatud investeerimisfonde käsitatakse residentidena; d) erinevalt juriidilistest isikutest, kes on Liechtensteini maksuseaduse artikli 44 lõike 1 alusel Liechtensteinis maksukohustuslased, ei loeta isikuid (sealhulgas Liechtensteini maksuseaduse kohaseid erahuvides moodustatud varakogumeid), kelle suhtes kohaldatakse Liechtensteinis üksnes juriidilise isiku tulumaksu miinimumsummas (Mindestertragssteuer), Liechtensteini residentideks, välja arvatud artikli 15 kohaldamisel;  e) üksust või organisatsiooni, mis on asutatud ja tegutseb üksnes heategevuslikel, usulistel, humanitaarsetel, teaduslikel, kultuurilistel või sarnastel eesmärkidel (või rohkem kui ühel neist eesmärkidest) ja mis on selle riigi seaduste kohaselt selle riigi resident, loetakse selle riigi residendiks, olenemata sellest, et kogu tema tulu või kasu või osa sellest võib olla selle riigi riigisisese õiguse kohaselt maksuvaba. 4. Artikli 25 (Teabevahetus) suhtes: Lepingu kohaldamisel loetakse, et: a) vahetatud teavet ei tohi avaldada ühelegi teisele riigile või suveräänsele territooriumile, mis ei ole selle lepingu osaline; b) isikuandmeid võib töödelda ja edastada ulatuses, mis on vajalik artikli 25 kohaseks teabevahetuseks; c) kõik teabenõuded esitatakse kirjalikult; d) lepingu lõpetamise korral artikli 31 kohaselt kohaldatakse edasi artikli 25 lõikes 2 kirjeldatud konfidentsiaalsussätteid lepingu alusel saadud teabe suhtes; e) lepingu jõustumine ei välista, et osalisriigid kohaldavad Euroopa Ühenduse ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise 7. detsembri 2004. aasta lepingu sätteid, millega nähakse ette nõukogu direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta, mida on muudetud 28. oktoobri 2015. aasta muutmisprotokolliga, sätestatud meetmetega samaväärsed meetmed, või maksuküsimustes vastastikuse haldusabi konventsiooni, mida on muudetud maksuküsimustes vastastikuse haldusabi konventsiooni muutmisprotokolliga, sätteid. Selle kinnituseks on vastavate valitsuste volitatud isikud käesolevale protokollile alla kirjutanud. Koostatud ........................... 20.... aastal ........................... kahes eksemplaris inglise keeles. Eesti Vabariigi Liechtensteini Vürstiriigi nimel nimel