Arvamus riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, halduskohtumenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta

Lisa 1 Riigikohtu arvamus riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, halduskohtumenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta 1. Kautsjoni asendamine riigilõivuga Riigikohus toetab eelnõus sätestatud lahendust, mille kohaselt asendatakse tsiviilkohtu- menetluse seadustikus (TsMS) seni sätestatud kautsjonid kohtukulude süsteemse ühtlustamise huvides riigilõivuga. Kautsjoni lõivuks muutmisel tuleb arvestada, et üldpõhimõttena lõiv tagastatakse, kui asutus toimingut ei tee, sh kui kohus jätab avalduse läbi vaatamata. Riigikohtu puhul oleks põhjendatud erand (praegu jääb kautsjon menetlusse mittevõtmise korral samuti riigile), sest kuigi asja menetlusse mittevõtmisel seda formaalselt läbi ei vaadata, toimub ettevalmistavas menetluses sisuliselt siiski põhjalik kontroll (hinnanguliselt võiks öelda, et 50% Riigikohtu koormusest kulub menetlusloataotluste ettevalmistavale läbivaatamisele). 2. Riigilõivumäärade tõstmine Ulatuses, milles riigilõivumäärad viiakse kooskõlla viimastel aastatel muutunud majandusnäitajatega, võib määrade tõstmist toetada. Seda mh tingimusel, et määrade tõstmine ei too kaasa kohtute suurt koormuse kasvu menetlusabi taotluste läbivaatamisel (sellele probleemile on ka seletuskirjas tähelepanu juhitud). On selge, et seadusandja universaalpädevus hõlmab õigust kehtivaid riigilõivumäärasid majanduskasvu tingimustes ülespoole korrigeerida. Abstraktselt võib riigilõivumäärade „kooskõlla viimist viimastel aastatel muutunud majandusnäitajatega“ seega pidada põhiseaduspäraseks eeldusel, et põhiseaduspärased on ka seni kehtinud, eelnõuga korrigeerimata riigilõivumäärad. 2.1 Tsiviilasjades riigilõivu muutmine Eelnõu § 1 punktiga 25 muudetava RLS lisa 1 moodustava tabeli kohaselt tasutakse seaduse jõustumisel tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro riigilõivu 4760 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 500 euro. Eelnõu seletuskirja kohaselt on muudatuse tegemisel arvestatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. mai 2015. aasta otsusega nr 3-4-1-59-14. Sellega seoses osutame, et nimetatud asjas jõudis Riigikohus seisukohale, et RLS 2014. aastal kehtinud redaktsioon oli põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu kuni 10 500 eurot, ning tunnistas RLS selles osas kehtetuks. Samuti otsustas Riigikohus, et tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu 3400 eurot. On tõsi, et viidatud kohtuotsuse punkti 43 kohaselt tuleb tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasuda riigilõivu 3400 eurot Riigikohtu otsuse alusel „seni, kuni seadusandja kehtestab uue riigilõivumäärade ülempiiri tsiviilkohtumenetluses“. Samas on põhiseaduse ja selle seniste tõlgenduste valguses vähemalt küsitav, kas kavandatav 10 500 euro suurune riigilõivumäära ülempiir tsiviilkohtumenetluses on ka Eesti viimaste aastate majandusnäitajate tingimustes kohtusse pöördumise õiguse proportsionaalne piirang. 1/7  Lisa 1 Kui keskmiselt tõstetakse lõive kavandatud eelnõuga 40%, siis tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro on kasv sõltuvalt tsiviilasja hinnast kuni 208% (10 500 eurot Riigikohtu 2015. a otsusega „kehtestatud“ 3400 euro asemel). Mõistagi ei sõltu riigilõivumäärade muutmise põhiseaduspärasus iseenesest nende kasvuprotsendist, vaid muutunud lõivumäära absoluutsuurusest, kuid praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus Riigikohus on 2015. aastal asunud seisukohale, et tsiviilasjade puhul, mille hind ületab 500 000 eurot, tuleb põhiseaduspäraseks pidada riigilõivumäära 3400 eurot. On vähetõenäoline, et majanduskasv, mida loetakse eelnõu seletuskirja kohaselt riigilõivude tõstmist õigustavaks asjaoluks keskmiselt 40% võrra, saab üksiti õigustada üle 500 000-eurose hinnaga tsiviilasjade maksimumlõivumäära tõstmist 208% võrra. Küsitav on samuti, kas sellist kasvu võiksid õigustada seletuskirjas samuti nimetatud ekvivalendipõhimõte (määra vastavus saadava hüve tähendusele ja ulatusele isiku jaoks) või printsiip, mille kohaselt võivad riigilõivud olla kantud eesmärgist suunata isikute käitumist (seletuskirja kohaselt „maksejõulisuse põhimõte“, tuntud ka kui heidutusfunktsioon). Pealegi on Riigikohus viidatud lahendi punktis 37 leidnud, et PS §-st 113 tulenevalt ei tohi lõivumäär ilmselgelt ületada tsiviilasja lahendamiseks tehtavat rahalist kulu, ning asunud seisukohale, et RLS lisas 1 sätestatud lõivu piirmäär 10 500 eurot ületab oluliselt tsiviilasja kohtuliku lahendamise tegelikke kulusid ning piirab seega ebaproportsionaalselt isikute, eriti füüsiliste isikute kohtukaebeõigust. Riigikohtu hinnangul ei ületa (ei ületanud 2015. aastal) tsiviilasja lahendamise tegelikke kulusid ilmselgelt 3400 euroni ulatuvad lõivumäärad. Loomulikult ei saa välistada, et analoogse vaidluse Riigikohtusse jõudmisel võidakse korrigeerida 2015. aasta lahendis väljendatud seisukohti. Välistatud ei ole muudatused ei kohtuasjade lahendamise kulude hindamise metoodikas ega nende kulude eneste struktuuris, aga ka mitte standardis, mille alusel riigilõivumäärade põhiseaduspärasust üleüldse hinnata. Riigikohtu 2015. a lahendit silmas pidades on aga tõenäoline, et üle 500 000-eurose hinnaga tsiviilasjade maksimumlõivumäära tõstmine 208% võrra ei ole 40% majanduskasvule vaatamata sellise määra absoluutsuuruse tõttu põhiseaduspärane. 2.2 Halduskohtule kaebuse esitamiselt tasutavate riigilõivude suurenemine Eelnõuga kavandatakse suurendada halduskohtule esitatavatelt kaebustelt ja esialgse õiguskaitse taotlustelt nõutavat riigilõivu 15 eurolt 30 eurole. Kahjunõudelt, mille puhul kaebaja jätab õiglase hüvitise summa kohtu määrata, tasutav lõiv suureneb 250 eurolt 350 eurole. Lõivude suurenemine on iseenesest asjakohaselt põhjendatud elatustaseme ja palkade tõusuga ning majanduskasvuga. Lõivumäär on püsinud seejuures võrreldavas suuruses juba väga pikka aega. Kui lõivu tõstmist põhjendatakse kohtumenetluse kulude (osalise) katmisega, siis tuleb riigieelarve koostamisel silmas pidada, et lõivu tõusu võrra kohtute eelarve reaalselt ka suureneks. Vastasel korral muutub täiendav lõiv kohtuskäijate varjatud maksustamiseks ega aita kaasa riive eesmärgi saavutamisele. Arvestada tuleb sellega, et seniste kogemuste järgi võib igasugune kohtulõivude tõstmine põhjustada uue laine taotlusi tunnistada need muudatused põhiseadusvastaseks kohtusse pöördumise õiguse ülemäärase piiramise tõttu. Vajadus neid mõtteid käsitleda suurendab ka kohtute töökoormust. Selle vältimiseks või mahendamiseks võiks seletuskirjas sisalduda selge 2/7  Lisa 1 põhjendus, miks eelnõu koostaja / seadusandja arvates on uus lõivumäär proportsionaalne kaebeõiguse piirang. Lisaks elatustaseme tõusule on seletuskirjas muudatust põhjendatud sellega, et lõivud kataks suuremas ulatuses kohtute tegevuskulusid, välistaks pahatahtlikud ja läbimõtlematud kohtusse pöördumised ning suunaks vaidluse pooli otsima kohtuväliseid lahendusi haldusorganisatsiooni enda sees. Viimati nimetatud kaalutluste legitiimsuse ja põhjendatuse üle halduskohtumenetluses on väljendatud kahtlusi: Riigikohus on pidanud põhiseaduspäraseks halduskohtumenetluse kulude panemist kaebaja kanda üksnes osaliselt (RKÜKo 22.11.2011, 3-3-1-33-11, p 26.3 ja 29.11.2011, 3-3-1-22-11, p 29.2). Õiguskantsleri hinnangul on aga kaheldav, kas halduskohtumenetluse kulude kandmisest osavõtmise kohustuse panemist isikule saab üleüldse pidada õiguspäraseks eesmärgiks (RKPJKo 31.12.2014, 3-4-1-50-14, p 20). Lisaks konkreetsete vaidluste lahendamisele peab halduskohtusüsteem viima ellu võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet, kontrollides täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust. Seejuures toimub halduskohtumenetluses vaidlus kaebaja kui nõrgema poole ja avaliku võimu kandja vahel. Nn heidutusfunktsiooni põhjendatuses on aga võimalik kahelda põhjusel, et kohtusse pöördumist takistavad riigilõivud ei piira üksnes põhjendamatute ja pahatahtlike, vaid ka põhjendatud ja heausksete kaebuste esitamist.1 Seetõttu tuleks läbi mõelda, kas eelnõu seletuskirjas esitatud põhjendused on halduskohtumenetluse kontekstis asjakohased ja legitiimsed ning aitavad kaasa seaduse kehtima jäämisele võimaliku põhiseaduslikkuse järelevalve vaidluse raamides. Tasub märkimist, et kergemeelseid kaebusi esineb halduskohtumenetluses eelkõige vangistus- asjades, kuid kinnipeetavad on enamasti niigi riigilõivust vabastatud (ja lõivude suurendamise korral senisest veelgi sagedamini), mistõttu ei aita riigilõivude tõstmine soovitud eesmärgi saavutamisele kaasa. Eelnõu seletuskirja järgi ei ole lõivumäära keskmiselt 40% võrra tõstmise korral ette näha märgatavat riigilõivust vabastamise taotluste kasvu, kuna iga muudetava riigilõivumäära tõus ei ole üldisest majanduskasvust suurem (lk 22). Halduskohtumenetluses ei pruugi see eeldus paika pidada: lõviosa riigilõivust vabastamise taotlusi esitavad kinnipeetavad, kelle sissetulekud ei sõltu üldjuhul üldisest majanduskasvust. Nende puhul võib riigilõivu kahekordne suurendamine tähendada menetlusabi vajavate isikute arvu olulist kasvu ja seega halduskohtute koormuse suurenemist menetlusabi taotluste lahendamisel. 3. Menetlusdokumentide kättetoimetamise lihtsustamine Menetlusdokumentide, sh maksekäsu kiirmenetluse dokumentide kättetoimetamisega seoses juhime tähelepanu, et Riigikohus on varem2 kahelnud menetlusdokumentide kättetoimetamise standardite alandamise kooskõlas põhiseaduses, täpsemini selle § 24 lõikes 2 sätestatud põhiõigusega olla kohtumenetluses ära kuulatud. Riigikohus toetab jätkuvalt ka Riigikohtu 1 P. Kuusk, K. Vallimäe-Tuberg „Väiksed lõivud, suured mured. Menetlusabi andmine halduskohtumenetluses“, Kohtute aastaraamat 2014, kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/%C3%B5igusalased%20materjalid/Riigikohtu%20tr%C3% BCkised/kohtute_aastaraamat_2014.pdf. 2 Vt Riigikohtu esimehe 11. jaanuari 2012. a kiri nr 6-2-4-2-12. Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi arvamus riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta (Justiitsministeeriumi 23. novembri 2011. a tööversioon). 3/7  Lisa 1 praktikas väljendatud põhimõtet, mille kohaselt tuleb fiktsioonina toimuvaid kättetoimetamisi kasutada ultima ratio-abinõuna. 3.1 TsMS § 3111 täiendamine lõikega 5 Selles kontekstis on ennekõike kaheldav eelnõu § 2 punktiga 12 kavandatav regulatsioon, mis võimaldab menetlusdokumendi äriühingule kätte toimetada üksnes äriregistri registrikaardile kantud elektronposti aadressil. Näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kuna kohtusse kutsumine ja hagiavalduse kostjale kätteantuks lugemine fiktsioonina riivab intensiivselt isiku PS § 24 lõikes 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures, seab see, nagu ka PS § 24 lõikes 5 sisalduv edasikaebeõigus, rangemad nõuded kohtusse kutsumisele ja hagiavalduse kätteantuks lugemisele. Kuigi vastab tõele, et isik peab äritegevuses üles näitama vajalikku hoolsust, sh oma registriandmete tõesuse ja e-postkastis leiduva kirjavahetuse suhtes, ei tundu ennekõike kohtudokumentide kättetoimetamiseks siiski piisav, kui need on lihtsalt lähetatud registrikaardile kantud elektronposti aadressil. Rääkimata potentsiaalsetest tehnilistest tõrgetest (rämpspostifiltri seadistused jms – iseäranis äritegevuses osalejate puhul võib eeldada pigem rohkem kinni keeratud filtrit, samuti võivad ametlikud dokumendid nende tehniliste parameetrite poolest pigem kvalifitseeruda mittestandardseteks manusteks), ei tundu tänapäeva ettevõtete (juhtimis)struktuuri pidades paika pidavat ka seletuskirjas ilmseks peetav eeldus, et „suuremad äriühingud ei saa tegutseda ilma igapäevaselt e-postiga tutvumata“. On küll tõsi, et – nagu ka Riigikohus on juba 2007. aastal otsuse 3-2-1-123-07 punktis 12 väljendanud – majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas, kuid küsitav on, kas sellise eeldusliku kohustuse mittetäitmise saab üksnes käsiloleva eelnõuga siduda tagajärjega „võimalik tagaseljaotsus“. Arvestada tuleb ka, et kohtudokumentide kättesaamist ei saa – kohtukaebeõigusele asetatava piirangu raskuse tõttu – võrdsustada tavapärase majandus- ja kutsetegevuses osalemisega. Osutada tuleb ka Euroopa Liidu õigusest tulenevatele reeglitele Euroopa maksekäskude kättetoimetamisel. Nii ei sisalda määruse nr 1896/2006 artikkel 14 võimalust lugeda menetlusdokument kättetoimetatuks teatud perioodi (eelnõus viis tööpäeva) möödumisel elektronposti aadressil saatmisest, vaid kehtestab, et Euroopa maksekäsu võib kostjale kätte toimetada kättetoimetamise koha riigi siseriikliku õiguse kohaselt elektrooniliste vahendite abil, mida tõendab automaatne kinnitus, eeldusel, et kostja on enne selgelt vastava kättetoimetamisviisiga nõustunud. Sõltumata sellest, kas Eesti põhiseadus välistab nn pöörddiskrimineerimise (mis praegusel juhul väljendub selles, et EL-i õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid võlgnikke koheldakse sisuliselt sarnases olukorras, kuid riigisisese õiguse kohaldamisalas olevatest võlgnikest „paremini“, kuna nende õiguse olla kohtumenetluses ära kuulatud kaitsestandard on rangem), ei saa selliste eri kaitsetasemete sätestamist pidada vähemalt soovitatavaks. 3.2 TsMS § 326 lõike 2 muutmine Riigikohtul on kahtlusi TsMS § 326 muutmise suhtes. Kui seadusandja õigustuseks on üksnes postiteenuse kulukus, võiks täiendavalt kaaluda senise kaitsestandardi leebemaks muutmist kompenseerivaid mehhanisme. Näiteks ei sätesta (ei kehtiv ega kavandatav) seadus nõutud (ega ka keelatud) ajavahemikku postiga kättetoimetamise puhul. Ühelt poolt võib eeldada, et 4/7  Lisa 1 postiteenuse osutaja tööaeg langeb osaliselt kokku adressaadi tööajaga, mil viimane ei viibi oma rahvastikuregistri-järgses elukohas. Teisalt ei tundu mõistlik eeldada, et adressaat on valmis saadetist vastu võtma näiteks hommikul kell 5.00. Seetõttu võib kavandatav ühekordse kättetoimetamiskatse nõue muuta mittefiktiivse kohaletoimetamise võimaluse illusoorseks. Kaaluda võiks regulatsiooni, et kohtudokumentide ühekordne kättetoimetamise katse toimuks pigem töövälisel ajal, mil adressaat on suurema tõenäosusega kodus. 4 Lihtsustatud menetluste piirmäärade tõstmine Lihtsustatud menetluste (mille hulka võib lugeda nii lihtmenetluse nn väiksemate tsiviilasjade lahendamiseks kui ka spetsiifilise maksekäsu kiirmenetluse) tunnusjooneks on menetluslike põhiõiguste piiratus võrreldes nn tavamenetluses tagatutega. Seetõttu tuleb nende kohaldamisala laiendamisse suhtuda pigem ettevaatusega. Kui lihtsustatud menetlused muutuvad – nagu selliste menetluste statistika ja kavandatavate muudatuste põhjal võib eeldada – nn hariliku menetluse erandi asemel reegliks, muutub põhiseaduslikult raskesti kaitstavaks ka seisukoht, et tegemist on menetluspõhiõiguste (aga ka edasikaebeõiguse) õigustatud piirangutega. Põhiseaduse § 11 teise lause kohaselt ei tohi põhiõiguste piirangud moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (moonutamiskeeld). 4.1 Lihtmenetlus Ei toeta lihtmenetluse piirmäära tõstmist üle kahe korra (põhinõue senise 2000 euro asemel 5000 eurot, kõrvalnõuded 4000 vs. 8000 eurot). Mõeldav võiks olla piirmäära oluliselt väiksemas ulatuses tõstmine. Arvestades nt asjaolu, et keskmine kuutöötasu on jätkuvalt ca 500 euro võrra väiksem kui kehtiv lihtmenetluse piirmäär. Ei saa üheselt arvestada seletuskirjas viidatud EL-i määruses nr 861/2007 sätestatud 5000 euro suuruse piirmääraga (piiriülestele vaidlustele), sest Eesti majanduslikud näitajad erinevad ning lihtmenetluse regulatsioon võib erineda paljude teiste Euroopa riikide vastavatest näitajatest ja regulatsioonidest. Nt Euroopa majanduslikult tugevaimas riigis, Saksamaal, kehtib jätkuvalt juba aastal 2001 kehtestatud tsiviilprotsessiseadustikus norm (ZPO § 495a), mille kohaselt võib lihtmenetluses maksimaalselt esitada 600 euro suuruse nõude. Nt 2018. aastal esitati Saksamaa esimese astme kohtutesse (Amtsgericht) 923 179 nõuet, millest 33,9% juhtudel oli tsiviilasja hind kuni 600 eurot; 69 524 asja (7,53%) lahendati lihtmenetluses. Lihtmenetlus on oma olemuselt ette nähtud nn väiksemate tsiviilasjade lahendamiseks, selles menetluses on menetlusosaliste mitmed õigused piiratud. Piirmäära tõstmisel 5000 euroni muutuks suurem osa tsiviilasju maakohtutes menetletavaks lihtmenetluses (mis oma iseloomult sarnaneb mitmeid TsMS § 405 lg-s 1 sätestatud lihtsustamisvõimalusi arvestades vähemalt osaliselt hagita menetlusega), mistõttu tekib küsimus vajadusest tavalise (hagi)menetluse järele. Seletuskirjast ei nähtu analüüsi, kas ja millises ulatuses on juba 15 aastat kehtinud lihtmenetluse regulatsioon seni aidanud maakohtutes korraldada õigusemõistmise funktsiooni väiksemate kuludega ja kiiremini (viimane ei saa kindlasti olla eesmärk omaette). Lihtmenetlusega kaasneda võiva pealiskaudsuse korrigeerimine kõrgema astme kohtutes (vt nt Riigikohtu praktikat lihtmenetluse asjades) toob kaasa lisakulud. 4.2 Maksekäsu kiirmenetlus Kaheldav on maksekäsu kiirmenetluse piirmäära tõstmine. Juba senine määr on eelduslikult liiga kõrge ning vajaks eelduslikult hoopis alandamist Maksekäsu kiirmenetlus võib olla küll 5/7  Lisa 1 tõhus ja kiire menetlus vaidlustamata põhinõude maksmapanekuks, kuid ei ole harvad juhtumid, mil maksekäsu kiirmenetluses üritatakse esitada ka lubamatult suuri, seadusega keelatud kõrvalnõudeid. Kui võlgnik on taibanud esitada maksekäsu menetluses vastuväite, esitatakse hagiavalduses juba sageli oluliselt väiksem nõue, seda kõrvalnõude vähendamise teel. Paljudel juhtudel aga vastuväidet ei esitata ning niigi majanduslikult kindlustamata isikute vara väheneb riigi kehtestatud automatiseeritud kohtumenetluse abil veelgi. Maksekäsu kiirmenetluses on teoreetiliselt nõude sisu kontrollimine võimalik ringkonnakohtus, kuid selleks peab võlgnik olema võimeline esitama määruskaebuse. Justiitsministeerium võiks koostada statistika, kui sageli esitatakse maksekäsu kiirmenetluses vastuväiteid, määruskaebusi ja kui sageli esitatakse kohtule väiksem nõue, kui algul maksekäsu kiirmenetluses. 5 Ettepanek Riigikohtu nõunike tasustamise kohta Eelnõu tegeleb kohtumenetluses tasutavate riigilõivudega laiemalt. Riigilõivude kehtestamise üks eesmärk on teadaolevalt riigi jaoks vähemalt osaliselt kohtumenetluse korraldamise kulude hüvitamine. Ka Riigikohtusse pöördumisel asendatakse eelnõu kohaselt senised kautsjonid riigilõivuga. Riigikohus esitab alljärgnevalt ettepaneku, mis puudutab Riigikohtus töötavate nõunike tasustamist. Kohtute seaduse (KS) § 1251 kohaselt töötavad I ja II astme kohtutes kohtujuristid, kes osalevad kohtuasjade menetlemiseks ettevalmistamisel ja menetlemisel kohtumenetluse seaduses ettenähtud ulatuses iseseisvalt või kohtuniku järelevalve all. Riigikohtus töötavad KS § 31 kohaselt kohtunõunikud, kes üldistavad kohtupraktikat ja osalevad kohtuasjade menetluseks ettevalmistamisel. Kohtunõunik peab KS § 31 lg 3 kohaselt vastama kohtunikele esitatavatele haridusnõuetele. Kohtujuristi palk ei või KS §1251 lg 6 kohaselt olla pärast katseaega väiksem kui pool esimese astme kohtuniku ametipalgast. Ka KS §-s 114 jj sätestatud kohtunikuabi ametipalk on pärast katseaega pool esimese astme kohtuniku ametipalgast (KS § 122 lg-d 1 ja 2). Arvestades Riigikohtu nõuniku tööülesandeid kõrgeima astme kohtu praktika kujundamisele ja ühtlustamisele kaasaaitajana, teeb Riigikohus ettepaneku kaaluda ka nõuniku ametipalga sidumist kas esimese astme kohtuniku ametipalgaga või riigikohtuniku ametipalgaga. Selleks tuleks muuta KS § 32, nn sidumismäär esimese astme kohtuniku palgaga võiks olla kõrgem kui kohtujuristil ja kohtunikuabil. Avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on 1. aprilli 2021. a seisuga kohtujuristide põhipalk summaliselt väljendatuna 2200 eurot kuus, kohtunikuabidel samuti ca 2200 eurot kuus, Harju Maakohtu kohtunikel ca 4400 eurot kuus. Nt Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja põhipalk on 3415 eurot kuus, sama talituse nõunikel maksimum 2760 eurot kuus. Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja põhipalk on 3715 eurot, karistuse täideviimise talituse juhatajal 4232 eurot. 6 Seaduse formaalne põhiseaduspärasus Lõpetuseks märgib Riigikohus, et kuigi Riigikohtu senise praktika kohaselt (vt 3-4-1-3-16, punkt 110) ei tooks ka määruses „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (HÕNTE) sätestatud nõuete rikkumine eelnõu ettevalmistaja poolt – põhjusel, et HÕNTE on täitevvõimu enesekorraldusõiguse alusel antud õigusakt – kaasa asjaomase seaduse formaalset 6/7  Lisa 1 põhiseadusvastasust, on küsitav, kas eelnõu seletuskirjas esitatud põhjendus väljatöötamis- kavatsuse koostamata jätmise kohta on küllaldane. Vastavalt HÕNTE § 1 lõike 2 punktile 1, millega eelnõu on seletuskirja järgi kooskõlas, ei ole seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus nõutav, kui „eelnõu menetlus peab olema põhjendatult kiireloomuline“. Seletuskiri põhjendab konkreetse eelnõu kiireloomulisust pelga asjaoluga, et juba varem vastu võetud seadusemuudatustega (tsiviilnõuete aegumine ja elatise nõuete regulatsiooni muudatused) eeldatavalt kaasneva kohtute töökoormuse kasvu tingimustes aitavad kavandatavad muudatused jätkuvalt tagada menetluse mõjusust ja ökonoomiat, kuna tänu neile saab osaliselt katta kasvavaid kulutusi. Juba sellest põhjendusest enesest aimub, et kohtute töökoormuse ja kulutuste kasv pidi olema ilmne juba neid eelduslikult tingivate seadusemuudatuste ettevalmistamisel. Kiireloomuline ei saa olla probleem, mille tekkimine oli üldteada ja sellisena ka deklareeritud. 7/7  Justiitsministeerium Teie 31.08.2021 nr 8-1/5464 [email protected] Meie 14.09.2021 nr 6-6/21-36 Arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest avaldada arvamust riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, halduskohtumenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kerdi Raud Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, halduskohtumenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected] www.riigikohus.ee