Kiri

01.09.2023 , nr. 2-10/1797 Lugupeetud kultuuriminister Heid y Purga , Käesolevaga tahame anda Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) poolt tagasisidet lõppenud suvel aset leidnud loovuuringute toetuste voorule. Juba 2022. aastal andsime K ultuuriministeeriumi kantslerile ja teadusnõunikule mitteametlikus vormis tagasi si det, mis keskendus asjaolule, et komisjoni ei olnud kaasatud piisavat audiovisuaalkultuuri ainelist ekspertsust ning et taastoodeti muuski kultuuripoliitikas domineerivat tasakaalustamatut rahastamist kunstivaldkondadele. Paraku peame ka tänavu jääma oma kriitika juurde. Komisjonis ei olnud audiovisuaalkultuuri projekte hindamas valdkonna akadeemilisi spetsialiste, meie projekte hindasid konkureerivates ülikoolides töötavad teiste valdkondade eksperdid ning taaskord sai audiovisuaalvaldkond kordades vähem toetust kui muud valdkonnad. Samuti lisandus uusi probleemseid aspekte. Kuivõrd Kultuuriministeerium on hetkel välja kujundamas järgmise aasta samaainelist toetusmeedet ja on andmas selleks juhiseid ETAGile , siis leiame, et on hädavajalik BFMi loovuurimuslikele projektidele antud tagasisidet omalt poolt kommenteerida. Esiteks, väide et “lihtsalt film” ei ole loovuuring. Et sellele väitele tagasisidet anda tõstame esile teaduskirjanduses laialt aktsepteeritud loovuuringute sisemise põhijaotuse: - Loome- ja kultuuritootmise protsesside uurimine (uuritakse loovprotsesse eesmärgiga selgitada, kuidas kultuurisisu kas efektiivsemalt või mitmekül g semalt luua, arendatakse loomemeetodeid); - Kunsti- ja kultuurivormide arendusuuringuid (arendatakse uusi vorme, eksperimenteeritakse nendega - näiteks interaktiivsed filmid, HDR-resolutsiooni kasutava uut moodi filmikeele arendamine jne); - Ühiskondliku reaalsuse uuenduslik avamine, selle uurimine läbi alternatiivsete representatiivsete modaalsuste (teadustegevuse teostamine mitte traditsioonilise kirjutatud diskursuse kaudu, vaid kasutades selleks erinevate representatiivse id meedia id ). Väide, et film ei saa olla loovuuring, näitab ulatusliku uurimismetoodikate spektri osas üles asjatundmatust ja välistab täielikult kolmandana toodud ja väga suure loovuuringute al a suuna. Tegu on ka suunaga, millest tavaliselt mõeldakse, kui räägitakse loovuuringute kaasamisest laiematesse multidistsplinaarsetesse projektidesse. Samuti on ekraanmeedia vahenditega teostatud loovuurimuslikel projektidel teadusuuringutega kinnitatud äärmiselt lai ühiskondlik mõju väljaspool akadeemiat. Mõeldes meie tagasilükatud projektidele: kui film uurib süsteemselt, rajanedes põhjalikule tööle kirjandusega ja lähtudes selgelt defineeritud uurimisküsimusest ja -programmist, kuidas mõnd nähtust läbi audiovisuaalse modaalsuse avada ja mis on filmidega kultuurisüsteemi sekkumise funktsioon ja efekt, siis vastab see kõigile rahvusvaheliselt määratletud loovuuringute tunnustele. Kui seda suurt al a suunda süstemaatiliselt eiratakse, ei ole tegu enam loovuuringute toetusmeetmega , vaid palju spetsiifilisema loomemeetodite ja kultuurivormide arendusuuringute tugimeetmega. Seonduvalt tuleb ka esile tõsta projektide tagasisidestustes käsitletud “rakendatavuse” mõistet. Nende projektide puhul, mille sisuks oli selge uurimisküsim u se põhjal ja läbi audiovisuaalse modaalsuse Eesti tähendusruumi sekkumine, peab olema rakendatavuse käsitlemine teisene kui näiteks uue tehnilise kultuurivormi arenduse või loomemeetodi puhul. Kui eesmärk on tähendusinnovatsioon, siis peab komisjon hindama loodava tähenduse mõju Eesti kultuuriruumi sisemisele rikkalikkusele ja E esti inimeste võimestamist läbi uute mõistmisvõimaluste tekkimise. Projektid, mis pakuvad uusi mõistmisvõimalusi ja mille kaudu samuti teiseneb arusaamine vastavast meediast ja selle lubavustest, omavad selget mõju ka rahvusvahelises plaanis. Kolmandaks on väga probleemne argument, et projekti ei saa rahastada, kuna konkursile esitatud projekt on osa suuremast projektist. See läheb otseselt vastuollu meie poolt juba enne meetme loomist antud sisendiga, et tuleb arvestada ka audiovisuaalvaldkonna eripäradega, sealhulgas, et meie projektid on oluliselt suuremad ja kulukamad ning nende finantseerimine mitmest allikast ja eri intervallidega on rahvusvaheline standard. 40 000 eurot võib olla oluline maht muude kunstivaldkondade projektide võimaldamiseks, aga filmivaldkonnas ei piisa sellest tavaliselt projekti läbiviimiseks. Kui filmiprojektide puhul ei võimaldata suuremaid eelarveid , ongi meie puhul ainuvõimalik, et K ultuuriministeeriumi meetmest rahastatakse vaid osa projektist - loovprojekti teostamise üht osa. Loomulikult joonistades siis välja, kust tuleb ülejäänud rahastus ja jagades projekti läbipaistvalt väiksemateks osadeks. Kui seda ei võimaldata, oleks tegu teadliku ja põhimõttelise filmivaldkonnast lähtuvate loovuuringute välistamisega antud konkursil. Neljandaks tekitab teaduslikus plaanis küsimusi tagasiside meie mitmele projektile, et kuigi näiteks filmivaldkonnas on projekti väärtus kõrge, pole need Eesti-kesksed. Nii teadus kui ka kunst ja innovatsioon on rahvusvahelised süsteemid ning kõrge tase neis peab olema peamiseks uuringulise väärtuse mõõdupuuks. Eesti ülikoolis loodav, siin arenev ja akumuleeriv teaduslik, kunstiline või innovatsiooni väärtus kanduvad varem või hiljem üle väärtuseks, millest ka Eesti kultuuriinstitutsioonid, ettevõtted ja laiem ühiskond võidavad. Soovime ka esile tõsta asjaolu, mida rõhutasime juba enne meetme loomist: filmitootmine on kallis valdkond ning kuna H aridus- ja T eadusministeerium meie loovsuuna doktorantide projekte eraldi ei rahasta ning muudest vahenditest on BFMil väga raske doktoriprojektide filme rahastada, siis näeme, et meilt tulevad Kultuuriministeeriumi konkursile peaasjalikult doktorantide projektid. Nüüd aga, kui ministeerium on seadmas tingimusi selliseks, et film loovuuringute valdkonnana on suuresti välistatud, seab see loovuuringute suuna kestlikkuse filmivaldkonnas üldse kahtluse alla. Seejuures imestame asjaolu üle, et kuigi Tallinna Ülikool on teadusasutusena evalveeritud ja ka BFMi doktoriõppekava l on tähtajatu õpetamisõigus , ei usalda Kultuuriministeerium, mis ei ole teadusasutus, meie võimet kaaluda, millisel puhul on tegu kvaliteetse uuringu ja doktoriprojektiga audiovisuaalvaldkonnas. Senine läbiv kriitika meie doktoriprojektidele seda tähendaks. Samuti tõstame esile, et kriitikana esitati ka taotlejate senise teadustöö puudumist. Eestis on väga vähe suure kogemuspagasiga loovuurijad, aga nooremteadurite (doktorantide) puhul on pikaajalise pagasi puudumine üsna paratamatu. Neil on aga kõigil vähemalt kaks juhendajat, mis tagab akadeemilise kvaliteedi ja maandab võimalikud riskid. Kõigil projektidel kinnitatakse esimeste kuude kestel nelja aasta kava ja eraldi aastane tegevuskava, mille täitmist igal suvel paljuliikmelise ekspertkomisjoni poolt hinnatakse. Kultuuriministeeriumi vooru tulevad taotlejad kõige varem peale esimese doktorantuuriaasta lõppu, mis tähendab, et neil on teostatud nii töö kirjandusega kui ka meetodite väljatöötamine. Olgu ka märgitud, et BFMi loovdoktorantuuri juba lõpetanud või praeguseks eelkaitsmise läbinud doktorantide loov uurimusi on rahvusvaheliselt ning mitmes etapis edukalt retsenseeritud, mis taas kinnitab instituudis tehtava loovuurimuse rahvusvaheliselt kõrget taset. Tõstame esile veel üht probleemi taotluste hindamisel. Nimelt toodi kriitikas esile, et projektijuhid ei taotlenud endale palkasid. K õik Tallinna Ülikooli nooremteadurid saavad umbkaudu Eesti keskmist palka ning nende palku ei peaks projekti keskel suurendama. Selle asemel on neil vaja vahendeid projektide teostamiseks. Kokkuvõtvalt on praegu on suur eks risk iks , et Kultuuriministeeriumi loovuuringute toetusmeede on sea tud viisil, mis välistab audiovisuaalvaldkonna projektid, mille meetodiks ja lõpptulemuseks on film, ja ka laiemalt ühe loovuuringute olulise al a suuna. Samuti ei arvesta toetusmeede nooremteadurite vajadustega eelistades väljakujunenud uurijaid ja nende väiksema eelarvega projekte. Eesti audiovisuaalkultuuri edenemise eest vastutava teadusasutusena ei saa me sellise praktikaga nõustuda ja palume meetme tingimuste ümbertegemist. Ootame toetus meetme kujundamiseks uut kaasamisringi. /allkirjastatud digitaalselt/ Birgit Vilgats Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi direktor /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Ibrus Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi meediainnovatsiooni professor, doktoriõppekava Audiovisuaalkunstid ja meediauuringud kuraator