Arvamus

Sotsiaalministeerium Teie 28.04.2021 nr 1.2-2/55-1 [email protected] Meie 31.05.2021 nr 6-6/21-15 Arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest avaldada arvamust perelepitusseaduse eelnõu kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kerdi Raud Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus perelepitusseaduse eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e-post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus perelepitusseaduse eelnõu kohta Üldised märkused 1. Toetame vanema ja lapse suhtlemise korra kindlaksmääramise süsteemi muutmist ning riikliku perelepitussüsteemi loomist perelepitusseadusega (PLS). Riigikohus on riiklikult rahastatud professionaalse perelepitusteenuse loomise vajadusele tähelepanu juhtinud ka varem (RKTKm 07.12.2018, 2-17-3347/128, p 25). 2. Toetame eelnõu eesmärki luua menetluskord lapsega suhtlemise korraldamise asjades vanemate suunamiseks lepitusmenetlusse kohtumenetluse algfaasis. Keskne eesmärk ja rõhuasetus võiks aga olla sellel, et vanemad jõuaksid lapse elukorralduslikes küsimustes kokkuleppele kohtuväliselt. Toetame seisukohta, et PLS § 7 lg 1 kohaselt saavad vanemad perelepitusteenust taotleda iseseisvalt kohtuväliselt. 3. Eelnõus on kasutatud uut mõistet „lapse elukorralduslikud küsimused“, mis hõlmab PLS § 4 lg-s 2 definitsiooni kohaselt lapsega suhtlemist, tema ülalpidamist ning piiratud juhtudel ka hooldusõiguse küsimusi. Kaaluda võiks, et perelepitusteenus oleks nii kohtuväliselt kui ka kohtu suunamisel kättesaadav lapse ülalpidamise, suhtlus- ja hooldusõiguse küsimustes täiendavate piiranguteta, sõltumata sellest, kas ja millises vormis avalduse või hagiga on vanemad kohtusse pöördunud. Hooldusõiguse küsimuste osaline eraldamine on õigustehniliselt keerukas ja võib põhjustada ebaselgust (vt täpsemalt ka allpool). Täpsustavad märkused sätete kaupa 4. PLS § 4, PKS § 137¹, TsMS § 561 lg 8 Eelnõu seletuskirja kohaselt võimaldatakse lepitusmenetlusse suunata ka kohtule esitatud ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise või ühise hooldusõiguse osaliselt või täielikult ühele vanemale üleandmise nõuded, samuti elatisnõuded, kui neid nõudeid tuleks menetleda koos lapsega suhtlemise korra asjaga. 4.1. Toetame võimalust, et hooldusõiguse kuuluvust saaks muuta ka kohtuväliselt PKS § 137¹ kohaselt. Võimalus muuta hooldusõiguse kuuluvust kohtuväliselt lepitusorgani vahendusel võiks olemas olla nii juhul, kui vanemad on pöördunud perelepitusteenusele ise, kui ka siis, kui neid suunab sinna kohus. Nii siis, kui vanemate vahel on vaidlus, kui ka siis, kui nad soovivad hooldusõiguslikke muudatusi teha kokkuleppel näiteks seetõttu, et tegelik elukorraldus on selline, et last kasvatab faktiliselt vaid üks vanematest. Seni ei ole vanemad saanud kokkuleppel hooldusõiguse kuuluvust muuta, vaid on pidanud kohtusse pöörduma, et tagatud oleks kohtulik kontroll ja kolmas isik, kes esindab lapse huve. Vähemalt eelnõu põhjal näib, et tingimused lapse parimate huvide tagamiseks on tagatud professionaalse perelepitaja, lastekaitsetöötaja koostöös ning võimaldades lapsele olla ära kuulatud. 4.2. Erinevate hooldusõiguslike nõuete piiramine perelepituse esemena põhjustab ebaselgust ning ei pruugi olla vajalik. Vanemate hooldusõiguse kuuluvus (täielik, osaline, olulised otsustused) võib muutuda erinevate esitatud nõuete alusel1: 1 Jättes kõrvale erinevad avaldused hagita menetluses järgmistes küsimustes: a) lapse heaolu ohustamise tõttu hooldusõiguse piiramine või täielik äravõtmine ja lapse perest eraldamine (PKS § 134; TsMS § 550 lg 1 1/5  Lisa 1 a) Ühise hooldusõiguse täielik või osaline lõpetamine. Avaldus hagita menetluses. (PKS § 137; TsMS § 550 lg 1 p 2) b) Ainuhooldusõiguse üleandmise nõue. Avaldus hagita menetluses. (PKS § 138; TsMS § 550 lg 1 p 2) c) Hooldusõiguse taastamine, mis hõlmab ka olukordi, kus ainuhooldusõigus muudetakse vanemate ühiseks hooldusõiguseks. Avaldus hagita menetluses. (PKS § 123¹; TsMS § 550 lg 1 p 2) d) Otsustusõiguse üleandmise nõue olulises küsimuses. Avaldus hagita menetluses (PKS § 119; vt ka PKS § 145 lg-d 1 ja 2; TsMS § 550 lg 1 p 2). 4.3. PLS § 4 lg 2 ja seostuvaid sätteid on eelnõu ja seletuskirja arvestades võimalik tõlgendada selliselt, et soov on a) luua eelnevate nõuete kõrvale PKS §-ga 137¹ uus instituut või b) hõlmata vaid osa eelmises punktis nimetatud nõuetest. Kui soovitakse luua uut instituuti, tekitab terminite osaline kattuvus olemasolevatega segadust. Kui on soovitud viidata olemasolevatele instituutidele, võiks perelepitusteenust võimaldada kõigi eeltoodud nõuete puhul. 4.4. Perelepitusteenus nii lapse ülalpidamise, suhtlus- kui ka hooldusõiguse küsimustes võiks olla ühtmoodi kättesaadav kohtuväliselt. Kaaluda võiks, et perelepitusteenus ülalpidamise ja hooldusõiguse küsimustes ei eeldaks kohtusse pöördumist lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega. 4.5. Lapse ülalpidamise, suhtlus- ja hooldusõiguse küsimusi võidakse, aga ei pruugita kohtus koos menetleda. Seetõttu on ebatäpne viide „elatisnõuetele, kui neid nõudeid tuleks menetleda koos lapsega suhtlemise korra asjaga“. Hooldus- ja suhtlusõiguse küsimused lahendatakse hagita menetluse avalduse alusel (TsMS § 550 lg 1 p 2), ülalpidamisnõue aga hagimenetluses. Juhul kui kohtus on a) elatisehagi või b) abielu lahutamise nõue, võimaldab TsMS § 550 lg 2 kohtul lahendada hagimenetluses ka seotud hooldus- või suhtlusõiguse avaldus2. Kui kohtus on hooldus- või suhtlusõiguse avaldus, ei pruugi kohus täiendavalt esitatud elatisnõuet samas asjas lahendada (vt TsMS § 370, 374). Erinev on nii menetluse liik kui ka pooled. 4.6. Eelneva tõttu ei ole elatisenõudeid, mida „tuleks menetleda koos lapsega suhtlemise korra asjaga“. Kohus otsustab liitmise või eraldamise. Seetõttu on ebatäpne ka sarnane viide TsMS § 561 lg-s 8. 5. PLS § 7 5.1. Toetame hooldus- ja suhtlusõiguse ning lapse ülalpidamisega seotud küsimuste vaidlusi ennetavat lahendamist kohtuväliselt. Eelnõu seletuskirjas on põhjendatult öeldud, et taotluses tuleb märkida, millise lapse või milliste laste elukorralduslikes küsimustes on vaidlus tekkinud, ning kirjeldada, milles vaidlus seisneb. Otstarbekas võib olla sellest lähtudes viidata „laste elukorralduslikele küsimustele“ PLS § 7 lg 1 p-s 4. p 2), b) hooldusõiguse peatamine ja ennistamine (PKS § 140; TsMS § 550 lg 1 p 2), c) kohtu nõusolekut nõudvad tehingud või erieestkostja määramine huvide konflikti tõttu (PKS § 120 lg 6, §-d 131, 180, 186– 188, 209; TsMS § 550 lg 1 p 6). 2 Järgides hooldus- ja suhtlusõiguse nõude lahendamisel siiski hagita menetluse põhimõtteid. Vrd 3-2-1- 175-15, p 10; 3-2-1-81-13, p 20. 2/5  Lisa 1 5.2. PLS § 7 lg 1 p 4 viitab vaidlusele. Perelepitusteenus ja vanemluskokkulepe võiksid aga olla head vaidlust ennetavad meetmed. Näiteks ei viita PKS § 137¹ vanemate vaidlusele ühise hooldusõiguse muutmise alusena. Perelepitusteenus on asjakohane meede ka olukordadeks, mil vanemate vahel ei ole vaidlust. Näiteks olukorras, kus vanematel on ühine hooldusõigus, kuid faktiliselt kasvatab last vaid üks vanematest, ei ole põhjendatud suunata vanemaid avaldusega kohtusse, kui neil oleks võimalik sõlmida vanemluskokkulepe ka perelepitusteenuse raames. 6. PLS §-d 13–19 6.1. PLS § 13. Eelnõu seletuskirja kohaselt on perelepitusteenusel sõlmitud vanemluskokkulepe täitedokument, st et kui vanemad jõuavad teenuse käigus lapsega suhtlemise korras kokkuleppele, on võimalik kokkulepet vajadusel täitemenetluses täita. Eelnõu tekstis võiks ka põhimõte kajastuda. Kuigi mitmete sätete koostoimes on võimalik järeldada, et perelepitusteenusel sõlmitud kokkulepe on täitedokument (PLS § 5; LepS § 19; TMS § 2 lg 1 p 25), tagaks õigusselguse kaks väikest täpsustust. Lisada TMS § 2 täitedokumentide loetelusse vanemluskokkulepe ja täiendada PLS § 13 eraldi lõikega, kus on öeldud, et kokkulepe on täitedokument. Täpsustusi toetab ka asjaolu, et perelepitusteenuse kohta ei tehtud täiendusi mitte olemasolevasse LepS-i, vaid tehti eraldi seadus. 6.2. PLS § 13 lg 3. Toetame mõtet, et olukorras, mil lepitusosaliste poolt kokkulepitu ei ole lapse huvidega kooskõlas või kui vanemluskokkulepe või selle osa ei ole täidetav, saab SKA jätta vanemluskokkuleppe PLS § 13 lg 3 kohaselt kinnitamata. Vastasel juhul ei oleks võimalik tagada, et vanemluskokkulepe on lapse parimates huvides. 6.3. PLS §-d 17 ja 18. Toetame riiklikult rahastatud professionaalse perelepitusteenuse loomist. Riigikohus on ka varem tähelepanu juhtinud sellele, et efektiivse ja professionaalse riikliku perelepitusteenuse puudumine põhjustab ajakulukaid kohtumenetlusi ning kahjustab eelkõige vanemate vaidluste keskmesse jäävate laste huve (RKTKm 07.12.2018, 2-17-3347/128, p 25). 6.4. PLS § 19. Lapse elukorralduslikud küsimused PLS § 4 lg 2 mõttes põhinevad vanema ja lapse õigussuhtel, mis on oma olemuselt tsiviilõigussuhe. Vanema ja lapse õigussuhtega seotud vaidlused tuleks lahendada tsiviilkorras. Vaidemenetluse kujundamisel tuleks vältida olukorda, kus paralleelselt otsustatakse lapse elukorralduslike küsimuste üle vaidemenetluses ja samal ajal pooleli olevas hagita perekonnaasjas. 7. TsMS § 561 7.1. Eelnõu kohane TsMS § 561 lg 1 sätestab: „Enne lapsega suhtlemise korraldamise asjas kohtusse pöördumist tuleb vanematel läbida perelepitusseaduses või lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetlus /…/.“ Sätte sõnastus jätab mulje, et PLS või LepS lepitusmenetluse läbimine on kohustuslik kohtueelne menetluskord, mille läbimata jätmisel jäetakse avaldus menetlusse võtmata või läbi vaatamata (TsMS § 371 lg 1 p 3, § 423 lg 1 p 1, § 477 lg 1). Toetame seadusandja mõtet suunata vanemaid ennetama kohtuvaidlusi ja lahendama lapsesse puutuvad küsimused kokkuleppel kohtuväliselt. Kui mõte ei 3/5  Lisa 1 olnud sätestada kohustuslikku kohtueelset menetluskorda, siis võiks kaaluda lg 1 sõnastuse täpsustamist. Kasuks tuleks ka seletuskirja täiendamine. 7.2. TsMS § 561 lg 7 sätestab: „Kui Sotsiaalkindlustusamet edastab kohtule teabe perelepitusseaduse §-s 13 sätestatud vanemluskokkuleppe kinnitamise kohta, lõpetab kohus asjas menetluse sisulist lahendit tegemata.“ Esmapilgul on veidi ebaselge, mida tähendab „menetluse lõpetamine sisulist lahendit tegemata“. Ilmselt on mõte viidata analoogselt TsMS § 428 lg 1 sõnastusele „otsust tegemata“ hagita asjades. Seletuskiri tundub tagajärgede osas selgem. Ka seadusetekstis võiks olla olemasoleva asemel viide TsMS §-le 428, siis oleks lihtsamini aru saada, et kohus lõpetab menetluse (TsMS § 428 lg 1 p 6), teeb selle kohta määruse (TsMS § 431) ning aru on ka saada, millest menetluskulude jaotamisel lähtuda (TsMS § 168 lg 2, § 172; 3-2-1-84-08, p 11). 7.3. TsMS § 561 lg 9 reguleerib vanema ja lapse suhtluskorra muutmist. Kuna uus süsteem erineb varasemast kaheetapilisest menetlusest oluliselt, võib olla otstarbekas täpsustada seaduse tekstis ja seletuskirjas, mida on menetluslikult TsMS instituutide mõttes mõeldud suhtluskorra muutmise alusena. Kui aluseks on TsMS § 480, siis piisaks viitest nimetatud sättele. 8. TsMS § 562¹ ja TMS § 179 8.1. Eelnõu järgi sätestab TsMS § 562¹, et kohus määrab lapsega suhtlemist korraldavas kohtumääruses sunnivahendid. Kehtivas õiguses on sarnane viide ning see võimaldab erinevaid tõlgendusi. Näiteks võidakse mõelda, et seadusandja peab sunnivahendite all silmas vanema saatmist psühholoogi juurde või kohustuslikule sõltuvusravile. Kui lõike mõte on, et kohus peaks märkima mitte vanematele osutatavad teenused, vaid kohtutäituri jaoks viite TMS sunnimeetmetele (trahv, arest, jõu kasutamine; TMS § 179 lg-d 2¹–2³), siis võib seda täpsustavalt sättes mainida. 8.2. Toetame senise sunnirahasüsteemi asendamist trahviga TMS § 11 mõttes. Rakendamisel on vajalik vältida varem kehtinud sama süsteemi kitsaskohti3. 8.3. TMS § 11 trahvi määramise peale on kahekordne kaebeõigus (TMS § 219; TsMS § 475 lg 2, TsMS § 696 lg 3; 3-2-1-121-16, p 12). Arvestades, et muudatusega 3 2011. aastal asendati kohtu trahvi tegemise võimalus kohtutäituri määratava sunniraha regulatsiooniga (täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 763 SE). Kohtu trahvi kohtutäituri sunniraha regulatsiooniga asendamise põhjendusena toodi viidatud eelnõu seletuskirjas välja: „Kahjuks ei ole trahvimise võimalus palju kasutust leidnud, menetlustähtajad on pikad, keskmiselt võtab ainuüksi trahvi määramise kohtumenetlus aega u 200 päeva, mistõttu kehtiv regulatsioon ei täida oma eesmärki ega aita kaasa täitemenetluse tõhusale läbiviimisele. /…/ Tegelikkuses ei ole aga trahvi määramine kohtu poolt osutunud efektiivseks abinõuks täitemenetluse läbiviimisel. 2008. aastal tegid kohtutäiturid kohtule trahvi määramise ettepaneku kokku kümnel korral, neist seitsmel juhul taotleti võlgniku trahvimist ja kolmel juhul kolmanda isiku trahvimist. Avalduse esitamisest kohtule kuni avalduse rahuldamise ja trahvi määramiseni kulus kohtul keskmiselt 247 päeva. 2009. aastal tegid kohtutäiturid kohtule trahvi määramise ettepaneku kokku 19 korral, neist neljateistkümnel juhul taotleti võlgniku trahvimist ja viiel juhul kolmanda isiku trahvimist. Avalduse esitamisest kohtule kuni avalduse rahuldamise ja trahvi määramiseni kulus kohtul keskmiselt 161 päeva, kusjuures üheteistkümnel juhul ei ole otsust praeguse seisuga veel tehtud. Statistika näitab, et trahvi määramine ei ole osutunud efektiivseks, kuid vajadus kiire, tõhusa ja otstarbeka lahenduse järele on jätkuvalt olemas.“ 4/5  Lisa 1 (RT I, 19.03.2019) piirati TsMS § 48 alusel määratava trahvi peale kaebeõigust, võib ka TMS § 11 puhul kaaluda, kas ühekordne kaebeõigus ei oleks piisav. 5/5