Kiri

Saatja: Kert Süsmalainen </o=Majandus-Teede-Sideministeerium/ou=Exchange Administrative Group (FYDIBOHF23SPDLT)/cn=Recipients/cn=user9194009a> Saaja: Toomas Leetjõe, Urmas Ehrlich, VA_lto, Andry Rütkinen Teema: Re: Muinsuskaitse eritingimused ehitise restaureerimise põhiprojekti koostamiseks. Ruhnu tuletorn Tere! LTO seisukoht on, et Ruhnu tuletorni üle metsa merele paistev osa on valdavalt olnud ja peaks ka edaspidi olema punast värvi. Kuigi algaastatel on metsa varju jäänud torni alumine osa olnud halli värvi, siis pigem eelistame kogu torni üleni punasena. Siin on mõned viited ja allikad, mis tuletorni punast värvust kinnitavad: Jaan Vali raamatus „Eesti tuletornide ajalugu“ (2011) on Ruhnu tuletorni värvuse kohta kirjutatud järgmist: 1876. aastal olid detailid kohal ning kokkumonteeritud halli kehandi ja punase kupliga tuletorn alustas tööd 1877. aastal (lk. 384). 1904. aastaks on tuletorn värvitud punaseks (lk. 384) MTÜ Eesti Tuletorni Selts: 1877. aastal valmis Ruhnu (Runö) saare idaossa Haubjerre künkale üks Eesti omapärasemaid tuletorne. See koosneb katlaplekist torust, mida külgedelt toetavad kaldu asetatud silindrilised toed. Tuletorni tehnilise ja robustse välimuse tingib tehases tootmise hõlpsus. Praeguseks roostekarva torn oli oma esimestel töö-aastatel hall, aktsendiks punane kuppel. http://www.etts.ee/EE/tuletornid/tuletornide-nimekiri/saaremaa/990-ruhn u-tuletorn <http://www.etts.ee/EE/tuletornid/tuletornide-nimekiri/saaremaa/990-ruhn u-tuletorn> Kultuurimälestiste riigi register tsiteerib Jaan Vali: Metalltorni detailid telliti Prantsusmaalt Le Havre’ist firmalt Forges et Chantiers de la Mediterranee. 1876. aastaks olid detailid kohal ning kokkumonteeritud halli kehandi ja punase kupliga tuletorn alustas tööd 1877. aastal. Esimeses maailmasõjas lasid sakslased tuletorni laternaruumi puruks. 1921. aastal valmis ajutine teenindusruum, mille katusele paigutati latern. Teenindus- ja laternaruum taastati muudetud kujul 1936.-1937. aastal insener Ants Niilre projekti järgi. (Jaan Vali, 2011) https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=21 071 <https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=21 071> Eesti Lootsiraamat (Veeteede Amet, 2003 a): Ruhnu saare E osas, Haubjerre mäel paikneb Ruhnu tuletorn (1646, praegusel kujul 1877), üle metsa paistva laternaruumi ja rõduga, punaste tugipiilaritega metalltorn, 40/65 m. Eesti Loots. Meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat (Eesti Kindralstaabi IV (topo-hüdrograafia) osakonna kirjastus, 1927 a): Ruhnu tuletorn asub saare idaküljel kõrgel künkal metsa sees, on punane ümmargune rauast torn, mille alumist osa varjab mets. Täpne viimistlusvärvi kood peaks selguma vastavalt dokumendis „Ruhnu tuletorni muinsuskaitse eritingimused“ lk 40 punktis 3 esitatud tingimustele. Seal on kirja, et värvi eemaldamise käigus koostada kõikide asjasse puutuvate pindade algsete värvide nimistu. … Nimistu põhjal koostada sise- ja välisviimisttluse kontseptsioon, mis on aluseks sise- ja välisviimistluse projektile. Ruhnu tuletorni muinsuskaitse eritingimustes peatükis 6 (lk 34) on viidatud Ruhnu päeviku artiklile (http://ruhnlane.blogspot.com/2016/04/tuletorni-uus-kuub.html), kuid selle põhjal arutletud tuletorni võimaliku värvuse üle ei ole tõsiselt võetav, sest tegemist on 1. aprillil 2016 avaldatud aprillinaljaga. Manusesse on lisatud ka NMO seisukoht. Lugupidamisega Kert Süsmalainen Laevateede osakond Veeteede Amet Tel. 620 5683 [email protected] <mailto:[email protected]> MUINSUSKAITSE ERITINGIMUSED ehitise restaureerimise põhiprojekti koostamiseks Ruhnu tuletorn 990, mälestise reg nr 21071 Tellija: Veeteede Amet Koostas Madis Nõmm, Klotoid OÜ (tegevusluba VS 210/2005) 2018 1  1) Eesmärk Käesolevad muinsuskaitse eritingimused koostatakse tuletorni restaureerimise põhiprojekti koostamiseks. 2) Asukoht Asukohaskeem Situatsiooniskeem 2 Asendiskeem 3. Tutvustus Ruhnu tuletorn nr 990, asub Liivi lahes, Ruhnu saare idaosas, Haubjerre künkal; Eesti kõige lõunapoolseim tuletorn (koordinaadid: 57°48,081' N; 23°15,609' E). Eesti omapäraseima tuletorni kõrgus jalamist on 38,3 m, tule kõrgus merepinnast on 64,7 m. Valge ringtuli põleb pimedal ajal ja aastaringselt perioodiga 4 sekundit (1 sekund valge ja 3 pime), nähtavuskaugus 11 miili. Leedtuli paigaldati 2008, uus leedtuli 2015 (vana laterna peale). Torn koosneb silindrilisest katlaplekist silindertornist (läbimõõt 1,97 m), mida külgedelt toetavad kaldu asetatud neli raudtorudest kontraforssi. Torni sees asub keerdtrepp, mis viib laiemasse terassilindrisse, kus asub teenindusruum. Terassilindri ülaosale toetub laternaruum. Veeteede Ameti hallatav tuletorn on aastast 2004 mehitamata. Tuletorni juures on 19. sajandi teisel poolel ehitatud teenindushooned: ülevaataja elamu, ait, saun, kelder, tall, kaev ning 20. sajandi esimesel poolel rajatud kivist petrooleumiait ja sajandi teisest poolest pärit generaatorihoone. Tuletorni kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all ja kuulub IALA (International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities) poolt välja valitud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirja. 4. Ajalooline ülevaade ja dateeringud; 1645 Bromsebrö rahuleninguga sai Rootsi endale Saaremaa. Riia laht ja Läänemeri muutusid tema jaoks sisemereks ning vaja oli hoolitseda laevaliikluse turvalisuse eest. 1646 laskis Liivimaa kindralkuberner Gabriel Oxenstierna ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale Vesitüki laiule tulepaagi nn viipe-tuletorni (rootsi vipp-fyr) kujul. Ehitamise korraldas kaupmees Ebert Dellingshausen. Samal aastal määrati Henrik Stegling (Heinrich Stegeling) Saaremaa Sõrve ja Ruhnu Pärsi majakate järelevaatajaks, aastapalgaga 3750 riigitaalrit. Piirdutud palkidest konstrueeritud pukiga ning sellele toetatud kaheõlalise ja umbes kaks korda pikema hoovaga, mille abil metallrestis põlev tuli tõsteti umbes 110 jala (= 32,7 m) kõrgusele. 3 Materjali- ja ehituskulusid kokku oli umbes 370 riigitaalrit, millest 98 taalrit läksid maksma restid. Konstrueeritud oli viipetuli nii, et neid sai nii vertikaalselt kiigutada kui ka horisontaalis keerata. Tulekorv asetses seega alati alla tuult, nii et leegid ja sädemed puhuti puittarindist eemale. Seetõttu oli tuld võimalik põletada kõrgel vee kohal ja teha tuli ka piisavalt suur. Vanade kroonikate järgi oli massiivseid vippfyr’e näha kuni kümne meremiili taha . 1663: Dass Dorff so an Einwohnern 29 Häuser oder Bauernhöffe hadt, liegt gegen Westen, da es einen Schelchten Haffen oder Einfarth hatt, darbeij eine Fewr backe steht /Külas oli 29 maja või talu, asus läänes, seal oli vilets sadam ehk väljapääs merele ning samuti oli seal tuletorn/. 1688 Ruhnu majakas on esimest korda kantud kaardile (punane ring ja tekst fyrbåken) 1697 hollandlane Johannes Loots on teadaolevalt esimene kartograaf, kes kandis Ruhnu tuletorni (Vuur baak) merekaardile. Siin ja edaspidi on käesolevas töös üldmerekaardil näidatud võrdluseks ka Kuramaal asuva Kolka nina kahte majakat. 4 1715 Peeter I teenistuses olnud hollandlase Pieter Picarti kaardil on Ruhnul kaks tuletorni. Kuna samas on Kolka nukal vaid üks majakas,, siis ilmselt on tegemist inimiliku eksitusega. Välistada ei saa ka võimalust, et teise maamärgina toimis päeva ajal Ruhnu vana puukiriku torn. Täielikult ei saa välistada ka seda, et Põhjasõja ajal toimiski saarel kaks viipemajakat (vipp-fyri). Kuni Põhjasõjani kuulus valdavam osa Liivi lahe tuletornidest eravaldusse. Admiraliteedikolleegium otsustas 1737, et rida tuletorne (Ruhnu kaasa arvatud) tuleb võtta täielikule kroonu ülalpidamisele. Väimalik, et kuni selle ajani toimis Ruhnus viipmajakas. Samast aastast on pärit merekaart, mille kohaselt asus Ruhnus kaks tuletorni. Tingmärkide võrdluses võib märgata, et lõunapoolsele tornile pole joonistatud leeki. Võib-olla on ka antud juhul tegemist näiteks kirikutorni kasutamisega päevamärgina? 5 1749 novembris möllas enneolematu torm, mis mõne minuti jooksul murdis mitu tuhat puud ja viis ära kõigi majade katused. Võib-olla just sellepärast tehti 1751 tuletornis suurem remont. 1757 kontr-admiral Nagajevi merekaart on mõningatele uurijatele jätnud mulje, et lähestikku asuvad kirjad „Mayak“ ja „Ouberg“ (Haubjerre) viitavad tuletorni rajamisele tänasele kohale juba tollal. Siiski on kaardil mäge tähistav ovaaljas kujund tühi. Võrdluses Kolka ninaga nähtub, et väike ruudukujuline tingmärk tähendab tuletorni (mis asub kaardil Pärsil), veidi suurem ringike aga asustust. Kaart http://нэб.рф/catalog/000200_000018_RU_NLR_DIGIT_79090/ 1760. aastate algul oli Pärsil kahekorruseline neljatahuline torn, mille avatud platvormil põles tuli. Tule eest hoolitsesid kohalikud talupojad. Kahekorruseline võiks siin tähendada seda, et puudusid vahekorrused. Võimalik, et tegemist oli lihtsa, tüüpprojekti järgi ehitatud sõrestiktorniga, nagu oi samal ajal Seiskäri tuletorn. 6 1798. aasta Mellini kaardil on näha nelinurkne majakas, mille kõrval viilkatusega abihoone. Sama kaardi illustratsioonil on kujutatud tuletorni koos viilkatusega hoonega 7 1810 (Fredrik Ekmani väitel 1810 ja 1811) ehitati samasse 79 jala kõrgune palkidest laudisega kaheksatahuline tuletorn, mille kümnetahulisel, klaasakendega laternaruumis oli kolmteist lampi. Samal aastal tõusis vesi tuule tõttu nii kõrgele, et saar jagunes kahte ossa. Tormi tagajärjel murdus maha suur osa metsa. Võimalik, et suur torm ja uue tuletorni ehitus olid omavahel seotud. 2005 avastati Pärsi neemel tuletorni vundamendi varemed, aastast 2008 on need kulutuurimälestisena kaitse all.. 1823 kindralmajor Spafarjevi Soome lahe ja Läänemere kaardilt leiame viimatikirjeldatud tuletorni joonise. 1839 on pärit laternaruumi ümbritseva galerii projektjoonis. Tegemist on 12-osalise raamiajaotusega suletud ruumiga, mille suurim läbimõõt oli 14 jalga ehk 2 sülda. 8 1851. aastal valmis Haubjerre mäele tuletornilinnak. 1856. aasta Läänemere tuletornide ülevaatuse raporti alusel otsustati laevasõiduohutuse parandamiseks ehitada tuletornile uude asukohta saare keskel asuval liivakünkal. Sama aasta septembrist on pärit vundamendi projekt, millest nähtub, et kõige laiemas kohas oli vundamendi ülemise ääre laius 40 jalga. 1859 valmis kuuetahuline 34-meetri kõrgune tüvipüramiidjas puitsõrestiktorn Haubjerre künkal, mille esimene navigatsioonihooaeg algas 1860 kevadel. Terve horisondi ulatuses valgustanud valge püsituli oli tollal nähtav 16 miili kaugusele. Saarele püstitatud torni ohutule kõrguseks mõõdeti meremärgi jalamilt 34,8 ja merepinnalt 60,9 meetrit. Tule valgustugevuse suurendamiseks lisati laternasse 1868. aastal täiendavalt neli uuetüübilist lampi koos sama hulga peegelditega. Kaart http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:47066/15489 9 1864 kirjutab Gottleib Alexander von Schmidt (Einige Notizen über Runo), et rannal seisis varem tuletorn, 78 jalga kõrge, kuid kuna kasvava metsa pärast selle valgus ida poole ei paistnud, viidi see üle saare kõrgeimasse punkti Haubjerrele ning ta kõrgus on nüüd 100 jalga. Tööd teostati rutusti juunis 1858. Võimalik, et üleviimine tähendabki seda, et olemasolev torn võeti koost lahti , viidi uude kohta ja püstitati sinna kõrgemana. Veel kirjutab Schmidt, et kohalike sõnul üritatud kunagi ammau Haubjerre mäele tuletorni ehitada, aga leitud mäeharja liiv liiga kerge ja voolav olevat, mistõttu see hinnatud ebasobivaks ning ehitusest loobutud. Suur auk on tänase päevani (enne 1864) näha. Mõni kohalik jällegi öelnud, et sinna ikkagi ehitatud tuletorn. Võib-olla Haubjerre mäel siiski oli mingi meremärk? Eespool nägime Pieter Pikardi 1715 aasta merekaardilt Ruhnu saarel olevat kahte tuletorni tingmärki. Veel on kahe tuletorniga 1737. aasta Hollandi päritolu merekaart. 1869 plaaniti paigutada Ruhnu tuletorni uus valgusaparaat, kuid puittorn osutus selle jaoks liiga nõrgaks. 10 1871 saare kaardil on teadaolevalt ainus omataoline, kus lühiajaliselt (1859-1977) eksisteerinud puittuletorni täpne asukoht fikseeritud on. Uue metalltorni detailid koos juurde kuuluva laternaruumi ja Fresneli 2. järgu dioptrilise aparaadiga telliti 1875 Prantsusmaalt Le Havre'ist firmalt Forges et Chantiers de la Mediterranee ja monteeriti kohapeal. Joonisel Ruhnu metalltuletorni kujutis Brockhausi-Efroni entsüklopeedilisest sõnaraamatust 1896, tõenäoliselt koopia projektmaterjalist. 11 Halli kehandi ja punase kupliga 40 m kõrgust tuletorni toestas väljast 4 raudtorudest silindertuge (Venemaa tuletorniteenistuse ülema kontradmiral Baženovi nõue. Tuletorni tüüpprojektis oli ette nähtud 3 silindertuge). Ruhnu metalltuletorn anti ekspluatatsiooni 22. septembril 1877. aastal. Foto SMF3761:2302F:1 12 1894. aastal külastas Ruhnut uus riikliku tuletorniteenistuse juht, kontradmiral Wilken, kes täheldas Ruhnu majaka tugevat õõtsumist jõulises tormituules. Eriti ägedate puhangutega oli märgata torni kriitilist rappumist, mis omakorda võis põhjustada optikaseadme rikkimineku. Peeti vajalikuks meremärk põhjalikult korda seada tornialuse kõvendamise ja silindertugede kindlustamise teel. Kõigi nende remonditoimingutega saadi ühele poole 1900. aastal. Foto aastast 1901. 13 Saksa välkdessandi käigus õhiti 1. mail (ukj) 1915 tuletorni ülaosa, et halvata tsaariarmee laevaliiklust Riia lahel. Näha on, et suur flants, millele varem toetusid teenistusruum ja laternaruum, on tugevasti kahjustatud. Remondi käigus ehitati tilluke teenistusruum, mille lahtisele platvormlaele paigaldati atsetüleengaasilatern. Foto SMF3761:2301F:1 14 1921 aastal ehitati ajutine teenistusruum, mille laele pandi atsetüleengaasilatern. Veel on tuletorni kehand ja tugijalad kaetud algse värviga. Selgelt on tumedam ajutine teenistusruum. 15 1930. aasta fotol tunduvad torni kehand ja ajutine teenistusruum olevat kaetud ühesuguse, võrdlemisi heleda värviga. Võrreldes 1871 ja 1931 asendiplaane tundub, et uus tuletorn ehitati vana kõrvale, sellest paarkümmend meetrit põhja-loode poole. 16 1933. aasta fotol tunduvad torni kehand ja ajutine teenistusruum olevat kaetud sama, kuid tumadama värviga. Võimalik, et esimest korda värviti torn punaseks juba vahemikus 1930-1933. Foto MMF5159:1 1936 aasta fotol pole tuletorni välisukse kohal veel väikest varikatust. Paremal võrdluseks kaasaegne ülesvõte. 17 1937 rekonstrueeriti teenindus- ja laternaruum esialgsele sarnasel kujul insener Ants Niilre (1909– 82) projekti järgi. Fotol lammutatakse ajutist teenindusruumi. Tellingute ülesehitus on pehmelt öeldes surmapõlgav. Uue torniehitise paigaldamiseks eemaldati kahjustatud alusflants koos tugiribidega ning lõigati maha tugijalgade ülemised otsad. 18 Ca 1939 19 Teise maailmasõja ajast on tuletorni teenindusruumi seinal kuulijäljed. Suuline pärimus räägib, et seda tulistatud Saksa laevalt. Kas vaenulik tegevus toimus on 1941 või 1944, pole teada. Foto Kaarel Lauk 1952 merekaardilt selgub, et tuletorn on üleni punaseks värvitud. Foto Veeteede Ameti Kuressaare kontori seinal olevalt faksiimilekaardilt. 20 1964. aastaks oli pöörlev valgusseade asendatud elektrilise plinkiva laternaga. 1977 lisati tornile juubeli puhul infotahvel. Tänu neutraalse sisuga tekstile pole seda eemaldatud. Kas Ruhnu tuletorni projekteeris Gustave Eiffel? Ruhnu tuletorniga seotud infomaterjaliga tutvuja märkab peatselt pärimust, et metallkonstruktsiooni projekteeris tuntud Prantsuse insener Alexandre Gustave Eiffel (1832-1923). Seetõttu uuriti seda võimalust käesolevate erintigmuste koostamisde käigus. Otsest seost Eiffeli ja torni metallosa valmistajafirma Forges et Chantiers de la Mediterranee vahel leida ei õnnestunud. Kuid uurimistöö käigus selgus, et ettevõtjad Sautter&Eiffel ning Forges et Chantiers konkureerisid 1868. aastal Suessi kanali tuletornide ehitamise hankel. 1869 valiti kolme tuletorni ehitajaks viimatimainitud ettevõte, sest ta oli nõus oma pakkumist langetama 200 000 frangi võrra. Tõsi, tegemist oli klassikalise välimusega kivituletornidega. Uurimistöö käigus selgus veel see, et nii Tsaari-Venemaal kui mujalgi maailmas rajati veel mitmeid sarnase välimusega metalltuletorne, mida saadab sama Eiffeli-pärimus. Esimese näitena võiks tuua nende hulgast Egiptuses, Punase mere ääres asuva Ras Gharibi tuletorni. Ajalehe Egypt Indipendent (12.10.2015) väitel püstitas selle Gustave Eiffel 1871, kaks aastat pärast Suessi kanali valmimist. Veebileht hebdo.ahram.org.eg kirjutab 12.10.2016, et Egiptuse antiikasjade minister (minister on State of Antiquities) paigutas Eiffeli poolt ehitatud Ras Gharibi islamimonumentide (sic!) nimekirja. Panama kanali ehitamisega seoses püstitati kaks metallmajakat – Toro Point (1893) ja Isla Grande (1894), mille autoriks peetakse samuti Eiffelit. Veel võib näiteks tuua Azerbaidžaani pealinna Bakuu lahes asuva Sangi-Mugani (valmimisaasta 1891) ja Ukrainas Hersoni oblastis, Skadovskis asuva Džarõlgatši (1901) tuletornid. Viimasel juhul tellinud torni Eiffelilt linna asutaja, riiginõukogu liige Sergei Skadovski isiklikult (1863-1918). Soomes, Botnia lahe ääres asub Valassaarte (rts Valsörarna saared Ebbskär ja Storskär) majakas, mille ehitas 1886. aastal Prantsuse ettevõte Henry-Lepaute, Eiffeli torni üks ehitajatest. Tuletorn on küll torukujuline, kuid tema tugedesüsteem erineb Ruhnu torni omast märkimisväärselt. Selle autorlust seob (peale wikipedia ning hulga koduloouurimise taustaga netilehtede) Eiffeliga ka eelpooltsiteeritud leht http://journals.openedition.org/abe/704#ftn27 artiklis Les Phares d'Egypte. Samas kirjutatakse muuseas: Forges et Chantiers jalgadega tuletorn nautis varsti mõningat edu. 21 Kõigepealt ehitati 1870 kolm taolist Prantsusmaale /---/ Aastal 1871 Egiptuses, Punase mere rannikule Ras Gharibi ehitati 50 m kõrgune tuletorn, identne Prantsusmaa omadele. Sealsamas esitatakse foto skitsist, millel kujutatud Forges et Chantiers tuletornide tüüpprojekte. Reklaamplakat Eiffeli tuletornist (vasemal), Valassaarten majakas (paremal) Loomulikult väärib teema edasist uuringut, kuid eelpooltoodut arvesse võttes tundub, et Gustave Eiffel ei oma Ruhnu tuletorniga otsest seost. 22 5. Hetkeolukorra kirjeldus koos seda iseloomustavate värvifotodega; hinnang tehnilisele seisukorrale. Ruhnu tuletorni puhul on tegemist torukujulise ehitisega, mille sisemine läbimõõt on 1,97 m; keredetaile ühendavad poltidega kinnitatud metallvööd; vertikaalsuunas jaguneb torni torukehand 10-ks ühekõrguseks sektoriks; iga sektor koosneb 6 osast; torni torukeha pole korrusteks jaotatud, seda läbib keerdtrepp, millel on 142 astet ja mille plaani täispöörete abil võiks torukehandi jagada 10-korruseliseks; torni torukehale toetub vaheruum, mille läbimõõt on 4,33 m; torni tipus on teenistusruum, mille läbimõõt on 3,28 m, seda ümbritseb ringrõdu, mis on avatud külastajatele; ülemine kaheosaline korrus on laternaruum läbimõõduga 3,1 m; torn toetub neljale torukujulisele jalale, mis on torni kehandiga ühendatud igaüks kahe horisontaaltoe kaudu, mis paiknevad altpoolt lugedes neljanda ja seitsmenda sektori keskel. Foto www.aerofotod.ee 23 Tornist tervikliku vaate pildistamine maastikul pole lihtne. Soovides torni üleni kaadrisse saada, peab asuma sellest piisavalt kaugel. Sellisel juhul aga seisab pildistaja nölval, mille serv varjab torni alumise osa. Torn on heas olukorras, v.a. värvkate, mis koorub. Teadmata on liitekohtade polt- ja neetühenduste tegelik olukord. Foto wikipedia 24 Välisuks on koos hingedega on heas olukorras. Põõn koos tabaga vajab vahetamist ajastutruuma vastu. Foto 1 wikipedia Välisukse link on lahendatud laevaukse suluse põhimõttel – pöördlingi vastas on sulus, mis lingi vastava sendi puhul sulgub välisseinal oleva aasa taha. Pöördlink avatud asendis. Sama võttestikuga on lahendatud ka ülemiste korruste välusukste sulused. Üldiselt on välisuks heas korras, v.a. värvkate, mis koorub. Foto 2 25 Teenistusruumi uks, pöördkäepide suletud asendis. Uks heas olukorras, värv koorub. Foto 3 Keerdtrepil on 142 astet. Või 141. Eritingimuste autor luges astmeid neli korda, kaks korda sai tulemuseks 142, kaks korda 141, lõpuks lahendas liisuheitmine selle küsimuse; astmed on metallplaatidest, mille pind on väljaulatuva rombja mustriga; varustatud metallist varvaslauaga. Trepp on rahuldavas olukorras, mõned astme- ja varvaslaudade ühendused on keevisest lahti tulnud . Foto 4 26 Teenistusruumi põrand, allpool keerdtrepp, vasemal laternaruumi suunduv püsttrepp. Heas olukorras. Foto 5 Keerdtreppi ääristab kogu ulatuses käsipuu, mis on paigaldatud (vist) keevisühendusega. Alternatiivne võimalus on, et käsipuu ühendusdetailid ulatuvad läbi torni küljeterase ja on fikseeritud poldi või neetimisega. Esimesel juhul on käsipuu metallosa sekundaarne, teisel primaarne. Puidust osa vanust pole võimalik hinnata. Mõnes kohas on (ilmselt kaabelduse, mis on nüüdseks eemaldatud) paigaldamiseks eemaldatud käsipuu puitosa fragmente. Värvitud pruuniks, algsem värv punane. Üldmulje korralik, olukorda sobiv. Foto 6 27 Torni kehandi aknad kahekordsel metallraamil, ühekordse klaasiga, mitteavatavad. Aknaklaasid paigaldatud kitiga. Torni kehandi ülemisel aknal klaas puudub, asemele on paigaldatud (ilmselt linnutõkkeks) võrk, mis on lagunenud. Osad aknaklaasid (maapinnalt lugedes II ja IV, VII aken) on purunenud või mõrased. Akna metallraamide alumistest äärtest on kohati tormivesi läbi pressinud. Foto 7 Teenistusruumi akende raamistus on torni kehandi akende sarnane, metallprofiilide mõõdud erinevad. Akna kohal tehnilise ruumi lae konstruktsioon. Heas korras, v.a. värvikiht. Foto 8 28 Elektriinstallatsiooni kaasaegsem osa paikneb torni keskel püsttorus, mille ümber keerleb keerdtrepp; vanemast ajast on pärit kaabel, mis on paigutatud keskmise püsttoru välisseinale, keeratud ümber toru, jälgides enam-vähem trepi tõusujoont. Kaabel on värvitud seinaga sama värvi. Mitte säilitada Foto 9 Teenistusruumi seinalt leiab elektrilahendusi, mis tuttavad laevandusest. Kaablid, harukarbid ja kinnitid on kõik värvitud seinaga sama värvi. On lubatud eemaldada. Foto 10 29 Teenistusruumi vaade. Foto MMF2028:1. Foto 11 Teenistusruumi rõdu koos 2017 paigaldatud lisapiirdega. Heas korras. Foto 12 30 Algse laterna pöördemehhanism (kapis). Heas korras. Foto MMF2019:1. Foto 13. Algse laterna pöördemehhanism (lähivaade). Foto MMF2031:1. Foto 14 31 Laternaruumi sisevaade Foto Mati End. Foto 15. 32 Laternaruumi välisvaade, koos teenindusrõduga. Foto16 Torni tipuosa – all teenistusruum, selle kohal kaheosaline laternaruum, mõlemad ringrõduga; vaskplekk-katus; tuulelipp. Heas korras. Fotol puudub teenistusruumi rõdupiirde kõrgendus. Foto Kaarel Laugu erakogust. Foto 17 33 6. Värviuuringute tulemused; Netilehekülg Ruhnu päevik edastab 2016. aastal Veeteede Ameti peadirektori Andrus Maide pöördumise. Selles selgitatakse saareelanikele vajadust torn värvida ajaloolise värvitooniga (kollakas-beež). http://ruhnlane.blogspot.com.ee/2016/04/tuletorni-uus-kuub.html Blogija edastab ruhnlaste koondarvamuse, mis rahvalikus ja kategoorilises toonis eelistab praeguse värvitooni säilitamist. Paratamatult peaks tuletorni tulevane välisilme määramisel Ruhnu elanike arvamust vähemalt teadmiseks võtma. Torni jalamil põhjaküljelt tehtud lähifoto. Heledamalt murdejoonelt on loetavad kolm punaka värvi kihti, kusjuures ilmastiku käes olnud pealispind on igal kihil tumenenud, alusosa aha heleda; alumine kiht on kollakasbeež. Metallpinnalt kumab hõredalt helepunast. Torni torukehandi sisepinna algvärv on samuti olnud heledam punane. Fotol nähtaval värvikihtide lõikel on alumiseks värvikihiks rohekashall, mida on kaks korda üle värvitud helehalli ja kaks korda valge värviga. 34 Alumise roosaka välis- ja sisevärvi kohta oletas Jaan Vali (telefonivestluses eritingimuste koostajaga), et tegemist on kruntvärviks kasutatud tinamenninguga, mille toon on roosa. Seda kasutati vanasti merenduses üldiselt laevakerede veealuse osa katmiseks. Taoline lahendus vähendas veealuste elusorganismide kinnitumist laevakere külge. Ruhnu tuletorn rajati tsaari-Venemaa Hüdrograafiateenistuse poolt, mis põhimõtteliselt oli mereväe osa ja mida juhtisid admiralid. Seega on võimalik, et värvilahenduse puhul lähtusid valiku põhimõtted merendusloogikast. Tsaari-Venemaa Balti mere laevastiku laevad värviti rahuajal järgmiselt: laevakere allpool veepiiri punane (tinamenning), ülalpool veeliini valge, korstnad kuldookriga, korstna tipu ümber must triip. Sõjaajal kaeti laevakere ülaltpoolt veelini musta värviga, muud värvid olid samad, mis rahuajal. Kui pöörata pilk merelt tagasi maale, siis tuletorni torujas kehand sarnaneb laevakorstnale. Lisaks olgu mainitud, et sarnast korstna värvilahendust kasutasid tol perioodil ka Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjalaevastikud. Seega võiks see olla admiraliteedi mätta otsast vaadates Joonisel soomuslaev Imperaator Aleksandr II sõjavärvides http://commi.narod.ru/bmc/mk1bs/bs10.htm Tõenäoline on, et vanadel aegadel segati värvi küll retsepti järgi, kuid tulemus võis olla veidi erinev. Sellepärast tuleb viimistlusprojekti käigus täpsutada algne värv võimalikult erinevatelt torni osadelt. Tänapäeva definitsioon kuldookrist on järgmine: RAL1024 (ochre 913 Vallejo kataloogi järgi), mille RGB numbrid on 174,160,75: 35 On ainult üks teadaolev värviline Ruhnu majaka tsaariaegne kujutis. Tegemist on küll kunstniku või retušeerinud fotograafi nägemusega, aga see näib merelaevanduslikku üldpilti sobivat. Tähelepanu äratab, et teenistus- ja laternaruum tunduvad tumedamad kui torukehand ja tugijalad. Väga vanu fotosid on säilunud vaid kolm-neli tükki. Piisavalt hea kvaliteediga on ainult üks, aastast 1901, siinkohal esitatud väljalõikena. Võib-olla ei saa siinkohal teha ammendavat järeldust, aga tõepoolest tunduvad teenistus- ja laternaruum võrreldes muud tuletorniga tumedamad. Tuletorni nähtavus oleneb tuletorni kõrgusest, värvusest ja sellest, kui selgelt ta ümbritsevast 36 taustast eraldub (paremaks eristamiseks ehitatakse tuletornid erinevad, metsa taustal olevad tuletornid värvitakse valgeks, mere taustal olevad musta-valge triibuliseks või punaseks). Mereleksikon 1996 http://mereviki.vta.ee/mediawiki/index.php/Tuletorn Seda pole küll võimalik kindlalt väita, sest torni ajalooline üleosa pole säilunud, kuid võimalik, et juba algselt oli see nähtavuskaalutlustel värvitud punaseks. 7. Väärtuslikud osad, tarindid ja detailid; 1. Tugijala alaosa. Foto 18 2. Torni jalami elemendid. Foto 19. 37 3. Alumine välisuks koos suluste ja vabrikumärgiga „FORCES ET CHANTIERS DE LA MEDITERRANEE. HAVRE 1875“. Foto 20. 4. Metallraamiga aknad 38 5. Keerdtrepp koos käsipuuga. Foto 21. 6. Teenistusruumi välisuks koos sulustega 7. algse laterna pöördemehhanism 8. laternaruumi aknaraamid 9. laternaruumi rõdupiire 10. laternaruumi katus 11. tuulelipp 12. Algse tornitipu keerdtrepi kaks astmeplaati, tuletornist eraldatud ilmselt 1915. aasta plahvatuse läbi; asetsevad Bulderi talu kiviaial 39 8. Eritingimused 1. Kontrollida pisteliselt kogu torni ja tugijalandite neet- ja poltühenduste ning metalli liitekohtade olukorda. Selleks koostada metoodika (võttes aluseks vastavad normdokumendid ja standardid) Vajadusel asendada mittepiisava tugevusvaruga neet- või poltühendused ning tihendada metallpindade vahelised vuugid, kusjuures on lubatud kasutada tänapäevaseid materjale. 2. Eemaldada lahtine värv kogu tornkehandi, teenindus- ja laternaruumi ning tugijalgade välispinnalt, k.a. uksed, aknaraamid, laed, põrandad ja piirded; eemaldada lahtine värv kogu tornkehandi ning teenistus- ja laternaruumi sisepinnalt, k.a. uksed, aknaraamid, laed, põrandad ja piirded; samuti eemaldada lahtine värv muudelt pindadelt (trepp, sisemine torupost, trepi käsipuu ja selle elemendid jne). 3. Värvi eemaldamise käigus koostada kõikide asjassepuutuvate pindade algsete värvide nimistu. Arvestada võimalusega, et mõni kattev värvikiht ei sobi keemiliselt koostiselt mõne alumise värvikihiga. Nimistu põhjal koostada sise- ja välisviimistluse kontseptsioon, mis on aluseks sise- ja välisviimistluse projektile. Lubatud on kasutada kaasaegsel tehnoloogial põhinevaid värve. Oluline on tagada metalli võimalikult pikaajaline kaitse ilmastiku eest. Välispindadel mitte kasutada läikega värve. Sisepindadel kasutada kõrgendatud kulumiskindlusega värve. Lubatud on katta teenistusruumi ja selle rõdu sile põrand karestatud pinnaga värviga. 4. Eemaldada välisukse taba koos kinnituspõõnaga. Asendada ajastutruu lahendusega 5. Restaureerida mõlemad välisuksed koos sulustega. 6. Restaureerida keerdtrepi käsipuu. 7. Taastada keerdtrepi astme- ja varvaslaudade vahelised keevisühendused kohtades, kus võimalik. 8. Eemaldada seintelt kasutuseta ja vanad juhtmed. Töötada välja kavandatava elektriinstallatsiooni terviklahendus, mis kooskõlastada muinsuskaitseametiga. Vältida kaabelduse paigaldamist torni torukehandi seintele, kasutada selleks keerdtrepi kesktoru siseruumi; teenistusruumis ja laternaruumis on pinnale paigaldamine lubatud, koos ajastutruu kaabelduse, lülitite, harukarpide ja valgustitega. Vältida kaablite katmist kõride ja muude plastmasselementidega 9. Restaureerida aknad, mille klaasid on mõrased (maapinnalt lugedes II ja IV, VII aken), samuti paigaldada puuduolev klaas VIII aknale. Raamide taaspaigaldamisel on lubatud kasutada tänapäevaseid tihendusmaterjale. Klaaside paigaldamine peab toimuma kitile. Klaasimisel on lubatud kasutada karastatud klaasi. 10. Restaureerida laternaruumi klaasid. Kui selgub vajadus mõne aknaklaasi väljavahetamiseks, on lubatud kasutada karastatud klaasi. Klaasimisel on lubatud kasutada tänapäevaseid tihendusmaterjale. 11. Koostada tuletorni restaureerimistööde tarbeks muinsuskaitsealast tegevusluba omava ettevõtte poolt projektlahendus põhiprojekti mahus, koos kõigi vajalike lisadega, kaasa arvatud eritingimuse punktides 1, 3 ja 8 nimetatud. 40 Kasutatud materjalide loetelu: 1847 Fredrik Johan Ekman Beskrifning om Runö I Liffland http://dspace.ut.ee/handle/10062/34092 1855 Carl Fr. Wilhelm Russwurm Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö http://dspace.ut.ee/handle/10062/24974 1861 Carl Fr. Wilhelm Russwurm, Sagen aus Hapsal, der Wiek, Ösel und Runö http://dspace.ut.ee/handle/10062/24887 1864 Gottleib Alexander von Schmidt, Einige Notizen über Runö http://dspace.ut.ee/handle/10062/4675 1896 Brockhausi-Efroni entsüklopeediline sõnaraamat http://www.vehi.net/brokgauz/all/065/65225.shtml 2005 Ulf Jansson, Rannaalade väärtused ja nende kaitse 7 - Ruhnu (Runö) – katastrikaardid ja maastikud 17. sajandist tänapäevani Ulf Jansson, Stockholmi Ülikooli Inimgeograafia Instituut www.seit.ee/files/7_algus1.pdf Kaardid Biblioteque nationale de France http://gallica.bnf.fr/ Российская национальная библиотека (РНБ) http://нэб.рф/catalog/000200_000018_RU_NLR_DIGIT_79090/ Riigiarhiivi kodulehelt (leidandmed vt kaardipildi alumisest parempoolsest nurgast. Muul juhul on link esitatud kaardi juures) Peeter Peetsalu, Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest, 2013. Kaarel Lauk, Mati End – suulised andmed ja fotod http://nma.vta.ee/aton/aton_2538.html http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ruhnu_tuletorn http://journals.openedition.org/abe/704#ftn27 https://www.raremaps.com/gallery/enlarge/26831 http://www.wtj.com/store/index_paint_guide_hist-paint.html 41 42 Punktis 5 esitatud fotode asukoha skeem 43 Väärtuslike detailide fotode asukoha skeem 44 Sisukord 1. Eesmärk lk. 2 2. Asukoht lk. 2 3. Tutvustus lk. 3 4. Ajalooline ülevaade ja dateeringud lk. 3 5. Hetkeolukorra kirjeldus koos seda iseloomustavate värvifotodega; hinnang tehnilisele seisukorrale lk. 23 6. Värviuuringute tulemused lk. 34 7. väärtuslikud osad, tarindid ja detailid lk. 37 8. Eritingimused lk. 40 9. Viited lk. 41 10. Tuletorni vaade, lõige ja plaanid (koos fotode kaardistusega) 45