Villu Kõve Teie 24.11.2021 nr 5-21-30/3
Riigikohus
[email protected] Meie 20.12.2021 nr 9-2/212335/2108653
Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-21-30
Austatud Riigikohtu esimees
Küsisite arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse asjas, mis puudutab kohtu poolt
(potentsiaalse) kostja andmete väljanõudmise võimalust. Leian, et kõnealuses asjas on Tallinna
Ringkonnakohtu algatatud konkreetne normikontroll lubatud ja põhiseaduse §-ga 17 on
vastuolus, et tsiviilkohtumenetluse seadustikus puudub regulatsioon, mis näeks selgelt ette
võimaluse saada kohtult abi (potentsiaalse) kostja isikuandmete väljaselgitamiseks.
Jään selles asjas samale seisukohale, mida väljendasin põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 5-21-
14 suhtes (selle seisukohti kordamata).
Praeguses asjas ei saa mööda minna seisukohtadest, mida Riigikohus esitas viidatud kohtuasjas
tehtud määruses (RKPJKm 30.11.2021, 5-21-14), kuna need seisukohad on otseselt seotud
põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames esitatud küsimuse mõtte ja taotluse lubatavuse
eeldustega.
Viidatud kohtuasja konstitutsiooniõiguslik põhikonflikt seisneb selles, et on ebaselge, mida peab
kohus tegema juhul, kui ühe isiku põhiõiguste kaitseks kehtestatud Euroopa Liidu (EL) õigus
välistab teise isiku põhiõiguste kaitseks vajaliku lahenduse, mida põhiseadus samas nõuab.
Senised normi (puudumise) asjassepuutuvuse kriteeriumid ei paku sellele olukorrale lahendust.
Riigikohus on mainitud kohtuasjas (kohtumääruse nr 5-21-14 punktid 19−21) menetlusosalisena
käsitlenud sisuliselt ainult teabe küsijat (kohtumääruse nr 5-21-14 punkt 21: „Praegusel juhul ei
ole aga selge, kuidas on põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui
kohus on tema taotluse jätnud läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist.
Sellisena on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerki vajadusest kaitsta kohtuasja
menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega.“). Sellises
olukorras tuleks menetlusosalisena käsitleda ka (potentsiaalset) kostjat. Riigisisene kohus ei saa
täita seaduselünka viisil, mis on vastuolus teise menetlusosalise õiguste kaitseks kehtestatud EL-i
2
õigusega. Kui madalama astme kohus on leidnud, et riigisisese õiguse norm on vastuolus EL-i
õigusega, siis tagab õigusselguse just see, kui Riigikohtus ka selles küsimuses seisukoha võtab.
Tuleb silmas pidada, et selles olukorras takistab lünga täitmist ka tsiviilkohtumenetluse seadustik
(TsMS, vt viidatud õiguskantsleri arvamuse punkt 27), kui kohus ei alusta ühtlasi konkreetset
normikontrolli.
Riigikohus on selgitanud kohtumääruse nr 5-21-14 punktis 22: „Ka Riigikohus on varem
aktsepteerinud eeltõendamismenetluse sätete sobivust, et sarnases olukorras teha kindlaks
isikuõigusi riivava veebipostituse autor (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 2018. a otsus
asjas nr 2-16-14655/24).“ Tsitaadis viidatud Riigikohtu otsus ei sisalda ei seisukohta, et
eeltõendamismenetluse sätete kohaldamine vaidlusaluses olukorras on kohane, ega ka sellise
seisukoha põhjendusi. Viidatud Riigikohtu seisukoht puudutab ainult eeltõendamismenetluse
regulatsiooni kohaldamise tulemusel tekkinud kahju hüvitamist. Sealjuures ei olnudki Riigikohtul
selles küsimuses seisukoha kujundamine kahju hüvitamise üle otsustamisel vältimatult vajalik,
sest kahju hüvitamist ei nõutud mitte kohtult eeltõendamismenetluse sätete kohaldamise tõttu, vaid
eraisikult, kes selle raames valeandmed andis.
Viidatud kohtuasi nr 5-21-14 on pigem kinnituseks sellele, et eeltõendamismenetluse sätted ei sobi
sellistel juhtudel (potentsiaalse) kostja väljaselgitamiseks. Kui regulatsioon sisaldaks näiteks
(vajalikku) nõuet, et kohus peab küsima enne andmete küsijale väljaandmist ka selle isiku
arvamust, kelle andmeid väljastatakse, siis oleks tõenäoliselt selles kohtuasjas saanud kahju
tekkimist ära hoida.
Samal põhjusel on problemaatiline, et kõnealuse konkreetse normikontrolli algatanud
ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata osas, milles (potentsiaalsete) kostjate
Facebooki kasutajakonto(de) nimeks oli isiku ees- ja perekonnanimi. Facebooki tingimused konto
avamisel (kohustus kasutada oma õiget nime) ei taga tegelikult seda, et konto kasutaja seda
tingimust täidab, sest Facebook ei tuvasta isikusamasust (ühtlasi on võimalik, et Facebooki konto
avatakse teise isiku nimega just sellele isikule kahju tekitamiseks). Tõenditeta ei ole seda võimalik
teha ka teavet küsinud isikul. Nii ongi tehtud võimalikuks, et vale isiku vastu hagi esitades võib
kahju tekkida.
Riigikohus selgitab kohtumääruse nr 5-21-14 punktis 22: „Maakohtu lahendada olnud asjas ei
saanud seega esineda kirjeldatud lünka tulenevalt ringkonnakohtu määrusest, milles anti
TsMS § 658 lõike 2 kohaselt TsMS § 244 lõike 1 põhiseadusega koostoimes tõlgendamise ja
kohaldamise kohta järgimiseks kohustuslik tõlgendus.“ Ringkonnakohtu antud tõlgendus ei saa
olla maakohtule kohustuslik selles mõttes, et oleks välistatud põhiseaduslikkuse järelevalve
menetluse algatamine. Selline käsitlus oleks vastuolus PS § 152 lausega 1, kuna annaks teise astme
kohtule võimaluse piirata esimese astme kohtu õigust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse
algatamiseks. Liiatigi võib kohus näha vajadust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse
algatamiseks just teise astme kohtu tõlgenduse tõttu, st sätte põhiseadusvastasus võib selguda
ringkonnakohtu antud tõlgenduse valguses.
3
Viidatud TsMS sätetest tulenev kohustus ei kõrvalda ka EL-i esmasest õigusest tulenevat nõuet,
et kui riigisisese õiguse norm on vastuolus EL-i õigusega, tuleb see jätta kohaldamata. Kui viidatud
TsMS-i sätteid tuleks tõlgendada selliselt, et need välistavad maakohtul kirjeldatud olukorras
riigisisese õiguse kohaldamata jätmise, siis oleks need ise vastuolus EL-i õigusega ja tuleks jätta
otsustamisel kohaldamata.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Liina Lust-Vedder 693 8429;
[email protected]
Karolin Soo 693 8410;
[email protected]
Erkki Sven Margna 693 8430;
[email protected]