Perelepitusseaduse eelnõu

Perelepitusseaduse eelnõu seletuskirja lisa 2 Rakendusaktide kavandid RAKENDUSAKTI KAVAND nr 1 SOTSIAALKAITSEMINISTER MÄÄRUS Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste- ja toetuste andmeregistri põhimäärus“ muutmine Määrus kehtestatakse sotsiaalhoolekande seaduse § 141 lõike 2 alusel. § 1. Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruses nr 72 „Sotsiaalteenuste- ja toetuste andmeregistri põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Registrisse kantakse järgmised andmed perelepitusseaduse alusel osutatava perelepitusteenuse kohta: 1) perelepitusteenuse taotleja ja teise poole (edaspidi lepitusosalised) isikuandmed ning elukoha- ja kontaktandmed; 2) lapse isikuandmed ning elukoha- ja kontaktandmed, kelle elukorralduslike küsimuste osas vaidlust lahendatakse; 3) perelepitusteenuse raames läbiviidava lepitusmenetluse üldandmed; 4) perelepitusteenuse raames läbiviidava lepitusmenetlusega seotud toimingute andmed; 5) perelepitusteenuse raames läbiviidava lepitusmenetlusega seotud dokumentide andmed; 6) perelepitusteenuse osutamisega seotud andmed.“; 2) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: “(5) Andmesubjektil, kelle § 8 lõikes 51 nimetatud andmeid infosüsteemis töödeldakse, on juurdepääs § 8 lõikes 51 nimetatud andmetele isiku tuvastamist võimaldava elektroonilise kanali kaudu.”; 3) määruse lisa asendatakse käesoleva määruse lisaga. § 2. Määrus jõustub 1. juulil 2022. a. Lisa Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kantavate andmete loetelu 1  RAKENDUSAKTI KAVAND nr 2 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. a määruse nr 129 „Rahvastikuregistri turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmekandjate kaupa nende üleantavate andmete loetelu“ muutmine Määrus kehtestatakse rahvastikuregistri seaduse § 3 lõike 4, § 20 lõike 3 ja § 29 lõike 3 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. a määruses nr 129 „Rahvastikuregistri turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmekandjate kaupa nende üleantavate andmete loetelu“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 25 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) perelepitusseaduse alusel kinnitatud vanemluskokkulepe, mille alusel lepitakse kokku ühise hooldusõiguse lõpetamises või muutmises perekonnaseaduse § 1371 alusel“; 2) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: “(3) Sotsiaalkindlustusamet annab dokumendi ja sellega seotud andmed § 25 punktis 4 sätestatud vanemluskokkuleppe kohta.”. § 2. Määrus jõustub 1. juulil 2022. a. 2  RAKENDUSAKTI KAVAND nr 3 SOTSIAALKAITSEMINISTER MÄÄRUS Perelepitaja koolituse tingimused ja kord Määrus kehtestatakse perelepitusseaduse § 6 lõike 4 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesoleva määrusega sätestatakse perelepitaja koolituse tingimused ja kord. § 2. Koolituse täpsustatud maht ja sisu (1) Perelepitaja koolitus koosneb kaheksast moodulist ja eksamist. (2) Perelepitusseaduse § 12 sätestatud erijuhtudega töötamiseks on vaja läbida: 1) lähisuhtevägivalla ohvriga töötamise täienduskoolitus; 2) psüühilise erivajadusega inimesega töötamise täienduskoolitus. (3) Koolituskava täpsustatud sisu on kehtestatud määruse lisas. § 3. Koolituste korraldamine (1) Määruse § 2 lõikes 1 ja 2 sätestatud koolitusi korraldab Sotsiaalkindlustusamet, lähtudes täiskasvanute koolituse seaduses ning selle § 9 lõikes 1 nimetatud täienduskoolituse standardis sätestatust. (2) Koolitusele registreerujal peab olema kõrgharidus. Koolituse läbiviijal on õigus nõuda registreerujalt haridust tõendavat dokumenti või selle koopiat. (3) Koolituse läbimisel väljastab koolituse läbiviija koolituse läbinule täiskasvanute koolituse seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud täienduskoolituse standardi § 3 lõikes 3 esitatud nõuetele vastava tunnistuse. § 4. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2022. a. Lisa Perelepitaja koolituskava 3  RAKENDUSAKTI KAVAND nr 4 SOTSIAALKAITSEMINISTER MÄÄRUS Riigieelarvest kaetavate lepituskohtumiste maht ja maksumus Määrus kehtestatakse perelepitusseaduse § 17 lõike 2 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesoleva määrusega sätestatakse lepitusmenetluse käigus riigieelarve vahenditest kaetavate lepituskohtumiste maht ja maksumus. § 2. Lepituskohtumiste maht ja maksumus (1) Riigieelarvest kaetakse kuni 5 lepituskohtumist ühe vaidluse kohta. (2) Põhjendatud vajaduse korral võib lepituskohtumiste arvu suurendada. (3) Üks lepituskohtumine kestab 1,5 tundi ja selle maksumus on 80 eurot. § 3. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2022. a. 4  EELNÕU 27.04.2021 Perelepitusseadus 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala Käesoleva seadusega reguleeritakse riiklikku perelepitusteenust ja sätestatakse lepitusmenetluse läbiviimise korraldamise alused. § 2. Perelepitusseaduse kohaldamisala (1) Käesolevas seaduses sätestatud perelepitusteenust osutatakse, kui vanemate ja vaidlusega puutumuses oleva lapse elukoht on Eestis. (2) Perelepitusteenust osutatakse ka juhul, kui vaidlus allub Eesti kohtule ja kohus on suunanud vanemad tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 561 alusel perelepitusse. § 3. Teiste seaduste kohaldamine (1) Käesolevas seaduses sätestatud lepitusmenetlusele, perelepitaja kohustustele ning vanemluskokkuleppe kinnitamisele ja täitmisele kohaldatakse lepitusseaduse sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. (2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. § 4. Terminid (1) Perelepitus on teenus, mille osutamise käigus viiakse perelepitaja vahendusel läbi lepitusmenetlus eesmärgiga leida vanemate (edaspidi lepitusosalised) vahel alaealise lapse elukorralduslikes küsimustes tekkinud vaidlusele lapse parimaid huve arvestav lahendus. (2) Lapse elukorralduslikud küsimused käesoleva seaduse tähenduses on perekonnaseaduses sätestatud lapsega suhtlemise õiguse või alaealise lapse ülalpidamisega seotud küsimused. Kui kohus on teinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 561 alusel perelepitusse suunamise määruse, võib lepitusmenetluse käigus kokku leppida ka ühise hooldusõiguse lõpetamises või muutmises perekonnaseaduse § 1371 kohaselt. (3) Perelepitaja käesoleva seaduse tähenduses on Sotsiaalkindlustusametiga lepingulises suhtes olev lepitusmenetlust vahetult läbiviiv isik, kes aitab lepitusosalistel leida nende alaealise lapse elukorralduslikes küsimustes tekkinud vaidlusele lapse parimaid huve arvestava lahenduse. (4) Vanemluskokkulepe on käesolevas seaduses sätestatud lepitusmenetluse edukal lõppemisel lepitusosaliste vahel sõlmitud ja Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud kokkulepe.  2. peatükk Perelepitusteenus § 5. Perelepituse korraldamine Sotsiaalkindlustusamet on lepitusorgan lepitusseaduse § 19 tähenduses ja tagab perelepitusteenuse osutamise. § 6. Perelepitajale esitatavad nõuded (1) Perelepitaja peab vastama vähemalt järgmistele nõuetele: 1) tal on kõrgharidus; 2) tal on lepitusmenetluse läbiviimiseks vajalikud isikuomadused; 3) ta vastab lastekaitseseaduse §-s 20 sätestatud nõuetele; 4) ta on läbinud Sotsiaalkindlustusameti korraldatud perelepitaja koolituse. (2) Kui perelepitajana tegutseda sooviv isik on läbinud mõne muu perelepitaja koolituse, mis oma sisult ja mahult vastab käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud nõuetele, tuleb tal oma kvalifikatsiooni tõendamiseks sooritada eksam. Eksami korraldab Sotsiaalkindlustusamet. (3) Perelepitaja, kes tegeleb käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud erijuhtudega, peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisele olema läbinud käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud täienduskoolituse lähisuhtevägivalla ohvritega ja psüühilise erivajadusega inimestega töötamiseks. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 ja lõikes 3 nimetatud koolituste tingimused ja korra, sealhulgas nõuded koolituste sisule ja mahule, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 7. Perelepitusteenuse taotlemine (1) Perelepitusteenuse saamiseks esitab teenust sooviv isik (edaspidi taotleja) Sotsiaalkindlustusametile taotluse, kuhu on märgitud: 1) taotleja isikuandmed, elukoht ja kontaktandmed; 2) teise poole isikuandmed, elukoht ja kontaktandmed; 3) teise poole nõusolek perelepituses osaleda; 4) vaidluse aluseks olevad asjaolud. (2) Taotlust ei esitata, kui kohus on teinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 561 alusel perelepitusse suunamise määruse. § 8. Perelepitusteenuse taotluse läbivaatamise tähtaeg Sotsiaalkindlustusamet vaatab perelepitusteenuse taotluse läbi ja teeb otsuse teenuse saamise kohta viie tööpäeva jooksul. § 9. Perelepitusteenuse osutamisest keeldumine Sotsiaalkindlustusamet võib perelepitusteenuse osutamisest keelduda, kui: 1) isikul ei ole õigust perelepitusteenust saada; 2) taotluses nimetatud asjaolusid arvestades ei ole vaidlus perelepitusteenuse esemeks. § 10. Perelepitusteenuse osutamine (1) Pärast perelepitusteenuse taotluse rahuldamise otsust valivad lepitusosalised endale sobiva perelepitaja. Kui lepitusosalised ei jõua perelepitaja valimisel mõistliku aja jooksul kokkuleppele, määrab perelepitaja Sotsiaalkindlustusamet. (2) Kui perelepitaja on valitud või määratud, korraldab Sotsiaalkindlustusamet lepitusosaliste esimese kohtumise perelepitajaga. (3) Esimesel kohtumisel selgitab perelepitaja lepitusosalistele perelepitusteenuse sisu, teenuse osutamise protsessi, vanemluskokkuleppe õiguslikku siduvust ja muid teenusega seonduvaid olulisi asjaolusid. § 11. Lapse ärakuulamine lepitusmenetluses (1) Perelepitaja kuulab lepitusmenetluse käigus ära lapse, kelle elukorralduslikes küsimustes vaidlus on tekkinud. (2) Lapse ärakuulamisest võib loobuda vaid mõjuval põhjusel. Kui last ei ole võimalik ära kuulata, põhjendab perelepitaja seda kirjalikult. (3) Lapse korduva ärakuulamise vältimiseks teeb perelepitaja vajaduse korral koostööd lastekaitsetöötajaga või teiste lapsega töötavate isikutega. § 12. Perelepituse erijuhud (1) Perelepituse erijuhtude alla kuuluvad juhtumid, kus: 1) on esinenud lähisuhtevägivalda; 2) on esinenud lapse väärkohtlemist või hooletusse jätmist; 3) ühel või mõlemal lepitusosalisel on psüühikahäire või vaimupuue. (2) Perelepituse erijuhtude korral võib perelepitaja kaasata lepituskohtumistel osalema teise perelepitaja, kes toetab lepitusmenetluse läbiviimist. § 13. Vanemluskokkuleppe sõlmimine ja kokkuleppe kinnitamine (1) Kui lepitusosalised jõuavad lapse elukorralduslikes küsimustes kokkuleppele, loetakse lepituskohtumised lõppenuks ja sõlmitakse vanemluskokkulepe. (2) Lepitusosalised allkirjastavad vanemluskokkuleppe ja selle kinnitab Sotsiaalkindlustusamet. (3) Sotsiaalkindlustusamet ei kinnita vanemluskokkulepet, kui lepitusosaliste poolt kokku lepitu ei ole lapse huvidega kooskõlas või kui vanemuskokkulepe või selle osa ei ole täidetav. Sotsiaalkindlustusamet teeb lepitusosalistele ettepaneku jätkata lepituskohtumistega ja muuta vanemluskokkulepet selliselt, et see oleks lapse huvidega kooskõlas ja täidetav. § 14. Lepitusmenetluse edutus (1) Lepituskohtumised loetakse lõppenuks ja pooltele edastatakse lepitusmenetluse edutuse tõend, kui: 1) lepitusosalised ei jõua kokkuleppele; 2) üks pool soovib lepituskohtumised katkestada; 3) perelepitaja hinnangul on vanemluskokkuleppe sõlmimine ebatõenäoline; 4) lepitusosalised ei soovi muuta vanemluskokkulepet vastavalt käesoleva seaduse § 13 lõikele 3. (2) Sotsiaalkindlustusamet edastab pooltele lepitusmenetluse edutuse tõendi ka juhul, kui üks osapool ei anna nõusolekut perelepituses osaleda või kui lepitusosalised ei nõustu Sotsiaalkindlustusameti poolt käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 sätestatud korras määratud perelepitajaga. § 15. Kohtu teavitamine lepitusmenetluse tulemusest Kui kohus tegi perelepitusse suunamise määruse ja lepituskohtumised on lõppenud, edastab Sotsiaalkindlustusamet viie tööpäeva jooksul kohtule teabe vanemluskokkuleppe kinnitamise kohta või edutuse tõendi lepitusmenetluse edutuse korral. § 16. Vanemluskokkuleppe teatavakstegemine Vanema hooldusõigust muutev vanemluskokkulepe, mille on kinnitanud Sotsiaalkindlustusamet, on isiku perekonnaseisuandmetes muudatuste tegemise alus. Sotsiaalkindlustusamet saadab pärast vanemluskokkuleppe kinnitamist viie tööpäeva jooksul perekonnaseisuasutusele teabe hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. 3. peatükk Perelepituse kulude katmine ja rahastamine § 17. Perelepituse kulude katmine (1) Perelepituse raames korraldatavate lepituskohtumiste kulud kaetakse lepitusosalistele riigieelarve vahenditest. (2) Riigieelarve vahenditest kaetavate lepituskohtumiste mahu ja maksumuse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 18. Perelepituse rahastamine Perelepitust rahastatakse riigieelarvest Sotsiaalkindlustusameti kaudu. 4. peatükk Vaidemenetlus § 19. Vaidemenetlus Kui isik ei nõustu Sotsiaalkindlustusameti poolt käesoleva seaduse alusel tehtud otsuse või sooritatud toiminguga, on tal õigus esitada vaie Sotsiaalkindlustusametile. Sotsiaalkindlustusamet lahendab vaide 30 päeva jooksul vaide esitamisest. 5. peatükk Rakendussätted 1. jagu Järelhindamine § 20. Seaduse mõju järelhindamine (1) Käesoleva seaduse mõjude järelhindamiseks koostab Sotsiaalkindlustusamet tegevuskava, milles sätestatakse järelhindamise aeg, vaadeldavad mõju liigid ja hindamise kriteeriumid. Sotsiaalkindlustusamet esitab nimetatud tegevuskava Sotsiaalministeeriumile 2023. aasta 1. juuliks. (2) Sotsiaalkindlustusamet teeb järelhindamise lõpliku analüüsi 2025. aasta 1. juuliks ja esitab selle Sotsiaalministeeriumile kinnitamiseks. 2. jagu Seaduste muutmine § 21. Perehüvitiste seaduse muutmine Perehüvitiste seaduse § 50 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Täitemenetlusaegset elatisabi makstakse elatist väljamõistva kohtulahendi, kohtulahendiga võrdsustatud haldusorgani otsuse või perelepitusseaduse alusel kinnitatud vanemluskokkuleppe alusel.“. § 22. Perekonnaseaduse muutmine Perekonnaseadust täiendatakse §-ga 1371 järgmises sõnastuses: „§ 1371. Ühise hooldusõiguse lõpetamine või muutmine vanemate kokkuleppel Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, võivad nad perelepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluse käigus kokku leppida, et ühine hooldusõigus lõpetatakse osaliselt või täielikult ning hooldusõigus antakse osaliselt või täielikult ühele vanemale üle.”. § 23. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1421 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses: „9) perelepitusteenusega seotud andmed – lepitusosaliste üldandmed, selle lapse üldandmed, kelle elukorralduslikes küsimustes vaidlust lahendatakse, lepitusmenetluse üldandmed, lepitusmenetlusega seotud toimingute ja dokumentide andmed ning perelepitusteenuse osutamisega seotud andmed.“; 2) paragrahvi 144 lõiget 5 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) andmed perelepitusteenuse osutamise käigus läbiviidava lepitusmenetluse kohta.“; 3) paragrahvi 144 lõiget 6 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5) lepitusosaliste üldandmed, selle lapse üldandmed, kelle elukorralduslikes küsimustes vaidlust lahendatakse, ning andmed perelepitusteenuse osutamisega seotud dokumentide ja toimingute kohta.“; 4) paragrahvi 1451 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Käesoleva seaduse § 1421 punktis 9 nimetatud andmeid säilitatakse kuni perelepitusteenusega puutumuses oleva lapse täisealiseks saamiseni.“. § 24. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 428 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: „6) vaidluse esemeks olevas küsimuses on kinnitatud perelepitusseaduse §-s 13 sätestatud vanemluskokkulepe.“; 2) paragrahv 561 loetakse paragrahviks 5611; 3) seadust täiendatakse uue §-ga 561 järgmises sõnastuses: „§ 561. Lepitusmenetlus lapsega suhtlemise korraldamise asjas (1) Enne lapsega suhtlemise korraldamise asjas kohtusse pöördumist tuleb vanematel läbida perelepitusseaduses või lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetlus. Kohtule tuleb koos avaldusega esitada perelepitusseaduse §-s 14 või lepitusseaduse §-s 12 nimetatud tõend lepitusmenetluse edutuse kohta. (2) Lepitusmenetlust ei tule enne kohtusse pöördumist läbida juhul, kui vanem on olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne või esineb muu mõjuv põhjus. Vägivalla esinemise korral tuleb sellele avalduses viidata. Muu mõjuva põhjuse esinemist tuleb avalduses põhistada. (3) Kui kohtule koos avaldusega lepitusmenetluse edutuse tõendit ei esitatud ja avalduses käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaoludele ei viidatud, küsib kohus andmeid lepitusmenetluse läbimise kohta Sotsiaalkindlustusametilt. (4) Kui Sotsiaalkindlustusametilt saadud teabe kohaselt ei ole vanemad enne kohtusse pöördumist lepitusmenetlust läbinud ja kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolusid ei esine, suunab kohus vanemad osalema perelepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses. Kohus selgitab vanematele Sotsiaalkindlustusameti poole pöördumise korda ja määrab Sotsiaalkindlustusameti poole pöördumise tähtaja. Kohus saadab perelepitusse suunamise määruse Sotsiaalkindlustusametile ja toimetab selle kätte menetlusosalistele. (5) Kui avaldusest nähtuvalt on vanem olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne, selgitab kohus vanematele võimalust pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole perelepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluse läbiviimiseks. (6) Kohtul on õigus lepitusmenetluse läbiviimise ajal kohaldada esialgset õiguskaitset ja teha muid vajalikke menetlustoiminguid, samuti saada Sotsiaalkindlustusametilt teavet lepitusmenetluse läbiviimise kohta. (7) Kui Sotsiaalkindlustusamet edastab kohtule teabe perelepitusseaduse §-s 13 sätestatud vanemluskokkuleppe kinnitamise kohta, lõpetab kohus asjas menetluse sisulist lahendit tegemata. Kui kohtule esitatakse perelepitusseaduse §-s 14 sätestatud lepitusmenetluse edutuse tõend, jätkab kohus asja menetlemist. (8) Kui lapsega suhtlemise korraldamise asi tuleks läbi vaadata samas menetluses perekonnaseaduse §-s 1371 nimetatud hooldusõiguse asja või elatisnõude asjaga, võib kohus suunata vanemad lepitusmenetluses osalema kõigis nõuetes käesoleva paragrahvi lõigetes 1–7 sätestatud korras. (9) Lapsega suhtlemise korraldamise kokkuleppe või määruse muutmise korral kohtusse pöördumisele kohaldatakse lapsega suhtlemise korraldamisele sätestatut. Kohus võib perelepitusseaduses sätestatud lepitusmenetlusse suunata ka kohtulahendi muutmise asja. Hilisem Sotsiaalkindlustusameti poolt kinnitatud lepituskokkulepe asendab varasemat kohtulahendit või lepituskokkulepet.“; 4) seadust täiendatakse §-ga 5621 järgmises sõnastuses: „§ 5621. Lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus ja selle täitmine (1) Kohus määrab lapsega suhtlemist korraldavas kohtumääruses sunnivahendid, mida saab rakendada kohtumääruse rikkumise korral. (2) Kohus lubab suhtluskorda täitma kohustatud isiku suhtes jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või on põhjust eeldada, et jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. (3) Määrus sunnivahendite rakendamise kohta kehtib ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus on tehtud. Kohus võib määrata, et määrus kuulub osaliselt või täielikult täitmisele alates hilisemast asjast, kuid mitte hiljem kui alates jõustumisest.“; 5) paragrahv 563 tunnistatakse kehtetuks. § 25. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust täiendatakse §-ga 26 järgmises sõnastuses: „§ 26. Vanema õiguste määramine lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamine (1) Kui kohus on saanud avalduse vanema õiguste määramise kohta lapse suhtes või lapsega suhtlemise korraldamise kohta enne 2022. aasta 1. juulit, lahendab kohus avalduse enne 2022. aasta 1. juulit vanema õiguste määramise kohta lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamise kohta kehtinud sätete alusel. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjades tehtud kohtulahendite ja lepituskokkulepete täidetavusele kohaldatakse enne 2022. aasta 1. juulit kehtinud seadust.“. § 26. Täitemenetluse seadustiku muutmine Täitemenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 179 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku kohustatud isiku trahvimiseks. Trahv nõutakse sisse riigieelarvesse.“; 2) paragrahvi 179 täiendatakse lõigetega 21–23 järgmises sõnastuses: „(21) Esmakordsel trahvimisel ei ole trahvisumma väiksem kui 50 trahviühikut ega suurem kui 500 trahviühikut, korduval trahvimisel ei ole trahvisumma suurem kui 800 trahviühikut karistusseadustiku tähenduses. (22) Teistkordse trahvi määramise asemel võib määrata kohustatud isikule aresti käesoleva seadustiku §-s 62 sätestatud korras. Trahvi maksmine või aresti kandmine ei vabasta kohustatud isikut täitedokumendis ettenähtud toimingu tegemise, selle talumise või sellest hoidumise kohustusest. (23) Enne trahvi või aresti määramist kuulab kohus vajaduse korral lapse ära.“. 3. jagu Seaduse jõustumine § 27. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2022. aasta 1. juulil. Jüri Ratas Riigikogu esimees Tallinn, „…“ „…………………“ 2021. a. __________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2021. a.  Perelepitusseaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga töötatakse välja riikliku perelepitusteenuse regulatsioon, mille eesmärk on võimaldada vanemate lahkumineku korral sõlmida laste heaolust lähtuvad kokkulepped lapse elukorraldust puudutavates küsimustes nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluse ajal. Eelnõuga reguleeritakse perelepitusteenuse osutamise ja selle käigus läbiviidava lepitusmenetluse korda ning perelepitusse suunamise aluseid, lisaks sätestatakse nõuded perelepitajatele ning luuakse teenuse riikliku rahastamise alused. Eelnõu sätestab erisused kehtivast lepitusseadusest (LepS), mis annab küll üldise raami lepitusmenetluse läbiviimiseks, kuid ei sätesta erinevat liiki lepitusmenetluste erisusi. Eelnõus sisalduvate tsiviilkohtumenetluse seadustiku, perekonnaseaduse ja täitemenetluse seadustiku muudatustega: • luuakse menetluskord lapsega suhtlemise korraldamise asjades vanemate suunamiseks lepitusmenetlusse kohtumenetluse algfaasis; • võimaldatakse lepitusmenetlusse suunata ka kohtule esitatud ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise või ühise hooldusõiguse osaliselt või täielikult ühele vanemale üleandmise nõuded, samuti elatisnõuded, kui neid nõudeid tuleks menetleda koos lapsega suhtlemise korra asjaga; • kaotatakse senine kohustuslik kohtulik lepitusmenetlus suhtluskorra lahendite sundtäitmise eeldusena; • antakse kohtule võimalus teha kohe sundtäidetav suhtluskorra lahend, määrates lahendis kindlaks sunnivahendid; • asendatakse suhtluskorra täitmise pahatahtliku takistamise korral sunniraha määramise võimalus kohtupoolse trahvimise ja korduva rikkumise korral aresti määramise võimalusega. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Liisa- Lotta Raag (626 9253; [email protected]), Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunikud Andra Olm (620 8244; [email protected]) ja Stella Johanson (620 8240; [email protected]) ning Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse juhataja Vaike Murumets (620 8263; [email protected]). Eelnõu seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna analüütik Age Viira ([email protected]) ja Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Külvi Noor ([email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunikud Merilin Oldekop (626 9165; [email protected]) ja Alice Sündema (626 9271; [email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]). 1 1.2. Märkused Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõude ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Vabariigi Valitsus (edaspidi VV) arutas 09.01.2020 kabinetinõupidamisel riikliku perelepituse süsteemi loomise teemal ning andis muu hulgas heakskiidu perelepitusteenuse regulatsiooni loomiseks. Sotsiaalministeerium koostas 2016. aastal perelepitusteenuse loomiseks eelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK), mis saadeti kooskõlastusele 05.09.2016.1 Lapsega suhtlemise õiguse küsimustes koostasid Triin Göttig ja Triin Uusen-Nacke 2017. aasta novembris Justiitsministeeriumi tellimusel võrdleva analüüsi „Lapsega suhtlust korraldav kohtulahend ja selle täitmine“.2 Kuna analüüsi koostajad jõudsid järeldusele, et suhtluskorra lahendite efektiivsemaks täitmiseks tuleks teha seadusemuudatused, koostas Justiitsministeerium 2019. aasta kevadel eelnõu VTK,3 mis saadeti arvamuse avaldamiseks 07.05.2019.4 Seaduste muutmise vajadusele on tähelepanu juhtinud nii õiguskantsler kui Riigikohus5. Probleem on leidnud rohket kajastamist ka meedias.6 Perelepitusteenuse loomist käsitlevasse eelnõusse on lisatud VTK elemendid, mis haakuvad perelepitusse suunamisega ja suhtluskorra lahendite täitmisega. Eelnõuga muudetakse seaduste järgmisi redaktsioone: 1) perehüvitiste seadus (PHS) avaldamismärkega RT I, 22.03.2021, 16 (jõustub 01.04.2022); 2) perekonnaseadus (PKS) avaldamismärkega RT I, 27.10.2020, 15; 3) sotsiaalhoolekande seadus (SHS) avaldamismärkega RT I, 22.03.2021, 14; 4) tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) avaldamismärkega RT I, 09.04.2021, 17; 5) tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus (TsMSRS) avaldamismärkega RT I, 22.03.2021, 6; 6) täitemenetluse seadustik (TMS) avaldamismärkega RT I, 09.04.2021, 3 (kehtib kuni 31.12.2022). Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuivõrd eelnõu sisaldab kohtumenetlust reguleeriva seadustiku muudatust (PS § 104 p 14). Eelnõu planeeritav jõustumisaeg on 1. juuli 2022. a. Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs käesoleva seletuskirja 6. punktis. 2. Seaduse eesmärk Laste heaolu tagamiseks on oluline, et vanemate lahkumineku korral oleks lapsevanematel võimalik lapse elukorraldusega seotud küsimustes sõlmida kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui 1 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9048aaa0-cbc3-4128-afce-4ad2dcb60035#iMo8OOvn 2 T. Göttig, T. Uusen-Nacke. Lapsega suhtlust korraldav kohtulahend ja selle täitmine. Võrdlev analüüs. November 2017. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/suhtlusoiguse_uuring27112017.pdf 3 Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/vtk_suhtlusoigus_15.04.19_1.pdf. 4 Vt https://www.just.ee/et/uudised/justiitsministeerium-ootab-ettepanekuid-suhtluskorra-kusimuste-parandamiseks. 5 27.03.2015 märgukiri nr 6-8/131398/1501356: täitemenetluse seadustiku kooskõlla viimine põhiseadusega. Arvutivõrgus: www.oiguskantsler.ee; RKÜK määrus 3-2-1-4-13, p 55. 6 Vt T. Kaukvere. Kohus on riigi suutmatust korra juba tunnistanud. Postimees 01.03.2017; V. Turkin. Justiitsministri seisukoht avab tee lastega manipuleerimisele. Postimees 19.03.2017; K. Vainküla. Ametnikud peavad aina enam tegelema vanematega, kes ei oska lahku minna. Eesti Ekspress 18.07.2017; U. Arumäe. Riik on laste huvide kaitsmisel saamatu. Postimees 03.10.2017. 2 ka varajases faasis kohtumenetluses. Eelnõuga kavandatud seaduse eesmärk on luua riiklik perelepitusteenus, mis võimaldaks vanematel selliseid kokkuleppeid sõlmida. Alaeesmärkidena saab välja tuua järgmised: - perelepitusteenuse senisest suurem kasutamine alternatiivse lahendusena kohtumenetluse kõrval; - suurem kohtuväliste lepete arv, kohtuasjade arvu vähenemine. Perelepitusteenuse kasutamine on eri riikides andnud positiivseid tulemusi7 ning perelepituse kasutamise olulisust on rõhutanud ka rahvusvahelised dokumendid.8 Eesmärk ei ole saavutada laste vanemate omavahelist äraleppimist, vaid see, et vaidlevad osapooled jõuaksid konkreetse(te)s vaidlusküsimus(t)es mõlemale poolele sobiva lahenduseni, mis lähtub lapse huvidest. Vaidluse keskmes on ja peavad alati olema lapse huvid ja heaolu. Perelepitusteenuse eelised:  Suurem tõenäosus, et jõutakse lahenduseni, millest mõlemad pooled kinni peavad Tulenevalt lepituse olemusest võtavad pooled ise vastutuse sobiva lahenduse otsimise eest. Kuna lepituse tulemusel saavutatud kokkulepet tajutakse väiksema tõenäosusega väljastpoolt pealesurutuna ning pooled on saanud ise kokkuleppe detailid paika panna, tunnevad nad suurema tõenäosusega sisemist sundi kokkuleppest kinni pidada.  Perelepituse kulud on väiksemad kui kohtumenetluses Kohtumenetluse läbiviimiseks kulub rohkem aega ja tööjõudu kui sama asja lahendamiseks lepituses. Tulenevalt kohtuniku kvalifikatsioonist ja üldistest kohtu ülalpidamise kuludest on kohtupersonali töötund kallim kui lepitaja oma. Muidugi sõltub kohtumenetluse kuludelt kokkuhoidmise võimalikkus sellest, kas lepitused on tulemuslikud – kui lepituse käigus kokkuleppeni ei jõuta, tekivad kohtumenetluse kulud ikkagi.  Perekonnaõiguslike vaidluste mõju lapse heaolule Eestis tehtud uuringutes on rõhutatud, et perekonnaõiguslikud vaidlused on tihti kõigile osapooltele emotsionaalselt rasked, kuna vanemad võivad sellises olukorras unustada lapse parimad huvid, manipuleerida lapsega ning segada ta omavahelistesse tülidesse. Teistes riikides tehtud uuringute tulemused näitavad, et lepitus aitab vanematel võrreldes kohtumenetlusega paremini keskenduda lapse huvidele ning omab positiivset mõju lapse kasvatamises osalemisele isegi 12 aasta möödudes lepituse läbiviimisest. 7 De Palo, G., D’Urso, L., Trevor, M., Branon, B., Canessa, R., Cawyer, B., Florence, L., R. (2014). „Rebooting“ the mediation directive: assessing the limited impact of its implementation and proposing measures to increase the number of mediations in the EU. European Parliament Directorate General for Internal Policies, Policy Department C: Citizen’s Rights and Constitutional Affairs 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/etudes/join/2014/493042/IPOL-JURI_ET(2014)493042_EN.pdf 8 Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituses 2002 (10) on märgitud, et lepitust tuleks võimaluse korral kasutada kõikide tsiviilõiguslike vaidluste korral. Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitus R (98) 1 perelepituse kohta soovitab osalisriikidel võtta perelepitus kasutusele ning seal, kus see on juba kasutusel, arendada edasi nii selle sisu kui kättesaadavust. Lepitust soovitatakse kasutada perekonnavaidluste puhul inimsuhete säilitamiseks, eelkõige suhete säilitamiseks mõlema vanemaga ning laste traumeerimise vältimiseks vanemate lahkumineku korral. 3 Perelepitussüsteemi loomist ja lapse elukorraldust puudutavate küsimuste eelkõige kohtuvälist lahendamist toetavad nii riigikohtu esimees kui õiguskantsler. Õiguskantsler Ülle Madise on rõhutanud, et vanemate vaidluste lahendamisel peab põhirõhk olema ennetusel ning lepitusel ehk last puudutavate kokkulepete vahendamisel.9 Riigikohtu esimees Villu Kõve on märkinud, et plahvatuslikult on kasvanud kohtutes lahendatavate perekonnaasjade arv, eelkõige just lastega seotud vaidlused. Tema hinnangul peaks riik selliste kohtuid koormavate asjade jaoks asutama kohtuvälise lepitusorgani. Praegu selline juriidiliselt siduv ja riiklikult toetatud süsteem puudub. Villu Kõve märgib, et kõik küsimused, mis lastega seonduvalt pärast lahkuminekut tekivad, tuleks lahendada ja kinnitada ilma kohtuta.10 Perelepitusteenuse arendamise olulisus on välja toodud ka järgmistes riigisisestes dokumentides:  Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2019–2023 üks eesmärk on luua toimiv perelepitussüsteem, mis võimaldab vanemate lahkumineku korral sõlmida lapse heaolust lähtuvad elukorralduse kokkulepped.11  Peretoetuste, teenuste ja vanemapuhkuste rohelises raamatus märgitakse, et tuleb välja arendada ühtsetele kvaliteedinõuetele vastav lepitusteenus ning osaliselt või täielikult tagada riiklikult rahastatud teenus eelkõige nende juhtumite puhul, kus lepitus võimaldab lahendada konflikte tulemuslikumalt, kiiremalt ja väiksemate kuludega ning omab eelduslikult kõige suuremat positiivset mõju lapse heaolule. Kahjuks ei suuda paljud lapsevanemad pärast lahkuminekut lapse edasises kasvatamises ja/või ülalpidamises kokkuleppele jõuda. Justiitsministeeriumi vedamisel on õigusnõustamise projektide kaudu avardatud inimeste võimalusi saada tasuta või soodustingimustel õigusnõu. Oleks loogiline arvata, et õigusteadlike kodanike suurema arvu puhul suudetakse erimeelsuste korral jõuda enam rahumeelse lahenduseni, vähendades kohtute koormust. Samas pöördub igal aastal erinevate last puudutavate küsimuste lahendamiseks kohtu poole ligi 4000 inimest. Suhtlus- ja hooldusõiguse küsimused moodustasid 2020. aastal ca viiendiku Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) lastekaitseosakonna poole tehtud pöördumistest. Lasteabitelefonile tehti 2020. aastal hooldusõigusega seotud kohtumenetlusega ja kohtuvälistes küsimustes 678 pöördumist. Perelepitusteenust on Eestis osutatud aastaid, kuid teenuse kättesaadavus, kvaliteet ja hind on olnud piirkonniti erinev. Teenus on kättesaadav enamikus kohaliku omavalitsuse üksustes (edaspidi KOV), kuid teenuse rahastamine sõltub konkreetse KOV-i võimekusest. Enamasti katab KOV teenuse osutamise kulud siis, kui tegemist on vähekindlustatud perega. Samas on ka KOV-e, kes on valmis teenuse eest tasuma osaliselt ning ülejäänu maksab pere ise. Teenuse hind on sõltuvalt piirkonnast 60–120 eurot lepituskohtumise kohta. 9 Märgukiri. Täitemenetluse seadustiku kooskõlla viimine põhiseadusega. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_margukiri_taitemenetluse_seadustiku _kooskolla_viimine_pohiseadusega.pdf. Vt lisaks: Lahus elavate vanemate võrdsed õigused ning suhtlemine lapsega, lk 2. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Lahus%20elavate%20vanemate%20v%C3%B5rdsed %20%C3%B5igused%20ning%20suhtlemine%20lapsega.pdf 10 Ärileht. Riigikohtu esimees: õigusriigis ei saa olla nii, et rikas mees ostab end vabaks ja vaene läheb võlla. Arvutivõrgus kättesaadav: https://arileht.delfi.ee/news/uudised/riigikohtu-esimees-oigusriigis-ei-saa-olla-nii-et-rikas- mees-ostab-end-vabaks-ja-vaene-laheb-volla?id=86688833 12.04.2021. Vaata lisaks: Riigikohtu esimees Villu Kõve: perevaidlusi peaks ennekõike lahendama lepitaja. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.pealinn.ee/tallinn/riigikohtu-esimees-villu-kove-perevaidlusi-peaks-ennekoike-lahendama- n242680 11 Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2019–2023 p 5.17. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.valitsus.ee/media/3845/download 4 Murekohaks on ka teenuse kvaliteet. Perelepitusteenusele puuduvad kvaliteedikriteeriumid, mistõttu ei ole praegu võimalik hinnata, milline on pakutava teenuse kvaliteet ja kas see on ühetaoline kõikide teenuseosutajate seas. Võib eeldada, et kuna perelepitajaid koolitab kaks MTÜ-d erinevate koolitusprogrammide alusel, on ka teenuse osutamine erinev. Lisaks puuduvad nõuded perelepitajatele – milline peaks olema lepitaja haridustase, millistele isikuomadustele peaks lepitaja vastama, millise koolituse olema läbinud jms. Kitsaskohaks on ka teenuse üle tehtav järelevalve. Praegu teebSKA riiklikku järelevalvet üksnes nendel juhtudel, kui KOV suunab pere või vanema perelepitusse või perenõustamisse. SKA järelevalve alla ei kuulu aga need juhtumid, kus vanemad pöörduvad perelepitaja või perenõustaja poole väljaspool KOV-i või kohtu poolt suunatuna. Selleks, et tagada perelepitusteenuse üle-eestiline kättesaadavus ja ühetaoline kvaliteet, on oluline, et riigis oleks piisaval määral vajalike teadmiste ja oskustega perelepitajaid, et nii teenusele endale kui ka perelepitajatele oleks seatud kindlad nõuded ning et nii peredel kui kohtutel oleks üks kindel koht, kuhu teenuse saamiseks pöörduda. Kohtunikud on varem toimunud kohtumiste käigus väljendanud muret, et praegu pole üht konkreetset kohta, kuhu sobiva perelepitaja leidmiseks pöörduda, mistõttu oleks hea, kui perelepitusteenusega seonduvat infot ja ka teenust ennast koordineeriks üks asutus. Eesmärgi saavutamiseks luuakse uue seadusena perelepitusseadus, mis reguleerib riikliku perelepitusteenuse ja selle osutamise käigus läbiviidava lepitusmenetluse korraldamise aluseid. Praegu kehtiv LepS loob küll raami lepitusmenetluse läbiviimiseks, kuid ei sätesta valdkonnaspetsiifiliste vaidluste lahendamise erisusi. Eelnõuga luuakse võimalus jõuda lapse elukorralduslikes küsimustes (lapsega suhtlemise õigus, alaealise lapse elatis ja teatud juhtudel ka hooldusõiguse küsimused) kokkuleppele perelepitaja abiga. Kuivõrd LepS on katusseadus ja ka varem on valdkonnaspetsiifiliste lepitusmenetluste erisused reguleeritud eriseadustega (nt autoriõiguse komisjoni loomine), luuakse perelepitusteenust ja selle osutamise käigus läbiviidavat lepitusmenetlust käsitlev eriregulatsioon eriseadusesse. Eelnõu käsitleb perelepitusteenuse osutamist nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluse ajal, mis tähendab, et kohtule antakse võimalus suunata pere perelepitusse enne, kui kohus ise asja sisuliselt menetlema hakkab (seda eelkõige lapsega suhtlemise asjades). Erisused sätestatakse erijuhtudele, nt pered, kus on esinenud vägivalda, ei pea perelepituses osalema, kui nad seda ei soovi. Samas on antud võimalus ka nendele peredele kohtuväliselt kokkuleppeid sõlmida ning lepitusmenetlust läbiviivad perelepitajad saavad väljaõppe erijuhtudega tegelemiseks. Skeem, mis ilmestab paremini uut süsteemi ja pere jõudmist teenust saama, on esitatud seletuskirja lisas 1. Eelnõuga kavandatud PKS-i, TsMS-i, TsMSRS-i ja TMS-i muudatuste eesmärk on muuta vanemate lahkhelide korral lapse ja lahus elava vanema suhtlemise korraldamine sujuvamaks nii kohtumenetluse ajal kui suhtluskorra lahendi täitmise faasis. Vanema suhtlusõiguse näol on tegemist põhiseaduslikult kaitstud õigusega. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 27 lõikest 3 tuleneb vanematele kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Vanematel on seega kohustus lahkumineku korral vältida niivõrd, kui see on võimalik, last ohustavaid kahjusid ning leida mõistlik, lapse huve arvestav lahendus isiklike suhete säilitamiseks lapse ja lahuselava vanema vahel. PKS § 143 lõike 1 järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga, mõlemal vanemal on õigus ja kohustus suhelda lapsega isiklikult. PKS § 143 lõike 2 esimese lause kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvamist. Riigikohtu hinnangul on suhtluskorra määramise eesmärk tagada eelkõige lapsele võimalus tunda 5 lahus elavat vanemat ja säilitada lahus elava vanemaga lähedased suhted12, see tähendab, et tuleb tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine.13 Suhtlusõigus on lapse subjektiivne ja isiklik õigus. Lapsega isikliku suhtlemise teel saab vanem võimaluse osaleda lapse arengus ja käekäigus. Suhtlusõigus võimaldab seega sellel vanemal, kes iga päev lapsega koos ei ela, saada kestvalt osa lapse arengust ning säilitada lapsega püsiv vanema-lapse suhe. Eelnõu eesmärk on aidata kaasa vanema ja lapse vahelise lähedase suhte taastamisele või säilitamisele olukorras, kus vanemad on lahku läinud. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb viiest peatükist, mahukaim peatükk (5. peatükk) on jaotatud jagudeks. Esimeses peatükis esitatakse perelepitusseaduse üldsätted, teises peatükis käsitletakse perelepituse korraldamist ja lepitusmenetluse läbiviimist, kolmandas peatükis perelepituse kulude katmist ja rahastamist, neljandas peatükis vaidemenetlust ning viiendas peatükis esitatakse eelnõu rakendussätted, sealhulgas teiste seaduste muudatused ja seaduse jõustumisaeg. 3.1. Üldsätete peatükk Paragrahvis 1 esitatakse seaduse reguleerimisala, mille kohaselt reguleeritakse perelepitusseadusega riiklikku perelepitusteenust ning sätestatakse perelepitusteenuse osutamise käigus läbiviidava lepitusmenetluse korraldamise alused. Paragrahvis 2 sätestatakse seaduse kohaldamisala. Lõike 1 kohaselt osutatakse riiklikku perelepitusteenust siis, kui nii vanemate enda kui ka lapse elukoht asub Eestis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 15 lõike 1 kohaselt loetakse piiratud teovõimega alaealise elukohaks tema vanemate või eestkostja elukoht. Kui vanemad elavad lahus, on alaealise elukohaks selle vanema elukoht, kelle juures ta elab. Lõikes 2 sätestatakse erisus lõikest 1, mille kohaselt osutatakse perelepitusteenust ka juhul, kui vaidlus allub Eesti kohtule ja kohus on suunanud vanemad perelepitusteenust saama. Seega juhul, kui ühe osapoole või lapse elukoht asub välisriigis, tuleb perelepitusteenuse saamiseks pöörduda esmalt kohtu poole, kes kontrollib kohtualluvust ja suunab vanemad vajaduse korral TsMS § 561 alusel perelepitusteenust saama. Paragrahvis 3 sätestatakse teiste seaduste kohaldamine. Lõikes 1 sätestatakse, et perelepitusteenuse osutamise käigus läbiviidavale lepitusmenetlusele, perelepitaja kohustustele ning vanemluskokkuleppe kinnitamisele ja täitmisele kohaldatakse LepS- i sätteid, arvestades perelepitusseaduses sätestatud erisusi. Kuna LepS-iga reguleeritakse lepitusmenetlust tsiviilasjades ning LepS annab lepitusmenetluse läbiviimiseks üldise raami, kohaldatakse ka perelepitusseadusele LepS-i, luues perelepitusseaduses erisused perelepitusteenuse osutamisele. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades perelepitusseaduses sätestatud erisusi. Paragrahvis 4 käsitletakse perelepitusseadusega loodud uusi termineid. 12 RKTKm 05.11.2014, 3-2-1-113-14, p 26. 13 RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 18. 6 Lõikes 1 sätestatakse perelepitusteenuse mõiste. Perelepitus on teenus, mille osutamise käigus viiakse perelepitaja vahendusel läbi lepitusmenetlus eesmärgiga leida vanemate (edaspidi ka lepitusosalised) vahel alaealise lapse elukorralduslikes küsimustes tekkinud vaidlusele lapse parimaid huve arvestav lahendus. Perelepitusteenuse mõiste on Eestis kasutusel olnud juba rohkem kui 20 aastat, sama kaua on Eestis ka perelepitusteenust osutatud. Seaduses ei ole perelepitusteenuse mõistet varem sisustatud, kuid LepS-i seletuskiri käsitles perelepitust kui ühte lepitusmenetluse liiki, mida kasutatakse just perekonnaõiguslike vaidluste lahendamiseks. Riikliku perelepitusteenuse loomisel on asjakohane see termin ka seaduses määratleda. Lõikes 2 selgitatakse, mida on mõeldud lõikes 1 kirjeldatud lapse elukorralduslike küsimuste all perelepitusseaduse kontekstis. Lapse elukorralduslikud küsimused on PKS-is sätestatud lapsega suhtlemise õiguse või alaealise lapse ülalpidamisega seotud küsimused. Kui kohus on teinud TsMS § 561 alusel perelepitusse suunamise määruse, võib lepituskohtumiste käigus kokku leppida ka ühise hooldusõiguse lõpetamises või muutmises PKS § 1371 kohaselt. Peamiselt on perelepitust kasutatud lapsega suhtlemise õiguse küsimustes kokkuleppe sõlmimiseks, kuid tihtipeale on samal ajal vaidlus ka elatise summa üle, mistõttu on perelepitusteenuse käsitlusalas ka alaealise lapse ülalpidamisega seotud küsimused. Vanemad saavad SKA poole pöörduda nii alaealise lapsega suhtlemise õiguse kui elatise küsimustes eraldi, ja ka siis, kui vaidlus käib samal ajal nii suhtluskorra kui elatise üle. Kui nõuded on esitatud kohtule, võib kohus suunata pere perelepitusse, et kokku leppida ka hooldusõiguse muutmises (vt § 22 selgitus). Lõikes 3 sätestatakse perelepitaja mõiste. Perelepitaja on perelepitusseaduse tähenduses SKA-ga lepingulises suhtes olev lepitusmenetlust vahetult läbiviiv isik, kes aitab lepitusosalistel leida nende alaealise lapse elukorralduslikes küsimustes tekkinud vaidlusele lapse parimaid huve arvestava lahenduse. Kuna perelepitusseadus sätestab riikliku perelepitusteenuse ja selle osutamise käigus läbiviidava lepitusmenetluse korraldamise alused, on perelepitaja kõnealuse seaduse kontekstis vaid see isik, kes on SKA-ga lepingulises suhtes, st isik, kes vastab seaduses sätestatud nõuetele ja kellega SKA on sõlminud lepingu lepitusmenetluse läbiviimiseks. Lõikes 4 sätestatakse vanemluskokkuleppe mõiste. Vanemluskokkulepe on perelepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluse edukal lõppemisel lepitusosaliste vahel sõlmitud ja SKA poolt kinnitatud kokkulepe. Uue mõiste kasutamine on oluline, et eristada perelepitusteenuse raames sõlmitud ja SKA poolt kinnitatud perekonnaõiguslikke kokkuleppeid ning muid kokkuleppeid, mida LepS-i alusel on võimalik sõlmida. 3.2. Perelepitusteenuse peatükk Paragrahvis 5 sätestatakse, et SKA on lepitusorgan LepS § 19 tähenduses ja tagab perelepitusteenuse osutamise. LepS § 19 lõike 1 kohaselt on lepitusorgan riigi või kohaliku omavalitsuse organi juures asuv üksus, mis tegutseb lepitajana LepS § 1 lõikes 3 nimetatud valdkonnas. LepS § 1 lõike 3 kohaselt on lepitusmenetlusega tsiviilasjas tegemist juhul, kui vaidlus tuleneb eraõigussuhtest ja on lahendatav maakohtus. LepS-i 5. peatükis sätestatud menetluskorda kohaldatakse lepitusorganis toimuvale menetlusele juhul, kui see on sätestatud lepitusorgani tegevust reguleerivas õigusaktis. Menetluskorda kohaldatakse lepitusorgani tegevust reguleerivas õigusaktis sätestatud erisustega. Kuivõrd perelepitusseadusesse on loodud alus SKA käsitamiseks lepitusorganina LepS-i tähenduses, kohaldub SKA-s läbiviidavale menetlusele LepS-is sätestatud menetluskord (teatavate 7 erisustega) ning SKA-s sõlmitud kokkulepped on täitedokumentideks ega vaja täiendava kinnitusmenetluse läbimist kohtus (LepS § 28). Riikliku perelepituse süsteemi loomise üks eesmärk on see, et perelepitusteenus ja sellega seonduv oleks keskselt koordineeritud ning et nii peredel kui ka kohtul oleks üks koht, kuhu teenuse saamiseks pöörduda. Erinevate kohtumiste tulemusel lepiti kokku, et selleks asutuseks võiks olla SKA, kuivõrd SKA ülesanne on juba praegu erinevate riiklike teenuste osutamine ja nende teenuste koordineerimine. Lisaks on SKA-l riikliku lastekaitse rakendajana olemas väga head teadmised lastekaitse valdkonnast, mis on perelepitusteenuse seisukohast samuti oluline, kuivõrd keerulisemate vanemate vaidluste puhul on tihtipeale tegemist ka lastekaitsejuhtumiga. Perelepitusseadusega antakse SKA-le kohustus tagada perelepitusteenuse osutamine, sealhulgas perelepitusteenuse osutamise käigus läbiviidav lepitusmenetlus. Kui perelepitusteenuse osutamine (teenuse taotlemine, lepituskohtumiste korraldamine, vanemluskokkuleppe kinnitamine või kinnitamisest keeldumine) on SKA roll, siis lepitusmenetluse läbiviimiseks võib SKA sõlmida lepingu kolmanda isikuga. Isik peab vastama nii perelepitusseaduses kui ka LepS-is sätestatud nõuetele. Paragrahvis 6 sätestatakse perelepitajale esitatavad nõuded. Lõike 1 punktis 1 sätestatakse, et perelepitajal peab olema kõrgharidus. Kuivõrd perelepitaja puutub oma töös iga päev kokku keeruliste perekonnaõiguslike vaidlustega, kus on tihtipeale puutumus ka lastekaitse ja sotsiaaltöö teemadega, on oluline, et perelepitajal oleksid valdkonnapõhised baasteadmised, et ta suudaks lepitusmenetluse läbiviimisel toetada nii lapse kui pere heaolu. Seega võiks perelepitajana töötaval isikul olla kõrgharidus soovitatavalt sotsiaaltöö, lastekaitse, sotsiaalpedagoogika, eripedagoogika, psühholoogia või õigusteaduse valdkonnas. Lõike 1 punktis 2 sätestatakse, et perelepitajal peavad olema lepitusmenetluse läbiviimiseks vajalikud isikuomadused. Perelepitaja peaks olema empaatiline, tolerantne, väga hea suhtlemis- ja läbirääkimisoskusega ning tal peaks olema enesereflektsiooni võimekus ja hea analüüsioskus. Lõike 1 punktis 3 sätestatakse, et perelepitaja peab vastama lastekaitseseaduse (LasteKS) §-s 20 sätestatud nõuetele. LasteKS § 20 sätestab lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna töötamise piirangud. LasteKS-i seletuskirja kohaselt on kõnealuse sätte eesmärk see, et lastega kokkupuutuvatele kutsealadele ei pääseks töötama isikud, keda on karistatud või kes on sundravile määratud inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude, prostitutsiooni ja lastepornoga seotud kuritegude eest. Lisaks sätestatakse piirang ka neile isikutele, keda on karistusseadustiku (KaRS) alusel karistatud või kellele kohaldatakse sundravi raske isikuvastase süüteo, alaealise suhtes vabadusevastaste süüteo, perekonna ja alaealiste vastu või alaealise suhtes rahvatervisevastaste süüteo toimepanemise eest. Piirang kehtib ajani, kuni süüteo karistusregistriandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Sisuliselt tähendab see seda, et eespool nimetatud süüteo eest karistatud isik ei saa karistuse kandmise ajal töötada lapsega töötava isiku või lastekaitsetöötajana. Perelepitaja ei ole lastekaitsetöötaja LasteKS-i tähenduses, kuid kuna perelepitaja puutub oma töös lastega kokku (perelepitaja ülesanne on lepitusmenetluse käigus kuulata ära ka laps), on oluline, et LasteKS § 20 rakendataks ka perelepitajate puhul. Kõnealune säte kohaldub küll kõigile lastega töötavatele isikutele, kuid selguse huvides on see toodud ka perelepitusseadusesse. Lõike 1 punktis 4 sätestatakse, et perelepitaja peab läbima SKA korraldatud perelepitaja koolituse. Selleks, et tagada riikliku perelepitusteenuse ühtlane kvaliteet, on oluline, et perelepitajad oleksid saanud ühetaolise väljaõppe. 8 Perelepitajate koolituse õppekava valmis 2021. aasta veebruaris ning see töötati välja Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra finantsmehhanismide rahalisel toel. Koolitusprogrammi loomisel on lähtutud Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Lepituse Instituudi (International Mediation Institute) poolt välja töötatud dokumendist, mille eesmärk on anda liikmesriikidele juhised kvaliteetse koolitusprogrammi väljatöötamiseks ja seeläbi ühtlustada lepitajate kvaliteeti liikmesriikide üleselt.14 Kõik perelepitajad peavad läbima nn baaskoolituse (160 h), mis koosneb seitsmest moodulist, samuti tuleb läbida lapse õiguste moodul, mille raames käsitletakse lapse õigusi, kuidas last kaasata ja last intervjueerida, lapse väärkohtlemise ja hooletusse jätmise temaatikat, sh milliseid tehnikaid lepitusmenetluses kasutada, lapse õiguste kaitset ja lapse toetamist menetlusprotsessis ning riigis ja KOV-is pakutavaid teenuseid lastele ja peredele. Lapse ärakuulamine on perelepituses siiani olnud pigem erand kui reegel. Samas, arvestades nii lapsesõbraliku menetluse põhimõtteid kui ka LasteKS § 21 lõike 2 punktis 2 sätestatut, on oluline, et iga lapsega seotud menetluse puhul kuulataks ära lapse arvamus. See aga tähendab, et perelepituse puhul peaksid oskused lapse ärakuulamiseks olema igal perelepitajal. Perelepitusteenuse näol on sisuliselt tegemist alternatiivse võimalusega kohtuväliselt lapse elukorralduslikes küsimustes kokkuleppele jõuda. Seega tuleb regulatsiooni loomisel arvestada ka Euroopa Liidu Nõukogu poolt 25.06.2019 vastu võetud määrusega 2019/1111 (edaspidi Brüssel IIb määrus), mis asendab alates 01.08.2022 olemasoleva Brüssel IIa (2201/2003) määruse. Brüssel IIb määruse artikkel 21 ütleb, et lapsele, kes on suuteline oma seisukohti omama, tuleb anda tegelik ja tõhus võimalus oma arvamust kas otse või esindaja või asjakohase organi vahendusel avaldada. Seega on lapse ärakuulamine ka perelepituse seisukohast väga oluline. Teadlikult ei ole perelepitaja nõuete alla toodud perelepitaja kutse omandamist ja on piirdutud perelepitaja koolituse läbimisega, kuna praegune kutsesüsteem ei vasta soovitud tingimustele. Perelepitajatele on loodud kaks kutsestandardit: - perelepitaja, tase 615; - perelepitaja, tase 716. Kutsestandardite kohaselt võib vaid 7. taseme perelepitaja kaasata lapsi perelepitusprotsessi, 6. taseme perelepitajal kutsestandardi kohaselt selliseid oskusi ei ole. Lisaks, laste kaasamine peaks edaspidi olema kindel reegel, mitte valik. Kitsaskohaks on ka see, et 7. taseme perelepitaja kutsestandardist ei tule välja, mis on need eriti keerulised juhtumid, millega perelepitaja peaks toime tulema ja kas praegune kutsestandard katab ära eelnõus sätestatud erijuhud. Luues eelduse, mille kohaselt võib perelepitajana töötada vaid isik, kes on saanud perelepitaja kutse, tähendaks, et need isikud peavad taotlema nii perelepitaja taset 6 kui ka taset 7, kuivõrd kutsestandardi järgi on lapse ärakuulamise oskused vaid kõrgema taseme lepitajal. See omakorda tähendab, et perelepitajaks sooviv isik peab kutse taotlemise eest tasuma 155 eurot, mis kahe taseme taotlemise eest läheb isikule maksma 310 eurot. Sellise eelduse seadmine praeguses olukorras, kus kutsestandard ei kata kõiki vajalikke osi, mida riikliku perelepituse süsteemi loomine eeldab, ei ole mõistlik. Lõige 2 sätestab, et kui perelepitajana tegutseda sooviv isik on läbinud mõne muu perelepitaja koolituse, mis oma mahult ja sisult vastab lõike 4 alusel kehtestatud nõuetele, tuleb tal oma 14 European Commission For the Efficiency of Justice (CEPEJ). Mediation Development Toolkit. Ensuring implementation of the CEPEJ Guidelines on meditation. Guidelines on Designing and Monitoring Meditaiton Traingin Schemes. Strasbourg, 13 and 14 June 2019. Arvutivõrgus kättesaadav: https://rm.coe.int/cepej-2019-8-en-guidelines- mediation-training-schemes/168094ef3a 15 Perelepitaja, tase 6. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/1086169 16 Perelepitaja, tase 7. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/10861709 9 kvalifikatsiooni tõendamiseks sooritada eksam. Erisus tehti olemasolevate perelepitajate jaoks, kes on juba mõne turul oleva koolituse läbinud, kuid kelle puhul on oluline veenduda, et neil on olemas vajalikud teadmised ja oskused perelepitajana töötamiseks. On perelepitajaid, kes on läbinud koolituse viis või kümme aastat tagasi ja kelle puhul ei saa kindel olla, et neil on ajakohased teadmised ja oskused perelepituse läbiviimiseks. Lepitajad, kes on vajalikus mahus koolituse varem läbinud, ei pea perelepitaja koolitust uuesti läbima, vaid saavad oma kvalifikatsiooni tõendada SKA korraldatava eksami sooritamisega. Lõige 3 sätestab, et perelepitaja, kes tegeleb perelepitusseaduse § 12 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud erijuhtudega (s.o juhtumid, kus on esinenud lähisuhtevägivalda või ühel või mõlemal lepitusosalisel on psüühikahäire või vaimupuue), peab lisaks lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisele olema läbinud lõike 4 alusel kehtestatud täienduskoolituse lähisuhtevägivalla ohvritega ja psüühilise erivajadusega inimestega töötamiseks. Erijuhtudega töötamisel on oluline, et perelepitajal oleksid asjakohased teadmised ja oskused, et viia läbi tulemuslik lepitusmenetlus. Eelnõu käsitleb erijuhuna ka neid juhtumeid, kus on esinenud lapse väärkohtlemist või hooletusse jätmist, kuid neid olukordi käsitletakse perelepitaja baaskoolituse raames lapse õiguste moodulis, mille peavad läbima kõik perelepitajad (vt §-de 6 ja 12 selgitus). Lõikes 4 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada eespool nimetatud koolituste tingimused ja kord, sealhulgas koolituste sisule ja mahule esitatavad nõuded. Paragrahvis 7 sätestatakse perelepitusteenuse taotlemise protsess. Lõike 1 kohaselt tuleb perelepitusteenuse saamiseks esitada SKA-le taotlus, kuhu on märgitud taotleja ja teise poole isikuandmed, elukoht ja kontaktandmed, teise poole nõusolek perelepituses osaleda ja vaidluse aluseks olevad asjaolud. Taotlus esitatakse SKA-le iseteenindusportaali kaudu, kuhu sisse logides kuvatakse taotlejale temaga seotud lapsed. Taotluse esitamisel tuleb märkida, millise lapse või milliste laste elukorralduslikes küsimustes on vaidlus tekkinud, ning kirjeldada, milles vaidlus seisneb. Kui taotleja on iseteenindusportaali esitanud taotluse perelepitusteenuse saamiseks, saadetakse teavitus teisele vanemale, kes peab andma oma nõusoleku teenust saada. Kuna perelepitus on olemuslikult vabatahtlik teenus, ei saa seda osutada juhul, kui üks osapool ei nõustu perelepituses osalema. Kui mõlemad vanemad on valmis perelepituses osalema, kuvatakse neile iseteenindusportaali kalendrivaade, et nad saaksid kokku leppida vestluse aja SKA koordinaatoriga. Vestluse eesmärk on välja selgitada pere vajadused ja võimalikud riskid. Tegemist on struktureeritud vestlusega, mille käigus on muu hulgas oluline välja selgitada, kas tegemist on erijuhtudega (vt § 12) ja sellest lähtuvalt pakkuda perele kvaliteetset teenust perelepitajaga, kellel on olemas sobivad teadmised ja oskused lepitusmenetluse läbiviimiseks. Kui pere on esmalt jõudnud lapse elukorraldust puudutava vaidlusega KOVi vaatevälja, saab KOV anda perele infot riikliku perelepitusteenuse võimaluste kohta ning juhatada pere teenuse saamiseks SKA poole. Eesmärk on see, et lastekaitsetöötajad ei peaks tulevikus tegelema perekonnaõiguslike vaidlustega nõnda suures mahus, vaid seda rolli kannaks osaliselt perelepitajad. Lõike 2 kohaselt ei ole taotluse esitamine vajalik, kui kohus on teinud TsMS § 561 alusel perelepitusse suunamise määruse. Kui pere hakkab perelepitusteenust saama kohtu suunamisel, edastab kohus SKA-le perelepitusse suunamise määruse ning annab osapooltele tähtaja, mille jooksul nad peavad teenuse saamiseks SKA-sse pöörduma. Teenuse saamiseks tuleb sisse logida SKA iseteenindusportaali, et pere saaks kokku leppida vestluse aja SKA koordinaatoriga (vt lõike 1 selgitus). 10 Kui vanematel ei ole võimalik teenuse saamiseks kasutada iseteenindusportaali, on võimalik pöörduda SKA-sse ka telefoni või meili teel, vajaduse korral saab taotluse esitada ka SKA klienditeeninduses kohapeal. Seletuskirjas kirjeldatakse protsessi iseteenindusportaalist lähtuvalt, kuid kõiki samme on võimalik läbida ka muid kommunikatsioonivahendeid kasutades. Paragrahv 8 sätestab perelepitusteenuse taotluse läbivaatamise tähtaja. Sätte kohaselt vaatab SKA taotluse läbi ja teeb otsuse teenuse saamise kohta viie tööpäeva jooksul (eeldusel, et taotluses ei esine kõrvaldamist vajavaid puudusi). Positiivse otsuse korral saadab SKA vanematele teavituse, et neil on nüüd võimalik SKA iseteenindusportaali kaudu valida endale sobiv perelepitaja ja leppida kokku esimene lepituskohtumise aeg. Teenuse osutamisest keeldumise korral edastab SKA mõlemale vanemale põhjendatud otsuse eelnõus sätestatud tähtaja jooksul. Paragrahvis 9 tuuakse välja perelepitusteenuse osutamisest keeldumise alused. Punkti 1 kohaselt võib SKA teenuse osutamisest keelduda, kui isikul ei ole õigust perelepitusteenust saada. Eelnõu sätestab, et perelepitus on teenus, mille käigus viiakse perelepitaja vahendusel läbi lepitusmenetlus eesmärgiga leida vanemate vahel alaealise lapse elukorralduslikes küsimustes tekkinud vaidlusele lapse parimaid huve arvestav lahendus. Sellest lähtuvalt on teenuse saamise õigus vanematel, kellel on oma lapse elukorralduslikes küsimustes vaidlus tekkinud. Elukorralduslike küsimuste alla kuuluvad PKS-is sätestatud lapsega suhtlemise õigus või alaealise lapse ülalpidamisega seotud küsimused. Lisaks, kui kohus on teinud TsMS § 561 alusel perelepitusse suunamise määruse, võib lepituskohtumiste käigus kokku leppida ka ühise hooldusõiguse lõpetamises või muutmises PKS § 1371 kohaselt. Õigustatud isikuteks on seega lapse vanemad PKS-i tähenduses. Punkti 2 kohaselt tuleb taotluse hindamisel vaadata ka eelnõu § 2, mis reguleerib seaduse kohaldamisala (vt § 2 selgitus). Vaidluse esemeks on eelnõus sätestatud lapse elukorralduslikud küsimused. Kui vanematel on vaidlus mõnes muus küsimuses, mis ei kuulu perelepitusteenuse käsitlusalasse (nt vara jagamine), keeldub SKA teenuse osutamisest. Paragrahvis 10 sätestatakse perelepitusteenuse osutamise korraldus. Lõike 1 kohaselt valivad lepitusosalised pärast SKA positiivse otsuse tegemist endale sobiva perelepitaja. Perelepitaja valitakse SKA iseteenindusportaali kaudu ning lepitusosalistele kuvatakse esmalt nende piirkonnas ja neile kõige lähemal asuvad perelepitajad. Kui osapooled elavad eri piirkondades, kuvatakse neile mõlema piirkonna perelepitajad. Samas on jäetud lepitusosalistele võimalus valida perelepitaja ka teisest piirkonnast, kui selline lahendus osapooltele paremini sobib. Näiteks elab üks pool Tallinnas ja teine Pärnus ning lepituskohtumisi otsustatakse teha Raplas. Kui iseteenindusportaali ei ole võimalik kasutada, saab sobiva perelepitaja valida ka koordinaatori abiga telefoni või meili teel, vajaduse korral ka SKA klienditeeninduses. Kui lepitusosalised ei jõua mõistliku aja jooksul perelepitaja valimisel kokkuleppele, määrab perelepitaja SKA. Kui sobivat perelepitajat mõistliku aja jooksul ei leita ja osapooled SKA määratud perelepitajaga ei nõustu, loetakse lepitusmenetlus edutuks ning lepitusosalistele väljastatakse lepitusmenetluse edutuse tõend, mille alusel on võimalik jätkata vaidlust kohtus. Lõige 2 sätestab, et kui perelepitaja on valitud või määratud, korraldab SKA lepitusosaliste esimese kohtumise perelepitajaga. Lepituskohtumise saab kokku leppida SKA iseteenindusportaali kaudu või kasutades teisi kommunikatsioonivahendeid. 11 Lõike 3 kohaselt selgitab perelepitaja lepitusosalistele esimesel kohtumisel perelepitusteenuse sisu, teenuse osutamise protsessi, vanemluskokkuleppe õiguslikku siduvust ja muid teenusega seonduvaid olulisi asjaolusid. On oluline, et lepitusosalised mõistaksid, mis on teenuse eesmärk ja kuidas kogu protsess toimuma hakkab, mistõttu on perelepitaja ülesanne seda lepitusosalistele selgitada. Selgitustööd tehakse tegelikkuses ka juba SKA koordinaatori vestluse käigus, kuid selguse huvides on mõistlik, et ka perelepitaja lepitusosalistele kõike olulist selgitab. Nii perelepitusteenuse osutamise kui ka selle käigus läbiviidava lepitusemenetluse kohta valmib SKA-le täpsem tööjuhis, mis tagab teenuse ühetaolise osutamise. Juhises kirjeldatakse teenuse saamise protsessi algusest lõpuni, esitatakse näidiskaasused ja luuakse abistavad vormid teenuse tulemuslikuks osutamiseks. Paragrahvis 11 sätestatakse lapse ärakuulamine lepitusmenetluses. Lõike 1 kohaselt kuulab perelepitaja lepitusmenetluse läbiviimise käigus ära lapse, kelle elukorralduslikes küsimustes vaidlus on tekkinud. Lapse huvide väljaselgitamiseks tuleb kõigi last mõjutavate otsuste tegemisel kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel (LasteKS § 21). Kuna perelepitusteenuse eesmärk on toetada vanemaid lahkumineku järel lapse elukorralduslikes küsimustes tekkinud vaidlustele lahenduse leidmisel, tuleb kokkuleppe sõlmisel kuulata ära ka laps, kuivõrd vanemate vahel tekkinud vaidlus on otseselt puutumuses lapse edasise elukorraldusega. Ärakuulamise kohustus ei tähenda aga seda, et alati tuleb lapse arvamusega arvestada. Otsuse tegemisel tuleb siiski lähtuda lapse parimatest huvidest, mis ei kattu alati lapse arvamusega. Sarnane kohustus on sätestatud ka praegu kehtiva TsMS §-s 5521, mille kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus võib ära kuulata ka noorema lapse. Perelepitusseaduses vanusepiiri ei sätestata. Oluline on ära kuulata iga laps, kes oma arengutasemest lähtuvalt on võimeline oma arvamust avaldama. Ka 01.08.2022 kehtima hakkava Brüssel IIb määruse artikkel 21 sätestab, et lapsele, kes on suuteline seisukohti omama, tuleb anda tegelik ja tõhus võimalus oma arvamust kas otse või esindaja või asjakohase organi vahendusel avaldada. Määrus ütleb muu hulgas ka seda, et vanemlikku vastutust käsitleva lahendi tunnustamisest võib keelduda, kui lahend on tehtud ilma, et lapsele, kes on suuteline seisukohta omama, antakse võimalus arvamust avaldada vastavalt artiklile 21 (art 39 lg 2). Sellest lähtuvalt on lapse ärakuulamine oluline ka piiriüleste juhtumite puhul, et kinnitatud vanemluskokkuleppeid oleks võimalik teistes riikides täita. Seega on perelepitusseaduse loomisel mõistlik arvestada tulevikus kehtima hakkava määruse nõuetega. Lõike 2 kohaselt võib lapse ärakuulamisest loobuda vaid mõjuval põhjusel. Kui last ei ole võimalik ära kuulata, põhjendab perelepitaja seda kirjalikult. Eelkõige on siin silmas peetud olukordi, kus lapse vanusest või arengutasemest tulenevalt ei ole laps võimeline arvamust avaldama. Lõige 3 sätestab, et lapse korduva ärakuulamise vältimiseks teeb perelepitaja vajaduse korral koostööd lastekaitsetöötajaga või teiste lapsega töötavate isikutega. Siin on peamiselt mõeldud olukordi, kus laps ja pere on juba lastekaitsetöötaja vaateväljas lapse elukorralduslike ja perekonnaõiguslike probleemidega ning lapse abivajaduse hindamise raames on lastekaitsetöötaja lapse ära kuulanud. Sellistes olukordades ei ole mõistlik last uuesti ära kuulata, vaid perelepitaja saab aluseks võtta lastekaitsetöötaja poolt läbiviidud vestluse sisu. Oluline on, et laps saab oma seisukohti väljendada, mistõttu ei saa perelepitaja lapse ärakuulamisest loobuda automaatselt, kui KOVi lastekaitsetöötaja on lapsega kunagi vestelnud. Tuleb hinnata ka seda, millal lapsega viimati vesteldi ja kas asjaolud on pärast seda muutunud. Kui vestlusest on arvestatav aeg möödas, peab perelepitaja lapse siiski ära kuulama. 12 Lapse ärakuulamisel on oluline, et perelepitajal oleksid oskused, kuidas lapsega suhelda, mida ja kuidas küsida. Lapse arvamuse ärakuulamine tähendab, et lapsele selgitatakse temale mõistetaval viisil, milles küsimus seisneb, ja julgustatakse teda arvamust avaldama. Võrreldes täiskasvanuga vajab laps rohkem tuge oma arvamuse avaldamisel. Selleks, et perelepitajal oleksid teadmised ja oskused lapse ärakuulamiseks, tuleb kõikidel perelepitajatel läbida baaskoolituse osana eespool nimetatud lapse õiguste moodul, mis käsitleb muu hulgas ka lapse intervjueerimist. Paragrahvis 12 sätestatakse perelepituse erijuhud. Perelepituse erijuhtude alla kuuluvad juhtumid, mis eeldavad perelepitajalt ulatuslikumaid teadmisi ja oskusi ning erinevaid tehnikaid lepitusmenetluse läbiviimiseks. Perelepituse erijuhtude alla kuuluvad juhtumid, kus: 1) on esinenud lähisuhtevägivalda; 2) on esinenud lapse väärkohtlemist või hooletusse jätmist; 3) ühel või mõlemal lepitusosalisel on psüühikahäire või vaimupuue. Lõike 1 punktis 1 sätestatakse erijuhuna juhtumid, kus on esinenud lähisuhtevägivalda. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni artikli 48 kohaselt ei saa vägivaldsete suhete puhul rakendada kohustuslikku vahendamist ega lepitust. Samas on oluline pakkuda ka nendele peredele alternatiivseid võimalusi lapse elukorraldust puudutavates küsimustes kohtuväliselt kokkuleppele jõuda. Nende juhtumite puhul tuleb arvestada, et väärkohtlemise kogemusega perekondades on tegemist sundival kontrollil põhineva ja ebavõrdse paarisuhtega ja ühe partneri poolt võimu kuritarvitamisega teise üle. Seega võivad vägivallatsejad kasutada lepituskohtumise ajal ning sellel järgneval perioodil äratuntavaid ja vähem äratuntavaid, sh varjatuid, varasemas paarisuhtes esinenud vägivaldseid käitumispraktikaid – ohvri alandamine, süüdistamine, ähvardamine ja ohvriga manipuleerimine. Perelepitaja ülesanne on selliste juhtumite puhul rakendada erinevaid lepituse tehnikaid, lähtudes oma erialasest pädevusest ja konkreetse juhtumi asjaoludest, sh vältides igasugust sundi ja taasohvristamist. Perelepitajal peavad olema teadmised, kuidas märgata ja toetada lähisuhtevägivalla ohvrit, millised on ohvriga töötamise eripärad ja tehnikad ning millised võimalused on praegu riigi, KOV-i ja kolmanda sektori tasandil, et ohvrit toetada. Vajadusel tuleb teha koostööd ja konsulteerida pere- ja naistevastase vägivalla ekspertidega. Nende teadmiste ja oskuste omandamiseks tuleb erijuhtudega tegeleval perelepitajal läbida täienduskoolitus, mis käsitleb lähisuhtevägivalla ohvritega töötamise erisusi. Koolitust korraldab SKA. Lõike 1 punkt 2 käsitleb juhtumeid, kus on esinenud lapse väärkohtlemist või hooletusse jätmist. Sarnaselt lähisuhtevägivalla juhtumitega on ka lapse väärkohtlemise või hooletusse jätmise juhtumite puhul oluline, et perelepitajal oleksid oskused, kuidas lepitusmenetlust läbi viia ja mida silmas pidada. Nagu eelnõu § 11 selgituse all kirjutati, tuleb kõikidel perelepitajatel läbida baaskoolituse osana lapse õiguste moodul. Koolituse raames käsitletakse lapse õigusi, lapse väärkohtlemise ja hooletusse jätmise temaatikat, lapse õiguste kaitset ja lapse toetamist menetlusprotsessis ning lastele ja peredele pakutavaid teenuseid. Samuti õpetatakse, kuidas last kaasata ja intervjueerida ning milliseid tehnikaid tuleb lepitusmenetluses laste ärakuulamisel kasutada. Lõike 1 punkt 3 käsitleb juhtumeid, kus ühel või mõlemal lepitusosalisel on psüühikahäire või vaimupuue. Ka need juhtumid eeldavad tavapärasest erinevaid lepitustehnikaid ja väljaõpet, mistõttu luuakse nende erijuhtudega tegelevatele perelepitajatele eraldi täienduskoolitus, et pakkuda perelepitusteenust psüühilise erivajadusega isikutele. 13 Erijuhud tuvastatakse SKA koordinaatori vestluse käigus, tuginedes osapoolte väidetele. Vanematelt ei küsita terviseandmeid ega muid tõendeid, et erijuhtu tõendada. Lõige 2 sätestab, et kui tegemist on perelepituse erijuhuga, võib perelepitaja kaasata lepituskohtumistes osalema ka teise perelepitaja, kes toetab lepitusmenetluse läbiviimist. Teise perelepitaja kaasamine ei ole kohustuslik. Konkreetse perega tegelev perelepitaja otsustab SKA koordinaatoriga eelnevalt kooskõlastades, kas teise perelepitaja kaasamine võiks soodustada lepitusmenetluse tulemuslikumat läbiviimist. Konkreetsed olukorrad, millal võiks teist perelepitajat kaasata, tuuakse välja ka SKA tööjuhises. Teise perelepitaja kaasamine selliste juhtumite puhul, kus on esinenud nt lähisuhtevägivalda, võib luua lepituskohtumistele parema tasakaalu. Norras kasutatakse kõikide erijuhtumite puhul kaht perelepitajat. Norra eksperdid soovitavad kasutada nii mees- kui naislepitajat, et tekiks sooline tasakaal. Lisaks soovitatakse erijuhtude puhul kasutada kaht erineva taustaga perelepitajat, kes saaksid keeruka juhtumi puhul üksteist täiendada, nt ühel perelepitajal on nõustamisalane ja teisel juriidiline taust.17 Paragrahvis 13 sätestatakse vanemluskokkuleppe sõlmimise ja kokkuleppe kinnitamise alused. Lõige 1 sätestab, et kui lepitusosalised jõuavad lapse elukorralduslikes küsimustes kokkuleppele, loetakse lepituskohtumised lõppenuks ja sõlmitakse vanemluskokkulepe. Lõike 2 kohaselt allkirjastavad lepitusosalised vanemluskokkuleppe, mille kinnitab SKA. Kokkuleppe kinnitamine on oluline, kuna pärast kinnitamist muutub vanemluskokkulepe täitedokumendiks TMS-i tähenduses. Vanemluskokkulepe allkirjastatakse ja kinnitatakse SKA iseteenindusportaalis ning see on edaspidi kättesaadav portaali kaudu. Seega on kirjalik teatavakstegemine LepS § 26 tähenduses lahendatud enamikul juhtudel SKA iseteenindusportaali kaudu. Vajaduse korral edastatakse kinnitatud kokkulepe lepitusosalistele muude kanalite kaudu. Lõike 3 kohaselt ei kinnita SKA vanemluskokkulepet, kui lepitusosaliste poolt kokku lepitu ei ole lapse huvidega kooskõlas või kui vanemuskokkulepe või selle osa ei ole täidetav. On oluline, et lepitusosaliste vahel sõlmitud vanemluskokkulepe oleks lapse huvidega kooskõlas ja kuivõrd vanemluskokkuleppest saab kinnitamisel täitedokument, peab see oma sisult olema ka täidetav. Enne vanemluskokkuleppe kinnitamist hindab SKA koordinaator nii kokkuleppe sisulist kui formaalset poolt. Kui sõlmitu ei ole lapse huvidega kooskõlas või täidetav, teeb SKA koordinaator lepitusosalistele ettepaneku jätkata lepituskohtumistega ja muuta vanemluskokkulepet selliselt, et see oleks lapse huvidega kooskõlas ja täidetav. Selleks, et kokkulepped oleksid ühetaolise struktuuriga ja kajastaksid olulisi osi, luuakse vanemluskokkuleppele ka kindel vorm. Lapse huvidega kooskõlas ei pruugi olla kokkulepe, kus nt 10aastane laps peaks igal nädalal sõitma Tallinna ja Võru vahet, et olla nädala sees ühe vanema juures ja nädalavahetusel teise vanema juures. Selline korraldus oleks lapsele väga kurnav ja ei annaks lapsele aega puhkamiseks. Vanemluskokkulepe võib olla lapse huvidega vastuolus ka juhul, kui vanemad soovivad kokku leppida ainuhooldusõiguse andmises vanemale, kellega lapsel on pikema aja jooksul kontakt puudunud, mistõttu on laps vanemast võõrandunud. Lisaks ei pruugi lapse huvidega kooskõlas olla ka sellised kokkulepped, kus laps ja tema vanemad elavad küll Eestis, kuid kokkuleppe kohaselt saab laps ühe vanema juures olla vaid paar korda aastas. Oluline on soodustada lapse ja tema vanemate omavahelist suhtlemist ja seista hea selle eest, et lapsel oleks suhe mõlema vanemaga. Iga 17 R. Uudeküll. Ekspertanalüüs perelepitusteenuse korraldusest kuue Euroopa riigi võrdlusel. Tallinn 2020, lk 72 ja 76. Arvutivõrgus kättesaadav: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/content- editors/Lastekaitse/library/ekspertanaluus_perelepitusteenuse_korraldusest_kuue_euroopa_riigi_vordlusel.pdf 14 juhtum on erinev, mistõttu tuleb iga kokkuleppe puhul eraldi hinnata, kas kokkulepe on lapse huvides või mitte. Perelepitaja ülesanne on lepituskohtumistel jälgida, et laps on kõige keskmes ning sõlmitav kokkulepe tagab lapsele parima elukorralduse. Paragrahvis 14 sätestatakse lepitusmenetluse edutuse olukorrad. Lõikes 1 sätestatakse ammendav loetelu juhtudest, millal loetakse lepituskohtumised lõppenuks. Punkti 1 kohaselt on lepitusmenetlus olnud edutu ja lepituskohtumised loetakse lõppenuks, kui lepitusosalised ei suuda lapse elukorralduslikes küsimustes kokkuleppele jõuda. Siia alla lähevad olukorrad, kus kumbki osapool ei ole valmis kompromisse leidma ning lepituskohtumiste raames on selge, et kokkulepet ei saavutata. Punkti 2 kohaselt on lepitusmenetlus edutu ka siis, kui üks pool soovib lepituskohtumised katkestada. Kuivõrd lepitusmenetlus on olemuslikult vabatahtlik, tuleb nendel juhtudel, kui üks pool ei soovi enam lepitusest osa võtta, lugeda lepitusmenetlus edutuks ja lõpetada lepituskohtumised. Punkti 3 kohaselt kuuluvad lepitusmenetluse edutuse alla ka need juhud, kui perelepitaja hinnangul on vanemluskokkuleppe sõlmimine ebatõenäoline. Siia alla võivad minna juhud, kus üks osapool leiab pidevalt põhjendusi, miks lepituskohtumise aega edasi lükata, st osapoole käitumisest nähtub, et tegelikkuses ei soovita kokkulepet sõlmida, vaid eesmärk on lahenduse leidmisega põhjendamatult viivitada. Samuti võib siin käsitleda juhtumeid, kus toimunud on juba 5–6 lepituskohtumist, kuid perelepitaja ei pea võimalikuks, et nende osapoolte vahel päriselt kokkulepe sõlmitaks. Lisaks sobivad siia ka juhtumid, kus lepituskohtumised on küll kokku lepitud, kuid üks lepitusosaline või mõlemad lepitusosalised ei ilmu lepituskohtumisele ning mõjuvaid põhjusi selleks ei ole. Teiste riikide praktika on see, et kui üks lepitusosaline või mõlemad lepitusosalised ei ilmu peale kaht kokkulepitud korda lepituskohtumisele, tuleks riiklik teenuse osutamine lõpetada.18 Ka Eestis tuleks sellist praktikat rakendada. Lõike 1 punkt 4 käsitleb olukordi, kus vanemad on sõlminud kokkuleppe, mis ei vasta lapse huvidele või pole täidetav ning pärast SKA ettepanekut vanemluskokkulepet muuta ei ole lepitusosalised valmis seda tegema. Sellistel juhtudel tuleks lapse elukorralduslikes küsimustes pöörduda kohtu poole, kes saab vajaduse korral teha lapse huvidest lähtuvad otsused, kui vanemad kompromissi ei saavuta. Kõikide edutute lepitusmenetluse juhtude puhul edastab SKA pooltele lepitusmenetluse edutuse tõendi. Edutuse tõend on pooltele kättesaadav SKA iseteenindusportaali kaudu. Lõike 2 kohaselt edastab SKA pooltele lepitusmenetluse edutuse tõendi ka juhul, kui üks osapool ei anna nõusolekut perelepituses osaleda või kui lepitusosalised ei nõustu SKA poolt § 10 lõikes 1 sätestatud korras määratud perelepitajaga. Edutuse tõendi väljastamine on oluline, kuivõrd selle alusel on vanematel võimalik pöörduda kohtusse. Paragrahvis 15 sätestatakse kohustus teavitada kohut lepitusmenetluse tulemusest. Kui vanemad jõudsid perelepitusteenust saama kohtu suunamisel, edastab SKA kohtule viie tööpäeva jooksul teabe vanemluskokkuleppe kinnitamise kohta või edutuse tõendi lepitusmenetluse edutuse korral. 18 R. Uudeküll. Ekspertanalüüs perelepitusteenuse korraldusest kuue Euroopa riigi võrdlusel. Tallinn 2020, lk 74. Arvutivõrgus kättesaadav: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/content- editors/Lastekaitse/library/ekspertanaluus_perelepitusteenuse_korraldusest_kuue_euroopa_riigi_vordlusel.pdf 15 Kui lepitusmenetlus oli edukas ja vanemluskokkulepe kinnitatud, lõpetab kohus menetluse. Kui lepitusmenetlus oli edutu, jätkub menetlus kohtus. Paragrahvis 16 sätestatakse vanemluskokkuleppe teatavakstegemise alused. Kui kohus on suunanud vanemad perelepitusteenust saama ning lepituskohtumiste tulemusel kinnitatud vanemluskokkuleppega muudetakse ka vanemate hooldusõigust, tuleb vastav teave edastada perekonnaseisuasutustele ja kanda andmed rahvastikuregistrisse. SKA edastab teabe perekonnaseisuasutustele viie tööpäeva jooksul pärast vanemluskokkuleppe kinnitamist. 3.3. Perelepituse kulude katmise ja rahastamise peatükk Paragrahvis 17 sätestatakse perelepituse kulude katmine. Lõike 1 kohaselt kaetakse perelepituse raames korraldatavate lepituskohtumiste kulud lepitusosalistele riigieelarve vahenditest. Perelepitajate senise praktika kohaselt jõutakse kokkuleppe sõlmimiseni keskmiselt viie lepituskohtumisega, mida on eelnõu koostamisel ja kulude prognoosimisel ka arvesse võetud. Seega on eeldus, et ühe vaidluse lahendamiseks on vaja läbi viia viie lepituskohtumisega lepitusmenetlus. Sõltuvalt vaidlusest võib lepituskohtumiste arv olla väiksem või suurem. Kui perelepitaja näeb, et vanemluskokkuleppe saavutamiseks on vaja korraldada rohkem kui viis lepituskohtumist, tuleb tal seda SKA-le põhjendada. Rohkem lepituskohtumisi võib vajalikuks osutuda selliste perede puhul, kus on palju lapsi, kuivõrd kokkulepe tuleb sõlmida kõikide laste elukorralduslikes küsimustes, mis võib olla ajakulukam eriti siis, kui lapsed on eri vanuses. Samuti võib lepituskohtumiste arv olla suurem, kui tegemist on väga keeruka juhtumiga ning vaidluse esemeks on nii lapsega suhtlemise õigus, elatis kui ka hooldusõiguse küsimused. Kui lepituskohtumiste raames kinnitatud vanemluskokkulepet on asjaolude muutumisel vaja muuta, on seda võimalik teha perelepitusteenuse osutamise käigus ning muudatust käsitatakse uue vaidlusena. See tähendab, et kui lepitusosalised on lapse suhtluskorras varem kokku leppinud ning SKA on selle kokkuleppe ka kinnitanud, võivad nad suhtluskorra muutmiseks pöörduda uuesti SKA poole ja taotleda perelepitusteenust. Korduva pöördumise korral on lepituskohtumiste arv tõenäoliselt väiksem. Lõikes 2 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada lepituskohtumiste maht ja maksumus. Paragrahvis 18 sätestatakse perelepituse rahastamine. Perelepitust rahastatakse riigieelarvest SKA kaudu. 3.4. Vaidemenetluse peatükk Paragrahvis 19 sätestatakse erisus SKA-s läbiviidava vaidemenetluse suhtes. Sarnaselt teiste SKA teenustega sätestatakse ka perelepitusteenuse puhul, et kui isik ei nõustu SKA tehtud otsuse või sooritatud toiminguga, on tal õigus esitada vaie SKA-le, mille SKA lahendab 30 päeva jooksul vaide esitamisest. 3.5. Rakendussätete peatükk Viies peatükk sisaldab seaduse rakendussätteid. Esimeses jaos sätestatakse järelhindamise kohustus, 2. jaos teiste seaduste muudatused ja 3. jaos seaduse jõustumine. 16 Paragrahvis 20 sätestatakse SKA-le kohustus teha seaduse mõju järelhindamise lõplik analüüs hiljemalt 2025. aasta 1. juuliks, millele eelneb tegevuskava väljatöötamine, milles sätestatakse peamised mõju liigid ja hindamise kriteeriumid ning mis tuleb ette valmistada 2023. aasta 1. juuliks. Paragrahviga 21 muudetakse PHS-i täitemenetlusaegse elatisabi regulatsiooni selliselt, et täitemenetlusaegse elatisabi saamise eelduseks on muu hulgas SKA poolt kinnitatud vanemluskokkulepe. Paragrahviga 22 muudetakse PKS-i. PKS-i täiendatakse §-ga 1371, mis võimaldab vanematel perelepituse käigus kokku leppida ühise hooldusõiguse muutmises, mis oli seni täielikult kohtu pädevuses. See fikseeritakse vanemluskokkuleppes, mille peab kinnitama SKA. Hooldusõigust saab perelepituse käigus muuta vaid siis, kui vanematele kuulub ühine hooldusõigus ning nad jõuavad lepituse käigus kokkuleppele, et ühine hooldusõigus lõpetatakse ja ühele vanematest antakse ainuhooldusõigus või piiratakse ühist hooldusõigust teatud küsimustes – näiteks lapse elukohta, tervist ja/või haridust puudutavas, andes ühele vanemale õiguse neid küsimusi edaspidi üksi otsustada. Kuna hooldusõiguse kuuluvusest sõltuvad ka suhtlusõiguse tingimused ja sellest omakorda elatise suurus, on põhjendatud anda vanematele võimalus arutada perelepituse käigus kõiki neid küsimusi korraga ning saavutada terviklik ja täidetav kokkulepe. Hooldusõiguse osas on SKA-s võimalik perelepitusteenust läbi viia ja lepituskokkuleppeid kinnitada üksnes juhul, kui kohus on vanemad PKS § 1371 nõuete osas SKA-sse lepitusmenetlusse suunanud TsMS sätete kohaselt. Perelepituse käigus ei saa hooldusõigust muuta olukorras, kus ühele vanemale kuulub ainuhooldusõigus ning soovitakse hooldusõiguse kuuluvust muuta selliselt, et edaspidi oleks vanematel taas ühine hooldusõigus või soovitakse ainuhooldusõigust üle anda teisele vanemale. Sellisel juhul tuleb hooldusõiguse muutmiseks endiselt kohtu poole pöörduda. Paragrahviga 23 muudetakse SHS-i. SHS-is tehakse muudatused seoses sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris (edaspidi STAR) töödeldavate andmetega. Punktiga 1 täiendatakse SHS § 1421 punktiga 9. Punkti 9 kohaselt hakatakse STAR-is edaspidi töötlema ka perelepitusteenusega seotud andmeid, milleks on lepitusosaliste üldandmed, selle lapse üldandmed, kelle elukorralduslikes küsimustes vaidlust lahendatakse, lepitusmenetluse üldandmed, lepitusmenetlusega seotud toimingute ja dokumentide andmed ning perelepitusteenuse osutamisega seotud andmed. Punktiga 2 täiendatakse SHS § 144 lõiget 5 punktiga 3. Punktis 3 sätestatakse lepitusmenetlust vahetult läbiviiva isiku (perelepitaja) kohustus kanda lepitusmenetlust puudutavad andmed seaduses sätestatud tähtajaks STARi. Punktiga 3 täiendatakse SHS § 144 lõiget 6 punktiga 5. Punktis 5 sätestatakse SKA kohustus kanda STAR-i perelepitusteenuse osutamisega seotud andmed. 17 Punktiga 4 täiendatakse SHS § 1451 lõikega 31. Lõikega 31 luuakse alus perelepitusteenuse osutamisega seonduvate andmete säilitamiseks. Andmeid säilitatakse seni, kuni laps, kelle elukorralduslikes küsimustes tekkinud vaidluse tõttu perelepitusteenust osutati, saab täisealiseks. Andmete säilitamine lapse täisealiseks saamiseni on oluline, kuna selle ajani on võimalik lapse elukorralduslikes küsimustes kokkuleppeid sõlmida. Paragrahviga 24 muudetakse TsMS-i. Punktiga 1 täiendatakse TsMS § 428 lõiget 1 punktiga 6. TsMS-i täiendatakse uue menetluse lõpetamise alusega. Lisatava § 428 lõike 1 punkti 6 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui vaidluse esemeks olevas küsimuses on kinnitatud perelepitusseaduse §-s 13 sätestatud vanemluskokkulepe. Eelnõuga muudetava TsMS § 561 kohaselt suunab kohus reeglina vanemad, kes ei ole enne lapsega suhtlemise korraldamise asjas kohtusse pöördumist lepitusmenetlust läbinud, SKA-sse, kus perele pakutakse perelepitusteenust. Perelepitusteenuse osutamise käigus viiakse läbi lepitusmenetlus. Kui lepitusmenetlus on edukas, sõlmivad vanemad vanemluskokkuleppe, mille kinnitab lepitusorganina SKA vastavalt perelepitusseaduse §-le 13. TsMS § 561 lõikes 4 nähakse ette menetluslikud tagajärjed selle kohta, kui perelepitusteenuse osutamise käigus läbiviidav lepitusmenetlus nurjub või kui lepitusmenetlus on edukas ja SKA kinnitab vanemluskokkuleppe. Kokkuleppe kinnitamise tagajärjeks on see, et konkreetses vaidlusküsimuses on lahendus saavutatud kohtuväliselt ja kohus lõpetab selle vaidluse eseme osas menetluse. Lepitusorgani kinnitatud vanemluskokkulepe on täitedokumendiks LepS § 14 ja TMS § 2 lõike 1 punkti 25 tähenduses. Punktiga 2 loetakse kehtiv TsMS § 561 §-ks 5611. Uue regulatsiooni kohaselt tuleb üldjuhul kõigepealt üritada lapsega suhtlemise korraldamise asjas kokku leppida kohtuväliselt lepitusmenetluses ja alles juhul, kui lepitusmenetlus on ebaõnnestunud, lahendab lapsega suhtlemise korraldamise asja kohus. Seetõttu muudetakse sätete asukohta TsMS- is selliselt, et kohtumenetluses kokkuleppe saavutamisele suunamist kui ajaliselt hiljem toimuvat tegevust reguleeriv säte asub uuest kohtumenetluse läbiviimisele eelnevast lepitamist reguleerivast sättest tagapool. Punktiga 3 täiendatakse TsMS-i uue §-ga 561. Eelnõuga tehakse olulised muudatused senises lapsega suhtlemise korraldamise asja menetlemise regulatsioonis. Muudatused lepitusmenetluse läbimise eelduse ja SKA juurde lepitusmenetlusse suunamise kohta kohalduvad üksnes juhul, kui lapsega suhtlemise korraldamise asja menetlusosalised on alaealise lapse vanemad. Lepitusmenetlust puudutavad muudatused ei kohaldu juhul, kui avaldus käsitleb kolmanda isiku suhtlemist lapsega või kui last kasvatab ja hooldab muu isik kui vanem (PKS § 143 lg 2 teine lause, lg 4). Ka senise korra kohaselt tuli lapsega suhtlemise asjades igas menetlusetapis püüda osapooli kokkuleppele suunata ja lepitada (senine TsMS § 561), kuivõrd vabatahtlikult kokkulepitud reegleid täidetakse üldjuhul meelsamini ning vanemate omavaheline hea koostöö on ka lapse huvides. Senise korra kohaselt viis kohus kohustusliku lepitusmenetluse läbi pärast lapsega suhtlemise korraldamise asja lahendamist – pärast seda, kui vanem oli kohtumäärusega paika pandud lapsega suhtlemise 18 korda rikkunud. Alles pärast lepitusmenetluse läbiviimist tehtud määruse alusel sunnimeetmete määramise kohta oli võimalik alustada täitemenetlust. Praktikas ei ole poolte kohustuslik lepitamine menetluse sedavõrd hilises faasis efektiivseks osutunud, kuna selleks ajaks on konflikt juba väga kaugele arenenud. TsMS-i uue § 561 kohaselt tuleb vanematel lapsega suhtlemise korraldamise asjas lepitusmenetlus läbida üldjuhul juba enne kohtusse pöördumist. Lepitusmenetluse võib läbida SKA juures perelepitusteenuse saamise käigus, samuti võib osaleda muus lepitaja poolt läbiviidavas lepitusmenetluses LepS-i alusel. Kui lepitusmenetluses jõutakse vaidlusküsimuses kokkuleppele, puudub vajadus kohtusse pöörduda. Erinevalt varasemast korrast on kohtuväliselt lepitusmenetluses sõlmitud ja kinnitatud või muu lepitaja vahendatud kokkulepped lapsega suhtlemise korraldamise kohta täitedokumendid ning nende alusel võib alustada täitemenetlust. SKA juures perelepitusteenuse saamise käigus läbi viidud lepitusmenetluse tulemusena sõlmitud kokkuleppe kinnitab lepitusorganina SKA ja see on täitedokument sarnaselt muude lepitusorganite kinnitatud kokkulepetega. Muude lepitajate vahendusel sõlmitud kokkulepped saavad täitedokumendi jõu üldises korras vastavalt LepS §-le 14 ning TsMS §-dele 6271ja § 6272. Kohtusse pöördumise eelduseks on loodava regulatsiooni kohaselt see, et lepitusmenetlus vanemate vahel on eelnevalt ebaõnnestunud ja kokkulepet vaidlusküsimuses ei ole õnnestunud sõlmida või SKA ei ole lepituskokkulepet kinnitanud. Lepitusmenetlust ei tule enne kohtusse pöördumist läbida juhul, kui peresuhetes on esinenud lähisuhtevägivalda. Eesti on naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni (Istanbuli konventsioon) osaline19. Istanbuli konventsiooni artikli 48 lõike 1 kohaselt peavad konventsiooni osalised võtma vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid kohustuslike alternatiivsete vaidluste lahendamise protsesside, sealhulgas vahendamise ja lepitamise keelamiseks seoses konventsiooni reguleerimisalasse kuuluvate vägivallavormidega. Seega nõuab konventsioon seda, et lähisuhtevägivalla puhul ei tohi konventsiooni osalisriigi regulatsioon ega kohus kohustada ohvrit ja vägivaldset isikut ühiselt lepitusmenetluses osalema. Lepitusmenetluses osalemine peab vägivallajuhtumite puhul olema osapoolte, eelkõige ohvri otsustus. Kui peresuhetes on esinenud lähisuhtevägivalda, selgitab kohus eelnõu kohaselt osapooltele võimalust pöörduda SKA poole lepitusmenetluse läbiviimiseks ning seda, kuidas SKA-sse pöördumine toimub. SKA juures on võimalik pöörduda selliste perelepitajate poole, kes on spetsialiseerunud raskete ja vägivallajuhtumite puhul lepitamisele ning läbinud vastava ettevalmistuse. Samuti on kohtul lõike 2 kohaselt diskretsioon otsustamaks, et lepitusmenetluse läbimine enne kohtumenetlust ei ole põhjendatud muul põhjusel. Selline muu põhjus võib esineda näiteks olukorras, kus vanemad ja nende probleemid on kohtule varasemast teada ning kohtu hinnangul on vanemate edukas lepitamine äärmiselt ebatõenäoline ning lapse huvides on lapsega suhtlemise korraldamise asja kiire lahendamine kohtumenetluses. Vägivalla esinemisele või muule mõjuvale põhjusele, mis võiks perelepitusmenetluse konkreetsel juhul välistada, tuleb avalduses viidata. Kohus vägivalla asjaolusid osapooltega avalduse käiguta jätmise teel täpsustama ei peaks, kuivõrd see võib viia vägivallaohvrite taasohvristamiseni, mida 19 Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seadus, RT II, 26.09.2017, 1. 19 tuleb vältida. Seega juhul, kui vägivallale või muule mõjuvale põhjusele ei ole avalduses viidatud, ei tuleks kohtul avaldust sellel alusel käiguta jätta, vaid kohaldada § 561 lõiget 3 ja pöörduda SKA poole. Kohus võtab avalduse menetlusse ning kui lõike 2 esimeses lauses nimetatud asjaolusid ei esine ja lepitusmenetlus on läbimata, suunab kohus vanemad lepitusmenetluses osalema ja määrab SKA-sse pöördumise tähtaja, samuti selgitab, kuidas SKA poole pöörduda. SKA poole pöördumiseks tuleb vanematel siseneda iseteenindusportaali, kus on võimalik SKA koordinaatoriga kokku leppida vestlus, valida sobiv perelepitaja ja leppida kokku esimese lepituskohtumise aeg. Vanemate lepitusmenetlusse suunamine ei ole iseseisev menetluse peatamise alus. Kohtul on SKA juures lepitusmenetluse läbiviimise ajal võimalik teha vajalikke menetlustoiminguid, sh kohaldada esialgset õiguskaitset. Kohus võib igal ajal küsida SKA-lt teavet selle kohta, kui kaugel on lepitusmenetluse läbiviimine. SKA on perelepitusseaduse § 5 kohaselt lepitusorgan LepS § 19 tähenduses ja SKA kinnitatud lepituskokkulepe on täitedokument TMS § 2 lõike 1 punkti 25 tähenduses. Kui osapooled jõuavad SKA juures läbi viidud lepitusmenetluses kokkuleppele ja lepitusorgan selle kinnitab, lõpetab kohus kokkuleppega kinnitatud vaidlusküsimuses menetluse. Sellega seoses täiendatakse TsMS-i ka uue menetluse lõpetamise alusega: § 428 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6. Kui vanemad lepitusmenetluses kokkuleppele ei jõua või lepitusorgan kokkulepet ei kinnita, jätkab kohus asja menetlemist. SKA edastab kohtule teabe vanemluskokkuleppe kinnitamise kohta või lepitusmenetluse edutuse tõendi. Lõige 8 on seotud eelnõuga PKS-i hooldusõiguse regulatsiooni tehtavate muudatustega. PKS-i lisatav § 1371 võimaldab vanematel perelepitusteenusel läbiviidava lepitusmenetluse käigus kokku leppida, et ühine hooldusõigus lõpetatakse osaliselt või täielikult ning hooldusõigus antakse osaliselt või täielikult ühele vanemale üle. Senise korra kohaselt sai hooldusõiguse vaidluse lahendada üksnes kohus. Lõike 8 kohaselt võib kohus juhul, kui lisaks lapsega suhtlemise korraldamise nõudele on kohtule esitatud avaldus hooldusõiguse osaliseks või täielikuks lõpetamiseks või hooldusõiguse ühele vanemale osaliseks või täielikuks üleandmiseks, suunata lisaks suhtluskorra asjale SKA juurde toimuvasse lepitusmenetlusse ka hooldusõiguse asja. Samuti võib lepitusmenetlusse suunata samas menetluses menetletava elatise asja. Hooldusõiguse asju ja elatisnõudeid kohus eraldi menetletavate nõuetena SKA-sse lepitusmenetlusse suunata ei saa. PKS §-s 1371 nimetatud hooldusõiguse vaidluse lahendamiseks ei saa vanemad kohtuväliselt vabatahtlikult lepitusmenetlusse pöörduda. PKS §-s 1371 nimetatud hooldusõiguse asju saab lepitusmenetlusse suunata üksnes kohus § 561 lõike 8 alusel. Muudatused hooldusõiguse regulatsioonis tehakse seetõttu, et hooldusõiguse kuuluvusest sõltub suhtlusõiguse vaidluse lahendamine ja sellest omakorda elatise suurus. Eelnõuga luuakse võimalus suunata nende küsimuste lahendamine lepitusmenetlusse, et oleks võimalik saavutada terviklik ja täidetav kokkulepe. Eelnõu ei sisalda eraldi regulatsiooni sunnimeetmete määramiseks kohtu poole pöördumise kohta. Paragrahvi 5621 lõike 1 kohaselt määrab kohus sunnimeetmed kohe lapsega suhtlemise korraldamise määruses. Kui senine suhtluskord, sh lepituskokkuleppega kokku lepitud suhtluskord, ei toimi või asjaolud on muutunud, tuleks pöörduda avaldusega uuesti kohtu poole. Ka selles menetluses on lepitamine prioriteet ja kohaldatakse sama menetlust, mida kohaldatakse lapsega suhtlemise korraldamise asja menetlemisele. Ka sellisel juhul suunab kohus osapooled vastavalt § 561 lõikele 3 SKA juures toimuvasse lepitusmenetlusse, kui ei esine lõike 2 esimeses lauses nimetatud asjaolusid. Kohus võib lepitusmenetlusse suunata ka koos lapsega suhtlemise asjaga menetletavad 20 lõikes 8 nimetatud nõuded. Sama menetluskorda kohaldatakse olenemata sellest, kas varasem lapsega suhtlemise korraldamine lepiti kokku perelepitusteenuse osutamise käigus toimunud lepitusmenetluses või kohtuliku kompromissiga või lahendati lapsega suhtlemise asi sisuliselt kohtulahendiga. Vanemad saavad uue vanemluskokkuleppega varasemat kokkulepet või kohtulahendit muuta. Varasemat kokkulepet või kohtulahendit muutva vanemluskokkuleppe resolutsioon peab olema täidetav eraldiseisvalt. Punktiga 4 täiendatakse TsMS-i uue §-ga 5621. TsMS § 5621 reguleerib lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust ja selle täitmist. Senise korra kohaselt ei olnud lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku tähenduses ja selle alusel täitemenetlust läbi viia ei saanud. Lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse puhul eeldati, et vanemad täidavad lahendit vabatahtlikult. Kui vanem rikkus lapsega suhtlemise korraldamise kohtulahendit, tuli kohtul läbi viia lepitusmenetlus. Pärast lepitusmenetluse läbiviimist tegi kohus määruse, millega määras sunnimeetmed, mida lapsega suhtlemise korraldamise kohtulahendi täitmise rikkumise korral oli võimalik rakendada. Täitemenetluse sai läbi viia selle määruse alusel, millega kohus määras pärast lepitusmenetluse läbiviimist sunnivahendid. Erinevalt senisest korrast näeb eelnõu ette kohtu poolt sunnivahendite määramise juba lapsega suhtlemise korraldamise lahendis. See lahend on koheselt sundtäidetav ning täitedokumendi saamiseks ja sunnimeetmete määramiseks ei tule uuesti kohtusse pöörduda. Eelnõu kohaselt ei ole enam ette nähtud regulatsiooni eraldi kohtu poole sunnimeetmete määramiseks pöördumise ja selle menetluse käigus suhtlemise korra muutmise kohta. Kui vanem lapsega suhtlemise korda rikub, on võimalik pöörduda kohtu poole vanemale trahvi määramiseks või taotleda asjaolude muutmise korral suhtluskorra muutmist vastavalt TsMS § 561 lõikele 9 või uue suhtluskorra määramist. TsMS § 5621 lõige 2 reguleerib jõu kasutamise lubatavust suhtlusõiguse asjades. Kohus võib lubada lapsega suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või on põhjust eeldada, et jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamine on konkreetsel juhul lapse huvides. Jõu kasutamise all peetakse silmas isiku vastupanu murdmist. Korrakaitseseadus (KorS) räägib vahetust sunnist, mille üks liik on füüsilise jõu kasutamine (KorS §-d 74 ja75). KorS-i seletuskirja kohaselt tähendab füüsilise jõu kasutamine isiku, looma või asja vahetut füüsilist mõjutamist, st füüsiline mõju kandub vahetult korrakaitseametniku kehalt vahetu sunni objektile. Füüsilise jõu kasutamine võib seisneda näiteks isiku kinnihoidmises, kõrvalelükkamises või ärakandmises, looma tagasitõrjumises, ukse mahalöömises vms. Hõlmatud on ka kehtivates seadustes (nt piirivalveseaduse § 12 lg 1) mainitud käsitsivõitluse võtted. Sunnivahendite rakendamise määruse täidetavuse kohta tehakse erisus TsMS § 550 lõikes 3 sätestatust. Sunnivahendite rakendamise kohta tehtud määrus kehtib ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest alates sellest, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus on tehtud. Sunnivahendite rakendamise kohta tehtud määrus tehakse teatavaks kättetoimetamise kaudu, sest tegemist on täitedokumendiga. Erisus nähakse ette seetõttu, et lapsega suhtlemise korraldamise vaidlus on juba eelnevalt põhimenetluses lahendatud, ja juhul, kui asjas ei kohaldatud esialgset 21 õiguskaitset, on tõenäoline, et sunnivahendite määramise ajaks on lapse ja vanema suhtlusesse jäänud juba niigi pikem paus. Lõike 3 teise lause kohaselt on kohtul paindlikkus otsustada sunnivahendite rakendamise määruse hilisem täidetavus. Kohus võib määrata, et määrus kuulub osaliselt või täies ulatuses täitmisele hiljem määruse teatavaks tegemisest, kuid mitte hiljem kui alates jõustumisest. Seni kehtinud TsMS § 563 lõige 8 võimaldas lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse või kokkuleppe täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks täitemenetluse läbi viia üksnes sama paragrahvi lõike 7 punkti 1 kohase sunnimeetmete määramise määruse alusel. See oli eriregulatsiooniks LepS-i ja TsMS-i lepituskokkulepete täidetavust käsitleva regulatsiooni suhtes. Kuivõrd eelnõuga tunnistatakse kehtetuks regulatsioon, mis seni välistas lapsega suhtlemise korraldamise asjades LepS-i alusel sõlmitud kokkulepete alusel täitemenetluse algatamise, see erisus edaspidi ei kehti. Seetõttu kohaldub kohtuvälises lepitusmenetluses sõlmitud kokkuleppe täidetavusele LepS-is sätestatud üldine kord. See tähendab, et tegemist on täitedokumendiga ning selle alusel saab LepS § 14 tingimustel alustada täitemenetlust ilma TsMS § 5621 lõikes 1 reguleeritud sunnivahendite määramiseta. Ka sellisel juhul on võimalik kohtu poolt kohtutäituri ettepanekul suhtluskorra rikkumise korral täitmist takistavale isikule trahvi määrata, kuid näiteks suhtlust takistava vanema suhtes jõudu kasutada ei saa. Punktiga 5 tunnistatakse TsMS § 563 kehtetuks. Lapsega suhtlemise korraldamise määruse rikkumise korral läbi viidud kohustusliku kohtuliku lepitusmenetluse eesmärk oli anda vanematele võimalus leida kohtu abiga lahendus lapsega suhtlemise korra täitmiseks enne täitemenetluse alustamist ja võimalike sunnivahendite kohaldamist. Praktikas ei ole aga poolte kohustuslik lepitamine menetluse sedavõrd hilises faasis efektiivseks osutunud, kuna selleks ajaks on konflikt juba väga kaugele arenenud. Ka õiguskirjanduses on leitud, et lepitusmenetlust kuritarvitatakse sageli menetluse venitamise eesmärgil. Eelnõuga tunnistatakse senine regulatsioon kehtetuks. Lepitusmenetluse läbiviimine on viidud menetluse varasesse faasi, kus konflikt ei ole veel kaugele arenenud ning osapoolte õigusküsimuses lepitamine ja kokkuleppe saavutamine võiks olla tulemuslikum ning kokkuleppe vabatahtlik täitmine tõenäolisem. Paragrahviga 25 muudetakse TsMSRS-i. Seadust täiendatakse rakendussättega, mille kohaselt lahendatakse enne 01.07.2022 kohtule esitatud vanema õiguste määramise või lapsega suhtlemise korraldamise avaldus enne seda kuupäeva kehtinud sätete alusel. Nende lahendite ja kokkulepete täidetavusele, mis on tehtud enne 01.07.2022 alustatud menetlustes, kohaldatakse enne 01.07.2022 lahendite ja kokkulepete täidetavuse kohta kehtinud regulatsiooni. Seega tuleb selliste lahendite puhul jätkuvalt enne sunnimeetmete määramist läbi viia kohtulik lepitusmenetlus ja lapsega suhtlemise korraldamise asjades saab sundtäitmise algatada üksnes pärast kohtuliku lepitusmenetluse läbiviimist sunnimeetmete määramise kohta tehtud kohtulahendi alusel ja lepituskokkulepete alusel sundtäitmist algatada ei saa. Paragrahviga 26 muudetakse TMS-i. Punktiga 1 muudetakse TMS § 179 lõiget 2. TMS näeb lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise suhtes ette erisätte. TMS § 179 lõike 1 kohaselt teeb kohtutäitur lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse KOVi esindaja 22 osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks.20 Vajaduse korral võib kohtutäitur tõstatada lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse KOVi ees küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse (TMS § 179 lg 3). Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb ka PKS §-dest 143 ja 209. PKS § 143 lõike 31 kohaselt võib kohus määrata, et laps suhtleb vanemaga sobiva kolmanda isiku juuresolekul. PKS § 209 lõike 1 järgi määratakse lapsele erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa.21 Kehtiva perekonnaõiguse järgi tuleb viimasel juhul piirata nt lapse ema isikuhooldusõigust küsimustes, mis puudutavad lapse ja isa suhtlemist, võttes nendes küsimustes emalt otsustusõiguse ning määrates lapse ja isa suhtlemist korraldama erieestkostja. Eelnõuga jäetakse nimetatud põhimõtted kehtima, kuid asendatakse senine sunniraha määramise süsteem kohtu poolt määratava trahviga ning täpsustatakse last puudutavates menetlustes jõu kasutamise võimalust. Punktiga 2 täiendatakse TMS § 179 lõigetega 21–23. Kohtutäituri poolt sunniraha määramise regulatsioon asendatakse kohtu poolt trahvi määramise regulatsiooniga. Eesmärk on muuta suhtluskorra sundtäitmist puudutav menetlus selgemaks, efektiivsemaks ja üheselt mõistetavaks. Eelnõuga: 1) sätestatakse rahatrahvi määramise võimalus, mida saab määrata ka varasemate rikkumiste eest n- ö karistusena (praktikas on vaidlust tekitanud sunniraha funktsioon, st kas seda on võimalik määrata ainult tulevikku suunatult või on sunnirahal ka karistuslik funktsioon); 2) viiakse rahatrahvi määramine kohtu pädevusse; 3) on kohtul rahatrahvi määramisel kaalutlusõigus, sh ka võimalus kaaluda lapse huve, selleks last vajaduse korral ära kuulates; 4) on kohtul võimalik korduva rikkumise korral määrata kohustatud isikule arest. 24.03.2011 muudeti TMS-i selliselt, et trahvi määramise asemel nähti ette võimalus määrata kohtutäituri poolt sunniraha, samuti kaotati võimalus määrata korduvatele rikkujatele arest. TMS-i muutmise seaduse seletuskirjas põhjendati muudatusi asjaoluga, et trahvimise võimalus ei olnud praktikas palju kasutust leidnud ja menetlustähtajad olid pikad, mistõttu ei täitnud regulatsioon oma eesmärki ega aidanud kaasa täitemenetluse tõhusale läbiviimisele.22 Trahvimine, nagu ka muud sunnivahendid, ei ole kindlasti ideaalne vahend lapsega suhtlemise soodustamiseks. Sellises olukorras on alati eelistatud poolte kokkulepe. Olukorras, kus kokkulepet ei saavutata ning üks pool pahatahtlikult suhtlust takistab, on siiski vaja ette näha ka sunnimehhanismid, et vältida lapse võõrdumist lahus elavast vanemast. Eelnõu kohaselt on rahatrahv karistuslik sunnivahend. Seega on trahvil nii kohustatud isiku käitumist suunav kui ka karistuslik iseloom. Trahvi on seega võimalik määrata mitte nagu varem sunniraha ainult tulevikku suunatult, vaid ka juhul, kui ettenähtud toimingut ei saa enam teha, sest etteantud aeg selle tegemiseks on möödas, st möödunud rikkumiste eest n-ö karistusena. See võimalus aitab suurendada täitmise efektiivsust. Kehtivas õiguses sätestatud kohtutäituripoolse sunniraha määramise süsteemi (TMS § 179 lg 2) põhiseaduspärasust kontrollis Riigikohtu üldkogu 17. detsembri 2013. a määruses tsiviilasjas 3-2-1- 4-13. Riigikohtu üldkogu leidis, et TMS § 179 lõikest 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹ tulenev 20 RKTKm 25.11.2009, 3-2-1-118-09, p 13. 21 Nt olukorras, kus laps ei tunne enda bioloogilist isa, kes on esitanud suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse RKTm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 23. Vt samuti RKTm 19.11.2014, 3-2-1-100-14, p 20. 22 Täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (763 SE), lk 1. 23 kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale sunniraha ei ole põhiseadusega vastuolus. Üldkogu juhtis aga tähelepanu sellele, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva eripärase kohtulahendi täitmise kord tervikuna ei ole TMS-is piisavalt selgelt reguleeritud, mistõttu vajaks nimetatud regulatsioon koosmõjus TsMS §-ga 563 täiendamist või muutmist, et tagada vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise selge kord ning sellise kohtulahendi efektiivne ja kiire täitmine. Samas kohtuasjas jäid riigikohtunikud Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve ja Tambet Tampuu eriarvamusele,23 mille kohaselt on kohtutäiturile lapsega suhtlemise asjas sunniraha määramise õiguse andmine materiaalses mõttes karistusvõimu delegeerimine ning sellise riigi tuumikfunktsiooni delegeerimine füüsilisele isikule on põhiseadusega vastuolus. Lisaks märgiti eriarvamuses, et enne sunniraha regulatsiooni kehtestamist nägid TMS §-d 179 ja 183 ette tõhusama sanktsioonisüsteemi lapsega suhtlemise lahendite täitmiseks (trahv karistusena). Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et riik ei ole loonud täitemenetluses piisavalt efektiivseid võimalusi lapsega suhtlemise korraldamise kohtulahendite sundtäitmiseks ning on mõistnud riigilt välja mittevaralise kahju hüvitise vanema kasuks, kes ei ole pika aja vältel saanud oma lapsega suhelda, tema perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumise tõttu. Eelnõu eesmärk on muu hulgas luua sunniraha regulatsiooniga võrreldes tõhusam sanktsioonisüsteem lapsega suhtlemise lahendite täitmiseks, mis võimaldab lisaks kohtu poolt trahvi määramisele ka korduva rikkumise korral aresti määramist. Justiitsministeeriumi tellimusel tehti 2017. aasta lõpus võrdlev analüüs lapsega suhtlust korraldava suhtlusõiguse täitmise kohta24, mille käigus selgus, et kõikides uuritud riikides (Saksamaa, Rootsi, Holland, Soome, Austria) kasutatakse esmajoones sunnivahendina just rahatrahvi määramise võimalust, kusjuures selle määramine on eranditult kohtu pädevuses. Aresti määramise võimaluse lisaks rahatrahvi määramise võimalusele näevad uuritud riikidest ette Saksamaa, Holland ja Austria. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on ka just vanema ja lapse suhtlusõiguse puhul riigisisest kaalutlusõigust kitsamana tõlgendanud ning leidnud, et riikidel on kohustus tagada, et võimaldataks vähemalt piiratud kontakt vanema ja lapse vahel, kui sagedasem suhtlus ei ole lapse huvides võimalik.25 See tähendab riigile kohustust leida sobivad sunnivahendid suhtlust blokeeriva vanema käitumise muutmiseks. Seejuures rõhutab EIK, et kohtu määratud suhtluskord peaks saama tingimata täidetud, nimetatu hõlmab endas ka efektiivsete trahvide (sunnirahade) ettenägemist.26 Erinevalt TsMS-i alusel määratavatest menetluse tagamise trahvidest ja arestist ei näe eelnõu ette kohustust teha trahvihoiatust lapsega suhtlemise korraldamise määruse rikkujale enne trahvi määramist või korduva rikkumise korral aresti määramist. Siiski tuleks kohtul osapooltele lapsega suhtlemise korraldamise ja sunnimeetmete määramise määruse tegemisel selgitada, milliseid tagajärgi määruse rikkumine kaasa võib tuua. Trahvi määramine TMS § 179 lõike 2 alusel ja aresti määramine sama paragrahvi lõike 22 alusel lahendatakse hagita menetluses. Seega ei tule trahvi ega aresti määramine rikkujale üllatuslikult. TMS § 179 uue lõike 23 kohaselt kuulab kohus enne trahvi või aresti määramist vajaduse korral lapse ära. 23 Vt riigikohtunike Tõnu Antoni, Peeter Jerofejevi, Indrek Koolmeistri, Ants Kulli, Villu Kõve ja Tambet Tampuu eriarvamus 17.12.2013 RKÜK määrusele 3-2-1-4-13, p 13. 24 T. Göttig, T. Uusen-Nacke. Lapsega suhtlust korraldav kohtulahend ja selle täitmine. Võrdlev analüüs. November 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: www.just.ee 25 EIK 10. 11. 2005 - 40324/98 (Süss/Saksamaa). 26 MüKoBGB/Hennemann (2017) § 1684, änr 107jj. 24 Trahvi maksmine ja aresti määramine ei vabasta kohustatud isikut täitedokumendis ettenähtud toimingu tegemise, selle talumise või sellest hoidumise kohustusest. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõu terminoloogia on avatud § 4 selgituste all. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu reguleerimisala on seotud Euroopa Liidu Nõukogu määrusega (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega (nn Brüsseli IIa määrus). Eelnõu on nimetatud määrusega kooskõlas. 6. Seaduse mõjud 6.1. Riikliku perelepitusteenuse loomine Perelepitusseaduse loomisel tuvastati mõju järgmistes valdkondades: sotsiaalne, sh demograafiline mõju, ning mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. 6.1.1 Sotsiaalne, sh demograafiline mõju Mõju lastega perede heaolule Perelepitusseadus mõjutab neid alaealiste lastega peresid, kus vanemad lahutavad abielu või lähevad lahku ning ei suuda kokku leppida, milline on lapse elukorraldus pärast lahutust. Kui varem pöördusid need pered kohtusse, siis kättesaadava ja kvaliteetse perelepitusteenuse pakkumine võimalikult varajases staadiumis aitab lapsevanematel lahenduseni jõuda kiiremini ja emotsionaalselt valutumalt kui kohtu kaudu, seejuures lapse huve paremini arvestades. Eestis tehtud uuringutes on rõhutatud, et perekonnaõiguslikud vaidlused on tihti kõigile osapooltele emotsionaalselt rasked, kuna vanemad võivad unustada lapse parimad huvid, manipuleerida lapsega ning segada ta omavahelistesse tülidesse27. Teistes riikides tehtud uuringute tulemused näitavad, et lepitus aitab kohtumenetlusest paremini vanematel keskenduda lapse huvidele ning omab positiivset mõju lapse kasvatamises osalemisele isegi 12 aasta möödudes lepituse läbiviimisest. Kui vanemad suudavad lapse elukorralduses lapse huve arvestavale kokkuleppele jõuda, on võimalik lahkuminekuga seotud kahjulikke mõjusid lapse jaoks oluliselt vähendada. Lapse parema huvide kaitse tagab asjaolu, et lepitusmenetluses saavad ka lapsed ise kaasa rääkida, sest perelepitaja kuulab üldjuhul ära ka lapse. Kokkuvõttes, kui rohkem lapsevanemaid jõuavad perelepitusteenuse vahendusel vaidlusküsimustes mõlemale poolele sobiva ja laste huvidele vastava lahenduseni, on sel positiivne mõju nii lapsevanemate kui laste heaolule. Puudutatud perede sihtrühma suurust saab kaudselt hinnata maakohtutes lahendatud perekonnaasjade arvu järgi (vt joonis 1). Maakohtutes lahendatud vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimise kohtuasjad on alates 2014. aastast kasvava trendiga ning viimastel 27 K. Espenberg, K.Soo et.al Vanema hooldusõiguse määramise uuring, 2013, Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vanema-hooldusoiguse-maaramise-uuring-loppraport 25 aastatel on neid ligi 1100–1200, elatise nõudmise kohtuasju on kaks korda rohkem, 2020. aastal ligi 2500. 3500 2968 3076 3000 2685 2544 2472 2353 2500 2187 2000 1500 1215 1234 1179 1123 1098 939 1000 764 500 0 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 Elatise nõudmine Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine Joonis 1. Maakohtutes lahendatud elatise nõudmised, vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimise kohtuasjad aastatel 2014−2020. Allikas: KIS. Sotsiaalministeerium on hinnanud, et perelepitusteenust võiks olla vaja 70%-l nendest lastega peredest, kellel on kohtus elatise, suhtlus- ja hooldusõiguse vaidlused. Seega, arvestades, et igal aastal pöördub erinevate last puudutavate küsimuste lahendamiseks kohtu poole ligi 4000 inimest, on sihtrühma suurus ca 3000 peret. Arvestades sihtrühma suurust kõikidest alaealiste lastega peredest, on sihtrühma suurus ca 2% ja seega väike. Mõju ulatus on keskmine, sest perelepitusteenus pole uus teenus, kuid muutub selle korraldus, kättesaadavus ja kvaliteet, mis ei põhjusta lastega peredele kohanemisraskusi. Lapsevanemate teadlikkuse suurendamiseks perelepitusteenusest on kavandatud teavitustööd online-meedias, vanemlusega tegelevate organisatsioonide võrgustikes, kohtusüsteemis ja lastega töötavate spetsialistide hulgas. Mõju sagedus on väike, sest vanemluskokkuleppe sõlmimine on ühekordne tegevus ning kokkulepped sõlmitakse üldjuhul lapse täisealiseks saamiseni. Isegi kui lapse suhtluskorraga seotud asjaolud muutuvad, võib eeldada, et perelepituse läbinud pered suudavad kokkulepped edaspidi ise teha ja mitmekordseks perelepituseks puudub vajadus. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on lepitusmenetluse nurjumine ja ikkagi kohtusse pöördumine, mis lükkab lahendusele jõudmist perede jaoks edasi, muutes lahutusprotsessi veelgi kurnavamaks. Eri riikides on lepituse kokkuleppega lõppemise protsent varieeruv, olles 66–88%28. Samas on ka leitud, et isegi kui perelepituse ebaõnnestumisel pöördutakse kohtusse, on lepituse käigus paranenud pooltevahelisel suhtlusel ikkagi kasulikud mõjud hilisemale lahendist kinnipidamisele. Nurjumise riski vähendab asjaolu, et peredega tegelevad kompetentsed lepitajad, kellele on seaduses esitatud nõuded ja kes on läbinud spetsiaalse koolitusprogrammi, ning teenuse kvaliteedi üle tehakse järelevalvet. Samuti vähendab ebasoovitavate mõjude esinemise riski perelepituse korralduse mudeli ülesehitus, mis püüab võimalikke takistusi ette näha juba eos – 28 Hopt, K. J, Steffek, F. (2012) Mediation - Principles and Regulation in Comparative Perspective. Oxford University Press. 26 perelepitusteenusele eelneb vestlus SKA koordinaatoriga eesmärgiga selgitada välja võimalikud perelepituse riskid ja määrata perele sobiv lepitaja. Perelepitusseaduses on sõnastatud nende perede erijuhud, kelle puhul vajab lepitus erinevat lähenemist: kui peres on psüühilise erivajadusega lapsevanem ning kui vanem on olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne. Nende erijuhtude puhul ei tohi kohus perelepitust kohustada ning kui lapsevanemad siiski otsustavad perelepituse kasuks, siis tegelevad selliste peredega vaid vastava ettevalmistusega lepitajad. Seega on seaduseelnõul perede heaolu negatiivselt mõjutav ebasoovitavate mõjude risk pigem väike. Kokkuvõttes on seadusemuudatuste mõju alaealiste lastega perede heaolule väheoluline. Mõju leibkondade toimetulekule Kui varem sõltus perelepitusteenuse maksumus peredele KOV-i praktikast (nt Tallinnas pakutakse tasuta teenust vähekindlustatud peredele, Tartu linnas on teenus kõigile tasuta), siis seaduseelnõu jõustumisel on perelepitusteenuse kasutamine peredele tasuta. Perelepitusteenus on sotsiaalteenusena üks kallimaid – 1,5-tunnine seanss maksab perele 60–90 eurot (sõltuvalt piirkonnast). Arvestades, et lepituskokkulepe saavutatakse üldjuhul viie seansiga, läheb see perele maksma ca 540 eurot. Kohtutes palkavad vaidlevad osapooled tihtipeale endale ise advokaadi, kes neid vaidluses esindab. Olenevalt büroost ulatuvad advokaatidele makstavad summad mitmete tuhandete eurodeni. Mõju ulatus peredele sõltub sellest, milline on lapsevanemate majanduslik kindlustatus. Üldiselt võib mõju ulatust hinnata keskmiseks – lastega perede majanduslikule toimetulekule kaasnevad positiivsed muudatused (perelepitusteenus kõikide perede jaoks riigi kulul ning eduka lepituse korral on lapsevanematel võimalik kokku hoida advokaadikuludelt), kuid nende muudatustega ei kaasne eeldatavalt kohanemisraskusi. Mõju sagedus on väike, sest lapse elukorraldust puudutavate vaidluste rahalisel kulul on pigem ebaregulaarne mõju pere eelarvele ja majanduslikule toimetulekule. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski lastega perede majanduslikule toimetulekule ei tuvastatud. Arvestades ka mõjutatud sihtrühma väikest suurust võrreldes kõikide lastega peredega, on kokkuvõttes mõju alaealiste lastega perede majanduslikule toimetulekule väheoluline. 6.1.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Mõju SKA töökorraldusele Suhtlus- ja hooldusõiguse küsimused moodustasid 2020. aastal ca viiendiku SKA lastekaitseosakonna poole tehtud pöördumistest. Lasteabitelefonile tehti 2020. aastal hooldusõigusega seotud kohtumenetlusega ja kohtuvälistes küsimustes 678 pöördumist. Riiklikku perelepitusteenust arendab SKA lastekaitse osakond aastast 2020 ning perelepitusteenuse eest vastutavad kaks ametnikku. Uue seadusega tekib SKA-le täiendavaid kohustusi ning SKA-st saab teenuse koordineerija. See tähendab, et kogu riikliku perelepitusteenuse korraldus, sh pere suunamine teenust saama, teenuse rahastus ja järelevalve, langeb seaduse vastuvõtmisega SKA-le. Seaduseelnõus kirjeldatud muudatuste vastuvõtmisel hakkavad perelepitusteenust vanematele vahendama piirkondlikud koordinaatorid, kellele luuakse 2022. aasta juunist neli ametikohta, samuti luuakse üks ametikoht kvaliteedihindajale, kelle põhiülesanne on teha järelevalvet teenusepakkujate üle. Lisaks luuakse juhtivkoordinaatori ja teenuse juhi ametikohad. 27 Mõju ulatus on keskmine, SKA töökorralduses tekivad küll muudatused, kuid nendega ei kaasne eeldatavalt kohanemisraskusi. Tulenevalt lastekaitseseadusest on 2016. aastast loodud SKA lastekaitseüksus, mille üks eesmärk on koordineerida valdkondadeülest lastega tehtavat tööd. Seega sobitub perelepitusteenuse koordineerija roll seadusest tulenevate ülesannetega. Ka teema mõttes pole perelepitus SKA-le uus ning täiendavate ülesannetega aitavad hakkama saada juba koostatud tööjuhised. Näiteks on skemaatiliselt ja etapikaupa näidatud perenõustamis teenuse tööprotsess. Vanemluskokkuleppele on välja töötatud eraldi vorm ning SKA saab abi näidiskaasuste kirjeldusest. Mõju sagedus on väike, sest SKA tööprotsessis muudatuste tegemine on ühekordne tegevus. Sihtrühma suurus on väike, sest mõjutatud on ainult üks riigiasutus. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski SKA-le ei tuvastatud. Kokkuvõttes on seaduse mõju SKA töökorraldusele väheoluline. Mõju KOV-ide töökorraldusele KOV-ide roll on jätkuvalt märgata neid peresid, kellel on suhtlus- ja hooldusõiguse vaidlused. 2020. aastal registreeriti sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris STAR 625 pöördumist hooldusõiguse teemal. KOV-id perelepitusteenust vaidluste olemasolul korraldama ei hakka, vaid suunavad lapsevanemad perelepitusse. Kui perelepitusteenus on lapsevanematele paremini kättesaadav ja korraldatud ning lepitused on edukad, ei pea lastekaitseametnikud kohtutele enam sellises määras arvamusi esitama kui praegu, mis toob kaasa lastekaitseametnike töökoormuse vähenemise. Sihtrühm on suur, sest potentsiaalselt on mõjutatud on kõik KOV-id, kus elab lastega peresid. Mõju ulatus on väike, sest KOV-ide lastekaitsetöös tekivad muudatused, kuid nendega ei kaasne eeldatavalt kohanemisraskusi. Mõju sagedus on väike, sest süsteemi muudatus on KOV-ide jaoks ühekordne. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski KOV-idele ei tuvastatud. Kuigi mõjutatud on potentsiaalselt kõik KOV-id, on kokkuvõttes seaduse mõju KOV-ide töökorraldusele väheoluline. Mõju kohtute tegevusele Perelepitusteenuse tulemusena väheneb kohtusse pöördumiste arv, mis vähendab kohtute koormust ja kulusid. Justiitsministeeriumi tehtud arvutuste kohaselt kulub ühe suhtluskorra asja lahendamiseks 22 tundi ning menetluse maksumus ühe asja kohta on 1092 eurot. Riigi õigusabile kulub inimesel keskmisel 417 eurot asja kohta, kuid suuremad summad ulatusid ca 900 euro kanti. Kui arvestada maha riigi õigusabile kuluv keskmine summa, kulub kohtul asja menetlemiseks 675 eurot. Kokku kulub kohtul suhtluskorra asjade lahendamiseks ca 5830 tundi aastas. Tabel 1. Suhtluskorra asja kulud SUHTLUSKORD tunde per asi kulu per asi suhtluskorra asjad suhtluskorra asjad tunnid kokku kulud kokku Kohtunik 13 433 3445 114 815 28  Kohtusekretär 8 70 2120 18 615 Kohtujurist 1 17 265 4 443 RÕA 417 63 099 Kohtu maj. kulud 155 41 171 Kulud kokku 1092 5830 242 144 Sihtrühm on suur, kuna potentsiaalselt on mõjutatud kõik maa- ja ringkonnakohtud. Mõju ulatus kohtutele on väike, kuna väheneb küll kohtute halduskoormus, kuid kohtute töös märkimisväärseid muutusi ei toimu ning puudub tarvidus muutustega kohanemisele suunatud tegevusteks. Mõju sagedus on keskmine, sest perekonnaasjade lahendamine on kohtute töös regulaarne, kuid mitte igapäevane tegevus. 2020. aastal lahendati kohtutes 1098 hooldus- ja suhtlusõiguse asja, mis moodustasid 3,2% tsiviilasjade üldarvust (2020. a lahendati kokku 33 286 tsiviilasja). Ebasoovitavate mõjude riski kohtute tööle ei tuvastatud. Kuigi potentsiaalselt on seaduseelnõus kavandatud muudatustest mõjutatud kõik kohtud, on kokkuvõttes seaduse mõju kohtute halduskoormusele siiski väheoluline. Mõju riigieelarvele Sotsiaalministeerium esitas 2021. aastal RES-i lisataotluse riikliku perelepitussüsteemi rahastamiseks, mis oli 2022. aastal 0,5 mln eurot, 2023. aastal 2,2 mln eurot, 2024. aastal 1,4 mln eurot ja 2025. aastal 1,5 mln eurot (vt tabel 2). Alljärgnevalt on selgitatud kulude arvestamise aluseid. Personalikulud Perelepitusteenust hakkavad vanematele vahendama piirkondlikud koordinaatorid, kellele luuakse 2022. aasta juunist neli ametikohta, samuti luuakse ametikoht kvaliteedihindajale, kelle põhiülesanne on teha järelevalvet teenusepakkujate üle. Teenuse pakkumise kulud Teenuse pakkujateks on riikliku koolitusprogrammi läbinud kvalifitseeritud perelepitajad, kelle jaoks on ette nähtud täienduskoolitused ja regulaarse supervisiooni süsteem. Teenusepakkujatega sõlmitakse 2-aastased hankelepingud ühtsustatud sessioonihinnaga 80 eurot. Perelepitusteenuse saajate 2024. aastal saavutatavaks sihtrühmaks on minimaalselt 3000 peret. Selleks et tagada perelepitusteenusega kaetus üle riigi, on tarvis luua lepinguline koostöösuhe 44 lepitajaga, kellest igaüks töötab viie nädala jooksul kaheksa perekonnaga ja aasta jooksul orienteeruvalt 68 perekonnaga 340 sessiooni raames. Teenuse arenduskulud Teadlikkuse suurendamiseks tehakse laiema avalikkuse suunal teavitustööd online-meedias, vanemlusega tegelevate organisatsioonide võrgustikes, kohtusüsteemis ja lastega töötavate spetsialistide hulgas. 29 Norra ja EMP eelarvevahendite toega saab 2023. aasta lõpuni arendus-, koolitus- ja supervisioonikulusid osaliselt kompenseerida. Teenuse pakkumise kulu välisrahastusest katab ära vaid ca 50 perekonna perelepituse. Kokku on planeeritud eespool nimetatud vahenditest kulusid 30 000 euro ulatuses. Tabel 2. Lisataotlus riigieelarvest Kulu liigid 2022 2023 2024 2025 Personalikulud 149 107 220 313 229 101 237 852 Teenuse pakkumise kulud 400 000 1 000 000 1 200 000 1 200 000 Teenuse arenduskulud 60 000 60 000 100 000 100 000 Kulud kokku 609 107 1 280 313 1 529 101 1 537 852 Olemasolev rahastus (Siseministeeriumi eelarve teenuse rahastamiseks) 86 460 86 460 86 460 86 460 Täiendav mõju riigieelarvele 522 647 1 193 853 1 442 641 1 451 392 6.1.3. Andmekaitsealane mõjuhinnang (0 – puudub, 1 – väike, 2 – keskmine, 3 – suur) Tabelis 3 on kirjeldatud võimalikke andmekaitsega seotud riske, nende esinemise tõenäosust, mõju ja võimalikke riskide maandamise viise. Tabel 3. Andmekaitsega seotud riskid Riski Riski kirjeldus Riski Esineva Ettepanek riski nimetus esinemise riski maandamiseks tõenäosus mõju Andmetele Andmeid ei tohi 1 2 Töötlemistoimingud pääsevad ligi kasutada üle logitakse ja väärkasutus on volitamata organisatsiooni, vaid tuvastatav kuni päringu töötajad üksnes kindlate algatajani. Vastavuse tagab eesmärkide töötleja vastava osakonna saavutamiseks selleks põhimääruse või nt volitatud isikute poolt ametijuhendi kaudu. oma tööülesannete Asutuse sisekord on täitmiseks. reguleeritud selgelt ja töötajale arusaadavalt. Andmetele saavad ligi vaid konkreetsed isikud, kellele vastavad juurdepääsud antakse nende tööülesannetest lähtuvalt. Tehnoloogiliste lahenduste kaudu on väärtöötlus piiratud, võimaldades kasutada konkreetseid andmeid ja vaid määratud 30  isikul (nt sisenemine kindlast kohast või ID- kaardi alusel). Andmetele Andmekaitse üldmäärus 1 3 Tagada ligipääsuhalduse pääsevad ligi seab ranged kriteeriumid süsteemide abil juurdepääs volitamata volituste suhtes andmetele üksnes selleks kolmandad (volitatud töötleja võib volitatud isikutele isikud edasi volitada üksnes (tehnilised meetmed, vastutava töötleja korralduslikud meetmed ja kirjalikul nõusolekul). juhised). On kokku lepitud Andmeid võib edastada turvaline viis andmete kooskõlas õigusliku edastamiseks, nt kasutatakse aluse olemasoluga, parimaid tehnikaid ja milles tuleb eelnevalt rakendatakse parimaid veenduda (õigus turvanõudeid. eksisteerib või mitte). Vastutav või Vastutav töötleja peab 0 2 Töötlemine toimub volitatud tagama töötlemise andmekaitse üldmääruses töötleja õiguspärasuse ja sätestatud alustel ja korras, töötleb korrektsuse. nt kajastub andmetöötlus isikuandmeid korrektselt andmekogude puudulikul põhimääruses (andmed, sh alusel (nt ei andmeandjad) või on see kata töötlust reguleeritud pooltevahelises mingis osas lepingus. Töötlemisel leping või oli nõusoleku alusel vastab vaja nt nõusolek selle kehtivuse täiendavalt tingimustele jne. ka isiku nõusolekut) Andmekaitsealane mõju on kokkuvõttes pigem väike, sest ligipääs STAR-ile on piiratud nii volitamata kui ka kolmandatele isikutele. Andmete töötlemiseks luuakse seaduslik alus ning andmeid töötlevad vaid selleks volitatud isikud. 6.2. Lapsega suhtlemise õigus 6.2.1. Sihtrühm ja kohtupraktika Eelnõuga planeeritud lapsega suhtlemise korda puudutavad muudatused mõjutavad eelkõige isikuid, kellel on tekkinud kohtu poolt määratud suhtluskorra täitmisega probleeme, ning nende lapsi. Täpset isikute ja laste arvu ei ole võimalik välja tuua, kuna vaid osa lahus elavaid vanemaid kasutab suhtluskorra kindlaksmääramisel kohtu abi ning omakorda vaid osal neist tekib probleeme kindlaksmääratud korra järgimisel. Laste ja lahus elavate vanemate kohta annab taustainfot Sotsiaalministeeriumi tellitud „Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018“.29 Suurem osa Eesti lastest elab koos oma mõlema vanemaga 29 Anniste, K., Biin, H., Osila, L., Koppel, K. ja Aaben, L. (2018). Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018. Uuringu aruanne. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sm.ee/sites/default/files/lovu_lopparuanne_final_1.11.18.pdf 31 (66%) või oma emaga (24%) ning kümnendikul lastest on mõni teistsugune elukorraldus (joonis 2). Näiteks 5% lastest elab osa aega ühe ja osa teise vanema juures, 2% elab koos isaga ning 3% elab mõlemast vanemast lahus. Elan mõlemast Elan emaga, isa elab vanemast lahus; 3% lahus; 24% Elan isaga, ema elab lahus; 2% Mu mõlemad Elan osa aega ühe ja vanemad elavad osa teise vanemaga; minuga koos; 66% 5% Joonis 2. Laste peremudelid. Lapsed, 2018 (%) Nendest lastest, kes elavad oma isast lahus (elab emaga või mõlemast vanemast lahus), elab enamikul (76%) isa mujal, 13% ei tea oma isast ning 11%-l on isa surnud. Lastest, kes elavad lahus oma emast (elab isaga või mõlemast vanemast lahus), elab samuti enamikul (75%) ema mujal, viiendikul (21%) on ema surnud ning vaid 5% ei tea oma emast. Viidatud uuringu tulemustele tuginedes saab väita, et potentsiaalselt võib tekkida vajadus suhtluskord kohtulikult kindlaks määrata umbkaudu 34%-l lastest (elab emaga või elab isaga või elab osa aega ühe ja osa aega teise vanemaga või elab mõlemast vanemast lahus). Reaalselt puudutab see vaid väikest osa lapsi ning lisainfot selle kohta annab allpool kajastatav kohtustatistika. Eespool viidatud vanemluse uuring annab andmeid ka selle kohta, kui sageli lapsed oma lahus elava vanemaga suhtlevad ja kohtuvad. Seda küsiti uuringus vaid nendelt lastelt, kes ei ela koos oma isaga, kuid kes teavad oma isa või kelle isa ei ole surnud. Selliseid lapsi oli küsitlusuuringus 235 ehk 21% kõikidest ankeetküsitlusele vastanud lastest. Vähemalt korra nädalas kohtub oma lahus elava isaga ligi kolmandik (30%) lastest ning vähemalt korra kuus veidi üle poole (52%) lastest, kes oma isaga koos ei ela (joonis 2). Umbes kümnendik (9%) lastest, kelle isa elab mujal, ei kohtu oma isaga kunagi. Võrreldes 2012. aastal tehtud uuringuga on kahanenud nende laste osakaal, kes ei näe oma lahus elavat isa kunagi – siis oli neid 20%. Kuna oma emast lahus elavaid lapsi oli küsitletute seas väga vähe (2%), ei võimalda kõnesolev uuring analüüsida täpsemalt laste suhtluse sagedust oma lahus elava emaga. Lisaks näost näkku kohtumistele uuriti lastelt, kui sageli nad suhtlevad oma lahus elava isaga telefoni teel või elektrooniliselt. Selgub, et ligi viiendik lastest (18%) suhtleb oma lahus elava isaga telefonitsi või elektroonilisel teel peaaegu iga päev, 22% vähemalt korra nädalas ning 23% vähemalt korra kuus (joonis 3). 32  Kui sageli sa oma lahus elava isaga kohtud? 9 21 22 26 12 9 Kui sageli suhtled lahus elava isaga lisaks näost näkku kohtumistele veel telefoni teel või elektrooniliselt 18 22 23 14 6 18 (skype, e-kirjad, facebook jne)? 0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100% Peaaegu iga päev Vähemalt kord nädalas Vähemalt kord kuus Mõni kord aastas Harvem Mitte kunagi Joonis 3. Laste suhtlemise sagedus oma lahuselava isaga. Lapsed, 2018 (%) Aastal 2019 analüüsis Justiitsministeerium maakohtutes aastatel 2016–2018 tehtud suhtlusõiguse lahendeid. Maakohtud tegid 2016. aastal 269, 2017. aastal 306 ja 2018. aastal 336 suhtlusõigust puudutavat lahendit. Nendest lahenditest võeti analüüsimiseks juhuvalimina 100 lahendit iga aasta kohta ehk kokku 300 lahendit. Analüüsist selgus, et suur osa (41%) suhtlusõiguse asjadest lõpeb kompromissiga ning 10% avaldusest loobumisega. lahend arv osakaal kompromiss 121 41% kohtumäärus 119 40% avaldusest loobumine 28 10% läbi vaatamata jätmine 22 7% lahendamata 1 0% menetluse peatamine 1 0% keeldumine 1 0% kompromiss / kaebusest loobumine 1 0% kokku 294 100% Joonis 4. Lahend suhtlusõiguse asjades, 2016–2018 Menetluse kestus kõikide kohtute peale kokku oli 135 päeva, pikimad menetlused viidi läbi Viru Maakohtus ja kõige lühemad Tartu Maakohtus. Menetluse kestus (päeva) Periood Kohus 2016 2017 2018 Keskmine Viru Maakohus 193 155 205 178 Harju Maakohus 138 97 165 137 Pärnu Maakohus 141 124 104 124 Tartu Maakohus 123 106 118 116 Keskmine 141 114 149 135 Joonis 5. Menetlusaeg suhtlusõiguse asjades, 2016–2018 Avaldajaks oli 58% juhtudest isa, 48% juhtudest ema ja 2% juhtudest kohalik omavalitsus. Seejuures puudutasid 67% analüüsitud lahenditest suhtlusõigust ühe lapse suhtes, 23% kahe lapse suhtes ning 10% kolme ja enama lapse suhtes. 33 Kui suhtlusõiguse kindlaksmääramiseks pöördutakse kohtusse u 300 juhul aastas, siis probleeme suhtluskorrast kinnipidamisega tekib oluliselt harvem. Kehtiva TsMS § 563 alusel ehk ühe vanema poolt suhtluskorra rikkumise tõttu lepitusmenetluse algatamiseks on maakohtusse pöördutud 2015. aastal 18 korral, 2016. aastal 17 korral ja 2017. aastal 10 korral, seega kolme aasta jooksul kokku 45 korral. Kuna TsMS § 563 menetlus on seni kohustuslik etapp enne täitemenetlust, kajastab see menetluste arv ka orienteeruvat täitemenetluste arvu ehk kohtutäiturite praegust koormust. Lisaks eeltoodule on võimalik ka esialgse õiguskaitse määrusega (suhtluskorra asjas) pöörduda täituri poole lepitusmenetlust läbimata ja need menetlused eeltoodud arvudes ei kajastu. Lepitusmenetluste algatamise arv on välja toodud eesmärgiga anda suhtluskorraga seotud täitemenetluste orienteeruv suurusjärk. 6.2.2. Kavandatavad muudatused Eelnõuga plaanitakse teha kaks sisulist muudatust: 1. Kaotatakse kohustuslik kohtulik lepitusmenetlus suhtluskorra lahendite sundtäitmise eeldusena. 2. Asendatakse suhtluskorra täitmise pahatahtliku takistamise korral sunniraha määramise võimalus kohtupoolse trahvimise võimalusega. Kavandatav muudatus 1 – kohustusliku kohtuliku lepitusmenetluse kaotamine Kohtulik lepitusmenetlus ei ole eelnõu kohaselt enam kohustuslik etapp, mis tuleb läbida, et jõuda suhtluskorra sundtäitmiseni. Kohus saab teha kohe sundtäidetava suhtluskorra määruse, määrates selles kindlaks sunnivahendid suhtluskorra täitmiseks, kui selline vajadus peaks tekkima. Justiitsministeeriumi andmetel on TsMS § 563 alusel ehk ühe vanema poolt suhtluskorra rikkumise tõttu lepitusmenetluse algatamiseks maakohtusse pöördutud 2015. aastal 18 korral, 2016. aastal 17 korral ja 2017. aastal 10 korral, seega kolme aasta jooksul kokku 45 korral. Selles statistikas ei kajastu suhtlusasjades tehtud esialgse õiguskaitse määruste alusel algatatud täitemenetlused. I sihtrühm: lapsed ja lahus elavad vanemad Kaasnev mõju: kohustusliku lepitusmenetluse etapi kaotamine täitemenetluse eeltingimusena võimaldab kiiremini suhtluskorra lahendi täitmiseni jõuda. Kiirem menetlus vähendab viivitusi lahus elava vanema ja lapse suhtluses ning aitab seeläbi kaasa nende lähedasemale suhtele ning lapse heaolule. Kohustusliku lepitusmenetluse kaotamine võtab lapsega koos elavalt vanemalt võimaluse menetlust venitada. Mõju olulisus: kaaludes muudatuse esinemise sagedust, puudutatud sihtrühma suurust, mida võib hinnata harvaks ja väikeseks, ja väikest ulatust ning ebasoovitavate mõjude väikest riski, võib selle muudatuse mõju hinnata väheoluliseks. II sihtrühm: kohtunikud Kaasnev mõju: muudatuse tulemusel on oodata menetlusaja lühenemist, mis on positiivne kõigile osapooltele. Mõju olulisus: kaaludes muudatuse esinemise sagedust, puudutatud sihtrühma suurust, mida võib hinnata harvaks ja väikeseks, ja väikest ulatust ning ebasoovitavate mõjude väikest riski, võib selle muudatuse mõju hinnata väheoluliseks. 34 Kavandatav muudatus 2 – kohtutäituri määratav sunniraha asendatakse kohtupoolse trahvimise võimalusega Senine sunniraha määramise süsteem asendatakse karistusliku trahviga. Suhtlust takistavat vanemat on võimalik trahvida suhtluse takistamise eest. I sihtrühm: lapsed ja lahus elavad vanemad Kaasnev mõju: suhtlust takistava vanema suurem motivatsioon lapse ja lahus elava vanema suhtlust soodustada. Mõju olulisus: kaaludes muudatuse esinemise sagedust, puudutatud sihtrühma suurust, mida võib hinnata harvaks ja väikeseks, ja väikest ulatust ning ebasoovitavate mõjude väikest riski, võib selle muudatuse mõju hinnata väheoluliseks. II sihtrühm: kohtunikud Kaasnev mõju: tegemist on muudatusega, millel on kohtunike jaoks oluline mõju. Kohtud hakkavad senise kohtutäiturite poolt määratava sunniraha asemel kohtutäituri ettepanekul ise trahvi määrama, kui lapsega koos elav vanem pahatahtlikult suhtluskorda rikub. Mõju olulisus: kaaludes muudatuse esinemise sagedust, puudutatud sihtrühma suurust, mida võib hinnata harvaks ja väikeseks, ja suurt ulatust ning ebasoovitavate mõjude väikest riski, võib selle muudatuse mõju hinnata oluliseks. III sihtrühm: kohtutäiturid Kaasnev mõju: kohtutäiturite töökoormus väheneb. Kohtutäiturid ei määra enam sunniraha, vaid teevad ettepaneku kohtule võlgniku trahvimiseks. Mõju olulisus: kaaludes muudatuse esinemise sagedust, puudutatud sihtrühma suurust, mida võib hinnata harvaks ja väikeseks, ja keskmist ulatust ning ebasoovitavate mõjude väikest riski, võib selle muudatuse mõju hinnata väheoluliseks. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõuga kavandatav riikliku perelepitusteenuse loomine toob kaasa lisakulusid riigieelarvesse. Sotsiaalministeerium esitas RES 2022–2025 lisataotluse, millega taotles perelepitusteenuse rahastamiseks 4,6 mln eurot, ca 1,4 mln aastas (vt punktis 6.2 esitatud mõju riigieelarvele selgitust). 2022-2025 RES-i alusel lisataotlust ei rahastatud, kuid Sotsiaalministeerium loodab täiendava rahastamise otsuse saada 2022. aasta riigieelarve menetlemise käigus, kuna riikliku perelepitusteenuse loomine on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi üks eesmärke. Juhul, kui rahastust ei leita, lükkub jõustumistähtaeg edasi. Alates 2020. aastast viib SKA ellu projekti „Riikliku perelepitussüsteemi loomine“. Projekti olulisemad tegevused on riikliku teenuse korraldusmudeli kujundamine, koolitusprogrammi loomine ja perelepitajate koolitamine ning perelepituse kohta üldelanikkonna seas teadlikkuse suurendamine. Projekt lõppeb 2024. aasta jaanuaris. 35 2021. aastal II kvartalis alustatakse perelepitajate koolitamisega, mille järel saab 2022. aasta juulikuus perelepitussüsteem käivituda. Teenuse käivitamisega on lapsevanematel võimalik saada riiklikult koordineeritud, parimal moel välja õppinud ja kvaliteedikontrolli läbinud perelepitajate tasuta teenust, mille sisulise toimimise eest vastutab SKA. Praegu jõuab suur hulk peredest lapse elukorralduslike küsimuste lahendamiseks kohtusse, mis on nii peredele kui ka riigile rahaliselt koormavam lahendus (vt punktis 6.2 esitatud mõju kohtute tegevusele selgitust). Kui kohtumenetluses läheb ühe suhtluskorra asja menetlus maksma 1092 eurot, siis perelepituses jõutakse kokkuleppele keskmiselt viie lepituskohtumisega, mis tähendab, et lepitusmenetluse läbiviimise kulu oleks 480 eurot. Sellest lähtuvalt saab öelda, et kuigi perelepitusteenuse osutamine toob kaasa uue kulu riigieelarvele, vähendab teenuse kasutamine pikas perspektiivis kulusid kohtumenetlusele. KOVi eelarvele loodav süsteem kulusid kaasa ei too, vaid riikliku perelepitusteenuse loomine peaks vähendama lastekaitsetöötajate koormust nende juhtumitega tegelemisel, mis käsitlevad suhtlus- ja hooldusõiguse küsimusi. 8. Rakendusaktid 8.1. Muudetavad rakendusaktid Eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb muuta järgmisi määruseid: 1) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“; 2) Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. a määrus nr 129 „Rahvastikuregistri turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmeandjate kaupa nende üleantavate andmete loetelu“. 8.2. Uued rakendusaktid Eelnõu rakendamiseks tuleb kehtestada järgmised määrused: 1) perelepitusseaduse § 6 lõike 4 alusel valdkonna eest vastutava ministri (sotsiaalkaitseministri) määrus „Perelepitaja koolituse tingimused ja kord“; 2) perelepitusseaduse § 17 lõike 2 alusel valdkonna eest vastutava ministri (sotsiaalkaitseministri) määrus „Riigieelarve vahenditest kaetavate lepituskohtumiste maht ja maksumus“. Rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas 2. 9. Seaduse jõustumine Seaduse planeeritav jõustumistähtaeg 2022. aasta 1.juuli, kuid lõplik jõustumistähtaeg sõltub eelarve läbirääkimiste tulemustest. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Siseministeeriumile ja Andmekaitse Inspektsioonile ning arvamuse avaldamiseks Sotsiaalkindlustusametile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Tartu 36 Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Halduskohtule, Tartu Halduskohtule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Tartu Ülikoolile, Tallinna Ülikoolile, Tallinna Tehnikaülikoolile, Eesti Juristide Liidule, MTÜ-le Lastekaitse Liit, Eesti Lepitajate Ühingule, MTÜ-le Lepituse Instituut, Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Sihtasutusele ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidule. Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2021. a. 37  Rahandusministeerium Meie 28.04.2021 nr 1.2-2/55-1 Haridus- ja Teadusministeerium Siseministeerium Andmekaitse Inspektsioon Eelnõu kooskõlastamine Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks perelepitusseaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo sotsiaalkaitseminister Lisa: 1. Perelepitusseadus_EN 2. Perelepitusseadus_SK 3. Perelepituse skeem (lisa 1) 4. Rakendusaktide kavandid (lisa 2) Lisaadressaadid: Sotsiaalkindlustusamet Eesti Linnade ja Valdade Liit Riigikohus Tallinna ringkonnakohus Tartu ringkonnakohus Harju Maakohus Pärnu maakohus Tartu maakohus Viru maakohus Tallinna halduskohus Tartu halduskohus Õiguskantsler Eesti Advokatuur Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  2 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda MTÜ Lastekaitse Liit Tallinna Ülikool Tartu Ülikool Tallinna Tehnikaülikool Eesti Juristide Liit MTÜ Eesti Lepitajate Ühing MTÜ Lepituse Instituut Eesti Naisteühenduste Ümarlaud Eesti Naiste Varjupaikade Liit Liisa-Lotta Raag 6269 253 [email protected]