[EIS] Eelnõu JUM/21-0443 - "Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus (digitaalse sisu, tarbijalemüügi ning muudetud tarbija õiguste direktiivide ülevõtmine)" kooskõlastamine

Lisa 1 Riigikohtu arvamus võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2019/770, 2019/771 ja 2019/2161, millega kaasnevad muudatused on omavahel sisuliselt seotud ja mis seetõttu õigustab ka ühes eelnõus kõikide kavandatud muudatuste menetlemist. Eelnõuga on otsustatud täiendada peamiselt võlaõigusseaduse (VÕS) üldosa ning müügilepingu sätteid. Muudatused tarbijakaitseseaduses ei ole põhimõttelise tähendusega. Kõige olulisem otsustus, mida eelnõu ülevõtmisel tehti, puudutab küsimust digitaalse sisu üleandmise ja teenuse osutamise lepingu kohast Eesti eraõiguse süsteemis. Tehtud otsustus on kooskõlas eraõiguse üldpõhimõtetega, st tunnustada tuleb otsust vältida uuendusliku reguleerimispõhimõtte (lepingute reguleerimine mitte lepingu olemuse vaid lepingu eseme alusel) tõttu kogu VÕS süsteemi muutmist või teise võimalusena uue lepinguliigi lisamist (sui generis). Peame õigeks otsuseks koondada digitaalse sisu, digitaalse teenuse ja digitaalse elemendiga asjaga seotud põhimõisted üldossa ning lisada 1. osa 2. peatükki uus, 6. jagu, milles reguleeritakse digitaalse sisu ja digitaalse teenuse osutamise lepinguid. Kõikide digitaalse sisu või digitaalse elemendiga asjadega seotud lepingute toomine müügilepingu regulatsiooni alla on parim lahendus, et vältida seaduse senise süsteemi keerukaks muutumist ja sellega tarbijakaitseliste normide mõju võimalikku vähenemist. Positiivne on ka müüja vastutuse reeglite säilitamine selle põhilistes elementides ning ostja õiguskaitsevahendite hierarhia selgem eristamine. Eelnõu eesmärk on aidata kaasa digitaalse ühtse turu kiiremale kasvule, millest saavad kasu nii tarbijad kui ka ettevõtjad, ning muu hulgas vähendada ebakindlust, mida võib põhjustada õigusliku reguleerimise keerukus ettevõtjatele ja tarbijatele. Leiame, et soovitud eesmärgid on direktiivide ülevõtmisega saavutatud. Saavutatud on parim tasakaal EL direktiivi nõuetele vastavate normide ülevõtmise ja kehtiva eraõiguse süsteemi säilitamisel, mis ei ole olnud kindlasti kerge ülesanne. Siiski ilmnes eelnõu lugedes mõningaid küsimusi, mida järgnevalt kirjeldame. 1. Eesti on EL direktiivide ülevõtmisel kasutanud põhimõtet, mille kohaselt püütakse kõik võlasuhetega seotud normid üle võtta selliselt, et oleks säilitatud VÕS-s kasutatud terminite süsteem ja normide omavaheline kooskõla. Käesolevas seaduseelnõus võib aga leida norme, kus võiks kaaluda kasutatud terminite põhjendatust. VÕS § 543 lg 3 p 1 tekstis on viidatud tarbijakaitseseaduse § 2 lõike 1 punktile 8, mis peaks sisaldama pakkumiste järjestust ja millega võetakse üle moderniseerimise direktiivi artikli 4 punkt 5. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg-l 1 on kehtivas tekstis 6 punkti, eelnõus viidatud sätte täiendamiseks punktidega 7-8 ettepanekud puuduvad. 16 2. Teine märkus puudutab VÕS § 62 (tarbija kohustused lepingu lõpetamise korral) lg 2 teise lause sõnastust. Sätte sõnastus on järgmine: „Ettevõtja võib nõuda füüsilise andmekandja tagastamist 14 päeva jooksul alates lepingu lõpetamisest.“ VÕS § 223 reguleerib eelnõus müügilepingust taganemist. Seletuskirja kohaselt täpsustatakse lõikes 4, et teiste müügilepingute korral peale tarbijalemüügi on ostjal võimalik tugineda ka VÕS §-s 116 sätestatule ning tarbijalemüügi puhul on lepingust taganemise võimalused direktiivis ammendavalt reguleeritud, muude aluste kohaldamine lisaks VÕS §-s 223 sätestatule ei tule uue direktiivi maksimaalselt harmoneerivat iseloomu arvestades kõne alla. Samas ei ole selge, kas tarbijatele kohalduvad nii VÕS § 116 lg 4 kui ka lg 5. Kahtlus tekib põhjusel, et VÕS § 116 lg 4 lause 2 kattub oma sõnastuselt uue VÕS § 223 lg 1 punktidega 4 ja 5. Sätete sisulise kattuvuse tõttu on selge, uus VÕS  Lisa 1 § 223 lg 3 laieneb ka VÕS § 116 lg-s 3 kirjeldatud juhtudele, millistel ei pea tarbija kõikidel lg-s 1 sätestatud juhtudel täitmiseks täiendavat tähtaega määrama (VÕS § 116 lg 3 lauses 2 kirjeldatud kui VÕS § 116 lg 2 p-s 1 nimetatud juhus ja kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida). VÕS § 116 lg 4 lg 1 kohaselt ei ole aga lubatud lepingust taganeda täiendavat tähtaega andmata ka siis, kui rikkunud lepingupool kannaks kohustuste täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikku kahju. Tegemist on pigem kohtulikku kaalutlusõigust sisaldava sättega, mis aga kohaldamisel võiks tarbija õigusi võrreldes direktiiviga piirata. Seda kinnitab ka muudetud VÕS § 237 lg 1. Antud juhul ei selgu sätte kohaldamine ka VÕS § 237 lg 1 sõnastusest, sest tegemist ei ole kokkuleppe sisu piirava põhimõttega. Samuti ei ole selge, kas tarbija võib lepingust taganeda viisil, mida kirjeldab VÕS § 116 lg 5, st tingimuslikult. Kuivõrd uue VÕS § 223 lg 4 kohaselt võib muu kui tarbijalemüügi lepingu puhul ostja lepingust taganeda täiendavalt VÕS §-s 116 sätestatud juhtudel, siis võiks eeldada, et taganemine VÕS § 116 lg-s 5 kirjeldatud viisil on lubatud. Sätte kohaldamine ei ole lubatud ilmselt olukorras, kus tarbija peab tegema selge ja ühemõttelise taganemisavalduse, mille kättesaamisest sõltuvad tarbijate õigused. Kuna müügilepingust taganemisel rikkumise tõttu kohalduvad üldised taganemisavaldust reguleerivad normid, siis võiks eeldada (ja arvestades ka direktiivi 2019/771 art 16 p 1 sõnastust), et tarbija ei kaota VÕS § 116 lg-s 5 kirjeldatud õigust. Kokkuvõtteks võiks kaaluda õigusselguse kindlustamiseks võimalust viidata seaduse tekstis VÕS § 223 ja § 116 seostele tarbijalemüügi lepingute korral.  Justiitsministeerium Teie 09.04.2021 nr 10-4/2398-1 [email protected] Meie 03.05.2021 nr 6-6/21-12 Arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest avaldada arvamust võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (digitaalse sisu, tarbijalemüügi ning muudetud tarbija õiguste direktiivide ülevõtmine) kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kerdi Raud Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e-post [email protected] www.riigikohus.ee Saatja: [email protected] <[email protected]> Saaja: Info Teema: [EIS] Eelnõu JUM/21-0443 - "Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus (digitaalse sisu, tarbijalemüügi ning muudetud tarbija õiguste direktiivide ülevõtmine)" kooskõlastamine EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: JUM/21-0443 - Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus (digitaalse sisu, tarbijalemüügi ning muudetud tarbija õiguste direktiivide ülevõtmine) Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Kultuuriministeerium; Keskkonnaministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Riigikohus Kooskõlastamise tähtaeg: 30.04.2021 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f4fd9c56-c713-4200-a85a-0e024a6fc9b2 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f4fd9c56-c713-4200-a85a-0e024a6fc9b2?activity=1 Kooskõlastatavad dokumendid on kirja manuses. Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main