Kiri

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve A meti ettepanekud seisukohtade kujundamiseks Euroopa Komisjoni esitatud d igitaalteenuste ühtse turu ( d igitaalteenuste akti) määruse ettepaneku /2020/0361 (COD)/ suhtes. Põhimõtteliselt võib nõustuda Euroopa Komisjoni esitatud d igitaalteenuste ühtse turu ( d igitaalteenuste akti) määruse ettepanekus pakutuga, mis on üldjoontes vastavuses Euroopa Komisjoni (KOM) algatatud d igitaalteenuste akti avalike konsultatsioonide raames 2020. a kujundatud Eesti ametlike seisukohtadega. Euroopa Komisjoni esitatud d igitaalteenuste akti määruse ettepanek (DSA) tugineb neile põhimõtetele ja lähtekohtadele, mille tähtsust rõhutati ja mille jätkuvat järgimist peeti oluliseks ka Eesti ametlikes seisukohtades d igitaalteenuste akti avalik us konsultatsiooni s. 2020. a komisjoni ettepanekus lähtutakse EL e -kaubanduse direktiivi keskseist põhimõtteist, mille järgimise korda ajakohastades ja arendades vastab eelnõus kajastatu EL digitaalteenuste ühtse turu eduka toimimise ja arengu vajadustele ning väljava a detele ning on kooskõlas Eesti huvide ja püüdlustega selles vallas. Eesti võib tervitada ja toetada DSA määruse ettepaneku keskseid põhimõtteid ja lähtekohti, sealhulgas ka paindlikku lähenemist digitaalteenuste osutajaile, seades suuremaid kohustusi ja rohkem vastutust väga suurtele online platvormidele ja luues vähem koormavate kohustuste seadmise teel soodsamaid tegutsemis- ja arengutingimusi väiksema ja keskmise suurusega digitaalteenuste osutajaile. S amas on DSA määruse ettepanekus suurema õigusselguse ja määruse nõuete eduka rakendamise tagamise huvides vaja määratled a selgemalt määruse skoo p ning piiritleda täpsemalt mitmed kesksed mõisted, näidates konkreetsemalt liikmesriikide ja Euroopa K omisjoni pädevuste, ülesannete , õiguste ja vastutuse jaotust määruse kohaldamisel ja luua suurem selgus DSA määruse ja EL teiste õigusaktide kooskõla ning koostoime vallas. Eesti esmastes seisukohtades DSA määruse ettepaneku suhtes võiks rõhutada ennekõike üldisi põhimõtteid ja lähenemisi määruse keskseis küsimustes. Seisukohad ei peaks olema DSA määruse ettepaneku arutelude algusfaasis väga detailsed . A varam käsitlus on paindlik um ning võimaldab teiste liikmesriikidega vajalikke kokkuleppeid sõlmida , teh es selleks vajalikke kompromisse , mis aitavad edendada tööd eelnõuga . . Teeme mõned ettepanekud Eesti seisukohtade kuju n damise ks DSA määruse eelnõu muutmiseks, kuid enamikku täpsust amis t vajavatest eelnõu mõistetest ja sätetest saa b täiendada ja muuta eelnõu arutelude käigus EL Nõukogu töörühmades, küsides seal täpsustusi Euroopa Komisjonilt ja pakkudes töörühmades välja konkreetseid muudatusettepanekuid määruse eelnõu sõnastuse täiendamiseks Ettepanekud Eesti seisukohtade kujundamise ks DSA määruse eelnõu suhtes 1. DSA määruse kohaldamisaeg peab olema vähemalt üks aasta. Õigusaktide väljatöötamine, struktuuride ja protsesside loomine või täiendamine võtab nii eelnõuga hõlmatud ettevõtetel kui liikmesriikidel aega tunduvalt kauem kui eelnõus ette nähtud kolm kuud. Põhjendus . Eelnõu artikkel 74 sätestab, et uut määrust tuleb hakata kohaldama 3 kuu jooksul pärast selle jõustumist. See on ilmselgelt liiga lühike aeg, määruse kohaldamiseks praktikas tuleks anda liikmesriikidele aega vähemalt üks aasta. DSA määruse asjakohaseks rakendamiseks peavad liikmesriigid tegema suuri ettevalmistusi, looma selleks vastavad õiguslikud alused oma seadustes, looma või tugevdama määruse kohaldamiseks vajalikke struktuure, tagama neile vastavad ressursid ja võimekuse. Samuti nõuab valmistumine määruse nõuete täitmiseks suurt tööd ja paljudel juhtudel ka olulisi otseseid kulutusi digitaalteenuseid osutavailt ettevõtjailt, kellele määrus kohaldub. Viimase aja praktika on veenvalt näidanud, et liikmesriikidelt suuri ettevalmistusi nõudvate EL õigusaktide nõuetekohaseks ülevõtmiseks ja edukaks rakendamiseks peab olema piisavalt aega. Näiteks oli EL e lektroonilise side koodeksi (EECC) ülevõtmiseks liikmesriikidel aega 2 aastat, EL a udiovisuaalmeedia teenuste direktiivi (AVMSD) ülevõtmiseks oli aega 1 aasta ja 9 kuud. T ähta jaks suutsid need valdkonna regulatsiooni oluliselt uuendavad direktiivid üle võtta vaid 4 liikmesriiki, enamik liikmesriike aga hilinevad sellega, kuna direktiivide kohaseks rakendamiseks vajaliku töö maht on väga suur ja nõuab rohkem aega. 2. DSA määruse kohaldamisala (skoo p ) ja kesksed mõisted on vaja täpsemalt piiritleda ning kooskõlla viia teiste sama valdkonnaga seotud EL õigusaktidega . Näiteks peab täpsustama vahendusteenus e , veebi majutusteenus e ( hosting service ), online platvorm i ja reklaam i mõisteid vastavalt kehtivatele või kavandatavatele teiste EL õigusaktidele. T äpsustamist vajavad eelkõige need mõisted, mis haakuvad osaliselt EL mõnes teises õigusaktis juba defineeritud mõistetega, et oleks selge nende sisu ja ulatus, omavaheline kattuvus või seostumine. Samuti võiks täpsemalt piiritleda liik m esriikide digitaalteenuste koordinaatorasutuse ja Euroopa Komisjoni pädevuste jaotus ning koostöö tegevustes väga suurte veebiplatvormide suhtes. Põhjendus. Mõiste „ hosting service “ on kasutusel ka põhimõtteliselt kokku lepitud EL tulevases määruses terroristliku veebisisu leviku tõkestamiseks (TCO). Kuna DSA määruse ettepanekus on viiteid ka TCO määrusele, siis peaks mõlema määruse mõistete omavaheline seos olema täpsemalt määratletud. DSA määruses on ka viiteid EL AVMSD-le, seega peaks olema selge ka neis õigusaktides kasutatud mõistete omavaheline seos. AVMSD-s on defineeritud mõiste videojagamisplatvormi teenus (VSP) ja VSP teenuse osutaja. Selles kontekstis vajaks DSA määruse ettepanekus täpsustamist online platvormi mõiste, mis on omakorda defineeritud majutusteenuse osutamise kaudu. AVMSD mõiste VSP ning DSA mõiste online platvormi suhestumine vajaks selgitamist vastavais põhjendustes. Osalt sarnane probleem on DSA määruse ettepaneku reklaam i mõistega , mille sisu ja ulatus vaja vad täpsustamist. Seda ka seoses reklaami mõiste kehtivate definitsioonidega EL teistes õigusaktides, s.h. AVMSD-s, kus reklaam on üks osa laiema ulatusega mõistest äriteade. DSA määruse ettepaneku puhul tekib küsimus , kas määruses reklaamile seatavad nõuded on mõeldud vaid kitsalt äriteadetele või tuleks neid rakendada ka äriteadete teistele vormidele, näiteks sponsorteave, otsepakkumine ja tootepaigutus. DSA definitsiooni kohaselt on reklaam teave, mille eesmärk on sõnumi edendamine mitteärilistel või ärilistel eesmärkidel, mis on avaldatud platvormil hüvitise eest antud teabe edendamiseks (art 2). Reklaamiseaduse § 2 lg 1 p 3 defineerib reklaami eelkõige läbi teabe avalikustamise eesmärgi, kas see on avalikustatud müügi suurendamise või sõnumi edendamise eesmärgil. Määruse definitsiooni lugedes tundub oluline tasulisus, et platvormile oleks teabe edendamine hüvitatud. Eesti reklaamiseaduse ning reklaami- ja tarbijakaitse valdkonnas laiemalt käibiva arusaama kohaselt loetakse ka tasuta avalikustatud teavet reklaamiks, kui selle eesmärk on toote/teenuse müügi suurendamine. Tasu saamine reklaami defineerimisel rolli ei mängi, sest ka tasuta avalikustamise korral on oluline selle teabe ärilise eesmärgi täitmine (mõne kauba müügi suurendamiseks, kaupleja huvides). Jääb ebaselgeks, kas tegemist on reklaami definitsiooniga üksnes platvormidele kui reklaami avalikustajatele. Arvestades, et suur osa reklaamist on juba liikunud sotsiaalmeediasse, siis on reklaami mõiste selgus meie menetlustes väga oluline. Samuti vajab täpsustamist, kuidas mõjutab suunamudijate poolt tehtavat reklaami sotsiaalmeedias ning millised kohustused platvormile sellega seoses kaasnevad. Suurema õigusselgusega mõisted lubavad täpsemalt määratleda ka DSA määruse skoopi ja seoseid EL teiste õigusaktidega. Määruses peavad selgelt olema määratletud riiklike koordinaatorasutuste DSC), nõukoja (Board) ja Euroopa Komisjoni ülesanded, koostöö korraldus, pädevusjaotus ning menetlusõigus juhtudel, kus pädevus liigub ühelt institutsioonilt teisele. Se eläbi saavutatav õigusselgus on oluline ka turuosaliste, kasutajate ja muude määruse eelnõus õigusi ja kohustusi omavate osapoolte jaoks . 3. T äiendavad t ähelepanekud seoses võimalike vastuoludega teiste EL õigusaktidega Art 1 lg 5 p c (autoriõigused) : Kuidas määrus seondub uue autoriõiguste (AÕ) direktiiviga (EL) 2019/790 , eelkõige direktiivi art 17? JuM plaanib direktiivi ülevõtmisel panna direktiivi art 17 lg 7 ja 9 sisalduvad kohustused TTJA-le. AÕ direktiivi ja DSA määruse vahel on mitmeid erinevusi: a) AÕ direktiivi art 17 lg 9 ei kohusta platvormi kasutajat sisu eemaldamisest teavitama; DSA määruse art 15 lg 1 kohustab kasutajat sisu eemaldamisest teavitama b) AÕ direktiivi art 17 lg 9 kohustab liikmesriike tagama kohtuvälise vaidluste lahendamise mehhanismi (ADRM); DSA määruse art 18 lg 2 kohustab liikmesriike ADRM mitte tagama, vaid sertifitseerima võimalikke ADRM c) AÕ direktiivi art 17 lg 4 p c võimaldab takistada sisu üleslaadimist etteulatuvalt; DSA määruse art 14 lg 1 etteulatuvat sisu üleslaadimise takistamist ette ei näe. Segadust suurendab, et art 2 p g ja p õhjenduspunkti 12 kohaselt hõlmab ebaseaduslik sisu ka AÕ kaitstud sisu. Art 11 (esindaja) : k as infoühiskonna teenusepakkuja saab seaduslikku esindajat muuta? Mis juhtub, kui platvormi seaduslik esindaja menetluse keskel muutub? Kas lg 3 kohaselt ei ole seadusliku esindaja suhtes rakendatud sunnimeetmed kohaldatavad ega jõustatavad platvormi suhtes? Kas kolmandast riigist pärit platvormil on võimalik seekaudu vastutust vältida seadusliku esindaja kaudu? Art 12 lg 2 (kasutajatingimused) : k as kasutajatingimused võivad olla põhiõigustega vastuolus? Kas kasutajatingimused võivad piirata sõnavabadust ja sätestada, et lubatud on nt üksnes vaktsineerimisvastased seisukohad? Järelevalve teostamise seisukohast oleks parem, kui kasutajatingimuste kooskõla põhiõigustega oleks kohustuslik ning põhiõigusi rikkuvad (ebaproportsionaalselt sõna- ja arvamusvabadust piiravad) tüüptingimused oleks tühised (tekstis „ due regard “ asemel „ shall “). Samuti võib platvorm soovitussüsteemide ( recommender systems ) kohta kasutajatingimustes sätestada n äiteks koostöise filtreerimise ( collaborative filtering ) kasutami se. Sel juhul on kasutajal raske, kui mitte võimatu mõista, mille ks ta nõusoleku annab . See võib viia olukorrani, et kasutajal ei teki tegelikku kontrolli talle kuvatava sisu üle, näiteks kasutajale pakutakse kas isikustatud sisu või ei , mis võib olla valik halva ja veel halvema vahel . Art 24 ja 29 (reklaami läbipaistvus ja soovitussüsteemid). Esimese puhul peab platvorm reklaami puhul hakkama jagama infot, millised on parameetrid. Kas kasutajad saavad info selle kohta, kuidas teda kategoriseeritakse ja ta saab neid kategooriaid muuta? See on seotud soovitussüsteemidega, kus kasutaja saab ise muuta talle esitletava sisu parameetreid. Tarbijakaitseasutused on globaalselt juhtinud tähelepanu asjaolule, et platvormide taktika on meie tähelepanu hoida samalaadse sisu pakkumisega, seega võib polariseerumise probleem süveneda, sest kasutaja ümbritseb end parameetritega, mis nö hoiavad neid nö enda mullis. Art 25 lg 4 (väga suure platvormi staatus) : k as platvorm võib vaidlustada digital services coordi n atori ( DSC ) otsust, millega talle antakse väga suure platvormi staatus? Kas taolisel juhul enne vaidluse lahenemist väga suure platvormi staatus ei kohaldu? Olulised on täpsed juhised, kuidas väga suure platvormi staatust määratleda (registreeritud kasutajad, erinevad IP-aadressid). Art 37 lg 1 (kriisiprotokoll) : k es otsustab kriisiprotokolli rakendumise ja ajaperioodi? Mis on kriisiprotokollide eesmärk? Eesti positsioonipaberi kohaselt tuleb vältida muljet, et on olemas organ, kes kontrollib interneti sisu. Samas, kuna kriisiprotokollid on vabatahtlikud, siis ei ole vast tegemist nii suure probleemiga. Art 41 lg 3 (sisu mahavõtmine) : Kas artikkel käsitleb sisule juurdepääsu takistamist võrguteenuse osutaja või veebimajutuse pakkuja poolt? Võimalik risk ja protsessi aeglus on omavahel vastuolus. Ühelt poolt on see kasutatav üksnes raskete kuritegude puhul, millega kaasneb oht inimeste elule ja turvalisusele. Teiselt poolt tuleb enne ligipääsu takistamist anda vähemalt kaks nädalat avalikeks konsultatsioonideks. Tarbijakaitseamet on viimase abinõuna sulgenud ligipääsu kauplejate e-poele, kes ei täida oma kohustusi, kuid jätkavad aktiivset müüki, nt crazydeal.ee. Kahjuks leidub siiani kauplejaid, kes tegelevad tarbijate süstemaatilise petmisega. Võimalus sulgeda taoliste kauplejate veebileht oleks viimane abinõu, et tarbijaid nende eest kaitsta. Määrus välistaks selle võimaluse. Kas alalõike 4 kohaselt ei ole kohtul õigus sisu alatiseks maha võtta, vaid korraga 4 nädalaks, võimalusega pikendada maksimaalne lubatud arv kordi? Kohtule võiks olla siin suurem kaalutlusõigus hinnata rikkumise raskust ja võimalikke riske ning vajadusel ligipääsu alatiseks piirata. Illegaalne sisu. Kuna seda jäävad määrama liikmesriig id ja s elle alla loetakse üldiselt ka lisaks lapspornole ja ebaseaduslike kaupade reklaamile ka vihakõne ja diskrimineeriv sisu, siis siin võib tekkida väärtuste lahkheli. Võib tekkida probleem ebaseadusliku sisu määratlemisel, sest enamikus EL liikmesriikides on vihkamisele ja vägivallale õhutamine (vihakõne) paljude tunnuste alustel teatavasti kriminaalselt karistatav, kuid Eesti ja Rumeenia pole seda oma seadustes kehtestanud. Nii võib tekkida õiguslik (poliitiline) segadus, kuidas peaks DSC reageerima neil juhtudel, kui meil teenust pakkuv, kuid teise LR jurisdiktsiooni all olev platvorm rikub vihakõne keeldu EL-s üldiselt aktsepteeritud mõistes aga meie seaduse järgi hinnatakse seda teisiti. Kuna Eesti on kinnitanud, et me ei võta üle EL rassismi- ja ksenofoobia leviku vastase määruse nõuet vihakõne kriminaliseerida - , püsib siin lahknevus Eesti ja EL õiguse vahel ilmselt veel pikalt ja võib tekitada probleeme ka DSA määruse tulevasel täitmisel, kuna EL ja Eesti liigitavad vihakõne erinevalt. P unkti des 2 ja 3 märgitu t võib esmalt EL Nõukogu töörühmade aruteludes Euroopa Komisjoniga täpsustada . Nende selgituste põhjal saab kavandada edasisi samme ja otsustada , kas on vaja esitada Eesti poolt juba konk r eetseid ettepanekuid määruse täiendamiseks ning täiendada Eesti seisukohti.