Kiri

Autorhüvitusfond Ekspertarvamus dokumendi kohta „Loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantide kätesaadavuse parandamine. Kokkuvõte kaasamisest ning ülevaade välja pakutud lahendustest“ On hea meel lugeda kirjalikul kujul kultuuriministeeriumi mõteid autorihüvitusest. Autorihüvitus puudutab loovisikute toimetulekut ja sotsiaalseid garantisid ainult servamisi, aga on mõistetav, et nimetatud kokkuvõte ja ülevaade ka autorhüvitusel peatub. Seda tehakse üldsõnalises dokumendis üllatava üksikasjalikkusega. Paraku tulevad dokumendist esile mõned väärarusaamad laenutushüvituse ja paljundushüvituse olemuse ja autoriõiguse seaduse osas. Tekib tunne, et laenutushüvituse tõstmise ja selleks vajaliku läbirääkimisformaadi loomise asemel soovib ministeerium juhtda tähelepanu mujale ja otsib võimalusi autorihüvitste väljamaksmise süsteemi reformimiseks. Samas ei selgu, millega on süsteemi reformimise vajadus põhjendatud, selle üle seni mingit arutelu AHF-i ja autorite (organisatsioonide) vahel toimunud ei ole. Autorihüvitussüsteemi praegu ainus probleem on vähene rahastus ja ministeeriumi soovimatus rahastuse suurendamise osas läbi rääkida. Selle üle, kuidas on ministeeriumi eraldatud raha kasutatud, ei ole keegi teinud põhjendatud kriitkat. Vastupidi – 31. augustl pöördusid kirjanike, kujundusgraafkute, tõlkijate ja audiovisuaalautorite liidud ministri poole ja kinnitasid, et laenutustasu süsteem ei vaja muutmist. AHF ja autorite esindajad soovivad esimeses järjekorras selgust, kuidas ja milliseks kujuneb laenutushüvituse eelarve 2024. aastal ja edaspidi. Konstruktivne oleks moodustada töögrupp, mis töötaks välja etepanekud Autoriõiguse seaduse ja vajadusel valitsuse määruste muutmiseks. Sinna võiks kuuluda kultuuriministeeriumi esindaja (kantsler või asekantsler, eelistatavalt raamatukogunduse ja mite kirjastamisvaldkonnast), justitsministeeriumi esindaja, Autorihüvitusfondi esindaja, autorite esindajad - Eest Kirjanike Liidu esindaja, Eest Kujundusgraafkute Liidu esindaja jt, ning autoriõiguse tppekspert. Kokkuvõtlikud märkused: 1. Autoriõigus ja loovisikute toimetulek on küllaltki erinevad teemad. Ministeeriumil oleks tähts silmas pidada, et autorihüvits ei ole kirjanduse toetamise meede, mida jagada ministeeriumi kaalutlusotsuste alusel. 2. Ühtset autorihüvitst ja selle süsteemi ei ole Autoriõiguse seaduse (AutÕS) mõtes olemas. AutÕS käsitleb eraldi laenutustasu (AutÕS §133) ja reprograafatasu (AutÕS §271). Need on suunatud eraldi kasusaajatele. Reprograafahüvitus puudutab loovisikute toimetulekut minimaalselt. 3. Dokumendis märgitakse vajadust parandada autoriõiguse seadust ning analüüsida koos eksperdiga (ainsuses) loovisikute vajadusi ja teiste riikide praktkat. AHF ja autorite liidud tunnevad häst loovisikute vajadusi ja teiste riikide praktkat, aga nende arvamust laenutushüvituse suuruse kohta pole seni küsitud ega arvestatud. Loodetavast seda nüüd tehakse. 4. Dokumendis öeldakse “autoritasud on olemuselt hüvitsed” – siin on terminoloogiline viga. Hüvits on kompensatsioon saamata jäänud autoritasu eest. 5. Dokumendis mainitakse “mitmeid ebakõlasid” autorihüvitste maksmise praktkas, millele olevat autorid ja seaduse rakendajad tähelepanu juhtnud. See on hämmastav hinnang ja vajab konkreetseid viiteid. 6. Dokumendis on väljendatud soovi üle vaadata hüvitste arvutamise alused ja maksmise kord. Miks ministeerium seda vajalikuks peab? Põhjendusi saaks analüüsida nt eespool mainitud töögrupp. 7. Dokumendis öeldakse valest "Kehtv seadus määrab laenutus- ja reprograafahüvitse makse arvutamise aluseks riigieelarves eraldatud summa” – seaduses pole kusagil öeldud, et laenutus- ja reprograafahüvitus eraldatakse riigieelarvest ühe summana. Vastupidi, seaduse järgi on tegemist kahe eri hüvitusega. Vt selle kohta lisatud Ellex/Raidla juriidiline ekspertarvamus. Terves dokumendis valitseb väärarusaam, nagu oleks riigieelarve mõtes laenutus- ja paljundushüvitus mingi ühtne kululiik. See, et nende vahekorda pole kultuuriministerium määratlenud, tuleneb soovimatusest küsimusse sekkuda ja vastutust kanda. 8. Autorihüvitste alarahastus ei tulene maksmisviisi seadusandlikust reguleerimatusest, nagu dokumendis väidetakse, vaid kultuuriministeeriumi soovimatusest teemasse süüvida, pidada läbirääkimisi tasu saajate esindustega ja hüvitsi õiglaselt rahastada. 9. Dokumendis on laenutushüvitste tõusu protsendid valest arvutatud – näiteks 2023. aastal ei tõusnud hüvits ühegi baasi suhtes 63%. 10. Dokument jätab mainimata Civita soovituse tõsta laenutustasu originaaltekst autoritele 4 miljoni euroni aastas. Miks? 11. Dokumendis pannakse ete määrata hüvitsi raamatukogude teavikute alusel – kas see puudutab ka laenutushüvitsi? 12. Arutelu laenutustasu ülempiiri tõstmise kohta omaks tähtsust üksnes siis, kui praegune laenutustasu vähemalt kolmekordistuks. Keskmise brutokuupalga asemel alampalga võtmine ülempiiri arvutamise aluseks pole antud hüvitste puhul põhjendatud. 13. Alampiiri kehtestamine kuulub samut pisidetalilide valda, mille üle mõtete vahetamine on rohkem asendustegevus, kui pole selge, milliseks kujuneb laeunutustasu 2024. ja edasiste aastate eelarve. 14. Pole pakutud välja formaat läbirääkimisteks ja autorite, AHF-i ning kultuuriministeeriumi koostööks. 15. Sõbralik hoiatus: dokumendis mainitud etepanek rahvaraamatukogudes tasulise laenutamise sisseseadmiseks on etenähtavalt ebapopulaarne ning kujutab endast poliitlist riski. Üldmulje dokumendist on see, et loovisikute toimetuleku teema alla on küllaltki kunstlikult arvatud ka laenutustasu ja isegi paljundushüvits, mis suhestuvad selle teemaga riivamisi. Selle asemel et teha etepanekuid laenutustasu koheseks tõstmiseks või läbirääkimisteks selle üle, takerdutakse detailidesse tasu arvutamise ja jagamise süsteemi kotha. Kokkuvõteks on konstruktivsed ja koherentsed kaks etepanekut: 1) p. 7.4.6. /…/ “kehtestada tasude arvestamiseks, sh piisavuse ja õigluse tagamiseks selged alused, uuendades selleks autoriõiguse seadust.” Kui siin peetakse silmas AutÕS §27 (71) ja (72) analoogiat, ja baastasud määratakse kokkuleppel autoritega, saab sellega ainult nõustuda ja tervitada. 2) p. 10.4.6. Tõsta laenutustasu ülempiiri, aga sellel on mõtet ainult eelarve mitmekordsel suurendamisel. Konkreetsed kommentaarid vt palun lisa 1. Lugupidamisega, Ainiki Väljataga, Autorihüvitusfondi tegevjuht tel 53285284, [email protected] Lisa 1. Loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantide kätesaadavuse parandamine. Kokkuvõte kaasamisest ning ülevaade välja pakutud lahendustest Kommentaarid sinisega. AV 7.4.6. Kirjanduse ja kirjastamise valdkonnas võiks täpsustada ja uuendada autorihüvitste maksmise süsteemi ning kehtestada tasude arvestamiseks, sh piisavuse ja õigluse tagamiseks selged alused, uuendades selleks autoriõiguse seadust. (lk 41) Autorihüvitste süsteemi kui tervikut pole olemas – autoriõiguse eksperdid on kinnitanud, et tegemist pole ühtse “autorihüvitste” süsteemiga – laenutustasu ja paljundustasu on kaks eri asja. Sellest tuleb läbivalt lähtuda. Samut on autoriõiguse eksperdid rõhutanud, et muuta tuleb laenutustasu riigipoolse rahastamise süsteemi, mite maksmise aluseid. Kumbki hüvits ei kuulu sisuliselt kultuuriministeeriumi kirjanduse ja kirjastamise valdkonda – laenutushüvits on raamatukogunduse teema ja paljundushüvits riikliku haridussüsteemi teema. Selged alused on teretulnud – antud juhul rahastamise tagamiseks AutÕS §27 (71) ja (72) analoogia põhjal. Ülejäänud alused on seadustes ja VV määruses piisavalt selged. 8.4. Õiglane tasu Autoriõiguste jõulisem kaitse ja laiem teadvustamine võiks olla abiks loovisikute tulude mõningasele suurendamisele. (lk 49) Autoriõiguse korrektse rakendamisega saab tagada loovisikute sissetulekute olulise kasvu. Riik peaks siin olema eeskujuks, aga mite seadusest möödahiilimisel nagu laenutustasu puhul. 10.4.5. Autorikaitse süsteemi tõhustamine Autorite töö õiglase tasustamise kõrval on aktuaalne ka teoste kasutamise varaliste õiguste parem kaitse. Kuigi autoritasud on olemuselt hüvitsed, mite töötasud, ning nende eesmärk ei ole tagada autori sotsiaalseid garantisid, on sellistel tasudel loometöö tegijate sissetulekus siiski kindel roll. Autoriõiguse seaduse rakendamine ja vajadusel parandamine autorite huvidest lähtudes eeldab kehtvate tngimuste analüüsi loovisikute vajadusi häst tundva eksperdiga ning teiste riikide praktka põhjalikku uurimist nt EL direktivide rakendamisel. Autoritasud pole hüvitsed, vt AutÕS § 14. Hüvits on kompensatsioon saamata jäänud autoritasu eest. Loovisikud tunnevad oma vajadusi ise ja nt laenutustasu süsteemi kõik elemendid töötavad autorite omavaheliste kokkulepete tulemusena, “loovisikute vajadusi tundva eksperdi” kaasamise vajadus jääb selgusetuks. Keda siin silmas peetakse? Teiste riikide praktkat EL regulatsioonide kontektsis on põhjalikult uurinud AHFi juht Ainiki Väljataga, kelle magistritööl põhinevad Eest laenutus- ja paljundushüvitse süsteemid. (“Laenutus- ja reprograafahüvitste süsteemide käivitamine Eests”, Tallinna Tehnikaülikool, majandusteaduskond, 2005). AHF on jooksvalt informeeritud rahvusvahelistest arengutest ja praktkatest osaledes aktivselt rahvusvahelises laenutustasu organisatsioonide koostöövõrgustkus PLR Internatonal ja paljundustasu orgnisatsioonide võrgustkus IFRRO. Soovi korral võib AHF soovitada parimaid rahvusvahelisi eksperte- praktkuid kultuuriministeeriumile nõu andma. 10.4.6. Laenutus- ja reprograafahüvitsed Autoriõiguse seaduses ja senises kirjanikele, tõlkijatele, kunstnikele, illustraatoritele, kirjastustele jt autorihüvitste maksmise praktkas on mitmeid ebakõlasid, millele autorid ja seaduse rakendajad on tähelepanu juhtnud. Autoriõiguse seadust tuleks selles osas analüüsida ja kaaluda täpsustavaid lahendusi. Millistele ebakõladele autoritasude maksmise praktkas on autorid ja rakendajad tähelepanu juhtnud? Samut võiks üle vaadata hüvitste suuruse, arvutamise alused ja maksmise korra. Kelle etepanekul ja mis põhjustel on vaja vaadata üle hüvitste arvutamise alused ja maksmise kord? Hüvitste eelarve kujunemise põhimõted võiks seaduses selgemalt määratleda. Kehtv seadus määrab laenutus- ja reprograafahüvitse makse arvutamise aluseks riigieelarves eraldatud summa, mis jagatakse laenutuste arvu jm kordajate alusel. Kehtv seadus ei sätesta, et kahe tasu puhul on tegemist ühise eelarve ja “summaga”. Laenutus- ja paljundushüvitste eelarveid ega “arvutamist” ei saa analüüsida koos, need kaks hüvitst on teineteisest sõltumatud täiest erinevad tasud. Reprograafahüvitst makstakse ilukirjanduse autoritele rahvusbibliograafa andmebaasis registreeritud teoste nimetuste arvu alusel. Reprograafahüvitse mõju ilukirjanduse autoritele jt (vabakutselistele) loovisikutele on marginaalne - 80% eelarvest läheb õppe- ja teaduskirjanduse autoritele ning kirjastajatele (30% ja 50% vastavalt). Riigieelarvelise eraldise kujunemise kohta seadus ega seletuskirjad aga juhiseid ei anna. Vt lisatud juriidilist ekspertarvamust - regulatsioon on olnud ühene ja piisav. Kultuuriministeerium pole seda järginud. Hüvitste eelarve maht peaks selguma eelarveprotsessis, aga see ja ka summa jaotumine laenutus- ja reprograafahüvitse vahel vajaks selgemat seadusandlikku alust. Hüvitste maht ei saa selguda ainult eerlarveprotsessis – poliitkud ja ametnikud ei saa otsustada tasu suuruse üle ühepoolselt. Laenutustasu ja paljundustasu räägitakse eraldi läbi, sest tasud ja õigustatud saajad on erinevad. Läbirääkimiste tulemusena tagab riik sihtotstarbelise eralduse väljamaksjale kummagi tasu eraldi väljaarvestamiseks ja -maksmiseks. Praktkas on eeltoodu tähendanud, et riigieelarvelise eraldise summa on püsinud pea aastakümnete vältel sama Nonsenss. Autorihüvitste alarahastamise põhjus pole reguleerimatus, vaid kehtva seadusandluse ignoreerimine kultuuriministeeriumis ja ametkondlik vastutustundetus. Süvenev alarahastus on olnud ministeeriumis teada, kultuuriministeeriumi esindaja kuulus AHFi nõukogusse 2004 – 2022. a. ning kasvas alles 2020- 21 erakorraliste ja ühekordsete COVID-19 toetuste mõjul ajutselt (30%) ning 2023 jõulisema huvikaitse tulemusena tunduvalt (63%). Protsendid valest arvutatud. “Õiglase” tasu mõistet kasutatakse seaduses vaid reprograafahüvitse konteksts ning seda ei ole eraldi sisustatud. Seda saavad sisustada läbirääkimised kasutajate (keda esindab riik) ja autorite/autoriõiguste omajate vahel.. 2022. aastal hindasid kirjanike esindajad õiglaseks tasuks 30 sent laenutuselt ja laenutushüvitse (mite reprograafahüvitse) soovitud kogueelarveks 1,3 miljonit eurot. 2023. aasta riigieelarves näht SA AHF vahenditeks ete kokku 672 861 eurot, sellest 500 000 eurot laenutushüvitse maksmiseks. Civita uuringu1 põhistatud etepanek kultuuriminisiteeriumile oli maksta originaaltekst autoritele laenutustasudeks 4 miljonit eurot (p 1.11., lk 17). Miks ministeerium pole laenutustasu summa puhul arvestanud uuringu järeldusi ja etepanekut? Et iga-aastaselt ei peaks huvigrupid eelarve arutelude käigus oma vajadusi tõestama, võiks kokku leppida ja seaduses kirjeldada hüvitste eelarve arvestamise alused (näiteks raamatukogude teavikute või laenutuste arv) ning selle põhjal tuletada näiteks keskmisest brutopalgast vm elukallidust peegeldavast näitajast lähtuv indekseeritav arvestus. Alates 2004. aastast on AHF ca 80 tuhande euro eest arendanud välja infotehnoloogilise võimekuse väga täpselt arvutada laenutustasu erinevatele autorikategooriatele konkreetsete kasutuskordade eest kõikides raamatukoguliikides. Eespool on viidatud vajadusele tagada “ teoste kasutamise varaliste õiguste parem kaitse”. Kas esitatud on idee asendada laenutuskordade alusel tasustamine teavikute arvuga? Või käib see ainult paljundushüvitse kohta? Kehtva süsteemi alusel makstakse hüvitst autoritele, kes on selleks soovi avaldanud. See on rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõte ja sobib Eests tasu maksmiseks kõige paremini – autorid registreerivad oma autorlused ja soovi tasu saada. Soovi avaldanud autoreid lisandub mõni protsent aastas, viimastel aastatel ilmselt teema aktivsema tõstatamise tõtu üle 4% aastas. 2023. aastal on laenutushüvitse saamiseks soovi avaldanud 1675 autorit. 1 Koppel, K., Arrak, K., Konov, V., Parts, R. (2023). Loometöö tasustamine Eests ja loomepalkade  mõju hindamine. Civita Eest AS. Avalduste lisandumise suururjärk ja tempo pole põhjendatud näitaja, jaotussüsteemi kvaliteet iseloomustab autorite osakaal, kes antud valdkonnas on reaalselt aktivsed ja saavad laenutustasust tulu. Laenutustasu saab AHFist 85% autoritest, keda laenutatakse üle 500 korra ehk aktivsetest autoritest. See on väga hea esindatus – AHFis pole registreeritud ainult 60 autorit, keda laenutat 2022. aastal üle 1000 korra ja ca 170, keda laenutat üle 500 korra. Enamik neist on “juhuautorid”, kelle elatusallikas pole loometöö. Laenutustasu süsteemis osalevad kõik Eest aktivsed autorid vaatamata pikaaegsele alarahastusele. See näitab süsteemi tugevust ja administrativset kvaliteet. Eest laenutustasu süsteem on parimaid 2000ndatel loodud süsteeme Euroopas ja parim uute EL liikmete seas. Paljundustasu eelarvest makstakse 80% õppe- ja teaduskirjanduse autoritele ning kirjastajatele (30% ja 50% vastavalt). Õppe- ja teaduskirjanduse autorite teoseid paljundutakse ka tegelikult, mida tõendab nii rahvusvaheline statstka ja Eests teostatud uuring2. Kirjastajate jaotuse aluseks on viimase kümne aasta jooksul välja antud ISBN numbriga teoste nimetuste arv. Hüvitsena jaotatakse kirjanduse valdkonna eelarvest muuhulgas kraapimisraamatute ja horoskoopide paberile paljundamise teoreetlise võimaluse eest summasid, mis on ca 10 korda suuremad kui reaalse kopeerimistõenäosusega teoste autorite maksimumhüvitsed. Hüvitse summale kehtb ülempiir, mis on 4-kordne eelneva aasta keskmine brutopalk. Ülempiir kehtb ainult laenutushüvitsele. Et tagada autorite parem toimetulek, võiks kaaluda hüvitse ülemmäära suurendamist näiteks 1,5 aasta alampalgani, et laenutajate seas populaarsematel autoritel oleks võimalik tasust vajadusel ka elatuda ja tasuda näiteks iseendale tööandjana ka sotsiaalmaksu.’ Õiglane autoritasu pole toimetuleku abinõu, toetus. Autoritel on õigus saada õiglast tasu, mite toimetulekutoetust. Pole põhjendatud siduda ülempiir keskmise brutokuupalga asemel alampalgaga, millega on seotud (sotsiaal)toetused. Brutokuupalk sisustab tasu vastavalt reaalsele turuväärtusele. Laenutustasu ülempiiri on vajadusel otstarbekas tõsta rohkem kui nelja keskmise brutokuupalgani, aga sellel on mõtet ainult jaotuseelarve mitmekordsel suurendamisel. Eespool oli idee võta tasustamisel aluseks eksemplaride arv, mis on vastuolus antud lõigu mõtega. Arutelu vajaks ka hüvitste alampiiri kehtestamise võimalus või näiteks väljamaksete teatava perioodi või piirsumma peale summeerimine (autorile makstaks välja hüvits alles siis, kui on kogunenud kindel miinimumsumma), süsteemi haldamise optmeerimiseks. Arutelu alampiiri teemal on antud kontektsis asendustegevus. Siin on teatud tehnilised valikud, mis on juba süsteemi alguses läbi arutatud. Valik 1 – nt 5 eurot miinimum ja alla selle ei maksta, kõige lihtsam. Valik 2 – summeerida nt 5 euroni, sealt omakorda – kui kaua summeerida? Kas niikaua, kui koguneb 5 eurot või nt 3 aastat, ja kui ei kogune, siis ei maksa välja. Kõik need valikud on rahvusvahelises praktkas 2  Autoriõiguse hariduserandite kasutamise ulatus, 2022. fle:///C:/Users/AHF/Downloads/Autori %C3%B5iguse%20hariduserandite%20kasutamise%20ulatuse%20uuring.pdf kasutusel, Eests juba läbi kaalutud ja jõutud tänase süsteemini, kus kõik makstakse välja. Esiteks on nii kõige läbipaistvam (AHFi aluspõhimõte) ja teiseks ei tasu summeerimisega jändamine väikeste summade jagamisel ära. Enne olgu jagatav summa väärikas, alles siis võib hakata täiendavaid detaile lihvima. Alampiiri kehtestamisel võiks kaotada praeguse kolmeaastase avalduste kehtvuse jne. Läbi tuleks arutada ka võimaliku laenutajate omapanuse plussid ja miinused süsteemi jätkusuutlikuks rahastamiseks. Kas see etepanek on ministriga kooskõlastatud? Ellex Raidla hinnang laenutus- ja paljundustasu maksmisele Väljavõte 19.10.2022. a. AutÕS § 133 ja AutÕS § 271 reguleerivad eraldi hüvitist kojulaenutuse eest ja hüvitist reprograafilise reprodutseerimise eest, kuna: (a) erinev on hüvitise saajate seadusega ette nähtud ring (autor, esitaja ja fonogrammitootja versus autor ja kirjastaja) ning (b) erinev on vaba kasutuse viis, mille eest on ette nähtud hüvitis. Täiendavalt on seadusandja eristanud ka reprograafilise reprodutseerimise kui vaba kasutuse eest hüvitise saajaid ning näinud ette erinevad hüvitise kindlaks määramise alused autoritele ja kirjastajatele. Riigieelarveliste vahendite eraldamise eest vastutav ministeerium peab vähemalt teoreetiliselt tagama, et eraldatav riigieelarveline vahend on piisav ja kohane võimaldamaks õiglast hüvitist konkreetse vaba kasutuse viisi kompenseerimiseks. AutÕS ega selle alusel antud Vabariigi Valituse määrused, mis reguleerivad neid küsimusi, ei sisalda sätteid, mis kohustavad AutÕS §-s 133 ja AutÕS §-s 271 sätestatud riigieelarveliste vahendite eraldamise eest vastutavat ministeeriumi käsitlema neid ühe riigieelarvest eraldatava vahendina. Samuti ei sisalda AutÕS ega selle alusel antud Vabariigi Valituse määrused sätteid, mille kohaselt on seaduse või määrusega AutÕS §-s 133 ja AutÕS §-s 271 sätestatud vahendite konkreetse summa ning omavahelise osakaalu kindlaks määramine delegeeritud teisele haldusorganile, sh Autorihüvitusfondile. AutÕS ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määrused reguleerivad üksnes AutÕS §-i 133 või AutÕS §-i 271 alusel juba eraldatud vahendite jaotust konkreetses sättes hüvitist saama õigustatud isikute vahel. Samuti ei sisalda AutÕS volitusnormi, mille alusel vastutav ministeerium saab delegeerida konkreetse vaba kasutuse kompenseerimiseks riigieelarvelise vahendi suuruse (sh osakaalu AutÕS §-s 133 ja AutÕS §-s 271 jaoks kokku eraldatud vahenditest) kindlaks määramise Autorihüvitusfondile, mistõttu peab vastutav ministeerium teostama seda ülesannet ise. Seega on riigieelarveliste vahendite eraldamise eest vastutava ministeeriumi ülesanne määrata kindlaks ning tagada riigieelarvest vahendite eraldamine eraldi (a) AutÕS § 13 3 ja (b) AutÕS § 271 sätestatud hüvitiste katteks ning seejuures eristab AutÕS § 271 omakorda riigieelarvelisi vahendeid autoritele ja kirjastajatele. Mari Must Nõunik / Ellex Raidla +372 5621 0900