Justiitsministeerium Teie 13.07.2021 nr 7-1/4545
[email protected]
Meie 30.08.2021 nr 6-6/21-28
Arvamuse avaldamine
Täname võimaluse eest avaldada arvamust Euroopa Komisjoni uue tarbijakrediidi direktiivi
eelnõu kohta. Käesolevaga edastame arvamuse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kerdi Raud
Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja
Lisa 1: Riigikohtu arvamus Euroopa Komisjoni uue tarbijakrediidi direktiivi eelnõu kohta
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post
[email protected]
www.riigikohus.ee
Riigikohtu arvamus Euroopa Komisjoni uue tarbijakrediidi direktiivi eelnõu kohta*
1. Uue direktiivi ettepanek on põhjendatud ja vajalik samm tarbijate kaitsmisel olukorras,
kus kasutatakse uusi tehnoloogiaid lepingute sõlmimisel ning kus on muutunud ka
ärimudelid. Arvamuse kirjutamisel oleme tutvunud Rahandusministeeriumi,
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi
seisukohtadega.
2. Üldhinnang direktiivi ettepanekule on positiivne, kuivõrd sellega tagatakse tarbija
parem kaitse erinevate laenutoodete pakkumisel, arvestades võimalust, et tehnoloogia
muutub kiiresti. Samas on Euroopa Komisjon kahjuks jätkanud tarbija kaitsmist
meetmetega, mis ei pruugi olla kõige efektiivsemad, st tarbija informeerimise ja
hoiatamise kaudu. Siinkohal tuleb nõustuda Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi arvamuse p-ga 4, milles kaheldakse, kas tarbijale
esitatava teabemahu suurendamine võimaldab vältida ülelaenamist ja muid tagajärgi,
mille vältimisele direktiiv on suunatud. Kahtlemata teabe ja hoiatuste vajalikkuses,
tuleks siiski direktiivi ettepanekule arvamuse andmisel hinnata, kuivõrd on selles
sisalduv kehtivaid nõudeid täiendav teave tarbijale vajalik. Eelkõige on oluline
õiguspraktika mõttes, millised tagajärjed on ette nähtud teabe andmata või hoiatamata
jätmisel. Direktiivi art 18 punktist 4 tulenevalt võib järeldada, et liikmesriigid on vabad
osas, mis puudutab krediidi võimaldamise õiguslikke tagajärgi olukorras, kus
krediidivõimelisuse hinnang ei võimalda krediiti anda, kuid krediidiandja otsustab seda
siiski teha. Erand (art 18 lg 4), mille kohaselt võib krediiti anda erandkorras ja
konkreetsetel ning hästi põhjendatud asjaoludel ka siis, kui krediidivõimelisus on
negatiivne, tundub liiga üldsõnaline. See, kas krediidiandja peab põhjendused esitama
tarbijale või on nende olemasolu lubatud tõendada ka pärast krediidi andmise otsuse
tegemist, selgitustest ei selgu. Erisused liikmesriikide kohtupraktikas vähendavad
finantstoodete piiriülest pakkumist ja seega ka tarbijate võimalusi. Toetust väärib
Rahandusministeeriumi ettepanek täiendada erandkorras krediidiandmist tingimusega,
mille kohaselt peab selle tulemusel tarbija olukord paranema. Kokkuvõttes võiks
direktiivi selgituspunkt sisaldada näidisloetelu olukordadest, millistel võiks erandi
tegemine olla lubatud ja kooskõlas direktiivi eesmärkidega.
3. Direktiivi kohaldamisala kohta leiame järgmist. Nõustuda võib krediidilepingu
summaliste lävendite muutmisega. Kahtleme aga vajaduses hõlmata kohaldamisalasse
intressivaba krediit. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvamuses (p 1) on
seda seisukohta põhjendatud näitega maapiirkonna poodnikest. See on hea näide
vajaduse kohta laiemalt läbi mõelda, milliste eluvaldkondade praktikat võiks muudatus
mõjutada ja kas tegemist on ohtudega, mille eest tarbijat tuleks kaitsta. Tekkivat
halduskoormust ei vähenda direktiiviga kaasnevad juba välja töötatud vormid.
Ühisrahastusplatvormide puhul toetame kohaldamiserandite kaotamist, kuivõrd
tegemist on majandusmudeliga, mida üha enam kasutatakse, ja erandid võivad hakata
kahjustama tarbijate huve.
4. Artikli 18 p 3 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidiandja või vajaduse korral
ühisrahastuse laenuandmise teenuse osutaja kehtestab menetlused krediidivõimelisuse
hindamiseks ning et krediidiandja või ühisrahastuse laenuandmise teenuse osutaja
*
Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti
kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.
1/2
dokumenteerib need menetlused ja hoiab neid ajakohasena. Direktiivi ettepanekust ei
selgu, millise aja jooksul peab hoidma ja võib hoida krediidiandja või teenuse osutaja
andmeid. Viitame siinkohal isikuandmete kaitse üldmääruse art-le 5(1)(e) (GDPR), mis
määratleb andmete hoidmise aja andmete vajalikkuse ja töötlemise eesmärgi kaudu.
Direktiivi ettepanek võiks pakkuda täpsemad kriteeriumid, milliseid andmeid, kui kaua
võib säilitada (võttes arvesse direktiivis ette nähtud õigust muuta krediidivõimelisuse
kohta tehtud otsust).
5. Kindlasti tuleb toetada isikupärastatud pakkumiste võimaldamist ja nende paindlikku
kasutamist. Samas tuleks täpsustada, kas art 13 sisaldab seadusest tulenevat alust
andmete automatiseeritud töötlemiseks (art 6 GDPR). Lisaks võiks sätet täiendada
täpsema informatsiooni andmise kohustusega, milliseid andmeid töötlemisel on
kasutatud. Direktiivist ei selgu, kas profiilianalüüsil või muul isikuandmete
automatiseeritud töötlemisel põhinevaid isikupärastatud pakkumisi võib kasutada ka
personaalses finantstoote reklaamis. Ilmselt peaks see olema keelatud.
6. Direktiivi ettepanek sisaldab mitmeid nõudeid, mille sisustamise õigus on jäetud
liikmesriikidele. Meie soovitus on vaadata ettepanekus sisalduvad nõuded üle
eesmärgiga hinnata harmoniseerimise vajalikkust ja ulatust ning võimalikke tagajärgi,
kui liikmesriikidele antakse liialt palju vabadust.
2/2