Jaanus Aun Teie 28.01.2025 nr
Eesti Erametsaliit
[email protected] Meie 31.07.2025 nr 6-1/250247/2505617
Looduskaitseseaduse § 91 lõike 15 vastavus põhiseadusele
Austatud Jaanus Aun
Eesti Erametsaliit palus õiguskantsleril kontrollida looduskaitseseaduse (LKS) § 91 lg 15 vastavust
põhiseadusele. Eesti Erametsaliit leiab, et enne 15. aprilli 2013. a esitatud avalduste menetluse ajal
haldusmenetlust reguleerivate normide muutmine ei tohiks olulisel määral halvendada isiku
õiguslikku olukorda ning kaasa tuua sisuliselt piiramatu ajakuluga ja ilma reaalsete tulemusteta
haldusmenetlust.
LKS § 91 lg 15 ütleb, et enne käesoleva lõike jõustumist sellise kinnisasja, mis on omandatud
pärast selle kaitse alla võtmist ja mille võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava
loodusobjekti kohta ning mis ei vasta LKS § 20 lõike 11 punktides 1–4 toodud eranditele,
omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorda kantud avalduste menetlused viiakse lõpuni
nende laekumise järjekorras pärast nende kinnisasjade riigile omandamist, mis on omandatud enne
kaitse alla võtmist või mis vastavad LKS § 20 lõike 11 punktides 1–4 toodud eranditele.
Riigikogu soovis maa võõrandamise menetlust põhimõtteliselt ümber kujundada ning nägi selleks
ette erikorra (LKS § 91 lg 15). LKS § 91 lg 15 on seega erinorm HMS § 5 lõike 5 suhtes ning
normi eesmärk oligi kohaldada teatud hetkest alates varasemast erinevaid menetlusreegleid.
Sellisel juhul kohaldatakse erinormi ning lähtuda tuleb LKS § 91 lõikest 15.
Teie tõstatatud küsimust on korduvalt käsitlenud ka kohus. Kohtupraktikast nähtub, et „ei tulene
põhiseadusest kohustust hüvitada kaebajale juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid
(vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 12. novembri 2018. a otsus kohtuasjas nr 3-16-812/61, punkt
13). Looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandamine oli kaebaja teadlik valik ja eeldatavasti
kajastusid piirangud kinnisasja hinnas. Kaebajal ei saanud millegi põhjal tekkida õigustatud ootust,
et riik hüvitab talle nende piirangute negatiivse mõju soodsamatel tingimustel, kui see on ette
nähtud LKS §-s 20 ja määruses nr 242. LKS § 20 lõike 11 kohaselt ei omanda riik kinnisasja LKS §-
s 20 sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning
võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud samas
paragrahvis sätestatud erandjuhtudel.“ (RKPJKo 15.06.2021 nr 5-21-3, p 34).
Kohtupraktikas on väljendatud samuti seisukohta, et ooteaeg (ka 12 aasta pikkune) pole
õigusvastane: „ei leia Riigikohtu halduskolleegium, et pikk ooteaeg oleks praegusel juhul
õigusvastane. Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on
põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa
riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui
2
kaebaja soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida.“
(Riigikohtu halduskolleegiumi 12. novembri 2018. a otsus kohtuasjas nr 3-16-812/61, punkt 19).
Kliimaministeeriumi kinnitusel vaadatakse käesoleval aastal üle nn teises järjekorras olevad
avaldused ning kui selgub, et vahepealsel ajal toimunud muudatuste tõttu tuleks avaldus tõsta nn
esimesse järjekorda või puudub omandamise alus sootuks, siis menetletakse avaldusi edasi
lähtudes ülevaatuse tulemustest.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]