Justiits- ja Digiministeerium Teie 01.05.2025 nr
[email protected]
Meie 17.06.2025 nr 6-1/251252/2504413
Vanglas ennast tahtlikult vigastanud inimese ravikulud
Austatud justiits- ja digiminister
Õiguskantsleri poole pöördus avaldaja, kes palus kontrollida, kas vangistusseaduse (VangS) § 53 lõige 4
on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). See säte annab Tervisekassale õiguse nõuda vanglas
ennast tahtlikult vigastanud inimeselt tema ravimisele kulutatud raha tagasi. Kuni 1. juulini 2024 oli see
õigus vanglal. Kohtupraktikas on olnud juhtumeid, kus vanglad ongi nõudnud, et ennast tahtlikult
vigastanud inimene kannaks ise enda ravikulud.1
Leian, et VangS § 53 lõikes 4 sätestatud meede on vastuolus rahvusvaheliste kinnipidamisstandardite ja
rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtadega. Selle meetmega seatakse ohtu vanglas viibiva inimese
õigus tervise kaitsele (PS § 28) ning see ei ühildu Eesti ühiskonna üldise kokkuleppega arstiabi andmise
kohta neile, kes end vigastavad.
VangS § 49 lg 1 lause 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Seega peavad vanglas
viibivale inimesele osutatavad tervishoiuteenused olema võrreldavad teenustega, mida saab inimene
vabaduses. Seda põhimõtet on rõhutanud mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ja see on kirjas
mitmetes rahvusvahelistes dokumentides.
Näiteks ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite (nn Mandela reeglite) artiklis 24.1 on
öeldud, et kinnipeetavad peaksid saama samal tasemel tervishoiuteenuseid nagu üldelanikkond ning neil
peab olema juurdepääs vajalikele tervishoiuteenustele tasuta, ilma et neid diskrimineeritaks nende õigusliku
staatuse alusel. Sama põhimõte on sätestatud Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituse Rec(2006)2
Euroopa vanglareeglistiku (EVR) kohta artiklis 40.3.
Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitus Rec(2025)2 käsitleb kinnipeetavate ja
kriminaalhooldusaluste vaimse tervise edendamist ning nende vaimseid häireid. Ka selles soovituses on
rõhutatud, et kinnipeetavatel on õigus saada vähemalt samaväärset vaimse tervise abi, nagu osutatakse
üldelanikkonnale, ning et enesevigastamise ja suitsiidikatsete korral tuleb kohe meditsiiniliselt sekkuda ja
anda inimesele psühholoogilist abi (vt preambul ja art 17).
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt leidnud, et vanglas osutatav arstiabi peab olema
asjakohane. See tähendab, et see arstiabi peab olema tasemel, mis on võrreldav abiga, mida pakutakse kogu
riigi elanikkonnale (vt nt EIK 23.03.2016 suurkoja otsus asjas Blokhin vs. Venemaa, p 137).
1
Vt nt Viru Maakohtu 08.08.2016 otsus nr 2-16-5812/8; Viru Maakohtu 04.09.2015 otsus nr 2-15-7394/21; Harju
Maakohtu 15.06.2015 otsus nr 2-15-3116/14.
2
Vabaduses elavad inimesed, kes ennast tahtlikult vigastavad, saavad vältimatut meditsiinilist (sh vältimatut
psühhiaatrilist) abi, ilma et neid ähvardaks hiljem neile osutatud tervishoiuteenustele kulutatud summade
tagasinõudmine. Seejuures ei ole määrav inimese teo motiiv, inimese enda suhtumine sellesse teosse ega
ka see, kas tegu oli korduv. Samasuguses olukorras olevalt inimeselt, kes on vanglas, võib aga Tervisekassa
nõuda tema ravikulud tagasi. Seesugune erinev kohtlemine on põhjendamatu ning vastuolus PS §-ga 12.
Lisaks seab VangS § 53 lõige 4 ohtu vanglas viibiva inimese õiguse tervise kaitsele (PS § 28). Kõne all
olev meede mõjub rahalise karistusena, mis ei ole vaimse tervise kriisi lahendamiseks vajalik ega sobiv.
Ähvardav rahaline nõue võib enesevigastamise ennetamise asemel vaimse tervise probleeme hoopis
süvendada: inimene võib hakata enesevigastamist varjama või loobuda abi vastu võtmast. Selle tagajärjeks
võib olla tervise halvenemine või isegi oht elule. Karistuse ähvardus ei soodusta ka usaldusliku suhte
tekkimist patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahel. See on aga vaimse tervise toe pakkumiseks
hädavajalik.
Justiitsministeeriumi 2020. aastal valminud analüüsist selgub, et peaaegu pooled Eesti vanglates viibivatest
inimestest kannatavad mõne vaimse tervise häire all. Õiguskantsleri kontrollkäikudel kogutud teabe
kohaselt ei ole see suhtarv vähenenud. Seejuures on õiguskantsler korduvalt tuvastanud, et vanglates ei ole
vaimse tervise teenused nii kättesaadavad, kui need peaksid olema. Vaimse tervisega tegelevaid töötajaid
on sedavõrd suurte kinnipidamiskohtade ja keeruliste patsientide kohta liiga vähe, abi ei ole alati piisav ja
järjepidev.2 Seetõttu on põhjust arvata, et paljud vanglas viibivad inimesed ei saa alati neile vajalikku
psühholoogilist või psühhiaatrilist abi, mis võib omakorda olla põhjuseks, miks inimene ennast vigastab.
Seda arvestades on eriti vastuoluline nõuda abivajajalt tema ravimisele kulutatud raha tagasi.
Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT)
leidis 2014. aastal Eesti kohta tehtud raportis, et vanglas ennast vigastavalt inimeselt ravikulude
tagasinõudmine on sobimatu meede. CPT arvates viitab ennast vigastav käitumine sageli inimese
psühholoogilistele või psühhiaatrilistele probleemidele. CPT soovitas Eesti ametivõimudel hoolitseda, et
enesevigastamise probleemi lahendataks lähtudes terapeutilisest ja mitte karistuslikust vaatenurgast. Seda
CPT soovitust pole seni täidetud.
Palun Justiits- ja Digiministeeriumil ette valmistada vangistusseaduse § 53 lõike 4 muudatused, mis
tagavad kinnipeetavate õiguse võrdsele kohtlemisele (PS § 12) ja tervise kaitsele (PS § 28) ning on
kooskõlas rahvusvaheliste kinnipidamisstandardite ja rahvusvaheliste organisatsoonide
seisukohtadega.
Ootan tagasisidet soovitusele 1. septembriks 2025.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Koopia: Tervisekassa, Sotsiaalministeerium
Ksenia Žurakovskaja-Aru 693 8404.
[email protected]
2
Vt nt Viru Vanglasse 2024. aastal tehtud kontrollkäigu kokkuvõtet; Tartu Vanglasse ja vanglate psühhiaatria osakonda
2023. aastal tehtud kontrollkäigu kokkuvõtet; Tallinna Vanglasse 2022. aastal tehtud kontrollkäigu kokkuvõtet.