[EIS] Eelnõu JUM/21-1302 - "Kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste eelnõu väljatöötamise kavatsus (kohtupsühhiaatria valdkonna korrastamine)" kooskõlastamine

Lisa 1 Riigikohtu arvamus kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste eelnõu väljatöötamise kavatsuse (kohtupsühhiaatria valdkonna korrastamine) kohta1 Kohtupsühhiaatria valdkonna korrastamine on tervitatav. Hea meel on tõdeda, et VTK-s nenditakse vajadust vaadata valdkond üle tervikuna ning luua võimalused inimese eesmärgipäraseks aitamiseks vajadusel eri kohtumenetluste (tsiviilkohtu- ja kriminaalmenetlus) ning sotsiaalsüsteemide (sotsiaalhoolekanne ja tervishoid) üleselt. Sellele vaatamata tuleb paraku tõdeda, et VTK-s kirjeldatu valdkonda tervikuna ei käsitle, pigem on viidatud vaid üksikutele probleemidele, jättes valdkonnaülesed peamised murekohad (nt ekspertiisiaktide kvaliteediga seonduv) ning paljud muud praktikas aastate jooksul üles kerkinud küsimused (vt arvamuse p 9) tähelepanuta. Rõhutame, et tegemist on valdkonnaga, milles piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi ja -vabadusi. Seetõttu tuleb kõiki tulevikus eelnõus sätestatavaid regulatsioone äärmiselt hoolikalt kaaluda ning arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu laiaulatusliku praktikaga, sh tahtevastase ravi aluste, isiku ärakuulamise, ohjeldusmeetmete ja ekspertiisi määramise ning selle sisu kohta. 1. Kriminaalmenetlusega seotud probleemide kirjelduse all on kokkuvõtvalt viidatud vajadusele suunata õigusvastase teo toime pannud isik sundravi asemel erihoolekandeteenusele, samuti on osutatud sundravimenetlusele allutatu vahistamise tingimustele, sundravi täitmisele pööramist puudutava normistiku puudumisele, sundravimenetlusele allutatu ärakuulamisõigusele, sundravialuse õigusele esitada taotlusi, KarS § 86 lg 12 ebaõnnestunud sõnastusele ning rasket psüühikahäiret puudutavatele aegunud terminitele. Nende probleemikirjelduste kohta tuleb lühidalt märkida järgmist. 1.1. Lisaks sundravimääruse täitmisele pööramise korralduslikule poolele tuleb läbi mõelda ka määruse täidetavaks muutumise aeg. Täna pööratakse nn sundravimäärused täitmisele alles nende jõustumise järel. VTK üks eesmärke on mh tagada järelevalve sundravi otsustuse tegemise ja sundravi alguse vahel ning sundravialuse operatiivne ravile / õigele teenusele jõudmine (VTK p 3). Analüüsimata on seejuures küsimus, kas (teatud juhtudel) oleks tarvilik pöörata sundravi puudutavad määrused täitmisele kohe nende tegemisel (vrd TsMS § 467 lg 5; § 541 lg 4). 1.2. VTK kohaselt tuleb KrMS-s sätestada sundravi täitmise kord ning transpordikorraldus sundraviosutaja juurde. VTK koostajad pole selgitanud, miks peaks selline täitevvõimu tegevust reguleeriv normistik paiknema menetlusseadustikus. Alternatiivselt on võimalik kirjeldada sundravi täitmise korralduslikke küsimusi nn sundravimääruses 2, mis vajab reformi käigus nii või teisiti tervikuna ülevaatamist. 1.3. VTK-s sisalduval joonisel 2 on kujutatud „kuriteo toime pannud vaimse tervise häirega ohtliku inimese teekaart“. Esmalt väärib märkimist, et enamasti jõuavad sundraviteenusele õigusvastase teo toime pannud isikud, kuriteo sooritanu jõuab sundravile üksnes juhul, kui pärast kuriteo toimepanemist ja enne karistuse ärakandmist tuvastatakse sundravile saatmise vajadus (KarS § 79 lg 2). Teiseks ei näi teekaart olevat terviklik. Pärast kriminaalmenetluses kohaldatud võimalike meetmete 1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. 2 Sotsiaalministri 26. augusti 2011. a määrus nr 35 „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“. 1/5  Lisa 1 lõppu ei saa ainsaks võimaluseks jääda KOV-i osutatavad teenused kodus. Võimalikuks tuleb pidada ka näiteks eri- või üldhooldusteenuse osutamist hooldekodus vabatahtlikkuse alusel, samuti muid riigi korraldatavaid teenuseid (SHS 3. peatükk). 1.4. VTK kohaselt tuleb luua reeglid, kes ja mille alusel sundravi menetluses vahistatu paigutamise koha üle otsustab. Juhime tähelepanu, et kui vahistatu paigutamise koha puhul jääb kehtima mitu alternatiivi, ei saa koha valikut delegeerida täitevvõimule. Otsustus paigutada isik näiteks kas haiglasse või vangla meditsiiniosakonda mõjutab vahistatu õigusi, mistõttu on selle otsustuse tegemine kohtu pädevuses ning see peab kajastuma juba vahistamismääruse resolutsioonis (vt RKKK 1-19-401/34, p 13.3). 1.5. Pikemat analüüsi vajab VTK p-s 9.2.2 tehtud ettepanek kaaluda KrMS-i täiendamist selliselt, et sundravimenetlusega paralleelselt tuleb arutada eeskoste seadmist. Esiteks jääb VTK põhjal arusaamatuks, kas kriminaalasja arutav kohus peab üksnes eestkostevajadusest teada andma ning eestkoste seadmise menetlust toimetab seejärel selleks pädev kohus (TsMS § 110 lg 3) või tuleb kriminaalasja lahendaval kohtunikul üheaegselt süüküsimuse lahendamisega otsustada sundravimenetlusele allutatu teovõime piiramise ja eestkoste seadmise üle. Kehtiv PKS § 171 lg 2 koosmõjus §-ga 202 kohustab (sh nii kohtunikku kui prokuröri) teavitama eestkostevajadusest ning PKS § 203 lg 1 alusel saab kohus eestkostja määrata ka omal algatusel (vt ka RKTK 3-2-1-98-14, p 19). Nii tagab kehtiv normistik, et eestkostevajaduse ilmnemisel eestkoste seadmise menetlus kohtus ka algatatakse ning KrMS-i muutmise sisuline vajadus pole VTK-s esitatu põhjal arusaadav. Teiseks tuleb pikemalt läbi mõelda VTK-s välja pakutud võimalus teha ühine kohtupsühhiaatriaekspertiis kriminaalasja lahendamiseks olulistes küsimustes ning eestkostevajaduse kohta. Kirjeldatud ekspertiisid on paiguti diametraalselt erinevad ning ekspertidega vajab põhjalikku läbirääkimist küsimus, kas sellise ekspertiisi tegemine on üldse võimalik, arvestades n-ö süüdivusekspertiisi spetsiifikat – eeskätt selle seotus konkreetse õigusvastase teo toimepanemisega vs. n-ö teovõimeekspertiis, mis peab hindama isiku toimetulekut tervikuna. Ettepaneku mõju kohtutele ja ekspertidele on VTK-s täieliku tähelepanuta jäänud. 2. VTK p-st 1.1.4 jääb mulje, nagu tuleneks mh TsMS § 524 lg 5 p-st 1 see, et kohtuistungilt (tsiviilkohtumenetluses küll formaalset istungit üldjuhul ei ole) jäävad eemale isikud, kelle vaimne seisund istungil/ärakuulamisel osalemist võimaldaks. See ei saa siiski olla sätte probleem, sest kohus lähtub TsMS § 524 lg 5 p 1 kohaldamisel arsti arvamusest. Isegi kui psühhiaatrid oleksid üksmeelselt veendunud, et mitte ühegi tervisliku seisundi korral ei saa ärakuulamine tuua kaasa tervisele kahjulikku tagajärge (nagu VTK-s põhimõtteliselt märgitakse), kehtib see teaduse hetketaseme korral ning ei anna veel alust sätet kaotada. Mitmel tunnustatud psühhiaatri peetud koolitusel on siiski avaldatud arvamust, et vähemalt üks psühhiaatriline diagnoos on selline, mille korral isiku kohtulik ärakuulamine võib kaasa tuua tervise halvenemise. Seega ei toeta arvamuse koostaja sätte kaotamist. VTK p-st 9.1.4 paistab samas tulenevat, et sätet kaotada ei planeerita – erandlikel juhtudel võivat jätta isiku ära kuulamata. Aga milles seisneb sel juhul TsMS § 524 lg 5 p 1 probleem? See säte reguleeribki erandlikku juhtumit. Sätte sisu tuleb vajadusel selgitada koolitusel. 3. VTK p-d 1.2.1. ja 1.2.2. on väga üldised, jättes mh täpsustamata need juhtumid, mil seadus võimaldab jätta ekspertiisi tellimata, kuid kohtunikud seda ikkagi teevad (p 1.2.2 rõhutab veel, et „sageli“). Seega ei ole võimalik selles küsimuses vähegi põhjalikumat seisukohta võtta. 2/5  Lisa 1 Tekib ka küsimus, miks ei saa seda probleemi lahendada koolitustega. VTK p 7.1 viitab, et koolitusi on tehtud, kuid see pole toonud kaasa soovitud tulemust. Siis võiks kaaluda veelkordset kohustuslikku koolitust või ka muid meetmeid, aga mitte veel seadusandlikke muudatusi. Pealegi on VTK p-d 7.1 ja 1.2.1 omavahel vastuolus. Kui p 1.2.1. ütleb, et „märkimisväärsele hulgale isikutest tehakse lühikese ajavahemiku jooksul mitu ekspertiisi…“, siis p-st 7.1 selgub hoopis, et „[s]amale isikule tehtavate nn topelt ekspertiiside arv ei ole nii suur, et olemasoleva regulatsiooni parem rakendamine annaks olulist efekti“. Kas siis on selliste ekspertiiside puhul saab seaduste muutmisega probleemi kõrvaldatav või ei saa? VTK p 9.2.1 kohaselt soovitakse siiski seadust muuta. Küll jääb aga ka VTK p-st 9.2.1. ebaselgeks, kuidas võimaldab vältida lühikese ajavahemiku jooksul mitme ekspertiisi määramist see, kui eksperdiarvamus tellitakse ankeedi vormis, ning see, et arvamust võiks avaldada iga psühhiaater. VTK-le pole lisatud ühtegi näidet ekspertiisi ankeedi vormis tegemise kohta. 4. VTK-st ei selgu, millel põhineb praegune väidetud olukord, et kohtupsühhiaatriaekspertiise teevad eestkosteasjades vaid ca 50 psühhiaatrit (aga edaspidi saaksid arvamuse esitada kõik 220 psühhiaatrit). Vähemalt TsMS § 522 kui eestkosteasjades ekspertiisi määramise erisäte ega ka ekspertiisi määramise üldsäte TsMS § 294 selliseid piiranguid ei sätesta. Samas kordame, et kui edaspidi enam sisuliselt ekspertiisi ei tehtagi, vaid antakse üksnes (VTK-s näitlikustamata ja lahti seletamata jäetud) arvamus ankeedi vormis, siis see on äärmiselt kaheldav muudatus. 5. VTK p 1.3.2 on samuti väga üldine. Täpsustatud ei ole, millist erihoolekandel viibiva isiku „vastu tahtmist“ ravi reguleerida soovitakse. Erihoolekandel peaksid olema isikud, kelle psüühikahäire ravi ei ole võimalik, kuid kes on ohtlikud iseendale või teistele. Kas tegemist on mingi toetava või stabiliseeriva raviga või hoopis mõne mittepsühhiaatrilise haiguse ravimisega? Need juhtumid vajaksid küll samuti reguleerimist, seejuures silmas pidades, et ravimite sundmanustamine ja ohjeldusmeetmed on väga ulatuslikud isikupõhiõiguste riived. Vähemalt tsiviilkohtumenetluses erihooldusteenusele paigutatud isikutele tahtevastase ravi kohaldamiseks praegu sotsiaalhoolekandeseaduse kohaselt õiguslikku alust ei ole, vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670/52, p 18). 6. Ankeedi vormis eksperdiarvamus – nõustuda saab sellega, et eksperdile ei peaks esitama küsimusi, mis tema pädevusse ei kuulu, nt sotsiaalvaldkonda puudutavalt. Kui ankeet sellise probleemi kõrvaldab, siis seda saab toetada. Küll tuleneb üllatavalt alles VTK p-st 13 (rahastamine) asjaolu, et ankeedi vormis tehtav ekspertiis ei pea olema nii põhjalik kui kohtupsühhiaatriaekspertiis. Kui seda on mõeldud tõsiselt, siis sellega kindlasti nõustuda ei saa. Isikut ei saa paigutada kinnisesse asutusse või seada tema üle eestkoste ilma põhjaliku sellekohase arstliku ja kohtuliku kontrollita. Juba praegu ei vasta nt paljud kinnisesse asutusse paigutamise menetluses antud eksperdiarvamused teadusliku ekspertiisi, TsMS § 301 lg 1 teise lause nõuetele (vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas 2-20-2050/26 p 17.2 ning seal viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ja kriminaal- kolleegiumi varasemad lahendid). Paljudest arvamustest ei ole arusaadav, kuidas, milliseid meetodeid kasutades, on ekspert konkreetsete järeldusteni jõudnud. Piirdutakse varasema raviloo kordamisega, isiku füüsilise seisundi kirjeldamisega, seejärel mõned laused isikuga vestluse kohta, millele järgneb lakooniliselt kokkuvõetuna diagnoos. 7. Toetame ettepanekut kaasajastada rasket psüühikahäiret puudutavat terminoloogiat seadusteüleselt. VTK p 16 kohaselt on muudetavateks õigusaktideks aga vaid KrMS ja TsMS, kuigi eesmärk on reformida süsteemi tervikuna. Juhime tähelepanu, et mitmetel VTK-s käsitletud probleemidel on otsene või kaudne puutumus ka PsAS-ga, mis vajab 3/5  Lisa 1 samuti tervikuna ülevaatamist. Selle seaduse ajakohastamise tarvidusele on aastate jooksul viidatud eri töörühmades ning dokumentides, mis on ka arvamuse andmiseks saadetud VTK aluseks.3 Näiteks PsAS 21. peatükk, milles sisalduvate ravil viibiva isiku õiguste piirangute ajakohastamise vajadust on nenditud ka VTK-s; aga ka 4. peatükk, mis osaliselt dubleerib KrMS-s sätestatut ning määrab mh ambulatoorse sundravi tingimused, mis ei pruugi olla põhjendatud (vt nt Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2017. a määrus asjas nr 1-17-6592, p 40). Samuti on jäänud VTK koostajatel tähelepanuta vajadus muuta SHS-i, kuigi VTK p-des 9.1.1, 9.3.1 ja 9.3.2 kirjeldatud ettepanekud seda vältimatult eeldavad. 8. Arusaamatu on VTK-s väidetu, justkui ei ole planeeritaval seost rahvusvahelise õigusega. Psüühikahäirega inimeste õigusi (kohtumenetluses) reguleerivad rahvusvahelisel tasandil mitmed õigusaktid: Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon (nn Oviedo konventsioon). Neile õigusaktidele viidatakse ka ulatuslikus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, mida tuleks valdkonna reformimisel samuti arvesse võtta. 9. Kuigi VTK kohaselt on eesmärgiks kohtupsühhiaatria valdkonna reform tervikuna (nt VTK lk 9), pole VTK-s käsitletud muu hulgas järgmist. 9.1. Analüüsimata on VTK-le eelnenud töörühmades korduvalt arutlusel olnud probleemid: kohtupsühhiaatriaekspertiiside hinnastamine on kaasajastamata, kohtupsühhiaatria- eksperte ei ole piisaval hulgal ja nende väljaõpe on puudulik ning kohtupsühhiaatria- ekspertiiside sisulise kvaliteedi tagamise ja järelevalvesüsteemid on välja arendamata. Sisuliselt puuduvad täna kohtupsühhiaatriaekspertiisi sisu- ja kvaliteedinõuded ning järelevalve. Seejuures viitavad VTK koostajad korduvalt sellele, et sundraviteenusele satub pidevalt inimesi, kes oma tervislikust seisundist lähtuvalt tegelikult seda teenust ei vaja. Kuna psüühikahäirega inimesi puudutavates kohtumenetlustes on eksperdi eriteadmistel oluline roll aitamaks kohtul mh otsustada, millist teenust inimene vajab, tuleb kohtupsühhiaatria valdkonna reformimisel pidada pea kõige olulisemaks ekspertiisiaktide kvaliteediga seotud probleemide lahendamist. 9.2. Oleme nõus, et isiku õigused psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses peavad olema selgelt reguleeritud. Lisaks VTK-s märgitud vajadusele tagada sundravile allutatu õigus esitada taotlus sundravi muutmiseks või lõpetamiseks tuleb üle vaadata ka sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku menetluslikud õigused. Näiteks ei võimalda kehtiv KrMS sundravi menetlusele allutatul esitada kohtumenetluses taotlust enda raviarsti ülekuulamiseks (RKKK 1-16-7389/30, p-d 19–22). 9.3. Ka kohus ei saa psühhiaatrilise sundravi menetluses lühimenetluse reeglitest lähtuvalt omal algatusel kuulata kohtus ära eksperti või koguda muud tõenduslikku teavet (nt RKKK 1-16-7102/18, p 14). Arvestades vajadust arutada vaimse häirega isikuga seotud asju kiiresti ja liigsete formaalsusteta, on lühimenetluse sätete kohaldamine psühhiaatrilise sundravi menetlusele ilmselt põhjendatud, kuid kaaluda tuleks KrMS 16. peatükis paindlikema võimaluste loomist kohtule vajaduse korral täiendavate tõendite kogumiseks (eeskätt näiteks võimalus ekspertiisiaktis ebapiisavate põhjenduste esitamise korral eksperti kohtuistungil küsitleda), vältides nii kriminaalasja prokuratuurile tagastamist ja uue ekspertiisi määramist (vrd RKKK 3-1-1-105-16, p 42; Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2018. a otsus nr 1-16-7948, p-d 30, 34). Samuti tuleks hinnata, kas sundraviasjades toimuv kaebemenetlus vajaks 3 Nt Sotsiaalministeerium. Psühhiaatrilise sundravi kliinilise kvaliteedi hindamine. Tallinn, 2017, lk 40. Arvutivõrgus: https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Tervishoid/sundravikliiniliseauditiraport2017.pdf. 4/5  Lisa 1 erireegleid (nt erinevalt KrMS § 390 lg-s 3 sätestatust luua võimalus korraldada sundraviasjas suuline istung ringkonnakohtus ja koguda vajadusel täiendavaid tõendeid (vt ka RKKK 1-16-7389/30, p 19–22)). Enam paindlikkust vajab ilmselt ka sundravivahistuse kohaldamine. Kohtul ei ole kehtiva seaduse järgi pädevust menetlusliiki muuta ja vahistada isikut KrMS § 3951 alusel, kui prokurör taotleb vahistamist üldalusel (RKKK 1-19-401/34, p-d 12–18; vt ka RKKK 1-19-8835/26). 9.4. Kehtiv seadus pole selge küsimuses, kas ambulatoorsel sundravil viibiva isiku suhtes PsAS § 11 lg 2 esimeses lauses nimetatud otsuse tegemisel kohaldatakse talle esmalt tahtest olenematut ravi või suundub patsient kohe statsionaarsele sundravile. Niisamuti on ebaselge, millises menetlusetapis (esialgse õiguskaitse kohaldamisel või põhimenetluses) kohus tahtest olenematu ravi kohaldamise menetluses sundravi vormi muutmise otsustab, kuidas selline kohtumäärus täitmisele pööratakse ning kas ja mis tingimustel peaks sundravi automaatselt statsionaarseks muutuma ka juhtumitel, mil tahtest olenematu ravi vajaduse tingib sundraviga mitteseotud psüühikahäire. (Vt RKKK 1-20-6639/73, p-d 9–17.) 9.5. Kuigi psüühikahäirega isiku vaimsest seisundist tulenevalt võib ta ravi või muud teenust vajada kiiresti, ei ole psühhiaatrilise sundravi kohaldamise, muutmise ja lõpetamise menetlusele tähtaegu sätestatud (vrd TsMS § 534 lg 6, vt ka RKKK 1-20- 6639/73, p 18). Problemaatiline on menetluse pikkuse puhul ka see, et inimese seisund võib muutuda ja algne hinnang nt ohtlikkuse kohta ei ole teatud aja möödudes enam adekvaatne (vt nt RKKK 1-16-7102/18, p-d 9–14). 5/5  Justiitsministeerium Teie 02.11.2021 nr 8-1/6730 [email protected] Meie 30.11.2021 nr 6-6/21-42 Arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest avaldada arvamust kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste eelnõu väljatöötamise kavatsuse (kohtupsühhiaatria valdkonna korrastamine) kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kerdi Raud Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste eelnõu väljatöötamise kavatsuse (kohtupsühhiaatria valdkonna korrastamine) kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee Saatja: [email protected] <[email protected]> Saaja: Info Teema: [EIS] Eelnõu JUM/21-1302 - "Kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste eelnõu väljatöötamise kavatsus (kohtupsühhiaatria valdkonna korrastamine)" kooskõlastamine EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: JUM/21-1302 - Kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste eelnõu väljatöötamise kavatsus (kohtupsühhiaatria valdkonna korrastamine) Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Kaitseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Siseministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Riigikohus; Õiguskantsleri Kantselei Kooskõlastamise tähtaeg: 30.11.2021 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b16bd39d-60a7-43c0-8e6b-bf792322efde Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b16bd39d-60a7-43c0-8e6b-bf792322efde?activity=1 Kooskõlastatavad dokumendid on kirja manuses. Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main