Kiri

Kultuuriministeeriumile 12. september 2023 Eesti Kirjanike Liidu märkused dokumendile „Loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse parandamine. Kokkuvõte kaasamisest ning ülevaade välja pakutud lahendustest“ Loovisikute ja loomeliitude seadus Eesti Kirjanike Liit oli 2004. aastal kehtestatud Loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) peamisi eestvedajaid. Tulemus ei vastanud küll liidu ootustele. Algselt loodeti loomeliidu liikmete sotsiaalkaitset analoogselt ajateenijate, nunnade ja põllumeestega; samuti põllumeestega analoogs e t lihtsat mehhanismi täpsustamata „tootmiskulude“ mahaarvamiseks maksustatavast tulust. Algusaastatel olid „vabakutselise loovisiku loometoetuse“ taotlemise kriteeriumid nii karmid, et neile vastanud taotlejaid oli vähe ning suurem osa rahast maksti välja stipendiumidena. Olukord on muutunud; loometoetuste raha on viimasel ajal saanud otsa enne aasta lõppu. Sellest vajadus seadust täiendada. Samuti on tarvis laiendada loovisikute sotsiaalkaitset. „Kokkuvõte“ kui algjärgus dokument ei puuduta loovisiku sotsiaalkaitse reformi maksumust. Öeldakse, et lootus reformi jaoks lisaraha saada on väike (8.4, lk 40). See ei sisenda usku „ Eurooopa parima vabakutseliste süsteemi“ (lk 3) õnnestumisse. Kirjanike Liidu mured Eesti Kirjanike Liitu huvitas LLS VTK puhul kitsamas mõttes enim see, milline lahendus leitakse liidu kui kirjandusasutuse tegevuse rahastamiseks. Ministeerium on EKL-i tööd kirjandust korraldava ja tutvustava asutusena toetanud minimaalselt. Lahendust sellele murele „Kokkuvõte“ ei paku, vaid käsitleb loomeliite üksnes huvikaitse vaatevinklist (p 1.5, 2.5, 7.5.6). See on seletatav asjaoluga, et „Kokkuvõtte“ fookuses on loovisiku toimetulek, mitte loomeliidu kultuurialane tegevus. Samas läheb see vastuollu kunstide asekantsleri aastataguste sõnadega: “... mure loomeliitude töötajate tasustamise pärast langeb aga ilmselt teise, laiemasse konteksti, nimelt huvikaitse ja loovisikute vajadused ning riigi ootused selleteemalise strateegilise partnerluse osas. Just nende küsimuste üle on arutletud ja lahendusi otsitud käimasoleva loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise protsessis. See on ministeeriumi lähiaastate üks peamisi fookusi.“ (Sirp, 18.11.2022). Nende küsimustega „Kokkuvõte“ kahjuks ei tegele. (Punkt 7.5.6 on sõnastatud hämaralt, aga tahetakse vist öelda, et ministeerium arvestab loomeliitudele raha eraldamisel nende „huvikaitsetegevust“ ja muud tegevust lahus.) Vabakutseliste loovisikute loometoetused LLS-i järgi võimaldatud loometoetusi on paarikümne aasta vältel kasutanud vähemalt kümnendik EKL-i liikmetest (lisaks mõned kirjanduslähedased loojad väljastpoolt liitu). Neil on olnud toetustest tuntavat kasu nii sissetuleku kui ka tervisekindlustuse mõttes. Liit pole taotlejatel vahet teinud nende „professionaalsuse“ põhjal, vaid maksnud toetusi järjekorra alusel. „Kokkuvõte“ annab mõista, et loometoetuste jagaja funktsioon on plaanis loomeliitudelt ära võtta, et edaspidi eraldada toetusi tsentraliseeritult, registri alusel (7.6.3 ja 10.5.1). Esimesele soovile EKL vastu ei ole. Loovisikute registri asutamisse ja professionaalse „loovisiku“ defineeritavuse suhtes jääb EKL skeptiliseks. (Väljapakutud definitsioonis mainitud kolmeaastane ajavahemik kirjaniku aktiivsuse hindamisel on liiga lühike.) Sotsiaalkaitse EKL pooldab „Kokkuvõtte“ ettepanekuid muuta sotsiaalkaitse arvestus paindlikumaks abinõudega, nagu: – „rulluv sotsiaalmaks“ (10.1.3); – tervisekindlustuse individuaalse hankimise võimalus (10.1.4). EKL pooldab muutusi pensionistaaži arvestamises: – kas liidu liikmesuse alusel (10.1.13), – või staaži ja sotsiaalmaksete teistsugust osakaalu pensioni arvestamisel, nii et juhutöödega tegelenud loovisikule (või ka muule isikule) oleks tagatud õiglasem pension. Need abinõud (v.a liidu liikmesuse alusel pensionistaaži arvestamine) peaksid ületama kunstide alal tegutsejate ringi ja laienema ka teistele töötajatele. Õiglane tasu EKL pooldab loosungit: „Ebaõiglase tasu maksmine peaks olema taunitav“ (lk 48). Riigil on kirjanike töö tasustamiseks praegu neli peamist kanalit. 1. Kirjanikupalk . Selle institutsiooniga võib rahul olla. EKL-il kahtleb, kas palk peaks vajama fikseerimist seaduses (7.6.2, 10.4.3). Seadusega määratlemisel kaasneb soov defineerida palgale kvalifitseerumise kriteeriume, mis omakorda võib kaasa tuua kohtuvaidlusi kriteeriumidele vastamise üle. 2. SA Kultuurileht kirjandusajakirjade (Looming, Loomingu Raamatukogu, Vikerkaar, lasteajakirjad jt) honorar (8.4). Honorari tõstmise kohta on ajakirjade peatoimetajad ja EKL teinud pöördumisi Kultuurilehe nõukogule ja ministeeriumile. 2023. aastal honorar tõusis, kuid mitte piisavalt, et vastata ministeeriumi kantsleri käskkirjaga (9.06.2014) kehtestatud autoritasu määradele (autoriõiguste pärijatele), olgu indekseeritult või indekseerimata (vt lisa). 3. Laenutustasu . Arusaamatul kombel on laenutustasu punkt (10.4.6) paigutatud peatükki VI „Seaduse muutmist eeldavad lahendused“. Laenutustasu on käsitletud peaaegu lehekülje ulatuses ja keskendutud ebaolulistele detailidele nagu tasu ülempiir – samas kui probleem on olnud laenutustasu vilets rahastamine ministeeriumi poolt. Civitta uuringus soovitatud 4 miljonit eurot laenutustasuks ei mainita. Räägitakse (olematust) vajadusest üle vaadata laenutasu „arvutamise alused ja maksmise kord“ – tagamõttega juhtida tähelepanu kõrvale peaprobleemilt, milleks on tasude väiksus. See punkt pole sündinud kaasamisest . Viidates ebaõigluse tasu maksmisele, mis peaks olema taunitav, tuleb tunnistada, et laenutustasu kontekstis on ebaõigluse allika ks olnud kultuuriministeerium ise. 4. Kulka . Kirjanike riigipoolse tasustamise peamine vahend on kultuurkapital oma tuludega, mis on täidesaatvast võimust olnud üsna sõltumatud. ( Kulkast vt allpool.) „ Õiglase tasu kokkulepped“ (7.4.2, 7.4.4). Loodame, et ministeeriumil õnnestub siduda kirjastajad ja kultuurikorraldajad enam-vähem samasuguste tasumääradega, mille ministeerium on kehtestanud surnud autorite pärijatele (koos indekseerimisega). „ Võimendamine“ . Praegused abinõud kirjanike toetamiseks arvestavad ennekõike kirjaniku tunnustust asjatundjate (kriitikute, kirjandusametnike) ringis. Turutõrke probleemi lahendamiseks võiks lisaks toetada autoreid võrdeliselt nende loetavusega, st ostetavuse ja laenutatavusega. Viimast eesmärki saab täita laenutushüvitis, kui selle suurus hakkaks ületama kompensatsiooni autoritel saamata jääva tulu eest. Praegu ei küüni laenutustasu õiglase hüvitisenigi. Kulka stippide maksustamine EKL näeb „Kokkuvõtte“ suurima ohuna, potentsiaalselt kõige kahjulikuma ettepanekuna soovi muuta kultuurkapitali toimimispõhimõtteid nii, et loomingulised aastastipendiumid ja loometöötoetused (sisuliselt honorarilisad) läheksid maksustamisele. EKL-i liikmete küsitlemine ei toonud esile kedagi, kes seda sammu pooldaks. Aastastipendiumid polegi niivõrd töötasu, vaid võrreldavad auhindadega. (Auhindadest kui kirjanike olulisest tuluallikast „Kokkuvõte“ ei räägi, kuid järjekindluse korral tuleks siis sotsiaalmaksuga koormata neidki.) Kui tõesti soovitakse kulka eraldiste maksustamisplaanidega edasi minna, peaks ministeerium üksikasjalikult hindama, kui palju kasvaks sotsiaalmaksu korral pension aktiivsel kirjanikul, kes saab kulkast kümne aasta vältel näiteks 2000–5000 eurot aastas. Samuti tuleks konkreetsemalt näidata, kui palju kirjanduse SK netoeelarve sellisel juhul väheneks. Halvimal juhul kujunebki LLS VTK viljaks ainult see, et kulka eraldised lähevad maksu alla (ja luuakse loovisikute register). Sel juhul pole kogu algatus olnud kasutu, vaid kahjulik. Kollektiivse esindamise organisatsioon „Kokkuvõte“ rõhutab kollektiivse esindamise organisatsioonide tähtsust (2.6) ning mainib KEO puudumist kirjanduse vallas. Loodame, et ministeerium aitaks kaasa sellise organisatsiooni ellukutsumisele. Selleks läheb tarvis paarisaja tuhande euro suurust käivitusgranti – eeldusel, et KEO teenib kirjandusturul edaspidi toimides oma tegevuskulud tasa. KEO toimimise eelduseks on see, et kirjanduslike autoriõiguste turu käive küüniks vähemalt veerandmiljoni euroni aastas. Suurima osa sellest moodustaksid avaliku sektori asutused – ERR, rahvaraamatukogud, Rahvusraamatukogu, haridussüsteem jne. Sellise käibeni jõudmiseks ja sellelt tasude kogumiseks kuluks mitu aastat eeltööd. Eesti Kirjanike Liit on valmis asutama kirjandusliku KEO, kui kultuuriministeerium sellele õla alla paneks, nii nagu 1991. aastal käivitati välisabi toel EAÜ. Tagasiside EKL-i liikmetelt EKL küsis liikmete arvamust „Kokkuvõtte“ kohta ning palus kirjeldada kogemusi vabakutselisena tegutsemisel. Kulka stipendiumide ja loometoetuste maksustamist ei pooldanud mitte keegi. Mitu korda nimetati pooldavalt kirjanikupalka. Ohumärke nähti „Kokkuvõte“ seisukohtades coach ’imise ja nõustamise üle, samuti kutsestandardite kehtestamises ja professionaalse loovisiku defineerimises („Kokkuvõtte“ lisa 1). Kiideti heaks „rulluva“ sotsiaalmaksu idee (10.1.3), nagu ka tervisekindlustuse individuaalse soetamise idee (10.13). Soovitati kirjanike toetamist lisaks ka nende loetavuse põhjal. Rahul ei oldud sellega, et üliõpilase staatus ei võimalda kandideerida vabakutselise loovisiku loometoetusele, ning tunti muret seoses pensionistaaži praeguse arvestusega (juhutööde korral). Mainiti (üht teist loomeliitu puudutanud) juhtumit, kus loometoetuse saaja pidi toetuse saamise katkestama talle omistatud auhinna tõttu. Veel märkusi – EKL pooldab universaalset ravikindlustust (7.1.1 jm). See võtaks ka ära suure osa vajadusest LLS ümber teha. – EKL pooldab ettepanekut luua subsideeritud loometöökohti (8.4, 10.4.2). – EKL pooldab dialoogi kultuuriministeeriumiga (7.5.5). Liidule pakub huvi mõte vahemehe institutsioonist (7.5.2), kuid olulisem on, et kultuuriministeeriumis oleks sõltumatu ametnik, kelle poole pöörduda süstemaatiliselt vastamata kirjade, järelepärimiste jms korral. Teabenõuete seadus jääb selles osas nõrgaks. – EKL arvates tuleks tühistada arengukava „Kultuur 2030“ või vähemalt selle kirjandust puudutav osa. See dokument ei vasta reaalsusele, kirjanduse valdkond on seal määratletud eksitavalt ning see määratlus on hakanud elama oma elu. Kahe aastaga pole ka suudetud luua arengukavas ettenähtud juhtkomisjoni. Kokkuvõtteks „Kokkuvõte“ on mahukas mitmehäälne dokument. See annab ülevaate uuringutest, välismaa kogemusest ja kaasamiskoosolekutel räägitust. Alati pole võimalik tabada, kus kes kõneleb: kas väljendatakse ministeeriumi seisukohti või vahendatakse kaasamisel räägitut. Kui kokkuvõte on mõeldud ülevaatena sellest, millised ettepanekud loovisikute toimetuleku parandamiseks on ministeeriumisse laekunud, jääb arusaamatuks, miks seal sisalduvad näiteks laenutustasu reformi mõtted, mida pole ministeeriumile keegi esitanud. Kui dokument esindab ministeeriumi seiskukohti , on see liiga hajus ja vastuoluline, et selle põhjal kavatsusi mõista. Kas tagasiside põhjal on kavas koostada uus „Kokkuvõte“ või hakatakse formuleerima konkreetseid viise eesmärkide saavutamiseks, st koostama seaduste muutmise ettepanekuid koos mõjuanalüüsidega? „Kokkuvõttes“ mainitakse kümmekonna seaduse muutmise vajadust – lisaks LLS-ile Kultuurkapitali seadus, Autoriõiguse seadus, mitmed maksu-, tervise- ja sotsiaalvaldkonna seadused. See kõik mõjub ebarealistlikult. Kui suudetakse läbi viia „Ravikindlustus kõigile“, siis langeb suur osa LLS-i muutmise vajadusest ära. „Kokkuvõte” sõnastab palju eesmärke, mille saavutamise vahendite kohta selgeid ettepanekuid pole. Puuduvad isegi ligikaudsed kalkulatsioonid ja seetõttu ei saa ettepanekuid hinnata kasude-kahjude skaalal: näiteks kas nõustamistele, uuringutele ja bürokraatiale kulutamisest saadav kasu on suurem, kui oleks samasuguse raha andmisel loomeliitudele. Parim osa sotsiaalkaitselistest ettepanekutest (universaalne tervisekindlustus, tööõiguse ja sotsiaalmaksu reformid) on sellised, mis eeldavad kokkulepet valitsuses ja koostööd ministeeriumide vahel. Taotlus luua loovisikutele erisusi võivad anda ettevõtmisele poliitilise tagasilöögi ning toovad kaasa bürokraatlikud defineerimisprobleemid. Ideaalsel juhul saab kultuurisfäär olla teerajajaks õiglasemale sotsiaal- ja tööõiguse süsteemile, mis vastaks viimastel aastatel põhjalikult muutunud tööturule. Halvemal juhul piirdub ettevõtmine loovisikute registri sisseseadmisega ning kulka stipendiumide ja loometöötoetuste maksustamisega. Käesolevale kirjale on lisatud kultuuriministeeriumi kantsleri käskkiri riigile pärimise teel üle läinud kirjanike autoriõigustest tuleneva litsentsitasu määradest. Lugupidamisega Tiit Aleksejev EKL esimees