[email protected]
Teie 07.06.2021 nr 7-7/21-357-1
Meie 23.08.2021 nr 10-4/3726-2
Villu Kõve
Riigikohtu esimees
Ülle Madise
Õiguskantsler
Jaanus Tehver
Eesti Advokatuuri esimees
Andres Parmas
Riigi peaprokurör
Merle Saar-Johanson
Notarite Koja esimees
Mai Palmipuu
Eesti Juristide Liidu tegevpresident
Irene Kull
Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi esimees
Terje Eipre
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esimees
Vastus õigushariduse teemalisele pöördumisele
Olete 07.06.2021 pöördunud peaministri, justiitsministri, haridus– ja teadusministri ning õigusharidust
andvate ülikoolide rektorite poole seoses vajadusega tõsta õigushariduse ja õigusteenuse kvaliteeti
ning esitanud mitmeid ettepanekuid, kuidas olukorda parandada.
Jagan teie tõsist muret akadeemilise ja üldisemalt õigushariduse kvaliteedi ning rahvusliku
õigusteaduse taseme pärast.
Analoogsed probleemid – kõrghariduse kvaliteet ja teaduse tase – on omased paljudele erialadele,
mistõttu on selge, et nende süvapõhjused peituvad laiemalt Eesti kõrghariduse ja teaduse korralduses.
Õigushariduse ja –teaduse probleemide püsivaks lahendamiseks on vajalik seega tegeleda kogu
kõrgharidusega, selle rahastamise ja kvaliteedi tagamisega.
Pean õigeks lisaks riiklikule rahastamisele ka eraraha kaasamist kõrgharidusse, aga seda tuleb teha
viisil, mis ei takistaks andekatel, kuid vähekindlustatud noortel hariduse omandamist. See tähendab
vajadust välja töötada mudel, kus eksisteerivad õppelaenud, stipendiumid, toetused jm. Kahjuks on
erinevate osapoolte seisukohad neis küsimustes seni olnud kardinaalselt erinevad ja tahet
kompromissi ning ühise lahenduse leidmiseks napib. Seetõttu ei ole ma ka optimistlik, et kõrghariduse,
sh õigusalase kõrghariduse rahastamisküsimusi oleks võimalik kiiresti lahendada. Kuid lootust siiski
on.
Loomulikult eeldab kõrghariduse suuremate ja üldisemate probleemide üle otsustamine laiemat
ühiskondlikku arutelu ning need pole lahendatavad kitsalt ühes valdkonnas. See aga ei tähenda, et
õigushariduse ja –teaduse heaks ei oleks võimalik juba praegu midagi ära teha. Siiski oleksid
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
tulemused kahtlemata paremad, kui oleks lahendatud kogu Eesti kõrghariduse ja teaduse
põhiprobleem ehk rahastamisküsimus.
Õigushariduse arendamisel tuleb lähtuda selle vajadustest: lisaks akadeemilisele õigusharidusele, mis
võimaldab hiljem töötada kohtunikuna, prokurörina, advokaadina jt juriidilist kõrgkvalifikatsiooni
nõudvatel ametikohtadel, tunnevad tänapäeval inimesed tihti vajadust omandada õigusest täiendavaid
süsteemseid teadmisi, et olla edukas just oma põhierialal. Ainete integreeritus on tänapäeval laialt
levinud ja õigusteadus ei ole erandiks. Seetõttu peaks olema võimalik omandada õigusharidust ja
õigusalaseid teadmisi mitmel viisil ja ilma ilmtingimata akadeemilist kraadi omandamata.
On tõsi, et õigusõpetuse (sama kehtib ka muudel erialadel) väga suur pihustatus erinevate
õppeasutuste vahel võib tingida õppekvaliteedi languse põhjusel, et kõikjale ei jätku piisavalt tugevaid
õppejõude ning õppurite tase ja õpimotivatsioon ei pruugi alati olla piisaval tasemel. Seetõttu on
ettepanekus õigusõpe kontsentreerida vaid mõnda kõrgkooli oma ratsionaalne iva. Siiski ei pea ma
õigeks, et õigusharidus koondataks üksnes ühte ülikooli, vaid pooldan erinevate kõrgkoolide
omavahelist koostööd ning eripärade arvestamist viisil, mis ühelt poolt vähendab õpperessursside
liigset pihustamist, kuid teisalt võimaldaks arendada erinäolist, kuid tugevat õigusõpet. Sealjuures
tuleb arvesse võtta erinevaid ühiskonna, sh ettevõtluse vajadusi.
Siinkohal märgin, et justiitsministeerium tegeleb aktiivselt advokatuuriväliste õigusnõustajate
kvaliteediprobleemiga – 15.06.2021 esitasime teistele ministeeriumitele ja ametkondadele
arutamiseks seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse, millega soovime pakkuda lahendust probleemile,
kus kohtus saavad esindajateks olla ka juristid, kellel pole selleks piisavalt kvalifikatsiooni. Samuti
leiame, et tulevaste kohtutäiturite ja pankrotihaldurite haridusnõuet tuleks tõsta bakalaureusekraadilt
magistrikraadile, kuna kolmeaastase bakalaureuseõppe kestel ei ole võimalik omandada kõiki
vajalikke aineid neil spetsiifilistel õigusametialadel tegutsemiseks.
Nõustun teie ettepanekuga, et õigusteadust võiks käsitleda rahvusteadusena – Eesti õigust
õpetatakse üksnes Eestis ja sellel on oluline roll Eesti riikluse ja eestlaste identiteedi kujundamisel ja
säilitamisel. Samas vajame ka õigusspetsialiste, kes valdaksid suurepäraselt rahvusvahelist õigust,
samuti Euroopa Liidu ja teiste riikide õigust ja me ei peaks välistama vastavate õppeainete
omandamisvõimalusi Eestis.
Arvan, et küsimus nn integreeritud õppest (s.t. üleminek viieaastasele juristiõppele koos
bakalaureusekraadist loobumisega) vajab edasist põhjalikumat kaalumist. Peame arvestama üldise
arenguga kõrghariduse mitmekesistumise suunas (näit erinevate erialade omandamine, samuti
mitmes ülikoolis/riigis õppimise kombineerimine). Samas on võimalik, et tõesti tuleb edaspidi kaaluda
õppeperioodi pikkuse, õppe sisu ja tulemuste omavahelise tasakaalu muutmist.
Olete teinud ka ettepaneku kehtestada selgemad ja rangemad sisulised kriteeriumid välismaiste
õigusdiplomite tunnustamiseks võrdsena Eesti magistrikraadiga. Kuna välisriigi diplomite
akadeemilise tunnustamise kord on rahvusvaheliselt reguleeritud, siis ei saa Eesti siin ühepoolselt
muudatusi läbi viia. Küll aitab ka neid probleeme lahendada eelpool viidatud väljatöötamiskavatsus,
mis tegeleb advokatuuriväliste õigusnõustajate kvaliteediprobleemiga. Samuti on täiendav lävend,
millega hinnatakse, kas välisriigi õigusdiplomit omav isik on tegelikkuses ka suuteline Eesti mõnes
reguleeritud õigusametis töötama, vastavate kutseeksamite näol juba olemas.
Teie ettepanek kehtestada ühtne eksam juriidilist kõrgkvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel väärib
edasist arutamist. Sealjuures tuleb arvestada, et praegune kutseeksamite süsteem toimib hästi ja seda
ei tohiks kergekäeliselt ära kaotada või sisutuks muuta. Juristihariduse taseme hindamine on
loomupärane funktsioon kohtutele, prokuratuurile, advokatuurile, notariaadile, kohtutäituritele jt
õiguselukutsetele, kes võtavad enda hulka uusi liikmeid. Eelkõige on nad huvitatud, et vastava
õigusameti pidaja erialane tase ei langeks. Kutseeksamite korraldamine on seadusega reguleeritud
(näit kuuluvad eksamikomisjonidesse mh ka ametkondade välised liikmed) ja riik ei kuluta eksamite
korraldamiseks raha riigieelarvest.
Pealegi tuleks peale probleemi lahendamise väljundi kaudu (juristieksam) tegeleda ka sisendiga.
Parem oleks vähendada mõnevõrra õigusõppesse vastuvõttu ning, nagu eelnevalt välja tõin, ka
õigusõppe ülikoolidevahelist pihustumist. See tooks tõenäoliselt kaasa suurema konkurentsi üliõpilas–
ja õppejõukohtade pärast, mis omakorda tõstaks ka õigushariduse taset tervikuna. Samuti on siin
kindlasti oma roll ja vastutus ülikoolidel, et kriitiliselt üle vaadata õigusõppe sisu ja korraldus.
Olen valmis moodustama osapoolte esindajatest töörühma, et arutada lisaks kutseeksamitele
õiguselukutsete ühise baaseksami korraldamise võimalusi. Kindlasti tähendaks selline baaseksam
tänaste kutseeksamite korraldajate ühist panustamist. Töörühm arutaks ka õigusõppe läbimise nõuete
ühtlustamist ja teisi õigushariduse kvaliteedi parandamiseks vajalikke tegevusi.
Samuti jätkame seaduseelnõu koostamist advokatuuriväliste õigusnõustajate kvaliteediprobleemi
lahendamiseks ning seadustame esimesel võimalusel kohtutäiturite ja pankrotihaldurite
haridusnõudeks magistrikraadi.
Lõpetuseks kinnitan, et akadeemilise õigushariduse kvaliteet ja rahvusliku õigusteaduse tase on meile
väga oluline ning Justiitsministeerium seisab selle eest ja panustab sellealasesse koostöösse alati hea
meelega.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Maris Lauri
minister