Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) eelnõu (367 SE) kohta

Riigikogu Kantselei Teie 19.04.2021 nr 1-1/14-367/1 õiguskomisjon [email protected] Meie 16.07.2021 nr 6-6/21-13 Arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest avaldada arvamust kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) eelnõu (367 SE) kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Ene Pellja Riigikohtu üldosakonna juhataja Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja ülesannetes Lisa 1: Riigikohtu arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) eelnõu (367 SE) kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) eelnõu kohta Alltoodud märkused ja muudatusettepanekud on esitatud muudetavate seaduste kaupa paragrahvide numeratsiooni järgivalt, eristamata eelnõus juba sisalduvaid muudatusi ja täiendavaid ettepanekuid. Kriminaalmenetluse seadustiku muudatused 1. KrMS § 18 Sarnaselt eelnõuga KrMS § 19 lg-s 4 ja § 20 lg-s 3 kavandatavale muudatusele, tuleks ka maakohtunikule anda pädevus teha ainuisikuliselt korralduslikke määrusi, mis ei lõpeta asja menetlust. See on oluline esimese astme kuritegude kohtulikul arutamisel, mida maakohtus toimetab kohtunikust ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis. 2. KrMS § 24 lg 4 Muudetava lõike teises lauses tuleks asendada sõna „üks [kohtunik]“ sõnaga „sama [kohtunik]“, mis on täpsem. Kahtleme viimase lause, sh kohtu esimehe pädevusele seadusega seatava piirangu vajalikkuses. Kui kohtu esimehe välistamine jälitusluba andvate kohtunike ringist on mingil põhjusel jätkuvalt asjakohane, on viimases lauses igal juhul üleliigne viide tööjaotusplaanile. 3. KrMS § 38 jj Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2020. a määruses nr 1-19-9575/46 (p-d 42 ja 43) on tõdetud, et teatud juhtudel võib kriminaalmenetluses olla palju – kümneid või isegi sadu – kannatanuid, nt pankrotikuriteod, sarivargused ja -kelmused. Seetõttu oleks otstarbekas kehtestada kord, mis lubaks menetlejal kannatanute suure arvu korral piirata nende osalemist kriminaalmenetluses, kindlustamaks kriminaalasja lahendamine mõistliku aja jooksul. Näiteks on võimalik ette näha, et kannatanute osavõtt kohtumenetlusest toimub n-ö massmenetluse korras (vrd ka nt HKMS §-d 22-23). Samuti võib kaaluda võimalust kehtestada väga paljude kannatanutega kriminaalasjade tarbeks reeglid, mis kohustaksid kannatanuid, kes soovivad kriminaalmenetlusest osa võtta, tegema seda ühise esindaja kaudu vmt. 4. KrMS § 49 Eelnõuga kavandatav KrMS § 49 lg 3 p 4 on sõnastatud ebaõnnestunult ja tekitaks probleeme nii kassatsiooni- kui ka apellatsioonimenetluses. Praeguse sõnastuse kohaselt ei saaks näiteks vahistamise või vara arestimise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel osalenud ringkonnakohtunik sama väidetava kuriteosündmuse kohta käivas kriminaalmenetluses apellatsiooni lahendada. See tekitaks olukorra, kus arvestatava osa kriminaalasjade puhul ei leiduks ringkonnakohtute kriminaalkolleegiumides enam kohtunikke, kes saaks apellatsioone lahendada, sest nad on samas asjas lahendanud mõnd määruskaebust. Samuti on sätte sõnastus liiga kitsas riigikohtunike taandumiskohustuse välistamise osas. 1(24) KrMS § 49 lg 3 p-d 4 ja 5 võiksid olla formuleeritud näiteks järgmiselt: 4) kui ta on varem ringkonnakohtu kohtunikuna osalenud sama kriminaalasjaga seotud kohtuasja, välja arvatud käesoleva seadustiku §-s 208 nimetatud kaebuse lahendamisel ringkonnakohtus; 5) kui ta on varem Riigikohtu kohtunikuna osalenud sama kriminaalasja või sellega seotud kohtuasja lahendamisel Riigikohtus. 5. KrMS § 50 Teeme ettepaneku lisada seadustikku – kas KrMS § 50 täiendusena või uue §-na 501 – TsMS §-ga 25 analoogne regulatsioon kohtuniku taandamise õiguse kaotamise kohta. 6. KrMS § 69 lg 4 Eelnõus tuleb vaadata süstemaatiliselt läbi mõisted salvestama, salvestama taasesitamist võimaldaval viisil, talletama, audio-videosalvestama (tõenäoliselt on neid veelgi) ning teha (vähemalt seletuskirjas) ühemõtteliselt kindlaks nende omavaheline suhe. 7. KrMS § 76 lg 1 p 2 Kuivõrd eelnõuga tunnistatakse kehtetuks vajadus märkida kahtlustatava ülekuulamise protokolli kahtlustatava perekonnaseis ning ühtlasi ei fikseerita perekonnaseisu ka mujal – vähemalt KrMS sellist kohustust ei sätesta –, siis jääb lahtiseks, kuidas saab täita eelnõus väljapakutud KrMS § 127 lg-s 1 sisalduvat kohustust arvestada tõkendi valimisel muu hulgas kahtlustatava perekonnaseisu. 8. KrMS § 91 lg 2 Seaduse rakendamist hõlbustaks see, kui määruse nõudeid reguleerivas §-s 145 sisalduks viiteliselt ammendav loetelu määrustest, mida on lubatud teha pealdisena taotlusel. Vt ka märkused § 145 kohta. 9. KrMS § 107 lg 2 Teeme ettepaneku täiendada KrMS § 107 lg-t 2 viimase lausega: Põhistamata ekspertiisiakti ei koostata kohtupsühhiaatria- ega kohtupsühholoogiaekspertiisi kohta ega muudel juhtudel, mil põhistuste puudumine kahjustaks oluliselt ekspertiisiakti tõenduslikku väärtust. Kohtupsühhiaatria- või kohtupsühholoogiaekspertiisi puhul pole põhistamata ekspertiisiaktil sisuliselt tõenduslikku väärtust ja seetõttu tuleks nende ekspertiiside puhul põhistamata ekspertiisiaktide tegemine välistada juba seaduses. Selliseid juhtumeid, kus põhistuseta ekspertiisiakt on tõendina sisuliselt väärtusetu, võib olla veel, mistõttu võiks akti põhistamata jätmise keeldude loetelu jätta avatuks. 10. KrMS § 107 lg 3 KrMS § 107 lg 3 on ebaõnnestunud ja üleliigne, sest seadus ei peaks loetlema seda, mida menetlusdokumentides kirja ei panda. 2(24) 11. KrMS § 109 Lõike 1 p-st 5 jätta välja ülearune sõna paremaks. 12. KrMS § 1091 lg-d 3 ja 4 Kahtleme õigusasjatundja kaasamise vajaduses, ka seletuskirjas ei ole põhjendust selle kohta, et praktikas oleks regulatsiooni puudumine põhjustanud probleeme. Lisaks ei välista lõikes 1 sisalduv asjatundja legaaldefinitsioon õigusasjatundja kaasamist ka praegu. 13. KrMS § 1263 lg 41 Sõna vajatult asemel peaks olema varjatult. 14. KrMS § 127 KrMS § 127 lg 2 sõnastus on ebaõnnestunud, kuna sellest võib jääda mulje, et kriminaalmenetluses saab kohaldada tõkendit ka juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lepingulisele esindajale (KrMS § 41 lg 2). Vaevalt on see seadusandja tahe. Seetõttu tuleks kõnesolevas sättes rääkida üksnes kahtlustatava või süüdistatava seaduslikust esindajast. Ühtlasi tuleks jätta lõike lõpust välja sõnad: [---] välja arvatud juhul, kui see ei ole võimalik tõkendi olemusest tulenevalt. On ilmselge, et kui tõkendi olemusest tulenevalt ei ole võimalik samaaegselt mitut tagamise vahendit kohaldada, siis seda ei tehta. Lõikes 6 räägitakse PPA-le edastamisest – kuidas see suhestub kättetoimetamise ja kättesaadavaks tegemisega? Vt ka märkus KrMS §-de 1603 ja 1604 kohta. Lõikes 8 teise lause sisu võiks parema loetavuse huvides ja liigsõnalisuse vältimiseks integreerida esimesse lausesse, nt [---] ei tohi see takistada või ülemääraselt piirata [---]. 15. KrMS §-d 128–1282 Vajalik oleks kaaluda liikumis-, suhtlus- ja tegutsemispiirangu kohaldamise võimalust ka vabaduses viibiva süüdimõistetu suhtes (enne kohtuotsuse jõustumist). 16. KrMS § 130 Kavandatava KrMS § 1311 lg 3 p 3 kontekstis tuleks läbi mõelda, kas oleks otstarbekas näha seaduses selgesõnaliselt ette kohtu võimalus süüdistusakti või kokkuleppemenetluses kriminaaltoimiku tagastamist (KrMS § 2451 lg 1 p-d 2–4) otsustades lahendada ka süüdistatava tõkendiga seonduv, s.t. kas süüdistatav jääb pärast asja prokuratuurile tagastamist vahi alla (kui kohtueelses menetluses lubatav vahi all pidamise tähtaeg ei ole ammendunud). On nimelt vaieldav, kas enne kohtumenetlust kohaldatud tõkendi kehtivus asja tagastamisel automaatselt taastub või jätkub. Eelnõuga muudetakse vahistamise aluseid ja vahistamiskorda reguleerivaid paragrahve, kuna ajapikku tehtud seadusemuudatused on need sätted seletuskirja kohaselt muutnud raskesti jälgitavaks. KrMS § 130 lõikesse 2 koondatakse vahistamisalused, mis seni paiknesid 3(24) erinevates lõigetes. Esiteks soovitame vaadata üle lõikes 2 p-de 3–6 sõnastused: KrMS § 130 lg 2 p-s 4 kirjeldatu sisaldub juba sama lõike p-s 3, samamoodi on p-s 6 öeldu olemas juba p-s 5. Teiseks muudetakse eelnõuga ka KrMS § 3951, mis reguleerib vahistamiskorda sundravimenetluses. Arvestades soovi muuta vahistamise normistik selgemaks ja ühtlasemaks, tasuks kaaluda võimalust tuua sundravimenetluses vahistamist puudutav KrMS §-desse 130 ja 131. Seda toetavad ka eelnõuga kavandatavad muudatused KrMS §-s 3951, millega muudetakse sundravimenetluses toimuvat vahistamist veelgi sarnasemaks n-ö tavavahistusega. Nii võiks lisada KrMS § 130 lg-sse 2 lisaks eelnõus juba märgitud vahistamise alustele ka punkti, mille kohaselt võib kohus vahistada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku, kui ta on või võib menetluse kestel muutuda endale või teistele ohtlikuks või kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või panna jätkuvalt toime õigusvastaseid tegusid. Sellisel juhul tekiks kohtul ka sõnaselge pädevus otsustada ise vaimse häirega isikuga vahistamisaluse üle (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2019. a määruse nr 1-19-401/34, p 18). Muud vaimse häirega isiku vahistamist puudutavad erisused on samuti võimalik integreerida vahistamise üldsätete juurde. Nii saab näiteks KrMS § 131 lg-s 3 märkida seni KrMS § 3951 lg-s 4 sisaldunud põhimõtte, mille kohaselt tuleb sundravivahistuse üle otsustamisel arvestada isiku vaimset seisundit. Samuti saab KrMS §-le 130 lisada lõiked, mis kajastaksid seni KrMS § 3951 lg-s 1 ja §-des 3952–3953 sätestatut (eeskätt vaimse häirega isiku kinnipidamiskoht ja muud kinnipidamistingimused) – analoogselt sätestatakse eelnõu kohaselt KrMS § 131 lg-tes 7 ja 8 alaealise kinnipidamistingimused. 17. KrMS § 131 Vahistamiskord on KrMS § 131 lg-st 2 tulenevalt ette nähtud vaid kahtlustatavale või süüdistatavale. Kuivõrd tulenevalt KrMS § 35 lg-st 3 eristatakse süüdistatavat ja süüdimõistetut, siis peaks vahistamiskord laienema ka süüdimõistetule. Lõike 3 viimases lauses on alaealise vahistamise puhul erinõue kaaluda vahistamist eriti põhjalikult. Kuna alaealise erikohtlemine on menetlustoimingute tegemisel läbiv nõue, tasub kaaluda selle sätestamist üldpõhimõttena näiteks KrMS §-s 8. Lõike 5 viimane lause kõlaks keeleliselt paremini nt järgmises redaktsioonis: Kui mõnele tõendile juurdepääsu piiramine ei ole põhjendatud, jätab kohus selle vahistamistaotluse lahendamisel arvesse võtmata. 18. KrMS § 1311 lg 3 Muudatuse kohaselt ei arvata kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaja hulka vahi all viibitud aega pärast süüdistusakti või kokkuleppemenetluses kriminaaltoimiku kohtule kättesaadavaks tegemist, kui süüdistusakt või kriminaaltoimik tagastatakse prokuratuurile (KrMS § 1311 lg 3 p 3). Seletuskirja järgi soovitakse selgelt reguleerida neid olukordi, kus kohtueelses menetluses vahi all olnud isiku vahistus jätkub kohtumenetluse ajal, kuid süüdistusakt või kriminaaltoimik tagastatakse prokuratuurile. Sätte sõnastust võiks muuta nii, et kõnelda saaks ajavahemikust, mida ei arvata KrMS § 131 1 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vahi all viibitud aja hulka. Praegune sõnastus on mitmeti mõistetav, kuna viitab eeskätt nimetatud ajavahemiku algusele, milleks on süüdistusakti või kriminaaltoimiku kohtule kättesaadavaks tegemise aeg. Ajavahemiku lõppu ei seota samas ühemõtteliselt kriminaaltoimiku või süüdistusakti tagastamisega prokuratuurile. Niisiis tuleks vaadeldav säte sõnastada selliselt, et KrMS § 1311 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaja hulka ei arvata vahi all viibitud 4(24) ajavahemikku (aega) süüdistusakti või kokkuleppemenetluses kriminaaltoimiku kohtule kättesaadavaks tegemisest kuni süüdistusakti või kriminaaltoimiku tagastamiseni prokuratuurile. 19. KrMS § 133 lg 1 KrMS § 133 lg 1 esimene lause võiks keeleliselt alata nt selliselt: Kohus teatab vahistatu soovil vahistamisest viivitamata tema lähedasele [---]. 20. KrMS §-d 135, 137 ja 1371 Riigikohus on mitmel puhul juhtinud seadusandja tähelepanu sellele, et asendustõkendeid puudutavad normid on vastuolulised ja ebaselged. Üheks näiteks on toodud, et elektroonilise valve kohaldamise või kohaldamisest keeldumise peale saab määruskaebe korras edasi kaevata, kautsjoni kohaldamine või kohaldamata jätmine pole seevastu KrMS § 385 p 20 järgi vaidlustatav. Selline olukord võib viia ebavõrdse kohtlemiseni, asendustõkendeid käsitlevad sätted peaksid aga olema sõnastatud ühetaoliselt ja selgelt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2020. a määrus nr 1-16-9171/1408, p 19 ja 27. detsembri 2018. a määrus nr 1-17-10573/181, p 33.) Arusaadavat ja selget põhjendust isikute erineva kohtlemise kohta menetlusseaduse teksti põhjal välja tuua ei saa. Eelnõu p-dega 90–94 tehtavate muudatuste järel säilib endine olukord, s.t ühe tõkendi kohaldamise või kohaldamata jätmise kohta tehtud määrust saab vaidlustada (vt KrMS § 1371 lg 12, samuti eelnõu p-ga 293 KrMS § 385 p 5 muutmine), teise tõkendi kohta tehtud määrust aga mitte. Soovitame sõnastada KrMS § 1371 lg 2 ümber. Eelnõu tekstist võib aru saada ka nii, et esialgselt määratud 12-kuulist tähtaega saab pikendada omakorda veel 12 kuud. Seletuskirja pinnalt on järeldatav, et sellist võimalust siiski ette nähtud ei ole. 21. KrMS § 1415 lg 1 Sõna jagunemine asemel peaks olema jagunemise. 22. KrMS § 1421 KrMS § 1421 lg 2 alusel võib kohus varalise nõude tagamise abinõu või vara arestimise põhjendatuse kontrollimiseks esitatud taotluse läbivaatamiseks korraldada vajadusel istungi. Eelmises arvamuses juhtis Riigikohus tähelepanu asjaolule, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise abinõude põhjendatuse kontrollimine puudutab ka kannatanu huve. Seetõttu on taotluse läbivaatamiseks korraldatud istungile kannatanu kaasamine oluline tema huvide kaitsmiseks. Eelnõu viimase versiooni kohaselt võib kohus vajadusel istungile kutsuda ka kannatanu (lisaks prokurörile ja taotluse esitajale). Tasuks kaaluda võimalust sätestada kannatanu kohtusse kutsumine obligatoorsena juhtumitel, mil tagamismeedet kohaldatakse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõude tagamiseks. 23. KrMS § 145 Nii kehtiva seadustiku kui ka eelnõu sõnastuse kohaselt on määruse mõiste üheks defineerivaks tunnuseks selle põhistatus. Formaalloogiliselt viib see absurdse olukorrani, kus näiteks siis, kui menetleja ignoreerib põhistamiskohustust, polegi seaduse järgi tegemist määrusega (ja seda ei saa seetõttu vaidlustada). Samas on ilmne, et menetleja rikkumine menetlusotsustuse tegemisel ei saa piirata puudutatud isiku kaebeõigust. Kohtupraktikas on määruse mõistet ka vastavalt 5(24) tõlgendatud, ent seaduse sõnastusega see päriselt kokku ei lähe. Õigusselguse huvides võiks seaduses selgelt eristada esiteks määrust defineerivaid tunnuseid (tegemist on menetleja menetlusotsustusega) ja teiseks määrusele esitatavaid nõudeid. Ühtlasi võiks kõnesolevas sättes nimetada (ammendavalt) need juhud, mil määrus ei pea olema põhistatud, samuti juhud, mil määrus on võimalik vormistada pealdisena menetlejale esitatud taotlusel. Näiteks on KrMS § 145 algusosa võimalik formuleerida järgmiselt: § 145 Määrus (1) Määrus on menetleja menetlusotsustus. (2) Määrus vormistatakse menetlusdokumendina või tehakse suuliselt ja kantakse menetlustoimingu protokolli või pealdisena menetleja esitatud taotlusel. (3) Määrus peab olema põhistatud, välja arvatud järgmistel juhtudel: 1) jne (3) Määruse võib koostada pealdisena menetleja esitatud taotlusel järgmistel juhtudel: 1) jne (3) jne. 24. KrMS § 148 Lõikes 2 peab sõna joonisi asemel olema sõna joonist. 25. KrMS § 154 Selleks, et süüdistusakt annaks kriminaalmenetluse esemest ja prokuratuuri taotlustest parema ülevaate ja võimaldaks kohtul menetlust paremini ja tõhusamalt juhtida, tuleks KrMS § 154 tervikuna ümber kujundada. Mööndes aga, et süüdistusaktile esitatavate nõuete terviklik ümberkujundamine võib osutuda käsiloleva eelnõu raames keerukaks, teeme minimaalselt ettepaneku jätta eelnõus pakutud lõikest 1 välja punkt 9 (kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus) või asendada selle praegune sõnastus tekstiga prokuratuuri taotlus kannatanu kahju hüvitamiseks. Kuriteo koosseisuline kahju peab kajastuma süüdistuse sisus (§ 154 lg 1 p 7). Selle eraldi märkimine süüdistusakti mõnes muus alaosas on sisutu ning koormab tarbetult süüdistusakti. Kui aga silmas on peetud kannatanule tekitatud kahju hüvitamise nõuet, siis selle esitamise (ja esitatava nõude suuruse) üle ei otsusta mitte prokuratuur, vaid kannatanu. Selline nõue kajastub tsiviilhagis või avalik-õiguslikus nõudeavalduses. Kuriteoga tekitatud kahju eraldi väljatoomisel süüdistusaktis võib olla tähendus üksnes neil erandlikel juhtudel, mil tuleb kõne alla kannatanu kahju hüvitamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis ette nähtud korras ilma tsiviilhagita (vt selle kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p-d 7.3–7.4.3). Sellisel juhul ei tohiks aga piirduda üksnes kahju äramärkimisega, vaid süüdistusaktist peaks selgelt nähtuma ka prokuratuuri taotlus, et kohus kohaldaks KrMS § 306 lg 1 p 11 teist alternatiivi. 6(24) Selguse huvides peaks kavandatav lg 1 p 7 täpsustama, mida süüdistuse sisu all silmas peetakse. Üks võimalus oleks sõnastada kõnesolev punkt järgmiselt: 7) kuriteo faktiliste asjaolude kirjeldus ja selle õiguslik kvalifikatsioon (süüdistuse sisu); 26. KrMS § 155 Kehtiv § 155 sätestab kohtuistungi protokolli nõuded vaid maa- ja ringkonnakohtule. Eelnõu järgi laieneks protokolli pidamise kohustus ka Riigikohtule, v.a istungi salvestamise nõue. Seletuskiri räägib üksnes kõrgema(te) kohtu(te) valikuvõimalusest, kas lisaks salvestusele koostada ka protokoll. Seletuskiri on seega vastuoluline ning Riigikohtu kohustus pidada istungi protokolli on jäänud põhjendusteta. Sisulist lisaväärtust Riigikohtu istungi protokollimisel ei ole. Kavandatava lg 5 p 2 kohaselt võib kohtuistungi protokolli jätta koostamata kõigis lihtmenetlustes. Leiame, et vähemalt lühimenetluses võiks kohtuistungi protokolli pidamise kohustus siiski säilida. 27. KrMS §-d 155–156 Eelnõuga võiks pakkuda lahenduse kohtupraktikas kasutatavatele erinevatele lähenemistele küsimuses, kas eri kuupäevadel toimuvate istungite kohta koostatakse eraldi istungiprotokollid või on tegu ühe kohtuistungi protokolliga (osaga ühest protokollist). Üheselt tuleks sätestada, millal istung algab ja millal lõpeb. Näiteks võib kohus pidada istungeid nelja kuu jooksul, igas kuus neljal järjestikusel päeval. Valitseb ebaselgus, kas sellisel juhul on toimunud üks istung või neli neljapäevast istungit. Tuleks ühemõtteliselt sätestada, millal tuleb protokoll, salvestis või stenogramm lisada (viivitamata) e-toimiku süsteemi, millal kätte toimetada jne. 28. KrMS § 1603 Teabe kättetoimetamise reeglid peavad ühelt poolt tagama menetluses osalevate või menetlusse kaasatud isikute huvid, teiselt poolt kindlustama menetlustähtaegadest kinnipidamise ja selle arvestamise ühtsed alused. Seetõttu on äärmiselt oluline, et tsiviilkohtumenetluse eeskujul kriminaalmenetlusse ületoodav kord kriminaalmenetluses töötaks, välistaks pahatahtlikkuse ega võimaldaks tähtaegade venimist. Digitaalse infoedastuse keskne norm on eelnõu järgi KrMS § 1602 lg 2, mis seab reegliks teabevahetuse e-toimiku süsteemi kaudu. Erandiks reeglile on kas tehniline võimatus või seadustikus ettenähtud muud (üksik)juhud. Selliseks üksikjuhuks on mh KrMS § 1602 lg 3 toodud nn mitteprofessionaalse menetlusosalisega seotud raskus e-toimiku süsteemi kasutamisel. Kooskõlas eeltooduga on teabe kättetoimetamiseks võimalus kas e-toimiku süsteemi kaudu (reegel) või siis e-toimiku süsteemi vahenduseta kas elektrooniliselt või muul viisil. Lähtudes professionaalsete menetlusosaliste, sh advokaadist kaitsja puhul reeglist, s.o e-toimiku süsteemi kaudu kättetoimetamisest, siis tähendab see KrMS § 1603 lg 2 p 1 järgi toimingut (avamine, salvestamine) e-toimiku süsteemis. Kuna e-toimiku süsteemi kaudu edastatu vastuvõtmist ei ole seotud ühegi ajapiiriga, võimaldab see menetlustähtaegade, eeskätt kaebetähtaegadega manipuleerimist. Vajadusel saab alternatiivselt kaaluda mõnevõrra pikemate kaebetähtaegade sätestamist. Palume tungivalt kaaluda ka sel viisil kättetoimetamise sidumist nn tööpäeva reegliga (vrd § 1603 lg 4 p-d 1 ja 3). Seletuskirjast ei nähtu, et professionaalsele menetlusosalisele saadetaks kättetoimetamisele kuuluv teave paralleelselt ka 7(24) elektroonilistele kontaktandmetele (1603 lg 4 p 1), mistõttu kohalduks see võimalus vaid e-toimiku tehniliste raskuste korral. Erinevalt kehtiva KrMS § 164 lg-st 4 (kutse kättetoimetamine) on muudetava § 1603 lg-s 5 teabe kättetoimetamine sõltumata kellaajast seotud lisatingimusega põhjendatud juhul. Seletuskirjas asjakohaseid põhjendusi ei ole. Tarbetute vaidluste ärahoidmiseks tuleks vähemalt need sõnad (või lõige tervikuna) eelnõust välja jätta. 29. KrMS §-d 1603 ja 1604 Eelnõus tuleks veelkord läbivalt üle vaadata, millal toimub kättetoimetamine ja millal kättesaadavaks tegemine – näiteks määrus toimetatakse advokatuurile kätte, süüdistusakt tehakse kohtule aga kättesaadavaks. Endiselt jääb silma ka mitmeid kohti, kus asju vanaviisi saadetakse ja edastatakse (nt KrMS § 127 lg 6 ja 222 lg 1). 30. KrMS § 1711 Lõike 1 sõnastust tuleks toimliselt redigeerida: [---] mis järgneb päevale, kui isikule on kätte toimetatud menetlusdokument, [---]. 31. KrMS § 172 Tähtaja ennistamine on võimalik üksnes pärast menetlustähtaja möödumist. Soovitame kaaluda ennistamise taotluse esitamise võimalust ka varem (kui on selge, et allesjäänud aja jooksul ei ole tähtajast kinnipidamine objektiivselt võimalik). Sellisel juhul ei kohalduks lg-s 4 ette nähtud kohustus teha samaaegselt ka menetlustoiming, mille tähtaja ennistamist taotletakse. 32. KrMS § 1811 Eelnõuga ettenähtud uus ülamärkega säte sobiks pigem olemasoleva KrMS § 180 viimaseks lõikeks. 33. KrMS §-d 1811, 185, 186, 187 Põhjendatud ei ole osalise süüdimõistmise korral lähtuda reeglina menetluskulude võrdse jagamise põhimõttest. Menetlusloogikaga on kooskõlas just menetluskulude võrdeline jagamine lähtudes vastavalt kas süüdimõistmise või kaebuse rahuldamise ulatusest. Kohus peab mõlemal juhul põhjendama, mis osades kulude väljamõistmine või riigi kanda jätmine on põhjendatud. 34. KrMS § 189 Lisatava lg 21 viimane lause, mis reguleerib kirjalikus menetluses kuludokumentide esitamist, on probleemne. Eraldi tähtaja andmisega kaasneb lisabürokraatia nt juhul kui ringkonnakohus jätab apellatsiooni ilmselge põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata (KrMS § 326 lg 3), samuti Riigikohtu eelmenetluses. Seetõttu teeme ettepaneku teha kohustuslikuks menetluskulude taotluse esitamine koos kaebusega. Kaebuse läbivaatamisel tekkivate lisakulude hüvitamisel kohalduks vastavalt suulise või kirjaliku menetluse kohta käiv. Kuna VTMS § 38 kohaselt rakenduvad kriminaalmenetluse menetluskulu hüvitamise sätted ka väärteomenetluses, võib see nõue olla sealgi oluline. Õigusselguse huvides võiks HKMS § 109 lg 1 viimase lause eeskujul öelda, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pakume ühtlasi välja võimaliku uue sõnastuse: 8(24)  (21) Kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks esitatakse kohtule taotlus koos menetluskulude nimekirja ja kuludokumentidega enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, ning selliste kulude nimekiri esitatakse kohtule hiljemalt kolm tööpäeva pärast istungi lõppu. Kulude hüvitamise taotlus ja kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega otsuse kuulutamisel, esitatakse kohtule hiljemalt kolm tööpäeva pärast otsuse kuulutamist. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu määratud tähtaja jooksul. Kohtule kaebust esitades lisatakse sellele ka menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. (22) Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid ei hüvitata.; Lisaks juhime tähelepanu sellele, et kehtiva KrMS § 189 lg-s 4 sätestatud kohustust lahendada määratud kaitsja tasu hüvitise ulatus kindlaks digitaalselt (jõustus 31.05.2014), ei ole kohtutel siiamaani tehnilise lahenduse puudumise tõttu võimalik täita. 35. KrMS § 189 lg-d 2 ja 3 ja § 191 lg 1 (ning SKHS §-d 18–21) KrMS § 189 lg 3 ja § 191 lg 1 lubavad vaidlustada kohtuotsuses sisalduvat kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust lisaks apellatsioonile ja kassatsioonile alternatiivselt ka määruskaebe korras. Osutatud võimalus võib põhjustada menetluslikku segadust eeskätt juhtudel, kui osa kohtumenetluse pooltest vaidlustab kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse apellatsioonis või kassatsioonis, osa aga määruskaebuses. Esmalt tekib küsimus, kas sellisel juhul peab kõrgema astme kohus toimetama sama kohtulahendi kontrollimiseks kaks erinevat menetlust – nii määruskaebe kui ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse. See oleks problemaatiline ja kohtupraktikas on sellises olukorras peetud õigeks vaadata ka määruskaebus läbi apellatsiooni korras (Tartu Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2018. a otsus nr 1-17-7033/53, p-d 11–17). Märgitu muudab aga kohtuotsuse vaidlustamise määruskaebe korras sisutuks. Samas tuleb silmas pidada, et nt kassatsiooni ja määruskaebuse esitamise tähtajad on erinevad (eelnõu järgi hakkab ka apellatsioonitähtaeg olema määruskaebuse esitamise tähtajast erinev). Riigikohus on märkinud, et nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-44-15, p 7.1). Võib juhtuda ka nii, et mõni kohtumenetluse pooltest vaidlustab apellatsioonis või kassatsioonis kohtuotsuse mh isiku süüküsimuse lahendamist puudutavas osas, teine esitab aga üksnes määruskaebuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale. Ehkki formaalselt tuleks määruskaebus lahendada lühema tähtajaga, pole see tegelikult võimalik, sest menetluskulude hüvitamise otsustus sõltub süüküsimuse lahendamisest ehk toodud näite puhul apellatsiooni või kassatsiooni saatusest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud määruskaebus peab praegu läbima esmalt nn enesekontrollimenetluse (KrMS § 389) kohtulahendi teinud kohtus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-44-10, p 12). Seega on võimalik, et kohtuotsuse teinud kohus muudab ühe kohtumenetluse poole määruskaebuse alusel 9(24) enesekontrollimenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust, mille teine kohtumenetluse pool on vaidlustanud apellatsioonis või kassatsioonis. Sellisel juhul võib apellatsiooni/kassatsiooni lahendamine muutuda sisutuks (sest selles kaebuses vaidlustatud otsustust enam ei ole), samas tuleb teisele poolele tagada võimalus vaidlustada enesekontrollimenetluses tehtud kohtumäärust. Näide: maakohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse ja mõistab riigilt süüdistatavale menetluskulu katteks välja 10 000 eurot. Süüdistatav esitab määruskaebuse, paludes suurendada väljamõistetavat summat 15 000 euroni, prokuratuur aga apellatsiooni, milles taotleb hüvitise vähendamist 5000 eurole. Maakohus rahuldab enesekontrollimenetluses määruskaebuse ja mõistab süüdistatavalt riigi kasuks välja 15 000 eurot. Sellises olukorras muutub apellatsioon ajakohatuks ja prokuratuur peab oma eesmärgi saavutamiseks esitama (muudetud sisuga) määruskaebuse enesekontrollimenetluses tehtud kohtumääruse peale. Järelikult muutub kaebemenetluse objekt (kohtuotsuse asemel enesekontrollis tehtud kohtumäärus). Situatsioon on veelgi komplitseeritum, kui prokuratuur vaidlustab apellatsioonis ka süüdistatava õigeksmõistmise ja menetluskulu hüvitise vähendamine on üksnes riikliku süüdistaja alternatiivne taotlus. Siis peab ringkonnakohus lahendama nii prokuratuuri apellatsiooni süüküsimust puudutavas osas kui ka määruskaebuse enesekontrollimenetluses tehtud kohtumääruse peale. Muu hulgas tekib sellises olukorras küsimus, kas ringkonnakohus on pädev hindama mõlema vaidlustatud kohtulahendi seaduslikkust ühe (apellatsiooni)menetluse raames või tuleks määruskaebus vaadata läbi eraldi menetluses. Samas oleneb määruskaebemenetluse tulemus apellatsioonimenetluse tulemusest. Kehtiva õiguse kontekstis pole loogiline seegi, et kui kohtumenetluse pool vaidlustab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta apellatsioonis, saab ta järgneva ringkonnakohtu otsuse kaevata edasi kassatsiooni korras ka üksnes põhjusel, et ringkonnakohtu otsus on tema arvates ebaõige. Peaks aga kohtumenetluse pool vaidlustama selle sama maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse määruskaebe korras, saab ta ringkonnakohtu määruse vaidlustada selle seaduslikkusest sõltumata üksnes juhul, kui asjas on tõusetunud pretsedendiväärtuslik õigusküsimus. Jällegi muutub olukord kaebeõiguse ulatuse osas veelgi keerukamaks siis, kui üks kohtumenetluse pool kasutab menetluskuluse hüvitamise otsustuse vaidlustamiseks apellatsiooni, teine aga määruskaebust. Analoogilised probleemid võivad tekkida ka seoses sellega, et SKHS §-d 19–21 lubavad vaidlustada kohtuotsust osas, mis puudutab kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist, alternatiivselt apellatsioonis/kassatsioonis kui ka määruskaebe korras. Segaduse vältimiseks võiks kehtestada reegli, et kõik kohtuotsuses sisalduvad kohtu otsustused – sh otsustus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise ja kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise kohta – on vaidlustatavad üksnes apellatsiooni või kassatsiooni korras. Selleks tuleks muuta KrMS § 189 lg-t 3, § 191 lg-t 1 ja SKHS § 19–21. Kõnealune muudatus ei halvendaks kohtumenetluse poolte olukorda, sest menetluskulude hüvitamise otsuse vaidlustamine apellatsioonis või kassatsioonis pole koormavam ega keerulisem kui selle sama otsustuse vaidlustamine määruskaebe korras. Ainukene (menetlusökonoomiline) eelis, mille menetluskulude (ja nn menetluskahju) hüvitamise otsustuse määruskaebe korras vaidlustamise võimalus praegu annab on see, et tulenevalt kohtupraktikast saab kohtumenetluse pool teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused üksnes menetluskulude hüvitamise osas. (Vt viidatud otsus 10(24) asjas nr 3-1-1-44-15, p 10). Osutatud tulemuse saavutamiseks ei pea aga ette nägema võimalust vaidlustada kohtuotsust mingis osas määruskaebe korras. Selle asemel võiks täiendada KrMS § 315 ja 345 nii, et apellatsiooniteates/kassatsiooniteates saaks täpsustada, millises osas kohtumenetluse pool soovib kohtuotsust vaidlustada (juhul, kui pool ei soovi vaidlustada kohtuotsust tervikuna). Siis peaks resolutiivotsuse teinud kohus esitama põhjendused üksnes apellatsiooni- või kassatsiooniteates märgitud küsimustes (nt vaid menetluskulude või nn menetluskahju hüvitamise, aga miks ka mitte ka nt karistuse mõistmist või konfiskeerimist puudutavas osas). Kehtivas õiguses on KrMS § 189 lg-st 2 ja § 191 lg-st 1 tulenevalt lubatav, et kohus ei lahenda KrMS § 306 lg 1 p-s 14 nimetatud küsimust (ehk menetluskulude hüvitamist) kohtuotsuses, vaid eraldi kohtumääruses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-27-07, p 10). Seegi lahendus pole probleemivaba. Näiteks võib juhtuda, et kohtuotsus apelleeritakse või kasseeritakse, kuid menetluskulude hüvitamise kohta eraldi tehtud kohtumäärus jääb vaidlustamata ja jõustub. Sellisel juhul on küsitav, kas kõrgema astme kohus saab apellatsiooni või kassatsioonimenetluses menetluskulude hüvitamise otsustust edasikaebemenetluse tulemusele vastavalt korrigeerida. Näiteks võib juhtuda, et maakohus tunnistab süüdistatava süüdi ja mõistab temalt eraldi määrusega välja menetluskulu. Kohtuotsus apelleeritakse, kuid määrus jääb vaidlustamata. Ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni, tühistab maakohtu süüdimõistva otsuse ja mõistab süüdistatava õigeks. See tähendab, et tühistada tuleks ka menetluskulu väljamõistmist puudutav maakohtu määrus, mis on aga juba jõustunud. Sellisel juhul tuleks ilmselt kõne alla maakohtu määruse teistmine KrMS § 366 p 4 alusel, kuid see oleks menetlusökonoomiliselt ebamõistlik. Alternatiivne võimalus oleks tõlgendada menetluskulu hüvitamise kohta tehtud kohtumäärust kohtuotsuse orgaanilise (lahutamatu) osana, mis ei saa kohtuotsusest eraldi jõustuda. Sellisel juhul tekib aga küsimus, miks peaks kohtul üldse olema võimalus lahendada menetluskulude hüvitamine otsusest eraldi määrusega. Sarnane probleem tekib SKHS § 18 lg-st 2 tulenevalt ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustusega, mis tehakse kohtuotsusest lahus seisvas määrusega. Järelikult võiks kaaluda ka muudatust, mille kohaselt peab kohtuotsuse tegemisel langetatav menetluskulude ja nn menetluskahju hüvitamise otsustus sisalduma alati kohtuotsuses ja seda ei tohiks vormistada eraldi määrusena. Selleks tuleks muuta KrMS § 189 lg-t 2, § 191 lg-t 1 ja SKHS § 18 lg-t 2. 36. KrMS § 198 Lõike 1 täiendamine teise lausega jääb arusaamatuks, kuivõrd lisatava lg-ga 11 võimaldatakse niigi kuriteoteatele vastamise tähtaja pikendamist. Toetada ei saa n-ö põhjendusteta alustamata jätmise teatega seonduvat lg-s 12, kuna sisuliselt taandub küsimus praktikas põhjenduste ulatusele. Põhjendustena tuleb selgematel juhtudel kõne alla viide KrMS § 199 vastavale menetlust välistavale alusele. 37. KrMS § 202 lg 1 p 1 Juhime tähelepanu sellele, et ehkki üldjuhul on esimese astme kuriteod kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 alusel liiga rasked, tuleb elus ette juhtumeid, kus esimese astme kuriteo tunnustele vastav tegu ei ole tegelikult sedavõrd ohtlik, et õigustaks kriminaalkaristuse kohaldamist. Teisisõnu ei tähenda see, et mingit laadi teod on üldiselt väga ohtlikud, seda, et 11(24) nad on seda ka eranditult igal üksikjuhul. Näiteks võib olla tegemist olukorraga, kus keegi soetab iseenda tarbeks vähemalt kümme doosi psühhotroopset ravimit, mille tarvitamiseks tal pole retsepti. KarS § 184 lg 1 kohaselt on praegu tegemist esimese astme kuriteoga, mille suhtes kriminaalmenetlust lõpetada ei saa. Samas on kriminaalkaristuse kohaldamise otstarbekus ja proportsionaalsus sellise juhtumi puhul sageli problemaatiline. Riigikohus on leidnud, et KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus – lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu – on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 16). Selline vajadus võib mõnikord tekkida ka esimese astme kuritegude puhul. 38. KrMS § 208 lg 4 Teeme ettepaneku asendada KrMS § 208 lg 4 esimeses lauses sõnad kaebuse saamisest alates 30 päeva jooksul sõnadega mõistliku aja jooksul. 30-päevane tähtaeg on keerukamate süüdistuskohustuskaebuste lahendamiseks ilmselgelt ebapiisav. Näiteks võib kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse hindamine eeldada kümnete köidete kohtueelses menetluses kogutud materjalide läbitöötamist. Veel keerukam on ringkonnakohtul kõnesoleva tähtaja raames kasutada seaduses ette nähtud võimalust anda Riigiprokuratuurile korraldusi täiendavateks menetlustoiminguteks või nõuda vastuseid täiendavatele küsimustele. Oluline on silmas pidada, et kehtivas õiguses on nn süüdistuskohustusmenetlus (KrMS § 208) sisuliselt ainukene mehhanism, kontrollimaks, kas prokuratuur on kriminaalmenetlust alustamata jättes või lõpetades järginud menetlusnorme ja tõlgendanud õigesti materiaalõigust ega ole toiminud meelevaldselt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2020. a määrus nr 1-20-79/9 ja 18. juuni 2021. a määrus nr 1-21-1591/11). Ebamõistlikult lühike menetlustähtaeg võib survestada ringkonnakohut pealiskaudsusele, mis omakorda tähendaks, et väline kontroll prokuratuuri tegevuse või tegevusetuse seaduslikkuse üle osutub ebatõhusaks. 39. KrMS § 210 Toimiku ja menetlusdokumentide pidamise ja koostamise korra ning täpsemate nõuete kehtestamise volituse andmine valdkonna eest vastutavale ministrile võib pakutud kujul olla põhiseadusvastane. Volitus on äärmiselt umbmäärane ja laialivalguv, mistõttu ei ole välistatud, et täitevvõim kehtestab selle alusel nõudeid, mis tuleks ette näha seadusega. 40. KrMS § 217 lg 2 Teeme ettepaneku kaaluda kehtivas seaduses sisalduva isiku kinnipidamise kohustuse (imperatiivsed alused) kaotamiseks. Üks võimalik abinõu oleks tunnistada KrMS § 217 lg-d 2 ja 3 kehtetuks ning sõnastada lg 2 näiteks järgmiselt: (2) Kuriteole viitavate andmete põhjal võib isiku kahtlustatavana kinni pidada, kui: 1) ta on tabatud kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda; 2) kuriteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale; 3) kuriteojäljed viitavad temale kui kuriteo toimepannud isikule; 4) ta püüab põgeneda; 5) ei ole tuvastatud tema isikut; 12(24)  6) ta võib jätkuvalt toime panna kuritegusid; 7) ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada. 41. KrMS § 226 lg 3 Lisaks kannatanule tuleks süüdistusakt kättesaadavaks teha ka kolmandale isikule ja tsiviilkostjale, sest ka nendel on enda subjektiivsete õiguste kaitseks üldjuhul tarvis teada süüdistusakti sisu (nt võib kolmas isik vastustada kuriteoga saadud vara konfiskeerimist põhjusel, et süüdistatav pole tema hinnangul kuritegu toime pannud). Seetõttu võiks KrMS § 226 lg 3 sõnastada näiteks järgmiselt: Prokuratuur toimetab süüdistusakti süüdistatavale ja kaitsjale kätte ning teeb kohtule, kannatanule, tsiviilkostjale ja kolmandale isikule kättesaadavaks. Süüdistatavale, kaitsjale, kannatanule, tsiviilkostjale ja kolmandale isikule tehakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nimekirjast kättesaadavaks vaid kutsutavate ees- ja perekonnanimed. Kui süüdistusakt sisaldab kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuga mitteseotud teavet, võib prokuratuur teha süüdistusakti nendele menetlusosalisetele kättesaadavaks üksnes neid puudutavas osas või teavitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut õigusest taotleda süüdistusakti kättesaadavaks tegemist teda puudutavas osas. 42. KrMS § 227 lg 3 p 5 Sõna millele asemel peab olema sõna millel, s.o põhinema [millel]. 43. KrMS § 228 lg 6 Iseenesest õige põhimõte peaks hõlmama siiski vaid neid kriminaalasja kohtueelse uurimisega seotud kaebusi, millel on sisuline seos kohtusse saadetud põhikohtuasjaga. Kui kaebusel sellist olemuslikku seost ei ole, puudub ka tegelik vajadus anda kaebuse läbivaatamine kohtu pädevusse. Seejuures tuleb arvesse tuleb võtta, kas kriminaalasja lahendav kohus on üldse menetluslikult pädev üht või teist uurimiskaebe-menetluses tõstatatud küsimust kohtuotsuses lahendama. 44. KrMS § 266 Kuidas suhestub ausa kohtumenetluse põhimõte KrMS § 339 lg 1 p-s 12 nimetatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ja KrMS § 341 lg-s sisalduva õiglase menetlusega? Terminikasutus peaks seadustikus olema läbivalt sama, vastasel korral toovad erinevad mõisted praktikas kaasa asjatuid vaidlusi. 45. KrMS § 269 Jõusoleva lg 2 preambuli (Kriminaalasja võib erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui ta) järgi tuleb mõista kõiki sama lõike punktides 1–6 loetletud olukordi kui asja arutamist süüdistatava osavõtuta. Samal ajal räägib punkt 4 võimalusest võtta kohtulikust arutamisest osa tehnilise vahendi abil. Seega ei ole kehtiva seaduse pinnalt üheselt mõistetav, kas süüdistatav võtab KrMS § 269 lg 2 p 4 olukorras kriminaalasja arutamisest osa või mitte (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2021 otsus nr 1-20-1578/58, p 23). Kui süüdistatav tehnilise lahenduse kaudu ei võta asja arutamisest osa, siis tähendab kasvõi ühe punktis 4 loetletud tingimuse mittetäidetus olulist menetlusõiguse rikkumist KrMS § 339 lg 1 13(24) p 2 tähenduses, mis toob kaasa KrMS § 341 lg 1 järgi kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Ühtlasi võib see tähendada ka seda, et KrMS § 269 lg 2 p 4 nõuete täitmisel võib esineda alus süüdistatava varasemate ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 2 järgi. Õigusselguse huvides oleks seetõttu loogilisem reguleerida süüdistatava osavõttu istungist tehnilise lahenduse vahendusel KrMS § 269 eraldi lõikes või KrMS §-s 15. 46. KrMS § 2742 Viimase aja kohtupraktikas on maakohus korduvalt lõpetanud keskmisest mahukama kriminaalasja menetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ehkki selliseks otsustuseks pole piisavat alust. Ringkonnakohtud on sellised määrused küll tühistanud ja Riigikohus jätnud ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebused menetlusse võtmata, ent edasikaebemenetlustele on kulunud kuid. Lisaks on kohtumenetluse pooled pärast maakohtu määrust täitnud enda kalendrid teiste tööülesannetega ja kui saab selgeks, et maakohtu lõpetatud kriminaalmenetlust tuleb siiski jätkata, osutub see kaitsjate ja prokuröri hõivatuse tõttu võimalikuks alles tüki aja pärast. Kokkuvõttes võib kriminaalmenetluse alusetu lõpetamine põhjustada menetluses asjatult isegi kuni aasta pikkuse pausi. Tulevikus selliste olukordade vältimiseks võiks seaduses selgelt ette näha, et kui kohus otsustab kriminaalmenetluse KrMS § 2742 alusel lõpetada, peab ta menetlust siiski jätkama senikaua, kuni kriminaalmenetluse lõpetamise määrus jõustub (s.o kuni selgub, et kohtumenetluse pooled määrust ei vaidlusta või et esitatud määruskaebus jääb rahuldamata). Selleks võiks KrMS § 2742 lg-t 1 täiendada teise lausega näiteks järgmises sõnastuses: Kuni kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumiseni jätkab kohus menetlustoimingute tegemist ega peata menetlust. 47. KrMS § 2911 Õigusselguse huvides peaks sätte enda sõnastusest nähtuma ka see, et selliseid isikuid kohtuistungil üle ei kuulata. Näiteks oleks võimalik sätet täiendada järgmiselt: Kohtumenetluse poolte kokkuleppel võib kohus tõendina vastu võtta kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütlused ja jätta tunnistaja kohtus üle kuulamata. või Kohtumenetluse poolte kokkuleppel võib kohus tõendina vastu võtta kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütlused ja jätta tunnistaja kohtusse kutsumata. 48. KrMS § 301 Oluline ei ole, et prokurör peab saama loobuda süüdistusest alles kohtuvaidlustes, vaid see peaks olema võimalik ka varem, s.o loobuda saab kuni kohtuvaidlusteni (hiljemalt kohtuvaidluses). 49. KrMS § 317 lg 1 KrMS § 315 (eelnõu redaktsioonis) nimetab otsuse kuulutamise viisidena istungil kuulutamise ja poolte nõusolekul kättesaadavaks tegemise. KrMS § 317 lg 1 räägib (istungil) kuulutamise kõrval aga teatavaks tegemisest. Sama termin jääb eelnõu kohaselt muutmata KrMS § 345 lg-s 2 ja sisaldub eelnõu redaktsioonis KrMS § 319 lg-s 2. 14(24) 50. KrMS § 327 ja § 328 lg 1 Praegu nõuab seadus ringkonnakohtult suulise eelistungi korraldamist eranditult alati, kui tuvastatakse KrMS §-s 339 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Selline nõue on põhjendamatult jäik, sest osal juhtudest pole eelistungi järele sisulist vajadust. Eriti küsitav on eelistungi korraldamise nõue siis, kui apellatsioonimenetluse pooled on teatanud, et nad soovivad asja lahendamist kirjalikus menetluses ja ka kohus ise ei pea suulist menetlust tarvilikuks. Sellisel juhul tekib olukord, kus nõuded eelmenetlusele on rangemad kui põhimenetlusele, sest kui ringkonnakohus tuvastab pärast eelmenetluse lõppu kirjalikus apellatsioonimenetluses KrMS § 339 rikkumise, mida ei saa teise astme kohtus kõrvaldada, võib ta kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata ka istungit korraldamata. Kuna ringkonnakohtu otsustus kriminaalasi maakohtule tagastada ei lõpeta kriminaalasja menetlemist (nagu seda võib teha ringkonnakohtu otsus), siis oleks menetlusökonoomiliselt otstarbekas jätta eelistungi korraldamise vajadus ringkonnakohtu enda otsustada. See võimaldaks vältida menetluse viibimist, kui eelistungiks kõigile kaitsjatele ja prokurörile sobiva aja leidmine on raskendatud. Samuti ei ole eelistungi puhul põhjust kalduda kõrvale KrMS §-s 19 ette nähtud üldreeglist, mille kohaselt toimetab eelmenetlust ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. Neil põhjustel võiks KrMS § 327 ja 328 lg 1 sõnastada näiteks järgmiselt: § 327. Ringkonnakohtus eelistungi korraldamise alused (1) Eelistung korraldatakse, kui kohus peab seda vajalikuks. (2) Eelistung peetakse käesoleva seadustiku § 259 lõigete 2–4 ning §-de 260 ja 261 kohaselt. § 328. Kohtu pädevus eelmenetluses (1) Kohus: 1) teeb kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele määramise määruse, kui ei esine menetlust takistavaid asjaolusid või kui need on kõrvaldatavad; 2) tühistab määrusega kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule käesoleva seadustiku §-s 339 sätestatud alustel; 3) lahendab määrusega muud kohtuliku arutamise ettevalmistamisega seotud küsimused. [---] 51. KrMS §-d 339 ja 341 Lisaks eelnõus pakutud KrMS § 339 lg 1 p 6 kehtetuks tunnistamisele võiks kaaluda ka sama lõike punktide 5, 8 kehtetuks tunnistamist ja punkti 12 ühendamist paragrahvi teise lõikega, samuti KrMS § 341 lg-st 3 § 339 lg 1 p-le 12 tehtud viite väljajätmist. See, kas ja kuivõrd mõjutab KrMS § 339 lg 1 p-des 5 või 8 nimetatud rikkumine kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust, oleneb suurel määral juhtumi asjaoludest. Seetõttu võiks selliseid rikkumisi hinnata KrMS § 339 lg 2 alusel. Märgitu võimaldaks kõrgema astme kohtul KrMS § 341 lg 3 kohaselt igal üksikjuhul kaaluda, kuivõrd oluline on selline rikkumine konkreetse kohtuasja kontekstis, ja otsustada, kas ta saab rikkumise ise kõrvaldada või tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (Vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 695–701 ja 1. juuli 2021. a määrus nr 1-20-3082/62.) Praegu tuleb kriminaalasi KrMS § 339 lg 1 p-s 5 või 8 ette nähtud rikkumise tuvastamisel asjaolusid arvestamata eranditult alati madalama astme 15(24) kohtule uueks arutamiseks saata (KrMS § 341 lg-d 1 ja 2). See võib – eriti mahukates kriminaalasjades – kaasa tuua põhjendamatu aja- ja rahakulu. Pakutud muudatuse tegemisel tuleks muuta ka KrMS § 341 lõikeid 1 ja 2, jättes nendest välja viited KrMS § 339 lg 1 p-dele 5 ja 8. KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise õiguslik tagajärg langeb KrMS § 341 lg 3 kohaselt kokku KrMS § 339 lg-s 2 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tagajärjega. Seetõttu ei sobitu kõnesolev punkt olemuslikult KrMS § 339 lg-s 1 ette nähtud n-ö absoluutsete menetlusrikkumiste kataloogi (vt viimase kohta nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 2020. a määrus nr 1-15-6483/415, p 23). Võiks kaaluda KrMS § 339 lg 1 p 12 kehtetuks tunnistamist koos KrMS § 339 lg 2 ümbersõnastamisega näiteks järgmiselt: Kohus võib tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus või ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumine. Eeltoodud muudatuse tegemisel tuleks muuta ka KrMS § 341 lg-t 3, jättes sellest välja viite seadustiku § 339 lg 1 p-le 12. 52. KrMS § 363 lg 7 ja TsMS § 694 Erinevalt maa- ja ringkonnakohtu menetlusest on Riigikohtule seadusega ette nähtud tähtaeg – 30 päeva suulisest istungist või kirjalikus menetluses pooltele seisukohtade esitamiseks antud tähtpäevast – mille jooksul peab kriminaalasjas langetatav otsustus olema tehtud ja kättesaadav. Vajadusel saab seda tähtaega veel 30 päeva võrra pikendada s.o 60 päevani. Samad tähtajad on tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 694 lg 3). Halduskohtumenetluses, sh kassatsioonimenetluses kehtib aga otsuse mõistliku aja jooksul tegemise nõue (HKMS § 2 lg 2 § 126 lg 2 ja § 231 lg 1). Kuigi Riigikohtu otsuse tegemise aja pikendamine kriminaalasjades on pigem harv, on 30-päevane tähtaeg, arvestades vaidluste õiguslikult keerukamaks muutumist, samuti lahendi keeletoimetamiseks kuluvat aega üsna pingeline ning võib seetõttu kaudselt mõjutada ka põhjenduste viimistletust. Riigikohtu roll on ühtlustada kohtupraktikat ning anda juhtnööre seaduste ühetaoliseks kohaldamiseks, mistõttu on otsuse selgusel eriline kaal. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku pikendada Riigikohtu otsuse teatavaks tegemise tähtaega. Oleme seisukohal, et tähtaja kaotamise asemel säiliks tähtaja pikendamisel menetlusosaliste kindlus, et Riigikohtu otsustus ei lükku ebamäärasesse tulevikku. Küll võimaldab mõnevõrra pikem otsuse tegemise aeg (ei ole seejuures kohustus!) vajadusel kasutada seda lahendi ettevalmistamiseks ja viimistlemiseks, ilma et vahepeal peaks koostama täiendava menetlusdokumendi (pikendamise määruse). Palume täiendada eelnõu järgnevalt: Asendada KrMS § 363 lg-s 7 sõna „kolmekümne“ sõnaga „kuuekümne“ ja arv „60“ arvuga „90“. Samuti teeme ettepaneku lisada analoogne muudatus tsiviilkohtmenetluse seadustikku, asendades TsMS § 694 lg-s 3 arv „30“ arvuga „60“ ja arv „60“ arvuga „90“. Samamoodi võiks muuta ka väärteomenetluse seadustikku (VTMS § 176 lg 5). 16(24) 53. KrMS § 369 lg 1 Ülemäärane ja muust seadustiku keelekasutusest hälbib nõue esitada teistmisavaldus Riigikohtu kriminaalkolleegiumile: sõnad Riigikohtu kriminaalkolleegiumile tuleb asendada sõnaga Riigikohtule. 54. KrMS §-d 387 ja 390 Määruskaebemenetluse kiirendamiseks ja lihtsustamiseks võiks seadusest välja jätta nn enesekontrollimenetluse ning ühtlustada määruskaebuste esitamise tähtaja ja korra. Praeguse seaduse kohaselt esitatakse enamus määruskaebusi kõigepealt vaidlustatava määruse teinud kohtule, kes peab selle esmalt ise läbi vaatama. Kui vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega ja teeb vajaduse korral uue määruse (KrMS § 389 lg 3). Kui vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus loeb määruskaebust põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtumääruse ja määruskaebuse viivitamata kõrgema astme kohtule vastavalt kohtualluvusele (KrMS § 389 lg 4). Viimase 15 aasta kogemus näitab, et vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus tühistab enda tehtud määruse väga harva. Seega on enesekontrollimenetluse roll kõrgema astme kohtu töökoormuse vähendamisel kaduvväike. Samas toob enesekontrollimenetlus suures plaanis kaasa täiendava ajakulu ja lisabürokraatia, sest valdav osa määruskaebustest ei jõua kõrgema astme kohtusse otse, vaid kohtumääruse teinud kohtu kaudu. Kõnesolev protseduur võtab aga paratamatult oma aja, sest kohtumääruse teinud kohus peab kaebusega tutvuma ja tegema otsustuse selle kõrgema astme kohtule edastamise kohta. See võib ka viibida, eriti suvisel puhkuste-perioodil. Kuna osa määruskaebustest (KrMS § 387 lg 2) ei allu juba praegu enesekontrollimenetlusele, puudub ühetaolisus nii erinevate määruskaebuste esitamise korras (määruse teinud kohtule vs. kõrgema astme kohtule) kui ka tähtajas (15 päeva vs. 10 päeva). Seejuures näitab praktika, et nii mõnigi kord on kohtumenetluse pooltel ja ka kohtutel olnud raskusi selle eristamisel, millisesse kategooriasse üks või teine määrus kuulub (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-99-16, p 10 jj; 27. oktoobri 2017. a määrus nr 1-17-4343/18, p 17; 20. detsembri 2017. a määrus nr 1-17-7210/11, p-d 7–8). Ka reeglit, et osa määruskaebuste esitamiseks on ette nähtud viie päeva võrra lühem tähtaeg, ei saa pidada põhjendatuks. Määruskaebemenetluse kogukestust arvestades on viis päeva sedavõrd lühikene aeg, et see ei kaalu üles piiritlemisprobleeme ja ebaselgust, mis erinevate määruskaebetähtaegadega paratamatult kaasneb. Eeltoodud põhjustel võiks kaaluda KrMS § 389 ja § 387 lg 2 kehtetuks tunnistamist ning § 387 lg 1 ümbersõnastamist selliselt, et määruskaebused esitataks 15 päeva jooksul otse ringkonnakohtule, kui vaidlustatud kohtumääruse on teinud maakohus, ja Riigikohtule, kui vaidlustatud kohtumääruse on teinud ringkonnakohus. Selline kord sarnaneks apellatsiooni ja kassatsiooni esitamise korraga. 55. KrMS § 390 lg 7 Teeme ettepaneku muuta eelnõus välja pakutud § 390 lg-t 7 ja sõnastada see järgmiselt: 17(24)  Riigikohus võtab käesoleva paragrahvi lõike 6 punktides 2, 3 ja 6 nimetatud kohtumääruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. Sellised kohtumäärused, mis on oma toimelt võrreldavad kohtuotsusega (kriminaalmenetluse lõpetamine, konfiskeerimise kohaldamine või sellest keeldumine, psühhiaatrilise sundravi kohaldamine või sellest keeldumine, menetluskulu või kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine), peaksid olema Riigikohtus vaidlustatavad samadel alustel kohtuotsustega, isegi kui Riigikohtu lahend selles asjas ei ole oluline õiguspraktika ühtlustamiseks. Nende kohtumääruste kaalukus isiku põhiõiguste ja avaliku huvi seisukohalt pole eelduslikult väiksem kui kohtuotsuse puhul (nt ei ole statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega kaasnev põhiõiguste riive eelduslikult väiksem kui rahalise karistuse või isegi vangistuse mõistmisel). Edasikaebeõigust ei tohiks piirata pelgalt kohtulahendi formaalsest liigist tulenevalt. Määrav on sisu, mitte vorm. Muu hulgas võiks osal juhtudest tekkida vastuolu võrdse kohtlemise põhimõttega, sest isiku edasikaebevõimalus satuks sõltuvusse temast mitteolenevast asjaolust – menetleja otsustusest, kas lahendada nt konfiskeerimise küsimus põhimenetluses või erimenetluses (KrMS ptk 161) või kas kriminaalmenetluse kulude või kahju hüvitamine otsustatakse määruse või otsusega. Seega võiks pretsedendiväärtuse-klausel kui määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmise eeldus kehtida üksnes selliste kohtumääruste puhul, mis ei ole käsitatavad kriminaalasjas tehtavate lõpplahenditena. 56. KrMS § 400 lg 5, § 4021 lg 31 ja § 403 lg 6 Leiame, et eelnõuga kavandatav muudatus, mis lubaks kohtul psühhiaatrilise sundravi menetluses korraldada isiku osavõtu alati ka üksnes videokonverentsi teel, piiraks ebaproportsionaalselt selle isiku õigusi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2017. a määruse nr 1-16-7389/30 p-s 24 on selgitatud, et kui küsimuse all on isiku psüühiline seisund, tuleb tema osalemist suulisel arutamisel pidada reegliks. Selleks, et kohus saaks lisaks eksperdi arvamuses väidetule vahetu mulje isiku vaimsest seisundist, on vajalik tema küsitlemine kohtuistungil. Niisamuti on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) juhtinud tähelepanu sellele, et kui kohtus on käsitlemisel mh inimese vaimne seisund, siis on tema isiklik kohalolek oluline. Ka psüühikahäirega inimene tuleb üldjuhul ära kuulata ja seda sõltumata sellest, kas tema teovõime on piiratud või mitte. EIK hinnangul peab riik näitama üles piisavat hoolsust, vältimaks vaimselt haigete isikute sattumist ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste süüdistatavatega (EIK 7. veebruari 2012. a otsus Proshkin vs. Venemaa, p-d 101 ja 102). Tehnilise lahenduse abil saab eelnevalt osutatud eesmärgi üldjuhul saavutada vaid osaliselt. Seetõttu peaks selle võimaluse kasutamine olema piiratud vaid erandjuhtudega, mil isiku vahetuks osavõtuks kohtuistungist on mõjuv takistus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on hiljuti leidnud, et isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamisel ei ole tema ärakuulamist üldjuhul võimalik korraldada videosilla vahendusel. Tsiviilkolleegium märkis, et kuigi videosilla vahendusel isikut ära kuulates näeb kohtunik isikut ekraanil, on kohtunikul isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) siiski võimalik saada lisainformatsiooni puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada 18(24) siseveendumus, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli 2021. a määrus nr 2-20-11920/32, p 12 jj.) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamine või selle kohaldamise jätkamine riivab isiku õigusi üldjuhul isegi suuremal määral kui tema esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamine. Järelikult ei tohiks ka menetluslikud garantiid olla psühhiaatrilise sundravi menetluses nõrgemad. Tagamaks vaimse häirega isiku õigust olla oma asja arutamise juures ning teisalt kohtu võimalust hinnata kõne all oleva isiku vaimset seisundit isiklikult ja vahetult, tuleks seadustiku vastavaid paragrahve muuta selliselt, et üldpõhimõtte kohaselt tuleb menetlusele allutatud isik kohtuistungile kutsuda. Kui esineb põhjendatud kahtlus (nt isiku terviseseisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse alusel), et kohtuistungil osalemine võib isiku tervist kahjustada, võib ta jätta kohtuistungile kutsumata (vrd TsMS § 524 lg 5 p 1 ja § 536 lg 1). Sellisel juhul tuleb aga kohtul isikuga siiski kohtuda viimasele sobivas keskkonnas (nt haiglas) (vrd TsMS § 536 lg 1 ls 2, § 477 lg 4 ja § 524 lg 1). Kui kohus seejärel oma vahetu mulje põhjal veendub, et isik ei ole võimeline oma tahet avaldama, ei ole tema ärakuulamine ja menetlusse kaasamine vajalik (vrd TsMS § 524 lg 5 p 2 ja § 536 lg 1). Kui isik on siiski võimeline enda tahet avaldama, kuid kohtuistungil osalemine võib tema tervist kahjustada ning ekspert ei ole seda põhjendatult vastunäidustanud, võib vaimse häirega isiku kohtulikku arutamisse kaasata ka videosilla vahendusel. 57. KrMS § 4021 lg 4 Kehtiv KrMS § 4021 lg 4 näeb ette, et kui ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud PsAS § 11 lg-s 2 nimetatud otsuse, jätkub isiku sundravi statsionaarse ravina. Seaduse sõnastusest ei nähtu piisava selgusega, kas olukorras, kus ambulatoorsel sundravil olev isik võetakse tsiviilkorras tahtest olenematule ravile (TOR), jätkub tema ambulatoorne sundravi automaatselt statsionaarsena või peab kriminaalkohus otsustama sundravi vormi muutmise eraldi menetluses. Seadusandja tahte väljaselgitamiseks ei ole abi ka toonase eelnõu seletuskirjast, milles on üksnes üldiselt selgitatud, et erinevate muudatustega määratletakse ambulatoorse sundravi, statsionaarse sundravi ning tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile määramise korralduslikud piirid, et oleks selgelt mõistetav, millise protseduuri järgi toimida juhul, kui ambulatoorselt sundravil olev isik muutub ohtlikuks ning ta on vaja paigutada sunniviisiliselt psühhiaatriahaiglasse. (Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 599 SE seletuskiri) Kui sundravi peaks kirjeldatud olukorras automaatselt jätkuma statsionaarsena, on korralduslikult võimalikud kaks varianti: tsiviilkohus kohaldab kõigepealt TOR-i ja kui see läbi saab, suundub patsient statsionaarsele sundravile või tähendab tsiviilkohtu otsustus TOR-i vajalikkuse üle seda, et patsient saadetakse kohe statsionaarsele sundravile ning TOR-le ta ei jõuagi. Tõlgendus, mille kohaselt muutub ambulatoorne sundravi tsiviilkohtu TOR-i kohaldamise otsustuse järel automaatselt statsionaarseks, kätkeb eri probleeme. Nii on nt vaieldav, mida peab tsiviilasja arutav kohtunik sellises olukorras hindama – kas TOR-i kohaldamise eelduseid või sundravi statsionaarseks muutmise eelduseid – ning mis saab sundravist siis, kui TOR kohaldamine määruskaebekorras tühistatakse. 19(24) Probleemitu pole ka tõlgendus, mille kohaselt tuleks TOR-i kohaldamise eelduste ilmnemisel kriminaalkohtul langetada eraldi otsustus sundravi vormi muutmise kohta. Sellisel juhul ei ole selge, kes ja millal peab kriminaalkohut ravivormi muutmise vajadusest teavitama, s.o kas seda tuleb teha TOR-i eelduste ilmnemisel ja enne TOR-i kohaldamise määruse tegemist või hindab kriminaalkohus sundravi muutmise vajadust alles pärast TOR-i kohaldamist. Kui TOR-i kohaldamise jaoks näeb seadus ette lühikese tähtaja, mille jooksul peab kohus otsustuse langetama (esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks haiglasse paigutamine tuleb kohtul otsustada 48 tunni jooksul alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 6), siis ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamisel tähtaega sätestatud ei ole. Kui pidada TOR-i eelduste ilmnemisel vajalikuks sundravi vormi muutmiseks eraldi otsustust kriminaalmenetluses, tuleks ette näha menetluskord sundravi kriminaalmenetluse raames kiirendatud korras statsionaarseks muutmiseks pakilistel juhtudel, s.o olukordadeks, mil isik on muutunud akuutselt ohtlikuks ja vajab kiiresti ühiskonnast isoleerimist. Eeltoodud küsimusi silmas pidades ja arvestades, et praktikas ei ole kujunenud selget arusaama kirjeldatud olukordade lahendamise kohta, teeme ettepaneku täpsustada TOR-i eelduste ilmnemisel sundravi muutmise menetluskorda. 58. KrMS § 408 lg 4 ja § 412 lg 5 KrMS § 408 lg-s 4 on praegu lünk, kuna säte ei reguleeri seda, millal jõustub selline kohtumäärus, mida ei saagi vaidlustada. Lõiget tuleks täiendada neljanda lausega näiteks järgmises sõnastuses: Kohtumäärus, mida ei saa vaidlustada, jõustub selle avalikult teatavaks tegemisest. Teiseks tuleks eelnõus pakutud KrMS § 412 lg 5 redaktsioonist jätta välja sõnad või kohtumäärus, mida ei saa vaidlustada. Selline kohtumäärus on jõustunud ja seda ei ole vaja allutada kohese sundtäitmise eriregulatsioonile. 59. KrMS § 4191 lg 1 ja § 4192 lg 1 Arvestades eelnõu üldideoloogiat tuleb viidatud lõigetes asendada sõna saadetakse kättetoimetamise tingimusega. Kriminaalmenetluse rakendamise seaduse muudatused 60. KrMSRS § 26 lg 2 Eelnõus pakutud viidatud rakendussäte ei ole aktsepteeritav, sest see paneb menetlejad olukorda, kus sõltuvalt tehnilisest tingimustest tuleb paralleelselt või alternatiivselt kohaldada seadustiku mitut erinevat redaktsiooni. Võib ka juhtuda, et osa menetlejaid lähtub ühest, osa aga teisest redaktsioonist ning seda isegi ühe ja sama kriminaalasja menetlemise raames. See, millisest menetlusseadustiku redaktsioonist konkreetset kriminaalasja lahendades juhinduda, peab olema üheselt kirjas seaduses ega saa oleneda menetleja hinnangust tehniliste tingimuste piisavusele. Kõik eelnõuga planeeritavad muudatused ei ole ka seotud IT-arendustega. Seega on küll õige seletuskirjas tõdetu, et rakendatava redaktsiooni valikul ei ole menetlejal diskretsiooni, kuid n-ö tehnikaneutraalsetes küsimustes tuleb kohaldada uusi norme ja tehnilistes küsimustes varem kehtinuid. Sellise täiendava lisakoormuse panemine menetlejatele ei ole õigustatud, seaduse rakendajate käsutuses peab olema menetlusseaduse kehtiv tervikredaktsioon. Lisaks ei saaks pakutava rakendussätte sõnastuse kohaselt osa sätete rakendamise tarbeks vajalike tehniliste tingimuste puudumise korral kuni 2. maini 2025 20(24) kohaldada mitte ühtegi (sh mõne teise seadusemuudatusega kehtestatavat) kriminaalmenetluse seadustiku sätet, mis jõustub pärast 31. maid 2022. Juhul kui enne 1. juunit 2022 ilmneb, et osa sätete kohaldamine pole tehniliste lahenduste puudumise tõttu võimalik, tuleb nende sätete jõustumine seadusega edasi lükata. Alternatiivselt võib kaaluda tehnilist lahendust eeldavate seadusemuudatuste jõustumistähtaja lahtiseks jätmist ja selle kindlaksmääramist eraldi seadusega. Karistusseadustiku muudatused 61. KarS § 76 (ja VangS § 20) Juhime tähelepanu KarS § 76 ja VangS § 20 koostoimes tekkivale ebakõlale. Nimelt sätestab VangS § 20 lg 1, et kinnipeetava võib tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa üht aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. Kohtupraktikas on selgitatud, et osutatud 18-kuuline tähtaeg on avavanglasse ümberpaigutamise eeltingimus s.o kinnipeetava saab avavanglasse üle viia alles siis kui tema ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. aprilli 2019. a määrus nr 3-18-111/29). Näiteks eluaegse vangistusega karistatute puhul on avavangla läbimise etapi olulisust seoses ennetähtaegse vabastamisega selgitatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 2020. a määruse nr 1-15-400/52 p-s 12. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud karistusajad, mille ärakandmise järel on võimalik kinnipeetav enne tähtaega vabastada. Märgime, et KarS § 76 ja VangS § 20 koostoimes tekib just pikemat karistust kandvatel kinnipeetavatel, kes vajavad ühiskonda sulandumisel eelduslikult kõige rohkem tuge, võimalus vangistusest ennetähtaegselt vabaneda varem kui võimalus asuda ümber avavanglasse. Teeme ettepaneku see ebakõla kõrvaldada, luues terviklik vanglast vabastamise ja taasühiskonnastamise erinevaid etappe hõlmav regulatsioon. Teiseks osutame KarS §-s 76 kasutatud mõistetud karistusaja terminile, mis on kohtupraktikas tekitanud mõningast segadust seoses lühimenetluses mõistetud karistuse kohustusliku vähendamisega. (KrMS § 238 lg 2). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2020. a määruse nr 1-15-10026/166 p-s 14 on tõdetud, et mõistetud karistusaja termini erinev sisustamine ei tule kasuks karistusõiguse mõisteaparaadi terviklikkusele ja ühtsusele, ning tehtud seadusandjale ettepanek viia ennetähtaegse vabastamise otsustamisega seotud terminoloogia kooskõlla tegelikkuses silmas peetavaga ja kehtiva praktikaga (vt ka eriarvamust viidatud määruse juures). 62. KarS § 81 Leiame, et eelnõus välja pakutud KarS § 81 lg 5 p 1 täiendus ei ole põhjendatud ja see vaid süvendaks aegumise katkemiste alustega seotud probleeme. Ei KarS § 81 lg 5 praeguses redaktsioonis nimetatud vara arestimine ega eelnõus täiendavalt nimetatud muude hagi tagamise abinõude kohaldamine pole selline menetlustoiming, mis peaks tingima kuriteo aegumise katkemise. Põhjustel, miks isiku vara kriminaalmenetluses arestitakse või tema vara suhtes kohaldatakse muid tagamisabinõusid, ei ole üldjuhul mingit tähendust kuriteo aegumise katkemise legitiimsete eesmärkide seisukohalt. Näiteks ei ole võimalik kahtlustatava või süüdistatava vara arestida ega selle suhtes muid tagamisabinõusid kohaldada, kui see isik on varatu – olgu siis tegeliku vaesuse tõttu või 21(24) seepärast, et ta on jõudnud kogu oma vara võõrandada mõnele usaldusomanikule (nt lähedasele või äriühingule), jäädes ise seda vara faktiliselt kontrollima. Pole võimalik välja mõelda asjakohast põhjust, miks peaks sellise (varatu) inimese toime pandud kuriteo aegumistähtaeg mööduma varem, kui see möödub samal ajal samasuguse kuriteo toime pannud, kuid vara omava isiku puhul. KrMS § 1414 lg 1 võimaldab tagamisabinõusid kohaldada mh tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks. See on aga võimalik üksnes juhul, kui kannatanu ei loobu nõude esitamisest süüdistatava vastu või ei otsusta esitada oma nõuet hoopis tsiviilkohtu- või haldusmenetluse korras. Seega tekitab KarS § 81 lg 5 p 1 olukorra, kus kuriteo aegumine võib oleneda kannatanu suvaotsusest, millises menetluses oma nõue süüdistatava vastu maksma panna või kas see nõue üldse esitada. Kannatanu selline valik pole seostatav kuriteo aegumise katkemise eesmärgiga. Pole alust väita, et kriminaalmenetluses, milles arestitakse vara või kohaldatakse teisi KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid, toimetaks menetlust kuidagi aktiivsemalt ja tõhusamalt, kui menetluses, kus tehakse selle asemel aktiivselt KarS § 81 lg-s 5 loetlemata menetlustoiminguid. Lisaks on tagamisabinõude kohaldamine seotud spetsiifiliselt sellega, kas menetletava kuriteo puhul tuleb kõne alla konfiskeerimine või kas menetluses on varalise nõudega kannatanu. Erinevalt näiteks süüdistatava kohtu alla andmisest ei näita tema vara suhtes tagamisabinõude kohaldamine kriminaalmenetluse jõudmist kvalitatiivselt uude staadiumi. Seega pole vara arestimine ega muude tagamisabinõude kohaldamine adekvaatne indikaator riigi aktiivsuse kohta kriminaalmenetluse toimetamisel. Järelikult ei tohiks seda arvestada ka aegumistähtaja katkemisel. Niisiis ei ole mõistlikku põhjust kohelda kahtlustatavat või süüdistatavat, kelle vara kriminaalmenetluses arestitakse või kelle vara suhtes kohaldatakse muid tagamisabinõusid, kuriteo aegumistähtaja arvestamisel ebasoodsamalt kui (samal ajal samasuguse kuriteo toime pannud) kahtlustatavat või süüdistatavat, kelle vara suhtes tagamisabinõusid ei kohaldata. Ühtlasi on nii KarS § 81 lg 5 p 1 kehtiva kui ka kavandatava sõnastuse puhul risk, et vara aresti või muid tagamisabinõusid kohaldataksegi kuriteo aegumise vältimiseks, mis ei oleks kooskõlas nende meetmete eesmärgiga. Sarnased probleemid võivad tekkida ka mitme teise KarS § 81 lg-s 5 nimetatud aegumise katkemise aluse puhul. Samal ajal peab nõustuma sellega, et karistusseadustikus ette nähtud kuritegude aegumistähtajad on osalt sedavõrd lühikesed, et nende jooksul jõustunud kohtulahendini jõudmine võib – eriti keerukamate majanduskuritegude puhul – osutuda problemaatiliseks. Näiteks aeguvad sellised kuriteod nagu omastamine (KarS § 201), kelmused (KarS §-d 209– 213), usalduse kuritarvitamine (KarS § 2172), maksejõuetuse põhjustamine (KarS § 384), raskendavate asjaoludeta rahapesu (KarS § 394 lg 1) jpt üldjuhul juba viie aastaga. Seejuures tuleb silmas pidada, et sageli ilmneb selliste kuritegude kahtlus alles aastaid pärast kuriteo toimepanemist ja seega jääb keeruka kriminaalmenetluse toimetamiseks aega väga napilt. Seega võib kuritegu aeguda isegi väga kiirelt toimetatava kriminaalmenetluse puhul. Kui kriminaalmenetlus kestab ebamõistlikult kaua, on see võimalik ka enne kuriteo aegumistähtaja saabumist lõpetada KrMS § 2052 või § 2742 lg 1 alusel. Alternatiivselt on võimalik ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitada rahaliselt SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel või karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seega selleks, et tagada 22(24) isikute õigus kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul, ei ole tarvis (kohati ebamõistlikult) lühikesi aegumistähtaegu. Eeltoodud põhjustel võiks kaaluda kuriteo aegumistähtaegade pikendamist, millega võiks samas kaasneda aegumise katkemise aluste osaline või täielik tühistamine või ümberkujundamine. Kui pidada aegumise katkemist jätkuvalt vajalikuks, siis võiks selle alustena kõne alla tulla näiteks isiku kahtlustatavana kinnipidamine või menetlustoimingule allutamine (KrMS § 33 lg 1); tema kohtu alla andmine (KrMS § 257 jt) ja isiku suhtes (jõustumata) kohtuotsuse tegemine. 63. KarS § 4231 Kuna arvamuse andmiseks saadetud eelnõu sisaldab ka karistusseadustiku muudatusi, juhime tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2021. a otsusele nr 1-20-3067/33. Selles otsuses selgitati KarS § 4231 (sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt) koosseisutunnust süstemaatiline. Viidatud lahendi p-s 10 on tõdetud, et nii karistusnormi tekst kui ka selle kehtestanud seaduse eelnõu seletuskiri kinnitavad seadusandja tahet, et KarS 4231 kohaldamisel arvestataks sõidukordade arvu kõrval ka muid asjakohaseid tegureid. Seades juhtimisõiguseta juhtimise kuriteona karistatavuse sõltuvusse selle süstemaatilisusest, on seadusandja Riigikohtu hinnangul piiranud nende juhtude ringi, mil vähemalt kolmandale rikkumisele järgneb liiklusseaduse §-s 201 ette nähtud väärteokaristuse asemel kriminaalkaristus. Samas on mööndud, et leidub argumente sellegi kasuks, et de lege ferenda võiks seadusandja kaaluda KarS §-s 423 ette nähtud süstemaatilisuse tunnuse kaotamist. Väärteomenetluse seadustiku muudatused 64. VTMS § 15 lg 2 Väärteomenetluses on kaalul oluliselt vähem intensiivsed põhiõiguste riived kui kriminaalmenetluses. Seetõttu võiks ressursi säästmiseks lubada ringkonnakohtul lahendada väärteomenetluses apellatsioone ainuisikulises kohtukoosseisus. Siinkohal väärib märkimist, et juba praegu kehtiv VTMS § 145 lg 1 võimaldab ringkonnakohtunikul lahendada apellatsioone üksinda kirjalikus menetluses. Samas ei ole sellel, kas väärteoasi lahendatakse kirjalikus või suulises menetluses, seost sellega, kas seda tuleks teha ühest või mitmest kohtunikust koosnevas kohtukoosseisus. Väärteoasjades kirjaliku apellatsioonimenetluse toimetamine ühe kohtuniku poolt pole praktikas probleeme kaasa toonud. Seetõttu võiks sellise võimaluse ette näha ka juhtudeks, mil kohtumenetluse poolte või kohtu soovil korraldatakse asja lahendamiseks kohtuistung. Määruskaebusi lahendavad ringkonnakohtunikud väärteomenetluses juba praegu ainuisikuliselt (VTMS § 196 lg 2). Kõnesolev ettepanek sobitub eelnõus sisalduva KrMS § 19 muudatusega, millega laiendatakse ringkonnakohtuniku pädevust kriminaalmenetluses. 65. VTMS § 104 lg 3, § 113, § 130 lg 3, § 135 jt Eelnõu § 1 p-ga 257 nähakse ette võimalus loobuda kriminaalmenetluses kohtuotsuse kuulutamisest ja asendada see otsuse kättesaadavaks tegemisega. Samal ajal säilib 23(24) väärteomenetluses kohtu absoluutne kohustus otsus kohtuistungil kuulutada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2021. a otsus nr 4-20-2803/37, p 29). Selline erisus ei ole loogiliselt põhjendatav, sest väärteomenetluse tulemina piiratakse põhiõigusi eelduslikult palju vähemal määral kui kriminaalmenetluses. Järelikult peaksid ka menetluslikud garantiid olema väärteomenetluses pigem tagasihoidlikumad kui kriminaalmenetluses, mitte aga vastupidi. Eelnevat arvestades võiks ka väärteomenetluses loobuda kohtuotsuse kohustuslikust kuulutamisest – seda vähemalt juhul, kui kohtumenetluse pooled on selleks nõusoleku andnud. 66. VTMS § 142 Mõistetamatu on, miks väärteomenetluses ei ole KrMS § 326 lg-ga 3 sarnast normi, mis lubaks ringkonnakohtul jätta määrusega apellatsiooni läbi vaatamata selle ilmselge põhjendamatuse (perspektiivituse) tõttu. Teeme KrMS eeskujul ettepaneku viia vastav muudatus sisse VTMS § 142 lg-na 3. Soovitatav uuendus lihtsustaks apellatsioonikohtu tööd asja lahendamisel, aitaks vähendada töökoormust ja muuta kohtumenetlus väärteoasjades efektiivsemaks. 67. VTMS § 176 lg 5 Sarnaselt kriminaalasja kassatsioonimenetlusega tuleks Riigikohtu otsuse tegemise tähtaega pikendada ka väärteomenetluses, vt põhjendusi lähemalt KrMS § 363 lg 7 juures. 68. VTMS § 196 lg 4 ja § 198 Eelnõu seletuskirjas on õigesti märgitud, et VTMS § 196 lg 4 teine lause ja § 198 on omavahel vastuolus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2019. a määrus nr 4-18-4523/20, p-d 10–14). Samas pole seletuskirjas põhjendatud, miks soovitakse eelnõuga nendest kahest normist kehtetuks tunnistada just VTMS § 198, mitte aga hoopis VTMS § 196 lg 4 teist lauset. Olukorras, kus eelnõuga piiratakse kriminaalmenetluses võimalust pöörduda määruskaebusega Riigikohtusse, jääb ebaselgeks, miks soovitakse väärteomenetluses, kus põhiõiguste riived on eelduslikult vähemintensiivsed, näha ette ulatuslikum määruskaebeõigus. 24(24)